OLE ROHKEM aprill 2016 by OLE ROHKEM

APRILL 2016

GÜMNASISTID LÕID OMA ETTEVÕTTE 6–7 ESTCUBE TESTIB TEHNOLOOGIAT 15 TUDENGIPÄEVAD TULEVAD TAAS 16–17 ÜLIÕPILASTEATRI UUS LAVASTUS 20

MARTIN NOORKÕIV TAHAB TUUA MAAILMA ROHKEM EESMÄRKE

JUHTKIRI

VIHA ON ILMAS, ÕELUS ON ILMAS SANDRA SAAR Kui paluda inimestel iseloomustada eestlasi, siis valdavalt saame omadussõnad, mis ei näita meid just kõige positiivsemas valguses. Eks negatiivsed kogemused jäävadki tihtipeale rohkem meelde, aga tegelikult väheke rohkem sõbralikkust ja sallivust ei jookseks mööda külge maha.

UIGI olen alati mõelnud, et

eestlased ei ole tegelikult üldse nii hullud, kui meist räägitakse, siis hiljuti olen pidanud natuke vastupidist arvama. On päris hirmus, kuidas viimasel ajal üksteist materdatakse. Näiteks kui Märt Avandist ilmub kusagil mõni artikkel, siis iga jumala kord on seal mõni kommentaar, kus keegi peab uuesti esile tooma tema eestlaste häbenemise väljaütlemist. Hiljutiste Brüsseli sündmuste valguses hakkas aga Eestis üks erakond parastama, kuidas nemad sellise õnnetuse eest on juba ammu hoiatanud, aga keegi ei kuula. Tundus lausa, et sellest parastamisest tunti mõnu. Kas tõesti on nii traagiline sündmus miski, mille najal hakata targutama ja olla isegi rõõmsad, et ennustus täitus? Sellist käitumist kohtab tegelikult iga päev meie ümber. Oleme teiste inimeste suhtes õelad ja vastikud, tunneme isegi mõnu, kui kellelgi halvasti läheb. Mulle tundub, et mõne inimese päev on alles siis

korda läinud, kui saab teisele inimesele kehvasti öelda. Osad inimesed ei teadvustagi enda õelutsemist, aga on ka inimesi, kes sellest aru saavad. Näiteks on minu tutvusringkonnas üks inimene, kes teab, et ta on tihtipeale õel ja vastik teistega, aga enda vabanduseks toob ta selle, et ongi selline. Kusjuures olles ise uhke selle üle. Päris kindlasti pole see miski, mille üle uhkust tunda. See on tore, kui inimene annab endale aru oma olemusest. Paljudel on aga väga vildakas minapilt. Kas ollakse liiga madala või siis vastupidi, liiga kõrge enesehinnanguga. Aga kui me saame aru, millised oleme ja et mingi osa meist pole väga hea, siis uhkuse tundmise asemel peaksime proovima seda paremaks muuta. Kõlab maru klišeelikult, aga elu üks eesmärk on ju saada parimaks võimalikuks versiooniks iseendast. Võin näitena tuua ühe enda teadvustatud halva külje. Mulle tohutult meeldib endast rääkida. Seejuures unustan tihtipeale uurida sõprade elude kohta, et olla kursis nende tegemistega. Püüan seda muuta ja mitte endast nii palju rääkida. Lisaks parastamisele meeldib inimestele teistest halba rääkida. Usun, et me kõik oleme seda teinud. Miks? Tavaliselt öeldakse, et ju siis halvastiütleja on kade, mida ma eriti ei usu. Kadedus peaks just panema rohkem pingutama, et olla kadestatavaga samasugune. Mulle tundub,

et ärapanemise taga on pigem vajadus tunda ennast paremini ja paremana. Et noh, vähemalt ei ole mina selline. Mulle on üldse arusaamatu, miks inimesed meile nii väga ette jäävad. Näiteks tekitab minus alati hämmingut kooseluseaduse üle vaidlemine. See seadus puudutab üsna väikest osa ühiskonnast ja kui see seadus teeb kedagi õnnelikumaks, siis miks olla sellele nii tulihingeliselt vastu. Ja ärge öelge, et kristlikel põhjustel. Kust nüüd järsku kõik need kirikuinimesed välja hüppasid? Ühiskonnas, mis on üks usuleigemaid, on see väga tobe argument. Minu meelest tuleb riigile kasuks, kui selle kodanikud on õnnelikud ja rahul. Minul on küll siiralt hea meel, kui inimesed minu ümber on õnnelikud. Rahulolevad inimesed teevad endalgi tuju heaks ja motiveerivad rohkem pingutama, sest tahaks ju ise ka kunagi sama rahulolev olla. Hästi tihti kommenteerivad naised omavahel, mida teine naine seljas kannab ja seda mitte positiivses võtmes. Miks üldse läheb kellelegi korda, mida teine inimene seljas kannab? Kui mulle mõni riideese ei meeldi, siis mina seda selga ei pane, aga kui keegi teine seda kannab, siis ma viltu ka ei vaata. See pole ju minu asi ega mõjuta kuidagi minu elu. Elu oleks kohe palju lihtsam, kui me ei elaks teiste elu ja ei vaevaks enda pead teiste käitumisega.

TOIMETUS Peatoimetaja Sandra Saar Keeletoimetaja Minna Kuslap Reporterid Kristel-Maria Kadajane, Merilin Reede, Kaisa Laur, Mari-Liis Korkus, Maili Tirel

Küljendaja ja fotograaf Argo Ingver Vastutav väljaandja Laura Kabonen Väljaandja Üliõpilaskonna SA Tiraaž 1300 Trükk Ecoprint AS

A R VA M US

MIKS SA EI JOO? HELERI ALL “Joome täna õhtul poole rohkem, sest siis on meid järgmisel aastal poole vähem!” kõlasid Henrik Kalmeti sõnad Kinoteatri aastalõpusõus.

hiljuti järele vaatama eelmisel Arvamusfestivalil peetud arutelu, kus näitlejad vestlesid alkoholitarbimise üle. Seoses alkoholireklaami keelustamise ja kogu selle ümber käiva tralliga on teema jälle tugevalt päevakorda tõusnud. Eestlased on teadagi tarbitavate alkoholikoguste poolest Euroopas esirinnas ja ega tudengkond selles edetabelis allapoole kukkumisele üldiselt kaasa ei aita. Jah, ma olen kuulnud, et klaas veini päevas mõjub südamele hästi, aga on see ilmtingimata vajalik? Kuulsin alles mõned päevad tagasi, et üliõpilaskonna aktiivsete tudengite seas oli arutlusel küsimus kas hea õppimise tavasse lisada punkt, et tudeng peab loengus kaine olema. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga minu pooleteistaastase ülikooliaja vältel on küll tulnud ette olukordi, kus mõned tudengid jõuavad loengusse otse peolt veel veidike vindisena. Ja seda rohkem kui üks kord. Erinevate tudengiürituste (suur)sponsorid on sageli alkoholitootjad ja ilma nendeta justkui polekski õiget sündmust. Tundub, et alkohol liidab, aitab ühtaegu tähistada ja kurvastada. Samas, noorus ongi ju aeg, kus teha hullusi, olla spontaanne ja korda saata tegusid, mida mõned kümned aastad hiljem töistel või ealistel põhjustel enam teha ei saa. Pean omastki kogemusest ütlema, et alkoholile ei öelda on kohati üsna keeruline. Minu elutempo on kahjuks selline, et saan sõpradega ATTUSIN

kohtuda tavaliselt alles pärast kella kümmet õhtul. Hinded, töö, sotsiaalne elu ja uni – teate ju küll, et seda kõike on raske tasakaalus hoida. Kohvikud on nii hilisel kellaajal juba kinni ja kuna me tavaliselt ei taha, et meid keset õhtut kusagilt välja tõstetaks, tulebki minna mõnda baari, mille lahtiolekuajad on natukenegi pikemad kui näiteks Werneril. Sotsiaalne surve ei luba sul baaris niisama tühja laua taga istuda. Sa pead midagi tellima. Ja olgem ausad, tihti on see miski pudel õlut või klaas veini. Tee, kohv või vesi maksavad alkoholiga pea sama palju ja selleks, et koolipingeid maandada ning end seltskonnas hästi tunda, tellivad paljud pigem promilliga joogi. Lisaks on alkohoolsete jookide valik Tartu baarides kümneid kordi laiem kui alkoholivabade. Legendaarne ajakirjanik Valdo Pant kirjutas kunagi haiglas olles oma päevikusse: „Läheneb maailmarekordi kordamine – kell 18.00 täis kaks nädalat ilma tilga etanoolita.” Usun, et suurem osa tudengitest sellise rekordiga praegu kelkida ei saa. Tundub, et onu Alko seisab pidevalt meie kõigi selja taga. Seda näitlikustab hästi Jan Uuspõllu toodud näide õhtusest toiduostmisest tolles samas Arvamusfestivali arutelus. Kell on ehk pool kümme, mina valin toidupoes oma tomateid ja sepikuid ning järsku meenutatakse rahvale üle kogu poe suurtest kõlaritest, et alkoholimüük lõpetatakse 20 minuti pärast. Ah õigus, peaks äkki siis pudeli veini ka veel võtma. Mina olen sellises olukorras olnud. Arvan, et vähemalt mõned teist samuti. Ühtlasi tuleb siinkohal mängu ka teismeliste gängimentaliteet. Kui kõik võtavad, kuidas siis mina ei võta. Kui noor inimene omale reede õhtul pubis istudes midagi alkohoolset ette ei telli, siis on ta ilmselgelt rase või lihtsalt imelik. Seletada mittejoomist on nii keeruline, et kergem on lihtsalt see pokaal või

pudel ära tellida. Õnneks on grupp inimesi pannud käima kampaania „Joome poole vähem!“. Tallinnas on selle kampaania plakateid rohkem näha kui Tartus. Oleme varemgi näinud aktsioone, nagu näiteks terve septembrikuu kainena veetmine (kuigi rebasenädala ja vanade kursusekaaslastega uuesti kohtumise tõttu on see suhteliselt võimatu üritus), aga sellised ühekordsed ettevõtmised ei vii tavaliselt tulemuseni. Mis mõtet on kuu aega kaine olla, kui esimesel oktoobril tehakse kaine kuu lõpetamise tähistamiseks hiigelsuur pidu, kus kogu tarvitamata jäänud alkohol tagantjärele ära juuakse. Kahepalgeline, kas pole? Loomulikult ei üldista ma sellist käitumist kõigile tudengitele, aga nii tehakse. Ja mitte vähe. Aga tagasi praegu päevakorras oleva „Joome poole vähem!“ kampaania juurde. Päeva pealt kogu alkoholitarbimine lõpetada tunduks nii mõnegi jaoks võib-olla veidi liiga radikaalne ja seega on „poole vähem“ igaühele subjektiivselt ilus eesmärk, mille poole püüelda. Kes joob iga päev kaks pudelit õlut, joogu nüüd üks, ja see, kes omale igal õhtul pokaali valab, valagu nüüd pool. Mina ei ole karsklane ja mul ei ole midagi alkoholi vastu. Olen lihtsalt viimasel ajal selle teema peale erinevatel põhjustel keskmisest rohkem mõtlema hakanud ja leian, et kui enne klaaside kokkulöömist mõelda, miks me seda teeme, mis on meie sügavamad põhjused selleks, siis tulemus on võib-olla kurb. Et kainus või vähemalt poole vähem joomine ei oleks Kolgata tee, oleks tark leida endale kamraadid. Sõbrad, kes samamoodi teevad. Kampaania nimigi ütleb „jooME poole vähem“. Mitmekesi koos on ikka lihtsam. Alkoholitarbimise poole võrra vähendamine oleks Eestile sajandaks sünnipäevaks ilus kingitus. Proovime siis koos juua poole vähem.

Foto: Erakogu

OLE ROHKEM TARTU TUDENGIORGANISATSIOONIDE KOOSTÖÖVÕRGUSTIK

REELIKA ALUNURM Alates 21. jaanuarist käivad koos OLE ROHKEM Tartu tudengiorganisatsioonide koostöövõrgustiku liikmed. Milleks selline moodustis ja mis kasu on sellest ühele tavalisele tudengile?

on üsna umbmäärane väljend, mis paneb enamasti inimesi ühmama “ahah, tore”. Ärge laske end eksitada. See võrgustik ei ole kokku kutsutud niisama jutu vestmiseks, vaid väga kindla eesmärgiga: muuta Tartu tudengielu selliseks, et see võistleks iga kell suuremate linnade ja rahvusvaheliste ülikoolilinnakutega. Elame maailmas, kus välismaistes ülikoolides õppimine on igapäevane nähtus. Ka Eesti-siseselt on konkurentsi, kuna Tallinnas on aina rohkem atraktiivseid õppimisvõimalusi, kusjuures töö- ja praktikavõimalusi on seal jalaga segada. Samal ajal kahaneb igal aastal ülikooliealiste noorte arv. Seega ei võistle mitte noored enam kohtade eest ülikoolides, vaid ülikoolid konkureerivad uute üliõpilaste meelitamise pärast. Tartul on siinjuures omad tugevused. Esiteks on Tartus väga head kõrgkoolid. Teiseks on tegemist üsna väikese linnaga, kus mitu ülikooli paiknevad lähestikku ja paarkümmend tuhat tudengit võivad hõlpsa vaevaga kesklinnas kokku saada. Kolmandaks on siin palju huvialaringe, ajaveetmisvõimalusi ja mis kõige olulisem – tudengiorganisatsioone. OOSTÖÖVÕRGUSTIK

MIKS JUST TUDENGIORGANISATSIOONID Tartus on neid kokku rohkem, kui esmapilgul arvata võiks, lausa üle 70. Kokku koondavad nad juba

praegu tuhandeid omavahel lävivaid tudengeid, kes moodustavad seetõttu muljetavaldava suurusega tutvusvõrgustiku. Samal ajal katavad need organisatsioonid väga erinevaid valdkondi. Eksisteerib erialaseltse neile, kes huvituvad just õpitava eriala kohta oskuste ja kogemuste omandamisest. Leidub esindusorganisatsioone neile, kes tahavad kaasa rääkida poliitika kujundamises. On üleülikoolilised organisatsioonid neile, kes tahavad võimalikult mitmekesist kogemust näiteks juhtimisoskuste või ürituste korraldamise vallas. Samuti on akadeemilisi organisatsioone neile, kes peavad au sees pikkade traditsioonide jätkamist. Kõiki neid organisatsioone juhivad tudengid ise, aga nad teevad seda oma eelkäijate õpetuste kohaselt ja tihti ärimaailmas kaasa lüües, sest üritused ja ettevõtmised vajavad sponsoreerimist ja reklaamimist ning palju muud. Kes ikka veel arvab, et ühe tudengiorganisatsiooni juhtimine on kerge ülejala töö, eksib rängalt. See on ehtne juhtimiskogemus koos organisatsiooniteooria, strateegilise juhtimise ja meeskondade haldamise ülesannetega. Need omakorda on väga väärtuslikud kogemused töömaastikul. Paljud tudengid aga ei ei tea veel selle kasulikkusest piisavalt. Seepärast on koostöövõrgustiku esimene ülesanne kaasata märgatavalt rohkem üliõpilasi tudengiorganisatsioonidesse. KUIDAS NAD SEDA TEEVAD Esmalt oli vaja tudengiorganisatsioonid üldse omavahel tuttavaks teha ja avada uks ühtse suhtlemise maailma, sest ka nemad ise ei teadnud, kui palju tudengiorganisatsioone tegelikult on. Selle jaoks korraldati

Foto: Karl Erik Piirimees

KO OS TÖ ÖVÕ RG US T I K

kõigepealt 2015. aasta novembris Tartu Tudengiorganisatsioonide Aastakohtumine (TTA 2015), kuhu olid oodatud kõikide tudengiorganisatsioonide juhtkonnad arutlema tulevikuvõimaluste ja koostöö üle. Ühe kohtumisega aastas ei saa aga just palju tehtud, mistõttu moodustati ametlik koostöövõrgustik. Liikmed kohtuvad iga paari kuu tagant suurel koosolekul, mida nimetatakse Ümarlauaks, kus kõigil organisatsioonidel on võimalik avaldada mõtteid Tartut puudutavatel teemadel. Näiteks kuidas peaks tunnustama eriti tublisid Tartu tudengikeskkonda panustajaid. Mida teha välistudengite heaks, kes samuti soovivad organisatsioonide tegevustes osaleda. Milliseid üritusi võiks üheskoos korraldada, mis tõmbaks Tartule üleriigilise meedia tähelepanu, ehk ka rohkemate potentsiaalsete tudengite tähelepanu. Koostöövõrgustiku teine suur ülesanne ongi paista üleriigilises meedias silma ühiste suurte ettevõtmistega. Ikka selleks, et näidata Tartu erilisust ka väljapoole. Lisaks saavad selle käigus osalevad organisatsioonid võimaluse teha omavahel rohkem koostööd ja vahetada kogemusi. Koos võib õnnestuda nii mitmeidki üritusi ja ettevõtmisi saavutada suuremalt ja paremini kui üksi. Et Tartu oleks kõige arendavam keskkond noortele. Selle mõtte eest on OLE ROHKEM liikumine seisnud algusest peale ja nüüd on ka teised tudengiorganisatsioonid nõustunud, et see on tõepoolest mõistlik eesmärk, mille nimel ühiselt pingutada. Selle jaoks ongi loodud OLE ROHKEM Tartu tudengiorganisatsioonide koostöövõrgustik. Tartu on lahe ja väärtuslik keskkond, mida tasub hoida ja arendada.

Foto: Erakogu

UUDISED

MART NOORMA: KAS EESTI NOORED ON SUURTEKS TEGUDEKS VALMIS? Tartu ülikool avalikustas kampaania „Võime muuta maailma!“, kus noori oodatakse üheminutilises videoklipis esitama ideid, kuidas nemad tahaksid maailma muuta. Parimatele on motiveerivad auhinnad ja säravamaid ideid saab edasi arendada koostöös Tartu ülikooli ideelaboriga.

ARTU ülikooli õppeprorektor

Mart Noorma usub, et igaüks peaks andma enda panuse, et muuta maailma meie ümber paremaks. „Näiteks Tartu ülikooli üliõpilased koos sõpradega

viisid kosmosesse Eesti esimese kosmoselaeva ESTCube-1 ja annavad ka edaspidi panuse inimkonna kosmose avastustesse.“ Noorma sõnul tuleb suurte tegude tegemiseks astuda vaid esimene samm. „Mis oleks, kui kõik Eesti noored saadaksid Tartu ülikoolile oma mõtteid, kuidas maailma paremaks muuta. Selleks ootame noorte ideid üheminutilises videoklipis. Valime ideede hulgast parimad välja ja viime need võimalusel üheskoos ellu. Võitja saab vääriliselt autasustatud ja võimaluse

päriselt maailma muutmises osaleda,“ julgustas Noorma osalema. Ideekonkursil saavad osaleda kõik Eesti noored, kes on konkursi toimumise ajal kuni 30aastased. Osalevas meeskonnas võib olla üks kuni neli liiget. Konkursi võitja valib välja Tartu ülikooli moodustatud žürii. Ühtlasi valitakse rahvahääletusel rahva lemmik. Parimatele auhinnaks GoPro kaamera. Säravamaid ideid on võimalus edasi arendada koostöös Tartu ülikooli ideelaboriga. Ideid saab esitada kuni 15. maini.

TARTU ÜLIKOOL AVAB IT MAGISTRIÕPPEKAVA MITTEINFORMAATIKUTELE Sel õppeaastal avab arvutiteaduse instituut vastuvõtu magistriõppekavale „Infotehnoloogia mitteinformaatikutele“, mille lõpetajad saavad siduda IT-teadmised varasema erialaga ja luua midagi täiesti uut.

ARTU ülikooli arvutiteaduse

instituudi juhataja professor Jaak Vilo tõdes, et hetkel on IT selgelt kõikide elu- ja ärivaldkondade lahutamatu osa. Oma valdkonna erialase pädevusega inimesed, kes on omandanud lisaks tugevad teadmised ITs, aitavad disainida, luua või tellida rakendusi, kus on parimal viisil kaasatud nii rakendusvaldkonna kui ka IT-oskused. Õppekava eesmärk on arendada vajalikke teadmisi ja oskusi

inimestes, kellel on huvi ja soov töötada IT-valdkonnas või toetada infotehnoloogiliste lahendustega oma olemasolevaid tööülesandeid, kuid varasemad teoreetilised teadmised puuduvad. Vastuvõtu eeldus on varasem kõrgharidus mõnest muust valdkonnast, millele soovitavalt on järgnenud ka paariaastane töökogemus. Õppetöö jooksul saab üliõpilane kindlasti osaks erialastest väljakutsetest, mida pakuvad kas IT-ettevõtted või infotehnoloogilisi lahendusi tellivad asutused. Õppekava programmijuht, hajussüsteemide professor Eero Vainikko sõnas, et õpe uuel infotehnoloogia magistriõppekaval on tugevalt orienteeritud praktilistele oskustele ja suutlikkusele

rakendada neid oma igapäevatöös. Õppimise käigus saab teha praktilisi ülesandeid, nagu kasutajaliideste loomine ning multimeedia ja mitmekihiliste veebiinfosüsteemide tegemine. Õppekava annab algteadmised programmeerimisest, andmebaasidest, infoturbest ning operatsiooni- ja infosüsteemidest. Uue magistriõppekava esimene vastuvõtt toimub 2016. aastal. Edukas lõpetaja saab tehnikateaduste magistrikraadi. Pärast lõpetamist on võimalik uute teadmiste ja värske magistrikraadiga luua midagi täiesti uut, kombineerides kõiki omandatud erialasid või siis end tõestada näiteks IT-sektoris protsesside juhtimises, analüütiku või konsultandina.

ÕPIL ASFIRMA

Foto: Erakogu

LUGU NELJAST PÜRGIJAST

Tiimi liikmed: Aleksandra Isabel Pillmann, Jürgen Jürgenson, Johannes Vallikivi ja Karl-Erik Kirs

MARI-LIIS KORKUS “Meie põhiline eesmärk Ajujahis on näidata teistele, et vanus ei mängi äris rolli. Ettevõtlikkuse ja töötahtega on võimalik väga palju saavutada.”

UST sellise mõttega astus tänavuse Ajujahi võistlustulle õpilasfirma Pürg (varem tuntud kui Bison). Kui ligi kaks aastat tagasi said neli noort gümnasisti kätte oma teklid, kerkis pinnale küsimus, kuidas saaks kooli sümbooliseerivat peakatet paremini säilitada. Lahenduste puudumisel otsustasid noored ohjad enda kätte haarata ja pead kokku panna. Sündis idee luua teklikott, millel ühelt poolt oleks kaitsefunktsioon ja samas võimaldaks paindlik disain seda isikupärastada vastavalt tellija soovile. Täiendavalt süvendas idee teostamist turu-uuringu tulemus, mis tõendas potentsiaalse klientuuri olemasolu nii Eestis, Skandinaavias kui ka Euroopas.

KOOLIKAASLASTEST ÄRIPARTNERID Tiimi koosseisu kuulub neli aktiivset Hugo Treﬀneri ja Tartu Tamme gümnaasiumis õppivat noort. Meeskonna eestvedaja Jürgen Jürgensoni vastutusel on juhtida meeskonnatööd, esindada firmat ja tegeleda turundusega. Kaasjuhi rollis tegutseb Johannes Vallikivi, kes on lisaks ka tootearenduse- ja disainijuht. IT-alane vastutus, kuhu hulka kuulub tellimuste vastuvõtt ja toodete personaliseerimise korraldamine, lasub Karl-Erik Kirsi õlul. Meeskonna ainus õrnema soo esindaja – Aleksandra Isabel Pillmann – hoiab silma peal paberimajandusel ja suhtleb klientidega, olles kliendisuhete- ja finantsjuht. Brändikavandi arendamise käigus sai firma omale nime Bison. Meeskond selgitas, et Bison sobis hästi kokku teklikoti imagoga, milleks on minimalism ja kargus, mis on saavutatud pressvildi ja naha kooslusega. Selle aasta alguses

otsustas meeskond nime muuta, sest edasiarenev bränd ja uudistoodete imago vajas midagi, mis hõlmaks meie ajas tugevamaks kujunenud nišši ja identiteeti paremini. Seetõttu ollakse nüüd Pürg. “Selle nimega on meie Põhjamaa juured jämedamalt ning sügavamalt rõhutatud. Ka piisoniga seotud algsed sidemed pole üldsegi kadunud, kuna pürg tähendab eesti keeles euroopa piisonit,” selgitati meeskonna nimevalikut. VANUS EDUKUST EI TAKISTA Gümnasistidest koosnev tiim peab vanust üheks oma tugevuseks. Endi sõnul on nad tõsiselt motiveeritud ja täis tahet luua midagi uut, mis on tugev võistleja teistele konkurentidele, aga mis ka tõestab, et noored on võimelised edukalt äri ajama. Konkurentidest kubiseval ettevõtlusmaastikul tunnevad noored end enesekindlalt. Teklikottide valmistamisel kasutatav tööstuslikult pressitud vilt

ÕPIL ASFIRMA on materjalina ainulaadne ja riidetööstuses harva kasutatav, lisades toote välimusele rafineeritust. “Meie siht on luua kvaliteetseid disaintooteid, mis on minimalistlikud, aga pakuvad esteetilise välimusega praktilist lahendust,“ toodi välja Pürga nišina. Tänavu kuulub Pürg Eesti suurimal äriideede konkursil Ajujaht 30 parima hulka. Teekond saatesse algas eelmisel aastal, kui meeskonna mentor Juta Kuhlberg innustas noori osa võtma Ettevõtlusnädalal toimunud müügikõne võistlusest. Võit taskus veenduti, et teklikoti tootearendusega tuleb aktiivselt jätkata. Varem on edukaid esinemisi olnud õpilasfirmade konkurssidel: talvisel Tartu õpilasfirmade laadal võideti Tartu

potentsiaalikaima õpilasfirma tiitel ning üle-eestilisel senini suurimal õpilasfirmade laadal napsati suisa kaks auhinda. Kaleidoskoobi võistlusel premeeriti Pürga eriauhinnaga suurima arengu eest. PALJU SÕUAD, KAUGELE JÕUAD Tulevikuplaanidele mõeldes loodavad õpilased lähiajal siseneda Rootsi ja Taani turule. Potentsiaalsed koostööpartnerid on juba avaldanud soovi kohtuda ja selle aasta jooksul on noortel siht jõuliselt uute toodete arendamisega tegeleda, milleks on portfell, ridikül ja sülearvuti tasku. Ettevõtlusmaailmaga sidumine on võimaldanud noortel saada kogemusi väga mitmel tasandil: kuidas käib pikaajaline tiimitöö, kuidas toimib ettevõttesisene kui ka -väline suhtlus ning kuidas luua oma firmale brändi, mis on professionaalne ja tõsiseltvõetav. Kõige olulisem, mida tegevus meeskonnaliikmetele on õpetanud, väljendub oma aja oskuslikus ja kasulikus

planeerimises. “Paljud tihti küsivad meilt, et kas tõesti saame hakkama kahe väga suure kohustusega, milleks on kooliskäimine ja ettevõtlus. Vastame alati, et asi on kinni efektiivses ajaplaneerimises. Kui jaotada päev õigesti õppimise ja firma asjade ajamise vahel, on võimalik mõlemaga väga edukalt toime tulla,” põhjendab tiim. Miks on aga äritegevus juba noores eas olulisel kohal? Meeskonnaliige Johannes Vallikivi pakkus välja, et selle kaudu õpib noor inimene kergesti oma vigadest ja saab juba varakult väärtuslikke elutarkusi, mis tulevad tulevikus suuresti kasuks. Ettevõtluspisiku esilekutsumine ei tohiks valmistada raskusi, sest valikute palett on lai. “Parim võimalus selle jaoks on kindlasti erinevad äriideede arendusprogrammid, nagu näiteks Tartu ülikooli ideelabor ja Garage48, kus inimesed tulevad ja töötavad koos, et erinevatele põnevatele probleemidele lahendusi leida ja äriideesid teostada,” ütles Vallikivi.

Foto: Erakogu

AJUJAHI ŽÜRIILIIGE KRISS SOONIK “Pürg võlus mind oma meeskonnaga: noored, energilised ja mis kõige olulisem, nad tundsid igat tahku oma firmas, tootmisest müügini. Mulle meeldis nende „ma saan kõigega hakkama” suhtumine, mis peaks paljudele idufirmadele eeskujuks olema. Enne kui suured meeskonnad ehitatakse ja kõigile spetsiifilised rollid antakse, peaks kogu meeskond käed mullaseks tegema ja oma mugavustsoonist välja ronima. Ei ole müügimeest? Pole probleemi, proovime ise! Pole raha professionaalseks veebidisainiks? Teeme ise esimese versiooni! Tänapäeval on kõik võimalused olemas ja kõikidele ülesannetele on võimalik loovalt läheneda. Pürg on seda väga hästi teinud.”

MARTIN NOORKÕIV: “TÖÖTAN SELLE NIMEL, ET TARTUST SAAKS ÜKS MAAILMA KÕIGE OLULISEMAID LINNU.” KAISA LAUR Tema iidol on Dumbledore, ideaalne maailm Star Trek ja ta tahab maailmas läbi viia eesmärgirevolutsiooni. Tema nimi on Martin A. Noorkõiv.

UI mõnede inimeste edu teeb kade-

daks, siis Martin on selline inimene, kes särab nii eredalt, et seda jagub ka teistele. Pärast temaga kohtumist tekib paratamatult tunne, et kõik on võimalik ja lähme parandame selle maailma nüüd ära. Viimaseid päevi ametis olev Tartu üliõpilasesinduse esimees ei ole oma lennukate ideede jagamisel sugugi kitsi. Lõppude lõpuks, mida rohkem inimesi ühe eesmärgi nimel võitleb, seda parem. Ülikooli tulles ei viinud Martini tee sugugi mitte otse üliõpilasesindusse. „Teadsin TÜÜEst kohe, kui ülikooli tulin, ja hoidsin suure kaarega eemale. Need jutud ja see maine TÜÜEst ei olnud minu jaoks midagi sellist, mis mind huvitaks või kuhu ma sekkuda tahaks, rääkimata sellest, et ma olin suure osa oma nooruspõlvest veidi vihanud kõiki aktiviste, eriti õpilasaktiviste, pidanud neid tobedateks ja ennastupitavateks,“ kirjeldas Noorkõiv oma algusaegade jahedaid suhteid üliõpilasesindusega. Seevastu sattus ta hoopiski AIESECi ridadesse, sedagi pooleldi vastu tahtmist. „Hakkasin tegema igasuguseid tudengiaktiivsusega seotud asju, ilma et ma neid tol hetkel nii mõtestanud oleksin,“ rääkis ta. Kui käes oli Martini eelviimane bakalaureuseaasta, oli üliõpilasesindusse tulnud Erik Raudsepp,

kes hakkas seda reformima ja mõistlikumaks tegema. „Kui olid uued valimised, tuli Erik minu juurde ja küsis, kas ma ei taha esindusse kandideerida. Kuna olin tol hetkel olukorras, kus mingid asjad olid just lõppenud ja teised polnud veel alanud, siis tundsin, et mis see ikka ära ei ole, selline väike lisakohustus kõrvale. Õnneks ei saanud kohe esimeheks, vaid lihtsalt juhatusse,“ kirjeldas Noorkõiv oma TÜÜEsse sattumise lugu. “Kandideerisin Kaspari vastu, kes sai esimeheks. Õnneks ei hakanud me teineteist vihkama, saime hoopis headeks sõpradeks. Töötasime juhatuses koos aasta aega. Siis mõtlesin, et lähen ära, mille peale ütles Kaspar, et pean esimeheks kandideerima. Koormuse pärast ma algul ei tahtnud, kuid et olulised asjad olid pooleli, siis pärast väikest veenmist otsustasin ikkagi kandideerida ja need plaanid lõpule viia. Nüüd on kõik tehtud,“ rääkis Noorkõiv. MIS SAAB EDASI Pärast TÜÜE esimehe ametiaja lõppu kavatseb Martin lõpetada magistriõpingud kommunikatsioonierialal ja pärast seda omandada filosoofia doktorikraad, seda ideaalis New Yorgi ülikoolis. Tööalaselt tahaks pühenduda Domus Dorpatensise ja DD Akadeemia juhtimisele. „Domus kui sihtasutus on põhimõtteliselt nagu platvorm. Oleme sotsiaalne ettevõte, millel on oma maja ning millega teenime tulu külaliskorterite ja seminariruumide rentimise kaudu. Selle tulu ja majaga võimaldame

PERSOON

ühiskonnale teha vajalikke asju. DD Akadeemia on Domuse põhiprogramm, mida julgeksin nimetada Eesti parimaks noorte arendamise programmiks. Enda kogemustele tagasi mõeldes on mind hästi palju arendanud AIESEC ja TÜÜE, aga olen kõigis organisatsioonides tundnud, et mõned inimesed, tavaliselt juhatuse liikmed ja projektijuhid, saavad seal palju areneda, aga hästi paljud liikmed organisatsioonide sees seda ei saa. Akadeemiaga võtsime aluseks selle, et kõik programmis osalevad inimesed saaksid enam-vähem võrdse ja intensiivse kogemuse, mille käigus maksimaalselt areneda,“ selgitas Noorkõiv. „Mõte on see, et kõik programmiga liituvad inimesed muutuksid. Meie plaan on Akadeemiast teha maailma kõige arendavam noorteprogramm ja et ühel hetkel tuleksid inimesed üle kogu maailma kokku Eestisse Tartu ülikooli õppima selleks, et DD Akadeemia programmi tulla. See oleks mõnes mõttes nagu TED. Inimesed teavad, et konverentse on igasuguseid, samamoodi nagu noorte arenguprogramme, aga maailma parim on see konkreetne.“ Pikas perspektiivis töötab ta selle nimel, et Tartust saaks üks maailma kõige olulisemaid linnu, umbes nagu Silicon Valley. See poleks mitte majanduslik ega poliitiline keskus, vaid koht, kus mõeldakse kõige innovaatilisemaid mõtteid ning kus on kõige aktiivsemad ja lennukamate mõtetega inimesed. Martin loodab, et kümne aasta pärast mõtleb kogu Eesti nii. Kahekümne viie aasta pärast võiks juba Euroopa Liidus üle päeva viidata, et äkki peaks seda või teist Tartust järele pärima.

Mida mina tahaks teha, mis on minu põhieesmärk – teha maailmas eesmärgirevolutsiooni. Alustada tuleks sellest, et tagasi tuleks tuua eesmärk inimeste igapäevaellu. Et põhimõtteliselt ei oleks absurdne, kui inimene küsib teiselt, mis ta eesmärk on,“ unistab Martin. Eesmärgi all ei pea ta silmas vaid igapäevaseid saavutusi, näiteks konkreetsesse ülikooli sissesaamist, vaid elamise põhjust. „See on maailma kõige hirmsam küsimus, mida me ei julge endalt küsida, sest teame, et selle taga võib laiutada suur sügav must auk, näiteks ma ei tea tegelikult, mul vist ei olegi eesmärki,“ avab Martin inimeste kartuste tagamaid. Üks põhjus, miks indiviidil on raske sõnastada oma eesmärki, on see, et oleme harjunud pidama normaalseks, et kümnete tuhandete töötajatega globaalsed ettevõtted tegutsevad meie piiratud ressurssidega maailmas vaid raha nimel. Martinile see muidugi ei meeldi. „Kujutan ette, et vaatame saja aasta pärast tagasi praegusele maailmale ja küsime, kuidas on see võimalik, et peeti normaalseks organisatsiooni ühiskondliku funktsiooni puudumist. Et meil on ettevõtted, mis ei täida ühiskonnas mingit muud eesmärki.“ See, et kõik ühiskondlikud eesmärgid ei ole olnud head ja mõistlikud, ei tähenda seda, et neil üldse mõtet ei olnud. „Saame ühiskonnana toimida valesti, aga selleks, et teha õigesti ja paremini, peame kollektiivselt õppima eesmärke paremini seadma. Praegusel hetkel oleme terve planeediga otsustanud, et me ei sea eesmärke, ja elame lootuses, et suured probleemid lahenevad ise,“ on Noorkõiv veendunud.

EESMÄRGIREVOLUTSIOON Martini arvates ei ole ainult Eestil, vaid kogu maailmal üks väga suur probleem, millest saavad alguse kõik teised. Maailmasõdade ja ebaõnnestunud eksperimentide, nagu natsismi ja kommunismi tõttu oleme ühiskonnast, riikidest, organisatsioonidest, ettevõtetest ja ka indiviidide elust visanud välja eesmärgistatuse kontseptsiooni. „Elame praegu maailmas, kus küsides inimese käest, mis on tema eesmärk, tema elu mõte, peab ta seda küsimust tobedaks. Meil on justkui ühiskondlik kokkulepe, et eesmärgid on mõttetud, sest me ei saa neid kunagi saavutada. Ainus viis olla on lihtsalt olla ja ainus eesmärk, mis olla saab, on õnn. See paistab olevat vähemalt läänemaailma kokkulepe.

IDEAALID, UTOOPIAD JA UNISTUSED Lühidalt võib öelda, et Martini ideaalne maailm näeks välja nagu Star Treki sarjades. Kuna kõik materiaalne on nullkuluga, ei eksisteeri selles ühiskonnas enam raha. Nad suudavad genereerida tohututes kogustes energiat, millest toota toitu ja muud vajaminevat. Mitte isegi nii palju, kui nad vajavad, vaid nii palju, kui tahavad. Miski ei jää ressursside piiratuse taha. Selles ühiskonnas tegelevad kõik teaduse, kultuuri ja loominguga, et saada maailmast ja universumist paremini aru, uurida seda või luua juurde väärtusi. Kuidas aga sinnani jõuda? Martin usub, et filosoofia on filosoofia alles siis, kui seda rakendada päris elus. Platoni Akadeemia ja Aristotelese Lütseum

PERSOON toimisid sama loogika alusel: kui inimene midagi mõtestas ja filosoofiliselt mingisuguse lahenduseni jõudis, pidi ta selle järgi ka elama. Vastasel korral polnud see filosoofia, vaid lihtsalt mõte. „Pikas perspektiivis kujutan ette, et Akadeemiast saab selline asi nagu Yoda Star Warsis. Et inimesed, ükskõik kus nad planeedil Maa ka paiknevad, teavad väikese linna Tartu olemasolust. Kui nad tahavad päriselt saada Jediks, saada osa maailma kõige-kõige arendavamast programmist, tulevad nad siia, ükskõik kui palju see maksab,“ kirjeldab Martin oma unelmat. Et Akadeemiast saaks üldse selline programm, on vaja tema kõrvale kõige tugevamate noorte arenguprogrammide konkurentsi. Seetõttu on ka oluline, et TÜÜSA ja OLE ROHKEM eksisteeriks. Iga kord, kui üks muutub paremaks, peab teine omakorda ennast arendama. Ilma konkurentsita oleks olukord liiga lihtne ja laisk, et piisavalt areneda. Samas on TÜÜSA teine roll toetada neid, kes alles alustavad. Väga tiheda konkurentsi puhul on muidu oht, et uued süüakse lihtsalt välja. TÜÜE omakorda on oluline seetõttu, et ülikool on Tartu või koguni Eesti olulisim institutsioon. „Kui Tartu ülikool pikas perspektiivis läbi kukub, siis on

kõik minu muud tegemised mõttetud. Domus ja Akadeemia saavad toimida ainult siis, kui ülikool on väga edukas, mis tähendab, et mul on olnud siirad kavatsused ülikooli aredamise suhtes,“ rääkis Noorkõiv. IDEAALID JA EESKUJUD Martini põhiiidol on Dumbledore. „Enamuse ajast ta ei võta elu tõsiselt. Tema on see, kes teeb nalja, laseb pinge olukorrast välja, toob ruumi inimliku soojuse, aga siis, kui on oluline hetk, suudab tõmmata kogu ruumi vaikseks ja öelda, et see on oluline. Ja inimesed tunnevad, et see ongi oluline.“ Eriti meeldib Martinile Dumbledore’i ja tema õe lugu. Kuigi Dumbledore tegi nooruses ka vigu, on ta muutunud ja arenenud, mis ei tee teda vähem eeskujuks. „See on iidolite puhul põhiprobleem, et nad peavad täiuslikud olema. Kui avastame, et nad muuseas nokkisid kunagi nina, siis on nad automaatselt vähem eeskujud. Mis on täielik absurd, sest tegelikult inimesed ei ole perfektsed. Sellepärast ongi Dumbledore kõige parem eeskuju: ta pole täiuslik, aga ta teeb neid asju, mis on olulised, ja teeb neid hästi,“ on ta kindel. Kui Martin oleks superkangelane, oleks ta tõenäoliselt Xavier X-Men’ist, selleks, et saada

inimestest täielikult aru. „Kui sa saad aru, miks inimesed midagi tahavad, siis mulle tundub, et isegi kõige ühildamatumad maailmavaated ja perspektiivid on tegelikult ikkagi praktilise elu, emotsioonide ja narratiivide vangid, mitte vastandlikud. Mina usun, et põhimõtteliselt on kõik inimesed, ideoloogiad, riigid ja ajalood lepitatavad. Mu lemmiknäide on eesti-vene koolides ajaloo õpetamine. Ühelt poolt vaadates on Suur Isamaasõda, teiselt poolt okupatsioon, ja need tunduvad justkui ühildamatud. Kuidas saab olla sama asi korraga okupatsioon ja Suur Isamaasõda!“ selgitas Martin otsuse tagamaid. Üks sündmus saab korraga olla hea ja halb. Me saame olla empaatilised vene inimeste emotsiooni ja narratiivi suhtes ning mõista, miks see nende jaoks on asi, mida mälestada ja kuhu lilli viia. Samas oli see kellegi teise, antud juhul Balti riikide perspektiivist midagi kohutavalt halba, mille suhtes saab samuti empaatiline olla. „Need kaks asja on ühildatavad maailmapilti, kus mõlemad sündmused toimusid korraga, kuid olid erinevate poolte jaoks täiesti erineva tähendusega. Kui see on ühildatav, on seda kõik muud asjad maailmas,“ on Noorkõiv veendunud.

PROGRAMMEERIMINE TULEB KASUKS PEA KÕIGIL ERIALADEL

MAILI TIREL Müüt: programmeerimine on vaid patsiga itipoiste pärusmaa. OLE ROHKEM ja need viis noort inimest nii ei arva.

läheb jalutama. „Käi poest ka läbi, palun,” ütleb tema naine, „ja too pakk piima. Ja kui neil on mune, too tosin.” Programmeerija tuleb poest 12 paki piimaga ja teatab: „Neil oli mune.” Selle nalja peale naervad inimesed võivad tunduda imelikud ja nende koodiread mõjuvad võõrkeelena. Programmeerimine on salapärane ja inimesed, kes arvuti enda tahtele allutavad, peavad olema kuidagimoodi erilised (kes teab, mis nad seal mat-infis teevad). Tegelikult on programmeerimine kõigile, sest programmeerimiskeeli on palju ja rakenE N dusvõimalused on L M A R T I N K O lõputud, alates psühholoogiast ja lõpetades ajakirjandusega. Samuti ei pea paika arvamus, et programmeerima S

ROGRAMMEERIJA

õppimise eelduseks on võime lahendada sudokuid vähem kui viie minutiga. Kuigi tugev loogiline mõtlemine aitab tublisti kaasa, siis tegelikult aitab programmeerimine seda hoopis arendada. Selleks, et natuke programmeerimisega seotud müüte kummutada, vestles OLE ROHKEM viie noore inimesega erinevatelt erialadelt, kes on programmeerimisega lähemalt tutvust teinud. KÕIK TEED VIIVAD PROGRAMMEERIMISE JUURDE Riinu Härmas on keemia teise kursuse magistrant. Ta alustas programmeerimisega kaks ja pool aastat tagasi Coursera kursuse „An Introduction to Interactive Programming in Python” abil. Tundub, et Riinu andis sõrme ja programmeerimine võttis terve käe. „Seejärel tekkis suurem huvi ja võtsin ka Tartu ülikooli aineid „Programmeerimise alused” ja edasi ka „Objektorienteeritud programmeerimine”. Selle kõige käigus olen omandanud Pythoni ja Java.” Martin Kolnes õpib psühholoogiat magistri teisel kursusel ja programmeerimise juurde viisid õpingud bakalaureuse viimasel aastal. „Esiteks avastasin, et psühholoogias on eksperimentide kirjutamine täitsa vahva tegevus.

Teiseks leidsin, et andmetöötlus on tunduvalt põnevam, kui kirjutada R-is või Matlab-is analüüsiskript. Alguses õppisin netikursuste põhjal R-i ja Pythonit. Magistris hakkasin võtma ka programmeerimise aineid IT-teaduskonnast.” Hanna-Liisa Reponen õpib reaalainete õpetajaks. Ta alustas programmeerimisega täpselt aasta tagasi. „Kevadsemestril võtsin ülikoolis kohustuslikud programmeerimise kursused. Enne seda ei olnud mul mitte mingisugust kokkupuudet sellega, õieti ei osanud ma aimatagi, mis see täpselt endast kujutab.” Pythoni keele sai Hanna-Liisa kiiresti selgeks ja eelmisel sügisel liitus ta kursuse „Programmeerimisest N Ä N SI maalähedaselt” korraldusmeeskonnaga. ”Nüüdseks olen aidanud juba umbes 1800 eesti inimesel õppida programmeerima ja teen seda hea meelega ka edaspidi.” Liis Krevald on hispaania filoloogia teise kursuse tudeng, kes valis endale kõrvalerialaks informaatika. „Mulle on arvutimaailm alati huvi pakkunud ning IT-alased teadmised tulevad igal juhul kasuks. Praegune programmeerimiskogemus piirdub

Fotod: Erakogu IK

ÄN

MIKS PROGEDA Mõned kuud tagasi olin tööotsinguil ja avastasin, et Tartu kõige aktiivsem tööpakkuja on Playtech. Tundus, et kes progeda ei oska, see tööd ei saa, ja et tööturul läbilöömiseks tuleb kiiremas korras vähemalt mõni lihtsam programmeerimiskeel selgeks õppida. Peale CV laiendamise on oskus ka muudmoodi kasulik. „Steve Jobs on öelnud, et kõik peaksid oskama programmeerimist, sest see õpetab sind mõtlema. Olen temaga 100% nõus. Programmeerides õpib inimene lahendama probleeme ja katsetama uusi ideid,” ütleb Liis. Tundub, et kõik on Liisi ja Steve’iga nõus: programmeerimine arendab loogilist mõtlemist ja õpetab probleeme lahendama. See tuli välja siinsetest vastusest ja kui Google’isse trükkida sisse küsimus Why code?, leiab paljudelt lehekülgedelt sama vastuse. „Programmeerimine nõuab sinult töö täielikku mõistmist, selle etappide teadmist ja õiget töö järjekorda,” sõnab Hanna-Liisa. Programmeerimine arendab ka distsipliini. „Kui teed mingit ettekannet või muud taolist kodutööd, siis on tihti võimalik teha natuke vähem ja saada ikka hästi hakkama, aga kui programmeerimise juures skript ikka ei tööta, siis peab lõpuni vaeva nägema, et see ikka teeks seda, mida tahad,” arvab Riinu. Programmeerimine ei arenda ainult raudset loogikat, vaid toob ka häid emotsioone. „Loomulikult annab programmeerimine tohutult rõõmu, kui programm lõpuks õigesti tööle hakkab. Isegi kui tegemist on pisikese koodijupiga, on tunne, et leiutatud sai midagi võimsat,” ütleb Hanna-Liisa. Riinu on samal nõul: „Juba see võidurõõm on võrreldamatu, mis tekib pärast pikka aega vea otsimist ja kui selle lõpuks üles leiad!”

KUS JA KUIDAS ÕPPIDA Kui nüüd tekkis programmeerimise vastu huvi ja soov ise näpud koodiseks teha, siis hea uudis on see, et programmeerima õppimine on lihtsam kui kunagi varem. Algajatel on kõige lihtsam esimest tutvust teha Pythoni programmeerimiskeelega. Coursera N Apakub mitmeid erinevaid prog- L I I S A REPO NEN rammeerimiskursusi, näiteks „An Introduction to Interactive Programming in Python” või „Programming for Everybody”. Siinkirjutaja võib kinnitada, et viimane on tõesti kõigile: Python on seal puust ja punaseks ette tehtud ja isegi täielik humanitaar ei jää hätta. Samuti pakub online-kursuseid Code School, mille Pythoni ja R-i kursuseid soovitab Martin. R sobib eelkõige andmetöötlushuvilistele. Kes aga programmeerimist eesti keeles õppida tahab, leiab TÜ arvutiteaduse instituudist kursused „Programmeerimisest maalähedaselt” ja „Programmeerimise alused”, mis on täiesti tasuta ja eelnevast jutust mitu korda läbi käinud. Kui on soov ise nokitseda, siis võib abiks olla Codecademy, mida soovitavad Riinu ja Nänsi ning kus saab õppida erinevaid programmeerimiskeeli. Vahet pole, milline kursus valida, kõige parem on ikkagi ise koodi kallal nokitseda ja lahendusi otsida. „Kõige kasulikumad programmeerimiskogemused olen saanud projektide kirjutamisest. Enda katse või projekti kallal töötamine annab palju rohkem kogemusi kui tavalised netikursused,” leiab Martin. Nänsi nõustub: „Kõikide heade võimaluste juures peab endal olema suur iseõppimise tahe, vastasel korral on õppimine veelgi raskem.” LI „Alguses võib I S K REV tekkida tunne, et ALD jooksed peaga vastu seina ja ei saa hakkama, kuid ajaga tuleb vilumus. Ausalt, progemine on lahe,” julgustab Liis algajaid. N

PROGEMINE IGAL ERIALAL Riinu ja Martin leiavad, et programmeerimisest on nende erialadel kindlasti kasu. „Kui oskad, siis leiad ka keemias rakendust, kui ei oska, siis pead võib-olla rohkem tuima tööd tegema. Näiteks sain oskusi rakendada olukorras, kus üks masin väljastas andmeid kaootilisel viisil. Sellega toime tulemiseks kirjutasin skripti, mis algandmeid sisaldavast üüratust tekstifailist mulle sobivaid tükke tekitas ning neid ka süsteemselt nimetas. See säästis lõppkokkuvõttes palju aega ja võidurõõm töötavast skriptist oli suur,” räägib Riinu. „Uurivale psühholoogile annab programmeerimine juurde mitmeid huvitavaid võimalusi. Kui tahtmist ja huvi, siis saab enda eksperimente ise programmeerida. Samas on hea, kui osata ka teiste kirjutatud koodides muutusi teha,” leiab Martin. „Enda oskusi olengi kõige rohkem rakendanud katsete programmeerimisel ja juba olemasolevate katsete muutmisel.” Ka Hanna-Liisa näeb ennast tulevasel töökohal programmeerimisega tegelemas, täpsemalt seda õpetamas. „Kuna tulevikus on plaan saada matemaatika- ja informaatikaõpetajaks, siis programmeerimise

oskus annab mulle võimaluse õpilastele sellega tutvust teha juba enne ülikooli astumist, mida paljud koolid hetkel ei saa lubada just programmeerimisoskustega õpetajate puudumise tõttu.” Nänsi ja Liisi erialadel programmeerimist otseselt vaja ei ole, aga samas ei tule see oskus kuidagi kahjuks. „On hea mõelda, et kui juhuslikult tuleb vajadus mingi programmi järele, mida saada ei ole, siis saan selle ise valmis kirjutada,” räägib Liis, kes meisterdas sõbrannaga enda tarbeks hispaania ja inglise keele baasil psühholoogiasõnastiku.

vaid Pythoni ja Javaga, kuid kindlasti õpin veel mõne juurde.” Nänsi Männikul on kõrgharidus suhtekorralduse erialal, praegu on ta kommunikatsioonibüroo JLP konsultant ja Arvamusfestivali meediasuhete juht. Eelmisel sügisel läbis ta kursuse „Programmeerimisest maalähedaselt” ja sel kevadel jätkab ta kursusega „Programmeerimise alused”. Üks põhjus, miks Nänsi programmeerimisega tutvust tegi, on seotud tema tööga: oma igapäevatöös tegeleb ta palju tehnoloogiaklientidega, kelle ettevõtmised on seotud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia hariduse või nutikirjaoskusega. Nänsi ülesanne on viia vajalik info sihtgruppideni. Nii tekkis tal süvendatud huvi programmeerimisest aru saada. „Teine M R põhjus on natuke H Ä lakoonilisem. Mul oli RIIN U soov enda jaoks õppida midagi täitsa teistsugust ja programmeerimise õppimine tundus selleks täpselt õige ajuvõimlemine.”

MITTE AINULT LOOMADE RAVIMINE KAISA LAUR Kiisud, lehmad ja pakendis kana. Mida loomaarstid tegelikult teevad?

ASTUS sellele küsimusele

tundub ilmselge. „Kõige lihtsamalt öeldes peab loomaarst oskama ravida kõiki loomi: koeri, kasse, veiseid, sigu, hobuseid, närilisi, eksootilisi loomi, linde ja lisaks veel isegi kalu,“ selgitas Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Seltsi juhatuse esimees Liis Uusaed. Tegelikult ei õpi loomaarstid ainult loomi ravima, vaid ka toiduhügieeni ja turvalisuse kohta. Just nemad töötavad selle nimel, et inimese toidulauale jõudev loomne toit oleks ohutu. Seda alustades seadusandlusest ja lõpetades sellega, et näiteks lihatööstuses pakitud toiduained või poes müüdav piim oleksid tervisele ohutud. „On selge, et kõik ei saagi ühte inimest huvitada ja seetõttu on meil kuuendal kursusel võimalik valida üks praktiline suund: väikeloomade meditsiin, suurloomade meditsiin või toiduhügieeni suund,“ rääkis Uusaed. Muidugi on peale ülikooli lõppu võimalik tegeleda ka teiste loomaliikidega, et inimene jõuaks selle osani veterinaarmeditsiinist, millele ta pühenduda soovib. „Viimasel ajal on hakanud ka veterinaarias levima spetsialiseerumine, kus üks arst tegeleb näiteks ainult neuroloogiaga või ortopeediaga. Mõni teine on pühendanud ennast hoopis nahahaigustele või tegeleb

kõigega, mis puudutab silmi ja silmahaigusi,“ kirjeldas Uusaed veterinaaride laiaulatuslikku tööpõldu. Inimeste suhtumine loomaarstindusse on aja jooksul muutunud. „Kui kunagi jäid väiksemad koduloomad, nagu kassid ja koerad tihtipeale vajaliku ravita, siis tänapäeval on inimeste teadlikkus veterinaariast ja oma lemmikute hoolitsemisest kasvanud,“ selgitas Uusaed. Tema sõnul erineb suhtumine loomameditsiini suuresti põlvkonniti. „Mida vanem põlvkond, seda rohkem võib tunnetada, et loomade, eriti väikeloomade ravimisse ei usuta või ei peeta seda koguni üldse vajalikuks. Vanasti oli igas piirkonnas oma loomaarst, kes enamasti tegeles suurloomadega, nagu veised, sead ja hobused. Klassikalised lemmikloomad kass ja koer jäid tihtipeale ravita või siis raviti neid suurloomade raviskeemide järgi. Tänapäeval on väikeja suurloomade meditsiin suuresti lahku löödud.“ Õnneks on aja jooksul inimeste teadlikkus kasvanud. Aina rohkem külastatakse loomaarste ja pannakse tähele lemmiku muret. „Kindlasti oleneb väikeloomade ravimine ka omaniku rahakotist, kuna teadupärast ei ole loomadel haigekassat. Küll aga muutub järjest populaarsemaks loomade kindlustamine, mistõttu on omanikel turvalisem tulla loomaga kliinikusse, kartmata kontimurdva raviarve pärast mõne tõsisema probleemi korral,“ sõnas Uusaed. Lemmikloomade kõrval ei tohi

ära unustada suuremaid loomi ja nende heaolu. „Veterinaarid näevad iga päev vaeva, et farmerite ja loomaomanike teadlikkust tõsta. Et ka kõigil lehmadel, sigadel ja hobustel oleks hea ja elamisväärne elu ning et ka produktiivloomade õigused oleksid tagatud,“ rääkis Uusaed. Vastavalt põllumajandusloomade heaolu nõukogule on igal loomal viis vabadust: olla vaba janust ja näljast; ebamugavusest; valust, vigastustest ja haigustest; hirmust ja kannatustest ning vabadus loomaomasele käitumisele. Suurloomade meditsiini puhul pööratakse järjest enam tähelepanu kogu karja tervisele ja ka sellele, et loomade elukeskkond oleks neile sobilik ja turvaline, mis ennetab haiguste teket. Haigestumisel ei oodata, et äkki saab loom ise terveks, vaid kutsutakse kohe loomaarst, kes selgitab välja probleemi ja selle allika. „Ühiskond on juba praegu muutunud palju loomasõbralikumaks, kuid kindlasti on meil veel eesmärgi suunas palju minna. Iga järgmise põlvkonnaga muutuvad inimesed järjest teadlikumaks ja teadvustavad endale, et loom ei ole mänguasi,“ arvas Uusaed. Samuti on oluline loomadele elementaarsete teadmiste õpetamine ja nende sotsialiseerimine. Kindlasti ei tohiks kahelda arsti juurde minekus, kui tekib kahtlus, et loomaga pole kõik korras. „Käige nendega regulaarselt vaktsineerimas, andke ussirohtu ja armastage neid. Te olete kõik, mis neil on,“ võttis Uusaed teema kokku.

SATELLIIT LÄHEB ÜLES EESTI SAJANDAKS SÜNNIPÄEVAKS MERILIN REEDE Eestlased said hiljuti kosmoseriigiks, sest lennutasid maapinnalt ESTCube’i. Uurisin ESTCube-2 projektijuhilt Karl Reinkubjaselt, mis on veel ees ootamas.

ISSIOONI ESTCube-2 eesmärk on tehnoloogia testimine. Testitakse orbiidi kõrguse langetamist plasma pidurdamise abil, elektrilise päikesepurje (E-saili) tehnoloogiat ja uudset satelliidi alamsüsteemi lahendust. Plasma piduri ja E-saili, mida koos nimetatakse ka Coulombi vastastikmõju tõukuriteks testimiseks kerib satelliit välja 300 meetri pikkuse traadi. Selle traadi laadimisel tekib Maa orbiidil vastastikmõju plasma ja traadi vahel ja selle kaudu alandatakse poole aastaga satelliidi kõrgus 700 kilomeetrilt 500 kilomeetrini. See eksperiment võimaldab ka sarnase satelliidi viimise Maa magnetvälja mõjust kaugemale, kus on võimalik testida E-saili tehnoloogiat päikesetuules liikumiseks. Satelliit on jaotatud järgmisteks alamsüsteemideks: elektri tootmine, kommunikatsioon, pardaarvuti ning asendi ja orbiidi kontroll. Need alamsüsteemid on integreeritud eesmärgiga ehitada võimalikult väikese ruumala, massi ja voolutarbega süsteem. See võimaldaks

kasutada sarnast, väga efektiivset satelliidi disaini ka teistel missioonidel, näiteks Maa vaatlusteks või planeetidevaheliseks liikumiseks. ESTCube-2 projekti hinnanguline kogumaksumus on suurusjärgus 300 000 eurot. See hõlmab nii arendustegevusele kuluvat summat kui ka raketiga starti. Hetkel ei ole oodata rahastust Eesti riigilt ega Tartu ülikoolilt. Seetõttu on tähelepanu suunatud peamiselt Eesti ettevõtetele. Selle aasta jooksul on plaan alustada rahakogumisega. ESTCube-2 meeskonda otsitakse ka pidevalt abijõudu ja proovitakse saada ka neid inimesi, kes pole teadusaladelt. Satelliidi ehitus on väga suur projekt. Selleks, et inseneeriaga tegelevad inimesed saaksid pühenduda ainult ehitamisele, on vaja inimesi, kes tegeleksid ka muude muredega. Näiteks on vaja inimesi, kes tegeleksid kogu aeg uute liikmete leidmisega. Lisaks tahetakse tegeleda rohkem turundamisega, et ideid paremini väljapoole kommunikeerida. Karl Reinkubjas, rohkemalt tuntust saanud Rakett 69 teadussaate võitjana, otsustas endale võtta ESTCube-2 meeskonnajuhi koha. Küsisin temalt, kuidas ta juhiks sai, kuidas ta ennast selles rollis tunneb ja mida peab ta meeskonna juures oluliseks. „Enne projektijuhiks saamist olin

Foto: Erakogu

T U D E N G I S AT E L I I T

ma Teadusmaleva vanem. Mulle pakuti kohta ja ma otsustasin selle vastu võtta, kuna tegemist on ikkagi ühe suurima väljakutsega, mis tudengina on võimalik ette võtta. Tunnen, et mul on veel palju areneda. Vabatahtlike motiveerimine on keeruline, kuid see ei ole vabanduseks. Pean kõige tähtsamaks meeskonna juures inimesi ja nendevahelist läbisaamist. Ei ole vaja oma ala parimaid inimesi. Tuleb leida õige suhtumine.“ Uurisin veel meeskonnajuhilt, mis ajaks nad plaanivad ESTCube’i valmis saada ja selle teele lennutada. Sain vastuseks, et neil on soov saata satelliit üles aastal 2018 Eesti Vabariik 100 raames. On mitmeid tegureid, mis võivad takistada selle eesmärgi saavutamist. Nendest peamised on võimalus, et satelliit ei valmi õigel ajal, ning mured stardiga. Kui keegi loeb hetkel seda artiklit projekti kohta ja tal tekib põletav soov kuidagi kaasa aidata, siis on rõõm teatada, et projektiga saab liituda kogu aeg. Sõltumata inimese erialast ja taustast leiab ESTCube-2 meeskond sulle kindlasti panustamisviisi. Oma panuse andmiseks ei pea olema ainult tudeng. Oodatud on ka entusiastlikud gümnasistid ja inimesed, kes juba töötavad mõnes ettevõttes. Oma soovist tuleb teada anda estcube@estcube.eu.

T U D E N G I PÄ E VA D

VIIS PÕHJUST TUDENGIPÄEVADEL AEG MAHA VÕTTA

HENDRIK HELM Aprilli lõpus (25. aprill – 1. mai) täidavad Tartu Tudengipäevad linna taas põnevuse, naeru ja krutskeid täis üliõpilastega. Nädala vältel toob festival Emajõe Ateenasse ligi 200 üritust. Ilmselt oled juba otsustanud, et lähed Öölaulupeole rind kummis rahvalikke laule lõõritama ja vaatad Volbri tulesõud. Siin on põhjused, miks peaksid ka teistel sündmustel osalema, et võtta oma tudengiajast viimast. Pääsed rutiinist välja. See palju kirutud rutiin võib vahel päris hea olla. Näiteks ei unusta sa seepärast tõenäoliselt hommikul hambaid pesta ja jõuad kindlasti õigeks ajaks kooli, sest valid oma tavalise teekonna. Aga igapäevane rutiin kurnab ja elu muutub üsna kiiresti igavaks. Igav ei ole kindlasti see, millisena tahaksid ülikooliaega meenutada. Tudengipäevad lubavad sul nädalaks argimured unustada. Saad Hirmu Faktoril silmitsi seista oma suurimate hirmudega ja Tantsumaratonil sokid auku vihtuda. Võid tudengibändidega jämmida ja õppida välijõusaalis treenima ning maha pidada unustamatu paintball’i lahingu. Loo endale tudengipäevadel plaan, millesse mahutada nii planeeritud eneseületusi kui ka spontaanseid pööraseid seiku. Rahuldad oma saavutusvajaduse. Koolis on kogu aeg kuhjaga ülesandeid ja võibolla on sul ka juba töö, kus peab eesmärke seadma ja täitma. Mis saavutusvajadusest

2. 16

siin veel rääkida saab! Sellest ürgsest, kus sina võidad ja keegi kaotab. Sulle antakse auhind ja lillekimp kätte ning kõik plaksutavad. Ära valeta endale, et mõni põhikooli rahvastepalli lahing sul siiani meeles ei ole. Pane ennast kirja Tudengitetratonile ja lase ennast tšempioniks kroonida. Esita “Sahtlist välja!” laval oma parim proosapala ja võta teenitud aplaus kummardusega vastu. Lase adrenaliinil endas voolata. Sul on kvaliteetaeg sõpradega. Ehk oled jälle veidi segaduses, et alles sa ju käisid Peetriga Rüütlil. Jah, sul oli loodetavasti lõbus ka, aga ega ses asjas ilmselt palju uudset olnud võrreldes missiooniga, mida annab kuu aega enne Karsummi garaažis askeldamine. Eks ikka selleks, et siis 1. mail oma lennumasinaga uhkelt Emajõkke vuhiseda. Või sellega, kui te kottpimedas keset Pangodi metsi Metsapeatusel vahukomme grillisite. Ilmselt saad oma sõbra kohta ühe ürituse jooksul rohkem teada kui muidu aastaga. Ilmselt saate hulga lähedasemaks ka. Tasub riskida. Õpid olema hea meeskonnamängija. Meeskonnatöö on enamiku võitude alus. Ühestki auhinna vastuvõtukõnest ei ole ilmselt puudunud lausejupp “Tahaksin tänada oma...”, sest koos tehtud on parem kui üksi. Ja ennast meeskonnas tasub tunda. Ilmselt ei saa sa Tudengipäevadel õpitut CVsse kirja panna, aga enesereflektsioon on kasulik. Saad teada, kui varmalt sõpra kiidad, kui ta Mälukal kõiki

õigeid vastuseid teab. Näed, kuidas heatahtlik innustamine talle Sildade Jooksul lausa tiivad annab. Nii et pane oma meeskonnatöö oskused proovile, sest kaotada pole midagi. Tudengipäevadel on lõbus! Jah, nii lihtne see ongi. Kui riietad end koopainimeseks või lõbusaks diivaks ja jooksed nõnda Veini Orienteerumisel või Pubirallil läbi linna, siis sul on lõbus. Lõbus on ka võimelda Avatuudul, mudida Tai massaaži kiirkoolitusel, keerelda Öötantsupeol ja vallutada Kastironimisel õllekaste. Samuti on tore Moodsal Meditsiinilisel Viievõistlusel, Baarikoolitusel ja Lauajalgpallitruniiril. Esmaspäeva hommikul sõbraga tasuta pannkooki nosida on ka päris hea. Sulle ju meeldib, kui on lõbus, ja Tudengipäevadel on lõbus. Õpid Tartut paremini tundma Rüütli tänava ekskursiooni ja Ööorienteerumise kaudu. Saad nautida Üliõpilasteatri ja Musta Kasti lavailu, osaleda kasvõi kümnel mälumängul, veeta päev politseiga (ja mitte halva pärast), käia kontsertidel ja pidudel. Ja mis peamine – vaimu välja puhata! Loomulikult ei ole see veel kõik. Lisaks saad näha, millise festivali on kaastudengid sinu jaoks kogu oma hinge ja südamega organiseerinud. Terve festivali nädala kava leiad kodulehel www.studentdays.ee, Facebookis/Instagramis @Tartu Tudengipäevad ning kuuled Raadio 2 lainelt.

T U D E N G I PÄ E VA D

MEENUTUSI EELMISE KEVADE TUDENGIPÄEVADEST

VILISTL ANE

SALLY ROSENBAUM – ÕPPUR, ABIKAASA, EMA JA OSAKE TARTU ÜLIKOOLIST “Mis siis, kui ma kukun?” “Mu armas... mis siis, kui sa hoopis lendad?”

õige eriala minu jaoks. Aga nagu tihtipeale ikka, juhtus ka minuga nii, et huvid natuke muutuvad. Nii jäi minu südamesse küll haridustemaatika, aga kustus kirg logopeedia (aga mitte laste) vastu. Praegu õpin Tartu ülikoolis magistrantuuris hoopis hariduskorraldust. Juba ainuüksi selle lause kirjutamine paneb mul südame kiiremini põksuma. Tunnen, et olen teinud lõpuks õige valiku. Küll aga pean ma tunnistama, et ei oleks siia jõudnud, kui ei oleks eripedagoogikat õppima asunud. Need neli (viibisin aasta akadeemilisel puhkusel) aastat arendasid mind inimesena väga palju. See aeg andis mulle teadmised, mida on võimalik kasutada oma igapäevaelus, õpetas mind mõtlema ja analüüsima ning juhatas valdkonnani, kus ma tahan tegutseda – hariduseni.”

ELLEKUISES vilistlaste rubriigis tegin intervjuu Sally Rosenbaumiga, kes hiljuti lõpetas eripedagoogika eriala, abiellus, sai emaks ja sai üle oma toitumishäiretest ning kõike seda põhimõtteliselt aastaga. Minu tee ristus temaga esimesel ülikooliaastal, kui ta hakkas meie kursusele tuutoriks. Juba tollal oli mul temalt palju õppida. Ta julgustas meid ülikooli kõrvalt ka muid asju tegema, olema rohkem. Kuna tema soovitused on ka minu elu oluliselt muutnud, otsustasin ka teile, lugejatele, seda imelist inimest tutvustada. Sally on ülikooli kõrvalt tegelenud vabatahtliku tööga, sealhulgas Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusega. Veel on ta aktiivselt bloginud ja ka töö- Kirjelda oma üliõpilasesindamise aega alaselt ülikooli panustanud. ja seda, kuidas see sind mõjutas. “Kui ma pean nimetama ühe asja, Miks eripedagoogika ja mida on selle mis mulle bakalaureuseõpingute õppimine sulle isiksusena andnud? ajast meelde on jäänud, siis ütleksin “Eripedagoogikat läksin pärast kõhklemata üliõpilasesindus. Ma keskkooli õppima huvist logopee- kandideerisin üliõpilasesindajaks dia vastu. Mulle meeldivad lapsed, teisel aastal ja taaskord kõhklesin, mulle meeldib näha nende arengut et kes mind üldse valiks. Osutusin ja vaadata, kuidas nad päev-päe- aga valituks ja ma ei suurusta, kui valt aina targemaks ja osavamaks ütlen, et pärast seda tegi mu elu muutuvad. See tundus justkui see totaalse kannapöörde. Hakkasin

esinduses tegelema üliõpilaskogudega. Tol hetkel oli üliõpilaskogude mõiste olnud müstika: asi, mida paljud olid tahtnud ülikoolis käima lükata, aga mingitel põhjustel polnud keegi seda suutnud. Väikese grupi inimestega võtsime asja kätte ja aastaga oli terves ülikoolis üliõpilaskogude süsteem loodud. Suurem muutus leidis aset aga minu eraelus, sest leidsin üliõpilasesindusest endale abikaasa ja tütre isa, kes tol hetkel juhatuses aseesimehena tegutses. Koos korraldasime Ööraamatukogu, kus meie ühise elu esimesed sammud astutud said. Seega võib öelda, et esindamine mõjutas mu elu kergelt öeldes palju, sest ma ei kujuta ette, kus ma praegu oleksin, kui oleksin hirmul lasknud ennast võita ja ei oleks esindusse kandideerinud. Lisaks armastuse leidmisele ja üliõpilaskogude projektile sain ma sealt ka sõpru kogu eluks ja parimad mälestused. Meie ühisüritused olid alati meeleolukad ja kõik said omavahel hästi läbi, mis oli eduka esindamise jaoks ülioluline. Töötasime kõik koos meeskonnana.” Kuidas jõudsid blogimiseni? “Ma blogisin tegelikult juba keskkoolis. Mul oli tol hetkel umbes kümme lugejat, kui sedagi, aga ma tundsin, et mul oli vaja kuskil

Foto: Erakogu

MERILIN REEDE

VILISTL ANE ennast välja kirjutada. Mulle meeldib kirjutamine ja oma mõtete talletamine. Uuesti hakkasin blogima just sellel põhjusel, et tundsin kirjutamisest puudust. Esialgu kirjutasin privaatselt ja väikesele seltskonnale, aga pärast seda, kui ma tundsin, et minu lugu võitlusest söömishäiretega võiks olla inspiratsiooniks teistele noortele, otsustasin hakata avalikult blogima. Kuu kuu järel kasvasid vaatajanumbrid ja vähem kui poole aastaga oli lugejaskond kasvanud tuhande ringi.”

ka oma rasedust. Küll aga ei soovinud ma pärast lapse sündi temast seal rääkida ning ma olin lõpuks segaduses, et millest ma üldse siis kirjutan. Otsustasin aja maha võtta ning enda jaoks selgeks mõelda, mida ja kuidas ma kirjutada tahan. Suure tõenäosusega avan blogi varsti uuesti ja jätkan kirjutamist.”

Kuidas on lapse sünd mõjutanud sinu vaateid elule ja ülikoolile? “Lapse sünd muudab kõike. See paneb mõneks ajaks justkui muu elu pausile ja annab võimaluse Millised on sinu parimad juhtumised pühenduda jäägitult ühele inimvõi mälestused seoses blogimisega ja elule. Lapse ilmaletoomine ja tema miks otsustasid selle sulgeda? kasvatamine paneb elule hoopis “Parimad mälestused on alati teisiti vaatama. Eelkõige saan nüüd seotud sellega, kui keegi on otsusta- aru, kuidas õnn peitub kõige pisenud mulle kirjutada, et talle meeldib mates asjades, nagu lapse laias naemu blogi ja minu kirjatükke lugeda. ratuses või siiras pilgus, millega ta See on parim tagasiside ja tunnus- oma ema vaatama jääb. tus, mida blogimisega on võimalik Ülikooli mõttes soovin olla oma saada. Ka see on omamoodi tun- lapsele võimalikult heaks eeskunustus, kui inimene pöördub oma juks, et ta õpiks hindama hariduse murega minu poole, tekitab tunde, väärtust. Seepärast olen otsustanud et mind usaldatakse ning minu võtta vaid pool aastat akadeemilist arvamus päriselt ka läheb kellelegi puhkust ja sügisest taas koolipinki korda. Ma olen saanud blogimisega naasta.” endale palju häid tutvusi. Toredaim mälestus on kindlasti üks otseüle- Milline on su lemmiklause, mis sind kanne, mille üllatuskülaline olin. motiveerib või sulle lihtsalt südameBlogi sulgesin seetõttu, et rase- lähedane on? daks jäädes otsustasin seal kajastada “Ma pole eriti suur tsitaadifänn,

aga mulle tõsiselt meeldib üks mõttetera: “Mis siis, kui ma kukun?” “Mu armas…mis siis, kui sa hoopis lendad?” Ma olen oma natuurilt tohutu pabistaja ja ülemõtleja. Ma ei hüppa kunagi pea ees tundmatus kohas vette ega võta otsuseid käigupealt vastu. Mulle meeldib endale väljakutseid esitada, ennast proovile panna, aga alati kaasneb sellega ka kahtluseuss, mis mind tagasi kipub hoidma. Kas ma saan ikka hakkama? Aga teised on ju paremad. Seda sama ussi ma vahel endast selle lausega eemale peletangi. Me ei saa kunagi teada mis oleks, kui me ei proovi. Seega tuleb endale alati võimalus anda, sest kõik, mis juhtuda saab, on üks korralik õppetund ja enesekasvamine.” Anna mõni soovitus või nõuanne värsketele tudengitele ülikoolielu kohta. “Käige loengutes, küsige õppejõududelt palju küsimusi ja saage nendega sõbraks. Olge avatud meelega ja proovige võimalikult palju uusi asju. Tegelege vabatahtliku tööga mõnes üliõpilasorganisatsioonis ja ärge kahetsege midagi. Isegi kui kõik välja ei tule, siis ülikooliaeg ongi sellepärast parim aeg, et kui midagi nihu läheb, siis sellest ei juhtu mitte midagi. Saate vaid hea kogemuse, millest õppida.”

Othello William ShakeSpeare’i tragöödia LAVASTAJA JA KUNSTNIK ANdreS NoormeTS — HeLIKUNSTNIK TAAVI KerIKmäe KoSTüümIKUNSTNIK mAArJA VIIdINg — VALgUSKUNSTNIK mArgUS VAIgUr (eNdLA) oSAdeS JIm ASHILeVI — STeN KArpoV — LIIS LAIgNA — rAgNe peKAreV ANdreS mäHAr — rIHo KüTSAr — KAroL KUNTSeL eSIeTeNdUS 7.05 VANemUISe VäIKeSeS mAJAS

“GREASE” LEIAB TEE TARTUSSE SANDRA SAAR

armulugu, on lähedane tuttav täiskasvanuks saamise lugu. Üks palTartu Üliõpilasteater tuleb aprilli- judest, üks, millele me kõik oleme kuus välja uue lavastusega. kaasa elanud. Salajaste mõtete, naeru ja eestlasliku sarkasmiga. UBA 19. aprillil toob Tartu Üliõpilasteater välja uue muu- ÜLIÕPILASTEATRI SAAMISLUGU sikalavastuse “Grease? Tartu!”. Tartu Üliõpilasteatri eellugu ulatub See on 1978. aasta kultus- otsapidi 1960ndatesse, kui TÜ filmi “Grease” põhjal tehtud, kus juures tegutses vaheldumisi näitemängisid John Travolta ja Olivia ring ja draamastuudio. 1993. aastal Newton-John. tuli kokku kamp näitlemishimu2004. aastal jõudis muusikal ka lisi tudengeid, kes panid aluse Eesti lavalaudadele, kus Dannyt Tartu Tudengiriigi Nõmeteatrile. mängis Priit Võigemast ja Sandyt Hetk enne sajandivahetust kasvas Liisi Koikson. 2013. aastal män- sellest välja Tartu Üliõpilasteater. giti seda sama lugu Vanemuise Omal ajal olid ülikooli näiteringis teatrilaval. näiteks ka Mati Unt ja Paul-Eerik Nüüd on aeg anda lugu noortele Rummo. endale, tudengitele. Lasta see lugu TÜTi roll Eesti ja Tartu teatrielus lahti lammutada ja uuesti kokku on rikastada kultuuripilti ja tuua panna sellisena nagu see Tartus publikuni uusi kaasahaaravalt julkäib. Sellisena nagu on Tartu kul- geid lavastusi, mida riigiteatris või tuur, tudengikultuur ja Rüütli kul- harrastusteatris tavaliselt ei kohta. tuur. Pole kauget ameerikalikku Veel ka uute autorite tutvustamine,

tabuteemade kõnetamine ja vajadusel vindi peale keeramine. Paljud inimesed, kes on olnud TÜTis, on ka edaspidi jätkanud oma teed just teatrimaailmas. Näiteks Adeele Sepp, Tanel Jonas ja Vallo Kirs. OMA TEATRIAUHIND Igal aastal antakse välja auhinda nimega N-Objekt. See on auhind, millega teater tõstab esile üht oma teatri liiget, selle õppeaasta kõige tublimat. Nominent valitakse kevadsemestri lõpus hääletamise teel, milles võivad osaleda kõik teatri liikmed. Nominendiks võib saada ainult üks kord. Otsus on lõplik ja objekt tagastamisele ei kuulu. N-Objektil ei ole kindlat kuju ega vormi. See muutub aastast aastasse. Eelmise aasta laureaat meisterdab selleaastase objekti oma käteosavusele vastavalt.

“GREASE? TARTU!”

ETENDUSED

Autor-lavastaja Merilin Jürjo Lavastaja assistent Kadri Oviir Kunstnik Viktoria Plemakova ja Gertrud Kinna Mängivad Nils Joonas Kristian Saar, Heleri All, Kadri Oviir, Kristi Luha, Joosep Kristjan Kuljus, Kristjan Tammi, Marleen Otsus, Mihkel Kohava ja Merjam Ahmet

19.04 kell 19:00 esietendus Genialistide klubis 20.04 kell 19:00 Genialistide klubis 26.04 kell 19:00 Genialistide klubis 27.04 kell 18:00 Antoniuse õuel Tudengipäevade raames 10.05 kell 19:00 Genialistide klubis 17.05 kell 19:00 Genialistide klubis

“Grease? Tartu!” peaosalised Nils Joonas Kristian Saar ja Heleri All. Foto: Viktoria Plemakova