OLE ROHKEM märts 2016 by OLE ROHKEM

MÄRTS 2016

MURRAME MÜÜTE 13 MIDA PAKUVAD TARTU TEATRID 14–15 KUIDAS PÄRISELT ROHKEM OLLA 17 VARJUPAIGAD OOTAVAD ABILISI 18–19

HENDRIK JOHANNES TERRAS KORPORATSIOONID ON JUST NEED KOHAD, KUS PAKUTAKSE TUDENGITELE KÕIKE SEDA, MIS TUDENGIELUS VAJA LÄHEB

JUHTKIRI

EMAKEELT HOIAN SELLEL MAAL SANDRA SAAR Märtsikuus tähistame emakeelepäeva. Selle puhul on paslik rääkida veidike eesti keelest ja selle kasutamisest.

ELDAKSE, et hea esmamulje

on väga oluline, sest selle põhjal kujundatakse arvamus teisest inimesest. Tänapäeval toimub üha enam suhtlusest virtuaalmaailmas. Kui on vaja võõra inimesega suhelda, siis helistamise asemel kirjutatakse pigem e-kiri. Kui näost näkku ei kohtu ja suhtlemine toimub meili teel, siis pean tunnistama, et kujundan oma arvamuse sellest isikust tema kirjutamisstiili põhjal. Kui tekst kubiseb kirjavigadest, siis ei suuda ma inimest eriti tõsiselt võtta. Ma ei räägi siinkohal neist, kelle jaoks eesti keel pole emakeel. Neid austan ma väga, kes püüavad rääkida ja kirjutada eesti keeles, kuigi seda oleks tunduvalt lihtsam teha mõnes muus keeles. Hämmastama panevad mind aga eestlased, kes ei suuda õigesti kirjutada. Hea küll, kui nüüd päris aus olla, siis ega mina ka ei oska alati igasse lausesse õigesti koma

panna. Selleks on küll reeglid, aga on ka erandid, mistõttu läheb asi juba minu jaoks keeruliseks. Kui ma pole kindel, kas koma läheb lausesse, siis teen pigem lause ümber nii, et ei peakski seda panema. Kui ma aga ei tea, kuidas mõnd sõna kirjutada, siis kontrollin ÕSist üle. Ma saan aru näpukate eksisteerimisest ja need mind niivõrd ei häirigi. Küll aga panevad pead vangutama õigekirjavead. Näiteks lugesin hiljaaegu üht mõistlikku teksti, aga siis oli autor kirjutanud “muutkui”. Ma ei suutnud automaatselt seda teksti enam endise pilguga vaadata. See võib minu kiiks olla, aga vead lihtsalt kriibivad silma. Minu jaoks näitab oskus enam-vähem õigesti kirjutada inimese intelligentsust. Mulle kirjutatakse tihti meili teel. Kui kiri on nii segaselt ja vigaselt kirjutatud, et sellest üldse arusaamiseks pean ma mitu korda lugema, siis pole mul mitte mingit viitsimist kirja sisusse süveneda. Kõik tudengid on lisatud ülikooli listidesse, kust tuleb päevas mitmeid ja mitmeid kirju. Lisaks isiklikud kirjad ja igasugused reklaamid. Nii tuleb päevas mitukümmend kirja. Kui keegi veel kirjutab nii segaselt,

et suurt midagi aru ei saa, siis tõesti ei viitsi tegeleda sellega. Kõige rohkem meelehärmi tekitavad asutused, kus töötavad inimesed, kes eesti keele tundides ei jõudnud vist neljandast klassist kaugemale. Töötajad esindavad ettevõtet ja vähemalt minu jaoks rikub kirjaoskamatus kogu ettevõtte mainet. Kui oleksin tööandja, siis nõuaksin oma töötajatelt, kes peavad inimestega suhtlema kirja teel või muid tekste koostama, elementaarset riigikeele tundmist. Seda, et inimene oskaks sõna “dušš” õigesti käänata. Miskipärast on paljudel inimestel raskusi selle sõna õigesti kirjutamisega. Olgu öeldud, et kui keegi tahab kirjutada, et ta läheb duši alla, siis see käib ühe š-ga. Valet kirjapilti kohtan ma liigagi tihti. Emakeele korrektne kasutamine näitab minu meelest austust oma keele vastu. Meil on ilus keel ja seda rääkivaid inimesi on ju tegelikult päris vähe. Me peaksime uhked olema, et oskame keelt, mida valdavad nii vähesed. Meil oleks nagu oma salakeel, millest saavad aru vaid valitud. Hoidkem seda keelt ja näidakem üles austust seda õigesti kasutades.

TOIMETUS Peatoimetaja Sandra Saar Keeletoimetaja Minna Kuslap Reporterid Kristel-Maria Kadajane, Merilin Reede, Kaisa Laur, Mari - Liis Korkus, Maili Tirel

Küljendaja ja fotograaf Argo Ingver Vastutav väljaandja Laura Kabonen Väljaandja Üliõpilaskonna SA Tiraaž 1300 Trükk Ecoprint AS

A R VA M US

ARVAMUSHÄVITAJATE KAHURID PAUGUVAD VALJUSTI SIIM SAAVIK Mis siis saab, kui julgus arvamust avaldada kaob, sest see trambitakse sageli maha. Omaks võetakse üksnes sellised seisukohad, mis ei nõua mõistuselt suuremat intellektuaalset pingutust ja enda mugavustsoonist väljumist.

DEAALIS on arvamus iga inimese enda oma ja see ei saa olla vale. Kuid just arvamuse õigsuse aspektist lähevad isehakanud rahva hääle korüfeede – ehk veebiväljaannete anonüümsete kommentaatorite – seisukohad väga sageli tunnustatud arvajatega tulisesse vastuollu. Laitev adekvaatne arvustus ühele või teisele mõttele on muidugi väärt tagasiside kirjutajale ja teistele lugejatele, kuid igal asjal on teatud piir. Piirid jällegi on tehtud selleks, et neid ületada. Neid piire murtakse kõige rohkem erinevates veebiväljaannete foorumites, kus anonüümsus on garanteeritud. Nimetute kirjameeste lemmikteemad on ühiskondlikku vastuolu käsitlevad probleemid, kuhu tõtatakse meeleldi uusi ja innovaatilisi mõtteid kinnistama, et pealtvaatajaid enda mõtetega ära osta. Sellised uudised on näiteks viimasel ajal Eesti meediamaastikul vohanud

Foto: Erakogu

pagulaskriisi ja kooseluseaduse temaatika ümber. Selliste uudiste sisu ja teemaarendus ei paku tüüpilisele anonüümsele kommenteerijale suuremat huvi. Võib-olla unustab ta selle lugemise üldse ära ja kirjutab hoopis mõne kommentaari, millega kritiseerib autorit ja pealkirja. Teksti lahata on keerulisem, sest selle peab läbi lugema ja aega selleks igaüks ei leia. Ühe või teise veebiportaali kommentaariumites ropendavate ja iroonitsevate anonüümsete isikute mõttevälgatused ei ole sageli arvamus, vaid argumenteerimata solvang. Selliste vihapursete auditoorium on suur, vaadates kommentaaride like´i ja dislike´i tähistele vajutamise hulka. Anonüümsus loob kommenteerijatele petliku turvatunde, mille taustal saab rahulikult ilma tsensuurita sõnakahurist tulistada. Eesti suurim päevaleht Postimees astus hiljuti sammu, millega keeras anonüümsete kommentraatorite kraanid kinni. See tekitas Eesti avalikkuses mõnusat debatti ja muidugi käis kaasas kriitika. Mäletan, kuidas mitmed inimesed tegid esimesel veebruaril – kui Postimehe kommentaariumitest kaotati anonüümsus – niiöelda viimase postituse, kus tõdeti kindlameelselt, et enam selles veebiportaalis ei kommenteerita. Need kõlasid nagu hüvastijätud anonüümsuse uppuvalt laevalt, mille järel ujuti üle teistele mõttevabadusalustele, kus saab praeguseni mõnusat nimetust nautida. Kommentaariumite üllas eesmärk oli lugejatele niinimetatud otsedemokraatia vormi loomine, kus igaüks saab veebiportaali uudise või arvamuse teemal kaasa rääkida. Kuid ajapikku need väärtused asendusid lihtsalt seosusetu poriloopimisega, mis muutus moderaatoritele hoomamatuks. Selle taustal hakkasid kaduma asjalikud tähelepanekud ja diskussioonid, sest nendesse süvenemine nõudis suuremat mõttetööd kui mõne lühikese ärapanemise lahtimõtestamine. Postimehe samm polnud tegelikult mingisugune imeline ja innovaatiline muudatus. Seda

on teinud ka paljud välismaa juhtivad ajalehed. Põhjused, miks seda tehti, samastuvad Postimehe probleemidega ehk vihakõne ja laimamine ning teised vaenu õhutavad tegevused, mida kommentaaridest rohkesti leida võis. Kuna Postimehe kommentaarium on anonüümsusele suletud lühikest aega, siis ei saa lugejanumbrite muutuseid veel hinnata. Tulemuste põhjal saab varsti nii mõnegi järelduse teha. Naiivne on arvata, et rahvas Postimehe hülgab, kuigi mitmed teadjad sellist hukatust lehe internetiväljaandele ennustasid. Tegelikkust näitab vaid aeg. Praegu võib ainukese erinevusena täheldada seda, et kommenteerijaid tuleb otsida tikutulega. Enne esimest veebruari ilutsesid suurte uudis- või arvamuslugude kõrval punased numbrid, mida mõõdeti sadades. Võluväel kahanesid numbrid kümneid kordi väiksemaks, aga ainult kvantiteedis. Sisult on lugejate sõnavõtud muutunud kümme korda suuremaks ja nilbused on suuresti kadunud. Selle taga on inimese pärisnimi, mis ei lase kommenteerides vajalikku enesetsensuuri kaotada. Sellised kommentaariumid tekitavad võimaluse diskussiooniks inimeste vahel, kes soovivad uudisele pakkuda lisaks adekvaatset teavet. Leht ei avalda anonüümseid uudiseid ja arvamuslugusid. Seega võib oodata lugejatelt sama. Jutud, et inimesed ei julge enda nime alt arvamust avaldada, on pisut silmakirjalikud. Samamoodi võiksid kõik lehes ilmuvad lood olla anonüümsed, et kirjutatud töö vastutusest loobuda. Oma isikliku nimega esinemine on kirjutaja ja lugeja vaheline austus, mis töötab mõlemapoolsel tunnustamisel. Lugeja austus kirjutaja vastu tundub aasta-aastalt järjest väiksemaks jääma. Seda mõjutavad juba suurenevad inimeste hordid, kes internetis liiklemise selgeks on õppinud. Mitmed neist jõuavad erinevate meediaväljaannete veebilehtedele, kus tekib meeletu arvamusele sarnaste mõttelendude paljusus. Nii tekivad arvamusliidrid ja nende hävitajad.

N O O R ED KO O L I

KRISTJAN LUKK: “TULEB TEHA SEDA, MIS MEELDIB”

Foto: Hendrik Osula / Ekspress Meedia

HANNA LINDA KORP Programm Noored Kooli otsib uude lendu hakkajaid noori, kes tahaksid veeta järgmised kaks aastat mõnes koolis õpetades. Sellest rääkis meiega Kristjan Lukk, kes töötab praegu õpetajana.

RISTJAN Lukk on Tartu

Ülikooli ajakirjanduse ja riigiteaduste vilistlane, Noored Kooli 9. lennu osaleja, Tallinna Arte Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ja ajaloo õpetaja ning Tallinna Linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige. Lukk oli aktiivne juba tudengina, mil kuulus näiteks Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse. Just nimelt üliõpilasesindusest sai ta tõuke, et osaleda Noored Kooli programmis. Kuidas sattusid Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse ja mida seal tegid? “Gümnaasiumi lõpus sain aru, et ma ise võin ka midagi mõjutada, kui esimest korda Riigikogu valimistel käisin. Ülikooli tulles sattusin

kõigepealt sotsiaal- ja haridusteaduskonna üliõpilaskogusse. 2012. aasta kevadel kandideerisin üliõpilasesindusse ning esimese asjana mõistsin seal kõrghariduse olemust ja kuidas see süsteemina toimib. Tänu sellele hakkasin hariduse rolli inimese elus rohkem mõtestama. Sain aru, et nagu õppeainetes on õpiväljundid, mida saavutada, siis on ka süsteemil mingi eesmärk, milleni jõuda. Kui inimene lõpetab kooli, on ta võimeline tegema oma erialal kõike, mida temalt eeldatakse, ja rohkemgi veel. Mõistsin seda, aga samas hakkasin ka kahtlema. Esimese TÜÜE aastaga saingi teada, mis on minu võimalused millegi ära tegemiseks. Teisel aastal ei olnud ma enam idealist, vaid pettunud pakutavas hariduses. Tänu üliõpilasesinduse tööle õppisin ütlema, et asjad on halvasti, nii, et keegi ei solvu. Samuti andis see mulle julguse sõna võtta. Suurem osa tolleaegsest üliõpilasesinduse seltskonnast oli motiveeritud midagi tegema ka siis, kui see edu ei toonud. Isegi kui me põrkasime

vastu õppejõudude ringkaitset, tundsime end ikkagi selle väärilisena, et kaasa või vastu rääkida. Miks ma praegu tahan igal pool sõna võtta, olgu tegemist ühiskondlike või hariduslike teemadega, ning miks ma üldse Noored Kooli programmis olen – sellepärast, et ma sain julguse selle tegemiseks.” Kas ajakirjanduse eriala lõpetamine on sinu isiklikus arengus suuri positiivseid muutusi toonud? “Kõige olulisem asi, mida sotsiaalteaduslik haridus mulle on andnud, on kriitikavõime – allikakriitilisus ja ühiskondlik kriitilisus. Kahtlemine selles, mida sulle ette söödetakse.” Kaasa arvatud see, mida ülikool sulle pakub? “Jah! Ülikooli mõttes on see nagu backfire – sind õpetatakse kriitiliselt mõtlema ja ühel hetkel mõtled hoopis ülikooli kohta kriitiliselt. Ajakirjanduse õppimine andis ka palju häid tutvusi. Ilma selleta ei saaks ma näiteks laiadele massidele rääkida, milline alustava õpetaja teekond on [Kristjan kirjutab

N O O R ED KO O L I umbes korra kuus Eesti Päevalehte koolieluteemalist kolumni – HLK]. Poleks retoorikat ega kanaleid, sidemeid ega võimalusi.” Millal ja kuidas jõudis sinuni idee kandideerida Noored Kooli programmi? “Mõte tuli mulle kuskil kolmandal õppeaastal. Kuulsin programmist ja mõtlesin, et pärast õpingute lõppu võiks sinna kandideerida. Esiteks tundus see põneva väljakutsena ja teiseks polnud ma kindel, kas tahan edaspidi ajakirjandusega tegeleda. Ma ei teadnud ka seda, mida riigiteaduslike teadmistega peale hakkan [Kristjan kaitses bakalaureusekraadi nii ajakirjanduses kui ka riigiteadustes – HLK]. Kolmandaks olin ma hariduskriitikat palju lugenud ja sellest kuulnud ning tahtsin hariduselu seestpoolt näha ja seda parandada. Tõtt-öelda ei olnud mul ühtegi plaani juhuks, kui ma programmi ei pääse.” Kas enne programmi kandideerimist oli sul õpetajakutse suhtes teatav eelhoiak? “Mul ei olnud negatiivset hoiakut. Mu ema oli kunagi õpetaja ja ka sugulased on sellega tegelenud. Olen seda alati oluliseks ametiks pidanud. Kui mul kriitikameel tekkis, tuli mõte kas või enda sõpruskonnas õpetajakutse mainet parandada.

Küll sotsiaalteadusi õppinud siidikäpp leiab endale töö! Kuidas minu arvamus töö käigus muutunud on? Eks see seisukoht ole mul ikka, et õpetamine on oluline asi.” Kas õpetajakutse maine on üleüldiselt ühiskonnas muutunud? “Mulle tundub, et on. Viimasel ajal on päris palju haridustemaatilisi kirjutisi ilmunud, mis näitab, et ühiskondlik tellimus on olemas. Aga võib-olla olen ma asjas liiga sees. Kui vaadata asja riiklikul tasemel, siis ükskõik missugust retoorikat poliitikud ka ei kasutaks, sümboliks on ikkagi ainult palganumber, mis lõppude lõpuks näitab suhtumist. Selle põhjal ei saa öelda, et erilisi muutusi oleks toimunud.” Mis on sind koolis positiivselt üllatanud? “Õpilased on nii andekad! Nendega saab iga päev koostööd teha. Alguses ma ei teadnud, mida 4. või 5. klassist oodata, olin pigem kahtleval seisukohal, aga isegi nii noored õpilased on andekad ja targad. Nendega saab igasugustest tõsistest asjadest rääkida. Nad oskavad kaasa rääkida ja arutleda. Iga päev juhtub midagi uut. Isegi kui samal päeval on paralleelsete klassidega kaks samateemalist tundi, siis ei ole need samasugused tunnid.” Kui nii paljude asjadega korraga

tegeleda, kuidas sa oma vaimu erksa ja mõtte selgena hoiad? “Kes teeb, see jõuab. Jube klišee, aga just nii see on. Aga mis mind erinevate tegevuste ja valdkondade vahel tasakaalus hoiab on see, et ma alati mõtlen, mis kasu see mulle annab. Tasakaalus aitab hoida ka teadmine, et ma olen ise kõik tegevused valinud eesmärgil, et nendest on kasu. Mis kasulik ei ole, selle jätan tasakaaluvõrrandist välja. Teadmine, et millegi tegemine on minule ja teistele hea, ongi asja võti. Kui ma vahel mõtlen, et tahaks koolitööde parandamise asemel sporti teha, siis nii ma ka teen. Tunde pole võimalik lõpmatuseni planeerida, sest ühel hetkel tekib küllastushetk. Ei tasu ennast hulluks mõelda. Noorel õpetajal on palju võimalusi, et läbi põleda.” Millises rollis sa ennast tulevikus näed? “Kahe aasta pärast tahaks juba lapsevanema rollis olla. Aga elukutse mõttes ei oskagi öelda, ma pole seoses õpetajaametiga plaane teinud. Ma ei tahaks elu lõpuni õpetaja olla, aga kauem kui kaks aastat küll. Ma olen seda meelt, et tuleb teha seda, mis meeldib.” Vaata ka: www.nooredkooli.ee/kandideeri.

Öörändurid Conor MCPhersoni draaMa Lavastaja TiiT Palu — KunstniK silver vahTre Osades KärT TaMMjärv — hannes Kaljujärv — riho KüTsar andres Mähar — veiKo PorKanen esieTendus 20.02 vaneMuise väiKeses Majas

UUDISED

MESS MEELITAS NOORI TARTUSSE

OLE ROHKEM tudengid messi puhkealal: keedeti nuudleid, jutustati elukoolist ja aimu sai ka tudengipäevade melust.

SANDRA SAAR

eesmärk oli murda välja praeguseks juba aastaid toimunud messide Veebruarikuu lõpus leidis aset täiesti traditsioonilisest formaadist ning uus kõrgharidusmess „Õpi Tartus!”. tutvustada gümnaasiumiõpilastele Tartus antavat kõrgharidust lõbusal SIMEST korda läksid Tartu ja harival viisil. kõrgkoolid Tallinnasse, et „Peame oluliseks keskenduda üheskoos inspireerivate messil just Tartule, sest Tallinna ja kõnelejate ja silmaringi Harjumaa potentsiaalsele sisseasavardavate töötubadega tutvustada tujale võib kahte linna lahutav 180 Tartu kõrghariduse mitmekülgsust. kilomeetrit näida teinekord liiga Messi „Õpi Tartus!“ projektijuht, suur, et tulla üheks päevaks tudenTartu Ülikooli turundusspetsialist givarjuks või osaleda Tartu kõrgKarin Kustavus ütles, et uue messi koolide lahtiste uste päevadel. Meie

soov on pakkuda võrdseid võimalusi kõigile Tartu kõrgharidusest huvitatud noortele. Mõnikord tuleb selleks ise samm gümnaasiumilõpetajale lähemale astuda ning tutvustada Tartu kõrgharidust ja tudengielu vahetu ülevaate ja kogemusega,“ rääkis Kustavus. Messi korraldasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Lennuakadeemia, Tartu Kõrgem Kunstikool ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Sündmust toetas Eesti Meedia.

TARTU ÜLIKOOL LÕI UUE VILISTLASSÜSTEEMI SANDRA SAAR Tartu Ülikool lõi vilistlasvõrgustiku, et kõrgkooli lõpetajatel säiliks side ülikooliga.

ARTU Ülikoolil on Eesti

suurim vilistlaskogukond – hinnanguliselt 70 000 vilistlast. Sooviga tihendada vilistlaste kogukonda, siduda neid enam ülikooliga, arendada omavahelist suhtlust ja erialast koostööd, avas Tartu Ülikool nii Eestis kui ka Euroopas uudse vilistlasvõrgustiku www.utalumni.net. Sarnast võrgustikku kasutatakse näiteks ka Oxfordis. „Väga suur hulk Tartu Ülikooli vilistlasi on oma erialases tegevuses, ettevõtluses või ühiskondlikus aktiivsuses silmapaistvad arvamusliidrid, kes peavad Tartu Ülikoolis

õppimist oma professionaalse elu kujunemisloos üheks oluliseks etapiks,“ ütles Tartu Ülikooli turunduse peaspetsialist Teele Arak. Tartu Ülikooli soov on see, et vilistlane ei sulgeks pärast lõpetamist ülikooliust, vaid jätkaks igapäevast või erialast suhtlemist oma kursuse- ja ülikoolikaaslastega ning tunneks, et ta on vilistlasena ülikooli väga oodatud, olgu siis mentori, praktikapakkuja või näiteks loengupidajana. Araku sõnul ongi portaali üheks suurimaks väärtuseks vilistlaste kaasamise võimalus, sest ülikool jõuab portaali kaudu just nende inimesteni, kes on nõus ülikooli tegemistesse panustama. Veebipõhine keskkond võimaldab liitujatel muu hulgas postitada ise sündmusi ja saata sihtrühmale kutseid, kuulutada välja töö- ja

praktikapakkumisi ning üles otsida vanad kursusekaaslased. Vilistlasvõrgustikuga saavad liituda kõik Tartu Ülikooli lõpetajad ja viimase aasta magistriõppe üliõpilased. „Üliõpilastele on loodud ligipääs, et nad saaksid juba õpingute lõppjärgus luua kontakti oma eriala vilistlasega ja loodetavasti seeläbi siseneda paremini professionaalsesse töömaailma. See on oluline tegur, et tekitada üliõpilases vilistlasmentaliteeti juba õpingute ajal,“ lisas ta. Tartu Ülikooli vilistlasvõrgustiku ideed toetavad mitmed oma erialal edukad Tartu Ülikooli vilistlased, näiteks zooloog Aleksei Turovski, Mooncascade ja Garage48 kaasasutaja Priit Salumaa ning õiguskantsler Ülle Madise, kes kõik väärtustavad oma ülikooliaega ja tunnustavad Tartu Ülikooli kui kvaliteedimärki.

UUDISED

MAAÜLIKOOL RAVIS KOTKA TERVEKS SANDRA SAAR Keskkonnaminister vabastas merikotka, kellel oli pliimürgistus.

EEBRUARIS vaatas keskkonnaminister Marko Pomerants Varnja piirivalvekordoni juures linnu üle ning vabastas loodusesse merikotka, kes sattus Eesti Maaülikooli ravile seoses pliimürgistusega. „Igal aastal toob intensiivne jahiperiood kaasa haigete või surnud merikotkaste leide,“ rääkis loomaarst ja Eesti Maaülikooli doktorant Madis Leivits. Enamikul juhtudel on nende kotkaste haiguse või surma põhjuseks pliimürgistus, sest nad on tarbinud jahitud ulukiliha, mis on saastunud pliiga. Leivits rõhutas, et selline lindudele enamasti surmav plii pärineb kuulidest ja haavlitest, mis on kasutusel jahinduses. „Kuigi plii on lindudele väga

surmav juba väga väikses koguses, pole see ka inimesele ja teistele loomadele kaugeltki ohutu,“ ütles Leivits. Loomaarsti sõnul ohustab pliimoonaga jahitud ulukiliha tarbimine ka inimese tervist, kuna sellel on negatiivne mõju praktiliselt kõigile elundsüsteemidele, sealhulgas vaimsetele võimetele. Leivits paneb jahimeestele südamele, et nad kasutaks keskkonnale ja elusorganismidele ohutumat pliivaba laskemoona. Üldise kurva hooajalise merikotkaste pliimürgistuse taustal on Leivitsal hea meel, et Eesti Maaülikooli loomakliinikus on õnnestunud veel üks pliimürgistusega merikotkas elule tagasi aidata. „Linnu päästis Tartumaa jahimeeste kiire käitumine – haige lind toimetati ruttu kliinikusse, kus ta sai agressiivset ravi plii ja mürgistusega kaasnevate komplikatsioonide vastu. Lind on nüüdseks

terve ja treenitud ning valmis minema tagasi loodusesse.“ Aastas jõuab Leivitsa kätte üle kümne abivajava merikotka, kellest enamus on paraku juba surnud. Eelmisel aastal jõudis tema hoole alla neli elusat lindu, kellest kaks õnnestus terveks ravida ja loodusesse tagasi lasta, üks lind eutaneeriti, sest tal oli mitu vana lahtist luumurdu, ning üks lind suri kaugele arenenud mürgistuse tõttu. Loomaarst kardab, et kuna merikotkas on inimestest eemal elav pelglik liik, siis võib tegemist olla jäämäe tipuga. Tõenäosus merikotkast leida on madal – läbiviidud katsetes on surnud lindude looduskeskkonnast leidmise tõenäosus olnud alla ühe protsendi. Leivits avaldas lootust, et kuna vabastatud patsiendi näol oli tegemist täiskasvanud emalinnuga, peaks ta peatselt hakkama tegelema pesaehitamise ja järelkasvu saamisega.

HENDRIK TERRAS: “LÄHEN VÄLISMAALE ALLES SIIS, KUI OLEN EESTIS JUURED MAASSE LÖÖNUD” MARI-LIIS KORKUS Kui Terrasel oleks ajamasin, elaks ta VanaRoomas. Kui ta oskaks veel üht võõrkeelt, siis räägiks ta prantsuse keelt. Kui ta oleks korporatsioonis, oleks ta seal vanamees.

JAKIRJANDUSE ja kommunikatsiooni

erialal teist aastat tudeeriv Hendrik Johannes Terras alustas esmakordseid ülikooliõpinguid juba neli aastat tagasi, mil värske keskkooli lõputunnistus pihus, tundus atraktiivseima valikuna Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia eriala. Paraku jõudis ta ühe aastaga selgusele, et valdkond pole päris see õige, ning läks Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenistusse. Kaitseväest naasnuna võttis ta vastu otsuse kandideerida erialale, mis seostuks sotsiaalvaldkonnaga. Esialgu peljatud akadeemilise testi ja intervjuu väga hea sooritus andsid Terrasele pääsme ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale. Pärast bakalaureuseõpet kaalub ta haridusteed jätkata sealsamas, kus see tal algas – Saksamaal. Vanalinna Hariduskolleegiumi vilistlase koolipõlv Saksamaal kestis kokku kuus aastat, neist kolm aastat Münchenis ja kolm Berliinis. Kuigi keeleoskus oli esialgu puudulik, said inglise ja saksa keel selgeks vaid

mõne kuuga. Berlin British School, kus Terras õppis, koondas enda katuse alla väisministeeriumi töötajate lapsed. Koolipõlvele tagasi vaadates meenutab ta, et tema sõpruskond oli mitmekülgne ja eelkõige põhjusel, et suhtlus toimus eri rahvuse ja taustaga laste vahel. Berliini ja Eesti õppesüsteem erines eelkõige õpilaste hindamise poolest. Kui Eesti koolides pingutatakse peamiselt heade hinnete nimel, siis BBSis premeeriti häid õpitulemusi materiaalselt, näiteks pastaka või käekellaga. Kommunikatsiooni kõrvalt langes Terrase kõrvaleriala valik rahvusvaheliste suhete kasuks. Osaliselt avaldas siinkohal mõju tema diplomaadist ema, kellega sageli peetavad diskussioonid olid noormehes tekitanud valdkonna vastu huvi. Võimalus käia Eestit esindamas välislähetuste ja maailma eri paikadesse viivate reiside kaudu süvendavad seda atraktiivsust veelgi. “Ma ei välista ka varianti, et tulevikus töötan näiteks välisministeeriumis,” lausus Terras. SAKALA SÕBRAD JÄÄVAD ELU LÕPUNI 2012. aasta ei markeeri üksnes aastat Terrase elus, mil ta astus ülikooli, vaid samuti tema algusaega korporatsioonis Sakala. Otsus liituda 107 aastat tagasi asutatud ühendusega tuli spontaanselt. Samuti kuulub Sakala liikmeskonna ridadesse noormehe Eesti

PERSOON

kaitseväe juhatajast isa, kes muuseas oli seal üks esimesi rebaseid peale Eesti iseseisvuse taastamist. Kodune keskkond soosis samuti otsust, kuna külla tulnud isikud olid sageli sellesama korporatsiooni liikmed. Korporatsioone seostatakse automaatselt õllejoomisega, ent Terras näeb taolist lõbutsemist kui väga pinnapealset osa. Igapäevane elu korporatsioonides on palju sisukam ja mitmekülgsem, tehakse sporti, korraldatakse üritusi ja osaletakse näiteks tantsukursustel. Liikmed saavad regulaarselt parandada oma etiketioskusi ja avalikku esinemisvõimet, mis tuleb elus kasuks. Rebased saavad nautida erisuguseid hüvesid ja ühtaegu esimese aastaga otsustada, kas soovivad jääda tegevliikmeks või mitte. Enamus on liitumisega väga rahule jäänud. “Laiemas pildis on siin toimuv mikroühiskonna mudel. See on nagu väike Eesti Vabariik, ühiskond ühiskonna sees, kus sa õpid käituma. Õpid konkse, kuidas läbi lüüa, mis on väga hästi üle kantavad igapäevaellu,” ütles Terras. Iga päev liigub Veski 69 hoone seinte vahel 10–15 liiget, ent kokku on korp! Sakala liikmeskonnas umbes 500 inimest. “Meil on siin üks 97aastane

Austraalia vilistlane, kes kolis hiljuti Eestisse ja kes sõdis teises maailmasõjas ning nüüd me iga nädal kuuleme mõtteavaldusi ja väikseid ülevaateid sellest, kuidas kõik tema ajal oli,” rääkis noormees. Taolised mõttevahetused panevad liikmeid nägema oma praegust elu uue nurga alt. “Meie ideoloogiline foon seisneb Eesti Vabariigi hoidmises. Keskendume sellele, et liikmed saaksid selleks vajaliku pagasi kätte.” ORGANISATSIOONILINE KUULUVUS ON OLULINE Terrasele meeldib vabal ajal lugeda näiteks Walesi autori Ken Folletti raamatuid, kuid osa ajast panustab ta lisaks TÜÜE (Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse) tegevusse, kus ta on liige ja sotsiaalteaduste valdkonna esindaja. TÜÜE on noormehe silmis viimasel ajal muutunud palju struktureeritumaks. Kiitmist väärib nii sealsete liikmete töö kui ka juhatus. Kõigele lisaks plaanib ta tulevikus ühineda Eesti Reservohvitseride Koguga ja Kaitseliiduga. Kuigi tegevust jätkub kuhjaga, on põhifookuses siiski korp! Sakala, kus talle on alates sellest õppeaastast omistatud vanamehe tiitel. Vanameheks sai noormees Tartu konvendi sisese valimise teel.

Ühe liikmeks kandideeriva rebase sõnul on Terrase kirjeldamiseks raske sõnu valida. “Iseloomustaksin teda kui vahvat juhti, sest ta organiseerib igasuguseid huvitavaid asju. Organiseerimise ja inimestega suhtlemise koha pealt tahaksin küll temaga sarnaneda.” Organisatsioonidega liitumine on Terrase arvates üliõpilastele kasulik. Erialalistes või teistsuguse keskmega ühendustes toimub kaasategemine rohkem hobi korras. Ent korporatsioonid on just need kohad, kus pakutakse tudengitele kõike seda, mis tudengielus vaja läheb. “Me korraldame regulaarselt rohkelt üritusi, mis on suunatud noortele ja erinevatele huvigruppidele. Kui sa tahad midagi lisaks teha või hoopis vastupidi, pole mingisugust tegevust, siis siin leiab seda alati. Tegevuste valik on niivõrd lai, et ma jääkski neid nimetama,” sõnas Terras. Ise ta siiski Sakalas midagi ei muudaks, kuna pidevalt käiakse välja uusi ürituste korraldamise ideid, mis on siiani olnud rikkalikud. Kokku on Tartus üle 70 üliõpilasorganisatsiooni, neist 20 moodustavad nais- ja meestudengeid koondavad korporatsioonid. Terrase sõnul on korporatsioonidel ideoloogiline plaan põhimõtteliselt sama.

PERSOON Kõik peavad oluliseks eestimeelsuse juurutamist oma liikmetesse, samas iga taoline ühing on oma eripäradega. “Ütleksin, et Sakala nišš on rangus. Liikmetele antakse vähem järele ning üldiselt peetakse kinni etiketist ja muudest reeglitest,” rääkis ta. Kasvatuslik funktsioon võimaldab liikmel sirguda sotsiaalselt küpseks isikuks, luues ühtlasi ka eeldusi elus läbilöömiseks. Nais- ja meeskorporatsioone kõrvutades peab Terras esimeste korraldust siiski veidi rangemaks. Sakala ei keskendu üksnes oma liikmete kasvatamisele, vaid püütakse panustada terve Eesti ühiskonna arengusse. Just sellisel eesmärgil algatati üheksa aastat tagasi gümnaasiumiõpilastele mõeldud esseekonkursi korraldamist, kus on innukalt osaletud juba aastaid ja mille auhinnafond väärib mitmete esseekonkursside kõrval esiletõstmist. Vilistlaskogu algatatud stipendiumifond korraldab ühtlasi ka Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilastele suunatud maalikonkurssi. Praeguseks on auhinnarahasid makstud välja 9,6 tuhande euro ulatuses. Gümnasiste premeeritakse ka alates 2013. aastast korraldatud mälumängu võistlustel.

TARTU VÕI TALLINN Pärast keskkooli on õpilastel sageli peadmurdev küsimus, kas seada sammud Tartu või Tallinna suunas. Kuigi Terras on ise kaheksa aastat Tallinnas elanud ja kaitseväes teenides oli seal ka aasta aega immatrikuleeritud majanduse erialal, leidis ta end rohkem sulanduvat Tartu keskkonda ja seda juba esimesel aastal. Tartu Ülikool pakub tema silmis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal Eesti plaanis kõige tugevamat aluspõhja. Tallinn näis noormehele märgatavalt laialitõmmatum keskkond tudengitele. Kooli ja kodu vahel tuleb liikuda suurt vahemaad, mis piirab üliõpilaselul aktiivselt progresseeruda. Seevastu Tartu linnakus võimaldab hoonete lähedus hõlpsasti erinevate kohtade vahel läbi hüpata. Teine oluline faktor, mis Terrase silmis räägib Tartu kasuks, on üliõpilaste suurem iseseisvus. Tallinn on märgatavalt suurema populatsiooniga ja paljud tudengid asuvad just sinna õppima, samal ajal kui tõenäosus vanematekodust eemale saada on väiksem. “Tartus on kogu tudengielu palju vabam ja väiksemate piirangutega,” lausus noormees.

NAASEB SINNA, KUS ON JUURED Eesti ja välismaa kõrvutamises hariduse omandamise keskkonnana arvas Terras, et välisriiki asumine pole halb mõte ja otsus lokaliseeruda ümber välismaale on populaarne just pärast gümnaasiumi lõpetamist. “Kui vähegi võimalik, siis tegelikult oleks hea Eestis baas kätte saada, oma kanda veidi kinnitada ja olulisi tutvusi saada, sest kui sa lähed välismaale, õpid seal bakalaureuse ära ja tuled tagasi Eestisse, siis võid kaotada suure osa sotsiaalsest kapitalist. Nagu elu on näidanud, jäävad keskkooli sõpradest alles vaid mõned, kuid ülikoolist enamus siiski eluks ajaks,” sõnas noormees. Terras kavatseb samuti lahkuda mõneks ajaks Eestist, kuid välisriiki püsivalt jäämise plaani pole. “Mingi aeg lähen kindlasti Saksamaale, kuid teen seda alles siis, kui olen Eestis juured maasse löönud, et saaks siia pärast tagasi tulla ja elu edasi elada välismaa haridusega.” Noormees soovitab eelkõige Erasmuse programmi, kuna see võimaldab ühtaegu näha nii maailma kui ka saada uusi mugavustsoonist väljumist nõudvaid kogemusi, samal ajal kaotamata aega Eesti õpingute arvelt.

O R G A N I S AT S I O O N

LOOMADE EEST SEISJAD

EVÜSi liikmed käisid Lanksaares talgutel. Üheskoos pererahvaga tehti rehepeksu ja aidati neil värvida planku. Foto: Matis Pääslane

KAISA LAUR

ja avalikke suhteid veterinaariaga seotud ettevõtete ja loomaarstidega. EVÜS ehk Eesti Veterinaarmeditsiini EVÜS püüdleb selle poole, et liikmeÜliõpilaste Selts on Eestis õppivaid tel oleks olemas head praktikavõiloomaarsti eriala tudengeid liitev malused enese täiendamiseks enne ühendus. Lisaks liikmete eest seismi- ülikooli lõppu, ja muidugi, et peale sele seisab selts hea veterinaariahari- lõputunnistuse kättesaamist oleks duse edendamise eest. lihtsam tööd leida.

ELTSI tegevus on jaota-

tud kolmeks. Esimene osa hõlmab õppetööd ja enesetäiendust. Seltsi liikmed osalevad üliõpilasesinduses, erinevates instituudi ja ülikooli komisjonides ning nõukogudes. Samuti korraldatakse juba teist aastat väga populaarset loengute ja seminaride sarja Praktiline Veterinaarmeditsiin, kus spetsialistid käivad rääkimas erinevatest teemadest, mida õppekava muidu ette ei näe. Teine osa hõlmab erinevaid seltsi sise- ja välisüritusi. Liikmetele korraldatakse igakuiseid kokkusaamisi, käiakse väljas ja proovitakse uusi huvitavaid asju. Samuti aitab selts igal aastal korraldada Eesti Maaülikooli seltside ühisüritusi, instituudisiseselt rebastepidu ning jõulu- ja lõpupidu. Kolmas osa puudutab turundust

MIKS ON EVÜS OLULINE Võimalus omandada kvaliteetset loomaarstiharidust on eeldus sellele, et Eestis oleksid head ja kvalifitseeritud veterinaarid. EVÜSi juhatuse esimees Liis Uusaed lausus, et selts annab oma parima panuse kvaliteetsesse loomaarstiharidusse instituudi ja ülikooli administratsiooni koostöö kaudu. “Oleme suutnud end tõestada võrdväärse partnerina ja loodame seda positsiooni hoida. Kõige aktiivsemalt saame oma hariduse kvaliteedi parandamisse panustada just õppemetoodika komisjoni töö kaudu,” sõnas ta. Selts on ka Eesti Loomaarstide Ühingu hääleõiguslik liige. Tegemist on kõikide ametkondade veterinaararste liitva ühinguga, mis osaleb Eesti veterinaarteenistuse väljakujunemisel ja seisab hea selle eest, et kõik loomad õigesti ravitud saaksid.

MIDA MINA TEHA SAAN Kuigi EVÜS on erialaselts, mille liikmed on ainult loomaarstiüliõpilased, tehakse meelsasti koostööd teiste ühendustega. Käidud on matkamas koos Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringiga, korraldatud korporatsioonidega ühispidusid ja muidugi veedetud aega koos teiste Eesti Maaülikooli seltside ja klubidega. Uusaed kinnitas, et selts pole kunagi ära öelnud ühelegi koostöövõimalusele. “Isegi kui esmapilgul tundub, et midagi ühist ei ole, siis olen täiesti kindel, et kui piisavalt hästi mõelda, siis leiab kõikidega mingeid ühiseid jooni. Isegi kui ei leia, siis mõnikord ongi tore hoopis teiste huvidega inimestega aega koos veeta ja oma „mullist“ välja saada,“ lisas ta veendunult. Hetkel on seltsil väljatöötamisel projekt, mille raames hakatakse teistele üliõpilastele, loomaomanikele ja -huvilistele korraldama seminare ja töötubasid loomadega seotud teemadel, näiteks sellest, kuidas aru saada, mida loom mõtleb, või kuidas looma elustada. Projekt loodetakse käima saada hiljemalt järgmise õppeaasta alguseks.

P SÜ HH O LO O G I A

KAS VASTANDID IKKA TÕMBUVAD MAILI TIREL Psühholoogiatudengina olen kuulnud kõikvõimalikke arvamusi ja valearusaamu oma erialast. Siinkohal lükkan ümber mõned levinuimad müüdid. Me kasutame ainult kümmet 1. protsenti oma ajust. Ilmselt on see kõige levinum müüt, mida kuuleb iga psühholoogiaga seotud inimene vähemalt korra kuus. Kui 90 protsenti meie ajust seisaks tõesti kasutuna, ei elaks me väga kaua. Ajuuuringutes pole leitud suuri alasid, mis millegagi ei tegeleks või elektrilisele stimulatsioonile ei vastaks. Pole kindel, kust see müüt pärineb, kuid umbes sajand tagasi kirjutas William James, et ta kahtleb, kas enamus inimesi kasutavad üle kümne protsendi oma intellektuaalsest potentsiaalist. Ka see väide on kaheldava väärtusega. Mälu töötab nagu videokaamera. Inimmälu ei salvesta iga sündmuse igat detaili, vaid pigem talletatakse mällu sündmuse raamistik, mis meenutamisel täidetakse pisiasjadega, mis tunduvad raamistikku sobivat. Kuigi mälestus mõnest emotsionaalsest sündmusest võib olla väga ergas ja detailne (psühholoogias kutsutakse neid flashbulb’i mälestusteks), siis enamasti on meie mälu palju vähem täpne, kui meile meeldiks. Peale selle, et sündmused ei salvestu mällu täielikult, kipuvad need ajapikku tuhmuma ja neid on võimalik ka väliselt mõjutada. Kõige levinum näide on siinkohal pealtnägijate tunnistused. On leitud, et inimesed võivad mälestusse siduda hilisemat infot ja nii väita, et nägid kindlasti sündmuskohal rohelist väikebussi, kui näiteks uudistereporter on seda maininud.

Va s t a n d i d t õ m b uv a d . 3. Romantiline ettekujutus, et kaks vastandlikku inimest tasakaalustavad teineteise ‘’kiikse’’, ei pea kahjuks paika. Tegelikult kipuvad inimesed valima endale nii iseloomult, väärtustelt, uskumustelt, välimuselt kui ka sotsiaalmajanduslikult seisuselt sarnaseid partnereid. Uuringud on näidanud, et iseloomude sarnasus on eriti tähtis suhte pikaealisuse kindlustamiseks. Vasaku ja parema poolkera inimesed. Vasaku ajupoolega mõtlevad inimesed on tugevad reaalainetes ja loogikas. Paremat poolkera eelistavad inimesed on loovad. Kuigi on tõsi, et mõned ajufunktsioonid on lateraliseeritud (näiteks tegeleb parem poolkera ruumilise infoga ja vasak poolkera keelega), siis lõppude lõpuks töötavad mõlemad poolkerad koos. Näiteks on leitud, et matemaatikas edukas olemiseks on vaja mõlema poolkera koostööd. Valedetektor on eksimatu. Polügraafi töö põhineb füsioloogilistel näitajatel, nagu vererõhk, südame löögisagedus, hingamissagedus ja naha elektrijuhtivus. Eeldatakse, et valetamisel need näitajad tõusevad. Tegelikult varieeruvad näitajad ja nende tundlikkus inimeseti väga palju. Näiteks võidakse inimest, kes lihtsalt higistabki rohkem, pidada valelikuks, kuigi ta räägib tõtt. Nimetatud näitajad võivad tõusta mitmel puhul , näiteks kui inimene on närviline või hoopis šokis, et teda süüdistatakse milleski. Et asi korrektsem oleks, tuleks valedetektor nimetada ümber erutusdetektoriks, sest just erutus on see, mida polügraaf tegelikult mõõdab. Skisofreeniapatsientidel on mitu isiksust. Kui räägitakse skisofreeniast, mõeldakse sageli hoopis dissotsiatiivset isiksushäiret või isiksuse mitmesust, mille leiab

rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist (RHK-10) koodi F44.81 alt. Skisofreensetele häiretele on iseloomulikud mõtlemise ja tajumise sügavad häired, kuid isiksuse mitmesuse oluline tunnus on kahe või enama selgelt väljendunud isiksuse ilmne olemasolu ühes indiviidis, kusjuures korraga esineb vaid üks neist. Iga isiksus on täielik, omades individuaalset mälu, käitumist ja eelistusi. Seejuures pole isiksused üksteise olemasolust tavaliselt teadlikud. See müüt pärineb ilmselt sellest, et sõna schizophrenia tähendab lõhenenud meelt (split mind). Psühholoogia on new age´i jama. Tegelikult on psühholoogia teadus. Nii eksperimentaalkui ka kliinilises psühholoogias on tänapäeval kasutusel tõenduspõhised meetodid ning teadustöö ja eksperimendid ei jää kuidagi alla keemikute omadele. Iga psühholoog on oma õpingute jooksul läbi viinud mõne uurimuse, et testida mõnd hüpoteesi, sealjuures jälgides, et andmed oleksid puhtad ja tulemused usaldusväärsed. On ilmselge, et kognitiivsete protsesside uurimiseks peab suutma näiteks elektroentsefalograafia (EEG) elektroodidega ringi käia ja vaimsete häirete uurimiseks peab statistikaprogrammide kasutamine käpas olema. Müüt, et psühholoogiat lähevad õppima need, kes ‘’mõistlikule’’ erialale sisse ei saanud, tuleneb sellest, et Eestis pole psühholoogi ametinimetuse kasutamine reguleeritud. Nii võib iga väljaõppeta inimene end psühholoogiks nimetada ja oma oskamatusega nii teistele kui ka õppinud psühholoogidele kahju tuua. Lugemissoovitus: Scott O. Lilienfeld ‘’50 Great Myths of Popular Psychology: Shattering Widespread Misconceptions about Human Behavior’’

KUI TAHAKS TEATRISSE MINNA

Igal aastal leiavad aset ka tudengite teatrip채evad.

T E AT E R HELERI ALL

on kava PDF-failina olemas. Kindlasti tasub jälgida ka erineMärtsikuu on teatrikuu. Just see- vate külalisetenduste toimumistõttu võttis OLE ROHKEM vaatluse aegu. Tihe külaline Tartus on näialla tudengite teatriskäimise võima- teks Rakvere Teater, kuid võimalik lused ja valikud Tartus ning annab on siinsamas Tartus vaadata ka nüüd neist lühikese ülevaate. näiteks Kuressaare Linnateatri või Endla teatri lavastusi. LMSELT ei ole ükski tudeng nii rikas, et igal õhtul muretult TARTU UUS TEATER mõnd etendusasutust külasLoomulikult ei ole Vanemuine tada. Seda nii rahalisi kui ka ainus asutus, mis Tartu teatajalisi ressursse silmas pidades. rimaastikku kujundab. Väga Seega tuleb hea elamuse saa- tõsiseltvõetavad on näiteks ka miseks etenduse väljavalimi- Tartu Uue Teatri lavateosed, mis sele piisavalt aega panustada, et on viimasel ajal rahva seas üha mitte hiljem pettunult teatrimaja populaarsemad. Märtsikuus on ustest välja jalutada. Konkreetsete tulemas lausa kaks esietendust. etenduste soovitamine on keeru- 10. märtsil saab vaadata Renate line, kuna maitsed on erinevad, Keerdi uuslavastust „Koon“. Kui ja etendus, mis tõi ühele nae- muidu on Keerd tuntud Kompanii rupisarad silma, ei pruugi teist Nii ja huvitavate füüsilise teatri muigamagi panna. Kriitikute lavastuste poolest, siis tema kirjatükke ajalehtedes ja sõprade uuslavastuses mängivad Uue arvamusi tasub kindlasti kuulata, Teatri draamanäitlejad. Selline aga tõelise teatrielamuse nimel põnev sümbioos pakub kindoleks hea ka ise enne piletiostu lasti huvitavat vaatamist ka tranatukene lavastuse tausta uurida. ditsioonilise teatri austajatele. Tartu teatrimaastik on üsna lai ja Teine uuslavastus on Uue Teatri pakub põnevat vaatamist igasu- „#DIGITALHATSGAME“, mis on guse maitsega teatrikülastajale. valminud koostöös Tampere Siin on võimalik vaadata nii tra- Telakka teatriga. See tähendab, ditsioonilist sõnateatrit, ooperit, et lavalgi saab lisaks eestlastele tantsulavastust, uuemat rituaal- näha soome näitlejaid. Lavastuse teatrit kui ka erinevaid teatrieks- keskmes on poliitilised häkkerid – perimente. Neist kõigist nüüd aktivistid, kes üritavad maailma natuke lähemalt. toimimist muuta. Ühtlasi tähistatakse selle lavastusega Telakka VANEMUINE teatri 20. juubelit. Veel on võiTartus asub Eesti ainus kol- malik Uues Teatris sel kuul vaamežanriteater. See tähendab, et data VAT Teatri külalisetendust seal saab vaadata sõna-, muusika- „Klaasist loomaaed“ ja Eesti ühe ja tantsulavastusi. Vanemuise olulisema teatri- ja filminäitleja repertuaar on jagatud kolme Evald Aaviku loomingut kokkuhoone vahel: suur maja, väike võtvat „Evaldi tekki“. Kooliteatri maja ja Sadamateater. Märtsikuus austajad võivad 19.–20. märtsil on Vanemuises võimalik näha täiesti tasuta vaatama minna midagi igast žanrist. On komöö- Uues Teatris toimuvat Tartu koodiaid, muusikale, oopereid ja tõsi- liteatrite festivali, kus selguvad semaid draamalavastusi. Märtsi üleriigilisele kooliteatrite konkurkeskel jõuab publikuni ka üks sile pääsejad. uuslavastus. Nimelt esietendub suures majas kogupereballett MUST KAST „Lumekuninganna“. Tudengitele Võrdlemisi uus tegija Tartu pakub Vanemuise teater võima- teatrimaastikul on teater Must lust osta tund aega enne eten- Kast. Viljandi kultuuriakadeemia duse alg ust soodushinnaga tudengite oma teater tegutseb pilet. Kui muidu tuleb üliõpilasel Genialistide klubis ja on aastaga teatrisaali astumiseks välja käia pugenud sügavale Tartu teatripea 14 eurot, siis kella kuue pileti sõprade südamesse. Must Kast saab lunastada kaheksa euro eest. pakub märtsikuus vaatamiseks Etendusi vaatamas käies tasuks näiteks eelmise kuu keskpaigas end alati lavastuse sisuga lühi- esietendunud pseudopärimusdalt kurssi viia. Seda eriti ooperi likku lavastust „Võõrana põhja balleti puhul. Kes kava füüsilisel jala kõrbes“, mis nõuab kindlasti kujul osta ei taha, saab seda sir- suurt keskendumis- ja tõlgenvida Vanemuise kodulehel, kus damisvõimet, kuid ilmselt ei jäta iga etenduse kirjelduse juures kedagi külmaks. Mängukavas on

ka lastelavastused „Õhupallid“ ja „Padjatäis päikest“, mis kuluksid marjaks ära ka tudengitele raskel õppeperioodil. Esietenduseta ei möödu märtsikuu ka Mustas Kastis. Nimelt on märtsi viimastel päevadel oodata lavale uut sõjavastast füüsilise teatri lavastust „Müür“. Musta Kasti lavastuste juures tuleb kindlasti ära märkida, et pärast iga etendust toimub vestlusring, kus lavastuses käsitletud teemad uuesti üksipulgi läbi räägitakse. See ehk aitab nende lavastusi paremini mõista. HARRASTUSTEATRID Tartu teatrimaastikule mahub aga veel hulganisti harrastusteatreid, näiteks Karlova ja Vilde teater, mis samuti aeg-ajalt väga ägedaid teatrielamusi pakuvad. Näitena võib siinkohal välja tuua Karlova teatri „Romeo vs. Julia“ ja Vilde teatri „Protsessi“, mida mõlemat on võimalik veel sel aastalgi näha. Ära ei saa unustada ka Tartu Üliõpilasteatrit, kes mängis hiljuti Belgias toimunud festivalil Tšehhovi „Kirsiaeda“ ja kevadel tuleb välja uue muusikalavastusega. Seega tasub kindlasti ka nende teatrite tegemistel pilk peal hoida ja lavastusi vaatama minna. Samuti võib huvitavaid lavastusi näha Vanemuise kontserdimajas. Kui teatrid mängivad tavaliselt oma kindlat repertuaari, siis kontserdimajas saab näha näiteks monoetendusi, mis ei ole ühegi konkreetse teatri repertuaaris. Niisiis, nagu juba alguses öeldud sai, põnevat vaatamist jagub Tartus igale maitsele. Ja õige ajastuse korral on pileteid võimalik täiesti mõistliku summa eest osta. Siia juurde sobib ära mainida veel üks nipp, mida paljud ei tea. Nimelt kui näiteks Piletilevi koduleheküljel on etendus välja müüdud, siis ei tasu meelt heita, sest suure tõenäosusega võib Piletimaailmas samale etendusele veel pileteid olla. Teatrielamuse saamine sõltub muidugi suuresti ka vaatajast endast. Kui teatrisseminek on eraldi sündmus, selleks valmistutakse ette ja ollakse saalis mõttega asja juures, on elamuse saamine vägagi tõenäoline. Kui aga jooksed etendusele otse loengust ja etenduse ajal jälgid oma telefoni või mõtled sellele, mis homseks lugeda on, ei saa ka elamust garanteerida. Võta korrakski aeg maha ja mõtle teatriskäigule kui minipuhkusele. Siis tasub see ära.

ÕPPIMINE

KUIDAS VÕTTA ÕPINGUTEST VIIMAST KAISA LAUR Kuigi uue sessini on veel aega maa ja ilm, tasuks juba praegu õppimist tõsiselt võtta, et järgmised eksamid läheksid libedalt ning ülikoolis õpitu jääks paremini ja pikemaks ajaks meelde.

PPIMISVIISE on mitmeid. Kuigi meetodite efektiivsus on inimeseti erinev, on teadlased leidnud, et mõned neist kipuvad siiski olema paremad. Mõned aastad tagasi tehtud metaanalüüsist* selgus, et üllataval kombel on mitmed koolides levinuimad õppimistehnikad tegelikult võrdlemisi ebaefektiivsed. Nende hulka kuulusid näiteks markeriga allajoonimine, ülelugemine ja ka kokkuvõtmine, mida kõik tudengid laialt kasutavad. Kõige tulemuslikum on õppimine siis, kui seda teha hajutatult pikema aja jooksul, sest nii on ajul aega, et uut infot paremini omaks võtta. Optimaalne aeg millegi hajutatud õppimiseks peaks olema 10–20 protsenti sellest ajast, kui kauaks on soov teadmine mällu talletada. Ehk kui sa tahad, et miski püsiks sul meeles aasta aega, peaks seda kordama umbes iga kuu tagant. Kontrolltöödeks või eksamiteks

valmistudes on mõistlik jätta iga õpisessiooni vahele ööpäevane auk. Kui töö toimub nädala aja pärast, peaks iga õpisessiooni vahele jääma 12–24 tunnine paus. Eriti hea tulemuse annab meetod siis, kui kombineerida seda proovitestide ja ülesannete lahendamisega, mis on teine väga efektiivne õppimismeetod, kusjuures sooritatavad harjutused ei pea sugugi olema klassikalises kontrolltöö vormis. Kõige lihtsam viis on esitada endale küsimusi ja nendele vastata. Samuti võib kasutada flash card’e ja lahendada materjalide abita näiteülesandeid (põhikooli matemaatikatunnid!). Hajutatud õppimine võib tunduda alguses veider, kuna paljud õppurid leiavad end enne tööd kas halva ajaplaneerimise või muude põhjuste tõttu tihti ajahädast. Nad on sunnitud viimasel ööl meeleheitlikult tuupima, mis pole aga sugugi efektiivne õppimisviis, eriti pikas perspektiivis. Paljud meist on kogenud, et kõvasti tuupides võib töö järgmisel päeval küll enam-vähem talutavalt ära teha, aga õpitu ununeb seejärel väga kiiresti. Põhjus on selles, et tuupides töötame lühiajalise mäluga. Muu hulgas kaasneb sellega oht juba varem õpitud oluline info „üle kirjutada“.

Kui aga on soov teadmine pikaks ajaks sügavale juurutada, tuleb kasutada mitu päeva järjest vaheldumisi fookustatud ja hajutatud õppimist. Fookustatud režiimis on inimene keskendunud ainult õppimisele ja teeb seda väga intensiivselt. Sellest üksi aga ei piisa. Et omandatud teadmine ka päriselt meelde jääks, tuleb seda korrata hajutatud õppimisrežiimis. See on oma olemuselt palju rahulikum, lõõgastunum olek, kus intensiivselt õpitud teadmised lihtsalt ringlevad inimese teadvuse taustal, samal ajal kui ta mingit muud toimetust teeb, näiteks on duši all. See toimib hästi erinevate ideede ühendamise ja suurema pildi hoomamise kontekstis. Tuupides puudub aga võimalus teha piisavalt palju vajalikke ümberlülitusi, mis kinnitaks õpitu pikemaajalise talletamise ja sellest tõelise arusaamise, mis on aga hädavajalik sinna järgmiste teadmiste pealeehitamiseks. Kes meist ei tahaks võtta ülikoolist maksimumi. * John Dunlosky, Katherine A. Rawson, Elizabeth J. Marsh, Mitchell J. Nathan, and Daniel T. Willingham ”Improving Students’ Learning With Effective Learning Techniques: Promising Directions From Cognitive and Educational Psychology“

ED ULU GU

OLE ROHKEM PÄRISELUS

Pärt Eriksonil on pidevalt nii palju tegevusi, et võib lausa tunduda, nagu oleks noormees vähemalt kolmes kohas korraga.

KRISTEL-MARIA KADAJANE

maksimaalselt head töö kvaliteeti, mis võimaldaks ka edaspidi küsida Pärt Erikson on noormees, kelle soodsaid kokkuleppeid. Muidugi ei ööpäevas näib olevat 24 tunni asemel tasu noore algaja töötajana kohe vähemalt 36. Lähemal vaatlusel selgub, endale parimaid töötingimusi loota, et paljude asjadega tegelemine ei vaid nagu on näidanud ka Pärdi nõuagi ajamasinat, vaid üksnes oskus- kogemus, peab selleks esmalt end likku ajaplaneerimist ja vankumatut tõestama just tehtud töö kaudu. See tööeetikat. nõuab omajagu ohverdusi ja prioriteetide seadmisi oma vaba aja arvelt. UI sa kohtuksid Virgin Groupi Olles ettevõtja, on noormehel looja ja omaniku Richard rohkem kui küll tulnud ette olukordi, Bransoniga, siis mida sa kus töö tuleb ära teha unetundide küsiksid. Tõenäoliselt üks arvelt ja kasvõi jõulupühadel, kui osa küsimusi puudutaks seda, kliendil kiiresti tarvis. Samas annab kuidas ta on jõudnud nii kaugele, oma firma võimaluse olla vähemalt ning teine osa uuriks tema isik- teatud määral oma aja peremees liku saare kohta. Mida aga küsida ning teha just neid asju, mis huvitaomaealise noormehe käest, kes on vad ja väljakutset pakuvad. Siinkohal õpingutega paralleelselt töötanud ongi oluline märksõna Pärdi jaoks täiskohaga kahes ametis, andnud paindlikkus, ilma milleta on raske õppejõuna loenguid, olnud kahe tegelikult nii ettevõtjana kui ka ettevõtte sünni juures ja jõudnud palgatöölisena. mitu korda nädalas jalgpallitrenni? Vähemalt minu esimene küsimus KUIDAS ÕNNESTUDA Pärdile oleks see, et kuidas ta küll Selleks, et minu intervjuu Pärdiga jõuab. liiga pilvedesse ära ei tõuseks, küsisin ka selle kohta, kuidas end pideAJAPLANEERIMISE KUNST valt motiveerida mitmel rindel Nagu meie jutuajamisest selgub, tegutsema ja kuidas ületada teele seisneb kogu kunst tegelikult pika- tulevaid takistusi. Esimene märkajalises läbimõeldud ajaplaneeri- sõna on tema sõnul pidev enesemises. Jah, koos kalendri ja muu häälestus õnnestumiseks. Tegu ei taolisega. Pärdi sõnul on oma osa ole siiski igahommikuse mantraga, muidugi ka vedamisel ja õigete vaid lihtsalt asjade nägemine posikokkulepeteni jõudmisel, näiteks tiivsemast küljest ja enese motiveesaada oma ülemuselt paindlik rimine sellega, et kui kohe asjaga graafik. Samas eeldab ajaplanee- pihta hakata, jõuab kiiremini soorimine ja paljude asjade tegemine vitud tulemuseni. Selline mõtteviis

on tõenäoliselt ka põhjus, miks Pärdi sõbraga kahasse asutatud ettevõte on algusest peale olnud edukas. Nad on lähtunud mõttest, et töö reklaamib tegijat. Teise olulise asjana nimetab Pärt hea meeskonna olemasolu, ükskõik missugune on töö. Toimiv meeskond on tema sõnul ülimalt oluline nii selleks, et raskustest ühise vaevaga üle saada, kui ka tööprotsesside efektiivseks toimimiseks. Kõike üksi korraga ja kvaliteetselt ei jõua, mistõttu tuleb jagada ülesanded vastavalt inimeste kompetentsile ära. Pärt oli lahkesti nõus jagama meiega oma nelja soovitust, mida ta on ise proovinud ja mis tema sõnul toimivad. 1. Panusta heasse meeskonda, ükskõik kas töötad kellegi teise heaks või ajad oma asja. Hea meeskond viib su kaugemale ja kiiremini edasi. 2. Ole paindlik nii aja kui ka töö- ja kooliülesannetes. Ära lähtu vähima pingutuse printsiibist, vaid proovi alati teha paremini ja rohkem kui ehk kohe küsitakse. See tasub end ära. 3. Prioriteedid paika. See on tavaline, et alguses tuleb edu saavutamiseks rohkem pingutada, et pärast saaks tehtud töö tulemusi nautida. Lase tööl end reklaamida. 4. Usu endasse. Kui sa ei saa esimene kord hakkama, proovi uuesti ja julge küsida targematelt. Head tulemused nõuavad üldjuhul ka head koostööd.

KUI SINU TEE POLE VEEL LOOMADE VARJUPAIGAGA RISTUNUD

LO O M A D MERILIN REEDE „Alusta sellest, mille tegemine on hädavajalik. Siis tee, mis võimalik... ja ühtäkki sa teedki võimatut.”

II kõlab Tartu koduta loomade varjupaiga motivatsiooni- ja juhtlause. Kodu leiavad kassid, koerad ja muud loomad, alustades stepivaraanist ja lõpetades küülikutega. Kõlab suhteliselt utoopiliselt anda uus kodu aasta jooksul pea üheksasajale loomale? Võimatu see siiski ei ole, sellega saab hakkama just eelmainitud varjupaik juba viis aastat. Number oli nii intrigeeriv, et otsustasin minna asutust lähemalt uurima. Kõike seda raske südamega, sest ma ei ole varjupaigas enne käinud ja ausalt öeldes on mul kohutav hirm koerte ees. Kuigi mulle väga meeldib tegeleda vabatahtliku tööga, ei ole minu elutee veel parjupaikadega ristunud, aga pole hullu, eks igal asjal on oma õige aeg.

KUIDAS VARJUPAIKA MINNA Põksuval südamel tammusin ühel argipäeva pärastlõunal Tartu koduta loomade varjupaiga ukse taga ja ootasin, et keegi mind telefonikõne peale sisse laseks. Varjupaika minnes oleks viisakas ette helistada vähemalt päev, et teha kindlaks, kas kellelgi on aega sinuga tegeleda. Kohale jõudes tuleb sisse pääsemiseks uuesti helistada, sest varjupaiga uks on seoses esinenud vargusjuhtumitega ööpäev ringi lukus. Sisenemiseks tuleb helistada üldtelefonile, mille leiab kerge vaevaga kodulehelt. Mina seda kahjuks ei teadnud ja läksin seekord lihtsalt õnne proovima. Kõik läks sellel pärastlõunal väga hästi. Ukse avanedes sain sisse astuda kitsukesse koridori, kus oli peale minu veel perekond, kes parasjagu tegid samme kodu poole uue pereliikmega. Mind võttis vastu varjupaigas töötav Maris, kes oli esimesest silmapilgust alates väga armas, sõbralik ja tore. Kõigepealt juhtis ta tähelepanu seinal olevale ettekirjutisele, millel seisid varjupaiga reeglid. Olles need läbi lugenud, pidin kirja panema oma nime ja muud vajalikud andmed sissekirjutiste raamatusse. Nii meie külastus algas. Liikusime koridorist välja ja olime kohe suuremal platsil, kus nägin enda ümber kümneid koeri. Varjupaiga asukoht on küllaltki

mõnusas kandis, olles linna poolt tulles veidi enne Raadi mõisa pisemas metsatukas. Koerad olid kõik kettides ja eraldi oma kuudikestes. Mõned koerad olid väga aktiivsed ja mõned veidi vähem, kuid see on nagu ikka iseloomudes kinni. Maris uuris kohe entusiastlikult, mida ma teha tahaks. Tegin ettepaneku alguses veidi lihtsalt jalutada ja siis suunduda kiisude majja. Veebruari keskpaiga seisuga oli varjupaigas 18 koera ja 56 kassi. KASSID VAJAVAD ROHKEM HOOLT Asutus jättis kohe alguses väga positiivse mulje. Nägin koertega jalutavaid inimesi ja sain teada, et vabatahtlikuid leidub loomadega tegelemiseks nädala lõikes päris mitmeid. Maris toonitas kindlalt, et vabatahtlike jõust on neil puudus just kasside juures, kuna nendega on palju rohkem tööd, alates kammimisest kuni puuride puhastamiseni. Kui jõudsime peale väikest jalutuskäiku koerte kuutide juurest kasside majja, torkas mulle kohe silma väikene erinevus kasse tutvustavate nimesiltide juures – nimelt polnud seal peal vanust. Maris mainis, et kasside vanust on väga raske määratleda, seega ei saa nad sinna kindlalt midagi kirjutada. Ta rääkis juhtumist, kus leitud kassi vanuseks peeti alguses kolm kuni neli aastat ja kui omanik järgi tuli, sai selgeks, et tõeline vanus on hoopis üle 20. Selline olukord näitab, et kassi käitumine ja välimus ei olene vanusest, vaid tema iseloomust. Minimaalselt saab üks loom varjupaigas olla 14 päeva. See on aeg, mil hooldajad vaatavad, kas loomal tekivad sõbralikumad suhted ja kas ta on edasiseks asjade käiguks sobilik. Kahjuks on nii, et kui loom on väga agressiivne ja allumatu, siis 14 päeva möödudes tehakse eutanaasia. Kõige pikemalt on neil olnud loom kuni kolm aastat, mille peale hooldaja naerusuiselt mainis, et igal loomal on vaid vaja oodata seda õiget inimest ja lõpuks ta koju saabki.

üksinda elades sellele, et võtaks näiteks endale kohe mõne kassi koju seltsi, siis mõtle selle peale pikemalt. Tudengiaeg on küllaltki seiklusterohke ja kui sul ei ole mitmeks-mitmeks aastaks kindlat elukohta, siis ei soovita varjupaiga töötajad sul looma muretseda. Veel pannakse hingele see, et mitte teha looma kingituseks või üllatuseks kellelegi teisele, sest looma valimine ja temaga suhte loomine on iga inimese individuaalne tegevus. Maris ütles, et nad ei väljasta kingituse korras ühtegi looma, kuna on nõnda vastu näppe saanud ja mõne päeva jooksul on vaene loomake varjupaika tagasi toodud. Kui on aga kindel soov loom endale võtta, siis on võimalus mitmeid kordi varjupaika külastada, loomadega tutvuda, nendega mängida ja sõbraks saada. Minu suureks üllatuseks tuuakse asutusse ka paberitega tõukoeri ja -kasse. Nii saab oma kriteeriumitele vastava looma ise välja valida ja kinkida kodu armsale hingele. Loomad on varjupaigas kiibistatud ja arstliku kontrolli läbinud, seega tervisest on täiendav teave olemas.

MINE KA KÜLLA Kuna varjupaigas töötamine nõuab suurt loomaarmastust, pärisin ka selle järele, kui palju loomi töötajatel endil on. Naine vastas naerdes, et igal töötajal on kodus vähemalt kaks kuni kolm kassi ja koera. Ikka on hetki, kui hing läheb härdaks või tekib loomaga lihtsalt selline side, mida enam katkestada ei saa. Varjupaigas töötamine on seiklusterohke, märgib Maris vahele, kui jutustab seiku minevikust. Omajagu on ka raskusi, nagu võib ette kujutada, kuid need ületatakse ühiselt. Siit ettepanek, kallis tudeng. Kui leiad, et kõik kinod, vee- ja kaubanduskeskused on läbi käidud ja vaja oleks uut tegevust, siis külasta mõnd varjupaika. Kui sulle vähegi meeldivad loomad, siis tegevust leiab seal alati. Kassisõbrad on hetkel väga teretulnud, et aidata LOOM VAJAB STABIILSUST pisikeste karvapallide kodusid Kõige enam huvitas mind aga puhastada ja karva läikima lüüa. reaalne adopteerimisprotsess, Kõige kiirem aeg on kevadeti ja millest jätkus meil juttu pike- sügiseti, saad külastust juba pikemaks. Kõige tähtsam asi meeles malt ette planeerida. Ajanappuses pidamiseks on see, et loomad kannatajatele on antud võima(eriti need, kes on elanud läbi lus toetada varjupaiku rahaliselt küllaltki traumeeriva kogemuse või hoopis söögipoolisega. Ja varjupaigas) vajavad stabiilsust. nii lihtne see aitamine ongi. Ole Seega kui sa tudengina mõtled rohkem, tudeng. Ka loomade eest.

TANTS ON SÜNERGIA KUNSTIST JA SPORDIST MARI-LIIS KORKUS

südame-veresoonkonnahaigusi ja hoida oma tugiliikumisaparaadi Peagi seljatame miinuskraadid, lavii- seisund stabiilselt hea. nina tuleb peale kevadväsimus ning Ja tuletan meelde, et kui vähegi “õun päevas” meetodist jääb väheks. on valida, siis eelistage treppe liftiÜks hea stressimaandamismeetod dele ja eskalaatoritele, jalutuskäiku roheluse tagasitulekul on aktiivne lühikesele autosõidule ja miks liikumine. Spordipisikutest koos- mitte koera kassile, sest pikad jaluneva motivatsioonisüsti võib saada tuskäigud lemmikloomaga metsa Berit Piirilt. all on just see, mida tänapäeva (kontori)inimene rohkem vajaks.” IIR õppis Tartu Ülikooli kehakultuuri teadus- Sageli satuvad inimesed, kes alles konnas kehalise kas- alustavad sportliku eluviisiga, rasvatuse ja spordi erialal. kustesse tegeleda sellega järjepiHetkel töötab ta tantsutreenerina devalt. On sul ehk mõni näpunäide, Tähtvere Tantsukeskuses ning kuidas säilitada katkematu aktiivne rühmatreenerina Fitlife Tartus ja liikumine? TÜ ASK Fitnessklubis. Samuti tant“Treeneritöös puutun tihtipeale sib ise TÜ/Rocki tantsutüdrukute selliste inimestega kokku. Algne põhigrupis ja on järelkasvugrupi tahe on suur, kuid hiljem motitreener. vatsioon kaob. Oma kogemusest võin kinnitada, et kõige paremini Kuivõrd oluline osa igapäevaelust motiveerib inimesi siiski tulemuson sinu meelest liikumine ja miks? likkus. Kui ikka kehahoiak muutub, “Ma usun, et igapäevane liiku- põlve- ja peavalud kaovad, enermine või üldine kehaline aktiivsus giat tuleb juurde, kaal hakkab tagab parema tervise ja hea ene- vastavalt soovile kas kaduma või setunde. Kui inimene on aktiivne juurde tulema, siis tavaliselt inija enesega rahul, siis on ka tema mesed ka jätkavad oma elu aktiivmõtted selgemad ja igasugune töö ses tempos. Alguses peab muulausa lendab käes. tuste nimel palju vaeva nägema ja Kuna töötan treenerina, siis ei tohiks igast tagasilöögist ennast liigun kindlasti rohkem kui heidutada lasta. Liikumine ja sport enamik inimesi, kuid soovitan ka võiks kujuneda rutiiniks, ilma milkõigile istuva tööviisiga inimes- leta lihtsalt pole võimalik pikka tele vähemalt korra päevas teha aega elada. Inimene on loodud mõnus jalutuskäik, jooksutiir või elama liikumises, seda ei tohiks mõni rühmatrenn, et ennetada me unustada.”

Tegeled ilmselgelt innukalt tantsimisega. Kust sai alguse sinu teekond selles valdkonnas? “Ma olen alates neljandast eluaastast tegelenud iluvõimlemisega. Kui vigastuste tõttu olin sunnitud sellest spordialast loobuma, siis otsisin teisi väljundeid liikumiseks. Tekkis idee proovida mõnd tantsutrenni. Tantsimisega hakkasin tegelema 14aastaselt. Kuigi alguses oli raske oma keha tunnetust tantsus leida, siis hiljem mõistsin, et just see on minu suur kirg ja ei ole kümne aasta jooksul suutnud tantsimisest loobuda. Muidugi tuleb tantsimise puhul kasuks eelnev võimlemiskogemus, mis laseb teha suurema ulatusega liigutusi ja olla väljendusrikkam, kuid vahel võib sisseharjunud päkasirutus ka tantsimist segada.” Kas tants on sinu silmis pigem sport või kunst? “Tantsu peetakse ilmselt rohkem kunstiks, miks muidu on kasutuses termin tantsukunst. Tegelikult nõuavad tantsud ikka rohkemat kui tahmine kenasti ja kunstiliselt liikuda. Seega on tants sünergia kunstist ja spordist. Sellest vallandub tohutult palju head energiat. Koreograafiate mõtlemine ning muusika ja kostüümide valik vajab kindlasti suurt loomingulisust, kuid hea tantsu sooritamiseks vajalikud tehnilised elemendid nõuavad tugevat füüsilist ettevalmistust, vastupidavust ja motiveeritust.”