kindlasti rikastav

malt. Siiski olen otsustanud selle pärast mitte väga stressata, pigem elada nii-öelda päev korraga: kui täna on piima- ja saiaraha, siis on hästi, homme vaatame edasi.

Läksin paar nädalat tagasi ka tööle, sest loengud on põhiosas nüüd läbi, seda töölkäimine ei sega. Ülearu lihtne see muidugi pole: oled tööl, jõuad koju, tead, et peaksid õppima hakkama, ehkki oled surmväsinud. Aga küllap ajapikku selle kõigega harjub.

MELANY VIRKALA, Tartu ülikool

1. Mina tegin erialavaliku päris ammu – kust see tuli, ei oskagi täpselt öelda, aga igatahes teadsin juba põhikooli keskel, et tahan saada juristiks. Gümnaasiumis korraks tekkis siiski ka muid mõtteid, aga põgusalt, siis tuli jälle see varasem veendumus tagasi ja nii ma õigusteadust õppima hakkasin. Ma tean, kui palju on selle erialaga võimalusi, kui erinevates kohtades juriste vajatakse, ennekõike sellepärast vist meeldibki.

„Mulle tõsiselt väga-väga meeldib ülikoolis,“ ütleb semiootikatudeng KadriAnn Väärsi. „Meeldib nii see, mida õpin, kui ka see, kui väga ma tahan seda teha.“ gem raamatu taga õppija, aga rakenduskõrghariduse eriala eeldab rohkem praktilist tegutsemist. Sellele ma varem mõelda ei osanud – aga eks kogemus õpetabki.

Neile, kel tänavu erialavalik ees, oskan soovitada võtta aega ja rohkem asjasse süveneda, kasutada kõiki võimalusi valitud erialaga tutvumiseks: saab ju käia tudengivarjuks, soovitatakse rääkida selle eriala lõpetanute või seda parajasti õppijatega.

Neid võimalusi tasub tõesti kasutada, et asjast selge pilt ette saada.

Esimene tudengiaasta on mulle näidanud, et Tallinna Tehnikakõrgkool on tõepoolest hea kool ja rõivaste tehnilise disaini eriala väga huvitav, võin seda julgelt soovitada, aga kõige paremini sobib see neile, kes on rohkem sellised kohe-käed-külge lähenejad. Praktilise õppe suur osakaal annab kindlasti pärast lõpetamist tööjõuturul eeliseid – alati on ju suur pluss see, kui sul on mingid oskused, mida saad tööle asudes kohe rakendada. 2.

Esimene kõrgkooliaasta on mulle ka esimene omaette elamise kogemus. Olen pärit Lääne-Virumaalt, aga kohanesin Tallinna eluga väga kiires- ti ja mulle väga meeldib, koduigatsust pole tekkinudki.

Alguses oli natuke keeruline sellega, kuidas kooli kõrvalt kõigi muude asjadega hakkama saada: kodu korras hoida, endale süüa teha, õppimiseks aega leida. Just aja planeerimisega olin alguses ikka päris hädas. Tallinnas võtab ainuüksi ühest kohast teise liikumine tohutult aega –Kadrinas ja Rakveres näiteks võid igale poole, kuhu minna vaja, viie või kümne minutiga jalutada, siin alguses kuidagi ei tajunud, kui palju tuleb minekutekstulekuteks aega varuda.

Ja muidugi on keeruline rahaga majandamine. Käisin suvel tööl ja püüdsin võimalikult palju kooliajaks säästa, aga kuidas seda arukalt jagada ... Võtsin talvel mingi summa ka õppelaenu ja avastasin, et kui suurem summa käes, siis kippus see ikka väga kiiresti kuluma. Saan nüüd väga hästi aru, mida mõeldakse, kui kurdetakse, et kuhu see raha küll kaob. Kui väga kindlalt kulutuste üle järge ei pea, siis libiseb see uskumatult kiiresti sõrmede vahelt.

Arvan, et eelnädalal kuluks esmakursuslastele ära mõni asjalik koolitus nii aja planeerimise kui ka aruka majandamise teemal, siis läheks kõik ehk lihtsa-

Sügisel oli kõige keerulisem ülikoolisüsteemiga harjuda –gümnaasiumiga võrreldes on see ju hoopis teistsugune. Näiteks see, et tunniplaan tuleb endal kokku panna: ise saad valida aineid ja ka õppejõude, mis iseenesest on tore, aga esimesel aastal selles mõttes keeruline, et sa ei tea ju veel kedagi ega midagi. Esialgu tundus ikka ilmvõimatu ettevõtmine, aga läks lõpuks päris hästi, sest tuutorid juhendasid meid ja sellest oli tohutult palju abi. Nad kannatlikult selgitasid kõike ja vastasid kõigile meie rumalatele küsimustele.

Sügisel tehtud ainete valikuga olen rahul, ära ei tahaks midagi jätta, aga kahju on näiteks sellest, et ma ei valinud üldse vabaaineid, sest ei saanudki siis päris täpselt aru, kuidas see süsteem käib.

Teine suur erinevus gümnaasiumiga võrreldes on see, et iseseisva töö osakaal on palju suurem. Gümnaasiumis öeldakse sulle kogu aeg täpselt ette, mida ja millal sa pead tegema – ja see, et ülikoolis see nii ei käi, vajab alguses ikka veidi harjumist. Aga üldiselt läheb see kähku, usun, et kusagil oktoobrikuus olin juba päris hästi kohanenud. 2. Iseseisva elu alustamine ei olnud mulle probleem, sest olen alati olnud see, kellele meeldib omaette askeldada. Seepärast ei olnud ka kodust äratulek raske. Olen selle omapäi majandamisega väga rahul ja saan vanematega kokku lepitud tingimustes ilusasti hakkama ka, mingeid erilisi probleeme pole tekkinud.

Praegu pole ma kooli kõrvalt tööl käinud ega seda veel ka otsinud, aga lähiajal tahaksin küll midagi leida – ja kindlasti mõnevõrra erialaga haakuvat tööd, et tulevikus oleks vajaduse korral mingi kogemus juba ette näidata.