Arter

23. VEEBRUAR 2019, NR 8/985

2 Elusuuruses

PRIIT LOOG:

INIMSUHTED JÄÄVAD IKKA SAMAKS – AEGA ON ALATI VÄHE JA KÕIKE EI JÕUA KUNAGI

Elusuuruses 3

k st Sig r

id

Fo

ke

l

Kõ

E

te

Ma

iv

rip u u

PRESIDENDI VASTUVÕTULE POLE MIND KUTSUTUD, AGA KAPIPEALSE OLEN IGAKS JUHUKS AUHINDADE OOTUSES PUHTAKS TEINUD, MUIGAB HILJUTI ESILINASTUNUD «TÕE JA ÕIGUSE» FILMIS VARGAMÄE ANDREST KEHASTAV PRIIT LOOG. MEES, KES PEAB ENNAST EELKÕIGE DRAAMANÄITLEJAKS, AGA EI ÜTLEKS ÄRA KA VÕIMALUSEST RAKENDADA LAVAL OMA HUUMORIMEELT.

tod Mih

estlased on harjunud, et mitmel tegelasel meie kirjandusklassikast on kindla näitleja nägu. Mäeküla piimamees Prillup on Jüri Järveti näoga, Põrgupõhja Jürka Lembit Eelmäe näoga, Vestmann, Sander ja Piibeleht on vastavalt Aarne Üksküla, Jüri Krjukovi ja Urmas Kibuspuu näoga. «Tõel ja õigusel» seni nägusid polnud. Alates eilsest on aga peaaegu kindel, et Vargamäe Andresel ja Oru Pearul on nüüd ka näitlejate näod peas – Priit Loogi ja Priit Võigemasti oma.

Priit Loog ei tundnud koolis, et lavapisik otse vastupandamatu jõuga püünele sikutaks. Tegemist oli laias laastus kolmemehega, kes sattus Viljandi Kultuuriakadeemiasse seepärast, et sel aastal olid vastuvõtukatsed, mujale poleks saanud ja kodust kaugel läinuks majanduslikult keeruliseks. Nüüd tundub muidugi, et saatusel oli oma plaan juba siis.

Te ju annate endale aru, et isegi igat teie näokarva ja hingetõmmet vaadatakse «Tões ja õiguses» luubiga. On täiesti võimalik, et avaliku tähelepanu poolest on Vargamäe Andres teie tipproll, kõige suurem roll, mille te kogu karjääri jooksul teete. Eesti filmiloos olete nüüd igatahes suurte tähtedega sees. Mis tunne on?

(Seda ühe hingetõmbega esitatud küsimust kuulates tundub Priit Loog olevat veidi hämmeldunud.) Noh… Võib-olla on niimoodi hetkeseisuga. Midagi suuremat, sellist, millele korraga nii palju silmapaare on suunatud, ei ole ma tõepoolest seni teinud. Aga tulevikku vaadates... (hakkab naerma) mine tea, mis siit veel tuleb, mida elu veel ette veeretab.

Vaieldamatult on see film saanud suure tähelepanu osaliseks. Tunnen ja tajun seda iga päev, huvi on kuklas kogu aeg.

Ma olen märganud, et kui publik ootab midagi väga, siis teeme selle endale oma peas juba valmis ja oleme kohutavalt pettunud, kui see, mis lõpuks tuleb, ei ole selline, nagu ette kujutasime. Nii kõrgetele ootustele ei olegi võimalik vastata. Kas te seda ei karda?

See võib nii olla küll, et kui ootused on väga kõrged, aga lugu ei vasta vaataja peas konstrueeritud loole, siis on pettumine ka valus.

4 Elusuuruses

PRIIT LOOG Sündinud 6. jaanuaril 1984 Viljandis Pärast Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamist 2007. aastal asus tööle Pärnu Endla teatrisse, kus töötab tänaseni.

Aga mis häda tal siis on? Miks ta õnnelik ei ole?

Kolleegipreemia 2010 ja 2015

Ma arvan, et mingitel hetkedel on Andres väga õnnelik. Näiteks kui kraav edeneb kenasti, saak on hea või sünnib poeg. Kui juhtuvad asjad, mis on talle väga olulised ning sobivad unistusse nimega jõukas/edukas talu – Vargamäe. Tema teeb kõik õpiku järgi. Andres proovib saavutada tulemust, järgides ratsionaalseid põhjendusi, et kui ma teen nii, siis ma jõuan sinna, kui teen nii, siis tuleb see. Kui ma nüüd teen põldu juurde, siis peaks loogiliselt järgnema see ja see.

Maa poolt peaks hakkama midagi vastu tulema. Ja kui siis ei tulegi… Ütleme nii: üllataval kombel motivatsioon ei kao, aga tuju langeb. Teed ja teed, aga tulemust ei ole. Ühtpidi muutused justkui toimuvad, aga kas see kõik oli lõppkokkuvõttes seda väärt, kui sa ei leia õnne?

Sest tegelikult oled ikka samas punktis ja töö ei lõpe mitte kunagi. Muidugi, kui temalt küsida, miks ta seda teeb, siis loomulikult teeb ta seda oma pere nimel. Unistu-

Ants Lauteri nimeline preemia 2018 Tele ja film Seriaal «Tuulepealne maa» (2008) «Detsembrikuumus» (2008) «Vasaku jala reede» (2012) «Pilvede all» (2010–2013)

Miks Vargamäe Andrese rolli just teile pakuti?

Roll jõudis minuni ikka casting’u kaudu.

Ei olnud mingit otse kutsumist, et tule, sa oled ainus võimalik Andres.

Ma ei tea, miks just mina. Eks mõtiskleda ju võib. Võib-olla on mul teatud füüsilisi eeldusi vastata Andrese rollile nii, nagu režissöör näha soovis. Raamatus oli Andrest ka vist kirjeldatud tugeva ja laiaõlgse mehena. Ning ju nägi režissöör minu olemuses siis midagi niisugust, mis pani teda sellist otsust langetama.

Tennessee Williamsi näidendis «Tramm nimega Iha» mängib Priit Loog Stanley’t, kes on sama karune kui Vargamäe Andres, ent kelle väärtushinnangud on sootuks teistsugused.

se nimel. Muidugi tahab ta, et Vargamäest saaks õitsev talukoht, kus tema järglased ta tööd jätkavad. Kuid see, kelle nimel ta seda kõike teeb, tema pere, jääb tähelepanuta.

Ma arvan pigem, et jah. Kui soovite selle kohta öelda kangelane ja macho, siis jah.

Ta on mees, kes rühib sirge seljaga tuleviku poole. Aina edasi! Ta teab, mida tahab saavutada, tal on eesmärk. (Mõtleb.) Jah, on küll kangelane.

Endla Publikulemmik 2011, 2013 ja 2015

Kuidas te kriitikaga hakkama saate? Leedu näitlejanna Ingeborga Dapkūnaitė on intervjuus Postimehele öelnud, et teda huvitab see, mida ütleb režissöör või lavastaja. Kriitika teda ei huvita, ta isegi ei loe seda.

Mind kriitika huvitab, aga töö perspektiivis saan aru ka neist, kes ütlevad, et ei huvita. Kui lähtuda teatrist, siis ma ei saa oma rolli muuta selle järgi, mida üks kriitik kuskil arvas. Pean tuginema sellele, mida me lavastajaga kokku oleme leppinud.

Filmi puhul, kus asi on purgis, ei saa millegi muutmisest niikuinii kõneleda, seega saab kriitikat lugeda veelgi pingevabamalt.

Kas Andrest võiks pidada arhetüüpseks macho’ks ja tüüpiliseks eesti kangelaseks?

Krõõt või Mari?

Seda on küsitud jah. Kuku raadios küsiti ka, kumb naine on siis Andresele parem, aga ma ei oska neid niimoodi kaaluda. Et see või too naine või Ester või Maiken. Minul oli mõlemaga koos põnev mängida ja Andresel elada.

(Hästi teatraalse häälega:) Ja ma arvan, et mõlemad naised mängisid Andrese elus olulist rolli ning täiendasid teineteist.

Kui palju te ise olete «Tõest ja õigusest» läbi lugenud?

Ainult esimese raamatu.

Kas kooli ajal või nüüd?

Kooli ajal lugesin kohustusliku kirjandusena, aga nüüd hiljem, kui filmirolli kallal tööle asusin, lugesin uuesti.

Kuidas meeldis?

Alguses eriti ei meeldinud, ei läinud korda. See raamat jäi minust kaugele, keskkooliõpilasena ma sellest materjalist palju ei pidanud.

Nüüd lugedes olid asjad teisiti. Olles ise juba üht-teist läbi elanud, tuli ka raamat mulle lähemale, tajusin selle ajatust ning universaalsust.

FOTO ENDLA TEATER

Ma olen «Tõest ja õigusest» mõelnud nii, et igal Eesti inimesel, kes on selle materjaliga tuttav, on oma nägemus. Milline on Krõõt, milline on Andres, kuidas see lugu täpselt oli, milliste sirpidega nad ringi käisid, milliste vikatitega lõikasid jne. Eks osa kriitikast on kindlasti ka see, et «ma tean täpselt, kuidas see kõik oli, ja nii see polnud üldse». Neid, kes ühe või teise asja või koguni tervikuga rahul pole, leidub nagunii. Aga selle infoga pole eriti midagi peale hakata – film on ju valmis.

Tajusin juba enne filmimise algust, et ootused on väga kõrged, ja mõtlesin, et issand, nüüd on vastutus. Aga siis leidsin, et rahune maha, mis vastutus! Meie teeme oma asja ja proovime seda teha nii hästi, kui oskame. Aga me teeme seda ju alati!

Et kas see on eriti tähtis ja nüüd tuleb eriti hästi mängida? Et muidu võib halvasti mängida, aga nüüd tuleb end kokku võtta? Pole ju nii. Alati proovid teha nii hästi ja nii maksimaalselt, kui suudad. Olgu see siis kolmetunnine eepiline mängufilm või igaõhtune etendus. Kuid otse loomulikult olen ma ääretult tänulik võimaluse eest seda rolli mängida.

Näitlejana pole publiku ootusega tegelikult midagi peale hakata. Lihtsalt aja oma asja ja tee nii hästi, kui oskad, südamega.

Nii ongi.

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Meie filmitoimetaja Hendrik Alla oli üllatunud, et ta ei mäletanud, et seal oli nii palju perevägivalda.

Võib ju olla, et kui ta seda varem luges, siis ei olnud meil ühiskonnas perevägivald nii suure tähelepanu all. Praegu märkame seda rohkem. Aga jah, tänapäevaste standardite järgi on Andres päris raske käega. Said nii naised kui ka lapsed.

Mis tunne on mängida macho’t ajal, mil mehed on pigem pehmod?

Mh….

Kas Andrese kehastamine on praegusel ajal raske? Kas ta on nagu võõras, kelletaolisi ei ole enam?

On ikka, kui lähtuda näiteks töö rügamise vaatepunktist. Kuidas inimesed ei suuda näha ja nautida neid vilju, mis juba käes, vaid arvavad kogu aeg, et on vaja rohkem ja rohkem, ning kaotavad sellegi, mis juba käes oli? Muudkui künnad oma vagu, aga selja taga jääb kõik laokile. Selliseid paralleele leiame iga päev, igas linnas ja paljudes perekondades. Vaadake kas või meest, kes

KAADER FILMIST «TÕDE JA ÕIGUS»

Elusuuruses 5 käib Soomes tööl. Ta teeb seda kõike justkui oma pere heaks, aga kodus, pere juures teda polegi. Olud on muutunud, aga inimsuhted on ikka sarnased: aega on vähe ja kõike, mida tahaks, ei jõua.

Pärnu Endas mängite praegu tükis «Tramm nimega Iha» Stanleyt. Hoolimata erinevast keskkonnast ja temperamendist, kas Stanley ja Andres on sarnased?

Eks mõlemad on karused, seda küll. Tugevad natuurid. Aga nad on ikka erinevad ka.

Neis mõlemas on küll teatavat jäärapäisust ja läbi seinte minekut, kuid nende põhilised väärtused ja tõekspidamised on ikka kuigivõrd erinevad. Stanleyle on tähtsam mina-mina-mina, tema ego on suur. Andresel on kindlasti selgem eesmärk.

Andres sõnastab seda ikkagi nii, et ma teen perekonna pärast. Lastele. Loomulikult on ka Andresel ego.

Andres aina teeb ja teeb, tirib ja tirib, aga töö ei lõpe ja õnn ei tule.

Millele peaks vaataja selle filmi juures tähelepanu pöörama? Kas tuleb olla valmis vendade Coenite stiilis vesterniks?

Tähelepanu võiks pöörata kõigele sellele, mis jääb alguse ja lõpu vahele. Filmist tulenevalt võiks korraks analüüsida ka enda elus toimuvat. Arvan, et see film ei ole siiski Coenite stiilis vestern.

Lavaka asemel olete teie lõpetanud hoopis Viljandi Kultuuriakadeemia. Miks nii?

Kas te ei julgenud Tallinna kolida?

Eks niiviisi läks eri asjade kokkusattumise tõttu. Keskkool sai lõpetatud ja kuhugi mujale kooli ma tol hetkel kohe ei läinud.

Käisin aastakese pärast keskkooli hoopis tööl. Mõtlesin, et teen kirjandi ja võõrkeele eksamid uuesti.

Aasta pärast tegingi kirjandi uuesti.

Võõrkeelt ei teinud ma keskkooli lõpus üldse. Aga ilma võõrkeeleta oli mul vähe võimalusi kuhugi minna. Oma tunnistusega

ma mujale kui tasulisele kohale poleks saanud. Kui ma lisasin siia võrrandisse veel teises linnas elamise kulud, siis ei tulnud kohe üldse välja. Mul ei olnud mingit kindlat sihti, et kindlasti teatrikooli, aga kuna Viljandis olid siis katsed ja ma olin varem pikalt näiteringis käinud, pakkus see mulle huvi. Proovisin ja sain sisse. Nii see läkski.

Aga vanemate tugi, nagu enamikul meist õpingute ajal, mis sellest sai?

Mu ema kasvatas mind üksinda ja käisin tööl ka koolivaheaegadel. Nii et tean kulude teemat päris hästi. Ema suri veidi enne seda, kui ma akadeemia lõpetasin, nii et mul tuli väga kiiresti iseseisvaks saada.

Kuidas Tallinna lavaka lõpetanud Viljandi lavaka lõpetanutesse suhtuvad?

Eks seda peab Tallinna omade käest küsima.

gu». Ostsin endale ära viis piletit, aga kõigile etendustele ma ikkagi ei jõudnud, nii et tol hetkel jäi minu skooriks kolm. Võimalusel üritan ka välismaal olles teatrit külastada.

Olete Pärnus töötanud 11 aastat, kas see ära pole tüüdanud?

Ei ole. Oleneb, mida inimene otsib ja kuhupoole hoida tahab. Tallinnas tundub tööelu mõttes palju mitmekesisem olevat. Ma ei pea silmas ainult teatrit, vaid ka teatriväliseid rakendusi näitlejatele. Mingitel hetkedel olen mõelnud, et võiksin küll elada Tallinnas.

Ma arvan, et pendeldan liberaalsuse ja konservatiivsuse vahepeal. Olen neutraal.

Kas Eesti vajab kaht teatrikooli?

Eks mul on ka vahel tunne, et natuke palju tuleb seda näitlejamaterjali kahest koolist – jumal, kui palju näitlejaid meil on! Samas on praegu palju võimalusi ka, igasuguseid vabu truppe, kes teevad ägedaid asju. Võimalik, et seda poleks, kui oleks ainult üks kool, mis teenindab suuri repertuaariteatreid.

Aga praegu ei tunne ma, et olen väikeses Pärnus kinni ja et saaks ainult minema, küll on igav ja paha. Pärnus saab mõnusalt tööd teha, siin on põnevaid rolle ja lavastajaid ja praegu on teatril hea minek sees. Pealavastaja Ingomar Vihmar on toonud siia huvitavaid lavastajaid mujalt, nii et mõnusalt hoogne on.

Mida ise teatrimaailmas kõige suurema huviga jälgite?

Ent nüüd, kui olete Andrese rolliga üldrahvaliku tähelepanu lainel, oletan ma, et teie võimalused teatrivälist tööd teha kasvavad olulisel määral.

Võiks muidugi oluliselt rohkem teatris käia. Endla tükke vaatan nagunii, aga igal aastal mõtlen mingil hetkel, et nüüd võtan kätte ja käin vaatamas rohkem mujal, Tallinnas, Tartus, Viljandis. Asju, mis huvi pakuvad, on palju. Aga elu mängib kuidagi nii ette, et kui sa kätte ei võta, siis naljalt midagi ka nägema ei satu.

Viimati haarasin härjal sarvist ja käisin Linnateatri festivalil «Talveöö unenä-

See oleks tore, kuna varem ei ole mul olnud väga palju võimalusi teha tööd väljaspool Endla truppi. «Tõe ja õigusega» seoses tajusin, kui värskendav on töötada koos inimestega, kes ei ole iga päev minu kolleegid.

Nii et kindlasti toob säärane roll näitleja Priit Loogi rohkem pildile, vähemalt mõneks ajaks, ning eks siis aeg näitab, kas ja

6 Elusuuruses

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Need kaks aastat, mille jooksul «Tõde ja õigust» filmiti, oli mõnusalt tasakaalus eluperiood, ütleb Priit Loog. Tasakaalu läks tarvis, sest samasse aega jäi ka lapse sünd.

kui palju teatrivälist tööd tuleb. Eks paistab.

vatiivne? Säärased veendumused võivad ju mingite olukordade või tegelaste mõistmisel üsna segavaks kujuneda.

Kas on ka rolle, mida te tahaksite väga teha?

Saab ikka. Aga mingite teemadega tegelemise teeb see laval raskeks.

Mingit konkreetset unistuste rolli mul pole. On rolle, mis pakuvad endale rohkem, olgu siis lavastuses käsitletava teema, lavastusliku võtme või näitlejale esitatava väljakutse poolest. Samas on repertuaariteatris ka asju, mis tuleb ära teha selleks, et oleks majanduslikku võimekust üle elada juhud, kui mõni võetud risk ei ole ennast rahaliselt ära tasunud. Näitleja poolt vaadatuna võivad need riskiga projektid olla tihti kõige huvitavamad, aga see ei ole reegel.

«Tõde ja õigus» on tehtud väga raamatu süžeeliini järgides. Kui see film oleks tehtud niisama, ilma EV 100-ta, kas see oleks siis teie meelest olnud teistsugune?

Ma ei usu. Vähemalt mitte selle meeskonna ja režissööriga. See film pole selline mitte seepärast, et on EV 100, vaid seepärast, et režissöör on Tanel Toom ja tema tahtis seda lugu nii jutustada.

Kui «Tõest ja õigusest» poleks üldse kunagi filmi tehtud, siis oleks päris julgustükk, kui see korralikult ära keerata ja siis eesti rahvale esitleda. Mäletate, kui Ewert Sundja kunagi jalgpalli eel hümni interpreteeris ja pärast selle eest peksa sai? Ütleme nii, et on mingid asjad… on inimesi, kelle arvates ei tohiks ega peaks olema mingeid pühasid asju, kuid enamiku arvates siiski on mingid lood ja asjad, mille puhul ei taluta eksperimenteerimist.

Ega meie, eestlased, vist ei talu jah, kui rahvussümbolitega hakatakse katseid ja nalju tegema. Kui konservatiivne te ise olete?

Ma arvan, et pendeldan liberaalsuse ja konservatiivsuse vahepeal. Olen neutraal.

Kuid kindlasti on olukordi ning asju, mille puhul võiks öelda, et olen konservatiiv.

Näiteks seoses lapse kasvatamisega olen pidanud paika panema reegleid, ka enda jaoks, ning nendes on vahel küll miskit sellist, mille kohta võiks öelda konservatiivne. Väike laks vastu tagumikku võib olla omal kohal.

Millegi uuega kohanemine võib mul küll vahel aega võtta, aga püüan olla avatud meelega. Päris pimesi kõige uuega kaasa ei torma.

Kas näitleja üldse saab olla kuigi konser-

Võrreldes filmipostriga näete päris elus hoopis teistsugune välja. Kui palju rollis olek keha muutmist ja sellega kohanemist nõuab? Kui nõudlik Eesti teater ja film selle poolest on?

Aus vastus on, et ei ole nii väga nõudlik.

Mis puudutab näo ja füüsise muutmist, vanusega mängimist, siis et seda heal tasemel teha, on vaja pühendumist ja raha. Eesti film pole vist veel nii võimekas, et seda suuremas koguses lubada. «Tõe ja õigusega» saime nüüd natuke katsetada ning lõpptulemus on tänu grimmiosakonna pühendumisele täitsa uhke. Aga võib-olla pole olnud ka materjali, mis seda nii väga nõuaks. Kipun siiski arvama, et enne paneb raha piiri ette kui materjal.

Meil pole näitlejatel ka sellist aega. Hollywoodis keskendub näitleja ühele rollile, võtab 60 kilo alla, viib ennast hoopis teistsugusesse konditsiooni. Esiteks pole meil kuigi palju selliseid filminäitlejaid, kes saavad täielikult pühenduda ühele rollile. Ikka tehakse mitut asja korraga. Teiseks pole meil sellist luksust, et saad kuupalka üheks rolliks valmistumise eest.

Kas teie oleksite nõus võtma näiteks 80 kilo juurde, et mängida Konstantin Pätsi?

Ma arvan küll. Kusagil on muidugi mingi piir, kus ma tajuksin, et see võib-olla hakkab väga tervise peale käima ja muutub ohtlikuks. Nii et päris igat eksperimenti ma kaasa teha ei tahaks. Aga kuni selle piirini teha asju, keskenduda, valmistuda – see kõlab põnevalt.

Kuidas nii mastaapne filmiprojekt nagu «Tõde ja õigus» teatrinäitleja elu ajaraamistikku mahub?

Minu puhul oli hea, et teater tõmbas oma kohustustega veidi tagasi. Ma sain filmis osaleda ja mind ei kaasatud uutesse tükkidesse. Nii mul oligi vaba aega. Filmil oli 75 võttepäeva, aga kui need kahe aasta peale ära jagada, siis see pole tegelikult ju midagi, ainult natuke üle kahe kuus.

Kui on tegemist väga nõutud näitlejatega, nagu meil mõned olidki, siis ma muidugi nägin kõrvalt, milline vaev see sätitamine oli. Et saada kokku kõik näitlejad pluss statistid pluss lapsed ja loomad, ko-

gu komplekt – müts maha nende ees, kes võttepäevade graafikuid teevad.

Minu jaoks olid viimased kaks aastat seoses selle filmiga kuidagi mõnusalt tasakaalus eluperiood. Jagus aega kodule, mul sündis laps ja oli aega sellega kohaneda. Naine ja laps, natuke teatrit, natuke filmi – mõnus aeg oli.

Kui guugeldada «Priit Loog», siis otsingumootor pakub kohe teiseks otsinguks «Priit Loogi elukaaslane». Nii et kes on teie elukaaslane?

Minu elukaaslane on Margit, kes ei ole kuidagi teatriga seotud. Kohtusime mitu aastat tagasi Endla teatris mingil üritusel ning asjad hakkasid minema nii, et nüüd olemegi koos ja meil on pooleteiseaastane tütar Olivia.

Näitlejad abielluvad tavaliselt omavahel.

Kuidas teiega teistviisi läks?

Ma pole kindel, et see järeldus kehtib, kui hakata statistikat tegema. Aga ma võin eksida. Ka mulle tundub, et tihti on tõesti nii.

Armastus on pime ja tuleb kust tuleb, aga ma saan aru, miks need asjad tihti nii võivad minna, et kolleegid teineteist leiavad.

Miks siis?

Sest teatritöö, tundub mulle, nõuab teinekord väga intensiivset koosolemist. Proovid hommikul ja õhtul, vahel rohkemgi, lisaks etendused. Koos millegi läbielamine liidab, ja nii võivadki inimesed teineteisele armsaks saada. Usun, et teater pole siin mingi erand, et ka teistel elualadel võib sellist fenomeni kohata, olgu siis tegemist kokkade või patrullpolitseinikega.

Näitleja töö on põhiliselt ju õhtune. Kas see paarisuhet ei sega?

See ei ole nii karm. Teatrietendused on Endlas neljapäeval, reedel ja laupäeval, vahel ka mõnel muul nädalapäeval. See ei tähenda, et ma olen õhtuti kogu aeg ära. Vahel võivad olla pikad perioodid, kui mul pole proove. Muidu on kuuest üheksani õhtune proov. Kui neid ka on, siis võib küll juh-

Ma vist olen ikka rohkem draamamees olnud.

tuda, et tulen kaks kuud järjest igal õhtul pärast üheksat koju. Aga see ei ole alati nii.

Mehed hakkavad laste sünni järel tihti enda kohta maailmas ümber hindama.

Kuidas teiega oli? Kas see elusündmus mõjutas Andrese tegelaskuju ka? Või on näitleja nii proff, et suudab ära mängida ka koomilise rolli, samal ajal kui ta laps on näiteks reanimatsioonis?

Kindlasti mõjutas see Andrese tegelaskuju ka. Aga eelkõige märkasin muutust endas, siiani vahel imestan, kui seda tajun. Kui sul endal on laps, siis muutub kogu vaade kõigile lastega seotud asjadele.

Olen enda puhul märganud, kuidas võin sõrmenipsust härdaks muutuda, kui näen mõnda last kannatamas. Mitte et see oleks mind enne külmaks jätnud, aga nüüd, ise isana, vaatan seda hoopis teisiti, palju emotsionaalsemalt.

Filmivõtetel oli ka palju lapsi. Sealgi juhtus, et mõni laps ei tahtnud teha, mida nõuti, hakkas nutma, tahtis ema juurde. Ma mäletan, et vahel oli nii raske, sest meil on vaja ka mingi asi sealt kätte saada.

Niisugused olukorrad hakkasid kõik oluliselt rohkem korda minema.

Ja millalgi pärast lapse sündi mõistsin veel üht väga lihtsat asja. Seni polnud mu elus midagi, mis poleks olnud muudetav.

Saab armastus otsa, tuleb uus. Ei meeldi töö, lähed minema. Aga laps on midagi, mis on päris. See on nüüd kogu aeg olemas. Ma ei saa seda muuta. Järsku on inimesel missioon! Muidugi on see lihtne ja loogiline, aga teiselt poolt ma mäletan, kuidas jõudsin järsku selleni, et ahaa, nüüd ongi nii, terve elu.

Teie kolleeg Endlas on Märt Avandi, kelle kohta võib öelda, et nii nagu teie olete nüüd Vargamäe Andres, on tema Tujurikkuja, ja see ei muutu ka siis, kui ta terve elu enam Ott Sepaga midagi koos ei tee.

Kas komöödia oleks teie jaoks midagi uut ja suurt?

Mul ei ole väga palju õnnestunud mängida komöödiates või olla laval see, kes peab nalja tegema. Ma vist olen ikka rohkem draamamees olnud. Äkki see ongi vihje!

Kui ma saaksin rakendada oma huumorimeelt, siis oleks see päris põnev väljakutse, kuigi hirmutav. Nalja on raske teha, eriti sellist, mis kellegi teise peale sinu enda ka naerma ajab.

Võin ju fantaseerida. Näiteks püstijalakomöödia. Oleks põnev seda mingis väiksemas formaadis katsetada. Niimoodi on muidugi jube, et Nordea kontserdimaja on välja müüdud ja nüüd esine seal. Praegu ei oska ma endale ka öelda, kas nali on minu teema või mitte, aga ma prooviksin küll.

Homme on vabariigi aastapäev. On teil perega mingeid traditsioone või peate Vargamäe Andrese pärast presidendi vastuvõtule minema?

Sel aastal ei ole veel kutsutud. Ju nad tahavad filmi enne ära vaadata. Et kas on kutsumist väärt või mitte.

Ei ole meil veel mingeid peretraditsioone. Välja arvatud see, et lipp tuleb välja panna. See on meie majas minu väärikas ülesanne, mida ma pean lipupäevadel täitma. Aga võib-olla tõesti peaks mingi traditsiooni ka juurde tekitama, et võtame viina ja vaatame kleite…

Kapipealne on auhindade tarbeks tühjaks tehtud?

Jah, kapipealsed on ootuses, isegi tolmu tõmbasin ära.

Selle filmi mastaapsus on kahtlemata erakordne. Ma mäletan, et vaatasin mingit lõiku, mida režissöör näitas, ja mõtlesin, et siin on mingi suurejoonelisus või miski, mida ma pole varem Eesti filmis näinud.

Nii et loodame, et filmil mõni äramärkimine ikka tuleb.

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Reklaam 7

8 Uudishimu

postimees arter • 23. Veebruar 2019

VARGAMÄE FAKTIKONTROLL:

SEE ON PÄRISELT OLNUD, SEE VARGAMÄE!

Tekst Siiri Kvell, Kristi Kirss, Kaire Sinimaa / Vargamäe muuseum Fotod Vargamäe muuseum

K

KES OLID INIMESED «TÕE JA ÕIGUSE» TAGA? MILLIST ELU EESTLASED TOONA ELASID? KUI PALJU ON RAAMATUS JA FILMIS KUNSTILISI LIIALDUSI, KUI PALJU PÄRIS ELU? FAKTIKONTROLL KINNITAS: NEED INIMESED OLID, NEED KOHAD OLID JA NEED TÜLID OLID KA.

Pearu prototüüp Jakob Sikenberg ja tema naine Mari.

oht, kuhu «ligi kolme­ kü m nel ine» A nd res koos oma naise, nukra­ te silmadega Krõõda­ ga romaanis «Tõde ja õi­ gus» «läinud aastasaja kolmanda veerandi lõ­ pul» jõuab, on tegelikult Tammsaare väljamägi ja selle kaks talu: Tammsaare-Põhja (romaanis Mäe) suuru­ sega 138,2 hektarit ja Tammsaare-Lõuna (romaanis Oru), kus hektareid 142.

Kui mõnes talus moodustas põllumaa sel ajal üldpinnast 30–50 protsenti, siis nende­ ga võrreldes olid Tammsaare talud ikka üs­ na viletsad: kivised, võsastunud, liigvee all kannatavad. Tammsaare-Põhja talus oli põl­ lumaad ainult umbes 15 hektarit.

Romaanis kujutatud avarad loodus­ maastikud on tänapäevaks jäädavalt ka­ dunud. Kuna loomi enam ei karjatata ja sü­ vendamine on Jägala jõe veerežiimi muut­ nud, võimutseb igal pool mets.

Andrese ja Pearu prototüübid Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg tulid taludesse elama vastavalt aastal 1872 ja 1869. Jakob ei söönud endist naabrimeest talust välja nagu Pearu, kõrvaltalu oli tema saabudes juba elanikest tühi.

Mõlemad olid ettevõtlikud ja tublid ta­ luperemehed, kes hakkasid kohe pinnast parandama: kraave kaevama, võsa rooki­ ma jms, ning majandasid talu oskuslikult.

Naabrid võtsid valla volikogu liikmetena osa ka Albu valla tööst.

Kas kaevata üksi või kahekesi? Tamm­ saare-Põhja talu heinamaad ja -küünid asu­ sid eemal. Suvel hein niideti, kuivatati ja pandi küüni hoiule. Koju toodi see alles tal­ vel reega, sest siis soostunud maa kandis.

Liigvee ärajuhtimiseks rajatud piiri­ kraave on praegu väga raske üles leida. Mõ­ nikümmend aastat tagasi puhastati kuna­ gine piirikraav, mis läks voore jalamilt Kit­ sessaare poole ja asus kümmekond meetrit piirist Tammsaare-Lõuna talu maal. Tõe­ näoliselt ongi seda romaanis kujutatud kui

Tammsaare talu rehetare 1937. aastal.

Pearu ja Andrese kahasse kaevatud kraa­ vi, mille pärast üleaedsed kaua kemplesid.

Teinegi «tülikraav» romaanist «Tõde ja õigus» on teada. Jakob Sikenberg lasi kaevata väljamäe külje alla 35 sülla (u 75 m) pikkuse ja tervelt 6 sülla (u 13 m) laiu­ se kraavi, selle ots suleti mätastest tam­ midega ning see takistas Palgissaare hei­ namaade ja kopli kraavide äravoolu. Pee­ ter Hanseni loomad sattusid kuni kõhu­ ni vette. Alles kohtu otsuse tõttu nõustus naaber suveks paisu alla laskma, mille koh­ ta sõlmiti leping. Aeg-ajalt võeti kohtutee taas jalge alla.

Soosild. Praeguseks on Andrese unistus täitunud ja soosillast saanud korralik kruu­ sakattega tee, mida mööda sõidavad kõik, kes Järva-Madise või Albu poolt tulevad.

Silda tänapäeval otsida ei maksa, soosild on ühenduskoht kahe väikevoore ehk väl­ jamäe vahel – sohu rajatud teelõik.

Soosilla tugevdamise kirjeldus romaa­ nis on tõsieluline: kõikuvasse pinnasesse rammiti puupakke ja pandi kive, neile lao­ tati hagu ning kõrvalt kraavist kaevatud turbamättaid. Isegi siis pidi ettevaatlikult jalgadele kindlamat toetuspinda otsima.

Talitee Järva-Madisele kulges üle Kodru raba. Kirjaniku õe Marta Hanseni mäleta­ mist mööda nad lastena soos marjul ei käi­ nud.

Seevastu olid lastele oodatud käigud jõe äärde kalale või vähki püüdma. Jägala, või nagu siinkandis öeldi – Simisalu – jõe poo­ le taheti suunata ka liigvesi kahasse kae­ vatud kraavis. Teiste kraavide vesi suuna­ ti Ambla jõe poole.

Anton Hansen Tammsaare (30. jaanuar 1878 – 1. märts 1940) vs. Indrek Paas. A. H. Tammsaare lapsepõlv Tammsaare-Põhja talus andis ainest Indreku lapsepõlveks ro­ maanis «Tõde ja õigus». Mõlemad kasvasid suures peres ja sarnastes tingimustes, män­ gisid õdede-vendadega. Karjas käies õppi­ sid nad tundma ja tunnetama ümbritsevat loodust – taimi, linde ja loomi.

Tammsaare uurijad on täheldanud sar­ nasusi ka iseloomus: mõtlikkus, õrnaloo­ mulisus, süvenemine raamatumaailma.

Kusjuures mõlemad loevad isakodus sa­ mu raamatuid, hiljem eralduvad kaasini­ mestest ja pääsevad linna kooli. Sarnane oli ka Antoni ja Indreku teadmistejanu.

Peeter (30. oktoober 1841 – 29. oktoober 1920) ja Ann Hansen (2. juuli 1852 – 16. veebruar 1903) vs. Andres ning Mari ja Krõõt Paas. Kirjaniku vanemate Ann ja Peeter Hanseni abielu kestis 30 aastat. Hea hari­ dusega Peeter Hanseni tõid noore naisega Viljandimaalt Järvamaale majanduslikud põhjused. Talud Järvamaal olid odavamad.

«Tões ja õiguses» otsib Andres sageli tu­ ge ja kinnitust pühakirja lugemisest, olgu muretund või harras hetk. Palvusmeeleolu valitsenud ka Tammsaare-Põhja talus suur­ tel pühadel. Oli hetki, kus Peeter Hansen oma vagaduses Mäe Andrese moodi kur­ jaks muutus. Näiteks ühel ülestõusmispü­ ha hommikul saatnud isa kõik neli poega pühadelaua äärest ära, sest lapsed asusid roogi nautima söögipalvet lugemata.

Ometi olid lapsed Peeter Hansenile tähtsad. Kõigi 12 lapse ilmaletulekut tähis­ tanud ta suurejooneliste varrudega. Kui las­ test kaks surmale suikusid, olnud ta lohu­ tamatu.

Isana hoolitses ta laste mõtteteravuse, praktiliste oskuste arendamise eest ning rõhutas üksteise aitamise ja hoidmise va­ jadust.

Väliselt oli Peeter Hansen tugev musk­ lis mees, nägu jõuline ja rahulikuna tume­ hallide silmade vaade terav. Vihastades muutunud Marta Hanseni ütlust mööda isa silmad valgeks.

Ann Hansen olevat sihvaka, peenetun­ delise ja õrnaloomulise Krõõda prototüüp.

Ema kõlarikas lauluhääl meeldinud laste­ le, aga tõesti – veel rohkem üleaedsele Si­ kenbergile, kes iga parajat juhtu kasutanud selleks, et temale kui «heleda jaalega vearteidele» läheneda ja teda meelitada. Ann ja Krõõt olid laste kasvatamisegi osas sarna­

Suleruum 9

postimees arter • 23. Veebruar 2019

NEEME RAUD JAH, SELLISES EESTIS TAHANGI ELADA

sed: mõlemad üldiselt õrnad, aga vajadusel noomivalt korrale kutsuvad. Ann oli otsusekindel ja rahulik ega soovinud konflikte, solvatuna jäi pikaks ajaks vait.

Vanemas eas kehaehituselt tugevamat Ann Hansenit on ka Vargamäe Andrese teises naises Maris. Eks saatnud Anton Hansenit kooliteele, hoolitsenud tema söögipoolise ja välise eest ikka ema, nagu seda tegi Mari Indreku puhul. Mari piinarikas haigus elu lõpul meenutab aga paljuski Tammsaare-Põhja talu perenaise kauast põdemist luumurru tagajärjel.

Jakob Sikenberg (28. märts 1837 – 15. oktoober 1911) vs. Pearu Murakas. «Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad kissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere peremees.»

«Nuabrimees» Jakob Sikenberg ei jäänud oma kiusu ja krutskite poolest kirjanduslikust teisikust Pearust maha.

Kohaliku mehena, kelle isagi elanud terve elu Albus, tundis ta kiusatust «sisserännanud» Peetriga rammu katsuda.

Kohtusse mindi siiski ühe hobusega, sõideti ühes vankris või saanis, sest tee oli ju üks! Pealegi ei kujunenud tülid kunagi nii suureks, et naabrid poleks omavahel suhelnud. Laste ristsetel ja muudel tähtsatel sündmustel käidi üksteisel külas. Seda on meenutanud ka kirjaniku õde Marta: «Mitte üht pidu ei olnud, kus Sikenberg ei olnud kutsutud. Meie rahvas käis ka neil.» Lisaks olnud naabrionu heldekäeline – kui mett võttis, said teise pere lapsed ka kääru meega leiba. Teine õde Anette kiidab tema huumorisoont.

Jakobi «lambasihver» päriselus oli Mari Külvander (1839–1913). Neil oli üheksa last, kellest kuus kasvas suureks. Esiklaps – poeg – suri kahesena. Järgmised kolm last olid tütred ning alles seejärel sündis poeg.

Romaanis hargneb «tütarde traagika» teatavasti hoopis Andrese peres.

Andrese prototüüp, kirjanik Anton Hansen Tammsaare isa Peeter Hansen.

Naine, kelle järgi lõi kirjanik nii Mari kui ka Krõõda – kirjaniku ema Ann Hansen.

Jaan Käsper vs. Sauna-Madis. Saunikud olid nii Tammsaare-Põhja kui ka Tammsaare-Lõuna talu pere abilised, kelle eluhooned paiknesid talude piiril. Seal elas pärast talu pärandamist poeg Augustile ka Peeter Hansen. Õiguse elada talu maadel teenis sauniku pere välja maaomanikule tööd tehes. Endil neil maad ega hooneid ei olnud. Nad võisid soovi korral vabalt lahkuda, aga ka peremees võis nad igal ajal välja ajada. Väikeses laudas oli saunikul üks lehm, kes käis pere loomadega koos karjas, ning paar lammast, kellelt sai villa. Parematel aastatel tõi perenaine jõuludeks veidi sealiha ja muudki.

Tammsaarel elasid algul saunikutena Jakob Sikenbergi vennad Mihkel ja Jaan koos oma perega. Kui Mihkel Krimmi sõja ajal suri, abiellus lesk Leenu tubli töömehe ja kraavikaevaja Jaan Käsperiga, keda töökuse poolest peetakse Sauna-Madise prototüübiks. Teine saunik Jaan tegi aeg-ajalt rätsepatööd, parkis nahku ning käis kalal.

Hans Grossthal vs. Hundipalu Tiit. «Hoia teda aga hoolega. Kui temast kord õpetatud mees saab, siis pistab ta meid kõiki suure rammuga kotti.» Nii öelnud väikse Antoni kohta ristiisa Hans Grossthal.

Hansenite lähemad naabrid olid umbes kahe kilomeetri kaugusel, Simisalus elas Hans Grossthal, kes oli Viljandimaalt toonud siiakanti kogu oma 16-liikmelise pere: kolm venda naiste ja lastega, isa Peetri ja ema Eeva. Hansu naise Anu vokimeistrist vend Jaan Soo tuli samuti samuti Albu valda.

Hundipalu Tiitu tutvustatakse romaanis kui Kõrvenurga valgustatumat pead,

kelle juttu kuulatakse nagu köstri või kirikuõpetaja juttu ja kel ühena vähestest käib kodus ajaleht. Tegelikult Hansul kihelkonnakooli haridust polnud, kirjutada ta ei osanud, oma allkirja asemel tegi kolm risti, lugemisoskuse kohta pole ka tõendeid.

Siiski oli ta Aleksandrikooli Järva- Madise abikomitee esimees ja annetas raha kooli ehitamiseks.

Mihkel Blockmann ja Hans Herm vs. Kassiaru Jaska. Kassiaru Jaska prototüübiks peetakse Mihkel Blockmanni Otsa talust, sest tema olnud hobuseparisnik ja härgade vahetaja. Mihkel tuli Albu valda 1873. aastal koos naise Anne, isa Jaani ja ema Mariga.

Kui Ann ja Peeter Hansenil õnnestus 12 lapsest suureks kasvatada kümme, siis romaanis Paaside perel nii hästi ei läinud.

Paljudes peredes väikseid hingi kaasa viiv tõbi jõuab külla laadal käinud Kassiaru peremehega, kelle lapsed samuti surevad.

Romaanis kuulus Kassiaru Jaska veidi kõrgemasse klassi kui Vargamäe Andres ja Mari, nii olid ka kirjaniku lapsepõlves Otsa talu inimesed «minu isale ja emale liiga rikkad ja peened, sest seal ei söödud perega ühes lauas».

Järva-Madise kirik. Tammsaare taludest umbes kuue kilomeetri kaugusel asuv Järva-Madise kirik on pühitsetud pühale Matteusele. Tegemist on ühe väikseima ühelöövilise kirikuga Eestis. Kiriku kellade imeline kõla helises üle soo Vargamäele ja andis märku jumalateenistusest.

Vallamaja. «Kõigile tõe ja õiguse nimel kokkutulnuile saadab tervisi Tammsaare.»

Nii seisis telegrammis, mis loeti ette 30. augustil 1936 Albu vallamaja ees muruväljakul, kus kohaliku rahva eestvõttel oli püsti pandud monument (autor skulptor F. Sannamees) suurele sõnameistrile. See oli Eestis esimene, mis avati elavale kirjanikule.

Nagu nii mõneski vallamajas, oli ka Albu vallamajas tsaarivalitsuse ajal kohtusaal, kus Peeter ja Jakob vallakohtule ütlusi andsid. Naabrid olid agaramad kohtuskäijad kui nende kirjanduslikud teisikud Vargamäel, olgu põhjuseks piirikraavid, aiad või karjateed.

1. märtsil avatakse Vargamäe muuseumis näitus «Tõde ja õigus.

Tõsielulisest tagapõhjast», mis räägib Tammsare romaani I osa prototüüpidest.

Järva-Madise kõrts. «...aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees.

Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.»

Peaaegu vallamaja vastas üle tee asuvas kõrtsis lahutati meelt ja sõlmiti tähtsaid lepinguid. Tihti käidi kõrtsist läbi ka pärast kohtuvaidlusi.

Hiljem rahvamajaks muudetud JärvaMadise kõrts põles maha elektririkke tõttu.

Küsimus, kas SELLISES Eestis tahtsimegi elada, kõlab valimiskampaaniate ajal – ka seekord – üsna sageli. Vastuseks oodatakse aasimist: ei, sellises kohe kindlasti mitte. Ja hea, et on rahulolematus, see viibki edasi. Ent mina tõmbasin sõna SELLISES pealkirjas maha, sest minu valik kuus aastat tagasi oli: jääda Ameerika Ühendriikidesse või naasta Eestisse.

Mõlemad võimalused olid olemas ja ma valisin Eesti.

New Yorgist tagasi kolides ei osanud ette näha, et tunnen end oma maal esialgu mõneti võõrana.

Olin ju tegelikult kogu Ameerikas elatud aja end esmalt eestlasena identifitseerinud ja kui vaja, siis pigem newyorklase, kuid mitte kunagi ameeriklasena. Üle 20 aasta töötasin sealpool Atlandit Eestile ja Eesti kuulajale-vaatajale. Ja kui lõpuni aus olen, siis ka korduvalt enda peale vihastanud, miks ma ei valinud varastes 20ndates ingliskeelset ajakirjandust ja elu, vaid jäin ikka eestikeelse juurde. Nüüd on raske öelda, kas see oli kartus oma identiteedi ja keele kaotamise pärast, mis ingliskeelset eetrimeediat sihikule võttes oleks nagunii toimunud, hirm konkurentsi pärast ingliskeelses meedias või ikkagi patriootlik tunne, et tahangi olla eestlastele välismaiste uudiste vahendaja. Et me vähemalt oma ilmavaatelt ei ääremaastuks, vaid oleksime muu maailmaga kursis (see viimane soov on senini vägagi alles).

Kuid siis olin Eestis tagasi ja korraga saabus mu ellu teadmatus, segadus: kes ma siis ikkagi olen ja kas mu teadmisi, haridust, kogemusi on üldse kellelgi Eestis vaja. Tagantjärele on huvitav mõelda, et see kimbatus ei tekkinud mul sulatusahjus New Yorgis, kus mu eneseteadvus oli selgelt paigas – olin Eesti ajakirjanik –, vaid just siia tagasi tulles nägin ja tundsin, kuidas kohapealsed asjade otsustajad hakkasid minust, varasemast kosmopoliitsest uudistesoldatist, väikeriigi tsivilisti vormima. Ühel hetkel ei saanudki ma enam aru, kes ja kus ma peaksin olema, vaid etendasin rolli, kelles mind koju naasnuna näha sooviti. Pilk läks selgeks alles siis, kui hakkasin taas oma mina üles leidma ja alustasin elus täiesti uut peatükki.

Aga seda, et tulin tagasi, jäin ja jään Eestisse, sest siin on kodu, oma rahvas, oma keel, ei ole ma hetkegi kahetsenud.

Eestis on mul argiselt oi kui palju lihtsam elada, kui oli New Yorgi pidevas – nagu seal öeldakse – (linna)rottide võiduajamises.

Kui pass ütles, et poolsada aastat on peagi elatud, esitasin endale küsimuse, miks peaks mu elu olema pidev olelusvõitlus. Alaline enese tõestamine. Kellele? Teistele? Miks?

Omal maal oma inimeste keskel ei pea ju nii olema. Ega olegi.

kui Ühiskonnauuringute Instituut küsis äsja, kas Eestis on hea elada, vastas jaatavalt lausa 88 protsenti rahvast.

Muidugi on Eestis asju, mis ei meeldi. Kuid neid on igal pool. Seda, et elame tegelikult heas riigis, kinnitab ilmekalt ka käimas olev valimiskampaania, kus enamik poliitikuid pakub pigem lahendusi peenhäälestuseks, mitte totaalset kursimuutust. Eelmisel laupäeval sattusin Kuku raadiost kuulama mnemoturniiri, kus stuudios olid koos EKRE ja Keskerakonna poliitikud – oli tore saade, mõnusa eesti huumoriga, kus keegi ei hüpanud kellelegi kõri kallale.

Hea oli hiljuti näha, et maailma riike vabaduste järgi reastava Freedom House’i viimases globaalses pingereas on Eesti nähtavalt kõrgel kohal. Kui Soome, Rootsi, Norra kroonisid pingerida 100-punktise skooriga, oli meil punkte 94, millega edestasime nii Lätit-Leedut kui ka Suurbritanniat ja Ameerika Ühendriike. Üks tuttav märkis hiljuti, et kui idast lähtuvad hirmudohud välja arvata, ei olegi Eestis probleemi, millega me hakkama ei saaks. Lisaksin ohtudele ka maailma majanduskeskkonna, mis meie tahtest sõltumatult majandust mõjutab. Aga üldiselt saame oma väikesel maal hästi hakkama.

Ja kui Ühiskonnauuringute Instituut küsis äsja, kas Eestis on hea elada, vastas jaatavalt lausa 88 protsenti rahvast.

10 Elukogemus

postimees arter • 23. Veebruar 2019

GRIMMITOOLIS SÜNNIB

FILMIMAAGIA PIKALT OODATUD KODUMAISE MÄNGUFILMI «TÕDE JA ÕIGUS» GRIMMIKUNSTNIK LIISI ROHT RÄÄGIB, MISMOODI FILMIMAAILMAS GRIMMI ABIL MAAGIAT LUUAKSE, MILLE POOLEST SEE LINATEOS TEISTEST ERINEB JA MIKS OLID PEAOSALISED PRIIT LOOG JA PRIIT VÕIGEMAST SUNNITUD LIGI VIIS TUNDI JUTTI GRIMMITOOLIS ISTUMA.

Sa

ue

T k s t L iis b

Fotod Heikki leis, Tootja

Jäljendi võtmine.

e

t

te

Priit Võigemastilt jäljendi võtmine.

õde ja õigus» esitas grimmikunstnikele suure väljakutse, sest tegelased vananesid filmi jooksul 24 aasta võrra. See omakorda tähendab, et lõpus, kui oli toimunud kõige suurem ajahüpe, tuli kasutada silikoongrimmi, mida tehti Eesti filmi puhul esimest korda.

Liisi sõnul on vanainimese välimuse saavutamiseks mitmesuguseid võimalusi, kuid üldiselt võetakse appi silikoonist lisandid, mis tehakse spetsiaalselt näitleja järgi. Sellise grimmi tegemiseks kulub palju aega, mistõttu istusid peaosatäitjad Priidud – Loog Andresena ja Võigemast Pearuna – grimmitoolis neli-viis tundi.

Grimmikunstnik selgitab, et protsess algab mitu kuud enne võtete algust näo jäljendi võtmisega. Sellest tehakse kipsi abil vorm, mille peale hakatakse n-ö vananemist voolima. Seejärel lõigatakse tükid kipspea küljest lahti ja ehitatakse n-ö negatiivi vormid. Teatud tükid, näiteks kael ja pealagi, nõuavad suuri kahepoolseid vorme. Lamedamate tükkide puhul, nagu näiteks põsed, saab kasutada lamedaid vorme.

Kui vormid lõpuks valmis saavad, valatakse nende sisse silikoon. Kõik tükid on ühekordseks kasutamiseks, mis tähendab, et iga päev tuleb teha uued. «Veetsime töökojas lihvides, saagides, ehitades ja puurides mitu nädalat,» meenutab Liisi.

Kui järg jõuab näitlejate grimeerimiseni, alustatakse näo ettevalmistamisest.

Kui tegemist on näiteks proteesgrimmiga, aetakse meestel vahetult enne grim-

Kipsist pea.

mi habe ära, et see silikooni näo küljest lahti ei lükkaks. Väga kiire karvakasvuga mehe puhul võib juhtuda, et õhtu lõpuks hakkab vuntsi- ja habemetüügas seda siiski tegema. Selliste probleemidega tegeletakse jooksvalt. Ettevalmistused tehtud, hakatakse silikoontükke näole liimima. «Näiteks Priit Võigemastil oli terve nägu kaetud silikoonitükkidega, Priit Loogile aga liimiti silikoonitükkidest põsed, ülahuul ja käed,» selgitab jumestuskunstnik. Pärast tükkide liimimist tuleb need ära värvida ja kleepida näokarvad sinna, kuhu vaja.

Liisi jutu järgi oli «Tõe ja õiguse» grimm eriline juba seetõttu, et näitlejatele kleebiti iga päev habemed põhimõtteliselt karv karva haaval. Näiteks Pearu kiilakale pealaele tuli karvad pähe torkida, niisamuti torgiti kulmud sisse Sauna-Madise silikoonist laubale, mis tuli igaks võttepäevaks uus teha. Priit Loog ja teised näitlejad veetsid tavapärastel hommikutel grimmitoolis ligi kaks tundi. Mida vanemaks aga näitlejad filmi mõistes said, seda karvasemaks tegelased läksid ja seda pikemaks venis ka grimm. «Üldjuhul oleneb filmigrimmi tegemise aeg konkreetsest filmist ja karakterist, aga tavaliselt jääb see poolest tunnist kuni tunnini, kui ei ole vaja midagi külge liimida või suurt soengut teha,» mainib grimmikunstnik.

Tavaliselt tegeleb ühe näitlejaga üks grimeerija, aga kuna «Tõde ja õigus» nõudis pikki grimme ja aega kippus väheks jääma, juhtus ka seda, et ühe näitleja ümber askeldas korraga lausa kolm grimeerijat. Üks tegi käsi, teine jalgu ja kolmas viimistles habet. Grimmitoolis värviti mustaks ka küünealused ja varbad. «Selleks et tekiks parkunud töömehekäed, peab aastaid vaeva

Vormide ehitamine.

Grimmikunstnik Liisi Roht.

nägema või siis grimmi appi võtma,» sõnab Liisi. «Kuna ehtne muld ja pori ei püsi jalgadel eriti hästi, tuleb grimmivahenditega kaasa aidata.»

Filmivõtetel juhtus sedagi, et platsil oli korraga ametis kümme grimeerijat. Näiteks kõrtsistseenide puhul, kus osales palju näitlejaid ja ka mittenäitlejaid, kellele kõigile tuli liimida karvalisandeid, panna pähe parukas ja anda külamehe võidunud väljanägemine. «Kuna tol ajal pesti end heal juhul kord nädalas, ei pääsenud keegi grimmitoolis käimata platsile. Puhas näolapp oleks kohe silma torganud,» tõdeb Liisi.

Viis tundi grimmitoolis pole sugugi lühike aeg, see on raske nii näitlejale kui ka grimeerijale. Liisi ise oli võtete lõpus väikese beebiga ja seetõttu tuli teha imetamispause, Priit Loog sai aga samal ajal väikese kohvi ning võileiva võtta. «Sellegipoolest on pärast viietunnist grimmi tunne, nagu oleks nädal aega rasket tööd teinud,» tunnistab Liisi. «Võtad ennast maksimaalselt kokku ja keskendud ainult ühele asjale. Eksimused ei ole lubatud, sest kõik jääb ju pärast filmil näha, kinoekraan on halastamatu!»

Grimeerimine on suur vastutus ja ikka tuleb ette päevi, kus ei jää oma tööga sada protsenti rahule, hoolimata sellest, et tol hetkel andsid endast maksimumi, mainib Liisi. «Vahel voolas külm higi mööda selga alla, kui aeg hakkas peale suruma ja teadsid, et pead igal juhul valmis jõudma. Professionaalsed näitlejad olid tublid, pidasid ilusti vastu.»

Filmi «Tõde ja õigus» võttepäevad kestsid enamasti 15–16 tundi. Grimeerijad alustasid hommikul esimestena ja lõpetasid õhtul grimmi mahavõtmisega, järgnesid ettevalmistused järgmiseks päevaks.

Pearule viimase lihvi andmine.

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Elamus 11

12 Taustakontroll

postimees arter • 23. Veebruar 2019

REETUR JUHUSE TÕTTU

ON VÄHE TÕENÄOLINE, ET AVALIKKUS SAAB KUNAGI TÄPSELT TEADA, MIKS KAHE NÄDALA EEST RIIGIREETMISES SÜÜDI MÕISTETUD DENISS METSAVAS EESTI RIIKI REETMA HAKKAS. ENT ÜLDISED MOTIIVID, MIKS INIMESED SEDA TEEVAD, NÕRKUSED, MIDA LUURED ÜLE MAAILMA KASUTAVAD, ON AJAST AEGA SAMAD.

kes olla vaid kaks talve koolis, mingis külakoolis käinud. Ta mängib selle kommunisti igal juhul üle.

Kolm kuud hiljem ministeeriumitöötaja tabati, sellest kirjutati üleriigilistes ajalehtedes, ning tema Vabadussõjas võideldes haavata saanud isa suri lendva tagajärjel.

Umbes nii võisid sündmused areneda Tallinnas kahe maailmasõja vahel. Vahepeal pole midagi muutunud, luured luuravad ikka veel. Nii nagu toona on ka praegu meie asukoht ida ja lääne vahel üks huvide kokkupõrke paiku. Meeldib see või mitte, kuid niisugustel kokkupõrkejoontel kahtlustatakse teist alati ning eeldatakse keerukaid salasepitsusi. Kümned analüütikud püüavad teise poole sammu mõista ja selles loogikat leida isegi siis, kui vastasmängijal on operatsioon tegelikult vussi läinud ning ebaõnnestumise varjamiseks tehakse nägu, et see oligi tegelikult niimoodi mõeldud. See oli osa millestki suuremast. Üks näide sellest on sõjalised õppused, mis on alati teise poole huviorbiidis. Õppustel mängitakse ikka läbi, et teine pool ründab esimesena ja tungib ennastsalgavast kaitsetegevusest hoolimata edasi. Rünnatav tõmbub kaitsesse, grupeerub ümber ning asub pealetungile. Luures see nii ei ole, vähemasti edukas luures mitte.

Luure peab olema agressiivne iga päev, iga tund, iga hetk. Muidu võib ta midagi olulist maha magada või kellegi olulise konksu otsast minema lasta.

EMOTSIOONID JUHIVAD

te

Ko

ort

T k st E r k k

fotod Scanpix

i

aevas paistis täiskuu, kui üksik uitaja mööda Pelgulinna tänavaid astus.

Kojamehed olid püüdnud uulitsal valitsevat libedust tõrjuda koldetuha heitmisega jääle, kuid sellest hoolimata oli ainuüksi samal päeval kolm inimest jõudnud ennast haigevoodisse kukkuda. Hiline uitaja ei liikunud sihitult, tema mõtteis kummitas kättemaks tehtud ülekohtu eest. Osakonnajuhataja ministeeriumis oli lubanud talle jaoskonnaülema kohta, kuid nüüd tuli välja, et too koht läks hoopis teisele. Veel nüüdki kiskus käsi mantlitaskus rusikasse ja mees sülgas jääväljale.

Ta peatus hetke ja vaatas pea kuklas üle kahekordsete puumajade. Ninna tungis kütmise lõhna. Kuu siras kirkalt, kui

pilveräbalad eest minema aeti. Pagan võtaks, pilveräbalaid käristati, nagu käristas temagi seda osakonnajuhatajat! Nüüd ta alles saab! Öine tulija saabus kohtumiselt Nõukogude Venemaa saatkonna töötajaga, kelles võis eksimatult tunda ära tšekisti. Too oli esitanud küsimusi ja pakkunud ka raha, mida mees ei võtnud vastu. Ega ta siis ometigi riiki reeta kavatse! Ta lihtsalt näitab osakonnajuhatajale koha kätte ning pärast seda läheb elu edasi. Saatkonna töötaja oli tal palunud tuua Politseilehe ja telefoniraamatu. Ega see siis mingi raske asi ole!

Pealegi on mõlemad täiesti avalikud materjalid, mille saatkond oleks võinud ka ise osta. Paar kohtumist veel ja siis on osakonnajuhatajaga asjad tasa. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetajana teadis ta täpselt, et on kordades intelligentsem kui see tšekist,

Inimloomus on ka jäänud samaks. Meid juhivad endiselt emotsioonid ning see teeb meie käitumise aimatavaks. Inimese loomuses on varjata välja tulla ähvardavat häbi, olgu see siis mõni seik minevikust või tänapäevast. Värbamiseks sobib niihästi teadustöö plagiaat kui ka liiga lõbus õhtu välislähetuses, mis tõi kaasa üheöösuhte.

Luuraja teab, et inimene tahab seda tuttavate eest varjata ja tavatseb häbi varjamiseks valida veel suurema häbi. See on inimeste käitumise paratamatus, mida näeb iga päev nii üksiku poliitiku siplemises kui ka ebaõnnestunud juhtimisotsustes.

Kui alguses oleks eksimusest kuulnud 10–20, ehk ka sada inimest, siis tabatud spiooni puhul võib olla sellest kuuljaid juba näiteks miljon. Kuid inimesele on need kümme lähimat inimest osamaksed. just kõige oluliseVäikesed grupid.

Paindlikud mad, ning luuraja teab seda.

Edevus on alati hea valik, sest inimesed on edevad ning tahavad tunda ennast kellenagi, kes nad igapäevaelus ei ole. Külmaalati sõjaenne ajal broneerimist värvati Rootsis üks sealse arTutvu põhjalikult mee allohvitser, kes ei saanud kõrghariduse reisipaketi kirjeldusega. puudumise tõttu kunagi ohvitseriks tõusta, kuigi tahtis seda väga. Õppimise asemel otsustas ta riiki reeta, ning venelased andsid talle kindrali auastme. Vähe sellest, talle õmmeldi ka kindrali vorm, mida reetur siis agendijuhiga kohtudes kandis. Ülejäänud aja hoiti seda turvaliselt NSV Liidu Stockholmi saatkonna kindralstaabi luure peavalitsuse GRU residentuuri kapis. Viigiti ja harjati. Vähetähtis polnud ka see, et reeturile anti varjunimeks Kotkas, kuigi tema ristinimi oli Varblane.

Ideoloogia on samuti üsna kindla peale minek, kuid tänapäeva maailmas pisut unarusse jäänud. Inimesed ei usu enam nii tulihingeliselt kommunismiideesse nagu varem, kui 1930. aastatel värbas näiteks Nõukogude luure Suurbritannia elitaarsest ülikoolist nn Cambridge’i viisiku. Viis meest, kellest neli olid kõrgklassi päritolu, pidasid marksistlik-leninistlikku riigikorraldust parimaks võimalikuks. Tänapäeval näib selleks olevat, vabandage minu otsekohesust, põhiõiguste kaitse. Loomulikult on isikuvabaduste kaitse oluline ning demokraatia toimimise vältimatu osa. Ilma selleta ei kujuta me oma ühiskonda enam ette. Luuraja teab seda ning oskab samuti ära kasutada.

Taustakontroll 13

postimees arter • 23. Veebruar 2019

karistuse juba saanud, kuid mingil põhjusel otsustati teda uuesti karistada. See oleks sama, kui meie kohtleks sarnasel viisil Dressenit (Aleksei, ma tean, et sa loed, aga sellest klaasist ma küll juua ei soovita), kes mõisteti samuti süüdi, kandis karistust ning vabanes amnestiaga.

Salisbury juures on veel üks huvitav külg. Venemaal ei ole sarnaselt läänega toimivat kodanikuühiskonda ning seetõttu ei osatud iroonilisel kombel karta seda, mida ise aktiivselt ära püütakse kasutada. Kiiresti jõuti jälile rünnaku toime pannud ohvitseride tegelikele nimedele, paljastati kattedokumentide numbrid ning palju muudki. Seda kõike tegi avalikkuse jaoks efektiivselt kodanikuühiskond.

Luure hammasrataste vahel: Edward Snowden, Julian Assange ja Bradley Manning.

Julian Assange, Bradley Manning, Edward Snowden ja teised ei olnud pelgalt vilepuhujad, kes paljastasid, et luured luuravad ning julgeoleku tagamiseks kogutakse muu hulgas isikuandmeid. Seda tehakse suurtel kiirustel ja hulgakaupa, kui parafraseerida üht aastatetagust ütlust. Ei maksa eeldada, et tänapäeval kogutakse andmeid nagu eelmise sajandi alguses, kuid asi pole ka nii pöörane, nagu filmidest tihti näeb. Tegelikkuses infosüsteemid omavahel ei ühildu, kaamerad ei salvesta ning alati võib ilmneda inimliku lolluse vääramatu tegur. Õnneks.

Ma ei arva, et Assange, Manning ja Snowden tingimata mõistsid, et mõni luureteenistus kasutab neid ära. Võimalik, et nad olid sellest teadlikud, lootes luured enese huvides tööle panna – üks tee, kaks asja. Nüüd viibib Assange juba seitsmendat aastat Ecuadori saatkonnas Londonis ning kuuldavasti pole rahul ei tema ega saat-

kond. Manning oli ainus, kes läks kinni, vahetas sugu ja vabanes lõpuks amnestiaga. Snowden viibib kuuendat aastat Moskvas ning võib jääda Venemaale kuni 2020. aastani. Kohe ei teagi, kellel neist kõige halvemini on läinud.

HIRM TEKITAB HILJEM PROBLEEME

Hirm ei ole tavaliselt väga hea motivaator, sest tekitab hiljem probleeme. Maailmas on eriteenistusi, kes püüavad seda kasutada, kuid pärast kellegi lõa otsa saamist otsitakse muu präänik. Seda kasutavad edukalt Venemaa ja Põhja-Korea, kuid loomulikult on Aafrikas ja Aasiaski selliseid riike rohkem kui üks. Meetod on tavaliselt lihtne – antakse peksa. Mõistagi esineb siin ka variatsioone, nagu ähvardamine, pereliikmete kaudu mõjutamine ning muu selline.

Siiski on tekkinud uus liik, mida pole Euroopas selliselt ammu kasutatud. Loomulikult on Euroopas varemgi toimunud

salamõrvu, mille korraldanud teised riigid. Üks kõmulisem niisugune teooria on Rootsi peaministri Olof Palme mõrvamine Lõuna-Aafrika luure poolt. Sellele pole veenvat tõestust, küll aga on tõendatud GRU tegutsemine Salisburys.

Mees, keda mäletatavasti tappa taheti, oli endine GRU agent Sergei Skripal, kes oli Venemaal lääne kasuks luuramises süüdi mõistetud, osa karistusest ära kandnud ning siis Venemaa sissekukkunud agentide vastu välja vahetatud. Seega oli ta ühe

Hirm ei ole tavaliselt väga hea motivaator, sest tekitab hiljem probleeme.

KUIDAS MITTE REETA

Hea soovitus on, et ei maksa arvata, nagu suudaksid teise poole üle kavaldada. Sinu teadmised ja oskused võivad olla väga head, kuid luuraja teeb oma tööd iga päev ning sina pole tal esimene hea haridusega vestluspartner. Sa oled saak. Luuraja teab, et sa ei pruugi kohe koostööks nõus olla. Tal on aega, sest järgmine kohtumine toimub tal juba viis aastat head infot tootva agendiga ühe partei ladvikust. Luuraja teab, et infot on vaja ka kümne ja 20 aasta pärast, kiiret pole. Võta rahulikult aega ja mässi ennast sisse.

Miks luuraja küsis avalikke materjale?

Panite seda eelpool tähele? Ei märganud?

Pole hullu, paljud ei märka, et selles võib olla midagi kahjulikku, ja täidavad palve.

Mida hullu võib olla avaliku materjali jagamises, kui selle saab isegi internetist välja trükkida? Sellega teeb luuraja aga esimese sammu, õppimaks tundma inimese valmidust reeta. Tood infot täna, järelikult tood ka homme.

14 lemmikloom

postimees arter • 23. Veebruar 2019

len te

Põ

EELISTAVAD DIIVANIL PIKUTAMISELE TÖÖTEGEMIST

dik

OTSINGUKOERAD

k st K ell

i

Fotod Jaakko Vaahtoniemi, Aili Kivinurm

KUI POLITSEILE SAABUB TEADE METSA KADUNUD VÕI VARINGU ALLA JÄÄNUD INIMESEST, KAASATAKSE OTSINGUTESSE KA NELJAJALGSED. TEHNIKA ON JU HEA ASI – TERMOKAAMERAD, DROONID JA MUUD UHKED VIDINAD –, KUID TIHTIPEALE ON JUST OTSINGUKOERA HOOLEGA TREENITUD NINA SEE, MIS JUHATAB ABISTAJAD HÄTTASATTUNU JUURDE.

V

abatahtlik päästja ja otsingukoerte koolitaja, ühtlasi Eesti otsingukoerte klubi ja päästekoerte ühingu liige Kadri Viljalo on päästekoertega seotud üle kümne aasta. Omaenda esimese koera saamiseks pidi ta tükk aega vanemaid pehmeks rääkima ja kui neljajalgne juba majja tuli, hakkas Kadri temaga kuulekustrennis käima. Kuuldes treenerilt, et Põhja-Eestis on plaanis moodustada otsingukoerte rühm, otsustas Kadri vabatahtlikega liituda.

Tema senised koerad on olnud atesteeritud metsa-, varingu- ja jäljeotsingus. Sellise taseme saavutamine pole lihtne, sest olenevalt mitmest asjaolust võib treenimine võtta rohkem kui kaks aastat. «Kui inimene soovib hakata otsingukoera treenima, sõltub palju sellest, kas ta tuleb trenni täiskasvanud koera või kutsikaga,» räägib Kadri. «Mida nooremalt alustad, seda parem – kogenud koerajuht hakkab oma koera koolitama esimesest koosveedetud päevast peale.»

Asi pole aga ainult käskluste õppimises, koer peab kasvama ja arenema nii kehaliselt kui ka vaimselt. Öeldakse küll, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, aga täiskasvanud koeradki, kes on avatud suhtlemisega, entusiastlikud ja julged, saavad treeningutega kenasti hakkama. Heade eeldustega koer võib agarama koerajuhi käe ka vähem kui aastaga atesteeritud saada.

Aga tubli otsingukoera koolitamine nõuab ka trennikaaslaste tihedat koostööd.

Ei maksa karta, et vanemas eas alustanud koer saab otsingutööga lühemat aega tegeleda – pensioniiga on otsingukoerte puhul väga individuaalne. Üks ei saa juba kuueaastaselt piisavalt hästi hakkama, teine võib aga veel oluliselt eakamana otsingutel abiks olla. Üldiselt saab määravaks tervis, kuid mõni koer võib lihtsalt huvi kaotada. «Otsingukoer peaks tahtma tegutseda. Ei ole mõtet tagant sundida, kui koer annab veidigi raskema harjutuse peale märku, et vaataks pigem sohval telekat,» räägib Kadri.

IGA OTSING EI LÕPPE EDUKALT

Kadri Viljalo ja tema otsingukoer Perri.

Otsijaks sobib kõige paremini keskmise suurusega koer, sest väiksematel ja väga suurtel võib pikkade vahemaade läbimine väljakutseterohkel maastikul raskeks minna. Kasuks tulevad õpihimu, julgus ja soov maiusi saada ja mängida. Tõug pole otsingukoerte puhul nii tähtis kui iseloom, kuid üldjuhul on paremate eeldustega Saksa ja Belgia lambakoerad, Labradori ja kuldsed retriiverid ning borderkollid ehk koerad, keda kasutatakse palju ka politseitöös.

Hea otsingukoer suudab mööda vaadata ka kõiksugu segavatest teguritest ning keskenduda eesmärgile. «Kui koeral on tugev jahiinstinkt, hakkab ta metsas kõrvaliste asjadega tegelema, jäneseid ja kitsi taga ajama, ja siis peab koerajuht olema aus nii enda kui ka teiste vastu ja tunnistama, et

lemmikloom 15

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Otsingukoerte klubi liikmed pärast varingutrenni.

OTSINGUKOERAD • Eesti otsingukoerte klubi koosneb pääste- ja otsingukoerte koolitamisest huvitatud vabatahtlikest. Koostööd tehakse vabatahtliku reservpäästerühma ja politseiga.

• Päästetöödel osalevad koerajuhid peavad otsingutele minema ka keset ööd.

• Eesti otsingukoerad oskavad inimesi leida nii metsast kui ka varingute alt.

• Koer peab olema sõbralik, julge ja enesekindel, mitte kartma kõrgust, pimedust ega eri helisid.

• Otsingukoerteks enim sobivad koeratõud on Saksa ja Belgia lambakoerad ning Labradori ja kuldsed retriiverid.

• Koer ei pea kadunule kuuluvaid asju nuusutama, vaid suudab jälje üles võtta ka õhust.

• Hea otsingukoer on täielikult keskendunud inimese leidmisele ja ei lase end muudest segajatest häirida.

• Eestis pole ükski otsingukoer tööpostil kaduma läinud.

sellest koerast ei ole otsinguil kasu,» nendib Kadri.

Võiks ju arvata, et inimese leidmiseks peab koer nuusutama eset, mis otsitavale kuulub. Eesti otsingukoerte klubi neljajalgsed on aga treenitud leidma lõhna õhust ning kui tuulest edasi kantud lõhnapilv satub ninna, hakkab koer selle järgi edasi liikuma. Treeningute käigus on loom selgeks saanud, et suunduda tuleb tugevneva lõhna poole, ning see võimaldab lõpuks ka sihtmärgini jõuda. «Minult küsitakse, mitu inimest on minu koer siis leidnud, aga igal otsingul ei leiagi kedagi: politsei määrab otsinguala ning koerajuhid jagavad selle omavahel sektoriteks,» räägib Kadri. «Ei saa ka välistada, et inimene on juba otsingupiirkonnast lahkunud või ei suutnud politsei teadaoleva info põhjal õiget ala kindlaks määrata. Aga isegi siis ei ole otsimine kasutu, sest vähemalt saame kinnituse, et selles piirkonnas otsitavat suure tõenäosusega ei ole ja saab keskenduda teistele aladele.»

Leitud inimesest teada andmiseks on koertel mitu võimalust, neist lihtsaim muidugi haukumine. «Teise variandina pannakse koerale kohe otsingu alguses kaela spetsiaalne rull, mille hambusse võtmise-

ga annab ta juhile märku, et on kellegi leidnud ja juhatab ta õigesse kohta,» selgitab Kadri. «Koer võib ka juhi ja leitud inimese vahel edasi-tagasi joosta, viies nii koerajuhi otsitavani.»

Mis aga juhtub, kui otsitav kardab paaniliselt koeri? Kadri sõnul ei saa ennustada, kas otsitav hakkab koera eest ära minema, kuid kes on ikka tunde või isegi päevi metsas olnud, suudab oma hirmust tõenäoliselt mööda vaadata. Annab ju koera päästekirjadega helkurvest inimesele teada, et teda otsitakse ja neljajalgne aitab sellele kaasa.

OTSINGUTEL OSALEMINE NÕUAB OHVERDUSI

Juhust, et koer oleks otsingute ajal ise ära kadunud, ei ole Kadri sõnul veel ette tulnud, kuigi mõne aasta eest jäi üks turvavesti kandnud põhjanaabrite otsingukoer võssa kinni ja suutis end vabastada alles mitme tunni möödudes. Et selliseid olukordi vältida, eelistab Eesti otsingukoerte klubi kergesti purunevaid veste. Vigastusi tuleb aga paratamatult ette, sest mööda metsi ja varemeid kondamine ei ole kunagi päris ohutu tegevus.

Kadri rõhutab, et otsijad on vabatahtli-

kud, mistõttu sõltub nende arv ühel või teisel korral sellest, kui palju on kellelgi aega: «Enamik inimesi teeb üheksast viieni tööd ja seega on nädalavahetusel häire peale kohaletulijaid rohkem.» Öösel otsima minek sõltub sellest, kas hommikul ootab ees töö – sel juhul lööb osa mõne tunni kaasa, siis magatakse paar tundi kodus ja minnakse kontorisse. Kui häire saabub aga varahommikul, teevad paljud vabatahtlikud otsijad hädapärase töö ära ja kiirustavad siis otsingupiirkonda appi. Neljajalgse otsingukoeraks treenimine ei tähenda aga veel, et koerajuht peab endale võtma kohustuse ka päästetöödel osaleda. Otsingukoolitust võib võtta ka kui spordiala või vaba aja veetmise võimalust: mine nädalavahetusel seltskonnaga metsa ja lase koeral lihtsalt oma lõbuks kaaslasi taga otsida.

Oma lemmiku otsingukoeraks treenimiseks soovitab Kadri kindlasti võtta ühendust otsingukoerte klubiga, kuid arvestada ka sellega, et alati ei jätku kõigile soovijatele kohti. Küsija suu pihta aga teadagi ei lööda ning huvi korral tasub asja kindlasti lähemalt uurida. Enne tuleb oma soovi muidugi korralikult kaaluda, sest ebaregulaarsetest trennidest ei ole suurt kasu ning ot-

singutel käia sooviv koerajuht peab lisaks läbima eraldi otsingu- ja esmaabikoolituse.

Küsimuse peale, kas mõni otsingutest on millegi poolest eriliselt meelde jäänud, võtab Kadri hetke mõtlemisaega ja toob siis näiteks otsingu, millele järgnenud sündmused olid tegelikult olulisemad. «Kui ma kohale jõudsin, otsing juba käis ning meie rühm saadeti uude sektorisse. Veel enne tuli aga teade, et otsitav oli leitud, kuid kahjuks surnuna,» meenutab Kadri. «Staapi kutsuti surma konstateerimiseks kiirabi, brigaad saabus sinna otse teiselt väljakutselt, kaasas patsient.»

Kiirabiarstid läksid oma tööd tegema, aga sel ajal otsustas autos oodanud joobes mees end vabastada ja putkas metsa. Kui avastati, et patsient on kaduma läinud, tulid loomulikult appi veel kohal olnud koerad ja nende juhid. Kiirelt kammiti teeääred läbi ning kui ühel hetkel avastati teelt vereplekid, oli joobes mehe võssa sisenemise koht teada ja otsima lastud koer leidis ta kiirelt üles. «Alkoholijoobes inimene keset pimedat sügisest metsa – ta ei oleks seda ööd üle elanud,» nendib Kadri. «Pingeline olukord, aga osalejatele kahtlemata meeldejääv kogemus!»

16 Vabaaeg

postimees arter • 23. Veebruar 2019

VABA AEG ilmub esmaspäevast laupäevani. Postimehest saad lugeda teatrite, kinode, kontserdipaikade ja klubide kavasid, loe ka võrguväljaandest www.postimees.ee

TEATER RAHVUSOOPER ESTONIA Info ja piletite tellimine E-P 10-17, tel 683 1210 Estonia kassa T-P 11-19.

Piletid müügil Piletilevis ja Piletimaailmas. www.opera.ee 23.02 kl 12

BURATINO

Ehala muusikal Dirigent: Lauri Sirp Osades: Väino Puura, Hannes Kaljujärv, Kadri Kõrvek, Mehis Tiits, Märten Männiste jt 27.02 kl 19

UINUV KAUNITAR Tšaikovski ballett Dirigent: Jüri Alperten Osades: Ketlin Oja, Oliver Jahelka, Anna Roberta Lahesoo, Heidi Kopti jt 28.02 kl 19 Külalisena Jovita Vaskeviciute-Vaska!

26.02 kl 19

ARMASTUS KRIMMIS

Sławomir Mrożek Lavastaja Hendrik Toompere, osades Harriet Toompere, Marta Laan, Merle Palmiste, Raimo Pass, Sulev Teppart, Mait Malmsten, Markus Luik, Karmo Nigula, Maria Klenskaja, Hendrik Toompere.

Väike saal 23.02 kl 19

MÕNUS MAATÜKK

John McManus Lav. Priit Pedajas, osades Jaan Rekkor ja Tiit Sukk 26.02 kl 19

SARABAND

Ingmar Bergman Lav. Peeter Raudsepp, osades Kersti Kreismann, Martin Veinmann, Teele Pärn, Jaan Rekkor, Tiina Ollesk (Fine 5).

NUKU TEATER JA MUUSEUM Lai 1/Nunne 4 Kassa avatud T-P kell 10-18.

TSAARI MÕRSJA

Rimski-Korsakovi ooper Dirigent: Jüri Alperten Osades: Mart Laur, Kristel Pärtna, Rauno Elp, Märt Jakobson, Reigo Tamm, Jovita Vaskeviciute-Vaska jt 1.03 kl 19

OPERETIKUNINGAS

IMRE KÁLMÁN Kontsertlavastus Dirigent: Lauri Sirp Osades: Hans Miilberg, Helgi Sallo, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Rauno Elp, Heli Veskus, Kristel Pärtna, Mehis Tiits jt 2.03 kl 12

PIPI PIKKSUKK

Vinteri/Raudmäe muusikal Dirigent: Priit Aimla Osades: Merit Männiste, Aare Kodasma, Maris Liloson, Angelika Mikk, Liina Tennosaar, Raivo E. Tamm, Venno Loosaar jt 2.03 kl 19

LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI

Harangozó/Kocsaki ballett Dirigent: Jüri Alperten Osades: Laura Maya, Andrea Fabbri, Alena Shkatula, Anatoli Arhangelski jt

EESTI DRAAMATEATER Teatri kassa on avatud iga päeva (v. a riiklikel pühadel) kl 11–19, telefon 680 5555.

Pileteid on võimalik osta ka teatri kodulehelt www.draamateater.ee ja Piletimaailma müügikohtadest üle Eesti.

Suur saal 23.02 kl 19

VÄLJAHEITMINE

Marius Ivaškevičius Lav. Hendrik Toompere jr, osades Jüri Tiidus, Markus Luik, Kristo Viiding, Nikolai Bentsler, Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Ott Kartau, Christopher Rajaveer.

KES TAPAB Tekst Hanneli Rudi

www.nuku.ee 23.02 kl 12 KODUD 3+ 23.02 kl 12

VÄIKE PRINTS 7+ 26.02 kl 11 KODUD 3+

nuku muuseum 23.02 kl 13.30

KARJAPOISS ON KUNINGAS 4+ 26.02 kl 10.30

KOHTUMINE: NÄITLEJA LAURA NÕLVAK NUKKUDEGA 5+

TEATER VANEMUINE Vanemuise 6, Tartu Kassa: Suur maja E-L 10-19, P tund enne etenduse algust. Tel 744 0165 vanemuine.ee piletilevi.ee piletimaailm.com

Suur Maja 23.02 kl 17.15

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON 23.02 kl 19 Esietendus!

27.02 kl 19

KAUKAASIA KRIIDIRING

Bertolt Brechti draama mägede ja lauludega 26.02 kl 12 26.02 kl 18

KAUNITAR JA KOLETIS

Alan Menken Lavastaja Georg Malvius

Väike Maja 23.02 kl 19

ELAMISE REEGLID Sam Holcrofti komöödia Lavastaja Tiit Palu

Üks on nüüd selge: A. H. Tammsaare «Tõde ja õigust», eesti kirjanduse tüviteksti, ei loe pärast seda filmi enam keegi, meelitagu või ähvardagu kirjandusõpetajad nii palju, kui tahavad. Olen kindel, et seda ootab sama saatus nagu O. Lutsu «Kevadet», mida enam ei loeta, sest filmi on ju kõik näinud. Kirjandusõpetajatel ei maksa sellepärast aga muretseda, sest romaani «Tõde ja õigus» kõige olulisemad liinid ja süžeekäigud on olemas. Film ei peta «Tõe ja õiguse» andunud austaja ootusi.

Ametlikus kirjandusloos võib ju kirjas olla, et eesti rahvuseepos on «Kalevipoeg», kuid tegelikult on selleks «Tõde ja õigus».

Seda tunnevad ja teavad kõik, ka need, kes kooliajal on suutnud romaani lugemisest kõrvale viilida, nagu filmi stsenarist ja režissöör Tanel Toom.

Kui paljud eestlased praegu teavad, mis mees Kalevipoeg oli? Aga seda, kuidas Vargamäe Andres ennast ja oma naisi tööga tappis, naabrimees Oru Pearuga vägikaigast vedas, teavad kõik. Nagu ka legendaarset lauset «Tee tööd, siis tuleb ka armastus», mis ühe mu kirjanduseõppejõu sõnul on eesti rahva mõtteviisi ära rikkunud.

Kuni selle lause äratrükkimiseni elati teadmises, et tööd teha ja vaeva näha tuleb, aga õnne peab elus ka olema. Pärast «Tõe ja õiguse» I osa ilmumist juhinduti aga just sellest väljaütlemisest, sest raamatu lõpus oleva kurva tõdemuseni, et «armastust ei tulnudki», enamasti kas ei jõutud või ei pandud seda tähele. Filmis on need kaks märgilist lauset kokku pandud ja äkki nüüd toimub taas mõtteviisi muutus, sest enam ei tohiks ükski eestlane üles kasvada vaid lause ühte poolt teades.

Vabaaeg 17

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Info ja reklaami tellimine: Kristi Neemesto, tel 5305 6718, e-post: kristi.neemesto@postimees.ee 27.02 kl 18

GUUGELMUUGEL PUNKTKOMM

Tauno Aintsi lasteooper.

Lavastaja Marko Matvere, dirigent Taavi Kull

Sadamateater

RAKVERE TEATER Piletite tellimine Rakvere Teatri kassast E-R 10-19 tel 329 5444 ja tund enne etendust.

NAKSITRALLID

Tantsulavastus lastele Eno Raua raamatu põhjal 26.02 kl 19

TEINETEISETA David Hare’i draama

UGALA TEATER Vaksali 7, Viljandi.

Kassa tel 433 0777, e-post kassa@ugala.ee Piletid müügil Piletimaailmas ja Piletilevis. ugala.ee

EESTI MEHI? «TÕDE JA ÕIGUS»

Režissöör ja stsenarist Tanel Toom Osades Priit Loog, Priit Võigemast, Maiken Schmidt, Simeoni Sundja, Ester Kuntu.

Filmi pikkus 2 tundi 45 min, alla 12-aastastele mittesoovitatav

★★★★★

Igaühel on oma «Tõde ja õigus», minu omas on peategelaseks Indrek ja seetõttu ootasin filmist mõnda stseeni, mida ei tulnudki. Tanel Toomi filmis tema tegelaskuju sisuliselt sootuks puudub. Toomi «Tõde ja õigus» on puhtalt Andrese lugu. Lugu mehest, kes klammerdus iga hinna eest oma tõe külge ega suutnud näha enda ümber seda elu, mis tema tõega ei sobinud.

Kindlasti jahmatab film vanemaid vaatajaid, kes on elanud teadmises, et Andres Paas on ürgse tööeestlase musternäide, ja kes mäleta enam, milliseid kannatusi Andrese jonnakus tema lähedastele põhjustas.

Y-põlvkond aga lahkub saalist rahulolevalt, sest juba Tammsaare ütles Krõõda suu läbi, et mees ei pea mitte ainult tööd rühmama, pere on lõputust rügamisest tähtsam.

Minu Vargamäel poleks Krõõt julgenud Andresele seda epistlit pidada, seal oli ainus julge ütleja Oru Peaaru.

On ainult üks asi, millest ma filmi vaadates puudust tundsin. Kui film algas aja markeerimisega, siis samamoodi võinuks selle ka lõpetada. Noore Andrese kroonusse saatmise päeval andsid kõik need valged linad ja rätikud, linnast toodud nõud laual kõige paremini tunnistust sellest, et elujärg oli Vargamäel kõvasti ülesmäge läinud. Iseküsimus on, kas pererahvas seda ise märkas ja mis hinnaga selleni jõuti. Siit ka vastus pealkirjas esitatud küsimusele: eesti mehed tapavad end ise oma tõe ja õigusega. Mis kõige kurvem, nad ei halasta ka oma lähedastele.

Soovitan soojalt: ärge jääge ootama, kuni filmi riigipühal telerist näidatakse. See on suurt ekraani nõudev film. Ei maksa lasta end peaaegu kolmetunnisest pikkusest heidutada, kuigi tõele au andes, pisut oleks võinud linateost kärpida.

SUUR SAAL

www.rakvereteater.ee

Rakvere Teatri väike maja 23.01 kl 18 viimane etendus

GRAVITATSIOON (lav. Raivo Trass)

Vene teatri suur saal 25.02 kl 12

PÕRSAS DESMOND JA SOOKOLLI LÕKS (lav. Marko Mäesaar) 25.02 kl 19

LENDAS ÜLE KÄOPESA

23.02 kl 14

(lav. Eili Neuhaus)

Urmas Lennuki eluline komöödia Lavastaja Tanel Ingi Osades Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold (külalisena), Vallo Kirs, Triinu Meriste ja Jaana Kena

Vene teatri väike saal

MEISTRITE LIIGA

25.02 kl 19

SEE KÕIK ON TEMA (lav. Helen Rekkor)

VÄIKE SAAL

VANA BASKINI TEATER

SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS

Piletid: Piletilevis, Piletimaailmas, Statoilis ja kohapeal.

23.02 kl 17

Andrew Bovell perekonnadraama Lavastaja Andres Noormets Osades Vilma Luik, Andres Tabun, Marika Palm, Kadri Lepp, Aarne Soro ja Rait Õunapuu

EESTI DRAAMATEATER 25.02 kl 19

NAINE MERELT

Henrik Ibsen Lavastaja Andres Noormets Osades Laura Peterson, Aarne Soro, Marika Palm, IloAnn Saarepera, Tanel Ingi, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Agur Seim (külalisena) ja Argo Vals (külalisena)

ENDLA TEATER Kassa tel 442 0666

Piletid Piletimaailmast ja Piletilevist www.endla.ee

Suur saal 23.02 kl 19

DREAMWORKS viimaseid kordi 28.02 kl 19

VEDELVORST

Küün 26., 27.02 kl 19

ME ARMASTAME JA EI TEA MIDAGI 23.02 kl 19

ITK

viimaseid kordi

Endla Noortestuudio Ärklisaalis 23.02 kl 19

ELVIS OLI KAPIS

VABA AEG

ilmub esmaspäevast laupäevani

23.02 kl 12

www.vanabaskiniteater.ee

Haljala Rahvamaja 27.02 kl 19

ON ALLES PEREKOND!

Tamsalu Kultuurimaja 28.02 kl 19

ÖÖKUNINGANNA

VAT TEATER

Rahvusraamatukogu Teatrisaal Tõnismägi 2, Tallinn tel 645 0959, vatteater.ee

Rahvusraamatukogu Teatrisaalis 28.02 kl 18

„MÜLLER PEAB LAHKUMA!“

L. Hübner Lavastaja: Margo Teder Tõlkija: Mihkel Seeder Osades: Elina Reinold, Liisa Pulk, Maria Avdjuško, Meelis Põdersoo, Ago Soots ja Tanel Saar

Saue Kontserdisaalis 27.02 kl 19

„SÜDAME SOSIN“ Jevgeni Griškovets Lavastaja: Margo Teder Laval: Lauri Saatpalu

Info ja reklaami tellimine Kristi Neemesto tel 5305 6718 e-post: kristi.neemesto@postimees.ee

18 Vabaaeg

postimees arter • 23. Veebruar 2019

VABA AEG ilmub esmaspäevast laupäevani. Postimehest saad lugeda teatrite, kinode, kontserdipaikade ja klubide kavasid, loe ka võrguväljaandest www.postimees.ee

THEATRUM Piletid Piletimaailma, Piletilevi müügipunktides ja tund enne etendust kohapeal.

Piletite broneerimine gruppidele tel 644 6889 ja theatrum@theatrum.ee

Theatrumi saal 23.02 kl 19

„TALVEVALGUS“

Autor Ingmar Bergman, lavastaja Andri Luup, kunstnik Pille Jänes. Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Tiit Alte, Ene Salumäe, Rauno Jonas Küngas.

Põlva Kultuurikeskus 7.03 kl 11

“SIPSIK” 7.03 kl 19

“PALJASJALGNE DEBORA”

Iisaku Rahvamaja 13.03 kl 11

“SIPSIK” 13.03 kl 14

“JÄRGMINE PEATUS: KOSMOS”

KONTSERT EESTI KONTSERT

Theatrumi saal 4., 5., 6., 8., 9., 11.03 kl 18

„KUNINGAS LEAR“

Autor Shakespeare, lavastaja Vladimir Baitšer, kunstnik Vladimir Anšon Osades: Lembit Peterson, Mare Peterson, Liina Olmaru, Eva Eensaar, Anneli Tuulik, Laura Peterson, Ketter Üksküla, Sulev Teppart, Marius Peterson, Nero Urke, Kristjan Üksküla, Andri Luup, Tiit Alte, Mart Aas, Tarmo Song, Aarne Soro, Helvin Kaljula, Jonathan Peterson, Henri Otsing, Sander Roosimägi, Jaanus Nuutre

KURESSAARE LINNATEATER Tallinna 20, Kuressaare

Kassa avatud E-T 16-18, K-R 11-14, tel 453 3222 Piletid Piletimaailmast www.klteater.ee

Kuressaare Linnateater 2.03 kl 19 esietendus!

4., 5.03 kl 19

“TASA, VAIKSELT SÕUDVAD PILVED...”

www.eestikontsert.ee

Kuremaa loss 23.02 kl 19

„EI PEA MITTE PÜSTI TÕUSMA“

Ooper-Kvartett: Henno Soode (viiul), Eivin Toode (viiul), Kerstin Tomson (vioola), Mati Leibak ( tšello).

Tekstid koostas, esitab ja laulab Jüri Aarma.

Rock Café 23.02 kl 22

„20 AASTAT METSATÖLLU“

Folk-metali ansambel Metsatöll, Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Rasmus Erismaa.

Tiit Kikas (droonipill, laserharf). Kavas ürgne ja moodne Metsatöll, verivärske tehnoloogia, mällu tunginud hitid ja uued lood ning uue plaadi esitlus!

Väravatorn 23.02 kl 16

„TULE TAAS!“ / „COME AGAIN!“

Hortus Musicus. Kunstiline juht Andres Mustonen.

Kavas inglise muusika 16.–17. sajandist (Dowland, Purcell jt).

TALLINNA FILHARMOONIA Pikk 26, Tallinn www.filharmoonia.ee Piletid müügil Piletilevis.

ESTONIA KONTSERDISAAL 2.03 kl 19 Berliini Filharmoonikute esimene kontsertmeister Blacher musitseerib Stradivari viiulil!

TIPPSOLISTID: KOLJA BLACHER

Mendelssohn Bartholdy Viiulikontsert (d-moll), Haydn Sümfoonia nr 49 «La Passione» (f-moll), Barber „Adagio“, B. Blacher „Pentagramm 16 keelpillile“ Tallinna Kammerorkester solist ja dirigent Kolja Blacher

XII TALLINNA TALVEFESTIVAL 19.–23.02.2019 MUUSIKUTE FOND PLMF ESITLEB:

Info: www.plmf.ee, tel. 53302993

Kaarli kirik 23.02 kl 16

TALVEFESTIVALI LÕPPKONTSERT SAJAGA EDASI, EESTI

RO Estonia poistekoor Estonia Seltsi segakoor TMKK SÜMFOONIAORKESTER Oliver Kuusik (tenor) dirigent Jaan Ots Kavas: Kreek Reekviem, Sibelius 7. Sümfoonia

Kuusalu Rahvamaja 24.02 kl 13

EV AASTAPÄEVA KONTSERT

Pille Lill (sopran) Oliver Kuusik (tenor) Ralf Taal (klaver) Kavas: Eller, Kapp, Saar jt

EESTI INTERPREETIDE LIIT

Piletid Piletilevist, Piletimaailmast ja kohapeal (5–17 €) www.interpreet.ee

Estonia kontserdisaal 26.02 kl 19

“I NAGU INTERPREET”

Johan Randvere (klaver) Kavas: S. Prokofjev, E. Rautavaara, A. Kruusmaa, P. Tšaikovski

Viinistu kunstimusueum 3.03 kl 15

Maarjamäe lossi suvesaal 5.03 kl 19 Mikk Langeproon (akordion) Kavas: D. Scarlatti, M. Lindberg, J. S. Bach, M. Bronner, E.-S. Tüür, O. Schmidt, H. Eller

ERSO

Talvel, kui jää katab Peipsit, sõidavad sealkandis ilmatu suurte ratastega iseehitatud autod, millel nimeks karakatitsa. Nende kalureid abistavate masinate tutvustamisüritusel nimega Kallaste Karakatitsa näeb täna taas kõiki piirkonna ägedamaid jääsõidukeid, lisaks pakutakse kohalikku toitu ja kultuuri.

Hiidlased on homme oodatud kogu perega suusamaratonile . Võistlus toimub iga ilmaga – kui suusatada ei saa, läbitakse maratonirada joostes. Kärdla lähedal terviserajal asub ka mõnus kelgumägi, kus pisemad saavad liugu lasta, vanemaid inimesi ootavad samas kandis jalutama toredad metsarajad.

Otepää kandis Pühajärve külas toimu b hom me vabariigi aastapäeva suur rahvamatkamise päev . Kavas on tõukekelgumatk, uisumatk, suusamatk ja lumeräätsamatk. Kes aga soovivad omal käel seigelda, neile on kohapeal olemas matkavahendite laenutus.

Tallinna linnamuuseumis avatud näitusel «Kogu ja lugu: Langebraun Priidu Nõmme erakogus» on esimest korda avalikult välja pandud teadaolevalt maailma suurim Langebrauni erakollektsioon. Näitus annab hea ülevaate Nikolai Langebrauni portselanidekoreerimise tööstuse ajaloost ja mitmekesisest toodangust, alates laiatarbekaubana dekoreeritud arginõudest kuni professionaalsete kunstnike käsimaalitehnikas serviisideni.

Tel 614 7788 www.erso.ee

Estonia kontserdisaal 1.03 kl 19

„MUST PEEGEL“

O. Messiaen “Unustatud ohvriannid“, T. Tulev “Black Mirror”, A. Bruckner Sümfoonia nr 7.

TRIO HOCA NASREDDIN Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent MICHAEL WENDEBERG

Tartus algab neljapäeval 3. märtsini kestev rahvusvaheline võimlemisturniir Miss Valentine , millest pikad traditsioonid ja meeldiv õhkkond on teinud ühe populaarseima võistluse kogu maailmas. Turniiri raames toimuvad näidistreeningud maailma tippvõimlejate juhendamisel ja kogu ettevõtmine lõpeb traditsioonilise rahvusvahelise Miss Valentine’i võimlemisvõistlusega.

14 Tartu restoranis saab veel tuleva neljapäevani nautida uusi toiduelamusi pakkuvat kolmekäigulist erimenüüd, millele kehtib sõbralik komplektihind 21 eurot.

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Reklaam 19

20 söökjook

postimees arter • 23. Veebruar 2019

HOMSELE PEOLAUALE:

VANA KOOLI KRINGEL

Sellest hoolimata, et Tikerpalu küpsetas ka teismelisena palju ning pere aastavahetusse kuulus pesukausitäis pärmitainalihapirukaid ja suverefrääniks oli pärmitainapõhjaga marja-plaadikook, tal ometi tollal selle tainaga suurt sõprust ei sündinud. «Pärm on elus asi ja toimetab sageli omasoodu. Ju siis polnud mul piisavalt kannatust sellega mässata,» arutleb Pohlatare perenaine.

Ka pärmitainakringli puhul kehtib tõde, et esimesel korral ei pruugi see õnnestuda, sest pärm ei käitu ootuspäraselt – sestap tuleb ka juuresolevasse Pohlatare kringliretsepti suhtuda pigem loominguliselt. Palju sõltub taina sõtkumisest, toatemperatuurist, ahjust, õhust, loetleb Tikerpalu. Ta toob näiteid, et pärm ei taha segamiseks liiga kuuma vedelikku ning et jahedamas toas kerkib tainas aeglasemalt, aga enne tormi õhurõhk muutub ja kerkimine on kiirem. Ammugi siis ei saa öelda minuti täpsusega küpsetusaega – iga ahju puhul on see pisut erinev.

Tordimeister ei pea igaüks olema, kuid pärmitaina valmistamisega soovitab Pohlatare perenaine küll häid suhteid sobitada.

Isegi oskuse rahasse mõõtmine pole vähetähtis: need, kes armastavad kohvikuletist haarata hommikul kaasa kohvi ja saiakese, võiksid arvutada, et kodutehtud pärmitainasaiakestega tuleb kooslus palju odavam.

Kiire rehkendus: kui kohv ja sai maksavad kokku vähemalt kolm eurot, läheks see igapäevaharjumus kuus maksma 90 eurot.

PIDULIK KAUSIKAOS

K

TORT VÕIB OLLA, AGA KRINGEL PEAB OLEMA, KUULEB PÄRNUMAA POHLATARE KÖÖGI PERENAINE ÕNNE TIKERPALU TIHTI, KUI TEMALT PEOLAUALE MAGUSAT TELLITAKSE. KES ON HAKKAJAM, VÕIKS KÄISED ÜLES KÄÄRIDA JA TEMA JUHATUSE JÄRGI VABARIIGI AASTAPÄEVAKS ISE ÜHE HEA VANA KOOLI KRINGLI KÜPSETADA. stim es e

k st B rit

t

Lu Fo

a

s

Ro

se n

ik /Pä r n

u

Po

te

tod Urm

Õnne Tikerpalu ja sinimustvalgete lipukestega ehitud kringel.

õige parema kringli saab nisujahust ja selles peab olema tingimata palju võid, ütleb Pohlatare Köögi perenaine Õnne Tikerpalu. Muidugi võib proovida igasuguseid jahusorte ja retsepte moodsate kõigevabadeni välja, kuid kõige pehmem, heledam ja kohevam tuleb kringel nisujahust. Seejuures peab see veel olema eriti hea nisujahu, kas või Veski Mati oma, mida tema usinalt tarvitab.

«Ei tasu loota, et muud sorti jahu käitub küpsetamisel samamoodi või et tulemus näeb samasugune välja nagu nisujahust kringli puhul,» lisab ta. Seda Pärnumaa Tori valla naist tasub uskuda. Tal on kringlitega aastatepikkune kogemus: ta on küpsetanud neid sadu ja teinud kringliteemalisi õpitubasid üle Eesti. Ta korraldab koolitusi ka Tallinnas Tordikoolis ja seda sugugi mitte ainult kringlist: tordid on Pohlatare Köögi teine suur staar. Nimelt valdab Tikerpalu peensusteni ka sefiiri valmistamise kunsti ja suudab meisterdada kõige roosiromantilisemaid torte. Ta oskab voolida suhkrumassist lilleklumpe ja vormida vahvelpaberist õitekaskaade. Kunagi ammu leivakombinaadi pagarina alustanud Tikerpalu lähiaega mahuvad kõikvõimalikud tordi kaunis-

tamise kursused Moskvas, Inglismaal, Itaalias, Poolas, olgu see siis pitstehnika, kujukeste voolimine või šokolaadi taltsutamine.

Liivimaa parim kringli- ja tordiküpsetaja? Õnne Tikerpalu vastab naerdes: Liivimaa parim mitte, aga Pohlatare parim kindlasti. Seda siiski väikese mööndusega: pojal tuleb kringel juba päris hästi välja. Maitseme kringliprofi äsja ahjust tulnud ja veel sooja šokolaadiglasuuriga küpsetist...

See on õhuline, poorne, mahlane, krõbeda põhjaga, sulab suus. Ja maitseb järgmisel päeval sama hästi – see on naise sõnul üks näitaja, millega kringli headust mõõta.

PÄRM ON ISEPÄINE

Tordid tulid naise ellu juba lapsepõlvekodus Lindi külas, kui ta vanaema kõrval sünnipäevadeks torti küpsetas. Tordivorme tollal polnud, nii et biskviitpõhi läks ahju hoolega puhtaks pestud suurtes heeringakarpides. Köögikombainidest ning mikseritest ei teatud unistadagi, sestap käis tainategu vaid muskli jõul kahvli, puulusika ja vispliga. Kui puupliidiahi ei pirtsutanud ja biskviit õnnestus, oldi ütlemata õnnelikud. Kõik muu kodumoosist ja marjadest kreemini oli samuti kodune ning päris. Ei kujutatud ettegi, et magus ostetaks poest.

Pohlatare pere ise armastab hoopis soolast kringlit. Ei, see ei ole eestlaste suur lemmik singi-juustukringel, vaid sinna pannakse täidiseks peekoni- ja singikuubikuid, hapukurki, riivjuustu ja omatehtud köögiviljahoidist, kus muu hulgas on peenestatud porgandit, paprikat, tomatit, sibulat.

Sama täidisega küpsetatakse teinekord ka rullsaiu, mille valmistamine ei erine suurt kaneelisaiadest. Laotad taina lauale, katad suhkru-kaneelipuiste asemel täidisega, rullid kokku ja viilutad ning siis ahju.

Kui talu perenaiselt küsitakse magusat kringlit, peab see tõesti olema rammusalt magus. Tal pole kombeks suhkru ega võiga koonerdada. «Kui patustada, siis juba korralikult,» kõlab tema veendumus. Isegi need, kes mingil põhjusel suhkruga piredamad, võiks võtta peol väikese tüki ja nautida – ega torti ja kringlit ju iga päev ei sööda.

Enamasti annavadki kringlitellijad talle vabad käed, et tee üks magus kringel, ei muud. Vanematelt prouadelt kuuleb ta tihtilugu, et tordi võid ju teha, aga kringel peab olema! Kaneeli, suhkru ja võiga kringel on klassika, samuti meeldib paljudele karamelliga variant. Tikerpalu ise võtaks alati tükikese pistaatsia- või keedukreemiga küpsetist. Tortidest eelistab Pärnu kandi rahvas puhtaid ja selgeid maitseid, kõige popim on marja-kohupiimatort. Tallinna poolt kunded tahavad rohkem klantstorte. Kuid ka nostalgiahõngulist sefiiri tellitakse tortidele rohkelt.

Pidupäevaks, olgu see või vabariigi aastapäev, püüab Tikerpalu küpsetada midagi sellist, mida varem pole laual olnud. Või siis hoopis hoiab turvalisemat joont ja teeb kodu üht magusahitti, kausikooki. Pere kõnepruugis kutsutakse seda kaapekakuks, sest sinna läheb tihti kihiti kõik see, mis pereemal tordi või muu magusa tellimustööst üle jäi. Tordibiskviidi servad, marjad, moos, sutsuke kreemi... selline maitsev kausikaos.

Kahtlemata on kringlitegu lihtsam ja pitstehnikat pole vaja, julgustab Õnne Tikerpalu ahvatlevate kohvikukookide ning muude peenemate pipstükkide asemel ise tainapalmikuid punuma. Ükskõik, kas pelgalt rosinate või kaneeli-suhkrupuistega, tasub vanaemadeaegne kringlitraditsioon jätkamist. Eesti sünnipäev on selleks igati väärikas tähtpäev.

söökjook 21

postimees arter • 23. Veebruar 2019

KRINGEL KEEDUKREEMI JA ŠOKOLAADIVÕÕBAGA Sama pärmitainaretsepti võib kasutada ka soolase kringli või pirukate küpsetamiseks, ent siis tuleks küpsetise koostisest kardemon välja jätta. Magusa kringli puhul võib tainasse lisada ka rosinaid.

Täidiseks võib teha juuresoleva õpetuse järgi keedukreemi nagu Moskva saiakestel ning pintseldada kringli üle šokolaadivõõbaga, kuid sobivad ka muud variandid. Näiteks küpsetuskindel paksem moos, mis ei hakka välja voolama, samuti šokolaad, martsipan, kohupiim, marjad, pistaatsiakreem, karamell; soolaselembesed võivad kringli täita singikuubikute ja riivjuustuga. Glasuuri asemel võib kringlile raputada enne serveerimist veidike tuhksuhkrut. Ka pähklid ja mandlilaastud on katteks head – neid võiks kringlile raputada vahetult enne ahjupanekut, kui see on kleepuva munaga üle pintseldatud.

• 900 g head nisujahu • 2 tl jahvatatud kardemoni • 200 g toasooja võid • 2 sl suhkrut • 2 sl soola • 50 g presspärmi • 4 toasooja muna • 250 ml käesooja piima • 1 muna pintseldamiseks + veidi vett • määrimiseks veidi võid • jahvatatud kaneeli ja suhkrut • külmutatud marju, nt pohli või jõhvikaid • meelepäraseid kaunistusi

KREEM: • 4 sl mannat • 4 sl jahu • 9 sl (1,5 dl) suhkrut • 40 g sulatatud võid • 4 muna • 6 dl piima • 2 tl vanillisuhkrut • näpuotsaga soola

GLASUUR: • 3 sl piima • 2 sl võid • 6 sl suhkrut • 2 kuhjaga sl kakaopulbrit Pudista jahu, kardemon ja või köögikombainis või käte vahel läbi, nagu teeksid purupuistet. Hõõru pärm suhkru ja soolaga vedelaks, lisa käesoe piim ja lahtiklopitud munad. Vala kõik jahusegu hulka ja sõtku kenasti ühtlaseks palliks.

Pane tainapall kaussi, raputa näpuotsaga pinnale jahu, kata kaane, rätiku või toidukilega ja lase toasoojas umbes 45 minutit kerkida.

Kummuta tainapall jahusema poolega kergelt jahuga üle puistatud tööpinnale, raputa tainale pooride sulgemiseks tsipake jahu ja rulli kergete liigutustega pikerguseks. Sõtkumist pole pärast kergitust enam tarvis, kergest patsutamisest piisab täiesti. Lõika tainas pikkupidi kolmeks, määri siiludele võid, aseta iga siilu keskele kreemi, marju ja raputa üle suhkru-kaneeli seguga. Rulli siilud pikaks «vorstiks». Pane need ettevaatlikult küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja punu patsiks – soovi korral võib palmiku põimida ka kahest siilust.

Säti kringliks, patsuta paksus võimalikult ühtlaseks ja suru otsad kokku.

Pintselda üle natukese veega lahtiklopitud munaga ja pane 180-kraadisesse ahju madalamale siinile 35–45 minutiks küpsema. Küpsetusaeg sõltub ahju omadustest ja kringli paksusest ning ka täidisest. Küpsust saab kontrollida, võttes kringli pärast 35-minutilist küpsemist ahjust korraks välja ja lõigates paksemast kohast lahti. Siis on näha, kas see on seest poorne-õhuline või veel toores.

Vajadusel küpseta veel pisut.

Täidiseks sega omavahel jahu, suhkur ja manna. Sega kokku ka või, kergelt lahtiklopitud munad ja 2 dl piima.

Lisa jahu-mannasegule ja pane pliidile kuumenema. Kuumuta segades umbes 60 kraadini. Lisa keemiseni kuumutatud piim kreemi hulka ja kuumuta pidevalt segades veel pisut, kuid ära lase keema. Võta pliidilt, sega hulka sool ja vanillisuhkur, klopi hoolikalt läbi ja lase jahtuda.

Glasuuriks kuumuta potis piima, võid ja suhkrut kuni keemiseni. Kui suhkur on sulanud, lisa kakao. Sega korra läbi, võta tulelt ja vispelda, kuni glasuur on ühtlane ja kreemjas. Määri pintsliga kuuma glasuuri kringlile, kuni see on veel kuum.

NB! Ära pane esimese hooga tainasse kogu nisujahu. Lisa seda sõtkudes, kui tainas hakkab käte külge kleepuma.

Kui panete tainasse sõtkumise ajal jahu rohkem, kui retsept ette näeb, jääb kringel kuiv. Samuti ei tasu juba kerkinud tainast üle ega liiga tihkeks sõtkuda, ka siis jääb tulemus tuim ja kuiv – liigne sõtkumine on põhiline viga, mida pärmitaina puhul tehakse.

22 söökjook

postimees arter • 23. Veebruar 2019

KRÕBE LEIB VIMMAÄKISE, HAPENDATUD KARULAUGU VÕI JA TÄIDETUD VUTIMUNAGA

LIUAL SÄRAB

EESTI

E

te

Ro

se n

950 KÜLALIST, 13 PEAKOKKA KOOS ABILISTEGA, ÜLE 20 000 SUUPISTE, SH 16 300 SOOLAST JA 4000 MAGUSAT – SELLINE ON HOMMEÕHTUNE PRESIDENDI VASTUVÕTT ARVUDES ESTONIA KONTSERDIMAJA TAGARUUMIDESSE ÜLES SEATUD AJUTISES SUURKÖÖGIS, KUS VÄGESID JUHATAB PRESIDENDI KANTSELEI PEAKOKK TAIGO LEPIK. KOLM SUUPALA ON TEIE EES.

k st B rit

t

fotod Urmas Luik/Pärnu Postimees, Mihkel Maripuu, Kristjan Teedema

nne peoõhtut presidendi kantselei peakokk Taigo Lepik vabariigi aastapäeva vastuvõtu toidukaarti täienisti ei ava – las see jääb külalistele üllatuseks, nagu varasematelgi aastatel on tavaks olnud. Küll aga lubab ta üle oma õla sinna pisut sisse piiluda, andes aimu tänavuse valiku olulisematest märksõnadest.

Mõistagi polnud kokkadel tarvis inspiratsiooni kaugelt otsida, sest seda pakub Eesti nagu alati. Liudadele on kogutud maitseid üle kogu maa ja ka peakokad-kondiitrid, kes tuhandete kaupa peokülalistele tikuvõileibu vihuvad, tulevad kokku riigi eri nurkadest. Suupistemenüü saab Lepiku sõnul olema justkui risti-rästi rännak läbi Eesti, kus iga peakokk astub mööda oma maitserada ja on teenäitajaks noortele kokkadele – tänavu kuuluvad kõigi peakokkade meeskondadesse ka kutsekoolide kokaõpilased Olustverest, Kehtnast, Kuressaarest ja Viljandist Haapsalu, Pärnu, Tartu, Valga, Sillamäe ja Narvani välja. Nende kõrval saavad näpuosavust näidata ka aasta koka ja noorkoka võistluse parimad.

Iga kokk on tõstnud aukohale oma kodukandi maitsenüansid ja kohalikud toidutootjad-talunikud, püüdes seejuures anda sõnaõigust just väiketegijatele. Näiteks Pärnu kokad panevad lauale vimmakala, mis Lepiku sõnul on haruldus ja mida ta presidendi vastuvõtul pole seni näinud. Narvast tuleb aga silm, mida viimastel aastatel pakutud ei ole. Paari erilisema suupistena nimetab ta pardisüdant ja veisekopsu. «Kopsupirukas, see on ju vana Eesti köögi klassika ja väga maitsev,» märgib Lepik, lisades, et inimestes tekitab see esiti tihti võõristust, kuigi vorsti sees söövad nad seda iga päev. Ent suupisteliudadel on esindatud ka Mulgi puder, munavõi, tatravahvel ja «umbrohuroheline», näiteks liha lisandina nõgese­ kreem või marineeritud nurmenukuõied. Seenesõbrad võivad ettekandjatelt uurida, millistes ampsudes leidub riisikat või puravikku.

Kaladest saavad peokülalised maitsta suitsulatikat ja haugi, samuti presidendi vastuvõttudel juba traditsioonilist räime ja kilu. Küll aga pole sel aastal üht varasemate aastate suursoosikut siiga, nagu pole magusalaual ka kama. See-eest on magusalaud marjane, ampsude koostisse on segatud nii astelpaju, vaarikat, pohla kui ka jõhvikat. Lisaks pakutakse kohvi kõrvale tillukesi rullbiskviidisarnaseid maiuseid. Etteantud märksõnade tänav ja teerada tõlgendamiseks anti kõigile peakokkadele vabad käed. Igal neist on oma tee: mõni jalutas ajaloorajal, andes vanale retseptile uue elu; teine kõndis tänaval, vormides tänavatoidu eeskujul elegantse miniburgeri, kus kotletti asendab rebitud veiseliha; kolmas astus aasal ja metsateel, noppides suupiste peategelasteks maitsetaimi või lilleõisi.

Suurematest suundumustest toob viimased neli aastat presidendi vastuvõtu köögipoolt dirigeerinud ja varem kahel korral selle kokkade meeskonda kuulunud Taigo Lepik välja, et väikestest napsuklaasidest ja topsidest on loobutud. «Need on säärasel püstijalavastuvõtul ebapraktilised,» põhjendab ta. Sama käib metallist ja keraamiliste aluste kohta, mis võtavad serveerimisel palju ruumi ja mida külalistel on ebamugav käsitseda. Lusikaampsudki näitavad vähenemise märke ja pigem ollakse ringiga tagasi suupistete ja tikuvõileibade juures, mida on hõlbus näpu vahele võtta.

Samuti annab tooni trend kasutada suupistes leiva ja saia asemel üha rohkem köögivilju, näiteks ka juurviljakrõpsusid. See on ainult kiiduväärt, sest köögivili annab sellele põnevama maitse, tekstuuri ja ahvatlevama väljanägemise. Palju mõjutusi tuleb praegu ka veganite kultuurist, mis teeb toidupildi mitmekesisemaks ja avardab maitsete maailma. «See tuleb ainult kasuks,» kinnitab Lepik.

Kui armastate köögis näputööd, võite vähemalt üht homse presidendi vastuvõtu suupistet kodus järele teha. Siis oleksite Estonia teatri- ja kontserdimajas justkui ise ära käinud.

Pärnu restorani Umberto peakokka Evari Tsetsinit teavad paljud Pärnu maitsekütid erilise umbrohupesto järgi – kui ta seda Augustiunetuse suvefestivalil esimest korda pakkus, maitses see ühele kundele niivõrd, et tahtis selle koos kannmikseriga ära osta. Paaril hilisemal aastal on kokk seda targu teinud festivaliööks juba ämbriga. Selles on putkesid, nõgest, peterselli, aasaõisi. Ülejäänu hoiab vanaema võilillemoosi peal üles kasvanud mees saladuses, kuid kinnitab, et kõik on üdini eestimaine.

Metsane ja umbrohune on ka see maitserada, millel tema kolme sorti suupisted astuvad. Kokku tuleb neid tuhat viissada. Muu hulgas kasutab ta sedasama pestot, kikkaputke tolmu, marineeritud nurmenukku, lisaks Pärnu vete vimba ja kohalike väiketegijate leibajuustu. Vanadest aegadest otsustas ta peolauale tuua täidetud muna ja singirullide moodsa muganduse.

NB! Kokk kasutab leivakattes hapendatud karulauguga võid – see annab kalale sidruni asemel mõnusa hapukuse, kodus võib selle aga asendada Saaremaa karulauguvõiga või segada ise kuivatatud karulaugust või ürtidest kokku maitsevõi.

• musta rukkileiba • soolakala, nt vimma- või siiaäkist, heeringat, soolalõhet • võid • vutimune • maitserohelist või kuivatatud karulauku (või Saaremaa karulauguvõid) • maitsestamata toorjuustu • majoneesi • sinepit • heeringa- või muud kalamarja Lõika leivast viinapitsi abil välja rattad.

Pruunista pannil mõlemalt poolt võis. Kui leib on jahtunud, määri sellele maitsevõid.

Lisa sobivas mõõdus kalatükid – kes tahab ise värsket soolakala teha, võib maitsestada filee meresoola ja suhkruga ning jätta ööpäevaks jahedasse seisma.

Keeda vutimunad, lase jahtuda ja poolita. Eemalda munakollane, sega kausis toorjuustu, majoneesi ja natukese võiga ning maitsesta sinepiga. Täida munapoolikud munakollase massiga. Säti muna kalale, kinnita suupistetikuga ning poeta kaunistuseks peale kalamarja ja tillioksakesi.

Evari Tsetsin.

söökjook 23

postimees arter • 23. Veebruar 2019

TATRAVAHVEL MUNAKODUJUUSTUVÕIDE, MAAPIRNIKRÕPSU JA FORELLIMARJAGA

Kertu Lukas.

JÕHVIKATRÜHVLID Suhkruingli kondiitri Kertu Lukase imetabast, otsekui muinasjutust võetud magusat näputööd teavad paljud. Pastellikarva makroonid, soolakaramelli-, sidruni- või pistaatsiakreemiga miniekleerid, pisikesed vaarika-sidruni profitroolid...

Tänavusele presidendi vastuvõtule tuleb Kertu Lukase käe alt kolme sorti maiust, kokku valmistatakse neid Suhkruingli kondiitrikojas kaks tuhat.

Tema astub oma magusate suupistetega mööda marjarada, sulatades pidupäeva magusasse kokku helged lapsepõlvemaitsed, mis meenutavad paljudele koduaia marjapõõsastelt ja lähima metsatuka alt korjatud marju, miks mitte metsmaasikaid. Ta on lisanud ka kohupiima – ehedat, puhast ja nostalgilist Eesti maitset.

Ning alati võiks kohvikõrvaseks olla midagi šokolaadiga, sest on neid, kes hindavad kõige kõrgemalt just sellist magusaampsu. Jõhvikatrühvel ongi šokohoolikutele.

NB! Jõhvikapüree võib külmutatud jõhvikatest ise kannmikseris valmis suristada. Šokolaadist võib valida meelepärase kvaliteetse tumeda

šokolaadi.

Ja kui poest ei leia invertsuhkrut, mis teeb trühvli siidisemaks, siis võib selle koostisest lihtsalt välja jätta, kuid mitte asendada tavalise suhkru või siirupiga. u 35–40 trühvlit • 100 g jõhvikapüreed • 1 sl invertsuhkrut • 125 g Valrhona Araguani 72% Šokolaadi • 125 g Valrhona Jivara 40% Šokolaadi • 20 g võid • iga suupiste kohta 1 külmkuivatatud jõhvikas • kvaliteetset kakaopulbrit • meelepäraseid šokolaadikaunistusi Sulata šokolaadid 45 kraadi juures vesivannil nõus. Kuumuta jõhvikapüree koos suhkruga ja sega šokolaadiga.

Lisa või ja sega ühtlaseks. Lase veidi taheneda ja vooli väikesed ümmargused trühvlid. Pista igale trühvlile sisse külmkuivatatud jõhvikas.

Veereta trühvleid kergelt kakaopulbris ja koputa üleliigne kakao maha.

Kaunista.

Alon Margens.

Tartu restorani Joyce kokk Alon Margens mainib, et tema suupistes kohtuvad kohalik toit, Eestile omane kodune maitse ja nende restorani toidukaardi mõju. Nelja sorti suupisteid valmistatakse ühtekokku tuhat viissada, mida muu hulgas ehivad Tartu külje all Luxvegis kasvatatud söödavad lilleõied, tillioksad ja muud ürdid.

NB! Tatravahvlite asemel võib kasutada tatraleiba, musta seemnetega näkileiba või väikesi rukkilootsikuid. Muna-kodujuustuvõiet võib teha ka leivakatteks ja maapirnikrõpse muidu näksimiseks. u 15 tk

TATRAVAHVLID: • 130 g nisujahu • 2 sl tatrajahu • 2,5 sl maisitärklist • ½ tl küpsetuspulbrit • ½ tl soola • 160 g keefiri • 80 g rõõska koort • 2 sl rapsiõli • 2 muna

MUNA-KODUJUUSTUVÕIE: • 3 keedumuna • 50 g toasooja võid • ½ tl Dijoni sinepit • 2 sl majoneesi (Hellmann’s) • 2 sl kodujuustu (Otto) • maitserohelist, nt tilli, peterselli • soola, pipart

MAAPIRNIKRÕPS: • 2 maapirni • 1 klaas fritüüriõli • soola

KAUNISTUSEKS:

• 4 sl forellimarja ja tillioksi

Tatravahvliteks sega kuivained. Eralda munavalged ja -kollased. Sega kuivainete hulka keefir, rapsiõli, koor ja munakollased, vahusta munavalged ja lisa tainale. Küpseta vahvliküpsetajas neli vahvlit.

Võideks mikserda keedumunad majoneesiga, sega hulka toasoe või ja kodujuust ning maitsesta sinepi, hakitud maitserohelise, soola ja pipraga.

Maapirnikrõpsudeks viiluta maapirnist mandoliiniga 1 mm paksused rattad. Friti 170-kraadises õlis kuldpruuniks. Maitsesta soolaga.

Lõika vahvlist rattad või ruudud. Aseta leivale või vahvlile 1 sl muna-kodujuustuvõiet, pane täidisele maapirnikrõps, lisa veidi forellimarja ja ehi tillioksakesega.

24 Automaania

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Jääkart on otsatult hasartne sõiduvahend, olgu roolis algaja või asjatundja.

Kardirehvid, naastudega ja ilma. Laitse tagumisel, võistluskardirajal, sõidetakse talvel naastudega.

Sõidukinnaste rivistus aknalaual ja kartide oma akna taga.

JÄÄKART –

TALISPORT SUUSKADETA

at

rik

Meistritöö. Siimo Suvemaa näitab Lada VFTSi roolis, kuidas jäärajal sõitmist tegelikult tehakse.

A k s t E s ta

Fo

tod EER

T

V

AB

A M Ä GI

te

O

Torbikute vahelt suurel kiirusel slaalomit sõita on korraga õpetlik ja lõbus.

Nii paistab Laitse kardirada õhust.

Skeemid pähe! Võidusõitja tähtsaim tööriist on mälu.

LAITSE RALLYPARKIS ON TALVE JOOKSUL MAHA KALLATUD PAARSADA TONNI VETT. TALIMOOTORISPORTLASTE RÕÕMUKS KÜLMUS SEE KÕIK JÄÄKARDIRAJAL PUHTAKS SÕIDURÕÕMUKS. KUI NÜÜD AINULT VEEL ILMA PEAKS!

utoentusiastid on veendunud: talv üksnes selleks tulebki, et sõita lume- ja jäärajal, külg ees.

Et see aastaaeg on korda läinud, kui vähemalt korra saab sõidetud nii, et otse ette tuleb vaadata läbi küljeakna. Talimootorisportlase elu pole aga nii lihtne midagi – kohe hakkavad ka hädad. Pole sobivat taga- või nelikveolist, pole head ja legaalset kohta, kus sõita. Või kui sellise koha leiad, sulatab ja külmetab ilm lume raja servas jääkoorikuks. Ja siis pilpad lendavad. Mis kõik viib mõtte selleni, et peab saama ka kuidagi teisiti.

Saabki. Laitse RallyParkis on talve nautimiseks ja jäätunud sademetel libisemiseks võimalusi küll. Näiteks jääkart. Rada on ette valmistatud, kardid samuti, ohutuse ja talverõõmu eest hoolitsetud. Laitse kardiraja on projekteerinud Saksa ettevõte Tilke, mille kuulus peainsener on kunagine võidusõitja Hermann Tilke. Nad on projekteerinud maailmamõistes suuri radasid. Laitse RallyParki turundusjuht Meelis Raudleht nimetab tuntumatest vormeliradadest hiljuti valminud Abu Dhabit ja samuti Hockenheimi. Laitse oma on hobikardirada, kuid ehitatud sama tõsiselt kui suured rajad.

600-meetrine rada arvestab just hobikardi eripärasid. Hobikardil on väike mootor ja sõitja enda kaal loeb päris palju. Et tulemused saaks ühtlasemad, lähevad Laitse raja sirged lõigud kergelt ülesmäge ja kõik järsemad kurvid tulevad allamäge. Seinal rippuvalt plaanilt on näha, et hobikardi raja taha tuleb veel üks, eraldi sõidetav võistluskardirada. Ka selle on projekteerinud Tilke. Kaks rada on omavahel ühendatavad ja nii saab kokku 1,9 km pikkune ring. Tagumine rada on peaaegu valmis, puudub veel 25 cm killustikukihti ja asfaltkate.

Ja siit kogu fun algabki. Terve talv on tagumist rada ohtra veega leotatud, kokku on seda sinna kantud paarsada tonni.

See annab tulemuseks korralikult jäise raja, kus sõidetakse naastrehvidega. Meil kahjuks ilmaga ei vedanud, sula tõmbas raja pehmeks, nii et tagumise raja kõrguste vahed – mis pidid kardiga eriti ägedad olema – jäid proovimata. Samuti see, mis tunne on naastrehvidel karti kurvidesse loopida.

Kardid said alla lamellrehvid, millega sõidetakse esimesel rajal. Kiirused on libedal lumel ja jääl mõõdukad, aga sõiduvõtted ja trajektoor peavad olema täpsed.

Kannatlikkus on lipukiri. Kukud rabistama, saad tasuks spinni. Siis ronid kardist välja, sikutad sõiduvahendi hangest rajale tagasi ja jätkad. Ikka juhtub, ja see käib asja juurde. Kurvi sissekeeramisel tuleb sihtida õiget kohta ning ega kiiruse mõttes tasu väga jänes ka olla. Kui õige sissekeeramispunkt ja kiirus tabatud, kannab jääkart end sisuliselt ise läbi kurvide. Jääkardisõit on nii vahetu kogemus, mida ei saa ühegi kereautoga.

Fun küll, aga mitte ainult. Laitses on näiteks ka kaks eksootilist UAZi, millega saab käia maastikurajal müttamas. Et ei oleks mitte ainult lõbus, vaid ka õpetlik, ütleb Meelis Raudleht. Igasugune kogemus parandab sõiduoskusi. Ka näiteks jäisel libedal sirgel, iga korraga kiirust kasvatades, torbikute vahel slaalomi sõitmine. Esialgu tundub see küll lihtsa meeldiva ajaviitena, kuid torbikute vahesid vähendades ja samas kiirust lisades saab olukorra lõpuks päris pinevaks ja hasartseks ajada. Kus on pidamise piir, kas tuleb ära? Lõpuks ikka, kus ta pääseb!

Kuniks talve, tasub minna ja ise proovida. Mida rohkem kogemusi, seda paremad juhid me oleme. Libedal sõitmise oskused ei lähe meie kliimas iial moest. Järgmine talv on käes juba kaheksa kuu pärast.

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Automaania 25

26 Tehnoloogia

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Tagaratas kinnitatud trenažöörile, väntab Märt Märtson oma kodus, aga arvutiekraanilt näeb, nagu sõidaks ta parajasti hoopis New Yorgis Central Parkis.

RATTAVÕISTLUS OMAS KODUS

pu

ll

erits

V k s t p r ii t

Fo

tod E rik

ik

an

te

T

äljas on libe, kuradi libe, puhub vastik tuul ja miinuseid on paar pügalat, aga Märt Märtson ei tee seda märkamagi. Tõstab oma kodus Viimsis koridori lae alt imepeenikeste rehvidega võidusõiduratta maha – nüüd alles läheb sõiduks! Ja see meeldib talle.

Kuidas on see niisuguse ilmaga võimalik?

Väga lihtsalt: vaja on rattatrenažööri ja toas veidi ruumi. Aga mitte ainult. Trenažööri, mille külge saab kinnitada ratta tagajooksu, leiab poest kõigest 100–120 euro eest. Ent kui kaua sa ikka vändata viitsid, kui pead vahtima kodu seina; või aknast välja – ega selle tagagi tavaliselt midagi paeluvat juhtu; või telerist filmi – aga see võib viia mõtted pedaalimiselt liiga kaugele.

Märtson, personaaltreener ja Hawaii Expressi müügispetsialist, sõidab sellest talvest alates kus aga tahab. Õigemini, kus aga Zwifti arvutiprogramm võimaldab. Näiteks New Yorgis Central Parkis või Londonis. Või mullusel MM-võistluste grupisõidu rajal Austrias Innsbruckis või nelja aasta tagusel MMi rajal Ameerikas Richmondis. Samuti saab ette võtta Tour de France’i karmi etapi, ligi 14 kilomeetri pikkuse tõusu Alpe d’Huezi otsa.

Märtson muudkui väntab ja väntab ning arvutiekraanil jookseb pilt, nagu sõidakski ta tõepoolest Central Parkis. Pilt on nii tõetruu.

Isegi teiste ratturitega võidu saab sõita. Ja neile koguni tuulde võtta.

EESTIMAA TALV EI SEGA ENAM RATTASÕITU. MOODSAD ARVUTIPROGRAMMID LUBAVAD VÄNDATA IGAL AJAL JA IGAL POOL, ILMA ET PEAKS ÕUE MINEMAGI.

TUULES SÕIDU EFEKT

Märt Märtson treenimas kodus Viimsis, aga pilt monitoril loob mulje, nagu sõidaks ta Watopias, ratturite paradiisis. Watopia on programmi Zwift popu­ laarsemaid, looduslikult imelisemaid radasid. Vasakul ratturit jahutav tiivik.

Zwifti programm, mis viib ratturi New Yorki Central Parki. Ekraan kuvab terve hulga huvitavaid andmeid, sh selle, kes on teised ratturid rajal ja kust on nad pärit.

KOLM VARIANTI

Tehnoloogia areng on muutnud rattasõidu aastaringseks, nii et enam pole soojade maade sõitjail talvisel ajal erilist eelist.

Niisiis, esmalt ratas trenažöörile. Vändates ajab tagajooks ringi trenažööri hooratast.

Mida kiiremini vändata, seda suuremaks hooratta takistus muutub – täpselt nagu väljas asfaldil sõiteski.

Teiseks tuleb arvutisse tõmmata rattasõiduprogramm. Zwifti-nimeline on nende seas

kõige populaarsem, umbes poole miljoni kasutajaga. Kui Märtson selle nädala esmaspäeva varasel pärastlõunal Arterile oma uut treeninguvahendit tutvustab, on temaga samal ajal Central Parkis sõitmas rohkem kui tuhat ratturit kogu maailmast. Zwifti programmi kasutamise eest tuleb maksta 15 eurot kuus.

Nüüd on küsimus selles, kuidas jõuavad andmed rattatrenažöörilt arvutisse. Siin on kolm võimalust.

Kui osta kõige lihtsam magnettakistusega trenažöör, on vaja lisaks mõnikümmend eurot maksvat kiiruse sensorit. See käib kas rummu peale või vända külge, loeb nendega tehtud pöördeid ning raalib ratturi arendatud kiiruse järgi välja toodetava võimsuse. Andmed jooksevad kas Bluetoothi või ANT+ traadita andmeside vahendusel arvutiekraanile.

Teine, kallim võimalus on osta võimsusandur, mis käib vända või tagarummu sisse või pedaali külge. Nende hinnad algavad viiesajast eurost. Võimsusandur fikseerib hammasrataste ja vända vahelise surve ning arvutab selle põhjal ratturi toodetava võimsuse ning saadab need näitajad samuti traadita andmeside vahendusel arvutiekraanile. Märtson kasutab just seda varianti. (Sest kui sul on võimsusandur vända, pedaali või tagarummu küljes, saad seda ka väljas sõites treeningutel kasutada; teiste variantidega see võimalus puudub.)

Kolmas, kõige kallim variant on osta trenažöör, millel on küljes oma võimsusandur.

Selliste direct drive trenažööride hinnad algavad kuuesajast eurost. Erinevalt kahest eelmisest variandist suudab see seadeldis lähtuvalt arvutiekraanil jooksvast rajast simuleerida ka selle reljeefi: kui algab tõus, muutub väntamine iseenesest raskemaks nagu päriseltki.

Märtsoni väitel on direct drive trenažöör pigem meelelahutustoode, mis ei anna selle variandiga, mida kasutab tema, treenimise vaatevinklist sisuliselt midagi juurde.

Aga kuidas siis tema oma kodulaua taga siledal parkettpõrandal rattaga kohapeal vändates tunneb, et on alanud tõus või laskumine?

Elite rattatrenažöör.

Tagajooks ajab ringi hooratast (vasakul), mille küljes on takistus.

Selleks pole üldse palju vaja. Arvutile piisab, kui Märtson sisestab oma kehakaalu ning saadab andmeside kaudu pedaalides arendatud võimsuse. Kui rajal algab tõus või langus, on programmis täpselt kirjas selle protsent.

Nendest andmetest arvutile piisab, et kuvada ekraanil, kui palju sõitja kiirus väheneb või suureneb. Näitlikustatult: kui lausikul püsis 80-kilose sõitja kiirus 200-vatise võimsuse juures 30 km/h, siis 10-protsendilise tõusu alates kahaneb kiirus sama võimsuse korral näiteks 12 km/h-ni. Kui tahta mäest üles sõita näiteks kiirusega 17 km/h, peab vändates kõvemini tööd tegema ehk rohkem võimsust arendama. Ja laskumisel, kui paras kiirus käes, saab mõnusalt tirri lasta – seisma ei jää.

Aga variante, mida Zwift pakub, on veelgi rohkem. Programm on nii tark, et võimaldab isegi tuules sõita. Kui haakida end ekraanil mõne ratturi selja taha – too rattur ise võib samal ajal oma ekraani ees vändata kus tahes maailma otsas –, näeb silmapilkselt, kuidas võimsus, mida peab endise kiirusega edasiliikumiseks tootma, väheneb oluliselt.

Tagatipuks saab osaleda koguni võistlustel. Märtson tuli nädal aega tagasi 25 kilomeetri grupisõidus teiseks. Esimesele kaotas ta kõigest sekundi. Pärast võrdles võitjaga andmeid ja nägi, et ei sõitnud just kõige targemalt. Võidumees oli eeskätt tänu oskuslikule positsioonivalikule kulutanud märksa vähem energiat kui tema.

Programmi vahendusel võisteldes leidub üks suur pluss: sa ei pea kunagi kartma suurel kiirusel kukkumist. Seega pole sõites ka kiivrit vaja. Aga üks miinus on samuti – pole tuult, mis sõites jahutaks. Ent sellele puudusele on lihtne lahendus: kui Märtson arvutiekraani ees sõitma hakkab, lülitab ta tööle võimsa tiiviku. Muidu kataks kodupõrandat juba paari minuti järel suured higitilgad.

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Reklaam 27

28 Kehakate

postimees arter • 23. Veebruar 2019

/A äd ja kiri S

Karl Lagerfeldi üks viimaseid avalikke ülesastumisi oli möödunud aasta oktoobris Pariisi moenädalal.

Aga maailm?

Tegelikult tõesti – kui mõtlema hakata, on maailmas ilmselt palju rohkem neid, kellele Lagerfeldi nimi midagi ei ütle, kui inimesi, kes teda igatsema jäävad. Ja nagu Lagerfeldi surma järgsel päeval selgus, leidub neidki, kes teadsid küll suurepäraselt, kellega tegemist, ent kes arvasid, et mitmesuguste väljaütlemiste tõttu pole tegemist mehega, keda peaks taga nutma. «Lõpetage see misogüüni leinamine,» põrutas üks end feministlikuks ajakirjanikuks nimetav daam oma artiklis. Mis ei ole nüüd ehk küll ajakirjaniku asi öelda, sest see, keda ja kas leinata või mitte, võiks jääda igaühe enda otsustada. Kuigi jah, muidugi tuli Lagerfeldi suust lakkamatult avaldusi, mida nii mõnelegi teisele iial andestatud poleks. Ta oli lapsesuu ja provokaator, kellel jätkus üht-teist sapist öelda nii ülekaaluliste kui ka moslemite, nii Angela Merkeli kui ka vanade heade dressipükste kohta. Selle kõige juures ei jätnud ta ironiseerimata ka iseenda aadressil.

Loomulikult ei olnud Lagerfeld ema Teresa ega dalai-laama. Ta ei leiutanud vaktsiini ravimatutele haigustele ega päästnud maailma.

Mida ta siis tegi?

Pani inimesed unistama. Ja muutis moe suuremaks kui elu. Meeldis teile Lagerfeld või mitte, aga tema mõju viimaste kümnendite moele ei saa alahinnata. 1983 kinnitati Lagerfeld Chaneli – kellest on nüüdseks mõnes mõttes isegi moe sünonüüm saanud – moemaja peadisaineriks, ja selleks jäi ta oma surmani. Ent ärgem unustagem, et Chaneli moemaja polnud tollal see, mis ta on praegu – üks luksuslikumaid ja prestiižsemaid brände –, vaid veidi ajale jalgu jäänud ja kopitanud hõnguga. Lagerfeld kloppis Chaneli jakid ja muu kraami tolmust puhtaks ning leiutas igal hooajal tema pärandist üha uusi ja uusi variatsioone.

Karl Lagerfeld, kes ei häbene-

j

a

K

elle me kaotasime ehk milline oli Karl Lagerfeldi tähtsus maailmas, küsiti minult päev pärast moekeisri surma.

Esimese hooga pidasin säärast küsimust täiesti kohatuks. Et mis mõttes? Teda tundnud inimesed kaotasid lähedase, sõbra ja kolleegi, tuhanded moefännid iidoli ja eeskuju.

Pä

r n -V a l d o

e

JUMALAGA, MOEKEISER!

SEL NÄDALAL LAHKUS MEIE SEAST VASTUOLULINE DISAINIGEENIUS KARL LAGERFELD. TA EI VABASTANUD NAISI RINNAHOIDJAST EGA LEIUTANUD UUT SILUETTI, ENT TÕESTAS MEILE, ET ISEGI PRAEGUSEL MUGAVUSAJASTUL ON MOOD PALJU ENAMAT KUI T-SÄRK JA TEKSAPÜKSID.

te

k s t K r is

ti

fotod Scanpix

nud end nimetada karikatuuriks, ütles, et eelistab pigem, et teda peetakse pinnapealseks kui intellektuaaliks, sest intellektuaalid olevat tüütud. Selleski peitus talle omane vastuolu, sest tegelikult oli Lagerfeld siiski paras intellektuaal. Tohutute kunstialaste teadmiste ja meeletu lugemusega.

Tal oli 30 000 raamatust koosnev isiklik raamatukogu ja raamatupood, ta oli suurepärane illustraator ja võrratu fotograaf.

Ei saa öelda, et Lagerfeldil olnuks moealal üks, vaid talle omane stiil või käekiri. Ta ei leiutanud ühtegi konkreetset siluetti ega vabastanud naisi korsetist või rinnahoidjast. Küll aga oli tal hea nina ja oskus ära tabada just selle moemaja DNA, kus ta töötas. Anda sellele nüüdisaegne nägu ja luksuslik imago. Need olid asjad, mida ta tegi Chaneli ja Itaalia moemaja Fendiga. Omanimelise brändi puhul kasutas Lagerfeld osava turundusgeeniusena ära iseenda tuntust ja inimeste janu tema loodu järele, pakkudes müügiks särke-pusasidkotte, mille peale pani kas iseenda või oma kassi pildi. Või mõlemad korraga. Ja selles kõiges oli korralik annus mahlast irooniat.

Lagerfeldi sõud olid alati nii ebamaiselt kaunid kui ka suurejoonelised spektaaklid. Ta muutis Pariisi Grand Palais’ – kus Chaneli sõud alati toimusid – küll supermarketiks, küll jäämäeks, rannaks või kasiinoks. Ta on esitlenud Chaneli métiers d’art’i erikollektsioone nii Itaalia legendaarses Cinecittà filmistuudios Roomas kui ka Elbphilharmonie kontserdimajas Hamburgis. Fendi 2007. aasta sõu toimus Lagerfeldi juhtimisel Hiina müüril, kuhu ta ehitas moeajaloo ühe pikima catwalk’i, brändi 90. sünnipäevale pühendatud kollektsioon viidi aga Rooma Trevi purskkaevu jalamile.

Need on sündmused, mis läksid mürinal moeajalukku.

Karl Lagerfeld oli ka üks väheseid, et mitte öelda ainuke moelooja, kes tegi enda välimusest kaubamärgi. Tema moodi hobusesaba, päikeseprillid ja kindad said stiilipidudel sama populaarseks kui Batmani või Ämblikmehe kostüüm, temast on tehtud tuhandeid grafiteid üle kogu maailma, teda on joonistatud šokolaaditahvlitele ja postkaartidele.

Lagerfeld oli tohutu töövõime ja energiaga ega põlanud ära ühtegi pakkumist.

Just temaga alustas oma disainerkollektsioonide traditsiooni H&M, ta joonistas erikujunduse dieetkoka pudelile, disainis interjööre ja hotelle. Omaette kurioosumiks võib pidada ka Lagerfeldi meeletut pühendumist. Ajal, mil moemajades vahetuvad peadisainerid kiiremini kui hooajad, olid Lagerfeldil eluaegsed lepingud nii Fendis kui ka Chanelis.

Aga kelle maailm siis ikkagi kaotas?

Legendi ja suurmeistri. Inimese, kes pani meid tundma. Naerma, vaimustuma, vahel ka vihastama. Inimese, kes tõestas, et tänapäeva mood ei pea olema üksnes tossudteksad ja T-särk, vaid ka käsitöö, detailid ja kunst. Inimese, kes kinnitas: «Töötamine on see, kui sul on amet, mis sulle ei meeldi. Sellest hetkest, kui sa oma elukutsesse armud, ei ole see enam töö.»

Ja seda polegi nii vähe.

Kehakate 29

postimees arter • 23. Veebruar 2019

TERAVKEELNE LAGERFELD Nii ütles hiljuti lahkunud moekeiser Karl Lagerfeld...

• Pippa Middletoni kohta prints Williami ja Kate Middletoni pulmas: «Mulle ei meeldi ta nägu, ta peaks alati näitama vaid selga.»

• Vastuseks kriitikale, et modellid on liiga kõhnad: «Paksud mammid istuvad krõpsupakiga teleka ees ja ütlevad, et kõhnad modellid on koledad.»

• Angela Merkeli riiete kohta: «Valed proportsioonid, liiga pikad püksid ja liiga väikesed jakid.»

• Lugemisest ja raamatutest rääkides: «Ma olen väga pealiskaudne inimene. Ma olen lihtsalt moelooja. Ja moelooja loeb moeajakirja, eks ole?»

• Selfide tegemise kohta: «See on elektrooniline mastrubatsioon.»

• Oma loomingu kohta: «Ma üldiselt ei soovita oma pulmakleite – kõik need pruudid on hiljem lahutanud.»

Karl Lagerfeld ning Johnny Deppi ja Vanessa Paradis´ tütar Lily-Rose Depp 2017. aasta jaanuaris.

• Lastetust põhjendades: «Lapsed kasvavad väga kiiresti, ja kui sul on täiskasvanud lapsed, siis sa ise näed välja nagu saja-aastane. Ma ei taha seda.»

• Ema soovitusi meenutades: «Kui olin kaheksa-aastane, ütles ema mulle, et ma ei peaks kandma mütsi, sest näen siis välja nagu vana lesbi. Kui olin 14, siis tahtsin hakata suitsetama nagu mu ema. Aga tema ütles, et ma ei peaks suitsetama, sest mu käed ei ole eriti ilusad ja kui ma suitsetan, siis torkab see silma.»

• Coco Chanelist kõneldes: «Ta oleks vihanud seda, mida ma teen.»

• Arutelude peale karusnahkade kasutamisest: «See on lapsik.»

• Mobiiltelefone kritiseerides: «Ma saadan kirju. Ma pole toateenija, keda peab kogu aeg kutsuda saama. Praegu käituvad inimesed nii, nagu töötaksid nad kõnekeskuses.»

• Võitluse kohta kuritegevusega: «Frustratsioon on kuritegevuse ema, nii et ilma prostituutide ja pornota oleks kriminaale palju rohkem.»

Lagerfeld ja rahvusvahelised iludused 1993. aastal: ameeriklanna Cindy Crawford, taanlanna Helena Christensen ja sakslanna Claudia Schiffer.

Katy Perry, Cara Delevingne ja Claudia Schiffer koos vanameistriga 2017. aasta suvel Pariisi moenädalal.

Stiilinäited Lagerfeldi viimasest, kevad-suvi 2019 kollektsioonist.

• Päikeseprillide tähtsust selgitades: «Need on minu burka.»

30 Lastekülg

postimees arter • 23. Veebruar 2019

Saada ülesannete vastused lapsed@postimees.ee või postiga aadressil Postimees, Arter, Lasteleht, Maakri 23a, Tallinn 10145 (lisa ka oma telefoninumber). Õigesti vastanute vahel loosib toimetus välja Arteri meened. Head nuputamist!

Eelmise nädala ülesannete lahendajatest saab auhinna 10-aastane Armin Akkel Haabneemest. Õiged vastused olid: 1. Leivanumber. 2. 5.

3. «... meili teel kokku leppida!»

Horoskoop 31

postimees arter • 23. Veebruar 2019

HOROSKOOP

KOOSTANUD MARIA ANGEL, WWW.EESTIHOROSKOOP.EE

JÄÄR

LÕVI

AMBUR

SÕNN

NEITSI

KALJUKITS

KAKSIKUD

KAALUD

VEEVALAJA

21. MÄRTS – 19. APRILL Vaimset energiat on kuhjaga, mõte liigub välgukiirusel. See on aeg, mis sobib mõtte- ja kirjatööks, äriplaanide tegemiseks ja elluviimiseks. Kolleegidega koostööd tehes, koosolekute ja ajurünnakute käigus vormuvad ideevälgatustest head plaanid. Hoia end vaid tagasi mõtteid teistele jõuga peale surumast.

20. APRILL – 20. MAI Marsi ja Päikese sekstiili toel on energiat küllaga. Äriasjade ajamine pakub pinget ja tegutsemislusti.

Oskad märgata sama asja mitmest vaatekohast, ka oma plaanide elluviimiseks on sul ideid, mida ka väsimatult proovid. Sõprade nõuannetest ja julgustusest võib õige palju kasu olla.

21. MAI – 21. JUUNI Energiatase on kõrge, oled valmis täie jõuga tegutsema. Palju on nii vaimset kui ka füüsilist energiat, kasutada tuleks mõlemat. Karjääri edendamine kulgeb tõusvas joones. Kui oled ametis tööpostil, mis nõuab aktiivset mõttetööd, siis suudad endast parima anda. Vabal ajal liigu palju värskes õhus, treeni ennast.

VÄHK

22. JUUNI – 22. JUULI Suhete teema on elus esikohal, sellest lähtuvalt võib olukord olla pingeline. See, mida salamisi südame põhjas tunned, mõjutab kõvasti su emotsionaalset seisundit. Ära salga oma tundeid maha, tegele nendega. Väldi ka tunnete kontrollimatut väljapurskumist, leia õige viis nende väljendamiseks.

23. JUULI – 22. AUGUST Aeg sobib tegutsemiseks teistega koos. Kui su ümber on mõttekaaslased ning teil on selged ühised eesmärgid, pingutate koos nende nimel ning olete võimelised sihile jõudma. Ehkki igal indiviidil on omad arvamused, ei tohiks sa isiklikke mõtteid teistele peale suruda – keskendu sellele, mis ühine.

23. AUGUST – 22. SEPTEMBER Armuasjad on nüüd eriti tähtsad. Püsisuhtes olijaile on aeg meeldiv ja kena, kui vaid leiate partneriga piisavalt aega koos olla, mõtteid vahetada ja lõbutseda. Muidu pole välistatud armukadeduspuhangud.

Vallalistel Neitsitel tasuks seltskonda minna, võimalik on saatuslik armumine.

23. SEPTEMBER – 23. OKTOOBER Hea aeg ennast arendada, uusi teadmisi omandada. Oled nutikas märkama ja talletama kõige olulisemat infot. Kui sul tuleb oma teadmisi publiku ees või tähtsal koosolekul tõestada, siis suudad end vajalikul hetkel kokku võtta ja endast parima anda. Tulemus võib üllatada sind ennastki.

SKORPION

24. OKTOOBER – 21. NOVEMBER Üksinda punnitamine ei vii kuhugi, tähtis on leida õiged kaaslased. Kusjuures sul tuleb pidurdada oma soovi kõike ise korraldada ja teisi käsutada. Tahad olla juht, kuid vaimse liidri roll jääb sulle vaid juhul, kui kaaslased usaldavad ja austavad sind. See tuleb tarkuse ja koostöövalmidusega välja teenida.

22. NOVEMBER – 21. DETSEMBER Kohustusi on tohutult ja neid tuleb iga päevaga üha juurde. Õnneks oled hakkamist täis, tahad tegutseda ja tunned rõõmu sellest, kui õnnestub midagi korda saata. Aktiivse tegutsemise tuhinas ära unusta taktitunnet: kui oma arvamuse mõtlematult välja käid, võivad ärisuhted kannatada.

22. DETSEMBER – 19. JAANUAR Veenuse ja Pluuto ühenduse mõjul on õhus küllaga kirge. See võimaldab armusuhtes sügavat õnne, teineteisemõistmist ja füüsilist lähedust nautida, aga võib pingeidki tuua. Kui sa pole isiklikes suhetes toimuvaga rahul, kipud partnerilt liiga palju nõudma ja võid tühjastki suure tüli tekitada.

20. JAANUAR – 18. VEEBRUAR Kui müttad päevast päeva kohustustega ega tegele oma sisemiste vajadustega, võivad pinged kuhjuma hakata. Peaksid natuke aega maha võtma, üksinda olema, oma mõtteid ja tundeid analüüsima.

Kui mõistad, mis su hingepõhjas toimub, oled endaga rahujalal ja saad igapäevatoimetustegagi paremini hakkama.

KALAD

19. VEEBRUAR – 20. MÄRTS Elu on antud elamiseks, enese väljendamiseks, säramiseks! Tahad olla tähelepanu keskpunktis, näidata end parimast küljest ja teenida aplausi. Sa tead, millised on su tugevad küljed, oskad neid eksponeerida.

Oskad oma mõtted selgelt sõnadesse panna ja räägid julgelt ka suurema publiku ees.

16. veebruari Arteri ristsõna vastus on: ... autokujulisi lumeskulptuure ära tee! Ristsõna lahendajate vahel loosime auhindu välja kord kuus ja kuulutame auhinnasaaja välja järgmise kuu esimeses numbris.

Veebruarikuu ristsõnade lahendajatest sai loosi tahtel auhinna ????????????. Ristsõna vastuseid ootame aadressil ristsona@postimees.ee või Postimees, Arter, Maakri 23a, Tallinn 10145.

32 Ristsõna postimees arter • 23. Veebruar 2019