Eesti kaubandus-Tööstuskoda - Eesti ettevõtluse eestkõneleja by Eesti Kaubandus-Tööstuskoda / Estonian Chamber of Commerce and Industry

Eesti ettevĂľtluse eestkĂľneleja

EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKODA Eesti ettevõtluse eestkõneleja

EESTI VABARIIGI PRESIDENDI PÖÖRDUMINE Märtsis 2014 toimus minu riigivisiit Poola, kus meie äriseminari avamisel Varssavis ütlesin: “Uue Euroopa moodustavad riigid, kes on valmis reforme tegema, kes olid valmis püksirihma pingutama, kes on valmis olema uuenduslikud ja kes ei heitu ega ütle, et me ei saa seda teha, see on liiga raske.” See kõik kehtib sõna-sõnalt ettevõtete ja ettevõtjategi puhul. Nii nagu jõuavad kaugemale riigid, kes investeerivad tulevikku ja uuendustesse, ulatuvad edukamate sekka ettevõtted, kus omanikud, tegevjuhtkond ja töötajad oskavad ning julgevad olla 21. sajandi vääriliselt innovaatilised. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on seda kõike õhutanud ja tagant tõuganud, avardanud meie ettevõtluse silmapiiri. Siin on põhjus, miks alustasingi Varssavist, sest ka siis saatis mind riigivisiidil esinduslik 25-liikmeline äridelegatsioon, mille aitas kokku panna just nimelt kaubandus-tööstuskoda. Koja mõju ja usutavus meie ettevõtlusmaailma liidrina on ilmne. Majandusbuumide ja -kriiside, ülekuumenemise ja alajahtumise käigus ning kiuste on laiapõhjalise liikmeskonna säilimine üks selle tõestusi. Kõlab kordusena, aga tõepoolest – parim reklaam ettevõtlusele ja ettevõtlikkusele on firmade hea käekäik, nende laitmatu renomee. Ja mitte keegi teine peale ettevõtjate ning neid esindavate organisatsioonide ei saa selle hea maine eest seista. Kaubandus-tööstuskoda on seisnud nii oma liikmete maine kui ka laiemalt ettevõtluse renomee eest, olles valitsusele nõudlik partner, kel on tarkust märgata reeglite ja keeldude praktilist väärtust või väärtusetust. Viimastel kümnenditel on koja tugevat sõna olnud kuulda siis, kui teemaks oli kutseoskussüsteem, maksupoliitika ja maksukogumine, Euroopa Liiduga ühinemise ettevalmistamine, talentide koju kutsumine ja nende märkamine Eestis, euro kasutuselevõtt, ettevõtlusõppe algatused koolides, ettevõtliku meelelaadi levitamine ühiskonnas laiemalt. Sügisel 2015 asutatud noore ettevõtja preemia on veel üks samm parema, edukama ja julgema Eesti suunas. Ma tänan kaubandus-tööstuskoda senise pühendumuse eest ning soovin kõigile koja liikmetele õnnestumisi ja läbilööki.

Eesti Vabariigi president

SISUKORD KUIDAS KÕIK ALGAS

Koda hakkab sündima

Koda asub tööle

Riigi majanduslik edu sõltub ettevõtete käekäigust

Seadusloome

Maksupoliitika

Haridus

Balti riikide ettevõtjate koostöö

Sõja hingus

UUS AEG, UUS VÕIM

SÕÕMUD VÄRSKET ÕHKU

Arenev ettevõtlus vajas esindusorganisatsioone

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja taassünd

Keerukas algus iseseisva organisatsioonina

Normaalne töörütm poole aastaga

Äri rahvusvahelistumine

1995 ja verevahetus

President võtab ärimehed riigivisiidile kaasa

Kaubanduskojad 400 aastat tagasi ja tänapäeval

LIIKMED

Kaubanduspalati liikmetest said koja liikmed

Mida liikmed tahavad?

Kümnendik Eesti ettevõtjaist

KUIDAS SEISTA ETTEVÕTJATE HUVIDE EEST?

104

Liikmete arvamus loeb

118

Töövõidud läbi aastate

119

Kes ja kas kuulab ettevõtjaid?

131

KOJA MAJAD

134

Lai 45

135

Pikk 20

137

Lai 14

141

Toom-Kooli 17

143

KOJA TEATAJA

146

Uus aeg, uus häälekandja

151

EESTI KONJUNKTUURIINSTITUUT

156

Konjunktuuriinstituudi sünd

158

Teine etapp

159

Kolmas etapp

161

HARIDUSELU KUJUNDAJA

164

Haare laienes

168

Ettevõtlusõppe mõttekoda

169

Saatesari “Ametilood”

169

Loovvõistlus “Mina ja ettevõte”

171

Majandusõpik gümnaasiumile

172

Ettevõtete koostöövõrgustik “Unistused ellu!”

174

KÄSI PULSIL, SEE ON PEAASI!

176

Euroinfo keskus

177

Head Eesti asjad

179

Valmistumine millenniumiks

180

E-Eesti propageerija

181

Strateegiliste Algatuste Keskus

182

Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabel

183

Jah, me tuleme!

186

Riigikaitse Edendamise Sihtasutus

188

Talendid koju!

190

“Mentoripõhine e-õppe” programm

194

Kampaania “Euro hinda ei tõsta”

195

EESTI RIIK ON KIIRESTI ARENENUD

196

Küsimustele vastab kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman

197

OLULISI FAKTE

202

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda asutaja või kaasasutajana

208

Välissuhtlus

208

Olulised vastu võetud seadused ettevõtjate abistamiseks või koja ettepanekul tehtud muudatused õigusaktides

208

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhid läbi aastate

211

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse liikmed aastatel 1995–2015

212

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja aumärkide saajad läbi aegade

217

1914. aastal tegid Tallinna kaupmehed ettepaneku asutada Eesti kaubandus-tööstuskoda.

1925. aasta 10. novembril alustas tegevust Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.

1940. aasta 31. juulil anti dekreedina välja kaubandustööstuskoja likvideerimise seadus, tegevus lõppes 20. augustiks.

1926. aastal alustas ilmumist kaubandustööstuskoja Teataja. 1929. aastal avati regionaalsed esindused Pärnus ja Tartus.

1946. aasta aprillis asutati Nõukogude Liidu Kaubanduspalati osakond Tallinnas.

1989. aasta 21. märtsil taastati iseseisev Eesti KaubandusTööstuskoda.

1989. aasta septembris taasalustas ilmumist kaubandus-tööstuskoja Teataja. 1992. aastal taastati Eesti Kaubandus-Tööstuskoja liikmelisus rahvusvahelises kaubanduskojas (ICC). 1993. aastal sai Eesti Kaubandus-Tööstuskojast Euroopa kaubanduskodade assotsiatsiooni (Eurochambers) liige. 1995. aastal saatis äridelegatsioon esimest korda vabariigi presidenti riigivisiidil Ameerika Ühendriikidesse ja Mehhikosse. 1999. aastal anti esimest korda välja kaubandus-tööstuskoja aumärgid. 2003. aastast koostab kaubandus-tööstuskoda Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabelit

1990. aastal avati kaubandustööstuskoja esindused Pärnus ja Kuressaares.

2008. aasta algusest on kaubandus-tööstuskoda 40 riiki ja 600 organisatsiooni hõlmava võrgustiku Enterprise Europe Network koordinaator Eestis. 1991. aastal avati kaubandustööstuskoja Tartu esindus.

2000. aastal avati kaubandus-tööstuskoja Ida-Virumaa esindus Jõhvis.

KUIDAS KÃ&#x2022;IK ALGAS

Jahukoormad suurveski J. Puhk & Pojad laohoone ees.

“Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on ellu astunud, juhatus ja nõukogu on valitud ja koda teisipäeval pidulikult avatud. Eesti tööstus ja kaubandus astub seega uude ajajärku, kuna neil on seaduslik asutus, kes nende huvide eest saab valvel olema.” Päevaleht 11. novembril 1925

Eesti majanduselu 20. sajandi alguses iseloomustas tööstuse ja kaubanduse kiire areng. Selleks ajaks oli siin korralik raudteeühendus, millel oli väga oluline mõju kaubanduse edenemisele. Maarjamaalt veeti Peterburi ja mujale Venemaa avarustesse nii põllumajandussaadusi kui ka tööstustoodangut. Aktiivne oli ka kaupade sissevedu raudteed mööda ning Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu. Sõja puhkedes 1914. aastal ei lasknud end kaua oodata kaubapuudus, sealhulgas toidunappus Vene impeeriumis ja sellele kuuluvas pisikeses Eestis. Keskvalitsus ei suutnud elanikke varustada ja seetõttu hakkasid kodanikud ise normaalse elukorralduse eest hoolitsema. Kui sõja puhul üldse on võimalik rääkida normaalsest elukorraldusest. Raamat “Kaubandus-tööstuskoda 1925–1935” vahendab toonast asjade käiku: “Maailmasõja puhkedes hakkasid kodanike ringkonnad, eriti just kaupmehed ja töösturid, järjest ilmutama rohkem eneseavaldust. Riigikaitse, rinde ja selle seljataguse varustamine pani neile rasked koormad. Varustamise korraldamine käis valitsusasutustel üle jõu ja selleks kutsuti appi ning rakendati tööle majandustegelasi kõigilt aladelt. Loodi sõjatööstuse-komiteed, ülevenemaalised semstvode ja linnade liidud kohapealsete osakondadega. Need liidud ja nende osakonnad ei tegelnud üksnes varustuse muretsemise küsimustega, vaid nad arutasid sageli ka kaugeleulatuvaid majanduspoliitilisi probleeme.”

Ettevõtte J. Puhk & Pojad kantseleiametnikud.

Linnade liidud kutsuti ellu selleks, et tsaaririigi eri piirkonnad saaksid omavahel otse suhelda. See pidi muutma kaubavahetuse paremaks, riiklik süsteem oli kohmakas. Linnade liidus osales ka Tallinn. Kaupmehed esitasid 1914. aasta novembris Tallinna linnavolikogule taotluse, et see näitaks Peterburis keskvõimu ees initsiatiivi kaubandus-tööstuskomitee asutamiseks Tallinnas. See palve tsaaririigi pealinnas esitatigi, kuid kaubandus-tööstuskomitee jäi rajamata. Vene tsaaririigis polnud kaupmeeste ja töösturite ühendusi – kaubandus-tööstuskodasid –, nagu neid tunti juba mitu sajandit Lääne-Euroopas. Eesti mehed ei jätnud jonni ja kaks aastat hiljem tehti uus katse asutada kaubandus-tööstuskomitee. Algataja oli kaupmees Joakim Puhk, kelle isa oli asutanud 1914. aastal äriühingu Jaak Puhk ja Pojad ja kes oli linnade liidu Tallinna osakonna liige. Osakonna 20. oktoobri 1916. aasta istungil tegi Joakim Puhk ettepaneku pöörduda palvega Tallinna linnavolikogu poole, et see võtaks kaubandus-tööstuskomitee asutamise uuesti päevakorda. Tallinna osakond oli ettepanekuga päri ja linnavolikogule saadeti ses asjas kiri.

Ülevenemaalise linnade liidu Tallinna komitee istungil 20. okt. s. a. tehti Tallinna komitee liikme, II gildi kaupmehe J. Puhk`i poolt komitee varustusosakonna avamise küsimuse arutamisel avaldus, et juba 1914. aastal on kohalikud kaupmehed esitanud linnavolikogule palve, et volikogu kasutaks ära oma algatusõiguse kaubandus-tööstuskomitee asutamise asjas Tallinna linnas. Kuna ülaltähendatud komitee, mis oleks Tallinnas kaubandustööstusringkonnile ainsaks kättesaadavaks organisatsiooniks, hoolimata sellest, et linnavolikogu juba 1914. aasta novembris otsustas paluda luba asutada seda komiteed, seni pole võinud avada oma tegevust, siis väljendas avalduse tegija J. Puhk soovi, et linnade liidu Tallinna komitee annaks oma kaasabi selleks, et Tallinna kaubandus-tööstusringkonnad saaksid oma esinduse, kelle kaasabil praegu väga mitmed, eriti teravad küsimused varustuse alal, võiksid leida põhjalikuma, mitmekülgsema ja varustusasjanduse tegelikule seisukorrale vastava lahenduse. Komitee tunnustas üksmeelselt, et Tallinnas, kus börsi esindus töötab ainult ekspordi huvides, on hädavajaline kättesaadavam organisatsioon kodumaa turu jaoks tootva tööstuse ja kaubanduse huvide kaitsmiseks, ja selleks asutuseks kogu Eestimaa kubermangu jaoks võiks olla Tallinnasse asutatav tööstus- ja kaubanduskomitee. Sellelt seisukohalt välja minnes linnade liidu Tallinna komitee, tunnustades varustusasjanduse raskuste kõrvaldamiseks tarviliseks ka organiseeritud kaupmeeskonna kaastöö, otsustas linnavolikogule teha teatavaks, et ta kaubandus-tööstuskomitee avamise Tallinnas peab rutuliselt tarviliseks. Sellest Tallinna linnavolikogule teatades, palub linnade liidu Tallinna komitee presiidium volikogu oma poolt abinõud võtta tarvitusele, et volikogu otsus 29. nov. 1914. a. kaubandus-tööstuskomitee asutamise kohta Tallinnas, milline küsimus juba kaks aastat püsinud liikumata, leiaks kõige lähemal ajal teostamist, kuna kohalike kaupmeeste organisatsioon nii mitmes suhtes oleks tarviline, eriti elanike tarbeainetega varustamise alal, samuti ka väerinde seljataguse kindlustamise mõttes. Tallinn, oktoobris 1916. a. Komitee esimees: M. Pung. Sekretär: K. Lepp.

Paraku ajalugu kordus ning kaubandus-tööstuskomitee jäi nüüdki asutamata. Seda võib panna ka aja süüks, sest sõjaolukorras polnud uute organisatsioonide rajamine Vene tsaaririigis kõige tähtsam küsimus. Alles aasta hiljem, 1917 andis Vene ajutine valitsus peaministri Aleksandr Kerenski allkirjaga dekreedi kaubandustööstuskodade asutamiseks ja avaldati ka määrused kaubandus-tööstuskodade kohta. 1919. aastal saatis kaubandus-tööstusministri kohusetäitja Märt Raud valitsusele kaubandus-tööstuskoja seaduse eelnõu (autor Konstantin Päts) koos selle juurde kuuluvate ajutiste määrustega. Juba nädal hiljem saatis valitsus selle pärast läbivaatamist Asutavale Kogule. Sama aasta suvel-sügisel eksles eelnõu Asutava Kogu komisjonides, ilma et seda oleks hääletusele pandud. Vahepeal lõppes esimene maailmasõda ja algas vabadussõda. Mõni kuu enne seda, kui 1919. aasta novembris puhkesid Punaarmee ja Eesti vägede kõige ägedamad lahingud, kogunes septembris 1919 Estonia teatris esimene üleriiklik kaupmeeste kongress, kus esimest korda arutati laiemalt kaubandus-tööstuskoja asutamise vajadust. Raamatus “Eesti Kaubandus-tööstuskoda 1925–1935” kirjutatakse: “Pikema selgitava ülevaatega sääraste kodade ülesandeist ja tegevusest välismaadel ning koja tähtsusest Eestis esines Konstantin Päts. Kongressil, kus kaupmehed olid esindatud üle riigi, võeti ühel häälel vastu resolutsioon, mis kaubanduskoja asutamise Eestis tunnustas tarviliseks ja milles otsustati paluda valitsust koja ellukutsumiseks astuda samme. Kongressi otsused, ühes koja asutamise palvega, saadeti kongressi presiidiumi poolt edasi selleaegsele kaubandus-tööstusministrile (M. Raud). Valitsuse ringkondades ei oldud aga veel koja asutamise asjas kindlale seisukohale jõutud. Kuigi sealtpoolt koja asutamise mõtet otse ei eitatud, suhtuti temale siiski õige tagasihoidlikult. Ei olnud selgust ka selle kohta, milline peaks olema tulevane koda oma struktuurilt, kes peaksid kuuluma koja liikmeskonda, kas ainult kaupmehed või ka töösturid, s. o. kas asutada ainult kaubanduskoda, kelle valijasringkonna moodustaksid ainult kaupmehed, või asutada ühine koda nii kaupmeestele kui ka töösturitele – kaubandus-tööstuskoda. Palju mõtete lahkuminekuid tekitas ka küsimus, kas koja alla kuulumine ja koja heaks kohustuste täitmine peaks olema sunduslik või vabatahtlik. Kõikide nende küsimuste lahendamine võttis palju aega ja koja seaduse eelnõu kirjutati mitmel korral ja mitmes variatsioonis ümber.” Siiski tunnistas valitsus põhimõtteliselt koja vajalikkust ja tegi kaubandustööstusministrile ülesandeks Konstantin Pätsi koostatud eelnõu ümber töötada.

Suurveski J. Puhk & Pojad jahvatuskoda.

Järgmine üleriiklik kaupmeeste kongress toimus juba rahuaegses Eesti Vabariigis 1920. aasta augustis. Taas räägiti vajadusest asutada kaubandus-tööstuskoda. Kaupmehed tahtsid, et neil oleks organisatsioon, millel oleks õigus esitada valitsusele seisukohti ja soove kaubandust ning tööstust puudutavates küsimustes. Ärevaks muutis kaupmehi seegi, et samal ajal oli asutamisel riiklik kaubanduse agentuur Erkat, millest peljati konkurenti. 1921. aastal valmis kaubandus-tööstusministeeriumis kaubandus-tööstuskoja seaduse eelnõu, mille kohaselt pidid kojas olema esindatud nii kaubandus- kui ka tööstussektori ettevõtted. Esialgses eelnõus oli koja liikmeskonnast välja jäetud pangandus, kindlustus ja laevandus, kuid hiljem otsustati need siiski eelnõusse sisse kirjutada.

Kui seaduseelnõu jõudis riigikogusse, asus asja vedama Konstantin Päts. Ta tellis 50 000 marga eest välismaalt erialakirjandust, et tutvuda välismaiste kaubandustööstuskodade korraldusega. Ent koja seadus jäi vastu võtmata, sest Päts valiti riigivanemaks ning esimene riigikogu läks laiali. Jaanuaris 1922 saadeti eelnõu seisukoha võtmiseks riigi majanduskomisjonile, kus tekitas vaidlusi omaette punktina seisev kaubandus-tööstuskoja liikmemaksu kehtestamine. Pahempoolsed leidsid, et nii võib koda muutuda liiga tugevaks ja hakata tegutsema üldriiklikke huvisid arvestamata. Aprillis 1922 esitas valitsus taas Pätsi koostatud eelnõu riigikogule, kus see läks komisjonidesse arutamiseks ning anti alles 1924. aastal täiskogule hääletamiseks. Kümme aastat kestnud püüdlused kaubandus-tööstuskoja asutamiseks kandsid lõpuks vilja: riigikogu võttis 11. detsembril 1924 vastu kaubandus-tööstuskoja seaduse koos selle elluviimise seadusega. Koja avamiseni kulus siiski veel peaaegu aasta, sest pärast seaduse vastuvõtmist tuli hakata valmistuma koja kokkukutsumiseks. Selleks moodustati kaubandusja tööstusesindajatest ajutine komitee.

KODA HAKKAB SÜNDIMA Ajutise komitee esimene koosolek toimus 8. jaanuaril 1925 ja komiteesse kuulusid alljärgnevad organisatsioonid, igaühest kaks liiget: 1) pankade nõukogu; 2) Tallinna Börsikomitee (selle esimeheks oli 1925. aastal uuesti valitud Konstantin Päts, kes nüüd nimetati ka ajutisse komiteesse ja valiti selle esimeheks); 3) Üleriiklik Kaupmeeste Liit (selle esimeheks oli 1925. aastal valitud Joakim Puhk, kes nüüd nimetati ka ajutisse komiteesse); 4) Eestimaa Vabrikantide ühisus; 5) Tallinna Väike- ja Kesktööstuse Liit; 6) Eesti Laevaehitajate ja Omanikkude ühisus. Lisaks oli ajutises komitees kaks kaubandus-tööstusministeeriumi esindajat. Ajutise komitee põhiülesanne oli valmistada ette ja korraldada koja esimesed valimised. Valimised toimusid 15. oktoobril 1925. Igast sektsioonist (suur- ja keskkaupmehed, väikekaupmehed, väiketöösturid, suur- ja kesktöösturid, pangad ja kindlustus, laevnikud) valiti 20 liiget ja 10 kandidaati (panganduse sektsioonist 6 kandidaati): kokku 120 liiget ja 56 kandidaati.

Kaubandus-tööstuskoja asutamist õhutas hilisem riigivanem Konstantin Päts. 17

Riigikogus 11. detsembril 1924 vastu võetud kaubandus-tööstuskoja seadus avaldati Riigi Teatajas 19. detsembril 1924.

Kaupmeeste liit esitas kaubanduskoja elluviimise ajutisse komiteesse oma esindajatena Joakim Puhki ja Robert Berendseni. Novembri alguseks oli ajutine komitee jõudnud sinnamaale, et kaubandus-tööstuskoda oli esimeseks koosolekuks ja pidulikuks avamiseks valmis. Anna-Mirjam Kaber ja Leiger Kaber kirjutavad oma ülevaates “Joakim Puhk, Eesti majandusmees” kaubandus-tööstuskoja pidulikust avamisest: “Lõpuks, 10. novembril 1925. aastal olid asjad nii kaugel, et võis piduliku avaistungi kokku kutsuda. Kogu protseduur kestis kaks päeva. Esimesel päeval (9. novembril – toim.) tehti ära n-ö tehniline töö: selgitati osavõtjatele uue organi funktsioone, moodustati vajalikud organisatsioonilised struktuurid, viidi läbi valimised. Teisel päeval toimus pidulik avamine valitsuse juhtpersoonide osavõtul.” Kaubandus-tööstuskoja liikmete esimesele koosolekule 9. novembril kogunes sadakond liiget. Koja nõukogu esimeheks valiti Konstantin Päts, juhatuse esimehe

Juhatuse esimehe valimistel sai otsustavaks koosolekul moodustatud nõukogu tahe: Joakim Puhk sai seitse ja Martin Christian Luther kuus häält.

valimisel aga läksid koja liikmete seisukohad kahe kandidaadi, Martin Christian Lutheri ja Joakim Puhki vahel lahku. Päevaleht andis valimistest ülevaate 11. novembril 1925 ilmunud artiklis “Uus ajajärk kaubandusele ja tööstusele”: “Juhatuse esimehe kohale seati üles suurtöösturite, pankade ja krediitasutuste ning laevaomanikkude poolt vabrikant hra M. Luther; suur- ja väikekaupmeeste ning kesk- ja väiketöösturite poolt seati üles tööstur hra Joachim Puhk. Nagu nüüd selgus, ei jõudnud sektsioonid juhatuse esimehe kandidaadi asjus kokkuleppele ja nüüd pidi hääletamine otsuse andma. Mindi hääletamisele. Nagu ette aimata võis:

hra Lutheri poolt 3, vastu 3 häält, hra Puhki poolt 3 ja vastu 3 häält. Et mõlemad kandidaadid ühe võrra hääli poolt ja vastu said, anti seisukorra lahendamine koosolekul moodustatud nõukogu hooleks. Nõukogu enamus kaldus hra Puhki kandidatuuri poole ja nii tunnistati hra Puhk esimeheks.” Napi võidu saanud Joakim Puhk pidas kõne koja ees seisvatest ülesannetest ja rõhutas ettevõtjate rolli kogu riigi majanduse hea käekäigu eest seismisel. Tema kõne tõi ära sama Päevaleht: “Kõneledes Eesti Kaubandus-tööstuskoja nimel võin ma kinnitada, et Eesti kaupmehed, pangategelased, töösturid ja laevnikud, tegutsedes oma kojas, ikka ja alati Eesti vabariigi huvisid seavad kõrgemaks oma kutsehuvidest, meeles pidades, et riigi hea majanduslik seis kindlustab ka kodanike hea käekäigu. Selleks jõudu ja oskust mööda kaasa aidata peab olema kaubandus-tööstuskoja üheks esimeseks ülesandeks.” Koja pidulikule avakoosolekule seltskondlikku majja kogunesid peaaegu kõik koja liikmed. Aukülalisi oli kutsutud 97, nende seas olid riigivanem, riigikogu esimees, rahandusminister, välisriikide konsulid, paljud Eesti linnapead ja teised tähtsad ning tunnustatud isikuid. Aukülalistele oli ajutise komitee esimees Konstantin Päts saatnud kutse.

V. a. härra! Ajutise Komitee nimel on mul au paluda Teid austada oma osavõtuga Kaubandus-Tööstuskoja pidulikku avamist, mis saab olema teisipäeval, 10. novembril s. a., kell 1 p. 1. Tallinnas, Seltskondliku Maja ruumes, Aia tän. 12. K. Päts, Kaubandus-Tööstuskoja Elluviimise Ajutise Komitee Esimees

Koja avamisest kirjutas Päevaleht 11. novembril 1925: “Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on ellu astunud, juhatus ja nõukogu on valitud ja koda teisipäeval pidulikult avatud. Eesti tööstus ja kaubandus astub seega uude ajajärku, kuna neil on seaduslik asutus, kes nende huvide eest saab valvel olema. Eesti Kaubandus-Tööstuskojal oli küllalt võitlust, et kord ilmale sündida. Isegi riigikogus oldi pahemal tiival tema vastu, kartes selles mingit võistlejat parlamendile. Eeltööde pearaskus seisis K. Pätsi õlgadel, kes peaalgatajana koja elluviimiseks suure töö on ära teinud ja nüüd nõukogu esimehena koja juhtimisele ligidale jääb.

Seltskondlik maja Tallinnas Aia tänav 12, kus kaubandus-tööstuskoda pidulikult avati.

Kaubandus ja tööstus on riigis seni pidanud etendama vaeselapse osa, ta on nagu hoolekande alla jäetud, kuna kaubandus-tööstusministeerium peaasjaliselt ainult asetäitjate juhtidega läbi on pidanud ajama. Nii ei ole riik seni veel suutnud välja arendada kaubanduse ja tööstuse poliitikat, vaid seni on sel riigi elus nii tähtsal ja mõõduandval alal sammutud juhuslikku rada. Loodetavasti toob kaubandus-tööstuskoja elluastumine siin tarvilise pöörde. Kojal tulevad üles seada kindlad juhtnöörid, mis loovad Eesti kaubanduse ja tööstuse arenemisele ja edenemisele eluvõimsad alused. Sest ilma nendeta kobame endiselt poolpimedas. Ja edasi on arvata, et koda ennast ka riiklikus kaubandus-tööstuspoliitikas vääriliselt maksma suudab panna, sest muidu oleks selle ellukutsumine otstarbetu olnud. Kaubanduse ja tööstuse tegelastel peab see tunne järjest kasvama, et nad mitte üksi oma kutselisi huvisid koja kaudu ei kaitse, vaid et nad tööl on ka riigi heakäekäigu ja tema majandusliku edu ja õitsemise eest.”

KODA ASUB TÖÖLE Avalik-õiguslik kaubandus-tööstuskoda oli Euroopa mõistes väga laiapõhjalise liikmeskonnaga, sest ühendas peale kaupmeeste ka tööstuses, panganduses ja laevanduses tegutsevaid ettevõtteid ja seltse. Kaubandus-tööstuskoja seaduse kohaselt pidid liikmed tasuma liikmemaksu. Näiteks koja 1925. aasta maksuks määrati 2% põhi-, puhaskasu-, kapitali- ja kasuprotsendimaksudest kaubandusja tööstusettevõtete puhul ja laevadel 10 marka igalt neto-registertonnilt. Koja ülesanded olid sätestatud kaubandus-tööstuskoja seadusega. Ülesannete hulka kuulusid näiteks äride registri pidamine, protestitud vekslite registri pidamine, vahekohtute asutamine ja pidamine. Samuti pidi koda valima oma esindajad kõigisse neisse valitsus- ja omavalitsusasutustesse, kus töösturite ja kaupmeeste esindus oli ette nähtud. Üks koja ülesannetest oli pidada äride registrit 1927. aastal vastu võetud äride registreerimise seaduse kohaselt. Äride register oli uus asi, seetõttu nähti seaduse tutvustamisega äriringkondadele palju vaeva. Toimivast registrist võib rääkida alates 1929. aastast. Tol aastal saadeti äripidajaile registreerimise vajalikkuse meeldetuletusi üle 3000 ja 90% ettevõtjaist reageeris meeldetuletusele. Äride registri sissetöötamise ajal 1927. aasta lõpul ja 1928. aastal registreeriti 9310 firmat, aasta hiljem 3132 ja 1930. aastal 1306 firmat. Kui 1934. aastal kanti äride registrisse 2199 firmat, siis näitas see muu hulgas, et koda suutis ettevõtjaid paremini kontrollida. Ilma registreeringuta tegutsemine oli seadusega vastuolus. Koda osales aktiivselt seadusloomes: enne riigikogus vastuvõtmist vaadati läbi kõik majanduselu puudutavad seaduseelnõud. Joakim Puhk rääkis koja pidulikul avamisel peetud kõnes: “Kaubandus-tööstuskoda tahaks seaduslikes piirides mõjuda kaasa, et iganenud seadused ja määrused, mis on laenatud endiselt vene ajalt ja mis praegu lasuvad ebaõiglase koormana meie kaubandusel ja tööstusel, võetaks revideerimisele. Eeskätt tuleks siin nimetada praegu maksuseadust.

“Ma arvan, et me oleme õigustatud end pidama Eesti rahva majanduse peaajuks, keda meie seadusandjail siiski tõsisemalt tuleks arvestada.” Joakim Puhk, 1930. aasta sügisel

Samuti ei saa jätta avaldamata, et Eestis võimalikult kiires korras oleks tarviline kaubandusja tööstusasutuste avamiseks maksma panna registreerimise kord.”

Ettevõtja ja poliitik Joakim Puhk oli kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees 1925–1929 ja 1931–1940 ning nõukogu esimees 1929–1931. 24

Suurveski J. Puhk & Pojad teenindussaal ja kantselei.

Ei maksa arvata, nagu oleks koja arvamust poliitilistes ringkondades alati kuulda võetud. Raamatus “Eesti Kaubandus-tööstuskoda 1925–1935” kirjutatakse: “Ei või ütelda, et noor koda oleks leidnud kõigi meie valitsusasutuste poolt erilist sooja poolehoidu. Mitmed asutused pidasid koja arvamiste ärakuulamist ülearuseks, mis nende arvates oleks vaid raskendanud nende bürokraatlikku tegevust.” Koja juhatuse esimees Joakim Puhk oli sellise suhtumise vastu väga kriitiline, lausudes 1930. aasta sügisel koja täiskogul peetud kõnes: “On tarvis, et ministrid (kahju, et nad olude sunnil küll tihti vahetuvad) püüaksid püstitada ja rajada üldise plaani meie majanduselu korralduseks ja kaitseks. See on seda enam vajaline, et meie valitsused tihtipeale muutuvad ja meie majandusringkonnad ei tea, mis neid homme ootab. Kui üks majandusminister jõuab riiklike monopolideni, siis võib-olla järgmine viib meid ettevõtete sekvestreerimiseni või riigistamiseni. On tarvis, et maksma pandaks niisugune kord, kus majandusringkondade esindajate arvamisi riigikogus tõsisemalt arvestataks. Kui palju on neid ettepanekuid, mis kaubandus-tööstuskoja poolt on tehtud ja riigikogus seaduseks on saanud? Neid on vähe! Aga kui mõni poliitiline rühm seab üles mõned majanduslikud nõudmised, siis on see nagu vahekohtuniku sundotsus.”

Kaubandus-tööstuskoja esimese istungjärgu töökava.

Kaubandus-tööstuskoda propageeris kodumaise toodangu ja teenuste tarbimist.

RIIGI MAJANDUSLIK EDU SÕLTUB ETTEVÕTETE KÄEKÄIGUST Koja majanduspoliitika seadis esikohale soodustada eraalgatust ja eraettevõtlust. Eraettevõtlus on majanduselu stiimul ja eraettevõtlusel põhineb tugev ning terve rahvamajandus, oli koja seisukoht. Propageeriti ka kodumaise toodangu ja teenuste tarbimist, sest kodumaa tööstust tuleb turgutada just seesmisi ressursse kasutades. Nii näiteks kutsus koda üles kõiki oma liikmeid kasutama kaupade veol vaid Eesti lipu all seilavaid laevu. Erilist aktiivsust kodumaise toodangu propageerimisel ilmutas Tartu osakond. 1931. aasta detsembris otsustati traditsioonilise “Eesti nädala” kõrval hakata korraldama mitmel pool Eestis ka “Eesti päevi”, kus tutvustati ja propageeriti Eesti tooteid. Moodustati ka kodumaa saaduste propaganda keskkorralduse juhatus.

Kaubandus-tööstuskoja juhatuse koosolek 1927. aastal.

Koda oli vabakaubanduse säilitamise pooldaja kõigi raskuste ehk tollide kiuste. Vabakaubanduse veendunud eestkõneleja oli Joakim Puhk, kes aeg-ajalt võttis ette ka riigi majanduspoliitika kritiseerimise, sest tema meelest peaks see rohkem olema suunatud eramajandusele soodsate arengutingimuste loomisele ning riikliku või poolriikliku ettevõtluse pidurdamisele. Lisaks leidis Puhk, et riigi majanduspoliitika soodustab põllumajandust teiste majandussektorite arvelt. Teistsuguste vaadetega ehk riigi suunatava majanduse pooldaja oli Leo Sepp, 1920. aastatel mitu korda rahaministri ametit pidanud mees, kes oli mõnda aega ka koja juhatuse esimees. Puhki vaade ehk vabakaubanduse enesestmõistetavaks pidamine jäi koja ametlikes seisukohtades siiski peale.

Kaubandus-tööstuskoja Tartu osakond korraldas traditsioonilist “Eesti nädalat”, kuid ettevõtjaid kutsuti veel 1939. aastal ka rahvusvahelistele messidele Saksamaal.

Kaubandus-tööstuskoja suur- ja keskkaubanduse sektsiooni täiskogu 1929. aastal.

1939. aasta kevadel riiginõukogus riigi 1939/40 aasta eelarve arutamisel peetud kõnes ütles Joakim Puhk: “Kas see poliitika (majanduspoliitika – toim.) on ergutanud meie rahva ettevõtlikkust ja kas ta on olnud soodus valmistusjõudude tegevusse rakendamisele? Pean kahetsusega vastama, et see poliitika väga raskesti patustab eramajanduse huvide vastu, püstitades tõkkeid seal, kus vaja oleks tagantõhutamist. Oleme oma majanduse korraldamisel üha kaugemale nihkunud Põhiseadusega märgitud suundadest.

Nagu varem, nii märgib ka praegune eelarve esitus riigi ettevõtlikkuse laienemist kõigil majandusaladel. Riik püüab majanduslikel aladel tegutsevaid kodanikke asendada oma ametnikega – ükskõik, kas otseselt või riigile kuuluvate ettevõtete kaudu kaudselt.” Teine teema, mis juba koja alguspäevil erimeelsusi tekitas, oli Eesti ja Nõukogude Liidu kaubanduslik suhtlemine. Kuigi Venemaa oli jätnud endale vabaduse piirata kaupade sissevedu Eestist, üritas idanaaber samal ajal endale Eestis soodsamaid positsioone saada. Üks võimalus selleks oli 1923. aastal asutatud Eesti–Vene kaubanduskoda, mis pidi korraldama Eesti ja Nõu-

Koda laienes Tallinnast ka Eesti teistesse linnadesse. 1929. aastal avati koja esindused Pärnus ja Tartus, 1932. aastal Rakveres ja Narvas, aasta hiljem Võrus ja Viljandis. 1934. aastal avati koja esindus Valgas ning 1935. aastal Saaremaal.

kogude Venemaa kaubandussuhteid. Tegelikult aga hakati otseselt jaekaubandusse sekkuma. Raamatust “Eesti Kaubandus-tööstuskoda 1925–1935” saab lugeda: “Nõukogude Venemaa, kus kaubandus on riigistatud ja mille territooriumil välismaa kaupmeestel ei lubata toimida ärilisi operatsioone, asutas Eestis oma kaubaladusid ja hakkas neist nii en gros kui ka en detail viisil kaupu müüma. Selles nägid meie kaupmehed õigusega lepingu ühekülgset tõlgendamist: Eesti kaupmeestele ei anta võimalust Nõukogude Venemaa territooriumil tegutsemiseks, Nõukogude Vene riik ise aga asutab meie juures oma kaubalaod ja müüb neist nii suur- kui ka jaekaupluse viisi. Selle küsimuse lahendamine kojas võttis kaua aega ja tekitas ka teataval määral pineva õhkkonna koja sektsioonide ja juhtivate isikute vahel. Lõppeks muutus olukord ja Nõukogude Vene likvideeris Eestis oma kaubalaod, millega küsimus lahenes iseenesest.” Joakim Puhk tõstatas ebavõrdsete kaubandussuhete probleemi juba koja alguspäevadel ja seda nii Eestis kui ka piiri taga, näiteks rahvusvaheliste kaubanduskodade konverentsil. Siiski polnud koja nõukogu esimees Konstantin Päts Joakim Puhki teravate seisukohtadega päri. Nõukogude Liidu ja Eesti kaubandussuhetes toimus muutus – poliitilisest olukorrast tingituna, mitte majandusmeeste jõupingutuste tulemusel – 1939. aasta sügisel, kui algas teine maailmasõda ja Nõukogude baasid seadsid end Eestis sisse. Kahe riigi vahel sõlmiti kaubaleping, millega nii Eestil kui ka Nõukogude Liidul oli õigus eksportida teise riiki 18 miljoni krooni eest kaupa ning Eesti kaubavahetuse käivet prognoositi kasvavat 4,5 korda.

1927. aastast oli Ăźks koja kohustustest Ă¤ride registri pidamine.

SEADUSLOOME Kojas arutati kõiki majanduselu puudutavaid seaduseelnõusid. Juba esimesel tegutsemisaastal 1926 olid arutlusel kuldbilansside seadus, tšekiseadus, seaduseelnõu raskesse olukorda sattunud äriettevõtete toetamise asjas, äride registreerimise seadus, firmade seadus, tolliseadustiku muutmise seadus, seadus jahude kohta, seaduseelnõud koja esindajate määramise kohta mitmetesse valitsusasutustesse, mäeseadus, maanteede seadus jne. Koda esitas enamikku arutatud seaduseelnõudesse parandusettepanekud, saates neid käsitlevatesse komisjonidesse ka oma esindajad. Näiteks esimene sektsioon (pangandus ja kindlustus) tõstis juba 1925. aastal üles krediitseadustiku uuendamise küsimuse. 1930. aastal valmiski esialgne kava ning 1932. aastal jõudis eelnõu riigikogusse, kus see 23. märtsil vastu võeti. Juba sama aasta lõpul algatas esimene sektsioon nimetatud seaduse muutmise seaduse. Riigikogu muutiski seda 1933. ning ka 1934. aastal. Tihedat koostööd tegid koda ja majandusministeerium kindlustusasutuste seaduseelnõu väljatöötamisel 1935. aastal. Palju tööd nõudis kojalt riigiettevõtete erastamise küsimus. Nimetatud seadus kehtestati 1928. aastal, kuid kulus veel mõni aasta, enne kui ettevõtete müük võis alata. Väga aktiivne oli kuues sektsioon, mis tegeles laevandusega. Koja algatusel arutati kaubalaevastiku arendamist aastatel 1925–1926 riigi majandusnõukogus, kus koja survel võeti vastu mõned põhjapanevad soovitused. Nii soovitas majandusnõukogu, et laevasõidu maksukoormust lihtsustataks ja alandataks, et laevasõidule võimaldataks pikaajalist krediiti, et arendataks süsteemselt ka Eesti sadamaid. Järgnevalt tuli kojal osaleda asjaomaste eelnõude väljatöötamisel. Mõne aastaga viidi riigikogusse kümmekond laevandust käsitlevat seadust ja sellega pandi laevanduse arengule kindel seaduslik alus.

Teataja hakkas avaldama küsimusi-vastuseid, mis pakkusid üldisemat huvi. MAKSUPOLIITIKA Maksupoliitika oli üks olulisemaid valdkondi, millega koda tegeles. Juba enne, kui koda tegevust alustas, taotlesid majandusringkonnad ebaõiglase ärimaksu revideerimist ja äriettevõtete puhaskasumaksu alandamist. Nüüd moodustas valitsus erikomisjoni, milles koja esindajad kaasa lõid. Ainuüksi riigikogu asjaomase alamkomisjoni töös osalesid koja esindajad 200 korda. 1928. aasta mais võttis riigikogu vastu muudatused ärimaksuseadusesse, alandades ettevõtete maksumäärasid. Maksuseadused kipuvad olema nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, seega töötati järgmistel aastatel välja ärimaksuseaduse järjekordseid muudatusi ja arutati teiste osaliste ettepanekuid. 1929. aastal tegeles koda ka juriidiliste isikute maksustamise seaduse eelnõuga, mis sisaldas ebasoodsaid sätteid tööstusettevõtetele. Eelnõu jõudis küll riigikogu

üldkoosoleku päevakorda, kuid jäi istungjärgu lõppemise tõttu vastu võtmata. Majandusministeeriumis tekkis idee koostada hoopis uus seadus. 1935. aastaks polnud juriidiliste isikute maksuseadust otstarbekalt uuendatud. Maksude teemal võeti järjepidevalt sõna ka kaubandus-tööstuskoja Teataja veergudel. Näiteks Teataja 1930. aasta 12. numbris ilmus autori nimeta artikkel pealkirjaga “Halb konjunktuur – kõrged maksud – pangad – protsendid – pankrotid”, kus otse ahastati: “Ruineerivalt kõrged maksud, neist on juba kirjutatud ja räägitud tüütuseni! Maksude ümberkorraldamise küsimus on ammugi päevakorral. Aga ega me kavadest ikkagi kaugemale ei saa. Ärid hukkuvad, töötute arv kasvab, sellest tingituna väheneb rahva ostujõud veelgi, mis omalt poolt uusi äride põhjavajumisi esile manab. Mis imet siis, kui tööstus- ja kaubandusringkondades äride konjunktuuri halvenemist veel teadmata aja peale ette kuulutatakse, kui “olukordades põhjalikku parandust ei tule”.”

Kaubandus-tööstuskoja nõuandebüroo andis abi maksustamise küsimustes.

1939. aasta sügisel esitas koda hulga vastuargumente kavandatava konjunktuurimaksu seaduse kohta, sest uus maks oleks võinud oma kõrgete normidega ettevõtlikkust tõsiselt ohustada. Bürokraatiaga tuli kojal samuti pidevalt rinda pista. Näiteks kirjutab Teataja 1930. aasta 8. number, et tööstusettevõtted peavad ületöötundide arvestamiseks pidama tööinspektsiooni nõudmisel liigset ja üleliia keeruliseks aetud paberimajandust: “Kui tööinspektsioonil on arvamine, et ületundide paberliku kontrolli abil suudetakse tööta tööliste küsimus lahendada, siis eksib ta kindlasti selle juures. Ja seepärast poleks mingit põhjust koormata kõiki tööstusi ikka jälle uue kantseleipaberite uputusega.”

Kaubandus-tööstuskojast sai osta raamatut “Kuidas õieti kaubelda”. HARIDUS Koja eesmärk oli aidata kaasa tööstusliku kutseoskuse arendamisele. Selleks tehti tihedat koostööd tööstusliku kutseoskuse nõukoguga ja tööstusametitega. Koda töötas välja meistrite, õppinud tööliste ja tööstusõpilaste seaduse põhialused ning valmistas ette asjaomase eelnõu. Riigikogus 1931. aastal vastu võetud seadus nägi meistritele ette ainult ühe eesõiguse: õpilaste pidamise õiguse. Et virgutada noorsugu tööstuslikku kutseoskust omandama, pidas koda vajalikuks laiendada meistri ja õppinud töölise ainuõigusi. Seadusemuudatuse järgi võis tööstusettevõtteid, mis tegutsevad meistrite, õppinud tööliste ja tööstusõpilaste seaduses märgitud aladel, juhtida ainult vastava ala insener, meister või õppinud tööline.

Aeg on võtta kaalumisele küsimus, kuidas arendada vaateaknaid.

1930. aastate lõpus tehti koos kutsekodadega olulisi parandusi majandusliku kutseoskuse seaduse eelnõusse, mis Teatajas kirjutatu põhjal “oleks maksmahakkamisel ähvardanud kogu elavat majanduselu bürokratiseerida”. Muudatustest olulisim oli, et eelnõust jäeti välja kutsetunnistuse omajate eesõigused seaduse alla arvatud majandusalal tegutsemiseks. Kolmanda ehk väikekaubanduse sektsiooni tähtsaim tegevussuund oli tõsta kaupmeeste haridustaset. Seda tehti kursusi ja loenguid korraldades või rahastades. Näiteks 1939. aasta alguses asus koda välja töötama loengute sarja, mille eesmärk oli suurendada kaupmeeskonna kutseoskusi. Loengute teemad käsitlesid käitumis- ja müügioskust ning reklaami, kaupluse sisustust ja korrastust, vaateakende

Tartu kaubanduskooli õpilaste dekoreeritud P. Luksepa riideäri vaateaken 1935/1936.

dekoreerimist, lihtraamatupidamist ja tähtsamaid kaubandusse puutuvaid seadusi ning norme. Kolme- kuni neljapäevaseid loenguid kavandati pidada üle kogu Eesti 1939. ja 1940. aastal. Esimesed loengud toimusid märtsis 1939 Lõuna-Eesti linnades ja olid üle ootuste populaarsed. Ärev aeg ja septembris alanud teine maailmasõda aga katkestasid loengusarja.

BALTI RIIKIDE ETTEVÕTJATE KOOSTÖÖ Kojal oli oluline osa Eesti, Läti ja Leedu kaubanduse ning tööstuse esindajate konverentside ellukutsumisel ja nende tegevuse arendamisel. Joakim Puhk oli esimese, 1928. aastal Riias toimunud Balti riikide majanduskonverentsi korraldamise eestvedaja. Balti riikide majanduskonverentse korraldati edaspidistel aastatel veel ja nende eesmärk oli soodustada kolme riigi majanduslikku lähenemist. Eesti, Läti ja Leedu kaubandusja tööstusringkondade esindajad vahetasid konverentside infot ning arutasid praktilisi küsimusi. Samuti tehti ettepanekuid riikliku iseloomuga sammude ettevalmistamisel, nagu kaubalepingud, tolliunioon jne.

SÕJA HINGUS Aasta 1938. kulges Eesti majanduses üldisest poliitilisest ebastabiilsusest ja rahvusvahelist elu häirivatest momentidest hoolimata veel rahuldavalt, kuid 1939. aastal toimusid suured muutused. Riigikogul tuli kehtestada hulk seadusi ja määrusi, millega valmistuti sõjaolukorraks ja riigi kaitseks. Näiteks kehtestati mais 1939 riigikaitse maks, samal kuul võeti vastu ka tarbeainete tagavarade soetamise seadus, millega anti valitsusele õigus korraldada vajalike tarbeainete soetamist ja hoidmist ning nende müügikorda. Tagavarade sundvarumise kohustus kehtis kõigile kaubandusja tööstusettevõtetele ning nimekiri riiklikesse tagavaradesse kogu-

“Geopoliitiliselt oleme asetatud, nagu saatuse kiuste, sinna, kus ristlevad lääne demokraatia ja asiaatliku diktatuuri mõisted.” Joakim Puhk 1939. aasta kevadel riiginõukogus riigi 1939/40. aasta eelarve arutamisel peetud kõnes.

tavatest kaupadest oli pikk, ulatudes soolast ja suhkrust põlevkivi ning ravimiteni. Kaubandustööstuskoda tegi majandusministeeriumiga tihedat koostööd ja informeeris kaupmeeskonda uutest korraldustest, rõhutades seejuures, et riigivõimu kogu rahva varustamise huvides tehtud ettekirjutusi tuleb igal kaupmehel täpselt täita.

NĂľukogude laevad Tallinna sadamas 1939. aastal.

Koja märgukiri peaminister Johannes Vares Barbarusele 2. juulil 1940. Kaubandus-tööstuskoda, kui Eesti kaubanduse, tööstuse, laevanduse ja panganduse avalik-õiguslik esindus, tervitab Teid, härra peaminister, ja Teie isikus uut vabariigi valitsust ning soovib Teile ja vabariigi valitsusele edu ja õnne raskes vastutusrikkas töös. Koondades endas eraomandi alusel mõndateist tuhandet töötavat ettevõtjaskonda, kelle eesmärgiks ja mureks on kaitsta Eesti rahvamajanduse ja selle kaudu Eesti rahva heaolu ja arenemist, on kaubandus-tööstuskojal heameel ära märkida heade suhete loomist uue vabariigi valitsuse poolt Eesti ja N. Liidu vahel, mille aluseks on vastastikune abistamise leping. See hea vahekord võimaldab tõhusalt kaasa aidata raskel ajal meie majanduselu korraldamiseks ja abistamiseks, mida arendada võivad edaspidised täiendavad lepingud N. Liiduga majanduslikul alal. Koda loodab, et Teie, härra peaminister, ja Teiega koos valitsuse asutused ei keeldu võimaldamast kojale ja temaga seotud olevatele majandusringkondadele avaldada nende vahekordade kui ka meie majanduse arendamisel üldse oma arvamusi ja kaalutud seisukohti, et selle kaudu koja seaduse kohaselt kaasa aidata Eesti majanduslike murede otstarbekohasele lahendamisele, koda omalt poolt võib kinnitada, et tema laialdased ringkonnad kõik nende võimuses oleva saavad tööle rakendama selleks, et kaasa aidata Teile ja vabariigi valitsusele Teie kavatsustes hoida ja arendada meie majandust tervena ja elujõulisena, et kindlustada selle kaudu Eesti rahva olemasolu ja töötava rahva heaolu, käekäiku ja töövõimalusi. Koda kinnitab käesolevaga ühtlasi, et tema põhipüüdeks on olnud seista Eestis demokraatliku mõtlemise ja valitsemisviisi eest, millele ka koda ise oma tegevuses on rajatud. Koda on arvamisel, et vaid sel alusel võimalik on tööle rakendada kõiki loovaid jõude ja kindlustada sel teel, eriti rasketel aegadel, korda, arenemist, tervet elu ja majanduslikku ning sotsiaalset heaolu ja progressi. Koda julgeb loota, et uus vabariigi valitsus, kes oma tegevuse ja sihid on rajanud kõigi Eesti rahva loovate jõudude koostööle, nagu see väljendatud vabariigi valitsuse deklaratsioonis ja Teie kõnes, härra peaminister, seda demokraatlikku alust suudab hoida ja maksma panna Eesti ja tema parema tuleviku kindlustamise nimel.

28. aprillil 1939 kirjutas Päevaleht: “Tõelikult on meil juba varemgi asutud elanike tarbeainetega varustamiseks vajalike tagavarade soetamisele. Selle tagajärjeks on juba praegu üksikutel aladel kogutud tööstuste ja kaubamajade ladudesse mõningaid toor- ja tarbeaineid, soetades nii 3–6-kuiseid tagavarasid. Kuid niisuguseks kogumiseks tuli seni tarvitada kaudseid mõjuvahendeid, ilma et vastavad tööstus- või kaubandusettevõtted oleksid selleks olnud kohustatud sellekohase seadusega.” Septembris, pärast sõja puhkemist, hakkasid ilmuma erakorralised seadused, määrused ja korraldused, näiteks “Toor- ja tarbeainete müügi ja hindade korraldamise määrus”, “Määrus hangeldamise (spekuleerimise) ja liigkasuvõtmise vastu”, laevade kasutamise ja käsutamise kitsendamise seadus jpm. 1940. aasta pöördelised sündmused ei jätnud puudutamata ka kaubandus-tööstuskoda. Juunis muutus riigikord ja kohe läksid liikvele jutud, et asutakse likvideerima Eestis tegutsevaid kodasid. Kaubandus-tööstuskoda saatis jaanipäeva aegu majandusministri juurde oma esinduse, et uurida, kas likvideerimise jutud vastavad tõele. 26. juunil ilmunud Päevaleht küsitles Joakim Puhki: “Kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Joakim Puhk, keda usutlesime, avaldas arvamist, et kaubandus-tööstuskoda, mis on tegutsenud riigija rahvamajanduse huvides juba 15 aastat, võib seda tööd jätkata ka edaspidi. Kojal on eriti suured ülesanded praeguses erakordses sõjaolukorras, kus paljude küsimuste lahendamine nõuab kõikide ringkondade kooskõlastatud pingutusi. Koda on oma asjatundjate kaudu võtnud osa paljude asutuste tööst, mille tegevuse jätkamise tingib riigi huvide kindlustamine. Seni ei ole koda saanud mingitki teadet likvideerimise kohta. See näib ka ebausutavana, sest siis tuleks koja asemele luua uus asutus. Kaubandus-tööstuskoja juhatus oli eile koos jooksvate küsimuste arutamiseks. Konstateeriti, et eramajanduses jätkub tootmistegevus endise hoo ja energiaga. Esilekerkivaid raskusi püütakse lahendada ühisel jõul.” 2. juulil jõudis koja esindus teha visiidi äsja ametisse nimetatud peaministri Johannes Vares Barbaruse juurde ja anda talle üle koja märgukirja. Delegatsiooni kuulusid koja esimees Joakim Puhk, P. Kurvits, H. Simm, J. Kukk, A. Tõnisson, A. Sinisoff, G. Kristenbrun, V. Simsivart, A. Errt. Uuele valitsusele oma soosivast suhtumisest teada andmine ei muutnud muidugi tõsiasja, et riiklikult reguleeritud majandusega Nõukogude Liidus koja-taolist organisatsiooni päris kindlasti vaja ei läinud. Nii antigi 31. juulil 1940. aastal dekreedina välja kaubandus-tööstuskoja likvideerimise seadus.

UUS AEG, UUS VÃ&#x2022;IM

Pöördelised sündmused Eestis 1940. aastal ei jätnud puudutamata ka kaubandustööstuskoda. Vaevalt oli Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik jõutud 21. juulil 1940 välja kuulutada, kui juba kümme päeva hiljem anti dekreedina välja kaubandustööstuskoja likvideerimise seadus. Koja likvideerimine lõpetati 20. augustiks ning koja varad, õigused ja kohustused läksid üle Üleriikliku Kaupmeeste Seltsi Keskliidule. Veidi vähem kui aasta pärast teise maailmasõja lõppu, aprillis 1946 asutati liidu kaubanduspalati osakond Tallinnas ja selle juhatajaks sai Voldemar Jaanus. Liiduvabariikide palatid allusid üleliidulisele kaubandus-tööstuspalatile ja tegelesid põhiliselt importkaupade ekspertiisiga, vahel osaleti välisnäitustel. Tallinnas tehti veel tõlketöid ning kujundati ja registreeriti kaubamärke. Osakonnas tegutses kolm bürood: kaubaekspertiiside, kaubandusreklaami ja tõlgete büroo.

Kaubandus-tööstuspalati Eesti osakonna juhataja Valter Palmberg ja väliskaubanduse ministeeriumi volinik Kalju Nizovtev võtavad 1972. aastal vastu Moskva India saatkonna kaubandusnõuniku Kant Kišor Bhargava. 45

Kaupmeeste seltside keskliit lubas lüüa kaasa töötava rahva riigi ülesehitamisel.

Kaubanduspalati Tallinna osakond asus algul aadressil Pikk 17, siis Lai 14 ning alates 1956. aastast Toom-Kooli 17. Kaubanduspalati Tallinna osakonna ülesanded olid järgmised: » aidata ENSV kaubandusja tööstusorganisatsioonidel tutvuda kodu ja välismaa tööstuse ning kaubanduse saavutustega; » kaubandusja tööstusnäituste korraldamine ning ENSV kaubandusja tööstusorganisatsioonidel aidata ette valmistada üleliidulistest ning välismaa laatadest ja näitustest osavõtmist; » asjaomaste organisatsioonide ja isikute palvel kaupade ning seadmete kvaliteedi ekspertiiside tegemine; » majanduslike ja kaubanduslike organisatsioonide ülesannete täitmine reklaamimaterjalide originaalide ettevalmistamisel; » päritolutunnistuste väljaandmine Nõukogude Liidust väljaveetavate kaupade kohta. Aastal 1972 muutis kaubanduspalati Tallinna osakond nime ja sellest sai ENSV Kaubandus-Tööstuspalat.

Uute kauban채idiste l채bivaatamine kaubanduspalatis 1965. aastal.

N천ukogude Liidus koordineeris riiklikku kaubanduss체steemi kaubanduse rahvakomissariaat. 47

1987. aasta alguses kaubandus- tööstuspalatisse tööle läinud Peeter Tammoja meenutab, et ettekujutuse organisatsioonist annavad tabavalt venelaste sõnad: “Nõukogude Liidu kaubandus-tööstuspalat on väliskaubandusministeeriumi “propaganda ripats.” Olude paremaks mõistmiseks tasub lugeda läbi Peeter Tammoja intervjuu kaubandus-tööstuskoja Teatajale 2009. aastal: “Palat allus Nõukogude Liidu väliskaubandusministeeriumile – oli nn liidulisvabariiklik organisatsioon keskusega Moskvas ja kohalike palatitega, mis olid sisuliselt keskuse osakonnad liiduvabariikides. Kuigi ka tollase palati liikmed olid ettevõtted, oli see ikka riiklik organ, kes kuuletus ainult nn partei ja valitsuse tarkadele käskudele. Aruandlus jm info läks otse Moskvasse ja sealt tagasi tuli korrigeeritud/kinnitatud eelarve koos rahaga ja juhised igapäevatööks. Palat osutas ettevõtetele mõningaid teenuseid, nagu ka üks tavaline ettevõte (peamiselt kaupade ekspertiisi osas, kohalike näituste ja reklaami organiseerimisel jm). Oli veel üks täiesti fenomenaalne funktsioon tollases Nõukogude Liidus. Palatisse olid kogutud nn eeskujulikud näidised, mis olid välismaiste firmade kaubad/ tooted (tuhandete kaupa erinevaid asju elektroonikast mänguasjadeni), mis oli üle maailma kokku ostetud ja mida siis palatid pidid liikmes-ettevõtetele tutvustama, et need saaksid ka samasuguseid toota (maha vehkida) tarbekaupadeks nõukogude rahvale. Palati kaudu võisid mõned liikmed jm tegelased uueks aastaks isegi endale

EKP Tallinna keskrajooni komitee õnnitlustelegrammis soovitakse uusi töövõite alanud viisaastakul.

Üleliidulise kaubanduspalati Eesti osakonna kunstinõukogu peakonsultant Ilmar Torn annab kaubanduspalati kunstnikule Viive Semperile mälestuseseme 1971. aastal valmistatud silmapaistvate kaubamärkide eest.

läikiva värvilise välismaa seinakalendri saada (neid jagas omakorda Moskva keskus liiduvabariikide palatitele). Selle asjaolu tõttu paljud tollasest palatist üldse teadsid ja seda ka armastasid. Tundub absurdne küll, aga siis võtsid paljud asja jumala tõsiselt ja olid rahul. Üks tähtis funktsioon oli NL palatil veel, mille pärast palati nimi tollal aukartustki äratas – see oli välisnäituste organiseerimine – nojah, kohalikud palatid selles asjas muidugi erilist sõnaõigust ei omanud, asi otsustati ja tehti Moskva palatis ära. Kohalikul tasandil otsustati aga see, kes milleks ja kuhu minna sai, ikka muudes kabinettides – kohaliku palati roll oli formaalne.” (Kaubandus-tööstuskoja Teataja 25.03.2009)

SÕÕMUD VÄRSKET ÕHKU

Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress. Mihhail Gorbatšov (vasakult viies) Eesti saadikutega.

Aastal 1985 Nõukogude Liidu esimeseks meheks ehk kommunistliku partei (NLKP) peasekretäriks saanud Mihhail Gorbatšov algatas muudatused, millega keerati 1/6 planeedist hapnikukraane tasapisi veidi rohkem lahti. Toona vaid 54-aastane Gorbatšov paistis peale oma nooruse (eelmised peasekretärid olid olnud vägagi eakad) silma ka uutmoodi mõtteviisiga, kuidas suurriigi elu edaspidi korraldama peaks. Majandusraskused olid süvenemas ja midagi tuli ette võtta, et suuremat kriisi ära hoida. Gorbatšovi eestvedamisel sündis uutmine ehk vene keeli perestroika, mis tõi kaasa võitluse korruptsiooni vastu ja sõja alkoholismiga. Kes ei mäletaks neid juube-

Mihhail Gorbatšov hakkas riigis ellu viima majandusuuendusi ja tutvustama turumajanduse tõdesid.

lisünnipäevi, kus õhtu jooksul vaid süütutest morsikannudest keelekastet valanud pidulised kiiresti aina lõbusamaks muutusid? Peale selle algatas Gorbatšov avalikustamise ehk glasnosti, mis tähendas salastatuse vähenemist ja kommunistliku partei tsensuuri mõningast lõdvendamist ajakirjanduse üle. Samuti hakkas Mihhail Gorbatšov üle poole sajandi sotsialistlikul käsumajandusel toimetanud riigis ellu viima majandusuuendusi ja tutvustama turumajanduse tõdesid. Moskva juhtimisel hakati vaikselt astuma eraettevõtluse suunas. Seni olid ettevõtted täielikult kuulunud riigile ning ettevõtlus oli kriminaalkuritegu. Eesti Instituudi loodud Eesti-teemaline entsüklopeedia Estonica kirjutab 1980. aastate teise poole majandusreformide kohta, et suurim muutus esialgu oli ühisettevõtete asutamine välismaiste partneritega: asjaomased määrused võttis Nõukogude Liidu valitsus vastu 1987. aasta jaanuaris, ENSV ministrite nõukogu aga veebruaris.

AS-i Finest Hotel Group tegevdirektor Toomas Sildmäe (vasakul) annab president Lennart Merile Pärnu Rannahotelli avamisel presidendi sviidi võtme.

Estonica toob välja, et esimene lääneriigiga asutatud ühisettevõte Nõukogude Liidus oli 1987. aastal rajatud EKE-Sadolin SP, mille asutajad olid Eesti Kolhoosiehitus (EKE) ja Sadolin & Holmbladi Soome esindus. Tuntumad ühisettevõtted olid veel 1988. aastal asutatud Nõukogude Liidu ja Soome Finest Hotel Group SP ning Nõukogude Liidu ja Šveitsi tootmis- ja kaubandusettevõte Estkompexim. Esialgu valmistas Estkompexim Pinguini jäätist, mis sai kiiresti väga populaarseks, hiljem lisandus muidki tegevusalasid. Samal ajal ühisettevõtete moodustamisega hoogustus Eestis ka väikeettevõtete asutamine. Stardipaugu andis Moskva 1987. aasta veebruaris, kui ilmus määrus kooperatiivide ehk väikeettevõtete kohta. Estonica kirjutab, et see andis loa mõningal määral tegeleda eraettevõtlusega: võis moodustada kuni kolmest inimesest koosnevaid kooperatiive tootmisjäätmete töötlemiseks ja valmistatud toodangu müügiks.

1980. aastate teise poole majandusreformide suurim muudatus oli ühisettevõtete asutamine välismaiste partneritega. Samal ajal hoogustus Eestis ka väikeettevõtete asutamine.

Kooperatiivide tegevus varieerus vahvlite, suhkruvati ja muude maiustuste valmistamisest rõivaste ning majapidamistarvete tootmiseni.

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) andmeil asutati Eestis esimesed kooperatiivid 1987. aasta mais. Kooperatiivide tegevus varieerus vahvlite, suhkruvati ja muude maiustuste valmistamisest rõivaste ning majapidamistarvete tootmiseni. Ka metalliäri oli 1980. aastate lõpus populaarne. 1987. aastal sündis ka IME ehk isemajandava Eesti kontseptsioon. Septembris avaldas ajaleht Edasi Siim Kallase, Edgar Savisaare, Tiit Made ja Mikk Titma majandusprogrammi idee, mis nägi ette ENSV üleminekut täielikule isemajandamisele. Nende ettepaneku järgi pidi juhitama Eestist kõiki eluvaldkondi, välja arvatud riigikaitse ja majandusvälised välissuhted. Estonica viitab, et 1988. aasta septembris arutasid kolm Balti riiki isemajandamisideed koos, kusjuures Eesti seisukohad olid kõige selgemalt välja kujunenud. Järgmised kaks aastat pingutati selle nimel, et Moskva tunnustaks IME-kontseptsiooni. Töö kandis vilja. 1989. aasta novembris võttis Nõukogude Liidu ülemnõukogu vastu seaduse Leedu, Läti ja Eesti NSV majandusliku sõltumatuse kohta.

Peeter Tammoja lõikab 1992. aastal linti EXPO’92 Balticumi avamisel.

ARENEV ETTEVÕTLUS VAJAS ESINDUSORGANISATSIOONE Nõukogude Liidus eraettevõtlust polnud, seega polnud vaja ka ettevõtjate esindusorganisatsioone. Uutes tingimustes said ärksamad inimesed üsna kiiresti aru, et neid on siiski vaja. Ajaloost oli eeskuju olemas. 1940. aastal likvideeris nõukogude võim Eesti Kaubandus-Tööstuskoja. Selle asendajal nõukogude ajal ENSV Kaubandus-Tööstuspalatil aga olid hoopis teised eesmärgid. Palat esindas riiklikke struktuure. Eesti Vabariigi aegse kaubanduskoja tegevus ja roll ettevõtluse arendamisel ning toetamisel pakkus huvi mehele, kes oli 1987. aasta alguses läinud tööle ENSV KaubandusTööstuspalati presiidiumi esimehe asetäitjaks. See mees oli Peeter Tammoja. 1980. aastate teisel poolel oli Eestis huvitav aeg: tegutsesid Rahvarinne ja Eesti Komitee, oli palju juttu muudatuste vajalikkusest: õhus olid suured lootused ja ootused. Samal ajal toimusid esimesed muutused ka majanduses. “Ülo Nugis oli toonud just oma juhitava Estoplasti lambitehase liidulis-vabariiklikust alluvusest kohalikku, Eesti alluvusse − selle aja kohta väga revolutsiooniline samm. Ülo Pärnitsa juhitava

Estoplasti direktor Ă&#x153;lo Nugis tehase tsehhis 1989. aastal.

Hotell Palace 1989. aastal.

Mainori juurde olid asutatud esimesed riiklikud väikeettevõtted Nõukogude Liidus,” meenutab Tammoja. Sündinud olid ka esimesed Nõukogude Liidu ja Soome ühisettevõtted: EKE Sadolin Alvar Ildi juhtimisel ja hotell Palace Toomas Sildmäe eestvedamisel. Aktiivselt rajati ka kooperatiive ja riiklikke väikeettevõtteid. “Viimane oli omapärane fenomen – riigi korraldatud eraettevõtlus. Ega selle olemusest keegi, eriti välismaalased, täpselt aru saanudki,” muigab Peeter Tammoja. Kuigi ühisettevõtetel olid klassikaliste riigiettevõtetega võrreldes natuke vabamad majandustingimused, hakkasid Eesti iseseisvuse taastamise eel puhuma tuuled sellest suunast, et mitte suurendada riigiettevõtete majandusvabadust, vaid hoopis piirata ühisettevõtete välismajandustegevust. “Toona asutasid ühisettevõtted Rahvusvaheliste Ettevõtete Eesti Liidu, mille juhatuse esimees oli alguses Alvar Ild, 1992. aastast tuli tegevjuhiks Toomas Tamsar ning mind valiti juhatuse esimeheks. Me olime seisukohal, et mingil juhul ei tohiks ühisettevõtete majandusvabadust piirata ning ka riigiettevõtetele tuleks anda suuremad õigused. Kõigile see mõte ei meeldinud, aga lõpuks nii siiski läks,” meenutab Toomas Luman. Aeg oli muutlik ning ettevõtlusmaastikul navigeerimisel oli teadmatust palju. Et ettevõtjad saaks edukalt tegutseda, oleks marjaks ära kulunud abistruktuurid: toetavad ja ühendavad organisatsioonid. “Siis polnud ju õigeid seadusi, piirid olid kinni, infot väga vähe − internetti alles leiutati ... Algajal eraettevõtjal − sel ajal olid meil kõik

Uues olukorras tekkis noortel aktiivsetel inimestel mõte ettevõtjaid nõu ja jõuga toetada. Üks esimesi samme oli 1988. aasta detsembris Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) asutamine.

algajad − oli keeruline täitsa üksi hakkama saada. Nõukogude Liidu aegsed riigiettevõtete juhid ei olnud sisuliselt ettevõtjad, nad olid küll enamjaolt ettevõtlikud inimesed, kuid siiski vaid tegevjuhid, kes täitsid partei ja valitsuse korraldusi ning nende ettevõtete põhieesmärk ei olnud kasumit teenida!” kinnitab Tammoja. Uues olukorras tekkis noortel aktiivsetel inimestel mõte ettevõtjaid koondada ning toetada nõu ja jõuga. Üks esimesi samme oli 1988. aasta detsembris Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) asutamine. EVEA asutajad olid 54 väikeettevõtet ja kooperatiivi ning uue organisatsiooni juhatuse esimeheks valiti Peeter Tammoja.

“EVEA oli oma aja kohta väga eesrindlik organisatsioon ja andis suure panuse eraettevõtluse tekkimisele ning arenemisele Eestis, aga väljaspool riiki täiesti tundmatu. Ettevõtete tegevusvaldkonnad olid väga erinevad ja EVEA ei suutnud kõigega tegeleda, sest fookus oli väikeettevõtetel. See viiski mõttele, et on vaja kasutada rahvusvaheliselt tuntud struktuure ettevõtjate aitamiseks. Nii otsustasimegi, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tuleb taastada vaatamata asjaolule, et 1988. aastal ei teadnud keegi, mis elu toob,” meenutab Tammoja. Ta viitab, et hoolimata Gorbatšovi algatatud reformidest oli Eestis enamik n-ö tegijaid − välja arvatud paljud haritlased − Nõukogude Liidu igaveses püsimises raudkindlad. “Ikka kompartei ja komsomol ruulisid. Muutusi loodeti toimuvat NSVL-i raames ja meid oma ideede ning tegevusega vaadati tihti nagu haigeid!” Suhtumine ei erinenud palju ka välisriikides. Peeter Tammoja meenutab oma visiiti 1989. aastal rahvusvahelise kaubanduskoja kongressile Hamburgis, kus esines ka Willy Brandt (Lääne-Saksamaa liidukantsler 1969−1974, kes üritas parandada suhteid Nõukogude Liidu ja teiste idabloki riikidega – toim.). “Brandt rääkis oma esinemises ka Nõukogude Liidu ja teiste sotsialismimaade muutumisprotsessist, kiitis Gorbatšovi ja rõhutas, et kõik muutused toimuksid samm-sammult. Baltikumist ei rääkinud sõnagi, sest see oli osa NSVL-ist. Algas küsimustevoor. Mina pärisin, mis ta arvab Balti riikide iseseisvustaotlusest. Niisugused avalikud küsimused üldjuhul läänele ei meeldinud: poliitikuna vastas Brandt midagi taolist, et ärge Gorbatšovi ärritage, tegutsege perestroika raames rahulikult. Nii et ka väga kõrgel tasemel, eriti lähinaabrite juures, ei olnud meie kiire iseseisvus sugugi väga oodatud,” möönab Tammoja.

ENSV Kaubandus-Tööstuspalati presiidiumi esimehe asetäitja Peeter Tammoja.

13. septembril 1994 andis Eesti Vabariigi valitsus korralduse registreerida kaubandus-tööstuskoja põhikiri.

EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA TAASSÜND 1989. aasta märtsis oli ENSV Kaubandus- ja Tööstuspalati korraline üldkoosolek. Peeter Tammojale tundus olevat paras aeg taastada Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Ta kohtus päris paljude ettevõtete direktoritega, kellest mitu toetasid plaani, kuid soovisid oma initsiatiivi mitte näidata. Kõrvalehoidmise põhjused olid ilmselt hirm jääda kohast ilma või muud pahandused partei ja valitsusega. Peeter Tammoja: “ENSV Kaubandus-Tööstuspalati presiidiumi esimees sõitis üldkoosoleku ajal hoopis komandeeringusse Poola ja ütles mulle, oma asetäitjale, et vastuta ise, kui siin mingi jama kokku tahad keerata.” Ent väikeettevõtjad ja muu

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda taastati 21. märtsil 1989.

uus eraettevõtlus toetasid Tammoja plaani. Nüüd oli vaja leida palati liikmete hulgast keegi, kes oleks olnud nõus üldkoosolekut juhatama. “Ta pidi olema asjast teadlik ja kaasa mängima. Tema ülesanne pidi olema hääletuse korraldamine nii, et see õnnestuks. Väikeettevõtjad olid sel ajal üldsusele tundmatud, seega pidi juhataja olema keegi, keda Eestis hästi teati ja kellel oleks selliseks “riigivastaseks” tegevuseks julgust. Jõudsime Ülo Pärnitsaga kokkuleppele,” kirjeldab Tammoja ajaloolise päeva ettevalmistamist. 21. märtsil 1989 Tallinnas Eesti Projekti saalis toimunud üldkoosolek kulges plaanitult. “ENSV Kaubandus-Tööstuspalati presiidiumi esimees ei viibinud kohal, seega olid volitused minul. Avasin üldkoosoleku ja tegin ettepaneku valida Ülo Pärnits koosoleku juhatajaks. Valitigi. Seejärel andis koosoleku juhataja sõna mulle. Tegin lühikese sissejuhatuse ja seejärel kohe ettepaneku lõpetada NSVL Kaubandus-Tööstuspalati tegevus Eesti territooriumil ja taasasutada Eesti KaubandusTööstuskoda. Koosoleku juhataja pani ettepaneku kohe hääletusele − enamik oli poolt, kvoorum oli kohal, üllatusmoment tegi oma töö − asi oli tehtud!” on Tammoja uhke. Eesti Vabariigi taassünnini oli jäänud veel veidi rohkem kui kaks aastat.

Kaubandus-tööstuskoda registreeriti Tallinna linnavalitsuses 1990. aastal.

Riikliku projekteerimisinstituudi Eesti Projekt konverentsisaal, kus taasasutati kaubandus-tĂśĂśstuskoda.

1989. aasta 21. märtsi üldkogul Eesti KaubandusTööstuskoja taastamise otsuse juures olnud ning iseseisvuse taastanud koja juhatuse liikmete nimekiri Ustus Agur – Eesti Informatsiooni Instituudi direktor Mango Altermann – Eesti Tööstuse peadirektor Andres Aruvald – ETKVL-i juhatuse esimees Osvald Kaldre – Estimpeksi peadirektor Peeter Kilumets – Kingissepa RTK juhatuse esimees Ants Leemets – agrofirma Pandivere kommertsdirektor Hugo Leinemann – Tallinna Aiandussovhoosi direktor Boris Levin – ÜKTUI Eesti filiaali direktor Feliks Lindvere – TK Ester esimees Endel Lippmaa – ENSV TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi direktor Arvo Luberg – TK Tootsi direktor Mart Mikker – KK Lääne Kalur aseesimees Vladimir Mirošnitšenko – TK Elektrotehnika peadirektor Olev Nigul – TK Tarmeko peadirektor Mihkel Pärnpuu – Virumaa Metsatööstuskoondise peadirektor Neeme Roosimägi – Sindi 1. detsembri nim. vabriku direktor Taivo Rückenberg – Tallinna Kaubamaja direktor Vambola Sipelgas – Valga rajooni Hellenurme kolhoosi esimees Juri Startsev – Kreenholmi Manufaktuuri välismajandusosakonna juhataja Peeter Tammoja – Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Paul Treier – TK Talleks peadirektor Aristarh Trofimov – Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Jaak Ungerson – põllumajandusliku koondise Agro kommertsdirektor Vello Vallaste – VE Mainor-Konsultant direktor Ilmar Väinaste – V. I. Lenini nim TK Põlevkivikeemia peadirektor

Nii taastatigi koda 21. märtsil 1989, mitte ei asutatud uut organisatsiooni. Sel on põhimõtteline vahe. Nagu on põhimõtteline vahe selleski, et kaks aastat hiljem taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, mitte ei rajatud uut riiki. Moskvas oldi eestlaste uudisest kuuldes pehmelt öeldes ärritatud. “Esialgu suuri probleeme iseseisvumisest ei tekkinud. Moskvast küll tuli telefonikõnesid, kohal käisid mõned emissarid. Uuriti, mis kurat siin toimub ja ka EKP-st (Eestimaa kommunistlik partei – toim.) päriti, mis jama nüüd lahti on, ise olid väga mossis nägudega,” mäletab Peeter Tammoja, kes oli juba Eesti Kaubandus-Tööstuskoja president. Hiljem tegi ta Moskvas toimunud NSVL kaubanduspalati koosolekul ka teistele liiduvabariikidele avaliku ettepaneku asutada oma iseseisvad kojad, aga kõik vaatasid kinganinasid. “Palati juhid olid jultumusest šokeeritud, aga sellega kõik piirdus,” muigab Tammoja. Pall oli lükatud pisitasa veerema: näiteks Läti taastas oma kaubanduskoja 1990. aastal. KEERUKAS ALGUS ISESEISVA ORGANISATSIOONINA Märtsis 1989 lõpu leidnud ENSV Kaubandus- ja Tööstuspalat allus NSVL Kaubandus-Tööstuspalatile ja Nõukogude Liidu väliskaubandusministeeriumile Moskvas. Sealt tulid nii käsud igapäevaseks tööks kui ka raha käskude täitmiseks. Taasasutatud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda võis küll olla uhke oma iseseisvuse üle, kuid tuli tunnistada, et alguses oldi paljas nagu püksinööp. Moskvast midagi ei laekunud, tuli kiiresti hakata rahaasju korraldama. Eestis töötas palati süsteemis Tammoja mäletamist mööda umbes paarsada inimest. Neid tuli hakata teistesse, vastloodud allettevõtetesse tööle suunama − koda oli ju ettevõtjate toetaja, mitte konkurent ja turumajanduse oludes ei saa ühtegi valdkonda monopoliseerida. Nii tekkiski Eestisse kohe mitmed eraekspertiisifirmasid ja näituste ning reklaami jm ettevõtteid. Ülejäänud töötajatele aga tuli palka maksta ja leida raha muudegi tegevuskulude katteks. Ülesanne polnud lihtsate killast. Kord tuli palkade maksmiseks isegi liikmesettevõtte käest ajutist laenu paluda. Kuigi tööstuspalati liikmed olid taasasutatud koja liikmeteks üle tulnud ja liitus ka palju uusi eraettevõtteid, siis liikmemaksu eriti maksta ei tahetud või ei jaksatud. Sellest vähesest, mis laekus, kõigiks kuludeks ei jagunud. Pealegi olid koja ruumid Toom-Kooli tänava majas väga kehvas seisus, remonti vajas isegi söega köetav keskküttekatel. “Koda töötas inimeste entusiasmi peal, praegu asjad nii ei toimiks,” leiab Tammoja.

Tiina Mõis, kes oli koja taasasutamise järel selle pearaamatupidaja, rõhutab samuti, et tunda oli isetegemise hõngu: “Aastaks 1989 oli mul üheksa aastat pearaamatupidaja kogemust. Ümberringi puhusid juba vabamad tuuled, muu hulgas oli kaubandus-tööstuskoda just saanud iseseisvaks. Mind kutsuti kotta tööle ja olingi seal kaks aastat. Sinna kogunes küllaltki hea seltskond edumeelseid töötajaid, kes tahtsid midagi uut teha.” Toonaste edumeelsete töötajate karjäär on jätkunud näiteks Eesti suursaadikuna mõnes välisriigis või ametnikuna Euroopa Liidu institutsioonides. Samuti on kojas selle algusaastail töötanud tuntud poliitikuid ja suurettevõtjaid. Esimestest võib näiteks tuua Jürgen Ligi, kes oli kaubandus-tööstuskoja Saaremaa osakonna juhataja aastatel 1989–1990. Hilisemaist suurettevõtjaist töötas lühikest aega koja juristina Marcel Vihman. Uus aeg oli vesi ka uute ametite pidajate veskile. Mõne aasta oli kojas tööl astroloog Igor Mang, kelle käest ettevõtjad ja poliitikud käisid tähtede seisu kohta nõu küsimas. Peeter Tammoja: “Kunagi − arvan, et 1990. aastal − tõi ta kotta meie Pärnuesindaja, kes ütles, et tahab huvitavat inimest tutvustada. Ma soovitasin viia see inimene mõnda meie vastavasse osakonda, kus saaks tulija probleeme või soove lahendada. See oli aeg, kus igaüks, kes majja sisse astus, tahtis kindlasti otse koja presidendi jutule saada. See segas tööd, oli suur ajakulu ja väsitas ka. Eks komme pärines nõukogude ajast, kui kõik asjad käisid ikka ülemuste kaudu. Aga konkreetse põhjuse, miks tuldi, lahendasid ju lõpuks ikka osakondade töötajatest spetsialistid ja seepärast ma eriti ei soosinud neid nn aukülaskäike. Kuid juba poole jutu pealt marssis ilma kutsumata mu kabinetti sisse Igor Mang ise! Algul lõi tummaks. Suure musta habemega tüüp hüüdis üle toa: “Tere, mina olen astroloog Igor Mang!” Ma ei teadnud, nagu arvatavasti enamik inimesi sel ajal, astroloogiast mitte midagi. Ta küsimus oli üsna lihtne lahendada ja oligi minu otseses kompetentsis. Nimelt tahtis Mang üürida oma astroloogiakursusteks koja saali. Arvasin, et see on mingi lühiajaline asi ja ütlesin, et kasutagu niisama tasuta, meil suurema osa ajast oli saal tühi niikuinii ... Endal oli veel hea meel, et Mang ära läks. Hiljem said meist head sõbrad. Pärast meie esimest kohtumist oli Mang varsti üle maja populaarne ja hakkas saalis ka oma kliente vastu võtma. Siis otsustasimegi, et võtame ta ametlikult tööle. Ja kliente oli tal palju! Ajapikku hakkas Mangi juures kojas käima hulgaliselt tolleaegseid (ka praegu rivis) ettevõtjaid, poliitikuid jm tuntud tegelasi. Igor Mangile oli töötamine kojas – Toompeal – sümboolse tähendusega.”

1993. aastal V Ăźlemaailmsel astroloogiakonverentsil Luzernis osalenud Eesti astroloog Igor Mang loomaringi kaardiga, millel on tuntumate astroloogide autogrammid nendele vastavate pĂ¤ikesemĂ¤rkide all.

“Turumajandus on võimalik ilma demokraatiata, aga demokraatia ilma turumajanduseta pole kuidagi võimalik!” Peeter Tammoja

Igapäevatöös tuli jageleda nõukogude bürokraatiaga ning otsida välisriikidelt tunnustust, et luua otsesidemed välisfirmadega (siiani oli suhtlus, isegi Soomega, käinud ainult Moskva või Leningradi kaudu). Samuti tuli leida vastuseid küsimustele, millega varem ei oldud kokku puututud. Kuhjaga korvas teadmiste nappust soov teha, kujundada paremat ettevõtluskeskkonda ja majanduspoliitikat iseseisvale Eestile. “Turumajandus on võimalik ilma demokraatiata, aga demokraatia ilma turumajanduseta pole kuidagi võimalik! Nii et iseseisev demokraatlik riik ilma oma eraettevõtluseta pole võimalik − me olime sellega kursis!” kinnitab Peeter Tammoja. Oli mitu juhtumit, kui koda aitas teistegi organisatsioonide liikmete probleeme lahendada. Ilmselt teavad vähesed, et Eesti esimese eraadvokaadibüroo HETA asutaja oli ka koda. Näilisele sõltumatusele vaatamata olid advokaadid nõukogude ajal partei ja valitsuse kontrolli all, töötades õigusnõuandlates. Eraadvokaadibüroosid ei olnud ega olnud ka seadust, mille alusel neid asutada. Perestroika ajal lubati ettevõtlusega tegelemiseks kooperatiive asutada, kuid see advokaatidele ei sobinud. Peeter Tammoja mäletab, et advokaadid otsisid võimalusi leida uusi tegevusvorme ja käisid isegi Moskvas nõu küsimas, aga tulemusteta. “Nii tulidki ühel päeval minu juurde Aleksander Glikman (ENSV advokaatide kolleegiumi presiidiumi aseesimees – toim.) koos advokaat Kaido Pihlakaga ja ütlesid, et nüüd on abi vaja! Koda oli vaja, et asi rahvusvaheliselt ära teha, sest mina ei pidanud kusagilt ega kelleltki väljastpoolt koda oma tegevuseks luba küsima. Otsustasime eraadvokaadibüroo asutamiseks kasutada kolme osalise ühisfirma vormi. Kaido Pihlakas leppis Soome kolleegidega kohtumise kokku. Sealtpoolt tegutses Soome advokaadibüroode ühenduse esindaja, kes oli väga üllatunud, ega ta minu mäletamist mööda kuni allakirjutamise hetkeni hästi ei uskunudki, et asi tööle hakkab. Hakkas! Kaido Pihlakas oli asja hing ja temast sai ka HETA (HelsinkiTallinn) juht. Büroo tegutseb edukalt siiani.” See samm lõi pretsedendi, mis lõhkus nõukogudeaegse süsteemi: eraadvokaadibüroode ajastule oli tee lahti ja neid tekkis nagu seeni pärast vihma.

NORMAALNE TÖÖRÜTM POOLE AASTAGA Ülesandeid seisis koja töötajate ees rohkem kui küll. 25 aastat hiljem meenutab Peeter Tammoja, et koda saavutas normaalse töörütmi veidi enam kui pool aastat pärast taasasutamist: ametisse asus koja esimene tegevjuht Andres Paling, aktiivselt korrastati liikmete andmebaasi, 1990. aastal avati koja esindused Pärnus ja Kuressaares. 1989. aasta oktoobris kirjutas kaubandus-tööstuskoja Teatajas nr 2 (350) toimetaja Raivo Lott: “Põhiliseks ülesandeks on aidata kaasa välissidemete

1990. aastal avati koja esindused Pärnus ja Kuressaares.

arengule. Kuna väliskaubandustehing on üksnes väike osa suurest tööst, et sidemed saaksid areneda edukalt, tuleb uurida turgu, otsida kontakte äripartneritega, tegeleda kommertsreklaamiga, abistada oma liikmeid juriidilistes ja tehnilis-majanduslikes välissidemete probleemides. Loomulikult on suur tõlketööde vajadus. Kvalitatiivselt teisele tasemele on tõusmas näitusetegevus. Laieneb äriturism. Suureneb vajadus ekspertiisi järele. Täna on koja keskaparaadis veel vaid paarkümmend töötajat, kes tegelevad organisatsiooniliste, protokolli ja infoteenustega. Koja juures on välja arendatud oma allettevõtete süsteem. Väikefirma “Expodisain” – välisnäitused, disain, firmastiili kujundamine; väikefirma “Inko” – konsultatsioonid välismajandusliku tegevuse alal; väikefirma “Eesti Eks-

Soome kaubanduskodade Eesti esindaja Andres Paling.

pert” – ekspertiis toorainele, materjalile, seadmetele, kaupadele, tehnoloogilistele liinidele jne; Kooperatiiv “Turvaja” – autoriõiguste kaitse, patendi- ja litsentsi küsimused.” Samas 1989. aasta lõpu Teatajas küsitleti ka Peeter Tammojat: “Eelkõige tuleb meil töö oma liikmete heaks viia vastavusse nende võimalustega, mis täna kõigil

1990. aasta suvel tõsteti ELKNÜ keskkomitee välja USA saatkonnale enne sõda kuulunud Kentmanni tänava hoonest Tallinnas. Ameerika tähelipp heisati Eesti–USA kaubanduskoja asutamise puhul. Kohal viibisid (vasakult) Ameerika advokaat ja Eesti sõber Jenek Radon, esimese USA senaatorina Eestit külastanud Dennis DeConcini, Eesti peaminister Edgar Savisaar, kaubandus-tööstuskoja president Peeter Tammoja.

organisatsioonidel on ja mis saavad olema neil IME tingimustes. Selleks kutsume ellu mitmeid programme (marketing, koolitus, patendindus), loome tööstuse-, põllumajanduse ja uute majandamisvormide sektsioonid, aitame organiseerida mitmetesse Eesti regioonidesse kohalikud kojad, et info ja abi oleks kõigile lähedal. Koda tulevikus peaks olema koht, kus meie ettevõte või organisatsioon saab abi neile optimaalse väliskoostöö vormi leidmisel ja selle elluviimisel: välisfirma saab tegeliku pildi meie vabariigi ekspordi-impordi ja koostöövõimalustest; valitsus saab nõu alternatiivsete välismajandusvormide arendamiseks.”

Loomulikult tegutseti aktiivselt rahvusvahelise tunnustuse ja välissidemete loomise kallal. Suur abi oli sakslastest, kelle kaubanduskodade tegevusega käis Tammoja 1990. aastal tutvumas koos Tallinna linnapea Hardo Aasmäe, linnavolikogu esimehe Andres Korgi ja ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütliga. Kieli tööstus- ja kaubanduskoja ning Hamburgi kaubanduskojaga tutvumise järelkajana kirjutas samuti tutvumisreisil kaasas olnud Andres Paling hiljem koja Teatajas, et peale sisuliste kontaktide jäi selle sõidu plusspoolele ka see, millega kaubanduskoda tegeleda võiks. “Loomulikult pole me nii naiivsed, et arvame, nagu võiksime ise hommepäev kõige sellega hakkama saada, mis Saksamaal silma jäi.” Tammoja meenutab, et ametliku tunnustuseni jõudmine polnud lihtne. “Kuigi meil olid head suhted nii Soomes kui ka Rootsis, ei kiirustanud sealsed ettevõtlusorganisatsioonid meid Moskvast eraldiseisvana tunnustama. Esimesena tegi seda Saksamaa. Üldse olid sakslased meile kõige suuremaks toeks, eriti Kieli kaubanduskoda, mille eesotsas oli Wolf-Rüdiger Janzen.” 1990. aastal saadi rahvusvahelise kaubanduskoja tunnustus ja liikmelisus taastati 1992 – esimesena endistest sotsialistlikest maadest. “Rahvusvahelise kaubanduskoja (ICC) tollasel presidendil Peter Wallenbergil oli meie toetamisel suur roll. Me kohtusime mitu korda Stockholmis tema juures, aga ka mujal, ja rääkisime oma tegemistest. Mõnes mõttes oli siis lihtne tähelepanu saada: olime ju täielik fenomen,” muheleb Tammoja. 1990. aastal toimus veel üks märgilise tähtsusega sündmus: asutati Eesti–USA kaubanduskoda Tallinnas. See toimus nõukogude ajal, nii et tegemist oli täiesti pretsedenditu juhtumiga. Nimelt tõsteti 1990. aasta suvel komsomoli keskkomitee välja USA saatkonnale enne sõda kuulunud Kentmanni tänava hoonest Tallinnas ja heisati sealsamas Ameerika tähelipp Eesti–USA kaubanduskoja asutamise puhul. Hea abiline oli Ameerika advokaat Jenek Radon. Samuti asutati Eesti–Läti–Leedu kaubandus-

1990. aastal toimus märgilise tähtsusega sündmus: asutati Eesti–USA kaubanduskoda Tallinnas.

kodade assotsiatsioon. Samal aastal tuli tunnustus ka Brüsselist Euroopa Kaubanduskodade Assotsiatsioonilt. Kui kümne Läänemere-äärse riigi ettevõtted asutasid 1990. aastate algul Läänemere maade kaubanduskodade assotsiatsiooni (BCCA), siis valiti Peeter Tammoja selle asepresidendiks.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli oluline küsimus rahvusvahelistumine. Suur teetähis ettevõtjate tutvustamisel välismaal oli 1991. aasta juuni, paar kuud enne Eesti iseseisvuse taastamist, kui koda andis koos taanlastega välja esimese sõjajärgse Estonian Export & Business Directory.

ÄRI RAHVUSVAHELISTUMINE Ettevõtjatele oli pärast Eesti iseseisvuse taastamist oluline küsimus rahvusvahelistumine. Majandus avanes, välisettevõtted otsisid koostöö- ja investeerimisvõimalusi, Eesti ettevõtted omakorda otsisid eksporditurge. Kuidas aga välisturgudele siseneda ja koostööpartnereid leida? Seda kogemust polnud. Kaubandus-tööstuskoda oli juba enne iseseisvuse taastamist end aktiivselt tutvustanud piiritagustele ettevõtlusringkondadele. Peale ametliku tunnustuse pälvimise moodustati mõne aastaga välisriikide kaubanduskodade abil võrgustik ärikontaktide leidmiseks. Kojast kujunes Eesti ettevõtjatele oluline abimees välisturgudel kontaktide leidmiseks ja vastupidi, tugi välismaa ärimeestele suhete loomiseks Maarjamaal. Ärisuhted ei katkenud ka Venemaaga, kuigi üsna hästi mõisteti, et ainult idaturule loota ei või. Suur teetähis ettevõtjate tutvustamisel välismaal oli 1991. aasta juuni, paar kuud enne Eesti iseseisvuse taastamist, kui koda andis koos taanlastega välja esimese sõjajärgse Estonian Export & Business Directory. Pehmekaaneline värviline raamat, mis trükiti taanlaste raha eest Kopenhaagenis, koondas ülevaate Eesti ettevõtetest tegevusalade, omandivormi ja ISIC-koodi (rahvusvaheline majandustegevuse klassifikaator – toim.) järgi. Iga ettevõtte juurde oli märgitud ka töötajate arv, asutamise aasta ja kontaktandmed. Estonian Export & Business Directory esimene number oli kojale väga tähtis, sest see oli esimene omataoline Nõukogude Liidus. Edaspidi anti seda välja koostöös Ekspress Grupiga ja iga-aastast väljaannet trükiti tuhandete kaupa. Soomlased olid juba nõukogude aja lõpul asutanud Eestis Nõukogude ja Soome ühisettevõtteid, seega kasvas nende huvi Eesti vastu pidevalt ja nad esitasid oma

Soome-Eesti ühisfirma Baltic Tours laevaliini TallinnStockholm avamine. Sümboolse lindi lõikasid 1989. aastal läbi Silja Line’i juhataja Per-Aks Blomkvist (vasakul) ja ühisettevõtte Baltic Tours juhatuse esimees Tiit Sääsk.

kaubanduskodadele massiliselt küsimusi, kuidas lõunanaabritega äri ajada. Aeg oli küps korraldada kahe riigi majandussuhteid. 1993. aastal avati Eestis Soome kaubanduskoja esindus, kus alustas tööd varem Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peasekretäri ametis olnud Andres Paling. Andres Paling rääkis intervjuus kaubandus-tööstuskoja Teatajale 1994. aasta alguses: “1992. aasta keskpaiku oli selge, et Eesti riik on ja ka jääb püsima. See tähendas ka Soome ja Eesti majandussuhtluse järsku kasvu. Väga palju küsimusi Eesti kohta esitati just kaubanduskodadele. Siis leitigi, et võiks ühe inimese palgata, kes tunneks Eesti olusid, annaks konsultatsioone ja muudki teavet Eestist huvitatud soome ettevõtjaile. Projekti finantseerib kolm neljandikku Soome kaubanduskodadest. Suuremad kojad (Helsingi, Turu, Tampere, Kuopio) on projektides sees.

Enam olen konsulteerinud ja infot andnud telefoni teel. Minu tööd võib võrrelda esmaabipaketiga. Proovin Soome ettevõtjale anda üldisemat teavet, kui tahetakse millestki rohkem teada, juhatan teadjama juurde. Mõne mehega on käinud mitmeid tunde kestev tõsine konsultatsioon. Koostöös Eesti kaubanduskojaga läheb välja ka palju aadressiinfot. Aadressiinfot annan põhiliselt EKTK liikmete kohta. Nii et kasulik on olla kaubanduskoja liige. Eriti veel siis, kui tahtmine soomlastega sidemeid luua.” Vastuseks küsimusele, kas temast on kasu ka Eesti firmadele, vastas Andres Paling: “Loodetavasti. Mida saan teha? Näiteks uurida Soome firmade fooni. Kas firmal on olnud või on maksehäireid ja kui tihti on firma kohta usaldatavusnäitajaid küsitud. Säärased andmed saan kätte üsna ruttu. Mul on palju Soome firmade aadressiinfot, samuti võin rääkida, kuidas eestlane saab Soomes firmat teha. Olen üldse püüdnud Soome kohta võrdlemisi palju infot koguda.” Teine riik, millega Eestil kiiresti head majandussuhted arenesid, oli Saksamaa. Sealsete kaubanduskodadega tekkis Eesti Kaubandus-Tööstuskojal kontakt juba 1990. aastal. 1994. aastal koja tegevjuhiks saanud Toomas Tamsar meenutab, et sakslased aitasid käivitada majandussuhete arengut Saksamaa suunal. Eriti suur abimees oli Kieli kaubanduskoda, kust saadi peale nõuannete ka rahalist toetust. “Rahaline abi oli meile toona väga vajalik, sest kojal polnud 1990. aastate alguses veel väga palju liikmeid, umbes 700, ning liikmemaksud olid väikesed. Aeg oli raske, palgad madalad ja kui saime sakslaste raha eest oma inimesi koolitada ning tehnikat osta, oli see suur abi. Oluline osa oli ka mõnel konkreetsel inimesel, näiteks Kieli kaubanduskoja toonane juht võttis Eesti toetamist hingega. Kieli kojast oli üks inimene kogu aeg meie Toom-Kooli tänava kontoris ja nõustas majandussuhete teemal.”

Toomas Tamsar, koja peadirektor 1994–1998.

Saksamaa delegatsioon Norderstedtist tutvub 1989. aastal Püssi puitplaatide kombinaadiga. Telefon oli kontaktide vahendamisel peamine töövahend. 1990. aastate alguses ei olnud paljudel ettevõtetel veel faksigi, rääkimata e-postist. Kui mõni Saksa ettevõte otsis Eestist näiteks plastmassdetailide tootjat, siis otsisid koja töötajad oma liikmeskonna seast sellist ettevõtet, ja kui sobivat ei leidunud, siis sondeeriti pinda ka mujal. Euroopa riikide kojad saatsid Tallinna Toom-Kooli tänavale pakse telefonikatalooge, mida ettevõtjad koja raamatukogus äripartnerite leidmiseks lapata said. Samuti avaldati teistest kaubanduskodadest laekunud kontaktipakkumisi Teatajas. Mõistagi ei jäänud kontaktide vahetus vaid telefonikataloogi ja ajalehekuulutuse tasemele. Välismaa ärimehi kutsuti Eestisse ja meie omi saadeti välismaale. Kõige rohkem käis siin esialgu väliseestlasi, samuti naabreid Soomest ja Rootsist. “Ka Saksamaa ja USA-ga olid väga head suhted – tuli lihtsalt helistada vastava riigi saatkonda ja oma asi ära rääkida. Praegu on asjad muidugi teistmoodi: meil on päris riik ja protokoll, mida tuleb täita,” muigab Peeter Tammoja. Enne Eesti iseseisvumist oli vaja välissõitudeks vormistada NSVL välispass, mida oli teinekord keeruline bürokraatiamasinast kätte saada. Koda oli taas abimehe rollis, aidates Eesti ettevõtjatel vormistada Nõukogude Liidu tööalaseid välispasse.

USA poliitika- ja äritegelaste delegatsiooni vastuvõtt Tallinna reisisadamas 1995. aastal.

Kojas võeti vastu ka kõrgeid välisdelegatsioone, kes Moskvast “mööda minnes” näiliselt Eesti kojale külla tulid, kuigi tuleku eesmärgid olid Eesti riigi laiemates huvides. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist, tehes koostööd välisministeeriumi ja teiste riigiasutustega, täitis koda ka muid rahvusvahelisi ning Eestile vajalikke rolle. Riik oli alles noor, aga koda oli juba mitu aastat iseseisev ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Peeter Tammoja mäletab nõukogude aja lõpust meeldejäävat juhtumit USA kõrge väliskülalisega: “Tollane USA senaator Dennis DeConcini tuli Eestisse visiidile Georg Otsa laevaga Soome kaudu. Eesti ametliku esindajana olin tal sadamas vastas mina üksinda, ei olnud kedagi välisministeeriumist, valitsusest ega riigikogust. Kuigi kõik need ametkonnad teadsid Dennis DeConcini tulekust, ju olid neil mingid oma põhjused avalikult mitte vastu tulla. Oli see ju pretsedenditult erakordne sündmus ja aeg ikka nõukogude oma.”

Dennis DeConcini paistis laevalt maale astudes küll veidi pettunud näoga, et keegi riigitegelastest talle vastu ei tulnud. Teda sadamas üksi tervitanud Tammoja saatis ameeriklast kogu visiidi jooksul. Kohtumisi oli palju alates presidendist, riigija ühiskonnategelastest ning lõpetades Eesti Komitee, Rahvarinde ja Interrinde esindajatega. Seejuures moodustasid teemad, mis otseselt koda puudutasid – Eesti–USA kaubanduskoja asutamine – vast paar tundi USA senaatori mitmepäevase visiidi kavast.

1995 JA VEREVAHETUS 1990. aastate keskpaigaks oli koda jalad alla saanud ja tegutses täistuuridel. Oli asutatud arbitraaž ja euroinfo keskus, väljastati päritolusertifikaate, juurutati kaupadel kasutatavat vöötkoodisüsteemi ning regulaarselt ilmus Teataja. Koja liikmed olid valinud Peeter Tammoja, koja esimest sõjajärgset presidenti ja hilisemat juhatuse esimeest sellesse ametisse kuue aasta jooksul kolm korda. Enne viimase põhikirjajärgse ametiaja lõppu hakkas Peeter Tammoja mõtlema, kes võiks töö üle võtta. Loogiline oli alustada oma asetäitjatest ehk juhatuse aseesimeestest. Neid mehi oli kolm: Igor Pihela (Eesti Näitused), Toomas Sildmäe (Finest Hotel Group) ja Toomas Luman (Eesti Ehitus). Peeter Tammoja: “Rääkisin kõigi kolmega. Igor Pihelal oli sellal huvi keskenduda rohkem oma eraettevõtlusele ning Toomas Sildmäel olid oma põhjused. Toomas Luman oli väga huvitatud ja kes siis veel sobiks paremini ametisse kui inimene, kellel on suur huvi ning motivatsioon. Nii soovitasingi koja üldkoosolekul koja järgmiseks juhatuse esimeheks Toomas Lumani kandidatuuri.” Vastaskandidaat oli Standardi juht Jüri Kaljuvee, kes aga ei kogunud piisavalt hääli. Septembris 1995 sai Toomas Lumanist koja juhatuse esimees. Tegevdirektorina jätkas 1994. aastal alustanud Toomas Tamsar. Aastaid koja juhatuse aseesimees olnud Jüri Käo meenutab, et humoorikamad ajad olidki 1995.−2000. aasta vahel: “Siis oli koja ehitamine, katsetamise aeg. Arutelud olid huvitavad, mõtteid olid seinast seina, mida ja kuidas teha. Kui vaadata tagasi, siis olime ettevõtjatena

1990. aastate keskpaigaks oli koda jalad alla saanud ja tegutses täistuuridel. Oli asutatud arbitraaž ja euroinfo keskus, väljastati päritolusertifikaate, juurutati kaupadel kasutatavat vöötkoodisüsteemi ning regulaarselt ilmus kaubanduskoja Teataja.

naiivsed, aga eks olime kõik ka iseõppijad. Praegu hinnatakse olukorda realistlikumalt. Toonast positiivset naivismi oli palju. Kui liiga palju tead, siis ei julge asju algatada. Kui vähem tead, siis hakkad hullu ideega peale ja mingi asi ehk õnnestubki.”

PRESIDENT VÕTAB ÄRIMEHED RIIGIVISIIDILE KAASA Alates 1990. aastate keskpaigast käis Eesti presidendi riigivisiitidel ja sageli ka ametlikel välisvisiitidel kaasas kaubandus-tööstuskoja äridelegatsioon. Olulisematel välisvisiitidel saadeti ka valitsuse liikmeid, näiteks peaministrit, välisministrit ja majandusministrit. Peale välisvisiitide peamise eesmärgi – kontaktide loomise võimalikel eksporditurgudel – toob Neinar Seli välja veel ühe asjaolu: “Viimasel paarikümnel aastal on riigivisiitidel käinud kaasas suur hulk ettevõtjaid ja sellega oleme saanud eksporti suurendada. Humoorikam oli tihti see, et need reisid ühendasid Eesti ettevõtjaid ja lõpptulemusena leidsid paljud ennast omavahel äri tegemas. Need reisid näitasid, et peame rohkem omavahel suhtlema nii ettevõtjate kui ka ametnikega. Üheskoos õpime teineteist tundma ja nii saavutame koos parema tulemuse kogu Eesti jaoks.” Samasugune kogemus on ka 1995. aastal kaubandus-tööstuskotta tööle asunud ja aastatel 2002−2011 koja peadirektori ametis olnud Siim Raiel. “1990. aastatel otsiti ja leiti ärikontakte nii välismessidelt kui ka presidendi riigivisiitidel äridelegatsiooniga kaasas olles. Piltlikult öeldes said välismaal kokku Eesti metsamees ja aknamees, kes leidsid, et omavahel saaks koostööd teha. Nii et välisvisiidid polnud mitte ainult väliskauplemiseks, vaid ka omavahelise suhtluse loomiseks. Mõtlesime toona isegi Eesti-siseseid kontaktmesse korraldama hakata. Praegu ei kujutaks keegi seda ette, sest kõik on internetis paari hiirekliki kaugusel olemas.” Omaaegseid välismesse meenutades ütleb Raie, et vahel nähti seal sündimas uskumatuid edulugusid: “Inimesed õppisid, nende julgus ja enesekindlus kasvasid vaid paari messil veedetud päevaga ning tehti suurepäraseid tehinguid. Kasutegur olenes muidugi sellestki, millise ettevalmistuse ja ootustega keegi välismessile läks. Mõni läks suhtumisega “siin ma nüüd olen, tooge mulle kliendid”, teised olid väga põhjalikult valmistunud. Juhtus ka, et kodanik saabus messile, ilma et oleks visiitkaarti kaasa võtnud ja oli siis pettunud, kui kontakte ei tekkinud.” Milline välisvisiitidest on olnud kõige meeldejäävam? Vastus kõlab nagu ühest suust: president Lennart Meri ametlik visiit Ameerika Ühendriikidesse ja riigivisiit Mehhikosse 1995. aasta 18. oktoobrist 3. novembrini. Kaasas oli muljetavaldavalt

Alates 1990. aastate keskpaigast hakkas Eesti presidendi Lennart Meri riigivisiitidel ja sageli ka ametlikel välisvisiitidel kaasas käima kaubandus-tööstuskoja äridelegatsioon. suur, umbes 35-liikmeline äridelegatsioon. Koos külastati Washingtoni, New Yorki, Los Angelest, Seattle’it ning Mehhikos Mexico Cityt ning Meridat Yucatáni poolsaarel. Kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman meenutab, et ootused Ameerika turule olid lapsikult suured. Mehhiko-visiit aga oli rohkem turism, sest seal vaevalt loodeti suurt äri teha. “Tegemist oli väga värvika visiidiga, kus viibis äärmiselt mõjukas ja silmapaistev osa tolleaegsest Eesti ärieliidist. Viskasime nalja, et ostsime uue lennuki, sest presidendi kantselei kogenematusest oli juhtunud paar apsakat.” Apsakad tähendasid, et riigi esimesele mehele ja äridelegatsioonile renditud tšarterlennuk, mis pidi eestlasi sõidutama USA siselendudel ja Mehhikosse ning tagasi, oli pehmelt öeldes niru. Peaaegu sõidukõlbmatu.

President Lennart Meri saabub 1993. aastal vĂ¤lisreisilt Rootsi.

Koja toonane tegevjuht Toomas Tamsar ütleb otse, et see oli vana propellerlennuk, mis ei kõlvanud kuhugi: “Tekkis tunne, et meile anti Kanada vana metsaveolennuk. Suisa legendaarne oli meie lend Washingtonist New Yorki, mille kõiki detaile polegi paslik rääkida, aga pool seltskonda oksendas ja oli näost roheline, sest lendasime väga suure tormiga.” Pole imestada, et õudseid elamusi pakkunud lennukiga ei soovitud enam Mehhikosse minna. Pärast väikseid vaidlusi otsustati hankida uus lennu-

President Lennart Meri (vasakult kolmas) kohtub 1995. aastal väikeettevõtjatega.

masin. Presidendi kantselei toonane direktor oli Toomas Lumani keskkooliaegne pinginaaber, seetõttu oli neil suhteliselt lihtne vaielda. “Minu seisukoht jäi peale: äridelegatsioon selle lennukiga edasi ei lenda ja tuleb rentida uus. Ent raha enam polnud, sest lennuki rendiraha oli ette ära makstud. Jõudsime järeldusele, et presidendi kantselei peaks võtma laenu. Kust sa saad niimoodi kiiresti laenu, eriti arvestades, et kantselei ametnikud olid Ameerikas ja ametlikud pitsatid korralikult luku taga? Helistasingi siis öösel – ajavahe tõttu oli Eestis öö – Indrek Neiveltile (toona Hansapanga laenudivisjoni direktor – toim.) ja ütlesin, et presidendi kantselei soovib võtta 100 000 dollarit laenu. Neivelt ütles, et nad pole selliseid laene varem andnud, aga kui mina ütlen, et hirmsasti on vaja ja et pärast antakse see raha tagasi ka, siis saab. Kuid peaks tegema lepingu. Eestis polnud presidendi kantseleist saata kedagi lepingut allkirjastama ning pitsatit ka polnud. Neivelt siis küsis, kas mingitki pitsatit pole. Selgus, et üks pitsat siiski on – laopitsat. Nii et piltlikult öeldes võeti 100 000 dollarit laenu telefoni teel ilma allkirja ja pitsatita. Ausõna peal tehing toimis ja ausõna peale maksti ka tagasi. Saime korraliku lennuki, millega sõites polnud enam mingit ohtu ärimeestele ega ametlikule delegatsioonile,” räägib Toomas Luman. Meeleolukad juhtumised sellega veel ei lõppenud. SAS-i liinilennuga USA-st tagasi Kopenhaagenisse lennates toimus vahetult enne maandumist veel üks

intsident. Toomas Luman: “Lennuki infosüsteemist teatati, et kapten siirdub pensionile ja see on tema viimane tööreis ning viimane maandumine. Kuigi lennuk oli juba maandumas, otsustas president Lennart Meri tõusta ja minna kabiini kaptenit õnnitlema. See lõppes Meri ja stjuardessi maadlusega ning stjuardess jäi kindlalt peale.” Kui lennuk õnnelikult maandunud oli, siis õnnitles president Meri kapteni ikkagi ära. Kuigi sel reisil sõlmiti ka mitu tehingut, tehti kõige rohkem äri ikkagi omavahel. Toomas Luman: “Mul on meeles, et mööblitootjad pidasid USA mööblikaupluste suure ketiga läbirääkimisi ja lõpusirgel arutati vajaminevate koguste üle. Meie omad leidsid, et ameeriklaste soovitud maht suudetakse ära täita küll, kui Eesti mööblitootjad seljad kokku panevad. Lõpuks jäi kaup ikkagi katki, sest ajafaktorit mõisteti erinevalt: meie mehed arvasid, et jutt on aastakogusest ja ameeriklased, et nädalakogusest.” See looke võib olla ka väljamõeldis, kuid pärast reisi see liikvele läks. “Arvestades Eesti ja USA mastaape, siis on tõsi, et suudame oluliselt vähem toota, kui nemad tahaks osta. Olen veendunud, et Eesti turg on Euroopa,” kinnitab Toomas Luman. Siim Raie ülesanne oli paljundada äridelegatsiooni liikmetele video, mis USA ja Mehhiko visiidist tehti. Samal ajal aga oli Eesti Investeerimisagentuur tellinud kojalt klantsvideo Eesti reklaamimiseks. Selle pidi saatma saatkondadele samuti Siim Raie, keda ajab siiani naerma: “Kahest saatkonnast saadeti mulle video tagasi küsimusega, mis asi see on. Panin video mängima ja nägin, et saatkond oli kogemata saanud reisivideo, kus võis näha ärimehi Mehhiko lahest väljumas.” Toomas Tamsar nendib, et presidenti ametlikel ja riigivisiitidel saata oli huvitav ning nalja sai samuti. Üks 1990. aastate teise poole reisidest

Kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman.

Aastatel 2002−2011 oli koja peadirektor Siim Raie.

viis Londonisse. “Olime hotellis presidendi sviidis, kus president Lennart Meril oli kohtumine EBRD (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank – toim.) juhiga. Järgmine kohtumine Suurbritannia parlamendi ülemkojas ehk lordide kojas aga oli juba ootamas ja protokolliülem Piret Saluri käis mitu korda mureliku näoga meelde tuletamas, et peame minema hakkama, kiire on. Meri kippus ju tavaliselt igale poole hilinema. Ühel hetkel ütles Meri EBRD juhile: “Let them wait – they are the past, we are talking about the future.” (Las nad ootavad – nemad on minevik, meie räägime tulevikust – ingl k) Lennart Meri lasi paista oma võluval arrogantsil, mida ainult tema sai endale lubada ja lordide koda pidigi natuke ootama.” Ununenud pole teinegi reis. Ühel varakevadel võttis Itaalias Piemonte maakonnas eestlasi vastu Slow food Society, pakkudes meeldejäävaid kulinaarseid hetki. “Roogade arv, mis meile õhtul ette kanti, oli 10–15. Kõik väikesed, kuid erakordsed, ja veinid, mida toidu juurde pakuti, olid veel erakordsemad. See oli parim, mida Piemonte maakonnal oli välja pakkuda,” meenutab Toomas Tamsar. Juhtumisi oli samal päeval Lennart Meri sünnipäev. Sellest teadmisest ja küllap ka hõrkudest veinidest innustununa astus üks äridelegatsiooni liige ootamatult seltskonna ette ja esitas presidendile Luciano Pavarotti surematuks lauldud “O Sole Mio”. Meeleolukaid hetki jagub neistki välisvisiitidest, mis viisid ida poole. Seal on võõrustajatele oluline, et kaasas oleks kõrge tiitliga ametimees. “Kui ikka oli kaasas generalnõi direktor torgovo-promõšlennoi palatõ Estonii – ehk mina – siis võis igasuguseid ametkondi ja asutusi külastada,” kirjeldab Siim Raie, kuidas teda ja ärimehi mööda Moskvat kõikvõimalike ametnike juurde veeti. Kolleeg aga rääkis kunagi reisist Valgevenesse, kus talvel oli hotellis nii külm, et magada ei saanud muidu, kui

tuli end põrandavaiba sisse rulli keerata. Ühel rahvusvahelisel kogunemisel Türgi esindajaga sattus ta aga vaidlema. Kuulnud Tallinna ja Eesti elanikkonna arvu, teatas türklane: “Te ei kvalifitseeru isegi riigiks, sest olete liiga väikesed!” Eestis väliskülalisi võõrustades on samuti tulnud ette ootamatuid olukordi ja alati pole olnud võimalik riske maandada. “Kord saabus Tšehhi Vabariigi president Václav Klaus Eestisse ärifoorumile, mille mina pidin sisse juhatama. Mu sõnavõtt oli lühike, seejärel läks kõnepulti Václav Klaus ja ütles mulle otsa vaadates, et ootas kahetunnist kiidulaulu Eesti kohta, aga seda ei tulnud. Ning et kui meie ei viitsi, siis tema ka ei viitsi. Tuligi puldist maha ja kõndis minema, äridelegatsioon ja press sabas. Oligi kogu ärifoorum,” meenutab Siim Raie. Need, kes kohale jäid, said siiski kohmetusest üle ja ettevalmistatud esitlused kanti ette hoolimata sellest, et ametlik delegatsioon koos pressiga lahkus.

KAUBANDUSKOJAD 400 AASTAT TAGASI JA TÄNAPÄEVAL Kaubanduskodade traditsioon ulatub rohkem kui 400 aasta taha. Kaupade tootmine suurenes, kaubeldi vilkalt nii kohalike kui ka kaugematelt maadelt toodud kaupadega. Tekkisid uued turud, kaubanduse geograafia laienes. Et ennast ja oma õigusi kaitsta, oli mõistlik ühineda. 16. sajandi lõpus asutati esimene kaubanduskoda Prantsusmaal Marseille’s ning kaubanduskodade tekkimine ja areng Vahemere ääres oli kiire. Ka ettevõtluse kantsis Ameerika Ühendriikides said kojad tuule tiibadesse: esimene ingliskeelne kaubanduskoda asutati New Yorgis 1768. aastal. Praegused kaubanduskojad on ettevõtjate esindusorganisatsioonid, mis on riigist sõltumatud ja mille tegevust reguleerib tavaliselt seadus. Kodasid on kaht liiki: ühed on avalik-õiguslikud, mille liikmed on kõik juriidilised isikud, kes tegutsevad ettevõtluse või äri alal. Selline süsteem on Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal mandri-Euroopas. Kojal on siis ka avalik-õiguslikke ülesandeid, näiteks äriregistri pidamine. Teine variant on vabatahtliku liikmeskonnaga eraõiguslikud kojad ja see mudel on levinud Skandinaavias. 1925. aastal Eestis asutatud kaubandus-tööstuskoda oli avalik-õiguslik. 1989. aastal, kui koda taastati, sama teed ei mindud, kuigi alguses oli selline plaan ja seaduseelnõugi oli juba väljatöötamisel. Peeter Tammoja: “Oli küll mõte, et koja võiks taastada avalik-õiguslikuna, sest arvasime, et see peaks olema sarnane ennesõjaaegsega. Enamik liikmeid ei olnud sellega nõus ja kui Eesti kaks aastat hiljem vabaks sai, polnud enam suurt vahet.

Peaminister Mart Laari nõunik Tiit Pruuli (vasakult), Mart Laar ja kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman 1993. aastal hoiustajate päeval Eesti draamateatris.

Avalik-õigusliku koja ülesanne oleks olnud ka ettevõtteregistri pidamine, milleks meil poleks jagunud algul jõudu ega vahendeid. Lisaks oleks see tähendanud kõigile Eestis registreeritud ettevõtetele kohustuslikku liikmelisust. Ka valitsus ei näidanud entusiasmi avalik-õigusliku koja taastamiseks.” Tammoja uuris paar korda toonaselt peaministrilt Mart Laarilt, kas nad toetaksid, kui

Pärast taasasutamist on Eesti Kaubandus-Tööstuskoda olnud eraõiguslik mittetulundusühing, mille liikmeskond on vabatahtlik.

koda valmistaks ette avalik-õiguslikul printsiibil põhineva seaduseelnõu. “Aga ta ei toetanud − tookord ei saanudki ma täpselt aru, miks ...”

Uute liikmete vastuvõtt.

Pärast taasasutamist on Eesti Kaubandus-Tööstuskoda olnud eraõiguslik mittetulundusühing, mille liikmeskond on vabatahtlik. Kuigi 1994/1995. aastaks oli koda tegutsenud juba üle viie aasta, käis aeg-ajalt ikka debatte, kas koda peaks olema vabatahtliku või kohustusliku liikmeskonnaga. “Argument vabatahtliku liikmeskonna poolt ei olnud mitte niivõrd eeskuju Suurbritanniast või Skandinaaviast, vaid asjaolu, et sotsialistliku plaanimajanduse ühiskonnast tulnuile oli kõik kohustuslik väga pika hambaga vastuvõetav, kui mitte vastuvõetamatu. Nii ei olnud viljakat pinnast, millele kohustusliku liikmeskonnaga organisatsiooni asutamise mõte oleks saanud langeda,” nendib Toomas Luman. Vabatahtlik liikmeskond ehk võimalus hääletada jalgadega hoiab Lumani sõnul ka koja juhatuse ja tegevaparaadi tegusana: “Kui liikmed näevad ühel päeval, et koda neile vaja pole, ei saa koda enam oma rolli täita. Me peame pidevalt uurima, mida liikmetel vaja on ja seda neile pakkuma – olgu need teenused, ettevõtjate esindamine vms.”

Veebruarist 2000 korraldatakse Ăźrituste sarja Ă&#x201E;rihommikud.

LIIKMED

A. Le Coq’i müügikiosk Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi 50 aasta juubeli näitusel.

“Meie strateegiline vara on ettevõtlikud inimesed, sest ühiskond püsib vaid tänu neile.” Mait Palts

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja vanimad liikmed on kuulunud kotta juba selle asutamisest alates 1925. aastal. Nimed on auväärsed ja ettevõtted pika ajalooga. Näiteks Orto, Flora, Liviko, A. Le Coq ja Suva olid tuntud tegijad juba 90 aastat tagasi, kui nad äsja asutatud kaubandus-tööstuskoja liikmeks astusid. Esimeste pääsukeste seas on ka neid, kelle nimi on praeguseks muutunud: näiteks Tartu Kammivabrikust on saanud Estiko, Keskmeiereist aga Tere. Asutajaliikmeist olid millenniumivahetusel endiselt tegusad ja koja liikmed 19 ettevõtet. Üle 20 aasta AS-i Baltika juhtinud Meelis Milderile meenub kaubandus-tööstuskojale mõeldes esmalt selle pikk ajalugu: “Minu ettevõttel Baltika (tolleaegse nimega Gentleman) on liikmetunnistus nr 17, mis on pärit aastast 1928. Kogu selle pika aja on koda oma sõnakate juhtide ja aktiivse liikmeskonna kaudu edastanud ühiskonnas ettevõtjate sõnumit. Loodetavasti on seeläbi ka riik ja tema majandus saanud paremini areneda.” Meelis Milderi hinnangul on kojal ettevõtjate esindamisel mitu olulist ülesannet: “Teiste kodumaiste esindusorganisatsioonidega võrreldes on koda kindlasti asendamatu riigi majanduspoliitika kommenteerimisel ja omapoolsete lahenduste pakkumisel, tuues eeskätt välja probleemid, mis puudutavad kõiki ettevõtjaid olenemata nende tegevusharust, asukohast ja suurusest. Koda on kõige rahvusvahelisem ettevõtjate esindusorganisatsioon.”

Baltic Computer Systemsi (BCS) uue Ă¤ri- ja kontoriruumi avamisel osalevad BCS-i direktor Ants Sild (vasakul) ja endine direktor Ants Urvak.

Baltika erastamine. Direktor Meelis Milder ja ajakirjanik Hans H. Luik.

Poliitik Eiki Nestor Esimesena meenub mulle kaubandus-tööstuskojale mõeldes selle esinduslik juhatus koos värvika presidendiga. Selles lauses pole kübetki irooniat, sest iga ühenduse näo kujundab juhtkond. Kaubandus-tööstuskoda on hoidnud ja edasi viinud seda koda, mille tegevus Eestis katkes. Seda on tehtud äärmiselt professionaalselt ja kõrgel tasemel. Minu arvates on Eestis kolm ühendust, kes oma mõjukuselt ja töö tasemelt on võrreldavad ministeeriumiga. Need on kaubandus-tööstuskoda, tööandjate keskliit ja ametiühingute keskliit. Nende arvamused on olulised, mitte ainult ühenduse nime, vaid ka öeldud sõnumi sisukuse tõttu.

Eiki Nestor.

Koja peadirektor Mait Palts lisab, et ettevõtjad näitavad liikmeksolekuga oma ühiskondlikku vastutustunnet ja peavad tähtsaks tugevat organisatsiooni, mis panustab hea ettevõtluskeskkonna kujundamisse. “Meie strateegiline vara on ettevõtlikud inimesed!” Koja juhatuse esimehe asetäitja, Silberauto juhatuse esimees Väino Kaldoja kinnitab, et ettevõtjate huvide ja parema ettevõtluskeskkonna eest seismine on koja peamine eesmärk. “Loodan, et koda jätkab riigi aktiivse ja sõltumatu partnerina, kes julgeb öelda asju, millest muidu kaarega mööda vaadatakse, ning julgeb võtta initsiatiivi ka seal, kus see ei pruugi olla populaarne.” Baltic Computer Systemsi juhataja ja 1998. aastast koja IT-partner Ants Sild on kindel, et kaubanduskoda on ettevõtluse alustalasid ja peab alati ajama oma kindlat rada. “Nii kaua, kui on Eesti riik, peab olema ka koda. Avatud Eesti Fondi nõukogu esimehena ütlen, et Eesti kodanikuühiskond oleks tunduvalt tugevam, kui Eestis oleks ka ainult viis või kümme sama tugevat ja jõulist vabaühendust kui kaubanduskoda. Neid organisatsioone võiks koda oma kogemuse abil üles kasvatada küll.”

KAUBANDUSPALATI LIIKMETEST SAID KOJA LIIKMED Kui koda 1989. aastal taasasutati, tulid liikmeteks üle ka nõukogudeaegse kaubanduspalati liikmed, kelle seas suurettevõtteid oli üle saja. Aastaks 1994 oli kojal liikmeid umbes 800 ja seega oli koda suurim ettevõtjate ühendus Eestis. See oli alles algus. Koos uute ja noorte juhtide tulekuga hakkas liikmeskond plahvatuslikult kasvama, sest selle nimel tehti väga süsteemselt tööd. See oli strateegiline otsus, mida äsja ametisse asunud turundusdirektor Urmas Oru (praegu Kanal 2 juht – toim.) pidi ellu viima. 1995. aastal võeti tööle viis müügiesindajat, kelle ülesanne oli helistada päevast päeva ettevõtetesse, tutvustada kaubanduskoda ja veenda, et liige olla on äriliselt kasulik. Värvati eelkõige väikeettevõtteid, sest enamik suurettevõtteid kuulus juba kotta. Toonane peadirektor Toomas Tamsar meenutab: “Liikmete suurem arv tagab vajaliku legitiimsuse: kui liikmeid on vähe, siis tekib ju küsimus, keda üldse esindatakse. Organisatsioon, mis soovib mõjutada ühiskonnas toimuvat, peab olema ise tugev.” Liikmete suur arv oli vajalik ka pragmaatiliselt. Liikmemaksud oli üks kahest allikast, millega 30 töötajaga koja igapäevatööd rahastati. Teine pool sissetulekust laekus teenustasudest.

Chemi-Pharm AS-i juht Ruth Oltjer Kaubandus-tööstuskoda mõjutab ühiskonnas kõige rohkem ettevõtluskliimat. Samuti ütleb sõna sekka ettevõtlust puudutavate seaduseelnõude kohta ja aitab kaasa ekspordi arendamisele. Tulevikult ootan veelgi aktiivsemat ja konstruktiivsemat seisukohavõttu ettevõtlusega seotud seaduseelnõude arutamisel ja koja liikmete kaasamist arvamuste avaldamiseks. Koja tegevuses on minu silmis esimesel kohal koja kõrgel tasemel visiidid ja erinevaid sihtturgusid tutvustavad seminarid. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja toetus, kontaktid ning koja hea koostöö riigiasutustega, nagu presidendi kantselei, riigikantselei ja välisministeerium, on andnud võimaluse osaleda visiitidel koos presidendi, peaministri, välisministri ja teiste ministritega, tänu millele on ChemiPharmi jaoks avanenud olulised uksed ning see on kiirendanud ärivõimalusi sihtriikides. Teisel kohal on koja korraldatud koolitused, mis on väga praktilise suunitlusega. Kolmandana tooksin hea meelega välja kaubanduskoja iga-aastase kevadballi ja sügishooaja avamise augusti lõpus, mis on toredad üritused, kus tunnustatakse aasta tegijaid, kohtutakse teiste ettevõtjatega ning veedetakse mõnusalt üheskoos aega. Meenub, kui käisime Viive Raidi juhtimisel kojaga Moskvas selle sajandi alguses. Visiidi ajal toimus mitu kõrgel tasemel kohtumist Moskva linna ametnikega. Äridelegatsiooni üks liige tekitas ametlike kohtumiste käigus elevust naljadega, mis kippusid ületama hea maitse ja poliitkorrektsuse piiri. Viive andis mulle ülesande istuda edaspidi kõikidel ametlikel kohtumistel tema kõrval ja iga kord, kui inimene soovis oma nalja esitada, pidin ma ta sellelt mõttelt kõrvale juhtima.

Ruth Oltjer.

Ettevõtja Tiina Mõis Kaubandus-tööstuskoda on üsna hästi välja kujunenud organisatsioon oma funktsioonide ja eesmärkidega. Eks see enam-vähem niisugune olema peabki. Inimesed vahetuvad, ent see ikkagi koondab ettevõtjaid ja nende ettevõtlikku meelt. Kojal on olnud ka head direktorid. Sellest sõltub palju. Koda on hea lüli pidamaks valitsusega läbirääkimisi seaduste ja seaduseelnõude üle. Minu meelest on kaubandus-tööstuskoda kõige parem partner valitsusele. Kui valitsus tahab ettevõtjate häält kuulata, siis peabki pöörduma koja poole. See on viimastel aastatel raudselt nii olnud.

Tiina Mõis.

1995. aasta 20. oktoobri Eesti Ekspressis kirjutas Helen Urbanik: “Tammoja ajal tegutses koda põhimõttel, et igaüks, kes kaubanduskoda vajab, leiab ise tee Toompeale koja kontorisse. Tänavu maist läks koda üle aktiivsele enesereklaamile telefoni teel. Nii on viimase poole aasta jooksul koja liikmete arv kiiresti kasvanud – juurde tuli ligi 180 uut liiget. Kokku seisab koja hingekirjas praegu 850 firmat. Toomas Lumani sõnul on ka mõned suuremad pangad andnud lubaduse koja liikmeks astuda. Samas on alates eelmise aasta aprillist kuni selle aasta septembrini koja liikmeskonnast erinevatel põhjustel (omal soovil, likvideerimise, väljaheitmise tõttu) kojast välja arvatud 304 firmat.” See viimane lause Eesti Ekspressi artiklist viitas murele, mis oli saatnud koda taasasutamisest saadik. Liikmemaksu tasumise distsipliin polnud sugugi eeskujulik ning üsna tihti tuli kohustust meelde tuletada. 1993. aasta alguses kaubanduskoja Teatajas ilmunud artiklis nentis registriosakonna juhataja Toivo Niit, et 1992. aasta eest ei tasunud üldse liikmemaksu või tegi seda osaliselt ligi kolmandik liikmeskonnast. Ühtlasi anti teada, et liikmemaksu võlgnikud ei saa enam Teatajat ja EKTK

Liikmesettevõtete jagunemine piirkonniti

Tallinn 57%

Harju-, Rapla- ja Järvamaa 16% Ida- ja Lääne-Virumaa 6%

Lääne-, Saare- ja Hiiumaa 3%

Pärnu- ja Viljandimaa 6%

Jõgeva-, Põlva-, Tartu-, Võru- ja Valgamaa 12%

Liikmesettevõtete jagunemine tegevusalade kaupa 3200 liiget

Liikmesettevõtete jagunemine töötajate arvu järgi 1–9 töötajat – 51% 10–49 töötajat – 31% 50–249 töötajat – 13% 250 ja enam töötajat – 3% Toetajaliikmeid – 2%

Tööstus – 27,9% Kaubandus – 28,2% sh hulgikaubandus – 76,3% jaekaubandus – 15,2% mootorsõidukid ja kütus – 8,5% Ehitus – 6,6% Transport, info ja side – 9,6% IT – 2,1% Kinnisvara – 1,7% Pangandus, kindlustus – 2% Hotellid, restoranid, turism – 1,6% Põllumajandus ja kalapüük – 1,9% Muu – 18,4% Andmed 2015. aasta oktoobri seisuga.

presiidiumi otsusega 17. detsembrist 1992 on peatatud võlgnike liikmestaatus. Artiklis selgitati, et see tähendab sisuliselt võrdsustamist mitteliikmetega. “Eelkõige väljendub see teenustasude suuruses, sest koja mitteliikmetele osutatavate teenuste hinnad on oluliselt kõrgemad kui liikmetele, ja osa neist mitteliikmetele ei osutata.” Koja liikmeks astumise tasu oli 1990. aastate alguses 450 krooni. Võrdluseks: keskmine brutopalk oli 1994. aastal 1730 krooni ja kilo leiba maksis umbes viis

krooni. Koja iga-aastase liikmemaksu määr sõltus ettevõtte eelmise aasta brutokasumist. Näiteks kui brutokasum oli kuni 10 000 krooni, siis oli aastane liikmemaks 250 krooni. Kasum vahemikus 10 000 kuni 50 000 krooni tähendas samuti liikmemaksu 250 krooni ja lisaks tuli maksta 0,25% summast, mis ületas 10 000 krooni. Kasum vahemikus 50 000 kuni 100 000 krooni eeldas liikmemaksu 500 krooni pluss 0,25% summast üle 50 000 krooni. Kui aga kasum ületas 100 000 krooni, oli liikmemaks 810 krooni pluss 0,15% summast üle 100 000 krooni. Liikmemaksude tasumise distsipliin erilist paranemist ei näidanud, seetõttu pidi juhtkond mõtlema, mida teha. Prooviti kasutada nii piitsa kui ka prääniku meetodit. Kaubanduskoja Infolehes nr 2 ilmus 10. juunil 1994 registriosakonnalt järgmine teade: “EKTK juhatuse poolt 17.05.1994 kinnitatud liikmemaksude tasumise kord näeb ette liikme ajutiste makseraskuste korral võimaluse esitada EKTK peadirektori nimele motiveeritud taotlus aastamaksu vähendamiseks või maksetähtaja (31. märts) edasilükkamiseks või oma liikmeõiguste ajutiseks piiramiseks, mis puudutab vaid EKTK teenuste soodustingimustel kasutamist. Ootame maksuvõlas liikmeilt vastavat reageeringut. Seda saamata tõstatame EKTK juhatuse ees küsimuse liikme väljaarvamiseks.” 1995. aastal tehti põhimõtteline muudatus liikmemaksu arvutamise alustes. Siiani kehtib süsteem, et liikmemaks ei sõltu ettevõtte majandustegevusest saadavast kasumist, vaid töötajate arvust. Koja uude põhikirja lisati ka rangemad nõuded, mis ei lubanud enam kahe aasta maksuvõlgnevust. Tulemused ei lasknud end kaua oodata: 1996. aastal paranes märgatavalt liikmemaksude tasumine: aastamaksu jättis tasumata vaid 6,2% liikmeskonnast. Ühtlasi ületati 1996. aastal ka 1000 liikme piir ning aasta hiljem anti liikmetunnistus juba 2000. ettevõttele. Töötajate arvust oleneva liikmemaksu suurus 1995.–2005. aastani oli: 1–4 töötajat 1500 kr 5–9 töötajat 2500 kr 10–19 töötajat 3000 kr 20–49 töötajat 3500 kr 50–99 töötajat 5000 kr 100–199 töötajat 7000 kr 200–499 töötajat 10 000 kr 500–999 töötajat 20 000 kr 1000 ja rohkem töötajat 25 000 kr Koja sisseastumismaksuks kehtestati 500 krooni.

Montenegro peaminister Igor Lukšić külastas kaubandus-tööstuskoda 2011. aastal.

Kui liikmete arv ulatus üle paari tuhande, siis hakati rohkem tähelepanu pöörama nende hoidmisele. MIDA LIIKMED TAHAVAD? Kui liikmete arv ulatus juba üle paari tuhande, siis hakati rohkem tähelepanu pöörama nende hoidmisele, mitte vaid uute värbamisele. “Sündisid CRM-lahendused (kliendiandmebaasid – toim.), et näha, mis teenuseid liige on ostnud, millised on tema soovid ja mured. Nii tekkis kojas teadmine, kes liikmed on ja mida nad tahavad. Praegu on see enamiku äriorganisatsioonide tavapärane praktika, kuid arvan, et teist nii professionaalselt juhitud liikmessuhetega mittetulundusühingut nagu koda vist Eestis polegi,” leiab Siim Raie.

Ärihooaja 2012/2013 avamine Lennusadamas.

Tagasiside küsimine viis ühel hetkel arusaamani, et koda oli mõnes mõttes iseenda ohver. Siim Raie: “Müüsime liikmetele erinevaid teenuseid. Klientide rahulolu küsitlustes olid meiega rahul need, kes olid mõnd teenust ostnud, ja rahulolematud need, kes polnud ostnud. Nii tehti meile puust ja punaselt selgeks, et koja ülesanne pole olla lihtsalt teenusekontor, vaid on vaja selgitada oma laiemat mõju ühiskonnas: miks on koda vaja ning kuidas saame seista ettevõtjate ühishuvide ja parema majanduspoliitika kujundamise eest.” 1995. aastal Toomas Tamsare kutsel kotta juristina tööle asunud Reet Teder kinnitab, et üha rohkem koja liikmeiks astujaist nimetab ühe põhjusena ettevõtjate huvide eest seismist. See näitab, et osatakse näha laiemat pilti kui vaid oma ettevõtte kasu. “Missioonitundega ettevõtjaid on meil palju rohkem kui igapäevases elus

silma paistab. Praegu ehk räägitakse sellest rohkem, kuid see soov on olnud juba 1990. aastatest peale.” Reet Teder meenutab aastat 2006, kui koda tegi projekti, mille eesmärk oli edendada sotsiaalselt vastutustundlikku käitumist: “Kogusime näiteid, mida ettevõte on teinud kogukonna või oma töötajate heaks. Oli ettevõtteid, kes andsid meeleldi infot oma tegemiste kohta, kuid ei soovinud avalikustamist.” 1990. aastate keskel hakati korraldama erinevaid üritusi, et liikmeid hoida ja väärtustada ning omavahel tutvustada. Iga aasta augustis oli ärihooaja avamine, samuti uute liikmete pidulikud tervitusüritused. “Fenomenaalne oli näha, kuidas kohapeal läks äriks, sest igaüks pidi end mõne lausega tutvustama. Üksteise tegemistest saadi aimu ning edasi oli lihtne jutu peale saada. Nii et ärikontaktide vahendamine on suur huvi olnud läbi aegade,” mainib Siim Raie. Ühtlasi meenub talle uute liikmete tervitusüritustelt ka naljakaid seiku: “Iga ettevõtja pidi tutvustuses põhjendama, miks ta koja liikmeks astus. Mõni siis ütleski, et astus seepärast, et Marju Raavel (koja müügiesindaja – toim.) on talle kolm aastat järjest helistanud.” Nali naljaks, kuid liikmeskonna huvid on seotud nii ettevõtluskliima edendamise kui ka konkreetsete teenustega, mida koda pakub. Mait Palts toob huvipakkuvate teemadena välja maksude, hariduspoliitika ja tööjõuvajaduse küsimused ning loomulikult riigihanked. Aastatega on teemad ja sellest tingituna ka koja teenused muutunud. Näiteks võib tuua kas või kunagi koja ruumides asunud raamatukogu, kus ettevõtjad käisid lugemas majandusteemalisi raamatuid ning Euroopa Liidu seadusi ja direktiive. Nüüd raamatukogu enam pole, sest internetist leiab kogu teabe. Praegu on aktuaalsed energiasäästu- ja keskkonnateemad, mis kümme aastat tagasi veel nii suurt kõlapinda ei leidnud. Euroopa Liiduga ühinemise eel ja vahetult pärast seda

Mait Palts, koja peadirektor alates aastast 2011.

oli aktuaalne kõik, mis puudutas Euroopa Liidu määrusi, direktiive ja seadusi. “Kõik oli Eesti ettevõtjale uus ja vajas endale selgeks tegemist. Oli palju konsulteerimist. Näiteks, mis nõuded kehtivad, kui müüa oma kaupa Soome või Rootsi,” meenutab Mait Palts. Ajast aega on olnud tähtis teema edendada eksporti. Koda vahendab aastas sadu ärikontaktide otsimise palveid nii Eestist kui ka välismaalt. Ettevõtja Jakob Saks meenutab, et 2008. aastal alustati kaubandus-tööstuskoja ja ekspordi akadeemia koostööd eksporditeemaliste koolituste korraldamisel. Tema hinnangul on koda parim partner: “Ühelt poolt on neil suur missioonitunne ja võime näha suurt pilti, teiselt poolt äärmiselt professionaalne tiim, kellega kõik sujus tipptasemel. Lisaks veel oskus ja võime kaasata ettevõtteid nendesse arengutesse.” Eesti ekspordis on kojal mitu rolli, neist kõige otsesem on inspireerida eksportööre. “Teatavasti tekitab teadmatus hirmu ja pärsib pealehakkamist. Tore on näha sära inimeste silmis pärast koolitusi või teemaseminare. Teiselt poolt aitab koda suunata seadusand-

Eesti ekspordis on kojal mitu rolli, neist kõige otsesem on inspireerida eksportööre.

lust võimalikult eksportöörisõbralikuks. Kolmas on kindlasti konkreetne “käevangu-metoodika”, mille käigus organiseeritakse sagedasi külastusi sihtturgudele. Ja neljandana tooks välja koja pakutavad teenused, nagu näiteks partneriotsing välisturgudel. Hea, kui on kellegi abile loota,” resümeerib Jakob Saks, kes loodab, et koda jätkab oma missiooni sama võimekalt.

2008. aastal sai Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 40 riiki ja 600 ettevõtlust toetavat organisatsiooni hõlmava üle-euroopalise võrgustiku Enterprise Europe Network koordinaatoriks Eestis. Selle võrgustiku eesmärk on edendada just väike- ja keskettevõtete eksporti, milleks kasutatakse mastaapseid andmekogusid. Kui mõne riigi ettevõtjal tekib soov leida välisriigis partnereid, siis tuleb sisestada oma kontaktisoov andmebaasi: mis riigist ja valdkonnast partnerit otsitakse. Edasine sõltub juba sihtriigi Networki töötajatest, kui kiiresti ja kui sobiva kontakti nad leiavad. Kaubandus-tööstuskoja finantsdirektor Ene Rammo rõhutab, et võrgustikul on konkreetsed ankeedid, kuhu tuleb kirja panna näiteks toodangu maht, kui suur on maksimaalne tootmisvõimsus jne. “Paljud ettevõtted pole seda endale kunagi läbi mõelnud ja on ehmunud, et tuleb nii täpsed ankeedid täita.”

Ekspordi akadeemia külas ettevõttel Derelict Furniture 2014. aastal.

KÜMNENDIK EESTI ETTEVÕTJAIST Nii, nagu koda oli suurim ettevõtjaid ühendav organisatsioon juba peatselt pärast taasasutamist, ollakse seda nüüdki. Ligi 3200 koja liikmeks olevat ettevõtet moodustab 10–12% Eestis aktiivselt tegutsevatest ettevõtetest. Koja liikmete arv on Põhjamaade ja eriti Läti ning Leeduga võrreldes suur. Põhjuseid leidub rohkem kui üks. Alustades kas või sellest, et liikmete värbamisega on tegeletud pidevalt ja teadlikult ning lõpetades sellega, et ettevõtted näevad koja liikmeks olemisest reaalset kasu.

Ligi 3200 koja liikmeks olevat ettevõtet moodustab 10–12% Eestis aktiivselt tegutsevatest ettevõtetest.

Peaminister Andrus Ansipi visiit Türkmenistani 2011.

“Suur osa koja liikmeskonnast on väikesed või väga väikesed ettevõtted, kelle elu muudab lihtsamaks meie pakutav aktuaalne info, nõustamis- ja konsultatsiooniteenused, seminarid ja koolitused. See on reaalne kasu ja seda hinnatakse,” rõhutab Mait Palts. Mis puudutab võrdlust Läti ja Leeduga, siis märgib Mait Palts sealsete kodade tegevuse ühekülgsust. “Suudetud on tegeleda õigusloome teemadega, kuid sellest üksi jääb väheks. Pead suutma pakkuda ka asjakohast teenust, mida turult muidu ei saagi või saab tingimustel, mis pole väikeettevõtjale vastuvõetavad.” Poliitik Eiki Nestoril on varnast võtta näide, mis illustreerib juttu reaalsest kasust. “Üks Hiiumaa ettevõtja, koja liige, sai Hiina partnerilt tellitud kauba asemel konteineritäie liiva. Ettevõtja pöördus abi saamiseks riigikogu saadikute poole, kes omakorda võtsid ühendust kaubandus-tööstuskojaga. Hilisema asjade klaarimise järeldusena mainis mu hea kolleeg, siis riigikogu liige Kalev Kotkas, et ta poleks

100

Praegu pole ju enam probleem info kättesaamine, vaid oskus leida tohutust infohulgast vajalik ning seda ka mõista.

kunagi uskunud, et Eestis on ühendus, mis suudab kaitsta oma liikmete huve paremini kui advokaadibüroo. Ma pean tunnistama, et sellist komplimenti pole ma mitte kunagi kodanike ühenduste kohta kuulnud.” 1996. aastast kojas töötanud Ene Rammo teab, et kõige rohkem leiab koja liikmete seast ühe kuni üheksa töötajaga ärisid: “Suuremad ettevõtted on koja liikmeksoleku endale lahti mõtestanud kui missiooniküsimuse ehk võimaluse kaasa rääkida Eesti ettevõtluskeskkonna kujundamisel ja majanduspoliitikas, kuid väike- ja mikroettevõtete jaoks on pigem peamine argument koja pakutavad teenused. Olgu need siis päritolusertifikaatide või meie koolituste soodsam hind või koja kaudu leitud ärikontakt.” Väiksematele ettevõtjatele näiteks ollakse abiks ekspordi alal ja õigusaktide selgitamisel. “Kui majandusel läheb hästi, siis edeneb ka inimeste elu. Kaubandustööstuskoda seisabki hea majanduskeskkonna eest ja on minu meelest väga edukalt tegutsenud.” Eraldi – ja seejuures tundlik – teema on Eestis tegutsevad venekeelsed ettevõtjad. Kaubandus-tööstuskoja Jõhvi esinduse juhataja Margus Ilmjärv nendib, et venekeelne ettevõtja on Eesti riigis toimuvast pisut vähem informeeritud ja peab teabe saamiseks rohkem vaeva nägema. Näiteks Ida-Virumaal on lõviosa ettevõtjaist venekeelsed. Jõhvi esindusest küsivadki koja liikmed näiteks seda, mis riigiasutuse poole peaks ühe või teise probleemiga pöörduma. Teine oluline teenus on väliskaubandusdokumentide kinnitamine ja tolliinfo. Nagu teisteski koja esindustes küsitakse ka Ida-Virumaal juriidilist konsultatsiooni ja soovitakse end koolitustel harida ning kontakte sõlmida. Kontaktide loomiseks on koda viimased paar aastat koos sihtasutusega Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus käinud Peterburis Eesti ettevõtluskliimat tutvustamas.

101

Peaminister Andrus Ansip esineb Pärnus majandusteemalisel pärastlõunal 2012. 102

Margus Ilmjärv aga nendib, et Vene investorite huvi Eesti vastu on viimasel ajal majanduslike ja poliitiliste põhjuste tõttu paraku vähenenud. Küll aga on edulugusid ette näidata lääne poolt. Näiteks korraldati 2015. aasta sügisel Eesti ettevõtete delegatsiooni visiit Alam-Saksimaale, mida rahaliselt toetas EAS. Ida-Virumaalt osalesid Sillamäe Sadam ja transiidifirma Silsteve. “Koja koostööpartner Business Development and Technology Transfer Coorporation of Schleswig-Holstein tegi väga head tööd ja otsis iga Eesti ettevõtja jaoks nende kirjeldatud vajaduse põhjal Saksamaalt välja vähemalt kolm, mõnel juhul ka neli-viis sobivat kontakti. Me ju ei otsi lihtsalt müüki, vaid koostööd,” rõhutab Margus Ilmjärv. “Üks tänavavalgustuse tootja näiteks soovis leida Saksamaalt koostööpartnerit, kellega koos muuta tänavavalgustuse lahendusi efektiivsemaks.” Eesti ettevõtted pole enam odava allhanke tegijad, vaid otsivad partnereid, et ühiselt tellimusi täita või oma toodangut efektiivsemaks muuta. Mahetoitu valmistav OÜ Loodusvägi on hea näide, kuidas koja liikmeks olemisest on sündinud väikeettevõttele kõige erinevamat moodi kasu. OÜ Loodusvägi juht Ahto Vegmann räägib, et nad olid kolleegidega skeptilised, kui helistati ja tutvustati võimalust saada koja liikmeks. “Mõtlesime, et me ju väike ettevõte, kas ikka tasub, kas on mõtet jne. Tagantjärele vaadates tunduvad need mõtted naljakad, sest koda on olnud Loodusväe arengus suur tugi. Näiteks on kontaktreisid aidanud viia meid reaalse koostööni eksporditurgudel. Välisvisiidid ja kontaktreisid on kojal alati väga hästi korraldatud.” Samuti on olnud vajalikud koja korraldatud koolitused, näiteks messikoolitus. Kojale on olulised ka väike- ja keskettevõtted ning neile pööratakse suurettevõtetega võrdväärselt tähelepanu. “Koda seisab riigi tasandil ettevõtlussektori parema käekäigu eest tervikuna ja on ettevõtjate ühine hääletoru, mis aitab ideid ellu viia. Kojalt ootaks tulevikuski ettevõtjate vajaduste ja huvide jätkuvat esindamist laiemas avalikus ruumis ning olulistel teemadel diskussiooni tekitamist,” soovib Ahto Vegmann. Ene Rammo ütleb liikmete tagasisidele viidates, et neile on äritegevuseks oluline koja kogutav ja avaldatav info nii seadusemuudatuste, koostöövõimaluste kui ka palju muu kohta. Praegu pole ju enam probleem info kättesaamine, vaid oskus leida tohutust infohulgast vajalik ning seda ka mõista. Selle töö teevad koja juristid ja teised ametimehed ettevõtjate eest ära. Lõpuks, sugugi mitte vähetähtis argument koja liikmeks olemisel on ka kuuluvustunne. Kuulumine ühte ettevõtjate seltskonda.

103

KUIDAS SEISTA ETTEVÕTJATE HUVIDE EEST?

Toomas Hendrik Ilves, Toomas Luman ja Mait Palts lähevad kohtuma juhatuse liikmetega 2015. aastal. 104

“Ettevõtjate huvide esindamine ja kaitse on kestvussport.” Siim Raie Teataja juhtkiri 8.03.2011

On põhimõtteid, mis aastakümnetega ei muutu. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse kauaaegne esimees Joakim Puhk sõnastas üle 80 aasta tagasi kaubandustööstuskoja ja Eesti Vabariigi suhted koostöö võtmes. Ta leidis, et kaubanduskoda peab riigile abiks olema seadusandlikus töös ja omalt poolt kaasa aitama, et uued seadused tuleksid ilmale sellistena, et rahuldaksid neid ringkondi, kelle huvisid ja kohustusi normeerivad. See ammu sõnastatud põhimõte kehtib praegugi, kuid ei ole kunagi tähendanud üksikute ettevõtjate huvide kaitsmist, vaid ettevõtjate ühishuvide arvestamist ja kogu riigi majanduselu kasu. Sellega on lahutamatult seotud lobitöö ametnike ja poliitikute seas. Koja strateegia oma soovide selgitamisel on alati olnud esitada argumenteeritud seisukohti, mitte populistlikke loosungeid, olgu teisel pool lauda istumas tipp-poliitikud, ametnikud või ajakirjanikud. Teema kaalukusest olenevalt on valitud ka taktika ehk lahinguväljale siirduva meeskonna koosseis. Kui tuli kummutada vastaspoole lausrumalusse kalduvaid ideid – näiteks dividendi väljamaksmine sundkorras või äriühingute juhatuse ja nõukogu liikmete vastutuse liigne karmistamine –, siis istus poliitikute ja ametnike vastas koja raskekahurvägi. Sinna kuulus ja kuulub tänini juhatuse esimees Toomas Luman ning kuulus ka Reet Teder, kes on pidanud kojas nii juristi kui ka poliitikadirektori ametit ning esindab praegu koda Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees. Töövõitude hulgas võib nimetada suurt ärahoitud lollust aastast 2004, kui koda oli juba mitu aastat tegelenud äriseadustiku muutmise ettepanekutega. Ühe muudatusena taheti justiitsminister Ken-Marti Vaheri juhtimisel kehtestada

105

äriseadustikus divi dendi sundjaotamise säte. Iga

Dividendi sundväljamaksmine oleks olnud ettevõtlusele kõige rängema mõjuga.

majandusaasta eest, kui õnnestus kasumit teenida, oleks tulnud dividendid aktsionäridele või osanikele välja maksta ning dividendi reinvesteerida või järgmistesse aastatesse edasi kanda ei oleks saanud. Autorite sõnul oli eesmärk kaitsta väikeaktsionäre, et nood ikka raha kätte saaksid. Reet Teder: “Mulle oli vapustav avastus, kuidas eelnõu ette valmistanud justiitsministeeriumi ametnikud ei mõistnud, et see oleks tähendanud ette-

võtetele kohest tulumaksukohustust. Kui nad võtsid aluseks teatud arvud, siis ei lisanud nad oma arvutustesse hinnangulist maksusummat.” Ta nendib, et lapsusi on esinenud küllap kõigis aastate jooksul nähtud seaduseelnõudes, kuid dividendi sundväljamaksmine oleks olnud ettevõtlusele kõige rängema mõjuga. Rumalused lipsavad seaduseelnõudesse ja strateegiadokumentidesse siiani ning seda erinevatel põhjustel: näiteks ei mõista ametnikud seadust välja töötades, kuidas see seondub teiste seadustega või kuidas hakkab toimima ärikeskkonnas. “See on nagu muinasjutus hüdra peade maha raiumine: ühe raiud maha ja kolm kasvab asemele,” muigab aastatel 1994–1998 kaubandus-tööstuskoja peadirektori ametis olnud Toomas Tamsar, kes praegu juhib tööandjate keskliitu. Naeruks pole aga põhjust, sest Tamsare hinnangul on seis siiani sama. “Tõsi, mingisugune mõistmine valitsuse, ametnike ja poliitikutega on parem, kommunikatsiooni on rohkem. Kuid kõige rohkem auru kulub sellele, et hoida ära väikseid ettevõtjavaenulikke samme.” See on nagu koduperenaise või assistendi töö: kui see on hästi tehtud, siis pole märgata, kuigi vaeva on nähtud kõvasti.

Reet Teder, koja esindaja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees.

106

“Ettevõtja jaoks on iga vaidlusele kulutatud hetk see, millal ta ei saa tegeleda oma põhitegevusega – ettevõtlusega.” Mait Palts Teataja juhtkiri 15.06.2011

Väino Kaldoja leiab, et koja ülesanne Eesti ühiskonnas on jälgida riigiametnike asjaajamist talupojamõistusega. Lausrumalust on suudetud suurel määral ära hoida. Ametnikud ja poliitikud on alati vajanud ettevõtjate tuge ja arvamust. “Isegi siis, kui nad seda aeg-ajalt ei tunnista, on tugeva organisatsiooni olemasolu ja arvamus need, mis aitavad langetada tasakaalustatud otsuseid. Ka koda on oma seisukohtades minu arvates lähtunud alati ettevõtjate ja ühiskonna üldhuvidest, mis kõigile ei pruugi alati meeldida, kuid arvestavad riigi üldist tegevust ja arengut,” leiab Väino Kaldoja. Maksu- ja tolliameti peadirektor Marek Helm usub, et koda on esindusorganisatsioonina ja oma juhtide abil saavutanud vaieldamatu arvamusliidri positsiooni: “Riigisektor peab koda partneriks, keda on oluline kuulata ja kaasata. Kas see riigil iga kord parimal viisil on õnnestunud, on iseküsimus. Paraja annuse meediakontaktide ja ohtra otsesuhtluse abil oleme suutnud minu tunnetuse kohaselt erimeelsustest enamasti üle saada.” Mait Palts viitab, et enam ei pea paluma ühe või teise eelnõu saatmist kojale läbivaatamiseks ja arvamuse esitamiseks – ametnikud teevad seda ise. Alati pole see nii olnud.

Väino Kaldoja, koja juhatuse liige.

107

Mahukas seadusloome Iseseisvuse taastamise järel 1992. aastal tööd alustanud riigikogu VII koosseis võttis vastu 169 seaduste tervikteksti, 139 olemasolevate seaduste muutmisseadust ja 79 välislepinguid käsitlevat seadust. Järgmine, 1995. kevadest kuni 1999. aasta kevadeni töötanud riigikogu VIII koosseis võttis vastu 155 seaduste tervikteksti ning 345 muutmisseadust, 119 välislepinguid käsitlevat seadust. Riigikogu statistikakogumik

Üks kurioosne näide pärineb aastast 1994, kui raamatupidamise seadust polnud ükski ettevõtja enne selle vastuvõtmist näinudki. 2002. aasta sügisel aga kavatseti ettevõtjatega konsulteerimata tõsta ametiauto kasutamise erisoodustusmäära alates järgmisest aastast. Kuigi rahandusministeeriumil oli juba välja kujunenud komme teavitada kavandatavatest maksumuudatustest ettevõtjate organisatsioone ja anda võimalus kujundada oma seisukoht, siis seekord nii ei tehtud. “Sellist asja pole kuus aastat juhtunud,” ütles Reet Teder toona Äripäevale. Ametnikud on siiski muutunud üldiselt professionaalsemaks ja kaasamisest on saanud reegel, mitte erand. “Ma võtan seda kui tunnustust kojale, me oleme partner, kes põhjendab oma seisukohti ja püüab olla nii konstruktiivne, kui konkreetses olukorras on võimalik. See on ka põhjus, miks meid aktsepteeritakse ja meie arvamust küsitakse – ka siis, kui oleme kriitilised,” leiab Mait Palts. Pole mõtet arutada, kas üks või teine eelnõu on hea või halb. Arutada tuleb hoopis seda, kas eelnõu täidab oma eesmärki. Selleks on vaja teha taustatööd ning analüüsida mõjusid. “Kui eelnõul mõjuanalüüsi pole, siis me nõuame seda,” kinnitab Mait Palts. Nõuda aga on tulnud paljudel juhtudel ja mida kaugemale ajalukku vaadata, seda enam. Näiteks mainis Toomas Luman kaubanduskoja 79. aastapäeval peetud kõnes aastal 2004 järgmist: “Head nõu ei ole kunagi liiga palju ja möödunud aasta jooksul oleme oma – see tähendab ettevõtjate nõu riigile jaganud korras ja mahus, mida varem pole nähtud. Enamasti on seda nõu ka kuulda võetud, kuid on jätkuvalt teemasid,

108

Kaubandus-tööstuskoja juhatuse ja president Arnold Rüütli (vasakul) lõuna 2004. aastal. Presidendi kõrval seisab juhatuse esimees Toomas Luman.

kus me teineteist ei mõista. Jätkuvalt on kõikide uute ja eriti ettevõtlust puudutavate seaduseelnõude nõrgimaks kohaks nende mõjude analüüs. Ka praegu on meil laual mitu eelnõu, milles tehtud ettepanekute mõju on jäetud hindamata ning ilma milleta on ka meil raske anda ettevõtjate positsioone. Tihti jääb kahjuks arusaamatuks aga seaduste muutmise vajadus üldse. Me peame jõudma olukorrani, kus seaduseid muudetaks vaid objektiivsest vajadusest. Me peame jõudma arusaamani, et stabiilne õiguskeskkond on väärtus omaette ja seda eriti nüüd, kus me oleme liitunud Euroopa Liiduga.” Eesmärk kuuluda taas täieõigusliku liikmena Euroopa riikide perre oli Eestil juba enne iseseisvuse ametlikku taastamist. Nii oli hilisema sise- ja välispoliitilise tegevuse peamisi eesmärke saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. 1998. aastal algasid Eesti ja Euroopa Liidu ametlikud ühinemisläbirääkimised ning see tähendas sisulise ja pingelise eeltöö algust. Kaubandus-tööstuskoda esindas ühinemisläbirääkimistel ettevõtjaid.

109

Juhatuse koosolek Eesti esinduses Brüsselis 2004. aastal. Vasakult Siim Raie, Toomas Luman, Jüri Käo, Mati Jostov, Gunnar Kraft, Meelis Kukk ja Meelis Milder. 2004. aasta laienemisvoorus sai liidu liikmeks üsna karmidel tingimustel kümme uut riiki: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros. Siim Raie viibis 2006. aasta lõpus Sofias, kui

2004. aasta laienemisvoorus sai liidu liikmeks üsna karmidel tingimustel kümme uut riiki: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros.

110

Bulgaaria ja Rumeenia ühinemiseni liiduga oli jäänud veidi üle kuu aja. Ta meenutab: “Õhtusöögil istus minu kõrval Bulgaaria majandusminister, kelle käest uurisin, kuidas neil ettevalmistused lähevad ja kas üks või teine asi on bulgaarlastel juba tehtud. Tema kuulas mind üllatunult ja küsis, kas Eesti pidi tõesti selliseid asju tegema – nemad polnud millestki taolisest kuulnudki. Meisse suhtuti rangemalt kui järgmistesse liitujatesse ning võttes arvesse, kui täpsed me oleme ja kuidas soovime igast paragrahvist kinni pidada, siis oli see meie ettevõtjatele suur koormus.”

Peale positiivsete külgede tähendas Euroopa Liidu liikmestaatus ka seda, et kasvama hakkas kurja hüdra järjekordne pea, mida oli ja on siiani vaja maha raiuda. See pea kannab nime “bürokraatia”. Juba 2003. aastal, kui hoogsalt valmistuti liitumiseks, tähendas see uute seaduste pidevat vastuvõtmist ja samal ajal nende muutmist ning täiendamist. Euroopa Liidu asjadega lähemalt kokku puutunud inimesed muigasid vahel, et eestlased püüavad oma agaruses olla tublimad kui peaks ning tegelevad selliste reeglite ja nõuete kehtestamisega, mida Euroopa Liit ei ootagi. Kaubandus-tööstuskoja peadirektor aastatel 1998–2002 Mart Relve mäletab, et liitumise eel tuli käia ministeeriumides arvukatel koosolekutel ning seaduste maht, millest tuli end läbi närida, oli samuti muljetavaldav: “Nagu Toomas Luman tavatses öelda: alguses oli eesmärk aidata teha väga häid seadusi. Kuna aga maht on nii suur, siis lepime sellega, kui suudame suuremad lollused ära hoida,” mainib ta. Nii enne Euroopa Liiduga ühinemist kui ka pärast seda kippusid ministeeriumide ametnikud seadusemuudatuste vajalikkust põhjendama asjaoluga, et Euroopa Liidu üks või teine direktiiv nõuab seda. Kui aga koja spetsialistid asja veidi uurisid, selgus sageli, et nii see pole. “Meie vastulaused viitasid tihti sellele, et ükski direktiiv õigupoolest selliseid asju ei nõua ja järelikult pole vaja kõiki muudatusi teha,” meenutab Mart Relve. Euroopa Liiduga seondub ka pikaldane asjaajamine. Mart Relve: “Koda korraldas projekte, mida toetas Euroopa Liidu rahastus. Meie ja meie kohalike partnerite pidev mure oli, et projektile kulutatud summade tagasisaamine venis. Kui projekt oli lõpetatud ning aruanne selle kohta koostatud, kulus veel üsna kaua aega, enne kui raha tagasi kanti.” Prahas Euroinfo Keskuste konverentsil peetud kõnes suhtus ta sellisesse rahastamismudelisse väga kriitiliselt. “Euroopa Liidul on palju väikeseid partnereid: olgu need siis

Mart Relve, koja peadirektor 1998–2002.

111

2000. aastal kehtima hakanud tulumaksuseaduse pressikonverents 1999. aastal. Rahandusminister oli Siim Kallas (vasakul), peaminister Mart Laar. Nende kõrval istuvad Toomas Luman ja Urmas Kaarlep.

Majanduslik aktiivsus suurenes kiiresti 1992. aastal tegutses Eestis vaid mõni tuhat ettevõtet, 1995. aastaks oli nende hulk kasvanud ligi 70 000-ni. “Eesti reformikogemus teel Euroopa Liitu”, välisministeerium 2009 organisatsioonid või ettevõtted, kelle jaoks on lubamatu, et raha laekumine hilineb nii palju. Seda ajal, mil (elektroonilised) pangaülekanded liiguvad kiiresti,” rõhutab Relve. Tema sõnum ei leidnud kuulajaskonnas üleliia suurt poolehoidu. “Saal oli täis üle 60-aastaseid inimesi, kes korraldasid Euroopa elu. Nad vaatasid mind väga mõistmatute nägudega. Mida see noor kutt seal seletab? Olin siis 26-aastane,” muheleb Mart Relve tagantjärele. Kaubandus-tööstuskoja Teataja 2003. aasta kolmanda numbri juhtkiri avab bürokraatiamure tagamaid: “Hiljutisel Euroopa kaubanduskodade ümarlaual ütles ettevõtluse peadirektoraadi juht, põhjanaaber Erkki Liikanen, kõlava häälega,

112

et tema töö eesmärk on, et ametist lahkudes oleks vähemalt 100 võrra vähem ettevõtluse direktiive. Kogu Euroopas on aru saadud, et väikesed ja keskmised ettevõtted on põhilised tööhõive ja majanduskasvu tagajad. Think small first (mõtle esmalt väikeste peale) on saanud kreedoks kõigi ettevõtlust puudutavate direktiivide koostamisel ja vastuvõtmisel.” “Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument aastateks 2004–2006” koostamisel 2005. aastal oli koja ülesanne töötada välja ettevõtete arengule suunatud meetmete tingimused. Tänu sellele muutus toetuste taotlemine ettevõtjatele operatiivsemaks ja sujuvamaks. Bürokraatia kasvu peatada on sama tänamatu töö nagu võidelda aias umbrohuga. Uuel sajandil on senine küllalt liberaalne majandus- ja õigusruumi reeglistik järkjärgult asendumas bürokraatliku ja kohati ülereguleerituga. Kaubandus-tööstuskoja aastaraamatus nenditi, et 2007. aastat iseloomustav võtmesõna oli võitlus kasvava bürokraatiaga. Ettevõtlust reguleeriva õigusraamistiku kohta aga mainiti, et see on jõudnud küllastusetappi ja Eestis võib juba rääkida üleregulatsioonist. Viimane valmistab erilist muret väikeettevõtetele. Eestis moodustavad lõviosa alla kümne töötajaga ettevõtted. Väikefirmas ei jagu vahendeid, et täita erinevate asutuste

Eestis moodustavad lõviosa alla kümne töötajaga ettevõtted.

nõutud ankeete, küsitlusi ja dokumente ning olla kursis pidevalt muutuvate seadustega. 2015. aasta kevadel saatis sotsiaalministeerium kojale arvamuse saamiseks eelnõu, mille oli koostanud soovolinik. Sellega taheti panna ettevõtjatele kohustus hakata esitama aruandeid töötajate arvu ning naiste ja meeste osatähtsuse kohta. “Statistikaametil on analoogsed andmed olemas! Nii et üks asutus ei tea, mida teine teab,” nendib Ene Rammo. Ene Rammo, koja finantsdirektor.

113

Koda peab vajalikuks, et seadused oleksid kõigile üheselt mõistetavad ning et ükski ametnik ei saaks tõlgendada seadust oma äranägemise järgi. Näiteks 1996. aastal ei kuulutanud president Lennart Meri välja äriseadustiku muutmise seadust, põhjuseks paragrahv, millele ka kaubandus-tööstuskoda eelnõu arutamise ajal vastu vaidles. See paragrahv nägi ette, et seaduse tõlgendamisel tuleb lähtuda seaduse tekstist ja seadusandja tahtest, mitte sõnade grammatilisest tähendusest. Reet Teder kirjeldas olukorda koja Infolehes 15. mail 1996. aastal: “Esiteks viib “seadusandja tahe” täielikule võimatusele seadusi tõlgendada, kuna puudub mehhanism seadusandja tahte – väljaspool seaduse teksti – väljaselgitamiseks ja teiseks, selline lähenemine on kontseptuaalselt Eesti õigussüsteemile võõras.” Illustreerimaks, kuidas seadusandja tahte mõistmisel ja ellu rakendamisel võivad ametnikud olla vägagi loomingulised, on hea näide aastaist 2002 ja 2003, kui ettevõtjad olid hädas maksuametnikega, kelle suhtumine oli juba ette süüdistav ja hukkamõistev. Miks olukord äkki nii karmiks muutus? Põhjust võib otsida 2002. aasta alguses maksuametis kehtima hakanud tulemuspalga süsteemist. Ettevõtetele hakati tegema ohtralt ettekirjutusi ja maksuotsuseid, mida ajakirjanduse andmeil saatsid vahel ka inspektori vaiksed ülestunnistused stiilis “ülemus käskis midagi leida”. Kaubandus-tööstuskojale laekus 2002. aasta lõpuks ettevõtetelt üle 300 kaebuse, mille ühisnimetaja oli maksuameti järsult teravnenud pahatahtlik ja mõnikord represseerivgi suhtumine. Maksuamet pareeris süüdistusi väitega, et tulemuspalk ei olene ainult ettekirjutuste mahust, vaid konkreetselt laekunud summast ehk maksuotsustest, mis on osutunud vettpidavaks ja õigeks. Äripäev kirjutas 2002. aasta lõpus, et on palju näiteid, kui ettevõte tehakse süüdlaseks samas olukorras, mida varem maksuseaduste rikkumisena ei käsitletud. Kaubandus-tööstuskoja toonane peadirektor Siim Raie tõi Äripäeva artiklis välja sellegi, et oluline on pöörata rohkem tähelepanu seaduste ühtlasele tõlgendamisele: “Ettekirjutuste tõlgendused ja sanktsioonid erinevad nii regionaalselt kui ka ettevõtte lõikes ja toetuvad alati vaid maksuameti esindaja arvamusele.” Niisiis: esiteks eeldas maksuamet, et iga ettevõtja on maksupettur, kes tuleb avastada; samuti sõltusid maksuotsused üsnagi konkreetse inspektori tõlgendamissoovist. Viimase kohta tõi 9. juunil 2003 Eesti Päevalehes ilmunud artiklis näite Reet Teder. “Ühe väikeettevõtte kontrollimise käigus leidis maksuamet, et ettevõte rikub raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kohustust – raamatupidamises ei ole ostu-müügitehinguid kirjendatud nende toimumise hetkel või vahetult pärast

114

Koja aastapäeva tähistamine Teaduste Akadeemia saalis 2004. aastal. nende toimumist, vaid hiljem – paari päeva jooksul arve saabumisest või müüdud kauba või teenuse kohta arve esitamisest. Ettevõtja aga ostab raamatupidamisteenust sisse ja tõepoolest käib raamatupidaja asju tegemas paar korda nädalas. Ta on seda mitu aastat teinud ja siiani on maksuamet seda aktsepteerinud. Mida ettevõtja peab täna tegema, kui leitakse, et kõik ettevõtjad, kellel endal raamatupidajat kohapeal ei ole, rikuvad seadust?” Siim Raie mäletab üht episoodi koja ja maksuameti oluliste isikute kohtumisest 2002. aasta lõpus, ajal, kui hiljuti oli Moskvas Dubrovka teatris toimunud ohvriterohke pantvangikriis. “Maksuameti peadirektor oli Aivar Sõerd ja pressišeff Koit Luus. Maksuameti kontor asus Narva maanteel ja nende nõupidamistesaali pääsemiseks oli vaja tohutust taevatrepist üles minna. Sammusime siis koos Toomas Lumani ja Reet Tederiga trepist üles, kui Koit Luus ütles ülalt alla trepile vaadates, et tulete nagu kolm terroristi, kilo trotüüli rinnale seotud. Olid ajad ...”

115

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Entsüklopeediakirjastus esitlesid kogumikku “Kes on kes Eesti majanduses 2000”. Vasakult Toomas Luman ja Mart Relve.

Ajalehtedes ilmusid aga järjest sellised pealkirjad: “Maksuameti terror ettevõtetes kestab”, “Maksuamet ahistab ettevõtjaid”, “Maksuamet peab plaani täitma”, “Ettevõtjad ootavad maksuametis muudatusi” jne. Ühiskondlik surve oli tugev ja suvel 2003 hakkasid asjad tasapisi paremuse suunas liikuma. Juulis algatati Aivar Sõerdi tegevuse uurimiseks distsiplinaarmenetlus ja ta kõrvaldati menetluse lõppemiseni ametist. Rahandusminister Tõnis Palts märkis oma käskkirjas, et maksuameti peadirektori tegevuse kohta esitatud pretensioonide kontrollimiseks “uuritakse distsiplinaarmenetluse käigus Sõerdi tegevust andmete kaitse puudulikkuse, andmete õigusvastase nõudmise ning ühetaolise maksustamise printsiibi ja kohtuotsuste mittetäitmise osas”. Septembri lõpus vabastas Tõnis Palts maksuameti peadirektori ametist, viidates Sõerdi tööoskuste ebapiisavusele mitmes töövaldkonnas. Sõerd kaebas otsuse kohtusse ja aasta lõpus ennistaski kohus ta tööle. Ametis käis Aivar Sõerd siiski vaid mõne päeva, sest ühendatava maksu- ja tolliameti juhi kohale korraldatud konkursil

116

ta ei kandideerinud. Ühendasutust valiti juhtima Aivar Rehe, kes oli tolliameti peadirektorina juhtinud pärast Sõerdi ametist kõrvaldamist ka maksuametit. Maksuinspektorite töömeetodid vaadati üle ja luubi alla võeti ka tulemustasude süsteem. Tagajärg: 2003. aasta kolmandas kvartalis vähenes täiendavalt juurdemaksmisele kuuluvate maksuotsuste kogusumma ligi kaks korda ja maksuamet ei küsinud selle kvartali eest riigilt tulemustasu. Palju kirgi kütnud süsteemi muudeti: kui seni olid tulemustasu aluseks täiendavalt laekunud maksusummad, siis edaspidi hakati hindama ametnike ennetustööd. Kõik see tundus mõjutavat ka maksuametnike suhtumist ettevõtjatesse: 2003. aasta kevadel sai kaubandus-tööstuskoda ettevõtjate murekirju isegi kuni paarkümmend kuus, kuid sama aasta oktoobris ja novembris ei saanud enam ühtegi. Pikaks veninud võitlusel oli veel üks tagajärg. Koda ja maksuamet leppisid kokku, et edaspidi tehakse maksuseaduste asjus arvamuste ühtlustamiseks koostööd ning kaubanduskoja maksuküsimustega tegelevasse töörühma kaasati maksuameti esindajad. Siim Raie nendib, et peale käegakatsutavate võitude kaasnes edusamm ka mõtteviisis. Paljud ettevõtjad mõistsid paremini esindusorganisatsiooni vajalikkust ja väärtust. Maksu- ja tolliameti juht Marek Helm möönab, et kaubandus-tööstuskoda kaitseb arusaadavalt ettevõtjate huve: “Ettevõtluse eesmärk ei ole maksude tasumine, vaid kasumi teenimine. Seetõttu on koja roll igati mõistetav. Sealjuures on koda nähtav, sageli jõuline ning piisavalt terav, et diskussioon ei vaibuks. Siiski ei ole koda kunagi maksude kogumise vajadusele vastandunud. Koja liikmed saavad aru, et varimajandus on nähtus, mille vastu saab riigi ja ettevõtja koostöös. Koja juhatus on näidanud huvi ja lugupidamist maksu- ja tolliameti tegemiste vastu, kutsudes viimaste aastate jooksult mitu korda enda juurde maksuteemadel arutama.” Erimeelsused maksuteemadel ja eriti maksupoliitika kujundamisel on tihti paratamatud. “Siiski on ameti mitu al-

Ettevõtjate juhtimiskogemust on rohkem vaja ka avalikku sektorisse.

gatust varimajanduse ohjeldamisel võetud ette teadmisega, et koja juhatus on meie selja taga,” resümeerib Marek Helm. Ta rõhutab, et kuigi see pole ettevõtjate otsene ülesanne, on nende juhtimiskogemus see, mida on veel rohkem ja rohkem vaja ka avalikku sektorisse. “Edasisest koostööst ootan kojalt veelgi tugevamat panust riigisektori arendamisse. Muudatused saavad tihti või lausa normina alguse väliskeskkonna survel ja ettevõtjate avalik ootus riigi paremaks toimimiseks on vajalik.”

117

LIIKMETE ARVAMUS LOEB Seisukohad seaduseelnõude ja strateegiadokumentide kohta ning argumendid nende põhjendamiseks ei sünni hardas kabinetivaikuses, vaid liikmetega nõu pidades. Peale selle lööb koda kaasa ka strateegia- ja poliitikadokumentide väljatöötamisel: kõrgharidusstrateegia, konkurentsivõime parandamise tegevuskava, ettevõtluspoliitika, majanduskeskkonna arendamise rakenduskava jne. Arvamuste kogumiseks hakati kaubandus-tööstuskojas moodustama 1990. aastate teisel poolel töörühmi, millest võtsid peale koja töötajate osa ka ettevõtete esindajad. 1998. aastal alustasid näiteks maksuküsimuste ja eksportööride töörühm. Neist esimene, mis koondas nii audiitorbüroode kui ka ettevõtete esindajaid, näiteks eksportööre, importööre, ehitajaid, uuris, milline peaks olema Eesti maksusüsteem. Eksportööride töörühm aga kujundas seisukohti Eesti ekspordipoliitika ja ekspordi edendamise tugisüsteemide kohta ning aitas mitme eksporti toetava seaduseelnõu menetlemisel. Päevakajaliste teemade kohta arvamuste ja ettepanekute küsimiseks saadab koda oma liikmeile teavet e-posti teel. Ükski ettevõtja aga ei suudaks ilma tungiva vajaduseta igapäevatöö kõrvalt eelnõude sadadest lehekülgedest läbi närida, seetõttu valmistab koda materjali ette: eelnõust nopitakse välja tuum ja tuuakse välja võimalikud ohukohad. Iga ettevõtja saab hinnata, kas tema äris ja valdkonnas võivad probleemid realiseeruda. Sangari nõukogu esimees Gunnar Kraft kinnitab, et koja liikmeks olemine aitab paremini toimetada: “Kaubandus-tööstuskoda aitab pürgida ausama ettevõtluse poole ka seadusloome mõttes. Et keskkond oleks ettevõtjasõbralik. Tulevikule mõeldes on lootus, et kaubandus-tööstuskoda aitab ikka ettevõtluskeskkonda parandada. Et ei tekiks üleöö uusi makse ja Eesti oleks stabiilne ning veelgi parem investeerimiskeskkond.”

Gunnar Kraft, koja juhatuse liige.

118

Riigikaitse Edendamise SA asutamisotsuse allkirjastamine 2004. aastal. Vasakult Toomas Luman, Tarmo Kõuts, Margus Hanson.

TÖÖVÕIDUD LÄBI AASTATE Parafraseerides Oskar Lutsu “Kevadet”, võib öelda, et kui hakata üles lugema kõiki määruste ja seaduste eelnõusid, mis on käinud kaubandus-tööstuskoja laual, siis läheb jumala päike enne looja, kui nimekirja valmis saaks. Aastas esitab koda sadakond arvamust ja ettepanekut seaduste ning määruste eelnõude kohta. Aastad pole vennad. Näiteks 2014. aastal kogunes arvamusi ja ettepanekuid lausa 140. Kiretutest numbritest üksi ei piisa. Oluline on sisu ehk kas ja mida on suudetud parema ettevõtluskeskkonna heaks ära

Aastas esitab koda sadakond arvamust ja ettepanekut seaduste ning määruste eelnõude kohta.

teha. Ettevõtjate huvide kaitsmisel ei loe see, mitu eelnõu läbi töötati, vaid kas ja milline oli koja mõju ettevõtjaid kahjustavate sätete ära hoidmisel.

119

Koja juhatuse ja riigikogu kultuurikomisjoni ühisistung 2005. Vasakult Mati Jostov, Tiia Randma, Siim Raie. Toomas Luman, Eldar Efendijev.

1990. aastatel hakati demokraatliku turumajandusliku riigi ja selle õiguskorra toimimiseks seadusi välja töötama ja vastu võtma. Alustas ENSV ülemnõukogu, 1990. aastast jätkas Eesti Vabariigi ülemnõukogu ja septembris 1992 esimene riigikogu pärast iseseisvuse taastamist. Ettevõtteseadus võeti vastu juba 1989. aastal, kuid järgmise paari aasta jooksul jõustunud õigusaktidest olid ettevõtluse seisukohalt eriti olulised näiteks tsiviilseadustiku üldosa seadus, mis sätestas füüsiliste ja juriidiliste isikute mõiste ja tehingute üldnõuded. Samavõrd tähtis oli ka äriseadustik, mis määratles füüsilisest isikust ettevõtja mõiste ning sätestas äriühingute liigid ja tegevuse korra. Võeti vastu ka uued maksuseadused, töösuhteid reguleerivad seadused – loetelu ettevõtlust puudutavatest õigusaktidest võiks jätkata väga pikalt.

120

Üks või teine seadus võeti vastu ja jõustus, kuid tihti selgus, et mõned asjad ei toiminud hästi. Järjepidevalt tuli tegeleda ka seaduste muutmisega. Näiteks käibemaksuseadust muudeti ühe aasta jooksul 14 korda. Reet Teder mäletab, et erastamise ja maareformi aegu taheti pidevalt reformi reformida: “Selle puhul õnnestus meil vältida, et käivitatud ja toimivat protsessi ei hakataks uuesti reformima. Eks maareformi sätteid küll muudeti, aga mitte sellises ulatuses, nagu alguses idee oli.” Seadusloomega seotud töö maht aina kasvas, seega tuli kojal juristide meeskonda suurendada. Moodustati eraldi osakond, mille juhiks sai Reet Teder. Vaadates koja tähtsamaid saavutusi aastate jooksul, saab 1998. aasta õnnestumiste nimekirja kanda kolm suur töövõitu. Esiteks muudeti ettevõtjate survel maareformi seadust. Muudatus andis maa ostueesõigusega erastamisel võimaluse teha seda veel kahe aasta jooksul 1993. aasta maksustamishinnaga. Teiseks tegi riigikogu muudatuse käibemaksuseadusesse, mille tulemusena kiirenes tagastamisele kuuluva enammakstud käibemaksusumma tagasi saamine seniselt 60 päevalt 30 päevale. Kolmandaks vabastati koja ettepanekul seitsmeks aastaks tulumaksust ettevõtete investeeringud põhivarasse väljaspool Tallinna ja selle lähiümbrust. 1999. aastal oli olulisi märksõnu maailma kaubandusorganisatsioon (WTO), mille täieõiguslikuks liikmeks sai Eesti novembris. Samal aastal võeti vastu Eesti maksuseaduste kroonijuveel, mis tekitas väljatöötamise ajal tuliseid arutlusi nii koalitsioonis kui ka opositsioonis ning põhjustas elevust Eestist väljaspoolgi. Uus tulumaksuseadus vabastas ettevõtete investeeringud tulumaksust. Seadus võeti

1999. aastal võeti vastu Eesti maksuseaduste kroonijuveel.

vastu 15. detsembril 1999 ja jõustus 1. jaanuaril 2000 ehk kõigest kahe nädala pärast. Muudatuste vastased apelleerisid sellele, et riigieelarve laekumised vähenevad kolinal. Õigupoolest ei kujunenud pilt süngeks. Ettevõtte tulumaksu laekus riigieelarvesse seaduse kehtimise esimesel aastal tõesti vähem, kuid edaspidi hakkas number aasta-aastalt suurenema. Eesmärk kiirendada majanduskasvu täitus, kuigi uus tulumaksuseadus ei mänginud selles ainurolli. Majanduskasv oli uuel aastatuhandel kuni Euroopa Liitu astumiseni 6–7% aastas ning kiirenes siis veelgi. Kaubandus-tööstuskoda oli üks osalistest, kes tegi tulumaksuseaduse eelnõu kallal põhjalikku tööd. Toomas Luman nentis koja aastaraamatus 1999, et kuigi tulumaksuseadus osutus ettevõtjate ja valitsuse huvide kompromissiks ja vajab veel korrigeerimist, langetati sellega Eesti majanduse jaoks murranguline otsus. Muudatused tehti 2000. aastal, kui parandati tulumaksuseaduse vigu.

121

President Arnold Rüütli (vasakult kolmas) ja äridelegatsiooni visiit Moldovasse 2006. aastal.

Süsteem, mis võimaldas äriühingutel kapitali akumuleerida, muutis need kriisidele palju vastupidavamaks. “Võime ju argumenteerida, kas näiteks teadmistepõhised ettevõtted, kel pole väga kapitalimahukas tegevus, vajavad investeeringutelt tulumaksuvabastust, kuid see seadus on suurepäraselt Eesti ettevõtlust teeninud,” rõhutab Siim Raie. Koja peadirektorina tuli tal teha iga nädal kellelegi esitlus Eesti majanduse kohta. Kui jutt jõudis ettevõtte investeeringute tulumaksuvabastuseni, siis koges ta alati, et Eesti süsteem on unikaalne. Selle vastu tunti suurt huvi. “Nii et lisaks praktilisele mõjule Eesti majanduses oli sel ka märkimisväärne mõju Eesti mainekujundusele. See oli see “Eesti asi”, mida me müüsime.” Nende 14 aasta jooksul, mis Siim Raie kojas töötas, pälvib tulumaksuseadus kindlasti kõige suurema mõjuga seaduse tiitlit.

122

Eesti ettevõtete tulumaksusüsteem üllatab välismaalasi siiani. “On juhuseid, kus esimene kord ei saa keegi midagi aru. Paluvad, et kordaksin. Räägin siis teist korda, et meil klassikalises mõttes ettevõtte tulumaksu ei ole ja maksta tuleb ainult siis, kui tulu välja makstakse. Siis on näha, kuidas välismaalased hakkavad üksteisele otsa vaatama ja omavahel sosistama. Saavad juba aru, mida räägitakse, kuid veel ei usu. Pärast kolmandat korda vaatavad juba otsa ja noogutavad ning julgevad

Eesti ettevõtete tulumaksusüsteem üllatab välismaalasi siiani.

küsida, kuidas see riigi tuludele ja ettevõtlusele on mõjunud,” kirjeldab Mait Palts oma kogemusi. Ta meenutab, kuidas üks vanem Hispaania ettevõtja käratas oma assistendile pärast sellist kolmeetapilist selgitust, et kõik detailid tuleb kiiresti koos koja abiga selgeks teha ning ta on valmis vähemalt oma kinnisvarahalduse ja IT-ettevõtete juhtimise ning peakontori kohe Eestisse tooma. Reet Teder lisab veel ühe aspekti: “Koja teeneks võib pidada sedagi, et senist tulumaksuseadust ei muudetud, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga. Me olime veendunud, et seda pole vaja teha ja meil õnnestus selles veenda ka ministeeriumide ametnikke, nii et nad julgesid selle stsenaariumiga edasi töötada.” Kaubandus-tööstuskoja Jõhvi esinduse juhataja Margus Ilmjärv toob näite elust enesest, kui tulumaksusüsteem osutus kaalukeeleks ühe välisinvestori puhul, kes kaalus, kas rajada tehas Eestisse või Lätti. Reinvesteeritud tulu ettevõttesse jätmine kujunes otsustavaks teguriks ja praegu on see tehas Ida-Virumaal arvestatav tööandja. Eesti süsteem maksustada äriühingu kasum dividendi maksmise hetkel polnud Euroopa Liidu direktiiviga kooskõlas, seetõttu anti Eestile 2008. aasta lõpuni üleminekuperiood,

Margus Ilmjärv, koja Jõhvi esinduse juhataja.

123

Hiina külalised kojas 2010. aastal.

et viia tulumaksuseadus direktiiviga kooskõlla. Eestis käis kõva diskussioon, kas võiks 1999. aasta eelse olukorra taastada, kuid koja eesmärk oli säilitada Eesti tulumaksusüsteemi de facto. Seda hakkasid lõpuks toetama ka rahandusministeerium ja valitsus, kuid poliitilistes ringkondades leidus oponente. Kõik lõppes siiski positiivselt ja Eesti kuulus ettevõtte tulumaksusüsteem jäi kehtima. Kui Eesti valmistus Euroopa Liitu astuma, algas juristidel meeletu tempoga töö. Nii 2003. aastal kui ka 2004. aasta esimesel poolel oli koormus erakordselt suur. Reet Teder tunnustab riiki mõistuspärase käitumise eest: “Läbi tuli analüüsida tohutu materjal, seega jaotati kõik selleks suutelised inimesed ja institutsioonid temaatiliselt rühmadesse ning igaüks sai teatud hulga Euroopa Liidu ja Eesti õigusakte, millega tegeleda.”

124

Koostöömemorandumi sõlmimine Iiri kojaga 2005. aastal. Kokkuleppe kinnituseks on käed löönud peadirektor Siim Raie (vasakul) ja Põhja-Iirimaa kaubanduskoja president lord Rana.

2005. aastat meenutab väga positiivne hetk. Ligi kolm aastat kestnud maraton jõudis finišisse ja riigikogu võttis sügisel 2005 vastu äriseadustiku muutmise seaduse. Tõsi, vaid 51 poolthäälega, kuid sellest, nagu teada, piisab. Ettevõtjad nägid ligi kolm aastat vaeva, et nende arvamusi ja ettepanekuid seaduseelnõu kirjutamisel arvestataks. See töö kandis vilja. Näiteks jäid seadusest välja paragrahvid, mis oleksid kohustanud äriühingu osanikke teatud juhtudel hüvitama võlausaldajate nõudeid osaliselt oma isiklikust varast. Samuti püüti oluliselt karmistada osaühingute ning aktsiaseltside juhatuse ja nõukogu liikmete vastustust. Kuni selleni välja, et juhatuse või nõukogu liige ei vabaneks vastutusest ka siis, kui ta tegutses osanike või nõukogu otsuse alusel. Risk ja võimalus ebaõnnestuda on iga äri loomulik osa, kuid seda seaduse kirjutaja arvestada ei osanud või ei tahtnud. Oleks selline säte

125

Juhatus külastas Brüsselis europarlamendi saadikut Toomas Hendrik Ilvest 2004. aastal.

jõustunud, poleks ükski ettevõtte juht enam julgenud otsuseid langetada või omanike otsuseid ellu viia – kui üldse oleks jagunud inimesi, kes mõne ettevõtte eesotsas oleks tahtnud oma nahka turule viia. Äriseadustiku muutmise eelnõus oli sees ka dividendi sundväljamaksmise kohustus. Võitis terve mõistus ja dividendi sundjagamist ei tulnud. 2009. aastal oli läbiv teema eurole ülemineku nõuete täitmine. Vähem või rohkem olid sellega seotud kõik aasta jooksul tehtud maksumäärade muudatused – näiteks käibemaksu tõus –, mis olid ettevõtjate jaoks ilmselgelt valulikud. Kuigi maksumuudatuste vältimiseks ei piisanud koja nõust ja jõust, jääb 2009. aastasse siiski

126

üks suur võit. Nimelt hakkas 1. juulist kehtima uus töölepingu seadus, mis muutis töölepingu sõlmimise ja lõpetamise korra paindlikumaks. 2010. aastal aga tuli rinda pista mitte riigiga, vaid riigiga riigis. Tallinna linn kehtestas pealinnas vastuargumentidest hoolimata müügimaksu. Siim Raie ei suuda siiani ära imestada, kuidas linnavalitsuse ametnikud püüdsid täiesti sirge seljaga müügimaksu õigustada ja selgitada, et see on hea mõte. “Koda muidu Tallinna ja teiste kohalike omavalitsuste teemadega ei tegelenud, sest majandus ja ettevõtlus nii väikeses riigis nagu Eesti pole kohaliku juhtimistasandi küsimus. Kohalikul omavalitsusel on küll roll maksuraha kulutamisel, aga mitte kogumisel. Tallinna müügimaksu puhul tundsime, et peame selle vastu võitlema.” Siim Raie meenutab meeleolukaid lahinguid pealinna juhtivaparaadiga. Algatust näitas koda ise, sest Tallinn ei pidanud vajalikuks ettevõtjatega dialoogi astuda. Nii see, kuidas müügimaks oli seaduse vormi valatud, kui ka see, mida ettevõtjad oleksid pidanud maksu kogumiseks tegema, oli väga ebapraktiline. “Juriidilises mõttes kirjaoskamatu algatus. Halenaljakas,” hindab Siim Raie. Pealinna rõõm eelarvet kosutava müügimaksu üle ei kestnud siiski kauem kui 2011. aasta 31. detsembrini. Kohalike maksude temaatika jõudis riigikokku, kus võeti vastu seadusemuudatused, mis lõpetasid müügimaksu kogumise Tallinnas 2012. aastast. Veel kolm aastat hiljem sai Tallinn oma juriidiliselt küündimatu müügimaksu kehtestamise kibedaid – või oleks õigem öelda kulukaid? – vilju maitsta. Mitu ettevõtet kaebas Tallinna linna kohtusse. Üks neist oli Statoil Fuel & Retail Eesti. Kohtuvaidluse käigus pöördus Tallinna ringkonnakohus arvamuse saamiseks 2015. aastal ka Euroopa Kohtusse, et Tallinna müügimaks on Euroopa Liidu õiguse ja aktsiisidirektiiviga vastuolus. Maakeeli öeldes polnud pealinnal mingit õigust müügimaksu küsida. See omakorda tähendab, et ebaseaduslikult kogutud maks koos intressidega tuleb ettevõtjatele tagasi maksta. Summad on röögatud: näiteks Statoilile peaks Tallinna rahakotist minema ligi miljon eurot. Aastal 2011 õnnestus kojal saavutada mitme ettevõtjate rahakotile kasuliku otsuse vastuvõtmine. Koda tegi ettepaneku, et ettevõtja võiks ise otsustada, kui kallisse või odavasse hotelli ta lähetuses viibiva töötaja majutab. Varem oli tulumaksu seaduses kehtestatud majutuskulule piirmäär 120 eurot öö kohta ja seda ületav summa maksustati erisoodustusmaksuga, kuid 2011. aasta sügisel vastu võetud ja 2012. aasta jaanuaris jõustunud tulumaksu seaduse muudatustega vabastati majutuskulud täielikult erisoodustusmaksust. Mait Palts mainib, et see oli klassikaline näide, kuidas põhjalik eeltöö ja argumentatsioon viib sihile. “Kogusime teiste riikide näiteid, et teha korralik analüüs ja see veenis otsustajaid. Kui ettevõtja

127

Tadžikistani president Emomali Rahmoni (keskel) külastas koda 2009. aastal.

praegu ütleb, et töötaja võib lähetuse ajal ööbida 500 eurot maksvas hotellis, siis ööbigu – see on tööandja otsustada.” 2011. aastasse jäi ka tööga seotud tasemekoolituse kulude vabastamine erisoodustusest ja koja ettepanekul võrdsustati maksuvabastuse korral töötajatega ka juhatuse liikmed. Samuti muudeti koja ettepanekul märksa ettevõtjasõbralikumaks välismaalaste seadust: vähenes aruandluskoormus ja välismaalase palkamisega seotud muude kohustuste hulk. Ettevõtluseks antava elamisloa tingimustest jäi küll olulisemaks investeeringu nõue, kuid loobuti rangest töökohtade loomise või käibe kasvu kohustusest, mis üheskoos oleksid mõjunud negatiivselt. Seadusemuudatus jõustus 2012. aastal. 2013 jääb ajalukku kui problemaatilise õigusloome aasta. Kiiresti välja töötatud maksumuudatused – käibedeklaratsioonil lisade täitmise nõue üle 1000-euroste

128

arvete puhul ja firmaautodega seonduv – iseloomustavad hästi, milline ei peaks hea õigusloome tava olema. Aastasse mahtus ka positiivset: näiteks jäi koja ettepanekul ära majutusasutuste halduskoormuse tõus. Hotellidele taheti panna kohustus hakata külalisi registreerima seniste külastajakaartide asemel elektrooniliselt ja riiklikus andmebaasis. Kaubandus-tööstuskoja ajaloo märgilisimaid aktsioone ettevõtjate huvide eest seismisel jääb aastasse 2014, kui esimest korda sai seaduseks rahvaalgatuse korras ühispöördumine riigikogu poole. Ühiskonnas kütsid kirgi riigi kiirotsused maksumuudatuste kohta – nn firmaautode käibemaks, üle 1000-euroste arvete deklareerimine käibedeklaratsiooni lisavormil jne –, mis vormistati kärmelt ettevõtjate pahameelest hoolimata. Tuli võtta midagi ette, et tulevikus ei saaks teha maksumuudatusi stiilis “täna otsustame, homme jõustub”. Kaubandus-tööstuskoda algatas ettevõtjate ühispöördumise maksukorralduse seaduse muutmiseks, millele koguti ligi 1300 ettevõtja ja ettevõtliku inimese allkirjad. Ühispöördumises tehti ettepanek lisada riigieelarve seadusesse põhimõte, et riigieelarve koostamise aluseks peavad olema maksuseadused, mis on Riigi Teatajas avaldatud hiljemalt 1. juuliks. See hoiaks ära üllatuslikud sügisesed maksueelnõud, millega tahetakse tõsta makse, et lappida lõhet soovide ja võimaluste vahel. Samuti sooviti, et maksuseaduse või selle muudatuse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahele jääks vähemalt kuus kuud, mil ettevõtjad jõuaksid muudatustega tutvuda ja oma tegevust vajadusel kohandada. Ühispöördumine oli märgilise tähendusega. Peale sisu pöörati suurt tähelepanu vormile. Huvigrupid olid esitanud riigikogule varemgi ühispöördumisi, kuid need polnud nõuetekohased. Nüüd taheti olla täiesti kindlad, et kõik seadusega kehtestatud nõuded oleksid täidetud. Olid. Ühispöördumises soovitu täitus 19. veebruaril 2015, kui riigikogu võttis vastu maksukor-

2014. aastal algatati ettevõtjate ühispöördumine maksukorralduse seaduse muutmiseks, millele koguti ligi 1300 ettevõtja ja ettevõtliku inimese allkirjad.

ralduse seaduse muutmise eelnõu. Mait Palts kirjutas 2015. aasta 11. märtsi Teatajas: “Usume, et sellel muudatusel saab olema seadusesse kirjutatuna oluline distsiplineeriv mõju kõikide edasiste maksumuudatuste puhul, mida soovitakse kiirustades rakendada.

129

President Toomas Hendrik Ilves (vasakul), koja peadirektor Siim Raie ja juhatuse esimees Toomas Luman kaubanduskojas 2010. aastal. 130

Riigi juhtimine ja maksupoliitika kujundamine ei pea olema nagu algaja rallisõit, et rool kord kiiruga paremale ja siis kohe vasakule. Seda enam, et isegi rallis on legend ja selle täpsus üks olulisemaid edukuse mõjutajaid. Stabiilne riigijuhtimine ja riigi arendamine nõuavad samuti eesmärkide seadmist ja planeerimist, mistõttu ei tohiks selline muudatus kindlasti takistada meil ühtegi head, vajalikku ja kiiret muudatust ellu viimast ega vähendada riigi toimimiseks vajalikku paindlikkust. Küll aga annab see võimalused edaspidi igaühel küsida selgitusi, kui esitatakse eelnõu, mis soovitakse jõustada ebamõistlikult kiirustades. Seda saavad teha nii ettevõtjad kui ka poliitikud. Eks viimasedki on ju kurtnud, et ametnikelt saabub eelnõu ja jõustada soovitakse ikka kohe.”

KES JA KAS KUULAB ETTEVÕTJAID? Kas midagi on aastakümnetega muutunud, kui mõelda poliitikute ja ametnike valmisolekule ettevõtjaid laua taha kutsuda, nende ettepanekuid ära kuulata ja nendega võimalust mööda arvestada? “Asjad on distantsilt vaadates teistsugused. Toona tundus ju ka, et ei kuulata, sest eks see, mis on lähemal, ajab rohkem närvi,” mõtiskleb Toomas Tamsar. Ta leiab, et aastaid tagasi pidasid meie võimuparteid head ettevõtluskeskkonda Eesti majanduse jaoks kõige olulisemaks, sest koos sellega tulevad töökohad ja majanduskasv. Praegu suhtuvad võimuparteid ettevõtjasse mõnikord küüniliselt: ah, las nad õiendavad, me ajame oma asja edasi. Toomas Tamsar: “Ei taheta arvestada sellega, mis on ettevõtlusele kasulik. Võib-olla oli aastaid tagasi nii poliitikutel kui ka ettevõtlusorganisatsioonidel teadmisi vähem, kuid teha tahtmist oli riigil rohkem. Valitsevad erakonnad on praegu läinud mugavustsooni ja arvatakse, et küll see majanduskasv ise paika loksub. Aga ei loksu – majanduskasv iseenesest ei teki.” Alati on olnud kõige teravamad maksuküsimused. Näiteks kui 2013 ja 2014 olid tähelepanu keskmes firmaautode käibemaks, 1000-euroste arvete deklareerimine jms, siis polnud poliitikute valmidus vastuargumente kuulata just ülemäära suur. Reet Teder mainib, et toona arvestati koja ettepanekutest ja arvamustest väiksemat ja ebaolulisemat osa, mitte fundamentaalseid asju. Põhjus on arusaadav: riigi karjuv rahavajadus. “Kui riigil on olnud ükskõik mis ajal kiiresti raha vaja, siis on maksumuudatused toimunud järsult, hoolimata ettevõtjate protestist,” teab Reet Teder. Tema jutu kinnituseks on nii 2014. aasta maksumuudatused kui ka 2009. aastal kähku ära korraldatud käibemaksutõus 18 protsendilt 20 protsendile.

131

Reet Teder rõhutab, et koja kõige suurem aktsioon – 2014. aastal ligi 1300 ettevõtja allkirjaga esitatud ühispöördumine maksukorralduse seaduse muutmiseks – muutus ju lausa seaduseks, nii et ei saa kurta, nagu koja seisukohti ei arvestataks. Mait Palts lisab, et kuulatakse seda, kes räägib, ning tuleb end nähtavaks ja kuuldavaks teha: “Kuid mitte sel moel, et lähed Toompea lossi ette hangu ja kirvega. Mida argumenteeritum su jutt on, seda tõenäolisemalt sind kuulda võetakse.” Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja Lemmi Oro mainib, et talle on kaubandus-tööstuskoda olnud väga hea koostööpartner aastast 1995. Ühena töövõitudest nimetab ta näiteks koja algatusel maksu- ja tolliameti veebilehel 2014. aasta suvest avalikustama hakatud juriidilistest isikutest maksuvõlglaste nimekirja. “Nagu ikka uue asja käivitamisel, oli selgi puhul alguses väikeseid takistusi, kuid edasi läks kõik nagu õlitatult.” Esialgu oli laual ettepanek kanda võlglaste nimekirja ettevõtted, kelle võlg ületab kümme eurot, kuid koja ettepanekul sai avalikustamise miinimumpiiriks 1000 eurot. Lemmi Oro viitab, et koda kuulub ka maksupettuste komisjoni, kus arutatud teemad on rahandusministeeriumi ametnikud hiljem seadusteks vorminud. “Eks maksupoliitika olegi väga tundlik teema ja enne, kui mingi initsiatiiviga välja tulla, peab testima, kas see on ettevõtjale n-ö söödav,” leiab Lemmi Oro. Ta lisab, et koja arvamus loeb. Neinar Seli usub, et Eesti võiks olla ettevõtjatele üks atraktiivsemaid sihtkohti just tänu heale ärikultuurile ning soodsale maksupoliitikale: “Me astume juba praegu vahelduva eduga samme selle poole, kuid meil on veel pikk-pikk maa minna. Näen kaubandus-tööstuskojal teatavat moraalset kohust olla veelgi suurem ettevõtjate eestkõneleja ning ühisrinde moodustaja selle suure eesmärgi suunal.

Lemmi Oro, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja.

132

Koda on vĂľĂľrustanud nii Eesti presidente kui ka arvukalt presidente ja peaministreid kogu maailmast. 133

KOJA MAJAD

Tegevuse algusest kuni 1933. aastani asus koda Laial tĂ¤naval majas nr 45.

134

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on 90 aasta jooksul tegutsenud ja ettevõtjaid abistanud Tallinna vanalinnas asuvates hoonetes.

LAI 45 Tegevuse algusest kuni 1933. aastani asus koda Laial tänaval majas nr 45, mis kuulus A. Einpaulile. Hoolimata sellest, et kenad tööruumid olid olemas, otsiti kojale aktiivselt päris oma maja. Endale taotleti Pikk t 20 asuvat endise Kanuti Gildi hoonet. Raamatust “Kaubandus-Tööstuskoda 1925–1935” võib lugeda: “Kaubandustööstuskojale oma kodu soetamine oli küsimus, millega tegeles juba koja ellukutsumiseks 1924. aasta lõpus moodustatud ajutine komitee. 1920. aastal vastu võetud seisuste kaotamise seadusega lõpetati endiste gildide tegevus ja nende kinnisvarad võeti vabariigi valitsemisele töö- ja hoolekandeministeeriumi kaudu. Need gildide varad olid kaupmeeste ja töösturite poolt kogutud ja nende kinnisvarad kaupmeeste ja töösturite poolt püstitatud. Seepärast oli kaubandus-tööstuskojal kui kaupmeeste ja töösturite avalikõiguslikul esindusel õigus neist varadest saada osa.”

135

Alates 1919. aastast tegutses aadressil Pikk t 20 Tallinna tehnikum.

136

AS-i Massoprodukt mööblitehas teatab 28. juulil 1933, et on saanud kätte tellimuse koja esimehe kabineti sisseseadele ja vestibüüli mööblile.

PIKK 20 Vanale ja auväärsele Kanuti Gildile kuulunud Pika tänava hoonet mainiti esimest korda juba 14. sajandil. 19. sajandi keskel ehitati maja ulatuslikult ümber ja alates 1919. aastast tegutses aadressil Pikk t 20 Tallinna tehnikum. Kui koda hakkas maja endale taotlema, siis viidati asjaolule, et hoone on endiste kaupmeeste ja töösturite kutseasutuste varandus. Nii peaks olema asjade loomulik käik, et edaspidi kuuluks maja kojale ning tehnikum leiab endale kindlasti kiiresti sobivad ruumid. Mitu teistki organisatsiooni ja ka Tallinna linn arvasid endal olevat õiguse Kanuti Gildi valduses olnud kinnisvarale. Tallinna linnavalitsusega jõuti siiski kokkuleppele, et Pikk t 20 maja läheb kojale. Ent töö- ja hoolekandeministeerium ei kiirustanud sugugi kinnisvaraküsimusi lahendama ning isegi siis, kui asjakohane seaduseelnõu lõpuks riigikogusse jõudis, kulus selle arutamiseks aastaid. Alles 1932. aasta veebruaris võttis riigikogu endiste gildide varade korraldamise seaduse vastu ja sellega sai pikale veninud majasaaga lõpuks positiivse lahenduse. Kanuti Gildi kinnisvara Tallinnas ja Suur-Gildi kinnisvara Tartus anti kaubandustööstuskoja omandusse.

137

Kolmandast ülemaailmsest väliseesti kongressist osavõtjad kuulavad 1938. aastal kaubandus-tööstuskoja saalis ettekandeid.

Sellega probleemid ei lõppenud. Sajanditevanune hoone Pikal tänaval oli väga kehvas seisukorras ja paljud inimesed leidsid, et targem oleks see hoopis lammutada ning uus ehitada. Koja juhatuse moodustatud ehituskomisjon aga leidis, et kandvad konstruktsioonid on veel tugevad ja maja otsustati renoveerida. Raamatus “Kaubandus-Tööstuskoda 1925–1935” on kirjas: “Ümberehitamise kava koostamisel oli peaprobleemiks, kuidas saada enam valgust ebatavaliselt sügavasse hoonesse, kuidas mahutada otstarbekohaselt kojale tarvilisi ruume hoonesse, milline oli omal ajal ehitatud üsna teiste ülesannete jaoks, ja lõpuks, kuhu asetada endiste puust keerdtreppide asemele uue aja nõudeile vastavaid treppe.”

138

Ümberehitusprojekti saamiseks korraldati kinnine võistlus, millest kutsuti osa võtma kolm üldtunnustatud arhitekti. Kolmest parima lahenduse pakkus arhitekt Edgar Kuusik. Tema lahenduses ei jäänud hoonest järele palju muud kui välisseinad. Peaaegu kõik siseseinad peale suure saali seinte, samuti suur osa lagesid tuli lammutada. Hoone esimene korrus ja osa keldrikorrusest kavatseti jätta seltskondlikuks kasutuseks, näiteks suuremate koosolekute, kongresside ja pidude korraldamiseks. Restaureeriti ka suur saal. Teisele korrusele rajati bürooruumid, mida kaubandus-tööstuslikud organisatsioonid ja koja sektsioonid võisid kasutada koosolekute pidamiseks. Kolmandale korrusele tulid kaubandus-tööstuskoja tööruumid ja väiksem koosolekute saal. Ehitustöid tegi ettevõtja Reinhold Treubek ja need lõpetati päris kiiresti. Ehitusmehed asusid ametisse 1933. aasta esimestel päevadel ja sama aasta suvel, mõni päev pärast jaanipäeva, hakkasid koja töötajad kauaoodatud majas tööle. Lõplikult valmis maja 1933. aasta hilissügisel. 11. novembril avati hoone pidulikult. Maja ümberehitamine maksis tolleaegses vääringus umbes 87 000 krooni, eelarves loodeti tulla toime 80 000 krooniga. Rõõm oma majast ei kestnud siiski kaua, vaid seitse aastat. 1940. aastal võttis nõukogude võim koja muude varade hulgas üle ka maja Pikal tänaval ja koda lõpetas tegevuse.

11. novembril 1933 avati pidulikult Pika tänava põhjalikult renoveeritud hoone.

139

Pikk t 20 hoonesse paigaldati telefonide automaatkeskjaam.

140

Kaubandus-tööstuspalat seadis end sisse väikeses majas Lai t 14.

LAI 14 Pärast teise maailmasõja lõppu moodustati 1946. aastal NSVL Kaubandus-Tööstuspalati Tallinna osakond. Selle ülesanne oli aidata ENSV-s tegutsevaid tööstus- ja kaubandusorganisatsioone välis- ja sisekaubanduse ning tööstuse arendamisel, eriti uute kaubaliikide juurutamisel tööstusesse ja kaubakäibesse ning vananenud kaubatüüpide moderniseerimisel. Kaubandus-tööstuspalat seadis end sisse väikeses majas Lai t 14, kus töötati kümme aastat.

141

Maja Toom-Kooli 17 sai praeguse ilme ja üldmõõtmed pärast ümberehitust 1851. aastal.

142

TOOM-KOOLI 17 1956. aastal kolis kaubandus-tööstuspalati Tallinna osakond all-linnast Laialt tänavalt Toompeale keskaegsesse majja aadressil Toom-Kooli 17. Selle maja ajalugu mäletatakse aastast 1676, kui pärast hiigeltulekahju Toompeal sai krundi omanikuks ooberst Georg von Dystram. Mõne sajandi jooksul vahetus mitu omanikku, viimaseks neist jäi paruness Natalie von Üxküll. 19. sajandi alguses oli ühekorruseline kolmeteljeline poolkelpkatusega elamu tänavajoonel juba sama pikk nagu praegu. 1851. aastal sai maja pärast suurt ümberehitust praeguse ilme ja üldmõõtmed. 20. sajandi vajadustele aga maja siseruumide paigutus ei vastanud: need paiknesid pika pimeda koridori mõlemal poolel. Selline lahendus likvideeriti 1955. aastal toimunud kapitaalremondi käigus. 1956. aastal anti hoone esimene korrus NSVL Kaubanduspalati Tallinna osakonna käsutusse. Teisel korrusel asus üleliidulise uute kaupade tootmisse juurutamise koondise Eesti filiaal ja keldrikorrusel tegutses populaarne Toombaar. Eesti iseseisvuse taastamise ajaks oli Toom-Kooli 17 maja kapitaalremondist möödunud peaaegu 40 aastat. Seega polnud hoone seisukord kiita ja tuli otsida võimalusi seda korrastada. Kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman meenutab, et algatuseks korjati suurematelt ja edukamatelt koja liikmetelt toetusi: “Summad olid tolle aja kohta päris suured, ikka kümneid tuhandeid kroone sponsori kohta. Sponsorluse küsimine ei olnud väga keeruline, sest ettevõtjate enda kontorid olid juba remonditud ja nägid päris euroopalikud välja. Seega mõisteti hästi, et ettevõtjate esindusorganisatsiooni maja Toompeal ei saa välja näha selline, et väliskülalisi on häbi vastu võtta.” Tänu liikmete toetusele tehti 1996. aastal kaubanduskoja majas põhjalik remont. Esimeses järjekorras said uue ilme esimese korruse nõukogu saal, kabinetid, tualetid ning sekretäri vastuvõtuala. Seejärel võeti ette teise korruse tööruumid. Tänu liikmete toetusele tehti 1996. aastal koja majas põhjalik remont.

143

Toom-Kooli 17 maja vestibüül soliidse puittrepiga.

1990. aastatel seisis koda silmitsi ohuga jääda Toom-Kooli majast üldse ilma. Enne teist maailmasõda kojale kuulunud Pikk t 20 maja erastamise käigus tagasi taotlema ei hakatud, sest see suur hoone oleks vajanud kõvasti remonti, mis oleks käinud üle jõu. “Peeter Tammojal oli poliitilistes ringkondades kokkulepe, et me Pika tänava maja tagasi ei taotle, seega jääb meile Toom-Kooli tänava maja. Seda ei olnud keegi restitutsiooni käigus tagasi taotlenud. Linn aga leidis, et Toom-Kooli maja peaks kuuluma linnale. Toona arvas linnavalitsus, et see on riigi oma ja linn oleks hakanud seda riigilt endale taotlema. Meile jäi küll arusaamatuks, mille alusel,” nendib Toomas Luman. Negatiivsest stsenaariumist päästis üks pisike detail. Nimelt oli Toom-Kooli 17 maja olnud liidu kaubandus-tööstuspalati Tallinna esinduse hoone ja NSVL Kaubandus-Tööstuspalat polnud riiklik organisatsioon. Kui Eesti Vabariik iseseisvuse taastas, siis võttis riigikogu vastu seaduse, millega kõigi mitteriiklike organisatsioonide (näiteks EKE, ETKVL) varadest osa riigistati ja osa jäeti nende organisatsioonide

144

Vaade koja saali.

käsutusse. “Et Toom-Kooli tänava maja oleks saanud olla riigi vara, oleks see pidanud olema selles seaduses kirjas. Suure tõenäosusega ei tulnud keegi selle peale, et liidu kaubandus-tööstuspalat ei olnud riiklik, vaid ühiskondlik organisatsioon. Peeter Tammoja oli 1989. aastal vormistanud väga korrektselt abielulahutuse Moskvast. Moskvale oli meie soov iseseisvuda nii suur üllatus, et nad ei osanud sellele teistmoodi reageerida, kui kirjutasid kaubanduspalati Tallinna osakonna bilansi ja varade loovutamise dokumentidele alla. Nii polnudki maja võimalik riiklikuks varaks kuulutada ega linnale üle anda,” räägib Toomas Luman. Siiski maksis Tallinna linn hiljem kätte, et jäi pika ninaga. Toomas Luman: “Me ei taotlenud maa erastamist, vaid olime nõus hoonestusõiguse seadmisega. Jätsime aga kahe silma vahele tõsiasja, et hoonestusõiguse tasu määramine oli kohaliku volikogu otsustada ja toona määratigi meile üsna kopsakas hoonestusõiguse tasu. Eks meid premeeriti meie jonnakuse eest. Hiljem ostsime maa kalli hinnaga siiski välja, nii et Toom-Kooli 17 maja ja maa kuuluvad nüüd kojale.”

145

KOJA TEATAJA

146

Koja häälekandja asutamise mõtte algataja ja energiline teostaja oli koja juhatuse esimees Joakim Puhk.

Kaubandus-tööstuskoja eesmärki – abistada ettevõtjat tema ettevõtmistes – aitas ellu viia ka koja häälekandja asutamine 1926. aastal. Kaubandus-tööstuskoja Teataja esimene number ilmus 15. veebruaril 1926. aastal ja toimetuse juhtkirjas seisis: “Peale laialise infomaterjali avaldamise ja kaupmehele ning töösturile tema igapäevases tegevuses tarviliste praktiliste küsimuste käsitamise seab “Kaubandustööstuskoja Teataja”, mis nüüdsest peale järjekindlalt 2 korda kuus ilmuma hakkab, endale ülesandeks selgitada kaubanduse-tööstuse kohta väljatöötamisel olevaid seaduseelnõusid, ilmutada koja ametlikke teateid, tuua igas numbris põhimõttelisi kirjutisi kaubandus-tööstuse ja rahanduse alalt, käsitleda merisõidu ja laevanduse küsimusi jne. jne.” Peale selle, et Teatajas avaldati infot nii seaduseelnõude, majanduspoliitika teemade kui ka koja tegevuse kohta, said seal ruumi ka lugejate küsimused. Neile vastati samuti Teataja veergudel. Elektervalgustus vesiveskis. Küsimus. Sooviksin oma vesiveskis odavasti ja praktiliselt sisse seada elektervalgustuse. Paluksin juhatust, kuidas seda otstarbekohaselt ja väheste kuludega teha? Veskiomanik Vastus. Odava valgustussisseseade saate iseehitamisel. 35 põlemiskoha jaoks jatkub 1½ kuni 2 h.-j. dünamost, 15 põlemiskoha jaoks aga oleks küllalt isegi ½ h.-j. alalisvoolu dünamomootorist, 65 volti. Et mitte soetada kallihinnalisi akkumulaatoreid, võiks sel ajal, mil jahvatust ei ole, kivid üles tõsta ja veski käia lasta, niikaua kui valgust vajatakse. A.

147

Teataja avanumber 1926. aastal.

148

Ühtlasi asuti seisukohale, et koja häälekandjat tuleb maksuta saata kõigile koja liikmeile, ministeeriumidele, Eesti saatkondadele ja konsulaatidele välismaal ja välissaatkondades ning konsulaatidele Eestis.

Raamat “Kaubandus-tööstuskoda 1925–1935” annab põhjaliku ülevaate Teataja asutamisest, sisust ja tööst selle väljaandmisel. “Koja häälekandja asutamise mõtte algataja ja energiline teostaja oli koja juhatuse esimees Joakim Puhk. Tolleaegsed kogemused majanduslike ajakirjade väljaandmisest Eestis ei pakkunud kuigi soodsaid eeldusi oma häälekandja asutamiseks. Hästi toimetatud majanduspoliitilise sisuga ajakiri “Eesti Majandus”, milline sai suuremat toetust nii riigilt eelarve korras kui ka majanduslikelt organisatsioonidelt ja üksikuilt suuremailt ettevõtteilt, pidi tellijate arvu kokkukuivamise tagajärjel lõpetama oma ilmumise. Ka koja häälekandja väljaandmisel tuli paratamatult arvestada tunduvat puudujääki. Muude koja alatiste komisjonide hulgas moodustati ka arhiivi, raamatukogu ja ajakirja komisjon, kes pidi määrama kindlaks sihtjooned ning põhimõtted, mille alusel koja häälekandjat anda välja. Komisjoni esimeheks oli A. Keisermann ja liikmeiks G. Vildt, A. Küng, F. Virro ja E. Zimmermann. See komisjon, koja juhatuse esimehe hr. Joakim Puhk’i ja toimetajaks kutsutud Heino Anto osavõtul, pidas kaks koosolekut, kus otsustati tunnistada möödapääsmatult vajaliseks koja häälekandjat hakata andma välja, et selle kaudu astuda koja valijatega – Eesti kaupmehe ja töösturiga – alatisse ning kõige tihedamasse ühendusse, et neid koja tegevusest võimalikult laias ulatuses informeerida ja koja tegevaile liikmeile ning asjatundlikele jõududele kaubandusja tööstusalal

149

võimaldada oma ajakirja veergudel valgustada kaupmehele ja töösturile eluliselt tähtsaid küsimusi. Ühtlasi asuti seisukohale, et koja häälekandjat tuleb maksuta saata kõigile koja liikmeile, ministeeriumidele, Eesti saatkondadele ja konsulaatidele välismaal ja välissaatkondades ning konsulaatidele Eestis. Minimaalne tiraaž esimesel aastal määrati kindlaks 1500 eksemplaarile, ilmumise sagedus – kaks korda kuus ja lehekülgede arv – 32-le. Kalkulatsioonide kohaselt tuli sääraseil tingimusil arvestada puudujääki Kr. 10.000.-, mis aga aasta lõpul osutus tegelikult vähemaks, nimelt Kr. 7297.27. Komisjoni poolt ülesseatud põhimõtteil ja tingimusil kestis “Kaubandus-tööstuskoja Teataja” ilmumine 5 aastat, kusjuures kogu aeg suudeti majanduslikult töötada ettenähtud piirides, nii et juuremaksud ei tõusnud üle alguses arvatud puudujäägi summa, vaid kõikusid, olenevalt kuulutuste ja tellimiste arvust, 8000 ja 9000 kr. ümber. Tellimiste arv püsis enam-vähem konstantsena ja tiraaž, ühes arvatud ka maksuta ajakirja saajad, jäi endiselt 1500 eks. Tulid rasked kriisiaastad, mis ei jätnud ka mõju avaldamata koja häälekandja sissetulekuile. Kui maksuliste tellijate arv läks tagasi võrdlemisi vähe, siis kuulutuste hankimine, kulude kokkutõmbamise tagajärjel äride poolt, muutus äärmiselt raskeks, kui mitte sootuks võimatuks. Arvestades seda asjaolu ja üldist äritegevuse tagasiminekut koja juhatus otsustas 1931. aastal oma häälekandja eelarve tunduvalt tõmmata kokku. Selle tagajärjel tuli ajakirja lehekülgede arvu vähendada 32 pealt 20-le leheküljele ja lõpetada honoraride maksmine kaastöölisile. Juba alguses püstitatud põhimõtte kohaselt pidi koja häälekandja sisu olema võimalikult populaarne, arvestades lugejaskonna huve. Sellest hoolimata tuli toimetusel aeg-ajalt anda ruumi ka artiklitele üldiste majanduslike ja majanduspoliitiliste küsimuste kohta, kuna Eestis puudusid sellekohased eriajakirjad. Honorari krediidi kustutamisega ajakirja eelarvest tuli lõpetada ka väljaspoolt tulevate artiklite avaldamine. /---/ Kokkutõmmatud ajakirja ruum ulatub vaevalt selleks, et peale kavakindlalt ilmuvate kaubahindade ja börsitabelite kokkuvõtlikult avaldada informatsiooni koja tegevusest, arutusel olnud seaduseelnõudest ja koja orgaanide seisukohtadest päevakorral olevate küsimuste kohta. Kuid ka sellelgi piiratud kujul suudab “Kaubandus-tööstuskoja Teataja” täita oma ülesandeid, olles ühendajaks ning sidemete loojaks koja ja ta arvuka valijaskonna vahel, aidates luua Eestis ühist kindlat majanduslikku rinnet.”

150

Külastajad tutvuvad 1938. aastal Königsbergi messil Eesti munaekspordi väljapanekutega.

UUS AEG, UUS HÄÄLEKANDJA 14 aastaga jõudis ilmuda 348 numbrit Teatajat. Kui 1940. aastal saabus nõukogude võim, lõpetati kaubandus-tööstuskoja tegevus ja koos sellega ka Teataja ilmumine. Lehe viimane, 1940. aasta 31. juuli number sisaldab veel kutset Leipzigi sügismessile, mida nimetatakse “Maailma vaate aknaks”, kuigi samas lehes kuulutab sõnaselgelt uue ajastu algust pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsioon. Niisiis uus aeg, uued kombed ja ka uued väljaanded ... Nõukogude võimu saavutusi ning riikliku majanduse põhimõtteid hakkas tutvustama Üleriikliku Kaupmeeste Seltsi Keskliidu ajaleht Teataja.

151

Teataja oli üks esimesi Eesti majandusajalehti koos 1989. aasta septembris ilmuma hakanud Eesti Ekspressi ja oktoobris turule tulnud Äripäevaga.

Kui kaubandus-tööstuskoda 1989. aasta märtsis taasasutati, kulus vaid viis kuud ja ilmavalgust nägi Eesti Vabariigi aegse väljaande eeskujul taas kaubandustööstuskoja Teataja. Ajalehe eestvedaja oli ajakirjanik Aimar Jugaste. Nii nagu 63 aastat tagasi alustades, oli nüüdki häälekandja eesmärk hoida ettevõtjaid kursis oluliste majandusteemadega. Teataja oli üks esimesi Eesti majandusajalehti koos 1989. aasta septembris il-

Häälekandja eesmärk on hoida ettevõtjaid kursis oluliste majandusteemadega.

muma hakanud Eesti Ekspressi ja oktoobris turule tulnud Äripäevaga. Teataja väljaandmiseks asutati firma Hansa Press, mille toetajad olid Tartu Kommertspank ja kaubandustööstuskoda. Hansa Pressi eesmärk oli hankida raha lehe väljaandmiseks. Raha ja trükikoda leida polnud lihtne ja nii juhtuski, et Teataja esimest numbrit valmistati ette üle viie kuu. Põhiprobleem oli leida koht, kus trükkida.

Esimese numbri tekstid laoti kommivabriku Kalev trükikojas. Leht ilmus katkematult kuni 1993. aasta augustini, kui Hansa Press ei suutnud selle ilmumist enam rahastada. 1994. hakkas lehte välja andma juba kaubandus-tööstuskoda ja see ilmus kord kuus Hommikulehe vahel.

152

Aavo Kokk Meenutused kaastööst kaubanduskoja Teatajale “Kaubanduskoja Teataja taasasutamine oli võimalik ainult tänu kirjastaja Aimar Jugastele. Tookord polnud ajalehe väljaandmine nii lihtne kui praegu – nii paberi kui ka trükkimise väljaajamiseks oli vaja tutvuseid ja visadust. Alles oli vist isegi Glavlit, kes tekstid enne trükkimist üle vaatas. Kuid ajad olid juba muutumas. Vist vaid nädalapäevad enne Teatajat ilmus Jugaste kursusevenna Hans Luige Eesti Ekspressi esimene number. Mina töötasin ise tollal põhikohaga Edasis/Postimehes majandustoimetajana, kuid eks noorel inimesel oli energiat palju ja nii läksin kaasa ka Jugaste kutsega Teataja tegemisele kaasa aidata. Toimetus asus Tallinnas Tatari tänavas. Mina elasin Tartus. Nii ma käisin toimetuses vast umbes kord nädalas või isegi harvemini. Ikka siis, kui mingi lugu oli nii valmis, et sai toimetajatele üle anda. Seetõttu ma liiga palju toimetuse siseelu ja töökorralduse detailidega kursis ei olnud, kuid ideekoosolekuid mäletan küll. Kuigi majanduses sündisid 1980. aastate lõpus väga suured muutused, oli kummalisel kombel väga raske leida asjalikke majandusuudiseid. Ükskord mõtlesime, et teeme Soome majandusajakirja Talouselämä eeskujul mingi firmade edetabeli. Mõtlesime, et huvitav oleks kõikide Eesti ühisettevõtete nimekiri koos käibe- ja kasuminumbritega. Kust saada andmeid? Oli mingi üleliidulise asutuse Tallinna filiaal, mis selliste firmade üle arvestust pidas. Läksin sinna andmeid küsima, aga ei saanud midagi. Ei tahtnud nad neid andmeid anda. Sama suletud olid paljud teised asutused ja ettevõtted. Nõnda oligi tollase Teataja, aga ka üldse majandusajakirjanduse peateema makromajandus ja majanduskorraldus üldisemalt. Oli ju äge reformide aeg ja turumajanduse tulek. Küllalt palju tegime ka lugusid Eesti majandusajaloost. Tundus, et ennesõjaaegse Eesti majandust uurides saaks midagi teada ka nüüd kohale jõudnud turumajanduse kohta.” Kaubandus-tööstuskoja Teataja eriväljaanne 25.03.2009

Avo Kokk.

153

Kui asjalikke majandusuudiseid oli alguses raske leida, siis lihtsam oli koostöö ja ostu-müügipakkumiste avaldamisega. Nendega tegeles koja kommertsinfo osakond. Teataja nr 5, 1994 Šotimaa firma soovib osta kirste. Teataja nr 11, 1994 Nepaali firma pakub villasest ja puuvillasest materjalist naiste-, meeste- ja lasterõivaid. Korea firma pakub sõidukite varuosi, toidukaupu. Teataja nr 12, 1994 Rootsi firma huvitub kivide lihvimisalasest koostööst. Poola firma pakub vasest, pronksist ja messingist traati ning latte. Saksa firma pakub Hispaania konjakit. Hollandi firma otsib kontakti metallist väikeste automudelite valmistajatega. Teatajas avaldati ka seaduseelnõude ja vastu võetud seaduste tekste. Need materjalid olid mahukad, seetõttu ilmusid eelnõud ja seadused järjejutuna Teataja järjestikustes numbrites. Teatajast üksi jäi info jagamisel väheks. Nii hakati peale Teataja 1994. aastal välja andma koja Infolehte, mille esimene number ilmus 25. mail. EKTK peadirektori Toomas Tamsare pöördumine esimeses Infolehes: “Infolehes kajastame, mis kojast uudist räägime, üldse kõigest sellest, mida liikmetel tarvis teada. See hakkab ilmuma esialgu üks kord kuus, vajadusel ka tihedamini. Infolehe saavad kõik koja liikmed. Jätkame ka oma ajalehe väljaandmist. Kaubandus-Tööstuskoja Teataja ilmub tänavu aasta jaanuarist Hommikulehe lisana üks kord kuus. Koja liikmed saavad lehte tellida koos Hommikulehega. Tihendame koostööd ka erinevate meediakanalitega. EKTK tahab laiemalt kaasa rääkida ka majanduspoliitika kujundamisel. Selle tunnistuseks on, et hiljuti kohtusid juhatuse liikmed rahandusministri Heiki Kranichiga. Seda võib lugeda dialoogi alguseks valitsuse ja kaubanduskoja vahel. EKTK osaleb ka kaubandusseadustiku väljatöötamisel.” Kui 1995. aastal tuli kotta juristina tööle Reet Teder, siis hakkas Infoleht regulaarselt avaldama infot töös olevate seaduseelnõude ja vastuvõetud seaduste kohta. Igas artiklis toodi nende kohta välja olulisim just ettevõtja vaatenurgast.

154

Infolehes 21. augustil 1996 kirjutab Reet Teder: “Kohati on tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu redaktsioon üsna konarlik, näiteks jääb sellest mulje, otsekui kehtestaks rahandusminister krediidiasutuste poolt füüsilistele isikutele makstavate intresside summa ja korra. Siinkohal on tabavaks võrdluseks olukord, kus keskkonnaminister kehtestaks keskmise õhutemperatuuri!”

155

EESTI KONJUNKTUURIINSTITUUT

Eesti Konjunktuuriinstituut analüüsis 2010. aastal majandusolukorda. Pildil Raul Allikivi majandusministeeriumist ning Leev Kuum ja Marje Josing konjunktuuriinstituudist. 156

Konjunktuuriinstituut asutati 1934. aastal riikliku uurimisasutusena.

Nii ettevõtted kui ka riik vajavad majandusotsuste langetamiseks teavet majanduse olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta. Turuosaliste infovajadust on aidanud üle 80 aasta rahuldada Eesti Konjunktuuriinstituut. 1934. aastal riikliku uurimisasutusena asutatud konjunktuuriinstituudist sai 1990. aastal riiklik äriühing, mis 1990. aastate teisel poolel toimunud erastamise käigus muutus erakapitalile kuuluvaks äriühinguks. Praegu on konjunktuuriinstituut täielikult kaubandus-tööstuskoja omanduses. Kui erastamisagentuur pani 1997. aasta veebruaris konjunktuuriinstituudi aktsiad avalikul enampakkumisel 300 000-kroonise alghinnaga müüki, oli kaubandus-tööstuskoda huvitatud eelkõige sellepärast, et varustada oma liikmeid edaspidi paremini infoga. Pealegi oli konjunktuuriinstituut Toomas Lumani sõnul väga tugev kaubamärk ja koda polnud huvitatud, et see satuks täielikult erakätesse: “Meil oli kuri kahtlus, et äkki võidakse siis instituudi seisukohti või uuringutulemusi hakata natuke paremale või vasakule tõukama.” 20. veebruaril 1997 toimunud avalikul enampakkumisel ostis koda koos oma partneritega 100% konjunktuuriinstituudi aktsiatest 405 000 krooni eest. Koda osales pakkumisel koos Baltic Computer Systemsi, majandusanalüütik Aavo Koka ja instituudi mõne juhtivtöötajaga. Kui edaspidi soovis mõni aktsionäridest oma osalust müüa, siis oli koda huvitatud ja muutus kümne aasta pärast instituudi ainuomanikuks. “Ka praegu ei näe ma mingit võimalust müüa konjunktuuriinstituut erakätesse. See võiks olla koja omandis või mõne riigiasutuse, näiteks statistikaameti või riigikantselei allasutus. Samuti tuleks kõne alla tegutsemine mõne ülikooli juures,” arutleb Toomas Luman. Ta rõhutab veel kord, et ei tohi lubada tekkida olukorda, kus keegi saaks mõjutada instituudi tööd oma erahuvides. Aastal 2014 tähistas konjunktuuriinstituut 80. sünnipäeva. Ajaloost kirjutasid ülevaate direktor Marje Josing ja juhtivteadur Leev Kuum.

157

KONJUNKTUURIINSTITUUDI SÜND 2. mail 1934. aastal andis Eesti tollane riigivanem Konstantin Päts välja dekreedi, millega asutas uue teadusasutuse – konjunktuurinstituudi. Selle ülesandeks sai turuagentide ja riiklike institutsioonide senisest parem informeerimine majanduses toimuvatest protsessidest, et vältida või vähemalt pehmendada ülemaailmsete majanduskriiside hävitavat mõju. Eelkõige peeti seejuures silmas äsja lõppenud 1929.–1933. aasta majanduskriisi, mille tekkimise peamiseks põhjuseks peeti ebapiisavast informatsioonist põhjustatud ületootmist. Täpsemalt pandi instituudile põhimäärusega järgmised ülesanded (säilitatud tollane kirjaviis): » Eesti majanduse seisukorra igakülgne selgitamine ja objektiivne hinnang; » majanduselu nähtuste jälgimine maailmas ja nende uurimine ning valgustamine Eesti majanduse seisukohalt; » järjekindla jooksva informatsiooni korraldamine majanduslikkude küsimuste, eriti tootmise ja turundamise olukorra kujunemise kohta valitsusasutuste kui ka eramajanduse ringkondade kasutamiseks; » eriuuringute korraldamine aktuaalsemate majanduslikkude probleemide lahendamiseks. Sama aasta augustis alustas instituut tegevust ning asukohaks sai Tallinnas ToomKooli 13, kus jagati ruume statistika keskbürooga. Instituuti määrati juhtima tollane statistika keskbüroo direktor Albert Pullerits. Loodud instituudi näol oli tegemist suuresti statistika keskbürooga koostööd tegeva uurimisasutusega, mis tutvustas, analüüsis ja üldistas keskbüroo kogutud statistilisi andmeid. Instituut andis välja kuukirja Konjunktuur, nädalalehte Majandusteated ja aastaraamatut “Eesti majandus” (1935–1939). Artiklite autoriteks olid valdavalt väljaspool instituuti töötavad teadlased, nn korrespondentliikmed. Kuukirja Konjunktuur instituudipoolne teaduslik juhtimine oli J. Jaanussoni ja J. Kukruse õlgadel. Praegu võime öelda, et see suhteliselt väike kollektiiv (koosseisulisi töötajaid alla kümne inimese) tegi kuue aasta vältel suurt ja tänuväärset tööd Eesti majanduskonjunktuuri jälgimisel ja uurimisel ning instituudi mõju majandusmõtte arengule Eestis on võimatu üle hinnata. Ka tänapäeva mõõdupuu järgi võttes võime julgelt nentida, et instituudi väljaannetes avaldatud artiklid olid sisukad, koostatud heal teoreetilisel tasemel ja suure praktilise väärtusega. Eesti Konjunktuurinstituut tegutses 1940. aastani, mil see likvideeriti kui uutele võimudele ja käsumajandusele tarbetu asutus.

158

Statistika keskvalitsuse masinaarvestusjaama statistikud L. Rastorgujeva ja T. Polištšuk töötamas tabulaatoril Endla tänaval asuvas uues hoones 1965. aastal.

TEINE ETAPP Konjunktuuriinstituudi tegevus taastus pärast 25 aastat kestnud pausi 1966. aastal. Taas oli põhjuseks majanduslik olukord, täpsemalt selle muutumine. Koos Hrustšovi poliitilise “sulaga” hakati 1960. aastail pöörama rohkem tähelepanu rahva elujärje parandamisele. Panus tehti tarbekaupade tootmise laiendamisele ning nende sisseveo suurendamisele. Madalate palkade juures õnnestus suhteliselt lühikese ajaga tarbekaupade turg sel määral tasakaalustada, et kohati ja ajuti tekkis olukordi, kus kaupade pakkumine ületas nõudmise.

159

Vaade kaupluse ABC tööstuskaupade müügisaali Mustamäel 1968. aastal.

1960. aastail hakati pöörama rohkem tähelepanu rahva elujärje parandamisele.

Kehvemad kaubad jäid seisma ja nende allahindamise tõttu tuli riigil kanda üsna märkimisväärseid kulusid. Käsumajanduse ideoloogid pidid tunnistama, et turu tasakaalu olukorras ei saa tarbijat juhtida (käskida), odavam on nõudlust uurida. Nagu sellele riigikorrale kohane, otsustati nõudluse uurimise küsimus lahendada tsentraliseeritult – Moskvasse loodi vastav üleliiduline instituut, millele allusid filiaalid kõigis liiduvabariikides. Nii sai ka Eesti endale 1966. a taas konjunktuuriinstituudi, täpsemalt Üleliidulise Kaubanduskonjunktuuri

Teadusliku Uurimise Instituudi Eesti Filiaali (ÜKTUI Eesti filiaal). Selle direktoriks määrati Boris Levin ja peamisteks uurimisvaldkondadeks olid tarbekaupade nõudlus, isiklik tarbimine, tarbimisnormid, tarbekaupade turu konjunktuur jne. Selle

160

perioodi uuringud olid valdavalt empiirilise suunitlusega. Koguti ja avaldati informatsiooni isikliku tarbimise, perede varustatuse, tarbekaupade tootmise jne kohta. Uuringute alusel anti välja kord kvartalis ilmuvat väljaannet Kaubanduskonjunktuuri Ülevaade. Nii tegutseti 1989. aastani, mil algas perestroika ja liiduvabariikide püüdlemine majandusliku iseseisvuse poole ning Eesti filiaalis tekkisid Moskva keskinstituudist lahkulöömise mõtted.

KOLMAS ETAPP Kolmanda etapi alguseks võib pidada 1990. aastat, mil võeti vastu uus põhikiri, mis kuulutas senise filiaali iseseisvaks Eesti Konjunktuuriinstituudiks. Riikliku iseseisvuse taastamine 20. augustil 1991 ja sellele järgnev erastamine muutsid algselt moodustatud riikliku aktsiaseltsi äriühinguks. Pikaaegselt ja edukalt instituuti juhtinud Boris Levin läks 1994. aastal pensionile ja tema asemel asus instituuti juhtima 1990. aastast EKI-s teadurina töötanud Marje Josing. EKI kolmanda tegevusperioodi kõige iseloomulikumaks jooneks on laialdane rahvusvaheline koostöö. See sai alguse juba 1992. aastal, kui liituti Müncheni IFO instituudi rahvusvahelise riikide majandusolukorra hindamissüsteemiga World Economic Survey. EKI juurde moodustati sel otstarbel 20-liikmeline analüütikuteekspertide grupp, kelle ülesandeks sai rahvusvaheliselt harmoniseeritud metoodika baasil neli korda aastas hinnata operatiivselt riigi majandus olukorda ja selle arenguväljavaateid lähemal kuuel kuul. Nüüdseks on ekspertide paneel edukalt tegutsenud juba üle 20 aasta. 1993. aastal alustati koostööd Euroopa Komisjoniga äribaromeetrite (Business Tendency Surveys) vallas, millest on saa-

Iga kuu küsitletakse ligi 1000 äriettevõtet ning 800 peret.

nud instituudi suurim projekt. Selle raames küsitletakse iga kuu ligi 1000 äriettevõtet (mis esindavad tööstus-, ehitus-, kaubandusja teenindusharusid) ning 800 peret. Ettevõtete ja perede enesehinnangud võimaldavad luua adekvaatse pildi viimasel kolmel kuul toimunud muutustest majanduses, olukorrast hetkel ja ootustest lähemal kolmel kuul. Sellist ülevaadet ei suuda luua traditsiooniline kvantitatiivne statistika, mis lisaks avaldatakse ka oluliselt hiljem.

161

Ettevõtluskonkursside koostöölepingu allkirjastamine 2009. aastal. Vasakult Ülari Alamets, Siim Raie, Tarmo Kriis.

Alates 2001. aastast toimub edukas koostöö riikide rahvusvahelise konkurentsivõime hindamise alal Lausanne’i juhtimise arendamise instituudiga (IMD) ja World Economic Forumiga. Selle tulemusena annab instituut kord aastas välja Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamatut ning täna-

Konjunktuuriinstituut annab kord aastas välja Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamatut.

seks on neid ilmunud juba 13. Viimasel kümnel aastal on EKI koostöös Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga koostanud Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabelit. EKI on tunnustatuim ekspert Eesti alkoholituru trendide analüüsimisel ja koostöös Tervise Arengu Instituudiga antakse välja aastaraamatut “Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis”. Instituudil on oma hinnavaatlejate süsteem ning üle 20 aasta on regulaarselt jälgitud toidukaupade hindade dü-

naamikat Eestis ja maailmaturul. Kord kuus ilmub väljaanne Hinnainfo, kust kõik toiduturul tegutsevad ettevõtted saavad ülevaate hinnatasemetest ja muutustest.

162

Ettevõtluskonkursside pärjatud pead läbi aegade.

EKI tähtsamateks lepingupartneriteks on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, statistikaamet, Euroopa Komisjon, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja ka paljud äriettevõtted ja ettevõtjate liidud. Me anname käesoleval ajal välja nelja eestikeelset ja kolme inglisekeelset regulaarselt ilmuvat väljaannet. Tuntum neist on juba 1934. aastal ilmuma hakanud kvartaliväljaanne Konjunktuur, kuid suur kasutajaskond on ka väljaandel Baltic Facts. www.koda.ee/uudised/teataja-artiklid/eesti-konjunktuuriinstituut-80-aastane

163

HARIDUSELU KUJUNDAJA

Kõrghariduskonverents “Kutsekvalifikatsioon – pomm või komm?” Pildil on esineja rollis kutsekoja juhatuse liige Olav Aarna.

164

Kaubandus-tööstuskoda on panustanud Eesti haridussüsteemi edendamisse viimased paarkümmend aastat.

Hariduspoliitika tähtsust on riigi hea käekäigu seisukohast raske üle hinnata ja loomulikult on ka ettevõtjatele oluline, et koolipingist astuksid tööjõuturule asjalikud, ettevõtlikud ning sobivate ametioskustega inimesed. Kutsehariduse taseme ja maine parandamine on ettevõtjatele väga tähtis. Riiklik koolitustellimus peaks olema kooskõlas nõudmistega, milliseid ametimehi on ettevõtluses vaja, mitte sellega, mis erialad on parajasti populaarsed ja tunduvad tõotavat head teenimisvõimalust. Ilmekas näide on, et aastaid on tuntud puudust headest oskustöötajatest, mitte niivõrd kõrgharidusega haldusjuhtidest, keda õpetatakse väga palju. Kaubandus-tööstuskoda on panustanud Eesti haridussüsteemi edendamisse viimased paarkümmend aastat. Koda osaleb mitmes hariduspoliitikat kujundavas töörühmas ja nõukogus, esindades ja kaitstes ettevõtjate seisukohti. Toomas Luman on öelnud: “Tahaksin rõhutada üht meie erilist soovi – olla kaasatud hariduselu edendamisse. Haridusküsimused on pidev ja läbiv teema koja juhatuse istungitel, oleme püüdnud oma seisukohti selgitada küll ministeeriumis, küll parlamendis, kuid arengud on ikkagi liiga aeglased. Oleme veendunud selles, et põhihariduse muutmine riiklikuks ühtsushariduseks on vältimatu.”

165

Kaubandus-tööstuskojas on olnud ligi paarkümmend aastat haridusvaldkonna eestkõneleja haridusnõunik Tiia Randma, kes juhib nüüd kutsekoda. 1995. aastal kaubandus-tööstuskotta müügiesindajana tööle asunud naine puutus haridusküsimustega kokku koostöös sakslastega korraldatud koolituste käigus ja sai aimu Saksamaa kutsesüsteemist. Tiia Randma: “See tundus mulle väga põnev. Hakkasimegi 1997. aasta alguses valmistama kojas ette kutsesüsteemi. Juba sama aasta detsembris võttis valitsus vastu otsuse, et Eestis tuleb luua töötajate kvalifikatsioonisüsteem ning sellega hakkavad tegelema sotsiaalministeerium ja kaubandus-tööstuskoda.” Enese kurssi viimiseks ja teiste riikide kogemustest õppimiseks käidi tutvumas Euroopa mitme riigi, näiteks Saksamaa, Iirimaa, Soome, kutsesüsteemiga. 1998. aastal sai koja eestvedamisel hoo sisse kutsereform, mille eesmärk oli tasakaalustada oskustööjõu nõudmist ja pakkumist tööjõuturul, aktiivselt panustati ka kutseseaduse väljatöötamisse. Esimesed viljad ei lasknud end kaua oodata: 1998. aastal moodustati esimesed kuus kutsenõukogu, mil-

Sügiseks 2015 on Eestis juba 561 kutsestandardit ja välja on antud enam kui 100 000 kutsetunnistust.

lest algas riigi, tööandjate ja töövõtjate koostöö kutseoskuste alal. Määratleti töötajate kutseoskusnõuded, kvalifikatsiooniastmestik ja kutseoskuse andmise kord. Detsembris 1998 kinnitati juba esimese 19 valdkonna kutsestandardid. Sügiseks 2015 on Eestis juba 561 kutsestandardit ja välja on antud enam kui 100 000 kutsetunnistust. Kutsesüsteemi koostamise ja teistegi haridusteemadega tegeles kojas 1998.–2001. aastal kutsereformigrupp, mis on praeguse kutsekoja eelkäija. Tiia Randma meenutab: “Kümme

Tiia Randma, kutsekoja juhatuse liige.

166

1998. aastal sai koja eestvedamisel hoo sisse kutsereform, mille eesmärk oli tasakaalustada oskustööjõu nõudmist ja pakkumist tööjõuturul.

inimest oli tööl ja riik rahastas meid kolme miljoni krooniga aastas. Varsti hakkas mitu organisatsiooni nurisema, miks koda kutsesüsteemi arendamise endale sai, miks ei võiks sellega tegeleda hoopis mõni teine organisatsioon.” Õhkkond kiskus pingeliseks, seega pakkus koda kompromissina välja asutada eraldiseisev sihtasutus. Mõte leidis toetust ja 2001. aastal kirjutasid kaubandus-tööstuskoda, sotsiaalministeerium, tööandjate keskliit, ametiühingute keskliit ja teenistujate ametiühingute keskliit alla Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutuse asutamisotsusele. Praegu tunneme seda kutsekoja nime all. Tiia Randma leiab, et koja haridusvaldkonnaga seotud tegevusest on kõige rohkem ja süsteemsemalt mõjutanud hariduselu just kutsesüsteemi kujundamine: “Kutsetunnistused ja kutsestandardid on toonud kaasa olulisi muudatusi nii hariduse sisus kui ka inimeste oskuste tõendamisel.”

167

Ettevõtlusõppe edendamise kava “Olen ettevõtlik!” allkirjastamine 2010. aastal. Vasakult Robert Lippin, Ülari Alamets, Juhan Parts, Tõnis Lukas, Toomas Luman.

HAARE LAIENES Aastatel 1996–2001 tegeleti peamiselt kvalifikatsioonisüsteemi väljatöötamisega, edaspidi aga hakati kujundama ka hariduspoliitilist tervikplatvormi. Tegutses juhatuse hariduse töörühm, kus lõid kaasa juhatuse toonased liikmed Andres Koern, Toomas Luman, Mati Jostov ja Koit Uus. Suurt rõhku pandi kutsehariduse maine ja kvaliteedi parandamisele ning ettevõtlusõppe ja ettevõtlikkuse edendamisele. Noorte ettevõtlikkuse suurendamiseks seati eesmärgiks viia õppekavadesse sisse ettevõtlusõpe. Siht oli selge: ühtlustada ja nüüdisajastada ettevõtlusõpet koolides. Tiia Randma: “Alustasime sellest, et kutsehariduse riiklikku õppekavasse saaks sisse ettevõtlusõppe moodul. Selleni jõudsime 2003. aastal. Seejärel tuli hakata välja töötama õppematerjale.” Koostööd tehti toonase eksamikeskuse ja Innovega.

168

ETTEVÕTLUSÕPPE MÕTTEKODA Kaubandus-tööstuskojale oli kogunenud aastatega arvestatav hulk koostööpartnereid, kellega oli algatatud ja ellu viidud mitmesuguseid projekte ettevõtlusõppe edendamiseks. Organisatsioone, kes soovisid seista hariduse ja ettevõtlusõppe eest, oli palju, kuid nende tegevus oleks võinud olla rohkem koordineeritud. Nagu eestlastele omane, kiputi vahel pigem omaette tegutsema, mitte teisi kampa kutsuma. Oli selge, et mõistlik oleks kõik jõud ühendada. Koda kutsus kokku ettevõtlusõppe mõttekoja, mis tegutseb aktiivselt siiani. Esimesele kohtumisele 31. oktoobril 2008 kogunesid teemaga tegelevate kõigi organisatsioonide esindajad. Mõttekoja eesmärk oli aidata kaasa ettevõtliku hoiaku kujundamisele ja luua haridussüsteemis võimalusi ettevõtlusõppeks. Mõttekojas hakati välja töötama “Ettevõtlusõppe edendamise kava”, kus sõnastati ettevõtlusõppe ja ettevõtlikkuse edendamisega seotud mõisted ning ettevõtlusõppe olemus, kirjeldati probleeme ja nende lahendusi. Samuti lepiti kokku rollijaotus ja osaliste tegevus lähitulevikus. Kava allkirjastati kaubandus-tööstuskojas 7. oktoobril 2010. Kava põhimõtteid järgides on kutsutud ellu erinevaid programme, neist üks mastaapsemaid on olnud Eesti Energia finatseeritud noorte ettevõtlikkuse edendamisele suunatud üle-eestiline programm ENTRUM. Samuti käivitati 2015. aastal laiaulatuslik programm ettevõtlusõppe edendamiseks.

SAATESARI “AMETILOOD” Kutsehariduse väärtustamiseks sündis kaubandus-tööstuskoja eestvedamisel ühisprojekt Eesti Televisiooniga. Aastail 2002–2004 eetris olnud saatesari “Ametilood” tutvustas inimesi, ameteid ja elualasid, mis jäävad tavaliselt varju. Valmisid saated 42 ametist ja tegevusalast. “Ametilugude” idee autor Tiia Randma märkas ETV korraldatud konkursi kuulutust, kus kutsuti inimesi üles pakkuma saadete ideid. “Ma kirjutasin A4 paberile oma idee üles ja saatsin selle Urmas Orule, kes oli 1990. aastatel koja turundusdirektor, kuid siis juba Kanal 2 juht. Tahtsin temalt nõu küsida, kas sellisel mõttel on jumet. Urmas vastas, et tema laualt on hullemaidki ideid läbi käinud, nii et saatku ma oma paber ETV-sse ära,” meenutab Tiia Randma. Idee meeldis ETV meeskonnale. Oli ainult üks väike nüanss: raha saadete tootmiseks pidi ta ise leidma.

169

Kõik “Ametilugude” 42 osa on digiteeritud ning neid saab vaadata ERR-i kodulehelt saadete arhiivist.

Tiia Randma: “Saatesarja eesmärk oli populariseerida ameteid, kus ettevõtjate sõnul otsiti uusi töötajaid tikutulega. Tahtsime ausse tõsta noorte seas ebapopulaarseid, aga majanduses ja ühiskonnas väga vajalikke ameteid, näiteks laevaehitaja, keevitaja, keskkonnatehnik, suurloomaarst, põllumees jne. Ühe saate tegemiseks oli vaja 60 000 krooni, lisaks käibemaks. Sponsoreid sain otsida ainult nende tegevusalade ettevõtete seast. Hakkasin neid läbi helistama.” Õnneks läks edaspidi lihtsamaks. Kui esimesel aastal tuli leida ettevõtted, kes maksid kinni terve saate ehk olid võimelised käima välja 60 000 krooni, siis teisel ja kolmandal aastal oli haridusministeeriumil võimalik toetada saadete tootmist. Ettevõtjate panus vähenes kolmandikuni saate maksumusest. Peategelasi jagus kõikvõimalikest valdkondadest: metsamasina juht, keevitaja, elektrimontöör jne. “Minu lemmiksaade oli solgifilosoof Christinast. Saade rääkis veepuhastusjaamas töötavatest keskkonnatehnikutest, keda tuleb tööjõuturul tikutulega taga otsida.” “Ametilugude” väärtus paistis silma. Toonane haridus- ja teadusminister Toivo Maimets oli algatanud tiitli hariduse sõber väljaandmise. Hariduse sõber 2003

170

tiitlisaajate hulgas oli ka Tiia Randma kutseharidust populariseeriva saatesarja “Ametilood” käivitamise ja kureerimise eest. Tiitli hariduse sõber 2003 sai kutsehariduse toetamise ja edendamise eest ka Toomas Luman. Pärast saatesarja lõppu salvestati kõik 42 osa videokassettidele ning 2009. aastal digiteeriti koostöös Innove ja ERR-iga. Praegu saab “Ametilugusid” vaadata ERR-i kodulehelt saadete arhiivist.

LOOVVÕISTLUS “MINA JA ETTEVÕTE” Kaubandus-tööstuskoda pole kutseharidust edendanud ainult seadusloomet ja õppekavasid uuendades, vaid on püüdnud kutseõppureid n-ö püünele tõsta. Aastail 2002–2005 korraldas koda koostöös Eesti Päevalehe ning riikliku eksamija kvalifikatsioonikeskusega kutseõppeasutuste noortele loovvõistlust “Mina ja ettevõte”. Kirjatööde konkursist oodati osa võtma kutseharidust omandavaid noori, et nad avaldaks mõtteid ja arutleks kutseõppe, elukutsevaliku ning tööelu teemadel ja annaks tagasisidet ettevõtete ning kutsehariduse koostööst. Konkursil osalenud noored jagasid meelsasti oma kogemusi, kuidas nad käisid ettevõttes praktikal, ja arutlesid tulevikuplaanide üle. “Need tööd olid nii siirad,” mäletab Tiia Randma siiani. Noppeid 2003. aasta võistlustöödest “Kutsekoolide õpilased on ka elukogenumad, ei vaata maailma läbi roosade prillide, sest praktikal tööd tehes saadakse aru, mis prioriteedid tuleb enda jaoks paika panna.” “Väga põnev oli see, kuidas ettevõttes koristamine käis. Iga õmbleja pidi töö lõpetades koristama oma masina ümbruse. Koristaja nühkis kaks korda päevas tsehhi vahekäike harjaga ja kaks korda päevas käis ja vehkis tavalise kastekannuga mööda vahekäike vett laiali, nii et ka minu jalad talle vahel ette jäid. Samal ajal kui põrand ligunes veest, olid lagi ja kogu juhtmestik kaetud paksu tolmukihiga ning kui aknast sisse puhus kõvem tuuleiil, siis oli kogu toodang ning ma ise üleni tolmune. Selline koristamisviis jääb mulle eluks ajaks nalja tegema.” “Kutsekooli valides on noorel juba üsna tihti selge, kelleks ta tahab saada ning õpib ka seda eriala. Ta ei ole nn igavene õppija, kes lõpetades gümnaasiumi, läheb edasi ülikooli, siis veel kuhugi õppima, kes üsna tihti ei tea, kellena ta ennast tulevikus näeb.” “Minule meeldis eriti see, et tähelepanu pööratakse eeskätt sellele, kui palju praktikant õpib, aga mitte sellele, kui palju ta ettevõttele kasu võiks tuua.”

171

Koda andis koostöös Junior Achievement Eestiga 2005. aastal välja “Majandusõpiku gümnaasiumile”.

Noppeid 2005. aasta võistlustöödest “Ei peagi olema maailmakuulus loodusteadlane, aga arvan, et minust on ikkagi kasu, kui suudan oma valitud rajal vankumatult käia, olla ise rahul ning samas ka kasulik. Arvan, et minu valitud rada on põnev, isegi kui teised sellest aru ei saa või isegi ei märka ...” “Suure osa inimeste puhul määrab elukutse kas vanemate tahtmine, üldsuse arvamus või suur palganumber.”

MAJANDUSÕPIK GÜMNAASIUMILE Kaubandus-Tööstuskoda koos Junior Achievmenti, arengufondi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga andis 2005. aastal välja “Majandusõpiku gümnaasiumile”, mis põhines ingliskeelsel majandusõpikul (Junior Achievment Inc., Colorado 2000). Väljaandes oli majandusteooria selgitus, mida illustreerisid Eesti näited, ning rohkelt Eesti majanduselu iseloomustavat arvmaterjali. Kaubanduskoda kutsus ettevõtjaid toetama majandusõpet ja ostma majandusõpikuid kooliõpilastele.

172

Koja peadirektor Siim Raie (vasakul) kinkis majandusõpikute komplekti oma kodukoolile Kiviõlis ja peaminister Andrus Ansip Tartu Tammelinna gümnaasiumi õpilastele.

“Isikliku eeskuju kaudu, ostes oma või laste kodukoolile klassitäie jagu õpikuid, saab iga ettevõtja kaasa aidata Eesti noorte ettevõtlikkuse ja majanduse toimimisest arusaajate hulga kasvule. Mina kingin klassitäie õpikud oma kodukoolile, et ka Kiviõlis kasvaks rohkem ettevõtlikke noori, kes saavad aru, et tööleminek pole ainus valik, vaid alati on võimalik ka ettevõtjaks hakata, kas või iseendale tööd andes,” sõnas üleskutset kommenteerides koja tolleaegne peadirektor Siim Raie. Üleskutse esimesed järgijad olid peaminister Andrus Ansip, kes kinkis õpikud Tartu Tammelinna gümnaasiumile, Jüri Ross, kes kinkis raamatud Õismäe Vene lütseumile ja Peeter Tohver, kelle abiga sai väljaande Väike-Õismäe gümnaasium.

173

“Unistused ellu!” koostöövõrgustiku asutamislepingu allkirjastamise üritus 2012. aastal. Koos majandusminister Juhan Partsiga (paremalt kolmas) osalevad arutelul noorte ettevõtlikkuse üle võrgustiku asutajate esindajad Kadri Jalonen (Ida-Viru Ettevõtluskeskus), Aivar Rehe (Danske Bank), Piia Tamm (Jõhvi Kontserdimaja), Margus Rink (Eesti Energia), Toomas Luman (Kaubandus-Tööstuskoda), Robert Kitt (Swedbank).

ETTEVÕTETE KOOSTÖÖVÕRGUSTIK “UNISTUSED ELLU!” Koda oli taas ühe uue ettevõtlikkust edendava koostöö sünni juures 14. märtsil 2012. Asutati ettevõtete koostöövõrgustik “Unistused ellu!”, mille partneriteks koondusid ettevõtted, kel oli tahtmist ja võimalusi teha midagi selleks, et Eestis oleks rohkem ettevõtlikke lapsi ja noori. Võrgustiku eesmärk on jagada infot nii ettevõtlikkust edendavast tegevusest kui ka laiemalt selles valdkonnas toimuvast. Kui võrgustiku igal partneril on piisavalt teemakohast teavet, siis saab ta oma toetustegevust täpsemalt suunata ja üldise arenguga siduda. Lisaks leiavad veebikeskkonnast kasulikku infot noortega tegelevad spetsialistid: õpetajad, noorsootöötajad, huvijuhid, karjäärispetsialistid jne. 2014. aastal sai võrgustik Unicefi Sinilinnu aastapreemia.

174

Robert Kitt, Swedbank AS-i juhatuse esimees, kaubandus-tööstuskoja juhatuse liige ja “Unistused ellu!” koostöövõrgustiku üks asutajatest: “Koda on sidunud end kogu taasiseseisvusaja teadlikult hariduse muutmisega. Peamiselt on fookus olnud kahel tegevussuunal: kutseharidusreformil ja ettevõtlusõppe toetamisel. Kutseharidusreformi all räägime ennekõike kutsesüsteemi loomisest, mille kaubandus-tööstuskoda võttis oma südameasjaks 1990. aastate keskel. Sihtasutus Kutsekoda, mille kaasasutaja kaubandus-tööstuskoda on, veab koos tööandjate, töövõtjate ja muidugi riiklike partneritega kutsekorralduse disainimist selle kõige paremas mõttes: on välja töötatud kutsestandardid ja korraldatud nende alusel kutsetunnistuste väljaandmist. See on loonud eeldused kutsete, ent ennekõike neid omavate inimeste oskuste omavaheliseks võrdlemiseks siin ja rahvusvaheliselt, aidanud tõsta tööjõu üldist taset, edendanud inimeste vaba liikumist ja abistanud ettevõtjaid tööjõu leidmisel. Ettevõtlusõppe toetamine hõlmab kaht olulist komponenti. Esiteks, ettevõtlusõpet võimaldavate programmide ja koostööprojektide korraldamine koostöös parimate võimalike partneritega. Selle tulemusena on arenenud edasi ettevõtlusõpe gümnaasiumiastmes, sündinud toetavad õppematerjalid, veebikogumikud jne. Teiseks, ettevõtlusõppe toetamine laiemas mõttes tähendab, et koda toetab ettevõtlusõppe mõttekoja – kuid mitte ainult – ühiskondlikku diskussiooni, et ettevõtlust enam väärtustataks, et selles nähtaks nii rahvamajandusele kui ka ühiskonnale selgelt positiivset panust. Erinevate kampaaniate ja koostööprojektidega, kuid ennekõike sihikindla põhitegevusega, mis seisneb oma liikmete ja kogu Eesti ettevõtjaskonna huvide eest seismises poliitika kujundamisel, on kaubandus-tööstuskoda ettevõtlust, selle väärtust ning selle eelduseks olevaid oskusi kõige enam väärtustanud.”

Robert Kitt, koja juhatuse liige.

175

KÄSI PULSIL, SEE ON PEAASI!

Mait Palts esinemas seminaril “Lihtne piiriülene ettevõtlus Euroopa Liidus” 2013. aastal. 176

Nii nagu liikluspolitseiniku radar seirab maanteel liiklejate kiirust ja ja politseinik sekkub kohe, kui märkab liiga julgeid gaasipedaalile vajutajaid, reageerib ka kaubandus-tööstuskoda ühiskonnas toimuvatele muutustele kiiresti. Ettevõtluskeskkonda arendavaid algatusi, mis koda on kutsunud ellu selleks, et aidata ettevõtjatel muutustega kohaneda või juhtida tähelepanu ühiskonnas olulistele teemadele, võib üles lugeda mitme käe sõrmedel. Näiteks veidi rohkem kui aasta enne millenniumivahetust tõlgiti ja trükiti “Aasta 2000 probleemi teejuht”, millest 1999. aastal anti välja kordustrükk. Ka Euroopa Liiduga ühinemisele eelnenud “Jah!”-kampaania ja euro kasutuselevõtuaegne ausa hinnastamise lepe on olnud ettevõtjate jõuline panus, et saavutada Eestile tähtsaid eesmärke. Selle kõige taga on olnud inimesed, kes teevad tööd südamega: koja töötajad.

EUROINFO KESKUS Eesti võttis pärast iseseisvuse taastamist kindla suuna lääne poole. Üks oluline verstapost sellel teel jääb aastasse 1995, kui 28. novembril esitati Euroopa Liidule ametlik liitumisavaldus. Teada oli liitumisprotsessi pikk aeg, kuid ettevõtjad mõistsid, et kasulik on ennast varakult liidu asjadega kurssi viia. Tohutust hulgast infost aitas läbi närida euroinfo keskus, mis tekkis koja kommertsinfo osakonna reorganiseerimisel 1996. aasta jaanuaris. Keskus pakkus koja liikmetele teavet Euroopa Liidu normatiivide kohta ja aitas leida liidu riikidest võimalikke koostööpartnereid.

177

Euroopa ettevõtjate parlament Brüsselis 14. oktoobril 2010. aastal. Vasakult paremale: Siim Raie, Gunnar Kraft, Feliks Mägus, Tiia Randma, Endel Palla.

Ettevõtjate huvi Euroopa Liiduga seotud teemade vastu on olnud suur pidevalt, kuid ajaga on muutunud koja pakutavad teenused. Kui näiteks 1990. aastate keskel oli populaarne lugeda ja sirvida euroinfo keskuse raamatukogus eri riikide ärikatalooge, siis 2000. aastate alguses tulid ärikataloogide asemele konsultatsioonid ja muud ettevõtjale lisaväärtust pakkuvad teenused. Infot sai mugavalt kätte internetist. 2001. aastal käivitati koos Hansapanga ja riigikantselei Euroopa Liidu teabekeskusega Ettevõtja Eurofoorumite sari. Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis toimunud foorumitel käsitleti ükshaaval konkreetseid valdkondi: põllumajanduse ja toidutootmise, tööjõuturu, keskkonnakaitse ja energeetika, väliskaubanduse ja transiidi tulevikuväljavaateid ning reegleid.

178

Ka järgnevatel aastatel oli oluline korraldada ettevõtjatele Euroopa Liidu teemalisi teavitussarju. Igapäevatöö hulka kuulus küsimustele vastamine. Näiteks 2004. aastal, kui Eesti Euroopa liiduga ühines, vastas infokeskus 3021 küsimusele ja infopäringule, mis tähendas, et iga kuu oli peaaegu 250 pöördumist. Euroinfo keskus jätkas ettevõtjate teavitamist ka pärast ühinemist Euroopa Liiduga ning suuremat rõhku pandi venekeelsele ettevõtjaskonnale. Samuti hakati aktiivselt tutvustama väljapoole liitu jäävate riikide võimalusi. Näiteks sai kaubandus-tööstuskojast Euroopa Komisjoni algatusel käivitunud projekti “Gateway to Japan” koordinaator Eestis. 2006. aastal ühendati koja rahvusvaheliste suhete, väliskaubanduse ja euroinfo keskus üheks teenuste osakonnaks, kus Euroinfo Keskus säilitas oma nime järgmise aasta lõpuni. 2008. aasta alguses asutas Euroopa Komisjon uue nimega ja laiema haardega võrgustiku Enterprise Europe Network, mille koordinaator Eesti poolt on koda tänaseni, pakkudes ettevõtjaile platvormi koostööpartnerite leidmiseks ning tegevushaarde laiendamiseks.

HEAD EESTI ASJAD Me ei tohi võõrastelt ikka ja lõpmatuseni osta, meie ostujõud kuivab ju kokku, me peame ise saadusi tegema. Teataja juhtkiri. 1930, nr 8 Juba 80 aastat tagasi oli kaubandus-tööstuskoda võtnud oma südameasjaks propageerida kodumaiseid kaupu. Rahvast õhtutati ostma rohkem kohalikke kaupu ja kasutama kohalike ettevõtete teenuseid. Ka oma liikmetele soovitati eelistada eestimaist. Näiteks kutsus koda üles kõiki oma liikmeid kasutama kaupade veol vaid Eesti lipu all seilavaid laevu. Ka pärast taasasutamist 50 aastat hiljem on koda seisnud hea eestimaiste kaupade ja teenuste tarbimise edendamise eest. 1997. aasta sügisel algatas kaubandus-tööstuskoda koostöös majandusministeeriumi, teiste ettevõtlusorganisatsioonide ja erialaliitudega turunduskampaania “Head Eesti asjad”, mille eesmärk oli suurendada Eesti toodete

179

Eesti toodete näitus “Head Eesti asjad” 2004. aastal.

ja teenuste tarbimist. Eesti toodete esiletõstmiseks poelettidel võisid ettevõtjad kasutada kaubamärki “Head Eesti asjad”. Reklaam teles, raadios ja trükis kestis kaks aastat. 2004. aasta septembris pälvis tähelepanu kojas korraldatud Eesti toodete näitus, kus eksponeeriti 19 ettevõtte toodangut ja tutvustati kaubamärki “Head Eesti asjad”. Eksponaatide hulgas olid poelettidelt ammu tuttavaks saanud tooted, nagu Viru Valge, Linnuse kali ja Linnuse limonaad, Olivia õlid, Orto sääsetõrjevahend Plix jpm. Väljas oli ka uudistooteid, näiteks Englo metalliotsija, Playwood Tradingu puidust mängumaja, L. A. Responsa dolomiituhmer ja stressimuna, Fysiotechi massaažilaud jpm.

VALMISTUMINE MILLENNIUMIKS Hetke, kui kalendris vahetus aastanumber 1999 maagilise 2000 vastu, oodati Eestis ja mujal maailmas mõningase ärevusega. Kardeti kõikvõimalikke hädasid arvutite kokkujooksmisest kuni liftide seiskumiseni. Koda hakkas aegsasti ette valmistama Dirk Heyermanni, Sabina Janseni, Charlote Kirchhofi jt autorite raamatu “Aasta 2000 probleemi teejuht” tõlkimist, et tutvustada ettevõtjatele võimalikke probleeme IT-valdkonnas ning soovitada lahendusi. See tuli trükikojast 1998. aasta detsembris ja sisaldas sajandivahetuse

180

ohtude põhjuste ning võimalike tagajärgede kirjeldust, tegevusplaani probleemi lahendamiseks, kontrollnimekirja probleemkohtadest, kasuliku kirjanduse loetelu ja internetiaadresse, kust veel infot leida. Raamat oli nii populaarne, et 1999. aastal anti sellest välja kordustrükk. Ühtlasi sai koda tunnustuse osaliseks: pälviti Euroopa kaubanduskodade assotsiatsiooni auhind parima lahenduse eest millenniumiprobleemile.

E-EESTI PROPAGEERIJA Hiinlastel on tore vanasõna, mis ütleb “Räägi mulle ja ma unustan, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma mõistan”. Justkui sellest tarkusest innustununa astus kaubandus-tööstuskoda pärast millenniumivahetuse ohte tutvustava raamatu trükkimist järgmise sammu edendamaks ettevõtjate seas e-teadlikkust. Nimelt saatis koja raamatupidamisosakond 10. jaanuaril 2001 kõigile liikmetele, kes olid teatanud oma e-posti aadressi, esimest korda liikmemaksuarve PDF-failina. 2001. aasta alguses oli e-posti aadress veidi enam kui kolmveerandil koja liikmetest ja nii potsatas 2213 arvet elektroonilisse postkasti. 14–15 aastat tagasi polnud väga paljudel inimestel oskust kasutada e-kirjaga saabunud dokumenti. Koda sai palju vastukaja, mis polnud just positiivses toonis. “Vormingud ei sobinud, lisaks tahtsid raamatupidajad arvet siiski ka paberil, sest arvel pidi ju olema allkiri. Meie tegime ettepaneku muuta raamatupidamise seadust, et enam ei nõutaks paberil allkirjastatud arvet,” meenutab finantsdirektor Ene Rammo. Aastal 2001 oli koda e-arvete masspostituse teerajaja, kuid uuenduslik mõttelaad valitses juba palju varem. Eesti vanima IT-ettevõtte Baltic Computer Systemsi (BCS) juht Ants Sild meenutab, et kaubandus-tööstuskoda oli esimesi

Kaubandus-tööstuskoda oli esimesi organisatsioone, kes teadlikult ja süsteemselt alustas IT-teenuse tellimist väljastpoolt.

organisatsioone, kes teadlikult ja süsteemselt alustas IT-teenuse tellimist väljastpoolt. Aastal 1996 toimunud esimesel Pärnu juhtimiskonverentsil, mille kaaskorraldaja oli kaubandus-tööstuskoda, tehti koos BCS-iga ühisettekanne, mis see IT-juhtimine tegelikkuses on. “See oli ilmselt esimene kord, kui sel teemal Eestis laiemalt räägiti,” mainib Ants Sild.

181

Strateegiliste Algatuste Keskuse asutamislepingu allkirjastamine 13. juunil 2001. aastal. Pildil (vasakult) Jaak Aaviksoo, Toomas Luman, Andres Keevallik, Vahur Kraft.

STRATEEGILISTE ALGATUSTE KESKUS Uue aastatuhande eel hakkas mitme inimese peas idanema mõte, et Eestis võiks tegutseda soomlaste Sitra innovatsioonifondiga sarnane asutus, mille ülesanne oleks jälgida suundumusi majanduses ja ühiskonnas ning anda soovitusi arengut edendavateks sammudeks. Toomas Luman meenutab, et Sitra tegutsemist vaadates avaldas muljet, kuidas soomlased suutsid kogu ühiskonda puudutavates asjades leppida kokku poliitiliste erakondade ja organisatsioonide üleselt. Peaministri kutsel tulid kokku nn suveülikoolid, mida Sitra rahastas, seal arutati olulisi teemasid ja pakuti välja lahendusviise. “Eestis aga oli nii, et isegi kui eesmärk sobis kõigile, ei suudetud kokku leppida liikumise kiiruses ja tees. Seetõttu Eesti liikumiskiirus ka aeglustus,” mainib Toomas Luman.

182

Eesti oma nn Sitra asutajatena astusid ühte paati Eesti Pank, kaubandus-tööstuskoda, Tallinna tehnikaülikool ja Tartu ülikool. 2001. aasta 13. juunil kirjutati alla ühise tegutsemise leping, mis pani aluse sihtasutuse Strateegiliste Algatuste Keskus (SAK) asutamisele. Selle algkapital oli 2,4 miljonit Eesti krooni, millest koda pani miljoni ja teist sama palju lisas Eesti Pank. Ülikoolid panustasid kumbki 200 000 krooni. “Strateegiliste küsimuste arutelu ei saa olla ühegi konkreetse asutuse monopol, vaid see peab toimuma ühiskonna erinevate institutsioonide koostöös, kasutades suurimas võimalikus ulatuses ühiskonnas olemasolevat kompetentsust ja rahvusvahelisi kogemusi,” rõhutasid asutajad lepingus. Strateegiliste Algatuste Keskusest pidi kujunema omalaadne ajutrust, mis selgitaks välja Eesti ühiskonna ja majanduse arengut määravaid suundumusi ning pakuks analüüsidel põhinevaid lahendusi Eesti konkurentsivõime ja arengu edendamiseks. Asutajate plaanid olid ilusad, kuid ei realiseerunud. “Ei langenud see idee viljakale pinnasele. Need grupid, kellele meie tegevus ja eesmärgid olid suunatud, ei pidanud seda vajalikuks,” nendib Toomas Luman, kes on siiani veendunud niisuguse ajutrusti vajalikkuses. Võib-olla oli idee lihtsalt ajast ees?

EESTI ETTEVÕTETE KONKURENTSIVÕIME EDETABEL 2003. aastal algatas kaubandus-tööstuskoda uue ettevõtluskonkursi “Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabel”. Pingerea koostamise eesmärk on selgitada välja kõige konkurentsivõimelisemad ettevõtted ja pakkuda neile võimalust võrrelda end teiste omasugustega ning hinnata ettevõtte edukust, tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust. See omakorda peaks aitama kaasa Eesti ettevõtete konkurentsivõime kasvule ja koos sellega kogu Eesti majanduse kiiremale arengule. Mõistagi on ettevõtetele oluline ka avalik tunnustus, mida edetabel kindlasti pakub.

Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabelis osalemine on vabatahtlik.

Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabelis osalemine on vabatahtlik, esitada tuleb majandustulemused kahe viimase majandusaasta kohta. Esimesel aastal osales üle poole tuhande ettevõtte, järgmisel aastal oli huvilisi juba üle 700. Tõsi, kõik küll ei kvalifitseeru: näiteks kui omakapital on miinuses või kui ettevõte pole kahel järjestikusel aastal tegutsenud.

183

Konkurentsivõimelisim väike- ja keskettevõte 2013. aastal oli Wirtgen Eesti OÜ.

Milline on ettevõtete konkurentsivõime üldine paremusjärjestus ja kes platseerub kõrgeimale kohale, selgitatakse välja koos konjunktuuriinstituudiga, kus töötati välja edetabeli koostamise metoodika. Kõiki ettevõtteid võrreldakse finantsnäitajate alusel. Peale üldedetabeli koostatakse eraldi pingerida valdkondade kaupa ja selgitatakse välja võitjad. Konkurentsivõime edetabel on aastatega muutunud. Näiteks 2013. aastal jagati üldedetabel ettevõtte suuruse järgi esimest korda kolmeks: selgitati välja konkurentsivõimelisim ettevõte nii suur-, väike-, kesk- kui ka mikroettevõtete arvestuses. Ka konkurentsivõime edetabelid valdkonniti on aastate lõikes muutunud. Viimati, 2015. aastal koostati see järgmistes valdkondades: » jaekaubandus; » hulgikaubandus; » tööstus ja energeetika; » toiduainetööstus; » ehitus; » side/kommunikatsioon/IT-teenused; » transport ja logistika; » turism; » finantsvahendus; » kinnisvara; » teenindus.

184

Eesti president Toomas Hendrik Ilves ettevĂľtlusauhindade galal.

185

Ettevõtlusauhindade gala 2003. aastal. Vasakult Meelis Atonen, Toomas Luman, Arnold Rüütel, Tea Varrak, Vahur Kraft. Konkurentsivõime edetabeli parimaid tunnustatakse ettevõtlusauhindade galal igal sügisel. Samal üritusel antakse autasud ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse korraldatava ettevõtluse auhinna konkursi tublimatele. Alates 2014. aastast valitakse mõlema konkursi parimate hulgast aasta ettevõte. Koja koostööpartnerid konkurentsivõime edetabeli koostamisel olid esimesel kolmel aastal tööandjate keskliit, EAS ja Eesti Päevaleht. Alates 2006. aastast jäi projekti juhtima kaubandus-tööstuskoda koostöös tööandjate keskliiduga.

JAH, ME TULEME! Enne Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletust 2003. aasta septembris ei valitsenud Eestis liitumise küsimuses kindlat üksmeelt. Liitumisvastased apelleerisid rahva loodetavale teadmatusele ja kahtlustele ning trumpkaardina asetati Nõukogude Liit ja Euroopa Liit samale pulgale. Emotsioonidele rõhudes küsiti, miks trügida järjekordsesse liitu, kui oleme just ühest sellisest suure vaevaga pääsenud.

186

Riigi majanduse ja ettevõtjate käekäigu seisukohast polnud valikus kahtlust. Et muuta ettevõtjate hääl kuuldavaks, korraldas kaubandus-tööstuskoda mõni nädal enne 14. septembri rahvahääletust reklaamikampaania, mis toetas Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Aktsioon oli ulatuslik ja silmapaistev. Lisaks ajakirjanduses tekkinud elavale arutelule, kas nii ikka sobib, käskis Tallinna ettevõtlusamet mõned välireklaamid suisa maha võtta. Kõneainet tekitasid Tallinna ja Tartu tänavatele paigutatud plakatid, aga ka teles jooksnud reklaamklipid, mis mõtles välja reklaamiagentuur IDEA. 16 väliplakatile olid suurelt trükitud erinevad küsimused, mille vastus või selgitus oli allpool veidi väiksemas kirjas. Näiteks küsimuse “Kas põllumehed on rikkad?” vastus oli “EL toetab Eesti põllumajandust kahe miljardi krooniga aastas”. Plakat “Kas teed on korras?” andis teada, et Eesti teed saavad EL-ilt igal aastal 840 miljonit krooni toetust. Plakatite lõpus kõlas loosung “Jah, me tuleme!”. Kuid 16 plakati seas oli kaks sellist, mille sõnum ärritas avalikkust. Ühel neist küsiti “Kas Venemaa on sõber?” ning all oli toodud ära sõdade loetelu, mida Venemaa on Eesti territooriumil pidanud, alustades Liivi sõjast ning lõpetades Eesti okupeerimisega aastail 1940–1990. Teine küsimus kõlas “Kas soomlased on lollid?” Vastus oli “Soome kuulub Euroopa Liitu alates 1995. aastast”. “Mul on septembri alguses sünnipäev ja veetsin terve sünnipäeva, võttes vastu telefonikõnesid, kus sain sõna otseses mõtte sõimata. Me ei mõelnud seda küsimust sugugi poliitilisena, pigem osutasime kultuurilisele kuuluvusele, kahele tsivilisatsioonile,” meenutab Siim Raie, kel on üks poleemikat tekitanud plakat siiani kodus alles. Tallinna ettevõtlusamet lasi kojal plakatid maha võtta, viidates sellele, et reklaamiseaduse kohaselt on kõnealused plakatid klassifitseeritavad kõlvatu reklaamina. IDEA aga leidis, et selle kampaania puhul on tegemist agitatsiooniga, mida sarnaselt valimisreklaamidega ei saa reklaamiseaduse kontekstis käsitada reklaamina. Siim Raie selgitas 5. septembri 2003 Postimehes, et koja eesmärk oli tuua nende küsimustega välja asjaolud, mis aitaksid leida inimestel enne rahvahääletust vastuseid: “Et nad mõtestaksid enda jaoks lahti sise- ja välispoliitilisi küsimusi, vaataksid minevikku, olevikku ja tulevikku.” Lähtudes vanarahvatarkusest “Targem annab järele”, lasi koda plakatid 4. septembril maha võtta. “Jah!”-kampaania teleklipid aga said inspiratsiooni Andrus Kiviräha raamatust “Rehepapp”. Aavo Kokk kirjutas kampaania kohta 10. septembril 2003 Eesti Päevalehes: “Need reklaamid edastavad selge sõnumi – eestlased on alati hakkama saanud, saavad ka Euroopa Liidus. Toetage liitumist. See on kõva reklaam. Kui suurem osa teistest kampaaniatest näitab eestlasi Euroopa vaeste sugulastena, siis need

187

“Rehepapi” klipid esitlevad eestlasi tugevate ja kavalatena, kes asuvad kasutama avanenud uut võimalust.” Otsustage ise! “Rehepapp! Rehepapp!” “Oled tont või ristiinimene?” “Inimene ikke, risti kah, kui tarvis.” “Kulla Ott, kust sa siis tuled?” “Ikka põrgust. Oi, kus oli ikka põli …” “No mis sa sealt siis ära tulid?” “Ah, midagi. Hea töö peal olin, aga näed, vargusega jäin vahele. Olin just vanatühja söögilauaga metsa poole lidumas, kui vanapaganale vahele jäin. Noh ja nüüd olengi töötu. Mõtlesin, et lähen kirikusse!” “Ei, noh, mis! Põrgust tuled, kohe kirikusse lähed.” “Töö on töö. Tead, mis ma mõtlesin: et põrgus pidin igal hommikul ristile sülgama. Tead, mis tegin … Ei, noh, mis vaja, see vaja …” “Oled ju tegija mees!” “… kui kirikuõpetaja käseks pagana pildile sülitada, ma sülgaks ka. Peamine, et teenistus oleks hea!” “Õige!” EUROOPA LIIT OOTAB ETTEVÕTLIKKE INIMESI. JAH, ME TULEME.

“Jää terveks, rehepapp, töö ootab!” 14. septembri rahvahääletuse tulemused olid ühesed. Jah, me tuleme! Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletas 66,92% kodanikest.

Vaata videoklippe!

188

Riigikaitse Edendamise Sihtasutuse abil sisustatud arvutiklassi avasid 2005. aastal Toomas Luman (vasakul) ja Tarmo Kõuts.

RIIGIKAITSE EDENDAMISE SIHTASUTUS Uue aastatuhande saabudes oli Eesti infotehnoloogiliste võimaluste kasutamise poolest Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja ka nn vanade Euroopa riikide seas esirinnas. Ometi oli e-Eestiski inimesi, kellel polnud kodus isiklikku arvutit ega internetiühendust. Ühe tolleaegse uuringu järgi polnud arvutit 30% vähemkindlustatud peredest. Toomas Luman: “Meie idee algas sellest, et väga hea oleks, kui ettevõtjad paneksid raha kokku ja aitaks kaitseväe põhilistes dislokatsiooni kohtades sisse seada tsiviilotstarbelised arvutiklassid. Seal saaksid need perepojad, kes kodus kompuutrit veel näinud polnud, arvutikasutuse õpetust ja oleksid tulevikus tööjõuturul oluliselt konkurentsivõimelisemad. Lisaks aitaks arvutiõpe isiklikus elus paremini hakkama saada – võtame või internetipanga kasutamise oskuse.”

189

2004. aastal asutasid koda ja riik Riigikaitse Edendamise Sihtasutuse, mille kogutud annetuste abil said kaitsevägi ja Kaitseliit nelja aasta jooksul kaheksa moodsat arvutiklassi, mis varustati riist- ja tarkvaraga ning sisustati mööbliga. “Kuigi alguses olid need arvutiklassid mõeldud tsiviilarvutiõppe andmiseks, siis varsti hakati seal tegema ka sõduriväljaõppe teste,” räägib Luman, kuidas kaitseväelased oskasid võimalust igakülgselt kasutada. Kokku ehitati lõpuks välja kaheksa täisvarustuses arvutiklassi. 2007. aastal algatas Toomas Luman veel ühe projekti, mille eesmärk on tunnustada tööga silma paistnud kaitseväelasi ning edendada tsiviilühiskonna ja kaitseväe suhet. “Kaitsevägi on väga hierarhiline organisatsioon ja nii auastmes edenemine kui ka aumärkide ning muude

Aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri tiitliga kaasneb preemia, mis antakse kätte 16. novembril, kaitseväe aastapäeval.

kiituste saamine sõltub väga palju otsese ülema veendumustest alluva isikuomaduste ja võimete kohta. Seetõttu tekkis idee, et kaitseväes võiks anda ka tunnustusi või aunimetusi, mis ei sõltuks ülemate, vaid oleneks kolleegide arvamusest,” kirjeldab Toomas Luman konkursi “Aasta ohvitser” ja “Aasta allohvitser” ideed. Konkursil tõstetakse igal aastal esile viit ohvitseri ning viit allohvitseri. Nende seast valitakse aasta ohvitser ja aasta allohvitser. Tiitliga kaasneb märkimisväärne raha-

line preemia, mis antakse kätte 16. novembril, kaitseväe aastapäeval. Ülejäänud neli ohvitseri ja allohvitseri saavad ergutuspreemia. Toomas Lumanil on hea meel, et aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri tiitel on muutunud kaitseväelaste hulgas üheks hinnatumaks tunnustuseks. Viimastel aastatel on ka president kutsunud tiitli saanud kaitseväelasi vabariigi aastapäeva pidulikule vastuvõtule.

TALENDID KOJU! Vahel juhtub, et üks ja sama hea idee sünnib samal ajal mitmes peas. Kaubandustööstuskoda käivitas 2010. aastal projekti “Talendid koju!” Ühiskonnas oli tekkinud mure välismaale lahkuvate Eesti inimeste pärast, seega tuli midagi ette võtta, et innustada inimesi pärast õpingute lõppu või töökogemuse saamist koju tagasi tulema. Siim Raie koos kolleegide Tiia Randma, Peter Gornischeffi ja Eva Maraniga jagas oma mõtteid asjalike inimeste Eestisse tagasi kutsumisest haridusministeeriumi ja

190

Tiit Paananen (vasakul) ja president Toomas Hendrik Ilves arutelul “Quo vadis, Eesti talent?” 2012. aastal.

riigikantselei inimestega. Samal ajal olid Kair Käsper, Martin Murruste, Artur Elme ja Martin Kõiva üsna samas suunas mõelnud ja rääkisid oma mõttekäigust Tartu ülikooli kantsleri Andres Liinatiga, kellest sai kahe seltskonna ühenduslüli. Tema tutvustas noormeeste ideed riigikantseleile. Kair Käsper oli juba 2009. aasta kevadel haudunud koos mõttekaaslastega ideed asutada erasektori kapitalil põhinev fond, mis võimaldaks Eesti tulevikutalentidel saada välismaal õppimiseks ja elamiseks toetust. “Mitte paarkümmend tuhat krooni nagu 99% stipendiumidest, vaid paarsada tuhat ehk mõte oli välistada olukord, et andekal noorel jääb Harvardisse või LSE-sse (London School of Economics and Political Science – toim.) minemata ainult rahalistel põhjustel. Seda juhtub kahjuks üllatavalt tihti.”

191

Mõtet Andres Liinatiga arutades jõuti arusaamani, et paljud, kes on välismaale õppima või tööle läinud, ei tule Eestisse tagasi sageli puuduliku kommunikatsiooni tõttu. “Ettevõtjad ei tea, kus keegi õpib või töötab ja talentidel on sobivat ettevõtet või töökohta kaugjuhtimisel leida üsna keeruline. Kui mujal maailmas teevad ettevõtted ülikooli lõpetajatele kõva headhunting’ut (ingl k headhunting – otsepakkumine, sihtotsing, ülemeelitamine – toim.), siis kodumaistelt firmadelt pakkumisi ei tule. Samal ajal eksisteerib Eestis tugev struktuurne tööjõupuudus ehk nõudlus on olemas. Üsna irooniliselt tegime siis ümberpöörd! ja algsest “Talendid

2010. aasta lõpus loodi koostöös ettevõtjate ning talentidega veebileht www.talendidkoju.ee.

välismaale!” projektist sai “Talendid koju” projekt,” nendib Kair Käsper. “Talendid koju!” seadis eesmärgi viia välismaale õppima või tööle läinud andekad noored kokku Eesti tööandjatega. 2010. aasta lõpus loodi koostöös ettevõtjate ning talentidega veebileht www.talendidkoju.ee. Noored, kel on plaan kodumaale naasta, saavad portaali üles laadida oma profiili ja projektiga liitunud ettevõtjad omakorda saavad otsida portaalist tööjõudu.

Kaks aastat pärast portaali loomist oli selle kaudu leidnud endale Eestis töö 27 laiast maailmast naasnud inimest. Meeskond aga mõistis, et tööpakkumine pole sugugi ainus otsustav argument. Paljudel jääb tagasitulek hoopis muude takistuste, näiteks välismaalasest abikaasa elamisloa või laste lasteaiakoha taha. “Üsna kindlalt võib öelda, et sellises ulatuses me “Talendid koju!” projekti ilma koja koostööta kindlasti ära teinud ei oleks. Nii kontseptsiooni arendamise, tegevuse kui ka kontaktvõrgustiku koha pealt sai kogu projekt kõvasti hoogu juurde,” leiab Kair Käsper. Siim Raie omakorda kinnitab, et see, mis lõpuks teostus, oli ühine ja koos välja mõeldud asi: “Tarkade otsuste fondist raha taotlema läksime juba ühiselt. Kairi, Martini, Arturi ja teise Martinita ei oleks see projekt nii lennukas olnud. Märt Loite riigikantseleist ja Heli Aru haridusministeeriumist mängisid algatuses vähemalt sama suurt rolli. Sotsiaalse eksperimendina oli see kindlasti kogemust väärt.” Kuigi “Talendid koju!” projekt lõppes formaalselt 2012. aastal, jätkab samanimeline portaal talentide ja ettevõtjate kokkuviimist. Lisaks algatas projekt laia ühiskondliku arutelu. Kair Käsper: “Meil on väga hea meel, et saime ukse pauguga lahti lüüa. Tänu tekkinud diskussioonile on sõnapaar “talendid koju” muutunud käibefraasiks ja imbunud Eesti kultuuri jõulisemalt, kui

192

Projekti “Talendid koju!” eestvedajad Kair Käsper (vasakult), Martin Murruste, Artur Elme ja Martin Kõiva seadsid eesmärgi viia välismaale õppima või tööle läinud andekad noored kokku Eesti tööandjatega.

oleksime kunagi seda võinud ette näha (alates toidufestivalidest, lõpetades grafitite ja kontsertidega). Praegu arutatakse talendipoliitikat nii riiklikul kui ka erasektori tasandil, milleks andis olulise tõuke just projekti ümber tekkinud furoor. Meil oli suures plaanis kaks eesmärki: algatada arutelu ja viia omavahel kokku välismaal elavad talendid ning siinsed ettevõtted. Kuigi mõlema tulemusega jäime rahule, siis mulle isiklikult avaldas kõige rohkem mõju tagasiside, mida saime välismaal elavatelt eestlastelt. “Talendid koju!” oli peaaegu kõigile esimene sõnum Eestist, et nad on siia tagasi oodatud.”

193

“Mentoripõhise e-õppe” programmi käigus koolitati 20 720 inimest. “MENTORIPÕHINE E-ÕPPE” PROGRAMM Uuel sajandil kolis aina rohkem teenuseid e-keskkonda. 2002. aastast hakati välja andma ID-kaarte ja veidi aja pärast tekkis digiallkirja andmise võimalus. 2009. aastal aga hoidis ettevõtjaid ja raamatupidajaid ärevil teadmine, et järgmisel aastal seisab neil ees harjumatu ülesanne: esimest korda tuli ettevõtte majandusaasta aruanne esitada elektrooniliselt äriregistri portaalis. Kaubanduskoda toetas mõtet, sest nägi selles ajavõitu ettevõtjaile, samut tekkis riigil võimalus analüüsida andmeid kiiremini ja paremini. Koda sai liikmete murekõnedest ja -kirjadest aimu, et suurema segaduse ärahoidmiseks oleks kasulik ettevõtjaid ja raamatupidajaid koolitada. Koja finantsdirektor Ene Rammo kuulus 2008. aastal valitsuse moodustatud töörühma justiitsministeeriumi juures. See alustas nii aruande elektroonilise vormi ja IT-süsteemi väljatöötamist kui ka seadusemuudatuste eelnõude ettevalmistamist, et korraldada aruande elektrooniline esitamine. Sellega paralleelselt hakkas koda koostöös BCS Koolitusega välja töötama projekti. Mõelda tuli sellelegi, kust leida raha tuhandete inimeste õpetamiseks. “Koostasime projekti koostöös RIA-ga (riigi infosüsteemi amet – toim.) ning esitasime Euroopa regionaalarengu fondile taotluse. Raha me saime,” meenutab Ene Rammo “Mentoripõhise e-õppe” algust. 2009. aasta juunist kuni 2010. aasta aprilli lõpuni kestnud koolitussarja eesmärk oli õpetada ettevõtjaid, raamatupidajaid ja teisi ettevõtlikke inimesi kasutama turvaliselt ID-kaarti, mobiil-ID-d ning andma digiallkirja. Kogu Eestis toimusid nii eesti- kui ka venekeelsed koolitused üsna uudses vormis. Kasutati nn mentorklassi õpet, kus arvutitega varustatud klassis oli küll õpetaja, kes osalejaid juhendas ja küsimustele vastas, kuid õppimiseks kasutas igaüks individuaalselt e-õppe materjale, mis võimaldas valida sobiva tempo. Samuti võis e-õppe materjali kasutada näiteks töökohas või kodus. Ene Rammo: “Õigupoolest tahtsid kõik kohale tulla, sest inimestel oli väga palju küsimusi.” Mida lähemale jõudis majandusaasta aruande esitamise tähtaeg, seda suuremat huvi tunti. Kuigi projekt oli kirjutatud 20 000 osalejat arvestades, sai sellest kokkuvõttes osa 20 720 inimest.

194

KAMPAANIA “EURO HINDA EI TÕSTA” Eesti oli valmistanud eurole üleminekut ette mitu aastat. 13. juulil 2010 anti eurotsooniga liitumiseks roheline tuli ning uus raha pidi tulema käibele uuest aastast. Vahetuskursiks kinnitati senine 15,6466. Ühiskonnas aga tõstis pead hirm, et euro tulekuga kaasneb suur hinnatõus, sest kaupmehed on kindlasti varmad olukorda ära kasutama. Hirmu vähendamiseks ja kaupade ning teenuste põhjendamatu hinnatõusu ärahoidmiseks algatas kaubandus-tööstuskoda koos tarbijakaitseameti ja rahandusministeeriumiga 2010. aasta augustis kampaania “Euro hinda ei tõsta”. Koostati ausa hinnastamise kokkulepe, mille loogika oli lihtne: kõik kaupmehed, kes liituvad, annavad nõusoleku, et eurole üleminekul järgivad nad head tava ega tõsta põhjendamatult hindu. Lepe allkirjastati 28. augustil 2010 ja samast päevast sai sellega liituda. Kõigil liitunutel oli õigus kasutada märgist “€ hinda ei tõsta”. 2010. aasta detsembri lõpuks oli liitunuid 520, kellest suurima osa moodustasid jaemüügiettevõtted. Liitunute hulgas oli ka 16 kohalikku omavalitsust. Peale suuremate jaekettide oli ligi 60% liitunutest just väikesed ettevõtted, kellel oli paar tegevus- või müügikohta. Kokku oli müügikohti umbes 2800, kus lubati “€ hinda ei tõsta” kleebist või bännerit kasutades, et nemad põhjendamatult hindu ei tõsta. Lisaks kampaaniale korraldati koos Eesti Panga, tarbijakaitseameti ja teiste partneritega üle Eesti ka arvukalt koolitusi, kus räägiti peamiselt kauplejatele kõigest, mis seondub euro kasutuselevõtuga. Ausa hinnastamise kampaania eest pälvis koda ka Euroopa Komisjoni tunnustuse.

195

EESTI RIIK ON KIIRESTI ARENENUD

196

Ärihooaja avamisel 2010. aasta augustis allkirjastasid ettevõtlusorganisatsioonid leppe, et aidata ühiselt kaasa ausa hinnastamise põhimõtte propageerimisele seoses euro kasutuselevõtuga. Sõna võtab koja juhatuse esimees Toomas Luman.

Kaubandus-tööstuskoda on olnud vähemalt 20 viimast aastat kõikide valitsustega konstruktiivses opositsioonis.

KÜSIMUSTELE VASTAB KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA JUHATUSE ESIMEES TOOMAS LUMAN

Milliseks on muutunud Eesti ettevõtluskeskkond viimase 25 aastaga? Teatud mõttes hakkame muutuma nn igavaks Põhjala riigiks. Mõnes mõttes on see hea, mõnes mõttes halb. Need inimesed, kes 20 või rohkem aastat tagasi ettevõtlusega alustasid, on saanud 20 või rohkem aastat vanemaks. Ühelt poolt on nad kogunud elukogemust, teiselt poolt aga muutunud vähem riskialtiks. Uued ja aktiivsed tegijad tulevad peale, aga paljud neist on seotud nn uue majandusega, digiteerumisega, kus on toimunud tohutu areng. Seega on uued ärid tekkinud peamiselt teenuste sektorisse. Seevastu näiteks ehituses või rõivatööstuses pole niisugust tohutut tehnoloogilist revolutsiooni toimunud. Kindlasti oli 25 aastat tagasi igas sektoris mõistuspärase toote või teenuse pakkumises vaakum ja seega lihtsam turule tulla. Eesti riik on 25 aastaga järjepidevalt arenenud ja teinud seda kiiremini kui enamik teisi riike, mis tulid samast olukorrast ja süsteemist. Et tahame Eestile veel kiiremat arengut, on hoopis teine lugu. Meie häda on, et soovunelmana terendavad meil ees Skandinaavia riigid, aga unustame, et vähemalt ühes neist riikidest pole mitusada aastat sõda olnud, seal on valitsenud kogu aeg turumajanduslik demokraatia – mis siis, et kuningriik. Ka Soome on pärast teist maailmasõda järjepidevalt arenenud. Seega pole võrdluspilt alati adekvaatne ja inimeste ootused on suuremad kui võimalused.

197

1995. aastal, kui kojas toimus meeskonnavahetus, heideti esimesele juhile Peeter Tammojale meedias ette, et kojast pole kujunenud jõulist esindusorganisatsiooni ning ettevõtjate arvamuse ja hääle esindajat. Neid arvamusi peab vaatama ajalises kontekstis. Nõukogude aja lõpul võttis Peeter Tammoja kätte ja läks mehiselt Moskvasse teatega, et asutati iseseisev Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ning meie soov on, et varad antaks üle. Meenutame, et augustiputš oli 1989. aastal veel olemata, Eesti polnud veel iseseisev, eksisteeris KGB võim. Ettevõtted olid riigiettevõtted, ühisettevõtteid ja kooperatiive alles asutati. Nii et Peeter Tammoja samm oli julge ja asjalik. Aeg oli keeruline, pidevalt toimusid reformid, kõik muutus kiiresti. Eks alguses olnud koja funktsioonid teistsugused kui praegu. Ühelt poolt võib öelda, et koda ei olnud siis ettevõtjate hääletoruna nii kuuldav kui praegu. Selleks on põhjus: tugeva organisatsiooni ülesehitamine on pikaajalise arengu ja töö tulemus. 1995. aastal ametisse asunud uuele juhatusele andis võimaluse seda tööd teha just Peeter Tammoja rajatud vundament.

Millised olulisemad töövõidud meenuvad 1990. aastatest? Kõik turumajanduse seisukohast olulised õigusaktid võetigi vastu alles 1990. aastate alguses ja keskel. Näiteks äriseadustik ja erinevad maksuseadused: nii maksukorralduse seadus, käibemaksuseadus kui ka tulumaksuseadus. Kõik need olid 1990. aastate keskpaiga produktid ja nalja sai nendega hullupööra. Eriti värvikas lugu oli maksukorralduse seadusega. Piltlikult öeldes võis sealt välja lugeda, et maksuamet võib panna inimese magamistuppa kaamera. Lisaks oli seal kirjas veel üks veider punkt, mis ilmselt oli ka põhiseadusevastane. Nimelt oldi seisukohal, et kui maksuamet määrab ettevõtjale täiendava makse (näiteks tulumaksu või käibemaksu korral), siis ei peaks olema võimalik seda otsust vaidlustada kohtus enne, kui maks on tasutud. Mis oleks juhtunud, kui see punkt oleks jõustunud? Ettevõttele määratakse täiendav makse, mis tasutakse, kuid see viib ettevõtte pankrotti. Ettevõte pöördub seejärel kohtusse – oletame, et selleks leitakse veel raha – jõuab riigikohtuni välja ja võidab. Ent vahepeal on maha müüdud seadmed ja hooned, töötajad vabastatud, kliendid leidnud uued tarnijad. Mis siis saab? Parlamendis oldi geniaalsel seisukohal, et selle olukorda annab lahendada täiendava paragrahviga: kui maksumaksja võidab kohtuasja ja maksuotsus oli väär, siis peab

198

9. juulil 2003 sõlmiti ettevõtlusorganisatsioonide ja valitsuse koostöömemorandum, millega lepiti kokku regulaarsed kohtumised. Toomas Luman (vasakul) ja Juhan Parts, toonane majandus- ja kommunikatsiooniminister. taastama endise olukorra maksuhalduri kulul. Küsimusele, kas keegi suudab seletada, kuidas see päriselus välja näeb, kui töötajad on vallandatud ja seadmed maha müüdud, ei osatudki vastata. Selline seadus oleks viinud kaoseni. Maksukorralduse seaduse eelnõu menetluse käigus jäi see paragrahv siiski teksti sisse ja riigikogu võttis seaduse vastu. Kui seadus avaldati Riigi Teatajas, siis istusin koos ühe juhtiva poliitikuga laua taha ja palusin tal leida see paragrahv tekstist üles. Poliitik luges, aga ei leidnud. Ütlesin, et ta ei leiagi, sest seda paragrahvi pole enam tekstis. Poliitik vaidles vastu, et peab olema, komisjonides ju arutati. Kolmanda-neljanda lugemise järel vaatas ta üle laua mulle imestunult otsa. Parargahvi tõesti polnud! Kuhu see siis jäi? Tõde on lihtne: riigikogu töötajate seas oli üks kogenud jurist, kes võttis selle paragrahvi tekstist välja ja maksukorralduse seadus ilmuski Riigi Teatajas sellisel kujul. Tark mees oli. Selliste mõttevälgatustega me toona võitlesime. Meil oli üks tugev toetaja. Nimelt saatis president Lennart Meri seadused, mis poliitiliselt üle võlli keerati, aga mis puudutasid ettevõtlust, riigikokku tagasi kui põhiseadusele mittevastavad. Kui riigikogu mõne sellise seaduse ikkagi vastu võttis, läks Lennart Meri nii mõnegi asjaga ka riigikohtusse. Nii juhtus ka kirjeldatud maksukorralduse seadusega.

199

Kas praegu tuleb samuti selliste mõttevälgatustega võidelda? Praegu seaduste ettevalmistamisel selliseid naljakaid lugusid enam ei juhtu, toona see aga eriti naljakas ei tundunudki. Suure tõenäosusega on selliseid arenguid läbi elatud ka teistes riikides ja mõnes neist riikidest, millega alustasime ühelt stardipositsioonilt, juhtub selliseid asju siiani. Meil Eestis enam mitte. Vigu võib küll ette tulla, aga nii arulagedaid mõtteid mitte.

Kui meelsasti kuulasid 1990. aastatel ja kuulavad praegu ametnikud ning poliitikud ettevõtjate ettepanekuid majanduspoliitika kohta? 1990. aastate alguses oli valitsusel ja parlamendil lihtsam otsuseid langetada. Seda võib võrrelda olukorraga, kui peaksite äkki kolima mahajäetud majja, mida pole 20 aastat kasutatud. Aknad on puruks löödud ja lukud ei tööta, radiaatorid on lõhki külmunud. Maja korrastamiseks on mõned lihtsad võtted: põrandad tuleb puhtaks pühkida, lukud õlitada, kruvid akna- ja uksehingedesse tagasi keerata. Juba ongi maja kasutuskõlblik. Kui aga tahta mugavusi, tuleb langetada keerulisemaid tehnilisi otsuseid. See on medali üks pool. Teine pool seisneb selles, et avatud turumajandusega väikeriigis nagu Eesti ei ole poliitilisel kaardil paremast servast vasakusse serva 180 kraadi. Erakondade võimalus langetada poliitilisel kaardil majandusega seotud poliitilisi otsuseid on vaid 30 kraadi. Häda algab sellest, et valijate silmis tahetakse eristuda ja osa otsuseid võivad seega olla majandusarengu seisukohast jaburad ning põhjendamatud. Meil leidub poliitikuid ja ametnikke, kes arvavad, et raha tuleb riigieelarvesse niimoodi, et parlament eraldab raha riigieelarve seadusega. Kui üldistada, siis kümme aastat tagasi oli rohkem neid teemasid, milles meid ei kuulatud. Üldiselt on olukord järjest paremaks muutunud.

Seega on koda olnud paarkümmend aastat nii valitsuse kriitik kui ka nõuandja. Juhindusime kohe alguses põhimõttest, et valitsuse arusaamu hindame meie majandusarengu seisukohast: kas üks või teine otsus toetab majandusarengut ja rahvusliku rikkuse taastootmist. Samuti oleme algusest peale püüdnud vältida väljaütlemisi, et keegi on tore peaminister ja keegi teine asendamatu peaminister. Oleme jätnud sümpaatiad ja antipaatiad isiksuste tasandil määramata.

200

Monaco vürst Albert II kohtus visiidil Tallinna ka koja juhatuse esimehe Toomas Lumaniga 3. juunil 2011. aastal.

Kaubandus-tööstuskoda on olnud vähemalt 20 viimast aastat kõikide valitsustega opositsioonis, aga konstruktiivses opositsioonis. Pole ju mõeldav, et ühes riigis oleks valitsus, mille kõik otsused oleksid ettevõtjate jaoks mõistlikud ja ratsionaalsed. Ettevõtjad pole ju parteide põhivalijad. Ent kui valitsus võtab vaevaks meiega suhelda ja on nõus meid ära kuulama, siis seda konstruktiivsem on meie töö opositsioonis. Näiteks 2003. aastal sõlmisime kaubandus-tööstuskoja, tööandjate keskliidu ja Juhan Partsi valitsuse vahel koostöömemorandumi. Selliseid koostöömemorandumeid on sõlmitud ka mõne eelmise ja järgmise valitsusega. Eesmärk on olnud ühine soov kaasata ettevõtjaid senisest enam Eesti majanduse arengu juhtimisse ja ettevõtluskeskkonna arendamisse. Vahel see toimib, vahel mitte. Nii kaubandus-tööstuskojal kui ka tööandjate keskliidul on mõistlik kohtuda valitsusega teatud aja tagant, et arutada, millised on ettevõtjate probleemid ja võimalikud lahendused. Samuti on vaja kuulata, mis on valitsuse meelest probleemid ja kuidas neid lahendada. Kui ametnikel või poliitikutel tuleb mingi idee asjade muutmiseks, võiks seda proovida kõigepealt ettevõtlusorganisatsioonide peal. Me oskame tõenäoliselt kohe öelda, kas ideel on jumet või mitte – see hoiab ära palju mõttetut tööd.

201

OLULISI FAKTE

202

» 1599. aastal asutati Marseille’s Prantsusmaal maailma esimene kaubanduskoda. » 1914. aastal tegid Tallinna kaupmehed ettepaneku asutada Eesti kaubandustööstuskoda. » 1924. aasta 11. detsembril võeti vastu seadus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja moodustamise kohta. » 1925. aasta 10. novembril alustas tegevust Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. » Nõukogu esimene esimees oli Konstantin Päts. » Juhatuse esimeseks esimeheks valiti ettevõtja Joakim Puhk. » 1926. aastal olid kojas arutlusel kuldbilansside seadus, tšekiseadus, seaduseelnõu raskesse olukorda sattunud äriettevõtete toetamise asjas, äride registreerimise seadus, firmade seadus, tolliseadustiku muutmise seadus, seadus jahude kohta, seaduseelnõud koja esindajate määramise kohta mitmesse valitsusasutusse, mäeseadus, maanteede seadus jne. » 1926. aastal alustas ilmumist kaubandus-tööstuskoja Teataja. » 1929. aastal avati regionaalsed esindused Pärnus ja Tartus. » 90 aasta jooksul on kaubandus-tööstuskoda tegutsenud Tallinna vanalinnas asuvates hoonetes. Alustati majas Lai 45, seejärel koliti 1933. aastal aadressile Pikk 20. » 1932. aastal avati koja esindus Rakveres ja Narvas, aasta hiljem Võrus ja Viljandis. 1934. aastal avati koja esindus Valgas ning 1935. aastal Saaremaal. » 1940. aasta 31. juulil anti dekreedina välja kaubandus-tööstuskoja likvideerimise seadus, tegevus lõppes 20. augustiks. » 1940. aastal läksid koja varad, õigused ja kohustused üle üleriiklikule kaupmeeste seltsi keskliidule. » 1946. aasta aprillis asutati Nõukogude Liidu kaubanduspalati osakond Tallinnas, mis töötas Lai 15 majas. » 1956. aastast asub kaubanduskoda aadressil Toom-Kooli 17.

203

» 1989. aasta 21. märtsil taastati iseseisev Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. » 1989. aasta septembris taasalustas ilmumist kaubandus-tööstuskoja Teataja. » 1990. aastal avati kaubandus-tööstuskoja esindused Pärnus ja Kuressaares. » 1991. aastal avati kaubandus-tööstuskoja Tartu esindus. » 1991. aastal andis kaubandus-tööstuskoda koostöös taanlastega välja esimese väljaande Estonian Export & Business Directory. Aastast 1998 ilmub see nime all Estonian Export Directory. » 1992. aastal taastati Eesti Kaubandus-Tööstuskoja liikmelisus rahvusvahelises kaubanduskojas (ICC). » 1992. aastal sõlmiti Kieli tööstus- ja kaubanduskoja ning Eesti kaubandustööstuskoja koostöölepe. » 1993. aastal sai Eesti Kaubandus-Tööstuskojast Euroopa kaubanduskodade assotsiatsiooni (Eurochambers) liige. » 1993. aastal alustas tööd kaubandus-tööstuskoja arbitraaž. » 1993. aasta jaanuaris väljastas kaubandus-tööstuskoda esimesed päritolusertifikaadid. » 1994. aasta 11. aprillil toimus kaubandus-tööstuskoja erakorraline kongress, muudeti oluliselt põhikirja. » 1994. aastal ilmus esimene kaubandus-tööstuskoja aastaraamat. » 1995. aastal saatis äridelegatsioon esimest korda vabariigi presidenti riigivisiidil Ameerika Ühendriikidesse ja Mehhikosse. » 1996. aasta 15. novembril väljastas kaubandus-tööstuskoda esimese ATA-märkmiku. » 1996. aastal korraldas kaubandus-tööstuskoda esimese Pärnu juhtimiskonverentsi. » 1996. aastal asutati euroinfo keskus. » 1997. aastal rahastas kaubandus-tööstuskoda president Lennart Meri soovil kunagiste riigitegelaste portreede valmimist. Portreed ripuvad Kadriorus presidendi kantselei seintel. Friedrich Akel, pea- ja välisminister – kunstnik Nikolai Guli. Konstantin Päts, peaminister ja president – kunstnik Miljard Kilk. Jaan Tõnisson, pea- ja välisminister – kunstnik Tiit Pääsuke. Jüri Uluots, peaminister ja peaminister presidendi ülesannetes – kunstnik Olev Subbi. » 1997. aastal algatas kaubandus-tööstuskoda Eesti kaupade tarbimise suurendamiseks turunduskampaania “Head Eesti asjad”. » 1997. aastal algatati mitu tava: kevadball, tenniseturniir. Algas kaubandustööstuskoja juhatuse ja riigi presidendi kohtumise traditsioon.

204

Koja juhatuse lõuna riigi presidendi auks 12. mail 2011. aastal.

» 1997. aastal töötasid tööandjate ning kutse- ja erialaühendused kaubandustööstuskoja eestvedamisel välja töötajate kvalifikatsioonisüsteemi kontseptsiooni ja selle rakendamise tegevuskava (alates 2001. aastast arendab seda SA Kutsekoda). » 1998. aastal asuti koja eestvedamisel välja töötama kutseseadust. » 1998. aastal algas kaubandus-tööstuskoja ärihooaja avamise tava. » 1998. aastal algasid Eesti ja Euroopa Liidu ametlikud ühinemisläbirääkimised, kus koda täitis ettevõtjate esindaja vastutusrikast rolli. » 1998. aastal sai kaubandus-tööstuskoja eestvedamisel täishoo kutsereform, mille eesmärk oli tasakaalustada nõudmist ja pakkumist tööturul. » 1998. aastal anti välja Ekspordi käsiraamat. » 1999. aastal anti esimest korda välja kaubandus-tööstuskoja aumärgid. » 1999. aastal anti välja esimesed kinnisvarahindajate kutsetunnistused. » 2000. aastal avati kaubandus-tööstuskoja Ida-Virumaa esindus Jõhvis. » 2000. aastal hakati liikmetele saatma elektroonilist uudiskirja/infolehte.

205

» 2001. aastal hakati väljastama liikmemaksu arveid elektrooniliselt. » 2001. aasta 15. juunil esitas kaubandus-tööstuskoda Harju maavalitsuse korraldatud kinnistuoksjonil ainsana pakkumise kinnistule Toom-Kooli 17. Pakkumine oli kõigi nõuete kohane ja Harju maavalitsus kinnitas selle. » 2001. aastal enne ühinemist Euroopa Liiduga korraldas kaubandus-tööstuskoda koolitussarja “Ettevõtja eurofoorum”, et valmistada firmasid ette tegutsemiseks ühisturul. » 2000., 2005., 2010. aastal koostati raamat “Kes on kes Eesti majanduses?”. » 2000. aastate alguses saavutati muutus maksu- ja tolliameti suhtumises ettevõtjatesse: vähenes vaenulikkus ettevõtjate suhtes. » 2002.–2004. aastal algatati kutsehariduse väärtustamiseks ühisprojekt ETV-ga: saatesari “Ametilood”. » 2002.–2005. aastal korraldati koostöös Eesti Päevalehe ning riikliku eksamija kvalifikatsioonikeskusega kutseõppeasutuste noortele loovvõistlus “Mina ja ettevõte”. » 2003. aasta 9. juulil sõlmiti koostöömemorandum Eesti Vabariigi valitsusega. Memorandumis kokkulepitu täitmiseks kohtuvad ettevõtlusorganisatsioonide ja valitsuse esindajad regulaarselt kord kvartalis. » 2003. aastast koostab kaubandus-tööstuskoda Eesti ettevõtete konkurentsivõime edetabelit. » 2003. aastal algas nn euroauditi projekt. Ligi 80 ettevõttes toimus audit, et mõõta ettevõtete valmisolekut Euroopa Liiduga ühinemiseks. Ettevõtted said täieliku info nende tegevust reguleerivatest õigusaktidest Euroopa Liidus. » 2003. aasta septembris toimunud Euroopa Liidu ühinemisreferendumi eel korraldas kaubandus-tööstuskoda kampaania “Jah, me tuleme!”. » 2004. aastal toetati Raimo Pullati raamatu “Lootuste linn Peterburi ja Eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917” väljaandmist. » 2004. aasta 22. septembril avati näitus “Head Eesti asjad”. » 2004. aastast osaleb kaubandus-tööstuskoda Tallinna ettevõtluspäeval. » 2005. aastast alustati ettevõtjate teavitamist euro kasutuselevõtu teemadel. » 2005. ja 2011. aastal anti koostöös Junior Achievmentiga välja “Majandusõpik gümnaasiumile” (2011 lisandus EBS). » 2007. aastal anti välja kogumik “Näiteid Eesti ettevõtete ühiskondlikult vastutustundlikest tegevustest”. » 2008. aastal anti välja raamat “Leading Brands of Estonia”. » 2008. aasta algusest on kaubandus-tööstuskoda 40 riiki ja 600 organisatsiooni hõlmava võrgustiku Enterprise Europe Network koordinaator Eestis.

206

» 2008. aastal kogunes esimest korda ettevõtlusõppe mõttekoda, mille eesmärk oli edendada ettevõtlikku mõtteviisi. Algas sihipärane tegevus ettevõtlusõppe süsteemseks rakendamiseks Eestis. » 2009.–2010. aastal korraldati 20 720 osalejale suurejooneline koolitusprojekt “Mentoripõhine e-õpe”. Õpetati kasutama e-keskkonna teenuseid. » 2009. aastal algas kõrgetasemeline ekspordi arendamisele suunatud koolituste ja diskussioonide sari “Ekspordi akadeemia”. » 2010. aasta suvel korraldas kaubandus-tööstuskoda koostöös konjunktuuriinstituudiga ekspordiprobleemide uuringu, mille käigus küsitleti ligi 400 juba eksportivat ettevõtjat. Aruanded annavad ülevaate firmade käekäigust välisturgudel ja nende põhjal saab otsustada, mis järeldusi või ennetavat tegevust on vaja riiklikul tasandil ning mida saavad teha ettevõtjad ise. » 2010. aasta oktoobris käivitas kaubandus-tööstuskoda projekti “Talendid koju”, mille eesmärk oli viia tööandjatega kokku andekaid noori, kes on läinud välismaale õppima või tööle. » 2010. aastal toimus Hiinas ärifoorum “BENCH Nordic Room”. » 2010. aastal toimus koolitussari “Tere, euro”. » 2010. aastal allkirjastati ettevõtlusõppe edendamise kava “Olen ettevõtlik”. » 2010. aastal algatas kaubandus-tööstuskoda kampaania “Euro hinda ei tõsta”. » 2012. aastal moodustas kaubandus-tööstuskoda koos kuue aktiivse ettevõttega koostöövõrgustiku “Unistused ellu!”. » 2012. aasta suvel valmisid Koja initsiatiivil ekspordijuhi ja ekspordi müügijuhi kutsestandard. Koda on aastate jooksul osalenud aktiivselt kutsesüsteemi arendustegevuses ning algatanud majanduse kitsaskohtades kutsestandardite väljatöötamist. » 2014. aastal esitas kaubandus-tööstuskoda koos 1300 ettevõtjaga riigikogule ettepaneku, et maksumuudatustest tuleb teada anda vähemalt pool aastat ette. See tähendab, et riik ei saa enam üleöö makse tõsta ja ettevõtetel on rohkem aega muudatustega kohanemiseks. Esimest korda jõudis rahvaalgatuse korras tehtud ettepanek seadusesse. » 2014. aastal sõlmisid kaitsevägi, kaitseministeerium, kaubandus-tööstuskoda ning tööandjate keskliit hea tahte ja koostöö kokkuleppe, et rõhutada ettevõtjate ja tööandjate soovi panustada Eesti riigikaitsesse ning suurendada õppekogunemistel osalevate reservväelaste osalust.

207

KAUBANDUS-TÖÖSTUSKODA ASUTAJA VÕI KAASASUTAJANA 1934. aastal asutatud Eesti Konjunktuuriinstituut, www.ki.ee. 2000. aastal asutatud Eesti Standardikeskus, www.evs.ee. 2001. aastal asutatud kutsekvalifikatsiooni SA Kutsekoda, www.kutsekoda.ee. 2004. aastal asutatud Riigikaitse Edendamise SA. 2013. aastal MTÜ Eesti Intellektuaalomandi ja Tehnoloogiasiirde Keskus, www.eitk.ee.

VÄLISSUHTLUS 1994.–2015. aastal on kaubandus-tööstuskoda: » 301 korda võtnud vastu välisriikide äridelegatsioone; » 227 korda korraldanud äridelegatsioonide välisvisiite messidele, näitustele ja kaubandusvisiite; » 94 korda korraldanud äridelegatsioonide välisvisiite kõrgete riigiesindajatega.

OLULISED VASTU VÕETUD SEADUSED ETTEVÕTJATE ABISTAMISEKS VÕI KOJA ETTEPANEKUL TEHTUD MUUDATUSED ÕIGUSAKTIDES 1989 – maksuseadus, ettevõtluse seadus 1990 – omandiseadus 1991 – välisinvesteeringute seadus 1992 – ettevõtete tulumaksu seadus, põhiseadus, töölepingu seadus 1993 – täiskasvanute koolituse seadus 1995 – äriseadustik 1996 – mittetulundusühingute seadus 1999 – uus tulumaksuseadus ettevõtetele 2000 – kutseseadus, väärtpaberite keskregistri seadus, sotsiaalmaksuseadus, tehnilise normi ja standardi seadus 2001 – käibemaksuseadus, tolliseadustik 2002 – pankrotiseadus, võlaõigusseadus, raamatupidamise seadus, maksukorralduse seadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus 2004 – äriseadustiku muudatused, konkurentsiseaduse muudatused, riigihangete seadus, reklaamiseadus, käibemaksuseadus,

208

pakendiseaduse muudatused, pakendiaktsiisi seaduse muudatused, alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse muudatused 2006 – uue riigihangete seaduse muudatuse eelnõu, jäätmeseaduse, pakendiseaduse, karistusseadustiku muutmine, äriseadustiku muutmine, valitsuse määruse “Probleemtoodetes keelatud ohtlike ainete” täpsustav loetelu 2007 – riigihangete seadus 2008 – saneerimisseadus, hasartmängumaksuseadus, reklaamiseadus, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus 2009 – uus töölepingu seadus 2010 – uus välismaalaste seadus, riigihangete seaduse muudatused 2011 – uus keeleseadus, äriseadustiku muudatused (nt OÜ asutamine sissemakseid tegemata), euro kasutusele võtmise seadus 2012 – tulumaksuseaduse muudatused (lähetusega seotud majutuskulud), kohalike maksude seadus (maksude loetelus kaotati müügimaks) 2013 – välismaalaste seaduse muudatused, kutseõppeasutuste seadus (õppepraktika korraldamine lihtsustus) 2014 – majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, töötamise registri käivitumine, käibemaksuseaduse muudatused (käibedeklaratsiooni lisa, firmaautode sisendkäibemaks) 2015 – uus ehitusseadustik, uus täiskasvanute koolituse seadus, karistusseadustiku muudatused, uus planeerimisseadus, pakendiseaduse muudatused, maksukorralduse seaduse muudatus (maksumuudatustest peab vähemalt pool aastat ette teada andma), tulumaksuseaduse muudatused (lähetuse päevaraha suurendamine).

2014. aastal esitas kaubandustööstuskoda koos 1300 ettevõtjaga riigikogule ettepaneku, et maksumuudatustest tuleb teada anda vähemalt pool aastat ette. Esimest korda jõudis rahvaalgatuse korras tehtud ettepanek seadusesse.

209

10 210

EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA JUHID LÄBI AASTATE 1

Konstantin Päts ajutise elluviimise komitee esimees nõukogu esimees 1925–1929 Tallinna börsikomitee esimees 1925–1931 aunõunik

Joakim Puhk juhatuse esimees 1925–1929, 1931–1940 nõukogu esimees 1929–1931

Leo Sepp juhatuse esimees 1929–1931

Johan Sihver nõukogu esimees 1931–1940

Maks Hurt direktor 1925–1938

Valdemar Simsivart direktor 1938–1940

Peeter Tammoja juhatuse esimees 1989–1995

Toomas Tamsar peadirektor 1994–1998

Mart Relve peadirektor 1998–2002

10 Siim Raie peadirektor 2002–2011 11 Toomas Luman juhatuse esimees alates 1995 12 Mait Palts peadirektor alates 2011

211

EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA JUHATUSE LIIKMED AASTATEL 1995–2015 1995

» Andres Bergmann, AS ERA Pank » Andres Eesmaa, AS Hoiupanga Liising » Ants Kotkas, AS Tallinna Karastusjoogid » Endel Siff, AS N-Terminaal » Enn Sokk, AS Põlva Piim » Enn Veskimägi, AS Standard » Erki Urva, AS Wris » Jüri Käo, AS Norma » Kaljo Visnapuu, AS Esmar » Meelis Milder, AS Baltika » Rein Lang, AS Trio LSL » Toomas Kitsing, AS Tallinna Sadam » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS EE-Grupp » Toomas Sildmäe, Finest Hotel Group S.P. » Ülo Pärnits, AS Mainor 1996

» Andres Bergmann, AS ERA Pank » Andres Eesmaa, AS Hoiupanga Liising » Ants Kotkas, AS Eesti Coca-Cola Joogid » Cardo Remmel, AS Saku Õlletehas » Endel Siff, AS N-Terminaal » Enn Sokk, AS Põlva Piim » Enn Veskimägi, AS Standard » Erki Urva, AS Wris » Juhan Kolk, AS AA-Trading » Jüri Käo, AS Norma » Koit Uus, AS Haapsalu KEK » Meelis Milder, AS Baltika » Rein Lang, AS Trio LSL » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS EE-Grupp » Toomas Sildmäe, Finest Hotel Group S.P.

212

1997/1998

» Andres Bergmann, AS ERA Pank » Andres Eesmaa, AS Hotronic » Ants Kotkas, AS Tallinna Karastusjoogid » Cardo Remmel, AS Saku Õlletehas » Endel Siff, AS N-Terminaal » Enn Sokk, AS Põlva Piim » Enn Veskimägi, AS Standard » Erki Urva, AS Optiva Pank » Juhan Kolk, AS Alexela Oil » Jüri Käo, AS Norma » Koit Uus, AS Haapsalu KEK » Meelis Milder, AS Baltika » Peeter Tammoja, juhatuse auliige, AS SPD » Rein Lang, AS Trio LSL » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS EE-Grupp » Toomas Sildmäe, AS Finest Hotel Group 1999/2000

» Andres Root, KPMG Estonia » Ants Kotkas, AS Tallinna Karastusjoogid » Cardo Remmel, AS Saku Õlletehas » Endel Siff, AS N-Terminaal » Enn Sokk, AS Põlva Piim » Enn Veskimägi, AS Standard » Erki Urva, AS Optiva Pank » Juhan Kolk, AS Alexela Oil » Jüri Käo, AS Norma » Koit Uus, AS Haapsalu KEK » Meelis Milder, AS Baltika » Peeter Tammoja, juhatuse auliige, AS SPD » Rein Lang, AS Trio LSL » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS EE-Grupp » Toomas Sildmäe, AS Finest Hotel Group » Väino Kaldoja, AS Silberauto

213

2001/2002

» Andres Koern, AS Põltsamaa Felix » Andres Root, AS KMPG Estonia » Cardo Remmel, AS Saku Õlletehas » Enn Veskimägi, AS Standard » Erki Urva, AS Estonian Air » Juhan Kolk, AS Alexela Oil » Jüri Käo, AS NG Investeeringud » Koit Uus, AS Uuemõisa Invest » Mati Jostov, AS Eesti Põlevkivi » Meelis Kukk, AS Viisnurk » Meelis Milder, AS Baltika » Rein Lang, AS Trio LSL » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS EE-Grupp » Vello Väinsalu, AS ELKE Grupp » Väino Kaldoja, AS Silberauto 2003/2004

» Andres Koern, AS Põltsamaa Felix » Cardo Remmel, AS Saku Õlletehas » Enn Veskimägi, AS Standard » Erki Urva, AS Estonian Air » Gunnar Kraft, AS Sangar » Jaan Toots, OÜ Worldwide Invest » Juhan Kolk, AS Alexela Oil » Jüri Käo, AS NG Investeeringud » Koit Uus, AS Uuemõisa Invest » Mati Jostov, AS Eesti Põlevkivi » Meelis Kukk, OÜ Yggdrasil » Meelis Milder, AS Baltika » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS EE-Grupp » Vello Väinsalu, AS ELKE Grupp » Väino Kaldoja, AS Silberauto

214

2005/2006

» Andres Koern, AS Põltsamaa Felix » Cardo Remmel, AS Saku Õlletehas » Enn Veskimägi, AS Standard » Gunnar Kraft, AS Sangar » Jaan Pillesaar, AS Helmes » Jaan Toots, OÜ Worldwide Invest, 2006: AS Rotermann Grupp » Juhan Kolk, AS Alexela Oil » Jüri Käo, AS NG Investeeringud » Koit Uus, AS Uuemõisa Invest » Mati Jostov, AS Eesti Põlevkivi » Meelis Milder, AS Baltika » Tiina Mõis, AS Genteel » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS EE-Grupp, 2006: AS Nordecon » Vello Väinsalu, AS ELKE Grupp » Väino Kaldoja, AS Silberauto 2007/2008

» Andres Koern, AS TK Team » Cardo Remmel, AS Saku Õlletehas » Enn Veskimägi, AS Standard » Gunnar Kraft, AS Sangar » Jaan Pillesaar, AS Helmes » Jaan Toots, OÜ Rotermann Grupp » Juhan Kolk, AS Alexela Oil » Jüri Käo, AS NG Investeeringud » Koit Uus, AS Uuemõisa Invest » Meelis Milder, AS Baltika » Neinar Seli, AS Estiko » Tiina Mõis, AS Genteel » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS Nordic Contractors » Vello Väinsalu, OÜ Lucratus » Väino Kaldoja, AS Silberauto

215

2009–2014

» Endel Palla, AS Harju Elekter » Enn Kunila, AS Liviko » Enn Veskimägi, AS Standard » Feliks Mägus, OÜ Nordic Hotels » Gunnar Kraft, AS Sangar » Jaan Toots, OÜ Rotermann Grupp » Juhan Kolk, AS Alexela Oil » Jüri Käo, AS NG Investeeringud » Koit Uus, AS Uuemõisa Invest » Meelis Milder, AS Baltika » Neinar Seli, AS Estiko » Tiina Mõis, AS Genteel » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS Nordic Contractors » Valdo Kalm, AS EMT » Väino Kaldoja, AS Silberauto Alates 2015

» Andres Järving, OÜ NG Investeeringud » Enn Veskimägi, AS Standard » Feliks Mägus, OÜ Nordic Hotels » Gunnar Kraft, AS Sangar » Jaan Toots, AS U.S. Invest » Meelis Milder, AS Baltika » Neinar Seli, AS Estiko » Oliver Väärtnõu, AS Cybernetica » Robert Kitt, AS Swedbank » Ruth Oltjer, AS Chemi-Pharm » Sven Mats, AS Matek » Toomas Lepp, OÜ Tarmetec » Toomas Luman, juhatuse esimees, AS Nordic Contractors » Veljo Ipits, AS Salvest » Väino Kaldoja, AS Silberauto

216

Kaubandus-tööstuskoja aumärgid aastal 2009.

EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJA AUMÄRKIDE SAAJAD LÄBI AEGADE I klassi aumärk 1999 – Joakim Puhk, kaubanduskoja asutaja ja pikaaegne juht (postuumselt) 1999 – Lennart Meri, Eesti president 1999 – Peeter Tammoja, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja taasasutaja, juhatuse esimees 1989–1995 2000 – Aadu Luukas, AS Pakterminal 2000 – Wolfgang R. Janzen, Kieli Kaubandus-Tööstuskoda 2001 – Mart Laar, endine peaminister 2001 – Siim Kallas, peaminister, endine rahandusminister 2001 – Urmas Sõõrumaa, turvafirma ESS asutaja, ESEA juhatuse esimees 2002 – Arvo Kivikas, AS Ilves-Extra 2002 – Hannes Tamjärv, üks Hansapanga asutajatest 2002 – Tiit Vähi, AS Silmet Grupp 2003 – Ants Randmaa, AS Ritsu 2003 – Fjodor Berman, AS BLRT Grupp 2003 – Mati Polli, AS Sylvester

217

2004 – Enn Pant, AS Tallink Group 2004 – Rein Kuusmik, AS Repo Vabrikud 2004 – Toomas Annus, AS Merko Ehitus 2004 – Vjatshelsav Shlõk, AS Silbet 2005 – Andres Keevallik, Tallinna Tehnikaülikool 2005 – Endel Palla, AS Harju Elekter 2005 – Peter Egardt, Stockholmi kaubanduskoda 2006 – Leho Siimsen, AS Fakto 2006 – Lembit Kirsme, AS Harju KEK 2006 – Sulev Reelo, AS Toila Sanatoorium 2006 – Vahur Kraft, OÜ Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal 2007 – Allan Martinson, AS Microlink 2007 – Erki Urva, OÜ Linxtelecom Estonia 2007 – Jüri Kraft, AS Sangar 2007 – Toomas Sildmäe, AS Finest Group 2008 – Alar Kroodo, AS Linnaehitus 2008 – Jaan Kabin, AS EKE Invest 2008 – Ülo Pärnits, AS Mainor 2009 – Ago Soomre, AS Haapsalu Uksetehas 2009 – Dag Hartelius, Rootsi suursaadik Eestis aastatel 2003–2008 2010 – Kari Jalas, Soome keskkaubanduskoja tegevjuht ja president kuni aastani 2010 2010 – Veljo Ipits, AS Salvest 2011 – Jürgen Ligi, rahandusministeerium 2011 – Siim Raie, Vabariigi Presidendi Kantselei, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2012 – Ivar Dembovski, AS Rait 2012 – Raul-Roman Tavast, OÜ Roman Tavast taasasutaja 2012 – Sonny Aswani, Eesti aukonsul Singapuris 2013 – Heiti Hääl, AS Alexela Grupp 2013 – Ruth Oltjer, AS Chemi-Pharm 2013 – Toivo Ninnas, AS Tallink Grupp 2014 – Lembit Lump, AS Kodumaja 2014 – Peter Hunt, AS Wendre 2014 – Tiit Kõuhkna, AS Hiiu Kalur 2015 – Andrus Ansip, peaminister 2005–2014, Euroopa Komisjon 2015 – Jüri Käo, OÜ NG Investeeringud 2015 – Koit Uus, AS Uuemõisa Invest

218

II klassi aumärk 1999 – Toomas Tamsar, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2001 – Gunnar Okk, AS Eesti Energia 2001 – Mati Jostov, AS Eesti Põlevkivi 2002 – Riho Rasmann, AS Tallinna Sadam 2003 – Jan Owren, AS Kunda Nordic Tsement 2004 – Ain Hanschmidt, AS Eesti Ühispank 2004 – Indrek Neivelt, AS Hansapank Eesti 2004 – Yrjö Vanhanen, AS Sokos Hotell Viru 2005 – Aivar Mäe, Eesti Kontsert 2005 – Žanna Botvinkina, AS Horizon Tselluloos ja Paber 2005 – Udo Themas, AS Liviko 2005 – Üllar Jaaksoo, AS Tele 2 Eesti 2006 – Tarmo Noop, AS A. Le Coq Tartu Õlletehas 2006 – Valdo Kalm, AS EMT 2007 – Marika Priske, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium 2008 – Kaido Simmermann, AS Eesti Raudtee 2008 – Tarmo Kriis, tööandjate keskliit 2009 – Aivar Rehe, AS Danske Bank Eesti 2009 – Erkki Raasuke, AS Swedbank 2010 – Ain Kaljurand, AS Tallinna Sadam 2010 – Marina Kaljurand, välisministeerium 2010 – Tea Varrak, rahandusministeerium 2011 – Kalle Kuusik, AS Enics Eesti 2011 – Tõnu Grünberg, AS EMT 2012 – Andi Kasak, AS Saint-Gobain Glass Estonia 2012 – Signe Ratso, Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraat 2012 – Tiit Kolk, AS Repo Vabrikud 2013 – Anne Samlik, Estravel 2013 – Bo Henriksson, AS ABB 2013 – Jaan Männik, Eesti Pank 2014 – Priit Rohumaa, AS Viru Keemia Grupp 2014 – Teet Kuusmik, SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus 2015 – Priit Perens, AS Swedbank 2015 – David J. O’Brock-Kaljuvee, AS Molycorp Silmet 2015 – Marek Helm, maksu- ja tolliamet

219

III klassi aumärk 2001 – Reet Teder, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2003 – Leev Kuum, Eesti Konjunktuuriinstituut 2004 – Dr Ralph-Georg Tischer, Saksa majandusesindus Eestis 2005 – Jaak Uudla, Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liit 2005 – Maie Vader, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit 2005 – Maive Rute, krediidi ja ekspordi garanteerimise sihtasutus Kredex 2006 – Andrei Birov, Eesti Presidendi Kantselei 2006 – Ene Rammo, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2006 – Sirje Puust-Mumme, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2007 – Marju Raavel, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2007 – Virve Pronin, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2008 – Lemmi Oro, rahandusministeerium 2008 – Lidia Friedenthal, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2008 – Tiia Randma, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 2008 – Urmas Volens, justiitsministeerium 2010 – Andres Pung, haridusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakond 2010 – Marek Uusküla, rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakond 2011 – Marika Merilai, Eesti Kaupmeeste Liit 2011 – Piret Meelind, Registrite ja Infosüsteemide Keskus 2012 – Priit Tamm, Eesti Mööblitootjate Liit 2012 – Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liit 2013 – Darja Saar, SA ENTRUM 2013 – Jaan Reinhold, Eesti Vabariigi peakonsul Shanghais 2013 – Neeme Rand, Kuressaare ametikool 2014 – Toomas Hansson, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Tartu esindus 2015 – Margus Ilmjärv, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Jõhvi esindus 2015 – Hele Karilaid, välisministeerium 2015 – Viljar Lubi, Eesti Vabariigi suursaadik Indias

220

KASUTATUD ALLIKAD » Anna-Mirjam Kaber, Leiger Kaber. Joakim Puhk. Eesti majandusmees. 125 aastat sünnist. Tallinn, 2012.

» Heidit Kaio. Ettevõtjad on pettunud ministri käitumises. Äripäev, 17.09.2002. » Aavo Kokk. Isand Rehepapp. Eesti Päevaleht, 10.09.2003. » Anu Mõistlik. Tallinn vabanes sobimatutest reklaamidest. Postimees, 5.09.2003. » Silva Männik. Tulemuspalk teeb tigedaks. Äripäev, 30.10.2002. » Karin Rannu. Eesti reformikogemus teel Euroopa Liitu. Valik artikleid. Välisministeerium, 2009. » Helen Urbanik. Kaubanduskoda kogub jõudu. Eesti Ekspress, 20.10.1995. » Aivar Rehe sai maksu- ja tolliameti juhiks. Delfi, 1.03.2004. » Maksuamet peab plaani täitma. Eesti Päevaleht, 9.06.2003. » Eraettevõtluse ja turumajanduse algus 1980. aastate lõpul. Entsüklopeedia Estonica, www.estonica.ee.

» Isemajandav Eesti (IME). Entsüklopeedia Estonica, www.estonica.ee. » Kaub.-tööstuskoja märgukiri peaministrile. Päevaleht, 3.07.1940. » Kaubandus-tööstuskoda 1925–1935. Kaubandus-tööstuskoja väljaanne. Eesti Raamat. Tallinn, 1935.

» Kaubandus-tööstuskoja aastaraamatud 1994–2014. » Kaubandus-tööstuskoja Infoleht, 1994−1996. » Kaubandus-tööstuskoja Teataja, 1930 ja 1939. » Kaubandus-tööstuskoja Teataja, 1989−2015. » Kodade likvideerimine päevakorral. Päevaleht, 26.06.1940. » Maksuamet ei taotle 3. kvartali eest tulemustasu. Eesti Päevaleht, 14.10.2003. » Maimets andis üle hariduse sõbra tiitlid. Eesti Päevaleht, 17.12.2003. » Palts kõrvaldas ametist maksuameti juhi Aivar Sõerdi. Eesti Päevaleht, 18.07.2003. » Riigikogu VII, VIII ja IX koosseis. Statistikat ja kommentaare. Riigikogu kantselei, Eesti rahvusraamatukogu. Tallinn, 2004.

» Statoili müügimaksuvaidlus läks Tallinnale maksma ligi miljon eurot. BNS, 1.10.2015. » Tarbeainete tagavarade soetamise seadus. Päevaleht, 28.04.1939. » Uus ajajärk kaubandusele ja tööstusele. Päevaleht, 11.11.1925. » Eesti Konjunktuuriinstituudi koduleht www.ki.ee. » Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni koduleht www.evea.ee. » Ettevõtete koostöövõrgustiku „Unistused ellu!“ koduleht www.unistusedellu.ee. » Kaubandus-tööstuskoja koduleht www.koda.ee. » Riigikogu koduleht www.riigikogu.ee. » Vikipeedia https://et.wikipedia.org/

221

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tänab oma liikmeid, kes toetasid Eesti majandusajaloo ja tänapäeva ühe olulisema peatüki jäädvustamist.

TÄNAME Silberauto AS NG Investeeringud OÜ Estiko AS Nordecon AS

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Eesti ettevõtluse eestkõneleja (2015)

Koostaja: Heli Lehtsaar-Karma Fotod: Toomas Huik, Oskar Juhani, Jarek Jõepera, E. Kald, Laura Kallasvee, Karmo Koppel, Peeter Langovits, Jaanus Lensment, Harald Leppikson, K. Liiv, Gunnar Loss, Urmas Luik, Lembit Michelson, Stanislav Moshkov, Erich Norman, Uno Oksbusch, Parikas, Ilmar Prooso, Verner Puhm, Kaspar Saaremets, Liis Treimann, Toomas Tuul, Toomas Volmer, ETV, kaubandus-tööstuskoja arhiiv, rahvusarhiivi ajalooarhiiv, rahvusarhiivi filmiarhiiv, Scanpix Väljaandja: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Teostus: Menu Kirjastus Toimetaja: Katrin Streimann Keeletoimetaja: Helve Hennoste Kujundaja: Einike Soosaar Trükk: Print Best ISBN 978-9949-549-18-4