EY Aasta Ettevõtja 2019 by Postimees

Aasta Ettevõtja

2019

Väikesest Eesti äpist globaalseks tehnoloogiaettevõtteks Mullune EY Eesti Aasta Ettevõtja tiitli pälvija Taxify on aastaga jõudnud vallutada nii Euroopa kui ka kaugemate linnade turge. Maria Joost

axify asutajaid Markus ja Martin Villigit on ühe laua taha väga raske saada. Tihedad töögraafikud ja kohtumised võtavad kogu aja, mistap saan kokku ainult Martiniga Taxify Tallinnas asuvas kontoris. «Meie teada on see Eesti kõige suurem ettevõtjate konkurss, nii et ma arvan, et see oli suur ja vahva tunnustus nii meile kui ka meie meeskonnale,» ütles Martin Villig võidu tähtsusest rääkides. Eesti Aasta Ettevõtja tiitel viis vennad ka mullu suvel Monacos toimunud EY Maailma Aasta Ettevõtja ärifoorumile, kus meediahuvi eestlaste sõidujagamisteenuse vastu oli väga suur. «Selle paari päeva jooksul tehti üle 20 intervjuu, nii telesse kui ka mujale,» märkis Martin, lisades, et suurüritusel oli kohal väga palju meediaväljaandeid neid huvitavatest riikidest, mis tuli kindlasti kasuks Taxify üldisele tuntusele. Monacos oli teiste riikide toetus selgelt tuntav. «Väikesest

Eesti ettevõttest on nüüdseks saanud globaalne tehnoloogiaettevõte – see imponeeris inimestele, paljud avaldasid meile toetust ja tundsid meie teenuse vastu huvi. Ja paljud olid seda juba kasutada jõudnud,» rääkis ta. Eestis on Taxify autod liikluses juba igapäevane vaatepilt. Paljud eelistavad mobiilirakendust ühistranspordile, aga ka oma autole. «Avalikke turuandmeid ei ole, aga meile tundub, et oleme jätkuvalt turuliidrid. Meil on kõige suurem autopark ja kõige kiirem auto saabumisaeg,» tõi Martin Villig välja, lisades, et on autojuhtide käest kuulnud, et Taxifys on neil ka kõige parem teenistus.

TAXIFY POLE ÜKSI Konkurendid aga ei maga – lisaks Uberile alustas mullu Eestis tegevust ka Yandex. Taxi, kes on kiiruga endale hammustanud üsna piraka tüki turust. «Meile tundub, et nad võivad turul praegu teisel või kolmandal positsioonil olla. Konkurents on tihe,

↑ Taxify kaasasutaja Martin Villig. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees Grupp

pigem keskendume sellele, et suudaksime ise kõige paremat kvaliteeti pakkuda, aga eks jälgime ka, mida konkurendid teevad,» sõnas Martin, selgitades, et Taxifys käib laienemise ja arenemise nimel pidev töö. «Meie eesmärk on parandada kvaliteeti kiiremate ja mugavamate maksemeetoditega, suurepärase klienditeenindusega ja juhtidele soodustuste tagamisega, et nad ikkagi meie platvormil kõige paremini teeniksid. Me näeme, et rõõmsad juhid tagavad lõppkokkuvõttes ka klientidele parema teenuse.» Kuna tegemist on n-ö rahvateenusega, on mobiilirakendust nii kiidetud kui ka kritiseeritud. Aeg-ajalt ilmub meedias ikka mõni lugu, kus klient teenusega rahule ei jäänud. Vahel on pahased ka autojuhid. Martini sõnul on normaalne, et nii suurel ettevõttel võib vahel ka probleeme ette tulla. «Kui vaatame statistikat, siis näeme, et kasvame, mis tähendab, et nii juhtidele kui klientidele see teenus meeldib,» lausus ta. Üks mõõdupuu on nende jaoks klienditoeni jõudnud kaebused. «See näitaja

Vastutav toimetaja Johanna Heinmaa, Keeletoimetaja Pilleriin Torim, Reklaamitoimetaja Jelena Bazanova, Reklaami projektijuht August Tammik, Kujundus Tiit Sermann, Trükk Kroonpress AS, Väljaandja Postimees Grupp AS

Aasta Ettevõtja

2019

on viimastel aastatel oluliselt langenud, mis näitab selgelt, et teenuse kvaliteet on järjest paranenud. Loomulikult on mõni üksik juhtum ka meediasse jõudnud, aga kui vaatame sõitude arvu ja seda, kui palju neid murekohti on, siis see on üliväike protsent.» Martini sõnul ei tohiks unustada, et teenust pakkuvad autojuhid on inimesed ja ka kliendid on inimesed, mis tähendab, et kõik ei pruugi omavahel sobida ning osa rahulolematuse juhtumeid võibki tingitud olla sellest, et teenusepakkuja ja -saaja lihtsalt ei klapi omavahel. «Seda tuleb paratamatult ette, tegemist on ikkagi inimestega. Aga kui vaatame üldist trendi, siis valdav osa inimesi on meie teenusega rahul.»

kui klientidele head teenust pakkudes turuliidri positsiooni, isegi kui seal on juba ees suure turuosaga ettevõte.»

SELGE FOOKUS Kui mõned konkurendid pakuvad peale reisijate veo ka näiteks kaupade vedu, siis Taxify juhtkond on teadlikult otsustanud, et nende ettevõte keskendub lähiaastatel reisijate veole ja laiendab teenust selles valdkonnas. Näiteks saab lisaks autodele mõnes linnas tellida endale järele hoopis mootorratta. «See võtab vähem ruumi ja saab linnas liiklusummikutest paremini läbi,» rääkis Mar-

tin mootorratta eelistest. «Mõnes linnas on meil ka kolmerattalised tuk-tuki tüüpi masinad.» Alates septembris võib aga Pariisis näha rohelisi Taxify elektritõukerattaid. Sellest, et koos vennaga loodud mobiilirakendus nii suureks kasvab, ei osanud Martin Villig alguses unistadagi. «Aga nagu ikka, kui sa näed, et mingi asi läheb hästi, siis mõtled üha suuremalt ja suuremalt. Praegu näeme, et tegelikult võiks kasvada veel 30–100 korda,» sõnas ta. «Me ise tunneme, et oleme endiselt veel teekonna alguses ja meil oleks lihtsalt vaja ägedaid inimesi, kes aitaksid meil üle maailma laieneda.» ■

MURRANG TURUL Taxify on viie Tallinnas tegutsetud aasta jooksul suuresti muutnud linna taksoturgu. Kui varem oli pealinna taksoturg mõnekümne tegija vahel ära jaotatud, takso ootejärjekorrad tihti pikad ja hinnad suhteliselt kõrged, siis Taxify on toonud liiklusesse sõiduteenuse pakkujaid, kes leivaraha autorooli keeramisega ei teeni, vaid teevad seda muude tööde kõrvalt lisaraha saamiseks. Suurem juhtide arv on vähendanud nii ettesõidu aega kui ka sõidu hinda. Martini sõnul on nad püüdnud hinna hoida samal tasemel nagu algusaegadel ning panustanud kvantiteedile. «Juhid suudavad efektiivsuse kaudu tunnis rohkem sõite teha, seega tegelikult on nende tunniteenistus kasvanud, hind klientidele on aga samaks jäänud,» sõnas ta, nentides, et teenus on muutunud kättesaadavamaks ka tänu sellele, et tõusnud on keskmine palk. «Seetõttu kasutavadki inimesed seda võimalust üha rohkem. Isegi päevasel ajal, kui tavasõitjaid on vähem, saadavad inimesed oma lapsi Taxify abil koolist koju, trenni.» Viie aastaga on Taxify lisaks Eesti turule vallutanud ka välismaa linnade turge. Näiteks rebisid nad end eelmise aasta lõpus Aafrikas turuliidriks. Igale turule minnes tuleb aga arvestada kohaliku kliendi ja kommetega. «Meil on igas linnas meeskond ja iga linn on sellele kohalikule tiimile kõige olulisem.» Eelmisel aastal kasvatas Eesti ettevõte oma turuosa mitmeski Euroopa linnas – Pariisis, Lissabonis, Varssavis. Kaks kuud tagasi jõudis Taxify Horvaatiasse ning seal võtsid kohalikud teenuse hästi vastu. «See (Lõuna-Aafrika Vabariigis turuliidriks saamine – M. J.) näitab tegelikult seda, et suudame minna uutele turgudele ja saavutada nii juhtidele

Taxify taksojuht Toomas Ojasu.

Foto: Mihkel Maripuu/Postimees Grupp

Sõidujagajal võib ette tulla nii sünnitusi kui ka südamepuistamisi Sõidujagaja Toomas Ojasu sattus Taxify autorooli tänu oma abikaasa vennale, kes käib nädalalõppudel sõiduteenust pakkumas, et reisiraha teenida. «Mõtlesin, et miks mitte?» lausus ta. Toomas on suurema osa elust veetnud merel, kus seltskond on kogu aeg sama. Sõiduteenuse pakkujana kohtab ta aga palju erinevaid inimesi. «See töö on rohkem nagu vaheldus,» selgitas ta. «Üks sõber on võrrelnud elu laevas kinnipidamisasutusega. Kui oled vahipostil – samad näod, puhkehetk – samad näod, lähed magama – samad näod, ärkad üles – ikka samad näod. Sõidujagamise juures on väga lahe see, et inimesed vahelduvad. Täiesti erinevad ellusuhtumised, elust arusaamised ja inimesetüübid.» Reisijaid ongi igasugused: on nii neid, kes eriti kõrgendatud meeleolus, neid, kes tahavad lihtsalt vaikuses sõita, aga

ka neid, kes tahavad peatäie nutta. Igaühel neist on Toomase sõnul oma lugu. «Ja kui sul on mure, siis selle murega leiab ikka lahenduse,» ütles ta. Taxify roolis on ta näinud nii mõndagi. «On olnud ka üllatusmomente. Õnneks ei pidanud sünnitust vastu võtma hakkama, jõudsime viimasel hetkel sünnitusmajja,» muigas Toomas. Ette on tulnud ka reisija, kellel oli vaja Tallinna lennujaamast Riia lennujaama sõita. Pikal teel selgus jutu käigus, et autosviibijad on varem naabrid olnud. Klientidele Toomas Ojasul kiidusõnu jagub. «Kliendid on väga lahedad,» kinnitas ta. «Taksoteenuse ja sõidujagamise erinevus on selles, et taksos on juht ja klient, aga sõidujagamine on nagu koostöö, kus mõlemad saavad juba tellimise ajal teada, kellega nad samasse autosse istuvad.»

Aasta Ettevõtja

2019

Ranno Tingas

Foto: Katrin Press

Ranno Tingas: edukuse retsept on riskijulgus EY Eesti partneri Ranno Tingase sõnul on ettevõtjal lihtne tähelepanu saada, kui tal halvasti läheb, kuid samas on oluline ka ettevõtjate ja nende riskijulguse tunnustamine. Ta tõi meie riigi tugevusena välja, et oma väiksuses ja dünaamilisuses on Eesti hea testiplatvorm. Siin on hea oma äri alustada ja katsetada. Harry Tuul Mille poolest EY aasta ettevõtja konkurss teistest eristub? Kahel põhjusel. Esiteks, sellel konkursil valitakse inimest. Me räägime alati ettevõtjast, mitte tema ärist või ettevõttest. Meie üks erisus ongi, et vaadatakse inimest arvude taga. Näiteks igasugustest top’idest, kus pannakse numbrid ritta ning vaadatakse, kellel on kõige rohkem raha, suurem käive või bilansimaht, erinebki ta selle poolest, et siin vaadatakse ettevõtlikkust. Lood, mis EY Eesti aasta ettevõtja konkursilt tulevad, on nii ägedad. Kuidas keegi sattus töötuks jäädes ettevõtluse juurde või kuidas kellelgi oli

idee ja ta müüs korteri maha, et teha oma esimene kauplus, ja on nüüd avanud üle Baltikumi mitukümmend poodi. Sellised lood näitavad, et riskijulgus ning samas ka õnn ja õiged otsused on viinud ettevõtja tippu. Teine pool on see, et see konkurss on üks osa rahvusvahelisest konkursist. Eesti konkurss on üks etapp. On küll tore olla EY Eesti aasta ettevõtja, aga järgmine etapp on EY maailma aasta ettevõtja konkurss ja ärifoorum Monacos, kus on esindatud rohkem kui 50 riiki üle maailma. Seal ei ole olümpiamängudetaoline maailma parima valimine, vaid kõiki tunnustatakse oma riigi parima ettevõtjana, kõik saavad oma karika. Ja

justkui muuseas valitakse ka maailma parim ettevõtja. Kas mõnel eestlasel on ka lootust lähiajal maailma parimaks saada? Ma usun, et on, aga see on keeruline, sest sõltub hästi paljude asjaolude kokkulangemisest. Siiani pole Eestis keegi selleni jõudnud ning kuna seal ei anta välja teist või kolmandat kohta, siis me pingerida ei tea. Aga hinnangute kohaselt on eestlased paaril korral publiku või ajakirjanike lemmikud olnud. Olete kümme korda aasta ettevõtjat valinud. Kas on selgunud ka edu retsept? Millised ettevõtjad löövad läbi?

Aasta Ettevõtja

2019

Riskijulgus on hästi oluline. Neid kõiki ühendab see, et nad on kusagil julgenud riski võtta. Ja teine märksõna on tohutu ambitsioon. Kõigil, kes on EY Eesti aasta ettevõtjaks saanud, on suur piiriülene ambitsioon ja suure visioon. Tegu on rahvusvahelise konkursiga. Viimase aasta kahe jooksul oleme avalikult palju rääkinud Eesti mainest. Millisena paistab Eesti maine kõrvalt või väljast? Eesti maine on innovatsiooni ja digivaldkonna osas uskumatult hea. Igas maailma otsas teatakse seda kuvandit ning selle tuules on väga hea sõita neil Eesti ettevõtjatel, kes on selles valdkonnas tegusad. Aga viimasel ajal on rahapesu teema kahjuks saanud osaks Eesti kuvandist. Ei taha liialt üldistada, aga välismaal inimestega suheldes kuuleb kergelt: ah Eesti – rahapesu. Alati võib mõelda, et kusagil on hullem, aga selgelt on see ohumärk. Isegi kui meie finantsinspektsioon on kõik õigesti teinud ning meie pangad on tublimad kui Lätis, on riigi kuvand habras. Te suhtlete oma töös paljude ettevõtjatega. Mis on need mured ja rõõmud, millest räägitakse? Positiivne on see, et majanduses on head ajad. Aga sellega kaasnev kulusurve tähendab, et hea aeg ei pruugi väljenduda kasumlikkuses. Käive kasvab, müügimahud suurenevad, aga kasumlikkus ei tule alati kaasa. Teine trend, mis kõige enam IT-valdkonda piirab, on tööjõu kättesaadavus, hind ja maksukoormus. See mure paneb mõnd ettevõtjat vaatama, kus riigis oma äri ikkagi kasvatada. Neil globaalsetel ettevõtjatel, kel pole vaja kassapidajat Tallinna või administraatorit Pärnu hotelli, pole vahet, kus riigis tegutseda. Nemad vaatavad hoolega, kuhu uus töökoht tekitada. Kindlasti Eestis on kõige mugavam digitaalne pool, aga kui sul ei ole inimesi või nende palgatase pole konkurentsivõimeline, siis vaadatakse ringi laiemalt. Kolmandana kurdetakse, et finantseerimine on keerulisemaks muutunud. Idufirmadel on lihtsam, nemad kaasavad raha. Aga traditsioonilisel äril on keerulisem. Ka päevakajaliste uudiste valguses – kui ikka pangad saavad siit ja sealt, siis muutuvad nad veel konservatiivsemaks. Oht on, et Baltikumis vähemalt pankade ligipääs kapitalile paremaks ei lähe, ning küsimus on, kui hea on meie kapitaliturg. Samas on ühisrahastus hakanud järjest paremini toimima.

Viimasel ajal on Eestis palju juttu olnud sellest, et meie maksusüsteem on keeruline eelkõige üksikisiku tulumaksu vaatenurgast. Aga laiemas plaanis, rahvusvahelist ettevõtluskeskkonda silmas pidades, kas me maksukeskkond on nihkunud vales suunas? Eraisiku maksureform on torm veeklaasis. Mujal maailmas ei märka seda keegi. Välisettevõtteid võivad mõjutada äriühingute maksustamine, digitaalteenuste maksud või muud uued maksud. Need on palju ohtlikumad. Laiemalt vaadates liigub kogu keskkond selles suunas, et maksusüsteem või maksueelis ei saa olla argument ärile. See on viimase viie aasta jooksul olnud väga jõuline pööre. Eesmärk peab olema pärisäri ning maksusüsteem saab seda toetada, mitte vastupidi. Need, kes on väga atraktiivsele maksusüsteemile midagi üles ehitanud, peavad piltlikult öeldes võtma suu vett täis. Nimelt survestavad OECD, G20 ja Euroopa Liit, et rahvusvahelist maksundust maksimaalselt harmoniseerida ja vähendada riikide maksukonkurentsi. Aga ikkagi on meil õhus probleem, kuidas muuta seda, et tööjõud on kallilt maksustatud. Pannes kaalukausile ettevõtete tulumaksu ja tööjõumaksud, siis kas oleks lahendus, kui tööjõu asemel maksustataks pigem ärikasumit? Majanduse mõttes madalam tööjõumaks, mis tähendab ka madalamat sisendit ettevõtetele, mõjuks kindlasti hästi. Siin ei ole kahtlust. Riik võiks seda maksutulu mingis hilisemas etapis kasseerida, kui kasum on teenitud ja läheb jagamisele. Aga riigi jaoks on see probleem, sest tööjõumaksud saab igal kuul kätte, aga ettevõtte tulumaks on pika vinnaga. Ja kui tehakse väga halb investeering, kaotatakse raha või lihtsalt ei maksta välja, siis riik seda tulumaksu ei saa. Kuidas suhtumine ettevõtjatesse muutunud on? Tundub, et see on paranenud. Siiralt usun, et EY Eesti aasta ettevõtja konkurss on sellele kümne aastaga kaasa aidanud. Konkursi eesmärk ehk põhjus, miks me seda teeme, on soov tunnustada ettevõtjaid. Nii lihtne on saada tähelepanu, kui läheb halvasti. Aga see, kui sa oma korteri panti panemise või müügiga panid aluse ettevõttele, väärib tunnustust. ■

EY Eesti Aasta Ettevõtja 2019 11. kord Eestis Konkursil osaleb inimene, mitte äriühing. Eesti konkurss on osa WEOYst (EY World Entrepreneur Of The Year), mis toimus esimest korda aastal 1986 Ameerikas. Kokku peetakse EY aasta ettevõtja programmi 145 linnas ja enam kui 50 riigis üle maailma. HINNATAVAD VALDKONNAD: • Ettevõtlik meelelaad • Majandusedu • Ettevõtja strateegiline visioon • Ühiskondlik-majanduslik mõju • Innovatsioon • Eetika ja sotsiaalne vastutus Konkursil osalemiseks peab olema ettevõtte omanik või osanik, see tähendab inimene, kes juhib, otsustab ja vastutab ning on ettevõttes tegev. EESTI VÕITJAD: • 2018. aasta – Martin ja Markus Villig (Taxify OÜ) • 2017. aasta – Arno Kütt ja Peep Kuld (Cleveron AS) • 2015. aasta – Jevgeni Kabanov (ZeroTurnaround AS) • 2014. aasta – Jüri Raidla (Advokaadibüroo Raidla Ellex) • 2013. aasta – Peeter ja Priit Rebane (BDG Holdings OÜ) • 2012. aasta – Ruth Oltjer (Chemi-Pharm AS) • 2011. aasta – Priit Alamäe ja Taavi Kotka (Nortal AS) • 2010. aasta – Peter Hunt (Wendre AS) • 2009. aasta – Indrek Sepp (Pristis AS) • 2008. aasta – Jaan Puusaag (Krimelte OÜ) EESTI ŽÜRII Martin Villig, Aavo Kokk, Meelis Atonen, Reet Roos, Marika Priske, Kaidi Ruusalepp, Viljar Arakas

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

Tööstur, kes hoiab Läänemere akudest puhtana Kui endine minister Tõnis Kaasik alustas sajandivahetusel Baltikumis ainulaadse ettevõtmisega, akude ümbertöötlemistehasega Ecometal AS, arvas nii mõnigi, et asjal pole elulootust. Nüüdseks tiirutab firma ümber palju kosilasi, kuid ettevõtja tahab elutöö pärandada lastele ja lastelastele. Lennart Ruuda

oolipinki nühkides polnud Tõnis Kaasikul kindlasti mõttes, et temast saab ettevõtja. Keskkonnahuvilise noormehe haridustee tipnes pärast Tartu Riiklikku Ülikooli geograafiakandidaadi väitekirjaga kaitsmisega, mis tänapäeval tähendab doktorikraadi. Samal ajal oli ta keskkonnainspektor Aegviidu metsamajandis. Isegi Eesti taasiseseisvumisele järgnenud aastatel arvas Kaasik, et ta on rohkem loodusemees. Keskkonnakaitsega tegeles ta isegi ministrina: aastatel 1991–1992 oli ta üleminekuvalitsuses keskkonnaminister.

TÄHELEPANEK VIIS ÄRISSE Siiski tabas Kaasik end 90ndate lõpus

Tõnis Kaasik mõttelt, mis andis tõuke alustada oma äriga. Ta pani toona tähele, et kui Eestis tegeleti hoogsalt pliiakude purustamise ja nende väljaveoga, siis veidi keerulisemast protsessist ehk akude ümbertöötlemisest ei hoolinud keegi. Samas oleks plii kõrge maailmaturuhind võinud anda selleks hea ajendi. Kaasik alustas peagi Ecometal ASiga, mis hakkas ümber töötlema pliiakusid, mille lõpptoodanguks oli pliisulam. «Paljudel ei olnud minu ettevõttesse usku,» meenutas ta. Kahtlema pani teisi eelkõige see, et tegemist oli seninägematu ja uue äriga, mis eeldas suuri mahte. «Kuid

Foto: Getter Kuusmaa

näete – tehas töötab tänaseks juba 15 aastat,» lisas Kaasik, «ja mitte halbade näitajatega.» Ecometal töötleb aastas ümber ligikaudu 20 000 tonni pliiakusid, millest toodab 12 000 tonni pliid ja pliisulameid. Lisaks toodavad nad üle 1000 tonni polüpropüleeni graanuleid ehk plastikut. Tööd saab firmas 60 inimest. Ettevõtte käive on aasta-aastalt kasvanud, küündides 2017. aastal juba üle 28 miljoni euro. Kasumit teeniti seejuures 3,3 miljonit. Tunamulluse kohta ütles Kaasik, et see oli särav aasta, kuna hinnad maailmaturul olid väga kõrged.

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

Möödunud aasta majandusnäitajad jäävad veidi nõrgemaks, kuna turg pöördus langusse. Pliiäri sõltubki pea täielikult plii maailmaturu hindadest, mida kujundab kauplemine Londoni metallibörsil (London Metal Exchange – toim). «Kui see on kõrge, läheb hästi, ja vastupidi,» võttis Kaasik äri olemuse lühidalt kokku. Akude ümbertöötlemise kulud on aastate lõikes sisuliselt samaks jäänud.

PIDEVALT TÖÖL Ecometali tehas Sillamäel töötab sisuliselt 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Töö tehases on raske: müra, kuumus, samuti on plii mürgine. Seda tähelepanuväärsem on see, et Kaasiku sõnul pole neil töökäte leidmisega erilist probleemi olnud, pigem vastupidi. «Vähemalt Sillamäel ei tunneta me töökäte puudust. Ida-Virumaa töötajad on nõus tööd tegema. Neid ei sega, et töö on raske. Meil on tööl terveid perekondi: isad ja pojad,» rääkis Kaasik. «Kui oleksime omal ajal tehase näiteks Põlvasse teinud, siis olnuks ilmselt töökäte leidmine ras-

kem olnud,» viitas ta Ida-Virumaa tööstuslikule ajaloole. Enamiku toodangust, ligi 80 protsenti müüb Ecometal otse Euroopa Liidus asuvatele klientidele. Ülejäänud läheb kauplejatele Londoni metallibörsil, kust see jõuab omakorda terve maailma turgudeni. Kui jätkusuutlik pliiakude äri on, arvestades, et elektriautode ja liitiumpatareide pealetungi on nii mõnigi nimetanud juba vääramatuks tulevikutrendiks? Kaasik sellepärast ei muretse, kuna pliiakud on ikka enim kasutatavad elektriakumulaatorid. «Need on endiselt kõige odavamad ja efektiivsemad,» ütles ta. Kaasiku sõnul on nad ettevõtte asutamisest saadik keskendunud innovatsioonile. Kui nad 2003. aastal alustasid, tehti seda kohe kõige uuema tehnoloogiaga, mis oli sel ajal maailmas leida. 2009. aastal võttis ettevõte kasutusele naatriumsulfaadi kristalliseerimistsehhi, kus töödeldakse neutraliseeritud akuhappest saadud vesilahus ümber kristalliseeritud naatriumsulfaadiks, mida kasutatakse nii paberi-, tekstiili-, klaasi- kui ka keemiatööstuses. Ka praegu on ettevõtte fookus eel-

kõige oma ümbertöötlemisprotsessi tõhustamisel ning seda mitte ainult eesmärgiga vähendada ettevõtte kulusid, vaid ka võimalikku negatiivset keskkonnamõju.

UUTE SUUNDADE OTSING Kuigi praegune ärisuund on Ecometalile 15 aasta jooksul edu ja stabiilselt hea kasumi taganud, otsib Kaasik ka aktiivselt uusi ärisuundi, kuhu siseneda. «Minu jaoks on hirmutav seisak või – mis veel hullem – tagasiminek. Eks see väljendub nii minu enda kui ka ettevõtte tegevuses.» Seetõttu on Tõnis Kaasik loonud terve kontserni, millest aasta ettevõtja nominentide hulka valitud Ecometal on üks osa. Net Systemsi nime kandvasse gruppi kuulub veel näiteks OÜ Weerec, mis asub Kuusalus ja pakub tööd 64 inimesele. Ettevõtte tegevusalaks on elektri- ja elektroonikajäätmete ümbertöötlemine. «Kõik, millel on juhe küljes või patarei sees, on meie kaup,» ütles Kaasik. Ka selles valdkonnas ollakse sisuliselt

Aasta Ettevõtja ainuke tegija Eestis. Weereci teine osa tegeleb sarnaselt Ecometaliga plastmaterjalide taaskasutusse suunamisega. «Valdkond on suures pildis ikka sama – keskkonna puhtana hoidmine,» sõnas Kaasik. Kolmas kontserni ettevõte on 2016. aastal asutatud Höhle OÜ, mis toodab torusid ja torude kimpusid, kuhu sisse pannakse fiiberoptiline valguskaabel. Kohe esimesel täisaastal küündis firma käive pea 1,5 miljoni euroni ning teeniti veerand miljonit kasumit. Höhle kliendid on side- ja elektritööde tegijad, teiste hulgas aasta ettevõtja nominendiks valitud Corle OÜ. Kindlasti ei saa mööda vaadata veel ühest Kaasiku ettevõtmisest. Nimelt kuulub talle ka Saka mõis, mille ta on oma jõududega taaselustanud. «Saka mõisa taaselustamist võib pidada minu unistuse täitumiseks,» lausus ta.

EESMÄRK JÄÄNUD SAMAKS Kuigi Tõnis Kaasikust on 30 aasta jooksul kujunenud edukas ettevõtja, on tema eesmärk endiselt sama: et Lääne-

2019

ETTEVÕTTE TULEMUSED: 2014

2015

2016

2017

Käive (mln eurot)

19,2

20,2

21,1

28,4

Kasum (mln eurot)

1,6

0,2

1,6

3,3

Töötajaid

Allikas: Creditinfo

mere ümbrus oleks puhas ja keskkond hoitud nii palju kui võimalik. Ta toonitas, et juhul kui pliiakude ümbertöötlemist ei oleks, siis vedeleksid akud suure tõenäosusega ilmselt kuskil metsas või maanteede ääres ning kõik mürkained voolaksid pinnasesse. «Me hoiame ära võimalikku keskkonnakahju vähemalt üheski valdkonnas,» avaldas ta heameelt. Majandusliku mõju peale mõeldes tunnistas Kaasik, et ehkki nende panus ühiskonnas jääb suurtele korporatsioonidele alla, on nad siiski kõigi tegutsemisaastate jooksul panustanud Eesti majanduskeskkonda maksude ja inimestele töö andmise kaudu. Eesmärk on pakkuda töötajatele stabiilsust, et nad saaksid oma tulevikus kindlad olla.

Läinud aastal tunnustati Ecometalit ka aasta pereettevõtte tiitliga. Kuigi Tõnis Kaasik ise on ettevõtte omanik ja juhatuse esimees, on tema naine nõukogu esimees, poeg ja tütar nõukogu liikmed. «Keegi neist küll ahju kõrval ei seisa, aga nad on ettevõtte strateegilise juhtimise juures,» muheles Kaasik, «ja tihti ka igapäevase juhtimise juures.» Kuigi huvi Ecometali vastu on olnud suur ja kosilasi on aastate jooksul käinud palju, ei soovi Kaasik elutööd maha müüa. See tähendab, et firma jääb lastele ja lastelastele. «Ega ma ettevõtet hauda kaasa ei võta,» naeris juht. «Aga praegu ma pigem naudin ettevõtte juhtimise protsessi ja seda, et saan kõigi otsuste juures olla,» lõpetas tänavu jaanuaris 70-aastaseks saanud Tõnis Kaasik. ■

Aasta Ettevõtja

2019

Silmi pimestav tähes

Eelmisel aastal toimus EY Eesti Aasta Ettevõtja gala Kultuurikatlas, kus kuulutati laur tunnustuse pälvis kunstimetseen ja ettevõtja Enn Kunila.

Aasta Ettevõtja

2019

sära Kultuurikatlas

reaatidena välja Taxify asutajad Martin ja Markus Villig. Ettevõtja elutööpreemia Fotod: Mihkel Maripuu/ Postimees Grupp

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

Konesko tegevjuht Mart-Järvo Hirtentreu.

Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Konesko juht naudib ettevõtlusega kaasnevat närvikõdi Aasta ettevõtjaks kandideeriv AS Konesko juht Mart-Järvo Hirtentreu ütleb, et ei ole end kunagi palgatöölisena ette kujutanud. Liigset stabiilsust igavaks pidav Hirtentreu naudib masinatehase eesotsas olles uute eesmärkide saavutamist ning hoiab end pidevalt kursis valdkonna arenguga. Silja Ratt

ripisik on mehel enda sõnul juba maast madalast küljes olnud. Hirtentreu meenutab muiates, et kooliajal sai ranitsaid vahetatud ja teksapükse müüdud. Eluaegseks palgatööliseks hakkamise mõtet ei ole tal kunagi peas olnud. Hirtentreu alustas omal ajal õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI). Selleks ajaks, kui tema koolitee läbi sai, oli kool ümber nimetatud Tallinna Teh-

nikaülikooliks (TTÜ). Hirtentreu lõpetas TTÜ tööstuse planeerimise eriala esimese lennu ning otsustas oma firmaga õnne proovida. Algul oli AS Konesko põhitegevusalaks teenustööna elektrimootorite staatorite mähkimine. Hirtentreu selgitab, et staator on elektrimootori üks kõige algsem detail ning sellega oli kõige lihtsam pihta hakata, kuna elektrikuharidust tal ei olnud. «See oli lihtne käsitöö, mida tuli täpselt teha ja kvaliteet tagada. Algus oli selle võrra kergem, et tellija saatis meile valmis materjalid. Me panime asjad kok-

ku ja saatsime tellijale tagasi. Müüsime põhimõtteliselt ainult oma tööd,» kirjeldab Hirtentreu äri algusaastaid.

ALUSTADES HIRM TULEVIKU EES Ta tõdeb, et 90ndatel äriga alustamine tekitas üksjagu ebakindlust. Ettevõtete loomine oli nii värske asi ja Eesti alles iseseisvunud – mõnikord tekkis paratamatult hirm, et võibolla tuleb Vene aeg veel tagasi. Alustava ettevõtjana olid Hirtentreul aga käed-jalad tööd täis ning kõhkle-

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

miseks väga palju aega õnneks ei jäänud. Juba esimese aasta lõpuks oli Konesko töötajate arv kasvanud kaheksalt inimeselt 30 peale. 2004. aastal, mil ettevõte Tallinnast Koeru kolis, oli töötajaid juba saja ringis. Samast aastast algas ka Konesko oluline laienemine, kuna nende pikaaegne Soome partner KCI Konecranes OY otsustas lõpetada mootorite valmistamise Soomes ning tuua mootorite tootmise Eestisse üle. Praegu ongi Konesko põhitegevusaladeks elektrikilpide, elektrimootorite valmistamine ning sildkraanade otsavankrite valmistamine ja masinaehituslik allhanketöö. Ettevõte tegutseb Koerus, Põltsamaal ja Türi-Allikul. Veebruari keskpaiga seisuga töötab firmas 418 inimest, kuid see arv suureneb vaikselt iga kuuga. Mehi ja naisi on töötajate seas seejuures enam-vähem võrdselt. Hirtentreu kinnitab, et nad on leidnud oma niši. Eestis Koneskole eriti konkurentsi ei jagu ning mootorite valdkonnas on nad ka väljaspool Eestit esirinnas. Ta märgib, et mootorite tootmise edus mängib rolli eelkõige pikaajaline kogemus. Lisaks on Koneskol suur sortiment. Toodang läheb laiali üle maailma: Prantsusmaale, Aafrikasse, Ameerikasse, Hiinasse. Osa toodangust läheb kõigepealt Soome, kus partnerfirma lisab seadmele oma komponendid. Peagi kavatseb Konesko avada Türi-Allikul uue tehase, kus hakatakse tootma peamiselt standardiseeritud elektrimootoreid ja kraanade elektrijuhtimise seadmeid. Seni oli seal ainult logistikakeskus. Türi-Alliku krunt osteti varuga, et tulevikus oleks võimalik veelgi kasvada. Praegu on Türi-Allikul tööl 34 inimest, aasta lõpuks peaks see arv umbes 50 võrra suurenema, nii et järvamaalastel on põhjust uute töökohtade üle rõõmustada.

TÖÖTAJAID MITMEST LINNAST Hirtentreu tõdeb, et kvalifitseeritud tööjõu leidmine ei ole alati lihtne. Seetõttu sümpatiseerib talle Türi-Alliku tehase uus asukoht – see jääb kahe linna, Paide ja Türi vahele ning piirkonnas on nii bussikui ka rongiliiklus. Nii on ka kaugema kandi inimestel mugavam sinna tööle käia. Hirtentreu sõnul on tal eriti hea meel selle üle, kui inimesed Tartust ja Tallinnast ära kolivad, et Koneskos tööle hakata. «Need on minu meelest kõige suuremad edusammud, kui suudame siia tuua inimesi, kes on siit kunagi ära läinud või kes tulevad lausa uute elanikena,» räägib ta.

Konesko AS Konesko AS on 100-protsendiliselt ekspordile suunatud tootmisettevõte, mille peamine tegevusala on masinaehitus. Toodetakse elektrimootoreid. Osalus on jaotatud Mart-Järvo Hirtentreu (46 protsenti), Konecranes OÜ (49 protsenti) ja teiste ettevõtte algusaja võtmeisikute (5 protsenti) vahel. ETTEVÕTTE TULEMUSED: Käive (mln eurot)

2014

2015

2016

2017

45,5

53,1

59,1

59,7

Kasum (mln eurot)

0,3

2,6

3,9

2,7

Töötajaid

321

349

340

358

Allikas: Creditinfo «Kui oled inimesele õigel ajal palga maksnud ja kõik kokkulepitud tingimused täitnud, siis ta ei lähe ära, vaid toob oma sõbra, abikaasa ja lapse ka siia tööle.» Enamik töötajaid tuleb Koneskol endal kohapeal välja koolitada. Hirtentreu hinnangul õpetatakse koolides praegu liiga palju selliseid ameteid, millega pole tulevikus midagi peale hakata. Tehnilise rakenduskõrgharidusega inimesi tuleb aga tikutulega taga otsida. «Isegi tehnikaülikooli lõpetanud noored tuleb tehases välja õpetada, kuna kooliteadmised kipuvad sageli liiga teoreetiliseks jääma,» toob ta näite. Üheks raskeimaks perioodiks peab Konesko juht 2009. aastat, mil oli majanduslangus ning osa inimesi tuli olude sunnil koondada või nende palka langetada. Hirtentreu ütlust mööda selgitasid nad töötajatele keerulisi olusid ning andsid lubaduse palgad kriisi möödudes endisele tasemele tagasi tõsta. Enamik töötajad oli sellega nõus, mõni siiski ka lahkus. Enne kriisi tabas Hirtentreud 2006. aastal aga üks palju valusam kaotus, kui ta jäi ilma oma äripartnerist. Hirtentreu sõber, kelle kanda oli firmas raamatupidamine, hukkus autoavariis. Ta ütleb, et äripartneri kaotus oli raske mitmel moel. Esiteks oli emotsionaalselt valus jääda ilma pikaaegsest sõbrast, teiseks läks ühes äripartneriga kaduma palju informatsiooni. Noorte meestena ei osatud kujutleda, et kellegi elupäevad nii ootamatult lõppevad. Siiski tõdeb Hirtentreu, et raskused pole loobumismõtteid tekitanud, elu läheb edasi. «Nii palju inimesi on ju sinu alluvuses tööl, kuidas sa loobud,» sõnab ta.

KESINE TEEDEVÕRK PIDURDAB ARENGUT Hirtentreu nendib, et üldiselt meeldib talle väga Eestis äri ajada. Koneskol on tehasekompleksid kolmes omavalitsuses.

Hirtentreu meelest on koostöö omavalitsustega lausa ideaalselt sujunud. «Kellegagi ei ole pidanud vaidlema hakkama. Kõik saavad aru, et see ettevõte on kõigile kasulik,» ütleb ta. Küll aga teeb teda murelikuks, et Eesti infrastruktuuri arendamine ja parendamine ei liigu edasi piisava kiirusega. Hirtentreu sõnul on mõned tema ettevõtte potentsiaalsed partnerid loobunud Eestisse tulemast, kuna siinne teedevõrk on väga kohmakas ja alles lapsekingades. «Kasvõi see, et Tallinn–Tartu maanteed ehitatakse umbes nii kaua, kuni ma pensionile lähen,» toob ta välja. «See on ikka karm värk, kui ei saada tehtud ühte teed, kus ei ole vaja isegi mägedest läbi raiuda. Näiteks Hispaania kasutab samamoodi euroraha ja nad jõuavad aastaga sadu kilomeetreid teid teha. Ma ei saa aru, mis see Eestis probleem on, et me ei saa põllu peale teed teha.» Ta lisab, et Tallinn–Tartu maantee neljarajaliseks ehitamine aitaks säästa ka inimelusid. Teine asi on ettevõtluse paratamatu seos kaubaveoga. Eestis pole tema hinnangul kaupade transpordiks kuigi häid eeldusi, kuid teedevõrgu arendamine ja ajakohastamine võiks aidata ettevõtlusele hoogu anda. Hirtentreu nendib, et suurt läbimurde tunnet tal nende pikkade aastate vältel olnud ei olegi. «Pigem ei meeldi mulle seisev vesi. Öeldakse, et stabiilsus on surma algus. Kui kõik on liiga stabiilne, siis on kõige igavam aeg,» leiab ta. «Mulle meeldivad uued protsessid, mis aitavad oma valdkonnas edasi jõuda. Kasvõi tehnoloogia arenemine. Maailmas on nii palju näiteid, millest õppida.» Elektrimootorite maailm läheb Hirtentreu kinnitusel aina kirjumaks. Ta ei välista, et ühel hetkel võib Konesko hakata näiteks elektriautodele mootoreid tootma. Kindel on aga see, et Hirtentreu tööind pole aegade jooksul grammigi langenud: «Praegu olen nii laisk, et ei viitsi rongi pealt maha hüpata, paneme edasi!» ■

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

Eve Toots: ära kuluta aega sellele, mida keegi teine võib sinust paremini teha Ärinaise Eve Tootsi (44) sõnul on EY Aasta Ettevõtja konkursi finalistide hulka jõudmine suur tunnustus mitte ainult talle, vaid kogu tema meeskonnale – see ongi peamine põhjus, miks ta nõustus kandideerima. Foto: Mihkel Maripuu/ Postimees Grupp

Armas Riives

ootsi tööelu on siiski nii tihe, et konkursi võidu puhul Monte Carlosse maailma tippudega võistlema sõitmise peale ta ei mõtle. «Ärevaks teeb mind hoopis see, kas teeme Balti jaama turu arendamisel õigeid otsuseid ja mis kõige rohkem turu piirkonda väärtustab,» ütles Eesti üks rikkaim naine. «Mäletan, kui ma lõpetasin Tartu Ülikoolis majandusteaduse magistriõppe cum laude ja üks ülikoolikaaslane küsis minult, kuidas ma küll viitsisin nii palju pingutada. Eesmärk oli ju koolis õppida

võimalikult põhjalikult ja cum laude oli vaid boonus sellele,» meenutas Toots. «Niisamuti on töös. Kui panustame kõikidesse oma projektidesse sajaprotsendilise energia, on selle tunnustamine küll motiveeriv, kuid pole eesmärk omaette,» kinnitas ta.

LÄBILÖÖGI ALGUS Et vaadata Äripäeva rikaste edetabelisse kuuluva Tootsi eduloo taha, tuleb heita pilk 27 aasta tagusesse aega. 1992. aastal ostsid ärimehed Aleg Kirs ja Väino Põllumäe Tartu linna oksjonilt Veeriku poe, mis avati linlastele esimese ööpäevaringse

kauplusena. Sellest sai Tartu menukaim pood, mida suureks üllatuseks külastati ka öösiti. Äri läks edukalt ning 1994. aastal loodi juba kinnisvarafirma Astri & KV, mis tõusis üheks Eesti jaekaubanduse lipulaevaks. Peagi seisis ettevõte küsimuse ees, kas laieneda üle Eesti või loobuda jaekaubandusest ja keskenduda kaubanduskeskkondade arendamisele ning üüri- ja haldusteenuste pakkumisele. Otsustati teise variandi kasuks ja kogu jaemüügikett müüdi ETK-le ehk praegusele Coopile. Astri Grupi investeeringud on arvatavasti tuttavad igale eestlasele Tartu Lõu-

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

nakeskuse uisuvälja ning Balti jaama turu näol. Lisaks teatakse suvepealinna Pärnu keskust ja Narva kino.

SPETSIALISTIST TIPPJUHIKS Toots liitus Tartu kauplusega 25 aastat tagasi selle algusaegadel. Kuigi tollal abistas ta kiiretel perioodidel kaubaaruannete ja inventuuride tegemisega, oli ta algul ametis pearaamatupidajana, kellena töötas kolm aastat. Edasi kasvas Toots koos Astri Grupiga finantsanalüütikuks ja hiljem finantsjuhiks, viimasesse panustas ta 15 aastat. Alates 2016. aastast on Toots pühendunud Astri Grupis kinnisvaraettevõtete uutele investeeringutele, kuuludes sealjuures üheteistkümneliikmelisse tegevjuhtkonda. Ta rõhutas, et pika edu saladus peitub meeskonnas, kelle väärtuspõhimõtted on sarnased, kuid isikuomadused ja teadmised erinevad. Ainult nii saavad kõik endast ühise eesmärgi nimel parima anda, leidis ta. Toots tuletas meelde ka äri algusaastaid, mil tuli kasvatada kahte väikest last, käia täiskoormusega tööl ja ühtlasi õppida kõrgkoolis. «See nõuab väga head ajaplaneerimist, millesse on kodeeritud pidev unepuudus,» meenutas ta. «Alati peab kaasama teisi ja ise keskenduma kõige olulisemale ehk sellele, milles oled kõige tugevam ja oskuslikum,» rääkis ta, lisades, et mitte kunagi ei tasu aega kulutada sellele, mida keegi teine võib sinust paremini teha. Toots nimetab ettevõtlust eluviisiks, kus inimesel ei ole võimalik õhtul kell viis kabinetiust sulgeda ja töömõtteid muretult seljataha jätta.

KOGEMUSED TULEVAD AJAPIKKU Omad õppetunnid tulevad Eve Tootsi sõnul äris ajaga. «Peame lihtsalt olema avatud nende vastuvõtmisele, jääma kindlaks oma seisukohtadele ning mitte nõustuma otsustamatusega,» rääkis ta. «Mäletan selgelt, kuidas alustasime ühe uue projektiga, kus pidime osalema enampakkumisel. Meil oli tekkinud äriidee, kuidas projekt ellu viia: ette olid valmistatud dokumendid ja pangale antud finantseeringutaotlus. Vaja oli saada vaid omanike viimane konsensuslik otsus,» kõneles Toots. «Eelviimasel päeval enne enampakkumist ei olnud aga osa omanikke kättesaadavad ja jätsid omapoolse seisukoha võtmata. Teised arvasid, et kuna eelmised enampakkumised

olid nurjunud, on järgmisel oksjonil hind parem.» Ta lisas, et tehtud oli suur töö ja ideed läbi mõeldud. «Selge oli, et sellise potentsiaaliga võimalust rohkem ei tule ja vara tervikuna sai osta vaid sel hetkel alghinnaga,» ütles ta. «Kokkuvõttes ei saanud me kõigilt omanikelt positiivset otsust. Järgmisel enampakkumisel oligi pakkujaid kolm ning vara müüdi eri osapooltele eraldiseisvate tükkidena,» rääkis Toots, tõdedes, et puudused olid projekti juba algusest peale sisse kirjutatud. «Teine oluline õppetund on see, et ära tee kunagi koostööd inimestega, kellega sul on väga erinevad väärtuspõhimõtted, see koostöö ei ole jätkusuutlik ning tekitab stressi,» lisas ta.

EHITUSE JA KINNISVARA VALLAS LÄBILÖÖMINE AINA KEERULISEM Toots leiab, et detailplaneeringute menetlemine on muutunud rangemaks, mis teeb kinnisvarasektoris arendamise järjest keerukamaks ja aeganõudvamaks. «Uute projektide puhul nõutakse keskkonnamõjude analüüse, arhitektuurikonkursside korraldamist; karmistunud on ehitusnõuded ja pikenenud aeg projekti kooskõlastamiseks eri ametkondades,» tõi ta välja. «Tihti võib põhjus olla ka selles, et ametnikud ei julge võtta vastutust ning lükkavad otsustamist edasi, mis aga pärsib heausksete arendajate tegevust,» nentis Toots, jätkates, et kinnisvaraarendust ei soosi ka tööjõupuudus, mis veelgi hindu tõstab. Tema sõnul oleks riik võinud 2009. aastal Euroopa toetuste ja laenukoormuse mõõduka suurendamise abil teha

investeeringuid hoopis infrastruktuuri, mitte tõsta käibemaksumäära 18-lt 20 protsendile. «See oleks kriisiolukorras pakkunud tööd ehitusettevõtetele ning taganud selle sektori kvalifitseeritud tööjõu püsimajäämise Eestisse,» selgitas Toots. Tema arvates aitaks transporditeede ehitus kaasa Eesti ühtlasemale arengule ja tööjõu kiiremale liikumisele linnade vahel. «Puutume arendusprojektide juures pidevalt kokku probleemiga, kus meil napib spetsiifiliste oskustega inimesi. Näiteks on uusarenduste juures mitmel korral tähtajad edasi lükkunud, kuna pole piisavalt projekteerijaid,» tõi Toots näite. Seetõttu sooviks ta praeguse haridussüsteemi korrastamist nii, et see tagaks vajaliku spetsialiseeritud tööjõu olemasolu. Sealjuures ei ole eesmärk pelgalt kõrghariduse tootmine, vaid targa kõrghariduse andmine ja ühiskonna ootustele vajalike kõrgharidusega spetsialistide koolitamine.

BÖRSILE EI KIPU Kuigi Tootsi sõnul on börsile minek päevakajaline teema, ei näe ta praegu omanikeringi laienemist ette. «Majandusedu taga on suuresti tänane meeskond ja Eesti kapitalil põhinev piiratud omanike ring,» sõnas ta. Tootsi sõnul on Lätti ja Leetu laienemist planeeritud mitu korda, kuid siiani on otsustatud tegevus siiski Eesti piiridesse jätta. «Praegu on argumendiks Eesti tugev ettevõtluskeskkond, kuid sellegipoolest analüüsime projekte pidevalt ning laienemisplaanide hulka kuuluvad nii lähinaabrid kui ka kaugemad riigid,» kinnitas ta. ■

Astri Grupp on Eesti suurim kaubanduskeskuste omanik ja haldaja, neile kuulub 15-protsendiline turuosa. Astri Grupil on 2018. aasta lõpu seisuga Eestis 185 000 m2 kaubanduspinda. 2018. aastal käis Astri Grupi ostukeskustes 21,6 miljonit külastajat. Astri Grupi ettevõtete 2018. aasta üüritulu oli 20 miljonit eurot. (AS Astri alla konsolideeritakse vaid Lõunakeskus OÜ müügitulu. AS Astri (üks Astri Grupi põhiettevõtetest) müügitulu oli 2017. aastal 9,9 miljonit eurot, millest üle 80 protsendi moodustab üüritulu.) Astri Grupile kuuluvad: kaubanduspark Lõunakeskus Tartus, Balti

Jaama Turg Tallinnas, Pärnu Keskus Pärnus ning Fama Keskus ja Astri Keskus Narvas. (Tempo mööblimaja müüdi 2018. aasta novembris.) Omanikud on Väino Põllumäe, Eve Toots, Ülo Hage, Hannes Kirs, Oleg Uglov ning Toomas Hage pärijad: Pille Tükksammel ja tema lapsed ning Karin Hage ja Ilona Mening. Eve Tootsil on osalus Astri Grupi 13 äriühingus, osaluste suurus on 10–25 protsenti. Lisaks on tal neljas eraldiseisvas ettevõttes 100-protsendiline osalus.

Aasta Ettevõtja

2019

Enn Kunila vastu võtmas elutööpreemia auhinda EY 2018. aasta auhinnagalal.

Foto: Tiit Mõtus

Vabatahtlik vara jagamine Öeldakse, et surm ja maksud on paratamatud, aga oma vara jagamine võib olla ka vabatahtlik, mitte ainult läbi sunniaparaadi. Läbi aegade on oma vara vabatahtlikult heategevuseks või metseenluseks jaganud kümned tuhanded ettevõtjad. Tõnis Oja

heksa aastat tagasi kutsusid kaks toonast maailma rikkaimat inimest, Microsofti kaasasutaja Bill Gates ning legendaarne investor Warren Buffett maailma rikkamaid inimesi üles annetama vähemalt pool oma varast heategevuseks. 2010. aasta detsembris kirjutasidki juba varemgi heategevuseks hiigelsuuri suuri summasid annetanud miljardärid koos Facebooki asutaja ja juhi Mark Zuckerbergiga alla annetamislubadusele The Giving Pledge. Lisaks kolmele ühines projektiga (kui seda nii võib nimetada) kohe veel kümmekond miljardäri. Tänaseks on ettevõtmisel 187 allakirjutanut (nii üksi kui ka paaridena) 22 riigist. Teiste hulgas on lubadusele alla kirjutanud New Yorgi ekslinnapea ja meediakompanii Bloomberg asutaja ja suuromanik Michael

Bloomberg, tarkvaragigandi Oracle asutaja Larry Ellison, aga ka kõigi aegade tuntuimas insaidertehingute skandaalis süüdi mõistetud kunagi ka rämpsvõlakirjaturu kuningaks kutsutud Michael Milken. Enamik allakirjutanuid on miljardärid, kelle vara väärtus kokku on umbes triljon dollarit. Lubatud annetuste maht on umbes pool triljonit dollarit, ehkki tuleb toonitada, et kokkulepe ei dikteeri, millise heategevusorganisatsiooni kaudu miljardäride nende vara rahva hüvanguks peaks minema. Tegelikult ei ole annetamiseks ka mingit kohustust – on ainult nende endi lubadus.

ANNETAMISE KOMME USA väikeettevõtete assotsiatsiooni andmetel annetavad sealsed ettevõtted keskmiselt kuus protsenti kasumist.

Ühendriikide annetamise traditsioonid on pikaajalised ja sellel on oma põhjus. Sealsed inimesed ja ettevõtted saavad annetused maksutuludest maha arvata. Nii ei annetata üksnes heategevusorganisatsioonide kaudu, vaid tihtipeale annetavad ärimehed otse kas mingile tegevusele või organisatsiooni loomiseks. Nii on rahvusvahalise Punase risti organisatsioon saanud alguse Šveitsi ärimehe Henry Dunanti, kellest sai ka Nobeli rahupreemia esimene laureaat, isiklikest vahenditest. Naftatööstusmagnaat John Rockefeller, kes taandus ärist 1890ndatel aastatel olles vaeval 50 aastane, muutis koos oma poja John Rockefeller juunioriga suuremastaabilise heategevuse süstemaatiliseks, keskendudes eriti kaasaegsele meditsiinile, haridusele ja teadusele. Vanem Rockefeller andis ära 530 miljonit dollarit

Aasta Ettevõtja (tänapäeva vääringus umbes 15 miljardit dollarit), sellest 450 miljonit läks meditsiinile). Euroopa heategevusest ja metseenlusest on vähem teada, samas meie oleme puutunud kokku ja saame osa Euroopa ühest prominentsemast heategevusprojektist, milleks on George Sorose Avatud Ühiskonna Fond, millel on hindamatud teened Kesk- ja Ida-Euroopa riikide, ka Eesti liikumisel avatud ühiskondade suunas. The New York Times kirjutas poolteist aastat tagasi, et Soros andis Avatud Ühiskonna Fondile kokku 18 miljardit dollarit (praeguse kursi järgi 16 miljardit eurot). Maailma tuntuim ja suurima heategevusfond ongi 2000. aastal asutatud Bill ja Melinda Gates Foundation, mille varade maht on 42,3 miljardit dollarit (37,4 miljardit eurot). Fond toetab grantide ja annetustega peamiselt innovatiivseid projekte, mis võitlevad vaesusega, arendavad tervishoidu ja haridust. Üks huvitavamaid ja omapärasemaid projekte, kuhu fond on alates 2011. aastast paigutanud 175 miljonit eurot, on innovatiivse tualetitehnoloogia loomine. Projekti eesmärgiks on luua tualetisüsteem, mis ei vaja vett ning kemikaalidega muudetakse väljaheited väetiseks. Bill Gatesi arvates võiks globaalne tualetiäri olla väga tõsine äri, mille abil võiks päästa kuni pool miljonit inimelu ja säästa enam kui 200 miljardit dollarit. Bill ja Melissa Gatesi fondi eripäraks ongi see, et raha paigutatakse eeldatavalt jätkusuutlikesse projektidesse, mitte lihtsalt ei jaga raha laiali, mistõttu annetab peamiselt just selle fondi kaudu ka Warren Buffett. Infoportaali Worldatlas andmetel on suuruselt teine heategevusfond IKEA asutaja Ingvar Kampradi 1982. aastat loodud INGKA Foundation, mille varade maht on 34,6 miljardit dollarit (30,6 miljardit eurot). Fond tegevus on suunatud peamiselt arengumaade põgenikele ja lastele.

EESTIS OMA TIPUD Kui tulla kodumaale, siis ei saa ju öelda, et heategevuse ja metseenlusega meil mitte üldse ei tegeldaks. Eriti muutub annetamine populaarseks jõulude eel ja ajal. Annetajaid ja metseene küll on, aga annetatavad summad ja fondid on suhteliselt väikesed. Näiteks Eesti Rahvuskultuuri Fondi tehti eelmisel majandusaastal (lõppes eelmise aasta 30. juunil) annetusi kokku 1,14 miljoni euro väärtuses. Summal poleks ju väga viga, aga suurem osa tuli LHV grupi suuromanikult Rain Lõhmuselt, kes an-

netas omanimelisse allfondi 90 000 LHV aktsiat, mille väärtus oli 0,99 miljonit eurot. Aasta varem annetati Rahvuskultuuri fondi koos allfondidega kokku 126 164 eurot. Lisaks Rahvuskultuuri fondile on veel heategevusfonde, mida toetavad aktiivselt nii ettevõtted kui ka ettevõtjad aktiivselt, näiteks Hille Tänavsuu Vähiravifond «Kingitud elu». Eestis ei ole suurannetused eriti levinud põhjusel, et nendelt saadavad maksusoodustused on naeruväärselt väikesed - meie maksuseaduste kohaselt saab maksutagastusi maksimaalselt 1200 eurolt aastas. Kuid ka Eestis on inimesi, kes nagu Bill Gates on pühendunud metseenlusele ja filantroopiale. Eesti inimestest enim ehk on pühendanud heategevusele, täpsemalt

2019

Eesti kunsti toetamisele, Investeerimisfirma NG Investeeringud üks suuromanik ning selle kaudu Tallinna Kaubamaja, alkoholitootja Liviko, autopoe Viking Motors, Selveri ja veel mitmete ettevõtete nõukogu liige Enn Kunila. Kokku kuulub investeerimisfirma portfelli umbes 30 ettevõtet. Kunila vara sai alguse koos Jüri Käo, Inderk Järvekülje ja Vaneljaga, kui nad asutasid 1994. aastal toona Norma erastamisest, milleks loodi firma nimega Norma Liikmete AS (täna NG Investeeringud), kes omandas 66 protsenti Norma aktsiatest. Kunila ise on öelnud, et samal ajal hakkas ta ka koguma kunsti, mis tähendab, et ka tema kunstikollektsioonil täitub sel aastal 25 aastat. Ettevõtja ja kunstikollektsionäär on võtnud südameasjaks Eesti kunsti tutvustamise kogu maailmale. ■

Enn Kunila Postimehe kultuurivedur 2017.

Foto: Mihkel Maripuu/Eesti Meedia

Enn Kunila missioon Kunila enda ettevõtte, osaühingu Sperare 2017. aasta majandusaruandes on kirjutatud, et ettevõtte peamiseks tegevusalaks on tehingud kunstilist väärtust omavate taiestega ning nende eksponeerimine; investeerimisalane tegevus ja kunstiraamatute vahendusmüük. Lühikeses tegevusaruandes kirjutatakse, et 2017. aastal anti välja Konrad Mägi elulooraamat nii eesti, inglise kui ka itaalia keeles. Samuti ilmus Konrad Mägi värvi- ja juturaamat eesti, inglise ja itaalia keeles. Detsembris valmis Konrad Mägi 140. sünniaastapäevale pühendatud kalender. 2017. aastal

toimusid mitmed Enn Kunila maale tutvustavad kunstinäitused. Nendest olulisemad olid 4. märtsist 21. maini 2017 Firenzes toimunud näitus «Visioni dal nord. Pittura estone dalla collezione Enn Kunila,1910-1940» ja 10. oktoobrist 2017 28. jaanuarini 2018 Konrad Mägi (1878-1925) isikunäitus Roomas. Kunsti ja ettevõtluse seost iseloomustas Enn Kunila järgmiselt: «Kõik, mis on heal tasemel, on kunst. Ettevõtlus heal tasemel on kunst ja kunst heal tasemel on veel parem kunst.» Eelmisel aastal omistati Kunilale nii EY Eesti Aasta Ettevõtja elutööpreemia kui ka valiti ta Postimehe kultuuriveduriks.

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

Aasta ettevõtja kandidaat: ettevõtluses ei lähe kunagi kõik plaanipäraselt Üleöö ettevõtjaks hakanud Priit Uuemaa valib töötajaid hoolikalt ning tema üks juhtmõtteid on see, et inimene peab korralik olema ka siis, kui keegi teine ei vaata. Lennart Ruuda

öödunud aasta alguses ostis Priit Uuemaa elektri- ja sidevõrkude ehitusettevõtte Corle OÜ. Ta palus appi investeerimisfondi BPM Mezzanine, kust mõne miljoni eurost tehingut täielikult rahastati. Sellega algas endise Graanul Investi juhatuse liikme ja kaitseväe meeskonnajuhi ettevõtjapõli. «Ettevõtluses ei lähe kunagi kõik plaanipäraselt. Seetõttu on ettevõtlus midagi, mis vajab loomingulisust, sihikindlust ja tahet,» kirjeldas Uuemaa esimest aastat Corle omaniku ja juhina. «Ma arvan, et igal inimesel on ettevõtjapisik sees. Küsimus on selles, kas julgetakse seda realiseerida või ollakse palgatöötaja mugavustsoonis ja kindlas elurütmis.» Ettevõtlusse tahtis endine palgatöötaja siseneda juba mõnda aega, kuid ootas sobivat aega ja kohta. Kui tavaliselt ehitavad ettevõtjad firma üles nullist, otsustas Uuemaa, et pigem ostab ta juba töötava ettevõtte, kuna nii saab kiiremini suuri asju ellu viia. Silm jäi viimaks pidama Corle peal, mille finantsid olid korras ja renomee hea, kuid mille kasvupotentsiaali polnud Uuemaa arvates veel täiel määral rakendatud. «See sobis mulle hästi,» ütles ta.

PALGATÖÖTAJA EI PEA KODU PANTI PANEMA Esimene aasta ettevõtjana on Uuemaa jaoks olnud ühtaegu edukas ja põnev, aga ka väljakutseterohke. «Palgatöötaja

Priit Uuemaa tahab teha Corlest palju suurema ja võimsama ettevõtte kui see Foto: Getter Kuusmaa praegu on. positsioon on hästi mugav ja kindel. Sa vastutad küll tulemuse eest, kuid seda vaid boonuste ja preemiate mõttes. Sa ei pea kodu panti panema, et üks või teine projekt õnnestuks. Palgatöötaja paneb reede õhtul arvuti kinni ja läheb muid asju tegema,» rääkis Uuemaa, kes puhkab vaid laupäeval, et juba pühapäeval tegeleda ettevõtte pikemaajaliste sihtide seadmisega. Lisaks tahavad tähelepanu kõik alluvad, osakonnajuhtidest kuni reatöötajateni välja. «Kui sa oled meeskonna- või osakonnajuht, siis oled pigem alati töötajate poolt. Omanikuna hoiad aga pigem ettevõtte poole. See kompromissi leidmine on tihtipeale keerulisem, kui oleks osanud arvata,» tunnistas ta. Näiteks pidi nii mõnigi töötaja pärast Uuemaa tulekut lahkuma. Kuigi teravat konflikti pole tema sõnul olnud, leidus siiski inimesi, kes uue juhi ja tema käekirjaga ei kohanenud ning jõudsid arusaamisele, et tuleb endale teine ametikoht otsida. «Samas hindan väga neid töötajaid, kes Corles on. Nende teadmised ja

kompetents on väga kõrgel tasemel ja ettevõtte jaoks üliolulised,» kiitis Uuemaa. Uuemaal on lisaks mitmekesisele töökogemusele ka doktorikraad elektroenergeetika valdkonnas Tallinna Tehnikaülikoolist, mis on ettevõtte juhi ja omaniku kohta küllalt ebaharilik. Kui palgatöös ja teaduses on Uuemaa saavutanud vaat et tipptaseme, loodab ta tippu jõuda ka ettevõtjana. Kas tegemist on ideaalse inimesega? «Seda näitab aeg,» muheles ta.

HUVI ASJADE INTERNETI VASTU Millised plaanid Uuemaal siis Corlega on? Ta luges üles kolm suurt muudatust, mis ta aastaga ellu on viinud. Esiteks on ta mitmekesistanud ettevõtte kliendiportfelli. Kui varem ehitasid nad võrke vaid kahele ettevõttele Eestis ja Soomes, siis nüüd on klientide arv mitmekordistunud. Teiseks on Uuemaa suurendanud firma töötajate arvu poole võrra ehk 60 inimeseni, mis on vajalik selleks, et suure käibekasvu juures paisuvat kliendiportfelli

OLE TEADLIK, HOIA OMA RAHA SEIFIS!

-15%

ALLAHINDLUST SEIFIDELE TAVAHINDADEST KOLME KUU JOOKSUL

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

CORLE OÜ 2018*

2017

2016

2015

2014

Müügitulu (tuhandetes eurodes)

7000

5563

5401

5230

4023

Kasum enne maksustamist (tuhandetes eurodes)

1600

1574

1821

1124

710 0%

Äritegevuse rahavood (tuhandetes eurodes)

1 525

885

Osaluse suurus

100%

40 (+20)

Töötajate arv

Allikas: Creditinfo täita. Kolmandaks on ta võtnud kasutusele uusi IT-lahendusi, et muuta infovahetus ettevõtte eri tasandite vahel tõhusamaks ja kiiremaks. «Et pea teaks, mida käsi teeb, ja ka vastupidi,» selgitas Uuemaa. Muutuste elluviimisel on Uuemaa põrkunud ka üha enam laiutavama riigikapitalismi vastu. Näiteks osalesid nad möödunud aasta lõpus internetivõrgu viimase miili maapiirkondadesse viimise hankel, kus nende eest napsas võidu Eesti Energia tütarfirma Elektrilevi. Kuigi hanke kogumaksumus oli 20 miljonit eurot, mis oleks ületanud Corle aastakäibe kahekordselt, oleksid nad Uuemaa sõnul sellega hakkama saanud. Seetõttu häirib teda tendents, et Eesti Energia siseneb aina enam valdkondadesse, mida suudab teenindada erasektor. Näiteks enne Corlesse tulekut tegutses Uuemaa taastuvenergeetika vallas, kus tema sõnul oli Eesti Energia küll üht-, küll teistpidi neil risti ees. «Nüüd jätkub sama lugu võrguehitusel,» laiutas ta käsi, lisades aga, et tegelikult tahavad nad püsida neutraalsed ja diplomaatilised ning konflikti otsimise asemel täita oma lepinguid nii hästi kui võimalik. «Kuna oleme nii väike tegija, peame kohanema ja oma asja ajama.» Ambitsioonika Uuemaa eesmärk on teha Corlest palju suurem ja võimsam ettevõte, kui see praegu on. «Me mõtleme juhatuses kogu aeg, mis on järgmine suund ja tegevus, kuhu siseneda ja kus pakkuda lisandväärtust,» rääkis ta, tuues võimalike valdkondadena välja näiteks mobiilsidevõrgud ja asjade interneti tehnoloogia, kus nad võiksid tulevikus koort riisuda. «Asjade internet on järgmine kasvumootor. Samas saab see toimida ainult tänu tugevale sidevõrgule. Selle jaoks on vaja võimsat side- või valguskaablit, et 5G alas toimetada ja kõiki asjade interneti teenuseid pakkuda. Ehk meie roll on hädavajalik,» ütles Uuemaa. Corle suurimad konkurendid Eestis on Empower ja Connecto. Kuidas Corle neist eristub? «Meil on väga hea projektijuhtimine ja igas valdkonnas – geo-

Corlel on Kosel suur hoone, kus on ruumi nii juhtidele, projekteerijatele, geoloogidele, aga ka masinapargile ja tööriistadele, mida kaabli paigaldamine Foto: Sander Ilvest/Postimees Grupp nõuab. deesias, puurimises ja mujal – väga head kompetentsid,» kiitis Uuemaa.

EESTI NUMBRIMÄRGI VÕIB ÄRA UNUSTADA Lisaks kavatseb Corle laieneda teistesse riikidesse, eeskätt Skandinaaviasse. Kui praegu tegutsevad nad ainsa välisturuna Soomes, mis moodustab käibest ümmarguselt poole, siis sel aastal on plaanis jalg maha panna Rootsis. «Võib-olla saame isegi kopa maha,» muheles ta. Sealt edasi võiks tulla juba Norra ja muud riigid. Selle asemel, et minna välisturgudele oma näo ja nimega, peab Uuemaa mõistlikumaks seda, et nad ostavad ettevõtteid üles. «Eesti telefoninumbri ja Eesti numbrimärgiga autoga pole välisturul võimalik midagi korda saata, teenusteäris vähemalt,» sõnas Uuemaa. Tema sõnul tekitab odavam Eesti firma, kes otseselt uut lisandväärtust ei paku, konkurentides suurt viha, mis ei mõju pikas plaanis ettevõtte käekäigule sugugi hästi.

Ajal, mil ettevõtjad kurdavad iga päev töökäte nappuse üle ja kinnitavad, et tööd saab pea igaüks, kes vähegi soovib, võtab Corle julguse endale meelepäraseid töötajaid valida. «Kes otsib, see leiab,» nentis Uuemaa, kes enda sõnul on töötajaid leidnud kas isiklike kontaktide või tuttavate kaudu. Ta usub, et pigem tasub rohkem aega kulutada ja valida välja hea töötaja kui leppida esimese ettejuhtuvaga. Viimasel juhul võib leida küll ajutist leevendust, kuid pikas plaanis lendavad töötajasse investeeritud raha ja aeg vastu taevast. Missuguseid omadusi Uuemaa töötajates hindab? Esiteks peab kindlasti olema meeskonnamängija, ütles ta. «Teiseks peab inimese suhtumine olema selline, et ta teeb tööd korralikult ka siis, kui mitte keegi ei vaata,» poetas ettevõtja huvitava mitte. «Öeldakse, et õigesti tuleb käituda ka siis, kui keegi ei näe. Olgu see siis autoga sõitmine, prügi üles korjamine või kaabli paigaldamine,» lõpetas Uuemaa. ■

Aasta Ettevõtja

2019

Miks ja kuidas osaleda EY Aasta Ettevõtja konkursil? Konkursi eesmärk on tuua avalikkuse ette edukaid Eesti ettevõtjaid, et neid tunnustada ja nende lugudega inspireerida teisi olema ettevõtlikud ja astuma julgeid samme oma äri alustamisel või kasvatamisel.

Eesti Aasta Ettevõtja tiitli võitnud Markus ja Martin Villig said ohtralt tähelepanu ka Monacos, kus mõne päevaga Foto: Tiit Mõtus tehti nendega üle 20 intervjuu. Üritus aitas märgatavalt kaasa ka Taxify üldisele tuntusele.

asta ettevõtja valib sõltumatu žürii, kes lähtub ettevõtja isikust, võttes arvesse tema suhtumist ettevõtlusse avaramalt, panust Eesti majanduse arengusse ja uute töökohtade loomisesse ning majandusnäitajaid. Tähelepanuta ei jää ka ettevõtja sotsiaalne panus ja ärieetika. EY Eesti Aasta Ettevõtja osaleb Monacos toimuval Maailma Aasta Ettevõtja ärifoorumil, kus valitakse EY maailma aasta ettevõtja. Siiani pole küll viimane tiitel Eestisse tulnud, kuid nii mõnigi Eesti laureaat on sellele üsna lähedale jõudnud. Siiski pole selle aunimetuse saamine kõige tähtsam, sest sellel ärifoorumil on koos ettevõtjate koorekiht rohkem kui 50 riigist ning need ärikontaktid on uute ettevõtmiste jaoks sageli olulisemad kui uhke tiitel. Maailma aasta ettevõtja tiitlile on varem kandideerinud teiste seas näiteks Delli arvutite looja Michael Dell, portaali LinkedIn asutajad Reid Hoffman ja Jeff Weiner, maailma suurima internetikaupluse Amazon.com looja Jeff Bezos, maailmakuulsa Cirque du

Soleil’ asutaja Guy Laliberté, hotellikettide arendaja J. W. «Bill» Marriott (Marriott International) ning tuntud mänguarendajad Mikael Hed (Rovio) ja Ilkka Paananen (Supercell). Eestis on konkurss toimunud alates 2008. aastast. Lisaks aasta ettevõtjale soovib EY konkursiga esile tõsta neid ettevõtjaid, kes on andnud Eesti majandusarengusse pikaajalise panuse. Nende teotahteliste ja inspireerivate inimeste tunnustamiseks annab EY välja elutööpreemia. Viimati sai selle Enn Kunila, kes on oluliselt panustanud nii metseenlusse kui ka heategevusse. Konkursi hindamisprotsess koosneb kahest osast. Esimese osa moodustab põhjalik intervjuu EY esindajaga, et saada ülevaade firmast, selle ajaloost, ärieetikast, sotsiaalsest vastutusest, uuendusmeelsusest, arengust ja tulevikuplaanidest. Teises osas hinnatakse ettevõtte kolme viimase aasta majandusnäitajaid. Intervjuu ja majandusnäitajate alusel koostatakse kokkuvõte, mille põhjal valib sõltumatu žürii viis finalisti, kes pääsevad lõppvooru. ■

Kes saab osaleda? Konkursil osalemiseks peab olema ettevõtte omanik või osanik, see tähendab inimene, kes juhib, otsustab ja vastutab ning on ettevõttes tegev. Millised on nõuded ettevõttele? • Ettevõte on tegutsenud vähemalt 3 aastat. • Ettevõttes töötab vähemalt 10 inimest. • Ettevõtte viimase majandusaasta käive on vähemalt 2 miljonit eurot. Kuidas osaleda? • Täida ankeet või saada ankeedis küsitud andmed aadressile eoy@ee.ey.com. • Juhul kui osutud valituks, osaled kahetunnisel intervjuul. • Finaali pääsedes kohtud žüriiga ja saad kutse EY Eesti Aasta Ettevõtja galaüritusele. Soovita kandidaati Kui teile on silma jäänud ettevõtja, kelle viimased aastad on olnud märkimisväärselt tulemuslikud ja tunnustamist väärt, siis palun soovitage teda aadressil eoy@ee.ey.com.

Aasta Ettevõtja

2019

Auhinnasära Monacos Igal aastal toimub ülemaailmne EY Aasta Ettevõtja valimine. Eelmisel aastal krooniti Monacos võitjaks Brasiillane Rubens Menin.

Rubens Menin, MRV Engenharia asutaja, ihaldatud auhinda vastu võtmas. Fotod: EY

1986. aastast alates autasustatakse igal aastal parimaid ettevõtjaid, kes oma tegevusega silma jäänud.

EY Eesti Aasta Ettevõtja 2018 võitjad Martin ja Markus Villig Taxify.

Võitjaid on tulnud üle maailma, kuid alles eelmine aasta pärjati tiitliga esimene Lõuna-Ameerika ettevõte.

Võtmekõneleja Elle Macpherson.

Konkursil osaleb enam kui 50 riiki.

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

Fotomeenutus firma algusaastatest, 1995. aastast. AS Invaru direktor Enn Leinuste, vasakul.

Foto: Ain Protsin/Postimees

Enn Leinuste: hea, et olemas oleme, parem, kui meid vaja ei lähe Liikumisvajadustega inimeste abivahendite müügi ja hooldusega tegeleva Invaru OÜ asutaja Enn Leinuste sõnul tuleb sellises valdkonnas tegeleval ettevõttel endale aru anda, et tulu tuleb puuetega inimeste ja vanurite taskust. Reet Pärgma

1993.

aastast ettevõtet juhtinud Leinuste tunnistas, et tegelikult ei olnud alguses üldse plaanis äri tegema hakata. «Mu poeg on sünnist saadik liikumispuudega ja nõukogude ajal polnud abivahendeid palju saada. Neid sai ise tehtud ja otsitud, kuidas vähegi sai,» rääkis ta. Suurim muudatus selles vallas tuli aastal 1988, kui kutsuti esimest korda kokku puuetega laste vanemad ja loodi ühendus, mille esimeheks sai Leinuste. Aasta hiljem tekkis võimalus käia Soomes ja Rootsis, et näha sotsiaalteenuste korraldust. «Tekkis küsimus, et miks ei võiks Eestis olla abivahendite keskus, kus toimuks nõustamine ja vahendite hooldus. 1993. aastal loodigi kolme töötajaga Invaru, kus on tänaseks palgal ligi 70 inimest,” ütles ta. Tegevuse algusaastatel toetuti peamiselt

välisele, olulises mahus Norrast tulnud humanitaarabile, mis aitas ettevõttel saada 1998. aastaks piisavalt tugevaks, et hakata välisriikidest sisse tooma uusi, moodsamaid ja keerukamaid abivahendeid. Selle ajani oli soetatud vaid mõni uus abivahend kahelt Eesti ettevõttelt, mille asutajateks ise samuti liikumispuudega ettevõtjad.

ÄRI TEKKIS VAJADUSEST «Algusest peale ei olnud meil tegelikult mõttes äri teha. Olud olid sellised ja kuna olin ise tarbija ehk abivajaja esindaja rollis olnud juba 18 aastat, siis teadsin, kui oluline see probleem on. Tahtmine oli teha ja teisi inimesi aidata. Nüüd oleme tegutsenud juba 26 aastat,» rääkis Leinuste. Invaru on aastast aastasse stabiilset kasvanud, ettevõtte müügitulu oli 2017. aastal ligi neli miljonit eurot ning kasum pea 300 000 eurot. «Majandustegevus on kahjuks selline, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Ilma

kasumita kasvada ei saa, aga küsimus on selles, kuidas sa kasumit kasutad. Meie läbiv põhimõte on see, et kasum läheb arengusse,» selgitas Leinuste. Areng tähendab Invaru jaoks personali koolitust, paremate toodete leidmist ning tööruumide kaasajastamist. «Sotsiaalvaldkonnas ei pea olema vanad hallid nõukogudeaegsed kambrid. Samal ajal ei eelda me, et töötame nagu pangas või advokaadibüroos, kus on marmorpõrandad ja täispuit,» ütles Leinuste. Toodete areng on ettevõttele esmatähtis. Kui alustati põranda külge kruvitud sandaalidest asendraviks ja kaherattalisest kolmerattaliseks ümber ehitatud-kohandatud jalgrattast, siis nüüdseks on jõutud arvuti silmadega juhtimist võimaldava tipptehnoloogia vahendamise ning tänapäevase töökojani abivahendite hoolduseks-remondiks. Koostöös valdkonna professionaalidega otsitakse võimalusi klientidele aina kvaliteetsemat abi pakkuda.

Aasta Ettevõtja

2019

NOMINENT

EETILISED PIIRID Ettevõtte asutamisest peale oli seatud eesmärgiks, et teenus peab olema abivajajale võimalikult lähedal. Kahe aastaga loodi esindused igasse maakonda, alguses küll erinevate liitude ja ühenduste tagaruumidesse, aga vähemalt sedagi. «Müügitulu kasv on igal aastal 10–12 protsenti. Kasum on mõistlik, mitte ülepingutatud,» rääkis Leinuste. Sarnaselt teiste toodetega kehtib ka abivahendite puhul reegel, et madal hind on enamasti märk ebakvaliteetsest asjast. Veel enam, Invaru ei tegele ainult müügiga, vaid suur osa tööst kulub nõustamisele – mis abivahendit võiks vaja minna ja kuidas seda kasutada. «Meie eesmärk ei ole müügitöö. Oleme alati aru andnud, et meie tulu tuleb puuetega inimeste ja vanurite taskust. Selle raha kasutamise juures oleme endi jaoks paika pannud teatud eetilised piirid, sest ei ole õige sellist raha pilduda,» kõneles Leinuste. Kasumi eetilist kasutust näitab seegi, et 26 tegevusaasta jooksul on Invaru maksnud dividendi vaid neljal korral. «Samuti küsitakse meilt palju sponsorlust, aga me toetame ainult ratastoolisporti ja liikumispuuetega inimeste liidu tegevust. Küsitakse ka mujalt, aga me selgitame, et meie tulu tuleb majanduslikult mitte kõige paremini kindlustatud inimestelt,» ütles ta.

LAENUVABA TEGEVUS Samuti pole Invaru kunagi laenu võtnud. «Ei ole vaja. Me läheme poodi siis, kui raha on,» ütles Leinuste. Konservatiivse majandamise taga on põhimõte, et nii vajaliku teenuse pakkuja ei peaks suuri riske võtma. «Võib küll olla ilusaid ideid, et arendame kiirelt, aga me hindame riske. Ei ole meil vaja selliseid hüppelisi vahendeid. Pigem valime stabiilse tee. Aga kui midagi ikka tarvis on, siis selleks peab raha olema,» lisas ta. Aasta ettevõtja nominentide hulka jõudmise üle on Leinustel väga hea meel. «Mitte minu pärast, ega sellel polegi vahet, aga ma olen rõõmus, et sotsiaalteenuste valdkonda märgitakse esimest korda kui majandustegevuse haru ja meid tunnustatakse. Seda pole varem juhtunud. Kas võidame tiitli või mitte, ei olegi oluline, aga juba lõppvooru jõudmine on väga suur tunnustus,» kinnitas Leinuste. Olukorras, kui suur osa tööandjaid kurdab tööjõupuuduse üle, võib Leinuste uhkusega öelda, et nende töötajate keskmine staaž on kaheksa aastat. «Meil ei ole olnud probleemi, et pole raha palka

Enn Leinuste

Foto: Getter Kuusmaa

INVARU ARVUDES Müügitulu (mln eurot) Kasum (mln eurot) Töötajate arv

2013

2014

2015

2016

2017

2,5

2,7

3,1

3,6

4,0

0,116

0,166

0,242

0,391

0,298

Allikas: Creditinfo

maksta. Igasugune optimeerimine maksudest kõrvalehiilimise näol on täielikult välistatud. Sisuliselt tagame riigiteenuseid ning stabiilsus, kindlustunne ja usaldusväärsus on meie jaoks väga olulised,” rääkis ta. Abivajajatega töötamiseks peab inimene olema empaatiline ja kannatlik. «On väga tähtis, et inimene sobiks meie valdkonda. Igaüks ei peagi olema psühholoogiliselt valmis suhtlema ja töötama inimestega, kellel on abi vaja. See pole kingapood. Kui tullakse juba abivahendeid otsima, siis on inimesel probleem olemas. Suurem osa meie klientidest on vanemad inimesed, kellel on ajaratta kulgemise tõttu tekkinud probleemid. Selleks peab olema valmis. Töötaja peab tahtma olla inimestele abiks,» selgitas Leinuste.

PEREST KASVAS SUGUVÕSA Töötajate hoidmiseks tuleb tema sõnul luua keskkond, kuhu inimene tahaks tulla. «Kunagi sai öeldud, et me oleme üks pere. Nüüd võib juba öelda, et oleme suguvõsa. Toetav küünarnukitunne ja

sõbralik suhtumine on hädavajalikud. Eks aeg-ajalt ikka eksitakse, aga siis ei pea sõrmi sahtli vahele panema. Kui ei ole pahatahtlikult tehtud viga, siis lahendame ära,» ütles Leinuste. Ettevõttes valitseb kolleegide vahel põhimõte, et kui keegi on hädas, siis tuleb aidata. Suur osa Invaru sisemisest elust on usalduse peal: kui on mure, tule ja räägi; kui oled haige, ole kodus. Samuti leitakse võimalus abistada neid kolleege, kes on pidanud oma isiklikus elus ootamatult silmitsi seisma suuremate raskustega. Töötajatega suhtlemisel peab Leinuste kinni põhimõttest, et juhil ja alluval pole vahet. Kõik on tema sõnul ühtmoodi töötegijad. «Nii need inimesed meil püsivad. Eks ole ka neid, kes saavad aru, et see töö pole neile,» nentis ta. Kuid on kindlat tüüpi inimesed, keda Invaru ei aktsepteeri. «Me ei soovi, et meil oleks soliste ja primadonnasid. Kui sa tahad olla kõigist teistest suurem, targem ja tähtsam, siis sa ei sobi meile,» ütles Leinuste. «Peab olema arusaamine, et meie oleme kliendi jaoks, mitte klient meie jaoks,» sõnastas ta idee, millest Invarus lähtutakse. ■