Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / aprill–mai 2016 Jaak Madison
Rändekriis muudab Euroopa jõujooni Lk 2
Helle Kullerkupp
Ahjualuste aeg hakkab ümber saama Lk 3
Mart Helme
Okupatsiooni rehabiliteerimine? Lk 4
www.ekre.ee Maido Pajo
Otsedemokraatia – mõõk valitsejate pea kohal Lk 6
Wesse Allik
Poliitiliste vandenõu-teooriate viletsus Lk 7
Anti Poolamets
Vabatahtlikud päästavad Eesti! Lk 8
Kurjusel on nimi ja nägu
ehk kes vastutab Brüsseli rünnakute eest Terrorism Euroopas on saanud võimalikuks ainult seetõttu, et siin on harrastatud multikulturalismi ning viidud rahva vastuseisust hoolimata läbi massiimmigratsiooni poliitikat, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme.
Ä
ra on tüüdanud see muster: Euroopa lin nades tapetakse kõik võimsat Allahit kiitvate hõigete saatel pommide või tulirel vadega kümneid süütuid inimesi. Poliitikud, kes on ise terroristid maale kutsunud ja lubanud, väl jendavad kurbust, on šokeeritud ning kinnitavad pühalikult, et tee vad tulevikus taoliste juhtude välti miseks kõik mis vaja. Mõnda aega ongi tänavatel sõjavägi või suurem kogus politseinikke. Tegelikult aga ei muutu midagi ja me kõik oota me järgmist rünnakut. Ning pange tähele, need rünnakud liiguvad geograafiliselt Eestile kogu aeg lähemale. Brüssel on lähemal kui Pariis. Pariis on lähemal kui Mad rid või London. Järgmisena ennus tatakse tõsisemat islamistlikku terroriakti Saksamaale, kus seal sete võimude kinnitusel on tuhan deid või isegi kümneid tuhandeid Islamiriigi võitlejaid „pagulase” nime all. Rootsi võimud on samuti tunnistanud, et on kaotanud kont rolli osa oma territooriumi üle ega suuda enam puhtfüüsiliselt jälgida kõiki radikaale – neid on lihtsalt nii palju. Berliin ja Stockholm on aga juba päris lähedal. Ära on tüüdanud ka kõik need sallivuslased, kes värvivad oma Facebooki pildi mõne hiljutise ter rorirünnaku ohvriks langenud riigi lipuvärvidesse ja mõistavad kurite gevuse hukka, suutmata sundida end mõistma hukka kurjust, mis seda kuritegevust sünnitab. Sellel kurjusel on nimi. Sellel kurjusel on nägu. See kurjus on islami ülem võimu ideoloogia, mida kanna
Terrorism Euroopas on saanud võimalikuks ainult seetõttu, et siin on harrastatud multikulturalismi ning viidud läbi massiimmigratsiooni poliitikat. Martin Helme
vad endaga Euroopasse kõik need „pagulased”, kes nõuavad, et neid tuleb lahkelt vastu võtta ja neile tuleb anda kõik, mida nad tahavad – alates sotsiaalpinnast ja lõpeta des kohalike blondiinidega.
Kurjusel on kaassüüdlased Sellel kurjusel on ka kaassüüdla sed. Ma ei pea silmas kõiki neid nn mõõdukaid moslemeid, kes
pööravad vaikides pilgu ära, kui nende naabrid pakivad aotundi del automaate ja pommivöösid Peugeot’ pagasiruumi. Või neid vaikivaid sugulasi, kes ei ütle kel lelegi midagi, kui nende noored võsukesed liituvad radikaalsete gruppidega internetiavarustes või kohalikus mošees. Ega ka mitte neid nn mõõdukaid moslemeid, kes ei võta midagi ette, et takistada alaealiste tüdrukute sundabielusid või sundümberlõikamisi siinsamas Euroopas. Need inimesed saaksid ja võiksid muuta islamit veidigi vähem barbaarseks, aga nad ei tee seda ja nende karistus on elada selles kultuuriruumis, milles nad elavad. Küll aga pean ma silmas kõiki neid lääne inimesi, kes ühel või teisel moel, ühel või teisel põhju sel pooldavad ja mahitavad mas silist immigratsiooni kolmandast maailmast. Pariisi ja Brüsseli terroriohvrite veri on sama palju nende südametunnistusel, kui see on reaalselt päästikule vajutanud abdullade ja mohammedite kätel. Sest terrorism Euroopas on saanud võimalikuks ainult seetõttu, et siin on harrastatud multikulturalismi ning viidud läbi – Euroopa rahvas te vastuseisust hoolimata – massi immigratsiooni poliitikat. Brüsseli rünnakute järel on toodud tänavatele politsei, eriük sused ja isegi sõjavägi. Sama tehti Pariisi rünnakute järel. Eelkõige on tegu avalikkuse rahustamiseks mõeldud sammudega, mis paku vad sisulist julgeolekut üsna vähe. Aga nad annavad ministritele või maluse näidata, et midagi tehakse. Lõppkokkuvõttes ei ole see aga lahendus. Me kõik teame lahendust, aga vasakpoolsed ja liberaalsed ini mesed ei suuda seda välja öelda. Nii peaksid nad tunnistama oma maailmavaate pankrotti. Kõik kultuurid ei ole võrdsed, mõned on paremad kui teised. Ja isegi kui nad ei ole paremad, siis osad
22. märtsil Brüsselis toimunud terrorirünnakutes hukkus üle 30 inimese.
on rohkem meie omad, harjumus pärasemad, kodusemad. Kui me usume, et meie rahvuskultuur ja sellele laiemat konteksti pakkuv traditsiooniline euroopalik ja krist lik kultuur väärib edasikestmist, ei ole mõtet leierdada ajusurnud loo sungeid sallimisest ja vihkamisest, rassismist ja avatusest. Sel juhul tuleb ütelda, et islam ja Euroopa ei sobi kokku ning Euroopa peab jõustama poliitikad, mis esiteks ei võimalda immigrantidel enam siia saabuda ja teiseks soodustab juba siinolevate moslemiimmigrantide tagasirännet. Vajadusel tuleb selle saavutamiseks avaldada tõsist, pidevat ja jõulist survet.
Null immigranti Aafrikast ja Lähis-Idast Me ei tohi unustada: islam on tul nud Euroopat allutama ning ilusti palumise peale nad seda ei lõpeta, viisaka ütlemise peale nad siit ei lahku. Euroopal seisab nii või teisi ti ees võitlus. Olukorras, kus erine vatesse Euroopa riikidesse saabub kümnete tuhandete kaupa immig rante, pole võimalik sõeluda välja häid ja halbu, turvalisi ja ohtlikke immigrante. On võimalik otsusta da, et riigid suruvad oma piiridest välja islamistlikud enklaavid või lepivad pideva vägivallaga.
Foto: AFP
Tänaseks päevaks ei ole enam jäänud järele häid lahendusi. Immigrantide masside Euroo passe jätmine tähendab lõputut vägivalda. Saata nad tagasi kodu maale tähendab samuti vägivalda, aga vähemalt on selle tulemuseks rahu taastamise võimalus. Eesti puhul saab olla ainult üks valik: null immigranti Aafrikast ja Lähis-Idast. Ei mingeid kogukon di ega kogukonna rakukesi. Mis aga eriti oluline: juhul, kui euroliit tõepoolest sõlmib viisavabaduse Türgiga, peab Eesti taastama piiri kontrolli. Ilma selleta pole mõeldav hoida immigratsiooni kontrolli all. Mis omakorda tähendab, et pole mõeldav säilitada rahu ja turvali sust meie kodumaal. Ma ei näe praeguses valitsu ses inimesi, kes oleks võimelised niisuguses võtmes mõtlema. Pev kuri ja Rõivase reaktsioon rände kriisile on tõestanud, et isegi, kui nad lõpuks mõistavad olukorra tõsidust ning ilmsete sammude vajalikkust, on selleks juba liiga hilja. Taoliste inimeste kätte ei saa usaldada meie kõigi turvalisust. Kiiremas korras tuleb nad vahe tada välja inimeste vastu, kes on algusest peale suutnud immigrat siooni ja islamiseerumist mõista täie tõsidusega.
2
aprill–mai 2016
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
www.ekre.ee
Rändekriis muudab Euroopa jõujooni Kreeka põgenikelaagreid külastanud Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees JAAK MADISON ennustab, et immigrantide surve Euroopale sel aastal ei rauge.
K
äesolev 2016. aasta on alanud oodatult tor miselt, kuid torm alles kogub hoogu ja saavu tab orkaani mõõtmed tõenäoliselt juulis-augustis. Ilmade soojene des suureneb ka migrantidevool Kreekasse ja Itaaliasse. Märtsi alguses avanes mul või malus külastada immigratsioo nikriisi üht peamist epitsentrit, Lesbose saart Kreekas. Tegemist on saarega, kuhu jõuab ligi 60% kõikidest Kreekasse saabuvatest migrantidest. Nad saabuvad Tür gist üle Egeuse mere. Enne Lesbo sele minekut kohtusin ühe Ateenas asuva migrantidelaagri juhatajaga. Tolles laagris elas 700 inimest, kes peatuvad seal keskmiselt vaid 2-4 päeva, et liikuda siis edasi põhja suunas riigipiiri poole, lootuses pääseda läbi Balkani riikide Sak samaale, Prantsusmaale või Skan dinaavia riikidesse. Inimesi oli 14 erinevast riigist, lisaks tuntud lähteriikidele nagu Afganistan ja Iraak oli migrante ka Pakistanist ja isegi Bangladeshist ning Nepaalist.
Tegemist ei ole sõjapõgenikega See näitab selgelt, et tegemist ei ole sõjapõgenikega, vaid majan dusmigrantidega, kes näevad prae guses kaoses võimalust paremale elule. Inimlikult võib neid mõista, sest Saksa kantsler Angela Mer kel kutsus möödunud aasta lõpul sõjapõgenikke Saksamaale ja lubas neile anda asüüli. Lääne-Euroopa riikide juhid uskusid naiivselt, et selle kutse peale ei hakka sugugi liikuma miljonid inimesed Süü riast ja teistest Lähis-Ida, PõhjaAafrika ja isegi Aasia riikidest.
Inimesi oli 14 erinevast riigist. Jaak Madison
Hiljuti avaldati Euroopa ametli ku statistikaameti Eurostati raport, mille andmetel saabus möödunud aastal Euroopasse 1,25 miljonit migranti, neist vaid 29% olid süür lased. Täpseid arve ei tea tegelikult mitte keegi, aga tõenäoliselt on süürlaste arv veelgi väiksem, sest juba sügisel oli võimalik soetada endale paari ööpäevaga võltsitud Süüria pass, mille abil üritasid
summa juba kuus miljardit eurot ning tõenäoliselt kasvab see veelgi. Samuti lepiti kokku, et alates 20. märtsist saadetakse Euroopasse saabuvad migrandid tagasi Türki ning hakatakse asemele võtma Türgist saabuvaid põgenikke. Türgi Euroopa asjade minister on jõudnud juba kommenteerida, et nad ei võta mingil juhul tagasi sadu tuhandeid või miljoneid, vaid heal juhul kuni paarkümmend tuhat migranti. Samuti lubati minna edasi viisavabduse läbirääkimis tega, kuid arvestades paljude riiki de tugevat vastuseisu sellele, võib pidada viisavabaduse sõlmimist Türgiga üpris võimatuks. Praegu ses olukorras peame aga arvestama uute rändekoridoride tekkimisega, seda juhul, kui Kreeka paneb oma merepiiri kinni. Kui Türgi on kasutanud mig ratsioonilainet Euroopa Liidu survestamiseks, siis migrantide voolu kasutab ära ka Venemaa, mis mõjutab otseselt ka Eesti piiri kaitset ja julgeolekut. Järgmisena on suure tõenäosusega tekkimas surve üle Musta mere Ukrainale ja Rumeeniale. Läbi Ukraina oleks oht rändesuuna tekkeks Ungari ja Slovakkia suunal, kes mõlemad tegelevad praegu oma lõunapiiride tõkestamisega. Samuti on reaalne oht, et Mustalt merelt tekib surve Rumeeniale, mis on Euroopa Liidu ühe vaeseima riigina rändekriisiks kehvalt ette valmistatud.
migrandid end sõjapõgenikena Euroopasse smugeldada.
Piirid sulguvad Ent mitte kogu Euroopa ei aja ava tud-uste-poliitikat. Saksamaast erinevat pagulaspoliitikat on haka nud ellu viima peale Ungari, Slo vakkia, Tšehhi ja Poola ka Austria, kes sulges oma piirid ja keeldus olemast rändekoridor ja transiit riik sadadele tuhandetele migran tidele. Ajaloos on Viin korduvalt olnud linn, mis on pannud piiri idamaalaste vallutuskavale – 13. sajandil Mongolite impeeriumile ja 17. sajandil Osmanite riigile. Peale austerlaste sulgesid oma piirid ka Balkani riigid ja tänaseks on jäänud Kreeka ainsaks transiit riigiks, kuhu on märtsi algusest saabunud iga päev ligi 3000 mig ranti ja kuhu juunist-augustini ennustatakse päevas 6000-7000 migranti. Möödunud aasta lõpus prognoosis ÜRO, et 2016. aastal saabub Euroopasse kuni 3 miljonit migranti. Tuleb arvestada sellega, et Kreeka ja Itaalia, kust varem liiku sid peaaegu kõik migrandid edasi Kesk- ja Põhja-Euroopasse, on nüüd muutumas sihtriigiks ning see kujundab ettearvamatu kiiru sega ümber avalikku arvamust ja suhtumist. Suhtlesin Kreekas Sloveenia parlamendiliikmetega, kelle sõnul oli sealne avalikkus salliv, tole rantne ja abistav senikaua, kuni riik oli vaid koridor. Põgenikele viidi esmatarbekaupu, süüa, juua, riideid ning sooviti head teed! Kui aga piirid suleti ja Sloveenias hakati massiliselt andma sisse asüülitaotlusi, muutus suhtumine täielikult. Sama juhtub tõenäoli selt ka Kreekas ja Itaalias. Kreeka puhul toob see arvatavasti kaasa merepiiri sulgemise ja inimeste tagasisuunamise Türgi vetesse. Kui kohtusin Kreekas Frontexi ehk Euroopa Liidu piirivalveope ratsiooni juhtkonnaga, sain hea ülevaate Türgi tegevusest või õige mini tegevusetusest, immigrantide ohjeldamisel. Kreeka rannikult on hästi näha, kui Türgist suundub merele paat migrantidega. Kui kreeklased teavitavad sellest türk lasi, ei võta Türgi pool tihti telefo nigi vastu, rääkimata olukorrale reageerimisest. Türklased ärkavad alles siis, kui paat on ületanud kahe riigi vahelise merepiiri (Egeuse merel pole rahvusvahelist territo riaalala). Siis teavitavad türklased
Kuidas käitub Venemaa?
Möödunud aastal Euroopasse saabunud 1,25 miljonist migrandist vaid 29% on süürlased. Jaak Madison
väga häälekalt kreeklasi ja nõua vad, et on vaja minna inimesi päästma. Samuti on Türgi ranni kul ainult paar kindlat kohta, kust paadid merele saadetakse ning teada on ka inimkaubitsejate tege vus, mida Türgi pool ei ole sihili kult takistanud. Hiljuti Euroopa Ülemkogul, 17.-18. märtsil sõlmitud kokkulepe Türgiga toob suure tõenäosusega kaasa hoopis uute, Türgist lähtu vate rändesuundade tekke.
Uued rändekoridorid Suhetes Euroopa Liiduga oleks Türgi olnud lähedal nn peavõidu le, kui reaalsustaju säilitanud rii gid nagu Ungari ja Austria poleks ähvardanud kokkuleppe vetos tamisega. Algselt lubas Angela Merkel Türgi peaministrile, et Euroopa Liit saadab tagasi kõik
illegaalselt Kreekasse saabuvad migrandid ja võtab nende ase mel Türgist täpselt sama koguse legaalsel viisil saabunud põgenik ke ehk sisuliselt oleks ühed mig randid asendatud teistega. Lisaks andis Merkel lubaduse viia juuni kuuks sisse viisavabaduse Türgi ga ehk tekitada võimalus lubada ilma viisata Euroopasse umbes 70 miljonil Türgi moslemil. Samuti lubati Türgile maksta kolm mil jardit eurot – lisaks läinud sügisel lubatud sama suurele summale – ning minna edasi ELi liitumis läbirääkimistega. Kui selline kok kulepe oleks tõesti täies mahus sõlmitud, oleks tegemist olnud Euroopa Liidu kirstunaelaga. Ülemkogul sõlmiti lõpuks kok kulepe, mille kohaselt makstakse Türgile veel kolm miljardit eurot, seega on ELi poolt Türgile makstav
Eestit hakkab kõge rohkem mõju tama Venemaa tegevus. Venemaa, kes on kasutanud migrantidevoo lu Soome ja Norra piiride surves tamiseks, võib seda peagi teha ka meie piiril. Küsimus on vaid sel les, kas esimesena satub surve alla Eesti, Läti või Leedu? Kahtlema ta on Venemaa üheks suurimaks huviks Euroopa olukorra veelgi suurem destabiliseerimine ning liidu lõhestamine. Ainest selleks on andnud kahjuks meie oma juhid ja Euroopa Liidu ladvik. Nähes, et vana Euroopa, välja arvatud erandid nagu Austria, jät kab enesehävituslikul kursil ega suuda langetada kiireid ja raskeid otsuseid, on meil ja meie poliitili sel eliidil viimane aeg küsida, kas meil on olemas plaan B juhuks, kui Euroopa Liit enam ei funktsioneeri. Suve lähenedes hoogustuv migrat sioonikriis, 23. juunil Suurbritan nias toimuv referendum ning terav julgeolekuolukord meie idapiiri taga võivad murendada eurolii tu ettearvamatu kiirusega. Selles olukorras tuleb tugevdada suhteid eelkõige meie ajalooliste liitlastega Baltikumis, Poolas ja Soomes, keda ühendavad nii sarnased huvid kui ka hirmud.
www.ekre.ee
3
EESTI EEST!
Konservatiivne Rahvaerakond võidab toetajaid juurde 14%
MÄRTS 2016
EKRE toetuse kasv 2015–2016
23%
Allikas: TNS Emori erakondade toetusseire (www.emor.ee/erakondade-toetus)
EKRE
SDE
Vabaerakond
15% 14% 14% Reformierakond
25%
Keskerakond
on aasta jooksul EKRE-ga liitunud 352 inimest, kes pole varem ühes segi parteisse kuulunud. „Pean meie kõige suuremaks tõmbefaktoriks maailmavaateli si põhjuseid. Meil on ülejäänud Eesti poliitmaastikuga võrreldes selgelt erinev profiil,” ütles Konser vatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme. Sotsioloog Tõnis Saarts on öelnud ajakirjandusele, et Konservatiivne Rahvaerakond on uus dünaamili ne jõud, mis laieneb ja võidab toe tajaid juurde. Seegi tundub uutele liitujatele atraktiivne.
FOTO: ekre
6% irl
VEEBRUAR 2016
korrektsuseta, ilma ilustamata. On neid, kellele see ei meeldi. Aga need inimesed, kellele see meeldib, leiavad, et me oleme just sellel lii nil, mida nemadki ajaksid, kui nad oleksid poliitikas,” ütles Helme. „Me kaitseme oma positsioone julgelt ja kategooriliselt ning kõik need kiud moodustavad köie, mida valitsuserakondadel on juba väga raske puruks tõmmata.” Kokku küsitles TNS Emor 9.-16. märtsini vastajate kodudes ja veebis 1204 valimisealist inimest vanuses 18-74 aastat. Peale selle, et Konservatiivne Rahvaerakond on kõige stabiilse malt kasvav erakond, on suudetud poliitikasse kutsuda kõige rohkem seni poliitikast eemale hoidnud inimesi. Pärast möödunud aasta 4. märtsi, pärast Riigikogu valimisi,
13%
8% Detsember 2015
T
NS Emori uuringujuhi Aivar Voogi sõnul on Konservatiivse Rah vaerakonna tõusule kaasa aidanud erakonna seisukoh tade selgus. „Nad on järjekindlalt ühte joont ajanud ja nad on ajanud valitsuskriitilist joont,” sõnas Voog. Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme sõnul mõis tab üha rohkem inimesi, et kon servatiivid ei tee poliitikat mitte omakasu nimel, vaid sellepärast, et teisiti lihtsalt enam ei saa. „Me tegeleme asjadega, mis lähevad inimestele korda. Inime sed näevad meie seisukohavõtte ja samastuvad nendega. Me oleme selgesõnalised ja sirgjoonelised. Me kasutame võib-olla natuke liiga käredat kõnepruuki, aga me räägime asjadest ilma poliitilise
11% Valimised märts 2015
Konservatiivse Rahvaerakonna toetus kasvas märtsis 14 protsendile ning võrdsustus valitsuskoalitsiooni kuuluva Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetusega, selgus uuringufirma TNS Emor BNS-i tellimusel läbi viidud erakondade toetuse uuringust.
Erakondade reitingud märtsis 2016: tõusjad/langejad
Ahjualuste aeg hakkab ümber saama Pärnu Vana turu säilimise ning väiketootjate eest võitlev kodanikuaktivist HELLE KULLERKUPP kirjutab, et rahulolematus on edasiviiv jõud.
A
asta on möödas sellest, kui rahvas valis oma esindajad Toompea mäe võimu kantsi kor raldama suuri riigi asju. Praeguseks on naeratavate ja mesimagusat juttu ajanud poliitikute varasem retoorika asendunud rahva häbene mise ning sildistamisega. Mida aeg edasi, seda enam otsitakse võima lusi rahva suukorvistamiseks, rää gitakse vihakõnest, olgugi, et keegi ei oska seletada, mis see täpselt on. Olen Brežnevi aja laps ja mäle tan, kuidas tol ajal ei tohtinud tea tud asjadest kõva häälega rääkida, ammugi ei avaldatud nö kahtlaseid lugusid meedias. Televiisor näitas ilusat pilti kestvatest kiiduaval dustest võimuparteile. Ametni kud kiitsid ühest suust, kui hästi meil kõik on, mis sest, et palgad olid väiksed ning parimad palad ja töökohad olid kindlustatud ainult „omadele”. Kas tuleb tuttav ette?
Küünte ja hammastega võimus kinni Meie naeratavate nägudega valit suspoliitikud tegelevad Eestile suure narratiivi otsimisega, saama
ta aru, et stagnatsioonipoliitika on selle leidmise välistanud. Küünte ja hammastega võimupositsioo nist kinnihoidmine – see on meie praeguse valitsuse suur narratiiv! Lihtne inimene, kes omal ajal lubas kasvõi kartulikoori süüa, ei ole aga enam nii kergeusklik ja ohvrimeelne. Rahulolematust võib tunda igas eluvaldkonnas. Maa ja rahva püsima jäämine sõltub valitsuse aususest, riigime helikust vastutusest, tugevast rah vustundest ja talupojatarkusest. Kui rahvas seisab silmitsi kurjuseja võõrjõuga, mis võivad väikese miljonirahva igaveseks ajaloo prü gikasti saata, ei aita enam tagant järgi kahetsemine. Selleks ongi rahvas oma parimatele poegadele ja tütardele andnud mandaadi, et nad otsustaksid ja vastutaksid tehtu eest. Kahjuks jõuab pea iga päev avalikkuse ette uusi riigi ja rahva tagant varastamise, ümber kantimise, vastutustundetute otsus te ja susserdamiste lugusid, kus keegi ei vastuta ega kanna ka karistust. Kas kahe miljoni (immigran dist?) eestlase tulevikuühiskond on see, mida me vajame? Kas meie
Rahvas on hakanud taas hindama ja väärtustama rahvuslust ja konservatiivsust. Helle Kullerkupp
vaarisad võitlesid ja hukkusid selle nimel, et tänased nn riigimehed saaksid alandlikult kummardades 5% Eestimaast agressiivsele naab rile ära kinkida? Kas maksumaksja maksab selleks riigikassasse mak susid, et seda raha pillutaks pank rotistunud ja inimkaubandusega tegelevate Vahemereäärsete riikide
päästmiseks? Kas Riigikogu peab päevast päeva tegelema küsimus tega, mis puudutavad väikest osa ühiskonnast ja muretsema kauge test võõrriikidest pärit illegaalsete immigrantide heaolu pärast? Me ei soovi ennast enam isegi Põhjamaaks tahta, sest näeme, mida on teinud sealne liberaal ne poliitika ja rändekriis endiste rahulolevate ja õitsvate riikidega. Pole võimatu, et põlisrootslane või -soomlane hakkab otsima rahu likku kodupaika hoopis siin, meie juures. Maarjamaa on veel koht, kus valgel mehel on oma õigused ja arvamus, kus keskkond ja ise kasvatatud toit on puhas ning kus mehed ja pereisad tulevad kokku ning peavad plaani, kuidas vajadu sel kaitsta oma maad ja kodu.
Ärkame ükskõiksuse unest Kui Kalev tõuseb, heidab endalt ahelad ning salakavalalt punutud köidikud ning ajab end ükskord püsti, siis ei ole sortsidel enam nalja. Ahjualuste aeg hakkab ümber saama. Rahvas on hakanud taas hin dama ja väärtustama rahvuslust ja konservatiivsust ning kuulama huviga riigimehi, kes räägivad sel lest, mis on lihtsurelikul meeles ja südames. Kaua aastaid populaar sed olnud ERRi uudistesaated pole
enam rahva hulgas hinnatud. Nii nagu nõukogude ajal, otsitakse üha enam alternatiivseid meediakana leid, kus räägitakse ka tegelikust elust. Nii nagu me kunagi kuulasi me, kõrv vastu susisevat ja ragise vat raadiot: "Siin Ameerika Hääl, Washington!", nii vaatab üha enam inimesi näiteks Tallinna TV uudi seid, Vaba Mõtte Klubi, loetakse internetiväljaandeid nagu Uued Uudised, Objektiiv, Alkeemia jne. Nende uudistekanaliste populaar suse põhjus on lihtne – seal räägi takse sellest, millest rahvas mõtleb. Mitte kunagi varem pole olnud nii palju meeleavaldusi ja proteste kui viimase paari aasta jooksul. Eestimaa inimesed on valmis muutusteks ning vajavad uusi juhte ja tegusid. Kodanikele on kõige tähtsam turvaline riik. Selline riik, kus on võimalik tulla igapäevaselt toime ja rahvaste rändamise tõm betuules rahvusena püsima jääda. Maa tuleb taaskoloniseerida meie oma inimestega ning tööstus ja põllumajandus tuleb uuesti üles ehitada, et oleksime võimelised end ise ära toitma ning kui üle jääb, siis naabritelegi müüma. Eesti kaup oma headuses on alati olnud naab rite juures kõrges hinnas ja eestlane ise pole kunagi tööd peljanud. On vaja rakendada puhanud hobused uue vankri ette ja anda ohjad koge nud ning elunäinud juhtide kätte.
4
aprill–mai 2016
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
www.ekre.ee
Okupatsiooni rehabiliteerimine
ehk orwelliku maailma orjade vabariik Me ei tohi leppida pea peale pööratud maailmaga, kus suur osa omal ajal inimesi liikuma pannud väärtustest on ümber defineeritud, maha vaikitud või ebanormaalseteks kuulutatud, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.
V
alitsuskoalitsiooni poliitikud armastavad meile kõikvõimalikel juhtudel rääkida euroopalikest väärtustest. Kuid kui küsi da, missugune on nende euroopa like väärtuste definitsioon, jäävad selle propageerijad omadega hätta. Ei saa ju avalikult tunnistada, et nende käsitluses tähendavad nime tatud väärtused eelkõige homo abielusid, omasooliste õigust lapsendada, eutanaasia legalisee rimist, vihakõne (sooviks samuti definitsiooni!) keelustamist, rah vusriikide ja -kultuuride tasalüli tamist ning massiimmigratsiooni taganttõukamist. Rootsis on jõu tud nn euroopalike väärtuste eest võitlemisega juba lausa nekrofiilia ja sodoomia seadustamise nõud miseni. Jälk, kui tsiteerida kirjanik Kivisildnikku. Nö alaarenenud ühiskonnana Eesti siiski nii kaugel veel ei ole. Kuid „euroopalikud väärtused” sisaldavad veel üht olulist kompo nenti. Selleks on rahvuste ajaloolise mälu moonutamine või – kui hästi läheb – hävitamine. Just viimast tähendab meil ühtäkki välja käi dud idee nimetada Okupatsioonide muuseum ümber Vabamuks. Põh jendused on, nagu alati, pragmaa tilised. Muuseumi senine nimetus pidi olema sisulist tegevust piirav, see ei kõneta enam nooremat põlv konda ja mis peamine – niisu gusena ei tasu muuseum ennast majanduslikult ära. Loomulikult pole ükski too dud argumentidest tõsiselt võetav. Õõvastav on aga see, et keegi nime muutmist toetavatest poliitikutest (esirinnas president Toomas Hend rik Ilvese ja välisminister Marina Kaljurannaga) ei räägi muuseumi kontekstis väärtustest, mida see esin
Kahekümne viie aasta jooksul pole mitte ükski Eesti peaminister või kaitseminister austanud oma kohalviibimisega iga-aastaseid veteranide kokkutulekuid Sinimägedes. Mart Helme
dab. Need väärtused on midagi palju enamat kui raha. Need kujutavad endast lugupidamist meie lähiaja loo katsumuste vastu, austust nende kümnete tuhandete inimeste vastu, kes kommunistlike repressioonide käigus hukkusid, sandistusid, oma vara kaotasid või kes isegi ellu jää nuna pidid sageli üle elama füüsilisi ning hingelisi kannatusi. Selliseid, millest maksumaksja kulul elanud Ilvesel ja Kaljurannal pole õrna aimugi. Või suudavad nad ette kuju tada ema valu, kes oli sunnitud teel Siberi poole heitma oma loomava gunis surnud kuu aja vanuse imiku põrandas ihuhädade rahuldamiseks mõeldud augu kaudu raudteele, sest mingitki matmisvõimalust emale ei antud? See kohutav lugu on vaid üks nendest tuhandetest tragöödiatest, mis inimestel okupatsiooniaastatel üle tuli elada. Meie europoliitikud püüavad meid veenda, et peame vaata ma tulevikku ja mitte kibestama ennast vanadele haavadele soola raputamisega. Paraku – kui vaa tame üksnes tulevikku, ei austa me neid, kes võõra võimu käe läbi hukkusid või vaimselt sandistusid ega ka neid, kes okupatsiooniaas tate katsumustes vastu pidasid ja endas mitme põlvkonna vältel unistust Eesti iseseisvuse taasta misest kandsid. Nendeta ei oleks praegu Ilves president ja Kalju rand välisminister.
FOTO: AFP
Tegelikult peame seda amet liku meelemuutuse rida kahet susväärselt pikendama. Selle alla mahub ka teises maailmasõjas saksa mundris sõdinud meeste mahavaikimine meie oma polii tilise establishment’i poolt ja kohati koguni nende kui natside demoniseerimine. Kahekümne viie aasta jooksul pole mitte ükski Eesti peaminister või kaitsemi nister austanud oma kohalviibi misega iga-aastaseid veteranide kokkutulekuid Sinimägedes. See on häbiväärne, sest ilma nende meeste kangelaslikkuseta poleks olnud võimalik Eesti järjepidevuse tagamine Otto Tiefi valitsuse moo dustamise läbi, nendest kümnetest tuhandetest inimestest rääkimata, kellele rinde peatamine Sinimäge des andis võimaluse läände page da. Eriti peaks seda fakti meeles pidama vabas maailmas sündinud ja üles kasvanud Ilves. Ent on muudki, mis käsitleta vasse konteksti sobitub. Okupat siooni rehabiliteerimine paistab selgelt välja ka peaminister Taavi Rõivase ja välisminister Marina Kaljuranna keeldumisest tegeleda Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmise küsimusega. Ja seda hoo limata asjaolust, et 2004. aastal on Riigikogu vastava otsuse vastu võt nud ning meie partnerid Lätis ning Leedus selle küsimusega tegelevad. Sisuliselt ignoreerib valitsus sellega oma tööandja, Riigikogu käsku. Täpselt samas rööpas on valit suspoliitikute kidakeelsus, kui neilt küsida, kas 5,2 protsenti Eesti Vabariigi Tartu rahulepingu järgsest territooriumist on endiselt okupeeritud. Sõna „okupatsioon” ei ole võimalik nende suust isegi tangidega välja kiskuda. Ehkki
seni kuni Eesti ja Venemaa vahel pole uut kehtivat piirilepingut – ja seda pole nii kaua, kuni Riigikogu pole uut lepingut ratifitseerinud – kehtib piirijoon, mille kohta meie põhiseadus selgelt ütleb, et Eesti maismaapiir on sätestatud Tartu rahulepinguga. Ent laiendame pisut teemat. Eesti riikluse taastamise aegsete põhimõtete ja väärtuste revisjo nism on hirmutaval määral jõud nud ka muudesse valdkondadesse. Nii näeme järjekindlaid katseid lõdvendada meie 1989. aastal vastu võetud keeleseaduses paika pan dud põhimõtteid. Selle viimaseks näiteks on Riigikogus hiljuti läbi surutud seadusparandus, mis kao tab keelenõuded taksojuhtidele. Kordades veelgi ohtlikum on revisjonism, mis toimub meie üli
tele venelastele. Selle asemel hakati rääkima kodakondsusel põhinevast riigist. Nüüd oleme jõudnud olu korda, kus seoses Euroopat taba nud massiimmigratsiooniga on rahvusriigist rääkimine muutumas suisa äärmusluseks ja rassismiks. Rahvusluse ja rahvusriikluse eest seismine on aga kohe-kohe Brüs seli õnnistusel saamas vihakõneks, millekski, mida demokraatlikus ühiskonnas ei tohi sallida. Kahekümne viie aastaga on Eesti ühiskond viidud olukorda, kus suur osa omal ajal inimesi liikuma pannud väärtustest on ümber defi neeritud, maha vaikitud või eba normaalseteks kuulutatud. Tunda uhkust oma rahvuse üle on natsio nalistlik, tunda uhkust oma kul tuuri üle on ksenofoobne, võidelda rahvusriigi eest on rassistlik, nõuda
Veelgi ohtlikum on revisjonism, mis toimub meie ülikoolides, kust eesti keelt sõna otseses mõttes välja surutakse. Mart Helme
koolides, kust eesti keelt sõna otseses mõttes välja surutakse. Pealtnäha on kõik taas eesrindlik: rohkem rah vusvahelisi üliõpilasi, rohkem rah vusvahelisi õppejõude, doktoritööd ingliskeelseks! Taustal hiilivat küsi must, kui kaua peab eesti keel vastu kultuurkeelena, kui ta kaotab oma keelse teaduse, ei ole aga enam polii tiliselt korrektne küsida. Poliitiliselt veelgi ebakorrekt sem on rääkida Eestist kui rah vusriigist. Juba sajandivahetusel kuulutati see ebaviisakaks, sest see mõjuvat solvavalt meie kõrval elava
eesti keele oskust on sallimatus, väi delda ja võidelda oma põhimõtete eest tähendab vihaõhutamist. Ma tahan siinkohal täiesti selgelt ja ühemõtteliselt kinnita da: me ei lepi sellega! Eesti Kon servatiivne Rahvaerakond ei lepi niisuguse pea peale pööratud maailmaga. Koos teiste Euroopa rahvuslike ja patriootlike jõudude ga seisame veendunult selle eest, et Eestist ei saaks 21. sajandil orwel liku maailma orjade vabariiki. Pole mingit kahtlust, et me võidame. Sest meiega on terve mõistus.
www.ekre.ee
5
EESTI EEST!
Kabinetis sündinud tagurpidine haldusreform Valitsuse kavandatav haldusreform ei paranda Eesti elu vähemalgi määral, sest ümberkorraldusi tahetakse alustada valest otsast, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja endine Saue linnapea HENN PÕLLUAAS.
K
ui peaminister Rõivas kandis Riigikogus ette poliitilise avalduse haldusreformi teemal, rõhutas ta, et tegemist on koalit siooni reformikavaga. Tõepoo lest, just see ongi üks kõnealuse reformi suurimatest puudustest – selle ettevalmistamisse ei ole kaasatud Riigikogu opositsiooni erakondi, laiemast avalikkusest rääkimata. Selles, et tänane süsteem vajab muutmist, ei kahtle keegi. Küsimus on, mida muuta ja kuidas tagada, et tehtud muudatused oleksid tule muslikud, mitte ei kujutaks endast muudatuste tegemist muutuste enda pärast. Praegune reform on tagurpidi ne, alustama peaks mitte omava litsuste piiride muutmisest, vaid sisulistest asjadest. Võimuliidu uhkelt esitletud arvud liitumisläbi rääkimisi peetavate omavalitsuste kohta on sisutühjad, sest lõviosa läbirääkimistest toimub sundliit
mise hirmus, mitte sellepärast, et liitumine looks kõnealustesse omavalitsustesse paremaid teenu seid, suuremat finantsvõimekust või muid hüvesid. Kõige olulisemad küsimused – omavalitsuste rahastamine ja nende ülesannete fikseerimine – on jäetud lahtiseks. Selge on vaid see, et rahastamist ei suurendata. Kavas pole rahastamise taastamine isegi mitte majanduskriisi eelsele tasemele. Peaminister armastab igal võimalikul juhul rääkida põhja maadest. Kui vaatame sinnapoole, siis põhjamaades on omavalitsuste rahastamine oluliselt suurem. Ka Soomes läbiviidud haldusreformi käigus muudeti omavalitsuste piire, kuid ühinevatele omavalitsustele anti oluliselt suuremat ühinemis toetust ning loodi pikaajalised tulu mehhanismid. Eestis mitte midagi sellist ei toimu. Kuigi ühinemistoe tust suurendati, jätkub sellest vaid ühinemisprotsessi läbiviimiseks. Omavalitsusjuhtide äraostmine
Reformi läbisurumine selleks, et valitsus saaks öelda: „Meie tegime ära”, maksab pikas perspektiivis valusalt kätte. Henn Põlluaas
aastapalga suuruse ühinemispree miaga ei paranda inimeste heaolu. Lätis viidi haldusreform läbi samadel alustel kui praegu Eestis. Hoolimata valitsuse ilukõnedest
kaugenesid võim ja teenused ini mestest, omavalitsuste kulud kas vasid, finantseerimisvõimekus ei suurenenud, maapiirkondade tüh jenemine jätkus ning sunniviisili selt kokku pandud omavalitsuste inimesed ei sulandunud kokku, vaid jäid endiselt kiikama isesuu nas. Reformi läbisurumine selleks, et valitsus saaks öelda: „Meie tegi me ära“, maksab pikas perspektiivis kätte. Käesolev on juba vähemalt seitsmes haldusreformi läbiviimi se katse. On tehtud kümneid või sadu analüüse, kus on kaardistatud praeguse omavalitsussüsteemi kit saskohti ja pakutud välja erinevaid lahendusi. Kurb, et koalitsioon on läinud lihtsaima vastupanu teed ja loobunud sisuliste muudatus te tegemisest. Oluliselt õigem ja positiivsete tagajärgedega oleks anda omavalitsustele võimalus omavahelise koostöö tegemiseks, ühisettevõtete loomiseks ja erine vate asutuste ühishaldamiseks. Päris väikesed omavalitsused, kus juhtimiskulud ühe elaniku kohta on ebamõistlikult suured, ei ole muidugi jätkusuutlikud, kuid statistika näitab, et õige majan damise korral saavad 2000-3000 elanikuga omavalitsused suurepä raselt hakkama. Ei pea olema 5000 või 11 000 elanikku. Tuleb ausalt
välja öelda ja lahendada küsimu sed, millest on tingitud peamised probleemid omavalitsuste töös. Oluline on tagada omavalitsuste majandus- ja haldussuutlikkus, ehk kõigi neile pandud ülesannete rahastamine, lumepallina suure neva aruandluse ja riikliku büro kraatia vähendamine. Ülekohtune on süüdistada omavalitsusi mitte toimetulekus, kui neile lisatakse üha uusi ülesandeid, ilma et sellega kaasneks rahastust. Tekib kahtlus, et valitsuserakon dade eesmärgiks on omavalitsuste senisest suurem politiseerimine. Ühinenud omavalitsustes võib ennustada kohalike valimisliitude kadumist, alles jäävad erakonnad, mis valdade piiridest ju ei sõltu. Reformierakond on püüdnud vali misliite varemgi ära kaotada, kuid sellele katsele tõmbas viimati piduri peale õiguskantsler. Eesti Konservatiivne Rah vaerakond kavatseb valitsusse saa des läbi viia haldusreformi, mille puhul muudetakse omavalitsuste rahastamismudelit. Omavalitsus tele tuleb juurde anda nii tege vusvabadust, võimu kui ka raha. Valdade piirid tuleb paika panna selle järgi, kus inimesed elavad ja liiguvad. Ainult selline reform, mis arvestab tegeliku eluga, toob elu maale tagasi.
väärindatud toodangut kui põllun dus või metsandus. Fosforiidi kaevandamine kind lasti elavdaks ja suurendaks Eesti eksporti ja tööhõivet, looks juurde kõrgepalgalisi töökohti ning looks võimalusi kodumaistele investori tele ja ettevõtlusele. Viru Keemia Grupi tellitud fosforiidi kaevan damise ja sellest väetise tootmise majandusliku mõju analüüs ütleb, et fosforiidi kaevandamine annaks riigile otseselt ja kaudselt kokku ligi 70 miljonit eurot maksutulu ja tööd umbes 2800 inimesele. Ent kaevandamist lubavate või keelavate otsuste tegemine prae guse teadmiste taseme juures, ilma täiendavate uuringuteta, oleks võimu kuritarvitamine. Eesti rahvas ja riik peab otsus tama, kas oleme suutelised taluma kaevandamiset tulenevat keskkon namuutust. Kui otsustame siiski kaevandama hakata, on Konser vatiivse Rahvaerakonna kindel seisukoht, et seda peab tegema riigiettevõte. Ainult riigi osalus nii uuringutes kui ka selle otseses kontrolli all hoidmises ja kaevan
Põhiline seni vastuseta küsimus on fosforiidi kaevandamise ja väärindamise majanduslik tasuvus.
Kas hakkame taas fosforiiti kaevandama? Fosforiidi kaevandamist ei tohi kavandama hakata enne, kui on läbi viidud põhjalikud riiklikult kontrollitud maapõue- ja majandusuuringud, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige RAIVO PÕLDARU.
A
valikkuses on taas hakatud rääkima fos foriidi kaevandamisest, sest Euroopa suurima ja ka ainsa fosfaattoorme ressursi koostis pakub tööstuslikku huvi ning potentsiaalne kaevandamis piirkond on hõredalt asustatud ja hea infrastruktuuriga. Fosforiit on kergesti töödeldav tooraine, mille tähtsus ja hind on maailmas tõu suteel. Hind tõuseb, sest rahvas tiku kasvuga kaasneb toiduainete tarbimine. Põllumajanduse inten siivistamine omakorda suurendab vajadust väetiste järele. Eestis on Euroopa Liidu suu rimad fosforiidivarud, kokku ligikaudu 11,8 miljardit tonni, millest jätkuks mõistliku kaevan damise korral enam kui sajan
diks. Nõukogude ajal kaevandati ja rikastati fosforiiti keskkonna nõudeid eirates, millest on maha jäänud läbisongitud maa. Fosfo riidi kaevandamise võimalused on praeguseks muutunud keskkon nasäästlikumaks kui varem, ent maavarade kaevandamisega on alati seotud ohud ja riskid.
tuse- ja mürkkemikaalide hoidlad. Põhjavee kasutamise ja kaitse tin gimuste projekteerimine maavara de kaevandamiseks kas karjäärides või kaevandustes eeldab usaldus väärse andmestiku analüüsi iga konkreetse piirkonna kohta eraldi. Kuna kaevandatavad maavarad lasuvad suuresti allpool põhjavee taset, siis maavarade kaevanda mine mõjutab põhjavee olukorda suuremal või väiksemal määral. Minimaalse keskkonnamõjuga kaevandamise korraldamiseks on vaja luua riigis võimekus pädevate uuringute läbiviimiseks ning sääst like kaevandamise tehnoloogiate arendamiseks.
Ohud ja riskid
Majanduslik kasu
Põhjavesi on loodusvara, mille pinnalähedaste kihtide varu täie neb pidevalt sademete ja veekogu des oleva vee maapõue imbumise arvel. Maapinnast esimese veeho risondi saastumise oht on õhukese pinnakattega aladel seotud põhili selt selliste reostusallikatega nagu käimlad ja kanalisatsioon, farmid, sõnniku-, silo-, väetise-, vedelkü
Kaevandamine hõivab loodus maastikke, aga ei maksa unustada, et seda teevad ka näiteks Tallinna ja Tartu laienemine, Tallinn-Tartu maantee, Via Baltica ja Rail Bal tica. Riigile majanduslikku kasu tootvatest tegevustest on linnade järel kõige kasumlikumad maaka sutajad kaevandajad, andes pinna ühikult suurusjärgu võrra kallimat
Raivo Põldaru
damises kindlustab tulu kasutami se tasuta koolilõunaks, huviringide rahastamiseks, tasuta ühistrans pordiks, tasuta arstiabiks, vää riliseks pensioniks ning sise- ja välisjulgeoleku tõstmiseks.
6
aprill–mai 2016
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
www.ekre.ee
Otsedemokraatia – mõõk valitsejate pea kohal Rahvale tuleb anda õigus presidendi otsevalimisteks ning õigus algatada rahvahääletusi, kirjutab jurist, endine riigikogulane ja Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu liige MAIDO PAJO.
O
ma ametisoleku viima sel päeval, 08. oktoob ril 2001 andis Lennart Meri Riigikogule üle põhiseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärgiks oli viia sisse Vaba riigi Presidendi otsevalimised. „Mul on hea meel, et valitud president Arnold Rüütel on toeta nud minu kavatsust algatada enne ametist lahkumist põhiseaduse muutmise. Austatud Riigikogu esimees! Ma algatan põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teie käes on hetke pärast seaduseelnõu, mis annab Eesti rahvale õiguse, mis on enamusel demokraatlikest Euroopa rahvastest. Menetle ge seda jõudsasti!” ütles Lennart Meri. Seda algatust võib julgelt nimetada Lennart Meri poliitili seks testamendiks. Vajadust presidendi otsevali miste järele rõhutas Meri juba kuu aega varem, Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris: „Presi dendi otsevalimine annab rahva le võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka erandi tult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanis me riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.” Edasi rõhutas Meri: “Parla ment ei ole riik. President ei ole riik. Ammugi ei ole riik partei ja valitsus. Riik on kõigi nende ja nimetamata jäänud põhiseadusli ke institutsioonide tasakaalustatud ja sõbralik koostoime.” Meri oli kahtlemata väga terase pilguga ja madala valulävega ini mene, kes oskas näha ja tunnetada sügavuti ühiskonna valupunkte, reageerides neile nii sõna kui teoga temale ainuomasel moel. Senise erakondliku poliitika tulemusena tekkinud kriisile osun dasid ka teadlased.
Kaks Eestit Viis kuud enne Lennart Meri esi nemist Riigikogu ees, 2001. aasta jüripäeval, raputasid sotsiaaltead lased Eesti avalikkust pöördumise ga Kaks Eestit. Pöördumine sedastas: „Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrandunud juba selli sel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist. Kaks kolman dikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub ele mentaarne turvalisus, paljud noo red soovivad lahkuda mujale.
Poliitika enesekesksus ja eba eetilisus on muutunud igapäeva seks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata. Rahvas on marginaliseeritud „tädi Maa liks”, kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puu dutavates küsimustes. Alates 1995. aastast ei ole rahva hinnang poliitilisele olukorrale olnud nii negatiivne, kui see on praegusel hetkel, mil 73% inimes test on otseselt rahulolematud. Seni, kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illu soorse klantspildi loomisele Ees tist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalse tele probleemidele vastu seista. Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda. Riigi presi dendi funktsioon on täita taolistel hetkedel riigi ja ühiskonna ühen daja rolli. Või me olemegi juba lii vakastivabariik?” Kahjuks jätsid võimuparteid Lennart Meri algatuse Riigikogu sahtlitesse tolmu koguma. Ei aida nud ka see, et 2001. aasta sügisel presidendiks valitud Arnold Rüü tel samuti presidendi otsevalimisi toetas.
erakondliku demokraatia sügavat kriisi – näitas järgnevalt Harta 12 avaldamine.
Harta 12 Harta 12 tõi välja erakondliku või musüsteemi rahvast võõrandumise süvapõhjused. Üksteist aastat pärast Kahte Eestit ehk 2012. aasta novembris avaldasid tunnustatud ühiskonna tegelased (Marju Lauristin, Ignar Fjuk jt.) Harta 12, millele olid alla kirjutanud teiste seas ka 2001. aasta pöördumises osalenud David Vseviov ja Juhan Kivirähk. Harta osutas: „Eesti demo kraatia laguneb meie silmade all. Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: ”Meil on mandaat.” “Meile pole alter natiivi.” See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jää nud tühi kest. Ei Vabariigi Presi dent, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühis konnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kut suda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodaniku ühiskonna esindajad.”
Parlament ei ole riik. President ei ole riik. Ammugi ei ole riik partei ja valitsus. Riik on kõigi nende ja nimetamata jäänud põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustatud ja sõbralik koostoime. Lennart Meri
Rüütli initsiatiivil algas ühis kondliku leppe protsess, millele oli avalikkuses laiapõhjaline toetus. Presidendi juures asutati Ühis kondliku Leppe Sihtasutus. Samas jäid tolleaegsed põhilised võimu parteid Reformierakond ja Isamaa (hiljem IRL) tõrjuvale seisukohale ega soovinud mingeid muudatusi, mis oleks võinud nende positsiooni ohustada. 2006. aastal presidendiks saanud Toomas Hendrik Ilves likvideeris Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse ja moodustas Eesti Koostöö Koja, kuid ka selle tege vus jäi algusest peale jututoa tasemele. Rahulolematuse süve nemist ühiskonnas – tegelikult
Hartas nimetatud esmatähtsad eesmärgid: 44 erakondade loomine, rahas tamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi; 44 valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees; 44 kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instru ment. Sellise jõulise pöördumise
Oluline on mõista, et kui Vabariigi President valitakse Riigikogus, siis tegelikult põhiseaduse kohast võimude lahusust ja tasakaalu ei eksisteeri. Maido Pajo
tõttu, mis ähvardas kasvada ava likuks vastuseisuks Toompea ja rahva vahel, algatas president Ilves kiirkorras nn Jääkeldri protsessi. Seejärel kokku kutsutud Rahva kogus võtsid aga võimuparteid initsiatiivi osavalt üle. Enamik algatustest anda rahvale suurem otsustusõigus suretati Riigikogu nelja erakonna poolt välja. Kahtlemata oli asjade selline käik üheks põhjuseks, miks rahva pettumus ja protestivaim veelgi süvenes ning mis tõi 2015. aastal valimistel kartelliparteide jaoks ootamatu tulemuse - Toompeale jõudsid nii EKRE kui ka Vabaera kond. Samas näitas möödunud aasta ilmekalt, et vanad võimupar teid tahavad jätkata vanaviisi ja rahvast riigi asjadest ikkagi eemal hoida.
Ühendame jõud rahvale kõrgeima võimu tagasiandmiseks Oluline on mõista, et kui Vabarii gi President valitakse Riigikogus, siis tegelikult põhiseaduse kohast võimude lahusust ja tasakaalu ei eksisteeri. President ei ole kaldu isegi mitte Riigikogu poole, vaid valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade tagatubade poole. President Ilvese väljaütle mised ja hoiakud peegeldavad seda väga selgelt. Reformiera kondlik juhtimisstiil, mis eirab rahva tahet, on teinud Eestist Euroopa Liidu oblasti ja sellisel viisil jätkata on hukatuslik. Seda hukatuslikku kurssi saab muuta ainult rahvas ise otsedemokraa tia kaudu, mitte oodates iga nelja aasta järel valimisi, kui võib olla juba hilja. Järjekindel tuginemine põhiseaduse alusväärtustele on suu
rendanud rahva usaldust ja toe tust EKRE-le kahekordselt. Ka Sihtasutus Perekonna ja Tra ditsiooni Kaitseks (SAPTK) on näidanud oma võimekust ühis konnale oluliste väärtuste kait sel. Arvamusuuringute kohaselt soovib 80% rahvast suuremat otsustusõigust riigi ja ühiskonna asjades, aga võimuparteid ei ole nõus oma eesõigustest vabataht likult loobuma.
Laia avalikkuse kaasamine Olen seisukohal, et nii Konser vatiivsel Rahvaerakonnal kui ka SAPTK-il tuleb kaasata lai avalik kus ning anda rahvale Vabariigi Presidendi otsevalimiste õigus. Kuid mitte ainult. Vajalik on sisse viia poliitiku te ja erakondade vastutus valijate ees, nii nagu see on välja toodud nii 2001. aasta pöördumises Kaks Eestit kui ka Hartas 12 ning mida on toetanud ka Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Praegu saab Eestis rahvahää letust ehk referendumit algatada üksnes Riigikogu, st. et rahva õigu se üle otsustavad võimuerakon nad. Selline piirang on äärmiselt ebademokraatlik. Kuna Eesti riik tugineb õiguslikule järjepidevuse le, siis on vajalik anda rahvale kui kõrgeima võimu kandjale tagasi ka 1920. aasta põhiseadusega ette nähtud õigus algatada tähtsates riigiasjades rahvaalgatuse (refe rendumi) läbiviimine. Üksnes otsedemokraatia mõõk pea kohal paneb võimuerakonnad rahva tahet austama.
www.ekre.ee
7
EESTI EEST!
Poliitiliste vandenõuteooriate viletsus Konservatiivse Rahvaerakonna LääneTallinna ringkonna esimees WESSE ALLIK teeb ülevaate absurdsetest süüdistustest ja vandenõuteooriatest, mida Eesti valitsuserakondade poliitikud uute erakondade mustamiseks välja mõtlevad.
M
itmed valitsusera kondade poliitikud ja neid toetavad aja kirjanikud armas tavad aeg-ajalt pikkida oma väljaütlemistesse vihjeid nagu teeks EKRE salajast koostööd Savisaare ja koguni Kremliga. Targu jätavad nad muidugi sele tamata, milles see koostöö täpse malt seisneb ja millist kasu sellest kumbki osapool võiks saada. See on ka arusaadav, sest kui hakata loogiliselt mõtlema, on mõlemad konstruktsioonid jaburad. Alustame Keskerakonnast. Pole mingi saladus, et Riigikogus teevad kõigi erakondade fraktsioonid üks teisega jooksvalt koostööd ja see kõik on täiesti avalik. Opositsioon – EKRE, Vabaerakond ja Keskera kond – peavad sageli seljad kokku panema, et astuda jõuliselt vastu valitsuserakondade teerullile. Ent EKRE ja Savisaar? Esma pilgul ehk ongi siin vandenõuks ainest – Edgar tahab Eesti valija te hääled rohkemate erakondade vahel ära lahustada ja nö loob sel leks uue erakonna. Samal ajal püsib tema erakonna peamiselt venekeel ne valijaskond kindlalt tema selja taga. Kuid loogika hakkab seda vandenõuteooriat kohe segama. Selleks, et saada valimiste võitjaks, tuleb alistada Reformierakond. EKRE kogus oma hääled pea miselt IRL-i endistelt valijatelt. Kui keegi võttis Reformierakon nalt hääli vähemaks, siis oli selleks Vabaerakond. Mõnisada kuni tuhat häält võis Reformierakonnalt veel võtta vanadest reformierakondlas test moodustatud RÜE. Savisaar pole nii rumal, et ei suudaks seda tõsiasja läbi hammustada. Kui ta oleks tahtnud sarnast mängu män gida, oleks ta toetanud just Vaba erakonna ja RÜE loomist.
Niite tõmbab Savisaar? Pigem mõjus EKRE lisandumi ne Keskerakonnale negatiivselt – tõmbas neilt ära eestikeelseid valijaid ning mobiliseeris valijaid, kes muidu hääletamas ei käi. Mis tähendab, et kui valimistel osaleva te inimeste hulk suureneb, on igal erakonnal vaja Riigikogu kohtade säilitamiseks lisahääli. Keskerakonna probleem on ka selles, et valijaskond on jäänud aastate lõikes praktiliselt samaks. Uusi valijaid saaks juurde vaid sellega, kui Riigikogu valimistel
FOTO: AFP
rahaga kinni. Pealegi esineb Tal linna TVs poliitikuid kõigist era kondadest, mis aga jäetakse targu mainimata.
Mis puutub Kremli agentide otsimisse, siis tuleks ringi vaadata seal, kus Kremlil on mõtet agente omada. See on koht, kus suunatakse Eesti poliitikat. See koht on Eesti valitsus. Wesse Allik
hääletaksid ka mittekodanikud. Praegu toetavad hallipassi omani kele lihtsustatud korras kodakond suse andmist peale Keskerakonna ainult sotsiaaldemokraadid. Eel pool nimetatud vandenõuteoo rial oleks mingi mõte ainult siis, kui Keskerakond suudaks panna kokku koalitsiooni. Valimiste võit misest on vähe kasu, kui ei suudeta moodustada valitsust. Fakt on see, et kombinatsioon Keskerakond ja EKRE ei annaks Riigikogus valitsuse moodustami seks piisavalt kohti. EKRE lisandu mine riigikoguerakondade hulka ei tee Keskerakonnale valimiste võit mist mitte mingi moel lihtsamaks, pigem raskemaks. Küsime nüüd, mis kasu saaks EKRE Savisaarega kokku män gides. Võimaluse esineda Tal linna TVs? Tõsi, EKRE on seda võimalust kasutanud, sest paljud teised meediakanalid on meie jaoks olnud suletud. Niikaua kuni kätt ette ei panda, võib seal esine da, nagunii maksavad linna mak sumaksjad selle televisiooni oma
Niite tõmbab Kreml? Kuna EKRE sidumine Keskerakon naga ei paista avalikule arvamusele mõju avaldavat, siis on hakatud rää kima koostööst Kremliga. Reformierakondlane Urmas Sutrop on maalinud keeruka pildi, kuidas Kreml siin niite tõmbab ja kasutab EKRE-t ja teisi valitsus vastaseid jõude selleks, et Eesti astuks Euroopa Liidust välja ja lii tuks Venemaa mõjupiirkonnaga. Tuletame meelde, et Savisaarele ja teistele kohalikele venemeelsetele mängiks kõige suuremad trum bid kätte kodakondsuse 0-variant, mida on meie käest nõudnud just Euroopa Liit. Aegajalt tullakse lagedale ka imeliku jutuga, nagu olevat EKRE Kremlile kasulik propagandasõjas. Miski pole takistanud Kremli pro pagandamasinal sõimata eestlasi natsideks, seda juba ammu enne EKRE loomist, ning miski ei takis ta neil selle tegemist ka praegu ja tulevikus.
Loomulikult ei suuda keegi süüdistajatest argumenteerida, mis kasu saaks EKRE Kremliga kokkumängust. Ei saagi argumen teerida, sest need süüdistused ja vandenõud on loodud tähelepanu eemalejuhtimiseks olulistelt tee madelt ning konkurentide poriga loopimiseks, lootuses, et midagi ikka külge jääb.
Kellele on see kasulik? Kui keegi teebki salajast koostööd Keskerakonnaga, siis oleks mõistli kum analüüsida, kes saaks praegu valitsevast olukorrast kõige roh kem kasu? Kas pole tõenäolisem, et Keskerakond on jaganud Refor mierakonnaga valitsemisalad – riik teile, Tallinn meile? Mis puutub Kremli agentide otsimisse, siis tuleks ringi vaadata sealt, kus Kremlil on mõtet agente omada. See on koht, kus suuna takse Eesti poliitikat. See koht on Eesti valitsus. Kõlab samuti nagu vandenõu teooria? Aga analüüsime olukorda. Öeldakse, et kõik uus on hästi unustatud vana. Konstantin Pätsil olid sõbralikud suhted Nõukogude luurega. Suhete ulatuse üle ajaloo
lased küll vaidlevad, kuid keegi ei eita neid. Mõned NKVD tegelased on oma mälestustes väitnud, et ka Läti president Kārlis Ulmanis ning tollane Läti kaitseminister Jānis Balodis olid ära ostetud. Eestis on noori poliitikuid, kes on võtnud pankadelt suuri võlgu ning kes peaksid oma kõrgesti tasustatud kohast ilmajäämise korral arvestama puu alla kolimise ja eraisiku pankrotiga. Näiteks asjasse üldse mitte puutuv peaminister Taavi Rõivas peab järgnevad 20 aastat maks ma ainuüksi võetud laenude eest tagasi 2000 eurot kuus. Seda juhul, kui ta vahepeal ühtegi uut kohustust, näiteks autot, juurde ei võta. Selline finantsolukord paneb ükskõik millise inimese tegema väga keerulisi eluvalikuid. Sageli pole sellisel inimesel muud väljapääsu, kui loota järgnevad 20 aastat kestvale imele. Ainult äärmiselt naiivne ini mene võib arvata, et FSB pole meie riigijuhtide laia elustiili ja täiesti vastutustundetut laenamist tähele pannud. Eks nad ole siis nõus neid „imesid“ teatava tasu eest pakkuma…
Raadiosaade
"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on! Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.
Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade
Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee
Tre Raadio
Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee
8
aprill–mai 2016
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
www.ekre.ee
Vabatahtlikud päästavad Eesti! Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees, kaitseliitlane ja abipolitseinik ANTI POOLAMETS kutsub üles kodanikuaktiivsusele, sest Eesti riigi ülesehitamist ja kaitsmist ei saa jätta ainult poliitikute kätte.
K
ui Eesti sattus 2007. aastal Pronksiöödel jõhkra rünnaku alla, tõmbus paljudel süda murest kokku, sest pealinna täna vad tundusid olevat anarhilise Moskva-meelse massi kontrolli all. Nii see tõesti oligi, kuid vaid ühe öö, sest Eesti mehed asusid kohe tegutsema. Tuhanded liitusid abi politseinike organisatsiooniga, et seista järgnevatel öödel valvepostil. Minulgi võttis liikmeks astumine üksnes mõne minuti ja juba avas tasingi end kilbi ja nuiaga Kaitse liidu maja valvamas. Märatsejad löödi kesklinnast minema. Südame kutsel toimunud, ent organiseeritud ja kindel tegutsemine ladus vunda mendi Euroopas ja maailmas harvanähtavale rahva panuse le korrakaitsesse. See tähendab muuhulgas patrullimist prob leemsetes piirkondades ning ennetustöö tegemist. Abipolitsei tuhandet meest ja naist hõlmav kogu teeb pidevalt vabatahtlik ku tööd, luues politseile kaaluka reservi. Oleks suureks abiks, kui see reserv kasvaks ühel päeval paari tuhande abipolitseinikuni. Kindlasti on see ka võimalik, sest ainuüksi tänavu on Põhja prefek tuuris väljaõppel üle poolesaja uue entusiastliku abipolitseiniku. Rahva panusega muutub ühis kondliku mõtlemise kvaliteet, sest abipolitseinikest eestvedajad toovad enesekaitse vaimu igasse alevikku ja valda. Nii tekib sekku miskultuur ning me ei pea enam kahtlema, kas kallaletungi puhul keegi reageerib. Enam ei lubata seda, et ülekäte läinud noortejõuk terroriseerib tervet asulat. Nii mõnigi võib küsida, et kui riik tõmbab politseid kokku, kas pole siis vabatahtlikud mõeldud
augutäiteks riigi tegematajätmis tele?
Kodanike entusiasm Sellel oletusel on tõetera sees, ent abipolitseinikku ei saa sundida pidevalt kümneid või sadu tunde panustama. Seetõttu on tegu enne kõike kodanike entusiasmiga, soo viga sisustada oma vaba aega Eesti teenimisega, valmidusega ulata da kaaskodanikele abikätt. Kui panustamiseks on aega vähem, saab rahulikumalt reservis olla. Ühe riigi jaoks on sellised inime sed võrdsed kullareserviga panga keldris, mida hoitakse hädaolu kordadeks. Mureks võib olla ka see, et politseiorganisatsioon on sunnitud täitma poliitikute rumalaid üles andeid, nagu praegune tikutulega pagulaste otsimine Lõuna-Euroo past. Veelgi rohkem küsimärke tekitab Saksamaa või Rootsi näitel poliitikute poolt politseile peale sunnitud tegevusetus, samal ajal kui sajad tuhanded illegaalsed immigrandid jooksevad maha piire, loobivad politseinikke kivi dega või purustavad järjekordset pagulaskeskust. See pole ometi politsei süü, et meid juhivad keh vad poliitikud. Ja see ei tohiks meid takistada oma kodulinna tänavail kurjategijaid ohjeldamast.
EKRE – vabatahtlik päästekomando Võimulolijate rumalate ja kahjuli ke otsuste kõrvaldamiseks on meil võimalus osaleda ühes teises vaba tahtlikus tegevuses ehk erakonna töös. Tuhandeid vabatahtlikke töötunde tehes saame me veenda rahvast valima Riigikogusse ter vet mõistust. Erakondade liikmed on peamised Eesti elu kujundajad. Kui senised erakonnad oleksid
Kaitseliidu vabatahtlikud lähevad lahingusse iga ilmaga ja kuitahes ülekaaluka ründaja vastu. Eesti meeste ja naiskodukaitsjate panus riigikaitselisse töösse on hiiglaslik. Anti Poolamets
oma tööd hästi teinud, poleks ju uusi tulijaid vaja olnud. Ometi tuli luua EKRE kui riigi päästmiseks mõeldud vabatahtlik päästeko mando. Südametunnistusega inimesed ei saanud pealt vaadata suverään suse lammutamist, ühiskonnale võõraste väärtuste pealesurumist, tänapäevaste ohtude eiramist ja majanduse stagnatsiooni. Meie riigipäästjad panid sel jad kokku ning viisid ühise jõuga EKRE parameedikud Toompeale. Kui meie erakonna vabatahtlike töötunnid kokku lüüa, siis ei jää need alla ka kõige usinamate kait seliitlaste või abipolitseinike töö tundidele.
Kaitseliit kui viimane argument Me võime olla kriitilised Eesti kaitseväe varustuse ja tegevuska vade suhtes. Kõhklusi ja kahtlusi on ka liitlaste osas. Ometi ei ole minul mingeid kahtlusi selles, et Kaitseliidu vabatahtlikud lähevad lahingusse iga ilmaga ja kuitahes ülekaaluka ründaja vastu. Eesti meeste ja naiskodukaitsjate panus riigikaitselisse töösse on hiiglaslik. Nad on loonud tiheda lõime reser vistide ja tegevväe vahel. Tänu kaitseliitlastele on mundris inime sed riiklikel tähtpäevadel kohal ka kõige väiksemates maakohtades. Vabatahtlikkus õpetab riigirah vaks olemist, sest ennekõike on see
au seista oma maa ja rahva eest, midagi muud vastu saamata. See annab tunde, et minust algabki riik. See annab tunde, et just mina olen see, kes Eestit kunagi ei reeda. Kui erakondlikud tegevused nõuavad sitkust oma vaadete eest seismisel ning vahel valmidust konkurentidega sõnasõda pidada, siis vabatahtlike panus kaitsekraa vis või politseiautos ja merepäästes hädalisi aidates on need kohad, kus erimeelsused jäetakse tagaplaanile. Vabatahtlike nimekiri ei saa nud siin mõistagi täielik – vaba tahtlikud keskkonnakaitsjad, sotsiaalabi korraldajad, kultuu riühingute liikmed, naabrivalve korraldajad, ajaloomälu hoidjad, kodukandiliikumise edendajad – kõik väärivad tunnustamist. Eesti rahvas pole sugugi indi vidualistlik, vaid organiseerub rõõmuga. Seda kinnitab ülikõrge ühistegevuse tase 1920-1930nda tel aastatel. Me ei ole veel jõudnud oma esivanemate pühendumuseni, sest siis oli üksnes Kaitseliidus 42 000 liiget, praegu on liikmete arv 23 000. Võtame eeskuju!