Konservatiivide Vaba Sõna Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
Detsember 2015
www.ekre.ee
EUROSEADUSED JA RAHVA TAHE
MEIE RIIK TULGU! MEIE TAHTMINE SÜNDIGU!
RIIGIKOGU KULUHÜVITISTEST
PIIRILEPING, IMMIGRATSIOON JA BRÜSSELI SEADUSED
POLIITIKUTE NÄGEMISHÄIRETEST
EESTIMAA POLE IDENTITEEDITA PROVINTS
Lk 2-3
Lk 4
Lk 4
Lk 5-6
Lk 7
Lk 8
Konservatiivse Rahvaerakonna toetus kasvas 12 protsendile BNS-i tellitud TNS Emori erakondade toetuse uuringu kohaselt on novembrikuus kõige rohkem tõusnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna toetus. Kui veel septembris toetas EKRE-t 7 protsenti küsitletutest, siis novembriks oli toetus kasvanud 12 protsendile.
Seevastu Reformierakonna toetus langes septembrikuu 24 protsendilt novembris 20 protsendile. Keskerakond oma 23 protsendiga on võrreldes septembrikuuga ühe protsendi võrra poolehoidjaid kaotanud. Sotsiaaldemokraatide toetus on langenud
18 protsendilt 16 protsendile ning Vabaerakonnal 17 protsendilt 16 protsendile. IRLi toetus oli nii septembris kui ka novembris 7 protsenti.
oluliseks teguriks, et küsitlus viidi läbi ajavahemikus 11.-18. november. Uuringu eesmärgiks oli saada erakondade reitingud, mis on võrreldavad riigikogu valimistega. Vastanuid oli 1865.
Võrreldud on septembri ja novembri andmeid, kuna oktoobrikuu andmed TNS Emoril puuduvad. Tulemuste juures on
Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Martin Helme peab erakonna toetuse tõusu põhjuseks sihikindlat
Eesti huvide eest seismist massiimmigratsiooni, piirileppe ja kooseluseaduse küsimuses. Helme sõnul teeb erakond pidevalt tööd oma kandepinna laiendamiseks. „Me teeme päris usinalt tööd rohujuuretasandil – käime mööda Eestit ringi ja räägime inimestega,” lisas ta.
Reformierakonna toetuse languse põhjuseks nelja protsendi võrra peab Martin Helme korduvat valetamisega vahelejäämist. „Retoorika on neil õõnes. Reaalsus on aga teine ning Reformierakonna muinasjutt on sellest väga kaugel. Kuid nad on suur partei, mille kukkumine võtab aega.”
Massiimmigratsiooni vastane allkirjade kogumine. Foto: erakogu
2
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
Detsember 2015
www.ekre.ee
Europarlamendi hoone. Foto: erakogu
Kui rahvas ei taha, siis ei maksa ükski euroseadus mitte midagi! Eesti poliitikas on liiga palju poliitikuid ja parteisid, kes on kellegi teise, aga mitte oma rahva poolel, tõdeb Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni juht MARTIN HELME. Sõnaraamat defineerib suveräänsust nii: see on riigi täielik sise- ja välispoliitiline sõltumatus teistest riikidest, iseseisvus. 16. sajandi Prantsuse õigusteadlane Jean Boudin ütleb, et suveräänsus on kõrgeim võim oma territooriumi üle – kõrgeim, kõige, kõige kõrgem, millest kõrgem on veel ainult Jumal. Eesti põhiseadus algab
põhiseaduse preambuliga ja preambul ehk põhiseaduse kõige olulisem osa ja kõige olulisem aluspõhimõte ütleb: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel, [---] rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ja pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Alles seejärel tuleb paragrahvide loetelu, millest kõige esimesele
kohale ehk kõige tähtsamale kohale on omakorda tõstetud järgmine, §1: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.” Need laused on meie riigi ja suveräänsuse kõige olulisemad nurgakivid. Meie iseseisvuse taastamine sai alguse suveräänsusdeklaratsioonist. 27 aastat ja kolm päeva tagasi võeti Riigikogus vastu deklaratsioon „Eesti NSV suveräänsusest”. Deklaratsiooni keskne idee on lihtne: „Eestimaa edasine areng
peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu.” Deklaratsiooniga ütles Ülemnõukogu esiteks, et ta on kõrgeim rahvavõimu esindav organ, ja teiseks, et Toompea lossis vastuvõetud seadused omavad ülemuslikkust Eesti territooriumil. Mida see kõik tähendab? See tähendab, et demokraatliku riigi õiguse mõistes ja eriti Eesti põhiseaduse valguses on suverääniks rahvas. Kõik algab ja lõpeb rahva
3
EESTI EEST! Millal viimati konsulteeris võim Eestis rahvaga? Taasiseseisvunud Eestis on referendumeid korraldatud täpselt kahel korral. Esiteks sellesama põhiseaduse vastuvõtmiseks, millele me täna riigina tugineme, ja teiseks 14. septembril 2003. aastal, mil täiendati põhiseadust ja saadi luba astuda Euroopa Liitu. Tuletan teile siinkohal kõigile meelde selle täpse mandaadi, mille rahvas toona võimule andis. Põhiseaduse täiendamise seaduse §1 sätestab: „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.” §2: „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.” Nende paragrahvidega pandi valitsusele ja riigikogule selge kohustus lähtuda Euroopa Liitu kuulumisel põhiseaduse aluspõhimõtetest. Neile aluspõhimõtetele viitasin sõnavõtu alguses.
tahtega. Eesti riik eksisteerib Eesti rahva jaoks ja võim tegutseb rahva loal. Ning, mis samuti on väga oluline: riik ei saa rahva otsustusõigust mitte kunagi ega mitte kuidagi mitte kellelegi ära anda. Valitsus ja riigikogu on saanud võimu rahvalt laenuks, et sellega heaperemehelikult ringi käia. Valitsus ja riigikogu ei saa võimu kellelegi edasi anda ega maha parseldada. Nad saavad selle ainult rahvale tagasi anda. Võimu tagasiandmine käib loomulikult läbi referendumi korraldamise. Referendumiga tehakse kindlaks suverääni tahe olulistes küsimustes, ja seda peab võim järgima. Võimu legitiimsusele küsitakse aga regulaarselt kinnitust ja uut mandaati valimistel.
Nüüd soovin esitada küsimuse saadikutele, parteijuhtidele, valitsusliikmetele ja avalikkusele. Kas teile tundub, et Eesti rahvas on praegu tegelikult ka suverään, teostab oma suveräänset õigust kõigis, absoluutselt kõigis küsimustes oma tahet realiseerida või on praktika midagi hoopis muud? Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et praegu ei austa riigivõim rahva kui suverääni tahet terves reas küsimustes, mis tähendab, et võim delegitimiseerib ennast. 2012. aastal, kui riigikohus vaagis Kreeka võla käendamise ehk ESM-i seaduspärasust ehk siis seda, kas ESM-i leping on ikka kooskõlas meie põhiseadusega, ütles meie kõrgeim kohus selgelt ja üheselt (resolutsiooni punkt 223): „Üldkogu on seisukohal, et põhiseaduse täiendamise seaduse esimest paragrahvi tuleb käsitle-
da nii volitusena ratifitseerida Euroopa Liiduga liitumise leping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu, seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas.” Samas ei ole üldkogu hinnangul põhiseaduse täiendamise seadus volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti pädevust Euroopa Liidule. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgeima võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust. Teisisõnu teeb riigikohus parlamendile ja valitsusele puust ette ja punaseks: 2003. aastal saadud volitus on ammendunud ja ei võimalda Eestil osaleda edasises süvenevas integratsioonis. Selleks on vaja uut mandaati. Suveräänsus ei ole abstraktne asi, ta taandub selgelt praktilistele otsustele. Kui 1988. aastal toimus võitlus suveräänsuse üle, võitlus selle üle, kas või kes saab kaevandada meie fosforiiti, siis 2012. aastal käis suveräänsusvõitlus selle üle, kes ja kui palju võib võtta raha Eesti inimeste taskust. Sest ESM-iga andsid valitsus ja riigikogu selle õiguse võõrastele. Seda tehti rahva selge enamuse tahtega vastuollu minnes. 2014. aastal oli suveräänsuse põhiküsimus, kes otsustab, mis on abielu. Peatuksin sellel korraks pikemalt, sest kooseluseaduse puhul käis võitlus suveräänsuse kahe erineva tahu üle. Esiteks, kas võim arvestab kõrgeima võimukandja tahtega? Rahvas ei toetanud ega toeta ka praegu kooseluseaduse
UU(E)DISED VABADE MÕTETE PORTAAL
vastuvõtmist. Parlament läks lühikese aja jooksul juba teist korda rahva tahte vastu. See on väga ohtlik. Teiseks, nagu kooseluseaduse pooldajad ehk rahva tahte vastased korduvalt kinnitasid: seda seadust nõuavad meilt välisjõud. Mis omakorda tähendab, et õõnestati Eesti rahva kui kõrgeima võimu kandja rolli seaduste kehtestamisel Eesti territooriumil. Tänase päeva praktiline võitlus suveräänsuse üle käib loomulikult immigratsiooniküsimuses. Küsimus ise on ju väga lihtne: kes otsustab? Kes otsustab, kui palju, kust, millal ja kui kauaks võib Eestisse tulla? Konservatiivide vastus on ühene: ainus otsustaja saab siin olla suverään. Selles kontekstis tahan rõhutada, et kuigi immigratsiooni vastu on mäekõrgune kuhi argumente nii majanduslikus, kultuurilises, julgeoleku-, sotsiaal- ja ei tea veel mitmes muus vallas, siis tegelikult ei ole nende loetlemine vajalik. Piisab ühestainsast argumendist: rahvas ei taha. Suverään ei suvatse ja kõik. Ometi räägivad meie valitsuskoalitsiooni poliitikud, et me peame. Et kuigi me võtsime endale mingid kohustused vabatahtlikult, oleks me saanud trahvi, kui me neid ei oleks võtnud. Kah mul vabatahtlikkus! Kogu jutu juures solidaarsusest ja moraalsest kohustusest ei unustata viidata ühele või teisele euroliidu paragrahvile, mis meid justkui kohustaks immigrante vastu võtma. Mis viib meid tagasi küsimuse juurde suveräänsusest. Kui rahvas ei taha, siis ei maksa ükski euroseadus mitte midagi. Nii lihtne see ongi! Või õigemini oleks, kui meil oleks võimu teostamas inimesed, kes on rahvaga ausad, järgivad põhiseadust ja rahva tahet. Kahjuks oleme näinud nüüdseks juba aastaid haledat pilti, kus inimestele öeldakse: ärge
uskuge oma silmi, uskuge meie sõnu. Kuigi põhiseadus ja põhiseaduse täiendamise seadus seda ei luba, tehti ära Lissaboni leping, Kreeka võla käendus, kooseluseadus ja pagulaskvoodid. Samal ajal seletati sinna juurde kogu aeg, et see kõik on kooskõlas põhiseaduse ja suveräänsusega. Kuristik tegelikkuse ja retoorika vahel on kärisenud sedavõrd suureks, et seda ei ole võimalik enam kuidagi varjata. Sellest ka ühiskondlik ärevus, jääkeldrid, rahulolematus ja usaldamatus valitsuse suhtes. Sellest ka üleüldine vaenulik õhustik, sest kui võim ja võimukandja ehk rahvas võõranduvad, siis muutuvad nad vaenlasteks. Kui Euroopa Liit tähendab lisaks eurotoetustele põhjatute Kreeka võlgade katmist, armutut homopromo, lõputut immigrantide sissevoolu ja sõnavabaduse ohverdamist vihakõne paragrahvide kaudu, siis on vaja suveräänilt küsida, kas sellega ollakse nõus. Me teame, et sama küsimust küsitakse ka mujal Euroopa Liidus. Briti peaminister David Cameron on öelnud selgelt välja, et Euroopa Liit, millega liituti 1970. aastatel, oli tänasest Euroopa Liidust niivõrd erinev, et sinna kuulumiseks on vaja uut rahva mandaati. Väärib tähelepanu, et ka brittide jaoks on keskne probleem just suveräänsuse küsimus. Cameron on ülejäänud euroliidu riikidele teinud ettepaneku, mis võtaks otsustusõiguse Brüsselilt tagasi ja taastaks liikmesriikide suveräänsuse. Selleks soovib Cameron näha rahvusparlamenti kõrgeima seadusandliku võimu organina, taastada riikliku kohtuvõimu ülemuslikkus, hoida immigratsioon selgelt liikmesriikide kontrolli all ja kirjutada aluslepingutesse sisse võimalus kasutada oma raha. Taoline Euroopa Liit oleks
selle mandaadi piires, mille andis Eesti rahvas 2003. aastal. Selline Euroopa Liit riivaks meie aluspõhimõtteid oluliselt vähem kui praegune liit, kus föderaliseerumine veelgi süveneb. Mulle on mõistetamatu, miks ei nõua meie samu asju. Riigikogu spiiker Eiki Nestor küsis oma sügisese istungjärgu avakõnes, viidates ilmselt meie erakonnale, et kes andis meile õiguse väita, nagu kaitseks me Eestit ja eestlasi. Võiks ju öelda, et see pole mitte meie õigus, vaid meie põhiseaduslik kohustus. Ja mitte ainult meie erakonna vaid kõigi Eesti erakondade ja poliitikute põhiseaduslik kohustus. Aga võiks öelda ka Ameerika presidendi Abraham Lincolni moodi, kui talt küsiti, kummal poolel on Jumal USA kodusõjas. Lincoln vastas: ei loe, kelle poolel on Jumal, loeb, et sina oled Jumala poolel. Pole vahet, millise partei poolel on rahvas, tähtis on see, et partei on rahva poolel. Rigikogus on liiga palju neid parteisid, kes on kellegi teise poolel, mitte oma rahva poolel. Parlamendi liikme vanne suveräänile, ametivanne, nõuab aga teisiti. Uskuge: Eesti VÄÄRIB seda, eesti rahvas OOTAB seda, meie TAHAME seda! SUVERÄÄNSUS EI
“
OLE ABSTRAKTNE ASI, TA TAANDUB SELGELT PRAKTILISTELE OTSUSTELE.
“
TÄNASE PÄEVA PRAKTILINE VÕITLUS SUVERÄÄNSUSE ÜLE KÄIB LOOMULIKULT IMMIGRATSIOONIKÜSIMUSES. KÜSIMUS ISE ON JU VÄGA LIHTNE: KES OTSUSTAB?
www.uueduudised.ee
4
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
Detsember 2015
www.ekre.ee
Meie riik tulgu! Meie tahtmine sündigu! Tegelikult ei meeldi meile üldse, et peame aina rääkima immigratsioonist ja kooseluseadusest. Tegelikult tahaksime pühenduda kogu jõuga Eesti majanduse taaskäivitamisele, sotsiaalse ja regionaalse ebavõrdsuse likvideerimisele ning meie rahva demograafilisest kriisist välja viimise meetmetele, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME. Kohtumisel inimestega vangutab nii mõnigi jutukaaslane vahel pead, avaldades kahtlust, kas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond oma seitsme riigikogu liikmega ikka suudab midagi Eestis muuta. Pole midagi kaugemat tõest. Vaatamata sellele, et oleme parlamendi väikseima esindatusega erakond, oleme just meie need, kes dikteerivad agenda. Meieta ei toi-
muks riigikogus mitte ühtegi sisulist debatti; ei immigratsiooni, piirilepingu, kooseluseaduse ega Eesti riigi (loe: eesti rahva) raha raiskamise üle. Kuigi me enamasti oma arupärimistele ning küsimustele infotunnis asjalikke vastuseid ei saa, hoiame me valitsust, ministreid ja kartellierakondi ometi kogu aeg seisundis, kus neil ei ole võimalik lahendada neile ebameeldivaid, kuid eesti rahva seisukohast eksistentsiaalseid küsimusi tavapärasel susser-vusser kombel. Isegi teerullitaktika kasutamine on tänu meie teravusele häiritud. Et oma rahvavaenulikke otsuseid parlamendis läbi suruda, tuleb valitsuskoalitsioonil sageli käituda täiesti ekstreemselt, tühistades koalitsioonisaadikute komandeeringuid ja muid ettevõtmisi, sest vastasel korral võib juhtuda mõni „tööõnnetus“ ja teerull mõne hääle puudumise tõttu kraavi sõita. Muide, tänu meile on tuhanded inimesed sõna otseses mõttes
avastanud põneva infoallikana riigikogu istungite ülekanded televisioonis ja asunud neid huviga jälgima! Pole siis imestada, et meie tegevus on koalitsioonipoliitikute hulgas põhjustanud tõsiseid raevupurskeid, mis avalikkuse ette jõuavad peavoolumeedia filtri vahendusel laimuartiklite ja jätkuva sildistamise näol. Ent koalitsiooni propagandistlik operatiivruum muutub sellest hoolimata aina ahtamaks, sest süüdistused natsismis, rassismis ja homofoobias on osutunud enam kui alusetuteks ning sedavõrd ka aina enam naeruväärseteks. Sestap on taandutud viimasele kaitseliinile, milleks on immigratsiooni-, kooseluseaduse jne vastaste tembeldamine Putini käsilasteks. Vene kaart on ju alati töötanud! Aga seekord see ei tööta. Meie puhul see ei tööta. Sest inimesed näevad, et tegelikult on Konservatiivne Rahvaerakond
ainus, kes seisab eestlaste rahvuslike huvide eest. Me oleme ainsad, kes ei küüruta nn valgete jõudude kombel Brüsseli ees, kes püüab meid lämmatada massimmigratsiooni, multikulturalismi ja Euroopa Komisjoni direktiividel põhineva käsumajanduse abil. Me oleme ainsad, kes ei tee kummardusi Moskva ees, kes algatab järjest uusi agressioone ja verevalamisi. Me ei tõrju liitlasi ja me ei otsi vaenlasi, kuid me ei tee selle nimel ka Eestile kadu kuulutavaid järeleandmisi. Tegelikult ei meeldi meile üldse, et peame aina rääkima immigratsioonist ja kooseluseadusest. Tegelikult tahaksime pühenduda kogu jõuga Eesti majanduse taaskäivitamisele, sotsiaalse ja regionaalse ebavõrdsuse likvideerimisele ning meie rahva demograafilisest kriisist välja viimise meetmetele. Me tahaksime, et nii valged kui mustad jõud, nii Toompeal kui all-linnas võimu kuritarvitavad ja
korruptiivsetes võrgustikes vähkrevad tegelased kaotaksid võimu. Me tahaksime, et eesti rahvas võtaks oma riigis suveräänse otsustusõiguse tagasi ja et need, kes on seotud Tallinna Sadama, Estonian Airi, Eesti Energia ja loendamatute teiste kuritegudega, saaksid oma teenitud karistuse. Me tahame, et Eesti saaks tõeliseks õigusriigiks,
kus muu hulgas pole vaja karta ka seda, et valimistulemusi e-hääletuse kaudu võltsitakse. Me tahame Eestit, millest unistati viiekümne pika okupatsiooniaasta vältel. Eestit, mis kangastus inimestele laulva revolutsiooni viisides. Me võitleme selle eest! Meie riik tulgu! Meie tahtmine sündigu!
Kartelliparteid säilitasid oma privileegid ja hääletasid kuluhüvitiste kaotamise vastu Neli suuremat nn peavooluerakonda lasid taaskord põhja riigikogu uustulnukate initsiatiivi muuta ühiskond õiglasemaks ja läbipaistvamaks. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud ja vaid Vabaerakonna toetuse saanud seadus-
eelnõu 90 SE Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse esimene lugemine lõppes seaduseelnõu väljalangemisega edasisest menetlusest, sest selle vastu oli 53 saadikut. Eelnõu vastu hääletasid kõik neli suuremat nn vana erakonda, kaasa arvatud sotsiaalset õiglust ja võrdsust
rõhutada armastavad sotsiaaldemokraadid. Tõsi Keskerakond väljendas oma seisukohta ükskõiksusega ehk oli valdavalt erapooletu, nagu ka Vabaerakondlane Artur Talvik, aga eks seegi näitab teatud suhtumist. Omamoodi üllatav oli Mihhail Stalnuhhini lunastuslik seisukoht, kes ainsa kartelliparteide saadikuna
hääletas kuluhüvitiste likvideerimise poolt. Leidnuks eelnõu toetust, oleks kaotatud Riigikogu liikme staatuse seaduses § 30 ehk riigikogu liikme kuluhüvitised. Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme ütles, et vastav eelnõu oleks teinud lõpu
riigikogu liikmete kuluhüvitiste maksmisele, sest riigikogu liikme palk ja riigieelarvelised eraldised erakondadele on praegu piisavalt suured, kattes vajalikud kulutused poliitikale ja valijatega suhtlemisele. „Nii olnuks tagatud rahva raha oluline kokkuhoid ja senisest suurem sotsiaalne õiglus. Kahjuks nn vanad
erakonnad, vähemalt praegu, oma privileege ei loovutanud. Sellest on siiralt kahju, ” ütles Martin Helme. „Aga me jätkame võitlust, et riigikogu kuluhüvitised ükskord kaotada.”
5
EESTI EEST! kolme tunnuse eest seismine ja nende kaitsmine on riigivõimu kohustus. Ühestki neist ei ole võimalik taganeda suveräänsust kaotamata. Oleme seda oma ajaloos juba kogenud. Praegu oleme aga sunnitud tõdema, et meie riigivõim teeb taganemisi kõigis eelpool toodud kolmes aspektis. Ei hoolita riigi territoriaalsest terviklikkusest – piirileping –, rahva säilimisest – väljaränne ja demograafiline kriis – ega põhiseaduse ülimuslikkusest. Primaarsed on hoopis Euroopa Liidu huvid ja õigusaktid.
Euroopa Komisjoni hoone. Foto: Nuno Nogueira
Piirileping, immigratsioon ja Brüsseli seadused ehk kui iseseisvad me veel oleme? Niikua kui rahvas ei ole loobunud enesemääramisõigusest ega riigi suveräänsusest, puuduvad valitsusel volitused nende vähendamiseks, loovutamiseks või üleandmiseks, ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige HENN PÕLLUAAS.
Riiklus toetub nii-öelda kolmele vaalale, milleks on territoorium, iseseisev seadusandlus ja rahvas. Teisisõnu, riik kujundab endast universaalset poliitilist vormi, mille moodustavad rahva, territooriumi ja seadusandluse ühtsus ning mille kaudu teostub suveräänne riigivõim. Kõigi nende
Riigi poliitika aluseks peavad olema rahvuslikud huvid ja väärtused, mille põhjal pannakse paika eesmärgid, argumentatsioon, sise- ja välispoliitiline taktika ja strateegia. Eesti peab seisma tegelike euroopalike väärtuste eest, milleks on demokraatia, võrdsus, rahvusriiklus ja -kultuur, suveräänsus, perekonnaväärtused, moraal jne. Paraku kardetakse meil eristuda multikultuuristuvast moraali ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast. Riiklike poliitilisi valikuid ei põhjendata ratsionaalsete argumentidega, rääkimata kriitilisest analüüsist. Eesti huvide kaitsmist häbenetakse ja tajutakse vastandumisena ning algne suveräänsusele, rahvusriiklusele ja väärtustele suunatud poliitika on asendunud võõrastest huvidest kantud soovituste ja Euroopa Liidu juhiste kriitikavaba omaksvõtuga. See tekitab suuri sisepingeid.
Riikluse esimene tunnus – territoorium
Eesti kaitseb teiste riikide territoriaalset terviklikkust, näiteks Gruusia ja Ukraina oma, mõistab hukka nende alade okupeerimist ja annekteerimist. Nii peabki olema. Kuid samal ajal ollakse valmis välise ähvarduseta loobuma vabatahtlikult enda territooriumist ja hülgama okupeeritud
aladele jäävad enam kui kümme tuhat Eesti kodanikku. Esitasin peaminister Rõivasele tema ametisse nimetamisel küsimuse, kas ta kavatseb seista ka Eesti territoriaalse terviklikkuse eest. Vastus oli lakooline: ei kavatse. Rahvusvaheline õigus ei tee vahet, kas okupeerimine, anneksioon toimus pool sajandit või aasta tagasi. See on aegumatu kuritegu. Uue piirilepingu sõlmimine seadustab meie alade okupeerimise, annekteerimise ning annab kinnituse väidetele, et Venemaa ei ole Eestit okupeerinud. See loob pretsedendi, mis annab Vene Föderatsioonile ka kaudse õigustuse Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele. Eesti käitub kahepalgeliselt ja küüniliselt: sõnades toetame rahvusvahelist õigust ja territoriaalse puutumatuse printsiipi, toetame sanktsioone, võtame aktiivselt sõna. Samal ajal lööme sõpradele noa selga ja saadame Kremlile julgustavaid signaale, et kõik nende rikkumised, kuriteod ja agressioonid pälvivad varem või hiljem heakskiidu. Kui varem väideti, et ilma uue piirilepinguta ei saa me Euroopa Liidu ega NATO liikmeks, meie suhted ja julgeolek paranevad, siis täna teame, et need väited põhinesid valedel. Me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed ning Läti suhted ja julgeolek ei ole peale piirilepingu sõlmimist mitte üks raas paranenud. Nüüd väidetakse, et piirileping võimaldab ehitada väja kindla piiri ja see tugevdab meie julgeolekut, saame laualt ära ka ühe vana asja. Rohkem argumente ei olegi. Andke andeks, aga selline lähenemine on pehmelt öeldes lapsik. Ajutine kontrolljoon on ammu paika pandud, seda valvatakse ja piirirajatisi juba ehitatakse. Selleks ei ole vaja lõhkuda Eesti territoriaalset terviklikkust ja anda meile vaenulikule riigile ära maid ja sadade miljardite eest maavarasid. Küsimus on
hoopis, miks likvideeriti iseseisev piirivalve, ei ehitatud piiri välja varem ja lasti Pihkva spetsnaz’i üksustel üle piiri imbuda ja siin diversiooniõppusi läbi viia? Tänane olukord on teine kui oli mõni aasta tagasi ja me peame vastavalt tegutsema. Uus piirileping ega ükski aed ei tugevda meie julgeolekut. Ukrainal olid piirileping ja isegi Vene julgeolekugarantiid olemas. Meie julgeolekut tugevdaks hoopis professionaalse ja sõjaväestatud piirivalve taastamine. Tartu rahu piiridest loobumiseks puuduvad vähimadki poliitilised, majanduslikud või muud põhjused. Selmet korrutada, et Eestil pole territoriaalseid nõudmisi, peab rõhutama, et Venemaal on ebaseaduslikud territoriaalsed nõudmised Eesti vastu, et 5,2% Eesti territooriumist on okupeeritud ja annekteeritud – täpselt nagu Krimm. Aga suu on vett täis. Kas te tõesti arvate, et peale seda suutäit jätab Venemaa meid rahule? Olukorras, kus Venemaa ründab teisi riike, vilistab rahvusvahelisele õigusele, konventsioonidele ja lepingutele, on piirilepingu sõlmimine mõeldamatu. Territoriaalseid loovutusi ei tehta riigile, kes ei tunnista Tartu rahu, meie enesemääramise õigust ja kes deklareerib häbematult, et Eesti kuulub nende huvisfääri. Uus piirileping lõhnab riigireetmise järele, sest ainus, kelle huvides see on, on Venemaa. Leping on omamoodi lakmustest tuvastamaks, kes Toompeal Kremli huve kaitsevad.
Riikluse teine tunnus – rahvas
Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud põhiseaduses. Selleks on Eesti rahva, keele ja kultuuri ja suveräänsuse säilitamine ühise edu ja tuleviku nimel. Selle ülesande täitmine on kõikide avalike institutsioonide kohustus. Riigi edukust tuleb hinnata aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki
6
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
Detsember 2015
www.ekre.ee
Illegaalsed immigrandid teel Itaalia poole. Foto: Refugee Resettlement Watch
teostatakse ja seda kohustust täidetakse. Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist. Eesti rahva säilimine on negatiivse sündimuse, väljarände, immigratsioonisurve ja teiste tegurite tõttu ohustatud. Rahvastikukriisi vastu rakendatud meetmed – vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised toetused, isapuhkus, vanemapension ja teised – pole küllaldased sündimuse viimiseks taastetasandile. Puudu on neljandik sündidest. Tegemist ei ole kestliku vähenemisega, nagu kinnitab president Ilves, vaid eksistentsiaalse kriisiga, mille lahendamisega ei tegeleta. Puuduvad rahvastikupoliitika ja institutsioonid, kes tegeleks igapäevaselt rahvastiku taaste problemaatikaga. Meil on vaja kriisiplaani ja arengumudelit, mis tagaks iibe kasvu ja elu võimalikkuse kõikjal Eestis. Tuleb peatada maapiirkondade tühjenemine, toetada kodumaist ettevõtlust, noorte perede kodu soetamist, lastekasvatamist, lahkunute naasmist kodumaale, traditsioonilisi perekonnaväärtusi jne. See, et
meie inimeste jaoks raha ei jätku, aga meist rikkama Kreeka toetamiseks ja pagulaste ülekuldamiseks on raha küll, näitab võimude suhtumist. Eesti rahva kestmine ei ole ilmselt oluline, sest muidu ei räägitaks lahendusena nn uuseestlastest, kelle päritolul ei ole tähtsust. Kui kunagi peaks siin elama Lähis-Idast või Aafrikast pärit teistsuguse religiooni, kommete ja kultuuritaustaga rahvas, kes paremal juhul ehk räägib eesti keelt, siis poleks enam tegu eestlastega. Põhiseadus sätestab, et Eesti riigi ülesanne ja eesmärk on hoida ja säilitada eesti keelt, rahvast ja kultuuri. Säilitada, mitte transformeerida! See tähendab, et tuleviku-eestlased, meie lapselapsed, nende lapsed ja lapselapsed on samasugused kui meie, kannavad meie kultuuritraditsioone, austavad samu moraali- ja eetikanorme ning väärtusi kui meie. Sellise olukorra tagamine ja kaitsmine on põhiseaduslik kohustus. Jah, rahvad muutuvad loomulikult, me ei ole täna sama rahvas mis
sada aastat tagasi, kuid see on loomulik areng. See, mis toimus venestamisperioodil või mida soovitakse massiimmigratsiooni teel läbi viia, kvalifitseerub genotsiidiks. Kui ei ole eesti rahvast, ei saa rääkida enam Eesti riigist ega suveräänsusest. Need, kes propageerivad väheneva rahvastiku ja väljarände asendamist immigrantidega, nõustuvadEuroopa Komisjoni poolt määratud kvoodiga ja keelduvad sellele ülempiiri seadmist, tegutsevad põhiseaduse ja Eesti rahva enesemääramisõiguse vastu. Sama käib ka teise riigikeele sisseviimise nõude kohta.
Riikluse kolmas tunnus: iseseisev õigus
Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liit liikunud jõuliselt föderaliseerumise suunas. Brüsseli otsustusõigust ja pädevusi on suurendatud liikmesriikide suveräänsuse arvel. Tegemist ei ole enam selle Euroopa Liiduga, millesse me astusime. Me näeme, kuidas föderaliseerumine leiab üha suuremat vastuseisu ja riik riigi järel saab endale konservatiivse
valitsuse. Inglismaa püüe naasta Euroopa Liidu algaallikate juurde ja suurendada liikmesriikide suveräänsust on igati tervitatav ja kahtlemata ühtib Eesti huvidega. Täna tuleb enamik seadusandlusest Brüsselist. Eurodirektiiv on ülim, olgu ta ükskõik kui rumal, määraku banaani kõverust, liigitagu porgand puuviljaks või keelaku meie põllumeestel südatalvel sõnnikulaotamist, mida ükski peremees ei teegi. Selle asemel, et hinnata euroseadusi, lepinguid ja riigi suveräänsust puudutavaid küsimusi vastavalt põhiseadusele, püütakse jokk-skeemide abil väänata põhiseaduse mõtet. Riigikohus tegi ESM-iga ühinemise puhul avalduse, milles kinnitas, et Euroopa Liitu astumisel rahvalt saadud suveräänsuse loovutamise mandaat on ammendunud. Iga järgnev otsustusõiguse ja pädevuse äraandmine nõuab rahvalt referendumi teel nõusoleku küsimist. Selle asemel loeme aga valitsuse poolt koostatud uuest Euroopa Liidu poliitika raamdokumendist, et Eesti
toetab jätkuvalt Euroopa Liidu institutsioonide tugevdamist ja neile täiendavate pädevuste andmist ehk siis Eesti suveräänsuse vähendamist. Peaminister väljendas selleks ka soovi mõni päev tagasi Riigikogus esinedes. Küsin: kas riiki saab juhtida valitsus, kes töötab meie otsustusõiguse ja riikliku suveräänsuse vähendamise nimel? Suveräänsuse mõiste, mis käsitab riigi sisemist ja välimist tegevusvabadust aegumatuna, ei ole aegunud. See, kas me oleme ja jääme suveräänseks riigiks, on valikute küsimus. Kõik sõltub sellest, mida me tahame. Kas otsustada ise enda asju, olla peremees omaenda maal, määrata iseenda, oma rahva ja riigi tulevikku? Või oleme kuulekad käsutäitjad ja teiste riikide organisatsioonide ja rahvaste huvide elluviijad? Kas Euroopa Liit on suveräänsete riikide liit või föderatsioon? Lause: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas,” tähendab, et mitte kellelgi ei ole õigust teha valikuid meie eest.
Rahvas ei ole loobunud enesemääramisõigusest ega riigi suveräänsusest. Valitsusel puuduvad volitused nende vähendamiseks, loovutamiseks või üleandmiseks. Meie ja teiste Euroopa Liidu liikmete suveräänsuse rikkumine ei kahjusta mitte ainult Eestit, vaid kogu Euroopat.
“
KUI VAREM VÄIDETI, ET ILMA UUE PIIRILEPINGUTA EI SAA ME EUROOPA LIIDU EGA NATO LIIKMEKS, MEIE SUHTED JA JULGEOLEK PARANEVAD, SIIS TÄNA TEAME, ET NEED VÄITED PÕHINESID VALEDEL.
7
EESTI EEST!
Mõnede poliitikute nägemishäiretest Ajaloos on inimesi röövitud, petetud, tapetud, solvatud, kuid keegi pole nende halbade tegude põhjal hakanud kuritegevuses süüdistama tervet rahvast. Nüüd on aga eestlastele kleebitud külge kõik ajaloo kohutavaimad häbiteod: vihakõne, rassism, homofoobia, võõraviha… Konservatiivse Rahvaerakonna liige MALLE PÄRN küsib: mis meil siin küll toimub, kulla inimesed? Poliitik peab suutma oma rahvast puudutada, kaasa haarata, selgitada rahvale olulisi asju. Ja julgema rahvale tõtt rääkida. Poliitik ei tohi rahvale valetada. Juba esimese valega kaotab poliitik rahva usalduse. Sest valel on lühikesed jalad, ikka on keegi, kes selle vale läbi näeb. Jah, küllap on ka sel valetajal oma jüngrid, kes
teda usuvad, kes on ise samasugused valetajad. Aga klikipoliitik jääb alati viletsaks etturiks, temast ei saa kunagi võimsamat malenuppu. Poliitik peab oskama ilusat ja selget emakeelt. Mida vähem kasutab poliitik kantseliiti, seda rohkem rahvas teda usaldab. Ilusas ja selges emakeeles rääkimine näitab, et poliitik oskab ise mõtelda, mitte ei tsiteeri mingeid päheõpitud eeskirju, mis on talle eiteakelle poolt peale surutud ja millest
ta ise arugi ei saa. Poliitik peab oskama kantseliiti kirjakeelde tõlkida. Meie poliitikud vastavad kriitikale, et sõnadega: mina küll ei näe… See tähendab ei näe ohtu või probleemi või viga või erinevust. Tore, et poliitikud seda avalikult julgevad tunnistada. Aga kas ei tuleks sellisel juhul endalt küsida: kui nii paljud inimesed probleemi näevad ja mina ei näe, kas ma siis olen ikka sobiv kandidaat rahvaesindaja kohale? Äkki tuleks tunnistada oma suutmatust näha, teha sellest järeldused ja astuda tagasi? Teha ruumi kellelegi, kes näeb paremini?” Kui inimene ütleb, et ta ei näe, siis tuleks temalt küsida: äkki sa lihtsalt pole vaadanud? Kui ei vaata, siis loomulikult ei näe. Ja kas kõrgel ametiisikul on üldse õigus lähtuda kitsalt
isiklikust hetkehoiakust või isiklikust nägemisvõimest? Mina seda ei näe… See ei ole ju mingi argument ega arvestatav väide. Sama hea oleks öelda: „Mulle isiklikult tundub”… Omavahel võime muidugi nii rääkida, aga ametiisik, kõrge poliitik peaks rääkima seda, mida ta TEAB. Sest ta on kohustatud teadma, talle makstakse selle eest palka. Ja kui ta ei tea – ei saagi nõuda, et üks inimene kõike teab – siis on tal ju võimalus küsida nende käest, kes teavad, või lugeda teatmeteoseid ja teaduslikke raamatuid, et saada teada, et näha maailma ja oma rahvast võimalikult adekvaatselt. Kui ei näe, kui ei tea, siis tasub ikka kuulata ja uskuda ja usaldada seda, kes näeb ja teab, mitte talle põikpäiselt vastu vaielda. Viimasel ajal on tekkinud veel üks kummaline
nägemishäire: enam ei nähta inimesi, nähakse vaid enda väljamõeldud silte ja suheldakse nende siltidega. Kellele on kord inetu silt peale kleebitud, see ärgu enam sõna võtku, sest niikuinii ei loe ega arvesta ideoloogide armee tolle sildistatud inimese mõtetega, olgu need ükskõik kui arukad. Üksteise järel kuulutavad propagandistid: meil on häbi, me mõistame hukka. Ja seda, mida eesti rahva puhul hukka mõista, NÄEVAD nad äkki üliselgesti. Isegi seal, kus tegelikult polegi midagi näha. Igasugu halbu asju on alati juhtunud: inimesi on röövitud, petetud, tapetud, solvatud, rünnatud, kurjategijaid on vangi pandud. Kuid keegi pole nende halbade tegude põhjal teinud üldistusi ja süüdistanud tervet
rahvast kuritegevuses, röövimises, või mingit erakonda röövimisele ässitamises. Kunagi pole minister kuulutanud, et tal on häbi, või et ta mõistab mingi üksiku kuriteo ühemõtteliselt hukka… Ei tea ka, et keegi oleks häbist maa alla vajunud. Nüüd on aga eestlastele kleebitud külge kõik ajaloo kohutavaimad häbiteod: vihakõne, rassism, homofoobia, võõraviha… Ilmuvad südantlõhestavad artiklid, mille üle oleks uhkust tundnud omaaegne Rahva Hääl… Miljonite varastamine oma rahvalt on nende (väljamõeldud) kuritegude kõrval justkui väike juhuslik vallatus. Mis meil toimub, kulla inimesed?
Ärme muuda oma maad identiteedita provintsiks! Kui Eesti poliitiline liit ei järgi meie põhiseadust, vaid kusagilt mujalt tulevaid soovitusi, siis on see provintsistumise tunnus. Ometi vajame me praeguses ebastabiilses maailmas just provintslikkusest kammitsemata mõttevabadust rohkem kui lähiminevikus, väidab ajaloodoktor JAAK VALGE. Ajaloolased näevad protsesse pikemas vaates ja tänases poliitikas mängib ajalugu kummaliselt kaksipidist rolli. Ühelt poolt tundub, et minevik pole mitte kunagi olnud nii poliitiline ja kirgi üles kiskuv kui praegu, teisalt aga peetakse meie ühiskondi just lääne tsivilisat-
siooni kõige tänapäevakesksemaks, st vähem ajalookeskseks. On üsna loogiline, et see kummaline kaksipidisus võtab aeg-ajalt ka kummalisi vorme. Me kaldume kohati üsna meelevaldselt seostama minevikuideoloogiaid tänase poliitikaga, aga samas on meie president
korduvalt hoiatanud, et me ei tohiks minevikku kinni jääda. Tõsi, nende hoiatuste sõnum on teistsugune – manitsus, et endist aega enam tagasi ei saa. Mina ajaloolase, kodaniku ja valijana oleksin selle sõnumiga nõus nii kaua, kuni see ei laiene mõttekäiguks, et meil, eestlastel ei tohikski nüüdsel globaliseerunud ajajärgul olla oma ideaale ega üleajalisi eesmärke. Justkui kõik sõnastataks meie eest kusagil mujal ära. Kõigepealt tuleks märkida, et ajaloolises perspektiivis ei pruugi tänases üleilmastumises olla üldse midagi uut. Esimese maailmasõja eelne maa ilm oli paljude näitajate
järgi globaliseerunum kui meie praegune maailm, mis on kõigest tehnoloogia, aga võib olla ka poliittehnoloogia. Igatahes on tegemist pealispinnaga, mis eksitab meid mõtlema nagu oleksime me jõudnud ajajärku, mil inimolemuse püüdlused on muutunud. Rahvad on alati – või vähemalt alates rahvuslikust tärkamisest – püüelnud suveräänsuse poole. Ka globaliseerumise ajajärgul pole rahvaste suveräänsuspüüete ja suveräänsete riikide arv maailmas vähenenud. Vastupidi, see on kasvanud. Ka meie siin vanas Euroopas võime jälgida uhkeid katalaane ja šotlasi, kes on pikka aega iseseisvusele püüelnud
ning kelle eesmärgid võivad just meie ajal täide minna. Eesmärk või ideaal on aga ühiskonna ja riigi identiteedi olulisim osa, selle puudumine tähendaks pikemas perspektiivis ühiskonna lagunemist ja riigi puhul suveräänsuse kaotamist. Lühemas perspektiivis tähendab ideaali puudumine aga üha uute ja uute õigusaktide vajadust, sest ühtse identiteedita ühiskonnaliikmed ei tea ilma täpsete instruktsioonideta, kuidas mingites olukordades käituda. Tõsi, raamid, milles oma eesmärke ellu viia, on eri aegadel erinevad. Aga raamid võivad mõjutada vaid meetodeid, kuidas
eesmärke ellu viia, mitte eesmärke endid. Kui raamid on kitsad, siis tähendab eesmärgistatus neis raamides maksimumi saavutamist. Oma konkreetseid eesmärke peame sõnastama ikka ise – oma eeltingimustest, oma potentsiaalist ja iseloomust lähtudes. Kahtlemata saame oma eesmärkide sõnastamiseks leida inspiratsiooni, ning ka mingi valdkonna otseseid eeskujusid, nii kaasaegsest maailmast kui ka ajaloolisest ruumist. Mõne eeskuju leiame ühest kohast, teise teisest kohast. Ja meie riigi aegadeülene eesmärk on sõnastatud meie konstitutsiooni preambulis, see on Eesti
8
Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja
rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See eesmärk on olnud fikseeritud kõigis meie neljas põhiseaduses ja sõnastatud peaaegu sada aastat tagasi. Loomulikult ei arva ma, et kirjatähte tuleks igaveseks ajaks kivisse raiuda. Aga me elame demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus algatada diskussioon, ka meie konstitutsiooni üle. Kui ühiskonna enamus peaks leidma, et seda on vaja muuta, siis tuleb seda muuta. Teisalt aga, nii kaua, kuni kehtib praegune põhiseadus, tuleb seda täita. Vastasel korral toimuks paljude ühiskonnaliikmete petmine. Inimesed, kes põhiseadust täidavad, elavad Eesti tuleviku nimel ja teevad selleks tänases päevas ka ohverdusi. Lisaks tahame ju olla euroopalik seadusriik ning ka seetõttu peame oma põhiseadust täitma.
Provintsile sõnastatakse eesmärgid mujalt
Kui poliitiline liit ei järgi meie põhiseadust, vaid kusagilt mujalt tulevaid soovitusi, siis on see provintsistumine. Provintsistumist võikski pidada suveräänsuse kaotuse, aga võib-olla ka ühiskonna lagunemise esinemiseks faasiks. Provintsistumise ulatust ei saa kahtlemata mõõta metropoli suunduvate raudteede või lennuühenduste tihedusega. Provints on,
nagu Maarja Vaino seda tabavalt on kirjeldanud, tsiteerin: “…vaimne seisund, mitte geograafiline asend. See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski mahajäänud, ollakse “maakas”, tuntakse alaväärsust. Loomulikult ei saa provintsil olla omaette eesmärke, sest provintsile sõnastatakse ju eesmärgid mujalt – kas riiklikust metropolist või siis vaimse provintsistumise korral sealt, mida metropoliks peetakse. Meie provintslase suus on vaimse metropoli nimi sageli Euroopa. Aga sisult ei tähenda provintslase Euroopa rikaste vaimu ja pluralistlikku demokraatlikku kultuuri. Tegelikult tähendab see ühte rahvuslusevastast poliitilist suunda. Eriti halenaljakas on aga, kui võimule tullakse loosungiga: “Uhke Eesti üle”, kuid võimul olles teatatakse, et Eesti on rahva pärast häbi. Minu arvates aitaks sidet võimulolijate ja ühiskonna vahel tugevdada rahvaalgatusõiguse sisseseadmine rahvahääletuse korraldamiseks. Meenutan, et kahe maailmasõja vahel oli meil selleks õigus olemas, kuni Konstantin Päts teostas riigipöörde ja kehtestas ebademokraatlikul teel uue konstitutsiooni. Ma ei usu mitte mingil juhul, et meie ühiskond oleks praegu otsedemokraatiaks vähem küps kui toona. Kui aga mingi poliitilise sammu ainsaks
argumendiks on, et kusagil mujal on niimoodi ja meie peame sarnased välja nägema, või jätma mingi vajaliku sammu astumata, põhjendades, et kusagil mujal nii ei tehta või et see pole euroopalik või meie maine kellegi silmis langeb, siis minu arvates just need ongi klassikalise provintslase argumendid. Näiteks, välispäritolu rahvastiku integratsioonikogemusi võiksime meie ise Lääne-Euroopa riikidele jagada, sest meil algas massiimmigratsioon varem ja välispäritolu rahvastiku osakaal on suurem. Loomulikult on diskussioonis vajalikud ka taustateadmised teiste riikide kohta. Aga valiku puhul ei saa argumendiks olla väide, et kusagil mujal, selles kujuteldavas metropolis, on palju teise nahavärviga uusimmigrante.
Kadakasakslusest võrsub omarahvaviha
Eesti ajaloost on niisugune hoiak ja käitumine, kus imetletakse teisi ja tahetakse olla keegi teine, tuntud kadakasakslusena. Vabatahtliku vaimse provintsistumise korral püütakse tihti olla progressiivsem või agressiivsemalt poliitkorrektsem kui metropolis endas. Tõsi, enamasti kukub see haledalt välja nii ühelt kui ka teiselt poolt vaadatuna. Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu järgi on kadakasakslane mitte
ainult poolsakslane, vaid ka lollpea. Sama mõttetu kui on tunda nostalgiat selle järele, mida kunagi pole olnud, see tähendab, oma ajalugu idealiseerida, sama mõttetu on meie juunikommunistide kombel idealiseerida teisi ühiskondi, olgu need siis idas või läänes, s.t tunda nostalgiat selle järele, mida ei ole olemas. Kadakasakslusest kasvab välja ka tunne, mida Indrek Hargla on kirjeldanud omarahvavihana. Ma koostan Eesti Vabariigi eelmise iseseisvuse aja parlamendi ajalugu ja pean ütlema, et see oli väga dünaamiline aeg, meie rahvasaadikutel tuli teha iseseisvalt väga vastutusrikkaid otsuseid. Tolleaegse parlamendi liikmed olid suures plaanis praegustega väga sarnased. Oli imetlusväärset analüüsi- ja kõneoskust, selliseid ajaproovile vastupidavaid täpseid hinnanguid. Aga mis seal salata, oli ka sellist enesekindlat tühikargamist ja mõttetut intrigeerimist, paraku ka juhtudel, kus poliitilised eesmärgid olid samad. Praegust ja kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariiki eristavad vahepeal väga kiiresti muutunud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised olud. Muutunud olud teevad paljud ühiskonna tahud omavahel raskesti võrreldavateks. Või kui need võrreldavad on, siis topeltvõrdlusena – nii, et võrdleme omaaeg-
Detsember 2015
set Eestit tollaste teiste riikidega ja tänast Eestit praeguste teiste riikidega. Valdkondades, kus seda võrdlust teha annab, just majanduse- või rahvastikunäitajatega, selgub, et omaaegne Eesti oli – edukam. Ning ma küll ei arva, et selle teadvustamine või samasuguse edu taotlemine tänasel päeval oleks kuidagi minevikku kinnijäämine või tühi nostalgitsemine.
www.ekre.ee
ka teatavate küsimuste käsitlemise valulikuks, välistab alternatiivide otsimise, võimaluse klaarida kõiki valikuid, välistab ka viljaka analüüsi.
Ajaloolasena võiksin deklareerida, et rahvusühiskonnad on märksa pikaealisemad kui poliitilised või majandusmudelid, millest ükski ei ole inimtsivilisatsiooni arengu kroon. Ma ei usu, et liialdan, kui väidan, Aga üks asi veel on küll et tänane maailm on otse võrreldav, ehkki ebastabiilsem, kui ta mitte arvnäitajatega – see kunagi viimaste kümon mentaliteet. Väidan, nendite vältel on olnud et praegu on provintsisning ebastabiilsus ei näita tumise ulatus ehk kadamitte kahanemise, vaid kasakslus järsult suurem, kasvamise märke. Seega ning ühiskonna, - aga vajame praegu kainet oteriti just poliitikute enesustusvõimet ja provintsseusaldus- , järsult väiklikkusest kammitsemata sem. Me oleme harjunud mõttevabadust rohkem väitega, et meil puudub kui lähiminevikus. Ühiühe või teise küsimuse la- seid eesmärke vajame ka hendamiseks või mingis seepärast, et poliitikute valdkonnas seisukoha puhul tähendab ühise võtmiseks pädevus. Mina eesmärgi puudumine ajaloolasena tahaksin võimetust jõuda diskusküsida: kuhu see pädevus siooni kaudu paremate siis vahepeal kadus? Kui tulemusteni. Kui kellelgi näiteks omaaegses Eestis tekib meie riigi peaeestegi paarikümne töötaja- märgi osas kahtlusi, ga Eesti Pank väga keetuleks tal lugeda meie rukat rahapoliitikat, siis põhiseadust. Ma usun, et miks me nüüd arvame, meie Eesti rahvus, kulet me sellega hakkama ei tuur ja keel on vajalikud saaks? ka Euroopale, sest Euroopa jõud ongi ju mitmekeUsun ka seda, et provint- sisuses. Ärme muudame sistumine on üks põhjus, oma maad identiteedita miks praeguse iseseisprovintsiks! vusaja saavutused on väiksemad kui maailmasõja vahelise Eesti omad. Provintslus või kadakasakslus võimendab poliitkorrektsust ja toodab omarahvavihaks, aga teeb
Petitsioonile konservatiivse migratsioonipoliitika poolt on allkirja andnud 35 000 inimest Kogume alates oktoobrikuust allkirju petitsioonile, millega liitujad nõuavad rahvahääletust, et immigratsiooni- ja pagulaspoliitika oleks Eesti rahva kontrolli all ja kinnitavad, et immigratsioon ei tohi ületada senist taset.
>
Selleks, et petitsiooniga liitujaid oleks võimalikult suur hulk, saatis erakond kõikidesse eraisikute postkastidesse vastavasisulise makstud vastusega petitsiooni koos selgitava kaaskirjaga. Kokku saadeti välja 530 000 kirja. Petitsiooniga saab liituda
ka erakonna kodulehel. Samuti on kampaania paremaks teadvustamiseks eetris telereklaam. Erakond loodab petitsioonile koguda rekordarvu allkirju, et need siis esitada riigikogu juhatusele. Allkirja kampaania lõppedes kavatseb
Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitada riigikogu menetlusse rahvahääletust korraldava eelnõu. „Meie hinnangul on immigratsiooniteema eesti riigi ja rahva tulevikku silmas pidades strateegilise tähtsusega ja vajab
OLETE OODATUD LIITUMA: www.ekre.ee/petitsioon
selget rahva mandaati, kui soovime, et riigivõim säilitaks legitiimsuse,“ ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. „Hetkel tegutseb valitsus ilma mandaadita, ohte ja probleeme maha vaikides ning meie kõigi ühist
tulevikku ohustades. Meie eesmärk on tuua immigratsiooniteemaline debatt koos kõigi poolt ja vastuargumentidega avalikkuse ette ja kaasata lõppotsusesse kõrgeima võimu kandja ehk rahvas.“