ESIMENE TUDENGIAASTA: osalt lihtsam, osalt keerulisem, aga

IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee Neid, kes sel sügisel tudengistaatusesse jõuavad, ootab kohanemine kõrgkooliga alles ees –ehk on selle juures pisut abi nende kogemustest, kes on just oma esimest ülikooliaastat lõpetamas. Küsitlesime kolme neist, aga mõistlik oleks, kui igaüks, kel eriala valitud, leiaks aegsasti enne kooliaasta algust mõne sama eriala tudengi või juba lõpetanu, kellelt uurida, mis siis täpselt ees ootab.

Esitasime kõigile kolmele kaks ühesugust küsimust:

1. Kui keeruline oli valida eriala ja kas usud, et tabasid esimese korraga kümnesse?

2. Kui sujuvalt või raskelt läks kohanemine iseseisva eluga?

KADRI-ANN VÄÄRSI, Tartu ülikool

1. Mina õpin semiootikat. See pole just eriala, millest kõigil on kohe selge pilt – ja ega mul endalgi õppima asudes eriti polnud, ehkki olin päris palju uurinud, mida see ikkagi endast kujutab. Üllatav oli minu jaoks aga ennekõike see, kuidas ma avastan õpingute käigus mitte ainult eriala, vaid ka iseennast, kuidas tuleb ilmsiks nii palju uusi külgi minus, mille olemasolust mul polnud seni aimugi.

Sellest, kui tohutult palju see eriala silmaringi avardab, sain päris kähku aru, kusjuures esialgu läksin semiootikasse plaaniga, et õpin aasta ja siis proovin sisse saada mõnele kunstide valdkonna erialale, kus eelmisel sügisel näiteks vastuvõttu polnud. Aga need kuud on olnud minu jaoks nii uskumatult väärtuslikud, et praegu ei taha ma küll kusagile minna, jätkan sügisel kindlasti. Tunnen, et sellel erialal on nii palju pakkuda, see annab mulle sisu, mille tulevikus saan soovi korral muude õpingutega vormistada.

Mulle tõsiselt väga-väga meeldib ülikoolis. Meeldib nii see, mida õpin, kui ka see, kui väga ma tahan seda teha. Näiteks paelus mind kultuuriteooriate teemavaldkond. Pikk loeng, kord nädalas neli tundi jutti – võiks arvata, et puhas piin ja vaev. Aga tegelikult ma nii väga iga kord ootasin seda, sest alati oli niinii huvitav. Ongi nii, et mida rohkem teada saan, seda enam mõistan, kui vähe ma tean – ja seda rohkem tahan. Üldse meeldib mulle ülikool väga palju rohkem kui gümnaasium. See on nii palju paindlikum ja samavõrd huvitavam, rääkimata sellest, et siin õpid peamiselt ikkagi seda, mis sulle päriselt huvi pakub. See on nii mõnus!

Arvan, et eelnädalal kuluks esmakursuslastele ära mõni asjalik koolitus, nii aja planeerimise kui ka aruka majandamise teemal, siis läheks kõik ehk lihtsamalt.“

Kaisa Kastemäe

2. Iseseisvasse ellu läksin mina väga suure elevusega. Üürisime sõbrannaga Tartus korteri ja ma augustis ikka väga kibelesin, et saaks juba sisse kolida. Elamiskuludega on nii, et panime vanematega kokku mu hädavajalike kulutuste eelarve ja leppisime kokku, et saan

Esialgu tundus tunniplaani kokku panemine ilmvõimatu ettevõtmine, aga läks lõpuks siiski päris hästi, sest tuutorid juhendasid meid ja sellest oli väga palju abi.“

Melany Virkala nende käest kindla summa kuus - sellega pean toime tulema. Et ma olen pigem see, kes ajab kokkuhoiupoliitikat, siis olen hakkama saanud, näiteks teen ise süüa ja siis ikka mitmeks päevaks ette. Vahel vaatan, kuidas mõni tuttav ostab poes ühe päeva toidu enam-vähem sama ra- ha eest, mis mul kulub nädalas, ja mõtlen: miks sa seda teed?

Vahepeal tekkis suisa hasart, et kas ja kuidas saaks veel ökonoomsemalt majandada, sest olin algusest peale arvestanud, et püüan sellest summast, mis mul kasutada on, säästa, et saaksin vahel näiteks reisida. Väga ebamugav oleks ju minna selleks veel raha juurde küsima. Senine kogemus näitab, et kui piisavalt hoolikalt planeerida, siis saab säästa küll! Ma olen lihtsalt algusest peale võtnud hoiaku, et ma ei jäta ennast hätta. Hiljuti läksin siiski ka tööle. See mitte liiga suure koormusega kommunikatsiooni- ja turundusvaldkonnaga seotud võimalus kukkus lihtsalt sülle: üks tuttav pakkus ja mõtlesin, et mu eriala arvestades on ilmselt väga hea saada õpingute ajal ka mingit töist kogemust, mis haakuks servapidi erialaga ja oleks vajaduse korral tulevikus ette näidata.

Võtan vabaainena ka turundussemiootikat ja see teoreetiline teadmine kulub loodetavasti ka töös ära. Igatahes ei tunne ma praegu tuleviku pärast stressi ega ärevust, sest kavatsen õpingute käigus kogu aeg arvestada sellega, et minna pärast lõpetamist tööturule ja kuulutada:

„Olen semiootik, andke tööd!“see pole ehk parim plaan.

KAISA KASTEMÄE, Tallinna Tehnikakõrgkool

1. Mul on hästi palju huvisid, aga need on täiesti seinast seina ja kindlalt ühe kasuks otsustada oli seetõttu päris raske. Üks asi, millest olen lapsest saati huvitunud, on rõivadisain. Sellest, et Tallinna Tehnikakõrgkoolis on moetööstuse õppekava, kuulsin kusagilt täiesti juhuslikult. Uurisin seda lähemalt, tundus väga huvitav – ja nii olengi nüüd rõivaste tehnilise disaini eriala tudeng. Pean siiski tunnistama, et kui õppekava lugedes tundus, et see eriala on täpselt mulle, kõik näis olevat just see, millega tahangi tegelda, siis tegelikkus minu esialgse kujutlusega ikka päris kokku ei lange. Esimese aastaga olen aru saanud, et tegelikult lööb mul rõivadisaini puhul rohkem silma särama just see kunstilise disaini pool, aga selle eriala rõhk on suuresti tehnilisel poolel. Seda, et see pool ei pruugi olla eriti minu teema, ei osanud ma õppekavaga tutvudes miskipärast ette näha – aga see on juba minu viga. Suurim erinevus ongi vist see, et ma olen loomult pi-