Konservatiivide Vaba Sõna, 4 / 2018

Mart Helme

Suveräänsus tagab jõukuse Lk 5

Martin Helme

Jaak Valge

Riho Breivel

Majanduspoliitika, mis teenib Eesti inimest!

Kas Eestil läheb hästi, ehk riigi majandusareng pikas vaates

Esmatähtis on suurendada riigi kohalolekut Ida-Virumaal

Lk 6

Lk 8–9

Lk 10

EKRE teab, kuidas panna, palgad, pension ja majandus

kasvama

Mitmeid ettevõtlus-, energeetika- ja maksueksperte kaasates pani Eesti Konservatiivne Rahvaerakond eelseisvateks Riigikogu valimisteks kokku majandusplaani, millel on üks lihtne eesmärk: eesti inimeste jõukuse kasv lähiriikidest kiiremas tempos.

Foto: scanpix

J

õukus peab kasvama nii, et seda oleks näha palkades ja sealtkaudu ka pensionites, mitte nii, et see paisutaks niigi prisket riigieelarvet ja laseks rahvusvahelistel suurkorporatsioonidel teenida Eestis veelgi suuremat maksuvaba tulu.

Maksupoliitika ei ole meie jaoks mitte vahend riigieelarve täitmiseks, vaid majanduse juhtimiseks.

EKRE majandusplaan näeb ette maksude vähendamise, et inimestele ja ettevõtetele jääks rohkem raha kätte ning palgad saaks tõusta; elektrihinna vähendamise, mis suurendab inimestele kätte jääva raha hulka ning Eesti majanduse konkurentsivõimet, tagades ühtlasi selle, et meie eksport oleks edukam ja väliskaubandus tasakaalus; bürokraatia vähendamise, et ettevõtetel oleks lihtsam ja odavam tegutseda ning võimalus luua kõrgepalgalisi töökohti; mahuka infrastruktuuri arenduse käivitamise, et kogu Eesti oleks kiirelt ja mugavalt ühendatud ning et välismaale läinud töömeestel oleks taas rakendust kodumaal.

Kõik see kokku annab kiire ning laiapõhjalise majanduskasvu, mis võimaldab täita ka riigikassat.

Nii saame viia ellu ka oma plaanid hariduse, tervishoiu, sotsiaal- ja riigikaitse valdkonnas.

Tänu meie maksualandustele jääb keskmisele Eesti perele iga kuu kätte 70 eurot rohkem vaba raha!

Aastas teeb see 840 eurot!“ Tänu meie majandusplaanile kasvavad palgad ning pensionid.

Tänu meie maksualandustele jääb keskmisele Eesti perele iga kuu

kätte 70 eurot rohkem vaba raha!

Aastas teeb see 840 eurot!

JÕUKA EESTI EEST! Samal teemal lk 5, 6, 8–9

Urmas Simon

Eesti õigussüsteem tuleb muuta õiglasemaks!

Lk 14–15

Kadri Vilba

Sünnijärgne abort – liberaalide võigas „maailmaparandusprojekt“ Lk 16

Valitsusse saades:

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 4(5) / 2018 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee

• Alandame käibemaksu 15 protsendile, et anda majan­ dusele oluline kasvutõuge ning jätta inimestele kätte rohkem raha. Laiendame 9%-list soodusmäära maju­ tus- ja toitlustusvaldkonnale, vabastame käibemaksust ravimid ja puuetega inimeste erivahendid, samuti elektriautod.

• Alandame kütuse- ja alkoholiaktsiisid tasemele, mis toob nende tarbimise ja maksutulud Lätist tagasi Eestisse.

• Muudame Eesti kõige odavama energiaga riigiks meie piirkonnas. Selleks vähendame gaasi- ja elektriaktsiise, alandame elektri võrgutasusid ja taastuvenergia tasusid.

• Kaotame teede- ja veokimaksud.

• Käivitame riikliku ehitusprogrammi ja ehitame kaheksa aastaga valmis neljarealised teed Tallinnast Tartu, Pärnu ja Narvani ning Saaremaa silla.

• Arendame lõpuni kogu maad katva kiire internetivõrgu.

• Lõpetame Rail Balticu praegu planeeritud trassil.

• Taastame abikaasade ühise tuludeklaratsiooni.

• Vabastame pensionid tulumaksust.

• Maksustame välisfirmade raha, mida praegu Eestist maksuvabalt välja viiakse.

• Loome maksusoodustused, mis toovad Eesti laevad tagasi Eesti lipu alla.

• Kehtestame ettevõtete sõiduautodele ühtse automaksu 100 eurot kuus.

• Tühistame nõude, mille kohaselt on dividendide maksmise eelduseks palgatöötajate pidamine.

• Lõpetame sotsiaalmaksu miinimumkohustuse, et muuta atraktiivsemaks osalise tööajaga töötamine.

• Vähendame lapse ülalpidajate tulumaksu veerandi võrra iga lapse pealt kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.

• Arvestame tööl käivale lapsevanemale laste kasvatamise eest tööstaaži alates teisest lapsest.

• Kehtestame range piirangu tööjõu sisseveole, et soodustada palgakasvu Eestis. Vabastame kvoodi alt vähemalt kolmekordset keskmist palka saavate töötajate tähtajalise töötamise Eestis.

• Loome riikliku investeerimispanga, mis asendab Kredexit ja EAS-i, tagab mõistliku laenukeskkonna väikeettevõtluse toetamiseks ning võimaldab rahastada riiklikke investeerimisprojekte.

• Selgitame koostöös ettevõtjatega välja 25 kõige kulukamat ja bürokraatlikumat seadust või määrust ning tühistame need või teeme ümber, et muuta majanduskeskkond ettevõtjasõbralikumaks.

• Võimaldame ettevõtetel teha aastas kuni 6000 euro ulatuses kulutusi ilma erisoodustusmaksuta.

• Viime sisse maksusoodustused ettevõtetele regionaalsete eripärade tasandamiseks.

• Loome FIE-ettevõtlusvormi kõrvale lihtsa ettevõtluskonto süsteemi, mis võimaldab kuni 40 000 eurose aastakäibega nn ühemehefirmal müüa nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele, ning millele kehtib ühtlane 20%-line tulumaks. Konto omanik saab tervisekindlustuse, kui kuukäive ületab miinimumpalka.

2

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Üha enam tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelasi

ühendab jõud EKRE-ga Viimastel kuudel on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ühinenud mitmed omal alal tunnustatud avaliku elu tegelased. Allpool selgitavad nad, miks otsustasid lüüa käed rahvuskonservatiividega.

Ajaloolane Jaak Valge: Eesti ja Euroopa on teelahkmel

Riho Breivel: mulle meeldib EKRE seisukohtade otsekohesus ja kindlameelsus

R

iho Breivel, endine piirivalvejuht ja maavanem: „Mulle sõjaväelasena meeldib otsekohesus ja kindlameelsus, mida EKRE inimeste seisukohtadest ja väljaütlemistest õhkub.

EKRE ideed on sirgjoonelised ja head, ma olen nende meelne olnud juba kaua aega. Olen ka ammune tuttav Mart Helmega.

Kuna kõik need asjad on nüüd ühte koondunud, siis minu ühinemine EKRE-ga on täiesti loomulik. EKRE liikmena loodan kaasa aidata sellele, et üsnagi venekeelsel Ida-Virumaal tuleks tagasi tasakaal eestluse poole.“

Breivel sündis 1952. aastal Kohtla-Järvel ja on õppinud sisekaitseakadeemias piirivalve õppesuunal, Soome maakaitsekõrgkoolis ja Tallinna ülikoolis (sotsiaalteaduste magister).

Breivel alustas 1991. aastal piirivalves karjääri Ida-Viru piirkonna ülemana ja tõusis 2006. aastal Eesti piirivalve staabiülemaks. Hiljem on ta olnud Ida-Viru maavanem ja Toila gümnaasiumi direktor. Breivelit on autasustatud Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga. Tema hobideks on lõõtspillimäng, laskesport ja jaht.

Loe intervjuud Riho Breiveliga lk 10

Foto: scanpix

tunne. Ilma ühise identiteedita ei saa olla ka head demokraatiat, sest selle eelduseks on nii iseenda kui teiste huvide tasakaalustatud arvestamine. Eestis saab ühistunde aluseks olla ainult eestlus.

EKRE ridades kandideerimiseks ei pea ma tulema n-ö kapist välja. Ma pole kunagi oma rahvuslust varjanud. Mul pole ka vaja lahendada dilemmat, kelle kaudu tegevpoliitikasse tulla. EKRE on mulle ainus võimalus. Ma tunnen EKRE juhte pikka aega ja usaldan neid. Ma arvan, et EKRE poliitika saab olla veel süsteemsem. Ma arvan, et minu tugevus ei ole häältemagnetiks olemine, vaid analüüsi- ja süsteemiloomise võime.“ Aastatel 1984–1995 töötas Jaak Valge Ajaloo Instituudis laboran-

di ja teadurina, 1995–1999 Eesti Riigiarhiivis nõuniku, osakonnajuhataja ja teadusdirektorina, 1999–2001 siseministeeriumis välismaalaste osakonna juhatajana, 2001–2004 Viljandi maa-arhivaarina, 2004–2008 Viljandi Kultuuriakadeemia nõuniku ja teadusdirektorina. Aastast 1996 on ta töötanud Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituudis, aastast 2005 Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteadurina.

2014. aasta lõpus ilmus Valge sulest monograafia „Punased I”, mis räägib Eesti kommunistidest ja marksistlikest intellektuaalidest.

Aastatel 2015–2018 uuris Valge Eesti parlamendi ajalugu ning raamat ilmub poole aasta jooksul.

Peeter Ernits: konservatiivides on sisemine jõud murda kartellierakondade tekitatud stagnatsioon

P

eeter Ernits, bioloog ja ajakirjanik, Riigikogu liige: „Viimase nelja aastaga on maailm kardinaalselt muutunud ja ma olen veendunud, et praegusel keerulisel hetkel on EKRE ainus poliitiline jõud, mis suudab Eesti suveräänsust maksimaalselt kaitsta. Näen konservatiivides vajalikku sisemist jõudu murda kartellierakondade tekitatud stagnatsiooni. Mind on häirinud see, et kõik, mis Brüsselist

tuleb, viiakse ellu. Eesti peaks oma huvide kaitsel palju jõulisemalt käituma. EKRE näol olen leidnud oma vaimse kodu ja näen, et siin on minust kõige rohkem kasu.“ Ernits oli aastatel 1980–1998 Eesti Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja ning 1990–1998 direktor. Oma kirjutistes on ta muuhulgas käsitlenud kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate levikut ja arvukust ning muud nendega seonduvat. Alates 1998.

Foto: Riigikogu Kantselei

Foto: scanpix

J

aak Valge, ajaloolane: „Nii Eesti kui kogu Euroopa on teelahkmel. Euroopa päritolu inimeste arv langeb, immigratsioon Euroopasse kasvab. Meie Eesti riik on eestlusest võõrandumas ja justkui märkamatult libisemas kõrvale sellelt rajalt, mille põhiseaduse sissejuhatus meie riigile ette kirjutab. Sisseränne Eestisse on taas järsult suurenenud ning eestlaste osakaal väheneb. Tuletame meelde, et immigratsiooni peatamine oligi üks peamisi motiive, miks me üldse iseseisvuse taastasime.

Meie kõrgkoolid on teel ingliskeelse hariduse poole. Meie teaduspoliitika ei soosi Eesti ühiskonna huve. Meie majandus ei ole jõudnud 27 iseseisvusaasta jooksul tasemele, mis hoiaks ära meie inimeste välismaale tööle siirdumise. Meie sündimus on alla taastetaseme.

Ainus erakond, kes nende protsesside ees silmi ei sulge, ning sisulisi muutusi soovib, on EKRE. Ainus partei, kuhu olen varem kuulunud, on Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Kuulusin sinna neil aastatel, mil Eesti saatus oli kaalul. Hiljem leidsin, et võin pühenduda oma erialale. Nüüd on taas murrangumoment. Hea ühiskond tähendab sidusat ühiskonda ja koostööd, mille aluseks on ühis-

aastast oli ta ajakirja Luup peatoimetaja. 2004–2007 oli ta Maalehe peatoimetaja ja seejärel peatoimetaja asetäitja. 2008–2014 oli ta Eesti Ajakirjanike Liidu esimees.

Alates 2015. aastast on Ernits Riigikogu liige.

www.ekre.ee

4(5)/2018

EESTI EEST!

3

Kirjanik Ants Miller: ma ei saa käed rüpes jälgida, kuidas Eesti peenhäälestusnöögi saatel olematusse tiksub

A

nts Miller, kirjanik (pseudonüüm Siim Veskimees) ja infotehnoloog: „EKRE on hetkel ainus erakond Eestis, mis seisab tõhusalt põhiseaduse preambulis sätestatud eestluse hea käekäigu eest kõige laiemas mõttes. Tegutsesin poliitikas taasiseseisvumise aegu, siis läksin tagasi arvutitega tegelema, raamatuid kirjutama ja lapsi suureks kasvatama. Olen nüüd tagasi, sest ei saa käed rüpes jälgida, kuidas Eesti kartelliera-

kondade peenhäälestusnöögi saatel tasapisi olematusse tiksub.“ Siim Veskimehe pseudonüümi all alustas Miller 1999. aastal kirjutamist ulmeajakirjas Algernon ning on sellest ajast alates avaldanud mitmeid romaane, lühiromaane ja jutte. Ta on tõlkinud inglise keelest ulmet, sh John Scalzi romaani „Vanamehe sõda” ning Isaac Asimovi „Robotid ja impeerium”. Miller on Eesti Kirjanike Liidu liige ja aktiivne kaitseliitlane.

Eve Pärnaste: EKRE on ainus erakond, mis kannab edasi ERSP põhimõtteid

Foto: scanpix

küsimus, mis on olnud juba pikemat aega põlu all.”

Eve Pärnaste on olnud Hirvepargi miitingute üks eestvedajaid alates 1987. aastast. Ta oli Eesti Komitee sekretär ja Põhiseaduse Assamblee liige. 2001. aastal autasustati Pärnastet Riigivapi V klassi teenetemärgi ja 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgiga.

Foto: scanpix

E

ve Pärnaste, kunstnik, poliitik ja vabadusvõitleja, ERSP asutajaliige: „EKRE on ainus erakond, mis kannab puhtalt ja kindlalt edasi neid põhimõtteid, mille alusel loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Hakkan erakonna tööst osa võtma ja tegelen asjadega, mis on minu arvates olulised. Eeskätt on oluline rahvusluse

Kauaaegne diplomaat Toivo Tasa: liitun EKRE-ga lootuses, et Eesti ei peaks hakkama üle elama järjekordset nuripidist aastasada 1991. aastal, alustades poliitikaosakonna nõunikuna. Aastatel 1995– 1999 oli Tasa Eesti suursaadik Austrias ning mitteresideeriv suursaadik Šveitsis, Slovakkias, Sloveenias, Ungaris ja Tšehhi Vabariigis.

Aastatel 1999–2001 töötas ta välisministeeriumi protokolliosakonna peadirektorina.

Tasa oli aastatel 2001–2006 Eesti suursaadik Ungaris ja 2003–2006 ühtlasi mitteresi­

deeruv suursaadik Horvaatias.

Aastatel 2006–2008 oli ta Riigikogu esimehe välisnõunik ja 2008–2010 välisministeeriumi poliitikaosakonna nõunik. Aastatel 2010–2014 oli ta Eesti suursaadik Jaapanis. Kuni 2017. aasta lõpuni töötas Tasa välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostöö osakonnas. Praegu on ta Tallinna Saksa Kultuuriinstituudi eestseisuse esimees.

Foto: scanpix

T

oivo Tasa, diplomaat, Eesti endine suursaadik Austrias, Ungaris, Jaapanis: „Liitun EKRE-ga lootuses, et Eesti ei peaks hakkama üle elama järjekordset nuripidist aastasada. Et ei peaks laulus tõsimeeli küsima, mis maa see on või kus kuradi kohas ma elan. Me ju näeme, mis lahti.”

Toivo Tasa asus Eesti Vabariigi Välisministeeriumi teenistusse

USA-st Eestisse naasnud rokkmuusik Priit Jürjens: EKRE poliitikud ajavad oma asja südame ja hingega

Foto: EKRE

P

riit Jürjens (Brad Jurjens), rokkmuusik (ansambel Must Hunt): „Viimased paarkümmend aastat USA-s elades hoidsin Eestis toimuval silma peal. Näen asju, mida Eestis parandada saaks, näiteks presidenti peaks valima rahvas. Lõpetada tuleb illegaalsete immigrantide nunnutamine nii Eestis kui kogu Euroopas. Absoluutne nulltolerants peaks Eestis

kehtima pedofiilide suhtes. Samuti on lauslollus, kui rahvas veab kohvritega raha Lätti, et sealt siis Eestis toodetud alkoholi siia tagasi vedada. Alkoholiaktsiis tuleks langetada tagasi sinna, kus ta enne taevasse tõstmist oli.

Hindan EKRE liidrite otsekohesust. USA-s valis rahvas presidendiks Trumpi, sest mittepoliitikuna ütles ta otse välja asju, millest poliitiliselt korrektsed tegelased

elu sees rääkida poleks julgenud.

EKRE-ga on sama lugu – otse­ kohesus muudab nad paljude jaoks meeldivaks. Mõnele otsekohesus ei meeldi, aga kõigile pole kunagi võimalik meeldida. Poliitikud jagunevad minu arvates kahte leeri: 1% ajab oma asja südame ja hingega, aga 99% on väljas raha, omakasu või odava kuulsuse peal. Mulle tundub, et EKRE, vähemalt selle ladvik, on selle ühe protsendi sees.“

4

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond peab vajalikuks metsa kui rahvusliku rikkuse mõistlikku kasutamist ja meie loodusressursi väärindamist ühiskondliku heaolu suurendamiseks.

Seda aga ei tohi teha looduskeskkonna hävitamise hinnaga.

Usume, et Eesti ühiskond toetab mõistlikku ja loodussääst­ likku majandamist viisil, mis teenib võimalikult suurt osa ühis­ konnast. Leiame, et metsa majandamisel on Eestis viimastel aastatel ületatud mõistlikkuse piir ning selle eest peame eelkõige vastutavaks Riigimetsa Majandamise Keskust, kelle arvele jääb oluline osa raiemahtudest Eesti riigis. Veelgi enam, mahukaid raieid meile kõigile kuuluvas metsas viiakse läbi katastroofiks kujunenud aktsiisipoliitika tõttu tekkinud eelarveaukude lappimiseks ning nn taastuv­energia tootmi­ seks Narva elektrijaamades.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu leiab, et metsa majandami­ ne kujutab endast tervikut, kus raie on metsakasvatuse loomulik, aga mitte ainus Metsa majandaosa. Peame vajalikuks keh­ misel on Eestis testada aastane raiemaht, mille määramise aluseks on viimastel aastatel metsade juurdekasv, met­ ületatud mõistliksade liigiline ja vanuseline kuse piir ning koosseis, metsateadlaste poolt antud soovitused ning selle eest peame statistilise metsainventuuri eelkõige vastutatulemused.

Raiemahtude kavandami­ vaks Riigimetsa sel tuleb tagada, et eramet­ Majandamise sa omanikud saavad teos­ Keskust.“ tada soovitud koguses raiet eelisjärjekorras ning RMK saab teostada raiet vabaks jäänud mahu ulatuses.

Eestlaste maaomandi ja peremehestaatuse säilitamiseks peame vajalikuks piirata nii metsa- kui põllumaa müüki välis­ maalastele.

Erametsa omanike metsakasvatuslike tööde soodustami­ seks tuleb rakendada maksusoodustusi. Lisaks peame vaja­ likuks ökosüsteemsete teenuste kompenseerimist eramet­ saomanikele, samuti maaparandusinvesteeringute toetuste suurendamist.

Uuendusraiete puhul peame vajalikuks kehtestada lanki­ dele mõistlikus suuruses ülempiir ja soodustada väiksemate lankide moodustamist. Asulatega piirnevatel aladel viime sisse omavalitsuse kooskõlastuse nõude raiete teostamiseks ja töötame välja piirangute hüvitamiseks vajalikud kompen­ satsioonimeetmed.

Kohalike kogukondade tugevdamise põhimõttest lähtudes loome kogukondliku metsa omandivormi, eraldades selleks juba riigistatud erametsadest vajalikud metsaosad. Lõpeta­ me endiste erametsade riigistamise.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu 29. september 2018 Tallinn, Eesti Rahvusraamatukogu

EKRE korruptsioonivastast toimkonda juhib kogenud jurist Kert Kingo

­ artu linna lastekaitse valdkon­ T naga tegelevaid ametnikke lõ­ petama omavoli ja perekondade inimõiguste rikkumine ning sun­ dinud neid tegutsema seaduste piires. See oli üks peamisi põhju­ seid, miks hiljuti lahkus ametist Tartu sotsiaalabi ja tervishoiu valdkonna abilinnapea.

Rohkelt tähelepanu pälvis poliitkorruptsiooni avalikus­ tamine Pärnu linnavolikogus,

kus peale 2017. aasta koha­ likke valimisi hakkasid kartelli­ erakonnad omavalitsustes ebaseaduslikult oma palku tõstma. Pärnu linnavolikogu esimees Andres Metsoja mää­ ras iseendale ebaseadusliku 250%-se palgatõusu.

Selles juhtumis asus korrupt­ sioonitoimkonna seisukohta ja algatust toetama ka õigus­ kantsler, nimetades sellist tegevust korruptsiooni­seaduse rikkumiseks. Juhtumiga tegelemine tõi välja praeguse valitseva võimu poliitringkäen­ duse. Praegu on kõnealune juhtum Riigikogu korruptsioo­ nivastases erikomisjonis, oota­ mas nendepoolset seisukohta.

EKRE korruptsioonivastast toimkonda juhib Kert Kingo, kes on ligi kümme aastat töö­ tanud PPA kriminaalosakon­ nas kriminaalasjade uurijana ning Maksu- ja Tolliametis erimenetluse juristina.

EKRE: valitsus peab põuakahjude leevendamiseks andma intressita laenu Valitsus peab aitama põllumeestel üle elada põuast tingitud raske aasta, leiab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. „Valitsusel on võimalik pak­ kuda põllumeestele väikese omaosalusega intressita laenu, mis võimaldaks täita kohustu­ sed pankade ees kuni järgmise saagini,“ ütles Helme.

Valitsuse kava anda põua­ kahjude katmiseks suure omaosaluse ja kõrge intressiga laenu peab Helme mõttetuks.

„Sisuliselt on tegemist SMSlaenuga, mis põllumeeste olukorda ei leevenda. Sellise finantskohustuse saab enda kaela võtta vaid ettevõtja, kel­ lel seda tegelikult vaja ei ole.“ Helme hoiatab, et kui valitsus jätab maaharijad abita, on oo­ data pankrottide ja põllumajan­ dusettevõtete sulgemise lainet. „Selle tulemusel liiguvad mets, maa ja tootmisvahendid võilei­ va hinna eest välismaalastele ja me muutume kiiresti pere­ meestest popsideks.“

Põuane suvi tekitas Eesti põllumajandusele suurt kahju.

Kogusaagid on ligi kolmandi­ ku võrra väiksemad, teravilja saagikus eelmise aastaga võrreldes 39% väiksem, heina­ saak on poole väiksem palju­ de aastate keskmisest, 68% loomakasvatajatest peab sööta juurde ostma, kuid selle hind aina kerkib. Ligi 75% tootjatest lõpetab aasta kahjumiga ja kol­ mandikul tootjatest on prob­ leeme lepinguliste kohustuste täitmisega.

Jaak Madisoni eestvedamisel rajati Amblasse ausammas vabadussõjalase Artur Sirgu mälestuseks 25. septembril avati Järva­ maal Amblas ausammas vabadussõjalaste liidri Artur Sirgu mälestuseks.

Ausammas püstitati Ambla koguduse pastoraadi esise­ le alale, kus Artur Sirk jääb istudes külalisi tervitama.

Ausammas asub peateest ligi 50 meetri kaugusel.

Ausamba loomisel osales skulptor Ekke Väli, selle valas pronksi Bruno Kadak.

Ausamba rajamist korralda­ nud sihtasutuse Mälestusselts „Artur Sirk“ juhatuse liikme Jaak Madisoni sõnul on Sirk üks suuri­ maid Eesti poliitikat ja tulevikku mõjutanud rahvajuhte. „Veel tänase päevani, ligi sa­ jand hiljem, tekitavad vabadus­ sõjalased poleemikat nende jaoks, kes üritavad õigustada 1934. aastal 12. märtsil Kons-

tantin Pätsi, Johan Laidoneri ja August Rei poolt teostatud riigipööret. Lõpuks saab vääri­ lise mälestuskoha ka Sirk, keda on üritatud unustuse hõlma lükata ja tema panust iseseisva Eesti arengusse pisendada.“ Ajaloolane Jaak Valge ütles ausamba avamisel, et Artur Sirk on idealistliku vastupanu sümbol. „Ausammas ei süm­ boliseeri mitte ainult tänuvõlga Artur Sirgu ees, vaid ka seda, et me oleme jagu saanud okupat­ sioonist – see monument tähen­ dab võitlust eestluse eest. Me peame olema vaimust vabad, võitlema selle eest, et ei kaoks sõnavabadus – demokraatiat ei saa kaitsta selle kitsendamise hinnaga,” ütles Valge.

Sirk sündis 25. septembril 1900. aastal Ambla kihelkon­ nas Pruuna külas Sepa talus

Foto: erakogu

Volikogu avaldus: Raiete kavandamisel tuleb arvestada metsa juurdekasvu ja loodusliku mitmekesisusega

2017. aastal loodud EKRE korruptsioonivastasel toimkonnal on ligi aastase tegutsemisaja järel ette näidata esimesed töövõidud. Läbi on töötatud mitmeid korruptsioonijuhtumeid ja avalikustatud korruptsioonihõngulisi tegevusi.

Olulisemate töövõitudena saab ära märkida PRIA Projekti­ rahade (kogusummas 911 000 eurot) väljapetmise ja rahastus­ kanalite ebaseadusliku läbi­ lõikamisega seotud juhtumit Pärnumaal Liu sadamas, mille puhul on alust arvata jälgede võimalikku jõudmist Erakond Isamaa juhtfiguurideni.

Korruptsioonitoimkond on toonud avalikkuse ette Pärnu­ maa ja Tartumaa omavalitsus­ tes toimuva ebaseadusliku äri seoses maa- ja veekogude sihtotstarbega ning juhtide huvi maade sahkerdamisel.

Samuti on toimkond suutnud oma tegevusega survestada

Foto: erakogu

Foto: Mihkel Maripuu / Eesti Meedia

EKRE korruptsioonivastane komisjon tõmbab sulid liistule

Artur Sirgu ausamba avamisel kõneleb Mart Helme

ning hukkus 2. augustil 1937 Echternachi linnas Luksem­ burgis aknast väljakukkumise tagajärjel saadud vigastus­ tesse. Vettpidavad tõendid puuduvad, aga tegu võis olla poliitilise mõrvaga.

www.ekre.ee

4(5)/2018

EESTI EEST!

5

Suveräänsus tagab jõukuse Suveräänsuse eest võitlemata ja ainult Euroopa rahalaevadest unistades jääme me tegelikkuses aina vaesemaks. Jõukaks saame ainult siis, kui oleme iseenda ja oma riigi peremehed, kirjutab EKRE esimees MART HELME.

V

anasõna ütleb, et hea mees, kes lubabki, veel parem, kes teeb.

Seda vanasõna tasub lähema poole aasta jooksul teraselt meeles pidada, sest valimiskampaania on alanud ja mida aeg edasi, seda uhkemaid ja lahkemaid lubadusi poliitikutelt sadama hakkab. Kes lubab pensione tõsta, kes puuetega inimeste olukorda parandada, kes maksud vaata et nulli keerata.

Siinkohal on valijale kaks soovitust. Esiteks: pooled lubajatest (Reformierakond, Isamaa, sotsid) on viimase veerandsaja aasta jooksul peaaegu kogu aeg võimul olnud ja on osaliselt võimul ka praegu.

Sestap tasub neilt küsida: miks te siiani neid asju teinud ei ole ja miks te praeguses valitsuses oma lubadusi ellu ei vii? Teiseks: võtke kätte eelmise Riigikogu valimiste lubadustega voldikud ja ajalehed (suuremates raamatukogudes on need kõik kättesaadavad) ja vaadake, kui palju on lubatust tegelikult teoks tehtud.

Te saate paraja šoki, tõdedes, kui vähe seda on. Ja veel teise šoki, tõdedes, et tegelikult lubatakse valimistest valimistesse üsna suurel määral neidsamu asju. Toome siinkohal näiteks kasvõi TallinnTartu maantee neljarealiseks ehitamise. Seda on lubatud kogu aeg, ja lubatakse ka sel korral. Viie rikkama riigi hulka jõudmisest pole mõtet rääkidagi. Aga – kui olla irooniline – võib-olla ongi just see lubadus osaliselt ellu viidud, vähemalt nende saja tuhande inimese jaoks, kes on lahkunud Eestist mõnda Euroopa Liidu viiest rikkamast riigist.

Ironiseerida võib muidugi veelgi. Näiteks selle üle, kuidas ajateenistust kaotada püüdnud, piirivalve likvideerinud ja 2008. aastal ka iseseisva sõjaväeluure laiali saatnud Reformierakond igas valimiskampaanias meie väikese riigi julgeoleku pärast muretsema kukub. Neile sekundeerib elamislubade müümisega Eesti julgeolekut „kindlustanud“ Isamaa.

Tegelikkuses näeme aga saamatusest ja poliitkorrektsusest tingitud spiooniskandaale, Moskva isandate südant üliväga rõõmustavat orjatööjõu massilist sisselu-

Eesti ei tohi muutuda eestlaste rahvuskodust geograafilis-administratiivseks mõisteks, mille ajalugu on ümber kirjutatud ja mille rahvuslik sümboolika on võõrandatud ja sisutühjaks muudetud Foto: Erik Prozes / Postimees

Teema, mida teised tõstatada ei julge

Suveräänsuse eest võitlemine on nii Ungaris kui Poolas toonud kaasa majandustõusu, millest ei saa osa mitte üksnes koorekiht nagu meil, vaid laiad rahvahulgad.“ Mart Helme

bamist slaavi riikidest ning vene mafiosnikute, uusrikaste ja valitseva eliidi rahajõgede pesemist Eesti pankades.

Tahan rõhutada: kõigil neil asjadel on peal nii Reformierakonna kui Isamaa näpujäljed. Sest kes oli rahandusminister ja Finantsinspektsiooni nõukogu esimees, kui rahapesu algas ja hoo sisse sai?

Reformierakondlane Jürgen Ligi.

Kes on viimased viis aastat olnud Eesti Panga nõukogu (mille ülesannete hulka kuulub järelevalve panganduses toimuva üle) esimees? Isamaalane Mart Laar.

Seega võime ainuüksi siintoodu põhjal mainida veel teistki vanasõna, mis ütleb: olgu lubada raskem, kui teha. Niisiis, lubadused. Seda, et lubatakse pudrumägesid ja piimajõgesid ja et neid suuremas osas ellu ei viida, me juba teame.

Ent kogu selle lubaduste ja ootuste virrvarris on üks ülioluline teema, mida keegi teine peale Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tõstatada ei julge. Selleks teemaks on Eesti suveräänsus. Tegelikult tuleks see kirja panna lausa suurte tähtedega: EESTI SUVERÄÄNSUS! Just suveräänsus on see fundamentaalne kategooria, mille olemasolust või mitteolemasolust sõltub, kui suurel määral me üksuses nimega Eesti Vabariik üldse midagi otsustada ja iseseisvalt ellu viia saame.

Viimase kahekümne aasta jooksul on meie poliitiline eliit teinud kõik endast oleneva, et meie suveräänsus võimalikult kiiresti ja suurel määral ära kinkida. Eelkõige Euroopa Komisjonile, aga loomulikult ka riikidele, kelledelt ootame eestkostet. Euroopas on selliseks riigiks muidugi Saksamaa. Kalkulatsioon selle juures on enam kui primitiivne: las nemad otsustavad, las nemad kaitsevad, las nemad majandavad. Meie võtame korralikke palkasid ja teeme poliitilis-administratiivset allhanget, peremeestele selle juures tüli tekitamata. On ju nii magus saada Junckerilt või Merkelilt õlalepatsutus, mis sellest, et patsutaja seejuures mõtleb: no on alles jobud!

Meie vasallpoliitika tulemused on rahvale käega katsuda ja silmaga näha. Väljaränne, maapiirkondade tühjenemine, avalike teenuste järjest koomale tõmbamine, vaesus, pangaorjus.

Väga masendav oli näha hiljutise uuringu tulemusi, mille kohaselt mahub vaid kümme protsenti Eesti elanikest keskklassi kriteeriumite alla. Kümme protsenti!

See tähendab, et üheksakümmend protsenti on sisuliselt vaesed, ükskõik kui osavalt ja ennastsalgavalt nad seda ka ei varjaks.

Muide, sama tee käisid läbi ka meie saatusekaaslased (kellega võrreldes, nagu meile korrutatakse, olevat Eestil ju väga hästi läinud) Ungari, Poola ja Tšehhi.

Sarnaselt meile asendusid sealgi enne Euroopa Liitu astumist valitsenud kõrgendatud ootused pettumusega. Saadi aru, et vana Euroopa käsitleb Ida-Euroopat

Näidake mulle, missugune koloonia või poolkoloonia on ajaloos kunagi rikas olnud?

Niisugust näidet ei ole.“ Mart Helme

vaid poolkolooniana, kus asuvad rahvad peavad pakkuma turgu ja olema odava tööjõu allikaks.

Meist suuremad, pikema iseseisvustraditsiooniga ja ajaloos oma kuningaid omanud rahvad ei olnud aga nõus sellega leppima ja ajasid seljad sirgu. Tulemuseks on Euroopa Komisjoni ja korrumpeerunud peavoolumeedia poolt alustatud propagandasõda sajaprotsendiliselt rahvuslike valitsustega Ungari ja Poola vastu. See propagandasõda jõudis uude faasi 13. septembril, kui europarlamendis toimunud hääletusel toetati karistusmenetluse alustamist Ungari suhtes.

Ja tähelepanu! Eestis valitud europarlamendi saadikutest oli selle nõiajahi mitte toetamiseks selgroogu vaid Igor Gräzinil. Kõik ülejäänud – Urmas Paet, Yana Toom, Ivari Padar, Tunne Kelam ja Indrek Tarand – käitusid täpselt sellena, kes nad on: Euroopa Komisjoni truualamlike lakeidena.

Sest tegelikult ei käi Ungari ja Poola ümber toimuv vaidlus sugugi mitte mingite Euroopa Liidus aktsepteeritud demokraatianormide üle. Ungari ja Poola on selgelt demokraatlikud riigid, kus arvamusvabadus on palju paremal järjel kui näiteks Saksamaal. Võitlus, mille keskmes Poola ja Ungari asuvad, käib just nimelt Euroopa Liidu liikmesriikide suveräänsuse üle.

Selle üle, kes otsustab, mis on hea ja õige ungarlastele ja poolakatele – kas Euroopa Komisjon või nende rahvaste oma valitsused. Praktika kinnitab veenvalt, et nende rahvaste oma valitsused teavad, mis on hea ja õige. Sest praktika näitab: suveräänsuse eest võitlemine on nii Ungaris kui Poolas toonud kaasa majandustõusu, millest ei saa osa mitte üksnes koorekiht nagu meil, vaid laiad rahvahulgad.

Eelseisvatel Riigikogu valimistel jõuab võitlus suveräänsuse pärast ka meile. Kartellierakon-

nad – need, kes on kogu aeg võimul olnud ja on seal ka praegu ja kellede juhtimisel Eesti ongi jõudnud sügava suveräänsuspuude olukorda – võitlevad hambad ristis senise olukorra säilitamise eest.

On aeg selg sirgu lüüa!

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond heidab neile aga väljakutse.

Meie ei ole nõus, et Juncker, Merkel või Macron dikteerivad meile, missugune peab olema üks ja ainus ideoloogia kogu Euroopa Liidus, kui palju tuleb meil vastu võtta immigrante või missugune peab olema meie maksupoliitika. Meie ei ole nõus, et eestlasi, prantslasi, taanlasi või ükskõik missuguseid teisi Euroopa rahvaid ja rahvuskultuure pole väidetavalt olemas, et on vaid üks rahvus – eurooplased.

Me mäletame veel, kuidas Nõukogude Liidus vormiti samuti erinevatest rahvustest üht suurt nõukogude rahvast. Me ei taha teist korda samasuguse vaimuhaige eksperimendi katsejänesteks olla. Me ei taha, et Eesti muutub eestlaste rahvuskodust – mis on loodud meie rahvuse, keele ja kultuuri kestmiseks läbi aegade – geograafilis-administratiivseks mõisteks, mille ajalugu on ümber kirjutatud ja mille rahvuslik sümboolika on euromarionettide poolt võõrandatud ning sisutühjaks muudetud.

Suveräänsuseta, peremeheõigusteta, peremehementaliteedita ei jää me kestma. Ja ammugi ei saa me jõukaks ilma täieõiguslikeks peremeesteks hakkamata.

Suveräänsuse eest võitlemata, vaid mingitest Euroopa rahalaevadest unistades, jääme me tegelikkuses aina vaesemaks. Sest näidake mulle, missugune koloonia või poolkoloonia on ajaloos kunagi rikas olnud? Niisugust näidet ei ole. Seepärast: on aeg Poola ja Ungari kombel selg sirgu ajada.

Suveräänse ja jõuka Eesti eest!

6

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Majanduspoliitika, mis teenib Eesti inimest!

Inimeste elatustaseme tõusuks ja majanduskasvu saavutamiseks on tarvis teha neli suurt muudatust: alandada makse, langetada elektri hinda, tühistada jaburad ja kulukad euroseadused ja käivitada mahukas teede-ehitusprogramm, kirjutab Riigikogu EKRE fraktsiooni juht MARTIN HELME.

Maksud alla!

Makse tuleb oluliselt vähendada!

Eesti on riik, kus maksukoormus on jõhker. Jah, Euroopas on veel hullemaid riike, näiteks Põhjala, kus maksudega korjatakse kokku enam kui 50% kogu majanduses ringlevast rahast. Meil on maksude osakaal veidi üle kolmandiku.

SKP-st poole moodustab aga riigieelarve. Veelgi hullem, meie maksukoormus langeb kõige rohkem töötajatele ja tarbijatele, samas kui rahvusvahelised suurettevõtted tegutsevad Eestis sisuliselt maksuvabalt või maksavad oma makse meist rikkamatele riikidele nagu Rootsi või Saksamaa.

EKRE peab vajalikuks vähendada nii maksude taset kui ka maksude hulka. Tee- ja veokimaks ei suurenda oluliselt riigieelarvet, küll aga vähendab meie transpordiettevõtete konkurentsivõimet ning suurendab

EKRE majandusprogrammi järgides suureneb Eesti majanduskasv järgneva kümne aasta jooksul sellisel määral, et võime hakata võrdlema oma rikkuse taset Soomega.“

su langetamine säästa riigieelarves kümneid miljoneid. Meie arvutuste kohaselt väheneb käibemaksu langetamise järel laekumine riigieelarvesse suurusjärgus 350 miljonit.

See on väiksem raha, kui on plaanitud näiteks Rail Balticule. Ja see on ajutine auk. Maksulangetus toob kaasa majanduse elavnemise, mis lühikese ajaga taastab laekumised maksualanduse eelsele tasandile.

Veelgi lihtsam on meie plaan alandada aktsiise. Kütuse ja alkoholi aktsiisi tõstmise ajal oli EKRE ainus partei, kes hoiatas, et maksu tõstmine toob kaasa laekumiste vähenemise. Seda ei usutud. Nüüd oleme ainus partei, kes ütleb, et maksud tuleb langetada tasemele, mis muudab meie hinnad Lätist

Tühistame kulukad ja rumalad euroseadused!

Oluliselt tuleb vähendada bürokraatiat. Meil on 280 000 lehekülge seaduseid, määruseid, direktiive.

Iga päev võib keegi kümnest erinevast inspektsioonist või ametist ettevõtja uksest sisse sadada ja hakata tegema ettekirjutusi ning lahmima trahve. Ja neid sajabki!

See tuleb lõpetada. Probleem on mõistagi Foto: scanpix

E

esti Konservatiivne Rahvaerakond pakub peenhäälestuse asemel Eesti majandusele välja julge kasvuplaani, mis tagab inimeste sissetulekute ja ostujõu suurenemise ning võimaldab rahastada kõiki vajalikke ühishüvesid. Majanduskasv pole meie jaoks mitte abstraktne number, vaid mõõdupuu, mis näitab inimeste ja ettevõtete kasvavat jõukust. Eestile on majanduskasv vajalik, kuna ühiskond vajab juurde lisaraha kõigi ühishüvede tagamiseks, milleks riik on loodud: sise- ja välisjulgeolek, haridus, tervishoid, oma vaeste eest hoolitsemine, teedevõrgu edendamine.

Niisiis, kuidas me saavutame pikema aja jooksul kõrge majanduskasvu? Kuidas me tagame, et majanduskasv järgmisel kümnel aastal ei ole mitte 1-2%, vaid vähemalt 5-6%, võib-olla suuremgi?

Kui USA vasakpoolne president Barack Obama teatas oma teisel ametiajal, et sellise majanduskasvu saavutamiseks oleks tal vaja võlukeppi, mida tal pole, siis maksulangetaja ja dereguleerija Donald Trump saavutas kaks korda kiirema majanduskasvu ilma võlukepita juba oma esimese võimuaasta järel. Õige maksu- ja majanduspoliitikaga on võimalik kahekordistada vähem kui mõnekümne aastaga meie SKP-d, mis tähendaks, et oleme sama rikkad kui Soome. Me ei pea leiutama jalgratast ega otsima võlukeppi.

Majanduskasvu saavutamiseks on tarvis teha neli suurt muudatust.

pärsib meie konkurentsivõimet ja paneb erilise surve alla palgad: kui kõik muud sisendhinnad on naabritest kõrgemad, siis ainus koht, kust kokku hoida, on töötajad. Just sellepärast nõuavad mõned tööandjad meile odavat tööjõudu Ukrainast.

Elektri ja gaasi hinda langetades anname ettevõtjatele võimaluse tõsta palkasid, kaotamata konkurentsis välisturgudel.

Oleme välja arvutanud, et käibe- ja aktsiisimaksude alandamine jätab keskmisele eesti perele kätte igakuiselt 70 eurot rohkem.

Aastas teeb see 840 eurot! Meie maksualandused annavad inimestele juurde ligikaudu ühe kuu palga.

Martin Helme

transpordikulusid siseriiklikult, tõstes nii kõiki hindu. Need maksud tuleb kaotada!

Maksude alandamise puhul ei räägi me peenhäälestusest, poole protsendi kaupa nikerdamisest.

Soovime vähendada käibemaksu 5% võrra, 20%-lt 15%-le. Eksivad need, kes teevad lineaarse arvutuse ja ütlevad, et laekumised riigieelarvesse vähenevad neljandiku võrra.

Aktsiisifiasko on hea näide sellest, kuidas maksude tõstmine või langetamine ei kujuta endast line­ aarset arvutust Exceli tabelis, vaid mõjutab nii inimeste käitumist kui majanduse üldist olukorda.

Käibemaks on maks, mis lööb kõige valusamalt just kõige vaesemaid inimesi. Selle langetamine vabastab majandusse kohe üle 500 miljoni euro, mis suurendab tarbimist, tuues muuhulgas kaasa ka käibemaksu laekumise tõusu.

Samuti ei maksa unustada, et riik ise on väga suur käibemaksu maksja erinevate soetuste ja tegevuste pealt. Seega võimaldab käibemak-

s­ oodsamaks ja toob tarbimise tagasi Eestisse.

Elektri ja gaasi hind alla!

Langetada tuleb elektriaktsiisi, samuti vähendada riiklikult reguleeritud võrgutasusid ning taastuvenergia tasusid. Samuti tuleb alandada gaasiaktsiisi. Eestis köetakse gaasiga 200 000 kodu, aga erinevalt diislikütusest ei saa seda Lätist tuua.

Just sellepärast Keskerakond tõstiski võimule saades kodusooja hinda ja jättis ära diisliaktsiisi tõusu: diisliaktsiisi ei saaks nagunii kätte, gaasi omast pole aga pääsu. Energiahinnad on Eestis kõrgemad kui kõigis teistes naaberriikides, kaasa arvatud rikastes Põhjamaades. See

­s elles, et suur osa meie bürokraatiast tuleb Brüsselist ning kohalikud ametnikud keeravad oma mugavusest või võimujanust asjale veel vinti peale. Seetõttu ei ole absoluutselt usutav Reformi­erakonna või Eesti 200 jutt bürokraatia vähendamisest – nad on Brüsseli ees nii paadunult orjameelsed, et ei oska isegi mõelda, kuidas saaks Brüsseli lollustest kõrvale hiilida või kuidas need lihtsalt täitmata jätta.

Võtame endale eesmärgiks sõeluda koos ettevõtjatega välja 25 kõige kulukamat ja rumalamat seadust või määrust ning need kaotada või ümber teha.

Eestis on varemgi alustatud suure hurraaga avaliku sektori kokkutõmbamist, aga pärast reapolitseinike vallandamist ja

väikehaiglate sulgemist lõpeb see alati suuremate tulemusteta.

Põhjus on selles, et alustatakse valest otsast, püüdes vähendada inimesi, mitte neile ette nähtud ülesandeid. Meie soovime vähendada tegevusi ja ülesandeid, mida ametnikud igapäevaselt tegema peavad. Kui kaovad tarbetud või lausa kahjulikud tööülesanded, siis saab kaotada ka neid ellu viivad ametikohad. EKRE võtab suunaks vähendada järgmise viie aasta jooksul avaliku sektori kulusid 5% aastas. Riik on endale kahmanud liiga palju ülesandeid, millega ta ei saa hakkama või mille puhul raiskab meie kõigi raha. See on ka üks oluline viis tasakaalustada maksualandustest tulenevat eelarve vähenemist.

Neljarealised maanteed laenurahaga valmis!

Ehitame laenurahaga välja korralikud neljarealised maanteed Tallinnast Tartu, Pärnu ja Narvani.

Täpsemalt, Pärnust ehitame neljarealise tee veel edasi Läti piirini ehk teeme lõpuks ometi teoks Via Baltica. Samal ajal jätame kindlasti ära Rail Balticu selle praegusel kujul ja trassil. Soovime valmis ehitada ka Saaremaa silla; laevade müümisest ja dotatsiooni lõpetamisest saadav sääst katab juba iseenesest suure osa selle projekti kulust. Kindlasti tuleb lõpuni välja ehitada ja inimeste koduukseni viia kiire internetiühendus.

Tegemist on mahukate projektidega, mille teostamine ei saa toimuda paari aastaga – Eestil pole selleks lihtsalt ehitusmahtu ja me ei ole kindlasti nõus tooma sisse võõrtööjõudu. Realistlik on need suurprojektid teostada umbes kaheksa aastaga. Saame kasutada neid töid ja seda aega selleks, et tuua Eestisse tagasi väga paljud meie inimesed, kes praegu töötavad Soomes, Norras või kaugemal.

Nii mahukad ja nii pika aja peale planeeritud tööd tõstavad meie majanduskasvu igal aastal vähemalt protsendipunkti võrra; aga mis kõige tähtsam, see raha ei lähe mitte Tallinna, vaid elavdab kaugemaid regioone.

Nimetage seda ekrenoomikaks või millekski muuks, aga me suhtume suure optimismiga meie riigi ja rahva võimalustesse suurendada oluliselt oma jõukust.

Selleks on vaid vaja vähendada makse, teha odavamaks energia, vähendada bürokraatiat ning käivitada mahukas teedeehitusprogramm. Kõik need meetmed kokku suurendavad järgneva kümne aasta jooksul meie majanduskasvu sellisel määral, et võime hakata võrdlema oma rikkuse taset Soomega. Tasub tegemist.

www.ekre.ee

4(5)/2018

EESTI EEST!

7

Eesti välispoliitika 21. sajandil Meil on võimalik kujundada oma saatust iseseisva rahvusriigina ennekõike koostöös nende riikidega, kes jagavad meiega sama maailmavaadet, ajalugu ja geograafilisi tingimusi, kirjutab EKRE välispoliitika toimkonna esimees RUUBEN KAALEP.

K

äesoleva aasta märtsis loodi Tallinnas EKRE välispoliitika toimkond, mis on poole aastaga jõudnud juba aktiivselt lüüa kaasa erakonna välispoliitiliste seisukohtade ja programmi kujundamisel.

Sellest veel olulisem on aga suurem visioon Eesti tulevikust – meie liitlastest ja vaenlastest, eesseisvatest relvakonfliktidest ja infosõdadest, ohtudest ja võimalustest.

Viimased kakskümmend aastat ei ole Eesti ajanud iseseisvat välispoliitikat, vaid on lähtunud eelkõige Euroopa Liidu, lääneriikide ja suurkorporatsioonide strateegilistest ning majanduslikest huvidest.

Uue rahvusliku ärkamise, EKRE võimuletuleku ja suveräänse rahvusriigi taaskehtestamisega see olukord loomulikult muutub. Nii ongi toimkond võtnud ülesandeks panna paika Eesti Vabariigi välispoliitika strateegilised põhijooned 21. sajandil, lähtudes ainuüksi eestluse rahvuslikest huvidest. Siinkohal tutvustangi neid lühidalt.

Eesti välispoliitiline visioon ei pea lähtuma eeldusest, et alistumine kas imperialismile või globalismile on paratamatus.“

Orjameelsus Venemaa eest ei kaitse

Ruuben Kaalep

Eesti senist sisseharjunud välispoliitikat iseloomustab suutmatus mõista geopoliitilisi põhitõdesid ning tahtmatus rakendada neid rahvusliku iseseisvuse huvides.

Seetõttu näib Eesti ajalugu ja tulevik paratamatu hulpimisena ida ja lääne suurvõimude mõjusfääride vahel ilma tegeliku võimaluseta määrata oma saatust pikas perspektiivis. Säärane orjalik vaade on aga väga piiratud. Iseseisva Eesti välispoliitika lisab ohte ja välissurvet sümboliseeriva ida-lääne horisontaaltasandi kõrvale ka võimalusi ja ambitsioone laiendava põhja-lõuna vertikaaltasandi. See ei tähenda olemasolevate ohtude ignoreerimist, vaid vastupidi – nende maandamist.

Esmane ja määrav ohutegur Eestile on Venemaa vahetu naabrus. Venemaa mitte ainult ei identifitseeri end Nõukogude Liidu järglasena, vaid ka okupeerib endiselt Eestile kuuluvat Petserimaad ja Ingerit ning surub maha meie soomeugri sugulasrahvaste enesemääramispüüdeid – kõik need

asjaolud rikuvad rängalt eestlaste fundamentaalseid rahvuslikke huve. Geopoliitiliselt on Vene imperialism vältimatult huvitatud oma mõjusfääri laiendamisest nii kaugele läände kui võimalik. Eesti strateegiline probleem seisneb siinkohal selles, et puudub meid Venemaast lahutav puhvertsoon.

Seetõttu on Eesti iseseisva välispoliitika esimene ülesanne leida tingimused, mis aitaks maandada Venemaalt lähtuvat ohtu ja sellest lõppkokkuvõttes vabaneda.

Venemaa poolt pealesunnitud Eesti liitlassuhted lääneriikidega survestavad meid teisest ilmakaarest: strateegilise sõltuvuse hinnaks on sammhaaval kultuuriliste ja maailmavaateliste järeleandmiste tegemine. Eesti identiteet etnilise rahvusriigina ei sobi kokku Euroopa Liidu föderalistliku ideoloogiaga ja viimase domineerimine esimese üle teeb võimatuks eestlaste rahvuslike huvide kehtestamise juba seetõttu, et eitatakse nende õigustatust üldse. Samal ajal on kõik lääneriigid

olemusliku valiku ees rahvusluse ja globalismi vahel. Järjest kiirenev Euroopa põlisrahvaste väljavahetamine immigrantidest sissetungijate vastu – kes enamasti saavad lühikese ajaga ka hääleõiguse – tähendab samas, et Lääne-Euroopa sisemistel poliitilistel jõududel põhinev pööre rahvusluse suunas muutub üha ebatõenäolisemaks.

Eesti rahvuslikud huvid kattuvad väga suurel määral kõigi kommunismi alt vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste huvidega.

Rahvusriiklus kogu regioonis ei ole aga siiani kindlustatud juba mainitud põhjustel: jätkub tugev maailmavaateline surve läänest eesmärgiga vähendada rahvusidentiteetide tähendusrikkust. Kasvav konflikt Euroopa Liidu ametkondadega, ja eriti EL-i konflikt Ungari ning Poolaga, väljendab just seda survet. Seetõttu jätkub siiamaani 1989. aasta ülestõusudes – Eesti näitel laulvas revolutsioonis – puhkenud võitlus rahvusriikluse ja vaba enesemääramise kehtestamise eest globalistlike ideoloogiate vastu.

Intermarium – ajaloolised ja ilmavaatelised saatusekaaslased Eesti võimalused lõunasuunal avab idee ajaloolistest ja maailmavaatelistest saatusekaaslastest moodustuvast Intermariumi blokist. Strateegilise alliansi loomine Läänemere, Musta ja Aadria mere vahelises kolmnurgas pole üksnes levinud idee rahvuslaste seas, vaid ka geopoliitiliselt prognoositav suundumus. See põhineb Visegrádi grupi sõjalisel koostööl, ühisel strateegilisel vastasseisul Venemaaga ning poliitilisel ja ideoloogilisel vastasseisul Euroopa Liiduga. Korduvalt on ennustatud, et 21. sajandil toimub Euroopa strateegilise ja majandusliku südame nihkumine Saksamaalt Poolasse ning sealt edasi Ungarisse, Rumeeniasse ja Ukrainasse. Ühinenud Intermarium oleks juba praegu sõjaliselt jõult enamikus kategooriates Venemaaga võrdne. Selle alliansi loomine saab ka Eesti välispoliitika strateegiliseks eesmärgiks, kuna üksnes sellest suunast on meil võimalik leida maailmavaatelisi, mitte vaid puhtpragmaatilisi, liitlasi.

Võim välispoliitikas jaguneb kõvaks ja pehmeks jõuks – otsesteks majanduslikeks ja sõjalisteks vahenditeks ning kaudseks mõjutustegevuseks. Kultuuriliselt arenenud kõrge intelligentsus­ tasemega väikerahvale on jõukohane just viimane. Eesti pehmet

Eesti ei pea valima Ida ja Lääne vahel. Läänemere, Musta ja Aadria mere vahelises kolmnurgas on tekkimas ajaloolistest ja maailmavaatelistest saatusekaaslastest moodustuv Intermariumi blokk Foto: wikipedia

Strateegilise alliansi loomine Läänemere, Musta ja Aadria mere vahelises kolmnurgas pole üksnes levinud idee rahvuslaste seas, vaid ka geopoliitiliselt prognoositav suundumus.“ Ruuben Kaalep

jõudu võib mõista kui geopoliitikasse ülekantud Jakob Hurda üleskutset saada suureks vaimult.

Riiklikul tasandil on Eesti juba välja arendanud infooperatsioonide võimekuse Venemaa suunal, kuid see tuleb siduda selge pikaajalise strateegiaga rahvuslike huvide täitmiseks. Siia alla käib geopoliitiline põhjasuund, mis tähendab Venemaa „kaasmaalaspoliitikale“ vastamist soomeugri hõimurahvaste enesemääramistaotluste toetamise ja julgustamisega. Täpselt sama oluline on suunata infosõja teine teravik läände, kus rahvusriikluse idee kaitsmine on vajalik, et tagada Eesti ja teiste Intermariumi riikide eksistentsiaalsete aluspõhimõtete tunnustamine.

Peatuda tasub ka jõuvahekordadel, mis tulenevad Intermariumi kui strateegilise võimu astumisest globaalpoliitikasse. Lisaks Venemaale ja liberaalsele globalismile on Intermariumi rivaaliks kujunemas Türgi, kelle ambitsiooniks on võita tagasi islamimaade eestkõneleja roll ja laiendada oma mõju Balkanile, kust türklased 20. sajandi alguses välja tõrjuti. See viib omakorda vajaduseni leida liitlasi Aasias.

Vahel peetakse Intermariumi loomulikuks liitlaseks Euroopas uusi kaubateid otsivat Hiinat, kuid selles osas tasub olla skeptiline.

Liitlassuhe rahvaste enesemäära-

misõigusel trampiva Puna-Hiinaga oleks meile maailmavaateliselt väga küsitav, samuti on täiesti usutav, et sajandi jooksul toimub suurriigi siseprobleemide süvenemine ja uus killustumine, nagu Hiina ajaloos tavaks. Türgi juhitava islamismi vastu võib üllatuslikult liitlaseks kujuneda Iraan, kus nooreneva elanikkonna vastuseis islamiseadustele ja muinaspärsia juurte taasavastamine võib viia võimuvahetuseni, samuti ajalooliselt islamivastane India. Ühised huvid Venemaa osas on Intermariumil aga Jaapaniga.

Rahvuskonservatiivne Eesti on kaitstud Eesti Eesti välispoliitiline visioon ei pea lähtuma eeldusest, et alistumine kas imperialismile või globalismile on paratamatus. Üheskoos oma tõeliste liitlastega, kes jagavad meiega sama maailmavaadet, ajalugu ja geograafilisi tingimusi, on meil võimalik kujundada oma saatust iseseisva rahvusriigina. Nii kukub kokku ka liberaalne propagandavale, mille kohaselt jääks rahvuskonservatiivne Eesti välisohtude ees justkui üksi ja kaitsetuks. Vastupidi, tundes, ja osates ära kasutada, geopoliitikat, võib meie rahvusriik end kehtestada ja kindlustada täieõigusliku rahvusvaheliste suhete subjektina.

8

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kas Eestil läheb hästi ehk riigi majandusareng pikas vaates Majandusajaloolane JAAK VALGE analüüsib, kuidas on läinud Eesti majandusel võrreldes ülejäänud Euroopaga viimase sajakonna aasta jooksul ning pakub võimalusi meie rahva jõukuse suurendamiseks.

O

leme harjunud kuulma, et Eestil läheb majanduslikult paremini kui kunagi varem. Kõik võimuolijad on olnud väga varmad kirjutama selle oma targa poliitika arvele, millest peaksime järeldama, et kui on tarvis midagi muuta, siis piisab ainult tapeedimustritele keskendumisest, nagu väitis hiljuti oma kõnes president.

Tõsi, viimastel aastatel on Eesti SKP elaniku kohta ilmselt kõrgem kui kunagi varem. See iseenesest ei näita veel Eesti edukust. Sest pea kõikides riikides, kus viimasel paarikümnel aastal pole olnud sõdu või looduskatastroofe, on SKP elaniku kohta viimastel aastatel kõrgem kui kunagi varem.

Pigem määrab edukuse ära võrdlus teiste riikidega ning seda pikas vaates. Pealegi ei saa edukust mõõta ainuüksi arvutabeli alusel.

Eesti on majanduslikult edukas siis, kui meie majandus suudab tagada eesti rahvuse ja kultuuri arengu, st täita eesmärgi, mis on sõnastatud põhiseaduse sissejuhatuses.

Allpool üritan neid küsimusi analüüsida. Viimase kümne aasta puhul kasutan Euroopa Komisjoni Statistikaameti (Eurostat) and-

meid, mis on ilmavõrgus kõigile kättesaadavad, Eesti esimest iseseisvusaega hindan omaenda väljarehkendatud SKP andmeridade alusel, mis on avaldatud ajakirja Akadeemia 2003. aasta kolmes viimases numbris. Muidugi saab neid võrdlusi joonistada andmete ligikaudsuse tõttu vaid jämeda pintsliga.

Eesti kui majanduspoliitikate laboratoorium Kõigepealt tuleb märkida, et majandamistingimused Eestis, aga ka Lätis, on olnud viimase sajakonna aasta jooksul muutlikumad kui üheski teises Euroopa riigis. Eestis on olnud selle aja jooksul käibel rohkem ametlikke valuutasid kui üheski teises maailma riigis. Meie maal on viljeldud kõiki neid majanduspoliitikaid, millele viimasel sajandil nimi on antud – kommunistlikust käsumajandusest kuni neoliberalismini. Kaks korda oleme iseseisvale riigile kohast majandust luues teinud läbi üliradikaalse, maailma majanduse ajaloos pretsedenditu ulatusega ümberorienteerumise idast läände. See teeb meist justkui majanduspoliitikate katselabora-

Tänase majanduspoliitika kujundajaid on tabanud mõttekramp – puudub julgus pakkuda uusi algatusi ning viia neid ellu.”

Jaak Valge

tooriumi. Üsna lihtne on taibata, et majanduskasvule see kuigivõrd soodne ei ole.

Ent teisalt on Eesti olnud nüüd juba 27 aastat iseseisev ning kohanemisaeg peaks olema ammu läbi.

Kahe maailmasõja vahel kulus

Võõrtööliste rakendamine pidurdab palgakasvu Eestis, surub meie inimesi Eestist välja ning ­pidurdab nende inimeste tagasitulekut, kes seda teha tahaksid Foto: AFP

uute tingimustega kohanemiseks 5-7 aastat. 1930. aastate alguses tabas Eestit aga sarnaselt teiste lääneriikidega üliraske majanduskriis. 1938. aastal ületas Eesti SKP elaniku kohta ostujõudu arvestades ikkagi 1929. aasta näitaja 1,3 korda, jättes selle tulemusega varju peaaegu kõik Euroopa riigid ning vandudes napilt alla vaid Soomele ja Bulgaariale. Soome SKP elaniku kohta oli toona Eesti omast mõnevõrra kõrgem, sest soomlaste stardipositsioon iseseisvuse algul oli parem ning kriisiajal jätsid nad tegemata ühe eestlaste majanduspoliitilise vea. Vahe oli siiski nii väike, et eestlastel polnud mingit mõtet Soome, Iirimaale või mujale tööle pürgida, isegi kui selleks oleks olnud tahet ja võimalusi.

1930. aastate lõpul oli Eesti jõudnud seisu, kus SKP tasemelt elaniku kohta oli tugevasti üle Bulgaariast, Rumeeniast, Jugoslaaviast, Poolast, Leedust, Hispaaniast ja Portugalist. Eestiga ligikaudu võrdne oli sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta Lätis, Ungaris ja Kreekas. Eesti oli kiiresti lähenenud Tšehhoslovakkiale, Iirimaale, Itaaliale ja Austriale. Eesti majanduspoliitika oli oma peaeesmärgi täitnud. Normaalolukorra jätkumise korral võis eeldada kiire ja stabiilse kasvu kestmist.

2017. aastaks oli Eesti SKP kasvanud elaniku kohta püsihindades 2008. aastaga võrreldes 1,2 korda, seejuures on viimase kahe aasta kasv olnud kiirem. See on pigem hea näitaja, ületades euroala keskmist, ent on siiski pisut väiksem kui Lätil ja selgelt väiksem kui Bulgaarial, Iirimaal, Poolal ja Leedul.

SKP tase ühe elaniku kohta ostujõu standardi (PPP) järgi on Eestis ka praegu kõrgem kui Bulgaarias, Rumeenias, suuremas osas endise Jugoslaavia moodustanud riikides ja Poolas, ning ületab erinevalt kahe maailmasõja vahelisest ajast Lätit, on sarnane Leedu ja Portugaliga, kuid jääb erinevalt esimesest iseseisvuse ajast tugevalt alla Hispaaniale ja Tšehhile. Eestist on ette rebinud Itaalia, ning hoopis kõrgemale on jõudnud 1930. aastate teisel poolel Eestile kättesaadavad olnud Austria ja Iirimaa.

Nii võib üldistada, et võrreldes endise idabloki riikidega on Eesti tänane majandustase üsna sarnane 1930. aastate lõpuga. Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidest on Eesti aga praegu rohkem maha jäänud kui 1930. aastate lõpul. Ka majan-

duskasvu kiirus on olnud viimasel kümnel aastal väiksem kui esimese iseseisvuse viimasel aastakümnel. Seega võib järeldada, et Eesti oli majanduslikult kõige edukam siiski 1930. aastatel, täpsemalt 1937. ja 1938. aastal, mil SKP elaniku kohta oli võrdlustes teiste Euroopa riikidega kõigi aegade kõige kõrgem.

Arusaadavalt ei ole Lääne- ja Põhja-Euroopa riigid pidanud vahepeal viiskümmend aastat kommunismi ehitama. Nii võib tänase Eesti majandussaavutusi lugeda siiski rahuldavateks, eriti kui arvestada seda, et 1920. aastatel tuli ümber suunata vaid Eesti väliskaubandus. 1990. aastatel tuli aga sellele lisaks viia Eesti käsumajandusest turumajandusse. Ning viimasel kümnendil närvu majanduskasvuga Soomele oleme lähenenud tõesti jõudsate sammudega.

Madalate palkade lõks Jätkuvalt on Eestil siiski Soomega suur vahe leibkondade sissetuleku arvestuses elaniku kohta, seda ostujõu pariteedi alusel. Soome elanik sai 2016. aastal osta oma sissetuleku eest 1,55 korda rohkem kaupu kui Eesti elanik. Tähelepanu äratab ka asjaolu, et Eesti SKP elaniku kohta ostujõu standardi (PPP) järgi jääb Soomest ja euroala keskmisest maha vähem, kui leibkonna sissetulek isiku kohta, mille üks põhjus on tõenäoliselt suurem väliskapitali kasumi väljavedu Eestist. Euroopa Komisjoni Statistikaameti andmetel on aga madalapalgaliste osakaal Eestis kõrvuti Läti, Leedu, Horvaatia ja Rumeeniaga üks suuremaid Euroopas. Pealegi on madalapalgalisus Eestis hoopis midagi muud kui Soomes, Saksamaal või Iirimaal. Tööjõukulu osakaal ehk tööandjate kulu töötajate palkamiseks oli Eestis 2016. aastal üle kolme korra madalam kui Soomes.

Niisiis – kas meile on rahuldav olukord, mille kohaselt saame osta oma sissetuleku eest poolteist korda vähem kaupu, kui meist mõne sõidutunni kaugusel olevates riikides? Ning kas meid rahuldab olukord, kus madalapalgaliste

www.ekre.ee

Eestis on sajakonna aasta jooksul olnud ametlikke valuutasid käibel rohkem kui üheski teises maailma riigis: Vene tsaarirubla, Vene duumarubla, Kerenski rubla, Saksa idamark, Saksa mark, Saksa idarubla, Eesti Vabariigi viieprotsendilised võlakohustused, Soome mark, Eesti mark, Eesti kroon I, nõukogude rubla, Eesti kroon II, euro

osakaal on kõrge ning tööjõukulu madal? Kas see tagab ajal, mil meie tööjõud võib vabalt ringi liikuda meie rahvuse ja kultuuri arengu, ehk teisisõnu hoiab meie inimesi Eestis ja annab motiivi tagasipöördumiseks neile, kes siit tasuvama töö leidmise tõukejõul ja paratamatuse sunnil lahkunud on?

Vastus on eitav. Kui uskuda Eesti Statistikaameti residentsuse indeksit, asus Eestisse eelmisel aastal elama 17 616 inimest ja Eestist lahkus 12 358 inimest. Nende andmete kohaselt olid saabunutest peaaegu pooled Eesti kodanikud, lahkujatest moodustasid Eesti kodanikud aga kaks kolmandikku.

Seega, Eesti kodanike tagasiränne justkui isegi ületaks mõnesaja isiku võrra väljarännet.

Kuid sel meetodil arvestatud tulemused ei pruugi olla täpsed.

Alaregistreeritud võivad olla eelkõige Eestist lahkunud Eesti kodanikud. Samuti ei ole kõnealune meetod võimeline eristama isikuid, kes elavad ja töötavad välismaal, kuid käivad siiski Eestis ja jätavad registritesse elumärke. Täpsemad andmed peaksime saama 2020. aasta rahvaloendusel.

Peaksime, kuid ei pruugi saada.

Nimelt soovib Statistikaamet korraldada rahvaloenduse registripõhiselt. Tartu ja Tallinna ülikoolide sotsiaalteadlased aga hoiatavad oma selle aasta septembris saadetud märgukirjas, et registripõhine loendus ei taga teabe usaldusväärsust, mida vajame demograafilise kestlikkuse probleemide diagnoosimiseks ja lahenduste otsimiseks.

Kuid isegi residentsuse indeksi alusel saadud andmete kohaselt

4(5)/2018

EESTI EEST!

Eesti on majanduslikult edukas siis, kui meie majandus suudab tagada eesti rahvuse ja kultuuri arengu, st täita eesmärgi, mis on sõnastatud põhiseaduse sissejuhatuses.“ Jaak Valge

toimub jätkuvalt eestlaste väljavahetamine mitte-eestlaste vastu.

2017. aastal tuli Eestisse Statistikaameti andmetel Aasia ja Aafrika riikidest, Venemaalt ja Ukrainast kokku ligi 1500 inimest rohkem, kui sinna lahkus. Venemaalt ja Ukrainast Eestisse tulnud isikutele elamisloa andmise alus on peamiselt Eestis töötamine või pereliikme juurde elama asumine.

Neis andmetes ei kajastu nn lühiajaliste ega hooajatöötajate arv.

Välismaalaste seaduse muudatusega 2018. aasta suvel leevendati võõrtööjõu piiranguid: nn lühiajalise töötamise maksimaalset järjestikkust aega pikendati aastani, hooajatöö puhul aga kuni 270 päevani. Seejuures on nn lühiajalistele töötajatele vajalik maksta Eesti keskmist töötasu, hooajatöötajate töötasu miinimum pole aga üldse reguleeritud. Teisisõnu – just nende töötajate rakendamine pidurdab palgakasvu Eestis, surub meie inimesi Eestist välja ning pidurdab nende inimeste tagasitulekut, kes seda teha tahaksid. Kui lühiajaliste töötajate rakendamist leevendava eelnõu seletuskirjas, mis jõudis Riigikogu menetlusse 2018. aasta mais, prognoositi lühiajaliste töö-

tajate arvuks 2018. aastal 10 000, siis juba 5. juulil 2018 oli Siseministeerium korrigeerinud selle arvu 22 000 peale. Lisaks on meil veel hooajatöötajad ja renditöötajad, kelle arv on minule teadmata.

seda praegu teeb. Ka 2016. aasta novembris avaldatud Erkki Raasukese juhitud majandusarengu töögrupi raportis nenditi, et Eesti majanduse konkurentsieeliseks on seni olnud tööjõumahukad valdkonnad, kuid palgasurve seab odavale tööjõule ülesehitatud ärimudelid löögi alla. Laiemas plaanis annab see märku tööjõumahuka majandusmudeli ammendumisest. Vajalik on liikuda suurema tehnoloogia- ja teadmismahukuse suunas, märgiti raportis.

Tööviljakus ei ole Eestis viimasel viiel aastal piisavalt kiiresti tõusnud. 2017. aastal moodustas see vaid 69,8% euroala keskmisest ning 68,6% Soome vastavast näitajast; seejuures oli tööviljakuse näitaja 2014. aastal Soome suhtes isegi kõrgem.

1930. aastate majandusedu tagas Eestis majandusliku rahvusluse majanduspoliitika. Seda majanduspoliitika mudelit on nii varem kui ka hiljem kasutanud majanduslikult mõõdukalt mahajäänud riigid – mõned Euroopa riigid enne Teist maailmasõda, mõned nn Aasia tiigrid ja mõned Ladina-Ameerika riigid nagu Argentina – kiire kasvufaasi tagamiseks. Selle poliitika rakendamise loogikaks on asjaolu, et avatud turu tingimustes, mil rahvusvahelistel suurkorporatsioonidel on n-ö varasema alguse tõttu konkurentsieelis, ei ole omamaise ettevõtluse jaluletõus, ja lõppkokkuvõttes ka arenenud riikidele järelejõudmine, võimalik. Ehk teisisõnu – jooksuvõistlus, kus ühtedel on juba hoog sees, ent teised alles plaanivad startida, ei taga ausat konkurentsi. Enne tuleb anda kodumaisele ettevõtlusele võimalus samuti hoog sisse saada. Majandusliku rahvusluse majanduspoliitika aluseks ei olnud terviklik kontseptsioon, vaid poliitika, mis koosnes erinevatest, sageli improvisatsiooniliselt üksteisest välja kasvanud meetmetest, mille eesmärgiks oli soodustada väga laia instrumentide spektri abil omamaist tootmist. Nende hulka

Esmaseks ja koheseks poliitiliseks meetmeks peaks olema madala- ja keskmisepalgalise tööjõu sisserände piiramine.“ Jaak Valge

Sisserännet tuleb piirata Niisiis peaks esmaseks ja koheseks poliitiliseks meetmeks olema madala- ja keskmisepalgalise tööjõu sisserände piiramine.

Ettevõtjad ei saa turumajanduse tingimustes eeldada, et riik peaks neid varustama odava tööjõuga, nii nagu ei saa eeldada, et neid varustatakse odava toorainega.

Konkurents tagab keskendumise toodetele, mis on turul võistlusvõimelised, aga ka tööviljakuse tõusu.

Riik ei tohiks anda madalapalgalist tööjõudu kasutavatele ettevõtetele konkurentsieelist, nagu ta

kuulusid nt kaubandusprotektsionism ja piirangute seadmine välisettevõtete tegevusvabadusele, sealhulgas kasumi riigist väljaveole.

Loomulikult pole 1930. aastate vormis majanduslik rahvuslus tänapäeval kuidagi võimalik. Ent on oluline tõdeda, et erinevalt 1930. aastatest on tänase majanduspoliitika kujundajaid tabanud mõttekramp – puudub julgus pakkuda välja uusi algatusi ning viia neid ellu. Tõenäoliselt oli ka Eesti kroonist loobumine viga, millega võtsime endalt võimaluse teha rahapoliitilisi otsuseid.

9

Kuidas elavdada majandust Siinkohal ei ole minu eesmärgiks konkreetsete meetmete välja pakkumine, vaid osundamine mõnele võimalusele. Üks koht on kindlasti bürokraatia vähendamine, sest Eesti valitsussektori tööjõukulud on Euroopa Liidu keskmisest kõrgemad, seda erinevalt Lätist ja Leedust, mis tõendab veel kord, et Eesti majanduspoliitika, sarnaselt muu poliitikaga, on lohisenud mööda kergema vastupanu rada.

Aktsiiside tõstmine iseenesest hea eesmärgi nimel – ent moel, mille käpardlikkusest iga vähegi taiplik inimene aru saab – süvendab arvamust, et Eesti senine majandustase pole saavutatud mitte tänu targale majanduspoliitikale, vaid sellest hoolimata. On selge, et aktsiise tuleb uuesti langetada.

Arusaamatu on olnud Eesti laenupoliitika. Kui teised euroliidu riigid laenavad, suurendab see euro inflatsiooni ja seeläbi finantseerivad vähem laenanud riigid teisi. Samuti teeb Eesti makseid stabiilsusmehhanismidesse ehk aitab Euroopa hädalisi riike.

Ettevõtja ja Toronto Ülikooli emeriitprofessor Olev Träss tõstab esile, et ajal, mil lahendamist vajavad Eesti rahvastikuprobleemid, mil palgatase on madal ning investeeringuvõimalusi tehnoloogia- ja teadusmahuka tootmise suunas liikumiseks napib, on Eesti riigivõlg kõikidest maailma arenenud riikidest kõige väiksem. Ta leiab, et Eesti võiks laenata 3% SKP-st, mis tänaste näitajate järgi oleks ligi 700 miljonit eurot. Träss pakub, et lisaraha üht osa tuleks kasutada sotsiaalkulutusteks, muuhulgas esimese lapse sünni toetuseks, teist osa hariduse ja teaduse toetuseks, just palgaraha näol, ning kolmandat osa Eesti tööstuse arenguks. Ta arvestab, et kuna ülaltoodud toetused lähevad põhiliselt palkadeks, siis tuleks rahast kohe 20% maksudena tagasi ja kuna ülejäänud 80% kasutatakse ostudeks, tuleks ka sealt 20% käibemaksuna tagasi riigikassasse. Lisades siia kiirema ringlemise, olekski ligi pool kasutatud rahast tagasi. Nõnda oleks võimalik teha laenatud raha eest kulutusi rohkem kui ühe miljardi eest. Laenu kasuks otsustades tuleks selle paigutamise võimalusi põhjalikult kaaluda, kuid on selge, et pika vaatega targalt suunatud lisaraha annab hoopis kiirema majanduse kasvu ja võib leevendada meie rahvastikuprobleeme.

Peamine õppetund esimesest iseseisvusajast on aga see, et Eesti majanduspoliitika küsimuste üle otsustades tuleks vaadata Eesti ühiskonna poole. See tähendab rahvuslikust alaväärsuskompleksist ülesaamist, julgust ning Eesti huvide esiplaanile seadmist. Ning loomulikult täpset statistikat, mis pole moonutatud mainekujunduslikel eesmärkidel. Ainult sellelt pinnalt teostatud poliitika saab olla edukas ja täita eesmärgi, mis on sõnastatud põhiseaduse sissejuhatuses.

10

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Riho Breivel

Esmatähtis on suurendada riigi kohalolekut Ida-Viru regioonis Riho Breivel Kadrioru Kunstimuuseumis pidulikul tseremoonial teenetemärki vastu võtmas

Hiljuti ühines EKRE-ga mees, kes piirivalvurite seas ja Ida-Virumaal tutvustamist ei vaja – endine piirivalvejuht, maavanem ja koolidirektor Riho Breivel, kes on oma südameasjaks võtnud korraliku piirivalve taastamise ja eestluse kestmise Ida-Virumaal.

Miks otsustasite liituda just EKRE-ga?

Tegelikult olen ma nii mõneski mõttes vapside mõtteviisiga ja EKRE on sellele mõtteviisile kõige lähemal. Samas olen püüdnud siiani tegutseda parteidesse kuulumata, sest sõjaväelasena, ja hiljem koolidirektorina, ei pidanud ma enda poliitiliselt määratlemist õigeks.

Kuid nüüd, neist kohustustest vabana, olin valmis liituma parteiga, mis välistab nägude tegemise ja kus võib kriitiliselt väljenduda nii parteisiseselt kui ka -väliselt.

Võib ju öelda, et olin sotside poolt määratud maavanem. Kuid kinnitasin algusest peale, et sotsiks ma ei hakka; ehkki ma neid alguses toetasin. Samas olen ma selle vastu, et maavanemad on määratletud poliitiliselt.

Lühidalt, mulle meeldib EKRE poliitiline joon ja mul on nii selle erakonna juhtide kui ka liikmete hulgas häid sõpru ning mõttekaaslasi.

Olete olnud piirivalvejuht. Mis tehti Teie hinnangul piirivalves valesti ja mida võiks selle parandamiseks praegu ette võtta?

Piirivalve juhtimises on tehtud mitmeid vigu, millest suurim on piirivalve väljaarvamine sõjaaja kaitsestruktuuridest.

Tänaseks on kujunenud olukord, kus Eesti Vabariigi piiri – mis on samas ka Euroopa Liidu välispiir – valvab politsei. Kuid politsei on tegelikult sisejulgeolekut tagav struktuuriüksus, millele on nüüd

pandud ülesandeks riigipiiri valvamine ja kaitsmine maismaal, merel, piiriveekogudel ning riigipiiri vägivaldse muutmise takistamine.

Selgituseks mõned mõisted.

Mis on sisejulgeolek? See tähendab riigi elanikkonna kaitse ja turvalisuse kindlustamist. Sisejulgeolek koosneb omakorda erinevatest elementidest, millega tegelevad politsei, päästeamet, kaitsepolitsei ja erinevad riigisisest turvalisust kindlustavad süsteemid. Nende struktuuride tegevus kestab isegi okupatsiooni tingimustes seni, kuni okupatsioonivõimud kodanikukaitse üle võtavad.

Mis on riigikaitse? See on riigi kui struktuurilise süsteemi säilitamine ja vägivaldse muutmise takistamine, riigipiiride muutmise takistamine ning riigi juhtimissüsteemi vägivaldse muutmise välistamine.

Sisejulgeoleku tagamisega seonduvate ülesannetega saavad politsei-, kaitsepolitsei- ja päästeamet vastavate vahendite olemasolul hakkama.

Riigikaitse on aga eeskätt kaitsejõudude ülesanne ja siin ei saa jätta tähelepanuta piirivalvet kui struktuuri, mille riigikaitseline ülesanne ei ole mitte ainult piiri valvamine, vaid ka piiri kui riigi püsimise seisukohast tähtsa komponendi kaitsmine. Piiri kaitsmine tähendab ühtlasi ka riigi kaitsmist vägivaldsete muudatuste eest.

Vastasel juhul on lugu nagu

Kaval-Antsu aidaukse valvamisega – pärast aida rüüstamist ütles Kaval-Ants vanapaganale: „Aida uks on valvatud, aga aida valvamise kohta ei öelnud sa sõnagi.“ Tänaselt piirivalvelt on võetud poliitilise otsusega ära võimalus täita riigikaitselist ülesannet. Piirivalvet ei käsitleta osana riigikaitsest, piirivalveteenistus ei ole seotud kaitseväeteenistusega ning sõja- ja kriisiolukordades on piirivalve tegevus määratlemata.

Riigikaitselise väljaõppe puudumise tõttu ei ole piirivalvamisega seotud ohvitserkoosseis võimeline aktiivseks tegevuseks üksuste juhtimisel, neil puuduvad teadmised kaitseväe ja NATO protseduuridest. Sellega on võetud ära võimalus kasutada olemasolevaid struktuuriüksuseid riiklikus julgeolekusüsteemis üksuse juhi tasandil. Juhtivkoosseisul pole seaduslikku õigust relvastatud üksuste juhtimiseks ega riigipiiridel relvastatud ründe korral organiseeritud vastupanu osutamiseks. Neil puudub vastav sõjaline väljaõpe ja harjutuskogemus, samuti puudub relvastus, mis võimaldaks tõrjuda relvastatud üksuse rünnakut raskerelvastusega. Oluline on märkida, et üksust ei saa juhtida ohvitser, kes ei oma ülevaadet operatiivsest piiriolukorrast.

Samuti puudub kogu piirivalve isikkoosseisul kaitseväeline väljaõpe. Neil puudub võimekus ja oskused võitluseks üksusena ning üksuse koosseisus, puudub üksikvõitleja ja lahingpaari väljaõpe.

Praegust piirivalve isikkooseisu ei ole võimalik kasutada relvastatud ründe korral, see oleks vastutustundetu ja kuritahtlik. Samuti ei ole võimalik kasutada väljaõpetamata noorsõdureid. Paraku ei saa sellest aga aru ei juhtivpoliitikud ega ka sisejulgeolekuga tegelevate asutuste juhid.

Foto: Peeter Langovits / Postimees

Milline peaks olema korralik Eesti piirivalve?

Piirivalve riigikaitselised ülesanded tuleks kõigepealt sätestada seaduses. Piirivalvurite väljaõppeprogrammidesse tuleks viia sisse baassõduri väljaõpe. Peaksime taastama Piirivalvekolledži. Samuti tuleks luua väljaõpetatud piirivalve toetusreserv, seda olemasolevate kaitseväe ajateenijate väljaõppe baasil ja teatud piirivalveüksuste juurde tuleks määrata reserv. Selleks oleks sobiv luua näiteks Viru pataljoni baasil piirivalve reservi väljaõppekeskus, mille põhjal oleks võimalik mobiliseerida katteüksusi.

Piirivalve struktuuriüksustele on võimalik viia läbi väljaõpet ka Kaitseliidu kaudu.

Lahendamist vajab olukord,

saavutada?

Ida-Virumaal on Eesti kodanikke umbes 55%, Vene kodanikke umbes 25% ja ilma kodakondsuseta isikuid ligi 15%. Muukeelne elanikkond on seal tugevalt Venemaa infovälja mõjusfääris ja see kujutab endast olulist julgeoleku- ja siseturvalisuse riski kogu Eestile.

Samuti tähendab see seda, et väga suur osa Eesti elanikke jääb ühiskondlikust elust kõrvale. Tööhõiveprobleemid on olnud teravad kogu taasiseseisvusaja jooksul.

Töötus suurendab sotsiaalseid pingeid, mis aga viib kuritegevuse suurenemiseni. See omakorda mõjutab regiooni turvalisust ja lõppkokkuvõttes ka terve Eesti ning Euroopa Liidu turvalisust.

Suurim probleem on halb rii-

Ida-Virumaal tuleb erilist tähelepanu pöörata eestikeelse hariduse edendamisele. See tähendab eestikeelset õpet lasteaiast alates.“ Riho Breivel

kus piirivalve ohvitseridelt on võetud ära võimalus saada kaitseväelist väljaõpet, mis annaks võimaluse rakendada neid relvastatud üksuste juhtimisel.

Eesti kui väikeriigi seisukohalt on piirivalve võimekusega mittearvestamine kriisi ja välisründe korral lühinägelik ja vastutustundetu, seda eriti praeguses rahvusvahelises olukorras, kus NATO liikmesriigi enda tõhus vastupanuvõime võõrriigi agressiooni tõrjumisel muutub järjest olulisemaks.

Olete olnud Ida-Viru maavanem. Millised on selle maakonna suurimad probleemid ja samas, millised on tugevamad küljed ja eeldused midagi

gikeele oskus ja vähene seotus riigiga. Kehvad teadmised riigist annavad tegelikkusest puuduliku ettekujutuse. Halb eesti keele oskus ja vähene seotus riigiga põhjustab vääritimõistmist ja soodustab valeinfo levikut. Ei saada aru meie riigis toimuvast ega omata adekvaatset pilti Eesti ühiskonnast.

Vene õppekeelega koolides on riigikeele oskus kehv, tulemuseks on õpetajate kesine osalemine täiendõppes ja kohati ka soovimatus anda õpilastele adekvaatset teavet. Tundides kasutatakse siiamaani Venemaa saatkonna poolt jagatud õppematerjale. Mitmete venekeelsete koolide raamatukogud ajavad juuksed püsti.

Eestikeelse ja -meelse kogu-

www.ekre.ee

4(5)/2018

EESTI EEST!

Artikli autor Evelin Poolamets Kadrinas Maakaitsepäeval ­kodutütardele ratsa­ rügemendi vormi tutvustamas

konna juurdekasvu tekitamiseks ei ole maakond praegu atraktiivne.

Enamik eestikeelsetest noortest eelistab elukeskkonnana teisi Eesti piirkondi. Seega on väga oluline pöörata erilist tähelepanu Ida-Viru eesti kogukonnale.

Mida saab EKRE ja saate Teie Ida-Virumaa jaoks ära teha?

Esmatähtis on suurendada riigi kohalolekut Ida-Viru regioonis. Erilist tähelepanu tuleb pöörata eestikeelse hariduse edendamisele. See tähendab eestikeelset õpet lasteaiast alates. Õpetajate leidmiseks tuleb tõsta nende palka. Samuti tuleb leida viis, kuidas muuta pedagoogilisel tööl olevate inimeste hoiakud riigiteadlikumaks.

Oluline on viia Ida-Virumaa koolidesse sisse isamaaline kasvatus ja riigikaitsekursused. Vältimatu on piirkonna jõuline toomine riigi ühtsesse infovälja. Inimestele tuleb pakkuda objektiivset informatsiooni ning riigi tegevust puudutav info peab olema venekeelsele elanikkonnale kättesaadav. Äärmiselt tähtis on tagada kvaliteetne riigikeelne õigusabi.

Tuleb suurendada riigi kohalolekut sihipäraste tegevuste kaudu.

Selleks on juba ka koostatud vastav tegevuskava, millega tehti algust juba minu maavanemaks oleku ajal.

Kuid asi jääb ikka ja jälle toppama küll vahendite puudumise, küll erinevate inimlike vastuseisude taha.

Vastav tegevuskava tuleb kriitiliselt üle vaadata ja seda tuleb täita.

Ida-Virumaa tugevuseks on need eesti inimesed, kes kõige kiuste on siia jäänud ja tegutsevad selle nimel, et see kant Eestile säiliks.

Tänu neile on turism pöördunud tõusuteele. Ka tootmisvaldkond areneb. Maakond on hästi kaetud erinevate infrastruktuuridega nagu teedevõrk ja elektrivarustus.

Mida püüate poliitikas ära teha?

Ma ei tagane sellest, et piirivalvele tuleb anda tagasi temale kuuluvad ülesanded. Riigikaitses tuleb taastada olukord, kus Kaitsevägi ei allu valitsusele ja ümber tuleb vaadata struktuurid, mis tagavad optimaalse riigikaitse võimekuse.

Teha tuleb muudatusi maksuja õigussüsteemis. Kindlasti tuleb uuesti ümber vaadata politseinike, piirivalvurite ja kaitseväelaste pensionisüsteem. Kui räägime riigimajadest, siis võtame aluseks regionaalpoliitika ja loome elukohti sinna, kuhu tahame viia riigitruudust ja rahvuse kestvust.

Olete olnud ka Toila Gümnaasiumi direktor. Mis Ida-Viru koolisüsteemis muutmist vajaks?

Haridusvõrk on meil korrastamisel ja peab ütlema, et koolid toimivad – kui mitte arvestada probleeme, millest juba eelpool juttu oli. Eestikeelset haridust tuleb anda alates esimesest klassist. Mulle on täiesti arusaamatu, miks ei ole meie riigi poliitikud siiani tahtnud harida inimesi nii, et nad saaksid hakkama igas Eesti otsas.

11

Foto: erakogu

Kasvatagem oma lapsed patriootideks!

Kasvatusest sõltub, kas meie lapsed hakkavad üles ehitama eestikeelset- ja meelset Eestit või multikultuurset Helsingi eeslinna, kirjutab EKRE Vinni valla osakonna esimees EVELIN POOLAMETS.

H

iljutise uuringu järgi on Eesti üks suurema palgavaesuse tasemega riike Euroopa Liidus.

EL-is oldud 14 aastaga on liikvele läinud hulk inimesi. Me õpetame arste Soomele, meie säravamad ajud leiavad tee välismaistesse ülikoolidesse, meie parimas eas mehepojad rügavad rajatagustel ehitustel, ent samal ajal viivad välismaised ettevõtted meilt tihti tulu välja maksuvabalt. Sellistel tingimustel ei ole võimalik rikkaks saada.

Kuidas hoida noori Eestis?

Ebavõrdses konkurentsis on noorte Eestisse jäämiseks vaja muidki abinõusid peale palga – armastust oma rahva, keele ja kultuuri vastu.

Ainult nii on meil lootust jääda rahvusena püsima. See armastus ei tule üleöö, vaid isamaalise kasvatuse ja kodukohapatriotismi kaudu.

Meie nüüdsetest otsustest sõltub, kas noored hakkavad üles ehitama Eestit või Helsingi eeslinna. Kasvatusest sõltub, kuidas valitsetakse tuleviku Eestit. Igal aastal saab Eesti koolides riigikaitseõpetust üle 5000 noore. See on tõeliselt õhinapõhine õppeaine.

Neist noortest ei saa lumehelbekesi, vaid neis kasvab hoolimine oma

riigi vastu ja põhimõte: ära küsi, mida riik saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma riigi heaks.

Patriotism paneks ka välismaal töötaja tooma oma teenitud raha kodukanti, kas tegema korda mõnd maja või ehitama üles ettevõtet. Samuti eelistavad isamaalise suhtumise kandjad koolitada oma lapsi Eestis, et neile jääks alles eesti keel ja meel. Oma maa ja keele austamine on alus, mis paneb eestlase nii kodus kui ka võõrsil tegutsema oma kodukoha heaks.

Isamaalise kasvatuse parimate näidetena võib nimetada entusiastlikke noorkotkaid ja kodutütreid ning nende vabatahtlikke juhendajaid. Nendele noortele on sinimustvalge all seismine sama loomulik kui emakeele rääkimine. Nende ettevõtlikkuse ja kodumaaarmastuse üle võime siiralt rõõmu tunda.

Kodutütred ja noorkotkad on noorteorganisatsioonid, mille eesmärgiks on kasvatada kõrge moraaliga isiksusi, kes on ausad, ettevõtlikud, otsustamis- ja vastutusvõimelised, tähelepanelikud, südamlikud, austavad oma vanemaid, kaasinimesi ja loodust.

Kodutütarde põhimõtteks on õpetada austama ja armastama

eesti keelt ja eesti meelt, kasvatada noortes isamaalist meelsust ja valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust, süvendada armastust oma kodu ning isamaa vastu.

Pärimuskultuur ja laulutraditsioonid aitavad omakorda laduda vundamenti tulevaste Eestist hoolivate noorte jaoks. Selleks peaksime tõstma väärikalt esile meie laulupidude traditsiooni elus hoidvaid koorijuhte ja tantsuõpetajaid. Praeguste valitsejate ajal on laulu- ja tantsupidude fassaad küll ilus, ent vundament mureneb.

Laulupidude kunstiline juht ja õppejõud Hirvo Surva on mures Eesti laulupidude traditsiooni jätkumise pärast, sest koori-, tantsuja orkestrijuhid on alamakstud, üha raskem on leida motiveeritud juhendajaid ning kollektiivide arv kahaneb.

Praegust Euroopat juhib hulk lastetuid riigijuhte: Jean-Claude Juncker, Angela Merkel, Emmanuel Macron, Stefan Löfven jt. Ka meil jagub küllaga globaliste ja multikulturiste, kelle tegevus näitab selgelt, et nad ei mõtle lastele ja rahva tulevikule. Nad eiravad loomulikku soovi, mille kohaselt näeksid nende järeltulijad ka tulevikus välja nagu nende vanemad ja hoiaksid põliseid traditsioone.

Seega pole ime, et nad toetavad miljonite sisserändajate toomist islamimaadest ja Aafrikast Euroopasse. Pahatihti pannakse kultuurikonfliktide lahendamise koormus just lastele, kel tuleb juba

„Mida rohkem me kasvatame kõrge moraaliga isiksusi, seda rohkem on Eestile pühendunud inimesi ja riigimehelikke poliitikuid.“ Evelin Poolamets

lasteaias saada hakkama erinevate kommete ning temperamendiga uustulnukatega.

Kui me ei kasvata oma lapsi, kasvatavad neid meie eest sotsialistid ja globalistid. Ärge unustage, et nad on kohal juba lasteaedades, kaenlas raamat „Siil Priidik otsib uut perekonda“, milles tutvustatakse lastele kahe pulli ja nende „lapse“ abil homoseksuaalset peremudelit.

Mida rohkem me kasvatame kõrge moraaliga isiksusi, seda rohkem on Eestile pühendunud inimesi ja riigimehelikke poliitikuid ning seda enam suureneb võimalus elada unistuste Eestis.

Siis ei lähe läbi globalistide plaanid eestlaste riigi lammutamisest ja meie muutmisest multikultuurseks massiks.

12

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Meie suutlikkus võtta vastu võõraid on ammu ületatud Eestis on käimas mitte ainult massilise sisserände soodustamine, vaid eesti rahva väljavahetamise protsess, kirjutab EKRE aseesimees HENN PÕLLUAAS.

K

eele, kodakondsus- ja valimisseaduste korduva lahjendamise tagajärjel on Eesti seadused ja elamislubade jagamise poliitika pehmemad kui enamikus teistes riikides. Sellele vaatamata teeb valitsus üha uusi ettepanekuid kodakondsusseaduse muutmiseks ja immigratsiooni suurendamiseks.

Sots Jevgeni Ossinovski tegi eelmisel aastal ettepaneku, et kõik Eestis sündinud lapsed saaksid automaatselt Eesti kodakondsuse. See tähendab, et ka kõikide ajutist asüüli saanud Lähis-Idast, Aafrikast, Aasiast pärit isikute, kümnete tuhandete slaavi võõrtööliste, välisõpilaste ja teiste siin sündivad lapsed saaksid Eesti kodanikeks. Sotside varasema ettepaneku järgi saaksid ühtlasi kodanikeks ka nende vanemad. Seega polegi muud vaja, kui osta õigel ajal endale ja kogu perele lennupilet Eestisse ja kodakondsus on garanteeritud.

Keskerakond räägib kakskeelsusest ja nullkodakondsusest ehk sellest, kuidas kõik, kes elasid Eestis enne 1991. aastat, peaksid saama kodakondsuse. Reformierakond on tulnud korduvalt välja topeltkodakondsuse lubamise ettepanekuga.

Võimuerakondade uusvenestamisprogramm Küsin, millise riigi huve esindab näiteks Riigikogu liige hääletamisel, või minister ja diplomaat, kui ta peab läbirääkimisi teise riigiga, mille kodakondsus tal samuti on?

Eriti, kui see riik suhtub meisse vaenulikult? Kellele on topeltkodakondsusega isikud lojaalsed? Siseministeeriumi 2013. aastal tehtud analüüs tõdes, et topeltkodakondsuse seadustamiseks puudub vajadus ja see toob kaasa nii otsesed kui kaudsed julgeolekuriskid. Täna on Siseministeerium sotside hallata ja sealt tuleb sootuks teistsuguseid signaale.

Tegelikkuses tähendavad kõik need ettepanekud kodakondsuse sisu ja mõtte devalveerimist. Pärast eelpool nimetatud ideede elluviimist ei kehtiks enam ükski senine kodakondsuse nõue. Ei mingit alalise elamise tingimust, ei eesti keele oskust, ei lojaalsust, ei midagi.

Kodakondsuse valimatu jaga-

Reformierakond, IRL, sotsid ja Keskerakond on võimul oldud aastate jooksul soosinud kakskeelse koolisüsteemi ja rahvusliku segregatsiooni püsimist. EKRE kavatseb muuta haridussüsteemi eestikeelseks juba alates lasteaiast Foto: Scanpix

Lõdvad immigratsiooni-, kodakondsus- ja keeleseadused kujutavad eesti rahva jaoks eksistentsiaalset ohtu, aga meie liberaalsetel erakondadel on sellest ükskõik.“ Henn Põlluaas

mine toob kaasa valijaskonna ja selle kaudu Riigikogu koosseisu olulise muutumise ning tähendab Eesti jaoks uusi ja mittesoodsaid arenguid. Meenutagem kasvõi seda, et 1989. aasta Mainori küsitluse andmeil oli Eesti iseseisvuse pooldajaid venelaste seas vaid viis protsenti. Uute küsitluste järgi toetab üle 80% siinsetest venelastest Venemaa agressioone Gruusias ja Ukrainas, Krimmi okupeerimist ja annekteerimist ning Venemaa valimistel hääletavad nad Putini ja tema partei poolt. 2018. aasta Venemaa presidendi valimistel oli toetus Putinile siinsete venelaste seas rekordiline – 93%. Kui keegi väidab, et see kõik ei kajasta sugugi nende lojaalsust Eesti suhtes, siis ta valetab.

Võimulolijad, nii tänased kui eilsed, ei taha rääkida Eesti rahvuslikest huvidest ega eesmärkidest, mis on kirjas põhiseaduse preambulis. Selle asemel on hakatud ühes Eesti 200-ga rääkima kahesuunalisest integratsioonist,

mis tähendab ühtset kooli, kus eesti lapsed sunnitakse poole ajast õppima vene keeles. Sellist laste lausvenestamist ei toimunud isegi räigel okupatsiooniajal. Stalin ja Elsa Gretškina tantsiksid rõõmust, kui see läbi läheks.

Kakskeelsus on libaintegratsiooniprogrammide varjus tegelikult juba sisse viidudki — ilma eesti keeleta saab juba suurepäraselt hakkama ja okupatsiooniaegset venestamist koos praeguse teiste keelte pealetungiga nimetatakse multikultuursuseks. Keeleinspektsiooni direktori Ilmar Tomuski sõnul kannatavad Eestis keelelise diskrimineerimise all aga hoopis eestlased, kellel pole võimalik realiseerida oma põhiseaduslikke õigusi – rääkida ja ajada asju kõikjal eesti keeles. Sellesse probleemi Keeleinspektsioonil aga tõsiselt sekkuda ei lubata.

Sotsist rahvastikuministri Urve Palo taktikepi all loodud Eesti ühiskonna integratsiooniprogramm 2008-2013 oli sisuliselt sovjetlik uusvenestamisprogramm, mille üks eesmärkidest oli sulandada eestlasi sisserändajatega.

Programm nägi ette kodakondsuse laialdast jagamist okupatsiooniaegsetele sisserännanutele, mida tegelikkuses ka ellu viiakse. Sellist tegevust kirjeldati dokumendis „efektiivse naturaliseerimisena”, mille tulemuseks on „edukas integratsioon” ja „mittekodanike arvu kiire vähenemine”.

Näha eduka integratsioonina kodakondsuse andmist kõigile võõramaalastele, kes ei ole olnud sellest huvitatud, kes ei taha täita seniseid tingimusi või kelle

lojaalsus Eestile on kaheldav, on vastuolus terve mõistusega. Kui „efektiivse naturaliseerimismeetodi tulemusena mittekodanike arv kiiresti väheneb”, siis täpselt sama kiiresti väheneb ka eestlastest kodanike osakaal ja nende otsustamisõigus omaenda kodumaal. „Lõimumiskava 2014-2020“ süvendab neidsamu tendentse.

Mõlema plaani – mille käigus raisati ligi sada miljonit eurot – poolt hääletasid nii sotsid, reformarid, keskid kui ka irlikad. Muukeelse elanikkonna integreerimine ongi kukkunud läbi sisulise eesmärgi ja soovi puudumise tõttu.

Riik peab tänaseni üleval kakskeelset koolisüsteemi ja kahekümne seitsme iseseisvusaastaga ei ole üle mindud riigikeelsele haridusele, nagu see on kõikjal Euroopas. Reformierakonna ja IRL-i poliitikud ei teinud võimul oldud aja jooksul mitte midagi selleks, et muuta lasteaiad ja koolid eestikeelseks. Vastupidi, nad on toetanud hoopis viisavabaduse andmist Putini Venemaale ja süüdistanud rahvuskonservatiive russofoobias.

Sama palju sisserändajaid kui nõukogude ajal Igal aastal tuleb meile idast üha kasvavas tempos tuhandeid inimesi, lisaks läänest tulijad. Sisseränne on võrdne juba nõukogudeaegsega. Valitsused propageerivad samal ajal meie noorte välismaale minekut ega tööta selles suunas, et elu Eestis oleks kõikjal võimalik.

Räägitakse vähemalt saja tuhande võõrtöölise sissetoomise vajadusest ja vaikitakse selle asemel tööviljakuse ja efektiivsuse tõstmise või-

malustest või meie enda inimeste tagasi toomisest. Säärase olukorra jätkudes ei piisa varsti kakskeelsusest, vaja läheks juba kolme-neljakeelsuse väljakuulutamist.

Raske uskuda, et ei mõisteta, kuidas juurteta ja rahvusriikluse printsiipe eiravad kodanikud mitte ei tugevda, vaid nõrgendavad riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.

Kui 5-10% piir on ületatud, ei sulandu immigrandid ilusate multikultiteooriate kiuste enam põlisrahvaga. Eesti ei ole siin erand.

Küll erineme aga teistest oma väikese rahvaarvu ja Euroopa mastaabis juba niigi erakordselt suure immigrantrahvastiku osakaalu poolest (ligi 30%). See vähendab võimet tulla toime ka uute võõrrahvaste integreerimisega eesti keele- ja kultuuriruumi. Lõdvad immigratsiooni-, kodakondsusja keeleseadused kujutavad eesti rahva jaoks eksistentsiaalset ohtu, aga meie liberaalsetel erakondadel on sellest ükskõik.

Samas on nii Euroopas kui ka Eestis selgelt nähtav rahvuskonservatiivsete jõudude tõus, seda vastukaaluna multikulturistlikule ja kosmopoliitsele survele. Tajutakse, et põlisrahva ja riigi võimel võtta vastu võõraid on piir, mille ületamisel kannataks oma kultuur, oma keel ja põlisrahva enesemääramisõigus.

Eesti riik on loodud eestlaste poolt, eestlaste jaoks ja püsib eestlaste najal. Teised rahvad võivad siin end eestlaste lahkusest hästi tunda, kuid eestlased peavad saama siin end hästi tunda. Meie suutlikkus võtta vastu võõraid on ammu ületatud.

www.ekre.ee

4(5)/2018

EESTI EEST!

13

Eesti eest sõdinud grenaderid: meie Sinimägede kokkutulek

on kaperdatud!

Sinimägedes Eesti eest sõdinud vanad sõjamehed on vihased, kuna valitsus on võtnud üle iga-aastase mälestusürituse ja muutnud selle sunniviisiliseks vastaspoolte lepitamiseks, kus avaldatakse Eesti rahva nimel tänu isegi punasõduritele.

E

esti Sõjameeste Sakala Ühing saatis mullu juulis avaliku pöördumise Eesti Vabadusvõitlejate Liidule (EVL), milles märkis muuhulgas, et kuna Sinimägede lahingute mälestusüritus on muutunud mõttetuks, on mõistlik seda boikoteerida. Ühingu juhatuse nimel pöördumisele alla kirjutanud grenaderidest veteranide Harald Mäepalu ja Boris Taki sõnul on üritus viimastel aastatel muutunud ning kaotanud oma esialgse näo. Ühtlasi tegi ühing EVL-ile ettepaneku korraldada iga-aastane kokkutulek Sinimägedes Grenaderimäel edaspidi ise. Jutuks on tulnud ka võimalus, et üritust aitab korraldada EKRE. Tänavu oli EVL küll nime poolest korraldajate hulgas, aga muutunud polnud eriti midagi.

Juhtnöörid tulid ikka sealt, kust alati. „See üritus on täiesti vastu taevast lastud, see on midagi muud, kui see algselt mõeldud oli,“ rääkis Boris Takk. „Varem oli see vanade sõjameeste kokkutulek, kus me meenutasime sündmusi ja sõpru ning laulsime koos mõned laulud – paar aastat tagasi algas see, kui meile öeldi, et meie kõned on ära tüüdanud. See üritus on ikkagi mõeldud meile ja ma kirjutasingi avalikult, et sööge ise oma suppi, kui meid sinna vaja pole.“

Enam kokktulekule ei lähe Mõlemad eakad mehed ütlevad, et nemad enam kokkutulekule ei lähe, eriti pärast seda, kui Harald Mäepalule öeldi, et aitab rääkimisest. Tänavusel Lihula samba mälestusüritusel seevastu tundsid mehed taas, et nad on oodatud ja et neist hoolitakse. „Meile toodi lilli ja kallistati – rahvas oli üdini meiega.

Kartsin, et kapo võib ürituse ära rikkuda, aga seal nad poleks julgenud,“ räägib Boris Takk.

Vanad sõjamehed on vihased ka selle üle, et nendelt kaaperdatud mälestusüritus on muutunud mingiks sunniviisiliseks vastaspoolte lepitamiseks, milles osaleb ka president ja mis algas juba filmiga „1944“. „See on täielik valetamine – punaarmeelased mõrvasid meie vange halastamatult,“ räägib

Vabadusvõitlejate Liidust on kuju­nenud mingi imelik ripats, mille riik endale mõnikord rinda riputab, aga seda, mis põhimõtetel see organisatsioon loodi, ei mäleta vist enam keegi.“ Jaanika Kressa

Harald Mäepalu, kellel on siiani meeles, kuidas vangide tapis maha kukkunud kohe tapeti.

1944. aasta kohta räägib Boris Takk, kuidas nende põlvkond oli isamaalise kasvatusega ja nad läksid lahingusse lootusega, et suudavad Punaarmeed Narva jõel kinni pidada. „Vabadussõja alguses oli olukord samuti lootusetu, aga me lootsime, et ka seekord läheb samuti nagu siis – et me võidame,“ meenutab ta. „Küüditamise aeg oli kohutav ja meie eesmärgiks oli punane laviin tagasi hoida – kaotasime meeleheitlikus võitluses palju koolivendi selle nimel, et ei täituks Stalini sõnad väikeste jonnakate rahvaste väljavahetamise kohta!“ „Eestlased panid grenaderide mundri selga ja läksid kaitsma Eestit, mitte Saksamaad,“ selgitab Harald Mäepalu. „Kui me poleks nende vormi ja relvi vastu võtnud, poleks me midagi teha saanud, oleksime vanemate selja taha jäänud.“ Tema sõnul said tänu grenaderide visale vastupanule Sinimägedes lahkuda kümned tuhanded eestlased välismaale – muidu oleks neid oodanud Siberisse sõit.

1943. aastal sõjaväkke kutsututel oli sõtta minek auasi. „Siis oli klass kollektiiv ja kui ühed läksid, ei jäänud keegi kõrvale. Mul oli paber, millega mind oleks vabastatud, aga kuigi vanemad olid

Harald Mäepalu (vasakult teine) ja Boris Takk (vasakult kolmas) Lihula samba mälestuspäeval 2. septembril 2018. aastal

vastu, ei tulnud mõttessegi kõrvale jääda,“ jutustab Boris Takk.

Ülevõtmine algas 6-7 aastat tagasi Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu kõneisik Jaanika Kressa lisab, et, kui endisi sõjamehi oli veel palju elus, siis sellist pealesunnitud lepitamist ei tehtud. Nüüd aga sünnib lausa uskumatuid asju – Sinimägede mälestuspäeva varahommikul viiakse pärg ka punastele. Pärjalindil on tekst: „Tänulikult Eesti rahvalt“.

Algusest peale Sinimägede üritusel käinud Jaanika Kressa räägib, et selle aktiivne ülevõtmine algas umbes 6-7 aasta eest. Vabadusvõitlejate Liidule on avaldatud survet aga pidevalt – peamiseks riigipoolseks ähvarduseks on alati olnud rahaliste toetuste äravõtmine. Nii oli see näiteks Virumaalt välja kaevatud eesti võitlejate säilmete Vaivara Vanale kalmistule matmise sooviga 2000. aastate algul. Meil oleks tekkinud samasugune paik, nagu lätlastel on Lestene, kuid erinevalt Läti leegionäride organisatsioonist, ei saanud eesti sõjamehed selle jaoks oma riigi toetust.

Otse vastupidi, Saksa sõjahaudade hoolde liidul oleks eestlaste säilmete väljastamiseks olnud vaja ainult ühte kirja. Toonane peaminister Mart Laar oleks selle kirja võinud allkirjastada, aga selle asemel naeris ta sõjameestele näkku, öeldes, et jõudke kõigepealt ise omavahel kokkuleppele. Sama muster oli Lihula samba Lagedile viimisega

Foto: erakogu

Eestlased panid grenaderide mundri selga ja läksid kaitsma Eestit, mitte Saksamaad.“ Harald Mäepalu

(2004) – vanad mehed suruti rahaliselt nurka ja nad andsid järgi. Siis tuli keeld paigaldada mälestusplaat Alfons Rebasele Valga kaitseliidu maja seinale (2008).

Nendest aga, kes kaasa ei tantsi ja mustrisse ei sobi, osatakse vabaneda enamasti laimuga – öeldakse, et nad küsisid oma loomingu eest liiga palju. Olgu siinkohal kaheks heaks näiteks Tallinna Metsakalmistu vabadusvõitlejate osa projekteerinud arhitekt Kuno Raude ja Sinimägedes ning mujal vanadele sõjameestele palju rõõmu pakkunud muusik Margus Põldsepp.

Vabadusvõitlejate Liit, mis moo­dustati 1992. aastal sõjameeste maakondlikest ühingutest, on oma esialgse näo kaotanud ja vabadusvõitleja mõistet on oluliselt devalveeritud. On hakatud autasustama „omi“ ehk riigitruid inimesi – ka selliseid, kes on ehk tõesti midagi taasiseseisvumiseks teinud, kuid toetavad nüüd valitsuse „euroopalikku“ ja venemeelset kurssi.

Ei tunne tänast Eesti riiki ära „Vabadusvõitlejate Liidust on kujunenud mingi imelik ripats, mille riik endale mõnikord rinda riputab, aga seda, mis põhimõtetel

see organisatsioon loodi, ei mäleta vist enam keegi,” räägib Kressa.

Harald Mäepalu meenutab, kuidas hiljuti jagati autasusid 129 inimesele, kellest relvadega punaväelaste vastu sõdinuid oli käputäis. „Teenetemärgi saajaid oli igasuguseid, ka põhjuseid toodi igasuguseid,“ räägib ta, ja Boris Takk lisab: „Kas sel märgil on üldse enam väärtust, kui seda võib kasvõi koerale kaela riputada.“ Mõlemad mehed leiavad, et nad on hetkel nagu vapsid, keda kõrvaldatakse praegu täpselt samal moel, nagu seda tehti varem vabadussõjalastega. Kui juttu tuleb fašismist, soovitavad nad vaadata Venemaa suunas – see, kuidas venelased Putini juhtimisel maailma ohustavad, on nende arvates ehtne fašism.

1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude okupatsiooniarmee vastu ja Eesti eest sõdinud mehed, kes saatuse tahtel pidid kandma Saksa mundrit, leiavad, et tänane Eesti pole see riik, mille eest nemad sõdisid. Ja reformierakondlaste, keskerakondlaste, sotside ning „isamaalaste“ juhitud riik on neile seda juba pikemat aega otse näkku öelnud.

Vahendas Jüri Kukk

14

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Advokaat Urmas Simon uue Tallinna kohtumaja ees, kus prokurörid ja kohtunikud istuvad ninapidi koos Foto: Konservatiivide Vaba Sõna

Vandeadvokaat

Urmas Simon

Eesti õigussüsteem tuleb muuta õiglasemaks!

Vandeadvokaat URMAS SIMON selgitab intervjuus Konservatiivide Vabale Sõnale, miks peab piirama kohtutäiturite ja inkassofirmade meeletut ahnust, tegema kohtunikud tähtajaliselt valitavaks, teostama prokuratuuri üle parlamentaarset järelevalvet ja lubama inimestel pöörduda otse Riigikohtusse ilma advokaadi abita.

Kui EKRE hakkas kevadel juhtima tähelepanu Eesti õigussüsteemi puudujääkidele, siis kostus nii kohtunike kui ka prokuröride leerist hääli, et EKRE liialdab. Nüüdseks on lisaks Teile võtnud meedias sõna ka ekskohtunik Leo Kunman ja advokaat Leon Glikman, kes on samuti rääkinud, et õigussüsteemiga on siiski tõsiseid probleeme. Kas nende kriitiline toon oli Teile üllatus?

Oli üllatus, aga mitte väga suur. Glikman on varemgi kohtusüsteemi suunas kriitikat teinud ja Kunman räägib asjadest nii nagu nad on. Kunman tõi ju välja selle, et prokuratuur on inimese süüdimõistmiseks esitanud kohtule fiktiivseid tõendeid.

Huvitav oli see, et nii justiitsminister, Riigikohtu esimees kui ka peaprokurör läksid Kunmani jutu peale põlema, väites, et selliseid asju ei toimu. Samas pidi neile olema väga hästi teada, et juba kevadel käis menetlus 40-aastase Pärnu politseikapteni Ilmar Vähi suhtes, kes on jälitustegevuse ja salaoperatsioonide spetsialist ja keda kahtlustatakse riigisaladuse lekitamises, jälitusinfo avalikustamises, tõendite kunstlikus loomises ja kõrvaldamises. Ainult paar

nädalat pärast kohtunik Kunmani artikli ilmumist peeti politseikapten tõendite fabritseerimise eest kinni. Seega, vähemalt peaprokurör pidi teadlik olema, et ühe juhtiva politseiniku suhtes on tulemas selline kahtlustus, millest kohtunik Kunman rääkis.

Nii et tõendeid võltsitakse, tõendeid fabritseeritakse. Loomulikult ei saa öelda, et sellised asjad toimuvad iga menetluse puhul, aga kui meepotis on tilk tõrva, siis ei ole mesi enam nii maitsev.

Kust otsast meie õigussüsteem kõige rohkem mäda on?

Eesti traagika on see, et kõik tunnevad kõiki. Oleme käinud kas ühes ja samas lasteaias või ühes ja samas koolis. Kui hakkame otsima, siis kõigil meil on ühiseid tuttavaid.

Ka õigussüsteemis üritatakse tuttavate vahel lahendada asju läbirääkimiste teel – seadus võib küll kirjutada ühte, aga ikka püütakse leida keskteed kahe paragrahvi vahel, et lambad oleksid söönud ja hundid terved. Sageli viib selline lähenemine tagatoa kokkulepeteni ja tõendite fabritseerimiseni. Üks võimalus selle muutmiseks on viia läbi justiitsreform.

Prokuratuur on olnud selles osas tubli, et nõukogudeaegne kaa-

der on suuremas osas välja vahetatud. Uutel prokuröridel puudub suuresti side nende kohtunikega, kes määrati eluaegseteks ja kes on ametis olnud juba 1980. aastatest saadik.

Samas ehitati Tallinnasse Lubja tänavale uus kohtumaja, kus prokurörid ja kohtunikud istuvad ninapidi koos. Kui meil on põhiseadusega paika pandud võimude lahusus – prokuratuur süüdistab ja kohus mõistab õigust –, siis kuidas nende asjade lahendamine ikkagi käib, kui kartulit kotletiga süüakse ühes ja samas sööklas. Pärast räägitakse omavahel, et mis kell sa lapsele kooli järele lähed, mis kell trenni läheme… Ah elad minu lähedal? No tuleme ühe autoga, saame tee peal tööasju arutada, teha kokkuleppeid.

Riigikohus on aastaid olnud seisukohal, et lähtudes võimude lahususe põhimõttest ei saa prokuratuur ja kohus asuda ühes majas, ent praktikas seda põhimõtet ei järgita.

Lahendus oleks see, kui kohtunikud ei jääks ametisse eluks ajaks, vaid oleksid valitavad kindla tähtajani. Eluaegne kohtunik töötab võib-olla esimesed kümme aastat entusiasmiga, aga järgnevatel aastatel hakkab tema tööd määrama teadmine, et olgu töö kvaliteet milline tahes, temaga ei juhtu midagi, ta on eluaegne.

Võidakse küsida, et millises Euroopa riigis veel kohtunikke kindlaks perioodiks ametisse valitakse. Praegu neid riike ei ole.

Aga minu vastuküsimus kõlab: kui palju oli neid riike, kes alustasid koos Eestiga nn tiigrihüpet?

Eestlased olid esimesed, kes võt-

sid kasutusele ID-kaardi ja digiallkirjastamise. Miks me ei võiks olla esimene riik Euroopa Liidus, kus kohtunikke valitakse kindlaks tähtajaks? Praegu ei ole see tavaks, aga võib-olla kümne aasta pärast öeldakse, et oli päris hea mõte.

Probleemiks on ka seaduste meeletu ületootmine, mis pole küll otseselt justiitsreformi teema, aga on seotud Eesti kuuluvusega Euroopa Liitu. Iga nädal tuleb juurde kümneid seadusi. Lugesin just statistikat, mille kohaselt võeti eelmisel aastal vastu ligi 360 uut seadust ehk umbes üks seadus päevas. Advokaadid viskavad omavahel nalja, et millal tuleb eurodirektiiv, mis paneb paika, mitu

ja direktiivide arvu, väheneb ka nende täitmist kontrollivate ametnike armee. Sellega hoiame kokku tohutu hulga riigi raha.

Kas kontroll kohtunike ja prokuröride üle on praegu piisav?

Niinimetatud kontrolli kohtute üle teostab kõrgeim kohus ehk Riigikohus. Prokuratuuri kontrollimiseks on justiitsministeeriumis vastav osakond. Aga kes teostab kontrolli justiitsministeeriumi osakonna üle? Mitte keegi. Ma leian, et prokuratuuri üle peaks kontrolli teostama Riigikogu erikomisjon.

Nii nagu teostab Riigikogu erikomisjon kontrolli kapo üle, nii peaks

Eluaegne kohtunik töötab võib-olla esimesed kümme aastat entusiasmiga, aga järgnevatel aastatel hakkab tema tööd määrama teadmine, et olgu töö kvaliteet milline tahes, temaga ei juhtu midagi, ta on eluaegne.“ Urmas Simon

korda päevas tohib inimene õhku hingata. Iga seadus, mis vastu võetakse, on ju kellelegi täitmiseks.

Seadusest kinnipidamist hakkavad kontrollima ametid ja inspektsioonid. Ja kui sellist ametit veel ei ole, siis küll see luuakse. Tegemist on meeletu riigi raha raiskamisega. Kusjuures paljud ametid töötavad tänapäeval üksteise vastu, ühel käsib seadus teha ühtmoodi, teisel teistmoodi. Kui vähendada oluliselt seaduste, määruste

olema parlamentaarne kontroll ka prokuratuuri üle.

Kõigel peaks olema järelevalve, sest isikul, kelle õigusi on rikutud, peab olema koht, kuhu pöörduda. Ühel minu kolleegil oli hiljuti juhtum, kus kohus tegi otsuses ilmselge arvutusvea. Isik hakkas liitma ja lahutama ja sai arvuti peal kohtuotsusest erineva tulemuse. Aga see juhtus pärast seda, kui edasikaebamise tähtaeg oli juba möödas. Isik ise helistas ja kirju-

www.ekre.ee

tas kohtunikule, et tehke vigade parandamise määrus. Aga kohus ei teinud. Öeldi, et jääb nii, nagu on.

Kuhu kaevata? Sellist kohta ei ole.

Selle kaebusega ei ole mitte kuhugi minna, samal ajal kui kohtunik ise kehitab õlgu ja ütleb et, ma ei viitsi sinuga tegeleda. Seepärast on inimestel vaja kaitset kohtuvõimu omavoli eest.

Olemas peaks olema järelevalveorgan, kuhu saab pöörduda inimene, kes tunneb, et tema õigusi on rikutud või kohtunik või prokurör on teinud midagi valesti.

Las siis kontrollitakse, kas inimesel on õigus või kas kohtunik või prokurör on mingisuguseid norme rikkunud või midagi valesti teinud.

Ka kohtunike ja prokuröre peaks saama karistada ebaõiglaste või lausa väärate otsuste eest. Mida laiapõhjalisem ja tsunftivälisem see kontroll on, seda tõhusam. Õigussüsteemi ringkaitse on väitnud, et kohtunike ja prokuratuuri üle ei tohiks kehtestada poliitilist kontrolli. Kuidas vältida olukorda, kus poliitikud ei hakkaks õigussüsteemis muusikat tellima?

Mina seda ohtu ei näe. Me ei räägi ju sellest, et kontroll läheks ühe erakonna kätte. Erikomisjon koosneks erinevate erakondade esindajatest.

Samasugune kontroll toimub ju kapo üle. Kõik on arutelu küsimus.

Võib-olla jõutakse arutelude käigus mingi parema lahenduseni. Samas, minister on ju poliitiline isik, minister juhib ministeeriumi ja minister määrab isikud, kes tema alluvuses töötavad. Seega tekib küsimus, kas siis need isikud ei ole poliitilised, kes töötavad poliitilise ministri alluvuses ja täidavad ministri poliitilisi käske?

Kui palju olete oma praktikas kokku puutunud prokuratuuri ja kohtunike kokkumänguga?

Kahtlusi on sageli. Kui inimene paneb toime kuriteo, siis teda tahetakse võtta vahi alla. Toimub ülekuulamine, isik võib rääkida, aga võib ka mitte rääkida. Prokurör võtab toimiku, mis on eeluurimisel kokku pandud: telefonikõnede salvestused, pealtkuulamised, jälitusprotokollid, kannatanute ja tunnistajate ütlused. Prokurör viib selle toimiku kohtuniku kätte.

Ja siis nad kohtunikuga kahekesi arutavad seal midagi.

Aga kaitsja ei näe sealt toimikust mitte ühtegi dokumenti.

Kaitsja ei tea isegi dokumentide nimekirja, mida see toimik sisaldab.

Kaitsja näeb ainult kahtlustatava kinnipidamis- ja ülekuulamisprotokolli.

Prokurör võib kohtunikule rääkida, millised menetlustoimingud on veel tulemas. Kaitsja ei tea sellest mitte midagi. Üks asi on see, et me peame vormistama dokumendid olemasolevate tõendite põhjal, aga teine asi on see, mida kohtunik ja prokurör omavahel sosistavad või milles nad kokku lepivad.

Kaitsjad on kogu aeg selle vastu protesteerinud, sest nad on jäetud infosulgu. Aga selle taga on polii-

4(5)/2018

EESTI EEST!

tiline otsus saavutada igal juhul riigi võit. Et prokuratuur oleks igal juhul sammukese kaitsjatest või advokaatidest ees. Et riik ei jääks ajakirjanduse ees häbisse.

Viimasel ajal on justiitsministeerium järjekindlalt eemaldanud advokaate ja kaitsjaid menetlusest. Riik võtab järjest vastu uusi seaduseparandusi, millega saaks kaitsjaid menetlusest eemaldada.

Neid ei taheta enam ülekuulamistele, neid ei taheta enam isegi kohtuistungitele. Isikule öeldakse, et kaitsja maksab nii ja nii palju, aga ega ta sind eriti aidata ei saa, küsib ainult raha, aga sul on õigus kaitsjast loobuda. Nii lepib kohtualune sellega, et kaitsja ei tulegi protsessile, lootes prokuröri ja kohtuniku armulikkusele.

Märkimisväärne on ka statistika, mille kohaselt rahuldatakse kohtus 99,8% prokuröride esitatud vahistamistaotlustest. Minu meelest on see üüratult kõrge arv, mis näitab, et kaitsjaid ei lasta menetlusse ja nad ei saa efektiivselt teha oma kaitsetööd kliendi huvides.

Riik seab kogu aeg takistusi, et kaitsjaid eemaldada.

Räägin ühe loo oma praktikast.

Isik võeti vahi alla. Tema toimikut lugedes ei olnud minu hinnangul tema süüdimõistmiseks tõendeid.

Prokurör ütles mulle, et pakub kokkulepet: poiss saab kohe kohtusaalist vabaks ja ülejäänud aja istub tingimisi, aga kui kokkuleppega nõus ei ole, siis saad küll mõne aasta pärast võib-olla õigeksmõistva otsuse, aga senikaua istub poiss kinni.

Ja kuna kohtunik on prokuröri tuttav, siis kohus ei vabasta poissi kindlasti vanglast enne, kui otsus on jõustunud või kui ringkonnakohus teeb otsuse, millega isiku vahi alt vabastab. Nii ongi isikul valida, kas saada kohe vabaks või istuda veel järgnevad kolm aastat.

EKRE on välja käinud idee, et eeluurimis- ja kohtumenetlustel oleksid lühemad tähtajad ja väiksemad lõivud. Seda selleks, et lõpetada olukord, kus protsess ise ongi karistus.

Kui palju olete oma praktikas tajunud, et protsess ongi karistus?

Olen mitmel puhul esitanud kohtule taotluse lõpetada protsess mõistliku menetlustähtaja ületamise tõttu. Riigikohtu sõnul on mõistlik menetlustähtaeg see aeg, mille jooksul on näha, et kümne aasta jooksul ei suudeta otsuseni jõuda. Kui oleme näiteks esimese astme kohtus ja protsessi algusest on möödas kaheksa aastat, siis võib eeldada, et kahe aasta jooksul asi Riigikohtusse veel ei jõua. Ühe protsessi puhul võtsin lausa kuupäevaliselt välja, kuidas esimene ülekuulamine oli tehtud aasta alguses, aga järgmine sama aasta septembris. Järgmine menetlustoiming oli alles 1,5 aastat hiljem. Ja nii edasi. Vahepealse aja jooksul ei toimunud mitte midagi.

Mulle tundub, et ka Savisaare protsess on menetluse osalistele iseenesest karistus, sest see muudkui venib ja venib. Kümne aasta

pikkune menetlustähtaeg on ebamõistlik, ja isegi seda ületatakse.

Võib-olla on üheks venimise põhjuseks kontrolli ja järelevalvetegevuse vähesus. Kui uurijal või prokuröril on asi üle poole aasta sahtlis seisnud, siis võiks keegi tunda huvi, miks ei ole menetlus edenenud.

Tegelikult võiksid lühemad tähtajad olla mitte ainult kohtumenetlustel, vaid ka kodaniku ja riigi vahelisel kirjavahetusel.

Miks vastab riik kirjadele alles 30 päeva jooksul? Miks ei võiks see olla viis päeva?

Praegu on sageli nii, et 30 päeva pärast saad vastuse stiilis „tule eile meile ja võta homne sült kaasa“. Kui sa siis kirjutad neile uuesti, et ma ei küsinud seda, vaid hoopis muud, siis tuleb vastus: me vastame teile 30 päeva jooksul.

Niimoodi võib kirjavahetus kesta

emotsioonide põhjal, millel ei ole sisulist juriidilist alust, siis ei viitsinud Riigikohus neid kaebusi vastu võtta ja lugeda. Samas – niikaua kuni meil ei ole põhiseadust muudetud, peaks inimestel minu arvates olema õigus pöörduda otse Riigikohtusse, ja seda mitte ainult advokaadi vahendusel, nagu on praegu.

Kriminaalasjades leiab süüdistatav tihti, et kohtu poolt määratud karistus on liiga karm. Seadus ütleb, et karistuse osas Riigikohtu poole pöörduda ei saa. Kui klient tahab pöörduda Riigikohtusse, siis peab seda praegu tegema advokaadi kaudu. Isegi siis, kui isik tahab, et tema karistust vähendataks, pean mina kaebuse tegema, kuigi seadus ütleb, et ma seda teha ei saa. Aga kui kaebust ei tee, siis hakkab advokatuur mulle turja selle eest, et olen rikkunud isikukaitse õigust. Teisi-

Nii nagu teostab Riigikogu erikomisjon kontrolli kapo üle, nii peaks ka prokuratuuri üle olema parlamentaarne kontroll.“ Urmas Simon

pool aastat, aga ilma igasuguse tulemuseta. Kui lähed ametniku juurde kontorisse kohale, siis on ta kas puhkusel, dekreedis või koolitusel. Kui saadki ta kätte, kuulab ta sind ära ja ütleb taas: vastame teile 30 päeva jooksul. Inimesed ei pea olema mitte lihtsalt ametikoha täiteks, vaid tegema tööd.

Miks peaks kodanikel olema õigus pöörduda Riigikohtusse?

Põhiseaduse järgi on meil kolm kohtuastet – maakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus – ja põhiseaduse järgi on inimesel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Aga Riigikohus tegi aastad tagasi sellise lükke, et kuna isikud kirjutavad sageli kaebusi

sõnu – üks seadus ütleb nii, aga teine risti vastupidi. Nii hakkavad advokaadid otsima näilisi põhjuseid selle kohta, mida kohus oleks justkui rikkunud või valesti teinud ja ehitama sellele kassatsioonkaebust, mida saaks seaduse kohaselt Riigikohtule esitada.

Miks ei võiks olla nii, et karistusega mittenõustuv inimene pöördub ise otse Riigikohtusse?

Tsiviilasjades võiks olla samamoodi. Kui inimene leiab, et kohus on midagi valesti teinud ja inimene saab kaebusega ise hakkama, siis ei ole advokaati sinna vahele vaja. Või kui inimesel on võimalik võtta appi keegi teine juriidiliste teadmistega isik – miks ta ei võiks Riigikohtule kirjutada? Kohus peab mõistma

15

õigust sõltumata sellest, kes kaebuse kirjutab ja kui Riigikohus näeb, et madalama astme kohtud on teinud midagi valesti, siis Riigikohus peab selle vea parandama sõltumata kaebuse kirjutajast.

Kas kohtutäiturite ja inkassofirmade tegevust peaks piirama?

Praegune probleem on kohtutäiturite ja inkassofirmade meeletus ahnuses. Kui täitur on alustanud menetlust ja sa tahad täituriga kokku saada, helistad talle või saadad kirja, siis täitur ei vasta sulle mitte kunagi. Sa lihtsalt ei saa teda kätte. Iga menetlustoimingu eest võtab täitur rahasumma, mis on tihti ebamõistlikult suur. Toome võrdluse. Kui minna võlanõudega kohtusse, siis kõrvalnõuded ehk viivised, intressid ei tohi ületada võlanõude summat. Samamoodi peaks seadusesse sisse panema, et inkassofirmade ja kohtutäiturite kõrvalnõuded ei tohiks ületada võlanõude summat. 9-eurosest võlast ei tohiks täituri juures saada näiteks 87 eurot. Kui on 10-eurone võlg, siis ei tohiks lõppsumma ületada 20 eurot.

Kui lihtne või keeruline on viia ellu EKRE ettepanekuid meie õigussüsteemi reformimiseks?

Lihtsaid lahendusi ei ole. Meie õigussüsteem pärineb nõukogude ajast. Seda on küll erinevate seadustega lihvitud ja muudetud, aga põhimõtted pärinevad sealt. Kõige raskem on teha inimestele selgeks, et meie justiitssüsteemis on kitsaskohti ja mädaplekke ning süsteemi on vaja muuta. Ei saa vana rasva peal kakskümmend aastat liugu lasta. Me vajame reformi, et asi üldse edasi läheks. Kui suudame ühiskonnale selgeks teha, et muudatused on vajalikud, siis seaduste endi muutmine on lihtsam.

Isegi põhiseaduse muutmiseks on mitmeid variante. Kõik on kinni ühiskonna tahtmistes ja inimeste tegudes.

Kui vähendada oluliselt seaduste, määruste ja direktiivide arvu, väheneb ka nende täitmist kontrollivate ametnike armee. Sellega hoiame kokku tohutu hulga riigi raha

Foto: Konservatiivide Vaba Sõna

16

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Sünnijärgne abort – liberaalide võigas „maailmaparandusprojekt“ Liberaalid armastavad kuulutada, kuidas maailma parandamiseks tuleb inimesed vabastada kõikvõimalikest nähtamatutest ahelatest. Ahelatest vabastamine on läinud nii kaugele, et õigustatakse isegi kuni 7-aastaste laste tapmist, kirjutab Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni nõunik ja kolme lapse ema KADRI VILBA.

T

eadusajakirjas Philosophy and Public Affairs ilmus 1972. aastal USA filosoofi Michael Tooley essee „Abort ja beebimõrv“, kus autor arutleb selle üle, millistele tingimustele peab organism vastama, et tal oleks õigus elada. Tooley leiab, et organismil on vankumatu õigus elule ainult siis, kui tal on endast ettekujutus kui jätkuvate kogemuste ja teiste mentaalsete olekute subjektist ning kui ta ise usub, et ta on selline jätkuv olemusvorm. Tooley jõuab järeldusele, et inimloode ja vastsündinud beebi neid tingimusi ei täida ning seega pole neil ka õigust elule, mistõttu on nende tapmine moraalselt vastuvõetav.

Küünilised akadeemikud õigustavad tapmist Neli kümnendit hiljem, 2012. aastal ilmus ajakirjas Med Ethics Austraalia teadlaste Alberto Giubilini ja Francesca Minerva artikkel pealkirjaga „Sünnijärgne abort: miks peaks beebi elama?“, mille autorid arutlevad selle üle, kuidas loode ja vastsündinu ei ole veel isikud. Nii loode kui vastsündinu on ainult potentsiaalsed isikud ja faktina on see moraalselt tähtsusetu.

Giubillini ja Minerva väidavad, et põhjused, mis on loote aborteerimise aluseks, peaksid olema piisavad ka imiku surmamiseks. Veelgi enam, autorid väidavad, et vastsündinu tapmine peaks olema eetiliselt aktsepteeritav igal sarnasel juhul, nagu on lubatud teha aborti. Näiteks, kui sünnituse käigus saab laps trauma, mis segaks tema edaspidist elu, kui lapse väärareng selgub alles pärast sünnitust, aga ka majanduslikud põhjused, suhtedraamad jms tervisega mitteseotud põhjused.

Samas väidavad teadustöö autorid, et terve loote puhul ei ole fakt, mis kinnitab lapse normaalseks inimeseks kasvamist abordist keeldumise põhjuseks, järelikult peaks olema sünnijärgne abort lubatud ka hea tervisega lapse puhul.

Miks selles artiklis loodet ja imikut isikuks ei peeta? Giubillini ja Minerva ütlevad, et isikuks loetakse indiviidi, kes on ise võimeline panustama oma heaolusse mingit alusväärtust, millest ilmajäämine tähendaks talle kaotust. Teisisõnu, indiviidist saab isik siis, kui ta suu-

Sünnijärgse abordi mõiste on jõudsalt laienenud.

Kadri Vilba

dab enda eest hoolitseda. Lihtsalt inimeseks sündimine ei anna kellelegi otsest õigust elule. Mõlema teadustöö autorite sõnul ei ole lootel ja beebil hinge, inimene on elu alguses lihtsalt rakukogum.

Abordientusiastid nihutavad piire Kui arvate, et ülaltoodu on vaid küüniliste vasakpoolsete akadeemikute teoreetiline mõttemäng, siis eksite. Sünnijärgse abordi mõiste on jõudsalt laienenud.

Wake Forest ülikooli Pro Humanitate instituudi direktor Melissa Harris-Perry on öelnud, et vastsündinud laps ei ole elus, tema elu algab siis, kui vanemad seda otsustavad. See tähendab, et vanematel on õigus vaadata, kas laps käitub hästi, on sobiva välimusega, ei nuta palju jms ning siis otsustada, kas soovivad talle eluõiguse anda. Äärmusvasakpoolse väändunud eetikanormi kohaselt võivad aga vanemad võtta otsuse oma lapse sobivaks kuulutamise kohta vastu alles aastaid pärast lapse sündi.

Harrys-Perryga samu seisukohti jagavad abordipooldajad nõuavad sünnijärgse abordi õigust kuni lapse 3. eluaastani.

Kui USA ülikoolides töötavad

taolise maailmavaatega inimesed, siis pole imestada, et järjest rohkem üliõpilasi toetab sünnijärgse abordi ideed. Pro Life organisatsioonide esindajad räägivad, kuidas kohtavad ülikoolides üha enam tudengeid, kes lisaks sünnijärgse abordi seadustamisele nõuavad selle tegemise õigust kuni lapse 4-5-aastaseks saamiseni. Seda põhjusel, et enne seda ei ole lapsed veel isiksused. Progressiivsemad vasakpoolsed üliõpilased on nõudnud sünnijärgse abordi õigust isegi kuni lapse 7-aastaseks saamiseni, sest alates sellest vanusest võib last pidada intellektuaalseks olendiks.

Seni ei ole äärmusliberaalidel õnnestunud laste tapmist seadustada. Küll aga on abordi pooldajatel õnnestunud nihutada abordi piire lapse sünnile järjest lähemale. Seitsmes riigis võib seaduslikult teha hilist aborti (late term abortion) ehk katkestada rasedust hiljem kui 22. rasedusnädalal, mida peetakse enneaegse lapse ellujäämise piiriks väljaspool emaüsa. USA-s sooritatakse igal aastal üle 18 000 väga hilise abordi. Üle poole­saja kolmanda trimestri abordi päevas näitab, et tegemist ei ole üksikjuhtumitega.

Paljud hilised looted aborteeruvad elusalt. USA seadused näevad ette, et kui loode jääb abordi käigus ellu, siis tuleb ta viivitamatult haiglasse ravile viia. Abordikliinikutes töötanud vilepuhujad aga räägivad, et elusatel abordijäänustel keeratakse pea otsast. Elusaid beebisid on pandud ka koos teiste abordijäänustega jäätmekotti ja prügikasti.

Eesti pole hullumeelsete ideede eest kaitstud Kui salakaameraga varustatud ajakirjanik, kes teeskles abordijäänuste ostjat, küsis Planned Parenthood’i abordiarstilt dr De­Shawn Taylorilt, mida ta teeb siis, kui loode on peale aborti elus, sai ta vastuseks, et kõik sõltub sellest, kes on sinuga sel hetkel ühes ruumis. Kui assistendiks juhtub olema seadusekuulekas kolleeg, tuleb laps haiglasse viia, kui on aga lojaalne töökaaslane, siis võib beebil pea otsast keerata. Abordijäänustega tehakse kõva äri, ravimitööstus vajab neid katseteks ja ravimite valmistamiseks.

Miks me nendest õudustest üldse räägime? Ideed levivad maailmas nii kiiresti, et geograafilised piirid ei pea enam kinni ühtki hullust.

Ent ärgem unustagem, et veel paarkümmend aastat tagasi ei tulnud keegi selle peale, et seadustada homoabielud ja avada Eesti massiimmigratsioonile. Täna on need ideed sotside ja Reformierakonna poliitilise programmi osaks.

Hispaania naisõiguslased rühmitusest Femen leiavad, et abort on püha (hisp k Aborto es sagrado).

Kadri Vilba: abort ei tohiks olla pere­planeerimise vahend EKRE seisab selle eest, et Eestis abordipoliitikat ei liberaliseeritaks ning õudusi, nagu sünnijärgne abort, arutlusele ei võetaks.

Aborte keelustada ei saa, sest alati on olukordi, kus on ainult halvad ja veel hal­ vemad valikud. Me saame aga seista hea selle eest, et aborti ei peetaks pere­ planeerimise vahendiks.

Statistikaameti andmeil on Eestis viimase kümne aasta jooksul (2008-2017) jäänud abortide tõttu sün­ dimata ligi 80 000 last.

Põhimõtet, et abort ei oleks kergekäeline perepla­ neerimise vahend, aitaks juurutada see, kui abort oleks aborditegija enda ra­ hastada. Riiklikult rahasta­ taks meditsiinilisel näidus­ tusel aborte, kui ema ja/või loote elu on ohus, või kui rasestumine on toimunud intsesti või vägistamise tagajärjel.

Oluline on suurendada seksuaalkasvatuse osakaa­ lu. Uuringud on näidanud, et tugev seksuaalharidus on üks efektiivsemaid meetodeid soovimatute raseduste vältimiseks.

Teiseks tasub luua süs­ teem, kus kõik rasedust katkestada soovivad naised (koos lapse isaga) läbiksid psühholoogilisening sotsiaalnõustamise.

Samuti tuleb leida lahen­ dus naistele, kes aborti

teha ei soovi, kuid kes ei saa või ei suuda last ise kasvatada. Tuleb tekitada seaduslik võimalus sünni­ tusmajas imikust loobumi­ seks. Praegused seadused ei võimalda vanemlikest õigustest loobuda. Saab küll avaldada soovi anda laps lapsendamiseks, kuid ametnikud püüavad bio­ loogilisi vanemaid pigem ümber veenda ja suruvad lapse koju kaasa. Nii on jäetud peredesse elama vastsündinud, kes ei olnud oodatud ja kelle eest vane­ mad hoolitseda ei soovi.

Näiteks USA-s saab rase naine, kes ei taha teha aborti, kuid kes ei soovi ka last kasvatada, valida lapsendamisagen­ tuuri kaudu perekonna, kellele oma laps anda.

Tihti on tulevane pere kaasatud lapse ootusesse kogu raseduse perioodi vältel ning uued vanemad viibivad sünnituse juures.

Miks mitte pakkuda sellist lapsendamise võimalust ka Eestis?

Kanada laulja Justin Bieber’i ema tahtis ra­ sedust katkestada, kuid mõtles kliiniku uksel ümber. Vaatamata sellele, et naisel oli tol hetkel väga raske eluperiood, otsustas ta lapse ilmale tuua ja üles kasvatada. Nüüdseks on saanud Justinist miljonite tütarlaste lemmik.

www.ekre.ee

4(5)/2018

EESTI EEST!

17

Sünnitaja ei tohi olla haiglale kasumitooja Elu ilmaletoomiseks peavad olema loodud tingimused kogu Eestis, mitte ainult paaris kombinaathaiglas, vastasel juhul jätkub maapiirkondade tühjenemine veelgi kiiremas tempos, kirjutab koolitatud ämmaemand ja EKRE Pärnu ringkonna esimees HELLE KULLERKUPP.

P

oliitikud räägivad aastast aastasse, kuidas Eesti rahva püsimajäämiseks on vaja, et sünniks rohkem lapsi. Ilusate sõnade saatel on meie valitsused aga ajanud poliitikat, mille tagajärjel muutub laste ilmaletoomine üha keerulisemaks.

Haiglaid, kus saab sünnitada, jääb iga aastaga vähemaks. Erinevalt minister Janek Mäggist mina endise pikaajalise kogemusega ämmaemandana põllusünnitust ei soovita.

Vale on väide, et riigil pole sünnitusosakondade käigushoidmiseks raha. Suvel teatati, et riik kavatseb sulgeda osakonnad Valgas ja Põlvas. Nende töös hoidmiseks oleks vaja lisaks vaid umbes 400 000 eurot, mis on riigile peenraha. Muide, kui reformierakondlane Laine Jänes loobuks oma Riigikogust lahkumise hüvitisest (21 000 eurot), oleks 5% summast juba olemas.

Reformierakondliku tervishoiupoliitika viljad Paraku „naudime“ praegu reformierakondliku tervishoiupoliitika vilju, ja keskerakondlik valitsus jätkab samas vaimus. Praeguseid otsuseid langetatakse 2012. aastal koostatud arengukavade alusel, mil sotsiaalvaldkonna ministeerium oli Reformierakonna käes.

Selle poliitika kohaselt ei ole eluõigust ühelgi teenusel, mis kajastub Exceli tabelis kahjumina. Teisisõnu, kõik tervishoiuasutused peavad olema kasumit teenivad ettevõtted.

Meie riigijuhtidele on võõras mõte, et sünnitusosakondadel on väga selge regionaalpoliitiline mõõde, mille eesmärgiks on elu säilitamine igas Eesti otsas. Meie noored lastega pered vajavad garantiid, et sünnitus- ja arstiabi oleksid kättesaadavad ka äärealadel.

Praegu on käimas Eesti tervishoiu koondamine suurtesse kolhoosidesse ehk väikehaiglate liitmine monopolidega. See kõik on juba kord olnud. Põhja-Eesti Regionaalhaiga (PERH) ja Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK) kahe peale kulutavad haigekassa 1,2 miljardilisest eelarvest lausa poole.

Sünnitusosakonna ülalpidamise

kulu on osa haigla eelarvest ja kuna sünnituste arv ei too haigekassa hinnakirja järgi haiglale sisse sama palju, kui kulub sünnitusosakonna ülalpidamiseks, siis langetataksegi kapitalistlik otsus: kahjumi tekitaja tuleb likvideerida.

Põlva sünnitusosakond pääses 2018. aasta sulgemisest toonase sotsiaalministri Jevgeni Ossinovki märgukirja abil Tartu Ülikooli Kliinikumile. Minister tuletas meelde, et kliinikumist sai mõlema haigla enamusaktsionär riigi heakskiidul. Põlva haigla aktsionäride lepinguga (detsember 2017) kohustab TÜK tagama sünnitusabi Põlva haiglas vähemalt aastani 2019. Sama sätestab ka Põlva haigla arengukava, kuid aastast 2020 seal sünnitusabi enam ei pakuta. Valga haiglal nii hästi ei läinud. Haigla nõukogu liikmete otsusega (3 poolt ja 2 vastu) suleti sünnitusosakond tänavu 1. juulist.

Valga haigla naistearst dr Ena Volmer kommenteeris ajakirjanduses, et nõukogu liikmed väljastpoolt haiglat polevat osakonna taseme, nõuetele vastavuse ja renoveeritud ruumide vastu mingit huvi tundunud ega kordagi osakonda külastanud. Kõik sünnitusabi nõuded olid Valgas täidetud.

Kohalikel aga puudus sisuliselt sõnaõigus, sest sulgemine oli eelnevalt otsustatud – kohtumised ja ümarlauad oli vaid näitemäng.

Haigekassa kinnitas, et ei ole nõus alakoormatud Valga haigla sünnitusosakonnalt teenust tellima.

Valga haiglas oli kogemustega ämmaemandate püsikaader, kes olid saanud nõuetele vastava ämmaemanda kutsekvalifikatsiooni. Nüüd, pärast seda, kui hulgaliselt haigla raha, aga ka aega töö ning pere kõrvalt, on kulutatud täiendõppele, on koolitatud ämmaemandad sunnitud riigi juhtimisel asuma tööle õdedena. Ämmaemand, kes asub tööle õena, kaotab kutsekvalifikatsiooni ja ei pruugi enam kunagi ämmaemandana töötada.

Sulgemisohus osakonnad Riik jättis kasutamata ka võimaluse, et Valgas oleks saanud jätkata

Ilusate sõnade saatel on meie valitsused ajanud poliitikat, mille tagajärjel muutub laste ilmaletoomine järjest keerulisemaks

Erinevalt minister Janek Mäggist mina endise pikaajalise kogemusega ämmaemandana põllusünnitust ei soovita.

Helle Kullerkupp

sünnitamist Läti Valka naised.

Põhiprobleemiks oli Eesti ja Läti hinnakirjade erinevus – Lätis on teenus odavam, kuid läti naised pole ise suutelised hinnavahet kinni maksma ning Eesti pool ei suutnud muude kokkulepeteni jõuda.

Valga haigla ei olnud sulgemiste nimekirjas esimene ja kui valitsuse poliitika ei muutu, siis ei jää see tõenäoliselt ka viimaseks.

Meenutagem, et Reformierakonna valitsemise ajal suleti sünnitusosakonnad Haapsalus, Raplas ja Jõgeval. 2015. aastal aga otsustas maksumaksja raha jagav Haigekassa lõpetada sünnitusabi rahastamise ka erahaiglates. Eestis olid nendeks ligi 20 aastat patsientide ja personali poolt väga kõrgelt hinnatud Fertilitas Tallinnas ja Elite Tartus. Viimane lõpetab tänavu oktoobrist ka plaaniliste keiserlõigete tegemise, sest ilma riikliku toetuseta pole inimestel võimalik seda endale lubada ega kliinikul teenust pakkuda.

Sulgemiskirves on jätkuvalt nii Põlva kui Võru haiglate kohal.

Aga mitte ainult. Eesti Naistearstide seltsi arvamuse kohaselt on soovitav korraldada haiglavõrku nii, et sünnitusosakonnas on tagatud 500 sünnitust aastas. Seltsi poolt koostatud arengukava aas-

tani 2020 näeb ette, et riik ostab ööpäevaringset valveteenust vaid haiglatelt, kus toimub vähemalt 400 sünnitust aastas. Kas järgmised suletavad sünnitusosakonnad on Viljandi, Järvamaa, Rakvere ja Lõuna-Eesti haigla Võrus, kus aastas sünnib vähem kui 400 last?

Autosünnitused tulekul!

Täna on Valgamaa sünnitajaga nii, et ta asub Tartu või Võru poole teele iseenese tarkusest ja suures stressis eelseisva pärast. Jõudnud haiglasse, selgub, et tuldud on liialt vara ja sünnitus pole veel alanud. Seda juhtub sagedamini just esmassünnitajatega.

Enneaegsed sünnitused algavad aga sageli ootamatult ning kulgevad kiiresti. Just enneaegsed beebid vajavad spetsiifilist ja erakorralist meditsiiniabi. Kiirabis või pereisa autos pole see kindlasti tagatud. Me alles hakkame nägema neid vilju, kus laps või ema jääb kiirabis professionaalse abita.

Autos antud sünnitusabi ei ole nii kiire ja professionaalne, kui haiglas antud abi.

TÜ kliinikumi eeskirjas „Naiste õigeaegne jõudmine sünnitusosakonda” väidetakse, et kiirabi tagab transpordi ning naisi ei saadeta koju tagasi, kui nad soovivad haiglasse jääda. Tegelik elu aga näitab, et haiglakohti ei jätku sünnitanud naistelegi. Kuhu majutada sünnituse ootel rasedad ja nende abikaasad? Kuidas, millega ja mis raha eest saab Tartust või Võrust Valgamaale tagasi? Muretsemine ja teadmatus võivad halvendada nii ema kui lapse seisundit. Iga kõrvalekalle normaalsest sünnituse kulust on lisaoht ja samuti lisakulu haiglale. Jah, kliinikumi sünnitusosakond on ehitatud perspektiiviga 3000 sünnitust aastas, kuid iga meedik teab, et sünnituste käivitumine pole inimese poolt juhitav, nii et vahel sünnitab ööpäevas kümme naist, vahel kaks.

Maksumaksja raha tuleb eelisjärjekorras anda sinna, kus ini-

Foto: shuterstock

mesed, eriti noored ja järeltulev põlvkond, seda vajab. Eesti pole vaid Tallinn ja Tartu! Tervishoid ei tohi lähtuda ainult ärilistest printsiipidest. Meil on olemas kaasaegsed ja sissetöötatud sünnitusosakonnad, meil on õppinud kaader Valgas, Põlvas jt väiksemates haiglates, meil on puudu mõnisada tuhat eurot aastas, et väikehaiglate sünnitusosakondi töös hoida. On rumal kulutada sadu tuhandeid kiirabi transporditeenusele, jätta ämmaemandad tööta ja sundida sünnitusvaludes naisi sõitma ligi saja kilomeetri taha.

Tervishoiuteenus tuleb tagada igas maakonnas Loomulikult on väiksemaid kohti, kus sünnitusosakonna ülalpidamine käib üle jõu. Aga ühe ämmaemanda tööposti EMO-s suudab iga haigla ära majandada.

Kiirabil ja naistel jääks tegemata palju tühisõite või hilinenud väljasõite, sest sünnitaja saaks enne väljasõitu ämmaemandaga konsulteerida või tulla ööpäevaringselt läbivaatusele. Vaja on vaid ämmaemandat, loote südametoonide monitooringu aparaati ja paar paari kindaid.

Haigekassa ei tohi olla ainuotsustaja, kuhu ja kellele tervishoiuteenuse lepinguid anda.

Monopoliseerumine tervishoius tuleb lõpetada ja väikehaiglad koos erasektoriga peavad samuti saama haigekassa lepinguid. See, missugune on erakliinikus hinnakiri ja kas kodanik suudab haigekassa hinnakirjaga tekkivat vahet kinni maksta, jäägu patsiendi otsustada. Sama printsiip peab hakkama kehtima ka hambaravi 40-eurose raviraha kasutamisel.

Riigi prioriteet peab olema tervishoiuteenuste tagamine kõigis maakondades, sealhulgas eriarstiabi ja sünnitusabi. Tervishoiu asutused ei tohi olla äriettevõtted, kes teenivad kasumit olukorras, kus oma riigi kodanikud ja lapsed on abita.

18

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

mälumäng 1. Kui kaua oli Eesti Euroopa Liidu eesistujariik 2017. aastal? a) 3 kuud b) 6 kuud c) 9 kuud 2. Mitu ruutkilomeetrit on Pärnu linna pindala pärast haldusreformi? a) 659 km2 b) 759 km2 c) 859 km2 3. Milline neist on Eesti veteski elutsev merekala? a) Meripääsuke b) Meriharakas c) Merivarblane 4. Millises külas asuv kool on „Kevade“ keskne tegevuspaik? a) Pauastvere b) Paunvere c) Peravere

Autor: Erki Evestus

ANEKDOODID

Ameerikas küsib neegripoiss emalt: „Emme, mis on demokraatia?” „Demokraatia on see, kui valged töötavad iga päev, et meie saaksime sotsiaaltoetusi, tasuta süüa-juua, tasuta elukoha ja kommunaalteenused jne.” „Aga emme, kas valged sellepärast meie peale tigedad ei ole?” „Muidugi on, seda nimetatakse rassismiks!”

Pariisis Eiffeli torni juures istuvad kaks kerjust. Ühel ripub rinnal tahvlike kirjaga: „Annetage vaesele juudile“, teisel aga tahvel kirjaga „Annetage vaesele araablasele”.

Prantslased annetavad kõvasti rohkem

Vao küla pagulaskeskuse ees kükitab mugavuspagulane Ahmed ja sülitab katkiste hammaste vahelt maha. Korraga ilmub tema ette haldjas: „Olen sotsiaaldemokraatlik haldjas ja täidan kolm su soovi!” „Vaata, millised hambad mul suus on!” ägab Ahmed. „Ma soovin, et mu hambad jälle terved oleksid!”

Ei jõua Ahmed oma soovi veel lõpunigi öelda, kui Riigikogu võtab juba vastu otsuse pagulaste tasuta hambaravist ja mehe suus särab 32 lumivalget hammast. „Ma igatsen väga oma nelja naise, viieteistkümne lapse, vanemate, kuue venna ja kaheksa õe ning mu naiste vanemate-õdede-vendade järele,” jätkab Ahmed oma teise sooviga. „Majuta nad uhkesse viiekordsesse villasse, mis oleks mööbli ja kodutehnikaga täielikult varustatud.”

Plaksti kõrgub villa Vao küla madalate ja viletsate majakeste vahel, Ahmedi süles aga on kaks Riigikogu poolt vastu võetud seadust: pagulaste perekonna ja kõigi sugulaste eelisjärjekorras vastuvõtmisest ja riigi tagastamatust laenust maja ostuks-ehitamiseks ja täielikuks sisustamiseks. Õnnelik Ahmed ei teagi enam, mida soovida kolmandaks. Lõpuks lausub ta:

„Muuda mu nahk valgemaks ja õpeta eesti keel selgeks. Ühesõnaga – tee minust tõeline eestlane nimega Jaan Tamm!”

Järgmisel hetkel on kõik Ahmedi poolt soovitu äkki kadunud, tema aga kükitab taas pagulaskeskuse ees ja sülitab läbi oma vigaste hammaste maha. „Mis juhtus?” karjatab mees. „Kuidas teil pole häbi, härra Tamm, oma riigilt tasuta hambaravi ja soodsat kodulaenu kerjata!” noomib haldjas. „Teie olete eestlane ja peate ise enda eest hoolitsema! Kaduge mu silmist ja otsige endale töö!”

7. Milline linn neist on olnud Taani kuninga valdus? a) Kuressaare b) Pärnu c) Viljandi 8. Mitmendat juubelit tähistab 2018. aastal Tallinna Tehnikaülikool? a) 75 b) 90 c) 100

foto: shutterstock

Eesti rahvas tõuseb viimaks valitsuskoalitsiooni vastu üles ja peaminister Ratasel tuleb Tallinnast põgeneda. Ta tõmbab selga varuks hoitud naisteriided, paneb pähe paruka, meigib end, värvib huuli ja laseb siis Stenbocki majast jalga. Jõudnud Vabaduse väljakule tahab ta proovida, ega teda ära tunta. Ta ligineb ühele vanaeidele ja küsib: „Kuule, memm, kas sa tunned mind?” „Muidugi tunnen. Sa oled ju Jüri Ratas!” „Kuidas sa mu ära tundsid?” „Kuidas sind mitte tunda, Jürka? Ma olen Jevgeni Ossinovski.”

araablasele, juudi kaabus pole peaaegu ühtki münti. Üks mööduja ütleb juudile: „Oled sa loll või mis? Vaheta oma tahvel välja, muidu võid täna hoopis ilma õhtusöögita jääda...”

Kui mööduja on kuuldekaugusest välja jõudnud, pöördub juut araablase poole: „Hei, Aabram... Kuulsid vä? Ja need lollpead tulevad veel õpetama, kuidas me oma äri peaksime ajama...”

6. Millisesse maakonda tekkis haldusreformi tulemusena Kastre vald? a) Tartu b) Valga c) Viljandi

9. Milline tekst ei lõppe järgmiste sõnadega „Rahvas eelkõige! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond“ a) EKRE konservatiivne manifest b) EKRE konservatiivne programm c) EKRE konservatiivne visioon 10. Mitu linna on pärast haldusreformi endiselt iseseisvad omavalitsusüksused, mitte vallasisesed linnad? a) 15 b) 20 c) 25 11. Kes on see räppar, kelle loomingu hulgas on ka lugu „Koplifornia“? a) Wild Disease b) Metsakutsu c) Cool D 12. Mitut raadioprogrammi annab eetrisse Eesti Raadio? a) 3 b) 4 c) 5

Vastused: 1b, 2c, 3c, 4b, 5b, 6a, 7a, 8c, 9b, 10a, 11b, 12c

Peaminister Jüri Ratas istub maksutõusu oksal ja saeb seda. Alt läheb mööda majandusminister Kadri Simson, näeb Ratast ja hõikab: „Hei, Jürka, mis teed seal? Miks sa saed oksa, millel istud?” „Aga ma hästi ettevaatlikult...” vastab Ratas.

5. Mis kuupäeval eemaldati õhtupimeduses 2004. aasta 20. augustil Lihula kalmistule paigaldatud mälestusmärk „60 aastat Eesti kaitselahinguid”? a) 20. augustil 2004 b) 2. septembril 2004 c) 9. mail 2005

www.ekre.ee

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on „... mida tõesti teha kavatsevad”.

Mart Helme raamatu „Kaks mõõka. Hiina jutud” saavad loosi tahtel endale BrittKathleen Mere Tallinnast, Ago Prins Jõgevalt, Elmar Perendi Tallinnast, Tiina Allikas Kadrinast, Hille Eelma Tallinnast. Palju õnne!

Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 18. novembriks 2018 aadressile ajaleht@ekre.ee või Eesti Konservatiivne Rahvaerakond,Toompuistee 27, Tallinn 10149.

Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale Mart Helme raamatu „Kaks mõõka. Hiina jutud”, mille lood on sündinud autori aastakümneid püsinud huvist Kaug-Ida vastu.

Palume vastuse juurde ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!

4(5)/2018

EESTI EEST!

19

Ristsõna vastus: ______________________________________________________ MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: ______________________________________________________ Nimi ­_________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________

20

4(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

3 võimalust aidata kaasa rahvuskonservatiivide edule Igaühel meist on võimalik kaasa aidata sellele, et rahvuskonservatiivid koguksid Eestis jõudu, saaksid järgmises Riigikogus kohti juurde ja osaleksid järgmise valitsuse moodustamisel.

Võimalus nr 1 Astu meie liikmeks!

Kui oled vähemalt 18-aastane, nõustud erakonna põhikirja ja programmiga ning tahad kaasa rääkida rahvuskonservatiivse poliitika kujundamisel ja elluviimisel, siis oled teretulnud EKRE ridadesse.

Erakonna liikmel on õigus osaleda oma häälega erakonna koosolekutel, kus valitakse juhtorganeid, hääletatakse programmi või põhikirja üle või langetatakse muid erakonda puudutavaid otsuseid; õigus kandideerida kõigile valitavatele ametitele erakonna sees; õigus teha ettepanekuid põhikirja ja programmi muudatusteks; õigus taotleda ja saada erakonnalt moraalset tuge ja kaitset ning toetust ühiskondlikus tegevuses.

Erakonna liikmeks ei või olla ega võeta isikut, kes on tegutsenud Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamise vastu või kes tegutseb Eesti riikliku iseseisvuse vastu; ei toeta tegelikult erakonna seisukohti ja eesmärke; on osalenud okupatsiooniaegadel repressiivorganite tegevuses; on kuulunud või kuulub välisriikide luureorganitesse; omab kehtivat kriminaalõiguslikku karistust; on vabastatud avalikust teenistusest süülise tegevuse tõttu; kahjustab oma varasema tegevuse või käitumise tulemusel kujunenud maine tõttu erakonna mainet.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna erakonna struktuuri moodustavad ringkonnad, mis kattuvad Riigikogu valimiste ringkondadega. Ringkonna liikmed võivad luua osakondi valdades või linnaosades.

Erakonnaga liitumise avalduse saab esitada elektrooniliselt veebilehel www.ekre.ee. Teine võimalus on võtta ühendust EKRE piirkonnajuhiga, kelle kontaktid siinkohal avaldame.

Põhja-Tallinna ringkond Põhja-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinna linnaosasid. Ringkond jaguneb Kristiine, Haabersti ja PõhjaTallinna osakondadeks.

Kontakt: Urmas Espenberg, urmase1@gmail.com

Lääne-Tallinna ringkond Lääne-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosasid. Ringkond jaguneb Mustamäe ja Nõmme osakondadeks.

Kontakt: Wesse Allik, wesse.allik@hotmail.com

Ringkond jaguneb Lasnamäe, Pirita ja Kesklinna osakondadeks.

Kontakt: Kairet Remmak-Grassmann, kairet.grassmann@gmail.com

Harju- ja Raplamaa ringkond Ringkond jaguneb Rae, Kuusalu, Harku, Kehtna, Rapla, Viimsi, Kohila, Saue, Kiili, Jõelähtme, Märjamaa, Keila, Saku ja Kose osakondadeks.

Kontakt: Siim Pohlak, siim@tre.ee

Läänemaa ringkond Ringkond jaguneb Hiiumaa, Lääne-Nigula, Martna ja Haapsalu-Ridala osakondadeks.

Kontakt: Hardi Rehkalt, hardi11@hot.ee

Saaremaa ringkond Ringkond jaguneb Kuressaare, Muhu, Valjala ja Leisi osakondadeks.

Kontakt: Aarne Toomväli, aarne.toomvali@mail.ee

Ida-Tallinna ringkond

Järva- ja Viljandimaa ringkond

Ida-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Lasnamäe, Pirita ja Kesklinna linnaosasid.

Ringkond jaguneb Türi, Paide, Viljandi, Järva ja Mulgi osakondadeks.

Võimalus nr 2 Tee erakonnale annetus!

Kui jagad rahvuskonservatiivset maailmavaadet, siis palume Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tegevuse toetamiseks ka sinu abi.

EKRE saab riigieelarvest võrreldes teiste parlamendierakondadega kõige väiksemat toetust.

Peale selle, et suurtele kartellierakondadele ette nähtud toetus on kordades suurem, rahastavad neid ka poliitiliste ettevõtlushuvidega ärihaid. Aita muuta meie võitlust

eestimeelse ja inimsõbraliku ühiskonna eest võrdsemaks!

Oma annetusega toetad EKRE poliitilist tegevust, kaasa arvatud ajalehe Konservatiivide Vaba Sõna väljaandmist. Oleme väga tänulikud iga summa eest!

Erakonna konto SEB pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003

Erakonna konto LHV pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916 Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PERENIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta. Suur tänu!

Kontakt: Rein Suurkask, reinsuurkask@hotmail.com

Pärnumaa ringkond Ringkond jaguneb Audru-Tõstamaa-Paikuse, Saarde, Sauga, Sindi, Lääneranna ja Tahkuranna osakondadeks.

Pärnumaa ringkonna kontor asub Pärnus aadressil Akadeemia 9 (Tervistav Stuudio ruumides).

Kontakt: Helle Kullerkupp, kullerkupphelle@gmail.com või ekreparnu@gmail.com

Võru-, Põlva- ja Valgamaa ringkond Ringkond jaguneb Põlva valla, Valga linna, Võru linna, Antsla, Rõuge, Räpina, Kanepi, Setumaa, Tõrva, Võru valla, Räpina ja Setumaa ühenduse osakondadeks.

Kontakt: Merry Aart, merryaart@gmail.com

Lääne-Virumaa ringkond

Tartu ringkond

Rakvere, Tallinna tn 12, III korrus, ruum 305.

Kontakt: Anti Poolamets, anti.poolamets@eesti.ee

Tartu ringkonna kontor asub aadressil Lai tn 6.

Kontakt: Indrek Särg, indreksarg@gmail.com

Kontakt: Madis Toom, madis.toom.001@mail.ee

Tartu- ja Jõgevamaa ringkond Ringkond jaguneb Jõgeva, Kastre, Põltsamaa, Mustvee, Elva, Kambja ja Tartu osakondadeks.

Kontakt: Raivo Põldaru, raivo.poldaru@gmail.com

Ida-Virumaa ringkond

Soome osakond Kontakt: Valver Kõrgemäe, valver.korgemae@gmail.com või ekre.soome@ekre.ee

Võimalus nr 3 Tule valima!

Kui sa ei soovi aktiivselt poliitikas osaleda ja erakonnale annetamine ei ole võimalik, aga toetad rahvukonservatiivset maailmavaadet, siis tule 2019. aasta Riigikogu valimistel ja europarlamendi valimistel KINDLASTI valima ning anna oma hääl Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaadile.

Ainult nii on lootust, et Eesti poliitikas ka tegelikult midagi­

muutub ja riigis hakatakse ajama eestimeelset poliitikat.

Jälgi meie tegemisi ja seisukohti: EKRE Facebook: www.facebook.com/ rahvuspartei Rahvuskonservatiivide uudisteportaal Uued Uudised: www.uueduudised.ee