Lati 310516

Liepajas käib numbrita tramm liinil ringi, lk 4 Karosta endises arestimajas saab öidki veeta, lk 6 Rääkiv lehm Berghofi piimamõisas, lk 10 Ilgmars Eglitis, inimene nagu asteroid, lk 14 Uhke ja põnev Malpilsi mõis, lk 20-21

PUHKUS LÄTIS

NBA korvpallur Kristaps Porziņģis kutsub Liepajasse kossu mängima. Lk 2

TEEMALEHT 31. MAI 2016

Tere tulemast uuenenud Läti kunstimuuseumi!

Fotod: anete Straume, renĀrS koriS, Lauma kaLnina

2 || Puhkus lätis

Kristaps Porziņģis.

postimees, 31. mai 2016

Foto: LÄti korVpaLLiaSSotSiatSioon

NBA täht kutsub Liepajasse!

Kristaps Porziņģise areng korvpalliklubi Liepājas Vanagi (Liepāja Kotkad) algajast grupiliikmest kuni maailma võimsaima korvpalliliiga NBA 2016. aasta hooaja teise parema debütandi ja New York Knicks reklaaminäo staatuseni ei ole juhus, see on andekus, ettevõtlikkus, aegsasti õigete otsuste tegemine, isiksuse võlu ja ka edu.

Kristaps on sündinud 2. augustil 1995. aastal perekonnas, kus korvpalli mängisid kõik – ema, isa ja vanemad vennad. «Kui minu kunagine kasvandik Ingrīda Porziņģe tuli koos Kristapsiga trenniväljakule, nägin kohe, et oli koordinatsioon, hüpe, mängu taju – oli selge, korvpall on tal geenides. Nii head visketaju olen oma 50 tööaasta jooksul harva näinud,» meenutab Kristapsi esimene treener klubist Liepājas Vanagi Edvīns Sprūde.

Kristaps Porziņģise arengus oli tähtis, vast lausa otsustav tähendus perekonnas vastu võetud otsusel 15 aasta vanuselt ta Hispaaniasse saata, sõlmides seitsmeaastase lepingu Sevilla klubiga Cajasol. 17-aastaselt läks ta 2012. aasta sügisel Cajasoli koosseisus esmakordselt väljakule Hispaania ACB liigas ja kolme hooaja vältel sai temast üks meeskonna liidritest, 2015. aastal saavutas ta Euroopa karikavõistluste parima noorte mängija tiitli. 2013. aasta suvel osales Porziņģis Läti juunioride koondise koosseisus Euroopa U18 meistrivõistlustel Liepājas ja Riias, ta aitas meeskonnal 4. koha saavutada ning ta valiti seejärel turniiri Tähtede viisikusse.

2015. aasta juunis valiti Kristaps Porziņģis NBA draft’is välja kõrge 4. numbriga (Balti riikide rekord!), New York Knicks’i manager Phil Jacksoni eelistus sattus sealjuures tugeva kriitika alla, arvati, et Porziņģisel läheb kindlasti vaja mitu aastat sisse elamiseks ja NBA tasemeni arenemiseks. Tegelikkus ületas aga kõige roosilisemad prognoosid.

Juba hooaja esimeses ametlikus mängus läks Kristaps väljakule Knicks’i põhikoosseisus ja sellest päevast alates pole tema nimi kadunud NBA kõikjale ulatuva meediaruumi aukohalt: 72 mängu (kõik põhikoosseisus), igas keskmiselt 14,3 punkti, 7,3 lauapalli, 1,9 blokki – suurepärane statistika noorele mängijale! Peale selle on ta mitu korda üles seatud NBA efektsemate episoodide edetabelis, 2. koht aasta debütandi valimistel ja osavõtt noorte mängijate mängus NBA All Star festivalil.

USA meedia ja New Yorgi fännid hindavad ka Kristapsi isiksuse võlu. Seda näitab kõige paremini neljas (!) koht NBA mängijate enim müüdud särkide edetabelis, edestades mitmeid kogenud staare. Samas, rõõmustades Lõuna-Ameerikat, ta ei unusta ka oma sünnikohta Liepājat. Juunis avatakse Liepājas Kristapsi poolt linnale kingitud vabaõhukorvpalli väljak, kus oma puhkuse ajal noorte mängijatega lubab kossu mängida ka NBA täht ise.

Tere tulemast Liepājasse ja Lätisse!

Erilehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@postimees.ee, tel 666 2208 Projektijuht: Svetlana Perijainen, svetlana.perijainen@postimees.ee, tel 666 2173 Kujundaja/küljendaja: Anna Budanova Väljaandja: AS Postimees, Maakri 23a, Tallinn

Liepaja rand pole Jurmala rannast grammigi kehvem.

Foto: Liepaja turiSmiinFokeSkuS

Läti nagu lõputa lugu VERNI LEIVAK teemalehe toimetaja

V

iimastel aastatel olen korduvalt – lisaks muudele reisidele Lätimaale – sattunud sinna ka seoses iga-aastase erilehe «Puhkus Lätis» veergudel kajastatava materjali kogumisega. Pean tunnistama, et need mitu päeva kestvad reisid ja hommikust õhtuni toimuvad kohtumised toimekate läti inimestega on alati olnud väsitavad, aga ka rõõmustavad. Tänavu kogesin taas, et kuigi Läti on vaid pisut Eestist suurem ning rahvastki veidi rohkem, suudab see naaberriik aina üllatada. See on nagu lugu, mis aina areneb, ja lõppu sellele ei paista.

Kui varasematel aastatel võis lõunanaabrite suust kuulata imetlust, kui tublid ja töökad on eestlased, et oleme neist ikka mitu sammu ees ning kuidas õitseb meie majandus, siis tänavu olid nende suud selle koha pealt lukus. Mis on ka mõistetav. Eesti ei kuulu ju tõesti enam Baltimaade esirinda, kuid see-eest on Lätil, mille üle uhkust tunda, ning seetõttu oli naabrite huulil hoopis üks teine

küsimus. See kõlas nii: «Miks eestlased kuidagi Riiast kaugemale sõita ei taha?»

Aastas ületab turistidena Eesti ja Läti vahelise piiri 100 000 eestimaalast, ja et nad Riiast kaugemale sõidaksid, selles on ka tänavuse «Puhkus Lätis» üks eesmärke. Uskuge: on, mida avastada.

Näiteks teel Daugava jõe muuseumist Misa jõe äärde kanuusõitjate finiši poole paelus pilku tee ääres valmiv puhkeküla, mida ilmestas puude vahele paigutatud tohutu pada, lõkkeplats ja ilmselt alles hiljuti korralikult laiali laotatud killustik.

Kuigi Läti on vaid pisut Eestist suurem ning rahvastki veidi rohkem, suudab naaberriik aina üllatada.

Vaevalt saime auto kinni pidada, kui märkasime noort meest ja naist, kel tööriistad kaasas ning kes just selle jõeäärsesse orgu rajatava puhkeküla rajajad olid. «Veel eelmisel aastal oli siin täpselt samasugune võsa, täielik džungel,» osutas peremees Arturs Razins teisel pool jõge nähtavale rägastikule. Tema tulevane kaasa Edita oli aupaklikult vait ja kuulas, mida mees rääkis.

Selgub, et noored, kes sealsamas lähedal elavad, rajavad siia Woodballi nimelist puhkeparki, milles muuhulgas keskendutakse paintballi´i harrastamisele.

«Mõtlesime lihtsalt, et võiks midagi oma kodu juures teha,» ütles Arturs ja lisas, et paintball’i väljaku juurde kerkib peatselt ka majake, kus varustust hoida ning valmib katusealune piknikuplats. «Pargi kavatseme avada juba sel suvel.»

Tegelikult on esimesed külalised juba käinud ja mees osutas ühtlasi juba mainitud tohutule pajale, mis on tegelikult hoopis… saun (!). Idee sellise lõkke kohale paigutatud kümme inimest mahutava padasauna rajamiseks leidis peremees ühelt USA internetileheküljelt ning otsustas meisterdada samasuguse, ainult palju-palju suurema ning mitte puidust, vaid metallist jalgadel. Ehitamisele kulus terve talv ning Euroopas on niisugune padasaun tema teada ainuke.

Tegelikult on Arturs nõus neid veelgi tegema, kui vaid soovijaid leidub. Turismitaludesse sobiks selline asi ideaalselt ja maksab see lõbu vaid 3000 eurot.

Vaat selline oli meie kavandamata kohtumine tööka noorpaariga. Kadedaks

teeb. Eriti kui arvestada noorte rõõmsameelsust, elutervet hoiakut ja külalislahkust.

Ent seekordne reis viis meid kokku ka teiste põnevate paikade ja huvitavate inimestega. Olgu selleks siis Liepaja Karosta linnaosa, mille Nõukogude armee arestimajas aega veeta ja isegi ööbida võib, või hoopis Baldone astrofüüsika observatoorium, kus muuhulgas isegi kusagilt maailmaruumist meile sattunud meteoriiditükki katsuda saab.

See ei ole aga kaugeltki kõik. Usun, et põnevat lugemist jagub veelgi.

Ja kui tõesti Riiast kaugemale sõita ei taha, ärge unustage sisse astuda Valdemari tänav 10 asuvasse Läti Kunstimuuseumi, mis äsja pärast põhjalikku renoveerimist ja laiendamist 4. mail pidulikult taasavati. Kes seal käinud, nimetab muuseumit äärmiselt külastajasõbralikuks ja innovatiivseks paigaks, mis aitab luua ja hoida rahvuslikku identiteeti, aga ka erinevate kultuuride vahelist dialoogi.

Avatud on renoveeritud kunstimuuseum kuus päeva nädalas (välja avatud esmaspäeval) ning iga kuu viimasel pühapäeval on kõigile sissepääs tasuta. Tänavu oodatakse muuseumi lausa enam kui 100 000 külastajat ning loomulikult on kõik teretulnud.

Puhkus lätis || 3

postimees, 31. Mai 2016

Fotod: Scanpix, Verni Leivak

Lõuna-Lätis Bauska linna külje all asub tõeline Lätimaa uhkus – Rundale loss, lossiaed ja muuseum, kuhu iga huvireisija võiks sisse astuda.

Rundale loss ehitati 1730. aastatel Bartolomeo Rastrelli projekti järgi.

Rundale hingemattev ilu Vt lähemalt www.rundale.net, www.tourism.bauska.lv

R

iikliku alluvuse ja rahastamisega Rundale lossiansamblit loetakse silmapa ist v a imaks barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestiseks Lätis – see ehitati kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi 18. sajandi keskpaiku. Huvilistele on avatud 43 suurepäraselt restaureeritud ruumi ning igal aastal avatakse neid aina juurde. Ühes neist saab tänavu imetleda 18. sajandi moodi, teine on pühendatud von Baeri perekonnale – kinkis ju perekonna esindaja Ulrich kõik pereportreed muuseumile. Kuldse ja Valge saali, hertsogi ja hertsoginna eluruumide ilu ning sisustus võtavad vaimustusest hinge kinni. Siiski on ka tuba, mida hoitakse sellisena, nagu see algusest peale oli – aga ainult selleks, et külastajad saaksid aimu, millist saatanlikult rasket tööd on restaureerijad selles majas teinud.

Selle heaks, et külalised kogu kaunidusest osa saaksid, annavad oma panuse Rundale lossi 100 töötajat, lisaks veel hulk aednikke, kelle hoole all on 10-hektarilise pargi ja roosiaia ilu. Käimas on laste mänguväljaku rajamine.

Loomulikult on selles imekaunis hoones ka näitusi. Nelja aasta eest avati püsinäitus «Gootikast juugendstiilini», ning seegi laieneb üha. Läinud aastal avati ka rokokootu-

Selline näeb Rundale loss välja täna.

Rundale lossi külastuse võib kenasti ühitada Bauska kindluse ja muuseumi külastusega.

Ja sellised on lossi väravad.

ba, tänavu 24. mail aga ruum, mis pühendatud klassitsismile.

Just sel päeval tähistati ka lossi sünnipäeva – tänavu sai see 280-aastaseks.

Kontserdielu on Rundale lossis kindlalt juurdunud juba aastatega – suuremaid etteasteid korraldatakse seal igal kuul. Tihe esineja on näiteks tuntud Liepaja Sümfooniaorkester, juulis toimub traditsiooniks saanud varase muusika festival. Saali mahub umbes 200 tooli ja kui vaja, siis ka rohkem.

Park ja tuhandete õitega

roosiaed on samuti külastamist väärt. Pargi taastamine algas tegelikult juba 43 aastat tagasi – enne meenutas see pigem tihnikut. Tööde teostamise võtsid toona oma hooleks Leningradi instituudi Giproteatr töötajad, kes alustasid vanade puude maharaiumisega. 32 aastat tagasi istutati esimene pärnaallee, 12 aastat tagasi avati Roheline teater ning aasta eest amfiteater.

Võrreldes möödanikuga on see nagu öö ja päev.

Riia on Rundale lossist 80 kilomeetri kaugusel ning mugavaim viis pärale jõuda on

oma auto või turismibussiga.

Ent sõidavad ka ühissõidukid, mis väljuvad pealinnast Bauskasse iga tunni järel, kuid Bauskas tuleb üks buss teise vastu vahetada.

Teadma peaks veel, et aia ja lossi külastamiseks tuleb osta erinevad piletid. Ning kes tahab ja maksab, võib siin ka uhkeid pulmapidusid pidada ja isegi roosiaias abielu sõlmida.

Ei maksa unustada, et Rundale lossi külastuse võib kenasti ühitada võimsa renoveeritud Bauska kindluse ja muuseumi külastamisega.

Külastajate top RUNDALE KÜLASTAJATE EDETABEL Sakslased Hispaanlased Jaapanlased Prantslased Itaallased Leedulased Lõunakorealased Austerlased Venelased Inglased

4 || Puhkus lätis

postimees, 31. mai 2016

Edela-Lätis Kurzemes asub pikalt mööda mereranda sirutuv kuurortlinn liePaja, kus lisaks suvitamisele on ohtrasti paiku, kuhu minna ja mida vaadata.

Liepaja – linn mere, tuule ja muusikaga

Liepaja rand on erakordselt peene ja valge liivaga!

gendstiilis maju, ehkki paljud pärlid sõja ajal otsa leidsid. Hoonestust ilmestavad sadamalaod, milles on muuhulgas koha leidnud kõrtsid. Veel märkab pilk haruldaselt kauneid ja hoolikalt restaureeritud puumaju, ja kesklinnas vanalinna endiste turuväravate ja Rooside väljaku läheduses asuvas turismiinfokeskuses räägitakse teile nende leidmisest lähemalt.

Ette rutates võib mainida, et jalutamismarsruute pole raske endalgi leida – need on tänavakividele kinnitatud metallist nootidega, millele tuleb lihtsalt järgneda. Noodid pole valitud juhuslikult, sest linn on tuntud sümfooniaorkestri, suurte muusikaürituste (Fontaine Festival, Summer Sound jt) ja Läti rokkmuusika hällina. Aasta eest avati uhiuus viltuse siluetiga kontserdimaja ja isegi rannapargis kohtab nii ausammast trummikomplektile kui ka muusikainstrumentidest tehtud skulptuuri – puud, mis püstitati siia legendaarse hardrockansambli Livi mäletuseks ja on tehtud bändi pillidest. Skulptuuri ümber liikudes hakkab mängima mõni Livi laul, mis kantud rahvusromantilistest meeleoludest.

Liepaja promenaad oli nõukogude ajal suletud piirkond, nüüd aga paik, kus jalutada, seal peatunud laevu imetleda ja vaba aega veeta. Üks linna elama asunud taanlane on magusaimas ajaveetmispaigas avanud väga populaarsed pubid, mis teeb heameelt eeskätt rokkmuusika fännidele. Seal asuvad ka mitmed hotellid, millest mõnedel on ette näidata lausa viis tärni. Olgu lisatud, et Liepajast väljuvad praamid nii Saksamaale kui ka Rootsi.

Liepajat ühendab tramm, millel numbrit polegi.

Linn on alati täis muusikat. Rannapromenaadil võib kohata ansambli Livi muusikainstrumentidest tehtud skulptuuri, millest kostab laulu.

Jalutamismarsruudid on tänavale kinnitatud metallist nootidega.

Erakordse mulje jätab Karosta ehk sõjasadam ning sellega seotud linnak, mis rajati juba tsaariajal. Karosta keskel särab õigeusu kirik ning Nõukogude okupatsiooni tingimustes elas seal koguni 30 000 inimest. See on siiani täiesti omaette maailm, kuhu igal juhul tasub uudistama minna, ehkki praegugi asub seal NATO mereväe õppekeskus. Karosta sõjaväevanglast-arestimajast, mis külastajagruppidele avatud, räägime järgnevatel lehekülgedel.

Fakte Liepajast Vt lähemalt www.liepaJa.traVel

K

es Riiast 220 kilomeetri kaugusesse Liepajasse esmakordselt satub, sel jätkub imestamist küllaga. Läti suuruselt kolmas ja Baltimaade kümnes linn (elanikke on seal ligi 80 000) on erakordselt pikk ja kitsas, asudes Läänemere ja Liepaja järve vahelisel maakitsusel. Pikkust on Liibavil, nagu eestlased seda kutsunud on, umbes kümme kilomeetrit, laiust aga – kõige kitsamas kohas – veerand kilomeetrit ning jalavaeva aitab vähendada tramm. Ligi 7-kilomeetrisel trammiliinil hakkasid elektritammid reisijaid sõidutama juba 1899. aastal, mis teeb sellest Baltimaade esimese elektritammiliini. Muuseas – kuna liine on siiani üks, puudub trammil ka number ja seega teavad ainult kohalikud, kas tramm sõidab sinna või tagasi.

Kindlasti peab mainima, et Liepajat iseloomustab pidev tuulisus, millest on linn oma juhtlausegi saanud. Kahtlemata on tuulte pöörises olemine külmal aastaajal üsnagi ebamugav, kuumal suvel ei ole aga võimalik midagi mõnusamat soovida. Ja kuna päikeselisi ilmu on Liepajas suvel alati rohkesti ning rannas paitab talda erakordselt peen ja valge liiv, on linn tuntud menuka kuurordina, andes paljude arvates isegi Pärnule silmad ette.

Liivarand, kust tihti on võimalik leida merevaiku, on kümme kilomeetrit pikk, mistõttu leiavad igal juhul omaette nurgakese ka need suvitajad, kes inimmeres aega veeta ei taha.

Rannaäärsetel tänavatel kohtab pilk hulgaliselt kauneid juu-

Fotod: Liepaja turiSmiinFokeSkuS

• Asub Edela-Lätis, Läänemere idarannikul • Pindala 60,37 km² • Linnaõigused aastast 1625 • Lätlasi 55, venelasi 31, ukrainlasi 5, valgevenelasi 3, leedulasi 3 ja poolakaid 1 protsent • Liepaja tramm on Balti riikide vanim.

• Läti päikesepaistelisim linn • Kitsaim paik Läänemere ja Liepaja järve vahel on 250 meetrit.

• Oli pool aastat vastloodud Läti riigi pealinn.

Puhkus lätis || 5

postimees, 31. Mai 2016

Läinud hilissügisel avati Liepajas uus ja uhke kontserdimaja Lielais Dzintars ehk Suur Merevaik, mis rabab nii oma arhitektuuri kui ka akustikaga.

Uus ja uhke Suur Merevaik teater, mida peetakse üheks Läti paremaks, kultuuriüritusi korraldatakse ka olümpiakeskuses, on ka muuseume, kino jne.

Muusikud ütlevad, et see on parima akustikaga saale kogu Euroopas.

«Selle maja teeb eriliseks ka viltune arhitektuur, mis värvilt meenutab Läänemere merevaiku,» kinnitab Hartmane. Suurde saali mahub 1000, kammersaali 180 ja eksperimentaalsaali 150 inimest. Oleneb muidugi esinejast, kas pileteid on enne kontserte saadaval või mitte. Ja on veel üks, peeglitega Uue Linna saal, kus peetakse konverentse – see mahutab kuni 200 külastajat.

Ees ootav suvehooaeg on Lielais Dzintarsile esimene, kuid juba

korraldatakse siin kaht festivali.

Liepaja Sümfooniaorkester korraldab siin iga-aastast klassikalise muusika festivali Liepaja Suvi, kus kuuleb tegelikult veidi ka popmuusikat ja džässi. Augustisse on planeeritud Liepaja Kunstifoorum, mille raames saab nautida kaasaegse kunsti näitust, teatrietendusi, džässi, balletti, ooperit ning klassikalist muusikat. Kontserdimajas toimuvad üritused suvi läbi, on ju Liepaja kuurortlinn.

Vt lähemalt www.greatamber.lv

L

ielais Dzintarsi kontserdimaja avalike suhete juhi Elizabete Hartmane sõnul algasid selle ehitustööd 2013. aastal, avamistseremoonia peeti läinud aasta novembris. Tegelikult saavutas Austria arhitekti Volker Giencke töö avalikul konkursil võidu juba kolmteist aastat tagasi, aga kuna Läti viskles majandusprobleemides, lükkus selle teostamine kümneks aastaks edasi. Hinnaks kujunes 32 miljonit eurot.

«Muusikud ütlevad, et see on parima akustikaga saale kogu Euroopas,» räägib Elizabete Hartmane. «Alles eelmisel nädalal esines meil dirigent Kristjan Järvi, kes ütles, et peaksime just akustika tõttu oma kontserdimaja üle väga uhked olema. Teda kui dirigenti, kes on esinenud kuulsamates saalides üle maailma, võib uskuda.»

Liepajas elatakse üldiselt aktiivset kultuurielu. Lisaks vastsele kontserdimajale ootab publikut

Lielais Dzintars on huvitav nii seest kui väljast – see meenutab viltust rombi.

Fotod: Liepaja

kontserdimaja

Riia pilkupüüdvaim hotell on kahtlemata Radisson Blu Latvija. Eestlased kuuluvad arvukuselt selle majutusasutuse esiviisikusse.

Radisson Blu Latvija spaas leiab õdusaid nurki ja nurgataguseid.

Fotod Radisson Blu Latvija

Öömaja linna keskel

E

elkõige äri-, kuid ka kaubareisijatele või lihtsalt turistidele orienteeritud Radisson Blu Latvija turundusjuht Kaspars Eksa sõnab, et kuna hotell võib eriti just kevadel ja sügisel – seoses osalejaterohkete rahvusvaheliste konverentsidega – olla sajaprotsendiliselt tuubil täis, aitab huvilisi, kes soovivad seal ööbida, varajane toa reserveerimine.

«Kõik oleneb tegelikult külastajate segmendist,» tunnistab Eksa, «sest suviti on meie majas palju turiste, seda eelkõige Saksamaalt ja Soomest. Eestlased kuuluvad vaieldamatult meie hotellikülastajate esiviisikusse ning Vene turistid on enamjaolt välja vahetanud tulijad Skandinaaviast.»

Tube on kokku 571 ning kõik nad on kahekohalised.

Kaspars Eksa soovib juhtida

tähelepanu 26. korrusel asuvale Skyline baarile, kust avaneb Riiale linnulennult imetabane vaade ning kus pakutakse sellest hooajast ka lõuna- ja õhtusööki.

Spaakeskust ESPA Riga nimetab Kapars Eksa aga viietärniluksusspaaks, kust leiab 21 protseduuri- ja massaažituba, lisaks ujumisbasseinid ja saunad, aga ka solaariumi. Samuti on avatud vabaõhuujula. «Eestlased armastavad spaasid,» teab Eksa.

Seda majutusasutust on raske linnapildis mitte märgata.

6 || Puhkus lätis

postimees, 31. mai 2016

Liepajas kaRosta sõjavÄelinnakus on avatud vana sõjaväevangla-arestimaja, kus saab kogeda ka ekstreemsusi.

Vanglajuht Juris Rakis on samuti üsna ekstsentriline isiksus.

Mereõhk, männimets …

See on ju kuurort!

«Istu!»

ütleb Nõukogude armee ohvitserina esinev arestimaja ülem Juris Rakis hakatuseks, nina ees laual mitu telefoni, taustal punalipud, Brežnevi portree ja Lenini büst. Seinal on Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Poliitbüroo kogu oma hiilguses. Eluaegsest sõjaväelasest õhkub – kui ta oma rolli sisse elab – tõelist Nõukogude ohvitserimölakat, ja siia majja sobib see ideaalselt.

silla ning kalmistu juures oli šlagbaum, kust, kui sul polnud passis vastavat templit ja propuskit, sind edasi ei lastud. Kui nõukogude ajal elas siin lausa 30 000 inimest, siis praegu umbes 4000.

Jumal tänatud, et 80ndatel ehitatud viiekorruselised mahajäetud paneelmajad lammutati. Nüüd ela nagu Euroopas – ruumi on palju, jagub rohelust, meretuul puhub nagu neljatärnilises kuurordis!

Mitu sõdurit arestimajja mahtus?

Nii palju kui vaja.

Mis selles majas varem oli?

Kui palju?

Nii palju kui vaja. Ütlen ka kolmandat korda: nii palju kui vaja.

Kuidas neid ümber kasvatati?

Siia võis sattuda sõjaväedistsipliini jämeda rikkumise eest. Viinavõtmise, ülemusele vastu hakkamise või vaidlemise eest. Täpselt selle eest, nagu sina praegu vaidlesid – ma ju ütlesin sulle, et mahtus nii palju kui vaja. Kakluste, sõjaväeosast omavolilise lahkumise eest või varastas sõdur kanistritäie bensiini ning müüs selle eraisikule.

Arestimajas, muide, ei istutud, siin toimus ümberkasvatamise protsess, mis kestis iga päev 12 tundi. Umbes neli tundi marsiti, üks tund oli poliitõpet ehk ajupesu, siis paar tundi sõjalist väljaõpet – joosti, gaasimask peas, ümber arestimaja. Lisaks veel igasugu «meeldivad» tööd kogu Karostas nagu peldikute, aga ka teiste ruumide hommikust õhtuni küürimine.

Inimesteta?

Sõjaväelinnas oleks võinud elada kuni 20 000 inimest, aga Karostat ei ehitatudki lõpuni. Venemaa kaotas Vene-Jaapani sõja ja hävitati kogu Balti laevastik. Meenutagem, et kui Venemaal peeti mullu võidupüha, siis ka Jaapanis peeti suure võidu 110. aastapäeva.

Ent ükski linn ei saa eksiteerida – milleta? Haiglata! Ehitati suur ja kaasaegne sõjaväehospidal, isegi röntgeniaparaati hakati siin juba 1904. aastal kasutama. Hospidalina see aga ei tegutsenud, sest 1905. aastal toimus revolutsioon ning suvel hakkasid madrused mässama. Mässasid kolm päeva ja kui see maha suruti, tekkis probleem, kuhu nad vangi panna. Nii otsustatigi hospidal arestimajaks ümber ehitada. Aknad müüriti kinni ja toad tehti väiksemaks. Nii tegutseski arestimaja 92 pikka ja kaunist aastat, et halbu sõdureid ümber kasvatada.

Karosta oli 90ndateni nagu linn linnas – siia pääses vaid üle

Keskmiselt kestis arest viis ööpäeva, aga iga väikseima rikkumise eest sai paar lisaööpäeva.

Keskmiselt kestis arest viis ööpäeva, aga iga väikseima rikkumise eest sai paar lisaööpäeva.

Karistati ka grupiviisiliselt, kui üks inimene millegi vastu eksis.

Näiteks – sina istud praegu määruste vastaselt, saad kaks ööpäeva ja teised pannakse selle eest koridoris sada korda kätekõverdusi tegema.

Ja ikkagi – inimesi mahtus siis täpselt nii palju kui vaja. Siin kehtis kord nagu Nõukogude armees ikka: käsku tuleb täita ja seda ei arvustata, vaid täidetakse.

Ainulaadne arestimaja Avatud 1. maist 30. septembrini kl 10–18, sissepääs täistundidel, pilet maksab 4,50 eurot.

Karosta arestimaja on ainus külastajatele avatud sõjaväevangla Euroopas, saab ööbida ekstreemsetes tingimustes (15 eurot öö).

Avatud muuseumiväljapanek, tellida saab ekskursioone maa-alustesse labürintidesse ja erinevaid 24-tunni pakette, mängida spioonimängu.

Baaris pakutakse teemakohaseid jooke ja sööke, saab pidada sünnipäevi.

Avati ligi 100 aastat tagasi, lõpetas tegutsemise 1994. aastal.

Arestimajast pole keegi kunagi põgenenud.

Ghost Hunters International (USA) on seda nimetanud maailma üheks enim kummitavaks majaks.

Praegu istumegi ülema kabinetis?

Põhimõtteliselt jah. Seesama laud, sama sektsioonkapp on siin olnud oma 40 aastat. 92 aasta jooksul on vahetunud peaasjalikult riigijuhtide portreed, lipud ja vormiriided. Ükski sõjavägi ei saa läbi ...?

Ennast ja last võib tuumasõja ajal just nii kaitsta.

Haiglata.

Ei, distsipliinita. See pole sulle siin Tallinn. Jälle jäid vahele. Kaks ööpäeva!

Just nii, seltsimees vanemleitnant!

Pean sulle prillid andma? (Kergitab kraed paguni pealt, et auaste näha oleks.) Loe tähed kokku.

Just nii, seltsimees kapten!

Vaat nii. Olen aega teeninud raudteevägedes, Läti piirivalvevägedes ja nüüd teenin 13. aastat aega siin.

Ise olete arestimajas istunud?

Pika keele eest. Viimati 1995. aastal ja sama asja eest, aga Riias, uue vabariigi ajal.

Vaata lähemalt www.JurmalasmuzeJs.lV

«See on meeldiv koht ja siinsed inimesed südamlikud. Kuurort! MereFotod: Verni LeiVak õhk, männimets,» ütleb Juris Rakis.

Maja ehitas koos Karosta linnakuga 19. sajandi lõpul Tsaari-Venemaa. Meenutan, et Venemaale kuulusime meie, kuulusite teie ja kuulus isegi Soome. Venemaa otsustas oma piire kindlustada, sest Saksamaani on Liepajast kõigest 70 km. Samal ajal tugevdati Paldiski sadamat, uuendati ka Helsingi lähedal asuvat linnakut, mis samadest punastest tellistest ehitatud nagu siinsedki hooned.

Kuigi seda nimetati Aleksander III sadamaks, ristis rahvas selle kiiresti Karostaks ehk sõjaväesadamaks, sest kõik siin leiduv on rajatud sõjalistel eesmärkidel.

16 aastaga kasvas sadamast välja terve linn! Ja ükski linn ei saa aga olla – milleta?

8 || Puhkus lätis

postimees, 31. mai 2016

Hansalinn LIMBAŽI – Hansahõbeda kuninganna.

Limbaži kutsub nii ajaloohuvilisi kui puhkajaid. informatsiooni limbaŽi kohta (ka eesti keeles) on VÕimalik lugeda aadressil www.Visitlimbazi.lV

Looduskaunite Põhja-Läti järvede keskel asuv kunagine hansalinn Limbaži on vaikne ja rahulik, kuid pakub huvitavat ajaviidet nii ajaloost ja kultuurist huvitujatele kui ka niisama argipäevast puhkust otsivatele reisihuvilistele.

Eesti piirist vaid tunni kaugusel asuv Läti hümni autori Kārlis Baumanise sünnipaik meelitab lossivaremete, ajaloomuuseumi, vana tuletõrjedepoo või hõbedamuuseumiga. Linnas asub kolm kirikut – evangeelne luteri kirik, õigeusukirik ja katoliku kirik, millest esimest kahte on võimalik ka seest näha.

Samuti on linna servas peidus piltilus Limbaži suurjärv, kus ujudes või paadiga sõites on hea aega veeta kogu perega, kuna supelrannas asub ka laste mänguväljak. Järve ääres kulgeb ka 3,6 kilomeetri pikkune laudtee, mille ääres on nii linnuvaatlustorn kui ka läti- ja inglisekeelse tekstiga informatsioon kohaliku looduse kohta.

Linna ümbruses aga asub veel palju teisi kauneid ja unikaalseid paiku nagu Cēsis või Sigulda, kuhu juhatatakse teid Limbažis aktiivselt tegutsevast turismiinfo keskusest.

Bīriņi loss (1860) – Järveäärsel mäekünkal asub 1860. aastal ehitatud loss – Riiale, Siguldale ja Saulkrasti rannale suhteliselt lähedal asuv romantiline paik. Lossi ümbritsevad maalilised pargid, järved ja mõisahooned, kus on võõrastemajad, restoran, ruumid pulmade ja seminaride korraldamiseks. Võimalik on kasutada sauna, ratsutada hobustega, sõita paadiga, jalutada iidses pargis.

Hansalinn Limbaži - Endise mõisavalitseja klassitsistlikus stiilis ehitatud hoone. Kolm saali püsiekspositsiooni ja kolm näituste tarvis. Hoone on ehitatud 19. sajandi teisel poolel telliskividest, historitsismi perioodile iseloomulikus vormis. Tornis on säilinud originaaltrepp. Küllaltki raske tõus torni ja klaasist põrandad loovad äärmuslikke tundeid. Viienda korruse akendest avanevad vaated vanalinnale. Hoones on taastatud 19. sajandi interjöör.

Tel +371 2924 4927, www.birinupils.lv

Tel +371 6407 0632, limbazu_muzejs@limbazi.lv, www.visitlimbazi.lv

MIDA TEHA SUVEL LÄTIS Riia ooperifestival

Latvijas Nacionālā Opera 01.06–11.06.2016 www.opera.lv

kontsert välismaalima muusika

Rahvusvaheline liivaskulptuuride festival Jelgava 11.06–12.06.2016

www.festivali.jelgava.lv

jaanipäevalaat Riias

liepāja merepäevad

festival Positivus 2016

www.kultura.riga.lv, www.avesol.riga.lv

www.liepajaskultura.lv

www.positivusfestival.com

Rīga 22.06.2016

festival Rīgas Ritmi (Riia rütmid) Rīga 29.06–02.07.2016

Talsi piirkond 03.06.2016

Rüütliturniir

www.rigasritmi.lv

akustilise muusika festival

www.kulturascentrs. ventspils.lv, www. visitventspils.com, muzejs. ventspils.lv

suur latgalite laatludzas

www.rundale.net

www.talsi.lv

(Hõbekajakas) Salacgrīva piirkond 03.06–05.06.2016

slītere matkajate päevad

Dundaga piirkond, 04.06–05.06.2016

www.visit.dundaga.lv

Riia ooperifestival

Latvijas Nacionālā Opera 01.06–11.06.2016 www.opera.lv

Ventspils 11.06–12.06.2016

Ludza piirkond 18.06.2016

www.ludza.lv, www. ludzasamatnieki.lv

Riia festival

Rīga 30.05–20.06.2016

www.rigasfestivals.lv

kaksiklinna valgavalka festival

suvise pööripäeva tähistamine vabaõhumuuseumis

visit.valka.lv

www.liepaja.travel

Valka 08.06–12.06.2016

Rucava piirkond 21.06.2016

aiapäev

Rundāle piirkond 02.07.2016

saulkrasti päevad Saulkrasti 01.07–03.07.2016

www.visitsaulkrasti.lv

kantrimuusikafestival

Bauska piirkond 08.07–09.07.2016

www.countrybauska.lv

Roja kalameeste

Liepāja 09.07.2016

ventspilsi merepäevad Ventspils 09.07–10.07.2016

www.ventspils.lv, www.kulturascentrs. ventspils.lv, www.visitventspils.com, muzejs.ventspils.lv

Rahvusvaheline Bachi kammermuusika festival Tukums piirkond 10.07.2016

www.jaunmokupils.lv

Rahvusvaheline vana muusika festival

Mootorratturite kokkutulek Ventspils 15.07–17.07.2016

www.visitventspils.com

sõjaajaloo rekonstrueerimise klubide festival Daugavpils piirkond 16.07–17.07.2016 www.daugavpils.lv

silmupäev

Carnikava piirkond 20.07.2016

www.tourism.carnikava.lv

Rīga 13.07–16.07.2016

saulkrasti džässifestival

Roosipäevad

saulkrastijazz.lv

www.smf.lv

päevad

Tukums piirkond 15.07–16.07.2016

www.jurassvetki.lv

kuldīga pidustused

Roja 09.07.2016

Salacgrīva piirkond 15.07–17.07.2016

www.visittukums.lv

Kuldīga piirkond 14.07–17.07.2016 www.kuldiga.lv

liivaskulptuuride festival Ventspils piirkond 22.07–24.07.2016 www.ventspils.lv

Cēsise 810. sünnipäeva tähistamine Cēsis 22.07–24.07.2016 www.cesis.lv

Cēsise kunstifestival Cēsis 08.07–28.07.2016

www.cesufestivals.lv

tänavateatrite festival Liepāja 29.07–30.07.2016

www.liepajaskultura.lv

LMT Summer Sound Liepāja 29.07–30.07.2016

Saulkrasti piirkond 18.07–23.07.2016

www.summersound.lv

kino- ja kunstifestival Rojal

Cēsis piirkond 30.07–31.07.2016

Roja piirkond 21.07–23.07.2016

Cēsise linnuse keskaja päevad www.cesis.lv

liivi päevad Kolka vald 06.08.2016

Meloodilise muusika päevad

(Riia–Valga rong) Valka piirkond, Valka 06.08.2016

salacgrīva rahvusvaheline klassikalise muusika festival

keskaja päevad jaunpilsis Jaunpils 13.08.2016

www.visittukums.lv

ludza linna päevad Ludza 12.08–14.08.2016 www.ludza.lv

Salacgrīva 29.07–07.08.2016

semgalite festival 2016

ventspilsi linna päevad 2016

www.mammadaba.lv

Ventspils 05.08–07.08.2016

Milfest

Valka 05.08–07.08.2016 www.visit.valka.lv

alūksne linna päevad

Tērvete piirkond 20.08–21.08.2016

läti piima, leiva ja mee päevad ning piimapakipaatide regatt Jelgava 27.08.2016

www.festivali.jelgava.lv

Alūksne piirkond 05.08–07.08.2016

kiirusefestival – kuramaa ralli

fontaine festival 2016

www.rallykurzeme.lv

www.visitaluksne.lv

Liepāja 12.08–13.08.2016

www.fontainefestival.com

Liepāja 26.08–28.08.2016

Puhkus lätis || 9

postimees, 31. mai 2016

Riiast poole tunni autosõidu kaugusel Zemgale regioonis asuva Daugava jõe muuseumi noor direktor ZiGMaRs Gailis kutsub külla kõiki huvilisi, keda paelub ajalugu.

26

-aastane Zigmars Gailis on direktori ametit pidanud kaks aastat, kuid just sel suvel ootavad tema asutust märkimisväärsed renoveerimistööd. Kui mainida, et väljapanekut on ühel ja samal moel eksponeeritud juba peaaegu pool sajandit, on selleks ka viimane aeg.

Ent miks üldse Daugava jõgi muuseumi väärib? «Inimesed tahavad näha, kuidas jõe ääres varem elati, lisaks on Daugava lätlastele väga oluline,» on Gailisel vastus varnast võtta. Seda enam, et kaluritel, kes kala elatise teenimiseks püüavad, pole jõe äärde pärast hüdroelektrijaama rajamist eriti asja. Aastas väisab Riia lähedal Salaspilsi maakonnas Dole saarel asuvat endisesse Dole mõisa rajatud muuseumi umbes 25 000 külastajat – täiskasvanu peab pileti eest maksma kaks eurot ja laps poole vähem.

Esimene külastaja astus muuseumi uksest sisse 1969. aastal ja nagu öeldud, on väljapanek praegusel moel – lihtsalt lükandstendidele paigutatuna –

Zigmars Gailisel saab suvel muuseumi direktorina täis kaks aastat. Tänavu suvel algavad siin muljetavaldavad ümberkorraldused.

olnud vaatajate ees juba aastakümneid. Juunis algavad muljelavaldavad ümberehitus- ja renoveerimistööd. «Ma vähemasti loodan seda,» tähendab Gailis igaks juhuks. Töödega, mille hind on ligikaudu 100 000 eurot, jõutakse lõpule alles tuleval aastal.

«Ja kuigi juuni lõpus on ekspositsioon suletud, on külalised ikkagi meie imeilusasse parki oodatud.

Seal on võimalik näha ka kalamehe talukohta, kus saab uurida, kuidas elasid Dole saarel inimesed sada viiskümmend aastat tagasi. Lisaks on meil võimalik lõkkeplatsil lõõgas- Muuseumi ees märkab külastaja suurt paati. «See ei kuulu meile, see on meil lihtsalt vaatamiseks väljas,» tuda.»

Fotod: Verni LeiVak selgitab noor direktor.

Vt lähemalt www.daugaVasmuzeJs.lV, twitter@daugaVas muzeJs, www.draugiem.lV/daugaVasmuzeJs/, www.faCebook.Com/pages/daugaVas-muzeJs

Daugava jõe lummuses

Baldone maavalitsuse turismikorraldaja aiva veRŠinina oli meeldivalt üllatunud, kui palju rahvast kevadisele kanuumatkale kogunes. Mis sest, et kaks seeniorosalejat end veest leidsid ja retke katkestasid.

Väsinud, aga õnnelikud Vt lähemalt www.baldone.lV, www.naVessala.lV, www.waterJump.lV

Foto: Verni LeiVak

M

isa jõgi ei ole suur nagu Daugava või Gauja , vaid pisike jõeke, milles kevadel – võrreldes teiste aastaaegadega – tunduvalt rohkem vett voolab. Kanuumatka harrastajatele on see nagu õnnistus, ja Baldone maavalitsuse sportlik turismikorraldaja Aiva Veršinina oli erinevas vanuses kanuutajate rohke osavõtu üle siiralt rõõmus.

«Viimasel ajal muutub väikestel jõgedel kanuutamine üha populaarsemaks, tore, et tuldi lausa peredega,» tunnistab Veršinina. Matk on just läbi saanud ning rahvas väsinud, paadid juba tagurpidi pööratud ning inimesed retke lõpetuseks pakutava sooja supi ja pitsa järjekorras. «Tänane retk õnnestus täiega, kui välja arvata vilu ilm ja vihm ning see, et kaks seeniorist osavõtjat mitu korda ümber läksid ja finišisse ei jõudnudki.»

Tähtis polnud seegi, et algselt kavatseti aerutades läbida 22 kilomeetrit ja piirduti 12 kilomeetriga, sest jõele oli langenud arvukalt puid.

Iga sellise takistuse ületamine nõudis paadi veest välja tirimist ja siis jälle jõkke laskmist. Tänasel retkel osales üksteist paati – neid polnud just

Aiva Veršinina jäi Misa jõe kanuuretkega vägagi rahule, ehkki seeniorid finišisse ei jõudnud. palju, aga võrreldes esimese, nelja aasta taguse retkega, millel osales viis paati, oli see oluliselt suurem hulk.

«Ikkagi oli huvitav ja tundub, et kõik jäid sisuka päevaga rahule,» on Veršinina veendunud. Loomulikult eelnes teeleasumisele ohutu sõitmise teemaline loeng, sest paljud

istusid kanuusse esimest korda. «Varasemat kogemust polegi vaja, sellise retkega saavad kõik hakkama. Ning mis mulle eriti head meelt teeb – see, et osa võtsid väga erinevad inimesed. Tulijate hulgas oli neidki, kes on varasematel aastatel teekonna läbinud.»

2400 elanikuga Baldone

linnas toimub suvelgi huvitavaid ettevõtmisi ja üritusi.

Juuli lõpul korraldatakse linnakeses jalgrattamatk ning peetakse Waterjumpi-nimelist veefestivali, mida korraldatakse tänavu juba kolmandat korda.

Kunstjärve kallastele kerkib telkimislinnak ja festivali kesk-

mes on suur vettehüppamise trampliin. Lõbu jagub vabaõhudiskol öötundidekski.

Kekava linna turismiinfokeskus korraldab aga 12. juunil Daugmale lähedal Daugava jõel ürituse, millega proovitakse pääseda Guinnessi rekordite raamatusse. Teemaks on hiigelkanuud ja -kajakid.

Nagu Eestis, on Lätiski väikestel jõgedel kanuutamine võimalik eeskätt kevadel.

Foto: aiVa VerŠinina

10 || Puhkus lätis

postimees, 31. mai 2016

Piimamõis tähendab ka seda, et seal saab luksuslikult ööbida.

Interjöörid ja suurepärane atmosfäär Berghofis ei anna häbeneda.

Piimavann roosiõitega kahele - mis on sellest erutavamat!

Skrunda maakonnas Sieksates asuvas BeRGHofi Mõisa PiiMaMuuseuMis näeb huviline, kuidas rohust piim ja juust saab.

Berghofi piimamõisas kohtab rääkivat lehma toimetaja

R

iiast 156 ja Liepajast 75 kilomeetri kaugusel paiknev Berghofi mõis põles küll 1905. aastal maha, kuid ehitati taas üles 1912 ning edasi tegutses siin kohalik kool. Piimamõisa tiitli andsid uued omanikud kohale alles 2012. aastal, et esile tuua selle ainulaadsust.

Kaunilt renoveeritud peahoones on ajastutruult sisustatud toad, kus mõnus aja peatumist nautida, ümberringi imekaunis loodus. Majapidamist ilmestavad aedikutes peetavad mets- ja koduloomad, kellega suhtlemist ei keela keegi.

Need aga, kes peent ja luksuslikku elu mõisahoones ei ihalda, võivad peatuda kõrvalhoones asuvates odavamates tubades või hoopis lõkkeplatsiga telkimisalal. Rahvast mahub kogu kompleksi rohkesti, mistõttu on Berghofi piimamõis populaarne paik, kus kõikvõimalikke üritusi või kokkutulekuid

pilet piimamuuseumisse maksab 3 eurot, lastele Ja pensionäridele 2,5 eurot.

Vt lähemalt www.pienamuiza.lV

VERNI LEIVAK

korraldada. Mängijaid ootab ka kaks tenniseplatsi.

Et oma nime õigustada, pakutakse mõisas võimalust kogeda šokolaadi- ja piimavanne, milles paarid teineteisele massaaži teha saavad, ent saab ka basseinis ujuda ning saunarituaale nautida.

Kõrvalhoonetes on avatud spetsiaalne piimatootmisele ja selle ajaloole pühendatud muuseum, kus teid tervitavad rääkiv lehm Venta ja tema vasikas Druvis, kellesarnaseid leiab vaid Itaaliast, kust nemadki on toodud. Puust valmistatud pudulojused kaaluvad 400 kilo ning nad valdavad – vastavalt vajadusele – lausa kolme keelt, et tutvustada, kuidas rohust piim saab.

Loomulikult antakse külastajatele ülevaade piimanduse arengust Lätis, aga on võimalus ka uurida, millisesse taarasse on seda aegade jooksul villitud või pakendatud. Kes soovib, võib lüpsmistki õppida või proovida piimast võid valmistada.

"Tere, minu nimi on Venta ja see on minu poeg Druvis," sõnab rääkiv lehm sissejuhatuseks.

Fotod: Verni LeiVak, BerGHoFi piimamuuSeum

Poolik lehm ei räägi midagi, temaga saab lüpsmist õppida.

Puhkus lätis || 11

postimees, 31. mai 2016

Neiu rohelises kleidis tutvustab end Charlotte von Offenbergina ning viib meid hästi säilinud doBele linna kindluse varemetesse. Muuhulgas suhtleb ta ka sealsete vaimudega.

Dobele linnusesse tasub eriti minna augustis, kui toimub keskaegse linnuse päev.

Fotod: doBeLe turimiinFokeSkuS, Verni LeiVak

Dobele kutsub ordulinnuse varemetesse VERNI LEIVAK toimetaja

C

ku Lenini tänavat – peatänavat kutsuti isegi tol kaugel ajal Brivibase ehk Vabaduse tänavaks.

Nõukogude ajal tegutses siin ka kolm suurt tehast, aga kui saabus vabadus, neid ei suletud ning töötavad siiani. Kindlasti teavad eestlased Spodriba puhastuspastat, kingakreemi Vici ja mitmesugust autokosmeetikat. Endiselt õitseb küünlavabrik, mille saadused lähevad enamjaolt ekspordiks, ning vahuplastist ehitusmaterjalide tehas. Nii et töötuks on jäänud selles linnas vaid need, kes töötada ei viitsi.

Keskajal müüriti kindluseseina elusalt noor naine. Olla võib, et tema see inimkujuline kindluse valvur ongi, ehkki see võib olla ka keegi teine.

Suvel toimub aga Dobeles nii mõndagi põnevat. Üleriigilise kuulsuse on saavutanud mai lõpus ja juuni algul peetav sirelifestival. Dobelet sirelilinnaks kutsutaksegi, asub ju siin Euroopa suurim sireliaed. Suuremad vabaõhuüritused toimuvad kahes paigas – ordulinnuse aias või Dobele vabaõhulaval.

Augusti esimesel laupäeval peetakse ordulinnuse aias traditsioonilist keskaegse linnuse päeva – tänavu juba kuuendat korda. Eriti oodatud on ajastutruult kostümeeritud külastajad. Kuulata saab kontserte ning lapsed on oodatud õpitubadesse.

Hotelle on Dobeles kaks, aga need on väikesed, kuid Jelgava, kus neid rohkem, asub vaid 30 kilomeetri kaugusel.

DOBElEs asub üks suuremaid sireliaedu kogu maailmas.

TASUB MINNA

harlotte von Offenbergi õige nimi on Antra Karkla ja ta töötab väikese Zemgale piirkonna Dobele linna giidina. Elanikke on siin linnakeses umbes 11 000 ning esimest korda mainiti seda juba 1254. aastal. Eksida on Berze jõe kallastel asuvas ja pealinnast Riiast ligi 80 km kaugusel asuvas linnas võimatu, sest kirik, mille ehitamist alustati 1495. aastal, on orientiirina kõikjale näha.

Vaatamisväärsustest on kahtlemata olulisim Zemgale linnuse ja Liivi ordu varemed, mis asuvad jõe paremal kaldal. Zemgallaste linnuse võtsid 13. sajandil üle ristirüütlid ning mõistnud, et sissetungijate vastu on nad võimetud, põletasid ise oma puust kindluse maha. Nii ehitasid ristirüütlid sajand hiljem uue, mis oli juba kivist, ning selle territoorium üha laienes. Just nii suur on see ka täna. 2002. aastal alustati varemete konserveerimist ja preili von Offenberg rõhutab, et kõik kivid, mis müüridesse laotud, on ehtsad ning Baltimaade lossivaremetest kõige paremini säilinud.

Nõukogude ajal oli Dobele oluline ja poolsuletud sõjaväelinn ning elanikke oli kaks korda rohkem. Sõjaväeosad lausa ümbritsesid seda ning nagu von Offenberg oma kogemusist teab, teenis siin ka arvukalt eesti mehi. Ometi polnud Dobeles toona linnadele vaat et kohustuslik-

Guinnessi rekordite raamatu vääriline

kAEVPuRskkAEV. Suurejoonelised

ÕuNAFEstiVAliD. läti suuRiM

mälestusmärk represseeritutele.

läti kAuNEiM

kiviaed.

Vt lähemalt www.dobele.lV

Varemetes kummitab

ANTRA KARKLA, Dobele linna giid:

«Ordulinnuse kindlusel on valvur, kummitus, kes ilmutab end inimese kujul. Mulle sõna «kummitus» ei meeldi, aga olen veendunud, et nad on olemas.

Legendi järgi on kuhugi kindlusevaremesse peidetud varandus, mida valdab kuri must koer.

See, kes varanduse leiab, peab ennast selle juures ümber pöörama ning kindlusest otsejoones välja kõndima. Koer hakkab seljataga valjult ja vihaselt klähvima ning mingil juhul ei tohi end sellest häirida lasta. Kui varanduse leidja hirmunult koera poole vaatab, võtab koer varanduse endale ja peidab selle veelgi sügavamale.

Seni pole keegi teada andnud, et varandus leitud oleks. Ju nad siis on end koera poole pööranud.

Kindlasti vastab tõele, et keskajal müüriti kindluseseina elusalt noor naine. Olla võib, et tema see inimkujuline kindluse valvur ongi, ehkki see võib olla ka keegi teine. Ka mina olen temaga kohtunud – ja ta on praegugi siin, tunnetan selgelt tema siinolekut. Valvekaameratega on salvestatud, kuidas naine valges riietuses linnuse alalt lähedalasuva gümnaasiumi hoonesse siseneb.

Ent siin, kindlusemüüride vahel olen kohtunud sihvaka mehega, kes võib olla 43–45-aastane.

Kui keegi teine temaga kohtub, siis soovitan jääda rahulikuks ning käituda viisakalt ja aupaklikult nagu igal pool mujalgi avalikus kohas.

Käin siin päris tihti ja ausalt öeldes on väga harva juhtunud, kui pole linnuses või selle lähistel kohanud kas või peremehega jalutavat koera või kuulnud koera haukumist.»

12 || Puhkus lätis

postimees, 31. Mai 2016

Läti Teaduste Akadeemia juhatuse auliige Valdis Jakobsonsist on saanud Jelgava maakonnas asuva Blankenfelde mõisahärra ja üllataval kombel ka Baltimaade suurima kellakogu omanik.

Väravast sisse astudes on näha vana mõisa, mis siiani restaureerimise ootel. Kes väga tahab, saab sissegi kiigata.

Teenijatemajas asub hotell ning ka see põnev keerdtrepp.

FotoD: Blankenfelde mõis, verni leivak

B

lankenfelde mõisahärraks sai Valdis Jakobsons 2007. aasta lõpul. Kogu elu farmaatsia valdkonnas tegutsenud akadeemik oli orgaanilise sünteesi instituudi asedirektor, direktor ning juhatuse esimees. Suurimaks ettevõtteks, mida ta juhtis, oli aga Grindex, kellele kuulus ka Tallinna farmaatsiatehas ning mille nõukogu liige Jaksobsons oli.

Pensionile jäänuna ei soovinud mees aga aktiivsest elust loobuda. «Ostsin siis mõisa,» avaldab ta. «Algul mõtlesime, et loome spaa, aga tuli majanduskriis ning tundus, et seda pole vaja. Praeguseks oleme taastanud hobusetalli, kus saab korraldada ka pulmapidusid, ning teenijatemaja. Kasvatame ise juurvilju ja puuvilju, millest valmistame ökotooteid – siirupeid, mahlu, veini ja konserve. Ning võtame külalistemajas (ühe öö hind kahele on 44 eurot) vastu külalisi, kes võivad toodangu valmimistki vaatama tulla. Samuti on meil kaunis 12-hektariline park, millest oleme suure osa vanade projektide järgi taastanud.»

Blankenfelde tähendab saksa keeles tühja põldu ning selle ajalugu ulatub 1426. aastasse. Mõisahärrasid on aegade jooksul olnud mitmeid, nõukogude ajal asus siin aga pansionaat ning hiljem kolhoosikeskus ja postkontor. Ning siin on elanud ka perekondi.

Mõisa peamaja on aga senini renoveerimata, sest tegu on riikliku tähtsusega ajaloo-objektiga.

«Riik renoveerimiseks raha ei anna, aga tahab taastamistöid kontrollida; samuti on suhteliselt keeruline leida oskustöölisi. Selge on, et valmis ei saa see mõis kunagi, tegevust jagub alati, aga vajaksime investeerimiseks, arvan, üle miljoni euro. Loodame Euroopa fondidele,» kostab Jakobsons.

Valmis ei saa see mõis kunagi, tegevust jagub alati, aga investeerimiseks vajaksime üle miljoni euro.

Endises teenijatemajas, kus ka külalisi majutatakse, saab nautida peremehe unikaalset kellade kogu. Mitte ajanäitajate, vaid kellukese moodi kellade.

«Ega mul tegelikult neid kel-

lasid olnud plaanis koguda, ma ei saa öelda, et unistasin nendest lapsest saati,» muigab Jakobsons.

Kord nõukogude ajal Saksamaad külastades – täpsemalt 1978. aastal – sattus ta kohalikule turule ning ütles kolleegidele naljatamisi, et ostab ühe kellukese. Kolleegid arvasidki, et see on nali, kuid Jakobsonsil oli tõsi taga. Nõnda, enesele ootamatult, tekkiski uus hobi ning kirg vallutas teadlase täielikult. Nüüd sai otsekui kinnisideeks uurida välja pühapäevaste antiigiturgude ja -poodide aadresse kõikjal maailmas.

«Kõige lihtsam oli leida suveniirideks mõeldud kellasid, needki on huvitavad, pealegi muutuvad nad ajas üha väärtuslikemaks,» räägib mõisahärra. Mõnede suurte laevakellade omanikuks sai ta Eestit külastades – farmaatsiatehase ühe juhina oli tal Tallinnasse tihti asja.

Mees tunnistab, et iga kellaga seondub talle mõni lugu. Kas või seoses ostmisega. «Iisraelis pidin kella saamiseks kauplema umbes poolteist tundi,» naerab Jakobsons. «Tegelikult on nende seas nii kallimaid kui ka odavamaid kellasid, aga alati ei saa asjade väärtust rahasse ümber pan-

Teda on isegi veidrikuks peetud, et sellise «jama» peale suuri summasid kulutab.

na. Esile võib tuua vaid neid kelli, mis on haruldased, mille kohta on teada, et selliseid tehti vähe.» Kogus on vaatamiseks väljas üle 1000 kella ning muuhulgas on need pärit Jaapanist, Guatemalast, Hiinast, Koreast, Indiast, Tiibetist, Austraaliast ja Mehhikost.

Nii mõnigi kord on härra ära teeninud teiste ostjate üllatunud pilgu – teda on isegi veidrikuks peetud, et sellise «jama» peale suuri summasid kulutab. Jakobsons ise arvab, et asi on nähtavasti tema kangekaelses iseloomus: kui on juba midagi otsustanud, siis seda ta ka teeb.

«Nõnda on ka selle Blankenfelde mõisaga – otsustasin ja ostsingi ära,» sõnab ta. «Paljud on ette heitnud, et milleks sulle see kõik, oleksid võinud mõisatagi puudust tundmata elada, rahulikult puhata. Aga ma ei taha puhata. Ikka on parem millegagi tegeleda ja nautida seda, kui tegu on tehtud.»

Kuigi mõisa juures seisab bussipeatus sildiga «Blankenfelde», ei sõida ühistransport siia juba kaheksa aastat ning kohale saamiseks on vaja oma autot. Jelgava on siit kõigest 40 kilomeetri kaugusel.

Vt lähemalt http://blankenfeldesmuiza.lv

Akadeemikust sai mõisahärra ja kellakogu omanik

Tērvetest ja sealsest looduspargist kolme kilomeetri kaugusel asuv maitsekalt sisustatud hotell, luksuslik restoran ja õllesort Zoltners kannab selle omaniku vanaisa nime.

Z

oltnersi kompleksi juhataja Linda Pilka juhatab meid põhjamaise disaini parimate traditsioonide järgi kujundatud Zoltnersi restorani ning pakub õllemarinaadis hoitud searibi, mis grillituna ja kaunilt serveerituna viib lausa keele alla.

Rääkimata vapustavast juustukoogist, mis kaunistatud punase sõstra, vaarikate ja maasikatega. Ning kuigi kell näitab alles keskpäeva, on siin istet võtnud mitu laudkonda – ühes neist istuvad ülikonnastatud ärimehed ja peavad plaani, teises kudrutab noorpaar.

«Läinud aasta oktoobris avatud kompleks on mõeldud selleks, et süüa, magada ja puhata hästi,» ütleb Linda Pilka. Hotellis on vaid seitse tuba, ja kas see saab ka juurdeehituse, selgub pärast suve. Talvel olid igatahes toad tihti külastajaid täis, eriti nädalavahetustel.

Paiga omanikuks on Valters Bruss, kes jõudnud haljale oksale tänu teraviljakasvatusele, millele ta on pühendunud juba paarkümmend aastat. Just Brussile kuuluvad põllud ümbritsevad Zoltnersit, järvega puhkekompleksist ainult veidi eemal võib huviline märgata suuri vilja-

hoidlaid. Vilja kasvatab ta palju, ja see läheb eeskätt ekspordiks. Õlleteoga alustas Bruss aga vaid tänu sellele, et armastab saunas käia ja kesvamärjukest rüübata. Miks mitte seda siis ise valmistada! Zoltnersi elusat õlut pakutaksegi ainult tema enda restoranis ning huvitav on mainida, et otra mees ise ei kasvata – õlleteo algmaterjali ostab ta sisse.

Linda Pilka sõnul hoiab omanik oma valdustel hoolikalt silma peal – ei möödu päevagi, mil ta Zoltnersi käekäigu vastu huvi ei tunneks, külastajatele tere ei ütleks ja nendega juttu ei vestaks.

Vt lähemalt www.zoltners.lv

Zoltners ootab külla

Nii restoranis (pildil) kui hotellis köidab tulijat põhjamaine interjöör.

Foto: Ansis Starks

Puhkus lätis || 13

postimees, 31. mai 2016

Zemgale piirkonnas, üsna Blankenfelde mõisa lähedal, kasvatab kümneid erinevaid piparmündisorte lolita duGe, kes end nüüd Piparmündileediks nimetab.

B

lankenfeldest 12 kilomeetrit kaugusel Vilces elav Lolita Duge on habras naine, kes näitab uhkusega oma piparmündikollektsiooni, mis kõik mahub kasvama poolele hektarile.

Kollektsioon koosneb 23 erinevast piparmündisordist.

«Idee tuli jumalalt,» sõnab ta ilma naljata. «See oli üks 2012. aasta oktoobrikuu õhtu, tegelesin just kirjatööga, kui tekkis mõte, et miks mitte proovida kirjutada valmis projekt, et tahan alustada oma äriga. Väikese äriga – olin ju varem Jelgava linnavalitsuses projektijuhtimisega tegele-

Saaki koristab Piparmündileedi arhailisel moel, sirbiga.

nud. Ning miks ei võiks see olla piparmünditaimede kasvandus. Olin üks suvi varem proovinud valmistada piparmündisiirupit ning mul kukkus see suurepäraselt välja. Pealegi armastab mu noorem tütar seda hommikuti juua – natuke siirupit, külma ja kuuma vett ning jook ongi valmis.»

Saaki koristab Piparmündileedi arhailisel moel, sirbiga.

Nüüd valmistab Lolita Duge lisaks siirupile erinevaid teesid – varasem arvamus, et maailmas eksisteeribki vaid üks piparmündisort, osutus valeks. Üllatusega avastas ta, et maailmas on neid enam kui 600. Isegi šokolaadipiparmünt, ingveri-

piparmünt, maasikamünt, õunamünt, greibimünt … Esimesed «senitundmatud» münditaimed andis talle sugulane, ja neid oli tal lausa 12.

Piparmündileedi näitab uhkusega oma uudistooteid – piparmündikooke, kergeid ja õhulisi magusaid suupisteid.

Ning tugevamaitselist ekstrakti, millega saab roogasid maitsestada – piisab vaid ühest teelusikatäiest. Ja näitab ka toonikut, mis pole mõeldud hingeõhu värskendamiseks, vaid pritsimiseks näole ja nahale.

Lõhnaõli asemel. Piparmündisiirupeid toodab ta kaht sorti – üks on ploomimahlaga, teine mustsõstraga.

kirJuta lolita dugele lolita.duge@inboX.lV

Saage tuttavaks: Piparmündileedi!

Piparmündist saab isegi siirupit toota.

Fotod: LoLita duGe, Verni LeiVak

14 || Puhkus lätis

Baldone observatoorium asub metsa sees künka otsas.

Fotod: Verni LeiVak, BaLdone turiSmiinFokeSkuS

Fotod: Verni LeiVak

postimees, 31. mai 2016

Ilgmars Eglitis hoiab käes haruldast meteoriiditükki.

1957. aastal valminud ja Riiast 33 kilomeetri kaugusel Baldone linnakese lähistelt leitav astRofÜÜsika oBseRvatooRiuM asub metsas künka otsas – sealt on hea võimsa Schmidti teleskoobiga maailmaruumi uurida.

Ilgmars Eglitis, asteroidi nimega astronoom toimetaja

K

una Baldone observatooriumi teleskoobiga näeb vaadeldavat kuni 10 000-kordses suurenduses, tähendab see, et umbes sama pilti võivad kosmonaudid näha kosmoselaevadest. Ilgmars Eglitis on observatooriumit, mida aastas külastab üle 3000 huvilise, juhatanud juba üle neljakümne aasta.

Miks asub Baldone observatoorium nii sügaval metsa sees?

Põhjusi on kolm. Esiteks pole siin läheduses raudteed, pole tööstusettevõtteid, teiseks ei asu me Riiast kaugel (sealt on pärit meie tööjõud) ja kolmandaks asub siin meteoroloogiajaam, mille ilmateated on võrreldes teiste selliste asutustega kaks-kolm protsenti täpsemad. Asume merepinnast umbes 80 meetri kõrgusel, ja sellelgi on teatud mõju. Nii otsustatigi just siia observatoorium rajada.

Ehitust juhtis doktor Janis Ikaunieks ning observatooriumi optilise osaga jõudis ta täielikult valmis. Tema juhtimisel sai asutus ka Schmidti teleskoobi, mis on oma suuruselt maailma kaheteistkümnes – selle sisend on 80-sentimeetrine ja peegli diameeter 1 meeter ja 20 sentimeetrit. Baltikumi võimsaimaks peetakse seda seetõttu, et tal on äärmiselt lai vaateulatus, umbes 12 ruutkraadi. Piltlikult öeldes mahub ühele fotole kaksteist kuud.

Kui võrrelda teleskoobi peegli suurusi, siis Eestis Tõraveres ja Leedus Moletais on need küll mõõtmetelt suuremad, aga neil on see teist tüüpi, neil on paraboolpeeglid, mis tähendab, et valgust koguvad nad peaasjalikult ainult ühelt objektilt. Meie fotodelt on võimalik valgust koguda kuni 30 000 objektilt. Nii ongi, et uusi objekte õnnestub avastada just meiesuguse laia vaateväljaga teleskoobiga. Hiljem on neid hea jälle teist tüüpi teleskoobiga edasi vaadelda.

Meil on siin tükk SihhoteAlini meteoriiti, mis koosneb rauast ja niklist ning lagunes kukkudes 200 osaks.

Kui palju on teie observatooriumis teadustöötajaid?

Lätis on paraku teaduse finantseerimist väga kokku tõmmatud ja ma ei pea seda õigeks; kõigis institutsioonides on teadustöötajaid koondatud. Astronoomia instituudis näiteks on praegu palgal vaid viisteist astronoomi, ehkki omal ajal töötas ainuüksi Baldone observatooriumis umbes seitsekümmend inimest, lisaks teadlastele ka insenerid, tehniline personal ja hulk astronoome.

Olete ehk nende aastakümnetega mõne uue objekti avastanud?

Teleskoop töötab juba 1966. aastast, esimesed fotod tehti 1966. aasta detsembris ja sellest ajast saati oleme avastanud umbes viis protsenti kõigist teadaolevaist meie galaktika süsinikust koosnevatest tähtedest. Need on tähed, mis on meie Maa massiga ning võrreldes Päikesega evolutsioonis rohkem arenenud. Praegu põleb Päikesel vesinik, hiljem läheb põlema heelium, mis põhjustab siis kõrgema temperatuuri, justkui oleks taevas kolm päikest. Just siis ongi võimalik, et Päikesest saab süsiniktäht, ja see juhtub umbes kahe miljardi aasta pärast – Päikesest saab punane hiiglane. Vaat selliseid klassikalisi süsiniktähti siin peami-

Lisaks teadustööle tegelete ka ekskursioonide teenindamisega?

Jah, sest taeva vaatlemine toimub ju peaasjalikult öösiti. Õigemini algab astronoomi tööpäev siis, kui läheb pimedaks.

Vaatlemist segavad ka pilved?

Jaa, muidugi. Aga vaatlus algab vaid täieliku pimeduse tingimustes, ehkki mõningaid heledaid tähti saab jälgida ka varem, aga need on põhimõtteliselt juba ära uuritud. Töö ei lõpe siin majas kunagi – tähti on ju palju! Ning palju on ebaselget, eriti mis puudutab seda, miks tekivad süsiniktähed väikese massiga tähtedest. Meid huvitab, miks ainult väike osa sarnaseid tähti, neljakümnest hapnikutähest vaid üks muutub süsiniktäheks. Miks see nii on, on tänaseni ebaselge. Teoreetiliselt saame aga aru, mis nende tähtede sees toimub.

Kui kaua te siin töötanud olete?

1974. aastast ja pole siiani astrofüüsiku ametit muutnud, praegu juhatan nii Baldone observatooriumit kui ka astronoomia instituuti.

Kas teie ilmavaade on nende aastatega muutunud?

Ilmavaade on selline väga isiklik asi …

Praeguseks ei ole eriti selge kõik, mis puudutab planeete ja teisi tähti. Pole selge ka tühjust puudutav. Ilmselt tulevad teaduses kõne alla teatud muudatused, sest aeg ja ruum ei tähista päris kindlasti alati tühjust.

Niisiis, teil pakutakse ka ekskursioone?

Neid korraldame terve päeva vältel. Meil on mitu ekskursioonijuhti, aga mis nõuavad rohkem astronoomilisi teadmisi, neid juhatan ise. Vahel tulevad meile isegi lasteaialapsed – neilegi on oma giid, kes räägib lihtsamalt ja lähtub tähtkujudest, mitte ei süüvi sügavasse ja kaugesse astronoomiasse. Taevast võib ju leida isegi Kärbse või Delfiini tähtkuju – väikesele inimesele pakuvad need rohkem huvi.

Kupli all töötab planetaarium, sest kuplialust võib kasutada ekraanina ning observatooriumi sisemust saab täielikult pimendada. Nii saame inimestele jutustada tähistaevast ning seda paralleelselt demonstreerida. Näitame, mis juhtub siis, kui Päikesel toimuvad plahvatused, ning muidugi ka virmalisi.

Lisaks sellele näitame ka füüsikalisi ja keemilisi eksperimente, et noori, kes astronoomia vastu huvi ei tunne, millegagi köita. Uurida saab ka mineraale.

Milliseid?

Neid, mida on võimalik leida Läti maapinnalt või -pinnast, aga ka vulkaanilisi kivimeid.

On ka sügaval maapõues peituvaid kristalle, nagu näiteks asbestikristalle, või neid, mis toimivad triikraua sees. Või siis oliivrohelise värvusega oliviin, mis on ehk tuntud «Insener Garini hüperboloidi» lugejatele. Meil on ka tükk SihhoteAlini meteoriiti, mis koosneb rauast ja niklist. 1947. aastal lagunes see kukkudes 200 osaks, üks on meie valduses.

Ja näete, sellel kaalul saate proovida, kui palju kaalute Marsil – see rõõmustab eriti ülekaalulisi, sest Marsil kaalume ju tunduvalt vähem.

Ent kuidas te ikkagi teleskoobiga tähistaevast jälgite?

Matrii-tsiga, mis asub ühes teises ruumis, suures saalis on näha vaid juhet, mis infot edasi annab. Ruumis salvestatakse info arvutisse, ent meil on alles ka tohutu hulk vanu fotosid, mida tuleb skaneerida, ja kokku on neid 22 000. See on tohutu arhiiv, kust leiab väga huvitavaid asju.

Viimati töötlesime 1973. aastal tehtud fotosid ning kontrollisime asteroide. Selgus, et 19 asteroidist 4 olid saadud ekliptikast (päevatee, Maa orbiidi tasand – toim) ning kümmet neist jälgiti ammu enne seda, kui nad üldse maailmas ametlikult avastati.

See näitab meie astronoomilise arhiivi tohutut potentsiaali, mis on nagu üks hea raamat, mida lugedes süveneb keegi armastuse liini, teine aga kriminaalsesse süžeearengusse. Nii et meie arhiivi tuleb säilitada sama hoolikalt nagu hoiame raamatuid.

Mis on teid oma töös seni kõige enam üllatanud?

Mulle meeldib vaatlev astronoomia – asteroidid, süsiniktähed.

Paljud neist on minu avastatud.

Leedu kolleegid nimetasid ühe asteroidi koguni minu nimega Eglitiseks.

Tunnetate sellega ehk isegi mingit lähedust, ühisosa?

See asteroid on väga väike, diameeter on umbes 3 kilomeetrit ning justkui pisike täpike. Tegelikult pole võimalik väikest asteroidi vaadelda selles mõttes, et milline ta pind välja näeb.

Selleks on vaja sinna sõita. *** Kuni 6-liikmeline grupp pääseb observatooriumisse 15 euroga, kuni 20-liikmeline grupp 25 euroga. Üksikkülastajal tuleb tasuda 15 eurot, sest giidi jutt ja demonstratsioon toimib ikka ühtviisi.

Ekskursioonide osas tuleb ette helistada.

Vt lähemalt www.baldonesobserVatoriJa.lu.lV

VERNI LEIVAK

selt uuritaksegi ning meile anti isegi austav ülesanne koostada süsiniktähtede kataloog – oleme selles osas maailmas esirinnas.

Lisaks on meie teleskoobiga avastatud seitsekümmend tähte Andromeeda tähtkujus. Need on nn uued tähed, millel toimuvad plahvatused. Algul on seda raske kindlaks teha, millistel täpselt need toimuvad, aga meil on olnud õnne jälgida neid «uusi» tähti faasis, mil nad alles plahvatuste ja sähvatustega alustavad. Tegime kindlaks, et galaktika kerge röntgenikiirgus ongi tingitud sellest nn uute tähtede faasist, mil nad oma maksimaalset sära hakkavad kaotama.

Viimastel aastatel oleme avastanud 49 uut Päikesesüsteemi asteroidi, viimased üheksa läinud sügisel, sest siis oli hea vaatlusilm. Teeme sel teemal koostööd Vilniuse ülikooli Moletai observatooriumiga. Oleme uutele asteroididele nimesidki pannud; esimene neist, ja esimene, mis üldse Lätis avastati, sai nimeks Baldone, teisele pandi nimeks Ikaunieks, tänu kellele Baldone observatoorium rajati.

Aega, mil vanast lepakännust seened kasvavad, võib mõõta aastates. Skrunda maakonnas Rudbaržu külas asuvas GaRikase seenefaRMis korjatakse saaki see-eest mitu korda aastas.

Seenefarmis saab kõhugi täis

E

le, sõitke poolteist kilomeetrit ja oletegi kohal.

Seenefarmi (aga siin asub ka külalistemaja) peavad abielupaar Valda ja Andris Vjaksa, kuid aastal 1859, mil Garikasest esimesed teated pärinevad, peremehetses siin hoopis kirik.

Gars tähendab läti keeles vaimu. Aastail 1905–1939 pidas siin mõisa saksa härra von Virks – tema ajal istutati ka muljelaval-

dav allee. Sõja ajal sai hoonest saksa sõjaväe peatuspaik, nõukogude ajal tegutses siin kolhoosikontor, kuid see oli ka mitme perekonna elupaigaks.

Andris Vjaksa lapsepõlv mööduski endises Garikase mõisas ning kui 1990. aastatel avanes võimalus, ostis ta selle ära ning asus hoolega renoveerima. Nüüd elab ta siin naisega juba pikki aastaid – võ-

tab külalistemajas turiste vastu ning hoolitseb, et neil igav ei hakkaks. Järve ääres on suvel ju ideaalne piknikku pidada, ujuda, lõket teha ning palli mängida.

Ent on veel teinegi sissetulekuallikas – jaapani päritolu shiitake-seened, millest kuuldus jõudis peremeheni hoopis tema Kanada tuttava kaudu ning seda juba üle 20 aasta ta-

Vt lähemalt www.garikas.lV

t Riia poolt tulles põnevasse seenefarmi jõuda, tuleb esmalt sõita mööda Liepaja maanteed, siis läbida Skrunda ja keerata kolmsada meetrit hiljem paremale Aizpute peale. Veidi enam kui kaheksa kilomeetri pärast näete silti «Garikas. Šitaki senes», ning siis pöörake taas parema-

Suppi valmistatakse kohapeal.

Shiitake-seente saamiseks peab enne kolm aastat vaeva nägema.

gasi. Pistnud eosed elututesse lepahalgudesse, oli esiotsa üllatus suur, kui mitu aastat ükski seen sealt sirguda ei suvatsenud. Selgus, et puudusid vajalikud oskused – nimelt tuleb halgusid teatud ajal isegi kuumutada ja leotada. Ning kuna saaki annavad lepahalud vaid kolm aastat (tammehalud seitse aastat) järjest, siis tuleb kolmandik neist igal aastal välja vahetada.

Kübaraid saab kuivatada, vartest aga seenejahu toota. Üks kilo värskeid seeni maksab 9 eurot ja sellest saab vaid sada grammi kuivatatud seeni. Neid tuleb toidu valmistamiseks kaks tundi kuumas vees leotada. Seenesööjad räägivad, et maitselt meenutavad shiitake-seened pähkleid või liha. Mõni väidab aga, et maitset polegi.

Igatahes on seenekasvandus mõisahoone ümber muljelavaldav – Garikasse tasub igal juhul põigata.

Loomulikult saab seenefarmis ka ööbida.

Noor Rolands GRantinŠ astub eluaeg puutööd teinud isa jälgedes – temastki on saanud tünnimeister.

K

ui algul tutv u s t a s Ro lands Grantinš koos isa Janisega tünnide valmistamise kunsti kõikvõimalikel suveüritustel üle kogu Läti, avasid nad kaks aastat tagasi statsionaarse nn tünnimuuseumi päris oma kodu õuel. Muuseum, mille loomisele aitas kõvasti kaasa Euroopa Liidu vastavatest fondidest saadud raha, viis selge tõdemuseni: inimesi huvitab tünnide tegemine kunst isegi väga.

Mitu külastajat täpselt isa ja poja ettevõtmist uudistamas on käinud, seda on Rolandsil raske öelda, kokku nad pole neid lugenud, kuid eriti palju huvilisi väisab neid suvel. Mul-

lu võis uudistajaid olla 3000 kanti; 30–40 külastajast koosnevad grupid on siin tavalised.

Lisaks sellele, et rahvale tünnimeisterdamise kunsti õpetatakse, käib ka väikest viisi nende tootmine – ostjateks on eelkõige väikesed õlletootjad, nagu näiteks Valmiermuiža tehas ning veelgi väiksemad eraettevõtjad. Mõne aasta eest lubas Läti valitsus ametlikult, et kodudes tohib oma tarbeks kõrge alkoholisisaldusega jooke valmistada, ning seegi on aidanud Grantinšitel kliente

Mõne aasta eest lubas Läti valitsus, et kodudes tohib kanget alkoholi valmistada.

juurde leida. Seda muidugi eriti enne jaaniõhtu tähistamist.

Kuna tünnimaterjaliks on peaasjalikult tammepuu, siis osa vajaminevast ostavad isapoega kokku, samas on neil ka piisavalt tuttavaid, kes väärtuslikku puitu neile ise pakuvad. Kui koduõuelt tammepuu saetakse, jääb Grantinšitele vaid äravedamise vaev.

Otse muuseumi kõrval asub suure köögi ja saunaga külalistemaja, kuhu mahub 35 inimest. Kasutada saab ka laevakujulist ratastel sauna, mida võib rentida – sellega on Grantinšid isegi Soomes saunafestivalil käinud.

Tünnimuuseum asub RiiaValmiera maantee 79. kilomeetril Madaras, bussipeatuse nimi on Druli.

Vt lähemalt www.muCa.lV

Tünnimeistri muuseum

Noor tünnimeister Rolands Grantinš astub puutööd Fotod: Verni LeiVak tegeva isa jälgedes.

Fotod: andriS VjakSa, Verni LeiVak

Puhkus lätis || 17

postimees, 31. mai 2016

18 || Puhkus lätis

Valmiera tunnete pargis avati uus seiklusrada neile, kes end proovile panna tahavad.

Fotod: Valmiera linnavalitsus

Fotod: Valmiera linnavalitsus

postimees, 31. Mai 2016

V

Ekstreemsport tunnete pargis

V

almiera tunnete pargist kirjutasime eelmise aasta erilehes «Puhkus Lätis»; nüüd on see saanud olulise täienduse, andes ekstra põhjuse seda uuesti külastada.

Nimelt ehitati mullu parki 5 kuni 8 meetri kõrgusele puudele kilomeetrine ekstreemspordirada, milles on kasutatud sinna justkui mitte kuuluvaid elemente, näiteks avanevaid uksi, toole ja söögilaudu. Valmiera turismiinfokeskuse spetsialisti Inita

Kulite sõnul on rajal turnimine tänu Šveitsist soetatud spetsiaalsele turvasüsteemile täiesti ohutu, mistõttu on allakukkumine võimatu. Väga võimsalt ülekaalulistel inimestel palutakse siiski seiklusest loobuda. Pilet maksab 10 eurot.

Mööda köit on võimalik ületada ka Valmierat läbivat Gauja jõge – see on 187-meetrine ning seega Lätimaa pikim köistee. Olgu lisatud, et sama teed pidi saab üle jõe ka tagasi tulla.

Foto: Valmiera linnavalitsus

Foto: Verni Leivak

almiera Püha Simoni luteri kirik on linnakese keskpunkt – siit algavad kõik teed. Kes veidi füüsilist pingutust ei pelga, sel on tühise tasu eest võimalik ronida kirikutorni vaateplatvormile. Rühkimine sinna tasub vaeva ära, sest vaated, mis sealt avanevad, on kaunid, lisaks saab lähemalt uurida kirikukella töötamise anatoomiat.

Kel aga sellest väheks jääb, võib uurida kiriku põranda alla peidetud sarkofaage (pildil altarist vasakul, põranda all).

Rubenes, Valmierast 14 kilomeetri ja Riiast 85 kilomeetri kaugusel, asub puhkekompleks Mazais Ansis.

Perepuhkus Rubenes Vt lähemalt www.mazais-ansis.lv

P

uhkekompleks Mazais Ansis (Väike Ansis) sobib eelkõige neile, kes tulevad Lätti puhkama koos lastega. Samuti on see paik sobiv kõikvõimalike sündmuste ja pidustuste pidamiseks – olgu need siis pulmad, sünnipäevad või muud tähtpäevad.

Lastele pakuvad ilmselgelt huvi puuskulptuurid ja -atraktsioonid, mida siin pole vähe, ning muidugi suures puuris peetavad oravad, keda vist iga külastaja kokku lugeda üritab. Huviliste käsutuses on ka külalistemaja ning pubi, aga ka pikniku pidamise koht. Järve äärestki leiavad huvilised piisavalt meelelahutust ja sportimisvõimalusi.

Puhkeküla on avatud iga päev alates kella üheksast hommikul ning suleb uksed viimase külastaja lahkumise järel.

Vt lähemalt www.visit.valmiera.lv!

Hiljuti olid Valmiera turismiinfokeskuses vaatamiseks väljas kohalike vangide loodud kunstiteosed.

Ilu, mis sündinud vangistuses

V

almiera lähedal asuva vangla hoolealustele on aastaid võimaldatud kunstiteoseid luua. Valmiera kunstipäevade raames pandi need kohalikku turismiinfokeskusesse, et kõik saaksid nende ilu nautida – tee-

maks oli «Maitsete palett». Seepärast olidki taiesed valmistatud toitumise teemadel või tehtud toiduainetest, näiteks kohviubadest, pähklitest, meest või pastast, millega seni tunnustamata kunstnikke varustas kohalik linnavalitsus.

Kuna on kuulutatud, et Valmiera ja Riia linnad saavad tuleval aastal Euroopa gastronoomiaregiooniks, toimus Valmiera tehnikumis juustupiltide valmistamise võistlus.

Tähelepanu, juustupildid!

N

eli võistkonda, neli maali, neli juustupilti. Valmiera tehnikumis, kus teiste seas koolitatakse juustumeistreid, võtsid mõõtu noored kokad, ülesandeks jäljendada mõne Valmierast pärit kunstniku maali, kasutades selleks juustu.

Valmiera tehnikumi, Valmiermuiža õlletehase ja Ventspilsi ametikooli võistkondade käsu-

tuses oli viiskümmend juustusorti, selgitas tehnikumi meediajuht Sabine Šmite.

Tegemist oli siiski alles sissejuhatusega suuremasse üritusse, mis saab teoks 2017. aastal. Valmiera on üks gastronoomiaregiooniks kuulutatud Euroopa Liidu piirkondi ning seepärast võitjat välja ei selgitatudki. Kõik söödi lihtsalt üheskoos ära.

Foto: Inita Kulite

Kirikusse!

Vt lähemalt www.draugiem.lv/svsimanis

Kes ei pelga pisut ronida, on oodatud Valmiera kiriku torni.

Puhkus lätis || 19

postimees, 31. mai 2016

Fotod: VaLmiermuiŽa õLLeteHaS

Lisaks sellele, et Valmiera lähedal Valmiermuižas saab külastada kohalikku õlletehast, avati seal mullu ka hobusetall, mille perenaiseks on endine profisportlane Rufina juRaŠa.

V

almiermuiža talli perenaine Rufina Juraša sobib oma praegusele tööle ideaalselt. Ta lihtsalt sobitub selle paiga ja hoolealustega kokku, ning seda on talle varemgi öeldud. 18. sajandil ehitatud hoones oli varem lehmalaut – seda nii siis, kui mõisa valitses parun, kui ka nõukogude ajal. Enne mullust hobuste ja ühe poni sissekolimist valitses siin aga tervelt viisteist aastat tühjus.

Alustasite vaid mõne hobusega?

Jah, kui mullu siia tööle tulime, oli meil endal ainult kolm hobust ning üks väike poni. Valmiermuiža õlletehas ostis seejärel hobuseid juurde. Kuna oleme abikaasa Reinis Jurašsiga professionaalsed ratsasportlased, on nüüd terve meie pere tallitöödega hõivatud. Lisaks mu mehele töötavad siin minu ema ning tütred Anna ja Viktoria, kellest on samuti sportlased

saanud. Praegu on meil kümme hobust ja üks poni. (Tallis on välja pandud perekond Jurašsi kõik võidetud karikad ja autasud. Väljas on ka kõik trofeed, mille hobused pälvinud. – Toim.)

Kuigi olen endine ratsasportlane, meeldib mulle väga ka hobustest rääkida, ning seetõttu istub mulle mu praegune amet väga. Kuna asume Valmiera linna lähedal, on väga palju inimesi, kes soovivad ratsutamist õppida ja niisama hobustega sõita, ning seda kõike me siin ka pakume.

Vaatame siis natuke ringi

Kuna hoone oli tühi, tegime selle algul kõigepealt prahist puhtaks ning ehitasime loomade pidamiseks avarad boksid – kõik mõõdud arvutasime ise välja, et oleks mugav nii loomadel kui sõitu õppivatel lastel. Nii et nüüd oleme mehega insenerid!

Selgus, et lisaks sellele, et boksid on ilusad, on nad ka maits-

vad – hobused närivad neid, meie leiame, et see on normaalne, nii peabki olema. Üks 15-aastane hobune – ta kuulub mu vanemale tütrele – meil «tööd» ei tee, vaid lihtsalt elab siin. Kuigi varem oli ta andekas sportlane, kaotas ta järkjärgult nägemise ning jäi nüüd täiesti pimedaks. Kuna ruumi on, võime tema ülalpidamist lubada. Ta on erakordselt ilus ja väga rahulik hobune – inimestele meeldib ta väga, ta oskab isegi naeratada.

Mida pakute suvel turistidele?

Kõigepealt ekskursiooni – näitame ja jutustame kõigest ning rahvale meeldib see. Nad mitte ei vaata niisama hobuseid, vaid süvenevad teemasse. Selgitame, kuidas peaks hobustele lähenema, kuidas nendega suhtlema ning teeme selgeks ohutuse põhimõtted. Räägime, et hobustegi jaoks on mõni inimene sõber, mõni mitte.

Veel on võimalus hobusega

ratsutada, seda kas siinsamas talli lähistel või läbida mõni pikem marsruut, mis kestab kas pool tundi või tund. Meil on siin looduslikult väga kaunid kohad. Pikal marsruudil on alati kaasas eraldi hobusel meiepoolne saatja ning sõidetakse alati kiivritega.

Hinnad on erinevad. Kui teha talli ümber tiir, tuleb välja käia 1 euro ja 50 senti, aga tund aega ratsutamist maksab 22 eurot – vahet pole, kas sõidutajaks on poni või hobune.

Töötame puhkepäevadeta ja iga päev umbes kella kuueni õhtul, kuid kui vaja, siis nii kaua, kuni kliente on. Meil on ka ilus kaarik ning talvel saan, millega võime korraldada lõbusõite – tund maksab 50 eurot, kuid kui kaarikut on vaja ka kaunistada, tuleb selle eest 20 eurot lisaks tasuda.

Suviti korraldame lastelaagreid ning augustis teatrifestivali – etendused toimuvad otse talli hoovis.

Vt lähemalt www.Valmiermuiza.lV, www.Visit.Valmiera.lV

Sportlasest sai tallipidaja

Valmiermuiža tallis leiab rakendust nii Rufina Juraša kui ka tema tütred ja õpilased.

Fotod: VaLmiermuiŽa õLLeteHaS

Väike valMieRMuiŽa õlleteHas on suveks turule toonud uusi jooke.

Uued joogid Valmiermuižast

V

a l m ier mu iža õlletehase külastusjuht Ieva Stipnice mainib esmalt, et tehase restoranis saab ettetellimisel proovida kõiki seitset tehases valmistatavat jooki ja mekkida neid koos vastavate toitudega. Sööma- ja joomaaega saadab peakoka selgitus, millistele maitsenüanssidele degusteerides tähelepanu pöörata ning selleks tuleb varuda kuni kolm tundi. Sööke ja jooke serveeritakse kaheksale kuni kaheteistkümnele inimesele (maksumus ühele sööjale-joojale on 39 eurot) ning oma tulekust peab vähemalt kaks päeva ette teatama. Loomulikult saab

ka tehases vaadata, kuidas tänapäeval õllepruulimine käib.

Kui kolm aastat tagasi tähistati Valmiera 730. sünnipäeva, otsustati Valmiermuiža õlletehases, mida erilist sel puhul külalistele pakkuda.

Kuna Valmiera oli hansalinn ning siin peeti alati au sees nii suitsukala kui -liha, otsustati õlle valmistamiseks kasutatavat linnast lahtisel tulel samuti suitsutada. Nagu seda tehti sajandeid tagasi. Tulemuseks ongi tume suitsuõlu, mida esitleti tänavu aprillis ning nende arvates, kes õlut maitsnud, meenutavat see veidi suitsusinki ning eriti suupärane pidi see olema koos suitsujuustuga.

Vt lähemalt www.Valmiermuiza.lV

Lisaks hakati hiljuti tootma teraviljast piiritusjooki, ja seda pärast firma omaniku Aigars Rungise Prantsusmaa siidritehase-külastust. Kui nemad valmistavad kuulsat kalvadost, siis miks mitte proovida midagi taolist valmistada õllest, mõelnud ta.

Valmiermuižas kasutatakse «Degaluse» valmistamiseks nisu. Maitselt olevat see magus, järelmaitse aga kergelt mõru ning jooki tarvitatakse aperitiivina.

Valmiermuižas toodeti mullu 47 protsenti rohkem õlut kui aasta varem ning haare laieneb üha. Seda müüakse paljudes Eesti poodides ja pubides ning eriti rõõmsad on pruulijad meie Rimiga sõlmitud lepingu üle.

Õlletehase omanik Aigars Rungis näitab uut jooki «Degalus».

20 || Puhkus lätis

postimees, 31. mai 2016

Vidzeme piirkonna, Riiast 45 km kaugusel asuv MalPilsi mõis pakub ülimaitsvat toitu ja ... väga huvitavat ajalugu.

Uhke ja põnev VERNI LEIVAK toimetaja

Malpilsi mõisa iga hotellituba on erilise ja kordumatu disainiga.

Hoones näeb külastaja hulgaliselt väärt kunsti.

D

ainis Kargans, aastakümneid lendurina leiba teeninud mees, on uhke Malpilsi mõisa turvaülem, kuid ajaloohuvilisena kaevunud kaugele sajandite taha.

Malpilsi mõis seisab oma praegusel kohal 1760. aastast ja selle esimeseks omanikuks oli Saksa parun Gustav Wilhelm von Taube, kellel oli varem mõisaid ka Eestis ja Põhja-Lätis. Need müüs ta maha.

Lisaks mõisale ja teenijatemajale asutas ta ka mõisapargi ja aia, kuid kogu kompleksi kuulus 38 ehitist, millest 18 on tänapäevani säilinud. Pärisorjadel oli kõige raskem rajada tiikide kaskaadi.

Parun von Taube paistis silma eelkõige julmusega. Võib-olla sellepärast, et võim n-ö hakkas pähe – ta tegutses Kesk-Läti Vidzeme piirkonna kohtunikuna. Ja kuna «ülemusi» oli vähevõitu, käsutas ta pärisorje nii nagu tahtis – müüs, ostis, vahetas ja mängis kaardimängus maha. Lisaks jumaldas ta nende kehalist karistamist ning isegi hukkajaks oli ta ise. Seda muidugi kohtut pidamata. Mõisa juures tegutses isegi vangla.

Suurimale tiigile ehitati keskele spetsiaalne saareke, kus von Taubele meeldis istuda ning jälgida, kuidas keegi tööd teeb. Kes ei teinud piisavalt nobedalt, selle seljale jagas järelvaataja metallotstega piitsaga hoope. Tiike pidid kaevama ka vanurid, naised ning rinnalastega emad, kellel lubati tüdrukut kord päevas, poissi kaks korda päevas toita. Et tulevane tööjõud ikka tugev oleks.

Tööde käigus said paljud hukka. Oli juhtum, kui kaks tüdrukut karjatasid lehmi ning lehmad pääsesid ula peale. Üks tüdruk jooksis seepeale hirmuga metsa, teine üritas lehmi lauta tagasi saada, ning just

selle tüdruku käskis parun jalamaid üles puua ning uputada sohu. Tüdruku eesnime järgi kutsutakse seda nüüdki Baiba sooks.

1775. aastal jalutanud parun oma aias ning teda hammustas rästik. Räägitakse, et talupojad olid rästikuid terve kotitäie kogunud ning aeda lahti lasknud.

Von Taube oli siis 60-aastane, ning 23. oktoobril leidiski ta otsa. Sinnasamasse aeda ta maetigi. Hauakivil on kirjas: meie kallile isakesele meie kõigi õnneliku elu eest. Talupoegadel oli aga kombeks tema hauale minnes kivi kaasa võtta – neist moodustus lõpuks terve püramiid. Et ta sealt enam iial välja tulla ei saaks.

Oma rahvuskaaslaste vastu oli von Taube tõesti lahke mees.

Mõisa esimene korrus oligi külaliste majutamiseks mõeldud ning nende voorimisel polnud otsa ega äärt.

1907–1911 tegeleti mõisa taastamisega ning täpselt selline nagu aastal 1911, näeb mõis ka praegu välja.

Pärast von Taube surma ei suudetud majas ööbida – maja lausa kubises kummitustest.

Pojale soovitati nendest vabanemiseks läbi viia protsessioon: kuus musta hobust rakendati musta vankri ette ning keskööl hüüdis kutsar: «Härrased, kallid, astuge peale! Viime teid uude elukohta!»

Mõisa lähedal, kilomeetri kaugusel asus paruni torniga jahimaja. Kutsar vedas vaimud sinna ning siis olevatki neist rahu saadud. Ja kuigi tal oli rangelt keelatud vaadata, keda veab, piilus ta ikkagi ning jäi kõvera kaelaga elu lõpuni. Jahimajast käidi aga aastaid ringiga mööda – küll kostis sealt kummalisi hääli või põlesid kummalised tulukesed. Jahimaja, muide, pole enam – 1918. aastal lasid taganevad sakslased selle õhku.

Pärast paruni surma peremehetses mõisas 30 aastat tema poeg ning müüs selle siis

EBATAVALISED KOGEMUSED Dainis Kargans: «Töötan siin valvurina ja ükskord öösel tõusid lausa juuksed

Kokkade meistriteosed: kalaroog (ülal vasakul), magusroog (ülal paremal) ja fragmendid hommikusöögist (all).

hirmust püsti. Istusin all, kui äkki kuulsin, et keegi kõnnib üleval raskete sammudega. Siis paugatas uks. Ja jälle sammud ja uksepauk, aga juba teises kohas. Kõik kestis minuti või rohkem.

Võtsin ühte kätte elektrišokiaparaadi, teise taskulambi ja läksin asja uurima nagu detektiivfilmis. Uksed olid aga kõik lukus, kontrollisin läbi kogu maja pööningust keldrini.

Aga sammud ju olid!

Laoruumis hoiame muuhulgas söögilaudu, mida pulmades kasutame. Kuulsin, et ühel ööl kukkus üks laud – lataki! – vastu põrandat. Läksin asja kontrollima – mitte midagi!

310. numbritoas tundis koristaja äkitselt, et tolmuimejaga töötades miski otsekui tõmbab teda kuhugi – tugeva füüsilise jõuga. Pöördus ümber ja sai aru, et tõmbajaks on peegel (pildil). Üritas ennast peeglist vaadata, aga pilt olnud nii hägune, et isegi ennast polnud võimalik seal näha. Oli lõpuks kukkunud põlvili ning toast koridori välja roomanud. Sellest ajast peale ta enam seda tuba ei korista – kardab peeglit.

Neljandal korrusel – 401. numbris – võtnud koristaja kaasa oma 3-aastase tütre. Hakkasid juba lahkuma, kui tüdruk öelnud: «Ema, aga see musta mantliga mees, kas tema sinna seisma jääbki? Kas sa tõesti ei näe?» Möödus kolm nädalat, ja sama lugu: «Onu polegi vahepeal ära läinud – nii nagu seisis, seisab seal edasi!»»

Malpilsi mõis ja sealne atmosfäär on

parun von Grottesele maha.

See mees oli edumeelne – isegi koorilauluga lubas kohalikel tegelda.

1905. aasta revolutsiooni järel tegeles talupoegade karistamisega kaks Venemaalt saabunud karistussalka.

27. novembril pandi ju mõis põlema ning rööviti paljaks – muuhulgas läks kaduma 10 pudelit viina ja 450 pudelit margiveine. Karistamisel oldi muidugi halastamatud – kes pealt vaatas, sai 20 kepihoopi, kes varastas hõbenõusid, võis peksu läbi eluga hüvasti jätta. Viis ninameest lasti aga pikema jututa maha.

1907–1911 tegeleti mõisa taastamisega ning täpselt selline nagu aastal 1911, näeb mõis ka praegu välja. 1920. aastatel aastatel tegutses mõisas kool, edasi Läti armee sõdurite puh-

Puhkus lätis || 21

postimees, 31. mai 2016

unustamatuid elamusi – siin on vaatamiseks hinnalist kunsti, mööblit, elamiseks luksust,

Vt lähemalt www.malpilsmuiza.lV

Malpilsi mõis

kindlasti väärt, et seda kogeda. Viis pluss!

Fotod: maLpiLSi mõiS, Verni LeiVak

kekodu, 1935. aastal müüdi see aga maakonna rikkaimale inimesele, piimakombinaadi raamatupidajale. Nõukogude ajal oli siin kodumajanduskool, siis maaparandustehnikum ning edasi juba riiklik maaviljelusja maaparandusmuuseum.

1992. aastal tagastati hoone raamatupidaja pojale Andris Gerselsile, kuid kuna mees sellega midagi peale hakata ei osanud, müüs selle 180 000 lati eest maha. Ent just siis – 1995. aastal – läks Baltija Bank hingusele, ja seda koos rahaga.

Nõnda ei saanud Gersels, kes mullu vaesuses suri, mõisa eest santiimigi.

2003. aastal sai laguneva mõisa omanikuks Riia kinnisvara- ja ehitusfirma Vestbalt juht Aldis Plaudis. Kompleks restaureeriti 2007. aastal, remont maksis 3 miljonit latti (pool sellest saadi Euroopa fondidest) ning nüüd asub siin ajastutruu disainihotell.

Kogu mööbel on toodud Belgia ja Prantsusmaa antiigipoodidest – majast ei leia ühtki omavahel sarnast mööblitükki, mistõttu on kõik 23 numbrituba (hinnad alates 65 eurost kuni 200 euroni) omamoodi kujundatud.

Lisaks on kogu hotellis vaata-

miseks väljas palju ekstra valitud läti ja lääne maalikunsti, mis kõik pärit omaniku kollektsioonist. Kokku on esindatud 50 kunstnikku.

Esindatud on ka Aldis Plaudise jahitrofeed, mis pärit erinevatest maailma otstest – Aafrikast on antiloobid, Baikali äärest karu jne. Näha saab vanaaegset maakaartide kollektsiooni, millest vanimad eksemplarid on pärit 14. sajandist.

Lisaks turistide majutamisele (muide, Läti inimestelt ei küsita retseptsioonis passigi) on Malpilsi mõis menukas jõuka rahva pulmapaik ja rikaste firmade peopidamiskoht. Hajameelsusest on seni kaasa võetud vaid paar fööni ja maha unustatud mõnigi briljantsõrmus.

Kaks päeva kestnud kalleimas pulmas (abiellusid 18-aastased noored) kulutati ainuüksi lilledele 10 000 eurot ning ilutulestik ületanud uhkuselt 18. novembri iseseisvuspäeva pidustuste oma. Tantsuhoos purustanud üks kogukas mees antiikse marmorist laua, kuid selle remondi kinnimaksmisega ei esinenud vähimatki probleemi.

Tihti peatuvat mõisas ka eestlased; seevastu vene turistid on juba teist aastat täiesti kadunud.

22 || Puhkus lätis

postimees, 31. mai 2016

MaRtinŠ sants on noor mees, kes Kurzeme piirkonna pisikese Aizpute linna vanas mõisas veinikeldrit peab. Ta valmistab jooki kohalikest marjadest ja puuviljadest ning on proovinud seda teha isegi porgandist.

VERNI LEIVAK toimetaja

M

artinš Sants tunnistab, et esiotsa hakkas ta veini pruulima koos isaga juba viisteist aastat tagasi. Toona oli see perele hobiks nagu praegugi, aga aastas sai joogikõlbulikuks ehk vaid kaks vaaditäit. Märjukest tarbiti perekondlikel üritustel ja muudel sündmustel, kuid kes seda proovis, see ka lisa nõudis. Nõnda võtsidki isa ja poeg kuulda sõprade soovitust veinikelder luua.

«Algul kujutasin ette, et see peab olema lausa veinitehas,» muigab Martinš. Tehas tundus olevat aga liialt ambitsioonikas plaan – seetõttu otsustati fantaasialendu kärpida ning piirduda keldriga. «Et saaksime seal inimestele veinitegu õpetada, jutustada veinijoomise tavadest. Sellest, et meie laiuskraadil ei pea vein ilmtingimata olema tehtud omakasvatatud viinamarjadest. Lätis on traditsiooniks valmistada hoopis puuviljaveini – lühikeste suvedega pole erilist viinamarjasaaki loota.»

Kuus aastat tagasi saigi keldri loomine teoks, ehkki praegune asukoht vana mõisa keldrikorrusel oli vaat et pilgeni vett täis. Martinš tegi kiire arvutuse, palju selle väljapumpamine ning veinikeldriks kordaseadmine aega ja raha nõuaks, ja sai eurodes summaks 100 000. Loomulikult polnud Santsidel seda raha kusagilt võtta – kui välja arvata, et Martinš leidis taskust esimesed kaks eu-

Jutukas ja sõbralik peremees Martinš Sants, tema kelder ja veinid.

Fotod: aiZpute VeinikeLder

Meie laiuskraadil ei pea vein ilmtingimata olema tehtud omakasvatatud viinamarjadest. rot. Tänaseks on aga kelder valmis. Esimesed kasutatud veinivaadid soetas Martinš Itaaliast ning renoveeris need oma kätega.

Kui muidu kasutab veinimeister joogi valmistamiseks traditsiooniliselt puuvilju ja marju, siis – kuna üks sõpradest seda taime kasvatab – on ta proovinud ka kanepist veini teha.

«Proovisime, aga minu meelest sobib kanep rohkem õlle valmistamiseks,» usub Martinš. Ning osutab samas kahele pudelile, millesse on villitud võilillevein. «Proovinud oleme

Läti teemalehe valmimist toetasid:

TOP 10 country

Latvia

ka sirelit, aga seda lihtsalt eksperimendi mõttes, sest tavaliselt alati küsitakse, mis on kõige pöörasem materjal, millest sa veini teinud oled. Siinkohal võib mainida ka mustsõstart ja porgandit, aga need polnud joodavad,» pugistab Martinš lõbusalt naerda. Arooniavein on talle aga ikka hüvalt mekkinud.

Müümisele pole noor veinimeister keskendunud, ehkki näiteks Liepaja turismiinfokeskuses ja mõnes pisikeses poes on tema toodang kenasti vitriinis väljas.

«Ma ei taha veini sõna otseses mõttes toota. Kui see kõik muutub äriks, kaob rõõm.

Rõõmu soovimise asemele tekib soov teenida raha, soov aina laieneda ning leida uusi turgusid,» kostab Martinš täiesti tõsiselt. «Eelistan pigem võimalust kohtuda uute huvitavate

inimestega, kes meile külla tulevad. See meeldib mulle tunduvalt rohkem.»

Kuigi Aizpute veinikeldril on ka oma koduleht, tundub omanikule, et inimesed leiavad teda eeskätt oma tuttavate kaudu. Ikka ja jälle märkab ta, et paar kuud pärast esmakülastust on samad näod, aga koos sõpradega taas tal külas. Ning poole aasta pärast peab keegi neist seal suurema seltskonnaga oma bakalaureusepidu. Klientuuri leidmisel aitavad kaasa ka turismiinfokeskused. «Kord aastas käin rahvusvahelisel turismimessil Baltour, aga see on ka kõik,» sõnab noormees.

Ma ei taha veini toota.

Kui see muutub äriks, kaob rõõm.

Ta jutustab, et oli kord taas veinikeldris tööpostil, kui kuulis äkitselt koputust uksele. Avanud selle, nägi ta bussitäit Soome turiste ning uuris, kuidas nood ta avastasid. «Mulle vastati, et nad olid ühe soomlase veiniblogi lugenud, seal olevat olnud kirjas, et vein oli äärmiselt huvitav ja hea. Meenus, et ükskord seoses couchsurfing´uga (rahvusvaheline majutussüsteem – toim) Soomes olles jätsin pererahvale tänuks veinipudeli. Selgus, et peremees oli seda maitsnud ja siis sellest oma blogis kirjutanud.»

Mis siiski Eko Vinsi veinid huvitavaks teeb? Ühel veinidegusteerimisel tulnud seegi ilmsiks. Itaallastele ja prantslastele ei öelnud ta, millest need puuvilja- ja marjaveinid valmistatud on, ning palus maitsjatel seda ära arvata. Pakuti igasugu erinevaid viinamarjasorte ja nenditi, et see on midagi väga tuttavlikku. «Ütlesin siis, et see on hoopis rabarbrivein, ja nad olid šokis. Vaatasid mind kui hullu,» itsitab Martinš. «Umbes sama näoga, kui keegi räägiks lätlastele, et ta kasvatab kartuleid aknalaual.»

Keegi prantslane huvitunud sellest, kuidas on võimalik kirssidest veini teha ja kui palju pudeli veini jaoks kirsse ja aega kulub. Martinš jutustas siis, kuidas ta puu otsa ronib, kirsse ükshaaval nopib ja siis – ikka ükshaaval – kividest puhastab.

Päevaga korjatud saagist saab mõne pudelitäie veini ka.

Grusiinlasest veinitestijaga oli aga lihtne. Martinš valas mehele klaasi täis ja jäi huviga arvamust ootama. Et võib-olla hakkab pikalt filosofeerima.

Grusiin tühjendanud klaasi ühe sõõmuga, sirutanud tühja anuma pakkuja poole ja nõudnud: «Vala veel!»

Vt lähemalt www.aizputesVins.lV

Vala veel!