OLE ROHKEM detsember 2015 by OLE ROHKEM

DETSEMBER 2015

ÕPPEAINETE TAGASISIDE KELLELE JA MILLEKS 6–7 KUIDAS SESS ÜLE ELADA 12 MÄGEDESSE VABATAHTLIKUNA RAADIOT TEGEMA 16–17 MILLIST PIPARKOOKI OSTA 18–19

KERTU LIIS KRIGUL

ALUSTADES EI PEA OLEMA SUUREPÄRANE, AGA PEAB ALUSTAMA, ET SUUREPÄRASEKS SAADA

JUHTKIRI

EI, AEG EI PEATU, EI, EI SANDRA SAAR Kui ma väike tüdruk olin, siis vanavanemad rääkisid mulle pidevalt, et mida vanemaks saad, seda kiiremini hakkab aeg lendama. Kas sa oled vahel mõelnud, et päevad lähevad mööda lausa lenneldes ja iga järgmine aasta tuhiseb veelgi kiiremini mööda kui eelmine?

UNA aastalõpp on kohe-

kohe ukse ees, siis on paslik mainida, et küll see aasta sai ikka kiiresti läbi. Kui tsiteerida Savisaart tema kunagises jõulureklaamis, mille maksumus pani pea tiirlema, siis tehtud sai sel aastal küll palju. Vähemalt kui ma nüüd enda aastale tagasi mõtlen, siis võin küll rahule jääda. Mul on kombeks anda ka iga aasta alguses uusaastalubadusi. Selle kirjatüki jaoks siin tahtsin üles otsida selle aasta omad. Tuhlasin mööda elamist ringi ja ajasin kogu toa sassi, aga ei leidnudki neid üles. Selle asemel leidsin hoopis šokolaadi, mille mõni aeg tagasi ära peitsin, et ma ei sööks kõike korraga ära. Tegelikult vist polegi väga hullu, et see paber kadunuks jäi, sest ma aiman, et vähemalt üheks lubaduseks oli kaalust alla võtta ja teiseks lugeda rohkem raamatuid kui tavaliselt. Noh, võin juba enne öelda, kui aasta päriselt läbi saab, et neist lubadustest ei täitnud ma kumbagi. Ülejäänud lubadusi ma paraku ei mäleta. Eks nende lubadustega kipubki sedamoodi minema, et suuremat osa neist me ei täida. Kas seepärast, et mõtleme need kiiruga välja

vana-aastaõhtu viimastel minutitel ja ei jõuagi korralikult läbi mõelda, mida uuel aastal saavutada tahame? Või on hoopis aasta nii pikk aeg, et mõtleme meil on ju aega veel? Ilmselt mõni inimene annab lubadusi ka moe pärast, et noh, kõik teevad seda, kuidas siis mina ei tee. Samas on lubadusi tore anda ja kui sa veel endale antud lubaduse täidad, oi kui hea tunne see on. Seega tekkis mul mõte anda uusaastalubaduste asemel hoopis vana-aastalubadusi. Praegu on selleks ideaalne aeg. Pane kirja mõned asjad, mille kindlalt lubad enne aasta lõppu ära teha. Näiteks mu parim sõbranna võiks lubada raamatukokku tagasi viia kõik laenutatud raamatud, et viivis ei tiksuks ja et ta ei peaks ootama viivisevaba päeva. Või kui keegi tahab suitsetamise maha jätta, siis milleks oodata uue aastani. Alustagem kohe! Kui sa oled meie ajakirja püsilugeja, siis oled ilmselt märganud, et detsembrikuu number on läbi teinud väikesed muudatused. Ka meie mõtlesime, et milleks oodata uue aastani. Tehkem kohe, kui ideed sünnivad. Muidu jäävadki need vaid ideedeks. Selle tulemusena võib edaspidi lugeda ajakirjast arvamuslugusid. Selles numbris kirjutab meie keeletoimetaja Minna, mis riivab tema silma teatris käies. Kui ka sinu südant vaevab mõni teema, mis võiks kaastudengitele korda minna või tahad sa hoopiski jagada mõnda toredat kogemust, mis tegi su meele rõõmsaks, siis ära kõhkle ja võta meiega ühendust. Teeme sinu arvamuse

kuuldavaks kaastudengite seas. Lisaks leiad edaspidi meie ajakirjast uudislugusid, kus hoiame kätt pulsil tudengite muredel ja rõõmudel. Aga nagu ütleb üks tuntud telereklaam, siis ka see pole veel kõik. Viimasele küljele paigutame tublid ja edukad vilistlased, kes oma aktiivsusega võiksid olla meile kõigile eeskujuks. Kuna nemad on kõrgkooli lõpetanud, siis näevad nad ülikoolielu hoopis teise nurga alt kui meie, kes me veel koolipinki nühime. Näiteks sel korral usutles meie reporter Eesti Päevalehe noort ajakirjanikku Piia Puuraidu, kes ütles väga kenasti, et nüüd ülikooliajale tagasi vaadates mõistab ta, et oleks võinud selle kolme aasta jooksul palju rohkem korda saata. Kui sul on ideid, kuidas ajakirja veelgi sisukamaks ja põnevamaks teha, siis anna meile teada. Nagu laulab Birgit Sarrap, et iga lõpp ei ole muud kui algus uus, siis tuleks suhtuda ka uude aastasse kui võimalusse olla veelgi parem, tegusam ja tublim. Seega miks mitte lubada endale, et kooliajast saab võetud uuel aastal maksimum. See ei tähenda seda, et teed eeskujulikult kõik kodused tööd ära, vaid osaled sind huvitavatel üritustel, paned käed külge seal, kus vähegi saad, et hankida uusi tutvusi ja kogemusi, ja arendad end ka mujal peale klassiruumi. Usun, et tulevikus on nendest väljaspool kooli saadud kogemustest väga palju kasu. Head vana aasta lõppu ja veelgi paremat uut!

TOIMETUS Peatoimetaja Sandra Saar Keeletoimetaja Minna Kuslap Reporterid Kristel-Maria Kadajane, Merilin Reede, Kaisa Laur, Mari-Liis Korkus, Maili Tirel, Armas Riives, Elisabeth Kungla

Küljendaja ja fotograaf Argo Ingver Vastutav väljaandja Laura Kabonen Väljaandja Üliõpilaskonna SA Tiraaž 1300 Trükk Ecoprint AS

A R VA M US

TEATRIKÜLASTUS TÄIS KIRJUTAMATA NORME MINNA KUSLAP Minu ees seisab piltilus kleidis neiu sarmika noormehega, kelle keha katab kapuutsiga pusa ja kelle jalavarjud oleks mõeldud justkui jooksurajale. Taban mõnd vanadaami silmi pööritamas ja ei tea, kuhu endagi pilku peita.

ERVE etenduse ajal välguvad saalis telefoniekraanid nagu jaaniussid ja etenduse lõppedes jooksevad mitmed mehed ruttu garderoobi suunas, ilma et jõuaks näitlejatele plaksutada. Minu karikas ei vaja rohkem piisku. Teatrikultuur vajab austamist ja tahaksin tõmmata pidurit normide vallalaskmisele. Teater on koht, kuhu saab põgeneda argielust. Kindlasti on enamikul pilt silme ees, kuidas vanasti teatris käidi. Naised keerasid lokirullid pähe, kapist valiti kõige ilusam kleit ja huultele anti värviga viimane lihv. Mehed panid pintsakutaskusse raha, et vaheajal kostitada end ja kaaslast väikese koogitüki ja kohviga. Aga mis on praegune olukord? Inimesed tulevad etendusele otse töölt, nad on väsinud, neil on kiire! Sisenedes teatrisse, sisened sa teatud ruumi, kus on omad kirjutamata reeglid, mida peab austama. Rääkisin sügise alguses oma sõbraga burka ja niqab’i kandmisest. Jõudsime üksmeelele, et peab järgima selle riigi reegleid, kuhu sisened. Keegi ei sunni sind seal olema. Ka teatrisseminek on vabatahtlik ja kui ei suudeta end natuke viisakamalt riidesse panna, siis ei saa teatrisse tulla. On veel väga palju kultuuriüritusi, milles osaleda. See on kõige elementaarsem austus näitlejate suhtes. Nemad on vaeva näinud ja annavad endast pisut üle kahe tunnises etteastes sada protsenti. Hea küll, sa oled pileti eest maksnud ja võidki oodata nüüd tasu, aga ole ise ka rohkem ja näita lugupidamist näitlejate töö suhtes.

Lauljatar Laura Remmel ütles oma esinemiskostüümide kohta kenasti, et oma värvikaid kleite kannab ta lugupidamisest publiku suhtes. Mõtle nüüd pöördvõrdeliselt ja võta eeskuju. Kui teatrisse lähed, siis jäta endale vähemalt tund ettevalmistusteks. Loe rahulikult läbi etenduse sisu teatri kodulehelt. Näen tihti inimesi sosistamas, et millest tükk üldse räägib. Kui sisuga tutvutud, pane selga viisakad riided ja säti end korda. Viisakas ei ole avatud dekoltee, minipikkus, teksad, tossud ja dressid. Jõua etendusele kohale vähemalt 15 minutit enne, et saaksid rahulikult keskkonda sisse elada. Äärmiselt tüütu on see, kui keegi tuleb paar minutit varem ja ta koht on istmeterivi keskel. Kui etendus peale hakkab ja tuled kustuvad, ärkavad kohe uued tulukesed. Need on need meie aja kõikesisaldavad telefonid, kus on kogu elu. Palun jäta see interaktiivne vahend garderoobi või hoia teda kotis, sest see häirib teisi vaatajaid. Lülita see abstraktne elu ometi paariks tunniks välja ja keskendu kohalolemisele. Etendus hakkab lõppema. Juba hakkavad mõned nihelema, vaatavad kella ja taipavad, et kohe-kohe on riidehoius järjekord ja tuleb kõigist ette saada, sest siis saab esimesena parklast minema. Tule taevas appi! Kuhu see elu jookseb kahekümne minutiga? Kiida näitlejaid tehtud töö eest, plaksuta neile kolm korda ja kui väga meeldis, ära karda püsti tõusta. Nüüd võid hakata vaikselt liikuma garderoobi poole. Tee peal jälgi inimeste reaktsioone nähtust. Kindlasti arutatakse omavahel etenduse üle, proovi oma mõtetega neid võrrelda ja vaata üldse, kes su ümber on. Kõige selle parastamise najal tekib küsimus, et kes ütleb, et nii peab olema. Mis need normid üldse on? Astusin diskussiooni

oma lugupeetud õppejõuga. Ta avas mulle normide maailma öeldes, et need on tavaliselt kirja pandud ühe väikese seltskonna poolt. Kes ütleb, et just see on õige, ja mitte see, mida sina mõtled? Mõte ühtib tuntud Prantsuse filosoofi Foucault’ võimutehnoloogiaga, kus üks grupp ütleb ja teised järgivad. Lõppude lõpuks saabki normiks see, mida arvab kõrgemal seisev isik. Aga see ei tähenda, et sul ei ole õigus. See pikk keerdkäik valgustas mind, kuid kinnitas üha enam minu eelmõtlemist. Teatriruumis norme ei olegi, kuid inimene peaks neid tajuma loomulikult. Me võiks säilitada erinevad traditsioonilised keskkonnad. Elu on niimoodi värvikirevam. Kõige selle kriitika juures võiks ju õnnelik olla, et inimesed üldse tulevad teatrisse ja tarbivad kultuuri. Kui nüüd hakata pisiasjades joont ajama, siis on see esimene teavitus snobismist. Peletame ära ka need, kes on nõus kõrget piletihinda välja käima. See ei ole mu eesmärk. Tahaksin südamele panna teatri ruumi kui keskkonna austamise. Esiteks on see tihti väärikas ja ajaloohõnguline hoone, kus sa viibid. Teiseks võiksid austada riietuse ja käitumisega näitlejaid, kes on niivõrd suure töö ära teinud. Kolmandaks on see ideaalne võimalus välja tulla rutiinsest elust ja end üles lüüa. Kui palju neid võimalusi ikka on. Neljandaks on see hea moodus aja mahavõtmiseks, nutiseadmevabad kaks ja pool tundi. Su silmad, aju ja vaim ütlevad aitäh. Näen enda ees paarikest. Naisel on seljas põlvedeni kleit ning mehel pintsak ja pidulikumad püksid. Terve aja on nende pilgud etendusel. Nad vist mõtlevad kaasa. Pärast jäävad nad viimastena saali ja mõtisklevad olnu üle. Ja see jätkub kohvikus teetassi taga. Võib-olla ei olegi asi nii hull ja enamik taipab, et teatris vaimu harimisega käib kaasas haritud teadlikkus. Ole rohkem ja näita austamisega eeskuju.

A A S TA K O K K U V Õ T E

TERVE AASTA MIDAGI ROHKEMAT MIRELL PROSA

ÜLIÕPILASKONNA SA JUHATUSE LIIGE

Tartu tänavatel kõndides ei ole vaja enam peadki tõsta, et märgata, kuidas jõuluaeg järjest läheneb. Muidugi annab see märku aasta lõppemisest. Tavaliselt vaadatakse siis tagasi möödunud ajale ja tehtud tegemistele. Siinkohal sooviksin seda teha ka mina ja keskenduda veidi TÜ üliõpilaskonna sihtasutuse selle aasta tegemistele Tartus.

ÕIKIDE meie tegevuste kesk-

seks ideeks on olnud OLE ROHKEM ehk mõtteviis, mis kutsub üles tudengeid võtma riske, ennast arendama ja leidma. Selle aasta alguses sai lõplikult paika pandud meie organisatsiooni visioon: “Tartu on maailma kõige arendavam keskkond noortele”. Võib tunduda veidi naiivne, aga see on tõesti visiooni eesmärk. Olla piisavalt suur, et panna inimesi pingutama. Maailmas on palju asju ja kohti, mis kannavad tiitlit “maailma parim”, “maailma suurim”, “maailma ilusaim” jne. Miks ei võiks Tartu olla üks nendest? Kõik oleneb sellest, millised inimesed meil siin on ja milleks on nad võimelised. Igaüks on võimeline millekski suurepäraseks ja sellest oma tegemistes ka lähtume. Meie organisatsioonil on kaks põhisuunda. Esiteks toetame noori arendavaid organisatsioone ja teiseks suuname tudengeid nendega liituma, et nad saaksid omandada praktilisi oskusi, õppida ennast paremini tundma ja leida uusi sõpru. Kõige selle saavutamiseks oleme sel aastal korraldanud mitmeid üritusi. Jaanuaris toimus Ööraamatukogu, kus üritasime muuta tudengite sessiaega veidi talutavamaks, pakkudes võimalust suure tuupimise keskel midagi toredat teha. Veebruaris toimus esimene OLE ROHKEM konverents, kus keskendusime ühiskonna raskete muutuste eestvedamisele. Kutsusime esinema silmapaistvaid inimesi, kes

on pidanud juhtima mõne keerulise muutuse elluviimist. Seda võib pidada väga märgiliseks sündmuseks, kuna see oli esimene kord, kui kogunes suurem hulk organisatsioone eesmärgiga leida ühispinda teiste sarnaste organisatsioonidega. Märtsis toimus tudengite Karjääripäev. Üliõpilastel oli võimalik panna proovile koolis õpitut ja praktikas omandatut, et tutvustada ennast võimalikele tööandjatele või siis lihtalt osaleda harivates töötubades. Pärast Karjääripäeva leidis aset juba palju spetsiifilisem üritus, milleks oli Erialaorganisatsioonide konverents. Leiame, et kõigil erialaorganisatsioonidel on väga suur potentsiaal olla mõjukas valdkondlik eestvedaja ja eriala arendaja. Selleks tõime esimest korda nad kokku, et oleks võimalik vahetada kogemusi ja kuulata erinevate valdkondlike eestvedajate lugusid. Mais, kus toimus teine Ööraamatukogu, lõppesid ka Toetusja Arenguprogramm, kus osales kokku umbes 20 organisatsiooni. Alates eelmise aasta sügisest käisid organisatsioonid mõlema programmi raames koos viiel korral, et muuta oma organisatsioone veelgi paremaks. Seminaridel kuulati mitmeid esinejaid, jagati kogemusi ja kohtuti omavahel eraldi, et leida väiksemas ringis üksteise muredele lahendusi. Programmi lõppedes asusime kohe tegema vajalikke kokkuvõtteid ja koguma tagasisidet uue programmi kokkupanekuks. Selle tulemusena saigi loodud selleaastane Arenguprogramm. Suvel toimus juba teist korda järjest Koolitajate Koolitus, kus umbes 20 tudengit said nelja päeva jooksul võimaluse õppida koolituste ettevalmistamist ja läbiviimist. Augustis toimus teine OLE ROHKEM konverents, kus seekord keskendusime oma visiooni müümisele. Kuulasime, kuidas erinevad eestvedajad on suutnud inimesi oma tegemistesse kaasata. Ja juba jõudiski kätte taas kool ja toimus Tartu tudengite Rebasenädal.

Tervel nädalal leidsid aset erinevad üritused, kus nii uutel kui ka vanadel üliõpilastel oli võimalik Tartu linna ja siinsete võimalustega paremini tuttavaks saada. Lisaks lõime OLE ROHKEM kodulehele suure organisatsioonide andmebaasi, kust igal tudengil on võimalik leida endale sobiv organisatsioon. Otse loomulikult alustasime sügisel ka uuesti Ole Rohkem ajakirja väljaandmist. Juba poolteist aastat oleme kirjutanud lugusid meie oma tudengkonna suurepärastest inimestest, inspireerivatest üritustest, arendavatest organisatsioonidest ja kõigest muust huvitavast. Novembris toimus esmakordne Tartu Tudengiorganisatsioonide Aastakohtumine, kus organisatsioonidel oli võimalik üksteist paremini tundma õppida ja rääkida võimalikust koostööst. Sel üritusel toimus lisaks eelmainitule veel midagi väga olulist: kuulutasime välja Tartu Tudengiorganisatsioonide Koostöövõrgustiku, mille esimene ümarlaud toimub juba detsembris. Organisatsioonide esindajad saavad seal kohtuda ja arutleda näiteks teemadel nagu koostöö, ühisüritused, keskkond, tudengkond jpm. Eesmärk on Tartust ühiselt luua järjest arendavam keskkond meie kõigi jaoks. Aastat 2015 jääb iseloomustama sõna koostöö. Üksi nokitsedes tihti kaugele ei jõua. Tuleb leida inimesed, kes toetavad sinu visiooni ja aitavad seda paremaks muuta. Praeguseks on pärast pikka eeltööd tekkinud Tartus võrgustik, mis üritab luua siia keskkonda, mis oleks arendav, toetav ja elumuutev kõikide tudengite jaoks. Võrgustik on avatud organisatsioonile, kes leiab, et see, mille eest me seisame, on seda pingutust väärt. Sama võib öelda ka meie organisatsiooni kohta. Ootame endaga liituma aasta ringi inimesi, kes tunnevad, et eelmainitud ideed ja tegevused on olulised. Saladuskatte all võin mainida, et järgmist aastat tasub oodata, sest nagu ikka, on rohi veelgi rohelisem ja lumi paksem.

UUDISED

EI OLE RAHA? SÖÖ VÕLGU! TIINA LALL Tudengitele pole ilmselt võõras olukord, kui tahaks sõpradega välja sööma minna, aga raha pole. Koju jääma siiski ei pea, sest restoranid on leidnud nutika lahenduse.

ARTU ettevõtte OÜ Naan Aasia toidu restoranid Asian Chef ja Hot Pot pakuvad klientidele juba septembrikuust saadik arve kohese tasumise asemel järelmaksu võimalust. Restoranide teenindusjuht Tauri Tammeorg ütles, et teenuse pakkumise mõte tekkis firma omanikul, et tõsta ettevõtte käivet kuu lõpuosas. Restorani omanik Naresh Mody on ühtlasi laenufirma OÜ Trimo Investments üks omanikest. Krediidileping sõlmitakse kuni 100 euro ulatuses toitlustusettevõtte

ja kliendi vahel. Sõlmitav intressivaba leping võimaldab restorani arve tasumist 14 kalendripäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. Kui arve tasumine ületab ettenähtud tähtaja, lisandub iga tähtaja ületanud päeva eest arvele 50 senti. Lepingu järgi on ettevõttel õigus nõuda tähtaja ületanud kliendilt ka 25 eurot leppetrahvi. Tähtaja ületanud klient peab tasuma ka kõik võlgnevuse sissenõudmiseks tehtavad kulutused. Lisaks on ettevõttel õigus leping ja sellega kaasnev võlanõue üle anda võla väljanõudmise teenust pakkuvale inkassofirmale. Tarbijakaitseameti pressiesindaja Hanna Turetski-Toomik lubas, et Aasia restoraniga sõlmitava lepingu nõuetekohasus vaadatakse lähiajal üle. Seni soovitas ta potentsiaalsetel klientidel tutvuda järelmaksu

kirjeldava infoga tarbijakaitse veebileheküljel. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dotsent Gaabriel Tavitsa sõnul on leping korrektne. Tavits pööras siiski tähelepanu sellele, et lepingu sõlmimisel ei kontrollita klientide maksuvõimelisust. Tema arvates suurendab klientide krediidiinfo kontrollimata jätmine lepingut sõlmiva ettevõtte riski ja teeb inimestele võlalepingu sõlmimise liiga lihtsaks. Restoranide teenindusjuht Tauri Tammeorg selgitas, et ettevõte on võetud riskist teadlik ja krediidiinfoga ei ole veel lepingut sõlmitud. Ettevõtte kaitseks on tema sõnul loodud firmasisene süsteem, mille abil jälgitakse klientide võlgnevuste tasumist. Lisaks keeldutakse lepingu sõlmimisest, kui klient ei näe maksujõuline välja.

BUSSIFIRMAD JÄTAVAD LISASÕITUDE VÕIMALUSE KASUTAMATA JOHANNA-KADRI KUUSK

sõiduga. Sellest tulenevalt pidi igat samas suunas liikuva bussi väljumist Kes tahab nädalavahetuseks koju sõita, eraldama 30 minutit. Peale ühistranssee ilmselt teab, et pilet tuleb paar päeva pordiseaduse muudatuse jõustumist varem ära osta, sest bussid on pilgeni täis. see keeld enam ei kehti ja transpordiUus seadus lubaks olukorda muuta, aga firmadel on vaba voli bussidele oma bussifirmad ei haara võimalusest kinni. soovi järgi uusi väljumisaegu taotleda. Sellest hoolimata ei ole kõik transINNES nädala lõpus Tartu pordifirmad agarad taotlusi esitama ja bussijaama, võib sageli busse jääb endiselt väheks. näha reisijatest tuubil OÜ Taisto Liinide veokorraldaja Jan busse ja nukra näoga Landrati sõnul ei plaani Taisto Liinid järjekorras seisvaid inimesi, kes jäl- suuremaid muudatusi. Kuna Taisto givad ärevalt istekohtade täitumist. bussid sõidavad peamiselt Tartu ja Tõenäoliselt ei mahu kõik soovijad Pärnu vahelisel liinil, kus reisijaid on bussi peale ja mõned õnnetud peavad palju vaid nädalalõppudel, ei ole uute jääma peatusesse lahkuvale sõidukile sõitude taotlemine Landrati sõnul järele vaatama. Suurim rüselemine mõistlik. käib Tallinnasse sõitva bussi ümber. Eesti Bussi OÜ juhatuse esimees Enne 1. oktoobrit ei olnud trans- Gunnar Obolenski ütles, et kuigi pordifirmadel ühistranspordiseaduse nende bussid sõidavad Eesti kõige järgi õigust taotleda bussile liiniluba, suuremate linnade vahet, on konkukui see kattub mõne teise bussifirma rentsitult kõige rohkem sõitjaid Tartu

ja Tallinna vahelisel liinil. Mingitest muudatustest ei soovinud Obolenski rääkida. ‘’Teeme tavaliselt kõik muudatused käigu pealt ja ei avalikusta neid enne jõustumist,’’ ütles ta. Obolenski sõnul on nad busside täituvusest teadlikud ja annavad oma võimaluste piires parima, et olukorda parandada. ‘’Ega meil ei ole hea tunne, kui me kõigile soovijatele oma teenust pakkuda ei saa,’’ seletas Obolenski. Lux Express Grupi juhatuse esimehe Hannes Saarpuu sõnul on nemad teinud taotluse nelja uue väljumise jaoks nii Tartu-Tallinna kui ka Tallinna-Tartu liinile. Rohkem väljumisi Lux Express Grupp Saarpuu sõnul endale lubada ei saa. Tema meelest ei ole mõistlik teha spetsiaalseid väljumisi vaid nädalalõpuks ja esmaspäevaks, sest nii ei teeks piletitest teenitud kasum bussiga kaasnevaid kulusid tasa.

T UD EN G IELU

KAS ÕPPEAINETE TAGASISIDE ON RÕÕM VÕI NUHTLUS?

HELERI ALL Iga Tartu Ülikooli tudeng on mingil määral õppeainete tagasisidega kokku puutunud – kes ise kirjutanud, kes teiste kirjapandud õpetussõnu lugenud. „Miks seda üldse kogutakse, kui midagi ikka ei muutu?“ kuulsin alles hiljuti üht tudengit küsimas. Sellele küsimusele proovimegi järgnevas loos vastust leida. „Teiste kirjutatud tagasisidet on hea lugeda. Eriti tuleb see kasuks esimesel kursusel, kui tead, kus pead rohkem pingutama ja kus mitte nii väga. Aga kui ise neid hindeid seal toksima peab, see on küll tüütu,“ ütles ainete tagasisidestamise kohta arstiteaduskonna tudeng Ragne. „Mul on küll olnud tagasiside tõttu eelarvamusi mõne ainega seoses,“ sõnas sotsiaal- ja haridusteaduskonna tudeng Eva. Nendega sarnast arvamust jagavad paljud. Seepärast on eriti tänuväärne, kui mõni tubli tudeng on viitsinud lisaks hinnete toksimisele ka ainetele kommentaare kirjutada ja seeläbi teistele kasulikke teadmisi jagada. Mida aga üldse tagasisidesse kirjutatakse ja kuidas kogu süsteem toimib, sellest rääkisin TÜ õppetöö analüüsi

peaspetsialisti Kersti Roosimäega.

Miks tagasisidet üldse vaja on? “Et saada kinnitust, et liigutakse õiges suunas, või hoopis avastada, et midagi võiks muuta, on vaja tehtud tööd vaadata aeg-ajalt kõrvalpilguga. Seda võimaldabki teistelt tagasiside küsimine. Tagasisidest on aga ennekõike kasu siis, kui see on konstruktiivne. Lisaks võiksid üliõpilased arvamuste ja ettepanekute lisamise kõrval kasutada ka võimalust avaldada õppejõule tunnustust, kui kõik ongi juba hästi.”

Kui kaua Tartu Ülikoolis juba õppeainete tagasisidet on kogutud? “Eks mingil kujul on üliõpilased avaldanud arvamust õppetöö läbiviimise ja ainete sisu kohta kogu aeg ning samuti on õppejõud küsinud ise aine toimumise ajal jooksvalt tagasisidet oma ainele. Regulaarselt iga semestri lõpus ning seejuures kõigi õppejõudude ja loengukursuste kohta keskselt kogutakse tagasisidet alates 2001. aasta kevadsemestrist.” Teatud arvule õppeainetele tagasiside andmine on kohustuslik. Kui palju on Millised muutused selle aja jooksul igal aastal neid, kellel ÕISi kasutamine tagasiside kogumisel on toimunud? seiskub tagasiside andmata jätmise “Suurematest muudatustest võib tõttu? nimetada seda, et 2005/06 õa sügis“See puudutab umbes 3000 ülisemestrist alates toimub küsitlus õpilast. Number tundub suur, kuid elektroonselt õppeinfosüsteemis, kindlasti mängib rolli ka see, et varem koguti paberil. Lisaks on paljude eksamite toimumine jääb tagasiside tulemused muutunud semestri lõppu, enne mille toimuviimastel aastatel varasemaga võr- mist ja hinde teadasaamist paljud reldes nähtavamaks suuremale tudengid tagasisidet anda ei soovi, hulgale ülikooli liikmeskonnast, isegi kui selleks on võimalus. näiteks ka üliõpilastele endile, ning Samuti tuleks ära märkida, et ÕISi tulemustele on hakatud aktiivsemat vaade piiratakse üks päev pärast tähelepanu pöörama. Näiteks aru- semestri arvestuslikku lõppu, miltatakse tagasisidet teaduskondade leks on kevadsemestri korral juuni ja kolledžite nõukogudes.” lõpp. Seega on ka piiratud vaate

T UD EN G IELU korral õppijatel piisavalt aega selle eemaldamiseks, enne kui uue semestri õppetöö algab.”

peale üliõpilase ebatsensuursed kommentaarid eemaldama. Küll aga ei võta me endale otsustaja rolli, kummal osapoolel (kas Kui palju on neid õpilasi, kes lisaks õppejõul või üliõpilasel) oli õigus, tavapärasele punktide andmisele kui kommentaar ise on viisakalt kirjutavad tagasiside juurde ka vormistatud. Selleks, et olukord ei kommentaare? oleks ainult üliõpilase poole kaldu, “Päris palju. Näiteks 2014/15 on ka õppejõul endal võimalik õa täidetud ankeetidest pea- lisada ÕISi üliõpilaste tagasiside aegu pooled sisaldasid ka vähe- tulemuste lehele oma arvamus malt ühele tekstiväljale lisatud kommentaaride kohta.” kommentaari.” Milliseid reaalseid muutusi on tagaKui palju te kontrollite, mida kom- siside andmine kaasa toonud? Kui mentaaridesse kirjutatakse? Kas on paljudes ainetes on ümberkorraldusi tulnud ka midagi avaldamata jätta? tehtud? “Otseselt keegi kommentaare “Õppeainete tagasiside tulemusi enne nende avaldamist läbi ei peavad dekaanid või kolledži direkloe. Ühest küljest seetõttu, et neid torid arutama igal semestril teaduson väga palju, teisest küljest me konna või kolledži nõukogus ning eeldame, et tagasisidet andvatel esitama siis aruande, mis sisaldab õppijatel on Tartu Ülikooli üliõpi- hinnangut üliõpilaste tagasisidele lasele kohane eneseväljendusos- ja koostama tegevuskava ilmnenud kus. Kahjuks on siiski tulnud ette puuduste kõrvaldamiseks. ka mõned üksikud juhtumid, kus Kuna hinnangu ja tegevuskava oleme tõesti pidanud õppejõu või detailsuse osas on teaduskonstruktuuriüksuse juhi pöördumise dadele/kolledžitele jäetud vabad

Kui sellest ainest läbi saate, siis jääte ellu ükskõik, mis olukorras! Mõnusad toolid auditooriumis ja hea puhkus peale rasket päeva.

Magage hästi! Leiutage ajamasin, rännake ajas tagasi, tehke proge endale selgeks, käige IT olümpiaadi lõppvoorus ning see on kõige lihtsamad 6 EAPd teie elus.

käed, siis on keeruline öelda täpset ainete arvu, milles on ümberkorraldusi tehtud. Ümberkorralduste näideteks on nii õppeassistentide kaasamine kui ka aine teoreetilise ja praktilise osakaalu või aine üldise mahu ülevaatamine.” Võibolla tuleb teil veel meelde mõni vahva juhtum tagasiside andmisega seoses? “Näiteks on olnud juhtumeid, kus osa tudengeid tahavad, et õppetöö toimuks aines ühtmoodi, ja teised täpselt vastupidi. Siis on õppejõud olnud tagasiside tõlgendamisel mõnevõrra nõutud küll.” Niisiis ei ole semestri lõpp enam sugugi kaugel ja varsti on jälle tagasiside andmise aeg käes. Kirjutagem siis kõik vähemalt üks kommentaar ja selle asemel, et kommentaarikasti lihtsalt „igav aine“ või „tuleb läbida“ kirja panna, leidkem see kaks minutit rohkem, et vähemalt üks lause kokku kirjutada. Kõik ikka selleks, et teised meie kogemusest õppida saaksid ja ülikool järjest paremaks muutuks.

Kui me elaks USAs, siis see aine on nii äge, et seda tullakse Discovery Channelist filmima. Jah, mida see ajarändaja kutt ütles.

Loengud on tüütud ja igavad, aga TASUTA TOIT ja TOREDAD INIMESED! Palju õnne! Olete jõudnud ülikooliaja kõige pingelisema aineni.

KERTU LIIS KRIGUL: „TULEB VAID TEGUTSEDA JA TARTU VAIMUST VIIMAST VÕTTA.“ ARMAS RIIVES Kertu Liis Krigul on aktiivne tudeng, kelle tee tegusaks inimeseks saamisel polnud lihtne. Enne igat suuremat katsumust valdas teda hirm ja neiu arvas, et sureb ära. Tagantjärele mõeldes tunduvad talle sellised mõtted päris naljakad.

UTUD Tartu kui tudengilinna maagilisu-

sest jõudsid Kertuni juba väiksena. Siis sai kindlaks, et tulevikus peaks sellel linnal olema koht tema elus, mispeale tuli ka ülikooli valik kergesti. Kuigi lapsena olid peas igasugused põnevad uitmõtted, näiteks saada juuksuriks või baleriiniks, on tal siiski alati suur huvi olnud looduse ja teadlase elukutse vastu. Alati, kui on küsitud, kelleks ta saada tahab, on vastuseks kõlanud „loodusteadlaseks“. Just huvi teaduse ja austus looduse vastu viiski Kertu Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Tänavu bakalaureust lõpetavas Kertus äratas sügavat huvi bioloogia vastu ka lapsena väljakujunenud tundmus, et teadlased on ühed võimekad maailmaparandajad, kes teavad kõigest kõike. Nii on ka Kertul küljes suur maailmaparandaja pisik. Ta on võtnud vastutuseks üleülikoolilised küsimused, panustades lisaks õppetööle ka mitmetesse üliõpilasorganisatsioonidesse ja projektidesse. KÕIK ALGAB KUSAGILT Bioteaduste Üliõpilaste Seltsist kuulis Kertu esimest korda Facebookis koos oma kursusekaaslastega, kui äsjaasutatud tudengiühendus kutsus endaga liituma. Kertu oli tollal vastne Tartu Ülikooli bioloogia eriala rebane ja tundis kohe tegevuse vastu huvi. Kui ta tahtis liikmeks astuda, siis selgus aga, et selts oli

suunatud vaid geenitehnoloogidele. Värsked bioloogid tundsid ennast nii bioteadlastena kui üldse võimalik ja hakkasid ühendusse kuulumise eest võitlema. Asi sai muretult joonde aetud nii, et juba esimesel liitumisüritusel olid nimekirjas ka mõned bioloogid, sealhulgas Kertu. Seltsil oli mitu töörühma, millest tollal paelus Kertut enim teaduse populariseerimine, kus ta jäi oma aktiivse pealehakkamise ja sõnaosavusega silma toonasele rühmajuhile, kes palus teda järgmisel aastal gruppi juhtima. Kertu võttis koha muidugi vastu, mis andis talle esimese juhtimiskogemuse. „Alguses valdas muidugi hirm ja enesekindlus oli nullilähedane. Kartsin tohutult läbi kukkuda. Iga uue ülesandega tuli alati pähe küsimus: kas ma suren ära, kui ma organisatsiooniga liitun, grupis arvamust avaldan või grupijuhi koha vastu võtan?“ ütles ta. Küsimuse üle mõeldes jõudis neiu aga alati loogilise vastuseni, et ei sure ta midagi ja seega võib ju proovida! “Naljakas mõelda, et selle jabura hirmu kõrval pidin endale kohati meelde tuletama, et asi pole üldse nii hull, sest surma ikka ei saa,“ meenutab Kertu tagantjärele. Suurest pealehakkamisest ja soovist areneda tundis Kertu, et nende üritused ei saa piisavalt kajastust. Seepeale tuli mõte luua leht, milles kõik Tartu tudengiorganisatsioonid saaksid kajastada oma üritusi. Nii sündis Facebooki lehekülg „Aktiivsele tudengkonnale“. Et üritustel ei oleks ainult üliõpilastest kuulajaskond, hakkas Kertu otsima võimalusi koostööks Tartu Ülikooli Teaduskooliga ja levitama teavet ka Tartu gümnaasiumite bioloogiaõpetajate seas. Kusjuures juba pärast

PERSOON esimest e-kirja tuli üritusele umbes 20 õpilast Tartu koolidest. Kertu leiab, et väga oluline on kaasata gümnaasiumiõpilasi üliõpilasorganisatsioonide üritustele, sest see annab neile aimu ülikoolis toimuvast. Samuti natuke põnevustunnet, mida kõike siin veel tehakse. Ta lisas, et kui kontaktid ja puutepunktid on loodud, siis läheb kindlasti sisseelamine valutumalt. Ent ikkagi ei andnud Kertule aktiivsuse vaim rahu, kuna tundis, et lihtsalt ülikooliruumides seminaride korraldamine pole siiski piisav viis õpilasteni jõudmiseks. Nii tekkis idee hoopis ise koolidesse minna, et saaks rääkida ülikoolist ja teadusest, mida seal tehakse. Tartu Ülikooli Teaduskooli toetusel sai ka idee ellu viidud ja esimeseks teemaks oli soolestiku mikrobioota. Kambakesi pandi loeng kokku ja otsiti õppejõud, kes nende tehtut kontrolliks. Edasi mindi erinevatesse koolidesse esinema. Üritusele pani õla alla ka Tere, kes varustab neid keefiri ja jogurtiga. Edasi on aga plaanis haaret veelgi laiendada ja minna Tartust kaugemale. Juba on huvi üles näidanud Võrumaa ja Tallinn. „Plaanis on ka uusi loenguteemasid ette võtta. Praegu on näiteks käsil loengu

koostamine teemal nutrigenoomika ehk toitumise mõju geenide avaldumisele,“ lausus Kertu. Pealehakkaja neiu tundis, et neil on arenemisruumi ja tal on võimalik asju parandada. „Olin aktiivne ja mind paelus edusaavutamine. Seega investeerisin aega rohkem, kui minult nõuti. See viis ka selleni, et otsustasin kandideerida Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi juhatusse.“ Praegu on Kertu juba seltsi president. Kui küsida Kertult, mida täpsemalt Bioteaduste Üliõpilaste Selts endast kujutab, keskendub ta vaid põhilisele: seltsi eesmärk on arendada Eesti bioteaduste üliõpilaste oskusi ning edendada õppe- ja teadustööd. Tegevuse täideviimiseks on selts loonud mitmesuguseid töögruppe, kus toimuvad igal nädalal koosolekud ja kus tegeletakse jooksvalt seltsi arendamisega. Liikmed on Kertu sõnul aktiivsed bioteaduste üliõpilased, kes tahavad ülikooliajast rohkem võtta, kui ainult loengupingis istumine. Nad on nõus peale koolitunde oma aega panustama parema ülikooli loomisesse ja enda valdkonna arendamisesse. Muidugi rõhutab ta, et kogu töötamise kõrval ei puudu ka lõbutsemine.

Kertut ja tema aktiivset tegevust võtab hästi kokku tema enda öeldu novembrikuu Maalehe vahel ilmunud Koolituslehes: „Tartu Ülikool on võimaluste koht, mille potentsiaal inimest arendada on meeletu. Kõikjal ülikoolis on tohutult inspireerivaid inimesi, kes pidevalt innustavad. Tuleb vaid tegutseda ja Tartu vaimust viimast võtta.“ JUHIKS OLEMINE KUI EESKUJU Organisatsiooni presidendina on suur vastutus juhirolli näol. Mis on sinu jaoks olulisim ülesanne noore juhina? „Võtta igast kogemusest viimast. Õppida võimalikult palju erinevaid asju, omandada eri valdkondades teadmisi ja panna ennast uutes olukordades proovile,“ vastas ta. Kertu tuletab meelde ka teistele noortele, kes pole veel organisatsiooniga liitunud, et praegu on viimane aeg õppida ja vigu teha. „Vead on head, kui neid analüüsida ja järgmine kord vältida. Vigade tunnistamine on osa edasiarenemisest. Ei peagi teadma kõike, et juhiks saada ja juht olla. Kogemused õpetavad ja alati on hea küsida abi, kui enda teadmistest väheseks jääb,“ ütles ta. Veel on üheks alustalaks juhi rolli juures huvi ja vastutus. Tema

PERSOON arvates peab juht võtma initsiatiivi asju algatada. Kui on huvi ja indu asjaga tegeleda ning vajadusel rohkem, kui oodatakse, siis suudad ka paremini teisi suunata ja motiveerida, arvab ta. Kertu lisab ka, et ta ei teeks asju, kui tal ei oleks huvitav. „Samavõrd on tähtis eesmärgistatud tegevus ja võime unistada. Lihtne on kogu aeg tegeleda pseudoga, mis on mugav ja kergesti saavutatav. Raskem on tuua muutusi, mis nõuavad rohkem pingutust, arutelu ja pühendumist, kuid mis on vajalikud arenguks. Suured muutused on seotud ka unistamisvõimega – püüda ikka kiiremini, kaugemale ja kõrgemale. Eriti oluline on just kaugemale-ja-kõrgemale-mõtlemine. Suured muutused nõuavad tihti palju aega ja seepärast on neid raske teha, sest tulemused ei jõua kohe ja kiiresti kätte ning raskem on olla motiveeritud.“ Kertu lisab, et omaette oskus on end mitte ribadeks tõmmata. „Tiimitöö ja kommunikatsioon peab hea olema,” ütles ta. Lisaks on tema meelest oluline delegeerimine ja vastutuse jagamine – kui ühel on kiiremad ajad, siis saab teine alati üle võtta. Organisatsioon pakub Kertule iga päev uusi proovilepanekuid. „Organisatsioonitöös tuleb ette erinevaid situatsioone ja juba on õpitud, mis rolle vahepeal tuleb täita. Aeg-ajalt tuleb olla juht, psühholoog, lepitaja, ürituste korraldaja, turundaja, jurist, poliitik ja palju muud. Eks katsumus olegi kõikidest nendest situatsioonidest võitjana väljumine. Tihti ei pruugi õnnestuda, aga sellest pole lugu,“ kirjeldab

Kertu keerukust, mis juhtimisega kaasneb. RETSEPT JA VALEM Kunagine põhikooli klassijuhataja ütles Kertule, et ta seab lati alati kõrgele. „Vahet pole, kui esimesel paaril korral üle ei hüppa. Ei tasu väsida proovimast, küll lõpuks täitub ka ihaldatud unistus.“ Kõige paremini iseloomustabki Kertut endaöeldud retsept: „Üks tassike lahkust, kaks tassitäit optimismi, veel kaks tassitäit rõõmsameelsust, kolm tassitäit leidlikkust ja kõik eelnev üle vürtsitada huumoriga, et asja lõbusaks teha.” Kui küsida Kertult, mis on tema aktiivsuse valem, võtab ta vastuse kokku sedasi: „Huvi + töökus2 + tahtejõud2 + ajaplaneerimine + piisavalt und + söök + lõbu + lõbus seltskond - hirm läbikukkumise ees.” Valem näib lihtne, kuid tegelikult on see väga pühendunud ja

õigesti elatud elu keerukas musternäidis. Kõige selle juures on Kertut õnnistatud superhuumorisoonega. Ta nendib, et see aitab üle elada kõik elu keerulised situatsioonid, hoiab ära tülid ja aitab hoida meele selgena. INSPIRATSIOON KUI ENDA INNUSTAMINE Kertu sõnul pole tal kunagi olnud konkreetseid iidoleid. Teda inspireerivad pigem situatsioonid eraldi – kuidas keegi lahendab olukorda, mis meetodeid kasutab või sõnu ritta seab. „Enda innustaja olen pigem ise. Kui näen, kuidas mingi kogemus mind aidanud on ja kuidas ma olen selle abil arenenud, siis see motiveerib mind veelgi uusi asju katsetama, end mugavusest välja suruma, hirmudele vastu astuma ja minu jaoks veel võõratele olukordadele võimalust andma.“ Teiste inspireerimiseks ütleb Kertu, et alustades ei pea olema suurepärane, aga peab alustama, et suurepäraseks saada. Kertu pole seda meelt, et juhiks, teadlaseks või õpetajaks sünnitakse. „Ma alles õpin, kuidas nendeks saada, aga õppimiseks pean andma uutele kogemustele võimaluse. Tänu sellele, et olen oma kogemustele kunagi võimaluse andnud, nendesse aega pühendanud ja nendest õppinud, olen ma julgem, targem ja avatum uutele võimalustele ja sammuke lähemal olemaks tippjuht, teadlane või suurepärane õpetaja.“ Kui küsida Kertult, mis saab tulevikus, on vastus selge: „Areng,“ rõhutab Kertu, „ma tahan olla kolme aasta pärast lihtsalt parem versioon endast. Kui ei ole rahu endas, siis tuleb teiste aitamine ka kehvasti välja. Aga eks ma olengi hingelt maailmaparandaja, nii et eks ma leian selleks mõne võimaluse.“

ÕPPIMINE

ÕPINIPPIDE MÜÜDIMURDJA MAILI TIREL Igaüks õpib isemoodi, ent on mõned levinud meetodid, mis tuleks pigem sinnapaika jätta. Konspekteeri arvutis. Üks õppejõud seletas meile ära, miks arstidel nii halb käekiri on. Ajal, mil ei olnud PowerPointi slaide ega ÕISi, kuhu neid riputada, pidasid õppejõud loenguid grafoprojektorite abil ning tudeng pidi võimalikult kiiresti konspekteerima ja lootma, et kõik vajalik kirja saab. Loomulikult ei olnud aega mõelda ilukirja peale ja seetõttu ongi arstidel välja kujunenud pea loetamatu käekiri. Praegustel tudengitel on õnneks nii slaidid kui ka ÕIS, kuid vaatamata sellele on loengu lahutamatu osa lakkamatu klahviklõbin (oletame siinkohal, et kõik tudengid tegelevad konspekteerimise, mitte sotsiaalmeediaga). Kuigi konspekt saab ilus ja randmed jäävad terveks, ei ole arvutisse konspekteerimine materjali omandamise vaatenurgast kõige parem meetod. Käsitsi kirjutamine võimaldab teabe põhjalikumat töötlemist ja seega jääb ka rohkem meelde. Ühes uuringus leiti, et vahe tuleb sisse just loengu sisu mõistmisel – faktiteadmisel põhinevatele küsimustele vastasid õigesti nii käsitsi kui ka arvutis konspekteerijad, kuid sisulistele ja seletust nõudvatele küsimustele oskasid paremini vastata need tudengid, kes tegid märkmeid käsitsi. Konspekteeri sõna-sõnalt. Võiks arvata, et mida rohkem õppejõu

jutust kirja saab, seda parem, kuid eespool mainitud uuring kinnitab vastupidist. Mida rohkem oli konspektis ja loengus sõnasõnalist kattuvust, seda halvemini vastasid tudengid sisulistele küsimustele. Selle asemel, et lektori juttu transkribeerida, võiks proovida ise asju ümber sõnastada ja kasutada märksõnu või graafikuid. Olen öö läbi üleval, et võtta viimast. Kahjuks öö läbi õppides targaks ei saa. Kuigi eksamipäeva hommikul võib tunduda, et peale kaheksat tundi õppimist ja tunnikest und on kõik selge, siis eksamil selgub, et tegelikult ikka ei ole küll. Selleks, et oma suure vaevaga koostatud konspektist midagi mällu talletuks, vajab aju mõistlikus koguses und. Siinkohal ei mängi unetsüklid suurt rolli, vaid kehtib vana tõde – mida rohkem, seda uhkem. Õppimine on maraton. Õppimine peaks olema pigem nagu intervalljooks, kus igale jooksulõigule järgneb puhkeintervall. Ajapikku hakkavad tähelepanu ja keskendumisvõime hajuma, mille vastu aitab ainult puhkus. Selle asemel, et tund või rohkemgi järjest ennast pingutama sundida, võiks mõelda Pomodoro meetodi peale – 25 minutit intensiivset tööd ja 5 minutit pausi. Samuti ei ole nutikas üritada kogu semestri materjali päev või kaks enne eksamit selgeks saada. Hajutatud õppimine on palju parem valik – mida pikema ajaperioodi peale materjali omandamine hajutada, seda parem. Tee kõik värviliseks. Kuigi tundub,

et kõik on tähtis ja suur kiusatus onterve konspekt markeriga neoonkollaseks värvida, tuleb ennast tagasi hoida. Eredalt esiletõstetud tekst paistab hästi silma, kuid sellest pole kasu, kui teksti on liiga palju. Samuti pole kasu värvilise teksti ülelugemisest, kui sellele ei järgne mõnda kinnistavat tegevust, näiteks enda testimist. Kaaluda võiks hoopis sähvikute (sõnakaartide või flashcard’ide) tegemist või erinevate teemade või mõistete puhul eri värvide kasutamist. Miks ma peaksin tahtma iseendale tunnikontrolli teha? Uuringud on näidanud, et korduv teadmistekontroll on parem õppimismeetod, kui lihtsalt konspekti korduv ülelugemine. Samuti aitab see materjali pikemaks ajaks meelde jätta. Küsimustele vastamine paneb meid materjali meenutama ja üle kordama, mis tugevdab mälujälgi. Ühes uuringus leiti, et need katseisikud, kes õppisid testide abil, olid võimelised omandatud teadmisi kasutama mitmesugustes kontekstides, mitte ainult selles, milles teadmised esialgu omandati. Nohikud sporti ei tee. Aga kui nad teeksid, oleksid nad veel targemad. Kehaline aktiivsus on tähtis ka aju seisukohalt. Nimelt on uuringud näidanud, et koos füüsilise vastupidavusega kasvab ka kognitiivne võimekus. Seega ei tohiks sessi ajal jõusaali või tantsutrenni hüljata, pigem tuleks sellest võtta, mis võtta annab. Samuti aitavad trenn ja liikumine võidelda stressiga, mis kipub raskel õppeperioodil ligi hiilima.

O R G A N I S AT S I O O N

KUIDAS SAADA AKTIIVSEKS ÜHISKONNATEGELASEKS?

Foto: TNV KAISA LAUR Tartu Noortevolikogu on organisatsioon, mis on tulnud kokku selleks, et linna noortest saaksid aktiivsed ja mõtlevad kodanikud.

ARTU Noortevolikogu (TNV)

on heade mõtete linnas tegutsenud juba kümme aastat. Organisatsioon esindab Tartu noorte huve. TNV oli üks esimesi noortevolikogusid Eestis üldse. Riburada pidi on neid muudkui juurde tekkinud. „Noortevolikogude liikmed õpivad organisatsiooni kuuludes väga palju,” rääkis Priit Kallakas, kes on üks TNV asutajatest. Näiteks annab sinna kuulumine teadmised, kuidas toimuvad kohalikus omavalitsuses otsustusprotsessid, kuidas juhtida mahukaid projekte, kuidas suhelda poliitikute ja linnaametnikega ning mis veelgi tähtsam, kuidas olla hea meeskonnaliige. “Üldjuhul kuuluvad noortevolikogudesse aktiivsed ja ühiskonnas toimuvatest protsessidest huvitatud noored, kellest saavad tulevikus juhid ja tippspetsialistid,” lausus Kallakas. Lisaks isiklikule arengule on noortevolikogud Kallaka arvates ka üldsusele kasulikud. Need toimivad vahelülina noorte ja linnavõimude

vahel ning seda mõlemas suunas. Noortevolikogu peab Kallaka sõnul vahendama noortelt saadud teavet linnajuhtidele ning selgitama linnanoortele linnavalitsuses ja volikogus menetletavaid eelnõusid ja otsuseid. Ühiskonnas aktiivselt sõna võttev Marleen Pedjasaar on samuti TNVst välja kasvanud. Ta leiab, et taolised organisatsioonid annavad noortele inimestele võimaluse võtta vastutust ja arendada oskusi, näiteks ajajuhtimist, rahastuse leidmist oma tegevustele ja ideede veenvat esitamist, mida tulevases elus vaja läheb. Tema sõnul on küll tore, kui noorteorganisatsioon suudab midagi laiemat korda saata, mida TNV kindlasti on ka teinud, kuid sellest suurem väärtus on võimalus noortel ennast arendada. See on aga aluseks ühiskondlikule ja suuremale edasiminekule. Tartu elanikest moodustavad 13–26aastased noored viiendiku. Seega on tegu arvestatava hulgaga kogu linna elanikkonnast. Samuti on noorte oskused ja pidev enesetäiendus oluline kogu ühiskonna edaspidisele arengule. TNV liikmete arvetes tuleb selleks, et tulevikus edukas olla, juba täna õppida enda arvamust konstruktiivselt avaldama, ning teised, näiteks linn, seda kuulama ja tähele panema. TNV tegevjuht Omari Loid rääkis,

et noortevolikogu on noortele võimaluseks mõjutada iseenda ja kogu ühiskonna käekäiku. TNV esinduskogu, mis vastutab Tartu noorte esindamise eest, teeb tihedalt koostööd Tartu linnavalitsuse ja volikoguga, esitades noorte ideid, soove ja pakkumisi ning andes nõu linnavalitsuse ametnikele ja volikogu liikmetele. Esinduskogu kõrval tegutseb tegevkogu, mis kogub esinduskogu töö jaoks vajalikku sisendit Tartu noorelt. Loid rääkis, et näiteks viivad nad läbi debatte ja kokkusaamisi noorte ning poliitikute vahel. Samuti on korraldatud varivalimisi, Tartu Mudel Euroopa parlamenti, Tartu Linnavolikogu simulatsiooni, arvukalt heategevusüritusi, ümarlaudu, koolitusi. TNV olnud esindatud ka arvamusfestivalidel. Sellega suurendavad nad Loidi sõnul nii osalusdemokraatiat kui ka noorte enda silmaringi ning tõsiseltvõetavust ühiskonnas. TNV liikmeteks on olnud mitmed tänased aktivistid ja ühiskonnategelased, nagu näiteks TÜ Üliõpilaskonna esimees Martin A. Noorkõiv, Tartu linnavolikogu liige Mihkel Lees, Arvamusfestivali arutelujuht Ivo Visak, ajakirjanik Henri Kõiv ja paljud teised. Isegi praegune Tartu abilinnapea Artjom Suvorov on TNV vilistlane.

SOOVITUS

ÜLLATA OMA SÕPRU LIHTSATE KINGITUSTEGA

Tuba täis piparkoogihõngu, “Püha öö” taustaks mängimas, lookas laud täis head ja paremat jõulusööki ning metsast toodud kuusk, mille all ootamas kingitused – kas pole mitte ilus jõuluidüll?

nii käsitsi maalitud tassi kui ka käsitsi valmissegatud teesegu. Viimase jaoks on olenevalt kingisaaja eelistustest tarvis lahtisel kujul valget, musta või rohelist teed ja lisandite jaoks vabalt voolavat fantaasiat. Sobivad kuivatatud apelsini- või muud puuviljatükid, AHEL juhtub aga nii, et rukkililled, roosinupud. Kõik vajaliku kuuse all ootavad kingitu- leiab suurematest toidukauplustest ja sed on valmistanud meile teepoodidest. Tasub hoolega otsida. suurt peavalu. Mida ometi Muidugi oleks eriti tore, kui hoolega kinkida isale või hoopis vanaemale? valmistatud teekomplekti leiaks iseSelleks, et kingituste otsimine sel tehtud kingipaberi seest, millel olekaastal lihtsamini läheks, panime sid oma käega joonistatud motiivid. toimetuse liikmetega pead kokku ja Lõpuakordina lisada juurde kaart valisime välja mõned lihtsasti teosta- ilusate jõulusoovidega ja täiuslik tavad ideed, mis ei nõua puuga seljas kingitus ongi olemas. olevat rahakotti. Järgnevalt jagavadki meie liikmed MINNA KUSLAP teiega ideid, mida nad plaanivad ise Mind rõõmustab alati see, kui keegi sel aastal oma lähedastele kinkida. on küpsetamisega vaeva näinud. Kes meist ei armasta magusat ja veel jõuARGO INGVER luajal! Olen mitmed jõulud katsetaTihtipeale arvatakse, et jõulu- nud trühvlite tegemist, mille teevad kink peab kindlasti olema mingi asi, põnevaks just täidised. Retsepte on kuid tegelikult otsime asjadest ainult internetis palju, leia oma lemmik. head emotsiooni. Mina otsustasin Šokolaadipalli keskele võid panna sel aastal oma sõpradele kinkida mandleid, metsapähkleid, kuivatatud mõne toreda pildi, mille oleme sel ploome ja datleid, või mida iganes aastal koos pildistanud. Üks ilus ja suudad välja mõelda. Tavaliselt vorhea pilt sõpradest rahakoti vahel, mitakse kommidest pallikesed, aga riiulil või laua peal teeb alati tuju ole loominguline ja anna neile huviheaks. Kindlasti on pildi ümber olu- tav kuju. Paki kommid isemeisterline raam ja tublimad teevad selle datud karpi ja kirjuta ilus jõulusoov ise. Ideid on terve internet täis. Minu peale. Mind teeks väga õnnelikuks moto kõlab nii: üllata oma sõpra hea selline jõulutervitus. Kommid saavad emotsiooniga! kohe otsa, aga karp on justkui kaardi eest. KRISTEL-MARIA KADAJANE Kindlasti on kõigil vähemalt üks MAILI TIREL teegurmaanist sõber või pereliige, Kuna Minna juba soovitas trühvkelle leiab talveperioodil enamasti leid teha, siis mina pakun välja konkaurava teetassi tagant. Teenautlejatel reetse retsepti, mida järgides tulevad teeb ilmselt südame soojaks iseteh- imehead trühvlid. Lase 150 ml vahutud teekomplekt, kust leiab näiteks koort keema ja sulata selles 300 gr

tumedat šokolaadi. Tõsta segu tulelt ja sega soovi korral hulka rummi, konjakit või hoopis kuivatatud marju, kookoshelbeid – piirid seab vaid sinu fantaasia! Vala segu vormi ja tõsta tunnikeseks külmkappi. Kui mass on tahkunud, veereta sellest väikesed pallid ning kaunista kakaopulbri või näiteks piparkoogipuruga. Kui võimalik, siis hoia trühvlid külmas, et nad ära ei sulaks. MARI-LIIS KORKUS Sageli sünnivad sõpradega aega veetes omad naljad, mis võiksid olla heaks aineseks ühe lauamängu tegemisel. Pealtnäha on see igav, ent just oma fantaasiaga ajab lõbumeetri lekkima. Kui käärid ja liim ei tundu atraktiivsed, võib mängu modelleerida 30 päevaks tasuta allalaetavas Photoshopis. Seejärel tuleb seada sammud näiteks raamatukokku ja ohverdada printerijumalale paar eurot. Vajad mängunuppe? Leitav üllatusmunadest. Vajad täringuid? Miks mitte meisterdada tahvlinätsust. Sünnib alla viieeurone südamlik kingitus, mida muuseas saab oma kambaga mängida veel 80-aastaste hambutute vanakestena. SANDRA SAAR Millisele naisele ei meeldiks saada kingituseks ilutooteid? Neid aga ei pea ilmtingimata ostma poest kalli raha eest. Nii mõndagi saab meisterdada koduste vahenditega, näiteks kehakoorijaid. Jagan teiega üht lihtsat kehakoorijaretsepti, mida kasutades lõhnad nagu piparkook. Vaja läheb 200 gr suhkrut, 60 ml õli, 1 tl vürtsisegu ja mõned tilgad vaniljeessentsi. Sega kõik kokku ja saadki jõululiselt lõhnava kehakoorija.

VA S T U T US

VASTUTUS KUI KUNST OMAETTE KRISTEL-MARIA KADAJANE Kas oled mõelnud, mida tähendab vastutus? Tundub lihtne küsimus, aga kas ka vastus on sama lihtne. Kuna uue aasta lubadused pole enam kaugel, siis kordame üle, mida vastutamise kunst endast kujutab.

IDA tähendab vastutus? Vastutuse seletusi on lihtne leida. Kõikvõimas Google annab need 0,42 sekundiga. Hoopis raskem on terminit defineerida enda igapäevaelu kohaselt. Kui sageli me päriselt mõtleme argielus miks, mille eest ja mil määral me vastutame? Juhul kui mõtlemegi, tuleb tõenäoliselt kõige esimesena pähe vastutuse kolmainsus, kuhu kuuluvad töö, kooli ja koduga seotud kitsamad teemad. Palju aga meenub kolmnurgast kaugemale ulatuvaid asju, mis on seotud vastutusega oma kogukonna või maailma ees? Ehkki sõnapaar „globaalne vastutus” on viimaste aastate jooksul üha rohkem kõlapinda saanud ja ökomõtlemine on muutunud moeasjaks, on siiski üldiselt tegemist nišiga, millega tegelemine on justkui pühapäevane hobiharrastus. Ometi hõlmab igapäevane vastutamine ka ülemaailmseid teemasid, mitte ainult omaenda mugavustsoonis toimuvat. Samas on oluline, et enda vaimu ja tervist ei koormataks liigselt asjadega, mis pikemas perspektiivis võivad üle jõu hakata käima. Kuidas siis targalt vastutada?

MILLE EEST ME VASTUTAME? Vastutamisest rääkimine on mõnes

mõttes nagu kana ja muna probleemi üle vaagimine. Kumb tuleb enne, kas küsimus miks või hoopiski mille eest me vastutame? Et leida miks me oleme endale võtnud teatud vastutuse, tuleb lühidalt öeldes analüüsida enda tegevust ja leida need motiivid, mis meid tegutsema ja seega ka vastutama panevad. See aga eeldab esmalt oma vastutusalade leidmist ehk sisuliselt mõtlemist sellele, mille üle me tänase seisuga vastutame. Siinkohal aga tuleks eristada vastutust kohustusest, sest iga vastuvõetud kohustus ei taga veel vastutustunde olemasolu. Kohustusi saab endale võtta ka selliselt, et ei tunta endal lasuvat vastutust ehk puudub sisemine ajend ja tõuge tegutsemiseks. Seega esimese sammuna targa vastutamise teel on tarvis endalt küsida, missuguste asjade üle on vastutus võetud. Mõtlemisel tasuks lähtuda oma igapäevastest tegevustest koolis, kodus, tööl või teistes valdkondades ja mõelda pisiasjadeni ulatuvale tasandile välja. See on oluline leidmaks nii teemad, mille puhul pole tegemist nii-öelda reaalselt mõtteka vastutamisega, kui ka need, mis tegelikult vajaksid rohkem tähelepanu. On üsna tarbetu võtta endale vastutus asjade eest, mille üle on vähe reaalset võimu, näiteks teiste inimeste tuju, arvamuse või motivatsiooni üle. Samas on isiklikku ja karjääri arengusoovi silmas pidades oluline teadvustada endal lasuvat vastutust teha reaalselt midagi, mis arengule viiks, näiteks aina kvaliteetsemat tööd või süvendatud õppimist.

MIKS ME VASTUTAME? Tõenäoliselt on eelmises lõigus defineeritud vastutusalad seotud enamjaolt kooli või tööga ja vähemal määral koduste asjadega. Teen nüüd julge oletuse ja eeldan, et nimekirja sattus üsna vähe teemasid, mis on seotud ühiskonna või globaalse tasandiga. Näiteks kui palju me mõtleme vastutust või kohustust võttes sellele, kuidas ja mil määral need puudutavad maailma meie ümber? Kas ja kuidas need aitavad meil areneda selliseks inimeseks, kes me tahame olla? Ometi on teemasid, mille puhul me saame võtta (et mitte öelda peame võtma) endale vastutuse tegutseda selliselt, et areneda inimesena nii oma isiklikus kui ka avalikus sfääris, et meie ise ja maailm muutuksime koos paremaks. Siin on oluline küsida endalt miks. Igapäevaste ja meid otseselt puudutavate asjade puhul on motiivide leidmine kerge, samas kui ühiskonda laiemalt puudutavate teemade puhul on tarvis oma mugavustsoonist kaugemale mõelda. Silmas peab pidama ka seda, et vastutus ei hõlma üksnes asju, mis on seotud tegemisega, vaid sisaldab ka tegemata jätmisi. Seega rääkides vastutamisest nii meid otseselt puudutavates teemades kui ka globaalsetes asjades, on oluline vaadelda asja kahe külje pealt – mis määrab selle, mil määral ja kas me üldse tegutseme. Selliselt mõeldes leiame vastutuse tegeliku põhjuse ning seeläbi saame analüüsida ka oma käitumist ja hinnata mõju ülejäänud maailmale. Ja siit saab alguse rohkem olemine.

HOIAN, MUUDAN, SUUDAN Fotod: Erakogu MARI-LIIS KORKUS Kuidas kogeda midagi eriti lahedat? Vaja läheb ühte tuttavat, 15 kraadi õhusooja, kolme kuu jagu vihmapiisku, raadiot ja ühte informaatikut.

LIKOOLI lõpetamise järel

algab paljude tudengite eluraamatus uus peatükk – tööelu. Eelmisel õppeaastal bakalaureuseastme viimasel kursusel õppinud Mattias Nurk pidas vajalikuks saata korda midagi sütitavat, enne kui oluline lehekülg saab pööratud. Piisas sõbranna soovitusest, kui ühel hetkel leidis noormees end siduvat vabatahtliku tööga. Välisministeeriumi rahastatav ja Arengukoostöö Ümarlaua vahendatav praktikaprojekt GLEN (Global Education Network of Young Europeans) võimaldas valida kümne projekti vahel. „Veebisisu loomine ja kogukonna raadiosaadete edastamine” jäi informaatikule silma kõige tehnilisema sisu poolest. MITTE KUUM JA KUIV, VAID JAHE JA NIISKE Projekt viis Mattiase Aafrikasse, täpsemalt öeldes Kameruni loodeossa. Kuigi elukoht paiknes ekvaatorist kõigest viie laiuskraadi kaugusel, ei pidanud ta taluma suuri kuumakraade. Tegelikult elas ta kahe kilomeetri kõrgusel ühes mägikülakeses, kus keskmine päevane temperatuur oli 15 kraadi. “Kuna majades üldjuhul küte puudub, siis juhtuski nii, et läksin Aafrikasse, et kolm kuud villaste sokkidega magada,” ütles ta.

Noormehe sõnul ongi Kamerun iseenesest mahedama kliimaga – pealinnas Yaoundés püsib õhk aasta läbi 25 kraadi piires. Kuigi ilmad ei pakkunud drastilist vaheldust, nõudis kohalik eluolu siiski harjumist. Mägiküla elanikuna valmistas talle mitmete piima- ja lihatoodete hankimine raskusi, kuid puhtal kujul liha küllaldus ning kraanist voolava allikavee puhtus kompenseerisid selle. Eluolude üle ei olnud Mattiase arvates põhjust kurta. “Mingit Aafrikale stereotüüpset nälga mina küll ei näinud oma projekti jooksul.” Mägikülas pesitses ta kokku kolm kuud – juuli keskpaigast oktoobrikuu lõpuni. Saatuse tahtel sattus Mattias Kameruni just siis, kui valitses vihmaperiood ja iga päev kattus ta taevast alla langevate vihmapiiskadega. Kogemus võimaldas noormehel tunda omal nahal tõelist halba ilma. Tema arvates kõik, kellel on midagi halba öelda Eesti kliima kohta, võiksid külastada vihmaperioodil Kameruni. Mägise mikrokliima tõttu sadas Mattiase kodukülas pool päeva ja ülejäänud päeva hoidis kuiva. “Ööd olid enamjaolt märjad ja seda vapustavamad olid need hetked, kui sai mäe otsast nautida orus möllavat äikesetormi, mis võõpas pool taevast oranžiks,” jutustas ta. KAMERUNI OMA KOHALIK EMOR Mida aga täpsemalt kujutas endast praeguse Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi programmerimisõpetaja vabatahtlik töö? Kohapealset tegevust nimetas ta mitmekülgseks. Esimese kuu veetis

ta kohalikke kogukondi ja ümbritsevate külade elanikke intervjueerides. Kõik see eesmärgiga selgitada välja, millised on inimeste kuulamiseelistused. Uuriti näiteks, millised on meelepärased saated, millistel kellaaegadel kuulatakse ja kuidas hinnatakse raadio helikvaliteeti. “Kuku raadio „Ärataja” saatejuhid kutsusid mind sellest kuuldes naljatledes kohalikuks Emoriks,” ütles Mattias. Lisaks tekkis noormehel võimalus tunda end ise intervjueeritava rollis, kui ta pidi andma ülevaate projektist. Informaatikul tekkis võimalus avardada kohalike kogemustepagasit, korraldades töötube nii kooliõpilastele kui ka raadiotöötajatele. Viimastele tutvustati seda, kuidas digitaliseerida vanu audiokassette ja kuidas neid helifaile arvutis töödelda, internetti laadida ja näiteks Facebookis siis jagada. Kirss sai tordile asetatud, kui vabatahtlikud koostasid lõpetuseks sisuka raporti, kus kajastati tehtud tööd ja tehti ettepanekuid, kuidas parandada raadiomajandamise tõhusust ja kestvust. RIKASTAV KOGEMUS JA LÕÕGASTAV KESKKOND Kolm Kamerunis veedetud kuud võimaldasid Mattiasel võtta kaasa kuhjatäie rikastavaid elutarkusi ja põnevaid mõtteid. “Selliste projektide puhul tasub meeles pidada, et muidugi meie lähme arengumaale, et sealseid inimesi aidata nende jaoks tavapärasest erinevate perspektiivide, mõtete ja oskuste jagamisega, aga see, kui palju sa ise taolise kogemuse juures õpid,

REIS on meeletu,” rääkis ta. Noormees ei leia, et Eesti ilm või Eestis elamine oleksid võrdväärsed millegi halvaga, kuna probleemid, ajalugu ja väärtused varieeruvad ühiskonniti. ”Ei saa oodata, et võrdlemisi hiljuti taasiseseisvunud Eesti saaks palkade poolest võistelda vanade lääneriikidega, nii nagu ei saa oodata, et Aafrika riigid võiksid meiesuguseks areneda, kui sealne kultuur meie omast niivõrd palju erineb,” arvas ta. Enim atraktiivsena mõjus talle Kamerunis valitsenud lõõgastav õhkkond. Positiivse joonena tõi Mattias välja kohalike inimeste rahuliku natuuri, mis võimaldas neil elada olevikus ja tunda sellest naudingut, tundmata vajadust muretseda tuleviku või pisiasjade pärast. Samuti oli Mattiasel värskendav näha, kui tähtsal kohal on Kamerunis perekond. Nõod on õdede-vendadega sünonüümsed ja pärast ülikooli tasuvalt tööpositsioonilt saadav tulu panustatakse just perekonda. “Ei ole mingit ratsa-rikkaks-ja-teised-vaadaku-ise,-kuidas-hakkama-saavad-mentaliteeti,” lausus Mattias. Küsimusele, kas noormees läheks uuesti vabatahtlikuks, vastas ta kindla jah sõnaga. Kui projekt pakub huvi ja tundub enesele sobiv,

siis minek oleks talle igal juhul meelepärane. „Maailmas on ootamas lihtsalt nii palju paiku, kultuure ja kogemusi, millest me võiks kinni haarata,” arvas ta. Mõningad programmid (sealhulgas GLEN) finantseerivad pea täielikult vajalikud kulud, seega on vaja leida enese elust paar vaba kuud. Vabatahtlikuks soovitab ta minna just neil, kellel olemas

piisav huvi ja vajaminev initsiatiiv teha midagi kasulikku, mis ennastki distsiplineerib. Samas leiab Mattias, et selleks ei pea tingimata välismaale minema. Ka kodumaal saab ülikooli kõrvalt head teha. “Kindlasti annab see ka CVs vaid punkte juurde, kui saad potentsiaalsele tööandjale näidata, et hoolid, suudad ja muudad,” ütles Mattias.

146. HOOAEG

ESITLEB

Kesköö Pariisis BAllETT GEORGES GERSHWINI MUUSIKAlE Koreograaf-lavastaja Michael shannon (Usa) libreto aUtorid Mare toMMingas, Michael shannon videoKUnstniK taavi „MiisU” varM vaneMUise teatris

MERILIN REEDE

SELLE ÕIGE PIPARKOOGI OTSINGUL

et saad siit artiklist aimu, millist präänikut tasub osta. Kui ise ei viitsi piparkooke küpsetada, Test oli lihtne: olime kokku ostnud siis hea lihtne on poest osta valmis jõulu- kõik piparkoogid, mis sel ajal poes küpsis. Aga milline piparkook valida? Ole müügil olid ning andsime neile mureta, appi tõttab ajakirja meeskond. maitse põhjal hindeid ja kommentaare. Põhjus oli samuti lihtne: sooHEL pimedal ja vihmasel visime teieni tuua hea hinna ja kvanovembrikuu sügisõhtul liteedi suhte, anda head nõu ostmisel sai ajakirja meeskond kokku, ning ka ise veidike jõulumeelsemad et testida, kuidas maitsevad olla enne detsembri algust. poes müüdavad piparkoogid. Kuna Hindamisskaala moodustas viiepoodides pakutav piparkoogivalik pallisüsteem. Hinne tuli kokku kogu võtab silme eest kirjuks, siis loodame, komplektist ehk siis kriteeriumid oli

Ü 18

esmamulje, lõhn, maitse ja tekstuur. Hindamisprotsess nägi välja selline, et kõigepealt vaatasime välimust, siis nuusutasime piparkooke ja alles siis maitsesime, kommenteerisime ja panime koondhinde. Kõige huvitavam kogu tegevuse juures oli see, et meil kellelgi polnud aimugi, kui erinevalt võivad piparkoogid maitseda. Üldjuhul jääb piparkook piparkoogiks, kuid järjest erinevate firmade omi mekkides oli vahe täiesti ulmeline ja maitseelamused suured.

EKSPERIMENT Esimesena avasime Kalevi „Kodused piparkoogid“. Kodused olid need piparkoogid tõepoolest! Otsekui ahjuplaadilt võetuna nägid nad välja töntsakad ja armsad. Kuju poolest olid need varieeruvad, mis tähendas seda, et klassikaliste vormide järgi vorbitud koogikesed olid kuused, kuud, südamed või kellukesed. Lõhn oli selline, nagu oleks piparkook ahjus olnud natuke liiga kaua, veidi kõrbene, ahjuplaadine ja koduselt tugev. Lõhn oli siiski eksitav, sest maitselt jäi piparkook tagasihoidlikuks. Tunda oli veidi pähklilisust ja õige pisut vürtsi, kuid see oli ka kõik. Tekstuurilt suureteraline, paks, kõva ja kuivapoolne. Lugedes koostisosi pakendi tagaküljelt, oli meie kõige suuremaks üllatuseks, et nende piparkookide sisse on pandud majoneesi! Jah, te lugesite õigesti! Kõigest hoolimata oli just nendel kõige kodusem maitse, välimus, tekstuur ja see jäi just selle sordi puhul meile meelde. Poes oli Kalevi “Koduste piparkookide” hind 2,49 eurot ja koondhindeks sai meilt 3,5 punkti. Teiseks proovisime Kalevi „Häid pühi“ pühade piparkooke. Ilus kuldne karbike ümarate ja õhukeste piparkookidega. Juba ainuüksi nuusutades võlus see toode meid kohe. Vürtsikas ja õrnalt ingverine lõhnabukett paitas pehmelt ninasõõrmeid ja kaua ei mallanud oodata, et sellesse hambad sisse lüüa. Piparkook sarnanes oma tekstuurilt pigem küpsisega, olles samal ajal nii pehme kui ka veidi krõmpsuv. Suus sulades vallandusid vürtsikad ja magusad noodid, mis kokku andsid väga eksootilise tulemuse. Mõnele hindajale tundus lausa soolakas. Pakendi tagaküljel on isegi soovitatud proovida seda piparkooki sinihallitusjuustuga. Pidavat soolasust rohkem välja tooma. Nagu ka järelmaitse, oli selle piparkoogi söömise kogemus vürtsikas. Boonuseks veel säilitusainetevaba koostis. Hinnaklassilt veidi krõbedam – 2,99 eurot. Koguhindeks 4,1 punkti ja toimetuse lemmiku auhind. Marmitoni „Õhukesed piparkoogid“, nagu ka nimi ütleb, on tõepoolest väga õhukesed. Pakendi avamisel ei tule sealt aga piparkoogi lõhna, vaid õudset plastiku haisu. Kahjuks oli ka piparkoogil plastiku lõhn küljes, mis takistas meil päris aroomi tundmast. Maitse oli pea olematu. Pigem magusam ja liivataigna sarnane. Positiivse poole pealt leidsime, et kui on suur piparkoogi isu, võib neid terve karbitäie ette võtta ja alla kugistada, ilma et vastu hakkaks. Ei olnud vürtsine. Üldse ei olnud midagi erilist. Hind 1,89 eurot ja meie poolt hinne 2.

Rootsi ettevõtte ICA toodang „Välkryddadepepparkakor“ ehk tõlgituna vürtsikas piparkook. Kuigi nimi võib nii väita, ei olnud need piparkoogid kuigi vürtsikad. Lõhn meenutas piparkoogitainast. Ei olnud väga esiletükkiv, vaid pigem meeldivalt värske. Maitse meenutas natuke tooreks jäänud piparkooki – tainane, pehme ja magus. Pakendilt lugedes leidsime, et need piparkoogid on kõige ainevabamad. Väga looduslike komponentidega ja E-ainete vabad. Võib juhtuda, et seetõttu jääbki piparkoogi maitse mahedaks ja tagasihoidlikuks. Tekstuurilt parim piparkook sai meilt kokku 3,6 punkti, jäädes edetabelis teisele kohale. Maksumus 1,99 eurot. Kalevi uudistoode, kreemitäidisega piparkoogid „Jõuluseiklus“. Pakend oli imearmas, piklik ja ideaalselt sussi sisse mahtuv – toode võitis meie südamed just sellega. Kujult on maius nagu Domino küpsis või klassikaline sai-pihv-sai, mis tähendab seda, et kahe piparkoogiküpsise vahel on šokolaaditäidis. Lõhnas kõik kokku täpselt nagu šokolaad, piparkoogilõhn oli väga vähene. Nii juhtus ka maitsega. Peale meie ootuste üleskruvimist pidime aga maa peale tagasi tulema, sest piparkoogist oli asi kaugel. Nõustusime, et tegemist oli pigem kardemonise küpsise või piparkoogilaadse tootega, kuid klassikalisest piparkoogist oli asi kaugel. Maksumus oli väga mõistlik, poe hind oli 1,59 eurot. Koondhinne 2,7 punkti. Nii loetelus kui ka koondhinde punkte arvestades viimaseks jäänud Kalevi „Piparkoogid” kilepakendis jätsid aga meid küll hämmingusse. Meie küljendaja Argo ütles piparkooki vaadeldes, et need triibulise põhjaga maiustused head ei tõota. Tõsi ta oligi. Lõhna osas olid meil erinevad arvamused. Mõnele tundus, et piparkoogil oli tavalise küpsise lõhn, teised aga leidsid, et pigem õhkab sealt plastiku või plastiliini lõhna. Mõlemad pooled aga nõustusid sellega, et piparkoogilõhnast pole seal märkigi. Maitselt nagu papp või muu kuivanud käsn. Kindlasti ei meeldinud see meist kellelegi ja koondhindeks sai see toode vaevu ühe punkti kätte. Hind oli kõikidest odavam – 1,29 eurot. Katset läbi viies hakkasime hindama piparkookide kvaliteeti hoopis teise pilguga. Kindlasti tasub enne ostmist lugeda koostisosi, et end kurssi viia eesootavaga. Loodan, et sellest katsest saite endale nii mõndagi kõrva taha panna ja sedasi mõnusalt jõuludele vastu astuda. Krõbisevat ja magusat jõuluaega meie ajakirja piparkoogiekspertide poolt!

Häid pühi 4,1 punkti 2,99€

Välkryddadepepparkakor 3,6 punkti 1,99€

Kodused piparkoogid 3,5 punkti 2,49€

Jõuluseiklus 2,7 punkti 1,59€

Õhukesed piparkoogid 2,0 punkti 1,89€

Piparkoogid 1,0 punkti 1,29€

AKTIIVNE TUDENGIELU SAI ALGUSE ESIMESEL KOOLIPÄEVAL Foto: Hendrik Osula ma üldse ülikooli ajal ära tegin. Olen mõelnud nende kogemuste peale ja jõuan alati järeldusele, et tegin liiga Piia Puuraid on Eesti Päevalehes vähe. Oleksin võinud veel rohkem töötav noor ajakirjanik, kes oma teha. Ütlen oma praegu õppivale esimesel töönädalal tehtud artikli õele ka, et võta veel, võta veel tegeeest võitis parima noore ajakirjaniku misi juurde! Kas saad mõne aine A preemia. või B pole oluline, uued tutvused ja kogemused aga küll. Tagantjärele Kuidas on tudengipõlves mitmesu- mõeldes oleks võinud võtta palju gustes organisatsioonides kaasalöö- lisaaineid, olla seltsides või teha mine aidanud sind nüüdses erialases veelgi rohkem erialavälist, sest töötöös? tada jõuab terve elu.” “Ülikooliväliste asjadega tegelemine algas juba esimesel päeval, kui Aga kooli saab ju alati tagasi minna. ühele pakkumisele hakkas järg- “Jaa, ja ma plaaningi kindlasti nema teisi. Eks see ole ka selline magistrisse astuda, et leida veel lumepalliefekt, kui juba millegagi õppeainete kaudu erinevaid inimesi tegeled, avaneb järjest uusi võima- ning ka nägemusi ja hobisid, mille lusi. Hakkasin kohe ka tudengiaja- peale ma ise kohe ei tuleks. Lisaks kirja Tartu Tudeng kirjutama ning igatsen juba praegu natuke õppikutsuti aitama üritusi korraldada mist, kuigi veel kaks aastat tagasi ei ja mitmesugustesse seltsidesse. oleks seda end ütlemas kujutanud.” Kõige tihedamalt olingi seotud Tartu Tudengi, Noorte Meediaklubi ja siis Missugused hobid sul lisaks ajakirveel seltsidega. See andis lisaks enda jandusele on ja millega sooviksid veel erialale juurde tohutult tuttavaid. tegeleda? Loengutes kohtad tihti sarnase mõt- “Minu jaoks on teine südameasi teviisiga inimesi. Seltsidesse aga on poolmaratonide jooksmine. Kuna kogunenud väga paljude erinevate nii palju on mõttetööga tegelemist, erialade ja taustadega inimesed, mis siis peab minu jaoks samas mahus laiendab silmaringi ja toob sinuni olema ka võimalus ja hetk end ka täiesti teistsuguseid vaateid. ümbritsevast välja lülitada. Muidugi kaasneb ka suur tuttavate Meedia on niivõrd lai valdkond pagas, mis tuleb ajakirjanikutöös ja selle ümber koondub otseselt või eriti kasuks. Noorte Meediaklubis kaudselt ka enamik mu hobisid ja olles sain lisaks ka julguse ja idee huvisid. Mind köidab väga välispominna kohe esimesel ülikooliaastal liitika. Kõik, mis puudutab araabia erialasele praktikale, kuigi see meil maade kultuuri ja sealset poliitilist nõutud ei olnud, ja nii ma Eesti olukorda. Üritan end selles vallas Päevalehte sattusin.” kogu aeg harida ja minu unistus on minna seesugustesse piirkondaAjanappus on üsna klassikaline tegu- desse ajakirjanikutööd tegema, teha sate inimeste mure. Kuidas õnnestus dokumentaalfilme ja miks mitte sinul ühendada omavahel kõiksugu ühel hetkel kirjutada isegi raamat. kohustusi, ilma et ajast puudu tuleks? Mind huvitab väga ka õpeta“Tagantjärele olen mõelnud, mida mine. Käisin enda vanas koolis ELISABETH KUNGLA

ülikooli kõrvalt meediatunde andmas ja kevadel lähen Võru Riigigümnaasiumisse samuti meediat õpetama. Millist tudengipõlves tehtud otsust pead kõige paremaks? “Ma arvan, et Noorte Meediaklubi andis mulle kõige enam. Sel on üllas missioon edendada koolimeediat ja korraldada noortelaagreid, et tekitada kriitilist mõtlemist ja aidata noortel mõtestada seda, mis nende ümber toimub. Sellest seltskonnast sain ma väga palju häid sõpru. Eks iga tudeng peab leidma just selle organisatsiooni, mille kaudu ta tunneb, et teeb midagi olulist ja see aitab kas temal või teda ümbritseval midagi muuta ja edendada. Mina sain seda teha meediaklubis ja kindlasti ka Tartu Tudengis, just eeskätt lugude kaudu. Me olime ikka suhteliselt noored, vihased ja julged. Püüdsime leida lahendusi ja tõstatada tudengite jaoks olulisi küsimusi. Nüüd teen seda jube suures üleriiglises lehes, kus eesmärk on sama, aga soov muuta mitte pelgalt ülikoolielu, vaid meie kõigi elu.” Paljusid noori kimbutab eksistentsiaalne kriis ja küsimused oma tuleviku kohta. Millisel määral on sind sellised tunded kimbutanud ja kuidas nendest võitu oled saanud? “Nendest kriisidest ei pääsenud ka mina. See käis tavaliselt hooti ja oli seotud koolitööde ja kohustuste kuhjumisega. Vahel mõtlesin, kas see on ikka see, mida teha tahan. Sellest aitab välja inimestega rääkimine, kes on olnud täpselt samas olukorras. Enim aitab mind see, kui kuulen mõne sõbra ajakirjandulikust töövõidust, ägedast kogemusest või uudsest olukorrast.”