Toidutare aprill 2023

KUIDAS GRILLIDA JUUSTU? RABARBER AVAB KEVADISE KOOGIHOOAJA

ÄPIGA JUHITAVAD VEEKEETJAD EESTLASTE TAGURPIDI TOIDUPÜRAMIID

Toidutare

Neljapäev, 27. aprill 2023

„Sellist aastavõi kellaaega ning isegi toidukäiku, kuhu mõni šampanja ei sobiks, pole veel teadaolevalt leitud,“

TEEMALEHT

GRILLJUUST: kriuksuga kõhutäis küpseb grillil kiiresti

KERSTI EERO

kersti.eero@ohtuleht.ee

Aasta aastalt üha sagedamini jõuab grillidele ka juust. Kiirelt valmiv mõnusa kriuksuga juust pakub head vaheldust nii lihale kui ka köögiviljale. Aga mida arvestada, et kuum juust resti vahelt hoopis lõkkesse ei vajuks?

„Grillrest peab olema võimalikult kuum. Aseta juust grillile ühe suure tükina ja lase sellel 30 sekundit küpseda ning siis keera teistpidi. Jälgi, et juust ei kõrbeks mustaks, vaid saaks ilusa kuldpruuni varjundi. Vajadusel küpseta juustu korra veel mõlemalt poolt,“ ütleb Nõo lihatööstuse tootearenduse meeskonna BBQ Symphony grillmeister Rain Käärst. Resti õliga parem mitte määrida, sest juust on üsna rasvane ja kui restilt hakkab õli sütele tilkuma, lahvatab see leegiga põlema.

Grilljuustu võiks serveerida köögiviljasalatiga, mille põhja moodustavad värske kurk, tomat, õhukesed sibularõngad ja mõni värskete krõmpsuvate lehtedega salat, näiteks Frillice salat. Kastme võiks segada kokku oliiviõlist ja sidrunimahlast ning maitsestada soola ja pipraga. Samuti võib grillitud juustuviile koos grillitud suvikõrvitsa, baklažaani ja paprikaga pakkuda eelroaks. Sel juhul võiks juba nimetatud kastmele lisada ka väheke balsamico kreemi.

Teine võimalus on hakkida juust väikesteks kuubikuteks ning küpsetada need kuival pannil kuldpruuniks. Juustukuubikud sobivad krõbedate saiakuubikute asemel hästi salatitele ja püreesuppidele.

„Vahelduseks lihale ja vorstile või nendele seltsiks tasub gril-

NÕUTU Mis vahe on prae- ja grilljuustul?

„Praejuust on ilus eestikeelne nimi juustule, mis sobib nii praadimiseks kui ka grillimiseks. Samamoodi sobivad ka grilljuustud praadimiseks,“ selgitab Kalamatsi Meierei juustumeister Aita Raudkivi, kes on praejuustu nime all juba 11 aastat mahedast lehma- ja kitsepiimast toreda kriuksuga juustu tootnud.

lile sättida ka värvikirevaid köögivilja-juustuvardaid,“ arvab paljude kokaraamatute autor Pille Enden. Pakkudes neid lisandiks, jagub varrastest ka suuremale seltskonnale, kui retseptis märgitud, tõdeb ta ja soovitab vardaid maitsestada kergelt magusa kastmega.

Toidublogi Koogi kontor.ee perenaine

Merilin Siimpoeg soo vitab grilljuustu kasu tada hoopis vrapitas kutes. „Tortillapõhjast saab mõnusalt toeka ampsu, kui sinna vahe le panna grillitud juus tu ja värskeid köögivil ju. Kusjuures vrapitas kuid on hea ka matkale kaasa võtta, sest täidis püsib kindlalt sees ja saad selle lihtsat viisi paberis se mässida,“ kinnitab Me rilin, et neid on nii lõbus teha kui ka mugav süüa. Mõnusa desserdi saad, kui lõikad juustust para jalt paksud viilud, praed need tulisel pannil mõle malt poolt kuldseks ja ser veerid meelepärase moo siga.

Vrapitasku grilljuustuga

VAJA LÄHEB: 1 Fazeri klassikaline tortillapõhi, 2 sl hummust, ½ avokaadot, 4-5 kirsstomatit, suur peotäis värskeid spinatilehti, 3 grilljuustuviilu, palsamiäädikat.

VALMISTAMINE: Aseta tortillapõhi lõikelauale ja lõika noaga tortillapõhjale sälk, alustades keskelt ja liikudes otse lõpuni alla.

Tee nüüd tortillapõhi mõttes neljaks. Alla vasakule määri peale paksult hummust. Järgmisele veerandile aseta peotäis spinatilehti ja selle peale avokaadoviilud. Kolmandale säti kuumal pannil grillitud/praetud juustuviilud ja viimasele veerandile aseta neljakslõigatud kirsstomatid. Piserda peale veidi palsamiäädikat.

Voldi nüüd kogu kupatus üheks taskuks kokku nii, et saad lõpuks ainult ühe veerandi. Alusta sellest, kuhu määrisid hummust. Prae tortillataskut õliga määritud grillpannil mõlemalt poolt 4-5 minutit, kuni on tekkinud kuldsed triibud. Naudi soojalt!

Allikas: Merilin Siimpoeg, Koogikontor.EE

Grillitud köögiviljajuustuvardad

KOGUS: neljale

VAJA LÄHEB: 1 väike brokoli, 1 roheline suvikõrvits, 1 kollane suvikõrvits, 100 g šampinjone, 1 paprika, 200 g grill- või praejuustu.

MARINAAD: 4 sl sojakastet, 1 sl õunaäädikat, 2 sl rapsi- või seesamiõli, 1 sl vahtra- või agaavisiirupit, 0,25 tl musta pipart, 2 purustatud küüslauguküünt.

VALMISTAMINE: Pane puidust grillvardad vähemalt pooleks tunniks vette likku.

Sega kokku ka marinaad ja jäta maitsestuma.

Eralda brokoli õisikuteks, keeda 2 minutit soolakas vees, kurna ja kalla üle külma veega.

Tükelda köögiviljad. Suvikõrvitsad lõika umbes 1 cm juppideks. Suuremad poolita või lõika neljaks. Väiksed šampinjonid jäta terveks, suuremad poolita. Poolita paprika, eemalda seemned, lõika umbes 2 cm ruutudeks. Lõika juust u 1,5 cm kuubikuteks.

Lüki tükeldatud ained vaheldumisi varrastele. Pane grillile ja küpseta aeg-ajalt keerates, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Seejärel hakka pintseldama nii, et köögiviljad saavad igast küljest marinaadiga kokku. Küpseta, et köögiviljad jääksid mõnusalt krõmpsud (10-12 minutit).

Allikas: Pille Enden, Toidutare

EESTLASTE TAGURPIDI TOIDUPÜRAMIID: kuidas see tervisele mõjub?

PantherMedia/Scanpix

Enamik meist ei söö tasakaalustatult, näitab viimane Eestis tehtud rahvastiku toitumise uuring. Tarbides liialt maiustusi ja näkse, saame küll palju energiat, kuid vähe tervisele vajalikke vitamiine, mineraalaineid ja kiudaineid, tõdeb Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi (pildil) ning selgitab, kuidas see meie tervisele mõjub ning kuidas olukorda parandada.

Kui toidupüramiidi järgi tuleks koguseliselt kõige rohkem süüa köögivilju, täisteratooteid, marju ja puuvilju ning piirata maiustuste, karastus jookide ja nii soolaste kui ka magusate näkside hulka, siis tegelikult kipuvad eestlasel need kogused hoopis vastupidi olema –suure osa toidust moodustavad just maiustused ja näksid. Samas

pole need tasakaalus toitumiseks sugugi vajalikud ja toidupüramiidil kujutatud vaid näitamaks, milliseid koguseid mitte ületada.

„Paraku armastavad eestlased maiustusi ja näkse väga. Kommid, šokolaadid, nektarid ja mahlajoogid ning magustatud piimatooted on populaarseimad nooremapoolsete naiste hulgas. Karastus- ja energiajooke ning kartulikrõpse tarbivad aga liiga palju just eri vanuses mehed.

Kooke, pirukaid ja saiakesi armastavad nii mehed kui ka naised, noored ja vanad,“ tõdeb Tagli Pitsi. Tema sõnul on sellise tasakaalust väljas toitumise puhul mitu probleemi. „Kui maiustusi ja näkse süüakse lisaks tavapärasele toidule, võib inimene saada liiga palju energiat, mis omakorda viib

ülekaaluni. See on väga tõsine probleem – viimase täiskasvanute tervisekäitumise uuringu kohaselt on Eestis 32% ülekaalulisi ja 20% rasvunud inimesi. Ülekaal omakorda aga suurendab riski haigestuda,“ ütleb Pitsi ja toob näiteks diabeedi.

Valesti panevad sööma teadmatus ja mugavus

„Eestlased söövad liiga vähe teravilju ja köögivilju. Kui nende asemel süüakse hoopis näkse ja maiustusi, jäävad saamata vajalikud toitained – näksid sisaldavad vajalikke aineid üsna vähe või üldse mitte. Näkside liiga sage või suures koguses tarvitamine võib kaasa tuua ka osa toitainete, nagu näiteks lisatud suhkrute, soola või küllastunud rasvhapete ülekülluse. Ka see võib pikemas perspektiivis põhjustada terviseprobleeme, eelkõige suurendada südameveresoonkonnahaiguste tekke riski,“ hoiatab toitumisekspert.

Miks inimesed nii valesti söövad, Pitsi sõnul Eestis põhjalikult uuritud ei ole. Üldiselt kipuvad peasüüdlased olema teadmatus ja mugavus. „Kuigi tasakaalus toitumise olulisusest on räägitud palju, siis kõigini ei ole need teadmised endiselt jõudnud. Lisaks on puudulik inimeste oskus ise toitu valmistada – kui poed on valmistoitu täis ja kullerid ka restoranist toidu koju toovad, ei õpigi paljud inimesed toiduvalmistamise põhitõdesid ära,“ tõdeb Pitsi. Mugavam on ju süüa kellegi teise tehtud toitu. Kolmanda põhjusena mainitakse tihtipeale rahakotti, aga toitumisekspert usub, et poest ostetud valmistoidu ja ise valmistatud roogade hindu võrreldes võib viimane hoopis odavamaks osutuda. „Sageli kulutame suure osa rahast toitudele, mida me tervise seisukohast üldse sööma ei peaks ja siis kurdame, et kala, köögiviljade või pähklite ostmiseks raha pole,“ rääkis ekspert.

Liiga sage näksimine võib kaasa tuua kas lisatud suhkrute, soola või küllastunud rasvhapete ülekülluse.

„Kui vähegi võimalik, tuleks püüelda selle poole, et osta vähem töödeldud toitu ja rohkem ise kodus süüa teha. Kui see min-

gil põhjusel võimalik ei ole, tuleks jälgida, et valitud tooted sisaldaks võimalikult vähe soola, lisatud suhkruid ja küllastunud rasvhappeid, samas võiksid sisaldada rohkelt kiudaineid,“ ütleb Pitsi ja tuletab meelde, et janu korral tuleks alati eelistada tavalist vett.

Tasakaalus toidulaud aitab isu taltsutada Magusaisu taltsutamise kõige parem nipp on aga selle söömisest täielikult loobumine. „Harjumine võtab veidi aega, kuid paari nädala pärast on juba kergem. Kui siis aga komm põske pista, tuleb otsast alustada – et vähendada ahvatlusi, ei tasu koju magusat varuda. Kergem on magusast loobuda ka siis, kui toidulaud on tasakaalus ning organismile vajalikud ained saadud,“ kinnitab toitumisekspert. Siis ei anna keha signaali, et midagi on puudu ning inimesel ei teki tahtmist magusa järele haarata. KERSTI EERO

Jaan Heinmaa

Merilin Siimpoeg

KUIDAS JUUA TEADLIKUMALT?

Mõtteid alustavale veinisõbrale

„Veinide valimine ei pruugi olla lihtne tegevus. Pudeli väärtus, mille oled endale ja oma kaaslas(t)ele ostnud, seisneb enne selle avamist sageli eelkõige ootuses. Lootuses, mis ta on. Millegi (kauni?) aimduses. Tagantjärele on tema väärtuseks mälestused, mis jäävad. Hetked, mille päriselt veiniga veedad, on ju imenapid. Pole siis ime, et juba ainuüksi mõni vähegi kallim või erilisem vein tekitab n + 1 kõhklust,“ tõdeb Keiu Virro oma raamatus „Vala välja“.

KERSTI EERO

kersti.eero@ohtuleht.ee

tarvis vähemasti mõnd infokildu. Mis värvi veini soovid? Magusamat, kuivemat? Milliseks ürituseks ja millises hinnaklassis? Kui sommeljee/veinipoe müüja juba tuttavaks saab, oskab ta edaspidi ilmselt sinu seniste valikute põhjal ennetavalt ühtteist toredat pakkuda.

Sestap jagab ta raamatus vähem või rohkem subjektiivseid soovitusi neile, kes veinimaailmas veidi teadlikumat teed alles alustavad. See tähendab normaalsele inimesele, kes tahaks normaalset veini ja selle käigus ka tasapisi targemaks saada. Seejuures on kõik järgnev teisejärguline. Esmane on ikka see, mida ta kordamast ei väsi: hea vein on see, mis sulle maitseb. Kui tahad veini juua, siis joo millal tahad, kuidas tahad, kellega tahad. Aga kui siit ikkagi edasi minna? 1.

Maitse veine teadlikult.

Põhilised küsimused on narruseni lihtsad: kas mulle meeldib see vein? Miks ta mulle meeldib? Miks mitte? Nii jääb umbmäärase „näh, polnud minu värk“ asemele veidi struktureeritum teadmine, millest järgmisel korral veini valides kasu on. Eriti kui selle käigus viinamarjasorte, riike ja muud tasapisi mällu või märkmikku üles täheldad. Võid teadlikult läbi maitsta näiteks kõik peamised marjad, mille nimed vähegi tuttavad on. „Cabernet Sauvignon“, „Merlot“, „Tempranillo“, „Syrah“, „Pinot Noir“, „Primitivo“,

„Chardonnay“, „Pinot Gris,“ „Sauvignon Blanc“, „Riesling,“ „Chenin Blanc“ … Tasapisi tekib korraliku värvipaleti jagu muljeid ja mõtteid.

2. Küsi targemalt. Teadlikult. Kui satud vinoteeki või mõnda eeskujulikumasse toidupoodi, kasuta julgelt sealsete asjatundlike müüjate või sommeljeede abi. Nad on tõenäoliselt valdkonna fännid ja aitavad sind siira entusiasmi, mitte kohusetundega. Ainult et … „Soovitage midagi head“ ei ole ehk kõige parem algus. „Midagi head“ pole mõõdetav suurus ega ka ühegi joogi nimi (ükskõik mida Eeslitallis omal ajal ka räägiti). Et sommeljee oskaks aidata, on

3. Tõmba mõni veiniäpp. Saad seda kasutada veinide kohta lähemalt lugemiseks ja abiks veinide valimisel, kui ühtki asjatundjat käepärast pole. Minu lemmik on Vivino. See on tasuta äpp, kus saab etikette üles pildistades või käsitsi otsides veine leida ja võrrelda ning maitstud veine enda jaoks salvestada. Veini otsides pakub äpp muu hulgas teiste kasutajate arvamuse põhjal veinile keskmise hinnangu. Tuleb arvestada, et need hinded on natuke sarnased IMDB filmiportaaliga ehk hinne näitab midagi eelkõige standardsete/klassikaliste veinide kohta. Veidrustel on fänne ja tulihingelisi vastaseid, keskmine hinne ei pruugi siin midagi näidata, nagu ta ei näita ka süvakunstiliste indiefilmide puhul. Samuti tuleb arvestada isiklikku maitset. Kui elegantne Pinot Noir pole (veel) sugugi sinu rida, on väike tõenäosus, et ükskõik kui uhke eksemplar seda arusaama üleöö muudaks. Vivino pakub ka rohkelt taustainfot marja, kliima, maitsete ja muu kohta.

4. Vali veine söögi järgi. Ükskõik kas lähed külla või teed midagi kodus. Abiks on jällegi vinoteegi sommeljee või miks mitte lihtsalt sõber Goog-

le. Mis sobib mustikapannkookidega? Tipid küsimuse otsingumootorisse ja ilmub näiteks Winefolly lehekülg, mis arvab, et sellise kombinatsiooni teeb vastupandamatuks Moscato d’Asti. Veinide puhul on toidusobivuste maailm üüratu, nii et jah, muidugi saad internetist kohe teada ka selle, mida süüa punaveinikastmes medium-rare veisesisefilee kõrvale, mida ahjuforelli või pitsa kõrvale.

5. Õpi odava klassi masstoodangu peal. Sest miks mitte? Hinna ja kvaliteedi suhe on tarbijatele väga oluline. Populaarsetest masstoodangu-veinidest alustamine aitab üles ehitada algse teadmiste raamistuse. Tõenäoliselt on need alla kümne euro maksvad Sauvignon Blanc, Cabernet Sauvignon ja Shiraz üsna geneerilised näited viinamarjade tüüpilistest omadustest eri riikides. Sealt on juba oluliselt lihtsam teha teed eksklusiivsemate ja põnevamate eksemplaride juurde. Ja ka kõrgem hind tundub õigustatum, kui sinu nina on õppinud selle põhjust klaasist üles leidma.

6. Muretse koju korralikud veiniklaasid. See ei tähenda hirmkallist ampluaad erinevatest klaasidest. Alustuseks piisab lihtsamat sorti Bordeaux’ tüüpi klaasidest kenasti. Neid leiab peaaegu igast poest ning need sobivad alustuseks igat värvi veini jaoks ning ka vahuveinile. Kõikvõimalikud veidrad anumad ja pisemad klaasid sobivad küll alkoholi lürpimiseks, ent kui tahad veinist päri-

selt iseloomulikud lõhnad kätte saada ja aimata, mis on tema tegelik värvus, on tarvis, et klaas oleks läbipaistev ja piisavalt ruumikas. Sealt edasi võib igasuguste klaasitüüpidega muidugi lõputult peensustesse minna ja –olen omal nahal katsetanud –vein lõhnab erinevates klaasides erinevalt. Kui vein ükskord klaasi jõuab, jälgi, kuidas ta klaasis juba loetud minutite jooksul muutub.

7. Serveeri veini õigel temperatuuril. Paar kraadi siia-sinna ei mõjuta tulemust keskmise veinisõbra jaoks kuigivõrd, ent suuremad erinevused küll. Serveerid veini liiga soojalt ja ainus, mida tunned, võib olla tummine alkohol. Liiga külmalt – võimalik, et temperatuur ei võimalda ühelgi lõhnal sinuni jõuda. Ehkki kõik sõltub konkreetsetest veinidest, on alusteadmine umbkaudu järgmine. Kõige jahedamalt võiks meil levinud veinidest klaasi jõuda vahuveinid (kuskil 8–10 kraadi juures), järgmiseks kerged valged veinid (8–12 kraadi), siis tummisemad valged (10–14 kraadi), orange-veinidele varu 12–16 kraadi, kergematele punastele 15–18 kraadi ja tummistele 17–19 kraadi. Või siis lihtsamalt: valge vein pane aegsasti külmkappi, punane vein pane külmikusse natuke aega enne sõprade tulekut. Jajah, punast veini serveeritakse toatemperatuuril küll, ent nagu iga sommeljee öelda võib – veini tuba on kelder.

8. Ignoreeri uhket veinisõnavara. Teadmised šaptaliseerimisest, jääksuhkrust,

terroir’ist ja muust on kasulikud siis, kui valdkond süvitsi huvitab. Selleks, et veini nautida, ei ole vaja sellest akadeemilise entusiasmiga kõneleda. Vein on joomiseks. Raamatus „The New Wine Rules“ paneb Jon Bonné südamele, et kõige viimane asi, mis sind huvitama peaks, on see, kas vein on feminiinne või maskuliinne.

Veinimaailm on niigi keeruline, sestap on täiesti ebavajalik kogu sellesse kompotti veel soomääratlused lisada. Miks näiteks on Barolo maskuliinne ja Barbaresco feminiinne? „On palju teisi omadussõnu, mis vajaduse korral kenasti asja ära ajavad: karm, delikaatne, intensiivne, nüansirikas.“ Bonné leiab ja mina nõustun, et abiks võivad olla teatud baasterminid: kas vein on puuviljane (see ei tähenda tingimata magusat. Magus viitab jääksuhkru hulgale), herbaalne (mm, värskelt niidetud muru), vürtsikas (mõtle piprasele Syrah’le), kuiv, mineraalne, animaalne, tanniinne (teate küll, see tunne, kui keel suulakke kinni jääb).

9. Ühelegi veinile ei ole ette nähtud kindlat aastaaega, millal seda juua. Kui suvel tõmbab rohkem valge ja rosé ning talvel punane, lase käia. Kui keset kõige käredamat pakast isutab just ühe Provence’i rosé järele, mõnus! Ja šampanjasõpradele – sellist aasta- või kellaaega ning isegi toidukäiku, kuhu mõni šampanja ei sobiks, pole veel teadaolevalt leitud.

10. Hea vein on see, mis sulle maitseb.

Keiu Virro võitis eelmisel aastal Kalev Kesküla preemia kirjutisega Madeira veinidest.

Erki Pärnaku

KERGE, VÄRSKE VEIN, MIS SOBIB LAIALDASE TOIDUVALIKUGA

FRONTERA SPRITZER VEIN Uus

• Chardonnay & Elderflower

• Rosé Rose

Rabarberi-toorjuustutäidisega keeks

Esimesed kevadised rabarberid kuulutavad värske koogiaja avatuks. Küllap on igal perel omad hittküpsetised olemas, aga peale nende soovitab Toidutare retseptimeister Pille Enden proovida pehmet keeksi, mille keskel olev rabarberitoorjuustu täidis teeb selle eriti mahlaseks. Keeksi valmistamisel on oluline, et ained oleksid toasoojad. Selleks tuleks need varakult külmkapist välja tõsta.

Jaan Heinmaa

10—12 tükki

VAJA LÄHEB: 125 g võid pluss pisut vormi määrimiseks, 2 dl suhkrut, 3 muna, 4,5 dl nisujahu, 1,5 tl küpsetuspulbrit, 1,5 dl piima.

RABARBERITÄIDIS: 200 g rabarberit, 1 sl võid, 1 sl fariinsuhkrut, 0,5 tl riivitud muskaatpähklit, soola.

TOORJUUSTUTÄIDIS: 150 g maitsestamata toorjuustu, 3 sl suhkrut, 1 muna.

VALMISTAMINE: Pane ahi 175 kraadi peale sooja. Määri keeksivorm hoolikalt võiga.

Haki rabarberivarred. Pane 1 sl võid ja fariinsuhkrut pannile, lisa rabarber ja kuumuta, kuni vedelik on aurustunud. Maitsesta muskaadiga.

Taina valmistamiseks vahusta 125 g võid suhkruga heledaks vahuks, ükshaaval vahusta juurde ka toasoojad munad. Sega jahu küpsetuspulbriga. Sega munavõivahu hulka pool jahust ja siis pool piimast. Lisa hulka ülejäänud jahu ja piim, sega ühtlaseks. Hõõru toorjuust, suhkur ja muna eraldi kausis ühtlaseks.

Tõsta 2/3 tainast vormi ja tee keskele pikuti süvend. Kalla sinna toorjuustusegu ja lisa ka rabarberimoos.

Tõsta peale ülejäänud tainas. Küpseta keeksi 35—45 minutit (keeks peab olema pealt kuldpruun). Kontrolli küpsust tikuga. Lase ahjust võetud keeksil 10 minutit vormis jahtuda ja siis kummuta restile jahtuma. Allikas: Pille Enden, Toidutare.EE

„Kui läbipaistev veekeetja töötab, on kannu allosas näha sinine LED-valguse triip. Kui vesi on jõudnud soovitud temperatuurini, muudab see osadel mudelitel värvi või hakkab vilkuma,“ ütleb OnOffi müügikonsultant Ott Uusmaa.

VEEKEETJA: kas soovid 40- või 80kraadist vett?

KERSTI EERO kersti.eero@ohtuleht.ee Disainerite sõnul domineerivad praegu köögis puidutoonid ja matt must. Palju kohtab ka retroteemat ja maakodu-stiilis kööke ning sel juhul sobib retrostiilis köögitehnika. „Kuna veekeetja seisab kodus sageli kapi peal, võiks selle stiil köögiga sobida,“ ütleb OnO turundusjuht Veste Kivipalu ja juhib tähelepanu, et turule on jõudnud ka äpiga juhitavad veekeetjad.

„Köögitehnika on muutunud värviliseks, valget värvi kohtab röstrite ja veekeetjate riiulis kõige vähem. Ka metallik on juba taandumas, trendilemmikud on õrnad pastelsed värvid,“ toob Kivipalu näiteks pronksjas-pruunika, kuldse roosa ja pardimuna sinise. Põnevaid värve on palju ja sestap tasub tema sõnul asi alati oma silmaga üle vaadata ja mitte netipildi põhjal ostuotsust langetada.

Vähemalt sama oluline kui välimus ja värv, on iga köögimasina puhul tema praktiline pool. Sestap mõelge, kui palju vett teil keeta on vaja. Üks tass mahutab keskmiselt 200—250 ml ehk liitrine veekeetja sobib kuni neljale joojale. Kõige väiksem kann, mis loo autoril leida õnnestus, mahutab 0,5 liitrit ja kõige suurem 2,5 liitrit.

Tänapäevase elektrilise veekeedukannu sünniajaks saab pidada 1893. aastat, kui erusõjaväelane Crompton tutvustas

Klaasist kann on küll kerge ja efektne, aga läheb tuliseks ja sestap näiteks lastega peres pole just turvaline.

Keraamilistel kannudel on hästi suur rõhk disainil ja pilkupüüdvad kannud on ka kõige kallimad. Keraamiline kann ei lähe nii kuumaks kui klaaskann, aga on viimasest märksa raskem. Kõik tootjad üritavad ka rohelist mõtteviisi järgida ja mõnigi pakub lisaks tavalisele plastikule köögimasinaid, mis on tehtud bioplastist ehk bioloogilistest ja taastuvatest ressurssidest. „Näiteks kogutakse kokku toiduvalmistamisel kasutatud päevalilleõli ja muud taimsed jäätmed ning tehakse sellest toiduga kokkupuutumiseks sobiv materjal,“ ütleb Kivipalu.

Chicago maailmalaadal esimest elektrilist veekeetjat. Kui pikka aega ajas elektrikann vee 100 kraadini keema, siis nüüd saate ise otsustada, kui kuuma vett te parasjagu soovite. „Kui rohelise tee tegemiseks piisab 80kraadisest veest, siis pole ju mõtet asjata elektrit raisata. Beebitoidule piisab juba 40kraadisest veest, ka pärmitainast kerkima pannes läheb vaja vaid käesooja vett,“ ütleb Kivipalu. Kui paljud kannud ka hoiavad vett kuni kaks tundi samal temperatuuril, siis leidub ka neid, kus vesi püsib konkreetsel temperatuuril kuni 24 tundi.

Kui enamasti kostub vee soovitud temperatuurini jõudes vaid nõrk klõpsatus, siis mõni mudel annab väljalülitumisest märku hoopis häälekamalt.

VEEKEETJATE VIIMANE TREND:

äpiga juhitavad kannud

Kindlasti tasub pöörata tähelepanu ka kannu materjalile: on see roostevabast terasest, plastist või on plastkorpusel sees roostevabast terasest n- ö vooder. Kui masinal on topeltsein, siis ta hoiab vett kauem kuumana, aga veekeetja ise ei lähe väljast kuumaks.

Plastkannud on tunduvalt kergemad kui metallkannud, aga mõne inimese meelest eritab plastik spetsiifilist lõhna ja maitset. Kui plast ei juhi soojust, siis roostevabast terasest kann läheb ka väljastpoolt kuumaks. Lisaks pakutakse klaasist ja keraamilisi veekeetjaid. Klaasist kannus on hästi näha, millal vesi keema läheb. Osal mudelitel kaasneb sellega ka värvimäng.

Tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, kas kannu kaas avaneb mugavalt ja teie käsi mahub kannu ka seestpoolt puhastama. Mida rohkem on erinevaid servi ja väikseid lisaelemente, seda rohkem need katlakivi koguvad. Kuigi paljudel kannudel on katlakivifilter, ei saa ainult sellele loota. Eriti kiiresti tekib katlakivi odavamates kannudes spiraalikujulisele küttekehale ja see lühendab ka kannu eluiga.

Üha enam on spiraalikujulist küttekeha välja vahetamas plaadikujuline küttekeha. Kuna see on osaliselt või täielikult kaetud, siis katlakivi sellele praktiliselt ei teki. Kui spiraaliga kannu tuleb panna vähemalt 0,4 liitrit vett, siis plaadikujulise küttekeha puhul piisab vahel isegi poole vähemast.

Mõelda tuleb ka sellele, kui kaugele jääb kannu asukohast pistikupesa, et kannu juhe oleks piisavalt pikk. Või vastupidi –vajadusel saaks juhtme aluse alla kerida.

Kellele meeldib viimase minutini voodis mõnuleda, võiks mõelda taimeriga veekeedukannule, mis lülitab end vajalikul hetkel ise sisse. Kui peres on beebi, võib abi olla multifunktsionaalsest veekeetjast. Sellega on võimalik steriliseerida lutte ja lutipudeleid, aurutada puu- ja köögivilju ning soojendada imikutoite soovitud temperatuurini. Rääkimata vee soojendamisest soovitud temperatuurini ja selle hoidmisest samal temperatuuril.

Viimane trend kannumaailmas on äpiga juhitavad veekeetjad. „Paned eelnevalt kannu vett täis ja aktiveerid selle siis kas teisest toast või teel koju,“ ütleb Kivipalu.

Erki Parnaku

Tootjad

FRONTERA SPRITZER VEIN Uus

KERGE, VÄRSKE VEIN, MIS SOBIB LAIALDASE TOIDUVALIKUGA • Chardonnay & Elderflower • Rosé Rose