Maaelu edendaja 20131209

9. detsember 2013 || postimees

maaelu teemaleht p천llu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

9. detsember 2013 nr 4/4

maaelu edendaja 1

Pealinlastest talupidajate Villu ja Ireene Mahlaku teistmoodi pensionip천lv Kasutatud tehnika j채relturg on madalseisus Millisest Eesti toorainest tunnevad tippkokad puudust?

2 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Kodumaine tooraine

K

äesolevas Maaelu Edendajas räägivad Eesti tippkokad, missugusest kodumaisest toorainest nad enim puudust tunnevad ja milliseid ootusi on neil põllumeestele ja loomakasvatajatele. Ühest küljest jäävad kokad rahule: lisandunud on põnevate ürtide kasvatajaid, värske kalaga varustatus on paranenud, väiketootjad teevad põnevaid juuste, paljusid köögivilju saab kohalikelt. Teisalt toovad kokad kurioosseid näiteid, kuidas Eesti toidulaudade ühe populaarseima tooraine – kartuli – hangivad nad vastu kevadet Prantsusmaalt või Soomest, sest kohaliku kartuli kvaliteet ei rahulda terve aasta jooksul restoranide kõrgeid nõudmisi.

Samuti toob Tallinki kokk näite, et mitmeid mujal maailmas ülikalleid veise ja vasika siseelundeid ei saa Eestis ühestki kombinaadist osta, sest nende eraldamist loomast peetakse liigseks tööks. Nii läheb osa gurmeetoorainest Eestis lihtsalt raisku.

Oluliseks murekohaks on kokkade meelest ka logistikaküsimus. Keskustest kaugel tegutseb väga tublisid väiketootjaid, kuid neil ei tasu ära oma kauba kohaletoimetamine pealinna restoranidesse, kes tellivaid suhteliselt väikeseid koguseid. Restoranipidajad ise ei pea aga samuti mõistlikuks mitmekümne kilomeetri kaugusele kaubale järele sõitmist. Ühe lahendusena soovitavad kokad väiketootjatele enam koostööd kauba transpordi korraldamisel.

Kui veelgi julgemalt unistada, siis oleks väiketootjate oma ühine hulgiladu koht, kuhu kokad väga tihti samme seaksid. Sarnane ladu toimiks aga vaid juhul, kui tegemist olekski üle Eesti võimalikult paljusid väiketootjaid koondava laoga, mitte üksikute talupidajate ponnistusega.

Hea tooraine väärtustamisest kõneleb seegi, et näiteks Pärnumaal asuvasse Reinu tallu, millest samuti käesolev Maaelu Edendaja kirjutab, sõidavad tavalised tarbijad ka paari pardi ostmise pärast Tallinnast kohale. maaelu edendaja toimetus

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Ilmavaatleja märkmeid detsembri kohta Tekst aleksander lumi, foto mairo pajula

D

etsembrisse jäävad mitmed päevad, mida vanarahvas eriti hoolikalt jälgis.

Esimene neist oli nigulapäev (6. detsember), mille kohta öeldakse, et Nigul laseb talve sisse. Kui nigulapäeval on udu, tähendab see, et jõulud tulevad soojad. Nigulapäeva külm kestab aga kolmekuningapäevani (6. jaanuar).

Loomulikult on vanarahvale

tähtsad olnud pööripäevad. Talvine pööripäev on tänavu 21. detsembril.

Kui talvisel pööripäeval puhub tuul põhjast, siis tuleb külm peagi järele.

Detsembri ilma järgi on aga ennustatud ka näiteks juuni ilma. Öeldakse, et mida pehmem detsember, seda soojem tuleb juuni.

Jõulud räägivad ka jaanipäeva ilmast. Kui jõuluajal on külm, siis on jaanipäeval kuiv. Kui jõulud tule-

vad soojad, siis on jaanipäeval vihmane.

Samuti on jõulude järgi ennustatud jaanuari ilma. Mida külmemad jõulud, seda soojem jaanuar.

Lõpetuseks ka üks rahvatarkus aastavahetuse öö kohta: selge ja vaikne aastavahetuse öö kuulutab head uut aastat.

Rahuliku jõuluootust ja teguderohket uut aastat kõigile! e

Äriidee võimaldab internetis lammast pidada

Idee autorid ise ütlevad, et virtuaalne lambafarm on lahenduseks linnainimesele, kes armastab loomi, kuid kel puudub võimalus minna maale ja neid oma silmaga näha ja käega katsuda. Antud virtuaalkeskkonnas saab omanik lamba kasvamisel silma peal hoida, vaadata videosid temast või anda talle lisasööta.

Samuti on võimalus oma looma näha Skype`i vahendusel.

Veebikeskkond on ingliskeelne ja suunatud esialgu Euroopa suurlinnades elavatele inimestele, kuid tulevikus tahavad veebikeskkonna tegijad hakata teenust pakkuma Euroopast kaugemalgi. ME

Samuti olid kinni Pajumäe müügiletid Viljandi ja Pärnu turul.

Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg selgitas, et seoses sügisese üleminekuajaga langes piimatootlikkus tavapäraselt, samas kui nõudlus piima järele on oktoobris ja novembris jällegi tipus.

«Midagi pole teha. Eks lehma piimatoodang ikka kõigub. Igal sügisel saabub mõõnaperiood, sel aastal oli samal ajal lihtsalt nõudlus toorpiima järele suurem kui tavaliselt,» selgitas ta.

Seetõttu pidid nad Veidenbergi sõnul valima, kellele piima müüa. «Esmajoones saime reguleerida nõnda, et turgudele ei saatnud nii palju kaupa ning Viljandi ja Pärnu turul oli meie letid üldse kinni.

Need, kellega meil on suuremad püsilepingud, näiteks Selver, said ikka piima,» märkis Veidenberg. Praeguseks on piimaga varustatus Veidenbergi kinnitusel taas tavapärane ning Pajumäe piimatoodetest ükski pood ilma ei jää. ME

Ettevõtluskonkursi Ajujaht poolfinaali ehk kümne parema hulka jõudis ka veebikeskkond MyOwnSheep, mis pakub suurlinna inimesele võimalust osta endale Murese lambakasvatustalus tall, kelle kasvamist saab omanik interneti vahendusel jälgida.

Mitmed letid jäid toorpiimata Läinud kuul teatasid mitmed ökopoed, et nad ei saa kliente Pajumäe toorpiimaga varustada, kuna piima ei jagu piisavalt.

maaelu edendaja 3

9. detsember 2013 || postimees

Kasutatud põllutehnika müük on Eestis marginaalne, sest suured põllumehed eelistavad uut tehnikat ning vanale ostjaid napib. Põllutehnika müüjad vahendavad kasutatud masinaid vaid selleks, et põllumehel, kes tahab neilt uut osta, oleks oma vana tehnika kuskile ära müüa.

Kasutatud põllumasinate järele napib nõudlust Tekst Kristiina Kruuse, Foto Internet, Dotnuvos Projektai

P

õllumajandustehnika müügiga tegeleva AS Tatoli juhatuse esimees Mait Nõmmsalu nentis, et kasutatud põllutehnikaga sai head äri teha 15–20 aastat tagasi, kui paljud talud alles alustasid tegevust, ja raha uue masinapargi jaoks nappis. «Praegu aga müüme kasutatud tehnikat praktiliselt ainult sellepärast, et saaks ka uut müüa. Põllumees ei saa enne ju uut masinat osta, kui tal pole vana kuskile panna,» rääkis Mait Nõmmsalu.

Ta selgitas, et enamasti annab põllumees neile oma vana masina uue liisingu sissemakseks ning nende firma tegeleb edasi juba kasutatud tehnikale uue ostja leidmisega.

Sama praktikat rakendavad veel paljud suured põllutehnikamüüjad Eestis.

«Mingit äri kasutatud põllutehnikaga kindlasti ei tee. Hea on seegi, kui saad masina maha müüa hinnaga, millega sa selle põllumehelt ära ostsid,» ütles Mait Nõmmsalu.

Tulutu äri

Ala Talutehnika loobus pruugitud põllutehnika müümisest viie aasta eest. «Me läksime ainult uue tehnika müügi peale üle, sest kasutatud talutehnikat on välismaalt kallis tuua, garantiisid pole ning nende ostmiseks ei anta ka ühtegi toetust nii, nagu antakse uute masinate ostmiseks,» põhjendas Ala Talutehnika juht August Paju. «See ei tasu end ära,» lisas ta.

Kasutatud tehnikat ostavad ennekõike väiketalunikud, kel uue jaoks raha napib või kel on vaja lihtsalt abitraktorit, millele ta ei esita suuri nõudmisi. Suurtalunikud aga eelistavad uusi masinaid ning vahetavad oma masinapargi tavaliselt 5000–6000 töötunni või umbes 5–6 aasta pärast taas uute vastu välja.

Põhjuseks ei ole üksnes masinate vananemine, vaid seegi, et põllumees on haritava maa pinda laiendanud ja tal läheb tarvis võimsamat tehnikat.

AS Tatoli juht Mait Nõmmsalu,

Pildil olev traktor New Holland TVT 195 on AS Dotnuvos Projektai veebiküljel müügis 49 000 euroga (hinnale lisandub käibemaks).

Tegemist on 2007. aasta traktoriga, mis on läbinud 4495 töötundi.

Kasutatud tehnikat ostavad ennekõike väiketalunikud.

Suurtalunikud aga eelistavad uusi masinaid.

kes kasvatab ka ise vilja, selgitas, et tehnika töökindlus on põllumehele ülioluline. Eriti vihmasel aastal sõltub tehnikast kogu saagi õigel ajal kätte saamine ja teenistus.

«Teraviljakoristus kestab ainult kuu-poolteist ja põllumehe raha on pandud kõik ühele kaardile. Kui tehnika jukerdas ja sa ei jõudnud vilja õigel ajal ära koristada, oled kogu rahast ilma,» rääkis Mait Nõmmsalu.

«Ega kombain lähe katki siis, kui ta kuuri all seisab. Kui on ilus ilm, sõidad välja ja masin rikkis, siis on jama. Pärast sajab võib-olla nädal ae-

ga vihma, vili hakkab peas kasvama ja ongi kõik, pole midagi korjata.»

Nõmmsalu lisas, et uue kombaini liisinguraha võib põllumees tasa teenida paari päevaga. «Kaotada on palju ja seepärast ei taheta riskida,» märkis ta.

Päris vana Vene tehnika läheb enamasti vanarauaks, kuid pruugitud moodsamat Lääne tehnikat müüakse nii Eestis kui viiakse võõrsile. «Me oleme proovinud piiri taha müüa: Lätti, Leetu, Soome, Venemaale ja isegi Iraaki on meilt põllutehnikat ostetud,» ütles AS Dotnuvos Projektai hooldusosakonna juht Mati Pärnpuu. Välismaale on kasutatud põllutehnikat Pärnpuu sõnul lihtsam müüa, sest sealt saab mõnevõrra paremat hinda ning sealsed põllumehed ei ole nii nõudlikud.

«Nad ei vaja nii head komplekssust kui meie põllumehed,» lausus ta.

Millisel juhul tasuks põllumehel eelistada uut ja millisel kasutatud tehnikat, on Mati Pärnpuu sõnul väga keeruline soovitada. «Eks see otsus sõltub ikka rahakoti paksusest ning otstarbest, milleks tehnikat vaja on,» märkis ta.

Uute ja kasutatud masinate hinnavahe osas ei kehti mingeid üldisi reegleid, vaid see sõltub ennekõi-

ke masina kasutajast. «Kasutatud tehnika hind oleneb töötundidest, aastaarvust, masina komplekssusest, väljanägemisest. Mõnel mehel viis aastat kasutusel olnud traktor näeb välja nagu uus. Teinekord on jälle vastupidi – viis aastat töötanud tehnika on niisugune, et meil ei ole sealt midagi tagasi osta. Kõik tuleneb masina omanikust,» selgitas Mati Pärnpuu.

Ka AS Tatoli juht Mait Nõmmsalu sõnul on raske hinnavõrdlust tuua, sest hind sõltub paljudest teguritest, kuid keskeltläbi maksab näiteks viis aastat aktiivselt kasutusel olnud tehnika umbes poole vähem kui uus.

Kasutatud põllumasinate valimisel kehtivad AS Dotnuvos Projektai hooldusosakonna juht Mati Pärnpuu sõnul paljud samad reeglid, mis kasutatud autodegi ostmisel. «Eestist ostes on enamus masinaid hooldatud seal, kust need ostetud on. Masina ajalugu tasub järele uurida – mida sellega tehtud on ja mida mitte. Kindlasti tuleb teha ka proovisõidud,» soovitas Pärnpuu.

Turueelis uuel tehnikal

Põllumasinate müüjad nendivad, et kasutatud tehnika turul ei ole päris loomulik nõudluse ja pakkumise tasakaal, sest uute masinate ostmiseks saavad põllumehed toetusi küsida, kuid kasutatud tehnika jaoks mitte. See annab märkimisväärse eelise uuele tehnikale ning vähendab kasutatud tehnika müügivõimalusi, mis tõttu ongi tihtilugu raskusi pruugitud masinate turundamisega.

AS Dotnuvos Projektai hooldusosakonna juht Mati Pärnpuu usub, et tuleval aastal võib eeldada mõningast kasutatud tehnika nõudluse kasvu, sest toetuste võimalused on siis piiratumad. «Järgmisel aastal tuleb ilmselt vaheaasta, kus neid toetusi ei liigu nii palju, ja tänu sellele avaneb ehk ka kasutatud tehnika turg rohkem,» lisas ta. e

4 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Eesti tippkokad eelistavad küll ennekõike kohalikku toorainet, kuid praktikas kasutab nii mõnigi neist näiteks Uus-Meremaa liha või Prantsuse kartulit, sest nende kvaliteedis ja tarnekindluses on kokad kindlad, samas kui Eesti toormest jääb neil tihti puudu või ei vasta selle kvaliteet ootustele.

Miks ostab peakokk Prantsuse kartulit ja Uus-Meremaa liha?

E

Tekst kristiina kruuse, FOTO toomas huik

esti Pea kok kade Ühenduse presidendi ja läbi aegade mitmete Eesti tipprestoranide peakokana töötanud Rudolf Visnapuu arvates ei suuda Eesti oma kasvatajad ära katta Eesti restoranide toorainevajadust. «Seis on päris nutune. Tahaks väga küsida, kustkohast seda Eesti toorainet saab?» küsis kokk retooriliselt.

Visnapuu möönis, et üks lahendus on käia turul või teha ise talunikega kokkuleppeid, kuid väiketalunikega sõlmitud kokkulepped ei taga koka sõnul tihtilugu, et toorainet jaguks järjepidevalt ning selle kvaliteet oleks ühtlane.

«Kui kauba kvaliteet kõigub ja seda pole pidevalt saada, siis kuidas ma saan menüüd teha? Ma ei saa pidevalt restoranikülaliste ees vabandada. Seepärast võtan tooraine sealt, kus on kõik stabiilne,» lausus Rudolf Visnapuu ja tõi näiteks, et tema ostab hulgikaubandusest liha, mis on pärit Uus-Meremaalt.

Suuremas plaanis toovad kokad välja kolm peamist probleemi.

Esiteks, Eesti tooraine kvaliteet on muutlik: näidiskaup on suurepärane, kuid kui tellida suuremaid koguseid, pole kvaliteet enam sama.

Teiseks, toorainet pole stabiilselt saada, kuid selleks, et mõni toit menüüsse sisse kirjutada, peaks peakokk olema veendunud tooraine tarnekindluses vähemalt kahekskolmeks kuuks. Kolmandaks on küll mitmeid väga tublisid väiketootjaid, kuid logistiliselt on neilt kauba kättesaamine keeruline ja kulukas.

Hooajaline varustatus

Tallinki hotellide peakokk Andrus Laaniste hinnangul suudavad Eesti põllumajandustootjad Eesti restoranide sektori toorainevajaduse ära katta ainult üksikute toodete lõikes ning sedagi enamasti vaid hooajal.

Kõige parem on Laaniste meelest varustatus sealiha ning värske kalaga. Samuti tõi ta positiivse näitena erinevate ürtide kasvatajad.

Kehv on Laaniste arvates olukord kohaliku köögivilja, eriti kartuliga. «Peaaegu pool aastat on kohaliku kartuliga seis nadi,» ütles ta ja selgitas: «Restoranid kasutavad kartulit enamasti kooritult ja tahtmata saada «kummikartulit», lähevad paljud restoranid vastu kevadet üle Soomest või veelgi kaugemalt pärit kartulile.» Laaniste ise on tellinud näiteks Prantsusmaal kasva-

hea meelega telliks, kuid ostmine on jäänud üksnes transpordi taha. Üheks lahenduseks võiks kokkade meelest olla see, kui talunikud teeksid enam koostööd logistilise poole eest hoolitsevate hulgiladudega või siis koonduksid omavahel transpordi organiseerimisel, et kulusid kokku hoida.

«Kindlasti ei pea arvama, et hulgiladudest on võimalik hankida ainult välismaist toorainet. Mitmed kodumaised tootjad on logistikakulutuste ja tarnete hõlbustamiseks asunud koostööd tegema just hulgiettevõtetega. Nii on kõigile lihtsam ja ka majanduslikult säästlikum,» ütles Laulasmaa Spa restorani Lucca peakokk Angelica Udeküll.

Oma võrgustik

tatud kartulit. «Kartul võiks olla ikka lollikindel produkt,» lisas ta.

Samuti on tooraine kvaliteet sageli kõikuv. «Nagu ikka, tuuakse näidiseks ilus kartul, mida vist enda tarbeks kasvatatakse, ja siis, kui rohkem tellid, jõuab kohale seakartul,» lausus Andrus Laaniste.

Väikesed tegijad

Kokkade meelest on Eestis küll väga tublisid loomakasvatajaid, kuid et neil endil enamasti puuduvad võimalused loomade realiseerimiseks, siis müüvad nad loomad kombinaatidele. Viimastel aga pole erilist huvi ega motivatsiooni restoranide suhteliselt väikese lihavajadusega tegeleda. «Keegi ei viitsi restoranidega jageleda, sest restoranid ei osta liha tonnides, vaid kilodes,» märkis Rudolf Visnapuu.

Tallinki hotellide peakokk Andrus Laanistel on eriliselt kahju selle pärast, et paljusid veise ja vasika siseelundeid on restoranidel Eestis peaaegu võimatu kuskilt saada.

«Veise ja vasika siseelundid on väga maitsvad, kvaliteetsed ning mujal maailmas ülikallid, kuid meil lähevad need koeratoiduks või utiili.

Soomes suudetakse need elundid loomast eraldada, aga Eestis peetakse seda liigseks tööks,» võrdles ta.

Presidendi kantselei endise koka ja praegu Foodstudio Tallinn OÜ ühe eestvedaja Indrek Kivi-

salu meelest ei seisne siiski probleem niivõrd selles, et kodumaised tootjad ei suudaks kasvatada, mida restoranid vajavad, vaid küsimuseks on, kuidas toimetada keskustest kaugemal asuvate talunike toodangut restoranidesse.

«Probleem ei ole kasvatamises, vaid logistikas. Kasvatajal ei jagu üldjuhul ressursse, et tarnida oma toodangut restoranidesse. Enamike kasvatajate puhul pole see tõenäoliselt ka majanduslikult kasumlik, kuna paljude restoranide kaubatellimused on pigem korrapäratud, vähese etteteatamisega ja ka mahult väikesed,» selgitas ta.

Sama meelt on Rudolf Visnapuu: «Tallinnast 50–60 kilomeetri kaugusele jäävad talunikud suudavad päris hästi kaubaga varustada. Aga need, kes kaugemal paiknevad, kurdavad, et transpordikulud lähevad liiga suureks. Ma ostaksin nende toodangut, aga siis ma pean ise järele minema,» kirjeldas Visnapuu. Ta tõi näiteks, et on laatadelt leidnud põnevaid tooteid, mida ta

Eesti Peakokkade Ühenduse president Rudolf Visnapuu meelest on Eesti tooraine kvaliteet muutlik ning tihtilugu ei saa ta selle tarnes kindel olla.

Vältimaks «kummikartulit», lähevad paljud restoranid vastu kevadet üle Soomest või veelgi kaugemalt pärit kartulile, lausus Andrus Laaniste.

Saaremaal asuvate GoSpa ja Kuressaare kuursaali restorani Kukuu kogemused aga näitavad, et kergem on toorainet hankida neil, kes asuvad väiketootjatele lähemal ja kel on loodud varustajatest oma «võrgustik».

GoSpa ja Kukuu restoranide juhi Toomas Leedu sõnul on tal näiteks väga paljude kohalike kalurite kontaktid, kes annavad talle juba varahommikul teada, kui nad värske saagiga merelt tulevad. Ürte, salatit ja lilli ostab Leedu ühelt kindlalt aednikult ning kvaliteetne lambaja veiseliha on samuti pärit kohalikelt Saaremaa kasvatajatelt.

«Lisaks lihadele ja kaladele saan vajadusel kogu suve ja sügise vältel enamiku aia- ja metsasaadustest kohalikelt kätte,» ütles Toomas Leedu ning lisas: «Ma olen oma hankijatega praegu väga rahul.» Puudust tunneb Leedu vaid mõnevõrra erilisematest toodetest, näiteks lambapiimajuustust.

Ka Angelica Udeküll ütleb, et saab suure osa toorainest, sealhulgas näiteks kvaliteetset veiseja vutiliha kohalikelt kasvatajatelt.

Puudust tunneb ta aga heast pardi-, küüliku- ja kanalihast, mille osas on Udekülli meelest kasvatajatel veel suur töö ära teha.

Kuigi restoranid ei saa Eestis tegutsevatelt kasvatajatelt paljutki, mida nad ootaksid, on restoranide koostöö põllumeeste ja loomakasvatajatega muutunud Angelica Udekülli meelest aasta-aastalt siiski järjest paremaks. «Eestis on palju toredaid tegijaid, kes suudavad üha rohkem vaadata oma mätta otsast kaugemale ja vaevuvad end ka restoranide vajaduste ja spetsiifikaga kurssi viima,» lausus Udeküll. e

-15%

k i 천 k e l e t a j t s o a n i s a m e Amazon Maximuse tooted Ekolisti ja

9. detsember 2013 || postimees

maaelu edendaja 5

6 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

maaelu edendaja 7

9. detsember 2013 || postimees

ireene ja villu Mahlak on nüüdseks pea viisteist aastat pidanud mahemesilasi, käinud laatadel ning jaganud oma elu maa ja linna vahel – seda kõike esiteks seepärast, et oleks vanas eas midagi teha, teisalt aga selleks, et üheskoos maailma avastada.

Pealinlastest maaharijad Ireene ja Villu Mahlak lähenevad pensionieale teisiti

V

eel paarkümmend aastat tagasi olime me täiesti normaalsed Eesti inimesed – elasime pealinnas, käisime tööl, suhtlesime sõpradega, külastasime kino ja teatrit, kostab Ireene Mahlak (75) ning hakkab ühes Villuga (76) naerma.

Nende pilgud on elavad ja rõõmsameelsed. Iseäranis Villu oma. Talle meeldib vaadata oma kahe väikese sinise silmaga üle prillide. Seejuures on tal vaieldamatult kõige sõbralikum nägu ja lahke naeratus, mis peidetud valge habeme taha. Ta on vaikne ja kui ta midagi ütleb, siis üksnes selleks, et krutskeid visata.

Ireene seevastu juhatab vägesid.

Temalgi on sinised silmad, ainult et suured, mis klapivad ideaalselt kõrgete põsesarnade ja väljapeetud hallikarva poisipeaga. Kõike seda on kandmas volüümikas keha, just niisugune nagu ühel jõulumemmel. Õigepoolest ongi Villu ja Ireene Mahlak otsekui jõulutaat- ja memm – needsamad, kelle Soome lastekirjanik ning illustraator Mauri Kunnas on oma suurepärasesse pildi-

keelde pannud. Kõik oleks justkui päris, ainult et lood, mida nad räägivad, ei klapi jõuludega kohe sugugi.

RasKe laPsePõlV

TeksT mirjam nutov foTod mirjam nutov, kristjan teedema

Villu lugu saab alguse 1937. aasta oktoobris ühes Võrumaa tillukeses külas, kus ta oma ema-isa ja viie venna ning õega elas. Tema lapsepõlv jääb lähiajaloo mõistes ühte keerulisemasse aega, mis tähendas ka rasket lapsepõlve.

Kuuendaks eluaastaks oli Villu vaeslaps, sest sõda võttis temalt kõik lähedased. «Venelaste pealetungil hukkusid ema ja õde. Õeke istus ema süles, kui ühtäkki oli pommikild viinud pisikese käe ning seejärel tunginud ema südamesse,» räägib Villu.

Tema jäi ilma peale – sel ajal ei tahtnud keegi väikest last ning ka lastekodudega oli kitsas. Lõpuks ta ühte siiski võeti, ent sealt tuli poisil 15. eluaastaks lahkuda ja kooli asuda.

«Kui ma kutsekooli läksin, olin vaid 139 sentimeetrit pikk ja 39 kilo raske,» meenutab mees. Ta ei kurdagi niivõrd oma lapsepõlve kui selle üle, et tööstuskoolis tuli kaks

aastat raha koguda, enne kui sai endale selga osta korralikud riided.

«Seni kandsin tööstuskoolivormi,» ütleb ta.

Loogilise jätkuna viis elu Villu edasi armeesse Karjala-Soome, polaarjoone taha. «50 kilomeetri raadiuses polnud ühtegi hinge peale meie,» meenutab ta. Eriti hästi mäletab Villu aga tõsiasja, et neile meestele, kelle telk jäi teisele poole polaarjoont, maksti lisatasu. Lihtsalt öeldes tähendas see kõik sentimeetrite mängu.

Armeest naastes otsis Villu üles ühe oma vendadest, kes oli sõjaajal vangi pandud. Nii sättis noormees enese elu sisse Vasalemma, kus ta töötas lukksepa-treiali-keevitajaremondimehena. Sealtsamast leidis ta ka oma esimese naise ning sai viie lapse isaks.

PEalinna TÜDRUkU kaTsUMUsED

Villust aasta hiljem, 1938. aasta septembris sündis Ireene. «Mina olen loomulikult pealinna proua,» täheldab ta mängleval arrogantsel toonil ning puhkeb naerma. Vaatamata sellele, et ta pärines jõukast ja hästimajandavast perest, polnud tema elukäik Villu omast oluliselt parem.

«Mu isa pandi korduvalt vangi,» konstateerib Ireene, laskumata liigsetesse detailidesse. Võite isegi arvata – need, kes majandasid hästi, jäid ju jalgu küll ühele, küll teisele võimule. Lõpuks süüdistati perepead kodumaa, suure Nõukogude Liidu reetmises ja pandi vangi. Ülejäänud pere sai aga rahvavaenlase pereks. Niisiis saadeti Ireene 10-aastaselt 1949. aasta märtsiküüditamisel ühes oma ema ja kahe-aastase õega Siberisse.

«Meid viidi kullakaevandusse, kohta, kus elasid üksnes süüdimõistetud – mõrtsukad, vargad ja endised sõjavangid. Meil oli keelatud minna kaugemale kui viis kilomeetrit, mis tähendas seda, et me olime nagu vabakäiguvangid,» kirjeldab Ireene sealset olukorda «Seda elu kergeks nimetada oleks liialdus – talvel puhus buraan, lumetorm 40-kraadise pakasega, aga eestlased on loodud igal pool toime tulema, eks tuldi sealgi,» räägib Ireene edasi. «Me keegi ei mõelnud sellele, kas on raske või mitte. Oli nii, nagu oli. Igatahes lõpetasin ma Siberis keskkooli ning sain lõpuks Eestisse tagasi,» võtab naine oma meenutused kokku.

8 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Eestisse naastes oli tema ainus eesmärk edasi õppida. «Ma tahtsin õppida laevaremonti ja kuigi tegin kõik eksamid ära, võimaldati mulle lõpuks koht osakonnas, mille nimi oli nii keeruline, et ma palusin selle endale paberile kirjutada,» jutustab Ireene edasi.

Minu küsimuse peale, miks ta mõnd naiselikumat eriala ei valinud, lähevad ta silmad suureks kui tõllarattad ja ta oskab vaid käsi kokku lüüa.

«Püha lihtsameelsus ise istub minu vastas – see on ju sama jutt nagu ameeriklased ütlevad meile, et me oleme ise süüdi, et meid küüditati, miks me siis politseid ei kutsunud,» ei suuda Ireene oma imestust mu rumaluse üle varjata. Asja iva on selles, et küüditatuid enamikele kohtadele õppima ei võetud, seega valikut väga polnudki.

Vaatamata kõigele sai Ireenel kool lõpetatud ja töölegi asutud, mehele mindud ja ka kaks last sünnitatud. Ent elul oli Ireene ja Villu jaoks veel nii mõndagi plaanis – plaanis need kaks kokku viia.

Rahvatants viis kokku

«Me kohtusime Ireenega 1983. aastal rahvatantsuringis Tuisuline,» mäletab Villu justkui une pealt.

Kas Ireene oli ka ilus naine? «Muidugi olin ma ilus. Ma olin väga ilus ja kas sa tead, miks ma seda ütlen,» küsib ohjad enda kätte haaranud Ireene retooriliselt. «Aga sellepärast, et minu pojapoeg sai kunagi ühe mu nooruspõlvepildi kätte ja lausus, kuule, vanaema, aga oled ju kunagi isegi ilus olnud.»

«Minu arust on ta praegu ka väga ilus,» lisab Villu tasasel toonil.

Ireene lööb käega: «Ja-jah. Mida viletsamaks sinu silmad lähevad, seda ilusamaks ma muutun.»

Võib arvata, et umbes taolise lõõbi saatel sai nende suhe alguse ja näha on, et need kaks on kokku loodud. Pärast kohtumist peeti juba järgmisel kevadel pulmi. Tuleval aastal 20. aprillil saab sellest 30 aastat. Nüüd kostavad nad mõlemad, et on üheskoos kauem abielus olnud, kui õnnestus olla oma esimeste kaasadega. Aga nad pole minevikku takerdunud – mis oli, see oli, ja praegu on nii, nagu on.

Kõike tundub kokkuvõttes küll päris palju, sest kahepeale on neile lisaks pea 30 abieluaastale ka veel seitse last, loendamatu hulk lapselapsi, neli lapselapselast, miljoneid mesilasi, 18 hektarit haritavat maad, 20 läbikäidud laata aasta jooksul ja suur kirg reisime vastu.

Nad on käinud Filipiinidel, Alaskal, Tšiilis, Lihavõttesaarel, Islandil ja Birmas. «Vähemalt aastas korra proovime ära käia,» avaldavad nad kui ühest suust. Tegelikult on nad praegugi kuskil maailma avarustes elu imepärasusi endasse ammutamas. Kus täpselt, ei tea aga isegi kõige lähedasemad sõbrad, sest heaks tavaks on saanud, et enne ärasõitu oma reisist ei räägita.

Tahtmata suuri sõnu teha, ei kõnele nad ka eelnevatest käimistest liialt – piisab teadmistest, et see on miski, mille nimel nad päevast päeva pingutavad.

Nimelt sai Villu 1990. aastate al-

gul tagasi oma isa talu – sellesama, kust ta kunagi vaeslapsena ära läks. Ühes talu tagasisaamisega tekkis Villul ka pöördumatu kihk maale elama minna. «Me olime ainult telekast näinud, kuidas traktor töötab, ja kuna see tundus lihtne, siis paistis ka põllumajandusega alustamine lihtne,» meenutab Ireene esimesi aastaid.

maaelu edendaja 9

9. detsember 2013 || postimees

Ireene ja Villu Mahlaku esimene ja kõige tuntum taruvaigukreem kannab nime Vahar, mille tunneb juba kaugelt ära kollase kaane järgi.

Villu ise püüab laadaliste pilke oma uhke valge habemega ning nii mõnigi tuleb «Vahari-onuga» ka lihtsalt juttu rääkima.

aastat jäi puudu, et oleksimegi püstirikkaks saanud,» ironiseerib Ireene nüüd tagantjärele, sest leidus ka inimesi, kes näitasid neile kui pealinnast tulnud hulludele näpuga: näe, tahavad ratsa jõukaks saada.

«Eks me algul ikka palusime, et naabrimees künnaks, aga tal ei olnud ka aega ja nii me hakkasimegi ise tegema,» selgitab Ireene. «Mina kamandan, et Villu teaks, kust künda ja Villu künnab,» kirjeldab ta tööjaotust talus.

Kui uue sajandi alul tuli PRIA ja põllumajandustoetused, otsustaski vanapaar hakata tegelema mahemesindusega. Mesilindude tarvis kasvatatakse talus galeegat, tatart, kaera, nisu ja mesikut. Mesilaste pidamisel peetakse silmas aga seda, et kõik oleks looduslik ja loomulik.

«Me ei ravi mesilasi üldse – kõik käib nii, nagu vanajumal juhatab,» räägib Villu. «Kui nad vajavad kevadel lisatoitu, siis anname neile mett,» jätkab Villu seletamist ning rõhutab, et kui mesilinnud on nõrgad, siis lastakse neil lihtsalt ära surra, sest nõrgad isendid nõrgestaks ka tugevamaid. Kas selline taktika õige on, seda ei mõista Ireene ja Villu arvata. Lesta ja teiste haigustega neil igatahes üleliia peavalu pole.

Koobastest laadale

Mesilastega ei hakatud enda lõbuks tegelema. Esiti müüsid Villu ja Ireene mett niisama. «Eks ole ikka nii, et kõik see, mille vastu sa huvi tunned, hakkab iseendast arenema,» jutustab Ireene, kuidas sündis nende esimene ja tuntuim taruvaigukreem Vahar. Viimast hakati ostjatele müügiks pakkuma Piusa koobaste juures, sealt kasvas välja ka laatadel käimise traditisoon.

Nüüd pole Eestis enam laata, kuhu Villu ja Ireene oma meepurkide ja meetoodetega ei satuks. Kogu elu kevadest kuni sügiseni käib laatade rütmis, sinna vahele üritatakse paigutada ka põllutööde tegemine ja mesilindude eest hoolitsemine.

«Me oleme lausa laadaveteranid,» kostab Ireene, kelle sõnul on neil juba praegu seitse kutset järgmise aasta laatadele. «Eks laatadel ole kõike – möödujaid, vaatajaid ja

Eks kohalikud kippusid neid esiotsa narrima. «Naabrimees tõi mulle ühe suuremat sorti põllutööriista murule ja ütles, et noh, Villu, hakka põllumeheks,» jutustab Villu.

«Minu Villu oli aga tipp-poiss ja hakkaski,» kiidab Ireene. Esiotsa prooviti maasikakasvatusega, aga nõnda eesmärgini ei jõutud. «Paar

Me olime ainult telekast näinud, kuidas traktor töötab, ja kuna see tundus lihtne, siis paistis ka põllumajandusega alustamine lihtne, meenutab Ireene Mahlak.

ostjaid –, klient on kuningas, teinekord isegi liiga suur kuningas,» tõlgendab Ireene oma igapäeva diplomaatiliselt.

Ent kindlasti ilma laatadel käimata ei saa, sest see toob omajagu sisse ning ainult pensionist ära ei elata. «Laatadel tuleb käia, et oma kaupa müüa ning et kaupa müügiks jätkuks, tuleb see valmistada, ja selleks, et seda valmistada, tuleb tegutseda nädala jooksul kahe laada vahel,» kirjeldab Ireene tavapärast elurütmi.

Talveks linna

Tavapärane on ka see, et esimese lume saabumisega sõidab vanapaar maalt linna, sest talvel on linnas lihtsam. «Muidugi on maal elu kergem kui linnas, sest maal elades tuleb maksta üksnes leiva ja elektri eest,» arutleb Villu. Samas möönab ta, et päris ilma linnata nad kõrges eas enam hakkama ei saaks. Maal oleks juba ainuüksi poeskäimine suur peavalu.

Ent nii, nagu nad ei saa hakkama linnata, ei saa nad ka ilma maata. «Ma ei jõua kunagi seda aega ära oodata, mil jälle looduse rüppe tagasi saaks,» räägib Ireene. Enne maaleminemist seisab aga ees jõuluaeg, mille paar tavaliselt pere või sõprade keskel veedab.

Kuna elus on nii mõndagi nähtud ja tehtud, pole Ireene ja Villu suuremat sorti jõuluinimesed. Seesmiselt ehk küll, aga mitte väljaspoolt. «Vene ajal olid jõulud palju südamlikumad ja ehedamad, sest pühadepidamine tuli südamest,» arutleb Ireene, «Nüüd on kõik liiast kommertslik ja välisele särale rõhuv,» tunneb ta muret.

Ja kui keegi teist nüüd arvas, et Villu lisatöö on jõulude ajal sellesse samasse välisesse särasse panustamine lõpmatult jõuluvana mängides, siis arvake uuesti. «Ma olen elus vaid ühe korra jõuluvana etendanud ja sedagi ettekleebitud habemega,» kostab Villu oma riukalikul toonil ning rõõmsameelsel naeratusel.

Kuigi aasta külmim aeg tuleb mööda saata linnas, on esimesed kevadised päikesekiired need, mis vanapaari otsejoones maale tagasi viivad. e

10 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Veel mõned põlvkonnad tagasi oli eestlaste põhiliseks tegevusalaks põllumajandus, kuid tänapäeval töötab Eestis selles sektoris kõigest paar protsenti kõikidest töötajatest. Töö, mida selle valdkonna inimesed tegid, oli sageli füüsiliselt raske, vajas palju abikäsi ning töökeskkonnatingimused tihtipeale ei soodustanud tervise säilimist.

Tööõnnetuste arv põllumajandusettevõtetes

Põllumajandusettevõtetes juhtunud tööõnnetused

N

Tekst Kristel Plang, FOTO maarja otsa

üüdisajal aga on enamik tegevusi mehhaniseeritud, töökeskkonnad ilusad, soojad ja valged ning kõige peadmurdvamaks ülesandeks on hoopis õigele nupule vajutamine. Vaatamata suurtele muutustele on põllumajanduses säilinud traditsioonilisi riske, mis on omased antud sektori töökeskkonnale (nt töö loomadega), kuid neid on võimalik ennetamise teel vähendada või vältida.

Põllumajanduses (sh jahindu-

ses) on registreeritud tööõnnetuste arv viimase viie aasta kohta järgmine: 2008. aastal 161 tööõnnetust, 2009. aastal 131 tööõnnetust, 2010. aastal 136 tööõnnetust, 2011. aastal 135 tööõnnetust ja 2012. aastal 131 tööõnnetust.

Vaadates tagasi näiteks aastasse 2005, mil registreeriti ligi 200 juhtumit aastas, on tööõnnetuste arv selles sektoris kindlasti vähenenud, mis annab põhjust rõõmustamiseks. Kui aga mõelda, et põllumajandussektoris töötab Eestis ikkagi suhteliselt väike hulk inimesi ning rahvaarv kahaneb, siis selles

ESTONIAN - ACB - VIANCO ... veisekasvataja parim partner

PÕLLUMAJANDUSLOOMADEGA KAUPLEMINE PÕLLUMAJANDUSLOOMADE TRANSPORDITEENUS Projektid BALTIC GRASSLAND BEEF EESTI LIHAVEIS

Estonian - ACB-Vianco OÜ 66710 Sänna küla, Rõuge vald Võrumaa gsm +372 505 1392, tel. +372 786 0228, fax +372 789 6310 e-mail: info@eav.ee, www.eav.ee, reg. nr 11206012

valguses on need numbrid ikkagi suured. Surmaga lõppenud tööõnnetusi toimus põllumajanduse (sh jahinduse) sektoris aastatel 2008– 2010 igal aastal üks, 2011. aastal kolm ning 2012 mitte ühtegi.

Iseloomustamaks põllumajandusettevõtetes juhtunud tööõnnetusi, võib öelda, et kõige sagedamini on õnnetused seotud töötaja libisemise, komistamise, kukkumisega liikumisteedel või loomadega tegelemisel.

Palju on niisuguseid juhtumeid, kus töötaja saab vigastada seetõttu, et loom (reeglina veis) lööb töötajat jalaga, astub töötajale jala peale või jääb töötaja looma ja piirde vahele ning saab muljuda. Lähtuvalt taoliste õnnetusjuhtumite rohkusest tuleks põllumajanduses tööõnnetuste ennetamisel kindlasti esikohale seada liikumisteede korrashoiu tagamine ning töökeskkonna planeerimine, nii et töötajatel oleks võimalik ennetada loomade ettearvamatut käitumist.

Paljud tööõnnetused juhtuvad põllumajandusettevõtetes seoses loomade, eriti veiste ootamatu käitumisega.

Sarnaseid õnnetusi saab ennetada, eraldades loomade liikumisteed inimeste omadest.

rohkem rikkumisi

Tööinspektsiooni järelevalve käigus tuvastati põllumajandusega tegelevates ettevõtetes 2012. aastal mõnevõrra rohkem rikkumisi kui mit-

Rohkem infot tööohutusest Lisateavet töökeskkonna kohta põllumajanduses leiab ka Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri lehelt https://osha.europa.eu/et/sector/agriculture  Tööinspektsiooni statistikat tegevusvaldkondade lõikes (tööõnnetused kokku ja surmaga lõppenud juhtumid) on saadaval ka meie kodulehel Statistika rubriigis http://www.ti.ee/index.php?page=764&  Tööohutusest, töötervishoiust ning töösuhetest saab veel lisaks lugeda Tööelu portaalist www.tooelu.ee (nt vaata tegevusala põllumajandus, kalandus, metsandus). 

2008 – 161 tööõnnetust 2009 – 131 tööõnnetust 2010 – 136 tööõnnetust 2011 – 135 tööõnnetust 2012 – 131 tööõnnetust

mel teisel tegevusalal. Kui keskmiselt tuvastati kontrolli käigus ühes ettevõttes viis rikkumist, siis põllumajanduses oli keskmiseks näitajaks kuus kuni seitse rikkumist ühe ettevõtte kohta. Suurimaks tuvastatud rikkumiste arvuks oli 2012. aastal ühes põllumajandusettevõttes 39 rikkumist.

2012. aastal keelati põllumajanduse ettevõtete kontrolli käigus töövahendite kasutamine 52 korral ning töö peatati kuuel korral. Töövahendi kasutamine keelati reeglina juhtudel, kui masinatel puudusid vajalikud kaitsekatted või redelid ei olnud töökorras (puitredelitel astmed puudu jne).

Töö peatati juhtudel, kus näiteks remonttööde käigus töötasid inimesed rohkem kui kahe meetri kõrgusel, ent tööplatvormil puudusid igasugused piirded, katuse remontimisel ei olnud töötajatel ühtki kukkumist vältivat isikukaitsevahendit või sorteerimisliinil puudus kaitsepiire, mistõttu võib sorteeritav materjal variseda (sorteerija töökoht oli allpool).

Enimlevinud rikkumised

Seega, kui vaadata tööõnnetuste põhjusi ning järelevalve tulemusi, on kõige sagedasemad rikkumised põllumajanduses järgmised: liikumisteed ei vasta nõuetele, töövahendid ei ole ohutud (näiteks tööprotsessi kiirendamiseks on eemaldatud ohutust tagav seade), ettevõttes ei ole koostatud töökeskkonna riskianalüüsi, ei ole tagatud isikukaitsevahendite arvestus, hoidmine ja hooldamine, töötajate esmavõi täiendjuhendamine ja väljaõpe on puudulik ning töötajate tervisekontroll ei ole nõuetekohaselt läbi viidud.

Looma käitumist ei oska me alati ette näha, kuid saame vältida nendega kokkupuudet näiteks piirete abil, eraldades loomade liikumisteed inimeste omadest. Tööõnnetusi, mis juhtuvad aga seetõttu, et omavoliliselt eemaldatakse masinalt tootja poolt töötaja tervise huvides paigaldatud kaitseseadeldis, tuleks iga hinna eest vältida.

Nii mitmegi ohu ennetamiseks ei ole vaja kulutada palju raha, vaid piisab õigetest töövõtetest ning ohutuse järgimisest. Siinkohal on tööandja poolt oluline läbi viia töötajate juhendamine ja väljaõpe ning töötajad peavad järgima töökeskkonnas kehtestatud ohutusnõudeid.

Seega, ärme sea ohtu ei enda tervist ega ka kolleegide oma, sest kui sinuga töökohal midagi juhtub, siis tööandja võib sulle asendaja leida juba järgmisel päeval, kuid kodus ei asenda sind mitte keegi. e

9. detsember 2013 || postimees

maaelu edendaja 11

12 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Reinu talu on raske mitte märgata, sest juba peateelt alla keerates jalutavad värava juures vastu uudishimulikud haned ja kanad. Mida lähemale jõuda, seda liigirikkamaks läheb vaade. Õues toimetavad peremees Peeter Raja ja perenaine Elma Oidermann, kel on pooleli loomade ja lindude õhtune talitamine.

Lemmikloomatalust ostetakse järjest enam eksoote TeksT kristiina kruuse, maarja otsa, foTod maarja otsa

reiNu talu PereMeHe Peeter raja ühed lemmikud on maod, keda viimasel ajal ka koduloomaks järjest enam ostetakse. peremehega pildil olev madu maksab 150 eurot.

P

ärnumaal Audru vallas Lindi külas asuv Reinu talu võiks ilmselt kanda Eesti kõige liigirikkama väiketalu tiitlit. Vennalikult jagavad talu õuel ühes aedikus maid minisead, küülikud ja nutriad.

Teises aedikus on koos kitsed ja hobune, viimane peab end karja juhiks ja kutsub ulakaid kitsi korrale. Veidi eemal puuris on end magama sättinud pesukarud, kes ei virgu ka perenaise pakutud mahlaste õunte peale.

See-eest merisead sibavad oma ruumikas puuris sama väledalt ringi kui nende vastaspuuris elav vöötorav. Jõudes Reinu talu linnupuurideni, läheb pilt silme ees päris kirjuks. «Kõigepealt on paabulinnud, siis hõbefaasanid, minipardid, kes on alati laste lemmikud, lennutuvid, lihatuvid,» loetleb Peeter Raja. Terve hulk eksootilisemaid karvaseid, sulelisi ja soomuselisi elab veel talu siseruumides. Seega ei üllata, et Reinu talu on kutsutud ka omamoodi Noa laevaks.

«Kõige rohkem kardan küsimust, kui palju mul erinevaid loomi on. Ma ise ka ei tea täpselt,» tunnistab talu peremees Peeter Raja. «Aga ma pakun, et 30 erinevat liiki ja 50 erinevat tõugu on küll siin,» lisab ta.

PoPulaaRsed eKsoodid

Reinu talu kasvatab loomi ja linde nii toiduks kui ka lemmikuteks.

Aastaid ennekõike küülikuid ja merisigu lemmikloomadeks müünud talu peremehe Peeter Raja sõnul on viimasel ajal hakatud temalt

Täname kõiki kliente ja koostööpartnereid!

Soovime Teile kauneid jõule ja edukat uut aastat!

Starfeld OÜ kollektiiv 2013

maaelu edendaja 13

9. detsember 2013 || postimees

Sead, nutriad ja jänesed jagavad Reinu talus sõbralikult ühte ja sama toidulauda.

Reinu talu Reinu talus kasvab 30 erinevat liiki ja 50 erinevat tõugu loomi.  Erilisemate kasvandike hulka kuuluvad näiteks skunksid, pesukarud, iguaan, Aafrika kääbussiil, söekilpkonn ning erinevad maod ja ämblikud. 

järjest enam küsima ka eksootilisi ja erilisemaid lemmikloomi. «Terve elu merisiga pidada on ju igav, siis tahetaksegi midagi muud ka,» selgitab ta.

Ebatavalisi lemmikloomi on Reinu talus pakkuda nagu loomaaias – alates skunksidest või vöötoravast ning lõpetades iguaani, madude või Aafrika kääbussiiliga. Peremehe enda suured lemmikud on maod. «Madu on lihtne pidada. Ta ei ole küülik, keda tuleb kaks korda päevas toita. Maole annad korra nädalas süüa ja kõik on korras,» jutustab mees.

Ometi ei tasu Peeter Raja jutust välja lugeda, et ta julgustaks inimesi nii-öelda katsetama erilisemate loomade pidamisega. «Enne tuleb kodutöö ikka väga põhjalikult ära teha, kas selline loom sobib minu ellu ja kas ma saan ka pikemas plaanis tema pidamisega hakka-

TALLINNAS 5343 4946 5304 0810

JÕHVIS 5400 4436

Üheks Reinu talu iluduseks võib pidada braamakukk Toodut, kes on pärit Saksamaalt. Braamad on üks Euroopa suurim kanatõug.

Lõuna-Ameerikast pärit söekilpkonnA on Eestis ainult paar tükki ja see väike poeg kasvab kuni 30 kilogrammiseks.

ma,» hurjutab ta. Reinu talu peremees teab, millest ta räägib, sest nad on abikaasaga heast südamest võtnud enda juurde elama mitmeid «vaeslapsi», kelle pidamisega pole omanikud enam hakkama saanud.

«Ma olen tassinud Lasnamäel viiendalt korruselt alla minisea, kes alguses oli paar kilo, aga pererahva üllatuseks kasvas 50-kiloseks jurakaks. Või siis küülikud – võetakse väikesed ja armsad, aga ühel hetkel peetakse neid juba liiga suurteks,» jutustab Peeter Raja. «Midagi rumalamat annab teha, kui emotsioonide ajel lemmikloom võtta, teadmata täpselt, kui suureks ta kas-

vab ja milliseid pidamistigimusi ta vajab.»

Uusi loomi ostab Reinu talu peremees erinevatest Euroopa riikidest oksjonitelt ja erakasvatajatelt. Kõige sagedamini – keskmiselt kord kuus – sõidab ta Poola või Tšehhi, kus saab ühtlasi loomadele ka hea hinna ja kvaliteedi suhtega söötasid osta. Niisamuti on loomade ja lindude valik sealmail väga rikkalik.

«Näiteks Varssavi lähedal on igal laupäeval üks laat, kus kaks tuhat müüjat pakuvad kõik ainult tuvisid. Mõnel mehel on seal paarsada lindu korraga kaasas. Selline tase on meiega võrreldes,» toob

PÄRNUS 502 9762

TARTUS 509 0770 5308 3083

Peeter Raja näite laadast, kust ta tuvisid käib ostmas. Tuvide ostjaid Peeter Raja sõnul Eestis jagub, sest järjest enam on neid, kes peavad oma hobiks lennutuvide välja õpetamist.

Reinu talu «toodangu» tulusam osa on just lemmikloomade müük, kuid neilt saab osta ka küülikute, nutriate, erinevate kodulindude ning õunu ja tammetõrusid muginud «rõõmsate» sigade liha. Viimast on pakkuda küll ainult Reinu talu pidajate sõpradele ja tuttavatele, sest sigu kasvatavad nad ennekõike enda tarbeks.

Jõululauale on Reinu talust peagi minemas ligi sada hane ja parti, kes on saanud talu õuel vabalt ringi joosta ja süüa seda, mis meelepärane. Nii kosuvadki Reinu talu pardid loomulikult rohkem kui kolmekilosteks ja ostjad ei jõua ära imestada, et tegemist on ikka pardiliha, mitte hanega.

Unistus kaamlitest

Reinu talu loomad, linnud ja roomajad moodustavad kokku justkui ühe kireva loomaaia, seega on pererahvas mõelnud ka oma miniloomaaia avamisele. «Pidevalt küsitakse, miks te ei tee oma miniloomaaeda?» nendib Peeter Raja.

See aga tähendaks vajadust uute ruumide ja puuride järele ning mõningaid ümberehitusi. «Päris nii, nagu meil praegu on, et nutriad jooksevad õue peal vabalt ringi, ei saaks neid enam pidada. Loomade närvikava läheks sassi, kui neid käiks iga päev taga ajamas bussitäis lapsi,» selgitab ta. «Siis peaks eraldusaiad vahel olema, et igaüks mõistaks: oma nina ei pea vastu looma nina panema ja loomad võivad ka ju haiget teha.»

Kuigi Reinu talus elab nii palju erinevat liiki ja tõugu loomi, et pererahval endalgi on nende loendamine tihtilugu sassis, ei ole peremehe unistused uute loomade osas veel ammendunud. «Kaamleid tahaks,» lausub Peeter Raja. «Miks käia kuskil Egiptuses kaamliga sõitmas, kui saaksime Eestis samuti teha kaamlisafarisid? Kaamlid on mu suur unistus ja ma kindlasti tahaksin selle unistuse teoks teha, aga esialgu jääb see siiski kaugema tuleviku muusikaks,» lisab ta. e

DIECI- teleskooplaadurid Suurim valik mudeleid ja lisavõimalusi

14 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Tugevad tormid on ühed peamised metsa kasvu häirivad faktorid Põhja-Euroopas ning kahjustada saanud metsa edasised arengustsenaariumid võivad olla väga erinevad.

Metsa uuenemine pärast tormi

T

ormijärgselt mõjutavad metsa uuenemist mitmesugused tegurid, sealhulgas see, kuidas metsa hooldati enne tormikahjustust, kui tugev oli metsa räsinud torm ning samuti tormi käigus tekkinud mikroalad, kirjutab Eesti Maaülikooli doktorant Floortje Vodde oma järgmisel nädalal kaitsmisele tulevas väitekirjas «Tormikahjustuste käigus tekkinud mikroalade dünaamika ja häiringujärgne puurinde uuenemine hemiboreaalses segametsas».

Floortje Vodde jälgis enda teadustöös metsa uuenemist kahes erinevas Eesti piirkonnas küpsetes kuuse-lehtpuu segapuistutes, mis olid kannatada saanud 2001. ja 2002. aasta tugevate suvetormidega. Töö keskendus hariliku kuuse (Picea abies (L.) Karst.), aru- ja sookase (Betula pendula Roth.; B. pubescens Ehrh.), sanglepa (Alnus glutinosa (L.) J. Gaertn.) ja hariliku pihlaka (Sorbus aucuparia L.) uuenduse uurimisele.

Autor selgitab, et kui torm paiskab puid pikali ja nende juurestik kerkib pinnasest üles, moodustuFoto: Margus Ansu

OSTAME KUUSEPALKE:

¸ 9 + pikkus 3.9 m ja ¸ 24 + pikkusega 3.9 m ja 5.9 m

KASEPALKE:

¸ 20 + pikkusega 3.1 m

Tel 5552 0315. e-post: info@tyripuit.ee

Ostame kasvavat metsa ja metsa kinnistuid.

Metsaharvenduse OÜ Ostame • kasvavat metsa • kasvava metsa raieõigust aavopluss@gmail.com

• metsakinnistuid • metsamaterjali Tel 516 0843

• kasvavat võsa

Raiume võsast puhtaks teie kraavid ja teede ääred. metsaharvenduse@gmail.com Tel 513 8029 www.metsaharvenduse.ee Metsa ülestöötamine ja vedu.

Ettemaksuvõimalus.

vad juurerakkudest ja -mätastest ning suurte puude lamapuidust mikroalad. Kahes tormikahjustatud paigas läbi viidud kordusmõõtmised näitasid, et tugeva tormikahjustusega aladel on juureaukudes kõige levinumad uuenduspuuliigid aru- ja sookask ning juuremätastel on kõige levinum harilik kuusk.

Keskmise kahjustusastmega aladel levib juureaukudes enim sanglepp ning juuremätastel harilik pihlakas. Kõige liigirikkam oli metsauuendus samuti just keskmise kahjustusastmega aladel.

See, kuidas metsa majandati tormikahjustustele eelnenud perioodil, mõjutab ka häiringujärgse koosluse arengut. Häiringujärgselt koristatud ehk sanitaarraie lä-

Mobiilirakendus aitab palke mõõta Mobiilirakendus Timber Diameter võimaldab kiirelt, lihtsalt ja täpselt mõõta puitu nutitelefoni abil. Rakendus laseb hinnata nii palkide läbimõõtu kui ka mõõdab puuriitu. Äriidee autorid näevad selle kasutajatena näiteks puidutööstusettevõtteid, väiksemaid erametsaomanikke, transpordifirmasid või küttepuude tootjaid. Timber Diameter on üks kümnest ettevõtluskonkursi Ajujaht poolfinaali jõudnud äriideest. ME

binud metsaaladel oli uuendus kõige arvukam ning sanitaarraie suurendas valgusnõudlike puuliikide osakaalu metsas.

Enne tormikahjustusi läbi viidud harvendusraied ja tormiga maha langenud lamapuidu jätmine häiringualale soosivad liikide uuendust vastavalt nende kohastumuslikele omadustele. Pikemas perspektiivis suurendab tormikahjustustega tekkinud mikroalade olemasolu puurinde liigirikkust, sest erinevatel puuliikidel on erinev nõudlus mikroalade kasvutingimuste osas.

Kui torm paiskab puid pikali ja nende juurestik kerkib pinnasest üles, moodustuvad juurerakkudest ja -mätastest ning suurte puude lamapuidust mikroalad.

Allikas: Floortje Vodde väitekiri «Tormikahjustuste käigus tekkinud mikroalade dünaamika ja häiringujärgne puurinde uuenemine hemiboreaalses segametsas». e

ENplus pelletite tootmismaht kasvas märkimisväärselt Saksa Pelletite Instituudi (DEPI) viimaste hinnangute järgi kasvab ENplus sertifikaadiga pelletite ehk puidugraanulite ülemaailmne tootmismaht 8,53 miljoni tonnini selle aasta lõpuks.

Mullu oli puidugraanulite tootmismaht 5,35 miljonit tonni aastas, mis tähendab, et selle aastaga on tootmine kasvanud 59 protsenti. 2011. ja 2012. aasta võrdluses oli kasv koguni 75 protsenti.

Võttes arvesse, et nii USAs kui Euroopas on järjest sertifit-

seeritud tootjaid lisandunud, võib eeldada, et 2014. aastal kasvab ülemaailmne puidugraanulite tootmismaht veelgi.

Kõigest ligi kolm aastat kasutusel olnud ENplus sertifikaat on muutunud antud tootmisvaldkonnas tegutsejatele oluliseks ülemaailmseks kvaliteedimärgiks. Sellise kvaliteedimärgi olemasolu on väga oluline, et puidugraanulite tootmisel oleks rahvusvaheliselt ühtlane ja võrreldav kvaliteet. Allikas: EUWID

maaelu edendaja 15

9. detsember 2013 || postimees

Boreaalne ehk põhjaalade okaspuumets sisaldab hulgaliselt süsinikku ja mängib seetõttu globaalses süsinikuringluses olulist rolli. Muutused boreaalse metsa süsinikuringes avaldavad mõju ka globaalsele kliimale.

Kuidas tulekahju ja raied mõjutavad boreaalse metsa süsinikvoogusid?

A

jalooliselt on Põhja-Ameerika boreaalse metsa ökosüsteemi protsesside peamine mõjutaja olnud tuli. Kaasajal on aga üha tähtsamaks häiringuteguriks muutunud ka metsaraied.

Eesti Maaülikooli doktorant Meelis Seedre uuris oma järgmisel esmaspäeval kaitsmisele tulevas doktoritöös «Häiringurežiimi mõju boreaalse metsaökosüsteemi süsinikuvoogudele», kuidas inimtekkelised ja looduslikud häiringud, nagu lageraie ja tulekahju mõjutavad metsaökosüsteemi süsinikutagavara.

Süsiniku jaotumine

Meelis Seedre selgitab, et süsinik on metsaökosüsteemis jaotunud nelja põhilise struktuurikomponendi vahel: elus biomass, surnud biomass, mulla orgaaniline osa ja mineraalse mulla orgaaniline süsinik. Pärast häiringut – nagu tulekahju või raie – muutuvad loetletud komponendid erinevalt, mõjutades üksteist metsa kasvades ning süsiniku paigutumisel ühest reservuaarist teise.

Antud doktoritöös jälgiti süsiniku kogust ja selle muutust kvantitatiivselt, tuginedes andmetele, mis pärinesid ühe, kaheksa ja 27 aasta järel pärast häiringut.

Autor järeldab, et metsaökosüsteemi süsinikutagavara (KMS) muutub küll häiringujärgselt oluliselt, kuid süsinikutagavara pärast metsatulekahju ja lageraiet ei erine. Kogutud andmed on sarnased teiste boreaalse metsa uuringuandmetega.

Pärast raiet langes KMS 146,5 tonnilt hektaril 127,7 tonnini ja tõusis seejärel 185.1 tonnini hekta-

HOOAJA SOODUSMÜÜK AINULT DETSEMBRIS 2013 + 1: TASUTA kohaletoimetamine üle kogu Eesti 106 € + 2: TASUTA katuseluuk 60 € + 3: TASUTA katuseluugi automaatika 50 € + 4: TASUTA AntiDUST kaitseteip polükarbonaadile 10 € + 5: TASUTA U-profiilid polükarbonaadi kaitseks 13 € + 6: Kasvuhoone TASUTA ladustamine kevadeni 21 € HINNAVÕIT KOKKU 260 €

• 4 korda vastupidavam kui standardsed kasvuhooned • Lihtne kokku panna ja paigaldada.

Kokkumonteeritud fermide moodulid, kokkupandud otsaseinad ja uksed koos paigaldatud polükarbonaadiga • Kena ja atraktiivne välimus, kvaliteetsed materjalid • Pikk garantii

Telli kasvuhoone detsembris ning väldid kevadel järjekorras ootamist!

ri kohta. Pärast metsapõlengut langes KMS 133,7 tonnilt hektaril 127,4 tonnini ja tõusis seejärel 163,6 tonnini hektari kohta.

Elus biomass, orgaaniline mulla horisont ja mineraalse mulla süsinikukogused muutusid pärast tulekahju või raiet aga erinevalt.

Surnud puidu muutumine oli mõlema häiringu korral sarnane.

Keskmiselt moodustas mineraalse mulla süsinik 38 protsenti süsiniku kogutagavarast, järgnesid surnud puit (29%), mulla orgaaniline horisont (20%) ja elus biomass (13%).

Võttes arvesse, et nähtav on kõigest pealmine osa orgaanilisest mullast, järeldati töös, et noortes puistutes on kogu süsinikutagavarast (maapealsed reservuaarid) pärast lageraiet nähtav vaid 20 protsenti ja pärast põlengut 33 protsenti.

Lageraie versus tuli

Kokkuvõtlikult järeldab Meelis Seedre, et nüüdisaegsed metsade majandamise võtted (lageraie ja istutus) ei mõjuta Põhja-Ameerika keskosa boreaalses metsas metsaökosüsteemi süsinikutagavara negatiivselt.

Arvestades aga puittoodete kogu elutsükli ja tooraine asenduse mõju (puidu kasutus betooni ja metalli asemel, mis omavad oluliselt suuremat süsiniku jalajälge), toodi töös välja, et lageraie põhjustab suurema süsiniku netosidumise atmosfäärist kui looduslik häiring.

Põllumajandushoonete projekteerimine ja ehitus.

Laudad, hoidlad, kuivatid, laohooned, tööstushooned.

Allikas: Meelis Seedre väitekiri «Häiringurežiimi mõju boreaalse metsaökosüsteemi süsinikuvoogudele. Disturbance effects on boreal forest ecosystem carbon dynamics». e

Sinu kodukatla soodsaim kütus on TÜKKTURVAS. Sobib kütteks koos teiste tahkekütustega.

Tel 5383 5045. krista.toomiste@tootsiturvas.ee

OÜ Heinzbau Õpetaja 9a, Tartu 51003 www.heinzbau.ee

16 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Pärnumaal asuv Leesoja talu on justkui väike omaette ökosüsteem, mille erinevad osad, nagu marjakasvatus, mahlategu, hoidiste valmistamine, vaimsed koolitused, rituaalid või loodusmatkad moodustavad üllatavalt värvika, kuid siiski ühtse terviku.

Leesoja talu aitab taas juuri märgata Tekst Kristiina Kruuse, Fotod Lauri Mölder

S

elle terviku perenaiseks on Thule Lee, kelle vanavanaisa ostis omal ajal Leesoja talu kolme hõberubla eest, ning peremeheks Erik Grünberg. «Meie häda seisneb heas mõttes selles, et meil on nii palju erinevaid huvisid ja me ei raatsi millestki loobuda, nii teemegi kõike,» lausub Thule Lee. Kui Thule Lee ja Erik Grünberg enam kui kümme aastat tagasi Leesojale kolisid ja talu taastama hakkasid, istutasid nad ka esimesed astelpajutaimed. Siis oli kõnealune oranž mari tavatarbijaile veel üsna tundmatu ning astelpaju kasvatamist ja tarbimist alles hakati Eestis populariseerima. «Meile oli astelpaju juba varem Pamiiri matkadelt teada. Ise hakkasime astelpaju kasvatama lihtsalt huvist ja ka seetõttu, et astelpaju on oma keemiliselt koostiselt väga võimas taim – pikendab eluiga, tõstab seksuaalsust,» loetleb Thule Lee. Leesojal valmistatakse üksnes astelpajutoormahla, et astelpaju kasulikke omadusi kuumutamisega mitte raisku lasta. Üks neist – Leesoja Päike – on ilma igasuguste lisanditeta. Teisele lisatakse hapuka maitse leevendamiseks mett.

Noor mustsõstraistandus

Leader-toetuse abil Leesojale soetatud moodsale tsentrifuug-mahlapressile jagub tulevikus tööd veelgi enam, sest plaanis on hakata valmistama ka mustsõstratoormahla.

«Meie niisked maad sobivad mustsõstarde kasvatuseks väga hästi,» ütleb Erik Grünberg ja viitab käega noorele, alles vilja kandma hakkavale mustsõstraistandusele.

Kui palju mahla talu aastas toodab, ei tea pererahvas isegi. «Meil on sama loogika kui vanasti taludes – enne tarbime ise ja mis üle jääb, müüme maha. Nii võib juhtuda, et mõnikord kevadel ei olegi enam midagi müügiks anda, sest meie peres joob igaüks päevas ühe sellise topsitäie ära,» räägib Thule Lee ning loksutab käes ligi pooleliitrist erk-oranži mahlatopsi.

Uus suund Leesoja talu toodangus on veel erinevad vürtsikad hoidised nagu punamarjakaste, adžikad ja piparmünditšatni ning tihti firmakingitusteks ostetav meest, viigimarjadest, Kreeka pähklitest ja väesõnadest koosnev Nõiasegu. Jah, lugesite õigesti – Nõiasegu. Paljud teavad Thule Leed ennekõike just nõia ja loodusravitsejana.

Näiteks olümpiavõitja Kristina Šmigun on kirjutanud Thule Lee juures käimisest oma elulooraamatus. «Šmigunile oli Leesoja nagu pelgupaik, tegime temaga ülivahvaid praktikaid. Aga me oleme niimoodi süvitsi tegelenud väga paljude inimestega,» sõnab Thule Lee. Lõõgastuse pakkumine

Laiemalt võttes võiks Leesoja üheks «põhitooteks» pidada ka lõõgastuse pakkumist erinevate vaimsete koolituste, praktikate ja rituaalide kaudu. Näiteks novembri lõpus viisid Thule Lee ja Erik Grünberg grupi inimesi nädalasele paastumatkale loodusesse, uue aasta alguses on tulemas tantrakursus, regulaarselt toimuvad Leesojal joogakursused.

Erik Grünberg nendib, et vajadus lõõgastuse järele on universaalne, kuid kaasaja kiires linnarütmis ja pidevas infotulvas elavad inimesed ei oska end enam tihtilugu ise lõdvaks lasta ning vajavad selles mõnevõrra juhendamist.

«Me anname oma kursustel hästi praktilist nõu – kuidas puhata, kuidas saavutada paremaid suhteid. Leidub ju ka kursusi, kus inimene viiakse väga ekstreemsesse seisu, et ta hakkaks ise lahendusi otsima, aga minu meelest on

Astelpajukasvatusega alustasid Thule Lee ja Erik Grünberg pisut rohkem kui kümme aastat tagasi, mil nad Leesojale elama kolisid ja talu taastama hakkasid.

Leesojal saavad kokku kaks pealtnäha väga erinevat maailma – ettevõtlus, marjade kasvatamine, mahlade ja hoidiste tootmine ning teiselt poolt vaimse arengu maailm.

see nonsenss,» lausub Erik Grünberg.

Leesoja klientideks – või õigem oleks neid nimetada külalisteks – on sageli töösse mattunud inimesed, kes on end läbi põletanud ja ühel hetkel avastanud, et tervis hakkab kas jukerdama või töö, vaatamata heale palgale, ei paku enam rõõmu.

«Inimestel on stress, nad ei maga, on üle töötanud ... See hakkab tervisele. Nad mõtlevad, et küll ma pärast hoian tervist, aga no ei hoia enam tagantjärele,» ütleb Thule Lee. «Teine probleem on, et inimestel pole aega rõõmu tunda. Inimesed peavad kohati standardiks, et elu peab olema raske. Mina püüan selgitada, et nullpunkt on, et oleme õnnelikud. See, et on raske, on teiste probleem. Sinul ei pea olema raske. Sa pead elama niimoodi, et sul jääb igas päevas aega iseendale, teed endale vaba hetke, räägid laste ja mehega, võtad aega olla üksi,» räägib ta.

Thule Lee soovitab teha lihtsa katse liivakellaga. «Pane liivakell jooksma ja tunneta, kui pikk on minut. Me oleme sageli ära unustanud, kui pikk on tegelikult üks minut,» ütleb ta. «Natukene võiks tempot aeglasemaks võtta, et jõuaks märgata kas või seda, et päi-

ke tuli välja või et tassi kohvi võib juua ka niimoodi, et ei pea vaatama telekat, näppima telefoni või lugema ajalehte,» lisab Thule Lee. Oaas keset metsi

Leesoja talu õu on justkui omamoodi oaas – keldi aed, indiaani püstkoda, tulerituaalide plats, jääkülma veega misogi-koht. Valmis on juba ka uue sauna vundament ning taimed Jaapani aia jaoks. Kõik selleks, et võimaldada tervisele ja vaimule taastumist ning olla loodusele ja juurtele lähemal.

Mõnevõrra eemal metsatukas asub Leesoja talu üks omapärasemaid hooneid – maa-alusest kartulikeldrist ümber ehitatud pime ruum. Pererahva selgitusel kasutatakse pimedat ruumi selleks, et iseendaga tõtt vaadata. «Pime ruum on hea neile, kes tahavad muutust.

Tavaelus kulutab aju väga palju ressursse kõigele ümbritsevale, kuid pimedas seda kulu pole ja aju võimsust jääb vabaks, et ennast seest uurida,» kõneleb Erik Grünberg.

Mees ise veedab talviti pimedas ruumis tavaliselt 30 päeva, kuid algajad jäävad sinna kolmeks kuni seitsmeks päevaks. Samas pole päevadel tähtsust, sest ajataju kaob Erik Grünbergi selgitusel pimedas ruumis nagunii ära.

maaelu edendaja 17

9. detsember 2013 || postimees

Leesoja talu keldi aias on iga ring Thule Lee pikkusega. Ring on alguse ja lõpu sümbol ning kaitsva olemusega. Võõraid Thule Lee sellesse aeda ei luba.

Leesoja vanas saunas on Thule Lee nõiaruum, kus ta võtab abivajajaid vastu.

Kes arvab, et vaid mõned üksikud julgevad ja tahavad end päevadeks pimedusse sulgeda, eksivad. Pererahva sõnul on Leesoja talu pime ruum praktiliselt kogu aeg hõivatud.

Traditsioonid

Paljude Leesoja tegevuste aluseks on vanarahva kombed ja traditsioonid. Näiteks pööripäevi peetakse Leesojal alati eriliselt ning pererahvas on korraldanud oma tegemised nõnda, et ei peaks pööripäevade va-

hetus läheduses tööd tegema. «Pööripäev on seotud eelkõike aja maha võtmise ja rütmimuutusega,» sõnab Thule Lee. Samas vajavad ka traditsioonid Thule Lee ja Erik Grünbergi sõnul uuendamist ja ajakohastamist. Näitena toovad nad mardipäeva – vanasti soovisid Mardid head viljaõnne, kuid kaasajal on viljaõnnest palju vajalikum laste- ja rahaõnn.

Erik Grünberg arutleb, et jõukuse alus on tänapäeval muutunud.

«Vanasti olid rikkad need, kelle talus kasvasid hästi vili ja loomad, kuid tänapäeval on rikkuse aluseks suhtlemisvägi. Need, kes on huvitavad suhtlejad, neil on ka rahavägi.

Suhtlemisvägi ja rahavägi on omavahel tihedalt seotud,» selgitab ta.

Nõia- ja ärimaailm

Thule Lee ja Erik Grünbergi mõtteid  Vanasti

olid rikkad need, kelle talus kasvasid hästi vili ja loomad, kuid tänapäeval on rikkuse aluseks suhtlemisvägi. Need, kes on huvitavad suhtlejad, neil on ka rahavägi.  Inimesed peavad kohati standardiks, et elu peab olema raske. Nullpunkt on, et oleme õnnelikud. See, et on raske, on teiste probleem. Sinul ei pea olema raske.  Inimestel on stress, nad ei maga, on üle töötanud ... See hakkab tervisele. Nad mõtlevad, et küll ma pärast hoian tervist, aga ei hoia enam tagantjärele.

Leesojal saavad kokku kaks pealtnäha väga erinevat maailma – ettevõtlus, marjade kasvatamine, mahlade ja hoidiste tootmine ning teiselt poolt vaimse arengu maailm.

Kuidas need kaks kokku sobivad?

«Meie jaoks on see kuidagi loomulik tervik. Ettevõtus sobib meile, sest me oleme tegelikult väga praktilised inimesed,» ütleb Thule Lee. «Kõik need purkide etiketid, triipkoodid, raha kogumine ja projektide kirjutamine, et saaks tootmist

laiendada, müügivõimaluste otsimine – see on ääretult praktiline maailm ja mulle meeldib selline organiseerimine,» jutustab Thule Lee. Üht nõrkust oma talu toodangu turustamisel Thule Lee ja Erik Grünberg siiski näevad – neile ei meeldi reklaami teha. «Endal tekib ju kohe see reaktsioon, et kui keegi reklaamiga peale käib, jooksed ära.

Kuidagi paha tunne on reklaami teha,» arutleb Erik Grünberg.

Thule Lee lisab, et nad ei ole kumbki reklaamindust õppinud ega teagi, kuidas võiks oma tooteid paremini esile tõsta. Samas mõtiskleb ta, et võib-olla ongi kõige parem reklaam inimeste endi suustsuhu leviv sõna. Thule Lee toob näiteks, et Tartu taluturul käiakse ilma reklaamitagi küsimas, millal tuleb järgmine kogus mahla või adžikaid müügile. «Nõiana ei ole ma endale kunagi reklaami teinud ja mind on iseenesest üles leitud. Ma arvan, et heade toodetega on samamoodi – kes tahab, see leiab meid nagunii üles,» lausub ta.

Sellele, miks Leesoja astelpajumahl kannab nime Leesoja Päike, saab Leesojale tulija üsna kiirelt vastuse, sest nii «tere» kui «head aega» asemel kõlab Thule Lee ja Erik Grünbergi suust soov: «Päikest!» e

18 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

«Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja» – see luulerida kirjeldab hästi Raplamaal Valtu külas asuva Puraviku Tuuleveski OÜ nime all tegutsevate seppade Harri Riimi ja Lauri Laiapea teekonda oma ettevõtte ülesehitamisel.

Puraviku tuuleveskis lõõmab juubeli ääsituli Tekst ja fotod Maarja Otsa

L Harri Riimile meeldib sepatöö juures kõige enam rutiini puudumine.

Iga ese on autorilooming ja natuke isemoodi.

õppev aasta on Puraviku Tuuleveskile juubeliaasta, sest veebruaris möödus kümme aastat ajast, mil sepad ostsid Raplamaal Valtu külas asuva Hollandi tüüpi seitsmekorruselise paekivist tuuliku ning hakkasid seda taastama, tehes selle kõrvalt põhitööna veskis ka sepatööd. Oma firma – Puraviku Tuuleveski OÜ – asutasid nad samuti kümme aastat tagasi oktoobris.

Sepad nendivad, et tööd on veskiga olnud palju, kuid aastatega on jõutud palju ära teha – korda on saadud välisfassaad, rõdu ja tiivad, samuti paigaldati hoonele uus tornikiiver. Tänavuse juubeliaasta suveks valmis ka tööruum, mis ehitati veskile juurde.

Seppade järgmiseks sooviks on veski alumisel korrusel korda teha veel üks ruum, et seal saaks avada sepiste poe. «Uudistajaid käib siin veskis päris palju ja seega võiks olla üks tolmuvaba ruum, kuhu oma tööd välja panna. Muudes kohtades on tolmu palju ja piinlik ju, kui

inimene tuleb kingitust otsima ja peab sellel paksu tolmukihi pealt ära pühkima,» jutustas OÜ Puraviku Tuuleveski üks omanikke ja seppi Harri Riim.

Raske algus

Harri Riim ja tema äripartner Lauri Laiapea olid enne ühisettevõtte rajamist koos palgatööl sepikojas, mille omanik tegi meestele ettepaneku, et nad registreeriksid end FIE-deks. «Läksime siis Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskusesse, kus meile öeldi, et kui te juba FIE-d olete, siis tehke parem oma sepikoda ja nii see läkski,» meenutas Riim. Seejärel alustati tööruumide otsimist. Pakkumises oli mitmeid töökodasid, mille nurka oleks saanud teha sepikoja. «Aga me tahtsime midagi ägedamat,» nentis Riim.

Raplamaa meestena teadsid sepad, et nende kodude läheduses on lagunemas üks tuuleveski ja kuigi see tundus esialgu mõnevõrra hullumeelne idee, hakkasid nad veskit taastama. Pool aastat pärast ostmist süütasid mehed veski ruumides juba ääsitule ja alustasid sepa-

2% 1 d a n n i h d a m i r a p e l ate j i l l e t u p õ l Aasta

MICHAL sööda- ja viljapunkrid Kuivatid, teraviljapunkrid 36-3000 m³, söödapunkrid 3-52 m³, vastuvõtukolud, automaatikad, sorteerijad, söödatootmistehased, spiraalteod 300 mm/120 tn viljateod, elevaatorid 35-240tn/h jne.

Täislahendused, müük, paigaldus, planeerimine ja operaatori koolitus.

Küsi lisa tel 5912 9166 või info@konehalli.com www.konehalli.com

maaelu edendaja 19

9. detsember 2013 || postimees

tööd. «Tagantjärele vaadates oli see muidugi tohutult julge ettevõtmine.

Enam küll sellist asja ei julgeks teha,» rääkis Riim.

Esialgu tundus tuuleveski taastamine meestele lihtsamgi, kui see tegelikult oli. Aja- ja rahakulu lisas teadasaamine, et hoone on muinsuskaitse all, mis tähendas, et osavate kätega mehed ei saanud veskis teha ise nii palju töid, kui nad alguses plaanisid.

«Me saame ka paljude ehitustöödega hakkama, aga me ei tohi seda teha, sest meil puudub vastav litsents tegeleda muinsuskaitse

all olevate objektidega,» põhjendas Riim. Piirangud kehtisid küll üksnes välistööde osas, kuid ka sisetöid tehes on sepad hoolega jälginud, et säiliks veski algupärasus. «Me oleme ikka teinud nii, nagu tundub õige. Kui tuled sisse, ei tohi tekkida tunnet, et maja on kaks aastat vana, vaid ikka 200 aastat vana,» rääkis Riim.

Sepatöö võlu

Sepatööle sattus Harri Riim isegi mõnevõrra juhuslikult. Pärast sõjaväge töötas ta esialgu firmas, kus valmistas puust mänguautosid. Siis

Puraviku tuuleveski vanal tuulelipul on aastaarv 1815.

kutsuti teda aga tööle ühte sepikotta ning praeguseks on Riim olnud sepp ligi 20 aastat.

Sepatöö võlu on Harri Riimi arvates rutiini puudumine ning võimalus teha erilisi asju, mitte masstoodangut. «Teeme tellimustöid ja kõik asjad on erinevad. Sepatöös ei ole mingit rutiini, välja arvatud see, et igal hommikul tuled tööle ja teed tule alla,» rääkis Riim. Tulega on sepp sedavõrd ära harjunud, et ääsituli lõõmab sepikojas iga päev – ka siis, kui seda tööks otseselt vaja ei lähe.

Kõige rohkem meeldib Riimile teha suuremaid töid – kas siis aedu või väravaid, sest nende lõpptulemus on efektne ja jääb hästi meelde. Väikseid asju valmistab sepp aga nii palju, et need lähevad kiiresti meelest ära. «Eelmises sepikojas tegin ühed suured väravad ja aia. Nüüd, kui sealt mööda sõidan, on hea vaadata, et täitsa ilus sai,» jutustas Riim. Üsna keerukas on Riimi sõnul sepatöö juures kliendi soove õigesti mõista. «Kui üksteisest aru ei saada, siis võib pärast juhtuda nii, et klient tuleb asjale järele ja ütleb, et ta mõtles hoopis midagi muud. Seepärast on soovide välja selgitamine eelnevalt väga oluline,» rääkis Sepp.

Nõudluse vähesuse üle Harri Riim kurta ei saa, kuid ta nentis, et see võib kõikuda: tuleb ette päevi, mil tööd pole üldse, kuid on aegu, mil tööd jagub nii palju,

et sepp ei julge kliendile lubadagi, mis ajaks täpselt ta sepisega valmis jõuab. «Tellimused sõltuvad sellest, milline on inimeste rahaline seis, sest sepised ei ole odavad,» märkis Harri Riim.

Tellimuste hulk kõigub ka aastaaegade lõikes: talvel on kõige rahulikum, ent niipea, kui päike välja tuleb ja lumi ära sulab, hakkavad inimesed õues või siseruumides nokitsema ning kasvab ka vajadus sepiste järele. Kõige rohkem müüb sepikoda Harri Riimi sõnul ilmselt väiksemaid praktilisi asju, nagu uksehinged või käepidemed, mida käiakse sepikojast vähemalt kord nädalas küsimas.

Firma Puraviku Tuuleveski sepikoja peamised tellijad on püsikliendid. «Üldjuhul on ikka nii, et kes on tulnud, hakanud töödega kuskilt pihta ja otsustanud sepiseid kasutada, siis ta jääbki käima. Ise ütleb ka, et ma juba toon pool palka teile,» jutustas Riim naerdes.

Peale Harri Riimi ja Lauri Laiapea, kes on omanikud, töötab sepikojas veel üks põhikohaga sepp ja üks õpipoiss. Oluliselt suuremaks ei tahagi OÜ Puraviku Tuuleveski sepikoda laieneda. «Tegutseme nelja mehega, nii on ruumid meile täpselt parajad. Rohkemat ei tahagi, sest siis läheks juba tööstuseks kätte, aga meile meeldib just niisugune paraja suurusega sepikoda,» lisas Harri Riim. e

20 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Traditsiooniliselt ütleb jõuluvana, et ta on tulnud Põhjamaalt. Tegelikult on tema minevik hämar ja genealoogia segane. Jõuluvana punane kuub pärineb 1931. aasta Coca-Cola reklaamist.

Jõulud tähendavad üle maailma eelkõige hingestatud õnnist aega ning on läbi aegade olnud põhjala rahvaste kõige suurem püha.

Kust tulevad jõulud?

Tekst Karin Kivipõld, foto Mihkel Maripuu

K

uigi jõule peetakse kui Jeesus Kristuse sünnipäeva, ulatub pühapidamise traditsioon märksa varasemasse aega.

Eesti esimesed jõulutraditsioonid pärinevad 13. sajandi Skandinaaviast seoses rannarootslaste asumisega Eesti rannikualadele. KaguEestis, kõige kirjumate jõulutraditsioonidega paigas, on setud tähistanud jõule juba enne ristiusustamist õigeusu tavade kohaselt kahel korral, 24. detsembril ja 6. jaanuaril.

Suurim erinevus tänapäevaga on jõulude pikkus. Vanasti algasid jõulud toomapäevaga 21. detsembril ja kestsid kuni nuudipäevani 7. jaanuaril, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev jäid sisse. Jõuluaeg oli

üldises aastaringis nagu seisak, ajaväline aeg. Kuna aasta läbi oldi rasket tööd teinud ja söögiga pigem koonerdatud, oli jõuluajal töö tegemine keelatud ning rikkalik toit kogu aeg laual.

Advenditraditsioonid

Kui advendipidamise traditsioon sai alguse kristlikes ringkondades Hispaanias juba 5. sajandil eesmärgiga paastuda ning kokkuhoitud raha ja toiduga vaeseid aidata, siis tänapäevaks on see komme asendunud eelkõige rõõmsa jõuluootusega. Peamised tänapäevased advendikombed on meieni jõudnud protestantlikult Saksamaalt, näiteks nelja advendiküünla süütamine.

Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu arutleb, et 21. sajan-

di inimesel on tehniseeritud ja kiire elutempoga maailmas ilmselt suur vajadus rahustava ja meeliülendava elava tule järele ja see on ka põhjus, miks inimesed nii hea meelega jõuluajal küünlaid põletavad.

Kohati on advenditavaks olnud 19.–20. sajandil Saksamaal ja Rootsis kuuse toomine kirikusse. Rootsis pandi kuusele 28 küünalt – iga päev süütas üks koguduse lastest kolm küünalt juurde ja ütles kõva häälega lause Vanast Testamendist, kohast, kus ennustatakse Lunastaja tulekut.

Jõulukalendri kui jõuluootuse tähistamise traditsioon pärineb samuti Saksamaalt ja on Skandinaavia maadesse jõudnud 1930. aastatel, kandes juba kommertslikku pitserit. Eesti lasteni jõudsid kalendrid 1960ndatel. Laiem teadmine jõuluootuse ajast jõudis Eestisse 1970.– 1980. aastail Skandinaavia maadest Soome kaudu. «Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegade tuhin kõike varem keelatut täie rinnaga nautida kadus aga aja möödudes,» märkis Piret Õunapuu.

Eesti jõulupuu on välja kasvanud saksa jõulupuutraditsioonist – kuuske ehiti 16. sajandil paberlillede, õunte, vahvlite, kommide ja kuldpaberiga. Kuusk kuulus eeskätt käsitööliste gildide pidustuste juurde. Järgnevatel sajanditel võtsid kuuse omaks ka Saksamaa luterlikud vaimulikud ja nii levis see üle Saksamaa. Eestisse jõudes oli kuusetraditsioon peamiselt linnarahva tava. Väljakukuuskedest püstitati esimene teadaolev puu Tallinna keskväljakule 1441. aastal, kuid laiemalt levis tava 19. sajandi jooksul.

Esialgu suhtuti kombesse vastakalt, näiteks Ruhnus peeti elusa puu maha raiumist mõttetuks, kuid ajapikku levis jõulukuuse tuppa toomine ka maapiirkondadesse.

Esimesed kuused taludes kaunistati vanadest germaani ohvrikommetest lähtuvalt küünaldega ja riputati lakke, sest see oli lihtsam. Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi – igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides.

Vanasti käisid Eestimaal talu-

OÜ Kolmestar ostab kasvava metsa raieõigust ja metsakinnistuid.

Samuti teostame raiet ja vedu.

Tel 512 3356, Jaan. e-post: jaan@kolmestar.ee www.kolmestar.ee

OSTAN PÕLLUMAAD Info tel 5743 3495,

info.lihaveised@gmail.com

des näärisokku jooksmas noored poisid, kes ei toonud kingitusi, vaid tahtsid neid ise saada – talurahvaga vahetati pigem vaimseid kui materiaalseid väärtusi. Tänapäeval on rollid vahetunud ning näärisokk asendunud jõuluvanaga.

Eesti kodudesse jõudis jõuluvana 20. sajandil, kuid kust ta siiski tuleb, on siiani segane. «Traditsiooniliselt ütleb jõuluvana, et ta on tulnud Põhjamaalt. Tegelikult on tema minevik hämar ja genealoogia segane,» kommenteerib Õunapuu. Näiteks jõuluvana pühakutest eelkäijad nagu Nikolaus, Miikael, Lucia ja teised ei näidanud ennast pererahvale, vaid jätsid kingitused endast lihtsalt maha.

Kui varasemalt kujutati jõuluvana paksu mantli, viltide ja halli kingikotiga, siis kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuse kihutavast kingitoojast on pärit 19. sajandist.

Jõuluvana punane kostüüm pärineb 1931. aasta Coca-Cola reklaamist ning lugu, et jõuluvana elab Põhjamaal koos oma abilistega, on ameeriklaste poolt juurde mõeldud.

Päkapikkude paganlik traditsioon on kujunenud majavaimude ja trollide kombest, keda austati ja kardeti. Näiteks Norras ja Rootsis jagas kingitusi Nisse-nimeline koduvaim. 19. sajandi algul omistati ka päkapikkudele hall riietus ja punane teravatipuline müts ning traditsioon populariseerus.

Jõulude mõte tänapäeval

Piret Õunapuu sõnul on uskumisvägi kõige olulisem ning inimene vajab enesesse ja lähedastesse süüvimise aega: «Tänapäeva jõulud on liiga kommertslikud, näiteks oodatakse kalleid kingitusi, aga jõul ei tohiks olla kohustus. Vanasti oli lävimine väiksem ning pere kokkutulek olulisem.».

Ta lisab, et jõulude olemus ei tohiks kommete muutudes teiseneda ning loodab, et kuigi jõulud on väliselt läinud kommertslikumaks, jäävad nad ikkagi kandma oma eesmärki, milleks on rahu, leppimine ja lähedastega ajaveetmine. Allikas:

Piret Õunapuu ja Liina Karron «Nii meil jõulud tuppa toodi ...» (2012). e

OSTAME:

TEOSTAME:

-- kasvava metsa raieõigust -- metsakinnistuid -- metsa ülestöötamist ja kokkuvedu -- metsamaterjali transporti

tel 5624 0812, 521 1613 e-post novadirect@gmail.com

METSAKINNISTUID

ja kasvava metsa raieõigust.

Pakume abi metsamajandamiskava koostamisel.

METSAKINNISTUTE, RAIEÕIGUSTE JA METSAMATERJALI OST. Pakume lõikust ja väljavedu.

Tel 5625 5194, 554 2221 estforestgrupp@gmail.com

Tel 5354 2824, Heiti@vosasalu.ee

Estforest Grupp ostab

maaelu edendaja 21

9. detsember 2013 || postimees

HINNAD DETSEMBRIKUUS! Kochi glögi 1,0 l

AVATUD IGA PÄEV kl 10-22

Vergi white, dark, spiced rummid 1,0 l

4,90

11,49

Kochi hõõgvein 1,0 l

3,90

Sõbra CityAlko Tartu Sõbra keskuses Magistrali CityAlko Tallinna Magistrali keskuses Kroon CityAlko Rakvere Krooni keskuses Pärnu CityAlko Pikk 12a Pärnus Kiviõli CityAlko Uus tn 1 Kiviõlis

Vina Albali 3-pakk

7,95 Vergi white, spiced ja dark rummid 0,7 l

7,99

11,41 €/l

3,78 €/l

A. Le Coq’i Gin 1,5l

1,97 + pant 0,08 € 1,31 €/l

VOL viinad, erinevad maitsed 0,5 l

5,99

Sovetskoje Zolotoje 10% 0,75 l

11,98 €/l

1,99 2,65 €/l

Saku originaal 0,5l

0,59 Sovetskoje Igirstoje sweet 6%, 0,75 l

1,67 + pant 0,08 € 2,22 €/l

Alkohol kahjustab teie tervist!

+ pant 0,08 € 1,18 €/l

Magdaleena SuperAlko Pärnu mnt 107/109, Tallinn Rüütli SuperAlko Rüütli 4, Tartu Anne SuperAlko Kaunase pst 81a, Tartu Viljandi SuperAlko Leola 14a, Viljandi

Ja varsti avame Nõmme SuperAlko Turuplats 5/7 Tallinn

22 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Jõululik lauakaunistus Kuurist võib tavaliselt leida mõne vana lauajupi, mida saab interjööriga sobiva kangaga katta ning seejärel kodus leiduvate või metsast varutud materjalidega oma maitse järgi ära kaunistada. Tulemus on kindlasti suurepärane.

Enne rõõmsat jõuluaega rändab mõte lausa igapäevaselt kodukaunistamise lõputusse maailma.

Jalutuskäik metsa toob jõulukaunistused tuppa

O

Tekst ja fotod Mairo Pajula

n tekkinud ettekujutus, et verivorstidest lookas vaagna kõrval on lausa kohustuslik pilkupüüdev jõulutäht, küünlajalg kamina peal muudkui nõuab punast küünalt ning kindlasti tuleb metsast tuua üks lage kõditav kähar kuusk. Siis puhutak-

se kapinurgas oma aega ootavatelt jõuluehetelt aastaga kogunenud tolmukiht ning aknalauale maandub traditsioone jätkates nostalgiahõnguline elektriline kolmnurkküünlajalg.

Kuid samas pakub loodus meile palju enamat, kui me arvata oskame.

Väga lihtsate ning kergesti kättesaadavate vahenditega saab luua

ilu, millel on tunduvalt suurem tähendus ja väärtus külla kutsutud lähedaste jaoks. Piisab vaid paarist tunnist metsas jalutamisest ning inspiratsioon ja vajalikud materjalid ongi kokku kogutud. Jääb vaid lisada sobilik dekoor ning omatehtud kaunistus pälvib tähelepanu ja paitab silma kuni uue aasta esimeste päevadeni. e

Käbidest seade Tihti on jäänud toalilledest järele keraamilisi potte, millele ei oska otstarvet leida. Miks mitte teha sinna rõõmus käbidega seade? Liimi männioksad ühtlase kihina poti külge ning fikseeri igaks juhuks veel dekoratiivtraadi või mõne ilusa paelaga. Aseta potti sammal ja käbid ning kaunista äär ...

Nii lihtne ongi!

Jõulupärg Pärja tegemiseks on vaja tugevat traati või pikemat oksa, millest saad painutada pärjavõru. Selle peale seo puntidena erinevad oksad ning samas jälgi, et valmiva pärja paksus oleks tervikuna ühtlane. Kaunista pärg vastavalt oma soovidele. Eriti hea on kaunistuste kinnitamiseks kasutada kuumaliimipüstolit, aga sobib ka mõni muu tavaline tugevam liim. Pärga saab kasutada uksel või riputada aknale, kuid miks mitte asetada see hoopis lauale, dekoreerides pärja näiteks küünaldega.

Seaded: Malva Raun ja Mairo Pajula, ArtFlore (Tatari 4, Tallinn). Rohkem ideid: www.facebook.com/artflore

maaelu edendaja 23

9. detsember 2013 || postimees

MESINDUSKURSUSED ALGAJATELE (2 koolitusgruppi)

Eeldused osalemiseks: motivatsioonikirja esitamine, kus on välja toodud olulised põhjendused kursusel osalemiseks. Eelnevad teadmised mesindusest ei ole olulised.

Registreerimine kuni 20. jaanuarini. Täpsem ajakava ja koolitusprogramm on leitav kodulehel http://www.mesinikeliit.ee/koolituskeskus/ Toimumiskohad: grupp 1 Rakveres (kursus algab 25. jaanuaril 2014) grupp 2 Viljandis (kursus algab 8. veebruaril 2014)

Kursuse korraldamist toetab Euroopa Liit Eesti riikliku mesindusprogrammi 2013–2016 raames. Õppustest osavõtt on tasuta. Kursusel osalejate arv on piiratud.

Kursusel osalemiseks täida vorm kodulehel www.mesinikeliit.ee või kirjuta e-kiri aadressile mesilaspere@gmail.com. Info telefoni teel EML tegevjuhilt 502 9006.

VÄGA HEA HIND JA KIIRE TEGUTSEMINE.

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad.

METSA- JA PÕLLUMAAD ÜLE EESTI!

www.apmets.ee

SILVMAR GRUPP OSTAB • metsakinnistuid (võib olla ka raiutud) • metsamaterjali • raieõigust Samas osutame metsaraieteenust.

OSTAME VÄRSKEID OKASPUUPALKE. Tel 506 8576.

Tel 517 4176, silvmar@hot.ee

www.varasaeveski.ee

Ostame: • Kasvavat metsa • Metsamaad (ka osaliselt tehtud raietega, võib olla hüpoteegiga) Tel 514 2605 • Raieõigust info@rohelinemets.ee • Põllumaad www.rohelinemets.ee Samas teostame metsa ülestöötamist ja väljavedu!

KUI OLULISED ON USALDUS JA KINDEL PARTNER OSTAME METSAMAAD, RAIEÕIGUST,PÕLLUMAAD. HEA HIND GARANTEERITUD

Ostanmetsa.ee

info@ostanmetsa.ee

tel: 555 86 086

www.metsatehnika.ee Seleen aitab kaasa immuunsüsteemi ja kilpnäärme normaalsele talitlusele ning aitab hoida juukseid ja küüsi normaalsetena. Seleen aitab kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest.

Munade tarbimine kuulub mitmekülgse ja tasakaalustatud

-

toitumise hulka.

Linnu talu seleeniga munad sisaldavad tavamunadega võrreldes kaks korda rohkem seleeni ja sööge Kaubamärgid: Logman, Prosilva, Logbear, Keto Harvesters, Abab, Fixteri

neid vähemalt üks päevas!

.

24 maaelu edendaja

postimees || 9. detsember 2013

Marko Siller: Ettevõtete laiemast rollist maaelus

Marko Siller, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi tegevjuht

Kes vastutab selle eest, et elu maal oleks kestev ja vilgas? Või siis teisiti küsides – millest see sõltub?

Palju on räägitud haldusreformist, hariduspoliitikast ja muustki.

Mõnevõrra vähem on jutuks olnud aga ärisektori roll.

J

ah, töökohtade säilitamine ja loomine maapiirkondades on edenemise eelduseks ning see on ka kuum teema.

Ent olles puutunud kokku ettevõtetega, kes näevad oma vastutust kogukonnas tööandjaks olemisest laiemalt, tean, et ärisektor saaks märksa rohkem ära teha.

Mida ma siis ikkagi silmas pean?

Avan teemat lähemalt. Iga ettevõte saab teha oma äriotsused lähtuvalt sellest, milline on iga otsuse mõju kohalikule kogukonnale. Piirkonna ettevõtjate teadlikud valikud nii strateegilisel tasandil kui igapäevategevuses võivad avaldada mitu korda suuremat mõju kui pelgalt töökohtade loomisega saavutada saab.

Lihtne näide: Viljandis asuv metsa- ja põllumaade haldamisega tegelev Vestman Grupp eelistab oma põllumaade rendileandmisel väiketootjaid suurtootjatele. Väiksem arv suurtootjaid oleks mõistagi mugavam administreerida, ent nad peavad oluliseks, et põllumeeste hulgas oleks enam väiketootjaid ning külaelu säiliks, rohkem inimesi jääks maale ning külades püsiks suurem hulk «suitsusid».

Valikute küsimus

Töökohti luues seisab tööandja valiku ees, kas võtta tööle väheste oskustega kohalik elanik ning panustada tema väljaõppesse või minna lihtsama vastupanu teed ja tuua oma ridadesse varasema kogemusega inimene naabermaakonnast.

Samamoodi on valikute küsimus see, kas võimalusel tehakse ostud teadlikult teistelt lokaalsetelt tegijatelt või mitte. Lähenevate jõulude eel võiks ju valida kohalike käsitööliste meeneid, mitte anonüümseid Aasias toodetud vidinaid. Sama lugu on kõigi teiste ostudega. Tihti kohapeal vajalikku lihtsalt ei pakuta, kuid seda enam peaks olemasolevaid võimalusi ära kasutama.

Maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate kõrval on veel eraldi teema ülejäänud Eesti firmade panus elu säilimisse maal. Näiteks väike mahetoidutootja Loodusvägi ostab oma tooraine väga teadlikult eri piirkondade talunikelt, kuigi nad võiksid samad marjad-viljad saada märksa soodsamalt mõnest teisest riigist. Lisaks toodete puhtusele ja tervislikkusele on nende jaoks oluline anda sedasi oma panus maapiirkondade elujõulisusele. See aitab neil kohalikul maitsel põhinevat äri ajada ka tulevikus. Teisedki ettevõtted võiksid oma ühiskondlikku rolli taoliste valikute kaudu hinnata.

Kohalike ostude eelistamise kõrval on teine oluline aspekt oma inimestesse panustamine – tahe olla väga hea tööandja. Sageli kuuleme ju, kuidas muud hüved lisaks töötasule inimesi motiveerivad ja ettevõttega seovad.

Piisav palk on alati keeruline teema. Hea sisekliima, inimeste väärtustamine ja nende kaasamine otsuste tegemisse, tervisliku eluviisi hindamine ning toetamine nii töökohal kui ka vabal ajal, töötajate arendamine ja koolitamine, perede kaasamine ja vajadusel paindliku tööaja võimaldamine – kõik need muud hüved aitavad töötajal end väärtuslikuna ja vajalikuna tunda. See omakorda võib nii mõndagi neist mõjutada üle lahe põhjanaabrite juurde pagemise asemel ikkagi kodukanti jääma.

Ja eks sedasi läheb ka äri paremini – motiveeritud ja suurema omanikutundega meeskond teeb sama ajaga ilmselt rohkem ja parema kvaliteediga tööd. Lisaks hoiab see kaadrivoolavuse madalamal ning värbamisele ja väljaõppele tehtavad aja- ning rahakulud vähenevad. Üks asi viib teiseni.

Kogukonna panus

Võimalusi kogukonna arengusse panustada on muidugi veel. Aus maksumaksmine aitab omal selgel

moel kaasa kohaliku elu edenemisele laiemas perspektiivis. Ühiste probleemide lahendamises kaasa löömine avalikel aruteludel ja töögruppides osalemise kaudu, piirkonna sündmuste toetamine, koostöö kohaliku omavalitsusega infrastruktuuri arendamisel või sihtkoha maine parandamisel – veel mõned aspektid, kus ärisektor saab kaasa lüüa. Miks mitte olla eestvedaja?

Ettevõtte töötajate vabatahtliku tööga saab paljudele asjadele ka koheselt käed külge panna. Selle asemel, et soovitada seda oma inimestel vaba aja arvelt teha, võiks aegajalt kogu kollektiiviga ühiseid vabatahtliku töö aktsioone ette võtta.

See võiks ju väljenduda ka kohalikku kooliharidusse antava panusena. Tasub mõelda, kuidas nii ettevõte kui ka kogukond sellest võidaksid. Üks hea näide on Põltsamaa Felix, kes on võõrustanud kohaliku gümnaasiumi keemiatunde oma laboris. Noortele tähendab see põnevamaid ja praktilisemaid õppetunde, ettevõttel aga tekib võimalus äratada noortes huvi kodukohas pakutavate töökohtade vastu.

Ehk tasuks ka kutse- ja kõrgkoolidest praktikante võttes teadlikumalt otsida oma piirkonnast pärit noori ning just neile suveks tööd pakkuda. Iga kokkupuude kohalike ettevõtetega, kes noortele tulevased tööandjad võiksid olla, võib aidata kaasa sellele, et mõte ja unistus oma pesa kodukanti punuda jääb alles. Ärisektor saab oma otsustega kujundada piirkonna mainet ja elujõulisust väga selgelt. Üks ettevõte üksinda seda ei suuda. Samuti ei piisa muutuste elluviimiseks üksikutest selles artiklis toodud tegevustest. Aga ühise panuse ja süsteemse tegevuse tulemusena saavad kohalikud ettevõtted palju ära teha kasvõi selleks, et ka tulevikus oleks kohapeal häid töökäsi ja arukaid päid. e