№ 13, S E P T E M B E R 2011
AKI KAURISMÄKI:
LE HAVRE
Aki Kaurismäe intervjuu • Marianne Kõrver ja Karlo Funk “Le Havre’ist” Armastus & Anarhia • Jaan Ruus ja Peeter Sauter Lottest ja kuukividest “Tallinna kilud” • Krzysztof Kieślowski • Woody Alleni “Südaöö Pariisis”
HÜVA UUS ILM Jaak Aaviksoo on kõva käega mees, kes seljatas eesti rahva vana vaenlase pronksmehe ning püstitas peaväljakule klaasristi. Ta on ka kõva sõnaga mees, kes kirjutas kevadel kaitseministrina, et rahvusriigi informatsiooniline enesemääratlemine tähendab, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha.
S I S S E J U H AT U S
Hiljuti aga ütles nüüd juba haridus- ja teadusministri portfelli hoidev Aaviksoo järgmised kuldsed sõnad: “Me teame moodsas maailmas paljusid filme, ilma milleta seda maailma on raske mõista ja millel on märgiline tähendus. Nende osakaal ja tähtsus kultuuri kujundamisel kasvab.” Minister leidis, et haridussüsteem peab neid tutvustama ja ses mõttes võib rääkida ka kohustuslikest filmidest ja videoklippidest, sest tänapäeva maailma infovahetus käivat suures osas väljaspool trükitud tekste. See on tõsiselt kõva sõna. Kohustuslikust filmiharidusest ei räägi isegi parasjagu talgukorras koostamisel olev Eesti filmi arengukava. Selles alles unistatakse säärase hariduse saamise võimalusest. Halleluuja, ütleksin ministri jutu peale mina, kuigi ma mõistan ka tagajalgele tõusnud kirjarahvast, kes pelgab raamatu lõplikku asendamist filmiga ja kirjaoskuse täielikku kadu. Ilmselt oleksin isegi lapsepõlves vähem lugenud ja rohkem filme vahtinud, kui oleks võimalust olnud. Aga vaevalt et ma poleks siis ainsatki raamatut kätte võtnud. Ka siis, kui mu ligipääs filmidele oleks olnud sama piiramatu kui tänapäeval ja koolitunnid oleksid olnud sisustatud ainult video vahtimisega nagu hollivuudi komöödias “Halb õpetaja”, poleks ma omaette vähem vahva sõduri Švejki juhtumistest rõõmu tundnud.
AKI KAURISMÄKI – mitte kunagi sünge, alati ligipääsetav 17. septembril jõuab Eesti kinodesse Aki Kaurismäe värskeim film “Le Havre – sadamalinn”.
T
änavu Cannes’is filmikriitikute ühingu FIPRESCI auhinna pälvinud režissöör, kes soostus vastama La Strada meilitsi esitatud küsimustele, ei valmista pettumust – kõik tema vastused on sama napid ja mõttetiined nagu alati. Ja erinevalt näost näkku antud intervjuudest, mille käigus Kaurismäki on sageli kõvasti klaasi kummutanud, ei paista siit kulunud klišeed Suurest Süngest Soomlasest. Härra Kaurismäki, Eestis on siiani kombeks võõrast inimest teietada, Rootsis aga sinatavad kõik kõiki, välja arvatud vist kuningat. Kuidas sellega Soomes on ja millist suhtlusviisi teie eelistate? Soomes on nii ja naa, aga teoreetiliselt peaks noorem alati vanemat teietama, kui nad varasemast tuttavad pole. Mulle see teooria sobib. Kas see, et hakkasite just filmiloojaks, mitte kirjanikuks ega heliloojaks, oli teie raudkindel valik või mingite juhuste loomulik kokkulangemine? Tahtsin kirjanikuks, aga film tõmbas. Pealegi olen ma nii laisk, et poleks kindlasti suutnud isegi esimese raamatuga pihta hakata. Film aga tuleb ära teha, kui võttegrupp on juba kaasatud. Kuigi te alustasite filmi alal tegutsemist kriitikuna, kuulutate end tagantjärele viletsaks kriitikuks, kes jagas filmid kahte lehte:
meistriteosteks ja pasaks. Nimetage mõni hea ja tasakaalukas kriitik, kes on sellest patust puhas. André Bazin – surnud. François Truffaut – samuti surnud. Tükk aega tundus mulle, et Kaurismäe filmis on imelihtne mängida: tuleb ainult võimalikult tuimalt oma repliigid ette lugeda ja mitte ühtki tunnet välja näidata. “Äärelinna tulesid” (“Laitakaupungin valot”, 2006) vaadates avastasin, et see polegi nii kerge – Janne Hyytiäinen kaldus Koistineni mängides kohati õige pisut normist kõrvale ning hävitas paari liigse liigutusega “kaurismäeliku illusiooni”. Või ma eksin ja need kõrvalekalded olid teie silmis millegagi põhjendatud? Ma ei lase näitlejail kunagi tuima ilmega esineda, kuid keelan neil nägusid teha ja tuuleveskina kätega vehkida. Teie vend Mika on alati teinud sedavõrd teistsuguseid filme, et loomingu põhjal ei näe teie vahel ühtki perekondlikku sarnasust. Mida te Mikaga teineteise filmide juures hindate ja mida pahaks panete?
filmifestivali avamas, jäite eestlastele meelde kui purjus, sünge ja ligipääsmatu tegelane. Milline mälestus teile endale tollest üritusest jäi? Öö oli pime. Mäletan, et oli tore õhtu, aga kui kellelgi jäi illusioon mingist joobest, siis ehk seetõttu, et ma pole harjunud sealsete eksootiliste jookidega. See on mingi arusaamatus. Sünge pole ma kunagi ja kergesti ligipääsetav olen alati. Kuigi te olete viimased paarkümmend aastat igal talvel Portugalis elanud, väidate, et ei lavasta seal ühtki filmi, sest ei tunne piisavalt kohalikke olusid ja tavasid. Ometi pole olude vähene tundmine takistanud teil väntamast Prantsusmaal ja prantsuse keeles lausa kahte filmi: “Boheemlaselu” (“La vie de bohème”, 1992) ja “Le Havre”. Miks nii? Olen lapsest peale nii palju prantsuse filme näinud, et tean, kuidas prantslasi mängida.
Mika on andekas dokumentalist. Ise pole ma selles žanris isegi katsetanud.
Filmi “Le Havre” dialoogilehtedel on märkus: “Aki Kaurismäki soovib, et kõigist tõlgitud versioonidest kõrvaldataks järgmised subtiitrid...” Olles kogenud filmitõlkija, näen esimest korda elus, et režissöör ise võtab sõna oma filmi tõlkimise asjus. Mulle on see rõõmus üllatus. Miks te seda nii oluliseks peate?
Aastal 1997, kui käisite oma filmiga “Põgenevad pilved” (“Kauas pilvet karkaavat”, 1996) esimest Tallinna Pimedate Ööde
Olen oma tagasihoidlikul moel perfektsionist ja mõistagi laieneb see ka subtiitritele ja nende tõlkimisele.
Ega lapsed ei õpi ainult või peamiselt koolist. Barbarism begins at home1, nagu laulab Morrissey. Kui su kodus on raamat, küll su laps selle siis ka ükskord üles leiab. Raamat ja film on ühe kultuuri kaks otsa. Suurt osa filmikunstist läbib sügav seotus kirjasõnaga, ütleb kirjanik Jan Kaus. Üheta poleks teist. Nad kuuluvad kokku nagu meri ja tuul. Pealegi, ega südant ei saa sundida. Kohustuslik kirjandus on bibliofiililegi vastik ja kohustuslik film pole mingi konkurent vabatahtlikult loetud raamatust saadud lugemisrõõmule. Nii et Aaviksoo kuulutatud head uut ilma ei pea pelgama. Kui korraldad filmifestivali või -üritust, kui näitad filmi, kui oled ise filmiga maha saanud või tahad lihtsalt filmiteemadel sõna võtta, siis anna sellest teada aadressil kinoleht@gmail.com. Toetame üheskoos ministri väärt algatust. Ja za2. JOONAS VON NIINIVE Kinolehe toimetaja 1 2
Barbaarsus algab kodust (inglise k). Mina olen poolt (vene k).
LE HAVRE: André Wilms saapapuhastaja Marcel Marxi osas ja Jean-Pierre Darroussin uskumatult leebe uurija Monet’na.
“Le Havre’is” on kõik tegelased loomult head, välja arvatud politseinikud, kes ei joonistu karakteritena välja. Kas teie usk inimeste headusse on vanemaks saades kasvanud või millest see tuleb? Minu usk inimesse on alati olnud vankumatu, kõigub mu usk inimkonda. André Wilms mängib “Le Havre’is” samanimelist tegelast (Marcel) nagu “Boheemlaselus”. See pole kindlasti juhus, aga teie loomingu puhul siiski ootamatu. Miks nii? Neile, kes on “Boheemlaselu” näinud, mõjub see toreda naljana ja teisi see vaevalt et häirib. Soome bändi Sleepy Sleepers põhjal olete vändanud koguni kolm filmi: “Leningrad Cowboys läheb Ameerikasse” (“Leningrad Cowboys Go America”, 1989), “Leningrad Cowboys kohtub Moosesega” (“Leningrad Cowboys Meet Moses”, 1994) ja “Totaalne balalaikašõu” (“Total Balalaika Show”, 1994), luues sellega omamoodi traditsiooni. Punt tegutseb tänini, aga ekraanile te neid enam ei too. Miks nii ja kas “kauboide” austajatel maksab veel üldse lootust hellitada? Sel moel bänd enam ei tegutse. See raamat on läbi loetud ja suletud. Teie filmidel on üldse kombeks triloogiateks jaguneda. “Äärelinna tuled” lõpetas “töötuse triloogia”. Millise ühisnimetajaga triloogia saab alguse “Le Havre’ist”?
Operaator Timo Salminen, kes võttis üles ka Andres Puustusmaa “Rotilõksu”, ning režissöör Aki Kaurismäki “Le Havre’i” võtetel. Hellitan mõtet luua sadamalinnade triloogia. Triloogia kasuks otsustamine on samasugune
laiskuse eest põgenemine nagu iseenda sundolukorda seadmine sellega, et võttegrupi kindlaks päevaks kohale kutsud.
Viimasel ajal püüan purjusolekut üldse vältida, eriti avalikus kohas. Samuti ei usu ma iial, et see täiskasvanud inimest välja vabandaks. Ehk vaid kogenematut noorukit. Tedagi vaid teatud määral ja teatud olukorras.
LE HAVRE: Pagulane Idrissa (Blondin Miguel) ja Marcel Marxi koer Laika.
Olete korduvalt kuulutanud, et tänapäeval vändatakse Hollywoodis ainult paska – olgu need ultravägivaldsed põnevusfilmid või arulagedad komöödiad. Kahtlustan siiski, et viimase kümne aasta jooksul olete
Minu jaoks on olemas kaks Hollywoodi: enne ja pärast aastat 1962. Varasemat ma armastan, aga hilisem pole 1970. aastaist peale tootnud ühtegi meistriteost, välja arvatud paar kohustuslikku erandit, mille igaüks võib ise välja valida. Kas olete näinud mullu Soome parimaks dokiks kuulutatud teost “Meeste kord” (“Miesten vuoro”, PÖFFil pealkirjaga “Eluaur”)? Kui jah, siis mis tingimusel te ise nõustuksite ihualasti kaamera ees higistama ja oma hinge paljaks koorima? Filmi pole ma näinud. Saunas ei räägita, riietusruumis küll. Ma ei paljasta kunagi oma hinge sügavamaid saladusi. MART RUMMO Marianne Kõrveri ja Mart Rummo küsimused tõlkis soome keelde Sanna Hämäläinen.
SOOME HUUMOR VÄIKESE CROISSANT’IGA “Le Havre” (Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011, 103 min). Režissöör, stsenarist ja produtsent Aki Kaurismäki. Operaator Timo Salminen. Osades André Wilms, Kati Outinen, Jean-Pierre Darroussin jt.
A
hubast halvasti valgustatud baariurgast. Ainult üks asi on hoopis teisiti – Kaurismäe tegelased on rääkima hakanud ja räägivad seekord päris palju. Kui küsida, kas Kaurismäe huumor on tõlgitav või kas tema klassikaks saanud põhjamaiselt kaamoslikku absurdikeskkonda on üldse võimalik mõnda hoopis teistsugusesse kultuuriruumi asetada, nii et kõik selle kvaliteediomadused säiliksid, siis “Le Havre” vastab: jah, on küll.
“Le Havre” pakub üldjoontes sama, mida Kaurismäe menüüs ikka leidub – staatilisi ülestiliseeritud kaadreid, minimaalsete emotsioonidega näitlejatööd, vastupanu kehtivale poliitikale, pisut vanamoodsat õhustikku ja
Tõlgitud on delikaatselt – Kaurismäki pole mitte üritanud soome huumorit prantslastele pähe määrida, vaid on leidnud isiklikule huumoriprismale vasted sealsest kultuurikontekstist. Kui soome baaris libistatakse vaikides õlut ja Koskenkorvat, siis prantsuse baari kliendid naudivad innukalt lobisedes veini ja kalvadost. Ja Kaurismäe filmis kedagi innukalt lobisemas kuulda on vähemalt sama absurdne kui haudvaikselt mäluaugu piirile triivivaid soomlasi jälgida, eriti kui prantsuspärase dialoogi sisuks on kammkarpide koorimine, Alsace ja prisked pardid. Irooniline põhjamaalane naerab vaikselt pihku.
jal, mil paljude inimeste peades keerleb küsimus, kas globaliseerumine on ikka see, millest nad unistanud on; ajal, mil riigid kuulutavad integratsioonipoliitika läbikukkunuks ja marurahvuslased ennustavad rahvusriigi taassündi, kolib soome kinolegend Aki Kaurismäki Prantsusmaale filmi tegema. Prantsuskeelset filmi, milles on esindatud nii asiaadid kui neegrid; filmi, mis jutustab loo väikesest Aafrika põgenikust, kes on eksikombel Prantsusmaale sattunud ja peab sealt heade inimeste abiga kuidagi Londonisse ema juurde pääsema.
“Mu kaamera ei armasta moodsat arhitektuuri,” on Kaurismäki väitnud. Sellegi filmi visuaalne pool on armsalt vanamoodne: Le Havre’i sadamakaid ja romantilise vanalinna kitsad tänavad, täissuitsetatud baarid, eakad prantsuse autod, numbriketastega telefonid, vinüülplaadimängijad. Wouter Zooni kunstnikutöö ning Timo Salmise puhas ja väljapeetud kaameratöö toovad silme ette prantsuse kinoklassikute Marcel Carné’ (“Paradiisi lapsed”, 1945), Robert Bressoni (“Taskuvaras”, 1959) ja Jean-Pierre Melville’i (“Samurai”, 1967) filmid. Ka tegelased on klassikaliselt arhetüüpsed – kui detektiiv, siis ikka musta mantli ja kaabuga, kui väikelinna baaris napsitav boheemlane, siis ikka poolpikkade juustega ja lennuka salliga ümber kaela. Sündmustik ja probleemid on küll aktuaalsed, kuid keskkond ja inimesed täiesti ajatud. See kõik loob muinasjutulise atmosfääri – see lugu võinuks sama vabalt toimuda nii eile ja siinsamas kui viiskümmend aastat tagasi kauges nimetus sadamalinnas. Kaurismäki ise on säärast teema- ja stiilivalikut põhjendanud nii: “Olen ammu tahtnud teha filmi
illegaalsete immigrantide kohtlemisest Euroopas, kuigi ilmselgelt pole ma selleks sobivaim inimene. Paraku keegi teine seda tööd minu eest teha ei tahtnud. Ja et ma pole poliitilise soonega dokumentalist, siis otsustasin teha muinasjutu.” Kaurismäki on kunagi öelnud, et mida pessimistlikumaks elu teda muudab, seda optimistlikumad peavad olema tema filmid. Sellest lähtudes peab Kaurismäki pessimism olema jõudnud kliinilise depressiooni ääremaile, sest nii südamlikku ja sooja filmi, kus tegelasteks on eranditult vaid loomu poolest head inimesed, kellele pole võõrad ei empaatia, vendlus ega vastutulelikkus, pole künismiga üle ujutatud kaasaegses kinos ammu nähtud. MARIANNE KÕRVER “Le Havre” linastub Sõpruses laupäevast, 17. septembrist ja Artises pühapäevast, 18. septembrist.
K AURISMÄKI
Lars von Trier vabandas end pärast tänavu Cannes’is tekitatud skandaali sõnadega: “Ma ei soovita kellelgi joomist maha jätta. Kui mina poleks joomist maha jätnud, oleksin pressikonverentsil poolunes olnud ja poleks neid lollusi öelnud.” Kas teiegi lähtute põhimõttest, et ohutum on täis peaga trikke teha kui kainelt öeldud sõnu pärast kahetseda?
näinud vähemalt paari enam-vähem rahuldavat Hollywoodi filmi. Tunnistate üles?
Liblikas, kes näeb unes saapapuhastajat “Le Havre” (Soome-Prantsusmaa-Saksamaa 2011, 103 min). Režissöör, stsenarist ja produtsent Aki Kaurismäki. Operaator Timo Salminen. Osades André Wilms, Kati Outinen, Jean-Pierre Darroussin jt.
K
aasaegse Euroopa filmi paremik ei hooli enam ammu selgeist rahvuslikest piiridest. Aga kui Kati Outinen ilmub “Le Havre’is” ekraanile ja kõneleb soome aktsendiga aeglast prantsuse keelt, on film hetkeks lõhutud. Kes on see tegelane teisest kosmosest – nagu viiluke vinnutatud põtra hommikuse sooja baguette’i vahel? Peategelase haigestunud abikaasana meenutab Outinen juba oma kohaloluga, et Kaurismäe film, ehkki prantsuskeelne, ei mahu ühegi prantsuse filmile omase žanri, tüübi ega liigi alla. Kui mitte lugeda prantsuse filmi eripäraks varjamatut taotlust olla aus, loomulik ja tähelepanelik naeruväärse bioloogilise paratamatuse suhtes nimega elu.
LE HAV R E
Mõne aasta eest hakkas kuulduma, et Kaurismäki teeb järgmise filmi Prantsusmaal. Pärast režissööri liigutavalt kohmakat ülesastumist Cannes’i festivalil “Äärelinna tulede” (“Laitakaupungin valot”, 2006) esilinastusel tundus autori ja Prantsusmaa “Boheemlaseluga” (“La vie de bohème”, 1992) alguse saanud sümbioosi taaselustamine loomulik. Ent isegi tugeva režissööri käekäik ei sõltu nii suurel filmimaal ainult loomingulisest renomeest. Prantsuse poolelt tootis ja levitab filmi Pyramide Productions, kes tegeleb selliste autorite loominguga nagu Nuri Bilge Ceylan (“Ükskord Anatoolias”, 2011), Bruno Dumont (“Hadewijch”, 2009), Catherine Breillat (“Romanss”, 1999), Claire Denis (“Valge materjal”, 2009). Juba kahe aasta eest, pärast filmitud materjali nägemist, paistis Pyramide’il olevat üsna selge veendumus, et “Le Havre’i” esilinastus toimub Cannes’is. Euroopa filmitootmises näib 19/20 olevat neid, kes loodavad, et nende film pääseb Cannes’i, ja 1/20, kes teavad, et pääseb. Viimastest oluline osa baseerub Pariisis. KAURISMÄKI PAR EXCELLENCE Üks tegelasi “Boheemlaselus” oli kirjanik Marcel Marx (André Wilms). 19 aastat hiljem on temast saanud “Le Havre’is” sadamalinna saapapuhastaja. Arvutivea tõttu
jõuab konteiner Aafrika põgenikega Londoni asemel Le Havre’isse. Nooruke Idrissa pääseb põgenema ja Marcel Marxi juhtumused poisi aitamisel moodustavadki filmi selgroo. Haige abikaasa, hiinlasena esinev vietnamlane ja põgeniku jälgi ajav vanaldane, 60ndate vihmamantlis politseinik esindavad eredamaid tüüpe ühiskonna äärealadelt. Kaurismäe tegelaste galeriis on Marx erakordselt elav kuju, kelle orgaanilist sarmi pole õnnestunud maha keerata. Niipea kui André Wilms hakkab liigutama või rääkima, õhkub temast vältimatult üdini mittesoomelikku energiat. Soomes tehtud Kaurismäe filmides on sama näitlemis-DNAga grupis tekkinud õhustik veidi teistsugune. Näiteks “Minevikuta mehe” (“Mies vailla menneisyyttä”, 2002) tegelaskujudest aimub abitust, ühtekuuluvust, sõnatut kaaseksistentsi. Ökonoomne ümberkäimine sõnade ja tunnetega ei tähenda nende puudumist, vaid vastupidi, tõstab iga pisima tundevirve kõrgemale emotsioonide ülepakutud tavakäibest. Seda maailma võib näha karikatuurina, kuid pigem on tegu juudi anekdoodiga, kus paradoksi kaudu esitatakse sügavamat mõistmist. Kõik arvustajad on nõustunud, et “Le Havre” on Kaurismäki tema parimal kujul. Üldiselt on kaastunne põgenike suhtes kasvava multikultuuri-vastase kampaania taustal tuhmumas. Mõeldakse pigem tagajärgedele laiemas plaanis, linnamässudele ja võimetusele ühiskonda sulanduda kui individuaalsetele saatustele ja valikutele. Suured poliitilised üldistused ja hirmud tapavad detailsema arutlusvõime. Tänaval kerjuse kurbadesse silmadesse vaadates mõlgub meil meeles eelkõige eurotsooni kriis ja küsimus, kas ja millal seitsmeprotsendine majanduskasv reaalpalkadesse jõuab. Kui meil muidugi üldse leidub nii palju vaba raha, et andmata jätmist enda jaoks õigustama hakata. Ses mõttes on Kaurismäki aus vanamoeline humanist, kelle kinematograafiline, poeetiline ja eetiline kompass näitab Lars von Trierist vastassuunda. Provokatsioon kipub ikka olema masse köitvam kui vaikne mõtisklus tuntud teemadel. Kaurismäe muusikaeelistused, valgus ja ruum, mis vaevu varjab oma olemust kulissidena, viivad mõtted 50ndaile, mil kunstnikutöö oli tänapäeva silma jaoks kohmakas ja hoomatav. Inimesed olid ses kauges paralleelmaailmas hoolivamad.
Soome liblikas Kaurismäki oma loomupärases elukeskkonnas... Muidugi võime sõnastada selle äratundmise ka viitena filmiklassikale, ent see on ühtlasi maailm, milles autor end selgelt paremini tunneb kui tormakas reaalsuses, mida me ülejäänud asustame. SOTSIAALNE UNENÄGU Sotsiaalse alatooniga realismi valdavad pea täiuslikult mõned britid ja vennad Dardenne’id (“Lorna vaikimine”, 2008). Viimasel ajal on aga festivalidel ja ühtlasi kogu Euroopa art-house trendis selle niši hõivanud rumeenlased. Kuivõrd film alati paratamatult riivab mingit tegelikkuse-kujutlust või vähemalt esitab end sellisena, tuleks ka Kaurismäe puhul küsida: miks just nii? Miks on pigem Kaurismäe film kui mitte midagi? Soome filmiloolase Peter von Baghi liigituses on Kaurismäel kolme laadi filme: klassika ekraniseeringud, meelelahutus ja töölisdraamad. Miks just Kaurismäe töölisdraamad midagi märkimisväärset tabavad? Zhuangzi näeb klassikalises, sageli korratud Hiina loos und, et on õnnelik liblikas, kes ei tea midagi Zhuangzist. Zhuangzi ärkab täie mõistuse juures ja ei tea, kas ta on Zhuangzi, kes nägi unes liblikat või liblikas, kes näeb unes Zhuangzid.
...ja tema värviline unenägu hoolivamast maailmast.
Kaurismäe ja reaalsuse vahel paistab olevat analoogiline suhe. Kui režissöör näeb und reaalsusest, jõuab see meieni muretu (filosoof Zhuangzi pole täpsustanud, kas, aga oletatavasti) värvilise liblikana nimega “Le Havre”. Ärgates aga leiab Kaurismäki end maailmast, kus tuleb täita mitmesuguseid kombetalitusi, kõndida mööda punast vaipa
ja ajakirjanikele oma unenägu seletada. Tegelikult on ta ise kõik, mis sellest unenäost alles on jäänud ja edasi kestab. Filmikunsti piisavalt pikas traditsioonis toimivad samasugused formaalse kordamise ja teisenemise protsessid nagu kirjanduse ja ooperi puhul. Kaurismäe stiil ongi ehk teatavas võtmes ooperlik. Ooperi tõlgenduses muutuvad sündmused ja tunded sageli pöörasuseni ülevaks, paisudes välja usutavuse proportsioonidest. Kaurismäel teisenevad tunded ebaproportsionaalselt väikeseks ja karakterid hüperreaalseks; nad on ühtaegu lihtsad inimesed ja tegelased varasematest filmidest, nii tema enda kui Charlie Chaplini ja Itaalia neorealisti Vittorio De Sica (“Jalgrattavargad”, 1948) omadest. Ja viimase lihvi annab “Le Havre’ile” prantsuse rokkar Little Bob – järjekordne leid rokenrolli-ookeani süvakihtide arhailiste eluvormide seast, kes ühendab endas Tõnu Trubetsky aastast 2041 ja kulmudeta mehe David Lynchi “Kadunud kiirteest” (“Lost Highway”, 1997). Väga nauditav on jälgida, kuidas Kaurismäki suudab autorina oma loomulikust keskkonnast lahkuda ja ometi jääda nii usutavaks kui ka istutada oma nägemuse võõrasse keskkonda. Vaesed, jäägem alati multikultuurseks. KARLO FUNK “Le Havre” linastub Sõpruses laupäevast, 17. septembrist ja Artises pühapäevast, 18. septembrist.
ARMASTUS & ANARHIA Neljapäeval, 15. septembril algab Helsingis põhjanaabrite suurim kinopidu. Kinoleht tutvustab valikut üheteistpäevase filmimaratoni tõmbenumbreist.
PLEKTRUM Kaasaegse kultuuri ja uue meedia festival Plektrum toimub tänavu üheksandat korda. Seekord otsitakse vastust küsimusele “Mis on elu?”. Muu hea ja huvitava kõrval näitab Plektrum Kanuti Gildi saalis tasuta kino.
ARS ELECTRONICA ANIMATSIOONID Kolmapäeval, 14. septembril näidatakse valikut maailma ühe olulisema digikunstifestivali, juba enam kui kolm aastakümmet Austrias Linzis aset leidva Ars Electronica parimaist animafilmidest. Kava ja info: www.plektrumfestival.ee
JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Üksildane autojuht-kaskadöör seisab õigluse eest Los Angelese allilmas, kus inimlikkus ei maksa. Quentin Tarantino peaks seda filmi vaatama. LAURA TALVET, Kinoleht: Taanlase Nicolas Winding Refni filmi algustiitreist peale tahtsin ainult üht: et see film ei lõpeks iial. Läbitungiva pilguga Ryan Gosling, stiilipuhtus nii sisus kui vormis, täiuslik tempo, vapustav muusikavalik. Tühja sest jõhkrusest ja pidevalt purskavast verest. Sellist kangelast armastaksid kõik, sest armastuse kvintessentsi on näha ja tunda igas näitlejate mikroliigutuses ja žestis. Selline armastus on igavene, selline armastus võidab kõik. 13. SÕDALANE “Jûsan-nin no shikaku” ehk “13 Assassins” (Jaapan 2010, 141 min). Režissöör Takashi Miike (“Külaline Q” ja “Katakuride õnn”, 2001; “Gozu” ja “Üks vastamata kõne”, 2003; “Izo”, 2004). TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Legendaarne Jaapani trash-režissöör Takashi Miike surfab teist filmi järjest samurailainel. Lugu sarnaneb Kurosawa “Seitsmele samuraile” (“Shichinin no samurai”, 1954), aga pakub lisaks miikelikult pikki, veriseid ja paeluvaid võitlusstseene. TRASH, trash-can-dance.blogspot.com: Mõnus pulp-põnevik, kus algul hoitakse end vaos ja tehakse kummardusi klassikutele ning hiljem lastakse relvadel rääkida, raiutakse rinnakorve lahti ning tõmmatakse piigiga soolikaid tänavale.
MATSALU LOODUSFILMIDE FESTIVAL Kolmapäevast, 14. septembrist pühapäeva, 18. septembrini toimub Matsalus järjekorranumbrilt üheksas loodusfilmide festival – soe ja sõbralik üritus, kus lisaks kümnetele loodusdokkidele kogu maailmast saab imetleda sügisese looduse värve ja parasjagu täies hoos olevat lindude rännet.
MARIA ULFSAK-ŠERIPOVA, Kinoleht: Justin Kurzeli muljetavaldav debüütfilm Austraalia kurikuulsaimast sarimõrvarist. Naturalistlikus võtmes lahendatud, hästi kirjutatud ja lavastatud, ei loe moraali ega stiliseeri vägivalda. Mõlemad peaosalised – Daniel Henshall ja Lucas Pittaway – teevad võimsa rolli, kuid just Pittaway, kellele see on esimene näitlejatöö, jääb meeltesse kummitama. Tema silmadest peegelduv hirmu ja erutuse segu on unustamatu. JAAK KILMI, režissöör: Kurzeli sissevaade Austraalia väikelinna white trashi klaustrofoobilisse ellu on mu selle aasta kõige mõjusam kinokogemus. Nii heas kui halvas. “Lumelinn” mõjub füüsiliselt, kulgedes väga lähedal inimlikule taluvuspiirile. See on säärast tüüpi kino, mis kehtestab oma ruumi kohe alguses ega anna mingit võimalust distantsivõtmiseks. Realism kõige vahetumal kujul, operaatoritööst näitlemiseni. Ja kui ühel hetkel tärkab vägivald, siis pole selles ilu ega kirge, vaid kõige arutum julmus. Puhas kulgemine inimloomuse vägivaldses rägastikus. JELENA “Елена” (Venemaa 2011, 109 min). Režissöör Andrei Zvjagintsev (“Tagasitulek”, 2003; “Pagendus”, 2007). “Vaatenurga” (“Un certain regard”) programmi žürii eriauhind Cannes’ist. JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Kolme vene põlvkonna moraali jätkuv allakäik. Mida edasi, seda hullemaks. TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Kammerlik, vaat et antiiktragöödiat meenutav lugu kaasaja Venemaast, mille erinevaid sotsiaalkihte draama tegelased kehastavad. Nende jaoks, kes mäletavad Zvjagintsevi kaht eelmist filmi, on “Jelena” täielik sürpriis – ei mingit formalistlikku barokki ega pildiga ilutsemist enam. Minimalistlik ja jõuline film, mille keskne mure on vene kinole omane südamevalu kodumaa saatuse pärast.
Filmiprogrammi täiendavad temaatilised töötoad ja arutelud ning põhjalik loodusfotoprogramm. Linastuvaist filmidest auhinnatumate hulka kuuluvad näiteks prantsuse dokumentaal “Green” (2009) Greeninimelisest orangutanipojast, kelle kodu Indoneesia džunglis hävib üleilmse tarbimise tõttu, ja ”Katkine Kuu” (“The Broken Moon”, BrasiiliaIndia 2010) Himaalaja nomaadidest, kelle elustiili ohustab kliimamuutus. Kodulehekülg: www.matsalufilm.ee
LUMELINN “Snowtown” (Austraalia 2011, 120 min). Režissöör Justin Kurzel. Cannes’is äramärkimise (special mention) pälvinud film.
ÜKSKORD ANATOOLIAS “Bir zamanlar Anadolu’da” ehk “Once Upon a Time in Anatolia” (Türgi 2011, 150 min). Režissöör Nuri Bilge Ceylan (“Rõhkkonnad”, 2006; “Kolm ahvi”, 2008). Grand Prix Cannes’ist. Ise vaatan loomapornot.
JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Sergio Leonelt laenatud pealkiri on puhas provokatsioon.
Andke kähku midagi, kas või mingi mustvalge prantsuse värk. Nuri Bilge Ceylani huvitab see, mis argise pealispinna all. Kahe ja poole tunni lõpuks saab tasutud nende vaev, kes vastu pidasid. PETER BRADSHAW, The Guardian: Meisterlik, vapustav, särav, kaunilt üles võetud krimidraama. Parim, mida Ceylan siiani teinud on. NADER JA SIMIN: LAHKUMINEK “Jodái-e Náder az Simin” ehk “Nader and Simin, a Separation” (Iraan 2011, 123 min). Režissöör Asghar Farhadi (“Ellyst”, 2009). Kuldkaru Berlinalelt. JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Igal pereliikmel on oma tõde. Kui läheb tüliks ja keegi tõmbab tikku, plahvatab kogu kütusevaru. TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Asghar Farhadi tugev, keerukas draama, kus pole mustvalgeid lahendusi, meenutab veidi Abbas Kiarostamit. Iraani filmi kohta üllatavalt on suudetud hoiduda politiseeritusest. ARMASTUSES SÜÜDI “Koi no tsumi” ehk “Guilty of Romance” (Jaapan 2011, 144 min). Režissöör Sion Sono (“Alasti armastus” , 2008; “Külmad kalad”, 2010). JAAK KILMI, režissöör: Sion Sono uus film on tõeline jaapani autorikino, kirgedest ja hüsteeriast pungile pumbatud, visuaalselt kaunis ja intensiivne laks. Lugu kulgeb rööbiti unenägude ja mälestustega, näitlejad annavad endast maksimumi, ükski kehaosa pole kaetud ega ükski emotsioon talitsetud. Kaks ja pool tundi raevu, pisaraid, seksi ja enesehävitust turborežiimil. Võib nii kurnata kui mõjuda vitamiinilaksuna. Pärast seda vajab kinosõber igal juhul puhkust.
F E S TA R
TIKSUDES NULLINI Teisipäeval, 13. septembril linastub seal Lucy Walkeri “Tiksudes nullini” (“Countdown to Zero”, 2010) – tuumarelva-dokk, mida The Guardiani kriitik Peter Bradshaw on pidanud kõigi aegade parimaks õudusfilmiks. Briti päritolu filmilooja Walker on tuntud eeskätt tänu vaesuse ja ökoloogia problemaatikaga tegelenud dokumentaalile “Prügimaa” (“Waste Land”, 2010), mis kandideeris tänavu Oscarile. Toda tARTuFFi publiku lemmikuks valitud filmi saab muide näha (kah tasuta) kolmapäeval, 28. septembril Kumu dokil.
SÕIT “Drive” (USA 2011, 100 min). Režissöör Nicolas Winding Refn (“Valhalla tõus”, 2009). Osades Ryan Gosling, Carey Mulligan jt. Parima lavastaja preemia Cannes’ist Nicolas Winding Refnile.
Vürtsikad kilud KAUNIS KARBIS Kiur Aarma ja Jaak Kilmi uus pooldokumentaal nõuab vaatajalt veidi kannatust, kuid on kokkuvõttes maitsev pala. “Tallinna kilud” (Eesti 2011, 50 min). Režissöör Jaak Kilmi. Stsenaristid Jaak Kilmi, Kiur Aarma ja Peep Pedmanson. Fotolavastused Peeter Laurits. Kunstnik Reet Aus. Muusika Janek Murd ja Erkki Tero (3Pead). Produtsent Kiur Aarma.
V
EESTI ASI
eidi enne “Tallinna kilude” esilinastust juhtusin R2-st poole kõrvaga kuulma intervjuud Jaak Kilmiga, kes rääkis, et talle väga meeldis teha “Diskot ja tuumasõda” ning uus, kohe-kohe kinodesse jõudev film on tehtud selle tuules. Jaak rääkis veel, et üksi talle filme teha ei meeldi, sellepärast on ka uuel filmil kaks autorit. Õigupoolest võiks öelda, et filmil on kolm autorit, kolmandaks on Peeter Laurits. Teda ennast ekraanil väga palju näha ei ole, kuid tema vaim hõljub filmi kohal sama kindlalt nagu Vana Toomas raekoja tornis seisab. Jutustamislaad on filmis tõepoolest sarnane “Diskole ja tuumasõjale”, kuid “Tallinna kilud” pole siiski eelmise meistriteose kordamine või koopia. Uus film on müstilisema õhustikuga, liigestest lahti. Väikesed miniatuurid, mälestused ja nende veidravõitu pildiline edasiandmine on üksteise kõrval tihedalt nagu kilud karbis ja kel vähegi viitsimist, sel igav ei tohiks hakata. Stsenaariumis kirja pandud lood, meenutused möödunud aegadest, on otsekui väikesed proosaluuletused, mida erinevad tegelased loevad ette monotoonselt, kergelt metalselt, möödanikku kirurgiliselt lahates, mitte kaunistades ja emotsioonidesse laskudes.
Tegelaskujud, kes ekraanilt vastu vaatavad, on värvikad. Koloriit on veidi nihkes, kõik toimub kergelt aegluubis, otsekui unenäos. “Tallinna kilud” on üles filmitud fotokaameraga ja ilmselt lähtub sellest ka filmi visuaalse keele kujundus. Kaadrid on justkui üksteise otsa pikitud fotod, kogu teos on natüürmordilik, sätitud ja läbi mõeldud. Õnneks ei mõju see krampliku ponnistusena, vaid värskelt. Mulle meeldis väga filmi aeglane, meditatiivne tempo ja äraspidine huumor. Tegemist ei ole naljafilmiga, kaugel sellest, kuid kerge muhelus on filmi vaadates kindlasti kõigil sees. Vähemalt kohalikel, kellel seostuvad kujutatavaga omad mälestused. Filmis jutustavad tegelased oma lugusid umbes samal põhimõttel nagu “Diskos ja tuumasõjas”, kuid toonilt ja meeleolult on “Kilud” süngem. Lugusid raamib Peeter Lauritsa fotosessioon, mis kujutab keskaegset kurblugu Johann von Uexkülli ja talupoeg Mattisega peaosades. Selle tarbeks on valitud hoolikalt välja grupp modelle, kes on ilmselgelt amatöörid, kuid saavad oma ülesandega poseerida ja keskaegsesse rolli sisse elada väga hästi hakkama. Helikujundus on sugestiivne, peenetundeline. Janek Murd ja Erkki Tero väärivad siinkohal erilist tänu ja kiitust. Mingit imet tehtud ei ole, aga kõik haakub, sobitub, voolab ja rõhutab. Seda just tarvis ongi.
Kosutavad K KOERUSED “Lotte ja kuukivi saladus” (Eesti-Läti 2011, 76 min). Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits. Stsenaristid Janno Põldma, Heiki Ernits, Andrus Kivirähk. Helilooja Sven Grünberg. Osades Evelin Võigemast, Margus Tabor, Mait Malmsten jt. Produtsendid Kalev Tamm, Riina Sildos, Vilnis Kalnaellis. Stuudio Eesti Joonisfilm.
ui ma Rein Raamatu Stuudio B-s õpipoisiks olin, rääkis Raamat lookese. Tuli tuntud USA animaator Moskvasse ja teda võõrustasid nõukogude multikaässad. Külalisele otsustati näidata parimat, mida nõuka multifilm tootnud, ja lasti peale panna “Nu pagadi”. See oli viga. Pagari lapsele mindi kuivanud kannikat toppima. Ameeriklane jäi kurvaks ja oli vaat et vihane. Ta oli tapmistest ja tagaajamistest surmani tüdinud. Ta oli kuulnud, et Venemaal on veel alles ilu, humanism ja poeesia. Ta oli lootnud seda leida, aga talle anti hambu Tomi ja Jerry hale vari ja plagiaat. Eks me kuskilt teame, et kui on animafilm ja pealegi lastekas, siis peab see olema kiire, tegevusrohke ja täis animaspetsiifilisi metamorfoose, sest milleks jätta võimalus kasutamata. Ning teksti ei tohi olla palju, sest dialoog võtab tempo maha ja hajutab tähelepanu. Kas vaataja tuli mängu jälgima või loba kuulama? Vaid vähestel väljavalituil nagu Juri Norštein (“Siil udus”, 1975), õnnestus läbi suruda midagi muud. Et tegelane võib olla ebamäärasevõitu, pilt detailivaene ja udune, et võib veeretada lõputult jutte – peaasi, et lugu oleks siiras ja südamlik ning motiivid äratuntavalt inimlikud. See paistis silma. Ka Heiki Ernitsa ja Janno Põldma tandem on animatsiooni põhitõdedele aastaid tagasi selja keeranud ja enesekindlalt noršteinlikku rida ajanud. See enesekindlus on muudkui suurenenud. Lotte filmid seisavad küll kahe äraproovitud vaala peal. Esiteks loomad kui inimeste suurendused, inim-iseloomud loomkujude kõverpeeglis. Ja teiseks leiutajatemaailm, mis laste jaoks alati töötab. Olgu see siis Jan Brzechwa “Pan Kleksi Akadeemias” või Nikolai Nossovi Totulugudes. Isegi Tom ja Jerry on väsimatud leiutajad. Kuid meie õnneks on Lotte maailm
Päris revolutsiooni ajaks ma ei jõudnud, aga jõudsin järgmisel hommikul. Kell oli 7. Ei tahaks filmi liiga pikalt kiita, kuna on oht läägeks muutuda. Kinokülastajale võib öelda niipalju, et esilinastuse publiku seas oli ka neid, kellele film ei meeldinud. Filmile heideti ette näiteks liigset staatilisust ja teatraalsust, mis minu silmis on hoopis plussid. Võib siiski ettevaatlikult oletada, et “Tallinna kilud” ei pruugi saavutada sama suurt menu kui üliedukas “Disko ja tuumasõda”, mis linastumisaastal noppis õige mitmeid auhindu nii kodumaal kui väljaspool Eestit. Aga praegu on sääraseid järeldusi veel vara teha.
lisaks veel eestilikult maavillane. Selle villa on sinna selga kasvatanud eelkõige dialoogi autor ja kaasstsenarist Andrus Kivirähk. Kinno läksime neljakesi: Sissi (8), Rull (11), Laura (29) ja mina (49). Laura kahtles pisut, kas ta ikka viitsib. Mina julgustasin, et kino puhul on ainult üks kriteerium – kas film on hea. Pole tähtis, kas see on lastekas, animatsioon, dokk, mängukas või kas või porno. Pika loo vaatasid ühesuguse tähelepanuga, popkorni krõbistades ning õlut ja kokat rüübates ära kõik neli. Ja naersid aeg-ajalt – vanad oma kohtades ja lapsed oma kohtades. Olen arvustustest lugenud, et filmi on kuhjatud kultuuriallusioone: vilksavad läbi “Kollane allveelaev” ja “Indiana Jones”, viibatakse Riho Undile ja Hardi Volmerile, pingviinid elavad Pingviinide saarel nagu Anatole France’il. Nii et viiteid jagub, aga see pole oluline, sest neid on kasutatud muretult ja süüdimatult, ning kena on, et neile ei rõhuta ega panda kellelegi ära. Kui tahaks viriseda, siis võimalusi ja väikseid lonkamisi leiaks. Sissi ei olnud rahul, et Lotte ja Klaus ei märka neid jälitavaid kuujäneseid, kuigi nood on avalikult otse sabas. Kui süsteem on selline, et nii võib ja peab, miks jänesed siis enne end kiivalt peitsid? Ja miks hangunud Klausi kohta öeldakse, et ta ei pilguta silmagi, kui kohe on näha, kuidas ta mitu korda pilgutab. Aga ehk lastele peabki sellised asjad sisse kirjutama, et neil oleks avastamisrõõmu? Meie Lauraga ei saanud aru, miks Klaus päästab tantsusaali juurde jõudes puutsikli pakikarbist välja sitikad, kes marsivad ei tea kuhu ning kellest enne ega pärast juttu ei tule. Kui see on teadlik võte, peaks episoodilisi irratsionaalseid madalalt üle taeva lendavaid
Fakt on see, et uus film on mällusööbiv, omapärane, teistsugune ja väärib seda, et kinotee jalge alla võtta. Tundub, et Kilmi ja Aarma võiksid sarnases jutustamisvõtmes kolmandagi filmi teha. Ma usun, et publikut jaguks. Vaevalt et Kilmi-Aarma tandem “Tallinna kiludega” kellelegi nii sügava pettumuse valmistab, et too selle autoreid edaspidi umbusaldama võiks hakata. MARGIT ADORF “Tallinna kilud” linastub Sõpruses.
roosasid elevante ju rohkem olema? Ja see tegi kurvaks, et isa valmistatud ilus puust mootorratas, millest oli juba saanud oluline ja keskne atribuut, jäeti poolde filmi maha ja unustati. Vihmapiisku uuriva sea episood aga venib ega tööta – pole seal lugu ega seiklust, ainult heietus. Aga see kõik on tühiasi ja pole sugugi tähtis. Tähtis on Lotte ise ja tema seiklus ning Lotte ja Klausi suhe ja sott ja missioon. Tervik on ilus, muusika on ilus ja filmi lõpus on kõigil hea tunne. Mis siin veel urgitseda. Mulle meeldib, et on juletud pakkuda pikka dialoogi, kuigi see on piiri peal, ja kasutada mitmesugust eesti keelt. Tundub, et Margus Taboril on lastud Klausi sisse lugedes ise eesti kõnekeel hiiu murrakuga asendada. See on muhe ja suur võit. Ma annaks Margusele selle eest mõne emakeele auhinna, kuigi tema puhul oleks paslikum rääkida vanaemakeele auhinnast, sest Margus kasvas vanaema käe all. Õige ta on, et ka lastefilmis ei pea tegelased tingimata rääkima korrektset ja puhast keelt. Seda võiks ju ka olla, aga võib ikka kasutada igasugust keelt, mida meie ümber leida ja kuulda. Nüüd jääb ainult oodata, millal Kivirähu Andruse ussisõnade-raamatust animafilm saab. Kõik need huntide lüpsmised ja karude keppimised on ju väga visuaalsed ja animatsioonis suurepäraselt teostatavad. Minu unistuses ühendaksid selleks jõud kaks stuudiot, mis igavesest ajast igavesti sõjajalal: raskustes siplev, kuid Disney animatsioonikoolkonna juurtega A Film ja vana hea Eesti Joonisfilm. Ja režissööriks võiks kutsuda Rein Raamatu, sest tal on soont sihukeste eepiliste asjade peale nagu Suur Tõll. PEETER SAUTER
ASENDAMATU LOTTE? Esilinastuse nädalavahetus, mille publikut filmilevitajad hirmu ja äreva rõõmuga loevad, tõi “Lotte ja kuukivi saladuse” 9658 külastajaga vaatajaskonna lemmikuks.
Üks uue filmi autoreid Heiki Ernits märkis kunagi, et lapsed ei vali Eesti presidenti, aga nad valivad oma lemmiktegelasi. Ja Lotte on selleks saanud. Oli Sipsiku aeg, oli Naksitrallide aeg, oli Klaabu aeg, praegu on Lotte aeg. Kuue- või seitsmeaastase koeratüdruku Lotte idee sündis kaksteist aastat tagasi. Läks veel kaks aastat ja poisilike joontega koeraneiu debüteeris aastal 2000 kolmeteistkümnes mini-teleseerias. Kogemused kasvatasid ja koeraneiust sai pidevas tuunimisprotsessis staar Eesti, Läti ja Euroopa fondide rahastatud 81-minutises Eesti pikimas joonisfilmis “Leiutajateküla Lotte” (2006). Lotte on küllalt eestlaslik tüüp, üldse mitte ennastkehtestava loomuga. Kui ta tänaval vastu tuleks, võiksime sellist malbet kuju teiste seas esialgu isegi mitte märgata. Kuid ta osutub kole hakkajaks ja astub vajalikul hetkel toimekalt ette, seejuures ilma poosita, kuid teesklematult uudishimulikuna. Ta toimetab rahulikul, ent mis peamine, resultatiivsel moel. Nüüd, mil Lottet ennast pole enam vaja tutvustada, on ta uues filmis jäänud tegevusvedru käivitajaks. Aga maailm tema ümber “ei jookse nööri mööda”, oleks öelnud Oskar Luts. See pakub ootamatusi. Heiki
Ernits on deklareerinud: “Mulle meeldib maailm läbisegi. Putukad, loomad, inimesed ajavad võrdselt oma asja ja suhtlevad omavahel, nagu siin maailmas ongi, kui vaadata mitte ainult lihasööja, vaid humanisti pilguga. Kõiksugu olendid elavad meie ümber ja ajavad oma väikest elurida.” Lottet viib edasi tema piiritu uudishimu. Selgub, et maailm väärib avastamist. Iseenesest toimub tegevus ka väga eestilikul, äratundmisrõõmu pakkuval maastikul. Muidugi nõuab 76 minutit kestev film ekraaniaja organiseerimist. Pannes Lotte koos rännukoer Klausiga otsima helendavaid kuukive, mida on koguni kolm, saab tegevuse üle filmi laiali kanda. Ja et neid kive otsivad samal ajal kuujänesed, lubab tegevust viia tagaajamise suunas. Ning et veelgi tegevust oleks, asub kuukive jahtima ka armunud kass Paul. Võime leida arhetüüpe seiklusjuttudest, imeja loomamuinasjuttudest. Kohati kisub popurriiks tuntud viisil. Kuukividest oleme lugenud, vanaaegne tempel ja taevasse kasvav taim on tuttavad, Une-Mati toob une ja kinga jalgaproovimine on “Tuhkatriinust”. Taustal on ka “Emil ja salapolitseinikud”, kõnelemata “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvistist”. Ent eks võtnud isegi Charlie Chaplin kõik oma rekvisiidid teistelt: Fattylt kottpüksid, Fordilt kohmakad jalanõud, Charlie Averylt kitsavõitu pintsaku, Roscoe’lt väikese kõvakübara ja Mark Twainilt väikesed vuntsid. Chaplin korjas need kokku ja hakkas siis
Nii-öelda kolme liini tagaajamisega on hoitud üleval põnevust. Kui tegevus jääb ebaselgeks, kinnistab seda stsenarist Andrus Kivirähki ladus sidustekst. Üldse on tekstil küllalt suur selgitav osakaal. Stsenaristil jagub igat sorti voolavat vaimukust, näiteks tuleb leidlikumate episoodide hulka lugeda muusikaga ravimine. Ega merest pannkookide püüdmise peale ka igaüks tule. Sven Grünbergi ja Renārs Kaupersi muusika headele tekstidele teeb filmist lausa muusikali. Ilmekaks kasside muusikaks peab helilooja ilmselt olema looduses kuulanud kasside kevadkontserti. Kahjuks jäetakse sel pideval maailma avastamiskulgemisel episoodid tihti lõpetamata. Kuhu jäi lõpuks nii kenasti sisse juhatatud tandemratas? Ja miks kuukivid ise meenutavad igasuguse lummuseta kuivi jooniseid eukleidilise geomeetria õpikust? On need meelega nii ilmetuks tehtud? Film tervikuna aga on armas ja soe. Kindlasti käiakse seda peredega vaatamas, lapsed jutustavad koduteel oma muljeid. Eriti väärt on tegijate kreedo: inimlooma ei käivita ainult agressiivne võimutahe (ja lüüasaamise korral põgenemiskihk), vaid ka küsimisja teadasaamissoov. Nende prillide läbi vaadates muutub maailm tõega kolmemõõtmeliseks ja värviliseks. Nagu see Lotte-filmides ongi. Ometi võib karta, et karm kommertsmaailm neelab Lotte südamlikkuse alla nagu omal ajal biitlid.
Oleme (riigi abiga) loonud joonisfilmitööstuse. Koos sellega on tulnud ka vabrikumeelelahutuse maitse ja uudsuse võlu hajumine. Kinos saab eduka tegelasega edukas seiklus alati järje. Piisab pilgu heitmisest tänavustele kinoafiššidele. “Lotte ja kuukivi saladuse” debüüdinädalal paigutus viie Eesti popima hulka kolm animafilmi: esimeseks “Lotte” teiseks “Smurfid” – 1980ndate teleseriaali taaselustamine kinos, ja kolmandaks “Autod 2”. “Lotte ja kuukivi saladus” suubub maailma kommertskino rütmidesse. Aga kui turg ähvardab Põldmast, Ernitsast ja Kivirähkist lõplikult võitu saada, siis on käes aeg välja mõelda uus tegelane. JAAN RUUS Eesti Ekspress “Lotte ja Kuukivi saladus” linastub kinodes üle Eesti.
EESTI ASI
S
ee oli ka loomulik – oli viimane koolieelne nädalavahetus ja lapsed on juba linnas. Filmi näidati ka pea kõikides Eesti kinodes. Märkigem kurbusega, et kinosid on meil jäänud alles vaid kümme ja enamik maakonnalinnu on neist ilma.
karakterit looma. Nii see kultuur, muuhulgas ka filmikultuur, ennast kujundab ja ümber kujundabki.
“Kolm värvi: sinine” (“Trois couleurs: Bleu”, Prantsusmaa-Poola-Šveits 1993, 98 min). Režissöör Krzysztof Kieślowski. Stsenaristid Krzysztof Piesiewicz, Krzysztof Kieślowski jt. Operaator Sławomir Idziak. Helilooja Zbigniew Preisner. Osades Juliette Binoche, Zbigniew Zamachowski, Julie Delpy jt. Produtsent Marin Karmitz. “Kolm värvi: valge” (“Trzy kolory: Bialy”, Poola-Prantsusmaa-Šveits 1994, 91 min). Režissöör Krzysztof Kieślowski. Stsenaristid Krzysztof Piesiewicz, Krzysztof Kieślowski jt. Operaator Edward Kłosiński. Helilooja Zbigniew Preisner. Osades Zbigniew Zamachowski, Julie Delpy jt. Produtsent Marin Karmitz. “Kolm värvi: punane” (“Trois couleurs: Rouge”, Prantsusmaa-Poola-Šveits 1994, 99 min). Režissöör Krzysztof Kieślowski. Stsenaristid Krzysztof Piesiewicz, Krzysztof Kieślowski. Operaator Piotr Sobociński. Helilooja Zbigniew Preisner. Osades Irène Jacob, Jean-Louis Trintignant jt. Produtsent Marin Karmitz.
_ Irène Jacob modellina “Punases”.
KLASSIKA
Kieślowski, suur liputaja
Ei ole see nali ega õel nöök. On ainult tunnustus ja imetlus, mis väljendatud pisut jõhkralt. Kohe seletan.
V
aevalt leidub käesoleva lehe lugejate seas ühtki, kes poleks kunagi kuulnud küsimust ja manitsust: “No mispärast sa kõik see aeg neid filme vahid / raamatuid loed / muusikat kuulad? Ela enda elu ja jäta teiste oma rahule.” Kui nii ütleb sulle keegi teine, on lihtne etteheidet tagasi tõrjuda ja veenda end, et manitseja ise elab enesega rahuldudes piiratud ja mannetut elu. Kui küsimus kerkib aga su enda seest – mis on Krzysztof Kieślowski värvitriloogiat ehk “trikoloogiat” vaadates väga tõenäoline –, on olukord keerukam ning sa võid end tõsimeeli hakata süüdistama ligimese akna taga piilumises.
Aga ise pääseme koos kaameraga, mida kaadris näha pole, läbi suletud ukse lesknaise magamistuppa, kus näeme suures plaanis pisaraid, mida ta ei näita vabatahtlikult ühelegi ligimesele. Me ei pööra siivsalt pilku kõrvale, vaid ihkame intiimsuses lõpuni minna. Kerge tõrge tekib vahest alles siis, kui Julie “tõestab” kadunud mehe sõbrale pärast koos veedetud ööd, et temagi on tavaline maine olend, kes “higistab, köhib ja kannatab kaariese käes”. Aga ei veena see armunud meest ega summuta piilumiskirge meiski.
Siinkohal tasub endale meelde tuletada, et sa ei piilu mitte salaja nagu erukohtunik “Punases” naabrite telefonikõnesid pealt kuulates, vaid piilutava selgel teadmisel ja tahtmisel. Ja kuidas nimetada seda, kes teeb kõik selleks, et teda piilutaks? Kelleks muuks kui liputajaks. Ning niisamuti nagu piiluja väidetav süü seisneb teiste elu elamises, võib liputajale heita ette kihku oma elu teistele peale sundida.
Kieślowski välja käidud legendi järgi tugineb kogu triloogia Prantsusmaa lipuvärvidele ja deviisile “vabadus, võrdsus, vendlus”. “Sinises” käsitletud vabadus, mille tähendus Julie jaoks filmi vältel pea peale pöördub, laieneb ka publikule: meil on vabadus vaadata või vaatamata jätta ning vabadus nähtut oma suva järgi käsitleda. Iseasi, mida igaüks selle vabadusega peale hakkab – režissöör ei ürita meie vabadust meelega piirata.
Nii ta on, ent miks süüdistatakse piilumises ja liputamises üksnes väikseid õnnetuid inimesi ja mitte suuri kunstiloojaid? Sest esiteks on viimastel näidata midagi, mida iga päev palja silmaga ei märka, ja teiseks ei suru nad seda kellelegi vastutahtsi peale. Seepärast ei maksa meilgi end piilujatena siivutus ülalpidamises süüdistada, vaid rahuldada oma iha vabalt ja avalikus kohas – kinos. Liputaja Kieślowski kannab meile teiste elu kandikul ette, ent ei lase meil seejuures oma rolli unustada, vaid sunnib üha üle küsima: mis meid selleks sunnib ja mida see meile annab? SININE Triloogia esimeses osas liputab režissöör meie silme ees autoõnnetuse läbi mehest ja tütrest ilma jäänud noore naise eluga. Julie (Juliette Binoche) on kurb ja masenduses, tahab oma elule lõpu teha, aga ei suuda. Ta tõmbab ukse kinni ajakirjaniku ees, kes tahab tema leinast osa saada ning seda üldsusega
jagada, ja meie kiidame ta teguviisi mõttes heaks. Leheneegrid ahju!
VALGE Kui esimese filmi pealkiri õigustab end täiel määral ka otseses mõttes – sinine on kõik, mis vähegi saab sinine olla, kaasa arvatud kurvameelsus, mis tänu inglise keelele kogu läänemaailmas sinise värviga võrdub –, siis teisega on märksa keerulisemad lood. Tõik, et valdava enamiku filmide tegevus leiab aset keskkonnas, kus kraade on üle nulli Celsiuse järgi, pole tingitud üksnes sellest, et lõviosa neist on vändatud Eestist lõuna pool. Oluline on seegi, et lumine ja jäine keskkond on suhteliselt väheatraktiivne ning mõjub igasugusele liikumisele pärssivalt. Kieślowski ise on tunnistanud, et “Valget” oli kõige raskem filmida: “Valge pole värv, vaid värvi puudumine, mis ei anna sinise ja punasega võrreldavat dramaatilist efekti.” Aga et eesmärk oli püstitatud, tuli see täita, ja režissööril jätkus nutti võtta dramaatilise efekti asemel appi koomiline: poola juuksur
(Zbigniew Zamachowski), kes haub kättemaksu teda hüljanud prantslannast abikaasale, satub pahaaimamatult ogaratesse olukordadesse ja käitub neis chaplinliku melanhoolse narrina. “Valge” on Kieślowski filmograafias ainus komöödia nime vääriv teos, ja kuigi seda määratlust ei maksa liigotseselt võtta – muretut lõhverdamist siin endale ei lubata –, töötab trikk hästi nagu tilk sidrunimahla kalaprael. Aitab süžee lohutut kõledust kergemini seeditavaks muuta ning üllal, kuid kättesaamatul võrdsuseideel poriseguse lume kiuste mõjule pääseda. Selsamal põhjusel on “Valge” filmiarmastajale – ehk siinses käsitluses piilujale – kolmest kõnealusest filmist kõige kergemini talutav. Kui liputaja käitub naljakalt ja püüab tähelepanu ettearvamatute tempudega, siis pole ju patt teda vaadata ja naerda. Võtkem või klassikaline näide: harva suudab keegi tõsiseks jääda, kui näeb ligimest banaanikoorel libastuvat, olgu see sündmus ohvri enda jaoks kui tahes traagiline. PUNANE Kolmanda filmiga paneb režissöör oma tööle krooni ning teeb liputaja ja piiluja rollisuhted puust ja... nojah. Triloogia motoks olev deviis võib vaatajal ununema kippuda, sest esiplaanile kerkib tarvidus jõuda selgusele enda vahekorras vaadatavaga. Kui “Sinine” on tõepoolest üdini sinine ja “Valge” vaid moepärast valge, siis “Punase” koloriit mõjub rõhuvalt, sest filmis nähtav maailm oleks justkui vägisi ja ilmse põhjuseta punaseks võõbatud: kohviku varikatus, ühe tegelase auto, teist tegelast kujutav reklaamplakat, toolid teatrisaalis jne. Mannekeenist peategelane (Irène Jacob), kes põrkab kokku naabritel kõrva peal hoidva erukohtunikuga, teeb oma lihtsa ja süütu olekuga igale vaatajale endaga samastumise lihtsaks ning sunnib seeläbi võtma seisukohta kibestunud pässi osas, kes ei püüagi oma perversseid kalduvusi varjata ega õigustada: “Jah, mu teguviis on jälk, ja vähe sellest, ka ebaseaduslik.” Ega polekski ju raske seisukohta võtta, kui too härra, erus kohtunik (Jean-Louis Trintignant), ei seaks omalt poolt raudse loogikaga kahtluse alla ka heasüdamliku neiu altruismi.
Siin astuvad piiluja (pealtkuulaja) ja liputaja (ametinimetusega modell) esimest korda triloogia jooksul vahetusse kontakti ning võibolla jõuavad isegi mingis mõttes leppimise ja üksmeeleni, mida võiks ehk nimetada ka vendluseks. Aga tee selleni on kangesti karm ja ühelgi piilujal pole lihtne end kõrvalt ja endale silma vaadata. Filmis tungib väline reaalsus ühe osaleja elutuppa aknast sisse visatud kivina ja teise töökohta teatrisaali uksi paugutava tormituulena. Eks kõiksugu ohud ähvarda meie kõigi vähem või rohkem reaalset turvatunnet, olgu meis rohkem piilujat või liputajat. Seepärast piilugem, kel pilk on antud piiluda, ja lootkem, et lõppeks näeme nähtu läbi ka sügavamale iseenda sisse. Kahju sellest ei sünni. Isegi kui silme ees avanev pilt vastikust peaks äratama – mis on Kieślowski filmide puhul tõenäoline –, jääb alati võimalus pilk ära pöörata ning alles siis uuesti vaadata, kui esimene ehmatus möödas. Ehmatused ei saa iial otsa, kuid üha kasvav piilumisjulgus on väärtus omaette. MART RUMMO Triloogia “Kolm värvi” linastub Katusekinos esmaspäevast, 12. septembrist kolmapäeva, 14. septembrini.
TA ON ROMANTIK – TA RÄÄGIB PRANTSUSE KEELT “Kesköö Pariisis” (“Midnight in Paris”, USA-Hispaania 2011, 94 min). Režissöör ja stsenarist Woody Allen. Operaator Darius Khondji. Osades Owen Wilson, Rachel McAdams, Marion Cotillard jt. Produtsendid Letty Aronson, Stephen Tenenbaum, Jaume Roures jt. Hoiatus: kui tahate saada täit naudingut Woody Alleni uuest filmist, siis ärge lugege selle kohta enne ühtki sisukirjeldust. Isegi treilerit pole vaja vaadata. Filmi võtmeks olev twist on seda väärt.
Oskust avaldada armastust linnadele on Allen näidanud kogu karjääri jooksul. Allen, kes on end ise nimetanud New Yorgi kroonikuks, on teinud sellest metropolist oma filmograafia ühe peategelase, nagu kinnitavad mitmed tema karjääri eredamad pärlid – näiteks “Annie Hall” (1977) ja “Manhattan” (1979). Nüüd on juudi vanameister armunud vist Euroopasse – “Vicky Cristina Barcelona” (2008) portreteeris Kataloonia pealinna värvilist, lendlevat ja flirtivat hinge, “Kesköö Pariisis” on aga nostalgiline igatsus selle Pariisi järele, mida iseloomustavad tänavakohvikuis lugevad inimesed, Montmartre’i öised tuled, väikesed kõrvaltänavad ja nädalavahetuste kirbuturud, kust igaüks saab soetada endale tüki tänaseks suuresti juba kadunud maailmast.
kes hea, kellele tehakse liiga ning kes on ära teeninud vaataja sümpaatia. “Tagasiteest” saame teada, et halb on Stalini režiim, mis vallutas II maailmasõja ajal Ida-Poola. NKVD-l on korda läinud piinamiste teel lausa naine oma mehe vastu tunnistama panna. Õnnestunud käivitus. Seiklusfilm peab laiuma mööda maad ja ilma. Siin näeme pagemist
Vähemalt poole miljoni teose kohta filmograafilisi andmeid sisaldav International Movie Database (www.imdb.com) määrab “Tagasitee” žanriteks seiklusfilmi ja draama. Seiklusfilm on see kahtlemata. Žanritruus seiklusfilmis selgub välkkiirelt, kes on halb ja
“Kesköö Pariisis” pakub idealiseeritud Pariisinägemust mehelt, kes on öelnud: “Miskipärast armastatakse mind Prantsusmaal rohkem kui kodus. Subtiitrid on vist väga head.” TRISTAN PRIIMÄGI “Südaöö Pariisis” linastub Artises ja Plazas.
Colin Farrell blatnoi Valkana.
läbi Siberi tundra ja taiga, üle Mongoolia ja Hiina soola- ja kivikõrbe, Tiibeti kaudu üle Himaalaja Indiasse. Kas saab olla veel põnevamaid kohti? Ega vist. Aga draama? Žanri määramine pole muidugi raketiteadus, kuid siiski vaidleksin pisut. Draama nõuab panoraamseid maastikke ja seda filmis tõepoolest on. Milline fantastiline kaameratöö! Müts maha austraallase Russell Boydi ees. Metsik, karm ja äärmusteni vahelduv loodus on elama pandud, vaataja jaoks on loodud kohalolekutunne lumetormides ja kõrbepiinades. Draama peab aga olema peategelasekeskne ja sellest jääb “Tagasiteel” veidi puudu. Jah, mõnevõrra domineerib Poola ohvitser Janusz (Jim Sturgess), kuid domineerib liiga vähe. Võime vabalt määrata peategelaseks kollektiivse rühmtegelase, kuni seitsmest tegelasest koosneva põgenike grupi. Draama nõuab ka karakterite viimistletud väljajoonistamist, kuid siin on see seiklusfilmile omaselt tegemata. Ameeriklastel on tulnud mängida lisaks poolakatele ka venelasi ning see ei ole eriti tõepäraselt õnnestunud. Vene krimka Valka (Colin Farell) ei ole veenev. Karakteri avamiseks vajalik dramaturgiline pea peale pööramine on usutav – vangilaagri-vaenlasest ja pussitajast saab põgenedes ustav sõber ja teejuht. Aga see, et Valka keeldub patriotismist Venemaalt lahkumast
ja üle Mongoolia piiri astumast, on kahjuks stamp. Ka autorite arvamus, nagu saanuks Nõukogude Liidu ja Mongoolia piiri ületada sama lihtsalt kui USA ja Kanada oma, näitab vajakajäämist olustiku tundmises. Paremini on välja tulnud ainuke naine põgenike hulgas – romantiline venelanna Irena (Saoirse Ronan). Irena kaudu tekitatakse vaataja peas küsimus, kellele meestest naine kuuluma hakkab. See kahtlemata aktiviseerib vaatajat ning ka vastus on õige ja ajastupärane. Irena vanemad olid tõsiusklikud kommunistid, kelle Stalin maha laskis. Tapeti ka tema vend. Nii kadusid igavikku terved suguvõsad. Meile on see päevselge, meile ei tekita see küsimusi ega kõhklusi. Aga huvitav, kas Lääne vaataja, kelle jaoks film on tehtud, mõistab seda, et Stalin tappis kommuniste? Mina oleksin määranud “Tagasitee” žanriteks ajastufilmi ja rõudmuuvi. Ajastu on avatud, teekonda on näidatud. Retk peaks lõppema ootamatult, nii ka juhtub. Jääb lootus, et armastus ja andestus on tugevamad kui Stalin ja NKVD. OLEV REMSU “Tagasitee” linastub Katusekinos neljapäeval, 15. septembril.
AJALUGU
I
kka pahandame, et Lääne intellektuaalid ammutavad ainest natsiroimadest ning on olnud üpris tagasihoidlikud bolševike kuritegusid käsitlema ja kunstilisse vormi valama. “Tagasitee” proloogis võrdsustatakse aga sissejuhatuseks Hitler ja Stalin. Teos kirjeldab väidetavalt tõestisündinud põgenemist Gulagist, mille on kirja pannud poolakas Sławomir Rawicz dokumentaalromaanis “Pikk marss” (1955). Viimasel ajal on see raamat siiski ilukirjanduse hulka arvatud, nii et ka filmi autorid on saanud lasta fantaasial lennata. Muide, mõttekam olnuks filmi pealkiri tõlkida “Tee koju”, aga las siis olla, kui “Tagasitee” on eesti keeles juba käibele läinud.
Lisaks tuleb tõdeda, et filmi nautimiseks tasub teada üht-teist Euroopa kultuuriloost. Muidu võib juhtuda, et pillate sääraseid fraase nagu esilinastusel üks Ameerika nagamann mu selja taga, kes iseloomustas Man Rayd kui “hispaania sürrealistlikku filmiloojat”.
“Kesköö Pariisis” on tegelikult ühe-nalja-film, aga sellest ühest naljast on viimne välja pigistatud. See on hea näide sellest, kuidas panna idee intelligentse ressursikasutusega särama, mängides situatsiooni läbi iga erineva nurga alt. Tean, et see jutt kõlab krüptiliselt, aga ei tahaks üllatusmomenti rikkuda.
Woody Alleni alter ego Gil (Owen Wilson) ja tema kihlatu Inez (Rachel McAdams).
Piinarikas tee vabadusse “Tagasitee” (“The Way Back”, USA-Araabia Ühendemiraadid 2010, 133 min). Režissöör Peter Weir, stsenaristid Peter Weir, Keith R. Clarke ja Słavomir Rawicz. Operaator Russell Boyd. Osades Jim Sturgess, Colin Farrell, Ed Harris, Saoirse Ronan jt.
Allen jätkab siin oma traditsiooni palgata ka kõrvalosadesse plejaad tuntud nägusid – lisaks eelnimetatuile astuvad üles ka Marion Cotillard, Adrien Brody, Carla Bruni ja Kathy Bates. Tõepoolest, kes ei sooviks mängida Woody Alleni filmis? Ilmselt ei tule mehel veenmisega suurt vaeva näha ja filmifännile pakub selline kinematograafiline “who’s who” palju meelelahutust.
ROMANTIKA
See muidugi muudab filmist kirjutamise üpris keeruliseks. Aga teisest küljest on ju kõik lihtne. Alustame põhilisest: pärast “Harry dekonstrueerimist” (“Deconstructing Harry”, 1997) ei ole Woody Allen teinud teist nii terviklikult vaimukat filmi. Kurikuulus New Yorgi auteur Allen on koos Jim Jarmuschi ja David Lynchiga üks viimaseid täiesti iseseisvaid USA režissööre, kes suudab oma filme rahastada suurstuudiotest sõltumatult, omades täit kunstilist kontrolli. Allen on teadlikult valinud töörežiimi, kus ta teeb igal aastal ühe filmi ning üllatuslikult on tema senise 47 teose hulgas vaid paar täielikku ebaõnnestumist – meenuvad vaid “Kuulsus” (“Celebrity”, 1998) ja “Nefriitskorpioni needus” (“The Curse of the Jade Scorpion”, 2001). “Kesköö Pariisis” on aga ka Alleni kõrget taset arvestades väike triumf.
Nii teeb ka “Kesköise Pariisi” peategelane Gil – Woody Alleni järjekordne alter ego Owen Wilson, kes saab oma rollist sellena imehästi aru –, lootusetu romantik ja edukas Hollywoodi käsikirjanik, kelle hing ihaleb tunnustust päriskirjanikuna. Ta ostab kauni tänavakaubitseja käest Cole Porteri plaadi ja üritab edutult veenda pragmaatilist kihlatut Inezi (Rachel McAdams) kolima Californiast romantikapealinna, mis inspireeriks meest lõpetama oma tähtteost, hirmkeerulist debüütromaani. Inez ei taha sellest kuuldagi ning peagi hakkavad juhtuma asjad, millega on raske leppida nii tal kui ka tema pururikastel vabariiklastest vanematel, kes on Gili alati tuuletallajaks pidanud.
“Valge pael” (“Das weiße Band – Eine deutsche Kindergeschichte”, Michael Haneke 2009) “Sünd” (“Birth”, Jonathan Glazer 2004) “Hiina laegas” (“Chinese Box”, Wayne Wang 1997)
ROMAN BONNEFOY
VALIK JEAN-CLAUDE CARRIÈRE’I KÄSIKIRJU
Jean-Claude Carrière
80
“Sommersby” (Jon Amiel 1993) ja selle originaal “Martin Guerre’i tagasitulek” (“Le retour de Martin Guerre”, Daniel Vigne 1982) “Cyrano de Bergerac” (Jean-Paul Rappeneau 1990) “Milou maikuus” (“Milou en mai”, Louis Malle 1990) “Valmont” (Miloš Forman 1989)
STSENARIST
“Olemise talumatu kergus” (“The Unbearable Lightness of Being”, Philip Kaufman 1988) “Swanni armastus” (“Un amour de Swann”, Volker Schlöndorff 1984) “Danton” (Andrzej Wajda 1983) “Päästku end, kes saab” (“Sauve qui peut (la vie)”, Jean-Luc Godard 1980) “Plekktrumm” (“Die Blechtrommel”, Volker Schlöndorff 1979) “See ihaluse hämar objekt” (“Cet obscur objet du désir”, Luis Buñuel 1977) “Vabaduse viirastus” (“Le fantôme de la liberté”, Luis Buñuel 1974) “Kodanluse diskreetne võlu” (“Le charme discret de la bourgeoisie”, Luis Buñuel 1972) “Libu” (“Liza (La cagna)”, Marco Ferreri 1972) “Lahtirebimine” (“Taking Off”, Miloš Forman 1971) “Linnutee” (“La voie lactée”, Luis Buñuel 1969) “Bassein” (“La piscine”, Jacques Deray 1969) “Päevaliblikas” (“Belle de jour”, Luis Buñuel 1967) “Varas” (“Le voleur”, Louis Malle 1967) “Preili Surm” (“Miss Muerte” ehk “Diabolical Dr. Z”, Jess Franco 1966) “Viva Maria!” (Louis Malle 1965) “Toatüdruku päevik” (“Le journal d’une femme de chambre”, Luis Buñuel 1964)
“Käsikirja autor peab aru saama, et tema autorlus lõpeb hetkel, kui ta käsikirja üle annab.”
N
ii on öelnud üks filmiloo suurimaid käsikirjameistreid Jean-Claude Carrière. See lause selgitab ühtlasi, miks tema nimi ka paljudele tõsistele filmihuvilistele midagi ei ütle. Käsikirja autor on ilmselt üks alahinnatumaid ameteid filminduses, kui võtta arvesse võimaliku panuse suurust, millega kaasneb pea täielik anonüümsus. Kui paljud meist teavad Tonino Guerrat, kelle käsikirjade järgi on vändatud näiteks Michelangelo Antonioni “Blow-Up” (1966) ja “Zabriskie Point” (1970) ning Federico Fellini “Amarcord” (1973)? Jean-Claude Carrière’i CV pole vähem muljetavaldav. Tema koostööpartnerite hulgas figureerivad Miloš Forman, Jess Franco, Jacques Tati, Wayne Wang, Louis Malle, Marco Ferreri, Andrzej Wajda, Volker Schlöndorff... Kõige enam on Carrière aga tuntud Luis Buñueli viljaka “teise prantsuse perioodi” (1964–1977) käsikirjade kaasautorina. Koostöös sürrealismiklassiku endaga pani Carrière aluse ajatuile filmipärleile “Toatüdruku päevik”, “Päevaliblikas”, “Linnutee”, “Kodanluse diskreetne võlu”, “Vabaduse viirastus” ja “See ihaluse hämar objekt” – seeria, mis sai teoks nii tänu Buñueli geeniusele kui sellele, et lavastaja leidis Carrière’is ideaalselt sobiva partneri, kes tema vaateid jagas ja stiili mõistis. Buñuel usaldas Carrière’i sedavõrd, et pani temaga kahasse kirja ka oma biograafia “Mu viimne hingetõmme” (“Mon dernier soupir”, 1982) – ühe kõigi aegade parima filmiraamatu. Tänavu 19. septembril saab Carrière 80 aastat vanaks, või õigemini nooreks, sest maestrol on ikka sees sama pidurdamatu hoog kui 60ndate aastate alguses filmitööstuses kirjutamisega alustades. Mul oli tänavu juunis au viibida Slovakkias Art Film Festil Carrière’i meistriklassis, kus vanameister valgustas ehtprantslaslikult lõbusa miimika saatel mitmete filmide tagamaid ning talutas kuulaja käekõrval uitmõtete ja assotsiatsioonide labürinti, kus orienteerumiseks tuli täiest jõust keskenduda. Samamoodi nõuab suurte meistritega koos töötav Carrière ka endalt pidevat kaasamõtlemist võimete piiril. “Ma ei saa ju neile pettumust valmistada,” ütleb ta.
Rainer Sarneti värske film
ABIELU AUTORIGA Jean-Claude Carrière on end alati pidanud “režissööri kirjanikuks”: ta eelistab töötada koos lavastajaga idee kallal algusest peale, mitte müüa valmiskäsikirju kõrgeima hinna eest nagu tänapäeva kinopraktikas tavaks. Oma režissööride kõrval on ta seisnud ikka ja jälle, valides välja need, kellega klapp kõige parem, ning katsetades mitmesuguseid meetodeid lavastaja mõtte tabamiseks. Näiteks kasutas ta edukalt Buñueli ja Salvador Dalí 1920ndail välja töötatud “kolme sekundi reeglit”, mille kohaselt omavahelises dialoogis õhku visatud ideede hindamiseks on teisel poolel aega vaid kolm sekundit. Sürrealismi põhiideede kohaselt saab nõnda hinnangu andmisel kasutada intuitsiooni, kõhutunnet, alateadvust, mitte ratsionaalset mõistust. Ka Carrière’i-Buñueli koostöös sai mõndagi paika just seda meetodit kasutades. Muudest nippidest filmiloogika organiseerimiseks tuleb mainida Carrière’i filmifilosoofilist seisukohta, et päeva ja öö vaheldumine filmis peab olema samuti paika pandud nagu montaažist tulenevad rõhud ning pingetõusud ja -langused. Carrière’i väitel mängib korrektselt liigendatud aeg olulist rolli selles, kuidas inimene suudab filmi vastu võtta. Buñueliga veedetud aega kirjeldab Carrière nõnda: “Olime alati kahekesi, perede ja naisteta mõnes issandast maha jäetud paigas. Vestlesime ja vaidlesime aina käsikirja üle ning sõime ja jõime alati koos. Elu jooksul einestasin koos Buñueliga ilmselt oma paar tuhat korda. Seda on rohkem, kui enamus abielupaare enda kohta öelda saab.” METOODILINE EROOTIKA Kirjutades Joseph Kesseli romaani põhjal stsenaariumi “Päevaliblikale”, taipasid Buñuel ja Carrière, et naise hingeelust ja ihadest rääkides on meeste pärusmaaks vaid spekulatsioonid. Sestap pärisid nad Madriidis ja Pariisis tosinatelt naistelt, millised on nende seksuaalfantaasiad. Peagi oli neil kümneid lugusid, millega stsenaariumi vürtsitada. Meeste innukus ulatus niikaugele, et Carrière lähenes restoranis üksikule koduperenaise moega
prouale ning palus tollel oma salajasi seksuaalfantaasiaid kirjeldada. Carrière’i üllatuseks sai ta äärmiselt üksikasjaliku vastuse. Tandemi töö tulemusel sündis süngelt lõbus retk naise seksuaalsusse, mis on pool sajandit aegumatuks jäänud – küllap just tänu sellele, et selle juured olid sügaval elus. Mõnda Carrière’i põhjalikkusest rääkivat legendi kuuldes tundub raske uskuda, kui kaugele filmireaalsuse loomisel ollakse valmis minema. Näiteks polevat keskaegsel viljapõllul toimunud stseen tahtnud kuidagi ellu ärgata, kuni kellelegi tehnilisele töötajale meenus kuskilt loetud jutt, et keskajal olnud vili märksa kõrgem kui tänapäeval, ulatudes pooleteise meetrini. Aga mida selle teadmisega pihta hakata? Carrière läks ajaloomuuseumisse ja küsis, kas eksponaatide hulgas ei leidu juhtumisi keskaegseid viljateri. Muuseumi töötajad kinnitasid, et leidub, ja võttegrupp suutis neilt välja rääkida kotitäie teri, lubades need hiljem tagasi tuua. Seejärel külvati vili maha ja lükati filmimine pool aastat edasi. Selleks ajaks oli arhailisest seemnest võrsunud kullendav, lühemail meestel üle pea kõrguv viljaväli. Erakordsest keskkonnast vaimustunud režissöör filmis põllul lisaks planeeritud stseenile ka filmi lõpustseeni. Muuseumisse aga ei tagastatud üks, vaid mitu kotti vilja. MULTITALENT Lisaks aktiivsele filmitööle on Jean-Claude Carrière tegelenud alati ka kõikvõimaliku muu kirjutamisega. “Režissöörina oled sa vang,” selgitab ta. “Kui oled juba filmirežissöör, siis sa selleks ka jääd. Mul on rohkem valikuvõimalusi.” Olgu siin Carrière’i mitmekülgsuse näiteks aastakümnetepikkune partnerlus legendaarse teatrilavastaja Peter Brookiga, millest on muuhulgas sündinud india eepose “Mahabharata” mammuttöötlused nii teatrilaval (1985) kui telefilmina (1989). Rääkimata jutusaateist televisioonis, filmiteooria raamatuist, filmikooli juhatamisest ja paljust muust. Mõned inimesed on eeskujuks sellega, kuidas nad kõigest enda ümber vaimustuda suudavad. Jätkuks vaid meil kõigil rohkem säärast suhtumist.
kinodes üle Eesti 14. oktoobrist 2011.
TRISTAN PRIIMÄGI
MATŠEETE TULEB, MATŠEETE TAPAB “Matšeete” (“Machete”, USA 2010, 105 min). Režissöörid Robert Rodriguez ja Ethan Maniquis. Operaator Jimmy Lindsey. Osades Danny Trejo, Robert De Niro, Steven Seagal, Don Johnson, Michelle Rodriguez jt.
A
jage mind nüüd auku ja visake muld peale, sest midagi väärtuslikumat nagunii ei leidu, mille nimel siin elus edasi rühkida. Maailma parim film on nähtud. Võib-olla “Matšeete 2”?
Headest filmidest on tehtud halbu paroodiaid ja halbu filme on vaimukalt pilatud, kuid halbade filmide samavõrd halvade uustöötlustega on vähesed mockumentary võtteid kasutamata hakkama saanud. Nüüd kraabin lusikaga silmad pealuust välja, sest ega paremat kino need enam elus näha saa. Kinokunsti originaalseim saavutus on nähtud.
“Rodriguez on nagu efektne tätoveering – à la sisalik kägistab paljast naist –, mis nägi kunagi cool välja, aga on kakskümmend aastat hiljem muutunud pisut naeruväärseks.” Guido Mukk, guidomukk.blogspot.com “Kinoaasta säravaim pärl.” Ninja Robot, filmifriik.wordpress.com “Just sedasorti film, kus libastumised ja möödapanekud annavad kokku nauditava ja padunaljaka terviku.” Dr Baarmän, drbarman.blogspot.com “Niivõrd verine, nii naljakas, nii uuenduslik ning nii suurepäraste näitlejatega, et sellist maiustust ei tohi vaatamata jätta.” Kasspar, kasspar. blogspot.com
TRASH, trash-can-dance.blogspot.com “Matšeete” linastub Katusekinos esmaspäeval, 12. septembril.
CYRIL TUSCHI, REŽISSÖÖR:
Ma pean end üldiselt mängufilmirežissööriks, ent ühel Siberi filmifestivalil köitis mind Mihhail Hodorkovski saatuse lugu ning ma otsustasin, et on liialt ennatlik jutustada seda fiktsioonina. Ma tegin seda portreed viis aastat, viibides pikkadel kohtuistungitel, mis võimaldas mul salvestada Hodorkovski esimese intervjuu pärast seitsmeaastast vangistust.
TUNNE KELAM, EUROOPA PARLAMENDI LIIGE:
Cyril Tuschy dokumentaalfilm on meie kõigi jaoks midagi sellist, mis paneb mõtlema elu kõige tähtsamate valikute üle. See on lugu ühe inimese kujunemisest Nõukogude Liidu seadusetuist oludest läbi metsiku kapitalismi võimaluste ja peadpööritava karjääri uude seadusetusesse, mille sümboliks Mihhail Hodorkovski on muutunud. See on inimlik film, mis näitab, et ükski inimene pole täiuslik, kuid et iga inimene väärib erapooletut õigusemõistmist ning eelarvamustevaba hindamist. Mihhail Hodorkovski vangistamist ei põhjustanud tema äritegevus ega rikkus, vaid püüd Vene sumbunud poliitikasse värskust ja vaheldust tuua. Iseseisev käitumine muutis ta ohtlikuks end juba kehtestanud võimurühmitustele, keda hirmutab sõltumatute konkurentide esilekerkimine. Vaataja jaoks muudab Hodorkovski kui inimese lähedaseks tema isiklik moraalne valik. Hoolimata soovitustest ja võimalusest kodumaalt lahkuda, otsustas ta sinna jääda, kuna ei tundnud end milleski süüdi olevat. Kaheksa alandava ja raske vangisoleku aasta jooksul on Hodorkovski vaikne kindlus oma põhimõtete suhtes kasvatanud tema sisemist vaimset jõudu ning häbiväärselt nõrgestanud neid, kes teda süüdi mõistes tegelikult mõistsid süüdi Vene võimude poolt manipuleeritava õigussüsteemi. See vaikne moraalne kindlus inspireeris Eesti heliloojat Arvo Pärti, kes pühendas oma Neljanda sümfoonia Mihhail Hodorkovskile.
SULEV VALDMAA: JAAN TÕNISSONI INSTITUUDI KODANIKUHARIDUSE KESKUSE JUHATAJA:
Lugu sellest, miks Venemaa majanduslikule uuenemisele oma tegudega alust rajanud Mihhail Hodorkovski praegu vangis istub, teeb filmist erakordse ühiskonnaõpetuse õppevahendi. Meile antakse peen ülevaade sellest, kuidas Vene ühiskond püüab uute aegade saabudes demokratiseeruda, ent teeb seda omal moel ja jõuab välja vaid talle iseloomulikku seisu. Miks ja kuidas sai Mihhail Hodorkovskist vaenlane? Kelle vaenlane tast õigupoolest sai? Nende küsimuste vastus peitub kodanikuühiskonna kontseptsioonis. Filmi Hodorkovski peaksid kõik gümnaasiumiastme noored ning ühiskonnaõpetuse õpetajad kindlasti vaatama, sest siis saab muu hulgas selgeks, miks veel tänapäeval ütleb filmis peategelase kongikaaslane: “Kui me elaksime mõnes teises riigis, võib-olla ma siis räägiksin teile rohkem...”
WWW.KINO.EE
“Parem film kui “Palgasõdurid” (“The Expendables”). Ühe kõva plussina on Rodrigueze film tükk maad rohelisem. Roheline olemine on ju tähtis. Filmi puhul tuleb selle all loomulikult mõista taasvaatamise tõenäosuse protsenti.” Onu Kalver, blondpoiss.blogspot.com
“See pole film neile, kes hoolivad realismist või keda häirib vägivald.” Cochrane, visualfanatic.blogspot.com “Ei saa öelda, et “Palgasõdurid” on halvem, see lausekonstruktsioon ei tööta. Aga filmi järel vaimustusest kõrvuni olnud suu kraadi järgi peab puhtteaduslikult ütlema, et “Matšeete” oli veel parem. Suunurgad olid paar senti kõrgemal.” Xipe, cinema.rockwitch.com “Kõntsakino kroonimata valitseja.” Dream Scene, dreamscene.blogspot.com “Ei mõista, ei suuda mõista, ei taha mõista ning enivei ei meeldi Danny Trejo peaosalisena, Robert De Niro Texase poliitkauboina, Rodriguez režissöörina ja Steven Seagali ma vihkasin juba enne sündi.” MNC, realmnc3.blogspot.com “Aasta parim kõigis kategooriates: fantaasia, komöödia, must huumor, sõjafilm, eepiline camp, eriefektid, vestern, giallo.” Metsavana, full-metalmetsavana. blogspot. com
VEREPULM
Las jääb siis veel hing sisse, kas või kuniks näpud kiidulaulu taovad, lavastajat ülistavad ja Hollywoodi hiilgust toonitavad. Suurepärane film! Oskus teha paroodiat, mis on täpselt sama vaene heade naljade poolest ning üldse täpselt samasugune kui kõik need halvad action-filmid, mida järgi tegema tuldi, on ülipeen kunst. Mõni labane mees oleks komöödiaelementidele surunud, paroodia üle vindi keeranud ning loo detailides särama pannud. Aga mitte Robert Rodrigueze taoline geenius, kes kohe taipas, et vaid halbade filmide järgitegemine halva filmina on tõeline katsumus. Selle ta ka edukalt läbis.
“Mitte miski ei saa oll mehisem kui 66-aastane kuri mehhiklane kuhjade kaupa laipu tekitamas ja kamaluga noori naisi sebimas. Mitte miski.” Ruut, kinoprojektor.blogspot.com
E R V A H E L AMALINN IS A K I K AU R
MÄKI
SAD
T TEMBRIS IS! P E S . 8 1 T ALATES SÕPRUS JA AR KINODES
ASSIKAS L K O N I K VA PÜHAPÄE RISMÄKI: AU AINULT K
RIS SEPTEMB
18.09 18:00 BOHEEMLASELU
(La vie de bohème, Prantsusmaa-Soome 1992, ’100)
25.09 18:00 JUHA
(Soome 1999, ’78)
02.10 18:00 PÕGENEVAD PILVED
KINO SÕPRUS
Vana- Posti 8, Tallinn Pilet: 4.50 / 3.50 €
(Kauas pilvet karkaavat, Soome 1996, ’96)
www.kinosoprus.ee
VIRU KESKUSE KATUSEL
NÄDALAKAVA 12/9–18/9 12/9
E Machete
15/9
VALITUD HUUMOR
Robert Rodriguez, Ethan Maniquis
POOLA FILMI PÄEVAD
Three Colours: Blue
VALITUD HUUMOR
16/9
T Hot Fuzz
R King´s Speech Tom Hooper
VALITUD HUUMOR
Three Colours: White
POOLA FILMI PÄEVAD
14/9 KINOKLASSIKA
K Mulholland Drive
esitleb:
David Lynch
KINOKLASSIKA
L Psycho Alfred Hitchcock
esitleb:
Polaarjoone sangarid Dome Karukoski
18/9
Krzysztof Kieślowski
FILMIPÄRL
KATUSEKINO.EE Katusekino suurim sõber
17/9 VALITUD HUUMOR
Three Colours: Red
Katusekino
Vicky Christina Barcelona Woody Allen
Krzysztof Kieślowski
POOLA FILMI PÄEVAD
Peter Weir
VÄRSKE FILM
Edgar Wright
VALITUD HUUMOR
Wes Anderson
The Way Back
POOLA FILMI PÄEVAD
Krzysztof Kieślowski
13/9
N Darjeeling Limited
VÄRSKE FILM
P Sügisball Veiko Õunpuu
Le Havre Aki Kaurismäki
Seansside algus orienteeruvalt 20.30. Teise õhtuse seansi algusajad vaata veebist. Seansid toimuvad iga ilmaga. Katusekino sõbrad
KINOLEHT LA STRADA Toimetaja: Joonas von Niinive Keeletoimetaja: Pille Sepp Kaasautorid: Margit Adorf, Karlo Funk, Marianne Kõrver, Tristan Priimägi, Olev Remsu, Mart Rummo, Jaan Ruus, Peeter Sauter, Trash
Kaasaitajad: Andri Allas, Indrek Kasela, Tiina Savi, Laura Talvet, Maria Ulfsak-Šeripova Kujundus: Rokk & Roll Kontakt: kinoleht@gmail.com Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi