Maraton, nr 4 by Postimees

Hea lugemine rahvaspordihuvilistele

Mai 2011 (nr 4)

DIANA KAARESTE Veri? On. Higi? On. Pisarad? Ei ole!

ANSIPI VARJUD ohtude likvideerijad

SELTSIS ON SEGASEM Pühajärve katsumus

KIIRSÕIDU NIPP

hammastega kannikaist kinni

PIKAD TUNNID TUNDMATUSES vaimne sitkus otsustab

MÕNUGA SADULAS millimeetrite mäng

“Valu on ajutine. Loobumine kestab igavesti.” Lance Armstrong

EESTI HARRASTAJA: «Vein on Hispaanias odav.»

KÕIK VAJALIKU

JOOKSU- JA RATTAMARATONI MÕNUSAKS LÄBIMISEKS LEIAD A&T SPORT KAUPLUSTEST TARTUS - SÕBRA 56A TALLINNAS – MUSTAMÄE TEE 50

MAVIC AVENIR 120€

MAVIC RAZOR 120€

MAVIC ZXELLIUM 250€ KVALITEETSED JALGRATTAD KAUBAMÄRKIDELT FELT,

BRIKO QUARTER 57€

SALOMON XR CROSSMAX 134€

OMA KLASSI KERGEIM JOOKSUJALATS, MIS PAKUB PARIMAID OMADUSI NII KÕVAL, KUI PEHMEL RAJAL.

KUI EI KÜSI SIIS EI SAA* *ALLAHINDLUS

BRIKO ENDURE PRO DUO 76€

KESTVUSSPORDI HARRASTAMISEKS MÕELDUD PRILLID (RATTASÕIT, JOOKS), VAHETATAVA KLAASIGA (KOMPLEKTIS 2 KLAASI) JA REGULEERITAVA NINASAMBAGA.

SALOMON XA PRO 3D ULTRA 121€

KERGE, VASTUPIDAV JA STABIILNE JOOKSUJALATS, MÕELDUD EELKÕIGE METSARADADEL JOOKSMISEKS.

CUBE, BH. SUUR VALIK BRIKO JA MAVIC RATTARIIDEID SHIMANO VARUOSAD TIPPTASEMEL

RATTAHOOLDUS

SALOMON RX BREAK / RELAX 50€

AITAB JALAL TAASTUDA PIKAST JOOKSUTREENINGUST, VÕISTLUSEST. HÄSTI HINGAV JA KERGE JALATS, MILLEGA ON VÕIMALIK LÄBIDA MUGAVALT KA PIKEMAID VAHEMAID, ILMA ET JALG ÄRA VÄSIKS.

MUSTAMÄE TEE 50, TALLINN, TEL. 6 562 959, ATSPORT@ATSPORT.EE, E - R 10 - 19, L 10 - 16, P SULETUD SÕBRA 56A, TARTU, TEL. 7 310 159, ATSPORT@ATSPORT.EE, E - R 10 - 19, L 10 - 16, P SULETUD

maraton.postimees.ee

JUHTKIRI

Ärge hurraaga harjutage!

Foto autor: Margus Ansu

portimine on hirmus petlik. Ja petlikkus viib valusate hädadeni. Petlik on sportimine seetõttu, et see tundub imelihtne. Ostate ilusad tossud ja lähete jooksma. Või soetate värvikireva ratta, hüppate sadulasse ja lähete sõitma. Mis siin keerulist? Üksnes rulluisutamisega on veidi rohkem muret: seda peab ikka paar korda harjutama, enne kui tasakaalutunnetuse kätte saate ja tõukama õpite. Aga te teete kohutava, äkki koguni saatusliku vea, kui arvate, et nii lihtsalt kõik käibki. Tõsi, eks selles lihtsusekultuses ole süüdi ka arulagedaks paisuv rahvaspordipropaganda, mis ei väsi korrutamast, kui kasulik on end nädalas paar korda tõsiselt liigutada, aga ei jõua piisavalt hoiatada, millist põhjalikku, lausa teaduslikku ettevalmistust sportimine tegelikult vajab. Muidu on kuri peagi karjas. Selleks, et sportimine lõpeks tervise tugevdamise asemel hoopis traumaga, ei ole paraku palju vaja. Piisab, kui ostate liiga odavad, viletsa tallaga jalanõud. Või kui jooksusamm on selline, et kurnab teie liigeseid ja lihaseid. Või kui ainult jooksete ja jooksete, aga jätate unarusse kerelihased, mis teil jooksu ajal õiges asendis aitavad püsida. Eesti parima pikamaajooksja Tiidrek Nurme juhendaja Harry Lemberg õpetab käesolevas Maratoni numbris oma kahe noore ja blondi hoolealuse abiga, mida tuleb tingimata veel teha, kui tahate joosta nii, et keha kokku ei vajuks. Rohkesti eksiarvamusi ja suisa teadmatust vaatab vastu ka rulluisusõprade leerist. Kergliiklusteedel võib näha igasuguseid naljanumbreid: kellel keerleb ülakeha nagu plagu tuules, kes sõidab sirgete põlvedega ja «korjab» sedasi kõik väiksemadki asfaldikonarused üles, kes üritab vägisi kasutada double-push-tehnikat, mis isegi vilunud sõitjaile sageli üle jõu käib. Seepärast annabki Eesti nobedamaid harrastussõitjaid Lauri Koort selles Maratoni numbris nõu, kuidas rulluiskudel mõistlikult sõita mõtlematult ennast ja oma energiat kulutamata. Mis seal salata, ka rattasadulas võib maanteel trehvata kummaliselt kõverais asendeis naisi-mehi. Pole ime, kui mõne aja pärast hakkavad nad kurtma küll selja- või kaela-, küll kõõluste või põlvevalu. Aga Eestis leidub mees, kes suudab lähtudes teie kehalistest iseärasustest teile sobivaima rattasõiduasendi lausa millimeetri pealt paika panna. Tallinna Ülikooli teadur Indrek Rannama näitab Maratoni numbris oma originaalsete mõõteseadeldiste, mitme videokaamera ja keerulise arvutiprogrammiga laborit, mis suudab anda igale ratturile edaspidiseks tunde, justkui oleks ta sadulas uuesti sündinud. Seega, head spordisõbrad, ärge tehke sporti lapseliku hurraaga, vaid võtke tingimata kuulda asjatundjate nõu. Muidu peate peagi järeldama: oo, sport, sa oled tõeline rist ja viletsus.

PRIIT PULLERITS, Postimehe ajakirjanik Maratoni teemalehe toimetaja Loe põnevaid ja värskeid uudiseid ka meie vastupidavusala-dele keskendunud veebilehelt

maraton.postimees.ee Nr 2 2011 Toimetus Priit Pullerits Anna Kangur Keeletoimetaja Elle Vatsar Küljendaja Liina Danilson Kaanefoto autor Mihkel Maripuu Lisainfo reklaamiklientidele ning reklaami tellimine järgmisesse numbrisse: Anna Kangur, tel 739 0306, 5309 7355, anna.kangur@postimees.ee Järgmine Maraton ilmub juulis 2011.

TEGIJAD

maraton.postimees.ee

VIPide sportlikud varjud

Foto autor: Liis Treimann

Alar (vasakul) ja Aivar Ridamäe Tallinnas Stenbocki majas peaministri kaitsetalituses. Taamal paistev jalgratas on seotud tööülesannete täitmisega.

Kaksikvennad Alar ja Aivar Ridamäe peavad vajaduse korral hoidma peaministri varju. Aga kui ei peaks – oi, siis hoidke neil aga eest! Priit Pullerits Aprillis kuus aastat tagasi, kui Andrus Ansipist sai esimest korda peaminister, pidi Alar Ridamäe end senisest ühtäkki palju tõsisemalt kätte võtma. Ja kiiresti. Sest Tartu rattarallini jäi kõigest kuu, ja Ansip oli ennast sinna kirja pannud. See tähendas, et tema ihukaitsjana tuleb Ridamäel maksku mis maksab Ansipi tuules püsida. Ansip polnud sadulas aga mingi papist poiss. 1997. ja 1998. aasta Tartu rattaralli protokollist leiab ta nime vas-

tavalt 33. ja 30. kohalt. Tõsi, ega rattasõit Ridamäelegi võõras olnud. Koos kaksikvenna Aivariga olid nad KarksiNuias üheksanda klassi poistena, kui pikamaajooksust mõlemal pikapeale villand sai, läinud just rattatrenni. Liiati oli rattatrenn ahvatlevam kui jooksmine, sest seal sai endale Štart-Šossee, vene aja ihaldusväärse võiduka. Selle sadulas tegid nad Viljandi maakonnas sageli rohkem kui sajakilomeetriseid ringe, paaril korral isegi 200-kilomeetriseid. Erinevalt jooksust, kus kaksikvendade tase ei küündinud omaealiste hulgas maakonna piirest suuremail võistlustel auhindu noolima, näitasid nad ratta seljas, olgu eraldistardist või paarissõidus, märksa paljulubavamaid tulemusi. Enamgi veel: nad said ratast pedaalides sedavõrd sitkeks, et suutsid maanteel tehtud treeningtöö arvelt näidata lennukat minekut ka suusarajal.

Aga need saavutused jäi kõik kaugesse möödanikku, rohkem kui pooleteise kümnendi taha. Ansipi turvamiseks rattarallil polnud neist erilist abi. Läkski nii, nagu karta võis. Alar Ridamäel tekkisid tõsised raskused, et rattarallil peaministriga samas grupis püsida. Niipalju oli kunagisest spordikogemusest siiski kasu, et kannatada ta jaksas. Aga enamat küll mitte. Pundis oli ta üks nn viilijatest. Lõpuks sai ta ülesandega siiski hakkama: lõpetas täpselt Ansipi kannul, vaid kümnendiku jagu hiljem, 314. kohaga.

Koos Kirsipuuga putku Sestsaadik, mõneti tänu Ansipile, on kaksikvennad Alar ja Aivar Ridamäe (41) saanud tuntud-teatud tegi-

TEGIJAD

maraton.postimees.ee

jaiks paljudel Eesti rahvaspordiüritustel. Alar peab peaministri kaitsetalituse juhina hoolitsema ennekõike selle eest, et spordilembene valitsusjuht suusa- ja rulluisumaratonidel elusa ja tervena üle lõpujoone jõuaks (rattavõistlustel pole Ansip osalt nende ohtlikkuse tõttu pärast 2007. aastat enam osalenud). Aivar, kes vastutab Eestis riigi tähtsamate objektide ja samuti välissaatkondade valve eest, on aga just rattaüritustel, ent ka suusamaratonidel näidanud viimastel aastatel tulemusi, mis teevad kadedaks enamiku tõsiuskseid harrastajaid. Kus iganes ta starti ei tule, pea kõigil jõuproovidel on ta raudne esisaja, sageli isegi esimese poolsaja mees. Möödunud suve lõpus pani ta Tallinna rattarallil viieses, Jaan Kirsipuu initsiatiivil tekkinud jooksikute pundis koguni peagrupi eest plagama. Lõpuks sai ta viienda koha. Peagrupp kaotas ligi minutiga. Kui Ansip otsustas viis aastat tagasi peaministrina Vasaloppeti maratoni läbi sõita, läksid aga mõlemad kaksikvennad temaga kaasa. Põhjus peitus selles, et varem polnud kumbki neist nii pikka suusadistantsi ette võtnud, mistõttu kahekesi oli kindlam kui ühega midagi juhtub, saab teine kaitsealusega ikka lõpuni sõita. Tõsi, Aivaril oli selleks ajaks selja taga mitu veelgi rängemat katsumust, ehkki mitte suusatajana. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõ-

petamist 1993 oli ta läinud tööle Tallinna politseisse, sealt siirdus kaks aastat hiljem presidendi ihukaitsesse ning sportis mõnda aega rahulikult, kuni aastal 2000, kolmekümneseks saanuna, astus Kaitseliitu, läbis reservohvitseride kursused ja hakkas käima Erna retkedel. «Erna oli ränk,» meenutab Aivar. Esmalt tosin tundi rännakut, mille kestel anti ühe ülesandena meestele elus kana – lööge maha, küpsetage ja sööge ära: aeg läks! (Aivari tiimil kulus selleks 50 minutit) –, siis paar tundi uinakut ja veel 15 tundi rännakut. «Me kõndisime inimvõimete piiril, peaaegu pildituks,» mäletab ta. «Kui lõpuni jäi 15 km, sai meil vesi otsa. Vaatasime, et talu. Talu õuel kaev. Sinna oli tee otsast sada meetrit. Tükk aega lamasime maas pikali, keegi ei jõudnud kaevuni minna.» Lõpuks võttis keegi ikka jalad alla. Aivar sai julgestuspolitsei võistkonnaga kahel aastal järjest 10. koha (teisel korral oli tiimis ka vend Alar, kes asendas üht väljalangenut), 2002. aastal tuli aga koguni neljas koht. Eesti võistkondadest olid nad tollal lausa teised.

Kukkumiste oht Kuna Alar kirjandi hinde tõttu Tartu Ülikooli õppima ei pääsenud, tuli tal minna 1988. aasta sügisel viimaste Eesti noormeeste seas Vene sõjaväkke. Juhuslikult sattus ta Tapale inseneriväeossa, ja kuna tähtsad ohvitserid eelistasid autojuhina kohalikke poisse, õnnestus tal jääda pärast väljaõpet sinnasamma alampolkovniku sohvriks. Pärast armeeteenistust ei leidnud ta harrastaja tasemel enam tahtmist rattasõidu ja suusatamisega tegelda, vaid hakkas palli mängima. Korvpallis lõi ta tagamängijana kaasa koguni Eesti meistrivõistluste teises liigas, hiljem proovis jalgpalli. Pärast sisekaitseakadeemia lõpetamist siirdus temagi venna eeskujul pealinna, julgestuspolitseisse. Ja kuna

5 Tulemused Alar ja Aivar Ridamäe viimaste aastate tulemusi Tartu suusamaraton 2011 Aivar 124. koht 3.16.55 Alar 903. koht 4.04.13 2010 Aivar 56. koht 3.28.15 Alar 745. koht 4.26.40 2009 Aivar 144. koht 3.33.17 Alar 595. koht 4.04.43 Tartu rulluisumaraton Alar Ridamäe 2010 – 86. koht 1.17.29,9 2009 – 68. koht 1.10.02,0 2008 – 78. koht 1.11.31,6 2007 – 63. koht 1.20.49,6 Tartu rattaralli Aivar Ridamäe 2010 – 47. koht 3.04.29 2009 – 108. koht 2.58.50 2008 – 146. koht 3.21.48 2007 – 108. koht 2.51.41,4 Tartu rattamaraton Aivar Ridamäe 2010 – 46. koht 3.12.07 2009 – 46. koht 3.12.07 2008 – 51. koht 2.55.32 2007 – 91. koht 3.12.37,1

Sansha tantsujalatsid ja tantsuriided • Adventure Food matkasöögid • Sponser, MDY, Born - spordijoogid, -toidud, spordikreemid, toidulisandid ja vitamiinid • DEVOLD meriinovillane pesu lastele, naistele ja meestele Freesport Trading OÜ | Kaupmehe 7 Tallinn 10114 | Tel 50 92 234, 51 54 026 | info@freesport.ee | www.freesport.ee

TEGIJAD

maraton.postimees.ee

üle tüki aja sattus ta jälle koos vennaga lähestikku elama, hakkasid nad üheskoos uuesti vanade aladega tegelema – jooksu, rattasõidu ja suusatamisega. Sedasi läksid nad kahekesi ka Vasaloppetile Ansipit turvama. Ega see rahvamurrus kerge ülesanne ole. Alar ei salga, et isegi Tartu maratonil on kaitsealune paaril korral silmist kadunud. Selleks, et teda massis kiiresti üles leida, tuleb jälgida erilisi tunnuseid, kas või mütsi, mille abil kaitstava asukoht välja peilida. Põhiülesanne, nagu Alar seletab, seisneb selles: «Tuleb kaitsta, et peaministri ümber poleks kedagi sellist, kes võiks tekitada probleeme, nagu näiteks kukkumine. Oleme kukkumistele lähedal olnud, treeningutel oleme ka kukkunud, aga võistlustel peab selle ohu miinimumini viima.» Vasaloppetil õnneks probleeme ei tekkinud. Mõlemad ihukaitsjad lõpetasid otse peaministri järel, Alar sai 3635. ja tollane presidendi ihukaitseülem Aivar 3636. koha. Aeg oli kõigil kolmel sama – 7.03.49. Ainult 13 minutit jäi medalist puudu. Vasal saab medali see, kes ei kaota võitjale rohkem kui 50 protsenti.

Valitsusjuhi diktaat Eelmise kümnendi algul proovis Aivar kahel korral maratonijooksu, aga erilise eduta. Rakveres eksis ta rajalt, Lõuna-Norras osutus maastik liiga mägiseks ning aeg tuli kõigest 3.45. Siis soovitas töökaaslane, et ostku ta endale parem ratas. Eelmine ratas oli läinud tudengipõlves jäljetult kaduma, kui kursusekaaslane sellega trenni sõitis ning keegi selle hoone fuajeest pihta pani. Kuigi mõte rattasõidust Aivarit esi-

Erakogu

Alar Ridamäe (vasakul) peaminister Andrus Ansipiga Tartu rulluisumaratonil. otsa ei vaimustanud, jäi ta viimaks nõusse. Ja nägi peagi, kuidas tulemused paranema hakkasid. 2003. aastast on ta löönud kaasa maastikurattasarjas, paar hooaega hiljem soetas ka maanteeratta. «Nüüd on rattasõit muutunud elustiiliks,» tunnistab ta. «Rütm on paigas.» Kuigi spetsiifilist ja teadlikku trenni ta enda väitel ei tee, on ta siiski käinud juba kuuel kevadel jutti Hispaanias ja Itaalias kolmenädalases lõunalaagris ning talve hakul kaheksa aastat järjest Põhja-Soomes suusalaagris. «Eelkõige on see puhkus igapäevatööst,» kinnitab ta. «Kindlasti ei ole sel saavutusspordiga midagi pistmist.» Alari sportimisi on dikteerinud peaministri harrastused. Kui Ansip avastas endale rulluisutamise, tuli temalgi selle alaga tegelema hakata. «Aasta-aastalt on uisusaapad madalamaks, rullid suuremaks ja riided liibuvamaks muu-

tunud,» kirjeldab ta oma arengut. Siiani pole ta Tartu rulluisumaratonil koos Ansipiga saja seest välja jäänud. Vähemasti korra aastas võib kaksikvendi Ridamäesid näha taas korraga peaministri pundis temal silma peal hoidmas. See juhtub siis, kui Ansip korraldab Tallinnast Stenbocki majast mööda Piibe maanteed rattasõidu oma koju Tartusse Tamme puiesteele. Viimati kulus 195 km läbimiseks 5.47, kusjuures ilm polnud kuigi soosiv. Tol korral läks kümnemeheline punt pooleks. Grupi poolekstõmbaja polnud keegi muu kui Ansip. Tema võib teha, mida tahab. Aga vennad Ridamäed – nemad iga kord mitte. Kui nad turvavad valitsusjuhti, tuleb neil teha nii, nagu valitsusjuht tahab. Erinevalt aastatetagusest ajast neil igatahes võhma jätkub, ja jääb ülegi, et peaministri spurtidega kaasa minna.

EESKUJU

maraton.postimees.ee

Hoolimata seitsme aasta pikkusest rulluisutamise kogemusest tunnistab Diana Kaareste, et õpib seda ala tehnilise keerukuse tõttu siiamaani.

Kui jäähokinaiskond laiali lagunes, pühendus Diana Kaareste rohkem rulluisutamisele. Nüüd on ta valus vastane kõigile meestele. Priit Pullerits Need pildid siin, kaanefoto sealhulgas, on saadud vere hinnaga. Kuigi Saku Suurhalli parkla pole Eesti ühele paremale naisrulluisutajale Diana Kaarestele võõras sõiduplats, kadusid sedapuhku kurvis jalad alt. Postimehe fotograaf Mihkel Maripuu tunnistas ühtäkki läbi kaamerasilma, kuidas Kaareste ilmselt prahi või konaruse tõttu libastus, siis kukkus ning kõhu peal mõnda aega mööda asfalti libises. Tulemus: mitu verist kriimu, lisaks löök põlvele, mis aastate jooksul talle niigi sageli häda teinud. Ja osa riideid samuti puruks. Ega fotosessioon seetõttu ära jäänud. «Siis alles hakkasime pilti tege-

ma,» lausub Maripuu. Sest ka Kaareste ei teinud verisest äpardusest mingit numbrit. «Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks,» sõnab ta. Kukkumine, tõdeb Kaareste (34), käib rulluisutamises asja juurde. Hooaja jooksul tuleb seda ikka mõned korrad ette. Eelmine aasta kallas Berliinis maratonisõidu ajal nagu oavarrest, nii et asfalt oli libe kui kiilasjää. Paljud lendasid siruli. Tema ka. Kuid enamik õnnetusi kaob peagi meelest – muidu ei saaks sõitagi, kui kogu aeg ohtudele mõtled.

Sõbranna eeskuju Vaid üksikud matsud jäävad kauemaks meelde. Näiteks juhtum neli aastat tagasi Šveitsis, kus suur ja raske mees kaotas oskamatusest tasakaalu ning tõmbas kukkudes ka Kaareste kaasa. Paraku oli Kaareste see, kes esimesena asfaldile maandus – ja suur mees mürtsti! tema otsa. Pärast olid Kaares-

tel nii põlved kui puusad lõhki. Võistlus jäi mõistagi katki. Tegelikult oli hulgilaos LTT müügisekretärina töötav Kaareste enne jäähokimängija, kui ta rulluisutamisega regulaarsemalt tegelema hakkas. Eesti parima naiskonna Dreamland Queens kesktormajana osales ta Soome meistrivõistlustel ja Eesti koondise kaptenina koguni MMil. Aga siis tuli masu, naiskond jäi toetajaist ilma ja lagunes. Nüüd käib Kaareste litrit taga aja-

Foto autor: Mihkel Maripuu

Tühja neist kukkumistest!

maraton.postimees.ee

mas koos Purikate meeskonnaga, ent peaalaks on kerkinud rulluisutamine, mis seni oli valdavalt teeninud suviti hokilahinguiks üldfüüsilise põhja ladumise eesmärki. Rulluisutamise avastas Kaareste seitse aastat tagasi sõbranna eeskujul. Otsustas siis koos elukaaslase Jaanus Ritsoni, Eesti Rulluisuliidu nüüdse peasekretäriga, et ostavad samuti uisud ja hakkavad sõitma. Alustasid Kakumäel, aga mõni aasta hiljem läksid juba kolmeks nädalaks Šveitsi, et seal asjatundjate näpunäidete järgi tehnikanõksud paremini kätte saada. «Õpime siiamaani,» tunnistab Kaareste. «See on tehniline ala, õppida on kole palju.» Kuid see ei tähenda, nagu piitsutaks ta end karmi treeninguplaani alusel tagant. Sugugi mitte. Plaanipärast trenni tegi ta siis, kui noorena kaugushüpet ja seitsmevõistlust harrastas, kuni kaks aastat piinanud põlvetrauma kergejõustikule lõpuks kriipsu peale tõmbas. Nüüd harjutab ta enesetunde järgi rulluisutamist nii palju, kui töö ja pere kõrvalt aega jääb. Tavaliselt jääb nädalas viieks treeningukorraks. Nende kordade hulka mahuvad olenevalt aasta-

EESKUJU ajast ka suusa- ja jooksuotsad, et võhma koguda. Sellegipoolest on Kaareste igaks hooajaks püüdnud oma eesmärgid seada. Näiteks mullu käis ta Berliini topletmaratonil. Esimesel päeval oli kavas maraton rulluiskudel, milleks kulus lausvihma tõttu 1.40. Järgmine päev läbis ta sama distantsi joostes. See oli tema elu esimene jooksumaraton. Vana põlvetrauma hakkas endast märku andma, mistõttu aeg läks kuus minutit plaanitust üle. Ta oli lootnud raja läbida alla nelja tunni. «See jäi kripeldama,» lausub Kaareste. «Tuleb paari aasta pärast uuesti proovida.»

Noorte pealetung Tänavused plaanid, millest ta ei soovi üksikasjalikult kõva häälega ette kuulutada, on seotud maikuise veteranide EMiga Saksamaal ja mõistagi augustikuise Tartu rulluisumaratoniga. Eelmisel suvel sai ta Tartu jõuproovil naiste arvestuses kolmanda koha, Eesti sõitjaist oli siinse esinumbri Enel Kõrva järel teine. «Tartu rulluisumaraton

9 Tulemused Diana Kaareste kohad Tartu rulluisumaratonil 2010 – 3. (38.) 1.09.52,9 2009 – 5. (59.) 1.08.56,6 2008 – 5. (71.) 1.11.29,1 2007 – 8. (72.) 1.21.20,3 Distants 36 km, 2007 – 38 km.

on iga rulluisutaja suve tippsündmus, enamik treenib selle nimel,» ütleb ta. «Ikka tahaks kohta parandada.» Aga kerge see ei tule, teab Kaareste. Arvata võib, et tänavu saabub Venemaalt mitmeid tugevaid naisuisutajaid, ja kahtlemata saavad ka Eesti noored sõitjad iga aastaga üha paremaks. «Kui noored saavad kiiremaks, innustab see mind ka,» teatab Kaareste. «Ma naudin konkurentsi.» Isegi kui kukkumised, ja mõnikord verised, käivad konkurentsi juurde.

RATTASÕIT

maraton.postimees.ee

Avapauk lõunamaal Kas on võimalik käia Hispaanias kaks nädalat kevadlaagris 400 euroga? Art Soonets, Scanpix Baltics Ennetades kõiki targutajaid ja muid suuri spetsialiste, vastan alapealkirja küsimusele isiklikest kogemustest – on küll! Olen aastaid väikse kadedusega hinges vaadanud, kuidas terved Eesti (ratta)harrastajate hordid «kolivad» enne kevade saabumist peamiselt Hispaaniasse, kuid ka Itaaliasse. Kahjuks olen oma töiste tegemiste tõttu pidanud seda harrastusratturite «palverännakut» vesise suuga pealt vaatama. Sellel aastal tegin südame kõvaks ja palusin nõukogul mind mõneks nädalaks kiirel ajal lõunasse puhkusele lubada. Tahtsin omal nahal veenduda, kas kevadlaager Hispaanias on tõesti huvitav, meeldiv, arendav ja… odav. Nüüd võin öelda: tehtud! Tõsi, päris 400 euroga hakkama ei saanud, kuid ega üle 500 euro ka kulutanud. Ah et kuidas nii? Käisin hea

seltskonnaga mõnes restoranis rohkem söömas, kui oleks vaja olnud. Lisaks ostsin mõned kingitused. Mida need 400-500 eurot kahe nädala jooksul siis sisaldavad? Aga palun: reisimist lennukiga odavlennufirmat kasutades marsruudil Tallinn – Girona (Barcelona) – Tallinn või Tallinn – Alicante – Tallinn; rendiautot lennujaamast ning seda sinna tagastades (eeldusel, et auto on 4-5 inimese peale) koos kindlustusega; rataste transporti edasi-tagasi; elamist apartementstiilis omaette majas (8–12 inimest majas) Vahemere kaldal; oma köögis valmistatud toitu; osaliselt Eestist kaasa võetud toiduaineid (eelkõige pudrud ja kohv), ülejäänud kohalikest kauplustest soetatud. Samuti sisaldab summa ohtralt õlut ja veini, mis millegipärast maksab kordades vähem kui Eestis. Ah et kui palju siis? Hea õlu 0,33-liitrine purk 0,22 eurot. Liitrine veinibrikk 0,55 eurot (Eestis maksab sama vein 3 eurot). Enamasti jõime 1–1,5 eurot maksnud veine, mis Eestis maksavad 6–9 eurot pudel. Jah, selleks et nii odavalt lennata, sõita rendiautoga, teha trenni, nautida

kevadet (meie jaoks pigem suve), puhata, süüa-juua nii, et anna kannatust, peab seltskonnal olema heas mõttes hull eestvedaja ja sebija, kes lepib kokku, koordineerib, korraldab ja suhtleb. Ja veel: kuidas me küll rattad kohale saime, küsite. Meie seltskonnast tegid viis inimest väikse eneseohverduse ja sõitsid väikebussiga, taga käru koos 30 rattaga, Eestist Hispaaniasse. Teekonna pikkuseks kujunes 3800 km, sõiduajaks arvestasime koos söögi-joogi ja puhkepausidega 48 tundi. Tõsi, see vahemaa on läbitav ka mõned tunnid kiiremini. Ülejäänud seltskond, kes tuli lennukitega, maksis oma rataste edasi-tagasi transpordi eest väikebussi tiimile 50–55 eurot ratta kohta (lennukiga oleks see maksnud umbes kakssada eurot). Meie neljakümnene seltskond, kellest umbes 30 olid harrastusratturid, ülejäänud naised-lapsed, peab olema ääretult tänulik meie omale «hullule» Tarmo Mõttusele alias Vigurivändale ja tegema suured-suured kummardused meie võõrustajatele Hispaanias – Erika Salumäele ja Ene Veiksaarele, ilma nende fantastilise orgunnita poleks see reis nii meeldivaks kujunenud.

Haanjamaa kõva harrastusrattur Tarmo Mõttus alias Vigurivänt Hispaania kevadlaagris.

Foto autor: Art Soonets

RATTA SEADISTAMINE

maraton.postimees.ee

Kuidas end sadulas mugavalt Rattasõit võib olla puhas nauding, aga see võib ka haiget teha. Ja haigetsaamiseks ei pea sugugi asfaldile kukkuma. Piisab, kui asend ratta seljas on pisutki vale, ning peagi on vaevused ja valud kallal. Kuidas seadistada oma maanteeratas nii, et saavutada ideaalne sõiduasend, seda õpetab Tallinna Ülikooli teadur ja 5. kategooria rattatreener Indrek Rannama, kes kirjutab doktoritööd jalgrattasõidutehnikast.

Millest alustada? Ühe võimalusena võib mõõta ratturi antropomeetrilisi näitajaid, nagu kere pikkus (alumine foto; istuvas asendis häbemeluust nn rinnaku auguni), jalgade sisepikkus (ilma jalanõudeta, distants maapinnast vastu häbemeluud), reite pikkus (mõõta istuvas asendis kuni põlvekapslini) ja käte pikkus (õlaluu ülaservast rusikasse surutud kämbla kaugeima nukini). Nende alusel saab arvutada esmased mõõdud, mida hiljem võib vastavalt enesetundele kohendada, kuna lisaks kehaosade pikkusele mõjutab sõiduasendit tugilihaskonna seisund, kasutatav sõiduvarustus, rattaga sõitmise eesmärgid ning rattasõidu treenitus.

Juhtraua kõrgus sadulast – juhtraud ei tohiks asuda sadulast rohkem kui 12 cm madalamal. Muidu peate sirgete kätega küünitama juhtrauani ning ülakeha pole sõites piisavalt vaba, mis vähendab ratta juhtimise täpsust ja suurendab ohtlikes olukordades reageerimisaega ehk kukkumisohtu. Lisaks saavad randmed sirgete kätega sõites maanteekonarustest liialt põrutada. Harrastaja leistang võiks paikneda sadulast 5-6 cm madalamal.

Sadula kõrgus – selle mõõtmiseks on vaja määrata sadula referentspunkt ehk sadulas istumise koht, mis enamikul sadulatest asub tavaliselt sadulaninast 14,5–15 cm kaugusel. Greg Lemondi valemi järgi peaks distants sadula referentspunktist keskjooksuni olema 88,3 protsenti jalgade sisepikkusest. Teise valemi järgi peaks distants sadula referentspunktist pedaali tsentri kaugeima punktini sadulast olema vahemikus 107–109 protsenti jalgade sisepikkusest. Kolmanda, lihtsaima mõõtmissüsteemi järgi peaks sadulas istudes kannaga kaugeimale pedaalile toetuv jalg olema põlvest sirge, kuid sageli kipub sadul jääma seda meetodit kasutades veidi madalaks. Liiga kõrge sadul tekitab pingeid alaseljas ning suurendab survet istmikule, liiga madal sadul seevastu koormab üleliia põlvi ja vähendab pedaalile rakendatavat jõudu.

Sadula horisontaalne kaugus keskjooksust – laske sadulaninast nööri otsas raskus rippu ning mõõtke selle distants keskjooksuni, hoides joonlauda maapinnaga paralleelselt. See näitaja sõltub reie pikkusest, kuid enamasti jääb see vahemikku 5–8 cm. Üheks võimaluseks on jälgida, et vända eesmises horisontaalses asendis oleks põlve eesosa vertikaalselt samal joonelpedaali võlli esirattapoolse küljega. Kui sadul on liiga ees, toetute sõidu ajal liiga palju kätele ning tagaratta haakumine ja veoomadused libedal pinnasel vähenevad. Samuti on ratta juhtimine keerulisem, kuna raskus on liiga palju esirattal.

Kingaklotsi nurk kinga pikitelje suhtes – vaadake, kuidas kõnnite: kui varbad keeravad astudes sisse- või väljapoole, peaks ka rattaking hoidma pedaalides vastavalt varbad sisse- või väljapoole. Lihtne katse klotsi õige nurga leidmiseks: seiske nii, et jalad oleks puusade laiuselt, ning laskuge kükki – selline jalalabade asend, mida võttes liiguvad põlved paralleelselt ja otse, ongi teie loomulik jalgade hoiak.

Kere pikkuse mõõtmine

maraton.postimees.ee

RATTA SEADISTAMINE

tunda

Indrek Rannama aitab Tallinna Ülikoolis oma laboris seadistada eelseisvaks suveks Maratoni teemaväljaande ja Postimehe toimetaja Priit Pulleritsu võidusõiduratast.

Fotode autor: Laura Oks

Kingaklotsi asend – suure varba pöialuu asetsegu pedaali võlli tsentri kohal. Sedasi koormate vähem säärelihast ja vähendate Achilleuse kõõluse ülekoormamise ohtu, lisaks paraneb nn pedaali juhtimine ehk jalalihaste jõu ülekanne pedaalile. Kui jalanumber on suurem kui 40, võiks iga järgneva numbri kohta nihutada klotsi veel 1 mm kinga suhtes tahapoole.

Juhtraua laius – võiks olla võrdne õlgade laiusega või äärmisel juhul 1 cm kummastki otsast laiem. Kui juhtraud on liiga kitsas, surub see rindkere mõningal määral eest kinni ning sunnib sõitmisel küünarnukke väljapoole liikuma. Kui aga juhtraud on liiga lai, suureneb tuuletakistus ning väheneb grupis ohutu manööverdamise võimalus.

RULLUISUTAJA ABC

maraton.postimees.ee

Kuidas asfaldil lennata Rulluisutamisest saab tõeline lõbu ja nauding siis, kui tehnikanõksud selged ja grupisõiduoskus käes, väidab Lauri Koort, Tartu seniste rulluisumaratonide kindel esikümnemees. Ärge kartke madalaid uiske! Paljud lähevad poodi ja küsivad, et andke mulle kõrged uisud. Aga kui asjasse süüvida, siis näeme, et ainus liikuv koht jala allosas on hüppeliiges, mille ka tavaline madal uisusaabas kinni katab. Milleks teha uisud kõrgema sääre jagu raskemaks? Mida kergemad uisud, seda hõlpsam ju sõita. Liiati tehakse madalad saapad võrdlemisi jäigast materjalist, mistõttu uiskudel püsimine muutub lihtsamaks. Ei maksa karta madalaid uiske!

Pange sõites rattad veerema! Standardne ratta läbimõõt poes müüdavatel uiskudel on 100 mm. Häda on selles, et enamik ei kasuta nende rataste headust ära. Rattad tuleb panna libisema, et nad võimalikult kaua veereks. Kui tunnete end uiskudel kindlalt, kui tajute, et teil on kontroll olukorra üle, siis seda pikema libisemise saate. Selleks, et enesekindlust saavutada, tuleb ära õppida paar nüanssi.

Saage selgeks libisemine! Paljud tahavad hakata kohe õppima double-push-tehnikat, mis iseenesest on efektiivne, kuid nõuab kohutavalt jõudu ja energiat. Liiati pole seda sugugi kerge selgeks saada. Pigem alustage tehnika õppimist sellest, et panete jala otse maha, nii et varvas, põlv ja nina oleksid ühel joonel. Jälgige, et uisk ei liiguks libisemisfaasis välja- ega sissepoole, sest esiteks see pidurdab vee-

remist, teiseks läheb teekond pikemaks ja lisaks hakkab teie keha imelikke trikke tegema. Püüdke kanda keharaskust rahulikult ühelt jalalt teisele. Ent arvestage, et see nõuab harjutamist, niisama ei tule midagi.

Ärge ilmaaegu vehelge! Rulluisutades ei ole vaja teha üleliigseid liigutusi. Keha olgu sõidu ajal täiesti stabiilne, v.a siis, kui spurdite. Arvestage, et ülakehaga «pumpamine» ajab te pulsisagedust ainult ülespoole.

Leidke õige sõiduasend! Laske end põlvedest poolistuvasse asendisse, nii et justkui väike amort oleks sees. Kui hoiate põlvedest jäika asendit, tulevad pikapeale vigastused, sest «korjate» sedasi kõik asfaldikonarused üles. Edasi asetage sirged käed kõverdatud põlvedele. Just sedasi leiate optimaalse kehaasendi. Seejärel pan-

Väsimus lõhub sõidu Lauri Koort (30), kes nooruses harrastas suusahüppeid ja kahevõistlust, sai aru, et maailma tippu ta ei küüni, misjärel soetas seitse aastat tagasi esimesed madalad rulluisud. Ja hakkas harjutama. Nüüd on ta arvestatav vastane igale Eesti rulluisutajale. Tartu rulluisumaratonidel pole ta kordagi esikümnest välja pudenenud. Mullu tuli ta Eesti meistrivõistlustel 500 meetri sprindis teiseks ning lõpetas EMT rullituuri maratoni sarja Kert Keskpaiga ja Indrek Tobrelutsu järel 3. kohaga. MKsarjas on seni parimaks jäänud koht umbes 60. piiril. Aastas läbib Koort rulluiskudel 7000 kuni 10 000 km. Kõige pikemad trennid ulatuvad pooleteise tunnini. Rohkem harjutada pole tema sõnul otstarbekas. «Kui väsid, siis tehnika laguneb,» seletab ta, «ja ei ole mõtet idiootsusi juurde õppida.»

Hea libisemise saavutab rulluiskudel siis, kui varvas, põlv ja nina on ühel joonel, nii nagu seda näitab fotol Lauri Koort.

Seitsme aasta jooksul pole rulluisutamine end Koorti jaoks veel ammendanud. Vastupidi. «Iga päev õpin midagi juurde,» kinnitab ta.

R U L L URIUS BU RT IAIJKA A B C

ge käed seljale ja muudkui sõitke. Kui pikal sõidul ära väsite, siis just seesugusel meetodil saate parima kehaasendi taas kätte.

Ärge kohavahetusel unistage! Kui olete tükk aega gruppi vedanud ning otsustate taha sappa puhkama minna, ärge laske jalgu sirgu. Pidage silmas, et grupp liigub päris kiiresti ning kui siis vahe sisse jätate, võitegi maha jääda. Seega, jätkake kohta vahetades ikkagi tööd. Töö eessõitjana on lõppenud alles siis, kui olete grupi taga oma koha sisse võtnud. See, kes kurdab, et tänamatu grupp ei oodanud teda järele, on tegelikult ise süüdi, et ta grupi eest lasi.

Grupisõiduoskus toob edu! Kui grupisõiduoskuse selgeks saate, võite hea treenituse korral sõita koguni ühes reas koos ässadega. Ideaalis sõidetakse grupis nii, et pea võiks panna eessõitja seljale. Ees- ja tagasõitja uiskude vahe on üks jalg, 30 cm. Nii teete 30– 40 protsenti vähem tööd, kui sõidaksite üksinda.

Aga enamasti jääb vajaka enesekindlusest ja eessõitja usaldamisest, mistõttu tavaliselt hoitakse vahet meeter-poolteist. Kuid sedasi ei teki piisavalt suurt tuulekotti. Grupisõitu saab õppida ainult sõites. Rääkige mõni sõber nõusse, et ta rattaga ees sõidaks. Kõige paremini saab grupisõitu lihvida muidugi koolitustel.

Vältige asjatuid rabelemisi! Sageli, kui jäädakse grupist maha või leitakse, et grupp pole piisavalt tugev, hakatakse üksinda intensiivselt vihtuma. Nii võib küll grupile järele jõuda või grupil veidi eest saada, aga enamasti ollakse pikast kiirendusest sedavõrd väsinud, et jäädakse kohe uuesti maha. Võtke pigem rahulikult, jälgige oma tehnikat, libistage pikalt – pigem jõuate sedasi grupile järele. Ja siis jõuate ka grupis vastu pidada. Sama kehtib väsimuse korral, kui tehnika paratamatult laguneb: ärge hakake hambad risti grupile järele pressima, vaid mõelge pigem, kuidas uisud korralikult veerema saada.

Õppige kiiresti sõitma! Kui treenitus on hea, võite vahel isegi väga tugevate võistlejatega koos sõita. Aga probleem võib tekkida siis, kui ühtäkki on vaja kiiresti sõita. Rulluisutamises kutsutakse seda ülehooga sõitmiseks. Näiteks olete trennis harjunud sõitma kiirusega 27–30 km/h, kuid grupis tekib palju suurem kiirus, mõnikord lausa 40 km/h, ja siis tekib teil küsimus: mida ma küll oma jalgadega teen? Probleem on selles, et te ei suuda neid piisavalt kiiresti liigutada. Selleks ongi vaja ka grupis ülehooga sõitmist harjutada.

Ärge spurtige liiga vara! Kes tahab naabrimehele ära panna, sõitku rahulikult tema taga ning tulgu viimasel poolesajal meetril tuulest välja – sellest enamasti piisab, et mööda jõuda. Rulluisuvõistlus on sisuliselt sprindivõistlus: need kestavad tund-poolteist, sõidetakse grupis, võidab aga see, kes on kavalaim, osavaim ja parim sprinter.

Grupis tuules sõitmist on hea õppida jalgratturi taga. Kuidas seda teha, näitab sel pildil Lauri Koort ratturi Vahur Valvase taga.

Fotode autor: Margus Ansu

maraton.postimees.ee

TRIATLON

maraton.postimees.ee

Mehed, kui motivatsioonist ja jaksust puudu tuleb, siis vaadake: tublid triatleedid TriStar111-l köidavad isegi kaunitaride pilke.

Suvise TriStar111 Estonia läbimiseks ei pea olema üliinimene, kinnitab Eesti edukamaid triatleete Ain-Alar Juhanson. Piisab vaid endale püstitatud eesmärgist ja läbimõeldud treeningust. Kui kiiresti on algajal võimalik saada sellisesse seisu, et teha kaasa Pühajärvel TriStar111 Estonia triatloni 1 + 100 + 10 km? Pole oluline, kas inimene on eelnevalt palju või vähe sportinud või pole ta seda sootuks teinudki. Oluline on soov endale siht seada. Kui selleks on TriStar111 Estonia triatlon, siis olen täiesti veendunud, et iga terve Eesti mees on võimeline selle distantsi läbima. Kui on olemas mingigi ujumisoskus, siis ei kulu ettevalmistuseks rohkem kui 3–4 nädalat.

Millest alustada? Oma uutele klubiliikmetele, kes trenni tulevad, olen soovitanud käia esmalt spordiarsti juures ja teha ele-

mentaarsed uuringud, et vältida hilisemaid terviseprobleeme. Aga kui inimene on enda tervises kindel ja tal ei ole märkimisväärseid vaegusi, saab ka ilma arstita hakkama. Kindlasti tuleb abiks varasem vastupidavusala kogemus, näiteks Tartu suusamaratonilt, rattarallilt või rattamaratonilt. Triatlonis on tegemist ikkagi 4–6-tunnise pingutusega kolmel alal. Kuigi triatlonis on omad tipud, on see maailmapraktikat vaadates siiski selgelt rahvaspordiala, nagu kõik suusamaratonid, jooksumaratonid ja rattarallid. Otsige alustuseks üles kohalik triatloniklubi, sest seltsis on alati segasem. Lisaks on klubides asjatundlikud treenerid, kes aitavad kindlasti hea meelga teil oma eesmärke täita.

Ilmselt heidutab paljusid kesine ujumisoskus. Mida teha? Kes ujuda ei oska, pöördugu kohalikku ujulasse, kus on kindlasti täiskasvanute algkursus. Ujuma õppimiseks kulub kõige rohkem üks-kaks nädalat. Kui ujumisoskus käes, siis edasi on vajalik harjutada järk-järgult pikemaid distantse.

Teine probleem on see, et paljudel pole maanteeratast. Kas maastikurattaga võib ka starti tulla? Kuna triatlonid toimuvad asfaltkattega teedel, on parim valik muidugi maanteeratas, kuid see pole sugugi kohustuslik. Olen näinud, kuidas triatlone on läbitud ka täiesti tavaliste tänavarataste ja maastikuratastega. Rattatreeninguid on mõistlik teha koos sõpradega. Seltsis, nagu öeldud, on alati mõnusam. Selleks, et läbida 7. augustil triatloni sees rattaga 100 km, ei pea rattakoormused olema üüratud. Siiski peaks sõitma kaks-kolm korda nädalas korraga poolteist kuni kolm tundi.

Kui palju tuleks treenida jooksmist? Ja kuidas kolme ala vahel treeningukoormusi jaotada? Jooksu osa on triatlonis ilmselt raskemaid, sest selleks ajaks on energiavarud vähenenud ja väsimus oma töö teinud. Siin aitab kaasa kindlasti see, kui õnnestub teha mõned «ratas + jooks»treeningud, mis õpetab kohanema alavahetusega. Kolm-neli nädalat on siiski miinimumaeg, et inimene suudaks natukenegi kõigi kolme alaga tutvust teha. Mida pikem on treeninguperiood, se-

Foto autor: Andres Ehrenpreis

Kuu ajaga triatleediks? Jah, saab küll!

TRIATLON

maraton.postimees.ee

da lihtsam on võistluseks valmis olla. Treeningute jaotus on väga individuaalne, aga suures plaanis võiks koormused alade vahel jaguneda selliselt: 50% rattal, 25% ujumist ja 25% jooksu. Algajatel tuleb alustada treeninguid väga madala intensiivsusega, sest tegemist on ikkagi vastupidavusspordiga.

Kas tark on harjutada oma tugevaid alasid või tegelda pigem nõrgemate alade järeleaitamisega? Kõike ju lühikese ettevalmistusajaga ei jõua. Olen veendunud, et oma nõrkade aladega tuleb tegeleda, aga põhirõhk peaks minema nendele aladele, milles olete tugev, sest vastasel korral võite oma tugevamate alade eelise kaotada. Algajatel soovitan kindlasti mõelda sellele, et kõigil kolmel üksikalal oleks elementaarsed tehnilised oskused. Kogu protsess peaks olema ikkagi lõbus ja meeldiv.

Kuuldavasti on alade vahetus teinekord raske ja keeruline. Kuidas neid harjutada, ja kas neid peaks

üldse harjutama? Vahetusala võiks kindlasti harjutada ja parim viis selleks on teha kaasa mõni lühike triatlon enne TriStar111 Estoniat. Eesti triatlonikalendris on palju võistlusi, mis sobivad ideaalselt treeninguks ja mis tõstavad kindlasti ka eneseusku. Aga vahetusala saab väga hästi ka iseseisvalt harjutada. Kõige parem viis selleks on ennekõike läbi mõelda, milliseid tegevusi mis järjestuses peab tegema, ja siis see praktikas järele proovida.

Iga vastupidavusala puhul on oluline puhkus. Kui palju tuleks seda endale võimaldada? Puhkus on väga oluline osa treeningust, sest ilma puhkuseta treenides ei anna me kehale aega taastumiseks, mis on oluline osa treeningute positiivsest mõjust. Samas on puhkuse ja treeningute suhe väga personaalne ja sõltub paljuski igaühe tasemest ja varasemast treeningukogemusest. Algajatele soovitaks kindlasti kahte puhkepäeva nädalas.

Paluks teilt lõpetuseks üks kasulik nipp, mis algajal triatleedil oma elu esimesel võistlusel igal juhul marjaks ära kulub! Pisikesi ja suuri nippe on palju, aga usun, et algajatele on parimaks nipiks hea seltskonna leidmine oma treeningutega alustamiseks. Selleks võib olla sõpruskond või kohalik klubi või kes tahes. Koos on asju alati lihtsam teha kui üksinda!

Stop liigesevaevustele!

tabletik

Tervete liigeste heaks on ühendatud tud kolme aktiivse toimeaine jõud!

pä

uur

Tasuta

Kin

Nüüd naudime me a valu utut sujuvat ja valutut liikumist. t. usek git Ja mida arvad op roSt SINA? Arth K re e

eva

ArthroStop Pl Plus ERIPAKENDIGA d ekstra k t KASU kahest saad SUUREPÄRASEST ASJAST!

SINU LIIGESEID KAITSEV JA UUENDAV UNIKAALNE KOOSTIS Saadaval apteekides ja e-poes www.walmark.ee

Maaletooja: Remedex OÜ, Harjumaa, www.remedex.ee

TREENI TARGALT

maraton.postimees.ee

Koduselt jooksuvormi! Selleks, et sitkelt ja kiirelt joosta, ei piisa, kui harjutada kogu aeg maanteel, metsarajal või tartaanil. Mõningaid lihaseid tuleb treenida ka paigal püsides. Milliseid ja kuidas, annab nõu jooksutreener Harry Lemberg.

Suur tuharalihas. Selililamangust puusatõsted kõverdatud jalaga.

Jalasirutajad. Astumine pingile ja alla.

Kuidas harjutusi teha? Kõikide harjutuste sooritamise rütm olgu mõõdukalt rahulik. Korduste arv 15–20.

Süvalihased. Tagurpidi toenglamang – hoidmine 20–30 sekundit.

Asendite hoidmine staatiliselt 45–60 sekundit. Seerias 7–8 harjutust, harjutuste vahel paus kuni 30 sekundit. Seeriate vahel paus 4–5 minutit, mille vältel teha venitusharjutusi. Vastavalt treenitusele teha 3–6 seeriat.

Kõhu põikilihased. Külgtoenglamang. Jalgade toomine vastu ülakeha.

Kõhulihas. Selililamangust (jalad kõverdatud, käed kuklal) istesse tõus.

Modellid Tartu Ülikooli akadeemilise spordiklubi jooksjad õed Leila ja Liina Luik Fotod Margus Ansu, Postimees

maraton.postimees.ee

TREENI TARGALT

Seljasirgestaja. Kõhulilamangust ülakehatõste, käed maast lahti.

Seljasirgestaja. Kõhulilamangust käetõste koos vastasjala tõstega.

Tuhara- ja reielihased. Selili üks jalg põlvest kõverdatud. Selili puusatõsted kõverdatud jalaga.

Suur tuharalihas. Küünartoengiste, üks jalg tõstetud põlvest kõverdatuna. Puusatõste küünartoengistest.

Tuharalihased. Selililamangust puusatõsted, jalad kergelt kõverdatud.

Triitseps. Toenglamangus kätekõverdused, käed vastu keha.

Jalasirutajalihased. Käärkükist üleshüpped jala vahetusega õhus.

Kere stabilisaatorlihased. Toengpõlvituses käe viimine ette koos vastasjala sirutamisega.

Kõhu põikilihased. Küünarkülgtoenglamang, käsi puusal, kehatõsted.

Kõhu põikilihased. Küünarkülgtoengust jalatõsted.

Triitseps. Lihtsam variant: toengpõlvitusest kätekõverdused, käed vastu keha.

Kõhu põikilihased. Selililamangus, käed kuklal, põlvest kõverdatud jalad kõrval. Ülakehatõste või istesse tõus.

maraton.postimees.ee

XDREAM

Seiklusspordi viis aabitsatõde Kümneaastase seiklussportlase kogemusega Maret Vaher ISC Adventure Teamist jagab paar väärt nippi neile, kel on tekkinud huvi omal nahal järele proovida, mida peidab endas müstiliselt kõlav sari Xdream.

Hea on seigelda võistkonnaga, mille liikmete füüsilised võimed ja eesmärk on sarnased – minnakse siis välja võidule või raja läbimisele. Kuid siin on väike aga: pikemal, ligi ööpäevaseks venival võistlusel ei otsusta niivõrd füüsiline kui just vaimne suutlikkus. Tihti võib see, kes algul kõvasti jookseb ja rattaga sõidab, olla lõpuks vaimselt kõige rohkem väsinud, sest võistlus ei lõpe ega lõpe. Samas võib füüsiliselt kõige nõrgem osutuda selleks, tänu kelle ergutustele võistkond ei katkesta, vaid jõuab õnnelikuna finišisse. Mingil määral võib võistkonnaliikme vaimset nõrkust ette aimata. Kui sõber on muidu tore, aga kipub iga väikse tavaelu ebakõla peale nurisema ja pahandama, siis võib juhtuda, et seiklussport kui tippsport pole tema jaoks. Küll aga võib ta elamuse saada näiteks Xdreami pealtvaatajana või B-rajal seigeldes. Usutavasti on ajalugu täis pigem vastupidiseid näiteid.

2. Tehke ühiselt trenni Inimesel, kes pole sporti üldse teinud, on seiklusspordis raske. Tunde vältavat liikumist naudivad enim vastupidavusalade harrastajad, keda seiklussportlaste hulgas ongi enamik. Samas näiteks korvpallurid ja kergejõustiklased, kelle treening koosneb lühikestest spurtidest ning toimub enamasti saalis või staadionil, ei ole harjunud tunde kestva pingutusega, lisaks võivad nad ebatasasel pinnal liikudes esialgu väga kohmakad olla. Ka linnainimene ehmatab sageli ära, kui peab astuma teerajalt kõrvale künklikule heinamaale või võssa. Rääkimata rabast, kuhu minek paljude arvates võrdub uppumissurmaga.

Foto autor: Viivi-Anne Soots

1. Leidke paslik seltskond

Ei pea alati pea seljas kihutama. Pigem aru pidada, nagu seda teevad Xdreami etapil Elvas kogenud seiklussportlased Pilvi-Heli Vettik ja Reigo Luurmees. Seetõttu peaks enne seiklusvõistlust käima võistkonnaga koos näiteks maastikul jooksmas või matkamas, et nii jala- kui kerelihased sellise liikumisega harjuksid. Karta ei maksa ka vett ja pori: kraavidest läbisumpamist tuleb seiklusrajal sageli ette ning riided saab pärast puhtaks pesta. Enne võistlust võiks paar korda käia kanuusõitu harjutamas. Hea, kui üks võistkonna liige oskab tüürida, kuna sinka-vonka jõe ühest kaldast teise sõites kulub hirmus palju aega ja jõudu. Kanuu liigub ka kiiremini, kui kõige raskem mees ei satu istuma paadininasse, vaid keskele või tüüri.

3. Hankige korralik varustus Seiklusspordivõistluses on tavaliselt kolm ala: rattasõit, jooks ja kanuusõit, Xdreami pikemal rajal ka rulluisutamine. Korraldajad on hoolt kandnud kanuude laenutuse eest, kuid ratas, kiiver ning rulluisud peab igaüks ise kaasa võtma. Liikumine ühest kontrollpunktist teise käib kaardi abil, seega on enamasti vaja kompassi. Korralik, aga kindlasti mitte kõige kallim maastikuratas sobib seiklusspor-

Parem olla tugev Olles aastate jooksul võistelnud koos erinevate kaaslastega, nii nais- kui segavõistkonnas, on Maret Vaher olnud nii võistkonna nõrgim kui ka tugevaim lüli. Tema hinnangul on põnevam, ent ka stressirohkem olla võistkonna liider. Sel juhul peab peas kogu aeg väike protsessor surisema, mis kalkuleerib võistkonnaliikmete jõuvarude kõige optimaalsemat kasutamist – näiteks kas sõita rattaga mööda asfaltteed 10 km ringi või rammida otse mööda soist metsasihti. Seevastu tiimi kõige nõrgemana on ainus ülesanne hambad risti kaaslastel sabas püsida ilma midagi mõtlemata ja otsustamata. Loomulikult võivad võistkonna liikmete jõuvahekorrad võistluse ja hooaja jooksul muutuda ning tiim, kes muutunud olukorrale kiiresti reageerib, korraldades ülesanded ümber, on mõistagi edukam. Iga seiklusspordivõistlus on sisult tipptasemel meeskonnakoolitus.

XDREAM

maraton.postimees.ee

Maret Vaher: «Paradoksaalsel kombel pean oma suurimaks kordaminekuks üht hilissügisel toimunud 24 tunni pikkust võistlust Lätis, kus meie võistkonnal juhtus ridamisi äpardusi. Üsna raja algul oli meil segadus rajalegendist arusaamisega, mistõttu tegime 1,5-tunnise lisaringi. Võistluse kaheksandal tunnil lõhkesid suure pauguga ühe ratta rehv ja sisekumm, mida üritasime teibiga parandada, poolel rajal murdus minu ratta küljest käiguvahetaja, hiljem parandasime sama ratta ketti oma 10-20 korda. Ilm varieerus viiekraadisest paduvihmast karge hommikuse –5 kraadini. Meil oli seega põhjust käega lüüa ja katkestada rohkem kui küll, aga see ei tulnud jutuks. Kui me siis ikkagi napilt enne kontrollaega finišilinna veeresime, tulid mul meeleliigutusest pisarad silmi: ma poleks eales uskunud, et suudame selle raja määrustepäraselt läbida. Lõpuks saime neljanda koha. Suurim õnnestumine on saada endast jagu. Edestada mõnda teist võistkonda minuti või kahega on samuti tore, aga see on kõigest kaduv hetkeemotsioon. Püsivalt väärt on võit iseenda kahtluste ja hirmude üle ning see on ütlemata võimas tunne.»

Foto autor: Viivi-Anne Soots

Tähtis on võita iseennast

Maret Vaher mullu sügisel Võsu Bike Xdreamil. diks. Linnaratas hästi ei sobi liiga kitsaste rehvide tõttu. Ratta külge tuleks hankida kaardihoidja, mille peale kinnitatud kaarti saab sõidu ajal lugeda. Kaardihoidjaid pakuvad mitmed firmad, aga seda pole keeruline ka ise valmistada. Seikleja suvine riietus koosneb tavaliselt pikkadest liibuvatest pükstest, lühikese või pika varrukaga spordisärgist ja õhukesest peakattest. Rattasõidul on kohustuslik kiiver. Prillid ja kindad teevad raja läbimise mugavamaks, aga hakkama saab ka ilma. Eesti seiklusvõistlustel ei soovita kasutada spetsiaalseid rattapükse, kuna need võivad jõge või kraavi rattaga ületades märjaks saada. Märjad rattapüksid on ebamugavad ja võivad hõõruma hakata. Kuna rada kulgeb sageli mööda metsikuid paiku ja ratast tuleb käekõrval lükata, lähevad rattakingad sodi täis ja taas ei ole mõnus. Tihti on rattaetapi vahel jooksuetapp, mida on rattakingades läbida vaevaline ja mõnel juhul ka ohtlik. Näiteks on rongivagunite katustel rattakingades joosta libe. Enamasti kasutavad seiklejad võistlustel mitmesuguste firmade maastikujooksujalatseid.

4. Õppige kaarti lugema Seiklusspordis käib liikumine kaardi järgi, mistõttu on soovitatav enne orienteerumisega tutvust teha. Üldjuhul piisab, kui võistkonnas on üks, kes kaarti tunneb, aga sageli on võistlus üles ehitatud nii, et võistkonna kõik kolm liiget läbivad mingi jupi ük-

si oma kaardiga. Siis on eelis neil võistkondadel, kus kõik oskavad orienteeruda. Head kohad orienteerumise õppimiseks on Tartu ja Tallinna orienteerumisneljapäevakud, Põlvamaa teisipäevakud ja Võru kolmapäevakud. Täpsema info leiab kodulehelt orienteerumine.ee/paevak.

5. Ärge end nälga jätke

Tavaliselt võetakse rajal tarbimiseks kaasa energiageelid, eriti kui rada on 3–5 tundi pikk. Pikematel võistlustel võetakse kaasa mitmesuguseid toiduaineid ja süüakse kõike, mille järele isu tuleb. Isu on väga individuaalne ja varieerub nii koguses kui toitude osas ning seda võistlusest võistlusesse. See tähendab, et seljakotti tuleb pakkida või vahetusaladesse ette saata need söögid, mida arvatakse seekord süüa tahtvat: võileivad, banaan, kartulikrõpsud, rosinad, pähklid, vorstikesed, kohuke jms. Mõnikord tundub Snickers väga maitsev, aga teinekord ei taha selle lõhnagi tunda. Jook pannakse Camelbaki ehk joogisüsteemiga selga, nii jäävad käed vabaks ja saab joogi kergesti kätte. Ratta joogihoidjatesse tuleb panna kindlasti pudel või kaks – siis jääb seljas olev jook alles tarbimiseks jooksu- ja kanuuetappidel. Joogiks võib olla spordijook, aga hästi maitseb ka (mineraal)veega lahjendatud õunamahl, kokakoola või puhas vesi. Üks väike nipp: võistkonnakaaslaste vahel jagatud šokolaad annab palju rohkem energiat, kui seesama šokolaad üksi nosides ära süüa.

Swedbanki PERESPORDISARI

Tule 18. juuni 2011

väntama!

Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses TALLINN

Narva-> u-

JÜRI

ARUKÜLA PENINGI

Ke hr a->

r Ta

PERILA

ALAVERE TALLINN

RAKVERE VALGEHOBUSEMÄE

HAAPSALU

KOSE RIST

LEHTMETSA

PAIDE

VARGAMÄE PÄRNU

Individuaalne, pere- ja võistkondlik arvestus.

TARTU

VALGA

Lastele meelelahutusprogramm (külla tuleb Lotte) Lastehoiu võimalus – mäng ja puhkus Tule kogu perega ja võta sõbrad ka kaasa.

Võistluste info ja registreerimine www.sportinfo.ee 250 kiirema registreerunu Osavõtjate eelregistreerimine toimub: vahel loosib Mavic kingitusi! www.sportinfo.ee kuni 15. juuni 2011 AT Sport kauplustes Tallinnas (Mustamäe tee 50) ja Tartus (Sõbra 56) Kohapeal võistluspäeva hommikul (ainult sularahas) ALBU VALD

AEGVIIDU NELIJÄRVE JÄNEDA

SIMISALU

Paide, Tartu->

48 km ühisstart kell 12:00 24 km ühisstart kell 12:15 Lastesõidud 1 km kell 11:00 (sündinud 1999-2001) Lastesõidud 500 m kell 11:15 (sündinud 2002 ja hiljem)

as ik

ANIJA