Peegel (Märts 2013)

e l u s t i i l m 채 r t s 2 0 1 3

Sisukord Foto: Lilian Merila

4 PERSOON:

M

Nüüd, Saharas käinuna – öise tähistaeva all absoluutses vaikuses liivamere kuumavasse lõpmatusse vaadates ja kogedes samaaegselt vapustavat lähedust nii iseenda kui kõiksusega – mõistan ma täielikult, millest autor väikese printsiga kõneleb. Ja olles hoidnud süles kõrberebast, kelle kõrvad olid väikese printsi arvates «pisut liiga pikad», võin ma kinnitada, et pikad nad tõepoolest ongi. Kuid tähtsam on see, et ma tabasin seal rebase öeldud saladuse tuuma: «Ainult südamega näeb hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.» Asjata ei öelda, et iseendale lähemale jõudmiseks tuleb kaugele minna. Kui meil on õnne, naaseme teekonnalt hingelt rikkamatena ja avardunud meeltega, paremate ja targematena ning meil on, mida teistele anda ja jagada.

Seekordsed Peegli lood räägivadki ühel või teisel moel inimestest ja teemadest, milleni jõutakse siis, kui otsitakse südamega ning loomise, andmise ja jagamise rõõmust. Oma elu ja loomingut põhjalikult mõjutanud käikudest Jamaicale ning sellest, mis sellest kõigest nüüdseks sündinud on, räägib kunstnik ja reggae-DJ Tarrvi Laamann. Hoopis teises võtmes südame kutse järgimisest, eneseleidmisest ja loomingulisest eneseväljendusest tuleb juttu kolme tordikunstist vaimustunud naisega, kes on oma kirglikkuses, põhjalikkuses ja pühendumuses lihtsalt imetlusväärsed! Erinevalt äris möllavatest meestest on neile naistele oluline teadmine, et sellest, millega nad tegelevad, on ka teistele inimestele palju rõõmu.

«Inimesed sinu kodus,» ütles väike prints, «kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ega leia seda, mida nad otsivad…»

«Ei leiagi,» kostsin mina.

«Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…»

«Kindlasti,» ütlesin mina.

Ja väike prints lisas: «Silmad on ju pimedad. Tuleb otsida südamega.»

12 MOOD:

Pea sajandivanusest Burberry trentšmantlist ja ruudumustrist on saanud moemaailma legendid, Briti firmast enesest nüüdseks ka oluline trendiseadja. Thomas Burberry loodud ilmastikukindel mantel loodi Briti armee ohvitseridele ja sai lahinguristsed esimeses maailmasõjas. Mood pole seda tänini ära põlanud.

14 LUKSUS: Käekellad on meie igapäevaellu kuulunud juba mitusada aastat ning algselt jõukust ja elustiili peegeldavast taskukellast sai ajapikku käekell ja hädavajalik tarbeese. Hoolimata hindamatust praktilisest väärtusest on kellade huvitavat disaini ja elegantsi ajast aega kõrgelt hinnatud.

26 ARHITEKTUUR:

18 HOBI:

Eestis on puhkenud tõeline kodutortide valmistamise buum – naised tormavad ühelt tordikoolituselt teisele ning jagavad sotsiaalmeedias üksteisele nõuandeid ja õpetusi 24/7. Peaasi, et kõik on rahul – nii need, kes õpetavad, need, kes teevad, kui ka loomulikult need, kes neid imelisi torte söövad!

28 DISAIN: Meie põhjanaabrite tarbekunst on olnud

teenäitajaks kogu põhjalas, enam kui 100 aastat on oma vankumatus headuses ja kvaliteedis rõõmustanud inimesi Arabia keraamilised nõud. Nõud, mis rõõmustavad silma ja loovad meeleolu.

Milline näeb õigupoolest välja üks moodne puidust elamu – meenutab see endiselt rehetaret või uperpallitab peadpööritavate vormidega? Arhitekt Sten Ader räägib vaimustunult puidust kui inspireerivast ehitusmaterjalist. Tema projekteeritud puithooned on võitnud arhitektuurikonkurssidel mitu preemiat.

30 REIS: Seekord teeme seiklusterohke kõrvalepõike

harjumuspärasest mugavustsoonist ning kutsume lugejad meeldejäävaid elamusi pakkuvale reisile Tuneesia lõunaossa – rändama kaamelitel Saharas, peatuma lummavates oaasides.

38 GURMEE:

Lugege Peeglit ja usaldage oma südant!

Riina Luik Peegli toimetaja

36 (SUB)KULTUUR: Muusika mängimine on

kunst – kui seda teha professionaalselt.

Väljaandja: AS Postimees

Tähtsad hetked meie elus väärivad erilist tähistamist. Miks mitte teha seda maailma parima šampanjaga? 2012. aastal valisid eksperdid pimetestimisel maailma šampanjade kuningaks Prantsusmaal Champagne’i maakonnas valminud Armand de Brignaci.

Tarrvi Laamann on sõna otseses mõttes mees nagu orkester – ta keerutabki reggae-pidudel DJna plaate, on kunstiakadeemia lõpetanud kunstnik ning hiljuti maha saanud oma esimese raamatuga Jamaicast. Maast, mis on teda inimese ja kunstnikuna pikkade aastate jooksul tugevalt mõjutanud.

u raamaturiiulil on üks õhuke, juba pisut narmendavate ja rulli kiskuvate kaantega raamatuke – Antoine de SaintExupéry kultusteos «Väike prints», mis on kahekümne aasta jooksul minuga kõikjale kaasa rännanud ja alati käeulatuses olnud.

Sellest raamatust ei õppinud ma ainult elutarkust ja inimeseks olemise kunsti, vaid see kinkis mulle ka suure unistuse – näha kõrbe.

Minna kunagi Saharasse, et tunnetada ja kogeda vahetult seda, millest raamatus räägitakse.

«Kõrb on ilus,» lisas ta (väike prints).

Ka see oli tõsi. Olen alati kõrbet armastanud. Istud liivaluitel.

Midagi ei ole näha. Midagi ei ole kuulda. Ja ometi kiirgab midagi vaikuses…

«Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu…,» lausus väike prints.

«Jah,» ütlesin ma väikesele printsile, «olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu!»

«Mul on hea meel,» ütles ta, «et sa oled mu rebasega ühel nõul.»

||

10 NAUDING:

|| ||

Türgi köögikunst on maailmas üks rikkalikumaid ning kuulub koos Prantsuse ja Hiina köögiga kolme maailma juhtiva kulinaariatraditsiooni hulka. Türgi kokakunst on ülimalt mitmekesine nii oma toorainevaliku, maitsete, värvikuse kui ka vürtsikuse poolest. Seekord pakume toekat türgipärast ampsu.

Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Riina Luik, e-post riina.luik@postimees.ee || Reklaam: Iris Öpik, e-post iris.opik@postimees.ee, tel 5303 6499 Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Järgmine Peegel ilmub mais ||

||

3

Jamaica-usku eesti mees Tekst Riina Luik, fotod Tiit Koha, erakogu

Laiemale avalikkusele on Tarrvi Laamann tuntud eelkõige kui omapärane kunstnik, reggae-muusika sõpradele kui legendaarsete Bashmentide korraldaja ja DJ. Aastatepikkusest Jamaica-vaimustusest on kantud ka Tarrvi viimane näitus ja äsja trükivalgust näinud raamat, mille pealkiri on otse loomulikult «Minu Jamaica».

T

arrvi on ebatavaline mees, kes on elanud paralleelselt justkui mitu elu – harva tegeleb ta korraga vaid ühe asjaga või tegutseb ühes valdkonnas. Ennekõike on Tarrvi muidugi pühendunud kunstnik, kes harrastab ühena vähestest Eestis aeganõudvat, peent käsitööoskust ja suurt kannatlikkust nõudvat puulõiget. Äsjane näitus Tallinnas Vabaduse galeriis tõi kohale rahvast kui murdu: nii sõpru, reggaemuusika ja Jamaica fänne kui ka tema üliõpilasi kunstiakadeemiast. Nimelt on Tarrvi tegevkunstnikutöö kõrvalt Eesti Kunstiakadeemias kompositsiooniõppejõud, samuti Eesti hinnatumaid DJsid, keda koos Ringo Ringveega võib julgelt nimetada Jamaica kultuuri ja reggae-muusika maaletoojaks ning propageerijaks Eestis. Lisaks uutele töödele oli Tarrvil rõõm jagada autogramme ka oma äsja ilmunud Jamaica-teemalisse raamatusse, mida väiksemas formaadis ja valikus illustreerivad mitte tavapärased fotod, vaid saareriigist inspireeritud puulõiked. Tarrvi on ühtaegu boheem ja pedantlik korraarmastaja – tema tuhanded plaadid on koduse sound system’i torni taga paigas millimeetri täpsusega, kunstitarbed sorteeritud nii, et need leiaks ta üles isegi kottpimedas ning kohvitass ei ole laual kunagi «kompast väljas», nagu Tarrvi ise enda kohta nalja viskab.

Tarrvi pedantsusest oli talle suur kasu ka rahvuslikus lennukompaniis Estonian Air, kus ta töötas viisteist aastat lennuki lasti planeerija ja kontrollijana. Suur kunst ja kõrge lend käivad ju kenasti kokku. Samas on Tarrvis lahe easy-going-man olek, millele on tema enda sõnul just Jamaical kõvasti volüümi lisandunud.

Jamaica – pole probleemi! on ka Tarrvi enam kui kümme aasta kestnud reisid ühtede kaante vahele kokku võtnud raamatu moto.

4

Kust sa selliseid 50-aastaseid rariteete hangid?

Mul on plaadikogu, mida ma ei kuula, sest need plaadid on täielikud «saastad», nagu näiteks nõukaaegsed rahvaste sõpruse laulud ja nii edasi, kuid need on väga hea ja ilusa paksu vinüüli peal. Lenini kõnesid ma veel ei ohverdanud, sest see on liiga šeff värk!

Tulles sinu kujundatud muusikaauhindade juurest suure kunsti juurde – äsja avati Vabaduse väljaku galeriis sinu Jamaica-teemaline graafikanäitus. Üle pika aja näitad taas oma loomingut ning peab ütlema, et see on väga pilkupüüdev.

See on tõesti üle mitme aasta esimene suurem näitus ning inspireeritud minu mitmetest reisidest üksi ja koos perega Jamaicale. Näituse idee sündis koos raamatuga «Minu Jamaica», mille kirjutamiseks tehti mulle ettepanek kirjastuselt Petrone Print. Mõtlesin, et teen raamatusse tavapäraste fotode asemel pigem oma tööd, võttes nõnda kokku Jamaica muljed ja emotsioonid. Ütlen ausalt, et ma lihtsalt ei oleks viitsinud kirjutada mingit tavalist reisiraamatut koos väikesemõõduliste fotodega. See tundus nii mõttetu. Mõtlesin, et võtan ettepaneku vastu, kui saan selle raamatu kaudu end ka kui kunstnikku avada. Näitustel Tallinnas ja Viljandis oli väljas 35 tööd.

Näitusega samal päeval tutvustasid oma raamatut «Minu Jamaica», mis on minu meelest üks isikupärasemaid raamatuid kogu «Minu» raamatute sarjas.

Kuidas sa ennast nii tõsiseks kirjatööks motiveerisid, või tuli Tarrvi, kas praegu, mil n-ö suur «Abstract Jerk Chicken» Tarrvi Laamann, 2013, ksülograafia, 40 × 50 cm, see sulle kergelt kätte? möll on möödas – näitus Eesti T.P.L.A., 1/2.

Ei tulnud kergelt, kirjutasin seda ühes esindusgaleriis avatud, jagad vaheaegadega kaks aastat. Raske autogramme oma veel trükisooja oli seda enam, et minu senine kõige raamatusse «Minu Jamaica» – pikem kirjatöö oli kunstiakadeemias kirjutatud magistritöö, millega ma nägin ausalt tõmbad lõpuks kodus sohval hinge ja naudid oma Jamaica Blue Mountaini kohvi? öeldes üsna kõvasti vaeva, visklesin ikka päris palju, et see valmis saada. Mu töö Täna, pühapäeval*, on mul juba tõesti väga hea tunne, sest võin öelda, et minu mitme juhendaja oli Leo Lapin ja n-ö toimetajatöö langes tema õlgadele. Lapin armastas mulle aasta pikkune töö lõppes eile õhtul kell üksteist. Siis, lausa viimasel hetkel, andsin ikka helistada pühapäeva varahommikul ja mul nägu täis sõimata, et ma teda niisuguse tellijatele üle neli auhinda, millega autasustati eile Von Krahli Teatris 2012. aasta jamaga vaevan. Sina «Minu Jamaica» toimetajana mulle iialgi pühapäeva hommikul ei parimaid Eesti hiphopi artiste. helistanud. (Naerab.)

Mida need auhinnad endast kujutavad? Teades sind, peaksid need üsna vaimuMis suhe sul selle Jamaicaga tegelikult on? Kuidas see maa sulle nii südamekad ja nutikad olema. lähedaseks sai?

Need on 12-tollised vinüülplaadid, mis olid ehitatud viie liikuva mööbliratta peale.

Alates 1999. aastast olen käinud Jamaical viis korda ja elanud seal ühtekokku umbes viis Kuna need rattad tuli kinnitada plaadile kruvidega, ühendas neid peenikesest kuud. Minu suhe Jamaicaga algas läbi reggae-muusika, mis mulle väga meeldib. Kunagi traadist pentagrammi kujutis. Plaadi keskel oli auhinna nimetus ja selle saaja nimi. ammu, kui veel interneti kaudu muusikat/plaate tellida ei saanud, käisin kohapeal Kuna neil on rattad all, saab neid igat moodi laual liigutada. Vanim plaat, mida sellepärast, et sealt sain kõige värskemat muusikat. Tõin seda alati topeltkoguse, nii kasutasin, oli aastast 1968 – seega viiekümne aasta vanune. Vaatad küll, et mis endale kui oma sõpradele. Iga kord naasin kaks-kolmsada plaati kotis. Vinüülplaatide see siis teha ei ole, kuid idee kallal nuputasin nädal aega ja idée fixe oligi, et tahan hinnad on seal ajapikku tõusnud, algul maksid plaadid keskeltläbi 1-2 USA dollarit tükk, vinüüli kasutada.

nüüd on hinnad poole kõrgemad ja Euroopas müüakse neid plaate omakorda kolm korda kallimalt.

Mis Jamaical nii erilist on, ja mida see sinu jaoks peale muusika veel tähendab?

Minu jaoks tähendab see ka mõnusat puhkust, kuid Jamaica on mind nii inimesena, kunstnikuna kui DJna väga tugevalt mõjutanud ja vorminud. Seda kõike püüangi raamatus lahti mõtestada, mis see täpselt on või oli.

Igatsed sa endiselt Jamaica järele?

Igatsen, kuid minna kavatsen lähiajal hoopis Islandile. Sõidan märtsi algul sinna ja jään kuuks ajaks. Kandideerisin stipendiumile kunstnike stuudios Skagaströndis, see avati 2008. aastal ja asub saare põhjaosas, looduslikult väga kaunis kohas. Seal stuudios elab korraga kuni viisteist kunstnikku üle maailma. Eks siis näis, mis seal sünnib ja mis mind inspireerib. Kindlasti vabastab see eemalolek mind kodustest argistest toimetustest ja laseb mõelda rohkem omi mõtteid.

Minu esimene raamat: «Mi JAM» ehk «Minu Jamaica». Raamatu kaanel fragment ksülograafiast «Bob & Bob» Tarrvi Laamann, 2011, ksülograafia.

Nii et sul oli tukk turris ja viskasid näppu?

Tukk oli muidugi pealael püsti ja juukseid sai kahe lilla kopeerpaberi vahel hõõrudes lihtsalt ära värvida. Kasutasime ka briljantrohelist, kui häda käes oli.

Oli punk sinu jaoks maailmavaade, vooluga kaasa minek või protest?

Eks me nooruses kõik otsime oma maailma ja kujutame ette, et oleme väiksed aatomid, mis otsivad oma rütmi. Mõnes mõttes pole see puberteet mul üle läinudki, sest olen ikka reggae juures kinni. On ju reggae mingis mõttes selline «õiendav» muusika.

Inglise keeles on väljend reggae-rebel ehk siis reggae-mässaja. Just see muusika toob

Rio Grande jõgi Jamaical, kus proovin natukene bambusparve kapteni tööd. Pildistas Tiina Riismandel

Sul ei ole Eestis, sarnaselt paljude sinu kunstnikest kolleegidega sugugi kerge – hoolimata sellest sa päriseks ära sõita pole plaaninud? Äkki on mujal parem, eriti mõnusal Jamaical…

Olen küll, aga alles siis, kui olen pensionile jäänud – siis oleks mu kontidele kusagil soojemas kliimas kindlasti parem. … ja käid koos oma raamatukangelastega, kes on ammu üle kuldse keskea, kohalikel soca-pidudel puusa võngutamas?

Miks mitte! Las nemad võngutavad puusa ja mängivad bridži, mina võin maalida.

Jamaicale viis sind suuresti just kirg muusika vastu, kust see pärit on?

Võib-olla algas see sellest, et mulle meeldis väga raadiot kuulata. Ei, osalt ikka vist ka isa tõttu, kes oli juba nõukaajal n-ö muusikakeskuse mees ja rääkis igasugu kõlaritest, millel on erinev helikvaliteet. Isa ei kuulanud ise muusikat teab kui palju, ent talle oli olulisem see, et selline võimalus – nautida head helikvaliteeti, üldse olemas oli. Isa oli veidi ka bändimees, kuulas välismaa lugusid, tegi neid ümber ja nii nad neid Saku kõrtsis ette mängisid. Ema oli kunagi arvutispetsialist ja tegeles ITga siis, kui olid toasuurused arvutid ja perfokaardid. Ema õmbles hästi ja mul olid juba nõukogude ajal teksad olemas, mida ta kusagilt tutvuste kaudu hankida suutis.

6

Kas reggae’s tundsid kohe ära n-ö oma muusika?

Ei, ma olin algselt ikka tõsimeelne punkar. Olin alati Nõmme kulka esiridades, kui Villu Tamme, JMKE või Velikije Luki või kes iganes, esines. Nõukaajal oli väga äge – kultuurimajas pidas punkkontserdil korda miilits, kontrollis pileteid ning teine sats miilitsaid korjas punkaritelt haaknõelu ära.

Muusikapisiku saite siiski vennaga mõlemad külge.

Vend Toivo sattus ka hiljem muusika peale ja ta on praegu kontserni Playground Estonia esindaja. Nad promovad ja plaadistavad Euroopa artiste. Muu hulgas tähendab see, et kuna nad esindavad plaadifirmana ka näiteks lauljatar Adele’i, võttis Toivo vastu ühe Adele’ile määratud muusikaauhinna. Venna kaudu sattusin ma otseselt reggae-muusika juurde, just tema juhatas mind Soome Radiomafia juurde.

minu arvates väga hästi välja elutõe ja tuletab meile meelde, mis on armastus ning et kogu selle jama juures, mis meie ümber vohab, on sellised olulised asjad üldse olemas. Enamiku inimeste jaoks seostub reggae alati mingil moel mässumeelsusega ja vastuhakuga lamedale argipäevale.

Milline on praegune reggae-muusika, kas võib rääkida mingitest trendidest?

Võib küll, praegune reggae on tagasi 90ndates, selline suhteliselt lihtsa rütmiga muusika. Vahepeal läksid rütmikäigud nii keeruliseks kätte, et asja mittetundval inimesel oli juba üsna raske aru saada, et tegu on üldse reggae’ga.

Kuidas sa pungist Bashmentini jõudsid?

Eks ma olen mõnevõrra edev ja mulle on kogu aeg meeldinud olla selline käivitajatüüp. Juba kunstiakadeemias kutsuti mind pidudele plaate keerutama. Mina liitusin tegijatega siis, kui Ringo Ringvee oli esimese Bashmentiga juba maha saanud. See oli ikka väga radikaalne ettevõtmine!

Milles see radikaalsus seisnes?

Selles, et tulime sellega välja, kui igal pool lasti süldipoppi ja üksikutes kohtades house’i. See oli aeg, kus inimesed teadsid reggae-muusikutest ainult ehk Bob Marleyt.

See muutus aga paari aastaga väga tuntud ürituseks, tippaeg oli 2002 – Von Krahli Bashmentile tulid inimesed, kes polnud kunagi teatrimajast isegi mööda käinud. Praegu on selline tõusude-mõõnade aeg. Eks see populaarsus sõltub suuresti sellest, kui palju sa sinna sisse energiat paned.

Siinsamas elutoas on sul oma muusikatorn ehk sound system – plaadimasinad, arvuti ja plaadid ümberringi – harjutad kodus või?

Harjutan jah! Kui tegutsed DJna, peab selline asi olemas olema. Mul on tuhandeid plaate. Kui saan uued lood, proovin neid miksida, erinevatel kiirustel paralleelsetel grammofonidel mängitada. Paljud asjad salvestan otse arvutisse. See on väga spetsiifiline töö, eriliste tehniliste võimaluste ja vahenditega. Nii nagu mina, ei tööta kõik DJd, kuid mulle nii meeldib.

Mille järgi nende sound system’i meeste taset hinnatakse – kui kõrge on torn, kui vägevad bassid või millegi muu järgi?

Hoopis selle järgi, kuidas ta valdab publiku meeleolu, kuidas ta lood ja rütmid valib, missugune on lugude sõnum. Kas ja kuidas ta suudab lood omavahel haakima panna, et need täiendaksid üksteist, et tekiks dialoog (näiteks kui üks lugu lõpeb mingi küsimusega, siis järgmine lugu algab võimaliku vastusega sellele) jne – seda osavust hinnataksegi. Üks reggae-õhtu on kui ühtne performance või happening, kuhu on kaasatud ka publik. Nii tore on minna peole, kui DJ hüüab juba sind nähes, et: «Oo, tere Tarrvi, tahad, panen sinu jaoks selle loo, eelmine kord kaifisid sa seda täiega!»

ülikoolis, lõuna ajal sõjaväes ja õhtul lennufirmas… Keegi ei teadnud, et ma ka mõnes teises kohas hingekirjas olen. Lõpuks ilmusin sõjaväkke oma teenistust lõpetama, juuksed pikas patsis – kõik vaatasid mind ja küsisid: mis mees see veel niisugune on? Mul on hullult vedanud, et see kõik just nii läks.

Mis sinu tööks Estonian Airis oli? Igatahes mitte suitsupääsukeste lennukikerele maalimine…

Olin peene nimega spetsialist load planner ehk minu ülesandeks oli lennuki lasti planeerimine ja paigutamine. See oli mõnevõrra juhus, et ma sinna tööle sattusin, kuid töötasin Estonian Airis ühel ja samal ametipostil kokku viisteist aastat.

See töökoht oli sulle nii armas, et sa ei tulnud sealt ära isegi siis, kui kunstiakadeemia lõpetanud olid.

Sest selleks ajaks oli minu Jamaica-elu juba alanud ning omatöötaja piletid, mida lennufirmas töötamine võimaldab, kulusid selleks igati marjaks ära.

Jamaica Treasure Beachi rannas kohalikuga varjus hängimas, sest pea on päikesest katki põlenud. Pildistas Tiina Riismandel

Kingston, Jamaica, Soca Bacchanali tüdrukud... Pildistas Tiina Riismandel

Mina tantsin ise ka oma «torni» taga, minu enda jaoks pole see niivõrd töö, kuivõrd nauding. Tantsin, sest kisub kaasa ja aitab mul paremini meeleolu tajuda ning õigeid rütme valida.

Kas see, et sa lennufirmas viisteist aastat lastimisega tegelesid, tähendab, et sa ei näinudki endal kunstnikuna tulevikku?

Ma ei näinud mingisugustki võimalust kunstiga end ära elatada, võisin ainult unistada, et ehk mul kunagi veab ja keegi ostab minu töid, kuid ei enamat. Eestis on näiteks Soomega võrreldes kõvasti arenguruumi, kui võtame kasvõi üldise kunstihariduse taseme. Soomes teavad ka päris tavalised inimesed kunstist märgatavalt rohkem kui Eestis. See on hariduse küsimus, mis algab juba lasteaias. Vahel mõtlen ja naeran, et meil on Eestis kallakuga koolid, mis tähendab, et ühe kunsti- või laulutunni asemel on kaks – kas see on kallak? See peaks olema normaalne, iga päev peaks olema lastel üks loominguline tund tunniplaanis.

Muidugi tahaksin end ka nüüd vähem erinevate asjade vahel killustada ning olla näiteks täiskohaga EKAs õppejõud ja loominguga tegeleda.

Kuigi armastad väga muusikat, astusid sa EKAsse, mitte ei läinud muusikat õppima.

Mulle on alati meeldinud midagi oma kätega loovalt teha ning EKAsse minek tundus enesestmõistetav: pärast põhikooli jätkasin õpinguid Tallinna Kunstigümnaasiumis ja seejärel Kevade tänaval laste kunstikoolis, kus minu õpetajaks oli Mari Roosvalt. Ülikooli graafika erialale ma esimesel katsel sisse ei saanud, konkurss oli 13 inimest kohale, ja ma läksin Tallinna Sidekooli fotograafiat õppima. Sain sealt diplomi ja isegi töötasin pool aastat fotograafina. Siiski ei köitnud see mind nii, et sellega edasi tegeleda: passifotod, pulmad, matused… Töökoormus oli 50–60 tundi nädalas, see oli kohutav!

Nii palju kui ma tean, järgnes sellele kõigele veelgi keerulisem ja suurema koormusega ajajärk sinu elus – käisid korraga ülikoolis, töötasid lennufirmas ja olid sõjaväes…

Nojah, juhtus nii, ja üldse on mu elus olnud väga palju paralleelselt kulgenud asju. Kui olin fotograafiameti maha pannud, kandideerisin tööle meie rahvuslikku lennufirmasse Estonian Air. Sain seal koolituse ja puha, kuid kolme kuu pärast tuli sõjaväekutse.

Algul läksingi sõjaväkke. Samal ajal jäi mulle aga silma, et kunstiakadeemias on taas sisseastumiseksamid…

Kuidagi sebisin endale puhkuse ja osa eksameid tegin isegi mundris, küsides linnaluba. Sain sisse ja läksin sõjaväeossa tagasi, teatades, et olen nüüd üliõpilane, mis nüüd saab? Öeldi, et midagi ei saa – sa oled sõjaväelane! Ent kuna sain ohvitseridega hästi läbi, saadeti mind siiski tööle peastaapi kirjutajaks-joonistajaks. Hommikul käisin

Kes sinu enda jaoks olulised mõjutajad-õpetajad on olnud?

Mul otsest eeskuju olnud ei ole, kuid väga head nõu nii kunstitehnika kui kunsti tundemaailma mõttes on mulle andnud Viive Tolli ja Leo Lapin. Samal ajal, juba ligi dekaadi on mind toetanud ja kaudselt kindlasti mõjutanud ka minu naine Tiina ja üheksa-aastane tütar Cassandra.

Sinu viimase näituse avamisel tõi Vabaduse galerii juhataja Juta Kivimäe välja tõsiasja, et sellist peent ja mitmevärvilist puulõiketrükki ehk ksülograafiat nagu sina harrastad, Eesti enam keegi ei viljelegi.

Tegelikult mõtlesingi maalimise all kunstitegemist üldisemalt, mitte et ma oma puulõiketrükist loobuda tahaksin. Tean, et see, millega tegelen – puulõike mitmevärvitrükk – ei ole päris tavapärane asi. Ksülograafia viljelemine on väga aeganõudev, see võib olla ka põhjus, miks sellega vähe tegeleda viitsitakse.

7

See on nagu linoollõige, ainult puuplaadil. Teen oma tööd algusest lõpuni kodus – sõna otseses mõttes köögi ja oma sound system’i torni vahel lõikan välja ja teen värvitrükid, palju ruumi pole selleks vaja. Kui idee on juba peas valmis ja joonis samuti, siis võtab ühe töö valmimine keskeltläbi neli päeva.

Kui ma sinu Nõmme kodus ringi vaatan, siis tundub mulle, et sa pole mingi kunstnik-boheemlane, vaid pigem perfektsionist – su asjad on millimeetri täpsusega riiulites, süsteemselt ja sorteeritult. On see petlik mulje?

Teatud asjades olen lausa hull pedant, sul on õigus, aga on asju, milles olen samavõrd muretu boheemlane. Kui istun näiteks üksi toas teleka ees ja laual on asjad, siis ei saa ma sinna midagi parata – sätin nad automaatselt kompositsiooniks. Ma sätin näiteks laual tassi alati «õigesse» asendisse, et see jääks n-ö kompasse. Võib-olla on see haigus, ma ei tea! (Naerab.) Samas ma ei ole teiste suhtes sama nõudlik ega hakka kunagi külaliste tasse-taldrikuid ümber tõstma.

Ja milles sinu boheemlaslik loomus avaldub?

Ma võin südamerahus terve päeva mitte midagi tehes lihtsalt uimerdada ja mõtiskleda, võtta argipäeva hommikul pitsi konjakit. See ei tähenda, et ma pärast veidi südametunnistuse piinades ei vaevleks, et ma pole päev otsa midagi teinud. Mõned päevad ongi seetõttu väga pingelised, et tegemata jäänud asjad tuleb ära teha.

Kohustusi on sul ka näiteks oma üliõpilaste ees, õpetad Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastele just seda, millest me äsja rääkisime – kompositsiooni.

Jah, ma olen korraline õppejõud ja annan paari kuu jooksul esimese kursuse üliõpilastele kompositsiooniõpetust. Mulle väga meeldib see töö!

Sa pole mõelnud, et pühendad end üldse rohkem õppejõu- või õpetajatööle, pole ju saladus, et kunstnikuna ära elada on väga keeruline.

Olen küll, kuid «ruumi» pole – ka nende kohtade peale on väga tihe rebimine ja see pole niisama lihtne. EKA puhul on samuti mahud väiksed ja ka õppejõudude ridu kärbitakse. Mul on kuri kahtlus ja ma kardan (lootes muidugi, et seda ei juhtu), et nüüd, mil akadeemial pole oma maja, võib tema iseseisev eksistents üldse löögi alla sattuda.

Kunstniku enda eksistents on veelgi õrnem ja haavatavam. Kuidas sa ära elad?

Eks ma osalen kogu aeg mingitel konkurssidel ja pakun oma töid. Nii näiteks õnnestus mul olla nende 500 kunstniku seas, kes osalesid 2012. aasta Londoni olümpiamängude kunstiprogrammis. Sama aasta alguses, kui olin just parasjagu üsna murelik oma elu suhtes, sain korraga Itaaliast mingilt kuraatorilt e-kirja, kus

Kas sinu töid on veel mõnes kauges riigis?

Ei ole kahjuks väga palju, aga erakogudes on küll. Turu kunstimuuseum ostis ära töö «Naise hing». Samas ükski Eesti kunstimuuseum pole minu töid omandada soovinud.

90ndate aastate algul, kui olin alles väga noor kunstnik, pakkusin isegi oma töid lihtsalt kingituseks ning sain vastuseks, et pole ruumi, pole huvi ja üleüldse… Nüüd ma muidugi enam oma töid niisama ei annaks.

Kuidas ennast kunstiturul üldse nähtavaks teha ja tähelepanu pälvida?

Mulle tundub, et ei piisa isegi sellest, kui sul on huvitav loojakäekiri, keegi peab ütlema, et see on cool, siis kõik tormavad ja ütlevad, et on jah.

Jah, nii see on, sa ei pea isegi nii palju näitusi tegema, kuivõrd sul peavad olema head eestkõnelejad. Tänapäeval peab eelkõige meedia sinust huvituma. Natuke peab ka õnne olema, nagu ikka elus.

Mida sa Eesti kunstielust arvad?

Mulle tundub, et see on mingi omaette hoidev nutt ja hala, palju räägitakse igasugu halbadest asjadest, «kiusatakse» publikut – lähed näitusele, kus sind eelkõige šokeerida püütakse ja kus tundub, et kunst ise on üldse teisejärguline või saad mingis muus mõttes ebameeldivate emotsioonide osaliseks. Ega halba asja see ei paranda, kui räägitakse, kui halb see on. Pigem aitab see, kui rääkida, kuidas parem oleks. Võibolla nüüd tõesti juba räägitakse ka rohkem parematest asjadest. Tundub, et kunst ise on muutumas taas esteetilisemaks ning ei häbeneta, et see võib ka lihtsalt ilus olla, omades seejuures sügavat mõtet.

Muutumata seeriaviisiliseks kitšitootjaks on üldse vist väga raske toime tulla.

Kuigi mulle Eesti kuulsaima kitšikunstniku Navitrolla tööd ei meeldi, hindan ma tema oskust oma kunsti müüa. Respect!

Samas on nõukaaegne põlvkond, kuhu kuulud ka sina, kasvanud üles ehtsa kunsti keskel – nii kooli, lasteaia kui polikliiniku seinal oli autorigraafika, maalid, esindushoonetes skulptuurid, juubeliks oli kunsti kinkimine enesestmõistetav.

Jah, kahju – nüüd kaunistavad seinu plastmasskellad ja kalendrid. Muide, toona olid kodudes suured raamatukogud ning oli väga tavaline, et inimesed tellisid nende märgistamiseks kunstnikult eksliibrise (raamatuviit, omanikumärk – autor). Paljude firmade juhid on hakanud kunsti tähtsusest aru saama, kuid samas enamik neist on ikka valmis maksma reklaamibüroodele meeletuid summasid, et neile tehtaks arvutis

«Abstract Under Sea» Tarrvi Laamann, 2013, ksülograafia, 40 × 50 cm, T.P.L.A., 1/2.

Ocho Rios Jamaical, palmi all puhkamas. Pildistas Tiina Riismandel

8

ta kutsus mind selles projektis osalema. Saatsin sinna 150 × 150 cm õlimaali, mis kujutas üht minu reisil sündinud visandi teostust ning see võeti vastu. Kuna Hiina kui eelmiste olümpiamängude võõrustaja oli seda projekti rahastanud, ostis Hiina kultuuriministeerium kõik tööd ära ja pidi nende jaoks ehitama Pekingisse ekstra uue muuseumihoone.

Tarrvi Laamanni näitus on avatud Viljandi Linnagaleriis 21. märtsini.

Tarrvi töödega saab tutvuda www.laamann.ee mingi firmanänn. Näiteks võiks firma selle asemel, et oma 500 töötaja lauale või seinale tellida 10–20-eurosed kalendrid, osta väärt kunstiteos igale korrusele või tellida kalender mõnelt eesti kunstnikult. See ei maksaks kokku rohkem kui arvutis tehtu, ent hoiaks Eesti asja üleval, oleks kunstilises mõttes väärtuslik ja avardaks inimeste silmaringi. * Intervjuu on tehtud 10. veebruaril.

Maailma parim šampanja Tekst Riina Luik Fotod: Armand de Brignac / SPI Estonia

Möödunud aastal kuulutasid maailma kõige tunnustatumad veinikriitikud ja sommeljeed pärast enam kui 1000 šampanja pimetestimist võitjaks Prantsusmaal Champagne’i maakonnas Cattier’ perekonnale kuuluvas šampanjamajas loodud Armand de Brignac Brut Goldi, mis pälvis 100 võimalikust 96 punkti.

V

10

einikultuuri algus Prantsusmaa Champagne’i maakonnas ulatub 5. sajandisse, mil roomlased piirkonda esimesed veiniaiad rajasid. Kuni 17. sajandini valmistati Champagne’is vaid nn vaikseid veine, mitte hõrku kuninglikku kihisevat jooki šampanjat, mille poolest piirkond nüüd maailmakuulus on. Enamik siinseid viinamägesid kuulus tol ajal katoliku kirikule ja mungad valmistasid veini eeskätt pühima kristliku sakramendi – armulaua – talituseks. Kuid just siin, Champagne’i-Ardenne’i piirkonnas (Montagne de Reims terroir’l ehk eriliste geograafiliste, geoloogiliste ja klimaatiliste tingimustega territooriumil) asub kuulus Reimsi katedraal, mis on olnud sajandeid Prantsuse kuningate salvimis- ja kroonimiskirik.

Nendeks pidustusteks sobisid vaid parimad veinid, ja Champagne’is osati neid valmistada.

Sõna otseses mõttes kuningate joogiks loodud šampanja sündis 17. sajandil, mil kohalikud veinimeistrid võtsid esimest korda kasutusele veini teistkordse fermenteerimise, mis võimaldas valmistada pudelis süsihappegaasiga rikastunud kihisevat hõrku jooki. Vein, mida hakati rohkelt eralduvate mullikeste järgi vastukaaluks «vaiksetele» kutsuma vahuveiniks, vallutas kiiresti Euroopa ning sellest sai ülima pidulikkuse ja luksuslikkuse sümboljook. Kuigi vahuveini suur populaarsus tähendas ka selle valmistusmeetodi laialdast levikut algul Euroopas ja hiljem kogu maailmas, võib 1891. aastal sõlmitud Madridi lepingu kohaselt nimetada šampanjaks vaid Champagne’i regioonis konkreetsel terroir’l, kindlat sorti viinamarjadest ja rangete reeglite järgi valmistatud vahuveine.

Maailma parim šampanja Armand de Brignac Brut Gold valmib Champagne’i maakonnas väikeses Chigny-les-Rosesi külakeses, kus asuvad juba aastast 1763 perekond Cattier’le kuuluvad viinamäed ja šampanjamaja. Vaid Grande Cru ja Premier Cru viinamägedel kasvatatud viinamarjadest hakkas perekond Cattier’ oma nime all šampanjat valmistama 1918. aastal.

Nende rooma, gooti ja renessansi stiilis šampanjakeldrid on vanimad ja sügavaimad kogu Champagne’i piirkonnas. Sajandeid on šampanjamaja kuulunud Cattier’dele, kes on hoidnud hoolega tallel šampanja valmistamise kunsti ja perekondlikke traditsioone. Tänapäeval tehakse seda patriarh Jean-Jaques Cattier’ juhtimisel. Kõik oma oskused, teadmised, täiuseihaluse ja kirglikkuse on Cattier’d talletanud selle õilsa joogi valmistamisse, kasutades oma šampanjades erinevas variatiivsuses kolme viinamarjasorti: «Chardonnay», «Pinot Noir» ja «Pinoit Meunier».

2006. aastal võtsid Cattier’d oma kõige erilisemate ja hinnalisemate – cuvée-šampanjade (parimatest parim ehk esimesest 2050 liitrist veinivirdest valmistatud) jaoks kasutusele uue tootemargi nime Armand de Brignac ning samal aastal ületati esimest korda miljoni pudeli müügipiir. Armand de Brignac Brut Gold (fotol) on cuvée-šampanjade lipulaev. Sel eri aastakäikude parimatest veinidest segatud šampanjal on suurepärane karakter ning see peegeldab ideaalselt Cattier’de lugupidavat suhtumist sellesse õilsasse jooki. Erilise harmoonilisusega silma paistev Brut on täidlane, värske ja elavaloomuline ning kergelt lillenoodiline šampanja, millel on kreemjas-siidine tekstuur. Just Bruti Multi Vintage’i peetakse baasiks, millega võrreldakse šampanjamajade taset, sest just see on kõige lähemal neile šampanjadele, mida tootsid Champagne’i maakonna esimesed meistrid. Neid eriti kõrge kvaliteediga eliitšampanjasid peetakse vanade šampanjatraditsioonide ja tänapäevase innovaatilisuse musterliiduks ning äärmiselt pilkupüüdvaid kuldsesse kuube rüütatud pudeleid hoitakse tõeliste aaretena kõige sügavamates maa-alustes keldrites, kus on ideaalne sisekliima. Cattier on kogu maailmas tuntud oma väga atraktiivse ja mitmekesise pudelivaliku poolest ning nende 30-liitrine, 45 kilo kaaluv ja 40 tavapudeli jagu šampanjat mahutav Muinas-Kreeka jumala Midase järgi nime saanud šampanjapudel on suurim maailmas. Armand de Brignaci peetakse kogu maailmas tšempionite joogiks – just sellega on oma erilisi saavutusi ja võite tähistanud maailma parimad. Näiteks tähistas 15-liitrise Nebuchadnezzar Brut Goldiga oma medalivõite 2012. aasta Londoni OMil Jamaica sprinter Usain Bolt. Tšempionite rida jätkavad Ameerika profijalgpalli, -pesapalli ja -hokiklubid, korvpalliliiga NBA võtjameeskonnad, vormel 1 Redbull Racing Team ja paljud teised.

Maailma parimaga saab igaüks tähistada just seda hetke, mis tema arvates seda väärib ning õnneks neid hetki elus jätkub.

© Burberry/Testino

Burberry trentš on kohal Tekst Britt Rosen Fotod Burberry

Pea sajandivanusest Burberry trentšmantlist ja ruudumustrist on saanud moemaailma legendid, Briti firmast enesest aga oluline trendiseadja. Mis kuulsa moenime austajaid siinmail iseäranis 12 peaks rõõmustama – kultusmärgil on sügisest šikk esinduspood ka Tallinnas.

Burberry värskes kevadsuvises kollektsioonis on esindatud nii trentšiklassika kui ka ruut, samuti julgemates värvides trentšmantli versioonid.

Originaalis vastupidavast ja veekindlaks töödeldud gabardiinkangast kaevikumantli (trench, ingl k kraav, kaevik) tegumood ja põhidetailid – pikk lahtine seljapasse, vertikaalsed liisttaskud, õlakud, pannaldega varrukatripid, nööbitav tormiklapp ühel õlal, metalsed aasad vöö küljes – on säilinud tänini, ent nimetus on tegelikult ammu levinud kõigile lõikelt ja stiililt sarnastele mantlitele. Need ei pruugi enam olla kaitsevärvi nagu algne variant, ega ka mitte samasugusest veekindlast kangast, mis omas ajas uuendusmeelse mehe Thomas Burberry sportlikke ülerõivaid tootnud vabrikus välja mõeldi. Liiati ei tarvitse neil olla eemaldatavat villast voodrit, mis sõjamehi lahinguväljadel soojas hoidis.

Olete kui filmitäht Burberry moemaja ise näitab moelavadel samuti originaalilähedase mantliklassika kõrval selle kõige erinevamaid mugandusi, mängides küll pikkuse, värvi, kangaste ja detailidega. Näiteks juba mõnda hooaega on trentši siluett kiitsakam ja kehasse hoidev – selline lihtsalt on praegune moe tuju. Materjal aga võib ulatuda kergest impregneerist sooja villase või läikiva nahani välja. Ilustuste hulgast pole aegade jooksul puudunud isegi pungilikud needid, ent ka kuulsat Burberry ruutu võib nii mantli krael kui ka voodril kohata.

Mis aga põhiline: annus elegantset lohakust käib endiselt trentšmantli kandmise juurde – pisut kortsus, vöö lõdvalt sõlmitud, krae üleval, hooletult nööbitud. Umbes nii nagu tegid seda filmitähed 1930.–1940. aastatel, kui militaarmantlist sai soositud kehakate sportliku elustiiliga seltskonnale ja see tasahilju Inglismaalt mujale maailma jõudis. Lisaks ümbritsesid needsamad kinolina kangelased, olgu või Greta Garbo, Marlene Dietrich ja Humphrey Bogart selle vabama joonega mantli sootuks glamuursema auraga. Viimase kantud vihmamantlit kultusfilmis «Casablanca» peetakse lausa filmi- ja moeajaloo kuulsaimaks trentšiks. Hilisematel kümnenditel täienes stiilse mantli austajate nimekiri näitlejannade Audrey Hepburni ja Catherine Deneuve’iga, lähim rõivalugu on sinna lisanud veel kümneid kuulsusi, nende seas popstaar Madonna, modell Kate Moss ja nooruke näitlejanna Emma Watson. «Kui tõmbate selga trentšmantli, oletegi ühtäkki kui ammune filmitäht Audrey Hepburn jalutamas Seine’i jõe kaldal Pariisis. Isegi see ei loe, et olete punapea või teil on aastaid 51,» sõnastas hiljuti Ameerika disainer Michael Kors selle mantli võlu.

E

i ole vist ühtki stiiliaabitsat, mis jätaks naise garderoobi ühe alustalana nimetamata trentšmantli. Ehkki ilmastikukindel trentš sündis 19. sajandi keskpaika ulatuva ajalooga Thomas Burberry firmas juba läinud sajandi alguses Briti armee ohvitseridele ja sai lahinguristsed esimeses maailmasõjas, pole mood seda siiani ära põlanud. Pole ka ime: see sobib ühtviisi hästi teksaste ja kokteilikleidiga, nähes seejuures alati elegantne välja. Pealegi ei hooli see ühtaegu praktiline, glamuurne ja trendikas rõivaese naise vanusest ega figuurist.

Ruudusall tõi tõusu Samamoodi on ajaproovile vastu pidanud Burberry beeži, musta, valge ja punasega tartan-ruut, mis kõigi ruudumustrite seas on omaette nähtus. Seegi võeti kasutusele juba läinud sajandi alguses, esialgu küll vaid mantlivoodri kangana, kuid hiljem ka kottidel, sallides ja vihmavarjudel. Hooajati muudetakse ainult värvitoone, mustrijoonis püsib muutumatuna.

Muide, firma patenteeris oma kuulsa ruudu 1985. aastal ja sestpeale keelab seadus selle kopeerimise. Õigesti tegi, sest see ei olnudki ammu, kui moejüngreid tabas ruudulise buum ja tähelepanu keskmesse tõusis ka Burberry ruut. Sarnast võltsruutu kanti ühtäkki nii palju, et üks Briti moeleht kuulutas selle maitsetute inglannade vormirõivaks. Maailmas liigub praegugi hulgi sarnaseid ruudukangaid, kus ruutude-triipude asetus on veidi teistsugune, kuid seda märkavad vaid vilunud silmaga asjatundjad.

«Vahepeal suure languse läbi teinud Burberry uus tõus algaski just ruudusalli plahvatusliku eduga 1990. aastate lõpus, kui aksessuaarid hakkasid oma võidukäiku tegema,» tõdeb Pariisis elav moeajakirjanik Urmas Väljaots, nimetades Burberryt Briti luksustööstuse ainsaks tõeliseks edulooks. Tagasi moeilma mõjukamate sekka jõudmisega kaasnes noore andeka disaineri, nüüdse loovjuhi Christopher Bailey palkamine – teda usaldati täielikult ja talle anti tegutsemiseks vaba voli. See õigustas end: Bailey lisas muljet avaldava ajalooga moefirmale juurde modernset hoogu ja trendikust.

«Viimased viisteist aastat on Burberry oma strateegiaga püsinud õigel laineharjal,» nendib moeproff. Eriti sellega, et on suutnud arengus olla järjekindel: riided, aksessuaarid ja poevõrk on pidanud sammu ajavaimu ning inimeste soovidega.

13

Kell käib ajaga alati kaasas Tekst Riina Luik, fotod Zenith, Tag Heuer, Patek Philippe

Kuni 19. sajandini domineeris ajanäitajate seas konkurentsitult taskukell – igal enesest lugupidaval mehel tiksus vesti vasakpoolses kellataskus kullast või hõbedast ajanäitaja. Järgmisel sajandil «kolis» kell randmele, sellest sai esmalt naiste, seejärel meeste elegantne ja praktiline kaaslane, alanud oli käekellade ajastu…

T

askukell on oma sünnihetkest alates olnud mehe staatuse ja jõukuse näitaja, tiksuv aumärk vestitaskus, mis elegantse käeliigutusega uhkustamise või asja pärast välja võeti. Tasku-uur (saksa k uhr – kell) oli viimane, mida laostunud aadlik või ärimees võlgade katteks panti andis, või – hoidku jumal! kui see koguni maha müüa tuli. Kuigi esimese taskukella loomisest on möödunud juba viis pikka sajandit ning igaühel on taskus ajanäitajaga mobiiltelefon, kotis sülearvuti või iPad, pole käekell ometi ka 21. sajandil populaarsust kaotanud. Vastupidi – randmekell on endiselt moes ning üks neist ajatutest ja elegantsetest aksessuaaridest, mille trendikusele ja kvaliteedile aina suuremat rõhku pannakse.

Kellade, sh käekellade areng on sajandite jooksul otseselt ja tihedalt läbi põimunud uute teadussaavutustega ning olnud tugevalt mõjutatud konkreetsetest vajadustest mõnes eluvaldkonnas. Teaduse poolel on kellade arengut enim mõjutanud füüsika, eelkõige peenmehaanika, materjaliteadus ning elektroonikauuendused ja -avastused.

Eluvaldkondadest on kellade arengut tugevalt tagant tõuganud eeskätt merenduse, lennunduse ja astronautika praktilised vajadused.

Mõjutatud mereajaloost Esimest mehaanilist taskukella esitles maailmale 1510. aastal Nürnbergi kellameister Peter Henlein (maailma vanim säilinud ja dateeritud taskukell kannab aastaarvu 1530).

Henleini loodud kelli tunti ka kui «Nürnbergi mune», kuid seda mitte niivõrd kellade kuju järgi, mis olid karbikese või trumli kujulised, vaid saksakeelsest sõnamängust tulenevalt.

Väikesemõõdulisi taskus kantavaid kellasid kutsuti ka kellatoosideks (saksa k dose – karp, toos). Henleinist, kes oli eelkõige suurte mehaaniliste tornikellade meister, sai taskusse mahtuva kella loomise järel Euroopa kuningakodade ja kõrgaadli lemmik ning maad võttis kellavaimustus, mis pani teisigi kellameistreid nutikalt ja loovalt tegutsema.

Kuid nagu juba märgitud, tekkis konkreetne vajadus väiksemõõduliste kaasaskantavate ja töökindlate kellade järele esmalt laevanduses. Pärast Kolumbuse Ameerika avastamist (1492) puhkes Euroopas tõeline maadeavastuse ja uute asumaade vallutamise buum, mis viis meremehed kodusadamatest tuhandete kilomeetrite kaugusele. Navigeerimiseks tundmatutel meredel oli vaja varasemast palju töökindlamaid seadmeid, mis peaksid vastu ka kõige keerulisemates ilma- ja mereoludes ning aitaksid võimalikult veatult välja arvutada nii vahemaid kui kulunud aega ning võrrelda aega Euroopas asuva emamaaga. Kulus siiski palju aega, enne kui inglane Jeremy Thacker 1714. aastal hollandlase Christiaan Huygensi 1673. aastal loodud pendlikellale asjalikuma alternatiivi välja nuputas ja esimesena sõna kronomeeter (kreeka k – aega mõõtma) kasutusele võttis. Kuid riistapuu ise, mis mõõtmisvigade ja kõrvalmõjude minimeerimiseks vaakumkambrisse oli paigutatud, polnud siiski päris see, mida oodati. Inglise kuningakoda pani leiutajatele välja hiigelsumma ning 1735. aastal esitles John Harrison maailma esimest laevakronomeetrit, mis oli tol ajal kompleksseim ja täpseim ajamõõtmisseade maailmas. Tänu spetsiifilisele mehaanilisele konstruktsioonile püsis kell kogu aeg rõhtasendis ja selle käigutäpsust mõjutavad tegurid olid viidud miinimumini.

1776. aastal toimus käekellade arengut silmas pidades veel üks ülioluline avastus – Jean-Moyes Pouzait tuli mõttele fikseerida konkreetsete tegevuste ajaline kestus ja nii sündis fikseeritav ajamõõtja – stopper. Järgmise suure sammu edasi tegi prantsuse kellameister Nicolas Rieussec, kes 1821. aastal ühendas merenduses kasutuses olnud ajanäitaja ja stopperi ning nii sündis kronograaf (kreeka k ajakirjutaja). Rieusseci ajendas ajamõõtjat looma kuningas Louis XVIII, kes jumaldas hobuste võiduajamist ja tahtis täpselt teada, kui kiiresti nood mingi vahemaa läbisid. Esimese taskukronograafi loomise au kuulub 1856. aastast kellafirmale Patek Philippe. Mis sellel kõigel käekelladega pistmist? Otseselt! Sest just nende avastustega on seotud praeguste täppiskellade lugu. ← Zenithi kronograaf Christophe Colomb Hurricane aastast 2010.

Selguse mõttes tuleb aga öelda, et kronomeeter ja kronograaf tähistavad ajanäitajate erinevaid omadusi. Kronograaf on stopperifunktsiooniga kell, kronomeeter aga tähistab kõrgekvaliteedilist ja termokompenseeritud kvartsivõnkumisega ülitäpset kella, mis on testitud ja varustatud COSC (Contrôle Officiel Suisse des Chronomètres) sertifikaadiga ehk selline kell toimib kindlate standarditega määratud täpsusega.

Kronograaf ja kronomeeter on erinevad, kuid mitte üksteist välistavad seadmed: käekell võib olla ka kronograaf, kronomeeter võib olla nii kell kui kronograaf, või mitte kumbki.

Paljud kuulsad ja väärikad kellafirmad toodavad mõlemaid ajamõõtjaid ning sõna «kronograaf» on laiemas tähenduses muutunud täppiskellade sünonüümiks.

Tänapäeval kutsutakse kronomeetriteks ka mehaanilisi kelli, mille käiguviga ei ületa +/– 0,15 sekundit ööpäevas, elektronkelladel jääb see +/– 0,01 sekundi piiresse.

Kronograafid on nõutud paljudes valdkondades, kus ajamõõtmise viga peab olema minimaalne, nagu näiteks mere- kui õhunavigatsioonis, astronautikas, sukeldumisel, geodeesias, spordis ja mujal. Selliseid superkelli valmistavad Rolex, Zenith, Vacheron Constantin, IWC, Jeager-LeCoultre, Hublot, TAG Heuer, Festina, Chopard, Harri Winston, Cartier, Baume & Mercier, Citizen, Seiko jpt. TAG Heueri Microtimer, mis näitab aega millisekundilise täpsusega, pälvis näiteks 2011. aasta Genfi kellanäitusel sportkellade kategoorias grand prix’. Hublot on F1 ametlik sponsor ja esinduskell, nii nagu Festina on endale vallutanud maailma mainekaimad velotuurid.

Naised meestest ees Ühe legendi kohaselt jõudis taskukell randmele ühe lapsehoidja kaudu, kes selle praktilistel kaalutlustel siidpaelaga randmele sidus. Legendi tõepärasuses võib kahelda, kuid tõsi on see, et naised jõudsid meestest randmekella kandmisel ette – nimelt tõi esimese naistekella, õigemini küll naistele mõeldud ajanäitajaga käevõru, esimest korda 1868. aastal turule kellade kuningaks tituleeritud Šveitsi kellafirma Patek Philippe & Co. Just sellest alates arvutatakse randmekella ajalugu ning see tegi peagi lõpu seni levinud daamide kombele kella keega kaelas kanda.

Esimest meestele mõeldud randmekella esitles 1912. aastal legendaarne Prantsuse juveliir Louis Cartier. Cartier sai eritellimuse oma sõbralt, lennunduspioneerilt Alberto Santos-Dumontilt, kes vajas piloodina töökindlat kella, mida oleks lennu ajal lihtne jälgida. Dumont soovis, et kell jätaks lennujuhtimise ajal vabaks tema parema käe.

Cartier’ loodud kavandist sündis käekell, mille põhiolemus on jäänud tänini samaks: see on disainitud kandmiseks vasakul randmel, selle üleskeeramise kruvike asub sihverplaadi paremal küljel (et seda saaks käsitseda parema käega), kellal on reguleeritava suuruse ja kinnituspandlaga rihm. Pruukis vaid ülipopulaarsel oma ajastu kangelasel kellaga avalikkuse ette ilmuda, kui Santosest sai meeste seas superhitt.

Cartier pani ka naised massiliselt käekella kandma, tuues 1911. aastal välja moodsad ja elegantsed randmekellad Baignoire ja Tortue (mõlemad on siiani tootmises).

Võiks öelda, et üleöö sai sellest naiste lemmikaksessuaar, milles olid koos nii mugavus, praktilisus kui elegants. Randmekella sünnist saati on disainerid püüdnud oma sõna kellamoe kujundamisel sekka öelda ja kellamoodi kõikvõimalikul moel rikastada: muutes selle sihverplaati, lisades kelladesse pool- ja vääriskive, katsetades materjalide ja värvidega; kellaspetsialistid on täiendanud kellade töökindlust ja avardanud nende funktsioone.

Praktilisus eelkõige Käekella vajalikkus ilmnes eriti hästi karmides oludes esimese maailmasõja ajal (1914– 1918), mil see aitas märkimisväärselt paremini koordineerida nii maa- kui õhuvägede lahingutegevust ning oli võrreldes taskukelladega tunduvalt mugavam kasutada. Kõigi sõdivate riikide armeed tellisid kellatootjailt suurtes kogustes vastupidavaid kellasid, mille sihverplaati kattis spetsiaalne metallkorpus. Käekellade populaarsus levis sõdurite seas kui kulutuli. See oli ka aeg, mil halastajaõed Inglismaa hospitalides hakkasid kandma rinnas kellmedaljoni, millele nad on truuks jäänud siiamaani. Juba enne sõda hakkasid kellassepad mängima kella sihverplaadi kuju ja stiiliga. Nii Patek Philippe’i

15

TAG Heueri Microtimer, mis pälvis 2011. aasta Genfi kellanäitusel sportkellade kategoorias grand prix’.

Kellade kuningaks tituleeritud Patek Philippe’i esimene kronograaf aastast 1856.

Patek Philippe’i esimene naiste randmekell aastast 1868.

Gondolo kui Louis Cartieri Tank olid inspireeritud Briti sõjamasinatest ning sobisid sõduritele hästi ka seepärast, et neilt sai lisaks kellaajale jälgida ka kuu- ja nädalapäeva ning kuufaase, mis oli toona uskumatu tase!

Sõja lõpp tõi uue hingamise ka kellatööstusesse – inimeste paranev elujärg muutis märkimisväärselt elustiili ja tähendas uute harrastuste tekkimist. 20ndatel lõi Heuer (nüüd TAG Heuer) kellad lennundusfanattidele ja rallispordi harrastajatele. 1926. aastal tuli Rolex välja esimese veekindla kellaga Oyster ja Tissot ülivastupidava plastmassist klaasiga kellaga ning loodi esimesed kvartskellad. 1932. lõi Longines esimese vahemaandumiseta üle Atlandi lennanud lennukipiloodi Lindberghi auks maskuliinse ja šiki Lindbergh Aviatori, millest kujunes kõige uue ja novaatorliku sümbol. 1933. aastal disainiti esimene lastele mõeldud käekell.

16

Tormilised arengud Kaua aega olid kaasaskantavatel kelladel ainult tunniosutid, sest väike korpus ei võimaldanud neid lisada, praegused käekellad esindavad aga tehnika viimast sõna igas mõttes, töötades laitmatult nii kosmoseavarustes, vetesügavustes kui tulekoldes.

Kellad pole pelgalt ajanäitajad, vaid evivad paljusid täppisfunktsioone, mida inimesed oma erialase töö või hobide juures vajavad: näidates ajavööndeid, Greenwichi aega, kuud, kuupäeva, ööpäeva, lunaarkalendrit, ilmakaari, fikseerivad aega, töötavad mobiiltelefoni, kalkulaatori, kompassi, sammu- ja pulsilugejana, nendega saab mõõta sügavust, kõrgust, vahemaad, olla GPS-vastuvõtja või lubades mängida videomänge. Üheks edumeelsemaks ja julgemaks kellade uuendajaks on olnud läbi aegade Rolex, kes juba 1945. aastal, peaaegu kohe pärast teist maailmasõda, lõi esimesena kuupäeva näitava kellamudeli Datejust. 1947. aastal esitles kellafirma Omega legendaarset Seamasterit (mida toodetakse siiani), millest sai 50 aastat tagasi James Bondi sümbolkell. Agent 007 on Omegale truuks jäänud praeguseni.

20. sajandi teine pool laiendas käekellade levikut veelgi – loodi kellasid, mis olid sündinud kandjate kõige erinevamaid vajadusi arvestades. Igapäevase ajanäitaja kõrvale ilmusid vaba aja, sportimise, harrastusega seotud või piduliku ehtena kantavad käekellad

Patek Philippe’i World Time «Map».

ning kellad, mis sobisid kokku riietuse ja moeteadlikkusega. Kell hakkas peegeldama inimese elustandardit, -stiili ja trenditeadlikkust ning see pidi harmoneeruma kogu tema imagoga. Kell inspireeris nii juveliire kui moeloojaid. Moemajad võtsid üksteise järel alul ette oma parfüümide tootmise ning järgnesid kohe kellad. Dior, Louis Vuitton, Hugo Boss, Chanel, Cucci, Burberry, Aigner, Diesel – kui nimetada vaid mõned neist, kes on loonud oma kellakollektsioonid. Rääkimata teistest luksuskellade tootjatest Cartier’ kõrval, mis koondasid ühe katuse alla nii juveeli- kui kellakunsti: Chopard, Harry Winston, Bvlgari, Vacheron Constantin, Audemars Piguet jpt.

Legendidega võib kellamaailmas jätkata veelgi: 1953. aastal lõi Rolex oma kuulsa mudeli Explorer, millega Edmund Hillary vallutas Džomolungma; 1957. aastal tõi Hamilton välja maailma esimese elektroonilise kella. 1963. aastal loodi samas firmas tahhomeetriga ülitäpne ajanäitaja Cosmographe Daytona, mis oli mõeldud professionaalsetele rallisõitjatele, aidates neil arvestada kulunud aja järgi keskmist sõidukiirust. Sellest kujunes otsekohe uue tehnoloogiaajastu kellaikoon. 1969. aastal tuli Omega välja Speedmaster Professionaliga, mida kandis randmel esimese ja seni ainsa inimesena kuul käinud astronaut Neil Armstrong. Kaks aastat hiljem (1971) lasi Hamilton välja esimese digikella Pulsar. Omamoodi revolutsiooni tegid jaapanlased: 1982. aastal tegi Seiko kella, millele oli sisse ehitatud teleriekraan, Casio vastas tõlkefunktsiooni, kalkulaatori ja termomeetriga varustatud kellaga. 1983. aastal tõi Casio turule ülimalt löögi- ja põrutuskindla käekella G-Shock, mis on tänini maailmas ülipopulaarne nii astronautide, mägironijate, päästeteenistuse töötajate, politseinike, parameedikute, filmiinimeste kui ka sportlaste seas. Samal aastal tuli Šveitsi kellafirma Tissot, keda võib pidada üheks julgemaks materjalidega katsetajaks, välja maailma esimese plastkellaga. Järgnesid nende graniidist korpusega Rock (1986) ning pärlikarbist sihverplaadiga (1987) ja puust korpusega randmekellad (1988). 1999. aastal üllatab Casio taas – luues täiesti unikaalse – Global Positioning System’iga kella.

Käekella edukäik ja populaarsus jätkub ning see pole kaugeltki ainult tarbeasi, vaid aksessuaar, mis väljendab ilmekamalt kui miski muu kandja trenditeadlikkust ja maitset.

Tordibuum!

Tekst Riina Luik, fotod Olga Makina, Tiit Koha, Mihkel Maripuu, Supertort, Suhkrukunst

Eestis on puhkenud tõeline tordibuum – hakkajad naised käivad ühelt tordikoolituselt teisele ning jagavad sotsiaalmeedias üksteisele nõuandeid ja õpetusi 24/7. Kes need inimesed on, kuidas nad sellise magusa elu juurde on jõudnud ja mis neid selles köidab?

T

ähelepanuväärne on see, et nendest kolmest ettevõtlikust naisest, kes oma tordiäri käima lükanud ja kellest allpool juttu, ei saa ükski end enne huvi tekkimist torditegemise vastu kondiitrialal professionaaliks pidada. Õppima, ennast täiendama ja magusat tordimaailma avastama pani neid eelkõige soov midagi oma kätega luua ning seda rõõmu teistega jagada.

Direktorist tordikunstnikuks Üks parimaid Eesti tordimeistreid ja -koolitajaid on Olga Danilova, kelle meistrikursustele (ükskõik, mida või millist tehnikat ta parasjagu ei õpetaks) on alati tohutu tung hoolimata sellest, et Olga koolitused pole sugugi odavate killast. Soodsa hinnaga pole ka Olga kujundatud tordid, aga pulmatortide tellimuste järg on sellegipoolest otsaga juulikuus. Need, kes Olga juures kätt harjutanud või torte maitsnud on ühel meelel: need on igat väljakäidud eurot väärt!

Enne kui Olgast sai üle Eesti tuntud tordimeister, töötas ta suisa unistuste ametikohal – rahvusvahelise arvutifirma müügiesindajana ja ühe rahvusvahelise firma Eesti esinduse direktorina. Olga viibis palju välislähetustel, pidas tähtsaid läbirääkimisi, kuid tegelikkuses tähendas see esmaspäevast reedeni eemalolekut kodust ja perekonnast. «Nagu naistel ikka, tuli ka minul valida: kas perekond või töö.

Kui poeg Robert sündis, elasin veel kolm aastat selles režiimis, kuid mingil hetkel mõistsin, et nii pole enam võimalik jätkata – laps ei näegi mind ja mina teda.» Juba siis, kui poeg oli veel kahene, tegi Olga talle sünnipäevaks esimese tordi. Kuna soov oli teha midagi tõeliselt erilist, kerkis kohe küsimus: aga kuidas ning milliste vahendite ja materjalidega? Teadmisi polnud, infot polnud ning Olga sukeldus internetti. Kui Olga oli oma elus juba teist korda karjäärirallile pidurit tõmmanud, taas koduseks jäänud ja tordimeisterdamise juurde tagasi jõudnud, hakkasid tema tortidest vaimustunud sõbrad-tuttavad innustama: ava oma tordiäri! «Algul kõhklesin, ent kui tellimusi kogunes

18 Olga Danilova tordid on ilusad, fantaasiaküllased ja maitselt suurepärased.

Usinad õpilased Olga Danilova roosikoolitusel.

Nagu päris roos.

nädalas juba 2-3, mõistsin, et see ongi mu päris töö,» meenutab Olga. Naine nendib, et tordi valmistamisest palju raskem oli tal oma tööle hinda määrata. «Nüüd tean täpselt, mis on tooraine, elektri- ja rendikulu ning minu ajakulu. Aga kuna kodus ei tohi tellimustöid raha eest teha, võtsin asja põhjalikult ette ja läksin Tallinna Teeninduskooli ning lõpetasin kondiitri eriala.» Oli õnnelik juhus, et Olga sattus praktikale ühte Eesti suuremasse pagariärisse Europagar, sest sellest sai tema ettevõtmise pöördepunkt.

«Seal oli väga moodne ja suur kondiitritsehh ning palju ruumi. Võtsin julguse kokku ja ütlesin omanikule, et rentigu mulle üks nurk!» Oma rendinurga Olga saigi ning hakkas seal oma esimesi tellimustorte valmistama.

Tänavu veebruaris sai Olgal oma tordifirma Supertort käivitamisest täis alles kaks aastat, kuid tellimuste järg on kaks kuud ette. Kuna Olga ei tee masstoodangut, vaid individuaaltellimusi, siis 2-3 torti nädalavahetuseks ongi jõudluse piir, ütleb meisterkondiiter. Olgal on kaks abilist, kelleta ta oma ettevõtmist kuidagi ette ei kujuta: abikaasa Konstantin ja abikondiiter Krista Heinmets. «Ilma Kristata ei oleks ma oma ettevõttega kindlasti seal, kus ma praegu olen,» tunnustab Olga oma lähimat kolleegi.

«Kõik inimesed, kes on alustanud oma äriga, teavad, et kaks-kolm esimest aastat on sul peas ainult töö, töö ja veel kord töö. Minu mees võttis sel ajal enda peale kõik kodused tööd, lapse eest hoolitsemise ning vajaduse korral, osutab ka transporditeenust.»

Imelised pulmatordid Ajaliselt kulub Olgal ühe tordiroosi tegemiseks 20–30 minutit, tema kursustel käijad teevad ühte roosi aga koguni neli tundi… Igaüks võib ise korrutada, kui palju ainuüksi roosidele aega on kulunud, kui roosid Olga tehtud tordil kokku loeb. «Kümme roosi pole midagi, aga kui õisi on ligi sada ja tegu viiekordse tordiga, kulub juba märkimisväärne aeg. Kuid meie jaoks pole oluline ainult tordi välimus, vaid ka sisu – me ei tee lihtsalt biskviiditainast «torni», vaid väga maitsvaid torte,» kinnitab Olga ning lisab, et see on samuti üks põhjus, miks nende tordid nii nõutud on. Samuti on Olga kaljukindel selles, et tõeliselt maitsva tordi saab valmistada vaid kvaliteetseimatest toorainetest ning kõik oma tortide materjalid on ta läbi katsetanud. Ühe uhke tellimustordi hind sõltub paljudest teguritest: eelkõige sisust, kogukaalust ja muidugi kaunistamise keerukusest. Olga juures valminud lihtsamat sorti (kuigi see on väga tinglikult öeldud, sest tavamõistes lihtsaid torte Olga ei teegi) pulmatordi kilohind algab 35 eurost.

Hinna lõpp-piiri Olga sõnul polegi, kõige kallim tema valmistatud tort maksis ligi 2000 eurot. Olga ütleb, et laseb kliendil valida kolmest kriteeriumist – odav, ilus või maitsev – kaks. «Minu jaoks on oluline kvaliteet. Kui juba teha, siis teha!» ütleb Olga.

Seni on Olga teinud oma supertorte ainult Eesti turule, kuid plaanid ulatuvad ka raja taha. Kuigi suurem osa Olga kondiitriäri toodangust on eritellimused, tehakse väike osa torte ja muffineid nn masstoodanguks (10–20 kg nädalas) Tallinna Kaubamaja Toidumaailmale. Kord aastas saab ka poeg Robert emalt sünnipäevatorti tellides fantaasial lennata lasta.

20

Tordistuudio – rõõmuks paljudele Sel talvel avas Tallinnas Kunderi tänaval oma uksed Tordistuudio, kus teid võtab vastu hakkamist täis ja optimismist pakatav perenaine Kaire. Sarnaselt Olgaga on Kaire tordimaailma sukeldunud arvutimaailmast. Aasta tagasi, kui lähenemas oli emadepäev, võttis Kaire pähe mõtte, et sel aastal viib ta kogudusse isevalmistatud tordi. Kuigi mõte oli kaljukindel, polnud Kaire oma elus paraku ühtegi torti teinud...

Siiski meenus talle, et torte tehakse biskviiditainast. Aga kuidas? Paar päeva enne

Kaire (vasakul) Tordistuudios koos õpetaja Maire Meldrega. oma suurt tordietteastet guugeldas Kaire internetis ja leidis oma üllatuseks üle saja biskviidiretsepti ning kuna sobivaimat ise välja selgitada ei suutnud, tõmbas retseptide vahel lihtsalt loosi. Töövahendite soetamiseks seadis Kaire sammud Suhkrukunsti ja lõi seal hoobilt laiaks sada eurot. «Ostsin endale kõiki asju selle mõttega, et kui üks ei tööta, küll siis teine töötab! Kui siis koos kohupiima, munade, jahu ja töövahenditega lõpuks koju jõudsin, vaatasin end ja mõtlesin: mina, praktilise meelega ja arukas naine ostsin saja euro eest igasugust kraami, teadmata ise, mis millega kokku käib ja kuidas torti tehakse!» Kuid Kaire guugeldas taas, kuni saabus selgus. Esimene biskviidipõhi läks nässu, ja Kaire lõi kõhklema, mõeldes korraks ka poest biskviidipõhja ostmisele, kuid sai viimasel hetkel enesekindluse tagasi: no nii kehv ma nüüd ka ei ole! Appi tuli Facebook koos oma koduste koogimeistrite armeega, kes algajale lahkelt head nõu ja julgustust jagasid. Esimest torti tegi Kaire kaks päeva – see sai suur ja äge, kaaludes kokku 8 kilo! Koos tütrega vaadati YouTube’ist martsipanist rooside tegemist ja muudkui lasti sõrmekestel käia. Tort maitses hästi, kogudus oli suur ja nii hakkas Kaire saama järjest uusi torditellimusi. Tuli õhtul IT-firmast koju, istus uuesti arvuti taha, uuris torditegemise kunsti ja küpsetas torte. Peagi võtsid martsipan, suhkrumass, šokolaad, vahukoor ja kõiksugu torditegemise vidinad enda alla kogu Kaire elamise. Koos ühe tuttavaga hakati mõtlema, kuhu see kraam ära mahutada, milliseid koolitusi korraldada ja millega end torditegemise kõrval veel ära elatada võiks. «Praktilise inimesena oli mulle selge, et käima tuleb panna ka müügitegevus ning toidumessil läksin otsejoones ühe maailma suurema küpsetusahjusid ja kondiitriseadmeid tootva Sveba Dahleni esindaja juurde ning ütlesin, et mu unistus on müüa Eestis nende tooteid.» Kaire osutus heaks läbirääkijaks, sest lahkus messilt koos esimeste koostöölepetega. Sama kiiresti kui mikseri visplid, võttis tuurid sisse ka Kaire ettevõtmine. Esimesed proovikaubad olid juba teel, kui sõbranna otsustas korraks aja maha võtta ning Kaire leidis end kogu ettevõtmise virvarris täiesti üksi. Esimesed tordikoolitusele tulijad sättisid juba kinganinasid Tallinna poole ning Kairel jäi vaid öelda, kuhu tulla, aga... seda kohta polnudki veel! Oma sünnipäeva hilisõhtul kandis Kaire end äriregistris ettevõtjaks ning see andis asjadele n-ö ametliku käigu. Ettevõttele aitas nime leida tütar, kelle Kaire une pealt üles ajas. «Pane stuudio, Tordistuudio,» ütles tütar ja keeras teise külje.

Koos perega tegi Kaire vastrenditud ruumides remondi ning seinad jõudsid vaevalt ära kuivada, kui esimesed kaubad ja kursuslased uksest sisse astusid. Tordistuudios müüakse töövahendeid, tehakse kõikvõimalikke kondiitrikoolitusi nii päris algajatele kui ka edasijõudnutele, korra kuus on nn soolapäevad ehk õpetatakse soolaste suupistete valmistamise kunsti. Selle nimel, et saada uusi huvitavaid koolitusi ja koolitajaid, tuleb Kaire sõnul pidevalt tegutseda. «Eriti rõõmustab mind koostöö Olgaga, seda eriti koolituste ning tarvikute ja töövahendite müügi osas. Mulle endale on see olnud tohutu õppimisprotsess nii kondiitrierialal kui ka inimestega suhtlemisel. Kui klient on õnnelik, olen ka mina õnnelik! Siis kui meie Sveba Dahleni profiahjudega õppeklass valmis saab, on võimalik meie juures ise torte küpsetada ja juhendaja abiga ära kaunistada,» vaatab Kaire optimistlikult tulevikku.

Suhkrukunsti hakkajad piigad Tallinnas Mustamäe teel asuvat kauplust Suhkrukunst, kus samuti kohe-kohe koolitusruumid valmis saavad, ei juhi samuti teeninduskoolis kondiitriks õppinu, vaid hoopis muusikaakadeemias flööti ja EBSis ettevõtlust tudeerinud Helen Ili. Tagantjärele üllatav tundub see Helenile endalegi, et pärast kauaaegset töökogemust osakonnajuhatajana nii kindlustuses, panganduses kui meditsiinis, on praegune amet

Suhkrukunsti piigad vasakult: Raissa, Mari-Liis ja Helen. eelnevatest täiesti erinev. Suhkrukunsti looja ja arendaja Helen on oma ettevõtmisse kaasanud särasilmse meeskonna: kunstiharidust omandava õe Mari-Liisi, kes on ühtlasi Suhkrukunsti kuvandi ja uhiuue Euroopasse suunatud kaubamärgi Cake a Bake autoriks ning väsimatud abilised Raissa ja Heleni. Heleni enda perest on käepärast võtta nii fotograaf, kujundaja, keeletoimetaja, IT-spetsialist, müügimees, kokk, kunstnik kui ka tõlkija. Tegelikkuses on Suhkrukunsti abiliste ja fännide ring palgatöötajatest laiem ning nii leiab selles magusas maailmas näiteks rakendust ka tuntud Hallikute pagaripere.

Suhkrukunsti piigade peamiseks tegevusalaks on kondiitritarvete jae- ja hulgimüük. Nende esinduspoes on saadaval kõik suuremad tordidisainerite poolt hinnatud kaubamärgid, sh Wilton, PME, FMM, Sugarflair, Culpitt, Städter, JEM, Rainbow Dust, FunCakes, First Impressions, Alphabet Moulds jt, olles ametlik maaletooja ligi 95 protsendi ulatuses Eestis müüdavatest kondiitritoodetest. Suhkrukunstist leiab tõesti

kõike: lillepastast/modelleerimismassist, suhkrumassist, martsipanist, toiduvärvidest ja lakkidest söödavate tordipiltide ja suhkrulehtedeni, martsipanivormide ja värvipritsideni välja – tootevalikus on üle 3000 nimetuse, millele lisanduvad veel otse tootjatelt kataloogi alusel eeltellitavad tooted. Tarvikute osas on Suhkrukunst suurima valikuga kaupleja Eestis ning kuna põhimõtteliselt on võetud suund profitarvikutele, mitte odavatele Hiina analoogidele, sobivad need ideaalselt nii profi- kui ka kodukasutajatele.

Kuigi alustades keskenduti kodustele harrastuskondiitritele-küpsetajatele, on nüüdseks suurem osa Suhkrukunsti klientuurist kondiitritööstuse esindajad: kohvikud, kondiitriärid, hotellid ja restoranid. Nemad on juba broneerinud ka esimese tegevuskuu koolitused. Suhkrukunstis peetakse väga oluliseks põhjaliku info jagamist, toodetega kaasa antavaid kasutusjuhendeid, retsepte ja nõuandeid. See, kes juba sammud Suhkrukunsti poole seab, võib isegi täieliku võhikuna rahulik olla – poest väljub ta uute teadmiste ja kasulike õpetussõnadega. Suhkrukunsti tunnuslauset «Tee oma magusad mõtted teoks» toetabki äsjavalmiv koolitusklass. «Tordikunsti valdkond areneb meeletu kiirusega kogu maailmas ning mis saaks olla põnevam kui esimesena uuendustega kursis olla ja neid ka teistele suhkrukunstnikele jagada. Need, kes meie poodi kord on sattunud, siia ka käima jäävad. Novembrist alustasime püsikliendiks registreerumisega ja esimese nädala lõpuks oli juba üle 200 avalduse sahtlis. Aina rohkem leiavad meie juurde tee ka küpsetushuvilised mehed, nii et see ei ole ainult naiste pärusmaa,» rõõmustab Helen.

12.–14. aprillil toimub Londonis järjekordne rahvusvaheline suhkrukunsti, tordikaunistamise ja küpsetamise vaatemäng Cake International. Rohkem ja täpsemat infot Inglismaal toimuvate kondiitrikunsti ürituste kohta leiab: http://www.cakeinternational.co.uk Kui sul on soov õppida torte tegema või tahad oma seniseid oskusi Eestis täiendada, leiad häid ideid, kontakte ja koolitajaid aadressidelt: www.supertort.ee www.tordistuudio.ee www.suhkrukunst.ee

Clarinsi uus huulepulk Rouge Eclat – esimene vananemisvastane huulepulk, mis pakub enamat kui ainult värv. H: 24,20 €

Clarins BB Skin Perfecting Cream SPF25 – unikaalne kombinatsioon nahahooldusest ja jumestusest. H: 34,50 €

Kevad peeglilaual L’Eau Par Kenzo Colors – uus spontaanne ja poeetiline lõhn nii mehele kui naisele, et näha elu värvilisena kogu aasta.

H: 50 ml 52,53 €

Shiseido Slimming Reducer – niisutav geelkreem, mis pinguldab nahka, salendab ja võitleb tselluliidiga. H: 63 €

Jour d’Hermès – Hermès’i lõhnas peitub lillesülem, milles omavahel põimuvad kirkad hommikulilled, tervitamas päevavalgust, ning joovastavad õhtulilled, sirutamas end õhtuvalgusele vastu.

H: 30 ml 58,14 €

Guerlain Abeille Royale Serum – intensiivselt kortse taandava, nahka pinguldava ja sügavuti tervendava toimega seerum. H: 115,54 €

Pandora käekett – avasta kaunid hooaja sümbolid: Pandora roosad kirsiõied. H: al 29 €

Diorshow Iconic Overcurl – ripsmetušš, mis annab suurepärase volüümi ja seksikalt kaardus ripsmed.

H: 33 €

Diorshow Mono lauvärvid – vastupandamatu reljeefiga kaunistatud monolauvärvid.

H: 30,57 €

Guerlain Maxi Lash – uus volüümi andev ja koolutav ripsmetušš, mis annab hingematvalt kaunid silmad. H: 32,86 €

Nina L’Eau – Nina Ricci lõhn modernsele, enesekindlale ja tugeva iseloomuga naisele.

H: 30 ml 39,48 €

Dior Capture Totale Multi Perfection Cream – kreem, mis niisutab, toidab ja toob esile naha nooruslikkuse. H: 60 ml 166,11 €

Clarins Double Serum – täiuslik vananemisvastane kontsentraat kõikidele nahatüüpidele.

H: 30 ml 89,10 €

Guerlain La Petite Robe Noire – ainulaadne lõhnabukett mõjub meeldejäävalt nagu väike must kleitki. Tipunoodis avaneb särtsakas ja värske must kirss ja bergamot, seejärel on aroomis tunda musta roosi sensuaalset salapära. H: 30 ml 59,36 €

Couture La La – Juicy Couture parfüüm, mis kannab endas naiselikkuse olemust ja ettearvamatuse uljast veetlust. H: 30 ml 50 €

Miss Dior – lõhn elegantsele, elurõõmsale naisele, kes on armunud. H: 50 ml 74,02 €

Dior Homme Cologne – ajatut ja üllatavat lõhna iseloomustab terav ja puhas ahvatlus, maskuliinsus, hooletu elegants ja lihtsus...

H: 75 ml 68,78 €

Shiseido uus huulepulk Perfect Rouge – Shiseido Perfect Rouge huulepulgad on kauapüsivad, niisutavad ja hooldavad huuli kogu päeva jooksul. Rikkalik värv, siidine tulemus ja sära.

H: 26,30 €

Decleor Sensitive areas post wax cream – kreem depilatsioonijärgseks hoolduseks õrnemale kehapiirkonnale, aeglustab karvakasvu ning pehmendab nahka.

H: 50 ml 16,40 €

Carita Anti Taches Cream – vananemisvastane kreem, mis vähendab pigmendilaike.

H: 174,90 €

Valentino, h: 129 ¤

Pepe Castell, h: 144 ¤

Högl, h: 154 ¤

Pepe Castell, h: 144 ¤

Fiorelli, h: 99 ¤

Bronx, h: 94 ¤

Billi Bi, h: 154 ¤

Püssid naised, kuulid kingad!

Pepe Castell, h: 164 ¤

Fiorelli, h: 99 ¤

Clarks, h: 109 ¤

Hispanitas, h: 164 ¤

Högl, h: 164 ¤

Peter Kaiser, h: 214 ¤

Pepe Castell, h: 164 ¤

Neosens, h: 149 ¤

Hispanitas, h: 124 ¤

Vagabond, h: 84 ¤

Peter Kaiser, h: 159 ¤

Clarks, h: 99 ¤

Blink, h: 49 ¤

Valentino, h: 134 ¤

Il Mio, h: 69 ¤

Valentino, h: 129 ¤

Rylko, h: 99 ¤

Marta, h: 104 ¤

Pepe Castell, h: 184 ¤

Pepe Castell, h: 164 ¤

Clarks, h: 124 ¤

Billi Bi, h: 124 ¤

Hispanitas, h: 114 ¤

Freemood, h: 69 ¤

Billi Bi, h: 139 ¤

Högl, h: 134 ¤

Fiorelli, h: 54 ¤

ABC Kinga kauplused asuvad: Tallinnas – Viru Keskus, Kristiine keskus, Rocca al Mare keskus • Tartus – Tartu Kaubamaja, Lõunakeskus • Pärnus – Port Artur 2, Kaubamajakas • Rakvere – Põhjakeskus • Kuressaare – Auriga keskus

Igavesti inspireeriv puit Tekst Tiina Kolk, fotod Toomas Tuul, Tiit Veermäe, SKAD arhitektid

Tänu uutele ja (taasavastatud) aastasadu käibinud ehitusvõtetele köidab Eesti levinuim ehitusmaterjal nii 26 projekteerijaid kui ka insenere, tõdeb mitmete konkursipreemiatega pärjatud arhitekt Sten Ader.

Tänapäevane eluase rannakülas.

A

deri Jõelähtmesse projekteeritud moodulmajale anti 2009. aasta parima puitehitise tiitel. Sajaprotsendiliselt kohalikust materjalist ja Eestis valmistatud EasyHome’i moodulitest saab ehitada nii aiapaviljoni, sauna, suvila kui ka elumaja. Arhitekti sõnul sündis modernne tüüpelamu tänu masule. Toona tuli tema büroosse SKAD Arhitektid ehitajast sõber, kaasas idee hakata tootma lihtsaid ja elegantseid, kuid sealjuures soodsa hinnaga elamuid. Üsna ahtaks kuivanud ehitusturg vajas midagi uuenduslikku ja mehed panid pead kokku. Pärast aastast mõtlemistnuputamist esitlesid nad viie ja poole meetriste moodulite süsteemi, mis võimaldab hooneid vabalt planeerida, neile hiljem uusi osi juurde lisada või vajadusel kogu maja üldse mujale kolida. Sealjuures on seinad, laed ja põrandad konstrueeritavad eeltoodetud tüüpsetest liimpuidust detailidest.

Paljulubav lahendus Nüüd on minimalistlikud ja valgusküllased liimpuitkonstruktsiooniga moodulmajade erinevad tüübid kogu Euroopas omaks võetud. Nii näiteks valmis mullu Helsingi lähistel Tammisaaris H-tähe kujulise põhiplaaniga 110 m² elamu. Maja on jagatud kaheks: H-tähe ühes harus on magamistsoon, keskel sissepääs ning teises köök, elutuba ja saun. Maaküttega elamu ümber on ehitatud terrassid. «Tahtsime säilitada looduslikku keskkonda ega lõhanud graniiti nagu Soomes kombeks. Toetasime maja tagumise külje kaljule ja esiosa terasest postidele. Need on ka maja ainukesed metalldetailid,» selgitab arhitekt Sten Ader. Alguses plaanis ta kasutada ka puittalastikku, kuid selle liiga massiivne konstruktsioon oleks ehitise üldilme rikkunud. Maja on nii väljast kui seest

→ Kaljule toetuv moodulmaja Helsingi lähistel Tammisaaris. ← Lihtsa vormiga, nupukatest lahendustest pakatav puitmaja.

puidust: fassaade katab hele ja tume laudis, ruumides on laudpõrandad, seinas-laes vineer. Peale «tehisliku» soojustuse on hoones kasutatud ainult looduslikke materjale.

«Kahjuks selles avaldubki vastuolu energiasäästu ja ökoloogilise ehituse vahel: üksnes naturaalsete materjalidega on energiasäästu raske saavutada, seinad läheksid liiga paksuks,» nendib arhitekt.

Ta on püüdnud kummutada rahva seas levinud müüti, et kivimaja on soe ja puithoone külm. Tegelikult on korralikult projekteeritud-ehitatud puitelamu soojapidav, soodus ja tõhus. EasyHome’i moodulmajade pere aina laieneb. Näiteks viilkatusega variandil on palju poolehoidjaid, märgib arhitekt, pealegi nõuab paljudes paikades detailplaneering just selliseid ehitisi. Aderi üht varasemat viilkatusega hoonet (maakodu Purdi külas) esitleti XII Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti ekspositsioonis «100 maja».

«See traditsioonilises võtmes moodne ehitis on naabriks talukoha vanale elamule ja aidale. Laastkatusega, räästasteta maja fassaad on robustne, viimistlemata-servamata laudadest, kuhu on pikitud erikujulisi aknaid. Terrassiga külg on maast katuseharjani klaaspind, majast avanevad kaunid vaated jõeorule,» tutvustab Ader.

Vahva võimalusterohkus Kasin aeg sunnib ajusid ragistama ja kitsastes oludes sünnivad üllatavad lahendused. Üks sellistest on 2007. aastal valminud liimpuidust karkassiga lihtsa planeeringuga kahepereelamu. Maja väliskülg on kaetud tõrvatud katuselaastudega. «Alguses lõhnas hoone nagu suusavabrik,» muigab arhitekt. Muidu tuimana näivat musta risttahukakujulist ehitist ilmestavad vineerist eenduvad oranžid osad. Koostöös Jan Skolimowskiga projekteeritud paarismajas on elamised peegelpildis: kui ühes on eluruumid alumisel ja magamistoad ülemisel korrusel, siis teises paiknevad need vastupidi. Iidsed ehitustavad köidavad arhitekti samuti. Tänavu valmib tema projekteeritud eramu, mille puitvoodrina üritatakse kasutada Jaapani traditsioonilisel põletusmeetoodil viimistletud ehk teisisõnu söestatud laudist. Näis, kuidas see õnnestub. Analoogilisel (põletus)moel on oma tuhat aastat tagasi viimistletud imetlusväärsed Norra puukirikud.

Rehielamu kütkeis Mullu korraldatud arhitektuurikonkursil «21. sajandi kodu Lahemaal» võitsid Sten Ader ja Maarja Elm ühe peapreemia. «Võtsime oma projekti aluseks rannaäärse rehielamu ning pakkusime välja uusehitise idee, mis lähtub varasemast kaluri elamu ja kõrvalhoone tüpoloogiast,» sõnab Ader. Tänapäevase elamise mahutamiseks suurendasid arhitektid rehielamu proportsioone poolteist korda. Oma lahenduses säilitasid nad traditsioonilise taluõue hoonestuse ja olemuse. «Hoonemahtu laiendasime katuseräästaste arvel, nõnda saime ruumi juurde. Loomulikult panime hoonetele suured aknad. Selleks et maju tormi ja kurikaelte eest kaitsta ning pererahva äraolekul klaaspindu sulgeda, lisasime neile luugid. Energiatõhususest lähtudes seadsime katusele päiksekollektorid,» kommenteerib Ader. Kui luugid on ees ja pererahvas talveperioodil rohkem linnas, paistavad eemalt kogu taluõue ehitised – elamu, väliköök, saun jt hooned, nagu heinaküünid ja võrgukuurid – sobitudes nõnda ideaalselt rannaäärsesse külamaastikku.

Eks aeg näitab, kas see konkursitöö kunagi ka teostub.

27

Ilusad ja otstarbekad kultusanumad Tekst Tiina Kolk, fotod Fiskars

Üks Soome disaini kantse – Arabia keraamikatehas – peab tänavu 140. sünnipäeva. Aastatega on käitise toodangust saanud ajatu ilu ja kvaliteedi võrdkuju, mida pärandatakse põlvest põlve.

Uusima, põneva dekooriga «Piilopaikka» sarja kujundas Pia Keto.

V

aevalt oskasid Skandinaavia vanima portselanitehase Rörstrandi omanikud 1873. aastal Helsingisse Arabiat rajades kujutleda, et selle toodang teeb söögilauarevolutsiooni.

Toona oli rootslaste eesmärgiks vaid Soome kaudu Vene turg vallutada, aga nüüd on Fiskarsi kontserni kuuluva Arabia kaubamärgiga anumad kogu maailma hõivanud. Varsti pärast asutamist Arabia iseseisvus ja kasvas põhjanaabrite suurimaks keraamikatööstuseks, kus aastakümneid Rootsi eeskujusid järgides klassikalisi serviise tehti.

1932. aastal loodud kunstiosakonda võeti tööle Kurt Ekholm ja Toini Muona.

Esimesest sai hiljem Arabia kunstiline juht, kelle sihiks oli modernsemate nõudega välisturule jõuda.

Ta tahtis muuta Arabia anumavalikut vormilt lihtsamaks, hinnalt soodsamaks ja esemekaupa turustatavaks, sest enne oli tehases valmistatud üksnes serviise, mida sai endale lubada vaid rikkam rahvas.

Kahest Ekholmi 1930ndate keskel disainitud funkstiilis ühevärvilisest nõudesarjast läks Arabias tootmisse ja pidas mitukümmend aastat vastu sinise triibuga «Sinivalko» («Sinivalge»), kuid liialt modernne komplekt «AH» ei läinud siis kaubaks. Aga ilmselgelt on «AH» inspireerinud Kaj Francki «Kilta» («Gild») kavandamisel. 1945. aasta jõulukuul kutsuti Arabia tarbeanumate nägu värskendama disainer Franck, kes hülgas

28

rootslaste mudelid ja hakkas uutes töödes juurutama õpinguaastatel omaks võetud funktsionalismi põhimõtteid. Talle olid südamelähedased geomeetrilised vormid – ringid, ruudud, kolmnurgad ja koonused – ning idee, et nende omavaheline kombineerimine annab võimaluse luua lõpmata palju erinevaid kooslusi.

«Kilta» abil soovis Franck näidata, kuidas üksikutest asjadest saab aja jooksul koguda täiusliku komplekti. Pealegi sobivad ühevärvilised esemed vanadega.

Taanlased tituleerisid «Kilta» sarja söögilaua revolutsiooniks. Alles pärast rahvusvahelist tunnustust võtsid soomlased need nõud omaks. Kuigi paarikümne aasta jooksul valmistati sarjas ligi 22 miljonit eset, tõmmati 1975. aastal ebarentaablusega põhjendades «Kiltale» kriips peale. Ometi sündis rahva nõudmisel sari uuesti – nüüd kannab see nime «Teema» ning Iittala kaubamärki.

Arabiale on kavandanud anumaid paljud mainekad soome disainerid. Praeguse tootevaliku autorid on Heikki Orvola, Inkeri Leivo, Kristina Riska ja Kati TuominenNiittylä, Pekka Harni, Birger Kaipiainen jt.

Noor illustraator Pia Keto on kujundanud uue mustri Arabia ühe populaarsema sarja «Arctica» anumatele, mille disainis 1979. aastal Inkeri Leivo. Uus mustvalge dekoor, mis jutustab loo metsas seiklevast tüdrukust, kannab nime «Piilopaikka» («Peidupaik»).

Serviis «Diana» (1929), Kurt Ekholmi disainitud «Sinivalko» (1936) ja Kaj Francki «Kilta» (1948, 1951–1952) kuuluvad Arabia kullafondi.

Tuneesiast, kõrbest ja oaasidest lummatuna Tekst ja fotod Riina Luik, Thea Karin, Corbis/Scanpix

Ma poleks iial uskunud, et veedan oma elu täiuslikumad hetked kõrbes – lamades Sahara kuumas öös hiigelluidetel tähti lugedes ja absoluutset vaikust kuulates. Ainuüksi selle öö kordumise nimel võtaksin hetkegi mõtlemata ette uue reisi Tuneesiasse.

O 30

len nõus paljude reisiajakirjanikega, kes väidavad, et esmatutvust Tuneesiaga ei peaks alustama mitte Saheli kaunitel randadel asuvatest nn turismitsoonidest, rannikuäärsete roheliste oliivisalude keskelt, Cap Boni veiniaedadest ega ka muistsete Vana-Rooma varemete vahelt, vaid tuleks minna otsejoones LõunaTuneesiasse. Sinna, kus tõelise elamus- ja seiklusjanu suudab kustutada eelkõige kõrb (nii naljakalt kui see ka ei kõla). Sinna, kus algavad lõputud Sahara liivaväljad, kus kiviklibused suursugused mäemassiivid varjavad oma embuses hästi peidetud aardeid – lopsakate palmisalude ja erksiniste allikatega oaase. Tuleb alustada sealt, kus on veel alles iidsed berberi külad ja kus sulle lahke naeratuse saatel kallatakse klaasi magusat münditeed.

Sealt, kus pudulojuste kabjaplagin su hommikul koos päikesega äratab ning kus külanaiste vilkad näpud koovad hommikust õhtuni maailma ilusaimaid pruudivaipu. Minna sinna, kus valmivad Aafrika kõige magusamad datlid ja elavad tillukesed kõrberebased. Need, kelle kõrvad olid väikese printsi arvates «pisut liiga pikad», kuid tänu kellele sai poiss teada

olulise elutarkuse: «Ainult südamega näeb hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.»

Meil kõigil on vahel vaja õpetust ja õpetajat. Ja kui te lasete sel juhtuda, võite need mõlemad leida just kõrbest…

Kõrb – müstiline ja ligitõmbav Kõrb on ühtaegu lummavalt ligitõmbav ja samas ka veidi hirmutav. Eriti eurooplasele, kelles tõstab valvsalt pead kõhklus ja hirm hakkamasaamise ees ning kelle peas tiksub vahetpidamata «kas-on-ikka-turvaline» küsimus. Mis viimati mainitud hirmu puudutab, siis ütlen kohe ära: Tuneesias on väga turvaline. Mis puudutab aga pähe tikkuvaid mõtteid, mis kõrbes olemisega kuidagi paratamatult kaasnevad, siis kedagi ei saa tema enda eest kaitsta. Kindlasti kogete midagi uut, ning kui eriti hästi läheb, muudab see teis nii mõndagi... Tõsi, kõrbe avarusetunde, mastaapsuse ja teatud karmusega harjumine võib aega võtta, kuid kord seda kogenuna igatsete selle kõige järele üha

← Douz – siit algab Sahara. → Chebika ooas.

Berberi naine münditeed kallamas.

uuesti ja uuesti. Douzis kaamelikaravanide saatjana töötav tuareeg Chokri Il Bay ütleb, et vähemalt kord elus peaks iga inimene kõrbes ära käima, et aru saada, kes ta tegelikult on. «Mida kauem sa kõrbes oled, seda paremini ennast tundma õpid.» Ta lisab, et kuigi kõrbes on alati huvitav, ei jõua paaripäevase kõrbematkaga selgusele ei selles, kui ilus kõrb tegelikult olla võib, ega ka iseendas. «Õige kõrb algab paarinädalase teekonna järel (ta peab silmas Kesk-Saharas, naaberriigi Alžeeria territooriumil asuvat Alhaggari kõrbe ja Tibesti mägismaad, kus pidavat olema kõige ilusam). Alles seal on kõrbel õige lõhn ja liivadel imeline värv! Välja tuleks jõuda punaste liivadeni – vaat see on ilus!» ütleb ta. Kõige parem aeg olevat Saharasse minna märtsis, kõrbe õitsemise ajal, ent temperatuuride poolest on väga sobiv ka ajavahemik septembrist jaanuarini.

Kuigi kokkuleppeliselt nimetatakse kõrbeteks piirkondi, kus sademete hulk on alla 250 mm aastas, jääb Saharas (araabia k tühi, veeta ala) – maailma suurimas kõrbes (8 600 000 km²) see näit kohati isegi alla 25 mm. Seega pole ime, et just Saharas on registreeritud (1932) maailma kõrgeim õhutemperatuur – 58 kraadi varjus. Ometi olid u 11 000 aastat tagasi Sahara liivaväljade asemel hiiglaslikud mageveejärved (paleojärved) ja liigirikas floora-fauna. Sellest annavad tunnistust mitme tuhande aasta vanused kaljujoonised, millel kujutatakse hulganisti eksootilisi linde ja loomi, kaasa arvatud jaanalinnud ja krokodillid. Sahara kliima hakkas kõrbeliseks muutuma «alles» 9000 aastat tagasi, kui sademete hulk katastroofiliselt vähenes ja õhutemperatuur sellest tulenevalt märkimisväärselt tõusis. «Vaid» 300 aastaga sai endisest viljakast ja lopsaka taimestikuga alast hiigelkõrb. Sahara kliima on nüüdseks stabiliseerunud, kuid selle maastik pakub endiselt erakordset vaheldusrikkust: Saharas saab näha mitmeid kõrbeliike (liivakõrb, kivikõrb, kaljukõrb), imetleda kõrbeliivade värvitoonide uskumatut rikkust: õrnbeežist sügavkollase, erkpunase ja pruunini välja. Tuneesia suveniirikaupmeeste levinuim müügiartikkel mineraalsete kõrberooside kõrval ongi kaunitesse kujunditesse nõristatud liivapudelid. Liiva värv sõltub selle tekke vanusest (mida heledam liiv, seda noorem oma tekkelt) ja rauasisaldusest. Punaseja pruunitoonilised liivad on kõige vanemad ja muutnud värvi liivas sisalduva rohke rauamaagi oksüdeerumisel. Liivaväljade ehitusmeistriks ja disainijaks on aga tuuled.

Need vormivad (sõltuvalt tuulesuunast moodustuvad erineva kujuga luited) ja liigutavad liivamasse nii, kuidas heaks arvavad, suured luited võivad aastas liikuda mitukümmend meetrit. Kuigi Sahara floora ja fauna jätavad pealiskaudsel pilgul, eriti päevasel ajal, üsna kesise mulje, pole tegelikkus sugugi nii trööstitu. Saharas elab 70 imetaja-, 100 roomaja- ja l90 linnuliiki! Et selles liigirikkuses veenduda, minge näiteks hommikuvalguses tagasi oma laagriplatsile või kohta, kus öösel taevatähti imetlesite – seal toimetanud kõrbeasukate jalajälgede rohkus on suisa rabav, aga ka veidi hirmutav – vingerdavate madude jälgi on rohkem, kui näha tahaks…

Kõrbekaravanide jälgedes Juba iidsetel aegadel on läbi Sahara (sh läbi Tuneesia alade) liikunud kaubakaravanid, palverändurid ja sõjasalgad ning siin on ristunud paljud Sahara-alusest Aafrikast rannikule suundunud teed. Hiinast 6. sajandil alguse saanud muistsel Siiditeel oli ka Aafrikas mitu haru ning Araabia poolsaarelt algas Aafrika lääne- ja idarannikut ühendav kuulus trans-Sahara kaubatee, mis oli aktiivses kasutuses 8.–14. sajandini. Et kaamelid rännaku mandri ühest servast teise (valdava osa sellest kõrbemaastikul) vastu peaksid, nuumati neid eelnevalt kuude kaupa Saheli ranniku rohelistel karjamaadel. Karavanide suurusest annavad aimu muistsed kroonikad, mis kirjeldavad 1000 – 12 000 kaameliga

Tuneesia pruun kuld – datlid.

karavane. Teekond, mis oli täis loendamatuid takistusi ning igal sammul varitses oht surra janusse või kõrbemiraažidest pimestatuna lihtsalt ära eksida, vajas kogenud teejuhte, kes teaksid ilmeksimatult teed, samuti kaevude, allikate ja oaaside asukohti. Parimateks teejuhtideks peeti berbereid ja tuareege (mõlemad on mittearaablastest põlisrahvad), kuid karavanide juhtimine läbi Kesk-Sahara jäi alati tuareegide monopoliks. Seda kahel põhjusel: nad elasidki sügaval kõrbes ja tundsid Sahara kõige raskemat osa kõige paremini ning väidetavalt olid just nemad Aafrikas esimesed, kes kodustasid araabia üheküürulise kaameli ehk dromedari. Ilma kaameliteta, nende suurepäraste ja äärmiselt vastupidavate loomadeta, keda ilmaaegu ei kutsuta kõrbelaevaks, pole teekond Aafrika ühelt rannikult teisele läbi Sahara lihtsalt võimalik. Muide, nimi «dromedar» tuleneb kreekakeelsetest sõnadest dromas kamelos (jooksev kaamel) ning seda, millist elevust ja vaatemängulisust pakub kaamelite võiduajamine, näeb igal kõrbefestivalil.

Täiskasvanud kaamel maksab loomaturul u 1000 eurot. Mis puutub tuareegidesse, siis öeldakse nende vastupidavuse kohta, et nad on sündinud liiv silmades – neid kõrb ei heiduta, liiv ja tolm ei häiri ning isikliku vabaduse mõistegi seondub neil üheselt kõrbeavarustega. Indigosiniste rõivaste ja turbanite järgi kutsutakse neid ka «sinisteks inimesteks/meesteks» või «nendeks, kes kannavad loori». Viimane tuleneb siiani ka meeste seas järgitavast kombest oma nägu katta. Must või sinine hiigelturban (kanga pikkus 4–40 m), mustaks toonitud silmad, sügavsinisele kangale kollasega tikitud Tuareegi rist ja hõbeehted annavad tuareegidele müstilise ja lummava välimuse.

Tuareegikeelne nimi oma rahva kohta on «imajaghan», mis tähendab tõlkes «uhke ja vaba». Suurim Tuneesia tuareegide kogukond elab Douzis ning kui teil veab, hoiab sinisesse ja musta riietunud mees kõrbereisil peos just teie kaameli päitseid, et juhtida teid läbi kõrbe kilomeetrite kaugusel asuvasse oaasi…

Ksour’id – kindluskülad ja viljaaidad Alustades oma teekonda Tataoune’ist, mis on tuntud ka kui «allikate läte» ja «Sahara värav», olete juhtumisi Tuneesia turismimarsruutide kõige lõunapoolsemas punktis.

Kuigi linnake pole ise väga muljet avaldav, on see suurepäraseks stardikohaks paikadesse, mis seda vaieldamatult on: siinsamas lähedal asub kuulus troglodüütide maa-alune küla Matmata ja kaugel pole ka kõrbes asuv Onk Ejmel. Mõlemad paigad peaksid tulema kohe tuttavad ette kosmosesaaga «Tähtede sõjad» austajatele, sest mõlemas on tänini täiesti reaalselt olemas kultusfilmist tuntud kosmoseasukate külad.

Matmata «kosmosekülas» asuvad praegu restoran, baar ja hotell, Onk Ejmel mõjub aga keset hiiglaslikke liivadüüne oma üksildase hoonetekobara, tikksirge robotiga ja paari suveniiriletiga tõesti nii, nagu oleks Luke Skywalker nad siia kogemata maha unustanud… Muide, filmi peategelase Skywalkeri koduplaneedi nimi Tatooine on «laenatud» Tataoune’ilt.

Kuid Tataoune’i tullakse ka seepärast, et selle lähiümbruses on kümneid kogu Tuneesias väga ainulaadseid kindluskülasid-viljaaitu ehk ksour’e (ainsuses ksar).

Tähelepanuväärsemad neist on Ouled Sultane, Ghilane ja Haddada. Ksour’id on hoolikalt ümbrusesse sulandatud ja hästi peidetud avausega ringi- või nelinurgakujulised mitmekorruselised viljaaidad, mida ajapikku hakati üha enam kasutama ka püsiva elupaigana. Mitmel eri korrusel asuvad kitsaste välistreppidega ühendatud ghorfa’d ehk kambrid koonduvad tihedalt üksteise kõrvale ning nende sissepääsud avanevad ainult keskväljakule, kus asus üldjuhul kaev. Sõltumata ksar’i suurusest, oli sel turvalisuse huvides alati vaid üks sissepääs. Paljudes ksour’ides pakutakse tänapäeval ränduritele

31

Soolajärv chott el jerid. lihtsat öömaja, müüakse suveniire ja piparmünditeed. Lõuna-Tuneesia üks suuremaid ja paremini säilinud ksar’e on neljakorruseline ja enam kui 300 ghorfa’ga Ouled Soltane, kus elatakse ka praegu. Üks kaunimaid on aga ksar Ghilane samanimelises oaasis (ka seal saab ööbida, kuid sellest hiljem). Haddada asub samanimelise küla keskel, on kenasti restaureeritud ja nüüd asub sealgi lihtsa sisustusega hotell. Ksour’id on väga eksootiline, kuigi pisut askeetlik ööbimispaik, mis tasuks siiski rännumehel ära proovida.

Kui kord juba siinkandis ollakse, käige kindlasti ära ka ühes suuremas ja ehedamas berberi külas Cheninnis. See mäenõlvale naaldunud savimajadega küla on tuntud oma kauni käsitöö poolest, ja tõeliselt uhked on siin kootavad berberi pulmavaibad. Need pole odavad, kuid on vapustavad oma mustripeenuse ja imeliste värvide poolest (roosal või punasel põhjal peen valge koekiri). Olgu öeldud, et neid kootakse pahemalt poolt, nii et kuduja peab teadma kogu mustrikirja peast!

on need märksa väiksemad. Järvede eri värvi, otsekui jääkirmet meenutav pealiskiht on mineraalse päritoluga haliit, mida tuntakse ka kui kivisoola. Keemilise koostise poolest on see puhas NaCl, millest pärast töötlemist saab tavaline lauasool. Puhas haliit on läbipaistev ja värvitu, kuid kõrbepinnases leiduvate rohkete lisandite tõttu võib see varieeruda roosakaspunase, kollase, beeži, pruuni või sinakasroheliseni. Kogu seda vahvat värvidemängu on lumivalge kobrutava kristallidega ääristatud Chott El-Jaridil näha. Siin on ka ideaalne koht, kus näha kõrbemiraaže. Aastasadu tagasi liikusid üle soolajärvede orjakaravanid, et viia Tozeurist orje Kebili orjaturule.

Nii nagu oaasilinn Douz on ka Tozeur tänu rikkalikule põhjaveele ja rohketele arteesiakaevudele olnud kõrbekaravanidele äärmiselt oluline peatuspaik. Linna südameks on tänini lopsakas palmidega oaas ning Tozeur on samuti väga kuulus oma datlite poolest, mida kasvatatakse kokku enam kui 1000 hektaril. 19. sajandini oli Tozeur eurooplaste jaoks armastatud sihtkoht Aafrikas ning sellest nostalgiast on sündinud 1984. aastal Eurovisioonil Itaaliat esindanud laul «I treni di Tozeur» («Tozeuri rong»).

Tozeuri peetakse üheks Lõuna-Tuneesia ilusamaks oaasilinnaks ja hellitusnime Tuneesia Hollywood on ta auga ära teeninud – see on kõige filmitum paik kogu Tuneesias! Tozeur on tuntud vaid sellele linnale ainuomase, kollastest tellistest kõikvõimalikesse reljeefsetesse mustritesse laotud arhitektuuri poolest ning selleks, et aru saada, miks just siin kõige rohkem filme on tehtud, tuleb ette võtta jalutuskäik 14. sajandil rajatud vanalinna Ouled el Hwadefi kitsastele tänavatele. Need, kes otsivad veel midagi erilist, tõtaku tähtede süttides Jeridi linnaossa, kus asuvad Belvedere’i kaljud (Belvedere Rocks), kust avaneb tuledes linnale võrratu vaade. Teie ümber olevatesse punastesse kaljudesse on tahutud hiiglaslikud skulptuurid: tiibu sirutav kotkas ja Tuneesia kõige kuulsama poeedi, praeguse riigihümni sõnade autori AboulQacem Echebbi hiigelbareljeef. Tozeuri, olgu lisatud, peetakse siin elanud mitmete Tuneesias tuntud kirjanike ja luuletajate auks ka poeetide linnaks. Tozeurist võiks edasi liikuda järgmisse oaasilinna Naftasse. Chott El-Jeridi idakaldal asuv Nafta on Tuneesia sufismi häll ning Kairouani järel tähtsuselt teine püha linn. Sufi vennaskonna vaimseks keskuseks kujunes omapärase atmosfääriga Nafta juba 16. sajandil. Linna keskel asub 13. sajandil Maroko päritolu müstiku, siinse esimese sufide vennaskonna asutaja ja Naftast islamimaailma ühe olulisema vaimse keskuse looja Sidi Bou Ali mausoleum (siia

Otsejoones Douzi!

Suure Idaergi piiril asuv väikelinn Douz kannab uhkusega nime Kõrbeväravad – oaasilinna viimaste müüride tagant algabki lõputu Sahara… Douz on olnud juba muistsetel aegadel kõrbekaravanidele tähtis peatuspaik ning nii nagu aastasadu tagasi, lõpevad nüüdki kõik teed Douzis, siit edasi saab minna vaid kaameliga. Seega on Douz ideaalne koht kõrbeseikluse alustamiseks, sest kohalikud turismiettevõtjad pakuvad kõikvõimalikke seiklus- ja elamusretki nii kaamelitel, ATVdel, mootorratastel või kui soovite, kasvõi paraplaaniga! See on muide üsna populaarne, sest heade kaameratega varustatud hulljulgeid jagub! Kõrberetki on erineva pikkusega: alates paaritunnisest päikeseloojanguretkest, kuni mitu nädalat kestva matkani. Pikemate retkede ajal ööbitakse otse kõrbesse üles pandud beduiinitelkides või võetakse sihikule mõni kõrbeoaas. Kui vähegi võimalust, ärge narritage end kord juba nii kaugele tulnuna mingi kilomeetrise kõlkumisega päikeseloojangule vastu jalutades, vaid pange vaim valmis ikka tõsiseks kõrbematkaks! Koos ööbimisega kõrbes või oaasis õhtuse lõkketule ääres saate väga erilise elamuse osaliseks. Douzis tõmbavad hinge ka kuulsatel kõrberallidel kihutajad ning kord aastas (detsembris) toob Sahara festival ja datlifestival (novembris) tuhandetele kõrbematkajatele lisaks kümneid tuhandeid huvilisi nii Tuneesiast kui kogu maailmast. Kõrbefestivalid on samuti elamus omaette ja vähe on tõsiselt võetavaid muusikainimesi, kes neist festivalidest midagi kuulnud pole. Ööpäev läbi kõlab muusika, esinevad bändid, tantsitakse, tehakse teatrit, esitatakse rahvalikke rituaale, toimuvad kaamelite, hobuste ja jahikoerte võiduajamised – mida kõike siin ei näe!

32

Tozeur – Tuneesia Hollywood Liikudes edasi Tozeuri ehk Tuneesia Hollywoodi, nagu seda linna tänu siin filmitud arvukatele filmidele kutsutakse, tuleb esmalt ületada Aafrika suurim soolajärv Chott El-Jarid. Kaugele paremale jääb väiksem sopistus Chott El Fejaj, mille kitsas looduslik koridor viib peaaegu välja Gabesi lahte. Tozeurist veidi eemal asub kolmaski soolajärv Chott Gharsa. Soolatasandikud või soolaveelised märgalad on Saharale väga iseloomulikud ja need tekivad sademete või maa-alustest lätetest tulvava vee kokkuvalgumisel nõgudesse (šotil puudub otseühendus vee algallikaga). Soolajärvede piirid on turistikaardil märgitud nende maksimaalse täitumuse järgi, kuid tegelikkuses

Tuareegid chokri ja Fathi on Douzi suveniiripoes laulu lahti löönud.

lubatakse ainult moslemeid). Nafta on samuti kuulus oma kvaliteetsete datlite poolest ning igal aastal novembris/ detsembris peetakse siin suurt datlifestivali. Naftast on hea ette võtta teekond imekaunitesse kõrbeoaasidesse: Chebikasse, Tamerzasse ja Midèsi.

Juudi sünagoog Djerbal.

Niisiis, oaasidesse…

Tuneesia vanasõna ütleb, et kõrbe valitseja on vihm ning vesi on hinnalisem kui nafta. Öeldakse sedagi, et kõrbes ellujäämiseks on vaja oaasi ja oaasis ellujäämiseks datlipuud. Vähenõudlikud datlipalmid annavad magusaid ja toitvaid vilju ning nende kaitsvas varjus saab kasvatada ka teisi puu- ja aedvilju ning tubakat. Datlipalmide juured on suutelised tungima sügavamale kui ühelgi teisel puul, jõudes välja kuni põhjaveeni ning on tänu sellele suutelised kasvama kõrbes, kus ükski teine puu ellu ei jää. Tozeuris asub väga huvitava ekspositsiooniga datlipalmidele pühendatud muuseumaed Eden. Selles väga moodsas keskuses saab põhjaliku ülevaate kõigest, mis datlipalmidega seondub. Datlipalm on ka üks Tuneesia sümboleist ning mõjutanud aastatuhandete jooksul märkimisväärselt tema arengut. Datlite kogutoodangu poolest on Tuneesia praegu Iraani ja Pakistani järel maailmas kolmandal kohal. Üks datlipuu annab aastas keskeltläbi 200 kilo saaki. Datlipalm on lisaks sellele väga polüfunktsionaalne puu ning selle saab viimse kui rao ja rootsuni ära kasutada. Maitsvad viljad on muidugi kõige olulisemad, kuid viljakobarate rootsudest saab teha luudasid ning lehti kasutatakse vaiadena liiva sisse tagudes liivatõketena maanteede ääres ja kariloomadele aedikute tegemiseks. Puidust tehakse mööblit, ehitusmaterjali, koorekiust punutakse kõikvõimalikke tarbeesemeid. Lisaks datlitele, või õigemini tänu nende varjuandvale kaitsele, saab oaasides kasvatada tsitruselisi, oliivi-, viigi- ja granaatõunapuid.

Kõrbeoaasid on tekkinud kolmel viisil: looduslike allikate, põhjaveevarude olemasolu või inimeste loodud kaevude ümber. Suuremad oaasid on pisitasa kasvanud rohelisteks linnadeks, mõned jäänud küladeks ning kolmandaist, kõige ilusamatest on saanud loodusturismi sihtkohad ja kohalikud on sealt ajapikku lahkunud.

Sellised on näiteks Chebika, Tamerza (käibel ka nimeversioon Tameghza) ja Midès. Kõik need asuvad Alžeeria piiri lähistel ning olid veel kuni 19. sajandini eluliselt tähtsad Aafrika lääne- ja idarannikut ühendavat karavaniteed pidi liikujatele. Looduslikult kõige imetlusväärsem ja suurem on Tozeurist 60 km kaugusele jääv Chebika. Iidne berberite küla on kui kleebitud kaljuservale, läbiuuristatuna kitsast tänavatevõrgustikust. Endise turuplatsi juurest, kus on nüüdki suveniirimüüjate letid ja kohvikud, avaneb ülivõimas panoraam suursugusele kõrbelisele mägimaastikule. Kitsaid kaljulõhesid kulgevat teerada pidi allapoole liikudes jõuab rändur aga imeni – maa-alustest jõgedest toituva lasuursinise allika juurde, mis mööda kiviseid astanguid orupõhja voolab. Kunagi kasvatati siingi granaatõunu, banaane, aprikoose, tsitruselisi, oliive ja tubakat ning lapsed suplesid allikajärves… Kosutava ja veerikka kosega Tamerza on oaasidest suurim ning sel on ainsana regulaarne bussiühendus Tozeuriga (65 km).

Kuigi oaasi tõelist suurust veevarude kokkukuivamise tõttu enam imetleda ei saa, tasub minna teetammile või tõusta piki mäekülge üles Tamerza Palace’i hotelli suunas. Kui tähelepanelikult vaadata, siis näete enda ees hiiglaslikku, kõrgete kallastega kuivanud jõesängi (wadi) ja selle kaldal ehedat berberite küla Vana Tamerza.

Seal tasuks ära käia nii terviklikult säilinud muistse linna enese kui ka võimaluse pärast näha marabuttide mausoleume. Kuulsaim neist on Sidi Tuati mausoleum, kus on nii pühamehe haud kui ka ruumid palveränduritele.

Jõgi, mis kogu piirkonda kunagi veega varustas, sai alguse Uus-Tamerzas asuvast kosest. Nüüd on seal koha sisse võtnud suveniiride ja kauni käsitööga kaubitsejad (see on piirkonna suurim käsitööturg) ja kohvikuis pakutakse kehakosutust. Tamerzas asuvaid hotelle peetakse õigustatult kõige vapustavamate vaadetega hotellideks kogu Lõuna-Tuneesias. Selle lummava maastiku tegi kuulsaks Anthony Mighella film «Inglise patsient», mida muu hulgas ka siin filmiti. Kolmas kuristikuoaas Midès on väikseim, kuid äärmiselt kaunis oma kurviliste mitmevärviliste liivakiviseintega. Selle kõrged kaljuseinad loovad võrratuid ruumi- ja värvimänge. Midèsis on filmitud eelmainitud filmi stseen, milles peategelase lennuk alla kukub.

Hoopis teistlaadi on Douzi lähistel asuvad turistidele kõrbes öömaja pakkuvad oaasid Méhari Zaafrane, Ghilane ja El-Faouri. Sinna tasub jääda paariks ööks või alustada sealt oma tõelist kõrbematka. Kõigis eelnimetatud oaasides on väga korralikud ööbimis-, toitlustus- ja hügieenivõimalused (linad, käterätikud, veega tualetid, dušid), stiilsed väikemajad või korralikud beduiinitelgid. Zaafrenes on suplemiseks välibassein, Ghilanes saab ujuda termaaljärves. Kohalikes restoranides-kohvikutes-baarides saab nautida maitsvat toitu ja külma õlut ning suurepäraseid Tuneesia veine.

Autor tänab koostöö eest Tuneesia Turismiameti Varssavi esindust.

Kõrbeoaasides asuvad erilised öömajad

Hotel Tamerza Palace & Spa**** Tamerza ooasis. www.tamerza-palace.com Kämping Méhari Zaafrane (Douz). www.goldenyasmin.com • Hotell Ksar Ghilane***. www.ksar-ghilane.com • •

Tuneesia Etnograafiamuuseum.

Seiklusi ja elamusi:

Elamus- ja seiklusmatku kaamelitel, džiipidel ja ATVdel kõrbesse ja oaasidesse koos ööbimise ja toitlustamisega pakub Caravane Station Zaafrane. http://caravane-station-zaafrane.net/ • Ägedaid ühe- ja mitmepäevaseid matku koos ööbimise ja toitlustamisega ATVdel ja mootorratastel Saharasse ja oaasidesse pakub ka Quad Adventure Douz. www.aventuresquad12.com • Lézard Rouge. Üliromantiline ringsõit ajaloolise luksusrongiga läbi maalilise kõrbemaastiku. www.lezard-rouge.com/excursions-tozeur.html • Eden Palm Oasis de Tozeur. www.eden-palm.com • Parc Djerba Explore. Turistidele mõeldud kompleks, kus saab nautida kultuuri, meelt lahutada ja teha tutvust krokodillidega – paik kogu perele.

• Maa-alune mošee Jama el-Baldawi (Djerbal, Aijmi lähistel).

• Tuneesia Etnograafiamuuseum, Guellelas (Djerbal). Suurepärane ülevaade Tuneesia rahvakultuurist, traditsioonidest ja käsitööst.

• Ras Remeli poolsaar ja Flamingode saar Djerbal. Saarel talvituvad roosad flamingod. Paljud hotellid korraldavad siia piknikuga väljasõite.

• «Star Warsi» võttepaigad: troglodüütide maa-aluses külas Matmatas ja kõrbes Onk Ejmelis.

•

Butiikhotell Dar Bibine Djerbal.

Muusika mängimise kunst Tekst: Kuldar Kullasepp, foto Corbis/Scanpix

L

õuna-Aafrika Vabariigis tahab iga noor saada DJks või muusikuks. Keerulise ajalooga riigis on muusika üks võimalusi olla loov ning tuua rõõmu endale ja teistele. Seda hinnatakse südame ja rahakotiga – Lõuna-Aafrikas on kohalikud tihti ka ise DJd-superstaarid, kelle loodud muusika müüb rohkem kui Madonna või Coldplay. See on kui värske puhang ajal, mil DJ kui tõelise artisti roll meelelahutustööstuses on viimastel aastatel kõikuma löönud ja devalveerunud.

Lääne ühiskonnas on DJ olnud popkultuuri lahutamatu osa. Seda vähemalt aastast 1935, kui raadiosaatejuht Martin Blocki hakati kutsuma terminiga DJ ehk disc jockey.

Teda peetakse esimeseks raadio superstaariks. Pikka aega ei kirjutanud raadiojaamade programmijuhid ette lugude nimekirju, mida mängida. DJd suunasid seda, mis on populaarne ja millised põrandaalused bändid tõusevad komeetidena taevasse. DJde muusikavalik ja esitlusviis muutsid nad tegijateks, keda järgiti.

Raadiost jõudsid DJd tantsusaalidesse. Värvikas briti raadio- ja teletegelane Jimmy Savile pidas end esimeseks tõeliseks DJks, sest mängis 1940ndatel džässmuusikat kahelt plaadimängijalt. Ikka selleks, et muusika hetkekski ei katkeks.

Samal ajal Pariisis. Uksed avas Le Whisky à Go-Go nimeline diskoteek – maailma esimene ööklubi, kus keskmes ei olnud laval esinevad live-bändid, vaid plaatidelt kõlav muusika.

Järgmine suurem «plahvatus» toimus 70ndatel koos diskoajastuga. Kuid sellest vast veelgi rohkem mõjutas DJde kui artistide arengut hiphopi sünd. Tegelased nagu DJ Kool Herc ja Grand Wizard Theodore panid aluse turntablism’ile. Selle keerulise sõna taga peitub idee manipuleerida mängitavat muusikat tasemeni, mil seda võib pidada juba uueks loominguks. See ei olnud enam lihtsalt kahe loo kokku segamine ehk miksimine. 70ndatest võib öelda, et DJdest oli saanud tõelised artistid, kes esitasid salvestatud muusikat uuel ja enneolematul moel, pakkudes sisuliselt uut loomingut.

Lisaks muusikavalikule hakkasid üha suuremat rolli mängima tehnilised oskused ja lai silmaring.

70ndatest said 80ndad, sündisid muusikastiilid nagu house ja tekno. USA linnad Detroit, Chicago ja New York olid saanud viljakaks subkultuuride kasvulavaks – subkultuurid, mis on mõjutanud praeguse klubimuusika olemust põhimõtteliselt. Live-ansamblite asemel kasutati tantsu- ja klubimuusika tegemiseks üha rohkem süntesaatoreid, rütmimasinaid ja muud tehnikat.

DJdest rääkides ei saa mööda klubidest, millest paljud on oma kordumatu jälje jätnud. 1977. aastal avati New Yorgi südames klubi nimega Paradise Garage, millest sai eeskuju enamikule tänapäeva klubidele. Klubi keskmeks oli DJ, kelle pakutav muusika oli ainuke meelelahutus. Helisüsteemi peeti tollal parimaks võimalikuks ja seda pääsesid nautima vaid need, kes suletud klubisse kuulusid. Paradise Garage’is ei müüdud alkoholi ja peategelaseks oli mees nimega Larry Levan. Tema eklektiline muusikavalik tegi tast legendi juba eluajal, mis tõestas ilmekalt, et DJ

36

on muusikatööstuse võtmefiguur, kelle valikust käib läbi meeletu hulk tuntud ja tundmatut muusikat, mida ta seob viisil, mis on vaid temale omane. Paradise Garage tõestas samuti ilmekalt, et tantsumuusika ei pea olema monotoonne ja ühest žanrist.

Endises parkimismajas kõlasid korraga nii disko, funk, rokk kui kõik muu, mis tantsitav.

Et seda kõike korraga esitada, peab olema artist, plaadi mängima panemine pole enam kaugeltki piisav.

80ndad ja 90ndad on tehnoloogia arengus olnud pöördelised ning avaldanud põhimõttelist mõju ka muusikamaailmas. Kui Technicsi toodetud vinüülplaadimängijad SL-1200 sarjast olid DJde põhiline töövahend alates 70ndate lõpust, siis 90ndate kiired arengud ja CD-plaatide massiline pealetung muutsid ka seda, kuidas DJd muusikat mängivad. Pioneer tuli 1994. aasta lõpul välja esimese DJdele mõeldud CDmängijaga, mis võimaldas muuta loo tempot. Kuid veel pikaks ajaks jäid DJd truuks vinüülplaatidele, sest võrreldes CD-plaatidega oli vinüülplaadimängijatega rohkem n-ö trikitamise võimalusi. Vana hea mehaanika, mis muud!

Läbimurre tuli vahetult enne sajandivahetust, kui tehnoloogia oli arenenud niikaugele, et DJ sai muusikat mängides kasutada enneolematuid võimalusi – reaalajas lisatavad eriefektid, CDde puhul sai panna lugude fragmente kordama. 2001. aastal tuli Pioneer välja CDJ-1000ga – tollal hirmkalli mängijaga, mille puhul võis rääkida esimest korda, et selle kasutamiskogemus on võrreldav vinüülplaadilt muusika mängimisega.

See oligi hetk, kui paljud n-ö tõelised DJd vaatasid põlgusega noori, kes justkui kõik hakkasid äkki DJdeks. Küsimus polnud mitte selles, et kasutati CDsid, vaid… Internet oli tegemas võidukäiku ja muusikapiraatlus hakkas vohama. Igaüks võis internetist varastada muusikapala, kirjutada selle CD-le ja astuda klubis plaadimängijate taha nagu õige mees kunagi. Muusika muutus odavamaks ja seda sai endale hankida aina suuremas koguses. Arusaam DJst kui artistist hakkas kiire hooga kaduma. Varsti võis näha isegi «DJsid», kes arvutist lihtsalt muusikat mängisid. Raha küsisid sellised tegelased palju vähem…

DJde roll meelelahutustööstuses on ilmselt jäädavalt muutunud. Üha raskem on üllatada tõeliselt unikaalse ja raskesti kättesaadava muusikaga, sest internet on avanud maailma kõigile. Muusika enneolematu rohkus on aga viinud selle kvaliteedi alla ja tantsumuusikaportaalid on täis äärmiselt kaheldava väärtusega muusikat.

Areng tähendab aga seda, et sellega tuleb kaasas käia. Tehnoloogia ei muuda miksimist tehniliselt mitte ainult lihtsamaks, vaid avab ka uusi võimalusi loominguks.

DJde peamiseks tööriistaks on saamas arvuti ja tarkvara, mis loob uusi võimalusi muusika taasesitamiseks. Järelikult tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja asuda pingutama tõestamaks, et DJd on artistid. Järgmine suurem revolutsioon peitub tõenäoliselt puutetundlike seadmete jõudmises sellessegi valdkonda. Veebruari lõpul esitleski valdkonna üks juhtivaid DJ-tarkvara tootjaid Native Instruments iPadile loodud professionaalset DJ-tarkvara. Tulevik on käes.

Hõrk suutäis Türgi köögist Tekst Riina Luik Fotod Mihkel Maripuu

T

ürgi köögikunst on maailmas üks rikkalikumaid ning see kuulub koos Prantsuse ja Hiina köögiga kolme maailma tähtsaima kulinaarse traditsiooni hulka. Türgi kokakunst on ülimalt mitmekesine nii oma toorainevaliku, maitsete, värvikuse kui ka vürtsikuse poolest. Viis sajandit püsinud võimsa Osmani impeeriumi koosseisu kuulus palju erineva kultuuritausta ja köögitraditsiooniga rahvaid ning on loomulik, et kõik need andsid oma suurema või väiksema panuse Türgi kokakunsti ja köögikultuuri kujunemisse. Ottomane iseloomustas positiivse joonena nende tohutu huvi kõige uue ja senitundmatu vastu ning seepärast said ka sultanipalee saadikud koguda uutelt vallutatud aladelt muu hulgas väärtuslikke köögikunsti saladusi.

Nii jõudsid Topkapi palee hiigelköökidesse, said seal türgipärase varjundi ja erilise peenuse Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika toidukultuuri parimad palad. Õukonnast levisid retseptid ajapikku üle kogu Türgi. Selle väärika ajaloolise kultuuripärandi kõrval on teiseks Türgi köögi olulisemaks mõjutajaks olnud riigi õnnistatud geograafiline asend, suurepärane kliima, pikk rannajoon ja viljakas pinnas. Kõik see kokku tagabki toidukultuuri alustala – toorainete tohutu mitmekesisuse ja värskete toiduainete aastaringse olemasolu. Türgi köögis on esindatud kogu kokakunsti rikkus, alates salatitest ja sadadest supiretseptidest, loendamatust hulgast liha-, kala- ja mereanniroogadest, juustudest, jogurtitest, köögivilja- ja riisitoitudest, jahutoodetest ja küpsetistest, lõpetades eriti hõrkude dessertidega. Türgi kööki iseloomustab aga ka ülim leidlikkus ühe ja sama toiduaine eri moel valmistamiseks ning on täiesti tavaline, et ühe algkomponendi jaoks on mitukümmend täiesti erinevat retsepti.

Köfte ehk hakklihakotlet on üks Osmani köögi tuntumaid roogi ning selle valmistamise ajalugu ulatub 14.-15. sajandisse. Köftede puhul on kõige tähtsamad nende koostisosad, eelkõige kvaliteetne liha ja värsked ürdid. Kohvikrestorani Faruk Güllüoĝlu Istanbuli peakokk Ahmet Tiryaki ütleb, et mingil juhul ei tohi puududa lambarasv, mis annab köftedele eriomase maitse. Kuna seda kulub korraga vähe, soovitab ta olla nutikas ja suurema koguse lambaliha puhul rasv kohe eraldada ning see väikeste portsjonite kaupa köftede tarbeks eraldi pakendada. Eelroana pakutakse Türgis üldjuhul meze’t ehk väikesi isutekitavaid hõrke suupisteid ning nende valik ei sõltu pearoast. Samuti võib eelroana süüa salateid, kuid lihtsamad salatid (sh Esme salat, mille retsepti siin pakume) kuuluvad pearoa juurde ja süüakse koos sellega.

38

Esme salat

Võta sööjate arvule vastav kogus värskeid tomateid, kurki, mugulsibulat. Paar lusikat tomati-paprikapastat, 0,5–1 tl värske sidruni mahla, soola, õli, äädikat, värsket peterselli.

Valmistusviis: Pane toiduained kannmikserisse ja purusta (mitte väga peeneks). Kalla segu sõelale, et liigne mahl ära nõrguks. Sega sellele eelnevalt võrdses osas paprika- ja tomatipastat (kui soovid krehvtisemat maitset, lisa paprikapastat rohkem). Seejärel lisa maitse järgi sidrunimahl, sool, äädikas, 100 ml toiduõli ja hakitud petersell. Lase paar tundi kokkusegatult külmas seista.

Köfted ehk hakklihakotletid

Võta: 0,5 kg veisehakkliha (aja eelnevalt kaks korda läbi hakklihamasina) 70–80 g lambarasva (aja samuti läbi hakklihamasina) 250 g riivitud või hästi peeneks hakitud mugulsibulat 150 g riivsaia 50 g riivjuustu Soola, purustatud musta pipart, tšillipipart, värsket või kuivatatud tüümiani ja basiilikut, näpuotsatäis köömneid, väike kimp hakitud peterselli.

Valmistusviis: Sega kõik eespool nimetatud toiduained kaussi kokku (ära unusta lambarasva, mis annabki köftedele eriomase maitse!) ja klopi tainamass kätega korralikult läbi. Pane paariks tunniks toidukile alla külma seisma. Võta pihku mahtuv lihamassi kogus ja suru see korduvate liigutustega peos piklikuks rullikeseks. Enne pannile panemist peab õli sellel olema kuum. Küpseta kotletti mõlemalt poolt soovikohase küpsusastmeni.

Afiyet olsun!

Artiklis on kasutatud allikana raamatuid «Türgi köök» ja «Timeless tastes: Turkish culinary culture».

Autor tänab koostöö eest kohvikrestorani Faruk Güllüoĝlu Istanbuli peakokka Ahmet Tiryakit.