Tudengist keemiaõpetaja loodab äratada noortes huvi reaalainete vastu

Tartu ülikooli loodus- ja reaalainete õpetaja eriala üliõpilane Kairi Parson usub, et väikeste edusammudega on võimalik õpilastes tekitada huvi kõikide loodusainete vastu, sest üht ei ole ilma teiseta. „Me kõik oleme loomult väikesed teadlased, kes tahavad mõista maailma,“ leiab ta – ja just seda loomulikku huvi soovib Kairi oma õpilastes Põlva gümnaasiumi keemiaõpetajana üles leida.

Pärast keskkooli lõppu polnud Kairi veel sugugi kindel, et temast peaks saama just õpetaja. „Olen end alati suuremat sorti maailmaparandajaks pidanud ja leidsin, et noored on just need, kes vajavad kõige enam abi, tuge ja inspiratsiooni. Kuna ma puutusin teismeeas kokku väga heade noorsootöö tegijatega, siis mõistsin, kui palju abi ma ise täiskasvanutelt sain ja tahtsin ise samasugust panust maailmale vastu anda,“ selgitab Kairi, miks ta tahtis tulevikus just noortega töötada.

Ülikooli astudes mõtles ta esmalt, et temast võiks saada bioloogiaõpetaja, kuid aeg tegi valikutes omad korrektuurid. „Õnneks on ülikooli süsteem selline, et sa ei pea päris täpse plaaniga sinna minema ja saad esimesel aastal veel mõelda. Otsisin seda õppeainet, millele on kõige suurem vajadus. Siis lihtsalt tundus, et kõige enam otsitakse keemia- ja füüsikaõpeta- jaid,“ räägib Kairi. „Keemia on bioloogiale ka väga lähedal, seega see jäi minu esimeseks valikuks, kõrvale võtan ka füüsika õpetamisega seotud aineid. Mulle meeldib käia ringi ja endamisi mõelda, miks miski on nii ja kuidas on võimalik see. Keemia ja füüsika koos aitavad väga paljudele küsimustele vastuseid anda.“

Tagasi oma kooli –seekord õpetajana

Kairi käis Põlva gümnaasiumis ning pärast lõpetamist säilisid õpetajatega head suhted. „Nad elasid kaasa mu ülikooliõpingutele ning õige pea oodati mind juba tööle. Esmalt taheti mind füüsikaõpetajaks, kuid selleks polnud ma veel valmis, seejärel pakuti välja keemiaõpetaja töö, mis ei tundunud enam nii hirmsana – oli ju ülikoolis juba õpitud ka seda,“ meenutab

Kairi, kuidas ta jõudis tagasi oma kooli, seekord juba ise noori õpetama.

Ülikoolis oli Kairi õpinguid targalt planeerinud. Tunniplaani koostamise vabadus on tudengitel suur ja see võimaldas kahel esimesel aastal võtta ette palju aineid. „Mul tiksus kuklas mõte kolmandal õppeaastal tööpõllule asuda. Tegelikkuses alustasin aga juba teisel kursusel eratundide andmisega, sest koroona ajal oli selleks suur vajadus. Ka sain õpetajatöös käe valgeks asendusõpetajate programmi abil, tänu millele leidsin endale ka toreda praktikakoha. Praktikakogemus on minu silmis väga oluline mõistmaks, et olen õigel teel.“

Õpilased annavad inspiratsiooni

Ei ole palju töökohti, mida saab kirjeldada lõbusana, kuid just see sõna tuleb Kairile oma tööst rääkides esimesena pähe. „Õppeaine on justkui vahend või põhjus suhtlemiseks, aga selle läbi saad sa kuulata noorte mõtteid ja muresid ning neid analüüsida. Samuti on mul õpetajana võimalik igaveseks nooreks jääda,“ usub Kairi ja lisab, et see töö annab väga palju. „Näiteks kõige helgemad hetked on need töövõidud, kui näed mõnes õpilases suurt arengut või saate koos mõnest raskest olukorrast jagu. Nende heade emotsioonide pärast teed seda. Ja noored on lihtsalt nii ägedad! Ma saan neilt hästi palju vastu ja see on kõige olulisem – nende tunnustus an- nab kinnitust, et teen õiget asja,“ kiidab Kairi oma õpilasi.

Kõige keerulisemaks peab noor õpetaja oma töös aga leppimist mõttega, et kõike ei jõua ja kõike ei saa parandada. „Vahel läheb see meelest ja teed asju enda arvelt. Esimesel aastal tahad ikka kõike perfektselt teha, kuid see tuleb ära unustada,“ on ta aru saanud. „Tahame ju ise ka õpilastele sisendada, et vigu tulebki teha, sest neist õpib kõige paremini. Jällegi on tore mõelda, et järgmisel aastal on palju mõtteid, kuidas paremini teha.“

Väljakutseid pakuvad ka olukorrad, milleks ülikool ei suuda üliõpilasi ette valmistada. „Näiteks kuidas öelda ei, kuidas suhelda lapsevanematega, kuidas päriselt ennast esikohale seada – need on vaid mõned näited.

Aga ega kõigeks olegi võimalik valmistuda, osa asju tulebki õppida läbi praktika,“ räägib Kairi.

Reaalaineid ei tasu karta

Kuigi reaalaineid peetakse pigem keerulisteks õppeaineteks, keemiat sealhulgas, on Kairi veendunud, et huvi ja õppimisrõõmu on võimalik äratada igas õpilases. „Motivatsioon õppida tekib enamasti siis, kui mõni positiivne kogemus on juba tekki- nud. Näiteks kui mõnest teemast on väga hästi aru saadud ja tekib enesekindlus, et mõista uusi kontseptsioone,“ usub Kairi. Tema sõnul tekib huvi ja eduelamus ka siis, kui esiotsa segase teooria ja mõne praktilise töö järel arutades mõistetakse seoseid päriseluga. „Need seosed ei tule kohe, aga pikapeale tekib süsteemne arusaamine maailmast. Sellised avastused pakuvad rõõmu,“ on Kairi veendunud ja lisab, et kui tapetud õppimisrõõm väikeste edusammudega taas üles ehitada, siis tekib huvi kõikide loodusainete vastu, sest üht ei ole ilma teiseta. Kõigile teistele, kellele õpetamine võiks meeldida, aga kahtluse all on pädevus oma aine teadmistes, soovitab Kairi siiski minna õpetajaks õppima. „Ülikoolis on aega õppida, aga mul on olnud mitmeid tunde, kus õpin teema selgeks alles siis, kui seda tundi andma hakkan,“ tunnistab ta. „Piinlik küll, õnneks õpilased pole kunagi sellest aru saanud. Endalegi on vahel naljakas tunnistada, et on asju, mis jõuavad päriselt kohale keset tunniandmist.“

Õpetajatöö puhul kiidab Kairi ka töötingimusi ja võimalust valida, mida, keda, kui palju, millal ja kus õpetada. „Alati saab ka ümber otsustada või teha nii, et endal oleks põnev. Mulle meeldib elada teadmisega, et ükskõik mis ka ei juhtuks, mul on töö olemas. Ja eriti annab tööle väärtust see, kui leiad just selle päris enda kooli – sellise, kus on ägedad kolleegid ja toetav juhtkond. Lisaks on minul veel tohutult vedanud ilusa koolimajaga,“ loetleb Kairi oma töö plusse. Noortele, kes veel kahtlevad oma erialavalikus ja tulevastes õpingutes, soovitab noor õpetaja minna töövarjuks kas mõnele õpetajale kooli või õpetajaeriala tudengile ülikooli. „Soovitan uurida koole, mis tunduvad ägedad, ja panna nendesse kiri teele. Olen kindel, et ära ei öelda. Selline võimalus – näha asju õpetaja seisukohalt – aitab noorel aru saada, kas see elukutse on talle. Samuti ütlevad tudengid otse, kuidas siis ülikoolis ikkagi õppida on. Kõrgkoolid leiavad kooliõpilastele hea meelega tudengi, kes on valmis temaga päeva veetma,“ julgustab Kairi.

HARIDUS - JA

NOORTEAMET

Kuidas õpetajaid tõhusamalt aidata

Hiljutisel Eesti Haridustöötajate Liidu aastakonverentsil oli teemaks õpetaja toetamine ja mentorlus.

Eestis on suur õpetajate puudus, 50% tööle asunud õpetajaist lahkub koolist nelja esimese aastaga, seetõttu on oluline õpetajatele hea töökeskkonna loomine. Konverentsil räägiti, kuidas säilitada enda vaimset heaolu, olla õnnelik ja leida tasakaalu muutuvas õpikeskkonnas, mida saavad õpetajad ise teha üksteist toetava koostöökeskkonna loomiseks ja keerukate õpisituatsioonide lahendamiseks, leides samal ajal aega ka enda jaoks. Arutleti ka, mida saab olukorra parandamiseks veel ära teha riik ja mis võimalused on koolijuhil.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas rõhutas oma virtuaalses sõnavõtus järelkasvu ja töötasu olulisust.

Tööõnnest, selle hoidmisest ja puudumise äratundmisest rääkis tervisekassa juht Rain Laane. Kahe kogenud õpetaja-mentori eestvõttel – Marit Tarkin Kuressaare

Nooruse Koolist ja Vilve Pohla Tartu Rakenduslikust Kolledžist –arutleti, kuidas saab mentor õpetajat töökohal aidata. Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis rääkis koostöö ja mentorluse olulisusest, Viimsi gümnaasiumi juht ja mentor Karmen Paul koolijuhi rollist kollegiaalse koostöö ja mentorluse toetamisel. Päeva võttis kokku vestlusring „Kuidas hoida õpetajat koolis?“.

IA MIHKELS