Lemmikloom aprill 2017

PAKU KODUTA LOOMALE HOIUKODU! KUIDAS LEIDA SOBIV KOERATÕUG? KIIBIST ÜKSI POLE VÄHIMATKI KASU. PUUK OHUSTAB KA LEMMIKU TERVIST

Lemmikloom Teisipäev, 25. aprill 2017 • ÕHTULEHE TEEMALEHT Toimetaja: Ia Mihkels • Projektijuht: Marko Tiidelepp, tel 614 4095 • Trükikoda: Kroonpress • Väljaandja: AS SL Õhtuleht

Teisipäev, 25. aprill 2017

2 Lemmikloom Aldo Luud

IA MIHKELS

ia.mihkels@ohtuleht.ee

Raadio- ja telesaadete juhina tuntud Kertu Jukkumit, kes praegu veab TV3 autorisaadet «Loomasõber Kertu», teatakse ka väsimatu hätta sattunud loomade eest seisjana. Ise ütleb ta, et kui saatus on andnud empaatilise hinge ja kaastundliku südame, siis pole lihtsalt võimalik hädasolijaist mööda vaadata.

Kertu hoolt ja tähelepanu pole tunda saanud ainult kassid-koerad – tema lapsepõlvekodus on üles kasvanud või ajutist peavarju leidnud ka näiteks toonekurg ja pääsukesed, kes pärast poputamist-turgutamist taas loodusesse lasti, aga ta on püüdnud päästa ka hiirepoegi ja mesilasi.

Mida ema-isa asjast arvasid?

Mul on põhjust oma vanematele väga tänulik olla, sest ma ju tassisin koju valimatult kõik loomad-linnud, kes minu arvates hädas olid. Ema-isa väga kätt ette ei pannud, küll aga püüdsid nad suunata mind mõtlema sellele, et iga loom peab elama oma loomulikus keskkonnas: ka siis, kui mõni loomabeebi tõesti päästmist vajab, tuleb hoolitseda selle eest, et ta pääseks lõpuks tagasi loodusesse ja suudaks seal hakkama saada.

Muidugi püüdsid nad aegajalt siiski kuskile ka piiri tõmmata. Näiteks kui ma seitsmekaheksasena kord meie neljale kassile lisaks veel kaks kassipoega koju tõin, siis öeldi küll, et nüüd ole kena ja vii nad sinna tagasi, kust tõid. Loomulikult ei saanud ma kassipoegi saatuse hooleks jätta, panin nad korvi ja sõitsin naaberkülla sõbranna peret pehmeks rääkima. Oi, kuidas ma seda sõitu mäletan – sõitsin ja nutsin! Aga kodu nad said.

Kas mõni päästeaktsioon on ka kurvema lõpu saanud?

Eks tuli neidki ette. Korra olen pidanud ise päris kibedalt kahetsema, et looma kojutoomiskeelust üle astusin. Leidsin heinamaalt tibatillukese hiirepoja ja muidugi oli mul kohe pilt selge: vaeseke on ihuüksi jäänud ja ainult mina saan ta elu päästa. Ema ei tahtnud sellest kuuldagi, rääkis, et hiirel ikkagi on kusagil seal kodu, et ta tuleb heinamaale tagasi viia, me ei saa teda enda juurde võtta. Läksin maja taha, nutsin ja ahastasin seal – et kuidas ema ometi aru ei saa, sel väikesel abitukesel pole ju kuskile minna – ja peitsin hiirepoja lõpuks karbiga oma tuppa voodi alla. Varjasin teda hoolega, toitsin ja poputasin. Nagu arvata võib, pääses hiireke sealt õige kähku vabadusse, asus maja peal oma hiireelu elama – ja varsti oli meil väga palju väga julgeid hiiri, kes majas igal pool ringi jooksid ja öösiti seina sees krabistasid, nii et magada ei saanud keegi, ka mina mitte. Kuidagi nad lõpuks siiski kadusid, võimalik, et vanemad aitasid sellele mind asjasse pühendamata kaasa. Ükskord aga kuulsin, et mesilasperest lüüakse lesed sügi-

KERTU JUKKUM: «Ühel hetkel olen jälle nagu pisike plikatirts, kel südames soov aidata.»

Panter – südamekass ja parim sõber «Kolm aastat tagasi võtsin trobikonna kiisusid Viljandi varjupaigast enda juurde hoiule. Lubasin, et mitte ühtki neist ma endale ei jäta – tundsin, et mina oma kiire elutempoga pole loomaomaniku rolliks veel valmis,» meenutab Kertu. «Teiste seas oli umbes paarinädalane pisike must kassipoeg, kes üksi tänavalt leiti. Veterinaar talle elulootust ei andnud, kuid mina ei kavatsenud sellega leppida. Soojendasin teda oma ihul ja toitsin kiisupiimaga, kuni see imepisike tegelane eluvaimu sisse sai.»

Kertu südame oli Pantriks ristitud kassipoeg jõudnud selleks ajaks lootusetult vallutada.

«See fantastilise iseloomuga maagiline kiisu on mu hingesugulane, minu südamekass ja parim sõber,» ütleb ta nüüd. «Vahel on mul tunne, et oleme temaga varasematest eludest tuttavad.

Kõik inimesed on erinevad, kõik loomad samuti – ja kõik omavahel lihtsalt ei klapi. Aga kui selle oma ja õige leiad, tunned ta ära.»

sel välja ja nad lihtsalt hukkuvad. Loomulikult ei mahtunud see mulle hinge ja otsustasin: ma päästan nad! Isa ei ajanud vastu ka, koos panime maskid

pähe ja püüdsime lesed suurde purki – ma olin otsustanud neid meega sööta ja nii ületalve pidada. Muidugi surid nad kõik ära, aga sel kombel sai isa mulle kõige veenvamalt õpetada, et looduse ringkäiku ei olegi võimalik alati sekkuda.

See on praeguseks täiesti selgeks saanud?

Mis seal salata: empaatilisel inimesel on väga raske olla ratsionaalne. Alles eelmisel sügisel näiteks olin vanemate juures, käisin metsas jooksmas ja nägin kärntõves kährikukutsikat. Mis oli mu esimene mõte?

Tuleb kinni püüda, koju viia, terveks ravida! Paraku ei õnnestunud mul teda kätte saada.

Kui kodus rääkisin, siis isa ei jõudnud ära imestada, kuidas mulle ikka pole veel selgeks saanud, kust jooksevad piirid. Aga jah – ma ei saa sinna midagi parata. Ühel hetkel löövad emotsioonid ja empaatia üle pea kokku ja olen jälle nagu plikatirts, kel südames suur soov aidata.

Tean ju, et kährikute ülemäärane arvukus on probleemiks saanud, aga sellist õnnetukest nähes on ikkagi esimene mõte, et tuleb aidata, seda enam, et kärntõbi on lihtsalt ravitav haigus.

Seepärast ei suuda ma ka kuidagi mõista inimesi, kes näiteks oma kärntõves koera kergel käel hülgavad – praegugi on varjupaikades mitu koera, kellest on selle haiguse tõttu loobutud.

Ehk olid omanikud sunnitud mõtlema sellele, et ei suuda raviarveid tasuda?

Olen kogenud, et väga sageli pole asi rahas, pigem on see suhtumise küsimus. Juba looma võttes peab inimene ju arvestama lisaväljaminekutega, ka võimalike ravikuludega. Kes hoolib, see leiab võimaluse. On inimesi, kes panevad oma viimased sendid lemmiku ravisse, teised on aga need, kes sõidavad uhke autoga kohale ja on umbes sellise hoiakuga, et seda haigust me ravima küll ei hakka, paneme magama – alati saab ju uue looma võtta.

Oled ise paljudele loomadele hoiukodu pakkunud – kas inimeste järele, kes oleksid valmis mõne kassi või koera ajutiselt enda hoole alla võtma, on endiselt vajadust?

Vajadus hoiukodude järele on kogu aeg suur. Üks põhjus on, et varjupaikades napib sageli ruumi, teine aga, et igale loomale see lihtsalt ei sobi. Nõrgema immuunsüsteemiga loomad, eriti eakad või väga noored, ei pruugi seal ellu jääda. Nii mõnelegi kassile, kes on mingil põhjusel ootamatult oma omanikust ilma jäänud, on varjupaiga suur seltskond liiga suur stress. Ka tänavalt toodud sotsialiseerimist vajava loomaga läheb see töö hoiukodus kiiremini kui varjupaigas, kus loomi on tihti liiga palju ja igaühele ei jagu piisavalt aega.

Kes sobib hoiukodu pakkuma?

Igaüks, kellel on tahtmist ja võimalust aidata. Aga ka näiteks inimene või pere, kellel on plaan endale koer või kass võtta, aga kel pole veel kindlust, kas ta ikka sobib lemmikloomaomanikuks – see on suurepärane võimalus näha, kas ja kuidas õnnestuks lemmikloom oma ellu klapitada.

Hoiukodu võiksid loomadele pakkuda ka eakamad inimesed – need, kes ütlevad, et ei võta enam endale lemmiklooma, sest pole kindel, et on jaksu 10–15 aastat seda vastutust kanda. Väga arukas suhtumine – aga miks ei võiks selline inimene pakkuda loomale ajutist peavarju? Endal oleks seltsi ja näiteks just oma peremehest või perenaisest ilma jäänud ja koduse eluga harjunud loomal, kes varjupaiga suures seltskonnas väga stressi läheb, oleks kindlasti parem olla hoiukodus, saada tähelepanu ja hoolt, millega ta on harjunud.

Hoiukoduks saab olla seni, kuni inimene ise tahab, kõik tingimused saab igaühega kokku leppida.

Kui suur probleem on koduta kassid? Steriliseerimise vastased kipuvad ju väitma, et kui nii jätkatakse, siis varsti meil kasse enam polegi.

Ligi 6000 hukkamist aastas ja 20 tonni laipu Väike-Maarjas on õõvastav näitaja meie väikese ühiskonna jaoks. Kõik, kellel tänagi veel on kass steriliseerimata, on vastutavad nende igaaastaste laipade eest. Kasside populatsioon kasvab kahjuks oluliselt kiiremini kui neile kodusid juurde tekib – nii need vaesed loomad üle jäävad, satuvad tänavaile ja varjupaika ning lõpuks surmamõistetute nimekirja. Tegemist on kodustatud loomaliigiga, kelle eest inimene peab vastutama. Minge jalutage mõnes Eestimaa varjupaigas ringi ja näete kõiki neid sadu kodu igatsevaid loomi – need on meie kõigi omad. Me kõik peaksime olema vähemalt kord elus valmis hüljatud loomale kodu pakkuma.

Minu kogemus ütleb, et päästetud loom on erakordselt tänulik, ta ei unusta seda heategu mitte kunagi.

Aga muidugi peaks looma võtma vaid inimene, kes on kõigiti valmis oma uue sõbra eest vastutama.

Teisipäev, 25. aprill 2017

Lemmikloom 3

Tahad võtta koera? Varu valimiseks aega!

Vida Press

PRIIT TALI

leht@ohtuleht.ee

Tõukoera soetamisel tuleb alustada kõige kättesaadavamast – lülitada sisse iseenda terve mõistus. Seejärel tuleks hakata esitama endale küsimusi.

Kuldne reegel järgimiseks: loll ei ole see, kes ei tea – loll on see, kes ei tea ega küsi ka.

Sobivus välimusest tähtsam Välimus on loomulikult ka tähtis. Võtta endale aastateks visuaalselt ebameeldiv loom – see oleks ju suisa rumal. Kuid mingil juhul ei tohi välimik jääda ainukeseks kriteeriumiks. Üsna sarnaste välisilmete sisu võib olla võrreldamatult erinev.

Koeraga koos elamisel, elurežiimide kohandamisel ja elukeskkonnaga sobitumisel on välimusel üsna väike roll. Määratult olulisemad on instinktid, iseloom, aktiivsus jms.

Sageli arvatakse näiteks, et kui toakoer, siis väike – ja sellest piisab. Praktika näitab aga, et hiiglaslik Saksa dogi võib korteris oluliselt paremini hakkama saada kui näiteks Tiibeti terjer. Kasvust mitu korda suuremat rolli mängib temperament ja tegevusvajadus.

Kui pilk on mõnele tõule pidama jäänud, siis uuri väga põhjalikult, kuidas tema iseloom ja

muud omadused sobivad sinu elustiili, elamise ja vajadustega. Ära lähtu mõne tuttava jutust «Aga minu x-tõugu koeraga on nii …». Mis tahes tõu kohta võib tuua täiesti vastandlikke üksiknäiteid, need ei saa olla aluseks üldistustele. Tõu keskmisest olemusest saad aimu vaid väga paljude eri kogemuste kaudu – või siis suheldes kasvatajaga, kes on aastaid selle tõuga tegelnud.

Võta valimiseks aega Kui kuulad kellegi nõuandeid, siis küsi endalt alati, kust ja mille põhjal nõuandja seda teab, mida räägib. Huvitaval kombel

on koerateema see, milles enamik inimesi peab ennast kompetentseks, tegelikult on aga tohutu hulk rahvast täiesti uskumatult võhiklik. Sinu ülesanne: tunneta enda rumalust, sest ainult nii on sul võimalus targemaks saada.

Kahtle ka nendes, kes väidavad end kõigist tõugudest kõike teadvat. Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni tunnustatud 344 tõu asjus lihtsalt ei saa mitte keegi olla universaalne asjatundja.

Kindlasti katsu koera valima hakates oma emotsioonid lukustada. Mis tahes tõu kutsikad on kõik taevalikult nunnud, see

ei tohi olla otsustamist määravaks teguriks.

Koera (eriti esimest koera) ei tohi soetada kiirustades. Võta endale aega! Pikad kuud kodutööd ja infokogumist on tagatiseks pikkadele ja vahvatele kooseluaastatele.

Ära usu levinud müüte Rahva seas liigub täiesti alusetuid müüte, näiteks väidetakse, et segaverelised koerad on tervemad, et iga emane koer peab korra poegima jmt. Leia kogenud koerainimene ja küsi temalt – või rakenda talumeheloogikat: kui bokser on haige ja dobermann on haige, siis kuidas ome-

Kui oled otsustanud mingi tõu kasuks, siis pea meeles: ei ole olemas paberiteta tõukoera.

ti saaks nende ristand äkki terve olla?

Koerakasvatajad on alati valmis oma kogemusi ja teadmisi jagama. Hea koht selleks on koertenäitused, kus saab näha erinevaid tõuge ning suhelda nende omanikega. Sotsiaalmeedias tasub jälgida rühmi ja foorumeid, sealt võib leida inimesi, kes huvipakkuvat tõugu sügavuti tunnevad.

Kui oled otsustanud mingi tõu kasuks, siis pea meeles: ei ole olemas paberiteta tõukoera.

Kogu tõuaretuse aluseks on ja on alati olnud info koera põlvnemise kohta. Seda infot ei saa aga mujalt, kui tõuregistritest – ilma registriteta ei oleks mingi vähegi pädev aretus võimalik.

Seepärast kõik tõukoerad registreeritakse. Toiming on lihtne ja odav ning kasvatajale kohustuslik.

Seega: et kõik tõukoerad registreeritakse, siis on neil see paber – koopia registrikandest – olemas. See ei tee koera mingil moel paremaks, see lihtsalt on olemas. Kui pole, siis kas ei ole tegemist tõukoeraga või on temaga midagi nii valesti ja halvasti, et kasvataja ei julgenud teda registreerida. Miks peaksid sel juhul julgema ta endale võtta?

Rumalusest ja teadmatusest tehtud valeotsus koera soetamisel toob enamasti kaasa kuhjaga muret ja ka rahalisi väljaminekuid. Enne kui võtad koera, hari ennast – ja küsi nõu!

TALLINN KUTSUB OSALEMA

Heakorrakuu koerte ja kasside soodushinnaga kiipimisaktsioonid toimuvad: 29. APRILLIL KELL 11-15

6. MAIL KELL 11-15

20. MAIL KELL 11-15

STROOMI RANNATALGUTEL

PALJASSAARE LOOMADE VARJUPAIGA HEAKORRATALGUTEL

Õismäe tiigi pargi koerte jalutusväljakul Õismäe tee 22 taga

Supelranna bussipeatuse juures, Pelguranna 53 vastas

HAABERSTI KEVADLAADAL

Paljassaare tee 85

21. MAIL KELL 11-15

6. MAIL KELL 12-16 KRISTIINE HEAKORRATALGUTEL 7. MAIL KELL 11-15 Löwenruh pargis Kullo parklas, LASNAMÄEL PAE Mustamäe tee 59 PROMENAADIL

Pae 78 asuva Maxima vastas haljasalal

Hind as a T llinn ritud e re regist le manike loomao urot, e vaid 5 ult in mine a arvelda has! sulara

13. MAIL KELL 11-15 MUSTAMÄEL HEAKORRAKUU LÕPUÜRITUSE RAAMES

Lehola bussipeatuse taga E.Vilde tee 70 maja taga haljasalal

KESKLINNAS TORUPILLI SELVERI PARKLAS Vesivärava 37

27. MAIL KELL 11-15 PIRITA SPORDIKESKUSE VASTAS

Rummu tee äärse kergliiklustee parklas, Rummu tee 7b vastas

28. MAIL KELL 11-15 NÕMME KEVADE RAAMES

Nõmme turu parklas Turu plats 6

4. JUUNIL KELL 11-15 MÄNNIKUL NÕMME

Kohapeal ka kiibi registreerimine.

SOTSIAALMAJA HOOVIS Kaasa looma pass (saab ka kohapealt) Pihlaka 12 ja omaniku dokument. Koerad tuua kiipima jalutusrihma otsas ja vajadusel suukorviga ning kassid põgenemiskindlas transpordivahendis (puur või kott). Ilma rihmata põues toodud loomi ei teenindata!

www.tallinn.ee/lemmikloom Kiipimiskampaania viivad läbi Varjupaikade MTÜ ja Tallinna Keskkonnaamet. Lisainfo: Triinu Maandi 616 4004, Triinu.Maandi@tallinnlv.ee.

Teisipäev, 25. aprill 2017

4 Lemmikloom KRISTJAN ARRAS

leht@ohtuleht.ee

Sellega, et koerale-kassile tuleks lasta paigaldada kiip, on paljud loomaomanikud kursis. Paraku ei tea kaugeltki kõik aga seda, et kiipimisest üksi ei piisa, andmed tuleb kanda ka lemmikloomaregistrisse – ja selle eest, et need sinna jõuaksid, peab hoolitsema loomaomanik ise.

Kiipe paigaldavad loomaarstid.

Kõigil tõutunnistusega kutsikatel peab see olemas olema juba loovutamise ajal. Ka väga paljudel varjupaikadest pärit koertelkassidel on kiip juba olemas – see aga ei tähenda, et registris on ka uue omaniku andmed.

Need peab ta ise sinna kandma või laskma seda teha loomaarstil.

Sageli on uued omanikud tõukoerakasvatajalt või varjupaigast kuulnud, et kiip on loomal olemas – ja sinnapaika on asi jäänud, sest tõsiasi, et nüüd tuleb oma andmed registreerida, on lipsanud uue pereliikme soetamise elevuses ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kiip aitab lemmiku tagasi koju Just seepärast on sageli näiteks sotsiaalmeedias mõne kodust plehku pannud koera või kassi leidja teada andnud: sai kontrollitud, loomal on kiip olemas, paraku pole omaniku andmeid registris. Ilma registrikandeta pole aga kiibist vähimatki kasu

Lemmikule paigaldatud kiibi andmed tuleb kanda registrisse Vida Press

Lemmikloomaregister LLR Üle-eestiline lemmikloomade register, kuhu omanikud saavad ise tasuta kanda lemmiklooma, kontrollida oma registreeritud looma(de) andmeid ja neid vajadusel uuendada.

Registri kasutamiseks on vaja ID-kaarti. z Mine aadressile www.llr.ee z Logi oma ID-kaardiga portaali e-teenindusse. z Kui sinu nimel on juba mõni lemmikloom, kuvatakse sinu andmed, selle all registreeritud lemmiklooma(de) andmed. z Uue looma registreerimiseks vajuta nupule «Registreerin uue kiibitud looma». z Avaneb kohustuslik kiibinumbri kontroll – kas selle numbriga on mõni loom juba registrisse kantud. Sisesta lahtrisse oma looma kiibi number (15-kohaline numbrikombinatsioon) ja vajuta nupule «Kontrollin kiibi numbrit registrist». z Kui kiipi registris pole, avaneb registreerimisvorm. Täida see ja salvesta andmed. z Kui loom on registrisse kantud, näed ta andmeid loomade nimekirjas ja kiibi numbri järgi portaali otsingust. Allikas: www.llr.ee

– kui omanik oleks oma andmed koos kiibi numbriga registreerinud, võiks kaotsi läinud lemmik õige kiiresti koju tagasi jõuda.

Lemmiklooma ja enda andmed saab registreerida (või lasta loomaarstil seda teha) ainult omanik ise. Automaatselt ei kanta kuhugi ühegi kiibi andmeid, sest mis tahes isiklike andmete registreerimiseks on vaja inimese nõusolekut.

Tasub ka teada, et kiipimine ei puuduta ainult koeri ega kasSeiklushimuline lemmik leiab ikka võimaluse kodust putku panna. Kiibiga ja registrisse kantud loomal on lootust kiiresti koju tagasi jõuda.

se – kiibi saab lasta paigaldada igale lemmikloomale: jänestele, papagoidele, tuhkrutele jt.

Loomaarst Janne Orro on mõne aja eest Õhtulehele nõuandeid jagades soovitanud näiteks lemmikloomana kodus peetavad tuhkrud kindlasti kiipida, sest tema sõnul on nad üsna osavad põgenejad.

Eestis on mitu registrit Lemmikloomaregistreid on Eestis rohkem kui üks. Suuremaid ja tuntumaid on kaks: üks Eesti Väikeloomaarstide Seltsi hallatav (www.lemmikloomaregister. ee), kuhu looma omaniku soovil kannavad andmeid loomaarstid, ning Varjupaikade MTÜ lem-

Kiibi paigaldab loomaarst, enda ja lemmiku andmed peab registrisse kandma omanik ise.

mikloomaregister (www.llr.ee), kuhu saab ka iga omanik ise vajalikud andmed kanda. Oma lemmikloomaregister võib aga olla ka igal omavalitsusel. Samas ei pruugi iga omavalitsus olla kehtestanud lemmikloomade kiipimise-registreerimise kohustustki, seega peab oma lemmiku eest hea seisma ikkagi loomaomanik ise – valima registri (soovitatavalt üleriigilise) ja kandma sinna kiibi numbri ja enda andmed.

Loom võib korraga olla ka mitmes registris, kui omanik seda vajalikuks peab.

Kes ei tea täpselt, kas tema lemmikul on kiip või mitte või kas tema kohta üldse on mingeid andmeid kusagile kantud, saab asjakohast infot loomaarstilt. Enamasti saab kiibi/andmete puudumise korral kõik sealsamas kohe ka korda ajada.

Kui keegi leiab eksinud looma, saab ta lasta tema kiipi kontrollida kõigis loomakliinikutes ja varjupaikades – seal on olemas kiibilugejad. Kui loom on kantud registrisse, saab andmed omaniku kohta hetkega teada. Kindluse mõttes olgu veel kord üle korratud: omaniku andmed on registritest leitavad ainult sel juhul, kui ta on need ise sinna kandnud või lasknud loomaarstil seda teha.

AINUS VETERINAARAPTEEK TALLINNAS! Aitame loomaomanikul luua nii endale kui ka loomale täisväärtuslikku elu. Pakume ka tooteid põllumajandusloomadele ja lindudele.

Oleme avatud E–R 9–18, L 9–15.

Västriku 2a, Tallinn tel 655 3372

Teisipäev, 25. aprill 2017

Lemmikloom 5 Tallinna kohvik Komeet on koerasõbralikkuse poolest tuntud. «Rufus on seal alati käitunud vaoshoitult ja väärikalt,» ütleb koera perenaine Piret Aess. «Loodan, et kui kellelegi kohvikulistest siiski ei meeldi koera läheduses olla, siis ta ütleb seda – võime alati eemale istuda.» Stanislav Moškov

Kas koeraga võib minna kohvikusse?

IA MIHKELS

ia.mihkels@ohtuleht.ee

Kuidas suhtuksite, kui kohvikusse, kus parajasti istute, siseneb inimene koeraga? Seejuures mitte tillukese sülekoera, vaid tõsise volaskiga, kes soovi korral küüniks lauast möödudes vähimagi vaevata sealt palukest haarama?

Aasta tagasi on Perekooli foorumis sel teemal pikalt mõtteid vahetatud, arvamusavaldusi on olnud siin-seal mujalgi. «Lihtsalt ei taha olla söögikohas, kus kõrvallauas koer ilastab ja uriseb!» ütleb üks. «Miks ta peaks ilastama ja urisema?» imestab teine. «Kui on valida, kas rahulikult laua all istuv koer või kisav ja toiduga mängiv laps, siis mina valiksin naabriks koera – viisakaid lapsi on viimasel ajal väga vähe, viisakaid koeri kohtab aina rohkem.» Üldiselt ollakse seisukohal, et vaikimisi on

Leonberger

loomaga söögikohas viibimine meil pigem taunitav.

Seda tõugu koeri meil päris igal tänavanurgal ei kohta. Kaheaastane Rufus, passinimega Marko Sidra, on pärit Lätist (kasvataja Armands Miekalns), tema isa elab küll Eestis. Piret ütleb oma kogemuse põhjal, et liiga pehme loomuga inimesel ta leonbergerit võtta ei soovitaks: «Eriti koera teismeeas, kui ta hakkab oma jõudu näitama, pead suutma end kehtestada, et teda vaos hoida. Rufuse keeruline iga sattus talvisele ajale ja siis ma vahel ikka kujutlesin, kuidas tal ühel heal päeval mööda kiilasjääd järele lohisen.»

Midagi sellist siiski ei juhtunud – ja et Piretil on pikkust hädapärast 160 sentimeetrit, on selge, et füüsilisest jõust ehk olulisemgi on koeraomaniku karakteri kangus.

Lemmikud kohvikuis oodatud Tegelikult on näiteks Tallinnas sadakond kohvikut, kuhu koeradki on kõigiti teretulnud. Enamasti on märgitud, et oodatud on hästi käituvad koerad.

Toeka karu mõõtu 60kilone leonberger Rufus on üks neid koeri, kes aeg-ajalt kohvikusse satub. Tema perenaine Piret Aess ei arva, et ta pakuks sellega oma lemmikule erilist meelelahutust, vahel lihtsalt on nii välja kukkunud. «Samas: kui tahad, et su koer oleks sotsiaalne ja tuleks kõikjal hästi toime, ongi vaja temaga käia ka avalikes kohtades, seejuures võimalikult erinevates. Eri olukorrad mõjuvad koerale sotsialiseerivalt, mida rohkem uusi olukordi, lõhnu ja emotsioone ta kogeb, seda intelligentsem ta on.»

Kohvikus käik koos koeraga oli esialgu vaid mõte, teemat

guugeldades avastas Piret aga endalegi üllatusena, kui palju on lemmikloomasõbralikke söögikohti. Sestpeale ongi ta aegajalt Rufuse kaasa võtnud.

«Meil pole ette tulnud mitte ühtki olukorda, kus keegi oleks koerale viltu vaadanud, põlglikult silmi pööritanud või suisa öelnud: oot-oot, kuhu te nüüd oma arust tulete selle koeraga,»

räägib Piret. «Olen küll alati ise ka küsinud, kas sobib, et nii suur koer on kaasas – mitte ainult kohviku töötajate, vaid ka teiste läheduses olevate kohvikuliste käest. Kunagi pole keegi vastu olnud, pigem tuntakse Rufuse vastu huvi, päritakse, mis tõugu, tahetakse patsutada ja nunnutada.»

Kui ei meeldi, võib alati öelda Leebe olekuga koeramürakas võidab südameid möödaminnes, tõdeb perenaine ja räägib, kuidas kord Dirhami kalakohvikus uuris nende lähedal istunud vanem paar koera pikalt ilmselge poolehoiu ja imetlusega, tegid pilti ja pärisid tema kohta.

«Rufus muidugi tajus head suhtumist ja nihkus ise ka neile aina lähemale,» muigab Piret.

«Enne, kui oma einega lõpule jõudsime, oli kõrvallauas otsus sündinud: järgmine koer, kes nende perre tuleb, on leonberger.»

Ühel korral on Rufus kohvikus siiski ka piinliku olukorra tekitanud: «Olime suvel Tartus Küüni tänavas Ristiisa väliterrassil. Rufus pikutas tooli kõrval, aga hakkas tõusma just siis, kui lähenes ettekandja, kes muidugi ei osanud oodata, et koera pea nii kõrgele kerkib – nii lõi Rufus oma peaga kandiku uppi, tellitud vein lendas ettekandjale peale. Minul oli väga piinlik, vabandasin ette ja taha – aga ettekandja poolt ei tulnud ühtki halba sõna või pilku. Vähe sellest: pärast selgus, et seda pokaalitäit veini polnud ka arvel kirjas, ehkki minu jaoks oli enesestmõistetav, et maksan selle kinni. Nii et – jah, minul on eranditult vaid meeldivad kogemused.»

Piret ütleb, et muidugi püüab ta alati teha kõik, et teisi kohvikulisi võimalikult vähe häirida – näiteks valida laua seal, kus on piisavalt ruumi, et ei peaks koera väga kellegi külje alla pressima. «Kui aga mõnele kohvikulisele siiski ei meeldi koera läheduses olla, siis loodan, et mulle öeldakse seda,» märgib ta.

«Loomulikult oleksin ma kurb, kui selguks, et pean ära minema, aga pahaks ma seda küll ei pane. Põhjuseks võib ju olla ränk allergia või paaniline hirm koerte ees – ja kohvikud on ennekõike ikka inimestele, muidugi lahkume siis meie.»

Koeraomanike õnneks näib piisavalt olevat ka neid inimesi, kellel pole kategoorilist uihloomad-elutoas-hoiakut. Nagu üks neist on foorumis kirjutanud: «Mind ei häiri lapsed, koerad ega imetavad emad. Ja kui ka häiriks, siis saaksin ma istuda eemale, vaadata mujale. Ja ma loodan, et kui miski minu juures kedagi häirib, siis ka tema saab minna eemale ja vaadata mujale, mitte hakata nõudma minu eemaldamist.»

Piret lisab, et mõistagi peab iga koeraomanik vastutama selle eest, et kohvikusse kaasa võetud lemmik oskaks seal käituda: «Rufus on läbi teinud nii kutsikakooli kui ka kuulekuskoolituse, viimase suurepärase treeneri Tatjana Tsernjakova käe all.

Loomult on ta ju leebe ja flegmaatiline, aga inimesed ei pea seda teadma – ja ehmatada võib ta juba oma koguga. Minu asi on sellega arvestada ja tagada, et inimestel temaga probleeme ei tekiks, ükskõik, kus me siis ka oleme.»

RAVIMIREKLAAM

P

EL

A T E

P

U

U

G

ID

!

Advantix® (imidaklopriid, permetriin) PELETAB ja HÄVITAB puugid juba enne, kui need jõuavad kinnituda.

imidaklopriid, permetriin

www.minulemmikule.ee Ära kasuta kassidel!

L.EE.AH.03.2015.0008

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendi infolehte. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma loomaarstiga. Ainult veterinaarseks kasutamiseks.

s Kü

u ik il in ist ak e e g m t oo p il a

v st

õi

Teisipäev, 25. aprill 2017

6 Lemmikloom

Puugihaigused ohus

Vida Press

Kodu kassihaisust priiks Toakassidega, kes enamjaolt kodu nelja seina vahel elavad, kaasneb vahel ebameeldivaid lõhnu.

Foorumites jagavad kassiomanikud nippe, kuidas haisu vältida või sellest vabaneda? z Soeta kassile kinnine liivakast. z Katseta erinevaid liivasid, vali see, mis tundub kõige paremini lõhna siduvat. z Vaheta korrapäraselt liivakasti filtreid. z Puhasta kasti mitu korda päevas. z Aeg-ajalt pese kasti: küüri puhtaks, hõõru sisse söögisoodaga, jäta mõneks ajaks seisma ja loputa siis korralikult. z Ära looda õhuvärskendajatele – sage pesemine-puhastamine annab märksa parema tulemuse kui lillelõhna ja kassipissihõngu bukett. z Õhuta ruume korrapäraselt ka siis, kui sulle endale tundub, et mingit lõhna toas polegi. z Kui kassi liivakast on vannitoas, pane riiulitele söögisoodaga täidetud lahtisi anumaid – sooda imab lõhnad endasse. z Kui kassil on tekkinud komme siia-sinna sirtsutada, vii ta arsti juurde, et välistada haigused.

Põrandapesuks küsi lemmikloomapoest pesuvahendit, mis võtab ära uriinilõhna (sobivad ka tavalises apteegis müüdavad desinfitseerivad hooldusvahendid, mida kasutatakse nt hooldekodudes), abi on ka sellest, kui lisad pesuvette äädikat või sidrunimahla.

IA MIHKELS

Vida Press

Kliimamuutuste tõttu on puugid aktiivsed juba suurema osa aastast ja võimalus nakatuda nende levitatavatesse haigustesse on suur. Ehkki sageli kiputakse ekslikult arvama vastupidist, on puugihaigused ohtlikud ka lemmikloomadele. Infot puukide levitatavate haiguste kohta jagavad PetCity loomakliiniku arstid Heli Säre ja Maarja Roosileht.

Kassid nakatuvad harvemini Kassid on üldiselt borrelioosi suhtes üsna vastupidavad, kuid kui loom on siiski nakatunud ja ravi viibib, võivad tüsistused olla rängad: tekivad olulised neuroloogilised kahjustused, samuti kahjustused liigestes, südames ja neerudes.

Kassid on äärmiselt tundlikud loomad, neile puugitõrjevahendeid valides peaks kindlasti veterinaariga nõu pidama, et valida sobiv kaitsevahend.

Puugi elutsükkel kestab kolm aastat, kevadised puugid on Eestis eriti toimekad. Puugitõrjesse tuleks suhtuda täie tõsidusega: vaktsineerida lemmikud puukborrelioosi vastu, kasutada tõhusaid tõrjevahendeid ja minna haigestunud loomaga kindlasti arsti juurde.

hale punane ring, koertel on puugi kinnitumise koht vaevumärgatav ja karvade sees jääb sageli sootuks avastamata.

Borreeliabakterid levivad hammustushaava kaudu organismi aeglaselt – mida kauem

Vaktsiin borrelioosi vastu Peamised puukidelt koertele kanduvad haigused on Eestis borrelioos ja anaplasmoos, sageli on loom nakatunud mõlemasse haigusesse. Puugi levitatud entsefaliidiviirus on koertel seevastu üliharuldane.

Borrelioosinakkuse saanud koertest haigestub umber kümme protsenti – inimeste puhul on see protsent 90 ringis. Inimesel tekib puugi hammustusko-

Te võite teha mida tahes ja minna kuhu tahes...

EFFITIX kaitseb!

800

ringis on maailmas määratletud puugiliike.

Eestis elutseb neist kaks, võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), keda võib leida heinamaadelt, võsast, metsast, parkidest ja ka koduaedadest.

saab nahale kinnitunud puuk tegutseda, seda suurem on võimalus nakkuse kandumiseks organismi. Borrelioosile omased haigustunnused – väsimus, palavik, isutus, liikumisraskused, liigeseprobleemid – avalduvad sageli alles mitu nädalat või kuud pärast nakatumist, ka võivad need tekkida, kaduda ja siis taas tekkida. Põletik võib rännata ühest liigesest teise, vahel esineb südame- ja neerukahjustusi.

Borrelioos allub ravile üldiselt hästi, eriti kui see diagnoositakse algstaadiumis. Väsimus

Kaitseb juba enne hammustamist!

ja liigesevalud kestavad aga enamasti pikalt.

Puukborrelioosi vastu on nüüd võimalik oma lemmikut ka vaktsineerida. Seda oleks hea teha enne puugihooaja algust, kordusvaktsineerimine tuleb teha kuu möödudes – siis saadakse kaitse aastaks. Kindlasti tasub vaktsineerida, kui lemmikloom elab maakohas, käib sageli metsas või elab õues. Kaitsesüsti borrelioosi vastu võib teha juba neljakuusele koerale.

Anaplasmoosinakkus kandub organismi 24–48 tundi pärast

TÄPILAHUS

Toimeained: fiproniil / permetriin

Puugid

Kirbud

Pistesääsed

Moskiitod

(fiproniil / permetriin)

Tapab puugid ja kirbud!

Eemalepeletav toime!

2 toimeainet, millel on akaritsiidne (puukidele surmav) toime!

10 -20 kg

20 - 40 kg

1,5 - 4 kg

ENNETADES PUUKIDE KAUDU LEVIVAID HAIGUSI

40 - 60 kg

4 -10 kg

Ainult veterinaarseks kasutamiseks. Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte.

Kaebuste püsimise korral või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu veterinaararstiga. Käsimüügiravim.

Täiendav informatsioon on saadaval ravimi müügiloahoidja esindusest: OÜ Zoovetvaru, Uusaru 5,Saue 76505.

Tasuta klienditoe telefon: 800 9000; E-mail: zoovet@zoovet.ee

Shaping the future of animal health

Teisipäev, 25. aprill 2017

stavad ka koeri-kasse puugi kinnitumist. Haiguse tunnusteks on isutus, kerge või mõõdukas palavik, väsimus ja soovimatus liikuda, liigeste jäikus või valulikkusest tingitud longe, lihasvalu, mõnel juhul esineb ninaverejooks. Ka anaplasmoos allub ravile üldiselt hästi, ravimata jätmisel võib aga osutuda eluohtlikuks. Kõik nakatunud koerad ei pruugi haigestuda – nad põevad selle tõve läbi märkamatult.

Diagnoos veretesti põhjal Puukide levitatavad haigused on tuvastatavad veretestiga, kiirtesti kasutades saab tulemuse loomakliinikus teada mõne minutiga. Ühe kiirtesti abil saab korraga määrata borrelioosi, anaplasmoosi, erlihhioosi ja südameusside esinemist organismis. Mõnikord on diagnoosi täpsustamiseks vaja lisaks kiirtestile teha ka põhjalikum laborianalüüs.

Puugihaigus võib tõsiselt kurnata looma organismi, seepärast on mõistlik teha puugihaiguste kiirtest kõigile loomadele, kellel on olnud kinnitunud puuke. Kui puukide levitatavad haigused jäävad ravita, võib välja kujuneda kriitiline või krooniline haigusseisund. Puugihaiguste kliiniline pilt ja raviskeemid on erinevad, korrektse ravi korral näeb paranemise märke juba päeva-paari möödudes.

Loomakliinikus on oluline kontrollida ka doonorloomade verd, sest muidu on oht doonoriverega nakkust levitada.

Kasuta puugitõrjevahendeid Puugitõrjevahendeid tuleb tingimata kasutada ka loomadel, kes on borrelioosi vastu vaktsineeritud – ei tohi unustada, et ka üks puuk võib levitada mitut haigust ja näiteks anaplasmoosi eest borrelioosivaktsiin ei kaitse.

Kasutusel on eri toimeainetega tõrjevahendid, populaarsemad on kaelarihmad, turjale kantavad täpilahused, spreid ja tabletid. Puuke peletava toimega kaelarihm on käsimüügiravim, see toimib kuni 8 kuud.

Uued puugi- ja kirbutõrjerihmad on lõhnatud ning ohutud ka veekogude mikrofloorale.

Turjanahale tilgutatavaid täpilahuseid on käsimüügis erinevatelt firmadelt, oluline on ostes jälgida, kas ostetaval lahusel on ka puuke peletav toime.

Tabletina suu kaudu manustatav puugi- ja kirbutõrjevahend on retseptiravim, selle vajaduse otsustab loomaarst. Vahel on põhjendatud ka puugitõrjevahendite kombineeritud kasutamine: puugirihm iga päev kaela, aga kui on minek metsa kõrge rohu sisse, siis tuleks koer üle pihustada ka puuke peletava aerosooliga.

Enneta haigestumist

z Vaktsineeri lemmikloom borrelioosi vastu. Eriti oluline on see maal elavate ja sageli metsas viibivate lemmikute puhul. z Kasuta puugihooajal tõrjevahendeid: spot-on nahatilgad, puugitõrje-kaelarihmad, aerosoolid, tabletid. Pea nõu loomaarstiga, et valida sobivaim. z Tee puugitõrjet korraga pere kõigile loomadele. z Vaata alati üle jalutuskäigult tulnud koer ja kass, eemalda lahtised puugid. z Nahale kinnitunud puuk eemalda spetsiaalset puugikonksu abil. z Hävita eemaldatud ja maha kukkunud puugid. z Nahale kinnitunud puukide eemaldamise järel tee loomakliinikus borrelioositest, ainult nii saad veenduda, et loom pole nakatunud. z Kui märkad, et lemmik käitub tavatult, on loid, isutu või esineb muid haigusele viitavaid tunnuseid, siis pöördu kohe loomakliinikusse, et teha tervisekontroll. z Ära oota, kuni loom on juba päris haige – varakult alustatud ravi on tõhusam.

Eksootilised tõved reisidelt Inimesed reisivad palju, sageli koos koertega. Nii jõuavad Eestisse ka sellised puukide vahendatavad haigused, mida siinkandis muidu ei esine. On juhtunud, et koer on nakkust kandva puugi saanud põgusa metsapeatuse käigus. Enne lõunapoolsetesse riikidesse reisimist tasub teha lemmikule korralik puugitõrje.

ERLIHHIOOSI põhjustab Aafrika päritolu pruun koerapuuk (Rhipicephalus sanguineus), kes on Lõuna-Euroopas koertel suhteliselt tavaline. Eestis ei tohiks seda troopilist puuki leiduda, kuid vahel tuleb neid ometi ette. See puuk tuleb toime vaid siseruumides, kus on aktiivne aasta läbi. Enamasti tuuakse nakkus kaasa välisreisilt, kus selle võib saada ka saastunud ruumist. Haiguse kliiniline pilt on mitmekesine: depressioon, isutus ja kaalukadu, palavik, põrna ja lümfisõlmede suurenemine, verevalumite teke, silmapõletik, ajukelmepõletik, võib esineda lonkamist ja liigeste valulikkust ning olulisi muutusi verepildis.

BABESIOOSI võib kaasa saada Kesk-Euroopa reisidelt, aga suured puhangud on olnud ka meie lähiriigis Leedus. Babesioosi tekitav ainurakne bakter hävitab punaseid vereliblesid. Haigustunnuseks on üldine loidus ja kurnatus, oksendamine ja kõhnumine, verepilt näitab aneemiat. Babesioos võib vere kaudu levida ka koeralt koerale – kui näiteks nakatunud koer juhtub teist hammustama. Tiinel loomal levib haigus ka loodetele.

Tule ja kaitse oma lemmikut!

Lemmikloom 7

1,5

– veel parem, kui kaks – kuud õiks vana v võiks oeg kassipoeg nne kui olla, enne siemast ja ta kassiemast onnast pesakonnast takse. lahutatakse.

Vida Press Kauem emaga emaga koos d kkassidel id l on h ilii il l ttavalili kasvada saanud hilisemas elus selt vähem käitumisprobleeme.

Üksindusahistus on tõsine haigus Naabrid kurdavad, et päeval teeb üksi koju jäetud koer põrgulärmi, haugub, ulub ja kraabib? Koju jõudes leiate eest lõhutud mööblit ja puruks näritud esemeid? Asi ei pruugi olla kasvatamatuses või koera halvas iseloomus, kinnitab portaal koer. ee. Võimalik, et loom põeb üksindusahistust. See on haigus, tõsine probleem nii koerale kui ka omanikule ning vajab lahenduseni jõudmiseks tõenäoliselt asjatundja abi. ÕL

Kasvata koera enesekindlust Arg ja närviline koer võib kergesti muutuda agressiivseks, seepärast tuleks maast-madalast kasvatada koera enesekindlust. Kutsikat tuleb hakata varakult sotsialiseerima, õpetada teda kohanema erinevate olukordadega. Enesekindlaks kasvatatud koeral on lihtne elada – ta ei pea kannatama pideva stressi all, saab hästi hakkama ka ohtlikes olukordades ning julgeb usaldada oma peremeest.

Enesekindlust kasvatab iga õnnestumine, iga olukord, kus koer tajub, et ta käitus õigesti, sai hakkama, temaga ollakse rahul. ÕL

BRONEERI AEG KOHE 624 0444

Tallinnas Rannamõisa tee 8 Nüüd PetCity Loomakliinikus puukborrelioosi vastane vaktsineerimine.

5333 1006 Pärnus Aida 7

Lai valik puugitõrjevahendeid, puugihaiguste diagnostika ja ravi.

www.petcitykliinik.ee

Lemmikute lemmik!

8 Lemmikloom

Teisipäev, 25. aprill 2017