Konservatiivide Vaba Sõna, 2(5) / 2018 by Konservatiivide Vaba Sõna

„Rahvusena rikastame maailma ainult siis, kui arendame oma eripära“ Lk 6

Lk 14

Haigekassa raha ei leia ning mille jaoks peavad inimesed kerjama annetusi kampaaniate käigus.

Ravimite kompenseerimise süsteemi tuleb muuta Raha on võimalik kokku hoida ka ravimite kompenseerimise süsteemi muutes. Ravimihinna kompenseerimise süsteem on Eestis üks läbipaistmatumaid ja paindumatumaid ega loo samal ajal mingit motivatsiooni säästlikkuseks. Seetõttu on meil paljud Euroopas kasutatavad ravimid kompenseeritavate nimekirjast väljas, nende asemel kasutatakse selge põhjuseta kallimaid või siis küll odavamaid, kuid vähem tõhusaid. Loomulikult meelitab ravimite kompenseerimiseks suunatav enam kui 100 miljonit eurot maksuraha ligi ka korruptsiooni. Samuti tuleb täielikult ümber teha haiglavõrgu arengukava.

Kunagi ammu paika pandud plaan, mis sisuliselt koondab kogu tervishoius liikuva suure raha kahte hiigelhaiglasse, on loomulikult neile suurhaiglatele meelepärane, kuid niisuguse poliitika regionaalpoliitiline karm reaalsus on selgelt näha Põlva ja Valga haiglate väljasuretamise näol. Kahe näotu, ülebürokratiseeritud hiigelkompleksi eest pole kusagile põgeneda ka arstidel ja haigetel. Meie arstiabi süsteem muutuks palju patsiendisõbralikumaks, kui patsiendil oleks haiglate vahel reaalne valikuvõimalus. Loomulikult on tervishoiusüsteem keeruline, selle toimima saamine nõuab paljude detailide läbi kaalumist ning väga tugevate erihuvide vihase vastupanu murdmist. Ent õigete muudatuste korral hakkavad Eesti inimesed saama maailma parimat arstiabi ilma pika ooteajata ning vajaduseta raha juurde leida. EKRE asub arstiabi kordategemise eest võitlustulle.

14 12

Liiga kallis

Liiga kaugel

Pikk ooteaeg

6 4 2

Austria

Holland

Sloveenia

Saksamaa

Malta

Hispaania

Tsehhi

Luksemburg

Rootsi

Prantsusmaa

Taani

Küpros

Horvaatia

Belgia

Slovakkia

Ungari

Suurbritannia

Bulgaaria

0 Poola

Praegune Haigekassa süsteem on selline, kus kõigil on halb – nii patsiendil, arstil kui õdedel. Hea on ehitusfirmadel ja ravimite hulgimüüjatel. Kui me tahame, et Eesti inimesed saaksid normaalse aja jooksul arsti vastuvõtule, tuleb praegune Haigekassa ümber teha tegelikuks ravikindlustuskassaks, kust visatakse välja sinna mittekuuluvad väga kallid kõrvaltegevused ja mille kaudu rahastataksegi ainult raviteenuseid. Haigekassa kuludest tuleb võtta välja haiglate ehitused, mis peavad olema lahen-

Lk 12

Euroopa Liidu elanike protsent, kelle jaoks arstiabi ei ole kättesaadav.

Itaalia

Haigekassa tuleb teha ravikindlustuskassaks

Läti

reservidest, nüüd aga mujalt eelarvest raha juurde pannes. Haigekassa reserv vähenes 2015. aasta lõpu 170 miljonilt kahe aastaga 120 miljoni peale.

Rumeenia

Euroopa Komisjoni koostatud ülevaates katmata arstiabi vajadusest Euroopa riikides juhib Eesti pika puuga. Meiega ligilähedaselt kehvas seisus on veel vaid pankrotiriik Kreeka. Kui enamikus teistes Euroopa riikides on arstiabi kättesaamatuse peamine põhjus liiga kõrge hind, siis Eesti eristub väga selgelt selle poolest, et meil on arsti vastuvõtule väljakannatamatult pikk ooteaeg. Meil on eriarste, kelle juures ravi saamiseks ei mõõdeta ooteaega mitte päevades või nädalates, isegi mitte kuudes, vaid lausa aastates. Meil on ka 90 000 inimest, kes on üldse kindlustamata ehk väljaspool süsteemi. Taolist tervishoidu võib nimetada mitut moodi, aga päris kindlasti ei ole võimalik kasutada sõnu nagu universaalne ehk kõiki hõlmav, samuti mitte solidaarne ehk kõigile ühetaoline. Peale selle on Haigekassa juba mitmeid aastaid üha süvenevas kahjumis, mida valitsus kattis varem

Kreeka

Euroopa pikimad arstiabi järjekorrad

„Lõpetame klikivõimu ja taastame rahvaalgatusõiguse!“

Meil on eriarste, kelle juures ravi saamiseks ei mõõdeta ooteaega mitte päevades või nädalates, vaid lausa aastates. Foto: SHUTTERSTOCK

datud riigieelarveliste investeeringutena. Näiteks sel aastal saab Põhja-Eesti Regionaalhaigla 95 protsenti oma tuludest Haigekassalt ja kulutab 38 protsenti sellest rahast ehituslaenude maksmiseks. TÜ Kliinikumil on ehituseks kuluva eelarve maht 15 protsenti. Me räägime kümnetest miljonitest, mis on tegelikult mõeldud inimeste raviks, kuid mille suunamise tõttu betooni väheneb meditsiiniteenuste maht. Samuti tuleb haiguspäevade hüvitamine tõsta tervisekindlustuse eelarvest ümber töötukindlustusse, tõhustades samal ajal järelevalvet pettuste üle. Tänaseks üle miljardi euro suuruseks kasvanud Haigekassa eelarvest moodustavad töövõimetushüvitused ehk nn sinisel lehel oldud päevad enam kui 100 miljonit aastas ehk 10 protsenti eelarvest. Võrdluseks: pea sama suur summa kulub ravimite hinna kompenseerimiseks – nendesamade ravimite, elupäästvate rohtude, mille jaoks

Eesti

eile armastatakse rääkida, kuidas Eestis on maailmatasemel arstiabi ja väga head haiglad. Vastab tõele. Mida meile aga ei räägita, on see, et liiga paljude jaoks on kõik see kättesaamatu.

Henn Põlluaas

„Eestile ei ole vaja Rail Balticut!“

Lk 10

EKRE asub võitlema arstiabi kordategemise eest Kiire ja hea arstiabi on Eestis võimalik, aga selle reaalne kättesaadavus nõuab jõulist reformi. Konservatiivid teavad, mida selleks teha on vaja, kirjutab EKRE Riigikogu fraktsiooni juht Martin Helme.

Endel Oja

„Kitsaste maanteede ja tapjakraavide rajamine tuleb lõpetada“

Leedu

Lk 5

Kadri Vilba

Iirimaa

Lk 4

Lugu „lollist sünnituspropagandast“

Jaak Valge

Portugal

„Peatame rahva väljavahetamise! Päästame oma riigi!“

Ronald Tõnisson

Soome

Mart Helme

Euroopa Liit (keskmine)

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 2(5) / 2018 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Foto: Sander Ilvest / Postimees

Teine ülestõusmispüha riigipühaks ja puhkepäevaks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond soovib muuta teise ülestõusmispüha riigipühaks ja puhkepäevaks ning esitas Riigikogule ettepaneku täiendada vastavalt pühade ja tähtpäevade seadust. Eestis on praegu riigipühaks kuulutatud suur reede ja ülestõusmispühade esimene püha. Enamikus Euroopa Liidu riikides on riiklik püha ja vaba päev ka ülestõusmispühade teine püha, mis langeb esmaspäevale. EKRE aseesimees Henn Põlluaas märgib, et 2. ülestõusmispüha riigipühaks kuulutamise katsed on Riigikogus varem tagasi lükatud põhjendusega, et Eestis on kirik ja riik lahus. „Põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, aga Eesti kuulub koos ülejäänud Euroopaga siiski kristlikku kultuuriruumi. Isegi Euroopa Liidu lepingu preambuli alguses on tehtud selge viide Euroopa religioossele pärandile,“ osutab Põlluaas. „Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks olulisimaid pühi ja läbi ajaloo on ülestõusmispühadel olnud selge koht Eesti komberuumis. Lihavõtteid tähistatakse enamikus Eesti kodudes. Meenutagem, et ülestõusmispühade 2. püha oli Eestis riigipüha ka enne Teist maailmasõda.“ Põlluaasa sõnul pole alust arvata, et üks lisapuhkepäev Eesti majandust negatiivselt mõjutaks. „Ainuüksi töötundide tagaajamine ei tõsta töö kvaliteeti. Kui inimesel on rohkem aega puhata, hoolitseda oma tervise eest ja veeta aega oma lähedastega, siis on ta õnnelikum ja teeb kokkuvõttes paremat tööd. Teine ülestõusmispüha puhkepäevana aitaks sellele kindlasti kaasa," ütles Põlluaas.

Meeleavaldus Toompeal kooseluseaduse heakskiitmise vastu.

Lihavõtteid tähistatakse enamikus Eesti kodudes.

Aita rahvuskonservatiividel edu saavutada! Kui jagad rahvuskonservatiivset maailmavaadet, siis palume Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tegevuse toetamiseks ka sinu abi. EKRE saab riigieelarvest võrreldes teiste parlamendierakondadega kõige väiksemat toetust. Peale selle, et suurtele kartellierakondadele ette nähtud toetus on kordades suurem, rahastavad neid ka poliitiliste ettevõtlushuvidega ärihaid. Aita muuta meie võitlust eestimeelse ja inimsõbraliku ühiskonna eest võrdsemaks! Oma annetusega toetad EKRE poliitilist tegevust, kaasa arvatud Konservatiivide Vaba Sõna väljaandmist. Oleme väga tänulikud iga summa eest! Erakonna konto SEB pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003 Erakonna konto LHV pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916 Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PERENIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta. Suur tänu!

Riigikohtu otsus kuulutada kehtivaks kooseluseaduse rakendusaktid tõestab vajadust Eesti kohtusüsteemi põhjaliku reformi järele, et takistada kohtute võimukaaperdust, leiab EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme. „Otsusega, et kooseluseadus kehtib, viis Riigikohus ellu homoaktivistide varuplaani, mis nägi ette, et kuna 51 häälega polnud võimalik kogu seadust kehtima panna, peavad selle lõpuni viima demokraatliku kontrolli alt õndsalt vabad kohtud,“ ütles Helme. „Kui Riigikohus andis alama astme kohtutele vaba voli asuda sisuliselt tegema rakendusakte, siis tähendab see,

et kogu kohtusüsteem asub järgnevatel kuudel ja aastatel tegelema õigusloomega, mida parlament selgelt ei ole tahtnud teha. Meil seisab ees inetu kohtuliku aktivismi puhang homoagenda jõustamiseks. Kuna rahvas ei ole kooseluseadust lubanud, siis õõnestab Riigikohtu otsus nii parlamentaarset korda, kohtute autoriteeti kui rahva usaldust demokraatliku õigusriigi vastu.“ Helme nendib, et Eestis ei ole praegu ühtegi teist erakonda peale konservatiivide, kes tahaks kohtureformi ette võtta või isegi mõistaks selle vajalikkust. „Kui kohtuvõim hakkab omaalgatuslikult ühiskonda muutma, siis on tegemist omavoli ja demokraatia õõnestamisega.

Rahva arvamusele vilistavad liberaalid plaksutavad muidugi käsi, aga konservatiivid peavad seda võimude lahususe põhimõtte lubamatuks rikkumiseks. Just kohtuliku aktivismi tõkestamiseks on Poolas ette võetud kohtusüsteemi reform. Riigikohtu värske otsus kinnitab, et samalaadse reformi järele on tekkinud vajadus ka Eestis,“ ütles Helme. „Samuti tuleb nüüd, mil kõrgem kohus on loonud õigusselguse ja lõpetanud vaidluse teemal, kas seadus kehtib või mitte, veelgi jõulisemalt kui kunagi varem öelda: kooseluseadus tuleb tühistada!“

Valitsus peab tagama sünnitusosakondade töö jätkumise Vabariigi valitsusel lasub kohustus tagada, et Põlva ja Valga haiglate sünnitusosakondi kinni ei pandaks, leiab EKRE aseesimees Jaak Madison. „Põlva ja Valga sünnitusosakondade sulgemisega ei tohi me leppida põhjendusel, et vaja on kulusid optimeerida. Regionaalpoliitiliselt elutähtsatest asutustest ei tohi niisama lihtsalt loobuda,“ ütles Madison. „Kui valitsus laseb äpardunud aktsiisipoliitika tõttu tuulde sada miljonit eurot aastas, siis täiendava 400 000 euro leidmine mõlema haigla jaoks ei ole kontimurdev ülesanne.“ Paraku väldib Jüri Ratase valitsus vastutust ja püüab lükata sünnitusosakondade saatuse ainult haiglate nõukogude õlgadele, nendib Madison. „Ministrid peaksid teadma, et regionaalpoliitika arengu või taandarengu eest ei

Foto: Peeter Langovits / Postimees

Riigikohtu heakskiit kooseluseadusele tõestab kohtureformi vajalikkust

Sünnitushaiglaid kui regionaalpoliitiliselt elutähtsaid asutusi ei tohi niisama lihtsalt sulgeda.

vastuta mitte haigla nõukogu, vaid valitsus. Kahjuks näitab ministrite suhtumine, et valitsus jätkab Reformierakonna süüdimatut regionaalpoliitikat. Oravapartei valitsemise ajal suleti sünnitusosakonnad Haapsalus, Raplas ja Jõgeval ning praegusi otsuseid langetatakse 2012. aastal koostatud arengukavade alusel, kui sot-

siaalvaldkonna ministeerium oli Reformierakonna käes,“ ütles Madison. „Kui praegune valitsus tahab tõestada, et elu säilimine maapiirkondades neile korda läheb, siis tuleb leida investeeringuteks raha, mis võimaldaks sünnitusosakondade tööd jätkata ja muuta vajadusel kvaliteetsemaks.“

www.ekre.ee

2(5)/2018

EESTI EEST!

Foto: shutterstock

Kanal Entusiast TV, mis saadet „Aru pähe!“ toodab, on alustav telekanal, mis vähemalt praegu põhineb entusiasmil. vähemalt meie saatest saab vaataja midagi teada. Läbi mitme saate oleme käsitlenud tselluloositehase planeerimist Tartu lähistele ning maruliselt arenevat piirikaubandust Lätiga. Saatesse saab ka helistada.“ Kanal Entusiast TV, mis saadet „Aru pähe!“ toodab, on alustav telekanal, mis vähemalt praegu põhineb entusiasmil. Stuudio asub ühes Tartu äärelinna uues korterelamus.

Palju eetriaega täidavad muusika ja filmid, omasaadetest on lisaks poliitikatunnile populaarsust kogumas nõiavõimeid ja üleloomulikke juhtumeid käsitlev saade. „Oleme arutanud, et just selline näebki välja telemaastiku metsavendlus – vahendite vähesust korvab hea tahe, sära ja glamuuri asemel on kohalikke inimesi kõnetavad teemad ning poliitkorrektse udutamise asemel aetakse selget juttu. Täristame eetris oma valangud ära ning siis läheme taas põhitöö juurde, et nädala pärast saates uuesti tuld anda,“ ütleb Indrek Särg. Praegu kannavad Entusiast TV-d üle Telia ja Starman, arvutis on võimalik kanalit jälgida portaali www.saade. ee kaudu. Otsesaade „Aru pähe!“ on eetris igal reedel kell 21.30, kordust näidatakse nädala sees hommikupoolikuti. Praegu ei ole veel arvutis järelevaatamise võimalust, aga loodetavasti jõutakse peagi ka selleni.

Interneti ja kaabel-TV vahendusel levivas uues kanalis Entusiast TV on reede õhtuti eetris poliitikasaade „Aru pähe!“, kus saavad sõna erinevate vaadetega inimesed ja mille üks eestvedajaid on EKRE Tartu osakonna juht Indrek Särg. „Kultuurikriitik Margus Kiis võttis jaanuari algul ühendust ja küsis, kas oleksin huvitatud tulema ühe uue eratelekanali saatesse. Telekanalil olla kavas poliitika nädalasündmusi analüüsiv saade ning sinna oleks tarvis erinevate vaadetega inimesi,“ meenutab Särg. „Saates võtame käsitlemisele neli suuremat teemat. Vähemalt üks teema igas saates peab käsitlema Tartut või elu Lõuna-Eestis. Ühes teemas käsitleme poliitikute tegevust nn Vargamäel – ehk Riigikogus ja valitsuses. Kui paistab, et peavoolumeedia suu on välissündmuste asjus vett täis, oleme ette võtnud mõne seiga välispoliitikast –

Foto: EKRE

Uus poliitikasaade, kus udutamise asemel aetakse selget juttu Avatud uste päeva külalised EKRE fraktsioonis.

Tule Riigikogu EKRE fraktsioonile külla! EKRE fraktsiooni ruumides on võimalik kohtuda Riigikogu liikmete Mart Helme, Martin Helme, Uno Kaskpeidi, Jaak Madisoni, Raivo Põldaru, Henn Põlluaasa, ja Arno Sillaga. Toompea loss on külalistele avatud ajavahemikus kell 11–16. Toimuvad ekskursioonid ja pääseb ka Pika Hermanni torni. Infotunnis saab esitada küsimusi valitsuse liikmetele. Kohvikus arutlevad Riigikogu liikmed 100-aastase Eesti tuleviku üle. Kultuuripärandi aastal viivad huvilisi ajas tagasi Eesti Vabaõhumuuseumi töötoad. Eesti Meremuuseum ja Lennusadam jutustavad lugu „100 aastat kiilu all“. Eesti Ajaloomuuseumi „Laste Vabariigis“ saab koos sõpradega üles ehitada oma unistuste riiki ja vaadata Eesti multifilmiklassikat. Mälumängus „Eesti Vabariik 100“ osalevad koolide ja Riigikogu võistkonnad. Päeva lõpetab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusikute kontsert. Kõik üritused on tasuta.

Täpsem kava aadressil: www.riigikogu.ee/infoallikad/fookusteemad/ lahtiste-uste-paev-21-04-2018

Rahvusraamatukogus toimub konverents tõejärgsest ühiskonnast EKRE Konservatiivide Klubi koostöös rahvuskonservatiivse portaaliga Uued Uudised korraldab 24. mail algusega kell 17 Eesti Rahvusraamatukogus kevadkonverentsi „Tõejärgne maailm: kuidas tõel ja valel vahet teha?“. Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis arutatakse,

kuidas on jõutud nn tõejärgsesse maailma ja kuidas selles paremini orienteeruda. Ettekannetega esinevad filosoof Urmas Espenberg, kirjanik Roland Tõnisson ning ajaloolane Mart Helme. Konverents on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Peatame rahva väljavahetamise! Päästame oma riigi! Praegune vasakpoolne ning venemeelne valitsus on tööjõu vajaduse sildi all asunud avama Eestit uuele massilisele sisserändele endise Nõukogude Liidu avarustest. Eesti rahvas ei tohi lubada lasta sellel juhtuda, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

ärtsiküüditamise aastapäeva õhtul peksis kamp vene keeles kõnelevaid noori Tallinnas Vabaduse väljakul jalahoopidega laiali sinna deporteeritute mälestuseks asetatud küünlaid. Sündmust nägi pealt inimene, kes selle ka videona jäädvustas. Hiljem pakkus ta filmitut Kanal 2-le, kes aga salvestise näitamisest keeldus. Küll aga soostus salvestist näitama ja kommenteerima Katrin Lust saates Kuuuurija. Oma isikut ei lubanud sündmuse filmija siiski avalikustada, kartes ebameeldivusi ja võimalikku kättemaksu. Lust püüdis saada kommentaari ka politseilt, aga sealt vastati vaid, et neil pole vastavat intsidenti registreeritud ja seepärast ei saa nad ka midagi teha ega juhtunut kommenteerida. Eeltoodud kirjelduses on terve rida asjaolusid, mis tänast Eesti riiki iseloomustavad ja eraldi välja toomist väärivad. Kõigepealt politsei. On uskumatu, et märtsiküüditamise aastapäeva õhtul ei ole Tallinna kesklinna mälestuseks paigaldatud küünalde ligiduses võimalike huligaanitsemiste või mis tahes muude (ka poliitiliste) intsidentide vältimiseks-registreerimiseks ainsatki politseipatrulli. On täiesti arusaamatu, et juba aset leidnud huligaanse vandalismi (aga võib-olla ka tahtliku provokatsiooni) selgelt registreeritud ja fikseeritud juhtum ei pakkunud politseile esialgu vähematki huvi. Alles pärast avalikkuse sekkumist suudeti Vabaduse väljakul laamendanud seltskond tabada. Toome võrdluseks 2015. aastal Vao külas aset leidnud pagulaskeskuse majaseina süütamiskatse. Mäletatavasti tormasid tookord Vaosse nii tollane peaminister Taavi Rõivas kui ka kõikvõimalike politseiliste instantside esindajad. Inkrimineerivalt näidati otsekohe sisserännet jõuliselt vastustava Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna peale, president Toomas Hendrik Ilves süüdistas aga kogu eesti rahvast sallimatuses ja rassismis. Ent laskem politseilises ja võimu võimekuse kontekstis pisut ka fantaasial lennata. Küsimus suurele ringile: mis te arvate, missugune oleks valitsuse, kapo, polit-

Keskerakond on sotside toel ja IRL-i nõusolekul asunud propageerima, et anda siinsetele hallipassimeestele Eesti kodakondsus.“ Mart Helme

sei ja ajakirjanduse reaktsioon siis, kui 9. mai hilisõhtul hakkaksid mõned eesti noored loopima laiali pronksmehe juurde viidud lilli ja pärgi? Vastuse jätan igaühe enda hooleks. Mida ma aga igaühe enda hooleks ei jäta, on tõdemus, et mistahes hinnangu andmisel ühele või teisele juhtumisele on ilmselge, et Eestis valitsevad ametlikul tasemel topeltstandardid. Ehk siis: eestlasi võib solvata, venelasi mitte, eestlaste üle võivad meie oma riigi valitsejad ilkuda, immigrantide õigused on aga pühad, puutumatud ja kohustusteta. Teisiti öeldes: meie valu ei ole nii valus kui teiste valu. Nii ütlevad meile müstilised euroopalikud väärtused ja väidetav vajadus eesti rahva õigusi ja rahvuslikku uhkust jalge alla tallates tagada meie julgeolek. Küüditamisest rääkides tullakse alati muide välja väitega, et kõige rohkem kannatas stalinlike repressioonide all just vene rahvas. Vabandust: Stalin käivitas

repressioonid juba 1929. aastal, kui Nõukogude Liidus alustati sundkollektiviseerimisega. Ta tegi seda aga oma riigis ehk riigis, mille kõigi poolt tunnustatud juhiks ta oli. Kuni 1940. aastani ei teatud Eestis niisugustest jõhkratest nähtustest nagu GULAG, NKVD piinakambrid ja kuklalasud õnneks midagi, kuigi ka meil valitses Konstantin Pätsi vaikiv ajastu. Stalinlikud õudused saabusid Eestisse siiski koos okupatsiooni ja nõukogude võimuga. Ka käsk Eestis küüditamised läbi viia tuli Moskvast. Kuigi meil leidus ära hirmutatud või kättemaksuhimulisi eestlasi, kes aitasid küüditatute nimekirju koostada, viisid küüditamised kui niisugused läbi ikkagi Punaarmee ja NKVD sõjardid, kes rääkisid vene keeles. Kogu meie poliitiline peavool armastab järjekindlalt korrutada, kuidas Eesti on õigusriik. Aga – kas õigusriigis peaks huligaansust (või vandalismi või poliitilist provokatsiooni või viha Eesti Vabariigi vastu või rahvuslikku vaenu) demonstreerivat videot ajakirjandusele pakkuv inimene kartma oma isikliku julgeoleku pärast? Kindlasti mitte. Ometi, tänases Eestis inimesed kardavad. Tekib küsimus: keda või mida? Pättide kättemaksu? Aga võib-olla hoopis riigi poolset survet oma süüdistustest taanduda, sest muidu võidakse sündmuse jäädvustajale arvata süüks rahvusliku vaenu või jumal teab mis vaenu õhutamist? Demokraatlikust riigist ja ühiskonnast, millest Eestis unistati okupatsiooniperioodil, on niisugune asjade tõlgendus igatahes väga kaugel. Siinkohal võiks loole punkti panna ja tõdeda, et kui oleme nõukogude okupatsiooni üle elanud, elame üle ka kohalike impeeriumimeelsete sigatsemise. Paraku on probleem märksa sügavam. Me näeme, kuidas praegune vasakpoolne ning venemeelne valitsus on tööjõu vajaduse sildi all asunud avama Eestit uuele massilisele sisserändele endise Nõukogude Liidu avarustest. Möödunud aastal saabus Eestisse ainuüksi Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest ametlikult 7500 inimest. Neile lisandub veel hinnanguliselt 5000 illegaalset töötajat samadest riikidest. Pluss enamasti samast

Märtsiküüditamise mälestusüritus Vabaduse väljakul. Foto: Erik Prozes / Postimees

piirkonnast pärit renditöölised ja hooajatöölised, kelle täpset arvu keegi öelda ei oska. Mida me aga öelda oskame, on fakt, et ühtekokku on seda isegi rohkem kui Karl Vaino venestamisaastate kõrgperioodil. Kui lisame siia eestlaste väljarände, on saldo masendav. Kui lisame siia rändega kaasneva kumulatiivse efekti, ehk tõdemuse, et ühe aasta 7500 inimest on kümne aastaga 75 000 inimest, näeme, missuguse

Meie kartellierakonnad on võimul olles näidanud, et nemad rahvusriigi likvideerimisele ja rahva väljavahetamisele kätt ette ei pane.“ Mart Helme

aegpommi otsas me istume. See on vaid probleemi demograafiline külg. Probleemil on ka poliitiline pool. Me kõik teame, kui visalt nõuab Venemaa, et annaksime kõigile Eestis alaliselt elavatele inimestele kodakondsuse. Me teame ka, et Keskerakond on sotside toel ja IRL-i nõusolekul asunud propageerima ning vaikselt ka juriidilisi ja administratiivseid

samme astuma, et anda siinsetele nn hallipassimeestele Eesti kodakondsus. Mida see endaga kaasa toob, näeme Tallinnas, kus Keskerakond juba valitseb, ja seda mitte eestlaste, vaid venelaste häältega. Sisseränne idast, kui me seda kiireimas korras ei peata, samuti siin juba olevatele mittekodanikele kodakondsuse andmine, tooks kaasa sama kordumise riigi tasandil. Me jääksime omaenda ajaloolisel kodumaal vähemuseks. Meie keel taanduks vene ja inglise keele ees köögikeeleks, meie noored lahkuks neile vastuvõetamatust slaavi elukeskkonnast kultuuriliselt ja majanduslikult vastuvõetavamatesse riikidesse ja pikemas perspektiivis annekteeriks Venemaa venestatud Eesti täpselt samuti, nagu annekteeris Krimmi. Kurioosum on, et see kõik toimub justnagu iseseisvas ja oma saatuse üle ise otsustavas Eestis. Mida siis teha? Meie kartellierakonnad – Reformierakond, Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid ja IRL on kõik võimul olles näidanud, et nemad rahvusriigi likvideerimisele ja rahva väljavahetamisele kätt ette ei pane. Järelikult on vaid üks viis selle hullumeelsuse peatamiseks – järgmistel valimistel Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale sedavõrd ülekaaluka mandaadi andmine, et EKRE suudaks ära hoida rahvusliku, majandusliku ja sotsiaalse hävingu. Nii nagu seda on teinud oma rahvuste eest seisvad valitsused Poolas ja Ungaris. Nii nagu seda on nende kahe riigi eeskujul tegemas Austria, Tšehhi ja Slovakkia valitsused.

www.ekre.ee

2(5)/2018

EESTI EEST!

Lugu „lollist sünnituspropagandast“ Inimese elu saab sisu laste ilmaletoomise ja nende kasvatamise kaudu. See maksab rohkem tiitlitest, aplausidest ja karjääriredelil teiste kõride läbinärimise abil saavutatud ajutistest kuulsuse- või hiilguseminutitest, osutab kirjanik ROLAND TÕNISSON.

len saanud selgeks ühe asja – ei ole mõtet vaielda emotsionaalse inimesega, kes on tunnetelainel kaotanud kontrolli elumerel hulpiva aluse üle. Solvumisest on saanud liiga paljudele inimestele elustiil ja võib juba arvata, millega see lõpeb. Paljud solvuvad juba mõnest sõnast või pilgust. Inimesed on kerged solvuma, sest nende eksistentsil puudub sisu. See ei ole Elu, mida kirjutatakse suure algustähega. Lääne tsivilisatsiooni eneseteadvust, või õigemini teadmatust, on kujundamas põlvkonnad, kes ei ole kokku puutunud eriliste eluraskustega. Seda suuresti tänu lastetutele poliitikutele, kelle kogu elu on seisnenud isikliku karjääri ülesehitamises kõigel võimalikul moel. Eluks on inimesed hakanud pidama oma mugavustsooni ja selles mugavustsoonis viibimise aja võimalikult pikaks venitamist. See ei ole aga hingestatud, eesmärgistatud Elu, millega antakse edasi oskust elada, ohverdatakse end ligimese heaks, millega tagatakse perekonna, suguvõsa, rahva eksistents. Hiljuti jäi meelt kriipima ühes kirjatükis kasutatud väljend „loll sünnituspropaganda“. Autor, lastetu naisterahvas, kritiseeris isiklikust solvumisest tingituna poliitikuid, kelle jaoks on oluline rahva säilimine. Emotsionaalse inimesena valis ta enese väljendamiseks sarkasmi ja naeruvääristamise. Lastetud inimesed leiavad oma otsuste õigustamiseks erinevaid vabandusi alates soovist päästa planeet ülerahvastatusest kuni filosoofiani välja ja väidavad, et kaitsevad lapsi halva elu eest. Nad takistavad laste siia maailma tulemist erinevate meetoditega, seda alates rasestumisvastastest vahenditest kuni loote ja ka praktiliselt sündinud lapse mõrvamiseni. Küsin siis neilt ja abordipooldajatelt: kas „lollile sünnituspropagandale“ võib vastandada „intelligentse lapsetapupropaganda“? Ei tahakski pikemalt peatuda selle solvatud arvaja kirjatükil, milles ta ei säästa värve ei enda valgendamiseks ega ka talle ebameeldivate seisukohtadega esindajate mustamiseks. Rääkides aga stereotüüpidest, mida tema ja ta aatekaaslased nii väga põl-

Inimese elu on kallim kui miski muu siin ilmas just siis, kui eesmärgiks on Elu.

Inimene ei ela mitte ainult leivast, vaid ka sõnumist, mis mõtestab tema elu.“ Ronald Tõnisson

gavad, ent samas ise nii meelsasti viljelevad, küsiksin: kas on õiglane nimetada sünnitusmasinateks emasid, inimesi, kes on andnud elu ja hoidnud seda üleval oma isiklikku mugavust ohverdades? Kas ei ole sapiselt küüniline rääkida emadest kui lollidest kanadest, kellega ei ole peale mähkmete millestki rääkida? Milline on siis see elukvaliteedi tase, millest alates on õiglane lapsi ilmale tuua? Vastuseid oodata on asjatu, ja lastetuid solvunud inimesi ei jõua selles kirjatükis ka ümber veenda, ent kogu ühiskonnale traagilisi tagajärgi kaasatoovatele tegematajätmistele osundamise puhul ei ole tegemist ei alandamise ega vihkamisega. Küllap on selle asjaga nii, et inimene usub ikka, et teised teevad talle seda, mida ta ise on valmis tegema. Aga lastetuse probleem on Eestis terav ja ühes asjas peab lastetusepropageerijatega siiski ühel nõul olema – sellele probleemile lahendusi leida on väga raske. Kindlasti ei nõustu ma aga sarnaselt neile sellega, et iibeküsimustega ei ole vaja tegeleda ja see tuleb jätta asjast huvitatute hobiks.

Suurt iibetõusu 1990. aastate alguses on lihtne selgitada inimeste lootusega uuele elule ja tõsi see oli. Lapsed said nüüd sündida paremasse maailma. Sellele järgnenud suurt iibelangust on samuti lihtne selgitada – põhjuseks majanduslik katastroof. Parafraseerides Pühakirja võime lisada, et inimene ei ela mitte ainult leivast, vaid ka sõnumist, mis mõtestab tema elu. Selleks sõnumiks sai 1990. aastate alguses majandusliku edu kultus ja individualistlik enesehellitamine. Eesti ühiskonda juhtima asunud inimesed ei väärtustanud oma tegelikes otsustes perekonda. Kes oma lapsi eelnevatel kümnenditel kasvatanud on, teavad seda hästi omast käest. Liivi sõja ajal kahanes Eesti elanikkond 25 aastaga 350 000-lt 100 000-le. Pooled Eesti inimesed elasid Saaremaal. Järgmise sajandi jooksul Eesti elanikkond taastus, sest igasse maailma sündivasse inimhinge suhtuti kui Jumala kingitusse. Saatanlik arusaam „minu keha, minu valik“ ei tulnud toona ühelegi terve mõistusega inimesele pähegi. Keegi meist ei ole oma vanemate identne koopia. Ka üsna tillukesel lootel on oma individuaalne DNA. Igaüks meist on erakordne looming, Jumala and. Või Looduse and, kui keegi tahab nii öelda. Looja on loonud ka looduse. Vaadake kas või sõna „loodus“ algupära. Võrreldes 1990ndate ja 2000ndate Eestiga on praegusel ajal oluliseks erinevuseks suure osa inimeste reaktsioon ohjeldamatule abordirallile. Selle üle, et on olemas Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) ei

Foto: Sille Annuk / Postimees

saa kunagi küllalt rõõmustada, sest see organisatsioon oli esimene, mis astus otsustavalt välja sündimata laste elude eest. Mälul on lühikesed jalad ja keegi ei meenutagi enam, millise valulise kiunumisega reageerisid SAPTK-i tekkimisele need, kes loodet inimeseks

Inimesed on kerged solvuma, sest nende eksistentsil puudub sisu.“ Ronald Tõnisson

ei pea ja kellele sündinud laps on takistuseks „täisväärtusliku elu“ viljelemisele. Loote tapmist peetakse siiani normaalseks ka meditsiiniringkondades, mis peaksid tegelikult tegelema inimeste ellu aitamisega. Kui minu laste ema läks 1996. aastal esimese rasedusega arstile, esitas tohter talle pilku paberitelt tõstmata rutiinse küsimuse: „Kas sünnitame või tuleb abort?“ „Loomulikult sünnitan,“ vastas tulevane ema, olles hämmastunud sellisest küsimusest. Tohter jättis kirjutamise pooleli ja tõstis imestunud pilgu „kliendi“ poole: „Kuidas palun?“ Abordi tegemine on tervishoiusüsteemile tunduvalt odavam kui rasedusega tegelemine. Lastetu mehe ja naise elu on tunduvalt rõõmsam ja muredevabam kui

lapsevanema elu. „Lolli sünnituspropaganda“ kriitikud väidavad, et Eestis on vaja laste sünnitamiseks eelkõige tingimused luua. Soomes on välja töötatud mitmeid seadusi, mis võimaldavad vastsündinutega kodus olla ja nende eest hoolitseda. Asjata. Asjaolu, et kogu Soomes sündis eelmisel aastal vähem lapsi kui 1868. aasta nälja ajal, näitab, et Lääne ühiskond on haaratud palju olulisemast kriisist kui igapäevane leib. Selleks on äärmuslik egotsentrism ja sellest tingitud pikk lapsepõlv, mis sageli ei lõpe ka pensioniea saabudes. Kustunud lootuse, et Eesti elu on võimalik pöörata tagasi normaalsete inim- ja ühiskondlike suhete poole, on aidanud taastada SAPTK ning EKRE – viimane on esimene erakond, mis on võtnud tõsiselt käsile iibe- ja tagasirände küsimused. Näen nendes Elu kaitsjaid. Mulle meeldib mõlema juures põhimõte – mitte viriseda ja lootusetuses vinguda, vaid tegutseda. Inimese elu on kallim kui miski muu siin ilmas just siis, kui eesmärgiks on Elu, mitte sisutühi olesklemine. Inimese elu saab sisu laste ilmaletoomise ja nende kasvatamise kaudu. See maksab rohkem tiitlitest, aplausidest ja karjääriredelil teiste kõride läbinärimise abil saavutatud ajutistest kuulsuse- või hiilguseminutitest. Karjääri ei tohi ehitada laipadele, ja seda sõna otseses mõttes. Meie käes on Eesti rahva tulevik ja tänased otsused annavad suuna rahva füüsilisele ja vaimsele tervisele. Peame vastanduma 1990ndate ja 2000ndate pinnapealsele materialismile. Kõik algab kodust. Kodu algab inimestest.

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Ajaloolane Jaak Valge:

rahvusena rikastame maailma ainult siis, kui arendame oma eripära JAAK VALGE on ajaloolane, kes tahaks keskenduda ajalooraamatute kirjutamisele. Ometi võitleb ta tänasel päeval ka selle eest, et Eestis hakkaks rohkem maksma kodanike hääl ning et eesti rahvas kestma jääks. Intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale selgitab Valge, miks ta peab vajalikuks poliitikas kaasa rääkida. Meil on kaks teineteisele vastukäiva sõnumiga rahvatarkust. Esiteks, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Ja teiseks, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Kummast me lähtuma peaksime? Mõlemast, aga erinevatel juhtudel. Kui ebameeldivad asjad on lahendatud, pole neid enam mõtet teisele meelde tuletada. See on eelkõige suhtlemiskultuuri küsimus. Aga minevikuta ehk mälukaotuses elamine on traagiline, seda nii üksikisikule kui rahvale. XX sajandi üks olulisemaid ajaloofilosoofe Robin George Collingwood on esitanud lihtsa, aga tabava mõttekäigu – selleks, et teada, milleks oleme võimelised, peame teadma, mida oleme teinud. Me elame isikutena siin maailmas küll ajutiselt, ent oma eellaste, järglaste ning laiemalt oma rahvuse kaudu tuleme me minevikust ja siirdume tulevikku. Identiteeti omades, teades, kes me oleme olnud, ei ole me ebakindlad oma tuleviku suhtes, ning enamgi veel – oskame näha oma kohta ka olevikus. Rääkides vana asja meeldetuletamisest… Hiljuti oli Riigikogus arutlusel vabadussõjalaste rehabiliteerimise eelnõu, mille enamik saadikuid maha hääletas. Olete ajaloolasena vabadussõjalasi uurinud. Miks on vabadussõjalaste teema oluline? Tegemist on meie oma Eesti riigivõimu raske eksimusega mitte ainult vabadussõjalaste, vaid kogu ühiskonna vastu. Ajaloolaste, sealhulgas ka minu uurimistöö tulemusena on selgunud, et need süüdistused, mis vabadussõjalaste vastu esitati ja millega 1934. aasta riigipööret põhjendati, ei pea paika. Kui me tunnistame, et

demokraatia hävitamine ja vabadussõjalaste allasurumine oli ebaõige, siis võiksime seda ka mingis vormis väljendada. See oleks väärtusotsus, märk väärikale riigile omasest vastutust võtvast käitumisest; ning sõnum tulevikku, et Eesti on õigusriik, kus taunitakse seaduste rikkumisi, ükspuha kelle poolt seda tehakse või on tehtud. Vabadussõjalaste ühe liidri Artur Sirgu surma asjaoludes pole endiselt täit selgust, aga millist versiooni peate tõenäoliseks? Paradoksaalselt ühtegi tõepärast versiooni ei olegi. Väheusutav on suitsiid, kasvõi sellepärast, et niimoodi seda tavaliselt ei tehta. Ka asjaolu, et Artur Sirgu mälestusi ei olnud enam tema asjade hulgas ning see, et Luksemburgi arhiivist on kadunud tema hukkumist käsitlenud toimik, ei toeta suitsiidiversiooni. Teisalt pole aga ka poliitiline mõrv usutav. Selle tõestuseks seni esitatud väited ei pea paika, pole veenvad ega kontrollitavad. 2014. aastal ilmus teie sulest raamat „Punased I“, mis on monograafia Eesti kommunistidest ja marksistlikest intellektuaalidest. Mis on vasakpoolses ideoloogias nii ihaldusväärset, et pealtnäha arukad ja paljulugenud inimesed selle lummusesse langevad? Omas ajas, mis oli majanduslikest ja sotsiaalsetest vastuoludest pungil, on marksismi tärkamine ja populaarsus mõistetav. Vaesus ja ebavõrdsus ühelt poolt, tööliskonna kasv ja toonase poliitilise eliidi paindumatus teisalt lõid selleks viljaka pinnase. Midagi sellist pidigi neis 19. sajandi oludes sündima. Marksism pakkus lihtsaid ja süsteemseid vastuseid küsimuste-

le, miks ühiskond on selline nagu ta on ning kuidas seda muuta. Lisaks veel ka kaunist tulevikku. Mihhail Rõklin märgib tabavalt, Jaak Valge ja valik tema kirjutatud raamatutest.

Riik peaks kehtestama välistööjõule vähemalt 1,5 kordse Eesti keskmise palga maksmise nõude.“ Jaak Valge

et vahe religiooni ja kommunismi vahel seisneb selles, et sündmused, millesse usuvad kristlased ja muhameedlased, toimusid pühades paikades kaugetel aegadel, aga kommunismi sündmused alles peavad hakkama juhtuma. Selles oli ja on nii marksismi tugevus kui ka ohtlikkus. See muudab marksismi ligitõmbavaks nii neile ühiskonnagruppidele, kes on rõhutud või peavad ennast rõhututeks, kui ka eluvõõrastele, kuid idealistlikele intellektuaalidele. Marksism ja marksismist tõukunud või temast tugevasti mõjutatud poliitilised voolud – tänapäeval eelkõige vasakliberalism – on ühiskonnas kahtlemata vajalikud, sest kajastavad teatavat mõtteviisi. Muidu neid poliitilisi voole ja neid toetavaid inimesi ju ei oleks.

Ohtlik on aga see, kui marksismi või marksismist mõjutatud mõttevoole ja klišeesid hakatakse uskuma usufundamentalisti kombel, seades need kõrgemale rahva demokraatlikust valikust. Meie päevil tähendab see enda pidamist valgustatud vähemuseks ning sobivate vaadete pealesurumist poliitilise korrektsuse, kohtuliku aktivismi ja sõnavabaduse piiramise kaudu. Kohati näib, et vasakpoolsus on Eestis tegemas läbi taassündi. Paljud Eesti humanitaar- ja sotsiaalteaduste tudengid on käinud õppimas Lääne ülikoolides, kus marksistlik mõtteviis on jätkuvalt au sees. Ajakirjanduses ja poliitikas tegutsevad inimesed, kes

Foto erakogu

usuvad siiralt, et maailm muutub paremaks, kui kaob rahvuslus ning erinevused sugude, rasside ja rahvuste vahel. Kuidas teile ajaloolase ja õppejõuna tundub, kas meil on põhjust toimuva pärast muret tunda? Ma ei samastaks vasakpoolsust alati marksismiga. Vana kooli vasakpoolsus tähendab eelkõige suunda majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse poole. Tänapäeva maailm on aga majanduslikult ebavõrdsem, kui see kunagi varem on olnud. Kui soovime sidusamat ühiskonda – ja rahvuslased ju soovivad sidusat ühiskonda – peame ise ka selle peale mõtlema ning olema ühtlasi vasakpoolsed vana kooli mõttes. Tänapäeval seostatakse vasakpoolsust tõesti tihti multi kultuursuse ja marksistliku rõhumiskontseptsiooniga, ning asjakohaselt. Aga arvan, et vasakparemskaala ei kirjelda tänapäeva poliitilist põhivastuolu enam kuigi täpselt. Kui tuua näide Eestist, siis kas Keskerakonna ja Reformierakonna seisukohtade vahel on nii väga suur vahe, ehkki üks määratleb end pigem vasak, teine parempoolsena? Üks on lihtsalt orienteerunud vene keelt kõnelevale rahvale, teine on juuksejuurteni Brüsseli-meelne, aga multikultuursed ja rahvuslusevastased on mõlemad, ning mõlemad kuuluvad ka europarlamendi liberaalsesse ALDE fraktsiooni. EKRE ja Reformierakonna seisukohad on hoopis erinevamad, ehkki mõlemaid peetakse parempoolseteks.

www.ekre.ee

Minu arvates seisneb tänapäeva maailma poliitika põhivastasseis globalistliku ja rahvuslik-konservatiivse ideoloogia vahel. Eesti parlamendierakondadest esindab viimast puhtalt ainult EKRE, aga ka mujal erakondades on rahvuslikult mõtlevaid inimesi, ning nagu aru saan, nende hulk kasvab. Arvan, et Eesti ühiskonnas on marksismile lähedast rahvuslusevastast mõtteviisi alates 20. sajandist alati eksisteerinud, ehk isegi suhteliselt ühesugusel määral. Esimese iseseisvuse ajal oli marksistide poolehoid ühiskonnas keskeltläbi 30% ringis või rohkemgi, Nõukogude ajal oli päris palju eestlastest internatsionaliste, kes rääkisid meelsasti vene keelt ja arvasid tõsimeeli, et rahvused kaovad. Tänapäevase marksismi või marksismi juurtega vasakliberalismi vaadete kohaselt pole rõhutud grupiks mitte enam proletariaat, vaid erinevad vähemused. Vasakliberalism soosib multikultuursust, immigratsiooni ja seksuaalvähemusi ning on loomulikult jätkuvalt rahvuslusevastane. Sedalaadi hoiak on viimastel kümnenditel domineerinud Eesti võimuringkondades. Ka kogu maailmakontekst on vasakliberaalne – seda ideoloogiat levitab meie peavoolumeedia, suured maailma meediakorporatsioonid, ning loomulikult tuleb seda suurtes kogustes Brüsselist. Ühiskonna arvamuses ei pruugi see aga minu arusaamise järgi üldse domineerida . Kas meil on põhjust toimuva pärast muret tunda? Jah ja ei. Eesti eest tuleb loomulikult seista nii hästi kui võimalik, aga samade probleemide ees on seisnud ka varasemad põlvkonnad ning oleme ikka hakkama saanud. Kui sõnavabadus jääb kehtima ja valimised endiselt toimuvad, siis kaob ka praegune ideoloogiline tasakaalustamatus. Ei pea paika väide, et Euroopa noored on vasakliberaalsed. Prantsusmaal oli 18-24-aastaste noorte poolehoid Marine Le Pen´ile suurem kui teistes vanuserühmades keskmiselt. Saksamaal oli vaid roheliste keskmine valija noorem kui AfD valija, Itaalias hääletas euroskeptilise M5S poolt 35,3% 18-34-aastastest, ent 65-aastastest ja vanematest 27,1%. Kuid teisalt ei saa ka öelda, et noored oleksid teiste vanusegruppidega võrreldes globalismivastasemad. Pigem võiks öelda, et globalismivastasus levib Euroopas kõigis vanusegruppides. Mis nõu annaksite noorele inimesele, kes võib uskuda, et kuna vasakpoolsus on ülikoolides standard, siis on tegemist automaatselt teadusliku kinnituse saanud tõega? Vasakliberaalsed hoiakud on ülikoolides tõesti levinud – miks, see on pikema arutluse teema – ja mõjutavad eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteadusi ning nende erialade üliõpilasi. Nõu on lihtne – tuleb säilitada terve mõistus ja kriitikameel. Nõukogude ajal sisendati peaaegu poole sajandi vältel ülikoolides

2(5)/2018

EESTI EEST!

tuskirjas pakutakse, et 2018. aastal võib selle lõdvendamise tagajärjel Eestis töötada 10 000 nn ajutist töötajat, aga ma arvan, et see number võib olla ka suurem. Igal juhul on see väga halb plaan, mis surub meie palku alla ning selle kaudu meie töötajaid välismaale. Kui me nüüdse majandusbuumi ajal välistööjõudu ei kasutaks, annaks see tõuke majanduslikule innovatsioonile ja me võiksime osa oma tööjõust välismaalt tagasi saada. Pole kuigi tark neid võimalusi kasutamata jätta. Riik peaks kehtestama välistööjõule vähemalt 1,5 kordse Eesti keskmise palga maksmise nõude. Sel juhul toodaks tõesti sisse töötajaid, keda on siin vaja ja kes loovad ka uusi töökohti, selle asemel, et tuua sisse neid, kes hoiavad meie keskmisi palku madalal ja suruvad meie oma Eesti tööjõudu välja.

tudengitele marksismi-leninismi tõdesid, sajad tuhanded tudengid korrutasid neid dogmasid kuulekalt seminarides ning vastasid arvestustel ja eksamitel. Kirjutati kokku mägede kaupa töid, kus tsiteeriti Marxi, Engelsit ja Leninit. Vaba mõtlemise võimaluse taastamise järel jäi sellest kõigest alles ainult tühi tolm, kui sedagi. Praegu muidugi nii sisutühje dogmasid ei õpetata. Ülikooliõpetuse suurem probleem on minu arvates õppetaseme katastroofiline langus ning sellega seotud liikumine ingliskeelse kõrghariduse poole, mis, tõsi, teeb vasakliberaalse ideoloogia propageerimise kergemaks. Sest kui kvaliteet langeb, hakkab domineerima ajupesu. Mõni aasta tagasi tekitas furoori Eesti ajaloo II köide, kus moodsate, kuid marksistlike juurtega teooriate najal jõutakse järelduseni, et eestlastel nagu polegi ajaloos mingit rolli, nad on vaid passiivsed kõrvaltvaatajad. Ühelt poolt vajab rahvusriiklus oma müüte, teisalt püüab kriitiline teadus neid dekonstrueerida. Kuidas leida siin kuldne kesktee? On see üldse võimalik? Tegelikult ei tähenda teaduslike meetodite järjekindel kasutamine eestlaste ajaloost välja tõrjumist. Küsimus on lähenemises – see on kas eestlastekeskne või mitte. Mõlemad lähenemised on vajalikud, kuid rahvuskeskne lähenemine ei ole põrmugi ebateaduslikum kui globalistlik lähenemine. Olete ajakirja Saint-Petersburg Historical Journal. Studies on Russian and World History kolleegiumi liige. Kuuldavasti käib Venemaal ajalookirjutus Kremli näpunäidete järgi. Kui vabad on Venemaa ajaloolased tõde välja selgitama ja tulemusi avaldama?

Osa poliitikuid kardab demokraatiat, sest demokraatia puhul määrab riigi arengutee ühiskond, mitte nemad tagatubades.“ Jaak Valge

Ma ei ole väga hästi kursis, aga niipalju kui vene kolleegide jutust aru olen saanud, ei ohjata Kremlist ajalookirjutust otseselt. Lihtsalt režiimitruudel ajaloolastel on kergem karjääri teha ja oma uurimustele rahastust saada. Põhimõtteliselt sama olukord nagu meil, aga Venemaal on see jõhkram. Kirjutasite doktoritöö teemal „Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924“.

Ajaloolane Jaak Valge pidamas ettekannet konverentsil „Kas Eesti on demokraatiaks valmis?” Foto: SAPTK

Kui globalistlikult meelestatud poliitikud ei näe rahvuslikele jõududele poliitilises spektris kohta, siis kaob ka demokraatia. Jaak Valge

Kui püüda ajaloost õppida, siis millises suunas peaks praegu Eesti majandus liikuma? Mu doktoritöö sõnumiks tänasele Eestile oli ja on, et Eesti on võimeline iseseisva majandusena edukalt toime tulema. Olete koos geograaf Kalev Sepaga andnud välja raamatu „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“. Globalismiusku inimesed armastavad korrutada mantrat, et maailm liigub omasoodu ja Eestil pole teha muud, kui oludega kohaneda. Ajalugu nagu ei suunakski enam inimesed, vaid mingi müstiline loodusjõud. Kuidas teile paistab, kas eestlased jäävad püsima ja mida selleks tegema peab? Me oleme maailma osa ja seetõttu laiema ajaloo mõjutajad. Põhjendused stiilis, et „on ju 21. sajand“ või „olgem eurooplased“, seda mingi nähtuse või protsessi ainsa põhjendusena, näitab argumentide puudust ja alaväärsuskompleksi. Seejuures on tegemist klassikalise marksistide argumendiga. Näiteks kinnitas sotsiaaldemokraat Karl Ast 1919. aastal Asutavas Kogus, et eraomandi kaitsmine tähendavat seda, et ollakse jäänud „oma seadusandluses 20. aastasaja tendentsist kaugele“. Eraomand pole kusagile kadunud, marksistid aga ei mõistnud 20. sajandi tendentse, ning pole põhjust arvata, et nad ka praegu mõistavad. Meie endi puhul tuleb otsused teha ikka meil endil, tõsi küll, arvestades võimaluste raame. Kui tahaksime järgida ainult nii-öelda keskmist, peavoolu, siis poleks meist ka maailmale midagi kasu. Rahvuse-

na rikastame maailma ainult siis, kui arendame oma eripära. Kui tegutseme rahulikult ja külmavereliselt, jääme ka püsima. Praegu on meid kõige enam ohustavaks protsessiks migratsioon – eestlaste väljaränne ning Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest toimuv mitte-eestlaste sisseränne, ja seda tingimustes, kus me pole siinse välispäritolu rahvastiku lõimimisega hakkama saanud. Ega saa niipea. Teete teadust ka Tallinna Ülikooli demograafiakeskuses. Sel puhul ei saa jätta esitamata miljoni dollari küsimust: kuidas tõsta sündimust Eestis ja Euroopas? Paljude süsteemsete otseste ja kaudsete meetmetega, mille hulgas pole vähetähtis ka rahvusliku identiteeditunde kaitsmine ebapädeva ja agressiivse multikultuursuse propaganda eest. Osalesite eksperdina siseministeeriumi juures tegutsevas komisjonis, mille ülesanne oli analüüsida võõrtööjõu mõju Eesti ühiskonnale. Kuidas seal läks? Komisjonis, kus domineerisid ametnikud, kes olid ilmselgelt saanud oma juhtnöörid poliitikutelt, ja mõnede ettevõtjate organisatsioonide esindajad, olin kogu aeg opositsioonis ja avaldasin eriarvamusi. Valitsuses muudeti eelnõu mõistlikumaks, oletan, et IRL-i nõudel, ning eelnõu läks ministeeriumidesse kooskõlastamisele. Kas seda veel muudeti või muudetakse, ma ei tea. Kooskõlastamisele läinud eelnõuga lõdvendati aga veelgi praegu kehtivaid nn ajutise tööjõu sissetoomise võimalusi. Eelnõu sele-

Kuidas te ajaloolasena tõlgendate sündmusi nagu Trumpi valimine, Brexit, rahvuslike jõudude esiletõus Saksamaal, Itaalias, Austrias, Poolas, Ungaris? Tegemist on kogu läänemaailma vastuhakuga globalistlikule ideoloogiale ja poliitikale. Ilmselgelt see süveneb. Sõnastaksin põhiprobleemi nii: kui praegune globalistlik poliitiline ja majanduseliit suudab tunnustada rahvuslik-konservatiivseid jõude poliitilise spektri loomuliku osana, mida ta ju on, siis kulgeb edasine poliitiline protsess demokraatlikus voolusängis. Kui seda aga ei tehta, kui globalistlikult meelestatud poliitikud rahvuslikele jõududele poliitilises spektris üldse kohta ei näe, ei suurt, ega väikest, siis kaob ka demokraatia. Olete üks väheseid teadlasi, kes peale oma põhitöö räägib kaasa ka poliitikas. Olete teinud viimastel aastatel mitmeid aktsioone rahvaalgatuse ja otsedemokraatia seadustamiseks. Miks mõned erakonnad kardavad rahvaalgatust ja otsedemokraatiat? Ja kuidas seda hirmu murda? Löön kaasa olude sunnil. Kui Eesti areng läheks soodsamat rada pidi, keskenduksin ainult ajalooraamatute kirjutamisele. Neile poliitikutele, kes tunnustavad demokraatiat põhimõtteliselt, tuleb selgitada, et otsedemokraatia tugevdab kodanikuühiskonda ning mitte ei ohusta, vaid täiustab esindusdemokraatiat. Targalt seatud referendumikünnised välistavad rahvahääletuste juhuslikud või protestiotsused. Osa poliitikuid ei ole aga üldse võimelised aktsepteerima enamuse arvamust. Sellest ei jää kaugele mõtteviis, et ka esinduskogude valimised on üleliigsed. Nad kardavad demokraatiat, sest demokraatia puhul määrab riigi arengutee ühiskond, mitte nemad tagatubades. Nad kardavad asjakohaselt ning seda ei olegi võimalik murda.

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Maaelu arenguks on vaja pealehakkamist Kaks põllumajandusega seotud rahvuskonservatiivi, EKRE volikogu ning põllumajanduse-ja maaelu toimkonna liige ANDO TULVIK ning Tarvastu kandi mahetalunik AARNE TOOMSALU arutavad maaelu hetkeseisu ja tulevikuväljavaadete üle.

aaelu on Eesti riigi ja tema rahva, keele ja kultuuri kestmise ning edasise arengu eelduseks. Praegust külade tühjenemist põhjustab inimeste sotsiaalne ja materiaalne tõrjutus. Lahkuvad eeskätt nooremad, tööealised, kuid 21. sajandi kapital on just tööjõud. EKRE volikogu ning põllumajanduse-ja maaelu toimkonna liige Ando Tulvik leiab, et praegune Eesti poliitika tõrjub rahvast, eelkõige maarahvast kõrvale. „Rahva motivatsioon olla ühiskondlikult aktiivne kaob, sest tema arvamusega ei arvestata. Tõrjutuse värskeim ilming on haldusreformi eelne rahvaküsitlus, mille puhul oli juba ette teada, et tulemused ei ole siduvad,“ ütleb Ando Tulvik. Maaelule on Tulviku sõnul omane kogukonnatunnetus, mis on kõige tugevam piirini, kus inimesed enam-vähem teineteist teavad ja tunnevad; see hoiab üleval kohalikku elu ja kontrollib teatud määral ka inimeste käitumist. Valdade liitmine hävitas, või vähemalt nõrgendas, ühte kogukondliku tunnetuse komponenti – paikkondlikkust. Haldusreform soodustas inimeste juurte läbilõikamist, juurteta inimesi on aga teatavasti lihtsam valitseda, leiab Tulvik.

Maad ja metsa ei tohi võõrastele müüa Maarahvast, eelkõige põllumehi häirib juba aastaid Eesti põllu- ja metsamaa ostmine avalikel oksjonitel, kus tuleb konkureerida jõukamate välismaiste ostjatega. „Teised Euroopa riigid on leidnud võimalusi, kuidas oma maad ja rahvast kaitsta, Eesti mitte, siin lubatakse maad osta isegi välismaistel juriidilistel isikutel, kelle omanikeringi sageli tuvastada ei suudeta,“ märgib Ando Tulvik. Aastaraamatu „Mets 2016“ andmetel kuulub Eesti erametsast 35% juriidilistele isikutele. Suurim välismaine metsaomanik on Tornaator Eesti AS 40 000 hektariga. Ajalooliselt on maaelu aluseks olnud põllumajandus, käesolevaks ajaks on aga väidetavalt suurimaks tööandjaks saanud 38 000 töökohaga metsamajandus. Reaalsus on, et Eestis toimetavad nii põllul kui ka metsas mitmes suurusjärgus ettevõtted. „On suur vahe, kas ettevõtja elab kohapeal või

kaugemal. Kohalik ettevõtja hoidub oma tehnikaga kodu või külateed, samuti naaberkinnistu maad lagastamast, kaugemalt tulijal on aga tähtis oma töö kiirelt ära teha ja minema saada,“ selgitab Tulvik. Tekitatud kahju ei ole tema sõnul alati võimalik kohe hinnata ja see jääb edaspidi kas kohalike omavalitsuste või elanike kanda. Maaelule oleks Tulviku arvates kõige kasulikum, kui maa- ja metsaomanikud elaksid ning töötaksid kohapeal, saadud tulu aga investeeritaks kas oma kodu heaks või ettevõtluse arendamisse. „Mõistagi saab see olema pikaajaline protsess, kuid hea tahtmise korral ja riigi abiga on võimalik selles suunas liikuda,“ usub Ando Tulvik. Maaelu ja ettevõtlust pärssivaks teguriks on mitmes kohas elektrienergia kvaliteet, kuid nagu selgus ühes ETV Pealtnägija saates, ongi elektrienergia kvaliteedinäitaja soovituslik.

Maaelule oleks kasulik, kui maa- ja metsaomanikud elaksid ning töötaksid kohapeal, aga saadud tulu investeeritaks kas oma kodu Foto: Sille Annuk / Postimees heaks või ettevõtluse arendamisse.

Inimeste tõrjutustunne tuleb kaotada Majanduslikku tõrjutust tunnetavad Tulviku sõnul maal väikeettevõtjad, sealhulgas esivanemate maadele rajatud peretalude pidajad, kes tahavad oma eluga ise toime tulla, kuid ei ole käibemaksukohuslased. Nende jaoks on kõik sisendid (kütus, varuosad, masinad jm) käibemaksu võrra kallimad kui teistele ettevõtjatele. Statistika andmetel tõusid 2017. aastal palgad kõigis teistes valdkondades, välja arvatud põllumajanduses. Koolide sulgemine maal seab paljud lastevanemad olukorda, kus neil peab alati oma transport käepärast olema ja üks pereliige valmis lapsi sõidutama. „Tõsi, on olemas koolibussid, aga kui huviringis osalemine ei mahu koolibussi graafikusse, tuleb vanematel ise lahendus leida,“ ütleb Tulvik. Kõik eeltoodu oleks tema hinnangul lahendatav, kui valitsusel jätkuks poliitilist tahet. „Maainimene peab tunnetama, et riik on tema suhtes õiglane, siis inimene vastab sellele samaga – nii ühiskondliku kui majandusliku aktiivsusega,“ märgib Tulvik.

Maaharimise kultuur tagasi ausse EKRE liige ja mahetalunik Mulgimaalt Aarne Toomsalu ütleb, et kultuur on inimeste looming, see

Tuleb väärtustada maakeskkond, ning hoida haritavast maast ja metsadest eemal kõikvõimalikud raha taga ajavad aferistid.“ Aarne Toomsalu

on ühiskonnale omane mõtlemise ja tegutsemise viis, mille sisuks on vaimsed väärtused. Eesti põllumajanduse käsitlus on jätnud selle tagaplaanile. „Siinkohal kerkib õigustatult küsimus, kui väga me olemegi kultuurrahvas?“ küsib Toomsalu. „See ongi talupojatarkus, millest meil nii väga puudus on. Tulemuseks on häda ja viletsus, millest päästaks ainult mõistmine ja üksteist arvestav tegutsemine. Kahjuks elame inimeste poolt välja mõeldud ja kirja pandud, alailma muudetavate

seaduste kütkes ja muutjateks on mingid avalikkusele nähtamatud mõjugrupid,“ jätkab ta. Mis on veerandsaja iseseisvusaastaga muutunud? „Maal elades tunnen, et iga päevaga läheb olukord kaootilisemaks. Autoga mööda auklikke kruusaseid külavaheteid liikudes ei kohta mõnel päeval kedagi. Varem imekaunid paigad on nagu sõjatallermaa. Lagedaks raiutud metsaalad, kus muda sees sügavad roopad nagu sõjakaevikud, meetriste kändudega koristamata langid,“ kirjeldab Toomsalu. Kevadel algab lägavedu põldudele ja paljud linnainimesed ei kujuta taluniku arvates ettegi, mida see tähendab. „See on ehtne põrgu, mis toob külateedele, ka õuedesse, kohutavat haisvat tolmupöörist ja kruusa üles paiskavad kihutavad raskeveokid, mis on väga ohtlikud kõigile, kes neile kitsastel ja kurvilistel piiratud nähtavusega teedel ette jääma juhtuvad. Meie pere armas koer jäi nende rataste alla. Ja nad ei halasta, sest nemad teenivad omale palka ja peremeestele kasumit“.

Rukis – hindade alus Põllumajandust nimetatakse tootmiseks ja töötegijaid tootjateks, sellega on Toomsalu sõnutsi kõik öeldud. Toota tuleb aina odavamalt ja rohkem, toodangu väärtus hinnatakse aina odavamaks. „1998. aastal maksti mulle Viljandi Vilvese veskis rukki tonni eest 1950 krooni (125 eurot). Praegu on tavalise toidurukki hind 110120 eurot. Aga kui palju on vahepeal raha väärtus langenud? Kui palju on tõusnud teiste kaupade hinnad?“ küsib Toomsalu. Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis sõltus Eesti krooni kurss väidetavalt rukki hinnast.

Tõrjutuse värskeim ilming on haldusreformi eelne rahvaküsitlus, mille puhul oli juba ette teada, et tulemused ei ole siduvad.“ Ando Tulvik

Põlluharija töö on muudetud väärtusetuks. Kui ei oleks subsiidiume ehk alandavaid abirahasid, ei läheks Toomsalu hinnangul keegi põllule tööle. PRIA ametnikud sõlmivad mahetalupidajatega kohustusliku 5-aastase lepingu, mille põhjal kohustub talunik selle aja jooksul täitma kõiki Euroopa Liidu arvukaid määrusi ja ettekirjutusi, lisaks Eesti ametnike veel absurdsemaid nõudmisi. „Ja kui ebanormaalse rendisuhete korralduse tulemusena ütleb rendileandja ootamatult rendilepingu üles, peab talunik varem saadud toetused tagasi maksma. Kui talunik juhtub eksima kasvõi mõne tähtsusetu tähemärgi kirjutamisega, järgnevad ebaproportsionaalselt suured rahalised karistused. Kui eksib ametnik, ei juhtu temaga midagi, ta ei viitsi isegi vabandada,“ ütleb Toomsalu, kelle sõnul on suureks ohuks ka igat masti väärtuste väljapetmine maainimestelt. Mõlema mehe arvates pole praegu veel hilja maaelu taas rööbastele saada ja selles osas ongi EKRE aetav poliitika kõige paljulubavam – tuleb pöörduda näoga põllumehe poole ja teda toetada. Arne Toomsalu hinnangul tuleb selleks väärtustada maakeskkonda, mille lagunemist ta eelnevalt kirjeldas, ning hoida haritavast maast ja metsadest eemal kõikvõimalikud raha taga ajavad aferistid.

www.ekre.ee

EESTI EEST!

2(5)/2018

Rahvuslik majandus hakkab edenema, kui riigi toetus teadusele suureneb Iirimaa kogemuse toel võime väita, et ainult siis, kui riik tagab teadusele korraliku rahastuse, on võimalik suunata ettevõtluse arengut ja ergutada oma rahvuslikku majandust, kirjutab tunnustatud biokeemik, Tallinna Tehnikaülikooli teadur ja EKRE liige RISTO TANNER.

ui Iirimaa astus euroliitu, elas sealne põllumajandus üle raskeid aegu. Hulk väiketalusid ei suutnud Euroopa Liidu turul konkureerida, need müüdi maha ja talumeestest said tööotsijad linnades. Seal tuli riik appi. Et Iiri põllumajandustoodang kvaliteetse ja konkurentsivõimelisena euroturule jõuaks, tehti Dublini ülikooli juurde viit teaduskonda ühendav toiduteaduse ja -tehnoloogia osakond aastaeelarvega 13 miljonit eurot, selle juurde aga riiklik toidukeskus. Need sisustati tööstusliku tehnoloogia arendustöö FFF (From Farm to Fork) tootmismahule vastavate seadmetega, st kogu töötlemisahel, farmist kuni sööja kahvlini, kaeti uurimisvõimalustega.

Põllumehed said turuseisu kujunemisest ette teada Lisaks ülikooli osakonna paarisajale töötajale oli toidukeskuses 2003. aastal palgal veel 135 inimest, nende seas 110 teadlast, tehnikut või üliõpilast ja 25 abitöötajat. Aasta eelarve oli 8,3 miljonit eurot, millest 54% kaeti riikliku sihtfinantseeringuga, 25% saadi konkursi korras Iiri ja euroliidu fondidest ning 21% kaeti asjast huvitatud ettevõtete poolt, kes seal koos teadlaste ja üliõpilastega agaralt oma uut toodangut arendasid. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Lühikese ajaga sai Dublini ülikoolist üks Euroopa Liidu juhtivaid toiduvaldkonna uurimis- ja arenduskeskusi ning Iirimaast tugev tegija Euroopa Liidu toiduaineturul. Kõik oli avalik, nagu teaduses peabki, uurimistulemused publitseeriti erialaajakirjades, samas kui osalevad kodumaised ettevõtted said konkurentide ees olulise ajalise eelise. Kuni artiklid-dissertatsioonid trükivalgust nägid, olid neil juba tehnoloogilised uuendused ellu rakendatud ja patentidega kaitstud. Nii et oma rahvusliku majanduse riiklik toetamine on võimalik ka euroliidus. Seda saab teha rakendusuuringute ja arendustegevuse toetamise kaudu. Muidugi peab

ja tervishoiule vajalikke uurimistöid, siis ei ole meie ettevõtetel siinses teaduses ka partnereid, kelle uuringuid erainvesteeringutega toetada. Siis ostetakse uuringud välismaalt ja välismaale lähevad tööd otsima ka meie „euroteadusega“ tuule tiibadesse saanud noorteadlased.

Turumajanduse mängimine teaduses on kallis lõbu

Riigi tasemel ei ole teadus asi iseeneses, vaid oluline infrastruktuur.“ Risto Tanner

toetatav temaatika otseselt välja kasvama rahvusliku majanduse eeldustest ja vajadustest.

Kui teadlaste tööd ei väärtustata Eesti valitsuste kaunisõnalised strateegiadokumendid on juba kümmekond aastat unistanud sellest, et riigieelarvest teadusele antavale ühele protsendile SKP-st lisab ettevõtlus veel kaks protsenti. Nii saaks küündida veidigi lähemale Soome ja Rootsi teadus- ja arendustegevuse rahastamistasemele. Tegelikkuses ei ole aga jõutud isegi eesmärgiks seatud ühe protsendini, ja lootusetu on leida Eestis ettevõtteid, kes jaksaksid osta ülikoolide jaoks spetsiifilistele uurimisvajadusele vastavat aparatuuri. Selline seadmestik peab ülikoolidel eelnevalt olemas olema, nagu ka teadlaste kvalifikatsioon ja kogemus valdkondades, mida vajab riigi majanduse areng. Kui riik ei reguleeri oma rahastamisotsustega temaatikat, millega Eesti teadus tegeleks, ei telli teadlastelt Eesti majandusele, keskkonnale

Riigi tasemel ei ole teadus asi iseeneses, vaid oluline infrastruktuur, ja sugugi mitte vähem tähtis kui raudtee- või maanteeliiklus, haridusvõi tervishoiukorraldus. Rakenduslike teadusuuringute asjatundlik planeerimine ja rahastamine on majanduse arengu nurgakivi. Turumajanduse mängimine teaduses on aga kallis lõbu, mida Eesti riik võib endale ehk lubada väga piiratud ulatuses. Teadusele mõeldud põhiressurss peaks minema rahvusvahelise teaduse uute saavutuste rakendusvõimaluste otsingutele Eesti majanduse, keskkonna ja Eesti teadus vajab suuremat tähelepanu ja tugevamat rahastust, et aidata rahva tervise heaks. ja suunata arengusuundi, mis ergutaksid rahvuslikku majandust. Paraku on aga just selle Foto: Sille Annuk / Postimees osaga teadusest Eestis lood üsna kehvad. Üle kümne aasta on rahvusvahelised hindamiskomisjonid Rakenduslike teadusuuringute juhtinud tähelepanu Eesti teaduasjatundlik planeerimine ja se struktuursele disproportsioorahastamine on majanduse nile. Viimati sedastas OECD SGI 2014/2 Estonia raport: „Tuleb arengu nurgakivi. Turumajanduse märkida Eesti teadus- ja arendusmängimine teaduses on aga kallis tegevuse rahastamise struktuuride mõningast killustatust. Majandus- lõbu, mida Eesti riik võib endale ehk ja innovatsioonipoliitika väljatöö- lubada väga piiratud ulatuses." tamise eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Risto Tanner Paralleelselt arendab ja koordineerib uurimus- ja arengustrateegiat Haridus- ja Teadusministeerium. Eeldatakse, et need kaks stratee- käsitletakse kui omaette eesmärki orientatsioonilist nihet Eesti giat täiendavad teineteist. Siiski on ja see jääb ainult ähmaselt seotuks ühiskonna teenimise poole ei ole halb koordinatsioon, dubleerimine riigi majanduslike ning sotsiaalse- aga toimunud. Eesti peaks õppima Iirimaa ja koostoimimise tulemuslikkus te sihtidega.“ Meie Teadusagentuur on kogemusest. Eesti teadus vajab pidevalt probleemiks kahe ministeeriumi suhetes. [...] Tulemu- kriitika suhtes just nagu kurt ja senisest märgatavalt suuremat seks on, et teadus- ja arendustöö pime. Palju on räägitud, et raha tähelepanu ja tugevamat rahastust, väljund ei toeta majanduse struk- on vähe, korduvalt on suitsukat- et saada võimalust aidata ja suunata tuurseid reforme. Teine suur prob- teks teadusraha jagava institut- arengusuundi, mis ergutaksid meie leem on, et teadus- ja arendustööd siooni nimesid vahetatud. Olulist oma rahvuslikku majandust.

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kui hakata ehitama 2019. aastal, jõuaks Võõbu-Tartu, ÄäsmäePärnu ning Jõhvi-Narva vahelise neljarealise tee valmis 2026. aastaks.

Rahvas on neljarealised põhimaanteed välja teeninud

Foto: Liis Treimann / Postimees

Kümne aastaga ligi sada hukkunut

Kui poliitikud tahtnuks, siis olnuks võimalik ehitada neljarealine Tallinna-Tartu maantee valmis juba 2017. aastaks, kirjutab Maanteeameti Ida regiooni hooldevaldkonna juht ANDRES PIIBELEHT, kes selgitab, et rahval on põhjust nõuda nii Tallinna-Tartu kui ka Tallinna- Narva ja Tallinna-Pärnu maantee neljarealiseks ehitamist.

ellest, kuidas Tallinnast võiks sõita Tartusse mööda neljarealist maanteed kiirusega 110 või 120 km/h on räägitud aastaid. Aga tegusid on olnud vähe – tänaseks on maanteest valmis napp neljandik. Meenutagem, et 2006. aastal kogusid sotsid internetis allkirju kõnealuse maantee ehituse toetuseks. Plaan nägi ette, et 2015. aastal võiks olla kahe suure linna vahel n-ö otsad koos. Toonane peaminister Andrus Ansip põrutas, et milleks koguda allkirju asja jaoks, mis nagunii on riigi prioriteet. Täna, aastal 2018, tõdeme, et tegemist oli tühjapaljaste loosungitega. Poliitilise tühikargamise juures on kõige huvitavam see, et kui arvestada kütuseaktsiisi tegelikku laekumist viimase kümmekonna aasta jooksul, oleks valitsus saanud ehitada Tallinna-Tartu neljarealise maantee tahtmise korral valmis 2017. aasta lõpuks.

75% kütuseaktsiisist tee-ehitusse Nimelt sätestas 2000. aastate keskel kehtinud teeseadus, et „teehoiu rahastamiseks nähakse riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75-le protsendile kütuseaktsiisi kavandatavast laekumisest“. Teisisõnu, kui maksad 1 euro aktsiisi, siis sellest 75 senti läheb teehoidu. Teehoiu all mõistetakse nii teede projekteerimist, ehitust, hooldust kui ka muid teedega seotud kõrvaltegevusi. Reformierakonna valitsus, kes kinnitas, et „neljarealine maantee on prioriteet!“, leidis aga võimaluse painutada seadust omamoodi. „Kulud üldsummas“ tähendas nende jaoks seda, et raha hulka arvestati ka eurotoetused. Mis

tähendas, et mida rohkem eurotoetusi selle 75% hulgas on, seda vähem on põhjust suunata aktsiisiraha teehoidu. Aktsiisi tegelik laekumine riigikassasse oli oluliselt suurem kui nn kavandatav kütuseaktsiis, mis omakorda tõi kaasa olukorra, kus teedeehitusse suunati vähem raha, kui nägi ette seaduses kehtestatud rahastamispõhimõte. Kui nüüd liita kokku summad (75% kütuseaktsiisist), mis oleksid võinud mina teedeehitusse ja hooldamisse ning lahutame sealt maha maanteeameti tegelikud kulud, siis saame teada, et 11 aasta jooksul jäi teede ehitusse suunamata 691 miljonit eurot. Tagantjärele on keeruline arvutada, kui palju oleks Tallinna-Tartu maantee sellises tempos neljarealiseks ehitamine aastatel 2007-2017 maksma läinud. Ent kui võtame kasvõi Kose-Ardu ja Ardu-Võõbu lepingute summad (kokku 88,6 miljonit eurot) ning arvestame, et selle raha eest saab 2+2 teed 28 kilomeetrit (ligi 3,2 miljonit/kilomeeter), oleks tee-ehitus Aruvallalt Tartuni läinud maksma 500-600 miljonit eurot. See on ligikaudu sama suur summa, nagu laekus kütuseaktsiisist, aga mille riik jättis sihtotstarbeliselt kasutamata. Tänasel päeval saab riik oma vildakat poliitikat õigustada muidugi liiklusseadusega, mida on vahepeal muudetud umbmäärasemaks. Seadus sätestab, et „raha teehoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves“. Ehk et tegelikult pole tee kasutajal – st meil, kes me kütust ostes riigile aktsiisi maksame – mingit kindlust, kui palju aktsiisirahast teehoidu suunatakse.

Aeg-ajalt kõlavad skeptilised hääled, et kas meil ikka on neljarealisi maanteid vaja? On küll. Küsimus ei ole mitte liiklusmugavuses, vaid liiklusohutuses. Tegelikult oleks lisaks Tallinna-Tartu maanteele vaja ehitada neljarealiseks ka Tallinna-Pärnu-Ikla maantee Ääsmäe ja Pärnu vaheline lõik ning Tallinna-Narva maantee Aaspere-Haljala ning Jõhvi-Narva vahelised lõigud. (Kuuldavasti on 2+2 lõik tulemas Aaspere-Haljala vahele, kuid ärgem rutakem sündmustest ette, rõõmustada saame alles siis, kui tee tõepoolest valmis on.) Teeregistri andmetel on kümne aastaga (2007-2016) mainitud lõikudel toimunud liiklusõnnetustes hukkunud 93 inimest, neist 53 kokkupõrkel vastutuleva sõidukiga. Viimastest oleks eraldusriba ja põrkepiirde olemasolul, mida 2+2 tee meile pakub, enamik olemata olnud. Ka ülejäänud 40-st surmast oleks tõenäoliselt suurem osa olnud kergemate tagajärgedega. Inimelu hind on küll hindamatu, aga Exceli tabeleid armastavad eksperdid on kokku arvutanud, et iga hukkunu tähendab riigile umbes kahe miljoni eurost kahju. 93 hukkunu puhul ei ole ilmselt liialdatud väita, et riik on kaotanud kümne aastaga rahaliselt vähemalt 180 miljonit eurot.

Kui valitsus tahaks, siis oleks võimalik TallinnaTartu, TallinnaPärnu ning Jõhvi-Narva vaheline maantee ehitada neljarealiseks 2026. aastaks.“ Andres Piibeleht

Kui tahame oma põhimaanteed neljarealiseks ehitada, siis oleks valitsusel mõistlik hakata teekasutajalt kasseerima just nii palju aktsiisi, kui palju on riik, 75% loogikat silmas pidades, valmis teehoidu suunama. See tooks, muide, kaasa kütuseaktsiisi alandamise ja kütuse odavnemise. Teine variant on jätta aktsiisimäärad samaks, aga märgatavalt suurendada teedehoiu rahastamist.

Liiklussagedus kasvab pidevalt Viimase 15 aasta jooksul on liiklussagedus põhimaanteedel kasvanud. Aastatel 2003-2017 kasvas liiklussagedus põhimaanteedel keskmiselt 3,6% aastas. Pärnu lähistel sõidab mõnel lõigul isegi 12 762 autot ööpäevas. Paratamatult tekib küsimus: alates millisest

sagedusest tuleks maantee ehitada neljarealiseks? Majandus- ja taristuministri määrus „Tee projekteerimise normid“ ütleb, et keskmine eeldatav ööpäevane liiklussagedus ehitatud lõigul peaks 20 aastat hiljem olema vähemalt 14 500 autot ööpäevas. Võttes arvutuse aluseks 3% kasvu aastas, saame tulemuse, mis näitab, et lõikude liiklussagedused ulatuksid 2038. aastal 10 500-st kuni 23 000-ni. Seda on küll ja veel, et teha kiirendatud tempos algust 2+2 teelõikude ehitusega. Siinkohal tasub mainida, et enne 2012. aastat oli „Tee projekteerimise normides“ märgitud 14 500 asemel 6000 autot ööpäevas. Toonane majandusminister otsustas sisuliselt ilma argumentideta enam kui kahekordistada neljarealise maantee ehituseks vajaliku liiklussageduse nõudeid. Võimalik, et selle sammuga üritati leida alibi neljarealiste maanteede ehituse mugavaks edasi lükkamiseks. Nii või teisiti, me oleme nende kolme põhimaantee lõiguga kas juba vastava piirini jõudnud või kohe-kohe jõudmas. Kuid ikkagi, kuidas edasi? Hinnates rahastust konservatiivse nurga alt ja jättes välja eurorahad, mida meil nagunii varsti enam kasutada ei ole, näeme, et teedeehituse eelarvet võiks igal aastal suurendada suurusjärgus 130 miljonit (2017. aasta näite puhul: 75 % teehoiust – Maanteeameti tegelikud kulud). See tähendaks, et kui hakata ehitama 2019. aastal, jõuaks mainitud Võõbu-Tartu, Ääsmäe-Pärnu ning Jõhvi-Narva vahelised lõigud valmis 2026. aastaks. See ei oleks ulmeline populism, vaid tänast kõrget aktsiisimäära arvestades liiklejate õigustatud ootuste täitmine.

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

2015

2016

2017

Kütuseaktsiisi laekumine (milj. eurot)

278

300

312

357

361

390

384

404

432

494

521

75 % sellest

208

225

234

268

271

293

288

303

324

371

391

Maanteeameti tegelikud kulutused kokku (milj. eurot)

188

218

187

206

238

272

277

175

249

214

261

Sh välisvahendid

Andmed: Statistikaamet, Maksuamet, Maanteeamet

www.ekre.ee

EESTI EEST!

2(5)/2018

Kitsaste maanteede ja tapjakraavide rajamine tuleb lõpetada Eestis ehitatakse maanteid põhimõttel kõrgem-kitsam-järsem. Sellele juhib tähelepanu Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni nõunik KADRI VILBA ja kutsub üles niisugusest põhimõttest meie kõigi elude huvides loobuma.

itsad maanteed ja sügavad järsud kraavid on tuttavad kõikidele Eestis ringi sõitvatele autojuhtidele. Need on maanteelõigud, kus tee muldkeha on väga kõrge ning kraavid järskude seintega ja sügavad. Rahvasuus on hakatud selliseid kraave kutsuma eurokraavideks ja maanteid euroteedeks. Ükski euroseadus ega -direktiiv selliste kraavide ja kõrgete teede rajamist ette ei näe, tegemist on meie oma Eesti loominguga. Juba vähemalt kümme aastat ehitatakse Eestis maanteid põhimõttel kõrgem-kitsam-järsem. Sellised teed on ohtlikud liiklejatele, sest probleemi korral ei ole võimalik autot kõrvale tõmmata ja teelt välja libisemisel võib kraavis ka surma saada, auto mahakandmine on garanteeritud. Ka õiged sõiduvõtted ei pruugi aidata, sest õnnetuse võib põhjustada vastutulev auto, mis kaldub vastassuunda ja mille eest ei olegi põigata kuhugi mujale kui sinnasamasse sügavasse kraavi. On teada ka juhtumeid, kus kitsal teel vastutulev kombain on kriipinud auto küljelt värvi maha. Eriti ohtlik on liiga kitsa teepervega maantee jalakäijatele ja jalgratturitele. Mõnel pool on sellise maantee kõrvale rajatud kergliiklustee, kuid mitte igale poole. Näiteks Räpina vallas Jaanikeste külast läbi minev maantee on ehitatud nii kitsaks, et lapsevanemad ei julge lasta lastel bussipeatusesse kõndida. Vald on tunnistanud olukorra ohtlikkust ning kompenseerib laste kooliviimise bensiinikulu. Aga mida teha siis, kui on vaja näiteks naabertalust soola laenata? Tuleb minna autoga, kuid selliseid sõite vald ei kompenseeri. Ja ega vallal tee-ehituses eriti kaasa rääkida ei lastagi, planeeringud tehakse ja kinnitatakse Maanteeametis, kohalikele näidatakse projekti vahetult enne tööde alustamist ning muudatusettepanekuid siis enam arvesse ei võeta. Vallal ei olegi muud võimalust, kui leppida sellega, mis valmis ehitatakse. Tapjakraavidest on palju räägitud ja kirjutatud, aru on päritud Maanteeameti esindajatelt,

Ametnike sõnul on kitsad ja järsud maanteed ohutumad, sellisel teel valivad autojuhid teeoludega sobiva sõidukiiruse ja ei hakka tegema ohtlikke manöövreid.“ Kadri Vilba

tee-ehitajatelt, oma arvamust on avaldanud ka mitmed eksperdid. Kas midagi on muutunud? Ei ole – samasuguseid kitsaste teepeenarde ja järskude nõlvadega ning kuni nelja meetriste kraavidega maanteelõike ehitatakse jätkuvalt edasi.

Miks kraavikaevamine jätkub? Miks üldse on vaja tee muldkeha nii kõrgeks ajada? Ehituslikust küljest on põhiprobleemiks niiskus. Paljud Eesti teed on rajatud läbi märgade alade, niiskus aga põhjustab talvel külmakerkeid ja tee enneaegset lagunemist. Sügavad kraavid aitavad teealust kuivana hoida ja pikendavad nii tee eluiga. Miks aga ehitatakse teed nii kitsaks ja jäetakse teepeenrad tegemata? Ametnike sõnul on kitsad ja järsud maanteed ohutumad, selli-

juures kahjuks veel ära, kuid neljarealiste teede puhul on betoonkate mõistlik ning oleks veel üheks lisainstrumendiks, mille abil tee muldkeha madalamaks saaks. Valmisehitatud teedega on keerulisem, sest ümberehitamine on kallis ja mõttetu, kuid tuleb arvestada, et mõnes kohas võib ümberehitamine osutuda siiski ainsaks lahenduseks. Odavama ja lihtsama lahendusena oleks võimalik olemasolevatele teedele juurde ehitada kindla vahemaa järel taskud, mis võimaldavad liiklejatel teha hädapeatumisi või vajadusel teelt kõrvale tõmmata. Samuti tuleb väga kõrgetele teelõikudele ja järskude seintega kraavidega kohtades suurendada piirete hulka, mis aitaks pimedal ajal ning tuisu ja vihmaga teed jälgida. Piirded oleks vaja paigaldada nii, et piirdepostid on rammitud otsaga kraavikaldesse, mitte teepeenrasse. Sellist meetodit kasutades jääb tee laius koos teepeenraga Raha kokkuhoiu eesmärgil on ohvriks toodud liiklejate ohutus. samaks. Eestis kasutatak Foto: Margus Ansu / Postimees se praegu meetodit, kus sel teel valivad autojuhid teeoludeTeiseks on võimalik hea seista piirdepostid rammitakse teepeenga sobiva sõidukiiruse ja ei hakka selle eest, et selliseid tapjamaan- rasse, tihti isegi otse asfaldisse, tegema ohtlikke manöövreid. Ent teid rohkem juurde ei ehitataks. ning see teeb tee veelgi kitsamaks, jalakäijatele ei ole ametnikel mida- Üheks lahenduseks on dreentoru- kui see juba niigi on. gi vabanduseks öelda. Tegelikult de paigaldamine tee muldkehasse. on kitsa teepeenraga teed odavam Dreentorud koguksid ja juhiksid Raha on olemas ehitada, sest nii kulub materjali eemale vett ning siis ei pea teed nii Tegelikult on riigil raha kvaliteetvähem. kõrgeks ehitama. Samuti on või- sete teede ehitamiseks olemas. Kraave oleks võimalik ehi- malus kasutada geosünteese. Need Aktsiisimaks, mis peaks olema tada ka laugemalt, kuid järske on oma olemuselt riidelaadsed sihtotstarbeliselt kogutav maks, kraavinõlvu eelistatakse seetõttu, materjalid, mis lasevad vett läbi on riigieelarves oma sihtotstarbest et maanteed tohib rajada ainult ühesuunaliselt ehk ülevalt alla ja lahti seotud ning seda kogutakse maantee-alusele teele ning tee seega aitavad teekattealusel pinna- lihtlabaselt riigieelarve täitmiseks. kõrval asuvad maad on tihtilugu sel kuivana püsida. Kui tee muld- 2017. aastal koguti kütuseaktsiisi eraomanduses. Riik aga ei soovi kehas geosünteese kasutada, siis 521 miljonit eurot ning teehoidu pidada eraomanikega pikki ja kee- need aitavad ära hoida niiskusest suunati 261 miljonit eurot. 2018. rulisi läbirääkimisi ega neile maa tingitud külmakergete tekkimist. aastal prognoositakse kütuseakteest maksta. Seega olemegi olu- Seetõttu saab ülejäänud materjali- siisi laekumist 580 miljonit eurot, korras, kus raha kokkuhoiu ees- kihid teha õhemad ning tee tuleb kuid teehoidu planeeritakse riigimärgil on ohvriks toodud liiklejate selle võrra ka madalam. Seni pole eelarvest ainult 266 miljonit eurot. ohutus. dreentorusid ja geosünteese tee- Lisaks kogutakse veel raskeveokite ehituses kasutatud seetõttu, et maksu ja 2018. aastast ka raskeneed on kallimad lahendused kui veokite teekasutusmaksu, mis oma Kuidas olukorda kõrgem tee muldkeha. olemuselt on samuti sihtotstarbelahendada Neljarealiste maanteelõikude lised maksud, kuid mida sihipäraEsiteks on vaja vastu võtta põhimõtteline otsus, et laiemad tee- puhul tuleb hakata asfaltkatte ase- selt ei kasutata. Kui kõikide nende maksude peenrad on siiski vajalikud ning mel kasutama betooni, mis teeb tee suuremad kulud, mis tekivad tee- oluliselt tugevamaks ja seega kül- laekumisi sihipäraselt kasutada, peenra ehitamisest, on tegelikult makergete suhtes ka vastupidava- on võimalik ehitada korralikke ja väikesed võrreldes õnnetuskahjude maks. Kuna betoontee ehitamine kvaliteetseid laiemate teepeenarja muude kuludega, mida need ära on kallis, siis kaherealiste teede dega teid, mis kestavad kauem ja puhul ei tasu see tänaste hindade on ohutumad. aitavad hoida.

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eestile ei ole va

Rail Balticu vastane meeleavaldus 2017. aasta jaanuaris majandusministeeriumi ees. Foto: Liis Treimann / Scanpix

Majandusteaduste kandidaat ENDEL OJA teeb puust ja punaseks, miks ei tohi lubada Rail Balticu nimelisel hullumeelsusel teoks saada. Ta kinnitab, et Rail Balticu läbisurujate jutud sellest, nagu oleks protsess jõudnud „pöördumatusse faasi“ on teadlik rahvale puru silma ajamine.

017. aasta juunis andis valitsus Riigikogule ratifitseerimiseks Rail Balticu (edaspidi - RB) riikidevahelise kokkuleppe, lubades viie tingimuse täitmist. Need olid: RB on sotsiaalmajanduslikult tasuv (ja seda saab vastava metoodika abil välja arvutada); projekt on Euroopa Liidu abi kõlbulik; projekti kogumaksumus on 5,8 miljardit eurot (Eesti osa 1,3 miljardit eurot); kuludest 85% katab Euroopa Liit ja RB valmib 2026. aastaks. Tänaseks on selgunud, et mitte ükski nendest eeldustest ei ole täidetud, mistõttu Eestile RB-st loodetud kasu ei tule, küll aga tooks selle rajamine pöördumatut kahju Eesti riigieelarvele ja loodusele. RB on osutunud n-ö surnult sündinud vasikaks.

Rail Balticu 5 kirstunaela Esimene kirstunael: RB projekt ei ole tasuv. Kui loodetud määral kaupu RB-le ei tule, siis on projekt kahjumis. Kuna konkureerivad kaubateed on RB-st efektiivsemad, siis RB-le prognoositud kaubavood ei saabu. Ernst&Young’i koostatud RB tasuvusanalüüsis väidetakse: „Kaubavoo puudujääk võib projekti kahjumlikkust suurendada.

Infratasu võib vajada doteerimist, et operaatoreid meelitada.“ Teine kirstunael: tänaseks on selgunud, et RB projekt ei ole EL-i abikõlbulik isegi juhul, kui äriplaanis ülespuhutud reisijate-ja kaubavood realiseeruksid. Põhjuseks on, et RB äriplaanis arvestatud sotsiaalmajanduslikud tulud ületavad ainult napilt kulusid. Tegelikkuses on tulud vähemalt 4,1 miljardit eurot väiksemad, sest maanteetranspordi reostus ja mõned muud asjad valetati RB äriplaanis suuremaks. Kuna RB äriplaanis oli kasumlikkus nagunii „noatera peal“, siis pärast 4,1 miljardilist „korrektsiooni“ osutub projekt sügavas kahjumis olevaks. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 171 on rõhutatud, et EL-i tegevus võtab arvesse projektide potentsiaalset majanduslikku elujõulisust. See tähendab, et ka TEN-T projektid, mille hulka RB kuulub, peavad olema majanduslikult tasuvad. Kui nad seda ei ole, siis lähevad nad vastuollu Euroopa õigusega ega kuulu rahastamisele. Tänaseks on selge, et RB-l puuduvad igasugused eeldused olla tasuv. Eesti valitsuse senine taktika on aga olnud selle tõsiasja jätkuv ignoreerimine.

Eestile Rail Balticust loodetud kasu ei tule, küll aga tooks selle rajamine pöördumatut kahju Eesti riigieelarvele ja loodusele. RB on osutunud n-ö surnult sündinud vasikaks.“ Endel Oja

Kolmas kirstunael: ehituse maksumus on ebaselge. Kui ehitus läheb kallimaks kui prognoositud 5,8 miljardit eurot, siis ei ole projekt tasuv. Täna ehituse eelarve puudub, kuid juba plaanitakse

alustada üksikute „juppide“ ehitamisega. Kuidas seda nimetada? Kas meenub ehk riigipiiri juhtum? Kallinemine 250%. ERM – kallinemine 42%, KUMU – kallinemine 67%, Reidi tee – kallinemine 38%. Berliini uue lennujaama ehitusmaksumuseks arvestati 2 miljardit eurot, tööd pole veel lõppenud, tänane eelarve on 7,3 miljardit eurot. Miks? „Põhjuseks on vead juhtimises. Nõukogu koosseisus olid peamiselt poliitikud, mistõttu jäi oskusteabest kõvasti puudu.“ (Postimees, 28.02.2018). Kas tuleb tuttav ette? Täna näeme, et RB-d surutakse läbi poliitilistele hüüdlausetele toetudes põhjusel, et konstruktiivses dialoogis jäävad läbisurujad alla. Muuseas, Euroopa Kontrollikoda on selgitanud, et kõik nende poolt vaadeldud 19 taristuprojekti on läinud prognoositust kallimaks. Neljas kirstunael: on kustunud lootus, et Euroopa Liit katab projekti kuludest 85%. Seoses BREXIT-iga ning asjaoluga, et Eesti hakkab järgmisel eelarveperioodil EL-ist vähem raha saama, ei ole EL-i nii suur panus enam reaalne. Seda tunnistab ka AS RB Rail. Minister Kadri Simson on rahapuudust ette nähes avaldanud arva-

must, et sel juhul hakkame RB-d ehitama kahel EL-i eelarveperioodil ehk 14 aasta jooksul. Paraku ei tee see antud projekti Eestile kasulikumaks, pigem vastupidi. Viies kirstunael: projekt ei ole tänaseks enam ajagraafikus. Kas RB valmib 2026. aastaks? Projekt on ajakavast maas, näiteks ehitusluba kogu RB-le peaks olema väljastatud 2018. aasta septembris. RB eestvedajad teavad neid viite kirstunaela. Seepärast on nad valinud taktika, mille järgi tuleb praegu saada olev raha ära kulutada ja siis väita, et enam ei saa projekti pooleli jätta, sest hulk raha on ära kulutatud. Eesti on aastani 2020 võtnud RB elluviimiseks kohustusi 225 miljonit euro eest, millest EL-i toetus on 185,3 miljonit, omafinantseering riigieelarvest 38 miljonit ja Tallinna linna eelarvest 1,7 miljonit. On prognoositav, et ehituse kallinemine koos Eesti osamakse suurenemisega tekitab RB rajamisel riigile rahalise kohustuse ligi 700 miljonit eurot. Sellele lisandub taristu igaaastane hoolduskulu 30 miljonit eurot. Kulutatud raha see projekt aga tagasi teenima ei hakka. RB-ga seoses tasub meenutada, et EL-is on Prantsusmaa nõu-

www.ekre.ee

2(5)/2018

EESTI EEST!

ja Rail Balticut! Ohverdus Rail Balticule Autor: Risto Urb

Euroopasse vedada. Paraku raudtee, olgu see milline tahes, ei suuda meie piirkonnas konkureerida autotranspordi ja laevavedudega.

Rail Baltic ei suuda autovedudega võistelda

del teod tunnistatud kaladeks. Kas sellepärast hakkavad teod kalade moodi ujuma? Sama lugu on RB-ga, kus sellele raudteeniidile omistatakse üleloomulikke võimeid, nagu kiire tee Euroopasse, sidumine muu maailmaga, majanduse kasvule kaasaaitamine, uue transiidi kohaletoomine, Vene mõjusfäärist eemaldumine jne. RB vajaduse põhjendamiseks maalitakse pilte Põhja-Jäämere sulamisest ja tulemägede purskamisest. Ratsionaalsete argumentide järjest ära langemise tõttu on RB läbisurujad viimase õlekõrrena haaranud kinni väidetest, nagu ei saakski projekti kasulikkuse üle otsustada enne 30-50 aasta möödumist. Tegemist on demagoogiaga, mille abil soovitakse diskussioon lõpetada. Rööbastel raudtee on eelmise sajandi tehnoloogia, 30-50 aasta pärast on ette näha pigem monorelsse, Hyperloopi, vesinikul ja elektril sõitvaid isejuhtivaid autoronge, autode ja lennukite hübriide jne. RB apologeedid on avaldanud arvamust, et kui raudtee on valmis, küllap leidub ka kaupu ja reisijaid. Samasugustele ootustele tuginedes ehitati Saaremaa süvasadam, Koidula raudteesõlm ja pumbati

kümneid miljoneid eurosid Estonian Airi. Sajad miljonid eurod on kaotatud Auvere elektrijaama ja ENEFIT 280 projektiga. Hispaanias seisab miljardeid maksma läinud lennujaam, kuhu ei ole kunagi maandunud ühtegi lennukit, Kreekas aga sild, peale mida lõpeb maantee. Kas soovime ka selle klubi liikmeks astuda? Mis puudutab reisijate vedu RB-l, siis tänaseks on selgunud, et 7 tunniga Varssavisse ja 13 tunniga Berliini (pilet 150 EUR) keegi sõitma ei hakka (tõsi, Jüri Ratas on lubanud sõita Riia loomaaeda ja Evelyn Sepp Vilniuse ooperisse). Kohalikest asulatest möödub aga RB läbi metsade ja soode, seega kohalikku liiklust ta ei teeninda. Spetsialistide hinnangul on reisijate mahud RB-l vähemalt kolm korda üle prognoositud. RB-l puudub võimalus majandusprojektina ellu jääda, sest sinna ei hakka saabuma ka kaupu. Mõistsite õigesti – mitte et saabub vähem kui äriplaanis loodetakse, vaid üldse ei saabu! Baltikumis on juba olemas toimiv raudteevõrk, kuhu on investeeritud sadu miljoneid eurosid. Kui oleks nõudlust, saaks juba täna Muugalt või Riiast kaupu raudteel

Kolmandik kaupu planeeritakse RB-le saada seni autotreileritel Euroopasse veetavast kaubast. Paraku, Euroopas ei hakka keegi mõtlema kiirraudtee ehitamisele olemasoleva maantee, meretee ja raudtee kõrvale selleks, et võidelda niisugusel viisil liikluskoormusega üks auto minutis, nagu Ikla piiripunktis on loendatud. Arvestada tuleb sedagi, et piisavalt suur osa veokitest ei sõida kaugemale kui paarsada kilomeetrit. Tallinnast saab treilerveoki toimetada Euroopa keskossa n-ö ukselt-uksele ligi 1500 euro eest. Raudteed maksimaalselt kasutades maksab sama marsruut 2500-4000 eurot. Miks? Esiteks – autotreiler toimetab kauba ukselt-uksele, raudtee kasutamine aga vajab pikemat logistilist ahelat – kaubad tuleb esmalt vedada autodega raudteeterminali ja laadida seal ümber vagunitele. Lühiveod, täiendavad laadimised ja ooteajad raudteeterminalides ajavadki raudtee kasutamise hinna kalliks. Teiseks – kaubaveo puhul Euroopasse on RB osa sellest ligi 750 km. Hinnatase Poola ja Saksamaa raudteel ei võimalda RB konkurentsi autode või laevadega. Poola piirilt edasi puuduvad igasugused võimalused seletada, et „meil on vaja soodustariifi RB toimimiseks”. Poolas on sadu raudteeveo operaatoreid, Saksamaal üle kahesaja. On välja arvutatud, et kui Leedu-Poola piirilt hakkaksid Euroopa sihtpunktidesse liikuma Bresti mahtude, sihtpunktide ja tariifidega võrreldavad kaubarongide regulaarliinid (nagu näeb ette RB äriplaan), siis autovedudega konkurentsis olemiseks peab RB tariif Eesti-Läti-Leedu territooriumil olema null eurot. AECOM-i uuringu järgi liiguks kaubarong RB-l Muugalt Poola piirini 10 tundi, olemasoleval raudteel 16 tundi. Kas ikka tasub selle 6 tunni nimel, mille võrra kaup Muugalt kiiremini Poola piirini jõuaks, kulutada vähemalt 6 miljardit eurot? Sama uuringu järgi on kaubarongi liikumise keskmine arvestuslik kiirus RB-l 68 km/h (teoreetiline maksimaalne lubatav joonkiirus kaubarongidele on 100 km/h, seda nii 1435 mm kui 1520 mm raudteedel). Kolmandaks – tagasikauba puudumisel raudteeveo hind kahekordistub, autovedude hind aga tõuseb oluliselt vähem. Eeltoodu põhjal on selge, et ükski treiler RB-le ei koli.

Ida suunalt Rail Balticule kaupu ei saabu Teine kolmandik kaupu loodetakse RB-le saada ida suunalt. Paraku liiguvad raudteekaubad Venemaa kaudu Euroopasse Baltikumist oluliselt lõuna poolt, sest need marsruudid on lühemad. Valgevene-Poola piirile Bresti ehitati üle 20 aasta tagasi terminal raudteekaupade ümberlaadimiseks Vene raudteelt Euroopa laiusega raudteele. Venemaa, Hiina ja Kasahstani raudteekaubad liiguvad lääne poole läbi Moskva. Moskva ja Brest on sirgjoonel. Kaunas teeb sirgjoone kolmnurgaks, Riia veelgi suuremaks kolmnurgaks, Muuga

sadamatesse saabuva transiitkauba kogus pidevalt vähenenud (2006. aastal 43 miljonit tonni, 2016. aastal 11 miljonit tonni), kusjuures Lätil ja Leedul on õnnestunud säilitada 2006. aasta tase (46 miljonit tonni). 5. novembril 2016. aastal saabus esimene kaubarong Hiinast Riia sadamasse. Läti Raudtee avas 2017. aasta algul oma esinduse Minskis, arendamaks riikidevahelist koostööd raudteevedude osas. Läti Raudtee ja Valgevene Raudtee allkirjastasid memorandumi, mille kohaselt käivitatakse 2018. aastal Minski-Riia ekspresskaubarongi pilootprojekt. Paraku on Baltikumi sadamatel

Rööbastel raudtee on eelmise sajandi tehnoloogia, 30-50 aasta pärast on ette näha pigem monorelsse, Hyperloopi, vesinikul ja elektril sõitvaid isejuhtivaid autoronge, autode ja lennukite hübriide jne.“ Endel Oja

veelgi suuremaks. Tänaseks on Brestis suudetud tekitada kaubavoogu ligi 10 miljonit tonni aastas. Võrdluseks: RB äriplaan näeb ette kaubamahtu 12 miljonit tonni aastas juba 2026. aastal. Seejuures on Vene Raudteel tonn-kilomeetri tariif Balti riikide tasemest ligi kolm korda odavam. Kõige põhjapoolsem variant, kuhu Venemaa kaudu Euroopasse saadetav raudteekaup võiks saabuda, on Kaunase multimodaalne terminal, kus juba täna on võimalik kauba ümberlaadimine 1520 mm raudteelt 1435 mm raudteele suunaga Poola. Seepärast puudub majanduslik mõte tuua ida poolt saabuv transiitkaup RB-le. Bresti käibest poole moodustab Hiina kaup, mis jõuab kuue päevaga Hiinast Duisburgi. Siiski, Muuga sadamas asuva Transiidikeskuse juht Vladimir Popov märgib: „Hiina rongid sõidavad Euroopasse tavaliselt läbi Valgevene ja Poola. Kuid ronge on hakanud tulema palju. Hiina rongid ei ole majanduslikus mõttes otstarbekad. Merevedu on palju odavam. Seepärast kaaluvad Venemaa ja Hiina ettevõtted ka Baltikumi (sadamate) varianti. Kogu Baltikum tahab endale saada Hiina transiiti.“ (Äripäev, 07.11.2017) On fakt, et Eesti-Läti-Leedu 1520 mm ning Soome 1524 mm raudteevõrk on kogu aeg olnud loogiliseks jätkuks ida suunalt saabuva kauba transiidile läbi Balti mere sadamate. Poliitilistel põhjustel on Venemaa kaudu Eesti

edaspidi keeruline oma transiidipositsiooni säilitada, sest Venemaa arendab jätkuvalt oma Balti mere sadamate võimekust. Näiteks Bronka sadama mitmeotstarbeliste mereveoste kompleksi haldaja kavatseb rajada aastaks 2022 raudtee, et suunata mahtlasti vedu Balti sadamatest ümber Venemaale. Sadam suudaks laienedes käidelda 8 miljonit tonni aastas. Ka eespool tsiteeritud Vladimir Popov tõdeb, et „... Peterburi ja Ust-Luga sadamad töötavad poole võimsusega ja Baltikumi sadamate teenuste osutamine idast tulevale kaubale jääb nišiteenuseks“. Siiski, näiteks Paldiski Põhjasadam alustas juba 2016. aasta sügisel ettevalmistusi Kasahstanist saabuva transiidi teenindamiseks. Ka Azerbaidžaani kaudu plaanitakse hakata vedama Hiina kaupu Paldiskisse. Soome ja Norra valitsused alustavad koostöös Venemaaga 2018. aasta veebruaris arktilise raudtee Salla-Kandalaksa-Murmansk ehitusprojekti läbivaatamist. Eesmärgiks on pakkuda Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea kaupadele Euroopasse lühemat teed, kui praegune vedu läbi Suessi kanali. Kõik need uuendused toimuvad 1520 mm raudteevõrgu arendamisega, RB-d nendega seoses ei mainita.

Soomest Rail Balticule kaupu ei saabu RB kaubaveo maht võiks teoreetiliselt tulla ainult täiesti uue suuna ehk põhi-lõuna avamiselt, mis tähendaks transiiti Soome ning

2(5)/2018

Kesk- ja Lõuna-Euroopa vahel. RB äriplaan näebki ette kolmandiku kaubakoguse saabumist sealt. Paraku soomlased ise sellesse ei usu. 3. novembril 2016. aastal tegi Soome peaministri Juha Sipilä Tallinna külaskäigu ajal meie tolleaegne peaminister Taavi Rõivas talle ettepaneku, et Soome võiks ühineda RB ühisfirmaga. Vastuseks teatas Sipilä, et Soome ei soovi ühineda RB ühisfirmaga ning tema arvates on majanduslikud kalkulatsioonid projekti arendamiseks ebapiisavad. Soomel on praegu tõepoolest kasutada neli alternatiivi kaupade toimetamiseks Euroopasse, mis kõik on konkurentsivõimelisemad kui RB. Esimene alternatiiv: Soomel on RB-st lühem raudteemarsruut Euroopasse täna juba olemas, sest Soome on ühendatud nn Skandinaavia-Vahemere koridoriga Turu sadamast Stockholmi mineva laevateega ja sealt Euroopasse kulgeva raudteega. Rootsi on oma peamised raudteed kiireks ehitanud, nii et Stockholmist saavad kaubarongid sõita kiirusega kuni 100 km/h Malmösse, kust omakorda saab üle Øresundi silla Kopenhaagenisse ja sealtkaudu mujale Euroopasse. RB poolt pakutav uus alternatiiv ei ole Stockholmi kaudu kulgeva trassiga konkurentsivõimeline, sest Stockholmist algava trassi pikkuseks Saksamaa piirini on 1150 km ja kauba liikumise ajaks 21 tundi. RB trassi pikkuseks Muugalt Saksamaa piirini oleks 1600 km ja kauba liikumise ajaks kujuneks 26 tundi. Laevaühendus Turust Stockholmi on küll veidi pikem kui Helsinkist Tallinna, kuid kogu tee Kesk-Euroopasse on ligi 500 km lühem, kui planeeritavat RB-d kasutades. Taani ja Saksamaa vahelise uue merealuse tunneli (Fehmarn Belt) valmimisel aastal 2021 muutub tee Euroopasse Stockholmi kaudu veel 160 km lühemaks. Paraku ei vea soomlased Euroopasse kaupu ka mitte Stockholmi trassil, sest teine alternatiiv – laevatransport Euroopasse – on ja jääb odavamaks kui raudteetransport. Näiteks on Adria mere sadamast merekonteineri transport Soome meritsi kaks korda odavam (1700 eurot versus 3300 eurot) ja seejuures ainult neli päeva aeglasem. Läänemerel pandi hiljuti tööle hoopis viis uut laevaliini, mis ühendavad Läänemere sadamaid Saksamaa suurte sadamatega. Ajatundliku ja kallima kauba transportimiseks Soomest Euroopasse on võimalik kasutada kolmanda alternatiivina autotransporti kas Helsinkist Tallinna (Muuga) või Turust Stockholmi sadamatesse ja sealt otse Euroopa kliendini. Isegi juhul, kui tulevikus peaks mingi ime läbi Eestisse tekkima põhi-lõuna suunalist kaubavoogu, osutub neljas alternatiiv – olemasolev 1520 mm raudtee – ikkagi RB-st odavamaks konkurendiks. Kui rekonstrueerida olemasolev alakasutatud trass Muuga-TartuValga – maksumus 370 miljonit

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Rail Balticu ja olemasoleva 1520 mm laiusega raudtee võrdne kohtlemine raudteeinfrastruktuuri kasutustasude määramisel.

Uue tee algus

Rail Balticu vastane meeleavaldus 2017. aasta aprillis Vabaduse väljakul.

eurot –, siis jõuavad kaubad Riiga 1 tund ja 15 minutit hiljem, kui mööda planeeritavat RB trassi läbi Pärnu. Uusi vedureid ja vaguneid vaja ei ole. Trassi hoolduskulud on ligi poole madalamad kui uue RB puhul, millede arvel on lisakokkuhoid võrreldes RB-ga ligi 20 miljonit eurot aastas. Lisaboonusena saaksid reisirongid sõita 160km/h. Järeldus: Eesti Raudtee juba olemasolev trass Muuga-Tapa-Tartu-Valga-Riia jääb kaubavedudel konkurentsivõimelisemaks kui ülikallis RB „eurotrass“ MuugaRiia. Milleks ehitada Eestisse teine raudteesüsteem konkurendiks esimesele, mis oli 2017. aastal nagunii kaubapuudusest 10 miljoni euro suuruses kahjumis? Samuti puudub igasugune vajadus ehitada Muugale Kaunases töötava multimodaalse terminaliga konkureerimiseks samasugune terminal, nagu näeb ette RB plaan. See jääb tühjaks. Eesti Raudtee juhtkond on teinud viimase aasta jooksul korduvaid avaldusi, et neil on kavas tuua kaupu Soomest Muugale, et need siis raudteed mööda Euroopasse saata. Paraku ei ole seni midagi toimunud. Kokkuvõttes: väitel, nagu ootaksid soomlased pikisilmi RB valmimist, puudub majanduslik sisu. Transiidiettevõtja Tiit Vähi: „Kui keegi tahab asendada sajandite vältel ajalooliselt välja kujunenud loomuliku ida-lääne transiidi põhja-lõuna suunaga, annab see tunnistust tema suutmatusest näha ninaotsast kaugemale, lühinägelikkusest ja ebakompetentsusest.“ Kõike seda on mõistetud ka Poolas. Poola paigutas raudtee rekonstrueerimise trassil Byalistok-Leedu piir 146. riikliku investeeringuprojekti pingereas 144-le kohale ja ei kavatse seal ka pärast rekonstrueerimist tõsta kiirusi üle 160 km/h. Siin-seal on tuldud välja mõttearendustega, nagu võiks RB-st olla kasu riigikaitsele. Siiski ei ela

Foto: EKRE

Soome ei soovi ühineda RB ühisfirmaga ning Sipilä arvates on majanduslikud kalkulatsioonid projekti arendamiseks ebapiisavad.“ Endel Oja

me enam Teise maailmasõja tehnoloogilistes tingimustes, ammugi ei kuulu relvastusse soomusrongid. Raudteetaristu on kõige haavatavam transporditee üldse, mille võib kasutuks muuta vaid ühe „rohelise mehikese“ öine tegevus. Sõjaliste vedude puhul on kõige olulisem nende varjatus. Fakt on, et kogu Baltikumis on olemas tihe 1520 mm raudteevõrk ja RB-d kasutades jõuaksid sõjaväelised veosed Poola Piirilt Muugale ainult 6 tundi kiiremini kui olemasoleval raudteel. Aga Tapale? Tartusse? Valka? NATO tankid on täna Eestis ja saabusid siia olemasoleval 1520 mm raudteel ning laevadega.

Rail Baltic ja Riigikontroll Tükk aega enne RB kokkuleppe ratifitseerimist Riigikogus avaldas oma seisukoha RB projekti kohta Riigikontroll. Valitsus aga ei arvestanud mitte ühtegi Riigikontrolli märkust ega ettepanekut. Vastupidi, kokkuleppe teksti ei tehtud ka juristide poolt pakutud muudatusi ja kokkulepe praktiliselt suruti Riigikogus jõuga läbi. Riigikontroll juhtis tähelepanu järgmistele punktidel: Rahvusvahelises kokkuleppes ega selle eelnõu seletuskirjas pole üheselt kirja pandud, kui suur rahaline kohustus Eesti riigile Rail Balticu rajamiseks võetakse. Seetõttu pole ka selge, kui suurte rahaliste kohustuste võtmiseks Riigikogu Vabariigi Valitsusele volituse annab. Tuleb välja töötada parlamentaarne otsustusmehhanism juhuks, kui RB kulud ületavad Riigikogule lubatut.

Riigikogu sisuline roll ning kaasatus Rail Balticu projektiga seotud otsustes on selgusetu. Kokku ei ole lepitud selget otsustusmehhanismi juhuks, kui projekt läheb kavandatust kallimaks või ei jõua tähtajaks valmis või muutub rahastamine. Riikidevahelisest kokkuleppest taganemine ja sellega kaasnevad tagajärjed ei ole sõnastatud kokkuleppes üheselt mõistetavalt. Eraldi sätteid vastutuse kohta kokkuleppes ei ole. Riikidevaheline kokkulepe võib Riigikontrolli tellitud õigusarvamuse kohaselt kujutada praegusel kujul endast ebaproportsionaalset põhiseadusliku põhimõtte – Riigikogu finantspädevuse – riivet, sest kokkuleppest puuduvad selged rahastamisreeglid ja vaidluste lahendamise mehhanism pole selge. Kokkuleppe artikli 7 praeguses sõnastuses, milles on toodud, et maa ja infrastruktuur antakse tulevikus riikide poolt tasuta kasutamiseks Rail Balticu infrastruktuuri operaatori(te)le, ei pruugi olla kooskõlas riigiabi reeglitega ja riigivara seadusega. Kokkuleppe eelnõu artiklist 9 nähtub, et raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu tagamisel leitakse Balti riikide koostöös ühine lähenemine ka raudteeinfrastruktuuri kasutustasude määramisel. Riigikontroll juhib tähelepanu täiendavale vajadusele siseriiklikult läbi mõelda, kuidas mõjutavad eelnimetatud Euroopa Liidu õiguse normid Rail Balticu infrastruktuuri kasutustasu suurust ning kas ja kuidas tagatakse

Valitsuse senisest käitumisest on jäänud mulje, et RB teema püütakse kiiresti kaelast ära saada ning seda põhjendatakse väitega, nagu oleks tegemist otsustatud asjade lõpliku vormistamisega. RB projekt oleks nagu isesõitev auto, mille juht on kolinud tagaistmele, jättes juhtimise kusagil (Brüsselis?) koostatud programmi hooleks. Selline ignorantne suhtumine Eesti riigi huvidesse tuleb lõpetada. RB läbisurujate jutud, et „rong on juba läinud“ ja RB protsess on jõudnud „pöördumatusse faasi“, on vale ja teadlik rahvale puru silma ajamine. Advokaadibüroo Rask OÜ esitas 2017. aasta mais Riigikontrolli tellimusel RB projekti kohta õigusliku arvamuse, mille kohaselt on Eestil RB projektist võimalik väljuda ilma oluliste sanktsioonideta ja ka ilma märkimisväärsete kuludeta. Seni tehtud kulusid, milles on kasutatud EL-i abiraha, ei pea tagasi maksma, kui need on tehtud seni kokkulepitu alusel (näiteks Riia ümbersõit ja sellega kaasnev uus sild, Tallinnas trammiühendus lennujaamaga, Leedus VilniusKaunas raudtee). Analüüsist selgub, et RB projektist on Eestil võimalik väljuda kahel tingimusel. Esiteks – kui projekt ei ole EL-i abireeglite alusel majanduslikult elujõuline ja teiseks – kui EL-i rahastamismäär võrreldes riikidevahelises kokkuleppes soovituga (85%) oluliselt väheneb. Esimene tingimus on tänaseks juba täitunud. Ka teise tingimuse täitumine on kindel. Lisaks selgitas juriidiline analüüs, et põhivõrgu valmimise tähtaja puhul, erinevalt üldvõrgust, ei ole rõhutatud nõuet, et see peab 2030. aastaks valmis olema, vaid tähtaeg on 2050. aasta. Ja veel üks oluline tingimus: Euroopa Komisjonil on võimalik alates aastast 2023 eelnevate uuringute pinnalt põhivõrk üle vaadata ning selle planeeritud kulgemist vajadusel muuta. Just seda peabki tegema ja mida rutem, seda parem Eesti riigile. Soovitan lugejal ette kujutada, mida hakata peale riigile kuuluva 66 meetri laiuse trassiga Muugalt Iklasse, kus midagi ei toimu. Eestil on vaja otsustada, kas raudtee rajamine Riia suunal on üldse lähimate aastakümnete transpordi arendamise prioriteet või mitte. Kui ei, siis saab RB praeguse projekti päevakorrast maha võtta tänaseks juba teada olevate andmete põhjal, mis kinnitavad projekti jätkusuutmatust. Juhul kui raudtee rajamine Riia suunal on Eesti lähimate aastakümnete prioriteet, siis on 2023. aastal vaja Euroopa Komisjoniga koostöös Läti ja Leeduga kokku leppida teine Rail Balticu kontseptsioon. Kulutused senisele RB projektile tuleb aga igal juhul lõpetada. Iga kuu RB kallal toimetamist on mahavisatud raha.

www.ekre.ee

2(5)/2018

EESTI EEST!

Lõpetame klikivõimu ja taastame rahvaalgatusõiguse! Kui tahame pidurdada võimu koondumist partokraatliku kliki kätte, siis tuleb seadustada rahvaalgatus, leiab EKRE aseesimees HENN PÕLLUAAS.

õhiseaduse kohaselt on kõrgeima võimu kandja riigis rahvas. Tegelikkuses on meil aga piisavalt alust väita, et rahvas on poliitilise otsustamise juurest kõrvale tõrjutud ning riigivõimu on enda kätte haaranud väike parteiline ringkond. Viimase 20 aasta jooksul on korraldatud ainult üks referendum (hääletus EL-i astumise üle), ehkki küsimusi, mille puhul oleks pidanud kuulama rahva arvamust, on olnud palju. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kogutud 40 000 allkirja massiimmigratsiooni teemalise rahvahääletuse korraldamiseks lendasid pärast nende üleandmist Riigikogu spiiker Eiki Nestorile pikema jututa piltlikult prügikasti. Rahvusringhääling vaikis allkirjad üldse olematuks ning multikulturistid tembeldasid allkirjade kogumise vihateoks, samastades massiimmigratsiooni vastasuse rassismiga. Riigikogus on presidendi otsevalimise eelnõu lükatud tagasi juba kolmteist korda. Peeter Ernits kirjeldas vasakkoalitsiooni moodustamise nõupidamist, kus arutati presidendi valimise korra muutmist. Sotse esindasid Eiki Nestor ja Andres Anvelt. Juba esimesel kohtumisel tõmbasid sotsid presidendi otsevalimise ettepanekule vee peale öeldes, et sel juhul saame samasuguse presidendi nagu Türgis, ehk siis mõne sultani. Keskerakond võttis valitsusse saades esimese asjana tagasi oma allkirjad presidendi otsevalimise eelnõult, mille nad koos EKRE-ga sisse olid andnud. Niipalju siis rahva usaldamisest ning sellest, mida arvatakse rahvast ja tema otsustusvõimest. Samamoodi kardetakse referendumile panna kooseluseadust, homoabielu ja laste adopteerimist homopaaridele. Võimulolijad tunnevad hirmu neile mittesobivate otsuste ees ning püüavad iga hinna eest saada hakkama rahvaga arvestamata.

Rahvakogu algatuste lämmatamine Mõistagi peab partokraatlik võimuklikk oma võimu legitiimsuse illusiooni ülalhoidmiseks varjuma demokraatia loori taha – ent looriks see jääbki. Ilmselt mäletavad kõik Harta 12 ja kuidas sellele järgnenud Rahvakogu algatused, mis taotlesid ühiskonna ja selle toimimise mehhanismide demo-

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kogutud 40 000 allkirja massiimmigratsiooni teemalise rahvahääletuse korraldamiseks lendasid pärast nende üleandmist Riigikogu spiiker Eiki Nestorile pikema jututa piltlikult prügikasti. Rahvusringhääling vaikis allkirjad üldse olematuks ning multikulturistid tembeldasid allkirjade kogumise vihateoks, samastades massiimmigratsiooni vastasuse rassismiga.“ Henn Põlluaas

kratiseerimist ning täiustamist, president Ilvese eestseismisel Jääkeldris lämmatati. Paljude meelest kirjutati see deklaratsioon ja korraldati Rahvakogu vaid selleks, et lasta aur välja ühiskonnas tekkima hakanud rahulolematusest valitsemisviisi ja riigi toimimise korralduse suhtes. Ühiskond nõudis ausust, avatust ja endaga arvestamist, kuid ta mängiti kavalalt üle. Seoses kõnealuse protsessiga jättis president Ilves enda korraldatud vabakondade ja parteide ümarlauale, ning pärast seda toimunud kärajatele, kutsumata liikmeskonna suuruse poolest Eesti neljanda (varsti kolmanda) partei, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, kelle programmist Harta seisukohad justkui võetud olekski, ja hulga muid ühiskondlikku kaalu omavaid vabakondi. Otsus piirata ja selekteerida demokraatia kitsaskohtadele tähelepanu pöörava arutelu osalejate ringi näitas, et tegemist oli sammuga, mille eesmärk oligi tähelepanu kõrvalejuhtimine ja mulje tekitamine demokratiseerimisest, mitte tõsine mure Eesti demokraatia pärast. Valdav enamus Rahvakogule esitatud ettepanekutest moonutati ja nuditi ära või lükati kohe kõrva-

le, nende hulgas ka kõige rohkem toetushääli saanud rahvaalgatusõigus. Rahvakogu ekspertide (Jüri Raidla, Allar Jõks, Liia Hänni) arvates ei sobi rahvaalgatus tänasesse Eesti süsteemi poliitilise kultuuri madala taseme tõttu. „Ettepaneku realiseerimine tõstaks poliitilise populismi kvalitatiivselt järgmisele tasemele ning võib lõppkokkuvõttes osutuda Eesti õiguskorda destabiliseerivaks faktoriks. Rahvaalgatuse sisseviimine võimu teostamise mehhanismina vääriks igakülgset toetamist küpse demokraatiaga riigis, milleks Eesti Vabariik käesoleval ajal veel kahjuks ei ole,“ leidsid eksperdid.

Juba 80 aastat haiged? Mäletatavasti kuulutas Päts pärast riigipööret sarnastel põhjendustel eesti rahva „haigeks“ ning tühistas 1920. aasta põhiseadusega sisse viidud rahvaalgatuse võimaluse, mis oli sätestatud ka 1934. aastal vastu võetud vabadussõjalaste põhiseaduses. Demokraatia kaitseks, nagu riigipöörajad põhjendasid. Sarnaselt neile, kes täna väidavad, et sõnavabadust tuleb piirata liberaalsete „euroopalike väärtuste“ kaitseks. Pärast seda pole Eesti ühiskonnal rahvaalga-

Meeleavaldus rahvaalgatuse õiguse seadustamiseks 2018. aasta märtsis Toompeal. Foto: Sander Ilvest / Eesti Meedia

tusõigust rahvahääletuste korraldamiseks enam olnud ja kui see sõltuks kartellierakondadest, siis enam ei tuleks ka. Tänaseks oleme juba pea 80 aastat olnud „haiged“, kuigi vaatamata oma „poliitilise kultuuri madalale tasemele“ taastasime Eesti Vabariigi ja kehtestasime demokraatliku riigivormi. Paraku loobitakse edasistele demokratiseerimisprotsessidele kaikaid kodaratesse. Rahvaalgatuse vastased usuvad, et rahvas ei jaksa kõrgeimat võimu kanda ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta ka võimu kandja ja temaga pole mõtet arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul, kuulub algselt saksa-itaalia sotsist sotsioloogile Robert Michelsile (1876-1936). Taolisest küünilisest arutluskäigust juhindubki tänane valitsemispoliitika. Demokraatia arengut saab mõõta selle kaudu, kui suur osa arvamuste spektrist on olnud kaasatud otsuste kujundamisse. Demokraatia on võimalik ainult riigis, kus võimulolijad jagavad kodanikega ühiseid väärtusi ja arvestavad rahva soovidega. Liberaalid sõidavad aga rahva tahtest hoolimatult üle, meenutagem või kooseluseaduse läbisurumist, mille vastu oli ja on ligi kaheksakümmend protsenti inimestest. EKRE ja justiitsministeeriumi hinnangu l ei ole kooseluseadus jõustunud, sest rakendusakte ei suudetud pärast EKRE Riigikokku saamist enam läbi suruda. Väitega, et vähemuse tahet tuleb kaitsta enamuse arvamuse eest, tallatakse vähemuse

tahet enamusele peale ja surutakse demokraatia jalge alla.

Valimaskäimisest ei piisa Demokraatia ei ole pelgalt see, kui rahvas iga nelja aasta tagant vaguralt valimisurni juures sabas seisab. Rahvas tahab osaleda otsustusprotsessis ning soovib, et põhiseaduse sättele „[…] kõrgeima võimu kandja riigis on rahvas“ antaks reaalne sisu. Turu-uuringute poolt 2016. aastal läbi viidud küsitluse põhjal leiab 72% vastanutest, et rahval pole piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ning 82% peab vajalikuks muuta põhiseadust nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus Riigikogu erakond, kelle programmis on selgelt öeldud, et partei peab vajalikuks seadustada rahvaalgatus. Kui vähemalt 25 000 kodanikku allkirjastab eelnõu, peab Riigikogu hakkama seda menetlema. Kui vähemalt 25 000 kodanikku vaidlustab Riigikogu otsuse, tuleb antud küsimuses korraldada referendum. Meie arvates on aeg taastada Eestis need otsedemokraatia mehhanismid, mis olid ette nähtud juba 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega, kuid mille Konstantin Päts ja Johan Laidoner 1934. aasta riigipöördega kaotasid. Praeguse esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatia mehhanismidega peataks võimu võõrandumise rahvast ning aitaks kodanikke ja poliitilist eliiti omavahel lähendada. Niikaua, kuni rahva arvamust ei kuulata ja rahvale öeldakse vaid, mida ja kuidas arvata, ei saa demokraatiast rääkida. Rahvaalgatus annaks kodanikele hoova rääkida kaasa riiklikult oluliste küsimuste lahendamisel.

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kuidas läheb EKRE opositsioonisaadikutel Tallinnas, Tartus ja Pärnus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud ei võitle terve mõistuse ja Eesti püsimise eest mitte ainult Riigikogus, vaid alates 2017. aasta sügisest ka ligi kolmekümnes omavalitsuses üle Eesti. Seekord uurime, kuidas läheb Tallinna, Tartu ja Pärnu fraktsioonidel. Mida ollakse saavutanud? Mis on volikogu töös kõige positiivsemalt ja negatiivsemalt üllatanud? Milliseid teemasid kavatsevad saadikud lähiajal tõstatada?

URMAS REITELMANN: ütlus „Tallinnas valitseb astmeline altkäemaks“ on asjakohane tänagi

KRE Tallinna volikogu saadikutel puudus eelnev volikogutöö kogemus, seega oli meie näol tegemist noviitsidega. Tänaseks on mängureeglid selged, samuti volikogus valitsevad allhoovused ja jõujooned. Esimese õppetunni eelseisvaks saime kohe esimesel istungil volikogu esimeest ja aseesimehi valides. Reformierakonna, konservatiivide, sotsialistide ja IRLi ühise aseesimehena pidime kokkuleppe kohaselt esitama Reformierakonna kui suurima opositsioonierakonna kandidaadi. Enne istungi algust aga lekkis kuuldus, et respuublikal on plaan sellele kohale esitada Mart Luik. Ning justnagu võluväel toetas seda ettepanekut just sobiv hulk keskerakonna saadikuid; mitte kõik, et oleks läbinähtav, vaid just parasjagu. Kõnekas tõik, millest saab teha kaugemalegi ulatuvaid järeldusi. Hästiinformeeritud optimisti kutsutakse ühe definitsiooni koha-

TALLINN Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsioon: Urmas Reitelmann Kersti Kracht Wesse Allik Helle-Moonika Helme Argo Luude Martin Helme Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni saadikud. Foto: EKRE

selt pessimistiks. Valimistulemuste selgumise järel ei eeldanud ilmselt ükski vähegi selgelt mõelda suutev inimene, et pealinna valitsemises toimuks mingigi positiivne nihe ning mina ei olnud erand. Seega positiivsetest üllatustest volikogu töös eriti rääkida ei tasu. Keskerakonna okupatsioon Tallinnas jätkub ning allakäik süveneb üsna sarnaselt kogu riigis toimuvale. Linna eelarve vastuvõtmine ei

kujunenud aruteluks, vaid ootuspäraseks farsiks, kus keskerakond oma napi häälte ülekaaluga, kuid see-eest raudse parteidistsipliiniga, ei arvestanud vastasrinna ettepanekutega kuigivõrd ning maksumaksja arulage rahapõletamine Tallinnas jätkub olukorras, kus seda napib sotsiaalteenusteks, eesti keele õpetamiseks vene lasteaedades, heakorra parandamiseks jne. Alarahastatud on pea kõik valdkonnad, linnakantselei eelarve seevastu kasvab ning keskerakondlik parteipropaganda jätkub täistuuridel. Tallinna eelarve on avalikustatud üsna kavalalt, eesmärgiga peita kahtlasi kuluridu ja keskerakondlikku parasiteerivat toiduahelat. Kõnekas näide sellest on juba 10 aastat kestnud nn sõbraliku

kooselu programm, mis sel aastal neelab pool miljonit eurot. Mis on selle programmi taga, millisele analüüsile tugineb poole miljoni kulutamine, kus on võimalik tutvuda eelmiste aastate tegevuse analüüsidega, millised meetmed ja tegevused on end 10 aastaga õigustanud ja millised mitte – neile küsimustele ei suutnud linnapea Aas anda ühtegi arukat vastust. Sarnane olukord valitseb linnavolikogu komisjonides, mis on mehitatud keskerakondliku enamusega. Komisjonid menetlevad linnavalitsuselt laekunud eelnõusid, komisjoni liikmetel on küll võimalik esitada ettekandjale küsimusi, kuid arutelu sellele kodukorra kohaselt ei järgne ja häälteenamusega sõidab Lasnamäe teerull vastuvaidlejatest üle. Mina kuulun innovatsioonikomisjoni

ja linnavarakomisjoni koosseisu, milledest viimane menetleb detailplaneeringuid, võõrandamisi, maa sihtotstarbe muutmisi, linnamajandusega seonduvaid seadusi ning on seetõttu üpris huvitav ja õpetlik, seda ennekõike seal hõljuva suure raha ning korruptsioonihõngu tõttu. Pool aastat linnamajanduskomisjonis on andnud kindluse, et ühe kunagise keskerakondlasest linnaameti juhi tsitaat „Tallinnas valitseb astmeline altkäemaks“ on asjakohane tänagi. Kavatseme olla ebamugav ja terav opositsioonierakond, kuid see ei ole peamine eesmärk. Me oleme avatud oma valijate muredele, kuulame nad ära ning teeme järele pärimisi ning ettepanekuid linnaelu edendamiseks. Selleks meid ju volikokku valiti.

hammasrataste vahele jäänud inimesed, erihooldust vajavate lastega pered jpt. Lähiaastatel remonditakse munitsipaal- ja sotsiaalkorteritega elamuid ja järjekord väheneb ligi 250 inimese võrra. EKRE linnavolinike jaoks on arusaamatu, miks Tallinna linn kompenseerib munitsipaallasteaedade toitlustamist, aga ei tee seda eralasteaedade puhul. Linn „karistab“ sellega eralasteaedu. Tegelikult on eralasteaed linnale kasulik, sest ei ole vaja tegeleda ruumide ja tööjõuga, ei pea ka pidama järjekorra arvestust, seega on arusaamatu, miks selline vahetegemine. Väikese irooniaga – positiivselt on üllatanud see, et opositsioonil ehk 40 volinikul on võimalik küsida ja sõna võtta, samas kui koa-

litsiooni volinikud lihtsalt istuvad ilma ühegi paberita ja muudkui tõstavad kätt. Keskerakondlaste eest teeb töö ära linnavalitsus. Komisjonid on nii sätitud, et keskerakondlased on enamuses. Üsna alguses, kui eelarvet arutasime ja vastuseid nõudsime, suutsime Keskerakonna nii välja vihastada, et Mihhail Korb läks kõnet pidama ja ütles meile otse, et teate, praegu otsustame meie, aga kui tahate otsustajaks hakata, siis nelja aasta pärast on teil järgmine võimalus. Kindlasti tulevad varsti teemadena arutlusele Linnahall, Tallinna Ühistupanga osaluse ost ja sügisel muidugi Tallinna parkimise riigihange. Hoiame silma peal PBK-l ja selle rahastamisel. Jälgime Tallinna Televisiooni käekäiku.

KERSTI KRACHT: linnas ei osata majandada

lustasime oma tööd linnavolinikena 2017. aasta lõpus paraja pähkliga, milleks oli eelarve. Eelarvesse on suhteliselt lihtne peita kulutusi, mida ei taheta avalikult eksponeerida. Küsimused, mida me tõstatasime, olid Tallinna Televisioon, Tondiraba Jäähall, telekanali PBK rahastamine, parkimistasud, lasteaedade toitlustamise rahastamine eelarvest. Kuna osalen volikogu revisjonikomisjoni töös, siis ülesanne, millega praegu otseselt tegelen, on jäätmeveondusega seotud kontroll, mis puudutab Tallinna Keskkonnaametit, Tallinna Jäätmekeskust, AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskust ja MTÜ-d Keskkonnateenused. Revisjonikomisjon

kutsus välja ka Tallinna Televisiooni esindaja, sest lisaeelarvega eraldati täiendavaid summasid. Samuti käib praegu kontroll Tondiraba Jäähallis ja veel mitmetes teistes valdkondades. Tondiraba

Jäähalli audit rabas muidugi raha kasutusega, kusjuures keskerakondlaste suhtumine on selline, et sotsiaalobjektid ongi sellised, mis kahjumit toodavad. Osalen ka linnavarakomisjoni töös, olen linnavarakomisjoni aseesimees. Põhiliselt vaatame komisjonis üle linnavara, näiteks korterite, enampakkumise otsustamist. Olen ka Lasnamäe eluasemekomisjoni liige ja esimene istung, millel viibisin, oli ikka korralikult silmi avav. Vaatasime üle hulgaliselt taotlusi munitsipaal- ja sotsiaalkorteritele. Olukord kogu Tallinnas on tegelikult masendav, 2017. aasta lõpus oli munitsipaalkorterite järjekorras 1006 soovijat ja sotsiaalkorterite järjekorras 578 soovijat. Kuid numbrite taga on ju paljud elu

www.ekre.ee

2(5)/2018

EESTI EEST!

INDREK SÄRG: suurim töövõit on Tartu volikogu üksmeel tselluloositehase küsimuses

ui esimesele lugemisele tuli linnaeelarve, otsustasime, et opositsioonis olles püüame olla konstruktiivsed ja esitame omapoolseid ettepanekuid. Jõulude eelsel istungil saime selle eest vastastelt kiita – reformierakondlane Toomas Kapp tunnustas volikogu ees meie konstruktiivsust ja seadis meid eeskujuks sotsidele, kelle ettepanekud eelarve osas olid jäetud rahalise katteta. Sellele vaatamata meie ettepanekuid linnavolikogu suur saal ei arvestanud ja ühtegi opositsiooni tehtud ettepanekut eelarvesse sisse ei kirjutatud. Vanematelt volikogulastelt kuulsime, et olgu ettepanekud kuitahes head, nii lihtsalt ollagi tavaks. Esimene suurem vastasseis tekkis veebruaris Tartu aukodaniku nimetamise teemal. EKRE fraktsioon esitas aukodanikuks Mart Nikluse, kes on väga palju teinud Eesti riigi taassünni heaks, olnud nõukogude ajal represseeritud ja istunud üle 16 aasta vangis. Niklus on üks maailma tuntumaid eestlasest vabadusvõitlejaid, lisaks on ta tõlkinud eesti keelde Charles Darwini peateosed. Paraku tema kandidatuuri linna aukodaniku tiitlile ei arvestatud. Esinesin volikogus kõnega Mart Nikluse kandidatuuri toetuseks ja palusin ta lisada aukodanike nimekirja, ent koalitsioonil olid seekord teised prioriteedid... Oleme arutanud, et kuna kaks tänavust aukodanikku olid IRL-i ja sotside taustaga, ent opositsiooni tuleks käsitleda võrdselt, siis võiks järgmisel aastal olla EKRE kandidaadil rohkem lootust valituks saada. Peame hakkama tegema varakult lobitööd ning meie kandidaate esile tõstma. Märtsi algul, volikogu erakorralise (tselluloositehase teemalise) istungi eel muutusime oma fraktsiooniga järsku ajakirjandusele paeluvaks ning mitme päeva vältel kajastati meie arvamusi nii teles, raadios kui ka kohalikes

TARTU Tartu linnavolikogu EKRE fraktsioon: Heiki Vilep Ruuben Kaalep Indrek Kalda Eva Loskit Indrek Särg Kaja Tarto Tartu linnavolikogu EKRE fraktsiooni saadikud. Foto: EKRE

lehtedes. Tartu EKRE on algusest peale olnud kindlal seisukohal, et Tartust ülesvoolu ei tohi rajada mingisugust saasteohtlikku tehast ning Emajõe vesikonda ei ole üldse mõistlik sääraseid vabrikuid kavandada. Tartu volikogu erakorralisest istungist 7. märtsil sai üle-eestiline meediasündmus, seda võisid mitme tunni vältel jälgida teleülekandes kõik huvilised. Istung kestis ligi 7 tundi ja selle lõpul võeti vastu erakorraline pöördumine vabariigi valitsuse ja Eesti üldsuse poole, et valitsus tühistaks eriplaneeringu tselluloositehase rajamiseks Tartu lähistele. Tähelepanuväärsel moel kirjutasid sellele alla kõik istungil olnud volikogu liikmed – seega, volikogu näitas Tartu huvides tegutsemisel üles liigutavat üksmeelt. Kuulama tulnud rahvas tervitas meie sõnavõtte mitmel korral aplausiga. On ilmne, et edasine töö volikogus ei saa kulgeda aina jätkuvas üksmeeles, ent ülev on olnud kogeda Tartu volikogu ühtehoidmist ja patriotismi oma linna eest seismisel. Üsna palju sõltub meie järgnev tegevus nüüd sellest, kas valitsus annab tehase asjus järele ja tühistab eriplaneeringu või mitte. Viimasel juhul ei ole välistatud, et peame hakkama valmistuma suurteks tänavameeleavaldusteks nii Tartus kui ka Tallinnas. Siis on kõik abilised väga oodatud!

Kaja Tarto: Tartu EKRE valimisprogrammi ideid kasutatakse usinalt

a usun, et meie roll poliitikas on ka see, et meie tegevuse tulemusena muutuksid üldised väärtuspõhised hoiakud nii kohalikes omavalitsustes kui kogu ühiskonnas eesti keele, kultuuri ja rahva kestmiseks jätkusuutlikumaks. Kui me seda suudame, siis oleme järginud oma tunnuslauset „Eesti eest!“. Me soovime EKRE-fraktsiooniga olla opositsioonis konstruktiivsed. Oleme olnud oma käitumises viisakad ja lugupidavad ka nn vastaste suhtes. Oleme märganud, et Tartu EKRE valimisprogrammi ideid kasutatakse usinalt. Näiteks hakkab Tallinn nüüd rajama vaateratast, isegi kasuminumbrid on juba välja arvutatud. Tartu kandideerib teadupärast Kultuuripealinn 2024 tiitlile. Avaüritusel linnavolinikele ütles linnavalitsuse töötaja oma ettekandes, et ei tea, kas julgebki välja öelda, aga meie linnapildis on häbematult vähe rahvuslikke elemente ja kultuur ei tohiks koonduda ainult kesklinna, vaid peaks levima kõigis linnaosades. Needki mõtted on pärit meie valimisprogrammist. Positiivseks kogemuseks on üldiselt kõigi volikogu liikmete vii-

sakas ja konstruktiivne suhtumine üksteisesse. Eelarve küsimustes kaasa rääkimiseks meile siiski õigust ei antud. Linnavarade komisjoni tööstiil tundub kohati kahtlaselt kiirustav. Alguses jätsime mõnes küsimuses komisjonis hääletamata, sest leidsime, et taustainfot on liiga vähe. Kui olen küsinud konkreetseid juhtumeid puudutavaid dokumente, siis neid on küll saadetud, aga samas tegin ettepaneku, et komisjoniliikmete aja kokkuhoiuks lisataks eelnõudele elektrooniliselt juurde taustadokumendid – see jätaks mulje avatumast linnajuhtimisest.

Viimasel revisjonikomisjoni istungil juhtisin tähelepanu sellele, et Tartu linn fokusseeriks end piisavalt kõikvõimalike vaidlustamiste, k.a kohtuteemade algatamise, tähtaegadele seoses Tartu külje alla kavandatava puidurafineerimistehase eriplaneeringu lõpetamisega. Mõni aeg tagasi tegin revisjonikomisjonis ettepaneku linnavolinike ja komisjoni liikmete korruptsiooniennetuslikuks koolituseks – viimasel koosolekul leidis see üldise heakskiidu, läheb edasi volikokku. Tartus on olnud ka probleem, et paljusid linna festivale, maineüritusi, teatreid ja teisi kultuuriasutusi on toetatud reservfondist, mis on tekitanud palju küsitavusi. Revisjonikoosolekul sai alguse protsess kultuuriasutuste ja sündmuste toetamise põhimõtete ümberkujundamiseks. Mõnedele koalitsiooni liikmetele on tulnud üllatusena EKRE-liikmete seisukoht, et hangetel võiks eelistada põhiliselt Eesti kapitalil rajanevaid ettevõtteid. Kogu riigile looks lisandväärtust see, kui kasum riigist maksuvabalt välja ei läheks. Meie mõjul on ka koalitsioon tõdenud, et oluline on luua nutikad hanketingimused, mis toetaks Eesti kohalikku ettevõtlust.

Ruuben Kaalep: hoiame silma peal kultuuri- ja hariduspoliitikal, mis peab olema rahvuslik

eie konkreetseks saavutuseks on, et linna uus põhimäärus lubab kasutada kõigil linnakodanikel vabalt Tartu vappi. Varem oli selleks vaja linnavalitsuse luba. See oli EKRE ettepanek põhimääruskomisjonis, kus ma fraktsiooni esindan. Peamine positiivne üllatus on valdav koostöövaim ja konstruktiivne õhkkond kõigi volikogus esindatud fraktsioonide vahel. Kõige selgemalt tuli see välja siis, kui kõigi erakondade saadikud hääletasid üksmeelselt loodus

Peamine positiivne üllatus on valdav koostöövaim ja konstruktiivne õhkkond kõigi volikogus esindatud fraktsioonide vahel.“ Ruuben Kaalep

vaenuliku tselluloositehase vastu. Ka opositsiooni koostöö on viisakas. Kui nõudsime immigrantide koolituseks mõeldud reservfondi väljajätmist linnaeelarvest, siis meiega koos opositsioonis istuvad sotsid ei ajanud selles neile ideoloogiliselt lähedases küsimuses kiusu, vaid jätsid hääletamata. Muidugi on olnud ka ebameeldivat käitumist, eelkõige koalitsiooni poolt. Eelarve vastuvõtmisel ja linnaametnike palkade määramisel sõitis koalitsioon opositsioonist sisuliselt teerulliga üle ega võtnud kuulda ühtki arvamust.

Hoiame pidevalt silma peal kultuuri- ja hariduspoliitikal, mis peab olema rahvuslik. Üheks lähiajal esile kerkivaks teemaks on kindlasti sadamaraudtee saatus, mille koalitsioon kavatseb demonteerida. Meie valimislubaduseks oli sadamaraudtee olemasoleval taristul kiirtrammiliini käimapanek ja tuleb võidelda, et see võimalus jääks alles. Tartusse trammi toomine on paljuräägitud teema, kuid sobivamat transpordikoridori, kus oleks vaja üksnes raudtee kaasajastamist ja ülekäikude ehitamist, on raske leida.

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Pärnumaa ringkonna juhatus. Foto: EKRE

PÄRNU Pärnu linnavolikogu EKRE fraktsioon: Mart Helme Heldur Paulson Helle Kullerkupp Edmond Penu Siimo Lopsik Aare Arva (hüppas EKRE-st IRL-i)

Edmond Penu: Pärnu lastele väljasõppeklass ja noortele peredele elamumaa!

luliseks saavutuseks võib kindlasti pidada seda, et vähese ajaga on päevavalgele tulnud hulgaliselt korruptsioonihõngulisi teemasid, ülekaalukalt paistavad Pärnumaal silma just IRL-i liikmed. Välja võib tuua endise Audru vallavanema Siim Suursilla ja Liu sadamaga seonduva, mida on kajastatud ka saates Radar. Suureks abiks on olnud EKRE volikogu otsusega ellu kutsutud korruptsioonitoimkond, kes on juhendanud Pärnu linnavolikogu liikmeid korruptiivse käitumise paljastamisel. Viimati teatasime PPA korruptsioonikuritegude büroole kuriteost Pärnu linnavolikogus, kus esimees Andres Metsoja osales enda palgatõusu otsustamisel ja millega rikuti toimingupiirangu seadust KVS §11. Oma hinnangu sellele on andnud ka õiguskantsler.

Üllatuslikult positiivne on see, et Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on teinud ettepaneku moodustada linnavalitsuse juurde töörühm paljulapselistele peredele elamumaa andmise ja selle korra väljatöötamiseks, kaasates sinna ka meie erakonna liikmed. Üllatuslikult negatiivne on, et volikogu koalitsiooniliikmed

peaaegu ühehäälselt hääletavad maha kõik meie fraktsiooni asjalikud algatused ja ettepanekud, kuid hiljem kasutavad neid algatusi osaliselt nagu enda omi ehk tegelevad sisuliselt intellektuaalse vargusega. Mis puutub lähiaja tegemistesse, siis on kavas esitada eelnõu, mis annaks kolmelapselistele peredele linna poolt elamumaad. Samuti on plaanis KOV tagasirände üksikasjade väljatöötamine, mille osas on linnapea teinud ka ettepaneku töögrupi moodustamiseks. Plaanis on esitada eelnõu laste väljasõppeklassi rajamiseks Pärnusse. Väljasõppeklassi mõte on selles, et lastel oleks võimalus õppetööks väljas looduses ja seda igal aastaajal. Ei ole oluline, et oleks peavari ja tahvel, kuid peaks olema koht, kus saab tundi läbi viia. Samuti tahame linna põhi-

määrusesse tagasi tuua sisekontrolliteenistuse. Oleme käivitanud ka sotsiaalmeedialehe „Pärnumaa volikogud - Pärnumaa teataja“ (www. facebook.com/volikogud), kus anname operatiivset infot nii linna kui ka valdade volikogude ja komisjonide tööst. Käivitamisel on ka samanimeline blogi.

Kavas on esitada eelnõu, mis annaks kolmelapselistele peredele linna poolt elamumaad. Samuti on plaanis KOV tagasirände üksikasjade väljatöötamine, mille osas on linnapea teinud ka ettepaneku töögrupi moodus tamiseks. “ Edmond Penu

Siimo Lopsik: võitleme „vanade kalade“ vastasseisu ja korruptsiooniga

ehtud on palju ettepanekuid ja eelnõusid ning nagu ikka tuleb opositsioonis olles enda kuuldavaks tegemiseks näha palju vaeva. Olukorda ei teinud lihtsamaks ka meie endine fraktsiooni juht Aare Arva, kes osutus IRL-i saadikuks ja tuli käesoleva aasta algul erakonnast välja arvata. Uueks fraktsioonijuhiks valiti Heldur Paulson. Volikokku minnes uskusime naiivselt inimlikkusesse ja tervesse mõistusesse. Teeme ettepanekuid inimlikus plaanis, mitte poliitilisest ambitsioonist lähtuvalt.

Püüame olla siirad, koostööle avatud ning linna heaolu ja arenguga

arvestavad. Kuid nagu näha, jääb sellest väheks. Koalitsiooni puhul, kus on vanad kalad nagu IRL, Keskerakond ja Romek Kosenkraniuse valimisliit, tuleb arvestada vastasseisuga. Kuidas suhtub valija ja Eesti kohtusüsteem sellesse, kui ametnik esimese asjana oma palka tõstma hakkab? Seda tegi koalitsioon korruptsiooni vastast seadust rikkudes juba esimesel volikogul, mis on volikogu esimehele toonud tänaseks korruptsioonisüüdistuse. Kuidas loodavad nad olla linnarahvale headeks juhtideks, kui nende ülim siht näib olevat voli-

kogu ja opositsiooni tiibade kärpimine ning võimu põlistamine omadele? Toimetatakse JOKKskeeme kasutades, mis ei arvesta mitte kuidagi linna huvidega. Otepää kombel „sangatamist“, kus kaovad lossid, pole me linnavarades veel näinud, kuid ega ei imestaks. Tänaseks oleme oma esmased kogemused saanud ja tegutseme Pärnu volikogus teadlikult ainukese rahvusliku erakonnana, esitame järjekorras oma Eesti rahvuslikest huvidest lähtuvaid ettepanekuid. Meile on oluline linnavõimu aus juhtimine ja läbi-

paistvus ning panustamine noortele peredele. Viimane eelnõu, mille puhul kogesime tulist vastuseisu, oli ettepanek, millega soovisime kolme ja enama lapsega peredele anda linna reservmaadest tasuta maakrunte. Koalitsioonile on see mõte enam kui vastumeelne, mis siis, et Pärnu linn kaotab väljarände ja vähese sündivuse tõttu igal aastal pea 500 inimest. Mis siis, et Pärnu linna näol on tegemist Eesti suurima omavalitsusega (859 km2). Mis siis, et omavahelistes isiklikes vestlustes koalitsiooni liikmed seda mõtet toetavad.

www.ekre.ee

2(5)/2018

EESTI EEST!

Riigireformist enam ei piisa, vaja on riigiremonti! Riigiremondi vajadus suureneb päev-päevalt, sest jätkuvalt on Eesti regionaalpoliitika ja riigihalduse tõsiseks probleemiks suure pildi puudumine, leiab EKRE juhatuse liige ja Tre Raadio juht SIIM POHLAK.

sessile tuleb riigi tasandil vastu astuda. Lõpuks on tegemist ju ka julgeolekuküsimusega, kui riiki, ja eriti piiriäärsetele aladele, on tekkinud hallid laigud, kus elab vaid mõni üksik inimene.

ahkuvad elanikud, suletud apteegid, koolid, postkontorid, päästekomandod, politseijaoskonnad – maapiirkondadest kaduvad töökohad ja inimesed on tänase Eesti reaalsus. Elu Eesti maapiirkondades tõmbub kokku. Ükskõik kui kõlava nimega reform ei päästa olukorda seni, kuni puudub reaalne regionaal poliitika ja lastakse jätkuda olukorral, kus maapiirkonnad valguvad tühjaks ning Tallinn tõmbab endasse inimesed ja raha. Haldusreformi käigus määrati omavalitsuse miinimumsuuruseks 5000 inimest. Nimetagem seda kurikuulsaks Exceli tabeli meetodiks, mille tulemuseks olid muuhulgas ebaloomuliku kujuga, mõnel pool ka ilmakaarte nimedega omavalitsused, mis ei oma seost inimeste reaalsete liikumisteede või harjumustega. Ammugi ei tee see reform inimeste elu paremaks.

Senine haldusreform hääbumist ei pidurda Sellisel kujul elluviidud haldusreformiga sillutati maaelu hääbumise teel järgmine lõik. Uute valdade keskused ja suuremad vallad, mille külge väiksemad liideti, saavad tänu suurenenud eelarvele ja ühinemisrahadele korraks vahendeid juurde. Heal juhul suudetakse valmis ehitada mõni suurprojekt, teha korda alevikeskus või suureneb laenulimiit, millega omavalitsus opereerida saab. Samas, ääremaa staatusesse jäävatel aladel – sageli endiste väikevaldade territooriumidel – süveneb ääremaastumine. Ühinemislepingutes fikseeritud üleminekuperioodide järel lähevad sulgemisele koolid ja lasteaiad, seejärel kaovad siiani toiminud kauplused ja teenindusasutused. Ennustan, et tänaste riigijuhtide jätkamisel on 7-8 aasta pärast kord praeguste 5000 elanikuga valdade käes ja tuleb uus liitmiste laine. Lõppenud omavalitsus reformi ajal räägiti, et järgmine liitumine jätab puutumata veel vaid 11 000 elanikuga omavalitsused ja teised peavad taas Exceli tabeli alusel ühinema asuma. Riigireform kõlab uhkelt, aga selle osaks olnud haldusreformi ning maavalitsuste ja kohalike teenuste ministeeriumidesse viimist oleks tulnud kaaluda äärmiselt hoolikalt. Üheksa korda mõõda,

Valitsusse ei tohi valida mugavuspoliitikuid! Tasuta ühistranspordi asemel peab korda tegema teed, sest tänaseks on enamik keskustest eemale jäänud inimesi kohandunud hõreda bussigraafikuga ja omavad sõiduautot või muud võimalust transpordiks. Sünnitusosakondade sulgemise asemel on vaja soetada maakonnahaiglatesse tasemel

Ühinemislepingutes fikseeritud üleminekuperioodide järel lähevad sulgemisele koolid ja lasteaiad.“ Siim Pohlak

üks kord lõika – nii ütleb vanasõna. Võimalusel oleks tulnud maapiirkondadesse hoopis raha ja tööülesandeid juurde anda ning arvestada kohalike eripärasid, ajalugu, identiteeti, inimeste harjumusi, töökohtade paiknemist ja tulevikuperspektiive. Tänaseks on selge, et lõppeva haldus- ja riigireformi järel aitab maapiirkondade rahvast varsti vaid riigiremont. Riigiremondi vajadus suureneb päev-päevalt, sest jätkuvalt on Eesti regionaalpoliitika ja riigihalduse tõsiseks probleemiks suure pildi puudumine. Riiki tuleb vaadata ühe tervikuna, arvestades piirkondade eripäradega. Riigihalduse ministril lasub vastutus maapiirkondade kiratsemise jätkumise eest. Tema peab viima ministriteni reaalse pildi maal toimuvast ja võitlema selle eest, et asjaomased otsustajad oma valdkonnas maapiirkondade tänase reaalsusega arvestaksid. Vald-valla haaval tuleb välja selgitada maaomavalitsuste tugevused ja nõrkused, tuleb asuda toetama tugevuste realiseerimist ja abistada nõrkuste vähendamisel.

Maksusoodustused ja eriprogrammid Maksusoodustuste ja eriprogrammidega tuleb maapiirkondadesse tagasi tuua ettevõtlus ja tootmine,

Remonti vajavad nii Eesti maanteed kui kogu riik. Foto: Margus Ansu/Postimees

koos sellega inimesed, kes on tööotsingutel kolinud suurlinnadesse. Eluruumipuuduse leevendamiseks tuleb vajadusel toetada omavalitsusi elamuehitus- või rekonstrueerimisprogrammidega, pakkuda noortele peredele oma kodu rajamiseks maad või kustutada iga lapse sünni järel osa maapiirkonda kodu ostmiseks võetud laenust. Kui tulevad töökohad ja inimesed, siis täituvad taas koolid ja lasteaiad, suureneb vajadus kaupluste ja teenuste järele. Oluline on eelpool kirjeldatud protsesside seotus ja laiapõhjaline tegevus, sest kui ei tule töötajaid,

Suletud kauplused maapirkondades on tänase Eesti reaalsus. Foto: scanpix/postimees

siis ei arene ka ettevõtlus. Maksusoodustusi võib ju teha milliseid tahes, aga kui pole elamispindu ja elementaarseid teenuseid, siis inimesed maale ei tule. Valitsusvastutuse võtnud isikud peavad olema võimelised nägema suurt pilti ja arendama Eestit tervikuna. Tallinn ei saa lõputult paisuda, tõmmata endasse inimesi ja raha, sellele prot-

tehnika ning säilitada väiksemates kohtades apteegid ja kauplused, mis eeldab riiklike regulatsioonide muutmist ja aktsiisitõusude tagasipööramist. Eesti maapiirkondi on võimalik taas õitsema panna, aga selleks vajame tõsist riigiremonti ja selle läbi viimiseks valitsust, kus poleks võitlemise asemel muganduma harjunud mugavuspoliitikuid.

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on! Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Põlissoomlaste esindaja

Pia Kopra

Eestis on vaimne õhkkond vabam

Põlissoomlaste esindajale Pia Koprale meeldib, et Eesti on veel monokultuuriline maa, kus saab välja öelda oma mõtteid, ilma et inimest peetaks kohe äärmuslaseks. Soomes on selles küsimuses toimunud lühikese ajaga suured muutused.

5. märtsil 2018 väisas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna delegatsioon Helsingit, et kohtuda Eduskunnas sealse Põlissoomlaste fraktsiooni esindajatega. Pikkuparlamentis said laua taga kokku meie poolt Henn Põlluaas, Jaak Madison, Helle-Moonika Helme ja EKRE Soome osakonna juht Valver Kõrgemäe ning Põlissoomlaste esindajad Laura Huhtasaari, Olli Immonen, Pia Kopra, Mika Raatikainen ja Juho Eerola. Kohtumise lõppedes tegime võõrustajatega intervjuu, kus küsijaks oli Helle-Moonika Helme ning küsimustele vastasid Pia Kopra ja Mika Raatikainen. Mida te teate Eesti poliitikast ja milles näete EKRE ja Põlissoomlaste ühisosa? Pia Kopra: Niipalju kui olen jälginud, siis meil on ju samad eesmärgid – iseseisvus, keel ja kultuur ning kriitiline suhtumine Euroopa Liitu. Ühine on ka see, et oleme kristlikud riigid ja neid väärtusi peame praeguses maailmas hoidma ning kaitsma. Eriti seoses immigratsiooni ja pagulastega seotud murede ning probleemide kasvuga. Meil on teiega palju ühist. Mis on Soomes need põhiprobleemid, mis võivad riigile tulevikus saatuslikuks saada? Pia: Kõige rohkem teevad muret turvalisus ja julgeolekuküsimused, mis tulenevad praegusest immigratsioonipoliitikast. Mina küll näen, et olukord tulevikus eskaleerub. Meile tuli 2015. aastal riiki korraga 35 000 immigranti, kelle taustast ei teadnud me siis ega tea ka praegu suurt midagi. Kuigi vähesel määral on neid Soomest ka lahkunud, siis selliseid ebaseaduslikult riigis viibijaid on ikkagi tuhandeid, kes hulguvad ringi, on läinud peitu ning kelle kohta pole infot ei politseil ega teistel riigi struktuuridel. Meid on hoiatatud, et nende hulgas võib olla ka džihadiste, seega on oht üsna suur. Ka nende osas, kes on saanud loa

jääda Soome, pole selge kas ja kuidas nad integreeruvad ja kas me suudame nad panna tööle olukorras, kui meie enda rahva töötuse määr on kõrge ja juba varem tulnud immigrante ei ole suudetud tööga kindlustada. Seda enam, et immigrantide haridus on madal ega sobi sellisena meie tööturule. Samuti on probleem, kuidas siduda see tohutu hulk immigrante meie ühiskonnaga nii, et ei tekiks segregratsiooni. Hoiatavad näited sellest on olemas: Ida-Helsingis kolivad soomlased piirkonnast ära, sest nad ei taha seal koos immigrantidega elada. On piirkondi, mis on kohalike jaoks juba „soovimatud”. Olukord pole veel nii hull nagu Rootsis, kus politsei, päästetöötajad ja ametnikud ei saa siseneda teatud elurajoonidesse, kuid Ida-Helsingi suunal hakkab see mure juba vaikselt tekkima. Seal elab hulgaliselt inimesi, kes ei oska keelt, ei tunne kohalikke tavasid ning selle asemel, et kõike õppida, elavad nad pigem oma traditsioonide kohaselt edasi, olles seejuures ühes piirkonnas koos. Samas – meil on Soomes ka suur eestlaste kogukond, kel pole integreerumise ja töökoha saamisega mingeid probleeme. Neil on meiega samad kombed nii töö- kui igapäevaelus. Ka venelased on meil hästi integreerunud, nad on siiski kristliku taustaga inimesed ja see on oluline. Rääkides Euroopast, siis milline positsioon on põlissoomlastel europarlamendis? Brittide lahkumise järel on seal tekkimas täiesti uus euroskeptiline fraktsioon? Pia: Praegu kuuluvad Põlissoomlased Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni (ECR). Aga usun ja loodan, et kõik rahvusmeelsed jõud leiavad europarlamendis ühise keele ja loovad sarnaselt mõtlejatest ühtse fraktsiooni. See tugevdaks meie koostööd. Kui EKRE saaks esindajad europarlamenti, oleks väga hea, sest siis saaksime olla ühel poolel.

Pia Koprale meeldib, et Eesti on veel monokultuuriline maa. Foto: erakogu

Kuidas näete meie koostööd? Kuidas võiksime üksteist aidata? Pia: Kindlasti tuleb suhelda ja vahetada informatsiooni. On suurepärane, et oleme leidnud lõpuks võimaluse kohtuda. Pärast eelmise juhtkonna lahkumist sel suvel on meil kergem koostööd teha. Oleme loonud kontaktid ka Rootsi Demokraatide ja Taani Rahvaparteiga. Näen väga häid võimalusi ajada ühiselt rahvuslikku asja.

vab meeletult kiiresti. EL-i direktiivid – neis ei ole midagi mõistlikku, pigem on nad meie majandusele kahjulikud ja pidurdavad arengut. Eriti kliimadirektiivid! Soome pole ju kunagi olnud mingi saastajariik, nii et paljud nõudmised on lihtsalt ahistavad. Kurb on, et otsustamine meie riigi asjade üle siirdub üha enam Brüsselisse, me ei saa enam otsuseid vastu võtta oma rahvuslikke huvisid arvestades. Ja mis puutub Soome konkurentsivõimesse,

Soomes erakondlik kuuluvus töökoha saamist ei mõjuta. Kui Eestist leiab küllalt näiteid, kuidas inimesed on saanud ametisse või jäänud töökohast ilma erakondliku kuuluvuse tõttu, siis Soomes seda probleemi ei ole.“ Mika Raatikainen

Oled käinud ka ise Eestis? Pia: Olen käinud tihti Tallinnas ja reisinud ringi ka mujal Eestis. Mulle meeldib, et olete veel monokultuuriline maa ja õhkkond on palju vabam. Saab suhelda, öelda välja oma mõtteid, ilma et keegi peaks sind kohe äärmuslaseks. Mulle see õhkkond meeldib, olen isegi mõelnud, et võiksin Eestis elada. See on kummaline, kuidas maailm on muutunud! Nõukogude okupatsiooni ajal oli Soome meile, eestlastele see vaba maa, mida imetlesime. Nüüd tundub, et mõnes mõttes on asjad vastupidi pöördunud? Pia: Eesti ongi vaba maa! Minu meelest eestlased on ka palju isamaalisemad. Küllap Soomeski on patriotismi, aga eestlastel on ilmselt just läbielatud raskuste tõttu seda rohkem. Soome on olnud pikalt heaoluühiskond, on mindud vaimselt laisaks. Ei süveneta enam asjadesse, vaid oletatakse, et kõik jätkub iseenesest samamoodi. Ei hoomata, et lühikese ajaga on toimunud suured muutused. Kuidas näete Soome tulevikku Euroopa Liidus? Kuidas läheb Soome majandusel ja kuidas saate hakkama üleeuroopalises konkurentsis? Pia: Soome positsioon on selgelt nõrgenenud, Soome riigivõlg kas-

siis ainult suured globaalsed ettevõtted tulevad Soomes majanduslikult toime, väikeettevõtlus hävib. Soome on Euroopa Liidus pealemaksja, mitte saaja. Ja Soome enda võlakell tiksub halastamatult ja hirmuäratavalt.

EKRE ja Põlissoomlaste kohtumine 2018. aasta märtsis.

Meile tulvab inimesi juurde ja me peame neid üleval pidama, samal ajal, kui soomlastel kärbitakse toetusi. Meie vanuritehooldus käib alla ja meil on leivajärjekorrad, kus seisavad õppurid, pensionärid, suured pered... tavalised soomlased. Kuidas Põlissoomlastel Helsingi linnavolikogus läheb? Kas olete opositsioonis? Pia: Meil linnavolikogus on selline seisukoht, et meil ei ole koalitsiooni ja opositsiooni, vaid oleme ühiselt ajamas helsingilaste asja. Muidugi me seisame oma põhiväärtuste eest ning kui töötati välja linnastrateegiat, olime vastu neile punktidele, mis ei olnud kooskõlas meie erakonna programmiga. Näiteks andis Helsingi linn immigrantidele, kes ei ole saanud luba riiki jäämiseks, aga ikkagi siin on, õiguse saada kõiki sotsiaalteenuseid ja laiapõhjalise tervisekindlustuse. Muidugi me hääletasime sellele vastu, sest meie meelest ei ole õige, et ebaseaduslikult riigis viibijad saavad paremaid teenuseid kui meie oma kodanikud. Paraku näeme aga igal pool nn positiivset diskrimineerimist, kus teatud olukorras asetatakse võõrad eelisolukorda.

Mika Raatikainen: „Helsingis on 39 000 linnaametnikku ja linnavalitsemises on poliitilised jõud kogu aeg vahetunud, nii et seetõttu ei ole meil erakondlik kuuluvus kuidagi mõjutanud töökoha saamist või seal püsimist. Ametnikuna saadakse tööd ikkagi sõltuvalt oskustest. Meil on ka seadusega keelatud küsida tööle kandideerivalt inimeselt tema erakondlikku kuulumist või tunda kuidagi selle vastu huvi. Soomes ei ole erakonnaliikmete registrid ja kuulumine ühingutesse avalik teave, nii et sellist informatsiooni inimese kohta keegi kusagilt vaadata ei saa.“

Helle-Moonika Helme: „Olukord nii Soomes kui Eestis on meid sedavõrd lähendanud, et kauaoodatud kohtumine toimus ning möödus selges äratundmises, et meil on palju ühist. Meie vastas seisavad mõlemas riigis sarnased jõud samasuguse ideoloogiaga. Rõõm oli näha, et Põlissoomlaste ja EKRE põhiväärtused kattuvad. Tõdesime, et peame kokku hoidma rohkem kui kunagi varem. Kui suudame üksteist toetada, vahetades informatsiooni ja kogemusi, siis on mõlemal erakonnal lootust, ja on lootust ka Soomel ning Eestil.“

www.ekre.ee

2(5)/2018

EESTI EEST!

Kuni euroopalikus ühiskonnas on võõraid vähe, üritavad nood kohaliku kultuuriga kohaneda, kuid mida rohkem neid saabub, seda vähem hoolivad nad neid vastu võtnud maa elulaadist ja väärtustest. Foto: AFP

Immigratsioon tegelikkuses: Üks ports kasu, kümme portsu probleeme Võõrastest kultuuridest sissetoodavad immigrandid võivad töökäte puudust vähesel määral küll leevendada, aga nad toovad endaga kaasa kümneid kordi rohkem probleeme, kirjutab rahvuslasest ajakirjanik JÜRI KUKK.

eed inimesed ei tule Euroopasse turvalisust otsima, vaid nad soovivad paremat elu. Nad tahavad Saksa ja Rootsi elu. Elutingimused Kreekas, Makedoonias, Serbias, Ungaris ja ka Austrias neid ei rahulda. Isiklikult ma mõistan neid. Kuid kusagil ei ole fikseeritud, et parem elu on inimeste põhiõigus.” Viktor Orban, 2015. Kui jälgida sisserändeküsimuse kajastamist Eesti ametkondlikus käsitluses ja ajakirjanduses, siis torkab silma, kuivõrd sassi on kõik aetud. Ühte patta on topitud otsese sõjategevuse eest põgenejad, kes pääsevad sageli tulema kogu perega; vaestest või loodushädade käes vaevlevatest maadest pärit inimesed; majandusimmigrandid, kelle soov on maha jäänud perele raha saata ja kes mõtlevad kunagi koju naasta; need, kes lähevad arenenud maadesse paremat elu otsima ja tahavadki sinna jääda; ning viimaks tööjõu vahetuse tingimustes ringi liikuvad kvalifitseeritud, haritud inimesed. Neid kõiki ei saa kuidagi ühte patta panna, kuid vasakliberaalne ideoloogia võrdsustab nad: kui sa ei taha pagulasi vastu võtta, siis oled kindlasti ka siinsesse firmasse aastaks-kaheks toodava Singapuri inseneri vastu! Kogu sellesse vassimise võrgustikku mässitakse veel ka suhtlus muu maailmaga, riigi avatus ja kuulumine rahvusvahelistesse

„

organisatsioonidesse. Oled massiimmigratsiooni vastu – järelikult toetad suletud ühiskonda, kus elavad vaid valge nahaga rassipuhtad eestlased, kelle riik ei kuulu ei Euroopa Liitu ega NATO-sse! Kõige lihtsam ideoloogiline võrdsustamine ongi IT-töötaja ja Süüria sõjapõgeniku samastamine sisserände kontekstis. Tegelikult on haritud, kvalifitseeritud inimeste liikumine paljudes riikides omaette valdkond, kus mängitakse teistsuguste reeglitega, sageli väljaspool sisserändekvoote. Nii inseneri kui ka keevitaja siiatoomist ei saa võrrelda kahe eritrealase siiatoomisega Itaalia pagulaskeskusest. Ukraina keevitaja teenib siin raha ja läheb tagasi oma Odessasse, eritrealane aga tahab siia jäädagi. Kolmandast maailmast majanduspõhjustel tulevad inimesed on rahvusriikide demograafilisele tasakaalule eriti ohtlikud, sest erinevalt sõjapõgenikest ei kavatse nad koju tagasi minna.

Sallivuslased kasvatavad pagulastest loodrid Lääne ideoloogiad mängivad ohtlikku mängu, tehes riiki saabunud pagulastele kohe selgeks, millele neil väidetavalt õigus on ja õhutavad neid kõike seda nõudma. Pagulased jagavad kiiresti ära, millistele nuppudele vajutada, et kõik ametnikud nende nõudmiste peale jooksma hakkaksid. Nad teavad täpselt, milliste süüdistustega

Need inimesed ei tule Euroopasse turvalisust otsima, vaid nad soovivad paremat elu.“ Jüri Kukk

välja tulla („rassist“ töötab alati!), millega ähvardada, kuidas liberaalidel pisaraid välja kiskuda ja kelle poole oma nõudmiste võimendamiseks pöörduda. Vähimagi rassismita võib öelda, et lõunamaades elavad inimesed on põhjamaalastest vähem töökad. Esiteks ei saagi kuumas kliimas väga rabelda, teiseks paneb põhjamaine kliima töötama, et oleks toidutagavara ja soe tuba, muidu sa lihtsalt hukkud. Kõik see ongi mõjutanud eri laiuskraadidel elavate inimeste töökust.

Sageli ei mõisteta lihtsamaidki tõdesid Just Kolmanda Maailma riikidest pärit põgenike puhul tulevad teravalt esile nende teistsugune töökul-

tuur ja majandusteadmised. Paraku arvavadki paljud Jeemeni või Erit rea põgenikud, et valge mees võtab raha seinast – neil pole vähimatki aimu siinse ühiskonna toimimisest. Sellega seletatakse ka niinimetatud teise põlvkonna radikaliseerumise tausta – esimene, alles saabunud põlvkond elab nende silmis ülisuurtest sotsiaaltoetustest, teine põlvkond aga hakkab aru saama, et sellest on vähe ja tahab täpselt samasugust jõukust kui põlisrahval. Seejuures ei jõua neile kohale, et kohalike suhtelise rikkuse taga on mitme põlvkonna töö. Nad nõuavad ühiskonnalt paremat elu ja solvuvad, kui seda ei anta. Sealt aga on juba vaid mõni samm vihkamise ja relva haaramiseni. Immigratsiooni geograafiat jälgides võib märgata, et Ida- ja Kagu-Aasiast tulnud inimesed ei räägi üldjuhul rassismist ega nõua endale suuri õigusi, vaid asuvad kärmelt tööle ja saavutavad ka märgatavaid tulemusi. Isegi nende getode tekkimine linnadesse ei mõjuta kohalike elu väga oluliselt, ja see teeb nad sümpaatseks. Moslemimaadest, eriti Araabiast ja Aafrikast tulijad hakkavad oma arvukuse kasvades enda elulaadi ja mentaliteeti teistele peale suruma, nende kombestik põrkub kõige rohkem eurooplaste omaga, kusjuures nad ei varjagi, et on tulnud Euroopat üle võtma. Tööturul aafriklased pehmelt öeldes ei hiilga, küll aga tänavapildis. Kõige suurem kokkupõrge eri kultuuride kohtumisel võib tekkida olmetasandi vastuoludest. Ilmselt ei ole enamik sisserändajaid kunagi prügi kindlatesse kohtadesse ladustanud, rääkimata selle sortimisest. Populaarses reisisaates „Kaks kanget Indias“ osundasid Teet Margna ja Kristjan Jõekal-

da meeletule prügisaastele India suurlinnas Mumbais, kus meremuul on kohalikele välikäimla eest, merevesi täis plasti ja muud rämpsu ning tänavad on kui prügimägi. Rämpsu on täis ka immigrantide getod Lääne suurlinnades. Need inimesed ei tea midagi korteriühistutest, elanike kohustustest, neile üüritud korterite korrashoiust – kõige sellega tuleb immigrante vastu võttes arvestada. Sama võib öelda ka lemmikloomadest hoolimise kohta, mis meil on saanud normiks, kuid näiteks islamis on koer roojane loom. Mis hakkab saama meie kutsadest?

Islam keerab kõik pea peale Islamimaadest saabuvatel immigrantidel on eurooplastest täiesti erinev mõttelaad, mentaliteet, traditsioonid ja ellusuhtumine. Kõike seda niisama lihtsalt ei muuda, sest sellised põhimõtted on islamis raudvara ja tõenäoliselt ei näe moslemid mingit põhjust muuta oma veendumusi siin, nende arvates allakäinud ja hukule määratud euroopalikus kultuuriruumis. Nad võtavad pigem kätte ning kehtestavad ennast ja oma elulaadi, nagu seda Lääne-Euroopas üha enam näha võib. Kuni euroopalikus ühiskonnas on võõraid vähe, üritavad nood kohaliku kultuuriga kohaneda, kuid mida rohkem neid saabub, seda vähem hoolivad nad neid vastu võtnud maa elulaadist ja väärtustest. Kõik see tähendab kokkuvõttes seda, et võõrastest kultuuridest tööjõu leidmise sildi all sisse toodavad immigrandid võivad töökäte puudust vähesel määra küll leevendada, aga nad toovad endaga kaasa kümneid kordi rohkem probleeme.

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

müüdimurdja

Eksiarvamused EKRE kohta ja milline on tegelikkus Kas EKRE on Putini-meelne?

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna vastu pööratud propagandasõjas kasutatakse erakonna ja rahvuskonservatiivse maailmavaate mahategemiseks mitmesuguseid suuri valesid. Analüüsime mõnda neist lähemalt. Kas EKRE eelistab avatusele suletust? Massiimmigratsiooni piiramine ei tähenda suletud ühiskonda. Kõige tähtsam on vältida demograafilise olukorra kujunemist põlisrahva kahjuks, eesti kultuuri lämmatava võõra kultuuri ja mõttelaadi sissevoolu ning islamiterrorismi levikut. Kõigist neist aspektidest on EKRE ühiskonda pidevalt teavitanud ja nende osas on rahvuskonservatiividel kindel ja ühene seisukoht. Küll aga ei vastusta EKRE Eestile vajaliku kaasaegse, haritud, professionaalse ja sotsiaalselt kaitstud tööjõu kontrollitavat sissetoomist, mis arvestab ka Eesti demograafilist olukorda. EKRE avatus pole selline nagu vasakliberaalsel maailmal, kus lastakse sisse kõike ja kõiki, tõeliste hädaliste kõrval ka muidusööjaid ja mõrtsukaid. Rahvuskonservatiivid on avatud kõigile, kellega nad jagavad ühiseid väärtusi. Oma maad on nad valmis jagama nendega, kes austavad kohalikku keelt, kultuuri ja kombeid, kuid seda ulatuses, mis ei ohusta eesti rahva peremehestaatust oma põlisel kodumaal.

Kas EKRE tahab Euroopa Liidust ja NATO-st välja? Kindlasti on EKRE vastu Euroopa Liidu föderaliseerimisele ja võimu koondumisele Euroopa Komisjoni kätte. Erakond on täiesti vastu mistahes survele, mida ametlik Brüssel kasutab näiteks Poola ja Ungari vastu, sest selline poliitika ei erine kuidagi Nõukogude Liidu omast. Rahvuskonservatiivid toetavad rahvusriikide Euroopa Liitu, kus Brüsseli bürokraatial on ainult niipalju võimu, kui riigid seda lubavad. Kahjuks koondub praegu Brüsseli kätte järjest rohkem võimu. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et valdav osa Eesti kodanikest pole täna valmis Euroopa Liitu hülgama, sest seda peetakse mingil moel julgeolekugarantiiks, kuigi EL pole seda kunagi olnud – sõjalist tuge pakub Balti riikidele hoopis NATO. Kahjuks on Eesti ühiskond eurorahadega liiga ära harjutatud, tema ette on toodud vaid liidu head küljed ja halbu on varjatud.

Suurbritannia karistamine Brexiti pärast on kujunenud sedavõrd räigeks, et praegusel hetkel oleks lahkumine EL-ist väga riskantne samm. Seetõttu peab EKRE õigeks igakülgset liidusisest koostööd sirgeseljaliste Visegradi riikide, Austria ja teiste piirkondlike ühendustega, tasakaalustamaks Saksamaa ja Prantsusmaa ülisuurt survet väiksematele liikmesriikidele. EKRE tuletab veel kord meelde, et tänane Euroopa Liit pole seesama, millesse astumise poolt suurem osa Eesti rahvast 2004. aastal oli — tollal oli tegu rahvusriikide liiduga, mis praegu on mandunud ähvardavaks ja survestavaks Brüsseli ülemvõimuks. Sellise liiduga Eestil tulevikus ühist teed olla ei saa, püsima jäämiseks vajab EL naasmist varasemate väärtuste juurde. Ida-Euroopa riikide koostöös võib see veel olla võimalik, mistõttu võitleb EKRE koos teiste uute EL-i liikmesriikidega niisuguse Euroopa eest, kus liikmesriigid otsustavad oma seaduste üle ise. NATO-liikmelisust pole EKRE kunagi kahtluse alla seadnud. Kui EKRE mõnikord NATO sõjalist võimekust kritiseerib, ei tähenda see automaatselt, et peaksime sinna kuulumist mittevajalikuks. Meie eesmärk on, et NATO ei kaitseks Eestit mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses. NATO sõjalise võimekuse probleemidele ei saa jätta tähelepanu pööramata ainuüksi seetõttu, et äkki me pahandame nii oma liitlasi. Liitlaste suhtes tuleb olla sirgeseljaline, aus ja avameelne, mitte koogutav ja lömitav, nagu on mitmed mugavuspoliitikud kartellierakondades.

Kas EKRE-l on piisavalt „pikk pink“? Kuna EKRE fraktsioon on Riigikogu kõige väiksem (seitse inimest), siis võib jääda mulje, nagu oleks erakonnas vähe n-ö tegijaid. Tegelikult on erakonnas piisavalt kompetentseid inimesi, kes pole lihtsalt veel pildile tõusnud. EKRE on kõige kiiremini kasvav erakond Eestis. Erakonnaga liitub pidevalt haritud ja kogemustega inimesi paljudelt elualadelt. EKRE-s on inimesed, kes suudavad Eesti eest võidelda

Tänavusel tõrvikurongkäigul osales tuhandeid rahvusmeelseid inimesi, keda vasakpoolsete propagandistlik sildistamine rööpast välja ei löö. Foto: EKRE

EKRE on täiesti vastu mistahes survele, mida ametlik Brüssel kasutab näiteks Poola ja Ungari vastu, sest selline poliitika ei erine kuidagi Nõukogude Liidu omast.“ nii ministriametis, europarlamendis kui teistel poliitilistel ja administratiivsetel töökohtadel.

Kas EKRE on meestekeskne erakond? Tegelikult on EKRE liikmete seas naisi ligi 60 protsenti, naiste arvu poolest on EKRE Eesti erakondade seas esikohal. Kõige aktiivsemas vanusegrupis (31-45) on EKRE-s naisi ja mehi peaaegu võrdselt, rohkem on naisi 61+ vanusegrupis. Tõsi, erakonna saadikud Riigikogus on tõesti mehed ja väidetavalt on ka EKRE pooldajatest kaks kolmandikku meessoo esindajad. Praegune parlamendifraktsioon tekkis eelmiste valimiste tagajärjel, kui meestel oli EKRE vastu vallandunud üldises massihüsteerias kergem vastu pidada — alalhoidlikum õrnem sugu lihtsalt ei tahtnud söösta suure hurraaga lahingusse.

Praeguseks on olukord muutunud. 2017. aasta kohalike volikogude valimised tõid Tallinna volikokku Helle-Moonika Helme ja Kersti Krachti, Pärnus pääses volikogusse aktiivne Helle Kullerkupp, Tartus Kaja Tarto ja Eva Loskit, Türil Heli Koit, Vinni vallas Evelin Poolamets, Rakvere vallas Helle Lemberg, Põltsamaal Eve Miljand, Raplas Ülle Kiviste ja Anne Kalf, Lääne-Nigulas Ülle Heinleht, Läänerannas Signe Tetsmann ja Kuusalus Mairika Rajaväli. EKRE nimekirjades kandideerivaid naisi oli aga tunduvalt rohkem. EKRE tugevneb ja muutub üha populaarsemaks, seega on oodata, et nii eelseisvatel Riigikogu kui ka teistel valimistel hakkavad rahvaesindustesse kandideerima, ja saavad kindlasti ka valituks, raudse närvi ja rahvuskonservatiivse meelega naised.

See on kõige absurdsem silt, mida konkurendid EKRE vastu kasutanud on. Erinevalt Keskerakonnast pole erakonnal mingeid sidemeid ühegi Venemaa poliitilise jõu ega ametkonnaga, EKRE poliitikud ei kohtu Vene riigi poliitikute või ametnikega. EKRE pole teinud mitte ühtegi Venemaad toetavat avaldust. Vastupidi, Mart Helme endise suursaadikuna Moskvas on peaaegu kaks aastakümmet olnud allaheitliku Vene-poliitika karm kriitik. Mitte ükski teine erakond ei ole kaitsnud eestlaste kui põlisrahva õigusi ning eesti keele staatust nii jõuliselt kui EKRE. Miks konkurendid valetavad? Tegemist on levinud propagandatehnikaga, kus vähimagi sarnase ühisosa põhjal mõne ebasoovitava nähtusega (antud juhul Putini Venemaaga) tehakse järeldusi kogu terviku kohta. Teisisõnu: Putin joob vett, Helme joob vett, järelikult sarnased. Absurdne? Muidugi. Aga selline loogikaveale põhinev poriloopimine on poliitikas igapäevane. Kui EKRE julgeb kritiseerida Brüsseli poliitikat, ei jäta lobjakad ja parised torkamata, et „ka Putin kritiseerib Euroopat“. Järelikult putinistid! Taibukamad kodanikud näevad manipulatsiooni läbi, aga alati on neid, kes jäävad vanarahva kombel uskuma, et „kus suitsu, seal tuld“, ehkki suitsu tekitamisega tegelevad justnimelt EKRE vaenlased… EKRE-t on sildistatud Putini-meelseks isegi selle eest, et erakond toetab sirgeseljalisi Euroopa Liidu liikmesriike Poolat ja Ungarit ning Euroopa parempoolseid ja rahvuslikke erakondi, kes ei luba Brüsselil endaga mängida. Teisisõnu, meile tahetakse selgeks teha, et võitlus oma iseseisvuse eest ja erimeelsused Brüsseliga olla Putini huvides. Me ei ole sellega nõus. Tõsi, mõnel nende riikide valitsusparteidel võivad olla Venemaaga soojemad suhted, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et EKRE need heaks kiidaks. EKRE ei toeta Putini režiimi ega tema agressiivset poliitikat, ei tunnusta Krimmi okupeerimist ega teisi rahvusvahelist õigust eiravaid Kremli samme. Kui Eestis on keegi Moskva-meelne, siis on selleks Keskerakond ja teised kartellierakonnad, kes jätkavad Eesti venestamist. EKRE ustavus eestlusele ja rahvusriigile ei luba mitte kunagi toetada Putini režiimi.

www.ekre.ee

Arstide Liit

Vääratus, komistus, eksitus

Rõivasuurus

Üpsilon

University of Kant, külg Baltimore

Küsisõna

... priori

V.-Kreeka päikesejumal

USA osariik EKRE Pärnumaa ringkonna juhatuse liige

EKRE LääneTallinna ringkonna esimees

EKRE noorteühendus

E-kiri

Püha härg

Ühtne

Planeet Näotus Hulkrakse looma arengujärk, vastne

Ütrium EKRE juhatuse liige Vapside juht

EKRE ... osakonna esimees Meiki Ossis Atmosfääri olek

Linn Rootsis

Elektritarvetefirma

Top secret Vigu esile tuues arvustama Keelemees (1880-1973)

EKRE juhatuse liige

Lõige, mood

Rahaühik

Monsieur

Nahk (inglise k.)

Noot

Paunvere koolipoiss

Saksa keele artikkel Pärnu jõe lisajõgi

Küttekeha EKRE volikogu liige Tammepuu vili

Võrk (inglise k.) EKRE Järva- ja Viljandimaa ringkonna juhat. liige Koeratõug Juhiloa kategooria

Riik (prants. k.)

Tšehhi rahvustoit

Pluural Requiescat in pace

Väike kiviterrass

Lavats

Avameelne Atolli veekogu Naatrium Küla Saaremaa vallas Türgi ohvitseritiitel

Äge sallimatus, vihkamine Itaalia proua ... Johann von Krusenstern Meie, teie, ...

Kuivatatud viinamari EKRE Kuressaare osakonna aseesimees

Hitleri julgeolekuteenistus (lühend.) Kellel

Ehk (vanasti)

Laupäev Näoli

Pank

Piiristatud maatükk

...etendus

Selle ajani

Idamaine mediteerimisloits

Linn Suurbritannias

Rahvus seob - aga need sidemed ei ole mitte ahistavad, vaid toetavad. Teistega koos ...............................................

Mingi elujärgu eel olija

Sihilikult

Indian Army

Rootsi kroon

INDREK HIRV, luuletaja ja kunstnik

Laulja Northern Union Küla Peipsiääre vallas

Õpik Vaikselt Mõistlik Talent Linn Lätis

Asutav Kogu Maa-alune käik EKRE Võnnu osak. aseesimees ... Kaldjärv

EKRE Harju- ja Raplamaa ringk. juhatuse liige Kreeka täht

"Compromise Blue" album (2008) Kandetarind

Laplaste laululiik

2 x täht

Dirigent Venezuela maakood EKRE Puurmani osakonna esimees ... Teder Endine-

Eksimus Masti rõhtpuu

Esmaspäev Amper

2 x täht

USA osariik Kolmest kriipsust koosnev trükitäht

Kelle ... risune, selle laud raasune (vanasõna)

Kolmvarvaslaisik

Põhjend millegi vastu

Nagu (inglise k.)

Vesinik

Anum

Eesti Õpilasmalev Sloveenia maakood

Suurriik

Vabadussõja kangelane ... Irv

Lill

Parem

Rabataim EKRE Pärnumaa ringkonna juhatuse liige

"... Canada" (Kanada riigihümn)

... Vegas

Vereimeja

...händ (kratt)

Helilooja (1928-1975)

Tagasi Omakaitse pöörduma

Kuurortlinn Musta mere rannikul

(Ärplev) julgus

2 x täht

Võrgunõel Inimkeha ümbritsev kiirgusvöönd Väävel

Internet Explorer

Tõstemasin

Lennukimark

Rocca ... Mare

Linn Rootsis

Linn Lätis

Kääne

Läti maakood

Early Middle English

Piiripunkt

Siimens

EKRE Valjala Elektrijaam osakonna esimees

Sekund

Häbelik

Eesti rahvuslill

Putukas

... Salvador Kindlustunne kellegi suhtes

Maapagu (Ühekordne) helisemine

Sama-, võrd-

Truu

VASTUS

Purskamine

Plutoonium

... Polaris Naisenimi (Põhjanael)

Kardinalide tiitel

Kirjanik (1860-1927)

Kreeka täht

A boy, ... apple

Identsus

Poogenpill, tšello eelkäija ... and down

Noot

2(5)/2018

EESTI EEST!

Valgusdiood

Aasia alkohol

Tiitel Jaapanis

Hapnik

Tesla

Metroo

Metall

Kandam, koorem, raskus

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on „…on selle aasta pagulaskvoot“. Mart Helme raamatu „Kaks mõõka. Hiina jutud” saavad loosi tahtel endale Kalju Vellearu Tänassilmast, Juta-Veronika Raudsepp Pärnust, Merle Salumäe Valga vallast, Eha Soome Sakust ja Vladimir Raudsepp Kehrast. Palju õnne! Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 25. maiks 2018 aadressile ajaleht@ekre.ee või Eesti Konservatiivne Rahvaerakond,Toompuistee 27, Tallinn 10149. Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale Mart Helme raamatu „Kaks mõõka. Hiina jutud”, mille lood on sündinud autori aastakümneid püsinud huvist Kaug-Ida vastu. Palume vastuse juurde ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!

Siseministeerium

Vastus: MILLEGI Ristsõna vastus:

TEGEMISES ON JÕUD

______________________________________________________ MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: ______________________________________________________ Nimi _________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________

2(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

t i t par s e E a em h a te

! ks

Ai t

Liitu rahvuskonservatiividega! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on põhimõttekindel ja julgelt patriootlik Eesti partei, kelle vääramatu missioon on Eesti rahvuslike väärtuste ja huvide kaitse. Saada liitumisavaldus aadressile: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Toompuiestee 4, Tallinn 10142 Meie kontorist võetakse teiega ühendust. Erakonna põhikirja ja programmiga saab tutvuda veebilehel www.ekre.ee NB! Liituda on võimalik ka erakonna kodulehel www.ekre.ee/liikmeks-astumine/, kus saate täita elektroonilise avalduse.

AN K E E T

Soovin astuda Eesti Konsevatiivse Rahvaerakonna liikmeks. Eesnimi ______________________________________________________________ Perekonnanimi________________________________________________________ Isikukood_____________________________________________________________ Aadress ______________________________________________________________ ______________________________________________________________________ E-post________________________________________________________________ (Mobiil)telefon_________________________________________________________ Allkiri_________________________________________________________________