persoon
Ivo Linna armastab lihtsaid maitseid tekst: Annika Suur fotod: Kristjan Lepp armastatud laulumees ivo linna
on tuntud ka kui toiduhuviline ja gurmaan. Ivo sõbrad teavad, et kui Linnade peres on pidu, tasub enne seda mõnda aega paastuda – nii Ivo kui ka tema abikaasa Imbi armastavad köögis toimetada. “Minu toiduvalmistamise kirg on juba tõesti väga ammune,” muheleb Ivo ja meenutab suure heldimusega oma ema, kes esiteks oskas teha kõiki maailma toite ning teiseks oli oma aja kohta väga peenelt ja kõrgelt koolitatud – nimelt Lääne-Virumaa rahvaülikoolis kodundust tudeerinud. “Ja et üks Saaremaa neiu pääses mandrile õppima, vaat see oli kõva sõna,” viib Ivo toonaste oludega kurssi. Lapsepõlvekodust mäletab Ivo suurt aeda, kus kasvas kõiksuguseid köögivilju ja värki, aga ka loomi, keda talus kasvatati: lehm, kits, siga, kanad, küülikud, kalkunid, haned… “Mulle oli see täiesti tavaline protsess, et looma kasvatatakse ja siis süüakse ta ära,” räägib Ivo. Ta mäletab, et kuna majapidamine oli nii külluslik, siis poodi saatiski ema lapsed vaid siis, kui oli vaja leiba. “1950. aastate lõpul oli poes isegi vorsti ja sinki, kuid polnud ju raha, mille eest seda osta,” on Ivol meeles. Nii tegi ema ise verivorsti ja täidetud haugi ja igasugu muud head-paremat.
86 •
Toidurõõm • Talv 2010
Lapsepõlvest on pärit ka Ivo lemmikmaitsed – Saaremaale omaselt ikka kala ja kõik selle eri avaldumisvormidega seotu. Silgusoust, kuivatatud kalad, mida Ivo muideks tänaseni väga armastab. “No kuivatatud lest käib ikka kõige ees,” annab ta hinnangu, “aga kuivatada saab ka näiteks haugi, ja säinast ja isegi beebiforelli, mida poes müüakse. Tuleb teha pinnalaotuseks ja siis kuivata kas või linnakorteris!” teab saarlane. Toidu juures on Ivole kõige olulisem maitse. Et kas on hea maitse või ei ole. “Ma olen proovinud ju igasugust eksootikat – söönud tõuke ja tarakane ja teinud kaasa kõik muu mis vastavas paigas kombeks. Sütel küpsetatud satikad on muuseas väga head,” jagub tal kiidusõnu, “maitse on parem kui vähil!” Eelmainitud satikatega maiustas Ivo Laose kuningriigis. Niisiis võib Ivo end praegu täie õigusega kõigesööjaks pidada. Lapsepõlves aga oli aeg, kus talle absoluutselt ei maitsenud värskekapsasupp. Ega ka kapsarullid – kui need lauale anti, oli Ivo jaoks tegu mõttetu menüüga. Tema surkis kahvliga, et saaks kapsarullist mõnusa hakklihatäidise kätte. “Praegu söön ma ära kõik, mis ette pannakse,” ütleb ta ja lisab, et tal on kohutavalt vedanud abikaasaga, kes on suurepärane kokk ning oskab teha lihtsat toitu, aga nii maitsvalt, et… “Tal
kohe kukub see maitsestamine kuidagi eriliselt hästi välja,” rõhutab Ivo. Linnade peres käivad toidud moes hooti – et üks toit hakkab meeldima ja seda süüakse siis väga tihti. Kuna Ivo on päeval kodus (ja töötab õhtuti-öösiti), on tal ka mahti teha aega- ja vaevanõudvaid keerulisi roogasid. No näiteks seljankat päris algusest peale ise keeta. “Ma ei saa aru, kui inimesed ütlevad, et neeru ei saa keeta, et majapidamine on uriinilõhna täis… Meil peres on neer see kõige popim asi seljanka sees!” vestab Ivo ja jagab ka tarkusetera, et kui seljanka sees on kartul, siis pole see kellegi õige seljanka. Et iga tomatipastakeeduvesi, millele kolm viineriseibi sisse lõigatud ja mida seljanka pähe müüakse, pole suure ja uhke supi sugulanegi. Ja borši teeb Ivo ka ise. Kuna aega nagu on, siis armastab Ivo osta oma toidukraami enamasti turult, kus tal on aastakümnetega välja kujunenud oma kindlad memmed, kelle käest saab hapukapsast või liha või värsket supirohelist. “Ja kui on oma taara kaasas, siis saab hapukapsamüüjalt ka kapsamahla. Oi kurat, küll ma seda siis joon! Vaat see on niisugune vitamiin…” jääks Ivol justkui sõnadest puudu. Et aga jutt ilma tegudeta ei maksa midagi, piilume ka Ivo ja Imbi Linna lemmikretseptide valikusse.