Maaelu Edendaja / september 2015

14. september 2015 || postimees

maaelu teemaleht põllu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

14. september 2015 nr 7/21

maaelu edendaja 1

Seakasvataja Urmas Laht magab öösiti rahulikult Maaelu kui julgeoleku garantii Õunamahl järelhaagisel Loomade heaolu mõõdupuu

2 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Uutmoodi vanaviisi

T

maaeLu eDenDaja toimetus

MAAELU EDENDAJA

toimetaja kristiina kruuse maaelu@postimees.ee

projektijuht marvi pristavka-taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 keeletoimetaja triin ploom küljendaja kaia aalmann Väljaandja as postimees gildi 1, 50095 tartu trükk as kroonpress

Kährik (Nyctereutes procyonoides) SePtemBrI LOOM

ahtmata alustada klišeelikult: kõik on uus septembrikuus, siis ütleme nii, et kõik on septembrikuus uutmoodi vanaviisi. Maaelu Edendaja naaseb suviselt puhkuselt ja on taas üles otsinud lood maalt, metsast ja aiast. Inimestest, aga ka tehnikast. Ja mõistagi loomadest, viljast ning muudest taimedest.

Suvel käis Maaelu Edendaja toimetus Saksamaal kohtumas tehnika suurtööstuse juhatuse liikme JanHendrik Mohriga, kellega vestlesime muuhulgas ka sellest, kas inimest on tulevikus üldse põllule vaja, kui tehnikat arendatakse järjest enam nutikamaks, võimsamaks ja «isemõtlevamaks».

Sigade Aafrika katku teemat vaagisime seekord läbi ühe seakasvataja – Urmas Lahe – persooniloo. Uurisime, milliseid väljavaateid ta praegu näeb ja kuivõrd rahulikult öösiti magada saab.

Uue rubriigina on sel hooajal meie lehes näiteks taimetarga soovitused, milliste taimede korjamiseks on käesolev kuu parim aeg. Marjakorvid valmis, kõlab selle kuu vihje.

September on ka esmane kokkuvõtete aeg, olgu seda siis viljasaakide või meekorje osas. Aastad ei ole vennad, nagu tõdetakse.

eesti metsades võib kohata hallikaspruuni karmi karvaga kährikuid, kes asustati meie loodusesse alles 1950. aastatel kui jahiulukid. see kagu-aasias levinud koerlane kohanes siin niivõrd hästi, et praeguseks ulatub nende populatsioon kuni 20 000 isendini. sobivaimaks elupaigaks on kährikule sega- ja lehtmetsad, kus nad ehitavad jõe- või järvekallastele ise pesa või kolivad sisse mägra või rebase urgu. pesa võib olla rajatud ka tihedatesse põõsastesse või puujuurte ja kivide vahele. kährikkoerlase pesakonda sünnib enamasti maikuus 6–8 poega, kes võõrduvad emapiimast 8-nädalaselt. kährik on ainus koerlane, kes harrastab meie kliimas talvel kergemat taliuinakuks nimetatavat põõnamist. looduses 3–4-aastaseks elavad loomad tegutsevad peamiselt hämarikus ja öösel, süües väiksemaid loomi ja linde, kuid ka putukaid ja taimset toitu. kährikkoerlased ei haugu, vaid urisevad ja kiunuvad

ning toovad kuuldavale vingumist meenutavaid pikki häälitsusi. peamisteks looduslikeks vaenlasteks on kährikule hundid, ilvesed ja karud. Väljaheidete jaoks võivad nad kasutada pikemat aega üht ja sama paika, millest tekivad võrdlemisi kõrged ekskremendihunnikud. lagedi alevikus märgatud kährikukutsikad silkasid ühest tee otsast teise, tehes haake ja sukeldudes kõrgesse rohtu. neid uudishimulikke kutsikaid õnnestus näha esimest korda alevikus elatud seitsme aasta jooksul. lapsevankrit ühe käega lükates ja teises käes kaamerat pildistamisvalmis hoides ning tasapisi lähemale liikudes siiski mõned kaadrid sain. ja läinud nad olidki. mitmeid päevi enne kutsikate märkamist tee peale tekkinud valgeid ja musti karvu sisaldavad väljaheited ning näritud karihiired said nüüd selgituse.

TeksT ja foTo eveLyn vaLtin, hobifotograaf

maaelu edendaja 3

14. september 2015 || postimees

Käesoleval aastal loodetakse Eesti põldudelt saada läbi aegade rekordsaagid, mis õigel ajal sõlmitud müügilepingute puhul garanteerivad põllumeestele korraliku sissetuleku.

Tänavused rekordsaagid rõõmustavad põllumeeste taskuid

E

TeksT eiLi aruLa, foTo CLaas

esti üks suuremaid vilja kokkuostjaid, Baltic Agro juht Ants Puusta arvas, et käesoleval aastal saadakse Eesti põldudelt 1,4 kuni 1,5 miljonit tonni vilja, millest nende ettevõte ostab pea kolmandiku.

«Põllumehed on viljakasvatusse palju panustanud ning vanajumal on viljakasvu soosinud,» ilmestas tänavust saagikust Baltic Agro juht. Temaga nõustus AS Oilseeds Trade müügijuht Meelis Fink, kelle sõnutsi on Eestimaa põldudelt tänavu loota rekordsaaki. «Eks näis, kui vili on koristatud, sest arvesse läheb ikka see, mis on salves,» märkis Fink.

Kokkuostuhinnad raps toidunisu i söödaoder söödahernes söödauba toidukaer i toidurukis i

tulus RapsikasVatus

Kokkuostjate arvates on tänavu kõige kasumlikum põllukultuur raps. Nii Ants Puusta Baltic Agrost kui ka Meelis Fink Oilseedsist kinnitasid, et rapsi õlisisaldus on sel aastal äärmiselt kõrge. «Sel aastal on täiesti tavaline 47- või 48-protsendine rapsi õlisisaldus. On olnud ka saaki, millel on lausa 50 protsenti õlisisaldust,» sõnas Meelis Fink.

Ants Puusta arvates tulekski Eesti põldudel väärindada just rapsi, mille saagikus aasta-aastalt kasvab ning mille hind on võrreldes teiste põllukultuuridega märksa kõrgem.

Oilseeds Trade müügijuht Meelis Fink tõi välja, et sel aastal on oluliselt populariseerunud oakasvatus. Baltic Agro juht Ants Puusta leidis, et Eesti põllumehed võiks rohkem rõhku panna ka õlleodra ja toiduvilja kasvatamisele. Aastatega

344 €/t 162 €/t 137 €/t 155 €/t 161 €/t 114 €/t 107 €/t

oilseeds trade seisuga 10.09.2015

on Eesti põldudel vähenenud kaera ja rukki kasvatamine. «Nende hind on juba mitu aastat madal,» tõi antud kultuuride vähenemise põhjustena välja Meelis Fink.

Kui palju rekordsaak põllumeestele tulu toob, sõltub ennekõike sellest, kellele ning millal saak müüakse. Baltic Agro juht selgitas, et enne lõikushooaja algust oli viljahind möödunud aastaga võrreldes kõr-

Oder eksporditakse arvatavasti Saudi Araabiasse, toidunisu Lähis-Itta ja Aafrikasse, söödanisu, rukis ja kaer Euroopasse.

gem, kuid nüüd on hinnad liikunud alla. «Läinud aastaga võrreldes on hinnad samal tasemel,» kinnitas ta. Meelis Fink arvas, et rekordsaagid parandavad põllumeeste elujärge märkimisväärselt. «Mingil hetkel olid vilja hinnad umbes kakskümmend eurot praegusest tasemest kõrgemad. Kes siis lepingud tegid, need saavad päris hea hinna,» kinnitas Fink. eesti Vili kolmele koNtiNeNdile

Tänavuste rekordsaakide puhul teeb põllumeestele ja kokkuostjatele muret vilja transport ja ladustamine. «Plaanime kokku osta umbes 100 000 tonni vilja. Probleemiks on ladude vastuvõtuvõime, mis ei

lase meil suuremat kogust kokku osta,» rääkis Oilseeds Trade müügijuht Meelis Fink.

Samuti on Ants Puusta sõnul keeruline viljaveoks transporti leida. «Suurte saakide ja võimsate kombainide tõttu ei jõua vilja ära vedada,» lisas ta.

Enamik siin kasvatatud viljast eksporditakse maailma eri paikadesse. Meelis Fink selgitas, et sisetarbimine on päris palju langenud ning see suurendab eksporti veelgi. Eesti vili jõuab läbi siinsete müüjate lausa kolmele kontinendile. «Oder eksporditakse arvatavasti Saudi Araabiasse, toidunisu läheb Lähis-Itta ja Aafrikasse, söödanisu, rukis ja kaer viiakse Euroopasse,» rääkis Ants Puusta. e

Perevara ronib tänu viljakasvatusele mustast august välja jõgevamaa suurim piimatootja as perevara loobus aasta esimesel poolel pea kogu oma piimakarjast ning keskendus viljakasvatamisele. rekordsaagid aitavad ettevõttel mustades toonides alanud aasta positiivsete numbritega lõpetada. eelmise aasta lõpus selgus, et viie farmi ja seal elava enam kui tuhandepealise piimakarja pidamine tähendaks as perevara jaoks üle poole miljoni euro suurust kahjumit. Olukorra parandamiseks likvideeris ettevõte viiest piimafarmist neli ning koondas sajast töötajast seitsekümmend viis. eesti ühest suuremast piimatootjast

sai peamiselt viljakasvatusega tegelev ettevõte.

Käesoleval hooajal laiusid as perevara põllud 2500 hektaril. peamiselt kasvatatakse otra, rapsi ja nisu. ettevõtte agronoomi Kalle Kivirüüdi hinnangul on perevara saagikus mullusega võrreldes pea kaks korda suurem. «väga hea saagi saame odrapõllult, kus korjame keskmiselt üle kuue tonni hektarilt. mõnelt põllult saame isegi üle seitsme tonni,» kinnitas Kivirüüt. rahule jäi ta ka rapsisaagiga, mille keskmine oli neli tonni hektari kohta – see on rapsi kohta väga hea tulemus. näi-

teks möödunud aastal jäi nende rapsisaak alla nelja tonni hektari kohta. veel kiitis Kivirüüt ettevõtte juhtkonna õigel ajal tehtud kannapööret. «Olen rääkinud mitmete tuttavatega, kel praegu häda mõnesaja lehma pidamisega. pole loomi kusagile panna, kuid raha karja ülalpidamiseks ei jätku. meil said loomad õigel ajal müüdud. enamiku neist müüsime elusloomadena ning ei olnud tarvis kogu karja kombinaati saata,» meenutas Kivirüüt. tema hinnangul lõpetab as perevara selle aasta igal juhul kasumiga. ME

SOODUSPAKKUMINE

4 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Pikevere külas elav mesinik harivald haljas peab tänavu leppima pea poole väiksema meesaagiga, kuid sellest hoolimata ei plaani ta müüdava mee hinda tõsta.

Pikevere mesinik: aastad pole vennad

K

TeksT maarja otsa, foTod maarja otsa, eLmo riig

ohtume mesinik Harivald Haljasega Metsamõisa talus puhta vee teemapargis asuva vaatlustaru juures, mis on tõeline vaatamisväärsus kõigile huvilistele, koolieelikust hobimesinikuni. Vaatlustaru on ehitatud klaasist seintega, et mesilaspere kodu ja elukorraldust oleks võimalik jälgida. Nii saab kohe näha, milline on mesilasema, kus toimetavad töömesilased ning kui palju mett on varutud.

«Viimase kuueteistkümne aasta kõige raskem meeaasta,» võttis tänavuse hooaja kokku mesinik Harivald Haljas ja meenutas, et 1998. aasta nutuse hooaja järel sai mesi-

lassööt valmis ostetud, kuid siiani ei ole seda vaja läinud. «Kui varasematel aastatel on saadud taru kohta 50 kilogrammi mett koos talvesöödaga, siis sel aastal tuleb piirduda 30 kilogrammiga pere kohta.»

Sellest tulenevalt on mesinik mures, kas suudab kõigi oma 300 püsikliendi meevajadused rahuldada.

Kilogrammi hinda mesinik avaldada ei taha ja lausub naljatades, et muidu tekib äkki järjekord ukse taha. Kesisest meeaastast hoolimata ei plaani Harivald Haljas hindu korrigeerida.

Harivald Haljase sõnul mõjutab meesaaki suuresti ilm ning kõige ebasoodsamat korjepäeva iseloomustab kõva tuul. «Tuul kuivatab nektari ära ning mesilindudel ei ole

mesiniK harivaLd haLJas tutvustamas mesilaste vaatlustaru metsamõisa talus.

midagi korjata,» rääkis ta ja selgitas, et mesilased saavad tööd teha vihma vaheaegadel. Tänavune hooaeg üllatas kogenud mesinikku sellegagi, et korje läks paremaks augusti teises pooles, mil see tavaliselt on juba langenud. suuRed kaod

Tagasihoidlike korjenumbrite kõrval teeb Pikevere mesinikule peavalu rohke põldude mürgitamine, mis võib põhjustada mesilaste hukkumise. «Ma ei ole ükski talv nii palju mesilasi kaotanud kui tänavu – jäin ilma ühest neljandikust,» kõneles ta. «Muret tekitab ka see, et mesilased ei jõua enam tarusse tagasi ja tarude esised on paksult surnud mesilasi täis».

Enamjaolt mürgitatakse Eestis rapsi, mis rikub mesiniku sõnul mee ära. «Rapsimeel puuduvad nii väärtus kui maitseomadused ning mesilinnud ei saa antud meega talvituda,» sõnas ta ja lisas, et rapsimett tema ei müü, vaid annab selle niisama ära. «Üks klient oli tasuta saadud mee üle väga õnnelik, sest temal ei olevat vahet, mida ta tee sisse paneb, peaasi, et on magus.»

RäNdmesiNikud

Harivald Haljast võtab nõutuks viimase aja suundumus, et uued tulijad mesinduses ei arvesta kuigipalju vanemate mesinikega. «Kui oma tarud tuuakse minu mesilast poole kilomeetri kaugusele, siis see on röövimine,» kõneles ta ja tõi oma mure piltlikustamiseks võrdluse loomakasvatusega. «Sama hea oleks oma lehma k a r jatada teise karjamaal. Aga siis nii

ei mõelda, kui minu ristikupõllu lähedusse ennast sisse seatakse.»

PRIA kaartidel on täpselt ära näidatud, kus mesitarud paiknevad. Minimaalne tarude kaugus peaks olema kaks kilomeetrit, kuid neljakilomeetrine vahe tooks kasu juba mõlemale osapoolele.

Viimaste aastate jooksul on Harivald Haljasel olnud mitmeid vahejuhtumeid ka nn rändmesinikega, kes ühel juhul isegi 150 meetri raadiusesse tema tarudest oma mesila üles panid. Mesinik Haljas kutsub neid ärimesinikeks, sest nende tarudel on enamjaolt söödanõud peal. «Söödetud mesilindude meel puudub väärtus,» lausus ta ja lisas, et mitmetele inimestele ei meeldigi mesi arvatavasti just seetõttu, et nad ei ole õiget mett lihtsalt maitsta saanud.

Pikevere mesiniku ligi 130 mesitaru paiknevad lisaks Lääne-Virumaale veel Järvamaal ja Ida-Virumaal. Harivald Haljas peab väga oluliseks, kus tarud asuvad. «Inimesed ka ei saa igal pool magada, on nii positiivsed kui negatiivsed kohad,» kõneles ta ja tõi näite, et mesilaste rahustamiseks piisab vahel üksnes sellest, kui muuta taru asukohta kahe meetri võrra. e

maaelu MAAELU edendaja EDENDAJA 5

14. september 2015 || postimees

Mitusada seakasvatajat on tegevuse lõpetanud

V

õrreldes tänavu juuli alguse seisuga oli septembri alguseks seapidamise lõpetatud 285 farmi, millest 17 farmi olid taudipunktid. Septembri jooksul on seapidamise lõpetanud või lubanud lõpetada veel 90 seafarmi, selgub Veterinaar- ja Toiduameti andmetest.

Tegevuse lõpetanud seakasvatustest enamik olid väikemajapidamised, 33 farmis peeti kümmet ja enam siga.

Andmed selgusid Veterinaarja Toiduameti augustikuisest erakorralisest seakasvatuste kontrollist, mille käigus registreeriti peetavate sigade arv, kontrolliti bioohutusmeetmete rakendamist, bioohutuskava olemasolu ja sellest kinnipidamist, loomade väljaspidamise keelust kinnipidamist, desobarjääride ning territooriumi tarastuse olemasolu, sigade sööda ja allapanu ohutuse tagamist. Vajadusel võeti proove sigade Aafrika katku välistamiseks.

Teistmoodi suvi jättis meesaagid kesiseks lääne-virumaa mesinikud taali mesilast nimetavad tänavust aastat eriliseks – juulikuus toimus peamine korje, sest põdrakanepi õitsemise ajal oli ainult mõni üksik vihmavaba päev. «vihm peseb õitest nektari või lahjendab seda niivõrd, et mesilased kaotavad selle vastu huvi,» rääkisid tõnis ja aili taal. nad lisasid, et erandiks on vaarikas, mis kaitseb oma õisi vihma eest, keerates need allapoole. «arvestades tänavust suve võib öelda, et läks väga hästi, toodang pere kohta tuli 40 kilogrammi piirimaile,» kõnelesid taalid.

jõistes asuva Ösel Cottage OÜ omanik signe meisalu tõdes, et saaremaal oli meesaak ebasoodsa ilmastiku tõttu eelmise aastaga võrreldes väiksem.

«Kevadine korje oli minimaalne, mett tuli tarudesse pärast jaanipäeva, kuid sealt edasi jälle vaikus,» sõnas signe meisalu. Ösel Cottage pühendas tänavuse aasta hoopis mesila laiendamisele ning kevadise viiekümne pere asemel alustab uuel hooajal loodetavasti tööd poole rohkem peresid. lõuna-eesti mesinik liisa eensaar ütles, et nende saagid olid sa-

koNtRolli tulemused

muti keskmisest kehvemad.

«Kui muidu oleme saanud umbes 70 kilogrammi pere kohta, siis sel aastal saime umbes 50 kilogrammi,» rääkis eensaar, lisades, et jahedatel ilmadel kippusid mesilased sülemlema. perekond taalid osaühingust taali mesila võtsid hooaja aga kõigele vaatamata kokku positiivses võtmes.

«Kui ikka vurr on vaja tööle panna, siis pole hullu, sest meenub aastaid, mil seda polnud põhjust teha. seega saanuks hullem olla, aga läks päris hästi.» ME

710 kontrollitud seakasvatusest vastas kehtivatele nõuetele 208 ehitist, kus peetakse kokku 80% Eesti sigadest ehk 264 293 looma. Ettekirjutusi tehti 373 seafarmile, kus peeti 66 147 looma, mis moodustab 20% Eesti sigadest.

«Kontrolli põhiline eesmärk oli viia info uute nõuete kohta iga üksiku seapidajani, kontrollida kehtivatest nõuetest kinnipidamist ning selgitada veel kord loomapidajatele taudiohuga kaasnevaid riske,» ütles Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor Ago Pärtel.

Ettekirjutuse saanud seafarmidele on antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. «Selleks, et välistada haigustekitajate sattumist seafarmidesse, on väga oluline, et iga loomapidaja rakendaks bioohutusmeetmeid,» toonitas Ago Pärtel. toetused

Möödunud kuul said seakasvatused sigade Aafrika katku ohu tõttu taotleda Eesti maaelu arengukava 2014–2020 vahenditest toetust bioohutusmeetmete paremaks rakendamiseks või seakasvatussektorist väljumiseks.

Kokku küsisid 56 seakasvatusettevõtet 6,2 miljonit eurot toetust farmides bioohutusnõuete tõhustamiseks või seakasvatuse lõpetamiseks ja investeeringute tegemiseks muudes põllumajandusvaldkondades.

Võimaliku taudipuhangu korral farmis on kompensatsiooni võimalik taotleda vaid nendel seakasvatajatel, kes on kõiki bioohutusnõudeid täitnud. Toidu- ja Veterinaaramet

Parim mahetootja eristub mitmekülgsusega eesti parimaks mahetootjaks 2015 valiti kopra karjamõis oÜ Valgamaalt, mis tegeleb mahetootmisega, kasvatades nii lambaid, kodulinde, aga ka teravilja, köögivilju ja marju. teise preemia sai saidafarm

oÜ harjumaalt ja kolmandaks tuli silver Visnapuu alakonnu talu Võrumaalt. parimaks mahetooteks valiti mtÜ liivimaa lihaveise toodetud eelküpsetatud mahe rohumaaveiseribi agnes, teise koha

sai turbi kitsekasvatustalu turbi kitsekohupiim ja kolmanda rabafarm oÜ mahe kevadine rabarberinektar rabarby. tublimaid tunnustati eesti Vabaõhumuuseumis eesti leiva päeval. ME

6 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Eesti ühele suuremale seakasvatajale urmas lahele meeldivad ruumikad toad ja avarus, sest ta armastab kaugustesse vaadata. Seda nii töös kui eraelus.

URMAS LAHT

vaatab alati ettepoole

E

simest korda oma ettevõtte OÜ Markilo 22 tegutsemisaasta jooksul tunneb Urmas Laht aga, et suure pildi nägemine ei aita kuigipalju, sest seakasvataja on kui nupp force majeure’i ja poliitika mängulaual. See ei tähenda sundust päris pealtvaatajana ootama jääda, kuid rohkem kui kunagi varem sõltub äri kellestki teisest peale iseenda.

Urmas Laht tuleb kohtumisele siiski heatujulise ja suviselt muretuna. Ükski joon mehe päevitunud ja moodsate prillidega raamitud näos ei reeda, et tal on laudas ootel mitusada ülekasvanud siga.

TeksT kristiina kruuse foTod maarja otsa, erakogu

Eesti tööstused neid ei taha ja välismaale ka ei tohi müüa. Põhjuseks tema Vajangu farmi lähedalt leitud sigade Aafrika katk, mis pani farmi kolmandasse ehk ohutsooni. Mis siis, et reaalselt (ptüi-ptüi-ptüi) pole neil katkujuhtu olnud ning kasutusel on äärmuslikud bioohutusmeetmed, et kasvatus kurjast pisikust puhtana hoida. Äri halvas see siiski. Rääkimata farmitöötajate murest, kuhu panna pisikesed uued rõngassabad, kui vanematest loomadest ei jää latrikohti vabaks. «Tappa põrsad?» küsib Urmas Laht retooriliselt. «See oleks kuritegelik,» raputab ta pead.

Nii pole imestada, et Urmas Lahelt küsitakse viimasel ajal tavatult

tihti, kuidas ta öösiti magada saab.

«Ma olen nimme hiilinud sellele küsimusele vastamisest kõrvale, sest inimene ei taha end ju nõrgana näidata,» põikleb ta selgi korral.

Samas nendib ettevõtja, et paratamatult leidub neidki öid, mil ei saa und, sest mõte töötab täispööretel olukorra lahendamise nimel. «Aga ma ei ole seejuures paanikas – appi, mis nüüd saab, kuhu ma sead panen, mis ma teen …

Sunnin end rahulikuks ja tegutsema,» räägib ta ning toob võrdluse autosõiduga.

«Kui teel on ohtlik olukord, siis suudan kohe reageerida, aga jupp aega hiljem tunnen vere maitset suus.» Samasugust kiiret reaktsioo-

ni nõuab tema sõnul seakasvatuse juhtimine. «Paanikaks pole aega,» kordab ta.

VÕtab NÕutuks

See ruum, mis praegu emotsioonideks jääb, ei ole Urmas Lahe sõnul meeletu stress, nagu võiks arvata, vaid neid tundeid võtab ta kokku sõnaga pettumus. «Või ka nördimus ...,» otsib mees sõnu. Urmas Laht ütleb, et on investeerinud oma kahte farmi (Vajangul ja Kureojal) 3–4 miljonit eurot, lisaks toetused ja pangaraha. «Ja kui ma täna näen, et see hakkab käest libisema otsustega, mida ma ise pole põhjustanud, tekitab see paratamatult nördimust.»

maaelu edendaja 7

14. september 2015 || postimees

Urmas Laht Sündinud 7. VII 1955 Loksal Haridus Olustvere Kõrgem Põllumajanduskool (agronoomia), Eesti Põllumajandusülikool (põllumajanduse ökonoomika ja juhtimise eriala) Töö 1976–1980 Kohtla-Järve sovhoosi põllubrigadir 1980–1983 Kuusalu kolhoosi osakonna juhataja asetäitja 1983–1989 Ilumäe kolhoosi osakonnajuhataja 1989–1996 Tamsalu TERKO tootmisdirektor 1996–1999 Lihaühistu Viru juhatuse esimees 1999–2003 Riigikogu liige (maaelukomisjoni aseesimees, KIK nõukogu liige) 2003– … OÜ Markilo juhataja 2006–2010 OÜ Viru Mölder juhataja 2009– … OÜ Kureoja Jõusöödatehas juhataja Muu tegevus Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees, TÜ Kolm Vilja juhatuse liige Varasemalt olnud põllumeeste ja valitsuse vaheliste läbirääkimiste juht (1997–1998), Eesti PõllumajandusKaubanduskoja nõukogu aseesimees (1997–2002), Eesti Ühistegelise Liidu juhatuse esimees, nõukogu liige (1997–2003), Vihula valla volikogu liige (1999–2002), Vinni spordikompleksi nõukogu esimees (2003–2008) Peres 4 last Autasud Balti Assamblee medal, Lääne-Virumaa vapimärk Hobid mäesuusatamine, vormel-1, viiulimuusika kuulamine

Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimehena ütleb Urmas Laht, et seakasvatajad käisid juba mitu aastat tagasi ametnike jutul hoiatusega, et seakatk liigub Lätist Eesti poole ja on aeg otsustavalt tegutseda.

«Nägime Läti kolleegide kogemust ja see tegi ettevaatlikuks,» meenutab ta, kuid nendib, et seakasvatajad jäid toona justkui karjapoisteks, kes hüüdsid, et hunt on karjas, kuid keegi teine peale nende ei näinud veel võsavillemit.

«Meile räägiti kogu aeg, et pole vaja metssigu hirmutada ja laiali ajada. Tagajärg on nüüd näha. Sellist katkupuhangut ja nii paljude loomade hukkamisi nagu on Eestis, ei ole Baltikumis ega Poolas. Isegi Venemaal ei tea me sellist puhangut,» kõneleb ta.

Urmas Laht rehmab käega: «Las siis riik tegutseb nii, nagu paremaks peab.» Seakasvataja on veendunud, et kui praegu jääda passiiv-

Valesid otsuseid ei tohi karta, ütleb Urmas Laht.

selt ootama, siis pole Eesti seakasvatuse häving kaugel.

«Ma saan aru, et riigi ülesanne pole ühte sektorit kunstlikult aidata, kuid praegu ei räägi me enam tavalisest turukonkurentsist, vaid epideemiast ja kriisist, millest kasvatajad ise välja ei tule,» lausub ta ning lisab, et mõnesajast tuhandest ei piisa, vaid vaja oleks miljoneid eurosid riigi panust. Seda ei ole Urmas Lahe arvates tohutu palju, arvestades, et seakasvatus on viimase kümne aasta jooksul maksude kaudu andnud üle 100 miljoni euro riigikassasse.

Kui aasta lõpuks on Eesti seakasvatusest alles 65–70%, on Urmas Lahe meelest meil hästi läinud. «Üks asi on seakatk ise, teine asi on seakatkuhirmus tootja, kes hakkab karja vähendama, nähes, et ta kuskilt tuge ei saa ja on üksi jäetud oma mures. Oleks meeletult kahju, kui seetõttu väheneks põhikari.»

Kogenud seakasvataja lisab, et laiem avalikkus tajub probleemi tõsidust ilmselt alles siis, kui see hakkab tarbijate rahakotti ja toidulauda mõjutama. «Usun, et mõne kuu pärast on ühiskond katkujutust väsinud ja sellele vaadatakse läbi sõrmede. Teema tõuseb aktuaalseks uuesti kevadel, kui sealihahind hüppab järsku üles,» prognoosib ta.

8 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Seakatk ei piirdu Urmas Lahe sõnul kindlasti vaid selle sügisega. «See ei ole nohu, et täna oli ja homme on korras. Ma ei tahaks nii öelda, aga arvan, et kümme aastat võitleme sellega kindlasti,» lausub ta ja toob võrdluseks Hispaania, kus kulus 20 aastat seakatkust vabanemiseks või Sardiinia, kus katk on kurja teinud juba ligi 40 aastat.

Halvemal juhul võib Urmas Lahe nägemuses seakasvatuse häving haarata doominona endaga kaasa ka teised sektorid. Ta selgitab, et praegu müüakse suur osa Eesti teraviljast riigist välja, aga kui välispartnerid näevad Eestis ulatuslikku seakatku levikut, võivad nad ühel hetkel loobuda siit vilja ostmisest.

«Kui samal ajal on meil seakasvatus koomale tõmmatud, linnukasvatus olematu ja veisekasvatus tagasihoidlik, kukub vilja hind põhja, mis tähendab, et langeb ka maa hind ning väliskapitaliga ostetakse maa tühise raha eest kokku,» näeb Urmas Laht võimalikke arenguid üsna tumedates toonides. «Ühe sektori häving võib käivitada väga musta ahelreaktsiooni,» hoiatab ta.

Urmas Laht ise pole valmis veel alla vanduma. «Minu äri võib lõpetada kaks asja – katk või siis riik, kui seatakse põhjendamatult laialt kolmandat tsooni, mis ei võimalda mul midagi teha, et oma seakasvatust vee peal hoida,» lausub ta. «Aga ma ei ole kindlasti allaandja tüüpi.»

Viie aasta kaupa

Juuli alguses tähistas Urmas Laht 60 aasta juubelit. «60 pole ikka õige juubel. Minu esimene juubel oli 50 ja järgmine on 100,» sõnab ta. Selle aasta ümmargune sünnipäev möödus väikeses pere ja lähedaste ringis piduliku õhtusöögiga heas restoranis. Seevastu 50 aasta juubeliks kutsus Urmas Laht Palmse mõisa suurele peole kõik inimesed, kes on teda aastate jooksul aidanud, kellega on koostööd tehtud või lihtsalt mõtteid jagatud.

Urmas Laht elab enda elu viisaastaku plaanide järgi. «See tähendab, et iga viie aasta tagant mõtlen läbi, kuhu tahan vahepealse ajaga jõuda ja mida ära teha.» Viimane viisaastak läks aga nii, et ini-

mene tegi plaane, vanajumal muigas. Plaanide järgi oleks Urmas Laht peagi ärid tütardele üle andnud ning ise juhtimisest tagasi tõmbunud. «Aga nüüd on kaardid sassi löödud ja ma ei saa antud hetkel kogu vastutust tütardele jätta,» nendib ta.

Pikalt ei taha Urmas Laht siiski enam seakasvatuse juhtimisega jätkata. «Aeg on elu nautida, vaadata ringi, käia paadiga kalal ...,» unistab ta ja lisab, et pole kindlasti seda tüüpi juht, kes tahab kõrge eani ise oma äri eesotsas olla. Pealegi näib tütardel huvi valdkonna vastu jaguvat ning lapsed on juba praegu osaliselt isa äridega seotud. Tütardest vanim, Kirke Laht müüb isa kasvatatud sigu Oma Põrsa nimelises poeketis, keskmine tütar Marvi Laht tegeleb tõuaretusega ja juhib ettevõtet Viru Mölder, kust isa ostab oma farmi loomad. Noorim tütar Loore Laht aitab raamatupidamisega.

Isa nendib, et talle meeldiks, kui firma jääks oma pere kätte, kuid ta ei sunni lastele midagi peale. «Olen neile öelnud, et kui nad tahavad midagi muud teha, siis võime ka ettevõtte maha müüa. Eriti viimase aja arenguid arvestades ei hoia ma enam kümne küünega kinni, et see äri peaks kindlasti põlvest põlve edasi minema,» lausub ta. Ehkki lisab: «Aga see oleks tore.»

Tütred on ühtaegu Urmas Lahe suurim nõrkus ja tugevus. Nõrkus, sest lapsed on tema elus ainsad inimesed, kellele ta pole suutnud kordagi ei öelda. «Nad on saanud kõik, mis nad on tahtnud, aga õnneks nad pole ka midagi ebamõistlikku soovinud,» lausub ta. Tugevus jällegi, sest tütred on mehe sõnul tema elu kalleim varandus. «Vanem tütar tegi mind jaanuaris esmakordselt ka vanaisaks. See ongi elu suurim rõõm, kui sa näed, et su lastel läheb hästi ja sa tunnetad vastastikku suurt hoolimist, armastust ja lugupidamist,» räägib ta. Ja küsib retooriliselt: «Mida muud oskaks hing veel tahta?»

Isal on olnud seda enam hea

Rohkem kui kunagi varem sõltub äri kellestki teisest peale iseenda, ütleb Urmas Laht.

maaelu edendaja 9

14. september 2015 || postimees

Tütred Kirke, Marvi ja Loore on Urmas Lahe rõõm ja uhkus.

meel oma tütreid hellitada, võimaldada neile turvaline lapsepõlv ja aidata nad elus järjele, et ta ise kasvas üles väga tagasihoidlikes tingimustes, et mitte öelda puuduses. «Ütleme nii, et kommid olid meie pere laual väga haruldased,» lausub ta. Urmas Lahe isa oli autojuht ning ema lihtne tööline. Lapsepõlv möödus peamiselt aasta noorema venna seltsis «maid ja merd» avastades, sest mida muud oli poistel Võsul kasvades teha, kui igal võimalusel mere äärde lipata.

Noorelt täiskasvanulikuks

11-aastaselt sai Urmasest kui vanimast pojast sisuliselt perepea, kui isa kolis neist eraldi elama. Umbes samal ajal teenis ta esimese oma raha Võsu rannast ja mändidest pilte

Urmas Laht ärgitab eestlasi pöörama tähelepanu sealiha päritolule ning eelistama võimalusel alati kodumaist, parem veel kui otse farmeri enda poest ostetud liha.

tehes ning neid kuurordikülastajatele maha müües. Esimese palgalise töö sai ta samuti juba teismelisena, asendades puhkuse ajal postiljoni.

«Töid on tehtud igasuguseid,» nendib mees tagasi vaadates.

Põllumajanduses alustas Urmas Laht 1976. aastal põllubrigadirina Kohtla-Järve sovhoosis, olles rohelisemgi kui roheline leht. Ent noorele mehele usaldati vastutus usuga, et ta saab hakkama. «Läksin siis endast mitukümmend aastat vanemate meeste ette ja ütlesin: «Teate, mina ei tea täpselt, mida te tegema peate, aga rääkige ise mulle ja ma aitan neid töid korraldada ja vajalikud asjad muretseda,»» meenutab ta oma esimesi tööpäevi.

Seakasvatusega alustas mees samuti juba nõukogude ajal, 1980. aastatel, kui pidas enda kodutalus aastas 200–300 siga, mida selle aja kohta on väga palju. «Lihast tegin omakorda vorsti ja müüsin need Venemaale Arhangelskisse. Lõpuks polnud vaja enam ise kohalegi sõita, vaid panin Tallinnas kastid lennuki peale ja kohapeal tuldi vastu,» meenutab Urmas Laht enda esimest suuremat ettevõtluskogemust enne OÜ Markilo loomist 1990. aastate alguses. Muide, firma nime Markilo tuletas isa kolme tütre (Marvi, Kirke, Loore) eesnimetähtedest.

Urmas Lahe meelest on Eesti seakasvatusel läinud suures plaanis kõigele vaatamata väga hästi, sest viimase pisut rohkem kui kümne aasta jooksul on ainult üks mastaapsem seakasvatus (Rey) läinud pankrotti ning esimene valusam tagasilöök saabus alles nüüd.

«Seakasvatusel on olnud ikka hiilgavaid aegu. Sul pidi pangas mitu kontot olema, et raha kõik arvele ära mahuks,» naljatab Urmas Laht ja meenutab, kuidas Markilo oli 2005. aastal esimene Eesti firma, kes müüs Venemaale elussigu ja avas selle sammuga ka teistele Eesti seakasvatajatele Vene turu.

«Vaatasin, et sealiha tollitariif on 35%, aga elussigade oma 5%. Siis ei olnudki vaja rohkem mõelda,» kõneleb ta.

Kui esimesed koormad Venemaale läksid, nägi Urmas Laht enda sõnul palju rohkem unetuid öid kui praegu. Kuid kõik läks hästi ja sama skeemi kasutasid hiljem paljud seakasvatajad seni, kuni Venemaa elussigade impordi keelas.

Enda oluliseks panuseks Eesti seakasvatusse peab Urmas Laht veel tegevust Eesti Tõusigade Aretusühistus, tihedat koostööd taanlastega ning uue tõu – Djuroki – toomist Kanadast Eestisse. «Minus on konservatiivsust tsipa vähem kui teistes. Kui oleksime vä-

ga konservatiivsed olnud, siis poleks me ilmselt Venemaale julgenud minna ega ka uut tõugu Eestisse toonud,» mõtiskleb ta. Ühe koosseisuaja on Urmas Laht kuulunud ka riigikokku. Põllumeeste esindajana oli tal poliitikutega läbirääkimiste kogemus olemas ja töö parlamendis tundus veel samm edasi. Uueks ametiajaks kandideerimisest mees siiski pärast pikka kaalumist loobus. «Ma olen inimene, kes põeb tohutult seda, kui olen andnud sõna ja ei suuda seda pidada,» lausub ta. «Aga poliitikas ei sõltunud sõnapidamine alati üksnes minust endast, nii nagu ettevõtluses,» põhjendab ta taandumist.

Kuigi Urmas Laht on siiani Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna aseesimees, ei ole tal enda kinnitusel poliitikas ambitsioone.

«Nüüd tahan võtta aega iseendale, mis ei tähenda, et jääksin koju sussi sahistama. Kindlasti leian viisi, kuidas ühiskonda panustada, aga ma ei taha võtta seda kui tööd,» lausub ta.

Rahulikum aeg

Urmas Laht loodab, et kui ta on suutnud oma seakasvatuse taas stabiilsele teele suunata ja saab rahuliku südamega igapäevasest juhtimisest taanduda, siis jääb tal rohkem aega ka enda suure kire – vene romansside ja mustlasviiulite kuulamiseks. Rääkimata pikkadest jalutuskäikudest mere ääres, tütre kurvasilmne, kuid piiritult heatujuline rotveiler Alexa seltsiks. Kes mere ääres kasvanud, teab, mis tunne on isu täis hingata mere lõhnast. Mis siis, et see on tegelikult adru hais.

Urmas Laht meenutab, et vanem tütar küsinud temalt kord: «Isa, kust sa tead, kas see otsus on õige, mis sa teed?» Täpselt samamoodi küsinud Urmas Laht, kui ta äsja sõjaväest naasnud noore mehena asus tööle Kohtla-Järve sovhoosi. «Osakonnajuhataja ütles mulle toona, et sa teed otsuse ära ja kui see on vale, siis näed seda üsna ruttu.»

Nii ongi, on elu Urmas Lahe sõnul näidanud. «Valesid otsuseid ei tohi karta. Ka kahjumit peab oskama vastu võtta, sest nii avad endale uue võimaluse kasumiks ja positiivseteks arenguteks,» tõdeb ta. e

10 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

maaelu edendaja 11

Artur Talvik: maaelu kui julgeoleku garantii

artur taLvik

riigikogu maaelukomisjoni liige

P

raegusel linnastumise ajastul kiputakse maaelust rääkima romantilises võtmes.

Maaelu seostatakse looduses käimise, seente ja marjade korjamise, suvilas muru niitmise ja igasuguste suviste meelelahutustega, mis toimuvad linnast väljas. Lühidalt öeldes: suve ja puhkusega.

Vähe aga räägitakse maaelust kui julgeoleku garantiist, kui meie mugava linnaelu tagalast.

Me anname endale küll aru, et toit tuleb maalt ja et keegi vanavanematest on elanud maal, aga kipume unustama, et kui maaelu unarusse jääb, võib see mõne suurema kriisi korral meile saatuslikuks saada.

Me saame küll aru, et põllumajandus on oluline majandusharu, aga ei taju seda, et ainult suurettevõtetesse koonduv toidutootmine tegelikult vähendab töökohtade arvu maal ja ka seda, et suurettevõtted on kergemini haavatavad nagu seda on tõestanud näiteks sigade Aafrika katku epideemia. Tasakaal põllumajanduses on kadunud. tagala kiNdlustamiNe

Põllumajanduspoliitika on läinud isevooluteed pimesi efektiivsust taga ajades, ent meie julgeolekule mõeldes on see strateegiline majandusharu, mis vajab otsustajate julgust liikuda vastutuult, säilitades ka väikese ja keskmise suurusega talusid. Võib-olla oleme selle säilitamise jutuga juba hiljaks jäänud ja peaks rääkima hoopis selliste talude taastamisest.

Ka regionaalpoliitika ajab taga pigem haldusefektiivsust, unustades julgeolekuaspekti. Aga ei tahaks siin pikalt poliitilistest otsustest või otsustamatusest rääkida.

Mina käsitlen maaelu kui tagala kindlustamist. Ma ei taha mingit paanikat õhutada, aga me elame segastel aegadel, mistõttu peab iga kodanik olema valmis ootamatuteks kriisideks. Kriisiks valmisolek on parim viis paanika ära hoidmiseks.

Iga Eesti inimene ja eriti linnainimene peaks mõtlema sellele, mis temast ja ta perekonnast saab juhul, kui kaob näiteks elekter. Kas tal on puudega köetav koht, kuhu minna, kus on võimalik kasvõi lähikonnast saada kaevust või allikast joogivett.

Kui seda mõttekäiku jätkata, siis võiks varuks olla ka tikke ja soola ning paik, kus kergesti riknevaid toite hoida. Kui see paik on suvila, siis tasuks see ehitada ka selliseks, et seal talvel saaks elada.

Ent tagala kindlustamiseks oleks hea, et selles maakohas on ka tegus ja koostöövõimeline kogukond. Just toimiv kogukond loob eelduse maal hakkama saamiseks.

Ilmselgelt ei suuda üks perekond katta kõiki olulisi vajadusi, varustada ennast vajalike toiduainetega jne. Ka turvalisuse tagamiseks on kogukonnana tegutsemine tulemuslikum, rääkimata nõrgemate abistamisest. oluliNe mÕttekoht

Linn süvendab meis õpitud abituse sündroomi. Me peame iseenesestmõistetavaks, et vesi tuleb kraanist ja toit poest. Elu maapiirkonnas aga õpetab ise hakkama saamist. Sedasama, mida meie esivanemad on kogu aeg osanud ja tänu millele me rahvusena veel alles oleme.

Seepärast kutsun kõiki eestimaalasi mõtlema oma tagala peale ja välistama vähemalt mõttearendustes võimaluse, et mingi abstraktne riik hoolitseb meie eest.

Riik, see oleme ju meie ise.

Aga kindlasti peavad ka kõik riiklikud instantsid ja ennekõike poliitikud maaelu olulisusele mõtlema ja mitte laskma sel muutuda museaalseks looduspargiks, kus linnainimesed saavad ainult oma meelt lahutamas käia.

Poliitikud räägivad laiapindsest riigikaitsest, kuid sellest kiputakse kõnelema ikka militaarsest aspektist. Võib-olla keegi kuskil tõesti teab, mida inimesed erinevates kriisisituatsioonides tegema peavad, aga kahjuks reakodanik seda ei tea.

Seda teadmatust õigustatakse riigijuhtide poolt väitega, et inimestele elementaarset kodanikuõpetust tehes tekitatakse juskui paanikat või lihtsalt hirmu.

Linn süvendab meis õpitud abituse sündroomi. Me peame iseenesestmõistetavaks, et vesi tuleb kraanist ja toit poest.

Mida enam ma riigiaparaadi tegemistesse süvenen, seda enam veendun, et tegelik põhjus on see, et õigupoolest ei olegi head laiapindse riigikaitse plaani või on see liialt militaristlik ja keskendub pigem sõjalistele olukordadele.

Seetõttu soovitan rohujuuretasandil hakata ise eelpool kirjeldatud asjadele mõtlema ja alustada just sellest, kas igal inimesel ja perekonnal on tagala kindlustatud ehk koht maal, kuhu suurema jama korral minna ja kas seal on toimiv kogukond.

Vaadelgem siis ühiselt maaelu meie julgeoleku garantiina ja survestagem meie otsustajaid maaelu säilitamiseks tegema seda toetavaid tarku otsuseid. e

12 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Suve keskel toimunud rahvusvahelisel puidutööstuse konverentsil Viinis (Vienna International Wood Products & Markets Conference) jäi ettekannetest kõlama nii muret kui ka optimistlikumaid noote Euroopa puidutööstuse osas.

Kuidas läheb Euroopa puidutööstusel?

Ü

ks suuremaid murekohti on saematerjali ülepakkumine ja selle järjest suuremad tagavarad ekspordi sihtriikides. Optimistlikku perspektiivi nähti aga komposiitmaterjalide toodangus ja selle kasvus.

Euroopa majandus on jätkuvalt habras ning ülepakkumine, muutlik nõudlus, tugevad kõikumised eksporditurgudel ja karm konkurents ei anna Euroopa puidutööstustele lähiajal eriliseks rõõmustamiseks põhjust. Siiski läheb Euroopa põhjapoolsetes riikides puidutööstusel märksa paremini kui Lõuna-Euroopas.

Eelmise aasta kokkuvõttes oli nõudlus okaspuu saematerjali järele enam-vähem püsiv, kasvades 7%.

Seda peamiselt tänu Rootsi, Soome ja Poola suurenenud ekspordile väljaspoole Euroopat. Euroopa suurim okaspuu saematerjali tarbija on Saksamaa (18.4 mln m3 2014. aastal, see teeb 29,6% kogutarbimisest).

Saksamaale järgneb Suurbritannia

Peeter Langovits

(8,8 mln m3 ehk 14,5% kogutarbimisest). Kolmandal kohal on Prantsusmaa, mille nõudlus moodustab 12,8% kogutarbimisest.

Okaspuu saematerjali tootmismahtude mõõdukas taastumine algas 2011. aastal ning kestis siiani. Euroopa Saetööstuse Assotsiatsiooni (EOS) liikmete toodang kasvas 2014. aastal 3,3% ehk 80,5 mln

kuupmeetrini. Taastumine on aga sel aastal pidurdunud ning prognoositakse, et loid kauplemine jätab kasvunumbri tänavu tagasihoidliku 0,7% juurde.

Samas olid ka mullu Euroopa Saetööstuse Assotsiatsiooni liikmesriikide tulemused juba üsna erinevad. Näiteks Rumeenia ja Austria kogesid 2–7protsendilist langust.

Enamik riike aga kasvu, mis jäi 0,8% (Läti) ja 9,2% (Šveits) vahele.

Konverentsil tõdeti ka, et Euroopa saetööstuse arengu jaoks muutub tulevikus järjest tähtsamaks ja hädavajalikumaks eksport Euroopast väljapoole: Hiina, Jaapanisse ja MENA riikidesse (LähisIda ja Põhja-Aafrika). Woodmarkets

Monthly International Report

Parim metsamajandaja 2015 on Tõnu Mändla Augusti lõpus kuulutati metsamajandajate kokkutulekul välja Eesti parim metsamajandaja 2015, kelleks osutus tänavu Tõnu Mändla Valgamaalt.

Eriauhinnad said Tiit Linnamägi (tubli metsakultuuri kandja), Andres Sõnajalg (tubli püsimetsa majandaja), Andres Tõnisson (tubli metsa mineviku vaatleja ja tulevikuplaneerija), Ilmar Ait (tubli teedeehitaja),

Rimmukas OÜ (tubli maaparandaja), Eremka OÜ (tubli metsauuendaja) ning Lea Türnpu, Ain Einberg ja Kaalu Kirme (tublid kaasomanikud).

«Konkursi kokkuvõtteks teeb rõõmu see, et nägime palju investeeringuid taristutesse – teedesse ja kraavidesse. Korralik infrastruktuur on heaks kinnituseks, et Eestimaa erametsanduses on suund pikaajalisele ja läbimõel-

dud majandamisele,» ütles Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Aira Toss.

Teist aastat uut nime kandev metsamajandajate konkurss on järg 20 aastat toimunud talumetsamajandajate konkursile ja seda korraldab Eesti Erametsaliit.

Peaauhinna, mootorsae, pani konkursi võitjale välja Husqvarna.

Eesti Erametsaliit

maaelu edendaja 13

14. september 2015 || postimees

Õunamahla tegemine on Eesti sügise lahutamatu osa. Endise õpetajanna Triinu Schneideri abiliseks on seejuures järelhaagisel mahlapress, millega ta pakub teenust kõikjal Eestis.

Hiiumaa neiu pressib mahla järelhaagisel Tekst maarja otsa

I

gapäevaselt Hiiumaal Kassaris toimetavat naist on võimalik endale appi kutsuda ainult ühel tingimusel – valmis peab olema vähemalt 4000 kilogrammi õunu. «Siis jagub mul päevaks tööd,» põhjendas Triinu Schneider. Kuna ühel perel üldjuhul niivõrd palju õunu pole, on mahlapressiteenus muutunud Triinu Schneideri sõnul populaarseks töökollektiivide seas, kes koguvad kamba peale õunad kokku ja tellivad siis mahlapressi kohale.

Triinu Schneider suudab teha mahlaõunast 20 minutiga 100 liitrit mahla. Antud teenuse hind on 0,25 senti väljatulev liiter.

Tänavusest aastast pakub Kassari neiu lisaks kuumutamise ehk pastöriseerimise teenust. Ja seda kõike järelhaagisega kohale sõites.

Igast maitsvast õunast kahjuks

Triinu Schneideri sõnul mahla ei saa. «Mahla tegemiseks ei sobi suveõunad nagu «Martsipan», «Valge klaar», «Lambanina»,» kõneles ta ja nentis, et see mahl võib olla väga magus, nagu inimesed räägivad, aga selline pehme struktuur ei sobi tema mahlapressile. Õunad hobustele

Plaan mahla tegema hakata tuli Triinu Schneideril soovist endale ise maal tööd pakkuda.

Triinu vanemad olid kolhoosiaja lõpus erastanud Kassarisse rajatud suure õunaaia ja tegelesid õunte müügiga, mistõttu oli õunu heldelt käes. Noor naine leidis, et kõiki sor-

Triinu Schneideri saab mahlategemiseks appi kutsuda kõikjale Eestis, sest tema mahlapress on järelhaagisel kergesti kaasaveetav.

Olen pigem tuntud Eestis, kui veidi rikkam väljapoole müües, lausus Triinu Schneider.

teerimisel järele jäänud õunu ei pea hobustele söötma, vaid neid saab veel ära kasutada ja koos vennaga panid nad paberile sobiva masina joonised. Nendesamade jooniste järgi tellitigi lõpuks Austria tehasest järelhaagis koos pressimise tehnikaga.

«Nüüd saavad loomad õunte asemel pressimisest üle jäänud jäägid omale,» sõnas Triinu Schneider.

Firmas Voran eritellimusena ehitatud mahlapress läks maksma nii palju, et ilma toetusteta ei oleks Triinu Schneider seda osta jaksanud. «Selle hind on sama kallis kui mu kahekordne palkmaja,» rääkis ta naljatades.

Triinu Õunamahl

Kui kõik huvilised saarelt ja ka mandrilt on oma mahla valmis saanud, siis hakkab Triinu Schneider enda mahemärgistusega too-

Lääne-Virumaa viljakasvataja Hans Kruusamägi, Sangaste rukkiküla inimesed ja põllumajandusministeeriumi ametnikud käisid läinud kuul Milanos EXPO maailmanäitusel Eesti rukist tutvustamas ja said üle ootuste sooja vastuvõtu osalisteks.

Eesti rukis osutus Milanos menukaks Tekst maarja otsa, fotod erakogu

E

estlased rääkisid maailmanäituse külastajatele Sangaste rukki ajaloost ning pakuti erinevaid rukkitooteid alates leivast ning lõpetades rukkiviinaga.

Esialgse plaani järgi pidi Eesti esindus tegema kolme päeva jooksul üheksa esitlust. «Tegelikult võeti meid seal nii hästi vastu, et esitlesime oma tooteid kõik päevad kümme tundi järjest,» sõnas Eesti Rukki Seltsi poolt Rukkikuningaks tituleeritud Lääne-Virumaa viljakasvataja Hans Kruusamägi.

Kolme päeva jooksul külastas Rukkikuninga sõnul eestlaste väljapanekut üle 4000 inimese – plaanitust kaheksa korda rohkem. Lisaks itaallastele käisid juttu ajamas näiteks sakslased, hispaanlased, aga ka lätlased. Tuldi peredega, sõpruskonniti ja üksinda.

Põllumajandusmuuseum oli

kohapeale organiseerinud ka ahju, tänu millele täitus Milano EXPO maailmanäituse paviljon korduvalt värske leiva lõhnaga. Degusteerimiseks pakuti musta leiba nii naturaalsel kujul kui ka värske kalaga. «Tore oli vaadata, kui väikesed lapsed tulid juba mitmendat korda meie laua juurde tagasi, et võtta viil rukkileiba,» lausus Hans Kruusamägi.

Väga kiiresti kadusid eestlaste laualt ka rukkiõlu ja -viin, eriti viimasest polnud välismaalased varem midagi kuulnud ja pidasid seda äärmiselt eksootiliseks maitseelamuseks.

Rukkikuninga sõnul oli eestlaste eesmärk näidata maailmanäituse külastajatele, et Eestis on rukis ja rukkitooted endiselt au sees ning rukkist saab muudki põnevat valmistada peale leiva.

Kohapeal küpsetati värsket rukkileiba.

Tööd Rukkikuningal Eesti rukki esindaja rollis jagub. Juba selle kuu lõpus tõmbab Lääne-Virumaa viljakasvataja Hans Kruusamägi taas kuningliku kuue selga ning sõidab oma esindusfunktsiooni täitma Poola rahuleiva üritusele. e

Rukkikuningas Hans Kruusamägi oma esindusfunktsiooni täitmas.

dangut – Triinu Õunamahla – tegema. «Kust veel peaks mahetoodang tulema kui mitte Eesti saarelt,» küsis ta.

Triinu Õunamahla saab osta 0,5-liitrises pudelis, 3-liitrises pakis ja purgis ning sellest aastast ka 10-liitrises pakis. See on müügil ligi 70 kaupluses üle Eesti.

Eksportida pole ta oma mahla tahtnud. «Olen pigem tuntud Eestis, kui veidi rikkam väljapoole müües,» lausus Triinu Schneider, lisades, et ta ei suudakski nii palju toota, kui välisturu jaoks vaja oleks.

«Müün nendele, kes mahemahlast lugu peavad,» võtab ta oma klientuuri kokku. Lisaks õuntele on hakkaja Hiiumaa neiu proovinud teha veel ploomi-, rabarberija astelpajumahla. Lähitulevikus ongi plaan müügile tuua astelpajumahl. e

14 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Saksa põllutehnika suurtootja CLAASi rahvusvahelise juhatuse liige Jan-Hendrik Mohr tõdeb, et linnastumise kasvades vajab põllumajandus paratamatult järjest võimsamat tehnikat. Siiski ei kujuta ta ette, et masinad võiksid inimese põllumajanduses täielikult välja vahetada, sest tehnika võib olla hädavajalik, kuid inimene on asendamatu.

Tehnikatootja: masinad lähevad võimsamaks, kuid inimest ei asenda Tekst Kristiina Kruuse, fotod CLAAS

P

õllutehnikatootjale tähendavad kiired muutused pidevaid investeeringuid arendusse ning ideede laenamist ja üle võtmist teistestki tööstusharudest. Seda ka ajal, mil traktorite või kombainide müük on madalseisus ja mitmetes riikides on müüginumbrid kukkunud ligi poole võrra.

Kohtume Jan-Hendrik Mohriga Saksamaal Magdeburgis pressiüritusel CLAASi ja nende Eesti partneri Konekesko kutsel tehnikatootja uusima, alles järgmisel hooajal müüki tuleva tehnika esitlusel.

Mujal maailmas on veel palju ärakasutamata võimalusi.

Strateegiliselt on meie sihiks laieneda Põhja-Ameerikas, Aasias ja ka Ida-Euroopas. Oleme teinud suuri investeeringuid näiteks Kanadasse ja Venemaale, kus avasime uue tehase. Samuti ostsime firma Hiinas ning oleme avanud piirkondlikud üksused Ukrainas, Tais, Rumeenias, Austrias ja Brasiilias.

Need investeeringud on aidanud tulusid hoida ja loonud eeldused uueks kasvuks.

Mida te prognoosite, kui kaua praegune madalseis veel kestab?

Kuidas läheb uue põlluharimistehnika müük praegu Euroopas ja laiemalt maailmas?

Maailma toiduhinnad on langenud juba pikka aega, eriti piima ja liha hind. See on seadnud tootjad raskesse olukorda ja teinud nad ka uude tehnikasse investeerimise suhtes ettevaatlikuks.

Enamike tootjate müüginumbrid langesid eelmisel aastal ja madalseis on jätkunud ka tänavu.

Meie jaoks on praegu positiivne see, et oleme kokkuvõttes suutnud oma müüginumbrid hoida samal tasemel. Loomulikult soovime kasvada, kuid praegust turuseisu arvestades on võit seegi, kui ei kaota midagi.

Mida olete teinud selleks, et üleüldises languses enda müüginumbreid enam-vähem samal tasemel hoida?

Jan-Hendrik Mohr

Üks asi on suhtumine – meil on väga selgelt sihiks võetud eesmärk hoida oma müüginumbreid. Konkurents on tihe ja ootama ei saa jääda. Endast tuleb igal hetkel parim anda.

Teiseks oleme laienenud uutele turgudele, mis aitab kompenseerida langust meie koduturul Euroopas, kust tuleb praegu 70% tulust.

Näeme Balti riikide ja Soome põllumajandusel suurt potentsiaali, ütleb Jan-Hendrik Mohr.

Langused või kriisid kestavad põllumajanduses tavaliselt 2–3 aastat.

Praegu on käimas teine aasta, mis tähendab, et oleme umbes poole tee peal. Leidub ka teistsuguseid arvamusi, aga mina ei näe väga kiiret taastumist.

Mille poolest erineb käesolev madalseis varasematest langustest või kriisidest?

Praegu ei ole kriis, vaid lihtsalt turulangus, mis on normaalne tsükli osa. Selle enam kui 30 aasta jooksul, mis mina olen põllumajandussektoris töötanud, olen ma näinud väga kiireid kasvuperioode, aga ka suuri langusi. See käib äri juurde.

Millised on selle languse peamised põhjused?

Sel korral ei ole ainult ühte põhjust, nagu näiteks 1993. aastal oli selleks põllumajandustoetuste juriidilise keskkonna loomisega seo-

ses tekkinud Lääne-Euroopa talunike ebakindlus selles osas, kuivõrd nad saavad investeeringuid teha, või siis 1998. aastal oli tagamaaks Venemaa majanduskriis.

Praegune madalseis on segu finantsilistest ja poliitilistest põhjustest. Ühelt poolt toiduhindade langus maailmaturul või siis Argentiina majanduslangus, aga kahtlemata on mõju avaldanud ka poliitilised pinged Ida-Euroopas.

Millistes riikides on praegu kõige keerulisem ja kus lihtsam, kui nii võib öelda?

Kõige raskem on kahtlemata Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, kus näiteks kombainide müük on viimase pooleteise aastaga langenud 40–45%. See on maailmas üks suurimaid langusi.

Euroopas on langus võrreldes Ameerikaga väiksem, kuid siingi pole midagi hõisata. Isegi Saksamaal, mis on tavaliselt väga stabiilne turg, on traktorite müük langenud 15%.

Kuidas teil Eestis läheb?

Ka Eestis, Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis on teatav langus, kui vaadata uute masinate registreerimisi.

Aga me näeme neis riikides, sealhulgas Eestis, põllumajandust tublisti edasi arenemas, ja see on põhjus, miks oleme tugevdanud koostööd näiteks Konekeskoga, kes müüb edaspidi Eestis ainult meie traktoreid. Tahame Eestis CLAASi traktoritega turuosa arvestatavalt juurde võita.

maaelu edendaja 15

14. september 2015 || postimees

Kas suuremad müüginumbrid tähendavad, et tulete ka hinnas allapoole?

Seda ilmselt mitte. Muidugi me ei tea, mida konkurendid teevad. Võimalik, et peame vastama kuidagi konkurentide sammudele.

Eestis kasutatakse üldiselt palju moodsat tehnikat. Meile tundub, et Saksa päritolu firmana on meil Eestis ja näiteks Soomeski teatav eelis, sest neis riikides usaldatakse ja teatakse Saksa kvaliteeti.

CLAAS on laienenud jõudsalt mitmel pool maailmas. Olete te kunagi mõelnud tehase avamisele Eestis?

Millised on põlluharimistehnoloogia arengus viimased trendid ja kõige kuumem sõna?

Kahtlemata oleme mõelnud Baltikumile kui ühele võimalikule piirkonnale, aga ennekõike peame siin üles ehitama tugeva tarnijate võrgustiku. Alles seejärel võib mõelda tehase rajamisele, nii tegime näiteks Ungaris, kus alustasime samuti tarnijate võrgustikust.

Tavaliselt asuvad meie tehased suurtes põllumajandusriikides. Näiteks Venemaa oli meie prioriteet ja sinna investeerisime 120 miljonit eurot. Venemaal on meeletult palju põllumaad, mille harimiseks tahame oma tehnikat pakkuda.

Aga me näeme suurt potentsiaali ka Balti riikide ja Soome põllumajandusel.

Mille poolest on Eesti erinev teistest turgudest? Kas te üldse vaatate Eestit eraldiseisvalt?

Iga riik on eraldi üksus, olgu see nii väike kui tahes, ent muidugi vaatame Baltikumi ka tervikuna.

Igal turul on omad eripärad.

Näiteks mõnedele riikidele on iseloomulikud väga suured farmid, teistele jällegi väiksema suurusega peretalud. See tähendab, et nõudlus on erineva võimsusega masinate järele.

Suures plaanis on tootjate eesmärgiks masinad, mis oleksid maksimaalselt võimekad minimaalse kütusekuluga ehk palju tööd tehakse tehnika efektiivsuse tõstmise nimel.

Teine aspekt on järjest keerukam elektroonika. Tänapäeva moodne põllutöömasin on elektroonikat pilgeni täis. See tähendab tootja jaoks pidevat arendust ja suuri investeeringuid ning farmerile jällegi järjest efektiivsemat talu juhtimist.

Mis te arvate, kas tehnoloogia mõjutab põllumajandust või põllumajandus tehnoloogiat? Kumba pidi see kaalukauss rohkem kaldu on?

Muidugi võib vastata nii- ja naapidi. Kahtlemata on põllumajandus võitnud palju tehnika arengust ja ka sellest, et põllumajandusse on üle võetud ideid teistest tööstusharudest, kui rääkida igasugu sensoritest ja automaatsetest süsteemidest.

Kas te kujutate ette päeva, mil inimest polegi enam põllutöödel vaja ja kogu töö teevad ära masinad ise?

Juba 25 aastat tagasi oli CLAASis

KaasaJa põLLUmasinad on varustatud järjest nutikama tehnoloogiaga, mis võimaldab töid efektiivsemalt ära teha, ent inimest tehnika siiski ei asenda.

juttu tehastest, kus pole tööl ühtegi inimest ning masinad teevad kogu töö ära. Seda ei ole juhtunud.

Ma arvan, et põllutehnika muutub veelgi automatiseeritumaks ja nutikamaks, võib-olla on ühed juhtivad masinad ja teised n-ö juhtivat masinat jäljendavad masinad, aga ikkagi inimene suunab kogu protsessi.

Masinate võimekus järjest suureneb. Paljudes riikides on see hädavajalik, sest elanikkond linnas-

tub ja maapiirkondades on tõsine tööjõupuudus.

Põllumajandus ei saa ju koos inimestega linna kolida. See jääb ikka maale, mis tähendab, et vaja läheb lihtsalt võimsamaid masinaid, mis teeksid inimeste eest rohkem tööd ära.

Aga ma ei kujuta ette, et inimest hakkaksid põllutöödel asendama täielikult masinad, süsteemid või arvutid. Inimest ei saa tehnikaga asendada. e

16 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Loomakasvatus ja põlluharimine on Eesti traditsioonilisim eluviis. Niisugune elu pole lihtne, sest rassimist on kõvasti ning tervis tuuakse sageli ohvriks.

Tervena põllult ja metsast koju TeksT maret mariPuu, tööinspektsiooni peadirektor

T

änapäeval on uued tehnoloogiad maatööd kordades lihtsamaks muutnud. Aga töö sisu on ikka sama – vili tuleb külvata ja lõigata, loomad talitada. Ilm mängib vingerpussi jätkuvalt ning haigused ja õnnetused käivad mööda inimesi ja loomi, mitte mööda kivisid ja kände.

Raskeid tÖÖÕNNetusi oN Vähem

Tööinspektsioon kogub andmeid õnnetuste kohta, mis juhtunud inimestega, kes töötavad töölepingu alusel. Viimase kümne aastaga on tööõnnetuste arv põllumajanduses vähenenud – kui aastal 2005 registreeriti ligi 200 tööõnnetust, siis viimasel kolmel aastal on see jäänud 130–140 vahele.

Täpsemalt vaadates selgub, et rohkem registreeritakse kergemaid õnnetusi. Tegu on olulise muutusega, sest varasemalt antigi tööinspektsioonile teada pigem rasketest õnnetustest ning me ei tea, kas ja kui palju kergemaid õnnetusi juh-

tööõnnetused põllumajanduses 200 150 100 50 0

193

179

126

113

66

64

1

2

2005

2006

161

161

112

123

48 1

37 1

2007

2008

tus. Lisada tuleb, et aastate lõikes on pea poole võrra vähenenud just rasked tööõnnetused. See näitab, et kasvanud on nii tööandjate kui töötajate teadlikkus, kuidas targalt ja turvaliselt töötada ning mida teha siis, kui õnnetus juhtub.

Paraku pole näitajad nii head eriti raskete, surmaga lõppenud tööõnnetuste osas.

Jätkuvalt saab pea igal aastal põllumajandussektoris üks töötaja surma (heaks erandiks olid aastad 2012 ja 2013). Viimase kümne

139

131

136

135

131

96

93

94

98

103

34 1

42 1

38 3

33 0

36 0

2009

2010

2011

2012

2013

169 133 34 1

2014

aastaga on oma elu pidanud jätma 11 töötajat.

Kui vaadata, millised õnnetused enim juhtuvad, siis need võib jagada laias laastus kaheks. Kolmandik tööõnnetustest on seotud loomadega. Töötajad kipuvad unustama, et loom võib käituda ettearvamatult ning kui valvsus hajub, on õnnetus kerge juhtuma. Teise suure grupi moodustavad õnnetused, kus töötaja kukub või komistab.

Mõlemal puhul aitaks õnnetusi oluliselt vähendada suurem tähelepanu ja valvsus – loom on loom ning liikumisteed farmis peavad olema puhtad. tÖÖkoht Ja sigade aaFRika katk

Töötajad kipuvad unustama, et loom võib käituda ettearvamatult ning kui valvsus hajub, on õnnetus kerge juhtuma.

Ilmselt pole kahtlustki, et üks suurim mure põllumajandusvaldkonnas on praegu sigade Aafrika katk.

Aasta tagasi tulnud teade katku surnud metsseast tegi murelikuks kõik seakasvatajad, olgu siis laudas üks või tuhat siga. Nakkusohus loomadele tähendab see surmaotsust ning inimeste jaoks võib viiruse le-

maaelu edendaja 17

14. september 2015 || postimees

vik ohtu seada töökohad ja sissetulekud. Tuhanded sead on oma maise teekonna lõpetanud ning mitmed talitajad oma töö kaotanud.

Lisaks töösuhetele mõjutab katk töökeskkonda, sest oluliselt on karmistunud ohutusnõuded farmidele. Tööinspektsiooni helistanud farmitöötajad on tundnud huvi, kas ohutusnõuete eiramise tõttu võidakse neid vallandada. Töölepingu seadus ütleb, et töötaja peab hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töökohustusi täita või kahjustavad tema või teiste inimeste elu, tervist või vara.

Seakatku puhul on ohus tööandja vara ning sellest tulenevalt ka töötaja enda ja tema kolleegide töökoha säilimine. Tööandja peab võtma tarvitusele abinõud, et kaitsta nii oma vara kui ka töötajate töökohti. Nii on just töötaja huvides, et ta seatud ohutusnõudeid ka järgiks, sest nii kaitsevad töötajad ennekõike omaenda ja kolleegide sissetulekuid.

Tegemist on sigadele üliohtliku haigusega ning tööandja ei nõua midagi ebamõistlikku puhtast lõbust oma töötajaid kiusata. Ähvardavad tagajärjed

Juhul, kui töötaja keeldu eirab, võib ta tekitada tööandjale suurt kahju, mis võib ettevõtte pankrotti viia.

Kui tööandja on taudiohu tõttu seadnud töötajale piirangud, mis kehtivad ka väljaspool tööaega, aga töötaja on neid rikkunud, siis saab rääkida kahju tekkimise ohu loomisest ning töölepingu erakorraline

ülesütlemine võib olla igati õigustatud. Kahtlemata peab tööandja sellist erakorralist ülesütlemist ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töötajale põhjendama. Muidugi on töötajal alati võimalus oma tööleping korraliselt üles öelda, kui ta ei soovi piiranguid järgida.

Praeguses seakatku levikust põhjustatud keerulises olukorras on väga tähtis, et nii tööandja kui töötajad arvestaksid karmistunud nõuetega, nendest räägiksid ja otsuseid selgelt põhjendaksid. Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt on eriti raske neil, kes peavad loomi hävitama.

Eesti jaoks oluline majandusharu – põllumajandus – on suure surve all ning me kõik saame mõistliku käitumisega kaasa aidata, et katkuviiruse levik pidurduks.

Mõistlik käitumine tähendab taudipiirkonnast eemalehoidmist, loomade tapmis- ja matmispaikades uudistamise vältimist jmt.

Head nõu töösuhete ja töökeskkonna kohta on võimalik saada tööpäeviti tööinspektsiooni infotelefonile 640 6000 helistades. Sellest aastast pakume tööandjatele tasuta konsultanditeenust. Tööandja võib meie konsultandi kutsuda ettevõttesse ja üheskoos arutada, kas töökeskkond on turvaline või saab veel midagi paremaks muuta.

Kutsun üles ka füüsilisest isikust ettevõtjaid meie konsultantidelt nõu küsima, sest FIEsid on palju just põllumajanduses ja metsanduses. Tervena oodatakse meid õhtul töölt koju ju kõiki. e

18 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Saksa pood Saaremaal Kiratsi külas teel Leisi ja sealt edasi Hiiumaale ei ole just kauplus, kuhu satub Kuressaarest Kuivastusse või vastupidi sõitev teeline. Ega ka mitte saare teisel poolel elav inimene.

Kummatigi olin lääne-saarlasena kuulnud Saksa poest enne, kui kauplust uudistama sattusin. Kas teabeallikas oli kohalik ajakirjandus või hoopiski mõni Leisi kanti sõitev tuttav, ei olegi nii tähtis.

Väike külapood toodab ise ja müüb ka teiste talunike kaupa

I

Tekst ja fotod ene kallas

gatahes käib Saksa talupoe kuulsus tema ees, ja täiesti teenitult. Saksa talupood on midagi enamat kui pood tänapäevases mõistes. Oli ju ka omal ajal kauplus koht, kus vahetati kohalikke uudiseid, arutati tähtsaid asju peale igapäevase söögipoolise ostmise.

Pereettevõte

Saksa pood on pereettevõtte. Jutule sain Tõnu ja Sulvi Mungaga.

Poes toimetavad õde-vend ja nende pereliikmed, suiti ka vennatütar. Personal on muidu neljahingeline, aga suvekuudel tuleb inimesi appi võtta. «Siis askeldab meil siin kuus inimest,» ütles Sulvi Munk.

Müüjad, kaks pagarit ja Sulvi ise, tehes jäätist. Eks ikka seepärast, et kuigi Saksa pood ei asu päris Saaremaa kõige suurema tee ääres, on ta ikkagi teel Angla tuulikuteni ning Hiiumaa mereteeni. Niisiis, paiga üle ei saa omanikud kohe kuidagi kurta. Vastupidi.

Saksa poe uued ruumid saadi umbes viis aastat tagasi valmis ning idee tuua turule kohalikku kaupa on sellest ajast saati kandev. Tõsi, ainult kohaliku kauba vahendamisega, millest nii mõnelgi kaubaartiklil on n-ö turistihind ehk mida hinnatundlik maainimene osta ei saa, ära ei ela, nentis Tõnu Munk. Kuigi, mõned erandid on.

Ka kohalik ostab neid «suveniire», peamiselt kingituseks.

«Jõulud on hea aeg,» sõnas Tõnu. Ja nii mõnigi kord peatuvad siin suured ekskursioonibussid. Seda ohtu aga, et nad poe ära ummistaks, pererahva sõnul siiski ei ole.

Kõige ja kõikidega saadakse hakkama.

Omavalmistatud kondiitritooted lähevad igal ajal kaubaks. Ning jäätist on tehtud ja pakutud uue poe algusest peale. Siis, kui nad avasid poe uued ruumid, vahendati kohalike mahetalunike kaupa ja loodi sidemed teiste ümberkaudsete tootjatega.

«Nad ise leidsid samuti, et pood on hea väljund. Uue ideega poe tegemine sattus n-ö soodsasse aega, just sinna, kus kaubandusketid tulid Saaremaale,» rääkis Sulvi Munk.

Neid, kellega väikesel talupoel kaubandussidemed sisse seatud, on ajaga järjest juurde tulnud. «Me oleme nende jaoks müügikanal. Nad on ise meid üles leidnud,» lisas ta. «Saaremaa on ju nii väike, et tegusad inimesed tunnevad üksteist.»

Sulvi ja Tõnu Munga sõnul on maal elamine ja ka poepidamine pigem elustiil kui lai tee rikkusele.

«Pood aitab kaasa piirkonna ettevõtjate toodangu turustamisele, on abiks ettevõtlusega alustajale ning väärtustab läbi kogukondliku ühistegevuse piirkonna ajalugu ja traditsioone,» kirjutab portaalis Eestielu.ee ATT Saksa OÜ juhataja Tõnu Munk.

Uurisin asja lähemalt. «Kui me selle uue maja ehitasime, siis oli kohaliku piirkonna kauba turustamine tõesti see esimene idee,» meenutas Tõnu Munk. «Enne oli 1993. aastast alates siin väike pood.»

«Kohaliku toote vahendaja roll on poel kindlasti,» kinnitas ka Sulvi Munk. Ja enamgi veel. «Siin ei ole ainult kudumeid, juurikaid ja piima, vaid toimib ka naturaalmajapidamine – metsaannid leiavad poe juures uue omaniku.»

Jah, külapood on kogukonna liitja, sõnas Sulvi Munk. «Midagi muud pole siia piirkonda järele jäänud. Kooli enam pole, ja inimesed, kes siin elavad, on valdavalt püsielanikud. Vähesed, kes on tulnud, on hästi integreerunud.» Nii on pood sisuliselt saanud teabevahendajaks, sest see on koht, kus olulised jutud liiguvad. Või vähem olulised, oleneb vastuvõtjast. «See on ainus infopunkt lähikonnas,»

Sulvi. Kohe poe peal teisel korrusel paiknevates ruumides korraldatakse õpitubasid ja muid huvipakkuvaid üritusi.

Saaremaa sugemetega Itaalia jäätis

Saaremaa sugemetega Itaalia jäätis – millist neist soovite?

täiendas Tõnu Munk omakorda.

«Poemüüja peab ju kõike teadma, näiteks oskab teed juhatada kohaliku juurde.»

Piirkonnas, kus pood asub, elab ligi 500 inimest viie kilomeetri raadiuses, aga seda, paljud neist igapäevaselt poe teenuseid kasutavad, on Sulvi Munga hinnagul raske öelda. Ja ka seda, mis rolli pood nende jaoks mängib. «Palju sõltub sellest, kuivõrd siin talviti lisategevusi leidub, mis toovad inimesi muul eesmärgil kokku kui vaid pood,» sõnas

Sulvi Munk on kaks korda käinud Itaalias jäätisetegemist õppimas, et Saaremaa kohalikku toorainet võimalikult hästi ära kasutada. «Jäätise tegemine on väga tehniline ja palju ei tohi eksida. Baasteadmised saingi sealt. Sa saad küll retseptid oma maitse järgi ümber teha, aga eriti palju ei saa jäätise valmistamise põhitõest ja koostisainete tasakaalust eemale minna. Ning kui koolis ei käi, siis seda ei tea,» kõneles Sulvi Munk jäätisevalmistamisest. Itaalia jäätis ei erine muus mõttes tavalisest jäätisest, aga itaallaste mõte on, et jäätis peab olema värske ehk kohapeal ja kohvikus söömiseks. Niisiis teeb Saksa talupood Saaremaa sugemetega Itaalia jäätist.

Kui mõelda sõnumile, mis siit võiks kõlama jääda, siis vast see, et kohalik pood võiks olla mitte üksnes tavakauba vahendaja, vaid ta pakub piirkonnale ka muud väärtust. Läbi inimeste, kes siin tegutsevad ja toimetavad. e

maaelu edendaja 19

14. september 2015 || postimees

Ostame

üle Eesti. Tel 507 2544.

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad.

Info tel 434 2330, 5343 2720 E-post: apmets@apmets.ee www.apmets.ee

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

20 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Tulin Eestisse esimest korda vahetusüliõpilasena üle kahekümne aasta tagasi. Mäletan, kuidas elukutselised põllumajanduses tegutsejad tollal alatasa loomade heaolust rääkides väitsid, et see ei saa olla prioriteet, kuna esmatähtis on toodangu suurendamine.

Loomade heaolu mõjutab otseselt toidu kvaliteeti Tekst Prof David Arney, Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakond, foto Priit Simson

K

urb tõde on, et see ei ole ainult Eestile omane mõtlemine.

Suhtumine, et heaolu on lisandväärtus, selline pehme ja mõnus, kuid mitte otseselt toodanguks vajalik, on levinud ka näiteks minu kodumaal Inglismaal. Kiputakse arvama, et loomade heaolu parandamine on asjatu kulutuste suurendamine ilma otsese kasutegurita loomakasvatajale ning see on mõeldud pigem edukatele ja jõukatele talumajapidamistele. Tegelikult sõltub sellest, kuidas kariloomi ja kodulinde koheldakse, otseselt meie toidulaua – liha, munade ja piima – kvaliteet.

Kui loomade eest ei kanta hoolt nende elupaigas, transpordil või käsitsemisel või neil lastakse olla olukorras, kus tekib loomade vahel rüselus, viib see füüsiliste vigastuste ja loomade keha muljumiseni. See omakorda vähendab lihakeha kvaliteeti. Sobimatu uimastamine sigade tapmisel võib põhjustada füüsi-

prof David Arney

lisi kahjustusi sigade lihakehadele.

Keeruline on kindlaks teha, kui levinud kõnealune probleem on, ning õigupoolest tekivad sellised situatsioonid alles pärast loomade laudast lahkumist, kuid näiteks Briti lihunikud peavad seda sagedaseks mureks.

Kehvadest elutingimustest tekivad mitmed keemilised protsessid, mis vähendavad liha kvaliteeti. Pikaajalises stressis olles eritab loo-

ma organism kortisooli, mis omakorda põhjustab glükogeeni (energiasalvesti lihastes) lagunemist. Selle tulemusel suureneb liha happelisus ja kui pH jõuab kuueni, muutub liha kuivaks, sitkeks ja tumedaks.

Seda tumepunast, tuima ja lühemat aega säilivat liha ei taha lõpuks ei tarbijad ega kauplused.

Kui loom on stressis vaid enne tapmist, siis eritab tema organism adrenaliini, mis on vastupidise mõjuga – liha pH väheneb. See mõjutab lihas olevaid proteiine ning vähendab nende võimet hoida vett.

Vesi tuleb lihast välja ning liha muutub heledaks, pehmeks ja tilkuvaks. Selline liha maitseb kehvasti ning on vähemahlane, mistõttu tarbijad ei soovi seda oma toidulauale.

Enim teatakse, et stressis loomad on haigustele vastuvõtlikumad ja neil avaldub erinevaid haigusi teistest liigikaaslastest sagedamini. Tõbistelt loomadelt pärit liha, piim ja munad on aga raskemini müüdavad.

Mõned haigused tulenevad otseselt loomade kehvadest elutingimustest. Näiteks, kui kanade allapanu on liiga märg, tekib neil pododermatiit ehk haavandid jalgadel.

Lehmadel põhjustab must ja niiske allapanu udarapõletikku, mis viib suurenenud somaatiliste rakkude

(lehma keharakud) sisalduseni piimas. Selle järgi mõõdetakse piima kvaliteeti, millest sõltub otseselt taluniku sissetulek. Samasugust negatiivset mõju avaldab loomadele pikaajaline stress (kortisooli eritamise tõttu).

Loomadele võimalikult heade elutingimuste loomisega kaasneb nii moraalne kui rahaline võit.

Kehv elukvaliteet tähendab väiksemat tulu

Loomade kehvad elutingimused vähendavad toodangu kvaliteeti ja sellest saadavat tulu. Nii mõnigi tootja usub, et tarbijad ei huvitu loomade elutingimustest ega heaolust ning teevad oma otsused vaid hinnast lähtuvalt. See võib ju mingil määral tõsi olla, kuid tarbija soovib ikkagi ka võimalikult kõrge kvaliteediga toodet.

Kui keegi on siiski seisukohal, et loomade heaolu ei ole tarbijale tähtis, siis tasub meelde tuletada, et Euroopa Liidu saadikutele läkitatavatest kirjadest puudutavad väga paljud just loomade heaolu teemat. Samuti on näiteks Suurbritannias üle poole tarbijatest veendu-

Õnnelikud loomad kindlustavad selle, et toote kvaliteet ja hind püsivad kõrged.

maaelu edendaja 21

14. september 2015 || postimees

Edinburghi ülikooli uurimus on näidanud, et tavalised inimesed suudavad üsna hästi hinnata loomade tundeid, kuid see ei tähenda, et inimesed on ilmtingimata teadlikud, millised oleksid nende hoolealustele parimad tingimused.

Heaolu mõõdupuid on erinevad nagu ka arusaamu heaolu tähendusest.

Milline on loomade heaolu mõõdupuu?

N

Tekst Prof David Arney, pm-knd Liia Taaler

nud, et kui nad eelistavad poes heades tingimustes kasvanud loomade liha, mõjutab see ka tootjaid loomade heaolusse rohkem panustama.

Taluniku vastutus

Tarbija jaoks on loomade heaolu eest vastutav ennekõike talunik, kes loomi kasvatab, mitte valitsus, kauplused ega tarbijad. Olgugi, et tarbijal on tihti kehvad teadmised tegelikest loomakasvatuse toimimisviisist, suudavad nad üsna hästi hinnata loomade heaolu, kui neil on piisavalt täpset eelinfot. Seega, talunikel tuleb oma loomi hästi kohelda ning hoolitseda sellegi eest, et laiem avalikkus saaks teada, et loomade heaolu eest hoolitsetakse.

Loomakasvataja jaoks on niisiis oluline mõista, et loomade heaolu ei ole mingi akrediteerimise saamine või miinimumstandardile vastavuse tagamine. Kehvad elutingimused vähendavad tema enda loomade eluiga ning loomakasvatuse toodangu kvaliteeti ja kasumlikkust. Õnnelikud loomad kindlustavad selle, et toote kvaliteet ja hind püsivad kõrged.

Loomulikult kaasnevad paremate elamistingimustega teatavad kulud, kuid talunik saab nendest investeeringutest mitte ainult moraalset, vaid ka otsest rahalist tulu. e

eed, kes usuvad loomade õigustesse, leiavad, et inimesed ei tohiks loomi oma huvides ära kasutada. Kui loomal on rahaline väärtus, muutub elusolend tooteks. Sellist vaadet jagavate inimeste radikaalseima osa arvates ei ole loomade pidamine millegi tootmiseks õigustatud.

Teised usuvad looduse austamisse, mis tähendab, et oluline on liik kui tervik. Nad ei aktsepteeri kunstlikku valikut (selektsiooni), kuna see häirib loodusliku valiku toimimist. Erinevaid heaolu tõlgendusi on veel mitmeid, kuid üks valdavaid on utilitarism, mille kohaselt tuleb inimese hoole all kasvavatele loomadele põhjustada võimalikult vähe kannatusi ja tagada neile hea elukvaliteet. Need inimesed aktsepteerivad enamasti loomade pidamist tehistingimustes toodangu, sealhulgas nii toidu kui ka karusnaha saamiseks.

Mõningate inimeste arvates on inimestel õigus pidada vaid kodustatud loomi, keda on mitmete põlvkondade jooksul aretatud inimese jaoks ja kes on kasvatamiseks sobivad. Veiseid ja sigu on kodustatud mõne aastatuhande jooksul, karusloomi on aretatud ainult sadakond aastat, seevastu farmis peetavad hirved on alles nii hiline nähtus, et neid peetakse endiselt metsloomadeks.

Mõned loomad, nagu kõrge piimakusega veised ja kalkunid on aga «nii kodustatud» ehk aretatud meie vajaduste tagamiseks, et nad on arvatavasti kaotanud täielikult võime ilma inimese abita looduses või kehvades pidamistingimustes hakkama saada.

Kodustatud või mitte?

Karusloomadega seoses vaieldakse sageli nende kodustamisastme üle.

Venemaal ja mujal teostatud pikaajalised uuringud rebaste ja Ameerika naaritsate iseloomu ja «taltsutatuse» kohta näitavad, et need omadused on aretuse teel mõjutatavad ehk karja hulka on võimalik valida inimesele paremini käsitletavaid loomi.

Käitumise muutmiseks aga ainult aretusest ei piisa. Talitajal on määrav roll rebase kutsikaeas inimesega harjutamisel, sellest sõltub, kui taltsana loom täiskasvanuna käitub. Tavapraktikas pole ühetüübilise käitumisega loomade areta-

mine peamise eesmärgina kuigi levinud, erandiks on näiteks teraapialoomadena või kaitsena kasutatavad koeratõud (labrador, Tiibeti mastif).

Erinevaid mõõdikuid

Kui me aktsepteerime, et loomi kasvatatakse inimeste tarbeks, siis peame suutma tagada nende heaolu, mis üldise skandinaavialiku lähenemise järgi tähendab, et loomadele luuakse meeldiv keskkond, millega nad kohanevad hästi ja kus nende vajadused on rahuldatud.

Loomade heaolu mõõtmisel on kasutusel mitmeid erinevad tegureid, nagu näiteks viljakus, surevus, toodang, haiguste esinemine, liikumisruumi (ala/puuri/latri) suurus, hormoonide tase, pulss või ebatavaline käitumine. Seejuures tuleb rõhutada, et neist ainult ühe kasutamine ei anna heaolu mõõtmisel usaldusväärset tulemust.

Kui me aktsepteerime, et loomi kasvatatakse inimeste jaoks, siis peame suutma tagada nende heaolu.

Ebaharilik käitumine võib olla õpitud teistelt loomadelt või tingitud varasemast elukogemusest või olla pigem stressi tulemus. Nii erutus kui ka stress annavad sarnase füsioloogilise reaktsiooni. Hobusel võib pulss kiireneda, kui ta viiakse hobutreilerisse, kuid kas see on tingitud hirmust, ärevusest või erutu-

sest jooksmamineku ees, vajab põhjalikumat uurimist.

Niisiis vajame hinnangute andmiseks palju erinevaid kriteeriume ja faktide kogumit. Kui toetuda väikesele indikaatorite arvule või lausa ühele indikaatorile, võime loomade olukorda täiesti valesti hinnata.

Kontrollitavad nõuded

Teadlaste soovitustele tuginedes on võimalik paika panna miinimumnõuded loomade ruumi, sööda kättesaadavuse, allapanu, pesana kasutatavate sulgude/kastide jne kohta.

Osad eelistavad selliseid nõudeid eelkõige seetõttu, et neid saab hõlpsasti kontrollida ja ka reguleerida.

Teiseks võimaluseks oleks jälgida loomade käitumist ja olekut, mille põhjal otsustada paindlikult, mida loom vajab. See aga vajab põhjalikku teadmis- ja kogemuspagasit.

Ainuüksi eelduste püstitamisel võib eksida. Tehistingimustes peetavate loomade vajadused ja heaolunäitajad ei ole samad, mis metsloomadel. Näiteks farmis on hea olla puhastel sigadel, metsas aga poristel.

Heaolunõuete kehtestamisel on oluline nende järgitavus praktikas.

Kui kehtestatavad nõuded on liiga karmid või praktikas mitterakendatavad, liigub tootmine riikidesse, kus loomade heaolu ei arvestata sel määral kui Euroopas tavaks ning loomade elukvaliteet võib muutuda olematuks.

Kui inimene on looma enda hoole alla võtnud, peab ta tagama loomale maksimaalselt hea olemise, langetades valikuid nii teadmis-, oskus- kui kogemuspõhiselt. e

22 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

K

õige populaarsem on kindlasti kibuvitsamari – korjamiseks sobivad nii põhjarannikul kasvavate kurdlehiste kibuvitste suured kui ka hariliku kibuvitsa väiksemad marjad.

Kibuvitsamari on talvel hea C-vitamiini allikas, aga see sisaldab ka karotinoide, mis on kasulikud limaskestade taastumisel pärast haigust.

Nii kurgupõletike, bronhiidi kui astma korral peaks kibuvits olema menüüs järelravi ja haigusest taastumise ajal. Samuti on kibuvitsamari sapieritust soodustava toimega, tagades korraliku seedimise.

Venemaal tarvitatakse kibuvitsa veel liigeste elastsuse hoidmiseks. Vanemad prouad, kes joovad kibuvitsateed regulaarselt, on ka kõrges eas painduvad ja noorusliku kõnnakuga.

Kuna C-vitamiin kontrollib pea kõiki protsesse kehas ja on haiguste puhul kõige tõhusam abiline immuunsüsteemile viirusetekitajatega võitlemisel, siis peaks kibuvits ja ka muud naturaalsed C-vitamiini allikad meil kodus kogu aeg olemas olema.

Mida ja kuidas teha?

Marju võib kuivatada, suuri marju ka tükeldada, et need paremini kuivaksid. Kuivatamiseks on kasutatud näiteks praeahju, saunalava, radiaatoreid ja põrandaküttega pindugi, kuid praegu on kodumasinate poodides müügil ka väikesed toidukuivatid, milles saab ilusti kõiki taimi ja marju kuivatada. Seal kuivavad marjad 40–50 °C juures.

Kuivatatud marjadest, kui need on eelnevalt tükeldatud, saab seemned eraldada, ja siis blenderis jahuks jahvatada. Selline jahu on marja ja suhkru lõhnaga ning sobib tortide kaunistamiseks, smuutidesse või kohupiima peale.

Muidugi, kes hoolsam, võib seemned lausa enne kuivatamist eemaldada, aga see on märksa raskem ja tüütum töö. Kuivanud marjast tulevad seemned kergemini välja.

Moos

Marjad puhastatakse, lõigatakse pooleks, võetakse seemned välja, pestakse ja pannakse vähese

dan vaiksel tulel 2–3 tundi ja jätan seisma. Kui segu on jahtunud, kurnan selle ja pressin läbi sõela või riide, alles jääb oranž paks viljaliha. Lisan haput mahla, soovi korral nelki või ingverit ning ajan uuesti kuumaks. Panen juurde veel moosisuhkru ja keedan 5–7 minutit ning siirup on valmis. Umbes samamoodi saab teha pihlaka-, kadaka- ja lodjapuusiirupit. Talvel on neid hea võtta, kui kellelgi on kurk haige või hääl kähe. Selline siirup sobib hästi kohupiima, jogurti ja vahukoorega tarbimiseks, sest koos vähese rasvainega omastab organism karotiine.

Toormoos

September on parim aeg mitmesuguste marjade September on parim aeg mitmesuguste marjade korjamiseks, olgu nendeks näiteks kibuvitsa-, kadaka-, korjamiseks, olgu nendeks näiteks kibuvitsa-, kadaka-, pihlaka -, aroonia-, toominga- või lodjapuumarjad. pihlaka -, aroonia-, toominga- või lodjapuumarjad.

Kuu taimetarkus: septembris korja marju Tekst Katrin Luke, Karepa Ravimtaimeaia perenaine, fotod elmo riig, erakogu

veega keema. Kui marjad on pehmed, siis lisatakse suhkur ja sidrunimahl. Võib kasutada ka muid hapusid mahlu, näiteks rabarberi, ebaküdoonia või punase sõstra mahla. Moosi võib samuti hapude marjadega teha, näiteks alõtšade või ploomidega. Niisuguse moosiga on meie kandis laste kurgumandleid ravitud ja need ka terveks saadud.

Lodjapuu- ja pihlakamarjad

Siirup

Kibuvitsasiirupi tegemiseks lõikan marjade õienupsud kääridega maha ja laon marjad potti. Siis kee-

Toormoosi tegemiseks puhastan suured kurdlehise kibuvitsa marjad ära, lõikan neilt õienupsud ja lasen läbi mahlapressi. Kui on soovi, siis võib lasta masinast läbi koos kibuvitsamarjadega ka ingverijuurt, apelsini või sidrunit. Viimaseid tuleks osta mahedana, sest koor annab väga hea maitse. Ämbritäie marjade kohta lisan 3–4 apelsini või sidrunit. Siis on moos vedelam ja põnevama maitsega. Kes soovib, võib juurde panna veidi suhkrut. Ise ma ei pane, sest meie pere armastab toormoosi naturaalsel kujul. Ämbritäiest marjadest saab küll vaevalt liitri toormoosi, aga seda hinnalisem see on!

Hästi sobivad moosiks marjad, mis on üliküpsed, natuke pehmed, aga mitte ussitanud. Marju võib enne ka sügavkülmas hoida, siis annavad need paremini mahla välja.

Väikestest koer-kibuvitsa ja hariliku kibuvitsa marjadest pole ma toormoosi teinud.

Minu Stollari mahlapress seda ei võimaldaks, aga toortoitlaste hulgas populaarsed Medufuri mahlapressid ehk lasevad ka neist teha.

Vanemad prouad, kes joovad kibuvitsateed regulaarselt, on ka kõrges eas painduvad ja noorusliku kõnnakuga.

Lodjapuu marju tuleks korjata enne külma tulekut, sest pärast külmumist muutuvad need koledaks, ja kuna külmumisel marjade mõru maitse väheneb, siis maiustavad nen-

maaelu edendaja 23

14. september 2015 || postimees

dega ka linnud. Korjake oma ports varem, ja jätke ka lindudele.

Enne valmistamist tuleks marjad korraks sügavkülma panna, sest lodjapuu on muidu mürgine. Seejärel keeta marju vaiksel tulel umbes tunnike, kurnata ja maitsestada suhkruga. Lodjapuu on kasulik kehvveresuse korral, tugevdab organismi ja on hea vahend külmetuse puhuks ning haigusest taastumisel.

Pihlakasiirup on samuti hea külmetuse raviks, see tõstab natuke vererõhku ja annab toonust.

Samuti on pihlakasiirup hea maitselisand nii toitudele kui jookidele. Siiski liiga palju ei tasu pihlakat tarvitada, sest see on liialt ergutav ja võib tekitada ka maohäireid.

Viimasel ajal olen pihlakamarjad sügavkülma pannud, ja kui aega saan, siis lasen nad läbi mahlapressi, kuumutan, lisan suhkru ja panen purki. Samuti saab pihlakaid kuivatada ja teha näiteks metsamaitse ürdisoola, kuhu lähevad pihlakamarjad, kuuseokkad, pune ja sool (üks osa soola ja kaks osa kuivatatud taimi). aRooNiamaRJad

Arooniad alandavad vererõhku ja sisaldavad palju pigmentaineid ehk antotsüaniide. Inglismaal tehtud uuringute järgi on aroonia üks tervislikumaid marju üldse! Arooniamarjadest tehakse koos kirsilehtedega siirupit. Selleks valatakse arooniamarjad ja kirsilehed kuuma veega üle ja jäetakse ööseks seisma.

Hommikul segu kurnatakse, lisatakse sidrunhape ja aetakse keema, maitsestatakse suhkruga ja pannakse pudelisse.

ViiRpuumaRJad

Viirpuumarjad kasvavad paljudel koduaias. Neid on parim aeg korjata septembri lõpus ja oktoobri alguses. Viirpuu on kasulik veresoontele, sest sisaldab rutiini (flavonoid), mis muudab veresooned elastsemaks ja tugevamaks. Üks minu õppejõud ütles, et viirpuu on kasulik vanale ja väsinud südamele.

Venemaal tehakse viirpuumarjadest näiteks marmelaadi, pastilaad, jahu, kisselli, moosi, siirupit ja muid toite. Kuna viirpuumarjade kuivatamine ja tee tegemine on

tülikas, siis tasub neistki moosi või siirupit keeta.

Mina keedan viirpuumarju vähese veega (nii, et marjad on kaetud) tund aega tasasel tulel, kurnan läbi sõela, lisan haput mahla või sidrunit. Võib kasutada ka hapusid alõtšasid, paradiisiõunu või lisada nelki, ingverit või muid vürtse.

Seejärel ajan segu uuesti keema, lisan suhkru ja keedan kuni viis minutit. Valmis see ongi. kadakamaRJad

Kadakamarju, mis botaanilises mõttes on tegelikult käbid, tuleks korjata siis, kui nad on sinist värvi ja need sõeludes või tuulutades puhastada. Osa marju võib ka kuivatada, et neist kadakasoola või -jahu teha ja toidumaitsestamisel kasutada. Kadakasoola tegemiseks pane kadakamarju ja soola umbes pooleks blenderisse või köögikombaini ja jahvata segu pulbriks.

Mina teen igal aastal ka kadakasiirupit. Selleks panen poti sisse kadakamarju ja natuke oksi, lisan sidrunilõike ning kallan veega üle nii, et vesi jääb marju umbes viis sentimeetrit kõrgemalt katma. Segu hautan 10–11 tundi ahjus 90–95 °C juures. Seejärel kurnan ja allesjäänud sinaka vedeliku ajan uuesti keema, lisan moosisuhkru ja vajadusel sidrunimahla. Keedan veel viis minutit ja panen segu purkidesse. Sellise siirupiga saab teha jooke, maitsestada lihalõike ja heeringat, lisada leivataignasse jne.

September on veel hea aeg, et korjata nõgest (kui on noor nädal), punet, iisopit või kassinaerist külmetuse ja gripi puhuks. Punest ja iisopist saab ka ürdisoola teha.

Mõtteid ja inspiratsiooni leiate ka minu raamatutest «Korilase aastaring» ja «Tervendav kokaraamat» ning kodulehelt www.ravimtaimeaed.ee ja FB Karepa ravimtaimeaia lehelt. e

Eesti panustab kliimafondi miljon eurot keskkonnaministeerium otsustas kolme aasta jooksul (2015–2017) panustada heitgaasidega kauplemisel saadavast tulust miljon eurot Üro rahvusvahelisse kliimafondi. «eestil tuleb rahvusvahelisse kliimakoostöösse panustada heitkoguse ühikutega kauplemissüsteemi enampakkumistuludest kokku kolm miljonit eurot kolme aasta jooksul.

oleme otsustanud, et miljon eurot läheb Üro rohelisse kliimafondi,» ütles keskkonnaministeeriumi asekantsler meelis münt. roheline kliimafond loodi 2013. aastal ja see on suunatud nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise rahastamisele arengumaades. Keskkonnaministeerium

24 maaelu edendaja

postimees || 14. september 2015

Vahel kuulen lillesõpru kurtmas, et juba juuli lõpust ilutseb nende lillepeenras liiga vähe õisi. Minu küsimusele, kas neil on aega suvel taimekasvatajaid külastada, saan enamasti eitava vastuse.

Suvelõpu silmarõõmud

kobarpea

lõhiline kalimeris

Tekst ja fotod Ülli-Riina Sildnik, Helga Taimeaed

S

ealt aga saaks kindlasti häid nõuandeid põnevate koosluste loomiseks – ikka nii, et leida õige taim soovitud kasvukohta ja ka õisi kogu hooaja näha oleks.

Kindlasti julgustaksin praegugi veel planeerima ja istutustöid ette võtma, sest juurdunud potitaime võib istutada nii kaua, kui labidas veel maha läheb. Ja kuniks maapind külmunud pole, saab taim ka juurduda. Igal juhul tunnevad sügisel maha pandud taimed end paremini peenras kui puukooli potiplatsil.

Suve teise poole õitsejad on kevadel pigem üsna hilised ärkajad ja seetõttu on neile headeks vahetaimedeks kevadised sibullilled, mis püsikute kasvuhoo sisse saades on enamasti õitsemise lõpetanud ja kuhtuvad pealsed saavad rahulikult silma riivamata puhkamiseks valmistuda.

Kõrged püsikud

Kõrgetest püsikutest on heaks valikuks näiteks toruõielise vesikanepi (Eupatorium fistulosum) sort Riesenchirm – liigist pisut madalam, kõrgust 150–180 cm. Taime tugevad mustjaspunased võrsed on väga seisukindlad ja taluvad üsna tugevaid tuuli.

Tumeroosad õisikud puhkevad augustis ja püsivad külmadeni.

Vana taluaia klassikana tuntud viltjas ülane (Anemone tomentosa, pildil) on

täiesti külmakindel. Suure grupina annab ta eriti uhke laigu püsikupeenrasse.

Tõeline mesilaste ja liblikate magnet on aias aga rohekashalli torkiva lehestiku ja suve teisel poolel siniste õiepallidega Ungari mesiohakas (Echinops bannaticus).

Enim meeldib talle viljakas hea drenaažiga ja päikesepaisteline kasvukoht. Talub ka pisut poolvarju. Tänu sügavale ulatuvale sammasjuurele saab hästi hakkama põuaperioodilgi.

Heaks valikuks on veel kobarpead ja tema erinevad sordid. Need vajavad niisket ja viljakat kasvukohta, parem kui poolvarjus, aga piisava niiskuse korral sobib ka päikeselisem kasvukoht.

Keskmise kõrgusega püsikud

Keskmise kõrgusega hilistest püsikutest võiks esile tuua näiteks kilpkonnalille (Chelone), kes on oma nime saanud justkui avatud suuga kilpkonna pead meenutavate õite järgi. Kevadel tuleb varuda kannatust, sest ta pistab oma nina üsna hilja maast välja. Koduaias lepib ta suurepäraselt täiesti tavalise, eelistatult toitaineterikka parasniiske mullaga.

Sel taimel on samuti mitmeid sorte, näiteks viltune kilpkonnalill «Alba» ja «Jenimiene» või siis roosa kilpkonnalill «Hot Lips».

Aedades põhjendamatult vähe kasutatud superõitseja on aga lõhiline kalimeris, taime ka-

Ungari mesiohakas

tavad mai lõpust või juunist alates armsad kollase südamikuga «astri» õied, mis kestavad terve suve. Tegemist on vähenõudliku ja vähest hoolt vajava püsikuga. Kasvukohaks on parim viljakas ja vett läbilaskev pinnas täispäikeses või poolvarjus.

Piparmündile sarnase lõhna ja maitsega taim on aias harilik kivimünt (Calamintha nepeta), tema eeliseks on, et ta ei levi nii invasiivselt peenras laiali nagu seda armastab teha piparmünt. Juunist septembrini katavad taime väikesed õied, mis võivad olenevalt sordist olla valged kuni helelillad. Väga meeldiva aroomiga, meeldib mesilastele. Hea maitse- ja teetaim.

Veel võiks esile tuua punanupud (Sanguisorba) ja tema erinevad sordid (roosade pisut kaardus õietupsudega ahtaleheline punanupp

kolmeroodne hõbeleht

«Elephant», punaste õienupsudega ürtpunanupp «Tanna» või roosade püstiste õienupsudega sort «Rock and Roll»). Punanupud armastavad kasvada päikeselises või poolvarjulises toitaineterikkas ja parasniiskes kasvukohas.

Hea taim kruusa- ja stepiaedadesse on kolmeroodne hõbeleht.

See pika õitsemisega taim sobib hea drenaažiga päikeselisse kasvukohta. Väikeseski varjus kaotab lehestik hõbedase värvuse. On ka väga hea lõikelill. Ülitoredaid kooslusi püsikupeenras aitavad luua veel kõrrelised, kelle ilu ja muutumist saab nautida enamasti ikka suve teises pooles, aga mitte ainult. Väga vastupidavad kõrrelised on näiteks palmilehine tarn (Carex muskingumensis) ja tema sordid, aga valikut on äärmiselt mitmesugust. e