luubi all: Jazzkaar

Jazz & the City

raul & ramuel jazzist & linnast

jazzkaar 2020 käivitub –loodetavasti – 9. oktoobril. sõna selgituseks saavad suurepärased muusikud raul ukareda ja ramuel tafenau.

raul ukareda: „Band of Gypsys“ 50 13.10 kell 18.00 Fotografiska Tallinn Tallinnas elanud aastatel 1970–2000: 1970–1994 Mustamäel Akadeemia teel, 1994–2000 Kalamajas Vabriku tänaval. Viimased aastad elanud Viimsis.

ramuel taFenau: „Gather Around“ 11.10 kell 17.45 Fotografiska Tallinn Tallinnas elanud kokku umbes 17 aastat. Kasvanud üles Mustamäel, vahepeal elas linnast väljas, nüüd neljandat aastat Kalamajas.

esinete jazzkaarel, mille poolest on selle aasta kontsert eriline? RAUL: See kontsert on minu jaoks eriline mitmel põhjusel. Esiteks on minu juubeliaasta, saan aastavahetusel 50-aastaseks, mis minu jaoks sümboolsel kombel langeb kokku minu suure eeskuju Jimi Hendrixi surma-aastaga ja sel samal aastal ilmunud kontsertplaadiga „Band of Gypsys“. See plaat on mind mõjutanud ilmselt rohkem kui miski muu. Nüüd Jazzkaarel on plaan terve see plaat instrumentaalsena ette kanda.

Raul Ukareda. Foto: Jazzkaar

Päris suur proovikivi. Vaatame, mis sellest välja tuleb.

Teiseks on meie projekti koosseis meie kõigi jaoks uus ja huvitav. Ainus, kellega sellest koosseisust olen üksjagu koos mänginud, on René Puura. Kaspar Kallustega olen mänginud ainult paar korda ja hoopis teiselaadset muusikat. Janno Trumpiga pole ma veel kunagi laval kohtunud. Põnev!

Eks kogu see aasta on olnud üsna eriline. Olen saanud palju kodus olla ja asjade üle järele mõelda. Ühegi projekti või ettevõtmise toimumine ei ole enam iseenesestmõistetav. Võid küll asju kokku leppida ja ette valmistada, aga kas need asjad ka teoks saavad, ei sõltu sinust. Ega ma ei või ju praegugi siin neid vastuseid kirjutades kindel olla, kas meie üks kord juba edasi lükatud etteaste seekord toimub või mitte.

See on ka omamoodi ilus ja õpetlik. Tuletab meie eksistentsi tegelikku haprust hästi meelde ja paneb rohkem häid asju hindama. RAMUEL: Selle aasta Jazzkaar on minu jaoks väga eriline, kuna esimest korda näen Jazzkaare programmivoldikus endanimelise koosseisu nime. Varem olen mitme teise projektiga Jazzkaarel üles astunud, nüüd aga saan jazzipublikule esitleda oma värsket loomingut. Olen selle võimaluse eest väga tänulik! Tegelikult oli mul ka natukene kurb meel, kui märtsis riiklik eriolukord välja kuulutati ning kevadine Jazzkaar edasi lükati. Aprillis pidi seal toimuma debüütalbumi „Gather Aroundi“ maailma esiettekanne, eks selleks sai omajagu palju tööd tehtud. Aga küllap seda pausi ja pikemat kannatlikkust oligi vaja, et nüüd veel paremini publiku ette astuda.

mis on tallinnas teie lemmikkohad? RAUL: Vanalinn loomulikult on number üks. See on tegelikult üks maailma ilusamaid kohti, kuigi me kohalikena ei kipu seda alati märkama. Rotermanni kvartal oma vallatus eklektilisuses meeldib mulle samuti väga. Kui natuke provotseerida, siis ka Maarjamäe memoriaal on minu meelest üks vägevamaid asju Tallinnas. Lihtsalt täiesti vaimustav kompleks. See, et see on nii käest lastud, on kuritegu ja selle lammutamine oleks lihtsalt vandalism. Me peaks olema juba nii küpsed küll, et olla üle selle monumendi algsest tähendusest ja osata nautida lihtsalt selle ilu. RAMUEL: Tallinnas võib leida väga palju lahedaid kohti. Esile tõstaksin kindlasti vanalinna oma täies hiilguses. Sinna satun ma lisaks õpetajarollile tihti ka niisama ringi uitama. Olen loomult selline inimene, kellele meeldib pigem rohelisem keskkond, Kadriorg ja Kalamaja on

aga KüllaP seda Pausi ja PiKemat KannatliKKust oligi vaja, et nüüd veel Paremini PubliKu ette astuda.

Ramuel Tafenau. Foto: Sohvi Viik siinkohal väga heaks näiteks. Üsna palju satun ka Telliskivi Loomelinnakusse. Meeldib sealne keskkond ja lahe on vaadata, kuidas üks linnak võib vaid mõne aastaga tundmatuseni oma miljööd muuta ja arendada.

kui saaksite võluvitsa, siis milliseks tuuniksite täiusliku tallinna? RAUL: Võluvits ei eelda vist, et plaanid oleksid realistlikud? Kui realistlikkus ei oleks takistuseks, siis ma viibutaks seda vitsa kuidagi nii, et Tallinnas oleks ühtviisi hea liigelda kõigil liiklejatel. Saan aru, et see on ilmselt võimatu ülesanne, aga unistada ju võib. Liiklen linnas praegu suvel võrdselt palju nii ratta kui ka autoga, aga muidugi ka jala. Saan aru igasugustest rohelistest püüdlustest, aga praegune liikluspoliitika tegeleb selgelt autojuhtide närvide katsetamisega, samas ilma erilise eduta rattasõidu mugavaks ja turvaliseks tegemisel. Jalakäija positsioon on ehk kõige parem, aga jala ei jõua igale poole, eriti kui oled muusik ning pead proovidesse ja esinemistele kaasa võtma mitukümmend kilo igasugust suuremõõtmelist kolu.

Ühesõnaga selle asemel, et püüda autojuhtimine võimalikult ebameeldivaks muuta, võiks püüelda mingi win-win eesmärgi poole. Ja loomulikult Maarjamäe memoriaali võluks korda. RAMUEL: Kui mulle antaks võimalus midagi muuta, siis looksin jalakäijatele ja jalgratturitele paremad võimalused, seda eriti süda- ja kesklinna piirkonnas. Usun, et ka tallinlased oleksid motiveeritud valima auto asemel jalgratta, kui selleks oleks loodud soodne keskkond ja läbimõeldud planeeringud. Näen, et Tallinnal on selles vallas väga palju arenguruumi.

kes Festivali jazzkaar välismuusikutest sobiks tallinna elama ja kuhu piirkonda? RAUL: Dirty Loops võiks võib-olla elada Rotermannis. Neil kui kellelgi üldse võiks selleks ehk piisavalt vahendeid olla. RAMUEL: Seda küsimust nähes kangastusid silme ette Dirty Loopsi liikmed. Arvan, et nad leiaksid siit inspiratsiooni küll. Neile kindlasti meeldiks Kalamaja/ Kalaranna/Noblessneri piirkond. Siin on inimesed rahulikud ja sõbralikud, toimub palju üritusi ning keskkond on väga põnev ja pidevas muutumises.

milline muusikapala iseloomustab kõige rohkem tallinna? RAUL: Jimi Hendrixi „Purple Haze“. RAMUEL: Rymdeni „Homegrown“.

Jazz & the City

ivi rausi

11. oktoobril esinevad Jazzkaarel

ivi rausi ja laura Põldvere

kavaga „Aitäh, Uno Naissoo!“ Laulja Ivi Rausi, Tallinnas elanud 30 aastat: Nõmmel, Pelgulinnas, Kesklinnas, Koplis ja viimased 15 aastat Kadriorus

ivi, mille poolest on selle aasta kontsert eriline? Oi, see on igas mõttes eriline. Esiteks on see solistina minu esimene esinemine Jazzkaare festivalil, mis on kindlasti suur rõõm, au ja tunnustus. Olen seda kaua oodanud.

Teiseks on väga eriline esitada uusi arranžeeringuid sellise korüfee nagu Uno Naissoo loomingust, kes on mind kui lauljat võlunud algusaegadest peale. Album „Aitäh, Uno Naissoo!“ on mu kolmas muusikaline projekt sellises aitähsarjas. Eelmised kaks tegid kummarduse Kustas Kikerpuule ja Valter Ojakäärule.

Kolmas on see, et oleme laval koos Laura Põldverega, kellega oleme varem koos andnud vaid vabaimprovisatsioonilisi kontserte nii Eestis kui ka väljapool.

Neljas on see, et festival toimub kevade asemel sügisel. Justkui on mingi ajaline nihe, mille põhjustas üks imepisikene ja silmaga mitte nähtav pahalane.

Viies on see, et enam ei tea midagi, mis meid ees ootab, ja enne kui see kontserdipäev käes pole, olen ma kõigeks valmis. Võtan elu kui seiklust.

mis on tallinnas sinu lemmikkohad? Hmm. Neid on rohkem kui üks. Alustan oma kodust Kadriorus. See on kindlasti minu kõige lemmikum koht üldse. See on mu rahu-, inspiratsiooni- ja pelgupaik, kus saan olla mina ise oma kõikide heade ja veadega. Eriti tore on aias lilledega rääkida ja Sohviku peal raamatut lugeda koos väga hea veini või aurava teega.

Edasi kulgeks kodust välja. Kadrioru pargi serval on üks kanal suurte rahnudega. Usun, et paljud pole seda paika isegi märganud, sest see on selline isemoodi koht, mis jääb peavooluteedest kõrvale. Seda peab nägema. Kõiki ei pruugi need kivid kõnetada. Mulle aga meeldivad. Väga. Kõndisin nendest samuti pikalt mööda, aga sel kevadel, kui olin vabam oma mõttemustritest, leidsin need üles. Nüüd valin aeg-ajalt just selle tee ja ütlen neile tere.

Meri on miski, mis peab olema. See lõhn ja hääl toovad hinge rahu ka kõige tormisemal ajal. Mida tormisem meri, seda rahulikum on Ivi Rausi. Olen proovinud sisemaal elada. Pidasin paar aastat vastu.

Vanalinnas on üks koht, kus näeb katusel piiluvat kassi. Selleks tuleb aga vaadata taevasse, mitte maha.

Vanalinna Katariina käik on tore. Eriti võluv oli see selle aasta aprilli ühel hommikul, kui terves linnas polnud mitte ühtegi nähtaval olevat inimest. Kõik uksed olid kinni ja tuled kustunud. Isolatsioon. Vaikus. Ei ühtegi fotoaparaadiga turisti ega kohalikku ruttajat. Fantaasiamaailm käivitus ja korraks tundsin, et olen keskajas. Aeg ja ruum lahustusid. See hetk tekitas isegi veidi kõhedust.

Noblessner on samuti tore, aga liiga uus ja fancy-bancy mu jaoks. Natuke liiga välisele orienteeritud. Tore kogeda ja silmale vaadata, kuid hinge ei kõneta.

kui sulle antaks võluvits, siis milline oleks täiuslik tallinn? Ma tuuniks Tallinna põnevaks kunstiliseks projektiks, kus oleks palju ilu-rohelustharmooniat-hoolivust ning põnevat avastamist, näiteks nii: • Laste mänguväljakud oleks põnevad multifunktsionaalsed püsiinstallatsioonid. Olen Hollandis näinud sellelaadseid ja need olid väga ägedad. Lapsed turnisid pronksskulptuuridel, mängisid peitust, joonistasid jne. • Pargid oleks mõnusalt kunstilised toredate pinkide ja muu atribuutikaga, mis tekitavad emotsioone. • Ma vahetaks selle kolesamba Vabaduse väljakul välja head emotsiooni tekitava mälestusmärgiga. Iga kord püüan silmad kinni sealt mööda minna, et mitte tunda seda kole-emotsiooni. • Rajaksin õhumetroo, et ühistransport saaks tiivad. Lõpetaks selle nikerdava arenduse ning teeks üks kord ja korrali-

meri on misKi, mis Peab olema. see lõhn ja hääl toovad hinge rahu Ka Kõige tormisemal ajal.

kult. Praegused lahendused ei paku suuri muutusi ja autode arv kasvab. Ühistransport on väga ebamugav ja ebaloogiline. Näiteks Kadriorust Tehnika tänavale on alati kiirem minna autoga kui ühistranspordiga. Auto 10 minutit versus ühistransport 35 minutit. Pole vist hästi. • Rajaksin kõikjale rattateed ja eraldaksin need jalakäijatest. Osas kohtades see juba nii on (näiteks Reidi tee) ja see on suurepärane, aga tihti lõpevad need lihtsalt ühel kaunil hetkel ja edasi vaata ise, kust uue võimaluse leiad…

kes Festivali jazzkaar välismuusikutest sobiks tallinna elama? Dirty Loops – Kalamaja/Telliskivi

Nende olekus on minu jaoks palju hipsterlikku vabadust ja energiat versus professionaalsust. Avastasin selle bändi enda jaoks juba aastad tagasi, kui otsisin jazzilikke versioone Adele’i loost „Rolling In the Deep“. Dirty Loopsi versioon käivitas mu esimesest sekundist. Tõeliselt emotsionaalne fusion-bänd, kelle energia ja ideed on sütitavad. Muusikud naudivad, mida teevad, ja see paistab välja. See polegi nii tavaline. Samal ajal on see professionaalselt mitmekesine ja täpne, mis ergutab ka suurema kõrvafriigi meeli.

milline muusikapala iseloomustab sinu jaoks kõige rohkem tallinna? Väga hea küsimus. Tallinn on nii eklektiline, et ma ei tea ühtegi komponeeritud muusikapala, mis vastaks nendele kriteeriumitele. Aga minu jaoks on Tallinn üks vabaimprovisatsiooniline live-kompositsioon. Iial ei tea, kus algab ja lõpeb. Iial ei tea, mis sind ees ootab. Hetkeks saad hinge tõmmata ja tunda, et nüüd on rahu, ning järgmisel hetkel on kõik jälle pea peal. Kogu aeg pead olema valmis muutusteks ja õppima ellu jääma, eriti liikluses. Põnevalt ootamatu, aga kogu aeg ei jaksa põnevat elu elada. Vahel tahaks rahus mõnuleda.

viru Keskus & jazzkaar esitlevad: tähed jazzis

Rita Ray, Liisi Koikson, Laura Põldvere, Kadri Voorand Fotograaf, jazzitähtedega pildid: Riina Varol Kontseptsioon ja stiil: Helen Kikkas-Tikerpe Jumestus ja soengud: Eliise Brigita Mõisamaa, Krislin Lainelo Rõivad, ehted ja jalatsid: Viru Keskus 2/2020 Täname Kino Sõprust!

Rita Rey kannab: juukseklambrid Reserved, kõrvarõngad Mango, aluspluus Kaubamaja Naistemaailm Max Mara Weekend, kleit Massimo Dutty, öösärk aluskleidina Women'secret, kindad Expressions

Kadri Voorand kannab: peaehe Kaubamaja Naistemaailm Seeberger, prossid peaehtel Ivo Nikkolo ja Expressions, pluusid Mano ja Massimo Dutty, käekotid ja kindad Mango, seelik Reserved, sukkpüksid Sokisahtel