Peegel (Mai 2013)

e l u s t i i l m a i 2 0 1 3

Sisukord Foto: Lilian Merila

4 PERSOON:

10 TEHNIKA:

Aive Levandi juhib üht Eesti edukamat kommunikatsioonifirmat, nõustab maailma ärihiide ning võitleb heategevusprojektide kaasabil eesti naiste tervise eest. Ent Aivel on ka üks suur ja taltsutamatu kirg – reisikirg.

S

ain eelmisel aastal sünnipäevaks väikese armsa taskuraamatu, kuhu sõbranna soovitas kirja panna ainult head mõtted. Kui seda nüüd aasta hiljem käes hoian, pean kahetsusega nentima, et see on tühi … Kas pole mul olnud häid mõtteid või pole mu elus midagi nii ilusat ja märkimisväärset juhtunudki, et seda kirja panna tasuks, küsisin eneselt. Õnneks ei ole asi ühes ega teises – häid mõtteid ja huvitavaid ideid, toredaid ja hakkajaid inimesi, sooje emotsioone ja ägedaid elamusi on selle aasta sisse mahtunud küll ja veel. Kuid samas on harjumus kogetut ja läbielatut vaid omaenese tarbeks ja hilisemaks meenutamiseks kirja panna töises formaadis lugudevuhkimisega sootuks ära kadunud. Vaid mõnikord, väga tugevatest emotsioonidest kantuna, teen märkmeid kontserdikavade servadele ning neid kavu hoian tööst tulenevalt tunduvalt sagedamini käes, kui oma vanu armsaid päevaraamatuid. Seda enam tahaksin, et kõik, kes Peeglit käes hoiavad, tunneksid, et need on õndsad ja luksuslikud hetked koos iseenda ja hea lugemisega. Sest eelkõige on luksus see, et need õndsad hetked meil üldse olemas on. Vähetähtis pole ka see, et neil hetkedel tärkaks inspiratsioon, et tunneksime taas indu tegutseda, avastada, et saaksime teada midagi uut ning tabaksime end unistamast … Öeldakse ju, et suurte tegude kordasaatmiseks ei piisa ainult planeerimisest ja tegutsemisest, eelkõige tuleb osata unistada. Kui mõelda maailmakuulsatele heliloojatele, kunstnikele, kirjanikele, teadlastele või praegustele uuendusteloojatele, siis niipalju kui nad on oma loomingu või ideede sünnitagamaid avanud, kumab sealt alati vastu suur uudishimu ja julgus unistada.

Seekordses Peeglis on palju muu põneva kõrval juttu kahest säravast naisest – Aive Hiiepuust ja Tiina Kuulerist, kelle puhul kõik eelöeldu ideaalselt paika peab. Tegutsedes küll täiesti erinevates eluvaldkondades, on neil mõlemal oskus teisi oma ideedega nakatada, asju käima lükata ning julgus unistada. Reisimine on üks võimalus oma unistused teoks teha, see rikastab ja arendab ning me ei ole naastes enam kunagi need, kellena teele asusime. Sestap tulebki end ikka ja jälle teele asutada, et kasvada ja areneda. Seda enam, et midagi imelist ootab meid alati veel kusagil ees.

Kuid paikadesse, kus tasuks kindlasti ära käia, ei lähe kunagi otseteed. Nii on ka elus – sihilejõudmine on tihti vaevarikas ja aeganõudev. Aga eks teekond ise olegi teekäijale parim tasu.

Kaunist suve – unistades, elamusi kogudes ja teeloleku puhast rõõmu nautides.

Räägime sellest, kuidas oma moodsa nutitelefoni võimalusi reisil otstarbekamalt ära kasutada ja millised äpid selleks välja on mõeldud.

16 LUKSUS:

1837. aastal Pariisis Thierry Hermèsi asutatud parfüüme, moe- ja luksuskaupu ning aksessuaare valmistav firma Hermès on olnud oma asutamise ajast alates peene maitse ja stiiliteadlikkuse sümboliks.

Baltman

14 MOOD/ILU: Uued tuuled moe- ja iluvallas

toovad meestele värsked lõhnad, tõhusad nahahooldustooted, ruudumustriga ülikonnad ning kirkad lipsud.

23 REIS: Kevad ja

suvi on reisimise aeg ning seekordses ajakirjanumbris jagame põnevaid reisiideid puhkuse veetmiseks nii maailmalinnades, maa peal ja maa all, kaunitel randadel ja romantilistel saartel kui ka vee peal ja kõrgel õhus.

32 ARHITEKTUUR:

Suve kodu on õues ning sestap pöörame pilgu just sinna – suvekööki, kus on mõnus nii lihtsalt aega veeta, argiselt toimetada kui ka külalisi kostitada.

30 HOBI:

Eestis tehakse aastas tuhandeid liitreid koduveini ning koduse veinitegemise eestkõneleja Tiina Kuuleri «Koduveini aabitsast» on saanud tõeline müügihitt.

Eksivad need, kes arvavad, et koduveinitegu algab sügisel – esimesed veinid pannakse käima juba praegu puhkevate kevadõite, kasemahla ja rabarberimahlaga.

34 DISAIN:

Suvise söögilaua katame kõige värskemate rahvusvahelisel sisustusmessil Ambiente esitletud lauanõudega. Need on lõbusalt värvilised ja fantaasiaküllaste vormidega.

Riina Luik Peegli toimetaja

36 NAUDING:

Kui vennad Bruno ja Marcello Ceretto 1973. aastal Itaalias Piemontes oma esimese veinimõisa ostsid, ei osanud nad aimatagi, et tuleb aeg, mil neid hakatakse kutsuma Barolode Kuningaiks. Peegel uurib, miks see austav tiitel neile anti. ||

Väljaandja: AS Postimees

||

||

38 GURMEE: Kuninglik spargel kuulutab kevadhooaja algust.

Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Riina Luik, e-post riina.luik@postimees.ee || Reklaam: Iris Öpik, e-post iris.opik@postimees.ee, tel 5303 6499 Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Järgmine Peegel ilmub septembris ||

||

3

4

Aive Hiiepuu – julge, särav ja sütitav Eesti Suhtekorraldajate Liidu president Aive Hiiepuu (Levandi) on kommunikatsiooni valdkonnas töötanud viisteist aastat ning teda tuntakse mitte ainult erakordselt pädeva erialainimesena, vaid ka tugeva sotsiaalse närviga, energilise ja säravatest ideedest tulvil naisena – kui Aive midagi ette võtab, siis ta selle ka ellu viib! Julgus ja söakus, millega see habras naine väljakutseid vastu võtab, võiks kadedaks teha nii mõnegi mehepoja.

Tekst Riina Luik Fotod Tiit Koha, erakogu

A

lates 2005. aastast juhib Aive koos abikaasa Andrus Hiiepuuga loodud kommunikatsioonifirmat LH Concept, mis tegeleb turunduse ja suhtekorralduse kontseptsioonide koostamise ja ellurakendamisega.

Tööpõld on lai: lisaks lugematutele Eesti-sisestele projektidele on Aive istunud ühise laua taga tõeliste rahvusvaheliste ärihiidudega, teinud koostööd nii Põhjamaade kui ka Balti riikide firmade ja suhtekorraldajatega. Kuid Aivet iseloomustab ka tugev sotsiaalne närv ning pole kaugeltki juhus, et ta koos oma sõpradest mõttekaaslastega kuus aastat tagasi MTÜ Naised Emakakaelavähi Vastu lõi – need südid naised on vabatahtlikena organiseerinud Eestimaa eri paigus sadu loenguid, aidates seda rasket, kuid ennetatavat haigust rohkem teadvustada. Lisaks eelöeldule on põhjus, miks seekord just Aivega intervjuud teeme, seotud tema vaibumatu reisikirega, mis tähendab ennekõike avastusretki ja seiklusi teiste kultuuride, religioonide ja inimeste juurde.

Kas reisimisest maade ja merede taha unistasid juba lapsena või on reisikirg seotud mingi konkreetse elamusega?

See kõik algas tegelikult sellest, et kui mul oli aeg otsustada, mis minust pärast keskkooli saab ja mida ma õppima lähen, olid minu vanemad seisukohal, et laps võib teha, mis talle iganes meeldib. Kord istusime maal vanaemavanaisa juures ja arutasime seda asja ning ma ütlesin, et tõenäoliselt lähen õppima ülikooli vene filoloogiat. Isa, kes oli muidu nii tolerantne, ütles: «Mis vene keelt? Vene keelt ei õpi meie peres küll keegi!» Aga mina olin lõpetanud Pärnus vene keele eriklassi, mul oli olnud super vene keele õpetaja Malle Šalda ja vene kirjandus oma sügavuses meeldis mulle väga. Vanaema võttis minu soovi kuuldes üllatuslikult hoopis teise hoiaku ja ütles, et kui ma ülikooli sisse saan, maksab tema mulle ise stipendiumi. Ja nii oligi, lõpetasin Tallinna Pedagoogilises Instituudis (nüüdne Tallinna Ülikool – autor) vene keele eriala ning selle kõrvalt omandasin ka inglise keele õpetaja kutse.

Ning vene keele valdamine tõi sinu ellu olulise pöörde, lennutades su sõna otseses mõttes laia maailma?

Just nii see oli! See juhtus esimese kursuse lõpus, mil avastasime grupikaaslase Kaiega ülikooli kuulutustetulbalt üleskutse tulla suvepraktikale lennufirmasse Aeroflot. Ema-isa, kes olid vaid üks kord elus lennukiga lennanud, ei olnud sellega päris nõus: mis mõttes stjuardessiks! Suvel lähed maale vanaisalevanaemale appi, mitte ei lenda ei-tea-millega ei-tea-kuhu! Ega ma ise ka selles väga kindel olnud, aga vanaema ütles: «Issand, kui tore mõte ja võimalus!»

Ja kuna tema oli pere arvamusliider, nagu nüüd on moekas öelda, siis läksingi kõplamise asemel stjuardessiks. Olgu öeldud, et ma polnud kunagi varem oma elus lennukiga lennanud.

Kuhu esimesed reisid sind viisid – üle laia «kodumaa»?

Absoluutselt, igale poole kogu Nõukogude Liidus: kaugele Siberisse ja isegi Kesk-Aasia riikidesse. Reisid olid väga pikad, mis tähendas, et kohapeal oldi paar päeva ja kõik oli seejuures kinni makstud – see oli noore inimese jaoks uskumatu elamus ja kogemus! Enne seda läbisime koolituse, näiteks õppisime õppeplakatite abil, kuidas kõrbes ellu jääda. Lennukid olid TU134 ja JAK-40, seda õudset metallilõhna ja reisijate suitsetamisest tingitud õhupuudust neis ei unusta ma iial. Mu esimene tööpäev nägi välja selline: Tallinn–Kärdla–Kuressaare–Kärdla–Tallinn – «piimaring» –, nagu seda liini

omavahel nimetasime. See tähendas kokku kaheksat ülelendu päeva jooksul, kusjuures teenindasin kõiki lende üksi, sest JAK-40-l oli üks pardateenindaja.

Enne seda polnud ma päris lennukis seeski käinud, kuid ega lennuhirmu ei jõudnud tunda, käed-jalad olid nii tööd täis. Kui õhtul kõik need tiirud tehtud olid, tundsin end nagu kogenud stjuardess! Töötasin Aeroflotis kaks suve ning kui ülikooli lõpetasin, läksin sinna stjuardessina tööle. See oli väga põnev aeg, rahvusliku lennukompanii Estonian Airi sünniaeg (EA asutati 1. detsembril 1991 – autor). Töötasin stjuardessina paar aastat, seejärel läksin tööle Viru hotelli peaadministraatoriks. Hirmu või ebalust ei ole ma kunagi vastutusrikkal ajal kogenud, sest töötanud Frensis klienditeenindajana Tiina Tšatšua käe all, olin saanud juba ülikooli ajal hindamatu kogemuse.

Lennupisikust ei saavat lahti, kuidas sina loobuda suutsid?

Ega lennupisikust saagi lahti! Kuigi ma toona seda reisikirge nii otseselt ei teadvustanud, mõjutas see mind kindlasti. Lennunduses töötavad tõesti väga erilised inimesed, minu jaoks polnudki see niivõrd töö, kuivõrd suur ja põnev seiklus – mul oli au olla esimeste seas, keda Estonian Airis välja õpetati. Endiste stjuardesside kõrval oli umbes kahekümne viiene eesti tüdrukute punt ja meil oli oma Eesti lennufirma vormi kandes äärmiselt uhke tunne. Kuid kõik minu töökohad on loomulikul moel kasvanud välja eelmisest ja alati võtan sealt kaasa mõned väga head inimesed, kellega jään aastateks suhtlema.

Kas selle foonil ei tee sulle hingevalu olukord, milles meie rahvuslik uhkus praegu on?

See läheb mulle endiselt väga korda. Küsimusele, kas Eestile pole mitte oma rahvusliku lennukompanii ülalpidamine suur luksus, on minu vastus, et nii väikese rahvaarvu juures ja külmas põhjalas elada on üldse üks suur luksus ning peame Estonian Airi hoidma nagu kalliskivi. Kui meil oleks riigis kõik paigas ja suudaksime oma sisemisi varusid paremini jaotada, oleks oma lennufirma doteerimine meile jõukohane. See ei pruugi kunagi palju sisse tuua, kuid selle väärtus on muus: see on osa meie olemasolust, nagu ka keel.

Suhtlus välisilmaga on Eestile hädavajalik, ja inimesed peavad saama liikuda.

Oma töö tõttu pead sinagi väga hästi teadma, kuhu suunas Eesti tervikuna liigub?

Eesti liigub küpse Euroopa suunas, kuid Eesti lööb nii mõneski asjas vanu Euroopa riike juba praegu üle. Näiteks riigiteenused: kui kiiresti meil asjad käivad ja kui lihtne see on! Meil on tulnud üle elada nii palju raskusi, ja raskused liidavad. Vana Euroopa on elanud suhteliselt turvalises kapslis. See on nagu organisatsioonis – kui sul läheb hästi, muutud laisaks. Kui sa pead aga olema kogu aeg vormis, selle nimel pingutama, läheb sul suure tõenäosusega hästi. Ka nendes ettevõtetes töötavate inimeste kogemused on palju rohkem väärt: nende silmad säravad, nad on otsiva vaimuga, nad peavad iga päev näitama üles loovust ja leidma lahendusi keerukatele olukordadele. Auväärsetes lääne korporatsioonides on inimeste töörida ülimalt kitsas, lahendused ette antud – seal pole pooltki seda mis meil, ja nii on see neil olnud juba mitu põlvkonda järjest …

Missugune on Eesti tee?

Me oleme oma tee Euroopa Liitu, eurotsooni liikmeks saades ja NATOga

5

oli peaminister ja riigihanke võitis Peep Mühlsi käe all Hill & Knowlton, kus ma tookord töötasin. Kui Kaidi Ruusalepp aastaid hiljem mulle ettepaneku tegi tulla nendega (Nasdaq OMX) Armeeniasse pensionireformi nõustama, pidin nelja päeva jooksul Armeenia kultuurilist ja regionaalset eripära arvesse võttes «ehitama» neile sobiva mudeli. Algul ei arvanud armeenlased Eestist, kogu sellest võõraste ja võõras keeles (kogu suhtlus toimus inglise keeles) õpetamisest suurt midagi. Nad ei teadnud tuhkagi ei PR-firmadest ega suhtekorraldusest, kuid pärast minu ettekannet olid nad surmkindlad, et just seda imeasja nad vajavadki! Hakkasin Armeenia valitsuse nõustajana tööle Euroopa Liidu esinduses, poolteist aastat elasin ja töötasin iga kuu kaks nädalat Jerevanis ja ülejäänu Eestis, et hoida elus oma siinseid projekte. Sellest ajast sain endale kaasa eluaegsed sõbrad, kellega olen terve Armeenia läbi sõitnud. Üks megaelamus kõikide teiste kultuurilooliste kohtade kõrval oli öine väljasõit nõukaaegsesse Byurakani tippobservatooriumisse, kus vaatasime hiigelteleskoobiga Saturni.

Aive ja Andruse kodus on hiiglaslik maakaart, kus on kõik nende reisid kenasti peal. Väike Laura «korrastab» emmeissi suveniiride riiulit.

liitudes juba valinud. Need valikud on andnud suunised ja pannud peale kohustused, nüüd on küsimus, kuidas me suudame seda kõike ühitada ja jääda seejuures iseendaks ning viia ellu asju (vaatamata eurodirektiividele), mis meile on olulised. Peame endale kogu aeg meelde tuletama, et igavesi asju pole olemas. Kui me seda ei tee, oleme väga haavatavad. Meie ametnikud liiguvad paraku samuti selles suunas, et ajavad järjest kitsamat rida ega näe tihti enam tervikpilti. Küsimus on: kus on need inimesed, kes selle pildi kokku paneksid? Ja neid peaks olema palju, seda enam, et meid endid on nii vähe!

Palju on räägitud, et intellektuaalid ja erialainimesed on end teadlikult poliitikast taandanud ning seal juhivad protsesse valdavalt poliitkarjeristid.

Karjääripoliitikute domineerimine on äärmiselt suur oht ning see on poliitikat ja selle tegemist täielikult devalveerinud. Me ei saa neid inimesi ametnikena alahinnata, kuid kurb on see, et nad domineerivad ja neil on võimalus vastu võtta nii palju otsuseid ning et need otsused mõjutavad paraku kõiki. Suur häda on nende puhul sotsiaalse küpsuse puudumine, ent kui need inimesed midagi ütlevad, on see kohe esikülgede uudis ning selle kõrval unustatakse ära, või jäetakse tähelepanuta tunduvalt olulisemad teemad ja probleemid. Me oleme ise kasvatanud neid «kukekesi», kes kogu aeg kireda ja domineerida tahavad.

Kuid suhtekorraldajana on sinu töö ju sisuliselt sama: panna suurtele juhtidele õiged sõnad suhu. Me ei saa enam vastust inimeselt endalt, avalikkuseni jõuavad n-ö filtreeritud, juriidilis-poliitiliselt korrektsed sõnumid.

Minu töö on suurendada mõistmist, ja tõepoolest: aidata organisatsioonidel selgemalt formuleerida avalikkusele saadetavat sõnumit. Kui need, kelle suust me tahaks otse neid vastuseid kuulda, seda alati ise teeksid, tekiks sellest vaid suur segadus: nad ei saaks siis üldse oma tegelikku tööd teha, tihti räägivadki nad seepärast liialt sirgjooneliselt.

Aga mida teeb meedia? Plaksutab õnnest käsi ja hakkab öeldut kohe tsiteerima, kontekstiväliselt kildudena avaldama. Näiteks suure korporatsiooni juhi, kelle firma aktsiad on noteeritud New Yorgi börsil, igal sõnal on kapitalistlikus majandusühiskonnas kahjuks nii tohutu kaal ning vastutus seetõttu tohutu. Oleme unustanud, et nõukogude ajal oli veel suurem filtreerimine ja vastused olid ka ette antud ning seda tööd ei teinud mitte suhtekorraldajad, vaid ideoloogiaosakonnad! Suhtekorraldaja on vaba inimene, ta on siiski ainult abiline, kes aitab ettevõtte strateegiate väljendamist või juhi mõtteid korrastada ja vormistada.

Kui kiirelt sa n-ö läbi hammustasid, kuidas sellise kultuuri ja ajalooga riigis nagu Armeenia asjad käivad – kiiret taipu on sageli vaja ka reisides, kas pole?

Muidugi! Sealgi on süsteemid ja struktuurid olemas, aga need töötavad lihtsalt teistmoodi kui meil läänes. Läänlaste arusaam, et asjad peavad kõikjal maailmas käima nii nagu neil ning et kõik peavad tegema nii, nagu meile meeldib, on väga tagurlik. Me hämmeldume või oleme suisa pahased, kui keegi talitab harjumatul viisil – see kõik on raisatud aeg ja emotsioonid, nautigem seda, et kusagil käivadki asjad teisiti.

Sinu reisisihid on sind viinud enamasti väga kaugetesse, eksootilistesse või isegi suisa ohtlikesse riikidesse ja paikadesse. Miks sa seal käid?

Kui me Andrusega tuttavaks saime, töötasin veel Estonian Airis. Oleme pika aja jooksul väga palju koos reisinud ja arenenud: Andrus töötab küll juhina, kuid on hingelt muusik, väga loominguline inimene. Tegelikult ei peaks me natuuri poolest üldse sobima, aga me täiendame teineteist suurepäraselt. Andrus on strateeg, ta vaatab asju nii: siin on elukaar, siin on maailmakaart, siin kalender ja eelarve. Selle järgi paneb ta paika reisid, kus me peaksime tema meelest elu jooksul ära käima. Kuni sa veel jaksad ja su jalad veel ei valuta, peaks ära käima kõige kaugemates paikades, rannapuhkuseni jõuame siis, kui võhm on väljas. (Aive naerab.) Algul ma ei adunud, et see on teadlik valik, kuid meil on kodus maakaart, kus on kõik meie reisid peal ja sealt nähtub, et nii see ongi läinud. Siis loeb Andrus pool aastat raamatuid, valmistab kõik ette, minu ülesandeks on kogu reisi korraldamine: piletid, viisad, hotellid, transport. Reisimine on mind meeletult õpetanud ja muutnud ülitolerantseks, mind ei üllata enam miski, pigem ma naudin kui kardan väljakutseid.

Mis hetkest sa tajusid, et suudad seda: lasta asjadel minna, elul kulgeda?

Paljude jaoks jääb see elu lõpuni probleemiks ja teeb reisimise väga keeruliseks.

Enamik inimesi maksabki just seetõttu, et nad seda ei suuda, mitte reisi ja elamuste,

Milline on olnud sinu jaoks kõige hullumeelsem suhtekorraldusalane ettevõtmine?

See juhtus palju aastaid tagasi, kui veel Fontese erakoolis (nüüdne Audentes) koolitusja turundusjuhina töötasin. Kord astus uksest sisse üks vene keelt kõnelev ärimees ja ütles, et teil on siin ärikool ja et tal on Moskva lähedal Ivanovos suur kauplus, kus ta tahaks teha «hullud päevad» nagu Stockmannis. Meile anti aega kaks nädalat ja me tegimegi need «hullud päevad» Ivanovos ära – suuremat väljakutset enesele olnuks raske tahta! Mul on selgelt silme eest, kuidas istusime tolleaegse üliõpilasesinduse juhi Marika Tammega Balti jaamas Moskva rongi ja valmistasime sõidu ajal tööplaani ette. Muidugi ei oleks see kõik saanud võimalikuks ilma karismaatilise juhi Tea Varraku toetuseta. Tugevatel juhtidel on üldse mu elus olnud suur roll, kõik nad on jätnud minusse olulise jälje, tänu millele olen igat järgmist sammu palju kogenumana alustanud.

Sel hetkel me isegi ei andnud enesele aru, kas tegu oli mingi turunduskampaaniaga või suhtekorraldusega, lihtsalt tegime paugust ära ja kõik.

6

See on seni jäänud sinu kõige pöörasemaks ettevõtmiseks?

Eks Armeenias pensionireformi ettevalmistamine oli peaaegu sama pöörane. See algas sellest, et olin juba Eestis tegelenud pensionireformi küsimustega ajal, mil Siim Kallas

Reisileminek eeldab põhjalikku kodutööd, Aive reisiraamatute kogu on muljetavaldav.

vaid peavalu eest, mis reisiga kaasneb. Iga kogemus rikastab ja see sõltub ainult inimesest endast, kui «rikka» või «vaesena» ta reisilt naaseb. Meil jääb igalt reisilt maha häid sõpru-tuttavaid, kellega oleme hiljem kirjavahetuses, on neid, kes on tulnud meile Eestisse külla.

Kas on olnud mõni reis, mis on sind või sinu maailmavaadet sügavalt muutnud?

Iga reis muudab ja õpetab. Aafrika on mu lemmik, sest seal on kõige keerulisem ringi reisida igas mõttes, ent kui sa juba seal hakkama saad, siis pole enam miski võimatu. Aafrikas on füüsiliselt ja klimaatiliselt raske ning ka inimeste mentaliteet on teistsugune – nad on kõik nii lapsemeelsed, mis teeb asjaajamise keeruliseks, teisalt on see aga oma erilisuses ka nauditav. Aafrikas on kõik rohujuure tasandil ja ehe, kuid see väsitab kohutavalt. Aafriklaste lapsemeelne elule lähenemine erineb väga Aasia religioossest elukäsitlusest. Samas on Indias minu kogemuse kohaselt vaimsuse ja vaesuse vahekord 30 : 70. Kahjuks. Indias on väga palju ilusat, aga ka väga palju kurba.

Kust oled koju naasnud kõige raskema südamega?

Tiibetist. Lõhutud templid, nutvad kerjused … Enne ma uskusin, et kuna seal on nii tugev vaimsus ja eksiil, siis Tiibet kord veel tõuseb ... Nüüd, seal käinuna, võin öelda, et nad on nii tümaks tehtud, Tiibet on nii läbi imbunud Hiina kohalolust, mida suurendab veelgi raudtee, et nüüd on seal kõik läbi ... Birmastki olen tulnud ära väga raske südamega: kui tore ja armas maa, millised inimesed ja milline särav kultuur ning mis sellest kõigest on saanud! Ka Mali ei ole praegu enam kindlasti see, mis mõned aastad tagasi, mil Timbuktu lähistel kõrbes tuareegide festivalil käisime. Neil puhkudel tahaks appi karjuda! Maliga aga näiteks seostub ka üks äraütlemata armas ja soe kohtumine ning sõprussidemed. Seal kohtusin fantastilise eestlannaga, nüüdseks juba Eesti aukonsuliga Malis Eva Dialloga, kes on mulle nagu vanaema eest ja tema peab mind nagu oma tütreks (tal endal on kolm poega). Kui me Andrusega esimest korda Evaga

südaööl Bamako bussijaamas kohtusime, oli see nagu filmis: valge naine mustas Aafrika öös vana päevinäinud Mercedesega ... Kuna oli jõuluaeg, siis oli Eva meie vastuvõtu puhul teinud hapukapsaid ning et meeleolu luua, pani käima vana VHS maki – esines TTÜ meeskoor, ja seal laulis Andrus! See oli uskumatu ja unustamatu hetk meile kõigile!

Kui Eva Eestisse tuli, viisime ta TTÜ meeskoori kontserdile.

Missugusest kultuurist sul on olnud kõige raskem aru saada?

Kuna olen nõukogude aja laps ning mul puudub religioosne taust ja vastav haridus, siis tunnen, et selle puudumine tekitab vahel probleeme. Religiooniõpetus pole ju ainult religiooni õpetus, vaid ka hingekultuuri ja kultuuri õpetus laiemalt ning minu meelest me alahindame selle tähtsust. Aafrikas ei anna see puudujääk ehk niivõrd tunda, kuid neis maades, kus on tugev vaimsus, mis on ju alati usuga seotud, ei oska ma alati lugeda märke ega saa paljust aru. Kuna olen reisidel väga tagasihoidlik – õpitakse eelkõige vaadates ja jälgides –, ei ole ma suuri vigu teinud.

Kas oled sattunud tõelisse ohtu?

Ohtlikuks pean olukorda, kus on otsene oht mu elule. Aafrikas võid isegi autoteel surma saada, sest liikluskultuur on seal olematu. Kord sõideti meile lihtsalt otse laupkokkupõrkena sisse ja meie autojuht pandi vangi ning meil polnud, eemal tsivilisatsioonist, kuhugi minna, kaheksa päeva läks, kuni ta välja lasti. Kuid tragikoomilisi juhtumeid on ka lähemal ette tulnud. Kord oli meil president Lennart Meri väikelennuki ehk «metsavahi» (kuna see saab maanduda otse põllule) pardal ja lendasime Võnnu lahingukivi avamisele. Mina olin esindusstjuardess. Kohutavalt müristas ja lõi välku, lennuk lendas nii madalalt, et kõht puudutas juba kuuselatvu ja rappus kohutavalt.

Mul oli süda nii paha, et ma ei suutnud üldse oma toolilt tõusta ja saatsin VIPidele tagareast kandikuid alkoholi ja suupistetega edasi. Kui lõpuks maandusime, oli ainuke asi, mida ma teha suutsin, end murule pikali visata. Lennartiga juhtus üldse toredaid lugusid: kord varahommikul küsis ta putru, aga ega lennukis VIPidele ju putru ei pakuta, vaid vahuveini ja peeneid suupisteid! Sellest päevast alates aga oli kõigil presidendi reisidel kaerahelbepuder olemas.

Oled olnud seotud mitmete heategevusprojektidega: emakakaelavähi ennetustöö ja SOS lasteküladega. Kas need on välja kasvanud sinu tööst või on sul selleks olnud mingi isiklikku laadi tõuge?

Eelkõige on need tulenenud minu tööst, kuid kõige pikemat aega – käib kuues tegevusaasta – olen olnud seotud emakakaelavähi teavituskampaaniaga. See sai alguse emakakaelavähi temaatikaga seotud projektist, mida juhtisin ning tänu millele sain sellest kurjast haigusest väga palju teada. Minu tutvusringkonnas oli palju noori naisi, kes olid selle teemaga samuti tavapärasest enam kursis ja kellele see väga korda läks. Võtsime punti naistearstid dr Kai Haldre ja dr Terje Raua meid sel teemal harima.

Nad ütlesid, et kui saaksime oma entusiasmi ja oskustega selle haiguse ja olukorra teadvustamiseks eesti naiste heaks midagi ära teha, oleks see väga tänuväärne ettevõtmine. Emakakaela sõeluuringute tase oli toona äärmiselt madal. 2006. aastal lõime MTÜ Naised Emakakaelavähi Vastu ja otsustasime, et teeme seda tööd vähemalt viis aastat. Oleme pidanud sadu ja sadu kooliloenguid igas Eestimaa paigas, ilma et keegi oleks meid rahaliselt toetanud. Sel aastal andis sotsiaalministeerium meile esimest korda projekti toetuseks raha. Meie tugevasse sõpruskonda, kellega me neid projekte veame, kuuluvad näiteks Reet Roos, Pille Minev, Gerda Tammerik, Maret Soom, Heti Tulve, Gerly Kedelauk, Riina Odnenko, Egle Eller-Nabi jpt. Need on naised, kellega ma võin tõepoolest rindele minna kui vaja, ent me reisime samuti palju koos.

SOS lasteküla aitan alati hea meelega, sest iga neile antud mõtte-nõu elluviimine loob vastutasuks ühiskonnas silmiavardavat ja heategevuslikku mõtteviisi.

Kas soov ühiskonda aidata on tulnud koos sisemise küpsusega või oledki sa oma loomult maailmaparandaja?

Maailmaparandamise soov võib sinus olemas olla maast madalast, kuid see arusaam ja vajadus tegutseda tuleb ikkagi koos sotsiaalse küpsusega. Eriti kui sa näed vaesust ja viletsust enda ümber. Pruugib vaid mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast välja sõita, kui see kõik sulle vastu vaatab. Ka minu kodumaja vastas Eha tänaval (seal asub Eesti Punase Risti esindus – autor) asuvas supiköögis lookleb igal hommikul saba ... Sellist asja ei tohiks nii väikeses riigis nagu Eesti üldse olla!

Kas sinu jaoks on vahet, kus sa elad? Tahaksid elada looduslähedases kohas, sind maale ei tõmba?

Minu jaoks pole elukohal mingit põhimõttelist vahet. Praegu on mu elu Tallinnaga seotud, kuid tegelikult võiksin elada ükskõik kus riigis, ükskõik mis kohas – ma saaksin hakkama, linnas või maal. Minu jaoks on kusagil elamine seotud eeskätt praktilise lähenemisega: kus on parasjagu mõistlik olla. Muidugi peab inimesel olema eesmärk, mille poole ta püüdleb, aga tegevus ja teekond ongi eesmärk. Kest, mis su ümber on, tuleb ja läheb …

8

Peegel tänab koostöö eest Tallinna Botaanikaaeda.

Parim abiline reisil – nutitelefon Tekst Kuldar Kullasepp, foto Corbis/Scanpix

Korralik ettevalmistus ja hoolas kodutöö võivad reisil alt vedada, kui väljatrükid maha ununevad või koos pagasiga kaduma lähevad. Ja üldse – kas poleks võõrast linna palju mugavam avastada nii, et käed vabad, kuid vajalik info ikkagi peopesal olemas?

R

eisiabilise nimi on nutitelefon ja see on tänapäeval peaaegu igaühel taskus.

Vaja on vaid üles leida kasulikud reisirakendused ja asuda maailma avastama.

Reisimisel on mitu tahku ja peaaegu igaks olukorraks on olemas ka rakendused, mis elu lihtsamaks muudavad. Esialgse reisiplaani tegemine käib tänapäeval arvutis, mille abil soetatakse nii lennupiletid, majutus kui vajadusel autorentki. Juba nende tegevustega tekib paras kogus tähtsaid broneeringunumbreid, kellaaegu ja aadresse. Neid aitavad koondada rakendused nagu WorldMate, TripIt või Kayak.

Tegemist on teenustega, mis koguvad kokku vajaliku info ja esitavad seda loogilises järjestuses – millal kuhu minema peab ja mida tegema. Teenus on üles ehitatud niivõrd hästi, et paljudel juhtudel ei pea reisi puudutavaid andmeid ise lisama, piisab vaid e-pileti või broneeringukinnituse edastamisest etteantud meiliaadressile. Süsteem ise leiab sealt vajaliku info, salvestab sinu kontole ja kuvab mobiiltelefonis. Enamikul juhtudel piisab seejuures teenuste tasuta versioonidest, kuigi on ka tasulisi variante, mille funktsionaalsus laiem. Näiteks teavitab telefon sel juhul lennuaegade muutustest.

Omal käel reisimist ette võttes oleks kindlasti soovitav mõni nendest rakendustest/ teenustest ära proovida. Juba sihtkohas olles on nutikaid reisirakendusi samuti üksjagu. Olgu tegemist kogenud reisijaga või vaid aeg-ajalt koduriigist välja sattujaga, üldiselt teatakse sõnapaari Lonely Planet, mille kõrvale on tekkinud ka TripAdvisor. Kui Lonely Planet küsib iPhone’i paigaldatava linnagiidi eest 3,59 eurot, siis TripAdvisor on tasuta. Teisalt tuleb muidugi hinnata Lonely Planeti tegijate pikaajalist kogemust, mis tagab TripAdvisoriga võrreldes usaldusväärsema sisu. Kõige mõttekam on aga kasutada mõlemat paralleelselt. Pakutavate võimaluste poolest on nad suuresti sarnased – vaatamisväärsused, põnevad söögikohad, populaarsemad kauplused ja sekka ka ajaloolist infot. Sarnaselt Lonely Planetiga pakub

10

TripAdvisor ka konkreetsete linnade giide. Tänu telefonis olevale GPSile juhatab TripAdvisori e-giid sind valitud restorani, kusjuures paljude restoranide puhul saab juba enne teele asumist vaadata üle menüü ja vajadusel helistada, et laud broneerida.

Lisaks spetsiaalsetele reisirakendustele on palju abi ka telefoni eelpaigaldatud kaardirakendustest. Androidi puhul on suureks abiks Google Maps, mis enamikus riikides toimib ka navigatsioonirakendusena. See on eriti kasulik juhul, kui võõrasse riiki minnakse vaid korra ja kalli navigatsioonirakenduse ostmine pole meeltmööda.

Ka Google Maps sisaldab infot vaatamisväärsuste jpm kohta (näiteks ühistransport).

Google tuleb abiks teisegi rakendusega – Google Translate ehk tõlk. Rakendus võimaldab tõlkida väga paljusid keeli ning on asendamatuks abiliseks täiesti võõras keelekeskkonnas. Nutiseadmetele mõeldud reisirakenduste hulk on tõesti suur ja paremiku üleslugemiseks oleks vaja veel palju leheruumi, kuid kindlasti tasuks heita pilk nii Androidile kui iOSile loodud Wikitude’ile. See augmented reality ehk nn täiendatud reaalsuse rakendus lubab suunata mobiilikaamera mõnele objektile, kuvades seejuures info kaamerasilma ette jääva kohta ehk siis saad teada, millega on tegu. Teave pärineb reisisellide poolt uuendatavast Wikitraveli keskkonnast. Et kodustega ühenduses olla, tuleks kindlasti kasutusele võtta Skype. Olles oma telefoni varustanud kohaliku piiramatu andmesidepaketiga, on võimalik igal hetkel helistada, olgu siis tasuta teisele Skype’i kasutajale või väikese raha eest tavatelefonile. Skype on asendamatu kaaslane olukorras, kus sugulased kodus olles reisile kaasa elavad. Skype’ile on populaarne alternatiiv Viber, kuid see ei võimalda telefoninumbritele helistamist. Tasuta sõnumite saatmiseks on populaarseim rakendus WhatsApp, samuti on populaarne XMS. Kõik eelnev toimib ilusti, aga ainult juhul, kui oled hoolitsenud andmesidevõimaluse eest.

Enamik rakendusi vajab töötamiseks internetiühendust. See soovitus laieneb üldse mobiiltelefoni kasutamisele välismaal – veidigi pikemalt kodust eemal viibides tasuks uurida võimalusi kohaliku ettemaksuga telefonipaketi soetamiseks.

Olenevalt riigist võib see tekitada segadust ja tunduda kallis, kuid Eesti mobiilioperaatori SIM-kaarte välismaal kasutades võib see kaasa tuua ootamatuid arveid. Kindlasti tasuks enne teele asumist uurida rändlustingimusi oma sideoperaatori käest.

Selle suve päikeseprillid on suuresti retrohõngulised, meenutades 70ndaid ja 80ndaid.

On suurt klaasipinda, heledaid pastelltoone, liblikaid ja lilli.

Prilliraamid on sellel kevadel suhteliselt julged, tugeva joonega, meenutades paarikümne aasta tagust moodi. Juurde on tulnud värve, eriti plastraamide puhul, vähemaks on jäänud kive sangadel ja sang ise on muutunud kitsamaks.

Kõikidesse tavaprilliraamidesse on võimalik paigaldada optilisi päikeseprilliklaase.

Christian Dior Hind 360 €

Porsche Design on modernsete materjalide kombinatsiooni ning unikaalset ja innovatiivset disaini ühendav luksusbränd.

Porsche Designi ülikerged ja elastsed päikeseprillid tagavad ideaalse kandmismugavuse. Paljudesse prilliraamidesse on võimalik paigaldada ka optilisi prilliläätsi. Prilliläätsede värvitoonide valik on mitmekesine, sh polaroidfiltriga. Selle aasta Porsche Designi päikeseprilliraamide märksõnadeks on kuldne ja must, kusjuures enamik mudeleid on saadaval 4-5 värvitoonis!

Vaata lisaks: www.porsche-design.com/shop

Hinnad alates 280 €

www.cartier.com

Hinnad alates 399 €

Tuntud Rootsi disainer

Efva Attling

on omanimelise prillikollektsiooni looja firmas Scandinavian Eyewear AB alates aastast 2002. Efva Attlingu lemmikvärvitoonid on must ja valge ning metallidest hõbe ja black onyx. Efva Attlingu päikeseprillid on eksklusiivsed, isikupärase disainiga ja naiselikud. www.scandinavianeyewear.se • www.efvaattling.com

Hind 260 €

Hind 260 € Hind 240 €

TALLINN, Tartu mnt 6 ja Rävala 6. Tel +372 661 2106, www.opti.ee

Hind 280 €

Stiilse mehe kevad Tekst Britt Rosen Fotod Baltika, tootjad

Kui mees julgeb sel kevadel garderoobi pisutki erksaid värve poetada, on ta hooaja võtmetrendi juba veidike tabanud. Kirkas toonis triiksärk, lips ja rinnarätt juhatavad ka konservatiivse härrasmehe moelainele.

V

äike annus edevust ei teeks päikese tulles ühelegi mehele paha.

Mood näiteks soosib seda, kui ka ülikonda vürtsitatakse särtsakamate värvidega – lisaks kirkamat tooni triiksärgile võivad näiteks aksessuaarid, lips ja rinnarätt välimusega imet teha.

Kes hädas värvide sobitamisega, valigu hooajale meelepäraselt toon toonis triiksärk ja lips. Rinnaräti osas võib olla mängulisem, kuigi kogu koosluse tonaalsuse järgimine ei teeks paha. Vaba aja riietuseski võib panustada rinnarätile ja kelmikale sallile, mis elegantse hooletusega kaela ümber seotud.

Võidukäiku jätkab keha järgiva siluetiga üherealine ja kahe nööbiga ülikonnapintsak, püksid hoiavad endiselt kitsamat joont. Kel kuraasi rohkem, võib jalga tõmmata punased või rohelised vaba aja püksid ning nende sääred trendikalt pahkluuni üles keerata. Või siis kanda suvesooja tulles tänavust kuumemat uudist, šortsipikkuses pükstega ülikonda.

Hiljuti jõudis Eestisse kultussari Kiehl’s, mille kosmeetika austajate sekka kuulub ka Hollywoodi täht Brad Pitt. See on üks esimesi kosmeetikafirmasid maailmas, mis hakkas valmistama spetsiaalselt meestele mõeldud nahahooldusvahendeid.

Nende legendaarseimas meestesarjas Facial Fuel Collection leidub nii nahapuhastajaid, koorijaid ja niisutajaid kui ka habemeajamistooteid. Kui aga on vaja kosmeetikat ekstreemsematesse oludesse, otsige neid nime alt Cross Terrain – valikus on vee-, higi- ja tuulekindlad päikesekreemid; pesugeel, mis mõeldud nii näole, juustele kui ka kehale jm.

On juba kuulda, et mehed ei põlga meilgi kiigata Kiehl’si naiste kosmeetikat – Midnight Recovery Concentrate on seerum, mis ka pärast pikale veninud õhtut hommikuks väsimuse märgid viib ja nii mõnegi mehe kinnitusel tõhusalt toimib.

Biothermi meestekosmeetika täienes kerge geelkreemiga Total Perfector, mis annab nahale niiskust, värskust ja ühtlasema jume.

Pahvak kastevärskust tuleb ka kõigist uue Aquafitnessi sarja pudelitest – deodorandist, dušigeelist ja tualettveest, mis iseäranis hästi passivad aktiivse elustiiliga meestele.

Baltman

Boss Orange Feel Good Summer on Bossi karge ja värske hooajaparfüüm, millest õhkub veenoote, rohelise õuna ja puidu aroome.

Just säärane lõhn, mida kanda palaval suvepäeval, ümbritsemaks end rõõmsa lõhnalooriga.

14

Lihtsus ongi luksus, ütles kunagi moelegend Christian Dior. Seesama lihtsus on märksõnaks, mis Diori parfüümimaja uut ajatut ja elegantset meestelõhna Dior Homme Cologne kõige rohkem iseloomustab. Selle aroomibukett on mehelik, puhas ja värske, koosnedes bergamotist, tsitruselistest, greibiõitest ning valgest muskusest.

Giorgio Armani täiendas oma kuulsat meeste lõhnaklassikat, Eau Pour Homme’i Eau De Nuit’ga. Selle loojad nendivad, et eriti hästi sobib see külluslik vürtsidest, seedrist ja iirisest segatud parfüüm neile meestele, kes otsivad elegantsi ka õhtuks ja ööks.

Baltman

Moeloo üks kultuslikumaid käekotte - Kelly.

Ajalugu on luksus

Mis ühendab stiiliikooni Grace Kellyt, kuninganna Elizabeth II, paparatsode lemmikut Victoria Beckhami ning telesarja «Seks ja linn»? Kuulsus? Ei, hoopis kultusmärk Hermès.

Tekst Britt Rosen Fotod Scanpix, Corbis, Hermès

M 16

õistagi on neid maailmanimega Hollywoodi tähti, meelelahutusstaare ja ärituusi, kelle outfit’is mõnd Hermési moemaja ihaldusväärset kultuseset vilksatamas nähtud, märgatavalt rohkem. Kultusseisusesse tõusnud esemeid on aga 1837. aastal väikesest Pariisi sadulsepatöökojast välja kasvanud Hermèsi moemaja andnud moeajaloole vähemalt kolm: The Kelly Bag ehk Kelly kott, The Birkin Bag ehk Birkini kott ja Hermès carrés ehk siidrätik. Kõik need legendaarsed aksessuaarid sündisid möödunud sajandil ehk kümnendeid hiljem, kui Thierry Hermès oma äriga alustas, valmistades Euroopa aadlile tõldade ja kalesside varustust – ega asjata pole firma logol hobusõiduk. Tema poeg Charles-Èmile, kes hiljem isalt pereettevõtte üle võttis, kolis töökoja 19. sajandi teisel poolel 24 Rue du Faubourg Saint-Honoréle, mis on praegu üks Pariisi uhkemaid moetänavaid ning kus siiani asub Hermèsi esindusbutiik ja muuseum.

Maja, nagu firma isegi, kuulub praeguseni perekonnale, mis hiiglaslike suurkontsernide ajastul on üpris haruldane. See lubab luksusmärgil hoida oma stiili ja joont, mis

muu hulgas tähendab truudust käsitööle ja naturaalsetele materjalidele, mis ju ongi luksus.

Kuulsus tegi nime Läinud sajandi algul, kui sadulsepaäri tüür läks Thierry Hermési pojapoegadele, alustati nahksadulate valmistamist, varustades nendega teiste seas Vene tsaari. Lisaks oli Hermèsil au tutvustada esimesena Prantsusmaal tõmblukku, mille kasutamise ainuõigus nahkrõivastel kuulus omal ajal just neile – näiteks Walesi prints oli üks kuulsamaid tõmblukuga nahast golfijaki kandjaid. Et tasahilju hakkasid maailma vallutama autod, lisandusid ratsavarustuse ja rakmete kõrvale (neid teeb Hermès siiani!) riburada pidi kõikvõimalikud nahast aksessuaarid, reisikohvrid, 1922. aastal ka esimene käekott. Hiljem veel ratsaülikonnad, naisterõivad, käevõrud, kellad, parfüümid. Kuid seesama staatuse sümbol, Kelly kott, algselt nimega sac à dépèches, mille Hollywoodi filmitäht ja Monaco printsess Grace Kelly kuulsaks kandis, nägi ilmavalgust juba 1935. aastal, mil tollal

käevangus võis tollal näha sama käekoti kõige erinevamaid variante. Hermès, taibates naise kotieelistuse turunduslikku kasu, paluski lõpuks Monaco kuninglikult perekonnalt luba nimetada käekott The Kelly Bag’iks. Juba siis aitas kuulsus müügiedu tõsta ... Ka praegu on see firma üks müügihitte ning tahtjad peavad ühtaegu elegantse ja praktilise kotiklassika omanikuks saamist ootama kuid, kui mitte aastaid. Järjekorra põhjus on lihtne: see on puhas käsitöö. Ühe koti valmistamiseks kulub 18–24 tundi ja kombeks on, et üks meister teeb koti algusest lõpuni valmis, kasutades kinnituste õmblemiseks linast niiti ja aukude tegemiseks naasklit. Ühes Kellys on 2600 nõelapistet, õmblused poleeritakse mesilasvahaga ja vooder vormitakse pehmest nahast. Luksust ei saa teha kiirmeetodil, usutakse Hermèsis.

Foto 1950. aastaist: Monaco vürst Rainier ja printsess Grace Kelly omanimelise käekotiga.

maailmale moodi dikteerinud Pariis aksessuaare üha rohkem hindama ja esile tõstma hakkas. 1930. aastate moodsatele ja rikastele autoomanikele mõeldud Hermèsi käekoti tõeline tähelend algas aga alles 1956. aastal, mil Life Magazine’i esikaanel ilmus Monaco printsessi foto, kus ta hoidis kõhu ees sedasama Hermési kotti, üritades sel moel varjata paparatsode eest oma lapseootust. Kohe pärast foto ilmumist ristiti kott Kellyks ja selle ihalejaist tekkis firmas kuuekuuline järjekord. Stiilse näitlejanna ja printsessi

Kestavad igavesti Lisaks signeeritakse iga Kelly kott töökoja ja meistri numbri ning valmistamise aastaga.

Kotti tehakse kaheksas mõõdus, kasutades 20 eri materjali ja rikkalikku värvikaarti – täpselt nii nagu kunde soovib. Valmistaja sõnul kestavad ihaldusväärsed kultuskotid igavesti ja kuuldavasti võibki firma töökodades sageli näha vanu käekotte, mis sinna parandada toodud. Kes kord selle hinnalise ja ajatu eseme soetanud, kannab seda kogu elu ja pärandab järgmistele põlvedele – selles väljendub imehästi ka firma filosoofia.

Kelly on omapärane sümbioos tagasihoidlikust lihtsusest ja silmatorkavast luksusest, kiidavad moeloolased trapetsikujulist, kaarja sanga, madala klapi ja ainulaadse kinnitusrihmaga käekotti ning nimetavad seda 20. sajandi üheks ikoonkotiks. Muidugi maksab see ka väikese auto hinda, sõltuvalt nahast ja lisavidinatest (näiteks kinnitused võib valida kullast, hõbedast või pallaadiumist) ulatub see mõnest tuhandest eurost kümnete tuhandete eurodeni, nii nagu teiselgi sama legendaarsel Hermèsi käekotil, The Birkin Bag’il. «See ei ole kott, see on Birkin,» ütles müüja tähenduslikult telesarjas «Seks ja linn» hämmeldunud ja nördinud Samantha Jonesile, kui kirjutas tema nime viieaastasesse kotijärjekorda. Muidugi, Birkin polegi lihtsalt käekott, vaid samasugune staatuse sümbol kui Kellygi. Selle vahega, et see sai nime Briti näitlejanna ja lauljanna Jane Birkini järgi, kes sattus istuma lennul Pariisist Londonisse firma toonase juhi JeanLouis Dumas’ kõrvale. Kui naise käekoti sisu põrandale kukkus, kurtis Birkin mehele, et raske on leida piisavalt praktilist argist käekotti. 1984. aastal disainitigi talle Pariisis

Hermèsi siidsalle müüakse maailmas iga 25 sekundi järel üks. just selline kott, mis teda rahuldas. Ennekõike on see mahukam kui Kelly kott, ent sedagi valmistatakse eri suuruses ja värvides, nii krokodilli- kui ka jaanalinnunahast.

Sel on tavaliselt kitsenahast vooder ja kinnituseks väike tabalukk ning kui tellija tahab, ehitakse kott isegi teemantidega.

Mahukam ja argisema moega Birkin.

Täht siidrätikute seas Mis võiks olla veel prantslannalikum kui üks ehtsast siidist rätik? Eriti veel Hermèsi oma, mis läinud aastal tähistas oma 75. sünnipäeva. Seda lisandit, mis ühe hoobiga rõivakoosluse elegantseks muudab, leidub enam kui 25 000 mustrivariandis ja kõige erinevamates värvikombinatsioonides. Siidrätiku hinnaklass, mis algab mõnesajast eurost, teeb sellest eriti kirglikele himustajatele ka kättesaadavama luksuse kui kotid. Pole siis ime, et seda müüakse maailmas iga 25 sekundi järel üks.

Käsitsi palistatud siidrätikut kandis kuninganna Elizabeth II 1956. aasta Briti postmargi portreel, Grace Kelly sidus sellega kaela aga suisa kipsis käe! Neid, kes selle enesele pähe või kaela sidunud, on muidugi veel, filmilina kangelannad Audrey Hepburn ja Sharon Stone filmis «Ürginstinkt» nende seas. Lisaväärtust annab 65-grammisele siidrätikule veel tõik, et see on lõhnastatud. Tänini on kõige populaarsemad hobuse motiiviga rätikud, aastas antakse välja kaks uut kollektsiooni. Sellekevadine valik sündis koostöös Comme des Garconsi loovjuhi Rei Kawakuboga, ühendades mustriklassikat abstraktsete vormidega ning jagunedes mustvalgeks ja värviküllaseks.

Mehed võivad aga kaela sõlmida väärika mustri- ja värvirohke siidlipsu. Nagu kõik muu, pakitakse ka see Hermèsi butiikides oranži kotti, millel on värvile kohaselt särtsakas sünnilugu: nimelt oli kuni teise ilmasõjani firma pakkepaber beež. Sõjaaegses nappuses teatas aga firma paberiga varustaja, et tal on pakkuda veel ainult oranži – kas sobib? See sobis, ja eristus teistest niivõrd, et juhtkond otsustas selle omaks võtta.

Pole üldse harv, et seesama oranž vilksatab ka moelaval väärika märgi hooajakollektsioonides.

Lõhnad kui kirjandus

M

18

oemaja parfüümiseiklus algas 1951. aastal lõhnaga Eau d`Hermès, mis liigitub unisex-parfüümiks, kuigi Hermèsi lõhnaloojad nimetavad seda meelsamini «jagatud parfüümiks» või ka «lõhnaks mõlemale soole».

Ka hilisemad Voyage d'Hermès, Eau d'Orange jt kuuluvad nende hulka.

Järgmine aroomikokteil, esimene naisteparfüüm, elegantne ja ajatu Caléche, mille nimi viitab hobuvankrile, sündis aga alles kümne aasta pärast, 1961. Sealt edasi muutus luksusmärgi parfüümielu tormilisemaks ja uusi lõhnu lisandus tihedamalt.

Nende seas on 1995. aastast pärit valgete lillede rohke 24 Faubourg naistele, mis kannab Hermèsi ajaloolise peamaja nime, aga ka puidune ja särtsakas Terre d'Hermès meestele 2006. aastast, mis härrasmeeste seas on väga populaarne.

Klassikaline ja lilleline Calèche sai mõne aasta eest endale ka «noorema õe» Kelly Calèche, mis on inspireeritud luksusmärgi ajaloos olulist rolli mänginud hobuvankrist ja Grace Kellyst ning kus lillearoomide kõrval säravad pehmed nahanoodid.

Eriline koht lõhnagaleriis on aedade sarjal, millest esimesest, nii naistele kui ka meestele mõeldud Un Jardin en Méditerraneé’st õhkub vahemerelikke noote viigipuust seedri ja bergamotini.

Vähetähtis pole seegi, et Hermèsi praegune parfüümilooja Jean-Claude Ellena kõneleb maja parfüümidest kui romaanidest, novellidest ja luuletustest. Romaanid on need lõhnad, mis on tulvil ajalugu ja lugusid; novellid justkui dialoogid looja ja

loomingu vahel, olles lühemad ja komponentidega piiritletumad; luuletused on aga selged ja löövad parfüümid, mille olemus tuleb kohe esile.

Valik Hermèsi parfüüme on saadaval ka Eestis.

Pidu päikese all Stiil JAUNIKA JARTSEV • Fotod SERGEI ZJUGANOV • Meik ANNAMARIA ALA Modellid ANNI ja GABRIEL • Riided MONTON • Kingad ja kotid ABC KING Mööbel ISKU • Jook KISS APPLEDOG • Taimed ja aksessuaarid HORTES

Aiavaas 148.30 Suurelehine hortensia, pott 26 cm, 37.90 Punutud paju, alates 44.Võõrasemad värvivalikus 0.55/tk Valge punutud rõdukast 12.-

Anni kingad – Tamaris 59.Kollased kingad Zinda 129.Tumesinised kingad Il Mio 74.Oranžid kingad BY:ME 44.Roosad kingad Blink 34.Helepruuni ja helesinisega kingad Zinda 144.Helelillad kingad Noa 134.Reguleeritav polürotang-tugitool 175.-, kate toolile 46.Polürotang-diivan Atlanta + laud klaasiga 890.-

ABC Kinga kauplused asuvad: Tallinnas – Viru Keskus, Kristiine keskus, Rocca al Mare keskus • Tartus – Tartu Kaubamaja, Lõunakeskus • Pärnus – Port Artur 2, Kaubamajakas • Rakvere – Põhjakeskus • Kuressaare – Auriga keskus

Anni kingad Noa – 134.Käekott Clarks 74.Gabrieli kingad – Rieker 69.Polürotang-diivan Atlanta + laud klaasiga 890.Aiavaas 148.30 Punutud paju, alates 44.Petuunia ampel, pott 24 cm, kasvatatud Eestis 17.90 Võõrasemad värvivalikus 0.55/tk Valge punutud rõdukast 12.Lauanõud alates 3.50

T채helepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol v천ib kahjustada teie tervist!

ISKU kauplused: TALLINNAS Pärnu mnt 139f TARTUS Sisustus E Kaubamajas Tehase 16 www.isku.ee www.facebook.com/Isku.ee Kodu- ja aianduskeskus Hortes Seljaku 4B, Laagri, Harjumaa E-R 10-20, L-P 9-19 Lisainfo ja e-pood: www.hortes.ee

Anni ridikül – Pepe Castell 144.Laituri komplekt: söögilaud 150 × 90 cm ja 4 tooli 685.Lamamistool Laituri 374.Päikesevari Florida 99.Padjad ja pleedid alates 7.45 Prantsuse lavendel Anouk, pott 12 cm, 8.90 Toataimede valik – Hortes

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

Foto: CORBIS/SCANPIX

Luksuslikud puhkuseideed Kevad ja suvi on reisimise aeg, kuid nii mõnigi kord oleme kogenud teatud nõutust: kuhu siis õigupoolest minna? Kõik algab mõistagi sellest, millisena te oma puhkust ette kujutate, kuid Peegel pakub ka omalt poolt välja mõned reisiideed, mis viivad ägedatesse maailmalinnadesse, võluvatele väikesaartele, kutsuvad nautima kultuuri ja muusikat ning seiklema vees, õhus ja maa all.

New York – kultuurigurmaanidele parim

N

ew York on linn, mille ahvatluste tulevärgile annate alla esimesel sealviibimise tunnil ja ohkate veel kaua pärast selle külastamist: «On see alles linn!» Newyorklased õrritavad eurooplasi lausega: «Ütled «linn», mõtled ikkagi New York!»

New York võtab oma külalised lahkelt vastu, kutsub seiklema ning viis linnajagu – Manhattan, Bronx, Brooklyn, Queens ja Staten Island – eksisteerivad vaatamata tohutule kultuuride erinevusele ja rahvaste paabelile, tavadele ja kommetele kõik kenasti kõrvuti, pakkudes elamusi seinast seina. Ametlik statistika näitab, et Ameerikasse ja NYCi tullakse eelkõige soodsale osturallile, sellele järgneb dollarite tuulutamine söögi-joogi- ja meelelahutuspaikades ning kolmandal kohal on kultuurihuvid. Kultuuriline mitmekesisus kõikides oma avaldusvormides kujundabki NYCi tõelise palge, annab talle elu- ja hingamisrütmi, selle raskesti sõnastatava fluidumi, mis just selles linnas eksisteerib. Kultuuritemplite vallutamist võiks alustada juba kodus, ehk teha tuleks kodutööd ja mõelda-kaaluda, mida te õigupoolest näha ja kogeda tahate ning kui sügavad on teie huvid mingis valdkonnas. See väike vaev tasub end ära, et kohapeal olles mitte asjatult aega kulutada.

Tähtis on see ka sellepärast, et paljude huvi- ja vaatamisväärsuste ning Broadway teatrite külastamiseks saab teha onlinebroneeringu ning eriti suvisel turismi tipphooajal hoiate kõvasti kokku piletisabas seismise aega. Kuigi New Yorgi highlight’e võib üles loetleda lehekülgede kaupa ja neid leiab ka arvukatest linna tutvustavatest buklettidest, on NYC kuulus oma kõikvõimalike temaatiliste tuuride poolest, mis annavad hea ülevaate mis tahes teid huvitaval teemal ning mille ettevõtmine omal käel on väga ajakulukas. Näiteks On Location Tourid viivad teid kõikvõimalikesse NYCis vändatud filmide ja teleseriaalide võttepaikadesse ja stuudiotesse; koos kostümeeritud giididega saab New York Sightseeingsi tuuril ülevaate linna ülipõnevast ajaloost; Liberty Helicopter Tours pakub Suure Õuna avastamiseks viit erinevat marsruuti ning NY Waterways laevasõidud (ka privaatsed!) piki Hudsonit ja East Riverit annavad võimaluse nautida linna veepiirilt vaadatuna. Muljet avaldavad on jalutuskäigud pilvelõhkujate katustel ning parimad paigad selleks on muidugi Empire State Buildingu ja Rockefeller Plaza vaateplatvormid.

Suve tähtsündmus: New Yorgi sellesuvine tippsündmus toimub 4. juulil, mil pärast põhjalikku renoveerimist taasavatakse Vabaduse sammas – NYCi kroonijuveel.

Lisainfot leiad: NYCi kultuurikalender ja piletite online-broneerimine www.nyc-arts.org; linnainfo www.nycvisit.com

23

Elamusretkel maailma kauneimal matkateel

A

verøy on 5500 elanikuga Hiiumaa-suurune saar Lääne-Norras, mida kutsutakse ka väikeseks Norraks, kuna siin leidub kõike, mida Norra oma väikesel territooriumil pakub: kauneid mägesid koos sinna vahele pressitud väikeste põllulappide ja karjamaadega, saare lõunaosas maalilisi ja varjulisi fjorde, kirde- ja lääneosas sadadest saartest koosnevaid idüllilisi arhipelaage Atlandi ookeanis. Seega on siin ideaalsed võimalused nii süstamatkadeks, sukeldumiseks, kalapüügiks, mägimatkadeks kui ka jalgrattasõiduks. Saarerahvas on sajandeid elanud muust maailmast üsna iso-

leerituna ning siinne dialekt, mida kutsutakse P-Kalliks, on üks omanäolisemaid ja erilisemaid Norras. Sellest on raske aru saada isegi enamikul norralastel, mistõttu pole haruldane seegi, kui Oslost tulnud rahvuskaaslane pärast pingutavat vestlust kohalikuga käega lööb ja inglise keelele üle läheb. Inglise keelt räägitakse saarel hästi ning viimastel aastakümnetel on saare elanikkond mitmekesistunud, kohalikeks nimetavad end nii siinsed eestlased kui ka inimesed, kes on pärit näiteks Taist. Saare eraldatust on tänapäeval vähendanud nii tunnel naabersaarel asuva Kristiansundiga kui ka sildadega, mis

Suve tähtsündmus: Molde International Jazz Festival 15.–20. juulil http://www.jazzfestival2013.com/molde-international-jazz-festival/ ja www.averoy.no Lisainfot leiad: www.retked.ee ja http://atlanticroadadventure.com/

seovad lääneosas asuvaid saari mandriga. See efektsete sildadega ühendatud saarestik, mida kutsutakse Atlandi teeks ning mida mõneski reisikirjas on kirjeldatud kui maailma üht ilusamat teed, on kujunenud viimastel aastatel populaarseks Norra turismiatraktsiooniks, millele omistati 2009. aastal Norra sajandi konstruktsiooni tiitel. Kristiansund on Norra tähtsuselt teine naftalinn Stavangeri järel ning klippfisk’i pealinn. Klippfisk, mida eesti keeles on ka kaljukalaks nimetatud, on olnud sajandeid siinsetele

elanikele peamiseks sissetulekuallikaks. Nimelt on tegemist kaljude peal kuivatatud kalaga, mida Hispaaniasse, Portugali ja nende arvukatesse meretagustesse asumaadesse eksporditi.

Praegu võib leida Kristiansundis nii muuseume kui ka poode, kus saab klippfisk’i tootmise ajalooga tutvuda ja seda kaasagi osta. Mööda Atlandi teed pääseb Averøylt Molde linna – seal toimub Euroopa vanemaid rahvusvahelisi džässifestivale Molde International Jazz Festival, mis sai alguse juba 1961. aastal.

Foto Mart Reimann

GIETHOORN – Põhjala Veneetsia Hollandis

H

ollandis Overijsseli provintsis (110 km Amsterdamist) asub küla nimega Giethoorn. Esialgu mittemidagiütlevat kohakest peetakse aga isegi muidu nii veerikkas Hollandis imetlusväärseks ja seda kutsutakse hellitavalt Põhjala Veneetsiaks. Juba 13. sajandil turbalõikajate asulana tekkinud Giethoornis hakati esimesi kanaleid rajama 16. sajandil ning tasapisi kolis küla n-ö saartele – igal talul oma maalapp ja kanalid ühendamas neid ühtseks külakogukonnaks. Euroopas sai Giethoorn laiemalt tuntuks pärast hollandi režissööri Bert Haanstra 1958. aastal siin vändatud komöödiat «Fanfare». See omapärane vesiste tänavatega küla on kui romantikute unelm – varjulistel pajuvitste ja laudisega vooderdatud kanalitel saab sõita kas ise aerusid käes hoides või teha kaasa grupituur, üle sillakeste jalutades või jalgratastel rännates jõuab ka küla kõige varjatumate salajaste nurgakesteni. Külas elab püsivalt umbes 2600 elanikku, ning nii nende nukumajakestena ülesvuntsitud rookatustega eramud, kogukonna hooned kui isegi kirik asuvad minisaarekestel ja näevad muinasjutuliselt armsad välja. Seda, kuidas inimesed siin sajandeid elanud on, saab näha talumuuseumites Olde Maat, kuid külaidülli saab ka omal nahal järele proovida – siin on palju armsaid perehotelle. Giethoorn on olnud paljude hollandi kunstnike ja kirjanike lemmiksuvituskohaks. Siit on pärit nii mõnigi Hollandi kuulus uisutaja, sest talvel on parimaks liikumisvahendiks kanalitel uisud.

20 km Giethoornist asub tänini oma talupoegliku kultuuri ja rahvariiete kandmise kombe säilitanud asula Staphorst.

Vaade romantilistele Giethoorni kanalitele. Foto Riina Luik

Suve tähtsündmus: 16.–18. augustil toimub Giethoornis Bovenwijde vabalaval Hollandi kõige romantilisemaks peetav bluusifestival Drijf-In Blues Festival. www.muziekingiethoorn.nl Lisainfot leiad: www.zwaantje.nl ja www.ervaarhetwaterreijk.nl/en

DJERBA – paradiisirannad ja köitev ajalugu

538

-ruutkilomeetrine Djerba on Põhja-Aafrika suurim saar ning tänu heale asukohale Vahemeres ja tihedale laevaliiklusele kannab uhkusega nime Aafrika merevärav. Djerba võlud on leidnud äramärkimist juba Homerose eeposes «Odüsseia», kus ta nimetab Djerbat «lootoseõite õgijate saareks». Djerba on seotud veel teisegi legendaarse mehega – piraat Barbarossaga, kes valis saare oma laevastiku kodusadamaks ning valitses siit kogu Vahemere lõunarannikut. Djerba on kõrgelt hinnatud oma suurepäraste thalasso-teraapia hotellide poolest, kuid siit saavad alguse ka Sahara seiklusjanuste rännuteed. Douz, Tozeur, Matmata – linnad, mille nimed räägivad juba ise enda eest. Oma osa annavad puhkusenaudin-

guisse Djerbal ka suurepärased Tuneesia veinid ja ülimaitsev kohalik köök, milles on aukohal mereannid. Saare kesk- ja idaosa on oma datli- ja oliivisalude, viljapuuaedade ja talumajapidamistega kui üks suur aed, pakkudes mõnusat vaheldust pikkadele liivarandadele. Djerbal jagub vaatamist ja tegevust küllaga, võib näiteks külastada Midounis asuvat Parc Djerba Explore’i, kus saab nautida kohalikku kultuuri, külastada krokodillifarmi või lihtsalt mõnusalt aega veeta. Huvipakkuv

on kindlasti keraamikute linnas Guellelas asuv etnograafiamuuseum ning uudistamist jagub nii Aijmi lähistel asuvas maa-aluses mošees Jama el-Baldawi kui ka Mahboubines asuvas Katibi mošees, mis on miniversioon Istanbulis asuvast maailmakuulsast Hagia Sophiast.

Loodusturismi eelistajatele, kuid mitte ainult, on aga kindlasti elamuslik retk Ras R’meli poolsaarele, mis on kohalike meelisväljasõidukoht, ja Flamingosaarele – paika, kus talvituvad flamingod.

Suve tähtsündmus: 6.–8. juulil Meknassys (Sidi Bouzidi omavalitsus, Tuneesia mandriosas) peetav iga-aastane araabia tõuhobuste festival koos võiduajamiste, demonstratsioonesinemiste ja rikkaliku kultuuriprogrammiga. Kuigi aasta ringi toimub ka Djerbal palju toredaid üritusi, tasuks tõuhobuste festivalist kindlasti osa võtta. http://www.allrez.com/static/tunisia/events.html Lisainfot leiad: http://www.tunisia-tourism.org/

Foto Tuneesia Turismiamet

Võluvad jalutuskäigud ISTANBULIS

K

Foto CORBIS/SCANPIX

õik Istanbuli tutvustavad reisikirjad, turismibukletid ja linnaekskursioonid algavad Sultanahmeti väljakult – maailma ajalugu mitme sajandi vältel määranud impeeriumi ja selle pealinna süda asub tõesti siin ning siit hargnevad teed ja rajad kõige suunas, mis Istanbulis on vaatamisväärne. Muidugi tuleb ära näha Istanbuli klassikalised hitid: Hagia Sophia muuseum, Sinine mošee, maa-alune veehoidla Basilica Cistern, hipodroom ja Topkapi palee, mida peetakse kõige olulisemaks muuseumiks kogu Türgis. Muuseumitele rõhku pannes võiks programmi mahutada ka arheoloogiamuuseumi, mosaiigimuuseumi, Chora kiriku, Dolmabahçe palee, Türgi ja islami kunsti muuseumi, Istanbuli moodsa kunsti muuseumi ja maailma suurima sõjamuuseumi.

Olles kord juba Kuldsarve lahe teisel kaldal, nautige mõnusat boheemlikku atmosfääri Galata torni ümbruses, kus on Seraili neeme-

le jääva vanalinnaga võrreldes sootuks teine atmosfäär. Ning nagunii on ostutuur teid läbi Grand Bazaari ja Egiptuse vürtsituru siinsele poodlemistänavale Istiklalile juhtinud. Veega ümbritsetud Istanbulis tuleks igal juhul ette võtta laevasõit, et imetleda suursugust panoraami. Otse südalinnast, Kuldsarve lahe äärest Eminönü kailt alustavad sõitu paljud Euroopa ja Aasia vahet kurseerivad laevad, samuti aurulaevad ja kiirlaevad, mis teevad lõbusõite Bosporusel või Kuldsarve lahel.

Kabataşi kailt lähevad teele laevad, mis viivad romantilistele Printsi-saartele ning luksuslikud

lõuna- ja õhtusöögilaevad. Istanbul on toiduja veininautlejale tõeline paradiis! Paljudel restoranidel on õhtuti rahvuslikud muusikaprogrammid ja piletid võiks juba päeval ette ära osta. Samuti leidub Istanbulis suurepäraste katuseterrassidega restorane, baare ja kohvikuid, kust avaneb öisele linnale imeline vaade. Mere lähedus tähendab hõrgutavate mereandide küllust ning et sellest osa saada, tuleks seada sammud kalarestoranide piirkonda Kumkapisse. Ja mis oleks Türgis-käik ilma Türgi sauna hamami’ita? Proovige see mõnu kindlasti omal nahal ära!

Suve tähtsündmus: 8.–30. juunil toimuv Istanbuli Shopping Fest. Vastukaaluks ohtrale kultuuritarbimisele võiks vahelduseks teha midagi sootuks muud ning selleks sobib suurepäraselt festival, mil poed on kuu aja jooksul avatud 24/7, hinnad tavapärasest palju soodsamad, korraldatakse moesõusid, kontserte jpm, mis toimuvad peamiselt Sapphire Bazaaril ja Capitol Shopping Centre’is. www.journeymart.com/holidays-ideas/festivals/istanbul-shopping-festival.aspx Lisainfot leiad: http://english.istanbul.com

KAPADOOKIA – maa-alused linnad, «haldjakorstnad» ja õhupallisõit

I

segi kui te pole kunagi Kapadookia nime kuulnud, olete suure tõenäosusega juhtunud nägema ülesvõtteid hiiglaslikest värvilistest õhupallidest, mis hõljuvad müstilise maastiku kohal, meenutades kivist seenemetsa või haldjakorstnaid. See ongi Kapadookia, üks omapärasemaid ja müstilisemaid paiku kogu maailmas. Unikaalne pole see Kesk-Türgis asuv piirkond mitte ainult tänu loodusele, vaid ka hindamatule kultuuri-, religiooni- ja ajaloopärandile. Öeldakse, et Kapadookiast ei tohi

lahkuda ilma, et oleksid sõitnud õhupalliga, näinud oma silmaga freskodega kaunistatud koobaskirikuid ja -kloostreid ning maa-aluseid linnu, käinud matkamas siinsetes ürgorgudes ja Tauruse mägedes või möllanud Zamanti jõe kärestikel. Kapadookia geoloogiline imedemaa sündis Kesk-Anatoolia platool u 7–10 mln aastat tagasi kolme vulkaani (Erciyes, Hasandağ ja Güllüdağ) tegevuse tagajärjel. Hiiglaslikud tuhakogused katsid platoo ja ajapikku muutus vulkaaniline tuhk pehmeks tufiks – kivimiks, millest tuuled, vihmad ja lumi aegade jooksul

need kummalised kivikujud voolinud on. Samuti osutus tuff suurepäraseks ehitusmaterjaliks siin juba 3000 aastat eKr elanud hetiitidele, kes rajasid esimesed koobaslinnad. Maa-aluseid koobaslinnu-kindlusi on piirkonnas kokku üle kahekümne, paremini säilinud ja turistidele avatud on: Kaymakli, Derinkuyu, Mazi, Özkonak ja Tatlarin. Maavärinad lõhestasid platoo sügavateks orgudeks: Tuviorg, Ihlara, Devrent, Cuverçinlik, Uçishar, Kiliçar, Gülluder, Soganli – need on eriti juuni algul, mil kogu see peaaegu viljatu maa on kaetud õitemerega, lihtsalt

võrratud! Olulisemad looduslikud ja kultuurilised vaatamisväärsused asuvad asulates ja linnades nagu Us¸isar, Avanos, Urgup, Derinkuyu, Kaymakli, Ihlara ja Göreme või nende vahetus läheduses. Üks atraktiivsemaid ja populaarsemaid meelelahutusi Kapadookias on vaieldamatult õhupallisõit, kuid ka hobumatkad ja veinituurid – Kapadookia on tuntud veinipiirkond, kus jumalate jooki on valmistatud juba aastatuhandeid. Piirkond on rikas ka termaalallikate poolest ja selle suurepäraseid nautimisvõimalusi pakuvad kõik siinsed suuremad hotellid. Eriti populaarsed on turistide seas koopahotellid, mida on igale maitsele, mugavusastmele ja rahakotile külluses.

Selle suve tähtsündmus: 6.–10. juulil toimuvad Kapadookia veinipäevad (www.mydestination.com/ cappadocia/events/73), mil kogu provintsi restoranides ja söögikohtades on aukohal kohalikud veinid.

Lisainfot leiad: www.cappadociaturkey.net ja www.turkeytravelplanner.com

Õhupallid Kapadookia muinasjutulise maastiku kohal. Foto Riina Luik

MALLORCA – võluv ja romantiline

M

allorca on olnud aastasadu suvine pelgupaik Hispaania kuningakojale ning saarel on nende külalistena puhkamas käinud palju maailma vägevaid. Neid poptähti või filmistaare, kes endale just siia suvekodu soetanud võib loetlema jäädagi.

Lasuursinise mere, kõrgete kaljurannikute, romantiliste liivarandade, rustikaalsete maamõisate ning apelsiniaedade ja mandlipuudega Mallorca on tõepoolest kutsuv igal aastaajal. Tõsi on, et Mallorcal saab puhata mitut moodi: küllastuda rikkalikust ajaloo- ja kultuuripärandist, veeta romantiline puhkus mõnes maamõisas, pühenduda peaasjalikult kohaliku köögi ja veinide nautimisele, ostelda ja nautida siinset kihavat seltskonnaelu või lasta end päikesel ja merel hellitada ning lihtsalt lõõgastuda …

Mitte iga vanalinn pole ilmtingimata võluv, kuid 123 aastat eKr roomlaste poolt asustatud ja mitmeid sajandeid hiljem araablastest moslemite mõjusfääri kuulunud Mallorcal on igal sammul tunda kultuuride

26

Hispaania infanta Margarita Teresa. Francisco Ignacio Ruiz de la Iglesia (u 1665) Foto Fundatión Yannik y Ben Jakober

mahlakat kokteili, mis lisab ka pealinnale Palmale kõvasti sarmikust. Äärmiselt põnev paik (ja seda mitte ainult lastele!) on Palma akvaarium – suurejooneline, polüfunktsionaalne vabaajakeskus, kus on sõna otseses mõttes ammendamatud ja väga atraktiivsed võimalused veealust maailma nautida: muusika saatel tantsisklevad hiigelmeduusid, Euroopa suurim ja sügavaim haide akvaarium, vihmamets kogu oma eheduses, kalarestoran, kus teie ümber tiirlevad haid ja kalaparved… Minna tasuks ka Palmast kaugemale, näiteks keraamikute linna Pollençasse, ilusasse kuurortlinna Alcudiasse, võtta ette sõit Sólleri – ühte kaunimasse linna kogu saarel ning jalutada romantilistes kindluslinnades Deiàs ja Valldemossas. Imelisemaid aardeid Pilari Joan Miró majamuuseumi kõrval Palmas on Yannick Vu ja Ben Jakoberi kunstimõisas asuv maa-alusesse veereservuaari rajatud eramuuseum, mille erilise kogu moodustavad kuninglike laste portreed.

Suve tähtsündmus: 23. juunil toimub Palmas suurim rahvapidu – suvist pööripäeva tähistav Nit de Foc, mis toimub Parc de Maris. (www.seemallorca.com).

Lisainfot leiad: www.illesbalears.es ja http://balearsculturaltour.net

MALTAL põimub 7000-aastane ajalugu märkamatult modernismiga

M

Sadamad on Maltal olulisteks tuiksoonteks nii majanduslikult kui kultuuriliselt – läbi kalasadamate jõuavad värsked mereannid saareriigi parimate restoranide lauale, kuid sadamad pakuvad turvalist puhkenurka ka külaliste jahtidele. Foto Rain Uusen

alta on unikaalne ja kütkestav saareriik Vahemeres. Ühelt poolt võlub see sihtpunkt oma kompaktsuse ja väiksusega, olles vaid veidike suurem Muhu saarest, kolm korda väiksem kui Hiiumaa, kuid samas koduks 420 000 kohalikule-sisserännanule ning lõõgastusoaasiks enam kui miljonile turistile aastas. Maltal viibides pole võimalik vaadata mööda saare 7000 aasta taha ulatuvast ajaloost ja inimtegevust tõestavatest säilmetest, kuid miski ei kinnita, et saarerahvas seetõttu vaid minevikus elaks. Saarelt leiab uhkeid kau-

banduskeskusi, moodsaid arendusprojekte, maitsemeeli kütkestavaid restorane ja lõbujanu rahuldavat ööelu – soojale kliimale omaselt toimub suurem osa sotsialiseerumisest muidugi tänaval. Kui ükski muu põhjus – ajalugu ning hingematvad vaated või aasta ringi soe vahemereline kliima – ei köida, siis kohale tasub Maltale lennata-purjetada ka puhtalt kvaliteetse ja maitsva toidu nimel. Ja kui suvekuumus liialt roiutab, on Maltal ohtralt kirikuid-katedraale-pühamuid, mille imetlemine kehale päikesekuumusest puhkust annab.

Suve tähtsündmus: Isle of MTV 26. juunil Granariesi platsil (Floriana), sellele eelnevad nädal aega kestvad muusikasündmused üle kogu saare. Isle of MTV on iga-aastane tasuta võimas vabaõhukontsert, kus astuvad üles paljud tuntud poptähed. Kontsert on suve suurim kultuurisündmus Maltal.

Lisainfo: www.visitmalta.com ja www.isleofmtv.com

VERSAILLES’S tähistatakse lossiaia rajaja suurjuubelit

K

õige kauem (72 aastat) Euroopa monarhidest võimul olnud Päikesekuningas Louis XIV jättis endast kauneid kunste jumaldanud mehena maha rikkaliku kultuuripärandi, mille üheks kaunimaks ja suurejoonelisemaks näiteks on 17. sajandil ehitatud Versailles’ lossikompleks. 715-hektarilisel maa-alal laiuvast kompleksist võtavad ligi sada enda alla imelised prantsuse aiad (jardin à la française). Tänavune aasta ongi pühendatud aedade looja – Louis XIV õukonna maastikuarhitekti ja peaaedniku, Versailles’ aedade looja ning Prantsuse aiandusstiili rajaja André Le Nôtre 400. sünniaastapäevale. Le Nôtre töötas Versailles’s peaaiakujundajana aastatel 1645–1700 ning Päikesekuningas selle aiakultuuri ime loomisel kuldmüntidega ei koonerdanud. Le Nôtre, kes olevat väljendanud oma mõtteid ja esteetilisi tõekspidamisi kõige täpsemini just aedu luues, on rajanud mitmeid teisigi kuninglikke aedu, näiteks Château, Fontainebleau, Saint-

Cloud ja Saint-Germain. Tänavuste Le Nôtre aasta ürituse kava on Versailles’s rikkalik: taasavatakse mitmed renoveeritud objektid (suursuguse Latona purskkaevu kujud on saanud värske kullatise; oma kohale pargis naasevad tippskulptor Pierre Puget’ kuulsaimad monumentaalskulptuurid Perseus, Andromeda ja Crotona Milo, mida seni eksponeeriti Louvre’is). Regulaarselt korraldatakse vee- ja tulemänge, kontserte, ooperi-, balleti- ja teatrietendusi, nautida saab mitmeid põnevaid näitusi (André Le Nôtre suur isikunäitus; arhiivist tuuakse välja enneolematu kogus maastiku- ja aiaeskiise ning -plaane; maketil taaselustatakse kuulus veeteater ja puudelabürint). Kuninglik aed lõhnab taas parfüümidest: Lõhnade õues tutvustatakse vanimaid Prantsuse lõhnamaju ja parfüüme, jalutuskäigud viivad Lõhnade aeda ja kuninglikku maitsetaimede aeda ning otse raudteejaamast algavad «Rohelised jalutuskäigud Versailles’s».

Foto Versailles’ kunstimuuseum

Suve tähtsündmus: suvi läbi kestavad kuningliku maastikuarhitekti ja aedniku André Le Nôtre juubelile pühendatud üritused.

Lisainfo: http://www.versailles-tourisme.com ja http://uk.rendezvousenfrance.com

Koduvein kevadel käima!

Paljudele meenutab sõna «koduvein» maal vanaema juures või vanematekodus mulksunud hiiglaslikku veinipudelit, mille maitse oli üsnagi küsitav ja värv ebamäärane. Koduveinide ausse tõstmise eest hea seisev Tiina Kuuler tõestab, et tänu uutele võimalustele ja tehnoloogiatele saab eestimaisest toorainest teha igati kvaliteetseid veine ning seepärast on koduveinide valmistamine taas väga popp.

Tekst Riina Luik Foto Mihkel Maripuu

N

agu Emori 2011. aastal tehtud uuringust* selgus, valmistab kuus protsenti ehk 37 000 eesti peret kodus alkoholi. Uuringuga sai muu hulgas kummutatud müüt eestlastest kui valdavalt koduõlle pruulijaist (õlletarbimine edestab siiski veinitarbimist). Kui koduõlut valmistab 29 protsenti eestlastest, siis koduveini, marjaviinade, tõmmiste ja likööride valmistajate arv on kaks korda suurem (64% / 23 680).

Kodus valmistatud alkohoolsetest jookidest on konkurentsitult populaarseimad puuvilja- ja marjaveinid, mille valmistamise traditsioonid on eesti peredes alati au sees olnud.

Kuna aga tehnoloogia ja meetodid on püsinud muutumatuna, on see paraku jätnud jälje nii meie koduveinide kvaliteedile kui ka mainele ega ole neid lasknud ligilähedaseltki võrrelda (veel vähem konkureerida) viinamarjaveinidega. Oma osa umbusklikus suhtumises koduveini mängivad kahtlemata aina suurem kvaliteetveinide kättesaadavus, reisimisega kaasnevad kogemused ja üleüldine veinisõprade aina nõudlikumaks muutuv maitsemeel, mis liigub kuivemate veinide eelistamise suunas. Eestis levinud traditsiooniliste koduveinide valmistamise meetoditega selliseid hõrke, peente maitseomadustega kuivi veine aga paraku valmistada ei saa ning seepärast domineerivadki meil üldjuhul (üli)magusad veinid. Kuid see on eilne päev!

Veinikultuuri edendamise ja eestimaiste koduveinide eestkõneleja rolli on enda kanda võtnud endine ajakirjanik, Veinivilla asutaja ja perenaine Tiina Kuuler. Tema pikaaegne koduveinimeistri ja veinikoolitaja kogemus näitab ilmekalt, et tänu moodsatele meetoditele, vahenditele ja uutele võimalustele on ka eestimaisest toorainest võimalik valmistada kõrge kvaliteediga ja heade maitseomadustega koduveine. Veelgi enam! Kel tahtmist ja kannatlikkust, saab ka kodumaistest õuntest suurepärase siidri (mis, uskuge või mitte, ei jää Normandia omadele põrmugi alla) või pudeldada koguni oma koduaia marjadest valminud vahuveini. Tiina sõnul võivad eestimaised koduveinid üldjuhul meeldivalt üllatada ja on igal juhul etemad, kui kes-teab-mitmendast-virdest nõrutatud ohtra suhkrulisamisega joodavaks tehtud võõramaine «tegija». Kolm aastat tagasi käivitas Tiina koos Maalehega Eesti koduveinikonkursi, mis tänavu on kokku toonud enam kui sada koduveini sorti. Tiina Veinivillas toimuvad koduveinikoolitused on huvilistest tulvil ja Tiina koostatud «Koduveini aabits» üks enim müüdud tarberaamatuid Eestis.

Tiina tõdeb rõõmuga, et eestimaine veinikultuur liigub hoogsalt tõusuteel – ei suurene ainult koduveinivalmistajate hulk, vaid märkimisväärselt on paranenud ka eestimaiste veinide kvaliteet. Kas Eestist saab tõesti veinimaa?

30

Töötu ajakirjanik, kes uskus koduveini headusesse Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetanud Tiina Kuuleril on seljataga muljet avaldavalt pikk tegevajakirjanikukarjäär väga väärikates ja lugupeetud meediaväljaannetes: kümme aastat Eesti suurima ajalehe Postimees erinevate väljaannete tegevtoimetajana, seitse aastat Delfi naistelehe juhtimist, ajakirja Naised tegevtoimetajana ning kõige lõpuks internetiportaali tegevtoimetaja ja administraatorina. 2008. aastal, mil masu karmilt äriettevõtteid raputas, ei jäänud tootmis- ja teenindusettevõtete kõrval puutumata ka meediaväljaanded. Tiina polnud kaugeltki esimene ega viimane kogenud ajakirjanik, kes sel ajal töötuks jäi. «See oli aeg, kus igasuguseid pea- ja tegevtoimetajaid jäi suisa ridamisi töötuks ning oli selge, et selles valdkonnas lihtsalt pole hetkel töökohti,» ütleb Tiina. Teisalt oli see teadmine talle ka teatud määral lohutuseks ega käinud nii valusalt tema enesearmastuse ja -hinnangu pihta, sest ei vallandatud ega koondatud ju teda personaalselt, vaid olukord meediaturul oligi just selline – tööd polnud. Tiinal käis peast läbi igasugu huvitavaid mõtteid (kaasa arvatud mõte teha rolleri remonditöökoda!), mida oma tulevikuga peale hakata. Kuna parasjagu oli käes varasuvi ja käsil esimeste rabarberi- ja maasikaveinide tegemine, jooksis ta mõte justkui iseenesest veinitegemise radadele …

Kiviõlist pärit Tiina vanematekodus oli suur aed, kus tublile eesti perele kohaselt hulganisti viljapuid ja marjapõõsaid. Tiina ütleb, et nii kaua kui ta mäletab, on nende peres alati koduveini tehtud ning vanaisa-vanaema toas mulksus suures punutud korvis igal aastal noor vein. See hiiglaslik punutud korv ja veinipudel on nüüd Tiina Veinivilla degusteerimisruumis aukohal kui perekonnareliikvia ja järjepidevuse sümbol – täpselt

nii, nagu vanades Euroopa veinimajades kombeks. Ise koduveini tegema hakkas Tiina aga pooleldi juhuse läbi, mitte niivõrd suurest kirest veinitegemise vastu: kord jäänud ühel sugulasel suurtes kogustes õunamahla üle ning külalisi ei lastud enne minema, kui igaüks nõustus kümneliitrise mahlapudeli kaasa võtma. «Korraga ärajoomiseks oli see kogus liiga suur, nii otsustasingi koduveini teha. Ilmselt saatis mind algaja õnn, sest esimene vein tuli tõesti väga hea välja,» ütleb naine. Ennekõike seostab Tiina aga õnnestumist õige tehnoloogia valikuga ehk veinipärmi kasutamisega, mis andiski tulemuseks maitsva, klaari ja kuiva õunaveini. Sellest 2005. aasta veiniteost algaski Tiina jaoks sihikindel ja põnev katsetamine aina kvaliteetsemate ja peenemaitselisemate koduveinide valmistamise nimel. «Ja kui ma siis pärast koondamist pidin välja mõtlema, mida oma eluga edasi teha, jõudsingi selleni, et kui mulle nii väga meeldib veini teha, siis äkki sellega tegeleksingi.»

Selles idees oli iva, sest Tiina oli juba ammu olnud suur veinihuviline, kokkupuuteid veinimaailmaga oli tal igal tasandil, nii koduveinimeistrina kui ka Eesti veiniklubi liikmena.

Oma maitsemeelt oli ta lihvinud ja teadmisi täiendanud arvukatel degusteerimistel ning eksperdina korduvalt kuulunud Estonian Wine Challenge’i maitsekomisjoni. Kuid nii lihtsalt ja valutult Veinivilla asutamine siiski ei läinud ning Tiina võiks pikalt rääkida oma ärimaailma sukeldumise rõõmudest ja seda saatnud pisaratest, kuid tehtud see sai. «Kui pangaarvele esimesed arved laekuma hakkasid, mõtlesin küll, et olen nagu alkeemik – tegin mitte millestki midagi.» Nüüd töötab Veinivilla täistuuridel, Tiina äripartneriteks on suured kaubandusketid ja veiniklubi read täienevad. Tiinal endal on taskus Eesti Sommeljeede Erakooli juunior-sommeljee paberid ja tasemeõpingud jätkuvad.

Veiniaabitsaga koolipinki Selgus, et koduveini valmistamise propageerimise ja veinitarvikute müügi juures kulub Tiinale igati marjaks ära ka senine ajakirjanikutöö kogemus. 2013. aastal ilmus Tiina koostatud «Koduveini aabitsast» juba neljas täiendatud trükk. Koos kolme esimesega teeb see kogutiraažiks 4400 ning seda võib julgelt pidada üheks populaarsemaks tarberaamatuks Eestis. Kui juba juttu aabitsast, käib selle juurde ka õpetamine, ja õpetada Tiinale meeldib! «Tegelikult tahan ma eelkõige tõsta Eestis valmistatavate koduveinide taset ja jagan rõõmuga neid teadmisi, mis mul selles vallas on. Üks asi on kodumaise tooraine maksimaalne ärakasutamine, kuid teisalt on see ka veinikultuuri arendamine.

Mind on sügavalt ära tüüdanud see jutt, kuidas koduveini valmistamine süvendab alkoholismi, samas kui kõiki põliseid veinimaid me austame ja hindame. Seda enam, et see inimene, kes kevadest sügiseni aias on möllanud ja omakasvatatud saagist tõelise vaimustuse ja meistri pühendumisega veini teeb – vaevalt võib teda alkoholismis süüdistada,» on Tiina veendunud. Justkui selle tõestuseks astuvad meie intervjuu ajal Veinivillasse sisse venelannad Jelena ja Raissa, kes soovivad, et Tiina nende koduveine analüüsiks. Nad räägivad pikalt, kuidas nende abikaasad oma aia ja õunapuude eest hoolitsevad, hoolega uusi sorte valivad ja tunde veinianuma juures mulksumist jälgivad, otsekui kuulaksid nad maailma kõige ilusamat muusikat …

Koolitamisvajadus sündis Tiinal praktilisest vajadusest lähtuvalt, et õpetada inimesi Veinivilla tooteid õigesti kasutama. Algul harjutas ta koolitamist tuttavate ja sõprade peal, aga siis tuli appi Cherry ehk Baltimaade suurim interneti soodusmüügiportaal.

«Olin Allan Martinsoniga minu Delfis töötamise ajal kokku puutunud ja Allan ütles, et no kuule, müüme sul seal Cherrys mõned koolitused maha, mis see ära ei ole! Ja nii läkski – esimesed sada koolitatavat olid peagi platsis!» Korralik veinikoolitus kestab Tiina juures keskeltläbi kolm tundi (enamasti kauemgi), peale teooria tundmaõppimise maitstakse seal loomulikult ka koduveine. Tiina räägib kõigest, mida üks koduveini valmistaja teadma peaks: tutvustab meetodeid ja vahendeid, jagab praktilisi kogemusi ja hoiatab vigade eest. «Minu jaoks on väga oluline teha igale inimesele selgeks veini tegemise ja toimimise põhimõtted. Palju on aga neid, kes tulevad ja ütlevad, et tahavad teada, kuidas teha mustasõstraveini, sest neid huvitab vaid see. Eks ma siis püüan neile selgeks teha, et veini saab teha mitut moodi ja kui sa põhimõtteid tead, võid veini teha kasvõi peedist või kõrvitsast. Enamasti olen suutnud inimesed «oma usku» pöörata ja neile veinitegemise üldised põhimõtted ehk kirjaoskuse – suhkru lisamise, happesuse reguleerimise – selgeks teha.»

Veinikoolitusel osalejate rida on kirju: algajatest kuni veiniklubi liikmetest koduveiniekspertideni, on nii mehi kui naisi, abielupaare ja vallalisi, noori ja vanu, eestlasi kui ka muukeelseid. Kõigi huviliste ühisnimetajaks on Tiina sõnul oma aed, tänu millele on toorainet külluses käes. Kuid koolitustele on sattunud neidki, kes koduveinimaterjali turult ostavad. «Enamik inimesi on siin sellised, kes teevad ise ka moose ja kompotte, leiba või mida iganes – nad lihtsalt tahavad midagi oma kätega loovalt teha ja otsivad pidevalt uusi võimalusi. On hulk mehi, kes tulevad veinikoolitusele, kaasas omatehtud koduvein, marineeritud kurgid või seened. Eakamatel on tekkinud rohkem vaba aega ja nad otsivad lisaks toredale hobile ka head seltskonda. Kuid on ka noori, kes on saanud näiteks suure kandva aia omanikuks, nende jaoks algab veinitegu õunapuusortide määramisest – asi, millega me samuti veiniklubis tegeleme.»

See, et koduveini valmistamine oleks ainult eestlaste pärusmaa, ei saa Tiina samuti väita: «Vene rahvusest kursuslased teevad täiesti arvestataval tasemel koduveine ja nad on minu õpetuste suhtes kohati isegi vastuvõtlikumad kui eestlased, kes lähtuvad veinitegemisel paljuski oma pere traditsioonidest. Kohalikel venelastel see järjepidevus puu-

dub ja nemad on uute tehnoloogiate suhtes vahel vastuvõtlikumadki kui eestlased.»

Algajad koduveinitegijad panevad Tiina juures püüdlikult kirja veinitegemise algtõed, edasijõudnud julgevad juba eksperimenteerida ja proovivad kätt keerukamate meetodite ja retseptidega ning profid ajavad sarnaselt kõikide proffidega taga maitsenüansse.

Paljud algajad on ostnud poest stardikomplekti ja asunud Tiina «Koduveini aabitsa» toel oma esimest veini tegema. Ning sarnaselt õpetaja endaga, kas saanud julgustust esimesest õnnestunud veiniteost, või siis vastupidi – esimene untsuläinud veinitegu on tekitanud jonni asi endale lõpuni selgeks teha. Paljud kodused veinimeistrid tulevad oma esimeste veinidega Tiina juurde hinnangut saama või ebaõnnestunud veinile diagnoosi saama. Siis võtab Tiina oma tähtsad mõõteriistad (hüdro- ja vinomeetri ja lakmuspabeririba) välja, mekib ja mõõdab, taas mekib ja mõõdab ning määrab võimalusel veinile maitseparandusretsepti. Veinivilla hõlma all tegutsev koduveini klubi käib koos korra kuus ja meililistis on ümmarguselt viiskümmend inimest. Käsitletud teemad on olnud seinast seina: uute tehnoloogiate õppimisest (näiteks vahuveinide külmutamine ja ümberkorkimine, siidrid jmt), heade koduveinide mekkimisest kuni untsuläinud veinide analüüsini – ikka eesmärgiga õppida ja kogemusi vahetada. «Tõsi, inimesed lahkusid väga halbade veinide degusteerimiselt küll purukainena, kuid kasu oli sellest kogemusest tohutult,» naerab Tiina.

Kodumaine tooraine ja uus kvaliteet Eestimaine tooraine on Tiina sõnul veinitegemiseks vägagi paslik, kuid võrreldes viinamarjadega, mis on veinivalmistamiseks ideaalne algmaterjal, on kodumaise toorainega pisut rohkem mässamist: arvestada tuleb õigeid suhkrukoguseid ja reguleerida happesust. «Kui keegi keeldub eestimaiseid veine veinideks nimetamast, siis palun väga – seaduse järgi need ongi kääritatud alkohoolsed joogid,» ei aja Tiina pilli lõhki. Kuid nii nagu tõeliste ehk viinamarjaveinide puhul, määrab ka eestimaiste veinide kvaliteedi ära tooraine kvaliteet, mis on otseselt seotud suvise päikeseküllasuse, õhutemperatuuri ja sademete hulgaga. Tiina rõhutab korduvalt, et kuigi veini saab põhimõtteliselt teha kõigest, mida inimesel õnnestub käärima ajada, on hea koduveini alus ennekõike kvaliteetne tooraine, õige tehnoloogia ja töövõtted. «See on iganenud arusaam, et ämbris juba käärima läinud sõstardest või hallitama läinud moosidest saab veini teha. Ei saa, ja see ei sobi kvaliteetse koduveinitegemise põhimõtetega kuidagi kokku!» on Tiina resoluutne.

«Põhjus on selles, et kui toimivad ja domineerivad valed pärmitüved, ei aita see kuidagi kaasa kvaliteetse veini valmistamisele ning kogu seda protsessi õigetesse rööbastesse suunata on sageli küsitava väärtusega.» Korralikult lõpuni käärinud ja kuiva veini sünnile aitab Tiina sõnul kaasa spetsiaalselt veinitegemiseks mõeldud kultuurpärm, sest loodusliku pärmiga ümberkäimine ja sellega veini valmistamine nõuab väga põhjalikke teadmisi ning selle protsessi juhtimine on üsna keerukas. «Tihti arvavad algajad täpselt vastupidi: algul teen loodusliku pärmiga, siis võtan ette kultuurpärmi. Kuid kuni inimesel pole täpset ettekujutust, mis seal pütis tegelikult toimub, on kindlaim tee usaldada kultuurpärmi, mis selle töö sinu eest ära teeb. Kui oled juba tegija ja saad täpselt aru mis, kuidas ja miks toimub, on aeg katsetamiseks küps, vastasel juhul lõpeb veinitegu pudelitäie äädikaga.»

Tiina ütleb skeptikutele, kes ihkavad võimalikult naturaalseid veine toota ega taha kuuldagi millegi lisamisest, et kahjuks ei saa tänapäeval eeskujuks võtta keskaegseid veine, mis tihti samamoodi äädikaks kätte läksid ning mille maitset mee, vürtside ja ürtidega varjata püüti. «Alles pärast seda kui Louis Pasteur 19. sajandi keskpaigas kultuurpärmi ja pastöriseerimise leiutas, millega sai reguleerida ja peatada piima- ja veinibakterite tegevust, saab rääkida kuivade ja õhukeste veinide ajastu algusest.»

Tiina tõdeb, et nii nagu praeguste veinisõprade maitse-eelistus, liiguvad kuivemate veinide suunas ka nüüdsed koduveinid.

Kui juba sai öeldud, et veini võib teha peaaegu kõigest, toob Tiina ka huvitavaid näiteid. «Olen lugenud retsepti kohviveinist, maitsnud roosi-, leedriõie- ja sireliõieveini.

Leedriõievein oli möödunud aastal Läti koduveinikonkursi finaalis ja see oli minu jaoks täielik teine dimensioon, see oli nagu haldjavein. Kuna leedripõõsad eelistavad soojemat kliimat, ei kasva need igal pool, kuid tänavusele Eesti koduveinikonkursile on saabunud ka esimene leedrivein Saaremaalt. Lätlased teevad veini veel küüslaugust (kastmetesse lisamiseks) ja kasemahlast. Viimasest tehtud vahuvein maksab Riia lennujaamas 18 eurot!»

Tiina on tavapäraste puuviljade (õunad, ploomid, kreegid, kirsid, alõtšad jt), aia- ja metsamarjade kõrval katsetanud palju lilledega. Võilillevein on üks tema suuri lemmikuid, samuti on ta teinud veini nurmenukkudest, peiulilledest ja pärnaõitest. Koduveini klubi liikmed on teinud juba tavapäraseks saanud kõrvitsaveini kõrval veini ka naadist, porgandist ja peedist.

Kui sind huvitab koduveini valmistamine, teadmiste täiendamine või Koduveini klubis kaasalöömine, siis uuri Veinivilla kodulehte: www.veinivilla.ee * www.emor.ee/public/documents/agriseire/Eestlaste_alkoholi_tarbimine_web.pdf, «Elanike alkoholitarbimine ja suhtumine alkoholipoliitikasse 2011»

31

Ulaelu väliköögi võib mereranda või metsaveerde vedada.

Autorid Raul Tiitus ja Kaido Kivi.

Koldekoht on suvekodu süda Aega maha võttes on mõnus armsate inimeste seltsis väliköögis kokata ja hiljem head-paremat mekkides maailmas toimuvat arutada...

Tekst Tiina Kolk, fotod Toomas Volkmann, Marina Puškar, Kaido Haagen, Olavi Heinlo

V 32

iimastel aastatel kavandatud moodsad maakodud, suvemajad ja aiapaviljonid on pälvinud arhitektuurivõistlustel rohkesti tähelepanu. Näiteks pärjati 2011. aasta puitehitise tiitliga Peeter Loo ja Jan Skolimowski projekteeritud väikevorm Läänemaal Pedasel. «Tegemist on algaja õnnega, sest see on meie esimene väliköögiprojekt. Eks oma osa edus mängis ka männimets ja liivarand,» naljatleb Loo, kelle sõnul vajasid kokakunsti austajaist tellijad oma kitsukese maamaja kõrvale avarat tänapäevast välikööki, mida saaks kasutada nii suveõhtutel kui ka sügisel ja vahel talvelgi.

«Hoone kuju meenutab kõlakoda, mille väiksem ava on suunatud elamu poole ja suurem merele. Sellest tulenevalt väliköögi mõlema ava ette paigutatud klaasist lükandseinad, mis sääskede tulekul või jahedama ilmaga suletakse. Klaasi taga aga jätkub metsaelu nagu mõnes Rein Marani loodusfilmis,» tutvustavad arhitektid. Ühe suure, 50 m² ruumina lahendatud väliköögi keskel asub mustadest tellistest laotud küttekolle, mis ühendab endas kamina, grilli, puupliidi ja suitsuahju. Pikk laud jääb küttekoldest läände, mere poole. Kogu siseruum on vooderdatud kitsa saarelaudisega, välisfassaad aga kaetud mustaks õlitatud kitsa kuuselaudisega. Selliselt sulandub ehitis ümbritsevasse männimetsa ning on ühtlasi peidus võõraste pilkude eest.

Moodne õuemööbel Ulaelu sarjast.

↑ Arhitektide Peeter Loo ja Jan Skolimowski projekteeritud suvemaja Pedasel pärjati 2011. aasta puitehitise tiitliga. ← Disainer Sylvia-Johanna Annus esitleb oma loomingut.

Pärast puiduauhinna saamist peavad büroo Kamp arhitektid Loo ja Skolimowski palju tihedamini väliköökidele mõtlema. «Kui seal soovitakse küpsetada, suitsutada ja vahel kamina ees istuda, siis on mõistlik kõik ehitise üksikasjad põhjalikumalt läbi mõelda ning vajadusel ka arhitekti ja pottsepaga maha istuda. Üks asi on huvitava arhitektuuriga välikööki teha, ent kui selle küttekolle ei hakka tõmbama, siis ei ole ka kõige ägedamast vormimängust kasu. Väliköögi süda on küttekolle oma erinevate võimalustega, mis kõik peavad väga hästi töötama,» jagab Loo näpunäiteid.

Praegu on arhitektidel käsil paar välikööki. Näiteks valmib Lääne-Virumaal väga õhuline kasvuhoonega kompleks, mille mõlemaid pooli ühendab terrass. «Tellija soovis kasvuhoonet, kus söögitegemisel saab enda kasvatatud köögivilju, ürte jms vajadusel kärmelt lähedusest lõigata. Terrassil on hea hommikukohvi nautida,» selgitab Skolimowski. Kohilasse ehitatav väliköök tuleb aga kasvuhoone ja välibasseiniga.

Hoopis lihtsama väliköögi Ulaelu disainisid sisearhitekt Raul Tiitus ja tootedisainer Kaido Kivi. «Ulaelu kaubamärk sai alguse isiklikest vajadustest. Meil oli tarvis grillinurk teha ning siis kohandasime välitingimustele vastavaks ka termotöödeldud ja õlitatud männist lauad-pingid. Seejärel oli vaja tööpinda ning käte- ja köögiviljade pesemiseks valamut. Praegu on meil kolm-neli minimalistliku väliköögi moodulit: valamu, grill, kivist ja puidust tööpinnad, plastist lõikelaud, millest saab soovikohase komplekti kokku panna.

Köögimoodul on meil pulbervärvitud alumiiniumist, mis on kerge ega roosteta, tööpindadena kasutame termotöödeldud saart või musta graniiti, valamu on samuti mustast graniidist,» esitleb Tiitus.

Minimalistliku grilli disainis mullu kunstiakadeemia tootedisaini magistrant Sylvia-Johanna Annus. «Kui meie järjekordne «ufogrill» kokku kukkus, otsustasin järgmise ise kavandada ja ka valmis teha. Minu eesmärgiks oli disainida grill, milles on võimalik lõket tehes sütt valmistada. Kavanditest ja töömakettidest valmiski see prototüüp,» selgitab autor.

ABIRUUM

VÄLIKÖÖK

TERRASS

KASVUHOONE

Jan Skolimowski Lääne-Virumaale kavandatud hoonekompleks – väliköök ja kasvuhoone.

33

1 4

2 5

3 6

7 8 10 11

9 12

Inspireerivaid ideid Ambientelt 34

Tekst Tiina Kolk, fotod Messe Frankfurt, tootjad

N

agu võis veenduda Frankfurdis toimunud mainekal tarbekaupade messil, paeluvad disainereid nii looduslikud kui uudsed keskkonnasõbralikud materjalid. Moes on kvaliteetsed väikeseeriad, mis eeldatavasti kestavad kaua ja peavad ajaproovile vastu.

Ambientel püüdsid pilku mainekate firmade kaunilt kujundatud rõõmsavärvilised ja inspireerivad väljapanekud, kus hakkas silma hulgaliselt toredaid võtteid, kuidas maitsekalt suvisteks sööminguteks ja aiapidudeks lauda katta, milliseid anumaid ja aksessuaare sel puhul kasutada. Teiste seas esitlesid seal vahvalt oma uuemat nõudekunsti Taani firmad Stelton (pildid 1, 2, 3 ), tänavu 100. sünnipäeva tähistav Eva Solo (pildid 4, 5, 7, 11) ja Menu (pilt 9). Heatasemelist Saksa disaini esindasid WMF (pilt 6), ASA (pildid 8, 10) ja Koziol (pilt 12).

NUTIKAS KINKEKAART Kõigis endast lugupidavates kauplustes on müügil värvilised kinkekaardid. Sellega on ammu harjutud, neid on tore kingiks saada ning mugav kinkida.

Kuid Ülemiste kaubanduskeskusele sellest ei piisanud – seal mõeldi välja nutikas kinkekaart.

Milleks?

Meie väljaande küsimustele vastab Ülemiste direktor Guido Pärnits.

– Mille poolest on kinkekaart parem kui kindel kingitus?

– Kui otsime kingitust lähedasele inimesele, siis on tihtipeale raske teha õiget valikut, sest kingitus peab olema asi, mida tahetakse ja mis jääb meelde, mitte et seda pandaks riiulinurka või kingitaks edasi. Kui kingime nii ilusa plastkaardi, nagu seda on meie kaart, siis see juba ongi soliidne kink. Seda on mõnus hoida rahakoti vahel, lisaks pakume kaunilt kujundatud kinkepakendit, mis on samuti oluline. Kaardid on väga stiilsed ja valida saab kolme värvi vahel: roosa, sinine ja hall.

– Mille poolest erinevad teie nutikad kaardid tavalistest kinkekaartidest?

– Tavaline paberist kinkekaart on saadaval vaid mõnes variandis: näiteks 5, 10, 25 euro väärtuses... Ja kui kinkekaardi omanik läheb poodi, peab ta ostma midagi selle summa eest. Kui valitud kaup maksab rohkem, siis tuleb ostjal juurde maksta, kui vähem, siis tagasi ta raha ei saa. Nutikat kinkekaarti saab kasutada kõigis meie kaubanduskeskuse 160 poes seni, kuni sellel jätkub raha.

– Kas sellepärast ongi kaart plastist, et see on mõeldud mitmekordseks kasutamiseks?

– Lisaraha sellele kaardile juurde laadida ei saa, kuid seda saab kasutada mitu korda. Näiteks 100-eurose kaardi puhul saate ühes poes osta midagi 30 euro eest, teises 15 euro eest, kolmandas 5 euro eest ja nii edasi, kuni raha saab otsa. See annab kinkekaardi omanikule suurema vabaduse ja garanteerib selle, et kui kinkisite 100-eurose kaardi, siis ta saabki kaupa 100 euro eest.

– Milline on kaardi nominaalhind?

– Kaart iseenesest ei maksa midagi. Sellele võib laadida erineva summa kuni 300 euro väärtuses. Meie kinkekaardi abil on lihtne ja meeldiv teha ka armsaid üllatusi: näiteks 75. sünnipäeva puhul kinkida 75-eurose kaardi, täisealiseks saamise puhul kaardi 18 euroga ja nii edasi. Sümboolsed paar eurot maksab ainult kinkepakend, kui soovite kingitust eriliselt kaunistada.

– Millised on teie nutika kinkekaardi arenguperspektiivid?

– Loodame, et meie lugejad tunnustavad sellist kingituste liiki. See nõuab muidugi aega, sest kinkekaart ei ole igapäevane ost. Eestis olime esimesed, kes hakkasid selliseid kaarte müüma, kuid teiste riikide kogemus näitab, et see algatus kogub populaarsust.

Piemonte veiniaadlikud

«Kui oled kordki elus maitsnud Piemonte Barolosid, ei unusta sa neid iial ning on suur tõenäosus, et sellest meelierutavast esmakohtumisest kujuneb kogu elu kestev armastus,» ütleb Barolode Kuningaks tituleeritud Ceretto veinimaja perepoeg Federico Ceretto. Tuleb tunnistada, et kuninglikul veinisaadikul on tuline õigus.

Bruno ja Marcello Ceretto

Tekst Riina Luik Fotod Ceretto veinimaja

I

taalia ja Prantsuse piiril asuv Piemonte on üks Itaalia kuulsamaid veinipiirkondi ning igale vähegi veinimaailmas orienteerujale tuttav tänu punaste veinide tõelistele aadlimeestele – Barolodele ja Barbarescodele. Piemonte piirkonna kargetes keldrites laagerduvad ka traditsioonilisel meetodil valminud kuulsad vahuveinid Asti, Asti Spumante ja Moscato d’Asti ning siinseid grappa’sid peetakse maailma parimaiks. Piemonte köök on kuulus kogu Itaalias, seega pole ime, et just siin sündis Slow Foodi liikumine ning et Itaalia kokakunsti, toidukultuuri ja enoloogia instituut (ICIF) asub just siin. Itaallased ei pea toidunautimist täiuslikuks, kui selle kõrval pole veini näol väärilist paarilist. Piemontes sellega probleemi pole, sest Itaalia punaveinide kolmest suurest B-st, nagu asjatundjad neid nimetavad, valmivad siin koguni kaks: õilsamaist õilsaimad Barolod ja Barbarescod. Kolmanda B – Brunello – sünnikodu on Toscanas.

Piemonte jaotub viieks veinipiirkonnaks, mis omakorda jagunevad väiksemateks piirkondadeks ja eksklusiivseteks terroir’deks. Kõrgelt hinnatud ja maitseomaduste poolest esmaklassilised punased Barolod, Barbarescod, Barberad ja Nebbiolod valmivad sajaprotsendiliselt viinamarjasordist «Nebbiolo», mille parimad aiad laiuvad Tanaro jõe kallastel ja Langhe laugjatel küngastel. Piirkonna kõige hinnalisemad terroir’d ja veiniaiad koonduvad Alba ja Roero ümbrusesse ning tibatillukestes Barolo, La Morra, Castiglione Falletto, Monforte d’Alba ja Serralunga d’Alba kommuunides valmib ligi 90 protsenti piirkonna jumalikest Barolodest. Piemontes on registreeritud kõige rohkem DOC ja DOCG veine kogu Itaalias ning just siinsed Barolod pälvisid

Monsordo Bernardina veinikeldrid.

36

Monsordo Bernardina amfiteatri-kujuline veiniaed ja klaasist kuppelpaviljon L´Acino.

1980. aastal esimestena riigis DOCG sertifikaadi. Nüüdseks kannavad DOCG tähist lisaks Barolodele ka Barbarescod, Astid, Moscatod jmt (kokku 12 veini) ning DOC tähist Barberad, Dolcettod, Nebbiolod jmt (kokku 45 veini). Seda, et Piemontes valmivad ainult kvaliteetsed veinid, tõestab fakt, et 84 protsenti siinsest terroir’dest ja seega ka veinidest, omab DOC või DOCG sertifikaati.

Kuninglik veiniõukond Kohalikuks Barolode Kuningaks peetakse perekond Ceretto veinimaja, kelle lugu sarnaneb paljude teiste töökate ja ülitihedas konkurentsis läbi löönud perekondade looga, mis kinnitab, et edu toob vaid mitme põlvkonna ühine jõupingutus ja ühtehoidmine. Muidugi lisandub sellele ehtitaallaslik austus maa kui toitja vastu, lugupidamine oma kultuuri ja traditsioonide suhtes ning kirglik suhtumine kõigesse kaunisse ja nautimisväärsesse. Kuulus Itaalia gastronoom ja veinikriitik Luigi Veronelli on ühte sõnasse mahutanud kogu Piemonte toidu- ja veinikultuuri edu saladuse: pinnas. Just pinnast peetakse viinamarjakasvataja kõige olulisemaks «koostööpartneriks» ja selles olid veendunud ka möödunud sajandi 70ndatel Burgundias veiniasjandust õppimas käinud Ceretto perepojad Bruno ja Marcello, kui nad alalhoidliku isa Riccardo vastuseisust hoolimata Bricco Asili veinimõisa ostsid. Vennad seadsid endale kohe alguses kõrge sihi: viia Barolod ja Barbarescod maailma kõige paremate veinide ritta ja olla oma veinidega selle parimad maitsesaadikud. Tõsi, Vennad Barolod, nagu neid peagi kutsuma hakati, maksid

esimeste viinaaedade eest üüratut hinda, sest asuvad ju Langhe küngastel Itaalia kõige kallimad ja ihaldatumad veiniaiad ning naljalt ei loobu oma siinsest maatükist keegi. Federico Ceretto tunnistab, et kellelgi ei õnnestuks tänapäeval tema isa ja onu vägitükki korrata: «Nad maksid hinda, mida keegi maksta ei söandanud ja inimesed arvasid, et nad on hulluks läinud. See investeering tasus end aga ära, sest maa hind on nüüd tõusnud kakskümmend korda!» Praegu on Cerettod oma 160 hektaril laiuvate veiniaedadega ja nelja veinimõisaga ühed suuremad maaomanikud Piemontes, nende valduses on mitmed Langhe ja Roero piirkonna eriti eksklusiivsed aiad ning DOC ja DOCG terroir’d. Cerettod on veendunud, et esmaklassilist veini saab ainult esmaklassilistest marjadest ja need omakorda kasvavad ainult parimal pinnasel. Vaid kolme põlvkonna jooksul on Ceretto veinimajast saanud tippklassi veinide sünonüüm. Cerettod on kuulsad ühe aia veinide meistritena ning nende veine hinnatakse nii nende maitsepeenuse ja puhtuse, rikkaliku lõhnabuketi kui ka imelise värvi poolest.

Mitu veinimõisa Ceretto veinimajal on Langhes kokku neli veinimõisa ning igaüks neist on spetsialiseerunud kindla veini valmistamisele. Albas asuv Monsordo Bernardina veinimõis võeti 1989. aastal esialgu rendile, kuid pärast omandamist ja põhjalikku renoveerimist 2000. aastal sai sellest Ceretto veinimaja administratiivne, tootmisja kaubanduslik süda ning siin valmivad mitmed perefirma kõige vanemad ja auväärsemad margiveinid. Siinses aias kasvab näiteks Cerettode poolt ellu äratatud vana viinamarjasort «Arneis», mille tujukus ja nõudlikkus on igale viinamarjakasvatajale paras proovikivi. Cerettod võtsid kätte ning hakkasid esimestena piirkonnas seda taas kasvatama. Risk tasus end heldelt: Blangé Langhe Arneis DOC on tõeliselt särav, kerge ja särtsakas, lillenootidest tulvil valge vein. Kui 1985. aastal alustati 20 000 pudeliga, siis nüüdne tootlus on ületanud 600 000 pudeli piiri ehk teisisõnu kannab iga 10. Piemontes avatav valge vein Blangé’i silti. Monsordo Bernardinas valmivad paljud Alba ja Roero aedade suurepärased veinid, nagu Barbaresco Asij DOCG, Zonchera Barolo DOCG ja uue ajastu, mitme oma aia viinamarjasordist valminud Monsordo Langhe Rosso DOC, millega Cerettod ise väga rahul on.

1982. aastal Castiglione Fallettosse ehk otse Barolo DOCG terroir’de südamesse ehitatud modernsele Bricco Rocche veinimõisale kuulub küll vaid 11 hektarit, kuid just siin valmivad Ceretto tõelised kroonijuveelid – eranditult DOCG tähist kandvad ja sajaprotsendiliselt «Nebbiolost» valminud ühe aia Barolod: Barolo, Brunate, Prapó ja Cannubi San Lorenzo. Bricco Asili on perekonna vanim veinimõis, mille peahoone ehitati 1973. aastal. Sellegi aedadel on DOCG sertifikaat ning asukoht Barbaresco külas viitab otseselt siinsetele eksklusiivsetele ühe aia Barbarescodele: Barbaresco Bricco Asili DOCG ja Barbaresco Bernardot DOCG.

Piemonte on tuntud «Moscato» viinamarjasordist valminud magusate, madala alkoholisisaldusega ja kergelt kihisevate, peenemulliliste vahuveinide poolest.

Oma vahuveinid on olemas ka Ceretto veinimajal. Santo Stefano Belbo külas asuva I Vignaioli Santo Stefano veinimõisa keldrites laagerduvad klassikalisel šampanjameetodil valminud Moscato d’Asti DOCG ja Asti Spumante. Selle veinimõisa soetamine oli perekonnale emotsionaalse tähendusega ja märkis naasmist oma juurte juurde, kuna see oli nende isa Riccardo sünnikoht. Kuid see oli ka omamoodi väljakutse, sest kohalikke vahuveine peeti liiga magusateks ja igavateks ning selle müüdi murdmine oli ärile kahtlemata risk. Võttes aga kasutusele uued meetodid ja lisades kogu oma pühendumuse, said Cerettod tulemuseks suurepärased sädelevad, kullakarvalised ja palju kuivemad vahuveinid, mille saladus on eelkõige aromaatsuses ja täiuslikus lõhnabuketis. «Kui sa ei armasta Moscato maitset, siis joo pigem õlut,» ütleb Federico Ceretto naerdes.

Cerettod möönavad, et nende perekonna DNAsse on lakkamatu täiuseihalus juba sisse kodeeritud ning see ei piirdu ainult tippveinide valmistamisega – nad on ligi veerand sajandit tegelenud ka kohaliku toidukultuuri ja -traditsioonide toetamise ja propageerimisega ning käivitasid selleks eraldi haru Ceretto Gusti (Ceretto maitsed).

Perekonnal on Alba peaväljakul oma restoran: esimesel korrusel olev trattoria stiilis La Piola esindab traditsioonilist Langhe kööki, teisel korrusel asuvas restoranis Piazza Duomo saab nautida peakoka, kolme Michelini tärniga pärjatud Enrico Crippa kulinaarset loomingut. Kuid kohalike talunike delikatesstooteid: suurepäraseid juustusid, röstpähkleid, valikšokolaadi jpm pakutakse ka veinimajades ja oma veebipoes.

Cerettodel on ka äärmiselt kunstilembese perekonna maine ning nad olid Piemontes esimesed, kes hakkasid pöörama suurt tähelepanu pudelite disainile ja etikettide kujundamisele, viies etiketile esimesena veiniaia nime ja kujutise ning kaasates imago loomisse professionaalsed kunstnikud ja disainerid. «Kes iganes meie veine naudib, näeb pudelil pilti sellest kohast, kust see vein pärineb. Veiniaed – see tähendab ajalugu, künkaid, mille nimi ei muutu ning siin valmivate veinide veetlus ja kvaliteet on alati samad. Sa võid selles ise veenduda, tulla kohale ja seda füüsiliselt puudutada…»

Ceretto veinimaja imago n-ö kapitaalsem pool on olnud uute veinimõisate ja -keldrite rajamine, mis on silmapaistvaimad kogu piirkonnas. Näiteks ehitati Monsordo Bernardinasse klaasist kuppelpaviljon L´Acino, Bricco Roccat ehib amfiteatrina laiuvate veiniaedade kohal «rippuv» Cube ning Brunates püüab pilku rõõmsavärviline Sol LeWitti ja David Tremletti kabel. Samuti on kunstnike loodud Albas asuva pererestorani Piazza Duomo nõudekollektsioon. Kõigis veinimõisates on alati midagi põnevat teoksil – toimuvad näitused, kontserdid või muud kultuuriüritused. Nii nagu Barolode Kuningaile kohane, iseloomustab Cerettode veine ning kogu nende elufilosoofiat kolm tabavat sõna: loovus, kirglikkus ja elegants.

37

SPARGEL – kuninglik kevadekuulutaja Euroopas kuulutatakse kevadsuvine restorani- ja väliterrasside hooaeg avatuks koos esimeste värskete sparglite turuletulekuga. Päikesekuningas Louis XIV poolt jumaldatud ja kokakunsti pjedestaalile tõstetud spargel on igati nautimisväärne suutäis ning igale kodusele kokkajale jõukohane ettevõtmine.

Tekst Riina Luik Fotod Tiit Koha

V

aevalt leidub Eestis kedagi, kel on kuningliku aedviljaga nii lähedane ja isiklik suhe kui restorani Clazz peakokal, belglasel Emmanuel (Manu) Willel. Nagu Manu naerusui kinnitab, ongi ta spargli peal üles kasvanud. Sestap on just tema õige mees, kellega sparglist rääkida. Sparglisöömise tippkuuks peetakse Euroopas maid ning ühtlasi tähendab see suvise restoranihooaja algust. Kuigi spargel annab saaki märtsist juuni lõpuni, sõltub hooaja algus otseselt õhutemperatuurist, millel on võrsete valmimisel määrav roll.

Mitut värvi, palju sorte Umbes kolmesajast sparglisordist kasutatakse toidulaual paarikümmet, millest kõige levinumad on valged, rohelised või rohekasvioletsed sparglid. Sparglite värvierinevused tulenevad sordist, pinnasest ja kasvatusviisist. Valgeid spargleid kasvatatakse spetsiaalselt ülesmullatud peenardes ning pimedus takistab neil värvipigmendi teket.

Valged sparglid koristatakse kohe, kui võrseteotsad mullakuhjatistest läbi murravad.

Juba koristatud valget sparglit säilitatakse pimedas. Rohelise värvuse annab võrsetele kümblemine valguse käes, tänu millele moodustub klorofüll, mis annab võrsetele rohelise värvi. Violetsete sparglite tipud on õrnroosad või -violetsed, kuid alumine osa on neilgi valkjas. Kõige tugevama värviga on rohekasvioletne spargel, mille eriline värvivarjund tekib tänu vees lahustuvatele taimsetele pigmentidele. «Kuna just valge spargli kasvatamisega tuleb üksjagu vaeva näha ning see kuulus algselt kuningakoja ja kõrgaadli toidulauale, kutsutakse valget sparglit ka valgeks kullaks ja kuninglikuks aedviljaks,» rõhutab Manu spargli auväärset positsiooni. Kokakunsti poodiumile tõstis spargli Euroopas esimesena Päikesekuningas Louis XIV, kes olevat olnud spargli järele pöörane ja nakatanud sellesse «tõppe» ka oma õukonna.

38

Värske on parim!

Manu selgitab, et spargleid ostes tuleb eelkõige silmas pidada värskust. «Värske spargel suisa naeratab sulle vastu ja kutsub ostma! Selle vars krõmpsub kergelt, kui seda õrnalt vajutada ning varreots on mahlane ja hele, mitte tumenenud, kuiv või koguni hallitanud. Üldine soovitus on, et ostetud spargel tuleks võimalikult kohe toiduks valmistada. Lühikest aega saab võrseid säilitada jahedas niiskesse rätikusse mähituna. Juba Antiik-Rooma ülikutel oli kõnekäänd, et spargli keetmisest kiiremini on raske midagi teha. Manu kinnitab seda ning ütleb, et 5-6 minutit keetmist keskmiselt soolases vees, kuni spargel on kergelt krõmpsuv (al dente), on igati piisav. Peakoka

sõnul ei tohi unustada, et enne keetmist tuleb sparglid kindlasti koorida ja soovitab seda teha terava juurviljakoorimisnoaga. «Hoolas koorimine on väga oluline, sest kui sparglivarrele jääb kasvõi üks kooreriba, jääb see kindlasti hamba vahele, pole mälutav ja on seetõttu väga tüütu. Lisaks tehakse allesjäänud koortest suppi.» Spargli varreotsa peakoka sõnul mitte ei lõigata, vaid murtakse, sest igal sparglil on see nn õige koht erinevas kohas. Õige koha leidmine polevat raske – kui värsket vart kergelt painutada, plaksatab see ise õigest kohast katki. Spargli ettevalmistamiseks nii kodus kui restoranis seotakse võrsed 5-6 kaupa nööriga kokku parajateks portsjoniteks vastavalt sööjate arvule. Kui sparglid on valmis, soovitab Manu need serveerida soojal taldrikul, mis on eriti oluline, kui süüakse väljas.

Asparagus à la Flamande ehk spargel hollandipäraselt

Lähteained vali vastavalt sööjate arvule (5-6 sparglivõrset sööja kohta) Valmistamine: Seda Belgia kodudes tavapärast sparglirooga on äärmiselt lihtne valmistada. Keeda iga sööja kohta üks muna (maksimaalselt neli minutit, et munakollane jääks tooreks). Haki munad kahvliga ühtlaseks kreemjaks massiks. Lisa juurde värske hakitud petersell ja iga muna kohta 1 spl pruunistatud võid (kuumutamisel tekkiva pähkli maitse tõttu nimetatakse sellist võid paljudes retseptides pähklivõiks), lisa maitse järgi soola ja purustatud musta pipart ning jaota mass taldrikule valmis serveeritud spargliportsjonite vahel. Soovi korral võib roale toekust lisada kas värskete ürdikartulite või kooritud krevettidega.

Sparglisupp

Kuna sparglisupp valmib n-ö pearoa jääkidest, käivad sparglisupp ja pearoog suvises menüüs alati käsikäes.

Valmistamine: võta eelmise roa ettevalmistusest järele jäänud varreotsad või sparglid, haki need väiksemateks kangideks ja prae koos hakitud mugulsibula, paari küüslaugu ja porrulauguga võis kergelt läbi. Lisa kanapuljong (arvesta sööjate arvu) ja kõige lõpuks sparglikoored ning keeda 3–5 min (liiga kaua keetes muutub puljong kibedaks). Seejärel aja puulusikaga läbi tiheda sõela. Kann- või saumikseriga ei saa purustada koorekiude ja seda pole vajagi, koored annavad supile vaid hea maitse ja aroomi. Supi võid kaunistada väiksemate sparglite või ürtidega.

Täname koostöö eest restorani Clazz peakokka Emmanuel Willet.

LOUNGE XTRA soodshind 3500 €

XTRA - SÄÄSTLIK KÜTTESÜSTEEM. Ainult Xtra soojusalvetus süsteem võimaldab kütta ruumi soojaks kiiresti ja samas ka salvestada soojust kuni 12 tundi. Suletav konvektsioonisüsteem ja spetsiaalne patenteeritud soojussalvesti.

Pärnu mnt 110, Tallinn, tel 679 9399, info@12kaminat.ee, www.12kaminat.ee

Kvartsist ja graniidist köögitasapinnad, trepid, põrandaplaadid ja palju muud otse tootjalt!

Looduskivist valamute salonginäidised -20%!

Mustast kiltkivist põrandaplaadid 60×60 cm -20%!

Mais Compac kvarts tasapinnad -15%!

Pärnu mnt 110, Tallinn, tel 679 9395, info@hansakivi.ee, www.hansakivi.ee, www.hansakivi.fi