K esklinn
Arvamusplats: VABA KODANIKU LINN Vaba Tallinna Kodanik on ainuke nimekiri, mille poolt saab hääletada, ilma et pärast hinges kripeldaks, kirjutab Andrus Kivirähk. Tallinnas peaksid toimetama inimesed, keda tõesti huvitab Tallinn ja kes tahavad midagi ära teha just siin, selles konkreetses linnas. LK 3
818 Karli Lambot
Ettevõtja KESKLINN Linnavolikogu esimehe kandidaat
806
891
Hardo Aasmäe
Brit Kerbo
Majandusgeograaf HAABERSTI Linnapeakandidaat
MTÜ Kodaniku Hääl juhatuse liige PÕHJA-TALLINN
LINN ON RAAMAT Kas Ruhri projektil “2-3 Strassen” ning Tallinna kohalikel valimistel osaleval Vaba Tallinna Kodanikul on midagi ühist, küsib Andrei Hvostov. Linn on raamat ja “seda raamatut kirjutavad inimesed, kes tahavad osaleda kirjutamises ja kes suudavad seda teha”. LK 3 KUIDAS TALLINNAST SAAB EESKUJU Edgar Savisaare asendamine mõne teise partei linnapeaga sisulist muutust ei too, väidab Karli Lambot. Tallinna linnavalitsuse suuruse organisatsiooni nõudlik ja asjatundlik juhtimine käib suuremale osale parteilastest asjaarmastajatele lihtsalt üle jõu. LK 4
890 Külliki Kübarsepp VIK juhatuse liige PÕHJA-TALLINN
819 Kaur Kivirähk Ettevõtja KESKLINN
832 Andrei Hvostov Kirjanik ja ajakirjanik KESKLINN
VALIJAD, ÄRGE KARTKE VALIMISLIITUDE POOLT HÄÄLETADA Sotsioloog Juhan Kivirähk soovitab valijaile, et nad järgiksid kohalikel valimistel oma südametunnistuse häält ega kardaks häält anda kodanike valimisliitude poolt. LK 5 LÄBIMÕELDUD LINNALAHENDUSED Vaba Tallinna Kodaniku linnapeakandidaat Hardo Aasmäe avalikustab 18 konkreetset ideed Tallinna paremaks muutmiseks. LK 6
Lehes veel: Linnaosa kandidaatide artiklid LK 2
878
841
820
Silver Meikar
Jaan Riis
Elver Loho
Inimõiguste aktivist NÕMME
Looduse Omnibussi eestvedaja LASNAMÄE
MTÜ Eesti Interneti Kogukond aseesimees KESKLINN
Gunnar Polma, Brit Kerbo, Tarmo Treimann ja Erik Vest tutvustavad valimisliidu seisukohti LK 4-5 Linnaosa programm ja Vaba Tallinna Kodaniku kandidaadid LK 7-8 Marek Strandbergi karikatuur LK 3
2
Tallinlaseks kasvamine
Valimiste põhiküsimus
Kui 2007. aasta aprillirahutuste käigus Tallinna kesklinna lõhuti, siis tuli esimest korda pähe mõte, et see on ju minu linn, mida rüüstatakse. Tallinlaseks küpsemine võttis 15 aastat aega. Lapsepõlves elasin Kohtla-Järvel, siis ülikooli ajal Tartus, seejärel mõnda aega Saksamaal, siis rahvusvahelise töö tõttu igal aastal paar-kolm kuud ligi 60 riigi hotellides ja nii toimus kodulinnaga kokkukasvamine aeglaselt, kuid seda vääramatult. Olen elanud Meriväljal, Lasnamäel ja Nõmmel, aga alates 1996. aastast väikese vaheajaga vanalinnas. Ilmselt on kõik tähele pannud, et side elukeskkonnaga muutub tunduvalt, kui perre sünnivad lapsed. Et elamispaik peab piisavalt suur olema, sellele mõeldakse muidugi kõigepealt. Alles siis hakatakse tähele panema, kui mugav on üle äärekivide ja läbi tänavaaukude lapsevankriga sõitmine (olukord paraneb Tallinnas visalt), vaadatakse, kus on lähim mänguväljak (neid on küll palju juurde tulnud) ning mõeldakse kõheldes, kas kesklinnas lapsed rattaga ka sõita saavad (no praegustel rattateedel küll mitte). Noorte perede jaoks on lasteaiakoha leidmine paras pähkel. Kõige parem on laps vahetult pärast sündimist järjekorda panna ja ka siis on piisavalt ebaselge, kas kohalik omavalitsus täidab lapsevanema ees oma seadusjärgset kohustust või on see lepinguline suhe ühepoolne ja toimib vaid valikuliselt. Tõeline hullumaja saabub muidugi lapse kooliminekul. Raske uskuda, et mõni seitsmeaastane laps või tema vanemad rõõmustavad testimiste kadalipu üle, mille põngerjas peab läbi tegema, et kesklinnas “kõige õigemasse” kooli saada. Ja alati on “õige kooli” lapsel kirves pea kohal, et kui ta piisavalt tubli ei ole, siis algkoolist ei pruugi pääseda põhikooli ja põhikoolist omakorda gümnaasiumi. Lastele võiks lapsepõlv ikka rõõmsana meelde jääda, mitte kui karmi eluvõitluse algusena. Kui vanemad usaldaksid oma asumi- või piirkonnakooli, siis möödapääsmatult tõuseks tase nendeski koolides. Lapse arengule tuleks ainult kasuks, kui ta saab
minna hommikul jalgsi või rattaga kodukoha lähedal asuvasse kooli ning pärast tunde sõpradega rahulikult kodulähedast maailma avastada ja ruttamata kodu poole seigelda. Teismeikka jõudnud lapsed enam nädalavahetustel väga palju maale vanaema juurde ei taha. Nüüd muutuvad olulisemaks sõbrad ja linn. Lapsed liiguvad ringi omapäi. Lapsevanema jaoks on oluline, kus on tema laps (õnneks elame taskutelefonide ajastul) ja kas tänavatel on piisavalt turvaline. Meie elame vanalinnas, ja nagu teistes Tallinna 81 asumis, peaksid siingi kohalikud saama palju rohkem kaasa rääkida, milline meie ühine elukeskkond koduasumis välja näeb. Vanalinna ei ole võimalik ilma elaniketa ette kujutada ja seetõttu peab vanalinlaste sõna olema kaalukas ja arvesse võetud. 1997. aastal kolisime historistlikus stiilis ehitatud kortermajja Pikale tänavale. Tegemist on 1885. aastal põhjalikult ümber ehitatud kolme 14. sajandi kaupmeheelamuga. Meie 11 korteriga maja elanikel võttis pea 14 aastat aega, et jõuda hoone põhjaliku restaureerimiseni. Nüüd sellel sügisel on ehitusleping allkirjastatud ja tööd alanud. Maja ühine korda tegemine on näide, kuidas peaks ka linna asju suuremas plaanis ajama. Siin pole kohta rahvuslikel erinevustel või erakondlikel maailmavaadetel. Oleme suure kogukonna liikmed ja peame oma majad, tänavad, koolid ja lasteaiad ühiselt korda tegema.
Eelmisel aastal sai natuke tuntust kogutud ACTA-vastase kampaania ja rekordilise meeleavalduse korraldamisega. Sel aastal, nagu kellavärk, olid igasugused poliitilised jõud ukse taga jutuga “tule kandideeri meie nimekirjas!” Kandideerimine kohalikel valimistel polnud mul üldsegi plaanis, aga kuulasin nad ikkagi ära. Laias laastus rääkisid kõik peaaegu sama juttu. Et nende plaan on koostada võimalikult pikk nimekiri, kus iga kandidaadi poolt hääletavad tema pereliikmed ja siis valimisnimekirja paar esimest saavad valituks. Ja peaaegu kõik rääkisid ka, et neile annab nõu Daniel Vaarik. Ühesõnaga poliittehnoloogiaga oli kõik korras, aga sisulist programmi ega nägemust Tallinna tulevikuks ei olnud. Sõbra kaudu sattusin ootamatult kokku Vaba Tallinna Kodaniku linnapeakandidaadi Hardo Aasmäega ja oma üllatuseks avastasin, et tegu on inimesega, kes teab ja tunneb süvitsi linna probleeme ning omab selget ja põhjendatud nägemust Tallinna tuleviku osas. Hardo kaudu sattusin Vaba Tallinna Kodaniku seltskonna juurde ning avastasin, et tegu on paljuski inimestega, kes mõtlevad sarnaselt minuga – noored ja ühiskonnast hoolivad aktivistid, kelle jaoks ühiskondlike probleemide lahendamine on niivõrd oluline, et vahel jääb isegi söögiraha teenimine unarusse. Endalegi täiesti ootamatult olin sattunud seltskonda, kelle hulgas ei ole piinlik kandideerida. Hoopis vastupidi. Need inimesed jagasid minu arusaama poliitikast kui ühiste murede lahendamisest. Poliitikast kui üheskoos parema tuleviku nimel töötamisest, ilma omakasu taotlemata. Selle aasta valimiste põhiküsimus minu jaoks ei ole korruptsioon, teeaugud või lasteaiakohad. Loomulikult on tegu oluliste teemadega, aga põhiküsimuseks on pigem, et mille alusel me omale linnajuhte valime. Kas valime petlikku turvatunnet taga ajades olemasolevad linnajuhid tagasi? Ütleb ju ka nende oma loosung, et “töötab” ja valimiste eel on töötamise demonstreerimiseks käima pandud võimas lindilõikamise ja propaganda masinavärk. Või valime selle, kes lubab vähem korruptsiooni? Või selle, kes Tallinna kohalike valimiste ajal
unistab oma loosungil hoopis Toompeast? Minu jaoks on peatselt saabuvate valimiste põhiküsimuseks linnajuhtimise aluspõhimõtted. Kas me valime linnajuhtimise, mis mõtleb nelja aasta perspektiivis või linnajuhtimise, mis julgeb ja oskab mõelda terve sajandi perspektiivis? Kas me soovime Tallinnat juhtima ühe või teise erakonna, mis samal ajal Toompeal võitleb ja olukorra, kus riigijuhid ja linnajuhid üksteisele kaikaid kodaratesse loobivad, et teisel ikka oma valdkonnas võimalikult kehvasti läheks? Kokkuvõtvalt, kas me valime erakondliku või kogukondliku linnajuhtimise? Aeg kogukondlikuks linnajuhtimiseks on küps. Esimest korda sel sajandil on Tallinnas valimisliit kokku saanud täisnimekirja. Alla künnise jäämise ohtu ei ole. Linnapeakandidaadiks on inimene, kes linna probleemidest ja linnajuhtimisest teab kahtlemata rohkem kui teised linnapeaks pürgijad. Ja tema seljataga on noored aktivistid, kes tõeliselt ühiskonnast hoolivad ning pole läbinud ideoloogilist ja poliittehnoloogilist koolitust erakondade noorteorganisatsioonides. Ma loodan, et säärane sisukas alternatiiv erakondadele tähendab, et seekord saab linnakodanik valimiskasti juures teha otsuse lähtuvalt oma veendumustest, mitte otsides mitme halva hulgast kõige vähem vastumeelsemat.
teaedu küll renoveerimis-
dagooge, kes hoolimata sellisest suhtumisest, mida
kuidas korruptsioon pärsib ettevõtlusest linnale
tööde kui ka heakorratöö-
linn üles näitab, jaksavad endiselt panustada kas-
ja riigile saadavat tulu. Seetõttu on kriitilise täht-
Olen neljandat põlve tallinla-
dega. Kaks aastat tagasi
vatus- ja õppetöösse.
susega puhastada linnavalitsus korruptantidest ja
ne, mistõttu on side pealinnaga
kogus Kodaniku Hääl üle
Mul tekkis jõuetu tunne, et kodanikuühendust ei
erakondade liikmetest, kes on oma koha saanud
tugev. Kuigi olen elanud oma elu
nelja tuhande allkirja, et
võetud tõsise partnerina ja muutusi algatada ning
mitte tänu asjatundlikkusele, vaid parteilojaalsuse
vältel mitmes paigas, on kesklinn
suunata Tallinna televi-
läbi viia on praktiliselt võimatu, niisiis otsustasin
eest. Linnaametnik peab olema linnakodanike, mit-
sioonile kuluv raha Tallin-
kandideerida Tallinna volikokku, et siis linnarahva
te erakonna teenistuses.
na lasteaedadele. Kahjuks
esindusorganis midagi ära teha. Kui Vaba Tallinna
Volikokku kuulumine ei sega oskusliku ajapla-
hääletas Tallinna volikogu
kodanik volikogus esindatud on, ei ole võimalik lin-
neerimise korral tegutseda hästi oma erialal ja lei-
keskerakondlik
nakodanike probleeme enam kalevi alla panna.
da ka pere jaoks piisavalt aega. Pigem tuleks seda
818
Kodanikud volikokku!
olnud koht, kus ma alati olen iga päev sattunud.
819
Mind teeb rõõmsaks see, et hoolimata
aktiivsest
ehituste-
gevusest on südalinnas endiselt
Kaur Kivirähk
Karli Lambot
koalit-
sioon selle idee maha.
820
Elver Loho
Usun, et linnavolikogus peaksid olema aktiiv-
võimalust rohkem aktiivsete kodanike seas tutvus-
kohti, kus saab rahulikult ja ilma suurema mürata
Kuna mu enda laps käib lasteaias, näen, et hoo-
sed linnakodanikud erinevatest linnaosadest ja
tada ja rõhutada, et kohalikul tasandil poliitikaga
jalutada. Nii peaks see ka jääma, hoolimata aren-
limata linnavalitsuse lubadustest ei ole olukord
kindlasti ei tohiks nad kuuluda erakonda, sest aeg
tegelemine on sama hea, kui aeg-ajalt sporti teha.
dajate huvist haljasalad tornelamuid täis ehitada.
meie linna lasteasutustes paranenud, pigem vas-
on näidanud, et peibutuspartide abil volikokku saa-
Nii nagu paar korda nädalas jooksmas käies ei saa
Mõned aastad olen ma kuulunud vabaühen-
tupidi. Kuigi lasteaia personal teeb ennastsalgavat
nud parteilased on peakontorite poolt manipulee-
sinust sportlast, ei saa ka volikokku kuuludes sinust
dusse Kodaniku Hääl, kellega koos oleme rõhunud
tööd, on raske lasteasutust arendada, kuna linna
ritavad ja esindavad eelkõige erakonda, mitte aga
tingimata poliitikut.
Tallinna lasteaedade probleemidele ja koos teiste
poolt investeeritav summa pigem väheneb, mitte
kohalikke elanikke.
vabatahtlikega ja tublide ettevõtetega aidanud las-
ei kasva. Ma siiralt imetlen ja tunnustan neid pe-
Majandusmagistrina tean ma suurepäraselt,
Autor on ettevõtja ja MTÜ Kodaniku Hääl liige
3
Linn on raamat
Vaba kodaniku linn
Ma käisin kolme aasta eest vaatamas Euroopa kultuuripealinn 2010 avamist. “Linn” peaks siin kõlama mitmuses, sest kaasatud oli kogu Ruhri piirkond. Mis on teatavasti linnastu, kus elab ühtekokku kuus miljonit inimest. Kivisöe kaevandamine ja terasesulatamine on Euroopa vanades tööstusmaades üha ebapopulaarsem majandustegevus, sest õhku saastav ja tervist kahjustav tootmine on kandunud Hiinasse. Kunagine Saksamaa “sepikoda” Ruhr vaevleb juba pikemat aega identiteedikriisis. Tegevust pole, elumõte kipub kaduma. Euroopa kultuuripealinnaks saamine oli Ruhrile teretulnud võimalus hakata end uutmoodi määratlema. Tuhandetest üksikprojektidest, mis tegid Ruhri elu tollel aastal kirevaks, on mulle kõige eredamalt meelde jäänud kontseptuaalse kunstniku Jochen Gerzi projekt nimega “2-3 Strassen.” Teostusest. Ruhri piirkonnas valitakse välja kolm linna, nendes omakorda valitakse välja mõni täiesti tavaline tänav, kus elavad täiesti tavalised inimesed. Sellesse keskkonda n-ö istutatakse mujalt tulnud inimesed, kelle käsutusse antakse aastaks ajaks täiesti tasuta elamispind. Uustulnukate ainsaks kohustuseks on istuda iga päev arvuti taha ja kirjutada paar lehekülge teksti, kas päevikulaadset või ilukirjanduslikku või ükstakama millist, mis salvestatakse ühisel kõvakettal. Keegi kirjutavatest inimestest ei saa näha, mida on teinud ülejäänud projektis osalejad. Kord kirjapandut ei saa enam kustutada ega tagantjärele muuta. Kõik salvestub nii nagu see on. Aasta möödub, tekst ladestub, ja lõpuks antakse see välja ühe suure raamatuna. Mis juhtuski 2011. aasta kevadel. Ilmavalgust nägi 3000 lehekülge paks raamat, mis algab sõnadega: “Me oleme kuuekesi ja me külmetame. See on ilmselt esimene sissekanne ülepea, ja meil on maailmale öelda vaat mis…” Ad hoc kirjanikke polnud kuus, nagu sellest algusest võiks järeldada. Neid oli kokku 78, nad olid jaotunud 57 korterisse. Paljud inimesed jagasid korterit. Elasid kommuunis. Saksa keeles öeldakse selle kohta Wohngemeinschaft. Asja mõttest. Jochen Gerzi eesmärgiks oli luua selline olukord, kus 1) kirjanikuks pole mõni üksikindiviid vaid terve ühiskond, 2) luua raamat, mis “kirjutab ennast ise”, 3) tekitada tekst, mis dokumenteerib hetkeseisu läbi kogu aasta, 4) muuta keskkonda. Viimane eesmärk tundus mulle kõige paeluvam. Loomingulisus muudab keskkonda. Tänav, mis on sellisest projektist haaratud, peab mingil moel teisenema. Oluline on lisada, et ühises raamatukirjutamises võisid osaleda ka n-ö vanad olijad ehk põliselanikud; inimesed, kes elasid nendel tänavatel enne projekti alustamist. Kirjutajatena oli teretul-
Ütleme ausalt: vahepeal oli tunne, et polegi enam kedagi valida. Mitmete suurparteide sigadused ja eriti veel nende sigaduste küüniline eitamine kippusid hävitama igasugust lugupidamist erakonnapoliitika suhtes. Valijal on ju siiski olemas mälu ja miks peaks terve mõistusega inimene hääletama isikute poolt, kes on skandaalidest ning korruptsioonist läbi imbunud nagu suitsusauna palgid tahmast. Kohalike valimiste puhul käivitatud kampaania ei muutnud olukorda paremaks: parlamendierakonnad otsustasid taas tulla lagedale oma kopitanud peibutuspartide ning üldsõnaliste loosungitega. Osavõtlikkust ning huvi kohalike probleemide vastu ei suudetud enam isegi teeselda ja Tallinna tänavatele kleebitud näopildid mõjusid kui mõne seebiseriaali tegelaste postrid. Oli selge, et need pole mingid päris inimesed, kes saaksid ning sooviksid tegeleda linnakodanike pärismuredega. Sest mida me ootame kohalikelt volikogudelt? Kindlasti mitte suurt poliitikat ja maailmavaatelisi nägelusi. Me tahame, et meie kodu ja kodu ümbrus oleksid korras. Et me saaksime oma linnas mõnusasti ja õnnelikult elada. Ja me tahame, et inimesed, kes selle kõige eest hoolitsevad, teeksid oma tööd rõõmu ja täie pühendumusega, mitte ei piidleks hommikul ametisse tulles igatsusega Toompea poole. Koht kohalikus volikogus pole lohutusauhind või poliitiline pagulus, see pole koht noorte broilerite dresseerimiseks ega vanade varaste nuumamiseks. Me tahame näha Tallinnas toimetamas inimesi, keda tõesti huvitab Tallinn ja kes tahavad midagi ära teha just siin, selles konkreetses linnas. Aga võib-olla ka ainult konkreetses linnajaos! Ka see oleks väga hea. Väikestest asjadest sünnivadki suured, üks pusletükk asetub teise kõrvale ning tulemuseks on inimsõbralik ja hubane keskkond. Õnneks on sellised inimesed olemas, nad toimetavad asumiseltsides ja vabaühendustes. Tegelikult polegi neil tarvis kuhugi kandideerida, nemad teevad oma tööd niikuinii, vabatahtlikult ja lustiga. Küsimus on ainult selles, et kui on olemas ühes inimesed, kes teevad, milleks on siis veel tarvis teisi inimesi, kes istuvad, varastavad ja loobivad esimestele kaikaid kodarasse. Vaba Tallinna Kodanik on mulle sümpaatne just nimelt sellel põhjusel, et selle valimisliidu eesmärgiks ongi need teised, täiesti üleliigsed elukad võimust ilma jätta ning võttagi linn enda kätte. Vabade kodanike kätte. Ise hääletan ma Mustamäel. Praegu elan ma küll kesklinnas, aga Mustamäel olen elanud kauem, käinud seal koolis ja praegugi satun sinna sageli, kuna seal elab mu ema, elab hea sõber Mart Soidro, kes samuti Vabade Tallinna Kodanike seas kandideerib. Oleme Mardiga koos palju Tallinna eluolu arutanud ja kohalikke sulisid kirunud, aga ilmselt sai Mart aru, et ainult õllelaua juttudest enam ei aita, tuleb ise õlg alla panna ja vähemalt üritada midagi muuta. Mina olen valmis teda selles soovis igati toetama nagu kõiki teisigi toredaid Tallinna kaaskodanikke. Ma ei tea, kuidas neil valimistel läheb, aga ma tõesti ei näe ühtegi teist nimekirja, mille poolt hääletada, ilma et pärast hinges ei kripeldaks.
Andrei Hvostov
Andrus Kivirähk
nud ka kõik külalised, kes tulid seda enneolematut asja kaema. Tekkis monoloog, mille autoriteks loendati lõpuks 887 inimest, kes lõid oma tekstid kuueteistkümnes erinevas keeles. Ahjaa – Ruhri kommuunides elasid selle aasta jooksul mitte ainult sakslased. Osalejaid oli Venemaalt, Marokost, Jaapanist, Slovakkiast… Raamat, mille autoriks on kommuun. Enamgi veel – autoriks on ühiskond. Või on autoriks hoopis… linn kui niisugune? Ma ei külastanud kõiki projektiga seotud kohti. Mulle näidati vaid ühte maja Mühlheimis. See oli 20-korruseline betoonkolakas, kus oli projekti tarvis eraldatud 13 korterit. Kõrghoone, seega “vertikaalne tänav.” Umbes sellised majad on ka meie nn magalates. Ma olen kunagi ise mõnda aega elanud Õismäel sarnases majas. Teadmata naabrite nimesid, tundmata nende nägusid, olles anonymus teiste anonüümide seas. Küllap te saate aru, millele panustas Jochen Gerz. Selleks, et kirjutada iga päev paar lehekülge teksti, pead sa autorina uurima seda keskkonda, kuhu sa oled sattunud. Minema välja, jalutama ja vaatlema, tutvuma naabritega, vahetama nendega mõtteid, otsima mingit ühisosa, et teha neile lõpuks ettepanek: “kallis naaber, kas sa ei tahaks mõned read ka enda poolt kirjutada meie ühisesse raamatusse?” Teleka ees lösutades või Facebookis klõbistades sellist kokkupuudet oma ümbruskonnaga ei saavuta. Tulemusest. Keskkond tõesti muutus. Mälestuseks sellest aastast on ühiselt rajatud kohvikud, näitusesaalid, lilleaed. Sõnaga – projektis osalenud tänavatel tekkis kogukond. Kas see on liiga ilus, et olla tõsi? Ma ei tea, kas Gerzi ürituses osalenud inimesed hindavad seda läbinisti positiivselt. Kuuldavasti tekkis seal ka pingeid ja mõned inimesed läksid aasta lõppu ootamata ära. Teadagi, Lääne inimene on suur individualist. Kommuunivärk ei sobi igaühele. Kuid mitte see pole põhiline, milleni ma tahan arutluskäiguga jõuda. On üks ütlus, et “arhitektuur on kiviks saanud sõna.” Seega – linn on raamat. Seda raamatut “kirjutatakse” samuti kollektiivselt. Tallinlastena me
«Linn on raamat, aga mitte igaüks pole kutsutud sellesse raamatusse kirjutama jumal teab mida»
teame, kuidas on “kirjutatud” meie linn. Tunnistagem ausalt, et siin võib leida ebaõnnestunud lauseid, lehekülgi, lausa peatükke. Kollektiivne looming peab siiski alluma mingitele reeglitele. Ei saa olla nii, et eraettevõtja lükkab miljööväärtuslikuks tunnistatud puitasumis püsti mõne betoonkolossi. Või siis suure plasttelgi põliste pargipuude alla. Linn on raamat, aga mitte igaüks pole kutsutud sellesse raamatusse kirjutama jumal teab mida. “2-3 Strassen” ühe tulemina valminud raamat ei sisalda lauseid, mida me võime kohata näiteks reeglitele mitte allutatud Eesti netikommentaariumis. Seal pole mõtteavaldusi, mis reedavad, et autor ärkas hommikul kohutavalt pahas tujus, või et ta ongi kogu aeg depressiivses meeleolus, mistõttu tal on tarvidus kogu maailm musta värviga üle valada. Või lausa sopaga. Ei ühtegi “pange end põlema…!” Aga pole ka mingit roosamannat. Alustatakse lausega “me oleme kuuekesi ja meil on külm.” See on 1. jaanuari sissekanne. Toas ongi külm. Ent kokkutulnud ei hakka sõimama Ruhri linnavõimusid või kunstnik Gerzi, kes pole hoolitsenud toasooja eest. Neil on külm, ent mitte see pole sõnum maailmale. Neil kuuel inimesel on ajada üks ühine asi, seda kibelevad nad teatama. Üks oluline asi veel. Need 78 inimest, kes kutsuti projektis osalema, ei olnud päris juhuslikud möödakõndijad. Kandideeris tervelt 1457 inimest. Nende hulgast sõeluti sobivad. Ma ei tea valikukriteeriumidest suurt midagi. Kindlasti eeldati seda, et inimestel on kirjutamisoskus ning et neil on mingid kindlad vaated elule. Et neil on seisukoht. Teatud mõttes toimusid valimised. Teatud mõttes. Inimeste sobivuse üle otsustasid Gerz ja tema meeskond. Nad olid umbes nagu jumala rollis. Demiurgid, kes ütlesid, mis läheb ja mis ei lähe mitte. Selles mõttes pole need niisugused valimised, mida nimetatakse “demokraatlikeks.” Aga mind huvitab praegu idee ise. Linn on raamat. Seda raamatut kirjutab ühiskond, mis koosneb omakorda kogukondadest. Seal raamatut kirjutavad inimesed, kes tahavad osaleda kirjutamises ja kes suudavad seda teha. See on oluline rõhutada – peab olema esmalt tahtmine ja teiseks suutlikkus. On mul õigus öelda, et Ruhri projektil “2-3 Strassen” ning Tallinna kohalikel valimistel osaleval Vaba Tallinna Kodanikul on midagi ühist? Ma arvan, et on küll. Andrei Hvostov on esseist ja kirjanik. Andrei kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku valimisnimekirjas Kesklinnas.
4
Kuidas Tallinnast saab eeskuju Karli Lambot
Mis oleks kui Tallinn saaks kõige paremini juhitud pealinnaks Euroopas, mis suudab ühel ajal tagada heaolu linnaelanikele, kuid olla avatud külalistele; suuta teha kiireid otsuseid, kuid alati nende tegemisel küsida kodanike arvamust; luua globaalselt konkurentsivõimeline ettevõtluskeskkond, kuid mitte unustada abivajajaid? Selles, kuidas eesmärgi saavutamise nimel tuleks reformida Talllinna juhtimist, võib olla erinevaid seisukohti. Võiksime aga kokku leppida, et samamoodi jätkates pole võimalik muutuseid saavutada. Küsimus ei ole ainult Keskerakonnalt, mis tõesti liiga kaua ja liiga valesti on linna juhtinud, võimu ära võtmises, vaid milleski palju enamas. Edgar Savisaare asendamine mõne teise erakonna linnapeaga sisulist muutust kahjuks ei too. Rohelise asemel värvitakse linn kollaseks, siniseks või punaseks, kõrgepalgalised töökohad jagatakse aga uutele broileritele ning pidu linnarahva rahaga võib jätkuda. Võib-olla suudetakse paar aastat olla vähem korrumpeerunud ja hoida propagandas madalamat joont, kuid järgmiste valimiste eel näeme samasugust lindilõikamist ja kingituste jagamist. Tunnistagem, et Tallinna linnavalitsuse suuruse organisatsiooni nõudlik ja asjatundlik juhtimine käib suuremale osale parteilastest asjaarmastajatele lihtsalt üle jõu. Mis oleks kui Tallinna linnapeaks saaks tippjuht, kes leitakse avaliku konkursi teel. Linnavalitsus moodustataks valdkonnaspetsialistidest ning sinna kuuluksid kõikide linnaosade juhid. Volikokku tuleks tagasi sisuline debatt arengusuundade ja poliitikate üle ning nad saaksid täitevvõimu üle teostada efektiivset järelevalvet. Mitte-erakondlik tippjuhist linnapea ning professionaalne linnajuhtimine ei ole ju ennekuulmatu ettepanek, vaid see töötab edukalt näiteks Inglismaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides. Miks ei peaks me seda ellu viima Tallinnas, seda enam, kui teame, et vana viisi jätkates Euroopa parimate hulka me kunagi ei saa. Karli Lambot on logistikaettevõtte ACE Logistics nõukogu esimees,. Karli kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas Kesklinnas ja on valimisliidu volikogu esimehe kandidaat
Arvo Vallikivi (Valton):
Väärtustame head haridust ja õpetajat Gunnar Polma
Me väärtustame head haridust ja õpetajat ka tegelikult, mitte ainult sõnades. Nii saab ühe lausega kokku võtta Vaba Tallinna Kodaniku lubaduse. Tänaseks on Eesti taasiseseisvumisest möödunud 22 aastat. Nüüd naudime igapäevast vabadust – saame valida, keda süda kutsub. Võime ka ise valituks saada. Kellel on rohkem raha, sellel on suuremad võimalused. Kõigi erakondade ja valimisliitude valimislubadustes on haridus terminina tähtsal kohal. Paraku mitte alati sisuliselt. IRL soovib võrdseid võimalusi saamaks parimat võimalikku haridust nii Eestis kui ka mujal maailmas. Sotsiaaldemokraadid tahavad, et kõikjal Eestis oleks võimalik väärikalt elada – saada head haridust. Reformierakond soovib kõigile võimalust omandada vajadustele ja annetele vastav kvaliteetne haridus. Keskerakonna valimisprogrammis on seevastu terve peatükk pühendatud
Laste pealt kokku ei hoita! Brit Kerbo
Andrei Hvostov kirjutas septembris Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “Laps on koer” irooniliselt: “...lapsed on väga kallis lõbu. Puhas kulu ja koorem. Lapsed ei käi tööl, nad ei maksa makse. Ja hullemgi veel: nad takistavad ka suuri inimesi tööl käimast, seega ka maksusid maksmast. Samal ajal tahavad lapsed kogu aeg midagi saada. Lasteaedasid. Koole. Mänguväljakuid. Igasugust muud trullallaad. Sotsiaaltöötajaid ja psühholooge näiteks”. Mis on sellel pildil valesti? Pildil on valesti see, et lapsed ei ole meie riigis prioriteet. Kui pöördud riigi poole, öeldakse, et ah, see on ju hoopis kohaliku omavalitsuse rida. Kui pöördud kohaliku omavalitsuse poliitikute poole, ütlevad nad, et kuulge, riik vähendas ju meie tulubaasi ja me ei saa midagi teha. Pildil on valesti see, et seadusest tulenevat kohus-
Indrek Tarand:
kvaliteetsele haridusele, mille tagamine on Keskerakonna prioriteediks. Siinkohal hüüan STOPP! Aitab konkurentide tutvustamisest! Käimas on suur valimisturg! Poliitikud peavad kohvikuid ja müüvad vanaemade moose, Keskerakond töötab ja reformistid saadavad IRL-i poolt siniseks võõbatud taevasse uhkusest pakatavaid kollaseid õhupalle! Sotsid imetlevad samal ajal oma reitingut. Põhjus, miks mina kandideerin, on lihtne: ma ei usu sellesse, et nüüd, pärast 22 aastat iseseisvust, iseenesest ime juhtub. Et senine võimuerakondade kvartett haridust ja õpetaja elukutset äkitselt väärtustama hakkab. Miks seda siis siiani tehtud ei ole? Ministritele on portfelle jaotatud, omavalitsusigi on nad juhtinud, kuid «See riik hariduse sisu ja õpetaja palk pole olnud kunagi tuleb nüüd tagasi takistuseks koalitsioonivõtta» de sõlmimisel või sõlmimata jätmisel. Ainult valimiste eel, kui PR-firmade näpunäidete järgi kirjutatakse programme ja kavandatakse hirmkalleid kampaaniaid, hakatakse taas “muretsema” hea hariduse pärast. Arvan, et sõnadelt tegudele üle minekuks on vaja riiki, mille me kodanikelt märkamatult, kuskil 2000. aastate alguspoolel erakondadele kaotasime. See riik tuleb nüüd tagasi võtta. Esialgu saada sõna omavalitsustes, siis samm-sammult tagasi Toompeale minna. Ja kuidas? Alus-
tada tuleb haridusest. Väärtustades haridust, oleme ehk 20 aasta pärast nii haritud, et oskame oma inimesi, oma riiki kitsaste erakondlike huvide eest kaitsta. Hariduse väärtustamisel alustame hea hariduse algusest – õpetajast. Oleme võrreldes okupatsiooniajaga nii mõneski hariduse aspektis pika sammu tagasi astunud. Suur tung teatud koolidesse ja vähene huvi teiste vastu näitab, et meie haridussüsteemis on suured käärid – drastilised vahed riigieksamite tulemustes on selle kõmutekitavaks tunnistajaks. Akadeemilistes ringkondades liigub must huumor: Tallinna Ülikool valmistab füüsikaõpetajaid ette lõpmatult palju rohkem kui Tartu Ülikool. Tallinnas nimelt on füüsikaõpetaja magistrantuuri valinud üks üliõpilane, Tartus ümmargune null. Vaba Tallinna Kodaniku valimisloosung on lihtne, me väärtustame head haridust ja õpetajat ka tegelikult, mitte ainult sõnades. Kui riik ei kavatse anda omavalitsustele piisavaid vahendeid, peab väheseid ressursse oskama paremini kasutada ning julgema ka raskeid (loe: populaarsusreitinguid mittearvestavaid) otsuseid langetada. Linnavolikogus soovin töötada selle nimel, et nii lasteaia- kui kooliõpetaja, aga ka kõik teised haridusvaldkonnas tegutsevad inimesed teavad, et linn panustab neisse. Suuremad palgad ja korras koolimajad kinnitavad, et lubadustest on saanud teod. Gunnar Polma on Tallinna Reaalkooli direktor. Gunnar kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas Kesklinnas
kodanikke. Tegelikult on Tallinn piisavalt rikas, et parema tust tagada igale lapsele lasteaiakoht ei täida ei riik ega juhtimise ja eelarve otstarbekama jaotuse korral oleks ka omavalitsused. Kui tavaline kodanik seadust ei täida, võimalik täita kõik seadusest tulenevad kohustused. järgneb sellele trahv, ühiskondlik töö või koguni vangisLinnavõimu tegelikud eelistused tulevad selgelt vältus, aga igatahes on seaduse mittetäitmine karistatav. Riigi ja omavalitsuste jaoks on paljud seadused, näiteks ja, kui võrrelda erinevate eelarveridade kärpeid proportkoolieelsete lasteasutuste seadus, pelk paber. Kogumas sionaalselt. Aastatel 2007–2010 vähendati investeerintolmu koos sadade määruste ja arengukavadega, mida guid lasteaedadesse 94% ja samal ajavahemikul tõusid keegi linnavalitsuse enesereklaami kulud kolm korda. Sellel ei vaevu aastal raiskab linnavõim propagandaks 5 miljonit eurot «Sellel aastal raistäitma, linnakodanike raha. Selle raha eest oleks täna uutes, kab linnavõim propagandaks aga mida puhastes ja soojades lasteaiaruumides 300 väikelast. 5 miljonit eurot linnakodanike ametniSeega on küsimus valikutes. Lapsed peavad oleraha. Sama raha eest oleks täna ma jätkusuutliku riigi prioriteet. Kui pole lapsi, pole kud heal uutes, puhastes ja soojades peagi ka eesti keelt ja kultuuri. On aeg kiiresti mimeelel koostavad. dagi ette võtta, et lapsed oleksid turvaliselt hoitud lasteaiaruumides 300 Linnavõim ja lapsevanemad saaksid südamerahuga tööle tagaväikelast» on vähendanud insi pöörduda. Lastehoiu tagamine on ju ühtlasi ka majandusmeede, kuna enam töölkäivaid linnakovesteeringuid lasteaedanikke tähendab ka rohkem maksuraha linnadadele radikaalselt ja juba aastaid on haridusvaldkond eelarves. tugevalt alarahastatud. Linnavõimu valikute tõttu napib Selle ülesande püstituse puhul ei ole pistmist raha lasteaiaõpetajate täiskoormusega töötamiseks rahvusliku või erakondliku kuuluvusega või maailmavaaning eripedagoogide jaoks, kelle tuge paljud muditeliste eelistustega, küsimus on üldinimlik ja mõistetav lase d oma arenguks vajavad. Samuti on linna poolt – kui raha kõigeks ei jätku, siis tuleb valida, ja valida lõpetatud erahuvihariduse toetamine ning ka koolide vastavalt sellele, mis on tähtsam. Laste pealt ei ole õige piisav rahastus on tagamata. Tallinn eirab lasteaedade kokku hoida! tervisekaitsenõudeid, tuleohutusnõudeid ja õiguskantsleri tähelepanekuid. Probleemidega tegelemise asemel süüdistab linnaBrit Kerbo on MTÜ Kodaniku Hääl juhatuse liige. Brit kandideerib Vaba Talllinna Kodaniku nimekirjas Põhja-Tallinnas võim riiki, globaalset majandussurutist ja tülikaid linna-
Tiina Mägi:
Silver Meikar:
«Tervitan kodanikukeskse valimisliidu
«Mina kavatsen nendel valimistel Vaba
«Erakonnad on kinnised klubid. Selleks,
«Muutused sünnivad iga päev ning
teket Tallinna linnas, kus parteiline juhti-
Tallinna Kodaniku poolt hääletada ja kut-
et linnas midagi ära teha, ei peaks olema
sageli mõistame hetkel väiksena tundu-
mine ei ole piisavalt arvestanud kodanike
sun kõiki mõtlevaid inimesi samuti seda
kohustus liituda mõnega neist. Vaba Tallin-
va asja suurust alles aastate pärast. Nen-
soovidega. Vaba Tallinna Kodaniku nime-
võimalust kaaluma. Sellel nimekirjal on
na Kodanik on sisuline ja avatud alterna-
del kohalikel valimistel ei otsustata vaid
kirjas kandideerides aitan kaasa sellele, et
väga oluline võti kohaliku poliitika pare-
tiiv. Neil on usku ja idealismi ning ka indu
volikogude koosseisu järgnevaks neljaks
volikokku pääsevad need, kes seal reaal-
maks muutmisel. Me kodanikena saame
meie ühise elu heaks midagi ära teha.»
aastaks, vaid pannakse paika oluline vers-
selt tööd teha soovivad.»
kõik parte ja broilereid nullhäälte massi-
tapost Eesti poliitilise kultuuri arenemise
ga karistada ja vabadele kodanikele kaasa
teel. Kas see kinnistab kehtivat, või julgeb
aidata.»
taotleda muutust, see on valijate otsustada.»
5
Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik lähtekohad 2013. aasta volikogu valimisteks Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik (VTK) on laiapõhjaline valimisliit, mis on loodud osalemaks kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas. VTK koondab endas edumeelseid ja hakkajaid linnakodanikke ning on selge alternatiiv erakondadele, andes valikuvõimaluse nendele valijatele, kes pole valmis hääletama ühegi olemasoleva erakonna poolt. Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik on ainuke valimisliit, mis osaleb Tallinnas kohaliku omavalitsuse valimistel täisnimekirjaga. Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik lähtub tõdemusest, et kui erakonnad koondavad eneses sarnase maailmavaate ja erahuvidega inimesi, siis valimisliit VTK koondab eneses erinevaid inimesi, kes kajastavad Tallinna kogukonna tegelikku mitmekesisust. VTK on seisukohal, et kogukondlik lähenemine kohalikus omavalitsuses on tõhusam erakondlikust valitsemisest ja vastab paremini Eesti Vabariigi põhiseaduse tähele ja vaimule. Valimisliidu Vaba Tallinna Kodaniku valimisprogrammi kolm vaala on: 1) Tallinn vajab avatumat, kaasavamat ja kodanikulähedasemat juhtimist. Võim on liiga tsentraliseeritud ja otsustamine inimestest kaugele viidud. Soovime anda senisest enam õigusi linnaosadele. Kodanike ja kodanikuühenduste kaasamine otsustusprotsessi peab olema sisuline. 2) Tallinn vajab avatumat ja kaasaegsemat linnaplaneerimist. Üldplaneeringud peavad vaatama tulevikku, arvestama rahvastiku liikumisega ning tagama avalike teenuste kättesaadavuse (sh lasteaiad, koolid, mugav ja kiire ühistransport). Tallinn peab olema puhtam, rohelisem ja keskkonnasõbralikum linn. Planeeringumenetlus olgu avalik, avatud ja kaasav. Linn ja kohalik kogukond peavad tegema koostööd planeeringumenetluse kõige varasematest etappidest alates. 3) Tallinn peab olema parem elupaik lastega peredele. Praegu on puudu lasteaiakohtadest, lasteaiad on kehvas seisus ning üle poole lasteaiaõpetajatest ei saa täiskoormusega töötada. Koolivõrk on ebaühtlane ning vajab korrastamist. Huviharidus vajab suuremat tähelepanu. Lastega seotud valdkonnad peavad olema linnaeelarve koostamisel prioriteediks. Praegune linna valitsemine näitab ilmselgeid väsimuse märke, on puretud korruptsioonisüüdistustest, puuduvad pikaajalised tegevuskavad ning värsked ja tulevikku suunatud ideed linnakeskkonna kaasajastamiseks. Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik seisab Tallinna parema käekäigu eest, et kujundada pealinnast kaasaegne ja atraktiivne elukeskkond, üheskoos! Soovid lisateavet? Saada meile kiri aadressile Pikk 52, Tallinn; e-kiri vtk@vabakoda.ee. Loe meie täispikka programmi kodulehelt http://www.kodanikud.ee/valimisliidud/tallinn/
Programmi sünnilugu Tarmo Treimann Minu jaoks on meie programmi juures kõige väärtuslikum protsess, kuidas see valmis. Tegemist on tõelise meeskonnatööga, kus oma panuse said anda mitukümmend inimest. Programmitoimkond koosnes kuuest erineva valdkonna töögrupist. Töögrupid kogunesid regulaarselt nelja kuu jooksul (detsembrist 2012 kuni märtsini 2013) ning nende tööst võttis osa üle 30 inimese – valimisliidu kandidaadid, abilised ja oma ala eksperdid. Seejärel koostasid toimkondade eestvedajad töörühmades vastu võetud otsuste põhjal programmi lähtekohtade projekti. See dokument omakorda läbis käesoleva aasta mais-juunis „avatud ruumi“ meetodil korraldatud programmiseminari ning kaks avalikku arutelu. Seminarilt ja aruteludelt saadud tagasiside põhjal programmi lähtekohtasid täpsustati, parandati ja toodi välja ettepanekutest meie jaoks kõige olulisemad. Seega on tegemist paljude erinevate inimeste ühiste seisukohtade kogumiga ja paljuski ka kompromissiga. Meie programm ei saa aga kunagi lõplikult valmis. Seda peab olema võimalik täiendada, arvesse tuleb võtta muutunud asjaolusid ning häid uusi ettepanekuid. Programm ei saa olla suletud dokument, millest oma tegevuses jäigalt kinni hoida, vaid pigem üldine visioon, kuhu peaks linna areng suunduma. Me oleme üritanud programmi vähem kirjutada konkreetseid lahendusi ja rohkem visiooni ning eesmärke, kuidas asjad peaksid põhimõtteliselt toimima. Konkreetseid lahendusi saab leida üksnes koostöös linnaelanike ja kohalike kogukondadega, spetsialistide ja teadlastega. Parimad lahendused ei sünni puusalt tulistades, vaid ainult linnakodanikke kaasates.
Valijad, ärge kartke valimisliitude poolt hääletada Juhan Kivirähk
Dokumentaalfilm „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?“, millega teater NO99 meenutab 2007. aasta maikuus toimunud „Ühtse Eesti“ suurkogu ja selle ettevalmistamist, tuli linale tänuväärselt õigel ajal. Nädala pärast toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis sunnib see pärima, mis on Eesti poliitikas selle ajaga muutunud? Kas erakonnad ja valijad on selle ajaga targemaks saanud? Poliitikute suhtumises paistab küll vähe muutunud olevat. Vaatamata kodanike kriitilise suhtumise kasvule, tunnevad parteid end hangunud poliitmaastikul endiselt suurepäraselt. Nad teavad, et praegu kehtivad reeglid erakonna asutamiseks, rahastamiseks ja valimistel osalemiseks muudavad uute poliitiliste jõudude võimalused parlamendiparteide positsioonide kõigutamiseks pea olematuks. Eelseisvate kohalike valimiste eel ongi tõusnud üles küsimus, kas kodanike valimisliitude poolt hääletamine võiks olukorda mingeid muutusi tuua? Poliitikud püüavad valmisliite suuremates linnades kas täielikult ignoreerida või hoiatavad nende poolt hääletamise eest. Ka paljud poliitvaatlejad on väljendanud oma skepsist valimisliitude võimaluste suhtes, pidades neid poliitikas hääbuvaks nähtuseks. Unustatakse ära, et erakonnad pääsesid valimisliitu-
de ees domineerima alles pärast seda, kui riigikogu 2002. aasta valimiste eel valimisliitude kandideerimist välistada püüdis. Alles õiguskantsleri sekkumine andis kodanikele taas õiguse oma nimekirjadega välja tulla, kuid selleks ajaks olid paljud senised ühendused juba loobunud. Tegelikult ei ole ju kodanike valimisliit oma olemuselt midagi muud kui omamoodi kohalik erakond. Ta ühendab sarnaseid eesmärke ja väärtusi jagavaid kodanikke, kellel on kindel soov arendada kohalikku elu kõigi inimeste üldiseks hüvanguks. Meie valdades on valimisliite, mis on osalenud järjepidevalt kõigil valimistel juba 90-ndate keskpaigast alates. Pigem on just suured parlamendierakonnad oma algsest kodanike vabaühenduse olemusest ja missioonist võõrandunud, kaotanud oma väärtuspõhisuse ja side valijatega ning muutunud riigivõimu vahetuks koostisosaks. Pärast seda, kui erinevad poliitilised skandaalid on erakondade sisedemokraatia seadnud tõsise kahtluse alla, tasub küsida, kas kohalikus omavalitsuses võimule pääsenud erakond ikka esindab piisaval määral kohaliku kogukonna huve suhetes riigivõimuga või kaldub ta pigem kaitsma ja toetama riigis võimu teostava või võimule pürgiva erakonna poliitikat kohalikul tasandil? On põhjust karta, et esiplaanile asetatakse pigem oma erakonna huvid, pisendades kohaliku võimu tähtsust ja tähendust. Võimude tasakaalustatuse huvides oleks kindlasti parem, kui kohalik võim esindaks selgelt vaid kohalikke kodanikke, kellel vasalli- (või opositsiooni-) suhted parlamendiparteidega puuduvad. Mina julgen küll valijaile soovitada, et nad järgiksid kohalikel valimistel oma südametunnistuse häält ega kardaks häält anda kodanike valimisliitude poolt. Nende inimeste entusiasm ja teotahe väärivad rakendamist kohaliku elu edendamiseks. See oleks võimalus tuua Eesti poliitikasse värskeid tuuli ja uusi tegijaid ning tasakaalustada kohalikke huve riigi üldiste huvidega. Võib-olla tuleks vabakonna aktivistide tegutsemist nähes ka parteilastele lõpuks ometi meelde, milliste eesmärkide ja ideaalidega nende erakondki kunagi asutati. Oma põhiolemuselt ei ole ju parteidki midagi muud, kui kodanike vabatahtlikud ühendused, mille tähtsaimaks eesmärgiks peaks olema omavalitsuse või riigi juhtimisel jõuda ühiskonna üldise hüveni. Juhan Kivirähk on sotsioloog
Tarmo Treimann on jurist ja valimisliidu programmitoimkonna juht. Tarmo kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas Kristiine linnaosas
Koostöös paremad planeeringud Erik Vest
Planeeringute kehtestamise õiguse andmine linnaosa halduskogule kõrvaldaks mitmed kunstlikult loodud bürokraatiapidurid. Kohalike elanike ja neid esindavate vabaühenduste huvi kaasa rääkida kasvaks. See aitab kaasa parimate lahenduste saavutamisele.
Linnaruumi planeerimise põhiülesanne on leppida kokku maa-ala arengu põhimõtetes ja tingimustes. Selle käigus tuleb iga kord lahendada vastuolu olemasoleva ja uue vahel. Peamised vaidlused käivad alatasa selle üle, mida säilitada ja kui palju võib keskkonda muuta. Osalisi on seejuures palju ja kõigil neil on omad soovid – arendaja, arhitekt, linnavalitsus, volikogu, halduskogu, planeeringust puudutatud isikud, lihtsalt huvilised ja linnakodanikke ühendavad vabaühendused. Erinevad on eesmärgid ja vajadused ning kõiki neid tuleb planeeringu juures arvestada. Lahendus peab seega sündima koostöös ning erimeelsuste ületamiseks peavad otsused olema kaalutletud ja arusaadavalt põhjendatud. Linnavalitsuse kaalutlusele hinnangut andes aga ei saa linnavolinikud tugineda ainult seadusele, vaid peavad arvestama ka isiklikke põhimõtteid ja väärtusi. Kodanike valmisolek planeeringute puhul otse voli-
kogu poole pöörduda on kahjuks aastatega oluliselt langenud. Valitseb arusaam, et volikogul puudub tahe, oskus ja võimalus asja käiku sekkuda ja linnakodanike huve kaitsta. Inimesed, kes puutuvad planeerimisprotsessiga esimest korda kokku, eeldavad tihti, et detailplaneeringu lahenduse otsustab linnaosa halduskogu. See oleks asjade loogiline käik, kuid praegu see veel paraku nii ei ole. Tallinna linnavalitsus enda kätte haaranud nii täitevvõimu kui esindusvõimu rolli ja volikogust on saanud koht, kus käiakse kaks korda kuus linnavalitsuse tahet kinnitamas. Ei saa pidada heaks olukorda, kus linnakodanikud ja neid esindavad vabaühendused peavad oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Kakumäe sadama, Hipodroomi ja TOP-i planeeringulahenduste vaidlustamine kohtus, kus ühel pool lauda on linnavalitsus ja teisel pool lauda linnakodanikud, tõstatab taas küsimuse, kas linnavõim teenib avalikkuse huve või mitte. Tegelikult oleks planeerimine kõige efektiivsem, kui
asjahuvilised kaasataks juba algfaasis. Kavandatava lahendusidee tutvustamine halduskogule ja asumiseltsile juba enne planeeringu koostamise ettepanekut linnavalitsusele hoiaks kokku nii aega, raha kui närve. Olukorda saavad muuta vaid linnakodanike poolt valimistel antud hääled. Ühe erakonna üleolek ei tohiks olla nii suur, kui see on olnud Tallinna volikogus viimastel aastatel. Tasakaalustatum volikogu toob poliitikud mugavustsoonist välja ja paneb nad enam kodanikega arvestama. Vaba Tallinna Kodanik seisab selle eest, et planeeringute koostamine oleks läbipaistev ja toimuks koostöös kohaliku kogukonnaga. Lõpliku otsuse langetamise õigus peab jääma linnakodanikele! Erik Vest on Viimsi Vallavalitsuse maa- ja planeerimisameti juhataja. Erik kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas Pirital
6 Hea tallinlane Keegi ei tule Tallinna meie eest korda tegema. Sellest saavad aru kõik valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik liikmed ja toetajad. Meie seas on mitmeid asumiseltside esindajaid, tuntud kohaliku elu aktiviste ja oma ala spetsialiste. Me oleme kõik vabad inimesed, keda ei ole sundinud kandideerima parteikontor või ülemus. Meid ühendab soov muuta Tallinn paremaks koduks kõigile linnaelanikele ning meie kokkulepitud seisukohad, mille oleme kirja pannud valimisliidu programmi ja läbimõeldud linnalahenduste ideedekogumikku. Ideedekogumikust ei leia te utoopilisi lubadusi, mida enne valimisi on ikka tavaks jagada. Seal pole ka kohta asjatundmatutele hüüatustele, nagu 117 000 kuuse paepinnasesse istutamine või linna joogiveeallika reostamine. Meil on läbimõeldud ja teostatavad plaanid ja me kavatseme need ka ellu viia! Palun tule valima ning toeta oma linnaosas kandideerivaid Vaba Tallinna Kodaniku kandidaate. Hardo Aasmäe majandusgeograaf Vaba Talllinna Kodaniku linnapeakandidaat
LÄBIMÕELDUD LINNALAHENDUSED 1. Tasuta prügivedu Berliini mudeli järgi
Berliinis on katsetatud tasuta prügivedu eeldusel, et elanikud sorteerivad ise oma prügi. Curitibas ostetakse elanikelt prügi. Maailmast on võimalik sellekohast kogemust mujaltki leida, mida on meil võimalik kohandada. Tänaseks on selleks ka tehnilised eeldused Tallinnas loodud. Prügipõletustehastes (nt Iru) on jäätmed muutunud kulust tuluks. Iru tehase koormamiseks hangitakse prügi juba Soomest. Täiesti ebanormaalne on olukord, kus välismaist prügi töödeldakse, mille tahked jäägid jäävad meile matmiseks, aga samas peavad tallinlased ise prügi ära andmisele peale maksma. Võrreldes Soomega on meie veokaugused väikesed. Seda süsteemi on võimalik rakendada juhul, kui kaasatud on kogukonnad ja korteriühistud ning kriminaalne äri ei ole imbunud jäätmekäitlusse.
2. Kodusoojus odavamaks Euroopa eeskujul
2007. aastast alates on Tallinnas toasooja hind kahekordistunud, samas kui nafta hind maailmaturul vaid 10%. Hinnatõusu taga on linnavõimu võimetus ohjeldada soojamonopoli. Euroopast eeskuju võttes tuleb tükeldada AS Tallinna Soojus. Soojusvõrkude omanik ei tohi olla kauba (soojuse) omanik. Soojusvõrk peab ostma sooja hulgi ja müüma jae või võimaldama erinevatel soojatootjatel kasutada oma võrke kauba müügiks otse tarbijale. Soojustootjad hakkaksid konkureerima, mis kujundaks praeguse monopoolse hinna asemel välja õiglase soojusenergia hinna. Samuti oleks soojusvõrgu omanikul suurem huvi vältida soojakadusid ülekandel. Pole mõtet õhku kütta. Selleks peab linnavõim kõigepealt lõpetama AS Tallinna Soojuse varade pikaajalise rendilepingu Tallinna Küte AS-iga. Sama lugu on Tallinna Vesi AS-iga, mis tuleb Tallinna linnale ja lähivaldadele/linnadele tagasi osta.
3. Ühistranspordi liinikorraldus linna vajadustele vastavaks
Tallinna liinikorraldus on pärit paljuski nõukogude ajast ega vasta täielikult tänastele linnaelanike vajadustele. Võrreldes nõukogude ajaga on elu ja töökohad mõnevõrra muutnud asukohta, ära on kadunud kunagised sõjaväebaasid ja mitmed suured ettevõtted on oma asukohta muutnud. Ühistranspordi liinivõrku aga ei ole vaatamata muutustele oluliselt tänapäevastatud.
4. Ühistransport kõigile tasuta
Kõigile tasuta ühistransport võimaldaks turistil külastada lihtsalt ja kiirelt kogu Tallinna. Säästame piletikontrolli arvelt. Samuti tuleb kaaluda bussiveeremi viimist vedelgaasile, kuna see on odavam ja keskkonnasäästlikum. Tuleb kaaluda ka trammide, trollide ja tänavavalgustuse jaoks ise elektri tootmist, et säästa elektrienergia ebamõistlikult kõrgetelt ülekandetasudelt. Taastada tuleb öine (00.00–05.00) tasuline trolli-, trammi- ja bussiliiklus. Esialgu katseliselt nädalalõppudel
5. Linnaosade ja nende halduskogude volituste laiendamine
Detailplaneeringud tuleb kehtestada kohalikes halduskogudes. Linnavalitsusele jääb järelevalve üldplaneeringule vastavuse üle. Linnaosadele tuleb anda selleks otstarbeks eelarve, mille kehtestab linnaosa halduskogu. Linnaosavanemast saab linnavalitsuse liige.
6. Tallinnas võim hajusamaks
Vähendame abilinnapeade arvu. Kesklinna vanema ja abilinnapea amet tuleb ühitada. Luuakse abilinnapea ametikoht koostööks linna tagamaaga/lähivaldade-linnadega. Linna peaarhitekt tuleb tõsta abilinnapea õigustesse ja muuta tema ametikoht mittepoliitiliseks nagu linnasekretäri amet, mis ei lähe vahetusse võimu poliitilise võimu muutudes.
7. Trammiga Piritale, ummikuid vähemaks
Trammitee Kesklinnast Piritale ja sealt edasi Haabneeme lihtsustab sealsete elanike tööl käimist ja vähendab liiklusummikuid Pirita teel. Trammitee on odavam lahendus kui teelaienduse ehitamine haljasalade arvelt ning selle hilisem hooldamine.
8. Kalamaja kaldapealne korda
Eesmärk on ühendada Vanasadama piirkond Lennusadamaga, väärtustades piirkonda ja suurendada lootusi Patarei renoveerimiseks. Kaldapealne väärtustaks kogu Kalamaja elurajooni. Kaldapealsele tuleks kaaluda suviste ujuvkaide rajamist erinevatele väikelaevadele. Kaide otsadesse saaks rajada ujumissillad suplejatele. Suvine lisakasutus aitaks osaliselt katta kaldapealse hooldamise püsikulusid.
9. Lahendus Linnahalli probleemile
Kui 1913. aastal sai valmis Estonia Seltsimaja (nüüd Estonia teater) pani eesti rahvas selleks raha kokku ja Juhan Liiv annetas oma pintsaku. Kellelegi ei tulnud pähe otsida välisrahastajat. Seepärast tuleb loobuda investeerimislepingust Roland Lauderiga ja Linnahall ise korda teha, sest tegemist on kultuuriasutusega. Selleks omakorda tuleb loobuda uue raekoja ehitusest praegusel kujul ja ühendada see Linnahalli uuendamisega. Linnahalli väärtusliku osa (suur saal) uuendamine tuleb siduda raekoja ehitusega. Kujuneks välja haldushoone, kus on ka kultuuri- ja konverentsikeskus. Saali mahutavus 5000–6000 kohta. Sellise saali puudumine on senini takistanud suurte rahvusvaheliste konverentside korraldamist Tallinnas. Kultuuri halduse kõrval peab hoonestus arvestama ka kaubandust, sadamateenindust ja majutust. Lennusadama eeskujul tuleb rakendada merekütet. Need tegevused aitaksid katta uue raekoja ülalpidamiskulusid.
10. Trammiga Mereväravast Õhuväravasse
Vanasadamat ümbritsev tühermaa on Tallinna linna häbistav visiitkaart. Räämas ala on aastaid kasutuseta ja vähesed rajatud hooned peale Tallinki hoone on arhitektuurselt alla keskmise taseme. Piirkonda rajatakse esinduslik hoonestu, mis sisaldab eneses kultuuri-, konverentsi-, teenindus- ja eluhoonestust. Linnavõimud tegid strateegilise vea 2001. aastal, kui müüsid selle ala erakätesse. Nüüd tuleb see viga parandada ja hoonestada tervikuna. Seda eelkõige erarahastusega, linna eestvõttel. Sellekohast kogemust on maailmas küllaga. Trammitee tuleb viia Tallinna Sadamast Tallinna Lennujaama, kuhu sarnastel alustel tuleb rajada Tallinna Õhuvärav. See võimaldaks ühendada sadama, bussijaama ja lennujaama tõhusa saastevaba ühistranspordiga. Kaudselt ühendaks see lahendus transpordivõrku ka raudteejaama Ülemistel.
11. Nõmme linnavalitsus tagasi ajaloolisse Nõmme keskusse
Omanikult tuleb osta tagasi või võtta pikaajalisele rendile kasutuseta kinohoone ja kõrvaltiib. Riigilt on vaja taotleda linna omandisse osa riigile kuuluvast hoone kõrvaltiivast. Majja koliks Nõmme linnaosa valitsus. Vabanevad ruumid Vabaduse puiestee ääres tuleb anda seltsi ja huvitegevuse käsutusse, täiendades Nõmme Kultuurikeskust.
12. Mustamäe I, II ja III mikrorajooni eluhoonestuse asendamine uue kaasaegse hoonestusega
Hooned on lootusetult vananenud füüsiliselt ja moraalselt. Kogu piirkond tuleb ümber planeerida ja hoonestus uuendada tihedas koostöös Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna ülikooli ja Eesti Maaülikooliga. Hoonestuse uuendamisega saab päästa korteriomanike kinnisvarade väärtuse. Samuti väheneksid otsesed eluasemekulud. Eesmärk on viia elamute energiatarve 250 kW/h-lt ruutmeetri kohta aastas 50 kW/h-le aastas.
13. Algatada Rahumäe – Ülemiste raudteeharu ehitus
Selleks on vaja linnal algatada detailplaneering 900 m pikkuse raudteeharu ehitamiseks Rahumäe ja Järve jaama vahelt Liiva–Tallinn-Väike jaama vahelisele liinile. See võimaldaks Paldiski–Rahumäe liinilt otse sõita Ülemistel jaama, kus on palju uusi töökohti ja ligipääs lennujaamale. Samas võimaldaks see raudtee Paldiskisse suunduvad kaubarongid saata otse Ülemistelt Paldiskisse ilma Kopli kaubajaama läbimata. See omakorda võimaldaks Kopli kaubajaama maad taotleda Tallinna omandisse. Seejärel on võimalik lõpule viia Balti jaama ümbruse korrastamine.
14. Vanalinna ümber haljasvöönd
Tuleb viia lõpule Tallinna vanalinna ümbritseva haljasvööndi rajamine, mida alustati rohkem kui sada aastat tagasi ja on tänaseni lõpule viimata.
15. Löökaukude vähendamiseks tuleb leida alternatiiv soolale lumetõrjes
Soola kasutamine murendab teekatet, mitmekordistades löökaukude teket ühe talve jooksul. Sool kahjustab jalatseid, hävitab teedeäärset muru ja kiirendab sõiduvahendite (autod, bussid, trammid) roostetamist. Teadus teab mitmeid alternatiive soolale ning kaaluda tuleb ka lihtsalt soolast loobumist. Löökauke ei aita enam vähendada poliitilised ja eelarvevaidlused, vaid teadmiste rakendamist füüsikast ja klimatoloogiast.
16. Piimamees ja juurviljamüüja tänavale
Linn peaks andma välja tänavamüügilube piima ja aiasaaduste müügiks. See sobib enamikele linnaosadele, eriti tiheasustusega korterelamurajoonidele. Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe. Loodetavasti hoiab talu- ja linnarahva kaubanduslik otseside vaos toiduainete hindu ja tõstab Eesti toidutootmise tulukust ning konkurentsivõimet välistootjate ees.
17. Lubada taas aedrajoonides lõkke tegemist looduslike jäätmete põletamiseks
Tänane lõkketegemise keeld on ebateaduslik ja pole seotud keskkonnapuhtuse tõhustamisega. Palju keskkonnasäästlikum on nimelt puulehed, kulu, oksarisu jm kohapeal põletada ning tuhka kasutada väetisena. Vastasel korral viiakse mineraalained krundilt minema, mis viib mulla kurnamisele. Praegu võib lõket või lahtist tuld teha peoõhtul liha küpsetamiseks, samas pole lubatud orgaaniliste ohutute jäätmete õues põletamine. Pigem on see sundtulu prügiveoettevõtetele ja lisakulu linnaeelarvele. Lõkke tegemine on ökoloogilisem, sest säästab mulda, ei kulutata kütust vedudeks ja on paindlikum ilmastiku ning veerežiimi arvestamisel.
18. Haiglad kodanikukeskseks
Tallinna linnale kuuluvad haiglad tuleb äriühingutest-aktsiaseltsidest muuta sihtasutusteks. See välistaks nende erastamise võimaliku kava ja asendaks haiglatevahelise konkurentsi spetsialiseerumisega. See aitaks paremini kasutada tervishoiule suunatud vahendeid, hoida tervishoiu kaasaegset taset ja kavandada mõistlikke arengusuundi. Haiglate haldamine tuleb ümber korraldada. Praegustest juhtorganitest tuleb välja viia poliitilised, kuid asjatundmatud liikmed ja asendada nad asjatundlike inimestega. Tulevaste sihtasutuste juhtorganid tuleb depolitiseerida.
7
VALIMISLIIDU VABA TALLINNA KODANIK KESKLINNA LINNAOSA PROGRAMMI LÄHTEKOHAD Kesklinna linnaosa on meie riigi pealinna tuum, mis teeb linnaosa eriliseks. Seda tuleb linnaosa eest seismisel rohkem arvestada. Siin asuvad turistikeskne keskaegne vanalinn ja moodne city, kuid ka räämas ja kinnine mereäär. Äritegevus ei tohiks areneda kohaliku eluolu eirates. Laokil avalik ruum ootab peremeest. Selleks tahame: * Anda eelarve- ja planeeringupädevuse halduskogule; * Pakkuda halduskogu liikmetena püsivat sidet oma valijatega; * Kaasata kohalikke elanikke ja ettevõtjaid elukeskkonna kujundamisse; * Toetada asumikogukondade arengut ja rahvamajade loomist;
Katrin Raie
829
Annan endale aru, et niisama kurtmine pole konstruktiivne. Ma pean ise mingeid samme astuma, kui tahan, et minu sünni- ja kodulinnas ei kasutataks ka minult kogutud eelarvet viisil, mis juba aastaid alavääristab mind kui mõistusega väärikat kodanikku. Tallinn on koduks kolmandikule Eesti elanikest; tööle, vaba aega veetma või linnaga tutvuma tuleb veelgi rohkem inimesi meilt ja kaugemalt. Nii palju erinevaid huvisid ja vajadusi – nende mõistlikuks rahuldamiseks ja linna kui organisatsiooni professionaalseks juhtimiseks on vaja hoopis teisi oskusi ja teadmisi kui meisterlikult JOKK võimulpüsimine ja pillimäng. Samuti tuleb eri piirkondade arendamisel alati lähtuda ka seal elavate inimeste vajadustest. Vaba Tallinna Kodaniku valimisliit andis mulle võimaluse astuda see samm parema kodulinna suunas. Kontakt: katrinraie@hotmail.com Sünniaeg: 14. oktoober 1965 Haridus: 1990, Diplom, inglise ja saksa keele õpetaja, TPedI; 2008, M.Ed., võrdlev haridusteooria, haridus- ja kultuuripoliitika, Loyola Ülikool Chicagos, Il, USA. Töökoht ja amet: SOS Chidren’s Villages International, regiooni direktor Hobid: Tegevus vabatahtlikuna (nelja MTÜ liige, Rotary Fondi vilistlane); erinevad kultuurid ja inimesed; muusika ja kirjandus; jalgrattasõit Moto: Laenan õde Mary’lt: keegi pole kunagi nii vana ega vaene, et ei saaks teiste jaoks midagi ära teha.
* Seista asumite miljööväärtusliku arengu eest; * Vähendada liikluskoormust ja teha tänavad korda; * Rajada turvalise kesklinna läbiva kergliiklusteede võrgustiku; * Heakorrastada meie kaunid pargid; * Teha korda keskturu ja selle ümbruse;
Mihkel Uus
830
Olles tegelenud asumiseltsis linnaelanike ja linnajuhtide soovide ja tegude ühitamisega, soovin kaasa aidata, et linna juhtimisstruktuur muutuks avatumaks. Avatud ja kaasav juhtimismudel ei tähenda seda, et keegi ei juhi ning ei vastuta, kuid on juba toimivaid näiteid (parkimiskorralduse parandamine Kadriorus, trammiliini nr 3 sõidugraafiku kasutajatele sobivamaks muutmine, planeerimisalane infovahetus kohalike elanikega, lumekoristuse ajastamine ning korraldamine, heakorra küsimused, liikluse planeerimine, piirkondlikud turvalisusküsimused jt), kus linna arengu suunamine on hõlpsam, kui piisavalt läbimõeldult ning varajases staadiumis tegevusi kogukonnaühendustega kooskõlastada. Kogukondade kaasamine tagab rohkem rahulolevaid tarbijaid ning piirkond muutub seeläbi atraktiivsemaks võimalikele maksumaksjatele.
* Heakorrastada ja avada Tallinna ranna; * Teha korda Merevärava kui Tallinna visiitkaardi ja ühendada selle ühistranspordi kaudu südalinnaga; * Tuua tänavale asumikordnikud; * Viia bussijaama üle Ülemistele.
Väino Rajangu
831
Tahan kaasa aidata linnaplaneerimise muutmisele kiiremaks, elulähedasemaks ja korruptsioonivabaks. Hooneühistu esimehena olin vahetult seotud ühistu detailplaneeringu menetlemisega ja seetõttu kursis tegeliku olukorraga. Kontakt: vaino.rajangu@ttu.ee Sünniaeg: 6. november 1945 Haridus: Tehnik-elektrik 1964; insener-elektrik 1970; majandusteaduste kandidaat 1976 (elektri ja majanduse piirimailt); majandusteaduste doktor 1984 (majanduse ja hariduse piirimailt) Töökoht ja amet: Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor; Hooneühistu juhatuse esimees Hobid: Ehitamine, reisimine, seltsitegevus, ühiskonnas toimuvale kaasarääkimine vahetult ja ajakirjanduse kaudu. Moto: Varasematel aastatel: Elu pakub võimalusi ja minu ülesanne on neis teha valikuid. Vaba mees vabal maal.
Andrei Hvostov Soovin parandada maailma.
832
Kontakt: mihkeluus@gmail.com Sünniaeg: 27. mai 1978 Haridus: Kõrgem: ärijuhtimine; õigusteadus Töökoht ja amet: Ettevõtja Hobid: Raamatud, qi-gong
Kontakt: andrei.hvostov2011@gmail.com Sünniaeg: 10. juuli 1963 Haridus: TÜ ajalugu Töökoht ja amet: Eesti Ekspress ajakirjanik Hobid: Maailma parandamine
Moto: Mõelda. Suhelda. Tegutseda.
Moto: Naeratage, homme on veel hullem!
8
818
Karli Lambot
Tallinna linnajuhtimises tuleb viia ellu sisulisi muutusi, nii et meie pealinnast saaks hea elukeskkonnaga euroopalik linn. Tuua erakondlikkuse asemel kogukondlikkust ja professionaalsust. Korruptsiooni asemel usaldusväärsust. Võimuiha asemel pikaajalist nägemust. Kontakt: karli@ace.ee
Sünniaeg: 5. jaanuar 1970 Haridus: Lõpetanud Tartu Ülikooli ärirahanduse eriala, õpin Usuteaduse Instituudis kristliku kultuuriloo magistrantuuris Töökoht ja amet: ACE Logistics Group AS-i nõukogu esimees Hobid: Orienteerumine, kestvussport, lugemine, suvekodu Moto: Püüda rohkem anda kui võtta.
Gunnar Polma
821
Valimised on selleks, et valida oma südame järgi. Kui see enam võimalik ei ole, tuleb ka ise valikut avardada. Tallinnasse on vaja uusi tuuli ja uut juhtimiskultuuri! Tallinna volikogu peab saama vabaks erakondade keskkontorite otsejuhtimisest. Tallinnal tuleb lähiajal teha vastutusrikkaid otsuseid hariduse korralduses. Oleme kaotanud asjatult aega ja see maksab juba praegu kätte. Üks koolijuht volikokku juurde – pole paha! Kontakt: gunnar.polma@vabakoda.ee Sünniaeg: 26. august 1960 Haridus: 1982 Tartu Ülikooli Bioloogia-geograafia teaduskond: bioloog, bioloogia ja keemia õpetaja; 2012 Tartu Ülikooli majandusteaduskond: Strateegiline juhtimine – magistrikraad Töökoht ja amet: Tallinna Reaalkool, direktor Hobid: Pean hobitalu Matsalu lahe lõunakaldal, mille suunitluseks on rannaäärse loodusliku koosluse hooldamine. Kasvatan hobuseid, Šoti mägiveiseid ja lambaid. Meeldib maalida, looduses ratsutada, Tartu maratoniks valmistudes murdmaad murda ja mägedes suusatada. Moto: Kui midagi teed, püüa anda endast parim.
Julia Rinso
826
Ei taha alla anda ja lihtsalt Soome või mõnda teise riiki kolida. Usun, et ka noored saavad oma värske pilguga kaasa aidata parema elukeskkonna loomisel.
Kontakt: juliarinso@gmail. com Kodulehekülg: http://piraadipartei.ee/ Sünniaeg: 19. november 1989 Haridus: Keskeri, sekretäritöö Töökoht, amet: MTÜ Piraadipartei juhatuse liige Hobid: Käsitöö, fotograafia
Tallinnas peab hea olema! Kontakt: rene.ottesson@ expresspost.ee Sünniaeg: 13. aprill 1968 Hobid: Looduses liikumine, orienteerumine
827
819
Elver Loho
Olen neljandat põlve tallinlane ja soovin, et linna arendamisel kaasatakse rohkem linnakodanikke. Praegune linnajuhtimine ei arvesta oma tegevuses kohalike elanikega ja asumiseltsidega, vaid juhindub kitsastest erahuvidest. See süsteem peab muutuma. Linnapea tuleb valida konkursiga ja peab olema linnakodanike teenistuses! Kontakt: kaur@intelex.ee Sünniaeg: 22. veebruar 1980 Haridus: Tallinna Reaalkool, Tartu Ülikooli majandusteaduste magister Töökoht ja amet: Intelex Insight OÜ-s juhatuse esimees Hobid: Teater, tennis, lugemine Moto: Koostöös suudame mägesid paigalt liigutada!
Maris Meriste
822
Olen ilmselt küll idealist, kuid loodan, et minu panus aitab muuta midagi paremaks, sest olen arvamusel, et kui ise ei tee, ei muutu midagi. Kõik algab meist endist ja kodanikuaktiivsusest. Viriseda on alati hea, aga julgus ise teha ja n-ö maailma muuta võib anda mõnikord rohkem tulemust, kui me arvatagi oskame. Veetilk uuristab pikapeale ka kivisse augu… Kontakt: maris.meriste@vabakoda.ee Sünniaeg: 10. jaanuar 1962 Haridus: Tehnoloogiainsener ühiskondliku toitlustamise alal, MA Töökoht ja amet: Sotsiaaltöö projektides osalemine MTÜs Hobid: Ristsõnade lahendamine, käsitöö, lugemine, poliitika Moto: Julge muuta iseennast ja ka teised muutuvad koos sinuga.
Olev Vaher
824
Võitlen selle eest, et Tallinna juhiks terve mõistus koos oma eriala tundvate spetsialistidega, mitte partokraatia või mõni tagatuba. Oleksin volikogu või halduskogu liige, kelle poole valija saab alati oma murega pöörduda. Tean, et parimad otsused sünnivad sisulises kaasamises ja meeskonnatöös. Toetan kodulähedase põhi- ja algkooli põhimõtet. Gümnaasiumis tuleb õpilasel eristuda vastavalt oma huvidele, et koolis käimine ei muutuks igavaks rutiiniks. Kontakt: olev.vaher@tlu.ee Kodulehekülg/blogi: vaher.blogspot.com Sünniaeg: 29. mai 1965 Haridus: Kõrgem rakendusmatemaatika magister Töökoht ja amet: TLÜ politoloogia magistrant Hobid: Bridž, teater, filmid ja ajalugu Moto: Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et tehtaks sulle. Usu ennekõike iseendasse.
Inna Rose
Moto: Kõik on enda kätes.
Rene Ottesson
Kaur Kivirähk
825
Kontakt: inna.rose.71@ facebook.com Sünniaeg: 10. aprill 1958 Haridus: Keskharidus; õppinud 1984–87 TPedI KKT-s. Töökoht ja amet: Laskurliidu juhatuse liige, suhtekorralduskomisjoni esimees Hobid: Sport, reisimine, lugemine
820
Juba pikka aega olen tegelenud missioonitundest oluliste asjadega, mis paljudele korda lähevad, aga mis söövad roppu moodi raha ja aega: MTÜ Eesti Interneti Kogukond (eelmise aasta ACTA-vastased meeleavaldused), MTÜ Vabakanal, MTÜ Ravikanep jne jne. Enamasti tegelen asjadega, mis teistel unarusse jäänud või lausa tegemata. Seekord tundub, et Tallinna kohalikel valimistel on suurparteid käega löönud ja teevad vaid suurejoonelisi harjutusi riigikogu valimisteks. Linn on hüljatud parteile, kelle juhi eetikameel on säärane, et ta linna raha eest käseb kirjutada linna töötajatel anonüümseid sõimukommentaare konkureerivate parteide pihta. Niimoodi ei saa asja jätta. Tuleb võtta senine kogemuste- ja teadmistepagas ning asuda valimisvõitlusse. Kontakt: elver.loho@gmail.com Kodulehekülg/blogi: http://facebook.com/elver Sünniaeg: 27. veebruar 1986 Haridus: Poolik kõrgharidus informaatikas Tartu Ülikoolist Töökoht ja amet: Ettevõtja Hobid: Ajakirjandus, fotograafia Moto: Kui ise ei tee, siis kes teeb?
Raivo Salumäe
823
Kandideerin selleks, et üritada tõsta poliitilist kultuuri. Seejuures pean põhiliseks linnajuhtimise läbipaistvust ja avatust ning võimalust arendada sisulist dialoogi. Lisaks sellele kandideerin selleks, et taotleda Tallinna kogukondlikku arengut ning linna korraldamise viimist suures osas asumipõhiseks. Osaledes valimisliidus Vaba Tallinn Kodanik toetan otseselt seda algatust kui võimalust olukorra parandamiseks. Kontakt: raivo.salumae@gmail.com Kodulehekülg: http://raivosalumae.wordpress.com/ Sünniaeg: 15. veebruar 1969 Haridus: Ökonomist (TTÜ, diplomiõpe 1991), jurist (TÜ, magistritase 1998) Töökoht ja amet: AS Silikaat Grupp, jurist Hobid: Ühiskond, ajalugu, kodanikuühiskond, poliitika Moto: Aus arutelu on ühiskondliku edenemise alus.
Markko Karu
828
Mul ei ole ükskõik sellest linnast. Sõltumata maailmavaatest või rahvusest peavad linnakodanikud tundma, et seda linna juhitakse heaperemehelikult. Elanikud ja ettevõtted peavad saama oma plaanides linnaga arvestada, seda nii pakutavate teenuste, arendusplaanide kui ka maksude osas. Täna sellist kindlust pole, linnavalitsus püstitab järjest uusi absurdirekordeid, ehitades turu kohta, kus keegi turgu ei oota, määrates ühistransporti reisisaatjad või korraldades arvamusküsitlusi Linnateatri rahastusele. Olgu ajad halvad või head, linna otsused peavad olema vähemalt erialaspetsialistidele arusaadavad ja neid otsuseid ei tohi teha poliitilise surve tõttu, vaid peab lähtuma linna ja ka selle üksikute asumite heaolust. Disainerina tean, et sisuliste muutuste ellu viimiseks ei piisa targast nõuandest, vaid sa pead ise osalema selle nõuande ellu viimisel. Sellepärast astun sammu ette. Kontakt: markko.karu@eesti.ee Sünniaeg: 15. november 1974 Haridus: 2013 virtuaalkeskkondade arendus ja disain, MA, Tartu Ülikool, 1996 tootedisain, BA, Eesti Kunstiakadeemia Töökoht ja amet: Brand Manual, partner/disainer Hobid: Jalgrattasõit, lugemine, asjade lahti võtmine ja kokku panemine Moto: Ära arva, proovi järele!