OLE ROHKEM aprill 2015 by OLE ROHKEM

APRILL 2015

ÜLIKUTSE – VÕIMALUS OLLA SAMMUKE EESPOOL 3 MNEMOONIKA – RAVIM MÄLUTREENINGUKS 6-7 TÄIS KÕHT LIHATA JA GLUTEENITA 8-9 TUDENGIRAHAKOTIGA INVESTORIKS 10-11

„HÄID JUHIOSKUSI ON VÕIMELINE OMANDAMA ÜKSPUHA MILLISTE ISELOOMUOMADUSTEGA INIMENE“

JUHTKIRI

NALI PÄÄSTAB MAAILMA Aprillikuu on vastuolulise perioodi algus. Linnud lõõritavad ning päikesekiired kutsuvad avasüli enda embusesse ninasid ja põski D-vitamiiniga rikastama. Teisalt kuhjub koolipinge kui olmeprügikast ning aina lähemale jõuavad keerulised ja mahukad eksamid, mis enne suvepuhkusele saamist vaja läbida. Siinkohal on paslik igipõlise Tammsaare Andrese rahvana tähistada pika ajalooga rahvusvaheliselt levinud naljapäeva ning hoida meel lustakas ka järgnevatel nädalatel. Teiste üle naljatlemisest veelgi tähtsam on aga osata naerda enese üle. Mäletan, et aastatagusel kevadel gümnaasiumi lõpetamisega kaasnevaid närvesöövaid riigieksameid oodates heitsime kaaslastega nalja, et kui eksamitulemused soovitust erinevad, pole tarvis heituda – lollid pidavatki elus õnnelikumad olema. Sarnaselt suhtus sobimatusse erialavalikusse ka kursusekaaslane, kes poole õppeaasta pealt paberid väljavõtnuna ütles, et saabki nüüd täiskohaga lontrus olla. Isegi kui enesele läbi huumoriprisma pilgu heitmine enesetunnet kohe paremaks ei muuda, annab see mustvalgele pildile neoonroosakat värvi, mis üldisele muljele rõõmsamat tooni kiirgab. Ka eesti vanasõna ütleb „Naljal om mitu atra, vihal ei ole üttegi“. Seega täbaras seisundis naljameelt säilitades leidub rohkem abikäsi ja võimalusi olukorra lahendamiseks kui seda eneses vaoshoides tragöödiaks mõeldes. Kui elu kaldub komöödiažanrilt kõrvale, siis ärgem laskem komöödial kaduda, vaid suhtugem olukorda tragikoomilises ja -komöödilises võtmes. Käeshoitav OLE ROHKEM ajakiri pakub näpunäiteid, kuidas voolida kevadvormi peale keha ka mälu ning kompab õppurite piire – kas investeerimine ja ökoelu on tänapäeva tudengi jaoks jõukohased. Rohkem olema inspireerivad ka artiklid, millest üks räägib kahes koolis korraga hariduse omandamisest ning teine eduka ettevõtte rajamiseks kontaktvõrgustiku loomisest. Kui eelnevalt välja toodud nalja- ja rõõmusoon on aga täitsa umbes, tasub lugeda artiklit, mis julgustab vajaduse korral abi otsima spetsialistidelt. Selleks, et naljakuu vääriks oma nimetust, soovitab OLE ROHKEM ajakiri kindlasti osa võtta ka 27. aprillil algavast kevadisest Tartu Tudengipäevade festivalist. Peatoimetaja Kadri Org

TOIMETUS Peatoimetaja: Kadri Org Keeletoimetaja: Paula Helena Kask Reporterid: Kristel-Maria Kadajane, Uku Lilleväli, Heili Ollin, Mirjam Ool, Laura Porovart, Maili Tirel, Ingvar Viin Küljendaja ja fotograaf: Argo Ingver

Vastutav väljaandja: Mirell Prosa Tiraaž: 1000 Trükk: Ecoprint AS Facebook: www.facebook.com/ olerohkem Kodulehekülg: www.olerohkem.ee

HARIDUS

ÜLIKOOL JA KUTSEKOOL KUI TEINETEIST TÄIENDAV ABIELUPAAR Gümnaasium, ülikool, rikkaks – just sedaviisi kõlab veidi kohandatud lause ühiskonna poolt oodatavast haridusteest ja selle jätkust. Ometi olen praeguseks hetkeks jõudnud olukorda, kus gümnaasium on läbi ja ega rikkuski kaugel ole, kuid muutunud on vahepealne – olen lisaks ülikooliõpingutele omandamas ka kutseharidust.

Uku Lilleväli

PINGUID kutsekoolis ei alustanud ma aga kohe pärast keskkooli, vaid erinevate edetabelite põhjal maailma saja parima kõrgkooli hulka kuuluvas Aarhusi Ülikoolis Taanis, kus asusin õppima rahvusvahelise kommunikatsiooni ja multimeedia erialal. Õpe oli sobiv, kuid linna väiksuse ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu otsustasin pärast esimest semestrit naasta kodumaale.

Äkiline suunamuutus

Täiendamisvõimalusi otsides avastasin enda jaoks üllatuslikult Tartu Kutsehariduskeskuse loodusturismikorralduse eriala, mille saab keskhariduse baasil omandada kahe aastaga. Mulle kui loodusja reisimishuvilisele noormehele tundus see igati sobivat. Minu jaoks oli nn vastuvoolu liikumist omamoodi huvitav alustada: kutseõpinguplaani tuttavate ja sõpradega jagades läksid nii mõnegi kaaslase silmad pärani ning suule ilmus varjatud muie. Taolise karjäärivaliku tavapäratust ilmestab ka 2012. aastal Praxise poolt tehtud uuring, mille kohaselt suundus toona kutsekooli vaid 7% gümnaasiumilõpetajatest. Varasemate õpilasrohkete klassidega võrreldes oli kutseõpe esialgu üllatav, sest esimese poolaasta vältel jäi mu kursusel sõelale vaid kümme õpilast, kellel igaühel põnev taust ja lugu. Erinevalt levinud stereotüübist kutsekooli õpilastest kui laiskadest lontrustest, kes asuvad ülikooliharidust omandavatest õpilastest erialase kompetentsuse poolest madalamal tasemel, olen veetnud kaks aastat inimestega, kes tunnevad õpitava eriala vastu suurt kirge ja huvi. Grupi keskmine vanus

ulatub ligi 30ni – kui pooled on võrdlemisi kogenematud, siis mitmetel on erialast töökogemust üle kümne aasta, mistõttu saab kogemustel põhinevaid õpetusi lisaks õpetajatele ka praktikutest kaasõpilaste käest.

Kaks kooli, kolm kodu

Kutsekooli õpilaseks saamisele järgnenud sügisel astusin samal ajal ka Tartu Ülikooli. Asusin õppima ettevõttemajandust, milles nägin võimalust oma kahte õppekava ühildada. See valik tähendas aga vajadust väga põhjaliku ajaplaneerimise järele. Loodusturismikorraldus on siiamaani üks mitmetest Tartu Kutsehariduskeskuse sessioonõppega erialadest, mis tähendab nelja nädalat iseseisvat tööd ning ühte nädalat arvestusi. Kui neli nädalat ülikooli ja iseseisvat õppetööd on sõltuvalt inimesest võimalik omavahel üsna muretult kombineerida, siis mõlema kooliga ühtiv nädal on logistiliselt kordades keerulisem: olen saanud püsikliendiks linnaliini bussis number 4, millega sõidan koolide „kontaktnädalal“ päevas kaks korda ühest linnaotsast teise ja tagasi. Planeerimise teeb lisaks Tartu Ülikooli paindlikkusele kergemaks ka Tartu Kutsehariduskeskuse poolne vastutulelikkus – keskhariduse baasil õppijate puhul võetakse iseenesestmõistetavalt, kui õpilased peavad töö või teise kooli tõttu paar minutit varem lahkuma või mõnest ainest puuduma. Peaasi, et lõpuks saaks teema selgeks ja vajalikud tööd tehtud.

Lõputud valikud

Praeguseks hetkeks on mul pärast kahte õppeaastat jäänud kutseõppe läbituks kuulutamiseni vaid lõputöö viimistlemine. Kogemus on avardanud mu silmaringi lisaks erialastele teadmistele ka Eesti haridusmaastikul toimuva kohta. Olen mõistnud seda, et olgu tegemist majandustudengi, ajakirjaniku või juristiga, teiste seast välja paistmiseks tuleb teha rohkem, kui kohustuslikus õppekavas ette nähtud. Tänapäeval on võimalusi ja valdkondi, milles end arendada, lõputult – tuleb neist vaid kinni haarata ning saadud kogemused ja teadmised enda kasuks tööle panna.

AGE TOMSON: USUN, ET NOORED ON ILUSAD JA HEAD DD Akadeemia juht, 11 aasta pikkuse kogemusega väitleja, võrdleva poliitika magistrant – kõik need kolm rolli ning lisaks veel mitmetes teistes projektides osalemise kogemusi ühendab endas noor liider Age Tomson.

Kadri Org

2010. aastal rahvusvahelise väitlusturniiri taustal jõudis Age korraldama Domus Dorpatensises Eesti Kodanikuühiskona nädalat. SA Domus Dorpatensis on ühiskondlikke projekte korraldanud 2002. aastast, kuid konkreetsemalt noortele suunitletud arenguprogramm DD Akadeemia, mille juht on Age, tegutseb alates eelmise aasta sügisest. „Mina ideele alusepanija pole, kuid kui akadeemiale esimesest juhti valiti, siis kandideerisin ning sain võimaluse enda olemasolevate teadmiste pealt DD Akadeemiat üles ehitada ja juhtida. Arvan, et sellel organisatsioonil on palju potentsiaali ning minu jaoks on see piisavalt äge väljakutse, millega end pikemalt siduda.“

ÄRNUST pärit neiu liitus 2004. aasta sügisel kooli väitlusringiga, olles kaheksanda klassi õpilasena ajendatud oma argusest ja kartusest vabanemisest, et komisjoni ees edukalt oma uurimistööd kaitsta. „Esialgu oli väga keeruline ja kahtlesin, kas tahan end ikka väitlemisega siduda, siis läksin üritustele ja nägin teisi inimesi, kes sellega tegelevad, ning see veenis mind väitluse juurde jääma. Nüüd näen sellel palju suuremat Arendusega kaasnev kahtlustunne kasu kui edukas uurimistöö kaitsmine, DD Akadeemia struktuur tugineb sellele, kuid tol hetkel oli mu motivatsiooniks et pakkuda noortele esialgu väiksemate tunne, et pean end selle jaoks arendama,“ ja hiljem vilumuse kasvades suureräägib Age tänavuseks 11 aastat kestnud mate ürituste korraldamise kogemust. väitlusteekonna algusest. „Peamine eesmärk on pakkuda korraldajatele väärtuslikke kogemusi, mistõttu Väitlemine kui edasise lähtepunkt võib öelda, et pole oluline, mis teemal Bakalaureusekraadi omandas Age riigi- nad üritusi korraldavad, vaid see, mida teaduses ning hetkel tudeerib ta magist- nad pärast korraldamist saavad.“ riõppes võrdleva poliitika erialal. Age Ühe aasta jooksul osaleb DD nendib, et kuigi ta end teise „minaga“ Akadeemia poolt korraldatud sündmusvõrrelda ei saa, arvab ta, et väitlemine tel hinnanguliselt neli kuni viis tuhat on tema erialavalikut suuresti mõjuta- inimest. „Selget süsteemi meil selle nud. „Paratamatult sundis väitlemine lugemiseks pole, kuna me ei sunni inimind tegelema erinevate teemadega, mesi oma nime paberile kirja panema. mis puudutavad ühiskonda laiemalt. Korraldajaid koos meeskonnajuhtidega Pidin näiteks juba kaheksandas klas- on 90 ning pooleteise DD Akadeemia sis selgeks saama, mida tähendab libe- tegutsemisaasta jooksul on organisatraalne maksusüsteem või sotsiaalsed siooniga kokku puutunud umbes 300 garantiid. Kui gümnaasiumi lõpetasin, tudengit. Hetkel me veel ei oska määpolnud küsimust, mis võiks olla alter- ratleda, keda oma vilistlaseks lugeda, natiivne valik.“ kuid see on meil arendustegevusena

käsil, et mitte DD Akadeemiaga seotud inimestega kontakti kaotada.“ Age nendib, et organisatsioon pakub talle iga päev uusi väljakutseid. „DD Akadeemia eesmärgiks on „ühiskondlike muutuste eestvedajate arendamine ja innustamine“ − küsime juhatusega endi käest ikka ja jälle, kes on sellised inimesed ja mis neid iseloomustab. Vastus peaks olema kaheosaline – esiteks, kellele on meie programm suunatud ning teiseks, milliste kogemuste ja oskustega peaks olema inimene pärast programmi läbimist. Kui sellele on meil kindlam vastus olemas, saame küsida konkreetsemalt, milliseid meetodeid inimeste arendamiseks kasutada. Arvan, et need on väga suured küsimused ja tulemuseks võib olla see, et meie missiooni efektiivsemaks täitmiseks tuleb kõik ümber korraldada,“ kirjeldab Age keerukust, mis kaasneb olemasoleva töö tegevuses hoidmise ja samal ajal organisatsiooni arendamise eesmärgil kõige kahtluse alla seadmisega.

Juhtimise võimalus ka introvertidel

Juhina on Age ülesanne koordineerida juhatust, kuhu kuuluvad organisatsiooniga seotud erinevate valdkondadega tegelevad inimesed. Samuti tegeleb ta nii DD Akadeemia programmisisese kui ka teiste kodanikuharidust pakkuvate organisatsioonide vahelise koostöö hõlbustamisega. „Olen juht, kes tahab organisatsioonile heita pilku pigem helikopteri vaatepunktist lähtuvalt ning tegeleda üldiste asjadega,“ selgitab Age kokkuvõtvalt. „Ma ei ole seda usku, et juhiks sünnitakse, mistõttu ei pea ma iseloomuomadusi kõige tähtsamaks. Usun,

PERSOON et teatud omadused teevad juhiks selgitab Age ja nendib, et see on miski, Teiste inspireerimiseks ütleb Age, saamise ja olemise lihtsamaks, kuid mille osas tahab olla eeskujuks. et tudeng ei peaks mõtlema, et tahab arvan, et häid juhioskusi on võimeline kunagi saada organisatsioonijuhiks: omandama ükspuha milliste iseloo- Ilusad ja head noored „Selles valdkonnas on karjääri tegemuomadustega inimene,“ julgustab Age salaarmastus, mille osas tunnevad mine kiire ning paar kuud noorteorAge inimesi, kes peavad end temasar- muret ilmselt paljud, on haridusvald- ganisatsioonis olemist võib tagada naselt pigem introvertseks. kond. „Olen koolis töötanud huvirin- juhatuseliikme või koguni organisat„Minu jaoks on noore juhina kõige gijuhina, korraldanud mitmes erine- sioonijuhi koha. Ei tasu mõelda, et elu tähtsam see, et annan oma mees- vas koolis väitlusringe ning töötanud algab homme.“ konnaliikmetele piisavalt vabadust, mõnda aega Noored Kooli programmi Aktiivne olemise eeliseks toob Age et nad saaksid oma valdkonnas teha kaudu ka eesti keele ja kirjanduse õpe- välja tööle ja praktikale saamise: „Kui asju nii, nagu ise parimal viisil ette tajana. Vilistlane ma paraku aga ei ole, noor inimene tahab minna tööle, heikujutavad. Noorteorganisatsioon on kuna otsustasin vähese toetuse ja liigse detakse talle ette varasema töökogehea koht, kus proovida, kuna kaalul koormuse tõttu 2-aastasest program- muse puudumist. Teisalt pole võimalik pole palju ning keegi ei kaota valesid mist loobuda.” saada töökogemusi enne, kui keegi otsuseid tehes organisatsioonisisest Noorte suhtes väidab Age end olevat pole noort varem palganud,“ toob noor positsiooni või töökohta. Eelneva tõttu seda usku, et „inimesed on ilusad ja liider välja probleemkoha ning ütleb, on see ka hea viis vastutusega har- head“. „Arvan, et kõigis on olemas et organisatsioonis tegutsemine ning jumiseks. Pean seda väga oluliseks, potentsiaal ja selge on see, et mõne seal omandatud kogemuste õigesti et noorel oleks vabadus teha valikuid puhul on seda keerulisem üles leida. serveerimine aitab seda tühimikku ning öelda, et „tegin selle valiku, kuna Ei saa oodata, et inimene panustaks täita. usun, et tol põhjusel on see õige“,“ selgi- ühiskonda, kui tal pole võimalik endale Age tegutseb selle nimel, et kõik tab Age oma juhikäitumise tagamaid. korra päevas sooja toidukorda lubada. inimesed kannaksid oma elu eest Noor liider tunnistab, et on teinud ka Enne kui inimeste baasvajadused on vastutust. „See algab vaikselt ja ise valesid valikuid, andes liialt palju täidetud, ei saa eeldada, et nad panus- samm-sammult. Esialgu tuleb võtta vabadust liikmetele, kes sellega toime tavad ühiskonda.“ vastutus iseenda ja oma elukeskkonna eest. Hiljem hõlmab see ka ei tule, oskamata neid õigel ajal toetada. „Arvan, et minu kõige olulisem Võimekus ja võimalus vastutada suuremaid küsimusi – näiteks kui ülesanne juhina on tabada hetke, mil „Ma ei ole inimene, kes oskaks sõnas- võetakse eesmärgiks võidelda kohaliikme jaoks õigel ajal olemas ja abiks tada oma elu eesmärki ja sellest läh- liku omavalitsuse tasandil ebaõigluse olla ning mitte anda kellelegi üle jõu tuvalt viie, kümne või kahekümne vastu, on see võitlemine käivaid ülesandeid.“ viie aasta eesmärke. Pürgimine ja kõigi linnakodanike Age üritab mitte süüdistada problee- väljakutsete vastuvõtmine on minu probleemide lahendamides väliseid tegureid, vaid mõelda, jaoks tulnud loomulikult,“ selgitab Age mise nimel. Sellega mida oleks pidanud ise teistmoodi oma suhtumist tulevikuväljavaade- võtab inimene vastutegema. „Vahel on muidugi vaja tun- tesse. „Eeskujuks on mulle inimesed, tuse muuta kõikide nistada, et tõesti oli miski minust kes teevad midagi kirglikult ning jaoks elukeskkond sõltumatu ja poleks saanud midagi selle puhul pole valdkond oluline. paremaks. Mind teistmoodi teha, kuid ükski liider ei Pühendunud muusik on samaväär- inspireerib idee, et i n i mesed otsi põhjendust selles, et inimesed ei seks inspiratsiooniks kui kirglik ühis- kõi k viitsinud näiteks üritusele või koosole- konnategelane, kes võiks valdkonna oleksid selleks kule tulla, kuna väljas oli halb ilm,“ mõttes mulle lähemal olla.“ võimelised.“

T U DENG I ELU

ÄLU tähendab võimet salvestada, säilitada ja meenutada informatsiooni. Psühholoogid jagavad mälu erinevateks tüüpideks, mis hõlmavad mitmesuguseid protsesse. Neil, kes mälu süvitsi uurima hakata ei kavatse, on kasulik teada, et muuhulgas jagatakse mälu lühi- ja pikaajaliseks. Lühiajalist mälu kasutame selleks, et jätta meelde, mida poest tuua; pikaajalisse peaks talletuma enamik erialaga seotud teadmisi, mille ülikoolis omandame. Lühiajaline mälu on piiratud – korraga mahub sinna 7±2 meeldejäetavat asja (ehk ühikut) ning selle kestvust loetakse sekundites. Pikaajaline mälu arvatakse seevastu olevat piiramatu mahuga ning sinna salvestatud mälestused kestavad aastakümneid. Ent ka pikaajalises mälus ei püsi kõik detailid – uuringute tulemusena on teada, et inimese mälestused on täpsemad ja terviklikumad juhul, kui inimene on meeldejäetavale teabele keskendunud ja koondanud sellele oma tähelepanu; on informatsioonist huvitatud; informatsioon tekitab emotsioone, olgu need positiivsed või negatiivsed; uus teave seostub varem kogetuga; meeldejäetavat informatsiooni korratakse.

Kes vana asja meelde tuletab...

Klišeena kõlavat väljendit „kordamine on tarkuse ema“ on kuulnud kõik õppurid. Selle populaarsus on aga täiesti õigustatud – kordamine aitab tõesti süvendada mälujälgi. Kui on vaja midagi

pikaajaliselt meelde jätta, pole lihtlabasest mehaanilisest kordamisest siiski kasu. Tarvis on informatsiooni korrata pikema aja jooksul: teha vahel kordamises pause ning aeg-ajalt õpitut meelde tuletada. Kui informatsiooni pole pikemat aega vaja läinud ning seetõttu ka meenutatud, hakkab mälujälg tuhmuma. Seda on kõik õppurid kogenud näiteks suviselt koolivaheajalt tagasi tulles, kui esimestes tundides tundub olevat kõik kauge ja võõras. Selleks, et eelmisel kursusel võetud eeldusainetest ka sel semestril kasu oleks, tarvitseb õpitut vahel meenutada. Korrata tasub kogu semestri vältel – peale selle, et sessistress on kümneid kordi väiksem, aitab see õpitul kauem aega meeles püsida. Materjali pikaajalisse mällu talletamisel tulevad appi ka emotsioonid. Palju kergem on meelde jätta naljakat anekdooti kui igavat teooriat, sest naljalood tekitavad meis emotsioone. Ka õpikupeatükki lugedes kipuvad meelde jääma pigem värvikad näited, mitte teooria, mida need illustreerivad. Tuleb otsida viise, kuidas esmapilgul igavad teadmised seostada mõne emotsiooniga. Tantsutreener Merle Klandorf on rääkinud loo, kuidas tema tantsutreener õpetas ühe pöörde õiget tehnikat meelde jätma: „Neiud, kujutage ette, et teil on jalg põranda külge naelutatud!“ Üsna võigas kujutluspilt, kuid see-eest olevat kõigil õige tehnika meelde jäänud. Uuringud on näidanud, et mida koletum on kujutluspilt, seda paremini see

T U DENG I ELU

TREENI OMA AJU SESSIVORMI Kuidas jätta meelde lehekülgede kaupa materjali eksamiks ja sellest kauemaks? Eelnev küsimus on vaevanud tudengeid ilmselt aegade algusest peale. Kui päev enne teadmistekontrolli tunduvad mälu parandavad preparaadid viimse õlekõrrena, tasub silmas pidada, et medikamentide kõrval on tegelikult palju erinevaid viise, kuidas oma mälu ja üldist kognitiivset sooritust arendada ja parandada.

Maili Tirel

meelde jääb. Näiteks sai siinkirjutaja ajuosade funktsioonid selgeks, kujutades ette võimalikult jubedaid vigastusi ning seejärel õppis ära, mis funktsioonid nende tagajärjel kaovad. Teadmisi aitab mällu talletada ja neid meenutada ka seoste loomine. Kui keskkoolis oli raske näiteks ajaloo ja matemaatika vahel seoseid leida, siis ülikoolis peaks see eriala piires juba lihtsam olema. Igal ainekursusel õpitut saab seostada mõne teisega ning ühtsest teadmiste „võrgustikust“ on vajalikku informatsiooni leida hoopis kergem kui üksikute teadmiste hulgast, millel näiliselt seosed puuduvad. Seoseid võib leida ka omandatava informatsiooni ning eelnevate kogemuste vahel. Kui õpitava teooria saab siduda mõne näitega enda elust või meelelahutusest, on seda kergem meelde jätta.

Rohkelt teadmisi kui Lecteril ja Holmesil

Õppimine ei tähenda aga ainult informatsiooni meeldejätmist. Üks põhilisi probleeme, millega tudengid hätta kipuvad jääma, on sobiva konspekteerimismeetodi leidmine. Sageli jääb konspekteerimine üldse tagaplaanile, sest slaidid on ÕISis olemas. Enda tehtud konspekt on aga parem kui kellegi teise slaidid, kas või sellepärast, et informatsiooni läbi töötades ja kirja pannes jääb sealt midagi kindlasti ka meelde. Üks tõhusamaid õppimis- ja konspekteerimismeetodeid on flash kaardid. Flash kaartide idee tundub labaselt

lihtne – ühel pool mõiste, teisel pool seletus – kuid sageli on just lihtsaimad ideed kõige elegantsemad. Flash kaarte kasutades tegeleb õppija aktiivse meenutamisega ning iga korraga jäävad mõiste ja seletus paremini meelde; neid saab kasutada eelpool mainitud pausidega kordamiseks ja iga kord, kui kaart ümber pööratakse, võrdleb kasutaja enda vastust kaardil olevaga, mis paneb informatsiooni sügavamalt läbi töötama. Flash kaarte võib teha käsitsi või näiteks programmis Anki (www.ankisrs.net), mida on mugav ka loengus konspekteerimiseks kasutada. Need, kellele seoste loomine, emotsioonid ja kordamine lahjaks jäävad ning oma mälu veelgi rohkem tuunida tahavad, võiksid mõelda teekonna meetodi (method of loci) kasutamise peale. Selle meetodi puhul kasutatakse informatsiooni meeldejätmiseks visualiseerimist. Tuleb valida koht, mida hästi teatakse, näiteks oma kodutänav, ning kujutada ennast nimetatud kohta ja hakata meeldejäetavaid ühikuid näiteks erinevate majade peale paigutama. Kui on vajadus meeldejäetut meenutada, tuleb ennast uuesti tänavale kujutada ning hakata järgemööda majade pealt ühikuid lugema. Kuigi selle meetodi täielik omandamine nõuab aega, on uuringud näidanud, et väikese hulga informatsiooniga ja väga tuttava kohaga saavad hakkama ka algajad. Teekonna meetodit tuntakse ka mälupaleena ning selle nime all on seda kasutanud nii Hannibal Lecter kui ka Sherlock Holmes, kes olid laialdaste teadmistega mehed.

Puhata ja mängida

Teadmiste omandamisele aitavad kaasa ka tegevused, millel esialgu õppimisega otsest seost ei näi olevat. Igasugusele kognitiivsele sooritusele aitab kaasa eelkõige uni. Seda, et uni on tähtis, ei ole vaja üle korrata. Küll on aga väärt mainimist, et magades töötleb aju päeva jooksul kogutud informatsiooni, mis on vajalik ka mälu seisukohalt. Peale puhkamise vajab aju ka mängimist. Strateegiamängud nagu male, kabe ja idamaine go on ajule pea sama kasulik treening kui sportmängud kehale. Ka ristsõnade, sudoku ning loogikaülesannete regulaarne lahendamine parandavad märgatavalt vaimset sooritust. Nagu me ise, tahab ka aju stimuleerivat keskkonda, et areneda ja kasvada. Sel kevadel tasub oma keha rannavormi ajamise kõrvalt tegeleda ka aju- ja mälutreeninguga, et kevadise eksamisessi ajal eriti särav ja hea välja näha. Lugemissoovitused: Joshua Foer „Tantsib Einsteiniga: meeldejätmise kunst ja teadus“ Maria Konnikova „Meelevalitseja: mõtle nagu Sherlock Holmes“ Frances Yates „The Art of Memory“

TO I T U M I N E

GLUTEENITA JA VEGAN MOODUVÄRK VÕI VÕTI TERVISLIKU ELUVIISINI? Arvestades toitumise tähtsust inimese elus, pole üllatav, et see on paljude lemmikteema, millest võiks rääkima jäädagi.

Kristel-Maria Kadajane

AAILMAS on loodud lugematul hulgal erinevaid teooriaid selle kohta, mida ja kuidas süüa või vastupidi – söömata jätta. Paljudel juhtudel räägivad teooriad ka üksteisele vastu, mistõttu on dieedi- ja toitumisnippide virvarris üsna keeruline orienteeruda. Et päeva lõpuks on üldiselt oluline ikkagi see, et kõht oleks täis ja meel hea, käsitleme järgevalt kaht teemat, mis hetkel toitumismaailmas laineid löövad.

Taimetoitlaste elu polegi lill

Taimetoitluse puhul pole tegemist uue trendiga, vaid vanimate arheoloogiliste leidude põhjal oletatakse, et juba 6. sajandil eKr leidus Kreekas ja Indias inimesi, kes sõid vaid taimset päritolu toitu. Euroopas tõusis vegetaarlus pärast vahepealset soikujäämist uuesti trendiks 18. ja 19. sajandil, mille keskpaigas asutati Inglismaal ka esimene taimetoitlaste selts. Tänapäeval

on taimetoitlus levinud paljudesse riikidesse ning jagunenud mitmeks eri vormiks. Näiteks eristatakse täistaimetoitlasi, kelle menüü on eranditult vaba loomset päritolu toiduainetest, ovovegetaarlaseid, kes söövad lisaks taimsele toidule ka muna, laktovegetaarlaseid, kes tarbivad ka piimatoite, peskovegetaarlaseid, kes toituvad taimetoidust ja kalasaadustest, pollovegetaarlaseid, kes lihatoitudest vaid linnuliha söövad, semivegetaarlaseid, kes väldivad lihatoitudest vaid punast liha, fruitariaane, kes toituvad vaid marjadest, puuviljadest ja seemnetest eeldusel, et neid korjamise käigus ei vigastata ja lõpuks ka toortaimetoitlaseid, kes söövad vaid neid taimesaaduseid, mida ei ole kuumutatud üle 45 kraadises kuumuses. Taimetoidu poolt ja vastu leiab palju argumente, ning see, kas taimetoitluse võidukäik sai alguse kehvadest küttidest, on omaette küsimus. Küll aga on leitud, et taimetoidu osakaalu suurendamine menüüs aitab paljude haiguste ennetamise ja ravi puhul, seda näiteks vereringeelundite haiguste korral. Samas ei muuda loomsetest komponentidest loobumine menüüd automaatselt tervislikuks, sest oskamatu

planeerimise korral võib vegetaarlus tuua kaasa mitmete oluliste toitainete nagu B12- ja D-vitamiini, raua, kaltsiumi ja joodi puudujäägi. Oluliste toitainete puudujäägid ei pruugi tunda anda kohe, näiteks B12-vitamiini varu on kehas üldjuhul suur ja puudujääk võib ilmneda alles aastate pärast. See on omakorda aga seotud homotsüsteiini taseme tõusuga, mis tõstab südame-veresoonkonna haiguste riskifaktorit. Lühidalt öeldes on taimetoitumise (sama kehtib tegelikult ka segatoiduliste kohta) puhul väga oluline oma toidulaud teadlikult planeerida. Kõige olulisemad märksõnad on tasakaalustatus, mitmekülgsus ja vajadusele vastavus. Taimne toidulaud on tasakaalustatud, kui süüakse toiduaineid, mis kuuluvad erinevatesse toidugruppidesse: täisteravilju, köögivilju, puuvilju, kaunvilju ja pähkleid ning seemneid. Näiteks sisaldavad puuviljad rohkelt C-vitamiini, kuid vähe rauda. Täisteraviljad on rauarikkad, kuid neis napib C-vitamiini, mida on vaja raua omastamiseks. Et organism saaks kätte mõlemad vajalikud toitained, on tarvis tarbida mõlema grupi toiduaineid. Mitmekülgsuse all mõistetakse

TO I T U M I N E seda, et ka toidugrupisiseselt tuleb süüa erinevaid asju ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on toiduained ka grupisiseselt erineva toitainelise koostisega (näiteks porgandites on palju A-vitamiini, brokolis palju kaaliumi). Teiseks võivad toiduained sisaldada kasvamise või säilitamise käigus lisatud komponente, mis võivad olla suures koguses tarbituna tervisele kahjulikud (näiteks säilitusained, väetis, taimekaitsevahendid vms). Vajadusele vastavus on oluline selleks, et tagada organismi varustamine kõigi vajalike ainete ja piisava hulga eluks vajaliku toiduenergiaga. Terviserikete vältimiseks on tarvis koostada oma toidulaud teadlikult, et mõni oluline aine menüüst puudu ei jääks. Kuna näiteks B12–vitamiini saab organismile omastataval kujul üksnes loomsest toidust, vajavad taimetoitlased selle jaoks toidulisandit. Seega on ümberlükatud müüt, et taimetoidu puhul piisab vaid paarist brokolist ja spinatilehest, et päevane energia- ja toitainete vajadus katta – vegetaarlased peavad oma menüüd väga teadlikult planeerima ja silmas pidama.

Goodbye to gluten

Kes sirvinud mõnd terviseajakirja või käinud toidupoes avatud pilguga ringi, on märganud, et üha rohkem kohtab sõna „gluteenivaba“. Gluteenivabadus on jõudnud poelettidest ka kaugemale,

mitmete restoranide ja kohvikute menüüdesse. Mis on gluteen ning mis põhjusel järgib üha rohkem inimesi gluteenivaba dieeti? Gluteen on teraviljavalk, mida leidub nisus, rukkis, odras ja mõningal määral ka kaeras. Gluteenitalumatuse all mõeldakse kogu kategooriat, mis seotud gluteeni ja sellest põhjustatud vaevustega – sinna alla kuulub nii tsöliaakia, gluteenitundlikkus kui ka nisuallergia. Kui tsöliaakia on geneetilise eelsoodumusega haigus, mis põhjustab soole limaskesta kahjustusi, siis gluteenitundlikkuse puhul on sageli sümptomid samad, mis tsöliaakial, kuid ilma soolekahjustuseta. Sümptomeid on hulgim, levinumad neist on seotud seedehäirete ning organismi üldise toonuse langemise ja halva enesetundega. Kõikidel juhtudel on aga põhjuseks gluteeni sisaldavate toiduainete tarbimine, mille vastu aitab gluteenivaba dieet. Viimane on aga levinud laiema grupi inimesteni kui need, kes seda otseselt tervislikel põhjustel järgima peavad. Peamise põhjusena tuuakse kaalumure, enesetunde parandamine jms. Samas tasub märkida, et parem enesetunne ja meeldivam kaalunumber tuleneb ka lihtsalt sellest, kui oma menüüst jäetakse välja ebatervislikud toiduained, mis sisaldavad juhuslikult ka gluteeni, mitte gluteenist kui ainest täielik loobumine.

Kui aga vaadata, milles leidub gluteeni, selgub peagi gluteenivaba toitumise järgimise keerukus. Suurem osa toodetest, mis tavapoodides leidub, on valmistatud nisujahu baasil ning keeruline on leida midagi, mis ei sisaldaks marginaalseski koguses nisujahu. Seda nimetatakse nn „varjatud gluteeniks“, sest gluteeni leidub ka paljudes sellistes toodetes, kust ei oskaks seda otsida. Näiteks on seda pea kõikides tööstuslikult valminud toiduainetes, maitseainetes ja isegi osades ravimites, kus kasutatakse teravilja täiteainena. Katsumuseks on ka väljas einestamine, sest ehkki on söögikohti, kus arvestatakse inimestega, kel on gluteenitalumatus, on valik siiski piiratud ning tüüpilisest pitsaõhtust võib sellisel juhul vaid unistada. Selle vastu aitab ainult küpsetamise äraõppimine ja enamike roogade ise valmistamine, sest ainult nii võib kindel olla, et toiduaine on puhas soovimatust lisaainest. Lõpetuseks – seda, kas gluteeni peaksid vältima ka need, kel pole meditsiinilist vastunäidustust, pole veel kindlaks tehtud. Küll aga tasub puhtalt tervise huvides süüa vähem tooteid, mis sisaldavad juhtumisi ka suurel hulgal gluteeni, näiteks kiirtoit, maiustused ning poolfabrikaadid. Artikli koostamisel on kasutatud Tervise Arengu Instituudi, Eesti Tsöliaakia Seltsi ja Geenitestide labori ajaveebi materjale.

ESIETENDUS 17.04 VANEMUISE VÄIKESES MAJAS

Naeru Akadeemia KOKI MITANI KOMÖÖDIA LAVASTAJA AARE TOIKKA (VAT TEATER) — KUNSTNIK IIR HERMELIIN OSADES HANNES KALJUJÄRV — RIHO KÜTSAR

IN V ESTEERIMINE

TUDENGIEAS INVESTORIKS – VÕIMALIK VÕI VÕIMATU? Kui meil tekkis toimetuse koosolekul esimest korda idee kirjutada artikkel investeerimisest, läksid osadel silmad üllatusest suureks – tudeng on ju vaene ja investor rikas, kusjuures viimane on lausa nii rikas, et tal jääb raha üle investeerimiseks.

Ingvar Viin

UI tudengil pole hetkel vaba raha, mida koguma panna, siis suure tõenäosusega tulevikus seda tekib, ning kui see aeg kätte jõuab, kerkivad tihtipeale pinnale mitmed küsimused. Küsisin nendele vastuseid kolmelt targalt mehelt, kellest kõigil on investeerimisega veidi erinev seos. Egert Purre (E.P.) on rohkete kogemustega aktsiakaupleja Relto Capitalis ja esindab siinkohal professionaale. Mark Kantšukov (M.K.) on majandusteaduskonna rahanduse lektor ja esindab õppejõudude tarkust. Kristjan Eljand (K.E) on ettevõtja, kes omab mitmeaastast staaži väikeinvestorina ning esindab nii-öelda mitteprofessionaalseid asjaarmastajaid. Kui suured peaksid olema tudengi säästud, et võiks investeerimisele mõtlema hakata? Kas piisab näiteks 500 eurost? Egert Purre: 500 eurot on kindlasti piisav, et osta kohalikult börsilt 1-2 dividendiaktsiat ning seeläbi omada positsiooni kohalikul aktsiaturul. Teiste turgude poole vaadates peaks olema see vähemalt minimaalne summa, millega soetada positsioon ühes aktsias. Mark Kantšukov: Kunagi pole raha liiga vähe,

1

et investeerimisega alustada. Iseenesest võib alustada ka 50 euroga. Näiteks Swedbanki Pensionifondi V3 osakuid on võimalik soetada vaid 30 euro eest. Väiksemate summade puhul tuleks aga arvestada tehingukulude suurema mõjuga. Kristjan Eljand: Investeerimisega ongi ideaalne alustada just siis, kui raha on vähe. Vigade tegemisest ei pääse meist alguses keegi ja investeeritavad summad peaksid suurenema käsikäes kogemustega. Esimese katsetuse saab koduturul teha minimaalselt 300–400 euroga, ostes näiteks oma lemmikaktsia. Väiksemate summade puhul võtaksid tehingutasud tootlusest liialt palju ära. Kas investeerimisega alustamiseks peaks esmalt paar päeva guugeldama või läbi lugema mingid kindlad õpikud? Kui suuri teadmisi väikeinvesteerimine nõuab? E.P.: Väikeinvesteerimine ei nõua muid teadmisi, kui et „investeeri indeksisse ja omanda niiöelda tükike turust“. Üksikaktsiate seas valikuid tehes on hea kodutöö kindlasti eelduseks, et turul mingisuguseidki tulemusi saavutada. Alustada võiks sellisest raamatust nagu Benjamin Grahami „The Intelligent Investor“, mis nägi esimest korda ilmavalgust juba aastal 1949, kuid mille põhitõed läbivad siiani ka uuendatud väljaandeid. Tegemist on väga põhjaliku ja mõtlemisvõimet arendava teosega. Muus osas piisab trendide tajumiseks ka Bloombergi ja Reutersi igapäevasest sirvimisest,

IN V ESTEERIMINE sest tihtipeale pole turul edu aluseks mitte spetsiifilised teadmised, vaid üldine avardatud maailmataju, seoste loomise võime ja hea arusaam toimuvast. Seejärel saab juba ise edasi mõelda ning oma mõtteid ka teistega arutada. M.K.: Vajalike teadmiste hulk on seotud paljuski sellega, kuidas tahab investor oma investeeringuid juhtida. Kui ta tahab aktiivselt ise oma investeeringuid juhtida, siis on täiendavad teadmised vajalikud ja kindlasti tasuks juurde lugeda. Kuna paljud investeerimise põhitõed pärinevad antiikajast, siis soovitan lugeda Lucius Seneca teost „Moraalikirjad Luciliusele“. Kui investor valib investeeringute juhtimise delegeerimise, näiteks investeerimisfondide osakute kaudu, siis piisab ka paaripäevasest guugeldamisest, et selgitada välja, milline investeerimisfond võiks talle kõige paremini sobida. Kui leidub sõpru ja tuttavaid, kes investeerimisega juba pikemat aega tegelenud, tasub kindlasti ka neilt nõu küsida. K.E.: Investeerimine ei ole mäng finantsalaste teadmiste peale. Tegemist on mänguga, millest 80% moodustab psühholoogia ja 20% teadmised, kuid teadmised on siiski kriitiline vundament, mis võimaldab mõista ja eristada investeerimist spekuleerimisest. Soovitan üht raamatut, mis on tõesti nii hea, et pärast selle lugemist ja aru saamist võib turule astuda küll - Benjamin Graham „The Intelligent Investor“. Kuhu soovitaksite noorel ja algajal mikroinvestoril oma raha investeerida? E.P.: Kuigi kõige lihtsam on öelda, et osta tasuks indeksit ja tegeleda nii-öelda passiivse investeerimisega, ei ole ma ambitsioonikatele ja mõtlevatele inimestele seda kunagi heaks nõuandeks pidanud. Seega võiks alustada sellest, et mõelda, millistes ettevõtetes sooviks nn mikroinvestor osalust omada. Isiklikult pean ma passiivselt dividendiaktsiatesse investeerimist paremaks kui üldises indeksis positsiooni omamist. Selleks sobivad ettevõtted, mis maksavad stabiilselt dividende, mille väljundi järele on alati vajadus ning suuremad põhiinvesteeringud

juba tehtud. Dividende saab alati taasinvesteerida, suurendades seeläbi positsiooni. Kohalikult turult meenuvad esimesena Tallinna Vesi ja Leedu Telekom – vett läheb alati vaja ning helistamine ei kao samuti niipea kuskile. M.K.: Soovitan investeerida võimalikult hästi geograafiliselt ja/või majandussektorite kaupa hajutatud investeerimisfondi. Üheks lahenduseks võiks olla börsipõhised turul kaubeldavad fondid nagu näiteks SPY. Mina lähtun veendumusest, et pikaajaliselt ei suuda enamik investoreid turu keskmisest kõrgemat tulusust teenida. K.E.: Kui summa on väike, siis on valikuid vähem. Tuleb teha endale sobivas pangas investeerimiskonto (soovitan LHV-d) ning alustada Balti turult. Soovitan kaht ettevõtet: Olainfarm ja Silvano Fashion Group. Nendega seonduv risk on täna kõrge (st investor võib näha aktsiat kiirelt langemas ja tõusmas), kuid usun, et paari aasta jooksul toodavad mõlemad investorile tulu. Kas teil on lisada muid soovitusi või tähelepanekuid, millega algaja investor arvestama peaks? E.P.: Igasuguse positsiooni võtmise puhul peaks olema selge, miks seda teha, mida sealt oodata, kaua seal orienteeruvalt püsida ning millistel juhtudel väljuda. Kuigi „osta ja hoia“ strateegiat võib olla mugav kasutada, peaks oma investeerimisportfelli vähemalt ühe või kaks korda aastas sellise pilguga üle vaatama, et kas kusagil leidub paremaid ideid ja võimalusi. Mida pikemalt kavatsetakse püsida positsioonis, seda olulisem on selge ja tugev tees, miks seal olla. Tihti ei pea olema ideed keerulised, aga nad peaksid olema loogilised ja pärismaailmaga seonduvad. M.K.: Noored, varuge aega ja kannatust. Investeerida ei tasuks oma söögiraha ega laenata vahendeid riskantsete investeeringute tegemiseks, eriti kui puudub investeerimiskogemus ning täielik arusaamine selliste tegude tagajärjest. Mõelda tuleks nii, et investeerisite rahasumma, mille oleksite valmis ka kaotama. K.E.: Investeerimine võib iseenda kohta õpetada rohkem, kui aimatagi oskate.

P S Ü H H O LO O G I A

JULGUS RÄÄKIDA LAHENDAB PROBLEEMID Psühholoogi poole pöördumiseks ei pea ootama viimase piirini, kui igapäevasest häirivast pisiprobleemist on kujunenud tõsine häire. Psühholoogi juurest saavad abi ka ilma psühhiaatrilise diagnoosita inimesed, kes vajavad teatud eluperioodil tuge või oskusi ja teadmisi, mida enda heaolu parandamiseks kasutada. Kõikidel inimestel esineb elus raskemaid perioode, mil võib üksinda toimetulek olla vaevaline ja aeganõudev. Eluga edukas toimetulek nõuab oskust ja julgust abi paluda.

Mirjam Ool

SIMEST korda abi poole pöördumine võib olla hirmutav nagu iga uus ja tundmatu olukord. Inimesed ei tea tihtipeale, kuidas psühholoogi vastuvõtule pöörduda, mida seal tegema peab ning millise probleemiga seoses on üldse mõistlik psühholoogilt abi paluda. Kui tekib tunne, et peaks abi otsima, siis on see tingimata põhjendatud. Ei ole tähtsusetuid või tühiseid muresid: iga inimese enda subjektiivne häirituse tase määrab abi vajaduse. Psühholoogi juurde võib minna ka võimalike probleemide kohta informatsiooni saamiseks. Kopsupõletiku kahtluse korral lähme end arsti juurde kontrollima, samamoodi võib näiteks meeleolu languse korral lasta end psühholoogil „testida“.

Aita ennast

Enda abistamiseks on vaja esmalt muret jagada. Iseenda avamine nõuab suurt julgust, kuid ükski psühholoog pole mõtete lugeja, kes oskaks aidata probleemi teadmata. Psühholoog on erialaste teadmistega spetsialist, kes pakub kõrvaltvaataja pilku, vajalikke teadmisi ja toimetulekuoskusi, et koostöös kliendiga leida tema probleemile lahendus. Sestap on usalduslik suhe psühholoogiga väga oluline. Psühholoog on inimest valmis kuulama ning pakkuma talle toetavat ja mõistvat keskkonda ning ta kutse-eetika juurde kuulub konfidentsiaalsus, mistõttu ei pea inimene muretsema, et psühholoogi juures räägitu sealt kuhugi edasi jõuab.

Aita sõbral abi paluda

Tingituna teadmatusest või julguse puudumisest ei pruugi inimene alati ise abi otsima minna, näiteks sõltuvus- ja söömishäirete korral tihtipeale ei tunnistatagi vajadust abi järele. Sellisel juhul on oluline, et lähedased märkaksid, kas inimese käitumine on kuidagi muutunud ning pakuksid talle tuge. Olenevalt tekkinud probleemist, kui sõber räägib oma raskustest unega või on märgata tema söömis- ja alkoholitarvitamise harjumuste muutust, seltskonnast eemale hoidmist või üleliia palju õppetööga tegelemist,

võiks pakkuda talle abi. Meeles peaks pidama, et psüühiliste probleemide korral võivad inimesed oma seisundit väga edukalt varjata ning leida mõjusaid seletusi muutunud käitumisele. Inimest ei saa aidata, kui ta seda ise ei soovi. Kedagi sunniviisiliselt psühholoogi juurde pole mõtet vedada, kui tegemist pole eluohtliku olukorraga, kus on vajalik juba haiglaravi. Abi pakkumiseks tuleb leida sobiv aeg ja koht, et sõbraga omavahel rahulikult rääkida. Tuleks mainida seda, kuidas sõbra muutunud käitumine välja näeb ning väljendada muret tema seisundi pärast. Kui sõber oma probleemi ei avalda, võib pakkuda talle abi ja mõistvat suhtumist, kui probleeme peaks tekkima. Sellisel juhul, kui sõbral on siiski mure, aga ta seda avaldada ei julge, võib see tekitada temas mõtte, et võib-olla peaks siiski kunagi oma muret jagama – pärast jutuajamist teab ta, kes on valmis kuulama.

Kuidas pöörduda?

Eravastuvõtule, mille korral tasub inimene ise vastuvõtu maksumuse, on võimalik minna kõikide erinevate spetsialistide juurde ilma saatekirjata. Haigekassa rahastatava vastuvõtu korral on eelnevalt vajalik konsulteerida perearsti, psühhiaatri, taastusarsti või neuroloogiga, kellel on võimalik suunata inimest kliinilise psühholoogi

P S Ü H H O LO O G I A vastuvõtule. Perearsti ja psühhiaatri vastuvõtule pöördumiseks saatekirja vaja ei ole.

Mis vastuvõtul saama hakkab?

Nii psühhiaatri kui psühholoogi poole pöördumisel on spetsialistil vaja kõigepealt selgeks saada, mis probleemiga on isik tema poole pöördunud. Selleks hinnatakse isiku seisundit küsimustike ja intervjueerimise teel. Küsitakse nii probleemsete kui ka vähem probleemsete eluvaldkondade kohta, pärast mida on võimalik otsustada sobiva ravi üle. Psühhiaater

saab vajadusel määrata ravimeid ning sobiva väljaõppe saanud spetsialist läbi viia psühhoteraapiat, mille raames õpetatakse uusi ja efektiivsemaid toimetulekuoskusi. Farmakoteraapia ja psühhoteraapia saavad käia nii eraldi kui mitmete probleemide korral käsikäes, et pakkuda tõhusamat ravi. Teadmatusest võidakse psühholoogi töö kohta mõelda, et kuidas lihtsalt rääkimisest saab abi olla. Tegelikult viivad väljaõppe läbinud psühholoogid seekaudu läbi psühhoteraapiat, mis on põhjalik ja süstemaatiline tegutsemisviis kindla eesmärgiga. Teraapias

PSÜHHIAATER

KLIINILINE PSÜHHOLOOG

...on meditsiiniharidusega spetsialist, kes on spetsialiseerunud psüühika- ja käitumishäirete hindamisele, diagnoosimisele, ravimisele ja ennetamisele. Psühhiaatril kui arstil on õigus välja kirjutada ravimeid. Psühhiaater tegeleb sarnaste probleemidega nagu kliiniline psühholoog ning hindamises ja ravis teevad nad koostööd. Psühhiaater suunab vajadusel kliinilise psühholoogi vastuvõtule.

...on psühholoogiaharidusega spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus. Töö on suunatud psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete hindamisele, ravimisele ja ennetamisele. Tegeletakse häiretega nagu ärevushäired, depressioon, söömishäired, isiksushäired, sõltuvushäired jm. Kliiniline psühholoog teeb vajadusel ravimite määramiseks koostööd psühhiaatriga.

PSÜHHOTERAPEUT

PSÜHHOLOOG/NÕUSTAJA

...on psühholoogia või psühhiaatria haridusega spetsialist, kes on läbinud psühhoteraapia väljaõppe. Väljaõpe sisaldab teoreetilisi ning praktilisi õpinguid ning juhendamise all töötamist. Eestis on levinumad teraapiakoolkonnad kognitiiv-käitumisteraapia, pereteraapia ja psühhodünaamiline teraapia.

...on psühholoogiaharidusega spetsialist, kes pakub raskuste korral tuge. Nõustaja ei tegele psüühikahäirete raviga. Tegeletakse teemadega nagu ajaplaneerimine, suhted, enesehinnang, enesekehtestamine, ärevus, muretsemine, stress jm. Psühholoog suunab vajadusel edasi psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi vastuvõtule.

PROBLEEMID, MILLE KORRAL VÕIKS ABI OTSIDA

Lõika välja ja jaga sõbraga

kasutatakse teaduslikult tõestatud ja teooriatel põhinevaid psühhoterapeutilisi meetodeid. Vastuvõtul psühholoogiga küll vesteldakse, kuid psühholoog kasutab erinevaid tehnikaid, et koos kliendiga tuvastada isiku ebafunktsionaalseid mõtteid ja käitumisi, kontrollida nende õigsust ning õpetada uusi ja funktsionaalsemaid toimetulekuoskusi. Neid saab klient algselt harjutada terapeudiga koos, seejärel iseseisvalt ning tulevikus on uute probleemide tekkimisel inimesel võimalik end selgeks õpitud oskuste abil juba ise aidata.

 Tavapärasest teistsugune meeleolu  Liigne ärevus  Suhteprobleemid lähedastega  Raskused õppetöös  Madal enesehinnang  Stress  Kohanemisraskused  Söögiisu suur langus või tõus  Magamisraskused ja väsimus  Keskendumisraskused  Mure enda vaimse tervise pärast  Kehalistele vaevustele ei saa arsti juures seletust  Traumaatilise kogemuse läbielamine  Alkoholi liigtarvitamine, sõltuvusprobleemid  Tunne, et on abi vaja

KUHU PÖÖRDUDA?

INFORMATSIOONI SAAMISEKS

Vaimse tervise keskkond – www.peaasi.ee Söömishäirete keskkond – www.eriline.ee

INTERNETIPÕHINE PSÜHHOLOOGILINE NÕUSTAMINE MTÜ Lahendus.net – www.lahendus.net

TASUTA NÕUSTAMINE TARTUS

TÜ psühholoog – www.ut.ee/et/ psuhholoogiline-noustamine-1 Tartu Seksuaaltervise kliinik – www.tstk.ee

HAIGEKASSA RAHASTATAVAD PSÜHHIAATRILISED JA PSÜHHOLOOGILISED TEENUSED TARTUS Ambromed Kliinik – www.ambromed.ee Erapraksis E.G.U. – www.eguerapraksis.ee Jaanson ja Lääne OÜ – www.jl.ee Tartu Medicum – www.medicum.ee TÜ Psühhiaatriakliinik – www.kliinikum.ee/ psyhhiaatriakliinik

EKSPERIMENT

ÖKOTUDENG KUI MISSION IMPOSSIBLE Ökoloogiline mõtteviis kannab eesmärki jätta endast keskkonna hüvanguks maha võimalikult väike jalajälg ja teha oma valikud sõltuvalt sellest, kui loodusesõbralik on tegevus. Ökoeluviis ei tähenda üksnes hambapesu ajal vee kinnikeeramist või kilekoti vahetamist riidest koti vastu, vaid see mõtteviis avaldub paljudes teisteski eluvaldkondades. Üks kõige ilmsem ja ökoinimese jaoks lihtsamini jälgitavam on tarbimise küsimus.

Kristel-Maria Kadajane

NTUSIASTLIKUMAD leiavad hea tahtmise korral poest nii ökoloogiliselt toodetud kangast valmistatud riideid, vastava märgistusega olmekaupu kui ka katuse pea kohale, soetades endale ökoelamu. Käesoleva artikli tarbeks me Ukuga savionni küll ei ehitanud, kuid see-eest uurisime, kas ja kuidas õnnestub tavalisel tudengil kooskõlastada rahakoti seis oma armastusega keskkonna (ja iseenda tervise) vastu igapäevases tarbimises. Katse viisime läbi Tartu kesklinna toidupoes, kus võtsin ülesandeks leida kõige odavama hinnaga ökotoote ja Uku sama kategooria kauba tavatoodete hulgast. Toodete valimisel lähtusime kõige tüüpilisematest toidu- ja tarbekaupadest, mida tõenäoliselt iga tudeng vähemal

või rohkemal määral tarbib. Kas ökotudengi üllad maailmapäästmise mõtted jäävad eelarve piiresse või mitte?

Öko soodustab ökonoomset ajakasutust

Enne poodi jõudmist arvasin, et jään ökotoodete valimisega nende piiratud valiku tõttu hätta. Poes kohapeal aga selgus, et kartus oli vähemalt osaliselt asjata – valik polnud küll lai, kuid võimaldas ülesande läbida. Samas tuleb tõdeda, et mis puutub mahekaupadesse, siis tavapoe ökoasjade valikut iseloomustab kas selle puudumine või vedamise korral ühe-kahe alternatiivi olemasolu. Kui võrrelda ökotoodete ja tavakauba kättesaadavust, siis selgub, et öko moodi tarbimine on Eestis võrdlemisi keerukas, tavakaupade rohkus teeb aga valiku raskeks ning pikendab leti ees seismise aega. Et võtsime ülesandeks koguda toidukorvi ostunimekirjas olevatest asjadest odavaima variandi, mis ostlemise hetkel saadaval, polnud minu ülesanne kuigivõrd keeruline. Leidsin peaaegu kogu kauba kolme riiuli raadiusest ja hindade võrdlemise ja otsustamise üle vaagimine jäi seekord ära, sest võtsin, mis oli saadaval. Ukul seevastu kulus tunduvalt rohkem aega nii lettide vahel orienteerumise kui hindade kalkuleerimise ja võrdlemise peale.

EKSPERIMENT Öko-ostlemine manab silme ette defitsiidi

Ostunimekirja kuulus 18 tarbekaupa, mida tudeng võiks meie arvates mingil põhjusel vajada: makaronid ja nende lahutamatu kaaslane ketšup, kaerahelbed, kohv, tee, tudengieine (ehk pähklisegu), mahl, suhkur, leib, toorjuust, jogurt, munad, piim, või, küpsised ja tuju üleval hoidmiseks ka šokolaad ning jäätis. Mõeldes tudengite puhtusearmastusele, oli nimekirjas ka nõudepesuvahend. Ostuloendit oleks saanud täiendada veelgi, kuid otsustasime piirduda eelnevalt väljatooduga ja nagu hiljem selgub, siis adekvaatse tulemuse jaoks piisas sellest täiesti. Kui aga mõelda sellele, kuivõrd keeruliseks teeb valiku vähesus elu neil, kes soovivad tarbida võimalikult mahedat kaupa kõikides valdkondades ja sealjuures saada tavatarbijate kombel osa ka sellisest privileegist nagu valikuvõimalus, hakkab Eesti kaubandusele mõeldes natukene hale. Meie ülesande peamine eesmärk oli küll leida, kas tudeng saaks piiratud ressursside juures järgida oma põhimõtteid, kuid katse pani mõtlema ka teises suunas – kas Eestis saab üldse (ka paremate rahaliste võimaluste juures) järgida ökoeluviisi? Muidugi võib siinkohal väita, et ökomõtlemine iseenesest suunabki inimest vähem tarbima, kuid paratamatult kuulub teatud määral tarbimine elu juurde. Kui tarbimisest ei saa üle ega ümber, siis miks mitte teha seda võimalikult keskkonna- ja tervisesõbralikult? Paraku väike ja piiratud valik seda eesmärki ei toeta.

Öko on vedamise, mitte valiku küsimus

Kõigepealt üks naljakas paradoks: ühel hetkel avastasime Ukuga oma ostukorve võrreldes, et minu valitud ökokaubad olid pakendatud mahu mõttes palju suurematesse pakenditesse kui tema tavatooted. Samas oli mahekaupade pakendamisel järgitud üldiselt siiski ümbertöötlemise

põhimõtteid ja plast- ning kilepakendite asemel oli kasutatud loodussõbralikumat varianti. Mis puutub katse eesmärki, siis tulemus oli mõneti oodatav – kui Uku ostukorvi maksumuseks tuli kokku 25 eurot sentidega, siis minu ökokraami hinnaks oli kaks korda suurem summa, 50 eurot ja mõnikümmend senti peale. Ökokaubad olid kõikide toodete puhul kallima hinnaga, mõne mahekauba hind oli tavatootega võrrelduna isegi mitmekordselt kallim. Et ostukorvi sai ainult valik paljudest igapäevaselt vajaminevatest tarbekaupadest, kuluks tudengil oma kõhu täis saamiseks palju rohkem raha kui 50 eurot. Näiteks ei olnud meie ostunimekirjas puu- ja juurvilju ega midagi sellist, millest annaks korraliku kõhutäite vaaritada. Testi käigus ilmnes, et on palju asju, mida ökoletist ei leiagi, näiteks puuvilju ega loomset päritolu toiduaineid. Kas hinnavahe on põhjustatud väikesest valikust, laiema tarbijaskonna puudumisest või mahekaupade tootmiseks kuluvast suuremast ressursist, mis hinna kõrgemale ajab, on mõistatus. Samas need, kes mujal maailmas ringi liikunud, on ilmselt märganud, et arvestades üldist elatustaset, on Eestis toiduainete hinnad paljude teiste riikidega võrrelduna üsnagi kõrged. Ka ökokaubad on väljamaal meeldivama hinnaga ja valiku osas suuremal määral esindatud. Järeldusena peab tõdema, et suures osas polegi tudengil võimalik oma ökoarmastust praktilises elus välja näidata, sest kas pole, mida osta või jäävad olemasolevad tooted hinnataseme tõttu kättesaamatuks. Ökoeluviisi puhul loevad aga ka muud valikud peale kulinaarsete dilemmade. Alati saab näiteks prügi sorteerida ja järgida looduse hüvanguks eelnevalt väljatoodud väikesi aspekte: keerata hambapesu ajal veekraan kinni ning kanda poes kaasas riidekotti. Vaata hindade võrdlust veebilehelt olerohkem.ee.

SUVEPL A ANID

BÜROKRAATIAST HOOLIMATA VÄLISPRAKTIKALE Igal rahval on mõni vanasõna selle kohta, et praktika kaudu õpitakse töövõtted selgeks kõige paremini. Eduka karjääri nimel tasub käia omandamas töökogemusi, mis arendavad ning pakuvad mõne väljakutse, sest elus niisama linnukesi kirja saama pole meist ju keegi tulnud. Nutikas otsus on praktika läbi viia aga hoopiski välismaal, sest see annab lisaks väljakutsetele ka töökogemuse multikultuurses töökollektiivis. Tartu Ülikool teeb välispraktika osas koostööd otseselt vaid Erasmusega. Lisaks Erasmusele vahendab välispraktikakohti ka organisatsioon AIESEC.

Laura Porovart

RASMUSE välispraktika on mõeldud kõikide Tartu Ülikooli õppeastmete immatrikuleeritud üliõpilastele ning matriklisse kantuks peab jääma ka kogu välispraktika aja. Teisisõnu peab välispraktika lõppema enne Tartu Ülikooli lõpetamist. Iga õppeastme ajal võib üliõpilane veeta 12 kuud erinevate Erasmuse programmidega välismaal. Reeglina on välispraktika minimaalne kestus kaks kuud. Välispraktika peab toimuma praktikaõppeainete raames, samuti kvalifitseeruvad selle alla valikja vabaained. AIESECi Global Internship Programme on mõeldud tudengile, kes on omandanud erialakraadi ning kellel on vähemalt pool aastat erialast ametlikku töökogemust. Potentsiaalne praktikant peab olema alla 30-aastane. AIESECi programm pole otseselt praktika, vaid selle kaudu antakse noorele võimalus teha välismaal tööd ning laiendada oma oskuste ja kogemuste pagasit. AIESECi kaudu saab erialapraktikale minna iga eriala tudeng, kuigi kergem on infotehnoloogiat ja majandust tudeerinud tudengitel, kuna need on AIESECi fookusprogrammid ja sellest tulenevalt on nendel erialadel ka rohkem projekte.

Aga kuhu?

Harilikult peab Erasmuse kaudu praktikat planeeriv õppur praktikakoha ise leidma. Hätta jäädes tasub pöörduda näiteks õppekorraldusspetsialisti või praktikajuhendaja poole ning uurida, milliseid kontakte on ülikoolil välisriikide ettevõtete ja partnerkõrgkoolidega või kus on sama valdkonna üliõpilased varem praktikat sooritanud. Praktikabaasiks võib olla mistahes ettevõte või organisatsioon (sh kõrgkool), mille tegevusala sobib konkreetse üliõpilase praktikale seatud nõuetega. AIESEC on laienenud 125 riiki ning organisatsioonil on liikmeid üle 80 tuhande, mistõttu on neil väga tugev võrgustik ning praktikakoht leitakse AIESECi andmebaasist. Ülemaailmne võrgustik tähendab ka seda, et sihtriigiks võib olla ükskõik, milline riik, kus AIESEC tegutseb.

Raha?

Kuigi Erasmuse projekti kaudu võib välismaale minna enda rahakoti peal, saab taotleda ka Erasmuse pakutavaid toetusi. Igal semestril kuulutatakse toetuse saamiseks välja Erasmuse välispraktika taotlusvoor. Sügisel saab taotleda välispraktika toetust kevadsemestriks, kevadel aga suveks või eesseisvaks õppeaastaks. Erasmus programm toetab välispraktikante ka stipendiumiga, kuid see ei kata kõiki praktikal viibimisega seonduvaid kulutusi. Eelkõige on stipendium ettenähtud erinevate riikide elatustasemest tuleneva vahe katmiseks. Stipendiumi saamiseks tuleb Tartu Ülikooliga sõlmida enne praktikale minemist Erasmus programmis osalemise leping ehk stipendiumileping. Sellega kohustub üliõpilane sooritama praktikat lepingus ettenähtud perioodi jooksul, tegutsema lepingus kooskõlastatud tegevusaladel ning hiljem

esitama koduülikoolile aruande. Kuna AIESEC vahendab põhimõtteliselt tööpakkumisi, siis peab praktikale mineja maksma ise nii transpordikulud kui ka tervisekindlustuse. AIESEC ei maksa ka stipendiumi, kuna praktikant läheb välisriiki erialast tööd tegema ning tööandja maksab talle reeglina ligikaudset sihtriigi keskmist palka, mille eest maksab praktikale mineja ise elamiskulud.

Bürokraatia?

Kõik tundub ilmselt nii tore, et artikli lugemise ajal oled hakanud juba kohvrit pakkima ja vanematele hüvastijätukirja kirjutama. Hoia end veel tagasi, sest asi on siiski veidi keerulisemaks tehtud, et kõik talendid Eestist välja ei voolaks. Esmalt on Erasmuse projektis osalejal vaja välispraktika arvestamiseks kooskõlastada see õppekavaga, leppides ülikooli praktikajuhendajaga kokku välispraktika sisu. Seejärel tuleb kokkulepitud tegevused lisada praktikaplaani ja kolmepoolsesse praktikalepingusse ning nende kinnitamiseks juhendaja poolt allkirjastada. Sama leping tuleb saata allkirjastamiseks ka välisorganisatsioonile. Õpilane peab vormistama õppeplaani ning esitama selle koos kolmepoolse praktikalepingu ja praktikaplaaniga dekanaati. Kolmepoolse praktikalepingu allkirjastab ka dekaan ning selle põhjal arvatakse üliõpilane välismaal praktika sooritajaks. Kuna AIESECiga läheb inimene ametlikult tööle, ei tule Tartu Ülikooliga midagi kooskõlastada. Enne praktikale minekut tuleb sõlmida leping, mis tagab, et kogu tegevus on läbipaistev. Leping tagab, et teelesaatev ja vastuvõttev AIESECi kohalik haru täidab oma ülesannet ning tagab osalejale võimalikult suurepärase kogemuse. Kõik maailma avastama!

SUVEPL A ANID

KIRJANDUSTUDENGI TEEKOND LÄBI USA JA INGLISMAA INDONEESIASSE PRAKTIKALE Foto: John Y. Can

Foto: Michael Day Tartu Ülikoolis kirjandust tudeerinud Anete teekond on viinud teda nii USAsse, Inglismaale kui ka Indoneesiasse. Oma AIESECi välispraktika kogemustest kirjutab ta meile aga Bali saarelt.

Laura Porovart Kuidas jõudsid otsuseni minna välispraktikale? Mõtlesin välispraktika peale juba Tartus magistrikraadi omandades, kuid siis sain võimaluse õppida vahetusüliõpilasena USAs ning lükkasin välispraktikaplaani paar aastat edasi. Magistritööd kirjutades otsustasin, et välispraktika on just see, mida tahan pärast lõpetamist teha, siis aga tuli teade, et olen vastu võetud Westminsteri ülikooli ja mõte jäi jälle paariks aastaks seisma. Miks valisid just AIESECi programmi ja sihtriigiks Indoneesia? AIESECi poole pöördusin seetõttu, et tahtsin elada mõnda aega väljaspool Euroopat. Otsus Indoneesiasse minna tuli üpris juhuslikult. Välipraktikale kandideerides olin avatud kõikidele võimalustele. Suureks unistuseks oli minna Lõuna-Ameerikasse, kuid ma ei seadnud endale selles osas piiranguid. Kuna AIESECi andmebaasis oli väga palju erinevaid pakkumisi, leidsin endale sobiva Venetsueelas. Samal ajal võttis aga ka AIESEC Indoneesia minuga ühendust. Otsuse langetamine oli keeruline ning küsisin õe käest nõu. Tema soovitas valida riigi, millest ma peaaegu mitte midagi ei teadnud ning nii langeski kaalukauss Indoneesia kasuks. Mida Indoneesias tegid ja kaua seal viibisid? Õpetasin Yogyakarta keskkoolis inglise keelt. Yogyakarta on ülikoolilinn ja riigi kultuuripealinn, kust tulevad Indoneesia parimad kunstnikud, tantsijad ja muusikud. Seal toimub alatasa mõni festival, teatrietendus või näituse avamine. Õpetasin linna kõige paremas keskkoolis − õpilased rääkisid inglise keelt päris hästi

ning vajasid vaid praktikat. Välispraktika kestis kokku kolm kuud. Kas enne praktikale minemist täitmist vajavate paberite ja lepingute hulk ei hirmutanud? Arvan, et Erasmusega oli olukord üsna sarnane – alguses tundus, et paberimajandust on tohutult, kuid pärale jõudes sain aru, et asjaajamine oli vaeva väärt. Eelnevast tulenevalt olengi nüüdseks juba unustanud, mida täpselt nõuti. Kui tundub, et bürokraatia ajab hulluks, on kõige targem siht silme ees hoida. Kas soovitad AIESECi kaudu välispraktikale minna? Soovitan AIESECi välispraktikat teha eelkõige seiklushimulistel inimestel, kuna võib juhtuda, et oled võõras kultuuris mitte ainuke eestlane või eurooplane, vaid lausa ainus välismaalane. Mäletan selgelt, kuidas kaks nädalat pärast praktika algust sattusin turistidele mõeldud kohvikusse ja nägin esimest korda “valget inimest” kuskil mujal kui peeglis. Minu vastuvõtt Indoneesias oli väga kena: lennujaama tuldi vastu, viidi sööma, leiti elamiskoht ning AIESECi inimesed veetsid minuga aega. Kuna aga kohalik kultuur on meie omast väga erinev, tekkis ka lahkarvamusi. Näiteks soovis üks AIESECi liige, et annaksin talle alati teada, kuhu lähen ja mida teen. Loomulikult ei jõudnud ma seda alati teha ning sellest tekkiski probleem. Samuti häiris mind, et neile ei meeldinud, kui omal käel sõpru leidsin. Mul oli probleeme ka kasuperedega. Esimene mulle ei sobinud, kuna nad soovisid, et oleksin kodus enne kella üheksat õhtul. Teises peres taheti, et oleksin kodus keskööks, kuid et ma ka sellest reeglist ei suutnud kinni hoida, juhtus paar korda, et mind ei lastud uksest sisse ja pidin magama maja taga terrassil. Pöördusin oma murega AIESECi poole ja pakkusin, et olen nõus vajadusel hotelli kolima. Kohalik AIESEC vastas mulle, et hotellis pole jõulude tõttu kohti. Oli näha, et nad ei soovinud mind aidata, kuid ei öelnud seda ka otse, sest see pole indoneeslastele kombeks. Minu jaoks oli see aga viimane piisk karikasse – võtsin vastu sõbra pakkumise kolida tema perre, kus ei tuntud piiravat huvi, mis kell ma koju tulen. Selgituseks pean mainima, et ma pole peoloom, kes

iga päev poole ööni pidutseb ja hilja peale jään enamasti vaid mõned korrad kuus. Eelnevate näidete mõte on selles, et kahtlemata püüdsid AIESECi inimesed igati aidata, kuid võõrasse kultuuri sisenedes tuleb arvestada, et konfliktsesse olukorda sattumine on lihtsam kui omas kultuuris. Kuidas innustaksid noori välispraktikal osalema? Tänapäeva globaliseeruvas maailmas tuleb kahtlemata kasuks töötada koos teisest rahvusest inimestega, neilt õppida ning neile midagi enda poolt vastu anda. Loomulikult saab oma oskusi proovile panna ka Eestis, kuid siin on meil võimalik töötada terve elu. Maailma on kõige parem avastada just praegu, kui pole veel oma peret, mida toita, või korterilaenu, mis vajab tagasi maksmist. Miks mitte saada töökogemus ning elukogemus samal ajal? Räägi mõni põnev lugu, mis Indoneesias olles juhtus. Et mu välispraktika kestis 90 päeva, kuid viisa vaid 60 päeva, pidin kaks nädalat enne viisa aegumist seda pikendama. Teadsin seda algusest peale, kuid immigratsiooniametisse jõudes avastasin, et viisale märgitud 3. detsember polnudki viisa lõppkuupäev, vaid 60 päeva tuli arvestada päevast, mil mulle riiki saabumisel tempel passi löödi. Loomulikult tuli palju jama: pidin maksma trahvi ning lõpuks saadeti mind ohvitseride saatel riigist välja. Veetsin tunde immigratsiooniametis igasuguseid pabereid täites ja kõiksugustele küsimustele vastates. Ilmnes, et praktikat teha on lubatud Indoneesias vaid austraallastel. Viimased kaks nädalat, kui plaanisin Indoneesias reisida, pidin veetma Yogyakartas, sest mul ei lubatud linnast lahkuda. Sellele vaatamata leidsin Indoneesiast endale imetoredad sõbrad, kes tegid kõik, et oma viimaseid nädalaid võõras riigis naudiksin. Kõik lõppes sellega, et teatasin mind lennujaamas lennukile saatnud ohvitserile, et järgmine kord tulen juba tudengiviisaga. Seda ma ka tegin. Praegu õpin Yogyakartas Darmasiswa programmiga traditsioonilist tantsu ning neile küsimustele vastan väikeses mägikülas Balil. Usun, et negatiivsetel kogemustel ei tasu lasta end murda ning alati peab raskustele vaatamata oma unistuste poole püüdlema.

E T T E VÕT LU S

ETTEVÕTJAKS „TUTTAVATE KAUDU“ Kas edukaks ettevõtjaks saab see, kes on väga kirglik? Innovaatiline? Või hoopis see, kellel on õiged kontaktid? Ettevõtjaks saamine tähendab kõiki neid kolme: head ideed ja ärimudelit, töökat asutajat ning ka õigetel positsioonidel inimesi, kes on valmis aitama. Paljud geniaalsed plaanid lõpetavad sahtlis, kuna ei leita kontaktide puudumise tõttu rahastust ega saada esimesi kliente.

Heili Ollin

NAMIK ettevõtjaid rõhutab, kuidas nad raske tööga lõpuks tippu jõudsid. Nii see tõesti ka on. Vähesed aga mainivad mentoreid ja partnereid, kes neid sellel teel aitasid. Üheksal juhul kümnest on tutvused mänginud ettevõtte arengus olulist rolli. Hea näide partneri kaasamisest on Defendec OÜ, kes arendas kogu oma toote välja koostöös Eesti Piirivalveametiga. Võtmepartneri kaasamine varases arengustaadiumis loob idufirmale kaks eelist: toote pidev arendamine vastavalt kliendi vajadustele ja tulevikus kasvamise aluseks soovitus praeguselt partnerilt. Tartust pärit startup-meeskond MatchMySound on suunanud oma toote USA turule. Nende võtmepartneriks on mitterahaline investor David, kes aitab neil USA turul kontakte luua.

Tagasihoidlikkus pole voorus

Koostööpartnerite leidmise eelduseks on tõepoolest sisukas idee ja pühendunud tegijad, kuid häbelike eestlaste jaoks on seal peidus veel üks proovikivi – inimestega rääkimine. Eesti tudengil on kombeks

istuda loengus, käekõrval sõber oma kursuselt ning networking üritustel, kui sõpra pole kaasas, siis võimalikult nähtamatuna nurgas. Võib ju muigama panna, aga tihtipeale on Eesti noored äärmiselt tagasihoidlikud. See pidi olema voorus, aga kas ikka on, kui tahad saada juhiks ja ettevõtjaks?

Networking ei ole taskutäis visiitkaarte

Eestlase õnneks ei võida õhtu lõpuks see, kellel on rohkem visiitkaarte. Suhete loomisest palju tähtsam on sisu. Mine üritustele, kus on sulle oluline sihtgrupp, ja suhtle õigete inimestega. Küsi korraldajatelt, kes on kes, ja hoia oma aega kokku. Küsi küsimusi, kuula aktiivselt, küsi veel rohkem küsimusi ja räägi sellest, millega tegeled. Kui lõpuks visiitkaardi skoorid, siis ära unusta seda kasutamast! Need, kes saavad tutvustest kasu, on ise selle nimel pingutanud, et need tuttavad leida ja neilt vajalikke asju paluda. Mina sain oma praeguse unistuste töökoha eelmise aasta Noorte Liidrite Juhtimiskoolist, kui mainisin lõunalauas, et otsin tööd. Sain vihje, sain intervjuu, sain lepingu. Ka sina võid samalt ürituselt alustada! Sellel aastal toimub „Juhtimiskool 2015: Sina, ideede elluviija?” 12. — 14. juunil. Konsultant Ralph Blundell käis 2009. aastal Eestis ja õpetas konverentsi kohvipauside ajal noortele suhtlemisnippe. Väga lihtne: 1. Kõnni inimese juurde. 2. Ütle: „Tere!“

K U LT U U R

RÜNDEVALMIS KULTUUR TOOB LAGEDALE TUDENGITE LOOMINGU

Kaks viimast aastat on kevad Eestisse saabunud veidi erilisemalt kui varem: ühes esimeste kevadekuulutajatega on tulnud ka Kultuuridessant. Aasta läbi Viljandis küpsust kogunud kultuur pahvatab õide nagu varased toomingad ning tänavunegi kevad pole erand. Kolmandat korda toimuv Kultuuridessant üllatab taaskord oma mitmekesise kavaga, tuues publiku ette 22 kontserti, 16 tantsuetendust, 7 teatrietendust, 7 muusika töötuba, 3 tantsu töötuba, 3 loengut, vestlusringi, näituse neljas linnas ja meeleoluka peo.

Laura Porovart

ÕIB tunduda, et Tartu ülikool on oma kolledžitest tihtipeale natuke kaugel ja sageli jääb Tartus õppides segaseks, millega tegelevad teiste allüksuste tudengid. Kus aga viga näed laita, seal mine ja tee! Kolm aastat tagasi leidis probleemile lahenduse praegune Ugala teatri juht Kristiina Alliksaar, kes korraldas koos paari kultuurikorralduse tudengiga 2013. aasta kevadel esimese Kultuuridessandi. Sündmuse põhiline eesmärk on tutvustada tudengite loomingut suuremale avalikkusele. Teisalt saavad festivali raames ka noored ise erinevates paikades esinemise kogemuse, mis aitab hiljem loovisikutena töötavatel lõpetajatel juba erilaadsete esinemiskohtade võimalustega arvestada. Eelnevale lisaks on Kultuuridessandi eesmärk loomingu kõrval tutvustada ka autoreid endid, et kultuurihuvilistel tekiks arusaam, kes on praegused Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid ning tulevased loomeinimesed.

Kõik kõigi eest

Aastate vältel on sündmus aina kasvanud. Kuna

festivali idee on rakendada kõikide erialade oskusi ühe ettevõtmise raames, siis astuvad Kultuuridessandil üles pea kõikide osakondade õpilased. „Kolme aastaga on festivalist saanud interaktiivne õppevorm,“ ütleb festivali projektijuht Anna-Liisa Zirkel. Festival pakub nii tantsuja teatrietendusi kui ka näitusi ning kontserte. Festivali käigus vaatajatele märkamatuks jääv nii-öelda „köögi pool“ on samuti kaetud tudengitega – sündmuse raames sooritavad oma lõputööd ka kultuurikorraldajad. Seega on nii festivali korralduslik pool kui ka etteasted sada protsenti tudengite korraldatud. Kultuuridessant on Viljandi Kultuuriakadeemia mahukaim tudengite korraldatud sündmus, mille programm põhineb peamiselt diplomitöödel. Lõputööde esitamise kõrval võib juhtumisi olla mõne teose esmaesitlus, kuid spetsiaalselt Kultuuridessandi jaoks midagi ei looda. Diplomitöödele orienteeritus ei välista aga seda, et festivalil ei võiks esineda ka nooremate kursuste tudengid. Korraldajate sõnul tasub tänavusel festivalil minna kindlasti kuulama näiteks esimese kursuse jazz-muusikabändi.

Üle-eestiline koostöö

Sel aastal väisavad noored kultuuriinimesed kokku kuut Eesti linna: Tallinna, Tartut, Rakveret, Narvat, Pärnut ja õpilinna Viljandit. Esinemispaikade osas tehakse koostööd väiksemate teatrite ja kultuuriklubidega, samuti Patarei vanglaga. Tartus astuvad kultuuridessantlased üles Tartu Uues Teatris, Genialistide Klubis, Jazzklubis ja Aparaaditehases. Festivali piletite hinnad on tudengitele võimaluste kohased ning jäävad vastavalt etendusele vahemikku 1–6 eurot.

NALJA KA!