Sügis oktoober 2022

„Minu jaoks on koolis käimine elustiil, võimalus olla keskkonnas, mis mind stimuleerib, motiveerib ja inspireerib.“

Jüri Nael

õppest

AIGI VIIRA aigi.viira@ohtuleht.ee

„Liigun jalgrattal nii palju kui võimalik, katsun vastu pidada lume tulekuni,“ ütleb Jüri Nael, kes tuhiseb Tallinnas punktist punkti jalgratta seljas. Ei mingeid busse, tramme ega taksosid, Jürile piisab rattast. „Kui ma kunagi õpingutega seoses Amsterdamis elasin, siis polnud vahet, inimesed sõitsid jalgrattaga ka lumisel ajal. Sealhulgas mina ise. Ühe nipi õppisin seal kohe ära: kui lumi on maas, siis pidureid ei kasuta! Ühe korra sai pidur pandud ja uppi käidud, rohkem seda ei proovinud.“

Suure sõpruse jalgrattaga saigi Jüri külge sealtsamast Amsterdamist. „Enne seda elasin ma Tallinnas ja Londonis, kus jalgrattur olla on sama mis enesetapp,“ räägib ta. „Polnud toona meil jalgrattateid ning jalgratturid olid kui tüütud putukad, kes pidid kasutama sõiduteed busside ja autodega võidu. See ei lõppenud alati hästi. Ent Amsterdam oli juba tollal jalgrattalinn. Kui sealt tagasi Londonisse läksin, olin samamoodi jalgrattur kui Amsterdamis. Pärast Tallinnas ka.“

Neli tehtud, viies käsil

Peale jalgrattakiindumuse on Jüri elus veel üks asi, mis pole aastatega muutunud. Ta on taas tudeng - ja samal ajal ka ajal õppejõud. Ning esiotsa Tallinnas paikne. „Teen doktorantuuri Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning õpin personalijuhtimist Tallinna tehnikaülikooli magistrantuuris. Kui on vähegi aega koolis käia, siis ma kavatsen ka käia. Pealegi olen oma eelnevad neli magistrikraadi teinud välismaal, nüüd on mul harukordne võimalus oma kõrges eas saada ka üks tasuta magister Eestis – muidugi ma kasutan seda võimalust.“

Doktorikraadi teeb Jüri eksternina oma kava järgi. „Elutempo on nii kiire, et ma ei suuda ennast sobitada nelja-aastasesse doktoriõppesse,“ selgitab ta. „Doktoritöö on mahukas, ma ei taha ennast sundida seda tegema nominaalaja jooksul. See peab olema asi, mis sulle tohutult meeldib – mina kutsun seda elutööks ja mul on aega seda teha küll ja veel!“

Kas väsimust ei tule sellest lõputust kooliskäimisest? „Ei tule,“ muigab Jüri. „Esiteks mulle väga meeldib koolis käia, mulle meeldib olla keskkonnas, kus mind ümbritseb uus teadmine. See hoiab vaimu erksa, kõrva kikkis ja silma säravana. Kool ei ole väsitav, sest minu jaoks on õppimise juures oluline rituaal: lähen kooli, seal on klassiruum ja -kaaslased, kellega saab asju arutada. Ka sotsiaalne võrgustik on tähtis: uued inimesed erinevatest maailma paikadest. Minu jaoks on koolis käimine elustiil. Ma ei tee kraade sellepärast, et mul oleks veel üks diplom seina peale panna. Mina tahan, et õppimine oleks pidev protsess, mille käigus on mul võimalus iseennast proovile panna ja olla keskkonnas, mis mind stimuleerib, motiveerib ja inspireerib.“

Tudeng ja õppejõud korraga

Kui juba kooliskäimine on Jüri elustiiliks, pole ka midagi imestada, et tema puhul kehtib aastast-aastasse Olivia Saare lasteluuletus „Kõik-kõik on uus septembrikuus…“.

„Tõepoolest, igas septembrikuus on kõik uus,“ kinnitab Jüri. „Nüüd olen ise tudeng ja samal ajal ka õppejõud. Minu arvates on see hästi eluterve. Kui olen pelgalt õppejõud, võin väga kiiresti ära unustada, mida tähendab olla tudeng. Kui aga olen tudengina koolis, jälgin kõiki oma õppejõude, mõtlen: oot, kuidas ta praegu tegi seda, et motiveeris mind tegutsema? Või kuidas ta loengu üles ehitas või mismoodi kodutöödele tagasisidet andis. Tudengina õpin väga palju ka seda, mida tähendab hea õpetaja olemine. See on mulle äärmiselt oluline, et tudeng olles kasvan ma ka õppejõuna, saan paremini aru, mida õpetamine tähendab,

JÜRI NAEL: „Mulle väga meeldib koolis käia. See hoiab vaimu erksa, kõrva kikkis ja silma säravana.“

Koreograaf, tantsu- ja füüsilise teatri õppejõud Jüri Nael

Lõpetas 1993 Carl Robert Jakobsoni nimelise Viljandi 1. keskkooli, 1998 Viljandi Kultuurikolledži tantsukunsti eriala koreograaf-tantsuõpetaja kutsega.

Aastal 2005 lõpetas magistriõppe Suurbritannias Londoni Labani keskuses Euroopa tantsuteatri praktikas, 2010 Londonis Kuninglikus Draamakunsti Akadeemias sõna- ja etenduskunsti erialal, 2011 Amsterdami Ülikooli teatriteaduse erialal ja Warwicki Ülikooli Suurbritannias Coventrys rahvusvahelise etendusuuringute erialal.

Õppinud 2009–2013 Londoni ülikoolis draama ja teatriteaduse doktoriõppes (lõpetamata), 2015–2020 Londonis Osteopaatia Kolledžis osteopaatiat, 2015 Tais Bangkokis Tai terapeutilist massaaži Chiang Mais Tai traditsioonilist massaaži jm, 2016 Chiang Mais ja 2017–2021 Londonis Westminsteri Ülikoolis nõelravi ja hiina meditsiini. Õpib aastast 2019 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktoriõppes.

Olnud 2001–2005 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis lavalise liikumise ja tantsu lektor, 2006–2011 füüsilise teatri dotsent, aastast 2016 professor, juhendanud füüsilise teatri magistrikursust (magistriprogrammi juht), aastast 2019 kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelise magistriprogrammi juht, 2006–2007 ka Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna lektor, 2007–2008 osakonnajuhataja ja 2007–2011 dotsent, aastast 2011 Londonis Inglise Kuningliku Draamakunstiakadeemia füüsilise teatri õppejõud.

Loonud lavastusi, koreograafiat muusika- ja draamalavastustele Eestis, Soomes, Rootsis, Poolas, Saksamaal, Suurbritannias. Töötanud lavastaja as-

sistendina (Euripidese „Iphigéneia Aulises„, 2012 NO99-s, lavastaja Lorna Marshall Suurbritanniast).

Olnud saatesarja „Tantsud tähtedega“ (2006 ja 2011, Kanal 2) žüriiliige, esinenud näitlejana teleseriaalis „Riigimehed“ (2010, Eesti Televisioon / Eesti Rahvusringhääling) ja lühimängufilmis „Roosa kampsun“ (2014, Amrion), osalenud saatesarjas „Väikesed hiiglased“ (2017, Kanal 2) jne.

Eesti Teatriliidu muusika-, balleti- ja tantsulavastuste eriauhind 2003, Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi kultuuristipendium 2003 ja 2009, Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendium 2003, Eesti Ettevõtlike Noorte Koja auhind Silmapaistev Noor Eestlane 2014. Allikas: Eesti entsüklopeedia

kuidas motiveerida tudengeid tegutsema ja oma haridust väärtustama.“

Omamoodi õpetajarolli kannab Jüri ka siis, kui mõne teatriprojekti juures koreograafina töötab, teisalt kasutab ta nii õpetaja- kui ka koreograafitöös ära neid teadmisi, mida ta omandab Tallinna tehnikaülikoolis. Kõik, mida Jüri ette võtab, on omavahel seotud. „Eks personalijuhtimine kõla ju spetsiifiliselt, ent tegelikult tegeleb kogu see õpe sellega, kuidas inimestega töötada: mismoodi sa inimestega suhtled, kuidas neid protsessidesse kaasad,“ selgitab ta oma erialavalikut. „Ole sa õppejõud, lavastaja, koreograaf või saatejuht – töö inimestega on alati tähtis.“

Õppimisele pühendus põhikooli lõpus

Jüri haridustee äratab aukartust: tohutu hulk koole ja kursuseid teatrist ja tantsukunstist, sekka osteopaatiat ja Tai massaaži. Kõik mõjub tema kui koreograafi, tantsu- ja füüsilise teatri õppejõu puhul omavahel seotuna, ent – üllatus-üllatus! – kolm keskkooliaastat oli ta kaunitest kunstidest õige kaugel. Suisa matemaatika-füüsika süvaõppega klassis.

„Koreograafina pead sa ikka lugema ükskaks-kolm, kaks-kaks-kolm – matemaatikast on sealgi kasu,“ puhkeb Jüri naerma. „Nali naljaks, eriklassi sattusin ma juhuslikult. Mul lihtsalt ei olnud paremat plaani. Minu klassiõed tahtsid minna matemaatika-füüsika eriklassi Jakobsoni nimelisse Viljandi 1. keskkooli, see oli ikkagi maakonna eliitkool. Mul oli põhikooli lõputunnistus väga hea, sest just lõpuklassis otsustasin õppima hakata. Mul ei olnud mingeid plaa-

Ma lihtsalt puresin seda matemaatikat kolm aastat! Kui mulle juba väljakutse esitatakse ja olen selle vastu võtnud, siis lähen lõpuni. Ent pean ütlema, et matemaatika arendas minus loogilist ja struktuurset mõtlemist. Kui ma ei oleks seda kolme aastat matemaatika-füüsika eriklassis läbi teinud, oleksin üks suur Andromeeda udukogu. Täiesti ausalt!“

ne haridusega kuskile edasi minna, arvasin, et 9. klass võib mulle jääda viimaseks. Mõtlesingi siis 9. klassi alguses, et pagan, see on võibolla mu viimane tunnistus, võiks olla ju soliidne – võtan siis ennast kokku ja õpin ka vahelduseks. Enne olin kõva kolmemees, algklassides ka kahemees, põhikooli lõpetasin aga suuremalt jaolt viitega, paar nelja oli ka.“

Oma soliidse tunnistusega marssis ta Jakobsoni-kooli sisseastumiskatsetele ning pääseski reaalkallakuga klassi. „Minu jaoks oli see kolm aastat meeletult raske,“ tunnistab Jüri. „Pean võtma mütsi maha matemaatika õpetaja ees, kes ei halastanud mitte kellelegi. Ta oli range ja hea õpetaja. Ma lihtsalt puresin seda matemaatikat kolm aastat! Pean aga ütlema, et matemaatika arendas minus loogilist ja struktuurset mõtlemist. Kui ma ei oleks seda kolme aastat just matemaatika-füüsika eriklassis läbi teinud, oleksin üks suur Andromeeda udukogu. Täiesti ausalt! Oleksin täielik udu, kes ei püsi oma mõtlemisega üldse koos. Olin enne kui sinihaldjas, kes hõljub pilvedes ringi. Eriklassis oli aga distsipliin ja järjepidevus, sa lihtsalt pidid samm-sammult kõik korralikult endale selgeks tegema, muud võimalust polnud. Pean ütlema, et sealt saadud loogiline mõtlemine on mind elus väga palju aidanud. Ma ei ole küll geniaalne matemaatik, kuid tehnikaülikooli majandusarvestusest suutsin end tänu gümnaasiumis õpitud matemaatikale läbi pureda.“

Kibeleb mugavustsoonidest eemale

Täpselt samal moel nagu Jüri end reaalainetega armutult kiusas, on ta iga järgne-

va haridustee lõiguga enda elu keerukamakas muutnud.

„Üks asi on õppida sarnaseid asju, hoopis teine võtta ette midagi täiesti võõrast,“ räägib ta. „Õppisin Londonis kolm aastat osteopaatiat, mis on hoopis meditsiiniline – kahjuks jäi see koroona tõttu pooleli. Kaks aastat õppisin hiina meditsiini ja nõelravi – ka see jäi COVIDi pärast pooleli. Või siis Tai massaaž ning personalijuhtimine. Tahan asetada end võõrasse keskkonda, kus võin minna klassiruumi sisse ja öelda, et ma ei tea sellest, millest rääkima hakatakse, absoluutselt mitte midagi. Tantsu- ja teatriteemadesse võid kaevata ennast lõpmatuseni, nii sügavustesse kui ka laiustesse, kuid see on ikkagi sama territoorium. Mulle meeldib aga õppida midagi, mis nõuab teistsuguseid teadmisi ja oskusi kui need, mis mul juba on olemas. See on see, mis hoiab vaimu värskena.“

Tai massaažiga on Jüri siiani seotud. Londonis oli tal oma salong, on Tallinnaski. Õnnetuseks on tema ajavarud napid ja väga suurt hulka inimesi ta vastu võtta ei jõua, ehkki massaaži tegemine on talle suisa puhkuse eest.

„See on inimesega üks ühele suhtlemine ja tegelemine, minu jaoks meditatiivne ja rahulik olemine,“ lausub ta. „Mu mõtted kaovad ning ma tegelen vaid ühe asjaga.

Olen ju oma olemuselt suhteliselt kiire ja kaootiline, mul on alati peas 107 erinevat mõtet ja väga raske on ennast rahustada.

Ma ei ole selline inimene, kes suudaks omaette kodus istuda ja mediteerida, massaažide tegemine ongi minu jaoks meditatsioon.

Eks see ole meeldiva kasulikuga ühendamine, mis muud.“

Endal tantsuaega napib, teisi tantsitab küll

„Tantsimiseks mul väga aega pole, niipalju kui õppejõuna lavalise liikumise tundides tuleb teha, niipalju ma teen,“ muigab Jüri. „Muidugi tunnen sellest väga puudust, aga tore on vaadata teisi inimesi tantsimas – see toidab energeetiliselt väga.“

Samal moel on Jürile omamoodi energialaksuks TV3 saade „Tantsud tähtedega“, kus tal on täita kohtunikuroll. „Minus on ikkagi edev loom ka peidus, kes saab ennast ilmarahvale näidata just sellises kontekstis nagu seda on „Tantsud tähtedega“,“ naerab ta. „Igapäevatoimetuste juures oleks seda looma veider välja lasta, sest ta on korralik kärtspomm, kes tahab tähelepanu. Saate kontekstis on sel oma koht. See on õige asi õiges kohas minu jaoks.“

Muidugi naudib Jüri ka vaatepilti, kuidas iga nädalaga võistlejate kaelad pikemaks ja rühid sirgemaks lähevad. Ränk töö treeningsaalis on võistlusparketil tulemustest kohe näha. „See on kaunis,“ ütleb ta.

Ka oma lavakooli tudengite arengut jälgida on puhas rõõm. „Nende puhul pole küll kõige tähtsam, et seljad sirgemaks saaks,“ arutleb ta. „Tahan, et nad õpiksid armastama oma kehas olemist. Kõik see, mida keha kohta meedias kuvatakse, võib mõjuda väga laastavalt. Sellepärast

tulebki inimesi õpetada saama oma kehaga sõbraks, hakata seda hindama, austama ja armastama sellisena nagu ta on. See on üks osa, mida oma tudengitega teen. Loomulikult tähendab see eneseületust, palju higi, verd ja pisaraid, ent lõppeesmärk on, et inimene tunneb, et tal on oma kehas hea elada, see on kodu, mida tuleb lugupidamisega kohelda.“

Novembri keskel jõuab lavale identiteedikabaree „Drag Show vol3“, millega Jüri praegu möllab. Ka saabub tema kutsel Eestisse õpetama erinevaid etenduskunstnikke, kellest mõned annavad Tallinnas ka etendusi.

„Üritan olla oma igapäevatöös võimalikult mitmekesine,“ sõnab ta. „Kui ütlen, et olen õppejõud, siis ei tähenda see üksnes loengute või tantsutundide andmist. Olen ka produtsent, manager, turundaja, kujundaja, visionäär, eestvedaja - kõik selleks, et EMTA rahvusvahelist magistriprogrammi vedada. Sellest peaks kasvama atraktiivne õppekava, kuhu inimesed üle maailma tahaks kokku tulla.“

Mõistagi ei tähenda see kõik, et Jüri plaanides ühtegi pöörast teatriprojekti pole. On. Tuleval suvel toob ta lavastajana välja ooperi. Esimest korda elus.

Erki Pärnaku

Tiina Kõrtsini

Filmimuusika täidab lünga Vanemuise repertuaaris

Filmi lahutamatu osa on muusika. See mõjutab emotsioone ja loob õhustikku ning jääb sageli vaatajat veel kauaks saatma. Filmimaailm on läbi aastakümnete pakkunud võimsate stsenaariumite kõrval muusikahitte, millest on kujunenud klassikud.

Vanemuise teater toob 2023. aasta jaanuaris publiku ette filmimuusikakontserdi, mis hõlmab Eesti ja maailma filmimuusika paremikku nii aastakümnete tagant kui ka lähiminevikust.

Teatri muusikajuht ja peadirigent Risto Joost ütles, et filmimuusika oli ainuke valdkond, mis Vanemuise muusikateatri repertuaaris seni veel katmata. „Barokkooperi, klassikalise ooperi, opereti, muusikalide, sümfooniaorkestri kontsertide ja teiste muusikaosakonna lavastuste kõrval on muusikateatri repertuaar tänu sellele kontserdile nüüd täielik.“

Kontserdi kunstilise juhi, Vanemuise teatri dirigendi Martin Sildose sõnul on solistideks säravad artistid, kes suudavad publikuga suhestuda ja pakkuda meeldejäävat elamust.

Armastatud solistid

„Solistide ansambel on kirgas ja elurõõmus,“ märgib dirigent. „Hanna-Liina Võsa oma maheda hääle ja lavasoojusega on üks Eesti paremaid naissoliste, kes kindlasti ei jäta publikut külmaks. Saara Nüganen on Vanemuise teatri draamanäitleja, kes avab kontserdil oma lauljapoole — publikul on seda kindlasti huvitav jälgida ja kuulata.“

Tasakaaluks naishäältele on

laval Uku Suviste ja Rasmus Kull. „Uku Suviste hääleulatus ja kvaliteet on meeletu, rääkimata tema lavalisest karismast,“ märgib Sildos.

Vanemuise teatri ooperi- ja operetisolist Rasmus Kull on oma vokaalset taset tõestanud žanriteüleselt. Tema rollid Vanemuise teatris on rõõmustanud publikut mitmel järjestikusel hooajal. „Olete kindlasti kuulnud itaaliakeelset väljendit prima donna,“ ütleb dirigent. „Rasmuse kohta käib selle sama väljendi meesvariant ehk primo uomo Hetkel on ta kindalt Vanemuise teatri esitenor, kelle energia ja lavasära tõmbab käima ka teised artistid.“ Soliste saadab Vanemuise sümfooniaorkester ja bänd.

Kodumaisest filmist USA kassahittideni

Filmimuusikakontserdi kava jälgib suuresti esinejate soove. „Tähtsal kohal on ka kodumaise filmimuusika pärlid,“ rõhutab kunstiline juht. Paljude teiste hulgas kõlavad kontserdilaval nii „Tagametsa tango“ filmist „Siin me oleme“, orkestrisüit filmist „Supilinna salaselts“ kui ka lood filmidest „Nipernaadi“ ja „Arabella, mereröövli tütar“, maailma kinolinadelt näiteks kassahitis „Batman Forever“ Seali lauldud „Kiss from a Rose“, filmi „Hilander“ suurhitt „Who Wants to Live Forever“, mida originaalis tunneme Queeni esituses jpt. Esitamisele tulevad ka Ameerika helilooja Henry Mancini filmimuusikahitid.

OHTULEHT.EE

Teatrit avastada pole kunagi hilja

Kultuurihuvi saavad lapsed paljuski kaasa kodust, olulist rolli mängib seejuures vanemate eeskuju: kui ema-isa loevad raamatuid, perega käiakse teatris-kontserdil-näitustel, haaravad need huvid märkamatult lapsigi. Vahel juhtub aga ka vastupidi: emad-isad hakkavad oma lastega koos tasa tegema seda, mis enda lapsepõlves puudu jäi.

IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee

Näiteks räägib 27aastane naine, viieaastase tütre ema, et tema ise ei käinud oma kooliaja jooksul kordagi teatris. „Meil oli niisugune ... ütleme, et teistmoodi perekond. Mul ei olnud koolis sõpru, pigem mind kiusati. Ekskursioonideks-käikudeks polnud vanematel mulle kunagi raha anda ja et head suhet klassikaaslastega nagunii polnud, ega ma siis tahtnudki nendega kusagile minna.”

Oma elu otsustas ta sisse seada sootuks teisiti – ja nii on ka läinud. „Kui tütar sündis, siis mõtlesin, et talle tahan ma pakkuda kõike seda, millest ise ilma jäin. Plaanid on suured, esialgu püüame abikaasaga siiski ennast vaos hoida – tirts sai alles viieseks, suuremad käimised seisavad ees. Oleme kogu aeg hoidnud silma peal kõigel, mida temavanustele pakutakse, ja sealt oma valiku teinud. Teater sealhulgas. Nukuteatrisse viisime ta esimest korda paariaastasena, seal oleme praeguseks vanusega sobivad teatritükid enam-vähem kõik ära näinud, aga eelmisel hooajal käisime temaga koos balletti vaatamas. Natuke kripeldas küll, et ehk on ta selleks ikkagi veel liiga väike, tüdineb ära – aga talle ilmselgelt väga meeldis.”

Väikese teatrifänni ema tunnistab, et ehkki esialgu hakkas ta lapsega teatris käima läbimõeldud soovist teda võimalikult mitmekülgselt arendada, siis ballett hakkas

teda ennastki huvitama. „Tundsin, et tahaksin sellest rohkem teada, balletikeelt mõista, sest oleks ju hea, kui saaksin tütre küsimustele vastata ja temaga nähtu üle arutleda – kuidas tema millestki aru sai, mida millestki välja luges, ja kuidas mina. Saime Estonia teatrist „Balletivihiku“, mis annab ülevaate balleti ajaloost ja tutvustab pisut ka teatri lavatagust maailma. Teatri kodulehelt sain ka teada, et uuslavastuste puhul on võimalik külastada infotundi, kus lavastusmeeskonna liikmed räägivad lavastuse sünniloost – see tundub väga huvitav, alanud hooajal loodan seda võimalust kasutada.“

Lapsega teatris käimisest jõuti õige pea samm edasipraeguseks on kaasad ka kahekesi teatris käima hakanud. „Varem, enne lapse sündi, me seda tõesti ei teinud, imelik mõeldagi,“ tõdeb naine. „Nii et selle kombe oleme me küll saanud tänu lapsele – õige ikka, et muna õpetab kana. Kevadel, kui õhtud pikad ja valged, on palju muud ka teha, siis nii sageli teatrisse ei jõua, aga sügisel ja talvel on see väga mõnus meelelahutus. Juba teatri miljöö

mõjub pidulikult, argiõhtus on see väga hea vaheldus, teatrist tulles on hoopis teine tunne. Valime küll veel hoolikalt mida vaatama minna. Ooperit näiteks ei tihka esialgu veel plaani võtta, tundub, et see vajaks natuke tõhusamat ettevalmistust, praegu käib äkki veel üle jõu – aga me teeme endaga tööd ja usun, et tuleb ka see aeg.“

Ooperile lähenemisel on abiks ka „Ooperivihik“, mis samuti annab enesearenduse teel mõned juhtlõngad kätte. Lähemalt tasub uurida ka teatrite kodulehekülgi – kasina kogemusega teatrikülastaja leiab sealt palju huvitavat ja kasulikku.

Rauno Volmar / Ekspress Meedia

Üks filmimuusikakontserdi solistidest on Vanemuise teatri draamanäitleja Saara Nüganen.

VAHETA VÄLJA TEKSTIILID.

Kui suvel olid kõigiti asjakohased kerged heledad tekstiilid, siis nüüd tasub neile eelistada pehmeid soojades toonides kangaid, näiteks sinepikollane, terrakotaoranž, purpurpunane või metsaroheline — need mõjuvad

eriti õdusalt. Tekstiile ei pea olema väga palju, see oleks ebapraktiline ka tolmu kogumise mõttes, ent mõni diivanipadi ja paar sooja pleedi väärivad küll oma kohta diivanil või tugitoolis, nagu ka üks mõnus pehme vaip jalgade all. Üle tasub vaadata ka

aknakatted. Kui mõnele aknale sobiksid ruloo asemel ka langevad tüll- ja/või külgkardinad, tasub sügisel kindlasti nende kasuks otsustada: õigesti valitud ja tooni poolest kõige muuga harmoneeruvad kardinad annavad kodutundele väga palju juurde.

Kodu hubasu sügiskaamo

KRISTIINA LUTS Sisekujundaja (Sisustuslust)

Inimesed on erinevad: ühele ei avalda pime, rõske ja külm aeg mingit erilist mõju, teisel on väga raske seda taluda. Et praegu venivad pimedad õhtud aina pikemaks, tasub neil, kellel see põhjalikult tuju rikkuma kipub, pöörata erilist tähelepanu sisustamisele: kui kodu on hubane ja mõnus, on märksa lihtsam kõledat aega üle elada. Õdususe loomiseks pole vaja kõike põhjalikult ümber kujundada — abi on väikestestki muudatustest.

MEELEOLUVALGUS. Soe valguskuma võib korda saata imesid! Otsi kohti, kuhu saab lisada meeleoluvalguse allikaid, olgu see kummutinurgale seatud lauavalgusti või diivani kõrval asetsev põrandalamp. Pole probleemi, kui õiges kohas ei juhtu pistikut olema — tänapäeval on saadaval palju põnevaid laetavaid lauavalgusteid, mille saab asetada hõlpsalt kas või riiulisse. Lülita välja suur laevalgusti, pane põlema kõik väiksed õdusad tulukesed ning naudi aurava teetassiga mõnusat sügisõhtut.

SPAAROMANTIKA. Ajal, kui väljas on tihtilugu ebameeldivalt kõle ja rõske, tasub muude ruumide kõrval pöörata tähelepanu ka vannitoale. Kellele niigi meeldib vannis mõnuleda, sellele mõjub külmal sügisõhtul lõikava tuule ja külma vihma käest tulles õdus lõõgastumisvõimalus eriti teraapiliselt. Samas on ka põgusad duši all käigud palju meeldivamad, kui need mööduvad soojas ja kenasti sisustatud vannitoas.

Spaalikult lõõgastavat tunnet aitavad luua kohevad sobivates värvitoonides rätikud, olgu need siis rullikeeratuna riiulisse seatud või nagisse riputatud, samuti maitsekad vannitoatarvikud (soovitatavalt kõik samast sarjast) ning mõned oskuslikult valitud aksessuaarid või isegi taimed.

TAIMED. Taimed annavad võimaluse kiiresti kodu ilmet muuta, tihtilugu piisab juba paari suurema toataime kojutoomisest, et muuta kõle ruum mõnusaks oaasiks. Troopilise soojuse igatsejatele sobivad hästi palmilised, väga dekoratiivselt mõjuvad interjööris monstera, sulgvõhk, viigipuu ja draakonipuu, mis muu hulgas ka toaõhku puhastavad. Loetletud taimi võib sageli näha ka Pinteresti fotodel, millelt paljud oma kodu kujundamiseks ideid ammutavad.

Unsplash

Unsplash

Pexels

Kontsertpaikades üle Eesti, muusikas läbi jõululaulude üle maailma. Armeeniast Norrani, Hispaaniast Eestini.

usega ose vastu

KÜÜNLAD. Küünalde põletamine on ja jääb üheks parimaks mooduseks, kuidas tuua soojust ja valgust nii koju kui ka hinge. Küünalde kõrval tasub tähelepanu pöörata ka küünlajalgadele: kui kodu stiiliga sobib, võiksid need olla võimalikult dekoratiivsed ja täita ühtlasi sisustusaksessuaaride rolli. Põneva ja isegi kaminataolise efekti loovad põrandale asetatud küünlalaternad suurte küünaldega. Küll aga tuleb küünlaid süüdates meeles pidada, et omapäi ei maksa neid ruumi põlema jätta ja ka kohta, kuhu küünlad panna, tuleb hoolikalt valida, et lahtisest leegist miski tuld ei saaks võtta.

Unsplash

Kas oskad olla rõõmus ja rahul?

Taanist on laia maailma jõudnud sõna hygge — väljend, mis võiks tähendada kodust hubasust.

Siiski ei ole see vaid sisustustrend ega tähista ka pelgalt küünla- ja kaminatule, paksude kudumite ja kuuma kakao kooslust. Pigem on see elustiil.

Hygge on oskus luua soe atmosfäär, mõnus rahulolutunne, mille annab segu õdusast ümbrusest, koosolemisest, heade asjade üheskoos nautimisest, oskusest lõõgastuda ja rõõmu tunda, kirjutab Housebeautiful.

Hygge on midagi üldinimlikku, miskit, mis võiks olla loomulik olemise viis, mitte trend, mis tuleb ja läheb.

dest, lõõgastuda ja nautida.

Hygge on läheduse loomise kunst — ühte patta on pandud hubasus, rahulolu, sõprus, külalislahkus ja rõõm kokkukuuluvusest. Elustiilina kulub see eriti ära külmal ja valdavalt pimedal ajal.

Hygge-vaimus koosolemiste juurde ei kuulu igapäevaprobleemide ja poliitikasündmuste arutamine.

Kutsu sõbrad külla, tee road ise või korralda ühine kokkamisõhtu. Valige sellised vestlusteemad, mis loovad mõnusa õhkkonna. Katke kaunis laud ja nautige õhtut.

SEINAPILDID JA DEKORATSIOONID. Neile, kes soovivad muuta kodu hubasemaks pilkupüüdvate detailidega, aga pelgavad seejuures asjade üleküllust, sobivad eriti hästi seintele kinnitatavad aksessuaarid: raamitud postrid, makramee ja muud seinakaunistused, olgu need siis väikesed taimeriiulid või -taskud, küünlahoidjad, punutud raamiga peeglid ja isegi väiksemad vaibakesed. Just nimelt vaibad — see nõukaajast tuntud vastuoluline sisustustrend on tegemas comeback’i, aga siiski palju minimalistlikumal ja stiilsemal moel.

Taanis sai hygge alguse juba 18. sajandil, ajaga on see juurdunud taanlaste psüühikasse. Võimalik, et just pikk pime aeg on andnud põhjuse seada oma kodus lähedaste keskel asjad nii, et kõik tunneksid end õnnelikuna, pakub antropoloog ja hygge uurija Jeppe Trolle Linnet.

Hygge on ehk võrreldav selle tundega, mis tekib meie peredes jõulude ajal: hea tuju, rõõm koosolemisest, ühtehoidmise tundest, heade asjade nautimisest. Taanlased on osanud muuta selle tunde aastaringseks. Võib öelda, et hygge on meelsus, tuju, suhtumine asjadesse. Ehk tasuks meilgi võtta ette hygge juurutamine: võtta aeg maha, õppida tundma rõõmu väikestest asja-

Varu koju ohtralt küünlaid, et luua vajalikul hetkel mõnus meeleoluvalgus.

Kasuta eramu või terrassiga korteri pakutavaid võimalusi ka muul ajal, mitte ainult suvel: tee kuuma kakaod või teed, mässi end paksu pleedi sisse ja veeda pisut aega terrassil õuehääli kuulates.

Mine pere või sõpradega loodusesse või varahommikul alles ärkavat linna avastama.

Metsa minnes võta kaasa termos kuuma kohvi või kakaoga, linnaretke saab üheskoos lõpetada mõnusas kohvikus. Kutsu sõbrad nädalavahetusel piknikule kas oma aeda või kusagile looduskaunisse kohta — selleks ei pea suve ootama! IA MIHKELS

Pixabay

Unsplash

Katie O'donoghue „VÄIKE ORAV, KES MU RETSES“ 60 lk Kirjastus Rahva Raamat

Väike Orav pole sügisest saadik oma puu otsast alla roninud. Tal on vaja eesoota vaks talveks tammetõrusid koguda, aga mured ei lase tal oma pesast lahkuda. Õnneks tuleb talle appi palju sõbralikke metsaelanikke. Kas nende julgustavad sõnad ja kasulikud nõuanded aitavad Väikesel Oraval hoolimata ärevusest maailma avastada?

Katie O’Donoghue on kunstnik ning las te ja noorte terapeut, kellel on magistri kraad kunstiteraapias. Südamlik lugu õpetab lugejale, et me kõik muretseme vahel ja alati on abi sellest, kui jagame oma muret teistega.

Carsten Henn

„RAAMATU JALUTAJA“ 240 lk Kirjastus Rahva Raamat

Raamatutes lei dub kogu maailm. Need on erilised kunded, kellele raamatukaupmees Carl Kollhoff tellitud raamatud koju kätte viib – õhtuti pärast kaupluse sulgemist, jalu tuskäigul läbi maaliliste kitsaste linnatänavate.

Need inimesed on tema jaoks peaaegu sõbrad ja tema on nende kõige olulisem side maailmaga.

Kui Carli tabab karm saatuselöök, muu tub küsitavaks, kas tal õnnestub raamatute võimu ning samavõrd nutika kui ninaka üheksa-aastase tüdruku abiga taas õnnelikuks saada.

Sooja südamega, targalt ja liigutavalt jutustab „Raamatujalutaja“ sõpruse väär tusest, lugemise lummusest ja raamatute ühendavast jõust.

mis võib nihutada meile antud ebatavaliselt ebatõenäolise elu võimaluste piire. Seega on, mille vahel valida. Alustada võib käesoleva raamatu luge misest.“

Projektijuht KRISTI KÕLL | kristi.koll@ohtuleht.ee

Taylor Jenkins Reid „EVELYN HUGO SEITSE ABIKAASAT“ 480lk

Kirjastus Rahva Raamat

„Paeluv romaan armastusest, glamuurist ja kuulsuse hinnast.” – Emily Giffin Vananev ja omaette hoidev Hollywoodi filmiikoon Evelyn Hugo on viimaks valmis avaldama tõe oma glamuurse ja skandaalse elu kohta.

Aastaid kestnud uurimustöö sisse mahtusid vanade ajalehtede sirvimised, töö muuseumiarhiivides ja vestlused päevapiltnike järeltulijatega.

Raamatu kaante vahelt leiabki selle tee konna kokkuvõtte sõnas koos enamjaolt mustvalgete fotodega, mis räägivad värvikalt endisaja inimestest ja nende eluolust, loodusest ja linnapildist, aga kõige jäädvustatu kaudu ka päevapiltnikest endist.

„Vana-Võromaa päevapiltnikud“ annab põhjaliku ülevaate ajaloolisel Võrumaal alates 19. sajandi keskpaigast kuni II maailmasõjani tegutsenud päevapiltnikest.

Kui Hitler vallutas 1938. aastal Austria, terendas sõda silmapiiril...

Stalin üritas aega võita Nõukogude Liidu kaitse tõhustamiseks, kuid oli selge, et Nõukogude Liit ei ole võimeline seda sõda võitma.

Nõukogude armee varustus ja tase oli alla igasugust arvestust. Üsna kiiresti sai selgeks, et ilma Lääne abita Stalin hak kama ei saa!

Kristjan Port soovitab: „Vananema peab, see on paratamatu. Meie teha on elami se kvaliteet ja kestvus. Kui vaid teaks, mille vahel ja kuidas valida.

Nicklas Brendborg on teinud tänuväärse töö. Ta on kogunud kokku tähelepanekud ajaproovile vastu pidanud elustiilidest, värskematest teaduslikest avastustest ja tulevikku vaatavatest hüpoteesidest ning tõlkinud need arusaadavasse keelde.

Ükski raamat ei pikenda elu, aga käesoleva lugemine mõjutab suhtumist iseendasse ja ümberringi toimuvasse moel,

Eesti rahvuseepos võru keeles. Võru linnas elades koostas Fr. R. Kreutzwald eesti rahvaluule ainetel eepose „Kalevipoeg“, mis tervikuna ilmus 1862. aastal. 160 aastat pärast eestikeelse rahvaväljaande ilmumist on meie eepos nüüd täies mahus avaldatud ka võru keeles, mis tähendab, et „Kalevipoeg“ on tõlgitud juba 14 keelde. Võrukeelne „Kalõvipoig“ tahab näidata Eesti keelelist rikkust ja panna rahvuseepose ühes põliskeeles kodusemalt kõnelema. Raamatut ilmestavad Toomas Kuusingu graafilised lehed, mis on valmistatud spetsiaalselt selle väljaande jaoks.

Umal maal jo häitses õnni, Koton kasus kasu parõmb!

Koton tundva’ muropini’, Tulõ tutva teretämä, Sugulanõ suuvmahe; Paistman lahkõ pääväkene, Paistman taiva tähekese’.

Romaani südames on suured saladused, mis ei puuduta üksnes filmistaari üllatuslikku tõelist armastatut, vaid ka kõike seda, mida ta on pidanud tegema selle salapärase armastatu kaitsmiseks.

Raamat pulbitseb südamevalust, reetmisest ja Hollywoodi kõmust ning see käre romaan võtab lugeja oma lummusesse, jättes ta janunema enama järele.

Ago Ruus „VANA VÕROMAA PÄEVA

PILTNIKUD“ Kõva köide, 384 lk Väljaandja Võru instituut

Üks ammune infokild ja kuurinurgaleid viisid tuntud filmi- ja fotomehe Ago Ruusi põnevale teekonnale Vana-Võromaal tegutsenud fotograafide jälgedes.

John Kelly „STALINI PÄÄST MINE. ROOSEVELT, CHURCHILL JA STALIN: LIITLASTE VÕIDU HIND EUROOPAS“ 431 lk Kirjastus Rahva Raamat

On asju, millest ajalugu pigem soovib vaikida. Venemaa on maalinud võimsa pildi, kuidas ta alistas Saksamaa ja päästis kogu maailma.

Millest aga rääkida ei taheta, on see, kui palju Lääs aitas ja varustas Vene armeed.

Mingil põhjusel ei taha ka Lääs sellest vä ga palju rääkida.

Raamat avab teise maailmasõja tagamaid, millest varem ei ole avalikult väga palju juttu tehtud ja millest Venemaa ajalugu vaikida tahab.

Friedrich Reinhold Kreutzwald

„KALÕVI POIG“ Tõlkinud Urmas Kalla Illustraator Toomas Kuusing Kõva köide, 288 lk Ilmunud 2022 Väljaandja Võru Instituut

Nicklas Brendborg „MEDUU SID VANA NEVAD TAGUR PIDI. MIDA ÕPPIDA LOODUSELT, ET ELU OLEKS PIKEM JA PAREM“ 320 lk Kirjastus Rahva Raamat

PARIM KINK ON

PILETIMAAILMA KINKEKAARDI

osta kiiresti ja mugavalt netipoest:

Balletigala Ballet Royal Gala

Piletid Piletilevist.

IV Virumaa Muusikafestival

Poistekoor

Irina

Ralf Taal, Sigrid Kuulmann, Aare

Pavlo Balakin, Kristina Vähi, Marion Melnik, Virgo Veldi, Neeme Ots, Mikk Langeproon jt.

Kontserdid Jõhvis, Sillamäel, Kohtla-Järvel, Roelas, Viru-Nigulas, Pajustis ja Kadrinas. Vaata lisa plmf@plmf.ee

Lossimuusika

linna

Anija mõis

Tallinnast pooletunnise autosõidu kaugusel põlispuude rüpes on peidus väärikas Anija mõis. Vastrestaureeritud härrastemajas saab korraga nautida nii lihtsuse võlu mõnusid kui uhket mõisamiljööd. Taastamistööde käigus on säilitatud võimalikult palju vana ja ehedat. Erinevate ajastute hõngu on tunda seintel ja uhketel paljukäidud vanadel põrandalaudadel. Elamuslik mõisakultuuriteemaline püsinäitus „Mõisa aja lugu“ pakub avastamisrõõmu nii suurtele kui väikestele. Ei saa külastamata jätta ka meie võrratut romantilise stiiliga ajastutruud Mõisakohwikut ja saladuslikku mõisaparki milles peituvaid üllatusi peab oma silmaga kaema tulema. Koolivaheajal, 24. ja 25.oktoobril on lapsed oodatud lastelaagrisse, mis pakub põnevaid tegevusi mõisas ja õues. 30. oktoobri

saavad aga kokku 19. sajandi mõisaelu ja Oswaldi toimetused ning Ilon Wiklandi lapsepõlv – külas on kohvernäitus

teekond“. Vahvaid üritusi ja kontserte jagub aasta lõpuni, kaugel need jõuludki enam on. Detsembris kutsume lapsi

mõisahommikule „Oswaldi jõuluootus“ ning aidas on avatud jõulumaa

mõis on avatud T–P 12–17. Ürituste kohta saab lisainfot meie kodulehelt www.anijamois.ee ja

Sügiskontsert „Ühes väikses Eesti linnas”

5.–14. novembrini annavad Mihkel Raud ja Eric Kammiste neli lummavat sügiskontserti „Ühes väikses Eesti linnas”. Kontsertidel Vihulas Laitses Tartus ja Tallinnas kõlavad laulud, mis Mihkel Raud on kirjutanud oma ansamblile Mr. Lawrence, Lennale ja ka Inesele, ning lood, mis Mihkli muusikalisel teekonnal talle olulised on olnud.

Anne Veski „Rohkem on head”

Veski esineb 18. novembril

, Eesti Rahva Muuseumis ühe sära-

ja sügishõngulise kontserdiga.

kontserdil laulab Anne oma uuemaid

vanemaid hitte ning saab kuulda laule,

tihti just esitusele ei tule.

Kuid loomulikult kõlavad sel õhtul ka publiku lemmiklood nagu „Roosiaia kuninganna“, „Jätke võtmed väljapoole“, „Hea tuju laul“ jt.

Nukuteatri

ime-

teatrimaailm, kus igaüks saab ise

kas osaleda või olla pealtvaataja.

ekspositsioonis saab rännata

nukuteatrikunsti ajaloos ning män-

kaasa nii lauanukkude, varrasnukku-

käpiknukkude kui ka marionettidega.

fantaasialend saab alguse, kõn-

7-meetrise nuku pea kohal.

Uperpallitades

ühendatud tantsijad toovad

lavastuse pallidega

kuitahes uperpallis

oleks, saab need alati teistpidi

panna.

4. detsembril Ferdinandi

Ühes vaatuses, kogu perele alates

eluaastast.

eestinoorsooteater.ee

ABBA laulude õhtu „Tänu Sulle, ABBA”

ABBA laulude õhtuks „Tänu Sulle, ABBA”

9. novembril tuleb kokku tõeline superbänd – maailmakuulsa bändi hitte laulavad Koit Toome, Rolf Roosalu Dagmar Oja ja Kaire Vilgats!

Saab kuulda parimaid palu ABBA repertuaarist ning nautida melu ja glamuuri! See on erakordne võimalus kuulda ABBA suurepärast muusikat live’s kodumaiste artistide esituses!

Suur aastalõpukontsert „A Vision of Elvis”

Rock’n’rolli

artisti muusika

Pärnus ja Tartus!

Rob Kingsley viib kontsertidel publiku audiovisuaalsele rännakule läbi aja ning publik kaasatakse tõeliselt autentsesse Elvise showsse.

Galakontserdid

laul ei roosteta”

Milline universum täpselt

uuritakse,

18.11 Kuressaare Teater, 24.11 Vaba Lava

Kõik Shakespeare’i teosed (lühendatult, parandatult) ühe teatriõhtuga maha mängitud, ehk suure meistri kõik näidendid, mida on rohkem kui 30 ja lisaks 154 sonetti. Võimatu? Ei, naljakas.

Lavastaja Sander Pukk. Mängivad Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Tanel Ting.

NELLIS

„Shakespeare`i kogutud teosed”

FOTO:

NELLIS

Kudumine virgutab vaimu

Kudumine ei ole enam kaugeltki niisama enesestmõistetav oskus, kui oli veel mõne aja eest, seepärast tasub neil, kes kunagi selle kunsti selgeks saanud, aga oskustel rooste lasknud minna, uuesti vardad haarata, soovitab portaal Lifehack.

IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee

Need aga, kelle eest koolis ema või vanaema kohustuslikud sokid ja käpikud valmis kudus, võiksid nüüd omal käel pusides või mõne käsitööklubiga liitudes asja endale siiski selgeks teha. Põhjuseid selleks on rohkem kui üks.

Saad enda üle uhkust tunda

Nagu öeldud: igaüks ei valda kudumise kunsti, seepärast pole imetlejatest puudust, kui oled mõne kudumi valmis saanud. Eriti altid on ahhetama muidugi need, kes ise kooli käsitöötundides varraste välgutamises kuigi edukad polnud – nemad teavad, kui palju nõuab kuduma õppimine kannatlikkust ja visadust.

Muidugi äratab see siis imetlust, kui keegi suudab lõnga ja varrastega imet teha.

Leevendab stressi

Ehkki kudumisekunsti selgekssaamine ei pruugi olla just lihtsaimate killast ettevõtmine, muutub kõik sellest hetkest, kui oled põhioskused laitmatult

omandanud – siis muutub kudumine sama mõnusalt lõõgastavaks tegevuseks kui meditatsioon. Samade rütmiliste liigutuste lõputu kordamine jõuab lihasmällu ja lihtsamate koekirjadega kudumid, mille puhul pole vaja mustrilehel järge ajada, saavad valmis justkui iseenesest, näiteks telerivaatamise kõrvalt.

Pingelistest kooli- või tööpäevadest põhjustatud stressi ja ärevust tajudes tasub kududa oskajail esimesel vabal hetkel vardad ja lõngakera välja otsida: keskendumine rütmilistele liigutustele aitab lõõgastuda, vaikselt ühel kohal istumine aeglustab südame löögisagedust ja alandab vererõhku.

Parandab motoorikat

Kudumine stimuleerib korraga aju mitmeid erinevaid piirkondi, näiteks otsmikusagarat, mis reguleerib tähelepanu ja tegevuste planeerimist, kiiru- ehk parientaalsagarat, mis vastutab objektide ruumilise asetuse ja liigutuste kooskõlastamise eest, ning väikeaju, mis tegeleb peamiselt liikumise koordineerimisega, aga hiljutistel andmetel ka

Villasokid soojendavad südant

Kas oled vahel mõelnud, et käsitsi kootud villased sokid on palju rohkem kui lihtsalt sokid, juhib tähelepanu Kodin Kuvalehti: iga paar kannab sõnumit, kõneleb millestki.

Kõikjal maailmas on alati emasid ja vanaemasid, kes koovad sooje sokke lastele ja lapselastele. Vahel kootakse sokke kampaaniate korras, et jagada neid puudust kannatajaile või saata kriisipiirkondadesse.

Käsitsi kootud sokid on võimalus näidata: ma kudusin neid, mõeldes sinule, soovides sulle head, tahtes näidata, et maailm ei ole kõle, kuri ja külm paik. Villasokid räägivad hoolimisest ja armastusest.

Käsitsi kootud sokid, mis valmivad silmus silmuse ja rida rea haaval, on justkui meeldetuletus, et vahel on hea peatuda, võtta aega, märgata. Need sokid tekitavad tahtmise istuda küdeva kamina ette, tõsta jalad järile ja tunda rõõmu tuttavatest koduhäältest, tassitäiest kuumast kakaost, heast raamatust, mõnusast muusikast, süles nurru löövast kassist...

näiteks tähelepanu- ja keeleküsimustega.

Vardaid klõbistades ei mõtle vist küll keegi, kui paljudest silmustest, mis kõik ükshaaval sõrmede vahelt läbi on käinud, koosneb valmis saanud töö, aga just see silmus silmuse haaval edenemine parandab peenmotoorikat. Arvatakse, et tänu sellele võib kudumine aidata näiteks Parkinsoni tõbe põdevaid inimesi.

Hoiab vaimu virge

Mida rohkem inimene oma aju kasutab, seda paremini see töötab – inimese mõte püsib vilgas ja mõistus terav. Mustrite

kudumine näiteks nõuab matemaatilisi oskusi, loogilist mõtlemist ja tähelepanu – mida keerulisem muster või koekiri, seda rohkem. Uuringud on tõestanud, et eakaid inimesi, kes kogu elu on teinud käsitööd, kimbutavad kõikvõimalikud kognitiivsed häired oluliselt vähem kui neid, kel pole peenema näputööga kunagi erilist kokkupuudet olnud.

Õpid kogu elu

Kudumise puhul ei saa kunagi öelda, et nüüd on kõik, enam pole mitte midagi õppida. Uusi tehnikaid, koekirju ja mustreid on alati rohkem, kui üks inime-

ne ära kududa suudaks – nii ongi tagatud elukestev õpe. Staažikad kudujad kinnitavad, et mida rohkem erinevaid võimalusi proovida, seda rohkem neid avastad. Ise õppimise kõrvalt tasub alati kaaluda ka võimalust oma oskusi teistele jagada: ehk on kogukond ammu entusiastliku juhendajaga kudumisklubist puudust tundnud?

Aitab kaalu kaotada

Võiks küll arvata, et varraste ja lõngakeraga pikalt diivaninur-

gas või tugitoolis istumine pigem lisab kilosid, aga võta näpust! Kes on kudunud raskest jämedast lõngast suurt kampsunit või mantlit, teab hästi, et töö edenedes muutub ainuüksi selle ülevalhoidmine käelihastelt korralikku pingutust nõudvaks treeninguks, peale selle pole aga hästi mõeldav kudumise kõrvalt ikka ja jälle midagi suhu pista – mida käed rüpes telerit vaadates sageli kiputakse tegema. Kui suudad end õhtust õhtusse snäkikausist eemal hoida, siis on ju üsna ootuspärane, et kaal hakkab langema.

Turgutab liigeseid

Põletike ja muude hädade ennetamiseks on oluline hoida liigeseid liikumas. Näputöö tegemine aitab tugevdada sõrmeliigeste kõhre ning ennetada reumatoidartriiti ja kõõlusepõletikku. Väidetavalt tugevdab kudumine sõrmi tõhusamalt kui näiteks arvutiklahvide klõbistamine, sest liigutused on kududes mitmekülgsemad. Siiski ei tohiks lasta end kudumistööst sedavõrd haarata, et sõrmede treening jääbki ainsaks liikumisharrastuseks – vähemalt pool tunnikest tasub iga päev ka värskes õhus liikuda.

Pixabay

ja turgutab tervist

Gripihooaeg on alanud

Eestis kestab gripihooaeg üldjuhul oktoobrist kuni maini. Tänavugi on juba laboratoorselt kinnitatud esimesed A-gripiviirused, kuid esialgu pole tõbi veel laiemalt levinud, registreeritakse üksikuid juhte.

Praegu on peamisteks haigestumise põhjustajaiks rinoviirused, mille osa on muude viiruste seas kasvanud 31,8%. Rinoviirustele on iseloomulikud aevastamine, nohu, valulik kurk, lastel võib lisanduda veel köha ja palavik. Haigust põetakse enamasti kergelt, väikese palaviku ja eriliste sümptomiteta.

Kuigi gripi vastu võib end vaktsineerida kogu hooaja vältel, annab kindlaima kaitse vaktsineerimine enne haigestumise kõrgperioodi (oktoobrist detsembrini). Vaktsineerimine on eriti vajalik vanemaealistele, kroonilistele haigetele ja inimestele, kes puutuvad kokku gripi riskirühma inimestega. Vaktsineerida saab perearsti juures, aga ka apteegis. Aadressilt vaktsineeriapteegis.ee on leitav täpne info, millistes apteekides vaktsineerida saab, sealsamas on võimalik ka aeg broneerida.

NB! Tasuta gripivaktsiin on oktoobri viimasest nädalast kättesaadav üld- ja erihoolekande teenusel olevatele inimestele, kõigile üle 60aastastele, rasedatele, kuni 7aastastele lastele ning gripi riskirühma kuuluvatele alaealistele. TERVISEAMET

Erki Pärnaku

Ei ole halba ilma, on vale riietus

IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee

Kes tahab ka jahedamal aastaajal pikemalt värskes õhus liikuda, sel tasub kindlasti soetada endale korralik kihiline rõivastus, mis annab võimaluse vastavalt ilmaoludele kihte vähemaks võtta või juurde lisada ja nii end alati mugavalt tunda.

Riietumisel on igal kihil täita oma roll. Aluskiht juhib kehaniiskust nahalt eemale, keskmine — soojustuskiht — hoiab kehatemperatuuri ja kaitseb külma eest.

Kolmas on kaitsekiht, mis peab kinni tuule ja vihma. Neid kolme kihti saab omavahel kombineerida, vastavalt vajadusele vähemaks võtta või juurde panna.

Aluskihis väldi puuvilla

Riietumisel on aluskihil/spordipesul, mis on otse vastu nahka, väga oluline roll: see kiht peab juhtima niiskuse kehast eemale, nii et nahk jääks kuivaks. Materjal peaks olema pehme, naha vastas mõnus ja hea, võimalikult väheste õmblustega, mis võiksid hõõruma hakata. Hästi sobivad spordipesuks kiiresti kuivavad ja niiskust juhtivad tehnilised kangad või villane (eriti meriinovill), samuti nende kombinatsioonid.

Puuvill, ehkki naturaalne materjal, ei ole aluskihiks hea, sest see ei juhi niiskust, vaid imab selle endasse ning

on siis vastu nahka märg ja ebameeldiv.

Keskmine kiht hoiab sooja

Soojustuskiht aitab kehal talletada sellest eralduvat soojust ja osaleb ka niiskuse transportimise süsteemis. Vahekihi soojustus tuleneb õhust, mida materjal sisaldab. Sageli on see sünteetiline, aga sobib ka villane. Valik on suur ja variante palju ning need kõik töötavad eri tingimustes erinevalt. Polüesterfliisi hea omadus on, et see kuivab kiiresti ja on hea hingavusega, sellega ei hakka umbne. Sulevoodriga joped on vahekihiks head oma kerguse ja soojahoidmise poolest, aga sobivad ennekõike kuivadesse tingimustesse, sest märjaks saanud sulg sooja ei anna.

Kaitse vihma ja tuule eest Välimiseks ehk kaitsekihiks sobivate nn koorikjopede valik on samuti üsna suur, alates kergetest tuulekindlatest ning lõpetades kallite ja tehniliste veekindlate jopedega. Koorikjope ei peaks olema väga liibuv — siis ei pruugi teised kihid mugavalt selle alla mahtuda. Parim valik kaitsekihiks on veekindlast või vetthülgavast, aga kindlasti hingavast materjalist, mis võimaldab kehaniiskusel välja pääseda.

Õues liikumiseks sobiv rõivastus tuleks soetada spordi- või matkapoest, kus müüjad oskavad vastavalt sellele, milliseks tegevuseks rõivaid otsite, anda asjatundlikku nõu. Allikad: Matkasport, Sportland, RVRC

Matkasaapaid ei maksa uisapäisa osta

Kes ei teaks, kui oluline on, et jalatsid oleksid mugavad. Isegi lühikesi vahemaid kõndides võtavad ebamugavad või hõõruvad jalanõud kiiresti igasuguse isu kusagile minna, rääkimata siis pikemast matkast, mis kehvade jalavarjude tõttu võib täiesti ebaõnnestuda.

Sügisesteks retkedeks on mõistlik valida korralikud matkasaapad. Tähtis on, et nendega oleks mugav ja kindel kõndida, nad poleks rasked, aga kaitseksid nii varbaid kui ka (sõltuvalt kõrgusest) hüppeliigest.

Uhiuute jalatsitega ei maksa kohe pikemale matkale minna, arukas on need enne lühemaid vahemaid läbides sisse kanda. Katsetada tasub ka erinevaid sokke: teatud materjalid võivad koos tunduda ebamugavad, ka sokkide sobivaim kõrgus selgub ikka alles kasutamise käigus.

Siit-sealt võib kuulda soovitusi, et matkasaapad tuleks kindlasti osta number suuremad. See ei pruugi alati siiski paika pidada, küll aga on oluline arvestada saapaid jalga proovides sellega, et külmemal ajal võiks ruumi jääda ka pisut paksematele sokkidele. Liiga täpselt jala suurusele vastavad saapad hakkavad vähegi paksema sokiga pigistama, ülemäära avarad jalatsid kipuvad aga kõndides loksuma ja võivad õige kiiresti jalad villi hõõruda.

See kõik tähendab, et matkasaapaid valides tuleb proovida erinevaid mudeleid — eriti hea, kui koos erinevate sokkidega — ja alles siis otsustada, milline paar tundub sobivaim. Mõistlik on minna saapaid proovima õhtu eel, sest jalad võivad olla päeva lõpus veidi tursunud.

Korralikud matkasaapad peavad vastu aastaid, seepärast tasub nende valimisele aega kulutada. Allikas: Matkama.com

Autor: Toomas Kall Lavastaja: Henrik Nor mann

Pixabay

KOHVIKU AJATU PERENAINE: inimene on ajaline, kõik muu o

KERSTI EERO kersti.eero@ohtuleht.ee

Kuidas peatada aega? Kõlab nagu miljoni dollari küsimus, millele saab vastuse Türil asuvas kohvik-restos Ajatu. Sealses nostalgiahõngulises ümbruses jääks aeg justkui seisma.

„Toidukultuur on jõudnud Eestis juba nii kõrgele tasemele, et me kõik otsime mingit lisaväärtust,“ tõdeb kohviku perenaine Kaia Kaugeranna. Ta arvab, et neid kohti, kuhu ainult toidu pärast minnakse, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. „Inimestel peab olema mõnus olla, siis maitseb ka toit paremini,“ lisab puuküttega pliidi ääres askeldav abikaasa Tarmo Kaugeranna.

Kaia ütleb, et nende soov ongi luua inimestele kodusoojuse tunnet. Ta peab kohvikupidamist tänapäeval samasuguseks loometegevuseks kui raamatu kirjutamine või pildi maalimine. „Sul peab olema terviklik visioon. Mul on vedanud, et Tarmo laseb mul nõude, lillede ja linikutega rahulikult toimetada.

Ta saab aru, et kui ma olen kirjutanud neljarealise värsi ja kee-

gi võtab sealt vahelt kolmanda rea ära, siis see enam ei toimi.“

Aeg jääb justkui seisma

„Sageli ütlevad inimesed, et meie juures jääks aeg justkui seisma. Mitte ainult vanade asjade pärast, vaid lihtsalt nii hea on olla, et võidki istuma jääda,“ räägib Kaia. „Soovingi olla vanaema stiilis hea hoidja, kelle juurde on soe minna.“ Kui jututeemad otsas, mängitakse Konna maja kohvikus lihtsalt lauamänge.

Üksjagu aega kulub ka nõuderiiuleid ja -kappe uudistades. „Hiljuti tuli neli-viis ülikonnaga meest sööma. Ja siis mingi moment näen, et kõik pankurid on peadpidi taldriku all ja uurivad templeid,“ tõdeb Tarmo, et huvi vanade nõude vastu on laiem kui arvatagi oskaks. Sellised hetked lisavad pererahvale paraja portsu teotahet ja -jõudu. Kohvikust võib leida esemeid läbi sajandi. „Siin on vanaemavanaisa kodust pärit asju, emaisa pulmaserviisist pärit tirin, meie mõlema vanaemade kohvikannusid ja -serviise,“ libiseb perenaise pilk üle suures toas asuva nõuderiiuli. „Isegi see sada pluss aastat vana serviis pole lihtsalt rekvisiit: kui mu sise-

Värviline sügis Eesti Noorsooteatris

Eesti Noorsooteatri värve ja elurõõmu täis sügishooaeg veereb kuni valgete jõuludeni välja. Teatri mitmekülgset repertuaari rikastab kolm uuslavastust – üks väikelastele, üks kogu perele ning üks noorele ja täiskasvanud vaatajale.

Jõulude eel detsembris esietendub koguperelavastus „Uperpall”, mille lavastavad Zuga ühendatud tantsijad. Neile tundub, et kõik head asjad on ümmargused: planeedid maailmaruumis, hernekomm, lumememme pea, lihapall… See on lavastus pallidega ja pallidest ehk lugu sellest, et kuitahes uperpallis asjad ka ei oleks, saab need alati teistpidi põrkama panna. Lustakas, mänguline ja mõtlemapanev lavastus sobib vaatamiseks kogu perele alates 5. eluaastast.

Novembris toob Tanel Jonas külalisena Ugala teatrist lavale Duncan Macmillani „Kõik ägedad asjad”. Ajakohases loos hakkab üks noor inimene üles kirjutama ägedaid asju, mille nimel tasub elada. Ta loodab sellest abi emale, kes ei näe ühtegi võimalust, kuidas eluga edasi

minna. Nimekiri kõigist ägedatest asjadest peategelase elu jooksul täieneb ja kasvab, kuni sellest saab märkamatult midagi, millest ka ise keerulistel hetkedel kinni hoida. See on lugu täiskasvanuks saamisest ja elu keerdkäikudega leppimisest. Ja sellest, et isegi siis, kui on kõige pimedam, paistab tunneli lõpust alati valgust.

Hooaja avas Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi raamatul „Palle üksi maailmas” põhinev nukulavastus väikelastele, mis seob ühtseks tervikuks nukuteatri ja animatsiooni (lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu).

Eesti Noorsooteatri juurde kuuluvas Nukuteatrimuuseumis jätkub populaarne kohtumistesari näitlejate ja nukkudega, samuti leidub haridusprogramme igale kooliastmele, kaugemalt tulijatele on abiks ka toetusprogramm.

Pühadehooajaks valmivas muuseumimängus „Teatrinukkude jõulud” rännatakse läbi nukuteatri viie jõululavastuse.

Kohtumiseni Eesti Noorsooteatris!

REKLAAMTEKST

Foto SiimVahur

Retrohõnguline kohvik-restoran Ajatu Türil.

ainult ngi ajatu

tunne ütleb, et neile inimestele see serviis sobib, siis ta lauale ka jõuab. Ma ei mõtle, et äkki läheb üks asi sellest nüüd katki.“

Viimasel ajal küsib juba peaaegu iga päev keegi, kust saada mingi kindla mustri või lihviga eset, aga vähemalt seni pole ükski tass või taldrik kohvikukülastajale liialt meeldima hakanud. „Siin on üsna vanu esemeid, aga mitte liialt haruldasi. Muidu ma ehk vaataksin juba kriitilise pilguga, et kas kõik asjad ikka peavad käeulatuses olema,“ ütleb Kaia ja kinnitab, et üldiselt ta usub inimeste aususesse.

„Nõusid meil jagub,“ muigab Tarmo, et nad võiks isegi kahte kohvikut pidama hakata. „Abikaasa vahel ütleb, et ma olen jabur oma raha investeerima,“ naerab Kaia ega salga, et vahel tuleb end ka jõuga piirata. „Püüan kombata seda piiri, mis on maitsekas ja mis läheb juba paljuks. Tahaks loota, et natuke mul seda kainet meelt ikka on.“

Seda, mille põhjal ta nõusid valib, on Kaia sõnul raske öelda: „Vahel püüan mõnd serviisi koguda, vahel kõnetab mõni muster või mudel, aga sageli on puhtalt kõhutunde küsimus. Kui olen inimesega paika pannud, mida ta oma külalistele pakkuda ta-

Eesti juustude lipulaev

1910

„Maailmas on sada lihtsamat ametit kui kokk, aga nüüd on lapsed piisavalt suured ja me saame taas tegelda sellega, milleks on olemas sisemine kutsumus,“ on Tarmo ja Kaia Kaugeranna ühel meelel.

Tiina Kõrtsini

hab, siis tekib ka arusaam, mis värvides tuleb laud ja kas sinna sobiksid lillemotiiviga nõud, natuke modernsemad mustrid jne. Hea, kui vastavalt sellele saan ka nõud valida.“ On aga juhtunud sedagi, et inimesele on riiulis mingid nõud silma jäänud ja menüü pannaksegi paika nendest lähtudes.

Vahel, kui Kaial on õnnestunud leida mõni põnev klaas või kausike, mõtleb ta juba poes, mida sellest pakkuda saaks. Vanade klaaside kasutamisele seab omad piirid nende mahutavus, näiteks veini jaoks kipuvad need olema pisikesed, aga mõnigi neist näeb nii vahva välja, et selle nimel muuda või marki. Näiteks võtta kohvi kõrvale pitsike Vana Tallinna, kuigi klaaside esimeses nooruses limpsiti neist tõenäoliselt kas Lõunamaist, Agnest või Gabrieli. „Osa klaase saab kasutada vaid siis, kui joogid lähevad lauda karahviniga,“ märgib Kaia.

Ühtki kindlat poodi, kus nõudejahil käia, Kaial pole. „Mis seal salata, taaskasutus on muutunud popiks ja hinnad ebamõistlikult kõrgele läinud. Kui asi on ikka kolmekordselt üle hinnatud, tuleb kainet mõistust säilitada. Iseasi, kui see kauss või kann sul ainsana serviisist puudub.“ Sestap püüab ta pigem uusi kohti leida.

Lisaks retseptidele, nõudele ja mööblile on Ajatus väärindatud ka vana ehitusmaterjali. Kohvikuruumides on vanad laed maha võetud, lauad ära puhastatud ja siis tagasi pandud. Ainult köögis on uus lagi, aga see-eest on köögipliidi praeahi taaskasutuse või nagu Kaia ütleb — ringmajanduse — musternäide. „Praeahi kuulus proua Ainale (Konna maja hing — toim). Tema perre tuli see ema abikaasaga, kes, nagu juhuslikult välja tuli, on minu vanaonu, kellest mul endal väga suurt aimu ei olnud. Teineteise olemasolust sugulasliini pidi saimegi Ainaga teada läbi selle maja ja praeahju,“ naerab Kaia. „Et köök on maja süda, ei ole siin vaid sõnakõlks. Köögiuksel aetakse teiste seltsiliikmetega pikad jutud maha, see sõna otseses mõttes liidab inimesi!“

Kuigi Kaia püüab tutvustada Eesti toidukultuuri, ei pakuta Ajatus vaid Eesti kööki: peale nostalgiliste lapsepõlvelemmikute leiab menüüst ka trendikamaid toite, näiteks sinimerekarpe.

„Paljud retseptid jõudsid juba ammu mõisaköögist ka talukööki. Meil on olemas palju häid maitseid ja retsepte, aga mõnigi neist on unustuse hõlma vajunud. Tihti takistavad ka ajalised piirangud mõnd rooga teha ja sestap püüame pakkuda ka selliseid toite, mida inimesed kodus teha ei jõua,“ viitab Kaia parasjagu praeahjus hauduvale veiseliha-köögiviljaraguule.

Paljud maitsed, mida Ajatus pakutakse, nõuavadki tema sõnul aega. Ajatu köögi süda on puuküttega pliit ja sügisel tõuseb eriti hinda praeahi. „Ka puljong tahab rahulikul tulel pikalt podiseda, pikk keemisaeg annabki talle selle hea maitse,“ märgib Tarmo.

Sünnipäevalaudadel on eriti nõutud kauaküpsenud pardikoib. „Viis-kuus tundi ahjus olnud liha on nii pehme, et kukub kon-

di küljest lahti. Koos kartuli-bataadi tambi ja kirsi-punaveini kastmega tundub see inimestele väga maitsevat,“ ütleb Kaia.

Kuna aukohal on retroroad, siis toidu maitsestamisel piirdutakse valdavalt värskete ürtide, soola ja pipraga. „Enamik maitseid ei tule meil paki seest, vaid peenralt,“ märgib perenaine, kes kasvatab ise tüümiani, tilli jms. „Meil on ka hästi toredad naabrid. Tihtilugu ootab naabrinaine meid hommikul värske tillivõi petersellipundi ja kimbu lilledega.“

Kelle käes on köögis kulp?

„Kumbki teeb köögis neid asju, mis tal paremini välja tulevad,“ vastavad Kaia ja Tarmo küsimusele, kumb neist on kohvikresto peakokk. Kaia tunneb end kindlamalt soolaseid toite tehes, Tarmo pärusmaa on magus. „Mina olen vabama käega, aga Tarmo tehnika ja lähenemine toidule on teistsugune. Kohe on nä-

Retrohõnguline kohvik-restoran Ajatu Türil.

ha, et ta on õppinud kokk.“ Mees ütleb, et pärast kokakooli lõpetamist läks ta sõjaväkke ja sealt otse kööki, aga vahepeal tuli seitse-kaheksa aastat muud ametit pidada. „Koka töö nõuab palju energiat ja pühendumist, aga kui sul on pere ja pead panustama ka igapäevaellu, tuleb teha teised valikud,“ tõdeb ta.

Kindlasti tuleb köögis kasuks, et Kaia esindab rannaala maitseid, Tarmo on aga Kesk-Eesti poiss. „Kui saartel tehti palju räimetoite, siis Kesk-Eestis oli põhiline siga. Toidud olid lihtsad, aga imemaitsvad,“ kinnitab Tarmo ja maalib isuäratavaid pilte puuküttega ahjus koos kartulitega küpsetatud sea- ja metsloomalihast. Tihti lükati lihapott õhtul ahju ja alles hommikul võeti välja. „Söed andsid oma nüansi juurde, see maitse oli super!“ tõdeb ta, et viimase kümnendi trenditoidud — rebitud lihad ja kauaküpsenud juurikad — on tegelikult juba mitu põlve eestlase söögilaual seisnud.

Kummardus sügisandidele ehk köögiviljaraguu veiselihaga

VAJA LÄHEB: 2–3 kartulit, veerand väikesest kapsast (200 g), 1 väiksem kaalikas, 2–3 porgandit, 1 toekam sellerivars, 1 sibul, 2 küüslauguküünt, 1 tl mett, 10 kadakamarja, soola, purustatud pipart, kimp ürte (tüümian, petersell, natuke salveid), 500—600 g kondiga veiselihatükk.

VALMISTAMINE: Pruunista lihatükk potipõhjas, maitsesta soola ja pipraga. Lisa osa tüümianist, küüslauk ja neljaks lõigatud sibul, hakitud sellerivars, mesi ja purustatud kadakamarjad. Pruunista veel, vala peale natuke vett, kata pott kaanega ja pane ahju u 1,5 tunniks hauduma. Kondiliha ning potti lisatud ürdid annavad juba ise nii mõnusa maitse, et puljongit pole vajagi. Seejärel lisa meelepäraselt tükeldatud köögiviljad ja hakitud salvei ning saada pott tunnikeseks tagasi ahju. Kui roog on valmis, lisa ülejäänud hakitud petersell ja tüümian. Serveeri hapukoore-tomatisalatiga.

Alati ahvatlev ahjuõun

VAJA LÄHEB: 4 õuna, 50 g kaerajahu, 50 g mandlilaaste, 1 kuhjaga sl pohlasid, 1 tl kaneeli, 2 sl pruuni suhkrut, 50 g võid, 4 tl mett.

VANILJEKASTE: 2 munakollast, 1 sl suhkrut, 1 sl vaniljesuhkrut, 1 sl võid, 3/4 sl maisitärklist, noaotsake soola.

VALMISTAMINE: Uurista õunte sisu välja nii, et auk ei ulatuks läbi õuna. Sega kuivained, mandlilaastud ja pohlad ning täida neli õuna saadud seguga. Lisa igale õunale tükike võid ja teelusikatäis mett.

Küpseta õunu 180kraadises ahjus umbes 40 minutit.

Vaniljekastmeks klopi munakollased lahti, lisa suhkur, sool, tärklis ja piim. Kuumuta hästi madalal kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb (kulub u 10 minutit).

Võta nõu tulelt, lisa või ja vaniljesuhkur. Jahuta kastet vispliga pidevalt aeglaselt segades — nii saad siidise tekstuuri ja potti ei teki kastme asemel munahüüve. Allikas: kohvik-resto Ajatu

Teine lapsepõlvemälestus seostub Tarmol sealiha väärindamisega. „Vanaema pidas sigu ja nägin, kuidas loom ninast sabani ära kasutati. Alles jäi ainult seakisa,“ naerab ta. Vanavanemad kasvatasid ka kanu ja parte ning küpsetasid linnukoibi samamoodi pikalt puuahjus nagu nemad nüüd seda Türil teevad. Ka paneeritud sealiha on kohviku menüüsse jõudnud Tarmo lapsepõlvekodust ja seda soovis lauale ka Tarmo vanaema, kui ta hiljuti Ajatus oma juubelisünnipäeva tähistas.

„Igal laupäeva hommikul, kui ahi sai köetud, pandi tangupuder ahju hauduma ja kui saunas käidud, võeti pott välja. Süües pandi peale sealihakõrneid ja kõrvale rüübati keefirit,“ mäletab Kaia, et temagi lapsepõlvekodus oli söögitegemine au sees.

„Vanaema köögist pärineb ka teadmine, et ahjukana kõrvale käib pohlakeedis. Samuti oskus teha ühepajatoitu, mida meil kutsuti ühepäevatoiduks — üks-

kõik, kui palju seda tehti, sai see alati ühe päevaga otsa.“ Sellest köögist on talle külge jäänud ka lambalihasupid, klassikalised ahjulihad ja hulk teisigi korralikke kodutoite. „Iga päev üritame lapsepõlvemaitseid mälust üles leida, aga ega sa seda lõhna ja maitset enne ei tunne, kui oled katsetades selle kätte saanud,“ ütleb Tarmo. Sestap teeb rõõmu, kui külastajad ütlevad, et just sellist maitset nad oma lapsepõlvest mäletavadki.

Sügisel keskendutakse Konna majas tummisematele ahjutoitudele, aga näiteks mulgi puder püsib endiselt menüüs. „Järvamaa on sel aastal Eesti toidupiirkond ning kruubid ja kartul on Kesk-Eesti teema,“ ütleb Kaia ja lisab, et ta on ka suur piimatoitude sõber, sestap olgu ka ahjuõuna kõrval vähemalt vaniljekaste või jäätisepall. „Kohupiima- ja toorjuustukoogid — ma ei saa sinna midagi teha, nad lihtsalt on maitsvad.“ Lisaks kruupidele ja kartulitele iseloo-

mustabki tänavust toidupiirkonda kõige paremini piim — Järvamaal olevat lüpsilehmi isegi rohkem kui elanikke. Ära ei unustata ka laktoositalumatuid ja veganeid: „Väga hästi on vastu võetud avokaado toortort ja ahjuõunagi võib serveerida kaerakreemist tehtud vahukoorega.“

Sügis tõi menüüsse pikalt haudunud kanakintsud, talvepoole on plaanis pakkuda vutti. „Eestlane kardab, et vutt on nii pisike, et polegi midagi süüa, aga tegelikult on ka suured mehed üllatunud, et on ikka süüa küll,“ naerab perenaine.

Menüü pole kivisse raiutud. „Keedan kalasupi hommikul valmis ja kui saab otsa, siis võib juhtuda, et õhtupoolikul pakume hoopis kõrvitsapüreesuppi. Ma usun sellesse, et kui teed vaba käega, tuleb toit maitsvam. Täpselt nagu kodus,“ ütleb Kaia.

Mis aga kohviku nimesse puutub, siis selle kohta ütleb perenaine, et ainult inimene on ajaline, kõik muu ongi ajatu.

KONNA MAJA: ka lootusetust prahist võib saada väga äge asi

„Meie eesmärk oli, et siia ei tuleks mingi burksiputka, vaid midagi enamat — ja nüüd me panime kümnesse,“ rõõmustab 150aastase Türi kogukonna seltsi maja ehk Konna maja hing Aina Lee. Tema mööblikoda Vedru Väljas asub seltsimaja teises otsas.

Hoone on ehitatud kas 1866. või 1868. aastal Särevere mõisa kõrtsiks ja talliks. Köök, suur söögituba ja üks väiksem söögituba jäävad kunagise kõrtsi poolele, teine söögituba ja äsja avatud tagakamber asuvad kunagises tallis. Kui maja 1917. aastal võõrandati, sai sellest 14 korteriga tööliselamu, tõenäoliselt pärast 1963. aasta remonti said korteritest pliidiga kööktoad. „Pärast Eesti vabariigi taastamist algas maja allakäik. Siia tehti sotsiaalkorterid ja need elanikud panidki majale põntsu,“ räägib Aina. „Maja oli väga-väga halvas olukorras, katus sadas lahinal läbi. Vald üritas seda oksjonil müüa, aga ühtki tahtjat polnud. Kuna meie oma vana maja sõprade klubiga juba koos käisime, pakuti maja meile. Tegime MTÜ ja hakkasime maja arendama, et väärtustada vana ja näidata, et ka lootusetust prahist võib saada väga äge asi.“

Konna maja teisel korrusel on nn ajakapslis korter, kus 50ndate-60ndate stiilis toas vinüüle kuulata, lihtsalt vaikuses puhata või väike stiiliõhtu korraldada. Laenutada saab ka neist kümnenditest tuttavaid riideid ja jalatseid.

RETSEPTID (umbes viiele sööjale)

Tiina Kõrtsini

soodsalt Soome!