Peegel_juuni_2014 by Postimees

e l u s t i i l j u u n i 2 0 1 4

PEEGLIkillud

sisukord

8 PELGUPAIKA OTSIMAS

10 eesti mees

Suvel võib anonüümselt varjuda suurlinnadesse Pariisi või Rooma, aga vahel piisab ka peitumisest parima sõbra salapärasesse maailma siinsamas, räägib festivalijuht Marje Hansar.

Jesper Veber peab lugu elutervest lapsemeelsusest.

14 reisivihje

Euroopa nafta- ja gaasitööstuse pealinn Aberdeen Šotimaal ja selle lähiümbrus peidavad hallikarva graniidise fassaadi taga tegelikult naudinguid golfist gurmeeni. Viskist rääkimata.

Suvi – aja võtmise aeg Mina olen üks nendest, kes kevade saabudes hakkab hallide toonide vahel erksamaid värve nägema ja teravamaid lõhnu tundma ning esimeste soojade ilmadega end ilmtingimata haigeks külmetab, sest suur suveootus punnitab igast rakust välja ja paneb tegutsema – aga ma tean, et minusuguseid suveinimesi on tegelikult palju. Suve olulisemaid märksõnu on aeg. Kui pimedatel talveõhtutel tundub aeg vahel tarduvat ja tumedaid tunde tuleb kunstlikult täita raamatu lugemise või kaminas tule hoidmisega, siis suvel tundub aeg varahommikust saati lihtsalt haihtuvat, kuigi päevad on ju palju pikemad. Suveinimestel ongi suvel rohkem tegemisi, ringiliikumist, sõprututtavaid, kellega koos tahaks võtta ühist kvaliteetaega. Suvel on inimesed avatumad ja rõõmsamad ning mulle kui suveinimesele sobib see palju paremini kui talvekaamos. Selles vaimus valmis ka tõeliselt suvebriisine Peegel, mis ei püsi paigal, vaid jagab särtsakaid mõtteid, svingiseid soovitusi ja ideid suveaja tõeliseks nautimiseks ning pikendamiseks. Eestis on juba nii, et suvel tuleb päeva jooksul ikka palju jõuda – päevitada, purjetada, marjul või metsas käia, torni ronida, merre sukelduda, ostelda ja grillida –, sest päikese ja suhtlemise positiivne energia tuleb kokku koguda ning varuks talletada. Peegli suvine persoon Mare Liidemaa suvepealinnast Pärnust on oma elukogemuse ja rännakute positiivse energia salvestanud osavalt hoopistükkis enda loodud butiikhotelli, kus igal palgil, käepidemel ja aksessuaaril on oma lugu rääkida – moodustades kokku stiilse ja hubase hotelli, kus on ütlemata lihtne end koduselt oodatuna tunda. Selliseid pelgupaiku on hea igaühel enda jaoks otsida – polegi oluline, kas need asuvad siinsamas Eestis või kusagil kaugemal. Suvised rännakud viivad Peegli lugeja heitliku ilmaga Šotimaale, mille suuruselt kolmanda ärilinna ümbrusest leiab põnevaid pelgupaiku, kus end laadida, mõtteid koguda ning lasta end šoti külalislahkusel hellitada – viski, golf ja kohalik veiseliha on esmaseks kohalemeelitamiseks meredetagusesse Aberdeeni täiesti piisavad argumendid. Hea meel on selle üle, et Tallinnas ja selle lähiümbruses saab järjest põnevamaid gurmeenaudinguid jahtida, tegelikult lausa kõikjal Eestis. Aberdeen Angust tuntakse siingi hästi ja meremaigulised toidud meie mereäärses pealinnas leiavad enam ja autentsemalt tee restode menüüsse ja patroonide einelauale. Suvine Peegel peegeldab kõike seda paremat, mis meie suves leidub – et oleks põhjust ringi liikuda ning tekiks tahtmine avatumalt suhelda ja lahtiste silmadega ringi vaadata. Nagu ütleb intervjuus modell ja mänedžer, aga eelkõige Eesti Mees Jesper Veber, et «peame maailma tegema enda jaoks just selliseks, nagu tahame, et see oleks». Ja et lapsemeelsust võiksime vastutustunde kõrval säilitada terve elu – siis on lõbusam nii endal kui ka teistel. Lõbusat ja kogemusterikast suve!

Suvine Peegel peegeldab kõike seda paremat, mis meie suves leidub.

meestesalong 12

Tallinnas tegutseb ilusalong vaid meestele – siin lüüakse karvkate läikima ja disainitakse traditsiooniliselt moodsaks.

20 sisustus

suvekorterid 18

Külaliskorterite üürimine on taskukohane, aga pakub suvistele külalistele tavahotelliga võrreldes rohkem vabadusi.

22 elustiil

Lennukad ideed jõuavad kõrgele ja kaugele. Tallinnas võib nüüd nautida linnapanoraami heeliumpalliga 120 meetri kõrgusele tõustes. Gondlis ja kõrgustes tutvustab oma lennukaid disainiideid Eesti soost nahakunstnik Evelyn Toomistu Saksamaalt.

26 gurmee

Tallinna südames saab nautida tõeliselt vahemerelist hõngu.

tervis 28

Rain Uusen toimetaja

Treener Jarmo Kull arutleb spordi rolli üle igapäevaelus. ||

Hanno ja Signe Koljak on Lipi käsitöömööbli kaudu elustanud eestiaegses romantismis sündinud ilutsevad, kuid funktsionaalsed sisustuselemendid. Naabrinaise pööningult leitud postamendi järgi on saanud kuju terve sari – kohvilauast kummutini.

30 tehnika

Elegantsed abilised, mis aitavad argielulisi takistusi ületada.

|| Väljaandja: AS Postimees || Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Rain Uusen, rain.uusen@postimees.ee, tel 666 2194 || Reklaam: Helen Kaunimäe, e-post helen.kaunimae@postimees.ee, tel 666 2217 || Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann || Järgmine Peegel ilmub oktoobris

PEEGLI PERSOON

Mare – meer iseenda(le) loodud butiigis Tekst ja fotod: Rain Uusen

HINGEPEEGEL. Pärnus peagi aastaseks saava Frost Boutique’i hotelli ideejuht ja üks omanikest Mare Liidemaa (56) jõudis põlise pärnakana pärast pikki rännakuid ikka kodulinna tagasi. Koos abikaasaga söandas ta hooaegadest sõltuvasse suvepealinna luua hubase ja koduse butiikhotelli, mis kannab sisult ja vormilt edasi nii perekondlikke väärtusi ja reisimuljeid kui ka kaupmees Frosti perekonna kunagise hoone ja esimese Perno Postimehe trükkimise ajalugu mäletava endise trükikoja väärikat miljööd. Tulemuseks on tõeliselt stiilne ja kodune hotell.

PEEGLI PERSOON

uba esimest korda Mare Liidemaaga Frosti-nimelise butiikhotelli kaminaga puhketoas kevadõhtul kohtudes tundub, et kõik on hästi rahulik, tasakaalus – nii tumedates-puidustes toonides fuajee kui ka hotelliomanik ise. Siin majas ei torma keegi – lõkegi praksub kaminas rahustavat taustarütmi ning küünlaleek suures klaasist hoidikus lainetab ja võbeleb aegamisi. Liidemaad on teinud pelgupaiga keset suvelinna südant, kus aja mahavõtmine ei ole eesmärk ega kohustus omaette, vaid vajub külalise peale loomuldasa, pehme uduloorina paitades. Hingad sisse ja tunned, et oled kodus, mis sest, et võõrsil. Lahendused ootamatuste kiuste Niivõrd tasakaalus ja hubase keskkonna loomisel tuleb kas väga palju pingutada või sünnib see sujuvalt ja loomulikult – Mare Liidemaa puhul tundub tõesem viimane variant. See ei tähenda, et pingutada poleks kunagi olnud vaja, selgitab ta. «Inimene pingutab rohkem, kui ta seisab probleemi ees,» ütleb Liidemaa, kes hoolimata hotelliomaniku staatusest pole jätnud kõrvale igapäevatööd – põhitööna tegeleb naine hoopis reklaamide välipindade müügiga Pärnus. «Meediainimesed on niivõrd positiivsed, ma ei suudaks vaid ühe asjaga tegeledagi,» räägib naine. «Vaim väsiks ju ära – mitme asjaga on huvitavam tegeleda.» Teekond Frosti butiikhotellini on olnud kõike muud kui sile liuglemine. Kord perefirma tehtud kinnisvarainvesteeringust Pärnu kesklinnas kujunes hoone kontori- ja kaupluseruumidega. Suurte kaubanduskeskuste tulekuga hakkas aga väikeäride sissetulek kahanema ja nii tuli teha algsetes plaanides korrektiive. «Muidu poleks juba tehtud investeeringul olnud enam mingit tulusust.» Nii loodigi esimesed külaliskorterid, mis tegutsesid Frost House’i nime all, kuni tulekahju plaanidesse taas muudatusi tõi. Juba broneeringu teinud suviseid külalisi ei tahetud lageda taeva alla jätta – aeg ja energia tuli kahju vahelt kokku korjata ning juba renoveerimisel olnud hoovipoolne maja kuu ajaga kiiresti väärikaks hotelliks kujundada. «Päästsime nii palju kui võimalik,» meenutab Liidemaa aastatagust sündmust ning räägib, et tegelikult tahaks nüüdseks õnnetusest juba igati üle olla. «Seda on raske üle elada. Eks meie perekonda päästiski uue maja ülesehitus – mõtted läksid uues suunas ja see aitas probleemidest kergemini jagu saada. Kui oleksime põlenud halgudele nutma jäänud, oleks tagajärjed olnud pöördumatud ja tekkinud lootusetuse tunne. Ka ehitajad pidid koos meiega pingutama, sest kõik tähtajad nihkusid ju ettepoole.» Põlengust päästeti näiteks uue maja tubades eksponeeritud põnevad vaibad; osa juba kohale saabunud mööblist läks siiski tuleroaks.

«Edasi viib vaid positiivsus – ka mina olen selle najal edasi liikunud.»

Mare Liidemaa kuus põhiprintsiipi • «Kui ma kellelegi kirjutan kell kaks öösel ja saan vastuse, on mul nii hea meel, et keegi veel teeb tööd. Töö ei saa lõppeda kell viis kontoriukse sulgemisega, kui sa tahad saada häid tulemusi. Aga mõelda tuleb ka sellele, et sa üle ei keeks – ennast tuleb samuti säästa.» • Kuula oma sisetunnet – nii tunned õigel hetkel ära, mis on see «sinu asi»; keegi kõrvalt ei saa seda sulle ette öelda. • Tulemus peab olema alati maksimaalne – kui midagi teha, siis teha seda väga hästi. Vahepealset varianti Liidemaade peres ei eksisteeri. • Julge olla isikupärane ja omanäoline, teistest erineda; jää endale kindlaks. Mõtteid kogu näiteks reisides ja laste soovitusi ära kuulates. «Tihtipeale, kui vajan nõu, siis küsin seda julgelt, aga otsuse teen ikka ise – ja see võib olla saadud nõuandele risti vastupidine. Aga nõu on vaja küsida selleks, et endas selgusele jõuda,» selgitab Mare Liidemaa. • Lepi elusündmuste ja muutustega – ära takerdu neisse, vaid võta õppetund ja liigu edasi. • Kui sead liiga suured eesmärgid, on raske neid saavutada. «Kui saad väikese eesmärgi saavutamisega hakkama, siis see innustab edasi liikuma,» julgustab Liidemaa.

Rännakutest sünnivad ideed «Elus kogevad tagasilööke ja komistuskive kõik,» selgitab Liidemaa üht oma põhifilosoofiatest, mis on aidanud ka rasketest aegadest võitjana välja tulla ning kahjudega leppida. «Tuleb mõelda kohe edasi, mitte jääda probleemidesse toppama. Edasi viib vaid positiivsus – ka mina olen selle najal edasi liikunud.» Ja koorubki tõde selle kohta, miks mõni hotell niivõrd hubaseks luuakse ning mõnes ei pruugi ka suure vaeva ja rahaga see ikkagi õnnestuda. Alati ei pea edu nimel kogema halba, aga eluterve optimism areneb tõetruult läbi katsumuste ning aitab kätte näidata õige suuna. See tundub olevat Frosti butiigi kodususe võti – Liidemaade perekond eesotsas Marega on sellesse investeerinud säästude kõrval ka hulga oma kogemusi, läbielamisi ja positiivseid emotsioone, mis kanduvad möödunu väärtustamise kaudu üle igale külalisele. Frosti hotellimaja on ehitatud nullist, kuid majas liikudes näeb kõikjal 300 aasta vanuseid detaile, mis võtavad kohati ehituslikke mõõtmeid – kõik seina- või laepalgid, käepidemed ja uksed on päästetud 1705. aastast pärit algupärasest hoonest, kuid kombineeritud uusehitisega viisil, mis võib süvenemata jätta mulje kui hästi renoveeritud vanast ja kandvast. «Me ei teinudki lihtsat asja, sest seda on igal pool. Saan aru, kui pole vana võtta, aga meil oli see ju olemas – selle maitsekas eksponeerimine annab interjöörile lisaväärtust, toob tuppa hoopis teistsuguse aura. Kui nägime seda puitu, mis vanast majast välja tuli, tekkis kohe arusaam, et see tuleb ära kasutada.» See on mugava, karge modernsuse ja ajaloo hubasuse nauditav sümbioos, millesse on pikitud ohtralt põnevaid reisimuljeid – Frost ei ole turistlik hotellimaja provintsilinnas, vaid hoopis rännakute ajalooraamat rohkete piltide, maitsete ja lõhnadega. «Kindlasti mõtlesime äriliselt ikka ka, et pole mõtet teha midagi tavalist. Hästi palju jõudu saan reisidelt – seal on nii palju positiivseid emotsioone koos,» räägib Liidemaa ning selgitab, et tegelikult polegi vahet, kas rännata kaugele või põigata lähemale. «Keskkonnavahetus mõjub mulle hästi – ühel kohal tammumine mõjub pärssivalt, energia saab otsa. Kasvõi maitseelamused kohvikutes maailma eri paigus – see kõik annab mulle jõudu juurde.» Kuna aastate jooksul on rännakutelt toodud kaasa palju ideid ja muljeid, on Frosti külalistel võimalus valida seitsme erisuguse emotsiooni ja miljööga toa vahel. «Kellele meeldib hele, kellele tume, kellele modernsem, kellele ajaloolisem keskkond puhkamiseks.»

PEEGLI PERSOON

Isikupära ja hubasus Kord sattusid Liidemaad järjekordsel puhkusereisil Uus-Meremaale Christchurchi linnakesse, mille tänavad on täis väikesi butiikhotelle. «Seal tekkis see esimene emotsioon, et oi kui armas,» meenutab ta. «Olengi sellest reisist saati võrrelnud erinevaid hotelle ja kasutatud ideid – butiikhotellid on ka Eestis ju täiesti omaette uus nišš.» Frostis on kõik «kumer, eriline ja hubane», nagu Liidemaa ise enda loodud keskkonda kirjeldab – see sobib puhkamiseks ja töötamiseks moodsale inimesele, kes ei veeda enamikku päevastest töötundidest enam kontoris, vaid ringi liikudes. Tööd ja nende tegemise viis on Liidemaa sõnul viimaste aastatega lihtsalt nii palju muutunud. «Päeval ollakse perega rannas, õhtul kaminatoas või hommikusöögilauas teeb pereisa või -ema arvuti taga rahulikult tööd.» Sest keskkond soosib kahe kohustuse ühendamist. Kahel kohal töötav Liidemaa ise tihti kaminatoas istuda ei jõua, sest alati on mõni detail, mis vajab hotellis arutamist või kordategemist. «Käin ja näitan näpuga, kus midagi teha on vaja või kus on jäänud midagi tegemata,» räägib ta ülemuse rollist. «Kui vaja, tuleb ikka öelda,» kinnitab ta, lisades, et on tegelikult sõbralik tööandja. «Üldiselt algab kõik personali valikust,» soovitab ta enda kogemustele tuginedes, kuidas luua hubast teenindusettevõtet, kus teeninduskvaliteedi otsa ei komistataks. «Kui on õige personal, siis on ka probleeme oluliselt vähem.» Naise sõnul tuleb tööd teha selle nimel, et personalil oleksid prioriteedid alati paigas ning igaüks teab, mida on vaja teha. Tema sõnul aitab kaasa ka see, et Frostis toimetab aasta ringi sama personal ning hooajatöötajaid, keda ongi keerulisem kvaliteetsesse teenindusse kaasa haarata, neil pole. «Olen oma personaliga väga rahul. Tegelikult võib-olla ei peakski siin ise enam pidevalt olema, aga miski nagu tõmbab, väga pikalt ei saa eemal olla.» Olgugi et hoovimajas on seitsme luksusliku toaga hotell juba valmis, vajab omaniku sõnul iga asi täiustamist. «Nii me siin kogu aeg koos mõtleme, et kuidas teha aina paremaks. Mõte käib juba ka teises majas ringi,» vihjab ta, et põlengus kannatada saanud hoone projekteerimistööd käivad ning järgmisel suvel on oodata avamist. «Sinna tuleb hubane hommikusöögi- ja koosviibimiskoht – praeguses majas on sellega kitsas.»

«Päästsime nii palju kui võimalik,» meenutab Liidemaa aastatagust sündmust ning räägib, et tegelikult tahaks nüüdseks õnnetusest juba igati üle olla.

Mõistmisele tuginev pereäri Frost on Mare Liidemaa nägu. «Tahtsin juba lapsepõlves teistest erineda,» meenutab ta. «Teistest eespool olla,» tunnistab ta, et soov saada millegagi hakkama on teda saatnud terve elu. «Unistasin tüdrukutirtsuna tegelikult vastuvõtuadministraatori tööst hotellis,» räägib ta. «See tundus nii põnev.» Nüüd tundub Liidemaale samamoodi põnev ka vanaema roll, milleks ta kord nädalas tööde ja tegemiste kõrvalt aega võtab – samas ei tähenda vanaemaks olemine tema jaoks vananemist. «Hing peab ikka noor olema,» muigab ta. «Kui sa hakkad keskenduma sellistele asjadele nagu vananemine, siis võibki masendus peale tulla. Ka vanusel on oma positiivsed noodid – näiteks näha oma lapselapsi sirgumas ja sellest osa saada. Kui ma võtan ühe kindla päeva nädalas nende jaoks, siis pühendungi nendele ja see mulle meeldib. Töö kõrvalt tähelepanu jagada on võimatu – siis pole ei üks ega teine. Oleks kurb, kui nad kasvaksid märkamatult suureks nii, et ma polegi seda näinud.» Hotellijuhi sõnul on aga elu tõesti kiire ja vahel tekib suur soov võtta endale veidi vaba aega. «Ja kui see vaba aeg siis tekib, hakkab mul tavaliselt igav,» naerab ta. «Olen kuidagi harjunud sellises pidevas tegutsemises olema. Kuidagi ei oskagi, et läheks lõunast koju – kuigi see võimalus on ju vajaduse korral isegi olemas.» Järgmine kord, kui endale aja võtmiseks läheb – kui ka teine maja täiendava seitsme eripärase toaga on korralikult tööle pandud – tahab Liidemaa asuda täiendama oma inglise keele oskust. «Tahaksin rohkem ka ise klientidega vahetult suhelda, kontakti saada ja tagasisidet küsida.» Ka peretütred – 25- ja 30-aastane – võtavad hotelli arengust etapiti, seal kus vaja, osa. «Tütred aktsepteerivad, mida siin teeme – meil on ühised arvamused ja mitmed olulised otsused võtame vastu pereringis. Nad pakuvad välja ideid, mille peale ise ei tulegi.» Mõeldakse perekeskis ikkagi suhteliselt sarnases suunas. «Ühtne maailmavaade ja maitse on kujunenud tänu sellele, et me alguses käisime ju kõik koos ka reisidel – seega meil suuri erimeelsusi pole, pigem ikka täiendame üksteist.» Kui see kõik nüüd veel sisse ka tooma hakkaks, oleks juba väga hea, mõtiskleb Liidemaa. Frostis ringi liikudes vaatad kui Mare Liidemaa hinge sisse, näed tema kogemusi, õnnestumisi, mõistad olnud takistusi eluteel – võib-olla kohe kõike märkamata, aga seda kindlasti tajudes. Mare on loonud butiikhotelli kujul tõelise hingepeegli.

KUHU MINNA, MIDA TEHA?

PELGUPAIGAD. Suvi on äraütlemata sotsiaalne aeg – päike on paremadki oma turvalistest urgudest välja meelitanud, mis tähendab aga ohtralt juhuslikke kohtumisi, palju suhtlemist, tööasjade korraldamist ka vabal ajal ning alati teistega arvestamist seltskonnas. Et selle kõige kõrval endale vajalikku aega võtta, tuleb vahel suunduda harjumuspärasesse pelgupaika, räägib suvise suurfestivali Õllesummer omanik Marje Hansar (54).

Varju võib pageda ka hea sõbra maailma Tekst: Rain Uusen, fotod: erakogu, Lounge 24

esti on mõisate maa ja Marje Hansari sõnul leidub meil õnneks kõikjal selliseid mõisakomplekse, mille on uued omanikud hoole ja armastusega korda teinud ning rahvale avanud restorani, hotelli või kontserdipaigana. Vähemalt korra aastas võtab Hansar ette ülemeresõidu Muhumaale Pädaste mõisa, kus ootavad ees privaatne ja hästi taastatud mõisakompleks, Eesti eeskujulikumaid teenindusi, meie parimaks restoraniks tunnistatud Alexander ning põnevad eriüritused. «Ma pole küll üksnes gurmeefänn, vaid pigem lihtsa, tervisliku ja toitva austaja, aga Pädastest saab kõike – seal on ka temaatilisi eriüritusi, millesarnaseid mujalt ei leia,» räägib festivali peakorraldaja. «Näiteks käisin seal taas eelmisel hilissuvel, kui toimus täiskuuõhtusöök, selleks viidi külalised paadiga romantilisele saarele.» Idülliline õhtu mõisapargis Mõisates võib suvel olla küll palju külalisi, eriti siis, kui toimuvad teatrietendused ja kontserdid, aga samas on mõisad tuntud just suurte territooriumite poolest – alati saab peitu pugeda ja omaette olla, räägib Hansar. «Kui Pädastes käin, ööbin peamaja asemel tõllakuuris. Pisikesel Muhu saarel on hea lihtsalt ringi liikuda – külastada jaanalinnufarmi, Muhu muuseumi ja teisi kohalikke armsaid paiku, või peita end kõrkjate vahele rannasohvabaaris.» Pädastest isegi rahulikumaks peab Hansar Kõue mõisakompleksi. «Seal ei ole ümbruses palju aktiivset tegevust välja pakutud, nii et sinna lähen tõesti siis, kui vajan vaikust ja rahu,» selgitab Hansar. «Samas võiks kindlasti teenuseid juurde arendada. Mõni aeg tagasi korraldasin seal ööbides mõnusalt hedonistliku pikniku. Kultuuri – suviste teatrietenduste vaatamine või näiteks Kõue heli kontsertide kuulamise – saab kombineerida mugavalt vaikse ja privaatse õhtupoolikuga.» Igas mõisas on omamoodi huvitav keskkond ja võimalused, mida avastada, julgustab Hansar. Merele või saarele Selleks et mõneks tunniks või õhtupoolikuks aeg maha võtta, ei pea Hansari sõnul alati linnapiirest välja kihutamagi – ka Tallinna lahel võib nautida sooja suveõhtut päikeseloojanguga. «Olen käinud nii Pirital kui ka Tallinna lahel paadiga sõitmas, samas võib rentida kaatri ja teha adrenaliinirikkamat sõitu,» õpetab Hansar, kuidas

Ka pelgupaika reisides tuleb vaadata külastatavat paika eri nurga alt. «Kogesin aasta tagasi Pariisi läbi ajastute prisma,» räägib Õllesummeri omanik Marje Hansar eripärasest ekskursioonist armastuse pealinnas.

argimured maismaale turvaliselt maha jätta ja eralduda, värsket õhku kopsud täis hingata ning tööasjadele distantsilt vaadata. «Seda ei saa aga eriti pikalt planeerida, sest veerõõmud lahel või piknikuga külastusretk Tallinna-lähedasele väikesaarele eeldavad üldjuhul väga ilusat ilma.» Hea sõbraga kasvõi maailma lõppu Kui ilm või aeg ei võimalda, saab pelgupaiga leida ka Tallinna ohtratest restoranidest. «Üldiselt minnakse ikka alt teenindusega,» selgitab Hansar, et pelgupaiku võiks kesk- ja südalinnas olla rohkemgi, aga viletsa teenindusega kohta teist korda enam tagasi ei kipu. «Olen siiski käinud korduvalt Telegraafi hotelli pisikeses ja romantilises Tchaikovsky restoranis ja nende armsas-hubases sisehoovis,» tutvustab Hansar neid paiku, kus teenindust võib pigem kiita. «Ka itaaliapärasesse Francesco Sibiosse olen korduvalt tagasi sattunud,» jutustab Hansar oma Itaalia-armastusest. Kui aga kõht tõeliselt tühi ning pelgupaiga otsimine just sellest motiveeritud, sobib naise sõnul alati Baieri kelder St. Barbara hotellis. «Kui korralikult süüa tahan, saab sealt imehead Viini šnitslit, ja need kaks korda aastas, kui ma õlut joon, teen seda üldjuhul seal,» pajatab festivaliomanik. Rohkem meeldiks talle käia ka Varblase kohviku terrassil, kui seal teenindus veidikenegi paraneks. «Suvel on Tallinn tegelikult täis lahedaid kohti, kus aega veeta ning ajarutus pelgupaika otsida, aga nad ei suuda teenindada.» Kui hing ihkab kõrgemale, sobib Hansari sõnul varaõhtuseks kokteiliks hea sõbraga hästi Radisson Blu Sky hotelli katuseterrass 24. korrusel või näiteks Komeedi terrass Solarise katusekorrusel. «Linnakärast pääsemiseks sobib mulle Oko restoran Kaberneeme rannas – kui on ikka ilus ilm ja süda ihkab linnast välja, asub Oko täpselt piisaval kaugusel pealinnast.» Kalatoidurestoran Ruhe Neeme külas sobib samuti ideaalselt linnamelust põgenemiseks, kinnitab Hansar. «Suurim luksus oleks aga koos lähedase sõbraga hedonistlikes pelgupaikades koos olla ja mitte rääkida, vaid ka vaikides üksteist lihtsalt mõista,» võtab Hansar pelgupaikade nimekirja kokku. «Ja sellise sõbraga läheks kasvõi maailma lõppu – minu jaoks sobivad ideaalselt nii Pariis kui ka minu suur armastus Rooma.»

Taevalaotusesse ulatuv kokteilibaar Lounge 24 Radisson Blu Sky hotelli katusekorrusel pakub nii pelgupaika kui ka kauneid vaateid linnale.

EESTI MEES

Müstiline müüdimurdja:

elus on kõik võimalik

Tekst ja fotod: Rain Uusen

BALANSSI TABADES. Igal inimesel tasub aeg-ajalt oma elufilosoofiat analüüsida ja selles vajalikud korrektiivid teha, tõdeb peagi oma kolmekümnendat sünnipäeva tähistav Jesper Veber. Enda sõnul on ta veel teelahkmel, aga seal on omamoodi hea olla, sest midagi uut on elus pidevalt juhtumas. Midagi, mis õpetab ja tasakaalustab – tahtmisi, võimalusi, heaolutunnet – see paneb mõtlema, kuidas maailm meie ümber toimib.

Tallinnas Pirita pervel asuvas meestesalongis Chop-Chop teeb eriväljaõppe saanud juuksurite ja habemeajajate ehk barberite meeskond kõik selleks, et karvakasvuga õnnistatud mehed oleksid stiilsed ja karvkate hooldatud ning toidetud. See on salong, kus klienti suhtutakse kui juhtumisse, millega tegeleb meeskond ühiselt – idee genereerimisest lõppviimistluseni. Jesper Veberi juustele annab uue lõikuse läbi värskust Tallinna salongi peakunstnik Illimar Kilter ehk Illy (üleval vasakul). Moskva salongi peakunstnik Vladimir Amosov (all paremal) hoolitseb Veberi habeme eest – viimase lihvina annab ta habemele vajalikke toitaineid. Kõik hoolduseks vajalikud tooted impordib Chop-Chop ise maale.

asvasin suureks hetkel, kui otsustasin kellast kellani palgatööst soojas kontoris mõned aastad tagasi loobuda,» meenutab illusionisti Jürgen Veberi vend ja mänedžer Jesper Veber. «Oleme selle põneva teekonna üheskoos läbi käinud päris algusest, esimestest kaarditrikkidest kuskil Eesti väikeküla koolimajas kuni võimsate vaatemängudeni suurtel lavadel,» meenutab Jesper. «Illusioonide produtseerimises on alati olnud minu jaoks midagi filosoofiliselt ja müstiliselt elutervet – anda inimestele mõista, et elus on kõik võimalik, kui sa vaid lubad endal uskuda.» Tasa ja targu on ta aga kaalumas teisigi võimalusi ning plaanib töötada mõned kuud vabatahtlikuna – kuskil kaugel, kus tema oskusi ja aega veelgi rohkem vajatakse. «Peame maailma tegema enda jaoks just selliseks, nagu tahame, et see oleks.»

Muutusi pole vaja karta Ühel päeval kujunes kaootiliselt pingutavast poisikesest enda olemasolust ja eesmärkidest teadlik mees. Äratabatud ajahetke silmaga nähtavaks kõrvalmõjuks olid pikad juuksed ja habetunud lõuajoon – protest silelõugse kontorikultuuri ja hästi lihvitud karjääri vastu, samuti püüd lõhkuda kivistunud arusaamu iluideaalidest enda ümber. Kerge lohakus avab uued uksed ka loovusele, jõustab isikupära. Keskmine eesti mees kardab muutusi, on Jesper korduvalt näinud – seetõttu kulgetakse tema sõnul min-

gi kummalise sotsiaalse surve all, liigagi sagedasti elu nautimata ja midagi tegelikult saavutamata; oma unistusi kardetakse püüda ja neid soovi korral reaalsusega kohandada. Mehe sõnul vestlevad eestlased üksteisega liiga vähe. Tunda teise inimese maailmavaate, selle mõjutegurite, saavutuste, sündmuste ja unistuste vastu huvi on tema jaoks sama oluline nagu Kalamaja värske õhk. Huvitumiseks on mõnus võtta aega. «Mulle endale meeldib ka mõelda ja arutleda, mitte lihtsalt monotoonselt ja märkamata kulgeda.» Selle heaks tõestuseks on meestesalongi testkülastusest alguse saanud seesama intervjuu, mis sujuvalt üheksatunniseks filosofeerivaks, kuid silmaringi avardavaks ja väga meeldivaks vestluseks arenes. Müütide murdmine on venna assisteerimise kõrval oma isiklikule modellikarjäärile vundamenti laduva mehe elufilosoofia peamisi alustalasid – alustades sellest, et eesti mees ei pea end tema sõnul surnuks töötama ja seejärel haiglavoodisse jooma. «Olen kindel, et mulle pakutakse modellitööd just seepärast, et olen sportlik ja terve ellusuhtumisega – ma ei pea ranget dieeti pidama või end muul viisil vastu tahtmist kurnama ja piitsutama,» seletab vegan Jesper. «Ka pole see mingi Kalamaja-hipsterite moehaigus, millesse olen kampaania korras nakatunud, vaid lähtub sellest, et elu enda ümber tuleb armastada. Ma ei söö midagi sellist, mida tuleb toidulauale panemiseks tappa ja veristada. Lisaks hoidun võimaluse

EESTI MEES

MEESTESALONG

korral kõigist loomsetest produktidest, mis on sama tööstusharu toodang – sealsetel piimalehmadel ja munevatel kanadel on samuti tarbetult piinarikas elu,» selgitab ta veganiks olemise tegelikke tagamaid. Armastust elu vastu oskab nii siin- kui sealpool ookeani casting’utele kutsutud mees sõnastada tõesti mitut moodi. Mulle tundub, nagu tahaks ta öelda, et armastus on elu loomulik osa, mitte kohustus, nagu me seda liigagi tihti võtame. Et armastus muudab inimese kohustustest vabaks ja aitab luua endale just selle õige elukeskkonna, kus sa ka tegelikult tahad elada, töötada ja areneda. Armastus pole midagi sellist, mida saab keegi teine sinu jaoks puust ja punaselt defineerida, sest armastus võib olla ka teistes toonides ja teisest puust. «Olen jah selles mõttes vaba hing,» tunnistab püsisuhtes olev Jesper. Ja lisab, et oma elukaaslast armastab ta samuti just tema vaba, loomingulise ilmakodanikuna omas rütmis elamise võime tõttu. See ühendab. «Ta ikka naljatades tutvustab mind teistele seltskonnas, et olen tema sõber, ja mina, et tema minu ELU KAASLANE.» Lapsemeelsus terveks eluks Hakkan Jesperiga puudutama tasa ja targu ka laste «muretsemise» teemat, kuid ta pöörab selle püüdluse sujuvalt ja märkamatult hoopis lapsemeelsuse-teemaliseks aruteluks. Kolmekümnendates heteromehele esitatakse ikka ja jälle seda küsimust, kord kontoriköögis, kord salatilaua või veinipokaali taga – et millal siis pisiperet ikkagi oodata on? «Küllap ei ole aeg selleks veel küps,» mõtiskleb ta. Lapsi tuleb saada siis, kui neid ei muretseta, vaid oodatakse – väline surve on olemas juba ammu, aga müüte murdev mees ei saa ega taha sellele alluda. «Iga hetke tuleb elada täiel rinnal, mitte oodata midagi, mida kunagi ei pruugi juhtudagi,» selgitab ta elamise tõelisi naudinguid enda igapäevaelust. «Lapsed tulevad täpselt siis, kui selleks on õige aeg, täpselt siis, kui lapse kasvatamine ja arendamine kõige suuremat naudingut pakub. Just siis, kui talle on kõige rohkem pakkuda – oma aega, teadmisi ja armastust.» Praegu peab Jesper end veel isekaks, kuid vastutustundlikuks seiklejaks, kel endal on tung areneda, kogeda ja maailma näha, lugusid kuulata ning filosofeerida. «Ma olen ise alles piisavalt lapsemeelne maailmaavastaja,» ütleb ta, kaval-mõtlik muie näol. «Aga eks tahaksin seda lapsemeelsust säilitada ka edaspidi.» Töö ega suhe ei tohiks inimest aheldada, sama kehtib ka pere suurendamise kohta, on ta veendunud. Seni, kuni on tunne, et millegi tegemine puhtalt sotsiaalse surve või traditsioonide-kommete mõjul vabaks lubatud hinge aheldab või mingisse kindlasse mõttemustrisse vangistab, tuleks see tegemata jätta – on see siis töö, muu otsus, suhe, laps või hoopis midagi muud. «Lapsemeelsed ja argielu rikastavad seiklused võiksid olla alati osa meie elust, east sõltumata,» selgitab Jesper ning lisab, et lapsemeelsus ei saa kunagi võrduda kohustustest kõrvalehiilimisega – kohustuste võtmisel tuleb aga alati arvestada ka enda vajaduste ja unistustega.

Praegu peab Jesper end veel isekaks, kuid vastutustundlikuks seiklejaks, kel endal on tung areneda, kogeda ja maailma näha, lugusid kuulata ning filosofeerida.

Igaühel oma sära Jesper Veberi sõnul on oluline, et kõigel, mis ta ette võtab, oleks asjakohane sisu ja mõte. Niisama läbi elu kulgemine, oma võimalusi oodates unustada elada hetkes, mõtlemata kaasa või arutlemata ning ümbritseva vastu huvi tundmata, armastamata – see pole tema jaoks. Venna selja taga taamal argiselt toimetada ja mitte olla suurel laval valgusvihus, süda aplausi saatel ikkagi tukslemas – see talle sobib, sest isiksused on niivõrd erinevad ja kokkuvõttes on tegu tiimitööga. «Eks modellitöös peitubki mu valgusvihk, minu tähetund ja võimalus paista silma kodumaisel ja rahvusvahelisel areenil, samas vennaga üldsegi mitte konkureerides.» Elus on mehel ikka mitu rolli, mida auga kanda – ühe sära ei tuhmista teist, vaid pigem ikka täiendab ja kaunistab. «Armid ju ka kaunistavad,» kinnitab ta. Jätkame jutuajamist pallimängust ja sellest, kuidas ilmselge arm tema parema silma alla mänguhoos üldse tekkis ning jõuame arutada veel mitut olulist teemat, mis kõik ühel või teisel viisil ühiskondlikke dogmasid ja sotsiaalseid norme lammutavad, ümber sõnastavad või neile väljakutse esitavad. Modernne mees väärib õigust elada iseenda tõekspidamiste kohaselt.

Karakterite ilu- ja eluteater ajaloolises võtmes HABEMEAJAJAD EHK BARBER´ID Atmosfääriga profiklubi Pirita pervel. Tekst ja foto: Rain Uusen

hop-Chop (www.chopchop.ee), kus naisi iluteenustega kunagi ei koormata, saab sel suvel aastaseks. Salongi sissekäiku ehib habemeajajate traditsioone kandev latern oma valgesinipunase triibumustriga, mis räägib teadjamatele klientidele terve pika arenguloo, mille tulemuseks on kindel kvaliteet – siit lahkud sa hooldatult ja hoolitsetult, rahulolevana ning alati vajalikul hetkel naasva kliendina. Habemeajajate ametinimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast «varba» ehk habe – niisiis on see koht, kus habemeajajad karvakasvu kärpisid ja sobivasse vormi piirasid. Habemeajamistarvete poed on nende sünnist saati mänginud olulist rolli ka mehelikkuse kui sotsiaalse konstruktivismi vormija ja kinnistajana. Habemeajajate juures käidi arutamas maailmaasju ja kurtmas mehelikke muresid – poliitikast naisteni, tänapäeval on sellele lisandunud mõned huvipõhised teemad ehk veel. «Jalgpallist räägime ka palju, ja ärist,» ütleb Tallinna salongis koolitusi tegev Chop-Chopi Moskva salongi kunstiline juht Vladimir Amosov. Just kunst ongi see, mida Chop-Chopis tegelikult tehakse – pannakse sisemine ilu välisega kaunilt ja väärikalt klappima. Varasematel aegadel olidki habemeajajad multifunktsionaalsed klapitajad, kes tegid ka väiksemaid operatsioone ning aitasid hambavaludegi puhul. Hügieeninõuded ja meditsiin aga arenesid ja nii jätsid habemeajajad endale lõpuks siiski vaid väärika rolli sekkuda terariistadega loomulikku karvakasvu. Triibuline latern poe ukse kohal sümboliseerib ja meenutab aga ammustel aegadel habemeajaja uksepiirdel rippunud-kuivanud veriseid rätikuid. Verd muidugi praeguses habemeajamissalongis enam ei kohta. Töö on karmikäeliselt hell ja lõõgastavalt nauditav – väike ürdiliköör ja tass kuuma kohvi kuulub siin lõõgastava kogemuse juurde. Habemeajajate juures Tallinnaski on igaühel õigus jääda väärikalt iseendaks, ka Chop-Chopi salongi moodsalt hubane keskkond on kui karakterite ilu- ja eluteater, mille eripärase osana end tunda on märkamatult lihtne. Kindla käega, kuid

Chop-Chopi juuksur Roland Tuusis.

loomingulised, alati iga kliendi soovide, unistuste ja isikupäraga arvestavad profid lasevad kääridel välkuda ja habemenoal kõril liuelda – turvaliselt, aga tööst tõeliselt mõnu tundes, tagades tulemuse ja rahulolu. Kuigi salongiteenused on mõeldud vaid meestele ja nendega koos salongi külastavatele lastele, on kliendil võimalus siiski valida nii mees- kui naisteenindaja vahel, mis puudutab juustelõikust. «Aga rõhutatult maskuliinsed soengud tulevad moodi tagasi, nagu oli meestel 1950–60ndatel,» selgitab Tallinna ChopChopi salongi kunstiline juht Illimar Kilter ehk lihtsalt Illy. «Meheliku soengu saavutamisel on meesjuuksuritel ilmselt loomupärasem tunnetus. Minu arust tunneb mees ka mehe lõuga paremini, tunnetus on tõesem ja käsi kindlam,» jätkab ta, selgitades, et habemeajamine jääb salongis siiski meeste tööks. Rõõm on tõdeda, et endast lugu pidavate meeste salongiketi haru on jõudnud idapiiri tagant ka Eestisse ning on siin oma lojaalse klientuuri leidnud, et püsima jääda. «No kindlasti hakkan püsikliendiks,» ütleb habetunud Jesper Veber proovikülastuse lõpetuseks.

Hügieeninõuded ja meditsiin aga arenesid, seetõttu jätsid habemeajajad endale lõpuks siiski vaid väärika rolli sekkuda terariistadega loomulikku karvakasvu.

reisivihje

ABERDEEN. Majandussurutist pole Aberdeenis õigupoolest kunagi põetudki – metropoli Glasgow´́ ja pealinna Edinburghi järel Šotimaa suuruselt kolmandas, ikka veel kasvuhoos sadamalinnas kerkivad naftaäri orbiidil tiirlevate ettevõtete graniidist ja klaasist peakontorid, kaks ülikooli annavad maailmatasemel haridust ning magnaat Trump lennutab vaheldust ihkavaid ameeriklasi PõhjaŠotimaa rannaniitudele golfi mängima. Tulus ärikeskkond on andnud tõuke ka naudingu- ja seiklusturismi arengule.

Naudingute nädalavahetus rannikutuulte rüpes Tekst ja fotod: Rain Uusen

eni on Aberdeenist räägitud ennekõike kui hallivõitu graniitsest tööstuslinnast, just seetõttu, et enamjaolt on nii Vana-Aberdeen kui ka moodsam uuslinnaosa sellest tardkivimist laotud ja raiutud ning argielu on keskendunud peamiselt naftatööstusele, mis ei tundu turiste tõmbavat. Tegelikkuses peidavad hõbehelgiga paksude müüride varjus end aina enam trendirestoranid, brändipoed ning kirevalt lustlikud klubid ja tudengibaarid. Piisab vaid mõned kilomeetrid linnapiirist väljapoole liikuda, kui alguse saavad seiklused Šotimaa müstilisse ajalukku, viskivaatide vahele, Aberdeeni-Anguse karjade keskele ja golfiradadele. Veiseliha ja mereandide paradiis Aberdeen linnana on kütkestav just seetõttu, et ühelt poolt leiab veidi igavaks tööstuslinnaks peetud keskkonnast kvaliteeti ja mitmekülgsust, teisalt aga pääseb Aberdeenist kärmelt tõelist loodust ja šotilikke seiklusi nautima. Peamiste märksõnadena tuleb üles lugeda meeleolukad, laheda atmosfääriga restoranid ning siingi kosuvale õllekultuurile keskendunud pubid, mereannirestoranid ja sadamakõrtsid. Dieettoitu Šotimaal just ei sööda, sest rannikutuulte käes peab kahe jalaga maa peal püsima ja tervis külmetamata vastu pidama, aga see ei tähenda, et söödav oleks tingimata ebatervislik – täisväärtuslikke roogi leiab igast toidukohast ja peamiselt kohalikust toorainest. Maailmaklassi grilligurmee esinumbreid ehk Aberdeen Anguse veiseliha sünnib ja kasvab siinsamas kohalike farmerite õuel ja aasadel. Kui küsid reakelneriltki, et mis tükk ning kuidas ja kuhu, siis vähemalt iga teine oskab veiseliha valmistamise kunsti igati hästi lahti seletada, vahel ehk kergelt humoorika šoti aktsendiga, aga alati lihtsalt ja mõistetavalt. Rannikulinnale kohaselt pakutakse Aberdeeni ja ümberkaudsete väikekülade restoranides ka palju mereande – valgest kvaliteetkalast rannakarpide ja austriteni välja.

Parima puhkuse retsept Aberdeeni reisimine meenutab veidi eliitkaubamaja püsikliendina külapoodi sattumist – otseselt ju seda ei planeeri, sest mugav ja lihtne on käia (puhkamas ja elamusi kogumas) seal, kus on loodud kõik tingimused tšarterlennust päralesõiduni. Samas aga pakutakse

Vitamiinirikas kohalik tooraine jõuab kümnete gurmeerestoranide lauale kõikjal Aberdeenis ja ümberkaudsetes tõmbekeskustes.

külapoes tavaliselt kohalike talunike hoole ja armastusega kasvatatud ökotoitu, müüja naeratab sõbralikult ning hinna ja kvaliteedi suhe on õiglasem. Nii on ka Aberdeeniga. Kes sinna ikka soovitusteta minna oskab, kui just õliärimees või laevnik pole ning kuninglikku ülikooli samuti ei satu. Teades aga seda, mis ees ootab, võiks piletid broneerida kasvõi kohe. Linnaelust ja melust väsinuna-tüdinuna on Aberdeeni suuremaid eeliseid võimalus nautida Šoti pärisloodust vaid lühikese auto- või rongisõidu järel. Ajalooliste kindluste, rannikuäärsete väikelinnade, kalurikõrtside või viskitehaste külastamine teeb kiiresti selgeks kuningliku riigi tõelise olemuse – šotlased on omamoodi, aga sõbralik rahvas, kargetest tuultest, pidevalt pealesuruvast udust ja vihmavalingutest hoolimata. Vinguvilet Šotimaal ei kuule ega näe, sest vihmas on jahti pidada lõbusamgi kui lõõskava päikesega, viski soojendab sõnu ja südant ning maitsev veiseliha ja kohalik kala toidab keha väega, mis vinguda ei lase. Võta ette reis Aberdeeni – see on kui sõit treeninglaagrisse, välja mugavustsoonist ja harjumuspärase unustamine; kohale jõudes kujuneb sellest aga mõnus ja meeleolukas mereäärne puhkus ning vabanemine iseenda kinnisideedest.

Aberdeeni restoranid pakuvad vaheldumisi lihtsaid ja kunstiteost meenutavaid kalaroogi. USA kinnisvara- ja meediamogul Trump ehitas golfikeskuse Põhja-Šoti rannaniitudele. Viskit kulub pikkade dineede ja jutuajamiste kõrvale Šotimaal palju, viskitootjaid on Aberdeeni ümbruses lausa mitmeid.

reisivihje

Aberdeen ajaloopeeglis:

miljonärist tegevjuht naaseb noorusaja elukutse juurde Tekst: Rain Uusen, fotoallkirjad ja fotod: Charles Skene

A 16

berdeenis läheb hotellide kõrval paremini apartementide väljarentijatel, sest naftatööstus toob ekspertide ja ärieliidiga kaasa nende perekonnad – nii elatakse Euroopa ühes naftapealinnadest töö ja lustimise sümbioosis. Ärikohtumised lähevad üle luksuslikuks linnujahiks šoti moodi ning pärast ametlikke konverentse ja koolitusi aetakse kohvijuttude asemel pigem viskijutte. Selleks jäävad tavapärased hotellitoad külla-tööle sõitnud perekondadele tihtipeale kitsaks ja igavaks – lapsed vajavad privaatsust, pereema soovib õhtusööki valmistada ja pereisa kolleegidega tööplaane arutada. Varem kasutasid sisustatud üürikortereid ajutise peatuspaigana ka naftatööstuse buumi ajal Aberdeeni ümber kolinud perekonnad. 1979. aastal pereettevõttena asutatud ja siiani toimiva Aberdeeni apartementhotelliketi Skene House (www.skene-house.co.uk) asutaja, omanik ja tegevjuht Charles Skene oli nooruses tegelikult fotograaf, kuid selgitab ise, et juba toona tundis ta endas ära müügimeistri. «Kui teised fotopoed tegid hommikul uksed lahti ja ootasid kliente, kes endast tuleksid pilte tegema, siis meie stuudio trükkis pulmadest näidisfotosid ning käisin neid ukselt uksele ise jagamas – pildistasime lõpptulemusena aastas sadu abielutseremooniaid,» meenutab ta laupäevast hommikukohvi rüübates.

Edukas äris peab kõigepealt olema võimeline unistama, õpetab miljonärist kinnisvaraarendaja, «aga seejärel peab ka sihikindlalt tegutsema.» Ta käib iga päev Skene House’i erinevates korterhotelli majades teenindust ja argielu kontrollimas ning ülikoolis ettevõtlustudengitele loenguid pidamas, oma kõrgest east hoolimata. «Hetkest, mil asud tegema tööd, mida tõeliselt naudid, ei pea sa enam päevagi elus tööd tegema,» muigab Skene filosofeerides ning kinnitab, et temal on see õnnestunud. Samuti on tal õnnestunud oma esimese naisega püsida abielus viimased 50 aastat, tähistades peatselt kuldpulmi. «Turunda hoolega, motiveeri end ja ihalda edu,» peab ta õnnestumise retsepti lihtsaks – nii äris kui ka elus laiemalt. «Tahtsin saada miljonäriks juba koolipoisina. Aga selleks pead endas sädeme süütama, kui seda pole.» Hotelliomaniku ja tegevjuhi sõnul tuleb kõigepealt kirgastuda ideest ja seejärel hoolitseda vajalike rahaliste vahendite eest, sest vastupidi ei tekigi eduks vajalikku kirge. Seda, et fotograafiakirg pole Skene’is tuhmunud, võib aru saada vestlusse pikitud mõtetest ja meenutustest. Andsime kinnisvaramagnaadile ülesande portreteerida Aberdeeni kõige olulisemaid paiku, kuhu ta külalise tingimata viiks. Charles Skene lahendas selle üheksa fotostseeni kaudu.

Marischali kolledž Marischali kolledži asutas vastupanuliikumise eestvedaja Earl Marischal 1593. aastal omaette ülikoolina, kuid see liideti 1860. aastal Kuninga kolledžiga. On märkimisväärne, et ajal, mil kogu Inglismaal toimis vaid kaks ülikooli – Oxford ja Cambridge, tegutses ainuüksi Aberdeenis nii Kuninga kui ka Marischali kolledž. Viimase nelja aasta jooksul on hoone täielikult renoveeritud ja selles paikneb nüüd Aberdeeni linnavalitsus. 1

Püha Machari katedraal Püha Machari katedraal rajati 1113. aastal ja see on üks suuremaid kirikuid Aberdeenis. Katedraal asub linnaosas, mida tuntakse kui Vana-Aberdeeni. 3

Avalik raamatukogu, Püha Markuse kirik ja Tema Majesteedi teater Seda püha kolmainsust (vasakult paremale) tunnevad kohalikud aberdeenlased kui teadmiste, pääsemise ja igavese hukatuse kooslust. 4

Püha Maarja kirik See on üks väheseid ehitisi Aberdeenis, mille ehitamisel on kasutatud värvilist graniiti – kohalikud tunnevad hoonet kui šoti seelikuriiet. 5

Kuninga kolledž Kuninga kolledž on osa 1495. aastal katoliku preestri William Elphinstone’i asutatud Aberdeeni ülikoolist. Fotol on kolledži kabel. Kõikidel ülikooli lõpetanutel on õigus kabelis abielluda – kui töötasin veel fotograafina, tegin imekaunis kabelis pilte enam kui sajast pulmatseremooniast aastas. 6

7 Robert Gordoni nimeline ülikool ehk Aberdeeni äriülikool Hoone arhitektuuri on loonud Sir Norman Foster. Olin kinnisvara- ja ehituskomitee eesistuja, kui arhitekti valiti – olin veendunud, et saame hoone, mille on kujundanud maailma eesrindlikumaid arhitekte.

Sir Duncan Rice’i nimeline raamatukogu Raamatukoguhoone on oma väärilise nime saanud Aberdeeni ülikooli kunagise direktori järgi, kelle egiidi all hoone valmis. Hoone on kujundanud Schmidt Hammer Lasseni arhitektuuribüroo ja see on Aberdeeni moodsaima arhitektuuriga hooneid üldse. Hoone avas ametlikult Tema Majesteet ehk kuninganna, keda saatis Tema Kuninglik Kõrgus prints Phillip. Autoril oli au sellel avatseremoonial osaleda. 2

Vana piloodimaja Vana piloodimaja Aberdeeni sadama sissepääsuteel; sadamasse on sisenemas naftakoormaga kaubalaev. 8

Footdee kaluriküla Tegemist on endise kalurikülakesega sadama suudmes, kohalikud teavad seda paika kui Fittie. Hooned on siin paljuski säilinud sellisena, nagu nad algupäraselt olid, selle vahega, et mõned neist on ka moderniseeritud. Külakesest võib leida tõendeid siinsest elust keskajal. Majad on ehitatud üksteise külge müürina, et pakkuda elanikele kaitset tugevate tuulte ja tõusuvee eest.

Fitties ringi jalutades võib uudistada tunde, mida kõike on meri aegade jooksul kaluriküla randa uhtunud – selliseid põnevaid detaile on sadu.

Fotod: Rain Uusen

SUVEKORTER

KÜLALISKORTERID Tallinnas. Mõne aasta jooksul on külaliskorteritest saanud vägagi arvestatav alternatiiv tavapärasele hotellile. Eesti turul käesoleva sajandi esimestel aastatel tekkinud professionaalsed operaatorid hakkasid kortermajutuse nišši kujundama.

Kahetoalise kõigi mugavustega 52,7 m2 külaliskorteri Tallinna kesklinnas asuvas Foorumis saab üürida hinnaga 98 eurot ööpäev.

Suur mugavus ja vabadus –

tunne end nagu kodus Tekst: Neeme Liivlaid, Goodson&Red Property Consultants & Manager Tallinna üüri- ja valitsemisteenuste juhataja Foto: Goodson&Red

ortermajutuse populaarsus hakkas kasvama aastatel 2004–2005 ning teise käigu lülitas sisse üks rahvusvaheline idufirma, mis veenis inimesi avama oma kodud külastajatele (airbnb.com), tõstes sellega ka kodu- ja kortermajutuse tuntuse uuele tasemele.

Mis on külaliskorter? Külaliskorter on korter, mida saab üürida paarist päevast mõne kuuni või siis nii kaua kui vaja. Jättes kõrvale kodumajutuse, on külaliskorter üldjuhul heas asukohas esinduslik korter, kus on kõik eluks vajalik. Tõsise teenusepakkuja või omaniku korterid on kvaliteetselt sisustatud kogu vajaliku tehnika ja majapidamiskraamiga, rääkimata voodipesust ja rätikutest. Loomulikult on olemas ka TV ja internet ning vee ja elektri kasutamine on üldjuhul hinna sisse arvestatud. Korter on saabudes koristatud, kuid pikema peatumise korral tuleb vahekoristused soovi korral eraldi kokku leppida või ise koristada – kuidas on keegi harjunud.

Millega peaks arvestama? Üldiselt võib külaliskorteris tunda end lihtsalt nagu kodus ja nautida Tallinna. Külaliskorteri broneerimisel peaks aga arvestama, et asja teeb lihtsamaks täpsete kuupäevade ning saabumis- ja lahkumisaja teadmine.

Võõrustajaga saab võtmete üleandmiseks ja registreerimiseks leppida kohtumise lihtsasti kokku kas kontoris, autojuhiga lennujaamas, sadamas või bussijaamas, või siis hoopis vastuvõtmise korteris. Arvestama peab ka, et külaliskorteri eest tuleb üldjuhul maksta broneeringu tegemisel osaliselt või täielikult ette ning lahkudes jätta korter endast maha puhtana. Kes on sagedasemad külaliskorterite kasutajad? Skaala ühes otsas on alternatiive (nii kokkuhoiu kui seikluse mõttes) otsivad iseseisvad reisijad, teises ettevõtted ja ärireisijad, kelle jaoks külaliskorter on sageli mugavam ja säästlikum lahendus. Kes ikka tahaks elada mõned kuud või isegi paar nädalat järgemööda väikeses hotellitoas? Siia skaalale jäävad ka lastega reisivad pered, sõpruskonnad ning isegi kindlustusfirmad ja nende kliendid, kellel vaja ajutist kodu. Tavapärasteks klientideks on külaliskorterites ka ettevõtete või perekondade külalised, kellele tahetakse pakkuda vaheldust ja mugavust. Külaliskorter annab paindlikkuse ja vabaduse – see on nagu teine kodu, sest sina, su pere või külalised ei ole vangistatud ühte tuppa. Hommikusööki ei pea võõrastega jagama. Lärmakad hotellikülalised ei tüüta. Selle asemel on hoopis palju ruumi, kõik mugavused, oma aadress ja tunne, et elad Tallinnas.

PÄRNU SUVISED PÄRLID. Pikemat suvepuhkust hindav külaline teab, et kõige muretumalt võib seda veeta suvekorteris, mis pakub võrreldes hotelliga suuremat vabadust ja privaatsust.

Tekst: Ingmar Saksing, LVM Kinnisvara maakler, juhatuse liige, foto: AGE/SCANPIX

Tuules hõljuvate kardinate romantika

ärnu on tuntud heleda päikese, soolase merevee ja võluvate puiesteede, aga ka mõnusate kohvikute ning unustamatu puhkuse poolest. Kui sobiva suvekorteri tavapärane otsing algab enamasti kinnisvaraportaalidest, siis pärlit leida lootev suvitaja seda sealt ei leia. Pärnu suvised luksuskorterid asuvad kuurortlinna kõige nõutavamas piirkonnas – rannarajoonis –, pakuvad kõiki hotellidest tuntud mugavusi ning rõõmustavad ja üllatavad puhkajaid lisaks hea disaini, tipptehnoloogia või ajaloolise interjööri ja sisustusega. Moodsat disaini hindavale suvepärnakale pakuvad unustamatut puhkust rannapargiäärsed uued villad, milles asuvad korterid on eranditult suurte lõunapoolsete või katuseterrassidega. Tihti ongi Pärnu luksusliku suvekodu puhul hinnatumad õuealad ja

suvekorter

seal pakutavad võimalused. Nii näiteks võib kuuluda suvise pärli juurde korterist endast poole suurem katuseterrass koos õueköögi ja mullivanni või merevaatega aurusaunaga. Sama hinnatud on ka head heli- ja videosüsteemid, mis võimaldavad väiksemale sõpruskonnale korraldada tõeliselt unustamatu suvepeo. Ajaloolist interjööri hindav suvepärnakas ei pea aga muretsema vaikse päikeselise veranda puudumise pärast, kus mõnusalt oma lemmikraamatut ja jahedat valget veini linnulaulu saatel nautida. Rannarajooni kõige privaatsemast osast leiab tõelisi ajastutruid suveresidentse suurte verandadega koos kerges tuules hõljuvate kardinate ja mugavate kiiktoolidega. Nädalane suvepuhkus neis unustamatutes suveresidentsides algab tuhandest eurost, kuid unustamatute hetkede eest tuleb nõudlikumal suvekülalisel tasuda pea poole rohkem.

AKSESSUAARMÖÖBEL. Kunagised müügimeistrid Signe ja Hanno Koljak arendavad Männikul eestiaegse romantismi vaimus sündinud käsitöömööbli sarja, mis on ühtaegu nii maskuliinne kui ka õhuline, lisades hubase olustiku aktsenti igasse interjööri.

sisustus

Tekst: Rain Uusen, fotod: Tairo Lutter, Lipi

Käsitöö süstib mööbliesemesse ihaldatud hinge ja kestvust

setegemise rõõm ja klientide vahetu tagasiside on see, mis viis ehituskoolis tisleriks õppinud ja kunagi tööõpetuse õpetajanagi töötanud Hanno (40) pika ringiga noorusaastatel tuhinaga õpitud elukutse juurde tagasi. Ta kinnitab, et iga vahepeal omandatud kogemus kommunikatsiooni ja müügi valdkonnas tuleb nüüd mööblitööstuse ukse vahele taas jalga surudes igati kasuks. Abikaasa Signegi (45) on loobunud ammu muudest töödest, et olla tehnilise taibuga mehe kõrval Lipi (www.lipi.ee) käsitöömööbli töökojas kullisilmseks kvaliteedikontrolöriks ja kontseptuaalsete ideede hulljulgeks väljamõtlejaks. Romantilises vaimus valmib romantismiidülliline aksessuaarmööbel – käsitööna, vajaduse korral erimõõtudes ja kliendi vajadustega täpselt kohandudes.

Emotsionaalne mööbel «Klientide tagasiside on andnud jõudu ja usku, et teeme oma asja, ja teeme seda õigesti,» seletab Hanno. «Kui on vaikus, siis on selge, et see on väga hästi peale läinud, et sobib,» lisab Signe, viidates ühe kliendi käest kuuldule – kui eestlasest klient vaikib, on ta saaduga väga rahul. Kuigi Hanno ja Signe annavad endale aru, et Ikea-laadsed massimööblisarjad ei kao kuskile, tahavad ka nende usku kliendid saada oma koju tihti vajalikku emotsiooni, mida puidust käsitöömööbel tekitab, sobitudes paljudesse eriilmelistesse interjööridesse. «On kliente, kes teevad Kesk-Euroopasse pikki sõite, laovad auto kaupa täis, sest see on nende jaoks mõnus – ostlemine ja reisimine –, aga lõpuks vajavad väikest ja ilusat kapikest või postamenti, millel on oma lugu,» selgitab Hanno, et kuigi konkurents suure mööblitööstusega koos eksisteerides on tugev, ikka pigem täiendatakse üksteist. «Suurel mööblitootjal jääb näiteks pudi-padi-puitu alles, meie saame aga just seda ära kasutades teha midagi tõeliselt hingestatut,» selgitab Signe. Järjest enam lisandub naise sõnul ka selliseid kliente, kes tellivad niiöelda tooriku ja tahavad selle ise ökovärvidega ja oma käega sobivaks viimistleda. Samuti on toimunud maitse- ja funktsionaalsuse muutus kodutehnika arengu kaudu, täiendab Hanno. Kui vanasti olid telerid ja helisüsteemid rasked ja suured ning vajasid jõulist mööblit, siis nüüd on kodutehnika läbivalt kerge ja õhuline – nii muutuvad ka elutoasisustuse põhimõtted emotsionaalsemaks ja kergemaks. «Meie mööbel on lisaks kokku pandud – saad selle kätte ning sobivasse kohta paigutada – see teeb su tuju kohe heaks,» vihjab peremees. Postamentidel ja kummutitel on oma saamislugu, mis materialiseerub

aegumatus klassikalises võtmes. «Need sobivad igasse interjööri ideaalselt,» ütleb Hanno otsustavalt. Massituru kiuste «See on nähtavasti meie elutöö,» kinnitab perefirma juht. «Võid olla väga tubli tegija, aga kui sind ei märgata, siis mis kasu sellest on,» arutleb ta. Käsitöömööblit tootval väikefirmal jääb siit ja sealt ikka ressursse puudu, et tegeleda kõige vajalikuga. «Me ei jaksa end reklaamida,» selgitab ta, et treipingi või lihvimismasina taga on keeruline turundust arendada. «Aga puidu töötlemine, juba puidu lõhn ...» mõtiskleb mees. «Käsitööl on hing sees! Iga loodud asjaga tekib side.» Kliendidki on seda märganud, on puidutööle keskendunud pererahvas tajunud. «Meil on palju selliseid kliente, kes vaatavad pildi pealt meie standardprojekte ja ütlevad, et nad tahaks selles midagi muuta, panna nende interjööriga sobima – nad on juba selgeks mõelnud, mida nad tahavad, ja aimavad, et ostavad kummuti või postamendi aastakümneteks,» jutustab Signe käsitöömööbli kestvusest, põlvest põlve ja interjöörist interjööri edasi kandumisest. Esimene Kylli-nimeline postament on nime saanud naabriproua järgi, kes oma pööningult algupärase, eestiaegse inspiratsiooniallika tegelikult leidis. Nüüdseks on postamendile lisandunud samas võtmes kohvilaud, konsoollaud, kummut ning nende sümbioosis sündinud riiulid ja kapid. «Sellelt kodanliku aja postamendilt olemegi šnitti võtnud ning see on end igati õigustanud,» räägib Hanno, ja Signe noogutab kaasa. «Inimesed on selle sarja vastu võtnud. Meie töövõime võimaldaks muidugi rohkemat – tahaksime panustada rohkem aega ka uutele ideedele, aga tootmise ja müügivõrgustiku arendamine nõuab oma aja,» selgitab Signe. Koos mõeldakse laienemisele ja rahvusvahelistele turgudele, kuid hinnasurve on suur ning hingega asjad masstootmist ei kannata. «Aga see, kellel on rahalisi võimalusi, teeb õnneks valiku ikka emotsiooni kasuks,» ütleb ta lootustandvalt, et ka hingestatud väiketootmisel on Eestis oma koht ja klientuur.

Kuidas Lipi nime sai? «Meil oli lapsele vaja voodit – sellist, mis sobiks nii titele kui ka suuremale,» räägib Hanno Koljak, et turul sellist voodit, mis lapse arengule jalgu ega kitsaks ei jääks, polnud. Lapse isa – vana tislerikäpp –, nagu ta ise end nimetab, otsustaski voodiprojekti ise põlve otsas teha. Esimene voodi valmis parajasti käepärast olnud lippidest – kui juba tootmiseks läks, saigi firmanimeks voodist inspireeritud Lipi.

elustiil

AKSESSUAARID. Eesti soost ja praktilise loomuga naturaalsest nahast käsitööaksessuaarid on tuule tiibadesse saanud – Tallinnas sündinud disain on leidnud austajaid kogu Euroopas. Tekst: Rain Uusen Fotod: Peeter Langovits

Balloon Tallinn

Heeliumpalli lendu on võimalik broneerida täiesti privaatseks eriliseks sündmuseks, tavalahtiolekuaegadest väljaspool (kella 21–8 vahel põhihooajal ja kõigil aegadel hooajavälisel ajal). Olgu selleks abieluettepanek 120 meetri kõrgusel või mõni muu eriline sündmus – päikeseloojang või päikesetõus on selleks puhuks eriliselt sobivad. Privaatne lend ei tähenda siiski päris omaetteolekut palli gondlis – pardaoperaator on alati lennul kaasas. Lendu teenindab kolm eriväljaõppega lennuoperaatorit – üks palli gondlis ja kaks maa peal. Korraga mahub gondlisse kuni 30 inimest – nende hulk sõltub sellel hetkel olevast tuule kiirusest ja muudest opereerimist mõjutavatest tingimustest. Privaatlende on võimalik broneerida vähemalt kaks tööpäeva varem alates juuni keskpaigast. Privaatlennu minimaalne aeg on 30 minutit, sõltuvalt kellaajast ja hooajast, privaatlendude hinnad algavad 1250 eurost pool tundi. Juuli keskpaigast, kui alustab tööd Lennu Kohvik & Grill, lisandub võimalus ette tellida ka toitlustust ja jooke. www.balloontallinn.ee

Lennukate ideede loominguline kants

elleks et turiste ja linlasi 120 meetri kõrgusele Euroopa ühe kaunima pealinna panoraamvaadet nautima lennutada, tegi Balloon Tallinna tiim eeltööd pea kümme aastat. Umbes sama kaua on oma isikliku käsitööbrändi, nahast aksessuaaride – disaini hindavale linlasele sobivate multifunktsionaalsete kinnaste, mahukate, kuid mugavate käekottide jm eluliste aksessuaaride – arendamisse aega ja energiat investeerinud ka Tallinnast pärit Evelyn Toomistu (32), kes nüüdseks juba pea seitse aastat abikaasa ja lapsega Saksamaal Frankfurdis elab ning sealses showroom´is oma ideid üle Euroopa levitab. Toomistu enda sõnul on käsitööna valminud, pigem julgete lahendustega nahktoodete peamine tarbija üle 30 aasta vana endas selgusele jõudnud linlane, kes vastandub põhimõtetelt massitarbimisele ja -moele. Kuigi Toomistu püüab kodumaal käia alati, kui võimalik, pole ta pea aasta siia sattunud, sest tööd on palju. Sel korral kutsuti ta Tallinna ettevõtlusinkubaatorisse rääkima käsitööst kui ettevõtlusest ja võimalusest siseneda Saksamaa turule – selles vallas on tal kogemusi palju ning Saksa kultuuriruumi mõikab ta enda sõnul hästi. «Konkurents on Saksamaal ikka väga tihe, hinnasurve on samas suur, ja selles kahe jõu vahelises võitluses on üksiküritajal või väikefirmal tõesti keeruline ellu jääda ja areneda, kui sa ei erine, kui sa ei ole eriline,» tõdeb Toomistu. Kuigi naise tooted lähtuvad igas mõttes disaini heast tavast ja kõrgmoest, on kõikide valminud toodete ühiseks nimetajaks kindlasti omapärasus ja ainulaadsus – kogu Evelyn Toomistu nahkkäsitöö sarja võib pidada seejuures just praktiliseks. «Ma teengi väga praktilisi kotte, näiteks, aga samas on nende välimus unikaalne ja kindlasti eristuv,» selgitab ta. «Käekotil ei ole ju mõtet, kui see on ainult aksessuaar ja selle praktiline pool jääb kandja jaoks puudulikuks.» Üks Eesti disaini sünnitisi on taas leidnud tee laia maailma, tõestades, et oma koha leidmiseks ei pea alati käsi lööma suurtootjatega, sest enda klientuuri võib luua ka pühendunud, teadlikest tarbijatest, kes oskavad hinnata päritolu, kvaliteeti ja isikupära, mis on sündinud teadmistepõhiselt ja käsitööna. Tutvu Evelyn Toomistu kollektsiooniga www.evelyntoomistu.com

Eestist pärit nahakunstnik Evelyn Toomistu elab perega Saksamaal Frankfurdis, kus ta toodab nahast eriilmelisi aksessuaare – peamiselt funktsionaalseid disainkindaid – käsitööna, hoolega valitud toormest.

MERELINNA MÕNUD. Romantilise suve sünonüümiks on saanud meri, päike, jahid ja meeleolukad õhtud väikese veiniga otse mere ääres. Mõnusalt pikale veninud õhtusöök koos armsa inimesega kätkeb endas hetki, mida tahaks säilitada oma mälestusteraamatus igavesti. Niisamuti sõpradega veedetud õhtud, millesse mahub näiteks sõit jahiga ning korralik õhtusöök värske kala, kihisevate jookide ja sulni päikeseloojanguga, linnast otseselt lahkumata. Kujutluspildid, mis sobiksid reklaamfilmiks …

gurmee

City Marina peakoka pakutud valgeveinine, naturaalselt võine ja sidrunimaiguline koha sobib hästi romantilise suveõhtu einelauale. Merehõngune tuunikala tartar mekib tuuliselt värskelt ja õrnalt.

Vahemereline hõng

Tallinna südames Tekst: Rain Uusen, fotod: Peeter Langovits

õik see on tegelikult siinsamas Tallinna südalinnas olemas,» ütleb mitmeid restorane haldava Carmen Grupi turundusjuht Tuuli Mathisen. «Vahemerelaadse mereäärse restoranielamuse nautimiseks ei ole alati vaja kaugele sõita.» Tallinna südames, otse Admiraliteedi Basseini ääres asuvas kalarestoranis City Marina peatub hetkeks aeg – ka südasuviselt kuumal päeval võib keset sulava asfaldi järele lõhnavat pealinna leida laheda mereõhu, kauni vaate ja mõnusalt kala poole kaldu menüüga pelgupaiga.

Maitsemeeled löövad kala peale nurru «City Marina on juba teist aastat võtnud selgelt kalarestorani suuna,» selgitab Mathisen. «Tegemist on ainukese restoraniga Eestis, kus värske kala on võimalik ise täpselt oma eelistustele vastavalt välja valida. Seesama kala jõuab ka väikese ootamise järel sinu ette taldrikule,» lubab naine. Restorani värske kala lett uueneb iga päev ning valikust leiab nii Eesti suvekalade tipptegijaid kui ka külalisi kaugemalt. Kala värskus on City Marina peamisi lubadusi ning restorani peakokk Jörgen Kohal valmistab kala just sel moel, et värskus liigse maitsestamise ja töötlemise tõttu ära ei kaoks. «Selline lihtne ja kiire grillimine või küpsetamine on omane ka Vahemere-äärsete maade kalarestoranidele,» ütleb Mathisen. «Hommikusest püügist värske kala valmistatakse mõne olulise maitse – sool, pipar, sidrun, ürdid – lisamisel ning vaatamata valmistusviisi lihtsusele maitseb kala nii hästi, et maitsemeeled nurruvad veel tükk aega peale seda.»

Terve suvepäev mere ääres Loomulikult on City Marinas olemas ka püsimenüü, mis ei sõltu selle päeva kalasaagist. «Mereannisõbrad võivad nautida eelmise aasta hitiks kujunenud tšilliseid hiidkrevette, lihasõbrad leiavad menüüst korraliku valiku kergemaid ja ka rammusemaid lihatoite; näksimiseks võib tellida lauale erinevaid vaagnaid kala ja muude suupistetega,» loetleb restorani esindaja. City Marina uhkuseks on ka suur klaasiveinide valik, kusjuures klaasiveine valides ei pea oma maitsemeeltega kompromisse tegema. «Kui sageli pakutakse restoranis klaasiga üsna keskpäraseid veine, siis meil saab klaasiveine tellida alates šampanjast kuni väärikate punaste tummiste veinideni välja,» selgitab Mathisen, et selline lähenemine võimaldab kliendil nautida õhtu jooksul toiduga sobituvaid maitseid ka jookide kaudu. Mõnus suvepäev mere ääres ei pea aga vaid restoranis mööduma. City Marinast tasub küsida lisaks jahisõitu – väikese (1-2 päeva) etteteatamisega on võimalik kokku leppida tiir merel elegantse jahiga. Jahi rentimise tasu algab sajast eurost ning jahile mahub kuni kümme inimest. «Miks mitte alustada mõnusat meresõitu esmalt väikeste suupistete ja klaasi kihisevaga restoranis, teha jahiga üks elegantne tiir mööda Tallinna merepiiri ning jätkata korraliku kalateemalise õhtusöögiga,» jagab Mathisen ideid mõnusa ja päikselise päeva veetmiseks. «Kõlab ahvatlevalt, kas pole?» Seega kui soovid suve ja merd nautida, ent pole võimalust linnast kaugemale sõita, saab vahemerelist meeleolu avastada ka kesklinnas. «Vahel on lahendused lihtsamad ja kättesaadavamad, kui arvata oskad,» muigab Mathisen.

ÕNNESTUNUD TERRASSIPEOD. Toitlustusel on eduka peo korraldamises suur rõhk – et toit jõuaks külalisteni õigel ajal ja temperatuuril ning oleks teemakohane ja loomulikult maitsev.

Nauditav pidu suvisel terrassil S INTERVJUU. Tippkokk Indrek Kivisalu, kes rahvale tuntud nii teleekraanilt kui ka presidendi köögist, avas koos Food Studioga hiljaaegu Tallinnas Noblessneri sadamakail noobli Café Noble, mis hunnitu vaate kõrval peibutab ausa ja hea Eesti toiduga.

Kliendid ootavad kvaliteetsele toidule lisaks emotsiooni

uvega käivad kaasas ka terrassipeod. Ilusa ilmaga pole mõnusamat tegevust, kui sõpradega väärtuslikke hetki jagades elu nautida. Selleks et võõrustajad saaksid samuti peost vääriliselt osa võtta, võib ise kokkamise asemel kaaluda toitlustuse tellimist. «Ei maksa arvata, et catering tegeleb ainult suurte pidude ja vastuvõttude ettevalmistamisega,» sõnab Carmen Cateringi tegevjuht Relika Tiik-Koppa. «Õnnestunud terrassipeoks võta pakkumised mitmelt toitlustusfirmalt ja esita tellimus võimalikult selgelt ja lühidalt,» soovitab ta. «Vii end kurssi, kui palju on pakkumises arvestatud toidugramme inimese kohta ja kontrolli erinevate toodete hindu eraldi.» Tiik-Koppa soovitab küsida kindlasti ka muid lisateenuseid – nii võid säästa aega ja raha peokorralduselt. «Ära unusta teatamast, mis rahvusest on külalised ja kas seltskonnas on ka taimetoitlasi. Kui kahtled toidu sobivuses või kvaliteedis, palu eelnevat degusteerimist. Ja mis peamine – ära jäta organiseerimist viimasele hetkele.»

Mida pidada tõeliseks gurmeeks? Igal kokal on oma käekiri. Erilisi lemmikroogasid mul pole – mulle maitseb hea toit. Gurmeetoit ongi tegelikult hingega valmistatud aus toit. Mitte ilmtingimata täpp ja triip kuskil taldrikuserval, vaid aus tooraine, mis on kasvatatud head tava järgides, kasutamata GMOd või muid kahjulikke aineid. Aus toit pole täis topitud säilitusaineid, vaid särab oma loomuliku maitse ja struktuuriga – ehk siis kartul maitseb nagu kartul. Kohe tuleb värske kodumaine kartul, ukse ees on kukeseenehooaeg – keedad värske koorega kartulid ära, kukeseenekaste ja miks mitte ka värske koha juurde, ning ongi fantastiline toit! Kui hästi see meie põhjamaise köögi kontseptsioon mujal Euroopas kanda on kinnitanud? Oleme mõnes mõttes piiri peal ja mingi tooraine meie juures lõpebki – näiteks Soomes on juba raske värsket looduslikku metssealiha leida. Samas toidukultuuris on palju erinevaid mõjutusi – mandril leiab ka Saksa ja Prantsuse köögi mõjutusi, saartel annab tooni skandinaavialik gastronoomia. Muhulaste killatuhlid ehk kartuli-lihahautis on ju äravahetamiseni sarnane rootslaste skåne potatis’ega. Eestis kiputakse vahel hädaldama, et ei saa süüa kohapealt püütud homaari ja austreid … Aga kas on vaja? Mulle tundub, et see on pseudoprobleem. Igaüks, kes on austreid või homaari söönud seal, kus neid püütakse, teab, et see on hoopis teise maitsega, kui mööda maailma loksutatud tooraine. Iga toorainet tuleks ikka süüa seal, kus see kasvab. Kuigi mine tea, mida tulevik homaaride puhul toob – meil peetakse ju Eestis näiteks jaanalinde ning veel 30 aastat tagasi poleks keegi osanud uneski aimata, et Eestis kasvatatakse basiilikut, rukolat jms. See näitabki köögi normaalset arengut ning gastronoomia peab samuti arenema. Mõelda, kui 18. sajandil esimesed pliidid Eestisse tulid – kui rahvas poleks uuendusi vastu võtnud, jäänuks meil praetud road maitsmata ning keedaksime siiani pajas hautisi ja suppe. Gastronoomia ise liigub järjest enam teadusliku eksperimenteerimise valdkonda, kui arvestada näiteks molekulaargastronoomiat. Gastronoomias on erinevaid lähenemisviise ning oma tarbijaskonna leiavad need kõik – nii molekulaargastronoomia kui ka lihtne, hea ja aus toit. Mitmed molekulaargastronoomilised protsessid on köögis juba ammu teada ja kasutusel ning uued tehnoloogiad, mis võimaldavad tooraine vormi muuta mulliks, auruks, vahuks, želeeks või pulbriks, pole muud kui struktuuri muutmine, et oleks põnevam. Kokakunstilt oodatakse, et see peaks üllatama – aga kui 20 korda oled juba üllatunud, siis kuhu edasi? Nii tulevadki mängu kõikvõimalikud vaatemängud külma-kuuma, tule ja jääga. Kliendid pole enam huvitatud lihtsalt tulemast ja kõhtu täitmast, vaid tahavad saada ka emotsiooni.

Foto: AGE / Scanpix

Tekst: Kristel Kossar, fotod: Martin Ilustrumm

tervis

LIIKUMISE MAAGIA. Sporditreener Jarmo Kull (25), kes ise tervisliku eluviisi sissetöötamise pikal rajal korduvalt komistas, on nüüdseks rajanud tervisespordile tugineva eduka ettevõtte BodySkin. «Ka kõige tihedama graafiku juures jõuab trenni,» kinnitab ta.

Väljaspool mugavustsooni

tervitab uus energia Tekst: Rain Uusen, fotod: Peeter Langovits

led sa mõelnud midagi muuta? Näiteks alustada mõistlikult treeningutega või saavutada lihtsalt püsivalt hea enesetunne? «Iga algus on raske,» selgitab sporditreener Jarmo Kull (25). «Alguses võib tunduda, et pead oma elus päris palju muutma, sest aktiivse ja tervisliku elurütmi saavutamiseks on tarvis loobuda osast endale nii kallina tunduvatest harjumustest. See nõuab palju tahtejõudu ja otsusekindlust.» Sobiva treeninguni jõudmiseks peab aega võtma Selleks et õigesti oma elustiili ja välimust muuta, on lisaks tahtele vaja ka teadmisi, selgitab Kull. «Infot on meeletult ja selles orienteerumine kohutavalt raske. Tihti on pea küsimustest tulvil. Kuidas alustada? Millest alustada? Mida teha? Kuhu minna? Kui palju teha? Mida süüa? Millal süüa?» Ka sporditreeneril endal on läbi aegade kõik need küsimused peast läbi käinud. «Nüüd tagasi mõeldes olen saanud neile kõigile ka vastused.» Ta oli kunagi üks nendest, kes ei pidanud lugu erinevatest treeningutest ja kooli ajal kehalise kasvatuse tundidest. «Kuid iga asi tuleb omal ajal,» muigab ta. Aastaid tagasi Tallinna elama kolides tundus talle, et enamik tuttavaid ja sõpru käis mõnes spordiklubis või tegi muudmoodi trenni. «Nii otsustasin ka mina moodsaks hakata – valisin endale spordiklubi,» meenutab mees. «Kogu see jõusaali ja fitnessi teema oli minu jaoks täiesti võõras,» selgitab nüüdne treener, kelle sõnul võtabki sobiva elustiili valik ja harjumuste muutmine aega. «Toona sain valitud spordiklubis ka esimese rühmatreeningu kogemuse, mis tundus mulle jällegi väga võõras. Sel hetkel võisin öelda, et mulle ei meeldi rühmatreeningud,» räägib Kull, kes nüüd juhendab nädalas kümneid rühmatrenne, innustades ja õpetades teisigi. «Esiteks jätsin ilmselt uurimata, mis treening see täpselt on ja treeningusse minnes ei olnud ka abistavat treenerit – veel vähem oleks ma ise midagi küsinud. Seega tegin nii, nagu kõik teised ees tegid, mis oli muidugi suur viga. Kõik tundus väga-väga raske. Ega ma sinna rohkem ei läinudki.» Rühmatreening aitab innustada, treener nõustada Kulli esimesed jõusaalikülastused olid tema enda sõnul pigem treeninguseadmete vaatamine ja tutvumine sellega, kuidas teised inimesed neid kasutavad. «Jõusaalis käimine oli isegi pigem ebamugav minu jaoks, sest mõtlesin, et kõik vaatavad, kuidas ma ei oska jõusaalis olevaid seadmeid kasutada,» peab ta algseid kartusi loomulikuks. «Kindlasti oli see mõte jälle veidi ülepaisutatud. Tegelikult ei vaata sind keegi, kuidas sa treenid,» selgitab treener, et spordiklubis või terviserajal on igal inimesel iseendagagi piisavalt tegemist, et keskenduda harjutusele. «Aja jooksul jõudsin erinevates spordiklubides käia just elukoha muutuste tõttu Tallinnas. Paari aasta kestel olin kõige tavalisem jõusaaliklient ja võin öelda, et ega minu kehas väga palju muutusi toimunudki.» Nüüd teab Kull meenutada, et toona, julgemata nõu ja abi küsida, treenis ta end jõusaalis ilmselgelt valesti. «Siis otsustasin personaaltreeneri kasuks, kes tegi mulle isikliku jõusaalikava, tänu sellele oli tulemus üsna kiire ja silmanähtav.» Paar aastat hiljem proovis mees uuesti ka rühmatreeninguid, siis juba uues spordiklubis ja teadlikumalt valides. «Otsustasin minna täpselt samasse treeningusse, millest mul kunagi väga positiivset muljet ei jäänud. Mõeldud, tehtud! Pärast treeningut võisin öelda, et jah, mulle meeldis – sain sellest treeningust just sellise elamuse, nagu ootasin,» selgitab ta, et oli siis ka ise valmis kogemust ja väljakutset vastu võtma. «Samuti oli treener väga abivalmis ning suunas, et milliseid raskusi valida. Eks olin ka juba treenitum, kui esimest korda rühmatreeningut külastades.» Nüüd, olles ise rühmatreener, kinnitab Kull, et teab täpselt, kuidas inimesi suunata nii, et treening oleks meeldiv ja tuldaks tagasi ka pärast proovitrenni. «Viimasest treeningust sain nii suure tõuke rühmatreeningutes käimiseks, et hakkasin järjest rohkem proovima uusi treeninguid ning jõusaal jäi üsna tagaplaanile. Spordiklubisse leidsin aga tee veelgi tihedamini.» Kui vaim valmis, nipid-trikid käes ja erinevad trennivõimalused läbi proovitud ning sobivad leitud, muutub treeneri enda kogemustele tuginedes treeningute külastamine täiesti igapäevaseks harjumuseks. «Nagu töölgi käimine,» naerab ta. «See kõik muutis mind ja minu keha.»

Treener Jarmo Kull ärgitab sporti tegema ka kiiretel perioodidel – see jõustab vaimu ja tugevdab tervist. «Sporti saab tegelikult teha ka kahe koosoleku vahel,» julgustab ta.

Personaaltreener on alustamisel parimaks nõuandjaks «Kiire elurütmi sisse treeningut mahutada ongi keeruline,» selgitab Jarmo Kull, et igal juhul tuleb enda jaoks eesmärgid selgeks teha ja seejärel asuda end motiveerima. «Selleks on praegusel ajal nii palju erinevaid võimalusi. Sul pole ilmtingimata vaja poolt päeva treenimiseks – teades õigeid harjutusi ja treeninguplaani, piisab päevas kõigest 30–60 minutist.» Selleks et leida õiged treeninguvõtted ja rühmatreeningud, mis sobituksid ka päevaplaani ja tagaksid samas ihaldatud tulemusi, soovitab Kull valida alustuseks personaaltreeneri. «Personaaltreener aitab keskenduda tulemustele ja lõpetada aja raiskamise ebaefektiivsele treeningule, samuti parandada tehnilisi oskusi ning anda toitumisjuhiseid,» julgustab Kull. «Lisaks hindab treener su vormi ning saab sind kõrvalt jälgides anda nõu selle kohta, kas peaksid harjutuste intensiivsust tõstma või hoopis langetama,» selgitab mees, et sellise info analüüsimisega ei peagi ise hakkama saama. «Personaaltreenerite kohta saad kindlasti infot enda välja valitud spordiklubist või erinevatelt saitidelt internetis.» Kull soovitab algajal trennihuvilisel proovida kõike, ükskõik kui keeruline või raske see ka ei tunduks. «Arvestage, et tõeliselt põnev elu algab väljaspool mugavustsooni. Seega – ärka üles, sest sind ootavad suured teod!»

Uusmaakad käivad kord nädalas ühiselt sportimas.

Parim algus tulemuslikule treeningule – järjepidevus! • Sea saavutatavad eesmärgid järk-järgult, sest pisikesed

edusammud innustavad jätkama. • Alusta just sinule õige raskusastmega treeningutest, sest nii on trenn jõukohane ja väldid ka vigastuste ohtu. • Motiveeri end erinevate treeningutega, nii ei teki igavust ega tüdimust ja võid sobimatud trennid jätta kõrvale. • Planeeri oma treeninguid, et leiaksid sportlikele tegevustele aega ka ülikiiretel päevadel. • Ära võrdle end teistega – see on sinu keha ja sinu eesmärgid. • Varu kannatust, sest alati ei pruugi tulemused tulla siis, kui sina neid ootad. • Ole paindlik, kuid järjepidev – kui ikka vaja firmat päästa, võid trenni vahele jätta, aga see-eest lähed järgmisel korral kindlasti trenni ja teed mõne harjutuse kasvõi lisaks. Allikas: Treener Jarmo Kull LES MILLS. Suurepärase vormi koos hea tujuga saab noolida kontseptuaalsetes treeninguprogrammides kaasa lüües.

lin rühmatreeningust nimega BODYPUMP™ üsna suures « vaimustuses ja avatud uutele väljakutsetele,» kirjeldab treener Janno Kull, kuidas ta aastate eest end kontseptsioonitreeningutega tihedamalt siduma asus. «Ootamatult tekkis võimalus minna uute instruktorite koolitusele ja ilma pikema mõtlemiseta panin end kirja ning käisin koolitusel.» Koolitustelt sai mees tõelist innustust. «Sisenesin maailma, millest mul polnud õrna aimugi. Siinkohal võin öelda selle lause küll, et Les Mills muutis minu elu.» Les Millsi treeninguprogrammid on Uus-Meremaalt pärit ning kogu maailmas tuntud kontsepttunnid suurepärase vormi ja hea tuju saavutamiseks. Kõik programmid on välja töötanud professionaalid, arvestades erinevate osalejate vajadusi ja ootusi.

TÖÖKESKKOND INNUSTAB. Kogu aeg ainult tööd tehes ning aega ebaefektiivselt planeerides jõutakse kiirelt läbipõlemiseni, seevastu sportlik kollektiiv haarab kaasa teisigi kurnatust ennetama ja keha turgutama.

Sportlikus ettevõttes leidub kolleege breiktantsijatest poksijateni Tekst: Mari Moora, Uus Maa Kinnisvarabüroo personalijuht, foto: Albert Truuväärt

us Maa Kinnisvarabüroos on sport niivõrd oluline, et võiks isegi öelda, et sport on siin töö osa – meile on korporatiivselt tähtis, et inimesed oleksid terved ja õnnelikud ning nende elus valitseks tasakaal töö- ja eraelu vahel. Vaid niimoodi on võimalik saavutada parimaid tulemusi. Uus Maas on peaaegu igal inimesel sportlik hobi, millega aktiivselt tegeletakse. Kuigi vahel võib kiire töötempo kõrvalt tekkida kiusatus trenn vahele jätta, säilib regulaarselt toimuvate spordiüritustega siiski distsipliin iga nädal näiteks jooksmas käia. Nimelt oleme pannud kokku seltskonna sportlikke uusmaakaid, kes igal nädalal aprillist septembrini tervisejooksu ja -kõnnietappidel osalevad. Samuti oleme moodustanud Uus Maa spordimeeskonnad, kes mitmel korral aastas toimuval spordipäeval jõudu katsuvad. Spordipäevade raames oleme käinud kartidega sõitmas, korraldanud mitmevõistluse, mille jaoks rentisime Shnelli staadioni ja võistlesime kaugushüppes, 100 meetri ja 1000 meetri jooksus, teatejooksus ning kuulitõukes. Lisaks oleme korraldanud ujumisvõistlused ning teinud ühe kolleegi juhtimisel vesiaeroobikat. Spordipäeval oleme proovinud ka jääkeeglit. Osaleme igal aastal ka rahvaspordiüritustel, mille käigus läbime erinevaid jooksu-, ratta-, süsta- ja rulluisudistantse ning maratone, samuti triatlone, nii Eestis kui mujal maailmas. Oleme kõik koos käinud matkamas, orienteerumas ja kanuudega sõitmas. Mängime golfi, tennist, squash’i ja külastame regulaarselt spordiklubisid. Uus Maal on aastaid olnud profirulluisumeeskond, kes on osa võtnud mitmest mainekast võistlusest, sealhulgas maailmakarikast, kus on edukalt esinetud. Lisaks rulluisutamisele tegeletakse profitasemel breiktantsu ja ujumisega ning treenitakse isegi olümpiaks. Meie töötajate hobideks on veel rannavolle, jalgpall, võrkpall ja korvpall. Tegeletakse fitnessi, flamenko, jooga ja salsatantsuga. Uus Maa töötajate hulgas on langevarjureid ning inimesi, kes tegelevad mäesuusatamise ja wakeboarding’uga. Lisaks mängitakse hokit ja harrastatakse poksi. Uus Maa kollektiivi kuulub maailmameister naisekandmises ja kahekümnevõistluses. Tore on seegi, et sportima on alati oodatud ka Uus Maa töötajate pereliikmed ja lapsed.

tehnika

ELEGANTSED ABILISED. Ringi reisides tekib ooteaja täiteks tihti võimalus lehitseda erinevate lennufirmade pardaajakirju. Vahel võib rahvusvaheliste lennuliinide pardapoodidest tabada põnevaid leide, mis võivad igapäevaste tööasjade korraldamisel ja vaba aja veetmisel osutuda tõeliselt kasulikuks, või lihtsalt lõbusaks abiliseks.

Põnev tehnoloogia

tuleb appi kõikjal Tekst: Rain Uusen, fotod: tootjad, internet

Kõrgtehnoloogiline fotokuubik Photo Cube prindib arvuti abita iPhone 5 galeriisse pildistatud värvilisi hetki kvaliteetsele patenteeritud fotopaberile ja seda veel kõrgresolutsioonis – kogu printimisprotsessi saab juhtida tasuta allalaetava äpi abil ning printer ei nõua tänu erilisele fotopaberile täitekapsleid. USB-kaablit kasutades saab fotosid kuubikuga printida ka Android-telefonidest, samuti sobivad iPhone 4 ja iPad. www.hammacher.com (120 eurot) Hea mäluga mansetinööbid Metalne mansetinööp näeb aksessuaarina välja stiilne ja šikk, kuid otsast sikutades ilmub välja väike, aga mahukas mälupulk. Paari mansetinööpi saab salvestada ärikohtumiseks olulisi lepinguid ja tööfaile, puhkusepilte või kokteilipeole sobivat taustamuusikat 2–8 gigabaidi jagu, samas on piisavalt ruumi ka graveeringu tegemiseks, kui tahad mälunööbid kellelegi eriti olulisele meeneks kinkida. www.cufflinks.com (70–180 eurot) Netilevi hotellis, lennujaamas või rannakontoris Belkini juhtmevaba, kahesageduslik ja taskuformaadis wifi-ruuter on parim abiline, kui tekib ootamatult vajadus luua oma kaasaskantavale tehnoloogialaborile – sülearvutitele, nutiseadmetele ja muudele lehitsejatele-lugeritele – suvises ajutises kontoris võrguühendus töötamiseks või meelelahutuseks, sõltumata sellest, kas oled sattunud mõnusale rannapromenaadile, peatuspaigaks valitud hotellituppa või naudid põgusat peatust lennujaama ootesaalis. www.belkin.com (36 eurot) Multifunktsionaalne päästearmee Valmista ennast ja oma lähedasi ette töisest rändamisest tingitud pisikesteks hädaolukordadeks – TurboDyne AXIS on kompaktne, multifunktsionaalne ja vastupidav, sisaldades raadiot ja taskulampi juhuks, kui peaksid ilma jääma harjumuspärasest elektriühendusest. Seadet võib kasutada lisaenergia patareina, et laadida näiteks tühjaks saanud mobiiltelefoni – isegi siis, kui lisaenergiat tuleb käsiturbiinist juurde kütta. Teada saab nii kellaaja kui vajaliku ilmainfo. Kompaktne abimees oskab sinu ja su perekonna vajalikul hetkel ka üles äratada või sulle lihtsalt ootamatul rannapeol taustamuusikat mängida. www.soulra.de (69 eurot)

Kohvihooliku abikäsi Suvel pole midagi nauditavamat, kui sulgeda selja taga jaheda kontori uks ning suunduda tänavapingile või parki meilima ja asjatama, olles suvise melu keskel või looduse rüpes, nautides töötegemise kõrvale mõnusat kohvi – aga ikka on kohvitass kas hirmutavalt ebatasasel pinnal või käeulatusest kaugel. USAs veterani juhitud väikefirma toodetud kohvihoidik sobib kontorivälistele töö- ja kohvihoolikutele ideaalseks abikäeks, et enam ei jääks ükski kohv joomata ega e-kiri saatmata. www.skymall.com (22 eurot)

Seadet võib kasutada lisaenergia patareina, et laadida näiteks tühjaks saanud mobiiltelefoni.