Ettevõtja oma lugu

Loe lisaks lk 8

2 || ettevõtja oma lugu || postimees, 30. jaanuar 2019

Tänavu 25. juubelit tähistav Minotec on ajas muutunud ning praeguseks ei tegeleta pelgalt äri, vaid omaette teadusega. Läbi valguse ja värvi täpse mõõtmise antakse iga päev panus, et meid ümbritsev keskkond oleks tervislikum, turvalisem ja visuaalselt kaunim.

Minoteci veerandsada aastat valguseja värvimaailma kujundajatena

M

inotec alustas tegevust Minolta kaubamärgiga tehnika ja toodete tutvustamisega Eesti turul 1994. aastal. Alustati klassikalise bürootehnika müügiga. Kuigi tõele au andes polnud taasiseseisvunud Eestis midagi klassikalist – kõik, mis piiride avanedes sisse tuli, eriti tehnika valdkonnas, oli uus ja põnev.

Ettevõtte eesmärk oli kohe pakkuda klientidele usaldusväärse partnerina täisteenust ja seda soovitakse firmas tänaseni. Tehnikavaldkonna asjatundjatena on tegutsemisaastate jooksul remondi- ja hooldusteenuseid pakutud ka välisriiki: Soome, Lätti ja Leetu.

«90ndate teises pooles alustanud ettevõtted olid paljus edasimüüjad ja kui müük enam ei õnnestunud, siis oli lihtsam tegevus lõpetada ja millegi uuega alustada või kellegagi ühineda. Minotec on oma tegemistes alati pürginud täisteenuse poole ja see on meid läbi aastate ka

rasketest olukordadest välja aidanud,» paljastab ettevõtte asutaja Toivo Varjas, miks on veerandsada aastat edukad oldud.

Edu võti on olnud turunõudluse tunnetamine. Tegeletud on bürootehnikaga alates faksiaparaatidest ja skaneerimisseadmetest tänaste raamatu- ja 3D-skaneerimisseadmeteni, filmifototehnikast digitaalsete pildistavate heledusmõõtekaamerateni. Praegu on põhitegevus seotud aga valguse ja värvide mõõtetehnikaga.

«Aastatega on mitmed ettevõtted leidnud, et toodangu kvaliteedi jälgimiseks, paremaks turustamiseks ja tõendamiseks on soovitav kasutada tehnikat, mis seda parimal moel tõendab,» märgib Varjas. «Minotec on pürginud tooma Eesti turule mõõtetehnikat, mis aitaks ettevõtjaid toodangu kvaliteedikontrollis, olgu klient tootja, allhankija või mõne välismaa ettevõtte koostööpartner.»

Valgustuse hindamine ja ka valgusmõõteseadmete hüppeline areng said alguse leedvalgus-

Pildistava ILMD-kaameraga heleduse mõõdistamine.

tuse kasutuselevõtuga. Hõõglampide ja gaaslahenduslampide asendumine leedlampidega muutis oluliselt valguse mõõtmist ehk valguse hindamist kogu nähtava valguse spektri ulatuses.

Näiteks ei saa tänapäevane keerukas tehnoloogia pakiro-

botitest iseliikuvate sõidukiteni hakkama sensoriteta, mis kasutavad ultraviolett- või infrapunaalas toimivaid valguskiirgusandureid. «Ettevõtlikumad ettevõtted kasutavad töökeskkonna parandamisel ning hindamisel uue põlvkonna spektripõhiseid luksmeetreid. ILMD-

kaamerad ehk nn pildistavad valgusmõõtekaamerad võimaldavad mõõta sõiduteedel ja linnakeskkonnas heledust operatiivsemalt kui kunagi varem ning seeläbi luua keskkonda turvalisemaks ja ohutumaks,» ütleb Varjas, kelle rikkalikud teadmised siinkohal mängu tulevad. «Kindlasti nõuab selliste seadmete kasutamine uuringuid ja teabe kogumist.»

Eestis on selliste mõõteseadme rakendustega alustatud 2009. aastast. Võtmerolli on mänginud Minotec, kes on kaasategev esimeste leedkatsetänavate valgustuse mõõtmistel ja seitsme linna leedtänavavalgustuse tehniliste küsimuste aruteludel. Koos partneritega on osaletud projektides, mille käigus on mõõdistatud kümneid kilomeetreid teid, esimene autotunnel Järvevana teel, ekspertiisis Vabadussõja võidusamba valgustusele jpt.

Ent hea valguseta pole värve. Üks Minoteci tegevussuundi on ka parima valgusega värvide esitamine ning nen-

de mõõtmine kaasaegsete mõõteriistadega. Kui sageli hinnatakse värve värvikaardi alusel visuaalselt, siis tihti eksitakse sellega, et võrdlemist tehakse vaid näiteks tehisvalguses. Ent tänapäeva mõõteriistad võivad anda värvidele hinnangu erinevates valgustingimustes ning värvimõõtesüsteemides.

«Lähima näitena võib tuua Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonis olevale ajaloolisele Eesti Üliõpilaste Selti lipule tehtud ekspertiisi, mille käigus sai hinnatud nii lipu värve kui ka välja töötatud parim valguse spektraaljaotus,» toob Varjas näite.

Minotec on aastatega müünud mõõteseadmeid ka rõiva-, mööbli-, toiduainetööstusele ja mahepõllumajanduses töötavaile ettevõtetele ning parim tunnustus on, et kliendid tulevad ikka ja jälle tagasi.

«Ettevõttel on järjepidevale usaldusväärsele koostööle tuginevalt kliente, kes olnud meiega kõik need 25 aastat!» rõõmustab Varjas.

Reklaamifirma Adograaf tegutseb ka veerand sajandit hiljem oma juurte juures. Perefirmana valmistatakse Raplas kõikvõimalikke reklaamkleebiseid ja –trükiseid alates kujundustest, lõpetades valmistamisega.

Eesti krooni konkurss inspireeris alustama Adograafi

K

uigi ettevõte sai ametlikult alguse 1994. aastal, tekkisid firma asutajal Ado Tuugal esimesed sellesuunalised mõtted kohe Eesti taasiseseisvumise alguses.

Olulist rolli selles mängis nüüdseks küll juba ammu käibelt kadunud, ent endiselt eestlaste südamesse jäänud Eesti kroon.

«Krooni kujunduskonkursil saavutatud II koht tõi tööd ja kuulsust ning seeläbi ka kliente,» meenutab Tuuga pea 30 aastat hiljem.

Tänapäeva noorema generatsiooni disainerid, kes peenete illustratsiooni- ja kujundusprogrammidega harjunud, ei kujuta toonast valdkonda isegi ette. Kuna arvuteid oli vähe, tehti kujundus- ja trükiettevalmistustööd väga primitiivsel viisil. Töövahenditeks olid rapiidograafid, kummiliim, pliiats ja paber. Palju tuli kasutada ka fotograafi abi, kes vajadusel spetsiifilisi kontrastfotosid tegemas käis. Ado koos poegadega käis kogemusi hankimas ka Soomes, kus oldi siinsetest tegijatest valgusaastate kaugusel.

Sealt telliti ka paljud olulisemad

Vasakul Kaarel Tuuga, paremal Indrek Tuuga.

tööd. Kui päris esimestel aastatel tegutses Ado Tuuga üksi, siis õige pea tuli leida partnerid - pärast mitmeid eelkäijaid ja erinevaid arenguid loodi Adograaf OÜ, millest nüüdseks saanud täielikult perefirma. Tänaseks töötab ettevõttes viis inimest: lisaks asutajale Ado Tuugale tegutsevad firmas pojad Indrek, Kaarel ja Tõnis, kes vastutavad vastavalt kujundus-, kleebiste- ja fotoosakonna eest. Lisaks töötab firmas raamatupidajana Helgi, kes on Ado abikaasa. Perefirmaks olemist peetakse ka enda suureks tugevuseks. Kuigi algusaastatel olid filiaalid ka Türil ja Haapsalus, ollakse nüüd puhtavereline Rapla ettevõte – seal, kus on juured.

«Rapla asukoht on ideaalne: praktiliselt Eesti keskel. Tallinnasse on sõita ainult ca 50 km,» märgib Ado Tuuga. «Väga paljudele Tallinna klientidele viime tööd ise kohale või kasutame erinevaid kullerteenuseid, millest tänapäeval puudust ei ole» räägib Kaarel.

Aastate jooksul kogunenud kliendipagas on muljetavaldav: Olympia hotell, Merko Ehitus, restoran Cru, Saarioinen, Carmen Grupp ja väga paljud teised. Sisuliselt on tehtud koostööd ettevõtetega igast valdkonnast ja mitte ainult Eestist – näiteks soomlaste Chef Wotkiniga on viljakas koostöö käimas juba aastaid. Väga uhked ollakse ka kohalike püsiklientide üle, keda ei jõua siin üles lu-

Tõnis Tuuga

gedagi. Tõnise kliendibaas veidi erineb vendade omast, muuhulgas oli Tõnis Tuuga valgusmeister Eesti Vabariik 100 ühele mängufilmile «Eia jõulud Tondikakul» «Algusaastatel kuulutati välja palju igasuguseid logo- ja firmagraafika konkursse, millel sai osaletud ja paljud neist võidetud. See andis kindlust juurde, et oleme õigel teel. Tänasteks põhitegevusteks on Indrek Tuugal: kujundustööd, digitrükk, köitetööd, termotrükk T-särkidele ja töörõivastele. Kaarel Tuugal: reklaamkleebiste valmistamine ja paigaldamine sõidukitele, hoonetele ja suuremõõtmelised reklaamtrükised, sildid, viidad, etiketid jne. Tõnis Tuu-

gal: valgusmeistri ja operaatori töö. Indrek lisab, et oluline on ka koostöö kodukoha üritustega. «Oleme kujunduste ja trükiteenusega toetanud palju Raplamaa üritusi: näiteks Miss Raplamaa sponsor oleme olnud juba 25 aastat.»

Ettevõte on elujõuline ja heas seisus ning peaks samu teenuseid pakkuma veel vähemalt veerandsada aastat. Ent tuleviku mõttes

püütakse oma tugevusele veelgi kaalu anda.

«Perefirma vorm sobib meile, aga Adograaf võiks tulevikus ühe katuse all olla. Masinad lähevad niikuinii väiksemaks ja targemaks ning usume, et tulevikus võiks tööruumides toimetada ka paar robotit,» märgib poeg Indrek, kellele lisab Kaarel: «Tööd tahaks teha ikka paremini, kiiremini ja veel kvaliteetsemalt.»

Valerahakahtlus tõi kuulsust juurde Indrek Tuuga meenutab 90ndatest üht seika, mil nende partnertrükikoda ka Adograafile ajutise pahanduse kaela tõi, kuid mis lõpuks ettevõttele kuulsust juurde tõi.

«Mul ei lähe meelest linnaskäik, kui läksime trükikotta trükistele järele. Eelnevalt olime lehest lugenud, et Tallinna trükikojas jäädi vahele hiigelkoguse valedollarite trükiga.

Fotol pitseeritud ukse järgi tundus meie koostööpartneri trükikoda olevat, kuid kindluse mõttes sõitsime isaga asja kohapeale kontrollima. Kohale jõudes veendusime, et ongi tegemist sama trükikojaga,» meenutab Indrek Tuuga.

«Aga kaugele me sealt ei jõudnud, kui mustas mehed mustade maasturitega meid kinni pidasid ja Lubja tänavale viisid. Isa kahtlustati dollariafääris kaasosalisena. Samal ajal, kui isa üle kuulati, istusin mina kuskil allkorrusel teadmatuses, mis üldse juhtunud oli. Olin alaealine ja pool päeva infosulus Lubja tn fuajees istuda oli masendav. Hilja õhtul sõidutati meid Raplasse ning arvutid ja monitorid võeti kontrollimiseks kaasa. Nädala pärast selgus, et isa ei puutunudki asjasse.

Uudishimu tõi kuulsust mõlemale,» lisab Ado.

postimees, 30. jaanuar 2019 || ettevõtja oma lugu || 3

Saarte Liinid unistab Eestist kui terviklikust mereriigist Kujutlegem valimiste eel pilti, et kõigi Eesti saarte elanikud koonduksid ja moodustaksid oma erakonna ning lepiksid seejärel kokku, et annavad hääle ainult enda parteile. Tõsiasi on aga, et isegi kui kõik saarte partei liikmed jõuaksid valima, ei piisaks sellest paraku isegi Riigikogu valimiskünnise ületamiseks.

3% Eesti elanikkonnast tundub esmapilgul ehk marginaalne number, kuid meie saartel on tegelikult palju suurem roll kogu riigi jaoks nii strateegiliselt, regionaalselt kui ka majanduslikult.

Seepärast on ühendused saartega eluliselt tähtsad. Eesti on olnud edu kuvand ja seega peavad olema võrdsed võimalused heaks eluks ka riigi kõige kaugemates punktides elavatel eestlastel. Võtmerolli siin mängib tänavu 25. juubelit tähistab AS Saarte Liinid.

25

aastat tagasi istusid entusiastid maha ning ha k k asid plaani pidama, kuidas riigisisene mereliiklus paremini toimima saada. Nii loodi 1994. aasta oktoobri esimesel päeval toonase teede- ja sideministri Andi Meisteri käskkirjaga riigile kuuluv AS Saarte Liinid. Saartelt olid nende visiooniga inimeste seas ettevõtte esimene juhatuse esimees Ants Tammleht ja arendusjuht Peeter Oopkaup, kes tänaseni ettevõttega seotud. Veerandsaja aasta jooksul on siingi tasapisi toimunud põlvkondade vahetus nagu igas arenevas koosluses, kuid taristu ja eelkõige sadamaäri on väga pika tsükliga ja kogemused kulda väärt. Ettevõte peab oma tegevusvaldkonna olemust arvestades end endiselt pigem «roheliseks».

«Saarte Liinid on pigem ikka noor ettevõte. Pangem aeg konteksti: korralik sadamarajatis püsib üle saja aasta, luues võimaluse turvaliseks liikluseks ja mereühenduseks. Meil saab täis alles 25 aastat tegevust» märgib juhatuse esimehena 2012. aastast alates ametis olev Villu Vatsfeld, kes liitus ettevõttega 15 aastat tagasi finantsjuhina. 2015. aastal täienes Saarte Liinide meeskond Jaanus Tamkivi juhtimiskogemustega. Tema koordineerib juhatuse liikmena sadamate arendus- ja ehitustegevust.

Ettevõte on aja jooksul tasapisi, kuid järjekindlalt kasvanud ning tänaseks kuulub Saarte Liinide koosseisu 18 sadamat üle Eesti: Heltermaa ja Sõru Hiiumaal, Roomassaare, Kuivastu, Triigi, Ringsu (Ruhnu), Abruka, Papissaare ja Vikati (Vilsandi) Saare maakonnas, Rohuküla ja Sviby (Vormsi) Läänemaal, Piirissaare Tartumaal, Laaksaare Põlvamaal, Virtsu, Kihnu, Munalaid ja Manilaid (Pärnumaal) ning Naissaare Harjumaal. Tänaseni sajaprotsendiliselt riigile kuuluva aktsiaseltsi üks põhiülesanne ongi asutamisest alates olnud hallata ja arendada regionaalseid sadamaid, mille kaudu kindlustatakse Eesti mandriosa laevaühendused asustatud saartega. Selles valdkonnas kasumit taga ei aeta – regionaalpoliitika on alati tähtsam kui äri. Kokku käib ettevõtte sadamates 12 laevaliini, mis viivad kümnele Eesti saarele.

Lisaks parv- ja liinilaevade teenindamisele on Saarte Liinid aga ka tavaline sadamapidaja, mis tegeleb kaubavedude

ja -laevadega, võtab vajadusel vastu kruiisi- ja reisilaevu, teenindab Eesti Lootsi ja Veeteede Ameti aluseid, piirivalve- ja sõjalaevu, kalalaevu, uurimisaluseid. Lisaks suuremate laevade teenindamisele on AS Saarte Liinid välja arendanud ka väikelaevasadamate võrgustiku, mida tutvustatakse SL Marinas nime all ning tuntakse hästi ka mujal Euroopas. Sadamate ja nende ohutuks kasutamiseks vajalike veeteede korrashoid on Eesti rannikumeres pidev töö, mis vajab tihti eritehnikat. Näiteks ettevõtte äsja soetatud mobiilne ujuvsüvendaja Watermaster on juba kolmas omataoline ja 2012. aastal valminud töölaev Panda ehitatud just madala mere jaoks.

Sadamad ei saa kunagi päris valmis, sest meri ja üle mere käiv liiklus on pidevas muutumises. Seepärast on sadamate pidaja kestev töö logistiliste lahenduste pidev parendamine, mis tihti algab ka investeeringuteks vajaliku raha otsimisest. «Liinivedude teenindamisel on meie teravik suunatud teenuse kvaliteedile ja hinna optimeerimisele nii, et üleveod sadamates oleksid tarbijale võimalikult soodsad. Seepärast kasutame parv- ja liinilaevade investeeringute puhul võimalusel alati sihtfinantseeritud vahendeid, eelkõige Euroopa Liidu struktuurifonde omi,» ütleb Jaanus Tamkivi.

Euroopa Liidu struktuurifondide abil tehti AS Saarte Liinid esimese veerandsaja aasta olulisim investeering ja suuremamahulisim töö, mis võeti ette 2007–2011, kui rekonstrueeriti neli Eesti kõige suuremat parvlaevasadamat: Kuivastu, Virtsu, Rohuküla ja Heltermaa.

Projekti investeeriti koos Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist saadud toetusega 33 miljonit eurot. Pärast seda toodi vedaja ja riigi koostöös liinile esimesed just siinsetele liinidele ehitatud parvlaevad. Moodsa sadamaala, pääslate ja piletisüsteemiga loodi teenusele täiesti uus standard, mida iga eestlane täna juba loomulikuks peab.

Alguses mahult meeletu tundunud projekt oli teostajatele tõsine väljakutse, ent ainult positiivses mõttes.

«Sadamate ehitamine ja rekonstrueerimine ei ole kindlasti katsumus, vaid alati pigem asjaosalisi arendav väljakutse,» kinnitab Vatsfeld. «Soovime jõuda taas selleni, et tavaarusaamaks saaks lihtne põhitõde – sadam ei ole valmis siis, kui kai saab asfalteeritud ja pollarid püsti, vaid alles siis,

Saarte Liinid 2018. aasta numbrites 2018. teenindatud liinireise AS Saarte Liinid sadamates kokku:

28 277 reisi

2018. teenindatud reisijaid kõigil liinidel AS Saarte Liinid sadamates kokku:

2 505 122 inimest

2018. teenindatud sõidukeid kõigil liinidel AS Saarte Liinid sadamates kokku:

1 071 536 sõidukit

2018. teenindatud kaubalaevu AS Saarte Liinid sadamates kokku:

340 alust

2018. teenindatud kaupade kogumaht AS Saarte Liinid sadamates kokku:

940 028 tonni

2018. teenindatud väikelaevade külastusi AS Saarte Liinid sadamates kokku:

5746 alust

19 748

inimesega pardal AS Saarte Liinid müügitulu AS Saarte Liinid kasum 2018. aastal

6 542 373 eurot*

944 505 eurot*

* Finantsnäitajad on esitatud auditeerimata andmetel.

kui ka sadama veeala on lainemurdjate ja muulidega kaitstud ning turvaline. Kui maailmas ringi vaatate, näete, et tegemist on teoreemiga, mis ei vaja tõestamist.» Ohutusse ja turvalisusesse tuleb vee peal suhtuda äärmiselt tõsiselt, sest meri karistab lohakust ja hoolimatust alati.

Eesti on asukohalt tõeline mereriik. Saartega kokku 3800 kilomeetrit rannikujoont on väikse riigi kohta väga palju.

Samas asub Läänemere ääres konkurente, kes samuti suurteks tegijateks pürgivad. Kuigi eestlased lätlasi teinekord nende olematute saarte pärast tögavad, on nemad mereriigina mitme näitaja osas Leeduga Eestist eeski. Näiteks 2017. aastal jäi Eesti kaubaveo mahtudega Balti riikidest viimasele kohale – kui Läti sadamad teenindasid 61,8 miljonit tonni ja Leedu sadamad 52,9 miljonit tonni kaupa, siis Eesti oli arvestuses 36,1 miljoni tonniga kindlalt viimane.

Villu Vatsfeld on kindel, et Eesti riigil on mereriigi staatusesse võimalik senisest rohkem panustada. «Eesti on küll väärikas, ent samas mõnevõrra tagasihoidlik mereriik. Enamus naabritest pöörab sadamatele ja sadamatesse suunatud investeeringutele rohkem tähelepanu,» tunnistab Vatsfeld. «Soo-

me Vuosaari ja Hamina-Kotka, Venemaa Ust-Luga, Rootsi Stockholmi, Trelleborgi ja Ystadi sadamad ning Poola Gdanski sadam on ainult mõni näide, kus riigid ja sadamaid pidavad omavalitsused on mõistnud mereväravate olulisust, aidates nõu ja jõuga kaasa nende arengule planeeringutest rahastamiseni,» nendib Vatsfeld.

«Eesti on selles võrdluses ja investeeringute mahult pigem raudtee- ja maanteeriik. Mõista tasuks ka, et laevandus on tulevikus tõenäoliselt kõige keskkonnasäästlikum transpordiliik, karme keskkonnanõudeid järgitakse siin juba täna.»

Saarte Liinide juubeliaasta plaanid on pigem seotud üldise filosoofia arendamisega. Teha tööd võimalikult hästi ning jõuda selleni, et ligi sada inimest, kes iga päev ettevõtte töötajatena üle Eesti panustavad, tunneksid end väärtuslikuna. Saarte Liinid on oma tegevusajal taganud, et Eesti saared oleksid meritsi avatud ja ühendatud ning et sadamaid saaks turvaliselt kasutada kõik soovijad liinilaevadest kalapaatideni. Ettevõtte filosoofia on viimastel aastatel olnud, et enne, kui midagi teistelt nõuda, tuleb veenduda, et endast on parim antud.

Lähiaastate plaanidesse kuulub kindlasti keskkonna-

sõbralike lahenduste rakendamine sadamates, kuid seda saab teha ainult koos laevaomanikega. Tallinna Sadam tütarettevõtetega on teerajaja soovinud olla. «Kui jõuame Norra näitel keskkonnasõbralike parvlaevadeni, mis sõidavad paindlikus graafikus vastavalt tegelikule vajadusele, võime end ka siseriiklikult mereriigiks pidada. Paraku tundub, et ajuti tahetakse siingi näha rohkem betoonist ja asfaldist monumente,» nendib Vatsfeld.

EESTI SAARED Eesti meresaared: 2222 Saared koos siseveekogudega: 2355 Saare elanikke kokku (2017. seisuga): 44 100 (3% rahvastikust) TOP10 saared pindalalt: 1. Saaremaa (2714 km²), 2. Hiiumaa (989), 3. Muhu (198), 4. Vormsi (92), 5. Kassari (19,3), 6. Naissaar (18,6), 7. Kihnu (16,4), 8. Väike-Pakri (12,9), 9. Suur-Pakri (11,6), 10. Ruhnu (11,4)

«Vaatamata sellele, et taristu- ja eelkõige sadamaäri on väga pikaajalise tsükliga ja kogemused kulla hinnaga, suureneb aasta-aastalt digitaliseeritud lahenduste tähtsus, mis tulevad kasutusele nii sadamateenuste osutamisel kui ka selle jälgimisel ja analüüsimisel. Sadamates ja laevanduses toimuvad arendustegevused ning kindel suund tehnoloogial ja keskkonnasäästlikkusel põhinevatele toimingutele tähendavad ainult üht – meretransport on tulevikumajanduse lahutamatu osa.»

Villu Vatsfeld, juhatuse esimees, AS Saarte Liinid Kõigi AS Saarte Liinid sadamate statsionaarsete kaide pikkus kokku 5 kilomeetrit Kõigi AS Saarte Liinid sadamate ujuvkaide pikkus kokku 1,15 kilomeetrit Kõigi AS Saarte Liinid sadamate veealade suurus kokku 140 hektarit Kõigi AS Saarte Liinid sadamate maa-alade suurus kokku 60 hektarit

Selgitus: miks tekivad praamijärjekorrad?

Ajakirjanduse käekiri, eriti onlinemeedia ajastul, on praamide teemal sageli sarnane. Põhilised ja klikke toovaimad uudised treitakse siis, kui inimesed pühade ajal praamijärjekordades pahameelt avaldavad. Lasime Saarte Liinide juhatuse esimehel Villu Vatsfeldil põhjenda, miks praamijärjekord on paratamatu, ent marginaalne nähtus.

«Eesti regionaalsetel laevaliinidel tehakse aastas üle 28 000 reisi.

Järjekorrad tekivad mõnel korra aastas mõnel liinil. Saarlasena julgen öel-

da, et «meedial on need hambus» pisut ebaproportsionaalselt ja üledimensioneeritult. Kui reisitõrke määr on graafikuga võrreldes 0,1% ja tavaliselt tingitud erakorralistest ilmaoludest, siis on lihtsalt jälle unustatud, mida mereriigiks olemine ja saartel elamine tähendab. Helsingi või Stockholmi laevale minnes kontrollib iga reisija piletite olemasolu, graafikut ja ilma, Hiiumaale minnes aga mitte. Küll olen nõus nendega, kes ütlevad, et laevaliiklust saaks tahtmise korral paindlikumalt korraldada ja lisaks

graafikutele tuleb lisareisidega kiirelt reageerida ka operatiivsele nõudlusele. Vaevalt kaupmees piparkoogitaigna vajadust aprilli läbimüügi järgi planeerib. Avaliku teenuse puhul peaks mõisted nagu «kasumiplaan» ja «muinasjutuline kasum» küll kiirelt unustama ja kuulama rohkem neid, kes laevasõitu oma igapäevaelu toimimiseks vajavad ehk hiidlasi, kihnlasi, saarlasi ja teisi saarerahvaid.

Sadamates see täpselt nii toimib.

Usun, et kogemus on Exceli tabelist targem.»

4 || ettevõtja oma lugu || postimees, 30. jaanuar 2019

Tallinnas Vana-Viru 14 asuv Venus Club on fenomen. Isegi need, kes ei kuulu klubi suurema fänniringi hulka, on sinna vähemalt paar korda elus sattunud. Enda vastu ausaks jäädes teavad nad, et satuvad sinna kindlasti veel. Tänavu tähistab legendaarne klubi uue kontseptsiooni kümnendat juubelit.

Kõik teed viivad Venusesse

K

ell on saanud 4.02 laupäeva varavara hommikul.

Sind on seltskonnaga just kusagilt baarist või peolt välja visatud – kusjuures mitte otseses, vaid ülekantud tähenduses –, aga enamusel peoloomadel pole veel plaaniski magama minna. Liiga palju keegi mõelda ei viitsi, sest väljas on jahe ja tahaks juba edasi tinistada ning teha mõne piinliku tantsusammu, et keegi saaks seda filmida ja pärast sõpruskonnale laiali saates kõik naerda võiksid. Kellegi juurde edasi logelema minna tundub üsna igav ja seega kisendab ühtäkki keegi: «Lähme Venusesse!» Mure lahendatud, inimesed jätkavad pidutsemist, kuni Venuses tuled põlema lüüakse, mis reeglina juhtub pärast kella viit. Igale väheke Tallinna ööelu ja selle ajalooga rohkem kursis inimesele on eelpool kirjeldatud situatsioon tuttav. Ja keegi ei saa välistada, et situatsioon kordub ka tulevikus.

«Meile meeldib ikka öelda, et kõik teed viivad lõpuks Venusesse,» naerab legendaarse klubi omanikeringi kuuluv Renar Pindel. «Arvan, et inimesed seavad sammud meie juurde, sest teavad täpselt, mis meilt saab. Enamjaolt pakume eri stiili klubimuusikat, mille järgi on hea tantsida. Meil pole eriti spetsiaalseid house’i või hiphopi õhtuid. Laseme segamini seda, mis inimestele meeldib. Seinast seina disko kõige paremas mõttes.»

Mõistagi ei tähenda eelnev kirjeldus, et Venus Club on lihtsalt üks vastuhommikusi variante. Klubil on ka palju püsikülastajatest fänne, kes laeku-

vad erinevatele üritustele «normaalsel» ajal ja naudivad tervet pikka õhtut hommikutundideni.

«Oleme siiski Tallinna üks külastatavamaid klubisid ja põhiline pidu algab suurema osa rahva jaoks veidi pärast südaööd. Klubi püsikülastajad naudivad õhtut täiel rinnal ning alustavad ja lõpetavad oma peo meil. Et vastu hommikutunde tuleb lisarahvast, on meile ja pikema peovajadusega inimestele ainult boonuseks. Rahvast jätkub lõpuni!» tunnustab Pindel klientuuri.

Legendaarsematest üritustesarjadest toimub Venus Cubis täna Candy Shop, mida veab DJ Bad J. Ent kõige legendaarsem pidu uue kontseptsiooniga Venus Clubi ajaloos on Suusabaasipidu, mis peetakse alati täismajale. «Üritus toimub meil algusest peale ning mõistagi on tegemist talvekuude peoga. Ilmselt tõmbab inimesi see afterski atmosfäär, mille tekitada oleme suut-

nud: dekoratsioonideks on igal pool suusad, lumelauad ja kiivrid, tantsutüdrukud ja baarmenid on suusariietes. Nagu päris afterski,» märgib Pindel. «Lisaks mängime palju Eesti muusikat, mis rahvale alati meeldib.»

Tegelikult on Venus Club vanimaid klubisid Tallinnas, ent kümme aastat on tegutsetud täiesti teistsuguse kontseptsiooniga. Olümpia hotellis asunud, praeguseks suletud, ent samuti Eesti klubiajaloo legendide hulka kuuluva Bonnie & Clyde’i baarmenid tundsid eelmise kümnendi lõpus ettenägevalt ühtäkki, et toonane töökoht hakkab end ammendama ning vaja oleks välja mõelda midagi uut. Pead pandi kokku ning sündis mõte omandada sel ajal põhiliselt Tallinna venelaste meelelahutuskoht Venus Club.

2009. aasta 26. juunil peeti uue kontseptsiooniga avamispidu.

«Parasjagu oli küll masu, aga meil oli äge punt, olime kaua

ühte asja teinud ning uue klubi avamine oli väga lõbus. Juba avamine läks väga edukalt ning rahvas hakkas sisuliselt kohe käima. Kaasa aitas ka see, et samal aastal oli ka laulupidu ning tegime selles stiilis väga eduka peo. Hakkasime rahvale kohe meeldima ja tegelikult väga suuri langusperioode kuni tänaseni väga ei mäletagi,» ütleb Pindel. «Klientuur on muidugi muutunud ning tänaseks käivad meil põhiliselt eestlased ning suvel ka palju turiste.»

Kusjuures vähemalt Venus Clubi pole mõjutanud ka mõne aasta eest tugevalt peale tulnud hipsterikultuur, mis tänaseks tegelikult juba küllaltki mainstream.

«Telliskivi loomelinnaku populariseerumisel oli küll periood, kus rahvas hajus rohkem linna peale laiali, ent just viimastel aastatel on taas klubid üles leitud ja rahvast on taas väga palju,» hindab Pindel.

Venuse kodulehel seisab selline reklaamtekst: «Kujutle klubi, kus baarilett on lava, mille taga töötamas Eesti meister, eriüritusi on rohkem kui teistel Tallinna klubidel kokku, baaripoisid on nagu su vallatud sõbrad ning privaatne lõdvakslaskmine garanteeritud. Kuumem kui Päike, säravam kui Elu ja mmmagusam kui Sex on The Beach – See On Venus Club! Tule ja avasta Venuse imeline maailm.» Pindeli sõnul oskavad eestlased väga hästi pidutseda ja seepärast püütakse luua keskkond, mis lõbutsemist maksimaalselt soodustab.

«Meil toimuvad erinevad stiilipeod, korraldame palju kontserte Eesti parimate bändide ja artistidega, asukoht on suurepärane, turvameeskond tasemel ning oleme avatud talvel teisipäevast pühapäevani ning suvel iga päev,» loetleb Pindel põhjusi, miks Venus inimestele

meeldib. «Ühtlasi oleme ainuke klubi Eestis, kus võib baarileti peal tantsida!»

Pindeli sõnul on pidude korraldamine omanike jaoks ühtlasi hobi ja nii kavatsetakse linna ühe populaarsema meelelahutuskohana jätkata aastaid. Kuniks rahvale meeldib, on kõik hästi. Kuigi ametlik sünnipäev on 26. juunil, leiab suur juubelipidu sel aastal aset 29. juunil.

Esinejate nimekiri ja kava pole veel sajaprotsendiliselt paigas, kuid kindel on, et tähistamine saab olema legendaarse klubi vääriline.

«Kindlasti teeme sellest võimsa ürituse ning plaanis on päris mitu üllatust. Hoidke meie tegemistel Facebookis silma peal, et olla uudistega kursis,» kutsub Pindel.

Aga enne veel kohtume kindlasti Venuses varemgi. Võimalik, et juba järgmisel nädalavahetusel pärast südaööd, kasvõi kell 4.02.

postimees, 30. jaanuar 2019 || ettevõtja oma lugu || 5

ARUTECH PARIMAD AKNAD (www.arutech.ee) väärib õigustatult Eesti aknatootmisturu lipulaeva nimetust. Oma 20-aastase ajaloo jooksul on ettevõte paigaldanud ligi pool miljonit plastakent, ära teeninud tuhandete klientide usalduse ja andnud tööd sadadele inimestele. Sellest, mis on firmal võimaldanud pikki aastaid kõrgel positsioonil püsida, räägib asutaja Areg Arutjunjan.

20 aastat Arutechi –

hoolitsemine klientide eest ja püüd olla kõiges esimene on edu vundament Milline ettevõte on teil õnnestunud 20 aastaga üles ehitada? Ühest küljest ehitame seda kogu aeg, protsess on lakkamatu.

Teisalt võib vaadata kuiva statistikat. Kui alustasime, siis tootsime viis akent päevas. Praegu võimaldavad meie tootmispinnad ja seadmed toota ligi 300 akent päevas. See ongi loodud.

Praegu töötab ettevõttes 130 inimest, mis tänapäeva standardite kohaselt pole vähe.

pisut insener, mõista jooniseid ja ehitada nende järgi, omada suurt kogemust. Sellised töötajad on meil olemas, hindame neid kõrgelt. Veel üks suurepärane Arutechi eripära on see, et meie juures saab klient kõik vajaliku tellida ühest kohast.

Kuidas kõik sündis?

Ideed sünnivad alati sümptomaatiliselt, see tähendab, et sageli on see juhus. Lisaks võib täheldada ka mingit loogikat.

Omal ajal töötasin pangas ja puutusin kokku panga sisseseadega. Kui aga alustasin vabastiiliga ja ettevõtlusega, jätkasin selle valdkonna ehk panga sisustusega. Selle tulemusel tutvusime ühel messil Valgevenes firmaga, mis müüs turvakardinaid. Hiljem jõudsime turvakardinate kaudu juba akendeni. Seetõttu on raske öelda, kuivõrd oli see juhuslik või loogiline.

Milline on teie eesmärk?

Iga äri püüdleb monopoolsuse poole. Iseasi, kellel see õnnestub. Loomulikult sooviksime olla üks parimatest ja suurimatest ettevõtetest. Põhimõtteliselt oleme sihini jõudnud, kuid alati on, kuhu kasvada.

Kui terav on praegu konkurents? Kas kliendi eest tuleb võidelda?

Konkurents on olemas, kuid ei ole nii karm nagu varem, sest sellel ajal, mil meie äriga tegeleme, on paljud konkureerivad ettevõtted pankrotistunud. Praegu oleme me kahe-kolme parima ja suurima ettevõtte seas Eestis. Muidugi tahaksime olla kõigist üle, kuid konkurents ei sega. Suhtun sellese normaalselt, sest see ei kao. Kõik, mida ärimees võib teha, on osata kohaneda muutuvate tingimustega. Me muutume.

Seetõttu oletegi nii kõrgel positsioonil?

Mitte ainult. Jah, püüame hoolitseda klientide eest: igal aastal tuleb välja uus toode, oleme turgudel piisavalt aktiivsed, sealhulgas ekspordis. Aga seda teevad kõik. Võrreldes turult lahkunud firmadega oleme püüdnud vähem eksida, eriti finantssfääris. See on taganud meile krediidireitingu, mis praegu on AA+. Märgin, et sellele vastab kõigest 7% Eesti ettevõtetest.

Arutechi asutaja Areg Arutjunjani sõnul on nende strateegia olla alati valmis muutusteks.

Mulle tundub, et kõige rohkem suudab ennast kahjustada inimene ise, seega ettevõtte omanik. Kõik, kes osutusid vähem edukaks, tegid ise vigu, konkurents ei puutu asjasse.

Seetõttu oleme kogu aeg püüdnud klientide eest hoolitsemise kõrval vead tegemata jätta.

Muide, klientidest. Nad on erinevad, mõni kiidab, teine pahandab. Kuidas te kaebustele reageerite?

Varem kaebused häirisid mind väga, praegu suhtun neisse rahulikult, kuna nende protsent on tühine. Arvestasime, et 20 aasta jooksul oleme paigaldanud ligi pool miljonit akent, seejuures on kaebusi üksikuid. Eelmisel aastal oli meil ainult üks juhtum, mis nõudis minu tõsist sekkumist. Meie põhimõte on, et klient peab jääma rahule, kui ta on juba meie peale oma raha kulutanud.

Meil on kvaliteedijuhtimise sertifikaat, uuendame seda igal aastal. Meil on kõrge krediidireiting, mis kindlustab partnerite usalduse ekspordiprojektides.

Moderniseerime pidevalt tootmist, ostame erinevaid pinke,

selle aasta aprillis läheme ehitusmessile uue tootega. Tegu on liugustega, mis kasutusomadustelt ei jää alla eelmistele mudelitele, kuid on odavamad.

Eelmisel aastal uuendasime täielikult oma veebilehte, investeerisime sellesse, et olla kaasaegsemad. Püüame töötada kõigis suundades, et klient valiks meid.

Muide, ma ei häbenenud ka minna Facebooki arendamise kursustele, kuna turundusega tegelen ma ise. See tähendab reklaami nii internetis kui trükiväljaannetes.

Reklaami saades otsib inimene silmadega allahindlust ja tellib teenuse isiklikku kasu arvestades. Mida Arutech siin kliendile pakub?

Meil on ettevõte, kellega teeme koostööd järelmaksu osas. See tähendab, et kui kliendil puudub võimalus tellimuse eest täielikult tasuda, võib ta seda teha järelmaksuga. Hinnapoliitika on meil selline, et me ei pea olema kõige odavam firma, kuna see tee ei vii kuhugi, kuid ei pea ka olema kõige kallim. Meil peab turul olema keskmine hind, kuid seejuures pea-

me olema kiiremad, kvaliteetsemad ja kliendisõbralikumad.

Kui mitte arvestada kaht kriisiaastat, tuleb see meil välja, kuna käive pidevalt kasvab.

Kas teil on raske töötajaid leida?

Praegu on see probleem kõikjal, kuid saame sellega päris hästi hakkama. Esitatud nõudmised sõltuvad ametikohast. Kui see on paigaldaja, peavad tal töötama käed ja pea. Kui tal varem puudus kogemus, kuid oli lähedane vilumus näiteks ehitusalal, on meil välja töötatud oma metoodikad paigalduseks ja viimistluseks ning me õpetame neid metoodikaid ise. Kui inimesel on pea ja kätega kõik korras, sulandub ta protsessi piisavalt kiiresti.

Milline on teie palgapoliitika?

Vaja on järgida nõudmist ja pakkumist. Paljud teevad meil tükitööd, mis tähendab, et palk sõltub töötulemusest. Seega näiteks juhul, kui müügiesindaja palju müüb, võib ta saada palka, mis on Eesti keskmisest kõrgem. Mõni kontoritöötaja on selles väga edukas.

Millisena näete Arutechi edasist arengut?

Praegu ekspordime 30% toodangust Skandinaaviasse. Näen ettevõtte arengut ekspordipoolelt.

Eestis on piiratud turg. Siin võitleme omavahel, kuid sellest turg suuremaks ei muutu, seal aga on turud suuremad ja turuosa saamine oleks suur võit. Skandinaavia maades on meil vahendajad, seal oma filiaali avada pole praegu vaja.

Eestis on meil pisut alla 20 filiaali, sel moel on hõlmatud praktiliselt kogu riik. Kohapeal asuvad ka monteerimisbaasid – akende, uste ja muu paigaldamisega tegelevad meie töölised, me ei palka alltöövõtjaid, kes midagi meile teeksid. See on samuti üks klientide usalduse faktoreid. Vastutame täielikult lõpptulemuse eest, ei aja süüd kellegi kaela, kui miski valesti läheb.

Lisaks sellele on Arutech üks vähestest ettevõtetest, mis toodab praktiliselt kõiki aknaliike.

Alates Euroopa omadest ja lõpetades Skandinaavia variantidega pluss igat liiki liug-uksed. Me suudame eristuda, kuna selliseks tootmiseks on vajalikud kõrgema klassi spetsialistid. Tuleb olla

Suure firma juhtimine võtab palju jõudu ja aega. Millega tegelete vabal ajal? Millega meelt lahutate?

Mul on tugev perekond ja naine, Arutechi täitevdirektor, aitab mind töös. Täiendame teineteist, kumbki näeb asju erineva nurga alt, mis võimaldab teha vähem vigu. Veel on meil kolm last, tütar ja kaks poega.

Sel aastal tähistab ettevõte 20. aastapäeva, aga eelmisel aastal täitus mul 50 eluaastat. Olen jõudnud ikka, kus töö ei ole elus enam kõik. Üheks minu meelelahutuseks on YouTube’i kanal autotemaatikaga (www.areg.ee).

See on mittekommertslik projekt, lihtsalt hobi. Mulle on alati meeldinud masinad ja videomontaaž, selles projektis on aga kõik koos.

Ma ei tee ainult mingi masinaga testsõitu ega räägi selle tugevatest ja nõrkadest külgedest, vaid ühe selle kanali võimalusena jagan nõuandeid, kuidas masinat erinevates riikides rendile võtta. Eelmisel aastal olime kahel korral Dubais, mis on autoarmastajate Klondike. Mu viimases videos on bagi, Rolls-Royce, Formula 1 võidusõidurada, kus sõitsin Aston Martiniga, ja teemapark Ferrari World Abu Dhabis.

Ilmselt minu puhul tähendab see reisi jäädvustamist kaameraga pluss autotemaatikat. Ma ei sea endale ülesannet igal nädalal uut videot üles panna, mul on lihtsalt huvitav oma kogemust jagada.

On veel üks projekt, mida ma vean. Minu isa, tuntud eesti kunstnik Rafael Arutjunjan, teeb iga nelja-viie aasta tagant näituse, mida ma organiseerin. Praegu on ta pisut üle 80 aasta vana, järgmise näituse lubab teha 85-aastaselt. Hiljuti uuendasime täielikult tema veebilehte (www. rafael.ee). Seal on üleval ligi 500 maali ja graafilist lehte ning umbes 130 skulptuuri. Lisaks sellele on veebilehel avaldatud raamatud, mis ta on välja andnud.

Kirjandust võib lugeda veebilehelt või tellida paberversioonis.

Ilmselt on see põhiline, millega ma tööst vabal ajal elan ja kust jõudu ammutan.

www.arutech.ee  1516

6 || ettevõtja oma lugu || postimees, 30. jaanuar 2019

Liiva, kruusa ja killustiku müügiga tegelev Kiirkandur AS sai mõttena alguse juba Nõukogude Liidu viimastel aastatel ja on tänaseks kujunenud ligi miljon tonni materjali tootvaks ettevõtteks. Ettevõtte juht Tiit Ploom meenutab tormilist veerandsajandit.

Kiirkanduri juht Tiit Ploom: karjä kardetakse, aga pärast tuuakse Kerime ajaratast 30 aastat tagasi. Nõukogude Liit näitas tugevaid lagunemismärke ja majandamine muutus iga kuuga raskemaks. Kuuldavasti oskasite seda seisu osavalt ära kasutada. Palun rääkige neist metsikutest aegadest veidi lähemalt.

Töötasin nõukogude ajal Harju Teedevalitsuses. Kaheksakümnendate lõpus lubati moodustada eraettevõtluse esimese vormina eraõiguslikke kooperatiive. Moodustasime kooperatiivi Kodutee, mis ehitas suvilakooperatiividele teid. Hiljem muutus ettevõte aktsiaseltsiks Erwin ja peale seda aktsiaseltsiks Kiirkandur. Palju tegime töid Vene armeele Paldiskis, panime asfalti ja ehitasime teede aluseid. Tasuti nii rahas kui ka natuuras, näiteks kütuse, masinate või teesoolaga. Et töötasin ka riigiteenistuses, siis osa kütust ja teesoola sai antud riigimaanteede ehitamiseks ja hoolduseks.

Millal ning miks tekkis Kiirkandur?

Kui hakati erastama teedevalitsuste abitootmisi ehk materjalide valmistamise, asfaldi tootmise, teede markeerimise ja hiljem ka teehoolduse sektorit, siis olin Harju Teedevalitsuse Kanama jaoskonna juhataja. Meile allus Riisipere asfaltbetooni tehas ja teedeehitusmaterjalide tootmine Kalda karjääris. Harju Teedevalitsuse tolleaegse juhataja Jüri Seppari pealekäimisel otsustasin ära osta materjalide tootmise Kalda karjääris. Loobusin Riisipere asfaltbetooni tehase ostmisest, kuna seal oli suur keskkonnareostus ja asfalditehas oli läinud jalutama. Minu mälu järgi oli ostuhind 320 000 krooni, mille eest sain Kalda karjääri kasutuslepingu, ekskavaatori, laaduri ja soojaku. Laenu pidin Harju Teedevalitsusele tagasi maksma vist 1997. aasta lõpuks graafiku järgi. Sissemaksu polnud.

Nii see algas, hiljem tulid riburada Warrenid: ajutine liikluskorraldus, kassisilmad, piirete paigaldamine, müraseinad, teehooldus, väikeste objektide teedeehitus, markeerimine ja liiklusmärkide valmistamine.

Nõukogude Liidu lagunemine oli segane aeg, ent ei saaks just öelda, et järgnenud periood kuidagi vähem segane oli. Metsikutel 90ndatel välkusid ööpimeduses luksusautodest väljuvate dressikandjate teravad noad, halvemal juhul vihisesid pea kohal kuulid. Kirjeldage neid aegu.

Et meil liikus sularaha tol ajal vähe, siis meie tegevused neile korda ei läinud. Teid vajasid nad ikka oma maja juurde

ja mõnikord sai härrasid abistatud metalliveol. Meie suhtes olid nad lugupidavad.

Samas oli soodne aeg äri tegemiseks?

Ettevõtlusega alustades oli kindlasti lihtsam nõuete ja normidega, uute kaevanduslubade menetlemine oli samuti lihtsam. Praegu on läinud maavara kaevandamise ja materjalide tootmise nõuded väga rangeks ja bürokraatlikuks. Samuti olid entusiasm ja pealehakkamine hoopis midagi muud, tööd tegime seitse päeva nädalas, ka pidusid sai peetud hooga.

Kas katuseraha maksmine oli möödapääsmatu? Äkki oskate tuua mõned põnevamad või isegi verdtarretavamad lood Kiirkandurist?

Katuseraha käidi isegi vist paar korda küsimas, aga näitasime

TTd (püstolimark – toim) ja härrad lahkusid. Teist korda juhatasime dressides mehed uksest kohe välja.

Kiirkanduril on otsene seos karjääridega. Karjäärid olid metsikutel 90ndatel üsna tähendusrikkad kohad. Kas äri karjääris ajamine tekitas ka kuidagi vastakaid tundeid?

Või mõne musta naljagi?

Põhiline koht oli 90ndatel ikkagi Männiku karjäär, kus meie sel ajal ei kaevandanud.

Kopp on meil kogu aeg ees.

Kaevandamisel on nii suur mõju, et proua, kes elas karjäärist viie kilomeetri kaugusel, väitis kord mulle, et siis, kui meie alustame karjääris tootmist, lähevad värskete poest toodud räimede pead kohe roheliseks.

Sarnaseid lugusid kuulen tihtipeale ikka ja jälle. Tüüpiliselt väidetakse, et elu karjää-

ride läheduses on väljakannatamatu, ent inimesed harjuvad ja saavad meiega lähemalt tuttavaks ning siis saame hästi läbi. Mõnikord tuuakse meestele õunugi.

Ajad olid võimaluste rohked.

Kas teile meenub mõni kummaline pakkumine?

Toona ei kaubeldud materjalide hinna üle ja kvaliteedinõudmised ei olnud nii ranged. Sellest hoolimata tehti tööd väga korralikult, näiteks Ääsmäe-Haapsalu maantee ehitati täielikult Kalda kruusamaterjalist ja see pidas vastu 20 aastat. Siis alustas Eesti turul ka Lemminkäinen (YIT Ehitus).

Millal saite aru, et Kiirkandurist kujuneb äri terveks eluks?

Võib-olla siis, kui hakkasid lisanduma teised firmad ja te-

gevused ning uued osanikud.

Priit Friedemann, Herkki Haldre, Peeter Seermaa, Kimmo Liivak, Enn Kikas, Marina Kostõleva, Silver Seepter, Mart Hallimäe püüavad kõik nõu, jõu ja teadmistega äri edendada.

Aga tuleme tänapäeva. «Kiirkandur tegeleb liiva, kruusa ja killustiku müügiga. Pakume oma klientidele kõige kvaliteetsemat materjali!» Räägime kvaliteedist.

ASi Kiirkandur tootmine on sertifitseeritud, mis tähendab, et toodetud materjalid vastavad teede ehitusmaterjalidele ette nähtud kvaliteedinõuetele ja standarditele. AS Kiirkandur võib müüa igal pool Euroopa Liidus. Samas läheb kogu toodang Eesti siseturule ja Eesti taristuprojektide tarbeks.

ASi Kiirkandur toodetud materjal on leidnud palju kasuta-

mist Eesti suurtes taristuprojektides.

Paraku on olukord selline, et sarnaselt viina-, õlle- ja vorstisektoriga töötavad meie Lõuna-Eesti karjäärid selge alakoormusega. Materjali tuuakse Lätist, sest seal on riiklikud maksud liivale, kruusale ja paekivile 8–10 korda odavamad.

Teie hallata on 23 karjääri.

Räägime natukene numbritest: kui palju te kaevandate?

AS Kiirkandur pakub klientidele materjalide tootmise teenust ja müüb olenevalt aastast 500 000 kuni 1 miljon tonni materjali. Sel hooajal alustame materjalide pesuga, kuna saime Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (KIK) toetust projektile «Kiirkandur AS ressursitõhususe investeering».

Kui kaua uue kaevanduse

postimees, 30. jaanuar 2019 || ettevõtja oma lugu || 7

ääre e õunu

AS-ist Kiirkandur arenesid üsna kiiresti välja samuti Eesti teede toimimisele kaasa aitavad OÜ Warren Safety ja OÜ KiirWarren.KL. 1998. aastast tegutsev OÜ Warren Safety pakub liikluskorraldusteenust, teehooldust ja müüb liikluskorraldusvahendeid. 2006. aastal alustanud OÜ KiirWarren.KL aitab samuti liikluse korraldamisega ning toodab erinevaid teede ehitamisega seotud elemente piiretest valgusfoorideni.

OÜ Warren Safety ja OÜ KiirWarren.KL aitavad Eestimaa liiklusel toimida OÜ WARREN SAFETY Teehooldus

puhul töö alustamine aega võtab?

Geoloogilise uuringu loa taotluse menetlusest kaevandamisloa väljastamiseni ning karjääri avamiseni ehk päris töö alustamiseni kulub viis kuni kümme aastat. Mõnikord on keskkonnamõju hindamisel selgunud, et ei saa kaevandada. Kui kohalik kogukond on karjääri avamise vastu, on menetlus ka pooleli jäänud.

Kuidas ettevõttel täna läheb?

Meie ettevõtetes on 130–140 töötajat, kõrghooajal ehk suvel ja sügisel võtame tööjõudu juurde. On töötajaid, kes on algusest peale ehk üle 20 aasta ettevõttes töötanud. Kliendid on põhiliselt seotud teedeehituse ja taristutega, aga ka hoonete ehitusega tegelevad ettevõtted. Osutame erinevaid teenuseid ning müüme ja toodame materjali.

Koos ettevõttega Leonhard Weiss Viater Ehitus AS hooldatakse Läänemaa ja Raplamaa teid, mida kokku on umbes paarituhande kilomeetri jagu. Olulisemad ja tuntumad teelõigud, kus pea iga eestimaalane sõitnud, on Raplamaal Pärnu maantee lõik ja Tallinn-Viljandi maantee Raplamaa osa, Läänemaal Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maantee ja Risti Virstu maantee.

Liikluskorraldus Sisuliselt korraldatakse liiklust kõigi suuremate Eestis toimuvate ürituste puhul. Näiteks hoolitsetakse liikluse korraldamise eest Eesti Vabariigi aastapäeval või suurte Lauluväljakul toimuvate kontserdite ajal. Lisaks kantakse alates 2000. aastast hoolt liikluse toimimise eest kõikide riigivisiitide puhul, olgu see Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, Rooma paavst Franciscus või mõni teine maailma mõistes väga oluline tegelane. Viimaste aastate

suurim projekt oli aga mõistagi Euroopa eesistumine, mille puhul alustati suuremahulise projekti kirjutamisest ning lõpetati perfektse korralduse teostamisega.

Liikluskorraldusvahendite müük Liikluskorraldusvahendite müügiga on OÜ Warren Safety tegelenud juba 1998. aastast. Müüakse koonuseid, liikluspeegleid, vilkureid, parkimistõkendeid ja muud teede, liikluse ja teedeehitusega seonduvat. Liikluskorraldusvahendite suurimateks tarnijateks on näiteks Quazar International Ltd, Adolf Nissen Elektrobau Gmbh või ECCO Group ning klientideks Eesti suurimad teedeehitus- ja hooldusettevõtted, samuti Politsei- ja Piirivalveamet ning Eesti Kaitsevägi.

OÜ KIIRWARREN.KL Liiklusmärkide tootmine Tabasalus asuvas tehases toodetakse liiklusmärke algusest peale: metalli painutamisest kuni

kujundite peale «maalimiseni».

Liiklusmärkide valmistamisega tegeletakse ettevõtte algusest peale, ent 2009. aastal paigaldati esimesed valgusfoorid. Esmalt tehti seda tööd maakondades, ent viimane töövõit pärineb eelmisest aastast, kui võideti Tallinna linna korraldatud hange, mille tulemusena vahetatakse välja pealinna 80 vana ülekäiguvalgusfoori.

Teepiirded ja müratõkked Ettevõtte töö üks oluline osa on metallist ja betoonist ohutuspiirete paigaldamine, mis on oluline teedeehituse puhul.

Lisaks oldi Eestis üks esimesi, kes hakkas tegelema müraseintega, esmalt vaid paigaldusega, ent nüüd tegeletakse nii projekteerimise kui ka ehitamisega.

Teemärgistused Alates 2008. aastast teostatakse erinevaid teemärgistustöid nii värvi kui ka termoplastikuga.

Algusaastatel olid populaarsed kassisilmad ehk helendavad ribad, kuid tänasel päeval Maanteeamet neid kahjuks ei telli.

8 || ettevõtja oma lugu || postimees, 30. jaanuar 2019

Apple’il on suurepärane uudis kõigile nende tehnikat kasutavatele Eesti ettevõtetele ja organisatsioonidele: tänu teenusele Apple Business Manager saab arvutisüsteemi riist- ja tarkvara ühendada senisest oluliselt lihtsamalt, kiiremini ja mugavamalt. Üks esimesi teenuse kasutajaid, müügijuhtimise tarkvara arendav Pipedrive on uute võimalustega äärmiselt rahul.

Apple’i tehnika seadistamine on tänu uuele teenusele oluliselt lihtsam ja kiirem

E

t meie ettevõte kasvab väga kiiresti ja kontoreid avatakse erinevates riikides, vajasime midagi, mis lihtsustaks meie meeskonnal seadmete ülesseadmist ja n-ö pardale astumist,» räägib Rain Kõrgmaa Pipedrive’ist, mille masinapark koosneb 93% Apple’i toodetest.

Kui seni eelnes ettevõtetel uute iPhone’i, iPadi, Maci arvutite ja Apple’i teleseadmete kasutusele võtmisele hulk käsitööd nende seadistamiseks, siis nüüd saavad IT-töötajad ühes portaalis lihtsalt ja kiirelt kasutada seadmete üldjuurutust, osta vajalikult tarkvaralitsentse, luua ja hallata kasutajate kontosid ning neile antud juurdepääsuõigusi. Nii hoitakse kokku kallist tööaega ning töötajad saavad keskenduda põhitegevusele.

Kõrgemaa toobki suurima plussina uue teenuse puhul välja Pipedrive’i võimekuse käivitada masinaid seadmeid avamata – enne seda pidi alati kõik masinad käsitsi üle käima ning veenduma paigaldatud programmide olemasolus.

«Seadmete üles seadmine oli enne kõvasti aeganõudvam. Lisaks seob uus teenus seadmed meie ettevõttega. See tähendab kui seade varastatakse või kaotatakse, ei saa seda uuesti kasutusele võtta. Samuti on meil nüüd lisavõimekus eemaldada vajadusel kogu informatsioon seadmest kaughalduse kaudu,» selgitab Kõrgmaa.

Ta soovitab Apple Business Manageri kõigile, kelle seadmepark koosneb enamasti Apple’i toodetest.

«

Seadmejuhtimise teenus annab ettevõtte andmetele suurema turvalisuse Uus ärisuunitlusega Apple’i teenus on ühildatav kolmandate osapoolte seadmejuhtimise MDMi (ingl k mobile device management) lahendustega ka siis, kui ettevõttes kasutatakse arvutite ja mobiilseadmete juhtimiseks erinevaid lahendusi.

Apple Business Manageri saab kasutada nii värskelt soetatud Apple’i tehnika kui ka varem ostetud seadmetega. Äriotstarbeline teenus on loodud spetsiaalselt ettevõtetele, aitab neil kiiremini uusi seadmeid kasutusele võtta ning kahandab äririske, lastes ettevõtetel kaugjuhtida seadmete andmeid. See nullib võimalu-

Seadmete ülesseadmine oli enne kõvasti aeganõudvam. Lisaks seob uus teenus seadmed meie ettevõttega. See tähendab, et kui seade varastatakse või kaotatakse, ei saa seda uuesti kasutusele võtta. se, et ettevõttest lahkuvad IThaldurid võtavad kaasa ka isikliku Apple IDga seotud süsteemiõigused ja rakendused. Ehk lisaks Apple’i toodete mugavamale seadistamisele saab neisse kaugjuhtimise teel paigaldada erinevaid rakendusi, otsustada, mida töötaja nutiseadmes teha saab või ei saa ning samuti rakendada turvapoliitikat.

Tänu Apple Business Manageri ja MDMi tandemile sujub Apple’i seadmete paigaldus

ettevõttes kiiremini ja mugavalt, sest IT-osakonna töötajad ei pea süsteemi ja vajalikku tarkvara igale arvutikasutajale eraldi installima. Lisaks seadmete juhtimisele ja läbipaistvamale inventeerimisele loob uus Apple’i ärilahendus võimaluse optimeerida IT-osakonna tööd ja selle kulusid.

Valge Klaari kliendihaldurid ja sertifitseeritud tehnikud aitavad valida just sinu ettevõttele sobilikud lahendused.

10 || ettevõtja oma lugu || postimees, 30. jaanuar 2019

Kuigi suurem internetišopingu buum on eestimaalasi tabanud just viimastel aastatel, on Osta.ee olnud populaarne kogu aeg. Tänavu tähistatakse juba 20. sünnipäeva ning ei kardeta oma nišis konkurentsi ka tulevikus.

«Müüa kohting, lumehang, lennuk ja inimkolp» ehk Osta.ee pöörased 20 aastat

E

nt kerigem ajaratast veelgi tagasi. Kauplemine on inimesega käinud kaasas alati ja taasiseseisvunud Eestis olid lisaks turgudele ja laatadele suunanäitajaks ajalehed Kuldne Börs ja Soov.

Väljaanded olid mitukümmend lehekülge paksud ja leheveergudel müüdi sisuliselt kõike autodest lemmikloomadeni. 1999. aastal otsustas investeerimispankur Rain Lõhmus, kelle suurem osa teisigi tavainimesele teadaolevaid projekte üsna kiiresti kullaks muutusid, et aeg on küps teha Eesti oma eBay. Ta kutsus ideed realiseerima menukirjaniku Kaur Kenderi. Nimepaarist Lõhmus-Kender (mõlemad oma ala tipptegijad ja tuntud selle poolest, et kui midagi ette võtavad, siis põhjalikult) ei saakski midagi väikest tulla.

Uue portaali lansseerimine puhuti metsikult suureks ja võeti ette neli turgu korraga: Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa. Avamiskampaania torkas silma neilegi, kes kauplemisest üldse huvitatud polnud. Teenindusmaja (praegune Tallinki hotell Viru Keskuse vastas – toim) fassaad oli kogu ulatuses kaetud Osta.ee reklaamiga, linnas liiklesid sama karva bussid ja trammid. Ka reklaamikeel oli kõnekas – kasutati argentiinlasest Kuuba revolutsionääri Che Guevara nägu ja tugevussõnumit: «Revolutsioon on alanud – vabadus osta ja müüa». Liikusid kõlakad, et lansseerimise alla on pandud kosmiline summa miljon krooni, mis oli toona väidetavalt rekordiline reklaamikampaania.

Ometi oli avapauk võimsam kui järgnenud reaalsus.

Juba 2001. aastal müüdi Baltikumis ja Venemaal käivitatud portaalid osaliselt Lattelkomile (Läti telekom – toim), äri käis tugevalt alla ja lätlastel puudus oskus ja tahe asja vedada. Mujal panid portaalid end sootuks kinni, kuid Eestis aeti asja hoolimata suurtest raskustest edasi. 2003. aastal kutsusid Eesti osanikud appi edukalt CVkeskus.ee käivitanud Raivo Heina ja Erko Kundla, kes said Lattelkomilt osaluse soodsatel tingimustel kätte. Ent kuna projekt oli liiva jooksnud, alustati portaali ehitamist sisuliselt nullist.

«Liitusin Raivo ja Erko tiimiga 2004. aasta sügisel. Olin sel hetkel KV.EE juht. Selleks ajaks oli Osta.ee uus platvorm valmis ja hakkas juba hoogu koguma. Üks olulisemaid uuendusi oli läbi panga autentimine, mis oli küll uuele kliendile tü-

Registreeritud kasutajad aastate lõikes

360 000 kasutajat

260 000 kasutajat

130 000 kasutajat

40 000 kasutajat

2004 likas, aga tasus pikemas perspektiivis ära. Täna teame täpselt, kes on ühe või teise konto taga,» meenutab tänaseks portaali juhiks tõusnud Tarvo Teslon.

Ent kuigi portaal oli uus ja parem, seisti varsti silmitsi olukorraga, kus kaaluti portaal sulgeda. 2005. aasta lõpus tehti kriisikoosolek, kus oli jutuks Osta.ee sulgemine. Lõpuks otsustati kärpida kuueliikmelist

2009

2014

meeskonda – oli periood, kui portaali haldas vaid üks inimene. Paar aastat toimetati kahekesi. IT-teenust osteti vajadusel sisse.

«Kulude kokkuhoid, tasapisi kasvav kasutajate arv ja hea platvorm viisid lõpuks esimese kasumliku aastani – 2005. aasta käive oli 58 655 eurot ja kasum 100 eurot,» märgib Teslon. «Ju tehti õiged otsused: vähemalt pääses portaal kinnipa-

Eelmise aasta kevadest on müükide lisamine tasuta – maksta tuleb ainult eduka tehingu puhul.

Anu Saagim jooksutas serveri kokku 2008. aastal pildistas toonane tippfotograaf Indrek Galetin üles kohalike staaride aktifotosid ning pani need Osta.ee keskkonda müüki. Üks modell oli seltskonnadaam Anu Saagim, kes aastaid Soomes elanuna põhjanaabrite seas üsna tuntuks inimeseks tõusis. Oksjon lekkis soomlaste Iltalehtisse, mille tulemusena Osta.ee serverid kokku jooksid.

«Osta.ee külastatavus kasvas sel päeval kolm korda ja meie serverid ei pidanud sellisele liiklusele lihtsalt vastu,» meenutab Teslon tol hetkel kriitilist, ent tagantjärele lõbusana tunduvat seika.

2019 nekust, omanikud ei pidanud enam peale maksma ja tehingute arv järk-järgult kasvas.»

Edasi liiguti juba ülesmäge.

2006. aastal asus portaali juhtima Toomas Raist ning osaleti siseministeeriumi politseiautode müügihankel. See oli märgiline saavutus kahel põhjusel: esiteks tehti kahe aasta jooksul 998 auto müügi tõttu korralik 1,5 miljoni eurone käive, teiseks saadi riigihanke vahendamise tõttu meedias tohutut positiivset tähelepanu. Autentimine tasus ära, inimesed hakkasid portaali järjest enam usaldama ja nii tõusis klientide ja tehingute arv.

«Mahud kasvasid kiiresti. Meile tekkis väga palju uusi kasutajaid ja kuuldavasti oli inimesi, kes üldse hakkasid Osta.ee pärast internetti kasutama,» ütleb Teslon. «Tänaseks võin täiesti julgelt väita, et Osta.ee on teadaolevatest müügiplatvormidest riigivara müügiks kõige läbipaistvam.»

Tänaseks teavad Osta.ee-d kõik eestimaalased, ent teatavasti tõmbab populaarsus ligi erinevaid karvaseid ja sulelisi.

Osta.ee kontekstis tähendab see avantüüre või naljahambaid, kes sageli millegi väga absurdse või koguni mõeldamatuga kauplevad. Näiteks on aja

jooksul pakutud müügiks võlanõudeid, inimkolpa, kohtinguid või isegi kohta riigikogus. Ent kõige suurema furoori tekitas suuresti tänu sotsiaalmeediale üks tehislik maastikunähtus, mis ka omaniku leidis.

«Kõige suurema tähelepanu sai oksjon, kus müüdi Tallinna lähedal asuvat lumehange, mis 2010. aastal Facebooki najal kiiresti levis ja nädalaga üle 100 000 kliki kogus. Kummalise oksjoni tegid kõige huvitavamaks küsimused ja müüja vaimukad vastused,» meenutab Teslon. «Lõpuks ostis keegi hange 400 krooniga (umbes 25 € – toim) ära.»

Tagasipõige reaalsusesse näitab aga, et enamasti müüakse siiski midagi asjalikku, teinekord mastaapidelt väga suurt. Näiteks on alles hiljuti müüdud lennuk ja helikopter. Täna on kasutajaid 360 000 ja nädalas külastab portaali 200 000 unikaalset brauserit. Oksjonil olevate esemete arv kõigub 600 000 ja 700 000 vahel. Kusjuures keskmiselt on ühe külastaja leheloleku aeg üle veerand tunni, mis on internetilehe kohta äärmiselt pikk aeg, ent seletatav just oksjoni loogikaga.

«Suurim müügimaht tuleb eraisikute müügist, kes näiteks vahetult enne kolimisi panevad kogu oma maise vara tükkhaa-

val müügile. Osta.ee lahendab nende inimeste probleemi: asjadele tullakse koju järele ja makstakse selle eest pealegi. Mõlemad pooled on õnnelikud,» sõnab Teslon rahulolevalt.

Viimastel aastatel on eestimaalased muutunud ühe teadlikumaks internetiostjaks ning Hiina poed ja internetikeskkonnad on muutunud kasutajatele lihtsaks. Välismaalaste pealetungiga sattus Osta.ee kerge surve alla. Lisaks oli vahepealse omaniku, Lõuna-Aafrika vabariigi ettevõtte Naspersi strateegiline nägemus, et kõik portaalid peaksid võtma Amazoni näo. Osta.ee, mis oli tõestanud end tugeva oksjoniportaalina, lasi end mõjutada ning kasv hakkas pidurduma. Sellest saadi kiiresti aru ning pöörduti edukalt tagasi oma liistude juurde.

«Olime jätnud lohakile oma põhiväärtuse ehk inimesed, kes lisavad unikaalset kaupa,» nendib Teslon. «Tänaseks oleme aru saanud, et kõige parema ja huvitavama sisu annavad portaalile kasutajad ise. See on ka põhjus, miks otsustasime võtta kasutusele mudeli, et inimesed saavad lisada kuu jooksul müügile 30 eset täiesti tasuta.

Tasu võtame vaid eduka müügi korral.»

postimees, 30. jaanuar 2019 || ettevõtja oma lugu || 11

Tänapäeval ei kujutaks eluaseme otsijad elu ilma internetiportaalideta ettegi. Ometi olid meeletu valik, põhjalikud kirjeldused ning säravad pildid kaks aastakümmet tagasi veel utoopa. Siis tuli KV.EE ja pööras valdkonna müügiloogika 180 kraadi teise, palju paremasse suunda.

KV.EE on kasvanud enam kui sada korda

T

egelikult pole sellest üldse liiga palju aega möödas, kui inimesed otsisid eluaset ajaleheveergudelt. Esmalt tuli leida enda jaoks sümpaatsed read ehk kirjeldus, siis võeti ühendust pakkujaga, et leppida kokkusaamine tavaliselt kõnealusel pinnal. Kui kohapeal nähtu kirjeldustele ja potentsiaalse uue omaniku ootustele vastas, löödi enamasti käed. Teinekord pigistati mõne koha pealt silmgi kinni, sest otsimine oli ajamahukas. Kui müüdav pind kohe üldse ei meeldinud, mindi oma teed ja otsija pidi taas nullist alustama. Nii võis veidi nõudlikum ostja teha kümneid ja kümneid tulemuseta ringe.

Iga tehing on kahepoolne: samamoodi tegid mitmekordset tööd müüjad. Ent 1999. aastal avas Eestis keskkonna portaal, mis muutis kinnisvaratehinguid jäädavalt – alguse sai KV.EE. Tõele au andes peab tunnistama, et kui ei sündinuks KV.EE-d, tulnuks ilmselt üsna ruttu keegi teine samale ideele. See ei väära fakti, et KV.EE on Eestis oma valdkonna pioneer ja kõige väärikam tegija.

«KV.EE asutaja Ingmar Pappel juhtis toona väiksemat kinnisvarafirmat ja tahtis algul te-

ha kuulutuste lehte paberkandjal. Minu teada see mõne korra ka ilmus. Kui ma augustis ettevõttega liitusin, oli veebileht juba avatud ning portaali nimeks kinnisvaraWeb,» meenutab portaali praegune juht Tarvo Teslon, kes saabus ettevõttesse kohe uute mõtetega. «Mäletan, et tegin end juba internetiäris tõestanud CV.EE eeskujul ettepaneku asendada domeen kinnisvara.web.ee mugavama KV.EEga.» Et Teslon liitus ettevõttega enam-vähem alguses, on ta näinud erinevaid aegu. Näiteks ei osatud eelmise milleniumi viimasel aastal päriselt ennustada isegi seda, et internet ja sealsed keskkonnad nii võimsat võidukäiku teevad. 1999. aastal tehti tänases mõttes startuppi, aga toona ei pandud selliseid algatusi kohe suure kella külge.

Näiteks polnud Pappel sugugi kindel, et ta kohe müüki panustama peab.

«Mu liitumine firmaga ei olnud lihtne. Kandideerisin müügijuhi kohale. Leppisime Ingmariga kokku, et tulen järgmisel nädalal tööle, kui mu ajutine töö Äripäevas otsa saab.

Tulin kolmapäeval ja selgus, et Ingmar oli ümber mõelnud. Arvas, et müügiga annab oodata ja ta võtab minu asemel tööle hoopis programmeerija,» nos-

talgitseb Teslon. «Mulle esitati väljakutse: võin tööle jääda, kui nädala lõpuks esimese reklaami müün. Ma ei teadnud müügist ega reklaambänneritest midagi, aga reedel oli klient sularahaga kontoris ja kokkulepe pidas. Jäin ametisse.»

Esimesed paar aastat KV.EE siiski töötajaid ära ei toitnud.

Kõrvalt valmistati kodulehti, müüdi tarkvara ja pakuti kodulehemajutust. Peamine otse KV.EE-keskne töö seisnes maaklerfirmadele liitumiste müümises – kusjuures ajal, mil internetti siseneti veel telefonimodemiga. Vanematele lugejatele tuttav sisselogimisragin on ilmselt paljudel meeles, nooremad peavad eelajaloolise heli kuulmiseks seda guugeldama.

2004. aastani kuulus KV.EE ettevõttele Interinx OÜ, mille omanikud olid eelpool mainitud Pappel ning Aare Kilp, kes müüsid selle LHV investoritele Raivo Heinale ja Erko Kundlale – kaks viimast olid paar aastat varem asutanud edukalt CVKeskus.ee. Asutati Moonfish Media, millel oli samuti juba tuntust kogunud Osta.ee. Leedu tütarettevõtte kaudu osteti portaale järjest juurde. Käive kasvas. Tekkis mõte minna piiri taha. 2005. aastal Leedus kinnisvaraportaali asutanud ettevõte on praeguseks Leedu

suurim internetifirma, mis haldab mitut juhtivat kuulutusteportaali.

2008. ostis Moonfish Media ära Lõuna-Aafrika vabariigi Naspers, mis on täna koos norrakate Schibstediga maailma juhtivad ettevõtteid kuulutusteturul. 2015. aastal sai uueks omanikuks Eesti Meedia, kes omab KV.EE-d tänini.

Remargina mainin, et Schibsted oli 2013. aastani Eesti Meedia omanik.

Kui sageli räägivad Eesti ettevõtted rasketest aegadest 2008.–2010. aastate majandussurutise kontekstis, siis KV.EE ajaloo keerukaimad ajad leidsid aset mõni aasta varem. 2005. aastal hakati maakleritelt küsima võileivahinna asemel soliidset tasu, mis muutis valdkonda täielikult.

«Hinnatõus oli kuni üheteistkordne: suuremad ettevõtted pidid 25 euro (toona ligi 400 krooni – toim) asemel maksma 300 eurot. Hinnastamine mõjutas kuulutuseäri sedavõrd palju, et ettevõtted hakkasid kokku hoidma paberlehtede arvelt,» märgib Teslon. «Soov sulges paberlehe mõne kuuga, Kuldne Börs vähendas ilmumistihedust.

Autod olid selleks ajaks ammu kolinud portaali Auto24.ee ja kinnisvara oli viimane, mis selliseid lehti elus hoidis.»

KAS KINNISVARATURU MULL ON LÕHKENUD? «Viimased paar aastat on kinnisvaraturul, aga ka kogu majanduses olnud selgelt buum, kuid kümne aasta taguse mulliga seda võrrelda ei saa. Tänaseks on kinnisvaraturg kiirendamise lõpetanud, mis on tegelikult väga hea. 2007. aastal suruti sel hetkel alles gaas põhja. Kriisi ei oska ennustada, aga kerge rahunemine on turul tõesti olemas.»

Tänaseks hoiab KV.EE portaali kindlal kursil vähem kui kümneliikmeline meeskond, kellest lõviosa moodustavad mõistagi IT-inimesed: arendustöötajad ning serveri haldajad.

Kõik selleks, et teha kiireid otsinguid ning vaadata kuulutusi mugavalt ja kvaliteetselt. Klientide arv on tõusnud kosmiliselt – numbriteni, millest 20 aastat tagasi ei osatud unistada. Kui 1999. aasta lõpuks oli portaaliga liitunud 11 firmat ning eesmärk oli püüda 45, siis tänaseks on liitunud ettevõtete arv 700 lähedal. Külastajatenumber on tõusnud umbes 1000 unikaalselt kasutajalt 140 000ni. Nutitelefonide ajal ehk viimase kümne aastaga on kasvanud mobiilis lehitsejate arv umbes pooleni külastustest. KV.EEle on aastate jooksul tahetud kümneid kordi ka turul konkurentsi pakkuda, ent peale City24.ee pole keegi püsima jäänud.

Teslon meenutab, et kui kunagi räägiti elektroonilisest pa-

berist, mis paberlehed välja suretab, siis nüüd on selle rolli võtnud mobiiltelefon. Paberkuulutustelehed on juba üle kümne aasta surnud. Kinnisvarainfo on kõigil taskus. Kodu valitakse välja või olemasolevat müüakse täna internetis, ja pigem mobiilist kui arvutist. Milline on aga valdkonna tulevik?

«Kui vaadata arenguid, siis kinnisvaraomanikud usaldavad järjest rohkem maaklereid. Teisest küljest on oma vara müüa järjest lihtsam. Portaalid ja notarid on tavapärase kinnisvaratehingu väga lihtsaks teinud,» tõdeb Teslon. «Et portaalid kunagi kinnisvaraäri Uberi või Taxify teevad, nagu mõni arvab, ma ei usu. Küll otsivad maailma kinnisvaraportaalid võimalust olla lähemal tehingule ja saada osa ostu-müügitehingust, mitte lihtsalt kuulutuse ülevalhoidmise eest. Küsida edukustasu tundub mulle ka õiglane. Samas ei ei pruugi see kunagi nii minna.»

12 || ettevõtja oma lugu || postimees, 30. jaanuar 2019

Albert Dubnitski töötas aastaid klaasiga ning leidis välismaise partneriga koos töötades, et akende automaatikaga tegelemine võiks olla hea äri. Pidanud aru abikaasa Anastassiaga, otsustas ta 1999. aasta oktoobris panna alus EuroVent EST OÜle.

20. juubelit tähistava Euroventi parim kingitus on partnerite kiitus

E

simestel kuudel ei edenenud äri kuidagi, aga kevadel seis paranes ja aasta pärast firma asutamist läks meil juba hästi. Saime esimese suure objekti, Tallinna lennujaama, mis kindlasti aitas ettevõtte tuntusele kaasa,» meenutab Dubnitski stardiaastat.

Kui algul pakuti vaid akende juhtmisautomaatikasüsteeme, siis mõne aasta pärast laiendati ampluaad. Saksamaa ettevõtte Colt abil, mis oli toona ja on praegugi Euroventi usaldusväärne partner erinevate elementide tarnijana, hakati mõtlema äri laiendamisele. Nii hakati tegelema ka suitsueemalduse- ja ventilatsioonisüsteemide projekteerimise, müügi, valmistamise, paigaldamise ja hooldamisega.

«Tundus mõistlik ja huvitav sammhaaval äri laiendada ning üsna pea saavutasime tuntuse ka selles valdkonnas,» märgib Dubnitski.

Tänaseks on kasvatud Eesti kõige suuremate ehitusettevõtete (Merko, Nordecon, YIT Ehitus jpt) partneriks, kellega on püstitatud süsteeme nii strateegiliselt või kultuuriliselt olulistele kui arhitektuurselt silmapaistvatele rajatistele. Näiteks on Eurovent teinud töid järgmistele projektidele: Tartu ülikooli kliinikum, Valga KÕK, ABB tööstushoone Jüris, Honda, Peugeot, Mazda ja Audi autokeskused, Sikupilli, Rocca al Mare ja Ülemiste kaubanduskeskused, 21. keskkool Tallinnas, Hugo Treffneri gümnaasium Tartus, Eesti meremuusemi vesilennukite angaarid, Teletorn, Balti jaama turg, Vanemuise teater ja Noblessneri kvartal.

«Kõik projektid on tähtsad, aga väga eriline on kindlasti Tartu ülikooli kliinikumi hoone, millele ehitasime klaasist päiksekaitsesüsteemi. Kusjuures selle puhul pole fassaadisüsteem fikseeritud, vaid elab koos päikesega: kui päike on kõrgel, on fassaad avatud, kui all, on fassaad kinni,» selgitab Dubnitski. «Meie süsteemide arhitektuuriliselt silmapaistvamatest töödest võiks veel välja tuua 21. keskkooli, IT-kolledži ja Jakobsoni tänava kortermaja.»

On kaks võimalust, kuidas Euroventi poole pöördutakse.

Esimene on, et klient, enamasti ehitusettevõte, tuleb oma projektiga ning Eurovent hindab, millist nende lahendust on võimalik paigaldada. Teine variant on see, et klient teeb projekti koos Euroventiga, kus saab kohe soovitada sobiva hinnaklassi ja kvaliteediga lahendust.

«Klient saab otsustada en-

«

20 AASTAT Suitsueemaldussüsteemi, tule- ja suitsutõkke süsteemi ning arhitektuursete lahenduste sektoris tegutsev Eurovent on 20 tegutsemisaasta jooksul kaasa löönud mitme Eesti jaoks olulise strateegilise hoone ehitamisel.

da jaoks parima lahenduse ning selle me ühiselt teostame,» ütleb Dubnitski. «Meie deviis on läbi aastate olnud professionaalsus ja kvaliteet ning meil on hea meel, et oleme sellise maine ettevõtete seas ka saavutanud. Partnerid ütlevad ikka, et kui Eurovent ehitab, siis teavad nad sada protsenti, et töö tuleb kvaliteetne.»

Praegu on Maardus paiknevas ettevõttes 13 töötajat, kelle seas müügi- ja hooldusosakonna töötajad, autojuhid ja laotöötajad. Pooleldi on Eurovent pereettevõte: lisaks juhatusse kuuluvale abikaasale Anastassiale töötavad firmas Alberti isa Anatoli Dubinski ning äiapapa Anatoli Rudnitski.

«Kui olime korralikult kasvanud, mõtlesime, miks mitte

kaasata ja rakendada oma lähedasi inimesi. Pereettevõttel on oma tugevused: näiteks vähem vaidlusi,» naerab Albert Dubnitski.

Sarnaselt paljudele teistele ettevõtetele peab ka Eurovent Eesti turu miinuseks elanike vähesust. Seega on hakatud järjest enam töid tegema ka naaberriikidesse nagu Soome, Läti, Norra ja Rootsi. Tehakse tihedat koostööd aknafirmadega, mille kaudu oma süsteeme lõppkliendile müüakse. Kui paljud sageli kurdavad euronõuete pärast, siis Euroventi ärile tulevad standardid kasuks. Pole vahet, kas müüa Eestis, Soomes või Lätis, nõudmised on samad.

Euroventi usaldusväärsus tuleb paljus ka sellest, et kasutatakse kõrgekvaliteedilisi Sak-

samaal, Hollandis, Prantsusmaal ja Bulgaarias toodetud materjale. Näiteks brände nagu juba mainitud Colt, aga ka D+H, Stöbich ja Skylux.

«Algusest peale oleme mõelnud, et ka meie partnerid peavad olema oma ala parimad. Ainult nii saame pakkuda lahendusi, millega lõppkliendid täielikult rahule jäävad,» sõnastab Dubnitski ettevõtte filosoofia ning lisab rahulolevalt: «Vaatamata sellele, et alguses peaaegu keegi ei uskunud ettevõtte edu, leidus siiski väheseid, kes meie pika tee alguses toetasid ja aitasid areneda. Tänan südamest ettevõtteid, kes peavad meid täieõiguslikuks partneriks ning teevad meid tugevamaks, usaldusväärsemaks ja professionaalseks oma klientide silmis.»