Laps ja pere november 2016

VÄIKELAPSE LOOVUST EI TOHI RAAMIDESSE SURUDA. KUIDAS JONNIGA TOIME TULLA. TESTI: KAS OLED KESKEAS? TURGUTA LAPSE RAAMATUHUVI

Laps ja pere Neljapäev, 17. november 2016 • ÕHTULEHE TEEMALEHT Toimetaja: Ia Mihkels • Projektijuht: Marge Martjan, tel 614 4045 • Trükikoda: Kroonpress • Väljaandja: AS SL Õhtuleht

FILMIDE

JA t e g i j at e lt

KINODES 25 25. NOVEMBRIST! EESTI KEELES!

Neljapäev, 17. november 2016

2 Laps ja pere

TESTI ENNAST: kas oled jõudnud keskikka?

Mis vanusest algab keskiga? Kas 50 on uus 30?

Inimeste kõrval, kellele vanus on lihtsalt number, pole sugugi vähe neidki, kellele see teema on väga oluline.

Kui end täpselt ühtegi vanuserühma sobitada ei oska, saab appi võtta testid, mida kodu- ja välismaa meelelahutusportaalides ilmub lugematul hulgal. Neile, kes portaalepidi kolada ei viitsi, on siin mitmest testist kokku pandud üks. Kui vähemalt poolte kirjeldatud märkide juures tunned, et jutt käib sinust, on selgus majas: oled jõudnud keskikka.  Tabad end üha sagedamini mõttelt: kas ma ikka tahan seda tööd, mida praegu teen, teha kuni pensionieani? Kas mu pereelu on ikka õnnelik? Ehk väärin muud?  Avastad üllatusega, et sinu uus ülemus on sinust noorem.  Mõtled tihti kannapöörde tegemisele elus, aga lööd kõhklema, sest tekib tunne, et oled sellega hiljaks jäänud.  Oled ülevoolavalt rõõmus, kui sinult poes vanuse tõendamiseks dokumente küsitakse. Annad sellest teada Facebookis ning saad palju laike ja kommentaare.  Nähes teleuudistes metsaõppustest vaevatud ajateenijaid, mõtled: tublid lapsed!  Öösel põsele magatud padjatriibud on näha ka siis, kui tööle jõudes peeglisse vaatad.  Seltskonnaga ööklubisse sattudes on su esimene mõte: milline lärm, siin ei saa ju omavahel rääkidagi!  Tabad end süvenenult lugemast artiklit, mis räägib luude hõrenemisest ja sellega seotud ohtudest.  Oled pidanud selgitama oma lapsele või noorele inimesele, kuidas töötab kirjutusmasin või kassettmakk.  Oled hakanud kuuldavalt häälitsema, kui teed midagi füüsiliselt koormavat, näiteks tõused tugitoolist püsti.  Muretsed iga päev selle pärast, kas ja kuidas saavad hakkama su vanemad.  Muretsed iga päev selle pärast, kuidas saavad hakkama su lapsed.  Mäletad aega, kui poes seisis leti taga müüja, kes kaalus pihutäie sentide eest tuututäie lahtisi komme.  Märkad, et vihmajope on õigupoolest vägagi praktiline linnarõivas.  Ostad suure osa oma rõivastest-jalatsitest ja kodukaupadest Prismast, Rimist või Maximast – hind on soodne ja ühe poeskäiguga saad kõik vajaliku kätte.  Millestki üheksakümnendail toimunust rääkides mõtled: see oli ju alles hiljuti. Siis taipad, et sellest on möödas siiski paarkümmend aastat.  Tunned tõelist kergendust, kui arsti juures kontrollis käies selgub, et kõik on korras.  Kulutad restoranis toidule oluliselt rohkem kui jookidele.  Mäletad parima lapsepõlvesõbra lauatelefoni numbrit.  Tabad end aeg-ajalt mõttelt, et oled hea just sellisena nagu oled ega pea kõigile siin maailmas meeldima. L&P

Väikelapse loovust tule raamide ja piiranguteg IA MIHKELS

ia.mihkels@ohtuleht.ee

«Emme, õpetaja pahandas täna minuga,» teatab põnn nukralt teel lasteaiast koju. «Ma joonistasin punaste tüvedega puud ja õpetaja ütles, et nii ei tohi, et puud on ikka pruunid – aga vaata, on ju vahel punased ka!» viipab laps kodumaja taguse metsatuka poole, kus loojuv päike parajasti männitüvedele punakat helki viskab.

«Mis ma peaksin lapsele selle peale ütlema?» on tallinlane Merlin sellest rääkides nõutu.

«Kurvaks teeb, sest laps on kurb – joonistas enda arvates ilusa pildi, aga õpetajale ei meeldinud.

Võiksin öelda, et õpetajal pole õigus – aga kuidas ma hakkan tema autoriteeti lapse silmis õõnestama? Ei oskagi midagi muud teha, kui julgustan kodus joonistama täpselt nii, nagu tema asju näeb. Kas tõesti on joonistamises juba viieaastastele mingid nii-peab- ja nii-ei-tohi-normid?»

Joonistab seda, mida näeb Merlin pole kaugeltki ainus lapsevanem, kes käelist tegevust lapse arengus oluliseks pidades on põngerjat kodus joonistama ja meisterdama õhutanud, aga pidanud kogema, kuidas siira rõõmuga tegutsenud laps peab lasteaias kuulma: nii ei tehta, sa teed valesti. Üks ema meenutab, kuidas lastele öeldi lasteaias: joonistage pilt sellest, mida te aknast välja vaadates näete. Tema laps joonistas sinise taeva ja valged pilved, mispeale õpetaja ütles, et ta on valesti teinud – roheline murutriip ja puud-põõsad oleksid ikka ka pidanud olema. «Aga laps, kes istus madala laua taga, vaatas aknast välja ja joonistaski just seda, mida nägi,» ütleb ema. «Muud peale taeva ja pilvede talle sealt kätte ei paistnud.

See, et õpetaja pidas tema pilti valesti tehtuks, läks lapsele nii

Kuidas jonnist jagu saada?

Vahel võib laps oma igapäevase jonniga viia ema-isa ahastuse äärele – nad tunnevad end abitult ega tea enam, mida teha.

Jonni vältida ei saa ja seda pole ka vaja, kinnitavad perenõustajad ja psühholoogid. Tähtis on kindlaks määrata selgelt ja lihtsalt sõnastatud reeglid ja neist kinni pidada. Kui kodurahu huvides jonnile üks kord järele anda, kogeb laps, et sellega saabki

oma tahtmist – ja tõenäoliselt proovib ka järgmisel korral sama asja.

Piirid loovad turvatunde Kui reeglid on sõnastatud selgelt, lühidalt ja arusaadavalt ning vanemad on oma nõudmistes järjekindlad, kaob lapsel pikapeale soov piire katsetada ja püüda jonniga oma tahtmist saada.

Paariaastasele lapsele on see, et tema soovi kohe ei täideta, enda eriti valjuhäälseks väljendamiseks piisav põhjus. Kui väikelapseeas sellisele käitumisele asjakohaselt ei reageerita, siis võib laps hiljem kasutada täiesti teadlikult jonni just selleks, et soovitut saavutada. Seepärast

hinge, et järgmisel korral keeldus ta üldse joonistamast – ja sai siis muidugi jälle pahandada.»

Kolmas ema on hädas sellega, et tütar ei taha lasteaeda minna. Pika pinnimise peale tuleb alati välja üks ja seesama põhjus: äkki on mõni joonistamis- või meisterdamistund – siis õpetaja alati pahandab temaga, sest tal läheb tööga rohkem aega kui teistel.

«Laps vaatab mulle otsa, pisar silmas, ja ütleb: emme, ma ju tahaksin küll kiiremini teha, et õpetaja ei peaks riidlema, aga mul ei tule välja,» räägib ema.

«Mul on endal ka selle peale pitasuks lapsele aegsasti selgeks teha, mis on vastuvõetav ja mis mitte, ning oma nõudmiste juurde jääda. Tajudes, et piirid on kindlalt paigas, kaob lapsel ka vajadus neid ikka ja jälle kontrollida. Kindlalt püsivad piirid annavad lapsele turvatunde.

Mida aga teha, kui kolmeneljaaastasele lapsele ei sobi justkui mitte miski: ei pakutav toit, ema välja valitud rõivad ega pakutavad tegevused, kui ta nõuab häälekalt, et tema soov kohe täidetaks (nõudes sageli enda teenindamist või abi asjades, millega tuleks ka ise suurepäraselt toime) – ja korraldab pisarate voolates korraliku kisakontserdi, kui seda ei tehta.

sar silmas – ja lohutada ka suurt ei oska, sest endalegi tundub ebaõiglane, et juba nelja-aastasele antakse mõista, et ta justkui ei vasta mingitele normidele ja on teistest kehvem. Aeglane on ta jah, aga see-eest väga põhjalik ja hoolikas, ei saa ju teda ümber teha!» Ema on mures, et sellised näiliselt tähtsusetud vahejuhtumid võtavad lõpuks lapselt usu endasse, nii püüab ta ise seda igal võimalikul moel turgutada.

Väikelaps joonistagu just nii nagu tahab «Oeh, mul tuleb klomp kurku, kui ma neid lugusid kuulan,» ütVidaPress

leb kunstiõpetuse õpetaja Kersti Kinks, kes juhendab laste ja täiskasvanute loovusringe.

«Muidugi ei tohiks lasteaiaeas lapsele öelda, et nii tohib joonistada ja nii mitte, et nii on õige ja teisiti vale või et peaksid joonistama kiiremini kui suudad. Enne kooliaega, kus hakatakse õppima ka joonistamise tehnilist poolt, ei tohiks üldse lapse joonistamisse sekkuda – väikelapsele on joonistamine üks kommunikatsiooniviis, ta õpib joonistamise kaudu, tõlgib endale maailma ja väljendab seda. Tähtis oleks lasta tal vabalt joonistada ja siis uurida, miks Ühe kolmeaastase jonnihoogudega kimpus ja last suisa kiuslikkuses kahtlustava vanema küsimusele vastates on pereterapeut Meelike Saarna muu hulgas öelnud: «Kolmeaastane ei ole kindlasti kiuslik – kius nõuab intellektuaalse tegevuse plaanimist ja laps seda kindlasti ei oska. See, mis tundub kiusu ja trotsina, on enamasti märk, et laps ei tule oma tunnetega toime.»

Pahuruse ja jonni põhjus võib olla näiteks selles, et laps ei tule toime asjadega, millega ta juba tahaks toime tulla, ka ei oska ta veel sellest põhjustatud pahameelt sõnadesse panna, selgitab pereterapeut. See tekitab lapsele stressi, mis ajabki

Neljapäev, 17. november 2016

Laps ja pere 3

eb virgutada, mitte ga kammitseda VidaPress

Nõuandeid lasteaiaõpetajale ja emale-isale  Ilus pilt ei tohiks olla joonistamise eesmärk.  Küsi endalt, mis siis ikkagi juhtub, kui laps joonistab pruunide puutüvede asemel lillad? Valmib huvitav pilt, mis lihtsalt erineb sinu nägemusest! Kokkuvõttes ei muuda see midagi.  Kuula lapse selgitust pildi kohta! Selle asemel, et öelda «Oi, kui ilus pilt!», lase lapsel rääkida, mida ja miks ta joonistas ning leia asja sisust põhjus tunnustust jagada.  Tunnustama peab kindlasti kõiki lapsi: «Vahva, kuidas sa kaasa teed!», «Kui huvitavad mõtted sul on!», «Tore värvivalik!» jne.  Ära keela last, kes teeb kogu pildi musta värviga – see on värvus nagu iga teine. Küsi, miks ta just seda eelistas. Ei ole olemas jaotust «ilus värviline» ja «kole must».  Lapsele joonistamiseks ülesannet andes anna alati selged juhised.  Käeline tegevus on tore ja kasulik, kui seda ei piira hinnangud lapse tööle. Joonistamise kaudu mõtestab laps iseenda jaoks maailma. Negatiivne hinnang sellele suunab teda valima mitte temast endast lähtuvaid, vaid täiskasvanuile sobivaid vorme ja väljenduslaadi. See paneb lapse iseendast kaugenema.

Allikas: Kersti Kinks

«Sellega on täpselt samamoodi kui lugemisega – mida rohkem näeb laps ema-isa kodus lugemas, seda enam on lootust, et temagi hakkab seda tegema.

Seega: joonista ise – ka siis, kui arvad, et ei oska, ära hooli tulemusest. Kindlasti tee seda ka koos lapsega.»

Lase lapsel rääkida, mida ta joonistas just niisugune pilt, mida ta püüab sellega kujutada.»

Kersti Kinks, kes õpib visuaalkunstiteraapiat ja on õpingutega seoses lugenud muu hulgas palju uuringutulemusi ja teadusartikleid selle kohta, kuidas joonistamine ajule mõjub, tõdeb, et ei tea, kui palju sellest on lasteaiaõpetajate ettevalmistusse jõudnud – aga kindlasti oleks seda väga vaja.

Kunstiõpetaja rõhutab: joonistamine on maailma tundma õppimise protsess. «Lapsele ongi oluline just see protsess, aga selliste nii-on-õige-teisiti-valehinnangutega hakatakse talle

juba varakult selgeks tegema, et protsess polegi oluline, tähtis on tulemus,» räägib ta. «Kusjuures see tulemus peab olema ilus ja õige mitte lapse, vaid täiskasvanute maailmast vaadates. Selline lähenemine ei aita paraku kuidagi kaasa lapse võimete arendamisele ega tema maailmapildi kujunemisele. Aju arengu seisukohalt on joonistamine väga oluline, sellest võib olla tohutu kasu – aga igasuguste piirangute ja raamidega võib selle ka täiesti ära nullida.»

Kuidas lapse joonistamisindu virgutada? «Hästi oluline on eeskuju,» ütleb Kersti Kinks.

Alustada võib kas või triipudestruutudest, mis midagi ei pea kujutama, ja värvidest, mille juures saab lapsega arutleda: mis värvi sina sellele pildile valiksid, mis värv sulle kõige rohkem meeldib, milline on hea ja milline halva tuju värv jmt.

«Kui laps tuleb oma joonistust näitama, siis ei maksa piirduda põgusa tunnustusega: oi kui ilus, tubli laps, mine joonista veel,» juhendab kunstiõpetaja. «Võtke see aeg, laske lapsel rääkida, mida ta joonistas – enamasti on teie silmis sigrimigril tema jaoks kindel tähendus, ta teab täpselt, miks ta ühe kriipsu siia või teise sinna tõmbas.

nutma ja jalgu trampima. «Lapse tunded vajavad peegeldust ja normaliseerimist,» ütleb Saarna. «Ema kõrval, kes lapse tundeid mõistab ja nende taha kiikab, on lapsel hea rahuneda. Kui laps saab oma pettumuse ja pahameele ema süles välja nutta, on tal kohe kergem olla.»

saavutada. Hommikuste rõivavaliku-vaidluste ennetamiseks võib õhtul lapsega koos järgmise päeva riided valmis panna, pakkudes talle otsustamisvõimalust («Kas tahad triibulist või lillelist seelikut? Kas kollased või punased sukkpüksid?»).

Kui on plaanis minna väljasõidule, külla, teatrisse või kohvikusse, tuleks alati enne lapsele sellest rääkida ja teda ette valmistada. Mida paremini ta teab, mis teda ees ootab, seda ladusamalt kõik läheb. Ka pole mõtet last ilmaasjata panna olukorda, kus tal on raske hästi käituda – näiteks on üsna tõenäoline, kui lähete poodi pikast lasteaiapäevast väsinud lapsega, on tüli kerge tekkima. Poeskäik võib kee-

ruline olla ka puhanud lapsega, sel puhul võib aga taas abi olla kaasamisest: tehke enne poodiminekut lapsega koos vajalike ostude nimekiri, poes laske tal asju riiulitelt otsida – see hoiab teda tegevuses ja aitab ahvatlevatest riiulitest kergemini mööduda. Ka tasub enne poodiminekut lapsega läbi rääkida, milliseid asju seekord ei osteta. Kui kokkulepe ei pea ja tähelepanu kõrvale juhtida ei õnnestu, on kõige mõistlikum jonniv laps poest lihtsalt välja viia.

Räägi lapsega ja aita tal tundeid sõnastada («Ma näen, et sul on paha tuju – räägi, mis tuju ära rikkus?») – see oskus aitab tal pingelises olukorras end paremini valitseda.bIA MIHKELS

Püüa jonnihoogu ennetada Lapsega saab hõlpsamini kokkuleppele, kui temaga arvestada ja teda võimalikult rohkem kaasata. Kui näiteks märkate, et varane tõusmine teeb lapse tusaseks ja jonnakaks, vaadake üle õhtune magamaminekuaeg, aga seadke sisse ka kindlad hommikurituaalid, mis aitavad rütmi

Ä ta ra l u D- vek nu Pä uu sta rle de id l

Kiitke teda sisu eest, mis sel pildil on.»

Enne lapse joonistuse kohta kriitiliste märkuste tegemist tuleks nii emal-isal kui ka lasteaiaõpetajal mõelda: miks ma seda ütlen, mida tahan sellega saavutada.

«Kindlasti peaks eelkooliealisele lapsele jätma vabaduse joonistada just nii, nagu tema asju näeb, mitte kammitsema teda märkustega «Nii ei tehta!» või «Nii pole õige!» – pigem peaks laskma lapsel selgitada ja põhjendada oma valikuid,» räägib Kersti Kinks. Täiskasvanu võib üllatusega avastada, et sellel, mis talle tundub vale, on lapse silmadega vaadates kõik paigas.

«Näiteks ei tohiks lapsele, kes joonistab pildi ainult musta värviga, öelda: ära nii küll tee, asjad ei ole ju kõik mustad, tee ikka ilus värviline pilt,» märgib Kersti Kinks. «Küsige – ja võite kuulda täiesti argumenteeritud põhjendust, miks selle pildi juures ei saagi muid värve kasutada.»

D-Pärlid 1000

Päikesevitamiin · 25 μg (1000 IU) D3-vitamiini t lahustatud külmpressitud oliiviõlis, mis tagab hea imendumise ja välistab GMO päritolu t väike ja kergelt neelatav želatiinkapsel t aitab hoida luid, hambaid ning immuunsüsteemi talitlust normaalsena t blisterpakend hoiab kapslid hügieenilisena kuni kasutamise hetkeni t kõrge kvaliteet rahvusvaheliselt tunnustatud tootjalt t 40 ja 120 kapslit pakendis t müügil apteekides

Kui laps jonnib  Ära ärritu, ära tõsta häält, ära ähvarda karistusega – mida rahulikumaks suudad jääda, seda lihtsam on lapselgi rahuneda.  Väljaspool kodu käitu jonniva lapsega samamoodi kui kodus, ära mõtle sellele, mida arvavad või kuidas kommenteerivad seda kõrvaltvaatajad.  Kui tunned, et ei saa ise hakkama, otsi abi lastepsühholoogilt või pereterapeudilt.

www.pharmanord.ee

Neljapäev, 17. november 2016

4 Laps ja pere

Soosi teismelise vaidlushimu Ära taha, et teismeline igale keelule ja käsule vastu vaidlemata kuuletuks: selgub, et need noored, kes saavad vanematega suheldes vabalt oma seisukohti väljendada ja asjade üle arutleda, ei lähe sõprade seltskonnas nii kergesti kaasa kõikvõimalike pahedega. Uuringud on näidanud, et mida avatumad on suhted kodustega, mida rohkem on teismelisel kodus sõnaõigust ja võimalust oma arvamust avaldada ja seisukohti argumenteerida, seda paremini panevad nad eakaaslastega võrreldes vastu pakkumistele juua alkoholi või proovida narkootikume. Virginia ülikooli teadlaste uuringus, mille tulemustest ilmus artikkel ajakirjas Child Development, oli vaatluse all ligi paarsada erinevas rahvuses teismelist erineva elatustasemega peredest. Noorte käitumist jälgiti 13-, 15- ja 16-aastaselt, erilise tähelepanu all olid laste suhted emadega, nende sotsiaalsed oskused ja lähedased sõprussuhted. Andmeid kogudes räägiti nii noorte endi kui ka nende vanemate ja sõpradega. Allikas: Physorg.com

Tahad olla õnnelik?

Teadlased soovitavad selleks lihtsat nippi: meenuta igal õhtul enne uinumist kolme meeldivat seika päevast ja ole nende eest tänulik. Väidetavalt tunnevad need, kes hakkavad seda harrastama, end peaaegu kohe hoopis õnnelikumana.

Põhjus seisneb teadlaste arvates selles, et tänulikkus on armastusele lähedane tunne, need mõlemad panevad inimese südame lööma tervislikumas rütmis: heale keskendumine muudab elu paremaks.

Asjad, mille eest on põhjust tänulik olla, võivad olla ka kõige argisemad pisiasjad – laps oli tubli, tõrkuva mootoriga auto ei jätnud sind teele, kaasa ootas kodus maitsva õhtusöögiga. Mida rohkem väärtustad väikeseid asju ja oled nende eest tänulik, seda paremini ennast tunned – ja seda paremini suudad hakkama saada kõigega, mis elus ette tuleb. Allikas: psychologytoday.com

Turguta lapse raamatuhuvi VidaPress

Mis imenipp aitaks konkurentsis arvuti-telerinutitelefoniga tekitada lapses püsivamat huvi raamatute vastu?

Asjatundjate väitel on kõige innustavam eeskuju: kodus, kus vanematel on kombeks vabal ajal raamatuid lugeda, mitte õhtust õhtusse arvuti taga istuda, kasvavad üldjuhul raamatuhuvilised lapsed. Ainult sellele siiski lootma jääda ei maksa, soovitab Eesti lastekirjanduse keskuse rahvas: kui lapsel lugemine juba selge, annab tema huvi raamatute vastu tagant torkida.  Vii laps raamatukokku, vormista talle lugejapilet ja õpeta raamatuid valima.  Käige muinasjutuhommikuil jm raamatuüritustel – nii leiab laps raamatuhuvilisi sõpru ja avastab uusi huvipakkuvaid raamatuid.  Käi koos lapsega raamatupoes. Raamatuid ostes usalda vahel ka lapse maitset.  Vaheta sõpradega lasteraamatuid ja õhuta lapsi loetu üle mõtteid vahetama.  Ära unusta ettelugemist! Õhtujutud võiksid olla pikemad kui varem, vahetevahel lugegu hoopis laps emale-isale ette. Kaasake ettelugemisse ka vanaemadvanaisad, suuremad õed-vennad.  Ära sunni last lugema, küll aga loo selle soodustamiseks kõik tingimused. Soeta koju täheklot-

Ettelugemisega tasub alustada juba beebieas – see rikastab sõnavara, õpetab kuulama ja arendab loovust.

Pühade müristus kui hea!

Rakvere uued mahlased ahjuroad toovad argiõhtutesse mõnusat kodusoojust ja väärivad kroonima igat pühadelauda.

Seasisefilee toorsuitsupeekoniga küpsetuskarbis on tõeliselt hõrk suutäis. Ameerikapärase toorsuitsupeekoni viilud annavad õrnale fileele mahlakust ja kergelt suitsuse maitse.

Klassikalise seavälisfileest ahjuprae kamara pinnale lõigatud ruudustik küpseb ahjus mõnusalt krõbedaks. Maitseks lisasime kardemoni, nelki ja pipart. Ühtegi E-ainet ei lisanud.

Vanaema ahjurull on uudse ja rikkaliku maitsega ahjupraad. Läbikasvanud seaküljetükist rulli täitsime praekapsaga.

Suupärast mekki lisavad sibulad ning vürtside ja maitsetaimede segu.

Kõht täis Eesti moodi!

Uus!

sid, tähekaardid (need võib ka ise teha), lugemismänge jm.  Sea sisse õdus lugemispesa, ära keela lapsele lugemise kõrvale midagi head (nt värskeid või kuivatatud puuvilju) näksida või soojal ajal õues lugeda.  Ära sunni last lugemiseks laua taha toolile istuma – lugemine peab olema mõnus ja hubane.  Telli mõni lasteajakiri – lapsel on uhke tunne oma ajakirja postkastist võtta ja ettelugemist jagub mitmeks õhtuks.  Eeskuju on väga oluline – lugege lapse nähes. IA MIHKELS

Lapse kodune lugemispesa Lugemispesaks sobib kodus koht, mille saab muust ruumist eraldada riiulite, kappide, sirmide või vahekardinaga. Pesa peaks olema õdus ja mugav: tugitool või kott-tool, pehmed padjad, rõõmus kaltsuvaip, korralik valgustus.

Raamatuid ja muud lugemisvara vali lugemispessa selle järgi, mis last huvitab, ja säti see riiulitele nii, et laps saaks kõik kätte ilma kõrvalise abita. Pane valmis ka vahendid, millega laps saab ise raamatuid meisterdada: paber, käärid, auguraud, klammerdaja, vildikad, pliiatsid, liim jm. Loovvahenditest võiks seal olla näpu- ja käpiknukke, vanu kübaraid, salle ja rõivaid, mida saaks rollimängudes kostüümidena kasutada. Seinale sobib kinnitada plakateid või lastejoonistusi, ka võiks seal olla kalender jmt.

Veeda lugemispesas aega koos lapsega: vaadake pilte, lugege, meisterdage või mängige midagi. Allikas: Eesti Lugemisühing