Maaelu Edendaja / veebruar 2015

9. veebruar 2015 || postimees

maaelu teemaleht p천llu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

9. veebruar 2015 nr 2/16

maaelu edendaja 1

Veisekasvataja Jaanus Sall hindab k천rgelt loomade heaolu traktoristid taas s천idueksamitel Kaarli talu teeb l채bi kiireid muutusi Mokko elustiiliks on maahotell ja lambad

2 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

M

maaelu edendaja toimetus

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Vesipapp (Cinclus cinclus) veebruari lind

aaelu Edendaja üks avalugusid pankrotistunud piimatootjast peegeldab keerukaid aegu piimanduses ning sellega kaasnevaid raskeid juhtimisotsuseid. Teisalt jällegi on sekka ka positiivseid sõnumeid. Näiteks piimahindade tõus rahvusvahelisel suuroksjonil annab lootust, et languse põhi on ületatud ning hinnad on teel stabiliseerumise poole.

Juttu tuleb ka praktilistel teemadel nagu traktori juhtimiseks vajalikud load. Uuest aastast jõustunud seadusemuudatus on toonud nii mõnedki neist, kel vaja traktoriga tööd teha, uuesti sõidueksamit sooritama, et saada kätte ka T-kategooria luba.

Käesoleva Maaelu Edendaja talukülastus viis meid aga LääneVirumaale teraviljakasvatuse ja vilja jahvatamisega tegelevasse Kaarli tallu, mis on hiljutise põlvkondade vahetumise järel teinud läbi suuri muutusi.

Teiste teemade hulgas saab teada sedagi, kuidas sõltub juuretisest leiva kvaliteet ning mis suunas areneb Eestis veinide tootmine.

Eesti talviste jõgede uhkuseks võib kindlasti lugeda vesipappi. See naljakas tumepruun, nagu valge pudipõllega paksuke linnuke saabub meile harilikult oktoobris Skandinaaviast ning jääb mõnele madalale kärestikusele jõelõigule talvituma.

Vesipapp vajab toidu otsimiseks voolavat vett ning seetõttu sobivadki talle need kohad, kus jõgi talvel ära ei külmu. Juba seda on huvitav vaadata, kuidas vesipapp mõne veest väljaulatuva kivi või jääserva peal end nõksutab justkui kummardav kirikuhärra. Eks sellest ongi tulnud tema nimi – vesipapp. Eriti huvitavaks läheb aga siis, kui vesipapp otsustab, et nüüd on aeg mõni maitsev pala suhu pista. Selleks hüppab ta vette ning jookseb vee all vastuvoolu, lootuses putukaid ja väikeseid veeloomi püüda. Kui aga jõepõhjas jooksmine ei õnnestu, ujub vesipapp tiibade abil meelsasti.

Vesipapi pildistamine nõuab fotograafilt teatud kannatlikkust. Kui kivid, oksad ja jäätükid, kuhu vesipapp end istuma sätib, on ikka ühe koha peal ning lind viibib seal piisavalt kaua, et temast rahulikult pilti teha, siis nendele istumiskohtadele lähenemine on paras ettevõtmine. Selleks tuleb juba eemalt hakata mööda lumist maapinda või jääserva roomama, sest vesipapp on ettevaatlik ning üleliia lähedale endale uudistajaid ei luba. Kui olete vette kukkumise riske trotsides vesipapile piisavalt ligi jõudnud ja otsustate, et nüüd võiks mõne pildi teha, siis vahetab ta mängleva kergusega asukohta ning kogu luuramine hakkab otsast peale.

Minu lemmikpaigad vesipapiga kohtumiseks on Taevaskoja ja Keila-Joa, kus seegi tore talvekülaline pildile sai püütud.

Tekst ja foto Marko Paloveer

maaelu edendaja 3

9. veebruar 2015 || postimees

Kui varem piisas suurema traktori juhtimiseks ka C1-, C- ja D-kategooria juhiloast, siis uuest aastast on üle 18-tonnise täismassiga traktori juhtimiseks vaja T-kategooria luba. Seadusemuudatus on toonud T-kategooria sõidueksamit sooritama tavapärasest enam inimesi ning aasta lõpus oli neid poole rohkem.

Seadusemuudatus tõi tavapärasest enam traktoriste sõidueksamit sooritama

M

Tekst ja foto Maarja Otsa

aa nteea meti eksamiosakonna peaspetsialist Tarmo Terrepingu sõnul käis 2014. aasta detsembris T-kategooria sõidueksamitel 178 isikut – seda on tunduvalt rohkem kui 2014. aasta novembris (81 inimest). «Hetkel veel 2015. aasta jaanuari täpne statistika puudub, kuid tundub, et ka jaanuaris 2015 käis T-kategooria sõidueksamitel tavapärasest rohkem isikuid,» rääkis ta.

Raul Kell Võrumaa autokoolist ja Tarmu Pajula Maarja autokoolist rääkisid, et huvi T-kategooria lubade vastu oli suurim aasta lõpus. Jaanuar on alanud mõnevõrra rahulikumalt. «Detsembris 2014 tunti kõnealuse kategooria vastu märkimisväärset huvi. Uus aasta on alanud jällegi vaiksemalt. Hetkel on neli inimest ootamas, kuna grupp avatakse,» nentis VäikeMaarja piirkonna autokooli omanik ja õpetaja Tarmu Pajula.

Põllutöödeaeg veel ees

Sirje Küüt osaühingust Autokoolitus märkis, et aastalõpus sooviti rohkem teha just lihtsustatud korras kategooriat, mida saavad taotleda need, kellel on olemas C1-, Cvõi D-kategooria.

Samas arvasid nii Sirje Küüt kui Tarmu Pajula, et ulatuslikum T-kategooria lubade tegemise laine võib tulla ka veel enne põllutööde algust, sest paljud ei ole seadusemuudatusest siiani päris täpselt aru saanud. «Hetkel on vaikus enne tormi, aga kui põllutööd algavad, küll siis avastatakse, et olemasolevate lubadega ei tohi enam sõita,» lausus Sirje Küüt.

Järvamaa kutsehariduskeskuse koolitusjuht Ruth Türk tõdes, et neilgi oli aasta lõpp väga kiire, kuna T-kategooria lubade vastu tundis huvi tavapärasest poole rohkem inimesi.

Järvamaa kutsehariduskeskuses õpivad põllumajandust ka täiskasvanud põhitöö kõrvalt, valmistudes põllumajandustöötaja neljan-

Töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevalt peavad inimesed, kes teevad T-kategooria mootorsõiduki või masinarongiga palgatööd, omama kindlasti T-kategooria juhtimisõigust.

T-kategooria lubade vastu tundis huvi tavapärasest poole rohkem inimesi.

da taseme kutseeksamiks. «Enamik sellel kursusel osalenutest on pärit taludest ja neile andsime juba sügisel võimaluse valikainena T-kategooriat õppida, sest paljudel oli olemas B-kategooria ja siis said meilt juurde T-kategooria teooriaõppe ja õppesõidu,» sõnas Ruth Türk ning nentis, et huvi selle võimaluse vastu oli suur.

Põllumajandusettevõtted

Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Sõrra leidis, et antud liiklusseaduse muudatuse kohta jagati piisavalt infot ning üldjuhul on suuremates ettevõtetes traktoristidel vajalikud load olemas.

Sama meelt oli osaühingu Voore Farm tegevjuht Indrek Klammeri, kes tõdes, et nende ettevõttes on ametis kvalifitseeritud tööjõud, millest tulenevalt ei tekitanud kõnealused muudatused suuri probleeme. «Minu teada vajas täiendavat koolitust meie ettevõttes ainult üks töötaja,» kõneles ta.

Vändra OÜ juhataja Ilmar Teevet nentis, et tõstatas töötajate seas lubadega seonduva küsimuse, kuid töötajatel olid kõik vajaminevad

load olemas ja keegi ei vajanud lisakoolitust. «Ma olen alati öelnud, et kui vaja, siis saadame kooli,» rääkis Teevet.

Valgamaa Põllumeeste Liidu juhataja Jaan Bachmann nentis, et tegemist on olulise ja vajaliku liiklusseaduse muudatusega. «Tehnika on nii kallis. Sa võid osata küll traktoril rooli keerata, aga koos haakeriistadega on selle juhtimine ikka väga keeruline ja raske,» tõdes ta.

Valgamaa Põllumeeste Liidu eestvedamisel pannakse huvilistest praegu kokku üht T-kategooria gruppi ning koostööd tehakse Järvamaa kutsehariduskeskuse autokooliga. Sarnaselt autokoolidega leidis ka Jaan Bachmann, et suuremaid üllatusi on oodata alles märtsi lõpus, kui masinad hakkavad rohkem teedel liikuma. «Paljud ei tunneta seda muudatust enne, kui teel kinni peetakse,» arvas ta.

Suur läbisaamise protsent

T-kategooria sõidueksamite sooritajate üldine ettevalmistus on maanteeameti eksamiosakonna peaspetsialist Tarmo Terrepingi sõnul olnud läbi aastate hea. «Seetõttu sooritab enamasti 80–90% eksamineeritavatest sõidueksami edukalt,» sõnas ta.

Kõrge läbisaamise protsent tuleneb ka ilmselt sellest, et LS § 108 lg 8 sätestab, et T-kategooria mootorsõiduki ja masinrongi juhtimisõiguse saamiseks peab isik, kellel on C- või D-kategooria mootorsõiduki või C1- või D1-alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, sooritama üksnes sõidueksami.

«Seega käib T-kategooria sõidueksamitel palju kutselisi juhte, kellel on eelnevalt olemas piisavalt suur sõidupraktika,» rääkis maanteeameti eksamiosakonna peaspetsialist. e

• Kuivatid • Säilituspunkrid • Trummelpuhastid/sorteerid • Torusüsteemid/tarvikud • Transportöörid • Ventileeritavad koonuspõhjad • Elektritööd • tel 5562 3006, info@rv.pri.ee, www.rv.pri.ee

Maamess sunnib kõiki pingutama!

Aastatega on Maamessi haare laienenud. Kõigi soovijate ära mahutamine muutub korraldajatele iga korraga üha tõsisemaks väljakutseks. Hilisematele registreerujatele on tulnud ära öelda, sest messiala on kindla suurusega. Põhimõte «kes ees, see mees» kehtib endiselt. Messiala laiendamisest on juttu olnud, nüüd on asutud sõnadelt tegudele. Seekord on edastada rõõmustav sõnum.

Maamessi territoorium suureneb sellel aastal viiendiku võrra. Numbritesse panduna tervelt hektari võrra. Messiala laienemine sai teoks tänu hea naabri Eesti Maaülikooli vastutulelikkusele.

Maamess pole pelgalt uue tehnika ja toodete näitamine, vaid ka koht, kus mitu päeva peetakse tõsiseid jõukatsumisi. Varasematest kordadest on tuttav rahvusvaheline metsandusvõistlus «Kevadkarikas» kuulub selgi korral meie programmi. Metsameeste jõukatsumine on alati põnevust ja väljakutseid pakkunud. Tänavu lisandub programmi veel üks mõõduvõtmine.

Tegemist on täiesti uue ettevõtmisega ja see on mõeldud aednikele.

Teoks saab aiandusvõistlus «Noor aednik 2015». Aianduskoolidele on see väljakutse, sest nüüd saab koolis omandatud teoreetilised teadmised praktikas teoks teha.

Eelmisel aastal tunnustati ja jagati Maamessil parimatele kukemärke. Tänavu lähevad jagamisele jääramärgid. Korraldajad on juba asunud huvitavamate uudistoodete ja tehnika väljasõelumisele. Siinkohal kutsume kõiki messile tulijaid aktiivselt oma eksponaatidest ja toodetest meile julgesti teada andma. Lisage juurde lühike selgitus, miks just see toode peaks teie arvates pretendeerima jääramärgile. Head mõttelendu!

Jääramärgil on ka laiem tähendus – see aitab külastajal messiterritooriumil paremini orienteeruda ja üles leida kõige huvitavamad eksponaadid.

Mess selleks ongi, et end laiemalt tutvustada ja uusi kontakte sõlmida. Kui boksis on rahvast, siis tähendab see tunnustust eelnenud tööle.

Margus Kikkul AS Tartu Näitused Maamess 2015 projektijuht

4 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Aastaid Eesti põllumajandustootjate edetabeli eesotsas püsinud, Jõgevamaal tegutsev AS Perevara loobub keeruliste olude sunnil peaaegu kogu oma piimakarjast, koondab kolmveerand töötajaskonnast ning paneb põhirõhu teravilja ja rapsi kasvatamisele.

Piimatootja päästjad – suur koondamine ja kannapööre tegevusalal

P

Tekst ja foto Eili Arula

erevara AS 1300 lüpsilehma ja umbes sama palju noorloomi on jaotatud viie piimafarmi vahel. Neist neli tegutseb Jõgeva vallas ning AS Perevara tütarettevõtte OÜ Põllurada farm asub Tabivere vallas.

Tänaseks päevaks on selge, et poole aasta jooksul likvideeritakse kõik Perevara hallatavad farmid, välja arvatud Mõisamaa külas asuv laut, kuhu jääb alles 220-pealine piimakari. Kuna laudad asuvad üksteisest kaugel, on ettevõtte tööjõukulutused suured ning praeguste madalate kokkuostuhindade tõttu tuli AS Perevara juhtkonnal võtta vastu ebapopulaarne otsus ning piimatootmisest pea täielikult loobuda ja koondada sajast töötajast seitsekümmend viis.

Otsus piimatootmisest loobuda sündis möödunud aasta lõpus. «Tegin 2015. aasta eelarvet ning see näitas, et olemasoleva karjaga oleksime aasta lõpetanud 600 000 euro suuruse kahjumiga,» selgitas ettevõtte tegevjuht Alo Teder (pildil).

Pärast niisuguse prognoosi saamist kutsuti 22. detsembril kokku erakorraline aktsionäride koosolek, kus otsustati, et hullema ära hoidmiseks ja kasumlikult edasi tegutsemiseks tuleb piimakarjast loo-

buda ning panna põhirõhk teravilja ja rapsi kasvatamisele.

Ettevõtte juht selgitas, et kehva seisu Perevara põhitegevuses, piimatootmises, tekitas mitmete halbade asjaolude kokku langemine: Vene turu kadumine, järjepidevalt langenud piimahind ning ähvardav piimakvoodi ületustasu.

Tegemata jäi investeering uude lauta

Nüüd, mil järk-järgult on hakatud piimakarja müüma, väheneb ka piimatootmine ning seega pääseb AS Perevara piimakvoodi ületustasust.

Karja müümata jätmisel oleks pidanud ettevõte kevadel kvooditrahvi maksma.

Osa süüst on ka tõigal, et senimaani oli ettevõttel tegemata investeering uude piimafarmi. «Uue farmi loomine oli veel sügisel jõus, kuid madalad piimahinnad tegid võimatuks investeeringuks vajaliku pangalaenu saamise,» täiendas Alo Teder.

Senised laudad pole paraku uuendusi näinud kümneid aastaid. 2013. aasta majandusnäitajate põhjal oli AS Perevara Äripäeva põllumajandustootjate edetabelis üsna kõrgel, 43. kohal, näidates 376 819 euro suurust kasumit, kuid sellest paraku ei piisa tänaste piimahindade juures uue lauda ehituseks ning mitmetuhande pealise loomakarja ülal pidamiseks.

Piimafarme hakatakse likvideerima järk-järgult. Esimene neist suletakse märtsikuus ning siis järjest iga kuu jooksul üks farm. Jaanipäevaks peaks AS Perevara hallatavatest farmidest neli olema suletud ning tööd jätkab vaid Mõisamaa farm. Seega ei koonda Perevara oma töötajaid päevapealt ning paljudele, kes veebruari keskel koondamisteated saavad, jätkub tööd vähemalt juunikuuni. «Emotsionaalselt on need rasked otsused, aga põllumajandus on äri nagu iga teinegi ning kahjuks tuleb vahel teha ebapopulaarseid valikuid,» lisas Teder.

Perevaras traktoristina töötav Tarmo rääkis, et jaanuari keskel korraldati töökojas koosolek, kus tehti teatavaks ettevõtte uus suund ning koondatavate inimeste hulk. Koosolekul selgus, et peamiselt koondatakse küll farmitöölisi, kuid tööst ilma jäämine ähvardab ka mõnd traktoristi. «Teder ütles, et ta ei saa veel koondatavate peale näpuga näidata. See selguvat juhtkonnas läbirääkimiste tulemusena ning nimed tehakse teatavaks 15. veebruariks,» vahendas Tarmo eelmise kuu viimastel päevadel.

AS Perevara ja OÜ Põllurada karjast enamik proovitakse müüa elusloomadena.

Osa süüst on ka tõigal, et senimaani oli ettevõttel tegemata investeering uude piimafarmi.

Veel selgitas ta, et isegi neile traktoristidele, kel praegu töökohad alles jäävad, anti juhtkonna poolt soovitus talveks mõni muu töökoht vaadata. Tarmo ise loodab siiski Perevara palgale jääda, kuid tunnistas, et keerulised olud praeguse leivaisa juures panevad mõtlema uue ametikoha otsimisele.

Jõgeva aleviku laudas lüpsjana töötav Age rääkis, et jutud koondamisest ja piimakarja likvideerimisest ringlesid juba aasta alguses, kuid kinnitus sellele tuli jaanuari lõpus peetud koosolekul. Siis polnud Agel enda saatus veel teada, kuid arvatavalt ootab teda ikkagi koondamine, sest sulgemisele läheb ka aleviku laut, kus naine üheksandat aastat töötab. «Esialgu öeldi, et juunikuuni peaks meie laudas veel tööd olema,» sõnas naine, kuid midagi kindlat ei julenud ta enne vastavate dokumentide kättesaamist väita.

Praegu Age aktiivselt uue töö otsimisega ei tegele. «Ei julgegi veel uut kohta vaadata, sest hetkel pole selge, kauaks Perevaras tööd jätkub. Eelistatult valiksin uue töökoha samuti siia kanti, kuid paraku oma erialale siin töökohti napib, »

maaelu edendaja 5

9. veebruar 2015 || postimees

kommentaar

Raul Soodla

Jõgevamaa Põllumajandustootjate liidu juht

Tänasel päeval oli omaniku ja äri seisukohalt AS Perevaral piimakarjast loobumine ainuõige otsus. Pole mõtet pida-

da ettevõtet, mis iga päev toodab miinust, ning loota, et ehk läheb olukord paremaks.

Erandlik on Perevara piimakarja müük seetõttu, et tegemist on Eesti ühe suurema piimatootmisettevõttega ning tööta jääb ligemale sada inimest, mis on Jõgeva valla jaoks kindlasti suur löök.

Praegu toimub Eestis ja kogu Baltikumis piima

nentis loomaarstiks õppinud ning praegu lüpsjana töötav Age. Paljud Perevara töötajad elavad ka tööandja korterites. Siiski ei ähvarda koondatud töötajaid eluasemest väljatõstmine. «Juhtkond lubas ka pärast koondamist töötajatel nende korterites edasi elada ning pakkus vajadusel väljaostmise võimalust,» lisas Age. Soov lõpetada aasta kasumiga

Enamik AS Perevara ja OÜ Põllurada karjast proovitakse müüa elusloomadena. «Väga suur huvi elusloomade vastu on juba tulnud Venemaalt. Huvilisi on ka Lätist ja Türgist,» rääkis Alo Teder. Tema sõnutsi on elusloomade hinnad praegu suhteliselt madalad, kuid ikka-

ületootmine. Piimahind on kogu maailmaturul madal ning selle valguses tuleb paratamatult piimatootmist piirata.

Ka Aasia turu leidmine piimatootjatele ei tee olukorda nende jaoks päeva pealt paremaks ning veebruaris makstavad toetused pigem pikendavad raskustes olevate piimatootjate agooniat.

gi makstakse nende eest kõrgemat hinda kui karja kombinaati viies.

Jõgeva aleviku laudas lüpsjana töötav Age lootis, et enamik loomadest ikkagi suudetakse elusalt müüa. «Loomad on head, annavad hästi piima. Paljud on neist veel tiined. Loodan, et neil lastakse ikka ära poegida, kuigi tean, et teatud tiinuskuudeni saab tiineid loomi kombinaati saata,» märkis Age. Kuigi praegu on meeleolu Perevara töötajaskonnas rusuv, sõnas tegevjuht Alo Teder, et nüüdsed muutused on vajalikud ettevõtte edukaks tegutsemiseks ning eelduste kohaselt lõpetatakse käesolev aasta kasumis. Veel ei välista Teder tulevikus piimakarja suurendamist. «Selleks me praegu nii talitamegi, et kunagi uuesti laieneda,» lausus ta. e

Piimahind tõusis Fonterra oksjonil Läinud nädala teisipäeval toimunud Global Dairy Trade oksjonil tõusis müüdud piimatoodete kaalutud keskmine hind 9,2%. Kasv tugines paljuski täispiimapulbri hinnatõusule, mille hind kerkis 19%.

Piimahindade tase on küll jätkuvalt alla keskmise, kuid tõus annab positiivse signaali, et languse põhi on ületatud ning hinnad on stabiliseerumise poole teel.

Global Dairy Trade oksjonit korraldab Fonter-

ra, mis on Uus-Meremaal paikneva peakorteriga rahvusvaheline enam kui sajasse riiki ulatuva tegevusega piimaühistu. Fonterra kuulub maailma suurimate piimatöötlejate ja eksportijate hulka. ME

6 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Mereäärne tuul nõelus põski pisikeste teravate torgetega, kui Ranso talu peremees jaanus sall tuli tervitama külateedel ekselnud kontvõõrast. Mõtled ju küll, et oled saarlane ja puha ning kaart ja terve mõistus peaks õigesse kohta juhatama, aga ei midagi. Pole ju muidu nii täiuslikule kaardile märgitud viitasid – siit saab veisekasvataja Jaanus Salli juurde, aga vaat see asfalteeritud tee viib vallavanema hoovi. Üks Vätta kant ja Vanamõisa küla ju kõik …

JAANUS SALL –

põlisest saarlasest põline talumees

T

alviselt kõle ilm pole just sobivaim aeg õues juttu puhuda ja nii seadsime sammud esmalt lauda poole, et ajakirjanik ikka oma silmaga need ilusad, suurt kasvu helebeežid veised üle loeks.

Laudas juhatas talunik kätte heinapalli, kust avanes hea ülevaade loomadele ja loomalastele. Ise läks ta veiste manu. Loomad aga otsustasid, et kõige kindlam on pageda aediku teise otsa, välja arvatud üks, kes seisis otsustavalt oma vasika juures ning põtkis jalaga maad.

«Rahu, rahu,» manitses talunik.

Tundsin muret, kas loom saab nüüd väga pahaseks. «Ei, ta on lihtsalt ärritunud,» vastas Jaanus Sall. Õues viipas ta oma maadele, mida taluhoonete ümbruses on ligi hektar ning rääkis, et ta on vana kooli mees – kõik peab korras olema. Kiviaiad, ümbrus, kõik ...

Justkui postkaart, mõtlesin siis.

Ilus maaliline postkaart, mäletan praegu.

Jaanus Sall on põline saarlane.

Vahepeal mandril ära käinud ja siis tagasi tulnud.

«Lõpetasin 1964. aastal keskkooli ja läksin TPIsse (energeetikat õppima – toim) ning pärast kooli lõpetamist töötasin Jõhvis. Viis aastat, võrkudes. Ja siis, pärast isa äraminekut hakkas ema hirmsasti peale ajama, et ma ikka tagasi tuleks. Meid on kokku viis last, andsin kõigile võimaluse, aga keegi teine ei tahtnud. Ja siis tulingi tagasi.

Sattusin Kaarma kolhoosi,» jutustas Jaanus Sall ja nentis, et tal on maaelupisik tugevalt sees. Ajaga on see üha suuremaks kasvanud.

«Kui kolhoos tegevuse lõpetas, siis vaatasin, et ega siin maal midagi suurt muud teha ole, kui endale ise töö luua.» Koht aga on ilus, tuli vaid korda teha, ent teisest küljest on loomad Jaanus Salli sõnul need, kes aitavad asja korras hoida.

Võimatu on ju kõikjalt rohtu trimmerdada ... «Talus oled seotud elu-

ga,» sõnas ta. «Siis on sul kohustused. Inimene on ju nii laisk, kui tal olla lastakse.» osKus suhelda

TeksT ja foTod ene kallas, meie maa

Juhtus aga nii, et Jaanus sattus taluliitu. «Ma pidin näitama, et taluliitu juhib inimene, kes ise toodab.

Nõnda sain kogemusi ja ka inimestega palju paremini jutule,» kõneles ta sellest, et inimesed on reeglina ametniku juurde sattudes arglikud. Niisiis peaks ametnik oskama muret kurtva ning abi otsima tulnud inimesega suhelda.

«Inimene tuleb su juurde ja justkui ootab midagi. Kõik me olime kolhoosist tulnud ja ei osanud suurt miskit. Ei söandatud ka küsida ning iga ametnik ja asutus tekitas aukartust. Ja kui sa ametnikuna ei osanud inimesele läheneda, siis olid tühi koht ja sul ei olnud mõtet sel kohal olla,» arutles Jaanus Sall möödunud aegu meenutades. Aasta oli 1992.

Jaanus Sall alustas lihaveistega tegelemist aastal 2003. «Sel ajal on see küllalt uus suund. Valisin välja ühe tõu ja läksin sellega edasi. Võtsin šaroleed. Neil on kaks aretussuunda – üks on põhjamaa ehk Rootsi ja Soome, teine Prantsusmaa suund. Šarolee põlvneb Prantsusmaalt, aretatud on ta veohärjast. Tahtsin tõu potentsiaali ära kasutada ja hakkasin tegelema aretuskarjaga. Kõik pullid pärinevad Prantsusmaalt ning emasloomad Soomest, Saksamaalt ja Šveitsist. Dokumendid näitavad, et mu loomadel on suhteliselt tugev aretuspotensiaal,» rääkis Jaanus Sall.

«Müüki lähevad peamiselt elusloomad,» täpsustas ta.

Kui aga loomadega tegeleda, kasvavad nad ajapikku südame külge. Nii tahadki, et neil oleks hea olla. Praegu küll surutakse loomade heaolu ka Euroopa Liidu meetmetega peale, aga Jaanus Sall on kogu aeg arvanud, et loomgi tahab elu nautida – kui ise sooviks süüa hubaselt, soojas toas ja head toitu, siis

Jaanus Sall Sündinud 16. ii 1946 saaremaal Haridus lõpetanud 1964. aastal kingissepa i keskkooli lõpetanud 1970 . aastal tallinna Polütehnilise instituudi elektrivõrkude insenerina Töö töötanud 1970–1975 Põlevkivibasseini kõrgepingevõrkudes elektriinsenerina, 1975–1992 kaarma kolhoosis peaenergeetikuna, 1974. aastast talunik Pere Abielus, abikaasa Heli-velly, tütred triinu, karita

sama igatseb ju ka loom. Ning tahaks magada laudas ja hoolitsetud asemel. «Kui hommikul lauta minna, siis nad kõik magavad veel,» sõnas ta. See on märk rahulolust ning sellest, et loomal on kõik vajaminev olemas – ehk veidi enamgi. Taluniku meelest on väga oluline, et loomal poleks millestki puudu.

«Kui aretusest rääkida, siis olen püüdnud poegimistsükli tuua ettepoole. Nad poegivad reeglina detsembris-jaanuaris. Mul on talvel rohkem aega loomadega tegeleda,» kõneles ta. «Vasikad on mul ette valmistatud edasiseks ehk ajaks, kui nad välja lähevad. Mais on nad iseseisvad, iseenda eest väljas.»

Jaanus Sallil on 15 põhikarjalooma, ülejäänud on noorloomad, keda ta realiseerib. «Oleneb aastast. Kui on hea aasta, siis saan sügisel ära müüa. Eelmine aasta polnud hea, nii jäid nad mul kevadeks sisse,» rääkis ta. Ning märkis, et just oli helistatud Sloveeniast, taheti loomi osta. «Huvi ilmutavad küll, aga proovitakse ära kasutada turusituatsiooni, et saaks loomad odavalt kätte,» märkis ta.

Kogu Jaanus Salli müük käib läbi katusorganisatsiooni, aretusühistu. «Nõnda olen kindel, et ma ei saa pügada ja kui mul on vaja

aretuspulli, siis nende kaudu ma ta ka saan. Me keegi pole ju ülitargad, et kõik sammud õigesti teeksime,» arutles ta.

Praegu, pimedal ajal läheb ta hommikul kell 9 lauta ning tööpäev lõpeb viiest, vahele paar tundi pausi, mil on vaja ahjud ära kütta ning majapidamistöid teha. «Mul ei jää aega, et tegeleda ise turunduse ja reklaamiga,» nentis ta.

Suvel algab aga tööpäev siis, kui päikesevalgus hommikul aknast sisse paistab ning uni ära läheb.

Hommikul tehtud plaanidest realiseerub õhtuks väga vähe, aga õhtuks oled ikka väsinud. Suvel jõuab talunik teleka ette AK ajaks, mil enam-vähem kõik päevased tööd tehtud. Ja ega suurt midagi ei jõua õhtuga rohkem ette võtta.

9. veebruar 2015 || postimees

maaelu edendaja 7

8 maaelu edendaja

Jaanus Sall sõnas, et on loomult inimene, kes tahaks kogu aeg millegi uuega tegeleda. «Kui elu läheb rutiinseks ja oled ihaldatu saavutanud, siis tekib rahulolu. Ise sellest ei saagi aru, aga kui vahepeal väljas käid, siis näed, et oled mingis asjas rumal. Siis on vaja õppida,» tõdes ta. Nii käibki ta usinasti erinevatel koolitustel, sest igalt poolt saab midagi. Jaanus Sall on seda meelt, et ükski koolitus ei jookse mööda selga alla, alati õpid üht-teist. «Kui inimene midagi koolituselt ei saa, siis on ta rumal – ta ei oska sealt midagi leida,» arvas ta.

postimees || 9. veebruar 2015

Ranso talu asub Saaremaal Pihtla vallas.

Jaanus Sall kasvatab Šarolee tõugu lihaveiseid.

Liha suitsutamine ja laadad

Kuigi Jaanus Sall tegeleb peamiselt elusloomade müügiga, siis vahel tuleb ikka ette olukordi, kus peab looma lihaks müüma. Näiteks erisooliste kaksikute puhul või siis, kui loomaga juhtub mõni trauma.

Talunik on seda meelt, et iga tootja peaks vaatama, et ta saaks oma toodangu võimalikult kasulikult turustada. «Ma käisin suitsusaunakoolitusel ja hakkasin suitsuliha tegema,» rääkis ta. Liha suitsutamine omakorda juhtis ta laatadele, kus saab suhelda. «See aga annab palju,» tõdes Jaanus Sall.

Jaanus Sall on kogu aeg arvanud, et ka loom tahab elu nautida.

Nii kiitis ta LEADER programmi, peamiselt selle eest, et taoline asi üldse olemas on. See pakub inimestele suhtlemisvõimalust. «Inimesed katsetavad paljude asjadega ning neil on vaja ka turusituatsiooni lahendada, sest lõpmatuseni toota pole ju mõtet,» lausus talunik ja rääkis oma mõtetest seoses Kuressaare turuga – hea oleks, kui turg tegutseks aastaringselt. Praegu ju toetutakse suuresti turistidele. Aga inimene tahaks ka talvel oma tooteid müüa. Iga asi, mida tegema hakkad, vajab sissetöötamist, reklaami.

Paraku on nii, et suurte linnade inimesed ei tea palju mahedast tootmisest. «Üllatavalt vähe,» lisas Jaanus Sall. Nii seisab tema sõnutsi suur töö ees tarbija teadlikkuse tõstmisel. Talus ei saa väga odavalt toota ning mahetoit on reeglina elamus, puhas ja hea.

Aga veidi teemaga edasi hüpates sõnas Jaanus Sall, et suhtub peretaludesse väga tõsiselt. «Taluliidu esimehena nägin aastail 1992–1994

seda olukorda ja panin tähele, mida inimestel vaja on. Sellest ajast peale on Kaul Nurm olnud talupidajate keskliidu direktor,» kõneles Sall ning kiitis teda asjalikuks ning heaks ideede generaatoriks. «Need peretalude konverentsid, mis ta teinud on, on alati hästi õnnestunud.

Ta on inimene, kes oskab end asetada selle inimese tasemele, kellega ta suhtleb. Ta oskab õigesti küsida ja on hea huumorimeelega.»

Kui rääkida poliitikast, siis ei ole otseselt põllumajanduse vallas tegutsevat erakonda. «See on kurb.

Praegu, enne valimisi antakse välja veksleid, millel pole katet,» sõnas Jaanus Sall. «Valija tehakse rumalaks. Paljud reklaamid on isegi solvavad. Mulle pole ometi vaja midagi peale suruda, sest ma ju ise valin, mida ma tahan.»

Võtab puhkust

Inimene peab ka talutööst kuidagi puhkama. Selleks on loodud asendustalunike teenus. «Mina kasutan seda, sest aktiivset puhkust on aas-

tas 28 päeva,» sõnas Jaanus Sall.

Aga puhkuste alla võib lugeda ka mitmesuguseid erialaseid ekskursioone ning harivaid väljasõite. «Päris puhkaja ma pole, tahaksin ikkagi erialast lõdvestust,» lisas ta. Eks kodusnokitsemine ole ka omamoodi puhkus, kui just talutöödega ei tegele. Nii on taluniku hobid seotud keskkonna heaks töötamisega. Sel aastal võtab ta ette vana keldri – ikka restaureerimiseks.

Jaanus Sallil on kaks tütart, üks neist elab Saksamaal, teine Eestis.

Saksamaal elav tütar õpetab sakslastele nende oma emakeelt ja ka inglise keelt. Eestis elav tütar töötab suhtekorraldusfirmas. Tema toob suiti hästi tihti – pea igal nädalavahetusel – lapsed maale vanaisa juurde, et poisid saaksid end välja elada. «Seda ma ei karda, et talu läheks kunagi müüki,» muheles Jaanus Sall. Tema abikaasa töötab haiglas. «Pean oma perele tunnustust avaldama, sest olen teenitud raha saanud talu ja enda peale ära kulutada,» kiitis ta lähedasi. e

9. veebruar 2015 || postimees

maaelu edendaja 9

10 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Jõgevamaal Änkkülas asuva Mokko maahotelli perenaine Külliki Alekand oli omal ajal Kuldse Börsi üks asutajaid.

Ligi kümne aasta eest müüs ta osaluse firmas maha ning paigutas selle Mokko maahotelli ülesehitamisse, kus võtab nüüd turiste vastu ja üürib ruume välja. Kõrvaltegevusena peetakse talus hobuseid ja 200-pealist lambakarja.

Maahotell, hobused ja lambad on Mokko talu elustiil Tekst Kristiina Kruuse, Fotod Maarja Otsa

M

okko talu õuel jooksevad tulijatele vastu iga sabalöögiga aina enam oma entusiasmi kasvatavad leonbergeri tõugu Gemma ja borderkolli Tups. Hobused ja mõned põhikarjast eraldatud lambad söövad eemal aedikus isukalt heina. Perenaine jalutab mööda looklevat lumerada külalistele vastu.

Külliki Alekand on elumuutusega rahul. «Nagu mu tütar ütleb – materiaalselt ei ole võib-olla kõige tulusam, aga emotsionaalselt tasub see end kindlasti ära,» lausub programmeerija ja pealinna ärinaise rolli taluperenaise tegemiste vastu vahetanud Külliki Alekand. «Minu jaoks on talu elustiil ja ma naudin sellega kaasnevat vabadust,» lisab ta.

Mokko talu on Alekandide perele pika ajalooga koht. Vaarisa Jaan Alekand ostis talu 1867. aastal Kuremaa mõisnikult von Oettingenilt. Esimese Eesti vabariigi ajal oli Mokko õitsev talu ning selle peremees Franz Alekand oli ka ühiskondlikult väga aktiivne. 1944. aastal ta küüditati, pere paisati laiali ja järgnevate aastakümnete jooksul hävisid kõik taluhooned peale aidamaja. 1981. aastal ostsid Alekandid talukoha kolhoosilt tagasi endale maakoduks ja hakkasid seda järk-järgult taastama, mõtlema-

ta kordagi, et sellest võib tulevikus maahotell saada.

Kui enamik turismitegijaid reklaamivad end lausega «aktiivne puhkus», siis Mokko talu pakub vastupidi just passiivset puhkust – see on koht neile, kes armastavad loodust, vaikust, rahu ja tunnet, et ajal pole kiiret. «Me ei paku mingeid pakette ega jutusta legende iga kivi juures,» ütleb perenaine Külliki Alekand. «Siin sa võidki verandal tunde raamatuid lugeda või linnulaulu kuulata,» räägib perenaine ja lisab, et Mokkole tulijad võiksid tunda end kui maal vanaema juures.

Vanaema on Mokkol täiesti olemas – Hilja Alekand, endine apteeker, ronib parasjagu pööningult alla ja räägib heatujuliselt, kuidas ta apteekri täpsusega korda lõi, et kõik mahla- ja hoidistekastid oleksid suuruse järgi rivis. Kui ei teaks, siis ei usuks, et proua saab sel aastal 90. «Minult küsiti eelmisel aastal, kas ma hakkan juba 80 saama.

Selliste küsimuste peale istun ma kohe eriti sirgelt ja edvistan oma vanadusega,» jutustab talu vanem perenaine kelmikalt naerdes.

Just Hilja Alekand oli see, kes omal ajal Mokkol turismindusega alustas. Oli 1990ndate keskpaik.

«Ma lugesin Vooremaast, et Viljandimaal toimub turismiseminar. Enne seda oli mulle kätte jäänud just üks Soome brošüür, kus seisis, et võtame oma majas külalisi vastu

ning õue peal on kass ja koer. Mina mõtlesin, et meil on ka ju kass ja koer ja läksin sinna turismiseminarile. Sel ajal oli turism veel päris uus mõiste,» meenutab Hilja Alekand.

Pärast koolitust sai Mokko talu tutvustus avaldatud ühes saksakeelses voldikus. «Mina arvasin lihtsameelselt, et nüüd on meil kohe saba ukse taga, aga esimesel aastal tuli ainult üks Saksa abielupaar, keda huvitasid väga taimekooslused ja kes veetsid mu tütretütrega koos tunde rabas,» räägib Hilja Alekand. Edaspidi hakkas Saksamaalt ja mujaltki turiste juba rohkem saabuma.

Ehmatav 2007

Külalisi võeti siis veel vastu vanas aidamajas. Uue aidamaja taastamise ja saunamaja ehitamisega alustas tütar Külliki Alekand 2000. aastate keskel. Ema ja tütar meenutavad 2007. aastat. «Ma olin just Tallinnas Jazzkaare-kontserdil ja ema helistas, et maja pole enam,» ütleb Külliki Alekand. «Mis mõttes ei ole?» ei tahtnud see esialgu pähe mahtuda. Just siis, kui uue aida-

Kui enamik turismitegijaid reklaamivad end lausega «aktiivne puhkus», siis Mokko talu pakub vastupidi just passiivset puhkust.

maja taastamine oli lõpule jõudmas, võttis ehitustööde käigus hooletusest alguse saanud tuli endaga seni tehtud töö kaasa. Õhtul maale tagasi jõudes ning põlvini ulatuvat savi, tselluvilla ja vee segu nähes ei tekkinud Külliki Alekandil hetkekski mõtet käega lüüa ja jätta aidahoone ülesehitamine sinnapaika. «Võtsin kiiresti laenu ja hakkasin otsast peale.

Võib-olla, kui see oleks olnud mingi muu äri, siis oleksin loobunud, aga see ei ole äri, see on elustiil. Mõnes mõttes oleme me hädas nagu inimesed oma mõisaga, et ei saa sellest nii lihtsalt loobuda,» selgitab Külliki Alekand.

Praeguseks võõrustab Mokko maahotell külalisi neljas majas – peamajas, kus asuvad kõige uhkemad toad, sealhulgas sviidid ning avar ruum erinevate ürituste, näiteks pulmade, juubelite ja seminaride jaoks, tiigi kaldal on saunamaja ning külalisi majutatakse ka aidamajas ja keldrimajas. Korraga mahub ööbima umbes 30 inimest, kuid täismaja perenaine üldjuhul ei taha.

«Kui on eriüritused, siis muidugi, aga üldiselt mulle meeldib, kui ei ole väga palju rahvast, sest siis saavad kõik külalised nautida privaatsust.»

Mõtteviisi muutus

Esialgu olid Mokko maahotelli külalised peamiselt välismaalased.

«Siis, kui me 1990ndate keskel alustasime, oli eestlastele veel võõras

maaelu edendaja 11 mad on Mokkole jõudnud perenaise sõnul juhuslikult, kui nii võib öelda 200 lamba ja ligi kümne hobuse kohta. «Mulle tuli tööle naine, kellel olid lambad, ja ma ostsin need lambad ära, kuna meil on 60 hektarit maad ja võimalusi nende pidamiseks jagub,» räägib Külliki Alekand.

Mahepaberitega lambad müüb ta kas Märjamaa lihatööstusele või Eesti Lambakasvatajate Seltsi kaudu. Nahad laseb ära parkida Jõgeva nahatehases. meesterööd

Hobused on Mokkol ennekõike lihtsalt pererahvale rõõmuks.

maksta kuskil öömaja eest ja pigem mindi tädi, onu, vanaema või vanaisa juurde. Nüüd on järjest juurde tulnud peresid, kel ei ole enam maavanaema ja kes tulevadki suvel mõneks päevaks siia, et tunda end «maal»,» kõneleb Külliki Alekand.

«Praegu jagunevad eestlased ja vä-

Külliki Alekandil on Mokko maahotelli pidamisel abiks ema Hilja Alekand.

lismaalased külastajate seas umbes pooleks,» lisab ta.

Reklaami pole Mokko taluhotell endale teinud mujal kui internetis ning info on levinud suusõnaliselt. «Mokko oli booking.com portaalis üks esimesi Eesti majutuskohti,» lausub perenaine ja selgitab: «Olin ise maailmas ringi reisides seda portaali kasutanud ja kui ma aastaid tagasi hakkasin uurima, milliseid Eesti majutuskohti seal pakutakse, oli ainult neli asutust, neist kaks Pärnust. Nüüd on seal neid muidugi palju, aga sel ajal oli Mokko esimeste hulgas.» Välisturistid leiavadki Alekandi sõnul Mokko üles peamiselt booking.com kaudu, sest see on veebikülg, mida nad teavad ja usaldavad.

Kõige kergemini leiab perenaine ühise keele sakslaste ja prantslastega, kuid turiste saabub Mokkole

ka märksa kaugemalt, näiteks Lõuna-Koreast. Külliki Alekand nendib, et nende talu pererahvas on omal moel Eesti saadikuteks, sest tihtilugu on nemad esimesed eestlased, kellega turistid siinmail rohkem suhtlevad.

«Mulle on väga oluline, millise mulje meie ja laiemalt kogu Eesti välismaalastele jätab. Ma ise ei lähe neile rääkima, aga kui külalised huvi tunnevad, siis jutustan Eestist hea meelega. Läbi enda me turundame tegelikult tervet Eestit,» tõdeb perenaine, kes on ka ise suur reisimisfänn, pakkides igal võimalusel asjad ning avastades erinevaid paiku mitmel pool maailmas. Tema eriliseks lemmikuks on Euroopa ooperiteatrid. Mokkol võtab sel ajal külalisi vastu ema Hilja Alekand.

Mokko talu elustiili juurde käivad ka lambad ja hobused. Mõle-

Lammaste eest hoolitseb talus sulane. «Minu meelest on lambad meestetöö, sest lambad on sellised loomad, kes jooksevad kõik korraga kas sinu suunas või sinu juurest ära, ja kui lammas kaalub 80 kilo, siis mina temaga hakkama ei saaks.

Aga meil on sulane, kel on kogemusi,» jutustab ta.

Hobused on Mokko talus ennekõike lihtsalt rõõmuks. «Kuna tütar käis Tondil ratsutamas, siis sai kunagi Kuremaa pankrotistunud hobusekasvatusest ostetud esimene hobune, hiljem veel teisedki,» meenutab perenaine, kuidas hobused Mokkole jõudsid.

Pealtnäha tundub Mokko justkui valmis ja perenaine ise on korduvalt öelnud, et rohkem ei ehita ta Mokkole midagi. «Millegi pärast mu tütred hakkavad selle peale alati naerma,» lisab ta. «Midagi suuremat siiski praegu plaanis ei ole. Pigem tahaks lihvida seda, mis olemas on.» e

12 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

Järgmine Maaelu Edendaja ilmub 9. märtsil

Reklaam

tel 739 0390 marvi@postimees.ee

maaelu edendaja 13

9. veebruar 2015 || postimees

Rukkileivajuuretis on piimhappebakterite ja pärmide toimel käärinud segu jahust ja veest, mis on vajalik traditsioonilise rukkileiva tootmiseks.

Doktoritöö uuris Eesti pagaritööstuste leivajuuretisi

K

TekST ENE VIIARD , doktoritöö autor

aasaegses leivatööstuses põhineb leivajuuretise kasutamine igapäevasel värskendamisel, mille käigus segatakse leivateost järelejäänud osa juuretisest värske jahu ja veega ning kääritatakse uueks rukkileivajuuretiseks. Selliselt on võimalik hoida juuretist ja selles leiduvaid mikroorganisme metaboolselt aktiivsena ning tagada juuretise käärimisvõime.

Kuigi pagaritööstuses kasutatavad toorained ning tootmiskeskkond ei ole steriilsed ning juuretisse satub pidevalt uusi mikroorganisme, võivad juuretise mikroobikooslused püsida muutumatuna aastaid.

Käesoleva ajani on vähe infot igapäevaselt rukkileiva tootmiseks kasutatavate traditsiooniliste rukkileivajuuretiste mikroobikoosluste kohta. Avaldatud on mitmeid teadustöid Kesk- ja Lõuna-Euroopa pagaritööstustes tarvitatavate nisuleivajuuretiste omadustest, ent märksa vähem on ilmunud teadusartikleid, mis kirjeldavad Põhja- ja IdaEuroopas rukkileiva valmistamiseks kasutatavate juuretiste mikrobioloogilist koostist.

Läinud aasta lõpus Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud Ene Viiardi doktoritöö eesmärgiks oli identifitseerida nelja Eesti leivatööstuse rukkileivajuuretiste koosseisu kuuluvad piimhappebakterid ning jälgida nende bakterikoosluste stabiilsust juuretiste rutiinse värskendamise vältel. Kõik neli pagaritööstust kasutasid leivatootmiseks sama päritolu rukkijahu, ent rakendasid leivajuuretise kääritamiseks erinevaid parameetreid.

Kuna jahu on leivajuuretiste valmistamisel põhiliseks mikroorganismide allikaks, siis valmistati antud rukkijahust laboritingimustes spontaanse käärimise teel juuretis ning uuriti, kas jahus leidub leivatootmise seisukohalt olulisi piimhappebaktereid.

Doktoritöö tulemusena selgus, et iga tööstusliku rukkileivajuuretise bakterikoosluse stabiilsus sõltus tööstuses juuretise värskendamiseks läbiviidavast protsessist ja kääritamiseks valitud tingimustest.

Pagaritööstustes, kus käärimisprotsess oli täpselt kontrollitud, ei esinenud juuretise mikroobikoosluses muutusi ning seeläbi tagati ka leivajuuretise keemiliste omaduste stabiilsus käärimistsüklite lõikes.

Nendes pagaritööstustes, kus juuretis kääris toatemperatuuril, esines sõltuvalt aastaajast kõikumisi nii juuretise mikrobioloogilises kui keemilises koostises, mis põhjustas probleeme rukkileiva kvaliteedis. Laboritingimustes kääritatud spontaansetes juuretistes toimus bakterikoosluste areng varem kirjanduses kirjeldatud kolmefaasilise evolutsiooni põhimõtte järgi. Selgus, et kahe kuu jooksul igapäevaselt värskendatud rukkileivajuuretises ei leidunud samu piimhappebakteriliike, mis domineerisid nelja uuritud pagaritööstuse leivajuuretistes. eesTi PagaRiTöösTusTe leiVajuuReTised

Antud töös näidati, et rukkileivajuuretistesse kuuluvaid piimhappebaktereid on keeruline laboritingimustes kunstlikel söötmetel kultiveerida, kuna nad vajavad kasvuks erinevaid toitaineid ning võivad ol-

la hapnikutundlikud. Seetõttu rakendati juuretiste uurimiseks kaht kultuursõltumatut analüüsimeetodit (16S rRNA amplikonide DGGE analüüs ja metagenoomne sekveneerimine), et identifitseerida kõik bakteriliigid ning jälgida mikroobikoosluste muutlikkust juuretiste värskendamise vältel. DGGE analüüs võimaldas küll määrata juuretiste liigilise koostise, ent meetodi puuduste tõttu ei andnud infot nende liikide suhtelise sisalduse kohta mikroobikoosluses.

Piimhappebakterite liigiline proportsioon ning alampopu-

Kvaliteetse rukkileiva tootmiseks on oluline leivajuuretise käärimisprotsessi täpselt kontrollida.

latsiooni kuuluvate bakteriliikide olemasolu tuvastati kogu juuretiseproovist eraldatud DNA metagenoomse sekveneerimise tulemusena. Väljakülvide, DGGE ja kõrge läbilaskevõimega sekveneerimismeetodi kombineerimine võimaldas saada põhjaliku ülevaate Eesti pagaritööstustes rukkileiva valmistamiseks kasutatavate leivajuuretiste mikroobikooslustest.

Kõnealuse töö tulemused kinnitavad, et kvaliteetse rukkileiva tootmiseks on oluline leivajuuretise käärimisprotsessi täpselt kontrollida ning seeläbi vältida muutusi juuretise mikroobikooslustes ja keemilistes omadustes. e Allikas: Viiard, Ene (2014). «Diversity and Stability of Lactic Acid Bacteria During Rye Sourdough Propagation. Piimhappebakterite mitmekesisus ja stabiilsus rukkileivajuuretise uuendamisel.» Doktoritöö, Tallinna Tehnikaülikool.

14 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Metsa omamine tähendab tööd, aga ka rikkust selle sõna kaudses ja ilmselt otseseski mõttes. On ju suur au käia ringi oma metsas ja toetuda puu najale, mille on istutanud vanaisa nooruspõlves.

Metsategu võiks tänapäeval internetist pihta hakata Tekst Sigrid Koorep, foto elmo riig

M

ets nõu ab hooldamist, selle üks osa on raie, millest saadud puit siis maha müüa. Metsamaterjalist rääkides on kõige kasulikum müüa võimalikult palju töödeldud puitu või valmistooteid, aga tavaliselt jääb metsaomaniku jaoks kõlama ikkagi küsimus, kuidas saada ümarmaterjali müügist võimalikult palju raha.

Niisuguse küsimuse puhul on Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialisti Taivo Denksi sõnul kindlasti abi metsaühistutest, kes korraldavad puidu ühismüüki ning aitavad leida usaldusväärse partneri metsa ülestöötamisel.

Siinkohal märkis Denks, et eramets on aasta-aastalt üha paremas korras. «Järjest enam erametsa-

omanikke mõistab metsahoolduse ja kasvatamise vajadust – näiteks metsauuendamise ning noore metsa hooldamise mahud on viimastel aastatel suurenenud,» lausus ta.

See, millena on erametsaomanikul oma metsa kõige otstarbekam müüa, sõltub muidugi metsast – missuguse sortimendi sealt saab.

Ka siinkohal soovitas Denks abiks usaldusväärseid metsaeksperte, kes teavad, milliseid sortimente tasub lõigata ja mille järgi on parajasti turul nõudlus. «Kehv saemees võib nullida metsa kasvatamisel aastakümnetega tehtud töö,» tõdes ta.

Enne saega saabumist õpi metsa tundma

Aga millele siis mõelda, kui plaan on näiteks 80-aastases kuusikus teha lageraie ja metsaomaniku näol pole tegu just igapäevase metsamehega.

Mets Väärtuslikuks tuleb pidada igasugust puitu, kuna puit on meie ainuke arvestatav taastuv loodusvara, millel on tohutult kasutusvõimalusi.  Eesti metsade kogupindala on üle kahe miljoni hektari.  Eesti metsade kogupindalast 45% kuulub eraomandisse.  Keskmiselt on Eestis iga elaniku kohta 1,7 ha metsamaad ja 340 tihumeetrit puitu. 

Allikas: Aastaraamat mets 2011

Esiteks tuleks enda metsaga tuttavaks saada. «Igal metsal on oma unikaalne nn metsaisikukood ehk katastriüksuse tunnus,» tähendas Kadri Kukk, Erametsaliidu atesteeritud konsulent metsamajanduse valdkonnas. Selle abil saab näiteks Maa-ameti kaardirakendusel vaadata, millises külas, vallas ja maakonnas mets asub, aga samas leiab ka infot metsamaa suuruse, sihtotstarbe ja mis kõige olulisem – kinnistu piiride kohta.

Piirid paigas – kas nüüd on õige aeg saega metsa minna? «Veel mitte,» toonitas Kukk. Metsas uuendusraie tegemiseks peavad üle viie hektari suuruse metsamaa puhul olema kehtivad metsa investeerimise andmed, mille kehtivust saab kontrollida Metsaregistrist. Selle jaoks läheb taas tarvis katastriüksuse tunnust. Inventeerimise andmed kehtivad kümme aastat alates registrisse kandmisest, mis tähendab, et täna ei tohi 80-aastase kuusiku metsa inventeerimise andmed olla vanemad kui 2005. aasta omad.

Edasi ei tasu ikka veel saega metsa minna, vaid oma metsa naabreid tundma õppida. Nende kohta on kõige lihtsam andmeid leida e-kinnisturaamatust. Naaberkinnistute omanikega on soovitav isiklikest plaanidest Kuke sõnul rääkida ikka seetõttu, et metsa raiel, kokkuveol ja transpordil vahelaost lõppostjani kasutatakse suuri ja raskeid masinaid, mis paratamatult jätavad jälje pinnasele.

«Tihti on kinnistuomanikel kasutada ühine juurdepääsutee ning vältimaks vaidlusi, on mõistlik tee kasutamine ja hooldamine kokku leppida enne tööde algust,» ütles ta.

Lõppostjad on meie metsal sageli hoopis piiri taga. Töötlemata ümarpuidust rääkides märkis Taivo Denks, et seda läheb kõige rohkem traditsiooniliselt Soome ja Rootsi, aga väga hoogsalt on viimastel aastatel kasvanud näiteks eksport Hiina.

Siiski töödeldakse enamik eksporditavast puidust ikka kohapeal

Eestis. «Sellest loodud tooteid eksporditakse – kas siis näiteks saematerjali, puidugraanuleid, paberit või mööblit,» lausus Denks ja märkis, et töötlemata puitu müüakse välja umbes kolmandik, kuid kindlasti on mõistlik võimalusel materjali töödelda, tehes sellest tooteid, sest puidu töötlemine ja valmistoodete tegemine annab Eesti elanikele tööd ning on kõrgemas hinnas kui toormaterjal.

Ja siis saab rahanumbreid arvutada

Kui naabritega on sotid selgeks räägitud ja teekasutus paika pandud, tuleks enne metsaminekut veel mõista, et mets on ökosüsteem.

«Metsas, mis paberite järgi kuulub inimesele, tunnevad ennast samuti hästi väga haruldased või vähem haruldased taime- ja loomaliigid,» tähendas Kadri Kukk ja pani südamele, et tuleks selgeks teha, kas ka selles metsas leidub mõni säärane haruldus. Seda saab kontrollida looduskaitseregistri elektroonilisest andmebaasist.

Veel tuleks suhelda jahimees-

maaelu edendaja 15

9. veebruar 2015 || postimees

Kehv saemees võib nullida metsa kasvatamisel aastakümnetega tehtud töö.

Puude kasvamine on pikk ajaring Metsa majandamine on metsaseaduse mõistes metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse.

«See on lihtne, aga võrreldes inimese eluga pikk ajaring,» lausus Kadri Kukk, Erametsaliidu atesteeritud konsulent metsamajanduse valdkonnas, ja lisas, et ajaliselt võtab erinevate puuliikide metsa kasvatamine aega sünnist kuni uuendusraideni männikute puhul 90–120 aastat, kuusikutel 80–90 aastat, kaasikutel 60–70 aastat, sanglepikutel 60 aastat, haavikutel 30–50 aastat.

Metsa uuendamise eelduseks on uuendusraiete tegemine, milleks võivad olla lageraie ja turberaie. Viimane omakorda jaguneb aegjärkseks, häilja veerraieks.

Pärast raietööd hakkab kasvama uus mets, kas siis loodusliku uuenduse teel või inimese kaasabil näiteks külvi või istutustööna. Metsa kasvatamiseks tuleb teha hooldusraieid ning vajadusel reguleerida metsamulla veerežiimi. Hooldusraie kuni 8-sentimeetrise diameetriga metsas on valgustusraie ning suurema rinnasdiameetriga puistus harvendusraie.

Metsamulla veerežiimi reguleerimiseks rajatakse, rekonstrueeritakse ja hooldatakse maaparandussüsteeme.

Metsa kasvatamine lõpeb taas uuendusraie tegemisega ning sellele järgneb metsa uuendamine. MA

tega ja uurida kohaliku jahiseltsi käest ulukite kohta, sest ka loomad on võimalikud segajad, kes uuel metsal kasvada ei lase.

Metsas uuendusraiet tehes tuleks mõelda nimelt sellelegi, kui uus mets kasvama hakkab, siis kes või mis võiks tulevast metsapõlve kahjustada. Ulukite arvukust saavad reguleerida jahimehed, aga põuda, liigniiskust ja kahjurputukaid metsaomanik nii lihtsalt mõjutada ei saa.

Nii, nüüd on kõik vajalikud registrid läbi käidud ja info kogutud.

Edasi ootab ees käik metsa. Mida seal metsas vaadata? Esiteks soovitas Kukk teha kindlaks, kas kinnistu piirid on leitavad ning naabritega ühiselt mõistetavad. Kui piirid on ebaselged ja piiriposte või -kive looduses tuvastada ei õnnestu, siis tuleb tellida metsamõõtmine.

Metsas käies tasub jälgida, mis seisukorras on juurdepääsuteed, kraavide ja truupide olemasolul vaadata, ega kraavides pole liigset puiduräga ning kas vesi voolab truupidest läbi. «Oluline on saada aru ka sellest, kas raietöid saab

teostada igal aastaajal või on tööde tegemiseks ainuke võimalik aeg, kui pinnas külmunud,» sõnas Kukk.

Nüüd on aeg käes ka rahaplaanideks, mil paika panna esialgse eeldatava tulu ja kulu. Selle arvutus käib eksperdi sõnul nii: metsamaterjali müügist saadavalt tulult tuleb maha arvata raietööde ja metsauuendusega seotud kulud. «Esialgne kalkulatsioon annab ka teadmise, millises suuruses tuleb saadud metsatulult tasuda tulumaksu,» lausus ta, kuid lisas, et see pole ainus valik ning kui omanikul kõigiks toimetusteks aega, teadmisi ja oskusi napib, siis võib ta müüa õiguse tööde teostamiseks kellelegi teisele.

Metsas käidud, kalkulatsioonid tehtud, esita tööde plaan Keskkonnaametile. Lisaks kohaleminekule saab seda teha interneti vahendusel e-kirjaga või e-riigis. Metsateatis kehtib ühe aasta alates välja andmisest ning peab kehtima raietööde tegemise ajal. Metsateatist ei pea esitama, kui omanik raiub kuni 20 tihumeetrit aastas. e

16 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Väike-Maarjas paiknev Kaarli talu on üks esimesi väiketootjaid Eestis, kes 1990. aastatel tõi turule omatoodetud täisterajahud ja -helbed. Peremehe Lembit Kopso sõnul läheb iganädalaselt talust välja 1–1,5 tonni veskitoodangut, millest suurema osa moodustavad jäme rukkijahu ja kaerahelbed.

Kaarli talu liigub muutuste kiirteel

K

Tekst ja fotod Maarja Otsa

aarli talu leivatuppa sisenedes tervitab tulijaid mõnus kodune leivalõhn, sest ahjust on just välja võetud perenaise Kadri Kopso uusim katsetus – krõpsuleivad.

Muutuste aeg

Kadri Kopso isa Mart Lepik alustas Kaarli talus vahepeal viiekümneks aastaks katkenud viljakasvatamist taas üheksakümnendate alguses. Pärast seda, kui tütar Kadri kuus aastat tagasi oma perega pika ajalooga tallu naasis, on tasapisi toimunud põlvkondade vahetus ning seda aega iseloomustavad suured muutused. Pere ise peab 2009. aastat murranguliseks ka seetõttu, et siis orienteeruti ümber mahepõllumajandusele ja hakati kasvatama Eestis aretatud Sangaste rukist.

Järgmiseks oluliseks aastaringiks kujuneb 2015. aasta, kus talu juhtimise võtab äialt täielikult üle Kadri abikaasa Lembit Kopso.

Seni tegutses Kaarli talu majapidamises paralleelselt kaks ettevõtet: põllumajandusega tegeles osaühing Kaarli talu ning veskitöödega osaühing Kaarli Talukaup. «Tänavu ongi meil muutuste aasta, sest koondame kaks ettevõtet ja edasi tegutsema jääb Kaarli Talukaup OÜ, mis kasvatab, jahvatab, pakendab ning küpsetab,» selgitas taluperemees Lembit Kopso.

Veel kuus aastat tagasi Kadri ja Lembit Kopsol talutöödeks vajalikud teadmised ja kogemused sisuliselt puudusid, kuna perenaine on hariduselt ehitusinsener ja peremees tegelenud elektritöödega.

Seega tuli uute teadmiste omandamisega nullist alustada. «Lembit oli selline noormees, kes kooliajal isegi autoõpetusse keeldus minemast, et tema ei hakka kunagi mingit asja juhtima ja käsi õliseks tegema,» meenutas Kadri naljatades abikaasa ema öeldut, kui perekond Kopso otsustas maale elama kolida.

Peremees ise tõi välja, et tema jaoks on olnud kõige keerulisem mõista kündmise spetsiifikat.

«Kündmise juures tuleb täpselt teada, mis nurga all ader maasse läheb, ei ole nii, et paned adra järele ja kihutad põllule,» nentis ta ja lisas, et neil on tavaline ader, pöördadraga oleks aga kõvasti lihtsam.

Põllutöid kõrvaltvaataja pilguga hinnates leidis perenaine Kadri, et kõige raskem on just vanade

põllutööriistadega hakkama saamine, sest niipea, kui põllutööd hakkavad, muutub õhkkond talus pingelisemaks. «Kogu aeg läheb midagi katki ja see on minu meelest kõige hullem,» rääkis ta.

Võitlus umbrohuga

Kaarli talu on aastate vältel kasvatanud mitmeid põllukultuure – otra, nisu, kaera, rukist, speltat, hernest, tutra, kanepit ja tatart. Tänavu kasvatatakse üksnes rukist ja kaera, mõlemat 20 hektari ulatuses. Küsimusele, miks on alles jäänud ainult rukis ja kaer, vastas peremees naljatades: «Vaadake, mahedate põldudega on niisugune paha lugu, et umbrohi armastab neid sama palju kui põllukultuur ise,» ja põhjendas, et rukis ja kaer on sellised kultuurid, mis kasvavad tihedaks ja varjutavad umbrohtu rohkem.

Eestis aretatud kõrgekasvulist Sangaste rukist hakati kasvatama just sellepärast, et selle jaoks on mahetingimused soodsad ning jahu maitsev. «Traditsiooniliste sortide jahu on tumedam ja tugevama maitsega,» kirjeldas Kadri Kopso.

Kaarli talu perenaine meenutas, et enne 2009. aastat tehti talus jahu tavalisest rukkist, mille värvus oli sinakashall, siis aga valmis esimene partii Sangaste rukkijahu, mis oli roosaka varjundiga nagu nisujahu. «Üks püsiklient helistas toote kättesaamisel, et tõite mulle rukkijahu asemel nisujahu, millele järgnes pikk meiepoolne selgitustöö, et tegemist on ikkagi rukkijahuga,» meenutas Kadri Kopso ja nentis, et nüüdseks on ta koos klientidega Sangastega nii ära harjunud, et teistsugust rukkijahu ei võtaks vist üldse enam omaks.

Lembit Kopso ei julge väita, kas mahedana on põldu lihtsam või raskem harida, sest mõlemal juhul on omad plussid ja miinused. Peremees rõõmustab aga selle üle, et kui tavakasvataja peab käima väetamas ja mürgitamas, siis teda see ei puuduta. «See on valdkond, mis mulle üldse ei sobi, ma ei armasta nende kemikaalidega tegelemist,» rääkis ta ja lisas, et umbrohu tagasi surumiseks ta pigem heameelega äestab põldu paar korda.

Leivatuba

Kui Kadri perega maale elama tuli, siis asus ta esmalt tööle VäikeMaarja vallavalitsusse ehitusnõunikuna, sealne töö võttis aga väga

palju mõttejõudu ära ning kodutalule pühendumiseks ei jäänud piisavalt aega. 2012. aasta maikuus otsustas Kadri kogu oma energia talule suunata ning hakkas täiskohaga taluperenaiseks, millele järgnes leivatoa rajamise mõte. «Meil tuli põllumeeste seltsis jutuks, et Väike-Maarjas võiks olla oma pagaritöökoda ja nii need mõtted tekkisidki,» jutustas ta.

Enne lõpliku otsuse langetamist organiseeris Kadri koos teiste kohalike naistega õppesarja «Talutoiduga tugevaks», kus tehti nii putrusid kui teisi kohalikust toorainetest valmistatud hõrgutisi.

Huvi taolise ettevõtmise vastu oli suur, enamjaolt oli õppepäevadel kohal 30–40 inimest, aga kui saabus rukkileiva tegemise päev, siis tuli kõigi üllatuseks kokku üle 90 inimese. «Huvilisi oli kogunenud Viru-Nigulast kuni Tartuni välja,» rääkis Kadri. Seega sai kinnitust mõte, et koduleiva vastu tuntakse huvi ning algas endaharimise periood, sest eelnevalt oli perenaine juuretisega leiba küpsetanud ainult oma perele.

2012. aasta detsembris valmis PAIKi Leader programmi toel leivatuba, kus näiteks eelmise aasta jooksul küpsetati 2500 leiba, lisaks veel ka pisileibasid, speltajahust küpsiseid, piparkooke ning palju muud huvitavat. Küpsetamise kõrvalt organiseerib perenaine erinevaid õpitubasid, näiteks käiakse sõpruskonniti või töökaaslastega üheskoos leiba tegemas.

Kõige populaarsemaks ja atraktiivsemaks leivatoa tooteks peab perenaine oma pisileibasid, mis meelitavad laatadel just lapsi leti äärde. Suurtest leibades on aga populaarseimad must leib ja seemneleib. Klientide maitsemeeled erinevad Kadri Kopso tähelepanekul piirkonniti päris kõvasti. «Maainimesed ostavad traditsioonilisemaid – rukkileiba, musta leiba ja seemneleiba. Tallinnas ja Rakveres tahetakse huvitavamaid maitseid: köömne- või koriandrileiba ning kõikvõimalike lisanditega leibasid,» tõi Kadri erinevuste kohta näiteid.

Lembit Kopso sõnul on praegu Kaarli talu kõige suuremad müügiartiklid jäme täisterarukkijahu ja -kaerahelbed.

Perenaine Kadri Kopso on ahjust välja võtnud oma kõige uuema katsetuse – seemnetega krõpsuleivad.

Kaarli talust saadetakse aastas välja 60 tonni ringis maheteraviljatoodangut ning mullu küpsetas perenaine Kadri Kopso 2500 leiba.

Perenaisel Kadri Kopsol on alailma midagi mõttes ja uued ideed peas küpsemas, kas siis plaan hakata makarone valmistama, speltajahust kringleid küpsetama või hoopis ehitada juurde uus hooneosa, kus toidukoolitusi korraldada.

«Sinna on plaanis teha ka leivateo jaoks kiviahi, et saaks seda «õiget» põrandaleiba küpsetada,» rääkis ta.

«Olen jõudnud sellisesse etappi, et tahaksin nüüd natuke aega ilma muutusteta ühes suunas edasi minna, et näha, kas ma olen õigel teel,» vaatas natuke tagasihoidlikumalt tulevikku peremees Lembit. Peremees sooviks proovida vähemalt neli aastat järjest kasvatada üksnes ristikut, kaera ja rukist, lootuses saada põllud umbrohust puhtaks. «Ristik on mahepõllumajanduses väga oluline kultuur, sest see seob õhust lämmastikku ja annab seda mulda edasi,» selgitas peremees.

Tootmismahtude suurendamise

maaelu edendaja 17

9. veebruar 2015 || postimees

Krõbedad küpsised       

4 dl speltanisu täisterajahu (peen) 2 dl kolmevilja täisterahelbeid 150 g võid ½ tl soodat 1 ½ dl suhkrut 1 dl hapukoort ¼ tl soola

Sulata või ja sega kõik ained omavahel kokku. Tõsta teelusikaga väikesed pätsikesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200˚C ahju keskosas 15 minutit.

osas on pererahvas natuke skeptiline, sest selleks tuleks teha suuri investeeringuid. «Praegu on masinapark täpselt nii suur, et saame kasutuselolevast maast jagu,» kõneles Lembit Kopso ja tõi välja, et kõige suurem puudus on esialgu korralikust traktorist, mis suudaks ka suuremaid tööriistu haakesse võtta.

Peres on mõeldud sellelegi, et hakata mujalt Eestist maheteravilja sisse ostma. «Tahaks toodangumahtu kasvatada küll, aga see tähendab, et peaksime rohkem kasvatama, kuid maad on täpselt niipalju, kui on,» arutles Lembit Kopso. Seega peaks tootmismahtude suurendamiseks osa toorainet sisse ostma.

Sarnaste valikute ees seisis ka Kadri isa Mart Lepik talu taastamise algusaastatel. «Kui isa hakkas 1990ndate alguses talu taastama, siis tuli mõelda välja lahendus, kuidas olemasolevatelt maadelt saadud toodangut edasi väärindada,»

jutustas Kadri Kopso, miks isa rajas Kaarli tallu just veski.

Perenaise suur soov on, et Kaarli talu suudaks tulevikus pakkuda tööd rohkematele omakandi inimestele. Praegu töötab lisaks oma perele talus veel kolm inimest – mölder Alar Pado, pakendaja Kristiina Tomingas ja müügisekretär Marge Õmmik.

Elu maal

Kui küsida perekond Kopso käest, kuidas nad on rahul oma otsusega kolida linnast maale, siis löövad perenaise silmad särama ja jutt läheb sellele, kui vahva on maal elada. «Ma ei ole kunagi elus nii aktiivne olnud kui Väike-Maarjas elades, siin saab kõike teha,» rääkis Kaarli talu perenaine. Üheskoos lauldakse Rakvere kammerkooris Solare ning sealsamas käib kooristuudios ka perepoeg Sass. Peremees Lembit mängib lisaks laulmisele veel pilli Väi-

ke-Maarja puhkpilliorkestris ning vabal ajal kirjutab muusikat.

Kadri Kopso on tänavuse Lääne-Virumaa «Aasta tegu 2014» üks kandidaatidest ja Väike-Maarja valla aasta tegija 2014.

Kuna Kadri Kopso tunneb hästi ehitusala ja arhitektuuri valdkonda, siis võttis ta oma eelmise aasta missiooniks teha Väike-Maarjast pärit arhitekt Alar Kotli ning tema looming Kotli 110. sünniaastapäevaks uuesti nähtavaks. Lisaks Kotli–teemalisele üritustesarjale pandi Kadri eestvedamisel kokku näitus «Sümbolite arhitekt Kotli», mis rändab nüüd Eestis ringi.

«Kui varem olid ehitus ja arhitektuur mu töö ja leivaküpsetamine hobi, siis nüüd on vastupidi,» võttis uue elu kokku Kadri Kopso. Pere leidis, et puudust tuntakse maal ainult linnasõpradest, sest see tõsiasi peab ikka paika, et maalt linna on alati lühem tee kui linnast maale. e

18 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Eestis loetakse organiseeritud mahepõllumajandusliku tegevuse alguseks Biodünaamika Ühingu asutamist 1989. aastal väikese grupi selles valdkonnas tegutsenute poolt.

Oluline aktiveerumine algas aga alles riigi panustamisega mahepõllumajandusse, kui loodi vastav seadusandlus, tekkisid mahetoetuste saamise võimalused (aastal 2000) ning arendati riiklikku kontrollsüsteemi (aastal 2001).

Kasvav maheturg eeldab tootmise kasvu

J

Tekst Anne Luik, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor, foto erakogu

ust 2000. aastast alates on mahetootmine jõudsamalt arenenud: aastaaastalt on suurenenud nii mahepõllumajandusmaa pindala kui mahetootjate arvukus. 2012. aastal oli Eesti maailmas viiendal ja Euroopa Liidus kolmandal kohal mahepõllumajandusmaa osakaalult kogu põllumaast. Kõige suurem mahepõllumajandusmaa osakaal oli Austrias (19,7%), järgnesid Rootsi (15,6%) ja Eesti (15,3%). ELi keskmine oli 5,6%.

2014. aasta esialgsetel andmetel on Eestis 158 000 hektarit mahepõllumajanduslikku maad ja 1543 mahetootjat. Mitteharitavatelt aladelt korjatakse saadusi 130 000 hektarilt ja mahetoidu töötlemisega tegeleb 104 ettevõtet. Ent tootmismahud on siiski veel tagasihoidlikud. Edasine areng sõltub paljude erinevate probleemide lahendamisest, mida vaeti ka novembris Eesti Maaülikoolis toimunud konverentsil «Eesti mahepõllumajandus täna ja tulevikus».

Ligi kolmesajale inimesele peetud konverentsi avakõnes tõi maailma esimese mahepõllumajandusliku teadusinstituudi – Šveitsi mahepõllumajanduse uurimisinstituudi FiBL – direktor dr Urs Niggli välja, et tarbijate nõudlus ja maheturud kasvavad praegu mahetootmisest kiiremini, rõhutades samas: «Mahepõllumajanduslik tootmisviis vastab kõige paremini jätkusuutlikkuse kriteeriumidele ning jätkusuutlikkus on kauakestev megatrend, mille järgimiseta pole mõeldav maailma varustatus toidu ja muu vajaliku biomassiga».

Dr Niggli viitas, et paljudel uurimistulemustel põhinevad metauuringud näitavad mahepõllumajanduse olulisi eeliseid tavapõllumajanduse ees keskkonnaaspektist lähtuvalt: vähem kasvuhoonegaase, taimekaitsevahendite jääkide puudumine nii keskkonnas kui toidus, väiksem taimetoitainete leostumine keskkonda, suurem orgaanilise süsiniku sidumine mulda, suurem elurikkus, parem mullatervis. «Kiiresti kasvava mahenõudluse rahul-

damiseks peaks aga rohkem tootjaid olema kaasatud mahetootmisse. Rohkem uurimistoetusi ja igakülgne innovatsioon on olulise tähtsusega edasise arengu jaoks,» rääkis teadlane ja nentis, et praegu on üksnes 1% kogu maailma põllumajandusuuringute mahust suunatud mahepõllumajandusse.

Põllumajandusministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai andis mahekonverentsil ülevaate mahepõllumajanduse praegusest seisust ning tutvustas Eesti mahepõllumajanduse arengukava 2014–2020 eesmärke, kus on rõhuasetus mahepõllumajanduse konkurentsivõime parandamisel ja kohaliku mahetoidu tarbimise suurendamisel. Mahetaimekasvatuses on jõudsalt suurenenud teraviljakasvatuse osa. Teraviljaga ollakse ka tänu tulundusühistu Wiru Vili eestvedamisele edukalt välisturul.

Wiru Vili on eksportinud juba 130 maheteraviljakasvataja toodangut ning on lühikese ajaga suutnud oma ekspordimahtusid kiiresti kasvatada. Plaanitakse ka töötlemise-

Köögiviljavalik Tallinnas Mahemarketis.

ga alustamist, sest tarbija ootab uusi mahetooteid. Ettevõtte esindaja Mai Toomingu sõnul on mahetootjate eduka koostöö võtmesõnaks olnud usaldus.

Märksa suuremat tähelepanu vajab aga aianduspoole edasiarendus, kuna maheaiasaadusi napib.

Loomakasvatuses on tänu lihaloomadele veiste arvukus pidevalt tõusnud, ulatudes praegu 37 000 loomani, teisalt on aga kahanenud lüpsilehmade osa (2011. aastal oli 3255 ning 2014. aastal 2100 lüpsilehma). Enamik Eestimaa lambaist on mahelambad, samuti on edenemas mahekitsekasvatus. Kodulindude arvukus on küll võrreldes 2011. aastaga suurenenud enam kui kolm korda, küündides 42 000 linnuni, ent ikkagi pole toodang turu jaoks piisav.

Vajadus ühistegevuse järele

Mahepõllumajanduse arengut piirab Toomas Kevvai sõnul oluliselt suuremahulise (sh ühistegevusliku) mahetöötlemise puudumine. Suur osa mahepõllumajanduslikust toodangust (lihast, piimast jne) jõuab tarbijani mahepõllumajandusele viitavalt märgistamata või töödelduna koos tavapõllumajandustoodetega, millest tulenebki mahetoodete väike turuosa. Praegu toimib üksnes 90 mahetöötlemisettevõtet, aastaks 2020 planeeritakse 220 ettevõtte tegutsemist.

2014. aasta esialgsetel andmetel on Eestis 158 000 hektarit mahepõllumajanduslikku maad ja 1543 mahetootjat.

Mahetunnustusega toitlustusettevõtteid on vaid kaheksa, nende hulka loodetakse kergitada järgneval arenguperioodil sajani. Eesmärgiks on suurendada nii töödeldud toodangut kui ka eksporditavat mahetoodangut rahalises väärtuses praegusega võrreldes kolm korda ning jõuda selleni, et 30 protsendis lasteasutustes pakutaks vähemalt osaliselt mahetoitu.

Toomas Kevvai tõi välja olulisi kitsaskohti, mida on vaja lahendada. Üks neist on koolituse küsi-

maaelu edendaja 19

9. veebruar 2015 || postimees

mus. Mahepõllumajanduse õpetamine nii ülikoolis kui ka kutseõppeasutustes looks vajalikud eeldused koolitajate ja konsulentide ettevalmistamisele ning ühtlasi tootmise tõhususe parandamisele. Teine oluline märksõna on koostöö. Maheettevõtjate vahelise koostöö suurendamine võimaldaks edendada nii töötlemise kui turustamise kasvu. Viimane eeldab aga ka tarbijate teadlikkuse edasist parandamist mahetoidu ja mahepõllumajanduse osas. Äärmiselt tähtis on Kevvai sõnul ka mahetootjate ja teadlaste vahelise koostöö süvendamine, tagamaks võimalikult kiiret uurimistulemuste juurutamist.

Innovatsiooni eelduseks on uued teadmised. Siiani on teadustugi olnud mahepõllumajandusele liialt napp, kattes vaid põgusalt üksikuid valdkondi. Alles alates 2007. aastast on põllumajandusministeeriumi rakendusuuringute projektide toel selgitatud mõningaid mullaomaduste parandamise võimalusi haljasväetiste, biosöe ja teiste orgaaniliste väetistega, võrreldud mahe- ja tavatoorme (piim, aedviljad) kvaliteeti, eri kultuuride sortide kahjustuskindlust, uuritud lammaste ja lüpsilehmade söötmise optimeerimist, teraviljasortide sobivust maheviljelusse, marjaja puuviljakasvatuse tehnoloogiate jms täiustamist.

Mahetootjate teadmiste arendamisele on Eestis oluliselt kaasa aidanud Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Eesti Maaülikooli Mahekeskus ja Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. Mahevaldkonnas tegutsejad on ühinenud Mahepõllumajanduse Koostöökogusse, viimaks oma häält otsuste tegijateni.

Tootmine ja elukeskkonna kestlikkus

Mahepõllumajanduse edasine areng eeldab laialdasemat teadustuge.

Põllumajandus pole ühesuunaline protsess üksnes toodangu saamiseks, vaid on väga mitmekülgsete keskkonnamõjudega nii mulla kui vee kvaliteedile, elurikkusele ja maastikulisele mitmekesisusele, mis omakorda mõjutavad tootmist ja jätkusuutlikkust. Seetõttu on väga vajalikud praegu puuduvad võimalikult süsteemsed uuringud, kus

üheaegselt hinnatakse nii tootmise efektiivsust, toodangu kvaliteeti kui keskkonnanäitajaid, leidmaks optimaalseid lahendusi, mis piisava kvaliteetse toodangumahu juures säilitavad ka elukeskkonna kvaliteedi. (Maailmapanga 2005. aasta ökosüsteemide uuringu kohaselt oleme tarbinud 60% ressurssidest ning elame praegu juba järgnevate põlvkondade arvelt).

Konverentsi viimases osas tõdes Merit Mikk Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutusest, et sarnaselt Euroopaga on kohalikul turulgi tõusud – erinevad mahetoidu turustajad prognoosivad selleks aastaks käibe kasvu 10–60%. Tarbijad ootavad aga laiemat kodumaise kauba valikut. Näiteks on suur nõudlus meie turul praegu praktiliselt puuduvate mahelihatoodete järele.

Siinkohal on kitsaskohaks töötlejate puudumine. Nõnda ongi kohalikel tootjatel-töötlejatel head võimalused uute toodetega turule tulla.

Konverentsi lõpuosas kõnelesid optimistlikult oma kogemusi jaganud edukad maheettevõtjad. Martin Repinski Konju mõisa talust on ehe näide nooruslikust energiast ja julgest pealehakkamisest. Olles

veendunud mahetootja, on ta vaatamata algusaja tagasilöökidele ja raskustele pankadelt laenu saamisega tõusnud lühikese ajaga Eesti suurimaks mahekitsede kasvatajaks. Hiljuti avas ta Tallinna kesklinnas poe, kus müüakse ainult kodumaiseid mahe- ja talutooteid ning nõudlus ületab pidevalt pakkumise.

Jäätisetootja OÜ La Muu esindaja Rasmus Rask rõhutas oma ettevõtte kolme kõige olulisemat lähtepunkti: põhimõtted, positsioon ja pakend. Põhimõtteliselt peaks kogu toit olema mahe. Jäätis, mis on magustoit ja mida ei pea sööma iga päev, peaks olema väga kvaliteetne ja erakordse maitseelamusega, leidis ta. Samuti toonitas Rask, et väga hea kujundus ja korralik pakend on möödapääsmatud, kui tegutsetakse kvaliteetsete nišitoodete turul. Selline lähenemine on toonud edu ning La Muu jäätisi müüakse nii kaubanduskettides kui ökopoodides. Tootmist piirab aga mahekoore ja marjade kättesaadavus, mis jällegi viitab mahetootmise suurenemise vajadusele.

Eksport lisab hoogu

Kuigi Eesti on mahepõllumajandusmaa osatähtsuselt kogu põllumaast maailmas esikümnes, on äärmiselt tähtis tootmismahtude suurendamine, mis eeldab rohkem teadmisi ning töötlemise arendamist. Mahetootmise põhimõte on küll eelkõige kohaliku turu varustamine, kuid sellele lisab otsustavat hoogu juurde just välisturgude nõudluse kasv.

Nii annab näiteks Rakvere mahepiirituse siirdumine Šveitsi ja Austria turgudele uusi võimalusi maherukki kasvatajatele.

Mahepõllumajandus on praegu kiiresti arenev majandusharu, mis pole lihtsalt majandus, vaid tihedalt loodusega tasakaalus toimiv majandusharu ning sellisena julgelt tulevikku vaatav, sest jätkusuutlikkuseks vajab kogu põllumajandus ökoloogilist intensiivistamist ehk loodusega enam tasakaalus toimimist. e

Eesmärgiks on tõsta Eesti köögivilja osakaalu Eesti aiandussektor sai aastateks 2015–2020 arengukava, mis seab eesmärgiks tõsta Eestis kasvatatud köögivilja isevarustatuse tase 2020. aastaks 58 protsendilt 75 protsendini ning puuvilja- ja marjade isevarustatuse tase 10 protsendilt 15 protsendini.

Tegemist on esimese aiandussektorit hõlmava arengukavaga.

«Aiandussaadustel on kindel koht inimeste toidulaual ning puu- ja köögiviljade tarbimine on üks tervisliku toitumise tagajatest. Seepärast soovime, et Eestis kasvatatud puu- ja köögiviljade osakaal siinsetes ostukorvides võiks olla senisest palju suurem,» ütles põllumajandusminister Ivari Padar. «Aiandussektori laienemine annaks tööd ka senisest rohkematele inimestele maapiirkondades.»

Eesti Aiandusliidu juhatuse esimehe Raivo Külasepa sõnul on sektorile oluline, et riigiga koos on seatud konkreetsed eesmärgid aianduse arenguks Eestis.

«Eesti aiandustootjad näevad sektoris potentsiaali, et senisest rohkem võiks meie toidulaual olla kodumaine puu- ja köögivili. Kui seda ka riiklikult tähtsaks peetakse, siis on lootust selle teostumisele,» ütles Raivo Külasepp.

Arengukava koostati Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel koostöös MTÜ Eesti Aiandusliidu, Eesti Maaülikooli, Räpina aianduskooli ning valdkonna ettevõtete ja ekspertidega. Põllumajandusministeerium

Eesti taotleb geograafilise tähisega toodet Põllumajandusminister Ivari Padar allkirjastas läinud nädalal käskkirja, millega edastab Euroopa Komisjonile geograafilise tähise Estonian Vodka registreerimise taotluse. Estonian Vodka on geograafiline tähis (GT) viinale, mille valmistamisel on kasutatud Eestis kasvatatud toorainet ning Eesti päritolu veest valmistatud etüülalkoholi. Kui taotlus saab heakskiidu, saab Eesti endale esimese geograafilise tähisega toote. Põllumajandusministeerium

Maailma toiduhindade keskmine langes ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni toiduhinnaindeks oli jaanuaris keskmiselt 182,7 punkti, mis on 3,6 punkti (1,9%) madalam sellele eelnenud kuu indeksi väärtusest. Enim langesid teravilja ja õlide hinnad. Samal tasemel püsisid suhkru ja piimatoodete hinnad. Maailma toiduhinnaindeks on langenud alates aprillist 2014, tehes vaid korra kerge tõusu oktoobris 2014. FAO

20 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Eestis on traditsiooniliselt valmistatud nii kodus kui ka tööstuslikult puuviljaja marjaveini. Kohalik viinamarjavein on ainulaadne, jäädes praegu põhjamaiseks eksootikaks ja seetõttu ei konkureeri see tuntud veinimaade omaga.

Eesti viinamarjavein püsib tõusuteel TeksT kadri karP, eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor; tea lajal , Veinimaailm, foTod erakogu

V

astuoluline veiniaasta 2014 on jõudnud lõpule, veinid on põhiolemuselt valmis ning mitmed teevad läbi maitseid täiustavaid muutusi tammevaadis. Milliseks kujuneb nende veinide üldine kvaliteeditase võrreldes eelnevate aastatega, selgub hiljem, kuid esialgne aroomipalett ja maitse tasakaal on heal tasemel.

2014. aasta kevad tundus Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaamas igati tavapärane, äkitselt taandunud külm asendus üsna sooja ilmaga, mis meelitas viinapuuvõrsed kiirele kasvule. Kui Euroopa lõunaregioonid lõikavad puitunud võra tagasi talvekuudel, siis Eesti omapäraks on üleliigse puitunud võra eemaldamine kevadel pärast esimeste võrsete tärkamist. Sellise viivitamisega saab vähendada lõikekohtadest väljatilkuva taimemahla kogust ehk hoida ära alles jäävate uute võrsete ainevarustuse probleeme ning esialgse võrserohkusega kaitsta puhkevaid õiepungi hiliste külmade eest.

Kuna 2013. aasta üks katseosa keskendus saagirohkusele ja sellest lähtuvale veini kvaliteedile, siis eelmise aasta eesmärk oli vastupidine – saada mõistlikult väike, parima suhkru- ja aroomikontsentratsiooniga saak. Mai lõpuosas tehti tugev tagasilõikus nii, et planeeritava marjakoguse suurus oleks võimalikult väike. Arvestamata jäi seekord asjaolu, mille tõi loodus ise: õitsemise ajal saabus külm ilm koos vihmadega ja paljud õied või terved õisikud hukkusid. Sellega kujunes veiniaasta algus murettekitavaks.

Tahtlikult kärbitud ning ka looduse enese kahandatud marjasaak küpses ja kasvas soodsa suve jooksul jõudsalt, taandades esialgse saagikaotuse hirmu.

Augusti keskel hakkasid marjad värvust omandama ja pigem vihma ennustava pikema ilmaprognoosi najal tehti otsus lehtede osaliseks eemaldamiseks, jättes varjavad lehed läänepoolsele (ehk tormivihmapoolsele) küljele. September jäigi pigem vihmaseks, seega toimus mar-

ja puuviljasuhkrute moodustumine aeglaselt. Suhkrute senine kasvugraafik paigutas korje oktoobri algusesse tingimusel, et samad vähepäikeselised ja niisked ilmad jätkuvad. Tegelikult läks oodatust paremini, päikesesoe ja kuiv nädal võimaldas korjata marjasaagi 25. septembril.

Need viinamarjakasvatajad, kes ei otsinud kobarate kuivamiseks ja korjamiseks õiget perioodi ning kogusid marjad vihmaveest lahjendatuna, said vähese aroomi- ja suhkrusisaldusega, väga vaese veinitoorme. vEini MAitsEkvAlitEEt

Veini kvaliteet algab viinamarjade kvaliteedist. «Hasanski Sladki» ja «Zilga» tugev tagasilõikus õigustas end, sest valmisveini maitsekvaliteet kujunes keskmisest parem. Miinuseks sai liiga väikene valmisveini kogus. Rahvusvaheliste hindajate tagasiside «Hasanski Sladki» tammevaadis seisnud variandile on olnud alati kõrge ning «Zilgast» valmistatud kuiv ja poolkuiv roosa vein on kahel aastal järjest saanud tunnustavaid sõnu.

Eesti viinamarjaveini tugevuseks näib kujunevat hindajate sõnul selle selge omapära – meeldiv aroomirikkus. Gregorio Freitas (Academia Madeirense das Carnes): «Eesti veinid on huvitavad ja mitmekülgsed. Tavaliselt veini roogade kõrval ei märgatagi, kuid need näitasid end ise. Elamusipakkuval moel.»

Võimalik, et lõunaeurooplastele on uued, nn põhjaregiooni veinid just need, mida nad erilistena tajuvad – kui rutiinist väljunud maitseid sõna parimas mõttes.

Veini valmistamise tehnoloogiline protsess on iseenesest looduslik ja lihtne, kuid seda võib mõjutada mitmete abistavate ainete või vahenditega. Rõhu aiast kogutud marjadest katseveinid on alati valmistatud traditsioonilisel meetodil: 100% mahlast, ilma ensüümide, värvi-, aroomi-, magusaine, happevähendajate ja konserveerivate lisanditeta.

Maailma mistahes veiniregiooni veinikvaliteedi klassifikatsiooni aluseks on kohalike viinamarjakas-

maaelu edendaja 21

9. veebruar 2015 || postimees

vatajate ja veinitootjate endi poolt väljatöötatud terminid ja reeglid.

Veiniks nimetatakse jooki, mis valmistatakse sajaprotsendilisest viinamarjamahlast. Muudele veinidele lisatakse juurde selgitav täiend (nt õunavein), oluline on, et jook on sajaprotsendilisest värskelt pressitud mahlast. Muud joogid, mis saadakse vee või kontsentraadist valmistatud mahla lisamise abil, on lihtsalt «kääritatud joogid», kuhu lisatakse juurde toorme nimetus, nt kõrvits (ehk korrektses variandis «kõrvitsaleotisest valmistatud kääritatud jook»).

Sellist pikka terminoloogiat ei kasuta need piirkonnad, kus on joogil spetsiaalne kohalik nimi, Eestis on näidetena tuua kali ja siider. Selget tootenimetust vajab tänapäevane teadlik tarbija.

Veinimaailma reeglid

Usaldusväärse ja arusaadava terminoloogia kõrval on sama tähtis kvaliteediklassifikatsioon. Veinide puhul algab see veiniaiast, määrates ära viinapuude sordi, istutustiheduse, saagikuse, marja suhkrusisalduse jne ning lõpeb tootmist käsitlevate detailidega nagu purustamise või pressimise iseloom, kestade leotamise pikkus, kääritamise tingimused, selitamine, laager-

damise aeg jne. Lisaks kokkulepitud tootmisreeglitele peavad kvaliteedi tipuklassi veinid läbima regulaarse maitsekontrolli.

Need Euroopa Liidus valmistatud veinid, mis vastavad reeglitele, kannavad oma piirkonna kvaliteedimärki. Eestis selliseid reegleid veinile või kääritatud jookidele veel ei ole. Siit ka oht: iga vähevastutustundlik veinivalmistaja võib sõna otseses mõttes teha veest ja lisanditest, mida tahab, ning pakkuda seda veini pähe.

Hetkel liiguvad Eesti viinamarjakasvatajad ja veinivalmistajad mitmes suunas korraga – kes keskendub Lääne-Euroopast pärit viinamarjasortidele, kes otsib uusi ristandeid, kes on pööranud pilgu külmatsooni sorte kasutavatele piirkondadele nagu näiteks Kanada.

Maailma veininduse aluseks on Euroopast pärit viinapuu liik Vitis vinifera. Külmakindlamaks peetakse selle ristandeid teiste viinapuuliikidega, mille looduslik leviala ula-

«Zilga»

«Hasanski Sladki»

Eesti viinamarjaveini tugevuseks

näib kujunevat hindajate sõnul selle selge omapära – meeldiv aroomirikkus.

P u h a s

j a

tub kaugete põhja laiuskraadideni.

Ameerikast pärit Vitis riparia ja labrusca ning Kaug-Ida Vitis amurensis on külmas ellujääjad, kuid marjade aroomibukett on hoopis teistsugune. Erinevate liigiristandite marjasaak võib olla vähem või rohkem hübriidiste aroomitoonidega. Lääneeurooplased harjusid pisut võõraste aroomitoonidega 19. sajandil, kui Ameerikast toodud mikroskoopiline taimekahjur Phylloxera vastatrix (Daktulosphaira vitifoliae) hävitas V. vinifera aiad.

Ameerikast imporditud kahjurikindlad V. riparia ja V. labrusca olid nii erineva aroomibuketiga, et neid hakati kasutama vaid pookealustena. Hübriidiaroomised ristandliikide veinid on tänaseks alles jäänud vaid mõnes üksikus Lääne-Euroopa paigas, näitena Austrias nn uhuvein. Ja kindlasti ka Eestis, Lätis ja Venemaal, kus nad on lihtsalt ellujääjatena koduaedades kasutusel.

Headeks näideteks on needsamad Rõhul kasvavad «Hasanski Sladki» ja «Zilga», neist viimase lõi sordina pool sajandit tagasi Läti aretaja Paul Sukatnieks.

Eesti viinamarjakasvatajate ja -veinivalmistajate iga-aastane kogunemine toimub 13. veebruaril. Ettekanded koos degustatsiooniga ning omavaheline kogemuste vahetamine on hetkel eriti tähtis ja vajalik, kuna suundi, kuhu liikuda, on palju. Milliseks kujuneb Eesti viinamarjaveini nägu, on nendesamade väike- ja keskmiste kasvatajate ja tootjate ning teadlaste koostöö ja ühise eesmärgipüstituse tulemus.

Eesti Maaülikooli teadlased on viimastel aastatel uurinud viinamarjadest valmistatud veini kvaliteeti mõjutavaid parameetreid.

Marjade suhkrusisaldusest sõltub veini alkoholisisaldus, antotsüaanidest värvus, mille sära ja intensiivsust mõjutab ka pH jne. Vastakaid arvamusi on tekitanud punase veini tervislikkus. Seetõttu on uuringute eesmärgiks selgitada välja erinevate antioksüdantide sisaldus nii marjades kui ka nendest valmistatud veinides. Tuntud ja hinnatud veinid on valmistatud traditsioonilistest hariliku viinapuu sortidest, kuid jahedama kliimaga piirkondades on ühtlasi levinud erinevad hübriidsordid, mida on vähem uuritud.

Meie katseveinide analüüsitulemused näitavad, et ka Eestis on võimalik valmistada veine, mis on organismile kasulike ainete ehk antioksüdantsete polüfenoolide sisalduse poolest sarnased Prantsusmaal, Hispaanias, Tšiilis, Argentiinas ja Rumeenias tuntud sortidest tehtud veinidega. Ka hübriidviinamarjadest valmistatud veinid sisaldavad kõiki tähtsamaid traditsioonilistes veinides leiduvaid tervistavate omadustega polüfenoolseid ühendeid ning nende ühendite sisaldus kohalikes veinides on võrreldav maailmas levinud punaste veinidega.

Seega võib ka Eesti karges kliimas kasvanud viinapuude saagist valmistatud viinamarjaveine pidada heaks tervistavate omadustega bioaktiivsete ühendite allikaks.

Katseistandike saagist tehtud hübriidviinamarjaveinid paistsid silma võrdlemisi suure katehiinide ja protsüanidiinide sisalduse poolest.

Antotsüaanide sisalduse poolest on sordist nimega «Rondo» valmistatud vein mõnel aastal tuntud veinidest isegi parem. Seega tulevad meie põhjamaise suve tingimused isegi kasuks, eriti hästi mõjub ilus «vananaistesuvi»!

Ees on veel palju katseid

Edaspidine katsetöö keskendub viinapuude kasvatamise tehnoloogiate mõjule marjade biokeemilisele koostisele ja seega ka veini kvaliteedile. Veini kvaliteedi alustalaks on kvaliteetsed marjad. Agrotehnilised katsed näitavad, et marjade biokeemilist koostist saame mõjutada lõikusviiside ja -ajaga, kobarate ja lehtede hulga reguleerimisega, kusjuures nende võtete mõju sõltub sordiomadustest. Seega on selgunud, et iga sort vajab erinevat kasvatusviisi.

Katsetulemuste analüüs viitab, et järelduste tegemiseks on vaja aastaid, sest olulist mõju avaldavad ka aastate klimaatilised tingimused. Näiteks ühesuguste kasvatusvõtete puhul varieerub marjade värvainete sisaldus aastati isegi 30 protsenti. Seetõttu on veel vara ennustada, millisesse kvaliteedikategooriasse Eesti vein lõpuks jõuab, ees on veel päris palju töövõtteid ja tehnoloogiat puudutavaid küsimusi. e

m a i t s e v

Õ u n a s ö ö m i n e o n t a a s m e e l d e j ä äv e l a m u s .

S u u r v a l i k k v a l i te et s e i d õ u n u j a õ u n a m a h l a P õ l v a m a a l t i g a p ä e v Ta l l i n n a s N õ m m e t u r u l .

Halik a Õ u nat al u OÜ

I n fo tel 5345 9059 j a 517 8383

hal i k a@hali k a. ee

Taluõun

22 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Aiakujundus

Mida teevad aiaomanikud talvel, kui lumi maas ja aias mässamisele ei kulu aega ega rammu? Plaanid ja unistused algavaks hooajaks on kindla peale kõige levinum tegevus tubasel hooajal.

Aia kujundamise teejuht Tekst ja fotod Evely Karvak

A

ia kujundamine – seda võib võtta kui protsessi või teekonda, mis sisaldab endas palju erinevaid tegevusi.

Lõpptulemusena hästi funktsioneeriva ja meeldiva kujunduse tegemine vajab põhjalikku ettevalmistust, hoolikat läbimõtlemist, head koostööd nende vahel, kes seal igapäevaselt elavad. Aiakujundaja kasutamisel on vaja ka head kontakti kujundaja ning elanike vahel.

Järgnevast jutust saab aimu aia kujundamise töö käigust ja järjekorrast, kõigest sellest, mis oleks vaja teha enne, kui labida saab mulda lüüa ja imekaunid põõsad aiandist koju tuua. Siin on kirjas ideaalilähedane aiaruumi planeerimise protsess, kuid iga aed on oma vajaduste, inimeste ja näoga.

Planeerimise algusjärgus saab lasta mõtetel vabalt lennata, laskmata ennast häirida majanduslikel mõtetel ega muudel raskustel. Kui kõik kõrgelennulised ideed on endast läbi lastud, siis maa peale tagasi tulles tuleb leida kõigepealt vastused järgmisele kolmele küsimusele – mis mul olemas on, mida mul vaja on ja mis mulle meeldib?

Mis mul olemas on?

Kõigepealt tuleb kaardistada olemasolev olukord ning anda sellele hinnang. Aias või planeeritaval alal teostatakse mõõtmised ja kantakse hetkeseis paberile või arvutisse.

Oluline on jälgida aeda läbi aasta, sest siis saab selgeks, millised aiaosad on päikeselisemad ja kuhu päike ei ulatu. Unustada ei tohi ka tuult, tuleb teadvustada, kust puhub tuul, kas tekib tuulekoridore, leidub paiku, mis on liiga avatud või varjatud. Silmad tuleb pöörata ka naaberaedadesse, et kaardistada ilusad ja inetud vaated.

Kui oled saanud vana aia omanikuks, siis ära kiirusta. Oota üks aasta, sest siis on näha, mis taimed seal kasvavad. Paljud taimed on nähtaval vaid lühikesel perioodil aastast, kuid nad võivad olla vanas aias väga väärtuslikud, sest nad on juba aastatega olemaoleva paigaga kohanenud. Kasvavad taimed aitavad määrata ka mulla tüüpi ja mikrokliimat.

Aed sobitub oma kohale maastikus, kui on valitud taimed, mis klapivad antud pinnase ja valgusega ning ei mõju keskkonnas võõralt. Kui kõike muuta kardinaalselt, siis on aias hullupööra tööd ja tegemist, sest tuleb kogu aeg hoolitseda, et ebaloomulikuks muudetud tingimused oleksid paslikud.

duslähedasem võiks olla aed. Esinduslik elamu vajab enda ümber ka soliidset aeda ja kujundust. Üleliigne detailide kuhjamine ei tule koosmõjule kasuks. Aed peab ümbruse meeleolu endas edasi kandma.

Oluline on käia läbi kõik mõtted uute liikumisteede, platside, väljakute, teemaaedade ja igapäevase õueelu vajaduste kohta. Kogu erinevaid inspireerivaid fotosid ajakirjadest või internetist.

Tee endale väike inspiratsioonitahvel oma unistustest, visandite ideedest, sketšidest ja meeleoludest.

Tavaliselt ei mahu kõik mõtted korraga ühele visandile ära. Seepärast joonistavad ka aiakujundajad tihti mitmeid erinevaid versioone ja lahendusi.

Mida mul vaja on?

Aias ei saa tähelepanu pöörata ainult ilule, aiad peaksid olema ka otstarbekad ja maksimaalselt kasutatavad. Mugav on aias istuda soojadel päikesepaistelistel, nõrga tuulega päevadel, kui õhutemperatuur on soe ehk rohkem kui 15 kraadi.

Kuid midagi pole teha, et tavaliselt on neid päevi Eestis umbes 50 ringis või õige natuke rohkem. Seega on mugava aiaelu periood aasta lõikes üsna lühike.

Tunduvalt saab mõjutada õuesolekut sobiva aiakujundusega. Puud, põõsad, hekid, tuulekaitsemüürid, klaasseinad, võrestikud, varjatud istumiskohad, terrassid, kaminad ja lõkkeplatsid – need kõik on täiendused, millega saab aia muuta maksimaalselt kasutatavaks.

Mida väiksem on aed või maaala maja ümber, seda rohkem kooskõlas peaksid olema maja ja aed. Seda enam on hea, kui need sobivad teineteisega nii kujunduselt kui ka materjalidelt. Mida lihtsam on maja arhitektuur, seda vabam ja loo-

Hea ja läbimõeldud aiakujundusprojekti juurde kuuluvad:  Aia ülevaatus, olukorra analüüsid ja konsultatsioonid  Visooni loomine  Valik eskiisplaanidest – üks kuni paar-kolm erinevat lahendust kogu aiale. Illustratsioonid eskiisplaanide juurde  Ühe lahenduse valimine, täiustamine  Haljastusplaani koostamine  Taimeplaanide koostamine – istutusskeemid koos taimmaterjaliga  Vertikaalplaneerimise joonis – maapinna kõrguste planeerimine  Elektrilahenduse skeemid ja valgustite paiknemine  Kastesüsteemide lahendus  Detailijoonised, erilahendusega väikevormide ehitusjoonised, materjalide valikud  Materjalide kalkulatsioonid, põhiliste tööde mahud – võimalik on küsida hinnapakkumisi ja päringuid  Seletuskiri, hooldusjuhendid, illustratsioonid

Mis mulle meeldib?

Aia kujundamine – seda võib võtta kui protsessi või teekonda, mis sisaldab endas palju erinevaid tegevusi.

Ideaalne aed rahuldab just sinu vajadusi ja peegeldab üheskoos elavate inimeste maitset ning meeleolusid. See, mis on ühe jaoks täiuslik, ei pruugi olla seda teisele. Leia enda jaoks õige ja vii see ka ellu.

Kui vaatad aknast välja, kas tunned rõõmu ja rahulolu või oled hoopis häiritud ja tahaksid midagi kohe ümber teha? Kas oled alles kolinud ja saanud aiaomanikuks ning taipad, et see aed ei vasta sinu maitsele ja vajadustele? Uue ja vana sidumine annab häid tulemusi. Erilise austusega tuleks suhtuda vanadesse puudesse ja kaua kasvanud ning väljakujunenud kooslustesse.

Kohe kõike hävitades muutub paiga vaim ja meeleolu. Kaob ära see miski, mis alati vanades kohtades juba olemas on.

Mida paremini tead, milline on unistuste aed ja mida rohkem suudad seda endale ette kujutleda, seda paremini jõuad hea tulemuseni.

Aias on alati midagi tema loojast, inimeste iseloomust ja nende lemmikutest. e

9. veebruar 2015 || postimees

maaelu edendaja 23

kiskjasiil.blogspot.com

aiapidaja päevik

24 maaelu edendaja

postimees || 9. veebruar 2015

Minu lapsepõlve talved olid nii valged ja lumised, et sai kuurikatuselt tagumiku peal lumehange suhistada. See oli mõistagi keelatud. Kõik muud talverõõmud olid lubatud, nii kelgutamine kui suusatamine. Mulle tundub, et toona olid mul sellised suusad, mis läksid kogu aeg risti ja enamiku ajast veetsin hanges külili. Sellest on mitmeid toredaid fotosid. Nii et see ei ole algusest lõpuni väljamõeldis, vaid pigem pisuke kirjanduslik liialdus, küllap oli igasuguseid talvesid.

Algaja õnn ja edasijõudnu rõõm

N

Tekst ja fotod Merike Karolin

üüd, kümneid aastaid hiljem meeldib mulle talv märksa vähem, eriti linnatalv. Maal on lumi nagu lumi ja kui külas on rohkem kui kümme suitsu, siis on lumi vahel nagu jää, mida mööda saab Soome kelguga sõita.

Tänavu talvel jõudis esimene paksem lumekiht jõuluks, meie kandis pole lumeolud märkimisväärsed.

Mingi tasakaal paistab siiski valitsevat, sest sademetevaesele sügisele järgnenud «talv» koos vahelduva pluss-miinuse, lörtsi-vihmaga on tiigi jäätaseme kevadisele kõrgusele tõstnud. Päev aga pikeneb ja see on puhas rõõm.

Kui ma maale kolisin, siis mu hea sõber soovitas esimesel talvel teha hoolikalt aiavaatlusi – mis suunast puhuvad tuuled, kuhu koguneb lumi ja kuskohast see esimesena sulama hakkab. Kuhu valgub vesi, missugused on valgusolud, milline on aia kõige külmem, milline kõige soojem koht. Esimesel talvel aga tuli nii palju lund, et oli päris raske aru saada, kuhu miski koguneb. Viimased kaks talve aga on olnud lumevaesed ja sestap on lihtsam ka tähele panna. Lohuaia põhjakallak on vaatamata suladele lumega kaetud, kivilas ehk lõunalohus toimub pidev kõikumine jäitest kuni sulani. Talv ise aga on värviline: roheline, pronksjas, õlekuldne, kollane ja kontpuupunane ja mõnel nädalal valge. Aias teevad ilma okaspuud ja lehtpuud, käes on hea aeg võrasid märgata. Plõks kevadesse käib siis, kui võsa värvuma hakkab.

Teine väärtuslik nõuanne oli, et esimestel aastatel tasub kulutuste hajutamiseks osta aeda hädavajalikud puud, rajada hekk ja hiljem saab

juba valikuliselt erilisi puid ja taimi istutama hakata. Päris selles järjekorras ma neid asju ei ajanud, hea, et ressursid olid piiratud, muidu oleksin aia joonelt täis istutanud.

Algaja õnn

Impulssostud on üldiselt taunitav nähtus, sest siis tammud mööda aeda ja mõtled, et kõik on ju tore, aga kuhu ma selle taime nüüd istutan?

Ent seda juhtub sagedamini, kui arvata võiks, sest on taimi, millest sa pole varem kuulnudki ja neid kohates sa lihtsalt pead nad saama. Õnneks nende hulk aastatega väheneb – või umbes nii nad väidavad. Pange siia juurde veel «ässitavad» sõbrad aednikud ja nii võib ühest talvekuust kujuneda tõsine taimejaht. Internet on meil ju 24/7.

Mul oli taolisi impulssoste üksjagu ja mõned taimed olen hiljem ära jaganud, sest nad ei sobitunudki kuidagi. Mõned aga on mind tõeliselt üllatanud. Nagu näiteks Karoliina haleesia («Halesia carolina»), mis pidas katmata vastu külma talve, lumeta talve ja ma loodan, et paneb vastu ka selle talve. Selle puukese õisi olen näinud ainult piltidel ja karta on, et nii see ka jääb, aga katsetada ikka võib juba ainuüksi nime pärast. Mida aeg edasi, seda rohkem näpud pookimise järele kihelevad.

Virgiinia lumepuu («Chionanthus virginicus») oli juba veidi teadlikum valik. Seda soovitas ühes «Maakodu» numbris Rein Sander. Tellisin ühelt Tšehhi aednikult, sest Eestist ma neid toona ei leidnud. Valisin talle aias tuulevaikse ja päikeselise koha, kuhu ulatus päeva jooksul suurte puude kerge vari. Järgmisel kevadel olin täiesti kindel, et nüüd on lumepuu ära kuivanud või lihtsalt surnud. Aga võta näpust, nagu harilik

Kalmiasort «Mitternacht»

laialehine kalmia «Minuet»

nutipõõsaski, ärkab lumepuu veidi hiljem ja ühel ilusal maikuupäeval avastasin, et lumepuu näeb kuidagi veider välja ja siis selgus, et läheb õitsemiseks. Vaatamata maikuu suurele soojalainele õitses lumepuu pea kolm nädalat. Ilmselgelt ei saanud hiljem juhuslikud aiakülastajad aru, miks ma näitan neile heldinult ligi poolemeetrist puuhakatist, et see on siin Virginia lumepuu ja ta õitses! Kõik paadunud aednikud teavad, mis tunne see on.

Pärast esimese kursuse lõppu tekkis kindel kavatsus luua vana tamme alla turbapeenar. Pole mõtet rääkidagi, et nüüd teeksin mõned asjad teisiti. Selle peenra paremad päevad on ehk alles ees, taimed hakkavad end näitama paari aasta-

ga. Valisin siia katsetuseks mõned laialehised kalmiad. Esimene hooaeg möödus roheliselt. Teisel varasuvel hakkasid mu kalmiad õitsema. Laialehine kalmia («Kalmia latifolia») «Minuet» oli tõeline ehmatus, sest ükski pilt isegi mitte ei vihjanud tõsiasjale, et selle taime õienupud on neoonroosad! Nagu kimp helkureid vana tamme all. Olin üsna jahmunud, aga kui õied hakkasid alguses ükshaaval ja siis juba hulgakesi avanema, oli see imekaunis vaatepilt, neoonroosast sai vahuvalge õrnroosa.

Sort «Mitternacht» hakkas veidi hiljem õitsema ja selleks olin juba rohkem ette valmistatud. Selle sordi õied sarnanesid tõepoolest sumeda suvise südaööga. Neist kahest piisas, et äratada minus sügavam huvi kalmiate vastu. Neile õige koha leidmine võib osutuda mõnevõrra keerulisemaks, sest nad armastavad hapukat ja niisket kasvupinda ja rikkalikuks õitsemiseks vajavad pigem päikesepaistet. 2013. aasta märtsipäike neid õnneks ei kahjustanud, tänavune sügis aga tegi mu mõnevõrra murelikuks, liiga kuiv oli, ja sügisene kastmine pole kuigi arukas, sest taimed valmistuvad talveks. Uus kevad näitab, kas tuleb kalmiate asukohta muuta või jääb «Minuet» tamme alla kiiskama. Värvipaletti tahaks lisada veel valgeõielisi ja kui leian, siis ka mõne tumedaõielise sordi.

Aga et algaja õnnest saaks edasijõudnu rõõm, tasub talveaega kulutada, siis on taimeostmise impulss hoopis teise väega, sest tead, mida tahad – nagu ka seda, mida taim tahab. Õnne pärast ei tarvitse seejuures muretseda, sest taimemaailm on nii mitmekülgne ja rikas, et ikka leidub mõni taimerühm, milles oled algaja. e