KINOLEHT La Strada Nr 8 aprill 2011 by Kinoleht La Strada

Täna lehes Antonioni on tagasi / Fookuses on JAFF ja Jaapan

Boliivias tehakse häid Filme / dionüüsiline itaalia film / HÕFF algab taas vanalinna ja Nõukogude kino sümfoonilised kohtumised / Mürast ja muusikast BFM vaatab Minevikku / Vaatajate TOP: eesti uued filmid

Kaader Michelangelo Antonioni filmist “Varjutus”

Nr 8 aprill 2011

Filmikool

Igal kevadel meenub mulle, kuidas August Gailit kirjutas – ei mäleta enam, kas „Toomas Nipernaadis“ või „Ekke Mooris“ - sellest, et midagi haiget on meie põhjamaa kevades. On küll. Inimesed lähevad justkui arust ära, valged hommikud ja suurvee voolamine justkui pimestaks ja eksitaks ühekorraga, ühtäkki leitakse end pooleldi kuiva asfaltiga kaetud tänavalt ning vaadatakse ennastunustavalt, kerge südamega

sinist taevast. Isegi kui pilved viie minuti pärast selle varjutavad. Päike tuleb ju tagasi. Iga varjutus on ajutine. Seekordne aprillikuu on täis f-tähti: JAFF, HÕFF, AFF... ei midagi ebatsensuurset, kõigest võlusõna „festival“ meditatiivne kordamine. Kõik meie ümber olekski justkui üks suur festival. Õigupoolest tähendabki sõna fēstïvus ladina keeles muuhulgas „rõõmus, mõnus“ ja „lõbus, kelmikas, hu-

vitav.“ Kõik selleks, et muuta kevad veelgi värvikamaks. Et unustada tusameele talv. Kunagi korraldasid noored ja radikaalsed filmiarmastajad eesotsas Jean Cocteau’ga „Neetud filmide festivali“ (Festival du Film Maudit, 1949), kus muuhulgas linastusid tänapäeval täiesti legitiimsete Bressoni, Tati ja Vigo filmid. Toona põlastatud teosed on nüüdseks juba ammu au sees. Kõik muutub. Varjutused tulevad ja lähevad.

Millised oleksid muide tänased „neetud“ filmid, juhul kui samanimeline festival näiteks Eestis uuesti toimuks? Kevadised suurveed on valla pääsenud ja uued-vanad filmid koos nendega. Pimestav valgus läheneb hooga, põhjamaiselt ekstaatiline festivalikevad on alanud: üritagem terveks jääda. Laura Talvet

Giallo ja dionüüsiline renessanss Itaalia kinos Pole vist teist nii rikast perioodi maailma kinos kui 1960ndate ja 70ndate Itaalias. Mida ja keda seal kõike polnud! Giallod, spaghetti westernid, Tinto Brassi erootika, metafüüsiline Antonioni, barokne Fellini, aristokraatlik Visconti, teispool head ja kurja Pasolini. Käsikäes astusid kommunism ja katoliiklus, pop ja seks, ülevus ja vulgaarsus - selline kunst võis sündida ainult Euroopa kõrgkultuuri hällis, Roomas. Itaalia kino tõus algas neorealismiga neljakümnendatel, mil üritati eemalduda Hollywoodi kliđeedest ja hakata tegema filme enda moodi. Fellini on ise öelnud, et sinnamaani valitses Itaalias Ameerika kino diktaat. Varasem Mussolini aegne ehk „valgete telefonide“ kino oli Hollywoodi otsene kopeerimine Itaalia keskkonnas. Neorealism oli kindlasti ka poliitiline reaktsioon fađismile ja parempoolsusele. Kujutati töölisklassi armetut igapäevaelu ning rõhuti pigem melodramaatilistele emotsioonidele kui abstraktsetele ideedele. Filmides mängisid tihti amatöörid ja lapsed, nagu näiteks Vittorio de Sica filmis „Jalgrattavargad“ (Ladri di biciclette, 1948), grimm ja dekoratsioon olid pigem tagasihoidlikud. Ka Antonioni, Visconti ja Fellini esimesed filmid olid kantud neorealistlikest ideedest, kaastundest nõrgemate vastu. Kui aga viiekümnendatel saavutasid Itaalias mõjuvõimu vasakpoolsed ja tööliste olukord paranes, loobusid ka režissöörid neorealismi lihtsatest printsiipidest. Fellini leidis, et tõde pole ainult sotsiaalne, et on olemas ka vaimne

ja metafüüsiline tõde ja alles siis see õige dekadentlik ralli lahti läkski. Antonioni sukeldus keskklassi keerulise ja ambivalentse hingeelu kujutamisesse, Visconti pani põhja teatraalsuse pedaali, Fellini ja Pasolini tõid linale seksifantaasiaid, vanu müüte ja unenägusid. Pasolini jätkas ka sotsiaalset võitlust, kuid enam polnud see lihtne sentimentaalsus, vaid muutus üha komplitseeritumaks ja radikaalsemaks kodanluse analüüsiks, mis kulmineerus filmiga „Soodoma 120 päeva“ (Salò o le 120 giornate di Sodoma, 1975). Kogu selle muutuse vahelüliks ning kindlasti ka kujundajaks jäi omapärane ja veider žanr nimega giallo, mis tekkis varastel kuuekümnendatel ja on mõjutanud maailma kino ka laiemalt. Giallo tähendab itaalia keeles kollast värvi. Nimi pärineb Mondadori kirjastuse ühe raamatusarja kaanevärvist, mis sisaldas õudus-ja kriminaalnovelle. Giallo on mõnes mõttes Itaalia vaste Ameerika pulp fictionile. Samas kui Ameerika õudusfilm lõi pinget ja hirmu, olid giallod teadlikult mittetõsised, filmitud väljapeetud stiili ja distantsiga, olulisel kohal oli camp-tunnetus. Lisaks õudusele olid giallo teemadeks maagia, vaimuhaigused, nägemused, unenäod ja igat sorti võõrandumine. Tüüpilises giallos jahib üleni musta riietatud mees imekaunist naist. Nahkkinnastes ja habemenoaga mees ilmub ekraanile vaid mõnes salapärases kaadris, et jääda seejärel painama naise alateadvusesse ja unenägudesse. Üks giallo firmamärke ongi barokse

lopsakusega lavastatud ja psühhoanalüütilisi sümboleid täis naise unenägu, kus naine võitleb teatraalse hüsteeria ja ihaga oma mustas nahas painajaga. Naiselikkus ja naiselikud detailid nagu sukad, kingad ja pitsilised öösärgid loovadki giallosid läbiva atmosfääri, kus tegevus toimub tihti moevõi kunstimaailmas, tegelasteks modellid, fotograafid ja kunstnikud. Esimeseks gialloks peetakse Mario Bava filmi „Tüdruk, kes teadis liiga palju“. (La ragazza che sapeva troppo, 1963). Žanri tuntuimaks režissööriks sai Dario Argento, kes oma filmidega „Kristallist sulgedega lind“ (L’uccello dalle piume di cristallo, 1970), „Suspiria“ (1977) ja „Neli kärbest hallil sametil“ (4 mosche di velluto grigio, 1971) maailmakuulsuse saavutas. Suurele osale giallodest lõi muusika Ennio Morricone, kes oma nihestatud jazziga andis näo ka hilisemale Itaalia kinole. Giallodega alustas ka Itaalia tuntuim produtsent Dino de Laurentiis. Ta tootis Mario Bava filme, aga ka Fellini „La Strada,“ (1954) ja „Cabiria ööd“ (Le notti di Cabiria, 1957). Tema produtseeritud „Barbarella“ (rež Roger Vadim, 1968) on aga kõigi giallo camp komponentide edasiarendus suure-eelarvelisel ja rahvusvahelisel kujul. Dino de Laurentiis on jätnud jälje ka David Lynchi filmidele. Seda on märgata nende esimeses koostöös, filmis „Blue Velvet“ (1985). Kui Lynchi esimesed filmid olid mustvalged sürrealistlikud oopused, siis alates „Blue Velvetist“ on sinna lisandunud rohkesti kergust ja elegantsi. Ameerikasse kolides tahtis Dino de Laurentiis toota sellist

filmi King Kongist, mida armastaksid intellektuaalid – ja nii juhtuski. Kogu tema produktsiooni Ameerikas iseloomustab euroopaliku autorifilmi ja popkultuuri segu. Vanal Itaalia härrasmehel oli ka ambitsioon toota seriaal Vana Testamendi põhjal, režissööriks pidi saama prantsuse religioossete filmide meister Robert Bresson. See idee jäi paraku teostamata ja sündis hoopiski film „Piibel“ (1966), režissööriks John Huston. Itaalialikku giallo vaimu on tunda ka filmis „Kondori kolm päeva“ (The Three Days of the Condor, rež Sydney Pollack, 1975), mille tegevprodutsent oli samuti de Laurentiis. Rääkimata Fellini ja Antonioni teostest. Eriti avaldub see Antonioni filmis „Blow up“ (1966), kus tegevus toimub moefotograafia keskkonnas ja esindatud on kõik tollased popkultuuri ja moodsa filosoofia ilmingud nagu eksistentsialism ja võõrandumine. Ambitsioonide ja julguse poolest ei leidu tollasele Itaalia kinole tänaseni võrdset. Paraku pole praegu Itaaliast kuulda muud peale Berlusconi kõikvõimalike showde. Kui poliitikud mässavad, siis muusad vaikivad. Loodame, et nad peidavad taskus rusikat, et karata ühel hetkel äkitselt taas välja, nagu neorealismi aegadel.

Rainer Sarnet Režissöör ja lavastaja

Kaader Michelangelo Antonioni filmist “Elukutse: reporter”

Stabiilsuse ajastu lavastaja Antonioni filmid on tüüned. Ma ei ole kõiki neist väga põhjalikult vaadanud, aga varasema, mustvalge perioodi filme iseloomustab tal just mingi rahulik, samas valulik kulgemine. Melanhoolia, isegi kui episood on parajasti kiire tegevuse ja kaadrite vaheldumisega. Aga nende all on pikad tšellonoodid, kui paralleele tõmmata. Mulle tundub, et Antonioni on olemuslikult eelkõige keskklassi teemasid käsitlev režissöör. Inimeste, kel on justkui kõik olemas, kõik sujub, aga midagi nagu ikkagi … Ta pole Visconti, kes kõrgub aristokraatlikult eeterlikes ja kõrkideski pilvedes. Pole ka Fellini, selle kohta on ta töödes fantasmagooriat vähevõitu. Ega ka de Sica, ta pole nii praktiline. Ei, ta on Antonioni ja ennui, la noia, langeweile – teatud jahedusena vaikselt kehasse hoovav tülpimus näib olevat mitmete ta filmide käivitavaks teemaks. Vähemalt nende, mis mina olen näinud. Antonioni näib oma tegelasi, aga ka muidu maailma vaatavat jaheda intellektuaali pilguga. Näe, seisab naine, kurvastab. Puu, lehed liiguvad, vaikuses. Keegi kõnnib piki tänavat, mööda suurest valgest seinast, sõbra surivoodile. Nii on. Distantsilt. Seda distantsi võib pidada emotsionaalseks

hügieeniks või metafüüsiliseks maailmatajuks või nahkahoidvaks eemalolekuks või poeesiaks. Isegi kui juhtub midagi raputavat, ei jõua sündmuse emotsioon vaatajani vahetult, olgu või pisarateni nutt või karjumine. Emotsioone näib justkui katvat vaatlemise jahe vaap. Hm. Või on kõik hoopis teisiti ja just sellele emotsioonide, tõeliste emotsioonide kättesaamatusele Antonioni meie tähelepanu viia tahabki. Näe, siin sa oled pimedas kinosaalis ja see naine, ilus naine, tüüne, nutab seal ja sa … ei tunne otseselt midagi või kui, siis midagi õige tasast. Ta on lihtsalt osa kaadrist, nagu liikuv linnaruumiinstallatsioon betooni ja hulknurkade vahel. Ja tundub üsna uskumatu, et selle keha sees liigub midagi, mõtted, tunded, elu. Kummaline. Noh, ja siis on stiil. Antonioni filmid on stiilipuhtad. Palju noori, palju tüdrukuid. Mood, stiililiste maitsevääratusteta ka aastakümneid hiljem vaadates. Alati ei saagi aru, kas Antonioni on kapi-moralist ja kasutab moodi ja stiili selle pealispindsuse süvatasandi kurbusele ja kontaktivõimetusele viitamiseks või .. Või … Igatahes tundub tal sellega olevat mingi agenda, see pole lihtsalt stiil stiili pärast, ükskõik kui stiilsed

Mastroianni või Delon ja nende olek Antonioni filmides ka poleks.

tahaks, aga natuke ikka, kerge ja hõrgu nostalgia-varjundiga.

1950ndate Itaalia neorealism on suuresti kasvanud põlvkonna peal, kes tahavad ise uut maailma ehitada, sellest ka tolleaegsete filmide kergelt moralistlik alatoon ja obsessiivne suhe reaalsusega. Antonioni teeb sellest sammu edasi. Tema jaoks on inimene keskkonnas, linnaruumis ja keskkond ise lihtsalt üks asi, millest tõukuda. Tihti kohtab ta filmides inimesi ennast ümbritsevat ruumi vaatlemas. Näe, lipumastid klõbisevad tuules. Õrnalt valgustatud ristmikud mõne üksiku inimesega. Vaatlemine. Midagi Chirico-stiilis, kuid mitte nii maagliline ja fantastiliselt värviline ja abstraheeritud. Aga algemotsioon on sarnane. On loogiline, et Antonioni legendaarsed noia-filmid sündisid 60ndate alguses, ajal, mil De Gasperi tehtud reformid olid Itaalia taas üles tõstnud. Ajal, mil Euroopa oli tasakaalustunud pärast 50ndate ülesehitust ja obsessiivset optimismi. Ajal, mil (nagu La Notte’s) pea kohal lendasid NATO lennukid ja Marshalli plaan oli oma ülesanded saavutanuna viisakalt taandunud. Stabiilsuse ajastul. Tolle ajastu Antonioni filmid on oma olemuselt kommentaar. Siin ma olen, aga tahaks olla teisiti, näivad nad ütlevat. Mitte, et väga

Seepärast on tegelikult väga ajakohane, et praegu jõuab kino Sõpruse linale just Antonioni. Nüüd, kus Eestiski on kätte jõudnud teatud stabiliseerumise ajastu. Ajastu, mil Memokraadis ja Varraku raamatublogis arutatakse kaugelt metafüüsilisemaid probleeme kui igapäevase olmega seonduvat. Mil ärevus on taandunud ühiskondlikust elust eraellu. Ajastu, mil küsimus, kas me sellist … tahtsimegi pole enam jõulise poliitvõitluse vahend, kus seda küsitakse vaikselt, eraviisiliselt, sõnatultki, klõbisevaid lipumaste vaadates, ka siis kui maja, mille ees nad kõrguvad, on kaasaegse arhitektuuri esteetiline musternäide. Pole enam niivõrd vajadust tormata, on aega antonionilikult jalutada. Kerge melanhooliaga – sellest juba Antonioni puhul ei pääse.

Laur Kaunissaare

Michelangelo Antonioni retrospektiiv linastub kinos Sõprus 19.aprillist 1. maini. Täpsem info tagakaanel.

ISegI vIhma eeST makSa! „Keelatud vihm” („También la Lluvia”, rež Icíar Bollaín, 2010) kinos Sõprus

Boliivia filmiga on midagi lahti. Kui lubada endale veidi patroneerivat tooni, siis võiks öelda, et lausa luuavarrest on hakanud pauke tulema. Sest Boliivia ei ole pehmelt öeldes just vana tuntud filmimaa. Aga nüüd on hakatud seal häid filme tegema, ja kohe robinal. Minu arvates viimase PÖFFi parim film oli just Boliiviast: „Zona Sur” (rež Juan Carlos Valdivia, 2009), kus imeilusalt ja avangardselt üles filmitud La Pazi perekonna elu tõusis järskude erinevustega klassiühiskonna allakäigu, „apartheidi lõpu” sümboliks. Teiseks püsib meeltel viimaste aastate mõjuvaim animatsioon, nähtuna pikema animaprogrammi sees, nii et kahjuks ei suuda pealkirja ja tegijat taastada: veesõjast inspireeritud poeetiline jutustus Boliivia memmest, kelle oskust vihma kohale laulda valitsev veemonopol kurjalt ära kasutas. „Keelatud vihma” tegevuse toimumisajaks, kontekstiks ja filmi käigus sujuvalt ka peafookuseks saab täpselt seesama veesõda: Boliivia inimeste võitlus veesüsteemi privatiseerimise vastu ja rahva iidse õiguse – tasuta

joogivee tagamise eest. Cochabamba linnas aastal 2000 reaalselt toimunud sündmused tõusevad sujuvalt filmi keskmesse ja toovad mänguliselt alanud filmi vaatajad teravalt tänasesse maailma, reaalselt ja just praegu, 21. sajandil, olulistesse teemadesse. Film on küll peamiselt hispaanlaste tehtud, aga ilma Boliiviata ja ka väga heade kohalike näitlejateta polnuks see võimalik. Bollaíni linateos algab kui klassikaline „film filmis”. Peategelased on Hispaania filmiinimesed: kaks vana sõpra, režissöör Sebastián (Gael García Bernal) ja produtsent Costa (Luis Tosar), näitlejad ja filmimeeskond sõidavad Boliiviasse tegema mängufilmi Kolumbuse saabumisest Uude Maailma ja Ameerika anastamise algusest. Alati suurepärase Gael García mängitud Sebastián on tundlik ja õiglusejanune noormees, kes plaanib oma filmis näidata, kuidas Kolumbust juhtisid peamiselt kasuahnus, rumalus ja muud madalad tunded. Sebastián ei ole kriitiline ainult ajalukku vaadates: ta tajub hästi, et filmi võtteplatsi valik – Boliivia ‒ on kolonialismi tänapäevane väljendus, sest seal on odav tööjõud. Aga mis teha, ega pappi ülearu pole.

Produtsent (samuti väga hea roll Luis Tosarilt) tasakaalustab sõbra idealismi lihtsakoelise pragmatismiga. Psühholoogilises plaanis on ülihuvitav jälgida, kuidas dramaatiliste sündmuste käigus hakkavad Sebastiáni ja Costa positsioonid kõikuma ja siis vastassuundades arenema. Kusjuures täiesti usutavalt: Sebastiáni süüme halvab loojatel ikka ette tulev egosse kinnijäämine (kõik, mis otseselt minu filmi ei puutu, on küllaltki mitteoluline), Costa aga tundub olevat inimene, keda teoreetilised teadmised ülekohtust üldse ei loksuta, aga inimliku kannatusega reaalselt kokku puutudes avaldub ikkagi soojus. „Film filmis” või „teater filmis” on klassikaline võte, mida filmiajaloos palju proovitud on – õnnestunumatest hüppab esimesena pähe näiteks John Cassavetesi „Opening Night”. Kui hästi läheb, siis toob see kahekordne fiktsiooni-raam välja midagi olemuslikku, näiteks ühe nähtuse erinevatest väljendustest kahel eri ajal. Ja kui halvasti läheb, kukub see lihtsalt õõnsalt välja. „Keelatud vihma” esimene selline hüpe, Kolumbuse osatäitja ehk Pahura Vana Kuulsa Näitleja (võimas roll Karra Elejaldelt) monoloogiharjutus kohalike catering’i pakkujate veidi ehmunud publiku ees tundus esmahetkel kunstlik. Aga see lõi järgneva vastuvõtmiseks õige koodi ja võte hakkas tööle küll. „Mina, Kristofer Kolumbus, kuulutan need maad, millel ma seisan, enda omaks!” raiub imposantne vanamees noore boliivlanna nina all. Tundub natuke jabur? Aga siis tuleb järgmine mõte – kas 500 aastat tagasi täpselt sama lause päris Kristoferilt indiaanlastele ei olnud täpselt sama jabur? Et lihtsalt ütlen, et kogu maailmajagu on minu oma ja nii ongi? Ühelt poolt toimus 15. sajandi ja 20. sajandi lõppude tegevustike haakumine filmi sündmustikus, aga üha enam ja veenvamalt ka ideoloogilises plaanis. Stsenaariumi järgi hakkas reaalsus – Cochabamba tänavatel algav indiaanlaste võitlus joogivee eest – mängule ehk filmivõtetele nii põhjalikult sisse sõitma, et seda ei olnud enam võimalik ignoreerida. Teiselt poolt pidid ka filmitiimi liikmed, moodsas Euroopa elus end mõnusalt sisse seadnud, „kolmandast maailmast” mitte ülemäära huvituvad Hispaania staarid, oma poole valima. Üllatus küll, aga hirmus ja ahistav koloniseerimine, indiaanlaste rõhumine ja orjaperemehe hierarhia ei olegi kõigest tolmunud ajalooline nukuteater, viis sajandit tagasi ära olnud esivanemate hirmutegu, mille valjul häälel hukka mõistmisega saab enda humanismi ja tundlikkust kogu maailmale näidata. Ei, täpselt seesama koloniseerimine ja rõhumine toimub uutes

vormides just praegu, ja ka sina oled selles osaline. Kumma poole sa valid, kas rõhud edasi või lähed rõhututele appi? 44-aastane naisrežissöör Icíar Bollaín võttis endale hirmraske ülesande: kujutada kolonialismi ja teha seda nii, et see oleks huvitav, üle maakera vaatajale puudutav ja oluline ning samal ajal meelelahutuslik. Ja sai hakkama. Film ei kõneta sugugi ainult ladinaameeriklast või hispaanlast ja teiste suurrahvaste esindajaid. Moodsas koloniseerimises osaleme me kaudselt kõik, rahvus siin enam ei loe. Ja selles peitubki „Keelatud vihma” suurim õnnestumine: õige veidi populistlikult ja meelelahutuslikult, aga ikkagi päris nutikalt ja mitmekihiliselt näitab ta ära, kuidas õilsalt stardipositsioonilt alustades võid ikka vana reha otsa astuda. Kui Cochabamba linnapea kutsub filmitegijad banketile ja kirub tänavatel mässavaid ignorantseid indiaanlaseid, astub missioonitundega kunstiinimene Sebastián kohaliku võimu esindajale vapralt vastu: „Ega minagi saa aru, kuidas kahedollarilise sissetulekuga inimene peaks vee hinna 300 protsendise kasvuga nõus olema?” Meer vastab: „Huvitav, ma kuulsin, et kaks dollarit päevas maksate neile just teie oma võtetel osalemise eest...” Ja ongi maailmaparandajal suu vett täis. „Keelatud vihm” on suur, üldse mitte koonerdades tehtud film. Huvitav oleks muidugi teada, palju Boliivia indiaanlastele tegelikult nende kõrvalosade eest maksti – filmi sõnumit arvestades võiks loota, et samade standardite järgi, mis hispaanlastele ja Mehhiko staarile Gael Garcíale, aga mine tea. Igatahes vaatemänguliste stseenide pealt ei ole kokku hoitud, pooleli jäänud ajaloolise suurfilmi kaadrid on uhkelt läbi lavastatud ja film vääriks vaatamist juba ainuüksi võtteplatside loodusliku ilu pärast. Ja muide, kui hüpata filmimaailmast taas pärisilma: pärast kuut kuud tänavatel võitlemist võitsid cochabambalased sõja rahvusvaheliste korporatsioonide vastu, joogivesi on seal siiani tasuta. Selline maa siis ja sellised inimesed. Mõni ime siis, et Boliiviast ka üha enam ja üha põnevamaid filme tuleb. Mele Pesti

Film esilinastub kinos Sõprus 3. mail kl 19.00

haapsalus on taas kord algamas hÕFF – haaPSaLU ÕUDUSFILmIDe FeSTIvaL. 29. aprillist 1. maini saab Valge Daami kodulinnas nautida taas uusimaid õudus- ja fantaasiafilme. La Strada vestles peakorraldaja STEN SALUVEERIGA, et aru saada, kellele ja milleks see HÕFF õieti mõeldud on. Kust tuli mõte HÕFFi korraldama hakata? Kuidas see algas? 6 aastat tagasi pöördus Haapsalu linnavalitsus PÖFFi poole palvega korraldada Haapsalus üks tipphooajaväline filmiüritus. Lõpuks tuli meil mõte, et võiks näidata õudus- ja fantaasiafilme. Esiteks sellepärast, et Eestis oli see valdkond seni täiesti alaväärtustatud ja liiga vähe näidatud – mittemainstream žanrifilmidel puudus praktiliselt kinoväljund. Teiseks, kui mujal maailmas oli 60–70ndatel õudus- ja fantaasiažanr jõuliselt kinokultuuris esindatud ja välja kujunenud suured režissöörid, siis ajaloolisest taustast lähtudes meil seda kõike polnud. Kolmandaks oli palju filme, mida me PÖFFil kas siis sisulistel põhjustel või ruumipuudusel näidata ei jõudnud või ei saanud. Festivali ideele andis omajagu hoogu loomulikult Haapsalu linna enda nn kummituslik ajalugu ning Valge Daami legend. Nii et perfect match! Muidugi oli see esialgu suur väljakutse, korraldada sisuliselt kinoperifeerias asuvas linnas tipptasemel rahvusvaheline festival. 5 aastat on näidanud, et see on võimalik, kerge see muidugi ei ole olnud. Mis sind ennast kõige enam HÕFFi filmi programmi juures köidab? Me ei näita n-ö tapmist tapmise pärast, vaid filme, millel on midagi öelda ja millel on tugev sõnum. Sisukat õudus- või fantaasiafilmi tuleks mõista väärtkino osana, žanrifilmi keskne idee on lihtsalt esitatud veidi ekstreemsemas kuues, „üle võlli” võtmes. Rääkimata sellest, et paljudel filmidel on tugev sotsiaalpoliitiline sõnum. Õudusfilm on üldse selles suhtes tänuväärne nähtus, et moraalipiiranguid ju sisuliselt ei ole, sõnumi saab vabalt välja öelda. Iseasi on see, et publik peab olema piisavalt haritud, et nn koodi välja lugeda. Samuti on raske vahet teha, kust algab õudusfilmi ja lõpeb väärtfilmi piir – heaks näiteks on siin kas või Lars von Trieri „Antikristus”.

normaalseks, samal ajal õudusfilmifestival tundub neile ebanormaalne. See on minu arvates väga kahepalgeline suhtumine. Mis sa arvad, miks inimesed õudusfilme vaatavad? Hea küsimus. Esiteks muidugi on see igaühe isikliku maitse küsimus. Aga kindlasti on oma osa õudus- ja fantaasiafilmi lummuse puhul n-ö surmahirmust või surma kogemusest üle olemine – publik saab oma hirme välja elada turvalises kinosaalis. Reeglina võtab ju film pigem pinget maha, kui seda juurde tekitab. Siiski teatud seltskonnas on kindlasti oluline ka piiride järjest edasi lükkamine, vaatamine, kuhu välja jõutakse ning mida välja kannatatakse. Tõtt öeldes võiks ehk mingi teoreetiline piir eksisteerida, millest üle astudes kaotab õudusfilm vaataja suhtes austuse, kuigi viimasel ajal keeratakse vinti aina rohkem ja rohkem üle. Ja miks sina neid vaatad? Ma naudin jälgimist, kuhu režissööri fantaasia areneb ning milliseid maailmu ta suudab konstrueerida. Selles aspektis austan väga Guillermo del Torot, kelle filmide universum on alati viimse detailini läbi komponeeritud, olgu film siis kommerts või mitte. Samuti on põnev vaadelda, kui hea psühholoog või manipuleerija filmi autor on. Heaks näiteks on prantsuse uue laine horror-film „Inside” („À l’intérieur”), mille vaatamise ajal mõne aasta tagusel festival üks inimene saalis minestas. Peategelaseks on nimelt rase naine, keda mõrtsukas kõikvõimalike tapariistadega taga ajab, sooritades filmi kurikuulsas lõpustseenis kooginoaga keisrilõike. Isegi kui see võib tunduda labane idee, siis on see autori poolt geniaalne võte, kuidas inimesega primaartasandil manipuleerida, sest kui nuga ja rase naine kaadrisse korraga sisenevad, tõuseb pulss automaatselt.

Kas tänasel õudusfilmimaastikul on ka mõni läbiv tendents või trend? Mulle tundub, et viimasel ajal on levinud kaks tendentsi. Esiteks on nn keha-horror tulnud uuesti suure lainena tagasi nii USAs, Jaapanis kui Euroopas, näiteks David Cronenbergi vaimus eksperimendid inimkogemuse piiridega. Samas on uuesti populaarseks saanud ka zombi-filmid Romero stiilis, mis kannavad endas ühiskonna tuimenemise vastast kriitikat; kuidas inimese side oma kehaga järjest kaob, kuni selleni välja, et ainus võimalus sidet taasluua on keha mutatsioon. Teiseks on uuesti popiks saanud 70ndate stiilis filmid, nn devilhouse tüüpi vaimulood, paranähtuste teemalised „Poltergeisti” tüüpi filmid. Originaalfilmid, mida nad stilistiliselt järgivad, on tavaliselt väga head ning neist on saanud omamoodi poptekstid. Näiteks sel aastal on meil programmis Jason Eiseneri „Pumppüssiga parm”, mis oli tänavuse Sundance festivali hitt ning mis näeb välja täpselt nii, nagu see oleks tehtud aastal 1974. Sellisel tendentsil on muidugi küljes teatav cool-faktor, kasutatakse tuntud popikoone, nagu filmi peategelane Rutger Hauer, jne. Üks asi veel – Euroopas on hakanud järjest rohkem levima kohalikku mütoloogiat kasutavad lood. Kui Soome tuli hiljuti välja oma kurjade jõuluvanadega, siis Norra vaste sellele on „Trollhunter”, Michael Moore’i stiilis fake dokfilm sellest, kuidas Norras elavadki trollid, kes murravad kariloomi ja teevad muid pahandusi. Mulle see väga meeldib ja ma ootan huviga, millal Eestis keegi mõne kohaliku looga lagedale tuleb, materjali ju on, meil on olemas nii vanapaganad kui muud müütilised tegelased.

tanud oma kinosaali ehtsa 70ndate hiilguse. Eestis on kurb see, et kinosid justkui on ja samas pole ka, sest tihti ei ole säilinud enam kino vana atmosfääri. Vanad kinod on ikkagi ilusad ja see, et Haapsalu saalid renoveeriti, on tõesti tähelepanuväärne. Teiseks on meil esimest korda spetsiaalne Ameerika „midnight movies” eriprogramm, kuhu tulevad Sundance’i ja teiste art house festivalide parimad. Näiteks on meie programmis koguni kaks Euroopa esilinastust. See näitab, et festival on jõudnud prominentsemasse staadiumisse kui kunagi varem. Ütle kahe sõnaga, milline on hea õudus film ja milline halb? Hea film on see, mis ehmatab ja samas paneb millegi üle järele mõtlema, millel on tabav sõnum, mis kõnetab. Mida valusam, seda parem. Halb on see, kui peale hirmu ei ole filmil midagi pakkuda. Rohkem infot festivali kohta ja täielik HÕFFi kava: www.hoff.ee

Mida on selle aasta HÕFFi programmis erilist? Sel aastal on kaks erilist asja. Esiteks see, et Haapsalu kultuurikeskus on värskelt taas-

On küll. Stereotüüpset 6–12-aastast nahkriietes ja heavy metal muusikat kuulavat filmivaatajat HÕFFi publik siiski endast ei kujuta. Meie publikuks on põhiliselt 25–40aastased kõrgharidusega, kultuuri hindavad inimesed. Tegelikult on õudus- ja üldse žanrifilmide valikuga väga lihtne orki lennata, sest häid filme tehakse vähe ja mõnikord tekitatakse skandaali seal, kus tegelikult peitub hoopis teistsugune sõnum. Jörg Buttgereiti „Nekromantikut” on saatnud näiteks alati süüdistused surma- ja vägivalla kultuses, kuigi režissöör on ise väitnud, et filmi eesmärk on sakslaste surmaobsessiooni kriitika. Paljud eestlased ju näiteks vaatavad Kanal 2st saadet „Reporter”, kus näidatakse pidevalt sodiks pekstud inimesi, pidades seda täiesti

Kaader filmist “Pumppüssiga parm”

Kas publik on piisavalt haritud?

15.–24. Aprillil TAllinnAs jA TArTus

Uuematest filmidest on kavas teiste seas Shinsuke Sato seikluspõnevik „Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel” (2009), Kazuyoshi Katayama ulmedraama „Ogakuningas” (2010) ning Tatsuya Ishihara ja Yasuhiro Takemoto komöödiafilm „Haruhi Suzumiya kadumine” (2010). Klassikasõpradel on võimalik nautida näiteks Rintaro ulmeseiklust„Galaktikaekspress 999” (1979) või Mahiro Maeda ulmefilmi „Sinine allveelaev nr 6” (1998). Omalaadset jaapanipärast versiooni H. Ch. Anderseni „Väikesest merineitsist” kujutab endast Hayao Miyazaki perefilm „Ponyo mäe otsas” (2008), ka muinasjutulisest kapten Sinbadist on jaapan-

lastel oma klassikaline animeversioon „Sinbadi seiklused” (1962), stsenaariumi autoriteks legendaarne mangakunstnik Osamu Tezuka ja romaanikirjanik Kita Morio. Möödunud aastal lahkunud suurele animeautorile ja mangakunstnikule Satoshi Konile (1963–2010) on pühendatud eriprogramm, mille raames linastuvad Koni tuntud filmid „Paprika” (2006) ja „Perfect Blue” (1998), „Aastatuhande näitlejatar” (2001) ning „Mälestused” (1995). Alaprogrammi „Joonistada või mängida” raames linastuvad anime- ja mangasüžeede põhjal lavastatud mängufilmid. Ajas rända-

mist, oleviku, mineviku ja tuleviku suhteid lahkavad Mamoru Hosoda animefilm „Tüdruk, kes hüppas läbi aja” (2006) ning sama loo mängufilmiversioon, Masaaki Taniguchi „Ajarändur” (2010). Esimene neist võitis 2006. aasta Jaapani Aasta Animatsiooni preemia ning põhines Yasutaka Tsutsui samanimelisel romaanil. Teine lugu, mis linastub nii animatsiooni kui mängufilmina, on Yoshinobu Nishizaki animefilm „Kosmosehävitaja Yamato: Ülestõusmine” (2009) ja sama režissööri mängufilm „Kosmosehävitaja Yamato” (2010). Nii Tallinnas kui Tartus on võimalik näha ka Japan Media Arts Festivalil auhinnatud lühifilme ning ulmelisi animefilme „Suvesõjad” (2009) ja „Maimai ime” (2009). Festivali avatseremoonia toimub 15. aprillil kell 19.00 Nokia Kontserdimajas, olles ühtlasi ka heategevuskontsert Jaapani toetuseks. Tallinna Muusikakooli

ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli sümfooniaorkester esitavad kava, mis koosneb menukatele Jaapani animafilmidele loodud muusikast: Jo Hisaishi muusika Hayao Miyazaki filmist „Minu naaber Totoro” ning Goro Miyazaki filmi „Meremaa lood” tunnusmuusika, mille autoriks on helilooja Tamiya Terashima. Mõlemat teost esitatakse Eestis esmakordselt ning filmi „Meremaa lood” muusika kõlab Tallinnas selle teose Euroopa esmaettekandena. Tallinna Muusikakooli orkestrit juhatavad Ott Kask ja Jaapani dirigent Yukihiro Notsu. Kontserdil linastub ka Hayao Miyazaki film „Ponyo mäe otsas”.

Rohkem infot festivali täieliku programmi ja lisaürituste kohta:

www.animefest.eu

JAFFi avatseremoonia on ühtlasi ka heategevuskontsert Jaapanis maavärina tõttu kannatanud laste heaks. La Strada vestles ühe kontserti juhatava dirigendiga, YUKIHIRO NOTSUGA. Kohtume väikese, saleda ja suu resilmse Yukihiroga hotelli lobis. Ta on täpne ja saabub kohtumi sele minutipealt. Naeratades. Kuidas sa end tunned pärast kõike seda, mis Jaapanis on juhtunud? See kõik on olnud päris kurnav ja hirmuäratav, aga siin ma olen. Täna on uus päev! Tegelikult puudutas mind toimunu tõesti lähedalt: minu emapoolne suguvõsa on pärit Sendai linnast, mis sai praegu väga palju kannatada. Mingi ime läbi pääsesin ma ise maavärinast, sest pidin samal hommikul rongi peale minema. Sa oled elanud ja õppinud pikka aega Soomes ja sinu lõputööks Sibeliuse Aka deemias oli Domenico Cimarosa ooperi „Il matrimonio segreto” dirigeerimine. Nüüd juhatad sa JAFFi avatseremoonial filmi muusika, täpsemalt animefilmi muusika kontserti. Millist muusikat oled harjunud dirigeerima? Enamasti dirigeerin nii Soomes kui Jaapanis kaasaegset süvamuusikat ning vanemat klassikalist muusikat. Eelmisel aastal sain esimest korda popmuusikat dirigeerida, kui olin ühes NTV (Nippon Television – toim.) teleshow’s Jo Hisaishi assistent. Ta on kuulus mees, nii et ma pidin läbi viima kõik orkestrija kooriproovid, tema ilmus kohale vaid show ja kontserti ajaks. Natuke oli mind ka ikka televiisoris näha (naerab). Juhatasime Gustav Holsti teost „Jupiter” tema orkestrisüidist „Planeedid”, arranžeeringu tegi Jo Hisaishi ise, see oli popmuusikalik versioon. Kas klassikalise ja filmimuusika dirigeeri misel on sinu jaoks väga suur erinevus?

Ma uurisin kunagi animefilmi muusikat lähemalt ja sain aru, et see ei olegi klassikalisest muusikast nii kaugel. Jaapanis on tavaline, et animefilmide muusikat loovad klassikalise muusika taustaga heliloojad. Toru Takemitsu tegi ju muusikat väga paljudele filmidele, näiteks Kurosawa ja paljude teiste teostele. Muidugi on praegu Jaapanis ka heliloojaid, kes on spetsialiseerunud ainult animefilmidele, ent neid on siiski vähe. Üldiselt on Jaapanis mõlema muusikažanri tase päris kõrge. Klassikalise muusika komponeerimisest üksi on väga raske ära elada ja paljud heliloojad kirjutavad muusikat ka näiteks telelavastustele. Ma dirigeerin hea meelega nii klassikalist kui filmimuusikat, samuti popmuusikat kirjutavate heliloojate teoseid. Iseasi, kui peaksin juhatama orkestrit, mis saadaks tummfilmi. Siis peaks reaalajas jälgima ka filmi tempot. Aga see oleks väga põnev kogemus, seda tahaksin hea meelega proovida. Oled elanud 6 aastat Soomes, kuidas see juhtus? Minu õpetaja Mari Nomura töötas kunagi Viinis koos Leif Segerstamiga ning soovitas teda mulle kui head pedagoogi. Nii ma astusingi Sibeliuse Akadeemiasse 2002. aastal ja lõpetasin selle 2008. aastal. Mul oli muide üks Eesti päritolu kursusekaaslane, Mikk Murdvee. Eestis käisin esimest korda 2003. aastal, osalesin Pärnus Neeme Järvi suveakadeemia kursustel. Kursuse lõpus andis Neeme Järvi mulle diplomi ja küsis: „Kas sa muide tead, mida „Notsu” eesti keeles tähendab?” See oli päris naljakas. Ja nüüd ma tunnen, et mul on Eestiga mingisugune side olemas. Ahjaa, ma tean, et Tallinnas on isegi Notsu nimeline restoran olemas!

Millest sa Soomes elades kõige enam puudust tundsid, mõeldes Jaapanile? Kui tundsid? Ikka tundsin puudust. Samas oli Sibeliuse Akadeemias palju jaapani üliõpilasi, nii et sain nendega jaapani keelt rääkida, korraldasime koos pidusid ja tegime jaapani toite... Hiljem sain tuttavaks ka teiste jaapanlastega väljaspool kooli. Ma olen pärit Põhja-Jaapanist, nii et külm ilm ei olnud minu jaoks probleem. Aga pimedus küll. Soomlased on enamasti suhteliselt häbelikud, tagasihoidlikud ja lihtsad inimesed, välja arvatud siis, kui nad joovad! Selles suhtes on neil jaapanlastega palju ühist. Oled sa animefänn? Jah, muidugi mulle meeldib anime. Lapsest saadik olen vaadanud kõiki Miyazaki filme, viimasel ajal on mulle meeldima hakanud „Nodame Cantabile”, mis on manga klassikalisest muusikast. See on Jaapanis väga populaarne ja tuli välja nii filmi kui teleseriaalina.

me kontsertil esitame. Selline muusika on nende jaoks midagi väga uut, aga eks nad õpivad. Olen neile seletanud mitmeid filmistseene, et nad muusikast paremini aru saaksid. „Totoro” tunnusmuusika on veidi lõbusam kui „Meremaa lugude” oma, mis on müstilisem, ehk natuke süngem. Mõlemad on võimsad teosed. Ma tean, et Ott Kask ja festivali korraldaja Artur Veeber tahavad koguda nii kontserti kui festivali jooksul heategevuslikke annetusi muusikaga tegelevatele Jaapani koolilastele, et kinkida neile võimalusel muusikainstrumente. Võib-olla saame tulevikus Eestiga rohkem koostööd teha, saata siinseid noori muusikuid Jaapanisse esinema või vastupidi. Ma arvan, et Jaapanil läheb veel mitu aastat aega, enne kui normaalne elurütm tagasi tuleb. Paljud lapsed on kannatanud nii füüsiliselt kui vaimselt ja vaimseid haavu parandab muusika kõige paremini.

On sul animatsiooni seas ka lemmikuid? Ma ei tea, võib-olla Miyazaki „Nausicaä” ja „Porco Rosso”. Aga lemmikheliloojaid? Raske öelda, vist ei olegi. Mulle üldiselt meeldibki see helilooja, kelle loominguga parasjagu intensiivselt tegelen. Kuidas sujuvad ettevalmistused JAFFi avatseremooniaks? Väga hästi. Orkestris on rohkem kui 50 noort muusikut, päris lõbus on. Minu kolleeg Ott Kask ütles, et nad vaatasid koos lastega ka „Totoro” filmi, mille tunnusmuusikat

Foto: Stanislav Moshkov

Fookuses on JaaPaN

Jaapani Animatsiooni Filmifestival JAFF toimub tänavu juba 5. korda. Seekordne põhiprogramm koosneb filmidest, mis on ühel või teisel määral seotud mere ja ookeaniga, luues omakorda paralleeli Kultuuri pealinn Tallinn 2011 „Mereäärsete lugudega”.

Tōkyō on kaugel... aga Eesti? Mida arvavad jaapanlased ise oma anime- ja mangakultuurist?

Tokyo is far far far away (2006)

Kooliajal oli mul üks sõbranna, kes oli alati klassi parim. Kõik te teate kindlasti sellist tüüpi „tüdrukut, kes on tubli igal alal, tal on kõik viied või äärmisel juhul üks neli, ta on ilus ja armas”. Oled sa mõni supernaine?? Igal juhul oli ka minu koolis üks selline ja tema nimi oli Léna. Ilusa nimega ka veel. Pärast lütseumi läks ta Pariisi ärikooli nimega ESSEC. Kõik, kes seda kooli teavad, ütleksid, et pole paha. Ta oli hiilgav, see minu sõbranna, ta osales isegi üliõpilaskogu valimistel... Ja tema elu? Lihtsalt hiilgav. Aga ühel päeval ta murdus. Jah, ma arvan, et ta oli keset üht tavalist Pariisi tänavat ja ta mõtles endamisi:

„Kuule, jää korraks seisma”. Ja ta pistis tönnima. Jah, ma tean, ta nuttis. Ilus Léna läks elama oma vanemate juurde. On ta näinud uuesti sinist taevast? Viimane asi, mida ta ütles:

Momoko, mida tähendab sinu kui jaapanlanna jaoks Jaapani animatsioon?

„Tead, ma olen oma elus palju jooksnud, nüüd ma olen väsinud. Väga väsinud.”

Kui ma laps olin, vaatasin kogu aeg animefilme. Ma kasvasin üles Miyazaki filmidega (nägin „Nausicaäd” esimest korda 5aastaselt), „Versailles’ roosiga” („Berusaiyu no bara”), „Draakoni balliga” („Doragon Bôru”), „Sazae-sani” ja „Doraemoniga”. Pealegi, kuna mu isa oli mangakunstnik ja -kriitik, oli kogu mu lapsepõlv sellest maailmast läbi imbunud. Kindlasti on ka minu praegune looming alateadlikult mangadest ja animatsioonist inspireeritud!

Ta ei meeldinud mulle kooliajal eriti, aga nüüd puudutas see mind väga. Ta oli õrn nagu kirsipuu õied. Ta oli ilus, ta on ikka veel väga ilus... Kõigele sellele mõeldes jalutasin ma Kamakura lumisel teel, Tōkyō lähedal, et näha merd. Lumi oli värske ja meri oli rahulik. Lapsed mängisid korvpalli, jooksid lumises rannas minu ees. Nad kisasid kõva häälega, selleks et mitte külma tunda... Ma pööran ringi ja Lucas, üks prantsuse sõber, kes elab Jaapanis, saab mu kätte. Ta lükkab mind lumehange. Idioot.

Millised on sinu arvates Jaapani animatsiooni tugevad küljed ja kõige iseloomulikumad jooned?

Tol päeval oli Kamakura meri ääretu. Ühel sõbrannal külas olles nägin äkitselt Léna fotot. Ta naeris ühel suurel põllul, ta oli sellel fotol üksi, veidike häbelik, tema pea oli pisut langetatud, et mitte jääda tähelepanu keskpunkti. Nagu oleks pildistajaks olnud mõni tema austaja... et tuua esile kogu tema ilu. Me oleme alati kaamera ees veidi häbelikud, härrased. Tundub, et ta oli õnnelik, väga õnnelik. Kas ta nägi uuesti sellist taevast nagu varem? Kamakura rannas tegi Lucas minust pilti. Ma juba ütlesin, härrased, me oleme alati kaamera ees veidi häbelikud! Ma arvan, et ta teadis, et ma lendan varsti jälle kuhugi mujale, sööstan järele oma unistusele, oma unistustele... Jäädvustada need haprad hetked hõbedastesse footonitesse... selleks et nutta?

...ja mangakultuuri puhul? Mangad on tavaliselt rikkalikumad kui animatsioonid, tihti ongi animefilmid just mangade televersioonid. Varem nimetati neid muide „TV-mangadeks”. Animatsioon on suunatud telepublikule, nii et enamasti on neid lühendatud. Ma ise eelistan mangasid. Aga mis puudutab tugevaid külgi, siis minu arvates on need samad mis animatsioonilgi.

Esiteks: loo originaalsus. Kusagil mujal ei leidu nii hullumeelseid lugusid kui animatsioonis või mangas, millest isegi kinos näidatavad filmid tihti inspiratsiooni saavad. Tuntuimad neist on näiteks Park Chan-Wooki „Oldboy”, mis pärineb tegelikult ühest Caribu Marley (Garon Tsuchiya) mangast, samuti Miike Takashi film „Ichi the Killer”, mis põhineb Yamamoto Hideo mangal, ja veel sadu filme.

Käesolev JAFF pühendab osa oma programmist Satoshi Koni loomingule. Mida sina temast arvad?

Teiseks: mitmekesisus. Jaapani animatsioonis leidub igasuguseid žanreid: komöödiat, draamat, õudust, fantaasiat, ulmet, põnevust, armastuslugusid, sporti, gastronoomiat, muusikat... Ma arvan, et teemadest siin tõesti puudu ei tule!

Millised on sinu lemmikanimatsioonid? Miks?

Kas ma naeratasin nagu Léna oma austaja pilgu ees? See juhtus ühel Tōkyō tänaval, ma mõtlesin endamisi: „Kuule, jää korraks seisma.” Jah, ma jään korraks seisma, et tõmmata pisut hinge, ja siis lähen edasi.

Momoko Seto

Kolmandaks: tegelased on isikupärased ja kaasakiskuvad: Doraemon, Ryo Saeba, Saint Seiya sodiaagi rüütlid, Chibi Maruko-chan, Kinnikuman, Hamutaro ja isegi Pikachu on täiesti ainulaadsed ja võluvad!

Ma imetlen Kon Satoshit väga, sest algselt oli ta iseseisev kunstnik, kes tegi väga väikese eelarvega filme. Tänu tema andekusele ja eriti just perfektsionismile hindab teda praegu terve maailm. Tema looming on alati väga intrigeeriv ja tal on originaalsed ideed.

Kõigepealt Miyazaki „Nausicaä of the Valley of the Wind”, sest see oli esimene animefilm, mida ma üldse nägin ja see maailm ja lugu, mis sealt vastu paistsid, liigutasid mind väga. Teiseks „Versailles’ roos”, sest see oli ainuke teleseriaal, millest ma kunagi ühtegi episoodi vahele ei jätnud. Ma olin täiesti haaratud nii tegelastest kui lõpustseenist. Ja kolmandaks, „Inachu takkyu bu” (tõlkida võiks seda umbes nii: „Ina kooli ping-pongi klubi”), aga kahjuks ükski eurooplane vist seda lahedat mangat ja animatsiooni ei tunne. Ausalt, juba ainuüksi selle ühe filmi pärast võin ma uhke olla, et olen Jaapanist pärit! Alati kui ma olen kurb, siis loen seda mangat ja juba viie minuti pärast naeran ma ennast kõveraks!

Mis peitub jaapanlaste fantaasiamaailma taga? Vastab TLÜ Jaapani kultuuriloo lektor Margit Juurikas Millest tuleb ikkagi see, et Jaapani kultuuris on niivõrd suur osa ulmel ja fantaasial – mõeldes ennekõike animefilmi ja manga traditsioonile? Siin tuleb vast minna Jaapani traditsioonides üsna kaugele tagasi. Nimelt on jaapanlased läbi aegade uskunud kõikvõimalikku üleloomulikku – lahkunute vaimudesse, deemonitesse jne. Heiani ajal oli uskumine vaimudesse Jaapanis inimeste elu fantaasiarikas pärisosa ning lood nendest väljendasid paljuski midagi kõrgemat, mida peljati, samas mille toetusele loodeti. Üleloomulikku ja kummalisse suhtuti piisava tõsidusega, sest see usuti olevat seotud ka jumalustega, kes paraku nalja ei mõistnud. Nii ongi Jaapanis usk ja ebausk alati käsikäes käinud ning uskumine üleloomulikku on andnud alati jaapanlasele tee, kuidas tajuda kummalist, arusaamatut või tülikat. Loomulikult on üleloomulike olendite

kasutamine animes, mangas, filmides, mängudes jne täiesti piiramatu potentsiaaliga. Need väljendusvormid on viljakaks pinnaseks oni’dele ehk deemonitele, vaimudele jt tegelastele, mis meie jaoks tundub sageli ehk ulmelisem kui jaapanlaste endi jaoks. Selle potentsiaali täieliku mõistmiseni jõudis Osamu Tezuka oma mangaseerias nimega „Tetsuwan Atomu” („Aatomik”). Väga osavalt on vaimudesse uskumist kasutanud oma animedes ka Miyazaki. Tundub, et meri, ookean ja kosmos on Jaapani (anime)filmides omavahel tihedalt seotud, tihti transformeeruvad need unenäoliselt üksteiseks. Millised on põhilised seosed ja põhjused? Ei ole vist keeruline taibata, et kõik – nii meri, ookean kui kosmos – väljendavad inimese jaoks piiritut vabadust, samas ka selle vabadusega seotud ohte. Ookean ja kosmos on ka absoluutsed ruumid, mis tea-

tavas mõttes väljendavad jaapanlaste jaoks teispoolsust ehk seda maailma, kus elavad teistsugused inimesed, aga muidugi ka üleloomulikud väed. Ja kas selliseid ruume on üks või mitu või kas nad sulanduvad üheks terviklikuks teispoolsuseks, ei ole oluline. Mil määral erineb jaapanlase tundlikkus ja taju end ümbritseva keskkonna suhtes näiteks eurooplase omast? Kui erineb? Kui te ümbritseva keskkonna all loodust mõtlete, siis loodusega on jaapanlasel olnud alati väga lähedane suhe. Nende endi usund, shintô, baseerub oma olemuselt sellele, et igal taimel, puul, mäel või jõel on oma vaim ja inimese kohus on nendesse kõikvõimalikesse vaimudesse austavalt suhtuda, mis juba iseenesest annab teistmoodi tundlikkuse nendega harmooniliselt koos eksisteerimiseks. Jaapanlased on alati teadnud, et loodus on kõrgem kui nemad. Ega muudmoodi ei

olekski võimalik sellisel maavärinate altil, mägisel, veega ümbritseval saareriigil elada. Mida tähendab võitlus ja eneseületamine igapäevaelus jaapanlase jaoks? Erineb see eurooplase tunnetusest? Jaapanlaste puhul on väga tugev nn gaman ja ganbaru mentaliteet. Kui keegi kahtleb või tahab millelegi käega lüüa, siis öeldakse, et ta peab kannatama (gaman) ja edasi võitlema. Inimese kannatlikkus on tema suure jõu alus. Ükskõik kui halvasti asjad lähevad, peab edasi võitlema, vastu pidama (ganbaru). Selline mõtteviis on paljuski jaapanlasi edasi viinud ning aidanud neid rasketel aegadel, nagu ka praegu. Erinevalt meie igapäevaheitlustest ületavad jaapanlased end mitte enda kui indiviidi, vaid eelkõige grupi või kollektiivi nimel, kuhu ta kuulub. See on grupiühiskonna puhul paratamatu.

Fookuses on JaaPaN

Vastab MOMOKO SETO, Pariisis elav Jaapani filmirežissöör ja kunstnik

Foto: erakogu

Mõnikord me ei saa aru, kui me iga päev millegi nimel rabame, et me kobame lihtsalt pimedas, millegi nimel (näiteks kinokunsti nimel, mingi ambitsiooni nimel, kui see on veel alles...), ma mõtlen endamisi: „Kuule, jää korraks seisma.” Ma peatun, see juhtus ühel Tōkyō tänaval. Jälgin seda, mis minu ümber toimub: inimesed, kes kõnnivad, jah, pimedas, kes elavad, jah, pimedas. Ja maastikud, mis on kogu selle teatri dekoratsiooniks, lihtsalt hale. Jah, ma seisin keset seda kõike. Mälestused, mis läbivad mu aju valgusaasta kiirusel, ja ma tahtsin nutta, nutta nagu laps, nagu ma seda vahel teen, nutta, jah, nagu laps, et heita endast välja kõik need „liiga paljud asjad, mis mind rõhuvad”. Kas teil ei ole mõnikord tunne, et tahaksite kõik lõpetada. Karjuda keset tänavat: „ Cut!”? Mul küll on. Mul juhtub seda isegi üsna tihti. Keegi ütles mulle, et „elu ei ole nagu filmivõtted, ei saa karjuda „cut”, kõigega tuleb otsast peale alustada.” No ei, ma ei arva nii, õnneks siiski mitte. Sellel Tōkyō tänaval tundsin ma ennast tillukesena, väga tillukesena, oma mälestustest läbi puretuna. Vihasena. Kurvana. Ja miks? Ma tunnen puudust lumest, ma igatsen Jaapani järele. Võib küll teha nägu, et kõik on korras, ent siiski olen ma vaid üks üksik Pariisis konutav olevus, kes unistab endiselt millestki, millest ta unistas juba aastaid tagasi. Lahing, võitlus, rabelemine, siia-sinna jooksmine, pettumus, veelkord lahing, võitlus ja mul on tahtmine öelda „p...e”. Mine p...e. Kurat võtaks.

LINN Ja FILm Tallinna vanalinn ja Nõuko gude Eesti kino: sümfoonilisi kohtumisi Juba kinokunsti sünnipäevist alates on filmitegijaid köitnud lakkamatult linn, selle vastuolud ja mitmeplaanilisus, hädad ja võlud. Mõistagi lubavad värvikamaid kõrvutusi ja dramaatilisemaid vastandusi kosmopoliitsed maailmalinnad ja ülerahvastatud metropolid, kuid samas ei tohiks unustada, et siinsamas Tallinnaski eksisteerib suisa ready-made võtteplats, kus vändati kogu Nõukogude aja jooksul lugematu hulk filme nii kohalike kineastide kui ka nende vennasvabariikidest pärit kolleegide poolt. Õieti on Tallinna vanalinn läbi aegade olnud – ja on senini – siinse visuaalkultuuri jaoks populaarne motiiv, ent tundub, et just 1960.–1970. aastail omandas selle kujundistu erilise aktuaalsuse. Sõjas tugevalt kannatada saanud vanalinn sattus esialgu paljuski praktilistel põhjustel muinsuskaitsjate kõrgendatud huviorbiiti. Umbkaudu 1960. aastate keskpaigaks populariseerus sellega seotud motiivistik märkimisväärse määrani ka massiteadvuses, arenedes aegapidi laiahaardeliseks nostalgilis-romantiliseks „vanalinnamoeks”, mis tõmbas mõttelise võrdusmärgi vanalinna ja keskaja vahele ning „gootilik”-arhaiseeriv visuaalia levis plahvatuslikult. Trend materialiseerus lugematus hulgas tarbeesemetes (kes siis ei teaks Bruno Vesterbergi ikoonilist Vana Tooma lampi!), arvukates interjöörikujundustes (nooblid restoranid, moekad kohvikud ja šikid veinibaarid) ning terves reas mängu-, vaate- ja kontsertfilmides. Ehkki omamoodi kultusstaatusse on neist tõusnud peamiselt mängufilmid, ennekõike muidugi Grigori Kromanovi igipopulaarne „Viimne reliikvia” ning vahest ka camp-muusikal „Don Juan Tallinnas” (1971, rež Arvo Kruusement), on oluline meenutada, et esiteks kuulusid need filmid teatavasse laiemasse moevoolu ning teiseks, et nende kõrval valmis terve rida huvitavaid ekraaniteoseid, mis on tänaseks teenimatult unustatud. ESKAPISM JA ILLUSOORNE TEEMAPARK Ühelt poolt taandus vanalinn filmides kommertsialiseeriva turistliku pilgu (turismisotsioloog John Urry mõiste tema krestomaatilisest käsitlusest „The Tourist Gaze: Leisure and Travel in Contemporary Societies”, 1990) all eskapistlikuks ja valikuliseks soovtegelikkuseks, mis vastas ühtaegu nii sotsrealistliku kunstikaanoni printsiipidele kui ka piiri tagant laenatud turismiturustuse põhialustele. Sidus linnaruum killustus neis irdseteks vaadeteks, millest monteeriti kokku võltsilt positiivne illusoorne „teemapark”. Fassaadidetagune trööstitu olme tsenseeriti. Ruumi kontrolliv ja kaardistav kaamera ning linnulennuperspektiiv esemestas maastiku

fikseeritud ja abstraheeritud pildiks, millelt eemaldati kõik vastuolulisuse ja intiimsuse jäljed. Samas eksisteeris klassikaliste vaatefilmide vormileksika kõrval ka mõnevõrra nihestatud esituslaad, mis küll osaliselt toetus stereotüüpsetele objektidele, kuid lähenes linnaruumile ometi filmitehniliselt, keskkondlikult ja kohati ka sotsiaalkriitiliselt tundlikuma närviga, kandes nii teatud kultuurilise eristumise ambitsiooni. Erinevalt tavapärastest vaatefilmidest keskendusid need elavale tänavamelule, jäädvustasid pigem omapäi uitaja kui turismigrupi kohakogemust ning viitasid siin-seal ka fassaadidest sügavamale ulatuvatele aja- ja ruumiaspektidele. VERTOVI JA RUTTMANNI JÄLGEDES Klassikaliste vaatefilmide kõrval toodeti 1960. aastate teisel poolel kolm lühifilmi – „Pikk tänav” (1966), „Tallinna mosaiik” (1967) ja „Tallinna saladused” (1967) –, mis lähenevad vanalinnale ja linnale üldse kogemuslikult sootuks erineval tasandil, võttes paljuski eeskuju 1920. aastail sündinud ja õitsenud linnasümfoonia žanrist (Dziga Vertovi „Inimene filmikaameraga” ja Walther Ruttmanni „Berliin: suurlinna sümfoonia”) ning esindades suuremal või vähemal määral tundlikumat linnakaemust. Neid iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel, innovaatiline ja kohati ehk eksperimentaalnegi esituslaad: ühel või teisel moel väljendavad nad ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ja krüptiliste mõistukõnedega. On muuseas märkimisväärne, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud instantsid. TALLINNA MOSAIIK (1967) Nn fotofilm „Tallinna mosaiik”, mis kujutab endast „kinematografeeritud” ja laiendatud versiooni samal aastal ilmunud vaatealbumist „Läbi linna”, valmis legendaarse Nõukogude Liidu esimese fotogrupi STODOMi piltidest (Kalju Suur, Peeter Tooming, Tatjana Dobrovolskaja, Andrei Dobrovolski, Rein Maran ja Boris Mäemets, hiljem liitusid Peep Puks ja Tõnu Tormis). Terve film on kokku pandud fotoülesvõtetest: üksikute stoppkaadrite või neist moodustunud montaažistseenide monteerimine tavaliste filmilõikude vahele on üsna konventsionaalne vahend nii mängufilmide kui ka dokumentalistika vormiaparatuuris, kuid ainuüksi fotokaadritest konstrueeritud ning seega liikumise illusioonist pea täiesti loobuv linateos on kindlasti väljakutse filmikunsti „spetsiifikale”, eksperiment äärealadelt, mis kompab meediumi (taluvus)piire. Sotsrealistliku/kommertsliku

klantsi asemel – ja tõenäoliselt aitab sellele tublisti kaasa mustvalge filmimaterjali kasutamine – komponeerib STODOM mosaiigi, mille kildudelt peegeldub hulk lõpetamata lugusid, subjektiivseid narratiive, lahtisi niidiotsi. Ikka ja jälle ekraanil vilksatavad kummalised, grotesksed raidreljeefid märgivad ajaloo lakkamatut kohalolu, meenutavad mineviku ja oleviku järjepidevust, traditsiooni kestvust, teisalt aga justkui viitavad häirivatele ebakõladele kollektiivses teadvuses ja peegeldavad nii katkestatud kultuuri traumat. Meenub stseen Walther Ruttmanni Berliini suurlinnasümfooniast, kus meeleheites naine heidab end sillalt jõesügavusse. Asjalikke argitoimetusi kujutavate dokumentaalkaadrite taustal tundub see lavastatud lõik ekspressionistlikult ebaloomulikuna, kuid samas avaldub siin miski, mida Anthony Vidler nimetab Freudile viidates unheimlich’iks. See on tuttavlikkuse petliku kelme alt kumav kummastus, mis kõigutab normatiivseid arusaamu, õõnestab status quo’d, osutab näiva stabiilsuse haprusele. Kui Berliini suitsiid mängib dissonantse modernse metropoli rütmides, siis Tallinna raidreljeefid kõnelevad kummitava ajaloo käärimisest oleviku omase olme all. PIKK TÄNAV (1966) „Pika tänava” (rež ja op Hans Roosipuu, sts Lennart Meri) struktuur ning pildikeel on vanalinnafilmide kohta ebatavaline, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda vahest nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent „ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus. Kaamera ja inimeste liikumise ning Kuldar Singi loodud omanäolise, tänavamürast jm heliefektidest moodustuva mittediegeetilise heliriba põimuvad rütmid mängivad variatsioone aja(loo) ja kulgemise teemadel, sugereerides ühtaegu suurlinlikkuse muljet. Aeg-ajalt lisandub sellesse pea kakofoonilisse audiomaastikku masinaja automüra, mis ühes montaažirütmidega rõhutab (töö)päeva erinevate staadiumite iseloomulikke rütme: varahommikune sagin asendub keskpäeva rahulikumate võngetega, mis pärastlõuna edenedes taas intensiivistuvad. TALLINNA SALADUSED (1967) Mõistatusliku ajaloo teemat jätkab Lennart Meri käsikirja alusel valminud „Tallinna saladused” (rež Ülo Tambek, op Andres Sööt), mis läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga, lisaks omapärane heliriba (Anti Marguste). Tekstita ja mustvalge film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub otseseid viiteid teatud „keskaegsusele”,

kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Kohati subjektiivne kaamera hingestab muidu inimtühja keskkonna, asetades keha ruumikogemuse keskmesse; lähivõtted erinevate vanalinnale iseloomulike materjalide pindadest – eelkõige pahklik, mustunud paas, aga ka konarlikud katusekivid ja krobelised krohvikihid – annavad sellele kogemusele pea kombatava mõõtme, tunnistades tundlikust, turistliku pilgu pealiskaudsele kõikehaaravusele ja rustikaalse romantilisuse stereotüüpidele vastanduvast keskkonnakaemusest. Oluline on ka see, et suurema osa filmist moodustavad kaadrid vanalinna perifeeriast (veel varemeis Paks Margareeta, hüljatud Katariina käik, tühi Laboratooriumi tänav ja dominiiklaste kloostri rohtukasvanud õu), pea määratlematutest kohtadest, mis muudab käsitluse poolabstraktseks, kuid siiski mitte nimetuks ruumiks. Selle eest hoolitsevad ühelt poolt kaadrid tuntud turismiatraktsioonidest (Oleviste ja Pühavaimu kirikud, raekoda, linnamüüri tornid, Pikk Hermann jne), millele sekundeerivad põgusad lõigud kunstiajaloolistest hittidest (nt „Surmatants”, Mustpeade vennaskonna Maarja altar jm). Ent nendega kõrvuti leidub üsna arvukalt ka muidu harva esinevaid arhitektuuriobjekte ja kunstiesemeid, mille täpne olemus ja tähendus on teksti puudumise tõttu vaid ähmaselt aimatavad. Üldjoontes jäävad need trafaretsed ja mõneti ju möödapääsmatudki maamärgid muuga võrreldes selgesse vähemusse, esindades seejuures üsna nappi ja piiratud valikut kohustuslikust vaatamisväärsuste nimekirjast. Nagu algatuseks osutatud, pakkus vanalinn Nõukogude ajalgi küllaga võimalusi turistlikuks kuvandiloomeks, ehkki tõeliseks teemapargiks kujunes sealne keskkond ka tegelikkuses, mitte ainult filmilindil, alles sotsialismijärgseil aastail, mil uus turuloogika muutis seda „ökosüsteemi” tundmatuseni. STODOMi, Hans Roosipuu ja Ülo Tambeki linnasümfooniais avaneb vaatajail aga võimalus heita pilk ühte teistsugusesse vanalinna ja meenutada, et Tallinna linnasüdant saab – ja tasub endiselt – kujutada ka teisiti kui äraleierdatud piltpostkaartlikus võtmes.

Eva Näripea Eesti Kunstiakadeemia doktorant

Illustratsioon: Marion

Samal ajal kui KUMUs võib juba mõnda aega näha erinevate suurlinnade tulesid programmi „Linnasümfooniad“ raames, uuris Eesti Kunstiakadeemia doktorant Eva Näripea, milli seid akorde ja harmooniaid võis leida paarkümmend aastat tagasi siitsamast, Tallinna vanalinnast.

kokkU KUUS Filmi!

Sündinud on uus rahvusvaheline etenduskunstide festival POT! 20. aprillist 6. maini on fookuses kunstnikud, kes on valmis uut näitama, ja vaatajad, kes on valmis uut nägema. Teater, muusika, tants, film ja eelnimetatute kõikvõimalikud kombinatsioonid – POT on kosmopoliitne linnafestival, mis avab etenduskunsti erinevaid tahke. Teatrifestival Baltoscandal, Kanuti Gildi Saal, Von Krahli Teater ja Tallinn 2011 ühendavad jõud, et tuua Tallinna etenduskunsti uued nimed kogu maailmast. POT FILMIPROGRAMM linastub kinos Sõprus 3. ja 4. mail, kavas on kolm filmi muusikast, tantsust ja veelkord muusikast. Sissepääs on tasuta! „L’HISTOIRE DU HIP HOP”: dokumentaalfilm hiphopi ajaloost (rež Joshua Atesh Litle, 2009, 82’)

„SIDI LARBI CHERKAOUI – OU RÊVES DE BABEL” (aut Christian Dumais-Lvowski, rež Don Kent, 2009, 52’)

„STEVE REICH, PHASE TO FACE” (aut Eric Darmon, Franck Mallet; rež Eric Darmon, 2009, 52’)

New York, Prantsusmaa, Iisrael, Palestiina, Senegal, Colombia... Hiphop on reisinud üleilmse protestimuusikana läbi aja ning ületanud paljusid riigipiire. Film on musikaalne väljendus ühiskonnast nende silmade läbi, kes muudavad hiphopi tänaseks kunstiliigiks. Muusikaline retk näitab hiphoppi sotsiaalse muutuse põhjustajana ja samuti sillana kultuuriliste erinevuste vahel.

Don Kent ja Christian Dumais-Lvowski pakuvad välja võimaluse uurida nelja paika, mis on mänginud kunstnik Sidi Larbi Cherkaoui elus tähtsat rolli: Belgiat, Hiinat, Korsikat ja Indiat. Tulemuseks ei ole Cherkaoui jälitamine, vaid tema külastamine ja taaskülastamine, reis nelja erinevasse koreograafilise loomingu töötuppa, paikadesse, mis pakuvad mõtisklusi, inspiratsiooni ning teadmiste ülekannet.

Film Steve Reichist ja tema muusikast. Näeme teda töötamas alates esimeste salvestatud teoste analooglintidest kaasaegse helitöötlus- ja videotehnoloogiani, jälgime teda esitamas 40 aastat tagasi loodud muusikat koosseisu Steve Reich and Musicians kuuluvate ustavate muusikutega. Käime tema karjääri jälgedes, mis on toonud talle edu ja ulatuslikku tunnustust, ehkki helilooja pole kordagi öelnud lahti oma isepäisest mõtteviisist.

Film linastub 3. mail kl 17.00 KINOS SÕPRUS

Film linastub 4. mail kl 17.00 KINOS SÕPRUS

Film linastub 4. mail kl 18.30 KINOS SÕPRUS POT FESTIVALI lisainfo: www.pot.ee

Olukorras, mil dokumen taalfilm jätkab oma või dukäiku, toob AFF ehk Aprilli (mini) Filmifestival kinoekraanile Balti Filmi ja Meediakooli parimad sel õppeaastal valminud dokumentaalfilmid. Filmid linastuvad KINOS SÕPRUS 13. ja 16. aprillil algusega kell 17.00. Peale mõlemat seanssi on kõigil võimalik kohtuda ka filmide autori tega. Programmis on:

Mõrkjasmagus Bittersweet R: Elina Litvinova – 17’

Hing R: Kullar Viimne – 58’

Teisel pool teed R: Jaanis Valk – 28’

Behind the Wire R: Liene Lavina – 26’

Trill R: Ivan Pavljutskov– 11’

Helene elukool R: Liis Nimik – 29’ Programm kestab ca 3 tundi.

kes sukelduvad ajastu vaimu kannul otse

mINevIkkU? On 7. aprilli õhtu ja kinos Artis on just lõppenud Balti Filmi ja Meedia kooli III kursuse filmitudengite ajastufilmide programmi MINEVIKKU esilinastus. Üksteise järel käivad režissöörid veiniklaasi vahele värskeid muljeid jagamas, seda nii oma filmide kui ka maailmavaadete kohta. Millised on muljed? Kaur Kokk: Positiivsemad kui ma arvasin. Ma natuke põdesin, ma ei pea seda oma kõige õnnestunumaks filmiks, aga kinos seda vaadata oli väga hea ja tundus, et see jõudis kohale ja mõjus nii, nagu ma lootsin. Ja teiste filmid mõjusid paremini, kui ma lootsin, nii et need olid toredad 2,5 tundi. Hardi Keerutaja: Hingan kergendatult, sest stsenaariumit hakkasin kirjutama juba eelmisel suvel. See projekt on väga kaua kestnud ja varsti hakkab juba järgmine, nii et väga hea, et õnnestus punkt panna. Raigo Saariste: Mõnes mõttes on väga palju kergem. Isiklikust vaatepunktist oli see üpris koormav protsess, pärast linastust on pingelangus ja mõnus olla. Pidite otsima ajastu vaimu vähemalt 100 aasta tagusest ajast, millised olid suu rimad väljakutsed sellise filmi tegemise juures? Hardi: Kõige suurem väljakutse oli see vettehüppamise tunne, et hakkad ühel hetkel mõtlema, kuidas seda teha võiks ja tegelikult pole sul aimugi, mis kõige olulisem on. Nüüd kui ma olen selle filmi ära teinud, nüüd mul hakkab mingi mõte tekkima, et kuidas peaks üldse ajastufilmi tegema. Eik Tammemäe: Võid olla tabanud eeltöös selle ajastu vaimu, aga nüüd... Kust sa need

asjad saad, kus seda teha? See oli kõige suurem probleem, kõik need detailid kokku. Kaur: Üks väljakutse on leida see miski, mis endale korda läheb. Teistpidi leida ka see minevik, mis kuidagi tänast päeva kõnetaks, mis ei oleks lihtsalt ilusad kleidid või koledad kleidid, vaid et see haakuks kuidagi sellega, mida me praegu läbi elame, et sellel lool oleks põhjendus. Raigo: Ajastu vaimu otsimine on väga raske. Võib kindlalt väita, et praegune põlvkond on suures osas kaotanud sideme 100 aasta taguse ajaga. Et sinna jõuda, see on selline põhjalik ja peen protsess, mis nõuaks rohkem aega. Aga lobisege nüüd välja see retsept, kui das see ajastu vaim siis ikkagi kinni püü da? Triin Ruumet: Ma ei võtnud endale sihiks alguses ajastu vaimu tabada, hakkasin hoopis teisest otsast pihta ja arvan, et sellepärast meil tekkiski grupiga nii hea klapp. Ajastu vaim tuli sinna hiljem juurde. See tuleb minu filmi puhul detailides ja stiilist, inimestevahelisest koostööst. Jaan Penjam: Tähtis on aru saada tolleaegsete inimeste mõttemaailmast, kuidas nad end ümbritsevat maailma näevad, ja kui sa selle ära tabad, siis muutub väline isegi ebaoluliseks. Kostüüm ei pea olema 100%

ja ta tahab teada, mis oli enne teda.

täpne, tähtis on mõista nende inimeste unistusi ja igapäevaelu.

Jaan: Ma ei teagi, aga enamik ajaloofilme räägib mastaapsetest asjadest ja need on suuremad lood, mis on kujundanud tänapäeva.

Kaur: Novot. See on vist küsimus, millele ma loodan, et vastust ei ole. Muidu muutuks ajastufilmi tegemine mõttetuks. Mulle endale on tähtis see, mis seal on võõrast, mis on nihkes, võrreldes meie maailmavaatega. See nihestatus kandub üle kõikidesse sfääridesse, alates dekoratsioonist kuni viimase komakohani tekstis.

Eik: Mingis mõttes on see vajalik just selleks, et kui me tabame ajastu vaimu, siis saame aru, kust me tuleme. Kui me selle paika paneme, siis teame ka seda, kuhu läheme.

Kas ajaloolised müüdid ja hingeelu süga vused on tänases hetkes tajutavad? Kas teie ajastuvaimud kummitavad ka täna päeva?

Kaur: See on nagu reisile minek. See on mõnus. Sa lähed saali, saal läheb pimedaks ja sa ei sisene lihtsalt mingi filmi maailma, vaid maailma, mis on sinu omast täiesti erinev. See rännak, mille me iga filmi puhul kaasa teeme, on ajastufilmi puhul isegi mõnes mõttes võimsam.

Eik: Minu film on alateadvuses kindlasti seotud tänapäevaga. Lydia Koidula lugu langes kokku euro tulekuga.

Kas teeksite veel ajastufilmi?

Jaan: Minu meelest on luul arvata, et eesti rahval on mingisuguseid ühiseid väärtuseid.

Jaan: Ei teeks. Kaur: Teeksin kindlasti, aga ma mõtleks palju pikemalt ja võtaks aega, mõnes mõttes võtaks endale rohkem vabadust.

Triin: Mina arvan, et seda ei pea lokaalselt võtma. Mis asjade puhul loeb, on universaalsus ja emotsioonid.

Eik: Kindlasti tahaks teha, see on katsumus, aga retro on äge.

Raigo: Täiesti kindlasti on tänapäevas. Muidu poleks mõtet neid filme teha. Kui seda sidet tänapäevaga poleks, oleks ajastufilm ajast ja arust ning kasutu. See side on reaalselt täiesti olemas ja see tulebki üles leida, selles ülesande mõte ongi.

Triin: Oleneb täiesti. Pigem ei teeks, aga kui oleks hea lugu või stsenaarium, siis küll.

Triin: Mitte ühtegi probleemi, mida meil hetkel ei ole, ei ole ka ajastufilmi puhul huvitav vaadata.

Raigo: Kindlasti, aga ma võtaksin hoogu. Filmitegemise ABC tuleks enne selgeks saada, siis võib seda ajastusse sisse puurima hakata.

Mis veel ajastufilmide puhul inimesi köi dab?

Noorte režissööridega vestles BFM filmiteooria tudeng Greta Varts

Eik: Mul on tunne, et siin taga on ajalooline aspekt. Inimene on hästi uudishimulik

MINEVIKKU filmid:

Kaader filmist „Elisabeth von Ungern-Sternmeer”

Vallo Toomla „Elisabeth von Ungern-Sternmeer” Raigo Saariste „Idatuuled vinguvad” Kaur Kokk „Põrgu Jaan” Jaan Tätte jr „Ämblikud 4500 aastat tagasi” Eik Tammemäe „Koddo” Hardi Keerutaja „Leipzigisse” Jaan Penjam „Theodori lugu” Triin Ruumet „Ülevaade psühhoanalüütilisest teraapiast”

kui palju vaadatakse kinodes eesti filme? Värsked andmed vaatajate arvu kohta 8. aprilli 2011.a. seisuga on järgmised: 2011.a. esilinastunud Eesti mängufilmid Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Rotilõks (28.03 seisuga). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Üks mu sõber . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Surnuaiavahi tütar. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Kirjad Inglile . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Polli päevikud (14.03 seisuga; 2010.a. esilinastunud film; kokku vaatajaid 10916) .

2011. a. esilinastunud Eesti dokumentaalfilmid . . . . . .

. . . . . .

31600 . 8576 . 7743 . 5643 . 4726 . 5921

Kuku: mina jään ellu. Inimese mõõt . . . . . Monoloogid 3D . . . . Et meeldiks kõigile. . Hing . . . . . . . . . . .

. . . . .

*Kõikide filmide puhul on tegemist tasuliste ehk pileti ostnud vaatajatega. Allikas: Eesti Filmi Sihtasutus

. . . . .

. 5539 . . 202 . . 225 . . 115 . . .89

KINO SÕPRUS Vana-Posti 8; 10146 Tallinn Pileteid saab osta: Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. Pilet seansile maksab 4.50 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.50 €. Rohkem infot: www.kinosoprus.ee Kinoleht-La Strada Peatoimetaja: Laura Talvet Kaastegevad autorid: Rainer Sarnet, Laur Kaunissaare, Mele Pesti, Eva Näripea, Marion, Tristan Priimägi, Greta Varts Panustavad nokitsejad: Tiina Savi, Indrek Kasela, Katrin Jakobson, Andri Allas, Pille Sepp Kujundus: Madis Kivi Kontakt: kinoleht@kinosoprus.ee Vasatutav väljaandja: MTÜ Must Käsi