Maaelu edendaja

15. september 2014 || postimees

maaelu teemaleht p천llu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

15. september 2014 nr 7/11

maaelu edendaja 1

Tanel Bulitko seisab hea Eesti veiste eest Seakasvatajate keerulised ajad GPS-k체lvikuga hakatakse p천lde lupjama R채ni soodustab taimed kasvu

2 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

Maaelu Edendaja alustab taas

P

maaelu edendaja toimetus

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Tutkas (Philomachus pugnax) Tekst ja foto Marko Paloveer

T

utkastest rääkides on inimesed harjunud ette kujutama uhkete kraede ja pikkade jalgadega linde, kes peavad lummavaid, nädalaid kestvaid pulmamänge, mida tavalisel looduses uitajal õnnestub harva näha. Kuigi läbirändajana on tutkas Eestis üsna tavaline kahlaja, siis pesitsejana on neid siinmail väga vähe. Seepärast näeb neid kõige tihedamini läbirändel aprillis-mais ning taas jälle sügisel augustist kuni oktoobrini.

Kui tutkad on oma uhke sulgkrae ja hundsulestiku minetanud, siis näevad nad mererannas ringi siblides välja üsna ilmetud. Sellest hoolimata on neid huvitav jälgida. Tavaliselt kogunevad nad suurematesse või väiksematesse parvedesse ning kammivad seltsis teiste kahlajate, nagu rüdide ja tüllidega, rannariba läbi, lootes sealt leida söögiks väikeseid selgrootuid.

Tutkaste jälgimiseks ei pea mere ääres elav inimene kaugele minema. Tihti leiab neid sügis-

rändel igal pool rannikul ning suisa linnadeski.

Olen neid regulaarselt kohanud näiteks Tallinnas Stroomi rannas, kus nad omasoodu toimetavad. Kui vaikselt liival lebada ja linde mitte häirida, jalutavad nad teinekord toiduotsinguil üsna lähedale.

See pilt ongi tehtud õhtuses Stroomi rannas septembri alguses, kus parv tutkaid kaldaäärses taimestikus oma tegemisi toimetas. Pildi saamiseks tuli päris pikalt mööda merelahe liivast ja adrust äärt roomata, kuid tollel õhtul olid tutkad väga kartmatud ning poseerisid üsna meelsasti. e

Marko Paloveer on TV3 «Seitsmeste uudiste» peatoimetaja, kelle hobiks on loodusfotograafia, eriti lindude pildistamine. Kord kuus jagab ta enda jäädvustusi meie lugejatega.

septembrikuu lind

ärast kaht kuud suvepuhkust alustab Maaelu Edendaja uut hooaega, kõneldes edumeelsetest ja hakkajatest inimestest ning ettevõtetest. Neist igaüht võib pidada omal moel maaelu edendajateks. Samas ei jää puutumata ka maaeluga paratamatult kaasnevad mured.

Maaelu Edendajal on olnud võrratuid kohtumisi maainimestega, kes ootavad külalisi avasüli, võttes neid vastu kas või värskelt võis praetud jääramunadega, et linnainimestele elamusi pakkuda.

Samas on Maaelu Edendaja saanud sel kuul ootamatult palju intervjuudest keeldumisi. «Teate, me ei tea isegi, mis meist saab. Ärge praegu tulge. Tulge mõne kuu pärast, kui on ehk olukord selgem,» põhjendas üks seakasvataja keeldumist. Nii seakasvataja kui ka näiteks piimakarjakasvataja või piimatoodete valmistaja vastustest jäi kõlama mõistetav ebakindlus. Sügis tuleb paljude jaoks teisiti, kuid kui teisiti, seda veel ei tea.

Käesolev Maaelu Edendaja vaatlebki, millist perspektiivi näevad seakasvatajad viimase aja uudiste valguses. Selle numbri persoon, keda võiks kutsuda ka Eesti veiste ristiisaks, räägib piima- ja lihakarjakasvatuse väljavaadetest. Mõistagi ei puudu praktilised nõuanded: millist kasu saavad taimed ränist? Kas roos tahab kuuma või külma vett? Needki küsimused leiavad vastuse.

maaelu edendaja 3

15. september 2014 || postimees

Vene turu äralangemine ja uus ohtlik taud paneb seakasvataja küsimuste ette, kas üldse tööd jätkata ja millist abi on riigilt loota.

Seakasvataja tõmbab tegevust koomale

E

Tekst jüri saar, foto ove maidla

elmise töönädala lõpuks oli Eestist leitud juba teise sigade Aafrika katku nakatunud metssea laip. Seni veel on nii suurtest kui väikestest sigalatest see haigus mööda käinud, aga seakasvatajad vaatavad murega, kuidas sigu kiiresti tappev ja taudileviku vältimiseks kogu seakarja kohustuslikku hävitamist kaasa toov viirus lähemale hiilib.

Põlvamaa seakasvataja Liia Heering, keda Maaelu Edendaja lugeja ehk kevadest mäletab, on juba mõnda aega juurelnud, kas võtta uusi põrsaid või tulebki seakasvatusele nüüd lõpp. Kevadel oli tema laudas ruigamas viis siga, nüüd on kolm.

«Praegu mõtlesin ühe suure maha võtta ja purki panna, siis on ta juba kindlas kohas,» sõnas Heering.

«Ma ei tahaks seapidamist lõpetada, ise mõtlesin, et riskin veel, ostan paar põrsast, aga pole julgenud.»

Mure on kahtlemata suur: kui täna võtad põrsad, siis võib-olla juba homme öeldakse, et peab kõik maha tapma. «Ja kes too siis kinni maksab?» küsib Heering. Liiatigi, et uue põrsaga on ju oht haigus koju tuua. Keegi ei tea, kus seda viirust nüüdseks olla võib.

Ohtlik reaalsus

Valgamaa suure seakasvataja OÜ Tulevik üks omanikke Avo Tamm ütles, et eks ikka ole hirmu, ka hommikul ärgates võib hirmu tunda, aga praegu on sigade Aafrika katku oht reaalsus, millega tuleb arvestada.

«Meil on ettevaatusabinõud kogu aeg olnud, kinnine territoorium.

Suurtootmise puhul ei käi sead ka väljas jalutamas, sest siis ei tule juurdekasvu,» rääkis ta. «Eks me teeme ettevalmistusi, jälgime olukorda, et midagi kahe silma vahele poleks jäänud ega aiaauku ei oleks kuskile tekkinud. Meil on tarastatud territoorium olnud 20 aastat – kui mitte rohkem.»

OÜ Tulevik tuhatkonna sea tervise kaitseks on pandud farmide juurde ka selgitavaid märke ja plakateid, et sinna ei mindaks niisama jalutama.

«Töötajate liikumist on piiratud.

Suuromanikuna ei käi ma niisama vaatamas, kas notsul on kõrv punane või ei ole. Hoidun tühikäikudest,» kirjeldas Tamm tarvitatavaid abinõusid.

Selleni asi siiski ei lähe, et töötajad peaksidki hakkama farmis elama.

Tartu väikeloomakliiniku Fik loomaarst Tarmo Tähnas soovitas neil, kes peavad kodus lemmikloomana siga, hoiduda praegusel ajal looduses, eriti metsas käimast.

«Kui inimene on metsas käinud, siis peaks enne oma sea juurde minekut kindlasti vahetama jalanõud ja rõivad, samuti tuleks end enne pesta,» lisas ta. Kodusele seale ei tohiks anda ka tundmatut päritolu sööta.

«Kui haigus ükskord sisse tuleb – me ju ei tea, kas viirused on aia taga või kaheksa kilomeetri taga – siis nädala jooksul on olukord üle läinud, maakeeli öeldes: plats puhas,» rääkis Tamm.

Kaheksa kilomeetrit märgib vahemaad Tuleviku seafarmist katku surnud metssea leiukohani.

Tamm nentis, et kindlasti on võimalik pärast kardetavat katkupuhangut ja karja sundhävitamist anda tootmisele uus start, küsimus on aga selles, et see võtab palju aega.

Tuleviku seafarm toodab oma põrsad ise, sisse neid ei osteta. Sööda kasvatab ise. Välja müüb toodangu lihana, elusloomad farmist välja ei liigu.

«Täna on seis niisugune, et oleme põrsaste tootmise ja paarituse pannud paar kuud tagasi seisma.

Kas tasubki tootmist alustada?» ütles Tamm ja viitas, et ka Vene turg on ju ära langenud.

Võimalikud hüvitised

Samas on Tamme sõnul teadmata, millisel määral riik taudist tekkida võiva kahju katta võtab.

Kindlustusseltsid? Tamm ütleb, et selleks on juba hilja, sest miks peaks selts autot kindlustama, kui on veendunud, et see kohe katki läheb.

If Kindlustuse kommunikatsioonijuht Rain Porss sõnas, et kui loomataud on kinnitatud õigusaktidega eriti ohtlike loomataudide nimistusse, siis antud juhtum ei ole kindlustusega kaitstud. «Kõne all olev sigade Aafrika katk on samuti selles nimekirjas, seega selle vastu kindlustada ei ole võimalik,» lisas ta.

Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel selgitas, et kui taud peaks jõudma kodusigadeni, siis eeldusel, et inimene ei ole teadlikult rikkunud loomapidamise nõudeid, toonud midagi illegaalselt oma farmi sisse ja on täitnud elementaarsed bioohutusnõuded, siis kõigi riigi poolt ning riigi korraldusel hukatud ja hävitatud loomade maksumus korvatakse. Kui tuleb hävitada sööt, siis korvatakse ka see täiel määral.

«Selle kohta on antud põllumajandusministri määrus, mis ütleb, et aluseks võetakse viimase kolme kuu statistikaameti keskmine liha kokkuostuhind,» lisas Pärtel.

«Riik korraldab hävitamise ja utiliseerimise, on see matmine või muu meetod. Riik korraldab ka desinfektsiooni.»

Seega loomade hävitamisest ei peaks loomapidajale rahalist kahju tekkima. Hüvitamisel ei ole ka vahet, kas katk tegi tühjaks kaht siga pidava vanaproua sigala või mõne suure seafarmi.

Omaette küsimus on tootmistsükli katkemisest tekkiv kahju. Selle hüvitamine ei käi tauditõrjeseaduse alla, kompenseeritud saavad otsesed taudikahjusid.

«Muude kahjude katmine on võimalik valitsuse reservist, siis taotleme juba ka Euroopa Liidult taudikahjude hüvitamist ja see võib olla jämedalt 50 protsenti,» rääkis Pärtel. «Kui aastal 2007. oli Talleggi juhtum, siis umbes poole sai riik Euroopa tsentraalsetest fondidest tagasi.» Talleggis oli munakanadel Newcastle tõve puhang, mis tõi kaasa sadade tuhandete munakanade hävitamise. e

• Kuivatid • Säilituspunkrid • Trummelpuhastid/sorteerid • Torusüsteemid/tarvikud • Transportöörid • Ventileeritavad koonuspõhjad • Elektritööd • tel 5562 3006, info@rv.pri.ee, www.rv.pri.ee

Maamess 2015 vapiloom on jäär Järgmine Maamess pole enam kaugel – pisut rohkem kui pool aastat ning Tähtveres asuva messikeskuse hallid ja platsid täituvad taas moodsaima tehnika ja tehnoloogiaga. Kuupäevaliselt saab Maamess toimuma 16.–18. aprillini 2015.

Järgmise Maamessi vapil näete jäära, kuna vahetasime välja möödunud messil väga populaarseks osutunud kuke. Lisaks vapilooma muutumisele toimub Maamessil kindlasti palju uuendusi – maateemaline suurüritus peab ju olema pidevas arengus!

Praegu aga on hea meenutada möödunud Maamessi. Kohale tuli 402 firmat ja väikeettevõtjat kokku üheksast riigist, võttes enda alla ligemale 56 000 m² pinda. Lisaks Tähtverele haaras Maamess üheks päevaks oma sündmuste lainele Tartu kesklinna – toimus traktorite näitus ning paraad läbi linna. Kasvamata ei jäänud ka rahvaarv. Kolme päevaga külastas Maamessi rekordiliselt 37 800 inimest.

Peagi algab ekspositsioonipindade paikapanek tulevaks Maamessiks. Messi korraldustoimkond on alustanud ürituse kontseptsiooni loomisega. Siinjuures teen üleskutse – kõik ettevõtjad, kel on Maamessiga seoses ideid, võtke julgelt ühendust margus@tartunaitused.ee või telefonil 504 2575.

Kõik ettepanekud ja arvamused on oodatud!

Margus Kikkul Maamess 2015 projektijuht

4 maaelu edendaja

FAO toiduhinnaindeks langes viimaste aastate madalaimale FAO toiduhinnaindeks langes augustis 196,6 punktini, mis on madalaim tase alates 2010. aasta septembrist. Toiduhinnaindeks langes viiendat järjestikust kuud, olles 7,3 punkti (3,6 %) madalam juuli tulemusest ja 7,9 punkti (3,9 %) madalam aasta varasemast näitajast.

Ainsana kerkis liha hind. Ülejäänud toitude hinnad, eriti piima hind, langesid augustis.

Piimatoodete hinnaindeks oli augustis 200,8 punkti, see on 25,3 punkti (11,2%) madalam kui juulis ning 46,8 punkti (18,9%) madalam kui mullu samal ajal. Vähenenud impordinõudlus ning teisalt suur ekspordivõimekus langetavad jätkuvalt piimatoodete hindu. Tendentsi süvendab veelgi Venemaa keeld.

Teravilja hinnaindeks oli augustis 182,5 punkti ehk 2,8 punkti (1,5%) madalam juulikuisest. Teraviljahinnad langevad maist alates, kuna saagiootused on olnud väga head ning ka viljavarud on head. FAO

postimees || 15. september 2014

Uudset GPS-külvikute tehnoloogiat hakatakse järgmisel aastal Eestis kasutama ka põldude lupjamiseks. Tehnoloogia võtab kasutusele lubjakivikaevandaja AS Nordkalk.

Happelisi põlde hakatakse lupjama GPS-külvikuga Tekst Kristiina Kruuse, fotod erakogu

Analüüs: sanktsioonide kogumõju Eesti toidusektorile ulatub 150 miljoni euroni Venemaa poolt Euroopa Liidu toidukaupadele augustis kehtestatud sisseveokeelu kogumõju Eesti toidusektorile ulatub 150 miljoni euroni aastas, näitab Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüs.

Kokku puudutab keeld maailmas ligi 7,3 miljardi euro eest Venemaale eksporditud toidukaupu, sellest 74% moodustavad kaubad Euroopa Liidust. Põllumajandusministeerium

E

estis on umbes miljon hektarit haritavat põllumaad, millest ligikaudu kolmandikul esineb probleeme pHtasemega. Liiga happeline muld on kaltsiumivaene ning taim ei suuda sellest omastada piisavalt vajalikke toitaineid, mistõttu jäävad saagid kesiseks. Kõige enam valmistavad happelised põllud muret Kagu- ja Lõuna-Eesti põllumeestele.

Happeliste põldude pH-taseme neutraliseerimiseks kasutatak-

se lupjamist, mis tähendab põllu rikastamist kaltsiumkarbonaadi ehk lubjakiviga. Lubjakivikaevandaja AS Nordkalk müügijuhi Meelis Moosese (pildil) selgitusel on seni lubjatud põlde ühtlaselt – kogu pind saab sama koguse väetist hektari kohta, samas kui tegelikult on mulla keemiline koostis paiguti erinev. «Ühes kohas on seis võib-olla nii hea, et ei tulegi midagi lisada. Teises kohas aga oleks vaja keskmisest poole suuremat kogust, et põldu ühtlustada,» rääkis Mooses.

Vajadusepõhine lähenemine

Kuldse kesktee järgi talitades saab seega mõni ala rohkem ja teine vähem lubjaväetist kui vaja. Seetõttu ongi Moosese arvates lupjamise ja ülejäänudki väetamise tulevik just vajadusepõhine – igale põlluosale antakse täpselt nii palju lisaaineid, kui sellele ära kulub. «See on kuluefektiivsem ning igati mõistlikum ka looduse suhtes, sest pinnasesse mitte imendunud väetis uhutakse muidu vihmaveega minema ning see satub meie veekogudesse, mis põhjustab omakorda terve rea probleeme,» kõneles Meelis Mooses.

Vajadusepõhiselt võimaldab põlde lubjata GPS-tehnoloogiaga külvik, mis kasutab digitaalset põllukaarti, kus on ära kirjeldatud mulla keemiline koostis. «Kaart ühildatakse GPS-seadmega ning selle põhjal reguleerib külvik põllul ringi liikudes lubiväetise kogust vastavalt vajadusele,» selgitas ta. Põllumehele ei tähenda antud kaardi loomine Meelis Moosese kinnitusel suuri lisakulutusi, sest mullaproove peavad kõik kasvatajad PRIA nõudel nagunii teha laskma.

Eesti Taimekasvatusinstituudi vanemteaduri Valli Loide sõnul on GPS-põhine lupjamine märkimisväärne edasiminek. «Meie põllud on väga kirjud ja see võimaldab põlde ühtlustada vastavalt sellele, millised need tegelikult olema peaksid,» lausus ta.

Valli Loide märkis, et paljud Eesti põllumehed kipuvad lupjamisse suhtuma leigelt, kuna toetusi selle jaoks taotleda pole võimalik ja raha tuleb leida omast taskust. «Paljud ei taju hästi ka seda kasu, mis nad saavad parema saagikuse näol, kui põldude pH on normaliseeritud,» märkis Valli Loide. Seetõttu on vanemteaduri sõnul Eestis paiguti väga tõsiseid probleeme põldude liigse happelisusega.

Vanemteaduri selgitusel tasub happelise mulla lupjamine end kahtlemata ära, sest mulla viljakus ja vastuvõtlikkus teistele väetistele sõltub paljuski sellest, milline on selle kaltsiumisisaldus.

«Nii nagu inimorganismile, on kaltsium ka taimedele hädavajalik,» toonitas Valli Loide ja lisas, et kui taimed jätta happelistel muldadel kaltsiuminälga, ei ole lootustki headele saakidele. «Siis imestatakse, miks põld ei anna oodatud saaki. Lupjamisega on nii, et selle positiivset mõju ei taheta enne uskuda, kui see on ise ära proovitud,» nentis ta.

AS Nordkalk müügijuhi sõnul lubjatakse Eestis praegu aastas umbes kümme protsenti kõigist põldudest, mis tegelikult vajaksid lupjamist, ning töömahud on püsinud aastaid stabiilsed. «Praegu lupjame umbes 5000 hektarit aastas ja see piir tundub olevat justkui sein, sest klientuur on väga püsiv – need, kes lupjamise kasu teavad, teevad seda regulaarselt, kuid need, kes proovinud pole, on paiguti skeptilised,» rääkis Meelis Mooses.

Ta usub, et GPS-tehnoloogia on üheks võimaluseks, mis aitaks võita põllumeeste usaldust ja äratada enam huvi teenuse vastu. «Siis on põllumehel väga täpselt näha, mida ja kus tema põlluga on tehtud, kõigest jääb digitaalne jälg maha ja ta oskab kasu paremini hinnata,» märkis Mooses.

Kuna lubi on tugeva struktuuriga ning tavalise külviku lõhub see

maaelu edendaja 5

15. september 2014 || postimees

Praegu kasutusel olev külvik laotab väetise põllule ühtlaselt, kuid GPS-tehnoloogiaga külvik kasutab digitaalset põllukaarti, kus on ära kirjeldatud mulla keemiline koostis.

Digitaalsel põllukaardil (paremal) on näha põldude pH-tase piirkonniti.

Muldade happesus Eestis on umbes miljon hektarit haritavat maad, millest 350 000 hektarit on liiga happelised.  Suurim on probleem Lõuna- ja Kagu-Eestis.  Neutraalse mulla pH jääb vahemikku 6,5–7,2, sellest madalama pH-tasemega mulda loetakse happeliseks.  Mulla happesust reguleeritakse lupjamise, väetamise ja viljavaheldusega. 

lihtsalt ära, siis pakub AS Nordkalk lupjamist enamasti täisteenusena, müües nii toorainet kui pakkudes transporti ja lubjaväetise põllule laiali laotamist enda võimsa külvikuga.

Praegu kasutusel oleva külviku kõrvale soetab AS Nordkalk 100 000 euro eest uue GPS-tehnoloogiaga külviku, millega alustatakse töid järgmise aasta kevadel. Põllumeestele teenuse hind AS Nordkalk müügijuhi Meelis Moosese kinnitusel sisuliselt ei muutu.

«Meie investeeringu eesmärk pole hindu tõsta, vaid lihtsalt ajaga kaasas käia,» ütles Mooses.

Tehnoloogiauuenduse läbi loodab firma lupjamistööde mahtu paari aastaga kahekordistada.

«Esimene strateegiline eesmärk on, et aastaks 2016 lupjame praeguse 5000 hektari asemel 10 000 hektarit põlde,» rääkis müügijuht kasvuplaanidest.

Küllaltki kiire tasuvus

Lupjamise täisteenuse hinnaks on Meelis Moosese sõnul umbes 100 eurot hektari kohta ning põlde peaks lupjama vähemalt iga viie aasta tagant. «Jah, alguses tuleb sellesse päris palju raha paigutada, kuid oleme teinud arvutusi, et tänu suurenenud mullaviljakusele ja paremale saagikusele teenib põllumees investeeringu aastaga tasa

ning ülejäänud aastad on juba puhas tulu,» selgitas ta.

Eesti Taimekasvatusinstituudi vanemteaduri Valli Loide sõnul on lubja kasutamisele ka üksikuid

alternatiive – näiteks teatud sorti tuhk – kuid tuhk on väga lendlev ning selle tulemused püsivad lühikest aega. «Väikest aialappi võib muidugi lehtpuutuha abil kaltsiumiga rikastada, kuid suurtele tootjatele on lubja kasutamine ikkagi si-

suliselt ainuke variant – see on kõige efektiivsem ja kättesaadavam,» märkis ta.

Meelis Moosese sõnul on lubiväetis ka mahepõllumeestele sisuliselt ainus lubatud lahendus, mille abil põldude happelisuse vastu võidelda. «Eelmisest aastast alates on meie lubiväetisel ametlikult olemas mahetunnustus,» kinnitas ta.

Nordkalk on Põhja-Euroopas, Poolas ja Saksamaal lubjakivitooteid pakkuv kontsern, mille Eesti üksus võtab esimesena kasutusele GPS-külviku. «Tegime kontsernile ettepaneku ja kuigi see on küllaltki suur investeering, tuldi plaaniga kergesti kaasa. Mõnes mõttes on Eesti firma teerajaja. Kui meie kogemus on positiivne, võetakse see kindlasti ka teiste riikide tütarfirmades kasutusele,» lisas Meelis Mooses. e

6 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

«Ma tahaksin Lehvit endale,» teatab 3-aastane Hiiumaa poiss Sõpruse kolhoosi esimehele.

«Mis Lehvit?» küsib esimees. «Seda ilusat lehma,» selgitab poiss. «Kus sa lehma hoida kavatsed?» uurib kolhoosiesimees muigega. «Ma panen ta voodijala külge,» on lapsel plaan olemas.

See poisike oli Tanel-Taavi bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu praegune esimees.

TANEL-TAAVI BULITKO: Eesti veiste ristiisa

B

ulitko on ligi 20 aastat töötanud Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu heaks, sellest 14 aastat organisatsiooni juhtinud. Mõneti võib teda pidada Eesti veiste ristiisaks, kes seisab hea selle eest, et veised kasvaksid hästi, annaksid heldelt piima ning neid hinnataks kõrgelt ka mujal maailmas. Ta juhib organisatsiooni, mille omanikeks on üle 1000 veisekasvataja.

Mees tunnistab, et kuigi aegajalt küsitakse, kas töö end juba ammendama ei hakka, on iga päev huvitavam ja väljakutsuvam kui eelmine.

«Selles ametis ei teki rutiini.

Kogu aeg kõik muutub ja areneb.

Pigem on nii, et ei jõua kõike ära teha, mida tahaks,» nendib TanelTaavi Bulitko, olles jõudnud intervjuule Mahemarketi Päikselisse kohvikusse kohtumiselt põllumajandusministeeriumist. te olete põllumajandusministeeriumis sage külaline. mis asju te täna (intervjuu toimus paari nädala eest) seal ajasite?

Kohtumise teemaks oli riigi soov muuta jõudluskontrollikeskuse omandivormi – teha sellest riigiosalusega aktsiaselts, kuhu kaasata lisaks riigile erakapitali. Kuna meie ühistu tegeleb veisekasvatajatega ja 90% jõudluskontrolli teenustest pakutakse veisekasvatajatele, siis kutsutakse meie ühistut aktsionäriks. Praegu oli teine läbirääkimistevoor, aga on üsna tõenäoline, et selline aktsiaselts luuakse.

Kelle teise, kui mitte teie käest on asjakohane küsida, kuidas läheb eesti veistel ja veisekasvatusel?

Kunagi oli meil peaminister, kes kasutas loosungit «Eesti viie rikkaima riigi hulka.» Eelmisel aastal jõudiski Eesti Euroopa Liidu viie parima riigi hulka oma piimatoodangu poolest lehma kohta. Meist on ees vaid kolm põhjamaad ja Holland – kõik sügava põllumajandustraditsiooniga riigid.

Praegu ähvardab meid esmakordselt isegi ületootmine – Euroopa Liidu seatud piimakvoodi ületamine, aga see selgub järgmise aasta aprillis. tänu millele on eesti lehmad jõudnud

euroopa viie parima hulka tootlikkuselt?

TeksT kristiina kruuse foTod erakogu

Palju on kaasa aidanud Euroopa Liiduga ühinemine, tänu millele on Eesti veisekasvatajad saanud teha suuri investeeringuid põllumajandusse, lautadesse ja loomade heaolusse, mis muidu oleksid üle jõu käinud.

Teiseks võib põhjuseid otsida innovaatilisest mõtlemisest. Eesti põllumees on väga õpihimuline ning käib ja uurib palju teiste riikide kogemusi. Praegu pole enam mingi uudis, et karussell või robot lüpsab lehmi.

Kolmandaks on Eesti edu taga kindlasti karjade hea struktuur: meil tegutseb palju suuri farme.

Tavakodanikuna võib olla tore näha karjamaadel loomi söömas, aga eks elu läheb nii, et ka muud riigid liiguvad suuremate karjade suunas, et olla konkurentsivõimelisemad.

Minu silmis on positiivne seegi, et palju noori säravaid inimesi näeb põllumajandussektoris tulevikku. Kui ma 1995. aastal tõuloomakasvatajate ühistusse tööle läksin, oli põllumajandus noorte seas täiesti tabu. miks te sellele vaatamata otsustasite tartusse maaülikooli loomakasvatust õppima minna?

Ma olen maapoiss ja maaelu keskel üles kasvanud. Sündisin küll Hiiumaal, kuid pere kolis Kuusallu, kui olin 3-aastane. Kuusalus hakkasin juba 6-aastaselt karjas käima ja sain isegi taskuraha teenida. Noorele poisile oli see suur ja uhke asi.

Kas vanemad on ka kuidagi suunanud või mõjutanud teid selles osas?

Kindlasti. Minu ema töötas kolhoosis ja võttis mind väga tihti lauta kaasa. 12-aastaselt käisin emaga koos juba Luigel tõuloomade näitusel «Tõuraamat 100», kus näitasime Kuusalu kolhoosi lehmi. See oli hästi mastaapne üritus. Kõik need jutud, mis seal loomade tutvustamisel räägiti ja publiku kaasaelamine – see mõjus noorele inimesele ja mu huvi hakkas kasvama ka tõuaretuse suhtes.

Keskkooli ajal töötasin suviti Kuusalu kolhoosis, kus muuhulgas tuli asendada lüpsjaid. Olin päris uhke, et sain selle aja kohta väga korralikku töötasu. Kui 1991. aastal keskkooli lõpetasin, teadsin juba

kindlalt, et tahan põllumajandusülikooli, kuid eriala oli veel lahtine. miks valik lõpuks loomakasvatuse kasuks langes?

Ülikooli lahtiste uste päeval räägiti üldine tutvustav osa suures saalis ning edasi viisid bussid erinevatesse instituutidesse. Peahoonest välja astudes oli kohe loomakasvatajate buss ees – istusin sisse. Võibolla, kui oleks veterinaaride buss ees olnud, oleksin hoopis seda õppima läinud. sisuliselt läksite te kohe koolipingist tõuloomakasvatajate ühistusse tööle. Kuidas te nii noorelt juba ühistus tööd saite?

Ma olin ühistu inimestele silma jäänud poisikesest peale. Nad teadsid mind ja juba õpingute ajal lubasid, et saan nende juures tööd. Alustasin ühistus 1995. aastal ja teenindasin esialgu Harjumaa ja Raplamaa loomapidajaid veisekasvatusvaldkonnas.

1996. aastal oli mul lisaks võimalus käia suvekursustel Arkansase ja California ülikoolides USAs. See andis väga palju juurde, sest tase oli hoopis teine. esialgu vahetasite ühistus kiiresti ametikohti suuremate väljakutsete suunas.

Kohe pärast ülikooli olin aastatel 1995–1998 aretusspetsialist Harjuja Raplamaal, seejärel edutati mind aretusosakonna juhiks. Kui 2000. aastal läks meie eelmine tegevjuht pensionile, otsustasin kandideerida, mis siis, et olin noor ja teadsin, et vastutus on suur. Tol korral oli vist 7–8 kandidaati, aga nõukogu valis mind. Mind kutsuti korduvalt tööle ka riigiametisse, aga otsustasin jääda ühistusse.

Kui te juhirolli vastu võtsite, tuli teil end kehtestama asuda oluliselt vanemate spetsialistide seas. oli see keeruline?

Eks päris alguses tuli ikka ennast rohkem tõestada. Inimesed, keda pidin juhtima hakkama, olid varem olnud mu vanemad kolleegid. Aga ma olen rahul, et ühistu töötajaskond – praegu 52 inimest – on olnud väga püsiv. See näitab, et nad on rahul nii minu töö kui ka ühistu arenguga.

Näiteks sel kuul on Euroopa

tanel-taavi Bulitko Sündinud 12. jaanuaril 1973 Haridus kuusalu keskkool, 1991–1995 eesti Põllumajandusülikool, loomakasvatus.

Töö 1995–1998 aretusspetsialist, eesti tõuloomakasvatajate ühistu 1999–2000 aretusosakonna juhataja, eesti tõuloomakasvatajate ühistu 2000 – ... eesti tõuloomakasvatajate ühistu esimees.

Pere: vallaline Hobid: jalgrattasõit, muusika, lugemine, aiandus, mälumäng.

holsteini kasvatajate kongress, kus ma olen endiselt üks nooremaid.

Alguses võib-olla vaadati küll, et mida noor ikka teab. Teisalt olen ilmselt kõige rohkem kordi neil kongressidel osalenud ühistu esimees, juba 1999. aastast. mis te arvate, mille poolest erineb ühe põllumajandustootjaid koondava ühistu juhtimine äriettevõtte juhtimisest?

Meie ühistu omanikud on selle liikmed – kokku ligi 680 piimaveisekasvatajat, üle 380 lihaveisekasvataja ja lisaks veel Eesti maakarjakasvatajad kollektiivliikmena. Äriettevõtte peamine eesmärk on oma tooteid müüa ja kasumit teenida. Ka meie peame tulu tootma – see on loomulikult ühistule tähtis, kuid me tegeleme ka muude teemadega, mis tulu ei too, ent on kaudselt ühistu liikmetele kasuks. Ühistu juht võtab ilmselt ka rohkem oma liikmete muresid kanda. Minu jaoks on näiteks väga rasked need juhtumid, kus keegi peab tootmise lõpetama ja siis tuleb loomadele uus koht leida. Päris palju on inimesi, kes on kogu oma elu ja tervise pühendanud loomakasvatusele, kuid ei leidu noori, kes asja üle võtaksid. millise tagasilöögi võib vene keelu mõju veisekasvatajatele anda?

Kui vaatame Venemaa ja Eesti kaubavahetust põllumajandussektoris, siis protsentuaalselt see ju nii suur ei ole, aga täna valitseb olukord, kus tervele Euroopale on embargo

15. september 2014 || postimees

maaelu edendaja 7

8 maaelu edendaja kehtestatud ja kõik otsivad üheaegselt uusi turge. See võimendab kriisi.

Reaalselt hakkavad meie tootjad kriisi tunnetama oktoobrist, kui laekub septembrikuu toodangu müügist saadav piimaraha. Augusti põhjal ei saa veel järeldusi teha, sest pool augustit püsis piimahind rahuldav.

Selge on see, et riskid nagu praegune Vene turu ärakadumine, on tootjatele küllaltki rasked.

Kui oled palju investeerinud ja suuri kohustusi võtnud, pead sa suutma neid kohustusi ka rasketel aegadel täita. Seepärast on põhiline, et headel aegadel ei investeeriks üle.

Ma siiski loodan, et kriis ei ole süvenev ning riigi ja erasektori koostöös annab üksjagu ära teha, et uusi turge otsida.

postimees || 15. september 2014

Mu õel on ka väike talu ja noorloomad. Seal olen üsna tihe kaasalööja. Pärast pikka tööpäeva ja nädalavahetustel on väga mõnus natuke maatööd teha. See võtab kõik pinged maha.

Kuidas te pingeid maandate, kui selja taha on jäänud stressirohke päev või töönädal?

Tanel-Taavi Bulitko 12-aastasena Luigel tõuloomade näitusel Kuusalu kolhoosi lehmaga.

Millised võiksid olla alternatiivsed riigid, kuhu Eesti veiseid ja nende toodangut müüa?

Uute turgude otsimine ei ole kerge praeguses olukorras, kus kogu Euroopa otsib, kuhu oma toodangut müüa. Siin on räägitud Hiina perspektiivist, et hakata sinna suuri mahte müüma, aga Hiina on ise suur riik suurte võimalustega – pigem ehitab Hiina endale ise suurtööstusi ja farme välja, kui hakkab mujalt importima.

Minu meelest tuleks leida niisugused riigid, kuhu on tõesti reaalne võimalus müüa. Ei ole mõtet lihtsalt nimetada eksootilisi riike. Eesti peaks arvestama ka sellega, milliste riikidega meil on juba koostöölepped olemas. Päris uusi riike on raske leida.

Hiina asepõllumajandusministri visiit Eestisse.

Mida te loete?

gu saame pulli järglaste kohta alles viie aasta pärast teada, kui terved ja head piimaandjad nad on.

Spermide selektsioon võimaldab teha valikut ka soo järgi – lihaveisekasvatajad on huvitatud rohkem pullvasikatest, piimatootjad jällegi lehmikutest.

Mõnedes riikides püütakse leida ka selliseid pulliliine, kes on nudisuse geeni kandjad, et vältida vajadust vasikate nudistamise järele.

Genoomselektsioon on kindlasti väga suur revolutsioon, mis on tõuaretuses toimumas.

Kui intervjuuaega kokku leppisime, ütlesite, et võõrustate Liibanoni ja Türgi külalisi.

Jah, türklased käisid ja valisid välja üle 170 tõulooma, et need Türki viia. Lihaloomade müük Türki on jätkuvalt piiratud.

Liibanon on aga täiesti uus sihtriik sel aastal. Sealne kliima ei võimalda neil ise nii palju kasvatada, kui oleks vaja, ja siis nad on mõnest Euroopa riigist, sealhulgas Eestist, loomi vaadanud. Nad on korra juba ostnud ja käisid nüüd taas lihaloomi valimas. See on tänuväärt võimalus meie veisekasvatajatele, eriti praegu, kui karjatamisperiood hakkab lõppema ning nuumaveiseid on vaja realiseerida. Eesti on väike riik ja iga ekspordikanal on oluliseks õlekõrreks, mille nimel töötada.

Kus ja kui palju on genoomselektsiooni juba kasutatud?

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu aastakoosolek juunis.

Millist tulevikku ja arenguid te näete Eesti veisekasvatusele?

Eks piimatoodang jääb lähitulevikus ilmselt Põhjamaade tasemele, umbes 9000 kilo juurde lehma kohta. Piimakarjakasvatuses jätkub kindlasti tendents, et tootjate arv väheneb ja karjad muutuvad suuremaks.

Tuleks leida niisugused riigid, kuhu on tõesti reaalne võimalus müüa.

Ei ole mõtet lihtsalt nimetada eksootilisi riike.

Viimasel ajal olen avastanud enda jaoks jalgrattasõidu. See laeb mõnusalt pinge maha ja samal ajal on hea mõelda asjade üle. Mulle meeldib ka aiandus. Elan küll korteris, kuid rakendan aiandushuvi õe aias.

Hea, kui saab oma kurki, tomatit ja muid asju peenralt võtta.

Talviti käime sõpruskonnaga mälumängu mängimas. Mind on kutsutud ka rahvatantsutrenni, sest noorena tegelesin päris tõsiselt rahvatantsuga ja käisin tantsupidudel, kuid siis üks klassivend ütles, et rahvatantsijad on tühikargajad ning noorele poisile mõjus see nii, et ma ei tahtnud trennis enam käia. Üldiselt tunduvad teistest inimestest sõltuvad tegevused praegu minu jaoks rasked, sest ma ei tea kunagi kindlalt, kas saan järgmisel reedel kell kuus olla trennis või mitte. Seetõttu eelistan hobisid, mis ei sõltu väga teistest.

Mulle meeldib ka lugeda ja muusikat kuulata ning töökaaslastega koos käime tihti teatris.

Teisalt tuleb lihaveisekasvatuses jällegi tootjaid juurde. Võimalik, et lisandub ka väiksemaid tootjaid, kes ei jaksa enam piimakarja pidada, kuid maa on olemas ja siis võetakse mingi kogus lihaveiseid.

Tõuaretuses on seni räägitud ennekõike piimatoodangust, kuid edaspidi tuleb vaadata järjest enam looma tervisenäitajaid, et kõrge tootlikkusega loomad püsiksid kauem karjas.

Täiesti uus sõna tõuaretuses on genoomika, mis võimaldab meil juba kuuajaselt pullvasikalt võtta DNA-proovi ja 70-protsendilise usaldusväärsusega teada, millised tulevad tema järglased. Prae-

Euroopa suuremates karjakasvatusriikides – Hollandis, Saksamaal, Taanis, Rootsis, Soomes ja Prantsusmaal. Teine koolkond on PõhjaAmeerika ja Kanada, millega on liitunud Itaalia ja Inglismaa.

Väikeste riikide jaoks jääb muidugi küsimus, kuidas nemad saavad kaasatud olla. Suuremad riigid panustavad väga palju uuringutesse ja nad ütlevad, et kui väikese riigi panus on ainult see, et nad saadavad oma DNA-proove analüüsiks, siis see pole piisav võrreldes nende panuse ja infoga, mis suurtest uuringutes saab. Kooskõla otsimine alles käib.

Kui tihti te ise käised üles käärite ja reaalselt loomadega tegelete?

Oh, ikka päris sageli. Tihti arvatakse, et ega ma ise ei teagi, mis laudas toimub, aga tean küll. Loomi ma ei karda ja kui näiteks on loomade laadimisel abi vaja, olen alati valmis aitama.

Loen muidugi erialakirjandust, aga ka elulugusid, ajaloo-, spordi- ja reisiraamatuid. Eesti klassikast on minu lemmik «Tõde ja õigus». Kogu see Andrese ja Pearu suhtlemine on niivõrd väärtusi loov lugu. Sealt olen ikka ja jälle mõningaid katkendeid meenutanud.

Tsiteerite ka vahel «Tõde ja õigust»?

Vahel küll.

Millega «Tõde ja õigus» teid kõnetab?

Seal on hästi palju teemasid – naabritevaheline suhtlemine ja soov, et need suhted oleksid korras, võitlus maade ja piiride pärast, millega saab tänapäevalgi paralleele tõmmata. See raamat näitab ka hästi, kuidas eestlane on kogu aeg maainimene olnud.

Millest te unistate?

Kõlab võib-olla väga proosalise unistusena, aga kui ma Eestimaal ringi käin ja kõrvutan, kuidas elavad inimesed Valgamaal või Ida-Virumaal võrreldes Tallinna ümbrusega, siis elatustase on ikka väga erinev. Ei saa öelda, et need inimesed teeksid vähem tööd või ei oleks targad, lihtsalt võimalused on kaugemal teised. Samas me ju ei soovi, et kõik linnadesse koliksid, linnastumist on niigi palju.

Ma tahaksin, et maapiirkondades oleks elu parem. Kahju on, kui näed, kuivõrd palju inimesed maal tööd rabavad, kuid kui tagasihoidlikult nad elavad. Eesti inimeste elustandard võiks olla üldiselt parem, kui nüüd laiemalt unistada.

Isiklikult soovin, et lähedastel ja sõpradel läheks elus hästi ning nad oleksid terved. e

15. september 2014 || postimees

maaelu edendaja 9

10 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õppetalu on üks magneteid, mis meelitab noori sellesse kooli õppima, sest tulevaste põllumeeste käed kibelevad teooriatunnist tehnikahalli ja põllule kõiki talutöid ise järele proovima ning just seda isemajandav õppetalu võimaldab, mullaharimisest kuni vilja koristamiseni.

Õppetalu on tulevastele põllumeestele esimeseks proovikiviks Tekst ja fotod Maarja Otsa

Õ

ppetalu juhataja Riho Kala peab teooriat oluliseks, kuid praktikat vältimatuks.

«Ma arvan, et ei saa õpetada ainult vihiku ja paberiga, see pole tõsiselt võetav. Meie kooli ja õppetalu eripära ongi, et teeme kõiki töid ühiselt ja õpime koos,» lausus ta ja nentis, et nii mõnigi noor on Olustverre õppima tulnud just soovist saada moodsa tehnikaga rohkelt praktikat enne, kui n-ö päriselt tööle minnakse.

Olustvere õppetalu hakati taastama 1993. aastal, kui omandireformi käigus sai kool tagasi oma endised maad. Viimased kolmteist aastat on õppetalu tegutsenud praeguses asukohas, kus üheskoos õpilas-

tega on mahajäetud hooned taastatud ning loodud toimiv kompleks. Õppurite kasutuses on 712 hektarit maad ja 68 hektarit metsa.

Isemajandav talu

Õppetalu on kooli üks osakond lisaks mõisale ja sööklale, kuid toimib isemajandava üksusena, mis kasvatab ja müüb vilja ning paigutab saadud tulu talu või kooli muude objektide arendamisse. Mida paremini õppetalul läheb, seda rohkem saab ka uut tehnikat soetada või muul moel panustada. Kui vaja, siis pannakse talu tuludest näiteks kooli ühiselamu renoveerimisele õlg alla. «Kokku on kool kõik üks tervik, ei ole nii, et me oleme siin kõvad mehed, müüme vilja ja

teised vaadaku ise, kuidas saavad,» nentis Riho Kala.

Põllumajanduse eriala on Olustvere kooli kõige vanem eriala ja viimased neli aastat olnud kasvavalt populaarne. Sellel õppeaastal laekus 43 avaldust ja avati kaks rühma. Riho Kala sõnul tuli sedavõrd suur huvi temalegi üllatusena, kuid õpetaja arutles, et huvi taga on ilmselt järjepidev tegevus ja kaasaegne uue tehnikaga õppekeskkond.

Mõistagi on suur risk anda moodsaim tehnika alles õppivate noorte kasutusse, kuid teisiti ei õpi.

Riho Kala lausus, et on olnud ka aegu, mil sai hädavaevu õppegrupid täis, kuid viimastel aastatel tundub, et noored näevad põllumajanduses enam perspektiivi ja tunnevad selle vastu huvi.

Võrreldes teiste äriettevõtetega on õppetalu eeliseks see, et suviti saab oma õpilasi tööle võtta ning talvel ei pea neid palgal hoidma, sest õppuritel on kool. Nii hoiab kulusid kokku. Teisalt on jällegi õppetalu väljaminekud tehnikale väga suured, sest on oluline, et tehnika oleks võimalikult kaasaegne.

«Ei saa nii, et õpetame neid vanade kombainide või traktorite peal välja ja siis noored lähevad tööle ega oska moodsa tehnikaga midagi peale hakata,» rääkis Riho Kala.

maaelu edendaja 11

15. september 2014 || postimees

Olustvere talu ostis käesolevaks õppeaastaks kümme uut masinat ja põllutööseadet projekti «Põllumajanduse õppevaldkonna seadmete soetamine» raames, nende hulgas uus Claas Lexion 670 teraviljakombain, mille maksumus oli 235 000 eurot, ja Horsch Focus külvik maksumusega 112 000 eurot. Viimast on Eestis ainult neli tükki. Lisaks veel ka näiteks uus niiduk, prits ja sõnnikulaotaja. Riho Kala sõnul on üleüldse Eesti põllumeeste tehnika tase võrreldes Skandinaaviaga väga hea – tihtilugu tehnika viimane sõna.

Riho Kala märgib, et mõistagi on see suur risk anda moodsaim tehnika alles õppivate noorte kasutusse, kuid teisiti ei õpi. «Eks ikka noortel juhtub ka vahel äpardusi, aga nii need kogemused tulevad,» kõneles õpetaja.

Rekordsaak

Tänavune aasta on olnud õppetalule eriti hea – põldudelt korjati kõigi aegade rekordsaak – umbes 2500 tonni vilja. «Sel aastal on kõik õnnestunud. Viljahind on küll veidi madalam, kuid saagid on jällegi väga head, nii et võib rahule jääda,» lausus ta.

Olustveres oli vanasti ka sigala, kuid eelmisel aastal lammutati see maha, kuna plaan on ehitada uus kaasaegne laut. Juhataja sõnul ei ole mõtet teha koolitust 1960. aastatel ehitatud hoones, vaid pigem rajada kaasaegse tehnikaga kompleks algusest peale. Loomad on aga õppetalus siiski olemas, nii-öelda hobikorras peetakse alpakasid, lambaid, hobuseid ja kitsi, et ringi liikuvatel inimestel oleks, keda vaadata.

Tulevikuplaanid

Uutest ideedest õppetalu arendamisel puudust ei tule. Näiteks tänavu, kuna õpilasi on palju, tekkis mõte esimest korda korraldada koolis «Aasta põllumehe valimine», mille raames peetakse mitme kuu jooksul erinevates valdkondades jõukatsumisi. «Oluline on, et õpilased mõistaksid, kui palju peab teadma ja tegema, et olla hea põllumees,» ütles Riho Kala.

Järgmisel aastal on esimest korda plaanis teha ka töödessant, mis tähendab, et kooli õpilased lähe-

Riho Kala, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õppetalu juhataja, näitab kooli moodsat tehnikat.

kommentaar

Anton Heinsoo,

põllumajanduse eriala õpilane

www.

Ma olin kuulnud Olustvere koolist ainult head. Õppetalu on väga kasulik ja tänavu tuli ka uus tehnika, mida on hea katsetada.

Mulle meeldib see praktiline pool. Juhendajad räägivad teooria ära, näitavad esimesed paar korda ette ning siis teed juba ise.

Selline viis on õppimiseks kõige parem.

vad hoogtööle erinevatesse põllumajandusettevõtetesse. Selle eesmärgiks on, et õpilased näeksid lisaks praegusele praktikale veel rohkem erinevate ettevõtete sisemust ja saaksid kaasa lüüa ning abiks olla mitmetel töölõikudel. Riho Kala sõnul jääb talvel õppetalus ruumi väheks ja siis tuleb rohkem väljasõite planeerida, kuid lähitulevikus on plaan ehitada ka uus tehnikahall. Niisamuti on kooli eesmärgiks käia järjepidevalt ajaga kaasas ja olla uuendusmeelne.

«Põllumajandusliku poole pealt on kõige suurem eesmärk arendada täppisviljelust, et tõestada ja ära proovida, kas täppisviljelus võimaldab saavutada 5–10protsendi-

Tel 5304 4187

.ee

list kokkuhoidu,» rääkis Riho Kala alanud õppeaasta plaanidest ja lisas, et väga oluline on saada võimalikult väikeste kuludega asjad tehtud. «Seega hakkame suuremat tähelepanu pöörama GPS-lahendustele, et olla täpne ja hästi mõõdetav.» Õppetalu üheks uueks suunaks võib saada ka ettevõttele lisandväärtuse loomine põllumajanduslike saaduste abil – näiteks juustu või õlle valmistamise, et tulevased põllumehed tajuksid hästi tervet toidutootmise tsüklit. «Eesmärk on teha kogu protsess koos läbi, et näha, mis saab viljast või piimast edasi, mis toimub veskis või kuidas juust valmib,» kirjeldas uut ideed Riho Kala. e

! k ü ü m s u d o o s e n e s i g ü S

12 maaelu edendaja

Lamminiitudel on poollooduslikest rohumaadest suurim energiapotentsiaal Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant Indrek Melts kaitseb järgmisel nädalal väitekirja «Poollooduslike rohumaade biomassi kasutamine bioenergia tootmiseks». Doktoritöö hindas rohtse biomassi energeetilist potentsiaali bioenergia tootmiseks Eesti kolmel poolloodusliku rohumaa tüübil: aru-, lammi- ja puisniidul.

Autor järeldas, et suurim teoreetiline energiapotentsiaal (>100 GJ ha-1) on lamminiitudel, kus seda saab võrrelda bioenergiakultuurina kasvatatava hariliku päideroo energiapotentsiaaliga. Aruniitudel on potentsiaal ligi kaks ja puisniitudel kolm korda väiksem.

Lisaks uuris Indrek Melts poollooduslike rohumaade biomassi funktsionaalsete gruppide koosseisu (kõrrelised, liblikõielised, tarnad/loalised ja muud rohundid) ning bioenergia tootmiseks olulisi omadusi ning neid mõjutavaid tegureid.

Funktsionaalsete gruppide osakaal sõltus rohumaa tüübist. Suurim tarnade/loaliste osakaal biomassis oli lamminiitudel. Kõrrelised domineerisid aruniitudel ja muud rohundid puisniitudel. Liblikõielisi esines kõikidel poolloodusliku rohumaa tüüpidel, aga suurim osakaal biomassis oli aruniitudel. Funktsionaalsete gruppide biomass oli erineva keemilise koostise ja kütteväärtusega.

Uurimistöö käigus selgus ka, et rohtse biomassi sileerimine ei mõjutanud metaani potentsiaali. Samas sõltus see funktsionaalsest grupist – eksperimendi alguses oli metaani saagis suurim liblikõielistel ja muudel rohunditel ning eksperimendi lõpuks oli see suurim tarnadel/loalistel ja kõrrelistel.

Energiasaagis pindalaühiku kohta sõltub biomassi kasutusviisist. Biogaasi tootmisel on see vähem kui 60% teoreetilisest potentsiaalist, mida oleks võimalik saada, kui seda biomassi absoluutselt kuivana põletada. Kui arvestada biomassi kättesaamise kuludeks kuni 10 GJ ha-1, on osade poollooduslike rohumaade majandamine energiakultuuridega energeetiliselt sama otstarbekas.

Indrek Melts järeldab oma doktoritöös, et poollooduslike rohumaade rohtse biomassi alternatiivne kasutamine bioenergia tootmiseks on võimalik ja mõistlik. See soodustaks poollooduslike rohumaade kestlikku majandamist ja säilimist ning biomassi ressursside tõhusat kasutamist. ME

postimees || 15. september 2014

Eestlased on suuresti metsainimesed – ühel või teisel viisil. Metsades leidub tihtipeale varjatud kohti, mis võivad asuda lähedal, aga millest ka kohalikud inimesed eriti midagi ei tea.

Audaku puud on kui mets metsa sees Tekst ja fotod Ene Kallas

N

ii olen ma päris kindel, et laiema avalikkuse jaoks on nimi Audaku üsna võõras. Kui just keegi pole kuulnud, et seal asus mitte väga kauges minevikus leprosoorium ehk pidalitõbiste varjupaik. Aadu Hint kirjutas selle koha kuulsaks teoses «Vatku tõbila». Nüüd asub kõnealuses paigas juba veidi rohkem kui poolsada aastat botaanikaaed, sisuliselt metsapark, kus kasvatatakse neid puid-põõsaid, mis vajavad pehmemat kliimat kui Eestil üldiselt pakkuda on.

See on mets keset Viidumäe metsa, väike park, mida hooldavad Marju Zirk ja Ain Vammus. Mõlemad elavad Viidumäel ja mõlemale meeldib see töö.

«Ega muidu ju seda tööd ei teeks,» sõnas Marju Zirk vaikse muigega ning libistas käe läbi haruldast sorti vahtra okste. Kui uurisin, kas palav suvi kuidagi mõjutas ka pargi puid, oli vastus pigem eitav. On ju puud varjus suurema osa ajast – park asub kausis – ning leitsak ei saanud puude ligi. Vaid mõnel puul kippusid lehed kõrbema.

Aga see tuli pigem sellest, et puu ise oli haige, kuumus ei pruugi ju eksootilisemat sorti puudele suurt midagi teha. Audakul leidub puid

Audaku metsapark Asub Saaremaal Lümanda vallas Viidumäel.  Metsapargi kahel hektaril kasvab ligi 500 erineva liiginimetusega puud.  Pargis kasvavad paljud puud, mis on iseloomulikud soojemale kliimale. 

väga kaugetest paikadest, näiteks võib pargis jalutades sattuda puudele, mille juures olev silt teatab, et need pärinevad Jaapanist.

Haruldased puud

Puid kasvab seal tõesti igasuguseid – ühe lehed lõhnavad nagu pannkook, teised sirutavad oksi ähvardavalt taeva poole, kolmandad varjavad loodust ... Pargis asuvad muuseas kõrvuti kuradi- ja jumalapuu võsastikud. Siin võib botaanikahuviline selliseid haruldusi leida, mida mujal Eestis ei näegi. Näiteks on seal tulbipuid, punase koorega kask, mitmesuguseid haruldasi kuuski ja nulge. Saamaks aimu, mida kõike Audaku botaanikaaed sisaldab, tuleb kohale sõita ning veeta pargis vähemalt pool päeva. Siis tekib selgem ettekujutus, kui huvitavad võivad olla puud, millised va-

«Maksak» näeb välja nagu puu seest välja ulatuv keel.

riatsioonid moodustuda lehtedes ja viljadel, kuidas võivad võrad vormuda ning mil moel viljuda.

Metsapargis leidub liigiliselt umbes pool tuhat nimetust, võibolla natuke vähem. Ning nad kõik

maaelu edendaja 13

15. september 2014 || postimees

Soome metsatööstus kasvatas eksporti Soome metsatööstus on käesoleva aasta esimese poolega kasvatanud 1,6 protsenti ekspordimahte võrreldes mullu sama ajaga. Soome Metsatööstuse Liidu esindaja Timo Jaatineni sõnul on oluline hoida ka majanduslikult ebakindlal ajal piisavat ekspordivõimekust, et säiliksid töökohad ja valdkond areneks. Soome metsatööstusel on plaanis sektorisse investeerida 1,5 miljardit eurot, millest märkimisväärne osa läheb biomajandusse. Viimases näevad soomlased uut kasvupotentsiaali. IFI

UNECE prognoosib saematerjali tarbimise kasvu Euroopas ÜRO Euroopa majanduskomisjoni (UNECE) prognoosi järgi kasvab Euroopas saematerjali tarbimine tänavu 2,5 protsenti võrreldes mullusega, jäädes umbes 85,27 miljoni tihumeetri kanti. Seevastu mullu langes saematerjali tarbimine 1,7%, järelikult on oodata teatavat stabiliseerumist. Kuna ka ekspordivõimalused Jaapanisse ja Hiinasse on tänavu head, siis prognoositakse, et kogutootmine kasvab 2,6 protsenti, ulatudes 100,46 miljoni tihumeetrini. EUWID

Metsaharvenduse OÜ Ostame • kasvavat metsa • kasvava metsa raieõigust aavopluss@gmail.com

• metsakinnistuid • metsamaterjali Tel 516 0843

• kasvavat võsa

Raiume võsast puhtaks teie kraavid ja teede ääred. metsaharvenduse@gmail.com Tel 513 8029 www.metsaharvenduse.ee Metsa ülestöötamine ja vedu.

Ettemaksuvõimalus.

www.metsatehnika.ee

mahuvad ära peaaegu kahele hektarile. Kui uurida, kust oleks kõige targem ringkäiku alustada, siis väga palju võimalusi ei ole. Nimelt saab pargile ligi vaid paarist kohast ja needki on salarajad, salateed. Küsisin Marju Zirgilt, kes peaks seisma hea selle eest, kui inimene saabub kohale teadmisega, et siin, Viidumäe keskuse juures on botaanikaaed, jõuaks ikka õigesse kohta? Tema sõnul peaks initsiatiiv lähtuma Tallinnast, samas on aga nii, et kes siia juba kord on tulnud, see juhatatakse ka õigele rajale. Inimesi Viidumäel ju ikka liigub. Ning kui täpselt ei tea, kustkaudu tulla, ent plaan on kindel, võib alati ette helistada.

Nimelt on see mets metsa sees ümbritsetud eramaade ja valdustega, nii et kes esimest korda otsib teed metsaparki, võib tabada end üsna mitu korda mõttelt – nüüd olen küll kellegi teise aias. Peaaegu see niimoodi ongi, peaaegu.

Peamiselt rajalt kõrvale astudes võid üsna ruttu sattuda eramaale.

Iseenesest pole ses ju halba midagi, kui ainult vaatad ja uurid.

Kuna praegu on seeneaeg, siis tegime Marju Zirgiga ka väikese seeneringi.

Erakordselt hea seeneaasta

Metsapargi perenaine Marju Zirk tutvustab Audaku puid.

Ta näitas üht huvitavat seent, mille nimetuseks seenetargad ütlevad «maksak». Seen näeb välja nagu puu seest välja ulatuv keel. Puu näitab keelt ja keelelt tilgub verd.

Samas ei olevat tegu üldsegi haruldase seenega, kuigi siinkandis (loe: Lääne-Saaremaal) pole vähemalt mina seda metsades kohanud. Ega ka nii mõnedki teised seenelised.

Siiski on sel aastal seeni nii palju, et võta või vikat ühes, muigas Marju Zirk. Nii oli ta läinud oma tavalisse seenekohta ja saanud sealt neli pangetäit seeni. Ning see koht pole veel oma täit hoogugi sisse saanud ... e

Metsapargis on näiteks tulbipuid, punase koorega kask, mitmesuguseid haruldasi kuuski ja nulge.

Kaubamärgid: Logman, Prosilva, Logbear, Keto Harvesters, Abab, Fixteri

14 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

Imavere põhikooli tööõpetuse õpetaja Innar Rohtsalu avab suviti oma kodu Sassi talu uksed kõigile külastajatele, sest peremehe huvist maailma suurimate suleliste vastu on välja kasvanud Eesti suuruselt teine jaanalinnufarm.

Tööõpetusõpetaja peab hobikorras jaanalinnufarmi Tekst ja fotod Maarja Otsa

J

aanalinnufarmi sisenejaid tervitab esmalt aga hoopis Aafrika hall papagoi, kes hüüab «Tsau!» sedavõrd selge ja kõlava häälega, et tulija vaatab esialgu kahtlustavalt ülejäänud inimestele otsa. Alles siis jäävad kõrvad kuuldut uskuma, kui aktiivne papagoi kordab: «Tsau».

Farmi põhitoodanguks on jaanalinnumunad, kuid turiste meelitab suviti ligi ennekõike talu õuel avanev vaatepilt, mis on kirju kui paabulinnu saba – Aafrika jaanalinnud, Austraaliast pärit emud, India paabulinnud, erinevat tõugu tuvid, faasanid ja põneva välimusega tõukanad. Troopikamajas näeb veel mitmesuguseid kirevaid papagoisid koos teiste troopikalindudega ning hoovi peal saab sõprust sobitada ja pai teha traditsioonilisematele lemmikloomadele nagu küülikud või hamstrid. Nii närilisi kui papagoisid müüb Sassi talu ka lemmikloomadeks. Üle kümne aasta

Sassi talu peremees külastas kaksteist aastat tagasi Muhumaal asuvat Laasu talu, kus kasvatati jaanalinde ning mõtteis hakkas küpsema plaan hakata neid linde ka ise pidama. Jaanalinnufarmi rajamisega tehti algust 2002. aasta suve lõpul ja juba oktoobris olid esimesed linnud Muhumaalt Imaveresse jõudnud.

Jaanalinde kasvatatakse peamiselt liha, sulgede ja naha pärast, Sassi talu müüb aga ennekõike mune, sest lihaks jaanalindude kasvatamine eeldaks suuremat karja

ning ka töötlemisvõimalusi, kuid sedavõrd suureks ei taha Sassi talu pererahvas jaanalinnukasvatust ajada. Praegu kuulub nende talu põhikarja kümme kuni viisteist jaanalindu.

Linnud munevad munadepühast sügiseni ning ühe linnu toodang jääb vahemikku 60–100 muna aastas. Jaanalinnumuna kaalub poolteist kuni kaks kilo, Sassi talu rekordmuna küündis ühe kilo ja 997 grammini. «Ühest munast tehtud omletist saab viisteist inimest kõhu täis ja näiteks seitse rullkooki,» piltlikustas peremees Innar Rohtsalu.

Jaanalinnufarmi munade ametlik edasimüüja on Rimi toidukett.

Rohtsalu nentis, et müüginumbrid sõltuvad väga palju inimeste elujärjest. «Jaanalinnumuna on tarbimise viimane etapp – alles siis, kui inimesel on muu heaolu saavutatud, tuleb ta siia kulutama,» rääkis Innar Rohtsalu. Ta lisas, et ennekõike on jaanalinnufarmi näol tegemist hobiga, mis end ise ära majandab, kuid mis pole otseselt teenimisallikas. Põhitöökohast Imavere põhikooli tööõpetuse õpetaja ja majandusjuhatajana pole Innar Rohtsalu jaanalinnufarmi kasuks loobunud. Koolitöö on just selline, mille kõrval on aprillist septembrini hea oma talus külalisi vastu võtta.

Orav Miki

Lisaks sulelistele kohtun Sassi talu õuel veel ka teiste lemmikloomadega: merisigade, jäneste, oravate ja juba harjumuspäraste lemmikutega, kellel kõigil on rääkida oma lugu.

Näiteks sattus Orav Miki jaana-

linnufarmi beebina, kui tal ei olnud veel silmigi peas. «Miki ema oli pesa teinud tõstuki kabiini alla ja kui tõstuk ära viidi, avastati lõhutud pesa,» rääkis Innar Rohtsalu. Talu perenaine Inge Rohtsalu lutitas oravapoja piimaga elujõuliseks. Nüüd peab loomake naist oma emaks ning on vähemalt sama sõbralik ja uudishimulik kui tema multifilmidest tuntud kuulsad liigiesindajad Tiku ja Taku või Alvin ja teised. Seega ei saa Mikit enam loodusesse lasta ja temast on saanud omamoodi pereliige, kes käib pere väiksemate lastega mängimas ning uudistab, kui pererahvas pannkooke sööb.

Pererahvas peab kõiki loomi ja linde oma sõpradeks ning oskab nende käitumist ja kehakeelt suu-

Merisiga peetakse Eestis lemmikloomana, kuid LõunaAmeerikas on nad toiduallikaks.

Jaanalind (Struthio amelus)  Maailma

suurim lennuvõimetu lind, kelle kodumaaks on Aafrika.  Looduses söövad nad taimede võrseid, lehti, õisi ja seemneid.  Täiskasvanud linnu kõrgus on 2–2,7 m ja kaal 100–175 kg.  Ainuke lind, kelle jalal on kaks varvast.  Jaanalind on võimeline jooksma kiirusega kuni 70 km/h, tema kõige tugevam kaitse on jalahoop, mis on sama tugev kui hobusel.  Emalind muneb üle päeva ja aasta jooksul võib lind muneda 40–80 muna.  Kasvatatakse peamiselt liha, naha ja sulgede pärast.  Jaanalinnurasval, nagu ka emu- ja nandurasval, on mitmekülgne põletikuvastane toime.  Jaanalind võib elada ligi 60 aastat ja olla munemisvõimeline 25–35 aastat.

repäraselt lugeda. Innar Rohtsalu toob näiteks, et emud ja jaanalinnud on küll pealtnäha sarnased, kuid tegelikult käitub jaanalind nagu kana ja emu nagu siga. «Emu käib end pori sees pesemas, aga jaanalind puhastab end liiva sees,» jutustas ta. Üks põnevaid aegu on Innar Rohtsalu sõnul seegi, kui linnud kurameerivad ning emaslinnud hakkavad isase pärast konkureerima. Siis võib Sassi talust kosta kuni kolme kilomeetri kaugusele emude trummipõrinat meenutavat kurguhäält.

Autogrammidega munad

Sassi talu lindude toodangust on peremehe enda lemmikuks jaanalinnu muna, kuid ta räägib ühtviisi vaimustunult kõikidest oma lindudest ning nende toodangust.

Näiteks pärlkana muna teeb eriliseks selle väga tugev koor ja pikk säilivusaeg – külmkambris säilib see söödavana paar kuud üle aasta ning kõrbeliivas kuus kuud. Kui ka vares mõnikord pärlkana muna saagiks napsab, ei vaevu pererahvas muretsema, sest vares pillab selle õige pea maha ja koor jääb täiesti terveks.

Sassi talu hoovil tegutseb ka väike külastuskeskus, kus müügil erinevaid lindude sulgi ja jaanalinnumunakoorest tooteid – näiteks lampe. Samuti on seal ritta seatud autogrammidega jaanalinnumunade koored, meenutamaks tuntuid inimesi, kes on tee Sassi tallu leidnud. Viimati palus peremees jaanalinnumunale autogrammi Anneli Peebolt. e

maaelu edendaja 15

15. september 2014 || postimees

Jaanalinnutibud kasvavad ühe sentimeetri päevas ning sirguvad kuue kuuga oma kasvu täis.

Sassi talus elab kolme liiki tuvisid: lihatuvid, naerutuvid ja säbarsulgtuvid.

Jaanalinnufarmi peremees Indrek Rohtsalu teeb oma talu hoovil huvilistele terve suve läbi ekskursioone linnumaailma.

SAKSAMAAL toodetud universaalhaagis

ASW GIGANT

www.fliegl.com

• haagise omapära seisneb hüdrauliliselt liikuvas esiseinas, mis tühjendab haagise kallutamise asemel • probleemideta mahalaadimine madalates hoonetes • tänu materjali tihendamisele kuni 60% rohkem laadimisruumi • tagaluuk on kiiresti asendatav laotusseadmega • vilja laadimistigu teeb haagisest jõudsa juurdeveohaagise

Tahke- ja vedelsõnniku laoturid

AMETLIK MAALETOOJA

Lohisvoolikutega lägalaotur GARANT

MÜÜK, HOOLDUS, VARUOSAD Tehnika 9, Türi 72213.

Priit Piirsalu tel 5300 4901.

Karla Kreitsmann tel 515 1359.

Vitamiini 2A, Tartu 51014.

Volli Geherman tel 5336 4573. info@agrimarket.ee

EDASIMÜÜJA A.TAMMEL AS Turu 7, Jõgeva 48303.

Indrek Tammel tel 504 7539. info@atammel.ee

16 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

6 m lipumast 220 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 192 €, hinnavõit 28 €!

8 m lipumast (enim müüdud Eestis) 270 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 229 €, hinnavõit 41 €!

10 m lipumast 370 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 305 €, hinnavõit 65 €!

2 m³ septik Plastekor 558 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 516 €, hinnavõit 72 €!

3 m³ septik Plastekor (enim müüdud Eestis) 708 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 624 €, hinnavõit 84 €!

4 m³ septik Plastekor 876 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 768 €, hinnavõit 108 €!

5 m³ mahuti Plastekor 816 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 696 €, hinnavõit 120 €!

8 m³ mahuti Plastekor 1140 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 996 €, hinnavõit 144 €!

10 m³ mahuti Plastekor 1440 € NB! Septembri lõpuni SOODUSHIND 1260 €, hinnavõit 180 €!

OÜ Kolmestar ostab kasvava metsa raieõigust ja metsakinnistuid.

Samuti teostame raiet ja vedu.

Tel 512 3356, Jaan. e-post: jaan@kolmestar.ee www.kolmestar.ee

Ostame põllumaad.

Tel 5340 4975. polluvara@vestman.ee www.vestman.ee

maaelu edendaja 17

15. september 2014 || postimees

Kõik taimed vajavad räni. Kuigi räni (Si) ei peeta taimede kasvu reguleerijana oluliseks elemendiks, on tõestatud selle kasulikkus paljudele taimedele, eriti teraviljadele nagu riis, nisu, oder, mais. Silicon (Si) on teine kõige rikkalikum element maakoores. Kõigele vaatamata on räni kuni viimase ajani jäetud põllumajanduses peaaegu tähelepanuta.

Räni parandab taimede saagikust Tekst ja foto Margit Olle, Eesti Taimekasvatuse Instituut

R

äni ei leidu looduses elemendina, vaid oksiidi (SiO2) ja silikaatide ehk ränisoolade näol. Taimede juurtes esineb monoränihape ja kudedes amorfne silikageel. Sõltuvalt liigist võib Si sisaldus biomassis ulatuda 0,1– 15 protsendini. Si kontsentratsioonid ületavad taime kudedes mõnikord isegi lämmastiku ja kaaliumi kontsentratsioone. Seetõttu on räni taimekudedes sageli põhikoostisosa, eriti üheidulehelistel.

Samas on Si akumulatsioon võrsetesse taimeliigiti väga erinev. Füsioloogilised uuringud näitavad, et erinevused Si akumulatsioonis tulenevad juurte erinevast võimest absorbeerida räni.

Näiteks sojauba ja tomatit peetakse halvaks räni akumuleerijaks ning neis on Si väärtused alla 0,1 protsendi. Nisu, kaer, oder, rukis, sorgo, mais, suhkruroog ja murutaimed sisaldavad 1–2% ja riis 10– 15% räni.

Räni toime

Räni mõjub soodsalt taimede kasvule, arengule, saagikusele ja haiguskindlusele. Näiteks võib räni vähendada erinevate põllukultuuride biootilist (taimehaigused ja kahjurite levik) ja/või abiootilist stressi (soolsus, põud ja kõrge temperatuur, mineraalsete toitainete puudus). Need kasulikud toimed on tingitud peamiselt räni kõrgest sisaldusest taime võrsetes.

Räni leidub mullas enamasti suurtes kogustes: liivmuldadel > 90% ja savisel pinnasel 40–70%.

Vaatamata sellele püsib muldades suhteline ränivaegus, sest taimede jaoks omastatavat ränihapet on mullas vähe. Äärmiselt ebastabiilne monoränihape on taimedele raskesti omastatav, sest kui monoränihape on muutnud silikaatidest ränidioksiidiks, see polümeriseerub ja ei ole bioloogiliselt enam kättesaadav.

Seejärel ühineb monoränihape alumiiniumi, raua, mangaani ja raskmetallidega, et moodustada vähelahustuvaid silikaate. Kõik see põhjustab bioloogiliselt kättesaadava ränihappe defitsiiti.

SAAT ehk ränihappe agrotehnoloogia tähendab stabiliseerunud ning taimedele kättesaadava

Ränihappega pritsitud tomatiistik on paremal, vasakul taim kontrollvariandist ehk n-ö neutraalne taim, mida ei olnud pritsitud ränihappega.

Parempoolne taim, millele pihustati ränihapet, näeb suurepärane välja.

SAAT on uus tehnoloogia, mis suurendab taimede kasvu, saaki ja parandab kvaliteediparameetreid.

ränihappe kasutamist. Kui ränihape stabiliseerida, siis võib vaadelda taimedele kättesaadava ränihappe mõju. Kõige paremaid tulemusi on andnud stabiliseerunud ränihappe pritsimine lehtedele, kuid ränihappe agrotehnoloogiat saab kasutada ka hüdropoonikas ehk vesiaianduses, kus see annab samuti paljulubavaid tulemusi.

Lehtede pihustamine ränihappega avaldab positiivset mõju nii taimede kasvule, arengule, saagi-

kusele kui haigus- ja putukakindlusele. Stabiliseeritud ja kontsentreeritud ränihape (prototüüp OSAB3) mõjub taimedele väga tõhusalt ning taimede saagikus on selle mõjul näidanud erakordseid tulemusi.

Lisaks sellele on stabiliseeritud räni väga ohutu ökoloogiline toode ja lihtne kasutada.

Alates 2006. aasta uuringutest põhineb SAAT Indias toimuvatel katsetel. SAAT suurendab riisi terade saaki 32 ja biomassi saaki 33 protsenti. Kõik need uuringud näitavad vajaduse vähenemist pestitsiidide järele umbes 50 protsenti võrreldes kontrollkatsega ja mõnedes uuringutes saadi positiivsed tulemused ilma pestitsiide kasutamata. Sarnaseid tulemusi on näha paljudel kultuuridel (melon, arbuus, suhkrumais, maasikad, õunad, pirnid, viinamarjad, papaia, tomatid, tšilli jne).

Märgatav kokkuhoid

SAAT on oluliselt suurendanud ka paljude teiste toitainete nagu fosfori (P), kaaliumi (K), boori (B), kaltsiumi (Ca) ja ka räni (Si) omastamist pinnasest. Uuringus viinamarjadega (University of Agricultural Sciences, GKVK Bangalore, 2009/2010, dr. NB Prakash) näidati, et kaltsiumi sisaldus suurenes 1,8–4,1 protsenti ja kaalium 0,9–1,8 protsenti. Sarnased tulemused olid

ka järgmiste elementide puhul nagu P, Bo ja Si. Mädanenud marjade osakaal vähenes SAAT-tehnoloogia kasutamisel 33,2 protsenti. Eksperimendid paljude teiste kultuuridega näitavad sama tulemust.

Ka varem vähese räni akumuleerijateks peetud kultuuride – näiteks tomatite, tšilli, porgandi jne – saagid kasvasid räni mõjul oluliselt (20–45%) ja olid parema kvaliteediga. Seeläbi saavutati odavam tootmine ning tootmisvahendite (väetised, teised toitained, niisutus, pestitsiidid) 35-protsendiline kulupõhine kokkuhoid.

Niisiis on SAAT uus tehnoloogia, mis suurendab märkimisväärselt taimede kasvu, saaki ja parandab kvaliteediparameetreid. SAAT aitab vähendada taimede nakatumist haigustesse ka siis, kui neid ravida poole annuse pestitsiidide ja insektitsiididega. Samuti soodustab SAAT taimedel toitainete omastamist mullast.

Tekst põhineb konverentsi 17th International Plant Nutrition Colloquium (IPNC) ettekandel «Plant nutrition for nutrient and food security»; Istanbulis 19.–22. augustini 2013), kus Margit Olle osales PRIA, Jaagumäe Agro OÜ ja Eesti Taimekasvatuse Instituudi poolt finantseeritava projekti «Keskkonnasäästliku köögiviljakasvatuse arendamine» raames. e

Ostame põllumaad Tagasiostuõigusega Rendileping 2015 kuni 2020 + Helista ja küsi lisa!

Tel 501 7886 www.kinnistu.ee PS. Ka metsamaa pakkumised on oodatud.

18 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

Viljandimaal asuv Koksvere veski on sisuliselt ühemehefirma. Selle peremees Ants Tamme teeb peaaegu kõike ise – varub vilja, käib Ukrainast veskile varuosi ostmas, jahvatab, sõidutab kauba poodidesse laiali. Vaid pakkimisel võtab abikäsi lisaks.

Koksvere veskile annavad leiba pagarid ja terviseteadlikud tarbijad Tekst Laura Suviste, Fotod Maarja Otsa

A

nts Tamme möönab, et rikkaks väikese veski pidamisega ei saa, kuid vähemalt on tööd ja sellest elab ära. Ta lisab, et veskipidajale teevad rõõmu kaks viimase aja suundumust – juurde on tulnud pisemaid pagarikodasid, kes vajavad kõik erinevaid jahusid, ning tarbijad käituvad järjest terviseteadlikumalt, osates hinnata täisteraviljast ja mahetunnustusega tooteid.

«Siin vahepeal oli lausa niisugune laine, et erinevad pagarid hakkasid mahetooteid tegema. Päris mitmed võtavad oma tooraine minult, nii et mina olen uute pagarite tulekust kahtlemata võitnud,» rõõmustab Ants Tamme.

Viis aastat tagasi tegevust alustanud veski on tänaseks kasvatanud tootmismahte neli korda, tootes eelmisel aastal umbes 50 tonni erinevaid teraviljatooteid. Ants Tamme sõnul jagub veskil tehnika poolest jõudlust palju rohkemakski, kuid tootmismahtude kasvamine tähendaks, et see ei saaks enam ühemeheveski olla, sest ühe mehe kätest jääks kõigi tööde tegemiseks väheseks.

Seepärast Ants Tamme kasvuplaanidega ei kiirusta ning ei näe vaeva toodete reklaamimisega. Kui veski alustas, pani mees vaid kontaktid telefoniraamatutesse – see on kõik, mida ta on veski «turundamiseks» teinud. Nüüdseks pole Tamme enam telefoniraamatussegi kontakte lisanud. «Mind leitakse niigi üles. Paki peal on telefoni-

number kirjas. Kes tahavad, helistavad,» räägib tagasihoidlik mees.

Koksvere veski kõige menukam toode on täisterarukkijahu, järgnevad täisterakaerahelbed ning erinevad püülijahud. Vilja ostab ta erinevatelt kasvatajatelt. «Tänavu on natuke peamurdmist õige vilja saamisega. Praegu ei ole veel õiget kohta

leidnud, aga eks kuskilt ikka leiab,» lausub ta ja selgitab, et vili peab olema niisugune, et sellest saadava jahu kerkimisomadused oleksid stabiilselt head. «Ei saa müüa pagarile jahu, millest üks päev tuleb ühtmoodi sai ja teine päev teistmoodi,» selgitab ta, et kvaliteet peab ühtlane olema.

Ants Tamme töötas aastaid Tamsalu teraviljatööstuses tehnikajuhina, kuid kaotas firma pankroti tõttu kümme aastat tagasi töö.

Seejärel oli mees abiks ühele Soome ettevõtjale, kes üritas Viljandimaal oma veskit käivitada, kuid loobus lõpuks plaanist.

Niisiis on oma veskini jõudmine Ants Tamme jaoks ka juhus või õigemini juhuste puudus – erialast tööd ei olnud mujalt võtta, kui tuli seda ise enda jaoks luua. Ants Tamme nendib, et ehkki Tartu Milli turuhaare on väga lai, jääb suurtegija kõrval ruumi ka väikestele, n-ö nišiveskitele, millest on kohati puuduski. «Praegu on selline vahepealne aeg, kus vanemad möldrid jäävad pensionile ja on tekkinud puudus väiksematest veskitest. Väike veski töötab paindlikult ja kui keegi tahab oma viljast midagi teha, siis siin saab kõik tehtud.» e

Ants Tamme remontis ise vana, kuid hea veskisüsteemi.

Kuna Eestist sellele varuosi saada pole, siis käis mees neid Ukrainast toomas.

Veskiga alustades pani Ants Tamme kontaktid telefoniraamatutesse – see on kõik, mida ta on veski «turundamiseks» teinud.

maaelu edendaja 19

15. september 2014 || postimees

OSTAME VÄRSKEID OKASPUUPALKE. Tel 506 8576.

-

www.varasaeveski.ee

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad.

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

www.apmets.ee

Süüakse silmadega!

Kollaseima rebuga munad teie toidulaual! www.linnutalu.ee.

Kaupmees&Ko, Selver, Kaubamaja, Prisma, Maksimarket

.

20 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

Vaimastvere kultuurimaja ajalugu    







Paarkümmend aktiivset Vaimastvere küla elanikku ühendasid jõud, et võidelda kogukonnale tagasi hooletutes erakätes üle kümne aasta lagunenud rahvamaja.

Külaelanikud võitlesid kultuurimaja endale tagasi Tekst ja foto Eili Arula

P

iibe maanteed mööda sõitnud teavad kindlasti Jõgevalt kümme kilomeetrit Tallinna pool asuvat umbes kolmesaja elanikuga Vaimastvere küla, kus lisaks karjalautadele ja kauplusele jääb silma tee ääres paiknev suur kollane hoone. See, kunagine kultuurimaja, oli eelmisel sajandil piirkonna keskuseks. Lisaks kohalikule kolhoosikontorile tegutses seal söökla, suures saalis peeti pidusid, näidati ki-

no, hoones oli pood ning hiljem ka baar. Pärast kolhooside lagunemist läks hoone erakätesse ning hooletud omanikud ei vaevunud majaga midagi ette võtma, jättes selle suure ja uhke külakeskuse lihtsalt lagunema.

Niisugune vaatepilt polnud Vaimastvere elanikele meeltmööda.

Huviringide tegevuseks oli neil seni kasutada vaid Vaimastvere kooli võimla, mille kasutusaegade pärast käis pidev olelusvõitlus. Ka külapidusid peeti koolimajas ning nii

mõnigi esinema kutsutud artist virises peopaigas puudunud lava pärast. Seda enam tegi külaelanikele tuska asjaolu, et üle tee asus suure saali ja lavaga peoruum, mis seisis lihtsalt jõude. Üle jõu käiv hind

Mõned aastad tagasi uuris Vaimastvere elanik Ehtel Valk välja, kellele hoone kuulub, ning millised on omaniku plaanid selle ehitisega.

«Esialgu sain vastuseks, et omanik pole nõus hoonet müüma,» meenu-

1880. aastatel ehitati hoone mõisa sepikojaks.

1930. aastate algul tegutses sepikoja poolses osas erapood.

1944. aastal sai hoone osaliselt tules kannatada.

1960. aastate algul otsustas Bolševiku kolhoos maja ümber ehitada kaasaegseks kahekorruseliseks kontorihooneks ja kultuurimajaks.

Täisvõimsusel tegutses maja 1978. aastani, mil kolhoos liideti Jõgeva näidissovhoosi külge.

Pärast kolhooside likvideerimist tegutses hoones pood, baar ja kohaliku põllumajandusettevõtte kontor. Hoone läks eraomandisse ning vahetas korduvalt omanikku.

2014. aasta juunis ostis Jõgeva vald hoone ära ning andis selle MTÜ Vaimastvere Rahvamaja käsutusse.

tas Ehtel, kes on ka üks kultuurimaja külale tagasi ostmise aktsiooni eestvedajaid. Järgmisena ütles omanik Vaimastvere rahvale, et ta võib hoone müüa küll, kuid toonane müügihind oli lagunenud majalahmaka eest liialt krõbe – 18 000 eurot. Selle teadmisega jäigi asi soiku.

Siiski sai vaimastverelaste kannatuse karikas viimaks täis möödunud aastal, mil paarkümmend aktiivset külaelanikku panid pead kokku ning hakkasid otsima lahendusi, kuidas endist rahvamaja tagasi võita.

Murega pöörduti Jõgeva vallavalitsuse poole, kust saadi vastus, et tegutsemiseks peab olema neil kindel tegevuskava ja ka MTÜ, kes aktsiooni veaks ning tulevikus hoonet haldaks. Pikemalt mõtlemata loodi MTÜ Vaimastvere Rahvamaja, kuhu kuulub paarkümmend aktiivset külaelanikku ning asuti koostama tegevuskava. Vallavalitsus omakorda tahtis teada, mis seisus hoone on ning tellis sellele ka ehitusekspertiisi.

Pärast tegevuskava üle vaata-

maaelu edendaja 21

15. september 2014 || postimees

mist ning ekspertiisi tulemustega tutvumist otsustas Jõgeva vallavalitsus tulla Vaimastvere elanikele vastu ning hoone ära osta ja anda see MTÜ Vaimastvere Rahvamaja kasutusse. Jõgeva vallavanem Enn Kurg selgitas, et vallavalitsus otsustas anda kohalikele aktiivsetele elanikele võimaluse ennast teostada ja kohalikku elukeskkonda ise kujundada. «Loodan, et seal hakkavad toimuma erinevad huviringid ja see oleks koht, kus saab veeta vaba aega pärast töö- või koolipäeva lõppu. See oleks koht külapidude pidamiseks ning perekondlike tähtpäevade tähistamiseks. Seal peaks olema võimalik vaadata näitemängu või korraldada kontserti,» sõnas Enn Kurg.

Siit lugedes võib ju tunduda, et kõik läks justkui «lepase reega», kuid idee tekkimise ja ostutehinguni jõudmise vahele jäi MTÜ juhatuse esimehe Ehtel Valgu sõnutsi tegelikult pea poolteist aastat, mil vältasid vaidlused MTÜ ja vallavalitsuse liikmetega ning pikad ja pingelised hinnaläbirääkimised omanikuga.

Koristustalgud

Siiski polnud hoone ostmine teekonna lõpp, vaid pigem selle algus.

Nimelt ei ole ju külaelanikel enam kui kümmekond aastat lihtsalt kasutuna seisnud ja lagunenud hoonega midagi peale hakata. Kuigi hoone kasutuskõlblikuks muutmine võtab veel kindlasti pikki aastaid ja suures koguses projektirahasid, lõid külaelanikud tööle käed külge juba sel suvel.

Juuli keskpaigas korraldatud korrastustalgute käigus likvideeriti hoonest suurem sodi ning sorteeriti säilitamist väärt kraam. Talgutelt võtsid osa pea kõik MTÜ Vaimastvere Rahvamaja liikmed ning lisaks veel mõned külaelanikud, kes oma puhkuse aega raatsisid talgutele kulutada. Koristustööde käigus tuli nähtavale palju kohaliku tähtsusega esemeid.

Näiteks leiti kast kohaliku mehe Olev Antoni näidendi «Laudalüürika» rekvisiitide ja kostüümidega, mida Vaimastvere külateater paarkümmend aastat tagasi kultuurimajas etendas. Vanaaegse grammofon-raadio seest ilmus nähtavale

ansambli «Ruja» tegutsemise algusaastate plaat ning ühel riiulil ilutses sini-must-valge tõrvik, millega talgulised lubasid järgmisel aastal kindlasti jüriöö jooksust osa võtta.

Siiski leidis suurem osa inventarist viimse puhkepaiga lõkkehunnikus või vanaraua kokkuostupunktis.

Mitmesugust tegevust

Tulevikus loodetakse suurele majale leida täies mahus rakendust.

Esialgu püütakse tööle saada alumine korrus, kus praeguste plaanide järgi võiks töötada toitlustusasutus, taaskasutuskeskus, kohaliku toodangu pood ning loomulikult oleks igasugu tegevusteks avatud suur saal, kus saab läbi viia huviringide tööd, korraldada külapidusid ning ruume ka välja rentida. Ülemisele korrusele loodetakse teha toad ööbimiseks.

MTÜ juhatuse liige Evely Andre sõnas, et hoones peab kindlasti olema toitlustusasutus, et kohalike ettevõtete töötajad saaksid korralikku sooja lõunat ning ei peaks leppima vaid külapoest saadaolevaga. «Olen kohalikelt töölistelt küsinud ja paljud sooviksid lõunaks ikkagi sooja toitu süüa,» kinnitas Evely Andre ning lisas, et söögikoht oleks vajalik ka möödasõitjatele. MTÜ Vaimastvere Rahvamaja liikme Kerle Jõeääre idee kohaselt võiks söögikoht müüa lihtsaid, häid, kuid mitte traditsioonilisi kiirtoite. «Friikartuleid ja burgerit küll pakkuma ei tahaks hakata,» lisas ta.

MTÜ Vaimastvere Rahvamaja liikmed on äärmiselt tänulikud Jõgeva vallavalitsusele usalduse ja võimaluse eest jälle oma küla kultuurimajas toimetada. Esimese asjana tuleb hoonel välja vahetada katus, millele hakatakse rahastust otsima juba sel sügisel. MTÜ juhatuse liikmed sõnasid, et hoone renoveerimiseks otsitakse rahalisi vahendeid Euroopa Liidu toetusfondidest, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest ja LEADER meetmest. Siiski ei jäta kohalik elanikkond oma panust andmata. Kuigi külaelanikel pole tuhandeid eurosid, mida kultuurimaja remontimiseks investeerida, on iga remondifondi suunatud eurosent MTÜ liikmete arvates hädatarvilik. e

22 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

maaelu edendaja 23

15. september 2014 || postimees

Töötan Tartu linnaraamatukogu teenindusjuhina. Aiandus on minu (sala)kirg.

Olen lõpetanud Räpina aianduskooli maastikuehituse eriala. Minu puhul tähendab see rohkem maastikku ja vähem ehitust. Kuulun aednikest aiablogijate «Aalujate» sõpruskonda.

Raamatukogu teenindusjuhi aiapäevik Tekst ja fotod Merike Karolin

K

olm sügist tagasi kolisin maale.

Elan väikeses linnalähedases külas.

Mul on abivalmid ja sõbralikud naabrid, hädasti renoveerimist vajav vana palkmaja, ohtralt viltuvajunud katustega kõrvalhooneid ja maad just nii palju, et üks aednik jaksaks selle korras pidada. Praegu veel ei jõua, aga muutused on märgatavad.

Raske öelda, kas mina valisin koha või koht valis minu, sest napilt hektari suurusele maalapile mahub nii palju erinevaid võimalusi luua ja katsetada, et iga aednik oleks õnnelik. On muhke, lohke ja põlispuid. Leidub liiva, savi, mulda ja muda. Maa seest on tulnud kive ja traati, klaasi ja jalavarje, uksi ja telliseid, naelu ja pudeleid jm tarvilikku majapidamiskraami.

Noore aia nimed

Minu aed on noor. Kolme aastaga on suuremad istutusalad saanud oma nime ja nimetamisega pole ma kitsi olnud – saunaväli, saunamägi, lohuaed ja lõunalohk ning kivila. Üles lugemata on veel tiigimägi ja keldrimägi. Natuke segadust tekib lääneküljega, sest siinne aiaruum pole veel end nii näidanud, et oskaksin sellele nime anda. Üleminek väikeselt 200-ruutmeetriselt aialt suuremale on olnud valgustav kogemus. Nüüd loevad vahemaad ja nende läbimiseks kulutatud aeg rohkem, kui ma seda ette kujutada oskasin. Tuleb rohkem läbi mõelda ja kavandada, eriti siis, kui alustada kinnikasvanud võsast või kui aiavaade avaneb päiderooga kaetud ja tarnadega pikitud kuumaastikule. Vähemalt elavad siin õnnelikud konnad ja oh, paraku ka muretud mutid ning vesirotid.

Kuna siinne maastik on nii mitmekesine, siis tundub aia rajamine nagu teekond poolvarjust päikese kätte ja sealt edasi varju. Põhijooned on paigas, nüüd tuleb erinevad alad sujuvalt ühendada. Loodus aga läheb oma rada ja aia mikrokliima

muutub iga aastaga. See on üks ütlemata põnev rännak ja ma loodan veel palju õppida ning avastada ja aiasõpradega jagada.

August on minu jaoks nagu maikuu – teha on palju, aega napib. September aga läheb jõnksuga sügise poole. Õitsejate aeg kestab.

Tänavune suvi pööras istutamise graafiku pea peale ja nüüd on vaja sellega kuidagi järjele saada. Otsustada, mida maha istutada, mis potiga talvituma jätta.

Viimane aeg oleks välja valida alad, kus tahaks järgmisel hooajal ümberkorraldusi teha ja need katte alla panna. Pimendamine teeb kaevamise kordades lihtsamaks. Veidi keerulisemaks läheb siis, kui valitud koht on kändudega pikitud. Siis tuleb leidlikum olla.

Taimede kaitsmine

Teine ja eriti oluline töö on kaitsta istutatud puid ja põõsaid näriliste, jäneste ja kitsede eest. Olen igal sügisel jätnud vahtrakännud uutest võrsetest puhastamata, siis on hiirtel, mida süüa. Istutatud puude ja põõsaste tüvekaitseks kasutan plastpudeleid. Neid on mõistlik paigutada siis, kui maa sisse veel torgata saab.

Suuremate puude kaitseks kasutan rohelist aiavõrku. See on küll korralik kuluartikkel, aga õnneks ühekordne. Roheline aiavõrk ei riiva silma. Olen kasutanud ka plastist võrkkotte (näiteks neid, millesse küttepuid pakitakse) väiksemate põõsaste kaitseks. Üks jänesepaar suudab aias ikka äärmiselt palju kahju teha.

Lõpetuseks veel üks soovitus.

Kaamera on iga aedniku tarvilik tööriist. Mida õues ei märka, see tuleb fotodelt välja. Sel suvel, kui mu ülestähendused hakkasid liiga sporaadiliseks muutuma, alustasin videopäeviku pidamist. Ei midagi niisugust, mida laiemale auditooriumile näidata, aga talvel on aega vaadata ja plaani pidada. e Rohkem lugemist: kiskjasiil.blogspot.com

24 maaelu edendaja

postimees || 15. september 2014

Iga päevaga astub sügis oma kuldsetes värvides aina lähemale. See on aeg, mil aiad lausa noolivad tähelepanu, sest kõik sügislilled õitsevad täies ilus. Seoses sellega tekibki vahel soov korjata lilli ka tuppa, kaunistamaks mõnd lauda või riiulipealset. Kes elab linnas, sel aitab lilleilu kättesaadavamaks muuta iga lillepood, kus valik on vahel ehk isegi suurem kui lillepeenras.

Kuidas lõikelilli hooldada, et need kaunid püsiksid?

L

Tekst ja fotod Mairo Pajula, ArtFlore lillepood

illedega kaunistamise traditsioon ulatub kaugete aegade taha ning rõõmuga võib tõdeda, et kõnealune komme on siiani väga laialt levinud.

Külla või mõnele tähtpäevale minnes võetakse ikka kaasa lõikelilli. Kuidas aga lillede eest hoolitseda, et need võimalikult kaua kaunid püsiksid?

Kui lõikelill on vahepeal ilma veeta olnud, siis enne uuesti vaasi panekut tuleb sellele kindlasti teha uus lõige. Kääridega lõikamine ei ole soovitatav, sest sel juhul pressite varre kapillaarid kokku ning vaasiveel on teekond varde raskendatud.

Terav nuga on aga alati abiks.

Roos tahab kuuma vett

Kui tegemist on puitunud varrega, siis võiks teha pika diagonaalse lõikepinna – nõnda saab lillevars paremini vett kätte.

Vaas, kuhu lilled panete, peab olema pestud ning kasutatav vesi alati puhas. See kõik pikendab lõikelille eluiga.

Veetemperatuuridest rääkides tahab näiteks roos kuuma kraanivett, samas kui kõik sibullilled eelistavad külmemapoolset temperatuuri.

Vee kogusega ei tasu vaasis üle pingutada ning peab jälgima, et lehed ei ulatuks vette, sest lillelehed soodustavad vee kiiremat riknemist. Meile kõigile tuntud krüsanteem või aster joovad vett vägagi suure isuga ning nende lehestik on päris tihe, nii et nende vette panemisel tuleb olla hoolas. Samas gerbera ning kalla on sellised lilled, millele tuleb vaasi panna vähem vett.

Lõikelillede vett võiks vahetada iga päev, kuid praktika on näidanud, et kiire elutempo tõttu unustatakse veevahetamine tihtilugu sootuks. Piisab ka, kui ülepäeviti vaas puhtaks pesta ning uus

puhas vesi asemele panna – siis on lilled igati rõõmsad ja tänulikud. Abiks on ka lillepoes pakutavad säilitusainepakikesed, mille vette lisamisel on lillel suurem tõenäosus kauem kaunis püsida.

Ei taha tuuletõmmet

Lillevaasi ei ole soovitatav panna tuuletõmbe kätte või siis kuuma ahju või kamina lähedusse. Temperatuuri kõikumised lühendavad lõikelillede eluiga. Ostes lilli talvel, kui väljas paugub pakane, on aga mõttekas lilledega ruumi jõudes hoida neid mõni aeg lihtsalt paberis, et temperatuuri muutus ei oleks õitele nii äkiline.

Paraku on lõikelille eluiga üpriski lühike. Loomulikult oleneb lillesordist, aga kui näiteks roos hakkab ära vajuma, siis on väga kasulik teha varrele terava noaga uus diagonaalne lõige ning panna lill taas n-ö kraanikuuma vette. Samuti võib roosid keerata mõneks ajaks paberisse. Soovitatav on teha vars isegi poole lühemaks, sest siis on lootust, et õis võtab taas oma loomuliku kuju ja pakub ilu veel mitmeks päevaks. Sama võtet võite kasutada ka teiste lõikelillede puhul, aga siis tasub jälgida, mis lill missuguse temperatuuriga vette panna.

Kõikvõimalikud jutud varte põletamisest ja varreotsa pehmeks tampimisest, et lill kauem nägusam püsiks, ei ole siiski lillemaailmas eriti tunnustust leidnud ning seega jäägu need pelgalt katsetusteks. e