Konservatiivide Vaba Sõna, 4(6) / 2017

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 4(6)/2017 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee Martin Helme

Urmas Reitelmann

Mart Saarso

"Kui laps rinnale tõstetakse, ununevad kõik valud ja raskused"

“Ajalugu kordab ennast täna, aga veidi peenemate nüanssidega”

“Tahan jätkuvalt olla oma riigis peremees ja mitte sulane”

Lk 4

Lk 6

Lk 10

Indrek Särg

(:)kivisildnik

Alar Laneman

Mees, kes tahab Tartust teha tõelise jõelinna

Mida teha, kui sa oled zombi

"Austus teiste vastu algab austusest iseenda ja oma rahva vastu"

Lk 12

Lk 17

Lk 14

Kõige eestimeelsema erakonna poolt saab anda hääle 50 omavalitsuses Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) tuleb oktoobris toimuvatel kohalikel valmistel oma nimekirjaga välja viiekümnes linnas-vallas ehk kahes kolmandikus uue haldusreformi järgsetest omavalitsusest.

K

õige pikema nimekirja paneb EKRE välja Tallinnas, kus volikokku pürgib 116 kandidaati.

Järgnevad Pärnu 72 ja Tartu 52 kandidaadiga. EKRE ridades üle Eesti kandideerib kokku 808 inimest.

Erakonna esimehe Mart Helme sõnul on eesmärk ehitada üles võimas ja tegus üle-Eesti erakond, seepärast tullakse välja oma nimekirjadega nii paljudes omavalitsuses kui võimalik. “Erakond, mis tahab esindada võimalikult suure osa rahva huve, peab olema tugev ka omavalitsustes, mitte ainult parlamendis. Järjest enam mõjutab suur poliitika kohalikku elu ning erakonna nimekiri suudab oma põhimõtteid kaitsta paremini kui valimisliidud, mis koosnevad väga erineva ilmavaatega inimestest,” selgitab Helme.

Ta usub, et EKRE toob värskust kohalikku ellu – nii, nagu ta tõi kaks aastat tagasi värskust parlamendipoliitikasse. “Meie nimekirjades on palju selliseid inimesi, kellel on kogemusi väljaspool poliitikat ja kes muretsevad eestlaste kestma jäämise pärast.“

EKRE 10 käsku Erakonna üleriigiline valimisplatvorm kannab nime EKRE 10 käsku. Sellega juhitakse tähelepanu, et erakond ajab väärtustele ja selgetele põhimõtetele tuginevat poliitikat. “Üleilmsed kriisid on jõudmas kõigisse küladesse. Vallapoliitikutest sõltub, kas su kõrvalkorterisse

KÄRDLA

Hiiumaa

LOKSA Haljala Viimsi ViruNigula KOHTLA- SILLAMÄE TALLINN MAARDU Kuusalu JÄRVE Jõelähtme NARVA Toila Rakvere Harku NarvaJõhvi Rae Kadrina RAKVERELüganuse Jõesuu Anija Raasiku KEILA Saku Kiili Lääne-Harju Tapa Vinni Alutaguse Saue Kohila Kose Vormsi

HAAPSALU

Muhu

PAIDE

RAPLA

Kehtna

Märjamaa

Tori PÄRNU PÄRNU

PÄRNU

Jõgeva

Türi

JÕGEVA

Põltsamaa

Saarde

paigutatakse pagulaspere või kas su lapse kooli lubatakse sooneutraalsust või omasooiharat eluviisi

Häädemeeste

Peipsiääre

TARTU Luunja

VILJANDI Elva Viljandi

Kihnu

Mart Helme

Tartu

Põhja-Sakala

KURESSAARE

Üleilmsed kriisid on jõudmas kõigisse küladesse. Vallapoliitikutest sõltub, kas su kõrvalkorterisse paigutatakse pagulaspere või kas su lapse kooli lubatakse sooneutraalsust või omasooiharat eluviisi propageerivaid homoaktiviste.”

Mustvee

Järva

PAIDE

Põhja-Pärnumaa

Lääneranna

Saaremaa

VäikeMaarja

Rapla

Lääne-Nigula

Kastre Nõo Kambja Põlva

Mulgi Tõrva

Otepää

Kanepi

VÕRU Antsla

Ruhnu

PÕLVA

Räpina Setomaa Võru

VALGA

Valga

Rõuge

Vallad, kus saab EKRE poolt hääletada.

propageerivaid homoaktiviste,” ütleb Helme.

EKRE 10 käsku ütleb selgelt, et erakond ei nõustu pagulaste käsu korras vastuvõtuga enda juhitud omavalitsustes ega luba omavalitsuse haldusalas olevatesse lasteasutustesse ka multikulti-, homo- ja sooneutraalsuspropaganda toomist.

Erakond peab vajalikuks hakata soosima rahvuslikku majandust ehk Eesti kapitalil põhinevat kohalikku (väike)ettevõtlust – sest ainult nii saavad eestlased jõukamaks. Majanduse edendamiseks tuleb lõpetada omavalitsustes lokkav bürokraatia ja ettevõtjate kiusamine totrate euroregulatsioonidega. Tuleb tagada korralik

transpordiühendus vallakeskustega, et vältida seniste valdade ääremaastumist.

EKRE tahab õiglasemaks muuta ka Eesti sotsiaalpoliitikat.

Kavas on tõsta omaste hooldamise toetus riikliku miinimumpalgani (2017. aastal 470 eurot) kuus.

Erivajadustega lastele tahetakse kindlustada personaalne õpe.

Et sünniks rohkem lapsi, hakkab EKRE enda juhitud omavalitsustes maksma 1000 eurot laste sünnitoetust ja 500 eurot 1. klassi minejate ranitsatoetust.

Rahvuskonservatiivse erakonnana peab EKRE vajalikuks maaelu ja maakoolide säilitamist ning rahvakultuuri – rahvatantsu, koo-

rilaulu ja pärimusmuusika – senisest suuremat toetamist. (vt. EKRE 10 käsku lk 20)

Miks “Anname tuld!”

Erakonna hüüdlause neil valimistel on „Anname tuld!“. Ennekõike on “Anname tuld!” üleskutse hakata tööga pihta, et Eesti elu õigetele rööbastele suunata. Rahvusliku poliitika ajamine ja rahvusliku majanduse ülesehitamine nõuab otsustavat tegutsemist. Pöialde keerutamisest poliitikas kasu ei ole. “Ma anname tuld sõna ülekantud tähenduses ka korruptantide ja riigireeturite pihta. Erakond tahab lõpetada raiskamise, riigihangete omade kätte mängimise ja igasuguse äraostetava >>>

2

4(6)/2017

<<< algus eelmisel leheküljel mõtteviisi,” ütleb Helme.

“Mis ehk kõige olulisem – tuli annab inimkonnale soojust ja valgus. Tulekolle tuleb hoida põlemas nii iseendas kui ka eesti kodus. Meie erakond kannab eestluse tuld!”

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

nud volikogudest ja parlamendist välja, sest neil on vaid mõni üksik hääl puudu jäänud. Kui tunned, et “mitte kedagi ei ole valida”, siis soovitan valida maailmavaate järgi. Kõige eestimeelsem erakond on EKRE.”

Ära jäta Eesti tulevikku teiste hooleks!

Eelhääletamine toimub 5.– 11. oktoobrini.

Valimiste põhipäev on 15. oktoober. Täpsem info www.valimised.ee.

Helme kutsub kõiki kodanikke üles valimistel osalema. “Kõige halvem on jätta hääletamata, uskudes, et sinust nagunii midagi ei sõltu.

Sõltub küll! Häid inimesi on jää-

Uuringust selgub, et 72% Eesti kodanikest ei pea sisserände kvoodi tõstmist vajalikuks ning 63% arvab, et Eesti ei vaja väljastpoolt Euroopa Liitu tulevat tööjõudu.

Foto: AFP

EKRE volikogu: sisserände piirarvu ei tohi suurendada!

Aita rahvuskonservatiividel valimistel edu saavutada!

Kui jagad rahvuskonservatiivset maailmavaadet, siis palume Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tegevuse toetamisel ka Sinu abi.

Kuigi erakond saab toetust riigieelarvest, on teiste parlamendierakondade riigieelarveline toetus kordades suurem.

Lisaks rahastavad neid poliitiliste huvidega ärihaid. Tegemist ei ole võrdse võitlusega – valimiskampaania nõuab suurt ressurssi.

Sa saad aidata muuta võitlust võrdsemaks, kui leiad võimaluse toetada erakonda annetusega. Oleme väga tänulikud iga summa eest.

Erakonna konto SEB pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003 Erakonna konto LHV pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916 Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PERENIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta.

Suur tänu!

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond peab rahvuslike huvide vastaseks ja avalikkust eksitavaks plaani suurendada või täiesti kaotada sisserände piirarvu ehk kvooti. Vastupidi: praeguse kvoodi juurde loodud ulatuslikku erandihulka tuleb oluliselt vähendada ja kvoodist tuleb kinni pidama hakata.

Konservatiivne Rahvaerakond peab avalikkust eksitavaks väiteid, nagu ei oleks ilma kvoodi lõdvendamiseta võimalik Eestisse välistööjõudu tuua. Juhime tähelepanu tõsiasjale, et ilma igasuguse kvoodita saab Eestisse tööle tulla kõigist Euroopa Liidu riikidest, USA-st, Jaapanist, Norrast ja Šveitsist.

Väide, et madala kvoodi tõttu ei saa Eestisse tuua IT-spetsialiste, ei vasta tõele: nimetatud valdkonna spetsialistid on praegugi kvoodi alt vabastatud. Kui Eesti tööandjad ei suuda leida sobivat tööjõudu Rootsist Bulgaariani ja Lätist Californiani, siis ei ole põhjust arvata, et nad leiavad seda ka

mujalt maailmast. Pole kahtlust, et kvoodi kaotamise surve tuleneb muist tööandjate soovist tekitada Eestis tööjõu dumping ehk tuua Eesti või teiste Euroopa riikide inimeste asemele Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest sisse oluliselt odavamat tööjõudu.

Selline soov näitab tööandjate soovimatust kanda vastutust tööturu stabiilsuse eest.

Sisserände kvoodi kaotamise taga on näha tahtmatust panustada tööandjate ja -võtjate tasakaalustatud ning mõlemapoolset kasu arvestavasse majanduskeskkonda.

Kvoodi kaotamine tooks kaasa hulga negatiivseid tagajärgi. Palgavaesuse tõttu jätkuks eestlaste lahkumine kodumaalt: kolmandatest riikidest saabunud odavtööjõuga võetakse palgasurve maha. Kohaliku rahva hulgas suureneks töötus, sest madalapalgalised võõrad hõivaksid töökohad. Paljudes majandusharudes – eelkõige teeninduses, ehituses, meditsiinis – suureneks surve eesti keelele

ning tekiks oht, et eestlased ei saa oma kodumaal enam riigikeeles asju aetud.

Immigratsioonikvoodi kaotamine süvendaks kõiki praegusi tööturu ja ühiskonna probleeme – peale tööandjate palgasurve. See ei lahendaks ühtki ühiskonna probleemi, vaid tooks uusi juurde.

Selgelt on sisserändekvoodi tõstmise vastu ka Eesti avalik arvamus. MTÜ-lt Ühiskonnauuringute Instituut augustis tellitud uuringust selgus, et 72% Eesti kodanikest ei pea sisserände kvoodi tõstmist vajalikuks ning 63% arvab, et Eesti ei vaja väljastpoolt Euroopa Liitu tulevat tööjõudu.

Otsides lahendusi tööjõupuudusele Eestis, tuleb keskenduda kodumaalt lahkunud eestlaste tagasi kutsumisele ja kohalike inimeste ümber- ja täiendõppele, samuti tehnoloogia arendamisele ja tööandjate värbamissuutlikkuse parandamisele. Mitte mingil juhul ei tohi tööjõupuudust ettekäändeks tuues avada Eesti tööturgu kogu maailmale!

Jaak Madison: Eesti peab säilitama iseseisva rändepoliitika Euroopa Kohtu otsuse kiuste!

Ehkki Euroopa Kohtu hiljutine otsus võib tähendada Euroopa Liidu liikmesriikide iseseisva migratsioonipoliitika lõppu, ei tohi Eesti sellega leppida, leiab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison.

“Euroopa Kohtu otsusel, millega lükati 6. septembril tagasi Ungari ja Slovakkia taotlus tunnistada migrantide ümberpaigutamismehhanism riikide iseotsustusõigusega vastuolus olevaks, on Eestile pikaajaline ja ohtlik mõju,” ütleb Madison. „Sisuliselt sai kinnitust, et migrantide ümberpaigutusprogramm, mida Eesti valitsus on järjekindlalt nimetanud

Jaak Madisoni sõnul tuleb üha kõvema häälega küsida, kui palju iseseisvust me oleme nõus Brüsselile loovutama.

Foto: Tiina Kõrtsini

vabatahtlikuks, on tegelikkuses kohustuslik süsteem.”

Madison meenutab, et migrantide laialijaotamine Kreekast, Itaaliast ja Türgist otsustati 2015. aastal Euroopa Liidu siseministrite nõukogus.

Teiste seas hääletas selle mehhanismi poolt ka Eestit esindanud reformierakondlane Hanno Pevkur, kellest on praeguseks saanud oravapartei juht.

“Plaani vastu hääletasid Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Poola, kuid nende arvamusest sõideti üle. Pandi paika, et kui vähemalt 55% riikidest, kes moodustavad 60% Euroopa Liidu elanikkonnast, otsustavad ühtviisi, siis saab see olema

kohustuslik kõigile liikmesriikidele,” märgib Madison, kelle hinnangul on kõige piinlikum, et Reformierakonna poliitikud on oma rahvale näkku valetanud, nagu oleks ümberjaotamismehhanism vabatahtlik.

“On vaid aja küsimus, millal tuleb lauale uus ümberjaotamisplaan, sest ebaseaduslik sisseränne koos korruptiivse inimkaubandusega räsib Euroopat jätkuvalt.”

Madisoni sõnul tuleb Eestis üha kõvema häälega küsida, kui palju iseseisvust me oleme nõus Brüsselile loovutama.

“Iseseisva riigi tunnus on võimekus kontrollida piiridel, kes ja mis eesmärgil riiki tuleb.

Iseseisev riik korraldab ise oma seadusandlust. Iseseisev riik korraldab ise raharinglust. Paraku ei ole meil nende valdkondade üle enam sisulist kontrolli,” räägib Madison ja leiab, et Eesti ei tohiks niisama lihtsalt loobuda õigusest kontrollida oma rändepoliitikat.

“Eesti peaks tegema selles küsimuses koostööd eelkõige Visegradi riikidega, kel on jätkunud südikust oma huve kaitsta. Eesti valitsus peaks rahvalt küsima, kas pidev iseseisvuse loovutamine Euroopa Komisjonile on see, mida inimesed soovivad. Euroopa Liit aastal 2017 ei ole enam see, kuhu Eesti 2004. aastal astus.“

www.ekre.ee

4(6)/2017

EESTI EEST!

3

Rahvuskonservatiividega liitub

üha rohkem tublisid inimesi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridades pürgib kohalikke volikogudesse inimesi, kes on kogunud tuntust muudes valdkondades. Kandideerima on neid innustanud mure Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise pärast. „Aga nad ei julge seda välja öelda, sest siis mõistavad sotsialistid nad hukka ja löövad avalikult risti. Panen kõigile inimestele südamele: ärge kartke avaldada oma arvamust ja seisukohti. Isegi sotsialistist kultuuriminister ütles ju, et Eestis on sõnavabadus.“ Jaan Sööt on enim tuntud ansambli Jäääär eestvedajana, aga ta on osalenud ka bändides Jääboiler, Lindpriid, Pantokraator ja L'Dorado. Sööt on töötanud Eesti Rahva Muuseumis vanemteadurina ja Viljandi Kultuuriakadeemias muusikaosakonna õpetajana.

Jaan Sööt: sotside ja teiste eestivaenulike jõudude surve on muutunud väljakannatamatuks Tuntud muusik Jaan Sööt kandideerib EKRE nimekirjas Viimsi vallavolikokku. Söödi kandideerimisotsust kiirendas Sirbis ilmunud Mikk Pärnitsa artikkel „Lühike ülevaade Eestist kui apardheidi riigist“. „See, kuidas autor suhtus Eesti lastesse ja eestlastesse, oli minu jaoks täiesti arusaamatu,” ütleb Sööt. “Veelgi vastuvõetamatum oli minu jaoks kultuuriminister Indrek Saare reaktsioon. Sotsialistide ja teiste eestivaenulike jõudude surve on muutunud Eestis nii jõuliseks ja väljakannatamatuks, et pean lihtsalt toetama positiivset ja rahulikul meelel esindatavat konservatiivsust ja rahvuslikkust.”

Sööt ütleb, et mitu sotsialistide nimekirjas kandideerivat tuttavat on teda sotsiaalmeedias oma sõpruskonnast EKRE nimekirjas kandideerimise pärast välja heitnud.

“Nemad on eluaegsed riigipalgalised ja ametnikuhinged. Mina olen kogu elu saanud riigi abi ja helde toeta hakkama. Paistab nii, et kõige suuremad sallijad on samal ajal ühtlasi kõige suuremad vihkajad,“ nendib Sööt. Ta lisab, et paljud tema tutvuskonnast, lauljad ja teised kultuuriinimesed mõtlevad samamoodi nagu tema.

“Minu positiivne programm on tervislik toitumine ja tervislikud eluviisid. Sõda nutisõltuvusele!

Ma tahan teha Saarde vallast eesti kõige ilusamate inimeste valla!”

sioon ja selle eri vormid, eelkõige avalikus sektoris,” märgib ta.

Paap Kõlar sai tuntuks ansamblite Psycho (1973–1978) ja Radar (1978–1987) eestvedaja ja liikmena. Praegu tegeleb Paap Kõlar Hiiumaal seiklusturismi arendamisega.

Paap Kõlar võitleb islami- ja tuulikuvaba Hiiumaa eest

(:)kivisildnik tahab anda tagasi lootuse, et kultuuriinimeste peale võib loota Terava sulega kirjanik ja rahvuslane (:)kivisildnik, kodanikunimega Sven Sildnik kandideerib sügisestel valimistel EKRE nimekirjas Pärnumaal Saarde vallas.

Sildnik ütleb: tema eesmärk on anda tagasi lootus, et kultuuriinimeste peale võib loota. “Me kõik ei ole reeturid, limukad, idioodid ja enesetsensuurist lömastunud tolgused. Jälestan valitsevat ebaseaduslikku okupatsioonirežiimi ning inim- ja kultuurivaenulikku õhkkonda, mille oligarhia tallalakkujad on loomaliku omakasu eesmärgil kehtestanud,” põrutab Sildnik.

Legendaarne trummar ja Hiiumaa seiklusturismi ettevõtja Paap Kõlar kandideerib EKRE nimekirjas Hiiumaa vallavolikokku.

Kõlar selgitab, et oma esialgse nimekirjaga «Ei tuugenitele!» jagatakse valdavalt EKRE seisukohti. EKRE nimekirjaga ühines ka tuntud luuletaja Ave Alavainu.

“Leidsime EKRE-ga kiiresti ühise keele meie põhieesmärgi saavutamisel, milleks on tuugenivaba Hiiumaa. Eesmärk on tühistada kõik senise võimu poolt kohaliku kogukonna selja taga sõlmitud petulepped tuuletöösturitega,” selgitab Kõlar.

“Tuleb luua eeldused Hiiumaa edasiseks arenguks ning ennetada tuuletööstusega kaasnevat sotsiaalset katastroofi. Turism ja külastusmajandus on kindlasti Hiiumaa tulevik, kuid Paradiisisaare tõelised väärtused realiseeruvad vaid ilma tuuletööstuseta.

Seetõttu teeme kõik meist sõltuva, et tagada kõigepealt tuulikuvaba Hiiumaa.”

Kõlari sõnul on vaja välistada ettenägelikult ja ennetavalt igasugune islamipagulaste sisseränne nii Hiiumaale kui ka üldse Eestisse.

“Samuti tuleb likvideerida korrupt-

tivaenulikud avaldused, märkis Nirgi. “Kui teatud seltskond on Eesti rahva vastu sõja kuulutanud, siis ei saa seda pealt vaadata.”

EKRE ridades püüab talupidaja tähelepanu juhtida peretalude olukorrale. Samuti leiab Nirgi, et peaksime Läti eeskujul piirama maa müüki välismaalastele.

Johannes Nirgi perre sündisid 9. juulil nelikud, varem kasvas peres kolm last. Tegu on esimese korraga viimase poolesaja aasta jooksul, mil nelikud on Eesti pinnal ilmavalgust näinud.

Lauri Nebel: praegusel tõde otsival ajajärgul keerutamisega kaugele ei jõua

Nelikute isa Johannes Nirgi: eesti rahva vastu kuulutatud sõda ei saa lihtsalt pealt vaadata!

Talupidaja, seitsme lapse isa Johannes Nirgi kandideerib kohalike omavalitsuste valimistel EKRE nimekirjas Vinni valla volikokku.

Nirgi selgitas, et kandideerima ärgitas teda eelkõige mure laste tuleviku pärast. “Ma ei taha, et lapsed kasvaksid mingisuguses multikulti riigis, kus puuduvad väärtushinnangud ja turvalisus.

Nüüdsel ajal ei peaks meile eeskujuks olema Brüssel, vaid rahvuslikku poliitikat ajavad Poola ja Ungari,” ütles ta.

Valimistel kandideerimiseks andsid viimase tõuke sotside ees-

Tuntud näitleja ja laulumees Lauri Nebel kandideerib Tallinna volikokku EKRE ridades Haaberstis.

Nebeli sõnul on teda rahvuskonservatiivide juurde toonud rahvuslasest isa eeskuju ning Eestis tekkinud olukord, kus peljatakse öelda välja tõde ja vassimine ületab igasugused piirid.

Nebel ise on alati olnud otsekohese ütlemisega. “Ehkki see on mulle nii mõnigi kord elus tagasilööke andnud, leian, et praegusel tõde otsival ajajärgul keerutamisega kaugele ei jõua. Seetõttu valisingi oma erakonnaks EKRE,” kinnitab Nebel. „EKRE-l on minu jaoks kaks olulist märksõna: me ei soovi Eestisse mošeed ja pagulasi ka mitte.

Meil juba on 40% pagulasi. Neist piisab ja jääb ülegi.“ Vaid EKRE on tema sõnul piisavalt sirge seljaga, et seista vastu liberaalsele pagulaspoliitikale.

Lisaks näitleja- ja muusikutööle tegutseb Nebel laste judotreenerina.

4

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kui laps rinnale tõstetakse, ununevad kõik valud ja raskused Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) aseesimees MARTIN HELME on Tallinna linnapeakandidaat. EEVA HELME on tema abikaasa. See artikkel ei räägi sellest, kuidas Martin jookseb mööda kampaaniaüritusi ega ka sellest, miks terava sule ja mõistusega Eeva hoidub avalikust tähelepanust. See lugu räägib palju olulisemast, kõige tähtsamast siin ilmas: perest, lastest ja usust.

M

artin lõpetas Tartu ülikooli ajaloolasena, Eeva õppis samas ülikoolis sama eriala. Martin meenutab, et elas 20 aastat tagasi ülikoolipäevil elu, mida võiks nimetada lõbusaks ja tormiliseks. „Teadsin aga, et ülikooliajaga selline elu piirdubki. Teadsin, et abiellun ja olin kindel, et tahan kuut last. Miks kuut? Ega ma oskagi sellele tagantjärele nii täpselt vastata. See oli mu peas ilmselt lihtsalt üks number. Tõsi, mul on kõige rohkem kahju neist üksikutest lastest, kellel on ainult üks onu või tädi. See on uskumatult hea tunne, kui sul on palju tädisid ja onusid. Selline klannitunne tekib.

See on sotsiaalne võrgustik, mis sind alati toetab. Isegi kui on väga raske ja halb,” kirjeldab Martin suure pere eeliseid.

Martinil on kaksikõde Maarja ja vanem õde Triin. Eeva kasvas koos õega. Vene ajal peeti juba kolmelapselist peret suureks. „Ma ise ei saanud tegelikult arugi, et kolmelapseline pere oleks teab mis suur. Minu jaoks oli see igapäevaelu,” tähendab Martin.

Erinevalt Martinist ei mõelnud Eeva Helme kaks kümnendit tagasi nii uljalt. „Kui päris ausalt vastata, siis kujutasin ennast ette ühe lapse emana. Olin kuidagi väga veendunud, et saan ühe poja, kes umbes sündimisest saadik kannab sinist vesti ja viigipükse ning on üldse väga viks ja viisakas.

Martin ütles kohe: tema tahab, et

meil oleks kuus last. Kui mu vanaema sai teada, et ootame kolmandat last, siis ütles ta selle peale nii kenasti: „Meid oli peres neli last ja üttegi es olõ ülearu.” Nüüd on meil Martiniga viis last ja tõesti ühtegi ei ole ülearu,” muigab Eeva.

Milline näeb välja viie lapse ema argipäev? Eeva tunnistab, et kuna nende kõige pisem tütreke Gloria sündis alles 8. septembril, siis esialgu ta veel kohaneb. „Minu argipäevad nõuavad paljude rutiinsete ja ehk isegi tüütute asjade igapäevast tegemist, mis tuleb lihtsalt ära teha, et majapidamine üldse toimiks. Igas päevas on aga nii palju selliseidki hetki, mis panevad tundma, et see päev on eriline. Tegelikult on mul ka ju vabadus otsustada, mida, millal ja kui palju ma teen. Rõõmsal meelel ei tohi lasta kaduda, siis lähevad kõik asjad kergemini,” rõhutab Eeva.

Eeva ja Martin Helme esimene laps sündis aastal 2001, mil Eeva oli 24-aastane ja Martin aasta vanem. Tütar sai nimeks Helena.

Kõigest veidi enam kui aasta hiljem tuli ilmavalgele Helmete teine tütar Iris. Kolmas tütreke Viktoria sündis pärast Irist samuti aastase sammuvahega. Poja Edwardiga on kolmel peretütrel peaaegu kümnend vahet. Edward on praegu kolmene. „Me abiellusime 2001. aasta mais ja juba juunis algas Martini esimene kampaania sügisesteks presidendivalimisteks. Mart ja

Martin koos poeg Edwardiga Pärnumaal puhkamas.

Nii, nagu teadsin 20-aastasena, et tahan saada kuue lapse isaks, olin ühtlasi veendunud selleski, et minust saab ükskord parlamendi liige.

Martin Helme

Martin soovisid toona näha presidendina Matti Pätsi ja tegid selle nimel kõvasti tööd. Nii on need 16 aastat läinud – valimistest valimistesse. Päris esimeste kampaaniate ajal tekitas pingeid, et Martin oli kodus vähe ja kui oligi, siis oli ta telefon kogu aeg punane. Meile

oli sündinud väga väikeste vahedega kolm tütart. Kui valimised läbi said, oli meel nii mul kui ka tal loomulikult mõru. Kahju oli ajast, muret tegid kampaaniaga tekkinud võlad, ja keeruline oli säilitada ka usku, et see kõik kunagi üldse kuhugi viib. Samas jällegi – milliseid positiivseid elamusi ja emotsioone sai kogeda, kui Martinit kutsuti näiteks kuhugi saatesse ja ta esines nendes järjest ja järjest paremini, öeldes otse ja keerutamata välja asju, mille peale teised saatekülalised vaid õhku ahmisid, aga mida publik telerite ees oli juba ammu ja ammu oodanud,” meenutab Eeva vältimatult vajalike kogemuste kogunemist.

Martin ei salga, et teda on kogu elu ühiskonnaelu ja poliitika vägagi köitnud. „Nii, nagu teadsin 20-aastasena, et tahan saada kuue lapse isaks, olin ühtlasi veendunud selleski, et minust saab ükskord parlamendi liige. Praegu olen kindel, et ühel hetkel töötan ka valitsuse ministrina. Samas vähe-

Foto: erakogu

malt enda arvates löön ma väga kohusetundlikult kaasa ka kõigis kodustes töödes. Naine küll ütleb, et pesumasina ligi ei maksa mind lasta, sest ei ma ei sordi pesu piisavalt õigesti, aga nõudepesumasina ja kardinapuu seina kinnitamisega saan küll hakkama. Ehitame oma Pärnumaa maakodu suuremaks ja avaramaks. Mulle meeldis väga müüri laduda, katust panna ja põrandat valada. Kõige suuremat peavalu teevad maalritööd: pahteldamised ja värvimised ja mis kõik veel. Need on nii tüütud ja kipuvad mul valesti minema,” räägib Martin muheldes.

Eeva lisab, et nad ei ole peres igapäevatöid otse ära jaganud. „Kui mul on millegi tegemisel abi vaja, siis ta alati ka aitab. Ta ei ole selline mees, kes arvab, et kui mina „istun” lastega kodus, siis ongi kogu see rinne on minu jagu. See on meie kodu ja meie pere, võrdselt oluline meile mõlemale. Ja kui meie juba ühiselt millegi eest väljas oleme, siis tuleb ka hea asi,” teab Eeva.

www.ekre.ee

Eeva ei pane pahaks, et ajaloolasest kaasal ei tule kõik ehituslikud vigurid ja sisetööd kõige paremini välja. Eeva tunnustab Martinit selle eest, et mees on lastele väga, väga hea isa. „Tõesti kohe. See, et Martinil on pikad tööpäevad ja alati tuleb kodus veel tööd edasi teha, ei tähenda, et ta ei osale laste kasvatamisel. Ta on lastele kogu aeg olemas. Kõik tüdrukud on meil täiesti erilaadse iseloomuga. Martin on leidnud viisi, kuidas igaühega omal moel suhelda. Näiteks meie keskmine tütar Iris on juba praegu väga kindlate ja väljakujunenud põhimõtetega. Neil läheb Martiniga aeg-ajalt väga tuliseks vaidluseks. Kumbki ei tagane oma seisukohtadest, mis ongi õige. Iris saab neist vaidlustest hindamatu kogemuse. Edwardiga (pere ainus poeg ja eelviimane laps – toim) käis isa suvel igal õhtul rattaga sõitmas, nad loopisid kivikesi merre ja turnisid muulil. Arvan, et kõik lapsed hindavad täiskasvanuna väga kõrgelt väärtusi, mis nad kodust kaasa on saanud,” usub Eeva. Õhu, armastuse ja missioonitunde eest arveid ei maksa ja peret ei toida. Aastaid tagasi, veel krooniajal, tehti arvutus, et keskmiselt kulub ühe lapse peale kuni tema 18-aastaseks saamiseni üks miljon krooni ehk praeguses vääringus 64 000 eurot. See teeb 3600 eurot aastas ehk napilt üle 300 euro kuus.

Seega peaksid ema-isa kulutama viie lapse inimeseks kasvatamise peale kulutama minimaalselt 1500 eurot kuus. Martini hinnangul on kahtlemata kõige kallim ja ebarentaablim sünnitada ja kasvatada üles ainult üks laps. „Laps kasvab nii ruttu riietest ja vankrist välja, et kui sa plaanidki ainult ühte last, siis see lapsuke on küll praktiliselt luksuskaup,” muigab Martin.

Nende peres on läinud selles mõttes õnnelikult, et perekond on suur ning õed on saanud kanda üksteise rõivaid. „Mind häirib kohutavalt Eestiski juurdunud kadakasakslik mentaliteet, et sünnib see üks ja ainus laps ja siis räägivad vanemad, et nende lapsel peavad olema ainult kõige paremad ja kallimad mänguasjad ja riided või vanker. Selline poputamine ja ülehellitamine mõjub inimesehakatisele igal juhul halvasti.

Lapsel peavad olema korralikud ja head rõivad, aga kindlasti ei pea lapsekäru maksma 2500 eurot või kombinesoon 200 eurot. See on arulage! Eestis on üldse rõivaste hinnad kohutavalt kõrged. Nii kõrged, et ma ei tihanud endale hiljuti kaubamajast uusi teksaseid osta, kuigi ma olen riigikogu töö tõttu Eesti oludes kõrgepalgaline,” räägib Martin.

Teine pool, mida pereisa eraldi rõhutab, on tõik, et tegelikult on lapsed investeering. „Tõsi, alguses on mõningad kulud, aga nii on igasuguse investeeringuga, eks.

Aga kui ma mõtlen neile üksikutele vanainimestele, kes on vanaduspõlves täiesti mahajäetud, kes ei saa võib-olla iseseisvalt poeski

EESTI EEST!

käidud ja kellel ei käi kedagi külas, siis... Tervis ei ole kõrges vanuses enam niikuinii kellelgi kõige parem. Minu vanaema oli viis aastat elu lõpust täiesti pime ning vanaisa jäi elu viimastel aastatel voodihaigeks ja suri vähki. Nad elasid küll koos, kuid üks ei suutnud teist aidata,” mäletab Martin. „Meie lapsed on Eeva ja minu vanaduspõlve kindlustuspoliis.

Mul on laste peale vähem kahju raha kulutada kui enda peale.

Lõppude lõpuks, igapäevaelu on niikuinii kulu: sööd väljas – kulu, käid teatris – kulu... Kulutustest ei pääse kuidagi. Mõni aasta tagasi hakkasime maal suvemaja ehitama. Sinna läheb palju raha. Võibolla see maja on vahepeal hoopis lastest tühi, aga ühel hetkel on seal juba lastelaste kisa ja jooksmine,” ei näe Martin vähemalt 3–4 lapsele alternatiivi.

Eeva on kõik viis last sünnitanud Martini pilgu all. Isa on kõigi laste nabanööri läbi lõiganud.

on tegelikult kirjeldamatult ilus hetk ja tunne,” sõnab Martin tasa. Ühtlasi kinnitab ta, et iga uue lapse sünniga ei ole vanemad õed ja vend seepärast vähem armsad. „Kõik on väga kallid ja tublid. Üheksa kuud, mil last ootame, on samal ajal ka ettevalmistusaeg uue pereliikme lisandumiseks perre. Ta kasvab juba selle aja vältel meiega kokku. Kui Edward tuli esimest korda Gloriat haiglasse vaatama, kallistas ja silitas ta titat kohe. Ei mingit võõristust,” rõõmustab Martin.

Kuidas on Eeva ja Martini lapsed nime saanud? Martin meenutab, et esimese tütre Helena nimi tuli kuidagi loomulikult ja lihtsalt. „Aluseks on Kreeka mütoloogiast pärit ilus Helena – maailma kõige ilusam naine, kelle pärast puhkes Trooja sõda,” täpsustab isa. Teise tütre Irise nime leidmiseks võttis Martin koos Eevaga uuesti ette antiigileksikoni. „Kreeka mütoloogias oli Iris jumalate käskjalg, Hera ümmardaja, kes laskus maale

4(6)/2017

Martin ja Eeva Helme Tartu rahulepingu sõlmimise 97. aastapäeva pidulikul kontserdil.

Foto: Postimees

Eeva Helme: olen tugev tagalas, ja tugevat tagalat on Martinil vaja

Perekond Helmed tänavu aprillis kultuurireisil Barcelonas.

Foto: Erakogu

Martin on lastele kogu aeg olemas.

Ta on lastele väga, väga hea isa.

Eeva Helme

„Peab ütlema, et nabanöör on väga sitke asi,” nendib Martin.

Meestel on tihtilugu sünnituse juures viibimisest väga mitmekesised muljed. Millised on Martini mälestused? „Täielik abituse tunne. Ma ei saa mitte midagi teha, kuigi näen, et naisel on valus ja raske. Jah, võib-olla saan ta laubalt higi pühkida või selga masseerida, aga see on ka kõik. Aga kui lapsuke viimaks sünnib, teeb selles maailmas oma esimese vääksu, siis mingi veri või muu ei tähenda selle kõrval mitte midagi. Vastsündinu on nii õrn ja abitu. Ja sa tunned, et ta on kohe sinu oma. Kohe. Ma ei suuda aru saada, kuidas mõnedel inimestel on südant vastsündinu hüljata või jätta ta hoolitsuseta.

Eeva ütleb samamoodi, et hetkel, kui laps rinnale tõstetakse, on kõik valud ja raskused ununenud. See

vikerkaarel,” selgitab Martin. Kolmanda tütre Viktoria nime pakkus Martin, ja nii jäigi. „Edwardi puhul tegime kõik viiekesi tabeli, kuhu kirjutasime igaüks oma lemmiknimed. Demokraatliku hääletusega jäi sõelale Edward,” räägib Martin. „Mul on selline tunne, et kui sünnib laps, siis tal on justkui nimi endal kaasas. Nii ka Edwardi puhul. Vaatan seda meie väikest Etut: ta on Edward, mitte Eduard, kuigi need nimed kõlavad sarnaselt. Meile on eriti Edwardi puhul ette heidetud, et miks me ei ole pannud korralikku eesti nime. Eduard ei oleks vist ka sobinud – oleks tulnud valida ikka Vambola, Lembitu või Vihalembi vahel,” lisab Eeva.

Eeva ja Martin ning nende neli last on ristitud. Viies, Gloria, ristitakse samuti, kuid mõne aja pärast. „Siin on kaks poolt.

Esiteks, Eesti kuulub kristlikku kultuuriruumi. See ruum annab meile kaasa teatud väärtused ja tõekspidamised terveks eluks.

Teiseks, nende väärtuste tunnistamise ja heakskiitmisega sa võtad juba maises elus vastu igavese elu ja annad oma elu Jumala kätesse.

Kes seda usub, tunneb Jumala tuge iga päev. Kes ei usu, sellel ei ole muidugi ka leeritamisest ega ristimisest abi,” mõtiskleb Martin.

Eeva, Te olete nutikas, hea sõnaga naine. Miks Te ei ole ise poliitikasse läinud?

Ega see nüüd nii lihtne ka ole, et lähen ja olen. Et saada poliitikuks, tuleb enne meeletult tööd teha. Riigikoguski on enamik minu meelest lihtsalt liikmed ja palju vähem need, keda võib poliitikuks nimetada.

Mul ei ole siiski selliseid omadusi, mida naispoliitikutes kõrgelt hindan. Olen tugev tagalas, ja tugevat tagalat on Martinil kõige rohkem vaja. Mul on hea meel, et saan lastele kogu aeg olemas olla. Tunneksin ennast ilmselt pidevalt süüdi, kui mul oleksid niisama pikad päevad nagu Martinil ja lapsed peaksid justkui iseenesest üles kasvama. Naine, keda ma väga tahaksin poliitikas näha, on Martini kaksikõde Maarja.

Kas jagate kõiki EKRE seisukohti?

Kindlasti jagan põhiseisukohti. Neid punkte või EKRE poliitikute väljaütlemisi on vähe, mida ma ei jaga või millega nõus ei ole, aga neid siiski aeg-ajalt on. Hea meel on sellest, et EKRE on parlamendis – ja millise muutuse on see väike fraktsioon toonud Eesti poliitmaastikule. Olukord on ikka hoopis teistsugune kui eelmise riigikogu koosseisu ajal. Muutuvad asjad, mille muutumist enam ei uskunudki.

See kõik annab jõudu.

Kas tunnete vahetevahel puudust igapäevasest töölkäimisest, headest ja parematest kolleegidest, õnnestumistega kaasnevast adrenaliinipuhangust?

Töötasin enne Edwardi sündimist Eesti Teatri- ja Muusika­ muuseumis teabejuhina. Mul oli tõesti äärmiselt huvitav töö ja palju suurepäraseid kolleege. Olen teatris üles kasvanud, kui nii võib öelda. Mu mõlemad vanemad töötasid Vanemuise teatris, ja see, et ma sain tööle teatri- ja muusikamuuseumi, oli justkui loto peavõit. Kõigest sellest ma aga veel puudust ei tunne, sest olen keskendun praegu meie perele ja lastele ning annan siin endast kõik. Tööle jõuan ma kindlasti kunagi tagasi. Kuhu ja mida tegema, seda näitab aeg.

Kas vahel on kõigest ja kõigist kõrini ka? Nii totaalselt kõrini, et ostaks üheotsapileti Galapagosele ja jääkski sinna?

Muidugi! Aga mitte nii, et tahaks argipäevast kuhugi pageda. Üheotsapiletiga oleksin tahtnud siis ükskõik kuhu ära sõita, kui EKRE riigikokku sai. Need esimesed kuud või tegelikult terve esimene aasta oli väga pingeline. Poleks uskunud, et isegi minul on kasvanud võrreldes selle ajaga palju-palju paksem nahk ja üheotsapiletit sooviksin järjest harvem. Palju toredam on teinekord kaheotsapiletiga kusagil ära käia.

5

6

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Viimased kümme aastat on Urmas Reitelmann pühendunud tööle kaitseliidus.

Foto: Aldo Luud

Urmas Reitelmann:

ajalugu kordab ennast täna, aga veidi peenemate nüanssidega Hiljuti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitunud kauane teleajakirjanik ja -produtsent URMAS REITELMANN (59) möönab, et võõrpäritolu inimeste ja võõraste seaduste surve Eesti riigile meenutab talle üha enam vene okupatsiooniaega. Aga õnneks koguvad rahvuslikud jõud toetust nii Eestis kui ka Euroopas.

U

rmas Reitelmann sattus telesse tööle juba 1978. aastal, algul filmioperaatori assistendi, hiljem režissööri assistendina legendaarse Tiina “Kodulinn” Mägi juures. Kõige paremini mäletatakse teda aga ilmselt Aktuaalse Kaamera (AK) uudisteankruna, kus ta oli eestlaste telepurgis peaaegu igal õhtul kuni 90-ndate alguseni.

Eestlaste igaõhtune kaaslane Kogu ETV oli toona tulvil erakordseid inimesi ja isiksusi nii ekraanil kui ka selle taga. Kui täna räägi-

takse legendidest või staaridest, siis ikka mainitakse toonaseid, ennekõike muidugi Mati Talvikut ja Valdo Panti, ent staari mõõdu andsid välja ka Aktuaalse Kaamera diktorid, teiste seas Urmas Reitelmann.

“AK üks tugevus oli ilmselgelt oma valdkonna ja selles tegutsevate inimeste tundmine,” räägib Reitelmann. “Tööstust tundvat toimetajat näiteks ei saadetud tegema põllumajandusuudist. Kompartei keskkomitees käisid muidugi eraldi seltsimehed, kes ei pruukinud kaugeltki olla ilmavaatelt kommunistid. Kui seltsimees Rein Ristlaan

kuulnuks suitsunurgas räägitut, saanuks ta infarkti, sõit 4. haiglasse [nomenklatuuri teenindav haigla – toim.] olnuks kindel. Tele- ja raadioeetris olevate inimestega tehti toona väga tublisti tehnilist tööd: hingamis- ja hääleharjutusi, õpetati tekstide edastamist. Lugesin valjusti ette kogu ”Kalevipoja” – sel moel, et värssidest ka mingi jutustus kooruks.”

Kõige eredamalt on Reitelmannile mällu sööbinud vana-aasta õhtud, mil kõik ETV diktorid koos rahvaga kodus uut aastat vastu võtsid. “Vene okupatsioon oli hall, kõik eredad sündmused toimusid

väljaspool nn ühiskonnaelu. Televisiooni- ja Raadiokomitee töötajaile oli ilmselt üks eredamaid sündmusi jalgpallilahing Kadrioru staadionil, millest kasvas välja üks tore märul ja noorterahutused. See päädis mitmele kolleegile eetrikeelu ja muude karistustega. Olin ise staadionil ja tunnismees.”

Eestlaste terve mõistus Reitelmann on kaugel sellest, et 1980-ndate elu ENSV-s idealiseerida. “Aeg oli tagantjärele mõeldes muidugi tülgastav. Noore mehena olid noore mehe talitamised ja huvid – noorus on noorus isegi sõja- ja nõukogude ajal. Aga 80ndad algasid raevuka venestamise ja ideoloogilise survega.

Eestlase toonast tervet mõistust ja leidlikkust tuleb lihtsalt imetleda. Ühismajandi- ja tööstusjuhid laveerisid kinnipaneku piiril, varustajad tegid Venemaal imet-

rikke, äri õitses niipalju, kui see orjalaagris õitseda võis. Elu oli sedavõrd absurdne, et tegelikult said kõik aru: pidu lollidemaal ei kesta kaua.”

Teletöötajana tuli kokku puutuga ka KGB-ga. “Vene võim oli vastik ja eks läbi tuttavate saadeti “heatahtlikke” soovitusi vähem suud pruukida. Otsene kokkupuude tuli aga sootuks teise kandi pealt. Tegin Noortestuudios Tiina Mägi assistendina vestlussaadet Hardo Aasmäe, Mati Heidmetsa ja Peeter Tulvistega. Jube hea saade oli – muide, tänapäeval ei saaks nii säravat triot ERR-i laua taha.

Pärast otsesaate lõppu palusime inimestel toimetusse helistada ja omi mõtteid jagada. Salvestasime kõned suurel stuudiomakil.

Selleks oli iga kord vaja mingid “otsad” telemaja keldris õigesse asendisse panna. Need panijad olid elektrike sildi all tegutsevad

www.ekre.ee

KGB tehnikud, kes oma alati suletud uksega tagaruumis siis asjad nii korraldasid, et tollele telefonile võetud kõnesid ei salvestatud “organites”, vaid toimetuses. KGB vari muidugi lehvis kõikjal, igas toimetuses arutati üsna varjamatu irvitamisega, kes meie seast koputaja on ja eks me pidasime mõne kodaniku ees pool suud kinni ka.”

Kuidas aga saada hakkama olukorras, kus päris ausalt ei tohtinud millestki rääkida? Reitelmann märgib, et eesti keel on väljendusrikas ja annab vabadust küllaga. “Ka koma, paus ja rõhk on teinekord väga tähenduslikud.

Me polnud keegi toona mingid dissidendid, ja klassiku definitsioon “vabadus on tunnetatud paratamatus” kehtis siis ja kehtib tänases, järjest jaburamaks kippuvas ühiskonnas. Ausalt rääkida küll ametlikult ei saanud, kuid ega keegi väga kontrollinud ka. Tsensor vaatas uudistekausta läbi, kuid tema otsis rohkem sõjasaladusi

kõrvalt ta AK-d enam lugeda ei oleks jõudnud. “Õigesti tegin, et läksin, sest siis läks lahti Eesti vaikne minemahiilimine nõukogude orjalaagrist ning kõige jäädvustamisel ja maailma vahendamisel oli tegemist tohutult,” tunnistab ta.

“Tagantjärele tundub üsna pentsik, et olin kõikide oluliste sündmuste juures. Olen sõpradega arutanud, et meie põlvkonnale on antud tohutu õnn ja ainukordne võimalus elus olla murranguliste, rahvusele oluliste sündmuste tunnistaja.”

Edasi oli Reitelmann ametis välisministeeriumi pressiesindajana Lennart Meri, Jaan Manitski ja Trivimi Velliste alluvuses. “Palgad riigiametis olid aga toona sedavõrd nigelad, et kui olin ära kulutanud viimased säästud, olin sunnitud taas minema ettevõtlusse.”

Kaadri taga Aastaid toimetas Reitelmann kaadri taga – ta on olnud mitme Eesti telesarja ja saate pro-

Meie põlvkonnale on antud õnn ja ainukordne võimalus olla murranguliste, rahvusele oluliste sündmuste tunnistaja.

Urmas Reitelmann

mingi talle teadaoleva eeskirja järgi. Needasjad olid teada, ja keegi neid eriti torkima ei kippunud. Kui venelased Korea reisilennuki alla tulistasid, oli ohvrite arv saladus.

Soome televisioon ja Ameerika Hääl nimetasid hukkunute arvu igas saates. Mõtlesin, et teen sama.

Tegingi. Kirjutatud ja kontrollitud tekstis seda aga polnud ja mitte midagi ei juhtunud.”

Reitelmann meenutab, et kord läks salvestatud AK eetrisse mustvalgena, kui ta oli 24. veebruaril “kogemata” selga pannud valge särgi sinise lipsu ja musta pintsakuga. “Kõik said aru, kuid keegi ei öelnud midagi.”

dutsent, teiste seas “V.E.R.I.”, “Waba Riik” ja ”Kired”. Kõige õnnestunumaks peab ta arstidest jutustanud sarja “V.E.R.I.”.

“Haiglasarjad ei ole põhjuseta maailmas populaarsed, lisaks Eesti eri põlvkondade parimad näitlejad – absoluutne tipp.”

Reitelmann ei ole praegu suur televaataja. “Erakanaleid ei vaata ma üldse. Mul on üsna tõsine reklaamiallergia. Kommertsraadio-

7

Urmas Reitelmann kandideerib Tallinna linnavolikokku Kristiine valimisringkonnas Urmas Reitelmann leiab, et Tallinnas tuleb hakata lahendama probleeme sisuliselt ning selleks peavad poliitikud rohkem kuulama spetsialistide nõu. „Autouputust ei leevenda parkimistasude tõstmine, vaid ühistranspordi arendamine. Kui ise ei oska, tuleb küsida asjatundjatelt. Seda tuleb sagedamini teha nii Tallinnas kui ka Eesti riigis.“ Samuti peab Reitelmann oluliseks linnavalitsuse puhastamist korruptsioonist. „Linnavalitsus on elanike jaoks. Maksuraha kasutamise eesmärk peab olema korras tänavad, lastehoid, haridus, sujuv liikluskorraldus, kultuur.“

jaamadega on asi sama, arvutis on reklaamiblokeerija. Kanal 2 vaatasin viimati, kui nad näitasid HBO ja BBC ühistoodangut “Rome”, TV 3 aga siis, kui olin “Kes tahab saada miljonäriks?” produtsent. Mul on katusel satitaldrik, mis on suunatud Skandinaavia Thori saatjale.

Sealt on nähtavad kõik Soome kanalid, Rootsi, Taani ja Norra omad, lisaks CMore’i reklaamivabad filmikanalid pluss veel kõik meie kaabeltelevisioonis nähtavad.

Eelistan BBC Brit’i ja Earth’i. Ilmselt tuleb varsti ka mõne voogedastust pakkuva kanali kliendiks hakata. Olen nõus maksma, et pääseda reklaamist – eriti Eestis tehtud reklaamist.”

Kauase meediainimesena tõdeb Reitelmann, et meediatarbimine muutub igas segmendis. “Trumpi valimine presidendiks näitas kogu maailmale nn kvaliteetmeedia müüdavust ja mõjuvõimu kaotust.

Praegu ei ole enam vähimatki tähtsust, mida kirjutab NY Times, saati siis Eesti Päevaleht.”

Lühikest aega oli Reitelmann seotud ka Res Publicaga. “Res Publica pressiesindaja olin era-

Elu pärast Aktuaalset Kaamerat Juba AK ajal asutas Reitelmann kadunud sõbra Tiit Rammoga Kinokomitee alluvusse loomingulise ühenduse Eesti Infofilm. Muide, Mihkel Oviiri soovitusel. Oviir töötas toona ENSV justiitsministeeriumis. ”Loominguline ühendus oli kooperatiivide kõrval ainus seaduslik võimalus majandada sotsialismi viljastavates tingimustes kapitalistlikul moel ja repressioone kartmata,” ütleb Reitelmann.

“EIF-i ilmselt tuntuim toode oli VHS-kassett “Eestimaa laul”, mida paljundasime Moskvas NTC ja PAL formaati ning müüsime tohtus koguses nii kodu kui ka välis-Eestis. Üürisime toona ETV ülekandebussi ja meeskonna. ETV poleks muide lauluväljaku suurüritusest täismõõdulist salvestust teinud. Kardeti ilmselt.”

Peagi kutsus Rein Karemäe Reitelmanni ERF-Maurumisse produtsendi ametisse. Selle töö

4(6)/2017

EESTI EEST!

Aktuaalse Kaamera legendaarsed uudistelugejad Urmas Ott, Endel Sõerde ja Urmas Reitelmann 1982. aastal.

Foto Heidi Maasikmets, ERR

konna asutamise ajal. Kui erakond loodud sai, lahkusin. See oli taaskord tohutult põnev pakkumine.

Kui palju inimese elus ikka ette tuleb võimalust olla erakonna loomise juures? Korraldasin liikmete kirjutiste ilmumist ülemaalistes ja maakonnalehtedes, koostasin pressiteateid. Olime ilmselt väga tõhus meeskond, sest esialgne edu oli muljetavaldav.”

Reitelmann aga pettus Res Publicas hoopis varem kui eesti rahvas.

“Hakkasin kiiresti nägema ka varjatud allhoovusi ja otsustasin, et poliitikale ma selles seltskonnas ei pühendu. Ma ei tahaks ennast prohvetiks ülendada, kuid täna näeme haledat pilti, mille ettekuulutusi eemalseisjad toona ei hoomanud. Hea kogemuse sain aga ometi, eriti trükiajakirjanduse koha pealt.

Toimetuste kohal lehvis – nagu tänagi – omanike vaim ja erakondlik eelistus. Ainus, kes lajatas kõigile võrdselt ja valimata, oli Õhtuleht.”

Kaitseliidu erakordne vennaskond Viimased kümme aastat on Reitelmann pühendunud Kaitseliidule.

“Aitasin kunagi Benno Leesiku ajal korraldada “EstTattoo” sõjaväeorkestrite kontserte. Leesik võttis nööbist kinni ja kutsus. Eks ma olin selleks hetkeks ka vaimselt valmis. Oli vaja tõuget, ja ma ei kahetse. Kaitseliit on erakordsete inimeste erakordne vennaskond.

Ma ei olnud mingi veendunud sõjard, Kaitseliit aga vajas ja vajab ka praegu lisaks sõjalistele võimetele inimeste kutseoskusi ja kogemusi. Neid olen ma saanud kümme aastat rakendada Tallinna maleva Toompea malevkonna teavituspealikuna, ja nüüd viimased viis aastat peastaabis.”

Reitelmann möönab, et rahvuslikku kasvatust ta kodust kaasa ei saanud. “Rahvuslus tekkis kuidagi iseenesest. Algklassides viis mu koolitee mööda Veerenni tänavat. Seal elasid ka vene ohvitseride pered. Loomulikult klobisime aeg-ajalt venelasi, vahel saime ise peksa. Sealt ehk imbus midagi hinge. Hiljem ajalugu uurides ja ilmaasju taipama hakates rahvuslus süvenes – kuidagi märkamatult.

Mulle on sümpaatsemad väikesed rahvad: eestlased, flaamid, taanlased. Me oleme haavatavad. Peame kokku hoidma, suured ei viitsi meiega arvestada. Üks kunagine

suursaadikust kolleeg iseloomustas tänast olukorda: kui midagi on lahti Saksamaal või Prantsusmaal, siis on see EL-i probleem, kui aga Eestis, on see Eesti probleem. Seda tunnistas ta muidugi eravestluses.”

Reitelmanni sõnul on konservatiivid ainus erakond, kes on otse öelnud, et kuningas on alasti.

“Meie eesmärk peab olema Eesti ja Euroopa, kus on inimväärne ja mõnus elada eestlastel ja teistel kultuurrahvastel. Kus keegi ei ütle meile, millise direktiivi järgi me oma elu painutama peame või milline on selle poolaasta pagulaskvoot.”

Rahvuslikud jõud koguvad toetust Reitelmann meenutab, et kunagi ilmus ajakirjas “Pioneer” luuletus “Mägra maja”, milles kirjeldati ausat ja töökat mägrapere, kellele saabusid külla kährikud. Kährikud ”unustasid” ennast sinna elama, ja oh seda õudust, mis edasi sai. Loomulikult keelasid vene võimud luuletuse ja raamatukogudest korjati ajakirjad ära, sest “külalised” olid samastatavad venelastega.

“Ajalugu kordub täna, küll veidi peenemate nüanssidega, aga uut pole siin miskit. Viimastel aastatel taban ennast järjest sagedamini deja-vu-võrdlustelt vene okupatsiooniajaga,” ütleb Reitelmann.

Ta kinnitab, et EKRE-ga tuleb arvestada kõigil erakondadel, meeldib see neile või mitte.

“Rahvuslikud jõud koguvad toetust igal pool. Loodetud amorfset nn eurooplast ei ole tekkinud, rahvad jäävad flaamideks, brittideks ja eestlasteks. Vasakpoolne ideoloogia kaotab pooldajaid ja vikerkaarevärviline narkouim kaob. Madalmaade parlamendis ei saanud sotsid ainsatki kohta, Prantsusmaa sotsialistlik partei lõpetas eksistentsi, Rootsi demokraadid on tõusev jõud. Eesti ei ole kauge saar, kus samad protsessid poliitikat ei mõjutaks. Ma ei tea, kus asub võluvits, mis muudaks EKRE üleöö peaministrierakonnaks, ja võib-olla ei olegi see suurim eesmärk. Ehk on esialgu olulisem ära hoida fataalsed lollused ja anda rahvusele tagasi selge silmavaade, visioon ja eesmärgid?

Aeg annab arutust. Kui ma sellesse ei usuks, ei oleks ma enda jaoks olulist otsust (liituda EKRE-ga – toim) teinud.

8

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Võitlus iseseisva rahva eest „Kui meid pool sajandit okupeerinud kommunistlik Venemaa kokku varises, näis meile, et oleme jõudnud ajaloo lõppu.

Uskusime, et meie keel ja kultuur on nüüd omariikluse tingimustes kaitstud, kuid paraku ajaloo lõppu ei tulnud,“ kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

M

a ei tea ühtegi eestlast, kellele laulukaare alt kõlav ühendkooride võimas „Mu isamaa on minu arm“ ei too silma liigutuspisaraid. Millest see tundetulv? Ilusast laulust?

Võimsast muusikaelamusest?

Küllap nii ühest kui ka teisest, aga eelkõige siiski rahvustundest, ühtekuuluvustundest inimestega enda ümber, eesti keele kaunist kõlast, patriotismist, uhkusest, et oleme olemas, lootusest, et jääme püsima.

Oleme ajalootormides kõvasti räsida saanud rahvas, ja see on sajandite jooksul meie mentaliteeti ja käitumismalle vorminud. Oleme individualistid ja loodame eelkõige iseenda peale. Teame, et tühja kõhu ja külma koldega kaua elus ei püsi. Ometi oleks ekslik arvata, nagu poleks meil rahvusena oma tõekspidamisi ja väärtusi. Viimased muutuvad muidugi ajas. Aga kui püüame tungida nähtuste tuumani, siis joonistuvad ikkagi välja kindlad, läbi aegade kestnud ja kõige erinevamates oludes ja erinevamatel aegadel elanud põlvkondade püsiväärtused. Need on keel, perekond, geograafiliselt naabritest selgelt eristuv Eesti kui meie rahva kodumaa ning meie kõigi sõnastamatu, kuid ometi kõigile omane peremehe- ja vastutustunne selle maa ja rahvuse püsimise eest. Loomulikult ka meie igikestev püüd elada oma riigis ja otsustada ise oma asjade üle.

Veerandsada aastat tagasi, kui meid pool sajandit okupeerinud kommunistlik Venemaa kokku varises, näis meile, et oleme jõudnud ajaloo lõppu. Uskusime, et meie keel on nüüd omariikluse tingimustes kaitstud, meie rahvus venestamiskeeristest pääsenud ja meie sajandeid kestnud unistus omast riigist lõpuks teoks saanud.

Teadsime, et Venemaa meie kõrval tõuseb ühel päeval uuesti jalule ja siis hakkab ta vältimatult tegema seda, mida on ajaloos alati teinud: püüdma taas kehtestada oma ülemvõimu meie maa üle. Et sellest ohust igaveseks pääseda, hakkasime pingutama läände integreeru-

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandis poliitikasse rahvas. Erakonna lõi rahva ootus poliitilise esindatuse järele ja lootus näha meie rahvuslikke huve esindamas liidreid, kes suudavad oma sõna ühiskonnas maksma panna.“ Mart Helme

mise nimel. Euroopa Liit ja NATO, Euroopa Liit ja NATO – need olid meie märksõnad, tõotatud maa, mis pidi lõplikult pitseerima meie usu ajaloo lõppu.

Me saavutasime oma eesmärgid. Loobumiste ja loovutuste hinnaga. Et vihma käest räästa alla pääseda, tuli meil meie uute sõprade nõudmisel teha Venemaale järeleandmisi. Anda Vene vägede lahkumise eest Vene sõjaväepensionäridele õigus jääda Eestisse, anda siin elavatele mittekodanikele õigus kohalikel valimistel hääletada, sõlmida Venemaaga uus

Mart Helme: Ma ei tea ühtegi eestlast, kellele laulukaare alt kõlav ühendkooride võimas „Mu isamaa on minu arm“ ei too silma liigutuspisaraid.

Foto: Postimees

piirileping ja loobuda ametlikult Tartu rahulepingu kohaselt meile kuuluvatest aladest, salata maha Teises maailmasõjas „valel poolel“ sõdinud meeste kangelaslik võitlus Punaarmee vastu ja anda Vene Föderatsiooni suursaatkonnale sisuliselt eksterritoriaalne õigus hooldada Teise maailmasõjaga (loe: okupatsiooniperioodiga) seotud mälestusmärke. Me tegime kõike seda (ja enamatki veel), sest uskusime siiralt, et see on vältimatu hind, mida peame maksma oma julgeoleku eest.

Paraku – ajaloo lõppu ei tulnud. Selgus, et iga järeleandmisega kaasnes Eesti samm-sammuline banaanivabariigistumine. Nii poliitikas kui ka riigiametites haarasid järjest kindlamalt ohjad inimesed, kellel polnud mingeid moraalseid või ideoloogilisi tõrkeid, et meie suveräänsuse loovutusi küsimärgistada, nende üle kaubelda või neist mõningatel puhkudel ka lihtsalt keelduda.

Kuni saabus Obama ajajärk ja meilt hakati sellesama julgeoleku nimel nõudma asju, millel pole julgeolekuga mitte midagi pistmist. Ühtäkki selgus, et vaatamata kogu oma kannatlikkusele ja järeleandlikkusele on eesti rahvas ksenofoobne, esindab 19. sajandi reaktsioonilisi arusaamu rahvuslusest, klammerdub pimeda järjekindlusega oma üksnes köögikeeleks kõlbava eesti keele külge ja ei mõista, et meie noortele avab palju avaramad väljavaated avab vene ja inglise keelele üleminek.

Esialgu teaduskeelena, seejärel ülikoolide õppekeelena ja nii kuni eesti keele taandumiseni lisaväärtuseta köögikeeleks.

Tuli välja seegi, et eesti rahvas on homofoobne ja rassistlik ning on ikka põhjust tõsiselt kahelda, kas eestlased pole mitte ka juudivaenulikud neonatsid. Natsikütt Efraim Zuroff on sellest pasundanud üle kogu maailma ja ka kohalik juudi kogukond armastab etteheitvalt meelde tuletada, et saksa okupatsiooni ajal oli Eesti esimene juudivaba riik.

Tegelikult olid sellised seisukohad väited, mida seni oli Eesti ja

eestlaste diskrediteerimiseks korrutanud Venemaa propaganda.

Ent nüüd tuli meil üllatuda: neid süüdistusi hakkasid eesti rahva vastu kasutama ka meie oma poliitikud eesotsas tollase president Ilvesega. Ilves. Ka peaministrid Ansip ja Rõivas andsid avalikult mõista, et tunnevad eesti rahva pärast häbi.

See oli rahvuslik šokk.

Estofoobia pealetung Tuli välja, et 30 aastat tagasi, laulva revolutsiooni ajal oli lauluväljakule kogunenud veerand miljonit eesti marurahvuslast, kes nõudsid reaktsioonilise Eesti Vabariigi taastamist! Tuli välja, et heteroseksuaalsed inimesed ja nende perekonnad peavad homopaaride kõrval oma olemasolu ja väärtushinnanguid häbenema.

Tuli välja, et Eestil kui suveräänsel riigil, kus tänaseni ei ole igas riigi nurgas ikka veel võimalik eesti keelega hakkama saada, ei ole õigust keelduda massimmigratsiooni korras Euroopasse saabuvate inimeste vastuvõtmisest.

Tuli välja, et igasugune vastuseis immigratsioonile ja nõudmine alustada korraliku piirivalvega Vahemeremaades on automaatselt rassism! Tuli välja, et me ei tohi tunda uhkust oma vastupanu üle nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisele Eestis 1944. aastal, sest see on natsism! Tuli välja, et kui laulupeol ei laulda ka venekeelseid laule, siis on see häbiväärne marurahvuslik üritus, mis solvab kõiki teisi Eestis elavaid rahvusi …

Tuli välja palju muudki, aga piinlik on jätkata, sest praeguseks on see estofoobne ideoloogia muutunud sisuliselt riiklikuks ideoloogiaks ja seda esindavad nii Ilvese järel sobingu korras uueks presidendiks tehtud Kersti Kaljulaid ja vabariigi valitsus kui suuremal või vähemal määral kõik kartellierakonnad, ennast nime poolest vanadele erakondadele vastandav Vabaerakond kaasa arvatud.

Oma kõige häälekama eestvõitleja on see ideoloogia leidnud aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna

näol, kes kõiki, kes nende orwelllikus ideoloogias kahelda või sellele vastu hakata julgevad, kõhklematult laimama, sildistama ja valedega üle kallama asub.

2010. aastate algusest saigi üha selgemaks, et meie poliitilisel maastikul võib olla esindatus küll teatud huvigruppidel – homodel (sotsid), venelastel (Keskerakond), välispäritolu pankadel, kindlustusseltsidel ja muudel suurettevõtetel (Reformierakond), ent eestlastel kui rahvusel see esindatus puudub. Üha selgemaks sai, et nn kartellierakonnad on Eesti Vabariigi põhiseaduse kui riikluse alusdokumendi prügikasti visanud ning allutavad ennast üha enam Euroopa Komisjoni direktoraatidest tulevatele direktiividele ja poliitilistele suunistele. 2015. aasta riigikogu valimisteks oli enamikule inimestest selgeks saanud ka see, et seni ennast rahvuskonservatiivse jõuna defineerinud ja eestlaste eest seista lubanud Isamaa ja Res Publica Liit ei ole oma missiooni täitmiseks ei võimeline ega tahteline.

Ent nagu teame, loodus tühja kohta ei salli. Võime praegu kõhklemata öelda, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandis poliitikasse rahvas. Selle lõi rahva ootus poliitilise esindatuse järele ja lootus näha meie rahvuslikke huve esindamas liidreid, kes suudavad oma sõna ühiskonnas maksma panna.

Me olemegi seda suutnud. Me oleme täielikult ümber kujundanud Eesti poliitikamaastiku ja mõjutame igapäevaselt debatte ja diskusioone, mis riigis toimuvad.

Kui palju keegi ka ei üritaks, aga EKRE-t ei ole võimalik ignoreerida.

Me peame oma toetajatele tõestama, et jääme sama sirgeselgseks ja ausate ka võimul olles. Eelseisvad kohalikud valimised on selles kontekstis meie proovikivi. Vanasõna ütleb: kui tahad inimest tundma õppida, anna talle viina. Kui tahad päriselt tundma õppida, anna talle võimu. Me peame eesti rahvale tõestama, et meid ei riku ei viin ega võim. 15. oktoobril lähemegi seda tõestama nii iseendale kui ka kogu eesti rahvale.

www.ekre.ee

4(6)/2017

EESTI EEST!

9

Võõrtöölised toovad madalad palgad, kultuurikonflikti ja põlisrahva hääbumise „Kui lubada liberaalsetel võimuerakondadel tõsta sisserändekvooti, hõivavad madalapalgalised võõrad kohaliku rahva arvelt olemasolevad töökohad. See omakorda suurendab eestlaste väljarännet veelgi ja seab kahtluse alla Eesti riigi ja rahva püsimise,“ kirjutab Riigikogu väliskomisjoni liige ja EKRE aseesimees HENN PÕLLUAAS.

E

esti on teelahkmel. Olukorras, kus meid on tabanud enneolematu eestlaste väljaränne ja võõrrahvaste sisseränne on jõudnud juba okupatsiooniaegse sisserände tasemele, on meil valida, kas tahame eesti keele, kultuuri ja rahvusriikluse jätkumist või sulandumist multikulti katlas. Esimese valiku eest võitlesid meie esiisad Vabadusvõitluses ja hilisemates ajalootormides ning see päädis Eesti taasiseseisvumisega. Seda suunda esindavad praegu rahvuskonservatiivid. Teist, venestamise ja ühtesulandumise suunda surus meile vägivallaga peale Kremli okupatsioonirežiim. Tänaseks on see asendunud Euroopa Liidu vägivallatu, kuid rahvuse ja rahvusriigina kestmise vaatevinklist niisama saatusliku survega. Seda esindavad Eestis võimul olnud vasak- ja paremliberaalid. Tegemist on kahe põhimõtteliselt erineva arusaamaga, mida võib iseloomustada kui rahvusliku ja globalistliku suuna vastasseisu.

Kui sündimus ei suurene, kahaneb Eesti tööjõuturg järgmise 25 aasta jooksul ligi viiendiku võrra. Nii Reformierakond kui ka sotsiaaldemokraadid väidavad, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning seetõttu tuleb praegu kehtivad piirangud kaotada. Samal seisukohal on nüüd ka Keskerakond, kuigi see opositsioonis olles massiimmigratsioonile vastu seisis – vähemalt sõnades. IRL ei toeta piirangute täielikku kaotamist, küll aga nende märkimisväärset leevendamist. Vabaerakonnal, nagu ikka, seisukoht puudub või siis kaldutakse sotside poole. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus, kes leiab, et immigratsioonipiiranguid ei tohi kaotada. Vastupidi, neid tuleb hakata rangelt järgima ning Euroopa Komisjoni sundkvootidest tuleb Poola, Ungari, Slovakkia ja Tšehhi eeskujul keelduda.

Millest sisserände pooldajad vaikivad ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt tuleks selleks, et hoida tööealiste arv samal tasemel, tuua poole sajandi jooksul

Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus, tööjõu pidevale sissevoolule rajatud tsivilisatsioon ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku.

Henn Põlluaas

Euroopasse 161 miljonit tööealist immigranti, ning eakate suhtarvu samal tasemel hoida (arvestades, et ka immigrandid vananevad) aastani 2050 lausa 1,36 miljardit immigranti. Arvestades, et Euroopas elab praegu 500 miljonit inimest ja et sisserännanute laste arv perekonnas on ligi viis korda suurem kui eurooplaste peredes kasvavate laste arv, ei ole vaja erilist fantaasiat, et kujutad ette, milliseks muutub Euroopa sellise arengu puhul.

Iseloomulik on, et kõik immigratsioonikvoodi tühistamise eestkõnelejad vaikivad maha tõsiasja, et Eestis ja Lätis juba on Euroopa suurim sisserännanud ja välispäritolu inimeste osakaal ühiskonnas ja et see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mida immigratsioonipiirangute kaotamisega väidetavalt lahendada tahetakse.

Vastupidi, venelaste lõimimisega oleme seni hädas.

Ei räägita ka sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga peatset töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses sellega 25 aasta jooksul töökäte vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra.

Võimaldades üha kasvavat sissrännet, on kõik need sisse toodud inimesed varsti töötud ja vajavad elementaarseks toimetulekuks sotsiaaltoetusi. Tagajärjeks on nii majanduse kui ka sotsiaalsüsteemi krahh, millele lisanduvad süvenevad etnilistest, kultuurilistest ja religioossetest põhjustest johtuvad konfliktid. Mis kõige hullem – sellisest olukorrast ei olegi rahumeelset ja aktsepteeritavat väljapääsu.

Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus, tööjõu pidevale sissevoolule rajatud tsivilisatsioon ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku.

Eesti on juba avatud Ei räägita ka sellest, et Eesti immigratsioonipoliitika on juba täna oluliselt liberaalsem kui teistes Euroopa riikides. Immigratsioonikvoodile on kehtestatud tervelt seitseteist mitmesugust erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi, ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik alalise elamisloa saamise võimalused jne.

Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, niisamuti nende hiljem järele saabuvad pereliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Eelmisel aastal saabus Eestisse ligikaudu 10 000 inimest. Kümne aastaga teeb see Tartu suuruse linna jagu inimesi. Mingit vajadust immigratsioonikvooti leevendada ega tühistada tegelikult ei ole.

Püüdes tuua Eestisse veelgi rohkem uut tööjõudu võib näha soovi takistada meie majandusel minna kaasa tehnoloogia arengu ja juurutamisega. Miks peaksid ettevõtjad panustama uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisse, et meie endi töötajaid siin hoida, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua?

Madalapalgalised võõrad hõivavad

Foto: AFP

kohaliku rahva arvelt olemasolevad töökohad. See suurendab eestlaste väljarännet veelgi. Suureneb surve eesti keelele ning tekib oht, et me ei saa oma kodumaal enam riigikeeles asju aetud. Juba praegu on eesti keele kasutusala igal aastal Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt saabuvate tuhandete immigrantide tõttu märgatavalt ahenenud.

Euroopa piiride taga on praegu ootamas kuus miljonit inimest.

Aafrika rahvaarv kasvab lähima kahekümne viie aasta jooksul miljardi inimese võrra. Nende jaoks on ka meie närune miinimumpalk kümneid kordi suurem, kui nad kodumaal suudaksid teenida, ja nad on valmis lendama mesitarude poole. Võõrtööjõud on kõike muud kui lahendus. Me teame väga hästi probleeme, millega on silmitsi ühiskonnad, kus sel moel on püütud tööjõupuudust ja majandusprobleeme lahendada.

Mida teha võõrtööjõu sissetoomise asemel?

Mida siis teha? Esmalt kõik, et saaksime sündimuse tõusuteele.

Töötuid noori tööle võtvad ettevõtjad tuleb vabastada mingiks ajaks nende palgalt sotsiaalmaksu tasumisest. Meie eelis on hea haridus.

Peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid paremini vastavusse, rohkem tuleb toetada ümber- ja täiendusõpet.

Põllumajanduse ja maaettevõtluse toetamiseks tuleb kehtestada regionaalsed maksuerisused.

Vaja on vähendada bürokraatiat, tõhustada tööd, hakata tooraine (puit) müümise ja odava allhanketöö asemel valmistama lõpptoodangut, tõsta juhtimise ja turunduse kvaliteeti, arendada innovaatilist, teaduspõhist majandust, rakendada roboteid ning töid automatiseerida ja digiteerida jne.

Loomulik on kõigi nende tegevus-

te ja investeeringute riigipoolne toetamine ja välisturgudele mineku aitamine – nii oskusteabe kui ka rahaga. Senised valitsused on paraku eelistanud Eesti majandusse panustamise asemel aidata sadade miljonite kroonidega meist hoopis rikkamat Kreekat. Riigi abi meie majandusele ja teadusele ning ekspordi suurendamiseks on olnud peaasjalikult vaid verbaalne ja iseennast kiitev. Teadlastel ja ettevõtjatel, eriti väikeettevõtjatel, kes moodustavad meie majandusest enam kui 90 protsenti, on sellisest abist vähe.

Siseminister Anvelti poolt kokku kutsutud rändepoliitika töögrupi septembrikuisel koosolekul osalenud teadlased Raul Eamets, Allan Puur ja Jaak Valge näitasid statistikale, teiste riikide kogemustele ja analüüsidele tuginedes, et sisseränne suurendab lõimumisprobleeme, getostumist ja kuritegevust. Ühtlasi kinnistub odavale tööjõule suunatud majandusstruktuur, kaasneb palkade vähenemine, tööpuuduse ja varimajanduse kasv, mis omakorda hoogustab eestlaste väljarännet.

Rohkem uuendusmeelsust Kui tahame säilitada oma riiki ja kultuuri ning endi kui eestlaste identiteeti ja soovime, et ka meie lapselapsed saaksid Eestis eesti keelega hakkama, peame rohkem kulutama innovatsioonile ja kokkuhoiule. Eestis korvaks ajaga kaasas käimine ja kõrgtehnoloogia kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks igasuguse mõtte.

Kui meil on töökäsi vaja, siis tehkem kõik, et tuua tagasi siit lahkunud inimesed, kelle kasvatamisesse ja koolitamisesse oleme panustanud. Nemad ei nõrgendaks meie ühiskonna sidusust ja kestlikkust, vaid tugevdaksid seda.

10

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kapten Mart Saarso

“Tahan jätkuvalt olla oma riigis peremees ja mitte sulane” Legendaarse purjeka LENNUK kapten MART SAARSO (54), praegu parvlaeval Piret madruse ametit pidav merekaru loodab, et Eestis ei püüta iga hinna eest teisi riike matkida, eriti nende juba tehtud vigu korrates.

Olete palju reisinud, maakerale tiiru peale teinud ja ühtteist näinud. Millised on kõige enim meelde jäänud asjad, mis võiksid ka Eestis olla?

Cabo Verde jäi mulle meelde ühe kohaliku mustanahalise sadamatöölise sõnade läbi. Ta ütles, et me pole rikkad, aga me oleme iseseisvad, meil on oma riik. Eestis on puudu sellest tundest, sellest sügavast tajupildist, et see ongi meie riik, päris meie oma.

Jahtlaeva LENNUK ümbermaailma reisi lõpus kutsus president Lennart Meri kogu meeskonna Kadrioru lossi lõunatama. Mul oli võimalus talle öelda, et võrreldes enamusega maailmast on Eesti väga arenenud ja edukas riik. Me ei oska seda märgata, sest võrdlused tulevad vaid lähiümbrusest, aga planeet on võrratult suurem ja enamikus paikades on elu Eestiga võrreldes pehmelt öeldes vilets.

Miks paljud inimesed ütlevad – oletatavasti ka Teie, et reisida on tore ja paljudes maailma paikades on väga mõnus, aga lõpuks on Eestisse naasta kõige parem ja siin elada veelgi etem?

Kunagi naases mu tol ajal kaheteistaastane tütar Pariisist ja ma küsisin, et kuidas siis meeldis.

Vastus oli: „Tead isa, East or West, home is the best“. Arvan, et oma tütart tsiteerides olen sellele küsimusele andnud vastuse.

süvasadama. Praegu seisab see kasutult. Kuidas Teie meremehena sellele vaatate: kas see oli hea plaan ja kogemata ebaõnnestunud või teadlik rahapõletamine?

Pidades lugu kadunud Peeter Palu mälestusest, usun, et see sadam ehitati kõige paremate kavatsustega. Kus liigub raha, seal on ka tülid ja kohtuasjad, aga see on nüüdseks möödanik. Olen kindlalt veendunud, et Saaremaa süvasadama perspektiiv on olla kaubasadam.

Ma ei jaga fanaatiliste „roheliste“ seisukohta, et keskkonnaohutute lastide käitlemine hukutaks Vilsandi rahvuspargi.

Mis eristab Eestit teistest riikidest?

Eestit eristab teistest riikidest – õnneks veel – see, et Eesti on eestlaste moodi ja ma väga loodan, et siin jätkatakse omanuhti tegutsemist ega püüta iga hinna eest teisi riike matkida, eriti nende juba tehtud vigu korrates.

Miks ei taha keegi Saaremaale suure laevaga silduda?

Ristluslaevu ju ikka Saaremaa sadamas käib, aga mitte nii palju kui ehk alguses loodeti. Me peame endale aru andma, et kogu maailm on täis Kaali kraatreid, kadakapuust võinugasid ja Muhu tikandeid. No ei ole me nii erilised ja kehva kliima tõttu maailma juhtiv turismisihtkoht.

Tallinna Sadam ehitas aastaid tagasi Saaremaale vägeva

Või ei taha saarlased tüütuid turiste?

Saarlased tahavad turiste, kuid mitte tüütuid, kes tulevad kadakate vahele laaberdama tundega, et valitsus on kaugel ja Jumal on kõrgel. Turism oli, on ja jääb Saaremaal üheks kandvaks majandusharuks, kuid ainult sellele panustada oleks lühinägelik.

et merenduses ei konkureeri juba ammu isegi mitte riigid, vaid regioonid. Eesti lipust loobumine on olnud meie reederite pragmaatiline ja heaperemehelik otsus.

Olen korduvalt öelnud ja kirjutanud, et meri on meile Jumala kingitus, mida tuleb targasti kasu-

Ma ei tee ühtegi liigutust isikliku kasu saamiseks. Ma armastan Saaremaad, armastan Eestit ja minu viimasel pintsakul taskuid pole, nagu ütles mu maamullas puhkav kaugsõidukaptenist isa.“ Mart Saarso

Eesti lipu all ei sõida praegu mitte ühtki kaubalaeva, sest registritasud on võrreldes naaberriikidega väga kõrged.

Mis võiks olla lahendus? Kas pelgalt tasude alandamine või miski veel?

Lahenduse leidmiseks ei ole tarvis hakata jalgratast leiutama. Eesti Vabariik maksustab ühe rauaga seafarmi, sukavabrikut ja laevakompaniid, kuigi kõigile on teada,

tada. Kahjuks on lubajaid olnud võimu juures kordi, kuid tegudeni pole jõutud.

Ka väga paljud Eesti meremehed sõidavad välisalustel. Mis Te arvate, kas nad on Eesti jaoks kadunud või naasevad veel kunagi kodumaale?

Meremees, kes sõidab võõra lipu all, ei ole kalevipoeg, kes kuskil teises riigis maju ehitab. Mereme-

www.ekre.ee

4(6)/2017

EESTI EEST!

11

kandjaks rahvas, aga tegelikkuses kõnetatakse rahvast ainult enne järjekordseid valimisi ja tehakse seda odaval, et mitte öelda rahvast alandaval viisil, jagades erakondliku sümboolikaga „kaunistatud“ pastapliiatseid ja preservatiive.

Kui osutute valituks, siis mis on esimene teema, mille kohaliku volikogu ette viite?

Esimene teema on haldusreformi tagajärgede leevendamine. Kui enne olid vallakeskused ja nende ümber ääremaa, siis nüüd saavad vallakeskused ääremaaks ja nende ümbrused ääremaa ääremaaks.

Ma kavatsen seista selle eest, et Saaremaa ja Kuressaare ei saaks sünonüümideks sisulises mõttes.

Ka Leisis, Kõrkveres, Sõrves ja Tagamõisa poolsaarel peab olema riiki heas mõttes tunda, et elu mitte ainult ei säiliks, vaid edeneks paremuse poole. Ma olen päritolult külapoiss ja tean, mis tähendab elada kolkas, kuhu talvel autoga ei pääse, sest keegi ei võta vaevaks teed lumest lahti lükata.

Mart Saarso algatusel ja juhtimisel purjetas Eesti lipp jahtlaevaga LENNUK esmakordselt ümber maailma.

he elukutse ongi rahvusvaheline.

Olen ise sõitnud viie lipu all, kui punalipp välja arvata. Meremeest saadab lahutamatu kaaslasena koduigatsus ja oma palga toob ta koju. Eesti meremees võõra lipu all ei ole mingil juhul oma riigile kadunud poeg.

Miks on Teile Antarktika nii oluline?

Eesti teadusel on ajalooliselt väga tugev Antarktika uurimise traditsioon. Olgu veelkord mainitud, et maailma ajaloos on ainult üks inimene, kes avastas uue mandri. See mees oli saarlane Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Kõik teised mandrid olid ju enne avastatud, ehk juba asustatud.

Eesti Vabariik liitus Antarktika lepinguga 17. mail 2001. Eesmärk oli ja on, et kunagi maestro Charles Villmanni eestvedamisel alanud Eesti teadlaste süstemaatiline Antarktika uurimise traditsioon ei kaoks. See on märkimisväärne osa meie kultuurist.

Millised ülesanded peaksid sel uurimisjaamal Antarktikas olema? Millist kasu saaks sellest jaamast Eesti riik?

Oma tegutsev uurimisjaam annaks Eestile võimaluse saada Antarktika lepingu konsultatiivseks lepingupooleks, ehk hääleõiguse ühe maailmajao tuleviku otsustamisel.

Antarktika lepingu süsteemis on igal riigil, sõltumata suurusest või rahvaarvust üks teistega võrdset kaalu omav hääl. Olen olnud palju aastaid Antarktika lepingu igaaastasel konsultatiivkohtumisel Eesti delegatsiooni juht, volitustega rääkida meie riigi nimel. Meeliülendav kogemus on, et eestlaste renomee Antarktika lepingu süsteemis on hea – „täpsed ja töökad poisid“. Nii on mulle öelnud mitme riigi esindajad.

Olgu lisatud, et Antarktika lepingu süsteem ei ole pelgalt mingi „pingviinisõprade klubi“.

Seal tehakse globaalset koostööd, selle sõna parimas tähenduses ja mitte ainult kitsalt Antarktika valdkonnas. Olen vahetu tunnistajana pealt vaadanud, kuidas Antarktika lepingu süsteemi kaudu taastasid Ühendkuningriik ja Argentiina diplomaatilised suhted pärast Falklandi sõda. Antarktika tähtsus ja tähendus maailma teaduses ja geopoliitikas on kahjuks enamikule eestlastele kaugeks jäänud, kuigi lugemismaterjali meie infoajastul jagub.

Kirjeldage Antarktikat oma silmade läbi inimestele, kes ei ole sinna mitte kunagi sattunud ega oma eluajal ilmselt satu ka.

Olen Antarktikas käinud ühe korra, ülesandega valida välja tulevase Eesti uurimisjaama asukoht.

Antarktikasse jõudes satub inimene jääaega, selle sõna otseses tähenduses. Soovitan kõigile, koguge raha ja käige ära kasvõi turistina. See kogemus on oma hinda väärt.

Miks otsustasite Saaremaal kandideerida EKRE nimekirjas?

Kunagi alustasin üht arvamuslugu ajalehes Saarte Hääl (või oli siis veel Oma Saar) tsiteerides Karl Martin Sinijärve, kes ütles umbes nii: „Tallinnast viib mugav rong kahe tunniga Tartusse. Tartu on Euroopa, Tallinn on Ida-Euroopa.“ Minu täiendus tema kirjutatule oli: „Kuressaare on Lääne-Euroopa.“ Kandideerin Saaremaal sel lihtsal põhjusel, et ei kuskil mujal meie riigis pole ma tunda saanud nii tugevat ühtekuuluvuse tunnet.

Kui ehitasime jahtlaeva LENNUK, sain tunda, mis saarlaste jaoks on „meite asi“. See oligi suuremalt jaolt saarlaste projekt ja ma ei

Foto: Postimees

Olen korduvalt öelnud ja kirjutanud, et meri on meile Jumala kingitus, mida tuleb targasti kasutada. Kahjuks on lubajaid olnud võimu juures kordi, kuid tegudeni pole jõutud.

Mis on Teie valimislubadus?

Minu valimislubadus on lihtne.

Ma ei tee ühtegi liigutust isikliku kasu saamiseks. Ma armastan Saaremaad, armastan Eestit ja minu viimasel pintsakul taskuid pole, nagu ütles mu maamullas puhkav kaugsõidukaptenist isa.

Mart Saarso kandideerib ERKE nimekirjas Saaremaal.

Mart Saarso

häbene öelda, et neid aegu meenutades läheb minu vananeva mehe silm pisut niiskeks.

Millised EKRE seisukohad on Teile kõige rohkem meeltmööda?

Mulle on meeltmööda kõik EKRE seisukohad.

Millal erakonda astute?

Erakonda ma astuda ei kavatse, sest mul ei ole poliitilisi ambitsioone. Ma hääletasin ja hääletan ka edaspidi EKRE poolt, sest ma ei näe hetkel ühtegi alternatiivi.

Kandideerin sel lihtsal põhjusel, et Eesti Vabariik on ka minu oma.

Ma tahan jätkuvalt olla oma riigis peremees ja mitte sulane.

Millist Eestit Teie tahaksite?

Ma tahan sellist Eestit, nagu on kirjas meie põhiseaduses. Aga ühe paranduse viiksin ma sellesse alusdokumenti sisse. Preambulis on kirjutatud „ … mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - … „ Ma asendaksin sõna „säilimise“ sõnaga „edenemise“, sest pelgalt säilitamine on vähe ambitsioonikas, elik paigalseisu taotlev.

Kas miski on praegu pildil valesti?

Praegu on palju valesti. Kõige rohkem on valesti see, et põhiseaduse järgi on kõrgeima riigivõimu

Mart Saarso madrusena parvlaeval Piret.

Foto: erakogu

12

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Indrek Särg –

mees, kes tahab Tartust teha tõelise jõelinna Kirjandustegelane, pedagoog ja laevakapten INDREK SÄRG (51) töötab sellise Tartu nimel, kus küsimusele, milline on Eesti tähtsuselt teine linn, vastaksid tartlased kindlameelselt – Tallinn. “Ainult sellisest enesetunnetusest saab võrsuda midagi suurt,” ütleb ta intervjuus Konservatiivide Vabale Sõnale. Tema plaanide hulka kuulub idee panna käima laevaliiklus ja muuta Emajõe-äärsed pargid puhkealaks, kust ei puudu vaateratas, müügiletid ja väikesed laululavad pargikontsertideks.

Kui esitlesid EKRE linnapeakandidaadina Tartu valimisprogrammi, ütlesid, et linnajuhtimine peab olema nagu Tartu turuhoone: kasulik kõigile linnakodanikele, seisma vankumatult ausa asjaajamise kohana, jääma püsima ka rünnakute all, mõjuma suurejooneliselt ja kaunilt ning olema eestimeelse sisuga. Aga miks just turuhoone?

Tartu 1938. aastal valminud turuhoone oli tartlastele ja ehk ka osale Lõuna-Eestist üks omariikluse sümbolitest. Jaan Kaplinski on kirjutanud, kuidas pärast sõda ja hiljemgi jäi turul alles aus kauplemine: ausad müüjad peletasid minema kõik sulid, kes müüsid kehva kaupa või petsid ostjaid rahaga. Turuhoone arhitektuur mõjus 70-ndate nõukategelikkuses

erandlikult, nii et võib-olla on isegi tõepõhi all legendil saksa turistidest, kes vaatasid Vanemuise mäelt linna ja pidasid Tartu turuhoonet teatrihooneks, aga nende selja taga kõrguvat Vanemuise teatrit mingiks keemiakombinaadiks.

Sõjas pommitasid Nõukogude väed kõik ümberkaudsed kvartalid nii maatasa, et sealkandis jäigi püsti ainult üks hoone – Tartu turuhoone. Ülejäänud maju meenutasid rusuhunnikud; tollastel piltidel on näha turuhoonet kõrgumas keset varemevälja. Turuhoone müürid olid nii kõvad, et pidasid kahurimürskudele vastu. Nende müüridega on mu perekonnal oma seos. Nimelt oli minu vanaisa Artur Särg tollal ülikooli lõpetanud noore mehena ennast veel juurde koolitades saanud üheks esimeseks tsemendisaaduste asjatundjaks

Eesti Vabariigis. Kui turuhoonet kavandama hakati, siis kavandas ja tootis tsementplokid, millest turuhoonet ehitati, suures osas minu vanaisa. Ta arvutas ise välja vastava segukoostise ja jälgis tootmist, et kõik komponendid oleksid täpselt paigas.

Pärast sõda olevat vahel mu vanaisalt ikka päritud ka, et mis imematerjalist sa, Artur, need turuhoone kivid küll tegid? Vanaisa olevat siis ikka öelnud, et hea eesti materjali – Kunda tsement – ja ausa eesti mehe tööga saab igasugu asju teha.

Vanavanaisal ja vanaisal oli tsemendisaaduste tööstus. Nende tehtud plokkidest maju on Tartus veel: näiteks Tähe tänaval see kena maja, kus praegu asub kohvik Anna Edasi, ja tükk silmakliinikut.

Pea igas linnajaos tervitab mind mõni isaisade toodetud materjalist ehitatud hoone, nii et on soe tunne Tartus ringi käia.

Miks peaksid inimesed Tartus EKRE-t toetama?

Normaalsus taastub. Tartus on üks erakond nii kaua võimul olnud, et ei mäletagi enam, millal ta võimul ei olnud. Selline enesestmõistetav võimul püsimine mõjub soiutavalt ja mugavdab. Mitte ainult linnavalitsust, vaid ka tavalisi inimesi.

Mõtlemine raamistub ja vaimukeskuse asemel tekib provints, kust hakatakse ära tahtma. Nii et

normaalse linnaelu huvides – valija, ära vali punaoravaid ega punasotse! EKRE oli ainsa erakonnana täies koosseisus vastu Rail Balticu rajamisele Pärnu kaudu. Teised

erakonnad surusid Pärnu trassi riigikogus läbi. Aga kui Tartu tulevasele arengule on tehtud nii määratut kahju, siis minu arust ei ole ülejäänud erakondadel üldse

Indrek Särg koos kaasa Kaja Tartoga EKRE Tartu valimis­ platvormi esitlusel.

Foto: EKRE

www.ekre.ee

mingit moraalset õigust Tartus kandideeridagi.

Oled elupõline pedagoog.

Kuidas sa õpetajana hindad, mis meie haridussüsteemis toimub? Ülikoolis toimusid olulised ja minu jaoks küsitavad muutused juba Bologna leppega ühinemise järel. Tartu ülikooli nüüdseid ajajärke võib piiritleda rektorite järgi.

Kärneri aeg oli suurte lootuste aeg, Tulviste aeg oli akadeemilise õitsemise aeg. Siis algas bürokraatia õilmitsemine, ja vilju on jätkunud ka järgmiste rektorite aegadesse.

Umbes pärast Bologna lepet saabus mingi murdepunkt, kui vanad õppejõud vist mõtlesid, et enam ei viitsi. Tagantjärele on sellest kahju, sest mingi osa ülikooli vaimust läks koos nendega ja uut peale ei tulnud. Missiooniülikoolist sai tasapisi projektiülikool ja mina läksin õppejõuks Tartu Teoloogia Akadeemiasse.

Praegu ei õpeta ma tavalises, vaid kristliku maailmavaatega koolis, seepärast on mul kogu koolivõrku raske hinnata. Sisetunne ütleb, et koolides võib suurem muutus seista alles ees. See toimub siis, kui läheb pensionile praegune eakas pedagoogide põlv, kes on saanud haridust veel nendesamade õppejõudude käest, kes jäid pensionile uue aastatuhande algul.

Vaat pärast nende pedagoogide lahkumist on tõesti karta mingit kultuurilist katkestust ...

Kuidas hindad tänapäeva õppureid? On nad mõttelaadilt teistsugused kui näiteks 90-ndatel kooli läinud lapsed?

Meil ajal kasutati koolis sellist väljendit nagu “klassi vaim”, mis tähendas siis igapäevast õhkkonda klassis. Hakkajas ja toredas klassis on see vaim hea ja õpetajal õpilastega lahe töötada. Aga kui klassi vaim on destruktiivne või apaatne, siis on raske. Igasugu vidinad on leidnud tee kooli ja kipuvad õpilaste tähelepanu segama. Võib-olla on varsti mõnda klassi võimalik õpetada ainult praktiliste ülesannete kaudu, sest aine teoreetiliseks omandamiseks ei jätku keskendumisvõimet. Aga kui otsida rööpsust 90-ndatega – siis ka tollal oli hea vaimuga klasse ja oli keerulisemaid. Ka paralleelid võisid erineda nagu öö ja päev.

Kuidas sulle tundub, kui elujõuline on praegu eesti keel?

Mis keelt me 200 aasta pärast siin maalapil räägime? Ühelt poolt on eesti keelel palju tehnilist tuge, mida mõnedel hoopis suurematel keeltel ei ole, nii et selles mõttes on Eesti sattumine Euroopa Liitu teinud ka midagi head. Teiselt poolt on eesti keele kasutamine eri valdkondades kuidagi loid ja kindla riikliku poliitikata. Umbes nii, et kas kuidagi muidu ei saa? Isegi lätlastel on praegu seis parem kui meil. Eriti meie laste seas on olukord väga kriitiline: lapsevanemad on tunnetanud, et peatähelepanu on nüüd

4(6)/2017

EESTI EEST!

inglise keele õppimisel ja nad ei suuna oma lapsi enam emakeelse kultuuri juurde, vaid vaatavad heldinult, kuidas nende lapsed mängivad ingliskeelseid arvutimänge.

Ilmselt on vähe neid, kes teavad, et sa oled väikelaeva kapten ja käid sageli Emajõe peal. Kuidas sa selle ala peale sattusid?

Tegelikult tahtsin ma pärast keskkooli merekooli minna, aga tollal käisi õpe seal vene keeles. Mina otsustasin, et vaat seda ma ei tee!

Nii läksingi hoopis ülikooli eesti filoloogiat õppima . Jõudsin tükk aega õpetaja ja õppejõuna töötada, kui kuulsin pooljuhuslikult, et Eesti Mereakadeemial on Tartus filiaal. Mäletan, et võtsin ülikooli lõpuülikonna kapist välja ja proovisin, kas läheb selga. Läks! Ja siis läksin ka mina ... ja õppisin kaks aastat laevajuhiks. Meil oli äärmiselt tore kursus. Paljud olid – nagu minagi – kõrgkoolidiplomiga taas koolipinki istunud. Nii et ma ei ole pelgalt väikelaevajuht, vaid võin ikka päris suurte laevade rooli keerata. Pegasus, millel praegu suviti töötan, on 27 meetrit pikk ega mahu kuidagi väikelaevade alla.

Muide, Tartus on mereharidus üsna popiks muutunud; mitmed doktorandid ja meediategelasedki on ennast laevajuhiks koolitamas. See on üks rõõmustavamaid arengusuundi, et Emajõele tuleb haritud ja ärksalt mõtlevat rahvast juurde. Kindlasti on ka Lodjakoda omal romantilisel moel selle jaoks palju ära teinud.

EKRE-l on Emajõe kaldaga seoses mitu head mõtet. Palun räägi lähemalt.

Pariisis meeldis mulle kõige rohkem laevadega sõites linna vaadata. Sealne jõelaevandus on väga vilgas ja bussidega integreeritud.

Vahepeal võid sama piletiga sõita kahekordse linnavaatebussiga, siis jälle laevaga. Tegelikult saaks meie Emajõe-äärsest pargialast kujundada suurepärase puhkeala linnarahvale: vaateratas, müügiletid, väikesed laululavad pargikontsertide jaoks. Aga selleks tuleb pargid säilitada ja neid paremini kasutama hakata. Parkide asendamine büroode ja kaubamajadega tekitab linnasüdamele infarkti.

Korralikuks laevaliikluseks on teadagi vaja uusi sildumiskohti üles- ja allavoolu – näiteks laululava juurde ja Annelinna. Siis saab Annelinna elanik suvel laevaga laululava juurde päevitama ja suplema ning õhtul tagasi koju sõita.

Tartul on kuvand, et seal elavad targad inimesed ja mõeldakse ainult häid mõtted. Samas on viimasel ajal üha rohkem kosta hääli, et ülikoolis napib säravaid ajusid – pealinn ja välismaa kutsuvad. Kuidas sa Tartu vaimu tervist hindad? Kuidas seda parandada?

Tartu vaimu kuldaeg oli teadagi 19. sajand ja 20. sajandi esimene kolmandik. Edasine räsis ja lammutas seda vaimu ikka kõvasti. 20. sajandi lõpukümnendil tekkis muidugi

13

Särgede suguvõsa läbi aastakümnete Indreku isapoolne suguvõsa on pärit Lõuna-Tartumaalt Elva jõe äärest. Perekonnalugu räägib, et mõisnik oli nimede andmisel öelnud Indreku vaarisale: jõe ääres sa elad, kala sa püüad, olgu su nimi Särg. Indreku vanavanaisa Jaan Särg teenis tsaaririigis postiametnikuna. Vabadussõja algul, kui punased olid pealetungil, õnnestus tal Rakke kandis päästa hulk inimesi, keda kommunistid tahtsid maha lasta. Nimelt valiti ta kohaliku kehvikute komitee etteotsa, sest ta oskas vene keelt. Selle kummalise komitee autoriteediga sai ta mahalaskmised peatada, kuniks Eesti väeosad Rakke vabastasid. Telegrammidega olevat ähvardanud ja nõudnud mahalaskmiste jätkamist Jaan Anvelt isiklikult, kes lubanud suisa ise kohale tulla ja Särje maha lasta, kui keeldutakse klassivaenlastega arveid õiendamast. Õnneks jõudsid Eesti väed enne pärale kui Anvelt.

Et tsaaririiki enam ei

olnud, kolis Jaan Särg oma perega tagasi kodukanti Tartusse. Indreku vanaisa Artur käis gümnaasiumis juba Tartus, astus ülikooli matemaatikateaduskonda, kosis kauni naise Riina ja sai äiapapaks Rudolf Hanssoni.

Hansson oli Eesti karskusliidu juht ja Jaan Tõnissoni sõber. Tõnisson käis neil aeg-ajalt külas. Vanaemalt kuulis Indrek, kuidas Tõnisson oli meenutanud, et lapsena ei olevat ta sugugi rääkida osanud ja alles viievõi kuueaastaselt lauseid moodustama hakanud. „Nüüd aga kõnelen küll!“ olevat Tõnisson uhkelt põrutanud, ilmselt viidates oma kõnemehe-kuulsusele.

Indreku emapoolne vanaisa oli metsaülem, kelle kommunistid maha lasksid – nii et üks suguvõsa liige ikkagi jäi nende küüsi. Indreku ema kasvas koos õdedega üles Vastseliina pastori Ago Viljari peres. Muide, Ago Viljari oli gümnaasiumis Bernard Kangro pinginaaber. Kangro raamatuid nägi Indrek

esimest korda lapsena just Viljari juures. Viljari oli hästi muheda huumorisoonega, ent tööga koormatud mees.

Ta käis Vastseliinast ja hiljem Elvast Tallinnasse usuteaduste instituuti õppejõuks ning oli ka professor ja dekaan. Koos naise Hellega jõudsid nad üles kasvatada kolm orvuks jäänud tütarlast, nii et Indreku ema Tiiu sai lõpetada ülikooli ja töötas üle 40 aasta kooliõpetajana.

Indreku isa Ain Särg oli Tartus naistearst, kes kirjutas ka palju artikleid, päris mitu ilukirjanduslikku raamatut ning lõi kaasa ka poliitikas. Nagu õpetajaametit, nii on ka mitmed Särgede suguvõsas pidanud arstiametit. Indreku vend Ilmar on Maarjamõisas arst, kes on jõudnud arstitöö kõrvalt samuti kirjutada mitmeid raamatuid. Oma koolimehekire on ta rakendanud kooli rajamisse. Peedul on nüüd uus koolimaja, mille ehitasid sealsete laste vanemad ja vanavanemad oma raha eest.

Pedagoogitöö kõrvalt tegi Indrek Särg teoks ammuse unistuse õppida laevajuhiks. Suviti võib teda leida jõelaev Pegasuse tüüri tagant.

Foto: Aldo Luud

elavnemine, kuid see jäi poolikuks.

Praegu on pigem surutis. Mis seda parandaks? Ühe abinõuga ei saagi kõike parandada. Tavaliselt kaob surutis, kui olud muutuvad. Aga kuidas olusid muuta? No esiteks – remondime selle ülikooli raamatukogu ükskord ometi ära!

Meil on omal ajal maetud megaraha telestuudiosse, mis seisab juba 10 aastat tühjana! Pealinnas olla niimoodi otsustatud, et Tartul polevat vaja. Lätis pidi ligi kümnel linnal olema oma telejaam ja omasaateid 3–6 tundi päevas. Tänapäevase enesekuvandi ja kommunikatsiooni jaoks on linnal oma telesaateid vaja. Üldiselt – Tartu vaim terveneb siis, kui iga Tallinnast tulevat lolli korraldust ei tormata kohe täitma,

vaid suudetakse oma linna huvid maksma panna!

1990ndatel jõudis poliitikasse palju laia silmaringiga kultuurinimesi. Tänapäeval annavad poliitikute seas tooni juba broilerid ehk inimesed, kes ei ole peale poliitika muud tööd teinudki. Sa tundud kuuluvat just laiasilmaringsete sekka. Kuidas ja miks sa alles nüüd poliitikasse jõudsid?

Ei olnud ühtki erakonda, mis oleks mind kõnetanud. Valimas käisin enamasti Isamaad, kuni nad selle kahtlase kambaga ühinesid. Siis oli minu jaoks nendega lõpp. 2013. aastast mäletan, et valisin EKRE-st Indrek Kaldat, teistest ei teadnud midagi. Poliitikahuvi oli küll juba lapsena. Vanaisa kõrvalt kuulasin

Ameerika Häält, hiljem tudengipõlves Vaba Euroopat ja BBC-d.

Võib-olla oleks mind ka varem poliitikahoovi tõmmatud, aga abiellusin, tulid lapsed ja pereelu.

Liiga noorelt ei peakski inimene poliitikaga aktiivselt tegelema.

Miks langes valik EKRE kasuks?

Kui oled kaua aega janus ja õhupuuduses virelenud ja siis tehakse aken lahti ning tuuakse kannutäis kosutavat jooki – kas saab üldse valikut olla? Mina tundsin täpselt nii: lõpuks ometi midagi õiget, loomulikku ja vajalikku! Tundsin, et kui me ka nüüd sellele lamedale eurostumisele vastu ei hakka, siis võime 20 aasta pärast siin Tartus süüdistada ainult iseennast.

14

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Brigaadikindral

Alar Laneman: austus teiste vastu algab austusest iseenda ja oma rahva vastu

Kaitseväe peastaabi kõige staažikam ülem, brigaadikindral Alar Laneman (55) ütleb, et ei mõista, miks valitsuspoliitikud ja president väidavad, et Eesti on praegu kaitstud paremini kui kunagi varem. „Kui meie kaitset katsetati, selgus, et me ei olnud ju kaitstud. Kas siis valitsejate väide tähendab, et Eesti on vähem kaitsetu?“

K

aitseväe Peastaabi kõige pikaajalisem ülem, ühtekokku viis aastat ametis olnud Alar Laneman töötab praegu Eesti kapitalil põhinevas aktsiaseltsis Milrem.

Milremi kõige tuntum toode on kahtlemata mehitamata robot, mis vastavalt vajadusele tulistab, filmib või luurab. Laneman on üks Eesti 14 brigaadikindralist. Ta sai selle auastme pagunid juba rohkem kui 12 aastat tagasi, Eesti Vabariigi sünnipäeva eel veebruaris 2005.

Kuigi Laneman ei ole enam 2007. aastast Kaitseväe Peastaabi ülem ja läks 2008. aasta lõpus kaitseväest reservi, läheb talle Eesti julgeolek vägagi korda. „Tundub, et viimasel ajal on võetud õige suund kaitsevõime puuduste lappimisele. Meie nõrkused on lähenemises riigikaitse küsimustele ja kuidas saavutatut näitame. Oma tegevusi hinnates toetume ebaoluliste asjade võrdlemisele. Võrreldes tänast eilsega saab alati leida näiteid progressist.

Tõsi, kaitsevõime on teinud läbi muljetavaldava arengu ja riigikaitse on saavutanud kõrge taseme. Oleme võrdsena liitlaste seas.

Aga tõesema ja olulisema pildi saame, kui võrdleme oma arengut vajadusega.

Pilk ajalukku Laneman soovitab vaadata ajalukku. „Paljud pidasid idast lähtuvat ähvardust hääbunuks. Eesti naaber olevat muutunud. Tänane reaalsus on kinnitanud tolleaegsete seisukohtade ekslikkust. Seetõttu oleme jätnud kasutamata väärtuslikku aja. Oleksime pidanud samal ajal koos liitumisega saavutama ka vastava muutuse vägede paigutuses. Kui NATO piir liikus itta, oleks sellega pidanud muutuma ka vägede paigutuses. Ka tollal kehtis NATO-s nõue tagada vägede piisav kohalolu kogu alliansi territooriumil. Koera saba mitu korda raiuda ei ole mõistlik tegu. Naabreid ei saa valida, kuid nendega tuleb arvestada,“ nendib brigaadikindral.

Alar Laneman oli Eesti kaitsejõudude peastaabi ülem aastatel 2002 – 2007.

FotoD: Postimees

EKRE programmis, seisukohtades ja senises tegevuses on tunda, et EKRE on ainus erakond, mis võtab Eesti põhiseadust tõsiselt.

Alar Laneman

Ta tunnistab, et ei mõista, miks kasutatakse eksitavat väidet, et Eesti on täna paremini kaitstud kui kunagi varem. „Kui meie kaitset kontrolliti, selgus, et Eesti ei olnud kaitstud. Kas siis selline väide tähendab, et me oleme vähem kaitsetud? Riigikaitse peab olema seisus, kus selle juhid saavad öelda üheselt mõistetavalt: oleme kindlalt kaitstud,“ rõhutab Laneman.

Laneman ei usu, et Eesti kaitstuse kehv seis on kinni ainult õhukese rahakoti taga. „Rääkides rahast tuleb meelde eesti vanasõna: odav kala, lahja leem. Riigikaitse arendamine peab olema paindlik ja vastama vajadustele.

Igal arenguetapil on oma strateegiline kontekst. Pärast alliansiga liitumist oleks pidanud toimuma otsustav muutus ressurssides. Oli

vaja saavutada Eesti riigi sõjalise võimekuse kiire ja murranguline areng. Mõistlik oleks olnud kaitseeelarve lühiajaline, ajutine kasv, millele järgnenuks kaitse-eelarve rahastamise langetamine tavapärasele või tasakaalustamiseks ajutiselt isegi madalamale tasandile. Õige summa on vajalik õigel ajal,“ on Laneman veendunud.

Paljud sõjalise võimekuse liigid, mis tol hetkel olid odavad – näiteks soomusvõimekus – on praegu palju kallimad. „Korduvalt on nimetatud vajadust Eestis paiknevate üksuste arvu suurendada, reaalsest soomusvõimekuses ja õhutõrjest on räägitud tüdimuseni. Väga hea on, et viimasel ajal on uuesti mainitud vajadust tõsta liitlasvägede strateegilise ümberpaiknemise kiirust,“ toob brigaadikindral näite.

Mille arvelt oleks võinud kaitseväele rohkem soomust hankida? „Arvan, et kuulsate kraaviaetud äriprojektide summade eest oleks olnud võimalik riigikaitses palju kasulikku teha. Võiks ju öelda, et tagantjärele tarkus on mõttetu ega toida. Üks nõrk koht ongi meil õppetundide ja eriarvamuste eiramine. Vead juhtuvad, kuid neist saaks õppida,“ usub Laneman.

Kui venelased võtavad kätte ega tegele enam diplomaatiaga, vaid vajavad kiiresti pisikest ja võidukat sõda, siis kuhu peaksid minema tavalised inimesed üle Eesti? Brigaadikindrali meelest ei ole Eestis tavalisi inimesi. „Mulle ei meeldi selline kahjuks üsna levinud sõna-

kasutus. Kõik inimesed on ainulaadsed, lihtsalt inimeste ametid ja rollid ühiskonnas on erinevad. Me oleme kõik üksteisele vajalikud.

Eriti rasketes olukordades. Kriisiolukorras on inimeste peamine vajadus turvalisuse ja eluks vajaliku olemasolu,“ ütleb Laneman.

Riigikaitse peab olema tervik.

Riik on inimesed, territoorium ja seaduslik valitsus. „Peame tagama, et kõik kolm osa saavad vajalikul määral tähelepanu. Praegu tundub, et esimene nimetatud komponent on unarusse jäetud. See on ohtlik.

Esiteks ei täida me oma ülesannet terves mahus. Teiseks õõnestab see, kuidas elanikkond tunneb, et ta on puudulikult kaitstud, rahva usaldust oma riigi vastu. Kolmandaks mõjub see halvasti meie vägede võitlusvõimele. Mehed ei saa rindel keskenduda võitlusele, kui peavad muretsema oma pere turvalisuse pärast,“ teab Laneman.

Tsiviilelanikud on suur ressurss Eesti inimestele tuleb brigaadikindrali sõnul anda teada, mida tehakse riigi ja omavalistuste tasandil ning juhendada, kuidas nad saaksid tulla toime teise tasandiga. „Lisaks tuleb meil aru saada, et tsiviilelanikkond ei ole pelgalt kaitse ega toetuse saaja. Tsiviilelanikud on suur ressurss. Need on ju inimesed, kelle najal meie linna- ja maaelu iga päev toimib.

Selle ressursi peab riik ja omavalitsus suutma kaasata, et elukeskkonna toimimine oleks tagatud

ka kriisi ajal. Usun, et suhtumine tsiviilelanike kaitsmisesse muutub, kui seda niiviisi mõistetakse. Soovitan uurida mitmesuguseid avalikke allikaid – internetis on palju väärtuslikke nõuandeid eriolukordadeks ja loodusõnnetusteks valmistumisel. Esmased asjad on puhas joogivesi, peavari, meditsiinitarbed,“ loetleb Laneman.

Praegu praagitakse ligi 30 protsenti noormehi kaitseväeteenistusest välja, väidetavasti tervislikel põhjustel. „Mida külvad, seda lõikad. Kõik algab suhtumisest ja tervisest. Need omakorda aga kodust ja perekonnast. Tugevas peres on hooliv suhtumine nii endasse kui ka oma riiki. Paigas on tervislikud eluviisid, õige toitumine, füüsiline aktiivsus. Kui peres on asjad valesti või pere majandusseis on raske, siis avaldub see kõige nõrgemate, meie laste kaudu. Seetõttu peaks koolis olema kehaline kasvatus rohkem au sees ja ka tundide mahtu võiks suurendada. Noortesport, ujulad, avalikud spordiväljakud – kõik need on tõhusad vahendid. Meil peaks olema nulltolerants narkootikumide suhtes,“ on Laneman kindel.

Tema hinnangul on riigi ülesanne kujundada inimeste suhtumist. „Kodanik ei tohi tunda, et ta on riigile vajalik kui üksnes maksumaksja ja mitmesuguste kohustuste täitja. Kodanik ei tohi tunda ennast Eesti riigis hädades (liiga pikad arstijärjekorrad, kallis ravi, hooldekodude probleemid, puudega inimeste vajadustega mittearvestamine vms) mahajäetuna. Need kaitseväest esmapilgul kaugel olevad asjad puudutavad otseselt kodanike suhtumist riiki.

Ennast väärtuslikuna tundev kodanik panustab ühiste eesmärkide saavutamisse hulga aktiivsemalt,“ räägib brigaadikindral.

Laneman põhjendab EKRE Pärnu nimekirjas kandideerimist sellega, et erakonna programmis ja seisukohtades, aga ka erakonna senises tegevuses, hoiakutes ja sõnastatud eesmärkides on tunda, et EKRE on ainus erakond, mis võtab Eesti põhiseadust tõsiselt. „Mulle paistab teisi erakondi vaadates, et neil tunduvad ebanormaalsused olevat saanud uueks normaalsuseks. Teiste vajadused olulisemad meie oma inimeste muredest ja probleemidest. Unustatakse, et austus teiste inimeste ja rahvaste vastu algab austusest iseenda ja oma rahva vastu,“ rõhutab Laneman.

www.ekre.ee

Mida teha, kui sa oled Rahvuslasest kirjanik ja kirjastaja (:)KIVISILDNIK kirjutab, et valimiste eel on väga õige küsida olulisi küsimusi: Miks elu on väljakannatamatult halb? Kes selle jama kokku keeras?

P

ole midagi uut siin miljoni vaese maal, seega jäägem klassika juurde.

Ma olen seda korduvalt rõhutanud, et kõige realistlikumad meediakäkid on zombifilmid.

Zombifilmid kujutavad elu nii, nagu ta on. Meie ümber on elavad surnud, täiega kõikjal meie ümber.

Ja nad ründavad. Sageli on nende eesmärgiks süüa esimese asjana ära su aju.

Elavaid surnuid on lihtne ära tunda, nad on alati elu vastu. Täpselt nagu surnute armee „Troonide mängu“ seriaalis. Ka meie elavad surnud tapavad, aga mitte küünte ja hammastega nagu filmis – nad lihtsalt on kõige elava vastu. Valija ja tarbijana valivad nad alati surma.

Nad õigustavad kommunistide massimõrvu, nad toetavad kaasaegseid koloniaalsõdu, pankade ebainimlikku ülemvõimu, viljatut homoasjandust, halbu töötingimusi, üldse röövmajandust kõigis selle elajalikes vormides, nad toetavad globalismi ja halbu pensione, kahjulikku ajupesu hariduse asemel ja mandunud kultuuri, nad toovad maale terrorit, terroriste ning vihkamist ja nad söövad solki, eriti maitseb neile vaimne solk. Loetelu võime hommikuni jätkata.

Elanikkond pole õige sõna, enamus on juba ammu surmkond Kõige valusam on vaadata naiszombisid: kommunistliku agitaatorit Oudekki Loonet ja presidenti, kes siis, kui talle kultuurist rääkida, küsib: aga kas te tahate maksta rohkem makse? Nii juhtus arvamusfestivali kuluaarides. Pean silmas kõiki neid naisi, kes välismaal oma lastele eesti keelt ei õpeta või kes leiavad sadu ettekäändeid lapsi mitte sünnitada. See on eelkõige inimlik õnnetus, traagika. Äsja leidsin oma sotsiaalmeedia postkastist aastavanused sõnumid (postkast ei lase võõraste saadetisi läbi ja kogub need kuskile), saatjateks paar naiskodanikku, üks neist soorollidega mässav kirjandusteadlane, teine ööellu takerdunud raamatublogija, üks neist kirjutas nii: „Tere! Lugesin takkajärele paar su viimast artiklit läbi ja jäin mõtlema, et milleks tegelikult seda iivet meile vaja on, kui inimväärseid töökohti enam pole? Pakutakse ju valdavalt müügijuhi ja lasteaia söögitädi (=abiõpetaja) kohti, kus palgaks vaid kommiraha. Mul on küll tõsine mure noorte pärast, mu oma lapsedki on juba tööpuudust

4(6)/2017

EESTI EEST!

tunda saanud ja ma ise samuti.

Söögitädiks ikka minna ei tahaks oma erialaga, kuid teadusasutusse ma enam aastaid pole tööle saanud, lihtsalt raha ei jätku kõigile, teema jäi taas rahata ja metsik võitlus käib seal. Ma ei soovita tegelikult oma tütrele teist last, sest see ühiskond ei oota rohkem eestlasi (haritud eestlasi) juurde. Sõnades, loosungites ehk ootab, aga tegelikult mitte.

Vot sellise seisukohani jõudsin ma.

Mis sina sellest arvad? Oled kindel, et Eesti riik ootab siia tegelikult uusi lapsi juurde?”

Probleem on tõsine. Naised ei julge sünnitada, riik on täiega pekkis. Teine sõnum oli sõjakas, solvav. Pole vist palju öelda, et tegelinski sõimas nagu feminist: mina, minusugused ja „demagoogiline põhisedus” said igasse auku.

Eesti riik on langenud globalistlike kurjategijate saagiks, sellele ma ei vaidle vastu. Mina pole seda korraldanud, mina ei kiida seda heaks, otse vastupidi, olen üks vähestest vaimuaadlikest, kes julgeb seda õudust kritiseerida. Vähe sellest, ma ei ole ikka veel surnud, ma ei ole ka surma poole üle läinud. Ma ei ole inisedes alistunud.

Valimiste eel on väga õige küsida olulisi küsimusi. Miks elu on väljakannatamatult halb? Kes selle jama kokku keeras? Kelle poolt valida, et naised julgeksid sünnitada ega peaks zombidena palgavaesuses virelema. Kes on võimul? Kuidas nad võimule said?

Mida nad lubasid? Mis juhtus tegelikult? Keda ma valisin? Kas ma olen oma veast aru saanud?

Kas ma olen vabandanud? Kas ma peaksin oma süü kuidagi heastama? Kas tõesti mina korraldasin selle väljasuremissabati? Küsi julgesti, lihtne valija.

Jah, ise tegi Tõesti, enamik valijaid on teinud väga halbu valikuid, mille tagajärjeks on iseseisvuse kaotus, demograafiline katastroof ning epideemiline palgavaesus. Me teame, kui suur protsent valijatest on toetanud kartellimolluskeid, see number on masendavalt suur.

Zombidest puudust ei ole ja nad külvavad enda ümber hävingut, sõgedust julmust ja inimlikku kannatust. Võib-olla nad tõesti ei tea, mida nad teevad, aga siis on nad süüdimatud ega tohiks üldse valida – ohtlikud vaimuhaiged tuleb ühiskonnast isoleerida.

Usun siiski, et õnnetuse maale toonud valijad ei ole nõdrameelsed,

15

zombi feispukis töllerdada, ennast seaks juua, mantraid ümised või toetada toimivat opositsiooni? Mantrate kohta ei tea, aga puude embamine ei anna soovitud tulemust, testitud.

Kõik jõud haiguse vastu

Probleem on tõsine. Naised ei julge sünnitada, riik on täiega pekkis. (:)kivisildnik

nad on lihtsameeled isikud, neid on petetud, raske nüri töö ja loomalik meelelahutus on nende vaimsed võimed hävitanud. Aga see läheb mööda – tegeliku elu närusus tabab varem või hiljem meid kõiki. Vaeseid tabab sandipension, töölisi palgakerjuse seisund, rikkaid järjekordne kriis või suurpetis, kaasajooksikud reedetakse võõrvõimu poolt, kui nende teeneid enam ei vajata – kõik saavad oma jao.

Paljudega on see juba juhtunud. Põhiseaduse reetmine ei toonud kaasa maapealset paradiisi.

Iga rott, kes veel jalgu suudab liigutada, põgeneb uppuvalt laevalt.

Mida siis nüüd teha, kuidas zombina edasi toimetada? Kas on mingi pääsemine? Valik on lihtne, kas inimvaenuliku surmaseltskonnaga edasi või kuidagi teisiti. Kui teisiti, siis millised on alternatiivid?

Kas puid emmata, telekat vaadata,

Ühiskond on haige ja kõik jõud tuleb suunata haiguse vastu. Sotside vastu, liberite vastu, tiblastunud kesikute vastu, renegaatidest nn isamaaliitlaste vastu. Lihtsalt ära toeta neid tõhkusid. Ole liiv masinavärgis, ole pind persses ja palk silmas. Ole inimene, lõpeta see surnuna ringi lööberdamine ja lämisemine – tule elavate ja elu poole üle.

Elu on ilus, kui kurjategijad seda ära ei laasta. Nende lojuste kiuste mõtle oma peaga, sünnita lapsi ja tee sisulist tööd. Trenni saab alati teha, klassikat saab alati lugeda, oma keha ja vaimu saab korras hoida, mitte mingit kosmoseteadust siin ei ole. Ketsid on siin, raamatukogu on seal, sammu marss. Kellelgi pole vaja eurotoetusi ega globalistide sepitsusi, et ennast heas vormis hoida – jaluta

võib ka. Aga ainult jalgpalli vaadata, see on kuritegu inimkonna, kultuuri ja planeedi tuleviku vastu. Ära söö seda, mida nad sulle ette viskavad – see kõik on mürk.

Meedia on mürk, meelelahutus on mürk, nende ideoloogiad, võltsitud teadus ja pervertide haridus on mürk. Nende majandus on lõks ja püramiidskeem, nende maailmapäästmise projektid on vargus ja sinu ja minusuguste ärahävitamise esimene etapp. Väldi kõike, mida nad toetavad, väldi kõike, mida meedia kiidab, kui meedia hakkab mind ülistama – löö mind kaikaga maha.

Vali elu Surm tuleb niikuinii, surm on mugav, surmani viivad logelemine, reetmine, loomastumine, logelemine, nüristumine. Inimlikkus on suur pingutus, inimeseks jäämine on tehniline ala. See on neetult keeruline, aga see tasub ära. Kõik mis meie sees ja meie ümber on head, see on tänu elavatele inimestele. Surnud ei anna meile midagi,

Surm tuleb niikuinii, surm on mugav, surmani viivad logelemine, reetmine, loomastumine, logelemine, nüristumine. Inimlikkus on suur pingutus, inimeseks jäämine on tehniline ala. See on neetult keeruline, aga see tasub ära. (:)kivisildnik

kümme kilomeetrit päevas ja loe paar raamatut nädalas.

Teleka vaatamine, feispukis elavalt mädanemine, meelemürgid – see on valitsuse poliitika. Ära toeta valitsuse poliitikat. Ära ole nende sigade ori. Mina olen nõrk, vaatan vahel jalgpalli, aga luban ennast parandada, eesti jalgpalli ikka vahel

neilt on võtta ainult seda, mida nad tegid enne oma surma, enne vaimset ja füüsilist koolemist. Mina valisin elu.

(:)KIVISILDIK kandideerib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Saarde vallas.

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on!

Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee

16

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Tippkardioloog

Hasso Uuetoa:

kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga Dr Hasso Uuetoa (50) on maailmatasemel südamearst, kellel Eesti tervishoiu korraldus ei võimalda tegelda erialaga, milles ta on parim. Nõnda ravib ta suurema osa ajast patsiente Rootsis, Göteborgi ülikoolihaiglas.

A

ga ta ei ole kodumaale kaugeltki kadunud.

Dr Uuetoa pere elab Sakus ning ta ise tunneb vajadust hakata kaasa rääkima Eesti poliitikas. Intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale räägib dr Uuetoa muu hulgas, miks ta otsustas liituda EKRE-ga, kuidas päästa Eesti tervishoid ning mida ta arvab Rootsi multikulti-ühiskonnast.

Töötate suurema osa nädalast Rootsis, Göteborgis. Miks mitte Eestis?

Olen erialalt kardioloog, spetsialiseerunud südame rütmihäirete ravile, eriti ravile, mida tehakse inimesi lahti lõikamata. Olen ühe invasiivkardioloogia alameriala – elektrofüsioloogia – spetsialist.

Rütmihäireid on laias laastus kahte tüüpi: süda kas töötab aeglasemalt kui vaja või töötab ebaadekvaatselt kiiresti. Esimesel juhu aitaks südamestimulaatori paigaldamine. Teisel juhul tuleb südant spetsiaalsete kateetritega sondeerida, leida rütmihäire kolded ja need ablatseerida ehk kõrvetada. Just rütmihäirete kateeterablatsioon on eriala, milles on mul suhteliselt unikaalne väljaõpe ja töökogemus.

Kahjuks ei võimalda Eesti tervishoiu korraldus mul tegelda erialaga, milles olen parim. Eestis antakse erialal tegutsemise litsents mitte arstile, vaid haiglale, kus ei pruugigi olla selle eriala arste.

Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ei jäänud pärast minu ebaseaduslikku vallandamist tööle ühtegi kateeterablatsiooniga iseseisvalt hakkama saavat arsti, aga sellest hoolimata ei võetud haiglalt kateeterablatsiooniga tegelemise litsentsi ära.

Seetõttu ongi mu elukorraldus selline nagu ta on – Rootsis saan mängida “sümfooniat” ehk teha keerulisemaid kateeterablatsiooni protseduure, Eestis lubatakse vaid “Koerapolkat” klimberdada ehk kardiostimulaatoreid panna.

Mis on Eesti meditsiini kõige suurem probleem ja kuidas seda lahendada?

Eesti meditsiini suurim probleem

on rahapuudus ja meditsiiniteenuste kõrged maksud. Kõik muu johtub sellest. Sellepärast lahkuvad arstid ja õed välismaale, siinsed inimesed töötavad ülekoormusega ning on väsinud ja vahel ebasõbralikud, seetõttu on ravijärjekorrad pikad ja Eestis ei pakuta sellist meditsiini nagu arenenud riikides.

Eesti panustab SKP-st meditsiini OECD maadest kõige vähem.

Samas ei tehta siin meditsiiniseadmetele, -toodetele ja teenustele käibemaksusoodustust – ainus erand on implanteeritavad vahendid. Mujal maailmas enamasti ei maksustata meditsiini samamoodi kui näiteks sõiduautot või õllepudelit. Esimene raha juurde leidmise koht oleks käibemaksu vähendamine meditsiinis.

Teine minu arvates suur probleem Eesti meditsiinis on tipphaiglate läbipaistmatu personalipoliitika ja tähtajatud töölepingud.

Arstid, kes on sattunud tipphaiglasse (PERH ja TÜK) tööle, lahkuvad sealt kas pensionile, jalad ees, väga harva omal soovil või terviseprobleemide, mõnikord ka seadusliku või ebaseadusliku vallandamise tõttu. Ent ainult tipphaiglatel on lubatud meditsiinis peaaegu kõigega tegelda.

Väiksemas haiglas töötaja ei saa ministeeriumi otsuste tõttu tegelda sellega, mis teda tõeliselt huvitab.

See piirab inimeste karjäärivõimalusi ja meditsiini arengut.

Kui arst pärast ülikooli lõpetamist satub tööle keskhaiglasse, siis võimalused karjääriredelil edasi liikuda piirduvad enamasti sama haigla või sama taseme haiglatega (keskhaiglad). Ülespoole liikumist kontrollivad kahjuks sageli kesiste võimetega inimesed, kes pelgavad konkurentsi. Kui mingi ime läbi tekib tipphaiglas vaba töökoht, siis ei piisa, et oled hea väljaõppega tubli ja tark arst. Pead veel ülemusele ka meeldima ja pugema, ükskõik kes siis hetkel see ülemus on.

Olukord laheneks, kui tipphaiglate arstide töölepingud oleksid tähtajalised ja tähtaja möödudes tuleks uuesti kohale kandideerida.

Samale kohale saaksid kandideerida ka teised sama või teiste haig-

Hasso Uuetoa kogus 2017. aasta laulupeol raha diabeedihaigete laste raviks.

late arstid, ja ausas konkurentsis võidaks parim. Koha kaotanud arst leiaks aga rakendust väiksemas haiglas, kus ta aitaks oma oskuste ja kogemustega meditsiini taset tõsta.

Mis on Eesti meditsiinis kindlasti paremini kui LääneEuroopas või Skandinaavias?

Ei tule ühtegi asja ette, mis oleks Eestis kindlasti parem kui mujal maailmas, aga ega ma kõikidel erialadel toimuvaga ju kursis ei ole. Näiteks elektrofüsioloogia oli minu ajal sellise tasemega, kuhu me Göteborgi haiglas mõneski

asjas alles oleme jõudnud. Usun, et ITK Silmakliinik on kõva tegija.

Müüti meie e-meditsiini võidukäigust või e-retseptuuri ainulaadsuses võib ju rääkida lätlastele ja leedukatele või grusiinidele. Rootsis töötas e-retsept ammu enne Eestit – hoopis paremini, ilma probleemideta.

Kas Eestis võiks olla solidaarse sotsiaalmaksu asemel erakindlustussüsteem: iga inimene kindlustab oma terviseriskid ise sellise summa peale nagu soovib?

Foto: erakogu

Olen selle peale pikalt mõelnud.

Selge, et maksude tõstmisest ei taha keegi midagi kuulda – eriti kui keegi ei suuda ette näidata, mis selle tulemusena paremaks läheks. Täielik solidaarsuse printsiip ennast minu silmis ei õigusta.

Päris ilma solidaarsuseta läheks ka keeruliseks: riik peab leidma raha mitte-maksumaksjate (õpilased, üliõpilased, töövõimetud, puudega inimesed, rasedad) raviks kuskilt juurde, aga raha tuleb riigile ikka maksumaksja käest!

Minu ettepanek: kehtestame vähima kohustusliku solidaarse

www.ekre.ee

4(6)/2017

EESTI EEST!

17

maksumäära ja ütleme selgelt, mida selle raha eest saab ja mida ei saa.

Vabatahtliku personaliseeritud osa suuruse valiks maksumaksja oma soovi kohaselt. Personaalse raha eest võib maksja küsida kõike, mida selle raha eest saab.

Personaalset osa saab pärandada, kasutada oma vanemate või laste raviks. Ravi kaetakse kohustusliku kindlustuse ehk haigekassa ja vabatahtliku kindlustuse abil. Kui ikka puudu jääb, lisatakse omast taskust juurde. Praegu on haigekassa väga jäik.

Mis viis Teid üle 20 aasta tagasi Tartu ülikooli arstiteaduskonda?

Keskkooli 10.–11. klassis tuli mul koos isa ja noorema vennaga hoolitseda insuldi tagajärjel halvatuks jäänud ema eest. Siis tekkisid ka mõned huvitavad kokkupuuted meditsiiniga.

Mäletan, et tulin kolhoosist kartuleid võtmast. Olin tõsiselt külma saanud: enesetunne halb, nina tatine. Emale tegi aga just siis raviseanssi nõelraviarst. Ta pani mullegi mõned nõelad. Korraga läks nina kuivaks, hingamine vabaks ja olemine oluliselt paremaks. Ega ma siis veel aru saanud, et tegemist polnud nn klassikalise meditsiiniga. Aga otsus sai tehtud – mind ootab arstiteaduskond!

Olete viimased viis aastat töötanud Rootsis. Kuidas Teile meeldib sealne eriti kirju multikulti-ühiskond?

Kui multikulti- inimesed töötavad ja integreeruvad ühiskonda, on kõik okei. Meie rütmihäirete meeskonnas on lisaks eestlasele lätlane, islandlanna, iraanlane, ungarlane ja paar rootslast. Kardioloogiakeskuses on veel sakslane, ameeriklane, jaapanlane, hindu, tšehh, poolakas, venelane ja slovakid.

Kõik teevad väga spetsiifilist ja väga head tööd. Ilma nendeta ei oleks Göteborgi haigla sellise tasemega nagu see on.

Täiesti iseasi on aga praegu saabunud pagulased, kes ei tahagi kunagi tööle minna ja ootavad, et riik neid aitaks.

Millist välismaalaste poliitikat võiks Eesti ajada? Keda ja kui palju Eesti vajaks?

Lootus, et vaid immigrandid toovad meile nii pensioni taskusse kui ka majanduse õitsengu, ei ole põhjendatud. Ka immigrandid saavad vanaks ja tahavad pensioni.

Nende lapsed peavad koolis käima, kõik vajavad tervishoiuteenuseid.

Oleksin selliste plaanidega väga ettevaatlik.

Samas, kõik inimesed, kes Eestimaad ja riiki armastavad, tahavad siin tööd teha ja Eestit arendada, soovivad õppida eesti keelt ning meiega lõimuda, võiksid olla teretulnud. Eestis sündinud, Eestis koolis käinud, eesti keelt rääkiv eestimeelne mulatipoiss kvalifitseerub minu jaoks eestlasena. Aga sisseveetud ülalpeetavaid ja lihttöölisi Eesti ei vaja.

Hasso Uuetoa Remnikul vähekindlustatud perede lastele mõeldud Päikeselaagris.

Foto: erakogu

Eesti meditsiini suurim probleem on rahapuudus ja meditsiiniteenuste kõrged maksud.

Hasso Uuetoa

Miks otsustasite EKRE-ga liituda?

Kui sa ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Meie perele sai see selgeks Rail Baltica kulgemise trassi näitel. Olime just maja kapitaalselt korda teinud, kui kuulsime Harjumaa vanema otsusest, mille peale mu abikaasa nutma puhkes. Tollase plaani järgi pidi rong kihutama läbi meie magamistoa; praeguse kava kohaselt möödub 150 meetri kauguselt.

Kui püüdsime trassi vastu protestida, öeldi meile, et trassi kulgemise arutamise aeg on läbi ja küsiti, kus me varem olime. Seda trassi ei olnud mitte kunagi varem ühelgi plaanil, see tekitati pärast nn pentuse-puusade rajamist ehk Nabalasse jõuga looduskaitseala loomist.

Kohtusime mitmesuguste poliitikutega ja raiskasime tohutult aega, aga kasu polnud midagi. Üks reformikas lohutas, et ehitus algab ju alles 2022! Et väga hea, kohe homme ei tõstetagi kodust välja.

Eelmiste parlamendivalimiste ajal tundus mulle esimest korda: selleks, et Eestis elada saaks, tuleb ise hakata poliitikat tegema!

“Kui on must, näita ust!” tundus mulle toona liiga radikaalse väljaütlemisena. Tutvusin siis Vabaerakonna platvormiga. Et selles ei olnud Rail Balticast sõnagi, saatsin neile asjakohase küsimuse. Ei ole vastust saanud. Ma ei saa öelda, et ootan siiani – Vabaerakond on minu jaoks juba ammu kaotanud oma näo ja kursi.

Ma paraku ei uskunud EKRE parlamenti pääsemist. Olime varem olnud Isamaa, siis IRL-i valijad, kuni see erakond kaotas oma näo. Meie tahtsime kindlasti Eesti poliitilisse ellu muutust ja panustasime hobusele, mis ei olnud kaugeltki meie lemmik.

Andsime oma hääled Keskerakonnale, kes ainsana tol hetkel tundus suutvat pakkuda Reformierakonnale arvestatavat konkurentsi. See mis Keskerakonnaga edasi juhtuma hakkas ja valitsusse jõudes juh-

tus, ajaks naerma, kui see nii kurb ei oleks.

Seejärel ei jäägi üle teisi põhimõttekindlaid tegijaid Eesti poliitikas kui EKRE. Minu silmis on EKRE ainus erakond, kes ei vaidlusta rahvust, rahvuslust ja rahvuslikku poliitikat ning kes julgelt seisab vastu illegaalsele massiimmigratsioonile. Viimaseks piisaks, mis sundis avaldust täitma, oli mingi järjekordne ebaadekvaatne EKRE-t materdav üllitis nn peavoolu meedias. Ma olen hea näide, kuidas pidev materdamine ja ajupesu panevad inimesi hoopis vastupidi reageerima.

Rootsis saab dr Uuetoa mängida “sümfooniat”, Eestis lubatakse vaid klimberdada “Koerapolkat”.

Foto: erakogu

Kuidas dr Uuetoa Eesti meditsiiniajalukku läks Hoolimata dr Uuetoa väga spetsiifilisest ja ülivajalikust erialast vallandas PõhjaEesti Regionaalhaigla ta 2011. aastal päevapealt ”usalduse kaotamise tõttu”.

PERH-i juhtkond leidis, et ta ”reetis haigla”, kui teostas Ida-Tallinna Keskhaiglas ehk siis ”vales haiglas” uue ja huvitava raviprotseduuri.

7. detsembril 2011 tehtud neeruarterite denervatsioon oli esimene nii Eestis kui ka kogu Baltikumis. See protseduur on näidustatud kõrgenenud vererõhuga haigetele.

Idee tegelda neeruarterite denervatsiooniga käisid Hasso Uuetoale välja doktorid Anu Hedman ja Tiina Uuetoa Ida-Tallinna Keskhaiglast. ”Olin algul nii naiivne ja ka optimistlik, et uskusin ekslikult, nagu oleks võimalik PERH-is juba olemasolevaid rütmihäirete ablatsiooni vahendeid kasutada ka neeruarterite denerveerimiseks. Otsisin netist sobiva koolituse Saksamaal.

Maksin ise kinni nii koolituse, lennupiletid kui ka hotel-

lis ööbimise. Kuna koolitusel selgus, et denervatsiooniks tuleks osta täiesti teistsugune aparatuur ja kateetrid kui PERH-is ning et ka sobilike patsientide väljavalimine on keeruline ja väga spetsiifiline töö, mida mina oma põhitöö kõrvalt PERH-is teha ei suudaks, siis ei esitanud ma PERH-i raamatupidamisele ühtegi arvet.”

Seetõttu lepiti Ida-Tallinna Keskhaigla kolleegidega kokku, et kui nemad suudavad investeerida vajalikku aparatuuri ja tekitada meeskonna, kes suudab valida õiged patsiendid, siis tuleb Uuetoa appi ning aitab teha esimesed protseduurid ja koolitab ka teisi. Ainulaadne protseduur sooritati Ida-Tallinna Keskhaigla angiograafiakabinetis. Arstide seas oli ka Hasso Uuetoa, ja see talle saatuslikuks saigi. ”Eks see oli haiglate ja suurte egode vaheline võitlus. Ei muud. Kaebasin vallandamisotsuse kohtusse.

Kohus otsustas, et PERH rikkus mind vallandades

seadust,” meenutab Uuetoa.

Uuetoale ei ole kunagi makstud palka neeruarterite denerveerimise eest. ”Olen seda teinud oma rõõmuks, hasardist, soovist arendada Eesti meditsiini ja aidata siinseid patsiente, mitte aga raha pärast,” rõhutab doktor.

Mõistagi ei jäänud Hasso Uuetoa pärast PERH-ist vallandamist töötuks.Temaga võeti ühendust nii Saudi Araabiast kui ka Göteborgi Ülikooli Sahlgrenska haiglast. ”Kultuuriline ja geograafiline lähedus ning Sahlgrenska ülikoolihaigla staatus andsid minu silmis selge eelise Rootsist tulnud pakkumisele.”

23. mail 2012 lendaski Uuetoa Göteborgi ja tegi paar tundi pärast maandumist juba esimese protseduuri uues koduhaiglas. ”Nad olid toona väga hädas, sest mitu arsti oli eri põhjustel töötamise äkki lõpetanud.

Neid ei huvitanud isegi see, et ma rootsi keelt ei rääkinud.”

18

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Selle autoga väljasõidul on keskmine reageerimisaeg 2,7 minutit. See nõuab koostööd, mis pereliikmetel juba veres.

FotoD: erakogu

Isa ja tütar päästavad oma vabast ajast elusid Uppuja päästmine on uppuja enda asi?

Lääne-Virumaa Roela päästetekomando vabatahtlikud nii ei arva. KALNO VAARMETS (50) ja tema tütar ELINA (20) on otsustanud kutselise pääste kokkutõmbamise ajastul olla ise omakandi inimestele abilised, kes oma vabast ajast nende elu ja vara päästavad. Nad sõidavad välja hiljemalt viie minuti jooksul pärast väljakutset.

K

omandot 13 aastat arendanud Kalno Vaarmets tõdeb, et Lääne-Virumaa kagunurk on kutselisest päästest täiesti tühi. Ümberkaudsed päästekomandod on suhteliselt kaugel – lähimad asuvad Rakveres ja Väike-Maarjas.

“On vaid kaks vabatahtlikku komandot – meie Roelas ja Tudu, kus on ainult üks auto. Isegi parima päästetehnikaga Rakverest väljasõit võib olla elu päästmiseks liiga hilja – vahemaa on liiga suur.”

Suurim valupunkt ongi inimeste nappus. “Vabatahtlikku päästet on teise töö kõrvalt teha väga raske.

Soovitavalt peaks olema ise ettevõtja. See tähendab, et vabatahtlik päästja peab olema üks rikas inimene. Ka mina olen ettevõtja. Tegelen päästega sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib see amet,” ütleb Kalno, kes on pritsimehepisikuga nakatanud ka oma poja ja tütre.

Niipea, kui mu lapsed 18-aastaseks said, liitusid nad kohe komandoga.

Kalno Vaarmets

“Niipea, kui mu lapsed 18-aastaseks said, liitusid nad kohe komandoga. Nii poeg kui ka tütar läksid koolitustele. Neil tekkis huvi, sest kasvasid sellises peres, kus isa pani vahel kell kolm öösel kodunt jooksu.” Elina meenutab, et kui ta esimene kord isa tööd vaatama läks, oli ta vist juba koolilaps.

“Isa on tänagi mu suurim eeskuju ja julgustaja,” märgib Elina, kes on olnud päästja juba kaks aastat.

Viimati käis ta abiks Huljal suurel põlengul, kus süttisid viljakuivati mitmetonnised gaasimahutid ja hävis üheksa autot. Kohal oli kõik Lääne-Virumaa päästjad ja kogu tehnika.

Kalno on saanud inimese elu päästmise eest ka medali. “Seadus ütleb, et vabatahtlik läheb suitsupiirini. Ma käin ka majades sees, kui hindan ohtu ja leian, et olukord pole mulle eluohtlik.

Võin ise siseneda, aga kui siseruumid on maast laeni suitsu täis – näiteks suitsu täis korrusmaja puhul – siis selleks ei ole meil lihtsalt vastavat varustust. Ma ei jäta aga kunagi inimest sisse, kui saan teda päästa. 2014. aastal oli siinsamas Roelas Aida tänaval tulekahju, pärast mida antigi elupäästja medal.”

Nii Kalno kui ka Elina otsustasid kandideerida Vinni vallavolikokku EKRE nimekirjas.

Mõlemad leiavad, et vald vajab värskeid tuuli. Kalno tahab, et vald toetaks abivajajaid. Palju abi oleks sellestki, kui aidataks renoveerida kehvas seisus olevaid küttekoldeid. Lasterikkad pered, pensionärid ja vähekindlustatud sellega omal jõul hakkama ei saa.

Elina tahab tegevusse kaasata rohkem noori vabatahtlikke – olgu need siis päästjad, abipolitsenikud või naiskodukaitsjad.

Elina Vaarmets käis tänavu Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli lõpetajana väga heade õpitulemuste eest presidendi vastuvõtul.

www.ekre.ee

Tuntud Eesti EKRE Tartu meresõitja, ... Domini Rahvateater ringkonna EKRE esinumber aseesimees Saaremaal

...-särk

Harjasetaoline moodustis kõrreliste sõkaldel

Kirjanik, EKRE kandidaat Saarde vallas

EKRE Viimsi osakonna esimees EKRE Jõgeva osakonna aseesimees ... Kirna

Rock Island

mi-diees

Endine teleajakirjanik, EKRE esinumber Kristiines Maletaja

Dirigent Apple Inc. üks asutaja ... Jobs Leedu rahvalaul

EKRE juhatuse liige 3 x täht Tuulehoog

Ameerika karjuste pidu

Lapsevanem Maitsetaim

VASTUS

Teisipäev

Veesõiduk

EKRE Leisi osakonna esimees ... Tähve Austraalia maakood

Sekund Susanna

Süüfilis Müüriava sildav tarind

Komponent

Humorist

Mehenimi ...kabinet (USA presidendi tööruum) Helitöö kahele instrumendile

USA näitleja ... Reeves

Sotsialistid on õnnelikud, kuni nad on teiste ..........................

(Margaret Thatcher)

Sigaretimark

Geo-

EKRE LääneTallinna Narva elanik ringkonna esimees

Vald Läänemaal

North

Samuel

Inimesekujulise juurega rohttaim EKRE Audru osakonna aseesimees

Suits Iisraeli riigikeel Kasutama (inglise k.)

"Ilm on ..." (laul "Justamendi" repertuaarist) Mehenimi

Linnaosa Televäitlus Spordivahend Signaalide moduleerimise seade Siimens

Imre Kalmani operett

Jook

Dirigent

Osaliselt

Lind

Last but not ...

Putukas

(Teki)ehitis laeval EKRE juhatuse liige

Tulekeel Tegelane "Kolmes musketäris" Supivedelik

Mu ... on minu arm

Türgi ohvitseritiitel

Aamen (vene k.)

Plaadisegu Eesti tähestiku 11. täht Aasialane

Solvamine ..., L, M

Näitleja ... Aardam Office lady

Kallis

Kinnas

Asupaik

Light rail transit

See, kellele miski kuulub Tugev, tubli, kopsakas ...sõna (substantiiv)

Riik Euroopas

Astaat

Rõuk 2 x täht Biitel

EKRE Võru linna osakonna esimees Kampas, seltsis

Laiali harudega

Uraan

Kraanikauss

USA osariik

(Vilja)terad

Laht põhjarannikul

...elamu

Riik Aasias Läti linn Ogre asub ... jõe ääres Järjestikused tähed

Taskud Kenneth Ragulka

EKRE Pärnumaa ringkonna juhatuse liige

Sõjaväelane, brigaadikindral, EKRE kandidaat Pärnus

Alp

Rooma 50

Kuu (lühend.)

Lohv

EKRE Türi osakonna juhatuse liige Järv Armeenias

Art director

Olümpiarekord

1000.

Valamistoru

Tihe, paks udukate (Peidetud) väärisvara

Ebahuvitav

American Express Seesama (ladina k.)

Küla Saue vallas Nepali maakood EKRE Paide osakonna juhatuse liige ... Kapp ... Vabbe

Lumeveere Vanus Linn Jeemenis Rhode Island

Kehvveresus

Väike keeduvorstike

Eesti keel

Rünnak

Meistrivõistlused

Pigem

Ratsaväelane

Sõduri tööriist

Ukrainat 2008. a.

Eurovisioonil esindanud laulja Orjus

... & M (sigaretimark) Terastross

Pidulik koosolek Kasakapealik

Titaan

..., ten, eleven

Ebaaus

Iga kord

Oma ala vanim auväärt esindaja Naisenimi

Suurriik

... hoovus (Vaikses ookeanis) Läbiv auk, avaus

Õlle valmistamisel kasutatavad taimed Raud (inglise k.)

Post meridiem

Relvakäitis, relvistu

... ja isane

Iialgi, mitte kunagi (inglise k.)

19

Horse power Šveitsi maakood

Euroopa Liit

Plutoonium

Kümnevõistleja, 1956. a.

OM 4. koht (en. + n.)

Kaalium

Eduard

EKRE IdaVirumaa ringkonna juhatuse liige Riik Aafrikas (lühend.)

Malaariaravim

A, ..., the

4(6)/2017

EESTI EEST!

Riik Euroopas

Leivaküpsetaja

Kirgas

Monsieur

Aasta

Süd

Ürgne elamu

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on “Piima valamine laste suhu”.

Mart Helme elulooraamatu „Õnnesärgis sündinud“ saavad loosi tahtel endale: Liivi Taada Paidest, Maive Kaev Kuressaarest, Viivi Täpsi Tartu vallast, Andres Randmann Pärnumaalt, Eve Kaasik Tallinnast. Palju õnne!

Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 1. novembriks 2017 aadressile ajaleht@ekre.ee või Eesti Konservatiivne Rahvaerakond,Toompuistee 4, Tallinn 10142.

Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale Urmas Espenbergi esseekogu „Valge mehe lauaraamat“.

Palume vastuse juurde ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!

Kääbuskasv

N naaber

Ristsõna vastus:

Vastus: INIMESTE RAHA ÄRA KULUTANUD ______________________________________________________ Foto: AP/Scanpix MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES:

______________________________________________________ Nimi ­_________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________

20

4(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

*

KÄSKU

EKRE 1 2 3 4 5

Meie ei varasta ega luba ka teistel varastada!

Lõpetame korruptsiooni ja onupojapoliitika.

Lööme rehepapid valitsemise juurest minema.

Lõpetame maksumaksjate raha raiskamise ja teeme kiire lõpu hankelepingute suunamisele nn omadele. Omavalitsuste otsused peavad põhinema elanike vajadustel ja huvidel!

Homo- ja multikultipropaganda koolidest ning lasteaedadest välja!

Lapsed peavad saama koolist parima hariduse, eestimeelse kasvatuse ja eluterved väärtushoiakud. Toetame lastele isamaalise kasvatuse andmist. Me ei luba koolidesse nn sallivuspropagandat. Haridusega ei mängita!

Immigrante ilma omavalitsuse loata vastu ei võeta!

Me ei kummarda võõrast kultuuriruumist tulevaid immigrante-majanduspõgenikke.

Lõpetame sisserändajate ülalpidamise Eesti inimeste arvelt ning välistame getode tekkimise ja mošeede ehitamise. Piirame metsa- ja põllumaa müüki välismaalastele. Eestlased peavad jääma oma maa peremeheks!

Majandust tuleb arendada kõikjal Eestis!

Meie inimesed muutuvad jõukamaks ainult siis, kui Eesti kapitalil ja ettevõtlikel inimestel läheb hästi. Kuulutame sõja omavalitsustes lokkavale bürokraatiale ja lõpetame ettevõtjate kiusamise totrate euroregulatsioonidega. Tagame korraliku transpordiühenduse vallakeskustega, et vältida seniste valdade ääremaastumist!

Ühiskonna kõige abitumaid liikmeid tuleb aidata!

Tõstame omaste hooldamise toetuse riikliku miinimumpalgani (2017. aastal 470 eurot) kuus ja parandame taastusravi kättesaadavust.

Kindlustame erivajadustega lastele personaalse õppe!.

www.ekre.ee

6 7 8 9

Tõstame laste sünnitoetuse 1000 euroni ja ranitsatoetuse 500 euroni!

Lapsed on meie suurim ja kalleim vara. Ilma lasteta kaoks varsti eesti keel, kultuur ja omariiklus. Et sünniks rohkem lapsi, hakkame enda juhitud omavalitsustes maksma 1000 eurot laste sünnitoetust ja 500 eurot 1. klassi minejate ranitsatoetust!

Kool peab olema kodu lähedal!

Iga laps peab saama käia lasteaias ja koolis kodu lähedal. Kool on kohaliku elu süda ja tuleviku tagaja. Toetame hariduses konkurentsi. Elu ei tohi koonduda ainult keskustesse!

Eestis aetakse asju eesti keeles!

Eesti ameti- ja haridusasutused peavad olema eestikeelsed ning eestikeelset haridust tuleb anda alates lasteaiast. Paneme suuremat rõhku keeleõpetajate ettevalmistamisele ja kehtestame lisatasu eesti keele õpetamise eest mitte-eestlastele!

Eestis tuleb eelisarendada rahvuskultuuri!

Rahvuskultuuri areng on meie rahvusliku kestmise alus. Suurendame toetusi rahvatantsu, koorilaulu ja pärimusmuusikat harrastavatele kollektiividele. Roheline tuli rahvusteadustele!

10

Kiirabi, politsei ja päästeteenistus igasse omavalitsusse!

*

EKRE 10 käsku on erakonna platvorm 2017. aasta kohalikeks valimisteks ning järgimiseks kõigile EKRE nimekirjadele üle Eesti.

Igas Eestimaa nurgas peavad inimesed tundma end alati turvaliselt. Erakorraline arstiabi, politsei ja päästeteenistus peavad kõikjal Eestis olema kiiresti kättesaadavad. Ööpäev läbi avatud valveapteek igasse maakonda!

www.ekre.ee, www.facebook.com/rahvuspartei