Maaelu edendaja 12102015

12. oktoober 2015 || postimees

maaelu teemaleht põllu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

12. oktoober 2015 nr 8/22

maaelu edendaja 1

Swami Dada Nepalist otsib Eestist investoreid Metssigade söötmise varjukülg viinamarjakasvatuse Hea aasta Talvine raiehooaeg läheneb

2 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Maaelust siit- ja sealtpoolt maad

O

maaelu edendaja toimetus

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Kobras (Castor) oktoobrikuu loom

ktoobrikuu Maaelu Edendaja on rahvusvahelisem kui tavapäraselt. Meie persooniks on särasilmne Nepali kõrge usuliider Swami Dada, kes käis Eesti põllumeestega koostöösuhteid sõlmimas ja investoreid otsimas.

Pikem usutlus toimus meil ka ühe Saksa suure piimatootja ja viljakasvatajaga, kelle piimakari toodab samuti iga päevaga miinust, ent ometi pole talu peremees ülearu murelik. Miks? Sest ta «ootas» langust.

Rahvusvahelisest kliimamuutuste teadusest kirjutab aga antud numbris maailma üks enim tsiteeritud Eesti teadlasi Ülo Niinemets.

Samas on juttu väga kodustel teemadel. Nagu näiteks Eesti oma kartulisortidest või siis sellest, mida tasub oktoobrikuus metsast korjata.

Ligi 18 000 isendist koosneva asurkonnaga kobras on Eesti suurim näriline. Ta kasvab kuni ühe meetri pikkuseks ja kaalub kuni 30 kilo. Kopra lame saba on kaetud sarvsoomustega ja tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk. Tagajala kaheks lõhestunud teise varba küünist kasutab ta enda sugemiseks.

Uru ehitab kobras lehtpuude ja rohttaimestikuga ääristatud aeglasema vooluga veekogude ja kraavide kallastesse või teeb okstest kuni kolme meetri kõrguse ja kümnemeetrise läbimõõduga kuhilapesa. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üleeelmise aasta pojad. Urusuue asub alati vee all, vältimaks kiskjate ohvriks sattumist. Ohu korral annab kobras sellest teistele teada sabalöögiga vastu vett. Lühikesel maismaadistantsil on kobras võimeline liikuma kiiremini kui inimene.

Pesakonnas on tavaliselt kuni neli hästi arenenud poega, kes suudavad ujuda juba paaripäevaselt. Kopra eluiga on keskmiselt 10 aastat. Kobras on taimetoiduline loom, eelistades suvel angervaksa, pilliroogu, vesiroosi

ja teisi taimi. Talvel sööb ta varem veekogu põhja varutud noori oksi ja puude koort.

Tammi ehitavad koprad selleks, et pesa ei jääks muutuva veetaseme korral kuivale. Vastupidava tammi rajamiseks asetavad nad oksad alati vooluga pikuti.

Langetatud puude tüved ja oksad seotakse savi ja mudaga. Umbes 10 cm läbimõõduga puu on kobras võimeline langetama vaid ühe ööga. Oma ilma juurteta hammastega suudab kobras närida vee all, ilma et vesi kurku satuks.

Kopra tegutsemisele olen peale sattunud vaid kahel korral, näritud puid ja kokkuveetud oksi silmanud aga tunduvalt rohkem. Seekordne kohtumine toimus vaid mõnisada meetrit kodust. Kuivenduskraavist tuleva krõbistamise peale vaikselt lähemale uudistama minnes märkasin tumedat kogu veetaimede vahel. Liikuma asudes tegi ta vees mõne minuti jooksul ringe, kuniks mööda kraavi ära ujus.

Tekst ja foto Evelyn Valtin

maaelu edendaja 3

12. oktoober 2015 || postimees

Sigade Aafrika katku leviku piiramiseks on keskkonnaamet pannud jahimeestele kohustuseks küttida hooaja lõpuks 29 600 metssiga ning samas keelanud nende lisasöötmise alates 1. oktoobrist, mis ajab sead toiduotsingul liikvele ning raskendab nende küttimist.

Metssigade söötmise keelamine võib katku levikule hoopis kaasa aidata

S

Tekst Eili Arula, foto ove maidla

eptembri algul allkirjastas keskkonnaameti peadirektor käskkirja, mille alusel tuleb Eesti metsades jahihooaja lõpuks likvideerida ligi kolmkümmend tuhat metssiga ning alates 1. oktoobrist on ühes söödakohas lubatud maksimaalne ööpäevane lisasöödakogus vaid kümme kilo. Nii suure ja isuka looma jaoks nagu metssiga on see olematu hulk.

Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar selgitas Eesti Jahimeeste Seltsile, et lisasöötmise keelamisega vähendatakse sigade sigimisvõimet ning seetõttu ka arvukust. «Kuna metssead söövad ka kartulit ja õunu, ei tohi oktoobri algusest neidki metsa alla viia,» märkis Onemar.

Kahju põllumeestele

Jahimehed on sellisest otsusest hämmeldunud. «Esiteks pannakse meile kohustus küttida tohutu arv metssigu ning siis keelatakse lisasöötmine, kuid just söötmisega hoitakse sigu paigal ning nii on neid hõlpsam küttida,» oli Jõgeva piirkonna Linnumetsa jahiseltsi juht Urmas Välba nõutu. Veel lisas Jõgeva piirkonna jahimees, et näljased sead hakkavad liikuma ning see aitab hoopis seakatku levikule kaasa, mitte ei hoia seda ära, nagu lisasöötmise keelamise eelnõuga loodetakse.

Sigade söötmise keelamisel kipuvad sead tõenäoliselt kahju tegema põllumeeste taliviljale. «Kui siga teab, et söödaplatsilt ei saa ta muud kui ainult tina, siis ta lähebki rappa istuma ja hakkab põldudele üksikuid dessante tegema,» arvas Jõgeva jahimees Urmas Välba.

Arvukuse määrab temperatuur

Tartu Ülikooli doktorant Ragne Oja on teinud uurimustöö metssigade lisasöötmise soovimatute mõjude kohta. Ka tema toetab jahimeeste arusaama, et lisasöötmise keelamine ei pruugi anda loodetud tulemust.

«Esiteks seetõttu, et talvine looduslik suremus on lisaks lisasöötmisele seotud ka temperatuuriga.

Kui tänavune talv on samasugune nagu viimased kaks, ei ole ohtu, et sügiseks heas konditsioonis metssead hulganisti pesakonna-

kaupa külmuksid,» rääkis Ragne Oja. Teiseks on noorteadlane seda meelt, et ilma lisasöödata liikumised suurenevad.

«Praegune kümne kilo suurune ööpäevane piirang puudutab neid jahipiirkondi, kus seni on söötmine olnud suurem. Arvestades aga lisasöötmise mõju loodusele ja võimalikku rolli katku levitamisel, võiks lisasöötmine, ka peibutamine, olla keelatud neis piirkondades, kust katk on juba üle käinud ja valdav osa populatsioonist hukkunud,» märkis Tartu ülikooli terioloogia töörühma doktorant Ragne Oja. Veel rääkis Tartu ülikooli doktorant, et katku leviku piiramiseks on ennekõike tarvis vähendada loomadevahelisi kontakte ja nende asustustihedust. «Paraku kaasneb küttimisega alati häiring, mis võib liikumisi suurendada. Enamasti toimub see karja kodupiirkonna sees, kuid jahikoerad võivad jälitada metsseakarju kaugele kodupiirkonnast väljapoole,» lausus ta.

Metssigade arvu piiramiseks ja kevadise juurdekasvu vähendamiseks tuleks Ragne Oja sõnul suurendada sügistalvel oluliselt emasloomade hulka kütitavate isendi-

te seas. Karja struktuuri säilitamiseks tähendab see juhtemise allesjätmist, kuid kesikemiste küttimist.

«Arvukuse kiire vähendamine eeldab tervete karjade korraga surmamist, kutselised jäägrid kasutasid selleks püünisaedasid,» märkis Oja. Hobi muutus kohustuseks

Lisasöötmise korra nõuetest kinni pidamist hakkavad kontrollima keskkonnainspektsiooni inspektorid, kes rikkumise korral vastava piirkonna jahimehi trahvida võivad.

«See on jälle üks koht, kus inspektorid saavad oma töö tulemusi ette näidata ja jahimeestel tuleb trahvidega riigikassat täita,» sõnas Urmas Välba.

Jahimehed on nõutud, öeldes, et riik muudab nende ülesanded väga keeruliseks. Kui varem oli jahimees inimene, kes aitab metsas hobi korras ja oma vabast ajast looduslikku tasakaalu hoida, siis nüüd, seakatku ulatusliku levikuga, on riigi poolt jahimeestele kehtestatud käsud ja keelud muutunud väga karmiks. Iga vale liigutuse eest terendab trahv ning kvootide mitte täitmisel ähvardatakse isegi litsentsidest ilmajätmisega. e

Sigadel võib tekkida katku suhtes resistentsus Tartu ülikooli terioloogia osakonna doktorant Ragne Oja selgitas, et mõnedel juhtudel võib metssigadel tekkida katku suhtes vastupanuvõime.

«Sardiinias on SAK olnud üle 35 aasta ja metssigade populatsioonis on tekkinud resistentsus, kuid ka resistentsed metssead võivad nakkust edasi kanda,» kõneles Ragne Oja. Arvestades, et mujal on

looduslikus populatsioonis tekkinud resistentsus, võiks Ragne Oja sõnul kõne alla tulla ka Eesti eri piirkondades erinevate strateegiate rakendamine.

Näiteks Harju, Lääne, Saare, Hiiu, pooles Lääne-Viru ja Tartu maakonnas võiks Ragne Oja hinnangul kiiresti arvukust vähendada, et nakkuse jõudmisel nendesse piirkondadesse see populatsioonis ei leviks. Mujal

Eestis tasuks aga jätta küttimissurve samale tasemele, et vältida resistentsete isendite (haiguse puudumine, kui antikehad on tekkinud) väljaküttimise ohtu.

«Peame arvestama, et isegi juhul, kui Eestis pole mitte ühtegi nakatunud metssiga, võivad nad tulla naaberriikidest Venemaalt ja Lätist,» märkis Oja. ME

Maamess 2016 vapiloom on lehm Järgmine Maamess pole enam kaugel – pool aastat ja Tähtveres asuva messikeskuse hallid ja platsid täituvad taas moodsaima tehnika ja tehnoloogiaga.

Kuupäevaliselt saab sedapuhku Maamess toimuma 21.–23. aprillil 2016.

Järgmise Maamessi kujunduses ilutseb lehm, vahetades välja möödunud messi tunnuslooma jäära. Lisaks vapilooma muutumisele toimub Maamessil kindlasti palju uuendusi – maateemaline suurüritus peab ju olema pidevas arengus!

Praegu on veel hea meenutada möödunud Maamessi. Kohale tuli 450 firmat ja väike-ettevõtjat kokku üheksast riigist, võttes enesele ligemale 60 000 m² pinda. Lisaks Tähtverele haaras Maamess üheks päevaks enda alla Tartu kesklinna – toimus traktorite näitus ning paraad läbi linna. Kasvamata ei jäänud ka rahvaarv. Kolme päevaga külastas Maamessi rekordiliselt 40 890 inimest.

Peagi algab ekspositsioonipindade paikapanek tulevaks Maamessiks. Messi korraldusmeeskond on alustanud ürituse kontseptsiooni loomisega. Siinjuures esitan üleskutse – kõik ettevõtjad, kel on Maamessiga seoses ideid, võtke julgelt ühendust margus@tartunaitused.ee või tel 504 2575. Kõik ettepanekud ja arvamused on oodatud!

Margus Kikkul Maamess 2016 projektijuht

4 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Seakatku piirkondade jahimehed said külmikud

K

una kõiki seakatku leviku piirkonnast kütitud metssigu peab kontrollima sigade Aafrika katku välistamiseks, siis valmistas jahimeestele parajat peavalu, kus hoida kütitud metssigu seni, kuni analüüsivastustest on selgunud, kas antud liha tohib kasutada.

Nüüd said taudistunud jahipiirkonna jahimehed Võru-, Valga-, Viljandi- ja Ida-Virumaal kätte esimesed kaheksa Veterinaar- ja Toiduameti tellitud külmkambrit metssigade rümpade hoiustamiseks.

Kuigi paljudel jahiseltsidel on ka omal külmkambrid olemas, on Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda sõnul praegu märgatavalt suurenenud vajadus hoiustamisvõimaluste järele seoses seakatku tõrjumise ja küttimislimiitide täitmisega. «Külmikute puudumine on seni olnud jahimeeste jaoks oluline kitsaskoht,» lisas Olev Kalda.

Külmkambrid läksid maksma 48 060 eurot, mis sisaldab nii külmikuid kui ka nende transpordi- ja paigalduskulusid. Kuna tegemist on olulise ennetava meetmega sigade Aafrika katku tõrjumisel metssigade populatsioonis, hüvitab Euroopa Komisjon külmkambrite soetamiseks tehtud kulutused Veterinaarja Toiduametile kuni 75% ulatuses.

Esimese kaheksa külmkambri asukohad pakkus välja Eesti Jahi-

meeste Selts koostöös kohalike jahiseltsidega. Veterinaar- ja Toiduametil on lähiajal plaanis välja kuulutada hange täiendava 20 külmkambri ostmiseks.

Seoses intensiivsema küttimisperioodi algusega hakkas Veterinaar- ja Toidulaboratoorium alates oktoobrist analüüsima seakatkuproove ka pühapäeviti. Soovides, et kõik proovid jõuaksid õigeaegselt laborisse, võtavad Veterinaar- ja Toiduameti maakondlikud veterinaarkeskused kütitud metssigade proove kokkulepitud kellaaegadel vastu ka laupäeviti ning korraldavad nende veo laborisse.

Külmikute puudumine on olnud jahimeeste jaoks oluline kitsaskoht, ütles Olev Kalda.

Esimesel nädalavahetusel analüüsis laboratoorium 80 kütitud metssea proovi, millest 40 toimetati Veterinaar- ja Toidulaboratooriumisse VTA maakonnakeskuste kaudu.

Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet on teinud jahimeestele ülesandeks küttida alanud jahihooajal sigade Aafrika katku leviku peatamiseks metssigade populatsioonis, metssigade arvukuse vähendamiseks vähemalt 29 600 metssiga. Maaeluministeerium

Hulk seakasvatajaid muudab toetuse abil tegevussuunda pria maksis oktoobri esimesel nädalal kaheksale väiketootjale välja 120 000 eurot toetust sigade aafrika katkuga seoses bioohutusnõuete täitmiseks või seakasvatuse lõpetamiseks. esitatud 15 taotlusest rahuldati kaheksa kogusummas 120 000 eurot. toetuse saanutest kaks plaanivad tõhustada bioohutusmeetmeid, ülejäänutel on eesmärk kavandada tegevus ümber ja alustada seakasvatuse asemel näiteks linnu-, lamba- või lihaveiste kasvatust. selleks plaanitakse soetada tehnikat ning investeerida hoonete ja muu taristu laiendamiseks ning ümberehitamiseks. toetuse saamiseks oli võimalik taotlusi esitada augusti keskpaigast kuu lõpuni. kõnealune taotlusvoor oli

suunatud vaid seakasvatajatele, et aidata nende tootmishoonetes sigade aafrika katku vältimiseks rakendada vajalikke täiendavaid kohustuslikke bioohutusnõudeid või selleks, et seakasvatus lõpetada ja enda majandustegevus ümber korraldada. maaelu arengukava 2014–2020 meetmest «väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetus» oli ühel taotlejal võimalik taotleda maksimaalselt 15 000 eurot toetust. väiketootjatele mõeldud toetusmeetmega samaaegselt oli võimalik sigade aafrika katkuga seonduvalt toetust taotleda ka suurtootjatel. toetust taotles 41 tootjat kokku 5 946 961 eurot. nende taotluste tulemused selguvad eeldatavasti oktoobri lõpuks.

PRIA

Piimatööstustel väiksem müügitulu, kuid suurem kasum esimesel poolaastal langes piimatöötlejate müügitulu 18,1%, kuid ligi veerandi võrra vähenesid kogukulud. nii et kokkuvõttes kasvatasid piimatööstused kasumit, selgub eesti piimatöötlemise sektori 2015. aasta kuue kuu ülevaatest. piimatööstuse kogukasum (sh toorpiima mittetöötlevad jäätisetootjad) oli esimesel poolaastal 11,9 mln eurot. piimatööstus tootis 2015. aastal kuue kuuga statistikaameti esialgsetel andmetel 151 mln euro väärtuses piimatooteid, mida oli üle 33 mln euro ehk 17,9% võrra vähem kui 2014. aastal samal ajal. «maaeluministeeriumi arvutuste järgi on piimatööstuse osakaal langenud nii töötleva tööstuse kui toiduainetööstuse võrdluses vastavalt 0,7 ja 3,1 protsendi võrra,» ütles kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja taavi kand. piimatoodete toodangu langus on olnud väiksem. 2015. aastal

toodeti kuue kuuga 102 200 tonni piimatooteid, mida oli 1,4% vähem varasemast. toodangu mahult kasvas võrreldes varasemaga joogipiima (+4,7%), või (+18,2%) ja kohupiima (+1,1%) toodang, vähenes koore (-21,0%) ja hapendatud piimatoodete (-6,2%) toodang. piimatööstuse müügitulu vähenes lühiajastatistika andmetel 18,1%, olles 2015. aasta kuue kuu seisuga 168,9 mln eurot. «keerulises turuolukorras kärbiti kogukulusid, samuti vähendas kogukulude suurust tooraine madal hind,» selgitas kand. sektori kogukulud vähenesid 21,8%, samas kasvasid aastataguse ajaga võrreldes 13% tööjõukulud. piimatöötlemise sektori moodustavad eestis ligikaudu 25 töötlemisettevõtet ja talu, millest suurtööstuse (tööga hõivatud 100 või rohkem inimest) osakaal on 20%.

Maaeluministeerium

maaelu MAAELU edendaja EDENDAJA 5

12. oktoober 2015 || postimees

Eesti viinamarjaistandustes lükkus saagikoristus tänavu jaheda suve tõttu küll paar nädalat edasi, kuid kokkuvõttes võis saagiga rahule jääda.

Viinamarjakasvatajad jäid hooajaga rahule

R

TeksT maarja otsa, foTo Elmo riig

äpina aianduskooli õppejõu Jaan Kivistiku sõnul võisid vähemalt Räpina ümbruse viinamarjakasvatajad selle aastaga rahule jääda.

Hooaeg algas soodsalt, sest pehme talve tõttu ei olnud isegi katmata taimedel külmakahjustusi ning edasine jahe suvi pärssis haiguste arengut. «Taimedel ei esinenud ebajahukastet, mis viinapuid eelmistel aastatel kimbutas,» sõnas Jaan Kivistik.

Võrumaal Sõmerpalu vallas Linnamäe külas viinamarjade kasvatamisega tegelev Meelis Värnik nentis, et augustikuu ilusad päikesepaistelised ilmad ei suutnud jahedapoolset suve esimest poolt tagasi teha ning tänu sellele lükkus viinamarjade valmimine vähemalt paari nädala võrra edasi.

«Marjadel jäi rohkem aega küpseda ning tänu sellisele ilmale olid mõned sordid rohkem värvunud kui möödunud aastatel,» kõneles Meelis Värnik.

Positiivne oli nii Jaan Kivistiku kui Meelis Värniku sõnul seegi, et tänavu suvel polnud herilasi saaki kimbutamas ning linnudki käisid maiustamas vaid väiksemate siniste marjadega. saagiKamad soRdid

Meelis Värniku sõnul on tänavu parema saagikusega need viljapuud, mille viljad küpsevad hiljem. «Varajased sordid on kiirema arenguga ja nad vajavad soodsaid klimaatilisi tingimusi juba algusest peale,» rääkis ta ja lisas, et aeglasema arengu

ja hilisema valmimisega sortidel on rohkem aega. Hiliste sortide peamise ohuna nimetas Meelis Värnik, et need ei pruugi enne jahedate ilmade saabumist valmis saada.

Räpina aianduskoolis annavad juba aastaid avamaal head saaki ja jõuavad valmimiseni järgnevad sordid: «Hasanski Sladki», «Pine Lake», «Albo Varheaja», «Valiant» ja «Vapper». Nii ka sellel hooajal. Eelnevalt nimetatud siniste marjadega sordid on Jaan Kivistiku sõnul suhteliselt talve- ja haiguskindlad. «Heledaviljalistest paistab hea olevat «Fabeli» nime kandev sort,» märkis Jaan Kivistik.

Võrumaa viinamarjakasvataja Meelis Värniku meelest on sel hooajal märgata muutusi klientide maitse-eelistustes. Varem eelistasid ostjad tihtipeale niisuguseid, mis meenutasid maitselt importviinamarju, kuid tänavu sooviti rohkem teistsuguse ja vürtsikama mekiga vilju.

TalViTumine

Külmade ilmade eel tuleks viinamarjataimed talvitumiseks ette valmistada, kuid Jaan Kivistik soovitas sügislõikusega mitte kiirustada. «Alles kaks nädalat pärast lehestiku kadumist saab lõikustöö ette võtta,» lausus ta ja täpsustas, et lõigata tuleks taimi enne toetuselt maha võtmist, sest nii on taimest parem ülevaade. «Viimase aasta juurdekasvud kärbitakse enamasti pärast teist kuni kuuendat punga,» rõhutas ta.

«Talveks ettevalmistamisel on tähtis, et lastakse võrsetel piisavalt puituda ning valitakse välja ja jäe-

P u h a s

takse alles sellised võrsed, mis on tugevad ja kahjustusteta,» märkis Meelis Värnik. Järgmise aasta saak tuleb ju sealt. Veel tasub meeles pidada, et ületalve ei ole hea jätta palju oksi, sest vastasel korral tuleb sellest järgmisel aastal põõsas, millel ei tarvitse eriti palju kobaraid olla või siis jäävad kobarad väikesed. säiliTamine

Jaan Kivistik jagas ka paar näpunäidet viinamarjaveini valmistamiseks. Eesti kliimas kasvanud viinamarjadest veini tehes peab leppima sellega, et ühele liitrile mahlale tuleks lisada kuni 100 grammi suhkrut, kuid vett viinamarjamahlale ei lisata.

«Tarjavartest puhastatud ja purustatud marjamassile tuleks juurde panna veinipärm ja kääritada soojas ruumis lahtise kaane all paar päeva, seejärel kurnata mahl, lisada suhkur ning edasi kääritada vesiluku all,» õpetas Jaan Kivistik.

Lisaks võiks saagi ülejäägist valmistada viinamarjamahla nii pressitud kujul kui ka aurutades, sest kuumutades saab põhjamaistest sortidest mahla kergemini kätte.

Jaan Kivistik julgustas ilusamaid marju tervelt säilitama. Kobarad tuleks õhukese kihina aluste peale laduda ning hoida jahedas ruumis. Kui marjade närbumine ei häiri, siis saab omakasvatatud viinamarju süüa kuni aastavahetuseni.

Septembrilõpu seisuga olid Räpinas varajased sordid nagu «Hasanski Sladki» juba veiniks tehtud ning oodati hilisemate sortide valmimist. e

j a

Kui marjade närbumine ei häiri, siis saab omakasvatatud viinamarju süüa kuni aastavahetuseni.

m a i t s e v

Õ u n a s ö ö m i n e o n t a a s m e e l d e j ä äv e l a m u s .

S u u r v a l i k k v a l i te et s e i d õ u n u j a õ u n a m a h l a P õ l v a m a a l t i g a p ä e v Ta l l i n n a s N õ m m e t u r u l .

Halik a Õ u n at al u OÜ

I n fo te l 5345 9059 j a 517 8383

hali k a@hali k a. ee

Taluõun

6 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Kahe kuu vältel väisab Eestit Nepali kõrge usuliider surya bikram Rana, keda tema ringkond kutsub usulise tiitliga swami (loe suami) dada.

Mees loodab leida siit kontakte ja investoreid, aitamaks oma kodumaa põllumeestel jalad alla saada ning päästa neid järjepidevast vaesusest.

Kõrge staatusega usumees Nepalist otsib Eestist investoreid

U

udised kaugest Nepalist ei jõua meieni just eriti tihti. Sel kevadel ületas Nepal uudistekünnise kogu maailmas sellega, et aprilli lõpus tabas riiki ulatuslik maavärinate laine, mis paraku pea kogu riigi maatasa tegid. Swami Dada sõnutsi on Nepalis praegugi palju piirkondi, kus pole suudetud isegi surnukehi välja kaevata, rääkimata teede korrashoiust ja muust vajalikust infrastruktuurist.

Samas kiidab mees neile raskel ajal appi tulnud vabatahtlike organisatsioone ning ka Nepali kodanikke, kes on andnud kõik, et riik uuesti pärast katastroofi üles ehitada. Oma riigi valitsusele ta ses küsimuses kiidusõnu ei jaga, kuid nendest põhjustest tuleb rohkem juttu loo teises pooles.

Eestlastele kõlab tõenäoliselt kummaliselt, et üks usumees püüab ajada Euroopas põllumajanduse asja, kuid Swami Dada pole pelgalt jumalasõna levitaja ja hingehoidja. Ta on võtnud oma südameasjaks aidata tuhanded põllumajandusega tegelevad pered Nepalis jalule, otsides selleks ise võimalusi Euroopa Liidust ning ennekõike Eestist.

Tee Eestisse leidis ta tänu oma sõbrale, Hollandist pärit ning praegu Eestis elavale Jos

TeksT ja foTod Eili arula

Jansenile, kes mõned aastad tagasi samuti Nepalis elas ning tegeles seal kohalike põllumeeste nõustamisega. Just Janseni ja tema Eesti sõprade kutsel sai Nepali usumees võimaluse siia tulla.

Swami Dada ja Jos Janseni tööpraktika Nepalis on näidanud, et toimivaid lahendusi tuleb otsida väljaspoolt Nepali ning neid loodavad nad paari kuu jooksul Euroopast leida.

PalVeTamine VõRdub KeRjamisega

Kuigi inimesed Nepalis peavad swami-staatusega inimest jumala asemikuks maa peal, ei räägi Swami Dada endast kui jumalusest. «Ma ei arva, et üksnes palvetega ja jumala poole pöördumisega saab õndsaks. Ainult palvetamine võrdub minu silmis kerjamisega, tööd on tarvis teha,» kinnitas ta ning see nõue laieneb ennekõike temale endale.

Mungastaatuse ja swami-tiitli saavutas ta juba varases teismeeas ning praeguses vanuses, 40-aastasena, võiks ta tunda end haljal oksal üsna hästi, lasta kogukonnal ennast ümmardada, jagada õnnistusi, õpetusi ja mediteerida. Just nii talitavad paljud teised usuliidrid, kuid Swami Dada on veidi teisest puust.

Ta näeb, et Nepali põllumeeste käed jäävad oma elujärje paran-

damise osas lühikeseks. Kui Eesti põllumeestel on toetuste näol võimalik loota riigile või Euroopa Liidule, siis Nepali põllumehed võivad sellistest võimalustest vaid und näha. Seetõttu ei aja Swami Dada asju läbi kohalike riiklike organite, sest sealtkaudu ei jõuta kuigi kaugele.

Võrdluseks ilmestab asjaajamisi Nepali valitsusega maailma korruptsioonitabel, kus esimesel kohal ehk kõige väiksema korruptsiooniga riik on Taani ning viimasel, 150. kohal on Põhja-Korea. Selles tabelis asub Eesti 21. ja Nepal 104. kohal.

«Bürokraadid lasevad võimul end mõjutada ning kahjuks on neil väga sügavad taskud,» võttis Swami Dada kokku oma arvamuse riigi juhtide kohta. Taoliste sõnavõttude ja seisukohtade tõttu pole usumees oma kodumaa valitsusliidrite silmis just heas valguses, kuid sellest hoolimata töötab Swami Dada poliitikute kiuste oma rahva hüvanguks edasi.

Selleks, et asjaajamine oleks ametlik ning Nepali riigimehed põllumeestele mõeldud investeeringutele küüsi taha ei saaks, lõi Swami Dada koos Jos Janseniga septembri lõpus Eestis mittetulundusühingu Omkar Ashram.

Sama nime kannab ka tema pühamu Nepalis. Ühingu kaudu otsitakse Eestist ja mujaltki Euroo-

past võimalusi Nepali põllumajanduse arendamiseks. saaKi saab aasTaRingselT

Swami Dada rõhutab, et ta ei otsi Euroopast annetusi, vaid tarvis on investeeringuid. «Annetused on ainult ajutine lahendus, mis ei taga inimestele pikaajalisi sissetulekuid. Tänu õigesse kohta suunatud investeeringutele saavad inimesed tööd ja leiba ning mis ehk kõige tähtsam, tagasi oma ammu kaotatud väärikuse,» sõnas mees.

Oma paar kuud vältava Euroopa visiidiga tahab ta tutvustada siinsetele ettevõtetele investeerimisvõimalusi Nepalis, võiks isegi öelda, et avada siinsete ettevõtjate jaoks Nepali turu.

Nepalis on väga viljakas pinnas ning mitmekesine maastik.

Swami Dada sõnutsi on seal võimalik kunstlike väetisteta saada põldudelt väga head saaki. Teiseks Nepali põllumajanduse eeliseks on kliima, nimelt õnnestub seal saaki kasvatada aastaringselt.

Siiski on seal maal puudus elementaarsetest põllumajanduse arendamiseks tarvilikest vahenditest, alustades korralikust niisutussüsteemist ja tehnikast, lõpetades turustamise ja logistikaga. Samas kinnitas usumees, et kõik need takistused on õigete teadmiste ja targalt tehtud investeeringutega ületatavad.

maaelu edendaja 7

12. oktoober 2015 || postimees

Swami Dada elukäik Usunimi Tema pühadus Swami VedChaitanya Shashwat Pallav Kodanikunimi Surya Bikram Rana Religioon hinduism Sündinud 20. IX 1975 Singapuris Haridus 1993 lõpetas St. Xavier kolledži New Delhis 1999 bakalaureusekraad kirurgi erialal Delhi ülikoolist 2003 magistrikraad kirurgi erialal Delhi ülikoolist Usulised tiitlid alates 16. septembrist 1984 munk alates 16. septembrist 1987 swami Taust Surya Bikram Rana kuulub kuningliku Rana perekonna hulka, kes valitsesid Nepali aastatel 1846 kuni 1951 Hobid sotsiaalse abi osutamine, maalimine, muusika, jooga ja meditatsioon, reisimine

8 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Ainuüksi tema pühamu piirkonnas vajavad otsest abi ligi üheksa tuhat põllumajandusega tegelevat perekonda. Täpset inimeste arvu ei osanud Swami Dada öelda, sest mõnes perekonnas on viis liiget ja mõnes võib neid olla isegi viisteist, ta on enda jaoks kogunud andmebaasi, milles on üles märgitud abi vajavate perekondade hulk. Suurusjärk on igal juhul muljetavaldav.

RoHeline KoHV ja Himaalaja ÜRdid

Mees on teadlik, et ka Eestis ning Euroopas pole olukord põllumajanduses kuigivõrd kiita. Ta on kursis raskustega piimandussektoris ning teab, et siinmail möllab seakatk. Mis puutub piimandusse ja põllumeestesse, kes on Eestis hädas oma piimakarja likvideerimisega, siis Swami Dada võtaks hea meelega vastu Eestis kombinaati saatmist ootavad lehmad. «Meil on niivõrd suur piimapuudus, et oleksime nõus kõik lehmad vastu võtma, kellest Eesti põllumehed loobuma peavad,» rääkis ta.

Siiski teab ta, et pole võimalik lihtsalt lehmad siin kokku pakkida, nad Nepali saata ning seal kohe edukas piimaäri püsti panna. Veel rõhutas mees, et Nepal ei soovi piima ilma rahata, vaid inimesed oleksid selle eest nõus maksma väärilist hinda. Praegu maksab lehmapiimaliiter seal kaubanduses pea kaks korda rohkem kui siin. Lisaks arvas Swami Dada, et Nepalis võiks kasvatada kitsekarju. «Kitsed on lehmadest väiksemad, nende kasvatamine ei nõua suuri farmikomplekse. Nende kasvatamisega saaksid tegeleda põllumehed, kellel pole maad laialt käes,» arutles ta.

Tulusaks äriks, mida Nepalis arendada, peab Swami Dada veel ürditaimede, tee ja kohvi kasvatamist. Mägisemas piirkonnas kasvavad rohelised kohvioad, mille saak läheb enamjaolt raisku. «Kohalikud ei oska sellega midagi peale hakata,

sWami dadale meenutas külgkorviga vene mootorattas iŽ must-valge filmiajastu komöödiatandemit laurel ja Hardy, kes oma filmides sageli erinevate sõiduriistadega üles astusid.

Eestlastele kõlab tõenäoliselt kummaliselt, et üks Nepali usumees püüab ajada Euroopas põllumajanduse asja.

nad ei saa seda oma loomadele sööta ega saa sellest ise söönuks, kuid rohelisel kohvioal on väga palju meditsiinilisi raviomadusi,» tutvustas Nepali usumees, kes teab tänu kirurgiaalasele kõrgharidusele meditsiinist palju.

Mis puutub rohelistesse kohviubadesse, siis Lääne ühiskonnas on need tuntud kaalulangetustablettide koostisosana, kuid Swami Dada sõnutsi on sel hinnalisel taimel rohkelt kasutusvõimalusi ning just seetõttu tuleks rohelist kohviuba väärindada ja leida sellele turg ka väljaspool Nepali.

Veel mainis mees, et Nepalis Himaalaja piirkonnas kasvab üle saja tuhande erineva ürditaime, mis praegu vohavad praktiliselt jõude.

Neid kasvatavad ja tarvitavad pea-

asjalikult kohalikud vaid oma tarbeks. Soovides, et nendest rohkem tulu oleks, on tarvis kasvatust süstematiseerida ja leida moodused turustamiseks. Mõned Euroopa farmaatsiaettevõtted on leidnud võimaluse Himaalaja taimede impordiks ning neist ravimite valmistamiseks, kuid taolistest ettevõtmistest pole seni Nepali põllumeeste jaoks tulu tekkinud.

Swami Dada on investeeringute otsimisel seadnud põhirõhu just piimakarja arendusele, taimede ning vilja kasvatusele. Piimafarmide loomisega paralleelselt tahab ta arendada toidu, naturaalväetiste ning biogaasi tootmist.

Oma ettevõtmistes on ta jätnud kõrvale kõiksugused loomakasvatused, mis peavad lõppema li-

hatootmisega. See on ainuke koht, kus tema usulised tõekspidamised takistuseks saavad. «Ma olen taimetoitlane ning ei söö midagi, mis on tapetud. Selle tõttu ei saa ma ka propageerida hukkamist eeldavaid ettevõtmisi,» tunnistas ta.

Mis puutub eesmärkidesse Euroopas viibimise aja jooksul, siis ainult teadmistest ja kontaktidest tema jaoks ei piisa. Ta on tulnud liiga kaugele, et pärast kaht kuud minna Nepali tagasi ja öelda kohalikele lakooniliselt, et asjaga tegeletakse. «Minu peale loodavad kümned tuhanded inimesed, kes võitlevad iga päev nälja ja vaesusega. Neil pole enam kellelegi loota. Mul on kohustus leida investeeringud, et nemad saaksid inimväärse elu,» kinnitas Swami Dada. e

12. oktoober 2015 || postimees

maaelu edendaja 9

10 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Nüüd, mil enamikel kartulikasvatajatel on saak salves ja inimesed varuvad omale talvekartulit, tuleb tõdeda, et Eesti poelettidelt naljalt kodumaiseid kartulisorte ei leia. Küsisime Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadurilt aide Tsahknalt, miks kodumaine kartul eestlaste toidulauale sageli teed ei leia.

Eestimaiste kartulisortide kasvatamist ei maksa karta TeksT ja foTo Eili arula Miks Eesti kartulisordid pole kasvatajate seas populaarsed?

Viimasel aastakümnel on paljud kartulikasvatajad olnud kimbatuses, millist kartulisorti kasvatamiseks valida, sest sortiment on väga lai. Eestis kasvatatavate sortide kohta puudub statistika, üksnes kaudsete andmete põhjal võib öelda, et neid on 80–90 sordi ümber.

Olles Euroopa Liidus, võib vabalt meile sisse tuua peale Eesti sordilehes olevate sortide ka kõiki Euroopa Liidu sordilehes leiduvaid sorte. Suure valiku tõttu võivadki kodumaised kartulisordid tihti tahaplaanile jääda.

Uudishimu uue sordi vastu sunnib selle järele haarama, kuid kõik pole kuld, mis hiilgab. Valitakse tihti suurema reklaami põhjal, viimasel ajal on populaarne näiteks Saksa sort «Laura».

Tihti on järele proovitud vana see kõige õigem. Kogemused näitavad, et kõik välismaised sordid ei käitu meie tingimustes oodatult ja ei saavuta niisugust kvaliteeti kui nende kodumaal. Seda võib öelda eriti lehemädanikukindluse ja isegi mugulate masinaga koorimisel koorimiskadude kohta.

Sageli väidetakse, et teatud välismaist sorti kasvatatakse vaid suurtööstusele töötlemiseks sobivate omadustega mugulate saamiseks. Vägagi hästi sobivad selleks ka kodumaised sordid.

Milles siis asi, miks Eesti sorte ei kasvatata?

Suurkasvatajad ei taha võtta endale seemnekasvatusega kaasnevaid riske ja vastutust. Lihtsam on tuua välismaalt E3 või A-klassi seemet, seda paar aastat paljundada ja siis osta jällegi uus seeme. SE, E1 või E2 seemne tootmine on seotud suurte riskide ja vastutusega (viirushaigused, mitmesugused nõuded). Eesti Taimekasvatuse Instituut ei suuda toota nii palju kodumaiste sortide seemet kui oleks vajadus.

Tarbija dikteerib, millist sorti suurtootja kasvatab. Suured toitlustusettevõtted ja töötlejad eelistavad ilusa välimusega, vähese koorimiskaoga (õhuke koor, madalad silmad, defektideta), korrapärase kujuga, keetmisel mittelagunevaid (Avõi B-keeduklass) ja mittetumenevaid kartulisorte.

Väiketarbija teeb oma eelistuse esmalt maitse põhjal, siis tulevad kõik muud näitajad. Ka eelistab eestimaalane veidi jahusemat kar-

tulit. «Potipõllumehele» on kindlasti tähtis lehemädanikukindlus, sest ta tahab kasvatada mahedalt või minimaalsete kuludega. See omadus on aga mitmetel kodumaistel sortidel («Maret», «Ando», «Anti», «Sarme», «Juku», «Reet», «Teele»).

Kuna kartulite suuremad ostjad, toitlustusettevõtted ja kaubaketid soovivad, et mugulad oleksid ilusad ümmargused, ilma sügavate silmadeta, väikese koorimiskaoga ja koorimise järel ei tumeneks, valitakse kasvatamiseks selliseid välismaiseid sorte.

Maitse on siin hoopis kõrvaline omadus. Meie sortide peamised kasvatajad ongi väiketalupidajad.

Suurematel kasvatajatel on lepingud Hollandi ja Saksa firmadega.

Milliseid eestimaised kartulisorte tuleks väärindada?

Kuna viimasel ajal pannakse suurt rõhku mahetootmisele, siis kartulikasvatuses tähendab see suhteliselt lehemädanikukindlate sortide kasvatamist. Viimane on haigus, mis võib kogu saagi hävitada. Jõgeval on aga aastakümneid pandud erilist rõhku lehemädanikukindlate sortide aretamisele. Kui meil prit-

sitakse olenevalt aastast 5–7 korda, siis mujal, näiteks Hollandis pritsitakse 10–12 korda.

Meil aretatud mitmete sortide väärtust tõstabki nende lehemädanikukindlus.

Varajaste sortide seast võib kindlasti esile tõsta sorti «Maret», millel on välismaiste varajaste sortide ees eeliseks suhteliselt hea lehemädanikukindlus ja kõrge saak (Jäneda sügislaadal müüs iga teine kartulimüüja ka «Maretit»). Samuti väga lehemädanikukindel ja suure saagikusega on hiline sort

Tarbija dikteerib, millist sorti suurtootja kasvatab.

«Anti». Loodan, et järgmisest aastast müüki tulev uus keskvalmiv sort «Teele» saab populaarseks (suhteliselt hea lehemädanikukindlus ja suur saak, väga ilus kuju ja mitte eriti jahune). Esile võiks tõsta veel sorti «Piret».

Kuidas oleks võimalik Eesti kartuli tarbimist populariseerida?

Kui MTÜ Eesti Kartul nimetab kolme olulise eesmärgi seas esimesena soovi võita tarbijate usaldus Eestis kasvatatud toodangu vastu, siis siit järeldub, et eesmärk ei ole Eesti sordi kasvatamine, vaid üldiselt Eestis kartuli kasvatamine. Kodumaise toodangu all võib aga mõista nii eestimaiseid kartulisorte kui ka meie kodumaal kasvatatavaid võõramaiseid sorte.

maaelu edendaja 11

12. oktoober 2015 || postimees

Kui vaadata kartuliturgu laiema pilguga, siis meie kartuliletil on müügil Poola, Hollandi, Taani, Prantsusmaa ja teiste riikide kartulid. Ostja ei tee vahet, kas «Secura», «Laura», «Red Lady», «Impala» või mõni teine sort on kasvatatud Eestis või Poolas. Ostja vaatab hinda ning võtab odavama. Välistarnijad aga müüvad oma kartulit enamasti odavama hinnaga, sest seda võimaldavad kasvatajale makstavad toetused.

Kartulimüüjalt turul sorti küsides võib paraku ka petta saada, sest tihti müüakse välismaist sorti kodumaise nõutava sordi pähe. Oleme seda ise turul näinud. Kui see ostetav sort ei ole hea kvaliteediga, jääbki kodumaisele sordile «plekk külge». Samuti võib kauplustes tihti kohata mittemidagiütlevat silti «Eesti kartul», mis ei anna erilist teavet selle sordi kohta. Oleme oma sorte populariseerinud messidel ja laatadel. Suuremaks reklaamiks puuduvad aga vahendid. Õnneks ei ole suur osa Eesti kartulisööjaid unustanud Eesti sortide häid omadusi ja eelistab turult osta «Maretit», «Andot», «Antsu», «Piretit» jt. Eestlane hindab kartuli juures kõigepealt maitset ja siin näitavad degusteerimised, et meie sordid ületavad kindlalt võõramaiseid. Ka eelistab eestimaalane veidi jahusemat kartulit. Seega Eesti kartul ei ole üksi Eesti toit, ta on ka maitsev Eesti toit. Viimastel aastatel oleme uuesti kasvatama haka-

nud ka vana nostalgiasordi «Jõgeva kollane» seemet.

Kuidas läheb kultuskartulisordil «Jõgeva kollane» ning mis on tema eelisteks?

Alates 3. märtsist 2010 on sordilehes säilitussordina ka «Jõgeva kollane». Geneetiliste ressursside säilitamise seadusele tuginedes on see niisugune sort, mis on kohanenud Eesti oludega ja mida ohustab aja jooksul inimtegevuse või keskkonnamuutuste tõttu kadumine, mis toob kaasa geneetilise mitmekesisuse vähenemise.

Sellise sordi saab sordilehte võtta, kui seda on Eestis ajalooliselt kasvatatud ja see on siin kohanenud, kui ta on eristatav, ühtlik ja püsiv ning omab sordinime. Sordilehte võtmisel pidime läbima sama protseduuri, mis uue sordi sordilehte võtmisega kaasneb, ning tasuma ka selle eest. Samuti peame kindlustama edaspidi algseemnega kasvatajaid. Eks ta on üks nostalgiasort, mida teatakse üldiselt nime järgi. Kas ta on parem praegustest sortidest, jäägu igaühe otsustada. Seemne järele nõudlust jagub. Isegi mõned restoranid on ta oma menüüsse võtnud. Reklaamil on suur jõud.

Milline on teie meelest parim eestimaine söögikartul?

Maitsemeeled ja eelistused on igal inimesel erinevad. Oma arvamust avaldades kallutaksin võib-olla mõne inimese valikut. Loomulikult kasvatan ja söön ma oma aretatud kodumaiseid sorte.

Kas praegu on aretamisjärgus veel mõned kartulisordid ning millal on need müügiks valmis?

Riiklikes katsetes on praegu üks uus keskvalmiv kartulisort, mis on ilusa kujuga ja ei ole jahune (A/Bkeedutüüp). Seega peaks see sobima suurtööstustele. e

12 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Kuigi tänapäeval käib metsategu aasta läbi, on talv raietegevuseks ikkagi parim aeg. Siis ei lõhu masinad metsapinnast ega kannata teedevõrk. See tähendab, et metsaomanikel oleks viimane aeg talvine raieplaan läbi mõelda.

Talvine raiehooaeg on käeulatuses Tekst Jaanus Aun, SA Erametsakeskus juhatuse liige

K

ui enda soovidega ärgata alles siis, kui krõbe talvekülm on kätte jõudnud, on raiemasinad teiste metsades juba tööl ning metsategu jääb tõenäoliselt tulevikuaega ootama.

Aga kas tasubki raiuda? On ju mitmel korral kuulda olnud, et puidul õiget hinda polegi. Tõepoolest, võrreldes mõne aasta taguse ajaga on nii paberi- kui küttepuu hinnad langenud. Ka palgi hind ei ole allapoole tulekust puutumata jäänud. Nii on üsna sagedasti kuulda arvamust, et raiemõtted võiks peast heita. Siinkohal tasuks siiski aru pidada.

Kindlasti tuleb tegevused hoolikalt läbi mõelda, selgitada, mis metsa seisukohast parim võiks olla. Võib juhtuda, et metsa seisund on jõudnud sinnamaale, kus juurdekasvamine on juba lagunemisprotsessiga asendunud. Kui sel juhul majandamine mõned aastad edasi lükata, võib metsast saadav tulu hoolimata tõusnud puiduhindadest jääda tagasihoidlikumaks kui oleks olnud kehvema turusituat-

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad.

Info tel 434 2330, 5343 2720 E-post: apmets@apmets.ee www.apmets.ee

siooni korral. Seega – igale metsale oma otsus.

Metsaomaniku puidutulu ei kahane

Eesti metsatööstusettevõtted on usinasti investeerimas. Laiendatakse nii sae- kui vineeritööstusi, pidevalt lisandub tootmisvõimsusi pelletitootmises ning energiamajanduses on puit tasapisi fossiilseid kütuseid tagaplaanile jätmas. Need on head arengud. Nii igale üksikule metsaomanikule kui ka Eesti ühiskonnale tervikuna, kes tänu jõudsalt arenevale metsatööstusele saab kasvavate maksutulude näol suuremat rikkust nautida.

Kõigi metsamajandusprognooside kohaselt nõudlus kodumaise puidu järele üha kasvab. Nii on aastaks 2017 ennustatud isegi puidunappuse saabumist 1. Tea, kas asi just sinnamaale välja läheb, kuna lisaks ohtrale metsaressursile on kas või puhtaksraiumist ootavaid põlluservi või kraavipervesid omajagu. Aga metsaomanike jaoks peaks turuolukord paranema küll. Muide, on üks ülipikk ennustus, mis siiamaani on enamjaolt täppi läi-

nud. Nimelt on juba 1910. aastal (!) avaldatud ameeriklase Georg Tritchi koostatud saematerjali turutsüklite ennustus kuni aastani 2023.

Ennustus on senises ajaloos hämmastavalt täpseks osutunud.

Selle järgi oleme sisenenud taas kasvufaasi ning saematerjali nõudluse tipp võiks saabuda mõne aasta pärast2!

Võsas kasvavad tulevikupalgid

Raie ei tähenda kaugeltki ainult palgimõõtu puude langetamist.

Soovides metsa kasvutingimusi parandada, tuleb kasvule kaasa aidata sel ajal, kui ongi metsa kasvamise aeg. Nii ei saa hooldusraiet tegemata jätta, kuna hooldusraieta ei

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

ole noorel metsal häid väljavaateid tulevikus väärtuslikuks puistuks kujuneda. Kuna hooldusraie võib metsaomanikule tähendada esialgu vaid kulusid, on riik siinkohal toetusrahaga abiks.

Nii saab Erametsakeskuse kaudu kuni 30-aastases puistus hooldusraiet tehes toetust kuni 140 eurot hektari kohta. Toetustaotluste esitamise periood jääb tõenäoliselt järgmise aasta esimesse poolde, mistõttu ongi sobiv aeg hakata ka selle töö vajalikkust oma metsa osas üle vaatama. Kuna tegemist on väga olulise metsakasvatustööga, siis on toetuse tingimused sätitud nii, et hooldusraie toetuse taotlejatel on eelis teistele töödele abiraha küsijate ees. Võsas on tulevi-

Ostame

üle Eesti. Tel 507 2544.

maaelu edendaja 13

12. oktoober 2015 || postimees

kupalgid peidus. Tuleb anda neile võimalus suureks sirguda!

Ei ole harvad juhused, mil metsaasutusse sisse astuv kohmetuvõitu metsaomanik alustab oma lugu sõnadega «mul on seal kuskil mingi mets …», ise seejuures mõnevõrra häbenedes, kui vähe ta oma varast teab. Ei tasu häbeneda. Me kõik teame vähe sellest, millega igapäevaselt kokku ei puutu.

Metsa-asjade ajamisel tasuks pöörduda metsa asukohajärgse metsaühistu poole. Metsaühistu roll ongi pakkuda kõiki neid teenuseid, mida metsaomanikud vajavad. Nii üldist metsanduslikku infot, atesteeritud konsulendi head nõuannet kui ka abi metsatööde organiseerimisel. Ühistu kaudu – liites ühte protsessi erinevate väikeste metsatükkide majandamise – on ju võimalik soodsamalt saada metsa kasvatamiseks vajaminevaid teenuseid, aga ka müüdavate puude eest paremat hinda. Ühistust võikski uurida, milline on oma metsa eeloleva talve raievajadus ja kuidas pärast raiet ka uue metsa sirguma saaks. Metsaühistute kontaktid leiad SA Erametsakeskuse veebiküljelt.

Kevad käes

Tõsi ju on, et puudel alles lehed langemas ning külmadki veel saabumata. Ja ometigi tasub metsaomanikul juba nüüd pilk kevadesse pöörata. Uue metsa rajamise aeg saabub niikuinii.

Kahjuks võime kindlad olla sel-

leski, et metsataimi napib ka järgmisel kevadel. Eesti metsaomanikud on hakanud usinalt uut metsa rajama, mistõttu kodumaiste taimede hulk ei ole meie vajaduste täitmiseks piisav. Metsaühistud koguvad juba sügisel oma liikmetelt infot kevadise taimevajaduse kohta, et kevadistel istutajatel oleks, mida istutada. Tahtmata kevadisel ajal langi servas nõutult käsi laiutada, tasub taimede saamise osas juba nüüd ühistuga võimalused läbi rääkida.

Kõigi metsamajanduse prognooside järgi nõudlus kodumaise puidu järele üha kasvab.

Niisiis, nagu ikka, nõnda ka praegusel ajaperioodil metsaomanikul tegemist jätkub: talvine raievajadus tasub üle vaadata, hooldusraiete ja muude metsakasvatustööde olulisust mitte unustada ning olla mõtetes juba ka kevadise metsauuenduse juures.

Otsuse, mida metsas ette võtta, teeb iga omanik ise, aga ühistu spetsialistidega tasuks ikka nõu pidada. e 1) Vt ettekanne «Puidukasutus Eestis», Raul Kirjanen, seminaril «Puid energiaks 2015».

Kättesaadav SA Erametsakeskuse veebiküljelt.

2) Kättesaadav https://www.flickr.com/photos/vulpes/166506004

14 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Ohrelandi talu peremehe suureks hobiks on lennundus ning tihtilugu saabub ta enda äsjaniidetud põldu üle vaatama väikelennukiga.

Sakslane Tim Koesling on koos abikaasa Annelorega pidanud ligi 25 aastat peretalu. Mõnekümnest loomast alguse saanud farmis kasvab praeguseks 1200 looma ning talu heina- ja viljapõllud laiuvad 1900 hektaril.

Saksa farmer: talu juhtides tuleb mõelda kui ettevõtja Tekst Kristiina Kruuse, fotod erakogu

K

ohtume Tim Koeslinguga suve lõpus Saksamaal, Berliinist 150 km lääne pool asuva Magdeburgi lähedal tema Ohrelandi talu maadel. Hiljuti niidetud krõbekuiva viljapõllu servas seisab kahekohaline väikelennuk, millega talu peremees armastab viljapõldude kohal graatsilisi poognaid võtta. «See on minu hobi ja kirg,» lausub ta.

Sarnaselt teiste Euroopa põllumeestega toodab Tim Koeslingu Ohrelandi farm praegu iga päev kahjumit, sest piima kokkuostuhind on madalam kui toodangu omahind. Aga kogenud talupidaja ei ole ülearu mures. «Ma tean, et see läheb mööda, nagu on iga tõus-langus tsükkel viimase 20 aasta jooksul näidanud,» lausub Tim Koesling ja lisab, et «ootas» langust. Ootamise tähenduses mõtleb ta selleks ettevalmistumist.

«Piimatootjatel oli paar suurepärast aastat, mil meil läks väga hästi. Oli selge, et selline hiilgeaeg ei kesta igavesti. Kui hinnad olid kõrged, kogusin piisavalt reserve, mis mind praegu kenasti vee peal hoiavad,» räägib ta. Lisaks aitab piimakarja kahjumit katta teraviljakasvatusest saadav tulu. «Mina ei karda, kuidas mu äri ellu jääb.

Ma tulen sellest langusest igal juhul välja,» sõnab ta.

Ettevõtja mõtteviis

Tim Koesling ei nimeta end talunikuks, vaid ettevõtjaks. Tema meelest saavad paljud probleemid alguse sellest, kui farmi juht näeb end ennekõike taluniku, mitte ettevõtjana. «Talu juhtides pead mõtlema majanduslikult – milline on tulude ja kulude suhe, millesse investeerida, millele sa oma fookuse pöörad,» tõdeb ta.

ta seda öelda paljude teiste tootjate kohta. Põllumajandussektori stabiilsuse huvides peaks Tim Koeslingu meelest üleminek toetustevabale põllumajandusele toimuma järk-järgult. «Näiteks võiksime praegu paika panna poliitika, mis juhib meid selleni, et kümne aasta pärast on Euroopa põllumajandustoetustest vaba,» pakub ta välja.

Suhtumise muutus

Tim Koesling ütleb, et ta tajub Saksamaal muutust ühiskonna ootustes põllumajandusele.

Seetõttu on Tim Koesling ka toetustevaba põllumajanduse pooldaja. «Põllumajandus on majandusharu nagu iga teine. Praegused toetused pigem segavad turgu ja tekitavad ebavõrdsust,» räägib ta, olles eriti kriitiline nn hektaritoetuste suhtes, sest see tõstab põllumaa hinda.

«Iga nii-öelda maahooldaja saab hektari pealt väga kerget tulu, mistõttu investorid ostavad maid kokku. Neile, kes ka reaalselt midagi toodavad, muutub maa kalliks, sest toetuste tõttu on hinnad õhku täis,» kirjeldab Tim Koesling.

Pealegi on toetused muutunud Tim Koeslingu meelest ka täiendavateks reguleerimise ja kontrol-

li vahenditeks. «Toetustega kaasneb suur administratiivne pool, mis kontrollib ja reguleerib põllumehi.

Nii kui me mõnda reeglit rikume, kaasneb sellega karistus,» kõneleb Koesling ja lisab, et suurele farmile nagu tema oma võib see tähendada kümneid tuhandeid eurosid trahve.

Sakslase sõnul oleks tema farm kasumlik ka siis, kui toetused kaoksid päevapealt. Küll aga ei saa

Paljud probleemid saavad alguse sellest, kui farmi juht näeb end ennekõike taluniku, mitte ettevõtjana.

Eriti just viimastel aegadel on Tim Koesling tunnetanud, et Saksamaal on ühiskonna suhtumine põllumajandusse muutumas. «Ma kuulen üha rohkem kriitikat suurte elusloomafarmide suhtes ning küsimusi, kas peaksime loomi just nii pidama,» lausub ta. Ja jätkab: «Mulle tundub, et ühiskond ei taha selliseid suurfarme nagu ka minul on.»

Kuigi neis diskussioonides on Tim Koeslingu sõnul ka üksjagu alusetuid väiteid, tekitab see temas ikkagi ebamugavust.

Seetõttu on Ohrelandi talu peremees mõelnud järjest rohkem võimalike alternatiivide peale. Ühe võimalusena on ta kaalunud mahetootmisele üleminekut. «Juhina pean leidma oma ettevõttele sobiva turupositsiooni. Kui ma praegu käin Saksamaal toidupoes ringi ja näen, et ökotoodete osakaal kasvab, samas kui mahetootmine Saksamaal kahaneb, siis ma tajun siin majanduslikku võimalust,» räägib Tim Koesling.

Ta lisab, et tahab kindlasti jätkata põllumajanduses ja näeb sel pikemas plaanis suuri väljavaateid, kuid möönab, et nagu iga ettevõtte juhtimises, tuleb talugi majandamises aeg-ajalt oma otsused uuesti läbi mõelda. «Kui teed põllumajanduses investeeringuid, on need suured summad ja pikaks ajaks ning ettevõtjana tahad kindel olla, et paigutad raha õigesti,» nendib ta. e

12. oktoober 2015 || postimees

maaelu edendaja 15

16 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

maaelu edendaja 17

12. oktoober 2015 || postimees

Selle kuu alguses, 1.–3. oktoobril toimus Tartus teaduse tippkeskuse ENVIRON rahvusvaheline lõppkonverents «Environmental Adaptation: from Molecules to the Planet» enam kui 100 teadlase osalusel.

Kliimamuutuste konverents tõi Tartusse maailma tippteadlased TeksT Ülo niinEmEts, Eesti maaülikooli taimefüsioloogia professor ja tiia Kurvits, Environi tegevjuht

K

onverentsi teemad käsitlesid muu hulgas globaalsete muutuste mehhanisme ja muutuste mustreid, biogeensete lenduvühendite rolli taimede kohanemisel, kohanemist raku ja taime kui indiviidi tasandil, taime ja mikroobi vastasmõju muutuvas keskkonnas ning süsiniku ja lämmastiku ringet metsa ja märgalade ökosüsteemis.

Kui saame aru ökosüsteemide võimest kohaneda keskkonnamuutustega, on see võti ennustamaks ökosüsteemi käitumist globaalsete muutuste korral.

Taimede kasv on kõige kiirem tingimustes, kus keskkonnatingimused taimede elutegevuseks – õhu- ja mullatemperatuur, valguse, toitainete ja mullavee kättesaadavus – on optimaalsed.

Paraku looduses on optimumtingimused pigem erandiks kui reegliks, mistõttu taimede elutegevus on tihti erinevate keskkonnastresside poolt piiratud. Samas on kõigil elavatel organismidel väga oluline võime stressitingimustega kohanemiseks, mistõttu saavutatakse elutalituse suurem aktiivsus stressitingimustes kui ilma kohanemiseta. Ökosüsteemide keskkonnamuutustega kohanemist ei arvestata senini kliimamuutuste mõju tulevikuennustustes. See on üks peamistest tuleviku kliimat ennustavate mudelite puudusi, sest taimede kohanemine mõjutab ülemaailmset

pi stressiga ja nende vastastikmõju muutuvates keskkonnatingimustes.

Samuti kaardistati stressist põhjustatud sündmustega kohanemise molekulaarsed mehhanismid peamistel funktsionaalsetel tasanditel ning prognoositi süsiniku, lämmastiku ja vee bilanssi maismaa ökosüsteemides ülemaailma muutuvates keskkonnatingimustes.

süsiniku ja lämmastiku ringet. Samuti mõjutab stress taimede võimet eritada lenduvaid orgaanilisi ühendeid ning sellega taimede panustamist õhukvaliteeti, orgaaniliste aerosoolide tekkesse ning pilvede moodustumisse, mõjutades niimoodi otseselt kliima ülemaailmseid muutusi.

TeadusTÖÖ

Selleks, et oleks võimalik kliimamuutuste kohta luua täpsemaid ja paremaid mudeleid, on teadlased koondunud ENVIRON tippkeskusesse, kus käivitati erinevad valdkondadevahelised uuringud. Sealhulgas laborieksperimendid taimedega ja mudelitel põhinev teadustöö.

Näiteks viisid teadlased läbi katsed taimedega kasvukambrites, kus muudeti valgusrežiimi – valgus lülitati kord sisse ja teatud aja järel välja. Samaaegselt muudeti ka CO2 sisaldust taimekambris jne.

Eesmärgiks oli tundma õppida, mis toimub taime organites, eriti õhulõhedes, mis on stressiolukordades tähtsad tegutsejad. Õhulõhede sulgumist ja avanemist korraldavad molekulid, tähtsat rolli mängivad taimegeenid. Kui saada juurde teadmisi, kuidas toimivad molekulaarsed mehhanismid, kuidas stressis taim käitub, siis on võimalik paremini koostada mudeleid, et ennustada, kuidas käitub terve ökosüsteem ja kuidas mõjub see terve maailma kliimale.

Teadustöö tulemusi kasutatakse stressi mõju mudeldamisel, ala-

KesTliK majandamine

näiteKs viisid teadlased läbi katsed taimedega kasvukambrites, kus muudeti valgusrežiimi – valgus lülitati kord sisse ja teatud aja järel välja.

tes molekulaarsel tasandil toimuvate stressimehhanisme kulgemisest kuni ökosüsteemi kohanemiseni.

Keerukus seisneb samaaegselt või ka järjestikku toimivate stressi mõjude arvestamises kohanemise kiirusele ja ulatusele.

Töö tulemusel määrati peamised mehhanismid taimes, mis kontrollivad kohanemist erinevat tüü-

Uurimistulemused on aluseks Eesti, aga ka Põhjala riikide loodusressursside kestlikul majandamisel ning pikaajalise maakasutuse kavandamisel põllumajanduses ja metsanduses. Lisaks sünergiale teadustöös ja vahendite kontsentreerimisele tagas tippkeskus tingimused doktorantide ja järeldoktorite tipptasemel ettevalmistamiseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teaduse tippkeskuse töö on olnud väga edukas. Meie teadlaste töö taimede stressivastuste ja kliimamuutuste kohanemise molekulaarsete, füsioloogiliste ja ökoloogiliste kontrollmehhanismide kohta on äratanud maailmas suurt tähelepanu ning loonud eeldused kohanemise arvestamiseks suureskaalalistes kliima ja biosfääri vastasmõju kirjeldavates mudelites.

Lisaks on tippkeskuse teadlased nelja tööaastaga selgitanud kliimamuutuste mõju Eesti kasvuhoonegaaside bilansile, taimehaiguste levikule, samuti on nad osalenud Eesti keskkonnamuutustele kohanemise strateegia väljatöötamisel. e

18 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Selle käibefraasiks saanud lause üle ei mõelda suuremat, ometi võib sellest järeldada nii üht kui teist.

Värvide mäng – kollasest päikesest musta mullani Tekst ja fotod ene kallas

F

akt on, et kui inimese hing siitilmast lahkub, siis jääb temast järele kest. Küüniliselt võttes kulumaterjal, mis maha mattes laguneb, ja saab mullaks. Või saab tast põletades tuhk ning kui tuhk tuulde visata, siis jõuab ta aja jooksul maapinnale ning saab ikkagi mullaga üheks.

Aga veel lause esimesest poolest. Ilmselt pole olemas veidigi kooliharidust saanud last, täiskasvanust rääkimata, kes ei teaks Aadamat, esimest inimest. Laskumata teoloogiasse, religiooniajalukkuja semantikasse, saab öelda, et semiitlikku päritolu sõna «adam» on tuletis noomenist «adama». See viimane aga tähendab maapinda. Täpsemalt öeldes, mulda, põrmu. Ning «adam», eesti mugandusega «Aadam», tähendab sõna otseses mõttes mullast võetut.

Nii on sel käibefraasil, mille päritolu viitab kristlikule originaalile ja sealt edasi minnes semiitlikele juurtele, mitte niivõrd religioosne tagapõhi, kuivõrd sõna-sõnaline. Muld on see, mille juures algab ja lõpeb kõik. Kui mõelda elule väikesel planeedil nimega Maa. Maa kui sammaldunud kivi

Mullateadlase Priit Penu sõnul võiks mõelda maakerast kui sammaldunud kivist. Sammal võiks olla metsa metafoor. Sambla all on aga alati väike kiht mulda ning nõn-

da ümbritseb muld õhukese kilena maakera, luues elu.

Must horisont, mis mulla kõige esimese kihi moodustab, on tekkinud ainult tänu taimedele. «Olen naljatamisi öelnud, et see on kõva värvide mäng – kollane päike teeb meile rohelised taimed ja need teevad meile musta mulla,» märkis mullateadlane.

Kui sammalt hakata vaikselt ülespoole kergitama, siis on näha, et kivi sätendab. See on värske pind. Muld ju töötleb pidevalt maa sees olevaid kivimeid, värskendab neid ja murendab. Mullas on elu.

Jällegi, kasutades kulunud fraasi – ühes peotäies mullas on rohkem organisme kui maakeral inimesi – on see vägagi kõnekas fakt.

Nimelt leidub mullas palju igasuguseid baktereid, vetikaid ja seemneid. Muld hoiab alles, säilitab n-ö elu algust. Kõik teavad ju, et kui metsast on toodud peotäis mulda, hakkab sealt igasuguseid taimi võrsuma. Ilma seemneid mulda panemata. Või mis metsast, paned kasvuhoonesse mulda, mis on võetud oma aia teisest otsast, ning seal nad mõne aja pärast ongi. Taimed, mida hoolas aednik nimetab umbrohuks. Ja neid on palju.

Saaremaal päris Viidumäe külje all leidub mulda, mida on Eestis, isegi maailmas, väga vähe. Nimelt on endise Lümanda Suurjärve kõrval, vana raba asemel tekitatud turvasmullaga ala. Eriliseks teeb selle mulla Viidumäelt alla voolav alli-

kavesi, mis toidab mulda. Tavalisi turvasmuldi aga Saaremaal jagub, mis toob kaugemate maade mullaeksperte siinseid viljakaid muldi uurima.

Lendav turvas

Põllumeestel on vaja teada, millal oma maalt head saaki ei saa. Tavaliselt on seda väga raske öelda, sest mulla tekkeprotsessid on aeglased.

Turvasmuld on aga üks väheseid, mille kohta mullateadlased saavad väga täpselt väita, millal põllumehel ei ole enam viljakat pinda.

«See on muld, mis lihtsalt kaob käest ära,» selgitas mullateadlane Penu. «Kui kultuuristada soomulda ja hakata seda harima, siis on nii, et kui sellega igal aastal tegeleda, siis haihtub ära umbes kaks sentimeetrit turvast aastas. Kui seda kasutada rohumaana, siis umbes üks sentimeeter.» Priit Penu näitas kaevet, milles turbahorisondi tüsedus oli 70 sentimeetrit. Kui oletada, et see jääb rohumaaks, siis võiks öelda, et 70 aasta pärast on selle turbaga kõik.

Oluline on, et kuskil Euroopas turvasmullad säiliksid. Ja eriti praegu, kui teemaks on kliimamuutused. «Muld on maailma üks kõige suuremaid süsinikureservuaare,» sõnas Penu. Nimelt, kui turvas on kogu aeg märg, siis ei meeldi ta elupaigana mikroorganismidele, samuti ei pääse õhk ligi. See omakorda tähendab, et ei saa toimuda orgaanilise aine lagunemine. Aga niipea,

Mulla värvidepalett sõltub mulla tekkest. Mulla tekke järgi võib oletada ka varajasi inimasustusi ning ehk sedagi, mil moel meie esivanemad elasid.

kui viia veetase alla, hakkab tekkima õhku ja orgaaniline aine mineraliseerub. Sõna otseses mõttes laguneb ta süsihappegaasiks ja veeks.

Ja lendab ära.

Iga päev tuleb ju uksest ja aknast teateid selle kohta, et kui CO2 sisaldus õhus suureneb, siis ... teadagi mis. Ja kui nüüd mõelda, mis juhtub turvasmullaga siis, kui ta laguneb, suurendab ta kindlasti CO2 sisaldust õhus, seega tekitab kliimaprobleeme juurde. Orgaanilise aine sisaldus on turvasmullas ju väga suur.

Lihtne arvutustehe kasvõi sellesama näidiskaeve juures näitaks, kui palju süsinikku õhku lendab.

Seega on väga oluline neid muldi kaitsta. Saaremaal on oldud väga agarad, ja looduslikest soodest on alles jäänud vaid 5%, aga siin jagub soomuldi.

Mineraalid

Muldade üks olulisi tunnuseid on mineraalse osa olemasolu. Mulla mineraalsete osakeste suhteid reguleerib selline mõiste nagu mul-

maaelu edendaja 19

12. oktoober 2015 || postimees

Soolhappe lihtne test – kihiseb või ei kihise.

lalõimis. See ütleb, millises vahekorras on omavahel mullaosakesed.

Turvasmullal on aga mineraaliosi väga vähe, mis omakorda on seotud mulla tekkega. «Kui seal oli järv (Lümanda Suurjärv – toim), siis siin oli järve ümbruse madalam soo, ja kõik, mis soos kasvas, langes siia pinnale. Ning nad ei saanud laguneda, sest olid sisuliselt vees. Nii kasvaski turbahorisont,» rääkis Penu.

Eesti keskmine turbahorisondi kasv on 0,5 millimeetrit aastas, ent on olnud igal aastatuhandel erinev, otseses sõltuvuses kliimatingimustest ja geograafilisest asukohast. Esimesed soode taastamise katsed on juba toimumas. Põllumeeste jaoks on aga oluline, et kui hakata oma maid kuivendama, siis väga tähtis on n-ö kahesuunaline liiklus. See tähendab, et vett ei lastaks kogu aeg ära, vaid kuivandussüsteemi oleks võimalik ka sulgeda.

Ning see omakorda tähendaks turba aeglasemat lagunemist. Soomaade viljakus baseerub suuresti turbakihi väga heal lämmastikusisaldusel ehk vanade varude kulutamisel.

«Eesti mullateadlaste üks initsiatiive on leidnud päris head vastukaja,» kõneles Penu. «Alates käesolevast aastast makstakse põllu-

majandustootjatele toetust ka selle eest, kui nad säilitavad turvasmuldi. Ning see ongi mullakaitsetoetus.

Selle sisu on väga lihtne: need, kelle maade peal on turvasmullad, ja kes neid ei hakka üles harima, need saavad selle eest 50 eurot hektari kohta. See oli meie väike panus.» Selle toetusega liitus 9800 hektarit põllumaid. Niisiis saab öelda, et ligi 10 000 hektaril on garanteeritud, et neid ei hakata üles harima järgmisel viiel aastal.

Kuidas lihtsalt mulda määrata

Kui labidat mulda lüües on aru saada, et tegu on turbaga, siis süstemaatika järgi peaks ära mõõtma turbakihi paksuse. «Ma ütlesin meelega valesti, mullateaduses ei öelda kunagi paksus, vaid tüsedus,» märkis Penu. Kui see tüsedus on üle 30 sentimeetri, siis ongi tegemist turvasmullaga. See aga jaguneb omakorda kolmeks turbamullaliigiks: madalsoomullaks, siirdesoomullaks ja rabamullaks. Muidugi ei piirdu jaotus vaid loetletuga.

Turvasmuld on muuseas see, mida toorelt inglise keelest võiks tõlkida orgaaniliseks mullaks.

Muldade täpseks määratlemiseks on paar väga olulist näitajat – millest üks on mulla pH ehk happesus. Tavaliselt määratakse seda laboris, aga on olemas väga lihtne tester, mis ongi mõeldud perenaistele.

Kui tavaliselt teame, et taimne materjal on happelise iseloomuga – ja turbad on enamasti happelised –, siis 3,5 ja 4 pügalat on täiesti tavaline pH-määr. Teine väga tähtis vahend, mis mulla määramisel peab kaasas olema, on soolhape. Sellega vaadatakse muldade aluselisust ehk karbonaatide sisaldust. e

20 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Noored, kes otsisid vaheldust kontoritööle ning soovisid teha midagi nii südame kui ka kätega, panid püsti pop-up kohviku Pitsimaja, millega käiakse laatadel ja muudel üritustel kodumaisest toorainest valmistatud suupisteid pitsist pakkumas.

Omanäoline rändkohvik Pitsimaja

B

Tekst ja fotod Maarja Otsa

irgit Andermann ja Mehis Nurmetalu jalutasid mullu suvel Pärnus Augustiunetusel ning nautisid erinevate tänavakohvikute hõrgutisi. Samal õhtul tekkis noortel mõte, et tahaks ise ka midagi sellist teha, kuid soov oli teistest eristuda.

Mõne aja möödudes sündis idee, et paneks toidud hoopis pitsi. «Söödame inimesi vaimselt, mitte füüsiliselt,» võtab Pitsimaja idee kokku Mehis Nurmetalu.

Kohtun Pitsimaja loojatega Palamusel Paunvere laadal. Huvi teistsuguse söögipakkuja vastu on suur, enamjaolt proovitakse mitut suupistet korraga, nii magusaid kui soolaseid. «Lõhetartar on hitt ning teine on pistaatsiajäätis,» tegi laadapäeva esimesest poolest kokkuvõtte Mehis Nurmetalu. Kohviku peremees ei pea paljuks vahepeal ka autost lõõtspill haarata ning külastajate rõõmuks «Ukuaru valssi» mängida.

Birgit AndermanN ja Mehis Nurmetalu Palamusel Paunvere laadal oma hõrgutisi pakkumas.

Veinikeldri veine, sest Pitsimaja oma veinid müüdi kõik Augustiunetusel ära.

Kohviku peremees valmistab praegu küll veel ainult õuna ja aroonia segust veini, kuid nimed on aastakäikude lõikes ikkagi erinevad: SuVein, MuVein, TaVein. SuVeini pudelilt leiab ka vahvad luuleread, mis sündisid koos selle veiniga. «Su hingeõhul kirsiõie lõhn, Su soojal pihul lööb lõkendama tuhk, Su kauni ihu kõrval tuhmub tähesära, Su lõbus silmapaar kõik mured pühib ära … »

Pitside sisu

Mehis Nurmetalu ütles kaks aastat tagasi, et talle meeldib süüa teha, aga ta ei oska. Seda meelt on mees ka praegu ja samastab ennast Gusteau’ga animafilmist «Ratatouille», kes ütles: «Kõik võivad kokata!».

Menüü koostamisel lähtuti sellest, et valikus oleks midagi nii lõhest, valgest kalast, seentest, juustust kui ka lihast. «Me teeme oma maitsete järgi kokkamist, mitte kokaraamatu järgi,» sõnas Birgit Andermann ja rõhutas, et toitu peab valmistama ikka südamega.

Näiteks tatra-kukeseene salat valmis sellisel kujul tänu juhusele, et kodus oli eelmise päeva õhtusöögist järelejäänud tatart. «Kuke-

Pitsimaja peremees ei pidanud paljuks vahepeal lõõtspilli mängida.

Hobist sai äri

seenesalatile lisasin proovimise eesmärgil tatart ja sain aru, et sellest võib veel hitt saada,» meenutas Mehis Nurmetalu ühe retsepti sündi.

SuVein, MuVein, TaVein

Lisaks söögielamusele on Pitsimajas võimalik nautida koduveine ja limoncellot. Mehis Nurmetalul on seljataga viieaastane kogemus veinivalmistamises. «Hakkasin pihta klaaspunsuga, kuhu käis mahl ja suhkur ning seejärel kuueks kuuks nurka käärima,» kõneles Mehis Nurmetalu. Nüüd aga müüakse veinikomplekte, mille tulemusel on kogu valmimise protsess viidud nelja nädala peale.

Paunvere laadal pakuti külastajatele enda valmistatud limoncellot ja Mehis Nurmetalu hea sõbra Aare

Augustiunetusel, kus Pitsimaja end esimest korda tutvustas, said Birgit Andermann ja Mehis Nurmetalu ka kohe aru, et niisugusel kujul nende kohviku kontseptsioon töötab. Alguses mitte ärilisel eesmärgil loodud projekt kujunes lõpuks ikkagi heaks äriideeks, mida tuli kaitsta. «Üks restoranipidaja ütles meile, et ta annab nädal aega. Kui me selle aja jooksul Pitsimaja ära ei registreeri, siis teeb ta seda ise,» kõneles Mehis Nurmetalu.

Tänaseks on kaubamärk ja domeen registreeritud ning usin töö käib kodulehe väljatöötamisel.

Järgmisel aastal on noortel kohvikuomanikel plaanis läbi käia kõik erinevad tänavakohvikute festivalid ning hakata lisaks pakkuma catering-teenust.

Birgit Andermanni ja Mehis Nurmetalu ühine unistus on kutsuda ellu tõeline pop-up kohvik Pitsimaja, millel puudub kindel aadress – ollakse seal, kuhu mõte ja süda viib. e

maaelu edendaja 21

12. oktoober 2015 || postimees

Andres Rõigas:

Piirkondade (taas)äratamine kogukondade kaudu

Andres Rõigas

Halliste vallavolikogu esimees, vanade majade huviline

K

ogukondlikust liikumisest ja kogukonna tekkest saab rääkida nii linna kui ka maa kontekstis. Kuigi maapiirkondades on kogukonnamõtet toetatud ning kohalikku arengut edendavad liikumised on näidanud elujõulisust taasiseseisvumise algusajast peale, on kõrvale tekkinud asumikogukonnad linnades.

Lisaks saab rääkida pooleldi isetekkelistest kogukondadest, kus ühised ettevõtmised on normiks.

Seda näiteks kas või mitme korteriga hoone mastaapides.

Viimastel aastatel on lisaks traditsioonilistele kogukondlikele liikumistele kerkinud esile oma kogukonna taastamise ja ehitamise fenomen. Maapiirkondadele suunatud liikumistest on ehk tuntuimad «Maale elama» nimeline algatus või väiksemas mastaabis, kuid kohati isegi efektiivsem «Tule maale» liikumine, kus on kaasa haaratud kõik sektorid mõne eraldiseisva piirkonna elu (taas)äratamisse.

Kogukonna elavdamine

Kasutades ära nende algatuste positiivseid kogemusi, on võimalik kohaliku elu edendamist vaadelda viisil, mida võib nimetada kogukonna loomiseks. See protsess ei nõua iseenesest suuri rahasummasid, kuid eeldab panustamist nii aja kui ka pühendumisega. Eelduseks on kohapealse kontaktvõrgustiku olemasolu ja võimalikult täpne ülevaade kinnisvarast.

Kõige raskem, kui mitte öelda, et juhuslikum, on protsessi algus.

Oma koduvalla näitel võin öelda, et esimesed sammud sellel teel sai korraldatud 15 aastat tagasi, kui leidsin ühele müügiootel olevale talumajale ostja.

Sel ajal võis taolist sammu pidada paljuski erandlikuks, sest levinud kuvandi põhjal olid maal kõige eelistatumad mereäärsed alad või üldiselt veekogudega seotud piirkonnad. Meie koduvallas aga veega seotud piirkondades asustus sisuliselt puudus. Seetõttu ei saanud sisemaal asuvat omavalitsust pidada ahvatlevaks suvituspiirkonnaks ja ka sotsiaal-majanduslikust taustast tulenevalt ei olnud regiooni väärtus elamispiirkonnana eriti kõrge. Küll aga võis rõhuda teataval määral arhitektuurilisele omapärale ja toetava kogukonna olemasolule.

Suusõnaline levik

Meie edasine tegevus on aastate vältel olnud suunatud võrgustumisele, mille käigus näiteks vastne (suve)kodu omanik jagab informatsiooni võimalikele huvilistele oma suhtlusringkonnas. Samal ajal toimib muidugi ka aktiivne uute kontaktide otsimine ja piirkonna igakülgne reklaamimine koos mainekujundusega.

Sellele on hästi kaasa aidanud ka eelnevalt nimetatud «Maale elama» algatus. Kuigi me ei saa selle algatuse tulemusi oma koduvalla kontekstis pidada ehk väga suurejooneliseks, on kõnealune ettevõtmine ikkagi kaasa aidanud nii mainekujundusele kui tõenäoliselt ka investeerimisotsuste tegemisele.

Positiivse lisaväärtusena saab siinkohal välja tuua mitmete aktiivsete vallakodanike huvi kasvu

sarnaste protsesside edasiviimise vastu.

Aastate jooksul on meie piirkonda juurde tulnud arvestatav hulk uusi inimesi ja lõplikust hävingust on päästetud hinnanguliselt kuni 30 hoonet. Hinnata protsessi kiirust ja edukust on keeruline võrdlusmaterjali puudumisel. Üks võit on kahtlemata aktiivsete inimeste tulek maale. Lisaks saab positiivsete tulemustena välja tuua asustusmustri ja Mulgimaa arhitektuurilise pärandi säilimise, kogukonna tugevnemise ja piirkonna maine paranemise. Uute elanike näol on paremat kasutust leidnud sotsiaalne taristu ning vähetähtsaks ei saa pidada osalist tööhõivet kohapealsetele meistritele. Arhitektuuri säilimise seisukohalt ei tohiks teha vahet suvekodude huvilistel või püsivalt maale elama tulevatel kodanikel.

Kogukonna loomine ei nõua iseenesest suuri rahasummasid, kuid eeldab panustamist nii aja kui ka pühendumisega.

Positiivsete kogemuste kõrval ei saa märkimata jätta ka tagasilööke.

Protsessi käigus joonistuvad selgelt välja majanduskriisid, mil huvi kinnisvara soetamise vastu langeb. Paraku on ka juhtumeid, kus esialgsele vaimustusele järgneb huvipuudus või üle jõu käivad katsumused hoonetega tegelemisel. Samas ma ei ole kuulnud, et maale tulija oleks oma otsust kahetsenud. e

22 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

Peenar majaseinal?

Taimesõprade peamine tegevus on oktoobrikuus seotud juurikatega, neist saab valmistada mitmesuguseid toite ja ravisegusid. Samas võib oktoobris veel korvi pista näiteks kukeseeni ja jõhvikaid või siis korjata ära viimased õunad.

Oktoobris varu juurikaid TeksT Katrin luKE, karepa ravimtaimeaed

E tada.

smalt kirjeldan lähemalt mitmesuguseid juurikaid – kus need kasvavad, millist kasu neist tervisele on ja kuidas neid tarvi-

maaPiRn

Foto: urmas Paidre / lõunaleht

miks ka mitte, nagu näitab maailmanäituse Expo milano usa tänavune paviljon. Eriti suurlinnades on aktuaalne küsimus, kuidas kasutada nappi pinda võimalikult nutikalt ja roheliselt ära. üks fantaasiarikas võimalus on pildil.

Maapirn kasvab aia ääres, sageli ka hekitaimena. Ta on kasvukoha ja tingimuste suhtes väga vähenõudlik ega vaja hooldust. Taim õitseb septembris kollaste õitega, tema kõrgus on umbes kaks meetrit. Kasutatakse peamiselt mugulaid, mida saab välja kaevata alates oktoobri keskpaigast kuni aprilli lõpuni. Ka lume alt saab mugulaid kätte, kui maa külmunud pole.

Ainsaks vaenlaseks on rotid, kui nad meist ette jõuavad.

Liivasel pinnal siiski üldjuhul mitte.

Maapirnimugulaid võib pesta harjaga ning kes soovib, koorib need ära ja siis saab valmistada püreesid, samuti on mugulaid tore võis hautada, teha toorsalateid või kuivatada. Ise lasen maapirnimugulad köögikombainis lõiketeraga laastudeks ja kuivatan. Suuremad laastud jätan krõpsudeks, väiksemad, mis läbi sõela tulevad, jäävad jahu jahvatamiseks või tee sisse.

Karepa Ravimtaimeaia teedest sisaldavad maapirni näiteks elujõutee, puhastav tee ja diabeetikute tee. Näksimiseks toodame maapirnikrõpse, mis sobivad toidukordade vahel ja õhtuti näksimiseks.

Tänu inuliinisisaldusele ei tõsta maapirn diabeetikutel veresuhkru taset, aga muudab toidu siiski maitsvaks. Lisaks on maapirnil puhastav toime ja inuliin soodustab heade bakterite kasvu organismis.

Jahu, mida saab köögikombainis või blenderis valmistada kuivatatud maapirnilaastudest, on hea kasutada näiteks toortoitudes, smuutide koostises, kirjut koera tehes, küpsetistes jne. See on väga toitev ja hea mineraaliallikas. Ainsaks miinuseks on, et ta tekitab mõnel inimesel gaase seedekulglas.

TaKjajuuR Takjajuur kasvab kodude läheduses, mahajäetud heinamaadel ja ka põlluteede ääres. Kui on puhas ja mürgitamata koht, siis tasub koguda noorte taimede juuri. Kaevata need maa seest välja, pesta harjaga, kaapida, lõigata oksakääride või noaga tükkideks ja kuivatada.

Kuivatatud takjas tuleks siis omakorda pulbriks jahvatada. Kui pole tugevat masinat jahvatamiseks, siis võib juured enne kuivatamist hästi väikesteks tükkideks lõigata. Toorest taimest saab teha juustekasvu soodustavat õli, valades takjajuure tükid õliga üle. Sobib näiteks viinamarjaseemneõli, millele lisada rosmariini eeterlikku õli umbes 3–4% või rosmariiniürti.

Niisugune õli võib seista toatemperatuuril 2–3 päeva, edasi pange see sügavkülma, sest toores õli ning toores taim lähevad hallitama ja käärima. Muidugi võib õli koos takjajuurega ka ahjus 2–3 tundi 90 kraadi juures läbi kuumutada ja siis kurnata ning lisada eeterlik õli.

Takjajuur on nii tee kui toidu (näiteks smuutide) sees kasulik diabeetikutele, sest sisaldab inuliini, puhastab organismi ja mõne kasvaja korral pärsib kasvajarakkude paljunemist.

VaRemeRoHujuuR Varemerohujuur on kasulik inimestele, kel annavad tunda selg ja liigesed, kes töötavad autojuhtidena või arvuti taga, tõstavad raskeid asju, keda vaevavad veenilaiendid või näiteks sportlastele, kel esinevad traumad.

Varemerohujuurtest saab teha õlisid ja salve välispidiseks kasutamiseks. Juurikas kaevatakse maa seest välja, pestakse ja tükeldatakse. Seejärel panna tükid roostevabasse nõusse ning valada üle sulatatud rasvaga (searasv, kookosrasv, palmirasv või viinamarjaseemneõli). Segu hautatakse kaane all 95 kraadi juures kaheksa tundi, seejärel kurnatakse ja lisatakse eeterlikke õlisid. Selja- ja liigestehädade korral sobivad nulu-, männi- ja lavendliõli. Veenilaiendite korral lavendel, majoraan, rosmariin ning võib lisada ka saialilleõisikuid. Kui segu tehakse õliga, siis võib lisada 10% vaha ehk siis 100 ml kohta

maaelu edendaja 23

12. oktoober 2015 || postimees

tama, tuleb see ära võtta, muidu kahjustab nahka. Varemerohu juuri ja lehti kasutatakse ainult välispidiselt!

sooPiHl

varemerOhujuured

kümme grammi mesilasvaha. Aga võib kasutada ka ainult õli. Kui pole eeterlikke õlisid, siis võib samu taimi lisada lihtsalt varemerohu-õli segule enne ahju panemist. Haigeid kohti tuleks määrida sellise seguga kaks korda päevas.

Varemerohust on tehtud ka viinaleotist määrimiseks. Selleks valatakse toored tükeldatud juurikad viinaga üle ja jäetakse seisma. Leotist tuleb aeg-ajalt loksutada.

Kasutada võib juba nädala pärast. Kui väga vaja, siis ka varem.

Kuivatatud juurtest valmistatakse ka tõmmist, kus üks osa on juurikatükke ja viis osa viina. Lastes segul pimedas nädal aega seista, saabki seda juba tarvitada. Varemerohtu võib samuti sügavkülma panna, et talvel vajadusel võtta oleks, kui salvi tegemiseks läheb.

Valutavale, haiget saanud kohale võib peale asetada ka muljutud varemerohulehe koos linase riidega, kuid kohe, kui hakkab kipi-

Soopihl kasvab umbsetes veeloikudes, soodes, soostunud järvekallastel. Ise tõin soopihla omale kraavi ja need läksid sealgi ilusasti kasvama.

Soopihlast kasutatakse taime juuri. Varred lähevad üle risoomiks ja lõigatakse ülaltpoolt juuri ära.

Juured tuleb tükeldada ja siis kuivama jätta. Need kuivavad hästi ka toatemperatuuril paberi peal. Kuivatatud juuri saab kasutada nii tee keetmiseks kui ka salvi valmistamiseks. Soopihl hävitab streptokokke ning on abiks kurgumandlipõletike ja muude streptokokkidest põhjustatud põletike korral.

Tänu tanniinide sisaldusele on taime ka kõhulahtisuse, sooltepõletike ja kopsupõletiku korral tarvitatud. See on ühtlasi suurepärane abivahend reuma ja radikuliidi korral. Tihti ongi reuma kurgumandlipõletike ja hambapõletike tagajärg.

Tee valmistamiseks keedetakse kuivatatud juuri 30 minutit ja lastakse tõmmata veel teist sama palju. Siis juua. Tee on valuvaigistav, põletikku alandav ja soolasid väljutava toimega. Teest ja salvist on saanud abi inimesed, kellel on reumavalud, kaelaradikuliit ja ragisev kael, sellest tingituna ka peavalud. Vene rahvas teeb soopihlaga puhastavaid kuure 2–3 korda aastas, et kasvajaid ära hoida (põletikuvastase toime tõttu). Soopihl

Kuivatades kaob võilille kibe maitse ja juurikad on pähkli mekiga.

on aidanud ka kolmiknärvivalu ja roosi korral.

Salvi tegemiseks tuleb juuri hautada 95–98 kraadi juures kaheksa tundi. Lisandiks sobivad nii taimedena kui eeterliku õlina lavendel, kadakas, nulg ja mänd.

KõRVenõgesejuuRed Kõrvenõgesejuuri tasub kuivatada ja peenestada. Need aitavad eesnäärme suurenemise ja põletike korral.

Kui aias juhtub veel mõni saialilleõis olema, siis tuleks needki ära noppida ja kuivatada. Saialill sobib nii maksa-sapi teeks kui ka salvi sisse. Õite kroonlehti võib kasutada saiataignas, jahvatatuna ja toiduvärvina safrani asemel. Neis on rohkelt karotiine limaskestade tugevdamiseks ja nende taastumiseks pärast põletikke.

VõilillejuuR Võilillejuur tuleks samuti välja kaevata, puhastada, pesta, närvutada 1–2 päeva ja seejärel kuivatada. Kuivatades kaob võilille kibe maitse ja juurikad on pähkli mekiga. Võib lisada teesegudesse sapierituse suurendamiseks, siis paraneb ka seedimine. Samuti võib juurt röstida ja jahvatada kohviks koos sigurijuure ning tammetõrudega. Omal ajal tegi sellist kohvi Süvahavva loodustalu. Sarnaselt saab kuivatada sigurijuurt, milles on samuti inuliini ja see sobib diabeetikutele.

KuKeseened, jõHViKad ja PeTeRsell Oktoobrikuisest metsast võib leida veel kukeseeni, mida võiks kuivatada alla 40 kraadi juures. Nii saab hea vahendi sooleparasiitide vastu. Kuivatatud pulbrit on hea kasutada võileiva või salati peal. Kuumutada ei tohi. Tehakse ka viinaleotist. Samuti mõjub kukeseen silmadele hästi.

Petersell on kasulik neerudele ja puhastava toimega. Ta sisaldab palju rauda ja taimset östrogeeni, mistõttu on soovitatav ka naistele pärast üleminekuiga. Kui külm pole ära võtnud, siis saab peterselli varuda talvekski.

Jõhvikad mõjuvad samuti neerudele hästi ning eriti sobivad need marjad neeru- ja põiepõletike korral. Näiteks jõhvikatoormoos on ülihea ja looduslik antibiootikum külma aja haigustele.

TammeTõRud Veel on oktoober on hea aeg tammetõrude kogumiseks ja kuivatamiseks.

Toored tõrud võib talvel anda pasknääride toidulauale ning kuivatatud tõrudest saab isegi kohvi teha koos võilillejuure ja siguriga.

õunad Oktoobris on veel võimalik korjata viimaseid õunu, neid hoidistada või kuivatada. Kuivatamiseks sobivad ka õunakoored, mis annavad teele ilusa värvi ja maitse. Õunakoortest võib teha eraldi tee või lisada neid teesegudesse. Kuivatatud õunad sobivad smuutidesse, neist jahvatatud pulber aga kookidesse, keeksidesse, muffinitesse. Eriti hea on hapuka õuna pulber ka tatraküpsetistes. Õunad parandavad seedimist, neis leidub pektiini, vitamiine ja aroomaineid. Kui pole keldrit või muud hoiupaika, siis tasuks neid kindlasti kuivatada.

Rohkem ideid-retsepte leiate www. ravimtaimeaed.ee, Karepa Ravimtaimeaia Facebooki küljelt ning Katrin Luke raamatutest «Ravimtaimedega toidud» ja «Korilase aastaring». Samuti saab Karepa ravimtaimeaiast tellida õpitube ja loenguid. e

24 maaelu edendaja

postimees || 12. oktoober 2015

sinihelmikas «Moorhexe molina» ja kivimünt «Calamintha nepata»

roog-sinihelmikas «Transparent»

Tuleb ausalt tunnistada, et ma pole alati kõrrelistesse nii soojalt suhtunud kui täna.

Pigem tundusid nad mulle nagu ilma loata istutusalasse pugenud ja umbrohuna käituv muru.

Kõrrelised kujunduses Tekst ja fotod Ülli-Riina Sildnik, Helga Taimeaed

S

oovides rajada tõeliselt ilusat muruvaipa, oli see nagu raketiteadus, peenras aga suutsid murutaimed ikka ja jälle peavalu põhjustada. Aegapidi on kõrrelistest siiski saanud minu jaoks asendamatud kujunduselemendid – seda nii loodusliku ilmega kujunduses kui ka geomeetrilise aiakujunduse elemendina.

Esimesena tulid, et jääda, minu juurde teravõiese kastiku (Calamagrostis x acutiflora) sordid «Karl Foerster» ja «Overdam». Esimene võlus mind oma ebahariliku püstipandud pintsli kujuga. Oma nime sai see taim nõnda, kui tuntud Saksa aiandustegelane kord rongiga sõites aknast ebahariliku kujuga taime märkas ja seepeale hädapidu-

rit tõmbas. Meest karistati tookord küll rahatrahviga, kuid maailm on rikkam ühe väga toreda haljastustaime poolest.

Tänaseks olen katsetusse võtnud või nii-öelda läbi kasvatanud päris palju kõrreliste liike/sorte. Üheks minu lemmikuks on palmilehine tarn (Carex muskingumensis) ja tema mitmed huvitavad sordid. Välja näevad nad siin põhjamaa kliimas pisut eksootilised ja õrnakesed, olles samas väga vastupidavad ja külmakindlad. Kuigi liigina on enamik tarnadest tuntud oma niiskuslembuse poolest, talub palmilehine tarn hästi ka tavalist aiamulda ja põuaperioodigi elab üle ilma eriliste kahjustusteta.

Roog- ja hariliku sinihelmika (Molinia arundinacea, M.caerulea) hulgast leiab üsna erineva ilmega

sorte. Kõrgust on neil 60– 250 cm. Tänu tugevatele kõrtele püsivad nad hästi püsti ka tuulises kasvukohas ja rõõmustavad talvises aias kaua silma.

Kõrgete tugevate kõrtega ja samas õhuliste ning habraste õiepööristega roog-sinihelmikas «Transparent» on raskesti pildile püütav.

Tema tõeline võlu ilmneb pärast paariaastast kasvukohal kosumist. Hariliku sinihelmika madalad sordid «Variegata» ja «Moorhexe» on heaks valikuks kitsamatesse tingimustesse või siis hoopis vastupidi lausistutusse.

karvane piiphein «Igel»

Minu viimaseid üllatajaid kõrreliste seas on olnud karvane piiphein (Luzula pilosa) «Igel». Põhiliigina on ta meil looduses üsna tavaline, mättaid ei moodusta, küll aga levib hästi seemnetega. Sordi «Igel» pooligihaljas üsna laiade lehekestega mättake moodustab ümara 15–25 cm kõrguse poolkera ja õisikuid peaaegu ei ole.

Teda kolmandat aastat kasvatades panen tähele, et ta on siiani väga hästi talvitunud ka potitaimena ning päikesepõletuse eest katmata ja seda vaatamata väga kehvade oludega kevadetele. e