trend ja elustiil
Honda VT1300X Uus Honda chopper on enam kui pelgalt sõiduvahend. Oma pikakäigulise 1312 cm³ Honda V2 mootoriga on VT1300CX-il küllaldaselt jõudu ja pöördemomenti, et söösta edasi vähimagi pingutuseta. Sellist häält, mida on võimalik nii kuulda kui ka tunda, teeb ainult õige V2-mootor. Pikk, madal, napp ja ilma liialdusteta. Enesekindel, tugev ja usaldusväärne. Tegemist on rattaga, mille osaks sa muutud. Pärast esimest sõitu hakkab see ratas muutuma osaks sinust. VT1300CX. Hondalt.
Motokeskus Tallinnas: Catwees Tallinn, Pärnu mnt 139, tel 650 3300. Motokeskus Tartus: Catwees Tartu, Narva mnt 3, tel 730 0385. Motokeskus Saaremaal: ML-Autoservice, Kuressaare, Auriga kaubanduskeskus, Tallinna tn 88, tel 452 2550.
Vaata lähemalt www.honda.ee
aprill 2010
E
estlaste arv sotsiaalvõrgustikus Facebook jääb veel alla 200 000 ning kuigi IT-gurud teevad suhtlusvõrgustikke maha, ei paista see kasutajate arvu jõudsat kasvamist piiravat. Huvitav on selle meediavormi toimimist jälgida. Kui teadjamad räägivad, et näiteks blogid on juba hääbuv trend, siis arvestades inimese suhtlemis- ja kuulumisvajadust ning sotsiaalvõrgustikke toitvat virtuaalmaailmas üksi jäämise hirmu, võib see tõele vastata küll. Üha enam võrgustuvas maailmas näib kehtivat mõte, et kui sind pole sotsiaalvõrgustikus, siis sind pole olemas. Küsimus on pigem selles, kuidas end nähtavaks teha ja millega silma paista. Ehk, kuidas end uut moodi turundada, sest nii inimesed kui ettevõtted on aktiivses sotsiaalmeedias brändid. Ja kuigi enamik suuremaid ja edumeelsemaid ettevõtteid on omale suhtlusvõrgustikku konto loonud, eristuvad mõned teistest selgemini. Põnevamatest ja oskuslikematest sotsiaalmeedia kasutajatest ja oskuslikust turundamisest saab lugeda lk 18-19. Aga õnneks ei asenda virtuaalmaailm veel päris maailma ja kindlasti ei lähene 200 000-le nende eestlaste arv, kes ronivad mägedes. Seekordne persoon (lk 6), Kaja Sepp – EMT avalike suhete juht, on just niisugune naine, kelle tegemisi jälgides saab aimu ütlusest: kes teeb, see jõuab. Kaja Sepp ronib mägedes ja kaljudel, sõidab rattaga, suusatab, jookseb ja blogib sellest kõigest. Tema sütitavast isikust ja põnevast elustiilist on inspireeritud tegelikult kogu ajakiri. Võibki öelda, et alates käesolevast numbrist saab Peegli uueks suunaks n-ö persoonija teemapõhine ülesehitus. Selle läbi saab rohkem aimu ühte või teist laadi elustiili viljeleja argipäevast, elukorraldusest ja mõttemaailmast. Elustiiliajakiri, nagu Peegel on. See ei tähenda endiste rubriikide kõrvalejäämist. Sellest numbrist ei puudu moeseeria (lk 10), mis, tõsi, on senistest hulga ekstreemsem, ega kõrgema disainipilotaažiga interjöör (lk 24) ega vahe reisilugu Tšehhimaa veinipiirkonnast Määrimaast (lk 20). Nagu ikka, kõigile midagi! Linda Raska Peegli toimetaja
Sisukord Persoon 6 Kaja Sepp paneb end riskantselt proovile
Mood 10 Militaarselt mägedes
Hobi 14 Mitte ainult tippude vallutamine
Sotsiaalmeedia 18 Facebook muudab brändid inimesteks ja inimesed brändideks
Reis 20 Tšehhi, avastamata veiniparadiis
Disain 24 Võluv mustvalge vaikelu
||
Väljaandja: AS Postimees
||
Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Linda Raska, e-post peegel@postimees.ee, tel 666 2578 || Reklaam: Mae-Britt Eskola, e-post mae-britt.eskola@postimees.ee, tel 666 2173 || Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Fotod: Corbis/Scanpix/tootjad ||
||
Kaja Sepp
paneb end riskantselt proovile EMT avalike suhete juht näitab seesugust sitkust ja sisukust, mis annab silmad ette isegi enamikule meestele. Tekst: Priit Pullerits, fotod: Artur Sadovski, erakogu
K
aja Sepp, EMT avalike suhete juht, näeb välja kui pealinna tüüpiline esinduslik kontoridaam. Ent tegelikult peitub tema üksjagu õblukeses kestas ääretult sitke sisu. Olgu siin esitatud vaid üks fakt: ta suudab 36 tundi ühtejutti muudkui kulgeda ja kulgeda, olgu jalgsi või rattal, kanuul või suuskadel, soodes või metsades. Lühidalt: Kaja Sepp on Eestis tuntud ekstreemsportlane ja viimasel ajal ka kirglik kaljuronija. Aga ta pole lihtsalt harrastaja. Tal on ette näidata ka tulemused. Ülemöödunud aastal, seni edukaimal hooajal, sai ta võistkonna Ekstreem.ee koosseisus Xdreami sarja pikemal rajal segatiimide arvestuses nii esimese, teise kui kolmanda koha. Segatiime, olgu lisatud, lõpetab tavaliselt 20-30. Tänavu pöördub Kaja Sepp enda sõnul tagasi juurte juurde ehk läheb rajale naistetiimiga. «See on ühtpidi kergem kui segatiimis suutlikkuse piiril pingutada, aga teistpidi raskem,» lausub ta, «sest ei saa kellelegi suurte abitute silmadega otsa vaadata, et mina ikka ei jaksa ratast vedada.» Kaja, mäletan sind ülikooliajast kultuurihuvilise sinisukana, aga nüüd oled hoopis aktiivne ja sportlik inimene. Millest see muutus? Kirjandushuviline olen praegugi ja sinisukk ilmselt ka – või vähemalt korralik kontoridaam, kes vabal ajal armastab lugeda. Aga liikuv eluviis on mul samuti kogu aeg olnud, ka ülikooliajal, kuid seal paistis see vähem välja, sest stuudiumi jooksul sündis mul kaks last ja see pole just takkaaitav asjaolu, et samal ajal tõsise liikumisharrastusega tegeleda. Tervisesporti tegin muidugi ka väikelaste kõrvalt, aga aktiivse eluviisiga taasalustasin siis, kui noorim, kolmas laps sai viieaastaseks. Mis motiveeris? See on sisemine vajadus, mis ajab rähnipoja puu otsa. Ja kust see sisemine vajadus tuleb? Arvan, et kõik soodumused on kaasasündinud, ja ühel hetkel sa jõuad nende juurde. Või kui ei jõua, oled elus õnnetu. Kuidas avastasid seiklusspordi? Seoses tööga. IT- ja telekommunikatsioonifirmad korraldasid üritust nimega EcoRally, kus tuli orienteeruda, liikuda jalgrattal, jalgsi ja paadiga. Aasta oli 2002. Meie firma tiimides jäi IT-inimesi puudu ning maja pealt otsiti rahvast juurde. Siis mõtlesin, et miks mitte – väga lahe! Sai sõrm kuradile antud. Mis maitse esimesed võistlused andsid? Esimene võistlus oli supernaljakas. Meil oli segatiim, kolm naist ja üks mees. Enamvähem kõigil olid laenatud jalgrattad ja kui võistlus läbi sai – saime segatiimide arvestuses tubli keskmise koha –, küsisin finišis, mis kangid need jalgrattal pidurite kõrval on. Ma ei teadnud isegi, mis on käiguvahetaja! Järgmine aasta olime veidi muutunud koosseisus taas kohal. Siis olime juba nii kõvad, et võitsime segatiimide arvestuses.
6
Mis tagamõttega seiklussporti teed? Mulle ei meeldi teha asju üksinda – see on maru igav. Ükskord jooksin maratoni, ja jooksin läbi ainult tänu sellele, et läksime sinna eksprompt ja seltskonnaga ning
omavahel kogu aeg lobisesime. Mulle meeldib koostegemine, meeskondlikkus. Teiseks on see nii teine maailm: lähed kontorist välja, möllad kuskil metsas ja rabas, ronid ja turnid ning ujud läbi jõe, jalgratas seljas. Kui ütlen, et see on enese proovilepanek, siis see kõlab ülevalt. Nii ülevalt ma sellest ei mõtle. Mulle lihtsalt meeldib selliseid asju teha. Kas oled mõnikord mõelnud, et aitab küll, kaua ma end piinan? Oh, peaaegu iga pikema võistluse lõpus mõtlen, et kurat, aitab küll. Siis läheb paar päeva mööda. See läheb meelest, kui külm või vastik oli või kui valus oli kukkuda. Hoopis toredad asjad tulevad meelde. Kui palju seiklussport raha neelab? Sul peab ikka elementaarne varustuse tase olema ning kui tahad liikumisest rõõmu tunda, siis juba rohkem kui elementaarne. Mul on jalgratas Marin Bolinas Ridge, aga selle tuunis mu abikaasa nii ära, et algsest rattast on sisuliselt ainult raam järel. Jooksud, pidurid ja käiguvahetaja on vahetatud paremate vastu ning tõtt-öelda on see pill nüüd kõrgelt üle minu võimete. Meenutamaks endale ja teistele, et tegelikult pole ma siiski mingi rattapede, on aga alles jäetud äärmiselt ebaprofessionaalsed sarved ja minu rõõmuks ka pehme sadul. Jalanõusid läheb nagu leiba. Iga hooaeg on mõistlik endale uued tossud osta, sest vanad lagunevad lihtsalt ära. Ja talveks on jäänaeltega jalanõud, näiteks Icebugi omad. Suusad on tavaliselt sellised, millele pole kahju nn kivilihvi teha. Suusatamine ei käi seiklusspordis mööda kauneid radu. Rulluisud – jälle investeering. Kergesti kuivavad ja muude heade omadustega spordiriided pole kah just odavad. Ja lõppude lõpuks starditasud ja osavõtumaksud, transport võistluspaika, sageli ka ööbimine… Eks seda raha ikka kulub, aga harrastuse peale on inimesed valmis hea meelega kulutama. Mis on kõige raskemana mällu sööbinud? See on üks naljakas hetk, mis tagantjärele ei kõlagi raskena. Oli sügis. Võistlusaeg ulatus meie tiimil üheksa tunnini ning tegu oli esimese nii pika võistlusega – varasematel oli alati nelja-viie tunniga finišisse pääsenud. Olime Lahemaal Kolgaküla juures, metsa all oli juba hämar. Viie kilomeetri kaugusel mu sünnikodust – olin rämeväsinud, ainult tahtejõud viis edasi – jäi jalg ühe mustikavarre taha kinni ja ma kukkusin kõhuli metsa alla. Siis mõtlesin, et siit ma ei tõuse või veeretan end rullides koju. See tunne, kuidas laman nägupidi samblas, on siiani hästi meeles. Aga ma ei täitnud kumbagi oma kavatsustest. Tõusin ikka püsti, vandusin, ja jooksime finišisse. Kas see, et suudad selliseid katsumusi läbi teha, annab enesekindluse, et olen päris äge tädi? Ei tea, kas see just enesekindlust tõstab. Arvan niigi, et olen üks päris äge tädi (naerab). Pigem annab see mulle sisemist rõõmu. Mis tulemus tuleb, ei olegi nii tähtis. Mulle meeldib protsess – tunne ja olek ja kaaslased. Kuidas neist katsumustest taastud? Võistlusest, mis kestab ühe päeva või ühe öö, erilist taastumist ei olegi. Tõused hommikul püsti ja tajud, et mõni lihas annab tunda, ja lähed esmaspäeval tööle. Kui on pikemad võistlused, näiteks 36 tundi, siis on nädal aega nii, et keset päeva kipub uni peale – minul ongi kõige raskem saada üle sellest kogunenud unevõlast. Mäletan elu esimest 36 tunni võistluse katset. Olime naiste tiimiga. Jalgsi pidi olema 50 km, siis 50 km kanuuga ja 100 km rattaga. Meil oli vale varustus: jalad olid villis, suutsime vaid päkkade välisservadel käia. Vedasime jalgsietapil end edasi selle eeldusega, et 50 km saab kohe läbi ja peagi saame kanuusse istuma. Aga siis saime korraldajalt teada, et rajameistril läks valesti: jalgsietapp oli 75 km. Tol hetkel meie vaim murdus. Kuna see oli ühe rongijaama lähedal, siis vaatasime sõnatult üksteisele otsa ja kakerdasime rongi peale. Jalad olid nii hullusti läbi, et paar nädalat ei saanud kingi korralikult jalga panna. Kui palju trenni teed? Väga regulaarselt ei ole teinud. Varem käisin paar nädalat enne võistlusi jooksmas ja rattaga sõitmas. Aga novembris kinkis abikaasa mulle pulsikella Polar FT 80, kus saab aktiveerida treeningprogrammi «oma fitnessi taseme säilitamine ja parandamine». See sunnib mind nädalas neli ja pool tundi treenima. Aga pean kahetsusega mainima, et enamasti ma ei täida seda. Millest sa mägironijana alustasid? Esimene mägi oli 2001. aastal Kilimanjaro. Tehnilisuse mõttes on see üles kõndimine.
Edasi tuli Elbrus, siis Lenin ja Mont Blanc. Leninil jõudsin 6900 meetri peale. Siis jäi mu kaaslane haigeks ja tuli ta alla tuua. Mis on mägedes kõige raskem? Seljakott on ainult kaalu raskus ning naistel on seljakotis tavaliselt alla 30 kilo. Peamine raskus on hoopis selles, et lähed ülespoole ja õhk jääb üha hõredamaks. Ja loomulikult on tehnilisi mägesid või tehnilisi marsruute, kus raskus seisneb lõigu läbimise äärmises keerukuses. On sul dramaatilisi hetki ka ette tulnud? Kõige traagilisem situatsioon oli Argentinas Aconcagual. Tundsin uhkust selle üle, et olen kiire aklimatiseeruja ja kõrgustega kohaneja. Aga seal ma millegipärast ei aklimatiseerunud ega tunnistanud seda endale. Kui lähed kõrgusesse, siis see, et pea valutab, oled nõrk ja hingeldad, käib asja juurde. Aga ma ei saanud aru, et ma üldse ei jaksa ja et mul midagi viga on. Öösel tuli torm. Seda ma ei kuulnud. Olin ilmselt üsna pilditu. Siis mu kaaslane, kellest praeguseks on saanud mu abikaasa, märkas ühel hetkel, et ma enam ei hinga. Ta kloppis mind ärkvele, püüdis mind teadvusel hoida ja hingama sundida. Ise ei mäleta ma sellest midagi. Hommikul helistas ta satelliittelefoniga päästekopteri välja. Mäletan oma nördinud pahameelt: vaatasin ennast kõrvalt ja imestasin, miks nad mind telgist välja veavad, miks nad minuga niimoodi teevad. Mäletan tunnet, et tõusen kohe püsti ja lähen minema, sest see ei meeldi mulle. Proovisin tõusta ja sain aru, et ma ei
jaksa ennast liigutadagi. Siis hakkas hirm, lausa paanika, et mis nüüd lahti on. Veetsin kolm päeva haiglas. Mul oli mägihaiguse raskem aste: vesi oli organismi kohanematusest kopsus. Kui see olukord oleks veel natuke edasi arenenud, oleks tulnud kopsuverejooks ja seejärel ajuverejooks. Siis saabub surm. Mis järeldused sellest tegid? Ma ei taha enam üle 6000 meetri kõrgusi üritada ehk sisuliselt otsustasin kõrgalpinismist loobuda. Paar aastat tagasi alustasin kaljuronimisega. Kui aus olla, siis mulle meeldib kõige rohkem tavaline sportlik kaljuronimine: ronid ühe köiepikkuse ära, 50-60 meetrit, ja saad kohe kindla maa peale tagasi. See, et hakata edasi järgmist köietäit ronima, on mulle psühholoogiliselt raske – sul ei ole jalgade all midagi, elad vertikaalses maailmas. Kui õudne tunne seal köie otsas rippudes on? Esiteks sa ei ripu köie otsas, või kui, siis ainult tugijaamas ja kukkumiste järel: köis on siiski pigem julgestusvarustus. Aga vertikaalses maailmas tekib see efekt, et kui sa maapinnal olevaid asju enam selgelt ei erista, muutub hirm paradoksaalsel kombel vähemaks. See n-ö lennukivaade, kui sa ei eralda enam kuuselatvu, vaid kõik on ühtlane roheline massiiv, tekib päris kiiresti, 300 meetri peal. Kõige hirmsam on minu jaoks just esimene köietäis, 50-60 meetrit.
7
Milline kalju on kõige meeldejäävam olnud? El Capitan USAs Yosemite’i rahvuspargis. See on nii suur! Vaatad üles ja näed, et püstloodis sein kõrgub üle kilomeetri. Selle marsruudi nimi, mida mööda ma abikaasaga läksin, oli Varitsev hirm. Mul oli mitte varitsev hirm, vaid tahtmine paaniliselt põgeneda. Mis sinna otsa ajab? Enese proovile panek. Tegime esimese päevateekonna läbi. Hästi palav oli. Mõistlikud kaljuronijad ütlesid, et ei tasu minna. Aga olime kaugelt kohale tulnud ja läksime ikka. Juba esimesel päeval jõime ära rohkem kui kahe päeva veevaru. See tuleb seina peale kaasa võtta. Puhtalt sellepärast ei oleks me suutnud sealt edasi minna, isegi kui oleksime otsustanud, et jätkame. Kas teil oli tõesti plaan tippu jõuda? Oli. Aga me ei olnud selles väga kindlad, kas suudame. Kas seina peal on olnud hetki, kui elu on hakanud silme eest läbi jooksma? Mul endal ei ole. Aga kaaslase pärast olen kartnud küll. Näiteks kui käisime Yosemite’is lühemaid, tehnilisi marsruute ronimas. Üks kalju oli väikse kumerusega, nii et ma ei näinud eesronijat. Andsin ainult köit järele ja kuulasin, mis ta hõikas. Olin positsioonil valvel. Siis oli pikka aega vaikus ja järsku ta hüüdis: «Kukun!» Imestan, et suutsin nii kiiresti reageerida, et jõudsin paari käetõmbe jagu köit sissegi võtta, et oleks vähem kukkumist. Seejärel käis raksatus. Köis pidas vastu, toetuspunkt samuti. Olin tükk aega vait, pisarad jooksid. Lõpuks hüüdsin ettevaatlikult: «Mis on?» Absurdne küsimus. Oleks ju võinud küsida, et oled sa terve. Vastuseks kõlas, et korras kõik. Tema reaktsioon oli palju adekvaatsem kui minul.
Mil viisil oled teistsugune inimene tänu sellele, et omamoodi riskantset ja ekstreemset elu elad? Ega ma olegi teistsugune. Lihtsalt mingi paralleelelu või hullude asjade tegemise tahtmine on mul kogu aeg olnud. Olen saanud seda ka õnneks realiseerida, nii et mul on vedanud. Olen õnnelik ja rahul. Ma ei unista mingisugusest olematust elust ega põe tegemata jäetud asju. Paljud inimesed elavad nii, et oh, kui saaks, küll läheks ja teeks, aga ei tee midagi, et oma tahtmisi realiseerida. Siis on kogu aeg rahulolematus hinges ning ei osata hinnata käesolevat õnne, nagu kodu, armastatut ja lapsi, sest elatakse kogu aeg oma teostamata unistuses. Kuna mul on olnud õnn oma unistusi teostada, oskan tunduvalt rohkem väärtustada ka elu põhiväärtusi, mis muidu võiks jääda tähelepanuta, kui elad teostumatus unelmas või kibestumises, et sul pole olnud võimalust neid ellu viia. * Kaja Sepa blogi saab lugeda aadressil kaja.ekstreem.ee
Ja ikkagi tahad veel ronima minna? Jah. Nüüd on meil plaanis minna Püreneedesse, kus on lühikesed, aga head marsruudid. Lahe oleks USAsse tagasi minna. Yosemite on kaljuronijate meka. Mis lapsed su tegemistest arvavad? Vähemalt praegu nad neisse nakatunud ei ole. Aga kuulavad lõbustatult, kui ma neile jutustan. Peavad nad ema ikka mõistlikuks? Tahaks loota. Ei ole küsinud? Vähemalt mitte mõistlikkuse koha pealt. Kõigele lisaks jõuad blogida* ja sul on Facebookis suur võrgustik. Milleks need väljundid? Mul on suur suhtlusvõrgustik ka päriselus, kuid kahjuks jõuan sõprade ja sugulastega kontakti hoida kordades vähem, kui mulle meeldiks. Blogi on võimalus neid vähemalt interneti vahendusel enda ja oma pere tegemistega kursis hoida ning suhtlusvõrgustikest vaatan ka ise sõprade-tuttavate ja näiteks noorema põlvkonna sugulaste tegemisi, keda päriselus näen heal juhul kord aastas. Mulle on millegipärast oluline teada ja kursis olla, millega inimesed mu ümber tegelevad ning tunnen selle vastu siirast huvi. Kuidas tõmbad piiri, et sa sotsiaalmeedias oma elu liiga avalikuks ei tee? Minu jaoks on piir samas kohas, kus päriselus: ma ei kirjuta blogisse neid asju, millest ma päriselus ei räägiks. Ja kunagi, mitte kunagi ei kirjuta ma eesmärgiga avalikkuse ees mingeid suhteid klaarida, kellelegi ära panna või ennast õigustada. Noh, ega ma ei tee seda ka muudes kanalites… Aeg-ajalt olen hämmastunud, kui paljud täiesti võõrad inimesed viitsivad lugeda minu kassidest ja katuseparandustest ehk siis tegelikult ju üldse mitte huvitavatest teemadest, millest oma blogis kirjutan. Aga see on südantsoojendav! Inimesed ütlevad, et kirjutan üksikasjadest üldistavalt ning neil on lihtsalt hea kinnitust saada, et keegi elab ja mõtleb samamoodi nagu nemad. Omamoodi uhke olen aga selle üle, et minu blogist loetud võistluskirjelduste peale on mitmed inimesed enda jaoks seiklusspordi avastanud.
8
Kuivõrd on sotsiaalmeedia sulle turunduses abivahend? See on põnev teema, mida ma polegi enda jaoks selgeks mõelnud – kui oskaksin, saaksin ilmselt kiiresti ja väga rikkaks (muigab). Praeguses faasis on see pigem huvitav eksperiment ilma konkreetse eesmärgita. Olen veendunud, et sel valdkonnal on turunduses ja suhtekorralduses suur tulevik, aga praegu on see alles selgimisel ning ilmselt kõik tegutsevad kõhutunde alusel ning oma parima äratundmise järgi. Sageli ka katse-eksituse meetodil.
Kaja Sepa vallutatud mäed 2001 Kilimanjaro (5895 m) – Aafrika, Tansaania 2002 Elbrus (5642 m) – Venemaa/Gruusia 2003 Razdelnaja (6148 m) – Kõrgõzstan Lenini katse (jõutud 6900 meetrini) – Kõrgõzstan 2004 Mont Blanc (4807 m) – Prantsuse/Itaalia 2005 Aconcagua (jõutud 5550 meetrini) – Argentina/Tšiili 2006 Rimpfischorn (4400 m) – Šveits Matterhorn (jõutud 3260 meetrini) – Šveits 2007 Jebel Toubkal (4167 m) – Põhja-Aafrika, Maroko 2008 kaljuronimine USAs 2009 – mägimatkad koos pere ja lastega Šotimaa munrodel (nii nimetatakse Šoti mägesid, mis on kõrgemad kui 3000 jalga)
MILITAARSELT MÄGEDESSE
1
Fotod: Artur Sadovski / Stiil: Piret Puppart / Rõivad ja aksessuaarid: Matkasport, www.matkasport.ee / Meik ja soeng: Õnne Rudi / Modellid: Kelli (E.M.A.) ja Arkadi (Agency Beta) 1 ARKADI: dressipluus 1490 kr / pika varrukaga trikotaažtopp 499 kr (299 kr, soodushind!) / püksid 1695 kr / saapad 2790 kr / seljakott 1995 kr / käekell 4590 kr (3850 kr, soodushind!)
«Buff» – multifunktsionaalne näo- ja peakate 250 kr / kiiver 1390 kr (kõik tooted Matkaspordist) 2 KELLI: T-särk 419 kr (255 kr, soodushind!) / püksid 1525 kr / saapad 2990 kr / erinevad karabiinid 470 kr / 299 kr / 149 kr / 235 kr / 219 kr / 129 kr / suur karabiini aas 199 kr tk oranž veekindel kott 499 kr / roheline vöö 259 kr (kõik tooted Matkaspordist) / vest (Mango) 495 kr / kaelakee (Expressions) 129 kr / käevõrud (Mango) alates 195 kr tk
3 ARKADI: püksid 1695 kr / kell 4790 kr / päikseprillid 1990 kr / puusakott 299 kr / traksid 639 kr / saapad 3590 kr (kõik tooted Matkaspordist) / valge maika (Seppälä) 99 kr KELLI: roheline safarisärk 1099 kr / tumepruun nahkvöö 539 kr / ronimissussid 1350 kr / kaabumüts 495 kr (kõik tooted Matkaspordist) / valge seelik (Mango) 595 kr / oranž kleit (Mango) 795 kr / käevõrud (Mango) 195 kr 2 tk 4 KELLI: military-stiilis jope 2390 kr / oranž jope (all) 4990 kr / 10,5 mm ronimisköis 35 kr/m karabiin 385 kr tk / pruun nahkvöö 539 kr / 6 mm ronimisköis 16 kr/m / «Buff» – multifunktsionaalne näo- ja
10
peakate 250 kr (kõik tooted Matkaspordist) / valge bandoo (stilisti isiklik) / lühikesed püksid (Terranova) 259 kr / sokid (stilisti isiklikud) / kaelakee (Expressions) 129 kr Täname: Lasnamäe Spordihall, Wild Events OÜ ja Oliver Endla
2
11
12
3
4
13
Mitte ainult tippude vallutamine Mägironimisvorme on palju ja erinevaid, aga määrav on alaga tegeleja enda eelistus – 8000-meetrise tipu vallutamisest perega Alpi aasadel jalutamiseni välja. Tekst: Linda Raska, fotod: erakogu
E
simest korda 2002. aastal Korp Sakala seltskonnaga vilistlase ja staažika alpinisti Kalev Muru eestvõttel Kaukaasiasse Elbrusele mägimatkale läinud huvilistest kujunes tuumik kirglikke mägedes puhkajaid, kes sellest ajast peale on igal aastal ühe reisi ette võtnud. Korduvalt nii Itaalia, Prantsuse kui Šveitsi Alpidesse, Kaukasusele, Šotimaale, Himaalajale, Püreneedesse, Mont Blancile. Nüüdseks sama seltskonnaga kaheksa aastat mägedes käinud IT-firmat juhtiv Alari Aho räägib elamustest ja ohtudest. Alari peab Alpi elementidega mägimatkamise juures oluliseks pigem aktiivset puhkust kui sporti ennast. «Oluline on protsess ise, tippu jõudmine polegi alati põhieesmärk, sest ainult tulemusele orienteeritus on riskantne.» Tema sõnul on professionaalidel umbes sama palju tagasipöördumisi kui õnnestumisi. «Tähtis on ju ikkagi pärast alla jõuda, mägi on sama koha peal ka järgmisel aastal,» manitseb ta algajaid, kel hasart suur.
14
Mäe kvaliteedi näitaja Erinevatest mägedest rääkides ei saa öelda, et üks oleks kergemini ronitav kui teine. «Kõrgus pole mäe kvaliteedi näitaja, sest päeva teekonna mõõtmisel võetakse arvesse kõrguse vahet ja aega. Päevateekond võib olla näiteks kaheksa tundi või tõusuna 1300 meetrit. Koormuse ja päevateekondade mõttes on mäed võrreldavad nii Šotimaal, Alpides kui ka Himaalajas. Lihtsalt keskkond on erinev ja kõrgemates mägedes lisaks veel hapniku vähesus.»
Ligipääsetavuselt toob Alari esile Alpe, mis Euroopa kõrgeimate mägedena on oma kultiveerituselt omamoodi äärmuslikud. Matkajad saavad telgi asemel ööbida hüttides ja einestada tipus asuvas restoranis. Samas näeb kõrval ka neid, kes naturaalsusele truuks jäänult ööbivad telgis ja teevad süüa priimusel. Pere ja lastega matkajatele soovitab Alari julgelt nii Alpe kui Püreneesid. «Püreneedes saab võtta giidiga ühe-kahepäevaseid matkasid. Itaalia ja Šveitsi Alpides on 2000 meetri peal okaspuumetsad. Alpi aasad on jõukohased ka lastega jalutamiseks: pilt nagu Milka šokolaadi reklaamist, kus aasal jalutavad lehmad, taustaks lumised tipud. Kultuuride eripära Linnakeskkonnas elades on mägede karguses viibimine kahtlemata emotsionaalne kogemus: öö hakul ülespoole tõusvad pilved ja taamal jalutavad mägikitsed, allpool lumepiiri saatjaks jõekohin. «Taevas on kõrgem, tähed hästi eredad, öösel valgustab kuu liustikku – need emotsioonid annavad palju energiat juurde,» kiidab Alari. Looduslikult üheks huvitavamaks mäeks peab ta Püreneesid, millest iseenesest ei teata palju, kuid mis erinevalt teistest mägedest on moodustunud vanast merepõhjast ehk lubja- ja settekivimitest. «Alustajale mägimatkajale on Püreneed infrastruktuuri ja ligipääsu poolest hea valik. Ka matkarajad on seal hästi tähistatud ja ilm suviti ilus. Üldiselt on aga nii, et kõik, kes mägede vastu huvi tunnevad, jõuavad lõpuks ikka Himaalajasse välja.»
Joogikruus Spordijoogi pulber Peavari Magamiskott Lebomatt Üldine riietus Saapad Õhemad sokid Sooja ilma riided – T-särk, šortsid (mitte puuvillased) Sandaalid/tossud
Alari Aho nimekiri hädavajalikust Püreneede matka tarvis.
Õhuke jope
Navigatsioon Kaart (grupp) Kompass (grupp) GPS (grupp) Päikesekaitse Päikesekreem (faktor 30) Päikesekaitsega hügieeniline huulepulk Päikeseprillid (kat. 4), varuprillid Soojad riided Villane müts (koos näomaskiga) Paksud tuulekindlad kindad / mittenid Talvejope Soe aluspesu (sünteetiline/peenvillane) Tuulekindlad pealispüksid Villased/thermolite sokid Fliis (tuulekindel) Sulgvest Valgustus Pealamp Varupatareid Esmaabivahendid Grupiapteek (grupp) Elastikside 2 tk Plaastrid/teip Söetabletid, peavalurohi jne Tuli Välgumihkel 2 tk Parandusvahendid ja tööriistad Nuga/leatherman Hõbedane teip Toit Lusikas Vitamiinid / toonikumid Kauss Jook Joogipudel
Muu varustus
Õhuke müts päikesekaitseks (varjab kõrvad ja nina) Pahillid (säärised) Suur varustusekott või seljakott (ca 80-100 l) Päevakott (ca 30-50 l) Matkakepid WC-paber Mobiiltelefon/laadija Fotoaparaat/akud Kell (+altimeeter) Lumelabidas (grupp) Kilest prügikotid asjade pakkimiseks Ronimisvarustus Julgestusvöö Karabiinid (lukustuvad, 3 tk) Repsakas (8-10 mm jämedune 5 m pikkune nöör) Haaravad (2 tk) (5 mm jämedune 2 m pikkune nöör) 1 pikem ja 2 lühemat slingi Kirka Jääpuurid (grupp) Kassid Veel Pass Raha / pangakaart Kindlustuse olemasolu tõendav paber Valget/ruudulist paberit Kirjutusvahend Hügieenivahendid (hambahari/pasta, šampoon) Rätik Raamat/mängukaardid Kaelas kantav väike kott raha ja dokumentide hoidmiseks Hõbedane survival kile Istumislapats Avariiviin SAT-telefon (grupp) Solar charger 2 fotot Nepali viisa jaoks
Kivine, samblane, kanarbikune Šotimaa kargus. Alari senine kõrgusrekord, 6300 meetrit, pärineb samuti Himaalajast, mis oma eripärase ja naturalistliku kultuuriga elab justkui keskajas. «Matkad on üles ehitatud nii, et reeglina on kaasas giid ja kandjad. Valge inimene matkab oma fotoka ja veepudeliga ning kohalikud kandjad tassivad kola. Selle kombe juured peituvad ilmselt 20. sajandi alguses, mil seal käis palju inglise ekspeditsioone,» selgitab Alari. Kandjad on üldjuhul pisikest kasvu 18–20aastased poisid, kes tassivad 30–40 kg kotte, endal jalas vaid tennised, kui sedagi. «Huvitav on vaadata nende tehnikat – kui efektiivselt ja ökonoomselt nad liiguvad, eriti laskumistel, kui põlvedele langeb suur koormus ja peab hoolikalt vaatama, kuhu astud. Ise on nad rahul, et saavad mägedes tööd, sest muidu peaksid nad seda kärarikkast ja tolmusest Katmandust otsima.» Eluolu pealpool pilvi Üle 3000 meetri pole mikroobe ja mustust, nii et olukorras, kus end tegelikult kusagil pesta ei saa, kui just pole valmis lumes püherdama, ei lähe näiteks küünealused mustaks. Ultraviolettkiirgus on aga äärmiselt tugev. Nii et päikeseplokk, eelkõige korralikud prillid, on hädavajalikud. Korraliku kaitse puudumisel on päikesepõletus ja ultraviolettkiirgusest põhjustatud silma võrkkesta põletik allakukkumisohust suurem.
16
Oluline on kogu liikumise jooksul vett tarbida. Liustikul olles võtabki suure osa ajast joogivee tekitamine lumest. Madalamal on alati vesi olemas. Turvalisusest rääkides on olulised julgestamine ja tempo. Ronimine ja julgestamine on grupil varem leebemates kohtades läbi mängitud. «Kummaline paradoks on see, et mida aeglasemalt liigud, seda varem kohale jõuad. Peab end kontrollima, et tempot võimalikult optimaalsena hoida. Aeglane aklimatiseerumine on tervise alus, sest enamik tervisevaevusi ongi tingitud liiga kiirest tõusust. Olen ärganud Alpides 4200 meetri kõrgusel selle peale, et telgi kõrval üks mees oksendas, sest oli lihtsalt liiga kiiresti üles tulnud.» Aklimatiseerumise vaevused on ka Alari ise kord läbi elanud, kui giid pani nii jõulise tempo peale, et üheksandal päeval 6000 meetri peal ilmnesid kogu grupil aju- ja kopsuturse esmased nähud. Liustiku suurimad ohud on varjatud ja lahtised lõhed. Värske lumega kaasneb ka laviinioht, viimasel kohal ohtudest on allakukkumine. «Liustikul matkamist peaks esimestel aastatel tegema kogenud grupijuhiga. Mont Blancil näiteks on surmasaanute arv iga aasta kümnetes. Kuna poolele mäele saab tõstukiga, puudub inimestel tihti korralik ettevalmistus ja aklimatiseerumine. Mütsiga lööma ei tohi minna!»
Umbes pooleteise meetri pikkused Himaalaja looduslapsed teenivad leiba 30-40kiloseid matkajate kotte kandes. Varustus ja ettevalmistus Koti raskus koos toiduga on ligikaudu 25–30 kg. Varustuse hankimine esimesel korral on suur väljaminek, kuid samas peab see vastu aastaid. Siiski tasub meeles pidada mõningad lihtsad tõed: riietus olgu kihiline, jope peab olema eelkõige tuulekindel, mitte niivõrd spetsiaalne ja kallis. Kõige olulisemad on saapad. Vältida tuleks puuvilla, sest kui see märjaks saab, siis ei kuiva ära. Parim kangavalik on sünteetika. Sama kehtib ka magamiskoti puhul. Sulgedest magamiskott kaotab niiskusega soojapidavust. Põhivarustuses on kindlasti julgestusvöö. Madalamatel kõrgustel on käimisel abiks tavalised kepikõnni kepid. Kuna mägimatkamine pole sport, siis olles kehaliselt vähegi aktiivne, jõuavad tippu ka mitte väga sportlikud inimesed. Võrdluseks toob Alari Tartu maratoni: «Kui selle läbid, võid julgelt mäkke minna. Keskmine matkapäev kestab kuus tundi. Kujutage ette, et tõusete 10 korda mööda treppi teletorni.» Kuna tegemist on ikkagi meeskonna alaga, on suurimad raskused mitte füüsilist, vaid psühholoogilist laadi. Elades kaks nädalat teiste inimestega 2 m² peal, võimenduvad kõigi iseloomuomadused.
Facebook muudab inimesed brändideks ja
brändid inimesteks Mu raamaturiiulil on Neil Boormani raamat «Bonfire of the Brands», kus autor kirjeldab ennast kui brändiorja, kes otsustas ahelaist vabaks võidelda ja alustada brändivaba elu. Ta läks isegi nii kaugele, et loobus hambapasta kasutamisest – see maailma suurim ja valgeim naeratus on ju ka bränd. Olgugi et ta sõbrad-tuttavad Neili algatust ja kindlameelsust imetlesid, soovitasid nad siiski puht hügieenilistel põhjustel jätkata mehel vähemalt brändide tarbimist. Tekst: Kuldar Kullasepp, foto: CORBIS/Scanpix
I
lma brändideta elu pole tänapäeval lihtsalt võimalik. Suur osa meid ümbritsevast on bränditud ja isegi kui püüame neist mööda vaadata, siis see ei õnnestu. Kuid brändide ja inimeste vaheline suhtlemine, interaktsioon on muutumas. Brändid ei ole enam kaubad, kujundid ja reklaamitud lubadused. Brändid on muutumas inimesteks ja selles on «süüdi» sotsiaalmeedia. Maailma suurim kokteilipidu Harvardi ja hiljem teiste ülikoolide õpilasi ühendavaks suhtluskeskkonnaks olnud Facebookist on kasvanud välja maailma suurim kokteilipidu. Just nii kirjutas oma blogis Managing �e Curve personaliekspert JP Elliot. Sellest ja teistest sotsiaalsetest võrgustikest on saanud suhtluskeskkonnad, kus ei lävi ainult inimesed, vaid kus suhtlevad ka ettevõtted ja brändid. Kaks aastat tagasi kirjutas David Armano ajakirjas Advertising Age, et tulevikus muutub aina olulisemaks läbikäimine brändiga. Sotsiaalvõrgustike populaarsuse kasv on andnud selleks suurepärased võimalused. Kokteilipeo paralleeli tõi välja ka (inglise keeles Social media is the ultimate coctail party) Drexeli Ülikooli professor Elliot S. Schreiber ajakirjas Communication Director: sarnaselt hästi korraldatud kokteilipeoga kehtivad ka sotsiaalmeedias sarnased suhtlusreeglid, mida inimesed, brändid ja firmad peavad efektiivse suhtluse nimel järgima. Suur ja kuulus bränd peab sotsiaalmeedias igasse vestluspartnerisse suhtuma kui võrdne võrdsesse. Nii muutubki bränd aina inimlikumaks.
18
Inimene on bränd, bränd on inimene Palju on räägitud, et tänapäeval peab inimene end turundama. Müüma, selle sõna kõige paremas mõttes. Osaledes aktiivselt suhtluskeskkondades, pidades blogisid ja muul moel jagades avalikus inforuumis endast tükikesi, oleme tegelikult saanud väikesteks brändideks. Meie sõpradel, aga ka meid jälgivatel võõrastel on tekkinud meist kujutluspilt. Meie teod räägivad enda eest, kujundades meist arvamusi. Täpselt nii, nagu
me kujundame arvamusi toodete, ettevõtete ja brändide kohta. Need kaks on üha enam võrreldavad. Ent kui varem oli bränd loodud kujund, siis uuel sajandil peab see kujund elama hakkama. Vastasel juhul on ta justkui elutu, emotsioonitu… surnud. Sotsiaalvõrgustikud on brändide elluärkamiseks loonud hea võimaluse ja visionäärid nagu Facebooki looja Mark Zuckenberg on teeninud tuleviku kujundamisega endale hiigelvaranduse. Mõneti võib öelda, et Harvardist väljakukkunud Zuckenberg ja tema meeskond on muutnud maailma, kus üha rohkem elame. Nemad on andnud brändile võimaluse elada inimesena. Majanduskriisis on enamik firmasid hakanud otsima uusi võimalusi oma toodete ja teenuste müümiseks. Traditsioonilises meedias toimuvast kommunikatsioonist haarab uus meedia aina suuremaid tükikesi. Uue meedia reklaam poleks aga pooltki nii kõneainet pakkuv, kui poleks sotsiaalmeediat oma atraktiivsete ja odavate võimalustega.
Seda on varmad ära kasutama paljud konsultandid ja (isehakanud) eksperdid, kes trendilisuse janus firmadele oma teenuseid müüvad, lubades neid uues meedias populaarseks teha. Naljatletakse isegi, et ainukesed, kes sotsiaalmeedias raha teenivad, ongi needsamad konsultandid. Parafraseerides kunagist tuntud reklaamlauset «kui sind ei ole sotsiaalmeedias, siis sind ei ole olemas.»
Muide, Facebook ise teeb ühe väga toreda triki, muutes fännilehed veelgi atraktiivsemaks. Alati on fännilehte silmates näha kuus lehe fänni. Nende kuue hulgas suure tõenäosusega paar sinu sõpra. See toimib automaatselt soovitusena fännilehte rohkem süveneda ja sellega liituda, sest kelle soovitusi sa ikka usud kui mitte oma sõprade omi!
v e i n i e l a m u s
MAALETOOJA: ALTIA EESTI AS Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.
Häid näiteid on teisigi. Näiteks Red Bull ja tema Facebooki fännikülg, millel on pea kaks ja pool miljonit fänni – silmapaari, mis jälgivad Red Bulli iga liigutust. Tuntud energiajoogi kaubamärk on oma külje muutnud personaalseks, tuues fännideni kõigi Red Bulli poolt toetatavate sportlaste Twitteri sõnumid. Paljud neist on noorte jaoks iidolid ja nende mõtete lugemine toob sportlased fännidele lähemale, muutes ühtlasi Red Bulli inimlikumaks.
k o r d u m a t u
Head näited Hea näide aktiivsest uue meedia kasutusest on ette näidata USA tehnikakauplusel Best Buy, kes kasutab aktiivselt Twitterit, vastates selle kaudu operatiivselt klientide küsimustele. Poole aastaga vastasid Best Buy töötajad enam kui 20 000 küsimusele, suheldes vahetult klientidega ja tekitades nii olulise emotsionaalse silla. Klient teab, et kasutades temale meelepäraseid kanaleid, võib ta iga hetk pöörduda ettevõtte poole ja saada sealt kiirelt vastuseid.
PUDELISSE VILLITUD KIRG
Sotsiaalmeedia avatuse ja näiliste piiramatute võimalustega turundustegevuseks kaasnevad aga uued arusaamad ja reeglid, mis ei pruugi olla kõige arusaadavamad nn vana kooli turundajatele. Uuringufirma Forrester Research analüütik Charlene Li ütles juba 2007. aastal, et Facebookis turundamine tähendab kommunikatsiooni, mitte reklaami. Kommunikatsiooni vajaduse rõhutamine näitabki, et klientide ootused brändiga suhtlemiseks on muutunud. Enam ei piisa ühepoolsest reklaamisõnumist, infot täis kodulehest või kõnekeskusel põhinevast klienditeenindusest. Tänu sotsiaalvõrgustikele, kus inimesed on harjunud vahetult suhtlema kümnete ja sadade inimestega, oodatakse sarnast avatust ja vahetust ka brändidelt.
T š i i l i s t .
Sotsiaalmeedia otsib oma kohta Tõsi see on, et sotsiaalmeedia kriitikuid jagub. Ja ka neil on õigus. Seda mõtet toetab kaudselt suhtekorraldusbüroo Powerhouse juht Janek Mäggi. Turundusveebis Best Marketing ütles ta, et sotsiaalne meedia alles otsib oma kohta. «Internetil võttis aastaid aega, et aru saada, milleks teda kasutada saab ja milleks mitte,» vastas ta küsimusele, kui suurt rõhku paneb tema agentuur sotsiaalmeediale.
Tšehhi,
avastamata veiniparadiis Seal on palju suursuguseid losse ja väärikaid kloostreid. Aga ka igivanu veinikeldreid, kus küpsevad jumeka maitsebuketiga valged veinid. Saage tuttavaks: see on Määrimaa, vana ja aristokraatlik Euroopa süda. Tekst: Britt Rosen, fotod: Pavel Zábrodský
K
ui te sissejuhatust lugedes skeptiliselt muigate, siis olgu pealegi. Olin isegi end Tšehhi lõunapiirile rännakule sättides üsna kõhklev, iseäranis veini koha pealt. Maailmakuulsast Tšehhi õllest on ju kõik kuulnud, veinist niiväga mitte. Ometi on Austria ja Slovakkia piiri äärde jääv Moraavia ehk Määrimaa ja Prahast loodesse hoidev Boheemia ehk Böömimaa igiammune veinikant. Arvatakse, et veini tõid sinna muinasajal keldid. Hiljem rajasid Pálava mäestiku jalamile viinamarjaaiad vanad roomlased, kes tahtsid vallutatud paigus enesele pisutki harjumuspärast hedonismi lubada. Keskajal koondus veini laagerdamine kloostriseinte vahele.
20
Minu veinitee viib Tšehhi mägisematele lõunaaladele, Määrimaale, kust Viini on vähem kilomeetreid kui Tallinnast Pärnusse. Lühikestel suvedel sirab seal päike ja kuumakraadid on kõrgel nagu Vahemere ääres Lõuna-Prantsusmaal, sügis seevastu pikk, mahe ja küllalt jahedate öödega. Polegi siis ime, et ühe veinimaja, Rakvices asuva Vinselekt Michlovsky veinirüüpeid kutsutakse Lõuna-Prantsuse hinnaliste veinikuulsuste järgi lausa Tšehhi Chateauneuf-du-Pap’ideks.
Omal ajal Moskvas veiniteadust tudeerinud lustakas veinimaja peremees Miloś Michlovsky nimi paneb Moraavia veininautlejad keelt limpsama ning mehe veinilooming on korjanud kohalikelt ja rahvusvahelistelt mõõduvõtmistelt palju kullahelgiseid medaleid. «Kahtlemata hinnatakse Tšehhi veinipaletist rohkem valgeid,» räägib veinimeister. Kliima soosib happest Rieslingut, Grüner Veltlinerit, Müller �urgaud – need lihtsad, kuivad ja värsked, kerge puuvilja-lillenoodiga sordid tahavad just parajat annust jahedust. Michlovskyl on siiski lauale käia ka tammevaadis hoitud Chardonnay’d, kohalik viinamari Malverina annab aga magusa varjundiga, õlise ja jõuluvürtsise näoga valge veini. Rõõsa veinimahl Mina satun veinireisile hoopis somnambuulsel hilissügisel, kui suur osa viinamarjasaagist on nopitud ja kollakasoranži jumega viinapuuaiad laugjatel kõrgendikel hakkavad pruunikaks tõmbuma. Õhk on rõske, udust paks ja järjepanu tibutab peent vihma. Külamajakeste trepimademeid ehivad aga kõrvitsaread ja veinikeldrites pakutakse roostevabadest tankidest maitsta lõheroosat noort, alles käärimise algusjärgus veini burćak’it. Vaid kolmeprotsendise alkoholisisaldusega hägune rüübe maitseb kui värske magusapoolne viinamarjamahl. Kohalikud kinnitavad, et see teeb seedimisele head, rääkimata ihu turgutavast rikkalikust vitamiinide ja mineraalide sisaldusest. Tšehhid ise pidavat seda sügiseste
↑ Üleval vaade Valtice lossi üleriigilisse veinikeldrisse, kus võib soovi korral maitsta Tšehhi kõige paremaid veine ja neist siis meelepärasemaid kaasa osta. Sealt saab ka vihjeid, millisesse veinikeldrisse reisisuund võtta. ↑ All vana viinamarjapress Mikulovi lossi veinimuuseumis. ← Nukulikust Mikulovist on Austriasse ja selle pealinna Viini kiviga visata. Renessansliku keskplatsiga linnakeses leidub palju mõnusaid veinirestorane, veinimuuseum ja õdusaid tänavajuppe, kus enne teist ilmasõda elas juudi kogukond. ↓ Määrimaa viinapõllud on enamasti laugjad – varasuvisel ülesvõttel viinamarjad alles koguvad kasvuhoogu.
21
veinipidustuste ajal ära jooma suisa seitse liitrit inimese kohta. Nüüdseks on Euroopa Liitki omapärast joogikommet tunnustanud, otsustades, et burćak’iks tohib nimetada vaid seda noort veini, mis on valmistatud Määrimaal või Tšehhi viinamarjadest. Siiski, giid tõdeb, et vähemasti pealinna Praha kandis on vein rohkem kohvikute jook – säärane väike naps sõbrannatamise ja linnaklatši kõrvale. Ning Määrimaa üpris liharohket kööki mekkides näen imestuseks, et lihakõrvaseks ei kiputa seal sugugi alati veini pruukima. Pigem saadab kõhutäisi õllesõprus… Või vähemasti avaldub vanade jahilosside pikkades söögilaudades kohalike meeste temperament ja silmasära rohkem siis, kui suur toop õlut käeulatuses ja anumaid pidulikult põhjapidi kokku klõmmutatakse. Muide, sea- ja veiseliha kõrval on sealkandis iseäranis au sees metsloomaliha ja Austria köögist tuttavad klimbid. Rõskesse sügisesse sobib ka toekas küüslaugusupp: anuma põhja pannakse ports juustu, siis valatakse kuum puljong peale ja süüakse koos küüslaugus praetud saiakuubikutega. Aga Määrimaal laagerdatakse ka imehead kõva laabijuustu Gran Moraviat, mis on kui kohalik Parmesan ja kõlbab hästi veinikõrvaseks näksida.
↑ Valtice barokklossis asub üleriigiline veinikelder, kus parimaid rüüpeid mekkida. ↓ Janohardi jahi- ja suveloss, mis kunagi kuulus Liechtensteini hertsogitele.
Sealne veinikultuur olevatki tegelikult väga kodu- ja külakeskne. Ostetakse naabrilt või tehakse vahetuskaupa. Veinitegijaid arvatakse seal olevat kusagil 20 000 ringis, Austria piiri lähedal peab iga pere väikest viinapuuaeda. Kuid müügiks villib veini pudelisse vaid üle 60 tootja. Enamik juuakse ise ära, piiri taha viiakse vaid 5 protsenti veinist. Ent tšehhid tahavad oma veini okasroosikese unest äratada ja selle hea nime Euroopas taastada. Moodsaid veinimaju sünnibki tasahilju juurde ja veinivirdesse kääritamisel peedisuhkru lisamine on üldjuhul minevik. Lossid, veinitähed ja hirved Veinirännakut oleks kõige mõistlikum alustada Valticest, võttes Prahast suuna Austria piiri poole Lõuna-Määrimaale. Keda köidab sõjandus, võib Brno lähedalt põigata korraks Slavkovisse, sõjaajaloo kuulsusrikkasse paika, Austerlitzi lahinguväljale – ja ega sealgi ei puudu oma chateau. Esiteks satute Valtices erakordselt kaunile Valtice-Lednice kultuurmaastikualale, mis kanti läinud sajandi viimasel kümnendil UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ühtekokku paarisaja-ruutkilomeetrisel parkide, aedade, metsade, kanalite ja tiikide alal on hulgi suursuguseid losse, mis kõik peegeldavad Euroopa aristokraatia hiilgeaegu. Isegi hotellid on end sisse seadnud romantilistesse lossidesse, Hranićni Zamećek Hlohovecis järvesilma ääres on vaid üks näide. Enamiku neist on rajanud sajandeid sealkandis valitsenud Liechtensteini hertsogid.
↓ Stiilne Lednice loss, mille aiast ei puudu ka eksootilised palmid.
Teiseks on Valtice uhkes barokklossis suur üleriigiline veinikelder ehk rahvuslik veinisalong, mille riiuleile valitakse Wine Challenge-nimelisel mõõduvõtmisel igal aastal 100 parimat veini üle kogu maa. Kõiki veine saab mekkida – muidugi raha eest, ja siis ostmiseks suupärasemad välja valida. Samuti võiksid nutikamad lossi hiidkeldris pudelisiltidelt meelde jätta, millist veinikeldrit teie maitsenäsad rännakul külastada eelistaks… Mesimagus ja vürtsine, samas paraja happega jäävein ehk eiswein avaldab seal kõigile mekkijaile ehk kõige rohkem muljet. See väärisneste sünnib külma näpistatud ja kuivanud marjadest. Ka hind on veiniharuldustel kõrge, ulatudes pudelilt 500 krooni kanti. Sealsamas naabruses on sarmikas Lednice loss, kus ühinevad barokk ja Inglise neogootika. Viimase osas peetakse seda üheks silmapaistvamaks stiilinäiteks Euroopas. Lossis äratab imetlust puitehistöö, pargis püüavad pilku Euroopa vanim säilinud kasvuhoone 19. sajandist, eksootilised palmid, minarett, maskuliinsed põlispuud, lustakad hekipiruetid. Meie seltskond sõidab Lednicesse aga hoopis paadiga mööda kanalit, alustades retke niiskusest rõskest Janohradi jahi- ja suvelossist, kus Liechtensteinid jahilkäikudel peatusid. Haaranud paadisilla putkast hambu ühe kohaliku lemmikmaiuse, õunastruudli, ja topsi tulist kohvi, võib üks mu müstilisemaid kogemusi Määrimaal alata. Libiseme vaikselt mööda vett, jättes selja taha kanali kohale kaarduvad kolletavad põlispuutihnikud. Järjepanu vilksavad vaatevälja kobraste ehitatud koopad puude juurestikus ja suursugused hirved…Vaatepilt tekitab viirastusliku tunde, et kohe-kohe ilmubki hirve kannul tüünest sügisvaikusest mõni hertsog-kütt hobuse seljas!
Vaatamist väärt on omapärane veinikelder Šatovis, mille seinu katavad kohaliku viinamarjakasvataja maalingud. Maa-alune elu Nelja Määrimaa veinipiirkonna, Mikulovi, Znojmo, Velké Pavlovice ja Slovacko kitsastel külateedel on siiski mugavam tuuritada autoga, suveajal ka jalgrattaga. Igatahes on maa-alused ja murumätastega kaetud vanad veinikeldrid imearmas vaatepilt! Omal ajal kaevandati Viini linna ehitamiseks siit liivakivi ja nii need keldriõõnsused tekkisidki. Ühel kiirtuuril jõuame imetleda Cejkovice 13. sajandisse ulatuva ajaloo ja pikkade käikudega veinikeldri toodangut – šokolaadist ja marjast Cabernet’d ning magusvürtsikat Traminerit. Ka ultramoodne veinitootja Nové Vinarstvi ajab oma täidlaste aastakäigu-segurüübetega külalised elevile. Ent Mikulovgi ei tohiks reisisellil nägemata jääda. Austria-äärne piirilinnake kutsub vaatama barokk-arhitektuuri, veinitegemise ajalugu tutvustavat Mikulovi lossi, samuti Euroopa üht suuremat säilinud juudi surnuaeda. Kunagi oli seal ka Tšehhi suurim juutide geto. Kuid Znojmo ja selle ümbrus on lausa kohustuslikud. Üks muljetavaldavamaid vaatamisväärsusi viib hoopis maa alla. Sajandite eest ehitatud vanu käike ja keldrisopikesi on Znojmo kesklinna all neljal eri tasapinnal ühtekokku 30 kilomeetrit. Giid seletab, et see kõik on vaid inimkäte ja haamrikeste töö, õhuaugudki, mis suunatud majade korstendesse, on ammuste tuleasemete kohal olemas ja hapnikku tundub käike mööda rühkides jätkuvat. Ammustel aegadel läks linnarahvas sinna vaenlaste eest peitu, samuti hoiti seal toidu- ja veinitagavarasid. Nüüd saab sinna vaid käike tundva giidiga, sest üksi laterna- ja taskulambivalgel seigeldes on eksimine või ka kukkumine raudkindel. Hilisõhtune jalutuskäik Znojmo hiiglasliku Louka kloostri pimedaid ja kõrgeid koridore ning küünlavalgeid veinikeldreid mööda on samuti justkui tagasilend ajamasinas. Seal korraldab kohalik veinitootja Znovin Znojmo ka oma veinitestimisi – enamik nende loomingust on lihtne ja marjane, kuid karusmarjased Sauvignon Blancid toovad veinikirglike suule rahulolunaeratuse. Znojmo lähistel Šatovis uhkeldatakse aga maast laeni täis maalitud veinikeldriga. Pitsike magusat veini, siis 32 järsku trepiastet sügavale maa alla ning teie ees avanevad koridorid värvikirevate, naivistlike ja muinasjuttudest kõnelevate pildiridadega. Autoriks kohalik talunik ja viinamarjakasvataja Maxmillian Appeltauer, kes maalis neid oma lõbuks tervelt 30 aastat. Ka Dolni Kounice ja Rosa Coeli kloostri varemed on lähikonnas sissepõikamist väärt.
Infot vaata ka: www.radnice-valtice.cz, www.lednice.cz, www.vinarskecentrum.cz, www.jizni-morava.cz, www.wineofczechrepublic.cz, www.mikulov.cz, www.dolnikounice.cz, www.znojmocity.cz, www.znovin.cz, www.michlovsky.com Mida mekkida? Et Moraavia on Austriaga kõrvuti ja kaugel ei ole ka Saksamaa, siis pole imestada, et tšehhide viinamarjasordinimistu ei erine suurt kahe viimase ega ka prantslaste omast: valgetest Riesling, Grüner Veltliner, Müller �urgau, ent esindatud on ka Chardonnay ja Sauvignon Blanc. Punastest võib mekkida Pinot Noir’d, St Laurenti, Merlot’d, Cabernet Sauvignoni. Mõni muidugi punastesse ei usu, Horti veinimajast näiteks öeldakse, et mõttekam on teha samadest marjadest roosat, mis kogub Tšehhis üha rohkem austajaid. Enamik veine on Tšehhis marjased ja kerged. Noored ka, suur osa juuaksegi ära paari-kolme aasta vanuselt. Vaid väga headel aastatel küpseb Tšehhi vein kauem. Valged Müller �urgau – õrna happega, leedripuuõite aroomi ja muskaadise maitsevarjundiga. Grüner Veltliner ehk Veltlinské Zelené – värske, kergelt pärnaõiemee mekiga, pehmem kui Austria nimekaimud. Welschriesling ehk Ryzlink Vlaśsky – õrnalt lillelise aroomi ja puuviljase maitsega. Rhine Riesling ehk Ryzlink Rýnský – elegantne, pisut virsikune ja mesine. Pinot Blanc ehk Rulandské Bilé – täidlase loomuga, maitses pisut troopilisi puuvilju ja pähklit. Sauvignon Blanc – üpris aromaatne ja värske, maitses karusmarja ja virsikut. Kohalikest valgetest võib proovida vähese happega ja vanillist Palavat, magusat ja kerget Moraavia Muscati, õrnalt vürtsist Aureliust. Punased St Laurent ehk Svatovavrinecké – sametine, ploomine ja pisut moosine. Lemberger ehk Frankovka – pikantsem ja küpse kirsi maitsega. Zweigeltrebe – täidlane, pargine ja kirsine. Pinot Noir ehk Rulandské Modré – kerge, sametise happe ja punaste marjade mekiga.
23
Võluv mustvalge vaikelu Nõnda võiks iseloomustada Pirita teel kõrgusesse sirutuva valge esifassaadiga elamu ühe väga stiilse ja hoone arhitektuuriga harmoneeruva korteri sisekujundust.
24
Tekst Tiina Kolk, fotod Kalle Veesaar
Stuudioköök Siseneja satub helgesse interjööri, millele annavad tooni Antonio Citterio disainitud massiivse raamiga peegel ja valge suuremõõtmelistest keraamilistest plaatidest põrand. Järgmisena peatub pilk kuulsa itaallase kavandatud Arclinea saarega köögil, mille pliidi ümber mahub askeldama suurem seltskond kokkamishuvilisi. Samas on saare teisel küljel leti ääres mugav kerget einet võtta või rutakalt hommikukohvi juua. Taas leiab kinnitust tõdemus, et köök on kodu süda. Siinsest keskpunktist ühele poole jääb elutuba, teisele aga kabinet, magamistuba ning vannituba ja aurusaun. Köögist pääseb ka suurde majapidamisruumi, kuhu saab mahutada kodutehnikat, sporditarbeid jms. Tumedaks peitsitud termotöödeldud tammepõrand justkui annab märku järgmise ehk tubade tsooni algusest. Elamises on väga vahvalt rütmitud musta ja valget. Näiteks on kõik tavapärasest kõrgemad, ja seega tunduvalt sihvakamatena näivad uksed mustad. Esiku laepaneel, mis varjab ventilatsiooni jms, on samuti must. Korralik kabinet, romantiline magamistuba ja vaimustav vannituba Kodubüroos on palju nn rätsepatööd – Tiiu Truusi jooniste järgi valmistatud vineerist raamaturiiul ja kirjutuslaud. Nende tore triibustik toob asjalikku interjööri vallatut mängulisust. Kogu selle korteri sisearhitekti kavandatud unikaalmööbel on tehtud Private Projectis. Võru meistrite käe alt on tulnud ka vannitoa valge puitribidest lagi. Seegi ruum on lahendatud musta ja valge kontrastina. Vastukaaluks heledale laele ja seintele on põrand tumedatest plaatidest, musta värvi on ka eritellimusriiulid ja peeglilaud. Algselt oli korterisse planeeritud kaks vannituba. Nüüd on teise asemel ruumikas garderoob, kus on nutikalt lahendatud asjade paigutus. Kui korter on sisustatud minimalistlikus võtmes, siis magamistuba on üpris romantiline tänu kullakarva tapeedile ja ilusale kaunistustega tualettlauale. ← Kahekümne esimese sajandi kodu: Tiiu Truusi kujundatud interjööri ilmestavad väärikad viimistlusmaterjalid ja mainekate mööblidisainerite teada-tuntud tooted. ↓ Stiilne: vannitoas on iga pisemgi detail läbimõeldud.
A
varas elamises annavad tooni läbimõeldud ruumiprogramm, kvaliteetsed viimistlusmaterjalid ning nimekate tänapäeva disainerite-tootjate kavandatud mööbel, valgustid jms. «Kaunis interjöör sündis tihedas koostöös omanikega, arvestades nende eelistusi ja harjumusi. Arutasime põhjalikult olulised punktid läbi,» võtab eeltöö kokku sisearhitekt Tiiu Truus. Kõigepealt otsustati muuta planeeringut. Arhitekt Irina Raua projekteeritud hoones oli neljatoalisse korterisse ette nähtud avatud köök-elutuba, pererahvas aga soovis neid ruume eraldi.
Suurepärane kooslus: Citterio diivan «Arne», Urquiola laud «Fat-Fat» ja Kelpmani maal täiendavad üksteist.
↑ Valge ja musta vahva põiming: tumedat esindavad Urquiola toolid ja Citterio laud, heledat Brand van Egmondi valgusti. ← Romantiline magamistuba: salapärane valgus, kullakarva tapeet ja peeglilaud loovad niisuguse õhustiku.
26
Muinasjutulise vaatega elutuba Siingi valitsevad must ja valge. Murtud tumedast looduskivist seina tasakaalustavad valged pinnad ja suured aknad, mille kattedki on valged. Kihiliste kivide kõrvale on paigutatud pikk must Antonio Citterio disainitud söögilaud ja mustad Patricia Urquiola toolid «Lazy ’05». Laua kohal on Brand van Egmondi lustakas valgusti. Tundub, et pererahva suur lemmik on Citterio, sest milanolane on ka keset elutuba laiuva mummulise rõõmsatoonilise diivani «Arne» autor. Ruumi elavdavad värvilised kapid ja Rein Kelpmani maal. Aga neile, kes istuvad näoga akna suunas, paistab meri, vanalinn, Kadriorg ja teised Tallinna märgilised paigad, mis on pilkupüüdvad nii päikesepaistes kui öises tuledesäras. Tuleb tunnistada, et ajas kestvate materjalide ja mööbliga korteri väärikas interjöör esindab ilmekalt 21. sajandi alguse ruumikujundust ning on aastakümnete pärast ehk kõnekamgi kui praegu.
KODU SOODSALT SOOJAKS TALA 03
LOVERO
MENDOLO 3S
10 090 kr
22 307 kr
BUSTO must (pöörlev)
MARONO
TEIDE 04
28 637 kr
31 605 kr
11 870 kr
21 187 kr 25 117 kr
KV 055R või L
20 008 kr 22 231 kr
29 843 kr
27 883 kr
37 303 kr
45 151 kr
35 796 kr
KV 055A laius 880
18 652 kr 20 724 kr
RIANO 03
11 750 kr 13 823 kr
ETNA
49 999 kr 61 738 kr
Suur valik sooduspakkumisi: www.raidkivi.ee Salong KAMINAKODA TALLINN: Pärnu mnt 139e/2, tel 677 6977 TABASALU: Ranna tee 13 (ladu-kauplus), tel 679 6113 TARTU: Tähe 127e (XNord OÜ Kaminasalong), tel 5661 5954
kaminakoda@raidkivi.ee • www.raidkivi.ee