Maaelu edendaja 20131111 by Postimees

11. november 2013 || postimees

maaelu edendaja 1

TEEMALEHT PÕLLU- JA METSAMAJANDUSE HUVILISTELE

SAAREMAA SIIRUPIEMAND LIISI KUIVJÕGI RÄÄGIB MAGUSAST ELUST

maaelu

edendaja

11. NOVEMBER 2013 NR 3/3

PÕLLUMAAD ON KINNISVARATURUL ERITI HINNAS VÄIKESTEL JAHUVESKITEL JAGUB TÖÖD JÄRJEST ENAM

2 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Hinnas maadest ja isemoodi laadast

agusale asukohale võib mõnekorruseliste väsinud puitmajade asemele kerkida pilvipüüdev kõrghoone. Seevastu maad juurde ei tekita, olgu põllumehel oma seniste põldude ümber sellest nii suur puudus kui tahes. Nagu nendivad kinnisvaraasjatundjad – maa on ainus kinnisvara, mille hulk ajas ei muutu. Selles Maaelu Edendajas räägivad kinnisvaraeksperdid, et head põllumaad on muutumas tõsiseks defitsiidiks, sest neid ostavad kokku nii põllumehed, aga ka äriinimesed või lihtsalt vaba raha omavad eraisikud, kes näevad põllumaad kindla investeeringuna. Haritava maa tehingute arv ja hinnad on pärast masu järjepidevalt kasvanud. Põllumehele tähendab see tihtilugu kimbatust – tahaks tootmisala laiendada, kuid enda maadega kõrvuti pole enam midagi ei osta ega rentida –, samuti ka teatavat ebakindlust. Mis juhtuks, kui olemasolevategi maade omanik ei pikenda enam rendilepingut? Maa loob võimalused, kuid seab ka piirid. Käesoleva Maaelu Edendaja vahest ehk kõige lõbusam väljasõit oli Lindora laadale. Kui oleks laadal mütsi kandnud, võtnuks selle maha nende meeste ees, kes paaritunnise ööunega vabatahtlikult jooksevad, vältimaks piirkonna ühe kuulsama laada tõttu kolme valla ristumisteedel liikluskaost ning hoolitsevad, et neist ei jääks maha prügimäge. See on ainus laat Eestis, mida ametlikult keegi ei korralda, millele reklaami ei tehta ning kus müüjate osavõtutasu on sümboolne. Lindora laat on ilmselt ka üks ehedamaid Eestis – keset laata plehku pannud välejalgne kukk, hobused, sepatöö, rahvarõivais laadalised ... nii mõndagi, mida tänapäeval laatadel enam tihti ei näe. maaelu edendaja toimetus

MAAELU EDENDAJA Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

keeletoimetaja Triin Ploom küljendaja Kaia Aalmann

projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee reklaam tel 739 0390, faks 739 0387

Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Ilmavaatleja märkmeid novembrist TeksT aleksander lumi FOTO mairo pajula

orikuu ehk oktoober on nüüd seljataha jäänud ja alanud on november, mida vanarahvas kutsus juba talvekuuks. Oktoober viis peaaegu kõik lehed puudelt. Ka esimene sügistorm sai oktoobri lõpus üle elatud. Novembris jälgis vanarahvas eriti hoolikalt kolme päeva – kadripäeva, mardipäeva ja andresepäeva. Kadri- ja mardipäeva kohta öeldakse enamasti, et kui üks on külm, siis teine tuleb märg. Andresepäev (30. novembril) on aga eelseisva ilma suhtes veelgi olulisem. Öeldakse, et selline tuul, mis puhub andresepäeval, puhub kuni talvise pööripäevani. Kadripäeva kohta räägitakse: mille kadripäev lahti sulatab, külmetab andresepäev jälle kinni. Samuti tasub jälgida leevikesi ja tihaseid. Kui tihased hakkavad akna taha tulema, siis on külm peagi kohal. Niisamuti on leevikestega – kui neid on häha, pole külma enam kaua oodata. Ka lume kohta on mitmeid tähelepanekuid. Lumi, mis päeval maha sajab, ei jää püsima. Öösel maha tulnud lumi jääb aga pikemaks ajaks. Lõpetuseks veel üks rahvatarkus: kui talv saabub hilja, siis tuleb ka kevad hiline. e

maaelu edendaja 3

11. november 2013 || postimees

Haritav maa Haritava maa keskmine hind (€/ha) ja tehingute arv 2009 2010 2011 2012 2013

Ligi kolmandik kõigist Eesti kinnisvaratehingutest toimub põllumajandusotstarbelise kinnisvaraga. Sealhulgas on eriti suur nõudlus heade põllumaade järele, mida ostavad nii tootjad ise kui ka investorid, kes näevad pikemas plaanis põllumaid veelgi enam hinda minemas.

Head põllumaad on kinnisvaraturul eriti hinnas   ,   

õige aktiivsem on põllumajandusotstarbelise kinnisvara turg Järvamaal, Jõgevamaal, LääneVirumaal, Raplamaal ja Viljandimaal, kus toimub Domus Kinnisvara analüütiku Kristjan Grossi selgitusel haritava maaga rohkem tehinguid kui teistes maakondades. Näiteks Jõgevamaal moodustasid Grossi sõnul haritava maa tehingud 16 protsenti kõigist kinnisvaratehingutest ning 30 protsenti kõigist maatehingutest. Kaanon Kinnisvara juhatuse liige Toomas Mustimets nentis, et on piirkondi, kus nõudlus ületab suurelt pakkumist. «Paljud suurtootjad, kel oleks raha ostmiseks, rendivad põllumaid, sest neile sobivas piirkonnas lihtsalt pole midagi pakkuda,» rääkis ta. «Maade turg on väga aktiivne ja selgelt on Eestis tekkinud maa defitsiit,» lisas Mustimets. Nõudlus on kasvanud Mustimetsa sõnul just viimastel aastatel. Samas pole hüppelist kasvu Uus Maa analüütiku Risto Vähi sõnul

siiski olnud. «Turg kasvab stabiilselt. Tõusnud on nii tehingute arv kui ka hinnad,» märkis ta. iNVesTeeriNguks

Eesti Kinnisvarafirmade Liidu esimehe ja Pindi kinnisvara juhatuse liikme Peep Soomani selgitusel ostavad põllumaid kokku põllumajandustootjad, aga ka lihtsalt need, kel on vaba raha ja kes näevad tulevikku silmas pidades maid kasulike investeeringutena. «Mõned leiavad, et ostan endale põllumaad, rendin selle mõnele tootjale välja, teenin väikese marginaali ja samal ajal maa väärtus eeldatavasti kasvab,» rääkis Peep Sooman. Pikaajalise investeeringu eesmärgil ostavad Risto Vähi sõnul põllumaid kokku tihti välismaalased. «Välismaalased paigutavad raha maadesse arvestusega, et mõnekümne aasta pärast on vaba põllumajanduslik maa väga hinnas,» nentis Risto Vähi. Samas vaatavad ka põllumajandustootjad Peep Soomani selgitusel tulevikku ja soetavad maid niiöelda igaks juhuks, et oleks võima-

lik tulevikus tootmist laiendada. «Tootjad ostavad põllumaid kokku selle arvestusega, et kui turg on niivõrd aktiivne nagu praegu, siis ei pruugi neil ühel hetkel enam oma tootmismaade läheduses sobivaid maid olla.» eriNeVad hiNNad

Nii nagu kinnisvaras üleüldiselt, sõltuvad ka põllumajandusotstarbelise kinnisvara hinnad märkimisväärselt asukohast. «Põllumaade hinnad võivad sõltuvalt asukohast erineda kaks kuni kolm korda. Kui sa oled mõne suurtootja maatükkide kõrval, on sul võimalik tehinguid sõlmida isegi üle 3000 euroga hektari kohta. Kui aga oled keset metsi, ümbruses tootjaid pole ja sul on üks põllusiilak, siis pead

Nii nagu kinnisvaras üleüldiselt, sõltuvad ka põllumajandusotstarbelise kinnisvara hinnad märkimisväärselt asukohast.

969,78 867,64 1 175,46 1 352,94 1 560,65

520 617 1215 1195 1249

otsima ostjaid tikutulega ja hinnad on kaks kuni kolm korda madalamad,» kõneles Peep Sooman. Ka Uus Maa analüütik Risto Vähi nentis, et haritava maa hektarihind on piirkonniti väga erinev, kuid kokkuvõtlikult on see jäänud tänavu Eesti eri paigus mediaankeskmiselt 1500–1655 euro vahele, hoonestatud maatulundusmaade hind vahemikku 23 500 kuni 28 300 eurot objekt kohta ning hoonestamata maatulundusmaa hind 0,16 kuni 0,18 eurot ruutmeetri kohta. VaNad hooNed

Kõige väiksem on kinnisvara asjatundjate sõnul nõudlus põllumajandusotstarbelise kinnisvara sektoris vanade lagunenud lautade ja viljakuivatite järele. «Need sissevajanud katustega pikad laudad ei vasta enam kellegi vajadustele. Need on ajast ja arust ja nende järele pole nõudlust,» nentis Peep Sooman. Kui aga asukoht on soodne, võidakse Kristjan Grossi sõnul ka vanu lautu või kuivateid muuks otstarbeks ümber ehitada. «Maapiirkondades leidub nõukogude ajal ehitatud hooneid, mis on loomapidamiseks ilmselgelt vananenud, kuid mida saab ümber kohandada teistsuguseks tootmiseks, näiteks mööblitööstustele või autotöökojale,» rääkis Kristjan Gross põllumajandushoonete uutest kasutusvõimalustest. maa läheb hiNda

Uute moodsate põllumajandustootmishoonetega toimub Kaanon Kinnisvara juhatuse liikme Toomas Mustimetsa sõnul väga vähe tehinguid. «Investeeringuid teinud põllumajandusettevõtetel läheb suhteliselt hästi ja nad ei müü, vaid pigem laienevad,» lausus Mustimets ja lisas, et aeg-ajalt müüakse vaid tegutsevaid põllumajandusettevõtteid tervikuna koos kogu tehnika ja kõigi kehtivate rendilepingutega. Kinnisvaraasjatundjad usuvad, et põllumajandusotstarbelise kinnisvara turg on ka edaspidi aktiivne ning nõudlus heade põllumaade järele kasvab veelgi. «Igal pool maailmas maa hind kasvab ja teravilja hind pikemas perspektiivis samuti. Meie Euroopas ei saa sellest aru, aga tegelikult on üleilmne toidukriis. Ka meil kasvatatav vili on ju paljuski börsikaup ja selle hinna määrab börsinõudlus, seega on ka põllumaade järele vajadus,» rääkis Peep Sooman. «Maa on üsna kindel investeering, sest maa on ainus kinnisvara, mida ei teki juurde. Hooneid võib ehitada, aga maad ei saa lisaks luua,» sõnas Toomas Mustimets. e

4 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Praeguse seisuga on Eestis kümmekond väikest jahuveskit, kuid nende üha suurenev hulk näitab, et eestlaste teadlikkus ja sellega kaasnev soov süüa puhast ning täisväärtuslikku toitu on tõusuteel.

Väikestel jahuveskitel jagub tööd aina enam Tekst JA FOTO mirjam nutov

aanjamaal Harstmäe talus on selle aasta maist moodne Austra päritolu veski, mille kivide vahel jahvatatakse täistera nisu- ja rukkijahu. «Varem käisime me vilja jahvatamas Kütiorus, aga sealne vanahärra jäi haigeks ning lõpetas töö tegemise,» räägib Agu Hollo.

Hartsmäe talu perenaine on tuntud leivaküpsetaja, seega tuli peremehel kärmesti leida küpsetamiseks sobilikku mahedat rukkijahu. Lahenduseks oli osta veski oma kodutallu. «Veski ostmisel oligi põhikaalutlus see, et maksimaalselt oma toodet väärindada ja seda siinsele turule viia,» ütleb Hollo. Ta tõdeb, et Haanjamaal on tootmiskulud niigi väga kõrged, aga kui tooraine veel niisama käest ära anda, siis tuleks miinusega töötada. «Paljud inimesed tunnevad kohapeal selle vastu huvi,» tõdeb Hollo. Juba praegu võtavad tema käest kuus-seitse peret täisterajahusid, mis tehtud talus kasvatatud maheviljast. Teadlikud tarbijad

pakub u m õ õ r s i m a t Avas AJ Tooted!

Kontori-, lao- ning tootmismööbel Info tel 600 0270.

www.ajtooted.ee/ee

Kui Hollo alles alustab oma tegevust, siis Põlvamaal Ruusa külas tegutseb juba 2005. aastast OÜ Zerna ökotalu, kus tehakse sarnaselt Harsmäe taluga alates viljakülvamisest kuni jahude ja helveste kotti pakendamiseni kõik ise. «Eesti Mahe tuleb meie toodangule järele ja lattu me midagi ei tooda,» ütleb Zerna talu perenaine Tiia Kokmann-Konsap. Ta teeb pika loetelu Zerna talu toodete sortimendist ning tõdeb, et kõige paremini müüvad kaerahelbed, tatartang ja speltatooted. «Inimeste teadlikkus on väga palju tõusnud – need, kel on gluteenitalutamatus, ostavad väga hästi tatrajahu,» kommenteerib Kokmann-Konsap suhtumise muutust. «Inimesed tahavad ausat kaupa ja soovivad teada, kust see kaup tuleb – väga paljud tulevad siia isegi Tallinnast kaubale järele,» lisab ta. Inimeste teadlikkuse kasvust räägib ka Võrumaal Sõmerpalu vallas Kärgula külas tegutseva Loona talu veski peremees Allar Asi. Tema alustas jahude tegemisega just siis, kui Eestit oli tabanud majanduslan-

gus ja inimesed hakkasid kodudes massiliselt leiba küpsetama. «Ma ostsin endale väikese veski, et enda tarbeks jahu teha, aga siis hakkasid sõbrad ja sõprade sõbrad ka tahtma,» jutustab Asi. Nõnda kirjutaski ta vajalikud projektid ning soetas PRIA Leadri toel suurema tootlikkuse ja rohkemate võimalustega veski, mille kõrvale sai muretsetud ka helbepress. Nüüd seisab järjekorras kogu tootmise mahedaks muutmine. «Meie tootmine veel päris mahe pole, sest ma pole jõudnud kogu vajaliku paberimajandusega tegeleda,» on Asi avameelne. Vaatamata sellele on aga kõik tema veskist tulnud tooted tehtud mahedast teraviljast, mille talunik saab samas vallas tegutsevalt maheviljakasvatajalt Ivar Rosenbergilt Väikeroosu talust. Teada päritolu

Just see, et ostjad teavad, kust ja kuidas jahu või mõni teine teraviljatoode nende lauale jõuab, on ka Asi sõnul peamine argument, miks inimesed tema veskis toodetut nii meelsasti pruugivad. «Ma ei taha jahusid ja helbeid poest tuua, sest neid on väga palju töödeldud ja ma ei tea, kust need tulevad,» kostab Võrust pärit Merike Rebane, toppides ise just äsja Asi käest ostetud täisterahelbeid kotti. «Ma tahan süüa tooteid, mida on vähe töödeldud ja vähe transporditud,» lisab ta. Viiekümnendates eluaastates Rebane tegi enda sõnul olulise

maaelu edendaja 5

11. november 2013 || postimees

muutuse oma toitumisharjumustes eelkõige tervise tõttu. «Eks tervis on see, mis paneb asjad paika,» möönab naine. Tema sõnul on ka enamik tema lähedasi sõbrannasid hakanud väga teadlikult toituma ja valinud just täisterajahutooted. «Meie usume, et see parandab meie tervist,» märgib Rebane lõpetuseks. Sama juttu räägib ka Tartust pärit Urma Linnus, kes lähtub samuti oma valikutes just tervislikkusest. «Mul on ka lapselapsed, kellele tahad ju parimat ning mu tütar küpsetab leiba,» loetleb Linnus eelistuste põhjusi. Sarnasest soovist kõneleb ka Pille Perli: «Ma tahan oma pisikesele beebile parimat ning ma soovin, et vili, millest teraviljatooteid tehakse, oleks puhas ja ilma kemikaalideta kasvatatud,» ütleb ta.

Paari nädala eest Võrus toimunud toidulaadal Uma Mekk müüs Loona talu veski peremees Allar Asi toodangu mõne tunniga läbi. Tartust pärit Urma Linnus sai viimased pakid täisterahelbeid, mis läksid koju lapselastele.

Noored pered

«Põhilised veski teraviljatoodete tarbijad on nooremad pered, kes tahavad lastele puhtamat toitu anda,» kommenteerib Ants Tamme, Viljandimaal Kõo vallas asuva Koksvere Veski peremees. Temagi rõhutab asjaolu, et üha enam soovivad inimesed toitu, mis oleks puhas ja mõjuks tervisele

Maheteravilja tootjaid ja käitlejaid tuleb juurde ja töödeldud toodete valik järjest suureneb, lausus Merit Mikk.

hästi. «Preagu jahvatan ma kuskil 30–40 tonni jahu aastas, aga võiksin teha kordades rohkem, kui vaid turgu oleks,» tõdeb Tamm. Ta nõustub, et nelja ja poole aasta jooksul, mil tema on turul olnud, on turg aastast-aastasse suurenenud. Väikestes nii-öelda kodutaluveskites tehtud maheteraviljatooted on üha enam hinda läinud, kinnitab ka Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutuse juhatuse liige Merit Mikk. «Maheteravilja tootjaid ja käitlejaid tuleb juurde ning töödeldud toodete valik järjest täieneb,» räägib Mikk. Tema sõnul oli eelmisel aastal Eesti turul 250 erinevat maheteraviljatoodet. Aususe mõttes lisab ta siiski, et eraldi toodeteks loetakse ka ühe ja sama rukkijahu kiloseid ning poolekiloseid pakke. «Lisaks sellele, et tegemist on mahetoodetega, ostavad tarbijad neid ka seetõttu, et väikesed veskid on oma olemuselt küllaltki käsitöönduslikud ning valdavalt tehakse tooted valmis enda kasvatatud viljast,» selgitab Mikk. Ta rõhutab, et paljud kodutaluveskid on kiviveskid, mis võimaldavad teravilja töödelda madalal temperatuuril, mistõttu peetakse sel viisil saadud tooteid ka tervislikemaks. Just tervislikkus on argument number üks, miks Eesti inimesed eelistavad maheteraviljatooteid. «Kui vaadata, miks tarbijad ostavad mahetoitu, siis esimene põhjus on tervisega seotud,» räägib Mikk viimastest uuringuandmetest. Tema sõnul seavad Eesti tarbijad mahetooteid valides teisele kohale maitse ning kolmandale keskkonna, samas kui mujal maailmas on keskkonnaaspekt mahetooteid valides tihti teisel positsioonil. Kokkuvõtteks ei jää nentida muud, kui nõustuda nendega, kes on tõdenud, et järgmine revolutsioon saab olema just toidu ja toitumisega seoses – eks viita ülaltoodugi sellele. e

TÜ leiutis aitab vähendada praakpiima hulka

artu Ülikoolile väljastati Euroopa patent leiutisele «Online-süsteem, meetod selle kalibreerimiseks ning erinevate antibiootikumide jääkide samaaegseks tuvastamiseks ja kontsentratsioonide mõõtmiseks piimas». Antud süsteem võimaldab piimas esinevate enamkasutatavate antibiootikumide jääkide määramist lehma lüpsmise käigus, vähendades sellega praakpiima hulka ja suuri tootmiskadusid. Tartu Ülikooli kolloid- ja keskkonnakeemia vanemteaduri, uurimisrühma juhi Toonika Rinkeni selgitusel aitab leiutis tuvastada juhte, kus ravimite või nende laguproduktide tase on lüpstavas piimas liiga kõrge ning eraldada praakpiim kiirelt ülejäänud piimast. Sel viisil on võimalik vältida suuremate piimakoguste saastumist ravimijääkidega ning parandada toodetava piima kvaliteeti. Samuti aitab süsteem kokku

hoida kulusid, mis tekivad saastunud piima tootmiskõlbmatuna kõrvale heitmisega. «Piimatootjate üks suuremaid probleeme on lehmade haigused, mis mõjutavad toodetava piima kogust ja kvaliteeti. Neid haigusi ravitakse tavaliselt mitmesuguste antibiootikumidega, mis raviperioodi ajal jõuavad ka lehma piima hulka. Selle vältimiseks ning et ravimite jäägid inimese toidu sisse ei satuks, kuulub ravialuste lehmade piim ravi ajal ja sellele järgneval keeluajal utiliseerimisele, põhjustades suuri tootmiskadusid. Eestis on sellise praakpiima hulk aastas hinnanguliselt 30 000 tonni,» selgitas Toonika Rinken probleemi olemust, millele Tartu Ülikooli teadlased lahendust püüdsid otsida. Antud leiutist tunnustati kevadel ka Korea rahvusvahelisel naisleiutajate näitusel kahe hõbemedaliga. Allikas: Tartu Ülikool

Aasta põllumees on Tõnu Post Oktoobri lõpus kuulutati tänavuseks aasta põllumeheks Kõljala põllumajandusliku osaühingu juhataja Tõnu Post Pihtla vallast Saaremaalt. Tõnu Post on Saaremaa suurim põllumees, kelle ühendatud ettevõttes on 800 piimalehma ning maid haritakse kokku 2500 hektaril. Aasta varem tunnustati Tõnu Posti parima

piimakarjakasvataja tiitliga. Nii tema punase- kui ka holsteini karja aastalüpsi maht on ligi 11 000 kilo lehma kohta, mis on märkimisväärne seda enam, et Posti piimakarjast enamiku moodustab eesti punane kari ja söödatootmine käib vähem viljakatel Saaremaa maadel. Eelmisel, 2012. aastal sai Tõnu Posti juhitav

Kõljala POÜ ka Saaremaa parimaks ettevõtteks ning veel varem, 2011. aastal oli Tõnu Post Saaremaa aasta põllumees. Põllumajandus-Kaubanduskoja ning Maalehe eestvedamisel on aasta põllumehe konkurss toimunud juba 13 korda. Saaremaa põllumees võitis selle esmakordselt. ME

6 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis Saaremaa Leedri küla siirupiemandaid on tegelikult kolm. Vähemalt alguses oli. Nüüd tegelevad elu magusaks tegemisega Saaremaa moodi peamiselt ema ja tütar, Maret Künnap ja Liisi Kuivjõgi, Anu Aljasmäe on hetkel küll eemal, kuid võtab aktiivselt arendustööst osa. Aga töö käib ikka siinsamas, kiviaedadega palistatud maalilises Lääne-Saaremaa külas.

Siirupiemanda magus elu

Tekst ene kallas fotod Sander Ilvest (Saarte Hääl) Ene Kallas, Egon Ligi

ajandus- ja turismiuudised ei ole just need, mida ma igapäevaselt jälgin, kuid paar suve tagasi tulid nad aga lausa koju kätte. Sõna otseses mõttes. Meie aia taga, mis asub samuti Lääne-Saaremaal Lümanda keskmes, on ikka peatutud. Mõnikord on tegu külaliste, mõnikord rallihuviliste, aga enamasti teeküsijatega. Paar suve tagasi aga ei küsinudki iga peatuja enam otseteed mere äärde ega ka seda mitte, kuidas Tehumarti ilma käänulist teed läbimata sõita. Küsiti hoopis kadakasiirupit. Esimesele küsijale ei osanud ma midagi kosta, aga järele uurides selgus, et tõepoolest, vaid paari kilomeetri kaugusel elavad siirupiemandad. Inimesed, keda olen teadnud kogu oma väikese elu. Vahi, kui tublid! – ütlevad saarlased. Ja nad on tublid. Emandatel külas

Ühel vihmasegusel oktoobrihommikul astusin majja, mis lõhnas lapsepõlve järele. Orbu talu seisab ju täpselt seal, kus 30 aastat tagasi. Nii nagu ma mäletasin. Ainult suurt kadakat ei olnud enam väravas, tigedad tuuled olid selle maha murdnud. Omal ajal viis tee mind pea igal pühapäeval Leedrisse, üsna Orbu talu lähedale. Hilisemal ajal on seesama tolmune külatee toonud mind

pigem Leedri küla kiviaedade või küüni juurde. Erinevate sündmuste kajastamiseks. Orbu, siirupiemandate talu jääb umbes 30 meetri kaugusele nüüdsest külaväljakust. Ja küünist. «Kohvi jood?» uuris Maret mu käest niipea, kui olin köögilaua taha istunud. Ilmselt jäi mu kõhklev äraütlemine ebamääraseks, sest kohvimasin pandi tööle. Ja hea oli, et jäi, sest kuidas muidu oleksin taibanud, et kohvi kadakasiirupiga on tõeliselt maitsev. Nii algas mu kadakasiirupi-usku pööramine. Peamiseks jutustajaks sai Liisi. Elu on vajutanud naerukurde, aga ka tõsisemaid lohke Liisi naerualtile näole. Lapsena ei teadnud ma kedagi, kes oskaks nii lahedalt lugusid jutustada kui Liisi. Ta läks Viljandi kultuurikolledžisse õppima teatritegemist. Liisi tunnistas, et Viljandi koolist omandatud teadmised on siirupimüümise juures kasuks tulnud. Aga saarlaseks teda enam ei peeta. No mis saarlane sa ikka oled, kui ei ütle ö-tähte? Liisi on neile aasijatele ikka vastanud, et ta võib saare keelt rääkida küll. Aga see ö-täht läinud tal kaotsi esimesel Viljandi-aastal. «Kui esimesel kursusel lugesin luuletusi, siis «öö oli valge kui õnn», ja vastupidi. Ja ühel hetkel oli see kadunud,» sõnas ta. Liisi leidis abikaasa samuti Saaremaalt. Neli last: Helena (18), Marie-Elis (14), Fred Erik (9) ja Ingrid (4), üheskoos üles kasvatada on päris uhke ettevõtmine.

Liisi Kuivjõgi Sündinud 19. augustil 1973 Kärlas Haridus: Kuressaare gümnaasium (1988–1991); Viljandi kultuurikolledž Lõpetatud näitejuhi-teatritöö korraldaja eriala, omandatud näitejuhi abi kutse (1991–1995) Töö: Teater Ugala (näitejuhi abi, riietur); Sixtina moekool (6–10aastaste laste näitlejameisterlikkuse kursuse juhendaja); AS Edelwood, La Galerie Passage Tallinnas (klienditeenindaja-raamija); Lümanda põhikool (huvijuht); Pilguse mõis OÜ (administraator-perenaine); MTÜ Saaremaa puuetega laste ja noorte organisatsioon (juhatuse liige); A– Orbu OÜ juhatuse liige (siirupiemand) Abikaasa Meelis Kuivjõgi (ametilt kvaliteedijuht) Lapsed Helena (18), Marie-Elis (14), Fred Erik (9), Ingrid (4) Hobid: rännakud, muusika, teater, vaimsed raamatud Juhtmõte elus «Me teeme alati parimat, mida suudame – mõistmise ja teadlikkusega, mis meis on just sellel hetkel.» (Louise Hay)

Liisi ja Mareti jutt keerleb aina kadakasiirupi ümber, sest siirup on see, mis teeb elu magusaks – sõna otseses mõttes. Liisi aasis, et emal pole toitu, mida ta siirupiga ei maitsestaks.

11. november 2013 || postimees

maaelu edendaja 7

8 maaelu edendaja Nii uhke, et tema teinepool, Meelis Kuivjõgi kuulutati kolm aastat tagasi Saaremaa aasta isaks. Liisi aga hakkas kadakasiirupit keetma. Koos oma samavõrd laheda emaga kui Liisi ise. Kui varem sai Liisi ikka Lümandas näiteseltsi tegemistest osa võtta, siis praegu selleks kuigivõrd mahti ei ole. Ka Liisi emal Maretil napib aega, aga sellest hoolimata näpistab ta tunde aias toimetamiseks. Orbu talu aed on ilus ja korras isegi nüüd, sügisel, mil lehed lasevad puudest lahti ja maa lebab ühtäkki kollaka vaiba all. Ja aias on tamm. «Puu all on hea istuda,» teab Maret omast käest. Nii hea, et ta käib aeg-ajalt ikka tamme kallistamas ning hommikuti seal kohvi joomas. Teadjad räägivad, et just tamme juures pidi olema eriti palju head energiat. Terve õu olevat aga üdini positiivsust täis. Kuis teisiti, kui siirupiemandad ise on ühed ütlemata positiivsed ning naerusuised inimesed. Teisisõnu – nad on lihtsalt lahedad. Ning siis jutustasid need tõeliselt lahedad inimesed mulle ühe tõeliselt laheda loo. Loo kadakasiirupist, mis oli, on ja jääb.

postimees || 11. november 2013

Tarja Halonen on ka siirupiemandaid külastanud.

Kuidas kõik alguse sai

Alguse sai kadakasiirup kuusevõrsetest. Õigemini, nende retseptist ja retsepti omanikust Anu Aljasmäest. Tema tulnud Saaremaale kokaks ja mõne aja pärast jõudnud üsna Leedri küla lähedale Pilguse mõisa tööle. Seal nad kohtusidki, kokast Anu Aljasmäe ja tulevane Leedri küla siirupiemad Maret Künnap. Kuusesiirup jäi Anul tegemata, küll aga valmis Pilgusel üks laar kadakasiirupit. Hiljem kolis siirupitegemine üle Orbu talu kodukööki. Muidugi selleks, et siirupit toota ka müügiks, tuli esmalt teavitada vastavat asutust. Kui teavitus tehtud ning firma registreeritud, saigi suuremat sorti siirupitegemine alguse. Üheks oluliseks motiveerijaks oli ka Võhma küladepäeva positiivne kogemus. «Läks ootamatult hästi,» meenutas Liisi. Algset retsepti on aga sedavõrd täiendatud, et 2011. aasta siirup ning 2013. oma maitsevad isemoodi. «Noh, proovi ometi,» õhu-

Lümanda kooli õpilased valmistusid läinudsuiseks kadakapäevaks: tegid täringuid, vihtasid või plakateid ning joonistasid kadakaid. Kass sirutas end diivanil nii pikaks nagu üks rahulolev kass kunagi, laskmata ennast häirida ei kunstiteostest ega külalisest.

tasid Liisi ja Maret ning asetasid laua peale kahte sorti kadakasiirupit. Sai proovitud ning tõdetud: tõesti, siirupil ja siirupil on vahe. 2013. aasta siirup on iseloomuga siirup, selline, mis jääb üsna kauaks keele peale püsima. Samas, vahe on ka sel siirupil, mis tehtud ke-

vadistest võrsetest ning külmemal ajal pügatud kadakast. Sügisesel on jälle teistsugune maitse ning suvekadakal oma. «Kevadel on nad õrnad, need võrsed, maikuus kadakad tolmlevad ja on sellised mõnusad pehmed ning võrsevedelik jääb hästi tum-

maaelu edendaja 9

11. november 2013 || postimees

õuenurgas kasVaV tamm on üks äraütlemata oluline puu, mille juures on hea mõelda. Ning siis mõtetel minna lasta.

mine. Sügisel on palju marju peal ja tõmmis jääb vahasem,» teavad siirupiemandad hästi. Suvekuudel, eriti juulis-augustis asustavad aga kadakaid mitmesugused eluvormid, näiteks ämblikud. Tahtmata olla julm, uurisin siiski, kas kadakatega koos korjatud ämblikke võib siirupistki leida? Vastuseks tuli nii kindel «ei», et äratas lausa uudishimu. Ning siis Maret muigas: «No eks algul võis neid seal ikka olla ...» Praeguseks on olemas päris mitut sorti siirupit. Lisaks tavalisele ja roosuhkruga tehtud siirupile pakuvad siirupiemandad ka krehvtist ning särtsakat siirupit. Esimene neist on Mareti enda retsept ning sisaldab peale kadakatõmmise küüslauku ning teisele on lisatud tšillit ning ürte. See on Anu Aljasmäe retsept. Hooajatooteks on aga ploomidega maitsestatud siirup. Ja on ka rabarberiga maitsestatud toode. Krehvtisega aga läks nii hästi, et Saaremaa lihatööstus esitas tellimuse. Eks ikka selleks, et saata turule kadakase maitsega ahjupraadi.

Ma kartsin seda kadakat, see torkis ja mul olid valed kindad käes, meenutas Liisi Kuivjõgi esimest kadakakorjamist. Siirupiemandate sortiment sellega veel ei piirdu. Katsetusel on mitmed uudistooted, neist üht, pekaanipähkli ja ploomiga hoidist, andsid nad mekkida. Pakkusin seda samal õhtul ka saabunud külalistele ning vastukaja oli väga positiivne. Aga jätkamiseks vajaksid siirupiemandad oma tootmishoonet. Esialgu on see unistus, kuid neile, kes said ilma laenuta, pelgalt oma raha ning vahenditega alustada kadakasiirupi tootmist, ei tohiks seegi unistus ulatuda kosmilistesse kõrgustesse. Koduköök jääb liiga kitsaks, et toota nii mitut sorti kadakatõmmise ja -siirupi baasil valmivaid hõrgutisi. Kadakasiirupiga tegelemine on Liisi jaoks nagu kingitus. «Õnn tuli õuele. Ideid on, mõtteid on ... Kadakasiirupi põhi on nii tugev, et siit edasi minna saab.»

Kadakavõrsete korjamine on siirupiemandate sõnul meditatiivne protsess. See näeb välja nii, et kahekolmekesi minnakse võrseid korjama, kaasas kotid, käärid ja kindad ning seljas hea kerge varustus. Ning siis kaotakse kadakate vahele ära, igaüks ise suunas. «Mere ääres on hea mõnus kadakas. Igaüks vaatab omale koha välja ja siis madistab niikaua kadakate vahel, kuni kott on täis. Kui hea korjekoht satub, siis ühe koti korjamiseks – kott peab tõesti täis saama – läheb pool tundi,» rääkis Liisi. kadakakorjamisesT siirupiNi

Ta mäletab paari aasta tagust esimest kadakakorjamist eredalt. «Ma kartsin seda kadakat, see torkis ja mul olid valed kindad käes. Ja ma ei saanud kogust kokku,» jutustas Liisi. Aga pärast läinud ladusamalt ning nüüd ei karda ta kadakakorjamist enam üldse. Vastupidi. «See korjamine on hästi vahva tegevus, sellepärast ma ütlesin, et me kaome põõsaste vahele ära. Kui liiga vaikne on olnud, siis hõikame üksteist.» Kõik tahavad üksi olla ja mõelda oma mõtteid. Kadakal on boonusena juures ju eeterlik kadakaõli, millel on rahustav ja mõtteid koondav toime. «See on niisugune feeling – ma kujutan ette, et see on meie jaoks lisaboonus tõesti,» arvas Liisi. Kadakas valitakse ilus ja terve. Puu peab siirupiemandaid kutsuma. «Kadakat me pügame, ei võta puud maha ja ei tassi seljas koju,» rahustas Liisi. «Ühte puud ei võta me niimoodi üleni paljaks.» Kadakale antakse võimalus edasi areneda. Kui kadakad pügatud, kotid täis topitud, siis pott pliidile. Pliit on muuseas tavaline puudega köetav talumajapliit. Tuli ei pea kogu aeg all olema, sest potid hoiavad ise sooja. Aga tuhlipott küll pliidi peale kadakavõrsete kõrvale enam ei mahu ... Kurnamise ajaks peab potis olema tugev tummine tõmmis. «Kena läikiv nagu keskmist sorti must tee,» märkis Liisi. «Kadakavõrsed vajuvad põhja,» läks jutustus edasi, «siis laseme tõmmise läbi kurna ja see läheb gaasi peale ning suhkruga keema.»

aRVamus meelis kuivjõgi, abikaasa

Liisi on nagu tüüpiline Saare naine: tarbib vähe, teeb palju ja saab kõigega hakkama. Ja siis on veel teine pool, mis on temas ebatüüpilist. Ja see on niisugune, millest ma paraku ei saa avalikkusele rääkida. See on kõik see, mis teeb temast minu jaoks maailmas kõige parema inimese. Temas on need kaks poolt.

Edasi tuleb villimistöö, korkimine ning sildistamine. Kui algul villisid siirupiemandad toodet käsitsi, siis praeguseks on asi tunduvalt lihtsam ja kergem. Seda tänu EAS-ilt saadud alustava ettevõtja toetusele soetatud villimismasinale. «See pudelisse villimine läheb hästi kähku,» rääkis Liisi, «kolm pudelit saab korraga alla panna. Siirup jookseb pudelisse 5–6 sekundit, kui on õigesti all.» Kui nende toodangumaht oleks praegusest suurem, näiteks 500 liitrit, ka siis läheks töö väga kiiresti. Tunni ajaga teeb ilmselt ära, arvasid siirupiemandad. Ka sildistamine on tunduvalt hõlpsam kui algul. Siiski on hea, et selle töö jaoks saab ka neljas siirupiemand, Tiia, abiks käia. kadakapäeV

Eelmisel aastal korraldasid siirupiemandad ühe vahva päeva, kadakapäeva. See nägi välja nagu üks ühepäevane festival kunagi. «Selline möll oli,» meenutas Liisi naerdes ning siis juhatatakse mind elutuppa ja kraamitakse välja Lümanda koolilaste looming. Plakatid, luuletused, joonistused, täringud, kadakavihad – ühesõnaga kõik «kadakas siin ja kadakas seal». Ning räägitakse, et kadakapäeval olnud nii akadeemiline, rahvapärimuslik kui ka mänguline pool. Rahvast olnud palju ning päev suurepärane. Mul jääb vaid üle kahetseda, et sel päeval ei juhtunud saarel olema ... Igatahes, kui nad korraldavad järgmise päeva, siis omalt poolt luban, käsi südamel, et olen kohal ja kirjutan ühe korraliku pildilise reportaaži. Kadakas ja siirupiemandad on seda väärt! e

10 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Tänavune kesine seenesaak jättis seenelised tihtilugu tühjade korvidega, kuid üldiselt on seente liigirikkus siiski suurenenud ja seenelkäimine on vahepeal poest või turult seente ostmisega ära harjunud tarbijate seas samuti enam populaarsust kogumas.

Kesine seeneaasta seenelkäimise populaarsust ei kõiguta Tekst Karin Kivipõld, foto elmo riig

ükoloog Kuulo Kalamees peab tänavuse kesise seeneaasta süüdlaseks sooja ilma. «Sooja ja kuiva oli piisavalt ja ülearugi, aga ainult sellest on seentele vähe. Mõnes Eestimaa paigas tuli siiski ka rohkem vihma ja mõnes üksikus kohas kasvas ka rohkem seeni.» Kõige arvukam seeneliik oli Kuulo Kalamehe sõnul tänavu kukeseen, kuid ka need – nagu paljud teised seenedki –, jäid väikeseks ja poolkuivanuks ega arenenud enamasti välja. Peaaegu jäid tulemata puravikud, riisikad ja isegi paljud pilvikud, rääkis Kalamees. Seeneteadlane Uve Ramst nentis, et mõnel aastal ongi kesine saak, sest seeneniidistik lihtsalt puhkab. Hoolimata selle aasta kehvemapoolsest saagist on seente liigirikkus Eestis laienemas. «Meie seenestikku lisandub liike, mis üldiselt on olnud lõunapoolsema levikuga. Näiteks kuldmampel, mida enne 1970. aastaid Eestist ei leitud, on nüüd tavaline. Võimalik, et süüdi on kliima soojenemine,» rääkis Ramst. Kuigi sõltuvalt ilmastikutingimustest võib seenesaak aastast aastasse varieeruda rikkalikust nigelani, pole seente saagikus tervikuna viimase poole sajandi jooksul Kuulo Kalamehe sõnul märgatavalt muutunud. «Üldist muutust paremuse või halvenemise poole pole kokkuvõttes märgata,» nentis ta. Toitumisterapeut Stella Jakobsoni meelest on eestlaste teadmi-

sed erinevatest söögikõlbulikest seentest küllaltki tagasihoidlikud. «Tihtipeale tarbime vaid seeni, mida vanemad põlvkonnad on teadnud korjata, jättes tähelepanuta teised söögikõlblikud ning maitsvad vähemtuntud liigid. Söödavate seente valik on suur. Võiks laiendada hulka, mida korjatakse.» Jakobsoni sõnul valmistatakse seeni toiduks tihti viisil, mis ei jäta neisse alles erilist toiteväärtust. «Marineeritud ja praetud seeni sööme ainult maitseelamuse pärast, aga seentes leidub seedeensüüme, bioloogiliselt aktiivseid aineid ning valku. Näiteks kuivatatud kivipuravikus on seeduvat valku kordades rohkem kui loomalihas,» rääkis toitumisterapeut ja lisas, et seeni on võimalik tarbida ka näiteks kuivatatult ja jahvatatult maitseainetena. Kes soovib seente toitaineväärtusest maksimumi saada, võiks Stella Jakobsoni soovitusel tarbida mõningaid seeni ka toorelt. Seente korjamisel tuleb silmas

pidada, et läheduses ei asuks tehaseid ega suuri autoteid. Niisamuti tuleb jälgida seente välimust. «Külma saanud, vanad ja ussitanud seened sisaldavad valkude laguprodukte, mis on organismile äärmiselt kahjulikud. Levinud kommet panna ussitanud seened soolvette, nii et ussid tõusevad pinnale ja seen tundub söögikõlblik, ei tohiks kindlasti rakendada,» rääkis Jakobson. Arvamus, et seened on organismile ebavajalikud ning pigem koormaks, ei vasta toitumisterapeudi sõnul enamjaolt siiski tõele. «Seen imeb endasse pinnasest ja õhust mürke, kuid kui seened on kasvanud puhtas keskkonnas, siis eemal-

Kõige arvukam seeneliik oli tänavu Kuulo Kalamehe sõnul kukeseen, kuid ka need – nagu paljud teised seenedki –, jäid väikeseks ja poolkuivanuks.

VM VMOtsekülviku Otsekülvikuinfopäev infopäev

4.4.detsembril! detsembril!

dab nende tarbimine inimorganismist toksiine,» selgitas Jakobson. Mükoloog Kuulo Kalamehe arvates on seenekultuur Eestis siiski tasapisi tõusuteel. «Eestlaste seente korjamise kultuur on keskmisel tasemel. See on paranenud viimase paarikümne aasta jooksul tänu meiepoolsele selgitustööle liikide tundmise, söödavuse ja mürgisuse kohta. Oleme teinud arvukalt seenenäitusi ja isiklikult suhelnud paljude inimestega,» rääkis mükoloog. Näiteks on Kalamehe sõnul hakatud Eestis korjama märgatavalt rohkem kitsemampleid, suuri sirmikuid, tatikuid ja liimikuid. Võrreldes ülejäänud Euroopaga on eestlased Kalamehe sõnul siiski väga aktiivsed seenekorjajad. «Eestlaste seenekorjamiskultuur on märgatavalt kõrgem Lääne- ja Lõuna-Euroopa maade omast, aga madalam Soome omast ja märgatavalt madalam Venemaast,» märkis Kalamees. Levinumateks söögiseenteks on seeneteadlase Uve Ramsti sõnul Eestis senini kukeseened ja puravikud. «Enimtarbitav seen on kindlasti kukeseen – üks väheseid, mida ka turult rahuliku südamega osta võib. Kahtlemata on endiselt palju fänne harilikul kivipuravikul, männiriisikal ja liivtatikul. Ka kitsemamplid korjatakse juba ruttu ära. Suurtest sirmikutest näeb tavaliselt vaid jalgasid,» sõnas Uve Ramst ja lisas: «Tundub, et seeni korjatakse jälle suhteliselt palju. Poekaup jääb ikkagi piiratuks ja sügisest metsaelamust osatakse ka juba hinnata.» e

Tõestatud Tõestatudtöökindlus töökindlus karmides karmidespõhjamaade põhjamaadetalvedes! talvedes!

734 7346855 6855 info@starfeld.ee info@starfeld.ee

Lisainfo Lisainfo: :Ahti AhtiSprenk Sprenk5565 55656466 6466

Lisainfo: Lisainfo: Enn EnnTumm Tumm

58118669 8669 Lumepuhurid Lumepuhurid 5811

maaelu edendaja 11

11. november 2013 || postimees

Alustava ettevõtja üks esimesi küsimusi on, milline peaks olema tegutsemise juriidiline vorm? Äriseadustiku kohaselt võib ettevõtja tegutseda kas füüsilise isikuna (FIE) või äriühinguna.

OÜ Hansamets

Kas põllumehel tasub olla FIE või luua OÜ? Tekst Einar Rosin, KPMG Baltics OÜ maksunõustaja

aliku tegemisel on olulised eelkõige vastutuse ning maksudega seotud küsimused, aga ka see, kas tegemist on ühemehefirmaga või on asjaosalisi rohkem. Üksinda tegutsedes jäävad sõelale FIE ja OÜ. Vastutus

Äriseadustiku kohaselt vastutab FIE oma kohustuste eest kogu isikliku varaga, samal ajal kui ettevõtja, kes tegutseb läbi juriidilise isiku, vastutab üksnes osaühingu varaga. Seega vastutab FIE niiöelda «saba ja sarvedega». Samas on FIE-na alustamine mõnevõrra lihtsam, eriti olukorras, kus isiklikku vara õieti veel ei olegi, kuna FIE-dele ei ole kehtestatud minimaalselt vajaliku algkapitali nõuet. Osaühingu puhul on selleks 2500 eurot, kuigi seda ei pea alati kohe sisse maksma. Siiski võib praktikas tekkida ka olukord, kus pangast laenu saamiseks peab OÜ osanik laenu tagatiseks seadma oma isikliku vara. Maksud ettevõtlustulult

Teine oluline erinevus FIE ja OÜ vahel on maksustamises. FIE puhul maksustatakse tema ettevõtlustulu nii tulu- kui sotsiaalmaksu ning kogumispensioni maksetega. Lisaks peab FIE üldjuhul maksma tulu- ja sotsiaalmaksu vähemalt osaliselt ette. Tõsi, sotsiaalkindlustusmaksetega maksustatavale tulule on seatud ülempiir, milleks on 15-kordne aastane miinimumpalk, kuid see on alustava ettevõtja jaoks siiski märkimisväärne summa. FIE ettevõtlustulult tekkivat maksukohustust on võimalik ka edasi lükata, hoiustades raha erikontol, kuid selle võimaluse kasuta-

mine tähendab, et raha tarvitamisel on piirangud. OÜ puhul maksustatakse sisuliselt ainult jaotatud kasumit ning makstud töötasu. Osaühingu osanikul on seega võimalik enda maksukoormust vähendada, minimeerides oma tulu- ja sotsiaalmaksu, töötuskindlustuse ja kogumispensioni maksetega maksustatava töötasu või juhatuse liikme tasu ning võttes kasumi ettevõttest välja dividendidena.

MAJANDAME METSA KÕIKJAL EESTIS! OSTAME:

Metsamaterjali Metsamaad ja kasvavat metsa

Käibe maksustamine

Käibe maksustamise osas erinevusi ei ole. Kui aastane käive ületab 16 000 eurot, peavad nii FIE kui OÜ ennast maksuhalduri juures käibemaksukohustuslasena registreerima. Samas on mõlemal õigus teha seda juba varem. Sel juhul tuleb küll pakutavate kaupade ja teenuste käive maksustada käibemaksuga, kuid alustava ettevõtja jaoks kaalub selle suure tõenäosusega üles õigus ostudelt sisendkäibemaks maha arvata. Alustava väikeettevõtja jaoks on ilmselt oluline märkida, et käibemaksuseadus lubab kasutada ka kassapõhist käibemaksuarvestust, mis lihtsustatult öeldes võimaldab käibemaksu riigile üle kandmist ostjalt raha laekumiseni edasi lükata. Tavakorra kohaselt võib sageli juhtuda, et käibemaks tuleb riigile tasuda enne, kui ostja on kauba eest tasunud. Kokkuvõttes – valik, kas tegutseda FIE või OÜ-na, sõltub paljuski ka tegevusvaldkonnast. FIE-na tegutsemise eeliseks on selle ettevõtlusvormi suhteline lihtsus. Kui kavandatav käive ja eeldatav kasum on juba suuremad, on OÜ kaudu tegutsemine soodsam ja osaniku jaoks väiksemate riskidega. e

www.hansamets.ee

OSUTAME JÄRGMISEID TEENUSEID: Metsa istutamine Metsalõikus, väljavedu ning transport Metsamajandamiskavade koostamine Treilerveod Võsalõikus

Tel. 506 0777

Põllumajandushoonete projekteerimine ja ehitus. Laudad, hoidlad, kuivatid, laohooned, tööstushooned.

OÜ Heinzbau Õpetaja 9a, Tartu 51003 www.heinzbau.ee

12 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Läinud talvel hakkasid Virumaa masinaehitajad liivakarjääris katsetama uue eestimaise põllumajandusmasina prototüüpi. Põllumeeste meelest on see uus ketaskoorel väga tõhusaks osutunud ning see lubab traditsioonilistele randaalidele puhkust.

Peko üllatas suure jõudlusega

Tekst jüri saar, foto ivo hunt

ee vaatepilt võis asjasse pühendamatutele näida üsna imelik, kui keset talve käis Tallinna külje all Männiku karjääris tulevase ketaskoorli tööagregaadi katsetamine. Siis ei olnud see veel nii lai, kui kevadiseks Tartu maamessiks valminud kolmemeetrine Peko ja selle järel valmis ehitatud kuuemeetrine Peko. «Ega ketaskoorel ole ise mingi uudis,» ütleb Peko väljatöötamisel osalenud insener ja Peko Machinery kaasomanik Andres Aruaas. «Kõrrekoorimine on vana umbrohutõrje meetod. Seda kasutati ka nõukogude ajal, pärast viljakoristust oli suisa kõrrekoorimise plaan.» Kõrrekoorimisega luuakse mulda jäänud umbrohuseemnetele soodus kasvukeskkond, kui taimejäänused ja pealmine õhuke mullakiht pööratakse segamini. Kui umbrohi on piisavalt võrsunud, saab taimed hävitada. Jääks seeme sügavale mulda idanemisvõimalust ootama, võib see vastu pidada aastaid. Peko nime kandva ketaskoorli teeb uudseks asjaolu, et see on võrdlemisi hooldusvaba ja töökindel ka kivistel põldudel, sest laagreid ja võlle on sellel väga vähe. Aruaas on veendunud, et just sel põhjusel on niisugust masinat Eesti põllumeestele vaja. Peko nime kandva koorli kettad on omavahel ühendatud ketina, seega takistusest, näiteks suurest põllukivist, libiseb see lihtsalt üle. Teine selle seadme looja Mattias Hunt oli veendunud: «See sobib igale poole, kivide peal ei lagune.» Õigupoolest on analoogset ke-

mattias hunt kiidab, et uudse ketaskoorli kettad on ketina ühendatud, mistõttu see peab hästi vastu ka kivistel põldudel.

taste ketina ühendamist proovinud ka austraallased. heade ideede kogum

«Maailmas on analooge,» kinnitas Aruaas. «Aga Peko on kokku pandud mitmetelt masinatelt laenatud mõtete alusel. Otsitud on kogemuslikult häid tehnilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mõte, et kettastik peaks olema painduv, on pärit Austraaliast. Aga pingsused ja kinemaatika on enda välja mõeldud.» Seadmel on hüdrauliline keti pingsuse muutmise võimalus. Just see, kui pingule on ketaste kett tõmmatud, määrab, kui agressiivselt tööorgan toimib, sest ketaste lõikenurk muutub. Täispingul kett ei lähe üldse maasse ja kui see on liiga lõtv, siis libiseb ka üle. Ketaskoorli töösügavus ei ole kuigi suur, umbes 3–6 sentimeetrit ehk külvisügavusest pisut allapoole. Harimisel liigutab pealmist mullakihti kaks ketasterivi, üks ühele

poole, järgmine teisele poole tagasi. Nii purustab see taimed ja viib nende osad mulda, et saaks alata taimejäänuste lagunemine. Aruaas märkis, et Peko tööseadmel on tähelepanuväärselt hea isepuhastusvõime, see on töötanud võrdlemisi hästi ka saviste kleepuvate muldade korral ja ka võrdlemisi märgades tingimustes, kus on suur rohumass. Peko masinad on ehitatud Rakveres, aga ketaste valu käis Soomes, sest Eestist ei õnnestunud tegijat leida. Ka metall ja hüdraulikaosad on välismaalt tellitud. Jäneda põllumees Aivar Valvik katsetas kolmemeetrist Pekot tänavu kevadel 60 hektari kõrrepõldude koorimisel pärast seda, kui oli Peko tegijatega Maamessil jutule saanud. Ta on enda sõnul viimastel aastatel katsetanud ilma künnita ökopõllundust. «Täitsa toimib, mõtted käivad, et omale osta,» lausus ta. «Haagid

järgi ja muudkui põrutad, saab minna väga suure kiirusega, kui traktori võimsus kannatab.» Tema Deutz-Fahri traktori järel oli kolmemeetrine Peko, kuuene oleks juba liig. «Vanasti olin küll kõva künni pooldaja, aga elu sunnib mõtlema, mis on majanduslikult kasulikum ja kavalam,» ütles Valvik. «Künd võtab rohkem aega ja on kallim, aga kui üldse ei künna, pole ka põllul meeldiv töötada. Viie aasta tagant ikka on vaja künda.» Teraviljakasvataja Hans Kruusamägi soetas kuuemeetrise Peko juunis. Nüüdseks on sellega üle käidud 2500 hektarit põllumaid. «Peab ütlema, et väga hea riist on,» ütles Kruusamägi. «Ega ma ei uskunud ju ka alguses, aga kui esimesed põllud olid tehtud, selgus, et jõudlus on väga hea ja kütusekulu on võrreldes randaaliga vaid kümnendik, sest see koorel on kerge.» Kruusamägi võrdles, et randaalil peaks olema töökiirus väga suur, et see suudaks pealmise kooriku täielikult ära pöörata. Peaks randaal remonti minema, kulub selle laagrite vahetamiseks mitu päeva. «Aga see koorel on minimaalse hooldusvajadusega. Mõned laagrid ja määrdeniplid on, aga vähe,» sõnas Kruusamägi. Põllul, rabas ja kruusateel

Kruusamägi lasi Pekoga harida mitmesuguseid põlde, koorida kõrrepõldu, aga ka harida aastaid sööti jäänud rabamaad, kus juba noored kased ja pajuhakatised peal. Peko sai hakkama. Praegu on ta ostuga väga rahul, ütles, et Peko asendab täielikult randaali ja Kruusamägi lisas, et üks klassikaline ketaskoorel, mis tal on, oleks 2000 hektari järel tulnud maha kanda, arvestades, kui kivised on tema põllud. Aruaas ütles, et Peko töökiirus võib olla kuni 20 km/h ja jõudlus kuni kuus hektarit tunnis. Kuid lisaks põllutöödele sobib see ka turbatööstuses turba koorimiseks või hoopis kruusateede hooldamiseks. Peko loojate meelest on selle «lastehaigused» möödas ja nüüd on võetud suund, et seade seeriatootmisse saada. e

maaelu edendaja 13

11. november 2013 || postimees

Kui 1990. aastate alul ulatus õunasaak kuni 40 tuhande tonnini aastas, siis viimasel ajal on kogusaak jäänud kahe kuni viie tuhande tonni juurde aastas. Ka õunte kasvupind on võrreldes 1990ndate algusega oluliselt vähenenud – 8000 hektarilt 3000 hektarini. Eestimaiste õunte tarbimist ja kasvatamist takistab nende kehv kättesaadavus poodides, kõrge hind ning õunte kesine välimus ja maitse.

Kodumaiste õunte saak on aastatega kahanenud TeksT karin kivipõld, FOTO toomas Huik

õuna-Eestis olid õunapuud tänavu saagi all lookas. Õunateadlase Krista Tiirmaa sõnul oli rikkalik saak ootuspärane, sest eelmisel aastal oli õunu vähe. «Põhjuseks on vanade õunapuude perioodiline viljakandvus,» märkis ta. Kuigi õunapuu on jätkuvalt populaarseim puuviljakultuur Eestis, on õunakasvatajate hulk kahanenud ning vanu amortiseerunud aedu järjest likvideeritakse. «Arvuliselt on kasvatajaid 100–150 ringis. Neid, kes tõsisemalt õunakasvatusega tegelevad ja ka investeerivad uutesse aedadesse, on ehk paarikümne ringis,» lausus Tiirmaa. Õunateadlasele tundub, et eestlased on mingil määral kodumaises õunas pettunud. «Tarbijaküsitlustest selgub küll, et soovitakse rohkem tarbida kodumaiseid õunu. Kuid eestimaiste õunte tarbimist pärsib nende kehv kättesaadavus poodides, kõrge hind ja õunte

kesine välimus ja maitse. Nii eelistabki tarbija enamasti osta atraktiivsema väljanägemisega magusamaitselisi ja tihti ka odavama hinnaga importõunu,» rääkis Tiirmaa imporTõuNad

Ka Eestist eksporditakse Tiirmaa selgitusel õunu väikestes kogustes (40–800 tonni) välismaale, kuid import ületab siiski märkimisväärselt eksporti. Viimastel aastatel on Eestisse imporditud 15–20 tuhat tunni õunu aastas ning kõigist Eestis tarbitavatest õuntest on ainult 10 protsenti kasvatatud kodumaal. Kõige enam tuuakse Tiirmaa sõnul Eestisse õunu Poolast, Lätist, Saksamaalt ja Belgiast. Populaarseimateks sortideks on «Golden delicious», «Jonagold», «Idared», «Gala» ja «Elstar». Eestis on Krista Tiirmaa selgitusel nii õunakasvatajate kui tarbijate seas populaarne sort «Liivi kuldrenett». Samuti on viimastel aastatel istutatud palju Leedu sügissor-

Teadustöö uuris õunte bioloogilist koostist sõltuvalt pookealusest ja kaltsiumiga väetamisest Eesti Maaülikooli doktorant Leila Mainla võttis oma sel nädalal kaitsmisele tulevas doktoritöös vaatluse alla muutused õunte biokeemilises koostises sõltuvalt aed-õunapuu (Malus domestica Borkh.) pookealusest ja kaltsiumiga väetamisest. Läbi viidud katsete põhjal kirjeldab Mainla, et «Talvenaudingu» õuntel vähendas juureväline kaltsiumiga väetamine seni kaltsiumipuudusega mitte seostatud füsioloogilist häiret – koore pruunistumist. Autor kirjutab ka, et õunte maitseomadusi on võimalik mõjutada, kombineerides juurevälist kaltsiumiga pritsimist teatud pookealustega. Pritsimine vähendas orgaaniliste hapete sisaldust ja suurendas mahla

kuivaine ja orgaaniliste hapete suhet õuntes. Mainla töö üheks järelduseks on seegi, et pookealused mõjutavad õunte mineraalset koostist: poolnõrgakasvulisele alusele poogitud puude õuntes oli kõrgem kaltsiumisisaldus ja nõrgakasvulistel alustel suurem lämmastikusisaldus. Autori sõnul oli pookealustel oluline mõju suveõunte maitset mõjutavatele parameetritele, kuid see mõju varieerus aastati ja õunasorditi. Mainla nendib ka, et polüfenoolide sisaldus oli Eesti kasvatavates õutes väga varieeruv. Inimese tervise seisukohalt on oluline suurendada eelkõige kõrge antioksüdatiivse aktiivsusega polüfenoolide sisaldust. Autori selgitusel saab fenoolsete ühendite meta-

bolismi suunata erinevate agrotehnilistele võtetega, seejuures on oluline arvestada erinevate tegurite (näiteks juurevälise väetamise ja pookealuse) koosmõju. Mõjutades agrotehniliste võtetega õunte mineraalset koostist, on võimalik suurendada polüfenoolide sisaldust ja seega ka õunte antioksüdatiivset aktiivsust. Doktoritöös läbi viidud katsetes õnnestus pookealuse valiku ning kaltsiumi- ja lämmastikusisalduse reguleerimise kaudu suurendada õunte antioksüdatiivset aktiivsust isegi kuni kaks korda. Allikas: Leila Mainla väitekiri „Muutused õunte biokeemilises koostises sõltuvalt aed-õunapuu (Malus domestica Borkh.) pookealusest ja kaltsiumiga väetamisest“

ti «Auksis», Eesti sorte «Tiina», «Katre» ja «Krista» ning Valgevene talisorte «Antei» ja «Alesja». 1970.–1980. aastatel rajatud õunaaedades domineerivad sortidest «Talvenauding», «Tellissaare», «Antonovka» ja «Sidrunkollane taliõun», mis praegu ei ole Krista Tiirmaa sõnul enam nii populaarsed ja uutesse aedadesse istutatakse neid vähe. «Muutused sortimendis on

tingitud turusituatsioonist. Uued istandused on rajatud sortidega, mis on hea maitse ja ilusa välimusega ehk mida oleks võimalik müüa lauaõunana. Eraldi töötlemiseks sobivaid sorte («Antonovka» ja «Sidrunkollane taliõun») ei tasu kasvatada, sest nende hind on odavam ja turg väike,» selgitas teadlane. uued isTaNdikud

Õunakasvatajate vähesusest hoolimata on õunateadlase arvates lootust, et tänu toetustele hakkab õunakasvatus Eestis jälle hoogu koguma. «Kui vahepeal oli aeg, mil õunaistandikke praktiliselt ei uuendatud, siis viimasel kümnendil on taas hakatud uusi rajama, sest tootjatel on olnud võimalik taotleda PRIA-st investeeringutoetust istikute ostuks; tara, toestus- ja kastmissüsteemide soetamiseks ja paigaldamiseks ning hoidlate ehitamiseks,» rääkis Krista Tiirmaa. Teadlane rõhutas ka koostöövajadust. «Loodan, et olukord muutub ja kvaliteetsed kodumaised õunad leiavad koha poodides, kui uued õunaaiad jõuavad saagikandeikka ja tootjad hakkavad tegema senisest enam koostööd õunte hoiustamise ja turustamise osas.» e

SEADMED ÕUNAMAHLA VÄIKETOOTMISEKS • õunapurustajad • mahlapressid • pastörisaatorid

• mahutid • villimisseadmed • bag in box-pakend

14 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Hooldusraietega kujundame metsad puhtamaks ja ilusamaks, nii kasvab rohkem kvaliteetset puitu ja suureneb metsast saadav tulu.

Metsa järjepidev hooldamine tõstab selle väärtust

Tekst maarja otsa

tora Enso metsandusjuhi Indrek Tusti sõnul on suuremate metsatööde jaoks kõige parem aeg talv. Siiski on ka mitmeid selliseid hooldustöid, mida talvel paksu lume tõttu teha ei saa. «Sügisel enne lume tulekut, kui lehed on puudelt langenud ning rohi närtsinud, tasub metsaomanikul läbi käia oma värskelt rajatud metsakultuur ning «päästa» põõsa- ja rohurinde alt

välja need taimed, mis sinna on istutatud ja mida soovitakse metsamaal säilitada,» rääkis Tust. Ka RMK metsamajanduse peaspetsialist Rainer Laigu märkis, et teistest töödest rohkem tehakse sügisel metsauuenduse hooldamist ja valgustusraiet. Sügisel on rohttaimed koltunud ning puudel lehed langenud, seetõttu on lihtsam üles leida roheliseks jäävaid okaspuid. «Nende tööde eesmärk on eemaldada väljavalitud puude ümb-

www.metsatehnika.ee

rusest kasvamist segavad taimed ning kujundada noore metsa tulevikukoosseis ehk viia väljavalitud puude arv ja nende vahekaugus õigeks,» selgitas Laigu. Hooldustöid tehakse enamasti võsasaega ning tööde käigus valitakse, millised puud on kvaliteetsete tüveomadustega ja paremakasvulised, et need alles jätta. Investeeri oma metsa

Kui võrrelda kahte sarnaste kasvutingimustega metsaomandit, millest ühe metsa omanik tegeleb järjepideva hooldamisega ja teine ei sega metsa kasvule vahele ning ootab lõpptulemust, siis võidab Indrek Tusti sõnul see omanik, kes erinevates metsakasvufaasides investeeris metsa oma aega, raha ja hoolt. «80-aastase lageraie puhul võib hoolas metsaomanik teenida kuni 7000 eurot hektari kohta, passiivne metsaomanik vaid 3500 eurot hektari kohta samades looduslikes tingimustes kasvanud metsa eest,» rõhutas Indrek Tust, et metsa väärtuse tõstmise nimel tuleb seda järjepidevalt hooldada. MÄRGATAV VAHE

Kaubamärgid: Logman, Prosilva, Logbear, Keto Harvesters, Abab, Fixteri

OSTAME KUUSEPALKE:

¸ 9 + pikkus 3.9 m ja ¸ 24 + pikkusega 3.9 m ja 5.9 m

KASEPALKE:

¸ 20 + pikkusega 3.1 m

Tel 5552 0315. e-post: info@tyripuit.ee

Ostame kasvavat metsa ja metsa kinnistuid.

Kaheksakümmend aastat on pikk aeg ja selle aja jooksul kasvatab hoolas metsaomanik Tusti sõnul välja puhta kuusiku, passiivsel metsaomanikul laiutavad metsas aga peamiselt lehtpuud haabade, leppade ja kaskede näol. «Kui arvestada, et eestlase keskmine metsaomand on ligemale 10 hektarit, siis hoolsa ja passiivse metsaomaniku tulevikuväljavaated on päris erinevad – rahalises väärtuses võib see tähendada kuni 35 000 euro suurust erinevust,» rääkis Tust. Indrek Tusti väitel soovitavad kogenud metsamehed hooldustöid teha kaks korda aastas – kevadel enne lehtede ja rohurinde kasvu ning sügisel pärast lehtede langemist. Rainer Laigu aga nentis, et kuna mets vajab pidevalt hooldust, võiks hooldustöid teha lisaks sügisele ka teistel aastaaegadel. «Metsa kasvatamine on nagu lapse kasvatamine – sellega tuleb tegeleda aasta läbi, mitte vaid siis, kui kool sügisel algamas,» märkis ta. e

Hooldusraietega kujundame metsad puhtamaks ja ilusamaks, nii kasvab rohkem kvaliteetset puitu ja suureneb metsast saadav tulu.

Metsa kasvatamine on nagu lapse kasvatamine – sellega tuleb tegeleda aasta läbi, mitte vaid siis, kui kool sügisel algamas, ütles Rainer Laigu.

maaelu edendaja 15

11. november 2013 || postimees

Hooldusraie erinevad liigid

ooldusraie käigus kõrvaldatakse perioodiliselt metsast need puud, mille edasine säilitamine takistaks metsa kvaliteedi kasvu. Lisaks reguleeritakse metsa liigilist koostist, parandatakse selle sanitaarset seisundit ning suurendatakse vastupidavust tormija lumekahjustustele. Seega luuakse eeldus metsa tootlikkuse ja kvaliteedi paranemiseks. Hooldusraie jaguneb valgustusraieks, harvendusraieks ja sanitaarraieks. Harvendusraie

Harvendusraie peamiseks eesmärgiks on viia puistu liigilise koosseisu kujundamine lõpule, tõstes sellega ühtlasi puistu väärtust. Selle käigus antakse kasvuruumi väärtuslikele eksemplaridele, parandatakse metsa loodusliku uuenemise tingimusi, suurendatakse puistu vastupanuvõimet tormija lumekahjustustele, samuti putukkahjuritele ja seenhaigustele. Lisaks võetakse kasutusele nende puude puit, mis metsast nagunii looduslikult välja langeksid. Pärast valgustusraiet kasvab puistus 2000–6000 puud hektari kohta. Küpses eas puistusse mahub kõigest 400–600 puud hektari kohta. Rohkematele napiks valgust, toitaineid ja vett. Harvendusraiega raiutakse välja kahjustatud ja halva kvaliteediga, surnud ja surevad puud. Seega võib öelda, et uuendusraiesse jõuavad kõige kvaliteetsemad isendid, mis annavad metsaomanikule rohkem rahalist tulu. Esimene harvendusraie toimub tavaliselt 20–40aastases puistus. Harvendusraied soovitatakse kuusikutes, kaasikutes ja haavikutes lõpetada 40–50 aasta vanuselt ning männikutes ja kõvalehtpuupuistutes 50–70 aasta vanuselt. Vanemas eas tehakse pigem sanitaarraieid. Tuleks arvesse võtta, et keskealisi ja valmivaid puistuid (eriti kuusikuid) ülemäära hõrendades langeb nende tagavara juurdekasv ja väheneb uuendusraiest saadav puidu kogus. Harvendusraietel raiutav puit

www.

leiab enamasti kasutust, seega võib harvendusraie anda erinevalt valgustusraiest ka kohest tulu või katab saadav tulu vähemalt raiele tehtud kulutused. Valgustusraie

Valgustusraie peamisteks eesmärkideks on kujundada puistu liigilist koosseisu ning parandada valgus- ja toitetingimusi. Seda tuleb planeerida aegsasti, arvestades ka metsa kasvukohatüüpi ja eesmärgiks olevat puistu liigilist koosseisu. Ilma valgustusraieta võib soovitud liigilise koosseisuga puistu jääda välja kasvatamata. Vanuses viis kuni 20 aastat on puistu tavaliselt tihe – loodusliku uuenduse tekke soodsate tingimuste korral isegi 10 000–50 000 puud hektari kohta. Kõik need puud konkureerivad omavahel toitainete, vee ja valguse pärast. Valgustusraieteta jäävad puude tüved peenikeseks ja nende kasvutempo kahaneb. Raiel jäetakse kasvama terved, sirged, hästi laasunud tüve ja korraliku võraga puud. Samuti kujundatakse valgustusraiega metsa koosseisu. Keskmiselt jääb pärast valgustusraiet hektari kohta

Tel 5304 4187

alles 2000–6000 puud, väga tihedate noorendike hooldamisel kuni 10 000 puud hektarile. Kulud sõltuvad üldjuhul langetatud puude arvust hektaril. Valgustusraie ligikaudne hind on 64–260 eurot hektari kohta. Need kulutused on hädavajalikud ja võivad end tagasi teenida juba esimesel harvendusraiel. Valgustusraietele peavad järgnema harvendusraied. Sanitaarraie

Sanitaarraie on seotud metsa tervisliku seisundiga ja seda tohib teha nakkusallikaks olevate või kahjurite paljunemist soodustavate puude eemaldamiseks metsast, samuti surevate või surnud puude raieks puidu kasutamise eesmärgil, kui see ei ohusta bioloogilist mitmekesisust. Lähtutakse põhimõttest, et sanitaarraiet ei tehta, kui raiutavaid puid on võimalik metsast eemaldada mõne muu raiega, näiteks harvendusraiega. Üldiselt võetakse sanitaarraie ette vastavalt vajadusele ning peamiselt vanemates puistutes, raiudes ära näiteks kahjurite massilist paljunemist soodustavad puud. Allikas: SA Erametsakeskus

Metsaharvenduse OÜ Ostame • kasvavat metsa • kasvava metsa raieõigust aavopluss@gmail.com

• metsakinnistuid • metsamaterjali Tel 516 0843

• kasvavat võsa

Raiume võsast puhtaks teie kraavid ja teede ääred. metsaharvenduse@gmail.com Tel 513 8029 www.metsaharvenduse.ee Metsa ülestöötamine ja vedu. Ettemaksuvõimalus.

.ee

! k ü ü m s u d o o s e n e s i g ü S

16 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Esna, kus filmitakse ka menukat telesarja «Naabriplika», on maaliline väikeküla keset Eestit, kuhu endine doktorant Aita Mets ja tööstust õppinud Jaan Raudkivi on kolme aastaga rajanud kitsepiima töötleva Kalamatsi meierei, mille toodang jõuab nii poelettidele kui ka Eesti parimatesse restoranidesse.

Kalamatsi kitsepiimameierei katsetab julgelt uute juustudega TeksT kristiina kruuse, FOTOd maarja otsa, maarja urB

aljuski tänu soodsate juhuste kokkulangemisele läks nõnda, et Esnas asub nüüd Eesti esimene kitsepiima töötlev meierei. Meierei perenaisest Aita Metsast pidi esialgu saama hoopis teadlane. Kuid kui Tallinna Tehnikaülikoolis laborandina töötanud doktorant sõitis puhkuse ajal vabatahtlikuna Austriasse väikesesse kitsepiimameiereisse tööle, loobus ta Eestisse tagasi jõudes oma senisest tööst, sest hing kiskus maale. «Tahe maale elama tulla oli väga suur ja siis tekkis võimalus kolida Esnasse,» meenutas Aita Mets. Täpselt samal nädalal kolis Esnasse oma vanaisa tallu elama ka varem puidutööstuses ametis olnud Jaan Raudkivi. Kumbki ei olnud veel päris kindel, mida Esnas tegema hakata, ning üksteist noored ka ei tundnud. «Aga Esnas läks kõik juba loogilist rada,» lausus Aita Mets. «Me klappisime hästi, samas olid meil erinevad kogemused. Aita teadis, kuidas juustu teha, ja mina teadsin, kuidas tööstust rajada,» rääkis Jaan Raudkivi. Lisaks partnerlusele äris said neist kaaslased ka elus ja tänaseks kasvab peres kolm väikest last – nelja- ja kaheaastased pojad ning vähem kui aastane tütar.

et neil ei olnud kummalgi sisuliselt mingit kapitali kitsede ostmiseks ja meierei rajamiseks. «Meil oli null krooni ja kaks kätt taskus,» tõdes Aita Mets. Oma unistuse said Aita Mets ja Jaan Raudkivi teoks teha tänu sellele, et esmalt taotlesid nad PRIAlt edukalt toetust, mis ei nõudnud omaosalust, ning tänu PRIA toetusele andis pank neile peagi laenu. Hiljem said nad PRIAlt veel ühe toetuse, mis nõudis ka omaosalust, kuid selleks ajaks olid asjad juba liikuma saadud. Praegu toodab Kalamatsi meierei umbes 150 kilo juustu nädalas. Valikusse kuuluvad kitsepiima toorjuust, mis on sobilik leivale määrimiseks, ning välimuselt fetat meenutav toorjuust soolvees. Viimast võib kasutada salatites või näiteks supile täiendava maitsenüansi lisamiseks. OMALOOMING

Talled rooTsisT

Esimesed 30 kitsetalle ostsid Aita Mets ja Jaan Raudkivi 2010. aasta kevadel Rootsist ning sügiseks sai neile laut valmis. Praeguseks koosneb kari 80 kitsest ning Jaan Raudkivi sõnul on plaanis karja veelgi suurendada. «Me oleme ikka oma sada looma plaaninud siia,» kõneles ta. 2011. aastal valmis ka meierei kitsepiima töötlemiseks ning algas juustutootmine. Noored nendivad,

Ostame: • Kasvavat metsa • Metsamaad (ka osaliselt tehtud raietega, võib olla hüpoteegiga) Tel 514 2605 • Raieõigust info@rohelinemets.ee • Põllumaad www.rohelinemets.ee Samas teostame metsa ülestöötamist ja väljavedu!

Estforest Grupp ostab

METSAKINNISTUID

ja kasvava metsa raieõigust. Pakume abi metsamajandamiskava koostamisel. Tel 5625 5194, 554 2221 estforestgrupp@gmail.com

aita mets ja jaan raudkiVi kolisid Esnasse elama täpselt ühel ja samal nädalal. Kumbki ei teadnud esialgu, mida tegema hakata ning teineteist nad ei tundnud. Praeguseks on nad kaaslased nii äris kui ka elus.

Toorjuust soolvees on Kalamatsi meierei omalooming – niisugust juustu ei valmista isegi kuulsad Austria või Prantsuse meiereid. «Antud tehnoloogia on meie endi välja mõeldud ja mujalt maailmast seda ei leia. See on ka piisavalt keeruline ja eeldab käsitööd,» selgitas Aita Mets. Lisaks soolastele juustudele valmistab Kalamatsi meierei ka magusaid toorjuuste – astelpaju-šokolaadi ning metsamustika-vanilli. Samuti on Aita Metsa sõnul tarbijate poolt väga hästi vastu võetud nende meierei lehma ja kitse segupiimast juust, mida saab praadida. Praejuust valmis koostöös restoraniga Leib & Aed – nende kokk kirjeldas, millist juustu oleks vaja ning meierei tegi selle valmis. Kiiresti populaarsust kogunud praejuust jõudis hiljem ka jaekaubandusse. «Igal juustul on oma lugu,» nentis Jaan Raudkivi ja lisas, et vajadusel võib nende meierei teha ka ainult ühele tellijale täpselt sellist juustu, nagu nad soovivad. Paindlikkus on Raudkivi sõnul väikese meierei oluliseks eeliseks. Samas on paindlikkuse kõrval Kalamatsi meierei jaoks väga oluline tagada tarnekindlus. «Eestis tehakse väga palju head käsitööjuustu, kuid tähtis on tagada pü-

maaelu edendaja 17

11. november 2013 || postimees

kitsed on ühtaegu arad ja uudishimulikud loomad, neile meeldib oma kindel päevarütm.

sivalt samu koguseid. Meie jaoks on tarnekindlus väga oluline – kui oleme kellegagi milleski kokku leppinud, siis nii peab olema ja keegi ei tohi ilma jääda. Isegi kui on vaja topelt või kolmekordset kogust, pead olema suuteline seda pakkuma,» jutustas Aita Mets. «Siiani ei ole me kellelegi juustu võlgu jäänud,» lisas ta. Kalamatsi meierei juustud on ühtviisi hinnatud nii poelettidel kui ka restoranide köökides. «Kitsejuust on ikkagi erilisema maitsega ja pigem lisanüanss toidule kui igapäevane võileivajuust,» sõnas Jaan Raudkivi ja täiendas, et kitsejuust ei hakka kunagi võistlema laiatarbejuustudega. «Kitsepiima tootmine ei ole väga efektiivne, see ei saaks konkureerida lehmapiimast valmistatud juustudega,» märkis ta. Kalamatsi meierei eesmärgiks on praegu tarnekindlust säilitada ning töötada välja uusi erilisi juuste. «Tahame, et meie tehtu toimiks ning suudaksime pakkuda midagi uut, sealhulgas valikut ja maitse pikantsust,» rääkis Aita Mets, lisades, et tootevaliku laiendamine eeldab ka lüpsikarja suurendamist. Aita Metsa jutu järgi on kitsed ülivahva iseloomuga loomad. Nad on ühtaegu arad, aga ka uudishimulikud. Samuti jälgivad nad väga täpselt oma päevarütmi ega julge omapäi uitama minna. Näiteks kord ununenud lauda uks terveks ööks lahti, kuid kitsed püsisid ikkagi truult laudas.

Kitsepiim Kitsepiim on kergemini seeditav kui lehmapiim, kuna selles sisalduvate rasvhapete ahelad on viis korda lühemad kui lehmapiimas ja seega organismile hõlpsamalt omastatavad.  Kitsepiima rasvasisaldus on 3,5–4,2 protsenti.  Kitsepiimas on rohkem A-, B1-, C- ja D-vitamiini. Samuti on kitsepiima kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori- ja joodisisaldus suurem kui lehmapiimas. 

Praeguse 150 kilo asemel oleks võimalik Kalamatsi meiereis toota mõnisada kilo juustu nädalas, kuid tootmismahtude suurendamine eeldab lisaks lüpsikarja täiendamisele uue laoruumi ehitamist. «Arenguruumi on meil veel palju,» lausus meierei perenaine. Aita Mets ja Jaan Raudkivi võinuks piirduda ka üksnes kitsekasvatuse ja piimatootmisega, kuid nad peavad väga oluliseks just oma toorainele lisandväärtuse loomist. «Juba Austrias praktikal käies jättis mulle talumeiereis väga sügava mulje see, kuidas nad ise kõike tegid,» meenutas Aita Mets. «Ma ei ole talus kasvanud ja mul ei ole kellegi traditsioone üle võtta, aga seda enam pean oluliseks tooraine edasi väärindamist ja seda, et me ise midagi huvitavat looksime,» lisas katsetamisaldis meiereiperenaine. e

ROLMAKO ROLMAKO kvaliteetsed kvaliteetsed ketasrandaalid. ketasrandaalid. Erinevad Erinevad kultivaatorid kultivaatorid alates alates 60–220 60–220 hp hp traktoritele. traktoritele. Rasked Rasked kultivaatorid kultivaatorid (rippesse (rippesse ja järelveetavad). ja järelveetavad). Ketasrandaalid Ketasrandaalid 3–63–6 m, lai m, lisavarustuse lai lisavarustuse valik. valik.

MICHAL MICHAL söödasöödaja viljapunkrid ja viljapunkrid kvaliteetsest kvaliteetsest Ruukki Ruukki terasest! terasest! Mahutavus Mahutavus alates alates 6–808 6–808 m².m².

aita metsal ja jaan raudkiVil on meiereis abiks kaks juustumeistrit – Liina Pill (esiplaanil) ning Diana Rink, kes toimetas eemal.

toorjuust soolVees on Kalamatsi meierei omalooming. Sellist juustu ei valmista ükski teine meierei. Magusasõpradele pakub Kalamatsi meierei ka magusaid toorjuuste. Kitse- ja lehmapiima segust valmib aga praejuust.

Kvaliteetsed sõnnikulaotajad Kvaliteetsed sõnnikulaotajad ALIMA EVOEVO SPREADER nüüd Eestis! ALIMA SPREADER nüüd Eestis! EvoEvo Spreader: 9–14 tn 8–25 m³ m³ Spreader: 9–14 tn 8–25 Põhjaketid 84 t84 tõmbetugevusega, Põhjaketid t tõmbetugevusega, ülekanne 200200 hp-le. ülekanne hp-le.

ALIMAMIX ALIMAMIX EVOLUTION EVOLUTION on kvaliteetsete on kvaliteetsete ja ja kaasaegsete kaasaegsete söödamikserite söödamikserite põlvkond. põlvkond. Söödamikserid Söödamikserid mahutavusega mahutavusega 4 m³ 4 m³ kunikuni 45 m³ 45 m³ Mõõtmed Mõõtmed ja seaded ja seaded kohandatakse kohandatakse vastavalt vastavalt kasutaja kasutaja soovidele. soovidele.

InfoInfo tel tel 5912 5912 9155, 9155, e-post: e-post: info@konehalli.com; info@konehalli.com; Tallinna Tallinna 86,86, 71018 71018 Viljandi, Viljandi, www.konehalli.com www.konehalli.com

18 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Siret Elmi vend joonistas uue tootmishoone seinale õele kingituseks ja üllatusena Minna Sahvri logo.

Minna Sahver on ettevõte, mille tootevalikusse kuuluvad marja-, puu- ja köögiviljapüreedest käsitööna valmistatud marmelaadikommid, mida toodetakse 4000 pakki kuus. Novembri alguses tähistas Minna Sahver oma kolmandat sünnipäeva juba uutes tootmisruumides.

Siret Elmi näitas uues laoruumis erinevatest marja-, puu- ja köögiviljapüreedest käsitööna valmistatud marm

Minna Sahver üllatab eriliste marmelaadidega Tekst ja fotod maarja otsa

ttevõtluse juurde jõudis Minna Sahvri asutaja Siret Elmi tänu lapse sünnile, kuna tema soov oli pakkuda lapsele just naturaalset ja tervislikku toitu. Esimese mõttena oli plaanis valmistada sügavkülmutatud kuubikutena beebitoidupüreesid, mida on lihtne kasutada – kuubik kaussi, kuum vesi peale ja ongi püree valmis. Alguses hea ideena tundunu aga ei leidnud rakendust, sest turu-uuringud näitasid, et hinna poolest pole väiketegijal mõtet konkureerida suurte tegijatega. Marmelaadide valmistamise juurde jõudis Siret Elmi tänu oma ema Maimu Laiapeale. «Ema käis Lätis toidumessil ja nägi seal püreede baasil valmistatud marmelaade,» meenutas ta. Seega jäi püreede tegemise mõte ikkagi alles, kuid püreed läksid hoopis kommide sisse. Algselt tegeleski ema marmelaadide valmistamisega ja kõik ülejäänud kohustused olid tütre kanda – tooraine hankimine, pakendamine, siltide kleepimine, turustamine, suhtlemine klientidega ja nii edasi. Kontseptsioon olemas, tuli leida puuduolevad komponendid ning töötada retsept välja. Siret Elmil õnnestus tabada kaks kärbest ühe hoobiga, sest marmelaadi ühe olu-

deti kõik valmis pottides, siis tänavu Leader-toetusega soetud keedukatel ja marmelaadivormid võimaldavad toota märkimisväärselt suuremaid koguseid ning uutes ruumides on olemas ka ladu, kuhu ette toota. «Selle aasta detsembriks ma prognoosin 5000 paki müüki,» märkis Elmi. Lai sortiment

lise komponendi, agar-agari maaletoojal oli olemas ka tootmistehnoloog, kes töötas välja Minna Sahvri marmelaadi retsepti. Seejärel hakkas Siret Elmi koos emaga juba ise marmelaade valmistama. 2010. aasta kevadel tegi Minna Sahver esimese proovimüügi Rapla talupoes. Ka esimene laat – Türi lillelaat – andis lootust, et ollakse õigel teel ja sealt saadi juurde teise kliendina Tartu Würtspood. Minna Sahvri kolmas klient oli Rohujuur Tabasalus. «Alguses hakkasimegi kolme kliendiga toimetama. See tundus piisav, et koduses köögis rahulikult tegutseda,» nentis Elmi. Ettevõte sai tuule tiibadesse, kui saade «Sõida maale» külastas marmelaaditootjat ning tutvustas neid juba laiemale üldsusele. «Pärast saate lindistust oli mul tunne, et kui see nüüd eetrisse läheb, siis hakkab täistuuridel minema ja nii oli ka,» meenutas Elmi. Tänu saatele saadi juurde mitmeid suuremaid kliente, näiteks Tallinna ja Tartu kaubamajad, Port Artur ning väiksemad vanalinna poed. Uued tootmisruumid

Minna Sahvri tootmismaht on teinud kolme aastaga suure hüppe ja praeguseks valmistatakse 4000 pakki marmelaadi kuus. Alguses

meisterdas Siret Elmi marmelaade üksnes vastavalt tellimustele. «Kui tellimus tuli, siis hakkasin alles tegema ja klient pidi kaks nädalat ootel olema,» selgitas ta. Lühikese ajaga aga suurenesid tellimused nii palju, et koduköök kippus kitsaks jääma ning tekkis vajadus suurema tootmispinna järele. 2012. aasta septembris alustati Rapla lähistel uutes tootmisruumides remonti ning aasta lõpus koliti juba värskele pinnale. Selle aasta 1. aprillil tunnustas Minna Sahvrit ka veterinaaramet, mis tähendab, et anti luba uutes ruumides toota. Kolimisega sai ametist priiks ka Siret Elmi ema, kes sai naasta oma tööde ja tegemiste juurde, kuid Minna Sahvrisse võeti tööle kaks uut inimest – kokk ja pakkija. «Eelmistel jõuludel oli meil nõudlus suurem, kui pakkuda jõudsime, sel aastal seda muret ei ole,» nentis Elmi. Kui koduköögis kee-

Järjest enam populaarsust koguvad ka köögiviljadest – näiteks porgandist, peedist, spinatist või kõrvitsast – valmistatud marmelaadid.

Minna Sahvri tootevalikus on 26 erinevat marmelaadisorti ehk igale maitsele midagi ning need marmelaadid ei sisalda kunstlikke lõhna- ega värvaineid, vaid värv tuleneb kasutatud püreedest. Seepärast saavad neid marmelaade süüa ka muidu allergilised lapsed. Üheks oluliseks Minna marmelaadide eripäraks on ka nende käsitsi valmistamine. Kogu protsess on käsitöö – vormi panek, vormist välja võtmine, pakkimine, paki sulgemine ja sildi peale panek. Tootmist mehhaniseerida Siret Elmi ei planeeri, sest talle meeldib rõhutada, et tema toodeteks on käsitööna valminud kommid. Kõige müüdavamad on Minna Sahvri marmelaadide segupakid, kuhu pannakse kolme erinevat maitset. Populaarsed maitsed on ka mustikas ja astelpaju, mõnevõrra erilisemad aga kibuvits ja ebaküdoonia. Laste lemmik on tihti maasikamarmelaad, sest selle maitse on neile tuttav. Köögiviljamarmelaadid

Järjest enam populaarsust koguvad Siret Elmi sõnul ka köögiviljadest – näiteks porgandist, peedist, spinatist või kõrvitsast – valmistatud marmelaadid. «Kui laatadel köögiviljamarmelaadi pakun, saan küll tihtipeale eitava vastuse, kuid

maaelu edendaja 19

11. november 2013 || postimees

liina kruusimägi pakkimas astelpajumaitselisi marmelaadikomme.

melaadikomme.

kui klient maitseb, siis on kohe ostmisest huvitatud,» rääkis Elmi. Hoolimata Minna Sahvri laiast sortimendist on pakkija Liina Kruusimäe sõnul küsitud veel mitmeid eriskummalisi marmelaade. «Näiteks küüslaugu- või kilumarmelaadi on tahetud,» muigas Kruusimägi. Tooraine ostab Minna Sahver enamasti kohalikelt väiketootjatelt, näiteks maasikad toodi Juurust ja mustsõstrad Valtu aiandist. Metsamarjad korjas perenaine sel aastal veel ise, kuid järgmisel aastal ta seda enam ilmselt teha ei jõua, sest tootmismahud on läinud sedavõrd suureks. Siret Elmi on pärit perekonnast, kus kõik liikmed on ettevõtjad ja

minna saHVer pakub 26 erinevat marmelaadisorti ning toodab 4000 marmelaadipakki kuus.

ajavad oma asja. Vennal on sõbraga kahasse Puraviku Tuuleveski Sepikoda, emale kuulub Rapla Martsipan ja isal on transpordifirma. «Mina olin see majanduse-inimene, kes aitas nii isal, emal kui vennal paberitööd teha ning dokumente korras hoida, kuid nüüd aitavad nemad mind nõu ja jõuga,» kirjeldas ta, kuivõrd oluline on pere toetus. Ettevõtlusega alustama ajendas Siret Elmit see, et talle ei sobinud väikese lapse kõrvalt töö kellaajast kellaajani, ta tahtis olla ise enda aja peremees. «Ettevõtjana on kohati veel raskem, aga vähemalt ma saan planeerida, kas teen tööd nädalavahetusel, kui mulle nädala sees ei sobi, või vastupidi,» põhjendas ta.

Mõtte hakata tegema midagi naturaalset ja kodumaist sai Siret Elmi kaudselt juba lapsepõlves vanaema juures Mäos viibides, kus vanaemal oli suur viljapuuaed. Vanaema, keda kutsuti Minnaks, veetis enamuse oma ajast aias toimetades ning tal oli suur sahver, kust võis leida erinevaid hoidiseid. «Vanaema ei ela enam, aga tema mälestuseks on minu ettevõtmise nimi Minna Sahver,» räägib ta firma nime sünniloost. TuleVikuplaaNid

«Ma olen mõelnud niimoodi, et ettevõtlusesse sisenen tasa ja targu, aga asi on läinud kiiremini. Ma olen kolme aasta jooksul saavutanud väga palju,» mõtiskles Siret Elmi. Ju-

OSTAME

• METSAKINNISTUID • KASVAVA METSA RAIEÕIGUSI • PÕLLUMAAD KOOS METSAGA FOREST RESERVES OÜ tel +372 515 6858 info@forestreserves.ee www.forestreserves.

marmelaadide Valmistaja VirVe Voks keedab uues katlas marmelaadisegu.

ba 2011. aastal tunnustati äsja alustanud Minna Sahvrit Raplamaa parima ettevõtja uustulnuka tiitliga. Tulevikku vaadates leiab Siret Elmi, et teha on palju. «Lähiajal on kavas pakendil olev silt ümber kujundada, sest praegune variant on tehtud põlveotsas ilma igasuguste teadmisteta,» rääkis ta. Mõtted liiguvad ka ekspordi suunas, esialgu on plaani võetud Soomes asuvad Eesti poed. Lisaks ei ole Minna Sahver jõudnud oma toodetega veel Ida-Eestisse, katmata on näiteks Rakvere, Narva ja Jõhvi. «Need on kohad, kuhu esialgu läheme laatadele ja vaatame, kuidas rahvas meie marmelaadid vastu võtab,» rääkis ta oma lähituleviku plaanidest. e

SOODUSHINNAD ESILAADURITELE

2850 EUR+KM

Tel: (+372) 5354 2238 E-mail: specagraeesti@gmail.com www.specagra.ee

20 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Lindora – laat, mida keegi ei korralda

Tekst ja FOTOd maarja otsa

indora laat on ainus laat Eestis, mida keegi otseselt ei korralda, kuid see toimub igal aastal 28. oktoobril kolme valla – Vastseliina, Meremäe ja Lasva – teede ristumiskohas sõltumata sellest, kas nädalapäev satub olema kauplemiseks soodne või kas taevast sajab lund või särab päike. Kuigi sel aastal sattus Lindora laat esmaspäevale, jagus ostjaid ja müüjaid tavapäraselt rohkesti. Müüjaid saabus Eesti eri paigust, aga ka Lätist isegi rohkem, kui müügikohti pakkuda oli, nii et mõned tööstuskaubamüüjad jäid sel aastal kõrvale. «Tee ääres on võimalik välja

panna 500 müügikohta, mis võib tähendada umbes 1000 müüjat – aga kummist see ala pole,» ütles Adu Ojamets Vastseliina Teisipäevaklubist. Siiski mahutatakse käsitöö ja muu traditsioonilise kauba müüjad Lindora laadale alati ära ka siis, kui pealtnäha ruumi enam ei jagu. «Mingi lahenduse ikka leiame. Võib-olla ei saa inimene müüa autost ja peab leppima kitsa letiga, aga käsitöömüüjaid ei saada keegi tagasi,» lisas ta. Adu Ojamets oli nõus rääkima laadast küll justkui korraldaja, kuid tegelikult manitseb ta iseend ja kõiki teisi laadaga seotud inimesi mitte korraldajateks nimetama. «Lindora on ja ilmselt ka jääb Ees-

tis ainukeseks laadaks, mida keegi ei korralda. Keegi ei saa siia platse ette registreerida, vaid müüjad tulevad juba päev varem kohale ja elavast järjekorrast võtavad endale koha. Kuna aga kohaliku omavalitsuse kohustus on tagada avalike ürituste turvalisus ja heakord, siis meie meestega püüame seda asja siin suunata nii, et see toimiks,» selgitas Adu Ojamets.

Kuigi sel aastal sattus Lindora laat esmaspäevale, jagus ostjaid ja müüjaid tavapäraselt rohkesti.

«Aga me ei korralda seda laata,» toonitas ka Ivar Traagel Vastseliina Piiskopilinnuse sihtasutustest. «Me vaatame lihtsalt, et siin müügikohtade pärast kähmluseks ja anarhiaks ei läheks ning inimesed autode ette ei saaks tormata.» Niisiis ametlikult ei korralda laata keegi, kuid MTÜ Vastseliina Teisipäevaklubi ja Vastseliina Piiskopilinnuse SA meeste käsi on selle toimumises siiski mängus. Esimesed fotod Lindora laadalt on salvestatud ligi 100 aastat tagasi, kuid tegelikult võivad Adu Ojametsa sõnul selle laada traditsioonid ulatuda ajas tunduvalt kaugemale. «Aga päris täpselt ei tea keegi, kui vana on Lindora laat,» nentis ta. e

SIMPLY CLEVER

UUS ŠKODA Rapid Spaceback! Universaal, kupee ja luukpära - kõik ühes! Hind alates 11 990 € Varustus: 6 turvapatja, lapseistme kinnitusaasad ISOFIX tagumisel istmel, elektrooniline juhitavuskontroll ESC, kaugjuhtimisega kesklukustus, esimesed elektriaknad, konditsioneer CLIMATIC, CD-MP3 raadio Blues + 4 kõlarit, elektriliselt seadistatavad, soojendusega küljepeeglid.

Kombineeritud kütusekulu 3,9 – 5,9 l / 100 km, CO2 emissioon 104 – 137 g / km. Pildil on illustreeriv tähendus.

ELU ÜLLATAB!

Aasta Auto AS Tartu, Sepa 24 A Telefon: 7308 000 info@aastaauto.ee

www.aastaauto.ee

ŠKODA Eesti mobiilirakendus

Facebook.com/aastaauto

maaelu edendaja 21

11. november 2013 || postimees

VÄGA HEA HIND JA KIIRE TEGUTSEMINE.

1 küsimus

Kuivõrd tulus on tänapäeval laatadel kauplemas käimine?

METSA- JA PÕLLUMAAD ÜLE EESTI!

Kristo Kraav

Sammuli talu, Harjumaa, müüb isesuitsutatud lihatooteid

Äriliselt on kõik laadad edukad, ent teistel laatadel peale Lindora laada sõltub müük väga palju asukohast, kus sa müüd. Lindoral ei ole ainukesena suurt vahet, kus sa müüd, ostetakse igalt poolt. Aga mõnel teisel laadal on asukoht väga oluline.

ostab

metsakinnistuid ja põllumaid kogu Eestis.

Ülle Pärnaste

Rakvere, koduste käsitööleibade valmistaja

Ülle Kostin

Jaaniraotu talu, Võrumaa, müüb peamiselt koduleiba ja isetehtud hoidiseid

Oleme abikaasaga juba ligi kümme aastat laatadel käinud. Meile lihtsalt meeldib, aga see on ka teenistuseks. Kui laatadel läheks halvasti, siis ju ei käiks nendel. Ainult ühe korra olen jäänud miinusesse, see juhtus Säreveres – sõitsin kohale, aga müük ei läinud kohe üldse. Aga see oli erand, tavaliselt läheb ikka paremini.

Kaie Järveots

Kõlleste kommide ja šokolaadide edasimüüja

Põhitööd teen ma küll hoopis loomakasvatuse konsulendina, aga viimased neli-viis aastat olen käinud suviti peaaegu igal nädalavahetusel laadal. Eks see laatadel käimine on paras mustlaseelu, aga väike tööotsake jällegi. Viimasel ajal olen märganud, et väikesed laadad võivad suurtest isegi edukamad olla. Suurtel laatadel on sul konkurente palju rohkem. Väikesel laadal on seepärast kohati isegi kergem müüa, sest pakkujaid ei ole nii palju. Näiteks Avinurmes peeti suurt laata, aga mina jäin Võnnu laadale müüma ja teenisin seal ilmselt rohkem, kui oleksin suurel laadal teeninud. Enamasti tasub laatadel käimine end ära, 20–30 eurot palgalisa ikka teenib. Aga mulle meenub ka üks jõululaat, kuhu sõitsin läbi tuisu ja tormi kohale ning müüsin lõpuks ainult kaheksa šokolaadi ega teeninud sõidukulusidki tasa. Nii et laatadel võib kõike juhtuda.

Kui kardaksime kahjumit, ei saaks me ka kasu. Alati on laadal risk, et sõit ei tasu end ära või nagu meie ütleme, et kohvi sai, aga koort ei saanud. Kuid enamasti ikka saab koort ka. Kõige tähtsamad on laatade juures ilm ning see, mis kuupäevale laat satub. Kuu lõpul ei ole inimestel enam raha ja müük ei lähe hästi. Lindora laat on erandiks – sellel laadal on isegi esmaspäeval rahvast väga palju. On olnud ka juhuseid, kui oleme Rakverest pika maa maha sõitnud, kuid ilm on hulluks pööranud. Kui poolest päevast hakkab vihma sadama, on laat läbi ja ise tahaks ka üksnes koju. Enne laata jälgime ilmateadet väga hoolega, et mitte tühja sõita. Kui meie leivake maksab kolm eurot, peame hoolega arvestama, kas sõit tasub end ära. Kui on ette näha, et poolest päevast sajab, siis jääme parem koju. Päris umbropsu laadale ei torma. See oleks pahasti, kui küpsetan suure laari leiba ja pärast tulen nendega koju tagasi.

OSTAME VÄRSKEID OKASPUUPALKE. Tel 506 8576.

www.varasaeveski.ee

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad. e-post: arne@energywood.ee tel 5300 0304

www.apmets.ee

Tel 5557 7007. janno@tartumets.ee www.tartumets.ee

Ostame vanaaegset mööblit, antiikesemeid, kunsti, raamatuid, ikoone. Raha kohe. Tel 554 6341.

OÜ Kolmestar ostab kasvava metsa raieõigust ja metsakinnistuid. Samuti teostame raiet ja vedu. Tel 512 3356, Jaan. e-post: jaan@kolmestar.ee www.kolmestar.ee

SILVMAR GRUPP OSTAB • metsakinnistuid (võib olla ka raiutud) • metsamaterjali • raieõigust Samas osutame metsaraieteenust. Tel 517 4176, silvmar@hot.ee

22 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Sanglepa talu iluaed mõjub nagu kiirust piirav märk, sest aiast möödumisel aeglustatakse sõitu ning päevas vähemalt kolmel korral peatutakse, et aeda lähemalt uurida. Julgemad uudistajad astuvad isegi hoovi sisse.

Sanglepa talu iluaed peatab möödasõitjaid Tekst ja fotod maarja otsa

alu perenaine Raili Kabral ja peremees Rait Verrev on uudistajatega harjunud ja võtavad ka meid lahkesti vastu. «Kui ma söögilaua taga istun, siis näen, kuidas autod jäävad seisma ja isegi bussid peatuvad,» kirjeldas Kabral naerdes. Sanglepa talu perenaine alustas oma aia rajamist 2010. aasta kevadel ning kolme aastaga on välja kujunenud tõeliselt ilus igihaljas park koduõuel. Tehtud ei ole ühtegi joonist ning kogu plaan valmib ja areneb perenaise peas. Aias kasvab vähemalt 150 erinevat taimeliiki, kuid nende koguhulka ei oska pererahvas enam öelda. Alguses istutati mitmeid erine-

vaid okaspuid – küpresse, mammutipuid, mände, kuuski, elupuid, kadakaid. Praeguseks on aga kõik küpressid ja mammutipuud välja läinud, on jäänud mõned üksikud männid ja kuused, kuid enamuses on elupuud ja kadakad. «Elupuud ja kadakad on kõige vastupidavamad, aga ega looduse vastu ei saa, igal aastal teeb kas lumi, päike või tuul neilegi liiga,» nentis Kabral. Selgub, et perenaine on aastaid taimi kasvatanud, vastavat eriala õppinud ning töötab põhikohaga taimekasvatusspetsialistina. Perekonda ta aga oma aia ligi ei lase, sest naine soovib vähese järele jäänud ruumi ise kivi-kivi haaval lõpuni kujundada. Peremehe ülesanne on organiseerida sobilikud kivid.

Naabrid ja uudistajad on soovitanud Kabralil esitada oma aed mõnele võistlusele, kuid konkurssidest ta osa võtta ei taha, naisele piisab nendestki uudistajatest, kes aia taha seisma jäävad või mõnikord ka aeda sisse astuvad. «Suvi läbi on mul siin inimesed,» naeris ta. Sanglepa talu iluaia rajaja sõnul on umbrohu ja loodusega võitlemine mõttetu, ent seda tuleb teha. «Me võime koorida pinnase ära ja tõkestada umbrohu tulekut, aga loodus seemendab pealt,» seletas Kabral. Oma aia rajamisel ei ole ta kasutanud ei rohutõkkeid ega kilesid, vaid kõblanud ja mürgitanud eelnevalt mullapinna ning katnud pärast puude istutamist pinna kividega.

Iluaed, mis peatab nii autosid kui ka busse ning püüab uudishimulike pilke.

«Kivi on hea, hoiab niiskust ja kaitseb umbrohu eest,» tõdes ta. Iluaia rajaja ei armasta lilli, vaid talle meeldivad igihaljad taimed, sest selline aed on ilus aastaringi. Näitena tõi ta ühe tuttava kogemuse, kes kasvatas suvel lilli, kuid kui pärast esimest öökülma olid tema peenrad mustad ja paljad, seadis ta sammud Sanglepa tallu, et uurida, kust saab hea hinnaga okaspuid osta. Sanglepa talu iluaiast võib leida ka mitmeid hostasid. «Maha istutades olid mul hostad kõik erinevat värvi, aga kui päike neid kaks päeva pleegitas, siis läksid ühesugusteks,» tõdes Kabral. Seejärel lõpetas ta uute sortide juurde istutamise, kuniks puud kasvavad suuremaks ja hakkavad taimi varjama. e

SOOVIME OSTA tamme-, saare-, vahtra- ja jalakaümarpalke. Müüme kuivatatud tisleripuitu.

INFO JA TELLIMINE Ingvar Tšizikov, tel 523 5155 ingvar.tsizikov@gmail.com www.artdoors.eu

maaelu edendaja 23

11. november 2013 || postimees

Järvamaa Kutsehariduskeskuse Särevere õppekohas toimuvad 2013. aastal Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi finantseerimisel TASUTA koolitused põllu- ja metsameestele, toidutootjatele ja –käitlejatele.

27. – 29. novembril „Ohutu taimekaitse teostamine“ (16 tundi) -

• Jaanuaris 2014 asendustalunike koolitus (150 tundi) • Veebruaris suurloomade esmaabikoolitus „Terve loom, suurem kasu“ (70 tundi). Lisainfo ja registreerimine: Ruth Türk, tel 5329 2188, ruth.turk@jkhk.ee, www.jkhk.ee/5593

www.moos.ee KINKEMOOSID ETTETELLIMISEL

·jõulusahvt ·kirbitsasahvt ·memmesahvt ·murakasahvt ·taadisahvt ·visnasahvt

Rennid

Ventilatsiooni ja vihmaveesüsteemid

Ventilatsioonitööd Isolatsioonitööd Vihmaveesüsteemid Katuseprofiilid www.rennid.ee

AS Bacula Tel 767 9660, 5556 4125, Valgamaa, Puka vald, Aakre.

56892262

MÜÜA UUED TRAKTORID URSUS, 50 ja 110 hj. Tel 5695 1182, 504 3918 www.alatalutehnika.ee

LUUA METSANDUSKOOL PAKUB ÕPPIMISVÕIMALUST JÄRGMISTEL AIANDUSKURSUSTEL

OHTLIKE PUUDE LANGETAMINE – TÖÖ SOODNE, KIIRE JA KORRALIK Tel 5559 3732, www.vikatimees.eu

• Jõulupärja ja -seade valmistamine, 29. nov, maht 8 tundi, hind 40 € • Taimekaitse taimekaitsetöötaja tunnistuse saamiseks või pikendamiseks, 9.–10. dets, maht kas 8 või 16 tundi, hind vastavalt 30 € või 60 € • Tervendava aia rajamine – roheline rehabilitatsioon, 6.–7. veebr, 6.–7. märts, 3.–4. aprill, 8.–9. mai, 5.–6. juuni, maht 64 tundi, hind 240 € • Puude ja põõsaste määramine talvel, 7. märts, 20.–21. märts, maht 24 tundi, hind 90 €

JA METSANDUSKURSUSTEL

• GIS-tehnoloogia kasutamine metsanduses, 22. nov, maht 4 tundi, tasuta • Ketassaeoperaatorite koolitus, 25.–29. nov, maht 40 tundi, hind 220 € • Forvarderioperaatorite koolitus 25. nov–13. dets, maht 120 tundi, hind 2500 € • «Raietööline I» kutseeksamiks ettevalmistav kursus, 2.–4. dets, maht 24 tundi, hind 130 € • «Raietööline III» kutseeksamiks ettevalmistav kursus, 13.–17. jaanuar, maht 40 tundi, hind 220 € • GPS-süsteemi kasutamine metsanduses, 31. jaanuar, maht 8 tundi, hind 40 €

Info ja registreerimine: koolitus@luua.ee tel 776 2115, 525 4004 www.luua.edu.ee

Looduslik seleen munades aitab ennetada vananemist, vähkasvajaid, Alzheimeri tõbe ning tugevdab organismi viiruste vastu võitlemises ET OLLA TERVE!

24 maaelu edendaja

postimees || 11. november 2013

Päevad lühenevad ja ilmad muutuvad jahedamaks, kuid siiski ootavad ka aias veel mõned tööd tegemist.

Aia ettevalmistamine talveks Roosid kata talveks kinni Enne roosidele talvekatte peale laotamist tuleks ära lõigata kõik õisikud ja noppida ära lehed, mis taimel veel küljes on. Lehtedest aurustub muidu talve jooksul vett ja see raiskab taime varusid ajal, mil taim ei saa külmunud maast uut vett ammutada. Samuti tuleks ära lõigata pehmed võrseotsad ja korjata haigustunnustega lehed maast kokku ning viia need aiast välja või komposti hulka, et need ei nakataks järgmisel aastal uusi lehti. Ka taimede ümber olev pealmine mullakiht on soovitatav ümber pöörata, et takistada pinnal olevatel seeneeostel nakkuse edasi levitamist. Vahetult enne maa külmumist tuleb kuhjata muld taimede alumise osa peale. Kui maa jõuab siiski varem külmuda, tuleks panna komposti või muud mulda parandavat materjali. Tihti külmuvad rooside võrsed talve jooksul kuni mullapinnani. Mida kõrgemale on muld kuh-

jatud, seda suurem osa roosist on kevadeks alles. Rooside oksad kaetakse kuuseokstega või mingi muu tuule- ja päikesekaitsega. Okste peamine ülesanne on pakkuda kaitset sooja kevadtalvise päikese eest, mis võib taime üles äratada, kui maa on alles külmunud. Kuuseokste jämedamad otsad tuleb asetada vastu maad, nii et rooside peale toetuvad ainult peenemad otsad.

Kasta igihaljaid taimi Kuival sügisel tuleks igihaljaid taimi enne maa külmumist ja talvekatte pealelaotamist ohtrasti kasta. Kui taim on talve eel küllaldaselt vett saanud, väheneb maapinna külmumisest tingitud kuivamisoht. Külmunud maapinnast tingitud kuivamise oht on suurim kevadel, kui päike juba soojendab, aga muld on alles jääs. Siis aurub igihaljast taimest vett, mida ta ei saa asendada juurte kaudu maast vett am-

mutades, sest maa on veel külmunud. Tagajärjeks on kuivakahjustused lehtedel, okastel ja okstel.

Paigalda närimistõkked Noorte puude koor maitseb talvel jänestele ja metskitsedele, mistõttu oleks hea puutüvesid närimise eest kaitsta. Tuleb kontrollida, et tõke ulatub maapinnani välja. Kindlasti tasub paar korda aastas veenduda, et see ei vigasta puukoort. Paari aasta möödudes ei lähe enam kaitset vaja, sest siis on puukoor paksem ega maitse enam nii hästi. Vast istutatud põõsad võiks mässida kaitseks üleni kanavõrgu sisse.

Kaitse potitaimi Potis on taimed talvekülma ja temperatuurimuutuste eest vähem kaitstud kui mulda istutatuna. Isegi need põõsad, puud ja püsikud, mis on ilmastikukindlad, vajavad kaitset, kui need talveks pot-

ti jäävad. Potid peaks mähkima alt ja ümbert isoleeriva materjaliga, lisaks tuleks isoleerida kilega, et kattematerjal kuivana püsiks. Potitaimed võib talveks ka mulla sisse kaevata, kas siis koos potiga või ilma. Enne taime mulda asetamist tuleks panna augu põhja paks kiht kuivi lehti. Juurepalli pealmine kiht jäetakse mõne sentimeetri jagu mulla sisse. Juuresüsteemi võib katta veel kuivade lehtedega, mille hulka on segatud oksi.

Püsikud jäägu oma kohale Püsikutele mõjub kõige paremini kevadine tagasilõikus, siis toimivad närtsinud taimeosad looduliku talvekattena. Kui aga tahetakse mingil põhjusel püsikuid sügisel tagasi lõigata, siis mitte liiga maapinna lähedalt. Paras kõrgus on 5–10 cm maapinnast. Allikas: Berit Haggren, Micke Persson, Agnetha Wendel «Aastaring aias» (2007). Tõlkinud Maarja Aaloe-Laur.