Konservatiivide Vaba Sõna, juuni-juuli 2016

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / juuni–juuli 2016 Malle Pärn

Konservatiiv on ühiskonna selgroog Lk 4

Mart Helme

Kõige pimedam on enne koitu.

Vasakradikaalide inimvihkajalikust tegevusest

Martin Helme

issuu.com/konservatiividevabasona Ando Tulvik

Henn Põlluaas

Naiste kaitsmisest Istanbuli konventsiooni valgel

Et jääda alles riigi ja rahvana.

Maaelu rolli elustamine on tähtis!

10 aastat rahvuskonservatiivse liikumise loomisest

Lk 8

Lk 10

Lk 12

info@ekre.ee

www.ekre.ee

Jaak Madisson

Brexit ja julgeolek Lk 14

Lk 5

President Arnold Rüütel:

Eesti presidenti peaks valima rahvas! Vaid nii saab president täita moraalse majaka ja rahva ühendaja rolli Hiljuti 88-aastaseks saanud president ja Konservatiivse Rahvaerakonna auesimees Arnold Rüütel on oma vanuse kohta haruldaselt heas vormis ning kaugel sellest, et pidada rahulikku pensionipõlve.

Muu hulgas võtab ta Konservatiivse Rahvaerakonna auesimehena aktiivselt osa erakonna juhatuse ja volikogu tööst.

Presidendil käis Kadrioru ametiruumides külas kirjanik URMAS ESPENBERG, et küsida elukogenud mehelt nii Euroopa rändekriisi, Eesti maaelu olukorra kui ka presidendivalimiste kohta.

Mõne aasta eest ütlesite juubeliintervjuus, et toonane Eesti ei vasta päris Teie unistustele.

Kas praegu liigub Eesti õiges suunas või vastupidi, Teie unistusest veelgi kaugemale?

Kui ma nii ütlesin, siis võin seda ka täna korrata. Meie põhiseaduses on väga täpselt kirjas, et kõrgema võimu kandjaks Eestis on rahvas.

See aga tähendab, et kõigis meie ettevõtmistes peab tähelepanu keskmes olema inimene, tema toimetulek, tema soov elada just siin Eestimaal oma rahva keskel.

Arvan, et ainuüksi see on põhjuseks, miks me hädasti vajame riigi senisest suuremat tähelepanu Eesti rahva toimetuleku vastu.

Millised on Teie hinnangul aastaid riigitüüri juures olnud Reformierakonna juhitud valitsuse suurimad möödalaskmised?

Ma olen püüdnud nii vähe kui võimalik sekkuda siseriiklike arengute hindamisse ja seetõttu ei saa ma ka öelda, et näe, ütlesin nii, aga välja tuli teisiti.

Arvan, et põhiküsimus on Eesti riigi arengumudeli valikus. Siin on hindajaks aeg ja sellele toetudes saame öelda, kuidas üks või teine

eluvaldkond on toiminud. Olgu see siis rahva tervis, iive, haridus, riigi ja rahva turvalisus, majanduse edenemine, väljaränne ja nii edasi.

Ainult tõsiteaduslik analüüs saab anda vastused nendele arengutele.

Konservatiivse Rahvaerakonna poliitilised oponendid püüavad meeleheitlikult näidata, et immigrandid ja Euroopa islamiseerumine on pseudoprobleemid. Mida Teie arvate?

Need ei ole pseudoprobleemid.

Mõlema probleemiga tegeletakse Euroopas ja mujal maailmas ülima tõsidusega. Ka meil tuleb teha tõsiseid jõupingutusi selleks, et need protsessid kontrolli alla saada.

Eesti riigi tulevikku ei saa üles ehitada võõrtööjõu sissetoomisele.

See muidugi ei tähenda, nagu ei peaks me sõjapõgenikke aitama.

Aga õige on neid aidata pingekolletele lähedastes piirkondades. Me võime Aafrikast võtta noori inimesi meie ülikoolidesse õppima, aga sooviga, et nad siin lõpetamise järel läheksid tagasi oma kodumaale, et aidata seda üles ehitada.

Aafrikas elab kaks miljardit inimest ja mõnekümne aasta pärast juba neli miljardit.

Me saame anda abi selleks, et

Arnold Rüütel ja Mart Helme.

Mehhaaniliselt elanike arvu põhjal omavalitsusi kokku panna on kaheldava väärtusega.

Arnold Rüütel

foto: TAIRO LUTTER, POSTIMEES

luua kohapeal eeldused arenguks, mitte tuua sealsed inimmassid Euroopasse. Seda juttu peaks rääkima Brüsselis, kuid mulle tundub, et meie saadikud ei ole Brüsselis sel teemal eriti palju sõna võtnud.

Kumb on Eestile suurem oht, kas agressiivne Venemaa või islamiseeruv Euroopa?

Ma ei vastandaks neid ohtusid, kuna mõlemal juhul on küsitav meie omariikluse kestmajäämine.

Kas Teie meelest on samasooliste kooselu ja nende võrdsed õigused traditsioonilise abieluga põhjendatud?

Mehe ja naise vaheline abielu kui kooselu vorm on vastu pidanud tuhandeid aastaid. Ainult see vorm kindlustab inimkonna jätkusuutlikkuse. Samasooliste kooselu ei ole meil ju riiklikult keegi takistanud. Väga tõsised küsitavused tekivad aga siis, kui kaasaja meditsiini appi võttes soetatakse lapsi.

Uue ilmakodaniku mõttemaailm suunatakse sel juhul algusest peale sellise kooselu vormi ainuõigeks pidamise poole. Arvan, et meie riigi ja rahva ees on palju suuremaid probleeme, kui võitlus parlamendis samasooliste õiguste eest.

Kõige tähtsam on, kuidas me rahvana suudame püsima jääda.

2

juuni–juuli 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kui tõenäoliseks peate, et Vene luurel on hea ülevaade Eesti riigistruktuurides toimuvast?

See on küsimus meie julgeolekuasutustele. Ma ikka usun, et suudame enda, Euroopa Liidu ja NATO saladusi hoida.

Teil on olnud omal ajal kokkupuuteid Venemaa kõrgema juhtkonnaga. Mida Te soovitaksite praegustele poliitikutele, kuidas ajada Venemaaga asju nii, et riigi ja rahvana ellu jääksime, aga säiliksid positiivsed majandus- ja kultuurikontaktid?

Vastus on juba teie küsimuses.

Venemaa juhtkond ei ole täna see, mis see oli veerand sajandit tagasi.

Riikidevaheline suhtlemine on aga rahvusvahelise diplomaatia üheks nurgakiviks. On kurb, et meil oma idanaabriga ei ole õnnestunud luua heanaaberlikke suhteid.

Paneb tõsiselt muretsema Venemaa agressiivne käitumine nii endistes NSV Liidu vabariikides kui ka meie piiride vahetus läheduses, samuti piiririkkumised. See on tulega mängimine.

Ma siiski tahan uskuda, et varem või hiljem, pöördub Venemaa demokratiseerumise teele.

See tooks kaasa ka usu ja veendumuse vastastikuste lepingute kehtivuse ning rahvusvaheliste õigusnormide austamise osas.

Eesti saab varsti uue presidendi. Mis mõtteid ja tundeid Teis senine kampaania ja kandidaadid tekitavad?

Olen jälginud seda protsessi ja püüdnud ka enda jaoks lahti mõtestada, miks üks või teine isik on andnud nõusoleku kandideerimiseks. Teatavasti on koormus sellel ametipostil nii füüsilises kui ka vaimses mõttes erakordselt suur.

Ma ootaksin kõikidelt sellele ametipostile pürgijatelt selget nägemust Eesti omariikluse arengust. Ja kui kõigi halbade stsenaariumide kokkulangemisel nõutakse näiteks meie taasliitumist mõne suurriigiga, siis meie juhid eesotsas presidendiga peavad suutma sellele survele vastu seista. Väga halvaks kogemuseks on eelmise sajandi 1940. aastate Eesti riigi demonteerimise näide ja aastal 1991 augustiputši ajal mõnede meie poliitikute vastuoluline käitumine.

Kuidas tuleks Teie arvates Eestile presidenti valida? Kas Riigikogus, valimiskogus või hoopis rahvahääletusel?

Olen alati olnud seda meelt, et Eestile peaks presidenti valima rahvas.

Sel juhul oleks tal tõesti oma seisukohtade väljaütlemisel võimalik toetuda rahva tahtele. Ka parteide tagatubade mängud põrkuksid siis vastu presidendi institutsiooni. Olen veendunud, et siis saab president senisest edukamalt täita nii moraalse majaka kui ka rahva ühendaja rolli.

Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete seas korraldati hiljuti küsitlus, millest selgus, et üle 80% vastanutest toetab erakonna esimehe Mart Helme kandidatuuri esitamist. Kas Mart Helme oleks Teie arvates Eestile hea president? Ja kui, siis miks?

See teeb ainult rõõmu, kui 80% erakonna liikmetest toetavad oma esimeest. Siit väljakutse edaspidi-

Mida arvate kavandatavast haldusreformist, mida Eesti valitsus püüab piitsa ja prääniku meetodil läbi suruda?

Kavandatud haldusreform praegusel kujul jätab vastuseta palju küsimusi. Tundub, et ka seekordne haldusreformi katse oleks tulnud põhjalikumalt läbi töötada, kaasates nii teadlaskonda kui ka huvigruppe. Mehhaaniliselt elanike arvu põhjal omavalitsusi kokku panna on kaheldava väärtusega.

JAANUS LENSMENT, POSTIMEES

Olen alati olnud seda meelt, et Eestile peaks presidenti valima rahvas. Sel juhul oleks tal tõesti oma seisukohtade väljaütlemisel võimalik toetuda rahva tahtele.

Arnold Rüütel

seks: selle arvu puhul on veel kasvuruumi. Arvan, et Konservatiivse Rahvaerakonna põhimõtted Eesti riigi arenguks on õiged ja eestlaste toetus sellele isikule, kes tahab end jäägitult pühendada nende põhimõtet elluviimisele, väärib kindlasti ka presidendi ametiposti.

Arvan, et Eestile on vaja presidenti, kes siiralt austab ja armastab oma maad ja rahvast.

Teid püüti presidenditoolist eemal hoida ja olete mõista andnud, et puhas mäng see ei olnud. Mis asjaoludel ja kelle huvides Teie tagakiusamine toimus?

Eks küsimus oli taasiseseisvunud Eestile arengusuundade valikus.

Oli selge, et lausliberaalse majan-

Urmas Espenberg intrevjueerimas Arnold Rüütlit

dusmudeli valik ja selle mudeli katsetamine terve riigi peal on erakordselt vastutusrikas eksperiment. Oleme nüüd seda mudelit rakendanud ligi veerand sajandit ning väita, et on jäänud veel vaid peenhäälestus – kellele on selline tõdemus tähtis?

Raske on ajateljel võrrelda arengumudeleid, kui ühe kõrvale ei ole panna teist samas ajas ja ruumis, ka kultuuriruumis, toiminud riiki. Kuid selline süsteemne süvaanalüüs oleks Eestile väga vajalik, et otsustada, kuidas edasi minna. Arvan, et EKRE baaspõhimõtted on siin üles ehitatud just Eesti jätkusuutliku arengu tagamiseks. Hiljuti leidsime end Euroopa Liidus jällegi ühe “saavutuse” poolest esirinnas: oleme

Foto: EKRE

nimelt heaolu tasemelt kõige suuremate kontrastidega riik. Nii sain ma aru ajakirjanduses avaldatud andmetest.

Mis Te arvate, kui palju mõjutab Eesti praegust elu ja poliitikat KGB-ga kaastööd teinud inimeste hulk?

Ma ei usu, et see mõju väga suur saab olla. Aeg on teinud oma töö.

Möödunud veerand sajandit on teinud siin nö hõrendustööd ja paljud nimetatud organisatsiooni aktiivsed kaastöötajad ilmselt lahkusid taasiseseisvumise järgselt Eestimaalt. Kuid valvsust ei tohi kaotada. Peame ikka olema võimelised oma iseseisvust kaitsma ja meie arengut takistavaid tegelasi kindlaks tegema.

Kuidas edendada maaelu ja kaitsta külasid tühjenemise eest? Mõned väidavad, et linnastumine on globaalne probleem ja me ei saa siin kätt ette panna.

Maaelu selle traditsioonilises ja ajaloolises tähenduses tõmbub koomale ja seda mitte ainult Eestimaal. Teaduse edusammud ja sellega kaasnenud tehniline progress on loonud selleks eeldused.

Globaalne probleem on rahvastiku juurdekasv ja inimeste äratoitmise ning joogiveega varustamise võimalus.

Eestimaa on piisavalt haaratav nii interneti kui teiste kaasaegsete sidevahendite abil selleks, et teha tööd igas Eestimaa nurgas. Maaelu oma võludega kutsub noori ja eakamaid tagasi maaelu rüppe.

Aastaid tagasi tegime ettepaneku toetada noori peresid maale kolimisel ja seda maa eraldamisega oma kodu rajamiseks. Ma loodan, et tänased riigijuhid võtavad selle ettepaneku uuesti tõsisemalt kaalumisele.

On mitmeid võimalusi maaelu edendamiseks. Oluline on luua soodustingimused keskmise ja väikeettevõtluse arendamiseks maapiirkondades. Siin on ilmselt vajalik kehtivat maksureformi muuta jne.

Millised on Teie suveplaanid?

Kas armastate Eestis või välismaal puhkamas käia?

Meie suveplaanid on kokku pandud selliselt, et saaksime juulisaugustis olla võimalikult pikemat aega Saaremaal. Pean tunnistama, et välismaal ei ole me abikaasaga veel puhkamas käinud. Ja ega pole seda soovi ka olnud.

Olete heas vormis.

Mis on Teie tervise ja pika töövõime saladus?

Töötegemise võime tuleneb soovist tööd teha. Kuna minu varasem töö nõudis palju kabinetis istumist, siis olen nüüd juba vanemas eas püüdnud viibida võimalikult palju ka värskes õhus. Palju on minul ja mu abikaasal toimetada suvekodus Saaremaal, kus töötegemiseks kipub tihti valgest ajast väheseks jääma.

www.ekre.ee

3

EESTI EEST!

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon loobus autoliisingu kompensatsioonist

Kuluhüvitised / autoliising

Foto: EERO VABAMÄGI, POSTIMEES

Konservatiivne Rahvaerakond otsustas esimese fraktsioonina loobuda parlamendi liikmetele ette nähtud võimalusest tasuda autoliisingu arveid kuluhüvitistest. „Ehkki seadus pakub saadikule sellist soodustust, leiame, et ükski riigikogu liige ei pea olema paremas olukorras võrreldes tavakodanikuga, kes peab oma kulud, sealhulgas

autoliisingu, kinni maksma palga arvelt,“ ütles fraktsiooni esimees Martin Helme. „Fraktsioonis lepiti üksmeelselt kokku, et need meie saadikud, kes on hüvitamise võimalust kasutanud, lõpetavad liisinguarvete esitamise.”

Pooled Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmetest pole autoliisingu hüvitamise võimalust kordagi

kasutanud, olles sellest loobunud juba valituks osutudes. „Kutsume ka teisi Riigikogu fraktsioone üles järgima meie eeskuju ning astuma sammu selles suunas, et autoliisingu hüvitamine seadusega lõpetataks,“ ütles Helme.

Konservatiivne Rahvaerakond jätkab võitlust, et praegune ebaõiglane kuluhüvitiste süsteem kaotada.

Lasterikkad emad / lapsed

Foto: pEETER LANGOVITS, POSTIMEES

Lasterikas ema väärib ravikindlustust ja pensionistaaži Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas Riigikogule eelnõu, et riik hakkaks maksma sotsiaalmaksu mittetöötava vanema eest, kes kasvatab kolme või enamat last.

Seadusemuudatus võimaldaks ühel lapsevanemal koguda pensioniaastaid ja annaks ravikindlustuse kuni ajani, mil täisealiseks on saanud kõik lapsed. Praeguse seaduse järgi maksab riik sotsiaalmaksu kolme või enama lapse mittetöötava vanema eest juhul, kui vähemalt üks lastest on alla 8-aastane ning vanim mitte vanem kui 19.

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme sõnul on seadusemuudatuse eesmärgiks lasterikastele peredele majandusliku kindlustunde loomine ja emaduse väärtustamise. „Meie arvates peab laste kasvatamine lasterikkas peres olema riigi erilise hoole all ning see vanem, kes tahab pühenduda laste kasvatamisele, peab saama seda teha ilma enda tervisekindlustuse ja pensionistaaži kaotuse pärast muretsemata,“ ütles Helme. „Eesti probleemiks on kahanev sündimus ja rahvaarv, mil-

le tulemusel rahvastik vananeb. Meil on sündimus 1,5 last fertiilses eas naise kohta ja väljaränne on suur. Probleemi lahendamiseks on vaja muuta toetuste süsteemi õiglasemaks ning arvestada laste kasvatamise panust ühiskonda.“ Aruande „Riiklik sotsiaalkindlustus” alusel oli 2015. aasta lõpus Eestis elavaid peresid, kellel on kolm või enam last, 17 443. Seaduse muudatuse rakendamine toob hinnanguliselt kaasa täiendavad kulud suurusjärgus maksimaalselt kaks miljonit eurot.

Volikogu: Eestis tuleb seadustada rahvaalgatus!

28. mail kogunenud Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu võttis vastu deklaratsiooni, milles kutsub üles seadustama rahvaalgatust, et anda kodanikele rohkem sõnaõigust riigi põhiotsuste tegemisel. „Veerandsada aastat pärast iseseisvuse taastamist on rahva hulgas tõsine rahulolematus selle üle, kuidas langetatakse meie riiki ja rahvast puudutavaid otsuseid ja millises suunas juhitakse ühiskonda. Euroopa Liidu riikide kodanike õigus oma ühiskonna asjades kaasa rääkida kahaneb pidevalt – mida rohkem poliitiline võim Brüsselisse koondub, seda rohkem anname käest oma iseotsustusõigust. Rahva tahte eiramise tulemusel on läinud kaduma otseside kodanike, ühiskonna oluliste probleemide ja võimutasandi vahel,“ seisab volikogu deklaratsioonis. „Eestis on aeg taastada need otsedemokraatia mehhanismid, mis juba 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega olid ette nähtud, kuid mille Konstantin Päts ja Johan Laidoner 1934. aasta riigi-

pöördega kaotasid. Praeguse esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatia mehhanismidega peataks võimu võõrandumise rahvast ning aitaks kodanikke ja poliitilist eliiti omavahel lähendada.“ Tänavu veebruaris viis Turu-uuringute AS läbi küsitluse, et selgitada välja Eesti ühiskonna suhtumine otsedemokraatiasse. 72% vastanute arvates pole rahval piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ning 82% pidas vajalikuks muuta põhiseadust nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi.

Rahvaerakonna volikogu peab mõistlikuks seadustada kord, mis annaks ühiskonnale ja initsiatiivgruppidele võimaluse osaleda õigusaktide loomises või muutmises. Selleks tuleks esitada valimiskomisjonile taotlus ning koguda konkreetse tekstiga algatuse toetuseks teatud hulk allkirju. „Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku allkirjastab eelnõu, käivitub automaatselt selle eelnõu rahvahääletusele panemise mehhanism. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku vaidlustab Riigikogu otsuse,

tuleb antud otsuse tühistamiseks korraldada referendum.

Rahvaalgatuse seadustamine annab võimaluse tuua poliitilisse päevakorda suur osa kodanikke kõnetavaid küsimusi,“ leiab volikogu. „Valitsuserakondade hirmutamistaktika, mille kohaselt otsedemokraatia toob kaasa populismi, rahva kogenematuse ärakasutamise ja lausa riigikukutamiskatsed, näitab täielikku usaldamatust oma riigi kodanike vastu ning soovi põlistada poliitika kujundamisel parteilist haaret.

Rahvaalgatusõiguse kasutamine ei anna eelistust ühele või teisele ideoloogiale ega initsiatiivgrupile, vaid võimaldab erinevatel vaadetel ja seisukohtadel ausalt konkureerida.“ Volikogu avalduse kohaselt ei tohi Eesti kodanik olla riigialam, kelle ülesanne on vaid kord nelja aasta jooksul parlamenti valida ja vahepealsel ajal vait olla või poliitilistele otsustele kuulekalt järele kiita. Rahvaalgatus on võimalus, mis annab kodanikule reaalse hoova rääkida kaasa riiklikult oluliste küsimuste lahendamisel.

VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalid tuleb enne presidendivalimisi avalikustada Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas parlamendile eelnõu, mille kohaselt tuleks tühistada juurdepääsupiirangud Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalidele. „Aastatel 1993–2012 pandi Eesti Pangas VEB Fondiga seonduvalt toime võltsinguid ja finantsmahhinatsioone ning varjati sellekohast infot ametnike ja avalikkuse eest.

See on murendanud avalikkuse usaldust riigiinstitutsioonide vastu. Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalide jätkuv salastamine aga süvendab umbusku ausasse õigusemõistmisesse,” ütles Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme. „Viimane aeg on varjamine lõpetada, sest fondi loomise ajal juhtis Eesti Panka Siim Kallas, kes kandideerib Eesti presidendiks. Tänaseni puudub avalikkusel info, kes võtsid Venemaa pankadest välja 32 miljonit dollarit Eesti ettevõtjatelt pärit fondi raha ning kuhu raha edasi liikus.

Ometi on andmeid, et asjasse on segatud Reformierakonnaga seotud isikuid ning need nimed on uurimiskomisjoni materjalidest läbi käinud.“ Riigikogu kantselei on seni keeldunud VEB Fondi uurimiskomisjoni salvestisi avalikustamast, viidates isikuandmete kaitsele ning sellele, et salvestistel olevate isikuandmete avalikustamiseks puudub seaduslik alus ja komisjoniga koostööd teinud inimeste nõusolek. „Isikuandmete kaitse reeglid on muutunud kohati absurdseks. Näiteks Riigikogu kantselei on öelnud, et VEB Fondi uurimiskomisjoni salvestiste kuulamiseks on vaja Vahur Krafti ja Siim Kallase enda luba,“ ütles Helme. „Meie leiame, et isikute privaatsusõigus, informatsioonilise enesemääramise õigus ja isikuandmete kaitse vajadus ei kaalu antud juhul üles avalikkuse huvi. Juurdepääsupiirangud salvestistel olevale teabele tuleb lõpetada.“ 2013. aastal moodustatud VEB Fondi uurimiskomisjoni ülesanneteks oli VEB Fondi moodustamise, töökorralduse, juhtimise ja aastate 1993–2012 jooksul sooritatud toimingutega seotud asjaolude väljaselgitamine. Uurimiskomisjoni poolt avaldatud lõpparuande kohaselt kuulati istungitel ära 49 isikut.

4

juuni–juuli 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Juhtkiri Reform, mis suretab Eesti elu Konservatiivne Rahvaerakond on mures Eesti ääremaastumise ja elu hääbumise pärast ning mõistab vajadust viia läbi kohaliku võimu reform. Haldusreformi või omavalitsusreformiga saaks anda uue suuna elukorraldusele väljaspool Tallinna ja Tartut, tekitada vahendid ja hoovad ettevõtluse edendamiseks, tagada noortele peredele lasteaia-, kooli-, huvialaringide kohad ja pakkuda esmatasandi arstiabi nii noortele, töötavatele kui ka eakatele inimestele nende kodu lähedal. Samuti saaks hoida üleval vilgast seltsi- ja kultuurielu, et inimesed end igavusest ja depressioonist lolliks ei jooks.

Kõike seda saaks teha, kui reformi eesmärk oleks tagada Eesti elu ühtlane areng ning rahvastiku tasakaalustatud jaotus üle terve riigi, mitte aga inimeste koondumine kahte suuremasse linna.

Taoline reform eeldaks raha ja võimu juurde andmist kohalikule tasandile, piiride ülevaatamist ja siin-seal korrigeerimist, kuid mitte massilist piiride kustutamist ja omavalitsuste kaotamist. Mõistlik reform kaotaks ära maavalitsused ja annaks omavalitsusliitudele avaliku võimu funktsiooni, tagades seeläbi omavalitsusüleste tegevuste sujuva toimimise altpoolt tuleva algatuse ja kontrolli kaudu.

Mitte midagi taolist praegune valitsuse kavandatud haldusreform ei paku. Tegelikult ei paku praegune haldusreform üldse suurt midagi peale omavalitsuste sundliitmise.

Selle paremaks läbi surumiseks on asutud omavalitsusjuhte häbiväärselt kinni maksma. Omavalitsusjuhid, kes on suutnud oma toolil olla ühe aasta enne omavalitsuse kaotamist, saavad korraga kätte aasta palga. Kriitikud makstakse labaselt meie kõigi rahaga kinni.

Eelarvelist raha omavalitsustele juurde ei tule. Seega ei ole valitsusel mingil moel võimalik täita lubadusi, et kaotatud omavalitsustes säilivad koolid, lasteaiad, raamatukogud, seltsimajad, perearstid… Ja kui väiksema koha inimestel kaob poole maakonna suuruse omavalitsuse volikogus igasugune esindatus, siis kes hakkab nende eest seisma? Praegune haldusreform süvendab kõiki ääremaastumise tendentse, mitte ei ürita neid peatada või tagasi pöörata.

Samal ajal tugevdab reform selgelt valitsuse võimu tulevaste väheste ja ülisuurte omavalitsuste üle. Vallavolikogu valimised, mis toimuvad pooles või suisa terves maakonnas ei paku võimalust kohalikel valimisliitudel või kohaliku elu entusiastidel arvestatavat valimisedu saavutada. Kohalikud valimised muutuvad sarnaselt Riigikogu valimistega selgelt parteiliseks, kalliks ja ideoloogiliseks.

Edu tagab maakondlikku või üleriigilist tuntust omavate inimeste kandideerimine, mitte kohalik tuntus ja hea maine. Kohalik omavalitsus ei hakka peale reformi olema enam kohalik selle sõna tegelikus tähenduses või põhiseaduslikus mõttes.

Haldusreformi ei tehta mitte Eesti elu parandamiseks, vaid reformierakondliku võimuhaarde tugevdamiseks ja rahavoogude paremaks kontrollimiseks. See toimub rahva elukvaliteedi ja meie tuleviku arvelt. Just selle tõttu on Konservatiivne Rahvaerakond võidelnud valitsuse esitatud haldusreformi vastu kõigi vahenditega ning annab selge ja konkreetse lubaduse: kui võimule saame, teeme päris haldusreformi. Sellise, mis toob elu tervesse Eestisse tagasi!

Foto: WIKIPEDIA

Konservatiiv on ühiskonna selgroog Inimene õpib, kuni elab. Ka ühiskonnas tehakse uuendusi, ka ühiskond areneb.

Aga enne uuenduste rahvale pealesundimist tuleb mõistlikult kaaluda, kas nad ikka on meile kasulikud, kas nad ei kujuta endast mingit ohtu meie laste tulevikule, mõtiskleb Malle Pärn.

M

e oleme harjunud sellega, et moode aina uuendatakse, ja need uuendused levivad, kuidagi müstilisel kombel. Me laseme ennast kujundada nendel, kelle kätte me oleme andnud võimu mingil alal. Moed ei teki ju ise, neid mõeldakse välja ja müüakse meile maha. Ühiskonnaelu muutusi ei tohi teha kergemeelselt, ainult ühest aspektist põhjendades. Moed tulevad ja lähevad, enamasti jälgi jätmata, aga muutused ühiskonnaelus võivad kaasa tuua pöördumatut kahju.

Meil on olemas mitmesugused teadused, õppinud asjatundjad uurivad maailma, milles me elame, ja teevad oma uurimustest järeldused. Me teame väga palju inimesest ja loodusest. Ühiskond peaks tervitama ainult neid uuendusi, mille kasulikkus on tarkade poolt teaduslikult tõestatud, mitte neid, mis on poliitiliselt õigeks kuulutatud mingi isiklikku omakasu jahtiva rühmituse poolt, kes on ühiskonnateaduses võhikud.

Kaastunne ja halastus on olulised inimlikud omadused, aga kriisiolukorras on alati kaks poolt: kummale me halastame, ja kummale hakkame vastu? Kumba me kaitseme ja kumba püüame takistada?

Uuendajad pahandavad nendega, kes ei taha nende uuendusi. Kleebivad neile sildid külge ja hakkavad neid halvustama. Et tagurlikud ja keskaegsed ja võõravihkajad ja muidu vastalised. Et takistavad edasiminekut. Aga kuhu edasi?

Kaastunne ja halastus on olulised inimlikud omadused, aga kriisiolukorras on alati kaks poolt: kummale me halastame, ja kummale hakkame vastu?

Malle Pärn

Mingi osa inimestest on alati konservatiivsemad, nad ei torma kohe igat uuendust vastu võtma.

Nad on ettevaatlikud ja umbusklikud. Nad küsivad: kuhu see tee meid viib? Tegelikult ei olegi võimalik ausal viisil aina kannapöördeid teha, inimene ei ole tuulelipp, täiskasvanud inimesel on mingi oma, paljude aastate jooksul kujundatud hing ja vaim, mis seavad talle piirid. Tuulelipp näitab tuule suunda, inimene peab elama oma elu, tõelist elu, mitte pöörlema nagu tuulelipp…

Mis küll saaks, kui selliseid inimesi ei oleks? Põllumees teab, et seeme idaneb, sirgub taimeks ja kannab vilja, hea seeme kannab head ja halb halba vilja. Ohaka seemnetest ei saa kunagi porgandeid. Ta teab ka, et kui seemneid mulda ei pane, siis sügisel saaki ei saa.

Meie, inimesed, oleme osa loodusest. Aga loodus on väga konservatiivne. Päike tõuseb idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv. Nõgese juurtest kasvavad nõgesed, mitte ohakad.

Puu kasvab ülespoole, jää sulab veeks, vihm ja lumi sajavad taevast alla maa peale, mitte vastupidi. Me oleme elavad olendid selles looduses. Meie organism on samuti konservatiivne. Süda, maks, neerud, aju – kõik toimivad praegu niisamuti nagu eelmisel sajandil. Kõnnime endiselt kahel jalal. Oleme endiselt kas mehed või naised.

Konservatiiv lähtub oma tegutsemises tervest mõistusest, inimese loomulikust olekust, tsivilisatsiooni ja ajastute tarkusest.

Konservatiiv püüab säilitada seda, mis on läbi aegade olnud väärtuslik, arvestab ka neid, kes on elanud enne teda, kes on nüüdseks surnud, ent on oma tarkuse ja kogemused trükitud kujul siia maha jätnud. Ja pärimuse kujul. Ja tsivilisatsiooni kujul.

Konservatiiv on nagu laevakapten, kes arvestab merel olles merega, ilmastikuga, tuulesuunaga, hoovustega, karidega, ning kasutab selleks kompassi ja muid vajalikke abilisi.

Sest tema eesmärk on laev tervelt sadamasse juhtida. Ta vastutab reisijate eest. Ta ei tee mingeid arutuid eksperimente, inimkatseid. Ta võtab elu tõsiselt, ja arvestab kaasinimestega. Ta teeb vahet olulise ja ebaolulise vahel. Esmalt tuleb korda seada olulised asjad, alles siis võib hakata esteetiliste lisandite peale mõtlema.

Konservatiiv säilitab rahvuse, inimsuse, inimlikkuse. Konservatiiv arvestab terve rahvaga. Konservatiiv vastutab oma tegude eest.

Konservatiiv hoiab elu olulise sisu alles. Ta on nagu ühiskonna selgroog, mis keha püsti hoiab.

Igast painutusest, ükskõik kui sügavast, on tänu selgroole alati võimalik tagasi tulla püstisesse asendisse.

www.ekre.ee

5

EESTI EEST!

Kõige pimedam on enne koitu Vasakradikaalid on alustanud Eestis samasugust inimvihkajalikku kultuurirevolutsiooni nagu Mao Zedong Hiinas 1960. aastatel, eesmärgiga hävitada meie minevikupärand ja kindlustada teatud kildkonna võim, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna esimees, ajaloolane MART HELME.

S

haun Breslin kirjutab oma suurepärases esseistlikus biograafias „Mao“ 1960. aastatel Hiinas möllanud kultuurirevolutsiooni ideoloogilisi lätteid kirjeldades muu hulgas ka järgmist: „[---] Kultuurirevolutsioon oli midagi enamat kui vaid parteitöötajate seas läbiviidav puhastus. See oli rünnak igasuguse käitumise ja mõtlemise vastu, mis õige (s.t. Mao) sotsialisminägemusega kooskõlas polnud.

Seetõttu rünnati traditsioonilisi ideid ja tegevusviise kui oma päritolult feodaalseid. Sisuliselt tähendas see konfutsianistlike ja budistlike templite ning ajaloomälestiste hävitamist ning usklike solvamist sõna ja teoga. See tähendas ka kõige ja kõigi ründamist, kellel või millel revolutsioonieelse Hiinaga mingit seost oli.“ Pole midagi uut siin päikese all.

Praegu Eestis, aga loomulikult ka Euroopas ja USA-s toimuvat vaadates meenub mulle just nimelt Mao aegne kultuurirevolutsioon oma ideoloogilise pimeduse ja raevuga.

1990. aastatel sai alguse vasakliberaalne kultuurirevolutsioon, mis soovib hävitada nii rahvused kui rahvusriigid, nii traditsioonilise perekonna kui traditsioonilised soorollid, asendada tõeliselt demokraatlikud institutsioonid ja protsessid vaid näiliselt demokraatlikega ning muuta vaba ajakirjanduse teatud ideoloogilistest dogmadest juhinduvaks propagandaks.

Kõik see meenutab tõepoolest pigem mauismi, millele jääb alla isegi nõukogudeaegne ideoloogiline surve. Sest, olgem ausad, sarnaselt tõeliselt mauistlikule kultuurirevolutsioonile on ka praegu kuulutatud põlualuseks ja põlastusväärseks meid vorminud ja meile meie identiteedi ning väärtushinnangud andnud minevikupärand. Ja seda sageli lihtsalt põhjendusega, nagu pärineks rahva enamikule olulised asjad, alates abielust mehe ja naise vahel ning lõpetades rahvusriigiga, pahast ning ajast ja arust 19. sajandist. Niisugused koidest kahjustatud väärtused loomulikult ei sobi vasakradikaalide meelest progressiivsesse 21. sajandisse.

Tõsi küll, kõige traditsioonilise suhtes hambaid kiristavatel vasakradikaalidel arenguruumi veel on.

Ent laskem siinkohal taas kõnelda

Me näeme, kuidas meile serveeritakse halastamatult ja mauismile äravahetamiseni sarnast must-valget maailmapilti. Üha jõhkramalt tehakse meile selgeks, et vasakliberaalsete doktriinide kohaselt ei kehti enam loodusseadused, mis on loonud kaks erinevat sugupoolt ja mida reguleerivad iidsed tavad ning sotsiaalset tasakaalu hoidvad traditsioonid.

Mart Helme

Shaun Breslinil: „Klassivaenlasteks tembeldatutele sai osaks psühholoogiline ja füüsiline alandamine. Ohvrite rituaalne alandamine muutus peaaegu kohustuslikuks – neile pandi pähe narrimütsid ja neid veeti läbi linnade ja külade, mille elanikke julgustati valama välja oma viha nende reeturite peale. Kõige tähtsamaid tegelasi

kritiseeriti avalikult jalgpallistaadionitel ja mujal avalikes kohtades.

Paljud neist peksis rahvahulk surnuks, ohvreid hukati kohtufarsside põhjal või sooritasid nad piinadest pääsemiseks enesetapu.“ Noorem põlvkond on ehk unustanud sõna hungveiping, aga just nii nimetati revolutsioonilisi rünnakrühmlasi, kes kogu selle terrori ja hävituse musta töö enda peale võtsid.

Tõmbame siit uuesti paralleeli tänase Eestiga (Euroopaga, USA-ga). Me näeme, kuidas meile serveeritakse halastamatult ja mauismile äravahetamiseni sarnast must-valget maailmapilti. Üha jõhkramalt tehakse meile selgeks, et vasakliberaalsete doktriinide kohaselt ei kehti enam loodusseadused, mis on loonud kaks erinevat sugupoolt ja mida reguleerivad iidsed tavad ning sotsiaalset tasakaalu hoidvad traditsioonid. Et rahvuste loomupärane kokkuhoidmisinstinkt, mille alusel on tekkinud sügavad, keerulised ning mitmekihilised sotsiokultuurilised ja majanduslikud seosed ning identiteedid, on aegunud ja tuleb prügimäele visata. Ning kuna rahvad seda vabatahtlikult teha ei taha, tuleb rahvusriigid hävitada, sootsiumid omavahel killustada ja tülli ajada, ning selle tegemiseks on parim viis ujutada nad üle võõrkultuuridest pärit inimestega.

Teise maailmasõja lõpul otsustasid võitjariigid Potsdami konverentsil, et edaspidiste sõdade vältimiseks tuleb Euroopa riigid muuta puhasteks rahvusriikideks. Sellest tulenevalt viidi kõikjal Kesk- ja Lääne-Euroopas läbi piiride ümber joonistamine ning taastati rahvusvähemuste asustamine nende põhiasualadele. Kõige rohkem kannatasid selle läbi muidugi sõja kaotanud sakslased, keda küüditati miljonite kaupa Poolale ja Nõukogude Liidule läinud Saksa aladelt, aga ka Sileesiast ja Sudeetidest. Nüüd põhjendatakse immigratsiooni soosimist, rahvuste segamist ja võimu koondamist Euroopa Komisjoni (loe: suurkorporatsioonide) kätte täpselt samade mantratega: see hoidvat ära sõjad, mis muidu Euroopas puhkevat.

Ei ole midagi arulagedamat.

Ent ka mauistlik kultuurirevolutsioon oli absurdne ning arulage ja teenis – nagu ka praegused nn valges maailmas käivad protsessid – vaid üht eesmärki: kindlustada segaduste taustal teatud kildkonna võim.

Just selle nimel on nii Eestis kui mujal käivitatud ajakirjanduslikpsühholoogiline hungveipinglus kõigi nende vastu, kes nimetatud ideoloogiatele ja poliitikatele oponeerivad. Esialgu loodetakse veel

Foto: SCANPIX

Pole midagi uut siin päikese all. Praegu Eestis, aga loomulikult ka Euroopas ja USA-s toimuvat vaadates meenub mulle just nimelt Mao aegne kultuurirevolutsioon oma ideoloogilise pimeduse ja raevuga.

Mart Helme

oponentide surnukspeksmisele meedias. Selle raames sildistatakse, valetatakse ja vassitakse.

On välja kujunenud kindel hungveipingide seltskond, kes produtseerivad lakkamatult laimu.

Aeg-ajalt täiendavad neid amatöörid, kes üldreeglina kuuluvad vasakliberaalsetesse erakondadesse või seksuaalvähemuste hulka. Selle hungveipingluse radikaliseerumisest (ja tõeliseks väitluseks vajalike argumentide puudumisest) annab märku üha krõbedamaks muutuv sõnakasutus, mis on võtnud käibele juba isegi neljatähelised roppused.

Kõik see oleks ju naljakaski, kui ropendamise tagant ei kumaks soov võtta poliitiliste ja ideoloogiliste oponentide vastu võitlemiseks kasutusele ka füüsilisi karistusviise. Just paduvasakpoolsed on ju üle kogu Euroopa need, kes nõuavad valjuhäälselt nn vihakõne kriminaliseerimist. Samal ajal pole nad suutelised (või tahtelised?) vihakõnele mingitki arusaadavat definitsiooni andma.

Siinkohal on muide vajalik rõhutada, et kõige hirmsamaid inimsusevastaseid kuritegusid on ajaloos korda saatnud just vasakradikaalid. Nimetagem Mao kõrval veel Stalinit, Pol Pothi, Ceausescut, aga ka teisi Kesk-Euroopa kommunistlike riikide liidreid. Ja ei maksa targutada ning väita, nagu poleks tänased sotsiaaldemokraadid nende režiimide ideoloogilised kasulapsed. Võtke kätte nii prae-

guste kui varasemate Euroopa Liidu juhtfiguuride elulood. Hämmastusega avastate, kui paljud neist on nooruses olnud kommunistid või muud sorti vasakäärmuslased!

Ent vasakpoolsed ja liberaalid ei võida. Nad kaotavad, nad on alati kaotanud. Sest see, mida nemad teoks tahavad teha, on vastuolus inimloomuse ja loodusseadustega. Praegu on nende masinavärk juba tõrkuma hakanud. Nad võivad ju vinguda, et populistid võtavad neil võimu käest, aga väärata nad seda ei suuda. Sest tegelikult pole nende poolt populistideks nimetatud mitte populistid, vaid inimloomuse sünnipärase hea ja kurja äratundmise eest võitlejad.

Lõpetuseks veel kord Breslin: „Pole ime, et need, keda rünnati, hakkasid vastu ja 1968. aastaks oli riik kodusõja lävel (kui mitte lausa sõjas). Võimukandjad moodustasid kaitseks radikaalse punakaardi eest omaenda punakaardiüksusi.“ Vasakliberaalid sõimavad oma ideoloogilisi vastaseid radikaalideks. Nad ei saa aru, et radikaalidena on nad ise ühiskonna radikaliseerinud ja selles olukorras on paratamatu, et tekkivad vastasjõud, mis otsivad tasakaalu.

Eestis on niisuguseks vastasjõuks meie erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Meie võit on sama vältimatu nagu päikesetõus. Aga kõige pimedam, nagu teame, on ikka enne koitu.

6

juuni–juuli 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

„KAHEKÕNE RAHVAGA“ –

EKRE poliitikud seisavad näoga rahva poole Tänavu kevadel sõitsid Konservatiivse Rahvaerakonna liidrid Mart Helme, Martin Helme, Henn Põlluaas ja Jaak Madison risti-põiki läbi Eesti ning kohtusid poliitikahuviliste inimestega ligi veerandsajas Eesti paigas. Kohtumistesari koondnimega „Kahekõne rahvaga“ leidis avalikkuses ulatuslikku vastukaja, kuivõrd paljudele tuli suure üllatusena, et mõni poliitik tunneb rahva arvamuse vastu huvi ka valimistevahelisel perioodil. Küsisime kahekõnelejatelt, milliste muljetega nad ligi poolteist kuud väldanud ringsõidult naasid.

MART HELME: „Kahekõne oli edulugu, sest rahvast oli isegi väikestes kohtades ootamatult palju. Vastuvõtt inimeste poolt oli väga sõbralik, kuigi üldjuhul oldi murelikud, sest inimesed tõesti ei tea, mis meid kiiresti muutuvas maailmas ees ootab.

Peamiselt korduvad teemad: immigratsioonikriis, haldusreform, tööpuudus, väljaränne, maksupoliitika ja sotsiaalprobleemid, demograafiline olukord, presidendivalimised. Maapiirkondades muidugi ka Eesti põllumajandus ja maaelu kui niisugune ning selle tulevik.

Korduvalt öeldi välja, et meie erakonnas nähakse viimast lootust Eesti kui eestlaste rahvuskodu säilimisele. Kallistati, riputi pisarad silmis käe otsas, avaldati muret, ega võimuolijad meid ometi füüsiliselt kõrvaldama ei hakka, kar-

Korduvalt öeldi välja, et meie erakonnas nähakse viimast lootust Eesti kui eestlaste rahvuskodu säilimisele.

Mart Helme

deti, et erakond võidakse otsitud ettekäänetel keelustada. Esimestel üritustel oli selgelt näha ka kohale tulnud provokaatoreid (ja vaenulikult meelestatud ajakirjanikke),

aga need sisistati vaikima ja kui nad olid näinud, kui suur on kokku tulnute toetus esinejatele, siis hiljem taolisi tegelasi enam välja ei ilmunud.

Kohtumistel täidetud tagasisidelehed töötame läbi ja võtame sealt ilmnenud mured ja ettepanekud oma tegevuses kasutusele.“

HENN PÕLLUAAS: „Tuuri käigus kohtusime ligi kahe tuhande inimesega üle terve Eesti.

Tugeva impulsi ja energiat edaspidiseks andis kõikjal nii meile kui ka meie seisukohtadele avaldatud suur toetus, mis ulatus mõnel pool selleni, et lubati meile vajadusel kasvõi hangude ja vikatitega Toompeale appi tulla. Kuigi teemad, mis inimesi huvitasid ja ilmselgelt puudutasid, olid laias laastus üle Eesti samad – massiimmigratsioon, haldusreform, majandus, väljaränne, võimulolijate hoolimatus, teerullipoliitika – oli huvitav jälgida ka mõningaid piirkondlikke erinevusi küsimuste osas, mida meile esitati. Näiteks forforiidikaevandamise teema tõsteti huvitaval kombel üles rohkem neis kohtades, mis jäävad Virumaast kaugemale.

Kuna kohtumistel ajalimiiti ei olnud, siis saime arutleda väga paljudel erinevatel teemadel ja loodetavasti said ka inimesed enda seisukohti piisavalt avada ja küsimusi esitada. Meile tegi igatahes rahva suur huvi ja aktiivsus head meelt, samuti see, et Konservaiivse Rahvaerakonna vastane laimu-

Tuuri käigus kohtusime ligi kahe tuhande inimesega üle terve Eesti.

Henn Põlluaas

kampaania on inimeste poolt läbi nähtud. Seda ei usu keegi. Saime kinnituse, et ajame õiget asja ja et Konservatiivne Rahvaerakond on inimeste meelest ainus, kes seisab näoga rahva poole. Öeldi otse välja, et oodatakse pikisilmi, millal me võimule saame, vaid siis on Eestil tulevikku.

Inimestega rääkides selgus, et peaaegu pooled ei ole meie massiimmigratsiooni petitsiooni näinud, kuigi postitasime selle igasse postkasti üle Eesti ja Eesti Post nõudis meilt selle eest ettemaksu.“

MARTIN HELME: „Kahekõne oli mitmes mõttes väga vajalik. Väga oluline on saada Riigikogu mullist välja ja rääkida inimestega näost näkku, kuulda Eesti inimeste muredest ja rõõmudest.

Koosolekuteseeria suurim üllatus oli täis majad. Ette tuli mitu juhtu, kus me ei mahtunud planeeritud ruumi ära ja pidime otsima võimalust kolida ümber suuremasse ruumi, nii läks näiteks Keilas. See

näitab, et inimesed ei ole võõrandunud mitte niivõrd poliitikast, vaid just võltsist ja õõnsast poliitikast.

Seda, et meie ringsõit raputas teiste erakondade poliitikuid, oli tunda nii nende reageeringust Riigikogus kui ka marulisest laimukampaaniast, mis käivitati meedias. Aga nagu värskemad arvamusküsitlused näitavad, jõudis meie jutt suurema hulga inimesteni, kui vaid need, kes kohtumistele ise kohale tulid.“

JAAK MADISON: „“Kahekõne rahvaga” andis hea võimaluse saada vahetut tagasisidet otse inimeste käest üle Eesti.

Sellest tulenes ka tuuri nimi, sest üks asi on see, mida me ise mõtleme või arvame, kuid vaja on saada informatsiooni murede ja ettepanekute kohta otse inimestelt. Seda eesmärki täitis tuur väga edukalt, mida tõestas ka suur aktiivsus tagasiside lehtede täitmisel, kus inimesed said küsimustele vastates suunata Konservatiivse Rahvaerakonna tegevust tulevikus ning tõestasid sellega, et rohujuure tasandilt on võimalik anda suuniseid poliitika kujundamiseks. Huvi kohtumiste vastu oli märkimisväärne. Kui üldiselt on tükk tegu, et saada poliitilistele kohtumistele üle 20 inimese, siis meie üritustel olid saalid reeglina täis, tihti kuni sadakond inimest. See näitas, et konservatiivid kõnetavad inimesi ning on ainsad, kes ka valimistevahelisel ajal käivad inimestega kohtumas.”

www.ekre.ee

7

EESTI EEST!

Armastusest, ükskõiksusest ja vastutusest kooseluseaduse valgel Meil ei ole vaja kaasinimesi mitte sallida, vaid armastada, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna noortekogu liige TRIIN KUUSK.

S

iinai mäel Moosesele antud teine käsk ütleb: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Milline on see armastus? Kas armastus on see, kui lastakse oma kaasinimesel teha, milleks vaid tahtmine tuleb?

Või see, kui inimesel lastakse teha kõikvõimalikke vigu, andmata võimalust õppida teistelt? Või kui laseme inimesel ennast hävitada, jäädes ise kõrvaltvaatajaks? Ei, see ei ole armastus. See on ennekõike ükskõiksus ja hoolimatus ning rääkida selles kontekstis sallivusest, on kohatu.

Meil ei ole vaja kaasinimesi sallida, sest sallimine on millegi vastumeelse välja kannatamine. Seda enam, et moodne nn sallivusidee kehtib vaid senikaua, kuni see teenib oma väljatöötajate huve; ja just see tõsiasi paneb plahvatama kogu kontseptsiooni ning näitab tõelise sallivuse puudumist. Ründav ja süüdistav sallivus on vastuolu iseeneses.

Vaja on hoopis armastada.

Armastav suhtumine, mis viitab ka vigadele ja teeb teinekord palju haiget, hoiab ära ohtlikud tagajärjed. Armastus on kinni hoidmine, mitte tundmatus kohas vette lükkamine, teadmata, milline on veepõhi. Mõtelgem oma lastele – neil me ei luba tegeleda enesehävitamisega, rääkimata selle tunnustamisest. Muidugi ei meeldi lapsele keelud, aga täiskasvanutena meenutame neid siiski tänutundega.

Inimloomus ei ole täiuslik, selles on palju pahelist, kuid ometi on see inimlik. Inimlikkuse tunnuseks on ebatäiuslikkus – öeldakse ju, et eksimine on inimlik. Seepärast tuleb meil leida ruumi jumalikkuse kasvatamiseks iseeneses – see on täiuslikkusele püüdlev ja ideaali poole pürgiv ülevaim tee. Aga ülevaim tee ei ole Arkaadia. See ei ole mitte pahedele järelekiitmine ja ohtlike suundumuste õigustamine, vaid eneseohverdus ja kannatuses oma pahelisusega võitlemine mil-

legi kõrgema, hüvelisema nimel.

Ja me peame aitama oma kaasinimestel seda teha. Ei ole nii, et las teeb oma eluga, mida tahab ja teised kiidavad lausa takka, seda niikaua, kuni see neid otseselt ei puuduta. Me ei saa lasta oma vennal hukka minna. Vastasel juhul oleks tegemist kõige ehedama ükskõiksusega ja vastutuse eitamisega.

Erinevalt loomadest omab inimene nii mõistust kui ka enesedistsipliini, ta teab, et kõigile instinktidele ja ihadele järele andes oleks ta varsti oma sõltuvuste ori ja seetõttu on ta siiani valinud vabaduse. Vabaduse, mis eeldab piire.

Ei ole sugugi õige olla avatud kõige suhtes – me ei pea mitte kaasa jooksma või heaks kiitma midagi, mis on meile kui enesest lugupidavatele inimestele moraalselt vastuvõetamatu, vaid vastupidi – meil tuleb oma moraalne selgroog sirgeks ajada ja mitte tunnustada kõike “progressiivset”, mida ühtäkki välja ilmunud väikesearvulised huvigrupid meilt nõuavad. Kas me siis ei olegi väärikad kodanikud, kes ei ole nõus loobuma ajutise populaarsuse nimel oma kultuurilisest identiteedist, tõekspidamistest ja igavikulisest Tõest? Kas on

Inimlikkuse tunnuseks on ebatäiuslikkus – öeldakse ju, et eksimine on inimlik. Seepärast tuleb meil leida ruumi jumalikkuse kasvatamiseks iseeneses – see on täiuslikkusele püüdlev ja ideaali poole pürgiv ülevaim tee.

Triin Kuusk

õige anda tõe ja vale kaalukausside sättimine mingi konkreetse huvigrupi kätte, eirates seejuures sajanditepikkuseid traditsioone?

Olen hirmuäratavalt sageli hakanud kuulma väidet, et seoses elutempo kiirenemise ja lapsevanemate vähese ajaressursi tõttu on lapsed jäetud ühiskonna kasvatada. Kui see tõesti nii on, peaksime kõik tundma üha kasvavat kohustust olla lastele eeskujuks – sekkuda tänavavägivalda, suhtuda lugupidavalt eakatesse, seista vastu ebaõiglusele, hoida au sees siivas kõnepruuk jne. Inimese tahteavaldused (mõtted, sõnad ja teod) toovad endaga vältimatult kaasa tagajärjed ja vastutuse (isegi, kui seda viimast enam

rõhutada ei taheta) ja meil lasub sotsiaalne vastutus oma kaasinimeste ees. Ka hea tegematajätmisel peaksime me tundma, et oleme teinud midagi valesti, südametunnistuse olemasolul peaks miski seda sel juhul piinama jääma.

Lubamatu käitumise ja ebaõigluse vastu tuleb välja astuda, isegi kui seda teha on ebamugav ja aeganõudev. Ja araks lüüa ei tohi.

Armastus ongi see, mis ei pea silmas mitte ainult homset päeva, vaid ka järgmist põlvkonda.

Erinevalt sallivusmisjoni tegijaist ei kutsu ma inimesi üles kedagi sunniviisiliselt armastama. Küll aga kutsun ma üles nimetama armastust armastuseks ja ükskõiksust ükskõiksuseks.

nudki. Neile hakati viima regulaarselt süüa ja riideid. Abi saavate laste arv kasvas kiiresti. 1998. aastast toimib kirikus päevakeskus – seal saavad lapsed süüa ja pesta.

Alates 1999. aastast pakutakse lastele, kes on nõus minema kooli, võimalust elada kirikuga samas hoones ning sellest ajast alates töötab keskus ööpäevaringselt.

Keskus teeb siiani väga tähtsat ja tänuväärset tööd. Sellist abi vajavaid lapsi on uskumatult palju.

Keskuse tegevuskuludest 96% kaetakse annetustega ja 4% erinevate projektidega. See tähendab, et puudub omavalitsuse ja riigi toetus. Järjekordne oluline asi, mis püsib püsti ainult tänu meie oma inimeste heldusele.

Kes siis ikkagi peaks kodututele abikäe ulatama? Kuigi seaduse järgi peaks seda tegema kohalik omavalitsus või tema poolt volitatud asutus, ei paista süsteem

praegu väga hästi toimivat.

Kuhu riik siis raha suunab?

Meil ehitatakse uut ministeeriumihoonet ning maetakse 200 miljonit eurot lennufirmasse. Samal ajal aitavad puudust kannatavaid inimesi ikka ja jälle tavalised inimesed, kes käivad tööl, maksavad riigile makse ning selle eest, mis järele jääb, annetavad nad Toidupangale purgisuppe. Prioriteedid.

Leian, et sellistele probleemidele peaks pöörama suuremat tähelepanu. Need on meie inimesed, meie lapsed, meie tulevik. Kuidas saame me aidata kedagi teist, kui isegi vaevu elus püsime? Kuidas on võimalik muretseda kellegi teise heaolu ja tuleviku pärast, kui enda olukord on palju raskem kui julgetakse tunnistada? Sotsialistid ütleksid selle peale: „Me oleme kõik ühes paadis“, aga see paat on praegu Titanic ning mina ei soovi Eestit selles näha.

Prioriteedid paika!

Eestis leitakse raha uue ministeeriumihoone, lennufirma ja immigrantide jaoks, samas on unarusse jäetud kodutud inimesed, tänavalapsed ja ülejäänud absoluutses vaesuses elavad inimesed, kirjutab Sinise Äratuse juhatuse liige, Tallinna Ülikoolis noorsootööd õppiv HENDRIKA NÄÄGO.

L

aste suhtelise vaesuse määr oli Eesti Statistikaameti andmetel 2013. aastal 20,2%, laste absoluutse vaesuse määr oli 10,1%.

Aastal 2014 elas suhtelises vaesuses 21,6% Eesti elanikkonnast ehk 280 700 inimest ja absoluutses vaesuses 6,3% elanikkonnast ehk 82 000 inimest.

Kodutuid inimesi on 5000 ringis, kuid nende kindlat hulka on raske määrata. Kui palju on nende hulgas lapsi? Kui tihti teie sellele

mõtlete? Paljudel ei tule see probleem pähegi enne, kui meedia selle avalikult tõstatab. Kui üldse tõstatab. Sest kui mõtlete aktuaalsetele teemadele meedias, siis mis tuleb esimesena meelde? Selleks ei ole mitte Eesti kodutud lapsed. Kodutust ei peeta Eestis prioriteetseks probleemiks.

Tänavalaste probleem kerkis Eestis esile vahetult pärast iseseisvumist, kuid jäi avalikkuses suurema tähelepanuta. Küll aga ei jäänud see tähelepanuta Peeteli

Hendrika Näägo

Kiriku Sotsiaalkeskuse asutajatele, kes 1997. aastal alustasid tööd tänavalastega.

Kõik sai alguse Kopli liinidelt, kui seal elavad kodutud lapsed Peeteli Sotsiaalkeskuse asutajatele silma jäid. Enamik lapsi olid alatoitunud ning vägivalla ohvrid.

Tavaliselt sellised lapsed koolis ei käi, mõni pole kunagi kooli jõud-

8

juuni–juuli 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Naiste kaitsmiseks pole vaja konventsiooni, vaid reaalseid tegusid!

Naiste kaitsmiseks on Eestis vaja reaalseid tegusid, mitte Istanbuli konventsiooni, mis paneb meile kohustuse juurida välja soorolle puudutavad kombed ja tavad ning annab poolele miljardile mosleminaisele õiguse nõuda Euroopas pagulase staatust, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees MARTIN HELME.

I

nimvihkajad on taas hoos.

Sedapuhku on meile ette pandud Istanbuli konventsioon, mis reklaamteksti järgi peaks aitama vähendada naistevastast vägivalda, tegelikult on aga vägivald laste, terve mõistuse ja loomulikkuse vastu. Aga proovi sa seda selgitada, kohe tabab sind salliva vikerkaarevärvilise koalitsiooni ühe kõige raevukama segmendi mürgist nõretav ropp sõimu- ja laimuvaling ning mõistlikud argumendid püütakse matta hüsteeriatooniga korrutatud radikaalfeministlike loosungite alla, millel pole päris eluga mingit pistmist. Aga argumendid Istanbuli konventsiooni vastu on kaalukad.

Kelle huve kaitseb Istanbuli konventsioon?

Alustame sellest, et tegemist on meie kultuuriruumi jaoks võõra probleemipüstitusega. Konventsioon on eelkõige suunatud islamimaailma naistevastaste praktikate vastu. Naiste kliitori ära lõikamise keelustamine? Meil, Eestis? Kui palju seda viimase saja aasta jooksul juhtunud on? Ei olegi! Ja kui

peakski juhtuma, siis on meil selle vastu olemas karistusseadustikus piinamist ja kehavigastusi keelavad paragrahvid.

Ehk siis: pole mingit põhjust reguleerida konventsiooniga asju, mis on Eestis oma seadustega juba paika pandud. Pigem ahendab konventsioon meie suveräänsust ja piirab tegevusvabadust lahendada küsimusi siseriiklikult, siinseid olusid arvestades. Lisaks on konventsioon lihtsalt asendustegevus keerulises olukorras olevate naiste reaalsele abistamisele. Teatud lepinguga liitumine võimaldab rääkida, kui tublid on selle toetajad, kui väga nad naistest hoolivad ja nende eest hoolitsevad, ja selle jutuga saab hästi varjata, et reaalseid tegusid ei ole ega tule – polegi vaja, meil on ju konventsioon!

Suurem probleem on aga selles, et konventsioonis esinevate õigete ja vajalike põhimõtete vahele on sokutatud täiesti pöörased ja radikaalsed feministliku ideoloogia eesmärgid, mis on kõige otsesem rünnak traditsioonilise perekonna, soorollide ja inimeste loomuliku identiteedi vastu.

Kas see konventsioon aitab juurde tekitada ainsagi nõustaja naiste varjupaikades, loob juurde ainsagi politseipatrulli, mis läheb koduvägivalda takistama?

Loomulikult mitte.

Martin Helme

Soorollid tuleviku Euroopas Kõige karjuvamad näited on konventsiooni artiklid 12 ja 14, milles (diplomaatilises keeles) öeldakse, et traditsioonilised soorollid ise-

enesest ongi juba naistevastane vägivald ning konventsiooniga liitunud riigid võtavad endale kohustuse asuda välja juurima „kombeid, traditsioone ja tavasid“, mis tuginevad „naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele“.

Maakeeli: mehelikkus ja naiselikkus tuleb ühiskonnast välja juurida, samuti emadus-isadus ja pulmakombed, välja tuleb juurida naistele istekoha pakkumine või ukse avamine. Selle saavutamiseks võtavad konventsiooniga liitunud riigid kohustuse rakendada vajalikke meetmeid „muudatuste propageerimiseks naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratud käitumisviiside“ välja juurimiseks.

Kuidas? Artikkel 14 ütleb, kuidas. Sellega võtab Eesti endale kohustuse „lülitada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, mitte­ stereotüüpsete soorollide küsimusi käsitlevad õppematerjalid ametlikesse õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel“.

Teisisõnu, unustage ära, et Eesti ise saab otsustada, mis on või mis ei ole meie õppeprogrammides. Ajalugu, eesti keel ja kirjandus – tee vabaks äärmusfeministlikele doktriinidele! Vanemad ei taha?

Ei huvita, rahvusvaheline leping kohustab! Lapsed ei taha? Kelle asi! Meestevihkamise püha üritus on uut ja paremat homset ehitavatele sallivuslastele ja feministidele lastest alati tähtsam olnud.

Arvate, et õpetajate terve mõistus ja haridusministeeriumi ametnike tõrksus säästab meid sellest?

Arvake uuesti, kodanikujulgus astuda vastu sallivusrünnakule on avalikus sektoris haruldane juba praegu, oodake veel vihakõne kriminaliseerimine ära ja meil ongi vaikiv ajastu. Ja otsige üles uudised Rootsist või Suurbritanniast, kus juurutatakse just nimelt hariduse igal tasandil mittestereotüüpseid soorolle ning sunnitakse lasteaias poisse kandma seelikuid ning tüdrukuid mängima poiste mänge.

Jõhkramat laste isiksuse väänamist on raske välja mõelda, ja kui peaks keegi protestima, on vastus varnast võtta: konventsioon kohustab!

Asüüli saamise aluseks sooline diskrimineerimine

Soorollide väljajuurimisest seelikutega poisteni jääb vaid üks samm.

Foto: SCANPIX

Veelgi tõsisemalt tuleb suhtuda aga Istanbuli konventsiooni artiklitesse 60 ja 61, mis ütlevad, et edaspidi on asüüli saamise aluseks sooline diskrimineerimine.

Artikkel paneb paika, et tulevikus tõlgendatakse pagulasseisundiks seda, kui toimub sooline diskri-

mineerimine või tagakiusamine.

Tegelikku tagakiusamist polegi vaja, piisab nö kardetavast tagakiusamisest soolisel alusel.

Seega ei olegi poolel Aafri­kal või moslemimaailmal vaja olla päriselt sõjapõgenik või usuliselt tagakiusatav (nagu on kristlased Lähis-Idas), piisab, kui mõni neegrinaine ütleb, et ta kardab, et teda ähvardab koduvägivald ja pagulasstaatusest pole võimalik keelduda.

Miljardist aafriklasest ja miljardist moslemist täpselt pooltel on Istanbuli konventsiooni alusel õigus saada pagulaseks omamata mingit muud põhjust, peale selle, et nad on naised kolmandast maailmast.

Ja nii elu lõpuni, sest konventsiooni artikkel 61 ütleb, et pagulasnaisi ei tohi kunagi saata tagasi sinna, kus on oht, et neid võidakse sooliselt diskrimineerida. Naisi „ei saadeta sõltumata nende staatusest või elukohast ühelgi tingimusel tagasi mis tahes riiki, kus nende elu võib olla ohustatud või kus neid võidakse piinata või ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada“. Mis te arvate, kas kividega surnuks loopimine on ebainimlik ja väärikust alandav karistus? Šariaadi all on see tavapraktika.

Mis te arvate, palju on Aafrikas riike, kus naise elu „võib olla“ ohustatud? Palju neid on Aasias? Mis te arvate, millal muutuvad need riigid turvaliseks ja võrdõiguslikuks? Ja kas seesinane konventsioon aitab neid ühiskondi ka tegelikult?

Seega saab Eesti endale kohustuse võtta vastu iga naine, kes Aafrikast või moslemimaailmast meieni jõuab ja ühtlasi ka kohustuse neid mitte kunagi kodumaale tagasi saata. Asja teeb muidugi veel „toredamaks“ fakt, et oleme liitunud ühe teise konventsiooniga, mis lubab siinolevatel tuua pagulaste perekondade ühendamise sildi all järgi oma lähisugulased, seda juba soost sõltumata.

Niisiis üritatakse teha meie ühiskonnale kohustuslikuks laste soolise identiteedi välja juurimine ja piiramatus arvus neegrinaiste maaletoomine. Mida on sellel kõigel pistmist eesti naiste kaitsmisega koduvägivalla või palgalõhe eest?

Kas see konventsioon aitab juurde tekitada ainsagi nõustaja naiste varjupaikades, loob juurde ainsagi politseipatrulli, mis läheb koduvägivalda takistama? Loomulikult mitte.

Küll aga aitab see veelgi vähendada nende meeste hulka meie ühiskonnas, kes kasvavad üles selge teadmisega: naisi peaksid kaitsma mehed, mitte konventsioonid!

www.ekre.ee

9

EESTI EEST!

Poliitilise opositsiooni suukorvistamiseks kavandatakse eraldi seadust

K

as 20 aastat tagasi oleks olnud võimalik, et ajalehti juhivad inimesed, kelle eesmärgiks on rahvusriigi hävitamine? „Rahvusriik kuulub lammutamisele!“ kuulutas Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister Paris oma Facebooki postituses. Samuti tegutsevad mitmed ajakirjanikud plaanipäraselt selle nimel, et luua multikultuurilist ühiskonda ja muuta meie põhiseaduslikku korda, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

See, mida on naeruvääristatud parteilehe Kesknädal puhul, on viimasel ajal muutunud omaseks riigimeediale. Paljud tuntud ajakirjanikud unustavad ametieetika kohe, kui on vaja sõimata opositsiooni. Hiljuti valati Martin Helme üle roppustega nii kultuu-

abiga hakataks karmimalt kontrollima rahva meelsusavaldusi nii sotsiaalmeedias kui ka argielus.

Sõimuhimu ja tsensuurijanu

rilehes Sirp, kui ka rahvusringhäälingu kultuuriportaalis. See olevat kunstiline vabadus, öeldi selgituseks. Siia ritta kuulub ka Marko Reikopi kohatu agressiivsus Mart Helme suhtes Ringvaates. Kuna opositsiooni ründamine vahendeid valimata näib aga opositsiooni populaarsust üksnes kasvatavat, on parteistaapides tekkinud äärmuslik plaan – paneme nad vangi!

Selleks on sotsiaaldemokraatide algatusel üles soojendatud nn vihakõneseadus, mida Brüssel on meilt ammu nõudnud. Uue seaduse­sätte eesmärk on tampida maha immigratsioonikriitika ja muuta homoteemal tehtavad vabad arvamused karistatavaks.

Löök on suunatud umbes 80% eesti rahva vastu, kes ei soovi võtta omaks enesehävituslikke ideoloogilisi kõverikke. Vihakõneseaduse

Eestis plaanitakse sisuliselt lasta käiku Putini Venemaa ekstremismiseaduse analoog. Venemaal võib selle alusel pista pokri või kõrvaldada valimistelt kõik valitsevale parteile ebameeldivad isikud.

Eestis võib nn vihakõneseadust nimetada ka EKRE-seaduseks; seaduseks, millega tahetakse takistada meie mühinal kasvavat populaarsust. Lääne-Euroopas on vihakõneseadused ammu kasutusel ning nende abiga on suletud terveid parteisid. Nii pandi näiteks Belgias 2004. aastal kinni kõige populaarsem flaamide partei Vlaams Blok, mille liikmed olid sunnitud pärast sulgemist asutama uue partei.

Ohutunne on haaranud isegi IRL-i poliitikuid. Ken-Marti Vaher ütles Eesti Päevalehes: „Lisaks poliitmalakale tahetakse vihakõne süüdistust üha enam kasutada ka kriminaalse malakana, et ebakorrektseid korralikult paika panna.

Eelmisel nädalal kiirgas seda vastupandamatut soovi ühest parlamendi komisjonist, kus eelkõige Sotsialistlikku Internatsionaali kuulujad nõudsid kärsitult vaenu õhutamise paragrahvi laiendamist.“

Vaenu õhutamise paragrahvi laiendamine sotside-reformikate moodi tähendaks seda, et enam ei piirdutaks senise karistusseadustiku sättega, mille järgi viha õhutamisel peab olema ka seos tegevustega, millega oma plaan ellu viia kavatsetakse. Seaduse jõustumisel piisaks trahvi või vanglakaristuse saamiseks kõigest seisukohtade ja veendumuste avaldamisest ajaleheveergudel. Seda, et asi võib karmiks minna, kinnitab Rootsi, Soome, Prantsusmaa ja teiste riikide kogemus, ehk siis riikide, kes praegu kannatavad illegaalse immigratsiooni all. Seadus ongi mõeldud selleks, et hirmutada

neid, kes on valmis vastuhakuks.

Selline sõda oma rahvaga meenutab sisemist okupatsiooni.

Vihakõneseadus viib meid tagasi okupatsiooniaegsesse abstraktsesse hirmuaega, kus ähvardus „teatame kuhu vaja“ sundis inimest hoiduma mistahes arvamuse avaldamisest. Kui vihakõne toimumise faktiks ei ole sellele järgnev tegu, muutub see subjektiivselt mõõdetavaks ja tööriistaks pahasoovijale, kelle eest ei pruugi me keegi kaitstud olla.

Pahatahtlikule, sõnavabadust, põhiseadust ja tervet mõistust ründavale plaanile tuleb juba täna täie jõuga vastu hakata!

Foto: SCANPIX

Kuna Konservatiivse Rahvaerakonna toetus kasvab, on valitsuserakondade parteistaapides tekkinud äärmuslik plaan – paneme nad vangi!, kirjutab EKRE aseesimees ANTI POOLAMETS.

Vihakõne seaduse eesmärk on poliitiliste oponentide suukorvistamine.

Vabatahtlik hullumeelsus Terve mõistus on suurt osa Eesti poliitikuid ja „arvamusliidreid“ maha jätnud, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu liige HELLE-MONIKA HELME.

A

asta tagasi ilmus ajalehes Lääne Elu juhtkiri pealkirjaga „Vabatahtlik hullumeelsus“ ja selle sisuks oli vaenata ja häbivääristada Eesti pagulas- ja islamivastaseid. Ajal, mil esimesed paaditäied illegaale olid ületanud Vahemere ning vaid vähesed nägid ette, mis tulevikus toimuma hakkab, üritas Euroopa sulgeda probleemi ees kollektiivselt silmi ja sõnumitoojaid – ka Eestis – meedia abil tappa.

Nüüdseks on möödunud vähem kui aasta ning enamik hakkab aru saama, et kui vabatahtliku hullumeelsuse küüsis keegi üldse vaevleb, siis on see Euroopa korrumpeerunud eliit. Brüsselist tuleb nagu Vändrast saelaudu järjest

arutumaid ettepanekuid, mis mitte midagi ei lahenda, vaid probleeme ainult süvendavad. Lootus, et kellelgi lõpuks aru pähe tuleb või et kellelgi piinlik hakkab, on ammu kustunud. Sestap ongi juba osad Euroopa riigid hullumeelsuse rajalt maha astumas. Vaikselt hakkab kõikjal levima sõnumeid, mis paljastavad Euroopa Liidu suurriikide korruptsiooni, ahnust ja omakasu.

Selle asemel, et reaalsusega kaasas käia, on ka meie väikeses Eestis läinud kahetsusväärselt käima mäng: kes suudab kõige kauem varjata käriseva Euroopa probleeme ja maalida järjest inetumaks muutuvat pilti ilusamaks.

Sõna saavad propagandistid ja „arvamusliidrid“. Paraku jõuavad taolised katsed järjest enam

vaadates: kas nad on seal kõik hulluks läinud? Isegi organid, kelle ülesandeks peaks olema meie põhiseadusliku korra kaitsmine, on asunud kaitsma valitsevat klikki. President kardab ja põlgab oma rahvast ja teeb kummardusi võõrastele. Jätab minemata meie enda tublide õppurite tunnustamisüritusele, kuid leiab aega kinnitada meie ülikoolides õppivatele Aafrika tudengitele, kui meelekindlalt ta kaitseb neid Eesti rassistide eest.

Ettevõtjad ägavad ahistava-

Kui vabatahtliku hullumeelsuse

küüsis keegi üldse vaevleb, siis on see Euroopa korrumpeerunud eliit.

Helle-Monika Helme

absurdi piirimaile ja üha enam inimesi küsib valitsuse otsuseid ning tegevust (või tegevusetust)

te nõudmiste ja seaduste koorma all. Selle asemel, et seda koormat kergendada, laotakse vähestele

allesjäänutele kaela järjest enam kohustusi. Oleme olukorras, kus meie majandus on nagu läbikoitanud pintsak, millele üritatakse meeleheitlikult ilusat taskut disainida. Vorbitakse lõputult poolikuid lahendusi, millede puhul on ette teada, et need ei tööta. Arutlused teemal, kas kehtestada habemevõi hingamismaks, ei tee meid paraku rikkamaks. Haldusreform, mille sisuks on panna kokku mitu väikest ja vaest ning loota, et siis saavad kõik jõukamaks ja asjad kui võluväel korda, kuulub pigem ulme (või hullumeelsuse) valdkonda. Inimesed küsivad kõikjal: miks nad seda teevad, kellele seda vaja on? Aga sellisel kujul polegi!

Arvan, et Eesti inimesed väärivad siiski midagi paremat, kui võidelda igapäevaselt vabatahtliku hullumeelsusega, mille mõjul meie valitsejad, „arvamusliidrid“ ja eilses päevas elavad majandusinimesed otsuseid teevad. Loodan, et terve mõistus ükskord ikkagi võidab.

10

juuni–juuli 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Et jääda alles riigi ja rahvana…

Brüsseli ja Moskva poole kummardav Eesti valitsus on jäänud meie põllumeeste ning oma rahva suunas tagumise poolega, väidab Põllumajanduse- ja maaelu nõukoja kuraator ja Konservatiivse Rahvaerakonna liige ANDO TULVIK.

E

esti riigi ja rahva kestmine ning edasine areng oleneb maaelust. Maaelul on Eestis kaks strateegilist ülesannet: kindlustada rahvale omamaine toit ja tagada riigi territooriumi võimalikult ühtlane asustatus, eriti piirialadel, ja seda oma rahva poolt. Tänu sellele jäi Eestis suur nälg Teise maailmasõja ajal tulemata. Praegustes oludes ostab aga ka maarahvas enamuse toiduainetest kauplusest ja on kriisi puhul haavatavam kui kunagi varem.

Mitte vähem tähtis ei ole ka asjaolu, et meie rahva juured on maal. Maaelu on läbi aegade olnud meie traditsioonide, kommete ja kultuuri aluseks. Eesti rahval ei ole nii tugevat identiteeditunnet kui näiteks juutidel või mustlastel.

Linnastumise puhul me sulandume kiiresti. Mida rohkem elab eestlasi väljaspool linnu, seda suurem on meie rahvast elus hoidev potentsiaal. See eeldab aga ka kahe eelnimetatud strateegia täitmist.

See, kui oluline on rahva kindlustamine meie oma kodumaise toiduga, ei vaja ilmselt tõestust.

Jaapanis on komme: põllul töötavast inimesest möödudes kummardatakse tema suunas. Meie riigi valitsus kummardab küll Brüsseli (tasuvad ametikohad?), küll Moskva poole (piirilepe), jäädes põllumehe (ja mitte ainult põllumehe) suunas oma tagumise poolega.

Nii Euroopa Liit tervikuna, kui ka üksikud liikmesriigid mõistavad maaelu ning põllumajanduse tähtsust, toetades neid rahaliselt. Eesti põllumehed on aga ebavõrdsetes konkurentsitingimustes. Raha leitakse kõigeks muuks, aga mitte põllumajanduse ja maaelu tarbeks.

Embargo idast, piimakvoodi kadumine läänest ning lõpuks seakatk lõunast piirasid maarahva täielikult sisse. Viimase aastaga on põllumajandustootjad olnud sunnitud likvideerima ligi 10% piimakarjast.

Sigade arv on vähenenud 20%, nii et sealihaga me enam täielikult varustatud ei ole. Kahjuks on sageli nii, et piimatootmise või seapidamise lõpetanud inimesed sektorisse enam tagasi ei pöördu.

Peretalu traditsioon Olen kaugel seisukohast, et peretalud võiksid Eestis veel kunagi määravaks saada. Selleks peaks toimuma ühiskonnas mingi suur

vapustus. Oma tähtsust ei ole nad aga minetanud. Klassikaline peretalu kuulub perekonnale, põhiline töö tehakse ära pereliikmete poolt.

Elu­ja töökoht kattuvad. Tänapäeva külaelule peale sunnitud mobiilsus (tööle- ja kojusõit) on viidud miinimumini. Peretalu on ideaalne paik laste tööharjumuse kujundamiseks, ettevõtlusvaimu ja vastutustunde kasvatamiseks.

Praegune reaalsus on see, et EL-i põllumajandustoetuste kaasabil on põllumajandus Eestis kontsentreerunud ja põhiline osa saadustest toodetakse nn suurtootjate poolt. 20% tootjate üldarvust annab 80% põllumajandustoodangust ja 80% väiketootjaid annab 20% põllumajandustoodangust.

Tänu tehnika arengule võib peretalu olla nii suur- kui väiketootja.

Talupidamisel on Eestis tugevad ajaloolised traditsioonid. Taasiseseisvumise järel ei ole aga Eestis leidunud valitsust, kes oleks suutnud seadustada peretalu mõiste ka ettevõtlusvormina.

Tänu liberaalsele majanduspoliitikale – kõik müügiks! – surutakse maarahvas nii metsa- kui ka põllumaa omanike ringist välja.

Seda soodustab 1996. aastast kehtiv kord, mis lubab juriidilistel isi-

rahalisi vahendeid on lihtne süüdistada neid suutmatuses. Haldusreformi läbiviimiseks on esmalt vaja määrata kindlaks KOV-ide ülesanded ning nende täitmiseks vajalik tulubaas.

Kohalikud kogukonnad peavad saama ise otsustada, kuidas minna edasi. Praeguse reformi käigus räägitakse ainult rahast, kuid reformi keskmes peab olema kohalik inimene ja kogukond. Kohapealseid olusid ja vajadusi tundvad inimesed ei ole rumalamad kui inime-

Maaelul on Eestis kaks strateegilist ülesannet: kindlustada rahvale omamaine toit ja tagada riigi territooriumi võimalikult ühtlane asustatus, eriti piirialadel, ja seda oma rahva poolt.

Ando Tulvik

äritsemise objektiks, seda meie oma maarahva ja riigi kahjuks.

Maa vajab noori Maaelu saab areneda vaid kohtades, kus elab noori inimesi. Iga kohaliku kooli sulgemisega teeme maaelule karuteene. Noored loovad pere sinna, kus on lasteaed ja kool ja kui neid ei ole, siis lahkutakse. Kool on kohaliku elu allikas, meie traditsioonide ja kultuuri edasikandja. Kohalikud kogukonnad mõistavad ja tunnetavad seda ja on sulgemiste vastu. Tugevad kogukonnad on autoritaarsele

Olen kaugel seisukohast, et peretalud võiksid Eestis veel kunagi määravaks saada. Selleks peaks toimuma ühiskonnas mingi suur vapustus. Oma tähtsust ei ole nad aga minetanud.

Ando Tulvik

kutel Eestis piiramatult maid ja metsi kokku osta. Mujal maailmas sellist praktikat üldjuhul ei rakendata. Lisaks puudub riigiorganitel sageli ülevaade juriidilise isiku tegelikest omanikest. Tulemuseks on nn tööstuslik metsavarumine Eesti metsades, millest jääb maha lagastatud maa, risustatud metsad, rikutud põllud ja lõhutud teed.

Mets on meie kohalik rikkus, mille müügist ei saa aga praegu kasu ei kohalik elanik ega omavalitsus. Tänu maade kokkuostmisele kinnisvarafirmade poolt, on põllumehed olnud sunnitud rentima 50-70% kasutatavast maast.

Eesti maa ja mets on muudetud

juhtimisstiilile alati nuhtluseks, sest segavad nende tegevust või tegevusetust.

Maksimaalsel võimalikul moel väldib kohalikke kogukondi ka praegu Eestis kavandatav haldusreform. Põhiseaduse kohaselt tugineb riigivõim kohalikele omavalitsustele. Riigikohtus 2010. aastal vastu võetud otsusega kohustati valitsust määrama kindlaks KOV-ide ja riigi vaheliste ülesannete jaotus. Seda ei ole tehtud.

Riigikontroll on oma viimastes aastaaruannetes kritiseerinud valitsust korduvalt nii rahaliste vahendite kui võimu koondamise eest Tallinnasse. Piirates KOV-ide

haldusreform, mille tulemusena elab 80% elanikkonnast Riia linnas või selle ümbruses. Meedias on korduvalt juhitud tähelepanu sellele, et Eesti vajab riigireformi, mis algab keskvalitsusest. Riigireformi vajalikkust on korduvalt rõhutanud näiteks Jüri Raidla. Haldusreform on riigireformi üks osa. Ja see ei peaks algama haiglatöötajate koondamisega.

Praegu on suur osa tootmisest ja rahvastikust koondunud Tallinnasse, Harjumaale ja Tartusse. On eluliselt vajalik hajutada tootmine ja elanikkond üle terve Eesti. Me ei saa oodata kuni ettevõtlus ise Setomaale ja Peipsi äärde ning mujale äärealadele jõuab. Eesti maaelu säilimine ja külade tühjenemise peatamine meie riigi ja rahva huvides on võimalik, kui luua maal tingimused, mis motiveerivad inimesi seal elama, töötama ning pere ja kodu rajama.

Kui suudame säilitada maaelu, säilime ka riigi ja rahvana.

sed valitsuses, kelle mentaliteet tundub olevat: valitsuses Jumalad, kohapeal rumalad! Lätis viidi läbi

Mida tuleks teha jätkusuutliku elu tagamiseks maal?

1. Eesti põllumees väärib võrdset kohtlemist võrreldes EL-i teiste riikide põllumeestega. Taastada tuleb Eesti riigipoolne toetus täies mahus.

2. Tuleb seadustada peretalu mõiste kui põllumajandusliku ettevõtluse vorm. Talupidamisel on Eestis sügavad traditsioonilised juured, talupidaja ei taha olla FIE. 3. Tuleb vähendada kuni 50% maksukoormusest ettevõtjaile, kes tegutsevad ja elavad keskustest kaugemal, eelnevalt kindlaksmääratud piirkondades.

4. Tuleb lõpetada Eesti maa ja metsaga spekuleerimine.

Sotsiaalse õigluse tagamiseks ning riigi julgeoleku huvides peavad kehtima põllu – ja metsamaade müügipiirangud välismaalastele ja juriidilistele isikutele.

Soodustada tuleb maa omandamist kohalike inimeste, põllupidajate ja ettevõtete poolt. Oluline on ka, et põllumaa jääks edaspidi endiselt põllumaaks.

5. Kool ja lasteaed on küla elujõu allikaks. Koolide sulgemise asemel toetame neid kogukondi, kes endiselt soovivad kohapealse kooli ja lasteaia olemasolu. Tähtis on teadmiste kvaliteet, mitte kooli suurus.

6. Iga asustatud küla väärib kõvakattega ühendusteed suurte magistraalidega.

7. Riigi territooriumi ühtlase asustamise kindlustamiseks vajavad abi nii maakodude korrastajad kui ka nende rajajad.

8. Maaelu eksisteerib ja areneb seal, kus on tagatud eluks vajalikud teenused, nagu internetiühendus, kvaliteetne arstiabi ja elektrienergia, politsei, panga- ja kaubandusteenus ning operatiivne päästeteenistus. Vaheendeid selleks kõigeks on võimalik leida, kui juhime riiki riigimehelikult oma riigi ja rahva huvidest lähtuvalt.

9. Kohalikest omavalitsustest peavad saama tõelised kohaliku elu korraldajad kindlaksmääratud ülesannete ja tulubaasiga. Sealjuures peaksid omavalitsused olema huvitatud ettevõtluse arengust ja inimeste tagasirändest oma kodukohta.

www.ekre.ee

11

EESTI EEST!

Maaelu arendamine prioriteediks!

Konservatiivse Rahvaerakonna Harju- ja Raplamaa ringkonna esimees SIIM POHLAK pakub vabariigi valitsusele ideid, mis tuleks viivitamatult ellu viia, et maapiirkonnad inimestest tühjaks ei jookseks.

E

esti on viimase paarikümne aasta jooksul kaldunud Tallinna ja selle tagamaa suunas. 45% Eesti rahvastikust elab täna Tallinnas ja Harjumaal! Ülejäänud riik tühjeneb hirmuäratava kiirusega.

Valitsus probleemi ei teadvusta ja riigi- ning omavalitsusreformi käigus tegutsetakse maapiirkondade suhtes täiesti hoolimatult.

Väljaspool nelja Eesti suuremat linna on järjest kärbitud avalike teenuste kättesaadavust. Suletud on postkontoreid, päästekomandosid, politseijaoskondi ja tervishoiuasutusi. Tänaseks on järg maakonnakeskuste käes, kus riigireformi varjus on asutud sulgema Maanteeameti teenindusbüroosid – kannatajaks taas maapiirkondade elanikud ja ettevõtjad.

Probleemi tõstatamisel räägivad koalitsioonipoliitikud, ministrid ja kõrgemad riigiametnikud ümmargust juttu teenuste tarbimise vähenemisest ja sellest, et inimesi elab ju maal järjest vähem.

Tegemist on oravarattaga, millest ei ole väljapääsu enne, kui on asutud probleemi algpõhjuse kallale. Maaelu peab olema riigi prioriteet. Vaja on konkreetset tegevusplaani ja reaalset tuge nii seadusandluse kui ka erinevate poliitikate ellurakendamise kaudu.

Oluline on tõstatada maaelu küsimust riigi jaoks eluliselt tähtsana ning sundida valitsust tegelema antud teemaga sisuliselt, et päevaks, mil Eesti saab Konservatiivse Rahvaerakonna valitsuse, oleks alles vähemalt vundament, millele ehitada tugev hoone.

Mõned olulised muudatused, millega ei tohi viivitada:

Väljaspool nelja Eesti suuremat linna on järjest kärbitud avalike teenuste kättesaadavust.

Siim Pohlak

1. Maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele regionaalsete maksusoodustuste loomine. Mida kaugemal suuremast linnast, seda kõrgem soodustuse määr.

2. Taastada siseriiklikud põllumajandustoetused, eelistades väiksemaid ja keskmisi tootjaid. Eesti põllumehed peavad olema võrdses seisus teiste EL-i tootjatega ning meie põldudelt tulev kvaliteetne kodumaine toit peaks katma ära Eesti vajadused.

3. Exceli tabeli abiga omavalitsuste kiire (sund)liitmise asemel tuleb teemaga tegeleda põhjalikult, pikaajalist visiooni ja reaalset elu arvestades. Omavalitsustele tuleb anda rohkem rahalisi vahendeid ja otsustusõigust.

4. Riigiettevõtted ja asutused, mille töökohtade paiknemine pealinnas pole hädavajalik, tuleks paigutada laiali maakonnakeskustesse.

5. Toetada ja innustada noori peresid oma kodu rajamisel maale, kustutades abielus oleva noore pere kodulaenust 25 protsenti iga perre sündinud lapse kohta.

Loomulikult on aktuaalseid küsimusi rohkem: infrastruktuur, hariduse ja tervishoiuteenuse kättesaadavus ning kohaliku bussi- ja rongliikluse arendamine.

Merekultuuri olukord Saaremaa näitel

Pea ei tea, mis jalad teevad

Ettevõtja ja Konservatiivse Rahvaerakonna Saaremaa piirkonna juht MARIA KALJUSTE kirjeldab, kuidas riik regionaalpoliitika soodustamise asemel Saaremaal hoopis nö kohvreid pakib.

Kavandatav liiklusregistri büroode sulgemine mitmes maakonnakeskuses on otseses vastuolus kavandatava riigireformi mõttega, kirjutab EKRE Harju– ja Raplamaa ringkonna aseesimees RENE KOKK.

R

annikul elavate rahvaste jaoks on meri olnud ajast aega ellujäämise ja elukvaliteedi tagaja.

Tänu mitmekülgsele praktilisele kasutusväärtusele on merel tänapäevalgi suur majanduslik, aga kindlasti ka kultuuriline roll.

2016. aasta on Eestis kuulutatud merendusaastaks ning palju on räägitud sellest, et riigiasutused või mõned nende struktuuriüksused võiksid kolida maakondadesse.

Viimati oli selleteemaline nõupidamine Saare maavalitsuses maavanem Kaido Kaasiku juures tänavu 28. märtsil. Kahjuks ei suuda IRL-i kuuluv maavanem võtta midagi ette, et peatada nende vähestegi Saaremaal asuvate riigiasutuste osakondade või talituste vähenemist maakonnas.

Viimasteks negatiivseteks arenguteks maakonnas on olnud Riigiarhiivi Kuressaare osakonna üleviimine Tartusse, ning tõsiasi, et Saaremaalt kaotatakse ka Veeteede ameti Saaremaa navigatsioonimärgistuse talitus.

Alanud Merekultuuriaasta annab taas põhjuse küsida, kas oleme lihtsalt mereäärne rahvas või oleme mererahvas.

Maria Kaljuste

Tundub, et koalitsioonipartnerid – Reformierakond ja IRL – toimetavad justkui paralleelmaailmades. Kui IRL-i kuuluv maavanam Kaido Kaasik räägib, et Veeteede amet või mõned selle struktuuriüksused tuleks Saaremaale tuua, siis reformierakondlasest majandus- ja taristuminister Kristen Michal, Veeteede ameti peadirektor Rene Arikas ja peadirektori asetäitja Taivo Kivimäe tegutsevad hoopis vastupidises suunas.

Valitsus peaks tegema kõik endast oleneva, et pidurdada ääremaastumist, tuua riigiasutusi maakondadesse ning luua seeläbi ka töökohti. Samuti on strateegiliselt mõistlikum, kui riigiasutused asuvad hajutatult ning nende kontsentratsioon Tallinnas oleks võimalikult väike. Selline hajutamine väldiks sõjalise ründe korral riigiasutuste üheaegse hävimise.

Saarlased on läbi sajandite olnud mererahvas. Kabinettide vaikuses sulepeadest väljaimetud rumalatel uitmõtetel ei tohi lasta saada reaalsuseks. Saaremaal ja Kuressaares on piisavalt potentsiaali, et tulevikus ise merendust elus hoida ning edasi arendada.

Veeteede Ameti Saaremaa navigatsioonimärgistuse talitus peab jääma Saaremaale.

V

iimasel ajal on riik asunud läbi Maanteeameti tegevuse oluliselt piirama Liiklusregistri büroodes pakutavate teenuste hulka ning sulgema büroosid maakonnakeskustes.

Selline teenindusbüroode sulgemine ning avalike teenuste pealesunnitud tarbimine naabermaakonna keskustes avaldab mõju hinnanguliselt enam kui 100 000 maapiirkondades elava inimese rahakotile ning tekitab neile arvestatavat ajakulu.

Maakonnakeskustes asuvate büroode sulgemise ning teenuste vähendamisega koheldakse riigis elavaid kodanikke viisil, mis on vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga. Maanteeameti juhtide jutt sellest, kuidas tulevikus polegi büroosid vaja ja kõik saab tehtud e-teeninduses, ei arvesta tegelikku olukorda väljaspool suurlinnasid.

Internetiühendus paljudes kohtades puudub, eeldada ei saa ka, et

Rene Kokk

igal eestimaalasel on olemas arvuti. E-teenused on alles lapsekingades, aga juba alustatakse toimiva süsteemi lõhkumisega.

Näiteks Raplamaa inimene peab nüüdsest sõitma umbes 130 km ja kulutama pool oma tööpäevast, et teha toiminguid mujal büroos. Riigireformi läbiv mõte on, et uuenduste käigus ei tohi riigi poolt pakutavate teenuste kvaliteet kannatada. Selles valguses peab kahjutundega tõdema, et pea ei tea, mis jalad teevad.

12

10 juuni–juuli 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

aastat

rahvuskonservatiivse liikumise loomisest Miski ei teki maailmas tühjale kohale.

Konservatiivne Rahvaerakond on osalt välja kasvanud endise Rahvaliidu tublimast osast, aga samuti elab erakonnas edasi kümme aasta tagasi rajatud Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) vaim ja meelsus, kirjutab ERL-i asutajaliige ja juht ning praegune EKRE riigikogu fraktsiooni aseesimees HENN PÕLLUAAS.

T

änavu möödub kümme aastat Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) loomisest. ERL ise on küll ajalooks saanud, kuid mõjutab sellele vaatamata Eesti poliitmaastikku ja ühiskonna arenguid olulisel määral. ERL-i seisukohti ja aateid viib edasi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kelle liikmete ja juhtide seas on suur hulk ERL-i taustaga inimesi.

ERL oli liikumine, mille eesmärk oli kodanike aktiviseerimine ja kaasamine demokraatliku ühiskonna teostamisse, et tagada iseseisva Eesti riigi püsimajäämine ning areng rahvusriigina. ERL tegutses aastatel 2006-2012 aktiivselt ja silmapaistvalt ning sinna kuulus ligi 250 liiget. Liikumise juhiks jõudsid olla Anti Teraväe, Henn Põlluaas, Martin Helme ja Aivar Koitla.

Pärast seda, kui Juhan Partsi valitsus võttis vägivaldselt maha Lihulasse rajatud ausamba Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnud meestele, süvenes ühiskonnas arusaam, et Eesti ei ole selline, nagu me seda taasiseseisvumise alguses olime soovinud. Öö varjus toimunud Lihula ausamba äraviimine, seda kaitsnud inimestele gaasi näkku laskmine ja politseikoerte kallale ässitamine oli paljudele vii-

maseks piisaks. Suurt pahameelt tekitasid ka valitsuse ning eriti peaminister Partsi ja välisminister Ojulandi väited, et tegemist olevat olnud natsiausambaga.

Samal ajal, olles vastandunud oma rahvale ja võtnud Kremli positsiooni Teise maailmasõja ja Eesti meeste võitluse osas, lasti takistamatult tegutseda venemeelsetel jõududel, kelle eestvedamisel võtsid Tõnismäel hoogu nõukogude okupatsiooni ülistavad ja üha räigemaks muutuvad provokatiivsed massiüritused, mis päädisid pronksiööga. Just sellised tendentsid tõid ka minu poliitikasse, sest Lihula ausammas oli kaudselt ka ausammas minu isale, kes oli soomepoiss ja osales 1944. aastal Eesti kaitselahingutes. Käisime abikaasa ja lastega selle pidulikul avamisel ja nüüd sõimas meie enda valitsus minu isa ja teisi Eesti vabadusvõitlejaid natsideks. See ei võinud enam nii jätkuda.

Teisaldada pronkssõdur!

2006. aasta kevadel ilmus ajalehtedes Sakala ja Võrumaa Teataja artikkel, milles Ain Saar (Eesti iseseisvuse eest seisnud Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 asutajaliige ja Eesti Kongressi saadik) ja Aavo Savitsch (VSNK nr 1 ja ERSP liige) teatasid, et peavad vajalikuks

ERL-i pikett Vene saatkonna ees 9. mail 2009. aastal.

avardada Eesti poliitilist maastikku uue liikumise näol. Üleskutse langes viljakale pinnasele.

Järgnevatel nädalatel kutsuti rahvuslasi-patrioote liituma uue liikumisega ning võeti auasjaks kõrvaldada Tallinna kesklinnast pronkssõdur, mida ümbritsesid Vene saatkonnast orkestreeritavad Eesti-vaenulikud ja üha hoogustuvad Eesti-vastased aktsioonid.

20. mail korraldati Tõnismäel meeleavaldus, millega nõuti valitsuse sekkumist, Vene saatkonna ja Öise Vahtkonna ässitustegevuse lõpetamist ning pronkssõduri teisaldamist. Postimehe sõnul kogunes pronkssõduri juurde ligi tuhat inimest. Ka hiljem korraldati seal terve rida protestiaktsioone ja juhiti tähelepanu sellele, et punaarmeelane on eesti rahva jaoks okupant, küüditaja, piinaja, mõrtsukas ja vägistaja.

1. juulil toimus Jõgevamaal Puurmani kultuurikeskuses Eesti Rahvusliku Liikumise ametlik asutamiskoosolek. Ligi sajast liikmeks astunud inimesest tuli kohale veidi üle kolmandiku, lisaks tosinkond külalist. Valiti juhatus ja peeti plaane edasiseks tegevuseks. See oli märgilise tähtsusega sündmus.

Nagu EKRE-gi, nii valati ka ERL pea kohe üle laimu ja süüdistustega. Toon ühe näite: liikumine tervitas Vene presidendi kutset koondada etnilised venelased nende ajaloolisele kodumaale ning kutsus valitsust üles aitama sellele kaasa reimmigratsioonifondi taastamisega. Samuti leiti, et iga rahvas peakski elama oma põlisel kodumaal, kus neil on kõige parem.

Ajakirjanik Samuel Golomb esitas selle peale kuriteoavalduse, milles süüdistas ERL-i sotsiaalse ja rahvastevahelise vaenu õhutamises

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

ERL oli liikumine, mille eesmärk oli kodanike aktiviseerimine ja kaasamine demokraatliku ühiskonna teostamisse, et tagada iseseisva Eesti riigi püsimajäämine ning areng rahvusriigina. ning küüditamise kavatsuses. ERL märkis vastuses, et ei ole kunagi propageerinud inimeste vägivaldset väljasaatmist ning süüdistustel ei ole alust. Nii KAPO kui politsei keeldusid kriminaalmenetluse alustamisest. Valitsus ettepanekut ei toetanud ja Putin eelistab siiani kasutada teistes riikides elavaid nn kaasmaalasi viienda kolonnina ja soovi korral ka ettekäändena, et tulla neid tankidega „kaitsma“.

Eesõigus eesti keelele ja kultuurile Oma tegevusaastate jooksul tegi ERL palju erinevaid avaldusi ja pöördumisi, korraldas konverentse, meeleavaldusi, pikette ning ühisüritusi koos naaberriikide Soome, Läti ja Leedu rahvuslikult meelestatud organisatsioonidega.

Võib öelda, et ERL oli sel perioodil kõige aktiivsem ühiskondlikpoliitiline organisatsioon Eestis.

Tehti ettepanek kuulutada riiklikuks pühaks 28. juuni, mil toimus rahvahääletus Eesti Vabariigi taastamiseks järjepidevuse alusel, tühistada Eestile kahjulik piirilepe ja korraldada sel teemal rahvahääletus, nõuda Venemaalt okupatsioonikompensatsiooni tasumist, kehtestada presidendi otsevalimine, kaotada häälte ülekandumine, lihtsustada eestivaenulike

ja kurjategijatest mittekodanike riigist väljasaatmist jne. Rõhutati, et Euroopa Liidust pealesurutav multikulti- ja sallivuspropaganda ei tohi muuta Eestit vaid geograafiliseks mõisteks, kus eesti keelel, kultuuril ja rahvusel pole arenemiseks eesõigust.

Meeldejäävamatest ettevõtmistest võiks mainida 2006. aasta septembris korraldatud suurt kõnekoosolekut Estonia ees, millega meenutati 1944. aasta sündmusi. Võeti vastu pöördumine, millega toetati Teises maailmasõjas kommunismi vastu võidelnute võrdsustamist Vabadussõjast osavõtnutega. Häbiväärsel kombel ei ole seda tehtud tänaseni. Õiguskantsler Ülle Madise väidab, et Eesti riik ei võlgne neile midagi, sest munder oli vale. Munder võis ju vale olla, kuid vaenlane oli õige, ja selge on, et ükski eestlane ei võidelnud Hitleri ega Suur-Saksamaa eest. Võideldi Eesti peaministri, presidendi ülesandeid täitnud Jüri Uluotsa üleskutsel ja Eesti eest.

2006. aasta 14. oktoobril kogunes ERL-i üldkogu, millel kinnitati programm, mis rõhutas, et Eesti on ainus koht maailmas, kus eestlastel kui põlisrahval on eelisõigus ja kohustus luua tingimused oma rahvuse, keele ja kultuuri kestvaks arenguks ning rahvuslikuks julge-

www.ekre.ee

olekuks ning Eesti riigi ülesanne on tagada nende kohustuste täitmine. Programm sai hiljem aluseks ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmile.

ERL protesteeris rahvastikuminister Paul-Erik Rummo ja Urve Palo juhtimisel välja töötatud integratsiooniprogrammi vastu, mis muuhulgas soovitas võtta kiirendatud korras kodanikeks kõik siin elavad isikud, ehk ka need, kes ei ole olnud ise sellest huvitatud, kes ei taha täita tingimusi või kelle lojaalsus Eestile on kaheldav. ERL soovitas käivitada desovetiseerimise ja dekoloniseerimise poliitika, seda läbikukkunud integratsioonipoliitika asemel, millele raisati poolteist miljardit krooni. Ühtlasi tõdeti, et valitsus loob uue integratsioonikavaga hoopis venestamisprogrammi, mida peaks hakkama uurima KAPO. Rahvastikuminister Palo toetas ERL-i ettepanekuid omavahelisel kohtumisel. Ta kinnitas, et on samuti rahvuslikult mõtlev inimene ja et kava ei ole veel heaks kiidetud. Ta lubas kaasata ERL-i liikmed selle töögruppi. Lubadus osutus valeks. Õhtustes uudistes hoidis Urve Palo pead kinni ja rääkis, kui kohutavaid inimesi (pidades silmas rahvuslasi) meil leidub.

Sada tuhat allkirja Märtsiküüditamise aastapäeval 2007 viisid ERL-i juhatuse liikmed Jüri Böhm ja Henn Põlluaas Tõnismäele kommunismiohvrite mälestuseks ja pronkssõduri tõelisele tähendusele viitamiseks sümboolse okastraadist pärja, millel olid ahelad ja kiri „Eesti rahva mõrtsukatele“. Tõnismäel aastapäeva tähistanud venelased tungisid pärja toojatele kallale, püüdsid

alustati kriminaalmenetlust, kuid karistust neile ei järgnenud. Hiljem viis ERL monumendi juurde uue okastraatpärja, mis samuti ära varastati. Ülejäänud traadikera on mul tänaseni kodus tallel.

Aprillis 2007 vallandusid Tallinnas ja Ida-Virumaal nn pronksirahutused, milles osales mitu tuhat venelast. Peale esialgset peataolekut suruti mäss maha. Märgilise tähendusega oli see, et siinne Vene kultuuri- ja ärieliit märatsejaid hukka ei mõistnud. Pärast pronksiööd alustas ERL internetis allkirjade kogumist Edgar Savisaare vastu, kes õigustas pronksiöö „kangelasi“ ja süüdistas kõiges hoopis valitsust. Kümne päevaga koguti ligi sada tuhat allkirja. Pöördumine rõhutas, et ajal, mil Eesti rahvas peab toetama valitsust ja riiki ning mõistma kategooriliselt hukka mitu ööd kestnud vaenulike jõudude märatsemisi, tegeleb Tallinna linnapea Eesti riigiesindajate mustamise ning marodööride õigustamisega ning nõudis Savisaare tagasiastumist.

Savisaar teatas, et allkirja andnud isikud ei ole tema valijad ja keeldus linnapea kohalt tagasi astumast. Kuigi nii peaminister Ansip kui president Ilves ähvardasid korrarikkujaid karmilt karistada, mõisteti mässu ninamehed, kes olid kutsunud oma kaasmaalasi Eesti Vabariiki kukutama, lõpptulemusena õigeks ja neile maksti kinnipidamise eest hoopis kopsakas valuraha. Niisugune eestlaste õiglustunnet riivav ja alandav samm tekitas rahvas suurt pettumust ja pahameelt riigivõimu suhtes. Pronksiööde käigus tekkinud küünarnukitunne asendus veelgi suurema võõrandumisega.

2010. aastal esitas ERL reformi-

Martin Helme ja Henn Põlluaas märgistamas Eesti–Soome merepiiri.

pärga ära kiskuda, rebisid sellel oleva kirja ja lindid puruks ning sõimasid eestlasi fašistideks. Politsei erirühm sekkus meie kaitseks ja lasi ERL-i liikmetel asetada pärja kuju jalamile. Järgnes rünnak, mis küll vaigistati kiirelt kumminuiadega, kuid tekkinud segaduse käigus jõudsid politseiahelikust läbi tunginud kremlimeelsed Öise Vahtkonna aktivistid pärja ära varastada. Politsei pidas kinni kaks kallaletungijat, kelle vastu

13

EESTI EEST!

erakondlikule Tartu linnavalitsusele pöördumise, kus nõuti Tartu Punaarmee monumendi eemaldamist, mille juures käidi samuti Eesti okupeerimist ja NSVL-i tähtpäevi tähistamas. Kuju on alles tänaseni.

Takistamaks Venemaa kavatsust rajada Nord-Streami gaasitoru, mille tegelik eesmärk oli panna Euroopa sõltuma Vene gaasist, ja takistamaks militaarkontrolli

ja Soome rahvuslike ringkondadega (Aluepalautus, Suomen Karjalan Palautus, Pro Karelia ja Tarton Tauhan Ry) õige Eesti-Soome merepiiri märgistamise aktsiooni Soome lahe mediaanjoonel. Aktsioon sai rahvusvahelise kõlapinna.

Tõuke selleks andis Kremli ettevõtmine, mille käigus viidi Vene lipp allveelaevaga põhjanabale ja kuulutati Põhjamere alad Vene aladeks.

Meelde on jäänud ka ERL-i delegatsiooni tagasisaatmine Läti piirilt 2008. aastal, kui olime Läti seimierakonna Višu Latvijai kutsel teel Riiga, Leegionäride Päeva pidulikule rongkäigule. kehtestamist Läänemerel, tehti mitmeid pöördumisi ja korraldati pikette nii Stenbocki maja kui Vene saatkonna ees. Nõuti, et valitsus keelduks andmast Gazpromile uurimis- ja ehitusluba meie majandusvetes. ERL korraldas Rahvusraamatukogus rahvusvahelise konverentsi „Nord Stream or Nord Dream“, kus nii Eesti kui välismaa asjatundjad selgitasid Kremli kavade tausta ja tagajärgi. Kongressil loeti esmakordselt ette ka ERL-i seisukohti toetav Teaduste Akadeemia analüüs. ERL-i aktiivne tegevus mõjutas seni kõhelnud valitsust asuma torujuhtme suhtes negatiivsele seisukohale.

Eesti-Soome merepiiri märgistamine 2007. aasta sügisel korraldas ERL koos Tartu Rahu Põlistamise Seltsi

FOTO: ERAKOGU

2007. aasta sügisel korraldas ERL koos Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Soome rahvuslike ringkondadega (Aluepalautus, Suomen Karjalan Palautus, Pro Karelia ja Tarton Tauhan Ry) õige Eesti-Soome merepiiri märgistamise aktsiooni Soome lahe mediaanjoonel.

Mõlemalt poolt Soome lahte saabunud jahtidelt lasti pidulike hümnihelide ja Reutersi kaamera surinal üheaegselt merre roostevabast terasest valmistatud piiritähised – Eesti ja Soome riigilipud.

Kindlasti püsivad need seal veel ka tuhandete aastate pärast. Kahe riigi merepiirid puutusid kokku kuni 1994. aastani, mil need Lennart Meri initsiatiivil ilma igasuguste põhjendusteta ja avaliku aruteluta tagasi tõmmati. Tolleaegse välisministri Trivimi Velliste sõnul, kes Riigikogus otsust läbi surus, oli tegemist vabatahtliku enesepiiramisega. Oponendid süüdistasid toona presidenti ja valitsust Vene huvides tegutsemises.

ERL-i aktsioonil kuulutati mediaanjoon taas Eesti-Soome merepiiriks ja kõnealused alad Eesti territoriaalmereks, deklareeriti, et kuna praegune tagasitõmmatud merepiir on Eesti ja Soome huvisid kahjustav ja kehtestatud põhiseadust rikkudes, siis tuleb seda käsitleda õigustühisena. Tagasi tulles tekkis piirivalvega sekeldusi, kuid pärast selgituste andmist meile rohkem pretensioone ei esitatud.

Toetati (ka rahaliselt) VabaSõltumatu Kolonni Nr. 1 poolt 2008. aastal tehtud rahvaalgatust Teise maailmasõja kangelase Harald Nugiseksi autasustamiseks Eesti Rahva Tänumedaliga. Vaatamata korduvatele ettepanekutele oli president keeldunud andmast talle riiklikke autasusid, kuid rahva toetus oli suur ja annetuste kogumine oli edukas. Puhtast kullast valmistatud tänumedal anti Harald Nugiseksile pidulikult üle Tori Vabadusvõitlejate kirikus. Nördimust tekitas aga see, et kavandil olnud õige Eesti kontuur oli medalil asendatud ENSV kontuuriga. Ain Saar, asja eestvedaja ja korraldaja, ei osanud selgitust anda. See ei vähenda aga rahva tänulikkust ja austust meie vabaduse eest võidelnud meeste vastu.

ERL-i jälgis Vene spioon Dressen?

Meelde on jäänud ka ERL-i delegatsiooni tagasisaatmine Läti pii-

rilt 2008. aastal, kui olime Läti seimierakonna Višu Latvijai kutsel teel Riiga, Leegionäride Päeva pidulikule rongkäigule, kus igal aasta osaleb enam kui kümme tuhat inimest. See, et kremlimeelsetele provokaatoritele Revale, Linterile, Klenskile, Sirõkile ja teistele olid piirid kinni, on arusaadav. Et aga ebasoovitavate isikute nimekirja olid lisatud ka ERL-i liikmed, oli meile suureks üllatuseks. Eriti tekitas hämmastust Läti piirivalve nimekiri, kus olid täpselt kirjas autonumbrid ja igas autos istujate nimed, mis meile endalegi olid lõplikult selgunud alles varahommikul teele asudes. Niisuguse info kogumine pidi nõudma operatiivjälgimist.

Hiljem esitasime KAPO-le selle kohta arupärimise. Vastuses öeldi, et nemad ei tea asjast midagi. Vaevalt usutav, et Läti eriteenistus Eestis meie järel nuhkimas käis. Andmed, kes millises autos on, pidid olema edastatud Lätile ikkagi Eesti poolt. Selgus saabus, kui KAPO töötaja Aleksei Dressen, kelle vastutusvaldkonnaks olid äärmuslased, paljastati Vene spioonina. Ma oletan, et tema oligi kurja juur, lasknud meid jälgida ja teatanud Lätile meie tulekust.

Meie leidsime aga ikkagi teeotsa, kus kontrolli ei olnud ja kuigi me Riiga enam ei jõudnud, osalesime Jekabpilsi üritusel, kuhu olime samuti kutsutud. Rohkem Lätisse minekul probleeme ei olnud.

Jõudmine Riigikokku Viie aasta jooksul sai üha selgemaks, et valitsust ei huvita ühiskondlike liikumiste ja rahva seisukohad ning poliitiliste protsesside mõjutamiseks peab pääsema Riigikokku. 2011. aasta alguses toimunud ERL-i üldkoosolekul otsustati asuda erakonnastumise teele. Suvel 2011 toimus Mart Helmele kuuluvas Suure-Lähtru mõisas kohtumine lagunemise äärel oleva Rahvaliidu toonase juhi Margo Miljandiga ning lepiti kokku võimaliku koostöö osas.

Selleks ajaks olid korruptandid, tuulenuusutajad ja vasakpoolsed Rahvaliidust lahkunud või jooksnud üle sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Reformierakonna ridadesse. Just need parteid kannavad täna endas seda negatiivset Rahvaliidu pärandit, mis erakonna langusesse viis.

2011. aastaks oli Rahvaliitu jäänud alles tõeline maa sool, tublid ja rahvuslikult meelestatud inimesed, kes keeldusid püssi põõsasse viskamast. Kohtumiste käigus selgus, et jagatakse ühiseid konservatiivseid väärtusi ning jõuti otsusele liita jõud. Asuti välja töötama programmi, mille koostajaks sai siinkirjutaja.

Veebruaris 2012 toimunud Eesti Rahvusliku Liikumise üldkoosolekul kiideti heaks ühinemisotsus, loodava erakonna programm ja nimi. 24. märtsil kiideti need heaks ka Rahvaliidu kongressil ja kahe organisatsiooni põhjal sündiski Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

14

juuni–juuli 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Brexit ja julgeolek Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees JAAK MADISON analüüsib Suurbritannia võimaliku EL-ist lahkumise tagajärgi Eesti julgeolekupoliitikale.

M

ida rohkem suve poole, seda enam näeme hirmutamist ja paanikakülvamist, millega püütakse selgeks teha, et kui Suurbritannia otsustab Euroopa Liidust lahkuda, juhtub kohe suur tragöödia. Paanikakülvajate argumendid on siiski nõrgavõitu.

Väidetakse, et Suurbritannia võimalik lahkumisotsus (Brexit) 23. juuni referendumil viiks Euroopa Liidu lagunemiseni.

Euroopa Liidu arengut arvestades pole küsimus mitte selles, kas Euroopa Liit laguneb, vaid tegurites, mis seda lagunemist kas kiirendavad või aeglustavad. Seega peab Eesti valitsus arvestama oma tegevuses mõlema variandiga, nii Suurbritannia liitu jäämise, kui ka lahkumisega, ning vastavate tagajärgedega.

Brittide lahkumine võib kaasa tuua ahelreaktsiooni – ka teised riigid võivad tulla välja ideega panna EL-i liikmelisus referendumile.

Tõenäoliselt on nende seas Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Taani, aga lahkumine on jutuks tulnud ka Rootsis.

Referendumit ei tohi välistada ka Eestis, sest nagu konservatiivid

on korduvalt rõhutanud: praegune mandaat aastast 2003 on end ammendanud ning edasise integreerumisprotsessi elik föderaliseerumise korral on vaja rahvalt uut mandaati. Just uut mandaati britid praegu küsivadki ja nende tegevus väärib austust.

Paanikakülvajatele meeldib rõhutada, et brittide lahkumine halvendaks Euroopa julgeolekut.

Aga meeles tuleb pidada, et Euroopa Liit ei loodud sõjalise koostöö arendamiseks, vaid ühtse majandusliiduna. Euroopa, aga ka Eesti julgeoleku peamine garantii on olnud NATO, milles Euroopa Liidu juhtriigid mängivad teist viiulit. Pealegi on Saksamaa, Prantsusmaa või Itaalia poliitiline valmisolek sekkumiseks sõjalise konflikti korral Venemaaga enam kui küsitav.

Tunnustatud sõjaajaloolane Martin von Creveld püstitas hiljutises intervjuus Diplomaatiale küsimuse: kas liitlased on nõus ka reaalses olukorras olema nii solidaarsed, kui nad on seda sõnades ja rahuajal?

Tasub märkida, et 73% kogu NATO eelarvest tuleb Ameerika Ühendriikidest ning Euroopa riiki-

Brittide lahkumine võib kaasa tuua ahelreaktsiooni – ka teised riigid võivad tulla välja ideega panna EL-i liikmelisus referendumile. Tõenäoliselt on nende seas Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Taani, aga lahkumine on jutuks tulnud ka Rootsis.

Jaak Madisson

Foto: SCANPIX

dest on üks suurimaid sissemaksjaid Suurbritannia. NATO-sse jääb Suurbritannia edasi.

Mis võiks brittide referendumi tulemust kõige rohkem mõjutada? Esiteks on oluline see, millises suunas areneb lähema kuu jooksul immigratsioonikriis. Euroopa Komisjoni surve migrantide kvoodi alusel laiali jagamiseks ning Dublini regulatsiooni muutmiseks tõenäoliselt suureneb, mis omakorda tähendaks ränka hoopi riikide suveräänsusele. See annaks aga

argumente juurde Suurbritannia väljaastumise pooldajatele.

Teine avalikku arvamust mõjutav tegur on euroala kriis ja selle murelaps Kreeka. Suurbritannia ei ole küll finantsliidu liige, kuid eurotsooni kriiside mõju on selgelt tuntav ka seal. Kreeka valitsuse suutmatus viia vastavalt ajagraafikule läbi kokkulepitud reforme, on saanud traditsiooniks ning see välistab ka järgmiste abimaksete ülekandmise. Kui Kreeka valitsus üritabki reforme teha, kaasnevad

sellega meeleavaldused koos autode põletamisega. Seega ei tohiks järjekordsed probleemid Kreekale abipaketi väljamaksete tegemisel kellelegi üllatusena tulla.

Lähiajal hakatakse arutama Kreeka võlgade võimalikku kustutamist. Laenude kustutamise otsus tähendaks samuti, et lahkujate leer saaks hoogu juurde.

Lisaks referendumile võib Kreeka võlgade kustutamise valguses loomulikult küsida ka Jürgen Ligilt, kuidas nende kasulike intresside ja investeeringutega Kreekasse oligi? 8. augustil 2012. aastal kaitses Jürgen Ligi Riigikogu ees tuliselt meie liitumist Euroopa stabiilsusmehhanismiga ning kohustuste võtmist 1,3 miljardi euro väärtuses. Argumendid selleks olid investeeringud Kreekasse (sic!) ning nn moraal ja väärtused, mida me peame Euroopas esindama.

Mida me aga riigina teha ei tohi, on sekkumine brittide siseasjadesse. Meie kohustus on austada nende otsust, olgu selleks Euroopa Liidust lahkumine või sinna jäämine. Sõltumata sellest, milline on otsus 23. juuni referendumil, jäävad britid meie strateegiliseks partneriks julgeoleku alal nii või teisiti.

Meie julgeoleku jaoks on oluline, kas 8.-9. juulil NATO tippkohtumisel Varssavis otsustatakse suurendada liitlasvägede kohaolekut Balti riikides või mitte. Tõenäosus, et see otsus tehakse, on suur, kuid küsimusi tekitab, millega vastab Venemaa? Viimaste kuude sõjalise aktiivsuse kasv Läänemere piirkonnas on otseselt seotud Varssavi tippkohtumisega ja võib ennustada, et Venemaa tegevus muutub pärast 9. juulit veelgi jõhkramaks. Tuletame meelde, et viimased korrad on Venemaa rünnanud oma naabreid just olümpiamängude ajal.

Eesti valitsusel tuleb tunnistada reaalsust ja tegutseda ka plaanide B ja C nimel, sest plaan A võib minna vett vedama. Me võime olla lähedal olukorrale, kus meie Lääne-Euroopa liitlased teevad küll hukkamõistvaid avaldusi ja pöördumisi, kuid oma riigi kaitsmisega peame esmajoones ise hakkama saama.

www.ekre.ee

15

EESTI EEST!

Trumpi trumpkaart

Foto: SCANPIX

Konservatiivse Rahvaerakonna Lääne-Tallinna ringkonna juht WESSE ALLIK analüüsib USA vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi edu fenomeni.

U

SA vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi kohta võib muidugi öelda igasuguseid asju, kuid nii või teisiti tuleb tõdeda, et ta on poliitiline fenomen. Kui Trump 2015. aastal 16. juunil presidendiralliga liitus, ennustati talle väljalangemist esimeste seas. Ent küllaltki lühikese ajaga tõusis ta üheks favoriidiks.

Meedia poolt edukaks kandidaadiks peetud Jeb Bush, ekspresidendi George W. Bushi noorem vend, põrus aga kohe alguses ja täielikult. Praeguseks on kindel, et Donald Trumpist saab 2016. aasta presidendivalimistel vabariiklaste presidendikandidaat.

Paljud arvamusliidrid ennustavad, et Trumpil pole arvatava demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni vastu kuigi suuri võimalusi.

Demokraatidel on ka küllaltki populaarne peavooluväline kandidaat – Bernie Sanders –, kes jäi Clintoni vastu kaotusseisu suuresti tänu erakonna juhtkonnale. Clinton sai nii erakonna supermandaadid, kui ka vasakpoolse meedia toetuse.

Teatud mõttes võib nii Bernie Sandersi kui ka Trumpi edu võtmeks lugeda rahva pettumust president Barack Obamas, kes lubas muudatusi, aga ei suutnud neid veenvalt ellu viia. Seetõttu ei usuta enam muudatusi lubavaid parteilisi kandidaate.

Ameerika on jõudmas klassikalisse revolutsiooni faasi, kus alamklassid enam ei taha ja ülemklass enam ei saa. Revolutsioonidele puhuvad elu sisse noored. Ühendriikides on jõutud punkti, kus keskmine ülikoolilõpetaja tegeleb järgmised kümme aastat pelgalt õppelaenu tagasimaksmisega. Üliõpilased, keda on USA-s 40 miljonit, on õppelaenu võlgu üle

Trumpi väljaütlemised ladinaameeriklaste ja illegaalsete immigrantide kohta on saanud palju negatiivset vastukaja.

Wesse Allik

1,2 triljoni dollari. Keskmisel 2015. aasta lõpetajal on laenukohustusi ligi 35 000 dollari eest, nende hulgas on ka need lõpetajad, kes õppelaenu ei võtnud. Igal neljandal on laenu tasumisega raskusi ning probleeme on isegi lihtsate töökohtade leidmisega.

On huvitav, et ligi 43% demokraat Bernie Sandersi toetajatest kavatseb valida Trumpi, juhul kui vastaskandidaadiks on Hillary.

Võib tunduda uskumatu, et ollakse nõus valima kedagi, kes esindab täiesti vastandlikku poliitilist suunda, kuid miljonitele inimes-

tele, kelle jaoks tunneli lõpus valgust ei paista, on tähtis, et olukord muutuks. Ükskõik kuidas, aga peaasi, et muutuks.

Samal ajal on riigist kadunud lihtsamat sorti tootmine ja ettevõtted. Madalama haridustasemega inimesel on järjest raskem toime tulla. Paljud mehhiklased, kes tulid kümne aasta eest Ameerikasse, on avastanud end töötutena, samal ajal kolib tootmine Hiinasse ja Mehhikosse.

Ligi 45 miljonit ameeriklast sõltub riiklikust toiduabist (food stamps) ning kiita pole ka keskklassi olukord.

Nii muutubki oluliseks küsimus, keda eelistab presidendina näha keskmine afroameeriklane ja ladinaameeriklane, keda meedia on kujutanud pigem Trumpi vastasena. Trumpi ja Hillary vahelises võitluses pole asjalood sugugi nii selged. Clinton ei ole Obama ning afroameeriklastest valijate puhul langeb ära nn oma mehe argument. Trumpi bling-bling-eluviis kõnetab afroameeriklasest valijat rohkem kui igav Hillary.

Trumpi väljaütlemised ladinaameeriklaste ja illegaalsete immigrantide kohta on saanud palju negatiivset vastukaja. Samas,

illegaalsetele immigrantidele võib ju Clinton meeldida, aga mittekodanikena ei saa nad hääletada.

Seaduslikele immigrantidele ja afroameeriklastele pakuvad aga just illegaalid peamist konkurentsi tihedal tööturul, sest löövad palgad alla. Trump on lubanud hakata tooma lihttöid Hiinast tagasi Ameerikasse. Trump annab mõista: „Ma ei pea teile meeldima, kuid ma parandan teie elu.“

Millised tegurid valimistulemusi veel mõjutada võivad?

Kui Hillary suurimaks probleemiks on tema minevik, mida muuta ei saa, siis Trumpi probleemiks peetakse tema krõbedaid väljaütlemisi. Aga öeldut on võimalik kampaania käigus pehmendada ja ümber defineerida.

Oluline on ka, et Trump on kandidaat väljastpoolt vabariiklaste leeri. Ta pole varem poliitikas olnud ja võib vabalt kritiseerida kõike varem tehtut – ta võib kritiseerida nii demokraate kui ka vabariiklasi. Ta ei pea muretsema rahastajate arvamuse pärast, sest vähemalt teoreetiliselt on ta suuteline maksma kinni kogu oma valimiskampaania.

Ameerika presidendivalimised on alati olnud tasavägised.

Isegi 2012. aastal, mil Obamale kuulutati kindlat võitu ja vastaskandidaadiks oli Mitt Romney, oli tulemus 51.1% ja 47.2%. Otsustavaks saab seega, kui paljusid oma toetajaid suudab kumbki kandidaat novembris valimiskastide juurde meelitada. Selles osas on karismaatilisel Donald Trumpil kindel edumaa.

Samal ajal räägib Hillary kasuks see, et ta on poliitikas suurte kogemustega ning erakonna juhtkond on kindlalt tema selja taga. Trump on paljudele vastuvõetamatu kandidaat.

Eestile ei ole ilmselt väga suurt vahet, kummast saab USA president. Maailmapolitseiniku mängimise osas tõmbab Ameerika pikemas perspektiivis nii või naa otsad kokku, sest majandus ei kannata seda enam välja. Ameerika kulutab 3,3-3,5% oma SKT-st kaitsekulutusteks, Saksamaa 1,1 % ja Eesti 2%. Tahes tahtmata tekib USA maksumaksjal küsimus, miks peab USA kõik kinni maksma, kui Euroopat tema enda julgeolek isegi ei huvita. Ka Obama on öelnud, et Euroopa peab oma turvalisuse eest ise rohkem vastutama.

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on!

Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee