Konservatiivide Vaba Sõna, november-detsember 2016

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / november–detsember 2016 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee Anti Poolamets

Presidenti valigu rahvas, et riigipeast ei saaks parteide käpiknukku

Mart Helme

Kas niisugust Euroopat me tahtsimegi?

Lk 4

Lk 3

Maido Pajo

Jaak Madison

Valitsemis­ kõlblikkuse üle otsustab rahvas kui kõrgeima võimu kandja

Reformierakondlik valitsus on loobunud rahva elujärje parandamisest

Lk 5

Lk 8

Henn Põlluaas

Paul Puustusmaa

Eesti peab tasuma tänuvõla oma veteranide ees

Kas tuleks kaaluda Euroopa deislamiseerimist?

Lk 10

Lk 14

Kõige eestimeelsem erakond!

Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees MARTIN HELME vaatab tagasi lõppenud presidendivalimiste köögipoolele ning kutsub üles tegutsema selle nimel, et kartellierakonnad järgmistel valimistel Eestit oma tasku ei pistaks ning eestimeelsus meie maal alles jääks.

P

residendivalimised said ühele poole ja kohalike valimisteni on jäänud aasta. On paras aeg teha vahekokkuvõtteid.

Meie erakond ei luba endale hoiakut, et aktiivne tuleb olla ainult enne valimisi. Peale selle, et teeme igapäevast tööd Riigikogus, korraldasime kevadel mahuka ja eduka kõnekoosolekute seeria „Kahekõne rahvaga“, mille käigus kohtusime inimestega kõigis maakondades. Saime erakordselt väärtuslikku teavet inimeste mõtete ja soovide kohta. Lisaks võimaldas „Kahekõne rahvaga“ jõuda oma sõnumiga kohalikku meediasse.

Suve teises pooles keskendusime presidendivalimistele. Meie kandidaat Mart Helme tegi Eestile peale veel ühe tiiru seoses oma elulooraamatu „Õnnesärgis sündinud“ esitlustesarjaga. Muide, raamat on olnud erakordselt menukas, kirjastus pidi tegema lisatiraaži.

Septembris tegi Mart Helme veel ühe kampaaniaringsõidu, kohtudes kõigis maakondades omavalitsusjuhtidega.

Presidendivalimiste kaotused ja võidud Nagu teame, oli valijameeste kogus toetus EKRE kandidaadile oodatust väiksem. Erakonna juhtkond on teinud analüüsi põhjustest, miks nii läks. Me ülehindasime parteitute volikogude soovi toetada valitsusele selgelt vastanduvat kandidaati. Rahulolematus valitsuse ja tema regionaalpoliitikaga koondus paradoksaalselt hoopis valitsuspartei kandidaadi taha. Alahindasime volikogude parteilist lojaalsust. Parteilised valijamehed hääletasid parteilist liini mööda.

Erakonna esimees Mart Helme Pärnus kõnet pidamas.

Tugev ja motiveeritud liikmeskond on see, mis aitab meil viia oma sõnumi otse valijateni.

Martin Helme

Kui meie arvestus kampaania alguses oli, et volikogudes on hulganisti inimesi, kes hääletavad kohalikku elu esikohale pannes, siis selgus, et valimiskogu hääled peegeldasid ikkagi 2013. aasta kohalike valimiste tulemust. Meie erakonna kaal oli valimiskogus liiga väike.

Muidugi püüdis ka peavoolumeedia iga hinna eest ise presidenti ära teha. Pole põhjust arvata, et vasakpoolne ja immigratsiooni pooldav peavoolumeedia meid kunagi eriliselt armastama hakkaks.

Vaatamata kõigele ei saa öelda, et presidendivalimised olnuks ebaõnnestumine. Kampaania andis meile võimaluse kohtuda poole

aasta jooksul tuhandete inimestega, sealhulgas omavalitsuste liidritega, ning tutvustada meie erakonna seisukohti kogu Eesti rahvale. Meenutan siinkohal, mis oli meie sõnum seoses presidendivalimistega juba kevadise kõnetuuri ajal: oluline on ära hoida Kadrioru langemine Reformierakonna kätte.

Me suutsime takistada Siim Kallase äravalimist Riigikogu augustikuises kolmandas voorus. Selleks oli meil tarvis anda oma hääled Mailis Repsile, et too läheks kindlasti edasi kolmandasse vooru. Kui Reps oleks välja langenud, oleks hulk keskerakondlasi võinud toetada oma kandidaadi kadumise järel Kallast.

Kampaania käigus olime me ainsad, kes julgesid meedia poolt puutumatuks rahva emaks kuulutatud Marina Kaljuranda kritiseerida. Peatumata siinkohal Kaljuranna välispoliitilistel seisukohtadel, mis on meie hinnangul Eesti riigile kahjulikud, oli meile vastuvõetamatu, et ta oli selgelt ühe osa Reformierakonna kandidaat.

Suutsime Reformierakonnale kuuleka kandidaadi blokeerida ka Riigikogu vanematekogus, kui valimiskogu ebaõnnestumise järel tulid valimised tagasi Riigikogusse.

Edasine tööplaan Ent kuidas edasi? Praegu ei ole lõplikult selge, mis saab haldusreformist ja milliste piiride järgi toimuvad järgmised kohalikud valimised. Ühest küljest võib ennustada, et täiel määral reformi selleks ajaks läbi suruda ei õnnestu, samas toimub ulatuslikke liitumisi igal juhul. Erakond peab olema paindlik ja töökas, et minna muutunud oludes välja võimalikult paljudes omavalitsustes.

Et omavalitsusi jääb vähemaks ja need muutuvad suuremaks, tuleb arvestada, et valimisliitudel ei ole parteiliste nimekirjadega võrreldes eelist. Pigem vastupidi. Nii organisatoorselt, rahaliselt kui ka tuntud isikuid silmas pidades on erakonnad eelisseisundis. Sellest lähtuvalt peame kindlasti minema võitlusesse oma erakonna lipu all.

Meie jaoks on hea tulemus kohalikel valimistel oluline mitmel põhjusel. Esiteks annab see meie erakonna liikmetele võimaluse end poliitikas teostada.

Kohalikku elu korraldavates volikogudes läks eelmine kord täitmisele ligi 3000 valitavat kohta. See on suurepärane võimalus selgitada valijatele silmast silma meie

Foto: EKRE

erakonna peamisi seisukohti.

Teiseks annab hea tulemus kohalikel valimistel meile kandepinna järgmisteks Riigikogu valimisteks. See tõstab meie liikmete hulgast esile uusi talente, teeb neid avalikkusele tuntuks, annab neile kogemusi nii kampaania läbiviimisel kui ka valitsemisel.

Ja kolmandaks on kohalikud valimised see lahinguväli, kus määratakse ära jõujooned järgmisteks presidendivalimisteks. Tõsi, oleme Riigikogus esitanud eelnõu presidendi otsevalimistele üleminekuks, kuid samasisulist eelnõu on varem võimuerakondade poolt nii palju kordi tagasi lükatud, et hinge selle eelnõu läbiminemiseks kinni hoida ei tasu.

Siit kasvabki välja meie erakonna ees seisev tööplaan. Selleks on tugeva rohujuuretasandiga organisatsiooni arenemine, et suudaksime olla edukad nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel.

Ja sõnum on meil lõpuks ikka sama, sõltumata sellest, kas valime kohalikke, Riigikogu või europarlamendi saadikuid. Oleme kõige eestimeelsem partei ja seisame ainsana eesti inimese eest nii aineliselt kui ka kultuuriliselt!

2

november–DETSEMBER 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Sihtasutus asub rajama ausammast Artur Sirgu mälestuseks Tänavu oktoobris asutatud SA Mälestusselts “Artur Sirk”, mille eesmärgiks on vabadussõjalaste tegevuse teadvustamine, asub esimese tööna rajama ausammast Artur Sirgule.

Ausammas on kavas rajada Ambla kalmistule Vabadussõja ausamba vahetusse lähedusse. Planeeritav avamine toimub 2. augustil 2017. aastal ehk Sirgu 80. surma-aastapäeval.

Juhatuse liige Triin Kuusk ütles, et ausamba rajamist Artur Sirgule on vahelduva eduga kavandatud kogu taasiseseisvumisaja. „Palju on räägitud, kuid tegudeni pole jõutud. Arvestades Artur Sirgu ja vabadussõjalaste panust Eesti omariikluse arendamisse ning rahvuse eneseusu tugevdamisse, on ausammas vähim, mida me saame teha. Ajalugu tuleb mäletada ning Sirgu tegevuse au sees hoidmine peab olema ka järgnevate põlvkondade kohustus. Arvestades asjaolu, et Sirk sündis Ambla kihelkonnas, õppis kolm aastat Ambla kihelkonnas ning et tema vanemad on maetud rajatavast ausambast 50 meetri kaugusele, on tegemist väga tähendusrikka asukohaga,” lausus Kuusk.

Juhatuse liige Jaak Madison lisas, et Sirk oli suurimaid riigimehi, kes suutis taastada usu demokraatlikusse rahvusriiki, enne kui Konstantin Päts ja August Rei teostasid riigipöörde ning represseerisid vabadussõjalased. „Ajaloo kordumise vältimiseks peame meeles hoidma Eesti kangelasi, kes uskusid oma riiki ja rahvasse ning olid valmis seda kaitsma surmani. Sirk oli üheks neist ning meie riiklik kohustus on heastada need kuriteod, mis pandi toime Sirgu ja vabadussõjalaste vastu ning mis lõppesid iseseisvuse kaotusega,“ lisas Madison.

Ausamba rajamiseks on kavas korraldada annetuste kogumise kampaania, kus kõigil on võimalus anda oma panus Sirgu mälestuse jäädvustamise heaks. Sihtasutuse tegevusega on võimalik tutvuda veebiaadressil www. artursirk.ee.

Sihtasutuse asutajad ja juhatuse liikmed on Triin Kuusk ja Jaak Madison ning nõukogusse kuuluvad ajaloolane Jaak Valge, korporatsioon Sakala vilistlane Art Johanson ning ajaloohuviline Daniel Mereäär.

Annetusi ausamba rajamiseks on võimalik teha arvelduskontole: Sihtasutus Mälestusselts «Artur Sirk” EE197700771002192119, LHV Pank Selgitus: Artur Sirgu ausammas

SA Mälestusselts “Artur Sirk” juhatuse liikmed Jaak Madison ja Triin Kuusk Helsinkis Artur Sirgu haual.

Foto: EKRE

Konservatiivne Rahvaerakond soovib Eestis keelustada naisi ahistavate näokatete kandmise Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on seisu­ kohal, et araabia kultuuridest pärinevate näokatete burka ja niqabi kandmine avalikes kohtades peaks Eestis olema keelatud ning esitas Riigi­ kogule eelnõu, et viia vastav täiendus sisse Eesti korra­ kaitseseadusesse.

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas selgitas, et Eestis ja enamikus teistes Euroopa riikides ei ole varem olnud vajadust kõnealust valdkonda seadusandlikult reguleerida, aga immigratsioonikriisi ning kasvava asüülitaotlejate hulga ja terrorismiohu tõttu tuleb seda teha. „Seni Eestis eksisteerinud, peamiselt tatarlastest koosneva islamikogukonnaga probleeme ei ole olnud, sest nemad burkat või niqabi ei kanna. Küll on nad aga hädas viimasel ajal Eestisse tulnud radikaalsete islamistidega, kes püüavad kaasatoodud tavasid neile peale suruda,“ ütles Põlluaas.

Põlluaasa sõnul ei tunnista islamiusuliste kultuuritaust ja kombed sugudevahelist võrdõiguslikkust, nagu Eesti tavad, kultuur ja seadusandlus ette näevad. „Burkade kandmine oli Talibani terrorirežiimi ajal kohustuslik Afganistanis. Burka ja niqabi kandmise nõude on esitanud ka terroriorganisatsioon ISIS enda poolt kontrollitavatel aladel. Burka ja niqabi kandmist ei saa seetõttu vaadata kui naiste vaba tahte väljendust, vaid kui vägivaldset ja dikteeritud sundi,“ ütles Põlluaas. „Naiste ahistamine sellise sunni läbi ei sobi kokku Eesti kommete ega väärtussüsteemiga. Avalikes kohtades burka ja niqabi kasutamise keeld on selge seisukohavõtt selle nimel, et põhiõigused on seaduse silmis teatud usuliste traditsioonide ees primaarsed.“ Põlluaas osutab, et enamikus riikides põhjendatakse näokatete kasutamise keeldu ka rah-

Burka katab kogu keha pealaest jalatallani, niqab on tavaliselt ristküliku­ kujuline riie, mis on kinnitatud pearäti külgedele ja katab näo nii, et vaid silmad jäävad nähtavale.

Fotod: Scanpix

vusliku julgeolekuga, sest see takistab isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul. „Äärmusislamistid on kasutanud keha ja nägu varjavat riietust korduvalt enesetaputerrorirünnakute korraldamisel.

Samad põhjendused pädevad ka Eestis, seda enam et kaitsepolitsei on hoiatanud kasvava terroriohu eest ja islamiterroristid on lisanud Eesti riigi oma sihtmärkide nimekirja. Ka Soome julgeolekupolitsei kinnitusel on terrorioht täna suurem kui kunagi varem. Nõue, et inimesed peavad olema avalikus ruumis identifitseeritavad, on loomulik ja õigustatud. Burkakandjad tekitavad Euroopas inimestes põhjendatud hirmu, sest ei ole võimalik olla kindel, kas tegemist on naisterahva või halbade kavatsustega ja pommivööga varustatud enesetaputerroristiga,“ ütles Põlluaas.

Arvestades immigratsioonisurvet ja islamiusuliste uusimmigrantide erinevat tausta, tuleb ühiskondliku korra ja turvalisuse tagamise nimel kõnealune seadus preventiivselt vastu võtta just nüüd ehk olukorras, kus see puudutab veel vaid üksikuid isikuid, ütles Põlluaas. „Reeglid tuleb kehtestada enne, kui Eestis hakkavad

tekkima sarnased probleemid, mis on paljudes Euroopa riikides. Tagantjärele on nende küsimuste reguleerimine äärmiselt keeruline. See oleks eetiline ka teise kultuuritaustaga immigrantide suhtes, kes peaksid olema eelnevalt teadlikud Eesti kommetest, tavadest ja seadustest.“ Põlluaas juhib tähelepanu, et islami pühakiri Koraan ei reguleeri burka või niqabi kasutamist, mistõttu nende keelamist avalikes kohtades ei saa käsitleda usuvabaduse, põhiseaduslike õiguste, Inimõiguste deklaratsiooni 9. artikli rikkumise ega diskrimineerimisena.

Nägu peitvate katete kasutamine on keelatud mitmetes Euroopa maades, nagu Belgias, Hollandis, Prantsusmaal, Šveitsis ja Bulgaarias.

Mitmetes riikides kaalutakse nende keelustamist. Osaliselt on islami näokatted keelatud Itaalias, Hispaanias, Šveitsis, Hiinas ja Venemaal. Saksamaal on küsimus arutuse all. Burka ja niqabi kandmise eest karistatakse rahalise trahviga – näiteks Hollandis on trahvisumma 380 eurot, Prantsusmaal 187 eurot, Belgias 179 eurot, Šveitsis 15-25 eurot ja/või kuni seitsmepäevane arest.

www.ekre.ee

3

EESTI EEST!

Presidenti peaks valima rahvas Eesti presidenti võiks valida rahvas, sest ainult nii saame tagada, et riigipeaks saab isik, kes sammub enamuse rahvaga ühte jalga ning on võimude tasakaalustaja, mitte parteide käpiknukk, kirjutab EKRE LääneVirumaa ringkonna esimees, jurist ANTI POOLAMETS.

P

äeval, mil Eesti sai endale uue presidendi, pakkus Konservatiivne Rahvaerakond välja põhiseaduse muudatuse, mille järgi saaks presidendikandidaati seada üles 10 000 kodaniku allkirjaga ning rahval oleks valimistel võimalus ise otsustada, kes on parim. Teemat on koalitsioonierakonnad iga hinna eest vältinud, sest nende kindel toetus on seni kuulunud tagatoapresidendi mudelile. Selline suhtumine langeb kokku paanilise hirmuga rahvahääletuste ees, sest mis saab küll siis, kui rahvas ütleb äkki ei immigratsioonikvootidele või koalitsiooni lemmikule?

Praegune presidendi valimise kord on tugevalt seotud kohalike omavalitsuste võimuniitide, rahaliste mõjutamisvahendite ja erakondliku lojaalsusega. Seetõttu peegeldas EKRE kandidaadi Mart Helme tulemus valimiskogus just 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi. Kui aga presidendi valimised oleksid üleriigilised, saaks määravaks hetkeseis ning rahva tahe. Otsevalimistel saaks Eesti endale presidendi, kes sammuks enamuse rahvaga ühte jalga ning oleks ka tegelikult võimude tasakaalustaja. Üks erakond ei tohi kogu riiki oma taskusse pista.

Soome mudel Soome uuendas oma presidendivalimiste korda 1994. aastal, kui muudeti põhiseadust ning presidenti hakkas valima rahvas. Sama muudatusega vähendati oluliselt presidendi volitusi, mistõttu on naabermaa nüüd lähim näide sel-

Suveräänsuse kaitse, Eesti huvide esiplaanile seadmine – need pole lihtsalt sõnakõlksud, vaid meie nõuded tulevastele presidentidele.

Anti Poolamets

lest, et ka vähese võimuga president võib olla otsevalitav.

Ilvese aega riigitüüri juures ilmestas pidev korruptsioonihõnguline rahakantimine Ärma tallu.

See piinlik olukord pani lõpuks riigi tegutsema ning presidendid saavad endale Kadrioru ametikorteri kõrvale ka Kochi villa Rocca al Mares. Kuna tegu ei ole sugugi pompöösse rajatisega nagu oli Konstantin Pätsi suveresidents

Toila lossis, siis hoiab see ehk edaspidi ära riigi raha kantimise eravaldustesse. Soome president sai endale Kultarannas suveresidentsi juba 1922. aastal ning nii on see tänaseni.

Võimude näiline tasakaal Kui riigiõiguse teooria järgi peaks president olema erinevate võimuharude tasakaalustaja, siis Eestis on see nii vaid näiliselt. Tegelik olukord on selline: partei, mis võtab Riigikogus kõige enam kohti, saab suure tõenäosusega meelepärase presidendi. Samuti määrab see partei oma tahtmise järgi õiguskantsleri ja riigikohtunikud, tagades sellega, hetkel Riigikogus domineeriva Reformierakonna näitel, et kõrgemad kohtunikud on liberaalid.

Kõik riigikohtunike kandidaadid, kellega on kohtunud EKRE fraktsioon, on esindanud truualamlikult kooseluseadust toetavat joont.

Kui meelde tuletada Reformierakonna kilekotiskandaale, hilisema Riigikohtu esimehe Märt Raski juhitud R-Hooldust, mis pööritas valimiskampaania jaoks miljoneid kes-teab-kust pärit raha, siis võib öelda, et partei, kes käitus valimistel kõige ebaausamalt, ostis endale ka õigussüsteemi tipud. Kas sellistest sahkerdustest saab sündida õiglust? Õigust küll, aga õiglusega on lood kehvad, sest just Märt Raski hääl sai otsustavaks Riigikohtus Euroopa Stabiilsusmehhanismi üle hääletamisel, millega võttis Eesti endale ränga, riigi julgeolekut ohustava finantskoorma. Nüüd on samasuguste skeemidega upitatud Kadriorgu võimuparteide oma inimene, kelle südamlik tervituskalli Ilvesele ei jäta kahtlemise võimalust – kõik läks (peaaegu) nii nagu plaaniti.

Kiirnuudlid, kiirpresident Presidendi praeguse valimiskorra põdurus tuli eriti teravalt esile kiirmenetluses, millega Kaljulaid presidendiks tehti. Kaljurannale, Kallasele, Jõksile ja Helmele Esto-

niasse kaasa võetud lillekimbud jõuti vaevu prügikasti visata, kui Riigikogu vanematekogu tuli välja uue kandidaadiga – juba kolmteist aastat Brüsselis 17 000 eurose palga peal toimetanud Kersti Kaljulaidiga.

Poolehoidu uuele kandidaadile nõuti kohe, ilma et erakonnad seda oma liikmetelegi kommunikeerida oleksid jõudnud. Kohtumine vähetuntud Kersti Kaljulaidiga, mis kestis EKRE fraktsiooni jaoks veidi üle poole tunni, ei saanud olla piisav tulevase presidendi tundmaõppimiseks. Viimases voorus vaid ühe kandidaadi üles panemine ning selle kandidaadi ette lükkamine tagatubade poolt, tuletas meelde nõukogude nomenklatuuri ametisse nimetamisi.

Ka Kaljulaidi ülesseadmiseks kogutud toetusallkirjade arvu kõrgeks ajamine oli tegelikult analoog valimissedelite kabiinis pildistamisele. Ikka selleks, et „isemõtlejaid“ juba ette korrale kutsuda. Meediat pole see häirinud – meedia lihtsalt rivistus ühe Brüsseli-keskse kandidaadi selja tagant teise taha.

Nimetame siin üht euroametnik Kaljulaidi vaateid tutvustavat artiklit, mis on üsna pahaendeline: „Meie geopoliitiline asukoht ei võimalda meil rahulikult istuda ja arutada, milline rahvusena kestmise viis meile enam meeldib. Meil ei jää üle muud kui lihtsalt edasi kesta, nii nagu see on praeguses maailmas kohane, olgu või mitmevärvilisena.“ Kui logisevast presidendivalimisest üldse midagi head meenutada, siis on see Siim Kallase läbikukkumine. Küllap oli EKRE häältel selles oma roll.

Tagatoa vangerdus Juhan Partsi kauaoodatud nimetamine Euroopa Kontrollikotta Kaljulaidi asemel jätab kiirpresidendi küpsetamisele veel ühe inetu pleki. Kaljulaidi tagatoapresidendiks pakkumise idee tuligi suure tõenäosusega IRL-i staabist ning sellega löödi kaks kärbest korraga

– presidendiks nimetati kunagine IRL-ile lähedal seisev persoon ning Luksemburgi paarikümnetuhandelisele kuupalgale saadeti Res Publica kunagine vapiloom.

Kaljulaidi esimesteks sammudeks ongi olnud oma meeskonna komplekteerimine preemia korras IRL-i aktiivi põhjal. IRL-i poliittehingud teenivad nüüd kantselei ametikohtade näol rasvast protsenti. Imestamise ruumi ei jäänud ka siis, kui kantseleisse võeti ametisse kooseluseaduse aktivist ning riigi poolt organiseeritud „vabakonna“ üks eestvedajaid Urmo Kübar.

Brüsseli direktiivid ja nõukogude käsumajandus Kaljulaid võib olla tubli ametnik ja täpne bürokraat, aga maailmavaatelt on ta „Brüsselil on alati õigus“ arusaama esindavate poliitiliste jõudude poolt edutatud persoon.

Ustavus Euroopa Liidu ja Brüsseli asjale on olnud 2000. aastate Eestis raudne reegel. Kõik kõrvalekalded on elimineeritud. Kui mõni endine Euroopa Liidu asja ajanud ametnik kalduski ketserlusse, nagu näiteks Ivar Raig, kadusid tema edasised poliitikategemise võimalused päevapealt. Asemele astusid põlevate silmadega karjeristid, kellel polnud südametunnistuse piinu suveräänsuse ära kinkimise või kooseluseaduse jõuga kaelamäärimise pärast.

See ustav ametnikutüüp on välja vahetanud aatemehed. Nende abil on asendatud rahvuslikud huvid välisdiktaadiga. Nimetatud ametnike hingeelu peegeldas ehedalt Marina Kaljurand, kes ütles ETV saates „Foorum“ (10.09.2015) „Me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse nagu küsimus riiklikust iseseisvusest.“ Konservatiivne Rahvaerakond ei lepi ametnikeriigi allaheitliku mugavuspoliitikaga. Suveräänsuse kaitse, Eesti huvide esiplaanile seadmine – need pole lihtsalt sõnakõlksud, vaid meie nõuded tulevastele presidentidele.

4

november–DETSEMBER 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kas niisugust Euroopat me tahtsimegi?

Totaalse vabaduse nime all, „euroopalike väärtuste“ nime all püütakse meile peale suruda George Orwelli uustotalitaristlikku maailma, kus vale on tõde ning selles kahtlemine esialgu hukkamõistetav, kavatsuste kohaselt aga juba karistatav, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

M

e kõik oleme kuulnud ja kuuleme praktiliselt iga päev midagi euroopalikest väärtustest ja euroopalikust väärtusruumist. Globalismi arbujad haaravad selle loitsu järele alati, kui neil on vaja häbistada midagi, mis nende väitel pärineb kusagilt 19. sajandist, või veel hullem – keskajast –, ja mis takistab maailma ühtesulamist individualistlikest ning hedonistlikest indiviididest koosnevaks, üksteist palavalt armastavaks, kuid planeeti Maa kirglikult globaalse soojenemise eest hoidvaks inimkonnaks.

Kriitiliselt mõtlevale inimesele võrdub progressivistide poolt esitatav ja „euroopalikel väärtustel“ seisev maailmapilt paraku jehhovistliku visiooniga paradiisiaiast, kus lõvi ja lambuke üksmeelselt teineteise kaisus magavad. Tegelikult polegi see võrdlus üksnes kujundlik. Tegelikult on „euroopalike väärtuste“ eestkõnelejad ise oma tegemistes võrreldavad keskaegsete inkvisiitoritega.

Nii nagu inkvisiitorite sõnavaras võisid tuua mõisted „patt“, „jumalasalgamine“, „hereesia“, „nõidus“ ja paljud teised kaasa tuleriidale saatmise või ühiskonnast välja heitmise, on ka meie „euroopalike väärtuste“ eestkõnelejad leiutanud oma mõistete koordinaadistiku, mis toimib üksikisikutele ja sotsiaalsetele või poliitilistele rühmadele hinnangu andmisel maatriksina. Kui sa osutud oma vaadetelt ja väljaütlemistelt maatriksi mustriga kokkusobimatuks, oledki kohe vaenlane, tagurlane, vihaõhutaja.

Me kõik teame juba, missugused on selle koordinaadistiku nurgapunktid: sallivus, avatus, sooneutraalsus, globaliseerumine, vabakaubandus, rahvusriiki-

de suveräänsuse tasalülitamine, rahvusluse ja rahvuste kujutamine progressi tõkestavate minevikuiganditena, erinevate rahvuste, rasside ja kultuuride ühtesulatamine ning loomulikult agressiivne ateism.

Loomulikult agressiivne ateism!

Sest ükski fanaatiliselt kultiveeritav ideoloogia ei salli konkurentsi.

Aga just fanaatiliselt kultiveeritav ideoloogia see „euroopalike väärtuste“ eest võitlemine ongi. Muide, USA-s on välja käidud mõte, et usuvabaduse asemel võib sallida veel vaid üksnes usutalituste läbiviimise vabadust. Miks? Loomulikult selleks, et jonnakad pastorid näpuga Piiblis järge ei veaks ja kultuurimarksistide postulaate oma koguduste ees jutluste või piiblitsitaatidega ei naeruvääristaks.

Paraku pole mitte keegi – kaasa arvatud „euroopalike väärtuste“ misjonärid ise – selle ideoloogia poolt propageeritavaid väärtusi täpselt, teaduslikult ja süsteemselt defineerinud. Juhus? Arengupeetus? Sugugi mitte! „Euroopalikele väärtustele“ on tarvis jätta voluntaristlikuks käsitlemiseks ja inimestele mugavamaks pealesurumiseks tõlgendamisruumi.

Ja tõlgendada liberaalid ning kultuurimarksistid, kes kogu selle jura kokku keetnud on, juba oskavad. Ning seda alati agressiivselt inkvisiitorlikus vormis. Oled homoparaadide ja lasteaedades sooneutraalsuse propageerimise vastu? Selge: oled vihaõhutaja, homofoob. Oled massiimmigratsiooni vastu ja leiad, et illegaalselt Euroopat ründavad inimhulgad (suuremalt jaolt noored mehed) tuleks nende kodupaikadesse (kus enamasti ei ole sõda) tagasi saata ja aidata inimesi pigem nende kodumaal? Selge: oled rassist, empaatiavõimetu egoist, marurahvuslane.

Oled skeptiline agressiivse ja mehi mõnitava ning alavääristava feminismi suhtes? Selge: oled naisepeksja, põed vaid meestele omast alaväärsuskompleksi ja kompenseerid seda sooviga suruda naised tagasi sünnitusmasinateks ja köögiorjadeks. Oled kahtlev kliima soojenemise suhtes? Selge: tahad elada järeltulevate põlvede arvel ning muuta Maa asustamiskõlbmatuks prügimäeks.

Võiks veel jätkata – rahvusluse teemal, seksuaalsete perverssuste,

Võitlusest „euroopalike väärtuste“ eest on saanud fanaatiliselt kultiveeritav ideoloogia.

intsesti, eutanaasia, narkootikumide jne legaliseerimise teemadel –, ent aitab. Pilt on niigi masendav.

Pole liialdus öelda, et n-ö totaalse vabaduse nime all, „euroopalike väärtuste“ nime all püütakse meile tegelikult peale suruda George Orwelli uustotalitaristlikku maailma, kus vale on tõde ja selles kahtlemine esialgu küll alles hukkamõistetav, kavatsuste kohaselt aga juba ka karistatav. Sest nn vihakõnede eest karistuste seadustamine on ju sisuliselt selle uustotalitaristliku süsteemi lõplik võit.

Katsu sa siis veel rääkida midagi

vas otsustab, et ta toetab erakondi, kes esindavad nn euroopalike väärtuste suhtes skeptiliselt meelestatud vaateid, siis tähendab see, et rahva arvamuse kohaselt on need täpselt sama salongikõlbulikud vaated, kui nendega risti vastuolus olevad vaated. Mitte kellelgi pole õigust rahva tahet naeruvääristada, rumalaks pidada või riigi valitsemise seisukohast kõlbmatuks kuulutada. Meeldigu see või mitte, aga arvestatav osa inimestest tahab, et riiki valitsetaks just nimelt salongikõlbmatuteks kuulutatud ideede alusel. Ja see tahteavaldus muudab kõik vali-

Kõik on võimalik tembeldada vihakõneks, nii nagu Stalini Nõukogude Liidus oli võimalik tembeldada kõik nõukogudevastaseks tegevuseks.

Mart Helme

rahvusriiklusest, meeste ja naiste (poiste ja tüdrukute) erinevusest, erinevate kultuuride konkurentsist või traditsioonilistest väärtustest.

Kõik, eranditult kõik, on võimalik tembeldada vihakõneks, nii nagu Stalini Nõukogude Liidus oli võimalik tembeldada kõik nõukogudevastaseks tegevuseks.

Tegelikult olemegi oma „euroopalike väärtuste“ maailmas jõudnud olukorda, kus nendele nn väärtustele tuginedes otsustatakse, kes ühiskonnas ja poliitikas tegutsevatest inimestest-jõududest on salongikõlbulikud ja kes ei ole.

Sealjuures jääb selgusetuks, kes üldse on andnud teatud poliitilistele rühmitustele ja meediale niisuguste hinnangute jagamise õiguse.

Sest tegelikult on olemas vaid üks jõud, kes eranditult kõigile poliitilistele jõududele mandaate jagab – selleks on rahvas. Kui rah-

mistel välja käidud poliitilised platvormid võrdselt salongikõlbulikeks.

Toome siinkohal ka mõned näited teiste riikide praktikast. Ungaris võitis paremkonservatiivne Fidezs juba teist korda parlamendis absoluutse enamuse ja seda vaatamata vana Euroopa arvamusele, et Fidezs on parketikõlbmatu. Tegelikult osutusid rahva mandaadi kohaselt parketikõlbmatuks hoopis riiki pikalt juhtinud ja ungarlasigi uusmarksismi virvatuledega hullutanud sotsiaaldemokraadid. Siinkohal on märkimisväärne, et hiljutise immigratsiooniteemalise referendumi kajastamisel ei suutnud meie vasakradikaalne ja võimutruu rahvusringhääling leida Budapesti tänavatelt ainsatki inimest, kes oleks nõustunud ütlema Fidezsi „euroopalike väärtuste“ seisukohast salongikõlbmatu immigratsioonipoliitika kohta midagi halba.

Foto: AFP

Teise näite võime tuua Poolast, kus rahvuskonservatiivid on samuti saavutanud parlamendis absoluutse enamuse ja kus võitlus Poola rahvusriiklust roostena söövate „euroopalike väärtuste“ vastu alustati sellest, et vahetati välja kõigi julgeolekuasutuste juhid.

Põhjus ilmselge: nad ei töötanud mitte Poola, vaid kellegi teise, eeldatavasti „euroopalikke väärtusi“ importivate jõudude huvides.

Poola ja Ungari eeskujusid järgivad samm-sammult ka Tšehhi ja Slovakkia. Ent näitena sobib meile ka Brexit ja Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust. Võime öelda, et just teatud „euroopalike väärtuste“ (immigratsioon, silmade sulgemine agressiivse islami ees) jõuline juurutamine salongikõlbulike poliitikute poolt Inglismaal sai selleks kaalukeeleks, mis sundis britte hääletama lahkumise kasuks. Britid ei lasknud ennast majanduslike argumentidega ära hirmutada, vaid valisid Euroopa Komisjoni diktaadi asemel suveräänsuse.

Meil on, mida nendelt uhketelt ja oma väärtust ning väärikust tundvatelt rahvastelt õppida. Jabura ja mitte kelleltki mandaati saanud parketikõlbulikkuse idee kõrvaleheitmine on sellel teel aga vaid üks esimesi samme. Mitte kellelgi – absoluutselt mitte kellelgi! – pole õigust meile dikteerida, missuguste ideede poolt me valimistel hääletame. Ei saa olla, et meie rahvusriiklus pole Euroopas salongikõlblik!

Ei saa olla, et meie usk traditsioonilisse perekonda pole Euroopas parketikõlblik! Ei saa olla, et meie õigus ise immigratsiooni üle otsustada ei sobi Euroopale! Kui see on nii, siis pole viga mitte meis, vaid Euroopas. Ja sel juhul peame täie tõsidusega küsima: kas just niisugust Euroopat me tahtsimegi?

www.ekre.ee

5

EESTI EEST!

Valitsemiskõlblikkuse üle otsustab rahvas Kõigil neil, kes räägivad „valitsemis- ja parketikõlblikkusest“, tuleks alatiseks meelde jätta, et parkett kuulub rahvale ning rahvas otsustab, keda ta parketile lubab, kirjutab endine riigikogulane ja EKRE volikogu liige, jurist MAIDO PAJO.

Elementaarne viisakus rahva kui kõrgeima võimu kandja vastu eeldab seda, et rahva valikut ei seata kahtluse alla. Seda ammugi mitte avaliku meedia kui neljanda võimu poolt.

Ja kõigil oleks vaja alatiseks meelde jätta – parkett kuulub rahvale ning rahvas otsustab, keda ta parketile lubab.

V

iimasel ajal on ilmunud Eesti poliitilisse kõnepruuki pealtnäha suhteliselt süütu sõnapaar – „ei ole valitsemis- ja parketikõlblik“. Seda on hakatud kasutama kõigi valitsust arvustavate opositsioonierakondade kohta.

Lähemal vaatlusel ja analüüsil ilmneb, et tegemist ei ole lihtsa sõnakasutusega, vaid järjekordse demagoogilise võttega, millega üritatakse sildistada poliitilisi konkurente ja oponente.

Normaalse poliitilise diskussiooni raames arutatakse ja vaieldakse erinevate ideede üle ning kritiseeritakse oponentide seisukohti oma põhjendatud vastuväidetega. Kuid demagoogia puhul ei esitata sisulisi vastuväiteid, vaid hakatakse mustama ja sildistama teist isikut. Sellele teele minnakse tavaliselt siis, kui ähvardab oht vaidluses alla jääda ja kaotada.

Oponenti halvas valguses näidates ja talle negatiivseid silte külge kleepides üritatakse seada kahtluse alla ka tema seisukohti. Näiteks on olnud Reformierakonna teadlik taktika kremlimeelsuse sildi külge kleepimine oponentidele, mis on aidanud neil üleliia kaua võimul püsida.

Ka „valitsemiskõlbmatuse“ kui järjekordse poliitilise demagoogia võtte ilmaletuleku traagelniidid viitavad Reformierakonna tagatoa poliittehnoloogiale.

Koostöövaenulik demagoogia Alles äsja teatas peaminister, et Reformierakond ei tee koostööd Keskerakonnaga ning väitis, et isegi juhivahetus ei muuda Keskerakonda valitsemiskõlblikuks.

Sama kordas Brüsselist Ansip.

Selliste väljaütlemiste taust väärib eraldi analüüsi, kuid poliitiliste oponentide sildistamine Reformierakonna ladviku poolt valitsemisja parketikõlbmatuks on äärmiselt inetu ja ebamoraalne. See on ühelt poolt teiste halvustamine, samas aga iseenese upitamine, enese teistest paremaks pidamine.

Ja mis kõige halvem – selline sildistamine ja sellega kaasnev ilmeksimatuse hoiak on lõhestav tegevus, millega välistatakse sisuline diskussioon ja koostöö erakondade vahel, eelkõige koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Reformierakonna poolt külgekleebitav silt ütleb sisuliselt järgmist: te ei

Eesti vajab uut poliitilist kultuuri

Mis puutub parketikõlblikkusesse, siis on erakondade selline lahterdamine demokraatlikus õigusriigis ning vabas ühiskonnas täiesti kohatu.

Maido Pajo

tunne asja, te ei mõista asja ja teiega pole mõtet arutada; me teame ise ainsana ja kõige paremini, mida ja kuidas tuleb teha ja ärge segage meid valitsemast.

Poliitilise opositsiooni sildistamine valitsemiskõlbmatuks on suunatud esmajärjekorras valitsuspartneritele, et hoida ära nende lahkumine praegusest valitsusliidust.

Teiseks on sildistamine suunatud opositsioonierakondade juhtidele ja ka liikmetele. Sellega tahetakse nõrgendada opositsiooni ning nende poolt Reformierakonna ja kogu valitsusliidu suhtes tehtava kriitika mõjusust. Just sellepärast on sellise sildistamisega mõnevõrra kaasa läinud ka sotsid ja IRL. Kolmandaks on see suunatud avalikkusele, et vähendada rahva ja valijate toetust EKREle, Vabaerakonnale ja Keskerakonnale.

Kahjuks on mitmed nn sõltumatud analüütikud ja poliitikavaatlejad, aga ka rida peavoolumeedia ajakirjanikke, Reformierakonna konksu alla neelanud ning hakanud nende plaati korrutama, mis mitte kuidagi ei aita edendada koostöövaimu ega parandada Eesti nigelavõitu poliitilist kultuuri.

President Kersti Kaljulaid on pidanud oluliseks Toompea erakondade koos­ töö parandamist, öeldes, et ta käsitleb kõiki erakondi võrdselt.

Foto: Reuters

Kohatu lahterdamine Mis puutub parketikõlblikkusesse, siis on erakondade selline lahterdamine demokraatlikus õigusriigis ning vabas ühiskonnas täiesti kohatu. Eesti ei ole keskaegne feodaalne seisuslik riik aadlike ja kuninga õukonnaga, kuhu keskajal ei lubatud isegi mitte kaupmehi, olgu nad nii rikkad kui tahes.

Toompeale valitud poliitikud on rahva teenrid, mitte eesõigustatud ja ennast teistest paremaks pidav seisus. Ammugi ei ole ühelgi erakonnal moraalset õigust pidada ennast teistest paremaks. Ka parketikõlbmatuks sildistamine on ühelt poolt teisi halvustav ja samas iseennast upitav, lõhestav ja koostöövaenulik.

Demokraatliku ühiskonna vaba ja vastutustundlik meedia ei peaks sellise ebakultuurse ja ebademokraatliku lahterdamisega kaasa

minema. Nn poliitanalüütikud, kes pillavad selliseid sõnu, ei ole tõsiseltvõetavad.

Valitsemiskõlblikkuse otsustab rahvas Kõik algab sellest, et on vajalik aru saada ja tunnistada lihtsat tõde: valitsemiskõlbulikkuse üle ei otsusta ei poliitilised oponendid, ei meedia ega ka „sõltumatud vaatlejad“.

Valitsemiskõlblikkuse üle otsustab rahvas kui kõrgeima võimu kandja, otsustavad valijad.

Valijad on viimastel Riigikogu valimistel andnud oma mandaadi nii Keskerakonnale, Vabaerakonnale kui ka Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Rahvas on neid usaldanud riiki juhtima ja valitsema. Rahvas on tunnistanud need erakonnad valitsemiskõlblikuks ja sellega tuleb kõigil arvestada.

Uus Vabariigi President Kersti Kaljulaid on täiesti õigesti pidanud väga oluliseks Toompea erakondade koostöö parandamist, öeldes, et ta käsitleb kõiki erakondi võrdselt ning et tema on president ka EKREle. Loodan siiralt, et Vabariigi President seda suunda jõuliselt vedama hakkab. Siis on Eestil lootust!

Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd erakondade koostöö parandamises, kuivõrd vajaduses luua uus, mõistlik ja euroopalik arutelude ning koostöö õhkkond, kus ei ole tabuteemasid ning kriitkavabu tsoone. Seda nii poliitikas kui kogu ühiskonnas. Ja sellist diskussiooni ei tohi dirigeerida oma noodi järgi mitte ükski juhtiv valitsuspartei.

Demokraatliku ühiskonna ja rahva ainus tõeline eliit on teadlased ning teised vaimu- ja loomeinimesed, kes suudavad tegutseda sõltumata võimust ja vaatamata võimule oma sisemiste veendumuse järgi.

Piisava elukogemuseta ja vähese haritusega Reformierakonna noorel ladvikul on tõsist põhjust vaadata peeglisse, lugeda mõttega läbi Hollandi teadlase Geert Hofstede (mh ka Tartu Ülikooli audoktor) ja Suurbritannia ajaloolase Arnold Toynbee põhjapanevad uurimused ning tegelda mõnda aega sisekaemusega. Teised erakonnad võiks neid selles suunas aidata.

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on!

Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee

6

november–DETSEMBER 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Reformierakondlik valitsus

on loobunud rahva elujärje parandamisest Valitsus on löönud käega Eesti rahva elujärje parandamisele ning topib eelarveauke kinni maksutõusudega, mis löövad kõige valusamini vähekindlustatud inimesi, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees JAAK MADISON.

A

asta lõpp on aeg, mil Riigikogu menetleb järgmise aasta eelarvet.

Valitsus andis 2017. aasta eelarve Riigikogule üle sõnadega, et tegu on riiki arendava ja majanduskasvule suunatud eelarvega. Ega nad muud väita saakski.

Kuidas on aga asjad tegelikult?

Tõsi, positiivse poole pealt võib välja tuua kolmanda lapse toetuse tõusu 300 euro peale. Ka konservatiivid on alati pidanud oluliseks perepoliitika väärtustamist, sest tugeval perekonnal püsib meie riigi ja rahva tulevik. Praegune valitsus on selle nimel õnneks mõned sammud astunud ning kolmanda lapse toetamine on kahtlemata liikumine õiges suunas. Kahjuks aga sellega riigieelarve positiivne mõju riigi arengule piirdubki.

Avalikkuses on üritatud näidata, nagu oleks kaks koalitsioonierakonda parempoolse majanduspoliitika edasikandjad.

Tegelikult on uus riigieelarve kantud tõsisest sotsialistlikust vaimust, mis näitab selgelt, et nii Reformierakond kui ka Isamaa ja Res Publica Liit on hakanud ajama vasakpoolset ja lühinägelikku majanduspoliitikat.

Ühest taskust teise Parempoolseks saab pidada majanduspoliitikat, mis peab oluliseks ettevõtluse arendamist. Seda nii väike- ja keskmiste ettevõtjate toetamise, ekspordi soodustamise kui ka finantseeringute võimaldamise kaudu valdkondades, kus erapangad ei soovi või ei julge anda laene. Praegune eelarve on kinnitatud valitsuses tuginedes rahandusministeeriumi prognoosile, mille kohaselt on järgmise aasta majanduskasv 2,5%. Jääb selgusetuks, millest selline optimism. Käesoleva aasta I kvartalis oli majanduskasv 1,7% ja teises kvartalis kahanes lausa 0,6%-le. Eelmisel aastal prognoosis rahandusministeerium 2016. aasta majanduskasvuks lausa 2,8% ja 2017. aastaks 3,4%.

On tehtud üks viga kahest – eksinud on kas ministeeriumis töötavad analüütikud või on tehtud viga eelarve planeerimisel.

Nende vigade eest ei vastuta muidugi mitte keegi.

Vasakpoolse poliitika kõige ilmekam näide on raha tõstmine

Praegusel valitsusel puudub nägemus, kuidas Eesti majandust ja rahva heaolu parandada.

Meie valitsus paneb meie turismitöötajad kogu regiooni kõige halvemasse seisu.

Jaak Madison

ühest taskust teise, kusjuures selle kõrvale räägitakse juttu müstilisest heaolukasvust ning majanduse arenemisest. Tegelikkuses keegi rikkamaks ei saa, küll aga jäädakse vaesemaks. Nii nagu algas 2016. aasta mitmete maksude tõstmisega, algab maksude tõstmisega ka 2017. aasta. Bensiiniaktsiis tõusis tänavu aasta alguses 10% ning tõuseb teist sama palju ka tuleva aasta jaanuaris. Hinnatõus lööb kõige teravamalt just maapiirkondade inimesi, kes ei saa riikliku kokkuhoiu tõttu vahetada autot ka ühistranspordi vastu.

Maksutõusud ei jäta puudutamata ka alkoholiaktsiisi. Nii nagu tänavu, tõuseb alkoholiaktsiis 2017. aasta jaanuaris veel 10%.

Ametkonnad võivad küll rääkida, et eesmärgiks on rahva tervise parandamine, kuid tegelikkuses saavutatakse see ainult paberil.

Lõuna-Eestist liigub tarbimine veelgi hoogsamalt Valka linna ning selle üle on põhjust rõõmustada ainult Läti ettevõtetel ja valitsusel.

Eesti riigi üheks suurimaks sissetulekuallikaks on olnud turism.

Kuid selle asemel et soodustada turismisektori kasvu, üritatakse koorida majutusettevõtjatelt seitse nahka. Või kuidas nimetada tei-

siti majutusteenuste käibemaksu tõusu 9%-lt 14%-le?

Eesti valitsus prognoosib käibemaksu tõusuga kaasnevat tulu riigieelarvesse 11 miljonit eurot.

Ent Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnangul väheneb maksutõusu tulemusel Eesti majutusasutuste külastajate hulk koguni 180 000 inimese võrra ning majutusteenuste hinnatõusu peavad ettevõtjad tasuma oma töötajate palga arvelt. Olgu öeldud, et turisminduses töötab ligi 45 000 inimest ning näiteks Norras ja Poolas on selle sektori käibemaksumäär 8%, Leedus ja Soomes 9%, Lätis ja Rootsis 12%. Teisisõnu, meie valitsus paneb meie turismitöötajad kogu regiooni kõige halvemasse seisu.

Kahjulik maksulangetus Valitsus üritab riigieelarves lappida auku, mis tekkis lubadusest langetada sotsiaalmaksu 0,5% võrra.

Seda on reklaamitud kui sammu, mis peaks arendama ettevõtlust ja kergendama ettevõtjate elu. Tegelikult ei ole ükski ettevõtja võtnud sotsiaalmaksu langetamist vastu ovatsioonidega. Pigem vastupidi.

Nii Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon kui ka Kaubandus-Tööstuskoda on pidanud sotsiaalmaksu langetamist olematu mõjuga priiskamiseks. Eelarvest hammustab see 41,5 miljonit eurot, kuid oodatavat majanduskasvu see ei taga.

Tuletagem meelde jaanuarit 2015, mil alandati üksikisiku tulumaksu ühe protsendi võrra. Võimuerakondade poliitikud pildusid loosungeid, väites et maksumaksjale jääb rohkem raha kätte. Maksulangetus võttis eelarvest koguni 75 miljonit eurot, mediaanpalga

Foto: Erik Prozes / Postimees

saajale jättis see aga kätte ainult kolm lisaeurot. Tõepoolest, kolm eurot on ka raha. Aga mõelge sellele, mida kasulikku saaks riik teha saamata jäänud 75 miljoni euroga. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on teinud ettepaneku tagada igale lapsele riigi kulul üks huvialaring, mis läheks riigieelarvest maksma 20 miljonit eurot. 60 miljoni euroga aastas oleks võimalik seada Eestis sisse tasuta hambaravi. Võimuerakondade vastus kõigile opositsioonierakondade ettepanekutele on alati lakooniline: raha pole! Nüüd selgub aga, et mullu polnud mingi probleem loobuda 75 miljonist ja tuleval aastal 41,5 miljonist.

Maksudel peaks ideaalis olema kaks eesmärki: kas eelarvesse lisavahendite toomine või sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine. Konservatiivid on teinud selge ettepaneku juba valimisprogrammis. Tugevat keskklassi aitab luua tulumaksuvaba miinimumi tõus ning selle katteallikaks saab olla füüsilise isiku tulumaksumäära üldine tõus. On see siis 24% (mis tooks eelarvesse ligikaudu 300 lisamiljonit) või mingi muu arv, on juba arvutuste küsimus. Seega maksukese nihkub suuremat sissetulekut teenivatele inimestele, kuid samal ajal ei tekita suuremat maksukohustust keskmisele maksumaksjale.

II pensionisammas Meie sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna tahab, et Eesti rahvas end surnuks töötaks ning kavatseb kergitada pensioniiga 70. eluaastani. See plaan näitab ilmekalt, et riik on loobunud iibe tõstmisest ja jõuka majanduse ülesehitamisest ning lähtub eeldusest, et meie riigil

ja rahval ei jää üle muud, kui kestlikult kahaneda.

Seevastu Konservatiivne Rahvaerakond ei lepi praeguse valitsuse püssi põõsasse viskamise strateegiaga. Üheks majanduse käimatõmbamise võimaluseks, millele tasub mõtlema hakata, on riigipanga loomine ja II pensionisamba vahendite kasutamine.

Käesoleva aasta juunikuu seisuga on pensionisamba kogumaht 1,99 miljardit eurot ning sambaga on liitunud 656 972 inimest, kes kõik loodavad saada sealt tulevikus väljamakseid. Paraku ei vastuta erapangad fondi investeeringute käekäigu eest, olgu need tehtud Aasia aktsiaturgudele või LähisIda võlakirjadesse. Kui investeeringud ebaõnnestuvad, on suurim kaotaja tulevane pensionär, kes jääb oma rahast ilma.

II pensionisamba süsteem toimiks paremini, kui see oleks seotud riikliku pangaga ja kui fondi raha kasutataks majandust elavdavatesse projektidesse investeerimiseks. Nii oleksid riikliku panga abil garanteeritud pensionifondi väljamaksed ning ühtlasi saaks riik elavdada majandust. Kui kaua me olemegi rääkinud vajadusest rajada Tallinn-Tartu või TallinnPärnu neljarealine maantee?

Riik saaks eelarvesse raha juurde, kui emiteeriks riiklikke võlakirju. Sellisel viisil raha laenamine ei ole halb, kui suunata summad otstarbekalt riigi majandusse.

Paraku näitab Eesti valitsuse praegune tegevus, et nende ideed Eesti majanduse elavdamisel on ammendunud. Eestit aitaks stagnatsioonist välja ainult uus, Eesti riigi arengu ja rahva heaolu nimel tegutsev valitsus.

www.ekre.ee

7

EESTI EEST!

Tühjaks pigistatud sidrun Riigitulude suurendamisel on kaks võimalust: kas majanduskasv või paigalseisvast majandusest viimase väljapigistamine. Praegune valitsus on valinud teise variandi, kirjutab EKRE Põhja-Tallinna ringkonna juhatuse liige, ettevõtja MEELIS KEERBERG.

E

t aktsiisi ei laekuks, tuleb naabritel kogu meie viin ära juua,” ütles peaminister Taavi Rõivas 7. mail 2015 kommentaariks Liviko teatele, et ettevõte kaalub tõsiselt viia erakorralise alkoholiaktsiisi tõusu mõjul 10-15 miljonit eurot maksuraha Eestist välja ja suunata oma äri senisest enam Läti kaudu. „Ostke endale säästlikum auto,” kõlas peaministri suust 16. aprillil 2015 vastuseks protestile kütuseaktsiisi tõstmise vastu.

Peaaegu poolteist aastat hiljem võib teha esimesi kokkuvõtteid sellest, kuidas on aktsiiside tõus tegelikult riigi rahakotile mõjunud.

Statistikaameti andmetel on käesoleva aasta esimese üheksa kuuga laekunud kütuseaktsiisi 364,79 miljonit eurot ja alkoholiaktsiisi 187,59 miljonit eurot.

Tähelepanuväärne on maksumäära tõstmisest mõjutatud laekumise hüpe veebruaris ja suur langus märtsikuus. Peale seda on sum-

„

Kui sidrun on mahlast tühjaks pigistatud, ei anna edasised jõupingutused enam tulemust.

Meelis Keerberg Alkoholiäri Ikla piiripunktis.

mad kuude lõikes vaevaliselt suurenenud, jõudmata siiski jaanuari tasemele.

Alkoholiaktsiisi laekumine oli 2015. aastal 222 miljonit eurot esialgselt planeeritud 240 miljoni euro asemel. 2016. aasta riigieelarve seletuskirjas on planeeritud alkoholiaktsiisi laekumiseks 248 miljonit eurot. Ka see jääb ilmselt saavutamata, sest oktoobri alguseks laekunud 187,59 miljonit eurot ei anna enam erilist lootust. Saavutatud on hoopis

mitmete lõunapiiri lähedal tegutsenud kaupluste sulgemine alkoholimüügi olulise vähenemise tulemusena. Hävitatud on nii külapoed, kui ka tervet maaelu toetav struktuur.

Kütuseaktsiisi laekumiseks on 2016. aasta riigieelarve seletuskirjas planeeritud 489,5 miljonit eurot. Võttes arvesse lõunanaabrite maksupoliitikat võib selle prognoosi täitumine olla veel realistlik.

Lõunasuunalise rahvusvahelise transpordi diiselkütuse ostude liikumine piiri taha ei ole olnud nii drastiline, samuti on bensiin Eestis praegu senisest veidi odavam.

Seega, kaasa on aidanud kütuse madalad hinnad.

Järgmise aasta alguses võib aga pilt kardinaalselt muutuda, kuna

siis planeerib valitsus järgmist kütuseaktsiisi tõusu, mis kombinatsioonis üldise kütusehinna eeldatava tõusuga võib tekitada tõsiseid probleeme.

Rääkides maksuteemal ei saa jätta peatumata ühel riigieelarve tugisambal: käibemaksul. 2016. aasta eelarvesse on planeeritud käibemaksu laekumisi ligi kaks miljardit eurot. Aasta esimese üheksa kuuga on laekunud käibemaksu ligi 1,5 miljardit. Prognoosi täitmiseks peaks aasta lõpu kolme kuu laekumine olema igas kuus üle 185 miljoni, mis on seniste laekumiste dünaamikat vaadates ebareaalne, pigem võib prognoosida vähemalt 30 miljoni suurust puudujääki.

Käibemaksu laekumise dünaa-

Foto: Eero Vabamägi / Postimees

mika on ka tähenduslik majanduse indikaator. Võrdluseks: 2015. aasta sama perioodi käibemaksu laekumine oli 1,4 miljardit eurot, seega on majanduse paigalseis märgatav. Eelarve koostajatel tuleb aga kindlasti kärpida oma liigset optimismi, sest kahe eelneva aasta eelarve on jäänud miinusesse: 2014. aasta laekumiste puudujääk oli 2,7% ja 2015. aastal 6,7%.

Riigitulude suurendamisel on kaks võimalust: kas majanduskasv või paigalseisvast majandusest viimase väljapigistamine. 2017. aasta eelarve näitab veelkord, et praegune valitsus on valinud teise variandi.

Kui aga sidrun on mahlast tühjaks pigistatud, ei anna edasised jõupingutused enam tulemust.

Majandus keskmise sissetuleku lõksus Eesti praegune valitsus usub, et turg paneb kõik paika ning riik ei tohi majandustegevusse sekkuda, kuid paraku kõrgema palgaga töökohti sellisel kujul iseenesest juurde ei teki. Eesti majanduse arengu võti on aktiivses majanduspoliitikas ja rakendusuuringute korraldamises, kirjutab majandusanalüütik IMRE MÜRK.

E

estis tehakse tublisti tööd.

Aga miks ei ole meie sissetulekud kasvanud näiteks Soome tasemele?

Välistest teguritest takistab Eesti palgakasvu järelejõudmist Soomele suurel määral see, et konkurents keskmise ja väiksema sissetulekuga riikide vahel maailmas üha kasvab ning kui eksportivad Eesti ettevõtted maksaksid praegusest oluliselt kõrgemaid palku, ei suudaks nad välisturgudel odavama kulubaasiga konkurentidega võistelda. Kuid suures osas on Eesti madalate palkade põhjuseks ka meie passiivsus majanduspoliitikas.

Tsiteerin siinkohal Mauritiuse keskpanga juhti Rundheersing Bheenicki: „Riigid Vietnamist Barbadoseni ja Eestist Botswanani on omamoodi keskmise sissetuleku lõksus, mille põhjuseks on ennekõike enesega rahulolu. Need

on keskmise sissetulekuga riigid, kes on rahvusvahelises tootmises endale kunagi oma niši välja arendanud, kuid on jäänud võistlema teiste madalama sissetulekuga riikidega (Aasia), kes samuti soovivad tõusta keskmike hulka.“ Eesti majanduspoliitika on suures osas üles ehitatud põhimõttele, et turg paneb ise kõik paika ning riik ei tohi majandustegevusse sekkuda. Arengumaade kogemus on aga näidanud, et kõrgema palgaga töökohti sellisel kujul suures mahus iseenesest juurde ei teki.

Eesti üsna madaltehnoloogiline majanduse struktuur ei vii piisavas mahus isereguleeruvalt uute teadmiste ja lahenduste loomiseni. See kehtib eriti nende Eestis tegutsevate Soome ja Rootsi tütarettevõtete kohta, kelle arendusüksused on mujal. Vaja on aktiivsemat teaduspoliitikat, mis viiks Eestis kohapeal

Vana tehnoloogia ja vähese müügioskusega riikidele jääb edaspidi n-ö supp aina lahjemaks.

Imre Mürk

tehtavate rakendusuuringuteni.

Oleme jätkuvalt olukorras, kus peamised Eesti eksportijad on madalate marginaalidega ning enamasti ilma arendustegevuseta ettevõtted (tihti välisettevõtete filiaalid), kes ei saa endale lubada

lisakulutusi uuringuteks ja tehnoloogia arendamiseks. Ning kui Eestis ei teki olemasoleva töötleva tööstuse ning uute kõrgtehnoloogiliste ettevõtete vahel siseriiklikku positiivse mõjuga tööjaotuse ahelat, jääb kõrgtehnoloogilistel ettevõtetel vaid üle siduda end otse eksporditurgudega. See aga ei tõsta riigi üldist elatustaset kõrgemale (nt IT-insenerid Skype`is).

Tuleb tõdeda, et vana tehnoloogia ja vähese müügioskusega riikidele jääb edaspidi n-ö supp aina lahjemaks. Asi on selles, et globaliseerunud maailmas on tootmisahelad üle riikide laiali laotunud. Riigid ja neis tegutsevad ettevõtted konkureerivad pidevalt ning need, kes ei uuenda oma tooteid ega täiusta tootmisprotsessi, püütakse odavama töö tegijate poolt kinni ning senised tootjariigid kaotavad konkurentsieelise, olles juba tehtud investeeringute ja väljaarendatud tootmisbaasi tõttu neis tegevusharudes sundseisus.

Palkade kasvu ja Eesti majanduse arengu tarvilikuks eelduseks on, et Eesti sisemajanduses tekiks positiivne arenguring keerukamate toodete arendamise ja uudsete tehnoloogiate rakendamise suunas.

Olemasoleva tööstuse uuendamine peab tulenema Eestis tehtavatest

rakendusuuringutest ning koostoimes Eesti instituutide ja ülikoolidega. Neid tehakse Eestis aga väga vähe. Lõviosa Eesti teaduse rahastamisest läheb tippteaduse tegemiseks ning teadlasi premeeritakse eelkõige vastavalt sellele, kui palju neid rahvusvaheliselt tsiteeritakse.

Praegu on aga teadmusmahukas osa majandusest (näiteks infotehnoloogiat rakendavad ettevõtted) liiga väike ning selle seos Eesti eksportiva majandusega või positsioon otse välisturgudel jätkuvalt liiga nõrk. Eesti erasektoris on teadus- ja arendustöötajaid kokku vaid umbes 1900. Neist suurema osa moodustavad siiani IT-insenerid, keda on tööjõuturul jätkuvalt puudu. Suure arengupotentsiaaliga puidutööstuses puudub aga Eestis rakendusuuringute pool praegu peaaegu täiesti.

Seega peamine võti Eesti majanduse arenguks ning sissetulekute stabiilseks kasvuks on panustada senisest aktiivsemalt Eesti ülikoolide, instituutide ja ettevõtete koostööle. Vaja on oluliselt suuremas mahus rakendusuuringuid, mis aitaks ettevõtetel arendada ning pakkuda välisturgudele konkurentidest atraktiivsemaid, uuenduslikumaid ning parema kvaliteediga tooteid.

8

november–DETSEMBER 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

Võrreldes 2010. aastaga on Eestis seakasvatajate arv vähenenud 88%, sigade arv on viimase paari aastaga kahanenud ligi 12%.

www.ekre.ee

Foto: Margus Ansu / Postimees

Põllumajanduspoliitikast,

emotsionaalselt Ehkki Riigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar leiab, et Eesti põllumehele pole vaja konkurentsis püsimiseks siseriiklikku lisatoetust ehk nn top-upi maksta, väidab EKRE aseesimees ja põllumajandusekspert MERRY AART vastupidist.

R

iigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar ütleb 18. oktoobri Maalehes, et lähinaabritele makstavad kõrgemad toetused on vähendanud Eesti põllumeeste konkurentsivõimet ning arutleb edasi öeldes, et senine top-upi maksmise süsteem on aegunud ja et meie põllumehed on konkurentsivõimelised ka ilma top-upita. Jah, Eesti põllumees on konkurentsivõimeline, minu arvates Euroopa Liidus üks uuendusmeelsemaid, seda näitavad masinad meie põldudel, meie farmid ja farmide seadmed.

Tuleks aga mõelda ka sellele, et põllumeest kummitas eelmise sajandi lõpus suur investeeringute mahajäämus, mida asuti, suuresti Euroopa Liidu toel, parandama alles 2000. aastate alguses ja selle eesmärgiks oli saavutada toodangu kõrge kvaliteet.

Teiseks on tulnud järjest ja järjest erinevaid keskkonnanõudeid, millest kinnipidamiseks on tulnud samuti teha investeeringuid, ja need ei ole olnud odavad. Seega võib öelda, et meie põllumajandustootja on uuendusmeelne, kuid siit tuleneb osaliselt ka tõsiasi, et näiteks Eesti piimatootjate võlakoormus on väga kõrge, keskmiselt 40% varadest on finantseeritud võõrvahenditega ja suurtootjatel, kes on kõige rohkem investeeri-

nud, on võlakoormus 47% (EMÜ, MSI). Ei ole mõttekas arvata, nagu investeeriks kõik meie tootjad end rumalusest lõhki. Neile on selleks olnud väga selge ja tugev surve.

Nõustun, et konkurentsivõime baasiks on piima kokkuostuhind ja toorme müügivõimalused, sealhulgas lisaväärtuse andmine piimale ehk töötlemine. Tuginedes EMÜ uuringule „Eesti piima- ja sealihatootjate konkurentsivõime lähiriikide võrdluses“, tuleb aru saada, et Eesti piimatootmise konkurentsivõimet mõjutab konkurentsikeskkond ka toetuste kaudu.

Läti ja Leedu olukord Uuringu kokkuvõttes (lk 92) tuuakse välja, et Läti ja Leedu toetasid 2014–2016 oma piimatootjaid Eestist rohkem, st naaberriikide tootjad olid võrreldes Eesti tootjatega soodsamas seisus.

Selle tulemusel on Lätis ja Leedus lehmade arv kahanenud vähem kui Eestis. Tahaks küsida, et miks küll? On nad meist rumalamad, et oma tootmispotentsiaali säilitavad ja isegi suurendavad? Vaevalt küll. Karjade hävitamine on lihtne, uuesti otsast alustamine on aeganõudev, sageli võimatu, ja päris kindlasti kallim, kui olemasoleva säilitamine. Kriis läheb mööda ja ei ole raske arvata, kelle toodang seejärel ka meie turul domineerima hakkab. Näiteks võttis Leedu

majandusel, et tagada turg teistele Euroopa Liidu liikmetele. Nii näiteks väitis üheksakümnendate algul üks põllumajandusteadlane, keda meie hulgas enam ei ole. Ka eelmise suure kriisi (1990. aastate lõpus) ajal tõmbas Eesti riik põllumehe toetamise koomale ja avas lahtiste hõlmadega turu sissetoodavale toidukaubale.

Kaks korda väiksemad otsetoetused

Nii või teisiti on meie tootja ebavõrdses konkurentsis: näiteks otsetoetused 2017. aastal kujunevad meil 117 eurot/ ha, EL-i keskmine on aga 268 eurot/ha.

Merry Aart

juust oma koha meie poelettidel sisse juba mitu aastat tagasi.

Kui Ivari Padar väidab, et meie tootja aitamist raskel ajal takistavad eelarvelised probleemid, siis, andku Padar mulle andeks, julgen arvata, et probleem on pigem prioriteetides. Ekspordi potentsiaali hakkame juba kaotama. Kas ootame ka hetke, mil meie oma sisetarve enam kaetud ei ole? Hakka või uskuma vandenõuteooriaid, mis väidavad, et keegi on andnud kellelegi lubadusi hävitada või lasta hääbuda kodumaisel põllu-

Nii või teisiti on meie tootja ebavõrdses konkurentsis: näiteks on meie 2017. aasta otsetoetused 117 eurot/ha, EL-i keskmine on aga 268 eurot/ha. Ka Leedu ja Poola põllumehed hakkavad saama meist suuremat hektaritoetust.

Aastal 2014–2016 toetasid nii Läti kui ka Leedu oma piimatootjat rohkem kui meie (EMÜ, MSI). Kas tihkame ikka väita, et naaberriigid on meist vaesemad?

Veel troostitum on olukord sealihatootmises, kus iga tootmisse investeeritud euro kohta saadi Eestis kolm senti toetust, samal ajal kui Lätis ja Poolas saadi toetust 11 ja 14 senti (EMÜ, MSI). Võrreldes 2010. aastaga on meil seakasvatajate arv vähenenud 88%, viimase paari aastaga on sigade arv vähenenud ligi 12%. Oma rolli on mänginud siin ka seakatk.

Kui mõni aeg tagasi olime optimistlikud ja uskusime, et teraviljakasvatajal läheb enamvähem hästi, siis käesolev aasta on näidanud, et ka selles valdkonnas võib tulla kriise ja katastroofe.

Sõltub piirkonnast: on piirkondi, kus saakidega jäädi rahule ja ka realiseerimisega saadi hakkama rahuldavate tulemustega. Kuid on ka piirkondi (näiteks Kagu-

Eesti), kus kohati jäid saagid 2/3 jagu väiksemaks, samas on praegu ka kokkuostuhind peaaegu poole võrra vähenenud.

Pooleli jäävad investeeringud Põllumehel on mõtlemist, kuidas oma eluga hakkama saada ja kuidas aastate eest võetud kohustusi pankade ees täita. Olen kuulnud ka ütlemisi, et asjata sai taotletud investeeringutoetust, investeeringu teostamiseks raha ei jätku.

Sellises ebamäärases majandusolukorras ei ole ka pangad altid laenu andma. Tean tootjaid, kes on olnud sunnitud müüma oma maad ja seejärel tegema ostjaga lepingu maa tagasiostmiseks, sealjuures maksab tootja maarendi, laenu tagasimakse osa ja intressi. On ju tore „konkurentsivõimelisus“?

Küllap Eesti põllumajandustootja jääb ellu, ta on pidanud elama üle palju erinevaid raskusi – küllap elab ka selle. Iseasi, kes ja kuidas selle üle elab.

Mõeldes Ivari Padari, maaelukomisjoni esimehe seisukohtadele, kummitab küsimus: kas meie põllumajandustootja, olgu suur või väike, on ikka võrdses konkurentsipositsioonis ja kas ta suudab ebavõrdsetes tingimustes vastu pidada ning olla konkurentsivõimeline ka ilma top-upita?

Või peaksime mõtlema pigem nii, et „konkurentsikeskkonna soodustamine Eesti põllumajandustootjale on riigi võimalus ja vajadus“ (EMÜ, MSI).

* Kirjutises on kasutatud Eesti Maaülikooli MSI uuringu „Eest piima- ja sealihatootjate konkurentsivõime lähiriikide võrdluses“ materjale.

www.ekre.ee

9

EESTI EEST!

Riigieelarve tasakaal või inimeste tervis?

Valitsus ei tohi arstiabi rohkem kärpida, sest riigieelarve tasakaal ei tohi olla tähtsam inimeste tervisest, kirjutab EKRE fraktsiooni saadik, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige RAIVO PÕLDARU.

T

ervisevaldkonnas on ülemaailmne prioriteet tagada, et inimesed saaksid oma vajadustele vastavaid tervishoiuteenuseid ega langeks nende teenuste eest makstes vaesusesse. Kahjuks on Eestis avaliku sektori poolt kaetavate tervishoiukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP) teiste Euroopa riikidega võrreldes väikesed.

Eestis oli 2013. aastal avaliku sektori tervishoiukulude osakaal SKP-st 4,5%, seejuures oli OECD keskmine 6,5%, Euroopa regiooni keskmine 5,7% ja EL-i keskmine 7,3%. Jääme alla ka sama arengutasemega riikide vastavatele kulutustele arvutatuna üksikisiku kohta. Eesti tervishoiusüsteem on Euroopas efektiivsuselt kahe esimese ja rahastamise tasemelt kahe viimase riigi hulgas.

Arvud räägivad selget keelt – meie praeguse valitsuse prioriteet ei ole tervishoid.

Faktid on kurvad. Suurhaiglate statsionaarides raviti tänavu esimesel poolaastal 700 südamehaiget vähem kui mullu, sest rohkemaks polnud raha. Mõnegi patsiendi ravi jäi pooleli, kes pidid minema koju oma aega ootama. Samas kohtavad arstid järjest sagedamini patsiente, kes pika järjekorra pärast jõuavad nende juurde liiga hilja.

Tegelikult on haigekassa jaota-

Pidev püksi­ rihma pingutamine tekitab pikapeale tervisehäireid ja tagajärgede likvideerimise kulud on kõrged.

Raivo Põldaru

mata kasumis üle 100 miljoni euro raviraha, mis on varasematel aastatel inimestelt kogutud. Paraku kavatsetakse selle raha kasutamise asemel raviteenuste hindu veelgi alandada. Hinnakärbe viib paratamatult järeleandmisele kvaliteedis. Masu-aegne hinnakoefitsient

Arstid kohtavad järjest sagedamini patsiente, kes pika järjekorra pärast jõuavad nende juurde liiga hilja.

Foto: Peeter Langovits / Postimees

tähendab ka koondamisi ja palkade vähendamist. Olen seisukohal, et arstiabi ei tohi rohkem kärpida.

Riigieelarve tasakaal ei tohi olla tähtsam inimeste tervisest.

Muidugi on selge, et vananev rahvastik vajab rohkem arstiabi ja uued tõhusamad ravimid ning ravimeetodid on kallid, seetõttu ei jätku kõigeks ainult ravikindlustusmaksust. Valida on kulude vähendamise või tulude suurendamise vahel.

Kulude vähendamine tähendab ravijärjekordade hüppelist pikendamist. Patsientidelt, kes maksavad oma taskust niigi ligi veerandi tervishoiukuludest, ei saa võtta kõrgemat visiiditasu ega suurendada patsientide tasulise ravi osa.

Sel juhul muutub arstiabi väiksema sissetulekuga inimestele kättesaa-

matuks, nagu on juba juhtunud hambaraviga. Kurjast on plaan langetada sotsiaalmaksu. See vähendaks laekumist 90–100 miljonit eurot aastas.

Lahendus? Pakutud on eelarve siseseid muudatusi, see tähendab lihtsalt rahakotis ümbertõstmisi ühest vahest teise. Võimalik on mitte vähendada sotsiaalmaksu, otsida tervisekindlustuse teostamist läbi kindlustusfirmade või suurendada riigipoolset osalust tervisekindlustuses.

Seniste valitsuste otsused on olnud seepidised, et koonerdatakse kulutamisel rahva tervisesporti, koolide kehalise kasvatuse tundidesse, spordiringidesse. Paraku rikubki meie tervist kõige enam vaesus. Koonerdamisega vaesu-

sest aga ei pääse. Pidev püksirihma pingutamine tekitab pikapeale tervisehäireid ja tagajärgede likvideerimise kulud on kõrged.

Paremini rahastatud tervishoiust võidavad kõik. Kui saab ravida rohkem patsiente, siis lühenevad rahapuudusest tingitud järjekorrad, mis praegu võivad ulatuda mõningatel operatsioone vajavatel inimestel pooleteise aastani. Näiteks suurte liigeste endoproteesimine, kurgu-,nina-, kõrvahaiguste operatsioonid. Õigeaegne ravi hoiab ära haiguste ägenemist ja krooniliseks muutumist ning kulud vähenevad, sest kallist erakorralist ja pikaajalist ravi on vaja vähem. Ja kui tervishoiutöötajad näevad tunneli lõpus valgust, jäävad nad ka Eestisse.

ja teenindamisele. Tarbijale antav teave peab olema eesti keeles, kui tarbija ei ole nõustunud teabe esitamisega mõnes muus keeles.

Keeleseaduse alusel kehtestatud määruse kohaselt nõutakse teenindus- ja müügitöötajatelt, kelle tööülesandeks on tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine, vähemalt B1-tasemel eesti keele oskust. Tööandja peab tagama, et töötajad, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel.

Keeleseaduse nõude täitmise eest vastutab tööandja.

Arvan, et antud juhtumi puhul on asi selles, et Maxima kui välismaine ettevõte lihtsalt vilistab omakasu eesmärgil meie seadustele. Ei pakuta konkurentsivõimelist palka, mis motiveeriks tasemel töötajaid poodi tööle minema

ega raatsita panustada vähemate oskustega töötajate väljaõppesse.

Olen puutunud samas poes ja mujalgi korduvalt kokku sellega, et kõikidel müüdavatel toodetel pole peal eestikeelseid tekste. Mitmel pool Eestis tuleb ette ka seda, et köögitöölisteks või teenindajateks tööle kandideerijatelt küsitakse võõrkeele oskust, sest ülejäänud töötajad on umbkeelsed.

Kaalusin Maximas teeninduse hindamise nuppude juures (hea, keskmine, halb) vajutada varianti ’halb’, aga ei teinud seda. Tahaksin seda nuppu vajutada mitte teenindajale, vaid süsteemile, mis sellisel olukorral tekkida laseb.

Seepärast kutsun kodanikke üles andma keeleseaduse rikkumisest teada Keeleinspektsioonile. Tööandjad peavad järgima meie maa seadusi ja austama meie maa kombeid. Ilmselgelt ei kaitse meid keegi, kui me ennast ise ei kaitse.

Kaitskem eesti keelt!

Meie kõigi ülesanne on seista selle eest, et Eestis saaks asju ajada eesti keeles, kirjutab EKRE Saaremaa ringkonna juht, 2015. aasta parim naisettevõtja MARIA KALJUSTE.

H

iljuti Saaremaal Maximat külastades sain mõtlemapaneva kogemuse osaliseks. Olen seni eesti keele mitteoskamise juhtumite osas sujuvalt silma kinni pigistanud, sest need on olnud pigem kusagil eemal – Tallinna Keskturul, Lasnamäel.

Nüüdseks on aga probleem jõudnud ka kaugemale.

Olin Saaremaal poes, et osta 40 kg suhkrut ja veel üht teist.

Järjekord oli märkimisväärne,

eesti keelt kui „tere”. Küsimusele, kas teil on suhkrukood kassas või tõstan plokid kassaletile, vastas ta vene keeles, et ta ei saa eesti keelest aru. Küsimuse peale, et kuidas te teenindajana töötate, kui te riigikeelest aru ei saa, kehitas müüja ükskõikselt õlgu ja vastas vene keeles, et tööle ei ole ju kedagi panna, temagi toodi Tallinnast.

Kodanikuna tekib paratamatult küsimus, kas me ikka peame

Keeleseaduse ja tarbijakaitseseaduse kohaselt on kaupade ja teenuste tarbijal õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele.

Maria Kaljuste

sest pikast kassareast oli reede lõuna paiku avatud vaid paar.

Asja tegi hullemaks see, et kassiir ei rääkinud sõnagi rohkem

selle olukorraga leppima? Keeleseaduse ja tarbijakaitseseaduse kohaselt on kaupade ja teenuste tarbijal õigus eestikeelsele teabele

10

november–DETSEMBER 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eesti peab tasuma tänuvõla oma veteranide ees Teises maailmasõjas Eesti eest võidelnud vabadusvõitlejad väärivad võrdsustamist mitte ainult tänaste missiooniveteranidega, vaid ka Vabadussõja sangaritega.

Tunnustusega peaksid kaasnema ka sotsiaalsed tagatised: toetused, soodustused, arstiabi, leiab EKRE Riigikogu fraktsiooni aseesimees HENN PÕLLUAAS.

V

ähem kui kahe aasta pärast tähistame Eesti Vabariigi sajandat juubelit. Meie riik ja rahvas on selle aja jooksul teinud läbi nii okupatsioonikannatused kui ka Teise maailmasõja, milles osales kümneid tuhandeid meie parimaid poegi. Juubeliaastal oleks kohane meenutada nende kangelastegusid eriti suurelt, neid tänada ja tunnustada.

Paraku ei ole neid mehi, keda praeguseks on alles jäänud vaid käputäis, valitsuse meelest justkui olemaski. Neid ei tunnistata veteranideks, neil ei ole sotsiaalseid tagatisi, nagu on tänapäeva missioonidel osalenud meestel, neid ei meenutata Võidupühal, Kaitsejõudude esindajatel on keelatud osaleda nende üritustel ja neid ei autasustata väärikalt. Näiteks on Harald Nugiseksi korduvalt, kuid tulemuseta, presidendile autasustamiseks esitatud.

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing tegi pöördumise õiguskantslerile, milles nad leidsid, et Eesti veteranipoliitika on vale, kuna ei arvesta Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega. Märgiti, et õigusaktid, mis reguleerivad veteranide sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, sest veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist Kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid. Ühing soovis maailmasõjas võidelnud vetera-

nidele samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu on missioonidel osalenutel.

Kes on õige veteran? Õiguskantsler Ülle Madise vastas, et Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutele ei ole vaja kohaldada Eesti veteranipoliitikat, kuna nemad võtsid sõjast osa Eestit okupeerivate riikide otsuste alusel.

Nende erinev sotsiaalsete tagatiste määr ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja riik ei vastuta kaasnenud tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele. Ühesõnaga, nad justkui ei võidelnudki Eesti eest, nad pole veteranid ja ei vääri riigi poolt midagi.

Madise vastus on vastuolus 2012. aasta Riigikogu avaldusega, mis tunnustas Eesti kodanikke, kes tegutsesid Teise maailmasõja ajal Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel. Piinlik, kui õiguskantsler ignoreerib teadlikult juriidilisi ja ajaloolisi fakte. Sama hästi võinuks ta ühineda Vene propaganda valedega, mille järgi Punaarmee mitte ei okupeerinud, vaid vabastas Eesti nii 1941. kui ka 1944. aastal ning mille järgi meie isad ja vanaisad olid justkui Hitleri eest võitlevad fašistlikud kõrilõikajad.

1938. aasta põhiseadus sätestas, et iga Eesti kodaniku ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja põhiseaduslikule korrale ning kõik Eesti kodanikud on kohustatud võtma osa riigikaitsest.

Riigikohus on mitmetes otsustes

Eestlased võitlesid mitte Saksamaa, vaid Eesti riigi taastamise ja iseseisvuse nimel.

Seda võitlust jätkati nii metsavendade kui ka hilisemate dissidentide poolt.

Henn Põlluaas

sedastanud, et „metsavendade võitlus 1941. aasta suvel nõukogude võimu vastu ning Omakaitse tegevus sõjaolukorras oli kooskõlas Eesti vabadusvõitluse eesmärkidega“, et see „oli võitluseks Eesti vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu“.

Suvesõjas ei võideldud ühegi okupeeriva riigi otsustest lähtuvalt, vaid omaalgatuslikult ja Eesti Vabariigi hüvanguks. See puudutab ka sõjajärgset metsavendlust ja dissidentlust ning tähendab, et kõigi nende inimeste ees on riigil kohustused ja vastutus.

Vaatamata okupatsioonile ei katkenud Eesti riigi juriidiline järjepidevus. Tänane Eesti on 1918. aastal väljakuulutatu õigusjärglane. Seaduslikuks riigipeaks, alates 21.06.1941, oli Jüri Uluots, kes oli

1944. aastal Pupastveres toimunud lahingu rekonstruktsioon. Lahingu käigus lõid soomepoisid tagasi punaväed ja peatasid Vene rinde kolmeks nädalaks teisel pool Emajõge.

Foto: Peeter Langovits / Postimees

peaminister presidendi ülesannetes. Uluotsal oli põhiseaduslik õigus langetada riiklikke otsuseid, sh kuulutada välja mobilisatsiooni.

Uluotsa poolt 18. septembril 1944 ametisse kinnitatud Otto Tiefi valitsuse legitiimsusel tugineb järgmiste ja ka tänase valitsuse legitiimsus.

Kui 1944. aastal rinne Eesti pinnale jõudis, kuulutasid sakslased välja mobilisatsiooni. Peaminister Uluots ja Eesti poliitiliste jõudude esindajad ei olnud varasemaid Saksa mobilisatsioone toetanud, kuid olukord oli muutunud ja nüüd otsustati mobilisatsiooni toetada. Teati, et uus Nõukogude okupatsioon tooks kaasa eestlaste kui rahvuse hävitamise. 7. veebruaril peetud raadiokõnes kutsus Uluots eestlasi relvile ja kuulutas mobilisatsiooni sisult Eesti mobilisatsiooniks. Ta kinnitas: „Toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik oma maad ja rahvast kaitsta.“ Uluotsa pädevust selle otsus langetamisel ei ole võimalik vaidlustada ilma meie riiklikku järjepidevust vaidlustamata.

Kuna mobilisatsiooni taha olid asunud rahvuslikud ringkonnad koos peaminister Uluotsaga, tuli kutse peale loodetud 15 000 asemel kokku ligi 45 000 meest. Eesti kodanikena täideti oma kohust Eesti Vabariigi ees. Koju kutsuti kõik mujal idarindel võitlevad Eesti üksused. Augustis saabusid Eestisse kodumaa eest võitlema ka ligi 1800 soomepoissi. 1944. aastal sõdis Eesti rinnetel Punaarmee vastu Eesti rahvusväeosades 70 000-80 000 meest.

Nii Uluots oma hilisemates ütlustes kui ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis koosnes kõigi EV poliitiliste jõudude esindajatest, nimetasid Punaarmee vastu lahingusse astumist uueks Vabadussõjaks ja võitluseks Eesti Vabariigi eest. Juhan Reigo, Otto Tiefi valitsuse sisekaitse ülem, ütles augustis: „Meie oleme toetanud väljakuulutatud mobilisatsiooni, oleme algatanud ja aidanud teostada Eesti vabatahtlikkude tagasitoomist Soomest. EVR on kujunenud selleks keskseks organiks, kelle ümber on koondunud kõik poliitilised rahvuslikud ringkonnad ja kes juhib võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Meie poliitilise hoiaku suhtes ei ole eesti rahvuslikkude ringkondade keskel tekkinud mingisuguseid lahkarvamusi.“ Peaminister Jüri Uluots ütles 17.08.1944 peetud raadiokõnes: „Ainult üks võimalus ja üks eeldus on praegu eesti rahval oma tuleviku säilitamiseks. Et säilitada meie maa, meie rahvas ja kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Oma võitlusega ja oma verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi N. Liitu kuuluda. Võitluses ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse seisundis.

Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Meil, eestlastel endil kuulub seega õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust.

Vabadussõda jätkub praegu. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik.“ Ja nüüd öeldakse, et võitlus oli

www.ekre.ee

11

EESTI EEST!

vale, et võideldi hoopis okupatsioonivõimude otsusel. Professor Lindmäe on kinnitanud, et sisult oli tegu mobilisatsiooni väljakuulutamisega presidendi ülesandeid täitva peaministri poolt: „Siinjuures ei ole määrav, et Eestis sellal de facto kehtivas õiguskorras ei saanud peaminister presidendi ülesannetes täita riigikaitse kõrgeima juhina oma volitusi täies ulatuses.“ Ehk teisisõnu, munder, mis meestel seljas oli, ei ole oluline.

Tegutseti meie seadusliku riigijuhi üleskutsel ja ülesandel, Eesti riigivõimu otsuse alusel. Eestlased võitlesid mitte Saksamaa, vaid Eesti riigi taastamise ja iseseisvuse nimel. Seda võitlust jätkati nii metsavendade kui ka hilisemate dissidentide poolt.

Vabadusvõitlejad väärivad tunnustust 24.02.1952 kinnitas Eesti Riigivolikogu ja Riiginõukogu liikmete kogu eksiilis järgmist: „Eesti Vabariigi, oma kodumaa ja rahva elu, vabadus ning au eest võitlesid ja valasid verd eesti mehed ka Teises maailmasõjas, kuigi nad selles võitluses olid sunnitud kandma võõrast vormi või tegutsema metsavendadena. Eesti rahvas ei unusta kunagi Eesti vabaduse eest võitlejaid. Nende võitlus oli aus, õiglane ja püha. Neile oleme kõik tänu võlgu”.

Uluotsa mandaadi ja eesti meeste võitluse sisu kahtluse alla panemine tähendab ka Eesti juriidilise järjepidevuse kahtluse alla panemist. Paraku on õiguskantsler Madise mitmete otsustega näidanud, et tegemist on pigem institutsiooniga, mis ei tegele mitte põhiseaduse kaitsega, vaid täidab valitsuse poliitilist tellimust.

Senised Riigikogu koosseisud ja valitsused on eelistanud peita pea vabadusvõitlejate osas liiva alla, selle asemel et selgitada maailmale eestlaste võitluse eripära. 2005. aastal võeti Juhan Partsi valitsuse käsul, seda öösel ja vägivalda kasutades, isegi maha Lihula ausammas, mis oli püstitatud bolševismi vastu ja Eesti vabaduse eest võidelnud meestele.

Kõik, kes võitlesid Eesti eest peavad saama tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad ning sellega peavad kaasnema sotsiaalsed tagatised: toetused, soodustused, arstiabi. Eesti eest võidelnud veteranide diskrimineerimine tuleb lõpetada. Vabadusvõitlejad väärivad võrdsustamist mitte ainult tänaste missiooniveteranidega, vaid ka Vabadussõja sangaritega.

Pole tähtis, et nad võitlesid paratamatuse sunnil saksa mundris – nad võitlesid, ja paljud neist ka langesid, Eesti riigi ja rahva eest, meie vabaduse eest. Ilma nendeta ei oleks meil ka praegust vabariiki.

Riik peab lähtuma sellest, mida meie õigeks peame, mitte tõmbama saba jalge vahele Kremli haukumise või meist mitte aru saada tahtvate „sõprade“ arvamusest.

EKRE kavatseb esitada Riigikogule vastava seaduseelnõu, et tasuda riigi moraalne ja õiguslik auvõlg nende meeste ja ka naiste ees.

101 auväärset kodanikku panid kirja pöördumise Rail Baltica vastu. Kas sellest aga midagi muutub?

Foto: Liis Treimann / Postimees

Nagu hane selga vesi Kas võimuerakondade poliitikutele lähevad rahva mured üldse veel korda või tormavad nad edasi, silmaklapid peas, nii nagu Brüssel käsib, küsib Konservatiivse Erakonna juhatuse liige MALLE PÄRN.

S

õnavabadus on tore asi, isegi osaline, nagu ta meil ju on. Meie peavoolumeedia on ilmselgelt valinud kohustusliku ideoloogia õuelauliku rolli, ent selle kõrvale on loodud juba mitu sisukamat portaali, kus ei võimutse vale ja labane klatš ja kirjaoskamatud reklaamid, kus saavad avaldada oma mõtteid ka ajupesust rikkumata kodanikud.

Paraku ei arvesta nende vabade kodanike valusate mõtetega ei meedia ega kõrgpoliitikud. See on neile nagu hane selga vesi, nagu vanarahvas ütles. Karavan liigub kindlalt edasi kuristiku suunas, haukugu koerad nii hoiatavalt kui tahes.

Isegi peavoolumeedias võib aeg-ajalt leida valusalt kriitilisi mõtteid – ent nende kirjutajad kleebitakse enamasti siltidega üle. Ärgu külvaku “alusetuid” hirme.

Ja vastuseks avaldatakse mingi trafaretne kiidulaul meie kiltritele, kubjastele, aidameestele.

Mitte kunagi ei puuduta see kiidulaul seda valusat probleemi, mille üle tundis muret too kriitiline kodanik. Kiidetakse mudelit, mingit abstraktset ettekujutust, mida me reaalsuses ei näe. Selle mudeli järgi on meil kõik ju nii hästi, ei saa aru, miks mõned kiuslikud inimesed kipuvad kõige kallal virisema.

Hirmud, millest inimesed praegusel ajal räägivad, ei ole alusetud, vaid väga reaalsed ja põhjendatud, ehkki nad Toompeale ära ei paista. Lihtne on mingi asi alusetuks sildistada, ükski sildistaja pole oma seisukohti põhjendada suutnud.

101 auväärset kodanikku

panid kirja pöördumise Rail Baltica vastu. Uus president juba näitas oma suhtumist nendesse, ehkki ta lubas olla kõikide president. Ilmselt mõtles ta seda nõnda, et kõik peavad tegema seda, mida tema käsib neil teha. Tema meelest on meil seda monstrumit vaja, mis meid verest tühjaks imeb… Või pidas ta silmas ennast ja Brüsselit, kui ta ütles: meil? Siis ta muidugi ei valetanud. Kas me peame jälle hakkama ridade vahelt lugema, et tõde teada saada?

Aasta tagasi ütles ta, et meil tuleb lahti saada “ksenofoobiast”.

Kus ta seda näeb? Kes on öelnud, et ta põeb foobiat, sellepärast kardab võõraid, et ta selle foobia (haigusliku hirmu) pärast ei taha siia umbkeelseid ja -meelseid immigrante, keda inimkaubitsejad Euroopa riikide vahel ära jagada tahavad? Arukas inimene püüab rahva hoiakuid analüüsida, enne kui hinnangu annab. Pealiskaudne, ebaadekvaatne hinnang näitab ju küündimatust?

Ma fantaseerin: kui mina oleksin praegusel hetkel president, siis ma alustaksin sellest, et kutsuksin kokku autoriteetse mõttekoja, ja püüaks tarkade inimeste abiga ära korrastada meie keeleruumi.

Mitte “arvamusliidrite”, mitte “tele-ekspertide”, vaid tõsiste keeleteadlaste, kultuuriteadlaste, kasvatusteadlaste, teoloogide, ühiskonnateadlaste abiga. Seejärel teeksin ajakirjanikele ja poliitikutele kohustuseks kasutada edaspidi ühtlustatud termineid, ja lõpetada valelike siltide kleepimine nendele, kes näevad maailma kuidagi teisiti. Ja lõpetada alusetu laimamine. Anname sõnadele

Karavan liigub kindlalt edasi kuristiku suunas, haukugu koerad nii hoiatavalt kui tahes.

Malle Pärn

tagasi nende õiged tähendused.

Räägime ilusat puhast väärikat eesti kirjakeelt. Ilma roppusteta.

Ilma kantseliidita.

Hakkame üksteisest lugu pidama. Me oleme ju vennad ja õed. Ja me kõik tahame, et Eestimaa oleks turvaline kodu – meile, meie lastele ja meie laste laste lastele. Kauaks ajaks. Selle saavutamiseks on meil vaja üheskoos tööd teha, mitte üksteist kividega loopida.

See ei ole väike asi, see on väga oluline samm. Me ei tule sellest kodusõjast kunagi välja, kui me ei hakka rääkima ühtedest ja samadest asjadest. Nagu praegu: ühed räägivad vaestest pagulastest ja haletsevad neid, teised räägivad Euroopat vallutavatest agressiivsetest islami sõjameeste hordidest, keda nad siia ei soovi.

Sest me näeme ja kuuleme, mis toimub Euroopas. See pole mingi võõraviha. See on terve mõistus.

Me ei põe ksenofoobiat. Meil on normaalne enesealalhoiuins-

tinkt. Meil on perekonnatunnetus ja tõsine mure oma lähedaste pärast. Meie oma inimestel ei ole kodu ja tööd, meie palgad on ülekohtuselt väikesed, nii paljud lähevad välismaale tööle. Miks tahab meie valitsus siia küüditada aafriklasi, soojalt ja ilusalt maalt, kes on üles kasvanud hoopis teistes oludes? Kas see pole hullumeelsus?

Kas see pole kuritegu ka nende küüditatute vastu? Kui nemad ise sellest aru ei saa, sest nendele pole antud haridust, siis uhke ja kõrgesti haritud eurooplane peaks sellest ometi aru saama, ja püüdma mitte põhjustada kannatusi nendele miljonitele ümberasujatele. Kalli hinnaga, sest see tekitab kannatusi ka kohalikele. Rohkemgi veel, sest need tulijad on harjunud sõdima, kaklema, purustama, eurooplane on harjunud elama üsna turvalises keskkonnas.

See agressiivsete masside ümberasustamine lööb täiesti segamini tsiviliseeritud ühiskonnakorralduse. Kas see pole hullumeelsus?

Jah, me võime sellest rääkida, omavahel, terve mõistusega kodanikud, me võime sellest tänavatel kisendada, meie kõva lauba ja paadunud südamega “teenritele” on see nagu hane selga vesi.

Nemad tormavad edasi, silmaklapid peas, nii nagu Brüssel käsib.

Nende ainus reaktsioon meie protestile on sildi kleepimine.

Mitmel korral on kogutud kümneid tuhandeid allkirju, rahvas tahab, et poliitikud tegeleksid päris-eluga, mitte oma kenasti väljamõeldud mudeliga, mille neile on (meie raha eest) maha müünud välismaised aferistid. Ent rahva “teenrid” ei ole neid kunagi tõsiselt võtnud. Rahva mured on neile nagu hane selga vesi. Karavan läheb edasi, ehkki koerad niutsuvad aina valusamini.

Kas üldse miski läheb teile veel korda? Halloo?

12

november–DETSEMBER 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kriitiline pilk koolide ühiskonnaõpetuse õpikutele

Rahvuskonservatiivist filosoof ja kirjanik URMAS ESPENBERG luges põhikooli ja gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse aine õpikuid ning leidis eest rahvuslike aadete madaldamise ja globalistlike väärtuste ülistamise.

H

akatuseks tuleb kohe öelda, et suuremalt jaolt on põhikooli ja gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpikud igati asjalikud. Leidub peatükke, kus ühiskondlikke nähtusi või süsteeme käsitletakse objektiivselt, ilma päevselge ideoloogilise sekkumiseta. Ent niipea kui mängu tulevad ideoloogilised huvid, algab hämamine. Selliste õpikute tekstide lugejast üritatakse vormida kuulekas turuglobalismi tööriist ning neoliberaalse ideoloogia kandja, kes on loobunud rahvuslikest ja väärtuspõhistest aadetest. Teisisõnu, haridusprodukt, kellega on valitseval klikil kerge oma huvides manipuleerida.

On arvatud, et orjameelsus on meie rahva iseloomulikke jooni ja sinna pole midagi parata. 600 aastat saksa teoorjust, neist 200 viimast aastat koos Vene tsarismi viljastava mõjuga, ning kõige krooniks veel jube nõukogude aeg. Ime, et me üldse oma iseseisvuse ja riigi tagasi saime, aga näe saime. Ent selle asemel, et meie iseolemist tiivustada ja julgustada, tõtatakse ühiskonnaõpetuse õpikutes seda hoogsalt maha kraapima.

Tõnis Saartsi ja Liana Roosmaa „Ühiskonnaõpetuse õpik gümnaasiumidele“ (edaspidi ÜÕÕG), I osa lk. 129 kirjutatakse üsna otse: „Riigid on pidanud loovutama osa oma suveräänsusest rahvusvahelistele toimijatele – Euroopas ennekõike Euroopa Liidule. Niisiis pole rahvusriigid enam kaugeltki nüüdisaegse poliitika põhitoimijateks, vaid suur on kõikvõimalike rahvusvaheliste

organisatsioonide ja regionaalsete ühenduste mõju (nt NATO, IMF, WTO, EL).“ Edasi jõutakse tõdemusele, et see on meie endi kätetöö. „Riigid pole osa oma suveräänsust loovutanud mitte ähvarduste mõjul, vaid vabatahtlikult. Tänapäeval on paljud olulised küsimuse muutunud piirideüleseks.“ Seda väidet täiendab peatükk üleilmastumisest (ÜÕÕG II osa lk.138-143), milles ei nähta peale positiivse paratamatuse ühtegi negatiivset külge.

Lahti kirjutamata jäetakse aga, kes need meie uued „peremehed“ ikkagi on. Vastame siis siin: need on transnatsionaalsed hargmaised korporatsioonid, Lääne suurpangad, suurärimehed ja poliitiline eliit Washingtonis ning Brüsselis.

Ja neid toetav Hollywoodi massikultuur, koos burgerite, popkorni ja virtuaalmängudega, kõike seda õilistamas peavoolumeedia.

Just nemad tegelevadki hoolega

Turumajandus ja ühiskonna kihistumine Õpikus tehakse kiiresti selgeks, et maailm ei olegi elamiseks meeldiv paik ja siin toimib karm turumajandus, mis jaotab ühiskonna eliidiks ja massiks, kõrg-, kesk- ja alamklassiks, rikasteks ja üha arvukamateks vaesteks. Kokkuvõtlikult tõdetakse, et Eesti sarnaneb oma sotsiaalse kihistumise määralt kõige enam nii teiste Ida-Euroopa riikide, kui ka Lõuna–Euroopa riikidega ning USA ja Suurbritanniaga.

Niisiis pole rahvusriigid enam kaugeltki nüüdisaegse poliitika põhitoimijateks, vaid suur on kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonide ja regionaalsete ühenduste mõju. „Ühiskonnaõpetuse õpik gümnaasiumidele“ I osa lk. 129

uue ideoloogia – neoliberalismi – levitamisega, mis surutakse sisse ka haridusprogrammidesse.

Euroopas on see kõik kaunistatud mõjuvõimsa sotsiaaldemokraatliku retoorikaga, ikka selleks, et asi paistaks ilusam ja üllam.

Edasi jõutakse termini „heaoluriik“ juurde, mille näitlikustamiseks kasutatakse Põhjamaid (sotsiaaldemokraatlik võrdsuslik heaoluühiskond). Kuid jällegi, ilmselt on selles süüdi ka õpikute kiire vananemine, ei räägita

sõnagi sellest, et migratsioonimasside meeletu surve all on heaoluriikide ümberjaotatavad sotsiaalabi eelarved kokku kuivamas ja niigi kõrge maksukoormusega riikides nagu Rootsi, Taani või Norra ei suuda töötajad enam nii suurt hulka inimesi üleval pidada. Tõsi, ära on toodud erinevad heaoluriigi mudelid, kus mainitakse, et sotsiaaldemokraatliku mudeli kõrval on veel konservatiivne ja liberaalne mudel, kus heaolu tekitamisel on ka inimesel endal kanda roll ja vastutus ning kus hoolitsetakse kõige väetimate, vanurite ja laste eest. Õpik paneb ka südamele, et vaatamata oma rahva kehvale olukorrale tuleb olla kõigiti tolerantne kunagi rõhutud araabia ja aafrika rahvaste suhtes. Tuleb mõista nende kehva elu ja kui neil on kodusõjad, tuleb neid usinalt Euroopasse vastu võtta. Valge eurooplane on süüdi koloniaalkuritegudes ning selles peab kaasvastutaja olema ka euroliitu astunud eestlane. Nüüd peame ju jagama kõike, ka koloniaalpärandit! Seega peame olema sama tänulikud ja õnnistatud migrantide sissevoolu eest nagu on Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Holland, Belgia ning teised.

Seepärast räägivadki õpikud

palju multikultuursusest ja multikultuursetest riikidest ja ühiskondadest. Ka Eesti olevat üks sellistest. Vundament multikultuursusele laoti juba nõukogude ajal ja nüüd lisandub sellele kolmanda maailma rahvas. Rahvusriike aga peetakse õpiku järgi möödaniku produktideks. Õpiku autorite sellise hinnanguga ei saa nõustuda. Nii Euroopas kui ka USAs tõstavad pead rahvuslikud liikumised. Rahvusriik ehk moodsa nuriterminiga asendatud geograafiline identiteet oli, on ja jääb inimeste identiteedi üheks olulisemaks nurgakiviks. Alles selle järel tulevad varanduslikud ja muud sotsiaalsed identiteedid nagu usk, kultuur või seksuaalsus.

Silma hakkas ka see, et õpikutes on ületähtsustatud soolisi ja seksuaalseid identiteete. ÜÕÕG II osa lk.133 kirjutatakse: „Näiteks tunnevad Eestist ja Rootsist pärit geinoored Stockholmi geiparaadil omavahel rohkem kokkukuuluvust kui oma kodukoha elanikega.“ See on ilmne liialdus, sest pole tõestatud, et seksuaalne identiteet oleks tugevam kui rahvuslik. Õpikutes torkab silma Euroopa riikide, sh ka Eesti, kujutamine abitute ja saamatute riikide või riikide kogumina. Küll räägitakse ühiskonna vananemisest, küll tööjõu nappusest, mida ei saavat kuidagi ületada, sest need on kaelas kui veskikivi ja paratamatud.

Ja lahendust neile probleemidele nähakse ikka ainult selles, et sisse tuleb tuua võimalikult palju võõrtööjõudu kolmanda maailma riikidest. (ÜÕÕG I osa lk.125).

Sellega õigustatakse massimigratsiooni Euroopasse, kuigi

www.ekre.ee

mokaotsast mööndakse, et see võib kaasa tuua ka mõningaid probleeme. Tahtlikult või tahmatult (vahet pole) unustatakse, et nende inimeste vastuvõtule ja integratsioonile kulutatavad hiigelsummad ületavad kõikide teiste plaanide ja abinõude summad, mille abil saaks ju antud küsimusi lahendada (oma kaasmaalaste sündivuse kasv, põliselanike tagasimeelitamine teistest riikidest, automaatika, ITlahendused ja robootika tootmises ning teeninduses, jne). Samuti viib selline olukord ühiskonnad olulisse konfliktiseisundisse, võimalik et isegi kodusõdadeni, sest põlisrahvad on end oma kodus ohustatuna tundes sunnitud lõpuks siiski end kaitsma (enesealalhoiuinstinkt).

Viimast asjaolu pole õpikute autorid oluliseks pidanud, kuid nende õigustuseks võib öelda, et massimigratsiooni rünne ja kriis Euroopas sai alguse 2015. aastal, seega õpikute koostamisest tunduvalt hiljem. Nüüd aga saaks ja peaks lisama õpikutesse paljusid asju uue vaatevinkli alt, kui selleks vaid soovi jaguks.

Vabadused, väärtused ja inimõigused Õpikud on praktilist laadi ja ei anna õpilastele üldistusvõimelist pilti ühiskonna toimimise kohta.

See on osalt arusaadav, sest inimeste mõtlemine pole noores eas veel välja kujunenud ja praktilised teadmised ühiskonna toimimisest kuluvad mõistagi ära. Aga et filosoofiat pakutakse gümnaasiumides vaid valikainena, peaks ometigi püüdma kõnelda ühiskonnast ka veidi suurema üldistusastmega, abstraktsemalt ja laiemalt, kui seda on tehtud. Seda eeskätt selleks, et arendada inimeste mõtlemist ja nende arusaama ühiskonnast kui keerukast mehhanismist. Ühiskonna mõiste ise on nii põhikooli kui ka gümnaasiumide õpikutes lahti seletatud primitiivselt. Kokku on pandud üksteisega mittehaakuvad kategooriad (näiteks Anu Tootsi „Sootsiumis“ lk. 5 jaotatakse ühiskond Riigiks ja valitsemiseks, Majanduseks, Kodanikuühiskonnaks ja Eraeluks). Ühiskondlik teadvus ja selle klassikalised vormid nagu teadus, kunst, moraal, religioon, filosoofia on jäetud sootuks mainimata, riivamisi räägitakse kultuurist, kuid mitte

13

EESTI EEST!

selle tagasimõjust ühiskonnale ja majandusele. Ka isiksuse kui ühiskonna tähtsaima kategooria käsitlus jääb puudulikuks.

See-eest pööratakse suurt tähelepanu erinevatele identiteetidele, vabadustele, väärtustele ja inimõigustele, kusjuures viimaseid peetakse eriti tähtsateks. Eesti on alla

soolise võrdõiguslikkuse pärast ja pööratakse enam tähelepanu ülemaailmsetele keskkonnaprobleemidele.“ (ÜÕÕG I osa lk. 128).

Samas möönab õpik, et see on omane pigem Lääne-Euroopale ja vähem omane ellujäämismurede käes vaevalevale Ida-Euroopale.

Õpik paneb ka südamele, et vaatamata oma rahva kehvale olukorrale tuleb olla kõigiti tolerantne kunagi rõhutud araabia ja aafrika rahvaste suhtes. Nüüd peame ju jagama kõike, ka koloniaalpärandit! Seega peame olema sama tänulikud ja õnnistatud migrantide sissevoolu eest nagu on Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Holland, Belgia ning teised.

kirjutanud kõikidele inimõiguste alastele rahvusvahelistele konventsioonidele ja lepingutele, mis sunnib meid mõnikord tegema asju, mis pole Eesti julgeolekule ja kestmisel sugugi head, näiteks ajale jalgu jäänud Genfi pagulaste Konventsioon jt lepingud, ning nüüd on rahva demokraatlikku otsustusõigust selles osas maksma panna väga keeruline. Ungari ja Slovakkia on näiteks sunnitud kvoodipagulastest pääsemiseks kasutama referendumit, sest liikmesriigi ühe valitsuse keeldumine ei oma rahvusvahelist kaalu. Eestiski üritavad sama teha nii Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui isegi Keskerakond, kuid rahvahääletusi migratsioonikvootide osas blokeeritakse valitsuste poolt. Kui Eesti kuulaks ÜRO, USA ja vanade Lääneriikide kõiki nõudmisi pagulaste vastuvõtu osas, kaoks meie riik maa pealt kiiremini, kui me arvata oskame. Sellele võimalusele vananenud õpikud paraku ei osunda.

On ära mainitud eneseväljenduslike väärtuste tugevnemine ja individuaalsete identiteetide teke.

Inimesed soovivad oma eluvalikutes suuremat vabadust, eeldavad ühiskonnalt aina enam sallivust ja nõuavad suuremat võimalust osaleda poliitikas. „Lisaks muretsetakse vähemuste õiguste ja

Isiksuse roll Isiksuse rolli esile kerkimine ühiskonnas eristab Lääne kultuuri ka afro-araabia hõimukultuurist ja islami kogukonna umma õpetusest. Üksikindiviidile ja isiksuse õigustele toetuv Lääne tsivilisatsioon põrkub siin kogukonna huvidele allutatud sissetulijate

likule individualismile ja piiramatutele vabadustele. Kas need vabadused ka päriselt eksisteerivad, on küsimus omaette. Mõistete „vabadus“ ja „vabad valikud“ taga ei nähta paraku sadu ikestavaid kütkeid nagu raha, kaubad, meelemürgid, seks jne, mis teevad inimesest paljudes riikides kaasaegse võlaorja.

Muidugi pakub kaasaegne ühiskond veel teisigi võimalusi peale eduka karjääri, töö ja raha ning varanduse kokku ajamise.

Elus saab kaasa rääkida paljude asjade kaudu: kultuuri nautimise, poliitikas kaasalöömise, usulise tegevuse, isamaa teenimise, sportimise, õnneliku armastuse ja abielu, laste arendamise ja veel paljude muude asjade kaudu, kuid sellest ei räägita õpikutes sõnagi. Tundub, et harmooniliselt arenenud inimese mõte ei sobi turuglobalismiga kokku ja siin on inimene enamasti lihtsalt kaubalis-rahaliste suhete mutter.

Kahepalgelisust inimõiguste vallas rõhutab aga see, et hoolides koloniaalrahvaste või homode inimõigustest ei omata mingit kaastunnet oma eesti inimeste suhtes, olgu siis tegu invaliidide, noorte perede, pensionäride või vaestega. Ikka tuleb eeskätt muretseda aafriklaste viljasaa-

Kui Eesti kuulaks ÜRO, USA ja vanade Lääneriikide kõiki nõudmisi pagulaste vastuvõtu osas, kaoks meie riik maa pealt kiiremini, kui me arvata oskame. Sellele võimalusele vananenud õpikud paraku ei osunda. traditsioonidega, kelle kollektiivne ühisvaim murrab varem või hiljem kõik teele sattuvad isiksused, ükskõik kui rikkad või mitmekesised nad on. Indiviid ei suuda ühtsele moslemikogukonnale vastu seista.

Sestap on Läänes, ja ka meil, tarvis edendada kollektiivseid väärtusi ja ühistegevust – majanduses, riigikaitses, kodanikualgatuse tasandil.

Totaalne individualism viib varem või hiljem tagasilangusesse ka väga kõrge arengutasemega ühiskonnad. Sellest ohust õpikud vaikivad. Õpikute autorite sümpaatia kuulub kahtlemata neoliberalist-

gi pärast või homoabielude õnne eest, muidu oleme ksenofoobid ja rassistid. Oma inimesed jätab riik tihti enda muredega üksi. Sada tuhat kodumaalt lahkunut ei ole samuti kõneaine, see näib olevat loomulik turuglobalismi tagajärg ja isikute vaba liikumise garant.

Riivamisi on mainitud, et väärtused on ka töökus ja haritus – see pole iseenesest ju sugugi paha.

Ent hoopis käsitlemata on jäänud inimühiskonna klassikalised püsiväärtused nagu perekond, au, moraal, esteetika, armastus (see on ilmselt asendatud sallivusega!),

patriotism, emakeel, isamaa, jne.

Seega küsin retooriliselt: väärtused, aga millised? õigused, aga kellele? Rõhutud on küll rassilisele ja soolise võrdsusele, küll keskkonnakaitsele, aga tihti jääbki mulje, nagu mõeldaks konnadele rohkem kui inimestele.

Poliitiliste ideoloogiate primitiivne käsitlus Õpikute üks tugevaimaid osi on demokraatlike riikide poliitilise süsteemi kirjeldus, mis on tehtud õpilastele üsna hästi mõistetavaks, lisamata liigset subjektiivsust.

Samas jäävad siinsed ideoloogiakäsitlused kaunis puudulikeks.

Kui liberalismi ja sotsialismi on määratletud veidigi põhjalikumalt, siis konservatism on saanud lühikese definitsiooni: ideoloogia, mis austab traditsioone ja tahab tugevat riiki. (ÜÕÕG I osa lk. 136).

Seevastu saavad tähelepanu kõikvõimalikud kõrvalvoolud nagu feminism ja rohelised.

Rahvuslus on taandatud üsna tähtsusetuks möödanikuvooluks ja omajagu tähelepanu saab ka äärmuslus, ikka see parempoolne, justkui vasakpoolset poleks olemaski. Samas on vasakäärmuslased märksa innukamad ja Lõuna–Euroopas üsna mõjukad. Tuntud paremäärmuslikest parteidest tuuakse esile Austria Vabaduspartei, Rahvusrinne Prantsusmaal, Põlissoomlaste Partei Soomes, Vlaams Belang Belgias ja Kuldne Koidik Kreekas. Samas teame, et mitmed neist erakondadest on praeguseks kas juba valitsuses või rahva enamuse hulgas hinnatud ning nende nimetamine äärmuslasteks on vasakpoolsete demagoogia.

Miks ühiskonnaõpetuse õpikutest nii pikalt üldse kirjutada? Aga seepärast, et kooliõpikud kujundavad peale kasvava põlvkonna meelsuse. Ühiskonna asi on hoolitseda, et noortes ei kultiveeritaks rahvuslikku alaväärsustunnet ja ideoloogiliselt kallutatud meelelaadi. Aeg uute ja paremate õpikute järele on käes.

Kasutatud kirjandus: Anu Toots „Sootsium“ 9. klassi ühiskonnaõpetuse õpik (Koolibri 2013) Tõnis Saarts, Liana Roosmaa, Maris Lauri, Heiko Pääbo, Rene Värk kaheosaline „Ühiskonnaõpetuse õpik gümnaasiumile“ (Maurus 2014)

14

november–DETSEMBER 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kas tuleks kaaluda Euroopa deislamiseerimist?

Islamist on saanud nähtus, mis võib Euroopale senisel kujul lõpu teha. Võib-olla peaksime võtma eeskuju lähiajaloost ja kaaluma vaenuliku ideoloogia tõkestamisel jõulisi meetmed, kirjutab EKRE volikogu esimees, jurist PAUL PUUSTUSMAA.

E

uroopas käib sõda terroristidega, kes ahistavad meie tütreid, tapavad meie poegi, hävitavad meie vara ning on muutnud meie tavapärase ja eeldatava eluolu erakordselt ebaturvaliseks. Terroristid sunnivad meid kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietumismaneere, sunnivad ümber mõtestama meie oma kultuuri. See surve on pidev ning on küllaldaselt märke, et me hakkamegi muutuma.

Ehkki Saksa kantsler Angela Merkel on kinnitanud, et ülalmainitud muutuste esinemist on märgata, pole see siiski mõjutanud tema poliitikat ja valikuid – lahtiste uste migratsioonipoliitika jätkub. Merkel rõhutab, et me peame lihtsalt vastu pidama ning et Saksamaa jääb kindlaks oma põhimõtetele ja annab varjupaika neile, kes seda väärivad.

Väärikad omakorda võtavad kirved ja pommid ning mõne aja pärast kõlab taas nende sõjakas „allahu akbar“. Või siis ehitavad nad parimal juhul üles oma pesa mõne Euroopa suurlinna slummis, kehtestavad seal šariaadiseadused ja marsivad halattide hõljudes mööda Londonit, Pariisi ja Tallinna, sidudes enda külge üha uusi ja uusi kõhklejaid teise või kolmanda põlvkonna allahuakbaridest.

Enamikku terroriste ühendab üks asi – muslimi juured. Nad pärinevad moslemite kultuurikeskkonnast, seda kas ise, perekondlike sidemete või suguvõsa kaudu. Varem või hiljem alluvad nad õhtumaade väärtustele vastanduva islamiusu mõjutustele. Kogu edaspidine oleskelu meie kultuuris on neile vaid silmakirjalik vegeteerimine ning sütiku vabastamiseks õige hetke ootamine.

Euroopa valitsev kultuurmarksistlik poliitiline mentaliteet näeb ette poliitkorrektsust avalikes toimingutes. Selline liberaalsotsialistlik ühiskonna juhtimine moonutab kõigele lisaks ka klassikaliselt Euroopas väljakujunenud alusväärtusi, traditsioonilisi arusaamu ja mõisteid, eksitab inimesi, rajab võltsmoraalile põhineva ühiskonnakorralduse koos sellest tulenevate konfliktidega ning neist lähtuvate ohtudega. Nn uutele euroopalikele väärtustele tuginev pidetu ja juurtetu uuskultuur loob ühtlasi tabuteemasid nähtustest, mis tegelikult tabuteemad olla ei tohiks. Ja vas-

tupidi – vabastab tabupiirangutest nähtused, mis peaksid olema tabuteemad, sest lõhuvad ühiskonda ja kutsuvad esile vägivalda.

Lõppkokkuvõttes sillutab eeltoodu omakorda teed sotsiaalsetele konfliktidele, millest jällegi sünnivad rahutused ja kodusõjad.

Kuidas ravida poliitilist vähktõbe Et ära hoida sotsiaalseid kataklüsme, on valitsejad ühiskondliku stabiilsuse ja korrashoiu nimel teinud

Konservatiivse Rahvaerakonna meeleavaldus Toompeal massiimmigratsiooni ja islamiseerimise vastu Angela Merkeli visiidi eel 24. augustil 2016.

nendest tulenevate seostega, sealhulgas institutsioonide, struktuuri, sümbolite, nimetuste ja õpetustega.

Sellised sammud toetuvad alati väga konkreetsele poliitilisele tahtele ja tahet toetavatele otsustustele ning füüsilist tuge pakuvad sel juhul riiklikud või rahvusvahelised institutsioonid.

Terroristid sunnivad meid

kahtlema riigi suutlikkuses, muutma keelekasutust, riietumismaneere, sunnivad ümber mõtestama meie oma kultuuri.

Paul Puustusmaa

takistusi ja surunud riigi sunnijõul maha paradigmasid, millised sotsiaalsesse kooslusse ei sobi.

Seda on tehtud õpetuste ja suunamiste kaudu, mida jagatakse lastele perekonnas, hõimus, koolis. Aga ka riigifilosoofiale või riigiusundile eelise andmise kaudu, mis oma mõjuga peab konstrueerima vastavale poliitilisele ja sotsiaalsele ruumile skeleti, mis omakorda suudaks hoida ühiskonda turvaliselt ülal.

Aeg-ajalt, kui olud selleks sunnivad ning üldine heaolu on tõsises ohus ja ühiskonda on haaranud „poliitiline vähktõbi“, rakendatakse riigi sunnijõudu selleks, et mõni ühiskonda immitsenud ning selles jõudu koguv destruktiivsete omadustega doktriin, ideoloogia või usund ühiskonnast välja lõigata.

Mõte tervikuna on äärmiselt lihtne – teatud süsteemid, doktriinid, dogmad, filosoofiad mõistetakse hukka ja keelustatakse koos

Denatsifiseerimine 20. sajandi alguses vasakpoolsetest liikumistest välja kasvanud poliitilised doktriinid natsionaalsotsialismi ja fašismi näol kogusid Euroopas kiirelt populaarsust.

1920. – 1930. aastatel saavutasid need poliitilised liikumised võimutäiuse mitmetes riikides.

Võimu ülevõtmise järgselt muudeti vastavate riikide poliitiline süsteem ja sellega seotud instituudid ülipolitiseeritud masinavärgiks, mis mõjutas seal elavate inimeste maailmavaadet ja arusaamasid otseselt, selgelt ja olulisel määral.

Vastavalt spetsiifilisele riigipoliitikale tugineti nendes riikides töölismasside kergelt juhitavatele poliitilistele kirgedele, juhikultusele ning agressiivsele ja sõjakale välispoliitikale, mis viis kokkuvõttes Esimese maailmasõja jätkusõja ehk Teise maailmasõjani. Sõda aga võidetakse alati kaks korda. Üks

võit saavutatakse relvade ja/või poliitika abil füüsilises maailmas, teine aga inimmeeltes.

Seetõttu võeti endisel sõjatandril rakendusele täiendavate meetmete kogum, mida tuntakse denatsifitseerimise mõiste all.

Denatsifitseerimise käigus hakati välja juurima natsionaalsotsialismi ideoloogia mõjusid ühiskonnast.

Keelustati ja loodi tõsised poliitilised takistused selle ideoloogiaga seotud arusaamadele, mõistetele ja sümbolitele.

Natsionaalsotsialismi juhtivad tegelinskid hukati ülikiire protsessi tagajärjel või isoleeriti pikemaks ajaks ühiskonnast. Kogu vastavasisuline propaganda sai totaalse üleeuroopalise keelu ja tekkinud tühimik täideti samaväärse, kuid vastassuunalise iseloomuga ning tugevamat vastupropagandat tegevate süsteemidega. Kõik eeltoodu toimus kindlakäeliselt, kiirelt ja riiklike sunnivahendite tuntaval ja selgel toel, jõuametkondade, luure ning poliitilise politsei valvsa silma all.

Dekommuniseerimine Venemaa sotsiaaldemokraatide poolt 20. sajandi alguses käivitatud revolutsiooni tulemusena sündis sõjakas vasakpoolset ideoloogiat kandev riik, mis alustas koos natsionaalsotsialistliku Saksamaaga Teise maailmasõja. See agressiivne riik eksisteerib veel praegugi, Venemaa Föderatsiooni nime all.

Venemaa endised satelliidid muutsid reeglina pärast iseseisvuse taastamist oma riiklikud ideoloogiad ja ka ühiskondliku formatsiooni, millega kaasnes dekommuniseerimine. Viimati võttis selle sammu ette Ukraina,

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

kes alustas dekommuniseerimist jõuliselt peale Venemaa sõjalist agressiooni Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimist 2014. aastal.

Analoogselt denatsifitseerimisega kaasnes ka dekommuniseerimisega ideoloogiliste mõjutuste hukkamõist, institutsioonide likvideerimine, sümboolika keelamine, vastavate kohanimede ümbernimetamine, vastavate poliitiliste liikumiste halvustamine, nende tegevuse takistamine ja vastav riigi sunnijõuga tagatud vastupropaganda.

Deislamiseerimine?

Islamiga on lood pisut keerukamad, kuigi toimingud ja toimemehhanism deislamiseerimisel on laias laastus sama nagu eelnevate näidete puhul. Alustama peaks aga soovi teadvustamisest ja selle omaksvõtust. Selleks peab kõigepealt küsima, kas islami inimsusevastaseks ja ohtlikuks religiooniks tunnistamine vastab meie tahtele?

Kas islam on tõestanud, et on meie kultuuritraditsioonidega mittekokkusobiv, meie ühiskondlikule mudelile hukatuslik, meie traditsioone hävitav? Kas vastab tõele, et islam on avalikult inimvaenulik ning demokraatiavastane, meie sotsiaalseid struktuure lõhkuv ja tervikuna surmavalt ohtlik õhtumaadele ja sealsesse kultuuri kuuluvatele inimestele?

Kui me eelnevatele küsimustele vastame jaatavalt, siis ei ole mingit põhjust vältida deislamiseerimise võimalust. Täna on see veel meie võimalus. Võimalik, et ainuke ja toimiv alternatiiv Merkeli personaalpoliitikale islami Euroopasse importimisel. Homme võib-olla juba lihtsalt hilja.

www.ekre.ee

15

EESTI EEST!

Täitkem Eestimaa lastega!

Läinud suvel kutsus Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu liige PRIIT DIEVES arutlema Eesti iibe üle. Paraku kasvas sellest Õhtulehe kaasabil välja hoopis küsimus, kas pedagoogid on üldse vabad iibe teemal oma mõtteid avaldama. Alljärgnevalt selgitab Dieves, miks tuleb kõigele vaatamata laste saamisest ikkagi rääkida.

S

elle aasta 8. juuni õhtul avaldas Õhtuleht oma internetiväljaandes artikli, mille pealkiri tõmbas lugejate pilke ning lausa kutsus seda kommenteerima. Järgmisel päeval ilmus lugu ka paberlehes. Artikkel, eriti aga pealkiri, oli nii ligitõmbav, et kommentaare tuli nagu Vändrast saelaudu. Antud kirjatükk koos oma intrigeeriva pealkirjaga oleks võinud sinna juuni algusesse jäädagi, paraku järgnes sellele autori karistamine tööandja poolt. Mina, Priit Dieves, ei tohtivat selliseid seisukohti avaldada.

Minu artikkel, mis käivitas ühiskonnas mitmed huvitavad protsessid, kandis Õhtulehes pealkirja: „Lastetud naised, laske oma ülikõrge latt alla!“ Loo originaalpealkiri oli tegelikult „Täitkem Eestimaa lastega!“. Intrigeeriva pealkirja pani Õhtuleht. Uue pealkirjaga muudeti tegelikkuses ära kogu artikli sisu ja sõnum. Jäi mulje nagu eeldaks autor eesti naistelt ainult sünnitamist ja ei midagi muud. Ütlen otse: see ei ole minu seisukoht.

tetöö ja heade mõtete ellu rakendamine aitab meie negatiivset iivet vähendada ning väga heal juhul isegi positiivseks muuta. Vastasel juhul sureme me rahvusena välja.

Millest ma juuni alguses Õhtulehes õigupoolest kirjutasin? Selleks, et perre sünniks laps on vaja täita viis eeltingimust, kusjuures vähemalt üks on juba looduse poolt täidetud.

Esiteks peab inimesel olema füüsiline võimekus. Selle tingimuse on meie eest täitnud juba loodus, inimese asi on kasutada seda ratsionaalselt. Lisaks peame seda võimekust hoidma, nagu tervist ikka. Siinkohal toongi sisse selle üliolulise kella – bioloogilise kella, mis tiksub naiste puhul lühemat aega kui meeste puhul. Karjääri võib ka hiljem teha, lapsi tuleks saada noorena, sest esimene tähtis

Meie lapsed ei ole meile kulu.

Lapsed on lahendus paljudele probleemidele, seda nii pere sees kui ka laiemalt ühiskonnas.

Priit Dieves

Tunnen kohustust selgitada oma seisukohti, et viidata esiteks meie rahvastikuprobleemile (iive on jätkuvalt negatiivne) ja teiseks anda inimestele mõtteainet, kuidas probleemi lahendada. Tegemist ei pruugi mõistagi olla ainuõigete lahendustega, kuid igasugune mõt-

tingimus – füüsiline võimekus – saab ühel hetkel lihtsalt otsa.

Teiseks tingimuseks on tahe.

Kõik lapsed peavad olema oma ema ja isa poolt siia ilma soovitud. Demograafiat käsitledes kasutatakse mõnikord ka väljendit „ühiskonda taastootma“, mis

Eesti iive muutuks positiivseks, kui igasse perre sünniks vähemalt kolm last.

Foto: AP

on tegelikult ju halb väljend, sest me ei tooda lapsi. Me saame neid suure kirega, kanname oma rinna all suure hoolega, siis sünnitame suure valuga ning lõpuks kasvatame suure armastusega. Ühesõnaga selleks, et perre sünniks laps, peavad inimesed seda tahtma. Lihtne loogika ütleb, et iga inimene peaks saama (seega ka tahtma) elu jooksul vähemalt kolm last. Sellisel juhul on inimese isiklik iive positiivne ja seeläbi muutub positiivseks ka terve rahva iive.

Kolmas laste saamise tingimus eeldab territooriumi olemasolu.

Lapsed on vaja kuskil üles kasvatada, nad vajavad oma ruumi. Ruumi peab jääma ka emale ja isale. Kahetoalisse korterisse või majja ei mahugi eriti rohkem kui kaks last.

Neljas tingimus on loomulikult piisav majanduslik võimekus.

Kõik inimesed, kes soovivad endale lapsi, peavad hindama eelnevalt

oma majanduslikku võimekust.

Otse välja öelduna räägin ma rahast ehk igakuisest sissetulekust.

Siinjuures ei tasu mõelda koheselt laste kui kulu peale. Vaadake asjale laiema pilguga – meie lapsed ei ole meile kulu. Lapsed on lahendus paljudele probleemidele, seda nii pere sees kui ka laiemalt ühiskonnas. Tööd saavad ämmemandad, kasvatajad, õpetajad jne. Tõeline tulu laste kasvatamisest tõuseb aga alles aastate pärast, kui lapsevanem on jäänud vanaks ja nõrgaks.

Meie lapsed on meie tõelised tuleviku „pensionisambad“.

Viiendaks eeltingimuseks on vastassoost elukaaslase olemasolu.

Kõike muud saab üksi teha, lapsi aga mitte.

Inimesed, kes on eelpool nimetatud tingimused oma elus täitnud, seda kasvõi lühikeseks perioodiks, on ka lapsi saanud. Tegutsegem ja täitkem Eestimaa lastega!

Julgegem iseseisvalt mõelda!

Eesti ja eestlastega on hästi nii kaua, kui me ei lase end uinutada võimulolijate muinasjuttudest ega kaota võimet oma peaga mõelda, kirjutab EKRE volikogu liige MONIKA HELME.

A

jupesu ehk peenema nimega propaganda tabab meid kõiki suuremal või vähemal määral igapäevaselt. Vanema põlvkonna esindajad teavad, mida tähendas üks riik, üks partei ja üks tõde ning neil oli asi lihtne. Neil oli võimalik üsna täpselt määratleda oma kohta propagandaohvriks olemise skaalal. Tänapäeva inimesel on see aga tunduvalt raskem, et mitte öelda võimatu.

Kui palju on meie hulgas inimesi, kes saavad oma otsuseid langetada faktidele tuginedes?

Ajal, mil isegi teadus tegeleb juba üsna suures mastaabis võltsimise ja pettustega. Teaduslikult võib tõestada ükskõik mida, leia ainult rahaahneid ja kõigega nõus olevaid „teadlasi“, lisa sinna juurde kamp küünilisi poliitikuid ning suurest valest kasu saavaid ärimehi ning

ongi valmis võimas globaalne vale, millega laiade masside ajusid pesta. Inimesele on ju ikka omane uskuda kellegi juttu.

Mugav on istuda õhtul diivanile ja noogutada kaasa kõigele, mida meedia kandikul ette toob.

Teinekord võib muidugi ka naabrimehe versiooni toimuvast tõe pähe võtta. Või siis tähetarkade ja ennustajate oma. Iseenesest ei ole erinevates infokanalites ju midagi halba, ka üksteisele vastukäivates mitte. Kas me aga suudame säilitada seejuures iseseisva mõtlemise ning terade sõkaldest eraldamise oskuse? Ja mitte vähem tähtis pole ka see, kas me seda üldse tahame.

Nädal tagasi väisas kodumaad mu keskkooliaegne sõbranna, kes juba viis aastat elab ja töötab Saksamaal. Ta kodu on ühes väikelinnas Müncheni lähedal ning eestlasena

Aga iseseisva mõtlemise oskus kulub kriisisituatsioonides igal juhul ära. Kasutagem siis seda!

Monika Helme

suudab ta vaadata sealset elu kriitilisemalt kui üks tavaline riigisakslane. Kui meie siin räägime ajupesust, propagandast ja vägisi pealesurutavast tõest, siis sakslastel on kõik väga hästi! Taavi Rõivas tahaks väga olla mamma Merkeli asemel.

Ja seda mitte ainult seepärast, et Saksamaa on suurriik ja Merkel selle valitseja, vaid seepärast, et sakslaste mõtlemist on kerge juhtida vajalikus suunas.

Sakslane on juba lapseeast alates mentaalselt ära programmeeritud. Nende kooliõppe igas astmes on kohustuslik natsiaegse koonduslaagri külastus, kus räägitakse, kui õudseid asju saksa rahvas korda saatis ja kuidas iga sakslane peab end selle pärast igavesest ajast igavesti süüdi tundma. Lisame sinna juurde veel ühe tavalise riigisakslase vähese võõrkeelteoskuse ning aastakümneid väldanud heaoluühiskonna nüristava toime ning saamegi tulemuse, mis oleks iga riigijuhi unistus – nimetagu too ennast siis diktaatoriks või demokraadiks –, kuuleka ja ülevalt poolt tulevatele otsustele kaasanoogutava kodaniku.

Kuna saksa tavameedias kajastatakse probleeme tagasihoidlikult, siis tavaline riigisakslane neist ka midagi eriti ei tea. Ei räägita, et on suured probleemid immigrantidega, et toimuvad vägistamised, terroriaktid ning et Saksa riigieelarve ägab põgenike ülalpidamise raske koorma all. Kuna meedia tavatseb kõigest kirjutada vaid mokaotsast ja näidata terroriakte kui üksikjuhtumeid ning kuna saksa tööline saab endale veel suhteliselt lihtsalt lubada kahte päikesereisi aastas, siis maailmas sündiv neid ei huvitagi.

Meie siin Eestis oleme iseenese teadmata teistsugused. Asjaolu, et me valdame võõrkeeli, võime ise jälgida ilma meediafiltrita muus maailmas toimuvat, ei sule silmi ohtude ees, ei lase end uinutada võimulolijate ümmargusest ja rahustavast muinasjutust, aitab meil tänapäeva maailmas paremini hakkama saada. Kas me seetõttu õnnelikumad oleme, on iseküsimus. Aga iseseisva mõtlemise oskus kulub kriisisituatsioonides igal juhul ära. Kasutagem siis seda!

16

november–DETSEMBER 2016

Kirjanik, EKRE juhatuse liige

Koera pea osa

Mehenimi Pro ... contra

Verte Näitleja Eeterlikke õlisid sisaldav rohttaim

Parlamendierakond (lühend.)

Purjenöör Soome poksija ... Asikainen Soome suusalegend

Poola maakood

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

Erialane haridus

Kerge söögikord

Luuletaja Villem Grünthal-...

Eesti Aasta naissportlane 2015

Kolmanda Reichi julgeolekuteenistus (lühend.)

Seisus

Sõõrd

Aparell

www.ekre.ee

Härra peaminister, mis me peaksime ehitama - kas vangla või koolimaja?

Muidugi vangla. Kooli me vaevalt ........., ........................................................!

Saksa mark Lehekuu Fosfor

VASTUS

VASTUS jätkub Kosmeetikasari Ülimalt totter

Lämmastik

Piirkond

Eesti Vabariigi riigivanem

Istevann alakeha pesemiseks

Lauamäng Suudmelaht

Ro-ro laev Supinõu

... Vegas

...kubu

... Romeo (automark)

Edward EKRE Põhja- Tallinna osakonna esimees ... Rausma Mitte iialgi Eesti film "Libahundi ..."

(2005)

India osariik

Silmalau rasunäärme põletik Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev

Linn Itaalias

Järjest. tähed Null Külmikumark

Post mortem

Sik-...

Toona

Samuel

Poolahv Masti rõhtpuu Kindlad käitumisreeglid

Osutus

USA näitleja ... Reeves Paunvere koolipoiss

Udara osa Puitunud varreharu Kirjanik ... Maran (1915-1999) Floeem

Paberkauba ühik

Kreeka täht

Doonau lisajõgi

Itaalia maakood

... culpa (minu süü) Teaduste Akadeemia

Endine pank

Putukas ...laager

EKRE IdaVirumaa os. aseesimees ... Sibolt Lõunamaa suurmajand

Midagi taibukalt sooritav Okis

Prantsuse münt

Pehme vormikook Vald IdaVirumaal Ondatra karusnahk Pantomiiminäitleja

Keskaegkonna vanim ajastu Logaritm

Ekstrakt

...-kumba

Palling

... Palmas

Veregrupp Toores või harimatu inimene, barbar

Küla Rapla vallas

Rooma münt

...hoki

European Union ..., cos, tan, cot

Kalleim vara

Läbi-

Saaremaa rootsikeelne nimi

EKRE aseesimees Järv Soomes

Ideaalne (inglise k.)

Spordiajakirjanik

Krahvkond KaguInglismaal ... ja ilmsi

Korteri osa

Ruumikas

Pluural Kreeka täht

Pähklid (inglise k.)

Kolm (rootsi k.)

Kalapüügivahend

Jalgpalliveteran

Punutud piits Spordiveteran, EKRE juhatuse liige

Kelvin

Laulja

Teravalt päevakorral olev

... corpore

Dirigent Kilbike, nupuke, plaadike

Naisenimi

Tööriist

Naisenimi

Hurtsik

Karusmari

Liuväli (kõnek.)

Per annum

Ent

Pikalisus

3 x täht

U naaber

Joonlaud kõverjoonte tõmbamiseks

Ulme

Lieutenant

Ansambel "...-Euro"

Tõbine

Hapnik

Tre Raadio juht, EKRE juhatuse liige Sealiha nahakiht

Poolvääriskivi Olümpiapronks

Kiirabiarst, EKRE Soome osakonna juht

Kääne (lühend.)

Jalgpallur ... Nurmik

...soon (arter) Tennisetreener

Lydia ...

Florentine Jannsen (L. Koidula) Tervitus

EKRE Rapla osakonna esimees ... Kokk ... Bolt

2 x täht Titaan Järjest. tähed

Varustav ja teenindav keskus Kehaosa

Kaaslasteta Eos... (askus)

VASTUS jätkub

Ürgaeg

...-SECAM

Levimine

Linn Lätis

Imestushüüatus

Stanford University

... Murdmaa

Enda-, oma-, ise-

Noot

Tükk

Olümpiavõitja

...pähkel

Massiühik

Nikkel

Liiter

Raadius

Aar

Reede

Haiguslik kujutlus

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on „Luisa Värk ootab teist last“. Mart Helme elulooraamatu saavad endale Helle Metsjärv Põltsamaalt, Merike Kõiv Vändra vallast, Arne Timm Harjumaalt, Väino Matsi Tartumaalt ja Virve Reinhold Paidest. Palju õnne!

Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 31. jaanuariks 2016 aadressile ajaleht@ekre.ee või Toompuistee 4, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10142. Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale kaks purki imemaitsvat moosi Saaremaa talupidajalt Maria Kaljustelt (www.ideafarm.ee).

Palume vastuse juurde ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise! Aitäh!

Küsisõna

Mõttekriips

Ristsõna vastus:

Vastus: ENAM LÄHEME, AGA VANGI VÕIDAKSE KÜLL PANNA

______________________________________________________ MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: ______________________________________________________ Nimi ­_________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________