Täna lehes Mis on CAMP? / Katusekino uus hooaeg / Hispaania filminädal kinos Sõprus Casablanca ja armastus edasijõudnutele / Truffaut ja Godard, pühapäeva klassikud
Kuulumatusest prantsuse keeles / Hipsterid Vene muusikalis / Flesh Gordoni planeet JustFilmi muusikafilmid noortele / Raamat: Robert Stami “Filmiteooria”
ÜHel õHtul Brasiilias
Kaader Michael Curtize filmist “Casablanca”
Nr 9 mai 2011
ikka-ikka lõuna poole... suvele, sest isegi kõige kannatamatumad ja tõrksamad meist on sunnitud varem või hiljem tunnistama, et vaid aeg on see, mis kõige tähtsamad asjad paika „loksutab“. As time goes by. Kino Sõpruses äsja esilinastunud Boliivia uus pärl „Keelatud vihm“ näitab aga veenvalt seda, kui hinnalised on asjad, mida me oma igapäevaelus enam eriti väärtustada ei märkagi. Näiteks kraanivesi. Ja esitab ridade vahel jällegi teada-tuntud Truffaut küsimuse: kas filmikunst on tähtsam kui elu?
Juba mitu päeva tagasi algas ka kevadine glamuuriarmastajate ja filmisõltlaste palverännak lõunasse, tänavu juba 64. Cannes’i filmifestivalile. Igal aastal oodatakse huviga, milline on uus plakat – sel aastal on mustale taustale paigutatud vaoshoitult elegantse ja glamuurse Bonnie&Clyde’i kangelanna Faye Dunaway unelev poolprofiil ja kaunid jalad. Võrreldes eelmisel aastal üsna ebatüüpilist Juliette Binoche’i kujutava pigem tagasihoidliku plakatiga võib öelda, et glamuur on jõuliselt tagasi. palverändureid
seob ühine missioon: jõuda igale poole, näha kõiki, aga mis kõige tähtsam: olla ise kõigile nähtav. punasel vaibal või selle kõrval. Hoiame neile pöialt!
test. Üheks kummalisemaks näiteks on vast ameeriklaste ja inglaste õppefilmid, milles antakse juhiseid, kuidas käituda aatompommirünnaku korral. Mõlemad kasutavad hädaohu näitlikustamiseks animatsiooni. ameeriklaste filmi „Duck and Cover“ (1951) juhatab sisse vahva kilpkonnasell, inglaste filmis „protect and Survive“ (1970ndad) aga on näiteks animeeritud õhusireeni helid.
pea kõiki taotluslikke camp-filme. Loodetavasti kivistunud konventsioonid ikka on veel need, mida leitakse põhjust murda ja nende vastu võidelda. Camp-meelsusest on kantud ka Derek Jarmani 1977. aasta kultusfilm „Jubilee“, mis, laenates sõnu Matti Mogučilt, võtab õrnalt ja rõvedalt kokku pungivaimsuse. Just nüüd, Eurovisiooni-hulluse aegu tasuks uuesti meenutada, kuidas amyl Nitrate, kolmhark ühes, sulgedest lehvik teises käes, roomlase kiiver peas, kleidiks Briti lipp, oli number üks ja esitas loo „Rule Britannia“. Lugematutest B-kategooria filmidest ammutatud samalaadse hingamise tõi peavoolukinno Quentin Tarantino, eriti muidugi unustamatu Jack Rabbit Slimi tantsustseeniga „pulp Fictionis“. Lõpetuseks tasuks mainida ka Eesti oma „Malevat“, mis lisaks muinasaja idealiseeritud müüdi hoogsale lammutamisele andis vastulöögi ka rahvuslikule suurfilmile – tema enese relvadega. Need tabavad kõige valusamini. Seda kõige ei maksa muidugi ülemäära tõsiselt võtta, ikka väikese sapise muigega suunurgas.
Laura Talvet
CaMp Filmitegu on enamasti üks üsna tänamatu töö. Suurem osa filme ei tule välja. Hoolimata parimatest kavatsustest ja nähtud vaevast jõuab ikka lõpuks ekraanile midagi pealiskaudset, küündimatut, arusaamatut, maitselagedat. Ent ebaõnnestumistel on ka oma helgem pool. Kohati, kindlatel tingimustel, kasutades tihtilugu neidsamu võtteid, mis linateose nii mõnigi kord ilma vähimagi vaevata, suisa sundimatu elegantsiga hukka ajavad, on tulemuseks hoopistükkis camp-film. Camp-film ei ole žanr, seetõttu kuulub nende hulka väga erinevaid teoseid. Üpris lihtsustatuna võiks asja taandada maitseküsimuseks – camp-filmi viljakaim kasvupinnas on seal, kus ületatakse igasugused konventsionaalses mõttes hea maitse piirid ning antakse varjamatu mõnuga teed halvale maitsele. Camp on särav, sätendav ja üleelusuurune. Sealjuures ei puuduta see ainult filmides kujutatavat, vaid mängu tuleb ka vaataja filmimaitse ja harjumused, täpsemini ettekujutus sellest, mida üldse heaks või halvaks filmiks pidada. pelgalt maitsevääratusest muidugi ei piisa. Susan Sontag peab camp’i esteetiliseks kategooriaks, kuid ilu asemel väärtustatakse siin kunstlikkust ja stilisatsiooni – ning mõlemat peab olema võimalikult palju. Camp armastab suuri liialdusi ja madalaid tunge. Näiteks 1974. aasta ulmekomöödia „Flesh Gordon“ tegelased elutsevad endiselt 1930ndate aastate koomiksi „Flash Gordon“ maailmas, kuid nii tegelastest endist kui ka nende käitumisest ja dialoogidest kumab tugevasti läbi seksuaalne alatoon. Camp kui nähtus ei võta ennast hetkekski tõsiselt ning camp saab olla ainult esitusviis, mitte teos ise. Teos saab olla kitš, ka sellest mõistest kõneldakse seoses camp’iga sageli. Kitš on alati halvustava maiguga termin, tähistades ülemäära sentimentaalset, maitselagedat. Ent camp võib võtta kitši oma hella haardesse ja seda ülevaks pidada, kas siis sama teose piires või selle põhjal, seda kasutades midagi uut luues. Teisalt võib camp ka hoopis madaldada seda, mida kõrgkultuuris traditsiooniliselt ülevaks peetakse. Kõige sagedamini kõneldakse camp’ist ja kitšist, kõrvutades või isegi vastandades kõrgkultuuri ja massikultuuri, ent samalaadsed protsessid võivad leida aset ka popkultuuri sees, nagu juhtus allan arkushi 1979. aasta filmis „Rock’n’Roll High School“, kus teismelisest koolitüdrukust peategelase suurimaks unistuseks on kirjutada laule ansamblile Ramones. See lisakihistus on filmile tekkinud muidugi
alles hiljem ja on tingitud eelkõige positsioonist, mille Ramones on oma subkultuuri sees saavutanud. Joey Ramonesi kujutamine Justin Bieberi laadse teini-iidolina viib filmi maailma veel omakorda mõnusasse nihkesse. Eriti kui arvestada seda, et mingil hetkel plaaniti filmi osalema kutsuda hoopis Cheap Trick, kes aga ootamatult vahepeal kuulsaks said, ning filmi tööpealkirjadeks olid Heavy Metal Kids, Girl’s Gym, Disco High. Ehkki „Rock’n’Roll High Schooli“ valmimisajal võeti šnitti pigem 1950ndate mässumeelsetest noortefilmidest, on siin vinti päris tugevasti üle keeratud. Oluline tingimus on ka filmist saadav nauding – häbenematu, samal ajal irooniline. Sontag eristab ka naiivset ja tahtlikku camp’i, pidades esimest neist camp’i puhtaks vormiks. Tahtmatu camp’i näideteks võib pidada filme nagu Mark Robsoni „Nukkude org“ („Valley of Dolls“, 1967) ja paul Verhoeveni „Tantsutüdrukud“ („Show Girls“, 1995), mis on küll tehtud siiralt ja täie tõsidusega, ent see tõsidus on ühel või teisel põhjusel nurjunud, omandades tahtmatult iroonilise varjundi. Sellisel puhul on aga camp tõesti vaataja otsustada ning vaataja võib seda leida kõige erinevamatest žanri-
Loomulikult võib camp-tunnetus olla ka teadlik ja taotletud. Väga tihti seostatakse camp’i geikultuuriga, kinokunstis võiksid selle näideteks olla John Watersi filmid, Jim Sharmani „The Rocky Horror picture Show“ (1975) ja Stephan Elliotti „Kõrbekuninganna priscilla seiklused“ (1994). Watersi camp-filmid on tulvil heidikuid ja drag queen’e, kel omakorda oli täita oluline roll geiõiguste eest võitlemisel, ühtaegu armastusväärseid ja haiglase mõttemaailmaga – tema filmid on vastuolulised, šokeerivad, tihti agressiivsed, kuid kõige selle alt kumab läbi tugev sotsiaalne närv. Waters kasutas šokiteraapiat, et juhtida tähelepanu sellistele teemadele nagu abort, narkootikumid, kristlus. Teatav mässumeelsus, vastuhakk kehtivatele konventsioonidele, ehk isegi vabaduseiha iseloomustab suuremal või vähemal määral
Hedda Maurer Kirjanik ja stsenarist
Kaader Stephan Elliotti filmist “Kõrbekuninganna priscilla seiklused”
Filmikool
Truffaut on öelnud, et tema arvates on kõigil kaks elukutset, sest lisaks oma põhiameti pidamisele ollakse alati ka filmikriitik. Olgu, ta ei mõelnud seda professionaalses mõttes. aga kindlasti pidas ta silmas seda, et filmi vaatamisega käib alati kaasas arutelu, dialoog, arvamused. See eeldab, et kinos ei käida üksi, et filmijärgsed arutelud ühendavad. Käes on kauaoodatud soe mai ja Katusekino avab taas oma terrassi, näidates avafilmina legendaarset „Casablancat“ - mis võikski olla parem avamäng pikale
Kaader Luis Buñueli filmist “päevane kaunitar”
KuuluMatusest, pRanTSuSe KeeleS. Buñuel, Villeneuve ja Audiard katusekinos
”päevase kaunitari” kangelanna Séverine (Catherine Deneueve) on paberite järgi tõupuhas kõrgema keskklassi esindaja. Sellest annavad võrdselt aimu turvaline abielu maineka arstiga, kõrge elatustase, rafineeritud kõnepruuk ja see järeleaimamatu kõrk jäine pealispind, blonde cool, mida oskab ideaalselt esile manada vaid Catherine Deneuve. Ometi ei kuulu Séverine hinges üldsegi sellesse klassi, sest tema erootilised fantaasiad on selles maailmas lubamatud. probleemi lahendamiseks hakkab Séverine päevaseks kaunitariks, “belle de jouriks”, prostituudiks ühes pariisi bordellis. Nimi tuleb sellest, et ta töötab ainult päeval. Buñuel ise nimetas “Belle de jouri” pilkamisi psühhoanalüütilisi termineid abiks võttes “konfliktiks id’i ja superego vahel”. Ülim ratsionaalsus, mille sordiini alt pressib end välja alateadvus ja selle kontrollimatud ihad. Séverine’i kuulumatus on siin selge – frigiidse kodanluse täieõigusliku liikmena ei suuda ta sellest ometi rõõmu tunda, sest tema eksistentsi varjutab krooniline rahuldamatus. Ta loob oma masohhistlikele ulmadele kunstliku väljundi, ent ei leia lahendust ka siit. Lisaks klassikonfliktile pendeldab Séverine kogu filmi vältel reaalsuse ja unenäolisuse vahel ning puhtas Buñueli stiilis sulavad need kaks pikapeale ühte. Kaasstsenaristi JeanClaude Carrière’i sõnul tekitatigi käsikirjas
Jacques audiardi “prohveti” peategelase, araabia prantslase Malik El Djebena (Tahar Rahim) esmane konflikt on selge ja tavaline. Ta on prantsusmaal sündinud araablane, kes on oma identiteediotsingutega jõudnud täpselt nende kahe vahele. Omades ühtaegu kaht kodumaad ja samas mitte ühtegi, on Malik lõhestatud kahe rahvuse, kahe tunnetuse vahel. Võõras mõlemal pool. Ometi võimaldab see tema kuulumatu eristaatus teha karjääri vanglas, kuhu ta pooleldi eksikombel sattub ja mängida end lõpuks välja sõltumatu ja “võõra” vahelülina Korsika ja moslemi gängide vahel. Ta suudab pooleldi õnne ja pooleldi osavuse abil ellu jääda ning oma inetu pardipoja olukorra enda kasuks keerata. Tema hüüdnimeks allmaailmas saab prohvet ja seda nägemuste tõttu, mis juhusliku kokkusattumuse tõttu võiksid vabalt kuuluda mõnda Buñueli filmi. Just ilmutused ja unenäolised stseenid on need, mis tõstavad “prohveti” kõrgemale tavalisest vangladraamast. Tempos hetkekski järgi andmata suudab audiard filmile lisada poeetilise, vaata et religioosse mõõtme, ja laitmatu täpsusega suudab ta mööda laveerida moraliseerimisest ja sellega kaasnevatest klišeedest, mida me võime kõik kokku lugeda sel päeval, kui filmist peaks tehtama ameerika remake. Buñueli meenutab ka see, et kui “päevases kaunitaris” on unenäostseenid mõnes mõttes tõelisemad kui päriselu (põhinedes Madridi ja pariisi prostituutide tõestisündinud lugudel), siis prohveti nägemused osutuvad samuti tõelisteks ehk lähevad täide. Kuigi peategelaste päritolumaa on filmis
Kaader Denis Villeneuve’i filmist “põlenud”
Midagi on veel. Neis tundub peituvat mingi salapärane sarnasus, mida võib õrnalt hoomata, ent mitte paugupealt välja öelda. Nagu tuttavlikud jooned inimese näos, keda pole paarkümmend aastat näinud. Tundub, et selleks tabamatuks ühisjooneks on siin üldine teema, mida võiks nimetada sõnaga “kuulumatus”. Kõigi kolme filmi kangelased on normivälised karaterid, kelle kuulumatus ühtegi selgelt piiritletavasse inimgruppi loob neile erilise n-ö autsaideri staatuse ning kelle sobimatus ümbritsevaga võib filmis osutuda nii õnnistuseks kui needuseks.
lõhe tegelikkuse ja unenäo vahele vaid selleks, et neid filmi jooksul taas ühendades väita, et tegelikult pole neil kahel mitte mingisugust vahet. Erootiliste unistuste toomine muidu üsna üheplaanilisse loosse võimaldas Carrière’il tekitada “fantasmagoorilise tasandi”, mis pani loo mängima hoopis peenemal tasandil kui algne samanimeline raamat seda teha suutis. Buñuel keeldus seletamast tegelaste motiive mitte ühelegi oma näitlejatest, kuid millegiga panid nad Carrière’iga koos kobamisi pihta, sest kuuldavasti väljendas tuntud psühhoanalüütik Jacques Lacan end peale filmi linastumist loengus järgmiselt: “Täna kavatsesin ma teile rääkida masohhismist naiste hulgas, aga peale “päevast kaunitari”on see täiesti mõttetu. Ma näitan teile parem seda filmi”.
Kaader Jacques audiardi filmist “prohvet”
Katusekino maikuu programmist võib leida kolm suurepärast filmi, mis tunduvad kuuluvat igaüks täiesti eri ooperisse, aga millel on samas üht-teist ühist. Nimelt on Luis Buñueli „päevane kaunitar“ (“Belle de jour”), Denis Villeneuve’i „põlenud“ (“Incendies”) ja Jacques audiardi “prohvet” („Un prophète“) pärit küll eri riikide autoritelt – Buñuel on hispaanlane, Villeneuve kanadalane (küll Québec’i piirkonnast) ja audiard prantslane – ometi on nad kõik oma väljendusviisiks valinud prantsuse keele.
“põlenud” jäänud nimetamata, võib siiski arvata, et tegemist on viitega palestiina-Iisraeli konfliktile. perekondliku sõjadraama keskmes on taas duaalsus, konflikt. peategelase Nawal Marwani (Lubna azabal) kuulumatus on religioosne – tal on pooleldi kristlik ja pooleldi islami taust. Filmis kiirelt arenema hakkavates tormilistes ja traagilisetes sündmustes suudab Nawal kord üht, seejärel teist rolli võttes end kriitilistest olukordadest läbi mängida, aga sellises laveerimises on lihtne kaotada suunataju ning mõne aja pärast võib juhtuda, et ei saada enam aru, kuhu kuulutakse, kes ollakse ja kelle huvisid esindatakse. Midagi enamat selle labürintliku filmi sisu kohta rääkida oleks kriminaalne. Séverine’i seksuaalsetele klassikonfliktidele ja prohveti rahvusliku kuuluvuse probleemidele lisatakse siin religioosne skisofreenia – kui jumala nimel
Parim film, mis eales...müüdud! „The Best Movie Ever Sold“ (USa 2011) varsti kinos Sõprus! Morgan Spurlock on USa kui mitte kogu maailma fun documentary jumal. Siia vahele peaks nüüd tulema reklaam. Vähemalt Spurlocki poolt näidatud maailmas. Kui oma eelmise ülipopulaarse filmi “Supersize me” tarvis sõi ta kuu aega ainult McDonaldsi burgereid, et tõestada iseenda kehaga ammuteatud tõde (rämpstoit teeb haigeks), siis seekord on ta võtnud ette Hollywoodi ja reklaami. Õigemini tootepaigutuse ehk product placement’i filmides. Ja teinud valmis filmi, milleks ei ole kulunud sentigi riiklikku või produtsentide raha. Film reklaamist, mis on valminud ainult reklaamiraha toel. Reklaam filmis sai alguse juba 1919. aastal ja tänane rekord on Michael Bay käes, kes oskas oma
suudavad ühesugusi õudusi korda saata mõlemad pooled, siis millise poole peab valima? prohveti rahvusliku kuuluvuse ja immigratsiooni teemasid puudutatakse ka siin, aga filmis „põlenud” tundub rõhk olevat siiski globaalsel, inimlikul aspektil. Õigus täisväärtuslikule elule peaks ju olema lubatud kõigile, hoolimata nende kodumaast või religioonist. Miskipärast seda aga väga tihti ei mäletata ja ehk suudab just “põlenud” meile oma hävitavalt mõjuva sisuga selle taas meelde tuletada.
Tristan Priimägi
Filmikriitik
Filmid linastuvad Katusekinos 17., 25. ja 30. mail. Täpsem info tagakaanel.
SOOVITUS
filmi „Transformers“ sokutada 47 brändi (sic!). Tootepaigutus filmis on jõudnud ka Eestis seninägematule tasemele. andres puustusmaa filmis „Rotilõks“ on näiteks kujundatud ümber terve Tallinna panoraam, et Eesti Raudtee reklaam Viru Keskuse fassaadile ära mahuks. Reklaamiajad on tulemas! Valus ja väga naljakas Sundance filmifestivali hitt, mis on kohustuslik kõigile neile, kes meile igapäevaselt reklaami varjatult ja varjamatult sisse söödavad ja kõikidele patsientidele, kes vajavad reklaamiüledooside vastu immuunsust. Saku ja Linnar priimägi soovitaksid seda! Indrek Kasela
edasijõudnutele
Jah, kõik teavad “Casablancat” (rež. Michael Curtiz) – kui pole nähtud, siis kusagilt midagi ikka on kuuldud. Lihtsalt filmi nime on juba mõnus nimetada. Kui koostatakse filmi edetabeleid, siis enamasti mahub ta esikümne sekka ära ning teatmeteostes iseloomustatakse seda lausa kui armastatuimat filmi läbi Hollywoodi ajaloo. Kõik need väited aga kahvatuvad üldsusele teada oleva fakti ees, et tegemist on mõjuvaima armastuslooga, mida kinokunst on suutnud edasi anda. Millest tuleb see, et alati kui vestluses mainitakse filmi “Casablanca”, läbib ruumi romantiline tuuleiil ja nägudele ilmub rahulolu? Murray Burnett ja Joan alison kirjutasid ühevaatuselise näitemängu “Everybody Comes to Rick’s” oma igapäevasest tööst puhates suvepuhkust veetes. Ümberkirjutamiseks palgati geniaalsed vennad Julius J. Epstein ja philip G. Epstein ning Howard Koch. Vaatamata sellele, et lõplik variant valmis läbi kuue erineva inimese sule, mindi stuudiosse ikka pooliku stsenaariumiga. Kogu võttegrupi meelehärmiks kirjutas režisöör Michael Curtiz stsenaariumit võtete jooksul iga päev edasi. Viiskümmend üheksa päeva ei teadnud võtteplatsil keegi isegi seda, kuidas film lõppeb ehk kumma mehe kasuks langeb naise valik. Naispeaosatäitja Ingrid Bergman kaalus tõsiselt filmist ära ütlemist, kui talle poolik stsenaarium esitati. Tegemist oli ju äärmiselt põhjaliku näitlejannaga ning lõpliku stsenaariumi puudumine tegi Bergmani ebakindlaks. Ta võis ainult eeldada, et kuna Humphrey Bogart on kuulsam staar kui paul Henreid, siis põgeneb naiskangelane just temaga. Eelnevalt oli Ingrid Bergman mänginud filmis “Doktor Jekyll ja mister Hyde” (rež. Victor Fleming, 1941), mis osutus tol
korral täielikuks läbikukkumiseks ning selle tõttu ootas ta hoopis pikkisilmi, et saaks juba mängida Mariat filmis “Kellele lüüakse hingekella” (rež. Sam Wood, 1943), selle asemel, et siduda ennast järjekordse kahtlase projektiga. Stsenaariumiga seotud pingetele lisandus nüüd omakord naisnäitleja hirm. Lihtsamaks ei teinud Bergmani jaoks olukorda ka see, et kahe peategelase osatäitjate vahel ei tekkinud klappi. Nii Bergman kui Bogart olid režisööri poolt filmi valitud rangelt tüpaaži alusel. Curtiz ei andnud näitlejatele oma rolli kujundamisel ja arendamisel eriti palju sõnaõigust. Neid taheti näha sellisena, millisena nad valiti. See tekitas ka kergelt vastumeelsust Humphrey Bogart’is, kehastades Ricki rolli. Siiski suutis näitleja – kes oli tuntud eelkõige külmavereliste gängsterite kehastajana – sellest rollist teha nii võimsa soorituse, mis juba samal aastal kandideeris Oscarile. Filmi kolmas peaosaline ei saanud olla kehvem kui tema kõrvale palgatud staarid. Räägitakse, et paul Henreid keeldus kategooriliselt mängimast Victor Laszlo’d, tuues põhjenduseks, et see võib liialt negatiivselt kujundada tema veel väga värsket karjääri Hollywoodis. Tema ümberveenmiseks läks tarvis imelist Bette Davis’t, kes rääkis mehele, kui kasulik on töötada Hal Wallisega (üks produtsentidest koos Jack L- Warneriga) ning millise edumaa ameerika filmitööstuses annab talle mängimine koos Ingrid Bergmaniga. Henreidi kõhklused tasusidki ära: filmi lõpuks sai ta nö võidu Bogarti üle, saades Ilsa (Ingrid Bergman) siiski endale. Kui peaosaliste kõhklused ja kahtlused ei pane veel piisavalt romantiliselt õhkama, siis tuleb mängu sõda. Õigemini armastus sõja ajal. Nimelt rullub armukolmnurk vaatajate
ees lahti teise maailmasõja ajal Casablancas (veel sakslaste poolt okupeerimata prantsusmaa), kus sõjapõgenikud ootavad ja ostavad viisasid, et lennata Lissaboni ning sealt edasi ameerikasse põgeneda. Nende hulljulgete rändurite kohtumispaik on kohvik “Rick’s Café américain”, mille omanik on müstilise minevikuga Ühendriikidest väljasaadetud Rick Lane (Humphrey Bogart). Sujuvalt muutub sõjategevus ja poliitika filmis pelgalt fooniks põhiteemale, milleks on armastus, ning vaataja leiab ennast jälgimas jõulist armulugu, mille jooksul üritatakse vastata kahele igavikulisele küsimusele mis peitub naise hinges ja mis toimub mehe peas. pea seitsekümmend aastat on möödas ajast, mil “Casablanca” esmakordselt vaatajateni jõudis. Kuna esilinastuse järgselt ei leidnud film nii sooja vastuvõttu, kui praegu võiks eeldada, võiks arvata, et ainult aeg on see, mis muutis miinimumarvega, otsast lõpuni stuudios filmitud (v.a. lennujaama
Kaader Michael Curtize filmist “Casablanca”
Filmi peaosalist Ilsat mängiv nooruke (tollal 27-aastane) Ingrid Bergman oli abielus hambaarst petter Lindströmiga, kellega ta veel Rootsis elades 21-aastaselt abiellunud oli ning kellega kooselu kroonis väike tütar. Kaheksa aastat pärast “Casablanca” pingelist võtteperioodi leidis 35-aastane Ingrid ennast sama valiku eest, kus oli olnud imekaunis ja salapärane Ilsa Lund - kas jääda kindlaks oma ausale ja rüütellikule Victor Laszole (antud juhul petter Lindström) või valida kergelt paheline ja kurikuulus Rick Blane ehk legendaarne itaalia filmirežissöör Roberto Rossellini. Kui filmis lasti naine minema turvaliselt “hea” mehega, siis vastupidiselt Michael Curtizele otsustas saatus Ingrid Bergmanile mitte halastada ning lennutas ta naiseks olemise kõrgeimale tasemele. Naise hingel ei olnud armastuse eest pääsu ja 1950.a. abiellus ta teist korda: Rosselliniga. Nagu filmi võrratu tunnuslaul “as Time Goes By” (mille kirjutas helilooja Herman Hupfeld 1931. aastal algselt Broadway muusikali “Everybody’s Welcome” jaoks) vaatajale filmi jooksul pidevalt taustal kõlades meelde tuletab, tulebki neil, kes tahavad armastuses edasijõudnute tasemele jõuda, tunnistada, et pole olemas õigeid ega valesid valikuid. Tuleb oma valikule lihtsalt kindlaks jääda ja lasta ajal teha oma töö. A kiss is just a kiss, a sigh is just a sigh / the fundamental things apply as time goes by. Marion Film linastub Katusekinos 15. mail.
Kaader Michael Curtize filmist “Casablanca”
ArmASTUS
stseen!) ja ilma konkreetse lõpplahenduseta filmi armastuse ekvivalendiks. Tehke järele!
põlgusest, armastusest, sõprusest... sõpruses Kino Sõpruse pühapäevane kinoklassika algab mai keskel kahe „uue laine“ gigandi – Jean-Luc Godard’i ja François Truffaut – heitlustega armastuse ja põlguse võitlusväljadel. Kavas on kaks filmi, milleta Euroopa filmiajalugu kindlasti poole vaesem oleks: need on Godardi „Põlgus“ („Le mépris“, 1963) ja Truffaut „Jules ja Jim“ („Jules et Jim“, 1962). Vaikne põlgus Seda, et alberto Moravia 1954.a. ilmunud romaanist (Il disprezzo ehk „põlgus“) inspireeritud film keskendub ühest küljest abielupaari (paul ja Camille, keda kehastavad vastavalt Michel piccoli ja Brigitte Bardot) üksteisest järk-järgulisele võõrandumisele, pakatades samal ajal Godardilikult tippintellektuaalsusest, sümbolitest ja viiteist nii kirjandusklassikale (Homerose „Odüsseia“, Dante „Jumalik komöödia“) kui uue laine filmiteooriatele, on kõigile uue laine huvilistele ilmselt juba ammu teada. põnev fakt elust enesest on aga see, et Brigitte Bardot, kes praegu tundub filmis ainuõige ja ainuvõimaliku osatäitjana, ei olnud sugugi režissööri esimene valik (Godard soovis algselt rollides näha Frank Sinatrat ja Kim Novakit) ja teisele ringile sai ta pelgalt produtsent Carlo ponti pragmaatilise soovi tõttu panna seksikus müüma. Kangekaelne Godard surus siiski blondile nümfile pähe vaheldumisi musta paruka ja pani ta kandma keskklassi korralikke riideid. Voodistseen ja kurikuulus „palja pepu“ kaader oli samuti vaid kompromiss produtsendi ja režissööri vahel. põhirõhk on siiski intellektuaalsel dialoogil ning mehe-naise vahelise suhte kõhklustel, ebalustel, kahtlustel ja emotsioonidel – ja seetõttu ei ole intellekt siingi ainus pääsetee, emotsioonid lähevad oma rada ja ärritus või ebakindlus pääsevad paisu tagant välja. Teine, eriti keelehuvilistele ilmselt huvipakkuv teema filmis on see, et tegelased räägivad vaheldumisi erinevates keeltes, vaheldumisi tõlgi abiga või abita. Lähemal uurimisel aga selgub, et seegi oli vaid filmitegijate pragmaatiline valik, kuna taheti vältida dubleerimist (seda siiski tehti nii Itaalia kui USa publiku jaoks). Ometi on mitmekeelsus samal ajal kommunikatsioonihäirete järjekordne väljendusviis ja paljusõnalisusest saab tasapisi vaikne põlgus. Laura Talvet
Jules ja Jim: Kui armastuskolmnurgast saab auto, mis sõidab kuristikku. Catherine: Sa ütlesid, “Ma armastan sind”, mina ütlesin “Oota”. Ma tahtsin öelda “Võta mind”, sina ütlesid “Mine minema”. Me mängisime eluga ja kaotasime, ütleb Jim kuulsas François Truffaut filmis „Jules ja Jim“. aga on siis armastusel hinda? Truffaut 1962. aasta filmi kohta on Germaine Greer öelnud, et kui film linastus, oli see hetkega hitt kõikide noorte tüdrukute seas nagu ta ise - rahatu, frankofiil ja mittemonogaamne. Naised, kes käitusid oma ihade, mitte reeglite järgi. Kas Catherine, keda mängib noor Jeanne Moreau, võiks olla samasugune iidol ka tänapäeval? On see film üldse naisest või hoopis kahest sõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse? Truffaut film kuulub muuhulgas nii Jean Renoiri kui Tom Tykweri lemmikute hulka ning filmi tunnusmuusika on läbi aegade kümne parima filmimuusika hulka valitud. Cahiers du Cinéma lugejad vaimustusid filmi tehnilisest innovaatilisusest- dokumentaalkaadrite montaaž, dolly shots, fotokaadrid, käsikaamera jne- tänapäeva filmikunst on kõik Truffaut jäljed üles võtnud. prantsuse uue laine olulisemaid verstaposte. Hümn poeetilisele ja nartsissistlikule vabadusele. armastuse hinda teavad Jules, Jim ja Catherine. Hipster-naised, tulge kapist välja ja kinno. Ja võtke oma poisid kaasa. Kasvõi mitu. Indrek Kasela
Kaader Jean-Luc Godardi filmist “põlgus”
Filmid linastuvad kinos Sõprus 15. ja 22. mail. Täpsem info tagakaanel.
•
Mis ühendab filme „põlgus“ ja „Jules ja Jim“ peale selle, et mõlemad on prantsuse uue laine esmaklassilised linateosed ja filmitud 1960ndatel? Muusika! Nimelt kirjutas mõlemale filmile tunnusmuusika mitmeid prestiižikaid auhindu saanud prantsuse filmihelilooja Georges Delerue (1925-1992), kes kirjutas muusikat teiste hulgas ka Louis Malle’i, alain Resnais ja Bernardo Bertolucci filmidele. paljudele on ilmselt üllatav fakt, et kolme noore inimese armukolmnurka kujutav „Jules ja Jim“ põhineb tegelikult kirjanik ja stsenarist Henri Pierre Roché (1879-1959) samanimelisel romaanil – raamatut kirjutades oli mees 74-aastane ja räägitakse, et sündmused on inspireeritud paljuski tema isiklikust elust ja keerulistest suhetest...
•
UMA NOITE EM 67 Katusekinos saab peagi rännata Brasiilia sumedasse õhtusse aastal 1967. Renato Terra ja Ricardo Calili dokumentaalfilm „Uma Noite em 67“ („Üks õhtu aastal 67“, 2010) keerleb 1967. aastal São Paulos aset leidnud estraadimuusika konkursi finaalsaate ümber, kus erakordsete faktorite kokkulangemise tõttu ja vaatamata lauluvõistluse piiratud formaadile pandi alus ning anti suund Brasiilia järgmiste aastakümnete popmuusika kultuurile. Brasiilia muusika huvilised Anton Andres ja Kristjan Jansen vestlevad filmi, muusika ja Brasiilia teemadel.
ANTON: Film käsitleb üht peaaegu et revolutsioonilist õhtut, mil arusaam Brasiilia muusikast muutus. Kuid rääkides tolle hetke üldisest Brasiilia n.ö. levimuusika maastikust, võib seal ennekõike näha 50ndate teisel poolel sündinud bossa nova’t, mille esimene tulemine oli lõppenud ning 1964. a. alanud sõjaväelise diktatuuriga koos tekkis selle teine laine, mis oli lüürika mõttes laetum ja sotsiaalsem. Mida veel? KRISTJaN: Jah, ühest küljest bossa nova oli saanud täiskasvanuks, kuid teine selge ja tugev suund oli see, et vaadati USa poole (ehk siis lihtsustatult Elvis ja rock’n’roll’i tulek). parasjagu oli õhus ka sellest innustust saanud muusikaline laine Jovem Guarda („Noor kaardivägi“), mis heitis kinda vanemale põlvkonnale ning oli orienteeritud rikkamale linnanoorele ja teismelisele. Jovem Guarda oli suhteliselt kommertslik,
lähtus USa mainstream’i kõige lihtsamast osast ja tegi seda praktiliselt üks-ühele järgi. Lisaks oli Brasiiliasse kohale jõudnud biitlite muusika – just selle psühhedeelsem ja hullumeelsem pool, mis 1967. a. oli täiesti olemas – siis saigi selgeks, et kidrarokil on veel mingi teinegi mõõde taga. Brasiilias sai see ka väiksema seltskonna jaoks viisiks, millega anda edasi sõnumit, olla muusikas intellektuaalne, kuidas muuta muusika vastupanuviisiks ning relvaks. Eelpool mainitud mõjutajad langesid lisaks kokku ka põlvkonna vahetusega – äkitselt oli suur ports 22-23-aastaseid noori andekaid muusikuid ja heliloojaid grupina välja ilmunud ning kohe tegid nad väljakutse n.ö. vanale seltskonnale. Kui tuua mõned paralleelid Eestist, meenuvad Horoskoobi lauluvõistlusega toimunud uued tulemised. Ikka sünnivad noored hääled kuidagi lainena, mis tollel momendil ehk polegi nii tuntav, hiljem aga saadakse uue seltskonna tähtsusest paremini aru. Veel üks asi, mis filmist peaaegu et välja ei tulegi, kuid mida hetkekski unustada ei tohiks – 1964. a. alanud sõjaväeline diktatuur oli pöördeid kogumas, kraane keerati järjest rohkem kinni ja päris mitu staari, kes filmis figureerivad, võeti 2 aasta pärast võimude poolt kinni ja saadeti paariks aastaks maalt välja.
Gilberto Gil. Kaader filmist “Uma noite em 67”
A: Need olid Gilberto Gil ja Caetano Veloso. Ka Chico Buarque pidi mõneks ajaks lahkuma, vaatamata sellele, et filmis võib teda näha paipoisi ja n.ö. vanameelsete väärtuste kandajana, kuid muusiku ja alustava kirjanikuna polnud ju temagi võimude jaoks poliitiliselt piisavalt korrektne? K: Nii oli. See õhtu São paulos oli mõnes mõttes nagu pidu katku ajal. Eesmärk oli kaasata võimalikult palju televaatajaid, saada võimalikult suur reiting. Samamoodi võiks küsida, miks praegu superstaari saadet tehakse – eks ikka selleks, et anda televisioonile võimalus ja tuua see paljude inimeste huviorbiiti. Igasse peresse jõudmiseks oli Brasiilias kaks teed: tootes telenovela’sid ehk seebikaid või tehes just taolisi muusikasaateid. Sotsiaalses mõttes võiks seda telekas toimunud laulukonkurssi isegi veidi hukka mõista, sest puudus igasugune julgus teha riigikriitikat: samal ajal kui diktatuuri hammasrattad järjest tugevamini ragisema hakkasid, lauldi lava peal, naeratus näol. Jällegi mõnes mõttes paralleel Eestiga – 60ndatel oldi meil küll alasi ja haamri vahel, aga lõõritati nii, et vähe polnud ja siiamaani tundub selle aja retromuusika (ja sealtkaudu esmapilgul ka elu üldiselt) päikseline ja muretu. A: Kas seda filmi võib üldse vaadata ka ilma taustainfota? Lõppude lõpuks oli tegemist siiski laulukonkursiga ja muusika peaks ju enese eest rääkima.
K: Mis puutub muusikasse, siis seal leidus üllatavalt palju lihtsalt häid laule: nii et kui vaataja tausta ei tea ja ehk sellest ei huvitugi, saab ta sealt siiski kätte portsu ajatut muusikat, mida ei olegi vaja defineerida. See on äärmiselt üles tõstev, musikaalne, võimsa sisemise energiaga kaasahaarav muusika. Kui keegi tahab siiski ka süveneda, saab analüüsida näiteks filmis kooseksisteerivat stiilide segu: seal on nii samba-põhjasid, orkesteeritud instrumentaali, selget biitbändi kui ka võimast vokaalkvartetti. Ka kõike seda tasub tähele panna, sest iga konkursilugu on kokku pandud erinevatest koostisosadest. Lisaks on „Üks õhtu...“ väga hea sissejuhatus, tutvumaks Brasiilia muusika võtmetegelastega, kes defineerisid sealset muusikat järgmised paarkümmend aastat ja teevad seda siiamaani. A: Kuid miks filmis figureerivate artistideta veel tänapäevalgi Brasiilias hakkama ei saada – oli ju tegemist pelgalt n.ö. levimuusikutega? K: asi on selles, et tookordsed artistid olid paljuski tõelised intellektuaalid. Nende hulgas olid endised filosoofiatudengid (Caetano Veloso), oli kuulsa kirjaniku poeg (Chico Buarque). Me teame, et Gilberto Gil’ist sai hiljem kultuuriminister, ka Chico Buarque’st endast armastatud kirjanik jne. Seega ei olnud tegemist pelgalt meelelahutajate vaid tippintellektuaalidega, märgiliste tegelastega, kellel on Brasiilia ühiskonnas siiani hääl ja kaal. A: Üks asi, millest vist filmi vaatama hakates ei tohiks ennast ehmatada lasta, on laulukonkursi vorm ja formaat – taustaorkester lava peal, kõigil seljas viksid ülikonnad. Kuid samas oli seal ka konflikte, sest leidus ka muusikuid, kes smokingust keeldusid. K: Smoking oligi seal kui sümbol – muusikud ja muusika enne ning peale smokingut. See, kuidas ühele lauljale pannakse pulloverile pintsak peale, et ta vähegi ontlikum välja näeks; kuidas akadeemilisele lavale tulevad kostümeeritud tegelased... Siin võiks nimetada kollektiivi Os Mutantes, n.ö. „mehi metsast“, kes aasta hiljem andsid välja plaadi, mis palju hiljem sai omakorda näiteks Becki ja Kurt Cobaini lemmikalbumiks. See oli Brasiilia noorte versioon biitmuusikast ja psühhedeeliast. peamine väärtus nende muusikas ja helikeeles (ja mida nad ka intervjuudes on öelnud) on see, et nad tahtsid mängida korralikku rock’n’roll’i, aga lihtsalt ei tulnud välja. Nad tahtsid kopeerida, ent iga kord kui nad üritasid, segas neid nende mõttemaailm ja taust. Tagantjärele vaadates jumal tänatud, et segas, sest enamasti sünnivadki kõige huvitavamad asjad just siis, kui traditsioonipõhisesse kultuuri midagi võõrast integreerida. Siiamaani võtab Brasiilia väljast mõjusid vastu ja suudab neid nii põnevalt ümber töödelda, et tihtipeale ei tunne lõpptulemuses neid mõjusid enam äragi. Seda kultuuride kohtumist ja segu näeb ka filmis. Näiteks lugusid „Domingo no parque“ või „alegria, alegria“ on stiililiselt täiesti võimatu määratleda. On küll biitpopi elemente, aga kõik muu seal ümber olev – akordiprogressioonid, see, kui veidralt viis edasi liigub - kõik see ei meenuta üldse Briti või USa bändide poolt tehtut. A: Konkursi nimi oli Festival de Música Popular Brasileira (lühendina Festival de MPB), eesti keeles „Brasiilia populaarmuusika festival“. Tõenäoliselt läks termin MPB nii laildaselt käibesse just tänu sellele lauluvõistlusele.
K: Jah, ilma festivalita ei oleks sellest terminist saanud seda, mis ta oli ja on ka praegu. MpB ei ole tegelikult täpsem termin kui meil kasutatav mõiste „levimuusika“. Ehkki tol ajal oli MpB stiililiselt kõige täpsemalt määratletud – see oli nooremate muusikute tehtud värske levimuusika, millel oli kõvasti USa ja briti mõjusid, kuid ka kõvasti Brasiilia enda tausta (kasvõi samba ja bossa elemendid) – siis juba järgmise 10 aasta jooksul muutus mõiste nii häguseks, et oli raske midagi muusikaliselt defineerida. See ei määratlenud enam mingit konkreetset kõla ega stiili. Kadunud MpB siiski ei ole, sest Lissaboni muusikapoodides on olemas terved MpB riiulid, kus leidub Brasiilia muusikat, mis ei ole samba, bossa, funk ega forró. A: Filmis näidatav konkurss oli televisiooni otseülekanne. Kas võib näha ka mingeid paralleele tänaste analoogsete teleprojektidega? K: Filmis on tõesti huvitav vaadata, kuidas tolleaegne teletööstus toimis, sest mõned aspektid on üllatavalt sarnased tänapäeval pakutavaga, eriti mis puudutab intriigide kiskumist ja isikustamist. Mõned asjad on ka muutnud – mustvalges teleülekandes kirjeldatakse, millist tooni on saatejuhi kleit ja kõrvarõngad... tänapäeval selleks enam vajadust ei ole! Rääkides aga publiku reaktsioonidest ning isegi sekkumisest on põnev jälgida, kuidas näiteks üks artist (Sérgio Ricardo) jääb selgelt publikule alla ja kaotab enesevalitsuse, samas kui teine (Caetano Veloso) pöörab pealtvaatajate sümpaatia esinemise käigus enda poolele. publiku kisa on show osa ja seda tuleb tähele panna. A: Poole „Ühest õhtust...“ moodustavad intervjuud asjaosalistega, mis on tehtud tänapäeval. Kas ka sealt oleks Eesti filmivaatajal midagi põnevat leida? K: Nendes uutes intervjuudes saab esiteks näha, kuidas keegi on 40 aastaga vananenud (enamjaolt näevad kõik tollased artistid ka praegu väga head välja!). Teiseks on seal aga humoorikaid momente, näiteks see, kuidas „õnnetu“ eks-kultuuriminister Gilberto Gil peab välja vabandama oma noorpõlve rumalusi. Näiteks osales ta elektrikitarride vastases meeleavalduses, kusjuures kogu ülejäänud karjääri kasutas ta pidevalt elektrikidrat. Selle Gil’i naljaka sõnadega vingerdamise peale kinopublik Brasiilias (Kristjan juhtus nägema filmi esilinastusel São Paulos – toim.) naeris igahehes täiest südamest... A: Ja lõpetuseks – miks ja kes ikkagi peaks seda filmi vaatama? K: päris kindlasti puudutab film erinevaid sihtgruppe. Ühes servas on inimesed, kes pole peaaegu üldse Brasiilia muusikaga kokku puutunud või teavad äärmisel juhul bossa novat või samba; teises ääres võime jõuda välja täieliku fännini. põhjus vaatamiseks nii ühtedele kui teistele ning oluline võti on see, et filmis näidatav kontsert on unikaalne hetk Brasiilia (ja võimalik, et mitte ainult Brasiilia) muusika ajaloos, sest ühel õhtul sai lihtsalt väga palju häid asju kokku. Sarnaseid laulukonkursse toimus mitmeid aastaid nii enne kui pärast, kuid just „Ühes õhtus...“ näidatav võistlus oli The Show suure tähega – varem ega hiljem ei ole Brasiilias juhtunud midagi, millel oleks muusikaajaloo perspektiivis olnud ligilähedanegi tähtsus. Film linastub Katusekinos 18. mail.
selle lõpetamisele. On aga filme – ja Cesc Gay „Fiktsioon“ („Ficción“, 2006) on üks nendest – kus loobutakse teineteisest juba eos, enne, kui midagi üldse juhtuda saab. Kus aktsepteeritakse oma senise elu edasi elamist, teist võimalust proovimata. Maal, looduse stiihia meelevallas tunneb linnainimene, et tema probleemid on tegelikult nii väikesed, nii tühised. On olulisemaid asju. Või mis? Teise võimaluse proovimine oleks sel juhul justkui fiktsioon...aga senise elu edasi elamine? On see tõesti reaalsem? Katalaani režissöör Cesc Gay ei ole Eestis seni eriti tuntud, ent kindlasti saab eesti vaataja tänu filmile aimu veidi teistsugusemast Katalooniast kui seda näitas Woody allen oma Vicky ja Cristina seiklustes: kus inimesed räägivad vaheldumisi nii hispaania kui katalaani keelt, kus tegevus ei toimu mitte piltpostkaartlikus Barcelonas, vaid kusagil püreneedes, mõnes mõttes „jumalast mahajäetud paigas“, kui antonionit tsiteerida. Pariis-Lissabon
Arvult juba 7. Hispaania filminädal toob vaatajateni 6 filmi. Mitte ainult Hispaaniast, vaid hispaaniakeelsest kultuuriruumist. Üheski neist ei mängi pearolle ei Penélope Cruz ega Javier Bardem, ka Gael García Bernali siin näha ei ole (see eest võib teda vaadelda hetkel kinos Sõprus linastuvas „Keelatud vihmas“). Hea võimalus avastada enda jaoks ka teisi hispaania keelt kõnelevaid näitlejaid ja režissööre. Filminädal toimub 25.-30. maini Tallinna kinos Sõprus ning 1.-2. ja 6.-9. juunini Tartu Athena keskuses. Legend oma saarest Camarón de la Isla nimelisest flamencolauljast on kuulnud ilmselt paljud – „blond mustlane“ on Hispaania ja maailma flamecoajaloos unikaalne nähtus oma äratuntava, võimsa hääle ja omanäolise laulustiiliga. pealegi salvestas ta 1979. aastal revolutsioonilise muusikapala, mis kannab Isaki Lacuesta filmiga sama nime: „La leyenda del tiempo“ („Legend ajast“). Esmakordselt flamenco ajaloos sisaldas see lugu popmuusika ja jazzi elemente, laulu taustaks ei kõlanud enam mitte ainult traditsionaalsed kitarr, palmas ega cajón, vaid ka basskitarr, trummid ja isegi India päritolu sitar. Just Camaróni müütilise figuuri ümber on režissöör Isaki Lacuesta loonud sündmustiku, kus kaks peategelast otsivad oma „saart“, oma isla’t. Üks neist, mustlaspoiss Isra (Israel Gómez Romero) unistab oma kodupaigast lahkumisest, teine, jaapanlanna Makiko (Makiko Matsumura), jõuab samasse paika (mis on ühtlasi Camaróni sünnilinn), et saada aru legendaarse muusiku tõelisest
olemusest ja tema häälest. Nende teed ristuvad niisiis geograafiliselt, ent mõlemal on rääkida oma lugu. Enne või pärast filmi vaatamist tasub kindlasti youtube’ist Camaróni laule kuulata-vaadata, aga veel parem oleks kusagilt üles leida Jaime Chávarri mängufilm „Camarón“ (Hispaania, 2005), kust selgub peaaegu autentses vormis kogu tõde laulja kohta, samuti saab sealt tervikliku pildi tema loomingust, skandaalsest elukäigust ja isegi täiesti flamencovõõras inimene võib lõpuks öelda: ma tean, kus ma seda lugu kuulnud olen! Linnalugu maal Maal tunneb linnainimene end järsku väiksemana, üksikuna. Selles keskkonnas teeb ta ka teisi otsuseid. Võib-olla. Võib juhtuda nii, et kaks inimest tulevad maale üksindust otsima, ent nende vahel sünnib armastus, kuigi mõlemal on juba eelnevalt suhted. Seejärel on võimalikud kõiksugused versioonid. On filme, mis keskenduksid truudusetusele, süütundele ja uue suhte loomisele või siis
pariisist Lissaboni on pikk tee ja kui ei oleks rongi, mis neid kahte punkti omavahel ühendab, ei oleks ka filmi „Lõunaekspress“ („Sud Express“, 2006). Kahe Salamancast pärit filmimehe, Chema de la peña ja Gabriel Velázqueze töö tulemuseks on roadmovie, kus läbi vaikuse ja üksilduse jutustatakse kuue inimese lugu, keda ühendab kaks asja: rong ja seesama üksildus. automaatselt tuleb meelde argentiinlase Carlos Soríni film „Väikesed lood“ („Historias mínimas“, 2002), mida kunagi näidati ka pÖFFil. Kontemplatiivne ja aeglane kaamera liigub inimesest inimeseni, justkui olekski see inimene seal üksi oma kaameraga, justkui ei oleks tema ümber mitte midagi peale tema enda mõtete. Nii Soríni kui de la peña ja Velázqueze filmid on mõnes mõttes justkui „Eesti stiilis“ filmid, kus on mõtlikku kaugusesse vaatamist, pikka ja rahulikku visuaalset kirjeldust, jälgimist, vaikimist. Natuke monotoonsed, natuke masendavad ja samas meeldivalt loomulikud. Meenub ka eelmisel aastal Cannes’is Un Certain Regard programmi peaauhinna võitnud peruu režissööri Daniel Vega film „Oktoober“ („Octubre“, 2010). Juhtusin hiljuti Vegaga vestlema ja ütlesin, et mulle tema film meeldis. Saanud teada, kust ma pärit olen, vastas ta minu üllatuseks hetkegi mõtlemata: „ma arvan, et ladina-ameeriklastel ongi eestlastega rohkem ühist kui hispaanlastega.“ See pani mind esmalt kergelt muigama ja lõpuks ka sügavamalt järele mõtlema. Ent kui nii võtta, siis madalad laed, üksildus ja suured sotsiaalsed kontrastid ei olegi eestlastele nii võõras teema kui algul tunduda võiks. ainult et... pariisi ja Lissaboni vahele mahub siiski palju enamat kui lihtsalt igav liiv ja tühi väli. Kurbuse piim Ladina-ameerika ja peruuga jätkates – Hispaania filminädal ei tähenda seekord tõesti vaid Hispaaniast pärit filme vaid pigem hispaaniakeelseid filme. peruud esindab (küll Hispaaniaga kahepeale toodetud) „Kurbuse piim“ („La teta asustada“, 2009). Berliinis kuldkaru ja FIpRESCI auhinna saanud film on naistest ja eelkõige naistele. Ka režissöör on naine, Claudia Llosa, kelle onu on omakorda Nobeli kirjandusauhinna laureaat Mario Vargas Llosa. Ent mitte see ei ole kõige tähtsam. Tegemist on väga julge ja raske ühiskondliku ja psühholoogilise teemaga, millest eelistatakse vaikida ja millest paljud midagi ei tea: film kõneleb avameelselt 1980.-1992. aastani toimunud (12 aastat!) vägivallaperioodist peruu ajaloos, mille vältel vägistati massiliselt naisi. „Kurbuse piim“ on niisiis vägistatud
emade rinnapiima kaudu nende lastele edasi kanduv hirm. Hirm, mis ei lase neil normaalselt, vabalt elada, kuigi teadlikult neil selleks põhjust ei olegi. Legendi järgi kaotavad sellist hirmu endas kandvad inimesed oma hinge, oma põhiolemuse – muutuvad eikellekski. Sellest vabanemiseks tuleb neil läbi teha pikk teekond. piltilus ja eksootiline Magaly Solier, kehastades peategelast Faustat – kurbuse piima sündroomi põdevat noort naist – on ise öelnud, et filmist aru saamiseks peab olema sellist traumat lähedalt näinud. Tihti on hingelistest ja psühholoogilistest traumadest jagu saamiseks vaja loomingulist tegevust ja nii ka Fausta puhul, kes lohutab end laulmisega (laulud on muide Magaly Solieri enda kirjutatud). Ilus-valus-õrn lugu. Hasta la vista, Comandante Kuigi pealkiri „postkaardid Leningradist“ („postales de Leningrado“, 2007) võiks viidata vastupidisele, on Mariana Rondóni filmi põhiteema ja tegevuspaik siiski eestlasele sama eksootiline ja kauge nagu peruugi. Filmi tegevustik on nimelt ajendatud 1960ndatel Venezuelas toimunud vasakpoolsete relvastatud konfliktidest – „gerilja“ on selle filmi üks võtmesõnadest. Ja teadagi tähendab gerilja põrandaalust tegevust, varjamist, maskeerumist, saladusi. Filmi alguses ütleb Niña (jutustaja rolli kandev väike tüdruk) välja põhilise: „Kõige rohkem meeldib mulle karnevalide aeg, siis saame ennast ära peita.“ Ja käibki mitmekordne peitusemäng: režissöör teeb pähe väikese tüdruku näo, väike tüdruk peidab end maski taha samamoodi nagu seda peavad pidevalt tegema geriljas osalejad... mängides, fantaseerides. Lapse mäng ei saa aga alati jagu vägivallast, surmadest, tagaajamistest... Rondón näitab mitmetasandilist süžeed graafiliste lisaefektide abiga, pehmendades mingis mõttes tõsist teemat ja näidates ära olulise, ent muutes kõike samal ajal ka segasemaks. Moodustub labürint. Omamoodi kurioosne fakt on aga see, et ühe tunnusmuusikana kõlab kindlasti paljudele (eriti tänu mitu korda Eestis käinud Buena Vista Social Club esitusele) tuttav laul „Hasta siempre Comandante“, mis pühendatud hoopiski Che Guevarale. Niipalju siis nostalgiast ja Leningradist. Goya Saura moodi Hispaania režissöör ja fotograaf Carlos Saura on ilmselt paljudele tuttav eelkõige esteetiliselt maksimumini kruvitud, vaatemänguliste tantsufilmide autorina („Tango“, „Flamenco“, „Fados“, „Sevillanas“ jne), kuigi Saura enda arvates oli tema parim film läbi aegade „Buñuel ja kuningas Salomoni laud“ („Buñuel y la mesa del rey Salomón“, 2001). „Goya Bordeux’s“ („Goya en Burdeos“, 1999) võitis siiski tervelt 5 filmi peategelasega sama nime kandvat auhinda (Goya auhind on põhimõtteliselt Hispaania kohalik Oscar), samuti Euroopa filmiauhinna parima operaatoritöö eest (Vittorio Storaro). Hispaania kunsti suurkujust Francisco Goyast on tehtud teisigi portreefilme (meenutagem kasvõi Milođ Formani 2006. a. linateost „Goya’s Ghosts“ eesotsas Javier Bardemi ja Natalie portmaniga), see siin on aga eht Sauralik lähenemine nn kostüümidraamale, seades tähtsaimaks elemendiks visuaalse ja helilise harmoonia, mitte niivõrd intriigi enda. Mistõttu võiks öelda, et tegemist on sõna otseses mõttes „liikuva pildiga“, juhul, kui „pilt“ tähistab maali. Laura Talvet Filmihuviline Filmide linastumise aegu vt www.kinosoprus.ee
Kaader Claudia Llosa filmist “Kurbuse piim”
Hispaania Maja SOOdUSkUpOng! 20% soodustus suvistel hispaania keele intensiivkursustel (juuni, juuli, august). Registreeru soodustuse saamiseks kuni 10. juuni!
350 EUR - 20 % = 280 EUr! Rohkem infot www.hispaaniamaja.ee | info@hispaaniamaja.ee
HIPSTERID
Kaader Valeri Todorovski filmist “Stilyagi”
(„Stilyagi“, 2008) Režissöör: Valeri Todorovski
Siinpool romantiliste muusikalifilmide austaja. Ja teate, kui teile meeldib Lars Von Trieri “Tantsija pimeduses” või – läheme asja juurde – Baz Luhrmanni “Moulin Rouge”, siis vaadake ette! “Hipsterite” ajal võivad need filmid teile küll meenuda, kuid kipuvad siinseal lausa ununema. Kõigepealt terminitest. Todorovski “Hipsterid” on midagi muud kui lugu meie kaasaegsetest noortest, kes on sõltuvuses jalgratastest, ketsidest, ökopoodidest ja Ray-Ban’i Wayfarer II prillidest ning kes ei mäleta, et nende sündimise ajal kehtis raha, mille peal oli üheainsa mehe pilt. Selle filmi peategelased veetsid oma lapsepõlve värisedes II Maailmasõja kaevikutes, pommivarjendites või tagalas. Ja kui nad sealt välja said ja kuulsid, et sõda on läbi, plahvatas nooremate seas pomm nimega vabadus. USa-s kutsuti neid 1944/60ndatel tõesti hipsteriteks. Eestis oli nende nimetuseks “lõngus”. Ja Venemaal – “stiljaga”. (Selle filmi täitsa nitševoo tõlkes: “moevend”). Hipsterid ehk stiljagad armastasid jäägitult ameerika jazzi ning selle tärkavaid võsusid nagu rockabilly ja rock’n’roll. Magnetofonide puudumisel kopeerisid stiljagad oma muusikat “kontide” (randmete, koljude, roiete, ühesönaga plastikust röntgenipiltide) peale, tupeerisid oma tukka kasvõi tisleriliimiga ning kandsid riideid, mis poes ei olnud, kuid mida underground-rätsepad olid valmis välja võluma erinevatest diivanite ja kardinate jaoks mõeldud kangastest.
Ega nad muud suurt ei teinudki, kui et tõid oma iidolite lavakostüümid tänavale, argiellu. Üldisel tuvihallil taustal olid need tegelased nagu paabulinnud. Kõik, kes polnud stiljagade moodi, vihkasid neid. Rohkem välimust kui sisu, eks ole. Ei. Sellesse filmi tekib üsna alguses üks kutt (anton Šagin), kellel on piisavalt sisu, et valida ise endale välimus. Tema nimi on Mels („Marx-Engels-Lenin-Stalin“). Korralik komnoor osaleb stiljagade peo haarangus, armub ära vaenlaste kamba põhitüdrukusse (Lukas Moodyssoni “Lilya 4-Ever”-i peategelane Oksana akinšina) ning otsustab niiöelda poolt vahetada. Tal tuleb selleks end korralikult ületada. Näiteks õppida selgeks saksofonimäng. Ja see, head tulevased naistemehed, on palju keerulisem kui saada seltskonna kõige kättesaamatuma naise tähelepanu. Ja nii edasi. Ühe korraliku romantilise filmi puhul on vajalikud 4 komponenti: 1) seksikoht; 2) nali; 3) lõpusuudlus; 4) surm (või vähemalt mõni eriliselt valus reetmine). Just selle viimase puudumine teeb Todorovski 40 aastat väldanud töö kuidagi ebatäiuslikuks täiskasvanute muinasjutuks. Kuid appi tuleb muusika, appi tuleb koreograafia! Ja see on juba midagi vägevat. Kui Luhrmann viis 80ndate hitid 1890ndate pariisi, siis “Hipsterite” muusikajuht Konstantin Meladze võtab NSVL ärkamisaegsed hitid (Kino, Mašina Vremeni, Nautilus pompilius, Čai-F, Bravo) ning sulatab need Stalini surma järgsesse Moskvasse. Kui soovite nautida ajaloo ühte ilusamat seksijärgset stseeni, kus kaks paljast inimest
esitavad serenaadi Viktor Tsoi “Vosmiklasnitsa” teemal, hakake filmi vaatama kusagilt keskelt. Kuid sel juhul jääb teil nägemata täiesti pöörane “Čelovek i koška”, mida esitab oma valdusi üle vaatav maikasärgi ja lõõtspilli külge liimitud pereisa (Sergei Garmaš) ning briljantne jupp õlleka-muusikali, milles vana saksofonist laulab keelatud džässist. Hiljem tuleb veel hip-hop-võtmes “Skovanõje odnoi tsepju”, kus räpib komsomolijuht Katja (miks nad alati nii ilusad on?) Ja nii edasi. “Hipsterite” valmimisele andis tõuke 80ndate lõpus, samal ajal meie üpris sarnase Modern Foxiga esile kerkinud vene bänd Bravo – stiilipuhas stiljagade punt. Neil oli au olla platsis ka kõmulises filmis “aCCa” (1987). Kuid kui viimatinimetatu oli ilus ja
karm ühiskondlik-poliitiline sõnavõtt, siis “Hipsterid” on pigem ülemeelik muusikaline fantaasia. Sest ajalugu on siin tublisti ja mõnuga moonutatud. Iga tubli venekeelse Wikipedia lugeja teab, et võtted toimusid Minskis (kuna seal on endiselt olukord, mis meenutab 50ndate aastate Moskvat), moehullude värvid on kontrasti huvides keeratud üle võlli ja nii edasi, ja keda see huvitab. peaasi, et lõpu ära räägin. Lõpus suudeldakse ja tulevad tiitrid. aga enne lõppu on üks väga lahe jupp punk-muusikali! Erik Morna Raadio 2 muusikajuht
Film linastub Katusekinos 29. mail.
Kaader Valeri Todorovski filmist “Stilyagi”
privet!
Seks ja huumor on üldse üks veidralt vastandlik kombinatsioon. Nali võib küll luua mänglevat ja flirtivat meeleolu, kuid tegeliku seksuaalse erutuse iseloom on tõsine ja neid omavahel siduda on päris keeruline. Erootika ja sexploitationi vahe on selles, et viimane eksponeerib paljast pinda vaid sensatsiooni tagamõttega. See tõmbab tähelepanu ja meelitab vaatama, sest neid asju ei ole sünnis avalikult näidata. Sexploitation paroodiaid tehakse võibolla näiteks seetõttu, et lihtne on võtta juba olemasolev lugu ja liita vahele võimalikult palju seksistseene. Seksile rõhumine on iseenesest groteskne ja et seda mahendada või õigustada pööratakse asi paroodiaks. Ei saa ju tõsiselt võtta Zorro, Lumivalgekese, Tarzani ja muude taoliste erootilisi seiklusi. Mida julgemaks ja otsekohesemaks muutus seksifilmitööstus, seda pornograafilisemaks muutusid ka paroodiad. Viimasel ajal on peaaegu iga kassahiti jaoks vastav analoog. arvatavasti ka sel lihtsal põhjusel, et võrreldes muu filmitoodanguga tehakse pornot sada korda rohkem. Mingist kvaliteedist või stiilitundest pole mõtet sellise banaalse kiirtoodangu puhul muidugi rääkida. Seitsmekümnendate keskel valminud “Flesh Gordon” on samuti selle arenguga ühenduses. Sinna oli alguses kavandatud hardcore stseene, mis lõigati siiski juba varakult välja ja neid pole isegi tsenseerimata versioonis. Koguperefilm ta veel seetõttu pole, aga juba oma kaasaja kontekstis oli tegemist suhteliselt süütu meelelahutusega. Seksiparoodiaid tehti juba ammu enne “Flesh Gordonit”, neid tehakse siiamaani ja ilmselt aegade lõpuni. Väga harva juhtub, et nad on väärt tund või poolteist ekraani ees istumist. “Flesh Gordonis” on siiski pei-
dus nii mõndagi, mille poolest ta omasuguste hulgast eristub. Võiks öelda, et tal on olemas kõik ühe väiksema kaliibriga kultusfilmi jaoks. Võttegruppi kuulus mitmeid sci-fi entusiaste ja vanakooli stop-motion eriefektide asjatundjaid, seetõttu on kogu stilistika üllatavalt ligilähedane oma algsele eeskujule, seda kvaliteedi osas isegi ületades. aeg-ajalt muutub low budget-filmile omane amatöörlikkus tänuväärselt koomiliseks, siiski pole alust siinkohal kasutada “so bad it’s good” määratlust. Kõik on ometi täiesti eneseteadlik camp - “Flesh Gordonit” saaks pigem võrrelda “Barbarella” kui “plan 9 from outer space’iga“. puuduvad muidu sarnastes filmides nii tavalised haigutama ajavad, justkui erootika kuritarvitamisena mõjuvad paaritumisstseenid. paljad kehad lippavad igal pool ringi küll, kuid vaid selleks, et lisada paras doos vallatust, samas kui põhitegevus käib ikkagi kosmoseseikluse võtmes. pole ka seiklusfilmi sobimatuid pikki dialooge. Repliigid on lihtsad ja kiired
Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. alkohol võib kahjustada teie tervist.
Juba 20. sajandi esimestel kümnenditel seikles koomiksites ja kinolinal hulgaliselt superkangelasi, pakkudes argimuresid peletavat kerget meelelahutust ja ühtlasi ka moraalset tuge, sest II maailmasõja eelsel perioodil valitses teatavasti kõikjal suur majanduslangus. paljude ameeriklaste jaoks oli tollal lemmik-tugiisik Flash Gordon. aga superkangelaste elu pole kerge. Fantaasiamaailmas võivad nad olla surematud, kuid päriselus suudavad siiski üsna vähesed väljavalitud väärika eani jõuda. Flash Gordonit võib pidada üheks neist õnnelikest, sest ta on karjääri jooksul läbinud tulusa noorenduskuuri. Rahvusvahelisest tuntusest võib rääkida alles seoses 1980 valminud filmiga. Seda maksimumini kruvitud camp-esteetikaga “Flash Gordonit”, “Star Warsi”, “Supermani” ja “Star Treki” eeskujul tehtud kosmoseooperit teab tänapäeval iga ulmefänn nagu iga muusikafriik tunneb ka sealset Queeni tunnusmuusikat. Mõned aastad enne mainitud läbimurret toimus Flash Gordoni tegelaskujuga siiski väike transformatsioon - ilmus välja Flesh Gordon, kes oli justkui seni visalt Flashi alateadvuse kammitsais püsinud liiderlik alter ego. Ühest küljest on tema loos kõik nagu teisteski vanades ulmemuinasjuttudes - noor ja kartmatu seikleja satub juhuse tahtel kosmoselaeva pardale, see maandub planeedil, mille valitseja haub hirmsaid plaane Maa elanike vastu ja nii ei jää meie seiklejal üle muud kui inimkonna päästmise nimel võitlusse asuda. Tema kaaslasteks on poolhull teadlane ja blond neiuke ning järgnevas mõõdukalt pöörases sündmusteahelas kohtutakse terve rea fantastiliste olenditega. Teisalt on kõik see tõstetud erootilise paroodia vormi - professor alexis Zarkovist on saanud Flexi Jerkoff, planeet Mongo asemel on planeet porno, hävitavad laserid on asendunud indlema ajavate seksikiirtega, hiidsisalik on penisaurus jne. Michael Benveniste “Flesh Gordon” (1974) on nagu kontrollimatu seksiobsessiooni käes vaevleva teismelise ulmenohiku märg unenägu.
Kaader Michael Benveniste filmist “Flesh Gordon”
Flesh Gordon planeedil porno
nagu algelisele ulmekale või sexploitationile kohane. Üheks suurimaks plussiks on kiiresti arenev sündmustik. Huumor pole kaelamurdvalt teravmeelne, kuid pole ka pealetükkiv või ülepingutatud. Vaataja, kes arvestab, et on tegemist marginaalse näitega vabameelsest 70ndate meelelahutusest, ei pea pettuma. Siit ka põhjus, miks
“Flesh Gordonit” pole kunagi surutud mingitesse halvimate filmide nimekirjadesse. Vastupidi, seda peetakse üheks parimaks softporno komöödiaks.
Mihkel Kleis Film linastub Katusekinos 28. mail.
KInO SÕpRuS KuTSuB HeaD
NOORED
KINNO Just Film toob sel kevadel taas ekraanile põnevad muusikafilmid 16.05-21.05.2011
Juba kolmandat korda lööb Just Film kaasa Tallinna Linna korraldatud Noortenädalal ning koostab selle ürituse raames Kinos Sõprus muusikafilmide programmi. Seekordse muusikafilmide nädala märksõnadeks on suured tunded ja unustusse vajunud kunstnikud, kes on oma elu pühendanud muusika loomisele. Vinge avapaugu saab muusikafilmide nädal 16. mail, mil näitame filmi “Valuravi: Mark Sandmani lugu” (rež: Robert Bralver, David Ferino). Film räägib tema juurtest Newtonis, Massachusettsis ning lõpetades tema reisidega läbi ameerika ja ümber kogu maakera. Mark Sandman jättis ajalukku kustumatu jälje kui üks oma generatsiooni omapärasemaid artiste. See liigutav dokumentaalfilm toob vaatajateni kuulsa rokkbändi Morphine kadunud solisti Mark Sandmani elu ja töö. Lisaks omapärasele ja eelkõige väga kirglikule loomingule, uurib film ka perekonna tähtsust. Ja seda kõike
läbi taevani kiidetud laulja, laulukirjutaja ja uuendusmeelse instrumentalisti.
Tundlikku kunstnikuhinge annab edasi meile ka Anthony Secki dokumentaalfilm ”Vaata, mis valgus tegi“ („Look at What the Light Did Now“). Film näitab Feisti Grammy’ga nomineeritud albumi “The Reminder” teekonda. See luuleline film avaldab Feisti intiimsed partnerlussuhted inimestega, kes on justkui tema „võimendid“: fotograaf, kes peitis ta raamidesse; kunstnik, kes valmistas kiirgava seinamaalingu; lavastaja, kes lõi ilutulestikke; pianist, kes juhendas albumi valmimisel; ja teised musikaalsed ja visuaalsed kolleegid. Film saadab Feisti ja tema toetajaskonda mööda impressionistlikke maastikke, läbi kajavaid staadione, mööda punaseid vaipu, läbi lõplikke kontsertesitlusi ja ebatavaliselt varjatud intervjuude. Lisaks tuleb näitamisele eelmisel aastal Berliini Filmifestivalil Hõbekaru auhinna võitnud agostino Imondi ja Dietmar Raschi dokumentaalfilm „Neukölln Unlimited“. See on huvitav segu tantsufilmist, biograafiast ja sotsiaal-poliitilisest uurimusest. Kaadrid
pöörastest tantsuvõistlustest vahelduvad moslemite meeleavalduste, immigratsioonitöötajate ja poliitikute sõnavõttude ning akkouchide perekonna igapäevaeluga. animeeritud pildid peategelaste mälestustest ning esimesest alandavast riigist väljasaatmisest kannavad lihtsalt ja vahetult edasi nende hirmu kodu kaotamise ja võõrasse riiki saatmise ees. Võib-olla just teiste riikide rahvusvähemuste probleemide nägemine ning neile kaasatundmine aitaks meil paremini mõista ka enda kodumaal elavaid. Seega tuleb sel aastal kevad jälle natuke teistmoodi. Muusikas on jõud ja selle võimsa kunstistiili jõud jõuab meieni terve nädala jooksul kinos Sõprus.
Vaata lisaks: www.justfilm.ee www.kinosoprus.ee
ReaD! Tallinna kirjanduskevad on alanud ja 26.-29. maini toimuva festivali Head Read raames toimub rõõmsaid kohtumisi ka kinosaalis. 26. mail on võimalik kohtuda prantsuse kirjanik ja režissöör Philip Claudeliga isiklikult. Kinos Sõprus linastub tema 2008. aastal valminud film „Olen armastanud sind nii kaua“ („Il y a longtemps que je t’aime”), filmi juhatab sisse režissöör ise ning temaga vestleb tõlkija Triinu Tamm. 27. mail linastub kinos Sõprus Filipp Jankovski “Riiginõunik”, filmi juhatab sisse Boriss Akunin, temaga vestleb Juku-Kalle Raid. Täpsemat infot filmide linastuse teiste kuupäevade kohta: www. headread.ee ja www.kinosoprus.ee
MaiKuu Mutant DisCo Kino! Maikuu Mutant algab kinos Sõprus 20. mai öösel kl. 00.00 animal Collective’i ja Danny perezi ultrapsühhedeelse filmiga “Oddsac”. peo sees esitleb KaLI BRIIS laiviga debüütalbumit “Homewrecker album”. Segamatult mängivad kõhtu minevat tantsumuusikat:
Kaader anthony Secki filmist “Vaata, mida valgus tegi”
RHYTHM DOCTOR RAUL SAAREMETS SIIM NESTOR MUTaNT DISCO KINO on esimene pidu MUTaNT WEEKENDERist. Ühel nädalavahetusel on kolm Mutandi pidu - Mutant Disco Kino, sellele järgnev aftekas Vaba ja laupäeval INDIE-pIDU night-clubis Rottermani kvartalis.
RaaMaT! Kuidas karastada filmivaatajat - Robert Stami “Filmiteooria” eesti keeles Eesti Kunstiakadeemia 2011. Tõlkinud: Eva Näripea, Mari Laaniste, Andreas Trossek. Toimetanud: Eva Näripea, Mari Laaniste. 400 lk. Filmialase kirjanduse ilmumine on siinses kultuuriruumis vaieldamatult suursündmus, seda näitab kasvõi see, et läinud aasta filmikriitiku preemia, mida välja annab Eesti Filmiajakirjanike Ühing, läks jagamisele just kahe filmiraamatu vahel. Ja jagamisele läkski ta sellepärast, et puudus on seni olnud nii omamaisest animatsiooniteooriast, mille oskussõnavara Ülo pikkovi “animasoofia” täiendas, kui ka kodumaisest filmiajaloo alasest kirjandusest, seda auku aitas täita siis annika Koppeli “Kevade. Suvi. Sügis”. Eesti Kunstiakadeemia eestvedamisel sel kevadel ilmunud Robert Stami “Filmiteooria” on tänuväärseks jätkuks eestikeelse filmiteooria kujunemisel ja olemasoleva filmikriitika/filmiajakirjanduse arendamisel. Seda enam, et sellist modernse mõtte ülevaadet, mis puudutab filmi, polegi eesti keeles seni ilmunud. Kuidas Eesti Filmiajakirjanike Ühing aasta lõpus seda tunnustab, on vara arvata, sest ilmselt täieneb eestikeelsete
filmiraamatute nimestik tänavu veelgi. See aga on juba kõrvalteema, Stami “Filmiteooria” peamine väärtus seisneb tema potentsiaalis olla kasutatav mitte ainult kriitikutele või filmiala õppivatele tudengitele, kellele saab see ilmselt kohustuslikuks lektüüriks, ta on loetav ja mõistetav kõigile, kes tunnevad huvi filmi kui kunstivormi või filmi kui meediumi või filmi kui ajalugu kandva ja peegeldava dokumendi vastu. Robert Stam on ülevaatlikus vormis pannud kirja filmialase mõtte arengu tummfilmiaegadest digitaalrevolutsioonini, raamatu tõlkijad ja toimetaja on siinjuures ära teinud suure töö, et leida eestikeelseid vasteid neile filmiteooria alastele terminitele, mis meil seni puudu. Raamatu keel on vaatamata teoreetilisele laengule ladus ja võimaldab lugemist ka akadeemilisest keskkonnast väljaspool. Samas on Stami sissejuhatus filmiteooria alustesse piisavalt tihe, et juba sissejuhatavas osas anda lugejale mõtteid,
kuidas läheneda filmile kui kultuuriliselt ja tähenduslikult mitmekihilisele kunstivormile. Näiteid sellest, kuidas filmi on võimalik mõista või mitte mõista, leiab nii ajakirjanduses kui ka internetis väga erinevas võtmes, seega pinnas ja nõudmine filmialase mõtte korrrastamise järele on vaieldamatult olemas. 400 lehekülge filmimõtte ajalugu annab peale kauba lisaks veel hulgaliselt viiteid teistele autoritele, et üht või teist mõttesuunda veelgi süvendada, ja isegi, kui sellesse labürinti lugeja ei lasku, annab juba Stami sissejuhatusse pandud ideedepagasi läbitöötamine piisava kindluse selleks, et kella ja kuupäeva vaatamata kinno minna ning isegi suvalist filmiteost nautida. Teisiti öeldes - filmiteoorias karastunud vaataja ei karda ka halbu filme. Robert Stami raamat on siinjuures esimene tuli. Tõnu Karjatse Kriitik
KUUKAVA 15/5—31/5
24/5 T Edith Piaf -
VIRU KESKUSE KATUSEL
FILMIPÄRL
La Vie En Rose Olivier Dahan 2007 / 120 min
25/5 K Incendies / Scorched VÄRSKE FILM
15/5 P Casablanca KINOKLASSIKA
2010 / 130 min
1942 / 102 min
26/5 N También la lluvia / VÄRSKE FILM
16/5 E Husbands & Wives
2010 / 104 min
1992 / 108 min
27/5 R Operation Y and Other
17/5 T A Prophet
VALITUD HUUMOR
Jacques Audiard
FILMIPÄRL
Shurik’s Adventures Leonid Gaidai
2009 / 150 min
1965 / 90 min
18/5 K Uma Noite em 67 / VÄRSKE DOKK
Even The Rain
Icíar Bollaín
Woody Allen
VALITUD HUUMOR
Denis Villeneuve
Michael Curtiz
28/5 L Flesh Gordon
One Night in 67
KULTUS & FRIIGIFILM
Renato Terra, Ricardo Calil
Michael Benveniste, Howard Ziehm 1974 / 78 min
2010 / 93 min
29/5 P Stilyagi / Hipsters 19/5 SKANDAALNE KINO
VALITUD HUUMOR
N Baise Moi / Fuck me
Valery Todorovsky 2008 / 125 min
Virginie Despentes, Coralie Trinh Thi
30/5 E Belle de jour /
Larry Charles 2008 / 101 min
SKANDAALNE KINO
FILMIPÄRL
2008 / 101 min
Steven Spielberg
KINNINE SEANSS
22/5 P Vertigo
31/5 P Happy-Go-Lucky
Alfred Hitchcock
VALITUD HUUMOR
1958 / 128 min
23/5 FILMIPÄRL
Beauty of the Day Luis Buñuel
L Catch Me If You Can 2002 / 1451 min
KINOKLASSIKA
Mike Leigh
2008 / 118 min
LAUPÄEV 14.05
16:00 / 18:00 / 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
PÜHAPÄEV 15.05
17:00 / 21:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik 19:00 PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKA: PÕLGUS (Le mépris, R: Jean-Luc Godard) draama
ESMASPÄEV 16.05
18:00 JustFilm Sõpruses: VALURAVI: MARK SANDMANI LUGU (Cure for Pain: The Mark Sandman Story, R: Robert Bralver, David Ferino) dokumentaalfilm legendaarse bändi MORPHINE lauljast
20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
TEISIPÄEV 17.05
18:00 JustFilm Sõpruses: NAFTALINNA SALADUS (Oil City Confidential, R: Julien Temple) dokumentaalfilm 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
KOLMAPÄEV 18.05
18:00 JustFilm Sõpruses: VAATA, MIS VALGUS TEGI (Look at What the Light did Now, R: Anthony Seck) 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
REEDE 20.05
18:00 JustFilm Sõpruses: WHEEDLE’i GRUUV (Wheedles Groove Movie R: Jennifer Maas) dokumentaalfilm Seattle muusikamaastikust – diskost grungeni! 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
LAUPÄEV 21.05
18:00 JustFilm Sõpruses: NEUKÖLLN UNLIMITED (R: Agostino Imondi, Dietmar Ratsch) dokumentaalne segu tantsufilmist, biograafiast ja sotsiaal-poliitilisest uurimusest.
E Science of Sleep Michel Gondry 2006 / 106 min
18:00 / 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
NELJAPÄEV 19.05
20/5 R Religulous 21/5
REEDE 13.05
18:00 / 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
2000 / 77 min
VALITUD HUUMOR
MAI SÕPRUSES
Seansside algus orienteeruvalt kell 22.00. Seansid toimuvad iga ilmaga.
16:00 / 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
PÜHAPÄEV 22.05
19:00 PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKA: JULES ja JIM (Jules et Jim, R: François Truffaut) romantiline draama 17:00 / 21:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
KATUSEKINO.EE
ESMASPÄEV 23.05
KATUSEKOHVIK & BAAR, PÄIKESETERRASSID Avatud maikuus iga päev alates 17.00. Tule einestama või dringile! Tuborg Lime Cut Happy Hour 17–19! Katusekino suurim sõber
PILETID EELMÜÜGIST: Piletilevist või katusekino.ee Osta pilet eelmüügist uutele vihmakindlatele soojendusega terrassidele. KOHAPEAL: pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi Katusekinos.
Katusekino sõbrad
18:00 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
TEISIPÄEV 24.05
19:00 Esilinastus: SEE ON SEE PÄEV (R: Kersti Uibo) mõtisklus elamise-olemise ilust 16:00 / 22:00 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
KOLMAPÄEV 25.05
16:30 SEE ON SEE PÄEV (R: Kersti Uibo) mõtisklus elamise-olemise ilust 18:00 Hispaania Filmide nädal: LEGEND AJAST (La Leyenda del Tiempo R: Isaki Lacuesta) dokumentaalfilm mustlaspoisist
20:30 / 22:30 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
NELJAPÄEV 26.05
16:30 SEE ON SEE PÄEV (R: Kersti Uibo) mõtisklus elamise-olemise ilust 18:00 Hispaania Filmide nädal: KURBUSE PIIM (La Teta Asustada, R: Claudia Llosa) draama 21:00 HEADREAD kinos Sõprus: PHILIPPE CLAUDEL “MA OLEN SIND NII KAUA ARMASTANUD” Külas kirjanik Philippe Claudel 23:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
REEDE 27.05
16:30 SEE ON SEE PÄEV (R: Kersti Uibo) mõtisklus elamise-olemise ilust 18:00 Hispaania Filmide nädal: FIKTSIOON (Ficcon, R: Cesc Gay) draama 21:00 HEADREAD kinos Sõprus: RIIGINÕUNIK (R: Filip Jankovski) Külas kirjanik Boris Akunin, temaga vestleb Juku-Kalle Raid
23:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik
LAUPÄEV 28.05
16:30 SEE ON SEE PÄEV (R: Kersti Uibo) mõtisklus elamise-olemise ilust 18:00 Hispaania Filmide nädal: POSTKAARDID LENINGRADIST (Postales de Leningrado,
R: Mariana Rondon) draama
21:00 HEADREAD kinos Sõprus: PHILIPPE CLAUDEL “MA OLEN SIND NII KAUA ARMASTANUD”
KINO SÕPRUS Vana-posti 8; 10146 Tallinn
pileteid saab osta: piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. pilet seansile maksab 4.50 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.50 €. Rohkem infot: www.kinosoprus.ee Kinoleht-La Strada peatoimetaja: Laura Talvet Kaastegevad autorid: Hedda Maurer, Tristan priimägi, Marion, anton andres, Kristjan Jansen, Erik Morna, Mihkel Kleis, Tõnu Karjatse, Indrek Kasela panustavad nokitsejad: Tiina Savi, Indrek Kasela, andri allas, pille Sepp, aigi Vahing, aivar Laan Kujundus: Madis Kivi Kontakt: kinoleht@kinosoprus.ee Vasatutav väljaandja: MTÜ Must Käsi
PÜHAPÄEV 29.05
16:30 SEE ON SEE PÄEV (R: Kersti Uibo) mõtisklus elamise-olemise ilust 18:00 PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKA. Hispaania Filmide nädal: LÕUNAEKSPRESS / SUD EXPRESS ( R: Chema de la Peña, Gabriel Velázquez) 20:00 HEADREAD kinos Sõprus: RIIGINÕUNIK (R: Filip Jankovski)
ESMASPÄEV 30.05
18:00 Hispaania Filmide nädal: GOYA BORDEUX’S (Goya en Burdeos, R: Carlos Saura) draama 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik TEISIPÄEV 31.05 18:00 / 20:05 / 22:05 KEELATUD VIHM (También la lluvia, R: Icíar Bollaín) eksootiline põnevik Kinol on õigus teha kavas spontaanseid muudatusi. Tavapiletid hinnaga 4,50 € ja tudengipiletid hinnaga 3,50 € on müügil kino Sõpruse kassas ja Piletilevi müügipunktides. Kino kassa avatakse tund enne esimest seanssi. Kassa tel 644 1919 Vana-posti 8; 10146 Tallinn
kinosoprus.ee