Peegel veebruar 2009

trend ja elustiil

nr 1 • veebruar 2009

Suvel valin äriklassi!

ContiSportContact 3

ContiSportContact 2

Continental grupi rehvide hulgimüük Veerenni 54 · 11313 Tallinn · tel 601 4680 www.conti.ee · saksarehvid@conti.ee

ContiPremiumContact 2

ContiEcoContact 3

Stiili, mitte bling-blingi!

Ü

le-eelmise Peegli moeseerias ilutsesid eesti disainerite rõivad, ehted, aksessuaarid.

Stilist Lilli Jahilo oli teinud valiku imeilusast käsitööst, mis nägi nii peen välja, et poleks osanud arvatagi, et meie vanalinna putiigid sellist varandust peidavad. Kõik veel puha noorte kunstnike käsitöö. Üks kaelakee äratas erilist tählepanu. On see kleidi osa või ikka eraldi ehe, tekkis küsimus. Tegemist oli muidugi äärmiselt šiki tekstiilist kaelaehtega, autoriks Pariisi moemajades haute couture ehteid disainiv Piret Kartus.

Värskest Peeglist saategi lugeda Lilli Jahilo intervjuud Piret Kartusega (lk 20), kes ühel hetkel otsustas, et kui ta tahab midagi erilist teha ja maailmas läbi lüüa, peab ta Eestist lahkuma.

Nii võttiski ta jalge alla tee Euroopa mainekamasse kunstikõrgkooli La Cambre’sse Belgias, rääkimata ise sõnagi prantsuse keelt ning seda ajal, mil Eesti polnud isegi Euroopa Liidu liige. Aga kui midagi väga tahta… Piret on nüüd hinnatud ja omanäoline ehtekunstnik, kelle loomingu põhja moodustavad esteetika ja väga konkreetsed materjalid 1920. ja 1960. aastatest. Kuigi Eestisse jõuavad vaid praktilisemad ehted Pireti kollektsioonist, tundub, et üha enam hakatakse ka siin hindama materjali päritolu, stiili ja fantaasiaehteid, mis n-ö panevad riidesse. Kuigi visa on meil kaduma suhtumine maksta võltskivikeste eest originaali hinda, peaasi, et särab ja sätendab!

Kui eksootilistesse paikadesse reisimine ei pruugi kõigile olla kättesaadav, siis tasub vähemalt kultuurihuvist lugeda eestlanna Laura Alvini põhjalikku lugu elust Argentinas (lk 16).

Laura kolis nelja aasta eest Argentinasse ja õpib Buenos Airese ülikoolis. Argentina loodus varieerub liustikest vihmametsadeni ja Buenos Aires on kui riik riigis oma multikultuurilise elanikkonnaga. Nii tango kui paljud kombed on tegelikult immigrantide sisse toodud, mitte algupärased. Juhiseid Argentinast ja Buenos Airesest maksimumi nautimiseks ning palju põnevaid fakte on garanteeritud!

Vaadates vene filme paneb ikka imestama küll, kuidas nad seal endale puhast viina sisse kallavad nagu vett, või ka meie põhajnaabritest turiste, kes kohvrite kaupa odavat vodkat omale koju kannavad. Ja ega eestlasedki neile joomise poolest palju alla jää. Aga sommeljee Kristjan Markii teeb väga lihtsalt selgeks viina kvaliteedi ja joomise põhimõtted (lk 26).

Huvitav oli vähemalt minu jaoks fakt, et liiga külmalt serveeritud jook on mõeldud vaid selle halva maitse peitmiseks. Nii korralikku valget veini kui valget viina juuakse väga konkreetse temperatuuri juures. Hea viin on aromaatne, maitsev ja kindlasti peaks see käima kokku veidi rasvasemate toitudega, sest siis ei hakka peal valus ja viin omakorda aitab rammusal söögil paremini seedida, õpetab sommeljee. Ehedaim viinakokteil pidavat olema Vodka Martini ja klassikud loomulikult Bloody Mary ning Cosmopolitan.

Peale nende asjalike lugude on Peeglil ka tore persoon, imeline moeseeria ja vahva lugu Lamborghini tootmisloost!

Linda Raska Peegli toimetaja

Sisukord

Persoon 6 Hannaliisa Uusma

Mood 10 Kevad hiilib juurde taevalikes toonides…

Reis 16 Argentina imed Buenos Airesest vihmametsadeni

Disain 20 Andekas Eesti ehtekunstnik Pariisi moemajas

Auto 24 Olen parem kui Ferrari!

Jook 26 Kuidas nauditakse viina?

||

Väljaandja: AS Postimees

||

Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Linda Raska, e-post peegel@postimees.ee, tel 666 2578 || Reklaam: Villu Tammer, e-post villu.tammer@postimees.ee, tel 666 2173 || Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Fotod: Corbis/Scanpix/tootjad ||

||

Hannaliisa liigub südamerahu rütmis I-Podist kuulab ta hetkel Discophoniat. Aega kulutab vabatahtlikult muusikale ja magistriõpingutele. Eeskujud on ema, isa, vend, sõber Ints, Lennart Meri, Marie Under, Juhan Viiding, Arvo Pärt.

Tekst: Linda Raska Fotod: Marina Puškar, Sille Annuk

H

annaliisa Uusmaga (22) on ääretult raske kohtumist kokku leppida, sest tema tihedas päevaplaanis, kuhu mahuvad kool, muusika ja muud meeldivad tegevused, võib leida vaid tunniajaseid auke. Lõpuks saab midagi kokku kombineeritud ja jutt ilusti kirja.

Tean, et Hannaliisa jagab end kodulinna Tartu, Tallinna Ülikooli ja veel saja muu koha vahel. Tema aga teatab rõõmsalt, et aega on nii puhkamiseks kui tööks. «Ajaröövlid minu aega praegu drastiliselt ei varastagi. Pigem kulutan seda vabatahtlikult ja rahulikult näiteks muusikale, magistriõpingutele ja muule meeldivale ja vähem meeldivale. Graafik on mõõdukas ja mõnus.»

Kui HU?-d peeti eelmise aasta parimaks projektiks, geniaalsemaks uustulnukaks, siis Hannaliisa jaoks on muusika hobi. Samas ei saaks ta ka ilma selleta elada. Teda innustavad head lood ja bändi mõnus muusikaline koostoimimine, mida võikski HU? tähelennu võtmeks pidada. «Meie tööprotsess on eklektiline,» kirjeldab Hannaliisa.

Kuidas on aga lood uue plaadi materjaliga? «Uut kraami juba on,» kinnitab ta ja lisab, et vekslit plaadi ilmumise täpse kuupäevaga ilmselgelt välja käia veel ei saa, aga siiski julgeb ta lubada, et see tuleb! Kui võrrelda HU? uut kraami esimese albumiga, ei oska Hannaliisa suuri erinevusi nimetada, vaid ütleb, et raamid jäävad paika, aga sisemist mänguruumi on küll ja veel ning seda eelist nad ka kasutavad.

HU? stiililisele visuaalile on viimasel ajal kõvasti tuge andnud ka bändiliikme Leslie (Laasner – toim) kaasa Inga.

Kes teeb, see jõuab! Ühes oma esimestes intervjuudes pärast singlite «Absoluutselt» ja «Depressiivsed Eesti väikelinnad» välja tulemist vastas Hannaliisa ajakirjaniku küsimusele, miks ta

Hannaliisa debüteeris DJ-na Tartus mööblikaubamaja avamisel

hoopis sotsioloogiat ja mitte muusikat õppima ei läinud, et milleks õppida seda, mida juba oskan. Eelmisel kevadel kaitses ta edukalt bakalaureusetöö teemal «Noored popmuusikud Eestis.» Kuidas ikkagi on võimalik kahte asja nii innustunult ja hästi teha nagu Hannaliisal õnnestub muusikategemine ja sotsioloogia magistriõpingud (Peegli fotograafile jääb Hannaliisa tabamiseks vaid tunnine paus, mis jääb loengute vahele). Seda ta ise öelda ei oska. Nagu ei tea Hannaliisa veel seda, kas pärast kraadi kättesaamist hakkab ta sotsioloogina tööd otsima.

7

Ühes on ta aga kindel: «Kavatsen veel siin ja seal natuke õppida ja paralleelselt muusikat teha. Need kaks tegevust toimivad paralleelselt innustavalt. Poleks üht, oleks ka teine kiduram. Kindlasti tahaksin tulevikus kvalitatiivse sotsioloogia vallas tegevust leida. Tegelikult teen seda juba praegu.» Hannaliisa ütleb, et veel on vara midagi täpsemalt selgitada, aga vihjab, et see on seotud tema magistritööga.

Kui Eesti Hannaliisale kitsaks peaks jääma, ei välista ta võimalust minna mujale õppima-töötama. «Arvan, et maailmas ringi vaadata on väärt idee. Tundub, et koju tagasi tulla aga veel parem. Võib-olla muutub see arvamus ajaga. Mul pole veel otseselt välismaist töö- ega elamiskogemust, aga kindlasti plaanin seda omal käel järele proovida.»

Tavaline tüdruk Lapsena oli Hannaliisa nagu lapsed ikka, ei olnud eriline pailaps ega ka paharetkoll. «Eks ma olin tõenäoliselt segu neist kahest. Keskmisest põhjamaa lapsest ehk siiski pisut kangekaelsem ja temperamentsem,» arvab ta. Hannaliisal oli rahulik kodu ja tore perekond. Seda hindabki ta peale südamerahu kõige kõrgemalt. Ja ega naisteajakirjad, poodlemine ja söögitegeminegi Hannaliisast kauge kaarega mööda pole läinud. «Arvan, et aeg-ajalt olen üsna edev inimene,» kinnitab ta.

Esinemiste pärast on ikka vaja nii moodi kui poodi. Enda hea enesetunde ja välimuse nimel tuleb vahel ette ka dieedi- ja trennirežiimi jälgimist. «Läksin Tallinna Ülikooli võimlemistundidesse. Saan selle eest isegi kaks ainepunkti. Miks mitte?!

Terves kehas terve vaim,» rõõmustab Hannaliisa.

Oma toidutegemise nippide ja retseptide osas jääb Hannaliisa saladuslikuks, aga süüa meeldib talle teha küll. «Tundub, et suguvõsa naiste maitsva söögi valmistamise geen on ka mulle pärandatud,» tunneb ta siiralt uhkust.

Puhkehetked mööduvad enamasti hea muusika, raamatu, filmi ja heade inimeste seltsis. Üldiselt jõuab ta teatrisse, kinno, muusikalisi elamusi nautima korra nädalas.

Viimasena on meeles näiteks kinoelamus, Woody Alleni film «Vicky Christina Barcelona». Varsti läheb Hannaliisa ka ettenägelikult oma energiapatareisid natukene kaugemale laadima.

Oma seisukohtade avaldamises üldise eluolu kohalt jääb Hannaliisa tagasihoidlikuks.

Sotsioloogina võiks ta ju midagi tabavat ehk öelda… «Ei, ma ei taha kindlasti veel siinse eluolu kohta sotsioloogilist hinnangut anda. Pigem harjutan sellist diskussiooni sõprade või sugulastega kodus diivanil. Ebapädevaid kritiseerijaid on ju niigi rohkelt.» Ka ei pea ta end eriliseks arvamusliidriks või mõjutajaks, kuigi meenub, kuidas kunagi ammu mõnele sõbrannale Kraftwerki «Pocket Calculatori» kuulamise kohustuslikuks tegi. Hannaliisa enda mõjutajaid jagub seinast seina. «Lasteaia lauluõpetajast Nietzscheni välja. Iga päev ilmub mõni kuskilt seletamatust kohast juurde.» Tundub, et Hannaliisa lihtsalt haarab kõike ja kasutab kõiki talle antud võimalusi maksimaalselt, ikka enese arendamiseks.

Prioriteedid on tal igatahes paigas. Ja kõike kokku võttes: südamerahu on see, mis Hannaliisa õnnelikuks teeb!

Sigrid Mutso, sõbranna ja HU? süntesaatorimängija: Hannaliisa on päikest ja tuld täis. Tegemist on igas mõttes värvika preiliga, kes võib ühtmoodi vaimustusse sattuda nii vintage aksessuaaridest ja 70ndate ansamblitest kui futuristlikest biitidest ja kosmoseteemast. Temaga võib õhtu märkamatult hommikusse saata Von Krahli klubi või koduse vinüülimuusika abil. Kõige lahedam on tema maakodus Saaremaal, kus päike või lõke paitab põski ja laulujoru ei taha hingamispausi jätta. Hannaliisa on üks igavesti hooliv sõbranna, väga armas ja hoolitsev perenaine, kes kosutab imemaitsva õhtusöögiga ning on alati valmis kriisiolukorras sõbranna enda tiiva alla võtma. Äge on temaga ühes majas elada ning teineteisega õunakooke ja naabrimutijutte vahetada.

Eriti kihvt suhe on meil bändikaaslastena. Koos hääle lahti põristamine enne soundchecki, ülikõrgetel kontsadel mulla sees tippimine ja ühel ajal laulusõnade äraunustamine on mõned lõbusad killud bändielust.

Improviseerida meeldib meile ka muul ajal, nii kodus veini kõrval The Smithsi taustal kui tuuribussis 80ndate megahittide saatel.

Meelipaitav mälestus seoses selle neiuga on suvises päikseloojangus mööda Pärnu maantee viadukti proovist kodu poole kulgemine, huultel helisemas «Linnasuwe laul». Hannaliisa ongi suvi!

1

Lumeprintsess taevaliku kevade ootuses…

Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.

Linnud tervitavad meid hingestatud oodidega.

Kevad läheb üldiselt moodi…

Hiilib me juurde taevalikes toonides.

A. Alliksaar

Fotod: Lilian Marie Merila | Stiil: Lilli Jahilo | Jumestus: Aune Aasoja | Modell: Daana Ots | Täname Nõmme Spordikeskust

10

1. Jakk 5500 kr, kauplus Iida, peaehe Kristina Viirpalu & Birgit Skolimowski, kauplus Iida 2. Peakate 1000 kr, sukad 275 kr, kalanahast saapad 6500 kr, kõik Kristina Viirpalu Design, kauplus Iida, õlasall 1200 kr, Eva-Liisa Kriis, kauplus Iida, kampsun 459 kr, Lindex, kleit 2919 kr, Otto/Apart 3. Mantel 3800 kr, Reet Aus, kleit 1846 kr, käekott 739 kr, Kirill Safonov, NuNordik, kaelaehe 2974 kr, Jana Einard, NuNordik, kõrvarõngad 500 kr, Kätrin Beljajev, kauplus Iida 4. Müts 1000 kr, kauplus Iida, mantel 1998 kr, PTA, litritega hõlst 1678 kr, Otto/Apart, kleit 3150 kr, Otto, käekott 399 kr, Saddler/PTA, kõrvarõngad 295 kr, Jana Einard, NuNordik

2

3

Vibel – sisustussalong lastele ja noortele

Värskeid sisustustrende lastetubadesse Prantsusmaalt uuest kataloogist Carnet de Tendances 2009!

Salongis olevad näidistoad

Vibel Sisustussalong Pärnu mnt 82/88 10131 Tallinn Tel 644 1020 tallinn@vibel.com

-30%

4

LAO TÜHJENDUSMÜÜK Sooduspakkumised kehtivad kuni 01.03.09 või kuni kaupa jätkub

VAASA III PLUS

7442 kr

ADRIA MAX

12 582 kr

Jotul F 273 CB

28 950 kr

Hark 11/229

36 686 kr

8755 kr

14 802 kr

41 355 kr

43 160 kr

Colima

Hark 54 K

Hark 51 S

Dovre 2300GL

25 515 kr

33 330 kr

34 930 kr

13 939 kr

49 900 kr

39 255 kr

51 276 kr

17 424 kr

DECO 710

VULCAFLAM

ZEUZ 101

ZEUZ 102

7900 kr

7661 kr

9700 kr

12 663 kr

10 944 kr

14 932 kr

Viimistluskivid

-30%

Kaminauksed -35%

12 380 kr 19 050 kr

Kogu eripakkumiste valik www.raidkivi.ee eripakkumiste all

al 3607 kr al 5550 kr

TALLINN Pärnu mnt 139e/2, 11317 Tallinn, tel 677 6977, faks 677 6976 Kohila tn 2a, 11314 Tallinn, tel 655 6654, faks 665 6653 E-post: kaminakoda@raidkivi.ee Koduleht: www.raidkivi.ee

Veini-, p ja jalgp Argentina on ääretult multikultuuriline maa. Kihistumisest, kohalikust eluolust ja sellest, et immigrantide loodud tango kuulub vaid pealinna seltsiellu, kirjutab juba neli aastat Buenos Aireses resideeriv eestlanna.

Tekst: Laura Alvin

K

ui ma neli ja pool aastat tagasi Argentinasse ülikooli õppima tulin, tundus siinne elu kiire ja ärev, kuid ajapikku olen sellise elutempo omaks võtnud ning kaasa läinud paljude kohalike traditsioonidega. Kuigi olen riigis palju reisinud, elan Buenos Airese keskuses ja tunnen kõige paremini just pealinna elu.

Argentina on üks hõredamalt asustatud riike maailmas, kuid pealinn Buenos Aires on justkui riik riigis. Rahvastikutihedus on siin tuhat korda suurem kui ülejäänud territooriumil ning tegu on maailma ühe kärarikkama linnaga. Buenos Aireses asuvad kõik valitsusorganid, riigi vanim ja suurim sadam ning kõige paremini arenenud infrastruktuur. See teeb linnast maa rikkaima osa. Ülejäänud argentiinlased ise loevad linna hoopis teiseks maailmaks ning pealinlastesse suhtutakse kui kõrkidesse ja ennast täis inimestesse.

Lunfardo, Buenos Airese kõneviis, mis tekkis ühes tangoga, on pea tervenisti pärit vanglast. Vangid ei tahtnud, et valvurid nende omavahelisi jutte mõistaksid ning leiutasid uued sõnad. Lunfardo sündis linna sisserännanud immigrantide keelte segunemisel, kujunedes itaalia, portugali, inglise, poola, mustlaste, erinevate aafrika ja ka indiaanlaste keelte baasil. Tänapäeval on enamik sõnu tundmatuseni muutunud ning keelt, millest sõna laenatud, on võimatu tuvastada. Kuigi omal ajal oli selline sõnakasutus kohane ainult vaesematele inimestele, on see nüüd igapäevane kõigile Buenos Airese elanikele.

Immigrantide tants Kuigi tangost räägitakse kui Argentina tantsust, on tegemist ainult Buenos Airese meelelahutusega ning see ei ole populaarne mitte üheski teises riigi osas. Tango tekkis 19. sajandi teisel poolel Rio de la Plata jõe ümbruse suurlinnades, nagu Buenos Aires ja Montevideo. Tants kujunes välja vaestes linnaosades, sadamates, lõbumajades ja vanglates ehk kohtades, kus leidus palju immigrante. Seal said vabalt seguneda mitmed erinevad tantsud nagu valss, polka, milonga, andaluusia tango ning kohtusid erinevatest rahvustest inimesed: aafriklased, hispaanlased, itaallased, juudid, andaluuslased, indiaanlased, sakslased, kuubalased ja teised. Kõigi nende erinevate kultuuride muusika ja tantsude segunemisel tekkiski tango. Tants oli keelatud rikkamate ühiskonnakihtide seas ja tabu katoliku kiriku silmis.

16

Tango on alati kurb. Räägib vaesemast klassist või maapiirkonnast pärit naise ja mehe armulugu. Peamised teemad on truudusetus, armastus, surm, aja möödumine, aga

puuviljapallimaa samas ka linn, linna elanikud, sotsiaalsed ja poliitilised probleemid, isegi jalgpall ning loomulikult tango ise. Tangos mehed nutavad, näitavad oma tundeid.

Tango ei ole tantsuna iseenesest raske, on vaid kolm põhisammu, kuid suurem osa selle ilust peitub tantsija tunnete väljendamises. Võib peast teada kõiki samme, aga kui tantsija naeratab ning tema kehakeel väljendab rõõmu, kaotab tango oma võlu. See on kurb, armastust igatsev, valu ja vaeva täis tants ning just seda peab peegeldama tantsija nägu ja keha.

Viimasel ajal on tangomuusika muutunud väga populaarseks noorte seas. Uued pop-, rokk- ja hiphop-tangod on pigem mõeldud kuulamiseks, kuid nende järgi saab ka tantsida. Tänapäeval on tango Buenos Airese peamine turismimagnet. Seda tantsivad vanad professionaalid jalakäijate tänavatel ning lasevad endast turistidega pilti teha.

Noored ei pühenda enam aega tangole, pigem käivad ööklubides. Tangokoole leidub, kuid need õiged tangoõhtud muusikute ja veiniga on tavainimesele suletud ning sellesse ringi on raske sisse murda. Üks asi on see, mida turistile näidatakse ja teine see, mida veel tõelise tango hingega inimesed tantsivad.

Mate – igal ajal igal pool Juba sajandeid on teejoomine argentiinlaste seltskonna ja kultuuri osa. Mate on Lõuna-Ameerika kange tee, mida argentiinlased joovad iga päev. Kuivatatud ja seest õõnes kõrvits täidetakse mate puu lehtede puruga, peale kallatakse kuum vesi ning siis juuakse teed läbi spetsiaalse kõrre. Vett lisatakse niikaua, kuni tee on kaotanud oma tugeva maitse.

Matet juuakse igal pool ja igas olukorras – tööd tehes, ülikoolis loengute ajal, pargis sõpradega juttu ajades või hommikukohvi asemel. Paljud käivad isegi tänaval termos käes ja luristavad teed. Tihti joovad üliõpilased seda eksamiteks õppimise ajal, kuna mate sisaldab mateiini, millel on sama ergutav toime nagu kofeiinil. Samas on see täiesti looduslik ning tervislik. Aja jooksul on ka välja kujunenud mate kombed. Näiteks ei öelda iga joodud korra eest aitäh, vaid tänatakse alles siis, kui enam matet ei soovita.

Neid kombeid on palju ning ühe tavalise argentiinlase jaoks on need sama loomulikud kui ülejäänud viisakuselemendid.

Kesköine õhtusöök Argentiinlased söövad neli korda päevas. Hommikuti mõne küpsise kohvi või teega, kuid kuna sellest napist ei jätku kauaks, lõunatatakse juba keskpäeval. Tööpäeviti ostetakse linnas mõni võileib või hot dog, kuid nädalavahetusel on lõunasöök rikkalikum.

Pühapäevased perekondlikud lõunad on lausa kohustuslikud, eriti Itaalia sugemetega perekondades, kus vanaema tõuseb kell viis, et perele käsitsi pastat valmistada. Õhtusöögini jääb veel umbes kümme tundi aega ning et kõht vahepeal tühjaks ei läheks, söövad argentiinlased õhtuoodet kella kuue paiku. See on muutunud omaette traditsiooniks, kus sõbrad saavad kokku, ajavad juttu ja joovad matet. Tihti on kombeks

VAATAMIST VÄÄRT Buenos Aires San Telmo on värviliste koloniaalstiilis majadega antikvariaatide ja tänavaturgude linnaosa. Tangot tantsitakse seal suisa tänaval.

Puerto Madero on Buenos Airese vanast sadamast üles ehitatud uusim ja modernseim osa, kus argentiinlastele meeldib jalutamas käia või nädalavahetusel mõnes väljapeetud restoranis endale rikkalik eine lubada.

Recoleta imeilusasse surnuaeda on maetud Evita, Argentina üks armastatumaid ja vihatumaid naisi.

Palermo on linna kõige rohelisem osa. Lisaks paljudele parkidele on seal ka botaanikaaed ja Buenos Airese loomaaed valgete tiigritega.

Barokne San Telmo katedraal nädalavahetusel sõprade juurde õhtuoodet sööma minna, kaasa tuuakse küpsiseid või magusaid saiakesi. Kui vestlus pikaks venib, jäädakse külla ka õhtust sööma. Õhtusöök on päeva kõige tähtsam osa, kuna siis on laua taga terve perekond ning vahetatakse päevamuljeid. Nädala sees süüakse õhtueine vara, umbes kümne paiku, kuid nädalavahetustel võib juhtuda, et söömine jääb päris öö peale ja toit tuuakse lauale alles kesköö paiku. Linna restoranid on avatud varaste hommikutundideni, et ka need, kes kinost või teatrist tulevad, saaksid kõhud täis.

Argentinas süüakse palju liha, see moodustab osa vähemalt ühest päeva toidukorrast.

Sünnipäevadel või muudel suurematel kokkusaamistel ei ole menüü kunagi küsimuseks, alati valmistatakse grill-liha. Erinevalt üldlevinud arvamusest maitsestatakse liha alati ainult soolaga. Tavaliselt süüakse veist, kellest läheb toiduks pea kõik: liha, peensool, jämesool, neerud. Grillrestilt ei puudu ka sea- ega linnuliha, linnu lihasmagu, grill- või verivorstid. Kala süüakse vähe.

Argentina Mendoza on argentiinlaste armastatumaid provintse, kuna seal saab teha pea kõike: talvel suusatada, suvel kanuuga sõita, ratsutada või isegi ette võtta raskemaid mägimatku Ameerika mandri kõrgeimas mäeahelikus. Lisaks sellele on Mendoza veini- ja puuviljaprovints.

Misioneses, vihmametsade piirkonnas, Argentina, Brasiilia ja Uruguay piiril on maailma veerohkeim Iguazu kosk.

Salta on kui barokne muinasjutulinn nikerdatud värviliste majakestega. Linnast väljas, 4200 m kõrgusel mägedes saab sõita «pilverongiga». Raudtee viib üle mäeahelike vaheliste sildade, mis tihti peituvad pilvedesse. Jujuy provintsi kaktuseväljad on eraldatud väikeste külasid meenutavate linnadega, kus tähtsaimad koduloomad on laamad.

Calafate looduspargi 60 000 hektaril on 47 jääliustikku, mis suve lõpul suure müraga lagunevad.

Valdesi poolsaare hüljatud randadel saab lõunapoolkera kevadel tutvust teha pingviinide, merilõvide, morskade ja lõunavaaladega.

Riigis, kus on segunenud paljude rahvaste kultuurid, võib leida ka paljude rahvaste toite. Vürtsikad riisiroad Hiina linnaosas, pitsad-pastad Itaalia, mereannid Tšiili või Hispaania restoranis. Neile, kes kohalikus mõistes eksootilisemat menüüd eelistavad, on pakkuda böfstrogonov, must leib ja sõrnikud Poola restoranis, pannkoogid kalamarjaga mitmetes Vene restoranides ning isegi heeringad ja pikkpoiss Rootsi klubis.

Kõik armastavad jalgpalli!

Argentina meeste vaba aja täidab jalgpall. Vähemalt ühel õhtul nädalas lähevad mehed sõpradega jalgpalli mängima. Muul ajal on see justkui sõltuvus, mis naelutab mehed tundideks televiisori ette. Väga populaarne on ka jalgpallimatšidel käia, aga see ei ole alati kõige turvalisem ajaviide. Tihti on konflikte kahe meeskonna fännide vahel.

Argentinas on palju jalgapallimeeskondi ja kõik argentiinlased, nii naised kui mehed, on ühe kindla meeskonna austajad. Tavaliselt see eelistus elu jooksul ei muutu, kuna lapsed valivad juba pisikesest peale kas ema või isa klubi ning kasvavad selle vaimus.

Juhtub, et osa lapsi eelistavad ema ja teised isa meeskonda ning kui just need kaks mängivad, on kodus lärmi kui palju.

Enamik argentiinlasi on pidevalt kursis sellega, mis toimub jalgpallimaailmas, kes võidab, kes kaotab. Kui parasjagu on käimas mõni tähtsam mäng, on väga tüüpiline, et inimesed tänaval üksteiselt mänguseisu küsivad. Teine viis end mänguga kursis hoida on vaadata skooribaarides või tehnikapoodide akendel mängivatest televiisoritest.

Kaks tähtsamat klubi, kelle fännid teist meeskonda põlgavad, on River, mille tunnusvärvid on valge ja punane ning Boca, mille värvid on kollane ja sinine.

Viimasest klubist on pärit ka legendaarne Diego Maradona ning nüüd Argentina Liigas mängivad Juan Roman Riquelme ja Hugo Ibarra. Suuremad fännid kannavad tänaval oma meeskonna toonides riideid ja neid on lihtne eristada.

18

Kui on käimas maailmameistrivõistlused ja Argentina mängib, siis on pea terve riik televiisorite ees. Buenos Aires, mis muidu on inimestest tulvil, on äkitselt tühi.

Metrood on tühjad, bussides pole reisijaid, autod ei sõida. See on kõige ohtlikum aeg tänaval viibimiseks, sest ka politseinikud vaatavad mängu. Kui Argentina finaali pääseb, on pea kõigil vaba päev. Tööl ega õppeasutustes põhjuseta puudumisi ei loeta. Paljud asutused on sel päeval kinni ning koolid uksi ei ava. Pole vast mõtet kirjeldada, mis saab, kui Argentina võidab.

PANE KÕRVA TAHA! → Argentinasse minnes peaks silmas pidama, et tegemist on lõunapoolkeraga ja aastaajad on seal vastupidised põhjapoolkera omadele. Lisaks sellele ei tohi unustada, et Argentina on suur riik ja erinevates linnades võivad temperatuurid erineda üle 30 kraadi ühel päeval. → Kuna vahemaad on pikad, siis aja kokkuhoiu mõttes on riigis targem reisida lennukiga. Bussiga on kindlasti odavam, aga teekond võib kesta päeva või paar. → Viimastel aastatel on hinnad Argentinas tõusnud ja jõudnud umbes Eesti hindadega samale tasemele.

On asju, mis saavad Sinu elus uue tähenduse

Nüüd nägijaks vaid al 669.eest kuus (järelmaksu kuutasu kahe silma eest)

Ohutud silmaoperatsioonid parimal tasemel – vabane prillidest laserlõikuse abil. www.silmalaser.ee või helista telefonil 602 5380

Mood pole oluline, stiil on!

Piret Kartus (25) on andekas Eestist pärit ehte- ja tekstiilikunstnik, kes läbinud õpingud mainekas La Cambre kunstikõrgkoolis Brüsselis ning kinnitab kanda maailma moepealinnas Pariisis.

Tekst: Lilli Jahilo, fotod: Piret Kartus

E

elmisel kevadel võitis Piret Prantsuse pitsi- ja tikandiföderatsiooni (La Fédération Française des Dentelles et Broderies) korraldatud võistluse peapreemia, millega kaasnes võimalus teha kaastööd maineka Prantsuse haute couture pitsimajaga omal valikul. Tema võidutööd eksponeeriti mitmete muuseumide seas ka Louvre’is ning Balti kunsti näitusel Brüsselis. Sellise erakordse saavutuseni jõudmine väärib kajastamist ning tekitab küsimusi.

20

Piret, oled Eestist ära olnud juba viis aastat. Mäletan suve, kui pakkisid oma asjad ja asusid bussiga Belgia poole teele. Mis oli see taganttõukav jõud,

17

Piret Kartuse ehete kaubamärgiks on eksklusiivsed materjalid: vanaaegsed Swarowskid, mageveepärlid, haruldased 1960. aastatest pärit klaaspärlid ja õmblusmaterjalid

et just Brüsselisse otsustasid suunduda? Mis või kes sind seal ees ootas?

Sinusuguse hapra ja noore tütarlapse kohta nagu sa olid, tundus see üsna meeletu teona.

Mulle ei meeldi liiga mugav olemine ja Eestis olid asjad just selliseks muutunud – vajasin elus uut väljakutset. Otsustasin katsetada sissesaamist Le Cambre’sse, mille kõrge tase ja prestiiž on tuntud üle Euroopa – selline eesmärk tundus piisavalt väljakutseid esitav. Võtsin sihiks mitte alla anda ka kõige keerulisemates olukordades ning lihtsalt läksin Belgiasse sisseastumiskatseid tegema. Tagantjärele võin muidugi öelda, et kerge see algus ei olnud, võiks isegi öelda, et hulljulge tegu.

Ei osanud ma ju kohalikku keelt, mul polnud stipendiumi ning ma ei tundnud seal mitte kedagi! Seda kõike otsustasin teha veel aasta enne, kui Eesti ELiga liitus.

Lihtsalt otsustasin, et alates sellest päevast teen asju teistmoodi ja hakkan uut keelt õppima. Nii see oligi.

Miks valisid just tektsiilikunsti ja mitte moedisaini eriala? Eestis paistsid silma eelkõige moedisainerina – 2001. ja 2003. aasta Supernooval läks sul ju väga hästi.

Kõigepealt asusingi õppima moekunsti erialal, kuid pärast teist aastat läksin üle tekstiiliosakonda. Eks minu moekatsetused olid alati tihedalt seotud just kangaste ja materjalidega. Nendes kollektsioonides, mis Eestis tegin, olid mu tehtud lõiked alati väga lihtsad ning pigem töötasin materjalide kallal. Näiteks kasutasin igasuguseid ekstreemsemat sorti kangaid, ning ka ökomaterjale. Tunnen, et tekstiili alal on võimalusi rohkem, nii võin ühel päeval kangast ise kududa või siis heegeldada, trükkida, värvida ning õmmelda. Seega saan töötada mitmel erineval lainel korraga, mis mulle meeldib ning mida vabakutselisena ka praktiseerin. Kunagi ei ole järgmine päev nagu eelmine!

Kuidas iseloomustad õpinguid Le Cambre’s? Mis on tähtsaim asi, mida seal õppisid?

Eelkõige õppisin elama teises ühiskonnas. Mu väärtushinnangud muutusid, õppisin kunsti ja ajalugu teisiti nägema. Õppisin mõtestama ja hindama ümbritsevat, jäädes samas ise isiksuseks ning hakkasin väärtustama oma tööd, samuti sellest rääkima.

Sealses tööprotsessis analüüsitakse pidevalt üksteise töid – arutame, mis on hästi ning millele tuleks veel rõhku panna, arutatakse ja küsitakse üksteiselt nõu.

Kokkuvõtlikult andis kool teadmise, et sinu koht ei ole koolis, vaid maailmas – mine ja valluta see, me usume sinusse!

22

Kui oluline on osavõtt erinevatelt võistlustelt? Kas sina pead seda oluliseks, või oli see pigem kohustuslik osa koolitööst?

Osavõtt sellest konkreetsest võistlusest (Prantsuse pitsi- ja tikandiföderatsiooni korraldatud – toim) oli kursusesse juba sisse kirjutatud, seega osa koolitööst.

Samas, kui keegi tundis vastumeelsust või töö ei olnud piisavalt valmis, siis ei pidanud osalema. Minu osakonna juhataja uskus, et mul on head võimalused võita ja utsitas mind tagant, et kõik oleks «juste». Usun, et võistlused on noorele algajale olulised, sest nende kaudu on kõige lihtsam tähelepanu saada. Seda tõestab ka näiteks Supernoova võistlus Eestis.

Kas tänapäeval on noorel disaineril raske end teostada? Sõltub see riigist: kas see on näiteks Eestis raskem kui mujal või vastupidi?

Eestis on kerge alustada, liigagi kerge, sellepärast ma ära tulin ja alustasin nullist.

Kuigi tegelikult oli mul teiste Belgias õppivate moeloojate kõrval üks suur eelis – mul olid jalad maas ja pea selge! Igast kiitvast sõnast ei saa arust ära minna ning edusse suhtun siiani kaine peaga. Olen enda suhtes üsna kriitiline.

Arvan, et Eesti kunstnikul on kodumaal mugav elada, kui see on ta soov ning veidigi selle jaoks pingutab. Mujale minnes oled alati müürilill, aga see-eest on töö vaheldusrikkam. Töö- ja elukohtade vahetamine on normaalne – kõik on uute kogemuste otsingul, ning mida rohkem neid on, seda parem. Selline elu ei ole kergem ega pruugi olla ka raskem, igaüks peab endale ise eesmärgid seadma.

Kuidas jõudsid üldse eheteni? Koolis, nagu juba mainitud, keskendusid ju hoopis tekstiilile?

Tagasi vaadates tegin ka siis, üheksa aastat tagasi, riietele lisaks ehteid, mis olid väga konkreetsed ja väljapeetud. Muidugi puudus mul siis kvaliteeditunnetus ja materjalid polnud samad, mis praegu. Põhjalikumalt hakkasin ehetega tegelema umbes kolm aastat tagasi, kui sain praktikakoha ühe ehtekunstniku juures ja seejärel kõrgmoemajas. Siis sain aru, et mulle meeldib pigem nokitseda väikeste asjade kallal, kui veeta lõputuid tunde ühe seeliku kallal. Tunnetus oli teine ning ehetes saab palju rohkem kombineerida erinevaid materjale, seejuures väga väikses mahus, mis on paras väljakutse.

Mis on suurimad erinevused Belgia ja Eesti ehtedisaini vahel?

Mulle tundub, et Eesti inimesed eelistavad pigem kulda ja hõbedat ega soovi fantaasiaehete eest suuremat hinda välja laduda. Mõnikord võib-olla ei tehta fantaasiaehete kvaliteedil vahet ja ostetakse plastmassi kahekordse kulla hinnaga.

Belgia kohta oskan rääkida ainult ringkonnast, kus ostetakse kvaliteetseid fantaasiaehteid. Sellistel naistel on arvatavasti ka ehtsad pärlikeed kodus olemas, aga nad tahavad, et ehe paneks neid n-ö riidesse. Riietele pööratakse seejuures vähem tähelepanu – kantakse musta ja beeži või valget, lihtsaid teksaseid jne.

Eestlannad armastavad rohkem mustreid ning erinevaid värve korraga kanda ning sinna juurde ei saa panna domineerivat ehet. Vastasel juhul läheb asi liiga kirjuks ja mitmest ilusast esemest saab kokku lihtsalt halb maitse.

Kui vaadata Eestis kollast ajakirjandust, siis tihtipeale paistab silma vaid sõrmuse hiilgavuse aste ja selle hind – minu arvates peegeldab see kandja vähest arusaamist stiilist ja heast maitsest. Usun, et minnakse kergemat teed ja toetutakse vanale arusaamale – mida rohkem kallist bling-blingi, seda eliidim on.

Arvan, et Eestis on palju andekaid ehtekunstnikke, kelle töid on väga hea näitustel vaadata – need on väga läbimõeldud ja viimistletud. Ma loodan, et neil jätkub kliente ja et need kliendid ei hakkaks eelistama masstoodangut.

Kuidas kirjeldad enda loomingut? Kust saad mõjutusi?

Minu loomingu suurim mõjutaja on ikka ajalugu. Mulle meeldib kõik, millel on mingi story. Konkreetselt kasutan materjale 1920. ja 1960. aastatest.

Mul on väga konkreetne värvivalik ja üldine esteetika. Materjalid on kindlasti kõige olulisemad ja need mind ka põhiliselt inspireerivad. Kuna kasutan palju ainest, mida poest ega tavavarustajatelt ei saa, siis jaht huvitavate materjalide järele on üks põnevamaid asju minu töös. Põhiliselt kasutan kõike, mis Euroopast pärit: vintage paelu, nööpe, Prantsuse pitsi, aga ka klaas- ja ehtsaid pärleid, kristalli, nahka. Kui leian midagi uut ja erakordset, lähen õnnest hulluks! Eestisse jõuab vaid üks osa mu ehetest, mis on sellised praktilisemad. Teen ka väga keerulisi ehteid, mis lähevad tavaliselt otse eraklientidele.

Milline näeb välja sinu praegune elu ja töö?

Praegu jagan ennast kahe riigi, Belgia ja Prantsusmaa vahel, põhiliselt viibin alyse rongis. Mõtetes olen praegu juba rohkem Pariisis, aga koduks kutsun veel Brüsselit.

Kuna olen vabakutseline, siis töötan vaheldumisi nii kodus kui ateljees. Käin ja pakun

erinevaid näidiseid ja lahendusi, mis ma olen välja töötanud. Teen haute couture’i disaineritega koostööd. Üldiselt ei meeldi mulle mõte enda sidumisest ühe riigi või kohaga elu lõpuni. Kuigi nüüd arvan, et viibin mõnda aega Pariisis, sest selles linnas on mul kõige rohkem tegevust, see oleks nagu juste pour moi (just minu jaoks – pr k). Aga see ei tähenda mugavust ja mugavaks muutumist.

Kas ja millal plaanid Eestisse jäädavalt tagasi pöörduda?

Arvan, et ei kavatsegi. Aga samas, ma ei kavatse midagi. Minu kodu on seal, kus minu pärlikarbid on! Eestis on vanemad, õde ja vend, kindlasti parimad sõbrad. Eesti on puhkus ja rahu ja patareide laadimiseks ideaalne koht. Aga patareisid kulutan mujal. Samas tunnen ennast ikkagi Eesti mitteametliku saadikuna maailmas, jään selleks arvatavasti elu lõpuni. Elle est estonienne (ta on eestlanna – pr k) – see on mulle otsaette kirjutatud!

Kuidas kujutad ette oma loomingulist arengut tulevikus?

Tulevik on põnev! Praegu ei oska midagi ette arvata ja nii ongi kõige toredam.

Mu looming areneb koos minuga ning sellega koos arenevad ka kliendid.

Kus on võimalik sinu loominguga lähemalt tutvuda ning endale soetada?

Tallinnas NuNordikus. Muidu tuleb mulle kirjutada ja tuttavaks saada.

Sinu stiilivihje lugejatele on?

Nagu Gabrielle Chanel ütles: «Enne kui välja lähed, vaata peeglisse ja siis võta midagi ära.» Mood pole oluline, stiil on. Stiili- ja maitsetunnetus tuleb meil sisemusest ja peegeldab seda, kuidas me maailma näeme!

Olen parem kui Ferrari!

Ferrucio Lamborghini oleks ehk eluaeg traktoreid ehitanud, kui Enzo Ferrari poleks teda välja vihastanud.

Tekst: Toomas Vabamäe

L

amborghini nimel poleks sellist kõla, kui Ferrucio Lamborghini poleks kunagi omale Ferrarit ostnud. Legend (sellest on liikvel mitu versiooni) räägib, et traktoritootjana korraliku varanduse teeninud mees olnud ostetud Ferrari kvaliteedis sügavalt pettunud. Kuna Enzo Ferrari polevat tema kaebust kuulda võtnud, saanud Ferrucio vihaseks ja otsustanud, et hakkab ehitama paremaid sportautosid kui Ferrari.

Gallardo värskendatud verisoon LP560-4 (560 tähendab võimsust hobujõududes ja 4 nelikvedu) ajab sama joont edasi. Kellele Audide sisekujunduse võtted tuttavad, see tunneb end Gallardos kui kodus. Kvaliteedi osas pole samuti etteheideteks põhjust.

Ajad, mil Lamborghinidelt tükid küljest kukkusid, on igaveseks minevik.

Korra pöördus üks Lambo klient tehasesse, kuna arvas, et auto mootoril on midagi viga. Tehases uuriti asja ja leiti viga üles. Selle kõrvaldamine olnuks lihtne, kuid vajaliku varuosa tellimine allhankijalt tähendanuks mitmenädalast ootamist. Lõpuks võeti vajalikud tükid tehase fuajees seisnud demoautolt.

Uus süda Süütevõtme pööramise järel mootor mitte ei käivitu, vaid prahvatab käima. Juba tühikäigul teeb jõuallikas häält, mis kananaha ihule ajab. Mootoritehnoloogia ise pärineb otse Audilt. Kuid tehnokraatliku FSI asemel kannab see nimetust Iniezione Diretta Stratificata. Kõlab nagu itaalia lauluke, eks ole? Uus tehnoloogia koos töömahu pisukese kasvuga lubas võimsust ja eelkõige pöördemomenti tõsta ning kahandas samaaegselt kütusekulu (kui viimane punkt mõnd Lambo omanikku peaks huvitama). Praktikas tähendab see varasemast oluliselt jõulisemat ja ühtlasemat minekut, mis eriti tuntav madalatel pööretel.

Itaalia nimi, saksa peremees Klient jäi küll rahule, kuid Lamborghini pankrot 1978. aastal oli üpris loogiline. Mitme omanikuvahetuse järel võttis Volkswageni grupp aastal 1998 Lamborghini üle. Itaalia autotööstuse ühest kuulsamast firmast sai Audi tütarettevõte.

Viis aastat hiljem jõudis turule esimene «saksa aja» Lamborghini. V10-mootoriga «väike» Gallardo kujuneski firma põhitooteks. Need, kes väitsid, et saksa ornung hävitab

Käigukangi Gallardolt ei leia. See tähendab, et teoreetiliselt võib leida. Kuid 90 protsenti kundedest otsustab robotiseeritud käigukasti kasuks. Sel juhul kaunistavad keskkonsooli kolm nuppu ning rooli taga asuvad labad käikude käsitsi vahetamiseks. LP560-4 puhul on käigukastil kolm töörežiimi – tavaline, sportlik ja Corsa. Erinevus seisneb lülituskiiruses.

Harilikus liikluses piisab tavalise režiimi kiirusest täiesti, vahetuste sujuvus aga jääb alla ka viletsamat sorti automaatkäigukastile.

See tuli tal päris hästi välja ja Lamborghini nimi sai kiiresti kuulsaks. Supersport- ja GTautode kõrval ehitati ka V12-mootoriga maastureid ning jõuallikaid võistluskaatritele ja vormel-1 autodele. Ent kvaliteedihädad kollitasid ka Lamborghinit ja firma finantsseis polnud kunagi eriti tugev.

→ LAS TEISED SÄRAVAD: Unustage must, nüüd on moes mati pinnaga pärlmuttervalge.

24

itaalia margi igiomased jooned, eksisid rängalt. Stephan Winkelmanni käe all saavutatud sümbioos saksa tehnikast ja itaalia emotsioonidest töötab suurepäraselt. Müük läheb edukalt, kliendid on rahul ja firma rahakott pungil. Ka maagiline aura Lamborghini ümber püsib endiselt. Konkurents Ferrariga aga on jätkuvalt edasiviiv jõud, sest just F430 on Gallardo põhiline võistleja.

← TÖÖSTUSMAGNAAT, MITTE PLAYBOY: Lamborghini boss Stephan Winkelmann on aastaid Itaalias elanud ning suutis firma edukalt sakslastest omanike käe all tööle panna.

↖ KIIRUS POLE PROBLEEM: Sirgel teel teeb Gallardo kuni 325 km/h ning kurvideski suudavad vähesed sõidukid temaga sammu pidada.

Kiirus loeb Ent kui rataste all on võidusõidurada, pole sujuvusel enam tähtsust. Loeb ainult kiirus.

Corsa-režiimis saab muidu suhteliselt taltsast Gallardost ehtne võidusõiduauto. Vedrustus muutub jäigemaks ning auto liikumist jälgivad elektroonilised süsteemid lasevad ohjad lõdvemale. Soovi korral võib nüüd kiirendustel stiilset jõulibisemist nautida. Iga välkkiiret käiguvahetust saadab vali plaksatus nagu ehtsal võidusõiduautol, kuid ka minek on raju. Kui 200 km/h pealt gaasipedaal põhja suruda, on kiirendus selline, et pea nõksatab järsult tahapoole. Tänu lihvitud aerodünaamikale (tagaosa all tekkivale hõrendusele) püsib masin maa küljes kui kleebitult. Kahesajakilomeetrine tunnikiirus tundub trekiovaalil väga tagasihoidliku tempona, sest Gallardo võimete piir on veel 125 km/h kaugusel.

Eksklusiivsusele ja ekstravagantsusele vaatamata pole Gallardo tarbimine igapäevasõidukina sugugi välistatud. Vedrustus töötab madalatel kiirustel uskumatu pehmusega, häirib vaid ülimadalate Pirelli rehvide krobin. Ah et meie tänavad on liiga konarlikud Lambo jaoks? Ent Audi A8-le sobivad nad ju küll. Ja uskuge või mitte, LP560-4 põhi on maast kahe sentimeetri võrra kõrgemal kui A8 oma.

Muidugi on ka teatud miinusi. Gallardosse on ebamugav sisse pugeda ja välja ronida.

Ning autoninas asuv pakiruum on bensiinipaagiga enam-vähem samas mõõdus. Visa Platinum aga aitab esimest tühjana ja teist täidetuna hoida ning juhil ei jää elu selle pärast veel elamata.

Lamborghini Estoque

→ SAKSA KVALITEET: Lamborghini kabiinis on selgelt näha, kus istuvad firma peremehed.

Keskkonsool sarnaneb Audi omale nagu kaks tilka vett.

→ INIEZIONE DIRETTA STRATIFICATA: Lambo mootor asub küll läbipaistva klaaskapoti all, aga näha pole tegelikult ju midagi.

Uued tuuled?

Stephan Winkelmann on paljudes intervjuudes kinnitanud, et Lamborghini ei plaani kolmandat mudelit Gallardo ja Murciélago kõrvale ning jääb edaspidigi tootma vaid kaheukselisi autosid. Ent sügisel Pariisi autonäitusel välja pandud Estoque (pildil) näib ümber lükkavat mõlemad väited. Esialgu on tegu pelgalt kontseptautoga, mis baseerub Gallardo tehnikal. Samas näitavad kõik märgid, et kui turg nõuab, läheb Estoque ka tootmisse. Ja jõuallikana ei välistata isegi turbodiislit.

25

Head viina nauditakse +4 kuni +7-kraadiselt

Eelarvamus, mis visa purunema, ütleb siiani, et mida vähem viinal maitset tunda, seda parem. Maitsetut vedelikku ei saa aga nautida ning seepärast on korralik viin aromaatne ja maitsev ning kuulub lahutamatuna teatud toitude juurde.

Tekst: Linda Raska, fotod: Artur Sadovski

A

roomid ja maitsed peavad olema meeldivad – viinad saavad olla puuviljased, mineraalsed, magusad, vürtsikad, täidlased, kerged ja isegi natuke tammised.

«Kui aroom on ebameeldivalt õline, paks või rasvane, on tegemist kehva joogiga ja sellist soovitan kasutada vaid talvel viinasokkide tegemiseks,» ütleb 2008. aasta parim sommeljee Kristjan Markii restoranist Balthasar. Peegli palvel tegi Markii oma valiku kvaliteetsetest ja aromaatsetest viinadest. Sõelale jäid: Absolut Level, Russki Standart Imperial, Smirnoff Black, Roberto Cavalli Vodka ja Grey Goose. «Kõik need on teravilja baasil valmistatud, kuigi viina võib valmistada ka kartulist ja peaaegu kõigest, mis sisaldab suhkrut. Euroopa Liidu seaduse järgi peab viinadel, mis valmistatud muust kui teraviljast või kartulist, tooraine sildil ära märgitud olema. Premiumi viinad on tehtud teraviljast just vilja paremate maitseomaduste tõttu. Imperial, Level ja Grey Goose on valmistatud talinisust, mis pidavat andma veelgi parema tulemuse kui tavaline vili,» selgitab Markii.

Mis määrab hinna?

Kõige olulisemad tegurid viina valmistamisel ongi vilja kvaliteet, vee puhtus, mineraalsus ja iseloom. Küll kasutatakse selle tarbeks vett liustikelt või kõige sügavamatest puurkaevudest. «Superpremiumi viinad on tavaliselt mitmeid kordi destilleeritud, näiteks Imperial lausa kaheksa korda, kasutades seejuures erinevaid filtreemismeetodeid alates söest ja hõbedast kuni kvartsini. Lisaks määrab palju destilleerimismeetod, kas kasutatakse jätkuvmeetodit (ingl k continuous distillation) või padameetodit (ingl k pott still distillation). Jätkuvmeetod garanteerib mahu, padameetod on kasutusel kallimate ja eksklusiivsemate jookide valmistamisel ning hinnalt tunduvalt krõbedam. Neid saaks võrrelda omavahel kui tööstustoodangut ja käsitööd,» selgitab Markii. Parimad viinad ongi valmistatud padameetodil või on segu kahest erinevast meetodist. Iga meetod jätab viina maitsele jälje ja teeb viina kargemaks või magusamaks, täidlasemaks või teravamaks. Kasutatakse ka lühiajalist tammevaadis laagerdumist, mis lisab veelgi maitsenüansse. Või lisatakse mikrokomponente Mendelejevi tabelist. Ikka selleks, et teha viin võimalikult maitsvamaks,» räägib Markii. See määrab ka tema sõnul viina hinna ja kvaliteedi.

Markii tunnistab, et korraliku viina valmistamise nõkse õpitakse aastaid.

Külmalt või jääkülmalt?

Intrigeeriv küsimus, sest joogi serveerimistemperatuur määrab suuresti, kui palju ja milliseid maitseid tunneme. «Nagu veinide puhulgi, aitab külm tarbimistemperatuur peita vead joogis. Mitte et nüüd peaks hakkama valget veini ja viina toasoojalt nautima. Lihtsalt optimaalne temperatuur annab võimalikult suure maitseelamuse.

Väärt veine nauditakse samuti natukene soojemalt kui lihtsamaid ja sestap soovitangi head viina nautida +4 kuni +7 kraadi vahemikus. Siis saab aru, mida tegelikult jood ning viina head ja vead tulevad ilmsiks. Jääkülmalt serveerimine ei ole siiski surmapatt – efekt ja n-ö pakazuhha ehk show on ka midagi väärt ja tekitab positiivse emotsiooni. Küsimus on lihtsalt selles, millise viinaga seda teha.

Mille kõrvale või mida kõrvale? «Üks põhjuseid, miks viin meie toidukultuuris nõnda tähtsal kohal seisab, on sobivus meie rasvaste toitudega. Et organism saaks paremini rasvu lahustada, on ikka pitsist viinast abi otsitud. Ja vastupidi – kui peoks läheb, siis soovitan ikka midagi rasvast süüa, et viin peale liiga ei teeks,» ütleb Markii ning lisab, et kui eestlased ja meie naabrid tarbivad viina just enne sööki ja selle kõrvale, siis näiteks sakslastel on kombeks alles pärast sööki üks shnaps võtta. Toidud, kuhu viin sobiks kui rusikas silmaauku, on kindlasti marineeritud seened, kalamari hapukoore ja tatrapliinidega. «Silmud ja viin on kui match made in heaven, korralik boef a la tartar jällegi ilma viinata on kui alkoholivaba õlu. Saaremaine suitsuangerjas viinata on kui kala kuival,» toob sommeljee näiteid.

Kokteilid viinast on olnud suuresti teerajajad teistele kokteilidele. Markii sõnul saab kõige paremini viina olemusest aru Vodka Martinis, kus võrreldes teiste kokteilidega tuleb viina ehe maitse kõige selgemini esile. Kindlasti ei saa mainimata jätta teisi klassikuid Bloody Maryt ja moodsat Cosmopolitani. «Kokteilid kokteilideks – on ka neil oma aeg ja koht nagu heal külmal viinal külmast pitsist hea sakummi kõrvale, aga kõige tähtsam on ikkagi tarbida mõistlikult,» manitseb Markii.

Absolut Level – Absoluti sarja lipulaev. Valmistatud Lõuna-Rootsis Ahusis kasvanud talinisust ja kohalikust allikaveest. Kahe erineva destillatsioonimeetodi segamisel on saavutatud väga puhas, puuviljane ja natuke vürtsikas maitse.

Grey Goose – Prantsusmaalt, Cognaci piirkonnast, esimene n-ö superpremium vodka, mis saavutas USAs tohutu populaarsuse ja pani aluse paljude kõrgetasemeliste vodkade tootmisele. Kasutatud on kohalikku talinisu ja pikaaegseid kogemusi alkoholide (konjaki) destilleerimisel.

Maitselt on täidlane, mandline ja võine, pika meeldiva järelmaitsega.

Imperial – viin, mille aluseks härra Mendelejevi koostatud n-ö perfektse viina retsept. Valmistatud Venemaa talinisust ja destilleeritud kokku kaheksa korda, segatud Laadoga allikaveega ja lisaks filtreeritud läbi söe ja kvartskristallidest filtrite. Maitse puhas, kergelt puuviljane, siidine ja ümaralt pehme.

Roberto Cavalli – vodka, mis meie turul kõige uuem ja eriline selle poolest, et on valmistatud Itaalias Po jõe ääres kasvanud teraviljast ja Piedmonte kargest Monte Rosa mäestiku veest. Kasutatud pott still meetodit ning on Roberto Cavalli poolt pühendatud kõigile maailma seksikatele naistele, kes talle nii palju inspiratsiooni andnud. Maitse selge, kirgas, puuviljane.

Smirnoff Black – Smirnofi viinade kõrgem pilotaaž, valmistatakse ainult Moskvas, Venemaa teraviljast. Kolmekordselt destilleeritud pott still meetodil ja puhastatud söefiltritega. Smirnoff oligi esimene tootja, kes hakkas kasutama söefiltreid. 1886. aastal valis Vene tsaar Smirnofi õukonna viinaks.

Maitselt on viin pehme, täidlane, maskuliinne ja pika vürtsika järelmaitsega.

Lisaks eespool mainitutele peaks kindlasti veel ära märkima sellised kuulsused nagu Belvedere (Poola), Nemiroff (Ukraina), Kauffmann (Venemaa), Skyy (USA). Kodumaistest pakub parima elamuse Viru Valge Anniversary.

27