Varjupaikade MTÜ annab igal aastal rahvusvahelise loomakaitsepäeva puhul üle Elmo nime kandva tunnustuse – söakuse preemia silmapaistvale ja loomasõbralikule ametiisikule, kellega Varjupaikade MTÜ on viimase aasta jooksul koostööd teinud. Sel korral pälvis aastapreemia loomade heaolu eest seisjana Võru linnavalitsuse keskkonna- ja järelevalvespetsialist Tiina Randjärv.
Varjupaikade MTÜ juhatuse liikme Merike Tormi sõnul ei olnud Elmo preemia saajat tänavu raske leida. „Näeme seda oma igapäevatöös, kui oluline on operatiivne koostöö erinevate asutuste vahel. Tänu koostööle saame alati tõhusamalt loomi aidata. Koostöö Tiinaga on märkimisväärselt aidanud hätta sattunud loomi,“ selgitas Torm.
Varjupaikade MTÜ töötajatel, kes Tiinaga igapäevaselt kokku puutuvad, jätkub laureaadi kohta vaid positiivseid sõnu. „Oleme temaga pikalt koostööd teinud ja ta toetab meid alati. Ta on sõbralik, abivalmis ning tema jaoks on esikohal loomade heaolu, mitte mingi rahaline väärtus,“ rääkis Varjupaikade MTÜ Võru loomade varjupaiga juhataja Relika Rehemets. „Tore on näha, kui ametnik on niivõrd osavõtlik ja teeb kõik selleks, et loomi aidata.“
Elmo preemia nimetus on tulnud sündmusest, mille käigus püüdsid Varjupaikade MTÜ Valga varjupaiga töötajad vana vangla territooriumilt kinni hooletusse jäetud koerakarja. Elmo oli üks neist kahekümne neljast, kes paistis silma oma erakordse vapruse, kuid ka sõbraliku ja elurõõmsa suhtumisega kõigisse ja kõigesse. Preemiaks on Kristi Markovi šarž tunnustuse saajast. VARJUPAIKADE MTÜ
Varjupaikade MTÜ seitsmes varjupaigas üle Eesti on traditsiooniks saanud, et oktoobris tähistatakse musta kassi kuud – tänavune, järjekorras üheksas, hakkab nüüd lõppema.
Musta kassi kuu vältel saab varjupaigast musta või mustvalge kassi koju viia tavapärase 35eurose loovutustasu asemel vaid ühe euroga.
„Mustad kassid väärivad sama palju tähelepanu ja armastust nagu iga teine kass. Kahjuks näitab statistika, et just nemad ootavad varjupaikades kodu kõige kauem. Kass on pereliige pikkadeks aastateks ja looma võttes tuleks lähtuda pigem tema iseloomust, kui välimusest,“ ütles Varjupaikade MTÜ kommunikatsioonijuht Anni Anete Mõisamaa oktoobri hakul. „Eestlane kipub olema vahel veidi ebausklik. Endiselt usutakse, justkui tooks punane kass majja rikkuse, kolmevärvilise kasukaga kass õnne, must kass aga õnnetuse. Sotsiaalmeedia ajastul mängib kindlasti rolli ka see, et süsimustast kassist on keeruline head pilti saada. Kõik see ei tee aga mustast kassist kuidagi halvemat kaaslast.“
Senine kogemus on näidanud, et ehkki oktoobris on pjedestaalil mustad kassid, aitab kampaaniaga kaasnev tähelepanu uude koju oluliselt rohkem varjupaigakasse. Veebilehelt varjupaik.ee saab lähemat infot nii mustade kui ka kõigi teiste seitsmes varjupaigas kodu ootavate kasside kohta. Kui oled pidanud plaani võtta must kass, siis – kiirusta!
IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee
Koerad – nagu inimesedki – vananevad erinevalt, omanik peab lihtsalt oma koera jälgima, et muutusi märgata. Iga koer väärib rõõmsaid vanaduspäevi, veidi erilist hoolt ja palju hellitamist.
Millal on koer vana? Mõned toidutootjad soovitavad vananevatele koertele mõeldud toitu juba seitsmeaastastele. Kindlasti ei tee ka selles vanuses loomale seeniorkoertele mõeldud toidu eripärad, näiteks liigeseid ja närvisüsteemi toetavad koostisained, mitte midagi halba, pigem vastupidi. Samas võivad väikesed ja keskmises suuruses koerad olla ka kümneaastaselt veel täisjõus ja kõigiti aktiivsed. Omanik, kes oma neljajalgset sõpra kõige paremini
tunneb, peab ise koera jälgima, et panna tähele vananemise märke ja hakata igapäevastes tegemistes rahulikumat joont hoidma, soovitab mustijamirri.fi, tuues välja, mida tuleks kindlasti silmas pidada, et oma kõrgesse ikka jõudnud truule sõbrale muretut ja mõnusat elu pakkuda.
Tihti on mõistlik viia vananev koer üle veidi kergemale toidule, sest mõõdukas kehakaal on looma tervise huvides ülimalt oluline – ja ideaalilähedast kaalu taastada, kui see on kord käest lastud, on palju vaevarikkam kui seda hoida. Paljud eakatele koertele mõeldud täistoidud sisaldavad koostisosi, mis toetavad just vananeva organismi heaolu. Kindlasti tasub toiduvaliku asjus pidada kõigepealt nõu oma loomaarstiga.
Ainevahetus aeglustub, selle tulemuseks on sageli kaalutõus – seda ei tohiks tähelepanuta jätta.
Lihasjõud hakkab aegamööda vähenema ja meeled nõrgenema. Mälu ja kognitiivsed võimed muutuvad tasapisi kehvemaks. Kimbutama võib hakata pidamatus – eluaeg puhtust pidanud koeral on seda sageli raske taluda.
Tihtilugu on näha, et liigesed annavad tunda: kange liikumine, hüpete vältimine jmt viitab valule ja nõuab loomaarsti tähelepanu. Paljude eakate koertega tasuks käia massaažis, et leevendada lihaspingeid ja stressi.
Samas ei saa salata, et vana koer on sageli rahulik ja positiivne pereliige, kes jätab paljud väikesed ärritajad tähelepanuta ega vaevu enam jalutusrihma otsas siia-sinna sikutama. Nii mõnigi neist saab tasasel maastikul endiselt hästi hakkama üsna pikkade jalutuskäikudega, kui tempo on rahulik. See on nende tervisele ka äärmiselt kasulik. Vältida tasuks järske tõuse, halva ilma korral tuleks kasuks kaitseriietus. Allikas: mustijamirri.fi
NIPP: Kui on näha, et liigesed teevad seeniorkoerale vaeva, võib tema toidule lisada loomaarsti soovitatud toidulisandeid, mis toetavad liigeseid.
Ehkki elurütm hakkab tasapisi aeglustuma ja koer kohmakamaks muutuma, meeldivad talle tavaliselt ka vanuripõlves ikka needsamad asjad, millest ta on nooremana rõõmu tundnud. Mänguaeg peremehe või pereliikmetega, nina ja aju kasutamine toidu või maiuste saamiseks ja pikad mõnusad jalutuskäigud – nüüd küll koera tempos ja talle sobiva pikkusega – köidavad teda täpselt samamoodi nagu varem. Vahel, mõnel eriti heal päeval, võib vanurkoerte klassi liigitatu üllatada pererahvast sellega, et tuulab ringi vaat et samasuguse energiaga kui aastate eest, eriti kui väl-
ja ilmub mõni noorem ja reipam seltsiline. Siiski tuleb jälgida, et seenior üle ei pingutaks ja endale liiga ei teeks.
Probleemid hammastega võivad oluliselt rikkuda neljajalgse pereliikme elukvaliteeti ja tervist. Kindlasti tasuks hambaid korrapäraselt loomaarstile näidata. Arstivisiitidele lisaks võiks aga proovida, kas vana sõber harjuks igaõhtuse hambapesuga – ka siis, kui seda varem pole tehtud. Korrapärane põhjalik harjamine hoiab hambad katust puhtad ja ka hambakivi ei teki nii kiiresti.
Kui pesed ja harjad looma korrapäraselt, nii et tema karv on puhas ja kohev, tunneb ta ennast kindlasti mõnusalt ning hoitult – ja eakas sõber väärib poputamist-hellitamist. Kammida võib koera kas või igal õhtul: see elavdab vereringet, eemaldab kõõma ja ei lase kasukal pulsti vanuda. Kui põhjalikuks pesuks ja suuremaks karvahoolduseks pole kodus kuigi häid võimalusi, vii loom aeg-ajalt salongihooldusse.
Kord aastas kontrolli
Mõistlik on käia eaka koeraga põhjalikus tervisekontrollis vähemalt kord aastas ka siis, kui loomal pealtnäha polegi midagi viga. Siis on võimalik paljusid tõsiseid tervisemuresid ennetada või neile varakult jaole saada ja ravima hakata –nii saab koer elada võimalikult kaua oma harjumuspärast täisväärtuslikku elu.
Ikka veel on loomaomanikke, kes arvavad, et kui lemmikule on mikrokiip paigaldatud, ongi kõik tehtud. Tegelikult pole kiibist vähimatki kasu, kui selle number koos omaniku andmetega ei ole kantud registrisse – ainult siis on võimalik kiibi numbri järgi omanikku tuvastada ja loom kiiresti koju aidata.
IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee
Kahjuks pole Eestis veel üleriigilist kohustust lemmikloomi kiipida. Siiski peab iga loomaomanik järgima kohaliku omavalitsuse koerte ja kasside pidamise eeskirja, mis mitmel pool nõuab lemmikute kiipimist ja registreerimist. Statistika näitab, et sellest on palju kasu, märgib Eesti Loomakaitse Selts (ELS): Tallinnas näiteks hakkas kasside mikrokiibiga märgistamise ja registreerimise kohustus kehtima 1. jaanuarist 2015 ning kui enne selle jõustumist jõudis hulkuma läinud kassidest tagasi koju umbes 3%, siis nüüd on see protsent üle 20. Koertega on seis veel parem: tänu registreeritud mikrokiibile jõuab tagasi oma pere juurde umbes 70% hulkuma läinud kutsadest.
Lemmiklooma kiip seostub omanikuga ainult sel juhul, kui see on kantud registrisse. Kui kiip on loomale küll paigaldatud, aga jäetud registreerimata, ei ole võimalik selle järgi omanikku leida: number seotakse omaniku nime, asukoha ja te-
lefoninumbriga alles selle registreerimisel. Sellise kiibiga lemmiklooma omanik leitakse tavaliselt kiiresti üles. Kiipi saavad kontrollida nii varjupaigad kui ka veterinaarkliinikud ning kui see on registrisse kantud ja telefoninumber on kehtiv, siis on omanik ühe telefonikõne kaugusel. See kehtib ka lemmiklooma varguse puhul.
Eestis on kolm üleriigilist elektroonilist lemmikloomaregistrit. Registriga llr.ee saavad liituda kõik omavalitsused, varjupaigad ja veterinaarid. Registrikanded on tasuta, omanik saab ise oma lemmiku andmed lisada, neid kontrollida ja vajadusel muuta.
Väikeloomaarstide seltsil (EVS) on
lise lemmikloo k s. saavad kont kliinikud kui strisse mber on anik telefo ugusel. See kehmiklooma var l on elektle m a r egist saaa s use d, d on ta ik saab mmiku i sa d a, rollida el muu omaars(EVS) on
oma register: lemmikloomaregister. ee. Sinna kannavad loomi registriga liitunud loomaarstid, kanne on tasuline.
Kennelliidu registris (register.kennelliit.ee) on kirjas vaid tõutunnistusega koerad.
Oma lemmikloomaregister võib
olla ka omavalitsustel, kes on kehtestanud lemmikloomade kiipimise ja regist reerimise kohustuse. Loom võib olla kirjas nii üleriigilises kui ka ris, kui omanik seda soovib või omavalit sus nõuab. Telefoninumbriga ripatsid või kaelarihmad, kus on omaniku a n d m ed kirjas, on pooli k
K fo n o O le ü le m k o h o m 11aastane
lahendus, sest need võivad ära kaduda, kuluda või katki minna. Mikrokiip, mis paigaldatakse loomale naha alla, ei kao kusagile. Kiip ise on tilluke, umbes riisitera suurune, selle paikapanek võtab loomaarstil vaid mõne sekundi, kiipi kontrollides saab sama kiiresti kätte omaniku andmed. Kiibi olemasolu ja sellega seotud infot saab kontrollida kõigis loomakliinikutes ja varjupaikades – seal on olemas kiibilugejad.
Registreeritud kiibid annavad peale muude plusside omavalitsustele ülevaate, kui palju nende piirkonnas lemmikloomi peetakse. Lemmikloomaregister võimaldab tuvastada hulkuvate loomade probleemi olemasolu kindlas kandis ning hinnata selle lahendamiseks tehtu edukust. ELSi hinnangul on väga oluline, et Eestis oleks üks ühtne riiklik lemmikloomaregister.
Monstera lehemahl põhjustab loomale suhu sattudes põletust, kipitust ja valusaid ville.
Loomaomanik, kelle kodus on palju toataimi, peaks endale kindlasti selgeks tegema, kas mõni neist võib olla kassile-koerale mürgine. Need tuleks süütumate vastu vahetada või vähemalt panna kohta, kus loomad neile ligi ei pääse.
ke inim lõpu nai si om tõ tad he kuu jooks hakaalust. Tän bile on ta nüü
11aastane kass Muster eksles sel suvel ringi ligi kaks kuud, enne kui kohtumine osavõtlike inimestega kurnatud kiisu varasügisel lõpuks kiibikontrolli viis. Kui tema perenaine Lissi Lodeson poleks kandnud kassi registrisse, kus kiibi number seotakse omaniku andmetega, hulguks Muster tõenäoliselt siiani nõutult ringi, kannatades külma ja nälga – kaotsis oldud kahe kuu jooksul kaotas ta juba ligi poole oma kehakaalust. Tänu nõuetekohaselt registreeritud kiibile on ta nüüd õnnelikult kodus tagasi. Tiina Kõrtsini
Kui siiski tabate oma lemmiku mürgist taime närimas, tuleb kõigepealt ta suud puhta veega loputada, et suhu jäänud taimeosad eemaldada. Seejärel tuleks hoolega jälgida lemmiku käitumist: kui on näha, et tervis läheb kehvemaks, tuleb loom kiiresti arsti juurde viia.
Kui lemmikloom on mürgist taime söönud ja jaole pole jõutud, siis on hilisemateks haigusnähtudeks oksendamine, limaskesta ärritus, silmade punetus või paistetus, apaatia, spasmid, hingamisraskused või süljevoolus. Viivitamatult tuleb ühendust võtta oma loomaarstiga või pöörduda loomade kiirabisse. Kui on teada, mis taime lemmik sõi, tuleb seda loomaarstile öelda või tükike taimest kliinikusse kaasa võtta. OHTULEHT.EE
Loomaarstid teevad vahel kasside-koerte ravimisel sõna otseses mõttes imesid, aga paraku pole loomadel haigekassat, mis aitaks arveid tasuda – rahaline pool jääb tervenisti loomaomaniku kanda. Ravikulu võib olla väga suur ja tulla täiesti ootamatult ning sageli kõige ebasobivamal ajal.
„Ootamatute kulude leevendamiseks tulebki appi lemmikloomakindlustus,“ ütleb If Kindlustuse varakindlustuse tootejuht Veiko Sepp, kelle sõnul on lemmikloomade kindlustamine viimastel aastatel väga populaarseks saanud.
„Tõusnud on inimeste teadlikkus, aga ilmselgelt on põhjus ka selles, et loomaomanikud vajavad kindlustunnet selleks puhuks, kui ootamatult peaks tekkima olukord, kus tuleb hakata tasuma oma lemmiku raviarveid,“ märgib Sepp. „Lemmikloomakindlustuse kuumakse algab kümnest eurost – see on selgelt väiksem kulu, võrreldes oo-
tamatult tulnud raviarvega juhul, kui lemmikloomakindlustust ei ole.“
If Kindlustus pakub lemmikloomakindlustust kassidele ja koertele. Kindlustada saab nii puhtatõulisi kui ka segaverelisi loomi, kindlustatav lemmikloom peab olema vähemalt kaks kuud vana.
„Soovitamegi teha seda võimalikult varakult,“ soovitab Sepp. „Kunagi ei tea, millal ootamatused võivad tabada.“
Seni kehtinud korra järgi sai oma lemmiklooma kindlustada kuni seitsmenda eluaastani, mis tähendas, et viimane võimalus sõlmida aastaks kindlustuspoliisi oli täpselt siis, kui lemmik oli veel viimast päeva seitsmeaastane. Aasta tagasi see muutus.
„Eelmisest aastast alates saavad Ifi pikaajalised lemmikloomakindlustuse kliendid, kes on If Kindlustuses oma lemmikut kindlustanud vähemalt viis aastat järjest, jätkata lemmiklooma kindlustamist märkimisväärselt kauem, selgitab Sepp. „Viimane võimalus on loomale üheaastast kindlustuspoliisi osta siis, kui lemmikloom on kümme aastat
ja 364 päeva vana.“ See tähendab, et kindlustuskaitse kehtib peaaegu lemmiku 12aastaseks saamiseni.
Kõike kindlustus ei kata
If Kindlustus pakub kliendile oma lemmiku kindlustamiseks kolme valikut. Sõltuvalt kindlustuspaketist erinevad kindlustuskaitsed ja kindlustuse ulatus.
Lemmiklooma kadumise, varguse, hukkumise ning omaniku reisitõrke korral pakutakse hüvitiseks kuni 2500 eurot. Ravikulude kindlustuskaitse on kuni 1000 eurot iga juhtumi kohta, hambaravihüvitis kuni 200 eurot, kadunud looma kohta kuulutuse avaldamise ja leiutasu osas 100 eurot ning loomaomaniku vastutuskindlustus (looma tekitatud kahju kolmandale osa-
poolele – nt teistele koertele, inimestele, varale) kuni 10 000 eurot.
„Kõik eelnimetatud kindlustussummad kehtivad ühe kindlustusjuhtumi kohta,“ märgib Sepp. „Kõige laiema kindlustuspaketiga hüvitatakse lemmiku ravikulud aasta kohta isegi kuni 10 000 euro ulatuses. Tuleb aga silmas pidada, et lemmikloomakindlustus aitab ootamatute haiguste ja õnnetuste puhul. Kindlasti ei hüvitata kaitsesüstimist, küünte lõikamist, kõrvade puhastamist, allergiaravi, pärilike ja kaasasündinud haiguste ravi, krooniliste haiguste ravi, kulusid looma transportimisele ega ka poegimisega seotud veterinaarabi kulusid. Soovitame kindlasti tutvuda valitud paketi kindlustuskaitsetega.“
Erineva kaitsega paketid
Senise kindlustuspraktika põhjal on teada, et lemmikloomi kindlustatakse väga erinevatel põhjustel. „Meil on üle 12 000 lemmikloomakindlustuse kliendi ja suurem jagu kindlustuslepingutest on sõlmitud ootamatute õnnetuste ja haiguste puhuks,“ räägib Veiko Sepp. „Ei ole üldse tavapäratu, et mõne lem-
miklooma ühe aasta raviarved ulatuvad tuhandetesse eurodesse. Seetõttu olemegi loonud erinevate kaitseulatustega paketid, millest suurim kaitseb raviarvete osas aastas kuni 10 000 euro eest.“
Mõned kliendid soovivad oma lemmikut kaitsta ka selleks puhuks, kui loom reisile kaasa võetakse. Kuna tavapärane reisikindlustus ei kaitse lemmiklooma, siis on lahenduseks lemmikloomakindlustus.
„Tõepoolest, Ifi lemmikloomakindlustuse kõige laiemas paketis on olemas kaitse ka lemmikule Euroopa Liidu territooriumil,“ täpsustab Sepp. „Laiemalt vaadates on see ligikaudu veerandile klientidest tähtis ja nad kannavad hoolt, et see kaitse oleks olemas.“
Viimasel ajal ei ole Sepa sõnul õnneks olnud väga suuri õnnetusi, kus lemmikloom oleks rängalt viga saanud. „Esimese hooga tuleb meelde vaid kaks juhtumit Soomest: ühes loom haigestus, teises vigastas käppa,“ kirjeldab ta. „Ka Kreekareisil haigestus üks lemmikloom. Nendes olukordades ei pidanud kliendid tundma muret raviarvete pärast, vaid said keskenduda lemmiku ravile.“
Elu esimest päris oma koera kasvatades kuluvad asjatundja nõuanded kindlasti marjaks – ikka tahaks ju oma sõbrast kasvatada hästi käituva, sõbraliku ja probleemivaba lemmiku. Kelle juurde aga trenni minna?
Pead arvestama sellega, et põhimõtteliselt võib igaüks, kel soovi, teha endale kodulehe ja hakata koeri treenima. Kui oled leidnud võimaliku treeneri, uuri tema tausta, tee kindlaks ta kogemus ja pädevus. Eestis koeratreeneritele kooli seni pole, küll aga saab käia koerateemalistel loengutel ja võtta kursusi. Vali treenerit hoolikalt – hea treener aitab luua omaniku ja koera harmoonilise koosluse. Otsi treenerit, kes pakub rohkem kui lihtsalt baastreeningu tehnikaid.
Ehkki koeraomanik otsib treenerit koerale, peab treener ennekõike sobima omanikule endale – te peate olema samal lainel. Mõne inimesega on kohe hea klapp, mõnega sobite vähem ja mõnega üldse mitte. See on paratamatus ja sellega tuleks arvestada. Ka võib omavaheline sobivus aja jooksul nii tekkida kui ka kaduda, seegi on täiesti normaalne: inimesed on erinevad ja sellisesse olukorda peaksid nii treener kui ka koeraomanik suhtuma mõistvalt. Täpsusta treeneri treeningumeetod ja -filosoofia. Eelista
treenerit, kes kasutab trennis positiivset mõjutust – on tõestatud, et see aitab tugevdada inimese ja koera vahelist sidet. Ära löö trennidele käega, kui selgub, et esimene välja valitud treener siiski ei sobi. Proovi julgelt käia oma koeraga erinevate treenerite juures, see tuleb ainult kasuks. Paljudel on esimene tund tasuta just seepärast, et inimene saaks proovida, kas talle sobiks selle treeneri juhendamisel oma koera õpetada või ei. Mõtle läbi, mida soovid treeningu käigus saavutada: lahendada koera käitumisprobleeme, tegelda mõne koeraspordialaga vmt. Vali trenn, mis ka koerale huvi pakuks.
Koolitus peaks sisaldama teavet koera käitumise, psühholoogia, kehakeele, õppimisvõime jm kohta. Mida rohkem õpid mõistma oma koera, seda rohkem oskad tema vajadustega arvestada ja seda paremini
kooselu sujub.
Mõtle läbi, kui palju aega saad nädalas pühendada koeraga tegelemisele – kõiki koeri annab treenida, kuid ajakulu on iga koera puhul erinev.
Kui kaalud, kas ja kui palju on mõtet kulutada koera trennitundidele, mõtle ka sellele, kas odavam on näiteks vahetada välja mööbel, mille koer on ära närinud, või käia koeratreeneri juures, kes aitab närimisprobleemist vabaneda.
Hooliv koeraomanik käib oma koeraga, sõltumata tema vanusest, nädalas korra-kaks trennis (või kui nii tihti pole võimalik, siis kord-paar kuus), sest koerale meeldib tegevus, ta ei taha nurgas konutada või ikka ja jälle samadel tänavatel jalutada. Koeraga treenimine toob ka inimese enda igapäevarutiinist välja ja viib mõtted mujale –meeldiv vaheldus kõigile.
Allikad: koertekas.ee, koertetreening.ee
Kassitoitu valides on inimesed sageli kahevahel, kas osta konserv- või kuivtoit. Mõistagi tasub katsetada ja lasta ka kassil endal hammastega hääletada, aga kaaluda võiks kummagi variandi plusse-miinuseid.
Kuivõrd mõlemal toidul on omad eelised ja mõju kassi tervisele, oleks ehk otstarbekas kaaluda nurriku toitmist hoopis seguna mõlemast. Kuivtoidu eelised
Kassi kuivtoidu üheks eeliseks on võimalus seda hõlpsalt hoiustada ja kassile serveerida. See võib ilma riknemisohuta terve päeva kausis olla, mis võimaldab kiisul iga natukese aja tagant kergelt näksimas käia – see sobib ideaalselt tervislike söömisharjumuste toetamiseks. Loomaarst Tiina Toomet kirjutab oma kliiniku blogis, et kassid, kes peavad ise oma toidulaua eest hoolitsema, püüavad keskmiselt kaheksa närilist ööpäevas: see tähendab, et nad söövad peaaegu kogu aeg. Järelikult peaks ka kodukass sööma korraga vähe, aga tihti.
Kui kuivtoit on õige koostisega, aitab see parandada ka hammaste tervist: krõbinate kergelt abrasiivne pind aitab hambakivi kontrolli all hoida.
Paljud kassid ei joo piisavalt vett. Sel juhul on märja konservtoidu suur eelis see, et looma organism saab toidust täiendava koguse vett, selgitab Purina oma kodulehel. See vähendab ka neerude ja kuseteede haiguste tõenäosust.
Konservtoidu aroom on oluliselt rikkalikum kui kuivtoidu oma – et kasside haistmismeel on tugevam kui maitsemeel, on see nende silmis suur pluss. Kassi lõhnataju on palju tugevam kui keskmise inimese oma, kuid samas on inimese keelel kakskümmend korda rohkem maitsepungi kui kassi keelel.
Kassidele meeldib mitmekülgne toit. See ei tähenda siiski, et neile tuleb igal söögikorral midagi uut pakkuda või menüü kord kuus täielikult ümber kujundada. Valivate sööjate probleemide vähendamiseks soovitavad Royal Canini kassitoiduspetsid pakkuda neile konserv- ja kuivtoidu segadieeti. Pealegi on eri kassidel erinevad eelistused tekstuuri asjus. Segatoitmisel pakutakse kassile mitme tekstuuri kombinatsiooni ja nii leiab ta suurema tõenäosusega endale sobivaima.
Kombineeritud toit toetab kassi loomulikku toitumiskäitumist: vaba valiku korral eelistaksid nad süüa päeva jooksul mitu väiksemat portsjonit. Seepärast tasub pakkuda neile eraldi kaussides nii konserv- kui ka kuivtoitu, et valikuvõimalusi oleks rohkem.
IA MIHKELSÜlekaal on muutumas aina suuremaks probleemiks nii inimestel kui ka lemmikloomadel, põhjusedki, miks kilod kogunema kipuvad, on üldjoontes samad: vale toiduvalik ja liiga vähe liikumist. Ülemäärane kehakaal on aga alati terviserisk.
Ülekaalulised kassid-koerad ei ole Eesti eripära, sama mure on ka näiteks põhjanaabritel. Loomakliinikute võrgustiku Evidensia portaalis hoiatavad sealsed loomaarstid mitme tõve eest, mille teket ülekaal soodustab. Ülekaalulistel loomadel on palju sagedamini liigesehaigusi, diabeeti, südamega seotud muresid ja nahaprobleeme.
Enamasti on ülekaal ja rasvumine toitumisvigade ja vähese liikumise tagajärg, mis halvimal juhul võib looma eluiga oluliselt lühendada. Muidugi võib olla ka vastupidi: mõni hormonaalne häire või muu tervisemure ise võib põhjustada kaalutõusu. Kui omanik leiab, et toitumise ja liikumisega peaks lemmikul kõik korras olema, aga ometi kipub ta järjest kogukamaks muutuma, tuleks temaga kindlasti minna loomaarsti vastuvõtule, et teha kindlaks kaalutõusu põhjus ja saada juhiseid kaalu langetamiseks.
Kogused kontrolli alla Loomaarstid kinnitavad üksmeelselt, et lemmiku kaalul tuleks silm peal hoida kutsikaeast saati: kui koer hakkab juba kasvueas ülemääraseid kilosid koguma, siis võib täiskasvanueas olla väga keeruline normaalkaalu saavutada - probleeme on alati lihtsam ennetada kui ravida.
Tegelikult pole toiduga piiri pidamises midagi keerulist, ütleb loomaarst Janne Orro, kes on Õhtulehe lugejaile varemgi lemmikute toitmise asjus nõuandeid jaganud. Koeral olgu koeratoit ja seda tuleb anda normi järgi, ütleb ta – pakil on üksikasjalikud toitumissoovitused kirjas. Kui loomale antakse vaid kodutoitu, tasuks sobiva koguse asjus loomaarstiga nõu pidada.
Tohtri sõnul on üks lihtne reegel, mis annab soovitud tulemuse nii toiduga pirtsutajate kui ka liigsööjate puhul: „Toit pannakse koe-
Senise toidu väljavahetamisel võib olla erinevaid põhjuseid: kas on lemmikloom valmis üle minema täiskasvanute toidule, tervisenäitajad on muutunud ja loom vajab eritoitu – või soovib omanik viia oma lemmiku kuivtoidult üle konservtoidule (ka vastupidi) või segatoitmiskavale.
Kindlasti ei tohi vahetust teha päevapealt. Uut toitu tuleks lemmikule tutvustada ühe nädala jooksul, suurendades järk-järgult uue toidu osakaalu portsjonis, kuni see eelmise täiesti välja vahetab.
1. ja 2. päev – 75% eelmine toit + 25% uus toit
3. ja 4. päev – 50% eelmine toit + 50% uus toit
5. ja 6. päev – 25% eelmine toit + 75% uus toit
7. päev – 100% uus toit
Kui toiduvahetus tähendab üleminekut konservilt kuivtoidule, siis tuleb lemmikule panna senisest rohkem vett. Kui aga minnakse üle kuivtoidult konservile, siis on täiesti ootuspärane, et edaspidi joob loom vähem. Et kuivtoit on energiarikkam kui konserv, võib juhtuda, et viimast tuleks lemmikule anda rohkem, et ta saaks vajalikud kalorid kätte.
Head vormi
rale kaussi ja veerand tunni pärast, kui loom enam ei söö, võetakse ülejääk eest ära. Mingeid maiuseid ega palukesi enda toidulaualt ei anta –kui kõht jäigi tühjaks, siis kauss toiduga jõuab lemmikuni ikka alles järgmisel toidukorral. Enamasti saab toitu valiv koer nii kiiresti selgeks, et kui söögiaeg on käes, tuleb süüa. Kodutoidu sobilikku kogust on keerulisem leida, selles asjas tasuks kindlasti loomaarstiga nõu pidada.
Millal on aga koer paks? Orro sõnul saab seda hinnata rasvakihi paksuse järgi: käega katsudes peavad roided olema tunda. Ta soovitab alati koera kehakaalu ja üldise konditsiooni asjus kuulata loomaarsti, tõukoerte puhul ka kutsika kasvatajat.
„Tõsi, vahel võib loomaarsti ja tõuspetsialisti arusaam normaalsest kaalust olla erinev,“ ütleb ta. „Nii mõnegi koeratõu näitusevorm eeldab mõõdukat polstrit, mida loomaarst peab juba ülekaaluks.“
Kui märkad, et koer kipub kosuma, käi temaga ära loomaarsti vastuvõtul, et saada ülevaade lemmiku tervislikust seisundist, kuulata ära toitumissoovitused ja panna paika eesmärk: soovitud ideaalkaal ja selle saavutamise tähtaeg.
Ülekaalus koerale peaks tema tavalist toitu andma harilikust vähem –näiteks 60% kogusest, mis on ette nähtud ideaalkaalus koerale. Koos loomaarstiga saab valida ka eritoidu, mis on väiksema energiasisaldusega, kuid annab ikkagi täiskõhutunde.
Nädalas võiks koer võtta alla umbes 3% oma kehakaalust. Kord nädalas tuleks teda kaaluda, et näha, kas on tulemusi.
Koeraga tuleb senisest rohkem ja aktiivsemalt tegelda, sest ülekaalus koer ei liigu peaaegu kunagi vabatahtlikult nii palju, et sellest oleks abi kaalu langetamisel. Tee koeraga mitu korda päevas tempokas jalutuskäik, võta kasutusele pallid ja mänguasjad - erguta teda igal võimalikul viisil end liigutama.
Kassi innustavad rohkem liikuma ka kraapimispostid ja ronimispuud. Pane osa lemmiku päevasest toidust väikesesse toidupalli (kongi), mida loom peab veeretama, et sealt krõbinaid välja pudeneks. Arvesta, et kaalu langetamine võtab aega – varu kannatust ja järgi loomaarsti nõuandeid. Allikad: Purina, Evidensia, Janne Orro loomakliinik
„Maius on loomale nagu kommid lapsel,“ ütleb KIKA jaekaubanduse juht Ksenia German. „Neid tuleb jagada mõistlikul ja kindlasti pöörata tähelepanu nende koostisele.“
Sõltub ka tõust ja vanusest Mõni loom on juba tõuomaduste järgi kaalutõusule altim: näiteks väikesed terjerid, Labradori retriiver, kuldne retriiver, kokkerspanjel, beagle, basset, taks jt. Nende puhul tuleks eriti hoolega jälgida, et toitumine ja igapäevane energiakulu oleksid tasakaalus.
Maiused, millega koera näiteks trennis premeeritakse, peaksid olema lahjemad. Kalorivaeseid maiuseid võib leida lemmikloomapoest või loomakliinikust, trennimaiuseid võib aga ka ise teha, näiteks kuumutada kanaliha, kanasüdamed, maks vm lihtsalt soola ja rasva lisamata läbi.
Ei maksa unustada, et ka vanusel on oluline roll: mida vanemaks loom saab, seda vähem ta liigub, kui omanik sellele just eraldi tähelepanu ei pööra. Kui ta siis saab endiselt suure energiasisaldusega toitu, toob see paratamatult kaasa kosumise. Ka steriliseerimine-kastreerimise järel tuleks senine toit asjakohasema vastu vahetada, sest looma ainevahetus aeglustub pärast lõikust.
Teravilja või erinevate täiteainete baasil valmistatud hõrgutised on väheväärtuslikud ja mittetoitvad, nendib German. Maius võiks põhineda lihal, mida on täiendatud näiteks vitamiinide-mineraalide jm looduslike koostisosadega: merevetikad, mis aitavad säilitada hammaste hügieeni, hispaania salvei seemned, mis on suurepärane kaltsiumiallikas, või lõheõli, mis tugevdab immuunsust ning toetab naha seisundit.
Väikesed maiused sobivad hästi preemiaks treenimisel, valikus on aga ka neid, mille saab näiteks koerale meelelahutuseks jätta siis, kui ta peab pikemaks ajaks üksi koju
