KINOleht-La Strada Nr 12

Nr 12 august/september 2011

Täna lehes Kolm julget naist uutes filmides “TULEVIK”, “ATTENBERG” ja “PEPPERMINTA” Jaak Kilmi ja “TALLINNA KILUD” Katusekinos / STALKER-festival: filmidest, kontsertidest ja Tarkovskist POOLA filmide eriprogramm Katusekinos / SERGEI PARADŽANOV: Mis värvi on granaatõunad? / Tristan Priimägi soovitab: Aki Kaurismäki “LE HAVRE” varsti kinos Sõprus BARAKA - sõnatu lummuses / Jean Reno ja Natalie Portmani show “Léon’is” BFM’i esimene koolipäev Katusekinos / Ja palju muud...

Olete te kunagi mõelnud, mis on kõige tavalisem sõna, mida inimesed päevast päeva kasutavad? Režissöör Miranda July leidis internetist, et üks sellistest on sõna „tulevik“. Ja pani selle oma filmi pealkirjaks. Ilmselt on tal õigus – kasutame seda sõna üsna tihti, teadmata (õigemini, teadvustamata) selle täpset tähendust. Mis see tulevik üldse on? Midagi sama abstraktset ja hoomamatut nagu armastus või surm – ja ometi räägime neist pidevalt. Paljudes keeltes on vähemalt olemas tuleviku gram-

matilised vormid, mis justkui konkretiseerivad seda pidevat teadmatust ja kõhklust – mida toob homne päev, mis meist saab...

Aga justnimelt: mida toob, mis saab! Eesti keeles ju tulevikku grammatilises mõttes ei eksisteeri. Saame väga hästi hakkama olevikuga. Ja tundub, et see muudab meie tuleviku isegi kindlamaks, peaaegu sama kindlaks kui oleviku. Võib-olla suudaksime sel juhul julgemad olla ja tuleviku ees vähem hirmu tunda? Teeme proovi ja vaatame julgeid filme.

Katusekino hooaeg on tegemas hoogsaid ja vallatuid lõpukurve, kino Sõprus valmistub uueks sügishooajaks. Aga enne seda – nüüd ja praegu – on veel mõlemal pool kavas palju vaatamisväärset nii olevikust, minevikust kui tulevikust. Alles see oli, kui Luc Bessonil valmis film „Léon“ (1994) ja peagi pärast seda „Viies element“(1997), mis kujutas elu Maal aastal 2263. Ja kui aus olla - kumb neist aastaarvudest tundub praegu abstraktsem? Kumb tundub üldse reaalsem, kas mustvalged fotod minevikust või rohelised tulnukad tulevikust?

Festival STALKER tallub taas Tallinna vanadele radadele sisse Tarkovski jäljed ning segab neid seni tundmatutel helimaastikel. KilmiAarma „Tallinna kilud“ toob minevikust lagedale 12 inimese isikliku ajaloo, mis kunagi oli veel olevik, veelgi varem aga ähmane, soovunelmaid täis tulevik. Tsiteerides festivali STALKER kuraatorit Andres Lõod: „Tulnukad on juba kohal, sest me ise olemegi tulnukad.”

Nii ongi. Kõik kinno!

Laura Talvet

JULGED JA OMANÄOLISED NAISED – KES NAD ON? Võib ju öelda, et ei ole tähtis, kas režissöör on naine või mees. Ometi on ühel või teisel põhjusel ajaloost teada üsna vähe edukaid ja tõeliselt meeldejäävaid naisrežissööre, kelle nimi filmimaailmas sajandeid unustamatuna püsiks. Igal juhul on tuntud naised filmimaailmas enamasti glamuursed näitlejannad ja mittetuntud – ent samuti olulised daamid – produtsendid, kunstnikud, stilistid või grimeerijad. Siiski tundub, et neile üksikuile – nimetagem kas või Maya Derenit, Sophia Coppolat, Jane Campioni, Agnès Varda’t, Claire Denis’d, Naomi Kawaset või meie oma Leida Laiust – hakkab viimastel aasta-

tel järjest lisa tulema. Ja seejuures väga kvaliteetset, omanäolist lisa. Eestiski linastunud tugeva psühholoogilise draama „Akvaarium” („Fishtank”, 2009) autoriks on briti päritolu Andrea Arnold, USA indie-kino praeguse lipulaeva „Paljad luud” („Winter’s Bone”, 2010) režissööriks ameeriklanna Debra Granik. Ja nüüd võib julgelt nimekirja lisada veel vähemalt need kolm: Athina Rachel Tsangari („Attenberg”, 2010), Miranda July („Tulevik”, 2011) ja Pipilotti Rist („Pepperminta”, 2009). Õieti on viimane neist elukutselt eelkõige kunstnik ja ka kaks esimest tugevalt ühel või teisel viisil samuti kunstiga seotud. Kes nad sellised on?

PIPILOTTI RIST • Õige nimega Elisabeth Charlotte Rist, sündinud Šveitsis; nsti Baseli • õppis Viini kunstiülikoolis graafilist disaini ja fotograafiat, hiljem videoku disainikoolis Schule für Gestaltung; kunstniku enda • tema sensuaalne pildi- ja helikeel on enamasti fokuseeritud tugevalt kehale; korda Veneet• 1997. a valiti tema teos (videoinstallatsioon „Ever is Over All”) esimest a; auhinn sia biennaalile, kus see võitis Premio 2000 t edukaid • pärast 1997. a Veneetsia biennaalil saadud auhinda on Ristil olnud arvukal soolonäitusi tunnustatud muuseumites ja galeriides üle maailma; • 1998–1994. a oli muusikalise koosseisu Les Reines Prochaines liige; alustas 2005. a.

• „Pepperminta” (2009) on tema ainuke täispikk film, mille tegemist ta Allikas: Internet

MIRANDA JULY • Kasvanud üles Berkleys Californias; videoid, performance’eid • filmirežissöör, kunstnik ja kirjanik, kelle ritud muuhulgas Guggenja veebipõhiseid projekte on eksponee ti muuseumis; heimi muuseumis ja New Yorgi moodsa kuns ja kõik, keda me tunneme” • tema esimene mängufilm „Mina, sina ) võitis Sundance’i filmi2005 ”, („Me and You and Everyone We Know Cannes’i filmifestivalil ka nda festivalil žürii eriauhinna ja sai neli auhi (kaasa arvatud Caméra d'Or auhind); Here More Than You” (Scri• tema novellikogumik „No One Belongs usvahelise novelliauhinna bner, 2007) võitis Frank O’Connori rahv ning see on ilmunud 20 riigis; ga „Eleven Heavy Things”, • tema interaktiivset skulptuuriparki nime naali jaoks, eksponeeriti algselt valmistatud 2009. a Veneetsia bien 2010. a samuti New Yorgi Union Square’il; is käesoleva aasta Berliini • „Tulevik” („The Future”, 2011) kandideer Kuldkaru auhinnale.

Allikas: Internet

ATHINA RACHEL TSANGARI • Sündinud Kreekas; • lõpetas Thessaloniki Aristotelese ülikoolis kirjanduse eriala, seejärel sai magistriks performance studies erialal New Yorgi Tischi kunstikoolis ja teistkordseks magistriks filmirežii erialal Texase ülikoolis USA-s; • tema esimene mängufilm „The Slow Business of Going” tunnistati 2002. a Village Voice’i kriitikute seas parimaks debüütfilmiks (Best First Film); • 2004. a tegi ta videod Ateena olümpiamängude ava- ja lõputseremooniale;

KINO SÕPRUS Vana-Posti 8; 10146 Tallinn

Pileteid saab osta: Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. Pilet seansile maksab 4.50 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.50 €.

Rohkem infot: www.kinosoprus.ee Kinoleht-La Strada Peatoimetaja: Laura Talvet Kaastegevad autorid: Heie Treier, Marianne Kõrver, Siim Rohtla, Aare Ermel, Andres Lõo, Ats Luik, Kaarel Kuurmaa, Laurence Boyce, Tristan Priimägi, Kristiina Davidjants Panustavad nokitsejad: Tiina Savi, Indrek Kasela, Andri Allas, Pille Sepp, Aigi Vahing, Aivar Laan Kujundus: Madis Kivi Kontakt: kinoleht@kinosoprus.ee Vasatutav väljaandja: MTÜ Must Käsi

• 2005. a asutas ta tootmisfirma Haos Film, milles arendas ja tootis filme koos Yorgos Lanthimosega: „Kinetta” (2005) ja „Dogtooth” (2009) – viimane neist võitis 2009. a Cannes’i filmifestivalil „Un Certain Regard” programmi auhinna; • oli kaasprodutsendiks Bryan Poyseri filmile „Lovers of Hate” (2010), mis linastus samal aastal Sundance’i filmifestivali raames ja kandideeris Grand Jury Prize auhinnale; • tema film „Attenberg” (2010) võitis 2010. a Thessaloniki filmifestivalil žürii eriauhinna, filmi peaosatäitja Ariane Labed sai samal aastal Veneetsia filmifestivalilt parima naisnäitleja auhinna; • Tsangari on Yorgos Lanthimose uue mängufilmi „Alps” (2011) produtsent.

Allikas: Internet

Marina, Sophie ja Pepperminta: kolm naise silmade läbi tehtud filmi Tulevik. Miranda July, USA 2011 Attenberg. Athina Rachel Tsangari, Kreeka 2010 Pepperminta. Pipilotti Rist, Šveits ja Austria 2009 Neid kolme filmi saab mõtteliselt vaadata nagu kolmeosalist seeriat. Kõigis on pea(mina)tegelaseks noor naine, kes elab oma rohujuuretasandil tavalist elu, ainult et nüansid ja kulissid erinevad sõltuvalt riigist, kus tegevus toimub (USA, Kreeka, Šveits).

Kuna kaamera objektiiv samastab end naisosalisega, on mehed, nagu „kriipsujukud”, välja joonistamata. Need kolm filmi on „head” selles mõttes, et on avameelsed, tundlikud ja hästi tehtud, rohkem või vähem psühholoogilised, ent nende sõnum ei tee vaatajat õnnelikuks. Filmi minategelased tunnevad armastuse puudumist, elu mõtte ja tuleviku puudumist, aga reageerivad sellele erinevalt.

Kui vaadata kolme filmi tõepoolest „seeriana”, võiks mõtteliselt alustada 23-aastasest Marinast „Attenbergis” (Kreeka), jätkata ca 35-aastase Sophie’ga „Tulevikus” (USA) ning lõpetada 20ndates Peppermintaga filmis „Pepperminta” (Šveits). Kaks esimest filmi toimivad diagnoosina ning kolmas asub selle diagnoosiga võitlusse, üritades pakkuda „haiguste ravi”.

Diagnoos Ehkki filmid liiguvad mööda mikrotasandi inimsuhteid ja hingeelu, annavad need märku laiematest makrotasandi arengutendentsidest. Inimene on ikka hämmastavalt konstrueeritav oma ajastu ja sootsiumi poolt.

Kui tuua kõrvale kas või Andy Warholi filmid 1960ndate põlvkonna noortest, siis seal on vähemalt mingi – kas või silmakirjalikki – optimism, lõbusus ja trenditeadlikkus. See oli protestiperiood, kus noortel oli tunne, et neid on väga palju (ilmselt oligi, sest nad kuulusid sõjajärgsesse beebibuumi põlvkonda), et nad saavad maailma muuta, et neil on päris oma kontrakultuur, et kõik vähegi vanemad inimesed on oma moraaliga dinosaurused ning neid on võimalik kergelt elimineerida. See oli kapitalistliku tarbimisparadiisi ajastu – bensiin odav ja kiusatusi palju.

Tulles nüüd praegusesse reaalaega, näivad ühiskondlikud utoopiad olevat end kompromiteerinud ning poliitilised ja majanduslikud realiteedid vähelubavad. Eriti „Tulevikus” seisneb tänapäevane trenditeadlikkus selles, et kodus istutakse põhiliselt arvuti taga Facebookis, inimestevaheline füüsiline kontakt puudub. Realistlikku filmikeelt nihestab kohati inimeste tardumine ja pildi n-ö tarretumine; planking – kollektiivsetel

Kaader Athina Rachel Tsangari filmist “Attenberg”

kokkulepetel põhinevad urbanistlikud mängud, mis on saanud toimida tänu mobiiltelefonidele ja Facebookile ja mis on jõudnud nüüd ka filmikunsti. Sophie näib kuidagi õpitult abitu. Talle vist tundub, et temast ei sõltu midagi ja 35-aastasena pole elult midagi põnevat peale kassi võtmise oodata. Mis sest, et tegemist on eeldatavalt loomingulise inimese, tantsuõpetajaga.

See film tundub esindavat spetsiifiliselt USA olukorda ses mõttes, et olen seal niisuguseid täielikus lootusetuses elavaid inimesi kohanud. Nad on erinevas vanuses, nad pole enamasti eriti reisinud ja nende jaoks ongi ainus võimalik maailm USA, mille vaimset keskkonda defineerivad korporatiivsed reeglid. Muide, kunstiajaloos ennustas seda kõike briljantselt ette maalija Edward Hopper (1882–1967), kes visualiseeris enne ja pärast II maailmasõda lõuenditel täpselt sellist vaimset reaalsust – lõputu üksindus, pidev teelolemine, hotellitubade ja kontorite ükskõiksus, formaalsed inimsuhted, jahe päikesevalgus.

Ei mingit „hinge” ega hingestatust peale metafüüsiliste halode, kõik ümberringi tehnika ja materialism. Kui Madonna 1980ndate tunnuslaul oli „Material Girl”, milles ta identifitseeris materialismi kui midagi šikki ja glamuurset, siis 21. sajandi alguseks on maskid langenud.

Kreeka versioonis („Attenberg” on 2012. a parima võõrkeelse filmi Oscari nominent; 2011. a parima naisnäitleja preemia Veneetsia filmifestivalil) on fookus isa ja tütre suhtel. Siin on isaks modernistlik arhitekt (professionaalsel kõrgajal ilmselt töönarkomaan), ateist, nüüdseks sõpradest hüljatud surija, kes tunnistab ka ise, et pole oma 23-aastasele tütrele suutnud jätta ühtegi positiivset õpetust, kuidas ta peaks oma elu elama. Põlvkondade side on vaid näiline ja iga noor põlvkond on sunnitud – tahab või ei taha – ise enda jaoks väärtushinnanguid ja reegleid leiutama. Siin on tütrele teejuhiks kahtlane sõbranna, kelle loodud arusaama kohaselt peab naine end meestele vajalikuks tegema oma keha paljudele pakkudes. Tütrele tundub selline naisetõlgendus väga kahtlane, aga kuna tal pole ema, klammerdub ta isa kui autoriteedi külge. Tema jaoks esindab isa kogu meessugu, mis tähendab, et meessugu on tema jaoks seotud seksuaalsete tabudega.

Isa kui autoriteet on suutnud tütrele tagada ilmselt vaid materiaalse turvatunde. Vaimus-

Kaader Miranda July filmist “Tulevik”

tavad on filmi narratiivi vahele pikitud kontekstivälised kaadrid kahest noorest naisest, hoorast ja neitsist, ootamatu koreograafiaga käe alt kinni kõndimas. Selles on karakterit.

Kuid siin filmis toimub inimeste suhtlemine vähemalt sisulisel tasandil, kohati usaldavalt ja kohati mitte, ent see toimub, erinevalt „Tuleviku” kõledusest. Ka Kreeka looduses ja keskkonnas, nii vähe, kui seda filmilindile ka on jäetud, leidub hinge ja sellesse kodeeritud ajaloolist kultuuri ja päikest.

Haiguste ravi?

Kõigis kolmes filmis ollakse vägagi teadlikud vaimsest/religioossest mõõtmest kui ainsast väljapääsust keset tühjana tunduvat materialismi. Hingehädasid ega vaimseid vaegusi tabletiga ei ravi. Omaette küsimus on, kuhu või mis vaimude poole pöördutakse, et lahendada maiseid probleeme üleloomuliku abil.

Tundub, et kohustuslikult ateistlikus kaasaegses lääne kultuuris pööratakse järjest rohkem selg ajaloos läbiproovitud kristlusele ning mõeldakse ise hulgi jumalaid välja – ilma ka nagu ei saa. „Attenbergi” alguses näidatakse viivuks kiriku altarit, täiesti seosevabalt ülejäänud filmi suhtes, ning episoodiliselt ilmuvad isa-tütre juttudesse eksistentsiaalsed teemad (mis saab isast pärast surma?). On näha, et kummalgi on minevikukogemus kirikust, aga nad on selle teadlikult hüljanud.

Postmodernistlik pööre tõi 1980ndatel filmi ja popkultuuri okultistlikud ja new age teemad (Lynchi ja Frosti filmid), mis kristluse seisukohalt kvalifitseeruvad satanistlikeks, ent toonane üle vindi keeratud teispoolsus ja jaburus tundus täielik komöödia ja absurd.

Umbes 20 aastat hiljem esitab „Tulevik” aga juba tõsimeeli öösel meest kõnetavat kuud või müstilist aknavalgust, mis vestleb jõuluvana häälega ilma ühtegi lahendust, lohutust või tugipunkti pakkumata.

Siin astub nüüd jõuliselt areenile šveitsi videokunstnik Pipilotti Rist oma esimese täispika filmiga „Pepperminta”, milles pakutakse täispaketti mingist senikuulmata värvidereligioonist, mis lahendavat kõik maailma probleemid. Vahelepõikeks nii palju, et Pipilotti Rist on rahvusvaheliselt tunnustatud videokunstnik, meie mõistes nagu šveitsi Ene-Liis Semper. Tema varasemad tööd olid armastusest jutlustavad musictv tüüpi kunstivideod, milles ta esines ise, ent nüüd kasutab ta noori naisnäitlejaid. Alates 1990ndatest on mitmed kunstnikud liikunud täispikkade filmide loomise poole (skulptor Matthew Barney, maalikunstnik Julian Schnabel, installaator Tracey Emin jpt, eesti kunstnikest Jaan Toomik), nüüd ka Pipilotti Rist. Tema loomingus on mingi kummaline „pehme”

anarhism, mis mässab liiga ärakorraldatud ja stereotüüpse ühiskonna vastu. Nii on Kumuski eksponeeritud Pipilotti Risti videot, milles noor kaunis naine tantsiskleb muretult mööda tänavat ja lööb autoaknaid sisse, jättes politsei abitult järele vaatama. Tema aastatetagune suur näitus Veneetsia biennaalil ning Kiasmas Helsingis kujutas endast new age videokeskkonda, kus vaataja pidi lõdvestuma, selili heitma ning lihtsalt vaatama.

Meie Aili Vint teeb 1960ndate hipipõlvkonna kunstnikuna midagi sarnast, püüdes looduslapsena inimesi väga leebelt looduse (mere), kunsti ja värvide abil „ravida”. „Peppermintas” on konstrueeritud uus värvidereligioon, mida levitab sõdurimundris punapäine anarhiliselt käituv noor naine.

Tegemist on peaaegu totalitaarselt levitatava armastusega, mida surutakse peale hüpnoosi abil, muidugi naljaga pooleks. Filmis on väga naljakaid ja leidlikke kohti ning siin vallandub kohati energiapahvak ning tegevuste tulevärk. Peategelane Pepperminta on konstrueeritud kohati punapealiseks Pipiks, kes ei allu ühiselu reeglitele, ja kohati mingiks 21. sajandi nais-Jeesuseks, kes saab juhtnööre vanaema kõikenägevalt silmalt ja häälelt, kellel on pakkuda oma menstruaalverd, mis justnagu lunastaks inimkonna. Kristluse järeleaimamine perversseeritud kujul on ilmne.

Ka praeguse popikooni Lady Gaga laulude videod muutuvad üha okultsemaks ning viitavad vabamüürlikele sümbolitele ja rituaalidele, kui osata neid vaid lugeda (kõikenägev silm, püramiid, vereleping, kaks sammast, malelaua mustriline põrand jne jne), ainult et tema ei tee oma laulude satanistlikust visuaalsest sõnumist saladust.

Neid kolme filmi läbib kõrvalliinina, aga ikkagi olulise küsimusena, surmateema. Mis saab inimesest (või kassist), kui ta siit ilmast lahkub? Kas ta tõuseb värvide jõul puulatvadesse ja pihustub värvikillukesteks, nagu pakutakse „Peppermintas”? Või mõtleb ja räägib vaimolendina edasi, nagu „Tuleviku” kass?

Või tõmbab suur emaüsa ta tagasi endasse või läheb ta põrgusse „nagu kõik arhitektid”, vastavalt modernistliku arhitekti arutlusele „Attenbergis”? Kas surmaküsimuses saab vastust ise välja mõelda ning lõpptulemust kaubamajas tellida? Või on olemas mingeid etteantud, meie tahtest sõltumatuid ja kõrgemal pool paika pandud vastuseid? Kui jah, siis muutub asi palju saladuslikumaks ja kõhedamaks ning filmides pakutavad eksitavad muinasjutud jäävadki muinasjuttudeks.

Kaader Pippilotti Risti filmist “Pepperminta”

Heie Treier

kunstiteadlane

SOOVITAME SOOJALT: ATTENBERG Kõikidest üsna pretensioonikatest komponentidest hoolimata pole tegu mingile süngele sügavmõttelisusele pretendeeriva filmiga – ja sellest libastumisest lahutab seda ei keegi muu kui teleekraanidelt tuttav legendaarne briti loodusteadlane David Attenborough, kes on aastakümnete jooksul vahendanud televaatajale haruldasi ja vaimustavaid hetki tuntud ja vähem tuntud loomade ja lindude elust. Filmi nimi „Attenberg” tuleb justkui sir Attenborough’ nime valesti hääldamisest. Veidi pretensioonikamate stseenide vahele on pikitud lõike Attenborough’ loodusdokumentaalidest ning tegelased ise muutuvad stseenide käigus vahetult nii kaklevateks kassideks, pulmahoos pelikanideks kui ka vihasteks gorilladeks. Ja tänu näitlejate valehäbita osatäitmistele pole see kõik üldsegi mitte piinlik. Pigem vastupidi.

Tsangari toob kaamera ette rasked teemad – seks, surm, täiskasvanuks saamine ja üksindus – aga tänu staatilisele kaameratööle, rohketele üldplaanidele ja omavahel nõrgalt seotud narratiiviga stseenidele õnnestub tal luua maailm, millest vaataja on sama distantseeritud kui lüüralindude elust mõnes loodusdokumentaalis. Ja ometi suudab ta samamoodi nagu David Attenborough’gi suhtuda ekraanil näidatavasse tohutu armastuse ja empaatiavõimega. David Attenborough on ühes oma intervjuus öelnud: „Loomad, keda ekraanil näidatakse, ei püüa sulle midagi müüa ega valetada. Nad on ootamatud ja erakordselt ilusad. Nad on dramaatilised. Ja nad jagavad meiega üht olulist asja – elu.”

Marina saatust ekraanilt jälgides tekib samasugune tunne – pildid tema elust ja teda ümbritsevast hallist industriaalmaastikust on nukrad, trööstitud ja äratundmist tekitavad, kuid mitte ängistavad. Ja seda sellepärast, et nii, nagu ühe lüüralinnu karmi olelusvõitlusse

mahub hetki, mil ta emaslinnu tähelepanu võitmiseks teeb lisaks teiste lindude laulu matkimisele koomiliselt järgi ka fotoaparaadi klõpsu ja mootorsae häält, nii mahub ka ühe üksildase inimsaatuse ellu hetki, mil ahvida Monty Pythoni „Ministry of Silly Walksi”, laulda tänaval Françoise Hardy’ melodramaatilisi prantsuskeelseid laulukesi või hakata ühel emotsionaalsel hetkel lihtsalt ennastunustavalt kassi kombel mäuguma – võtta omale vabadus vahel lollakas olla. Ja seesama nime valesti hääldamine – soov kinnistunud raamidest korrakski välja astuda ja julgus olla lapsik (seda illustreerib suurepäraselt geniaalne stseen, kus naine oma isa surivoodil tantsib ja oma lemmikbändi Suicide loole „Bebop Kid” kaasa laulab) – teeb „Attenbergist” ühe selle aasta arvestatava filmielamuse.

Marianne Kõrver Filmirežissöör

“Loodusfilm” “Attenberg” “uurib” “inimest”

– kõiges. Minu jaoks oli “Attenberg” tegelikult ainuke film, mille ma sel hetkel Kreekast teha sain.”

“Attenberg” on õigupoolest ka loodusfilm, mis vaatleb piinliku otsekohesuse ja minimalistliku detailsusega liiki nimega inimene. Või mingit subjektiivset versiooni sellest liigist.

Suudlemine, seks ja kirglik armastus kõrvutatakse nende vastandi – surmaga. Esimesed kokkupuuted elu kahe äärmuse-otsaga tunduvad olevat paratamatult ebameeldivad, kuid vältimatud rituaalid inimeseks saamisel.

Laborihiirtena muust maailmast eraldatud tegelasi jälgitakse pikalt katkematutes stseenides, andes neile impulsse ja oodates nende reaktsioone. Kuid vältides liigseid emotsioone.

Üksikud Kreeka linateosed, mis viimastel aastatel meieni on jõudnud, näitavad selgesti, et sealkandis on keset majanduslikku ja poliitilist maavärinat hoo sisse saanud miski, mida võib nimetada Kreeka kino uueks laineks. Ülemöödunud PÖFFi programmis olnud “Koerahammas” (Kynodontas, 2009), mille režissöör Giorgos Lanthimos mängib kõrvalosa ka “Attenbergis“ ja mille produtsent Athina Rachel Tsangari on “Attenbergi” lavastaja, kuulub kahtlematult just nende sõltumatult finantseeritud originaalsete filmide sekka. Ja tundub, et maailmale läheb see peale. “Koerahammas” teenis auhinna 2009. a. Cannes’i festivalilt, kuid püüdis ehk laiemat tähelepanu võõrkeelse filmi Oscari finaali jõudmisega. “Attenbergi” peaosaine Ariane Labed teenis Marina rolli eest parima naispeaosa tiitli Veneetsia festivalil ja film võitis sel suvel Poola festivali New Horizons peaauhinna. Märgid sellest, et tollel “imelikul Kreeka kinol” peab tulevikus kindlasti silma peal hoidma.

Eraldi märkimist nõuab ka mõnusalt kõrva kratsiv heliriba, millesse panustab Ameerika elektroonilise post-pungi ikoon Suicide.

Režissöör ja stsenarist Athina Rachel Tsangari kirjutas filmi valmis 2008. aasta Kreeka rahutuste ajal. “Kui ma stsenaariumit kirjutasin, oli terve linn leekides,” ütleb ta. “Valitses melanhoolia, läbikukkumine ja võõrandumine.

Küsiti, mis edasi? Riiki tabas kõige uskumatum murdumine eetikas, ideoloogias, majanduses

Siim Rohtla

filmivaatleja

Filmi esimene stseen kujutab kaht noort naist provokatiivselt mehaanilis-anatoomilist keelesuudlust harjutamas. Justkui vahekokkuvõtteid tegevad interlüüdid, kus needsamad naised kohati loomalikku, kohati moderntantsulist “silly walk’i” teevad on ilmselt “Monty Python’ist” inspiratsiooni saanud.

“Attenberg” ei ole ega tahagi olla mingi tavaline film. “Attenberg” on väga imelik film. Ja väga hea.

23-aastane Marina elab koos oma arhitektist isaga prototüüpses mereäärses Kreeka industriaallinnas. Isa on suremas. Ühiskond on dekadentsis. Pidades inimtõugu omamoodi eemaletõukavaks ja kummaliseks eelistab Marina elu tundma õppida pigem

Kaader filmist “Attenberg”

Valesti hääldamise võlu

läbi Sir David Attenborough’ (või Attenberg?) loomadokumentaalide ja oma ainsa sõbra Bella seksuaalsete õppetundide.

Kinos Sõprus jätkuvad ÖÖKINO ja PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKA seansid Augustiöödes saab muuhulgas näha Gus van Santi põnevikku „PARANOID PARK“ (USA 1995): psühholoogiliselt pingelist lugu teismelisest rulatajast Alex’ist (Gabe Nevins), kelle elu muutub ootamatult ja pöördumatult hetkel, mil poiss põhjustab kogemata ühe turvamehe surma. Seni muretust ringilonikimisest ja Paranoid Parki nimelises rulapargis hängimisest saab süütundest, ängistusest ja lootusetusest tulvil päevade lõpmatu jada...

Michael Manni thriller „COLLATERAL – OHTLIK REISIJA“ (USA 2004) viib öise filmivaataja trööstitutele ja anonüümsetele Los Angelese tänavatele. Max (Jamie Foxx) on taksojuht, kes oma rutiinses igapäevatöös on seni unustanud iga kliendi, keda ta kunagi sõidutanud on. Ühel ööl satub mees ootamatult palgamõrtsukas Vincent’i (Tom Cruise) pantvangi, kes teeb temast enda elu tagatise.

Max’i ainus võimalus ellujäämiseks on olla Vincent’i autojuht. Öökino programmi vaata lähemalt www.kinosoprus.ee

PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKA augustis ja septembris

28. augustil linastub festival STALKERi raames omanäolise Sergei Paradžanovi „UNUSTATUD ESIVANEMATE VARJUD” (1964) – loe filmist ja režissöörist lähemalt käesolevast lehest, lk 6 ja lk 10.

14. augustil linastub taas Jean Renoiri „SUUR ILLUSIOON” (“La grande illusion“, 1937). Tsiteerides Aare Ermelit (vt La Strada Nr 11): „See antimilitaristlik draama saksa ohvitserist, prantslastest sõjavangidest ja rüütellikust käitumisest ebarüütellikul ajal on üks neid ekraaniteoseid, mis jääb meelde pigem näitlejate pärast.“ Tõsi – leitnant Maréchali rollis särab karismaatiline Jean Gabin, kapten de Boeldieu‘na astub üles salapärane Pierre Fresnay ning Elsana omaaegne blond kaunitar Dita Parlo.

September toob Tallinnasse taas kord kosutavat ja nostalgilist Prantsuse uut lainet: 4. septembril linastub François Truffaut “Ameerika öö“ („La nuit américaine“, 1973): lugu ühest kõrvast kurdist stsenaristist Ferrand’ist (keda mängib Truffaut ise), kes vaevleb uue filmi tegemise raskustes. Film filmis. Põhiteemaks niisiis küsimus, kas film on tähtsam kui elu, või vastupidi, nagu seda võis veidi teises valguses näha ka näiteks Godardi „Põlguses“ või isegi Icíar Bollaíni „Keelatud vihmas“. Film

21. augustil saab näha Charlie Chaplini poleemilist meistriteost „SUUR DIKTAATOR” („The Great Dictator“, 1940), suurepärast karikatuurikombinatsiooni Adolf Hitlerist ja autorist endast. Tegelikult alustas Chaplin filmi ettevalmistustega juba 1938. aastal, vahetult enne Teist Maailmasõda. Film oli ühtlasi ka Chaplini esimene helifilm ning tema karjääri üks kõrgpunkte – mis kaudselt põhjustas ka tema hilisema USAst lahkumise.

võitis 1974. a. muuseas ka parima võõrkeelse filmi Oscari.

11. septembril jätkub uus laine Jean-Luc Godard’i filmiga „Masculin, féminin“ (1966), peaosades Prantsuse uue laine ikoonnäitleja, samuti Truffaut lemmik Jean-Pierre Léaud (Paul) ja omaaegne popmuusika täht Chantal Goya (Madelaine). Filmi põhiteemaks on noored ja seksuaalsus – ometigi oli film selle valmimise ajal Prantsusmaal alla 18-aastastele keelatud (kuigi selle publiku jaoks see just mõeldud oligi). Kuulsaim tsitaat filmist on kahtlemata „Marxi lapsed ja Coca-Cola – see, kes tahab, saab aru“ («Les enfants de Marx et de Coca-Cola, comprenne qui voudra»).

Kaader filmist “Ameerika öö”

ÖÖKINO augustis

TALLINN: KILUDE LINN! Valminud on uus film: Tallinna film. Seekord pole aga kangelaseks mitte Don Juan ega Vana Toomas, vaid mõisnik Johann von Üxküll. Aga samas on peategelaseks ka 12 tallinlast, kes räägivad oma Tallinnalugusid, seda, mis neid Tallinnaga seob. Ja lõpuks on peategelaseks ka Tallinn ise: linn täis unistusi ja vabadust. Vähemalt selles filmis.

13.-19. augustini võib niisiis Katusekino ööseanssidel näha Jaak Kilmi ja Kiur Aarma uut filmi „TALLINNA KILUD“. Õieti on autoreid vähemalt neli: Jaak Kilmi, Kiur Aarma, Peep Pedmanson ja Peeter Laurits. 12 inimese isiklikust ajaloost kokku pandud film on kaleidoskoopiline lugu, mille allhoovustes pesitseb hämar ja saladuslik, keskaegne linnalegend: 1535. aastal toimunud mõisnik Johann von Üxkülli hukkamine. Kunstnik Peeter Laurits korraldab filmis üsna veidra fotosessiooni, mille käigus legend rekonstrueeritakse: põhiliselt pooside ja näoilmete abil. Inimtüübid on hästi leitud ja tabavad ning mingil hetkel hakkabki tunduma, et keskaegne minevik, sündmusi kirjeldavad maalid (filmi alguses on ka tore sissejuhatus just tänu visuaalsele materjalile) ei olegi võib-olla nii abstraktne ja kauge, kui esimesel silmapilgul võiks paista.

Kui leitud on sobivad näoilmed, siis hakka või uskuma, et von Üxküll elab siiani!

Kas ka „Tallinna kiludele“ on kunagi tulemas järg?

Kunagi võib-olla tõesti. Praegu tahaksin vahelduseks teha dokumentaalset realismi mängufilmis. Aga mäluküsimustega on lahe tegeleda. Üks lugu, millest võiks palju naljajutte pajatada, on lugu 400 000ndast tallinlasest. Kui ma sündisin, käisid sünnitusmajas ajalehe korrespondendid lilledega ja soovisid mu emale õnne – sest mina olin neljasaja tuhandes tallinlane! Paar päeva hiljem aga luges ema ajalehest, et tiitli oli saanud hoopis üks teine, Kalevi-nimeline poiss. Nii et kuulsus oli vaid hetkeline. Ilmselt ei olnud mu vanemad piisavalt väärikat päritolu ja ma jäin kuulsast tiitlist ilma. Hiljem lugesin ka Dovlatovi versiooni neljasaja tuhandendast tallinlasest. See oli vist mingi neeger... Aga tegelikult olen see mina!

Jaak Kilmiga vestles Laura Talvet

Mõned küsimused režissöör JAAK KILMILE: Miks on filmi pealkiri just „Tallinna kilud“?

Sest see tundus naljakas ja piisavalt seksikas.

Kilu on kummaline asi, mida süüakse ainult Eestis. Mõtlesime, et inglise keeles võiks filmi pealkiri olla „Almost anchovy“. Tallinlaseks olemine ongi justkui leppimine sellega, et sind kutsutakse „tallinna kiluks“. Ja inimesed meie filmis ongi nagu kilud, karpi lükatud.

Aga kui nad on karpi lükatud – kas nad on siis endiselt vabad?

Niipalju kui me neile vabadust anname. Meie neid ju castisime ja nad on meie poolt meelevaldselt sinna karpi surutud. Ütleme nii, et nad ujusid vabalt elumeres seni, kuni me nad karpi surusime. Lähtusimegi sellest, et film oleks mäng nende inimeste ja nende lugudega.

Millal sa ise viimati Tallinna kilusid sõid?

Esilinastusel! Aga millal enne esilinastust... seda ma ei oskagi öelda. Kilude söömine on jäänud tagaplaanile. Me võiksime neid rohkem süüa. Kilu on pisike kala, me unustame tema olemasolu kiiresti.

Kas nüüd hakkad rohkem sööma?

Ma ei tea. Aga see väliseesti lugu, mida filmis näitame, on tõsi: kaugel Torontos oli vürtsikilu söömine asi, mis võimaldas hoida identiteeti puhtana.

Kas „Tallinna kilud“ on mingis mõttes „Disco ja tuumasõja“ mõtteline järg?

On küll. Ja üsna selgelt. Mõlemas filmis uurime sama asja – mälu. Ja koha vaimu. Stilistika on samuti sarnane. Ma ei oskakski mälestusi teistmoodi edasi anda. Täielikult stiliseerituna mõjuvad nad nihestatult, huvitavalt.

Kaota end

katusele!

Esimestel septembri varasügistel öödel saab nautida Katusekinos lisaks valitud filmielamustele ka audiovisuaalset tantsuetendust. Lost at midnight on omalaadne eksperiment, milles kõrvaklappidest heli, pilt kinoekraanilt, öine sügistaevas ja kaasaegne koreograafia moodustavad uue sünesteetilise dimensiooni. Öise Tallinna taeva all saab katusekinost müstiliste androgüünide, valguse ja varju ning kummastavate helimaastike ristumisala. See pole ainult vaatemäng publikule, vaid iga inimese jaoks erinev ruumiline kogemus, milles on ühendatud kino, tants, teater ja muusika. Helid elustuvad liikumises ja pimeduse salapära sünnitab müsteeriume maa ja taeva vahel...

Katusel tantsivad Simo Kruusement, Ingmar Jõela, Siim Tõniste, Endro Roosimäe, Eva-Lena Raenok, Maria Gorbunova, Veronika Vallimäe. Koreograafia ja kontseptsiooni autorid Veronika Vallimäe ja Eva-Lena Raenok, helikujunduse ja visuaali autor Einike Leppik, videolahenduste loojad Minna Hint ja Sergo Babajan.

Etendus toimub 1., 2. ja 3. septembril.

Piletid 3/5 eurot. Etenduse täpsemaid kellaaegu vaata lähemalt www.katusekino.ee

Andrei Tarkovskile pühendatud 24.–28. augustini toimub Tallinnas (Katel, kino Sõprus, Temnikova & Kasela galerii) festival Stalker.

Festivalile kutsutud autorid ja esitajad väljendavad oma isiklikku suhet Andrei Tarkovski (1932–86) klassikateosega ning otsivad oma visioonidele kohta Tallinnas kui maailma lõpp-peatuses. Üritus koosneb kontsertidest, nn elava kino programmist, Tarkovski-viiteliste filmide programmist ning visionääride-kunstnike ekspeditsioonist. Kinos Sõprus linastuvad lisaks „Stalkerile” (1979) mängufilmid Sergei Paradžanovilt, Béla Tarrilt ja Veiko Õunpuult ning dokumentaalfilmid Chris Markerilt, Aleksandr Sokurovilt, Igor Maiborodalt ja Vjatšeslav Amirhanjanilt. risk, oht ja veel midagi, millest ta enesele täit aru ei anna. Mehe teekaaslasteks on Kirjanik (Anatoli Solonitsõn) ja Teadlane (Nikolai Grinko). Igaühel on oma soov, mida nad loodavad Tsooni minnes ja hea õnne korral ihaldatud „Tuppa” jõudes teoks teha. Inspiratsiooni kaotanud skeptikust Kirjanik on värskete elamuste, Teadlane aga uute teadmiste jahil.

ANDREI TARKOVSKI

Teemal „Tarkovski ja Eesti” on justkui kaks täiesti iseseisvat peatükki: 1. Jüri Järveti osatäitmine „Solarises” (1970) ja 2. „Stalkeri” võtted Eestis (1976–78) ning sellega paralleelselt kulgenud juhendajatöö eesti noorte režissööride filmikassetiga „Karikakramäng” (1977).

Algselt kavatses Tarkovski teha „Stalkeri” välisvõtted Kesk-Aasias, kuid Usbekistanis ei leidnud ta oma ideedele sobivat natuuri. Samale ajale langes Tallinnfilmi toonase peatoimetaja Enn Rekkori ettepanek olla valmiva noortekasseti kunstiline juhendaja. Tarkovski jõudis Tallinnasse kümme aastat enne oma surma.

Juhtus nii, et need viimased kümme said tema jaoks „rännakute ajaks”.

Vene filmikunsti porine poeesia Andrei Tarkovski allegooriline ulmefilm „Stalker” on filmikunstis omamoodi mõõdupuu. „Stalker” oli tema Nõukogude Liidus tehtud filmidest kõige selgema sõnumiga. Vähegi intelligentsem vaataja sai aru, et see on religioosne. Jumalast ei olnudki vaja rääkida, jumal on kohal, see on tunda igaühele.

Pole kahtlust, et võttepaiga valik oli Tarkovskile ülimalt tähenduslik. Tallinnas ei paelunud maailmamainega kineasti keskaegne arhitektuur, vaid tööstuslikud „tondilossid”, millest osa leiti otse Viru hotelli külje alt. „Stalkeri” Tsooni väravad olid elektrijaama korstna kõrval estakaadi all – seal, kus praegu ehitatakse Katelt.

Tsoon ise algas Pirita jõe sängis. Veel filmiti Vana-Narva maantee ja Leningradi maantee vahelisel tööstusalal, riigi viljasalve hoovides Rotermanni kvartalis, Koplis vanas naftabaasis ja kahes Jägala jõel asuvas elektrijaamas. „Stalkeri” stsenaristideks olid Arkadi ja Boriss Strugatskid (käsikiri valmis vendade romaani „Väljasõit rohelusse” põhjal). Tarkovski mõtestas raamatu täiesti ümber. Väikeses nimetus riigis on arvatavasti meteoriidilöögi või maaväliste olendite külastuse tagajärjel tekkinud Tsoon, kus füüsika- ja geograafiaseadused ei kehti. Tsooniks nimetatud ala on olnud ettevaatamatute eest suletud juba ligi paarkümmend aastat. Inimesed on Tsooni sisenenud, aga väga vähesed on sealt ka tagasi tulnud.

Nimitegelane Stalker (Aleksandr Kaidanovski) on üks taolistest sensitiividest, kes oskavad Tsoonis liikuda. Vaatamata oma ahastuses naise palvetele, suundub Stalker järjekordsele Tsooni-rännakule. Mees ihkab sinna vabaduseillusiooni järele, mille loovad teejuhtimise

Alates esimestest häirivatest ilmingutest ja surmadest on Tsooni sissepääs taraga piiratud.

Omavolilisi läbikäijaid ootavad vanglakaristus ja mahalaskmine kohapeal. Kolmel mehel õnnestub seda kõike vältida. Nad astuvad dresiinile ja sõidavad pühas vaikuses kurjakuulutava, kuid lootustandva Tsooni poole. Kui väljaspool Tsooni oli kõik peaaegu et täielikult mustvalge, siis arvatavasti millegi maavälise tagajärjel tekkinud ala kujutatakse loomulikes värvides. Justkui Tsoon oleks mingil määral pelgupaik trööstitu maailma eest. Viimaks jõuab kolmiku teekond läveni. Tõe läveni, kust pole enam võimalik edasi minna…

Stalker ise sõnab Tsooni jõudes, et nüüd oleme kodus. Edaspidi läheb rännak aina painavamaks ja salapärasemaks. Uskumatud ohud jäävad varjatuks, kuid kartus, et midagi eriti ohtlikku peidab end Tsooni piirides, jääb.

Tsoon on üks filmikunsti suurtest maagilistest paikadest – niisked rohelised ja metsased maastikud annavad teed vesistele, mudastele ja asustamata värsketele varemetele, kui seltskond läheneb müütilisele Toale.

Ehkki Andrei Tarkovski kasutas oma filmides paljusid tuntud artiste, on mõned kriitikud harjunud kõnelema nn Tarkovski näitlejatest.

Neist, kes justkui iseäranis plastiliselt sulandusid režissööri ideedesse. Öeldakse välja kolm nime: Nikolai Grinko, Anatoli Solonitsõn ja Aleksandr Kaidanovski, kuigi Kaidanovski mängis kaasa vaid ühesainsas Tarkovski filmis, „Stalkeris”.

Teised Andrei Tarkovskist Riina Schuttingu koostatud raamatu „Kummardus Andrei Tarkovskile” (2001) ilmumise ajaks oli vändatud nimekast režissöörist viis täispikka portreefilmi. Festivaliprogrammis on neist kaks. Aleksandr Sokurovi dokumentaal „Moskva eleegia” (1987) pidi valmima Tarkovski 50. juubeliks. Prantslase Chris Markeri mälestusfilmi „Üks päev Andrei Arsenjevitši elus” (1999) pealkiri on parafraas Aleksandr Solženitsõni tuntud teosest „Üks päev Ivan Denissovitši elus” ning pajatab vene filmikunsti suurkuju viimastest eluaastatest eksiilis.

Unikaalsed kaadrid on videolindile jäädvustatud Londonis, Pariisis ja Gotlandil.

Igor Maiboroda „Rerberg ja Tarkovski: „Stalkeri” pahupool” (2008) heidab valgust kahe filmimehe komplitseeritud suhetele. Tarkovskil oli operaator Georgi Rerbergiga (1937–99) „Peegli” aegadel väga hea koostöö, kuid „Stalkeri” juures ei sujunud see nii hästi. Sestap asendati mees peagi Leonid Kalašnikoviga, kogu praagiks muutunud materjali filmis hiljem uuesti Aleksandr Knjažinski. Rerberg oli

varem olnud Andrei Mihhalkov-Kontšalovski filmide „Esimene õpetaja”, „Lugu Asja Kljatšinast”, „Aadlipesa” ja „Onu Vanja” operaatoriks.

Vjatšeslav Amirhanjani dokfilm „Arseni Tarkovski: igavene olemine” (2005) on pühendatud režissööri luuletajast ja tõlkijast isale (eluaastad 1907–89), kelle poeesiat on kasutatud Tarkovski tippteostes „Peegel” ja „Stalker”.

Paradžanov, Tarr ja Õunpuu Thbilisis sündinud ja Jerevanis surnud Sergei Paradžanov (1924–90, õige nimega Sarkis Paradžanjan) on läänemaailmas sama tunnustatud filmimeister, nagu seda on Andrei Tarkovski. Tema tuntumad tööd on Armeenias vändatud avangardistlik eluloofilm „Granaatõuna värv” („Sayat Nova”, 1968), Gruusia mõistulugu „Surami kindluse legend” (1985) ja Mihhail Lermontovi jutustuse ainetel valminud naivistlik fantaasia „Ašik-Kerib ehk Idamaine muinasjutt” (1988). Pärast „Granaatõuna värvi” algatati režissööri vastu laimukampaania.

1973. aastal Paradžanov arreteeriti ja teda süüdistati mitmesugustes pattudes. Kinni mõisteti ta üksnes homoseksualismi eest, kuid trellide taga tuli tal istuda (tänu rahvusvahelise avalikkuse sekkumisele) ainult pisut üle kolme aasta.

Ometi ei lõpetanud ametivõimud Paradžanovi kimbutamist.

1951. aastal filmirežissöörina ÜRKI lõpetanud Paradžanov üllatas 1964. aastal kõiki oma Ukrainas üles võetud ekraaniteosega „Unustatud esivanemate varjud”. „Karpaatide Romeo ja Julia” äratas tähelepanu ereda poeetilise kujundlikkusega, uudsete katsetustega heli- ja pildilahendustes ning hutsuuli folkloori ainestiku algupärase tõlgendusega. „Unustatud esivanemate varjud” pajatab hukule määratud armastusest vaenutsevatesse perekondadesse kuuluva Ivani (Ivan Mikolaitšuk) ja Mariška (Larissa Kadotšnikova) vahel ning Ivani elust ja abielust pärast Mariška surma. Olgugi et filmi demonstreeriti arvukatel filmifestivalidel ja pärjati neil kokku 16 auhinnaga, lubati seda Nõukogude Liidus näidata üsna põgusalt ning Paradžanovil keelati võtta vastu välismaalt saabunud festivalikutseid.

Béla Tarril (sündinud 1955) on juba aastaid hea rahvusvaheline maine. Ilmselt on omajagu tõde väites, et madjarile au ja kuulsust toonud linalood on pigem siiski kolme-nelja loovinimese ühisprojektid (mängivad ju neis lisaks režissöörile võtmerolli monteerijast elukaaslane Ágnes Hranitzky, kirjanik László Krasznahorkai ja helilooja Mihály Vig). Tema filmidest on leitud ühisjooni Michelangelo Antonioni, Theo Angelopoulose, Andrei Tarkovski ja Aleksandr Sokurovi töödega.

Krasznahorkai eepilise romaani „Saatanatango” (1994) valmimiseks kulus Tarril seitse pikka aastat. Eri ajatasandeid, tegevusliine ja vaatenurki ühitav sünkjaskoomiline meistriteos, mis jutustab Ida-Ungari tühjenenud kolkaküla viimastest asukatest, kestab seitse tundi. Inimeste moraalse allakäigu ning nende tühiseid unistusi ja lootusi täitva messiase (valeprohveti) teemale keskendub ka „Saatanatango” tinglik järg „Werckmeisteri harmooniad” (2000), mida omamaine kriitika ülistas peatselt kui viimase aastakümne parimat saavutust kinovallas. See lummav psühholoogiline draama väikelinna külastavast rändtsirkusest hääletati ühtlasi aasta parimaks ungari filmiks. 145-minutilise ekraaniteose tarvis oli vaja teha kõigest 39 duublit (valmimisprotsess kestis pisut vähem kui neli aastat). Proua Eszterina astus pärast üheksa-aastast eemalolekut kaamerate ette saksa-prantsuse ekraanikuulsus Hanna Schygulla.

Lõpetuseks väljavõte „Püha Tõnu kiusamise” režissööri Veiko Õunpuu Postimehele antud intervjuust: „Ja kui peakski juhtuma, et Eesti inimesed ei tunne siin oma ühiskonda ära, siis küllap poole aasta või aasta pärast juba tunnevad. Ja kui ka siis mitte… Mis seal siis ikka, mina ei arva ka siis, et ma oma filmiga miskit valesti oleksin teinud… Kas teie hakkaksite süüdistama peldikusse kinni jäänud meest laamendamises, kui ta tasakesi ukselingiga lõgistab?”

Aare Ermel

PÜHA TÕNU KIUSAMINE: Taavi Eelmaa (Tõnu)

STALKER: Tsoonis on palju varemeid, hulkuvaid koeri ja kohutavalt halba eelaimust.

STALKER: Kirjanik (Anatoli Solonitsõn) ja Stalker (Aleksandr Kaidanovski) on teel salapärasesse Tsooni

UNUSTATUD ESIVANEMATE VARJUD: Veretasu karpaatide moodi.

WERCKMEISTERI HARMOONIAD: Lars Rudolph (János).

Festival STALKERI muusikaprogramm: me ise olemegi tulnukad! Üks festivali STALKER esinejatest, Taavi Tulev (Laulan Sinule, Wochtzchée, Hape), postitas täna oma Facebooki seinale teate „DNA components confirmed to come from space”. Kui osised, millest meie DNA koosneb, saabusid tõesti Maale meteoriitidega, võime julgelt öelda, et oleme maavälist päritolu.

Kõik uus sünnib välistel mõjudel. Nii sünnivad lapsed, nii moodustuvad riigid, nii koguneb tarkus ja sünnib kultuur. Kui Andrei Tarkovski kunagi oma „Stalkerile” võttekohti otsis, jõudis ta äratundmisele, et kõrb, milles „Väljasõit rohelisse” tegelased oma elule mõtet otsisid, peab tema filmis olema hoopis Eesti augustikuine loodus. Ja nii tõusiski kultuuriaristokraat Tarkovski sammudest see tolm, mille pilvest kasvas festivali STALKER semiootiline DNA. Festivali olemusele ja Tarkovski loomingule mõeldes on tihti kasutatud sõna „visionäär”.

Ma arvan, et see visionäärsus pole miski muu kui üllatumisvõime ja üllatamise essents. Üllatavaid, rabavaid, lennukaid, süvitsi minevaid, põnevaid, mõtlikke ja hoogsaid esinejaid olemegi festivalile otsinud.

Selle artikli kõrvalt leiate Ats Luige käsitluse Planningtorocki-nimelisest bändist. See on dark pop’i Madonna portree, kelle muusika, lavakuju ja videod annavad tunnistust artisti hoolega läbimõeldud popavantüürist. Planningtorock ei ole šokikunstnik ega tunnustuse kudode janus šokil liugulaskja nagu Lady Gaga.

Kuigi tema muusikat on nimetatud tumedaks, nimetaksin seda pigem majesteetlikuks. Väärikus, millega Janine Rostron esineb, tõstab popmuusika kõrgkultuuri seisusesse.

Küllap väärib imestamist ja rahuloluohkeid üleilmselt tunnustatud eesti helilooja ErkkiSven Tüüri ja tema poja Lauri-Dag Tüüri ühiskontsert. Mõlema helilooja eksklusiivne ülesastumine paneb mõtlema kaasaegsusele.

On ju nii, et Erkki-Svenil – kelle töö põhiliselt nüüdismuusika suurvormidega seostub – ja Lauri-Dagil on oma loomingus elektroonilise

arranžeerimisega palju pistmist. Nende kontsert kui hüpe tundmatusse saab tingimata olema üks kaasaegseid muinaslugusid. Mil moel kohtuvad Erkki-Sven Tüüri vektoriaalne printsiip, tema noorusaja rokikogemus ja helikunstile omane avangardsus Lauri-Dag Tüüri elektroonilise ja ambientse loominguga – seda kõike kuuletegi sel ühel ja ainsal korral Katlas.

Teed rajavad ja novaatorlikud on nii Ilpo Väisänen kui The Mount Fuji Doomjazz Corporation. Stiililiselt küll täiesti erinevad, kuid vaieldamatult on mõlemad maailmale andnud muusika, milletaolist varem olemas ei olnud. Ilpo Väisänen, kes on öelnud, et Tallinna külastamiseks on tal vaid kaks põhjust – Lauluväljaku laulukaar ja „Stalkeri” võttekohad –, on ühtlasi Soome olulisima ja tuntuima elektroonilise muusika duo Pan Sonic liige. Kui kümme aastat tagasi Ilpo Väisänenilt ja Mika Vainiolt küsisin, kuidas nende defineerimatut ja kompromissitut muusikat nimetada, vastasid nad „horsemeat rockabilly”. Sest mõlemale meeldib hobuseliha ja mõlemale meeldib rockabilly. Millegipärast ei seostata masinatega loodud muusikat otseselt rokiga, kuigi on selge, et ka masina taga rokib elus inimene.

Nii Ilpo Väisäneni kui Mika Vainio eksimatult äratuntav elektrooniline rockabilly on mehed kokku viinud ka kunagise outsider’i ja tänase (s)avant-kangelase Alan Vegaga Suicide’ist.

Planningtorock (lühidalt PTR) on hoopis Inglismaal sündinud, tänaseks 10 aastat Berliinis elanud muusiku ja videokunstniku Janine Rostroni sooloprojekt. Projekt, mis keskendub muusika kõrval sama pingsalt selle esitusele ja visuaalsele küljele. Nii kannabki PTR oma etteastetes erinevaid maske, ülimalt veidraid kiivreid ning viimase albumi kaanel ja mitmes muusikavideos võltsi (lisakumerustega) nina, moondades tavaelus ilusa naisterahva tõeliseks friik-diivaks. Peale selle tegeleb Janine aktiivselt enda soo hajutamisega, nii visuaalselt kui muusikaliselt. Ta segab jälgi ja teeb

Elav kino ehk live cinema on video- ja helikunstietendus, mille käigus sünnib otse pealtvaatajate silme all nn elus film. See on kino, mille loovad kohapeal „filmi”„helilooja” ja „režissöör”.

Selleks kasutatakse kõrgtasemelist ruumilist helisüsteemi ja parimat videotehnikat.

Hollandist pärit Telcosystems on üks Euroopa tugevamaid live cinema duosid. Selle liikmed on saanud kõrghariduse Haagi Kuningliku Konservatooriumi ja Kuningliku Akadeemia inglise keeli osakonnas nimega Interfaculty of Image and Sound. Nende show „Mortals Electric” tegeleb kunstnike sõnul „inimväljenduse ja masinate programmeeritud käitumisega”. „tAJU” on aga eestlaste spetsiaalselt STALKERile loodav show. Multiinstrumentalisti ja improviseerija Taavi Kerikmäe ja animaator Andres Tenusaare etendus saab olema efektne sirutus tundmatusse – reis nimetute tajude maailma. Oo, ärge laske end neist keerulisevõitu sõnastustest heidutada. Nii hollandlaste kui eestlaste spektaaklid on nagu täiskasvanute lõbustuspark – erutav vaatemäng kõigile teile, kes te armastate unenägusid juhtida või unistate sellest.

26. augustil Katlas toimuva festivali kontsertide, elava kino ja kunstiöö kavas on veel mitmeid värvikaid ülesastujaid. Suurejoonelise avanguvalangu sooritab eesti režissöörist, heliloojast ja operaatorist koosnev Stylophonic Orchestra of Eurasia (Õunpuu-KrigulTaniel). Elava kino show’d juhatab sisse Läti kitarrivirtuoos Edgars Rubenis. Teise korruse laval juhatavad The Mount Fuji Doomjazz Corporationi sisse Taavi Tulev ja vendade Strugatskite ning „Stalkeri” aineks oleva ulmeromaani järgi nime saanud fog rock ansambel Väljasõit rohelisse.

Festivalimelu rikastavad skulptor Edith Karlsoni ja metallikunstnike Risto Tali & Bruno Lillemetsa skulptuurid, samuti kunstnik Kris Lemsalu aktsioon.

Muusikaprogrammi lõpetavad DJ Aivar Tõnso ning Riia vennasfestivali SKAŇU MEŽS esindus Gas of Latvia ja Streets of Sexi esitlusega.

Tulnukad ei ole tulemas, maailmalõpp ei saabu kunagi.

Tulnukad on juba kohal, sest me ise olemegi tulnukad.

Elame kuni imestame.

Andres Lõo

festivali STALKER kuraator Tallinn 9. august 2011

The Mount Fuji Doomjazz Corporation ja selle eelkäija The Kilimanjaro Darkjazz Ensemble (bändid koosnevad enamvähem samadest muusikutest) on rajanud stiili defineeriva doom- ehk darkjazz’i suuna. Need kaks ja näiteks ka Veiko Õunpuu„Sügisballi”heliribal mängiv Bohren und der Club of Gore on bändid, kes kõlavad, nagu kohtuksid Black Sabbath ja Miles Davis. Psühhedeelse alatooniga tumejazz on ühtaegu nii rahustav kui ülendav muusikaline dionüüsia. TMFDC on maiuspalaks ka Circle’i, Supersilenti, Jaga Jazzisti või Scott Walkeri fännidele. The Mount Fuji Doomjazz Corporation esineb Katlas koosseisus Gideon Kiers ja Hilary Jeffrey.

PLANNINGTOROCK Aeg-ajalt ikka juhtub, et komistame lugude otsa, mis raiuvad ennast ajju ja püsivad seal nädalaid, ikka ja jälle helisedes ning endast märku andes. Tavaliselt juhtub nii just kõige napakamate lauludega, kuid õnneks esineb ka erandeid. Suve alguses näiteks kummitas mind „The Breaks”, pala Planningtorocki värskelt albumilt „W”. Ja ma mõistan täpselt, miks see lugu minu külge kleepus – see on üheaegselt habras ja jõuline, võludes mind oma filmiliku atmosfääriga. Olin veendunud, et tegemist on The Knife’i ja Fever Ray laulja Karin Dreijer Anderssoni uue projektiga. Aga näe, eksisin…

Hoopis eriline saab aga olema festivali STALKER Katla öö kolmas – elava kino – kava. Sellel astuvad üles eestlased Taavi Kerikmäe & Tencu ning hollandlaste Telcosystems, ent enne ansamblitega „sina” peale saamist tuleb tutvustada sõnapaari „elav kino”.

seda hoolega. Madalaks keeratud vokaali abil kehastub Rostron oma lugudes meesteks, jalutab meeste kingades ning laulab nende häälepaelte abil: „I’m the right man for you, yeah!”

Lavakostüümid muudavad artisti soovabaks, sarnanedes pigem mõnele veidrale loomale või, hullem veel, skulptuurile. Ta eitab oma nägu, tehes kehast perfektse tööriista, mis ilma näo, soo ning identiteedita esitab tema loomingut. See looming on võimas ja teatraalne – täiuslik sulam kunstist, performance’ist ning muusikast. Tegemist on andeka produtsendiga, oma plaatidel mängib ta kõik pillid omal käel sisse ning loomulikult ka laulab ise. „Don’t be surprised, if I’m ripping out my eyes,” laulab Rostron mind kummitanud loos „The Breaks” ja kummitab mind edasi.

Oma debüüdi tegi Planningtorock aastal 2006 albumiga „Have It All”, neli aastat hiljem kirjutas Rostron koos The Knife’i ja Mt. Simsiga muusika Charles Darwini raamatul põhinevale ooperile „Tommorrow, In a Year”. Käesoleval aastal aga võttis Planningtorocki albumi „W” oma kaitsva tiiva alla plaadifirma DFA. DFA andis albumi eel välja PTRile sobivalt veidras formaadis kahe looga plaadi, nimelt 9-tollise!

vinüüli. „W” peaks ka õige kriitilise kuulaja relvituks tegema: ainuüksi manipuleeritud androgüünne lauluhääl on minu jaoks rännak tundmatusse. Ja see hääl varieerub suures ulatuses. „Living It Out” on krapsakas tantsulugu soul’i masti laulumaneeriga, plaadi avalugu „Doorway” aga samas sünge mantra kurjade viiulitõmmete, lõikava saksofoni ning madala macho-vokaaliga. Eriliselt palju ruumi on saksofonil, mis mõnel puhul väljakannatamatu instrumendina tunduda võib, kuid siin segus hästi toimima hakkab. Viimasel plaadil on ka cover Arthur Russelli loost „Janine”, kus leiame Janine Rostroni (mehena) iseendale armastuslaulu laulmas. Nagu ma ütlesin, rännak tundmatusse.

PTRi live-etteasted on pidevas muutumises, tema lavakarakter transformeerub, arenedes jätkuvalt edasi. Ja kuigi tegemist on sooloprojektiga, toimuvad kontserdid koos live bändiga. Nagu Stalkeri festivali kuraator Andres Lõo mulle kirjutas: „Meil tuleb ikka täis laks.

Saks, valgus, video – the whole shebang.” Nimekirja artistidest, keda PTR soojendanud on, kuuluvad näiteks The Knife, LCD Soundsystem, Peaches jt. Muljetavaldav on ka asjaolu, et Rostronile on lähenenud koostööpakkumisega Yoko Ono isiklikult. Sõna levib. Kuna Planningtorock tuleb Tallinnasse uue albumi esitlustuuri raames, iseloomustaks veel mõne sõnaga albumi helikeelt. Kaljukindlalt esi-

plaanil tammuva vokaali all sõidavad paksud sünteetilised bassid, elektroonilised trummid (mille kõrval kõmisevad LCD Soundsystemi trummari Pat Mahoney mängitud trummid), saksofon, kellad, keelpillid, atmo-sündid. Eriti jõulised on pizzicato stiilis mängitud keelpillid, mis lisavad ridadele tontlikkust. Nii et olge valmis ebamaisteks helipiltideks.

Kui aus olla, siis olen seda kontserti juba suve algusest oodanud, sest vahepeal sosistati tema esinemisest ühel teisel pealinna üritusel. Üllatuse osaliseks saavad 26. augustil Katlas toimuval kontserdil igal juhul kõik – nii need, kelle arust on just Lady Gaga tükike teispoolsusest, kui need, kes naudivad pigem Zola Jesust, The Knife’i/Fever Ray’d või näiteks Antony Hegartyt.

Ats Luik

Baraka - sõnatu lummuses “Baraka” (1992) on film, mida iga päev vaatab keegi, kes seda veel seni näinud pole, kasvõi hetkeks, silmanurgast, sest see mängib vahel mõnes värviliste riietega kauplevas poekeses, sest seda vaatavad vaimsed seiklejad Hispaania hipilaagritest India ashramilinnakesteni ning Vilniuse kunstigaleristidest Tartu või Londoni tudengiringideni. Nii vaikses üksikus hardumuses kui higistes ööklubides ekstaatilise tantsumuusika taustaks. Seda filmi armastatakse ja austatakse ning ta suudab ikka ja jälle üllatada ja äratada, raputada ja vapustada. 96 minutit ilma dialoogita, ilma sõnaliste seletuseta, ilma näiliselt selge narratiivi, dialoogi- ja näitlejateta liikuv pilt, milles rezissöör Ron Fricke viib mitteverbaalsete filmide žanri absoluutsele tipptasemele. Selle filmi jätkuv lumm on ilmselt tõestuseks sellest, et inimene on eel- ja ennekõike emotsionaalne olend, kes päris täpselt ei tea kunagi, mis teda juhib, kuhu ja miks. Aga ta otsib.

“Baraka” sisemiseks kandvaks narratiiviks ongi inimese nii teadlik kui teadvustamata suund transtsendentaalse järele. See on lugu, mis on selles filmis vägagi olemas. Mida pole, on sõnad ja verbaalne selgitus, et kes, miks, kus ja kuidas. Kontseptsioonile pani tugeva aluse Godfrey Reggio oma 1982. aasta filmiga “Koyaanisqatsi”. Selle järgi on sõna on liialt tugev märk ning segab vahetut otsekontakti

või nagu Reggio ise on sõnastanud: ”Keel ei ole enam puhta tähenduse kandja, vaid on kaetud kultuurilise kihiga, mis katab meie eest reaalsuse. Ilma tekstita film suurendab sugestiivsust ja mõjujõudu, mis aitavad keskenduda väljapoole meie treenitud mõistuse lineaarset protsessi, see annab võimaluse sügavalt vaimustavaks kogemuseks. See võib anda tunde, et sa elad.“ Vaatajaga peab elusa suhte looma pildi ja muusika koosmõju. Aga alustaks pildist.Ron Fricke saavutas tuntuse ja treenituse just Godfrey Reggio “Koyaanisqatsi” operaatorina.

Samuti on “Baraka” eellooks või isegi omamoodi kaaslaseks 1985. aastal IMAX kinodele tehtud 42-minutiline “Chronos”, mis räägib samuti mitteverbaalse loo aja kulgemisest, keskendudes peamiselt läänemaailma ajaloole. “Baraka” filmimiseks ehitas ja täiustas filmitehnoloogia spets Ron Fricke kaameraid ja asus tööle kalli aga väga kõrgekvaliteedilise 70mm filmiformaadiga, mida enne teda kasutati viimati 1970. aastal. Muide, pärast „Barakat“ polegi tehtud mitte ühtegi täispikka sama formaadiga filmi. Juba aastaid oodatakse Ron Fricke’lt järge oma tähtteosele ning lõpuks on välja hõigatud “Samsara” linastus tänavusel septembrikuisel Toronto filmifestivalil.

Teispool Kieslowskit – mõtisklusi poola kaasaegsest filmikunstist Krzystof Kieslowski filmide „Kolm värvi: valge” ja „Kolm värvi: punane” linastused annavad vaatajale järjekordse võimaluse nautida poola kino ehk kõige tuntumat ja paremat osa. Sellel, miks Kieslowski filmid resoneeruvad publikuga ka 16 aastat peale valmimist, on hea põhjus: see, et filmid on suurepärased, on lihtsalt fakt. Kieslowski filmid näitavad hästi, kui kõrgele poola kino oma parimatel hetkedel küünitada suudab – alates „Valge” mustast huumorist, kus hädas mees hakkab oma olukorra parandamiseks läbi viima keerukat kättemaksuplaani, ja lõpetades „Punase” kibemagusa romantikaga, mis jälgib kontakte inimeste vahel, kellel pealtnäha midagi ühist ei ole.

Kaader filmist “The Beats of Freedom”

Paljudele vaatajatele väljaspool Poolat, on Kieslowski selle Euroopa riigi kinokunsti täielik A ja O. Tõsi, osadel on säilinud mälestus poola avangard-animatsioonist ja on ka neid, kes nimetavad selliseid klassikuid nagu Andrzej

Wajda ja tema tuntumaid filme, näiteks „Tuhk ja teemant”. Ning kuigi tuleb tõdeda, et nimetatud näited on kiituse kuhjaga ära teeninud, tundub siiski, et kaasaegne poola kino ei ole saanud rahvusvahelisel areenil sellist tähelepanu, nagu see väärt oleks. Kaasaegne poola kino elab mõne viimase aasta jooksul läbi mõningast renessanssi. Filmid nagu „Rewers” (suurepäraselt tehtud mustvalge draama, mida võis näha ka üle-eelmise PÖFFi programmis), „Erratum” (väga liigutav lugu mehe probleemsest suhtest oma isaga) ja animeeritud „Siil George” (ropp, toores ja väga naljakas koomiksiadaptsioon seksihullust siilist, neonatsidest ja kloonimisest), osutusid nii kodumaisteks kassahittideks kui olid ülipopulaarsed ka rahvusvahelises festivaliringluses.

Poola ise on samuti paljude festivalide toimumiskohaks – Kraków (kus toimub kaks suurt festivali), Varssavi, Wrocůaw New Horizons, Camerimage, Gdynia on vaid mõned paljudest –, kus näidatakse suurt valimit poola filme

Eriliste lahenduste kasutamine “Barakas” töötab stiliseerivalt ja ülendavalt – inimsilm ei suudaks sel viisil ümbritsevat ealeski kogeda.

Ta mõjub kordi intensiivsemalt kui mistahes reisisaade või antropoloogiline dokfilm. Filmitud on 152 paigas, 24 riigis ning kokku on saadud jõuline kollaaž inimliigi ritualiseeritud igatsusest ülendava hingeseisundi järele.

Kuigi selles on nii kaost kui lõhkuvat destruktiivsust, suunab filmi sisemine narratiiv meid siiski veenva kindlusega oma pilku pöörama harmoonilisse ja ilusasse tähistaevasse.

Helid koondas ja osaliselt kirjutas filmile USA ambientmuusika tuntud looja Michael Stearns ning see mõjub tunduvalt rahumeelsemana kui Philip Glassi rahutu intensiivne minimalism Qatsi triloogias.

kõrvuti välismaistega. Lisaks sellele on üritusi, nagu Kinoteka Londonis, kus näidatakse uuemaid ja vanemaid poola linateoseid. Samas kui paljude riikide, nagu Rumeenia, LõunaKorea ja Iraan, rahvuslik kinokunst on saanud laialdase rahvusvahelise populaarsuse osaks, pole poolakatele veel sellist tähelepanu osaks langenud.

Alates kommunismi lagunemisest 1989. aastal on esile tõusnud uus põlvkond režissööre.

Ajaloo piirangud on nüüdseks kadunud ja uus filmialane seadusandlus soosib filmitööstuse arengut. Tulemusi oleme aga hakanud nägema alles viimase aastakümne jooksul. Värske ja liberaalsem õhustik ei toonud endaga kaasa arvatavat „filmiplahvatust”: Ida-Euroopa vaatajatele olid lääne filmid olnud sedavõrd kaua kättesaamatud, et 1990. aasta Tšehhi Vabariigi suurim kassahitt oli „Emmanuelle”. Järkjärgulised muutused nii majanduslikus infrastruktuuris kui auditooriumi suhtumises tõid kaasa aeglase liikumise paremuse poole enne, kui hakkasid end näitama uued talendid ja poola filmile hakkas tekkima uus identiteet.

Külastasin just hiljuti Wrocůawis festivali New Horizons ja nägin, kuidas üldiselt nähakse Poolas noori ja andekaid võtmas täieõiguslikku kohta ennast tõestanud kinoveteranide kõrval. Selliste autorite nagu Barbara Sassi (sünd.

1939) ja Andrzej Baranski (sünd. 1941) uued filmid linastusid kõrvuti uute nimedega, nagu Bartosz Konopka, kes sai tuntuks oma Oscari nominatsiooni vääriliseks peetud lühidokiga „Rabbit à la Berlin”. Konopkal tasub silma peal hoida, sest tema viimane film „Kukkumise hirm” („Fear of Falling”) on haarav lugu pojast, kes peab hakkama saama oma isa vaimuhaigusega. Uutest filmidest tuleks ära mainida veel „Looks Pretty From A Distance”, maaliline lugu kaunist külast, mille laitmatu pealispind peidab inimesi, kes on kalgid ja julmad, ning „Pärand” („Heritage”), maaelu needev film, mis osales ka Karlovy Vary võistlusprogrammis.

Ning lõpuks ei saa me siiski mööda ka Sõnast.

Sest üks sõna selles filmis siiski on. Ja see on pealkiri, mille inspiratsiooni leidis Fricke islami müstikute sufide juurest, kus “baraka” tähendab õnnistust, eluhingust. Sõnajuureks on semiidi keeltes “bara”, mis muide on ka Vana Testamendi esimeses lauses ja tähendab Jumala esimest loomisakti. “Bereshit bara elohim...” Alguses lõi Jumal... See sõna on loomine ainult jumalikus tähenduses. Ja nõnda, märkamatult ja kergelt, oleme taas sattunud sõnade ja tähenduste lõputusse ookeani, mille eest mitteverbaalsed filmid meid tegelikult hoiatada püüavad.

Kaarel Kuurmaa

filmivaatleja Film linastub Katusekinos 22. augustil.

Tundub küll, et poola kino rikas ajalugu saab jõud juurde uutest häältest ja julgetest, uudsetest filmidest. Just see varieeruvus muudabki uue Poola kino huvitavaks. New Horizons toetab ka neid filmitegijaid, kes valivad oma lugude jutustamiseks radikaalsema, eksperimentaalsema tee. Filmid, nagu „Given” (4-aastase Madeleine McCanni salapärase kadumise loo tagamaadest) ja „Sailor” (Norman Leto mänguline esseefilm, mis linastus eelmisel aastal Wrocůawis, kuid ei leidnud kahjuks väärilist tunnustust), näitavad, et need, kes kinokunsti võimaluste piire nihutavad, leiavad ka oma koha. Ja ärme unustame tervet hulka lühifilme ja dokumentaalfilme, nagu „Surematuse deklaratsioon”, režissööriks viljakas Marcin Koszalka, mis räägib legendaarse poola mägironija Piotr „Mad” Korczaki loo. Hingematvalt ilus kaameratöö ja lummav peategelane tõid kaasa parima dokumentaalfilmi auhinna Karlovy Varys ja film on poola kino mitmekesisuse järjekordseks näiteks.

Lisame siia juurde veel muusikadoki „Beats of Freedom”, mis analüüsib seoseid poola roki ja uue iseseisvuse vahel. Ilmselt ka Eesti vaatajat kõnetavat filmi on Katusekinos võimalik näha juba septembris.

Nii et kui lähete vaatama Kieslowski „Punast” ja „Valget” (mida te kindlasti peaksite tegema, sest need on tõesti hämmastavalt head filmid), et hinnata klassikalist poola kinokunsti, hoidke meeles, et kaasaegsed poola filmitegijad teevad asju, mida on pea sama põnev jälgida.

Festivalide, nagu PÖFF, ja kinode – nagu Katusekino ja Sõprus – abiga jõuavad mõned neist ka kohalikku kinno ja loodame, et see saab nii olema ka tulevatel aastatel.

Laurence Boyce Eestis elav briti filmiajakirjanik Poola filmiprogramm toimub Katusekinos koostöös Poola Suursaatkonnaga 2.-4. ja 12.-15. septembrini

Aki Kaurismäki on lihtne mees ja tema jaoks on suured filmifestivalid turunduspalaganiks, mille põhirõhk on filmikunstist tänaseks väga kaugele jäänud. Väljakutsuvalt tegi ta enne oma viimase filmi “Le Havre” esilinastusel Cannes’is punasel vaibal suitsu, kraenööbid lahti seal, kuhu teised ilma kikilipsuta ligidalegi ei pääse. Kaurismäki (nagu ka käesoleva aasta teine suur Skandinaavia skandalist, Lars Von Trier) on alati silma paistnud oskusega kaitsta ja hoida oma joont ning seda on tal õnnestunud teha ka “Le Havre’is”, mida parema väljundi puudumisel on alust pidada täielikuks triumfiks.

Pärast seitsme aasta tagust võitu filmiga “Mees ilma minevikuta”(2002) on Kaurismäki Cannes’is alati teretulnud tegelane olnud, aga “Le Havre” oli kohale tulnud mohäärmeeste ja kristallnaiste jaoks ilmselt ideaalne valik, kõnetades kohaliku kino koorekihti nende endi keeles ja tuues tegevuse prantsuse sadamalinna, “Le Havre’i”. Kõrvulukustav püstiaplaus seansi lõpus peegeldas siirast heakskiitu ja seda hämmastavam oli vaid nädalapäevad hiljem avalikustatud otsus, mille kohaselt “Le Havre” siiski esimese kategooria auhindade osaliseks ei saanud. Arusaamatu. Ju siis ikkagi ei võetudki päris omaks…

“Le Havre’i“ õnnestumise põhjusena toob autor ise poolirooniliselt kommentaariks, et “hakkas taas purjus peaga filme tegema”. Olgu sellega, kuidas on, aga “Le Havre” on relvitukstegevalt lhtne lugu härra Marcel Marxist (Andre Wilms), kes Le Havre’is rahaliselt rasket, aga väärikat boheemielu elades ühel päeval satub politsei eest päästma laevakonteinerist põgenenud immigrandist poisikest. Pooleldi püüdes üritab olukorda lahendada vanaldane, lontis koeranäoga politseinik Monet (Jean-Pierre Daroussin), peategelastele sekundeerib suurepäraselt Wilmsi naine Arletty (alati võrratult minimalistlik Kati Outinen). Le Havre’i butafoorsetel tänavatel mängib end lihtsalt lahti konflikt uue ja vana maailma vahel. Kuidas suhtub tänane

SOOVITUS: Léon

„Léon”on Luc Bessoni võrratu thriller, milles Jean Reno mängib nimitegelast Léoni, üksildast puhastajat (st tapjat), kes elab tagasihoidlikku elu, hoolitsedes samas kohaliku maffiabossi Tony tellimuste eest. Tonyt mängib Danny Aiello (ja tundub, et see on mingi Ameerika kirjutamata seadus, et Aiello peab mängima mobster’it 75% Ameerika filmidest, jättes ülejäänud 25% Dennis Farinale). Ühel päeval ristuvad ta teed 12-aastase Mathildaga (Natalie Portman rollis, millega ta tuntuks sai), kes elab sama koridori peal ning kelle vanemad mõrvab korrumpeerunud politseinik Norman Stansfield (Gary Oldman). Kui Mathilda saab teada, mis tööd Léon teeb, pakub ta viimasele vahetuskaupa: kui Léon õpetab talle selgeks kättemaksuks vajalikud oskused, aitab Mathilda Léoni välja igikestvast üksindusest, õpetades teda lugema ja hindama elu enda ümber.

Natukese aja pärast saab neile aga selgeks, et Stansfield on neile igas mõttes palju lähemal, kui nad oleks osanud arvata. „Léon” on mitmes mõttes hübriidfilm. Legendaarne prantsuse režissöör Luc Besson kasutab legendaarset prantsuse, tuntud inglise ja tol hetkel tundmatut lapsnäitlejat. Filmitud nii Prantsusmaal kui USA-s, on „Léon” segu prantsuse stiilist ja ameerika toorusest. Vastukäivatest elementidest hoolimata töötab „Léon” filmina suurepäraselt.

Loomulikult on siin oma osa sellel, et 1994. aastal ekraanile tulek oli filmile täpselt õige aeg. Kogu filmiilm oli Tarantino jalge ees tänu „Reservoir Dogsi” ja „Pulp Fictioni” topeltseeriale, mis näitasid, et krimifilmid võivad olla cool’id, stiilsed, erutavad. Need ei pidanud olema suured nürid spektaaklid, lubatud oli ka kirjaoskus, intelligents, mõte. Samas mitte unustades action’it.

Luc Besson oli selle töö jaoks täpselt õige inimene.

Tristan Priimägi

filmihuviline Film linastub ka Katusekinos (18. septembril) ja alates 18. septembrist kinos Artis. Täpsemaid aegu vt www.katusekino.ee ja www.kino.ee

Filmid, nagu „La Femme Nikita” (kus Renol oli Victor the cleaneri roll, alge hilisemaks Léoni karakteriks) ja „Subway”, ühendasid tugevad lood ja läbimõeldud võttepaigad hingetukstegeva action’iga. Léon tõstis eelmiste Bessoni filmidega võrreldes veelgi panuseid, pakkudes selliseid stseene nagu lõputulistmine oma ambitsioonika haarde ja veatu teostusega.

Besson oli „Léoni” ajal küll oma võimete tipul, aga filmi teeb siiski ajatuks Reno ja Portmani omavaheline kokkumäng. Olles kogu karjääri jooksul mänginud sarmikaid tüüpe, tuli tal nüüd astuda naiivse lapsmehe ossa, kes osava killerina oli midagi täiesti uut. Tema haavatavus oli Portmani kalkuse ja veidra seksuaalsusega teravas vastuolus. Ja loomulikult oli filmi pikemas versioonis (mis lisas algsele 25 minutit) ka stseen, kus Mathilda küsib Léonilt otse, kas too temaga magada ei taha.

Samas pole selles stseenis midagi, mis käiks vastukarva (seda enam, et Léon keeldub). Léon ja Mathilda hoolivad teineteisest nagu perekond, mida neil kummalgi enam pole.

Filmis on veel mitmeid superasju: Oldmani psühhopaadist pahalane (kes garanteerib, et te enam kunagi Beethovenit samamoodi ei kuula nagu enne filmi nägemist), äärmiselt kompaktne ja läbimõeldud käsikiri ja isegi hea filmimuusika Éric Serralt. Kokkuvõttes on aga tegemist Reno ja Portmani show’ga. Ajal, kus Portman on liikunud edasi võtma vastu auhindu kus iganes ja Reno on rahul oma paha poisi rolliga reas blockbuster’ites, võib vaadata„Léoni” vabalt kui nende mõlema karjääri tipphetke.

Laurence Boyce

Eestis elav briti filmiajakirjanik Film linastub Katusekinos 5. septembril

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Kaurismäki: kingapuhastaja tenniste ajastul.

Euroopa immigratsiooni ja kuidas käsitleb teemat klassikaliste väärtustega inimene? “Le Havre’is” saab humanism bürokraatiast võitu. Kas me ei tahakski sellises maailmas elada? Kaurismäki ilmselt tahaks.

Film võtab appi prantsuse poeetilise realismi jutustusvahendid ja stilistika, tehes sügava kummarduse René Clairi ja Marcel Carné udustele agulitänavatele ning tuues selle ajastu filmide naiivse tunnetuse kaamera pealesõitude ja klassitsislike kaadrikompositsioonidega meie hinge justkui maguskibeda nostalgia – veel ühe meeldetuletuse “kadunud aegadest”.

Marcel Marx on tüüpiline Kaurismäki tegelane, kelle keskseks püüdeks on olla jääda alati Inimeseks suure algustähega ka siis, kui olud ja ümbritsev situatsioon viimasegi väärikuse vägisi ära tahab võtta. Kunstnikust on saanud kingapuhastaja ajastul, mil kõik kannavad tosse ja tenniseid ning mil boheemi hinge mõistab vaid nurgabaari heatahtlik omanik, kes vahel mugavalt unustab jookide eest raha küsida.

Kuigi temaatiliselt on Kaurismäki Prantsusmaad külastanud ka enne, tehes seal kaks sarnase tunnetusega filmi, “La Vie Bohème” (1992) ja „I Hired a Contract Killer” (1990), kus mõlemas on samuti juttu vanade väärtuste sobimatusest uude aega (esimeses neist näeme sedasama Marcel Marxi veel ambitsioonide ja meetripaksuse käsikirjaga kirjanikuna), on “Le Havre” neist kõige terviklikum, lisades filmistilistilise viite ennesõjaaegse prantsuse kino suunas ja integreerides süžeesse pingutamata Euroopat lõhestava asüülitemaatika. Kaurismäki “Le Havre” on sarnaselt härra Marcel Marxile valmis astuma Euroopat täna tabanud konflikti eesliinile. Inimlike väärtuste kaitseks võitluses, mille võit kipub kalduma küünikute poole.

Kaader filmist “Le Havre”

Septembris linastub kinos Sõprus kauaoodatud Aki Kaurismäki „LE HAVRE“ (2011). Esilinastusele on oodata ka filmi naispeaosatäitjat Kati Outineni (vt pildil)!

Teatmeteose „Tallinnfilm. I, Mängufilmid 19471976“ andmetel esilinastus Juli Kuni ja Kaljo Kiisa lavastatud film Tallinnas 28. detsembril.

Ajalehe „Noorte Hääl“ kinorubriigist aga selgub, et esilinastus toimus juba 15. detsembril kinos Rahu ja veidi hiljem, 31. detsembril kinos Sõprus. Oli kuidas oli, ent 1959. aasta viimastel päevadel toimus mõlemas kinos tervelt kuus seanssi päevas ja kuuldavasti oli rahvast palju.

Paar päeva hiljem võib Õhtulehest (4. jaanuar 1960) nimelt lugeda järgmist: „Külastajaid on praegu väga palju ja, nagu kurdab administraator Biidja Vaher, ei suudeta arvatavasti enne paari nädalat kõigi soove rahuldada.“ (Jutt on kinost Sõprus, kommentaari autor on R. Kiiman). 23. jaanuariks on sama Õhtulehe andmetel „mootorsportlaste seiklusi laial linal“ jälginud üle 100 000 tallinlase. Samas lehes avaldatakse rubriigis „Kinokülastajad võtavad sõna“ ka kolm vaataja arvamust. Kinoleht toob siinkohal ära mõned lõbusamad katkendid.

Niisiis istud kinos ja vaatad filmi laial ekraanil, millel pilt on nii lai, et tuleb isegi pisut pead pöörata, kui tahad jälgida, kuhu mõni osaline läheb või sõidab. Linnas tehtud võtted on toredad. /--/

VÕTTED ON TOREDAD

MA EI PETTUNUD

Juba pikemat aega on Tallinna kinoekraanil püsinud Tallinna Kinostuudio uus laiekraanifilm „Vallatud kurvid“. Alljärgnevalt tahaksin avaldada oma arvamust uue filmi kohta kinokülastaja seisukohalt.

Sageli on tulnud kinost lahkuda väiksema või suurema pettumusega, kui seal on linastatud Tallinna Kinostuudio filme. „Vallatuid kurve“ vaadates olin aga meeldivalt üllatatud. Oma temporikkusega köitis see film iga kinokülastaja tähelepanu.

Ma olen inimene, kelle elu ja hing on piin

miski ei ennusta veel tema 1964. aasta filmi “Unustatud esivanemate varjud” sündi. See oli plahvatus, mis tegi Paradžanovi hoobilt maailmakuulsaks ja muutis igaveseks ukraina kino nägu ning sealsete filmitegijate enesetadvust, kes on nüüd mälestustes üksmeelselt kirjutanud, et pärast Paradžanovit oli võimatu endist viisi filme teha. “Unustatud esivanemate vaimud”, mis jutustab traagilise armuloo hutsuul Ivani õnnetust armastusest Maritška vastu, ütles lahti seni valitsevast sotsrealismist ning lõi oma poeetilise maailma, kus vaatajat kõnetasid korraga nii kaameratöö kui sümbolid, nii näitlejatöö kui hüpnootiline heliriba.

Dokumentaalis “Paradžanov. Viimane kollaaž”, ütleb prantsuse uue laine suurkuju Jean-Luc Godard filmi nimitegelase kohta umbes järgmised sõnad “Mina usun, et esimesena tuleb kunstniku looming, mitte tema isiksus ja sestap arvan, et mitte meie ei loo oma loomingu keelt, vaid et keel loob kunstniku.”

Sergei Paradžanov sündis 1924. aastal Thbilisis armeenlastest vanemate perekonda.

Ema andis pojale kaasa artistliku iseloomu, antikvaarist isa laiad teadmised ja armastuse vanade väärtesemete ilu vastu. Elu tollase Thbilisi rahvastekatlas mõjutas noort Paradžanovit tõenäoliselt rohkem, kui ta pikka aega ise arvata oskas - heites pilgu tema filmidele tuleb tõdeda, et ilma rikka sisemaailma, kultuurikihi ja kogemustepagasita poleks Sergei Paradžanovist saanud see, kellena filmiajalugu teda tunneb.

Kinoni jõudis Paradžanov 1945. aastal, pärast pikki keskkoolijärgseid enseotsinguid. 1951. aastal, pärast aasta pikkust abielu, mõrvatakse noore režissööri tatarlannast naine viimase enda sugulaste poolt, kes ei suuda aktsepteerida tolle paari minemist võõra usu esindajaga.

Suutmata Moskvas jätkata suundub Paradžanov tööle Ukrainasse, Dovženko nimelisse stuudiosse. Järgevad rutiinsed tööd, mida hilisem Paradžanov õieti omakski tunnistada ei tahtnud, samuti uus abielu, poja sünd. Pikka aega ei paista tollane Paradžanov mitte millegi erilisega silma. Mõned sähvatused ju on, kuid

Filmi „Vallatud kurvid“ stsenaariumi nõrkustest on räägitud ja kirjutatud juba varem. Ütleksin siiski, et vaatamata tervele reale ammukuuldud ja -nähtud naljadele on üldmulje filmist rahuldav. Eks komöödiažanr ole ju raske ja uue loomisel valitseb põud ka teatris ning estraadil.

Filmi tegelased on peaaegu sajaprotsendiliselt noored, kelle mängu kohta ei saa midagi halba öelda.

Kui meenutada Tallinna Kinostuudio varemnähtud filme ja võrrelda neid viimasega, siis peab küll ütlema, et „Vallatud kurvid“ on paremini õnnestunud kui eelmised. /--/ Ma arvan, et seda filmi võib piinlikkust tundmata näidata ka teiste liiduvabariikide kinoekraanidel.

H. Roots

Kuid kuulsus pole alati hea asi, eriti kui totalitaarne võim tunnetab, et kellegi ümber hakkavad kogunema imetlevad jüngrid. Kinni pandi nii mõnigi alustatud film ja kasuks ei tulnud ka Paradžanovi poliitiline aktiivsus - jutt käib kirjast Brežnevile, mille 1968. aastal allkirjastasid 139 ukraina kultuuritegelast-intellektuaali, kes nõudsid ebaseaduslike poliitprotsesside peatamist. Ainus, mis selle kirja tagajärjel peatus, oli allakirjutanute karjäär - Paradžanov oli sunnitud kolima Armeeniasse, kus ta oli juba 1966. aastal alustanud “Granaatõuna värvi” tegemist ning mis 1969. aastal lõpuks ekraanidele jõudis. “Granaatõuna värv” (1969) keskendub 18. sajandi suure armeenia poeedi Sajat Nova sisemaailmale. Läbi kaheksa erineva peatüki näeme me poeedi lapsepõlve, armumist, kloostrielu, surma. “Ma olen inimene, kelle elu ja hing on piin” on filmi algfraasiks, andes alguses sõnutsi, kohe varsti aga ka kujundite mängu kaudu võtme edaspidise tõlgendamiseks. Staatiline, ikonograafiale tuginev pildikeel, väljendusvahendite minimalism, toetumine piiblitekstidele - see kõik loob ääretult rikka maailma, kuhu sisenemiseks on vaja jätta ukse taha tavapärased arusaamad.

Vaike ja Mareti kaksikosade mängimisega tuli Terje Luik hästi toime ja lõi huvitavad kujud. Teine peaosaline Raivo Rein Areni käsitluses ei meeldinud mulle. Ta jäi liiga kuivaks, ametlikuks, tehtuks, temas ei olnud midagi, mis oleks andnud põhjust hooplemiseks edu üle neidude juures. Tema käitumine neidude seas oli niisama eemaletõukav kui käitumine seltsimeeste keskel./--/ Tuleb välja nii, et suhtelislt kordaläinud filmi vaadates leiad siiski, et see oleks võinud olla veelgi parem. „Vallatud kurvid“ tuleks lugeda Tallinna Kinostuudio senisest parimaks saavutuseks. Märgitud „tedretähed“ ei tee selle filmi nägu inetuks, nende puudumisel oleks see aga veelgi kaunim.

Õnneks suudab filmi üldine hoog, hea lavastus, õnnestunud võtted ja mootorispordi suur populaarsus katta need primitiivsused.

Kinomeestele aitäh „Vallatute kurvide“ eest ja väike soov edaspidiseks – kurvikohtadel rohkem hoolt, leidlikkust ja tähelepanu, siis ei teki asjatuid kukkumisi!

R. Eiver „Vallatud kurvid“ linastub Katusekinos 26. augustil kl 22.00. Septembris linastuvad „Eesti retro eriprogrammis“ lisaks ka mitmed teised tuntud ja armastatud Eesti filmid: Lembit Ulfsaki „Keskea rõõmud“ (1986), Sulev Nõmmiku „Noor pensionär“ (1972), Jüri Garšneki „Viimne reliikvia“ (1970), Sulev Nõmmiku „Siin me oleme“ (1978) ja Sulev Nõmmiku „Mehed ei nuta“ (1968) Vt lähemalt www.katusekino.ee

H. Ambur KURVIKOHTADEL ROHKEM TÄHELEPANU! /--/ Film „Vallatud kurvid“ on väga temporikas, võtted maitsekad ja leidlikud. Oskuslikult on ära kasutatud laia ekraani võimalusi kaadrite kompositsioonis. Üldist head muljet varjutavad aga stsenaariumist tulenevad puudused – ärakulunud, n. ö. „habemega naljad“. Oleks tahtnud näha rohkem

Jättes aga metafooride keele kõrvale, on paslik 2011. aastal meenutada, et film tehti 60ndate Jerevanis, kus ainult Paradžanovi taoline looja võis teatada patriarhaalses Armenfilmis, et ta tahab nooremas eas armeenia rahvuspoeedi rolli gruusia näitlejatari Sofiko Tšiuareli ning üldse võiks too mängida kokku kuut osa. See mis alguses tundus võimatu, on nüüdseks kinnistunud kui kinoklassika.

1971. aastal otsustab Paradžanov pöörduda tagasi Kiievisse, kus ta 1973. aastal arreteeritakse ja viieks aastaks kolooniasse saadetakse.

Süüdistuses on lisaks homoseksuaalsusele ka “vägistamine ja pornograafia propaganda”.

Tema homoseksuaalsuse kohta peavad režissööri austajad tänaseni tuliseid vaidluseid ühed ütlevad, et Paradžanov ei varjanud oma eelistusi kunagi, teised kinnitavad, et režissöör vaid provotseeris-epateeris. Vahet aga pole, sest süüdistus ise oli niikuinii fabritseeritud ja paraku polnud suurt abi ka tema vabastamise rahvusvahelisest kampaaniast, milles osalesid Truffaut, Godard, Fellini, Visconti, Rosselini, Antonioni ja paljud teised. Sel ajal kui lääne-eurooplased petitsioone allkirjastasid, meisterdas Paradžanov tsoonis käepärastest vahenditest kollaaže, mida ta pidas kino aseaineks. Lõpuks siiski aitas kodumaine austajanna režissööri vabadusse. Vladimir Majakovski lese Lilja Briki mahitusel pöördus tolle õemees, poeet Louis Aragon isiklikult Brežnevi poole ning Paradžanov vabaneski aasta enne määratud tähtaega. Kuna Kiievisse endisel retsidivistil enam tagasiteed polnud, sõitis Paradžanov tagasi sünnilinna. 1984. aastal valmis tal “Surami kindluse legend” - seda küll kahasse Dodo Abašidzega, kes on etteruttavalt öelduna ka Paradžanovi viimase mängufilmi, “Ašik-Keribi” kaasrežissööriks. Seda, et Paradžanovil mingit kaasrežissööri vaja polnud, pole vaja vist rõhutada - pigem oli tegu omamoodi

Kaader filmist “Vallatud kurvid”

Kes ei mäletaks kelmikat komöödiat nimega “VALLATUD KURVID“? Vaieldamatult kuulub see nende Eesti filmide hulka, mida ikka ja jälle tsiteeritakse ja pühade ajal televiisorist näidatakse. 1959. a. esilinastudes tegi film aga ajalugu ka seetõttu, et oli üks esimestest Eestis linastunud laiekraanifilmidest.

vaimukust. Naljategemine igasuguste kukkumistega on liiga primitiivne ja ammu aegunud (see oli moes kunagistes ameerika „naljapiltides“ tummfilmiperioodil). Samuti jääb segaseks filmi intriig.

Kaksikute seikades on palju otsitut. Miks saadab, näiteks, üks kaksikutest teise enda asemel kohtumisele, kuid ei seleta talle olukorda (mootorratturi ootamise stseen). Aga ainult sellepärast, et muidu ei tekiks ju hiljem koomilist situatsiooni!

“lapsehoidjaga” kuulsale enfant terrible’le. Filmi aluseks on legend noorukist, kes tuleb müürida Surami kindlusemüüridesse, et seinad ükskord lagunemise lõpetaks. Siin on Paradžanov saavutanud täieliku vabaduse - olgugi, et tegevus toimub 14.sajandil, ilmub näitleja ekraanile Adidase dressides ning mis kõige olulisem taolised detailid ei oma mitte mingit tähtsust.

Paradžanovi loodud maailmas on kõik võimalik. Oluline on üksnes see, mida looja teeb kujunditega, millise maailma neist ehitab.

1988. aastal linastub Lermontovi lühijutule toetuv “Ašik Kerib” - lugu vaese nooruki armastusest neiu vastu, kelle isa kerjuskosilasest midagi kuulda ei taha. Vene poetess Bella Ahmadulina on Sergei Paradžanovi kohta öelnud, et “tema süü seisnes selles, et ta oli vaba”.

Kuid vabaks olemine vangistatud maal jätab Paradžanovi tervisele jälje. Lõpetamata jäi autobiograafiline “Pihtimus” ja 1990. aastal sureb režissöör vähki.

Kristiina Davidjants

filmiajakirjanik Film “Granaatõuna värv” linastub Katusekinos 6. septembril.

Kaader filmist “Granaatõuna värv”

VALLATUD KURVID

Režissöörid-lavastajad Julius Kun ja Kaljo Kiisk tõestasid, et ka väga kulunud ja paljukasutatud motiivist (kaksikute sarnasus ja teineteisega äravahetamine) saab andeka näitleja ja läbimõeldud lavastuse abil teha huvitava filmi, mida võib naudinguga vaadata. Kahjuks on filmis rida segaseid kohti. Näiteks peategelase jahilt merre hüppamine on vähe põhjendatud ja ette valmistamata. Kalalesõit, kalapüük ja uhhaa keetmine on samuti liiga otsitud ja seetõttu elutud. Koera üleandmine kellassepale ei tekita üllatust. Tundus, nagu oleks Vaike teadnud, et koer kuulub kellassepale. Käekella jäämine võõra mehe kätte oleks pidanud abielus olevale Maretile rohkem muret tekitama kui näeme seda filmist. /--/

BALTI FILMI-ja MEEDIAKOOL alustab seekord esimest koolipäeva Katusekinos: 1. SEPTEMBRIL on aeg sügist saaki noppida ja selleks toovad oma parimad filmid lagedale noored, äsja diplomeeritud režissöörid. Kavas kuus filmi kuuelt režissöörilt. Kes nad siis on? Mida nad tegid need kolm aastat?

Tasub jälgida, sest just nendest tüüpidest saab Eesti kino tulevik! Käsi pulsile!

1. “ÜLEVAADE PSÜHHOANALÜÜTILISEST TERAAPIAST NR 11 NÄITEL“ Noorte meeste foobiat põdev Voldemar on sunnitud agoonia raviks tegema läbi psühhoanalüütilise teraapia. Psühhoanalüütik püüab jõuda selgusele, kus on probleemi tegelik tuum. Inimlikkust me sealt ei leia.

Režissöör-stsenarist: Triin Ruumet. Operaator: Manuel Mägi. Produtsent: Maie Rosmann.

Osades: Juhan Ulfsak, Volli Käro, Mikk Madisson, Saivi Valge, Lauri Lend, Sebastian Talmar, Markus Habakukk. Pikkus 25min 7sek.

1.

2.

2. „TEINE PIRUKARÖÖV“ Noormees ja neiu ärkavad keset ööd üles, sest mingi müstiline nälg näpistab. Und enam ei tule ja nad veedavad oma segamini korteris pikki igavaid tunde, üritades äkitselt rünnanud näljast üle saada. Tasapisi hakkab selguma nälja põhjus ja probleemi ainuvõimalik lahendus.Film armastusest, näljast, ööst ja päevast, minevikust ja tulevikust, sinust ja minust. Pirukatest ja burgeritest. Ja Wagnerist.

Režissöör-stsenarist: Kaur Kokk. Operaator: Aivo Rannik. Produtsent/Kunstnik: Tiiu-Ann 3.

Pello Osades: Maiken Schmidt, Pääru Oja, Indrek Ojari, Mattias Naan. Pikkus: 17min 24sek

3. „NINJA“ Johannes on armunud Ivonnesesse, oma klassi kõige populaarsemasse tüdrukusse. Kahjuks aga meeldivad Ivonnele - vähemalt esialgu - stiilsed ja kunstihuvilised poisid, mitte selfmade ninjad nagu Johannes.

Režissöör-stsenarist: Jaan Tätte juunior. Operaator: Ivart Taim. Produtsent: Elari Lend. Osades: Indrek Jõe, Gerda-Katrina Samm, Karl Allik, Lauri Lend, Markus Habakukk, Teele Pärn, Lota Viik. Võitluskunstnikud: Armin Pajula, Mart Laos, Erki Penter, Inno Käärik, Tari Lillemets, Andryco Muuga. Pikkus: 15min 53sek

4. „JOPE“ Neile, kellel on palju, antakse juurde ja neilt, kellel on vähe, võetakse ära isegi see vähene, mis neil on. Jope on lugu kontoritöölisest Jaanist, kes ostab uhke jope millega pälvib kaastööliste poolehoiu, paraku see aga röövitakse talt peagi. Lugu põhineb N. Gogoli „Sineli“ ainetel.

4.

5.

Režissöör: Jaan Penjam. Operaator: StenJohan Lill. Produtsent: Elari Lend. Pikkus: 19min

5. „PROTSESS“ Adaptatsioon F. Kafka romaanist „Protsess“.

Režissöör: Vallo Toomla. Operaator: Markus Orav. Produtsent: Tiiu-Ann Pello. Osades: Mart Aas, Maarja Mitt, Volli Käro, Janek Joost, Tõnu Tepandi, Kaia Skoblov, Laura Peterson jt.

Pikkus: 20min

6. „KÕKS“ Lahja, pretensioonitu laiskvorst kohtub elukaaslase, ema ja vanaemaga, et rahuldada sadistlikku kirge ja ego.

Režissöör: Hardi Keerutaja. Operaator: Ott Tiigirand. Produtsent: Kristo Jürmann. Osades: Henrik Kalmet, Katariina Kabel, Mari Abel, Salme Poopuu. Pikkus: 10min

Vt programmi kellaaegu lähemalt www.katusekino.ee

6.

VIRU KESKUSE KATUSEL

KUUKAVA 15/8–18/9

1/9 ERIÜRITUS

esitleb:

15/8 SKANDAALNE KINO

E Veepiisad tulistel kividel Francois Ozon

16/8

T Chinatown Roman Polanski

KINOKLASSIKA

1/9 VÄRSKE FILM

2/9 POOLA FILMI PÄEVAD

3/9 POOLA FILMI PÄEVAD

esitleb:

17/8 VÄRSKE FILM

18/8 VÄRSKE FILM

19/8 VALITUD HUUMOR

K Võõras Feo Aladag

N Müramuusika Ola Simonsson

R Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne Guy Ritchie Weekend

20/8 VALITUD HUUMOR

L Teemandirööv Guy Ritchie Weekend

4/9 POOLA FILMI PÄEVAD

5/9

N BFM / Best Of 2011 BFM 6 parima režissööri valik

R The Way Back Peter Weir

L Three Colours: White

KINOKLASSIKA

7/9 KINOKLASSIKA

8/9

P Three Colours: Red Krzysztof Kieślowski

E León Luc Besson

21/8 ISLANDI PÄEV

Dean DeBlois

T Colour of Pomegranades Sergei Paradžanov

22/8 FILMIPÄRL

E Baraka

N Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne

FILMIPÄRL

VALITUD HUUMOR

K Kaukaasia vang, ehk Šuriku uued seiklused

POOLA FILMI PÄEVAD

5/9 6/9

13/9

Sulev Nõmmik

P Keskea rõõmud E Machete Robert Rodriguez, Ethan Maniquis

T Hot Fuzz

VALITUD HUUMOR

Edgar Wright

Juli Kun, Kaljo Kiisk

ERIÜRITUS

10/9

27/8 KINOKLASSIKA

28/8 KINOKLASSIKA

29/8 KINOKLASSIKA

30/8 VÄRSKE FILM

L Tuulest viidud

11/9

K Mulholland Drive David Lynch

15/9 N Darjeeling Limited VALITUD HUUMOR Wes Anderson

Vincent Fleming

P Hommikusöök Tiffany juures

VÄRSKE FILM

R King´s Speech Tom Hooper

Blake Edwards

SKANDAALNE KINO

K Ootamatu tühjus Gaspar Noé

POOLA FILMI PÄEVAD

Katusekino Katusekino suurim sõber

R Pecha Kucha Night Tallinn #2 L Noor pensionär Sulev Nõmmik

P Viimne reliikvia Grigori Kromanov

E Three Colours: Blue T Three Colours: White Krzysztof Kieślowski

14/9 POOLA FILMI PÄEVAD

K Three Colours: Red Krzysztof Kieślowski

15/9

esitleb:

17/9

L Psycho

N The Way Back Peter Weir

Alfred Hitchcock

18/9

P Sügisball

FILMIPÄRL

Veiko Õunpuu

Woody Allen

17/9

L Polaarjoone sangarid VALITUD HUUMOR Dome Karukoski

18/9 VÄRSKE FILM

KATUSEKINO.EE

Luc Besson

R Vicky Christina VALITUD HUUMOR Barcelona

KINOKLASSIKA

31/8

N León

16/9

James Cameron

Alejandro G. Iñárritu

13/9

POOLA FILMI PÄEVAD

E Terminaator T Biutiful

John Badham

Krzysztof Kieślowski

esitleb:

16/9

K War Games

VALITUD HUUMOR

POOLA FILMI PÄEVAD

KINOKLASSIKA

Lars von Trier

Pecha Kucha

12/9 14/9

T Melanhoolia

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

N Reserveeritud üritus RESERVEERITUD VALITUD HUUMOR

Miranda July

esitleb:

Lembit Ulfsak

25/8

R Vallatud kurvid

E Future

KINOKLASSIKA

Leonid Gaidai

26/8

Leszek Gnoinski, Wojciech Slota

esitleb:

7/9

9/9

12/9

P Beats of Freedom

VÄRSKE FILM

11/9

VALITUD HUUMOR

24/8

4/9

8/9

FILMIPÄRL

L Lost At Midnight Veronika Vallimäe, Eva-Lena Raenok, Einike Leppik

10/9 L Mehed ei nuta VALITUD HUUMOR T Delicatessen Jean-Pierre Jeunet, Marc Caro

ERIÜRITUS

R Siin Me Oleme

VALITUD HUUMOR

Sulev Nõmmik

23/8

3/9

Jonathan Demme

Ron Fricke

esitleb:

Veronika Vallimäe, Eva-Lena Raenok, Einike Leppik

K Silence of the Lambs

Guy Ritchie Weekend

9/9

R Lost At Midnight

VÄRSKE FILM

VALITUD HUUMOR

P Sigur Ròs: Heima

ERIÜRITUS

Veronika Vallimäe, Eva-Lena Raenok, Einike Leppik

Krzysztof Kieślowski

FILMIPÄRL

6/9

2/9

N Lost At Midnight

P Le Havre Aki Kaurismäki

Seansside algus 15/8 kuni 31/8 orienteeruvalt 22.00.

1/9 kuni 11/9 orienteeruvalt 21.00, 12/9 kuni 18/9 orienteeruvalt 20.30.

1/9 kuni 18/9 teise õhtuse seansi algusajad vaata veebist.

Seansid toimuvad iga ilmaga.

Katusekino sõbrad