kultuuriKOOStöö Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon
Kultuuri Kontaktpunkti erileht
Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.
MIS OLI PROGRAMM «KULTUUR»? Programm «Kultuur» oli Euroopa Komisjoni vahend aastateks 2007– 2013, et koostöö kaudu kultuuri vallas toetada ELi liikmesriikide loovisikute arengut ja liikuvust, mis omakorda soodustaks lõimumist ELi sees, aitaks inimesi üksteisele lähemale tuua ning suurendaks üksteisemõistmist. Kuna selgunud on programmi viimase taotlusvooru tulemused, siis on programm sisuliselt läbi ning võimalik teha mõningaid kokkuvõtteid. Eesti organisatsioonid osalesid kokku 62 projektis. Eestist osales programmis 41 kultuuriorganisatsiooni. Kõige edukamad organisatsioonid olid SA Nuku (7 projekti), kirjastus Varrak (5) ja SA Rakvere Teatrimaja (3). Enim osaleti lühiajalistes koostööprojektides – 40 projekti. Pikaajalistes koostööprojektides osaleti 12 korral ning koostööprojektides kolmandate riikidega kahel korral. Kolm kirjastust taotlesid ilukirjanduse tõlketoetust kuue projekti raames kokku 28 raamatu tõlkimiseks. Kaks Eesti osalejatega projekti said toetust erimeetmest. Kõige tihedam koostöö seob Eesti kultuurikorraldajaid Saksamaa kolleegidega, koostööd tehti 22 projekti raames. Teine püsivam partner on võib-olla mõnevõrra üllatuslikult Portugal – 17 koostööprojekti, millele järgnevad meie lähimad naabrid Soome ja Rootsi (kumbki 16 projektis) ning Läti (15). Koostööd tehti peaaegu kõigi programmis osalevate riikidega, välja arvatud Albaania, Kosovo, Liechtenstein, Luksemburg, Makedoonia ja Montenegro. Eesti on programmi üks edukamaid riike: meil on kõrgeim edukusprotsent (esitatud projektid vs. rahastuse saanud projektid) ning esirinnas oleme ka esitatud projektide ja korraldajate arvult miljoni elaniku kohta. 1. jaanuarist 2014 rakendub ELi uus kultuuri- ja loomemajandusvaldkonna programm «Creative Europe».
Valgusfestival toidab end hullumeelsete ideedega KULDAR KULL ASEPP toimetaja
Valgusfestival on pilke püüdnud oma 15 aastat. Erinevad sündmused ja performance’id on toonud külma ja pimedasse põhjamaisesse Eestisse valgust ja sära. «Poeetilis-filosoofiliselt võib öelda, et valgusfestival sai alguse pimedusest,» alustab festivali korraldaja Indrek Leht. «Nüüd juba pea 15 aastat tagasi tundus algatus korraldada meie laiuskraadi pimedamal, külmemal ja igavamal ajal, jaanuaris, kui kaamos maad valdab, linnaruumis valguskunstiga tegelev üritus uudne, aga samas väga loogiline.» Inspiratsiooni selleks andis Tallinnast mitte kaugel Soomes 90ndate keskel ellukutsutud sellelaadne festival. Nagu Leht ise ütleb, sai end kenasti nende tuulde sättida. Nüüdseks on Tallinnas toimuvast saanud Euroopa üks vanemaid järjestikku toimunud valgusfestivale. «Valgusfestivalid tõid kunsti galeriist välja otse linnaelaniku käiguteele, elavdades nii linnapilti kui madalhooaja kultuurielu,» ütleb Leht. Kuigi paljudes linnades on valgusfestivalid rakendatud turismivankri ette, siis põhjamaades on olulisem mõõde kohaliku kogukonnaga suhtestumine ja kunstiga kaamose vastu võitlemine. Suurimaks saavutuseks senitehtust peab Indrek Leht kogu protsessi käigushoidmist. «Koos Tule ja Jää Peo üritustega oleme aasta kohta lugenud ligi 50 000 külastust, mis ei küündi küll Euroopa suurlinnades toimuva tasemele, aga arvestades siinset rahvaarvu ja meie eelarvet on see hea tulemus,» ütleb Leht. Ta peab oluliseks, et on tekkinud traditsioon, kus kogu pere tõmbab kombekad selga ja asub kelkudel kunsti nautima. Oluline on seejuures sündmuse toimumine õues, mis tähendab viibimist värske õhu käes, millega kaasneb paratamatult füüsiline aktiivsus. Seega hea nii kehale kui vaimule. Kuid Valgusfestivali puhul ei ole tegemist vaid jaanuarikuise üritusega. See on organisatsioon, mis korraldab ja osaleb paljudes erinevates projektides. Indrek Leht toob välja näiteks Cosmic Undergroundi kunstirongi, mis külastas teel Eestist Portugali 15 Euroopa linna. Samuti rõhutab ta Raoul Kurvitza «Katedraali» püstitamist Jeruusalemma. «Praegu valmistame ette Kurvitza uut installatsiooni «Temple» Singapuri festivalile,» lisab ta, võttes kokku, et läbi erinevate programmide on nii mõnelegi kunst-
Inglase Simeon Nelsoni projektsioon «Plenum» Tallinna raekojal.
nikule pakutud väljundit ja võimalust maailmas kogemusi vahetada. Uutest projektidest nimetab Leht EASi kaasabil valmivat uut kontseptsiooni Valgusbiennaal, kus on lisaks valguskunstile kaasatud tipptasemel arhitektuurse valgustuse ja valgusdisaini töötoad ning senisest mahukam välisturunduse kampaania. Leht loodab, et nii saab tulevikus kaasa aidata Tallinna linnavalgustuse (p)arendamisele. «Igal juhul on novembri viimasel nädalavahetusel Tallinnas senisest esinduslikum väljapanek valguskunsti, mitmeid sisenäitusi ja mahukas töötubade programm koostöös PLDA (Proffessional Light Disainers Association) disaineritega.» Ürituste kava saab jälgida kodulehelt www.valgusbiennaal.ee. Rääkides rahvusvahelisest mõõtmest ütleb Leht, et kuna valguskunstiga tegelevaid kunstnikke just palju pole, siis on see alati oluline olnud. «Hoogsam töödevahetus läks siiski lahti 2006. aastast, kui Prantsuse kultuurikeskuse abiga teostusid ühisprojektid maailma suurima valgusfestivali raames. Lyonis toimub nimelt festival Fete des Lumiers, mida külastab nelja detsembriõhtu jooksul ligi kolm miljonit pealtvaatajat. Edasi on olulisemad kontaktid olnud Hollandi, Portugali, Läti, Inglise ja Poola suunal. Uute projektide juures nimetab ta
FOTO: VALGUSFESTIVAL
Henry Timuski, Reino Altrovi ja Kalev Järviku tuleskulptuur kultuuripealinna avamisel SloveeFOTO: VALGUSFESTIVAL nias Mariboris.
kasvavat koostööd Balkanimaade, eeskätt Sloveeniaga. «Siinkohal võib muidugi ka juurde tuua valgusfestivali tiiva alt välja kasvanud Tule ja Jää Peo, mille käigus Eesti arendas tuleskulptuuride maailmameistrivõistluste traditsiooni ning tuleva aasta jaanuaris aitab seda korraldada ka lõunanaabrite kultuuripealinna raames,» lisab ta. Eesti Kultuuri Kontaktpunkti kaasabil on viimasel kolmel aastal osaletud ELi programmi «Kultuur» poolt toetatud projektides. «Nendest on olnud eelkõige märkimisväärne abi kriisiaastatel kokku kuivanud eel-
arvete turgutamisel, aga samas on tekkinud palju uusi kontakte ja ka unikaalseid väärtusi – näiteks toimub paljuski eelmisel aastal Eestist Portugali veerenud kunstirongi tuules praegu USAs juba palju mahukam analoog, kus löövad kaasa sellised valguskunsti maailmanimed nagu James Turrell, Olafur Eliasson ja teised. Rongiprojektiga on koos meie Portugali kaaskuraatori Mario Caeiroga järgmiseks pisut hullumeelne idee vallutada Siberi raudtee. Aga ega ilma selliste unistusteta asjad teoks saagi.»
2
NUKUKUNST VAJAB RAHVUSVAHELIST MÕÕDET KULDAR KULL ASEPP toimetaja
«On selge, et ilma Euroopa Liidu projektideta poleks NUKU keskus see, mis ta on,» tõdeb välissuhete koordinaator Annika Land-Reisser. Tema sõnul on nukukunst väga rahvusvaheline kunstiliik, mille professionaalsel tasemel viljelejaid on Eestis vähe ning ainuke võimalus selle valdkonna arendamiseks ja nii-öelda käe pulsil hoidmiseks on suhtevõrgustike ja erinevate projektide kaudu. «Tänu projektidele oleme saanud koolitada ja arendada nukunäitlejaid ja nukumeistreid, tuues Eestisse maailmatasemel spetsialiste või suunates nad kogemusi hankima partnerite juurde, räägib Land-Reisser. «Mitmete riikide koostööna valminud lavastustest saavad kohapeal osa pealtvaatajad,» räägib ta, tuues näite, et ühe projekti tulemusena valmis Tallinnas Nunne tänaval Auruteater.» Käimasolevates projektides osaleb NUKU teater kaaskorraldajana ning vähemalt kahe projekti tulemusena valmivaid lavastusi on Eesti publikul võimalik tulevikus näha festivali TALLINN TREFF programmis. Euroopaülene koostöö võimaldab korraldada mitmeid rahvusvahelisi projekte, mis nukukunsti uusi ja värskeid tuuli toovad. Annika Land-Reisseri sõnul on seni tehtud koostööd pigem Läti ja Leeduga, kuid juba süveneb koostöö näiteks Balkanimaade, Poola ja Itaaliaga. Rahvusvahelisi kontakte aitab NUKU-l luua Eesti Kultuuri Kontaktpunkt, pakkudes ka finantstoe võimalusi.
Lõppenud projektid, kus NUKU oli peakorraldaja
«Culture on the Street» ajavahemikus 2009–2010 «Contemporary Museum Breaks the Borders of Cultures» ajavahemikus 2009–2010
Projektid, kus NUKU oli kaaskorraldaja
«Puppet Nomad Academy II» ajavahemikus 2011–2012 «The Nomads of Beauty» ajavahemikus 2012–2013 (aprillini)
Käimasolevad projektid
«Puppet Nomad Academy III», projektijuht Mini Teater (Sloveenia), ajavahemikus 2012–2014 «Experimental Theatre Academy», projektijuht Mini Teater (Sloveenia), ajavahemikus 2013–2014 «European Puppetry Knowledge Exchange», projektijuht Ljubljana Nukuteater (Sloveenia), ajavahemikus 2013–2015
kultuuriKOOStöö
Eurotoetus õpetab, arendab ja avardab rahvusvahelise koostöö võimalusi RAIN UUSEN toimetaja
Edukate toetusprojektide kirjutamise ja teostamise eelduseks on üksteise eesmärke ja tööstiili hästi tundvate partnerorganisatsioonide olemasolu, kinnitab Pille Lille Muusikute Fondi tegevjuht Leelo Lehtla. Olete saanud esimest korda toetust, olles teinud koostööd Eesti Kultuuri Kontaktpunktiga. Kuidas selleni jõudsite ja millised koostöökogemused saite? Jah, tõepoolest jõudsime lõpuks eduka projektini. Eelnevalt oleme kirjutanud kolmel või neljal korral – ei mäletagi enam päris täpselt, millal esimene projekt sai kirjutatud, vist juba 2007. aastal. Eesti Kultuuri Kontaktpunktist oleme ikka abi küsinud ja alati on ka lahkesti aidatud. Ühel aastal toimus eelarve üheskoos ülevaatamine lausa viimastel tundidel enne tähtaega. Mida tähendavad rahvusvahelised koostööprojektid ja nende õnnestumine teie organisatsiooni jaoks? Rahvusvaheline töö laiemalt on meie fondi arengule olnud määrava tähtsusega. Pärast viieaastast tööd oma tegevuste ülesehitamisel Eestis jõudsime võimaluseni minna esimesele rahvusvahelisele klassikalise muusika valdkonna tippkonverentsile – sealt edasi algaski riikideüleste koostööprojektide areng, mis on olnud vaieldamatult meie kogu tegevuse jätkusuutlikkuse alus ja laienemise stimulaator. Maailma klassikalise muusika turul on aga teadagi äärmiselt tugev konkurents ning ka väljakujunenud suhteliselt hierarhiline struktuur. Meie muusikud on näiteks Kesk-Euroopaga võrreldes lühikese iseseisvusperioodi tõttu veel ebavõrdsetes tingimustes (kõrgest hinnatasemest tingituna on Eestis vähestel võimalus mängida kvaliteetsetel instrumentidel; kontserdi- ja harjutusvõimalused on piiratud; muusikute/õppejõudude palgatase on madal jne), seega on rahvusvahelisele turule sisenemine väga keeruline. Just sellepärast on koostööprojektid meile väga-väga väärtuslikud. Ka kõnealune Euroopa kultuuriprogrammist rahastatud projekt viib neli Eesti tippsolisti koostöösse muusikute ja ansamblitega erinevatest riikidest, kes loodetavasti kutsuvad neid tulevikuski ühisprojektidesse. Lisaks suureneb võimalus, et meie interpreete märkavad ka teised väiskorraldajad ja mänedžerid. Niimoodi samm-sammult püüame toetada oma muusikute karjääri ja arengut. Kuivõrd oluline tegur on õnnestumiste puhul võimalik toetus? Eks eeskätt on ikka õnnestumiseks vaja järjepidevust, pühendumist ja sihikindlust. Usun, et paljudes valdkondades (traditsioonilistes kultuurivaldkondades kohe kindlasti) läheb uutel tulijatel palju aega oma tegevuse tõestamiseks. Kui oled motiveeritud ja pädev,
Pille Lille Muusikute Fondi tegevjuhi Leelo Lehtla sõnul tõstavad rahvusvahelised koostööprojektid tõenäosust, et meie interpreete märkavad ka FOTO: MAIT JÜRIADO kultuurisündmuste väiskorraldajad ja mänedžerid.
siis lõpuks märkavad seda ka teised ning saavutad edu. Samal ajal saad aga iseennast ja organisatsiooni valmisolekut suuremateks ülesanneteks arendada. Ühesõnaga – iga asi omal ajal. Toetused on suureks stimulaatoriks koostöö edendamisele, kuid ka siin peab äsjaöeldu paika – kui organisatsioon ei ole valmis suuri projekte haldama (puudub majanduslik puhver, napib tööjõudu vms), siis tõenäoliselt saab sellest väga vaevaline protsess, suisa läbikukkumine, või jääb partneritele sinuga koostööst hapu maik suhu. Kui võrrelda Euroopa Liidu kultuurikoostöö programmi «Kultuur» teie varasemate koostööko-
Pille Lille Muusikute Fond
Pille Lille Muusikute Fondi eesmärgiks on aidata kaasa muusikakultuuri arengule Eestis, pakkudes meie kõige andekamatele interpreetidele täiendusõppe- ja esinemisvõimalusi ning toetades nendest kõige küpsemate osalemist rahvusvahelisel muusikamaastikul. ALLIKAS: MUUSIKUTE TÄIENDÕPPE KESKUS
gemustega, siis mida tooksite väl- Kuidas jõuda eduka rahvusvahelise koostööprojektini? Millistele ja? Selle programmi üks suur eelis sama- põhimõtetele tuleb truuks jääda, laadsete või ka rahvuslike program- mida teada? mide ees on tagasiside – kui kirjutate Kindlasti on tähtis ka partnerlussuheprojekti, saate suhteliselt põhjaliku te kvaliteet. ELi programmi «Kulanalüüsi hindajatelt: mis oli vajaka ja tuur» või teistesse rahvusvahelistesse mis hästi. Selle põhjal on väga hea programmidesse pole mõtet toetust oma ideed edasi arendada ja järgmi- taotlema minna partneritega, keda sa ne kord uuesti projektiga proovima hästi ei tunne. Kõige parem, kui olekminna. site eelnevalt ka väiksemaid ühisproSaades projektile rahastuse, kor- jekte teinud ja selgeks rääkinud, mida raldatakse Brüskeegi tahab saavuselis väga infortada. matiivne seminar, TOETUSED ON SUUREKS STIAinult lisaraha mis seletab lahti saamine pole kindMULAATORIKS KOOSTÖÖ tähtsamaid punklasti piisav põhjus. te, mida projekti EDENDAMISELE, KUID SUUR- Organisatsioonide läbiviimisel silTEKS PROJEKTIDEKS PEAB eesmärkidel peab olema ühisosa, mas pidada – ka ORGANISATSIOON KA ISE mille saavutamist see on üsna ainulaadne ja väga vaprojekt saaks toeVALMIS OLEMA. jalik. tada. Partnereid ja nende tööstiili Milline oli Eesti Kultuuri Kontakt- tundmata võib projekt muutuda väga punkti roll teie jõudmisel rahastu- vaevaliseks ja venida ning kuna toetused on tavaliselt suured, siis minna ka seni? Kultuuri kontaktpunkti olemasolu üsna kulukaks. Usun, et rahastamisvõimalusi jätEestis on vajalik. Brüsselist on inimesi nõu küsimiseks kätte saada üsna kub veel mitmeteks aastateks, seetõtraske ja aeganõudev, kontaktpunkt on tu ei maksa väga kiirustada, kui täit aga operatiivne ning kui peaks olema kindlust pole. Samas – kirjutamise küsimusi, millele nad ei oska vastata, kogemuse ja tagasiside saamiseks saavad nemad suure tõenäosusega võiks ikkagi proovida, toetusest on ju Euroopast kiiremini vastuse. võimalik alati ka ära öelda.
3
kultuuriKOOStöö
Tõlkekirjandus avab uksi teistesse kultuuridesse KULDAR KULL ASEPP toimetaja
Eesti tuntumaid kirjastusi Varrak on ka edukaim ilukirjanduse tõlketoetuste saaja. Toetuste olulisusest räägib kirjastuse toimetaja Maarja Kaaristo. «Kokku olemee «Kultuur 2000» ja «Kultuur 2007–2013» 7–2013» seitsme projekti raames andnud ndnud välja 39 raamatut, neist 34 on n ilukirjandusteosed,» alustab ta. «Oleme eme projektide käigus tõlkinud nii Euroopa roopa kirjandusklassikat, nagu Sándor ndor Márai või T. H. White, nii-öelda da elavaid klassikuid, nagu Salman Rushdie või Doris Lessing, kui ka uuema ema aja väärtkirjandust praegusaja silmapaistvamatelt mapaistvamatelt autoritelt, näiteks Michel Houellebecq või Julian Barnes,» es,» loetleb Kaaristo vaid mõned d näited autoritest, kelle teosed on n just tänu toetustele Eesti kirjandushuviliste huviliste ette jõudnud. Esimest korda rda sai Varrak toetuse 2003. aastal ning ng on pärast seda peaaegu igal aastal al toetuste saamiseks taotluse esitanud. ud. «Muidugi pole iga kord toetust määratud, kuna konkurents on suur ning toetusi ei jagata igale riigile eraldi, aldi, vaid võistelda tuleb kõigist Euroopa uroopa Liidu riikidest esitatavatee taotlustega,» räägib ta, rõhutades des ka, et esitatavate taotluste hulk on igal aastal kasvanud, mis teeb konkurentsi aina tihedamaks. «Ma Ma ei saa öelda, et taotlemine oleks väga äga keeruline – ükskõik missuguse toetuse tuse taotlemise puhul tuleb ära teha teatav bürokraatlik paberitöö tõestamaks, maks, et oled pädev seda tööd ette võtma tma – meie puhul raamatuid tõlkima, a, toimetama ja trükki saatma.» Kaaristo sto möönab, et ehk on paberitööd ELi kultuurikoostöö programmi puhul tõesti õesti veidi rohkem kui teiste sarnastee tõlketoetuste puhul, ent antud projekti ekti mastaapsust arvestades on see üpris pris mõistetav. Toetuse raames mes tõlgitavaid raama-
tuid valitakse välja samadel alustel nagu ilukirjanduse kirjastamisel üldiselt – tegemist peab olema väga heade raamatutega. «Võimaluse korral jälgime ka, et tõlgitavad raamatud oleksid erinevatest keeleruumidest, et anda ülevaade Euroopa riikide kirjanduse paremikust,» lisab ta. Kaaristo sõnul on toetuste roll oluline, sest nii mõnegi raamatu puhul poleks väljaandmine ilma selleta üldse võimalik. Näiteks katab toetus tõlkekulud, mille võrra on raamatu hind ostjale soodsam. «See mängib väga olulist rolli
väiksematiraažiliste raamatute puhul ja kurb tõsiasi on see, et väärtkirjanduse tiraažid on Eestis langenud juba tasemele 400 ja 500 eksemplari,» räägib ta. Vaadates tiraaže võib esimese hooga tunduda, et väärtkirjanduse lugemine on Eestis tõeline nišiharrastus. Tegelikult aga ei saa alahinnata seda, et inimesed laenutavad kõnealuseid raamatuid ka raamatukogudest ja üksteiselt. «Olen üpris kindel, et enamik meil välja antud raamatutest on leidnud märksa rohkem lugejaid, kui tillukesed tiraažinumbrid lubaksid arvata,» usub Kaaristo, kelle sõnul on
AR :V TO O F
RA
K
see paljuski siiski võimalik tänu toetustele. «Seega on erinevad kirjastamistoetused – ma ei pea silmas vaid Euroopa Liidu kultuurikoostöö programmi, vaid ka kõikvõimalikke muid toetusallikaid nagu meie oma Kultuurkapital või erinevate riikide tõlketoetusprogrammid – väga olulised.» Kaaristo sõnul oleks väga kena, kui raamatukogude eelarved oleksid sellised, mis võimaldaks neil osta kõiki raamatuid, mida nende lugejad soovivad, ajaviitekirjandusest väärtkirjanduseni ning just nii palju eksemplare, kui on raamatukogude endi hinnangul tarvis. «Tõlkimise tähtsust meie kultuuris on võimatu alahinnata ning julgen väita, et Eesti kultuur püsib senikaua, kuni püsib tõlkimine eesti keelde – kuni peetakse vajalikuks veel eesti keeles lugeda ja kirjutada. Arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et erinevad nii kodu- kui välismaised toetusprogrammid on meie tõlkekultuuri ellujäämiseks suisa hädavajalikud.» Programmi raames välja antud raamatutest rääkides mainib Kaaristo ära suurepärase ungari kirjaniku Sándor Márai teosed Edvin Hiedeli võrratus tõlkes. Márai teosed on kogu maailmas väga palju tähelepanu pälvinud, kahjuks Eestis aga mitte. Seega pole ilma toetuseta võimalik tema raamatuid välja anda. «Teisalt on aga ilmunud ka neid raamatuid, mille pisut laiem lugejaskond on üles leidnud ja mille müüginumbrid on suuremad, näiteks Carlos Ruiz Zafóni romaanid. Väärtkirjanduse kohta pisut üle keskmise tiraažiga on Michel Houellebecqi ja William Boydi teosed.» Tulenevalt raamatute väikesest tiraažist on toetuste roll tulevikus ehk veelgi olulisem. «Eks teoreetiliselt on
võimalik olukord, kus kirjastused loobuvad vähem populaarsest väärtkirjandusest ja asuvad kindla peale minnes välja andma vaid neid teoseid, mille puhul on teada, et need tootmiskulud tagasi teenivad ja olenevalt raamatust ehk ka kasumisse jäävad – aga julgen kahelda, kas selline areng oleks väga jätkusuutlik ning kas see oleks midagi, mida me n ttahame näha,» on Kaaristo konkreetne. «Soovime ju edaspidigi lugeda n näiteks nobelisti J. M. G. Le Clézio n tteoseid oma emakeeles – ja kui ühel hetkel enam ei taheta, vaid öeldakse, h eet prantsuse keelest inglise keelde ttõlgitud raamat on eestlasele lugemisseks hea küll, siis oleks ikka väga kkurb. Ma loodan, et selline olukord niipea siiski valdavaks ei muutu.» n Kaaristo sõnul ei saa alahinnata ka K sseda, et tõlkija avab lugejale justkui aakna teise kultuurikeskkonda, tõlkeid kkommenteerides ja järelsõnadega varrustades. Samuti rikastab tõlkimine oluliselt meie kõigi emakeelt. o Nagu öeldud, toetatakse programmi «Kultuur» raames praegu vaid m rraamatute tõlkimist. See tähendab, et ülejäänud kulud jäävad kirjastuse ü kkanda. «Arvestades väikese Eesti väikkeseid tiraaže, oleks mul hea meel, kui kkunagi laiendataks toetust nii, et oleks vvõimalik katta sellest ka osaliselt trükkikulusid – sellest oleks hinna ostjassõbralikumaks saamisel palju abi,» usub Maarja Kaaristo. «Samuti oleks u mul hea meel, kui taastataks kunagi m eeksisteerinud aimekirjanduse progrramm – needki raamatud vajavad väljjaandmiseks toetust.» Vähene aimekkirjanduse tõlkimise toetamine on meil probleemiks – palju on raamam ttuid, mis oleksid väga väärtuslikud ja vvajalikud, nagu näiteks laiemale publlikule suunatud loodusteaduslikud tteosed, biograafiad jne, mis ei vasta fillosoofilisema suunitlusega «Avatud Eesti Raamatu» sarja statuudile. NiiE ssuguste raamatute kirjastamiseks polle aga eriti kuskilt võimalik toetust ssaada.
EESTI RAHVA MUUSEUM ON AKEN EESTISSE JA MAAILMA KULDAR KULL ASEPP toimetaja
Nagu ütleb teadusdirektor Pille Runnel, on Eesti Rahva Muuseum (ERM) justkui aken Eestisse, seda nii kohalikele inimestele, kes saavad oma kodu kohta rohkem uurida, kui ka turistidele, kelle jaoks Eesti on uus ja uurimisväärne sihtkoht. Teisalt on ERM ka omamoodi aken maailmasse, aidates siinset eluolu globaalsesse konteksti panna. Need kaks mõtet annavad kätte selge suuna, et ERMi puhul on tegemist rahvusvahelise haardega projektiga. «Akna päranihoidmine tähendabki rahvusvahelist koostööd – teiste muuseumidega, turismiettevõtetega, teadusasutuste ja organisatsioonidega, kultuuriesindustega, diplomaatilise sektoriga, ühistegevust mitmesuguste üleeuroopaliste eesmärkide täitmiseks,» räägib Runnel. Konkreetsemalt toob ta välja ühiste digitaalse kultuuripärandi andmebaaside loomise ja teabe vahendamise, erinevad näituseprojektid, aga ka teadusliku
uurimistöö. Runnel võtab kokku, et kogu tegevus on suunatud Eesti kultuuri tutvustamisele maailmas. Pille Runneli sõnul on ERMil erinevat laadi rahvusvahelisi koostööprojekte. On nii ajutisi kui pikaajalisi, lepingutega kinnitatud ja ka heal tahtel põhinevaid. «Koostööpartneriteks on teised muuseumid, uurimisasutused ja ülikoolid, uurijad, erialaorganisatsioonid, muuseumide ühendused, ajutised uurimis- ja projektivõrgustikud – sisuliselt kõik, kellega üks tänapäevane suur kultuuriasutus koostööd teeb,» räägib ta. Rahvusvahelist mõõdet toob kasvõi Eesti Rahva Muuseumi uue hoone võidutöö, mille autoriteks noored välismaised arhitektid. Konkreetsetest koostööprojektidest rääkides peatume pikemalt programmist «Kultuur» toetust saanud interdistsiplinaarsel näituseprojektil «A Taste Of Europe» ehk eesti keeles «Euroopa maitsed», kus osales teadur Terje Anepaio sõnul üheksa Euroopa muuseumi. Eestist oligi projekti kaasatud ERM, kus näitus oli avatud
Näitus «Euroopa maitsed» tutvustas Euroopa toidukultuuri 2011. aastal. Fotol ERMi näitusemaFOTO: SILLE ANNUK ja juhataja Kristjan Raba ja kunstnik Jane Liiv.
2011. aasta jaanuarist septembrini. Nagu nimigi viitab, rääkis näitus eurooplaste toidust, selle tootmisest ja tarbimisest minevikus ning tänapäeval. «Lisaks ühisele Euroopa toidu loole oli näitusse integreeritud üheksa projektis osaleva maa rahvuslik lugu ühest toiduainest,» tutvustab Anepaio. Sloveenia puhul oli fookuses
mesi, Rootsi puhul piim. Ungarist rääkides läks tähelepanu nisule ja Taani puhul sealihale. Ootuspäraselt oli Tšehhil keskmes õlu, Soomel leib ja Šotimaal kala. Portugalil oli fookuses oliiviõli, Eestil aga eestlaste teine leib – kartul. «Eesmärgiks oli meie argiellu lahutamatult kuuluva valdkonna kau-
du luua näitusekülastajates sügavamat arusaamist erinevustest ja sarnasustest Euroopa ühises (toidu) kultuuripärandis,» räägib Anepaio. Ühtlasi käsitleti selliseid toidu(ainete) tootmise ja tarbimisega seotud probleeme nagu geenimanipulatsioonid ja ökoloogiline toit, kliimamuutused või ressursside ebaühtlane jaotus. «Põneva ja uudse ideena oli ühiselt valminud näitus avatud samal ajal kõigis projektis osalevates muuseumides. See pakkus interaktiivsete meedia- ja IT-lahenduste abil erinevate maade näitusepublikule omavahelist dialoogivõimalust.» Näitusega kaasnenud seminaride ja ürituste kaudu oli külastajatel võimalus kaasa rääkida toidu tootmise ja tarbimise aktuaalsetel teemadel. «Näitus oli eelkõige suunatud Euroopa koolinoortele. Spetsiaalsed pedagoogilised programmid ja IT-lahenduste kaudu korraldatavad eri riikide koolide vahelised töötoad ärgitasid noori eurooplaste toidu teemal kaasa mõtlema,» võtab Anepaio näituse eesmärgid kokku.
4
kultuuriKOOStöö
Võrgustiku F.I.T. projekti Global City – Local City raames sündinud rühmituse 10 x 10 meetrit etendus «Man Overboard». FOTO: KAUR ILVES
Võrgustike kaudu liiguvad nii ideed kui ka toetussummad RAIN UUSEN toimetaja
Maailma kultuuriruum, sõltumata otseselt kunstilisest väljundist – olgu selleks siis tants, muusika või teater –, areneb just tänu erialavõrgustikele, mille kaudu jagatakse ka suurem osa Euroopa fondide toetusrahast, selgitab Kanuti Gildi Saali kunstiline juht Priit Raud. Priit Raua juhitud mittetulundusühing Teine Tants, mis haldab Kanuti Gildi Saali tegemisi, on tänu tugevale rahvusvahelisele koostööle toonud Augusti TantsuFestivali raames Eestisse mitmeid teisitimõtlevaid kollektiive, kes siinset kultuuriruumi värskendavad ja rikastavad. Samuti jõuavad Eesti teatri- ja tantsukunstnike maailmavallutuslikud ideed koostööorganisatsioonide kaudu rahvusvahelisele areenile. Kanuti Gildi Saal kuulub võrgustikku, mis püüab aidata kunstnikke, kes tahavad tegeleda urbanistlike teemadega. «Baltoscandal kuulub aga võrgustikku NextStep,» selgitab Raud. Selle võrgustiku eesmärk on aidata kunstnikke, kes tahavad oma karjääris liikuda järgmisele astmele. «Näiteks on kunstnik teinud kogu oma elu väikseid lavastusi, aga tundub, et ta oleks valmis tegema midagi suurt.
Kultuuri Kontaktpunkt
Kuna maailmaareenil teda ei tunta, siis selle teostamiseks keegi raha ei anna.» Selleks taotlevadki võrgustike juhtorganisatsioonid toetusraha eri fondidest, sh näiteks Euroopa kultuurifondist.
Maailm valla «Esimesed kolm-neli aastat olin kardinaalselt igasuguste võrgustike vastane,» tunnistab Raud. «Need olid tekkinud rahasaamise eesmärgil.» Mehe sõnul otsiti alguses partnereid juhuslikult, et täita kriteeriume, aga üksteist tegelikult ei tuntud ega usaldatud. «Tasapisi hakkasid kõik mõistma, milleks neid võrgustikke vaja on,» meenutab ta. «Siis hakkasid tekkima ka sisulised võrgustikud, kellel oli ühine arusaam etenduskunstidest.» Kui koostöövõrgustike algusaastatel oli põhirõhk rahal ja alles siis mõeldi, mida sellega teha annab, siis nüüd on Raua sõnul töömeetodid vastupidised – sellised, nagu need olema peakski. «Raha küsitakse sisulistele koostööprojektidele, et tegutseda veelgi rahvusvahelisemalt,» viitab Raud avanenud võimalusele jagada säravaid lavastusi-ideid üle Euroopa ja maailma. Tehakse ühiselt. Mängitakse ühiselt. Ja võidavad kõik – publik, aga ka etenduskunstnikud ning Eesti kultuurielu, kuhu
niiviisi samuti ringiga rohkem raha jõuab. «Muidu oleks kõik festivalid ühesugused,» selgitab Raud. «Enamik võrgustikke, mis saavad euroliidu toetusraha, püüavad noori kunstnikke üles turgutada. Otsida eri riikidest kunstnikke, kellel on palju potentsiaali, aga kes pole suutnud ennast veel rahvusvaheliselt tõestada.» Selliseid etenduskunstnikke toetavadki üle maailma sõltumatud teatrimajad, nagu on Eestis Kanuti Gildi Saal või siis festivalid nagu Baltoscandal. «See on rahaline tugi neile kunstnikele,» kinnitab Raud, «ainult et tänu euroliidu toetusrahale saab neid toetada suurema summaga.» Raua sõnul on ka Eesti kunstnikele oluline teistes riikides käia ning aru saada, kuidas ja millistel tingimustel kunstnikud mujal töötavad.
Vali õiged partnerid Eestis on küllaga motiveeritud etenduskunstikke, kel on kodupubliku kõrval ka maailmale palju pakkuda, tõdeb Raud. «Kaasaegne teater on väga rahvusvaheline, ka keel ei ole siin teemaks, see võib olla mis tahes keeles.» Eriti käib see kaasaegse tantsu kohta, lisab Raud. «Nemad on lausa harjunud rahvusvaheliselt töötama.» Rahvusvaheline edukalt kulgev koostöö nõuab aga põhjalikku eel-
E-post: info@ccp.ee Veebileht: www.ccp.ee Telefon: 628 2330
tööd ning valmisolekut eri kultuuriruumist inimesi mõista ning üksteise tööharjumustega kohaneda. Koostööpartneri valik on ülioluline, kordab Raud. Kui projektijuhtimiseks on Euroopas palju sõltumatuid eksperte, kes aitavad projekti eesmärke ja kirjeldusi «Brüsseli keelde» sõnastada, siis omavahelise töö- ja sisekorra peavad partnerid kehtestama ise – kuidas asjad tegelikult aastate jooksul toimuma hakkavad, kes mille eest vastutab ja mis saab siis, kui asjaolud muutuvad? Võrgustikud esitavad üldjuhul projekte, mille kestus on 3–5 aastat, selle aja jooksul võib Raua kogemustele tuginedes juhtuda ja muutuda väga palju. «Mis saab siis, kui projektis osalev teatrifestival jääb koduriigis rahastuseta? Mis saab suurest projektist, kui üks pool peab välja astuma?» loetleb Raud võimalikke murekohti, mis lahendamiskäigus tuleb juba projekti eel kirjalikult kokku leppida. Iga muutus projektis, sõltumata asjaoludest, tuleb Raua sõnul alati Brüsseliga kokku leppida. «Vaat siinkohal tuleb just appi kohalik kontaktpunkt, nendel on otsekontaktid, mistõttu nad saavad aidata mõned muudatused kiiremini kooskõlastada.» Toetussummasid tasub aga Raua soovitusel taotleda Euroopa fondidest ainult nendeks tegevusteks, mida ko-
gu hingest tehakse ning jätta kõrvale need taotlused, millel on vaid raha mekk man. «Tegelikult võikski olla nii, et mina kunstnikuna kirjutan üles kõik selle, mida ma tegelikult teha tahan, ja nemad seal kontaktpunktis kirjutavad selle projektikeelde ümber,» muigab Raud. Ta lisab: «Paberimajandus on muidugi keeruline, eriti võrgustike juhtorganisatsioonidel, kes taotluse esitavad. Võrgustikusiseselt on tegemist aga natuke nagu ühisrinde moodustamisega.» Organisatsioonile sobivat võrgustikku otsides ja sellega liitudes soovitab Raud näidata üles tõsist huvi selle vastu, mida teised teevad. «Kui tahad rahvusvaheliseks minna vaid selleks, et end paremini müüa, siis lõpeb see kiiresti ära – teised saavad aru, et sa pole nende tegevusest tegelikult huvitatud.» Loomejuht soovitabki alguses ringi käia ja teisi külastada, kasvõi hääletades või bussiga, kui muud võimalust pole, ning teha endale pilt selgeks, mis toimub maailmas sinu tegevusalal. «Isiklik kontakt on kõige olulisem,» ütleb Raud. «Kohapeal inimestega rääkimine. See tundub alguses raharaiskamine, aga tegelikult pole see nii. Ja lõpuks tee seda, mida sa tahad teha, mitte seda, mille eest sa arvad, et raha antakse.»
Väike Karja 12, Tallinn Eesti Teatri Agentuur