HeadRead

Jason Goodwin

Jutuvestjate kokkutulek Väliskirjanikele on festivali HeadRead intiimsus ja sõbralikkus meeldivaks üllatuseks.

Jason Goodwinit on võimalik näha ja kuulda Kirjanike Maja musta laega saalis laupäeval, 1. juunil kl 18, juhtimas vestlusringi «Kuidas saaksid väikekirjandused ennast müüa?».

Foto: Kärt Kukkur

K

ui otsida internetist sõna «kirjandusfestival», leiab Wikipediast sadu festivale, mis igal aastal eri riikides toimuvad. Nimekiri ulatub Aasiast Ameerikani ega ole ammendav. Sissekanne ei too välja seda, kuidas kirjandusfestivalidest on viimastel aastatel saanud Suur Äri, mida korraldatakse rokk-kontserdi sarnase toreduse ja kisa-käraga. Üks varasemaid Briti kirjandusfestivale, mida on korraldatud üle 30 aasta kaugel Inglismaa ja Walesi piiril Hay-on-Wyes, on hiljuti muutunud ülemaailmseks kirjanduslikuks masinavärgiks, millel on 15 tütarfestivali terves maailmas, Mehhikost Keralani.

Need on üldised, universaalsed festivalid: nende tagant võib avastada spetsiifiliste žanripõhiste festivalide galaktika, kus krimiromaanide, fantaasia- või ulmekirjanduse, romantiliste või ajalooliste romaanide austajad ja kirjanikud kohtuvad ja suhtlevad. Ma olen käinud mitmel krimikirjanduse festivalil mitmel pool maailmas: seal kohtab väga toredaid inimesi (mulle on öeldud, et kui tahad tõelist vägivalda ja verepritsmeid vaibal, tuleb minna armastusromaanide kirjutajate kohtumistele). USA krimikirjanduse festival Bouchercon on nii suur, et selle ülalpidamiseks on vaja tervet konverentsilinna.

Festivali idee tundub kirjanikele, lugejatele ja kirjastajatele vägagi loogiline. Ühekordsed üritused, kus kirjanik tuleb raamatupoodi rääkima, võivad olla suurepärased – kui vaid kirjanikul on linnas palju sugulasi, trobikond sõpru ning kauaoodatud

bestseller ja/või uskumatud oskused sotsiaalvõrgustike vallas. Isegi siis on inimestel raske õigeks ajaks raamatupoodi jõuda või magavad nad ürituse kogemata maha või ei saa see piisavalt reklaami.

See ei ole veel kõik. Olgem ausad – kirjanikud ei ole popansamblid.

Mõni võib küll olla püstijalakoomik, kuid enamikul on raske lubada teile tervet õhtutäit naerutamist ja meelelahutust. Igal kirjanikul on oma lugu kirjanikuhäbist, kus nad ilmuvad raamatupoodi autogramme andma ja rääkima – ja mitte keegi ei tule teda kuulama. Kosmosesüstiku katastroofi õhtul esinesin ma ühes Seattle’i raamatupoes kahest inimesest koosnevale publikule (üks osutus monoglotist hiinlannaks, kes oli tulnud vihma eest varju, teine naine oli üks ürituse korraldajaid). Mõistagi olin ma vaimukas, terane, üllatav ja lõbustav, ja kui te oleksite mind sel õhtul kuulnud, oleksite tormanud mu raamatuid ostma. Asi on lihtsalt selles, et te ei olnud seal.

Kirjanikul on veel üks viga. Ta on häbelik elukas, keda ei ole palja silmaga kerge näha. Teda ei saa märgata bussis või rahvarohkes restoranis – ta näeb välja nagu kõik teised (selle üle võib tõenäoliselt vaielda).

Ta töötab üksinda, kuude kaupa. Ta annab oma käsikirja üle elektronposti teel ja kirjastaja vastab samal moel. Mitu kuud hiljem mööda tänavat kõndides möödub ta oma raamatust poeaknal. Ta loeb, mida keegi sellest arvas, ajalehest, mille ta ostab tänavalt. Kogu see jada võib toimuda ühegi hääle, märkuse, käepigistuseta. Kuid selleks ajaks teeb ta

juba muidugi jälle tööd, oma kirjutuslaua taga, tühjas toas, et kirjutada uus raamat.

Festivali mõte on väljendada seda, mis jäi hääletuks. Mõte on selles, et töö tõstetakse leheküljelt välja, kirjanik toolist välja, lugejad raamatutest välja, ning nad kõik tuuakse võidukalt kokku ühte kohta, üheks ajaks; pidades ühes suures kirjanike, lugejate, kirjastajate ja kriitikute kogunemises kinni aja-, koha- ja tegevusühtsusest. Mõte on selles, et kõik tuuakse kokku vestlusse.

Minu arvates on Eesti riik, mis on seotud vestlustega. Mitte ainult sellepärast, et ma olen siin ise nii palju vestlusi maha pidanud: Tallinnas ja Tartus, hommikul, õhtul ja öösel, aastast aastasse, peaaegu sellest ajast saadik, kui kirjandusfestival HeadRead viis aastat tagasi alguse sai. Osaliselt on asi selles, et Eesti eksisteerib tänu keelele: teie, eestlased, räägite oma keelt ja selletõttu on teid lõpuks võimatu alla neelata. See haruldane vana soomeugri keel tähendab sellele Soome lahe lõunaservale sama, mida poolautomaatsed käsirelvad tähendavad USA vabaduslembestele kodanikele või tsiviilkaitsepunkrid šveitslastele – need on teatud suveräänsuse garantii. Kirjandus tähendab keelt – ja see on juhuslikult ka põhjus, miks me peame tänavusel festivalil maha arutelu väikeste keelte tuleviku üle.

Ma ei väida, et Eesti häält on alati kuulda. Selle kandi, nagu peaaegu kõikide kantide vestlustes kipuvad tooni andma agressiivsete naabrite valjud kõmisevad hääled. Kuid teie hääl on väike ja järjekindel, mis üha

uuesti ja uuesti läbi murrab ning mida ei saa eitada. Mingi topeltime läbi olete suutnud 20. sajandi jooksul luua rahvusriigi mitte ühel, vaid kahel korral. Ma olen kindel, et see annab teile igati õiguse kiitlemiseks ja ka selle aluseks olevad neuroosid, kuid ma arvan ühtlasi, et see teeb Eesti ja Tallinna kirjanikele ja lugejatele huvitavaks kohaks, kus kokku saada ja vestelda.

Ka teised kirjanikud paistavad sama arvavat. HeadRead ei ole suur, kuid sellel on selline külaliste nimekiri, mille nägemise üle oleksid õnnelik ka kolm korda suuremal festivalil: kanadalane Rawi Hage, Simon Sebag Montefiore rääkimas Mart Laariga Stalinist, «Pilveatlase» autor David Mitchell, Robert Service, Boris Akunin ja teised. HeadRead esitab täielikku stiilide ja žanrite segu, tasakaalustades ilukirjandust ja aimekirjandust. Esinenud on armastusromaanide ja krimiromaanide kirjanikke/autoreid, biograafe ja ajaloolasi – rääkimata nende mitmekülgselt andekatest tõlkijatest, kes annavad neile eestikeelse hääle.

Paljudele väliskirjanikele on festivali HeadRead intiimsus ja sõbralikkus meeldiv üllatus. Osa neist kirjanikest valmistub rahvusvahelisteks esinemisteks, loenguteks ja telesaadeteks, suureks autogrammiturneeks, et uut teost USAs või Prantsusmaal reklaamida – ja siis on nad siin, Tallinnas, lobisevad, jalutavad, lipsavad hilisõhtul mõnda baari, et üks-kaks napsi teha … See on väike linn väikeses riigis – ning vahest tõmbab neid Eesti juures midagi peaaegu allegoorilist, otsekui

oleksid nad muinasjutumaal: teisisõnu sellisel maal, milliseid kirjanikele meeldib ise välja mõelda, ja kus kõik on pisut erksam, pisut teravam, omavahel pisut rohkem seotud kui mujal.

See on hea paik vestluseks.

Igal aastal viib Ott Sandrak kirjanikud linna peale või maale ekskursioonile – eelmisel aastal külastasime rannikut. Ott on suur puhmas habemega mees, kes räägib nii sügava häälega, et see paistab kõlavat tema hunnitutest nahksaabastest – ja ta teab kõike. Floora ja fauna, kohalik ajalugu, keskaegsed lahingud, sugupuud, folkloor – ükskõik, mis see ka poleks, Ott teab seda. See teeb temast täiusliku giidi.

Nii et ma vaatan ringi külaliskirjanike seas, kes poolringis Oti ümber seisavad, lummatud lugudest, mida ta jagab, ja tema kärisevast esitusest (ning ilmselt võlutud ka tema saabastest), ja ma mõtlen, et nad on kõik ühe asja eest väljas, Ott ja külalised. Nad kõik on jutuvestjad. Nad vestavad lugusid, toovad nähtavale süžeesid ja äratavad tegelasi ellu; nad teevad valikuid, valivad lähenemisnurki, vaatevinkleid ning juhivad sihilikult ja osavalt oma publiku teatud järeldusteni.

Teatud mõttes on kõigil kirjanikel ühine võime meid reisima viia – ajas, ruumis, teistesse linnadesse ja maailmadesse. Tähtis pole mitte niivõrd see, kust need tulevad, kuivõrd see, kuhu need meid viia võivad. Nad edastavad teateid kaugetelt rinnetelt, keelatud džunglitest ning inimsüdame pimedatest koobastest. Nad on festivalil HeadRead, et esitada oma aruanded.

Ott juhatab meid mööda rannikut edasi ja ma kujutan ette, kuidas inimesed kogunevad nende suurepäraste tohutute kiikede juurde. Seal oleks ka lõkketuli. Kõik istuvad ringis lõkke ümber, valgus veikleb nende nägudel, seljad pimeduse poole, ning inimesed jutustavad üksteise järel lugusid. Kõik need lood on tõesed – isegi kui inimesed nendes lugudes ei ole päris ega ole kunagi elanud. Nad jutustavad omaendi elude ja teiste elude – diktaatorite, maalikunstnike, mõrvarite, armastajate – lugusid. Nende jutustatud lood kannavad kuulajad Kreekasse või minevikku (mis on samuti teine maa) või lihtsalt kontorisse, mis on samasugune nagu iga teine. Osa neist lugudest on naljakad ja kõik naeravad; mõnikord panevad need inimesi ohkama või nina kirtsutama või nutma.

Kui päike tõuseb ja laagrituli on vaid plekk maapinnal ja suitsuviir õhus, laguneb sõõr, kuid seda ei unustata.

Inglise keelest tõlkinud Kaisa Kaer

3

Mineviku ja tuleviku hapral piiril Valik festivali HeadRead külalisi

2

013. aasta HeadRead on algamas ja pakub taas terve rea suurepäraseid kirjanikke, suurepäraseid esinejaid. On väga tuntud nimesid nagu Tom Stoppard, Sofi Oksanen või Juha Vuorinen. Ning siis hulganisti neid, keda iga lugemishuviline inimene võiks tunda.

Ei sellel ega ka eelmistel HeadRead festivalidel pole olnud suurt läbivat teemat, mida saaks ühe lausega kokku võtta, kui mitte pidada selleks elu ja surma, siin- ja teispoolsuse, reaalsuse ja kujutluse, mineviku ja tuleviku vaatlemist. Ja need teemad on läbinud ja jäävadki meie festivali läbima. Omal kombel on neid käsitlenud ka kõik tänavuse festivali külalised.

Tumedad minevikuvarjud, vägivald, looduse ilu ja julmus ning kõige kaduvuse taju on olnud korduvaks teemaks John Burnside’i kõigis kolmeteistkümnes luulekogus ja üheksas proosaraamatus. Ta avaldas esimese luulekogu 1988. aastal ning on pärast seda publitseerinud igal aastal kas luulekogu või proosaraamatu, millest enamik on võitnud mõne olulise auhinna või jõudnud lõppvalikusse. Enne T. S. Elioti preemia saamist luulekogu «Black Cat Bone» eest oli samale preemiale kandideerinud kaks tema varasemat luulekogu. Tema luule voolab sageli otsekui muusika, olgu selle toon pealegi tumedapoolne, ning loob müstilisi ja lummavaid kujutluspilte.

Burnside’i esimeste proosaraamatute meeleheide ja süngus on vähehaaval andnud maad lootuse võimalikkusele. Kahes teoses «Vale minu isa kohta» («A Lie About My Father», 2006) ja «Ärgates Lelulinnas» («Waking Up in Toytown», 2010) kirjutab ta oma lapsepõlvest ja hilisematest aastatest, mil ta võitles narkomaania, alkoholismi ja hullumeelsusega. Lõpuks jõuab ta siiski ka isa-

le andestamiseni ning see tähendab mingis mõttes ka minevikupaine leevenemist.

Eesti lugejateni jõudnud romaan «Uppumiste suvi» («A Summer of Drowning», 2012) sai tegelikult juba alguse 1996. aastal, kui Burnside käis esimest korda Norras põhjapolaarjoonel. Põhjamaine loodus lummas teda ning seal kuulis ta esimest korda ka huldrast, olevusest, kes, võtnud ilusa naise kuju, hullutab ja hukutab noori mehi, meelitades nad eemale turvalisest reaalsusest.

Lummusest on võimalik pääseda, vaadates huldra selja taha, kus on ühe versiooni kohaselt lehmasaba, teise kohaselt tühjus. Burnside’i arvates ütleb see legend üpriski palju meie maailma sotsiaalsete ja seksuaalsete illusioonide kohta ning oma sõnade kohaselt on ta püüdnud saavutada selles romaanis peaaegu võimatut, panna lugejad uskuma, et huldra on olemas, kuid samal ajal ka mõtlema, et midagi niisugust ei saa olla. See müüdi ja reaalsuse hapra piiri peal balansseerimine on igatahes haaravalt edasi antud raamatus, mis mingis mõttes ühendab Burnside’i poeesia ja proosa.

Napi proosa poeesia on iseloomustus, mida on sageli kasutatud rääkides Jennifer Johnstoni loomingust. Näitlejanna ja näitekirjaniku abielust 1930. aastal Dublinis sündinud, kuid suurema osa elust PõhjaIirimaal Derrys elanud kirjanik on käsitlenud oma romaanides inimsaatusi Iirimaa ajaloos peaaegu terve 20. sajandi vältel. Tema proosa on väga napp, raamatud on täis dialoogi ning sageli antakse lugejale üksnes vihjed, millevahelise ruumi peab ta ise täitma. Johnston kirjeldab oma tegelaste elu täpsete detailidega, ta on ise öelnud: «Mulle meeldiks, kui inimesed leiaksid mu loomingust väikesi tõdesid ja teeksid seda jätkuvalt.» Nendest väikestest tõdedest

kasvab aga sageli suurem üldistus, sest inimeste elu on paratamatult seotud ajalooga, kogu ühiskonda puudutavate sündmustega. Nendest ajaloosündmustest on Johnston sageli pöördunud tagasi Esimese maailmasõja aega, mil Iirimaal toimusid pöördelised sündmused. Teda on nimetatud ka Iiri «suurte majade», anglo-iiri mõisate kirjanikuks ning tollase aadelkonna elu on ta suutnud küll meisterlikult kujutada, kuid tema looming hõlmab palju avaramaid teemasid. 1988. aastal eesti keeles ilmunud «Varjud me palgeil» («Shadows on Our Skin», 1977) räägib Derryst, linnast, mida Johnston hästi tunneb. Ta tajus ja andis suurepäraselt edasi ka seal valitsevat ängi ja pidevalt ähvardavat vägivalda, sest see oli tol ajal aimatav kõiges, mis seal linnas toimus. Taas napi dialoogiga lugu ühe poisi kasvamisest, lojaalsusest ja reetmisest, võimatusest pooli valida ning tollase elu hinge sandistavast traagikast. Teist Jennifer Johnstoni eesti keelde tõlgitud romaani, «Illusionisti» («The Illusionist», 1995), on ta ise nimetanud üheks oma lemmikuks. Raamatu peategelane on kirjanik, kes meenutab oma abielu tuvidega esineva illusionistiga pärast seda, kui mees on hukkunud IRA pommi plahvatuses.

Illusioon pole aga üksnes mehe lemmiknumber, vaid ka nende kooselu, see, kellena mees end esitleb, ja see, milliseks ta on muutnud kogu oma elu. Raamatu käigus toimub vähemalt peategelase silmis illusioonide järkjärguline purunemine või asendumine uutega. Lõpuks loob illusioone ka kirjanik ning nende eristamine tõelusest ei pruugi olla sugugi lihtne.

Mälu võib olla petlik, aga mälu selle paljudes vormides on kindlasti üks Jennifer Johnstoni põhiteemasid.

Ajalugu moodustab tausta ka Marina Stepnova rabavas raamatus «Lazari naised» (2011). ≥≥≥

Jennifer Johnston esineb Kirjanike Maja musta laega saalis laupäeval, 1. juunil kl 14.

Foto: Richard Gilligan

John Burnside esineb Kirjanike Maja musta laega saalis laupäeval, 1. juunil kl 16. Samuti on võimalik kohtuda John Burnside’iga Viru keskuse Rahva Raamatus reedel, 31. mail kl 17.

Foto: erakogu

Marina Stepnova esineb Kirjanike Maja musta laega saalis reedel, 31. mail kl 15. Samuti on võimalik kohtuda Marina Stepnovaga Solarise keskuse Apollo raamatupoes laupäeval, 1. juunil kl 17.

Foto: erakogu

≥ ≥ ≥ Rabavas sellepärast, et seda lugedes tundub, nagu oleks seal kõike pisut liiga palju – ootamatuid võrdlusi, armastust, vihkamist, kannatusi ja saatusepöördeid. Käest seda panna on aga peaaegu võimatu.

Raamat saab alguse 19. sajandi lõpus ning jõuab välja tänapäeva. Võib öelda, et selle läbivaks teljeks on armastus, armastuse otsimine enamasti valest kohast ning ka selle võimatus. Samal ajal antakse lugejale nagu möödaminnes aimu Nõukogude Liidu tippteadlaste privilegeeritud elust, kus oli loomulik, et pruukis vaid küsida ning kohale toimetati kõik – seadmetest verinoore tüdrukuni. Ainult armastust ei olnud võimalik nõnda anda ning just selle puudumise all kannatas kõige rohkem Lazar, eikusagilt ilmunud geenius, kes ei näinud märkavatki, mis tema ümber toimus. Vanavanemate vead nuheldakse kätte järgnevatele põlvkondadele ning viha ja jälestus mürgitavad kõike enda ümber. Õnneks jääb alati alles lunastuse ja pääsemise lootus, isegi kui seda otsides tuleb kõndida elu ja surma piiril.

Elu ja surma ning vägivaldse fooni küsimusi lahkab pisut helgemas võtmes Sarah Winman, inglise näitlejanna, kelle esikromaan «Kui jumal oli jänes» («When God Was A Rabbit», 2011) pälvis ilmudes väga suurt tähelepanu. Winman vaatleb maailmas toimunud vägivallaaktide, IRA pommiplahvatuste, koduvägivalla, Lennoni mõrva ja lõpuks ka New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse hävitamise taustal ühe perekonna elu. Ta on ise öelnud, et tahtis kirjutada vennast ja õest, luua omamoodi väljamõeldud mälestuste raamatut, raamatut armastusest. Kõik selles raamatus toimunu, kõik kohad ja inimesed on mingil moel tema ellu tulnud ja lõpuks selle raamatu osaks saanud. Et suur osa raamatu sündmustest on nähtud lapse silme läbi, siis on üsna loomulik, et seal on jänes, kelle nimi on Jumal ja kes räägib raamatu nimitegelasega, ning sama endastmõistetavalt sulanduvad sellesse veel muudki maagilise varjundiga seigad. Winman on öelnud, et ta usub elu müstilisusse, maagiasse, mis

Mis mõ praeg

K Rosa Liksom esineb Kirjanike Maja musta laega saalis laupäeval, 1. juunil kl 13.

sünnib seletamatust ning ilma milleta oleks elul vähem sära.

Piiride ületamisega nii otseses kui ka ülekantud tähenduses tegeleb kindlasti ka Charles Stross, kirjanik, kelle looming hõlmab paljusid ulme alažanre ja fantaasiakirjandust. Temalt on seni eesti keelde tõlgitud kolm teost, «Accelerando» ja «Palimpsest» kirjastuselt Fantaasia ning Vürstkaupmeeste sarja esimene raamat «Pereäri» Varrakult. Võib kinnitada, et lisa on tulemas ning Strossi mahukast loomingust on veel palju eesti keeles avaldada. Stross on kindlasti kirjanik, kes ei püsi ühel valitud rajal, vaid kaldub sealt pidevalt kõrvale ja proovib uusi teid, teemasid ja lähenemisviise. Ta on ise öelnud, et põhiliselt kirjutamisega tegeldes ei taha ta ennast korrata, sest see muutub tüütuks. Uusi võimalusi avastada on palju huvitavam ning nõnda ta ongi kirjutanud nii kosmoseseiklusi, õudusromaane, põnevusromaane, ehedat ulmet kui ka

Sarah Winman esineb Kirjanike Maja musta laega saalis reedel, 31. mail kl 18. Samuti on võimalik kohtuda Sarah Winmaniga Viru keskuse Rahva Raamatus laupäeval, 1. juunil kl 17. foto: Patricia Niven

fantaasiasaagasid, milles segunevad eri ajastud. Kirjutatud sõna hindab ta kõrgelt ning leiab, et romaan on veel üks väheseid järelejäänud valdkondi, kus üks inimene saab säilitada loova kontrolli. Enamikus teistes valdkondades, mille hulka kuulub ka film, kiputakse kollektiivse loomingu tulemusel ideid sageli lihtsustama.

Strossi romaanid on küllaltki traditsioonilise ülesehitusega ning loetavad. Küll aga arvab temagi nagu paljud ulmet hindavad inimesed, et teaduse ja kirjanduse sulam peaks aitama avardada seda, mida me inimkogemuse all mõistame. Kuigi inimese siseelu kujutamine on oluline, peaks just ulme või teaduslik fantastika andma sellele laiema tausta ja perspektiivi.

Mõnikord polegi oma elu ja kogemuse teise konteksti asetamiseks vaja maailmaruumi minna, piisab sellestki, kui istud Venemaal rongikupeesse. Just sellisest olukorrast

Foto: Pekka Mustonen

leiab end Rosa Liksomi «Kupee nr 6» kangelanna. Soome tüdruk 1980. aastate Moskvast, kes pidi sõitma läbi Siberi Ulaanbaatarisse koos oma armastatuga, kuid sõidab üksi, et ollagi üksi, saada kõigest eemale ja mõelda oma mõtteid. Neid ta kogu raamatu jooksul mõtlebki, kuid üksi ta olla ei saa, sest tal on kupeekaaslane, mees, kes räägib peaaegu pidevalt. Rongi akende taga kihutab mööda Venemaa ja Venemaa esineb ka mehe juttudes, mis on räiged, täis vägivalda, agressiivsed ning järgmisel hetkel ennastsüüdistavad, tulvil meeleheidet. Liksom on ise selle rongiga sõitnud ja Venemaal elanud ning selle teekonna ülimalt intensiivseks kruvitud kogemus kõlab ehedalt ja meeldesööbivalt.

See on vaid osake sellest, mida festivalil kuulda ja näha võib, õnneks saab juurde lugeda festivali kodulehel. Järgmine peatus – HeadRead.

Krista Kaer

Charles Stross esineb Kirjanike Maja musta laega saalis pühapäeval, 2. juunil kl 15. Samuti on võimalik kohtuda Charles Strossiga Viru keskuse Rahva Raamatus neljapäeval, 30. mail kl 17.

Foto: pressifoto

irjandusfestival HeadRead algatab tänavu vestluste sarja, mille käigus toome publiku ette praeguse eesti proosa mõned kõige säravamad nimed. Kokku on kavas neli vestlust, milles osalevad Meelis Friedenthal ja Indrek Hargla (reedel, 31. mail kl 17); Maarja Kangro ja Urmas Vadi (laupäeval, 1. juunil kl 17); Rein Raud ja Peeter Helme (pühapäeval, 2. juunil kl 16) ning kirsina tordil Mihkel Mutt ja Andrus Kivirähk (pühapäeval, 2. juunil kl 17). Sellega seoses küsisime nimetatutel arvamusi praeguse eesti kirjanduse kohta. Siin need on.

Andrus Kivirähk: Mida oskab arvata hernes supist, mille sees ta ise parajasti keeb?

Vaevalt küll, et midagi tarka ja üldistavat. Hernes ei suuda mingi nipiga tajuda supi kui terviku maitset, kasvõi ainuüksi sellepärast, et iseennast ta ju maitsta ei suuda. Ja ka oma naabreid – kartuleid, porgandeid, kaalikaid ja oh, kes neid juurikaid kõiki üles lugeda jaksab – tajub ta teisiti kui isik, kes supi kohale kummardub, lusikas käes. Tolle jaoks sulab kõik kokku ühtlaseks leemeks, millest kerkivad esile üksikud suuremad ja isuäratavamad palad, mis annavad supile tema nime. Aga hernes supi sees teab, et tegelikult on roa koostis sootuks rikkalikum, kui see taldrikusse kiigates välja paistab. Paljud tillukesed maitsetaimed, noa otsaga lisatud vürtsid, on sööja silmale nähtamatud, kuid õige mekiga supi valmistamisel ometi hädavajalikud. Iseseisvalt oleksid nad ehk toiduks peaaegu kõlbmatud, kuid üheskoos lisavad roale midagi ainuomast.

Nii muliseb supp (loe: eesti kirjandus) muudkui edasi, erinevad koostisained keerlevad ja müksivad teineteist poti sees ning teavad, et ajavad ühte asja.

Aga selle supi maitset ja lõhna peaks kirjeldama juba keegi väljastpoolt.

Meelis Friedenthal: Eesti kirjandus tundub mulle endale – praegu – väga huvitav.

Mõnda aega tagasi aga ei lugenud

5

õtteid tekitab gune eesti kirjandus? ükskõik, mida nad ei kirjuta, aga rohkem on neid, keda ma ei loe kunagi ... ükskõik, mida nad ei kirjutaks (välja arvatud kui nad pakuvad seda Loomingule). Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on ta lugenud väga häid raamatuid ja paratamatult hindab ta nõudlikuna kõike uut selle taustal. Õnneks ei ole meil kunagi välja surnud see kirjutajate sugu, kelle puhul ei pea epiteeti «eesti» mööndusena kasutama. Üldiselt aga on mul igavavõitu, sest enamik meie autoreid ei kirjuta asjadest, mis on minu jaoks tähtsad. Ajavad mingit banaalset, kuigi siledat loba, mis on ainult pealtnäha kirjanduse moodi.

Ma ei leia sealt inimloomuse sügavamat mõtestamist ega värskeid tundeelamusi. ma peaaegu üldse eesti kirjandust – sageli ei haakunud tekstid kuidagi või tekitasid teatavat nõutust, aga nüüdsel ajal olen sattunud ridamisi lugema raamatuid, mis tõesti korda lähevad.

Võib-olla olekski seetõttu mõtteks, mis tuleb esimesena pähe – kui võtta kokku praeguse aja raamatuid ja tekste –, «lepitus». Kirjandusel, teadagi, on üldse lepitav otstarve.

Mulle näib, et eesti kirjanduses otsitakse just nüüd mingit moodi lepitust (või andestust?) iseendaga ja minevikuga. Selline vihane ja tige alaväärsus- või ahistatuse tunne – ma ei tea, kas minu poolt kujutletud või tegelik – on hakanud hajuma. See võib olla muidugi hoopis selline lõpuaegade traagilis-pateetiline, teatud mõttes spenglerlik meeleolu, mis ei tähenda muud, kui leppimist oma paratamatu lõpuga (väljasureva rahva väljasurev keel jne) ning sellest tulenevalt uut pilku iseendale ja oma minevikule. Aga isegi kui see nii on, siis on tegemist uue pilguga ning päris asjatu ei ole siinkohal ka lootus tulevasele elule.

Rein Raud: Mul on hea meel, et lõpuks on eesti kirjandus üle saanud oma problemaatilisest suhtest tegelikkusega.

Olen ammu igatsenud lugeda raamatuid, mis räägivad mulle meie oma elu probleemidest, kuid mitte ajakirjanduslikult, sotsiaalpornograafiliselt või meelelahutuslikus võtmes. Kahjuks on sellised aga pika aja vältel olnud pigem üksikud erandid kui üldine norm. Eesti kirjanikke (ja mind sealhulgas) on ahistanud mingi reaalsusekramp, mis on erinevatel viisidel seisnud nende ja maailma vahel, mõnda oma isikliku mina piiridesse vangistades, mõnel lubades rääkida

olevast vaid läbi modernistlikult võõrandunud kujundikeele. Realistlikult Inglismaa või USA elu kujutav raamat on ka lugeda tundunud loomulikum kui realistlikult Eestist rääkiv. See ei tähenda muidugi, et realism kui niisugune oleks mu meelest ainus või parim kirjandusliku kujutamise meetod, ent maastik, kus ta on kas üldse võimatu või vähemalt teatava kindla värvigammaga piiratud, ei ole ka päris loomulik. Arusaadavalt on selline hoiak saadud suuresti kaasa oludest, kus tegelikkusest ei tohtinud otse rääkida ja kus väga paljud tänased eesti kirjanikud on kasvanud, nagu nende lugejadki. Aga tundub, et see aeg on nüüd läbi. Uuem eesti kirjandus on oma vahendite valikus palju vabam kui veel hiljuti, ja see on väga tähtis. Ega muidu ei saa ju õigesti peeglisse vaadata.

Mihkel Mutt: Minu suhtumine eesti kirjandusse on mitmetine. Ühelt poolt pean seda endastmõistetavalt väga tähtsaks. Teiselt poolt ei ole ma sellesse armunud. Need kaks hoiakut pole vastuolus. Mu suhe eesti kultuuriga on nagu arstil Hippokratese vandega. Arst peab elu kaitsma ja selle kestmisele kaasa aitama, aga see ei tähenda, et iga patsient peaks talle ka isiklikult sümpaatne olema.

Eesti kultuuri vajalikkus on absoluutne ülemkäsk, aga sellest ei järeldu, et kõik eesti kirjanduse teosed mulle isiklikult väga meeldiksid.

On küll kirjanikke, keda loen alati,

Maarja Kangro: Praeguses eesti kirjanduses valitseb õnneks nii suur taotluste, meelelaadide, stiilide ja poeetikate mitmekesisus, et mingit kivikuningat meil pole ega loodetavasti ka tule. Aga sellele mitmekesisusele annaks muidugi nii mõndagi lisada. Peenekoelisust võiks alati rohkem olla – mitte et meil peenekoelisi autoreid poleks, näiteks Kalju Kruusa ja Hasso Krulli tekstid rõõmustavad jätkuvalt peente eristuste ja liigendustega. Teatavat rafineeritud huumorit võiks olla rohkem, seda just kombinatsioonis ligimesetundlikkusega, psühholoogilise nüansikusega. Mulle meeldiks kirjanduslikes käekirjades näha tšehhovlikke ja nabokovlikke jooni.

Ja naised peaksid tõsiseltvõetavamalt esil olema. Kirjutavate naiste seas võiks rohkem olla Ene Mihkelsoni tüüpi tegelasi – tema juba endale hinnaalandusi ei tee, ei gratuleeri end niisama ega sea end vaadeldavast maailmast kõrgemale. Mis on üks kirjaniku suuruse eeldusi. Tuleks luua kainet feminismi, või kui soovite, postfeminismi, mis peab naise vaimset kaalukust enesestmõistetavaks. Kuidagi hale, kui selleks, et end huvitavaks teha, pead ikka veel «paha tüdruk» olema. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ma samastasin end mitmete loetud raamatute meestegelastega, tahtsin nende hoiakut järele aimata. Lahe oleks, kui naised looksid selliseid naistegelasi, kelle hoiakut mehed elus matkida tahaksid.

Mihkel Mutt: «Mu suhe eesti kultuuriga on nagu arstil Hippokratese vandega.» oma tekstidega avalikkuse ette tulla. Saavad oma vitsad ja koos nendega loodetavasti ka õpetuse. Paraku jälle – puutun ka ise alatasa kokku autoritega, kes ei taha kriitikast õppust võtta. Eks see ole jälle omakorda kivi kriitika kapsaaeda.

Nii et kõiges oleks nagu miskit kritiseerida, kuid teistpidi on kõiges ka alati midagi head. Võibki öelda, et eesti kirjandus elab ja hingab oma tippude, keskmike ja madalkohtadega ning on võimeline pakkuma midagi kõige erinevama maitsega lugejatele.

Indrek Hargla: Üldiselt kipub olema selline suundumus, et need, kes tõesti oskavad hästi kirjutada, tegelevad enesekirjandusega. See tähendab, et kujutatakse enda sisemaailma ja enda elu ning loobutakse huvitava ainese otsimisest ja süžeedest. Ja vastupidi – kes viitsivad otsida huvitavaid teemasid, kirjutavad kehvalt ja ei olegi nagu päris kirjanikud. Muidugi on ka erandeid – autoreid, kes kirjutavad hästi ja huvitavatest asjadest –, aga neid võiks rohkem olla. Tundub, nagu head kirjanikud kardavad julgeid süžeesid, mõttemänge ja põnevaid faabulaid ning eelistatakse hästi argiseid ja olmelisi teemasid. Üks teine murettekitav tendents on see, et kiputakse justkui unustama, mis on eesti kirjandus. Peaks ju olema üsna selge, et eesti kirjandus on ainult see, mida tehakse eesti keeles. Ristikivi oli eesti kirjanik, mitte «rootsieesti» kirjanik. Eesti kultuurikiht ei sünni Eesti territooriumil kirjutatud muukeelsest kirjandusest.

Teisisõnu ei rikasta Eestis muudes keeltes kirjutatud raamatud mitte kuidagi eesti kultuuri ega vääri seega meie kultuuripildis tähelepanu.

Peeter Helme: Kõige lihtsam vastus on: eesti kirjandus tekitab erinevaid mõtteid. Ühest küljest on meil palju sellist kirjandust, mille kohta Mihkel Kunnus Loomingu proosaülevaates ütleb, et kui üks või teine raamat «poleks ilmunud, poleks eesti kultuur kaotanud mitte midagi, poleks kübetki vaesem». Selliseid raamatuid on. Vahest liigagi palju.

Ent pean Kunnusest erinevalt siiski vajalikuks tuua sisse üks eritlus: nii mõnelgi juhul on tegu katsetustega autoritelt, kes tulevikus kirjutavad loomingut, mis rikastab eesti kultuuri. Ka neid näiteid on. Ja mitte vähe.

Seega: meil ilmub tõesti liiga palju nõrka loomingut, mille puhul tekib kiusatus panna ametisse riiklik tsensor, kuid kainelt järele mõeldes pole sugugi paha, et inimesed julgevad

Urmas Vadi: Kuna hetkel on kirjanduse seis väga kirju, siis üldistada kuidagi ei tahaks.

Oleks vaja rääkida igast tekstist ja kirjanikust eraldi. Selleks on mul endal üks täitsa loll mõttemäng, mille ma avastasin hiljaaegu linnas kõndides. Kõndisin tänaval ja korraga vilksas mu peast läbi mõte, et kas need inimesed siin tänaval üldse teavad, et ma olen kirjanik? Sekund hiljem oli mul selle enda mõtte pärast piinlik.

Aga siis ma hakkasin ette kujutama eri eesti kirjanikke samade mõtetega tänaval kõndimas. Variante näib olevat lõputult, aga tooksin ära vaid mõned, alustaksin endast.

Urmas Vadi: Kindlasti päris kõik mind nägupidi veel ei tunne, võib-olla kõik pole mind ka lugenud. Ega ma ei ole ka mingi rahvakirjanik. Aga käsikirjad ei põle, küll nad loevad pärast mu surma ja siis nutavad.

Veiko Märka: Te ajate mind kellegagi segamini! Mina pole midagi sellist kirjutanud. Laske mu jope lahti!

Jürgen Rooste: Jaa-jaa, see olen mina, jaa. Tahate pilti teha? Palun.

Kas päikseprillidega või ilma? Ma võin ka teie juurde koju tulla!

Mihkel Mutt: Misasja nad mind vahivad ...

Contra: Siin on minu viimane luulekogu, minu käest ostes, autogrammiga, kirjastuse hinnaga on kuus eurot. Võin ka laulda. Või õlut ninast välja pursata.

Jaan Malin: Uuuuuuuuuuuuuuuu!

Hasso Krull: Saaks siit veidi eemale.

Olev Remsu: Tere, inimesed!

Inderk Hirv: Hurmav õhtu. Emajõgi on nii rahulik. Ma tundsin kunagi üht meest, kes mängis selles majas klaverit.

Matti Mogucˇi: Daaaamid! Daaaamid!

Hando Runnel: Mis aeg ja inimesed need on! Kas neil ei ole enam kusagil mujal olla, kui tänavatel jõlkuda? Seitsmekümnendatel kuulati mu tekste ülikooli aulas, püstijalu.

Kivisildnik: Tra, ma ei või!

Luulekoletiste kaunis kurbus Tänavu on kirjanduslikke kabaree-õhtuid Tallinna kirjandusfestivalil kuratliku kohtuseaduse järgi kolm.

H

eadRead aastast aastasse kevaditi tõstavad pead.

Kaks asja, mis mulle selle juures alati olulised on olnud: esiteks tuleb teha festivali justnagu iseendale, ise olla see igikestev festival – seda peab nautima, elama, hingama. Teiseks tuleb tagasi vallutada me käest lastud eluruum, anda Tallinnale mõte ja olemise tuum – et luule vallutaks tänavad ja teed, või vähemasti inimeste mõtlemise ...

Tallinn ei ole minu jaoks kunagi olnud vaid tulutu tuulte ja tujude, raha ja räpa linn, see on ikka poeetilise koega, veidi sünge, aga julgust ja bravuuri ihkav koht, millele annavad mõtte ta laulikud, heidikud ja hullud, rahutud noored ning aegadetagused apteekrid. Neile mõtlen ma, kui sõnad tegudeks peavad saama. Nende pärast kibelen alatihti ehitama võimatuid maailmu. Üks säärane võimatu maailm, mille sündimise juures olen olnud, ühena häist ämmaemandaist, on tänase Tallinna isetegevuslik luuleteater.

Mitte ainult Cabaret Interruptus, mille nime alla oleme paljutki tollest kulgemisest ühendanud, vaid kogu see luule-muusika-teatri-performance’ikunsti segamine ja sulatamine.

Muidugi ei pruugi minu meetodid ja meelelaad paljudele meeldida, seetõttu on nois projektides osalejaid sageli palju ja nad vahetuvad, et igaüks saaks kaasa tuua killu iseend, midagi uut, midagi muud. Peab tunnistama: tihti teeme seda amatöörlikult, kooliteatri lustiga. Julgeme te-

Foto: Kärt Kukkur

ha ennast lolliks, naerda enese üle.

Ma olen alati arvanud, et julgus on ilus asi, üks aus hulgus, kes saabub pikas tolmumantlis ja laia äärega kaabus kurikaeltest, kõrtsidest ja kurtisaanidest tulvil linna, et tuua sinna kübeke tõde ja õigust.

Tänavu on kabaree-õhtuid Tallinna kirjandusfestivalil kuratliku kohtuseaduse järgi kolm. Kuigi tegelikult juba 29. mail, kolmapäeval, tasub endale kulgemiseks seada marsruut mööda teatud vanalinna kohvikuid: iga tunni aja tagant lahvatab uues kohas õide üks haruldane luulekaktus. Ja õhtu päädib kirjandusminister Mart Juure enese veetava luulediskoga. See on peaaegu nagu vabariigi aastapäeva vastuvõtt, ainult veidi pidulikum. Rõhuga sõnal «pidu».

Juba mõnd aega tagasi tuli mu juurde Brian Melvin, maailma moosekant, jutuga, et me peaksime midagi tegema, midagi tõeliselt suurt ja võimsat. Kus oleks luulet ja muusikat, kus oleks koos rahvahulgad, õhus psühhedeelsed aurud, seintel videoshow, pidevalt rullumas luule ja muusika. Pean Briani käest siinkohal vabandust paluma: 30. mai hilisõhtul me koos tema ja Riho Sibula ja paljude eesti poeetidega tõesti seda kõike Kirjanike Majas ka teeme, aga mitte nii suurejooneliselt. Mõttes on teha väike kummardus biitnike ja maailma muutnud luuletekstide, Bob Dylani poole, kampa on lubanud lüüa Hasso Krull ja Ninniku mängulised

tõlkijad-luuletajad, kes kompavad keelte, tekstide piire ...

31. mai õhtutundideks olen palunud mõttelisele mängule Siim Aimla koos oma grupiga ning noori boheemlaslikke poeete (poisse ja piigasid): tunnikese jooksul tahame läbi käia peatükke eesti boheemlasloost – et anda ajastu muusika ja tekstidega te silme ees eluvõimalus Underile, Visnapuule, Alverile, Talvikule, Krossile, Liivile, Suumanile, Vanapale ja paljudele teistele, me endi aegadeni välja ... See oleks korraga nagu väike ajalootund ja luulelugu ning samas joviaalne, vallatusele ja vabadusele end valla päästev kabaree.

1. juuni õhtul katsume taastada, elustada kübeke soomeugri müstikat. Aga ei, see ei saa olla tänapäeval mingi taidlusansambli esinemine, juhendatud ja koolitatud ja korralik ja igav. Me peame leidma midagi metsikut, veidi linnasmugrismi: Esa Hirvonen on petlikult rahulikuna mõjuv pöörane Soome mees, Turu rock’n’roll poeet, Darali Leli on kaunis ja keevaline udmurdi ja vist veidi ka tatari verd noor daam, režissöör ja kirjanik, Kristiina Ehinit ja Lauri Sommerit te teate: me proovime, kas nende nelja nõidusest sünnib midagi päris uut – kas kuu kumab sel ööl veidi verevalt, kas päike ses hommikus, uues maailmas tõuseb eriti eredalt ...

Ma mäletan, kunagi Põhjamaade luulefestivalil, mis koos minu ja sõprade korraldet Sotsiaga oli festivali HeadRead seemneks, oli iga kord üks

olulisem hetk Niguliste pühapäevalõunane luuleteenistus. Nigulistes käisin juba kunagi keska lõpus, ülikooli alguses vahel pühapäeviti orelitunnil istumas, üksisilmi «Surmatantsu» jõllitamas, luuletusi kritseldamas. Sellel mittekirikust kirikul on minusuguse metsiku (kristlase?) jaoks eriline tähtsus-tähendus, seda ei tohiks kirikuinstitutsiooni käpaga kaabata ...

Soome üks ägedamaid poeete, Turu rokkar Tapani Kinnunen, on sellest isegi ühe luuletuse kirjutanud – ma ise ei mäletanud seda hetke, kuni ta raamatust lugesin, ja tõesti tuli meelde, kuidas mu tütar talle pääle lugemist võilille ulatas. Minesatea, miks.

Need viimased aastad oleme luuleteenistust ikka teinud nii, et sääl on saanud teksti-kaks lugeda nood poeedid, kes parajasti käe ulatuses, kes festivalil kaasa löömas. Minu käe all asjadega lihtsalt juhtub nii, nad lähevad omasoodu, Põhjamaade luulefestivalil olid kunagi isegi tekstid enne välja sõelutud.

Aga juba läinud aastal olime jälle veidi täpsemad: see oli tõesti erilisel moel religioosse mekiga luule hetk.

Tänavu saab luuleteenistus veel teistmoodi vormi: see on tegelikult ühe mu lemmikpillimehe Siim Aimla soolokontsert, kus muusika astub dialoogi ta enese valitud-kutsutud poeetide tekstidega.

Sel, festivali viimasel päeval, 2. juuni õhtul saab kõik oma loogilise lõpu Uues Maailmas, Koidu tn 84, Kapsaste aias (halva ilma korral Kap-

saste raamatukogus sees, sinnagi mahub üllatavalt palju häid inimesi).

Uues Maailmas ja selles majas on vist suurim poeetide-kirjanike kontsentratsioon, vähemasti Tallinnas, võib-olla isegi Eestis, ma neid Supilinna nukataguseid ja urkaid nii hästi ei tunne ju. Nii et paljalt tolle ühe maja kirjanike ülesastumine (kui võtta veel kampa säält juba lahkunud kirjamehed ja peaaegu üle tee pesitsev kirjanike suur valge pealik Sinijärv) on nagu väike proov, läbilõige kogu me kirjandusest. Ma tahaksin sääl olla, ma olengi sääl! Sest teisiti ma ei saa ega tohi. Ühesõnaga: olge sääl, olge kohal, aidake meil seda maailma jupphaaval inimeste kätte tagasi võita, kõige ebainimliku ja tuima ja masinliku käest.

Ma pean tunnistama, olen aastaid võidelnud ja mu lööke mu nöögiks mu vaenlased juba tunnevad, olen väsinud leegionär, paras veel kahurilihaks.

Sääraselt mõtlen, samas tuld oma südames ülal hoides. Ma ei tea, mis saab tulevikus, kuidas ja millal me võidame.

Mina kavatsen edaspidi veidi muuta oma võitlusviisi, sest äkki on need nipid juba nii selged ja tavalised ja ära kulunud ja see kõik vajab uut verd ... Aga Cabaret Interruptusest te veel kuulete, sõbrad, see kummaline luuleteater on just praegu otsimas toda sõna, vahedust ja vahetust, et võitlus uue hooga edasi läeks.

Luuletajad ei anna alla!

Jürgen Rooste

7

H

Must nimekiri ja elav kirjandus

eadRead festivali külastav Valgevene luuletaja ja PENkeskuse president Andrei Hadanovitš jutustab usutluses Igor Kotjuhile Valgevene kirjanduselust, sealsetest rahvarohketest festivalidest ning riigist, kus kirjanikel on ühiskondlikku autoriteeti, et seista sõnavabaduse eest.

Pärast 1991. aastat vaatas Eesti haruharva valgevene kirjanduse poole. Olete Tallinna kirjandusfestivali esimene valgevene keeles kirjutav külaline. Rääkige palun, millised teemad on tänapäeva valgevene kirjanduses aktuaalsed.

1991. aastast on mitmed asjad nii valgevene kirjanduses kui ka elus endas muutunud, kuid mitmed asjad on jäänud kahjuks samaks. Oma loometee lõpetas Vassil Bõkov (1924– 2003), kes viibis kolm viimast eluaastat sundemigratsioonis, vahetades kolm korda elukohta. Samuti elab ja kirjutab välismaal non-fiction-raamatute autor Svetlana Aleksijevitš.

Kui rääkida luulest, siis üle kümne aasta elas väljaspool Valgevenet Ales Razanov. Aga samas tuli emigratsioonist tagasi Vladimir Nekljajev, kes astus poliitikasse – 2010. aastal oli ta presidendikandidaat, valimispäeval peksti ta läbi ja pandi KGB vanglasse (sedasi jagas Nekljajev sarnast saatust enamiku teiste kandidaatidega) ning istus mitu kuud jõhkras koduarestis, kusjuures praegugi ei tohi ta Minskist ära sõita.

Tänaseni viibib vanglas literaat ja inimõiguslane Ales Beljatski.

1990ndatel menukas olnud luuletaja Slavomir Adamovitš viibis enne emigreerumist Norrasse 11 kuud vangis presidendivastase luuletuse eest.

Palun andke andeks mu kurb iroonia, kuid nagu te näete, armastatakse ja väärtustatakse Valgevenes oma kirjanikke. Eriti teevad seda võimud.

Pole üllatav, et meie üks paremaid raamatuid, Algerd Bahharevitši romaan «Harakas kaagil», on antiutoopia (autor muide elab Saksamaal).

Ning Nekljajevi romaan «Gaseeritud vee automaat siirupiga ja ilma» on täis 1960ndate esimese poole ja tänapäeva KGBs töötavaid kangelasi – sageli on tegemist samade inimestega, selles osas pole midagi suurt muutunud ning aeg Valgevenes on justkui tardunud. Meie kõige tuntuma naisluuletaja Valžina Morti raamat kannab pealkirja «Pisarate vabrik».

Muidugi, literaatide raamatud võivad kutsuda esile mitte ainult pisaraid, vaid ka naerupahvakuid, kuid sageli on see must huumor, kontsentreeritud grotesk, läbi mille paistab Valgevene tänapäeva olustik, nagu prosaist Paveli Kostjukevitši raamatus «Valgevene kõrvaliste spordialade koondis».

Raamatu autor elab Valgevenes, kuid on teise riigi kodanik ning tunnistab, et nii on talle mugavam: vajaduse korral võib rahulikult ära sõita.

Kuidas kirjeldaksite tingimusi, milles luuakse, levitatakse ja arvustatakse valgevene kirjandust? Kas kirjanikud, kirjastajad, lugejad ja kriitikud moodustavad normaalselt funktsioneeriva süsteemi?

Andrei Hadanovitšiga on võimalik kohtuda reedel, 31. mail kl 17.30 Tallinna keskraamatukogus, kus ta vestleb Igor Kotjuhiga, ning laupäeval, 1. juunil kl 20, mil ta loeb koos Claus Ankerseniga Kirjanike Maja musta laega saalis oma luulet.

Foto: erakogu

Seda süsteemi ei saa pidada normaalseks. On olemas mustad nimekirjad kirjanikest ja muusikutest, kelle mainimine on riiklikus massimeedias keelatud, eksisteerib tsensuur ja totalitaarse korra rõõmude täiskomplekt. Kaks kirjanike liitu. Üks nendest on sõltumatu ja eksisteerib poollegaalsetes tingimustes. Teine on marionetlik, seda juhatab miilitsakindralist funktsionäär Tšerginets.

Võite ette kujutada, mis tasemega kirjanikud seal koos on. Kuid just nemad saavad riigilt toetust. Samas võib alati midagi ette võtta. PEN-keskus, mille juhtimisega on mul olnud au viimased neli aastat tegeleda, on algatanud koos sõltumatu kirjanike liiduga rahvusvahelisi festivale ja kirjanduskonkursse, annab välja kirjanduspreemiaid, korraldab lugemisi seal, kus seda lubatakse, aitab autoritel väikestes sõltumatutes kirjastustes raamatuid avaldada.

Veebruaris õnnestus mul esineda kirjandusfestivalil Minskis. Festival jäi meelde meeldiva õhkkonna ja suure külastatavuse poolest. Eriti palju oli noori. Millega võib seletada festivali sellist menu? Kas valgevenelased loevad palju?

Valgevenes on kindlasti olemas nõudlus kirjanduse järele. Publik käib raamatuesitlustel (eriti kui autor on mustas nimekirjas). Kirjanikelt oodatakse vastuseid tähtsatele küsimustele, mis tähendab, et nad pole kaotanud ühiskondlikku autoriteeti. Selles olukorras on nende jaoks tähtis teha vahet publitsistikal ja kirjandusel, kirjutada nii, et tekst oleks huvitav lugeda ka homme, kui poliitiline olukord on muutunud. Minu arust tulevad parimad literaadid sellega kenasti toime.

Kuigi olete kasvanud üles venekeelses keskkonnas, muutus valgevene

keel ajapikku teie põhiliseks töövahendiks. Miks eelistate kirjutada valgevene keeles? Mis keeles tänapäeval valgevene kirjandust ülepea luuakse?

Läksin valgevene keelele üle umbes 25-aastaselt. See oli muidugi osaliselt poliitiline otsus. Lukašenko muutis parasjagu vene keelt riigikeeleks ning lõpetas valgevene keele toetamise ning töötas vastu valgevenekeelsetele koolidele, valgevenekeelsele ringhäälingule jne. Kuid veel suuremal määral oli mu otsus esteetiline. Ma lihtsalt tundsin, et vene keeles ei saa teha luules midagi uut, küll aga valgevene keeles. Paistab, et ma pole ainus, kes sedasi tunneb.

Suurem osa meie huvitavast kirjandusest kirjutatakse valgevene keeles, kusjuures tavaelus on valgevene keel marginaliseeritud. Kuid endast annavad märku ka head venekeelsed autorid.

Millised välisautorid on suutelised rikastama kaasaegset valgevene kirjandust? Mida loete isiklikult teie, kes te olete vahendanud valgevene keelde poola, prantsuse, inglise ja vene kirjandusklassikat?

Mina ja mu kolleegid üritame tõlkides valida autoreid, kes on stilistiliselt maksimaalselt erinevad meie traditsioonist ja kelle tõlkimine avardab seeläbi valgevene keele võimalusi. Tõlgime nii klassikuid kui ka tänapäeva kirjandust. Mina olen tõlkinud ja avaldanud palju poola luulet.

Hiljuti ilmus neli köidet Czesław Miłoszit, samuti olen tõlkinud Zbigniew Herbertit. Praegu valmistasin ette Ryszard Krynicki luulekogu.

Just nendel päevadel ilmus mu valitud tõlgete raamat seitsmest keelest: Villonist ja Baudelaire’ist kaasaegsete ukrainlaste Andruhhovitši ja Žadanini.

TOETAJAD JA KOOSTÖÖPARTNERID Allecto Apollo Raamatud Briti Nõukogu Catapult Films Drink Bar & Grill

Eesti Draamateater Eesti Instituut Eesti Kirjanduse Teabekeskus Eesti Kirjanike Liit Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing Eesti Kultuuriministeerium Eesti Kultuurkapital Eesti Lastekirjanduse Keskus

TEISIPÄEV, 28. mai

Mujal linnas

Kolmapäev, 29. mai

Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1)

18.00 Esimene lugemine.

Madis Kõivu «Keskmängustrateegia» Eesti Draamateatris (Pärnu mnt 5)

18.00 VHK abiturientide lavakava Tõnis Rätsepa juhtimisel

Eesti PEN Eesti Rahvusringhääling Estravel Euroopa Komisjon Eestis Euroopa Regionaalarengu Programm Fenno-Ugria Asutus

Fish & Wine Go Rail Grundtvig Hotell Palace Hõimurahvaste Programm Iiri Vabariigi Saatkond Ireland Literary Exchange Kehrwiederi Kohvicum

NB!

Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1)

18.00 Sofi Oksanen ja Jan Kaus 19.00 Juha Vuorinen ja Mihkel Mõisnik

15.00 Keith Lowe ja Tauno Vahter

20.00 Proosavõistulugemine. Žüriis Mihkel Kunnus, Reet Weidebaum ja Indrek Koff

17.00 Tom Stoppard ja Toomas Hendrik Ilves

22.00 Cabaret Interruptus: «Biit ja bluus»

Reede, 31. mai

17.00 Tund eesti prosaistidega: Indrek Hargla ja Meelis Friedenthal.

Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) 15.00 Marina Stepnova ja Ilona Martson

18.00 Sarah Winman ja Kaisa Kaer 19.00 Eesti Film 101.

Jan Kaus, Indrek Koff ja Raido Mürk

16.00 Vestlusring «Eestivene kirjandus siin ja praegu».

Andrei Ivanov, P. I. Filimonov, vestleb Igor Kotjuh

21.00 Cabaret Interruptus: «Et sädemeid kiljuks mu hing»

Laupäev, 1. juuni

16.00 John Burnside ja Miriam Mcilfatrick

Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) 12.30 Virtuaalnäituse «Euroopa kirjanduslikke karaktereid» avamine 13.00 Rosa Liksom ja Astrid Kannel 14.00 Jennifer Johnston ja Krista Kaer 15.00 Paolo Nori ja Heidi Grenzen

Pühapäev, 2. juuni Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) 12.00 Vincent Woods, Selina Guinness ja Krista Kaer 13.00 Anders de la Motte ja Tiit Aleksejev

17.00 Tund eesti prosaistidega: Urmas Vadi ja Maarja Kangro 18.00 Vestlusring.

«Kuidas saaksid väikekirjandused ennast müüa?»

Christopher MacLehose jt.

Vestlust juhatab Jason Goodwin 20.00 Claus Ankersen ja Andrei Hadanovitš 21.00 Cabaret Interruptus: «Smugrimülkad ja marumadalad»

14.00 Vestlusring «Kirjandus ja kirjandus­õpetaja».

Edward Kess, Priit Kruus, Jaanus Vaiksoo, Lilian Aun 15.00 Charles Stross ja Mart Kalvet 16.00 Tund eesti prosaistidega: Rein Raud ja Peeter Helme 17.00 Tund eesti prosaistidega: Andrus Kivirähk ja Mihkel Mutt

Rootsi Kuningriigi Saatkond Sinilind Sinisukk Soome Instituut Suurbritannia Saatkond Tallinna Keskraamatukogu Tallinna Kultuuriväärtuste Amet

KÕIK FESTIVALI ÜRITUSED ON TASUTA, v.a teatrietendused.

Pühapäevane luule- ja muusikahommik Nigulistes on muuseumipiletiga.

Mujal linnas 17.00 - 21.00 Luulekohvikute programm: Eda Ahi XX sajandis (Kullassepa 13); Veronika Kivisilla Kehrwieder Kohvicumis (Uus 16c / Aia 13);

Neljapäev, 30. mai

Koolibri KuKu Klubi Liviko Loomingu Raamatukogu Must Puudel Niguliste muuseum Postimees Rahva Raamat Rakett

Mujal linnas 12.00 Lastehommik Kätlin Kaldmaa, Marge Nelgi ja Kadri Hinrikusega Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73) 16.00 Kirjanduslik jalutuskäik Nõmmel: Wimberg ja Jaanus Vaiksoo

Mujal linnas 12.00 Lastehommik Ilmar Tomuski ja Mika Keräneniga Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73) 12.00 Kirjanduslik jalutuskäik apteeker Melchiori radadel: Indrek Hargla ja Ott Sandrak

Mujal linnas 12.00 Lastehommik Sulev Olli, Jaanus Vaiksoo ja Ilmar Trulliga Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73) 12.00 - 15.00 Lasteraamatute vahetuslaat «Sulle-mulle» Eesti Lastekirjanduse Keskuse hoovis (Pikk 73) 14.00 Nabila Sharma ja Kätlin Kaldmaa Tallinna keskraamatukogus (Estonia pst 8)

Mujal linnas 13.00 Luule ja muusika Niguliste muuseumis. Siim Aimla, Doris Kareva, Kristiina Ehin, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Kaur Riismaa ja üllatusesinejad (Niguliste 3) 18.00 «Värskeid saadusi kirjanike kapsaaiast».

Peeter Sauter, Jaan Pehk, Andrei Hvostov, Mihkel Kaevats jpt (Koidu 84)

Elo Viiding Wabaduses (Vabaduse väljak 10); Asko Künnap Drink Baris (Väike-Karja 8);

Tallinna Linnateater Tallinna Televisioon Tänapäev Uue Maailma Selts Wabadus Varrak XX sajand

Kõik kirjanduslikud jalutuskäigud on eelregist­reerimisega aadressil retk@headread.ee

22.00 Mart Juure luuledisko KuKu klubis (Vabaduse väljak 8)

Olavi Ruitlane ja Kaur Kender Mustas Puudlis (Müürivahe 20)

16.00 Aimekirjandus Eestis.

«Kas lähiajalugu on liiga lähedal?»

Andrei Hvostov, Kulle Raig, Tarmo Vahter.

Tallinna keskraamatukogus (Estonia pst 8)

22.00 Poetry Slam’i meistrivõistlus kohvikus Sinilind (Müürivahe 50)

17.00 Charles Stross Viru keskuse Rahva Raamatus (Viru väljak 4/6)

14.00 Kirjanduslik jalutuskäik Tallinna vanalinnas: Ott Sandrak (inglise keeles)

17.00 John Burnside Viru keskuse Rahva Raamatus (Viru väljak 4/6)

16.00 Aimekirjandus Eestis: taimekirjandus. Rein Sander, Veronika Kivisilla, Ain Raal, Marju Kõivupuu.

Tallinna keskraamatukogus (Estonia pst 8)

17.30 Andrei Hadanovitš räägib Valgevene elust ja kirjandusest.

Vestleb Igor Kotjuh.

Koostöös Eesti PENiga.

Tallinna keskraamatukogus (Estonia pst 8)

14.00 Viljandi Kultuuriakadeemia teatri­tudengite etendus «Lood saba otsast» Eesti Lastekirjanduse Keskuse hoovis (Pikk 73)

17.00 Sarah Winman Viru keskuse Rahva Raamatus (Viru väljak 4/6)

15.00 Aimekirjandus Eestis: reisikirjandus.

Tiit Pruuli, Vahur Afanasjev, Janika Kronberg.

Tallinna keskraamatukogus (Estonia pst 8)

17.00 Marina Stepnova Solarise keskuse Apollo raamatupoes (Estonia pst 9)

16.00 Kirjanduslik jalutuskäik Metsakalmistul: Maarja Vaino ja Toomas Haug

Festivali peakorraldaja MTÜ Head Read Info headread.ee info@headread.ee tel 627 6412 Toimkond Kaisa Kaer Krista Kaer Jan Kaus Jürgen Rooste Mart Siilmann Ingrid Velbaum-Staub Igor Kotjuh Veronika Kivisilla

Kujundajad Karmo Mende Mare Kõrtsini Kaia Rähn Jaan Sarapuu Head abilised Maarja Kaaristo Ursula Roosmaa Kristel Kiigemägi Karl Martin Sinijärv Triin Soone Erko Valk Erilehe koostaja Jan Kaus Tehniline teostus ja levi AS Postimees

8