KINOLEHT La Strada Nr 10 juuni

Täna lehes Submarine ja teisikutejaht / Millised filmid käivad festivalidel?

Cannes’i ERI / Vabaarmastus ja nostalgia / Bussiga Jaapanisse Elle Kull lühifilmist “Lask” / 60 sekundit üksindust aastal null / Intervjuu Naomi Kawase’ga Multikulti ja Fatih Akini filmid Katusekinos / Pühapäevased klassikud Hitchcock ja Malle kinos Sõprus Jahimehe öö / Sinine vabadus / Eliitrühm 2 varsti kinos!

Sodankylä algab suvel / Kinokavad / jpm

Kaader Richard Ayoade filmist “Submarine”

Nr 10 juuni 2011

Robert De Niro’s waiting Sel aastal jõudsin Cannes’i, kui festival oli juba alanud. Kõik oli ammu täies hoos, pooled filmid näidatud, pooled ajakirjanikud rannapidudest ja filmidest kurnatud, mõned ontlikumad veel Palees ringi sebimas, prillid ninal. Päikeseprillid. tegelikult valmistuti juba lõputseremooniaks. Kaugelt tulnud filmituristid ja kohalikud glamuuriarmastajad seadsid üles redeleid, päevavarje ja toole, teised luusisid hoolega hotelliuste juures, kas mõni staar ehk sealt nina välja ei pista. tseremooniani oli jäänud 4 päeva. Õhus oli ärevust.

Filmikool

mäletan oma esimest Cannes’i. See oli aastal 2002. Olin vahetusüliõpilane Nice’i Ülikoolis ja minu tuutoriks oli üdini vasakpoolsete vaadetega daam, kes kohtles nii mind kui mu Rumeeniast ja Kreekast pärit kaastudengeid sügava austuse ja kaastundega. Selle absoluutseks puändiks kujunes ligipääs kättesaamatule festivalile. madame’i kirja alusel kvalifitseerusin ühepäevaseks cinéphile’iks ehk filmiarmastajaks. tulemus: pikas sabas seistes sain päikesepiste (cinéphile’id saavad saali sisse kõige viimastena ajakirjanike ja filmiprofessionaalide järel, aga virisemiseks

polnud põhjust), nägin ühte filmi (läbi udu mäletan, et see võis olla laughtoni „Jahimehe öö“) ja tõotasin endale mõttes: „Siia tulen ma veel tagasi! Ja kõnnin punasel vaibal!”

Juhtus nii, et tulingi. Kõigepealt 2009. aastal.

Nägin loendamatu arvu filme, mõned neist head, aga enamik väga pikad ja rusuvad (võistlusprogrammi filmide keskmine pikkus oli miskipärast 2 tundi), jõin määramata arvu espressosid ja sõbrunesin teiste sama uimaste välismaa ajakirjanikega. Punasel vaibal ma ei kõndinud, küll aga jooksin: varahommikused pressiseansid toimusid lihtsalt samas kohas. Päikesepistet ei saanud: kaks nädalat muutis ilmselt immuunseks. Staare eriti ei kohanud, ainult Penélope Cruzile astusin kogemata varba peale. Aga „tavalisi” prantsuse näitlejaid lonkis tänavatel ringi igal sammul. Ja kõige rohkem olin rahul lõputseremooniaga, mida juhtis minu absoluutne lemmiknaljamees ja näitleja edouard Baer, kes suutis isabelle Adjani piinlikkusest kahvatuma panna ja ülejäänud aja lihtsalt nii head nalja teha, et ma soovisin, et see show ei lõppeks iialgi.

FeStivAliFilm mainstream ääRmuSte SeAS Cannes on professionaalide filmipidu, kuhu tavakinokülastajal suurt asja pole.

Sõidetakse kokku üle maailma, trügitakse kaelakaartidega sissepääsu juures ja higistatakse tuugalt täis saalides selle nimel, et tarbida sügavamõttelist kinokunsti. ei pea just kogenud festivalimorsk olema, teadmaks, et põhiprogrammis näeb harilikku (enamasti euroopa) festivalikino ning et põnevamad asjad juhtuvad ikkagi äärmustes, kõrvalprogrammides.

Cannes’is jaguneb põhiprogrammgi tegelikult kaheks: võistlusprogrammiks (Compétition) ja „vaatenurga” programmiks (Un Certain regard). võistlusprogramm on lühidalt öeldes selline, nagu need festivalide programmid ikka on, pakkudes enamasti filme, mida keskmine kobarkino külastaja peaks liiga depressiivseks, igavaks ja aeglaseks. vaatenurga valik, mille eesmärk ongi omanäoliste käekirjadega silmapaistvate režissööride tutvustamine, on küll huvitavam ja eksootilisem, kuid tont nimega festivalifilm hõljub ringi sealgi.

13 aastat tagasi seletas Andres maimik Postimehe kultuurilisa veergudel toonase tallinna Filmifestivali kontekstis festivalifilmi terminit lahti nõnda: „Peategelane (kelleks osutub tavaliselt keskeakriisis mentaalse kokkuvarisemise äärele jõudnud ja tsiviliseerituse koormat stoiliselt kandev šarmantne meesisik) sõidab minevikuihaluse või hingepakitsuse mõjul oma nooruspõlve kohtadesse, et uuesti läbi elada ammumöödunud sündmusi, et kohata en face vananevaid ja juba surnud

inimesi, et sõlmida kokku lahtised otsad ning leida hinges rahu.”

Nii. Näib, et midagi pole muutunud, sest tänavune Cannes’i võidufilm vastab maimiku kirjeldusele üsnagi täpselt: terrence malicki „elupuu” („the tree of life”) peategelane võtabki ette ekskursi lapsepõlve, klassikalisse 1950ndate Ameerika keskklassi perekonda, ning süüvib oma suhetesse vanemate ning vendadega. mõistagi hakkab tasase happy family life’i õhukese katte alt tasapisi välja immitsema konflikt. Jne jne. tuleb tunnistada, et klassikalise festivalifilmi peategelane on tõepoolest pigem mees ja kohe kindlasti on ta kriisi äärel ning otsib oma hinges rahu. Kas nüüd just šarmantne, kuid tõsi ta on, et enamasti on tegelaseks tüüp, kelles on teatavat stiili, kes on pigem selline melanhoolne beetaisane, kes igas naises kaastunnet tekitab ja ürgsel mehel karvad turri ajab... ta on natuke otsustusvõimetu (sest igal otsustaval hetkel hakkab ta juurdlema küsimuse üle à la „ja milleks mulle üldse see kõik”), veidi elu hammasrataste vahele jäänud, kuid väga filosoofiline ja oma hinges üdini hea. Aga loomulikult!

Just säärane loomenatuurist melanhoolitseja oli protagonistiks ka Cannes’i tänavuse vaatenurga programmis linastunud Hong Sang-soo filmis „the Day He Arrives”, mil peategelaseks noor filmirežissöör Sungjoon, kes läheb otsima oma kunagisi sõpru. Aga sõbradki on selles mustvalges linateoses kõik omamoodi elufilosoofid – igaüks

Sel aastal oli miskipärast sama tseremooniat juhtima pandud kergelt neurootiline, kuigi kena välimusega mélanie laurent, keda mäletasin 2009. a. tarantino vääritust tõprafilmist. mél üritas igati püüdlikult nalja teha, aga ei tulnud välja. Õnneks päästis olukorra filmi „Polisse” eest Prix du Jury võitnud maïwenn, kes suutis auhinda vastu võttes vähemalt 5 minutit järjest ohjeldamatult mikrofoni hingeldada. Ajakirjanikud ei saanud aru, kas peaks vait olema, naerma või kritiseerima. Aga siis tuli järjekordne ülistuslaul kogu õhtu surmtõsist nägu teinud Robert De Nirole, kes ajas oma žüriikaaslaste poole pöördudes klassikalise naljana segamini sõnad compagnons ja champignons („kaaslased“ ja „seened“). Ja publikul oli jälle rõõmus meel. ega see lapsus nii vale polnudki. Kaaslased ju eriti sõna ei saanud, pidid niisama istuma ja naeratama. uma thurman liikumatuna oma jäises ilus, Jude law viisaka Wikmani poisina, ja siis need ülejäänud kuus.

De Niro’t. või kedagi teist. ei ole just kerge manada näole ühtaegu nii kurb kui lootusrikas (ja piisavalt atraktiivne) ilme. Ja oodata niiviisi, silt käes, pidukuub seljas, tundide viisi punase vaiba kõrval oma õnne. Kedagi, kes märkaks just sind. Kes ootaks just sind.

Kutsetega ja tähtsad inimesed järjest kiiruga mööda tuiskamas. Aga järgmisel hommikul sõitsid kindlasti paljud neist ühe ja sama rongiga Cannes’ist minema.

Laura Talvet

Ja võidufilmid? Suuri hõiskeid saalist ei kostnud. Aga paljude jaoks tähtsam olelusvõitlus toimus kindlasti väljaspool Paleed, vahetult enne auhinnagalat. tänaval. äkitselt ilmus kõikjale ei-tea-kust massiliselt kõrvitsast tõllaks muundunud noori inimesi, käes sildid „please, invitation“, „ceremony“ või midagi muud konkreetset. et näha korrakski Robert

eripäraselt õnnetu – ning neidudele, kellega korea Nipernaadi mõne öö veedab, teatab ta hommikul lahkudes nagu muuseas, et „me ei peaks enam kunagi kokku saama”. mingit kummalist eksistentsiaalset mõõdet lisab sellele kõigele idamaiselt aeglane, kuid tohutu sisemise energiaga laetud tegutsemine.

Ning kui meeskangelane pole just beetaisane, tuleb mängu teine stereotüüp: elus läbi põlenud karjäärimees, kes on end ise psühholoogilistesse kompleksidesse sisse töötanud.

Kujukaks näiteks on siin markus Schleinzeri film „michael”, mis räägib loo 35-aastasest introverdist, kes teeb küll tammsaarelikult läbi raskuste murdes üsna edukalt karjääri, olles aga eraelus täielik käpard, mis on ta psühholoogiliselt viinud pedofiiliani.

Oma eramaja keldris peab ta luku taga 10aastast Wolfgangi. Film, mis kandideeris ka debüütfilmi auhinnale Kuldne Kaamera, paistab silma eriti hea psühholoogilise realismi tunnetusega, sõltumise-vihkamise suhte kujutamisega, viies karakterite psühholoogia niivõrd viimase piirini, et nad sisuliselt oleks nõus üksteist ära tapma (keeva vee või värvi näkku viskamine on siinkohal päris süütu tegevus). tihtipeale muutub konflikt iseendaga veel sügavamaks perekonna kontekstis.

Näiteks 28-aastase lõuna-Aafrika režissööri Oliver Hermanuse filmis „Skoonheid”, millele kuulus ka tänavune Queer filmi Palmioks. lugu korralikust kahe tütre isast ja perekonnapeast, kellele tegelikult meeldivad hoopis noored poisid, tipneb jõhkra stseeniga, kus protagonist oma ohvri (kaua aega kadunud olnud perekonnatuttava poja) vägistab. ei saaks öelda, et film mahuks „festivalifilmi” nimetaja alla selle tavapärases kontekstis, kuid katsetusena on Hermanuse üllitis kahtlemata huvitav nähtus. isiklikult tõmbas mind seekord kinno pigem režissööri eksootiline päritolu kui filmikirjeldus, mis lubas „eneses tülgastunud peategelast, kes laseb valla kõik oma emotsioonid ning võtab maailmalt lõpuks selle, mida ta on alati salajas tahtnud: õnne”. Selliste

kirjeldustega tasub alati ettevaatlik olla, sest juhul, kui film on lavastatud Põhjamaades või lääne-euroopas, on üsna kindel, mis ees ootab – tavaliselt piltilus, klassikaliselt väljapeetud operaatoritöö ja introvertse pingega (tegelased, kes tahaks kõike endast välja saada, aga pealispind ei reeda sellest piiskagi) film, mis lõpeb enamasti kas mitte millegagi (vesi seisab samamoodi nagu enne, lõi vaid korraks virvendama, nagu näiteks üks mu lemmikuid, Bruno Dumonti „Hors Satan” ) või siis äärmisel juhul psühhoterroriga, kus protagonist on siiski otsustanud kõik alateadvuse kraanid valla keerata. vahel, eriti vaatenurga programmis, julgetakse siiski vaataja taluvuspiiridega julgemalt katsetada, isegi kui üldjoontes jäädakse sellesama „tüüpilise” festivalifilmi konteksti. väga meeleolukas oli näiteks jälgida inimeste reaktsioone Andreas Dreseni filmile „Halt auf freier Strecke”, mille esikaadris saame teada, et peategelasel on äge ajutuumor, mis jätab tal elada maksimaalselt mõned aastad (esialgu täiesti tüüpiline algus). Pea kahe tunni jooksul selgub aga, et midagi paremaks ei lähe. Ainult halvemaks. Näeme, kuidas sama tegelane aeglaselt koos oma perekonnaga vankumatu toetusega surmale aina lähemale liigub – ja selle aja jooksul hiilib saalist tasahilju välja ligi 40 filmihuvilist. liiga palju, liiga lähedalt, liiga…? Ja üleüldse – väljas ootab Prantsuse Riviera, lõõskav päike, 27 kraadi ja siin-seal patseerivad staarid. Hea turvaline maailm, kus selliseid probleeme ei ole, parem siis juba saalist välja tulla ja kergendatult hingata.

Kuid loomulikult ei pea festivalifilmi ja selle termini pärast pead vaevama, kui olete juhtumisi kas Aki Kaurismäki, lars von trier, Nanni moretti või Pedro Almodóvar.

Sõlmige või postuumne sõprusliit Hitleriga, järgmisele festivalile on teie film ikkagi alati oodatud. Ning saalid on sõltumata kellaajast igal juhul täis.

Aleksandra Mölder

filmitudeng

TeisikuTesT. SEEKord ilMa Joalata

Richard Ayoade „Submariin” (“Submarine”, 2010) kinos Sõprus

Kaader Richard Ayoade filmist “Submarine”

teisikutest sobib rääkida ka seoses kinos Sõprus peagi esilinastuva uue filmiga, milleks on Briti film „Submarine” (mitte ajada sassi samas kinos lähiminevikus näidatud taani filmiga „Submarino”). Filmis ekslev peategelane Oliver tate (Craig Roberts) on segaduses teismeline, kes on sunnitud žongleerima kaht palli, või tegelikult isegi kolme. Ühe käega üritab ta hoida üleval vasttekkinud suhet klassiõe Jordanaga (Yasmin Paige), teisega päästa oma vanemate metsaminevat abielu, ja kuskil seal keskel sekkub mängu filmi show stopper Paddy Considine (mees, kes muidugi ainuisikuliselt röövib endale iga filmi, kus ta vähegi osaleb) kohaliku sensitiivi Graham Purvise rollis, kes asub innukalt lahti muukima pereema kolmandat silma.

Järgmise teisiku juhtum (mis on lihtsalt liiga veider, et seda siinkohal mitte ära tuua), peitub filmi peategelases Craig Robertsis.

Raske on lahti saada tundest, et ta meenutab kohutavalt kedagi. Samal ajal tuksub tema taustaks filmis süütu ja naturaalne undi-indi, mille lauluhääl meenutab samuti kohutavalt kedagi. Kui saab selgeks, et laulab bändi Arctic Monkeys laulja Alex Turner, jooksevad kontuurid korraga paika. Craig Robertsil (all vasakpoolsel fotol) ja Alex Turneril (parempoolsel fotol keskmine) pole mitte mingit vahet. Üks on 15 ja teine 25, aga kohkunud ning rabe olek on sama, rääkimata lihtsalt välimusest. vaadake pilte, kui ei usu. Kas põlvkondade vahe on tõesti nii väike või on nad uues mõistes hoopis eakaaslased?

Saamata nüüd siis täpselt aru, kas tegemist on kurja turundusnalja või lihtsalt sarnase närvi tabamisega, tuleme filmi keskse ja olulisema teisikuprobleemi juurde tagasi.

Režissöör Richard Ayoade on norra-nigeeria päritolu, aga selge, et edukat komöödiat on raske teha kummalegi oma vereliinile toetudes. Seega on Ayoade end pannud raskesse rolli, keda imiteerida – ühelt poolt inglaste laksiv dialoog ja must huumor, teisalt Ameerika narratiivikeskne ja moraali sisaldav komöödia. Kaks erinevat diskursust kahe erineva rahvuse käes, kes jagavad üksteisega vaid keelt ja vahel tundub, et sedagi vastumeelselt. Filmi esimene pool on selgelt britilikum ja keskendutakse tiineidz-piinlikkusest tiinele suhteotsingule, retsidele koolisuhetele ja igapäevakoomikale, mis meile tundub vaid sellepärast nii naljakas, et nüüd suurena me seda jama enam uuesti läbi ei pea elama ja võime teiste inimeste probleemide üle kergendavalt naerda. meenuvad samas Ameerika mitmed terava-

mad noored režissöörid, nagu terry Zwigoff, Noah Baumbach või todd Solondz. veidrad tegelaskujud – check. Üle vindi seksinaljad – check (filmile on antud lausa R-reiting!).

Piinlikkusttekitavalt ausad momendid – check. lisaks sisemonoloog, mis meenutab väga varast Wes Andersoni, ennekõike tulevad pähe „Rushmore” ja „Perekond tenenbaumid”. Sellise tunnistusega võiks ju koju küll minna, aga veel ei lasta. Kahjuks. „Submarine’i” teine pool astub sama reha otsa, kuhu lugematud Ameerika käsikirjatruud filmid enne seda. Seda võiks kirjeldada tuntud eesti kõnekäänuga „pill tuleb pika ilu peale”. Pärast pool filmi kestnud süütut naljaväänamist ja mänglevat, vaba dialoogi ärgatakse justkui unest üles ja meenuvad kurja õpetaja manitsused: „AGA SiSu???” Just see „sisu” on see, mis asjad ära rikub, sest naljategemine tuleb unustada ja sisuga tegelema hakata. milline on karakteri motivatsioon? Aga kasvamiskaar? Kuidas sõlmida eriti peenelt kokku kõik need vette visatud otsad? mis siis, kui midagi ei klapi?? uskuge, sellest pole midagi, kui ei klapi, aga... juba on hilja seda rääkida. Sest otsade kokkusõlmimine on täies hoos, naljad kössitavad mahajäetult nurgas ja tegelased rapsivad ühe süžeeliini juurest teise juurde.

Siin ei jää midagi juhuse hooleks ja juhtub see, mida esimeses pooles naljalt ette ei tulnud: järgmist viit minutit on võimalik ette aimata. ma astun tagasi filmi saatnud aupaiste ees.

Sundance’i võistlusfilm. miljonite poolt palavalt armastatud uus talent, kes on tembeldatud uueks lunastajaks. „Funny, witty and vogue”, „two thumbs up”, „refreshingwittyoriginalcharmingquirkycool”. tõstan käed ja

annan alla, nagu ütles ivo linna. Hoian suu kinni. Aga kirjutan selle kirja siin.

Kui teile meeldib must komöödia sellisena, nagu see ameeriklastele meeldib – veidi decaf, veidi suhkruasendaja ja veidi koorepulber, aga üldjoontes isegi selle pärisjoogi teisik –, siis on „Submarine” teie jaoks täpselt paras maitseelamus. „Submarine” on debüütfilmi kohta julgust sisendav linateos, mis vajaks oma autorilt rohkem julgust normist hälbida ja veidi kindlamat meelt teisikurolli mitte taga ajada. Ja siis oleks soe koht tema jaoks seal Wes Andersoni kõrval ühel ilusal päeval olemas.

Tristan Priimägi

filmikriitik

Film linastub kinos Sõprus alates 16. juunist

• Richard Ellef Ayoade • Sündinud 12. juunil 1977, ema poolt Norra, isa poolt Nigeeria päritolu.

• „Submarine“ on tema filmidebüüt, põhinedes Joe Dunthorne'i samanimelisel romaanil.

• Film esilinastus 2010. aasta septembris toronto rahvusvahelisel filmifestivalil, samuti osales see samal aastal londoni filmifestivalil ja Sundance'i filmifestivali võistlusprogrammis.

Foto: www.arcticmonkeys.com

levinud arusaam tänapäeva popkultuuris on see, et midagi originaalset enam luua pole võimalik. libauudiste sait the Onion teritas hambaid ehk hetke võimsaima alternatiivmuusika netiajakirja Pitchfork kallal, avaldades fabritseeritud uudisloo sellest, kuidas Pitchfork pani muusikale kui sellisele hindeks 6,3 punkti kümnest, väites, et muusika kõrgajad on juba möödas. lihtne on sellega nõustuda, aga see kestab vaid hetkeni, mil mingi lugu või plaat sul jälle jalad alt ära viib. mis siis, et tegemist on mõnel puhul lausa teisikutega. Kõik filmides jutustatud lood põhinevad iidsetel ja antiiksetel müütidel, aga ometi ajab kaasajastumine kaardid sassi. miks ei helistanud Penelope Odysseuse mobiilile, kui mees kümme aastat järjest öösel koju ei tulnud? või miks ei vaadanud argonaudid Google mapsist järele, kus kuldvillak asub? Kõik lood aegade algusest muutuvad millegi sarnaseks, sest kõik on juba olnud. see kõik on olnud kord jah, jälle kordub kõik.

Omnibus. mitte kõige ilusam sõna. eestis pealegi valesti mõistetud, sest tänu populaarsele kõnekäänule („oleks tädil rattad all...”) või millelegi muule, tuleb enamikele eestlastele seda sõna kuuldes silme ette trolli ja trammi eelajalooline sugulane. inimesi pungil täis, ümmarguste vormide ja suure tossupilvega.

Filmimaailmas tähistab antud sõna aga põhimõtteliselt novellikogumikku, kus iga kinematograafilise novelli taga on erinev autor.

Proovime nüüd seda nähtust selgitada trollipargi keeles. Kujutage ette, et sellel samal vanal omnibussil oleks mitu juhti. Nad on küll kokku leppinud lõpp-peatuses, aga igaüks on oma professionaalses kvalifikatsioonis nii veendunud, et valib sinna jõudmiseks vaid endale sobivaima marsruudi, arvestamata absoluutselt sõitjate huvisid. tulemuseks on kergekujuline kultuuriavarii, sest mõni sõidab aeglasemalt, mõni kiiremini ja mõni ei vaata üldse teed, tegeldes oma mõttes juba järgmiste ja pikemate otsadega. et see transpordihuumor siin nüüd ära lõpetada, tahan lihtsalt öelda, et omnibus-filmid töötavad haruharva just sellepärast, et tase on ebaühtlane ja mitte iial ei moodusta need „filmikesed” kokku üht suurt Filmi. Suuri filme eelistavad suured mehed ikka üksi teha.

Guugeldage kas või selliseid (tänaseks täielikult unustatud) nimesid, nagu „love in the City”, „Boccaccio ‘70”, „Spirits of the Dead”, „the Seven Deadly Sins” või mis nad seal kõik olidki. Nende filmide autorite nimekiri on täielik filmiklassika entsüklopeedia – Fellini, malle, Antonioni… – ja siiski, suurmeeste suurde biograafiasse sellistel vinjettidel tavaliselt asja ei ole. martin Scorsese ütles kunagi, et talle meeldib võtta filmide vahel üles midagi väiksemat, mis aitaks närve rahustada. tema puhul olid need eelistatud „väiksemad vormid” tavaliselt kas muusikadokid või reklaamklipid. Sama probleem on ka nende omnibus-klippidega. Need pole filmid, vaid käeharjutused.

eriti on see marketingi võimalustest tulvil all-star-ihalus võtnud jubedaid vorme täna. „Paris, je t’aime” ja „New York, i love You” olid ilmselt tehtud ülimalt enesekindlate produtsentide poolt, kes arvasid, et kui vanameistrid ei suutnud kolmeliikmelist bändi mängima panna, siis tuleb värvata hoopis 20 autorit ja kõigil kõrvad kinni karjuda. tulemuseks piinlik rosolje, mis otsib fast forward nuppu, et lugeda viimne lootusrikas hingepalve ja seejärel stop’i, et mitte petetud lootusi enam pikendada. Anname neile siis andeks ja kaotame nad meie teadvusest igaveseks, sest ma usun, et sama tahavad teha ka Olivier Assayas, vennad Coenid, Alfonso Cuarón, Fatih Akin ja kõik need suured nimed, kes haltuuraga kaasa läksid ja midagi sellest enamat pakkuda ei suutnud.

Aga nüüd siis selle käesoleva filmi juurde, mille nimeks „tokyo!” (kahtlane sarnasus nn „Pariisile” ja „New Yorgile” eelmisest lõigust), mis on inspireeritud, arvasite ära, tokyost ja autoriteks seekord michel Gondry, leos Carax ja Bong Joon-ho. igati muljetavaldav line-up.

Michel Gondry filmi „Interior Design” probleem saab selgeks juba pealkirjast, sest kahjuks tuleb tõdeda, et kogu tema filmograafia on üks suur sisekujundus sellele toale nimega „film” tema peas. ta oskab sinna tuppa panna väga ilusat mööblit („Science of Sleep” näiteks), aga toa sisu ei tulene selle sisustusest. Oleks vaja hinge, kohalolu, vaimsust, mida tema töödes peale ülieduka muusikavideote karjääri pole panna olnud. Nojah, kui nii võtta, siis muusikavideotes paneb selle hinge filmituppa sisse ju bänd ise oma eneseväljendusega. Kui Gondryl bändi saatmas pole, siis on tulemuseks midagi sellist nagu see lühijutt siin: kaasaegne mõistulugu indiviidi tähtsusetusest suures ja halastamatus linnakeskkonnas. tokyo võib tunduda küll nunnu, aga tegelikult on tal sinust täiesti

Vabaarmastus ja nostalgia Juunikuu teisel nädalavahetusel näidatakse Katusekinos kolme Roger Vadimi filmi. „Ja Jumal lõi naise” („Et Dieu… créa la femme”, 1956), „Ohtlikud suhted” („Les Liaisons dangereuses”, 1959) ja „Barbarella” (1968) kaardistavad kõik seksuaalsust, liikudes peaasjalikult meheliku kujutlusvõime radu. Hoolimata välistest erinevustest ühendab vadimi filmide peamisi tegelasi omalaadne pidurdamatus ja pöörasus. ideaalis ei peaks nad oma hüperseksuaalsust põrmugi taltsutama. ent vabaarmastus ei ole piiranguteta – sellel on oma hind.

Olgugi et „Ja Jumal lõi naise” polnud kaugeltki Brigitte Bardot’ esimene film, algas tema tähelend pihta just siit. Pisut pealkirja parafraseerides võiks öelda, et Brigitte Bardot kui seksisümbol loodi nimelt selles linateoses. Nõtke ja kassiliku kaheksateistaastase orvu Juliette’i loomupäraselt sensuaalne natuur vastandatakse külma ja kalgi seksistliku külaühiskonnaga. Ka Juliette ise on sisemiselt lõhestunud – keha tõstab küll selle maailma vastu mässu, aga hing igatseks konformeeruda. või ehk hoopiski mõistus? midagi enesehävituslikku on Juliette’i ihades, nii ei muutu tema protest kuigi valjuhäälseks ning jääb alati etteantud reeglite piiresse. teisisõnu, Juliette on küll teda igast küljest ümbritsevate moraalinormide vastu, ent tal jääb astumata üks väga oluline samm. ta ei ole iseenda poolt. ta ei saa olla õnnelik, ilma et peaks osa oma loomusest alla suruma, või vähemalt näib ta ise nii arvavat. Kohati provotseerib Juliette

täiesti teadlikult, võttes alasti päikesevanne või heites tänaval jalast kingad. Naiste vaenulikkus Juliette’i vastu on avalik, mehed väljendavad oma põlgust pigem tagaselja, põhiliselt küll seetõttu, et halvustavad sõnad ei rikuks võimalusi tüdrukuga siiski linade vahele jõuda.

Vadimi „Ohtlikud suhted” on Choderlos de laclos’ samanimelise epistolaarromaani esmaekraniseering. tegevustik on toodud tolleaegse Šveitsi suusakuurorti ning film ise on mustvalge. Peamiseks erinevuseks, võrreldes nii romaani kui ka hilisemate ekraniseeringutega, on see, et vadimi versioonis on Juliette de merteuil’st ja valmontist saanud abikaasad, kellel kummalgi on lugematu hulk armukesi. Ometi jõuavad nad alati teineteise juurde tagasi ning oma vallutusigi plaanivad nad üheskoos, lisades niiviisi loole veel ühe pahelise ja pikantse kihistuse. Nende mängul on üksainus reegel: armuda ei tohi. Senikaua kuni sellest reeglist kinni peetakse, tunneb abielupaar oma vallutustest ainult sulaselget rõõmu, ka kõige riukalikumat plaani saadab pikk ja siiras naerulagin. mõistagi aga ei jää see habras elukorraldus püsima. Šveitsi lumistel nõlvadel kohtab valmont noort abielunaist marianne’i, kelle silmnähtav vooruslikkus tekitab mehes vastupandamatu kihu naine võrgutada. See ei lähe sugugi nii ladusalt, kui valmont oleks lootnud – ning mees armub. Ülimalt stiilset „Ohtlikke suhteid” võiks vaadelda kui võrgutamiskunsti aabitsat, jättes muidugi arvestamata loo ülimalt moraalse lõpplahenduse.

Olles algul võtnud terved lõigud aega, et seda kummalist žanridevahelist žanri nimega omnibus omale kohale paika panna, peab siiski tunnistama, et „tokyol!” on varuks oma viitsütik (ootamatu tuumanali tuli praegu kogemata, aga tundub, et Jaapaniga seoses see tabude ring vaid kasvab). Selleks kujundlikuks viitsütikuks on kogumiku teine lühifilm igiandekalt Leos Carax’lt, kes ilmselgelt ei ole läinud lihtsama vastupanu teed ja on selle asemel konstrueerinud metsiku, sürri ja täiesti halastamatu loo nimega „Pask” („Merde”), mis räägib tokyo kanalisatsioonis elavast rohelisest mehest härra merde’ist, kes ei allu kaasaegse Jaapani väljatuunitud reeglitele ja käib aeg-ajalt inimesi oma solgiaugust väljas hirmutamas, mõjudes samamoodi nagu klassikaline Godzilla. „See on koletis kanalisatsioonist,” hüüavad hirmunult korralikud jaapanlased ja teevad temast mobiiltelefonidega pilti. mitte juhuslikult pole filmi algusmuusikaks kasutatud just Godzilla saundträkki. tapvalt vaimukas ja täiesti üdini originaalne lugu, mis ühendab taas unelmate duo – prantsuse lavastajate eluaegse enfant terrible’i leos Carax’ ja tema lemmiku, koletisliku alter ego Denis lavanti, keda ärksamad filmikodanikud hilisemast ajast mäletavad ehk miniakordionit mängiva friigi Dionysos Korzybski rollis filmis „Püha tõnu kiusamine”. Siin on lavant mr. merde ja tulnud selleks, et jääda. et näidata jaapanlastele teistsugust, korravälist maailma, tekitades meis algselt tülgastust ja allasurumatut naeru. Carax aga suudab kogu loole peale keerata sellise metafüüsilise vindi, et ajukäärud ragisevad, ja seada kahtluse alla kõik see, kuidas me näeme moraali, tundekasvatust ja maailma enda ümber. Suurepärane homage jaapani monster-filmidele ja miks mitte ka näiteks tarkovskile.

Olgu lugude sisu ja tase siin kui kõikuv tahes, filmile „tokyo!” tuleb kasuks, et igaühele on antud rohkem aega kui see napp 10–15 minutit, millega on pidanud hakkama saama paljud nende ametivennad. Filmi kolmes osas on aega kujundada karaktereid, nende omavahelisi suhteid ja maailma nende ümber.

Samuti kõnetavad nad kolme erinevat tüüpi tokyot – halastamatut suurlinna, popmütoloogia mängukanni ja loodusnähtuste ohvrit. me näeme kolme erinevat tokyo nägemust ja kui me isegi ei nõustu nende mõtete „sõnastusega”, siis mõttest endast saame me ometi aru.

Tristan Priimägi Filmikriitik

Film linastub Katusekinos 27. juunil.

Kaader leos Caraxi filmist “merde”

Michel Gondry, Leos Carax ja Bong Joon-ho „Tokyo!” Katusekinos

mõlemad vürtsitatud rohke musta huumoriga, millega naerdakse traagikale näkku, pisarad silmis. Siinse loo „värisev tokyo” on ennekõike aga huvitavaks muutnud meie tänane päev ehk filmi temaatika sobivus praeguse Jaapani sündmustega. Bong Joonho filminovell räägib armastuse võimalikkusest maavärinaaegses tokyos, kasutades oma (ja oma peategelaste) unistuste täitumiseks suhteliselt vaba käega ka võimatuid süžeekäike. lisaks käsitleb Bong Joon-ho filmis üht sellele piirkonnale omast hälbivat käitumist linnakeskkonnas, mille nimi on hikikomori. inimesed eraldavad end ühiskonnast ja hakkavad eraklikult käituma, minnes äärmistel juhtudel nii totaalseks, et lukustavad end oma tuppa eesmärgiga sealt mitte iial enam välja tulla, väljendades jaapanlaslikult passiivset protesti ümbritseva maailma vastu.

Filmi kolmanda loo „Värisev Tokyo” („Shaking Tokyo”) autor Bong Joon-ho ei pruugi eesti vaatajatele nii tuttav olla, aga ta on teinud vähemalt kaks täiesti meistriklassi kuuluvat krimidraamat „mõrvamälestused” („memories of murder“) ja „ema” („mother“).

„Barbarella” on kolme filmi hulgast kahtlemata kõige helgem ja lustlikum. erinevalt vadimi realistliku tooniga teostest ei piira „Barbarella” nimitegelasest tuleviku superkangelannat sotsiaalsed normid, need on nimelt aastaks 40 000 tundmatuseni muutunud. maale on saabunud rahu ja harmoonia ajastu, mis tahes barbaarsused on jäänud kaugele minevikku või, nagu õige pea selgub, kolinud galaktika kaugemasse otsa. „Barbarella” süžee on üsna lihtsakoeline. mõnda aega tagasi kadus jäljetult professor Durand Durand, kelle leiutatud relv võib muutuda hädaohuks maale, kus tapariistu ei tunta enam aastatuhandeid. Kosmosekaunitar Barbarellale antakse ülesanne leida professor, enne kui tema leiutis võiks sattuda valedesse kätesse ning tekitada pöördumatut kahju. Barbarella suundubki planeedile nimega tau Ceti otsima Durand Durandi, ent pruugib naisel hetkekski täbaramasse olukorda sattuda, kui kohe on otsekui varnast võtta mõni mees, kes teda päästma sööstab. „Barbarella” peamiseks väärtuseks on keskkond, seda juba päris esimestest kaadritest alates. Film algab sümboolses mõttes peakangelanna sünniga, kuid erinevalt veenusest ei sünni Barbarella mitte merevahust, vaid koorub vähehaaval välja skafandrist, ise kaaluta olekus hõljudes – kõigepealt üks jalg, siis teine ning seejärel juba ülejäänud keha. Barbarella kosmoselaeva sisemus näib kui soe ja turvaline pesa, millest ta tõugatakse tundmatu planeedi liustikule. Samuti ei saa jätta mainimata Barbarella kostüüme, üks provokatiivsem kui teine, kuigi tundub, et õhutemperatuur ei mõjuta naist küll vähimalgi määral, ta ei lõdise ega higista, tema põhiülesanne on olla igas stseenis ühtviisi ahvatlev. Ka ei möödu ükski hädaolukord Barbarella kos-

tüümi veelgi napimaks rebimata. Kuigi seksistseene on filmis ohtralt, pole ükski neist väga otseütlev, akt ise jääbki kaamera eest varju. leidlikud on need küll. Kõigepealt selgub, et maal on traditsiooniline suguühe ammu unustatud ning selle asemel kasutatakse spetsiaalseid tablette. Barbarella esimesel partneril kulub hea hulk aega, enne kui ta suudab naist veenda, et seks võiks ikkagi olla vanamoodne, isegi barbaarne.

Naine suhtub ettevõtmisse küllaltki leigelt, kuid on nõus siiski proovima. ent siis juhtub Barbarellaga filmis see, mida eluski võrdlemisi sageli ette tuleb – harjub ära ja hakkab meeldima. Järgmisi mehi-päästjaid kohates on ta juba ise algatajaks, vastavastatud hüperseksuaalsus pakub talle kirjeldamatut lõbu. eks ka vaatajale.

Nii et kui suveõhtul ajab meele mõruks, et mitte keegi ei anna kätte, tasuks teha seda, mida filmisõber sellisel puhul ikka teeb: minna kinno.

Hedda Maurer

Kirjanik ja stsenarist Filmid linastuvad Katusekinos 10., 11. ja 12. juunil.

Kaader Roger vadimi filmist “les liaisons dangereuses”

BUSSIGA JAAPANISSE

ükskõik. mitte midagi sellist, mida me varem poleks teadnud, jutustatuna vormis, mida oleme juba näinud.

Aadamast, Eevast ja LENAST 1. juunil esilinastus kinos Sõprus uus lühifilm „Lask“, sel aastal Balti Filmi- ja Meediakooli magistrikraadi kaitsva Lena (Jelena) Pazilina (25) debüütfilm režissööri rollis. Loomulikult on ta ise kirjutanud´ka filmi kakskeelse stsenaariumi. Greta Varts mõtiskles filmi teemadel ning vestles ema rolli mänginud näitlejanna ELLE KULLIGA Lenast, režissööritööst, vene hingest ja paljust muustki. „lask“ on lugu venelannast (Jekaterina Novosjolova), kes naudib suvepäevi lõuna-eesti maanurgas üksikus talus oma eesti sõdurist abikaasaga (Kristjan Sarv). Peategelast ning filmi kummitavad küsimused: Kes tahab see naine oma abikaasale olla? Kas relvad nende majas on paratamatus? millest räägib lõhe nende vahel – on see keelebarjäär või sugudevaheline iseärasus? Kumb siis ikkagi pärispatu eest vastutab, mees või naine, Aadam või eeva? „lask“ on poeetiline ja visuaalselt hingestatud, vaikne ja tundeline, temas on peidus aegade algusest saadik esitatud küsimused. vene ja eesti keel ei vastandu filmis rahvuslikul tasandil, vaid pigem sümboliseerides lõhet naise ja mehe vahel, hingede eristuva märgina. Kõhedalt mõjuv emakuju (elle Kull), maolikult salakaval, ahvatleb patule rohkem kui püssiga mees. temas on ohtlikku võimsust. uss õuna sees kaob, kui patust saab lunastus. tunnetuslikult on selles kaasaegses loos 19. sajandi vene kultuuri aristokraatlikku vaimsust, eepilisust, aga samas on ta nii lihtne, nii pretensioonitu ja universaalne, et tahaks lihtsalt õuna hammustada ja mõelda, samamoodi vaikivalt ilus olla.

Greta Varts: Millised on Teie muljed filmist „Lask“? elle Kull: ma ei ole filmi tervikut veel näinud [intervjuu toimus enne filmi esilinastusttoim.]. Pildiliselt on ta niivõrd ilus, kuidagi ebamaine. eriti just need vaikivad kaadrid. ma kiidan väga ka Jekaterina Novosjolovat [filmis venelanna rollis- toim.], ta sobitub äärmiselt voolavalt sellesse musikaalsesse ja kaunisse pilti. väga andekas plika! Kahju, et meil vene näitlejaid nii vähe kasutatakse. vene näitlejad on nii mahlakad, teistsuguse temperamendi ja emotsiooniga, hing on neil eriliselt lahti. Neil on näitlemiseks väga head eeldused.

näitlejate ja lõpptulemuse heaks. inimesed käisid kikivarvul, et atmosfääri enne võtet hoida. Kui grupil on hea kontakt, kumab see hiljem ekraaniltki välja. Jelena oskas atmosfääri hoida. usun, et kui tal vähegi on võimalusi filme teha, siis suudab ta ennast pikemate filmide juures tõestada. mul kohe on usku temasse.

Milles seisneb Teie jaoks erinevus filmis ja teatris mängimisel?

Filmis oleneb palju rohkem režissöörist, film on alati rohkem autorite kätes, kes näevad tervikut. isiklikult on minul filmis lihtsam olnud mängida kui teatris. teatris peab üle pakkuma ja võimendama. Filmis piisab ainult mõtlemisest, aga samas paistab filmis ka igasugune vale ja tühjus kilomeetri kaugusele välja. Piisab ainult uitmõttest ja silmavääratusest.

Paljude eesti näitlejatega tundub olevat see probleem, et nad on teatriga nii harjunud, et tihti ei oskagi kaamera ees olla....

Filmis ei tohi mängida. Seal peab vaid mõtlema. Kunagi ei tohi pakkuda rohkem kui elus, ülisuures plaanis pigem isegi vähem.

Just sisu ja täidetus paistavad ekraanil väga välja. tuleb vaid uskuda seda, mida teed. muide, selle filmi puhul, hirmus raske oli teises keeles mängida. Sest sa ei mõtle ju selles keeles. Sõnade samaaegne tõlkimine mõttes teeb mängimise ja sisule keskendu-

mise keerulisemaks, sest mõtteprotsess on kahekordne.

Kuidas Te selle filmi juurde üldse sattusite? ma ei tea, kas ma tohin seda rääkida, aga Jelena nägi mind unes. ta ei olnud siis veel eesti näitlejatega kursis ja ei tundnud mind. ta on ju ida-virumaalt pärit. [narvast- toim.] ta oli oma mehele sellest unest rääkinud, mind kirjeldanud ja siis ühel päeval näinud raamatupoe aknal mu raamatut ja öelnud mehele: „no näed, see on see naine, keda ma nägin, seda nägu ma nägin unes.“ Siis ta sai mu nime teada. Ühel leida laiuse mälestusüritusel, umbes pool aastat enne filmi, nägi ta ka mind ja pärast seda võttiski ühendust.

Kuigi ma arvan, et ma ei õigustanud tema lootusi. ma ise väga põdesin keele pärast.

[Elle telefon heliseb, helistab Jelena, nagu oleks tunnetanud meie vestlust.]

Kas nais- ja meesrežissööriga töötamine on väga erinev?

See sõltub ikka ja ainult inimesest. mina kiidan väga leidat [Laiust – toim.], ma ei tea ühtegi teist režissööri, kes nii põhjalikult materjali oleks süübinud. esimene kogemus temaga hellitas mind ära, pärast kohtasin palju rohkem pinnapealsust, formaalsust ja ma pisut pettusin filmis. Hakkasin filmirolle hoolega valima, neist ka ära ütlema. Naisel ja mehel ei ole vahet, tegijatel on. Klapp ja sobivus peavad olema. ma haistan Jelenas väga andekat inimest ja sügavust. Alguses olid tal ju suured takistused selle filmi tegemisel, ressursid langesid ära viimasel hetkel, kui kõik ettevalmistused olid tehtud. Aga kogu filmigrupp oli valmis temaga kaasa tulema.

Kõik tehti tasuta, põlveotsas, entusiasmist.

Jelena suudab inimesi nakatada, ta on väga hea suhtleja. tema isiksuse jõud on väga

meeldiv. Sa tajud, kui põhjalikult ta mõtleb ja analüüsib, mitte ainult platsil, vaid juba ette. mõnes mõttes meenutab lena mulle leidat, kes 5 aastat uut tööd ette valmistas, kaalus igat asja põhjalikult, ei teinud midagi ülejala.

Selles mõttes ma tajun neis sarnasust. meie filmimaastikule on tulemas üks andekas inimene. Seda toredam, et lena saab filmi teha nii vene kui eesti näitlejatega. Kui hakata mõtlema, siis praegu eestis ei olegi ühtegi noort vene päritolu režissööri.

Režissööri omadused on üldiselt üsna mehelikud. Naisrežissööre on ju maailmas väga vähe. Miks see nii on?

See on tõesti naisele raske amet. ma mäletan väga hästi, kuidas leidale saabus platsile buss, millest kukkusid välja purjus valgustajad ja tehnikamehed, ja kuidas ta pidi seda kampa võtteplatsil karjatama. leida hoidis kahe käega peast kinni... Karja juhtimine ei ole lihtne. Jelenal tunduvad olevat ka vajalikud juhiomadused. ta on parajalt enesekindel. Heas mõttes. Jelenas on intelligentsust, vaoshoitust ja malbust, kuid samas paras annus ka jõulisust. ta on sügavalt intelligentne vene hing parimas mõttes.. looja loob ikka iseendast lähtuvalt, ükskõik, millise valdkonnaga ta tegeleb. Selles mõttes on isikuomadused loomingus väga olulised.

Ja milline on Elle Kulli suhe vene hingega?

Kunagi ma tundsin ennast venelaste seas nii hästi ja mõtlesin, et issand, need eestlased on nii igavad, tuimad. Kui ma noorena venemaal olin, tundsin ennast seal palju paremini kui eestis. Kõik olid omad, noored, ja vene inimene on ju nii avatud ja lahti. Siis tundus nii palju toredam. eks need rahvused on erinevad küll. Nüüd, vanemast peast näen, et eks olen juurtelt ikkagi eestlane.

Jah. See on Aadama ja eeva lugu, mehe ja naise armastuse- ning õunapuu lugu, kus maolgi on oma roll. madu- ema on omamoodi maaema sümbol. Kõik, mida maa või emad meile pakuvad, ei pruugi olla alati hea, kuid seda saad teada alles siis, kui ise proovid ja koged. Selles loos ilmub ema mitte päris reaalse tegelasena, pigem justkui ahvatlusena.

Kaader lena Pazilina filmist “lask”

Milline on Teie jaoks ema roll selles filmis? On see ju üsna sümboolne ja märgilise tähtsusega. Ema ja tütre vaheline dialoog on ainus, mis filmi sisu sõnaliselt lahti seletab.

Absoluutselt mitte millegi poolest ei erine. välja arvatud see, et sa ei saa rahalist tasu.

Siin, Jelena puhul, ei tundnud ma mingit vahet, et tegemist oleks algajaga. ma imetlesin Jelena kannatlikkust ja rahu platsil. Pikad päevad, kaheksast hommikul ööni välja. Nii nagu on erinevaid filme, on ka erinevaid režissööre. eks filmides ongi režissööri jaoks üks raskeimaid ülesandeid näitleja juhendamine. Paljud režissöörid seda ei valda. Ka atmosfäär võtteplatsil on oluline. mulle on kirjeldatud ingmar Bergmani filmivõtteid. Seal töötas kogu trupp

Kaader lena Pazilina filmist “lask”

Palju räägitakse tudengifilmi iseärasustest. Kuidas Teile tundub, mille poolest see erineb professionaalsest filmitööstusest ja kuidas oli Lenaga töötada?

Cannes südames Mirkka Maikola räägib Cannes’is nähtud lemmikfilmist.

Cannes’i eri

DRIVE – TAANI KASKADÖÖRIROMANSS Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi esilinastused on suur ja avalik vaatemäng õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Kui film ei meeldi, hakkavad vaatajad umbes 15 minutit pärast filmi algust saalist lahkuma. Jääjad on režissööri vastu kaastundlikud, häbenevad koos temaga või tunnevad kahjurõõmu. mõned valivad lahkumise asemel mahakarjumise. Cannes’i publik on halastamatu. Nicolas Winding Refni filmi “Drive” esilinastusel oli kohal nii režissöör kui peaosatäitja Ryan Gosling. Peale hetkelist kaamerale poseerimist algaski film ja ekraanile ilmus roosade 80ndate stiilis tähtedega

DRIVE esimeses kaadris kihutab Ryan Gosling nimetu driver’i rollis põgenevate röövlite autoga, hambatikk suus, külmad sinised silmad öist linna jälgimas, kummid vilisevad ja stiilne soundtrack (Prantsuse elektroonika, Kavinsky „Nightcall“)ajab adrenaliini üles. Nüüd on õige hoog sees. umbes poole tunni pärast hakkab publik spontaanselt hurraa hüüdma ja plaksutama. Need viimasedki, kes veel režissööri käekäigu pärast muret tundsid, nõjatuvad lõdvestunult istme seljatoele. Refn on publiku lõplikult vallutanud. Õnnestunud filmilinastuses on midagi peaaegu religioosset, eufoorilist. Paar päeva hiljem võtab Nicolas Winding Refn vastu Cannes’i parima režissööri (Best Director) auhinna. Harva juhtub, et mõne režissööri õnnele nii jäägitult kaasa elatakse.

Refn veetis lapsepõlve New Yorgis, 17-aastaselt naases ta oma sünnilinna Kopenhaagenisse. ta proovis astuda taani Filmi-

kooli lühifilmiga “Pusher”, kuid ei saanud sisse. Hiljem pakuti talle koolis küll õppekohta, kuid Refn oli juba otsutanud, et toodab ja lavastab oma esimese täispika filmi “Pusher” (1996) ise. minimaalse eelarvega tehtud film oli edukas. Refni stiliseeritud käsikaamera-film Kopenhaageni allilma kurjategijatest esitas sobiva väljakutse tuntud dogma-suunale. Film tõi kuulsuse ka tollal 31-aastasele Mads Mikkelsenile, kellest praeguseks on saanud euroopas üks hinnatumaid näitlejaid. Refn peab end eriti just Ameerika žanrifilmi austajaks, kuid videopõlvkonnas kasvanuna tunneb ta huvi pea igasuguse filmi vastu. tema esimene ingliskeelne film “Fear X” (2003) valmis Kanadas, peaosas John turturro.

Kriitikud kiitsid filmi heaks, kuid kassaedu oli nii väike, et filmi ise rahastanud režissööri produktsioonifirma jäi suurtesse võlgadesse. 2003. aastal oli režissööril niisiis miljon dollarit võlgu, vastsündinud tütar ja kõht hullusti korrast ära. Appi tuli taani dokumentalist Phie Ambo, tehes Refnist dokumentaalfilmi “Gambler” (2006): tragikoomiline pilt režissööri heitlusest nägemusliku filmitegemise ja võla maksmise vahel. tabavale pealkirjale vastavalt võttiski Refn lõpuks tohutu riski ja otsustas toota “Pusherile” kahest kassafilmist koosneva järje, mille abil võlg tagasi maksta. mõlema filmi stsenaariumi kirjutamiseks ja rahastamise tagamiseks oli aega vaid mõni nädal. Risk tasus ennast ära. Kui „Pusheris“ mängis mads mikkelsen narkokaupmees Franki abilist tonnyt, siis teises osas “With Blood on my Hands: Pusher ii “(2004) oli tonny juba peategelane. Kolmas osa kandis pealkirja “i’m the Angel of Death: Pusher iii” (2005), peaosas Zlatko Buric. Kuna näitlejate (nii amatööride kui ka professionaalide) töö, muusika, montaaž ja operaatoritöö olid täiuslikus tasakaalus, sai triloogiast kiiresti kultusklassika. Refni järgmiseks filmiks sai õuduskomöödia “Bronson”

(2008), seejärel “valhalla Rising” (2009), kummaline kooslus Stanley Kubricki “Kosmoseodüsseia 2001st” ning “monty Pythonist ja Pühast Graalist.” „Drive“ peaosalist, kanadalast Ryan Goslingit tuntakse Hollywoodis ühe huvitavaima noore iseõppinud näitlejana. Gosling mängis peaosa kahes tohutu menu osaliseks saanud indie-filmis: “Half Nelson” (2006) ja “lars and the Real Girl” (2007). lugenud James Sallise raamatul põhinevat Amini Hosseini käsikirja, soovis ta tingimata režissööriks just Nicolas Winding Refni. Paradoksaalselt režissööri ja näitleja esimene kohtumine algul ei õnnestunud: pärast kaht tundi ebamugavat vaikust palus nohune ja Ameerika gripiravimitest uimane Refn Goslingil end koju sõidutada.

Rõhuv vaikus jätkus autos, kuni raadios hakkas mängima ReO Speedwagoni lugu “Can’t Fight this Feeling”. Refn hakkas esiteks nutma ja seejärel loole andunult kaasa laulma. Sel hetkel hakatigi – sõna otseses mõttes – ühist laulu laulma.

“Drive” on lugu kaskadöör-autojuhist, kes sõidab öistel los Angelesi tänavatel. tal ei ole nime. ta on lihtsalt driver. Salapärase mehe üksindus lõpeb, kui ta armub oma naabrisse, üksikemasse irenesse (lone Scherfigi “the educationist” tuttav Carey Mulligan), kelle abikaasa istub vanglas kinni. Kui viimane sealt vabaneb, hakkab teda ahistama kamp kurjategijaid: armunud driver üritab perekonda hävingust päästa. iseenesest lihtsakoelisena tunduv film noir-stiilis lugu saab uued mõõtmed, kui kohtuvad taani must huumor ja tüüpiline žanrifilm. Algusest peale on ekraanilt tunda Goslingi ja Refni erakordselt lähedane suhe: peategelase roll loodigi režissööri ja näitleja koostööna. Ka Gosling ja Refn sõitsid lA öistel tänavatel ringi, otsisid võttepaiku ja kuulasid lõputult muusikat. tulemuseks ühelt poolt karm krimilugu (olgem ausad, verd lahmab mitmetes

kaadrites ohtralt), millesse toob samas naiselikke ja romantilisi jooni driveri kangelaskuju, kes ei mahu kuigi hästi argireaalsuse piiridesse ära. Ja siis tundub vere lahmamine juba kõrvalise nähtusena.

Filmimise jaoks üüriti los Angelesi küngastel koguni maja, kus elas režissöör oma perega, samuti teised võttegrupi liikmed.

Hommikuti arutati uue võttepäeva suunad läbi ja kõik võtted tehti kronoloogilises järjekorras. Nii tekkis filmi tegelaskujudes ja jutustuses päev-päevalt uusi, üllatavaid arengusuundi. „Drive’i“ suurejooneline vaatemängulisus on kindlasti suurelt osalt ka režissööri ja monteerija Matt Newmani koostöö tulemus. viimane andis soovitusi ka muusika osas (erakordselt stiilse soundtracki taga on endine Red Hot Chili Peppersi trummar Cliff Martinez). Just muusika ongi koos näitlejate kehakeelega filmi põhikandjad, tekst on teisejärguline. Goslingil on filmis napilt viis repliiki, kuid žestide, karakteri ja pilkude abil saab ta kõik öeldud. Ja kuidas veel. Filmis pole ühtegi sisutühja stseeni ega kaadrit. tegelaskujud elavad reaalajas.

Oma kaasmaalase lars von trieri ettevõtmisi ei soovinud Refn pressikonverentsil kommenteerida. Peenetundelise irooniaga tõdes ta viimaks, et trier on “oma vigurite kohta juba vana mees”. Ja ausalt öeldes, nähes Refni rahulikku ja asjalikku suhtumist ajakirjandusse ja publikusse, hakkavad von trieri filmide šokeerivad efektid ja režissööri enda klounilik käitumine tõesti veidi kulununa tunduma. Nicolas Winding Refn aga, kes on karjääri jooksul palju vigu teinud ja neist silmnähtavalt õppinud – loobumata siiski oma isiklikust nägemusest ja stiilist – mõjus selle aasta Cannes’is värskendava tuulepuhanguna.

Mirkka Maikola vabakutseline ajakirjanik, kultuuritegelane

Festivalil nähtud filmide TOP 5!

64. Cannes’i filmifestivali parimatest nähtud filmidest tegid pingerea mitmed Eesti filmikriitikud ja -tegijad. Peagi võib suurt osa neist filmidest näha ka Eestis... varuge kannatust!

JAAN RUUS 1. melancholia (lars von trier) C 2. the tree of life (terence malick) C 3. le gamin au vélo (Jean-Pierre Dardenne, luc Dardenne) C 4. le Havre (Aki Kaurismäki) C 5. Polisse (maïwenn) C JAAK LÕHMUS 1. le Havre (Aki Kaurismäki) C 2. the tree of life (terence malick) C 3. le gamin au vélo (Jean-Pierre Dardenne, luc Dardenne) C 4. the Artist (michel Hazanavicius) HC 5. Habemus Papam (Nanni moretti) C

TRISTAN PRIIMÄGI 1. le Havre (Aki Kaurismäki) C 2. Blue Bird (Gust van Der Berghe) Qr 3. melancholia (lars von trier) C 4. Play (Ruben Östlund) Qr 5. the Guard (John michael mcDonagh) ms

MARIA ULFSAK-ŠERIPOVA 1. le Havre (Aki Kaurismäki) C 2. take Shelter (Jeff Nichols) sC 3. melancholia (lars von trier) C 4. midnight in Paris (Woody Allen) C 5. Snowtown (Justin Kurzel) sC

JAAK KILMI 1. le gamin au vélo (Jean-Pierre Dardenne, luc Dardenne) C 2. Snowtown (Justin Kurzel) sC 3. Koi No tsumi / Guilty of Romance (Sion Sono) sC 4. les neiges du Kilimandjaro (Robert Guédiguian) UCr 5. Siberia, monamour (Slava Ross) ms

LAURA TALVET 1. Drive (Nicolas Winding Refn) C 2. this must be the place (Paolo Sorrentino) C 3. le Havre (Aki Kaurismäki) C 4. Atmen/ Breathing (Karl markovitc) Qr 5. the tree of life (terence malick) C

ANDRIS FELDMANIS 1. take Shelter (Jeff Nicols) sC 2. Drive (Nicolas Winding Refn) C 3. the Artist (michel Hazanavicius) HC 4. midnight in Paris (Woody Allen) C 5. Sleeping Beauty (Julia leigh) C

C – Compétition / Ametlik võistlusprogramm HC – Hors Compétition / väljaspool ametlikku võistlusprogrammi SC – semaine de la Critique programm UCR – Un Certain regard programm QR – Quinzaine des réalisateurs programm MS – market screening / Filmituru linastus

17. mail oli Eesti paviljon Cannes’is kõrgendatud tähelepanu all: Jaapani režissöör Naomi Kawase kuulutas koos projekti ühe autori Taavi Eelmaa ja tegevprodutsent Sten Saluveeriga välja “60 sekundit üksindust aastal null” – augustis 2011 Tallinnas toimuv unikaalne sündmus ehk maailma terves kinoajaloos.

25. augusti õhtul linastub Patarei vangla lähistel vette ehitatud hiigelekraanil 60 maailmakuulsa filmitegija minutistest lühifilmidest või filmilindile jäädvustatud armastuskirjadest filmikunstile kokku monteeritud tunniajane spektaakel. Linastust saadab Ülo Kriguli komponeeritud muusika kaheksale klaverile, mis on paigutatud live esituseks ümber publiku, saavutamaks ruumilise heli surroundefekti.

22” minu hing siseneb filmilindina projektorisse, sähvatab korraks välguna, saadab üle peade metsa õhusuudluse tagumisesse ridadesse, kus hämarus kägistab lootuse kaotanuid, et nad saaksid uskuda ime võimalikkusesse. mitte maailma püramiidipõhisesse hierarhiamudelisse.

21” et seejärel leekidesse söösta, jätmata järele ainsatki eurot, dollarit ega kellegi rahulolevat lõusta oma pangaarvet vaadates. Jättes

60 sekundit on tunniajane armastuskiri Filmikunstile suure algustähega, esitades väljakutse kaasaegsele kommertsialiseerunud kinole, milles domineerivad korporatiivsed ning kommertshuvid. lisaks on 60 sekundit homage filmilindile kui filmikunsti esteetikat ning ka ajalugu elus hoidvale meediumile, mille kasutamine digikino ajastus on peaaegu hääbunud. Filmilint on sisuliselt ainuke meedium, millel audiovisuaalne looming säilib sobivate füüsiliste tingimuste korral aastakümneid, kui mitte aastasadu.

Kuid kui keegi lülitaks hetkekski kogu maailmast välja elektri, oleks kõvaketastelt ja serveritest kadunud peaaegu kolm aastakümmet digitaalset kultuurilugu. Sestap koputabki 60 sekundit nii filmiloojate kui publiku

järele ainult aatomite igavese ümberpaiknemise ja postkaardi kallimalt, mis on põletatud otse südame verest vahutavale pinnale.

kadudest ja katastroofidest. et traumast võib saada vangikongi avatud uks, mis on põletatud camerastiloga otse vikerkestale.

20” Kõik kordub. tuleb uus, kaotab lootuse, katsub sellest hoolimata õnne ja virgub ime käte vahel. see ei ole lihtsalt lohutus – see tekitab kerge ja õnneliku tunde.

18” Kõikjal laiutav pragmatism on tekitanud lõhe ühiselureeglite ja inimlike vajaduste vahele. mittetootlik kulutus on kirg puhastumise järele. ratsionaalsus – omamine, säilitamine ja tarbimine ei ole midagi enamat kui hirm.

Klaustrofoobiline staatika. Hirmust vabaneda aitab kulutus, milles pole vähimatki soovi oma kapitali kasvatada – kunst, mäng, lein,

19” Puhas kulutus on õilistava toimega. inimene, kes mõtleb vaid praktilistes kategooriates, ei mõista, et kunst võiks olla huvitatud suurtest

südametunnistusele, meenutades, et me ei tohiks kergekäeliselt heita kõrvale filmilinti kui kinokunsti lahutamatut kaaslast. veelgi enam - esitame ka väljakutse publikule, sest filmi linastumise ajal hävinevad tules nii filmilint kui projektsioonimehhanism ning filmi ei näidata avalikult enam iialgi. usutavasti paneb see iga endast lugupidava kultuuri- ning filmihuvilise mõtlema selle üle, mida tähendab filmi vaatamise kogemus ning tunne armastada filmi. meil on olnud fantastiline au tõdeda, et mitmed maailmakuulsad režissöörid nagu Naomi Kawase, Albert Serra, milcho manchevski, Shinji Aoyama ja paljud teised tunnevad Filmikunsti vastu sama suurt armastust ja valu, innustudes hetkega filmiideest ning olles loodetavasti ise ka augustis tallinnas suursündmusel kohal.

Cannes’i eri

60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL

Mida see tähendab?

Kommenteerib projekti produtsent Sten Saluveer.

rituaal… Hirm ei ole loodusjõud, see on meeleoluhäire. seda saab ravida, andes kahetsuseta ära mitte üleliigse vaid kõige kallima.

Kuld on kõige kaunim sulades, inimene tagurpidi kõndides ja omaette naeratades, armastus kehade kuumuses tuhaks põledes.

(60 sekundit üksindust aastal null.

Väljavõte manifestist.

Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu.)

INTERVJUU režissöör Naomi Kawase’ga Sest ma nõustusin selle kontseptsiooniga. ma tahaksin anda konkreetse vormi kahele omadusele, mis iseloomustavad filmi, samuti sellele, kuidas me aega tajume.

Kas teie arvates on 35 mm filmil pikemas perspektiivis tulevikku või on filmikunsti tulevik üdini digitaalne? ma ei usu, et film täielikult välja sureb, ent kardan, et see muutub marginaalseks.

Rääkides üksindusest. Teie viimane film „Hanezu no tsuki”, mis valiti käesoleva aasta Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi, räägib põhiliselt ootamisest, olemasoleva hetke teadvustamisest. Kas Te arvate, et sellised mõisted nagu „üksin-

dus” ja „ootamine” on kaasaegsest maailmast kadumas? Üksindus on üldlevinud nähtus kogu maailmas. ma ütleksin pigem, et just kaasaegses maailmas tunneme me rohkem üksindust kui kunagi varem. Samal ajal kaob „ootamise” oskus tulevikus järk-järgult ära, kuivõrd meie elustiil on pidevas muutumises. ma usun, et me saame seda olukorda parandada, kui hoiame oma isiklikku ajataju puutumatuna ja ei lase ühiskonnal end liiga palju mõjutada.

Viimasel ajal Jaapanis toimunud traagilised sündmused näitasid, et olevik võib olla väga habras mõiste, et kõik võib hetkega hävineda. Kuidas Teile tundub, kas filmid võiksid olla üks võimalus, pööramaks inimeste tähelepanu sellele, et igale elatud hetkele tuleks tegelikult tänulik olla?

Jah, just see motiveeribki mind filme tegema. tahaksin seda põhimõtet edasi anda ka järgmistele põlvkondadele.

Teie filme on mitmeid kordi Cannes’i filmifestivali ametlikku võistlusprogrammi valitud. Kas mäletate esimest korda, mil tulite oma filmiga Cannes’i? Mida te siis tundsite? Ja mida tähendab Teie jaoks Cannes praegu, mil olete saanud juba mitmeid prestiižseid auhindu? esimest korda, kui Cannes’i tulin, tajusin, et tegemist on väga tähtsa, suurejoonelise üritusega. ma ei olnud sellega harjunud ja arvasin, et minu mõtted ei jõua päriselt vaatajateni. Nüüd on mul festivalil mitmeid tutvusi, seetõttu on lihtsam suhelda ja tugevamaid suhteid luua. naomi Kawase’ga vestles Laura talvet

• Naomi Kawase • Sündinud 30. mail 1969. a. Naras, Jaapanis.

• lõpetanud Osaka visuaalkunstide Kolledžis fotograafia eriala.

• Kawase looming jaguneb peamiselt autobiograafilisteks esseedeks ja mängufilmideks.

• 1997. aastal sai ta noorimaks Kuldse Kaamera (Caméra d’Or) auhinna võitjaks Cannes’i filmifestivali alaprogrammis Quinzaine des réalisateurs oma esimese 35 mm filmiga „moe no suzaku“.

• Cannes'i filmifestival ametlikus võistlusprogrammis on osalenud tema filmid „Shara“ (2003) ja „mogari no mori“ (2007).

• Kawase viimane film „Hanezu No tsuki“ (2011) on arvult tema viies täispikk mängufilm ning esilinastus samuti Cannes'i filmifestivali ametlikus võistlusprogrammis.

Foto: takeshi DODO

Miks otsustasite liituda projektiga „60 sekundit üksindust aastal null”? Milline hakkab olema Teie roll selles projektis?

elujõuline mulTikulTi

Fatih Akini Freshpective Katusekinos

Kurz und schmerzlos Sõna „multikulti” kõlab juba 1998. aastal Akini esimeses täispikas mängufilmis „Kurz und schmerzlos” („Kiire ja valutu”, rahvusvahelise pealkirjaga „Short Sharp Shock”), tähistades rahvusvähemuste sünergiat kuritegevuse vallas. Pauguga – autoakna purunemisega – algav visuaalselt seksikas ja energiline debüüt on selgelt Akini nägu, kuigi enne seda oli Hamburgi kunstiülikoolis visuaalkommunikatsiooni õppiv režissöör saanud kätt proovida vaid kahe lühifilmiga – „Sensin – Du bist es” („Sensin – see oled sina”) ja „Getürkt” („umbrohi”). Näib, et 25aastane Akin on juba leidnud oma käekirja ja temaatika. loo kolme sõbra – serblase, kreeklase ja türklase – sekeldustest albaania maffiaga kirjutas Akin ise, nagu tal kombeks. tema jaoks traditsiooniline on ka tegevuskoht – lavastaja kodupaik, Hamburgi äärelinn Altona. Üles astuvad Akini stammnäitlejad Mehmet Kurtuluş, Idil Üner ja Adam Bousdoukos. Kuid kõige akinlikum on keskkonna ja tüüpide realistlikkus ning klassikalistest kommerts- ja žanrifilmi elementidest, kaunitaridest ja gangsteritest kokku seatud pildi värskus. Akin on algusest peale pigem meelelahutuslik kui sügav, aga see on eluliselt tõsiseltvõetav ja inimlikku kaasaelamisvõimalust pakkuv meelelahutus. tema lood pole kuigi harjumuspärase ülesehitusega, ei arene enamasti lineaarselt ega ootuspäraselt, vaid pigem ebaühtlaselt, kõikuva tempoga, ootamatuid pöördeid tehes. Üldiselt annab see huvitavaid tulemusi ja kuigi „Kurz und schmerzlos” kipub ajuti takerduma, on see siiski tugev krimifilm, mis teenis rea auhindu ja nominatsioone, muuhulgas mainekalt locarno festivalilt.

Im Juli.

Akini teine täispikk, aastal 2000 valminud rõudmuuvi „im Juli.” („Juulis”) on otsatult optimistlik, rõõmsameelne ja päikseline suvefilm. Kui „Kurz und schmerzlos” sisaldas ka tumedaid toone, siis „im Julis.” need puuduvad – ehk sellepärast, et reis istanbuli, kust Akinid enne Fatihi sündi Hamburgi kolisid, on lavastaja jaoks helge lapsepõlvemälestus, mille mõju on paljudes tema filmides tunda. lisaks paistab „im Juli.” armastuse otsinguil läbi ida-euroopa kulgev teekond isegi Akini üldise noortepärasuse taustal eriti nooruslikuna silma – seda mitte niivõrd tegelaste varsaea, vabameelsuse või mõnuainete pärast, kuivõrd rikkumatult siira ja

romantilise elutunnetuse poolest. Akini tegelased mõjuvad isegi žanrifilmis elusatena – küllap seetõttu, et lavastaja ei sunni näitlejaid stsenaariumist kinni hoidma, vaid jätab neile vabaduse improviseerida. äput peategelast mängib siin üks tuntumaid saksa näitlejaid Moritz Bleibtreu (tom tykweri „lola jooks”, Steven Spielbergi „münchen”), kes sai selle rolli eest Saksa filmiauhinna ning kehastab hiljemgi Akini filmides rohkem või vähem pahelisi jobusid. Kõrvalosades näeb juba tuttavaid türklasi – iludus idil Ünerit ja macho’t mehmet Kurtuluþt. Romkommina koosneb „im Juli.” taas traditsioonilistest elementidest, mida Akin osavalt remiksib, jõudes äärmiselt südamliku ja nunnu tulemuseni.

Solino 2002. aastal linastunud kolmanda täispikkuses mänguka „Solinoga” eemaldub Akin mitmes mõttes sissetallatud radadelt. See on tema viiest mängufilmist ainus, mille stsenaariumi autoriks pole ta ise; ainus, mille tegevus ei toimu tänapäeval; ainus, mil pole pistmist Hamburgi ega istanbuliga. itaalia külakesest Solinost Saksamaale kolinud perekonda läbi mitme põlvkonna ja aastakümne vaatleva loo pealkirjaks sobiks Sergio leone eeskujul „Ükskord euroopas”.

Pagulasperedest teab Akin juba poisipõlvest saati nii mõndagi, kuid selline ajaline haare ja harjumatu itaalia koloriit pole päris tema kohvitass. lugu läheb õieti käima alles siis, kui peategelased, Barnaby Metschurati ja moritz Bleibtreu kehastatud vennad hakkavad kaela kandma ja täisverelist hipielu elama. itaallased Gigi Savoia ja eriti Antonella Attili esinevad nende vanematena koloriitselt, aga tunda on, et täiskasvanuist ja lastest rääkimine 1973. aastal sündinud Akini ei köida. „Solino” on ehk veelgi siiram kui „im Juli.”, vaat et naiivnegi, ning lisaks tulvil võluvalt irooniavaba usku headusse ja filmikunsti. On suur asi, et Akin suudab seda kõike naeruväärseks muutmata esitada, kuigi ilmselt pole „Solino” tema tugevaim saavutus.

Crossing the Bridge lisaks mängufilmidele on Akin teinud kaks täispikka dokumentaali. Neist esimeses, 2001. aastal Baieri ja lääne-Saksa Ringhäälingu sarjale „Denk ich an Deutschland” („mõtlen Saksamaale”) vändatud perekonnaloos „Wir haben vergessen zurückzukehren” („Oleme unustanud tagasi pöörduda”) otsib Akin oma juuri Hamburgist ja istanbulist. teises täispikas dokis „Crossing the Bridge: the Sound of istanbul” („Üle silla: istanbuli helid”) naaseb ta 2005. aastal Bosporuse kallastele, et kaardistada sealset kirevat muusikaskeenet koos saksa industriaallegendi Einstürzende Neubauten bassimehe Alexander Hackega, kelle käsi oli mängus ka „Gegen die Wandi” heliribal. Kui Akini mängufilmides on ohtralt muusikat ja muusikavideolikkust, siis „Crossing the Bridge” omakorda on muusikadoki kohta ebatavaliselt kunstipärane, mängufilmilikult kõrgel tasemel üles võetud ja monteeritud ning seetõttu tavatult haarav isegi mõõduka muusikahuviga vaataja jaoks. lisaks grungedest kurdidest rahvalike itkudeni, filmistaaridest kodutute tänavamuusikuteni ning breiktantsust sufide keerutamiseni ulatuvale muusikalisele panoraamile annab Akin huvitava, klantspiltidest kauge, kuid siiski ahvatleva pildi istanbulist kui linnast. intervjuudest selgub, et türgi muusikuil on lisaks muusikale veel muudki südamel – nii räägitakse ida ja lääne piiril asuvas linnas kahe maailma vahelise eraldusjoone puudumisest ja ollakse globaliseerumise vastu.

Need mõtted tunduvad kaasa kõlavat Akini enda poliitilise agendaga – vaid aasta hiljem tuleb lavastajal anda politseile seletusi särgi pärast, millel uSA presidendi nimes BuSH seisab S-tähe asemel haakrist.

Auf der anderen Seite Akini viies mängufilm „Auf der anderen Seite” („teisel pool”, ingliskeelse pealkirjaga „the edge of Heaven” („taeva äärel”)) sai

2007. aastal parima stsenaariumi auhinnad Cannes’i festivalilt ja euroopa filmiakadeemialt. teise osana lavastaja kavatsetud „armastuse, surma ja saatana” triloogiast on „Auf der anderen Seite” teemakohaselt veel tõsisem kui armastusele pühendatud „Gegen die Wand”. Pealkirja teispoolsus viitab lisaks surmale ka mina ja teise, Saksamaa ja türgi, ida ja lääne, laste ja vanemate, nooruse ja vanaduse vastandpoolustele. multikultuurset identiteeti esindav Akin paistab optimistina arvavat, et enamik neid vastandusi on siin ilmas hea tahte korral ületatavad. mõistmine on võimalik, kooskõla on saavutatav, inimene saab oma elu muuta, minna teisele poole. vaid vananemine ja surm on pöördumatud. Ka „Gegen die Wandis” ütleb peategelast nõustav psühhiaater, et kui su elu sulle ei meeldi, siis lihtsalt lõpeta see, mitte ära tapa end. vanadus on Akini jaoks uus teema, mis tundub kauge ja hirmutav. „vanadus on mõttetu, kohutav, selles pole midagi head,” leiab nooruslikult lõbujanuline ätt filmis. uus on ka on Akini poliitiline ja sotsiaalne kriitikameel, isegi türgi suhtes, kuigi ta hoidub ses suhtes jõulisi seisukohti võtmast, keskendudes üksikisikute saatusele. Pole kindel, kas „Auf der anderen Seite” tõsimeelsus on Akini jaoks samm edasi, kuid endiselt eluline ja inimlikult huvitav on see igatahes.

Soul Kitchen Kogu seda tõsidust sai aga Akini enda jaoks liialt palju. Järgmise ja seni viimase täispika mängukana tuli ta 2009. aastal välja stiilipuhta kerge komöödiaga „Soul Kitchen”, millel puhtmeelelahutuslikuna on palju ühist tema esimeste töödega. tegevus toimub Hamburgis ja keerleb varemgi Akini filmides silmapaistval kohal olnud kokanduse ümber. Kesksetes osades astuvad taas üles Adam Bousdoukos, moritz Bleibtreu ja Birol Ünel. Peategelased pole seekord türklased, kuid ega kreeklased kultuurilt ja temperamendilt oma idanaabreist sedavõrd ei erine, kui neile endale arvata meeldiks. esmapilgul lihtsakoeline lugu on ehtakinlikult meisterlikult jutustatud, haruldaselt hoogne ja tujutõstev, kerge ja kosutav kui Kreeka salat. Ühe tänapäeva euroopa andekaima filmiloojana on Akinil endiselt kätt ja silma iga žanri peale.

Joonas filmijutt.blogspot.com Filmid linastuvad Katusekinos 22.-26. juunini.

Gegen die Wand Akini tuntuim ja ilmselt ka tugevaim teos on hoopis neljas, 2004. aastal linastunud mängufilm „Gegen die Wand” („vastu seina”, ingliskeelses maailmas „Head-On”), milles lavastaja pöördub tagasi tuttavate liistude manu – Saksamaa türklased, Hamburg ja istanbul – ning mängib oma trumbid eksimatult ja enda jaoks uudse tõsidusega välja. Saksatürgi keskkond ja kultuurikonflikt annavad loole elu ning sündmuste loogiline, kuid ettearvamatu kulg originaalsuse; suured tunded saavad peategelaste äärmusliku enesehävituse läbi sügavuse ja eepilise mõõtme. mõlemad, nii kaunitar kui koletis, on pöörased ja plahvatusohtlikud. Sibel Kekilli, särav iludus, kellel rangelt vanamoodne türgi perekond ei lase piisavalt pidu panna ja promiskuiteeti harrastada, ja Birol Ünel, bukowskilik varavana alkohoolik, kes oma kurba eksistentsi asjatult klaasipõhja

Kaader Fatih Akini filmist “Crossing the Bridge”

Fatih Akini värvikas looming lükkab ümber teated multikulti surmast, mida euroopa riigipead mullu ametlikult levitasid, või näitab vähemalt, et need on tugevasti liialdatud. türgi päritolu saksa filmilooja kujutab Hamburgist istanbulini ulatuvat kultuurilist mitmekesisust ja selles elavate kõikvõimaliku taustaga inimeste valikuid – reaalselt toimivat multikultuuri, millest ei saa üle ega ümber, kuigi see reaalsus ei pruugi olla poliitiliselt ihaldusväärne ega merkelile, Sarkozyle ja Cameronile mokkamööda.

uputada püüab, on kumbki iga kell valmis peaga vastu seina jooksma. Üneli tegelane on küll keskealine, aga kuulub vaimselt siiski nooruslikku maailma, mida täidavad armastus, seks, vägivald, droogid ja rokenroll. moodsale meeletusele pakub vahvat kontrasti loo peatükkide vahel eksootiliste rütmide saatel kaeblikke türgi laule esitav folkansambel. igas suhtes laitmatult õnnestunud film pälvis kõvasti tunnustust alates Berliini filmifestivali peaauhinnast Kuldkarust ning lõpetades euroopa filmiauhindade aasta filmi ja publiku lemmiku tiitlitega.

Pühapäeva KiNOKlaSSiKa kinos Sõprus toob juunis

Kaader Alfred Hitchcocki filmist “vertigo”

vaatajateni 2 suurteost: Louis Malle’i “Hüvasti, lapsepõlv” (“Au revoir, les enfants”, 1987) ja Alfred Hitchcocki “Vertigo” (1958). Filmid linastuvad 12. juunil ja 19. juunil kl. 19.00.

Täpsem info www.kinosoprus.ee

Vertigo on vist Hitchcocki kõige lummavam, maalilisem ja ebamugavam film. Lõpplahendus on vaid näiline, müsteerium ei haju. Kirg on hullumeelne ja ängistav nagu ooperis, nii et ei saagi aru, miks laulmise asemel lihtsalt räägitakse.

Hasso Krull

Kaader louis malle’i filmist “Nägemist, lapsed”

Louis malle’i “Hüvasti, lapsepõlv” ei ole tähtis mitte seepärast, et ta vôitis Veneetsia filmifestivalil peaauhinna, vaid seepärast, et tegemist on ühe kôige tugevama prantsuse filmiga, mis keskendub prantsuse südametunnistusele ii maailmasôjas. ma arvan, et oleks ka vale seda filmi taandada lihtsalt ühele järjekordsetest Holokausti filmidest. ei, see film räägib sellest, kuidas elada okupeeritud riigis, kus prantslastest politseinikud vôivad ikka veel uskuda, et nad teenivad oma kodumaad. Vôib-olla on see film palju lihtsam veelgi. Louis malle kuulub ise sellesse pôlvkonda, kus lapsena nähti pealt okupatsiooni ja nii on see ka isiklik film.

Ilmar Raag

eliiTRÜHm 2

Action-thrilleri „Eliitrühm 2: Sisevaenlane“ („Tropa de Elite 2 - O Inimigo Agora É Outro”, 2010) tegijad on samad, kes tegid uskumatu esimese filmi („Eliitrühm“ / „Tropa de Elite“, 2007, rež José Padilha), mille toonis ja tasemel järg treileri ja klippide põhjal veriselt edasi liigub. loo keskseks tegelaseks on politseiohvitser Nascimento (karismaatiline jutustaja Wagner moura), kelle juhtimisel püüavad seadusesilmad puhastada kaootilise metropoli Rio kuritegevusest läbi imbunud ja haisvaid slumme. Selleks moodustati 70ndate lõpul Brasiilia politsei erioperatsioonide pataljon BOPe (Batalhão de Operações Policiais especiais). Need on võitlejad, keda süüdistatakse (sageli põhjusega) liigses jõhkruses, ent samas on nad ka vastamisi lootusetult lokkava kuritegevusega ning sedavõrd meeletud mõõtmed omandanud korruptsiooniga politseinike seas, et protseduurireeglistik on viimane, mille pärast muretseda. tahan tegelikult välja jõuda selleni, et lavastaja-stsenarist José Padilha on suutnud teha sedavõrd elust ja hädaohust pulbitseva filmi, et (vabandust klišee pärast) vaadates tunnedki end keset seda saasta ja hävingut ja vägivalda. Sa lähed lausa ise higiseks, haistad favelade lehka ja püüad olla kummargil, et mitte esimesena pihta saada, kui hurtsikute keskel jälle laskmiseks läheb. Parimad filmid viivadki su teise, sageli tundmatusse maailma ja olen kindel, et just sellega saab hakkama ka kodumaal isegi „Avatari“ seljatanud „eliitrühma“ teine osa.

Lauri Kaare „Padilha on tänaseks vaat, et institutsioon: kuulus ja võimsate liitlastega tegija, kes leiab rahastaja ükskõik, millisele ideele. tema viimaseid filme on toetanud nii Brasiilia hiidmeediakontsern Globo kui ka briti BBC. Kriitikud kurjustavad, et ta filmid toodavad stereotüüpe ja ei aita mõistmisele ja lahenduskäikude leidmisele kaasa. ilmselt sõltub filmi sõnum siiski ka vaataja positsioonist: huviline saab siit päris mitmeid teadmisi, kuidas Brasiilia esmapilgul lihtsalt pöörasena näivate slummide elu loogika toimib.“ (Mele Pesti, La Strada nr 1 / juuli 2010)

Kaader José Padilha filmist “eliitrühm 2: sisevaenlane”

tähelepanu! tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Peagi kinodes sõPRus ja CoCa-Cola Plaza!

„tahad, ma jutustan loo vasakust käest ja paremast käest?”

Kaader Charles laughtoni filmist „the Night of the Hunter”

Willa kui ka naise sõbrad – kõik, välja arvatud selle, keda tõesti ära võluda vaja olnuks: Johni. Poiss näib olevat ainus, kes ema jutlustajast peigmeest ei usalda. Õigesti teebki, sest peatselt omandavad sündmused väga halva pöörde ja John on sunnitud koos oma noorema õega põgenema, maniakaalne mõrtsukast valejutlustaja hingamas lastele kuklasse.

Charles Laughtoni „The Night of the Hunter” Katusekinos „loo heast ja halvast?” küsib valereverend Harry Powell poisilt, kes on jäänud silmitsema mehe sõrmenukke. Ühele käele on kirjutatud love, teisele hate. Paljud meist on näinud seda kujundit tsiteeritavat ja parafraseeritavat lugematutes filmides ning popkultuuris üldisemalt, kuid ilmselt vähesed teavad, et kuulsad rusikad ise on algselt pärit Charles laughtoni 1955. aasta mängufilmist „Jahimehe öö”. See, et laughton valis oma lavastajadebüüdiks Davis Grubbi 1936. aastal ilmunud samanimelise romaani, polnud juhuslik. Grubb, kes kirjutas raamatu suurelt jaolt oma lapsepõlvemälestuste pealt, suutis oma teoses anda edasi just selle, mis laughtonit paelus – hirmuloo läbi lapse silmade, loo heast, halvast ja uskumatust õelusest väikese poisi vaatevinklist.

On suure depressiooni aastad Ohios. Kahe politseiniku surmaga lõppenud röövi eest ootab Ben Harperit (Peter Graves) võllapuu, kuid enne kinninabimist on ta jõudnud oma pojale Johnile öelda, kuhu varastatud raha peidetud on. Harperi kongikaaslane Harry Powell (Robert Mitchum) – mees, kel sõrmenukkidel ülalmainitud tätoveeringud – üritab surmamõistetult teada saada, kus peidupaik on, kuid ainus, mida ta kuuleb, on Harperi unesegane sonimine lastest. vanglast vabanenuna võtab Harry Powell jalge alla tee Harperi lese Willa juurde. ta on kindel, et hukatu lapsed teavad midagi, ja on otsustanud, maksku mis maksab, dollarid endale saada. Niisiis võrgutab Powell ära nii

Romaani autor on raamatusse pannud palju iseennast ja ajastu vaimu. Osaliselt tugineb romaan tollase kurikuulsa sarimõrvari Harry Powersi juhtumile, kes lehekuulutuste abil endale lesknaistest ohvreid otsis. Kuid siin on ka hirmutavaid mälestusi kakskeelsetest kirikusulastest, meenutusi noorukieas kohatud hätta sattunud lastest, kes vajasid vanemlikku hoolt, ning isiklik mälupilt ühest juhuslikult kohatud hirmuäratavast mehest, kel sõrmenukkidel ülalmainitud tätoveeringud. “Kolmekümnendatel hõljus õhus tugev kuritarvitatud lapse kuvand”, ütles Grubb hiljem ise ning eks ta nii olegi, kui meenutada näiteks filmikunstist Fritz lang ärhvardavat põnevikku “m” või päriselus kuulsa lenduri Charles lindberghi traagiliselt lõppenud lapseröövi. laughton aga tahtis teha filmi hirmuloost lapse silmade läbi. Ning veel – nii kirjanik kui režissöör tunnistasid Hans Christian Anderseni juttude mõju oma loomingule ja seda hingust on hiljem tunda ka valmis filmis. Kui raamatu õigused režissööril käes olid, oli järgmiseks loogiliseks sammuks stsenaristi leidmine, kelleks valiti ameerika poeet ja kirjanik James Agee. viimase kasuks rääkis tema koostöö John Hustoniga filmis „Aafrika kuninganna”. Paraku ei teadnud laughton, et klassik oli tolleks hetkeks juba lootusetult alkoholi küüsi sattunud ning Huston oli sunnitud stsenaariumi ise ümber kirjutama.

Põhimõtteliselt ootas sama teekond ees ka laughtonit, kes Agee kolmesajaleheküljelisest oopusest lõpuks filmitava stsenaariumi välja pigistas. Ühtlasi sai laughton aru, et kui teda huvitas lapse sisemaailm, siis Agee rõhus pigem suure majandusliku depressiooni ilmingute olulisusele.

MURU KASVAB TASA Krzysztof Kieslowski „Sinine” Katusekinos Nüüd on mulle jäänud ainult üks asi, mida teha: eimiski.

Seda lauset Krzysztof Kieslowski filmist „Kolm värvi: sinine” on vist kõige rohkem tsiteeritud – kontekstis, et mitte millegi tegemine on põgenemine reaalsuse ja mälestuste eest. Kuid tahaksin pakkuda välja tõlgenduse, et eimiski on hoopis kõige julgem asi, mida inimene üldse teha saab. Sest eimiski on ettearvamatu: ei saa ette teada, kui palju ta haiget teha võib.

Sellest filmist saab kokku koguda väga palju stseene, kus peategelane midagi ei tee (aga vihjatakse, et ta võiks seda teha). tegelikult on terve film sellest, mida üks naine ei tee pärast seda, kui ta ei sure ära. Filmi alguses elab Julie (Juliette Binoche) läbi hirmsa kaotuse. Õnnetus on tema jaoks eriti traagiline, sest ta on ainuke, kes ei surnud ära. Kõik teised asjad, mida naine ei tee, on kuidagi selle mitteärasuremisega seotud. Haiglas naine ei tapa end ära, ujulas ei uputa end,

hiirepoegi ta ei löö maha. meile näidatakse, kuidas ta neid asju ei tee. muidugi pole Julie mittetegemised ainult füüsilised. ta ei reageeri vastavalt nende inimeste ootustele, kellega ta kokku puutub. ta ei hakka vihkama oma surnud mehe armukest ja tema last, ta ei keeldu aitamast naist, kelle elukombed ja moraal tema maja kaaselanikke nii väga häirivad, et nad tema väljaviskamiseks allkirju koguvad, ta ei lähe endast välja, kui oma korteri ukse taha jääb, vaid istub hommikuni trepi peal. ta ei reageeri ka maailma ootustele vastavalt: maailm oli tema vastu halb, aga tema on hea. Kuid ta ei klammerdu miskisse, vaid laseb eimiskil ennast ravida.

– miks sa nutad?

– sest sina ei nuta. Üks kommenteerija ütles „Sinise” kohta imDBs niimoodi, et see film on kohutavalt igav: vaadata Juliette Binoche’i on nagu jälgida muru kasvamist. See on iseenesest

Hetkest, mil stsenaarium paika loksuma hakkas, järgnes otse loomulikult peategelase Harry Powelli osatäitja otsimine. laughtoni esmaseks valikuks oli Gary Cooper, keda raamat küll huvitas, kuid kes loost märksa rohkem tundis muret oma avaliku kuvandi vastu. See-eest järgmise kandidaadiga läks kergelt, pealegi oli too avalikult kimpus marihuaanaga, jõi ja laamendas ning sülitas oma kuvandi peale kõrges kaares. legendi järgi olla kord õhtul helisenud Robert mitchumi telefon ning torust kostnud: „Siin Charles. mul on üks raamat, millest ma tahaks filmi teha ja peategelane on kõige hirmsam pask.” „Olemas,” vastas mitchum. Paljud peavadki tulemust mitchumi üheks parimaks, kui mitte kõige paremaks rolliks. Näitleja ise oli tollal jõudnud punkti, kus ta nimetas kõiki oma filme „gorillade poolt surnuks tümitatuiks” – ehk siis madin siin, madin seal, aga hingele ei midagi. mitchum on meenutanud, et teda huvitas, kas on tõesti võimalik teha filmi naisetapjast ja lasteahistajast maniakkpreestrist, kes Kristuse nime taha peitunult teeb kurje tegusid? Kui jah, tahtis mitchum igal juhul projektis osaleda. ega mitchumi vaist palju teda petnudki, kuna suurstuudiod filmi tootmisest eriti huvitunud polnud. lõpuks halastas entusiastidele united Artists, kes eraldas laughtonile väikese summa raha, nõudes sisuliselt säästufilmi.

Kuid kus häda kõige suurem, seal on kõige suurem ka leidlikkus. laughton pani filmi kõik selle, mida oli eelmise sajandi esimestel kümnenditel filmivaatajana endasse imenud kui käsn: see tähendas Griffithit, saksa ekspressioniste, mänge valguse ja varjuga.

Filmitegijad lõid hoolimata väikesest eelarvest poeetilise ja irreaalse maailma. maailma, kus oli palju tinglikkust ja teatraalsust, kuid mis sellegipoolest ei tundunud võltsina. laughtonil vedas kaastöölistega – operaatoriks tuli Stanley Cortez, kes oli küll teinud filmi Orson Wellesiga, kuid filmis sellest hoolimata igapäevaselt ka B-kategooria jama. Grubb ise saatis režissöörile enda joonistatud sketše tegelaskujudest, kunstnik Hilyard M. Browni meisterlikkus tuleb kõige selgemini esile stseenis, kus lapsed

väga hea võrdlus. vaata kaua tahad, muru ei kasva. Aga kui mõnda aega ei vaata, on ta siiski kasvanud. minu arvates toob see võrdlus filmi iseloomu väga hästi välja ja just selles ongi antud linateose võlu. me ei näe seda pealt, kuidas Julie vabaneb ja paraneb, aga me tunneme, et ta teeb seda ja näeme filmi vältel, et ta on seda teinud. me ei näe tema kannatusi, ei näe tema viha, me ei näe, et ta nutab – see ei ole film leina „viiest astmest” –, vaid näeme seda, kuidas sinised valguslaigud mänglevad naise näol, näeme, kuidas ta vaatab oma heliloojast mehe noote ja kuuleme samal ajal muusikat tema peas. inimesed, kes vaevuvad tulema Julie eimiskisse, kes pingutavad, et tema lähedal olla, annavad tema elule jälle selle miski, mis teda tasapisi äratama hakkab. inimesed tema ümber nutavad, naeravad ja elavad tema eest (ja tema ees), et ajaks, kui ta on taas võimeline elama eimiski asemel miskis, oleks tal alles kõik inimlik ja ilus. „Sinine” on visuaalselt võimatult... sinine.

Selles filmis on nii palju ilu, mis on seda mõjuvam, et ta pole otseselt eesmärgipärane. ta toimub „kõrval”. Kui jälgida „muru kasvamist”, siis eksib pilk roheliste liblede pealt peagi sellele, mis toimub muru ümber:

mööda jõge Powelli eest pagevad. Kes filmi vaatama juhtub, pangu tähele, et absoluutselt kõik on tehtud stuudios (!). mitchum käitus peaaegu eeskujulikult, sealjuures ka kaht lapsnäitlejat juhendades, kui režissöör nendega hätta jäi. laughtoni suureks üllatuseks andis oma nõusoleku filmis osalemiseks ka Griffithi muusa lillian Gish. Powelli ohvrit Willa Harperit mängis Shelley Winters ja tolle ülespoodud meest Peter Graves, keda tänapäeval mäletatakse küll põhiliselt seriaalist „mission impossible”.

Kui film lõpuks valmis sai, polnud keegi tulemuseks valmis. „Oma ajast ees” oleks ilmselt kohane väljend. Üks osalejatest on hiljem tunnistanud, et „Jahimehe öö” kohta ei saa öelda, et sääraseid filme enam ei tehta – sääraseid filme ei tehtud ka siis. ei tehtud filme valepreestritest, kes vestlevad autosõidu ajal familiaarselt Jumalaga tapetud naistest. võõras oli ka filmi pildikeel ja muud väljendusvahendid, kuigi sisuliselt midagi uut laughton ju ei teinud. Küll aga oskas ta luua tuttavatest komponentidest maailma, mis oli unenäoline ja poeetiline ning ometigi aeg-ajalt nii hirmus – just säärane, nagu suur ilm läbi lapse silmade nähtuna tihtipeale ongi.

Filmi valmides nentis produtsent (kes igati n-ö laughtoni poolel oli) tõsiasja, et ei tea, kuidas seda „art-house’i” müüa. tõsi ta oli, et kui film kinolinadele jõudis, polnud tegu just läbikukkumisega, kuid eriti kiita „Jahimehe öö” ka ei saanud. Publik seda suurt vaatamas ei käinud, kriitikutest mõned kiitsid, mõned mitte. laughton ise langes üle poole aasta kestvasse depressiooni ja loobus mõttest edasi režissööritööga tegeleda, kuigi õigused Norman maileri raamatule „Alasti ja surnud” olid juba olemas. Pidi mööduma mitu aastakümmet, et nii kolleegid kui tavapublik omandaks oskuse näha lugu heast ja kurjast. võttes endale vabaduse kõrvutada kunstnikke ja lapsi, lõpetagem tsitaadiga filmist: „See on karm maailm väikestele.”

Kristiina Davidjants

filmikriitik Film linastub Katusekinos 19. juunil.

hüplevad päikeselaigud, sumisevad mesilased, kellegi paljad varbad. Juliette Binoche kehastab muru, mis näiliselt ei kasva, imetabaselt. ta suunab tähelepanu asjadele enda ümber ning paistab seda enam oma erilisuses välja. Nii vaikne, nii ilus kõigi nende sumisejate vahel. Sinine valgus silmis, tõrkumatus eimiski vastu ja kõige selle taga kirg kasvada ja vabaneda, mis hoiab ennast vaos täpselt nii kaua, kui ta hoiab.

Kui keegi peaks siiski millegipärast arvama, et muru kasvamist jälgida on igav, siis võib filmi vaadata ka teise pilguga – „Sinine” kubiseb sümbolitest. On läbivaid sümboleid, on üllatavaid sümboleid, on viiteid Kieslowski triloogia järgmistele filmidele „valgele” ja „Punasele”. mina lasen need sümbolid olla ja lasen end haarata selle filmi kohati peaaegu võimatul ilul. ma pole „Sinist” kunagi suurelt ekraanilt näinud, veidi kardan – äkki on liiga ilus. ilu on sama etteaimamatu kui eimiski: kunagi ei tea, palju ta võib haiget teha.

Kairi Prints

Film linastub 6. juunil Katusekinos.

Soome suve hittsündmus Midnight Sun Film Festival Sodankyläs kestab 15.-19. juunini. eeRO tAmmi räägib oma isiklikust ja kirglikust suhtest Sodankyläga.

Võitlus filmikire nimel - Sodankyläst põhja välja ja tagasi Kolme aasta eest otsustasin, et ei lähe enam Sodankylässe. ma ei kannatanud enam seda rahvarämpsu, kes määratleb Soome filmikultuuri ning kes mõjub festivali õhustikus kui räpane ja alatasa vastu vahtimist lendav varblaseparv. Kõik festivalide külastajad tunnevad sedasorti tüüpe: filmiala masinavärgi ametnikud, teatud rahahimulised kontorirotid, kohalikud kultuuritöötajad, eakatele muusika- ja filmiürituste korraldamisega tegelevad ühingutegelased (kes sageli on agarad, kuid rumalavõitu noored naised), rahastajad ja nende ümber tiirlevad tallalakkujad, samuti katatoonilises seisundis mõnulevad kibestunud alkohoolikutest lehemehed, kes meenutavad, kuidas nad aastal 1984 Berliinis Kaurismäkiga kätt surusid. teisisõnu, see seltskond, kes käib festivalidel ”töö pärast”, pildiga kaelakaardid kaelas - need, kes kogunevad lärmaka kambana keset õlletelki ja kellel on õigus saada tasuta pileteid, millele nad küll järele lähevad, aga lõpuks ikkagi kasutamata jätavad. muidugi kuulusin ka ise nende hulka, ehkki see ei olnud alati nii olnud. midagi oli juhtunud pärast seda, kui olin 1998.a. teismelisena esmakordselt Sodankylä festivalile sõitnud ja enne seda, kui ma kümme aastat hiljem sinna enam minna ei tahtnud. Sulandusin seltskonda, keda pidasin filmiala koorekihiks, kuni taipasin, et see koosneb just sellistest räpastest tüüpidest, kelle ringlemisest – kui sellele mitte aktiivselt vastu olla – peaks vähemalt eemale hoidma. Oleksin pidanud mõistma, et Sodankylä filmifestival on maailma parim filmifestival hoopis muudel põhjustel - tänu sellele seltskonnale,

kes kirglikult filmi armastab, käib vaatamas filme, mida Sodankyläs ööpäev läbi näidatakse, elab nende filmide mõju all, kasvõi viinapudeli juures vesteldes. Filmikire õhkkond on Sodankyläs parimal juhul nii võimas, et tundub olevat pärit teispoolsusest.

Selle tunde kipuvad teatud mürgimaod ikka ära rikkuma, kuid neist tuleb kas kaarega mööda minna või nad jalge alla tallata. esimene käik Sodankylässe tähendab filmihullu jaoks paradiisi. Põhilised asjad saavad ruttu selgeks. ”Sodankylä filmipeol peaks tõesti ikka filme ka vaatama, et reaalsustaju mitte lõplikult kaotada. tundub nagu oleksid tähtsaimad lihtsate vahenditega loodud miljöö ja meeleolu. ehk ”filmipidu” ei tähenda niivõrd filmide vaatamist kui just ”filmis elamist”. telgid ja terrassid, lõõtspillimängijad, bändid, tants, hommikused vestlused filmitegijatega, valged ööd ja tõdemine, et aeg ei sõltu kellast. Pärast seda on mõnel kerge, mõnel raske tunne, kuna 20 % Sodankylä baaride kasumist koguneb viiepäevase festivali ajal.” Nii kirjutasin siis, kui kõik oli veel hästi, aastal 2002, kui külalisteks olid teiste hulgas Francis Ford Coppola, Fernando e. Solanas ja miklos Jancso. Kui isa mind 1998. aastal esimest korda festivalile viis, olid meeldejäävaimate elamuste hulgas peale ismo Alanko Säätio fantastilise esinemise ka kohtumine Wim Wendersi, terry Gilliami ja leonard Kastle’iga (filmi „Honeymoon Killers“ režissöör). Wenders joonistas mulle meeldejääva pildi, mis kahjuks küll pooleli jäi. Kastle’ile seletasin innukalt celciuse ja fahrenheiti suhet.

1999. aastal sattusin tööle festivalikülaliste infopunkti. Olin väsinud ja tukastasin

Francesco Rosi filmi ”Kristus peatus ebolis” linastusel, mille lõppedes Rosi ise mind äratama tuli. Nägin esimest korda Costa-Gavrasi ”Z”-d, mille režissöör ise sisse juhatas.

Järgmisel aastal läksin uuesti sama tööd tegema. meelde jäid Bob Rafelsoni oranžid tossud ja tugev jänkiaktsent, Jean Douchet’ sõbramehelik, tugev käepigistus ja pöörase ”Cutter’s Way” autori ivan Passeri hämmastav tagasihoidlikkus - pidasin meest häbelikuks soomlaseks. 2001. aastal läksin tagasi abitoimetajana. tegin intervjuu suurepärase ”Scarecrow” režissööri Jerry Schatzbergiga jutuajamine venis üle tunni pikkuseks, kuna algajana ei osanud ma midagi küsida, vaid ainult selgitada, mida tema filmid tähendavad. 2002. aastal süvenesin Denys Arcandi varajasse loomingusse ja tegin kergelt vindisena mehe endaga intervjuu. Samuti istusin meetri kaugusel Coppolast, kuulates tema mägiraudteena hingetuksvõtvat hommikust arutelu. 2003. aastal rääkisin emil Kusturicaga Jerry lewisest, napsitasin esimest korda Kaurismäki seltsis ja hakkasin ennast ajakirjanikuks pidama. 2004. aastal nägin heal juhul kahte filmi, mõlemad Yesim ustaoglu lavastatud. 2005. aastal nägin heal juhul kolme, igal juhul val Guesti ”Quatermassi”. 2006. aastal üritasin end kokku võtta ja tutvusin Gian vittorio Baldi loominguga, tüütasin Jafar Panahit Godardi-teemaliste küsimustega ja klõpsisin õllepudelitest pilte teha. 2007. aastal ei mäleta, et oleksin üldse midagi teinud, kuid näib, et sõimasin lehes Amos Gitaini filme sitaks. 2008. aastal olid külaliste hulgas Seymour Cassel, milos Forman ja paar eesti pätti, kuid vaevalt, et ma ühtegi filmi nägin. tundsin vaid, et olen Soome filmikultuuri keskpunktis. Seejärel

sai mõõt täis. Otsustasin, et järgmisel aastal sõidan selle raha eest hoopis välismaale.

Samal hetkel kutsuti mind Sodankylässe tööle, seekord meediajuhina. tagantjärele mõeldes tundub, et justkui mingi kõrgem vägi oleks tahtnud mind kõntsast välja sikutada. Nägin ainult üht, festivali viimast filmi, John Boormani ”Smaragdmetsa”, kuid see oli üks kõigi aegade mõjuvamaid filmielamusi.

Aastaringselt festivali heaks töötades panin tähele, et tegemist on ikka sama rõõmuküllase sündmusega kui 1998. aastal. vaevalt see rõõm vahepealgi kuhugi kadunud oli, kuna Sodankylä kontseptsioon on püsinud muutumatuna algusest (1986. aastast) peale.

Festival ei taasta seda, mis pole kadunud, vaid äratab igal aastal orgastilisi tundeid uutes filmihulludes, kelle jaoks ainuke oht on sattuda pimedale alale, mida esindab filmikultuuri rämpsseltskond. Filmihull tunneb teise filmihullu alati ära ning saab omasuguselt tuge kesk filmialal tegutsevat idiootide kampa, kuid veel võimsam on kohata tõelisest filmiarmastajast ilmsüüta amatööri.

Neid on Sodankylä filmipidudel rohkesti.

Paljud filmirežissöörid on Sodankyläs taasleidnud endas selle väikese lapse, kes kunagi elavatest piltidest vaimustusse sattus. mullu oleks paadunuimagi küüniku silm äärepealt märjaks läinud, kui terence Davies võluval ilmel lausus: ”See oli mu elu kõige erilisem elamus.” täiesti aus olles peab ütlema, et festivalil tööl olla enam ei jaksaks. tuleval aastal tahaksin minna sinna vaatajana...

Eero Tammi soome ajakirja Filmihullu toimetaja, vabakutseline kirjutaja

KINO SÕPRUS vana-Posti 8; 10146 tallinn Pileteid saab osta: Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. Pilet seansile maksab 4.50 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.50 €.

Rohkem infot: www.kinosoprus.ee Kinoleht-La Strada Peatoimetaja: laura talvet Kaastegevad autorid:tristan Priimägi, Aleksandra mölder, Hedda maurer, Greta varts, mirkka maikola, ilmar Raag, Hasso Krull, Sten Saluveer, taavi eelmaa, veiko Õunpuu, Joonas, lauri Kaare, Kristiina Davidjants, Kairi Prints, eero tammi Panustavad nokitsejad: tiina Savi, indrek Kasela, Andri Allas, Pille Sepp, Aigi vahing, Aivar laan Kujundus: madis Kivi Kontakt: kinoleht@kinosoprus.ee vasatutav väljaandja: mtÜ must Käsi