Arter

Tõnu Aav: «Loodan veel teatris mängida!»

Alaveski loomapargi kolm karupoega Vabaduse väljakul kasvab oder

! a v a k e l Te

Xenia Joost küpsetab pannkooke 28. APRILL 2012 NR 17/630

2

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

FOTO RAIGO PAJULA

Vanaduse võlu

K

üll mängiks, kui rolle kirjutataks!

Nii ütleb tänases Arteri intervjuus vanameister Tõnu Aav, ainus Panso-kooli esimese lennu lõpetaja, kes veel teatris palgal. Paraku pole üle kuuekümnestel meestel teatris suurt midagi teha, sest lavastustes pole neile ette nähtud osi, kus nad oma talendil särada saaksid lasta. Nii et suured rollid lõpevad 60-aastastel ära, ja sellega tuleb leppida. Eesti teatri grand old lady Ita Ever (81) on aga ere näide, kuidas teatud vanuse kukkudes ei saa näitlejat maha kanda ja lavalt kõrvaldada.

Everi sooloroll etenduses «Hiilgav!» ja tema kehastatud Violet Weston menutükis «Augustikuu» kõnetavad ühtviisi nii kriitikuid kui ka publikut – mõlemale etendusele on jätkuvalt raske pileteid saada, kuigi nad on laval olnud juba mitu aastat.

Miks armastab eestlane nii hullupööra teleseriaali «Õnne 13»? Eks ikka sellepärast, et elulise ja keskmise eestlase eluga samastuda aitava stsenaariumi kõrval teeb seal kaasa meie teatri vana kaardivägi: Helgi Sallo, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Luule Komissarov, Väino Aren, Tõnu Aav jt. Õudne mõelda, kui seda seriaali ei oleks – kus me neid lavakunstnikke siis näeksime?

Noori ja veel nooremaid näitlejaid on palju, vanu ja väärikaid vähe, aga just neid peaks väärtustama. Üks mu lemmiknäitlejaid Clint Eastwood on 81, aga teeb sellele vaatamata edukalt režissööritööd ning mängib endiselt filmides. Ka sel aastal tuleb Hollywoodis välja mängufilm, kus tal on roll. Selle peale ei oskagi muud öelda kui et: hiilgav!

“

Vanadust peaks rohkem väärtustama.

Nädala foto

Ettevaatust, konn: konnakorje ehk sigimiskohtadesse teel olevate konnade toimetamine üle sõidutee on iga aastaga üha enam au sees. Pildil teed ületav konn Harjumaal Anija vallas Soodlas, kus kahepaikseid oli abistamas poolsada vabatahtlikku.

SCANPIX

Arter soovitab Pühapäeval Kadriorgu

Peatoimetaja Merit Kopli Arteri juhataja Ingrid Veidenberg Toimetus Britt Rosen, Eva Tammsaar, Priit Pullerits, Verni Leivak, Tiina Kolk, Taavi Kristjuhan Väljaandja AS Postimees Maakri 23a, 10145 Tallinn tel 666 2266, faks 666 2201, arter@postimees.ee Reklaam 666 2329. Trükk AS Kroonpress

Kadrioru kunstimuuseum kutsub pühapäeviti kella 11–13 kunstitöötubadesse igas vanuses lapsi ja nende vanemaid, seekord ootab huvilisi tekstiilikunstnik. Töötoas on võimalik rännata põnevasse kunstimaailma, kus igaüks saab ise uurida, kaasa mõelda, arutleda, katsetada, küsida ja vastata. Eelnevalt tuleks ennast registreerida kunstitöötoa juhendaja juures või helistades telefonil 606 6400, pilet ühele lapsele koos täiskasvanuga maksab 6,40 eurot ning sisaldab muuseumikülastust ja töövahendeid.

EVA TAMMSAAR

Luuad tööle!

Kõik väikesed ja suured nõiad, aeg on välja otsida luud, et esmaspäeval vääriliselt volbriööd tähistada! Samas, kevadpüha eel võiks ju luuda ka eesmärgipäraselt kasutada ja õue prahist puhtaks pühkida.

VERNI LEIVAK

Ehituskunsti austajaile 3. mail kell 11 algab Rotermanni soolalaos seminar «Eesti külamaastikud ja Lahemaa arhitektuur», kus kõnelevad arhitekt Fredi Tomps, arhitektuuriajaloolane Leele Välja, arhitekt ja arhitektuuriloolane Lilian Hansar ning kunstiajaloolane Juhan Maiste.

Pärast ettekandeid avatakse arhitektuurivõistlus «21. sajandi kodu Lahemaal», mida tutvustab arhitekt Jaan Tiidemann. Seminar on tasuta, kuid eelregistreerimisega.

TIINA KOLK

POSTIMEES ARTER 21. APRILL 2012

3

4 INTERVJUU

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Tõnu Aav: «Loodan veel teatris mängida!»

Veebruari keskel insuldiga haiglasse sattunud näitleja Tõnu Aav on elujõu musternäide.

Raske terviserike seljatatud, sõidab ta Tallinnas ringi väleda Suzukiga, kolis hiljuti kokku endast tunduvalt noorema naisega ja loodab sügisel jätkata teatritööd.

L

avakunstikateedri esimese lennu lõpetajatest on seniajani teatripalgal vaid üks inimene – Tõnu Aav (73), kel läheb Eesti Draamateatris 51. hooaeg.

Ta on praeguse koosseisu vanim meesnäitleja, kel rollid kahes etenduses, lisaks näeb teda eestlaste lemmikseriaalis «Õnne 13» vana kommunisti Feliks Vissi mängimas. Kes juhtus mõni nädal tagasi vaatama telerist Vikerraadio sünnipäevale pühendatud «Meelejahutaja» ülekannet, nägi äsja insuldist paranenud Tõnu Aava väga heas vormis, käevangus kaunis ja nooruslik brünett daam. Veel on vara elule alla anda, sest nii palju elamisväärset on veel ees.

Kohtume Tõnu Aavaga draamateatri garderoobis, mida ta jagab Tõnu Oja ja Märt Avandiga. Sel kevadel käib Aav siin majas vaid teatriõhku nuusutamas, sest arstide ja juhtkonna ettepanekul ta hooaja lõpuni etendustes kaasa ei tee. Mees taastab tervist, remondib ja sisustab tasapisi korterit ning ootab koju lasteaias töötavat uut armastust Ruthi.

Kõige tähtsam küsimus – kuidas on praegu teie tervis?

Ma ei saa praegu kurta, tervis on tõesti hea.

Võib öelda, et pääsesite taas eluga? Elu ja surma piiril viibimist on teil ju varemgi ette tulnud...

Jaa, ma olen mitu korda pääsenud. Autoga üle katuse keeramine on mulle näiteks naljaasi, libedaga on seda kolm korda juhtunud, viimati möödunud aasta talvel. Olin kergeusklik ja arvasin, et must läikiv tee on suviselt puhtaks nühitud ja soolatatud asfalt, ent pärast möödasõitu tagasi oma ritta keerates selgus, et on hoopis absoluutne klaas. Õnnestus ellu jääda. Ja kolm aastat tagasi oli mul ka südameoperatsioon.

Toibusite ja taastusite teid kaks kuud tagasi tabanud insuldist kiiresti, sõidate juba autoga, askeldate ringi, näete väga hea välja.

Seda on meeldiv kuulda. Mul läks hästi seetõttu, et saadi kiiresti jaole. See kõik sai alguse kapi ostmisest. Kuna mu elus on nüüd naisterahvas, ja poeg, kellega varem koos elasin, hakkab naist võtma, otsustasin osta kesklinna Juhkentali tänavale korteri. Sinna vannituppa ostsimegi koos elukaaslasega kaks valget Itaalia kappi, üks neist päris raske. Elame esimesel korrusel ja mõtlesin, et mis seal ikka, tassime kapid ise sisse – kust seda töömeest õhtusel ajal ikka leida ja autojuht keeldus aitamast rohkem, kui et tõstis kapid kõnniteele. Siis me läksime naisega, kapp kahe vahel, trepiaste trepiastme järel.

TEKST INGRID VEIDENBERG FOTOD MIHKEL MARIPUU

CV Tõnu Aav

Sündinud 21. jaanuaril 1939 Tallinnas Haridus 1957 – Tallinna 7. keskkool (praegune Tallinna inglise kolledž) 1961 – TRK lavakunstikateedri I lend Töö Alates 1961. aastast Eesti Draamateatri näitleja Praegu mängukavas Ferapont – Anton Tšehhovi «Kolm õde» Politseinik Kuul; Viki – Mika Keräneni «Varastatud oranž jalgratas» Mänginud kaasa paarisajas etenduses, teinud rolle Estonias ja Vanalinnastuudios.

Mänginud kahekümnes filmis ja kümnetes telelavastustes.

Teinud kaasa Vikerraadio «Meelejahutajas» ja ETV saatesarjades.

Tunnustus 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk 2004 Eesti teatrikunsti aastaauhind parimale meeskõrvalosatäitjale (Boss Mangan «Südamete murdumise maja») 2010 Oskar Lutsu huumoripreemia Kahest abielust kolm poega: Lauri Aav (44), Ardi Aav (43) ja Kristo Aav (31). Elukaaslane Ruth Pihlapuu (51)

Inimene ju arvab, et mis see pisike asi siis ikka on korterisse vedada. Eakaaslastele tahaksin siinkohal aga öelda, et ärge iseennast ja oma jõudu enam nii väga usaldage. Pole te midagi enam nii tugevad, kui arvate endid olevat.

Toas tundsin, et parem põsk muutus millegipärast tuimaks. Olin sellisest asjast kuulnud Voldemar Kuslapilt, kes oli niimoodi tundnud südasuvisel ajal lauluväljaku all higise nahaga tuuletõmbuses istudes. Naine ütles, et kutsume kiirabi. Mina vastu – ei! Minuealised mõtlevad ju, et 73, see pole mingi vanus! Siis tundsin, et parem õlavars läheb tuimaks, seejärel jala väliskülg. Otsustasin võtta 40 grammi konjakit, et ehk teeb olemise paremaks, kaasa oli sellega nõus, aga olukord ei muutunud nii heaks, kui oleksin soovinud. Kui otsustasin, et tuleb kiirabi välja helistada, ei saanud ma enam telefonis numbritele pihta ega numbrilauast aru. Kohale jõudnud kiirabi mõõtis vererõhku ja veresuhkrut ning kontrollis EKGd, kõik oli korras. Õnneks oli nende seas üks, kes ütles, et võtame ta igaks juhuks kaasa ja viime haiglasse. Panin ise riidesse ja kõndisin ise autosse.

Kiirabiautost palusin helistada oma naisele… ja hakkasin temaga rääkima puhtas itaalia keeles. Olen seda kunagi noores eas õppinud. Punamundrilised läksid selle peale natuke paanikasse ja autojuht, kes tundus olevat neist kõige targem, teatas, et nüüd tuleb kiiresti haiglasse sõita.

Kui hommikul koju helistasin, rääkisin naisega juba täiesti normaalset juttu ja mäletasin kõike. Kõige tähtsam on, et kui keegi tunneb niisuguseid sümptomeid, peab ta laskma end kohe haiglasse viia. Oleks ma jäänud enesele kindlaks ja magama läinud, lootuses, et küll üle läheb, ma ei vestleks teiega praegu siin.

hea meelega ühe kõva klõmaka. Ja nii ma ka vahetevahel tegin. Vahetult pingelisest olukorrast pääsemise järel oli see meeldiv tegevus.

Kui tulime pärast lavakooli lõpetamist 1961. aastal draamateatrisse, siis oli kellaaeg ükskõik milline – garderoob oli kindlasti kinni, ikka neli-viis meest istusid, jõid midagi ja suitsetasid nii, et ei näinudki üksteist.

Nüüd on joomist näitlejate hulgas kõvasti vähemaks jäänud?

Muidugi. Noored mehed istuvad ju kõik pärast etendust oma autodesse, kus sa siis saad napsu võtta. Kui, siis ainult esietenduse järel peol lubatakse teinekord pitsike.

Olete ise ka kunagi suitsumees olnud?

Olin oma lennu kolmeteistkümnest poisist ainuke, kes kaua ei suitsetanud. Hakkasin seda tegema terrori mõjul. Kursusejuhendaja Voldemar Panso ütles pidevalt: «Teeme suitsupausi!», kõik läksid eeskotta suitsetama, mina siis järel.

Hakkasin ka proovima. Ja jäi külge paarikümneks aastaks. Olen küsinud suitsetajatelt, mis tunne see on, kui oled istunud kaks tundi ilma suitsuta ja õudselt tahad teha. Mina ei ole seda tunnet tundnud. Aga kui saabusime teatriga uude esinemiskohta, näiteks Tõrva kultuurimajja, kus ootas publik, tekkis hirm – kuigi tekst oli selgelt peas ja mingit muret ei olnud –, et äkki ei saa publikuga kontakti. See paneb sind närveerima, hirm paneb sul suitsu põlema, sest usud, et see aitab. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, aitabki. Jätsin suitsetamise maha, kui hakkasid jamad pärgarteritega. Praegu muretsen, et mu kaks vanemat poega ei saa sellest pahest lahti. Saavad aru, et see on kahjulik, ega nad lollid ei ole. Kõige vanemal pojal oli juba infarkt. Nii väga loodan, et see ei kordu.

Kas tagantjärele mõeldes oleksite saanud teha midagi teisiti, et insulti vältida?

Ma ei ole kunagi joodik olnud, aga aeg-ajalt napsu ikka võtnud. Eriti kui kuskilt autosõidust tulen, istun juba kodus laua taga, aga silme ees vilguvad ikka veel tuled ja vihmapiisad, siis on lausa vaja 150 grammi viina võtta. Ma ei hakka siin nimeliselt esile tooma, aga üks kadunud tohter ütles hommikuse tervisejooksu kohta, et 50 grammi konjakit annab täpselt sama efekti. Ärge seda vast kirja pange.

Pärast insulti on teil täielik alkoholikeeld?

Jah, kummalisel kombel on see täiesti keelatud, isegi õlu, mille alles hiljuti enda jaoks avastasin. Öeldakse, et iga mees peab elu jooksul oma õlletsisterni ära jooma, aga mina pole õlut kunagi sallinud. Alles nüüd on mulle hakanud maitsema A. Le Coq Premium. Kohe kurvalt küsisin oma arsti käest, kas mitte üht pii-iisikest purgikest õlut ka ei tohi juua. (Lööb labakäega vastu lauda.) Ei tohi!

Oli teil kombeks võtta ka pärast etendust pits konjakit, et lavastressist välja tulla?

Kui oli raske, tüütu ja vastumeelne etendus ning pingutasin laval hirmsasti, siis ainus, millele mõtlesin, oli see, et saaks pärast etendust ruttu lava taha oma garderoobi ja oleks seal ometi üks poolik pudel konjakit, küll võtaks

Milliseid korraldusi elustiili muutmise kohta veel anti? Öösel ei tohi üleval olla. Peab magama. Ma vaatasin vahel hommikul kella kuueni telekat, mis on nüüd ülimalt rikas vanade filmide poolest.

Kui satud peale, siis ikka vaatad korralikult lõpuni. Aga seda ei tohi teha.

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Uhkuse asi: kui Tõnu Aava Eesti elus miski häirib, siis see, et eestlased iseennast nii halvasti kohtlevad.

«Nii menukas on rääkida, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Uhkem peab olema! Eestlast ja iseennast tuleb rohkem armastada. Ja kaabakal kraest haarata, et ta ei saaks marssida vanglast linnavalitsusse tööle ja linnavalitsusest vanglasse tagasi meid juhtima! Eestlane peaks selja rohkem sirgu lööma!»

INTERVJUU 5

6 INTERVJUU Ja stressi ei tohi olla.

Vaat see on üks rumal nõue. No kuidas sa seda stressi väldid? (Teeb kurba häält.) «Tead, mul suri hea tuttav ära.» (Ükskõikse häälega.) «Ah soo.» No ei saa ju nii, ikka on kahju ja võtad südamesse.

Teatritöös käibki närveerimine palga sisse.

Võin minna mängima 159. korda üht ja sama etendust ja ikka tunda erutust.

See ongi vist laval normaalne tunne?

Ei, saab ka ilma. Aga see paistab välja, kui kellelgi on nii karjuvalt ükskõik, mis ta seal laval teeb. See meenutab mulle, kuidas lavastuse «Mees La Manchast» eelmise etenduse ajal oli tarvis kaht meest juurde lavale seisma ja siis kutsuti alt töökojast metallimehed. Kostüümid pandi selga, mehed seisid laval, aga sa said kohe aru, et nad ei ole selle asjaga seotud – jäid kolmekümne laval olija seast kohe silma.

Millega teie pojad tegelevad?

Lauri (44) on Eesti Kontserdis produtsent. Ardi (43) töötab draamateatris butafoorina. Teisest abielust sündinud Kristo (31) on informaatikamagister ja töötab Skype’is. Olen ka kolmekordne – ühe tüdruku ja kahe poisi – vanaisa.

Kas kahju ka on, et pojad ei ole valinud näitlejakutset?

Ei, absoluutselt ei ole. Ma ei pea nende kaudu läbi elama muresid, mis selles elukutses ette tulevad. Näitlejatöö on raske, sest siin on õudselt raske löögile saada, eriti tänapäeval.

Sel talvel oli teil suur elumuutus, lõpetasite kümme aastat kestnud lesepõlve ja kolisite kokku endast 22 aastat noorema naisega Lõuna-Eestist. Kuidas te kohtusite?

Ta on Suislepast, nimi on Ruth Pihlapuu ja vanust 51 aastat. Kohtusime kolm aastat tagasi Türgis reisil olles. Kõige naljakam on seejuures, et ta on ise ka türgi päritolu. Tõrva lähedal oli elanud mitu põlve tagasi üks türklane ja minu Ruth on legendi järgi üks tema järeltulijatest. (Naerab.) See on dokumentaalselt tõestamata, aga loona kõlab hästi. Ruth töötab lasteaias.

Millega ta teile silma jäi?

Ruth on väga ilus. Ilu on ikka see, millele pilk esimesena peale jääb, mis meeldib. Kui vestlesime, selgus, et ta on läbi-lõhki talunaine, kuigi pole üleüldse talunaise moodi.

Mina läksin Türgi reisile kindla plaaniga leida endale sealt naine. Eeltingimused olid niisugused, et ta ei tohi olla üksik laps peres, peab olema talurahva kasvatusega, korralik ja töökas, nagu kõik talutüdrukud valdavalt on – ma ei teagi ühtki lolli ja laiska talutüdrukut. Ainult et ta ei oleks tohtinud nii kaugel elada – Mustla kandis Suislepas.

Ruth ütleb, et ma olla teda lennujaamas hulk aega vahtinud. No küllap ma vahtisin, mulle üldse meeldib naisi vaadata. Päriselt silmitsema jäin ma teda aga Türgi mošees loengu ajal, kui naistel olid peas suured rätikud ja jalad kinni kaetud. Allah ise juhatas meid kokku.

Ruthil on kaks täiskasvanud poega ja ta on ka ühe poisi vanaema. Tal on talu Suislepas põllu peal. Tema elu tähendas hommikul kell viis tõusmist, üle õue paksus lumes puude toomist ning külma maja vähegi hingatavaks kütmist. Seejärel läks ta läbi lume lasteaeda tööle.

Tagasi tulles kordus kõik, taas tuli külm maja ära kütta ja lumi ära lükata. Tal oli seal raske elu, aga ta sai selle kõigega väga tublilt toime ja kõik oli korras. Ta on hirmus töökas inimene.

Nüüd ostsime korteri Juhkentali tänavale.

Müstiline on sealjuures see, et samal tänaval

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Arvamus

MERLE PALMISTE KOLLEEG, NÄITLEJA Tõnu on väga viisakas ja tähelepanelik, heas mõttes vana kooli mees. Sellises vanuses mehi meil eesti teatris polegi, draamateatris on ta küll kõige kõvema aastakäiguga meesnäitleja. Tõnul on olnud pikk ja kirev elu. Tal on väga hea maitse naiste suhtes. Tema kõrval on olnud ja on praegugi kihvtid ja huvitavad naised. See räägib mu meelest mehe kohta nii mõndagi. Lisaks on tal võrratu huumorimeel. Sõitsime ükskord teatritrupiga väikese bussiga etendusele ja ühel hetkel helises mul telefon. Ekraanil oli mulle tundmatu number ja teisel pool meesterahvas, kes rääkis väga veidral häälel kummalist juttu. Hakkasin juba ärrituma, et mida te tahate, viskasin telefoni ära ja siis kuulsin, kuidas teised bussis naeravad – vaata, see oli Tõnu Aav, kes sulle helistas! Tõnu istus mul bussis peaaegu kõrval, aga ma ei saanud absoluutselt aru, et tema minuga rääkis! Ta tegi mulle lihtsalt sõbraliku tüngakõne.

Olen õnnelik, et olen saanud Tõnu Aavaga ühes teatris ja ühtedes lavastustes mängida. Nii pikalt teatris vastu pidada ja aktiivselt töötada – see on võimas asi! Tõnu on nagu margikonjak – väärtus aina tõuseb ja maitsebukett läheb paremaks.

Tõnule sooviksin vaid üht: tervist, tervist, tervist!

sündis ja kasvas minu ema. Kui saatus nüüd niisuguse kokkusattumise on toime pannud, siis asub minu voodi umbes-täpselt samas kohas, kus oli minu ema oma.

Talupidaja Ruth on siis nüüd Tallinnas täiesti teistsuguse elu peal ja kooselus näitlejaga. Kuidas omavahel läbi saate?

Ruth ütles mulle ükskord, et tunneb end nagu kassipoeg, kes on õuest külma käest tuppa sooja võetud.

Meil on omavahel väga hea suhe, sest ta on ka mažoorne natuur. Ma ei saanud ka oma eelmise naise Mureliga tülli minna, kuigi ta oli uhkem ja ägedam natuur. Meil on Ruthiga piisavalt suur huumorimeel, ei ole võimalik tülli minna. Pendeldamine Suislepa ja Tallinna vahet läks nii kohutavalt kalliks ja aeganõudvaks, et oli paratamatu, kas kolin mina sinna ja hakkan oma päevi veetma Suislepa talus või tuleb tema siia ja hakkab töötama Tallinnas. Ta sai Kolde lasteaias kenasti lasteaiaõpetaja abi koha.

Praegu loodame, et saame lisaks laupäevale ja pühapäevale ka rohkem koos olla. Väänas on meil suvemaja, mille olen oma kätega ehitanud. Sinna läheme suvel puhkama.

Kas teie vanusevahe ka vahel tunda annab?

Vanusevahe annab tunda siis, kui üks on aastane ja teine 22ne, siis on see märgatav. Kui aga üks on 73 ja teine 51, siis on ka märgatav, aga mitte häirivalt. Kui 73-aastane soetab endale 17-aastase silmarõõmu, võib tekkida tunne, et kurat, kuidas tal häbi ei ole. Samas leian mina kui vanema poole esindaja, et mis see teiste asi on, kellega ma elan. Mis see muu ikka on kui kadedus, mis ajendab niiviisi mõtlema!

Ruth annab mulle soovi elada. Aga eks see vanusevahe muidugi kurnab ka. Füüsiline võimekus ja jõud on erinevad, kui vanusevahe on 20 aastat. Öeldakse, et seitse aastat vanusevahet mehe ja naise vahel on paras.

Olete eakaaslaste kadedaid pilke ka märganud, kui oma ilusa naisega välja lähete?

Kunagi, kui Käsmu kandis esinemas käisin, oli seal laua taga teiste hulgas üks töömees ja tema ütles: kurat, ma olen kade su peale, sul on nii ilus naine! Vastasin talle, et otsi hoolega, ega nad ilmast otsas ei ole!

Te ise otsisite kaua – kümme aastat.

Ega ma ei otsinud terve see aeg. Kümme aastat otsisin, kas ei ole maailmas naist, kes oleks mu lahkunud abikaasa Mureliga ühte nägu.

Kuidas saab see võimalik olla, et ei ole? Sarnasuse teema huvitas mind kunagi õudselt.

Aga Ruth on täitsa oma nägu.

Mis teid ühendab?

Talle meeldib väga teater. Vaatame filme koos.

Mõtleme ühtemoodi, hakkame ühest ja samast asjast korraga rääkima. See on väga suur asi.

Kummal on rohkem kuraasi?

Niisugust tühja, põhjendamatut kuraasi on minul kahtlemata rohkem. Aga käivitavat, tegevuslikku kuraasi on temal loomulikult rohkem.

Kui ta mõne mõtte pähe võtab, siis selle ka ellu viib. Ja hoiab kõike korras. Kui oleksin ise jäänud viivitama kiirabi kutsumisega, siis see ei oleks hea olnud.

On teda häirinud ka, et olete tuntud näitleja, kõik teavad ja tunnevad teid, lisab see suhtesse pinget?

Ta jälgib seda küll, kui välja läheme, et näeksime head välja. Ta ei luba mul näiteks dressipükstes poes käia, sest mulle kui Veevalaja tähtkuju esindajale on täiesti ükskõik, kuidas ma välja näen. Aga olen talle öelnud, et ega ma ei ole enam nii orbiidis, ei ole äsja tärganud estraadilaulja või näitleja. Üksvahe olin tõesti väga kuulus, see oli 70ndate lõpus, 80ndate alguses, kui tegin soolokava «Muhedad muhulased Atlandi pial» ja samal ajal Eesti Raadios «Meelejahutajat». Eestimaa lõkerdas kogu aeg naer-

INTERVJUU 7

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Teineteist leidnud: Tõnu Aav kohtas kolm aastat tagasi Türgis puhkamas käies LõunaEestist pärit lasteaiaõpetajat Ruth Pihlapuud, kellega nad nüüd Tallinna kesklinnas ühises korteris koos elavad.

da. Eesti rahvas on väga huumorialdis, aga meil ei ole enam neid, kes nalja teeksid. Mulle meeldivad Jan Uuspõld ja Henrik Normann, kelle mõned paroodiad on väga head.

gab.) Aga Väino Aren teeb seda rolli väga toredasti, mina oleksin teinud Kristjanist võib-olla liiga värdja. (Rehmab käega.) Kust ma seda võin praegu teada, mis ma oleksin teinud.

Kas see teid ka vahel kurvaks teeb, et peaosi enam ei anta?

Aga miks ei antaks, kui oleks sobivaid osi. Neid ei kirjutata enam sellisele vanusele. Vanamehed on teatritükkides ikka 60 piiris, ei oletata, et keegi 70- või 80-aastasena viitsiks enam mängida. Ja kui ta on üksi, ilma dublandita pearolli peal, siis ei saa tema peale enam kindel olla, näiteks kas tervis on korras.

Mina olen praegu poole koormusega draamateatri palgal. Leppisime teatri juhtkonnaga kokku, et sel kevadel ma enam etendustes kaasa ei tee, taastun ja jätkan sügisel oma rollidega.

Ma loodan ja tahan veel teatris mängida!

Kas näitleja saab endale lubada teatri palgast normaalset äraelamist?

Tal peab olema teatri kõrvalt töö. Kui ta suudab teatritöö kõrvalt panna käima firma moodi värgi, nagu näiteks Ivo Uukkivi, kes tegutseb produtsendina, siis elab ta hästi. Aga vanema generatsiooni näitlejad elavad palgast palka, pensionist pensionisse. Saame hakkama.

Aga «Õnne 13» vana kommunisti Feliks Vissi roll ikka jätkub?

Teet Kallas («Õnne 13» stsenarist – toim) helistas, kui olin haiglas. Kui välja sain, ütlesin talle, et võiksin nüüd Vissi rolli edasi teha. Teet ütles, et ta ei julgenud mind praegu Vissi rolli sisse kirjutada, et jätkame sügisel. Aga seal annab palju süžeed edasi keerutada, Vissil on sugulased Ameerikas ja seal võib sündmuste käik veel huvitavaks minna. Ütlesite «Õnne»-seriaali algusaegadel teile esimesena pakutud rolli ära – Kristjanit mängib nüüd Väino Aren. Kas olete seda kahetsenud ka?

Muidugi kahetsen. Alguses, kui Tõnis Kask seda mulle pakkus kohe pärast telelavastust «Kaevutee», mõtlesin, et niisugust janti ma küll kaasa tegema ei hakka. See oli täielik külapläma, millel polnud ei saba ega sarvi. Et nad sinna kirjutajaid leidsid ja see seriaal käima läks, oli üllatus. Nüüd vaatan väikese kibedustundega, et see Kristjan oleksin pidanud olema mina. (Mui-

Olete teinud draamateatris 50 aasta jooksul üle paarisaja meeldejääva rolli, ent laiem publik teab teid ikkagi vahva sõdur Švejki ja onu Remuse juttude kaudu. Švejk hakkas peale telesaatest – Valdo Pandi juhitud mälumängust. Kuna see oli igal pühapäevahommikul ekraanil, muutuski populaarseks. Mind kutsuti kolhoosipidudele Švejki lugusid esitama, aga Hašeki tekstid üks-ühele maha loetuna pidudel ei töötanud. Koostasin siis ise päevakajalised tekstid, mis minu kui Švejkiga juhtus, kombineerisin neid anekdootidest, ise nuputasin, et oleks naljakas.

Onu Remuse lood on ka minu avastus, leidsin selle teose lapsepõlveraamatute hulgast, Edur Tasa oli need lood välja valinud ja tõlkinud. Pärast etendusi käisin neid raadiomajas lindistamas. Olin iseendale režissööriks, mida pean kõige suuremaks saavutuseks. Ei taha kadunukeste kallal jõriseda, aga tollased režissöörid oleksid pannud nii puusse, et onu Remus oleks hoopis teistmoodi kõlanud. Nad poleks lubanud mul ilma peal niisugust Konnaonu ja Rebase-onu teha. Oli viis, kuidas mängitakse lastetükki, ja reeglid, nagu ajast aega on tehtud. Onu Remuse lugude ebamaist levikut ja edu olen aina imestanud. Ükskõik millises Eestimaa otsas ma kellegagi rääkima ei hakka, siis ikka esimesena onu Remusest. See on asi, mis jääb. |a|

8 FOOKUS

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Ele, Rein ja viis karu Võrumaal Alaveski loomapargis on rõõmupäevad – viieaastane karuema Mõmsik tõi jaanuaris ilmale esimese pesakonna ning otsustas poegi nüüd ka ilmarahvale näidata.

TEKST VERNI LEIVAK FOTOD TOOMAS HUIK

V

iis kilomeetrit Lätini, sada Venemaani. Neliteist aastat tagasi otsustas abielupaar Ele ja Rein Kõiv maale elama asuda, sest palgatööst sai villand. Varem lasteaiakasvatajana töötanud Ele ja metsatöödel traktoristina leiba teeninud Rein jõudsid elada Alaveskil mõne hea aasta, kui meespoolel tekkis mõte luua loomapark. «Olin sõnatu. Aga millegagi peab ju maal tegelema,» kostab perenaine.

Nüüd on päevaplaan juba aastaid üks: hommikune kohvilaks, ja kohe loomade juurde. Esmalt aedadele ring peale ja siis läheb söötmiseks. Ainult esmaspäeva on nad endale külalistevabaks hingamispäevaks jätnud.

Kõigepealt olid metssead, siis tulid ilvesed... Isakaru Harri on pärit Soomest, temaga sama vana emakaru Mõmsik aga leidlaps Eesti metsadest, nii et saatuse tahtel pandi eesti tüdruk soomlasele mehele, nagu Ele ütleb.

PÜHA TOIMING – IMETAMINE

Et koos täiskasvanuks sirgunud karud juba ka pisiperet ootavad, sellest ei saanud Ele ja Rein kohe arugi, on ju karupoeg sündides vaid 300-grammine. Igatahes näitasid kõik märgid, et jaanuari alguses tuli ilmale kolm karupoega, kelle sugu seni kindlaks määramata. Tõi ju Mõmsik järeltulijad pesamajakesest välja alles hiljaaegu. «Karu ämmaemanda rollis polekski vist kõige parem olla,» tõdeb Ele muheldes.

Ega karuema pruugi poegi uudishimulikele iga kell näidata, kuid Rein võtab appi väikese kavaluse, valades avarasse aedikusse ämbritäie mulluseid õunu. Naljakas on vaadata, kuidas väikesed mesikäpad ema eeskuju järgivad ning, endal alles piimahambad suus, just neid vilju endale krabada tahavad, mida emme ise nõuks võtnud pintslisse pista. «Üks poegadest on jorupill memmekas, teised kaks iseseisvamad,» nendib perenaine, kes karuisa ja -emaga nende lapsepõlvest peale tegelnud ja keda nood ainsa inimesena endale päris lähedale lubavad. «Titade päev koosneb peamiselt söömisest, magamisest ja emme kiusamisest.»

Kiusamiseks sobib ideaalselt mööda emme külge ülesronimine või tissi nuiamine, ning on väga lõbus vaadata, kuidas Mõmsik, kes ise asenduspiimaga üles kasvanud, end istuma sätib, neli nisa valla, et karupojad saaks üksteise võidu ja häälekalt sööma asuda. «Neil on põhitoit ikka tiss ja igal pojal on kindel tiss. Nagu sigadelgi, igal põrsal oma.

See on püha toiming,» selgitab Ele.

Kui jorupill kuidagi oma nisa üles ei leia, hakkab ta tegema inisevat häält, mis emagi veidi rahutuks muudab. Ja kui Mõmsik end natuke erksamalt liigutab, jääb üks poegadest nisa külge lausa rippuma.

«Noh, Mõmps, liiga teevad, jah?» naerab Rein. Ta teab, et nälga ei kannata nagunii keegi – söögikorrad on iga kahe-kolme tunni tagant.

PEALTNÄHA ARMSAD JA SÕBRALIKUD

Emakaru – ja eks ka karuisa – toidulaudki on, nagu olema peab: iga päev mõlemale kolmneli kilo liha, kolm-neli kilo kala, juba mainitud õunad, aga ka banaanid. Vahel on Ele neile putrugi keetnud, aga see roog Harrile ja Mõmsikule ei meeldi, tee mis tahad. «Kord tegime 40 liitrit mannaputru ja lisasime 10 liitrit mett, aga kuradid ei söönud siis ka,» tähendab Rein ja lisab, et tegelikult on vanade karude lemmikuks kopraliha, millega neid siis, kui jahihooaeg käes, sõpradest jahimehed varustavad.

Ega karupuuri ümber vabalt liikuda saagi. Kui ikka loomapargi külastajatele mõeldud alalt mujale astuda, teeb muidu justkui rahulolevalt naeratav karumamma hoiatavaid liigutusi, mis seisnevad kiires hoojooksus potentsiaalse ohu suunas.

«Vaatad küll, et ta on paks ja aeglane, aga mõned liigutused käivad imekähku,» tõdeb Rein. On ju teada, et karu võib vajadusel arendada suisa uskumatuna näivat kiirust, kuni 60 kilomeetrit tunnis.

Sõnakuulmisega karulastel probleeme pole. Aga isegi Rein ja Ele pole päris täpselt aru saanud, kuidas käskude-keeldude andmisega on. Loomulikult on üheks märguandeks häälitsused, kuid kohati tundub, et pojad jooksevad majakesse varjule mõne ülinapi märguande peale, mida inimesed ei tajugi.

Kui vaja, istub Mõmsik majaukse ette lausa nii, et ükski titt pesast välja ei saa. Ilmselt on paljude ohusignaalide põhjustajaks ka Harri, kes aeg-ajalt kõrvalpuuris tagajalgadele tõuseb ning uudishimulikult naabrite juurde kiigata üritab.

Poegadel, muide, veel nimesid pole. Ja ilmselt ei tulegi, sest metsloomi neist nagunii ei saa.

«Kui karuema üks talv sünnitab, siis järgmisel talvel magab koos poegadega ja alles kevadel enne järjekordset jooksuaega saavad nad iseseisvaks,» selgitavad Rein ja Ele. Enam-vähem on juba teada, mis mõmmikutest saab – üks läheb Soome Kuusamo loomaparki, teine Leetu Gruto loomaparki, kolmandale alles otsitakse kohta. Võib-olla sõidab ta samuti Leetu, aga võib-olla hoopis Poola või Saksamaale.

Et karud Alaveskilt putku pista võiksid ja siis kogu lähikonna rahvast hirmu all hoiaksid, seda karta pole. 1,3 miljonit Eesti krooni maksnud aed on otsapidi poolteise meetri sügavusel maa sees, ja nii sügavale pole pidevalt kaevamistöid harrastavad loomad jõudnud. «Teoreetiliselt on aia alla käigu kaevamine võimalik, aga praktiliselt mitte – enne tuleb põhjavesi vastu!» ÄRGEM VÕÕRDUGEM LOODUSEST

Uhke hirv: kabehirvekarja pealik.

Kartlik ilves: ilveseema kiirustas pärast külaliste tuvastamist kuuse otsa.

Alaveskil on peale karude teisigi metsloomi.

Kuuskede all on kodu leidnud ilvesed, veel on üksik orav, kakk, kabehirvekari, jänesed, rebased, hundid... Tasub mainida, et hunte ei saagi Eestis mujal vaadelda kui Alaveskil, sest isegi Tallinna loomaaiast on nad kadunud. Siia toodi inimesi pelgav metsakutsupaar mullu ühest Leedu loomapargist.

Nii et kellel sel kevadel ja suvel Lõuna-Eestisse asja, võiks küll Alaveskile sealseid asukaid, eeskätt karupoegi kaema minna. Kui on kavas rühmana tulla, peaks ette helistama, sest pererahval on liialt hästi meeles päev, mil toona veel väikest Mõmsikut ootamatult seitse turistibussitäit inimesi vaatama tuli. «350 inimest korraga – seda oli natuke liiga palju,» nendib Rein.

Ele ja Rein tunnistavad, et pole oma kunagist otsust loomapark luua kordagi kahetsenud.

«Mis siin ikka, vaatad karule otsa, tema vaatab rõõmsalt vastu,» räägib Ele. «Peaasi, et kõik terved oleksid,» lisab Rein. «Oluline on seegi, et eesti lapsed teaksid, et metsseal pole mitte kutsikad, vaid põrsad, ja et piim ei tule poest. Mul oli ühel koostööpartneril Lõuna-Koreast partner külas ja too viidi Sangaste kandis ühte tallu külla. Korealane löönud kaht kätt kokku: «Kana! Muneb! Lehm! Lüpsab!» Võtnud siis pesast ühe muna, viinud perenaisele, kes talle selle ära keetis, ja ulatanud seepeale tuhat dollarit. Meie tahame, et meie rahvas loodusest nii võõrdunud ei oleks.» |a|

FOOKUS 9

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Mõmsik poegadega: imetamine on mesikäpast karuemmel kavas iga paarikolme tunni tagant. Selleks keerab ta end istesse ja laseb väikestel mõmmikutel nisa otsima hakata.

Lõbusad ja mängulised: karupoegade päevad mööduvad nii üksteise kui emaga mürades ning maailma avastades.

Kogu perega: Alaveski loodusparki juhatavad Ele ja Rein Kõiv, kellel kaks poegagi suureks abiks. Meie külaskäigu ajal olid poisid koolis.

Hiilimas: päris kindel, et see susi libahunti ei jookse.

10 TAUST

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Tasa, oder kasvab!

Just sellise hoiatusega kaheksas keeles kirja pandud sildid Tallinna Vabaduse väljaku muruplatsil ja taimekonteinerites kutsuvad kunstnik Marje Taska (56) eestvedamisel linlasi ja külalisi headele tegudele.

TEKST TIINA KOLK FOTOD TOOMAS HUIK

R

ahvast kaasava installatsiooni idee sai ühelt poolt alguse kutsest osaleda kunstnike liidu tänavusel kevadnäitusel ja teisalt mõtisklusest, mis on kevad, selgitab praegu Malmös töötav Marje Taska. Varem Rootsi põhjapoolseimas linnas Kirunas elades kogetud kevadeootus ei unune tal kunagi. Kui aastas on kaheksa kuud lumi maas, kõlab ju sulamisvete vulin kui tärkava looduse ülistuslaul.

«Põhjamaade aastaajad on jumalikud ja tänu sellele pole meil ju kunagi igav. Täna (möödunud reedel – toim) sajab vihma, aga eile, kui me odrataimi istutasime, paistis päike. Üleeile tibutas, päev varem tuli lund ja võib-olla homme lööb välku,» räägib kunstnik. «Me teame, et miski pole igavene, nagu ka seda, et kui vahepeal oleme kevadest, perekonnast, vabadusest, kodumaast vm ilma, armastame taaskohtumisel seda kõike hoopis sügavamalt.»

SEEME KUI KOOD

Eesti rahvusliku nahakunsti alusepanija Eduard Taska (1890–1942) lapselaps juurdles kaua kevade olemuse üle. Käis selle mõtte kihtkihilt läbi, kuni jõudis tuumani, kus alles oli jäänud ainult puhas tunnetus. «Teadvustasin endale, et see tuum on ju seeme ja igas seemnes on talletatud taime või olendi kood. Murdsin pead, kuidas saaksin selle mõtte kunstihoone näitusesaali tuua. Mis on põhiline? Mis on ürgne, mis meid toidab? Ja korraga kangastus mu silme ees tuules õõtsuv kuldne viljapõld.»

Linnalapsena ei teadnud Marje Taska põlluharimisest aga midagi ja vastuseta küsimustel ei paistnud lõppu: kui inimesed hakkaksid kül-

“

Head soovid lähevad loodetavasti täide.

vama, siis millist vilja, kuidas, kuhu jne. Lõpuks jõudis kahtleja tegudeni.

Ta pani oma kodu aknalauale ühte potti kaera, teise talinisu, kolmandasse maisi ja neljandasse otra. «Oder jäi peale. Muide, esimene sats läks mul aia taha, sest kastsin suure usinusega üle,» tunnistab Taska. Kui oli näha, et pottidesse külvatud vili tärkab, hakkas installatsiooni autorit vaevama kahtlus, kas inimesed hakkavad üldse külvama ja kuidas nad kogu ettevõtmisesse suhtuvad.

«Tahtsin, et iga näitusekülastaja paneks mõne seemne potti ja kirjutaks kunstihoone saali sambale soovi või palve või unistuse – ükskõik, kuidas keegi oma sõnumit nimetab.

Seeme läheb kasvama ja ringlus jätkub,» räägib kunstnik, keda hakkas kummitama teadmine, et energia ju ei teki ega kao, ainult muudab oma vormi. «See sobis ka minu installatsiooniga, kus mulda külvatud seeme hakkab päikese soojuses ja valguses idanema, võrsub taimeks, kasvab suureks, loob viljapead, need uued terad toidavad meid ning loovast energiast kantud head soovid lähevad loodetavasti täide.»

Kaks nädalat enne kevadnäituse avamist tegi paarkümmend Prantsuse lütseumi õpilast bioloogiaõpetaja Sirje Tekko juhtimisel proovikülvi. Päev enne pidulikku sündmust tõid lapsed tillukeste roheliste libledega potid kunstihoone teise korruse väljakuäärse saali aknalaudadele ja jäädvustasid oma soovid hariliku pliiatsiga sammastele.

Näituse kulgedes sai sõnumiteks mõeldud pind tihedalt täis. Vähemalt pooled jäädvustused olid sügavalt üldinimlikud. Sooviti armastust, tervist, vastastikust hoolivust, sallivust, truudust, tarkust. Soovid olid adresseeritud nii iseendale, lähedastele kui ka võõrastele. Keegi

Odrapõld südalinnas: Marje Taska kevadnäituse installatsioo

TAUST 11

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

tallatsioon elab oma elu edasi.

avaldas soovi, et Mart Laar saaks terveks, keegi jälle lootis, et linnukestel oleks süüa jne.

Installatsiooni idee nägi ette, et näituse lõppedes, kui maapind on juba soojem, viiakse odraistikud kunstihoone ette muruplatsile, ülejäänud seemneid pidid aga inimesed samal ajal Vabaduse väljaku taimekonteineritesse külvama. 19. aprillil kell 15 istutasidki aednikud Jaani kiriku kellade helina saatel inimeste heade palvetega «viljastatud» odraistikud kunstihoone ette kohta, kus varem oli lillepeenar.

ANDMISRÕÕM ON SUUR

Üldinimlike soovidega viljastatud: odrataimed ootavad peenrasse istutamist.

Austa loodust: need sinised sildid ärgitavad head tegema.

Rahvast kaasav looming on tõepoolest õnnestav, tunnistab Marje Taska, kelle eelmise, Galeriis Vaal toimunud isikunäituse «X kilo kulda» kordaminekuks andis oma panuse sadakond inimest. Eri sotsiaalsete rühmade esindajad Eestist ja Rootsist sõnastasid ja väljendasid tookord miniinstallatsiooni ja tekstide kaudu, mis on nende jaoks muld ja mis kuld.

«Kõik üleilmsed probleemid on meie kõikide probleemid ja nende lahendamiseks saab igaüks oma panuse anda. Kõik algab ju iseenese mõtlemisest, ja selle paremaks muutmine on ka inimeseks olemise kõige raskem töö,» on Taska veendunud.

Aga kuidas sattus kunstnik, kes tegelnud nii graafika, maalimise, skulptuuri kui ka nahakunstiga, installatsioonide lainele? «Aastaid tagasi küsis üks mu sõber, mida ma teeksin, kui saaksin teada, et elada on jäänud vaid kuus kuud,» meenutab Taska. «See küsimus lõi mu maailmapildi segamini. Tundsin äkki, et ei taha enam istuda ateljee üksinduses omaenda mõtete ja loovusega. Läksin ühele huvitavale koolitusele ja õppisin workshop’e korraldama, hiljem ühendasin oma töötubades kunsti ja muusika. Mulle meeldis see aeg, mis oli kui rändamine omaenese sisemise kulla otsinguil.»

Tegusal naisel on odra-installatsiooniga ka üks tagamõte: «Kui põld saaki annab, tahaksin järgmisel aastal need terad Tallinna sõpruslinnas Malmös samasugust installatsiooni luues maha külvata. See oleks sümboolseks lüliks Eesti ja Rootsi sajanditepikkuses koostööketis ja näitaks ilmekalt, kuidas igaüks meist saab midagi teiste heaks ära teha.

Kes teab, võib-olla hakkavadki odraseemned niiviisi teiste maade muldadesse rändama ja paljud rahvad neid ikka ja jälle edasi külvama. Energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ja kanduda ühelt kehalt teisele...» |a|

12 TEGIJA

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Mees üheksa ametiga Von Krahli teatris üles kasvanud Jaagup Jalakas (26) juhib mitut toidukohta ja korraldab üle linna pidusid, kiiret tempot aitab mehel hoida jalgrattasõit.

TEKST KRISTEL KOSSAR FOTO LAURA OKS

K Hoiab tempot: jalgrattaga sõidab Jaagup Jalakas igal aastaajal.

evadiselt soe päevavalgus poetab restorani Aed suurtest akendest sisse mõned heledamad triibud; mõistagi vaid selleks, et näiteks oliivrohelised diivanid võiks kullakarva nüansse omandada. Raske uskuda, et selles mõnusas äraolemisepaigas, kus kõrvu silitab mõnusalt unine eesti indie ja iga ruumikujundusdetail näib hoolega valitud, paiknes mitte eriti ammu elektrialajaam.

Liigutan lusikat vanaaegse moega kohvitassis ja mõtlen kuuldavalt, mitu miljonit kogu see ilu maksma võis minna. Aia peremees, Von Krahli direktori Peeter Jalaka poeg Jaagup Jalakas teeb seepeale suured silmad. «Ei lähe miljoneid maksma, kui ise teha. Seinas on kohupiimavärv ja lubikrohv, see pole ju kallis, küll aga isikupärane ja loodussõbralik,» räägib ta. Üldse püüab Jaagup lähtuda tõsiasjast, et kui miski on hingega tehtud, kannab see edasi head energiat ja see paistab ka välja, olgu siis tegemist koha, peo või toiduga.

Mõne aasta eest, kui seni Von Krahli programmijuhina tegutsenud Jaagup Aeda juhtima asus, paistis olukord kaunis niru – valgete linadega restoran olid omandanud kalli ja kardetud taimetoidukoha kuulsuse. Tänane Aed on iseäranis õhtutunnil täis sumisevaid ja ennast hästi tundvaid inimesi.

Vahel võtab Jaagup ise tellimusi, ajab rahvaga juttu. «Mul on hea meel, kui inimesed ennast siin hästi tunnevad,» lähevad tal silmad särama.

TEGI UNISTUSE TEOKS

Üks Jaagupi sõber ütleb, et kahe lausega on seda meest võimatu iseloomustada. Selge see – pole ju üheksa ametit tema puhul miski huntkriimsilmalik liialdus. Aia peremeheks olemise kõrval kuulub ta näiteks F-Hoone omanikeringi. Kiirelt vedama saanud söögikoht Telliskivi loomelinnaku süles oli Jaagupi ammune unistus, selle teokstegemiseks tuli aga nõusse rääkida mitmeid muidki tegelasi, teiste seas isa Peeter Jalakas.

Jaagupi sõnul on tal isaga alati olnud usaldusel põhinev mõistlik suhe, näiteks kui teismeline Jaagup tahtis hirmsasti Von Krahli pidutsema minna, lepiti keelamise asemel kokku, et punkt kell kaks on poiss kodus tagasi, ja oli ka. «Isa on mulle läbi elu suureks eeskujuks olnud,» tõdeb noorem Jala-

kas. «Me oleme sarnased, niisugused üksi jalutajad.»

Von Krahli ja Jaagupit on lausa võimatu lahutada (viimane on esimesest vaid kuus aastat vanem), nii kokku on nad kasvanud. «Tundub imelik mõelda, et oma elu esimese poole olen siin veetnud, ja praegu paistab, et veedan ka ülejäänu,» muigab Jaagup. Mis aga ei tähenda, et tal poleks nina hullumeelselt ägedate peokohtade peale mujal linnas – Jaagup & kompanii võivad vabalt kokku ajada 800 inimest Kadrioru tennisehalli klassikalise house’i rütmis võnkuma. Esinema kutsub ta artiste, kes tema enda südames ja kõrvus koha leidnud.

VANA KOOLI MEES

Suveplaanidesse jääb samuti paar sellist pidu – juuli lõpus jõuab Krahli üks Jaagupi enda üks praegusaja suurimaid lemmikuid Moon Duo («Selline pisut psühhedeelne seisundimuusika») ja sama kuu keskel leiab aset legendaarne StereoÖÖ, mis peaks päädima hoogsa salajase afterparty’ga.

«On juhtunud sedagi, et kolm-nelisada inimest pidutseb hommikuni näiteks Patarei vangla rannas,» muigab korraldaja.

Kodus kuulab Jaagup plaate – kui ta parasjagu näiteks ise köögis taimetoitu ei vaarita – vana kooli kombel, vinüülidelt. «Kogu sellele i-revolutsioonile vaatamata ostan ikka veel vinüüle,» räägib ta. «Mind võlub kuulamise protsess – kas või asjaolu, et kui lugu saab läbi, pead mõtlema, mida järgmiseks panna. Ja mu plaadikogus leidub igasugust kraami. Kuulan päris palju vanu asju, meeldib kergelt siuke vana aja hipimusa. Viimasel ajal on indie-skeenes palju sellist psühhedeelset musa, mis viib just nagu teise seisundisse.

Kerget, suvist diskoelementidega aeglast biiti meeldib ka kodus kuulata.»

Kui Jaagupilt lähiaja plaanide kohta uurida, tuleb välja, et Aia peremees mõlgutab mõtteid minna sügisel mõnda veinimõisa viinamarju korjama.

«Aga pikas perspektiivis see muru, mis kaugemalt peaks rohelisem paistma, praegu küll ei ahvatle. Siin on nii põnev,» teatab Jaagup ja kimab rattaga koju Kalamajja. Jalgrattaga sõidab ta, muide, aastaajast hoolimata. Kuidas ta üldse puhkab? «Garaažis,» tunnistab hobi-jalgrattaputitaja. Suvel peaks teostuma veel üks Jaagupi unistus – sõpradega koos kuu aega Telliskivi loomelinnakus F-Hoone kõrval pop-upjalgrattapoodi pidada. |a|

Reisikiri

Kaunis vaade: avaneb Marmarise ümbruses.

Loodusime Pamukkales:

Kirevad õied: Türgi täies kevadilus.

sooja vett täis kaltsiumiladestused mäenõlvadel.

Kiilu all on kodutee Pärast pikka ootamist said Jaan Tätte ja teised d ümberilmapurjetajad taas kätte oma laeva ja valmistuvad lõpuspurdiks ks kodu poole.

20.

aprill, Türgi, Marmarise sadamalinn. Kaks kuud on möödunud esimesest tähtajast, mil pidime saama oma laeva kaubalaevale, mis meid läbi Somaalia vete transpordiks. Nüüd peaks see lõpuks korda minema ja siis algab kahekuune lõpuspurt kodu suunas. Ees ootab ligi 2000 miili heitlikku Vahemerd ning pärast Gibraltarit pöörame juba rajale, mida mööda liikusime kodunt lahkudes.

PIKAD PÜKSID JALGA

Mina lendasin kuumast roidununa Maldiividelt ära 25. märtsil, läbi Frankfurdi Türki Antalyasse. Frankfurdi lennujaamas kippus vägisi naer peale – oligi külm, öösel +5 kraadi. Polnud seda tunnet tundnud juba 16 kuud. Seisin seal, suu kõrvuni, kuni hakkas nii külm, et pidin kotipõhjast midagi soojemat selga otsima. Päris kummaline oli olla jälle pikkade pükste ja sokkidega, veidi ahistav. Ja vägisi ajas ka naerma ääretult igav ühiskond, kuhu sattusin ja kust ma ise pärit olen.

Inimeste näod olid tõsised ja asjalikud, kõiges valitses reeglitele tuginev kord ning kõik tundus liialt steriilsena. Arvan, et inimhing ei ole nii steriilne, et sellises maailmas oleks tore elada. Harjusime lõunamaadel juba liialt ära, et kõik on natuke ligadi-logadi, elu käib kerges minnalaskmismeeleolus ja võõrad inimesed tulevad sinuga suhtlema nagu vennaga; ja et sinu elu ei juhi riigi kehtestatud reeglid, vaid vanavanematelt ja religioonidest üle võetud tabud, mis hoiavad sind patuteelt kindlamini eemal kui paragrahvid.

Esimene mulje seal Frankfurdis oligi, et inimesed nagu kartsid üksteist ja hoidsid üksteisest eemale. Kokkuvõttes oli see armsalt kodune tunne, ainult vahepeal ununenud. Kui olin piisavalt külmetunud, oli ka minul lõpuks sama sünge nägu ees.

Frankfurdist lendasin Türki, kus sooja 17 kraadi, ja see oli juba hoopis mõnus. Vahe oli vaid selles, et kui turistid sellise ilmaga juba päevitasid ja käisid suveriietes, siis minul oli villane müts peas ja sall kaelas, aga ikka oli külm. Nõnda palju jõudis ikkagi organism selle aja jooksul soojaga kohaneda. Tagasi sinna kuuma kätte ma veel ei igatse.

Et oled kaua ühes paigas olnud, saad aru siis, kui hakkad mõistma juba kohalikke silte poeustel ja oskad öelda mõnd kohalikku sõna. Nii on minulgi siin Türgis, kus kohe saab täis kuu aega elamist eri paigus eri tasemega hotellides. Päris isemoodi on selline elu ja puhkus, kui sa ei ole päriselt tahtnud siia tul-

la, aga nüüd oled siin ja mingit muud sihti pole, kui oodata oma laeva. Lähed hommikul õue ja pole õrna aimugi, mida selle päevaga peale hakata. Siis kolad sihitult ringi ja lõppkokkuvõttes kogud rohkem emotsioone, kui oleksid läinud välja mingi kindla asja peale.

Mulle Türgi ja türklased meeldivad. Loodus on kaunilt mägine ja mitmekülgne, teed imehead ning inimesed mõnusalt rahulikud ja lahke loomuga.

LÕPUKS OMETI!

Mõttes teen juba ettevalmistusi algavaks koduteeks. Vaatan hotelliaknast merd ja jälgin, kuidas tuul muudab iga tunni tagant suunda, mis tähendab purjetades päris kõva rabelemist.

Aeg-ajalt löövad äkilised tormirajud mere keema, hetke pärast jälle vaikus. Tundub väga keeruline meri purjetaja jaoks. Noh, aga oleme ka kaua olnud liiga kerge elu peal, kui võib kergeks lugeda lõputuna näivat ootamist. See ei ole kerge.

Täna tegin viimase ostu Türgimaalt. Ostsin sooja teki. Taipasin korraga, et kui öösel on õues 11 soojakraadi, siis kajutis võib-olla 12 ja selline olukord nõuab juba tekki, kuna kütet meil laevas ei ole. Ja ega meil enam erilist sooja ilma kuskilt oodata ei ole.

21. aprill. Meie purjekas saabus, üleni tolmune ja liivane, mille ta oli Suessis liivatormi käest korjanud. Asume laeva täitma proviandiga ja üritame õhtul teele asuda. Lõpuks ometi! |a|

14 MOOD

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Sütitajaks Joséphine Baker ja tema aeg: läinud sajandi moemeeleolu istub ka tänasesse päeva.

Ehted Birgit Skolimowskilt, kingad Vivian Vau salongist.

Kniks revüütähele Moekunstnik Kristina Viirpalu tõi salongilikus õhustikus publiku ette kevadkollektsiooni «Joséphine», kus kohtusid Haapsalu salli romantika ja läinud sajandi esikümnendite salongiglamuur.

TEKST BRITT ROSEN, FOTOD JELENA RUDI

S

taust, ütleb, et need kleidid armastavad naise keha, hakates elama ja muutudes vitaalseks just liikumisel. Siis pääseb nende ilu kõige paremini mõjule.

Nagu oma varasemas loomingus, katsetab Viirpalu nüüdki Haapsalu salliga, miksides kleitidesse selle originaalseid mustreid ja oma improvisatsioone. Erinevus rahvuslikust algupärast peitub ka siidilõngas, millest kleidid on kootud. Jakid seevastu järgivad läinud sajandi alguskümnendite mehe sabakuube.

Kogu kleitide galerii hoiab pigem pidulikku joont, kuigi lihtsamaid neist võib vabalt ka tänaval koos pintsakuga kanda. Ja kui tahta anda pitskleidile uut nägu, võib selle alla panna teist värvi voodri. |a|

Siidilõngast kootud: endiselt meeldib moekunstnikule Haapsalu salli mustreid kleitidesse kududa.

Lopsakad soojaandjad

Kakssada aastat moelugu g

Prantslannade pesuilu kohal

Äsjane Väikese Kuldnõela moeauhinna nominent ja varasem Supernoova moekonkursi noorema kategooria kahekordne võitja Kristel Kuslapuu, kes oma volüümikate ja ekstravagantsete kudumitega juba auväärse hulga austajaid leidnud, avas oma moesalongi Ateljee No 13. Tema ulakate narmaste, võimsate palmikute ja väikeste säranööpidega kudumid on just sellised, mida vilul kevad- või suveõhtul soojenduseks ülle tõmmata. Ühe suure kampsuni kudumiseks läheb Kuslapuul tavaliselt vaja eri suuruses vardapaare ja aega kulub viis päeva kuni kaks kuud.

Kõvakübar, krinoliin, belle epoque, 1920ndate mees, kubistlikud mustrid, 1940ndate kittel, Twiggy, Yves Saint Laurent, kott kui kultusese... Ükskõik millise viimase kahesaja aasta olulisema silueti, moenähtuse, nime või iidoliga tegu, võite kindel olla, et uus meelele-silmale kutsuvalt illustreeritud Nj Stevensoni moeajaloo raamat «Moe ajalugu. Ampiirkleidist kaasaegse disainini» seletab selle lahti. Tummine ja hõlpsalt haaratav ülevaateteos, mis võiks igal moehuvilisel riiulis olla. Et moevooludes orienteeruda või mõista, et kõik, mis tundub moes röögatult uus, polegi tegelikult nii väga uus.

Väärika, läinud sajandi algusesse ulatuva ajaloo ja värvika olevikuga Prantsuse pesumärk Etam jõudis Kristiine keskusesse ahvatlema ma ka Eesti naisi. Märgi pesuvalik on lai, ulatuatudes argisest alusrõivast trimmivate korsettideni ning toestavast pesust glämmide komplektideni. Ei puudu ka öösärgid ega rannariided. Hinnaklass ss jääb keskmise kanti.

Pesumärgi reklaamnäoks ja -figuuriks on juba neljandat aastat supermodell Natalia Vodianova, kes näitab plakatitel enda seljas ka tänavusi trende, nii erksinist pesu kui ka mummulisi rannarõivaid.

FOTO LAURA OKS

Uus

TEKST BRITT ROSEN

ähvatab siid, plahvatavad pärlid ja kihisevad joogid, lubab Kristina Viirpalu vahetult enne moeetenduse algust Iida galerii majas, kus läbi mitme korruse kostab 1920ndate rütme... Õhustik viib vaataja tolle aja toretsevasse salongiglamuuri, kus ilma tegid pöörased rütmid, nooblid kõvakübarad, vesilokid, pits ja pärlid.

Sama ajastu vaimus on ka jakid ja kleidid, mis modellide seljas publiku seast läbi libisevad. Neis võib aimata selle aja eksootilist ja säravaimat revüütähte, tantsijanna-lauljanna Joséphine Bakerit, kes kollektsiooni loomisel Viirpalule muusaks ja sütitajaks oli.

Moekunstnik, kel endalgi tugev tantsija-

AED 23

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Hobiaednikele mõeldes Kõigi iluaianduse ja potipõllunduse harrastajate rõõmuks on saadaval üha ahvatlevamaid taimi ning nendeks toimetusteks tehakse järjest käepärasemaid tööriistu. Arter jagab soovitusi algajale aednikule.

TEKST TIINA KOLK FOTOD ANDRES HAABU, TOOTJAD

Kivise kamara alistamine:

Ö

koloogiline ja säästev eluviis ning enda rõõmuks lillede ja köögivilja kasvatamine on väga tore ja samas kasulik tegevus, nendib Juhani Puukooli Cerese aianduskeskuse juhataja Eve Pihlakas.

Et tänavune kevad on olnud pikk, külm ja üpris sajune, tuleb paljudes kohtades oodata, kuni muld nii mõnusaks taheneb, et saab külvi- ja istutustöödega alustada. Seni on võimalik turgutada lillepeenraid ning iluja marjapõõsaid.

Kasutajasõbralikud tööriistad on aiahuvilise parimad abilised. «Algaja aednik peaks muretsema endale hea labida ja aiahargi, mõned väiksemad «käpad», kõpla ja universaalkäärid,» ütleb kogenud agronoom Pihlakas.

Hea disainiga ja ergonoomiliste aiatööriistade suurepäraseid omadusi ülistavad kasutajad, aga neid on tunnustatud ka mainekatel disainikonkurssidel. Näiteks mullu hinnati Red Doti auhinna vääriliseks Gardena uued akuga murukäärid ja oksalõikur.

Punase täpiga on viimasel kümnendil tunnustatud Fiskarsi muru-, oksa-, heki- ja universaalkääre, lõikureid, teleskoopvarrega labidaid, harki, umbrohunapsikut ja reha. Tõenäoliselt saadab edu ka Fiskarsi tänavusi uudistooteid: pinnasepuuri ja käsisaagi.

Pinnasepuuriga on võimalik kaevata kuni 60 cm sügavune auk. Pehmel pinnasel on sellega püsikute, põõsaste ja puude jaoks aukude tegemine hõlbus, kivise pinnase «puurimine» võtab aga naha märjaks, nentis oma koduaeda hostamättale istutusauku kaevanud Joonas Orm. Fiskarsi värvilised tööriistad on väga käepärased ja vahvad. Kogu hobiaedniku varustus alates tööriistadest ning lõpetades kinnaste ja kummikutega näeb ka kena välja, ja eks seegi ole üks töörõõmu aluseid.

«Kellel on eesmärk kasvatada ökoloogiliselt puhtalt ja võimalikult palju kodumaist, võiksid eelistada Eesti aretatud hernest ’Erme’, ’Valma’, ’Herko’ ja ’Aamissepp’, porgandit ’Jõgeva Nantes’, redist ’Jõgeva 169’ ja tomatit ’Malle’, ’Maike’. ’Varto’, ’Terma’, ’Mato’, ’Valve’ jt. Kui muud seemned võib otse peenrasse külvata, siis tomatitaimede puhul teeb ettekasvatamine algaja aiapidaja elu kergemaks,» annab agronoom nõu.

Eesti tomatisordid on aretatud vastavalt meie kliimale, mis vahel on liiga palav, siis jälle liiga niiske või hoopis väga kuiv, ega vea alt. Tomatisordid ’Malle’, ’Terma’ ja ’Varto’ edenevad ka rõdukastis ja avamaal. Viimased suved on olnud nii ilusad, et tomatid saavad valmis ka lageda taeva all. Algaja võiks alustada porgandist, redisest ja salatitest. Ürdipeenrasse tasub külvata tilli, koriandrit ja rukolat ehk põld-võõrkapsast; basiilikut, tüümiani, rosmariini ja salveid on aga otstarbekam osta taimena ja siis aeda istutada. Ja muidugi ei saa keegi läbi ilma tippsibula ja murulauguta, nendib Pihlakas. |a|

pinnasepuuriga hostale istutusaugu kaevamine võttis Joonas Ormil selja märjaks.

Käepärane ja ohutu: pärast kuivanud oksa lõikamist saab Fiskarsi käsisae täies ulatuses käepideme sisse tõmmata.

Tõhus tööriist: pinnasepuur on Fiskarsi tänavune hitt-toode.

Pilkupüüdvad: Fiskarsi värvilised kühvlid, kõplad ja kobestid ei jää mustal mullal märkamatuks.

Igale aednikule vajalikud: Gardena labidad ja hargid.

Tunnustatud: Red Doti auhinnaga pärjatud Gardena oksalõikur ja akuga murukäärid.

24 TOIT

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

Xenia Joosti õhuline pannk Moekunstnik Xenia Joost on köögis sama loominguline kui moes, usaldades oma sisetunnet ja maitset. Igatahes viivad tema munavalgevahuga kohevaks poputatud pannkoogid keele alla.

TEKST BRITT ROSEN FOTOD JÜRGEN JOOST

K

uidas sa teed toitu üdini ühtmoodi, kui mõni koostisaine, olgu või tomat, võib maitseda täiesti erinevalt, arutleb moekunstnik Xenia Joost, kes tuntust kogunud nii oma nimekollektsiooni kui ka Ivo Nikkolo moemärgi disainerina.

Kuid see pole tal ainus põhjus olla närb retseptijärgija. Xenia lihtsalt ei suuda ega ka taha retseptiraamatus näpuga järge ajada. «See teeb asjast kuidagi kohustuse ja reeglid pigem ahistavad. Mulle meeldib eksperimenteerida,» tunnistab kunstnik, kelle moeloomingutki tuntakse westwoodiliku isepäisuse, värvikate lõigete, volüümikate kaeluste ja ulakate krouside järgi.

Jah, päris uue roa tarvis vaatab ta õpetust ka, kuid kui asja järgmisel korral ette võtab, siis juba enda moodi. Ning tundub, et kätt ja annet tal on, sest enamasti tuleb toit hästi välja ja abikaasa Jürgen aina imestab. No näiteks pastaga on iga kord nii. See õnnestub alati, kuigi sellele, mida pastale veel lisada, hakkab Xenia mõtlema enamasti alles siis, kui algus juba tehtud – käigult selgub, kas tuleb kanaga koorepasta või läheb hoopis tomatipastaks.

Muide, pasta on tema köögis üks nende õhtute hitte, kui aeganõudvamaks vaaritamiseks mahti ei ole. Samuti kuuluvad Xenia toitude edetabeli tippu värskekapsasupp ja kodused kotletid.

SLAAVI STIILIS

Peeneid neljakäigulisi kokkamisi juhtub harvem, pigem jääb ta lihtsa koduse klassika juurde. Süüa teeb siiski iga päev, sest nelja-aastase tütre Aleksandraga teisiti ei saakski. Xenia hindab värskelt tehtud toitu, valmistadess seda paraja koguse, mis kohe ära süüakse. Üles es soojendatud roast ega ka pooltoodetest peree väga luudengina gu ei pea. Xenia imestab siiani tudengina Londonis Vivienne Westwoodi moemajas ajas praktikal olles kogetut – nimelt sõid kõik seal üksaia peale nes saia. Vahe oli vaid selles, mida saia või vahele pandi. Krõpse näksiti ka, pubis kordus õhtuti fish & chips ja õlu. Ta veendus, endus, et meie söömiskombed on kordades tervislikurvislikumad. Mulje võis siiski olla grammi ekslik, kslik, sest tudengite võimalused elegantsemamateks toiduvallatusteks polnud ju kuigi gi suured...

Ja kui Xenia kodus küpsetab, siis is ikka pannkooke. Sest muuks maguusaks väidab ta endal kogemust nappiivat.

Taldrikule ilmuvadki väikesed pätsikesed, mille kohevaks paisutamise saladus peitub lisaks kergitusainele tihkeks klopitud munavalgevahus. See lisatakse sinna õrnalt-ettevaatlikult taina segamise lõpus. s. ade «Imehead nii moosi, värskete marjade ukoore kui ka klassikalise lõhe-sibula-hapukoore

Maitsest Viimatine toiduelamus?

Käisin oma kollektsiooniga Peterburi moenädalal ja kasutasin juhust testida eri söögikohtades sealset borši. Maitses väga hea, oli sellise õige hapuka mekiga. Kuigi mu tädi Marina oma on ikkagi parim! Just selle hinge pärast, mis ta sinna sisse paneb. Temaga on mul ka väike boršikursus kavas.

Mis köök eriti meeldib?

Prantsusmaal on söök alati hea, nemad ikka oskavad. Itaalias samuti. Aasia köögist pean ka – tervislik ja soodne. Meenub fondüülaadne hot-pot, mis laua keskel podiseb ja milles sööjad varda otsas ise meelepäraseid palu keedavad.

Mida sa ei söö?

Neid asju, mis taldrikul elus on.

Mõni toiduline nõrkus?

Väljas süües võtan magustoiduks alati kreembrüleed ja espressot. Mulle meeldib toidukohti kreembrülee järgi võrrelda ja meelde jätta.

Kordi proovitud: Xenia Joost jagab retsepte, mida tihti ise teeb.

Slaavi stiilis: samovaritee ja hõrgud pannkoogid käepäraste marjadega.

kooslusega, sest neis kookides pole eriti suhkrut,» ütleb ütl Xenia pannkookide kohta, mida tema laps lapsepõlvekodus tehti samamoodi. Üldse pärineb palju tema slaavi hõngu kööÜlds gitarkust ja lopsakat toidujoont just sealt – noogitarkus relt Tart Tartus õppinud isa juured ulatuvad Uuralite taha. Tema hurjutab Xenia pastaroogi – et mis pasta?! pas Need olla «makaronõ po flotski» ehk meremehe mer makaronid; sinna segatakse sisse just seda, s mida parasjagu leidub, ja üks õige perenaine sellist toitu ei tee! Ema on Xenial aga perenain ingerisoomlane, kes kodukandist Siberisse ingeriso küüditatud pere lapsena lõpuks Tallinna satküüdit tus ja venepäraseid roogi teha armastab. Tütar m mäletab veel nüüdki suurt pelmeenitegu ja külma suvesuppi okroškat, mis temagi köögis k au sees. Ka seentega on moekun kunstniku vanematekodu alati ohtralt varustatud, neid on soolatult ja marineeriru tu ning jagub salatisse ja pirukasse. tult TASSIKE TEED

Et hoida koduseid traditsioone, kasutab Xenia venepäraseid puidust kausikesi ja lusikaid, iseäranis pidulikumattel puhkudel. Asendamatud on need vee siis, kui okroška söömiseks läheb. veel «Lapsena oskasin puulusikatega isegi muu«Lapse

sikat mängida,» naerab Xenia ja meenutab, et õe Nataljaga oli neil lausa ansambel.

Ka samovar on tema kodus iga päev kasutusel. Tavaliselt niristab tütar endale sealt külma vett, ajamahukama samovaritee keetmiseks lükatakse masin käima siis, kui eksootikajanused külalised käimas.

Muidugi ei pääse moekunstniku söögilaud särtsakast stilistikast ehk et ka argisteks söömisteks lööb ta selle korralikult üles. Ehtimisarsenalist ei puudu laudlinad, salvrätid, küünlad, lilled, kenad nõud. Kahvel ja nuga peavad samuti olema õiges kohas. Xeniale pole ka eriline väljakutse korraldada efektset prantsuse stiilis hommikusööki. Eriti siis, kui just Pariisist moemessilt tuldud ja kotitäis pikki saiu, croissant’e ja moose kaasa taritud.

«Ilus laud on tähtis. Isegi hommikusöögil.

Söömine võiks olla nauding ja sündmus, toit elamus. Mitte nii, et jooksu pealt täidad kõhtu...» kirjeldab Xenia. Talle meeldib, kui pere kokkab ja sööb koos – see on ühtaegu ajaviide ja võimalus koos olla.

Söögile paneb alati punkti tee, millega Xenial on vägagi kirglik suhe – näiteks loomingulise palangu ajal on tass teed käeulatuses täiesti kohustuslik. Olgu see siis isa kasvatatud taimetee või midagi muud. |a|

TOIT 25

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

nkoogikunst

Tartar heeringa, õunte ja pohladega Hea soolane suupisteamps.

• 500 g kergelt soolatud heeringafileed • 3 suurt õuna • pool magusat sibulat • 2 sl tilli, veidi pipart • 1 keskmine marineeritud kurk • 200 g hapukoort • 100 g maitsestamata jogurtit • serveerimiseks 150 g pohli, leiba

Koori õun ja tükelda väikesteks kuubikuteks. Tükelda ka kurk, heeringas ja sibul. Lisa hapukoor, jogurt, till, pipar. Sega hoolikalt, pane külmkappi kinnisesse nõusse vähemalt 12 tunniks seisma. Jaga portsjoniteks ja kaunista pohladega. Paku leivakestega, millel on servad ära lõigatud, mõlemalt poolt õliga määritud ja ahjus röstitud.

Salat Olivier

Eestlasele kartulisalat ja eurooplasele vene salat, mis pärineb tegelikult ühelt Prantsuse kokalt, kes pärast sealset revolutsiooni Venemaale tuli.

• 2 muna • 3 porgandit • 7 kartulit • 4 hapukurki • purk rohelisi herneid • maitse järgi hapukoort, majoneesi, peterselli, murulauku, tilli, soola, pipart Keeda munad, porgand ja kartul. Haki munad, porgandid, kartulid, kurgid väikesteks kuubikuteks. Sega kõik kokku ja lisa roheli-

Pannkoogid marjadega

Sobivad nii soolase lisandi kui ka marjade või moosiga. Miks ka mitte teha külmutatud marjadest kiiret toormoosi.

• 3 muna • 2 kl hapupiima • 1 tl soodat • 2 tl küpsetuspulbrit • 1,5 klaasi jahu • 1/2 soola • 1 sl suhkur

Golubtsõ ehk kapsarullid

• 2 väiksemat või üks suur kapsapea • 2 tl oliiviõli • 4 porgandit • 1 sibul • 2 küüslauguküünt • soola, pipart • 500 g hakkliha • 3/4 kl basmatiriisi • 2 sl peterselli • 800 g purustatud tomateid • 800 g vett või puljongit • serveerimiseks hapukoort, peterselli Keeda kapsapäid suures potis 5 minutit.

Kurna ja lase jahtuda. Haki porgand, sibul, küüslauk, kuumuta pannil 10 minutit, maitsesta soola-pipraga. Lase segul jahtuda. Li-

Liina kokkab sed herned. Haki sisse peterselli, murulauku ja tilli. Lisa hapukoort ja majoneesi (pooleks). Maitsesta soola-pipraga. Kaunista peterselliga.

• 3 sl sulatatud võid • serveerimiseks tuhksuhkrut, vaarikaid, maasikaid vm marju, sobib ka moos Vahusta munakollased, lisa hapupiim ja sega läbi. Lisa sulatatud või ja sega uuesti. Lisa eelnevalt segatud kuivained ja sega kõik ühtlaseks massiks. Vahusta munavalged tihkeks vahuks. Tõsta vaht ettevaatlikult tainasse ja sega õrnalt-rahulikult ühtlaseks massiks. Paku tuhksuhkru ja marjadega.

sa köögiviljale eelnevalt poolvalmis keedetud riis, samuti hakkliha ja petersell. Sega läbi. Koori kapsalt ettevaatlikult ükshaaval lehed. Tee hakklihasegust (2–3 sl ühe kohta) pallikesed ja aseta kapsalehe keskele.

Rulli kapsalehed kokku. Aja purustatud tomatid suures potis kuumaks, aseta sellesse kapsarullid. Kuumuta umbes 45 minutit.

Paku hapukoore ja peterselliga.

Sadamaturu perenaine Liina Karron annab teada, et värske karulauk on kohal!

Tema tegi sellest kitsejuustuse piruka.

Karulauk ja kitsejuust TEKST JA FOTO LIINA KARRON

K

evad ajab kepsutama! Esimesed karulaugulibled lõhnavad metsa all, kodukitsed toovad poegi ja annavad piima. Kesk-Eestis möödunud sügisel tööd alustanud Kalamatsi meierei asus jälle värsket kitsejuustu valmistama, tänases pirukas kohtuvadki kevadiselt kange karulauk ja mahe kitsejuust, mõlemad Sadamaturulgi saadaval.

Pirukapõhjaks: • 100 g võid • 2 dl jahu • 1 tl külma vett • 0,5 tl soola Täidiseks: • peotäis karulauku • mõni leht peterselli • 1 tl võid • 2 muna • 1,5 dl piima või koort • soola, musta pipart • karbike Kalamatsi meierei kitsejuustu Haki külm või kuubikuteks, näpi jahuga segamini.

Lisa soolaga segatud veetilk, mätsi tainas palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi tahenema.

Haki karulauk ja petersell peenteks ribadeks, sulata väikesel pannil või ja kuumuta rohekraam selles läbi. Maitsesta soola-pipraga. Suru pirukatainas 4 väikese või ühe 26 cm läbimõõduga koogivormi põhja. Eelküpseta 175-kraadises ahjus 10 minutit.

Klopi munad vähese soolaga lahti, lisa piim. Lisa karulaugu-peterselli segu. Kalla saadud segu eelküpsetatud tainavormidesse, tõsta peale tükeldatud kitsejuust. Küpseta ahjus 15 minutit või kuni piimasegu on hüübinud.

HOROSKOOP 27

POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012

28.04.–4.05.2012

Koostanud Maria Angel

JÄÄR 21. MÄRTS – 19. APRILL

LÕVI 23. JUULI – 22. AUGUST

AMBUR 22. NOVEMBER – 21. DETSEMBER

SÕNN 20. APRILL – 20. MAI

NEITSI 23. AUGUST – 22. SEPTEMBER

KALJUKITS 22. DETSEMBER – 19. JAANUAR

KAALUD 23. SEPTEMBER – 23. OKTOOBER

VEEVALAJA 20. JAANUAR – 18. VEEBRUAR

SKORPION 24. OKTOOBER – 21. NOVEMBER

KALAD 19. VEEBRUAR – 20. MÄRTS

Saad oma elus loovaid muutusi teha, märkad võimalusi, mis on varem kahe silma vahele jäänud. Elu võib sind kokku viia inimesega, kes on sulle kunagi minevikus probleeme tekitanud. Temaga taas suhtlust alustades ole ettevaatlik, arvesta sellega, et inimesed oma põhiolemuselt ei muutu.

Energiat on palju. Ära killusta ennast, pühendu ühele tähtsale tegevusele ja suuna kogu oma jõud sinna, nii oled väga edukas. Võib tekkida soov ennast jonni pärast maksma panna, kedagi nurka suruda tõestamaks, et oled temast tugevam. Püüa sellest hoiduda, sest kunagi võivad kaalukausid ka tema kasuks kalduda.

KAKSIKUD 21. MAI – 21. JUUNI

Teed palju tööd selle nimel, et ennast parimast küljest näidata. Pea silmas, et see õnnestub sul ka ilma, et peaksid end võõraste sulgedega ehtima. On aeg, mil peaksid meeles pidama neidki, kes sind seni aidanud on, kelle abiga oled üldse jõudnud sinna, kus praegu oled. Heategusid ei tohi unustada.

VÄHK 22. JUUNI – 22. JUULI

Sul on suurepäraseid võimalusi armusuhete arendamiseks. Kui suudad olla tasakaalukas, liikuda õiges tempos ja õigeid sõnu valida, saad ehk ellu viia oma ammuse unistuse.

Pole aga mõtet ootama jääda, et sulle armastust avaldama tullakse – selle nimel, et soovitut saada, pead ise tegus olema.

Karjäärivõimalused, mida sulle nüüd pakutakse, näivad esmapilgul ahvatlevad. Kindlasti peaksid aga enne väljakutse vastuvõtmist hoolega kaaluma ja tausta uurima. Kaugeltki kõik ei pruugi olla päris nii, nagu sulle paistab. Kõigel on nii head kui ka halvad küljed, pead mõlemast aimu saama.

Pingutad küll kõvasti, ometi ei taha su tegevus väga hästi laabuda. Teel on takistusi, võimalik, et keegi töötab sulle vastu. Tuleb leppida paratamatusega, et kõik ei sõltu sinust.

Muidugi tasub oma õiguste eest võidelda, kuid enne seda võitlust tuleb oma jõuvarusid realistlikult hinnata.

Oled hea, empaatiavõimeline kaaslane. Oskad inimeste jaoks, keda armastad, õigel ajal olemas olla, mõistmist ja tuge pakkuda. Andmine pakub sulle praegu suuremat rõõmu kui saamine, sellise suhtumisega ehitad aga endale märkamatult oma tulevikule tugevat vundamenti ning edaspidi aidatakse ka sind.

Ära üle pinguta, võta ette nii palju, kui vaja.

Kõik ei pruugi minna sinu plaanide kohaselt, võimalik, et mingi pikalt kavandatud rahaline tehing jääb siiski tegemata. Olukordades, kus end pettununa tunned, meenuta vana tõde, et ka iga halb asi on millekski hea, kuigi sa ei pruugi praegu veel aru saada, milleks nimelt.

Ole aktiivne, võta enda kanda töist vastutust ja uusi, väljakutset pakkuvaid ülesandeid.

Sea kõrgeid eesmärke, tegutse julgelt. Rahalised tehingud võivad väga hästi õnnestuda, ka juhul, kui mingil määral riskid. Loomulikult ei saa aga vaid hea õnne peale lootma jääda, pead riske arukalt hindama.

Oled enesekindel ja julge. Avaldad juba oma olekuga inimestele muljet, sinusse võidakse esimesest pilgust hakata suhtuma kui autoriteeti. Samas tuleb arvestada, et ka teiste ootused sinule on kõrged. Niisiis ära lase pettuda neil, kes sinult abi ja toetust või head nõuannet ootavad.

Ehkki su enesehinnang on kõrge, pole sa päris veatu. Tunnista endale oma nõrku külgi või halbu harjumusi ja võta end käsile. Õpi, arenda ennast või püüa loobuda halvast harjumusest. Iga algus on raske, sul peab olema tahtejõudu ja enesedistsipliini, hiljem aga saad enda üle uhkust tunda.

Sa ei ole praegu kõige paremas vormis. Kipud tavapärasest kiiremini väsima, ka võib esineda unehäireid. Eriti halvasti mõjub sulle vaimne ja emotsionaalne ülepinge, mille toimel võid hullemal juhul haigestuda. Hoia ennast, väldi olukordi, mis kisuvad pingeliseks, leia võimalusi puhkamiseks ja lõõgastumiseks.

21. aprillii Arteri ristsõna vastus on: ...söön nüüd aimult taimetoitlasi! Ristsõna lahendajate vahel loosime auhindu välja kord kuus ja kuulutame auhinna saaja välja järgmise kuu esimeses numbris.

Ristsõna vastuseid ootame aadressil ristsona@postimees.ee või Postimees, Arter, Maakri 23a, Tallinn 10145.

28 RISTSÕNA POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012