EY Aasta Ettevõtja 2020 by Postimees

Aasta Ettevõtja

2020

Ranno Tingas: ettevõtjad sõidavad majanduskasvu pärituules EY Eesti juht ja partner Ranno Tingas.

EY Eesti partneri Ranno Tingase sõnul soosib majanduskeskkond küll paljusid ettevõtjaid, kuid kõige suuremate edulugude taga on riskijulgus ja optimistlik tulevikuvaade. «Kirg edu saavutada on möödapääsmatu ning seda on tänases Eesti ettevõtluses rohkelt,» ütles Tingas.

Foto: Liis Treimann

Harry Tuul Suhtlete igapäevaselt ettevõtjatega. Mis on viimase aasta jooksul muutunud? Mis on teisiti? Väga paljud ettevõtjad sõidavad majanduskasvu pärituules ning neil läheb hästi. Eesti ettevõtjad vaatavad julgelt globaalset turgu ning laiendavad oma äri nii geograafiliselt kui ka tooteid ja teenuseid. Kui Eesti ettevõtetel läheb hästi, on sellel positiivne mõju meie majandusele ning inimeste elatustasemele. Kõrgelt lennates ei tohi muidugi unustada riske – globaalsed probleemid võivad meie väikesele avatud majandusele kiiresti saatuslikuks saada. Muutuvad ärimudelid ja digitaliseerimine võivad jalad alt lüüa nendelt ettevõtjatelt, kes ei suuda kiirenevate muutustega kaasa minna. Hetkel on ettevõtjal võimalik palju võita, kuid ka minna taandarengu teed. Loodetavasti annavad EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursil osalevad ettevõtjad innustust edulugude kaudu

ja pakuvad teistele ettevõtjatele inspiratsiooni läbimõeldult ja julgelt edasi liikuda. Ettevõtlus on positiivse emotsiooniga tegevusvaldkond, kus riske tuleb hallata, kuid neid tuleb ka võtta – kõige suuremate edulugude taga on riskijulgus ja optimistlik tulevikuvaade. Kirg edu saavutada on möödapääsmatu ning seda on tänases Eesti ettevõtluses rohkelt. Ettevõtluskonkursil valitakse eelkõige ettevõtjat, inimest. Millised inimesed reeglina läbi löövad? Kas neid ühendab miski? EY Eesti Aasta Ettevõtjat on valitud juba alates aastast 2008. Selle aja jooksul on maailm palju muutunud. Ettevõtjaid ühendab riskijulgus ehk nad näevad võimalust seal, kus teised ei näe. Nad on pidurdamatud, sest takistuste tekkimisel ei anna nad alla, vaid pigem saavad energiat juurde. Kui ühtemoodi ei saa, siis ilmselt näevad nad vähemalt kümmet erinevat võimalust, kuidas saab, ja saabki!

Reklaami projektijuht August Tammik, reklaamitoimetaja Jelena Bazanova, keeletoimetaja Piret Bristol, kujundus Tiit Sermann, trükk Kroonpress AS, väljaandja Postimees Grupp AS

Aasta Ettevõtja

2020

Edukas ettevõtja on lootusrikas. Ärivaldkondade mõttes on ühisosa leida keerulisem, sest igas valdkonnas on võimalik teha maailma parimat toodet. Selle konkursi kontekstis ei vaadata üksnes edunumbreid, vaid ka ettevõtlikkust, ärieetikat ning ühiskonda tagasiandmist. Selle poolest erineb Eesti Aasta Ettevõtja konkurss erinevatest edetabelitest, kus parimaid reastatakse üksnes numbrite järgi. Viimastel aastatel on osutunud aasta ettevõtjateks eelkõige innovaatorid. Kas niinimetatud vanakooli äridega enam läbi ei löö? Maailm muutub ja areneb iga päev. Vanade töömeetodite juurde jäädes muutustega kaasas käia ei suuda, lisaks pole Eesti hinnaeelis enam argument, nagu majandusuudiste põhjal võime järeldada. Seega puudutab toodete, tehnoloogiate ja ärimudelite järjepideva uuendamise vajadus kõiki. Edukaks võivad osutuda ka traditsioonilises äris tegutsejad – näiteks EY Eesti Aasta Ettevõtja 2019 Tõnis Kaasik, kelle üks ettevõte Ecometal töötleb ümber jäätmeid, on väga kaugel äpimajandusest, kuid on siiski oma valdkonnas edukas tegija terves meie regioonis. Kvaliteetselt ja innukalt, avatud mõttega oma valdkonnas tegutsedes saab olla silmapaistev ettevõtja igal ajal. Kõrvalt vaadates näib, et Eesti ettevõtjatel on väga raske omaloodud ettevõtetest lahti lasta ning uued inimesed tüürile lubada. Mis mõjud sellel on? Kui jätame kõrvale sariettevõtjad ja startupid, siis pikema ajalooga ettevõtjal on tõesti keeruline välja astuda ärist, mis on olnud aastakümneid tema elu osa. Julgen arvata, et see ei ole ainult Eestis nii. Siiski on õigel hetkel kõrvaleastumine oluline, et äri saaks edasi areneda ja kasvada uute ideede valguses. Siis ongi oluline küsimus, kas hakata otsima ostjat või alustada äri üleandmisega järgmisele põlvkonnale. Samas on Eesti ettevõtete areng orgaaniline ning kui tekib reaalne muutusevajadus, siis vajadus kutsub selle muutuse ka esile. Kunstlikult ei ole vaja kellelgi kõrvale astuda, selleks peab olema põhjus. Ainsaks põhjuseks ei saa pidada asjaolu, et äkki oled liiga kauaks jäänud. Pole sugugi kindel, et uus luud paremini pühib kui vana. Kas Eestis on toimumas põlvkonnavahetus? Mis sellega kaasneb? Toimub loomulikult, kuid oluliselt läbi-

mõeldumal tasemel kui kümmekond aastat tagasi. Siiski paljud n-ö võitjate põlvkonnast on jätkuvalt äris väga aktiivsed ega mõtle veel sellistes kategooriates. Jätkuvalt on ka neid, kes saavad oma äride müügiks nii hea pakkumise, et sellest on raske või ebamõistlik keelduda. Ettevõtete väärtused on siiski kõige suuremad buumi ajal ning müüa ei saa alati siis, kui sa tahad, vaid tuleb müüa siis, kui on hea hinnaga ostja. Selliseid olukordi ei ole liiga palju.

EY Eesti Aasta Ettevõtja laureaadid:

Lisaks põlvkonnavahetusele on teemana üleval veel selline nähtus või mõiste nagu perefirma. Kuidas nad eristuvad teistest? Eestis on pereettevõtlus arusaadavatel põhjustel pigem lapsekingades, kuid siiski on neid ettevõtjaid, kes vaatavad oma äri visiooniga, mida võib mõõta kümnetes või sadades aastates. Oluline on järgmise põlvkonna järkjärguline kaasamine ning õige ajastus. Kui seda tehakse liiga hilja, siis võib igal lapsel olla oma elutee, ning liiga varases etapis võib jääda saamata väärtuslik kogemus väljaspool pereettevõtet. Meil on palju õppida teistelt pikema ettevõtlusajalooga riikidelt, kuid EY-s oleme saanud abiks olla ka Eesti ettevõtjatele perekonna harta koostamisel ja varade üleandmisel. Tugev ja traditsioone järgiv pereettevõtlus on küpse ettevõtluskeskkonna ja majanduse tunnus ja tugevus.

Tõnis Kaasik, Ecometal AS, 2019

Igal aastal valite ka elutööpreemia laureaadi. Mida on tänapäeva ettevõtjatel neilt õppida? Ettevõtja elutööpreemia on tunnustuseks ettevõtlusmaratoni tulemuste eest. Preemia laureaate iseloomustab see, et nad on hästi ja edukalt tegutsenud ettevõtluses ning neilt on võimalik õppida püsivust ja fookuse hoidmise väärtustamist. Loomulikult on igaüks selles väärikas nimekirjas väga eriline ja erinev, kuid vaieldamatult on neil kõigil oluline koht Eesti ettevõtlusmaastikul. Nii mõnigi elutööpreemia laureaat tegutseb jätkuvalt ettevõtjana ja see ei panegi imestama – ettevõtlikkus on osa nende DNA-st sõltumata stardipositsioonist, geograafilisest piirkonnast või ärivaldkonnast. Paljud neist on oma kogukonna patrioodid ja hoolitsevad seeläbi piirkondade eest, kuhu riigi huvi alati piisavalt ei jõua. Püsivus, töökus, järjepidevus, soov saavutada, tahe näha tulemusi – kui tuua välja mõned olulised märksõnad, mis elutööpreemia laureaate ühendavad. ■

Jaan Puusaag, Krimelte OÜ, 2008

Martin ja Markus Villig, Bolt, 2018 Arno Kütt ja Peep Kuld, Cleveron AS, 2017 Jevgeni Kabanov, ZeroTurnaround AS, 2015 Jüri Raidla, Advokaadibüroo Ellex Raidla, 2014 Peeter ja Priit Rebane, BDG Holdings OÜ, 2013 Ruth Oltjer, Chemi-Pharm AS, 2012 Priit Alamäe ja Taavi Kotka, Nortal AS, 2011 Peter Hunt, Wendre AS, 2010 Indrek Sepp, Pristis AS, 2009

Ettevõtja elutööpreemia võitjad: Jüri Kraft, Sangar AS, 2019 Enn Kunila, NG Investeeringud OÜ, 2018 Mati Vetevool, M.V.Wool, 2017 Tiit Vähi, Silmet Grupp AS, 2015 Enn Meri, OÜ Merinvest, 2014 Madis Habakuk, Estonian Business School, 2013 Endel Palla, AS Harju Elekter, 2012 Raul-Roman Tavast, Roman Tavast OÜ, 2011 Ülo Pärnits, Ülemiste City AS, 2010

Aasta Ettevõtja

2020

Eluaegne puidutööstur vähendab ehituse ökoloogilist jalajälge Aasta ettevõtjaks nomineeritud Peeter Peedomaa on puidutöötlemisega seotud pea terve elu: juba 1984. aastal asus ta Põlvas tööle puidutsehhis. Lisaks ettevõtlusele ja 110 töökohale panustab Arcwood Põlva kogukonda kultuuri ja spordi toetamisega. Janno Riispapp

aar aastakümmet tagasi pani Peeter oma ettevõtte ja tehase püsti endisest tööandjast vaid mõnesaja meetri kaugusel. Et tegu oli suure ja tugeva konkurendiga, siis olid paljud nende potentsiaalse edu ja ellujäämise suhtes veidi skeptilised. «Kaua teil see putka veel elus püsib?» meenutab Peeter naljatledes küsimusi inimestelt, kes tema edus kahtlesid. Puidutööstust asutades tekkis võimalus soetada tolleaegselt Hansapangalt kinnistu ja tagasihoidlikud hooned, kuhu sai hakata ettevõtet punuma, nagu Peeter ütleb. Esialgu töötati viiekesi. Soomest toodi kasutatud sõrmjätkuliin, mis oma tehases uuesti kokku pandi. Kuivatipark ja soojamajandus saadi Tallinnast pankrotistunud Estimplexist, kasutatud nelikanthöövel Saksamaalt. Paarkümmend aastat tagasi läkski toodang tervenisti Saksamaale, mistõttu tehti suuri pingutusi Saksa sertifikaatide saamiseks – see nõudis tehnopargi uuendamist ja täiendavaid investeeringuid. Siis said kõik käed külge panna. Vanasti oskas Peedomaa kõiki tehase masinaid kasutada. Nüüd on aga tehnikat ja uudseid lahendusi nii palju, et päris iga masinaga ta end koduselt ei tunne.

OMA ALA PARIM Praegu on tema juhitud Arcwood by Peetri Puit Põhjamaade Balti regiooni juhtiv ristkihtliimpuidu tootja. Selle silmapaistvaid lahendusi leiame koolides, spordihallides ja ettevõtte enda tööstuses. Põlva puidutsehhis tegi ta aegade jooksul masinate juures kõiki erinevaid töid. Mõne aastaga sai temast Põlva KEKi puidutööstuse juht. Üha rohkem tekkis Peetril soov ja tahe midagi ise korda saata ja palgatöö selja taha jätta. Selleks oli vaja nelja aspekti kokkulangevust: teadmine ja oskus ehk know-how, asukoha leidmine, finantsvõimekus ning

Peeter Peedomaa Sündinud 1962 Arcwood by Peetri Puit OÜ asutaja ja juht Tunnustusi: 2013 Põlvamaa teenetemärk 2017 Valgetähe IV klassi teenetemärk 2018 Eesti KaubandusTööstuskoja I klassi aumärk 2020 Põlva aukodanik

Peeter Peedomaa Arcwoodi tehasekompleksis, mis valiti 2016. aasta puitehitiseks. Foto: Jaanus Lensment tehnopark tehasesse. Eeldused langesid kokku 2002. aastal, mil Peedomaa asutas ettevõtte Peetri Puit OÜ. Nüüd toodab ja turustab firma Arcwoodi kaubamärgi all ristkihtliimpuitu ehk CLTd. Peedomaa sõnul tuleb anda aru, et puit on ainuke kohalik ressurss, mida saame ehitamiseks kasutada. «Metsa ülestöötamine, puidu töötlemine, ehitamine – kõik toimub Eestis. Metalli peame importima,» tõdeb ta.

KONKURENTIDEST SAMM EES Kuigi juba alguses oli hetki, mil sooviti talt ettevõte ära osta, oli Peetri Puit vaid kolme aasta pärast, 2005. aastal üleaedsest konkurendist suuremaks kasvanud. 2011. aastal osteti endistelt tööandjatelt ära AS Liimpuit. Ettevõttele on Peedomaa sõnul edu toonud läbimõeldud otsused ja julgus riske võtta. Näiteks toob ta esimese CNC tööpingi ostu, mis sai tellitud majanduslanguse ajal, kui konkurendid investeeringuid kokku tõmbasid. Kümme aastat tagasi olid nad konkurentide seas praktiliselt ainuke-

sed, kes CNC pinki kasutasid – kui teised sellesse tehnoloogiasse investeerima hakkasid, olid nad löögivalmis. Viis aastat tagasi suunati Arcwoodi energia eeskätt ristkihtliimpuidupaneelide valmistamisele. 2014. aasta lõpus sellega alustades oldi nii Baltimaades kui ka Skandinaavias esimesed. Peedomaa sõnul märkas ta Euroopas, et seal toodetakse teistsugust puitu, mis suudab ehituses betooni asendada. Ta nägi selles potentsiaali: ristkihtpuit on valdkonna tulevik ja mõnedki nimetavad seda «uueks betooniks». Neli aastat tagasi avati kümme miljonit eurot maksev, 8000 ruutmeetri suurune tootmistehas ja kontorihoone. Aasta puitehitise tiitli võitnud tootmiskompleks, mille lõi tipparhitektide tandem Ott Kadarik ja Mihkel Tüür, on muljetavaldav: liimpuidust kontorihoone on avar ja soe; seal on palju läbipaistvate klaasustega kabinette ja koosolekuruume, isegi väike koolitussaal. Arcwoodi toodang nagu nende nüüdisaegne tootmiskomplekski erinevad konkurentide omadest erilahenduste tõttu, mis on sündinud ettevõtte inseneride ja projekteerijate kaasabil. Kõik toodetakse

Aasta Ettevõtja

2020 Mis on CLT?

CLT on paneel, mis koosneb tavaliselt kolmest, viiest või seitsmest omavahel risti kokku liimitud puidukihist. Ristkihid annavad plaadile lukustava efekti, mis tagab sellest ehitatud hoonete täpsed mõõtmed, jäikuse ja vastupidavuse.

Arcwoodi paigaldatud lae kandetalad Tondiraba jäähallis, mis on Eesti suurimad. PEETRI PUIT OÜ Müügitulu (EUR, tuh)

2018 18 017

2017 14 511

2016 9242

2015 10 305

2014 9327

2013 7585

Kasum enne maksustamist (EUR, tuh)

2033

1455

973

1430

522

1328

Töötajate arv Allikas: Creditinfo

tellimuse alusel otse kliendile ning tehases laokaupa ei ole.

MAAMÄRGIST HOONED Puitkonstruktsioone on toodetud spordihallide, tootmis- ja ärihoonete, ühiskondlike objektide ja eramute tarvis. Üheks keerukamaks projektiks nimetab Peeter Tondiraba jäähalli, kus lisaks tootmisele, transportimisele ja monteerimisele räägiti kaasa ehituses. Viimastel etappidel töötas tehas ligi kaks ja pool kuud ööpäev läbi. Muudest projektidest meenub Peetrile legendaarse Leedu korvpallimeeskonna Kaunase Žalgirise koduareen ning Tartu Ahhaa keskus. Seni on Arcwood pidanud viisakalt ära ütlema mitmele suurele Skandinaavia objektile, sest 8000 ruutmeetri suurune tootmiskompleks kipub nende tegemiseks väikseks jääma. Sellepärast on juba pea kaks aastat tegeletud uue, ligi 6200 ruutmeetri suuruse laiendusega, kuhu tuleb täisautomaatne CLT-liin, kus saaks toota ka suurema gabariidiga detaile. «Praegu ehitus liigub, liimpuitkonstruktsioonide paigaldus käib. Siht on selge ja konkreetne: toodang uuest tehasest peab tulema enne aasta lõppu,» ütles aasta ettevõtja kandidaat. Plaan on hakata tulevikus ehitama ka tehasemaju. «Samm-sammult sinnapoole liigume. CLT tootmisvõimsust on võimalik selle tulemusena suurendada praegusega võrreldes umbes viis korda. Kindlasti ei saa see olema lihtne ega järgmisel aastal, aga step-by-step me selle poole liigume,» rääkis Peedomaa, kelle sõnul pole puit-

majatootjate hiljutised keerulised ajad ta tegutsemisindu vähendanud. «Püüame riske hajutada ja ekspordisuundi jagada. Kui ühel turul on tagasilööke, ei saa neid korraga olla kõigil turgudel,» ütles ta, viidates nõrgale Rootsi kroonile.

UUS BETOON Kuigi ristkihtliimpuitu on omadustelt võrreldud betooniga ning seda on peamiselt kasutatud spordi- ja koolihoonete puhul, pole näiteks elamuehituses selle kasutamine veel nii populaarne, kui võiks. On ju puitmaterjali tootmisel väike süsinikujalajälg ning puidust ehitusmaterjalide valmistamiseks kulutatakse vähe energiat. «Mõnigi suur arendaja on võimalusi uurinud ja kaalunud. Tegutsetakse, aga kõik võtab paraku aega. CLT puhul on määravad ökoloogiline jalajälg ja ka keskkonnasõbralikkus,» rääkis Arcwoodi asutaja. «Boonusena ka tervislikum elukeskkond.» Inglased on teinud uuringu, et võrrelda betoonist ja puidust ehitatud koolikeskkondi. «On välja loetud, et laste südamelööke on oluliselt vähem, kui õppekeskkond on puitehitises (võrreldes betoonehitisega). Nii on räägitud rahvusvahelisel puitarhitektuuri konverentsil,» märkis ta. Kuigi vahepeal oli aktuaalne riigi plaan ehitada uued avaliku sektori hooned nullenergialahendusega ning panna see kohustus mõne aja pärast kõigile uutele majadele, on praegu nõudeid leevendatud. «Suund on kindlasti õige. Kasvõi puidu kasutamisega anname märkimisväärse panuse CO2 emissiooni ja ehituse jalajälje vähendamisele. Siin tuleb kindlasti mõelda,

kuidas seda kiiremini saavutada ja mismoodi riik mõtteviisi muudab või kaasa aitab,» mõtiskleb Peeter. Eraarendajaid on ehk raskem suunata, kuid riigil oleks lihtsam teostada avalikku haldusalasse kuuluvat: koolide, lasteaedade ja haiglate ehitusel võiks kasutada rohkem puitu. Lisaks on puitkonstruktsioonid kerged. Nende vedu paiskab õhku vähem süsinikku kui metall- ja betoonkonstruktsioonide oma.

ESIMENE PUIDUST KÕRGHOONE Norras on ehitatud puidust isegi kõrghooneid. Millal kerkivad Eestis esimesed puitpilvelõhkujad? «Kõrghoonetest on vara rääkida. Kaheksa korrust on võimalik. Paraku veel väga uljalt sellele ei minda; tahetakse referentsi näha. Ega muud ole, kui olla teerajaja ja võtta riske. Sellega töötame; usun, et Põlva peaks olema koht, kus esimene CLT kortermaja kerkib. Ehitusega on plaanitud alustada selle aasta esimeses pooles,» selgitas ta. Kui viis aastat tagasi avastas Peeter Peedomaa ristkihtliimpuitpaneelid kui innovatiivse ja uue puidulahenduse, siis lähiajal ta revolutsiooni tulemas ei näe. «Tuunime ja püüame arendada tehnoloogilist võimekust.» Innovatsioon pole jalgratta leiutamine, vaid uudsed lahendused, mis muudavad mõttemaailma. Lisaks ettevõtlusele ja 110 töökohale panustab Arcwood Põlva kogukonda kultuuri ja spordi toetamisega. Aastaid on ettevõte toetanud Põlva Serviti käsipalliklubi ning meeste esiliigas võistleb Arcwoodi-nimeline võistkond. Peetri sõnul motiveerivad teda uued väljakutsed ja soov oma pärand edasi anda. Tema mootor on inimesed, kes ettevõtet edasi viivad ja soovivad midagi ära teha. Tahet ja ambitsiooni ta hindab: eduka ettevõtja eeldus on tahe midagi korda saata. Oma eeskujudeks nimetab ta kunagist naabrimeest ja Harju KEKi pealikut Madis Talgret ning lahkunud Mati Jostovi, kes on teda inspireerinud. Milline peaks olema aasta ettevõtja? «Läbimõeldust, kaalutlust ja kannatust,» nimetab ta pärast väikest mõttepausi omadusi, mis peavad edukal juhil olema. ■

Aasta Ettevõtja

2020

NOMINENT

Jaan Pillesaar tegi Helmesest maailmaettevõtte Aastal 1991 ülikooli viimase kursuse tudengi Jaan Pillesaare (52) loodud ettevõte Helmes on tänaseks kasvanud enam kui 800 töötajaga üleilmseks tarkvaraettevõtteks.

Jaan Pillesaar Sündinud 1967 Tarkvarafirma Helmes AS asutaja Teenusmajanduse Koja juhatuse esimees

Aivar Pau

e ei ole Eesti ettevõte, me oleme globaalne ettevõte,» kõlab tänavuse aasta ettevõtja nominendi Jaan Pillesaare esimene sõnum, kui temaga Helmese Lõõtsa tänava kontoris kohtume, et tema ettevõtte ja maailma asjadest rääkida. Eestisse on Helmesel jäänud vaid neljandik kogu töötajaskonnast, Tallinna kontoris saab praegu tööd 220 inimest. Osad ärisuunad ja kliendid on veel Eestisse jäänud ja nemad tahavad, et saaksid kohapeal teenindatud. «Samas Eestis äri laiendamine muutub järjest raskemaks, sest tööjõumaksud on siin kõrged. Töötasud hakkavad jõudma juba maailmatasemele ja kui riik korrutab selle maksude näol veel kahega, siis olemegi hinnakonkurentsis maailmatasemest üle. Osa tööjõumaksudest võiks lubada ettevõtetel töötajatele palgalisana välja maksta ning selle arvelt mõned riigiteenused tasuliseks muuta,» pakub Jaan Pillesaar. Kõrged tööjõukulud ongi tinginud asjaolu, et enamik viimastel aastatel Helmesesse palgatud inimestest asuvad Eestist väljas. Näiteks 50 inimest teevad tööd Mumbai kontoris, kuid seda üksnes seetõttu, et üks USA suurklient soovis, et osa töid tehakse talle maailma eri otstes – seejuures ka Indias. Põhiline laienemise viis on olnud aga siiski kohapealsete arendusettevõtete omandamine. Hiljuti ostis Helmes ühe firma USAs ja enne seda Valgevenes Brestis. Nelja-viie ettevõttega nii siin kui ka sealpool lompi on läbirääkimised omandamise osas praegugi käimas.

Pea kolm kümnendit tagasi tarkvarafirma Helmes asutanud Jaan Pillesaar. Foto: Tairo Lutter

ÄRI ÜLE MAAILMA Tellimustarkvaraäri – see on valdkond, millele Helmes on keskendunud. Olgu selle elluviimiseks kontorid Mumbais, Minskis, San Diegos, News Yorgis, Brestis või Tallinnas. «Meil on see üsna tavapärane, et osa inimesi osaleb hommikukoosolekutel videokonverentsi vormis. See on hea, kui meeskonna põhituumik istub füüsiliselt koos, aga reaalsuses võivad inimesed paikneda maailma eri otstes ja me saame rääkida rahvusvahelistest meeskondadest,» rääkis Jaan Pillsaar ja tõdes, et pahatihti tuleb tal endal koosolekutel osaleda mõnes kauges lennujaamas. Pigem rutiiniks on kujunenud ka see, et suuremate tööde algusjärgus istuvad Helmese töötajad nädal-kaks kliendi juures, et olla vahetult tellijate soovide juures ja lahendada tekkivaid küsimusi kohapeal ja kohe. Aga miks ikkagi tellimustarkvara, mitte aga korduvkasutatavad valmistooted? «Oleme leidnud, et pikas perspektiivis on tellimustarkvaraäri võrreldes tooteäriga märgatavalt tulusam. Tootearendus on paljuski loterii, selleks peab päris palju investeerima ja kapitali tõstma ning lõpuks ei ole mingisugust garantiid maailmaturul läbilöömiseks. Tellimustarkvaraäri on orgaaniline – seda saab märksa sujuvamalt juhtida – kasvud ei ole meeletud, aga selle

eest on nad kindlad ja väga kasumlikud,» selgitab Jaan Pillesaar valitud teed. Tellimustarkvaraäri tehakse tänapäeval agiilsel viisil väikeste sprintidega, kliendil on palju lahendamist vajavaid ülesandeid ja nende teenistuses on pidevalt aktiivsed tiimid, mis järjekorrast ülesandeid üles nopivad. Sellised tükid on kergesti eelarvestatavad ja nii võib ühte klienti kõigi tema soovidega teenindada 20 aastat järjest. Kui ostetakse kindlat valmis fikseeritud hinnaga tööd, siis selliseid pakkumisi Helmes enam vastu võtta ei taha. Riskid on väga suured, tellija võib poolel teel ümber mõelda ja paratamatud on vaidlused, kes selle kinni maksab. Pillesaar soovitab ka riigil ümber mõelda ja asuda sarnaselt maailma suurettevõtetega tellima arendustöid agiilselt ja pideva töövoona. «Tahtmise küsimus, mõned IT-majad tellivad ka raamlepinguga – asjad on paremaks läinud,» ütles Pillsaar. Äsja, veebruari keskel sõlmis Helmes Tokyos just sellise lepingu ühe Jaapani suure farmaatsiaettevõttega.

EDU KOLM VÕTIT Helmese majandusnäitajad on muljetavaldavad. Müügitulu on viimase kuue aastaga kasvanud 14,1 miljonilt eurolt ligikaudu 40,5 miljonini (2019). Kasum 1,9 miljonilt 5,0 miljonini. Mida Jaan Pillesaar

Aasta Ettevõtja

2020

NOMINENT HELMES AS Aasta Müügitulu (EUR, tuh)

2018 31 300

2017 26 100

2016 22 200

2015 19 800

2014 19 100

2013 14 200

Kasum enne makse (EUR, tuh)

4500

3000

2800

2500

2600

1900

165

152

136

181

136

117

Töötajate arv Allikas: Creditinfo

on õigesti teinud, et need numbrid just sellised on? «Ma arvan, et me oleme leidnud viisi, kuidas kasumlikult kiiresti kasvada. Ega me midagi maailmas enneolematut leiutanud ei olegi – ostame ettevõtteid ja rakendame oma arengupõhimõtteid,» jääb Pillesaar tagasihoidlikuks. Ta nimetab sõnapaari Helmes Way. See olevat viis, kuidas Helmes on aegade jooksul uurimus- ja arendustöö tulemu-

sel välja mõelnud, kuidas ta oma tarkvaratiime koostab, milliste psühholoogiliste omadustega inimesi ta neisse valib ja kuidas neid juhib. «See on see unikaalne teadmine, mida me oma suurklientidele pakume. Me oleme ju tegelikult edukate ja efektiivsete tarkvaratiimide kokkupanemise äri,» sõnastab Pillesaar oma tegevuse põhiolemuse. «Suudame näidata klientidele, et meie tiimid suudavad olla kuni 300 protsenti tõhusamad, kui töötusharu keskmine näitab.» Just turult õigete, usaldusväärsete ja õnnelike inimeste leidmine on põhiline, mis on Helmese-suguse ettevõtte arengu jaoks määrava tähtsusega. Ja selles osas on globaalsus ning üleilmne digitaalne turundus paratamatu. Liigumegi oma juttudes maailmatasandile.

HIINA, TUNNEL JA EUROOPA SOTSIALISM

Helmes teeb mõnevõrra koostööd ka Hiinaga läbi kliendi POST11. Paratamatult ei pääse selle riigi üha kasvavatest ambitsioonidest mööda ka meie oma vestluses. Helmes on ju nüüdseks juba enam kui 400 töötajaga sees Valgevenes. Hiina investeeringud sellesse riiki ja infrastruktuuri on muljetavaldavad ja silmatorkavad. Minski lennujaamas on teadustused juba ka hiina keeles. Pillesaar räägib, et Hiina on ostnud ära juba lausa Minski vana lennujaama ja rajanud sinna oma tehnoloogialinna. Linna on oma kaasmaalaste tarvis rajatud mitu hotelli. «Ma arvan, et see on Hiina poliitika kogu maailmas – mitte ainult Valgevenes, aga näiteks ka Aafrikas, kus hiinlased on väga tugevalt kohal. Pikem plaan

NOMINENT on Hiinal ikkagi valitseda maailma ja selleks on ta mitmel pool maailmas pinda ette valmistamas,» rääkis Pillesaar. Aga Tallinnaski tähistatakse linnavalitsuse «targal» vedamisel juba mitmendat aastat suurejooneliselt Hiina uusaastat ning plastdraakonid on pandud tuld sülgama Kaarli kiriku kõrvale ja lauluväljakulegi. Lisaks soov olla osaline meie 5G-võrkudes ja Tallinna-Helsingi raudteetunneliski. Jaan Pillesaar nimetab Hiina järjest suuremat mõju maailmas paratamatuseks, millele vastu töötada pole mõtet. «Sellega tuleb pigem leppida ja mõtelda, kuidas me sellest kõige rohkem kasu võiksime saada,» leiab Helmese juht. Euroopat kui majandusruumi ei pea Pillesaar nimelt jätkusuutlikuks – majanduskasvu siin praktiliselt ei ole. «Bürokraatia ja sotsialism on selle majanduse siin ära lämmatanud. Maailma TOP100 ettevõtte seas Euroopa esindajaid enam sisuliselt ei ole,» leiab Pillesaar ja märgib, et Eesti jaoks oleks see suurepärane võimalus, kui hiinlased tahaksid tulla ja siia mingi tunneli ehitada – saaksime rohkem maailma osaks.

ASENDAME AMETNIKUD ALGORITMIGA

«Kõik, mis on kirjutatud seadustesse, on realiseeritav tarkvara algoritmidega» – Pillesaar oma hulljulgeid arvamusi juba enda teada ei jäta. Kuidas nii, kuhu me paneme kogu ametnike armee, kes hakkavad kirjutama seadusi ja ülitähtsaid arengukavasid, kes hakkavad käima suvistel Lõuna-Eesti välitöödel ja Pillapalu saunaseminaridel, kes hoiavad ministri vihmavarju ja liidavad valdasid? «Ametnikud on kirjutanud ennast ise mittevajalikuks. Seadusi on järjest juurde ja juurde kirjutatud ja kui sul on aina rohkem seadusi ja järjest vähem on ametnikel kaalutlemisõigust, siis tekibki see arusaamine, et ametnikku ei ole tegelikult vaja,» selgitab Helmese juht. Pillesaare sõnul teevad suured ettevõtted seda iga päev, et muudavad end järjest efektiivsemaks ja efektiivsemaks ning järjest rohkem funktsioone täidab tarkvara, aga riigisektoris ei ole seda kordagi juhtunud. «Vastupidi, riigisektor on muudkui paisunud ja riigiametnikke järjest juurde tulnud. Meil on liiga palju riiki. Nii palju riiki ei ole kindlasti vaja,

Aasta Ettevõtja

2020

et nii väikest vabariiki valitseda!» leiab Pillesaar. Sama kriitiline on ta riigi infosüsteemide suhtes: väga paljud neist on loodud pelgalt selleks, et ametnike elu mugavamaks teha, mitte selleks, et ühiskond efektiivsem oleks. «Kui suured korporatsioonid uue infosüsteemi tellivad, siis arvutavad nad tasuvuse kohe välja – kui palju me saame inimesi selle võrra vähem tööle võtta. Eesti riik pole minu teada kordagi selliseid arvutusi teinud. Pigem vastupidi, uute infosüsteemidega põhjendatakse uute ametnike palkamist,» sõnas Helmese juht. Riigi kõrval teise suurema mullina nimetas Pillesaar meie startup-sektorit. «Valdav osa sellest järgmise majanduskriisi ajal järgmist raha tõsta ei suudaks,» märgib ta. Käivet on väga lihtne osta, nagu seda teevad näiteks sõidujagajad. «Kui sa müüd 99 sendiga dollarit, siis muidugi kõik ostavad,» sõnas Pillesaar. Millal Helmeselt järgmine suur uudis tuleb, küsin meie kohtumise lõpetuseks. Saan vastuseks, et lähema kolme kuu jooksul. «Olen ettevaatlikult optimistlik,» vaatab Pillesaar tulevikku. ■

Aasta Ettevõtja

2020

NOMINENT

Vaikust müüv idufirma kasvas välja täiskasvanud ettevõttest Pika kogemusega vaheseinte tootjast Wallenium kasvas disainiideega välja idufirma Silen, mis valmistab modulaarseid ning helikindlaid telefoni- ja nõupidamisruume. 2018. aastal ametlikult alustanud Sileni ruume võib juba praegu leida Adidase, Lego, Volkswagen Groupi või Spotify kontoritest. Ettevõtte juhi Endrus Arge sõnul sütitas uus toode ja disain kogu meeskonna, tõstes motiveeritust ja koostöövõimekust. Reet Pärgma

änavuse aasta ettevõtja Endrus Arge esimene kokkupuude ettevõtlusega oli aastatel 1993–1995, kui ta oli müüja Raekoja platsil. Ligi 20 aastat tagasi ostis ta vennalt ettevõtte, mis pidi tegelema sirmide müügiga. Sirmiärist asja ei saanud, kuid ühiselt jõuti Walleniumi rajamiseni, mis praegugi edukalt tegeleb teisaldatavate vaheseinte süsteemide arenduse ja müügiga. Silen sai kaudselt alguse 2007. aastal, mil Wallenium näitas sarnaste ruumide disaini Eesti ja Rootsi messidel. Neli aastat hiljem hakati helikindlaid bokse tootma, kuid läbiv disainiidee tuli alles 2017. aastal. Idee oli teha helikindlaid modulaarseid ruume ratastel. «Joonistasin disaini paberile, näitasin meeskonnale ja asi hakkas arenema,» rääkis Arge.

IDEE PANI RATTAD KÄIMA Peale ideed hakkasid tema sõnul asjad liikuma. «Sattusime pooleldi kogemata EASi programmi Disainibuldooser. Kuulasime rahvusvaheliste disainerite kogemusi, kes rääkisid, kuidas tooteid arendada,» rääkis Arge. Koolituse teisel poolel valiti disainibüroo, kes aitas teenuse välja kujundada. Aasta hiljem jõuti ettevõttega turule ja brändiks sai Silen. «Enne oli see lihtsalt toode Walleniumis, aga juba väljatöötamise ajal krabasid kliendid meie bokse. Populaarsus üllatas ja seetõttu lõimegi eraldi brändi ja tütarettevõtte,» põhjendas ta. Arge peab olulisteks isikuomadusteks optimismi ja koostöövaimu, märkides, et sellise tugeva meeskonnata, nagu on Walleniumis, ei oleks Silenit sündinud. «Koolitusel oli näha tohutut meeskonnavaimu ja koostöötahte võimendumist uue ägeda toote loomisel. Siit tulevadki

Vaikust müüva Sileni eestvedaja Endrus Arge. välja meeskonna suhted – kui on äge asi, siis tahavad inimesed tööd teha, aga seda ei saa heade suheteta,» üles ta. Küsimusele, kuidas panna head meeskonda kokku, ütles Arge, et ühest vastust pole: «Iga ettevõtja saab aru, kui see on õnnestunud, ja veel rohkem, kui see pole õnnestunud.» Tegelikult tõstis Sileni toodete arendamine terve Walleniumi töötahet ja motivatsiooni. Teised tooted hakkasid korrastuma ja juurdus paremini süsteemne mõtlemine, mida Sileni arendamisel õpiti. «See oli hästi põnev protsess. Välja tulid meeskonna parimad omadused,» kirjeldas Arge. Pikaajaliselt tegutsevatele ettevõtetele nagu Wallenium OÜ on strateegiline planeerimine oluline. Arge peab Silen OÜ puhul olulisemaks visiooni – ettevõte müüb vaikust. See on ajas muutumatu väärtus, mida avatud kontorites töötavad

Fotod Tairo Lutter

inimesed hästi mõistavad. Modulaarsete ja helikindlate ruumide jätkuv arendus on suund, kuhu liigutakse. «Avatud kontorid on trend, mis ainult suureneb tänu arendajate kuluefektiivsusele ja seda toetab startuppide ettevõtlusmaastik. Maailm muutub, meeskonnad muutuvad. Selles valguses pole mõtet ehitada kinniseid seinu, ettevõtted võtavad lihtsalt sülearvutid ja lähevad uude kontorisse, mistõttu peab arendaja looma võimalikult funktsionaalsed ruumid. Meie selle trendi harjal sõidamegi,» ütles ta. Algul polnud plaanis Silenist idufirmat teha, aga kui ettevõte hakkas võtma praegusi mõõtmeid, siis leiti, et palju valikuid pole. «Pank arvaks, et oleme hulluks läinud, kui sellise äriplaaniga uksele koputaksime, aga investoritele pilt meeldib ja meile ka, kui saame koostööd teha tuntud investoritega, kel on kontakte ja sidemeid selles äris. Algul ei plaaninud nii,

Aasta Ettevõtja

NOMINENT

2020

Endrus Arge Sündinud 1974 Osaühingu Silen asutaja ja juht Ettevõte toetab kaks korda aastas stipendiumiga noori tudengeid, kes soovivad välismaale õppima asuda. SILEN OÜ Silen kasvas kõigest aastaga kümme korda Müügitulu (EUR, tuh)

2019 2700

2018 233

– 5,760

15 (31. detsembri seisuga)

Puhaskasum (EUR, tuh) Töötajat arv Allikas: Creditinfo

aga hetkel defineerime end idufirmana,» ütles Arge.

JÄLG TIPPFIRMADES Praeguseks on Sileni tooted jõudnud maailma: helikindlaid bokse võib leida maailmakuulsate ettevõtete nagu Lego, Volkswageni, Adidase, Maerski või Spotify kontoritest. Küsimusele, kuidas jõuti tuntud nimedega lepinguteni, vastas Arge, et on omajagu õnne olnud. «Oleme algusest peale olnud agressiivsed välisturu suunas. Meie toode riigipiire ei tunne. Kontseptsioon ja teenus on arendatud piiriüleseks. Kaubandus peab olema hästi mugav ja seetõttu oleme loonud tehnilise platvormi ja teenusmudeli, millega saame ärimudelit hetkega kopeerida igasse riiki,» rääkis Arge. Spotify avastas Sileni Stockholmi messilt, kus kõigepealt testis ettevõtte esindaja kõigi messil osalevate sarnaste toodete pakkujate helikindlaid ruume, kuid tuli järgmisel päeval tagasi ja ostis ära kõik Sileni näitusel olnud tooted. Mis on siis Sileni eelis konkurentide ees? «Me ei konkureeri alati hinnaga. Meie toode ei ole väga odav, pigem võib seda liigitada premium-tootena. See tagab kvaliteedi ja omadused – materjalid on loodussõbralikud ja ökoloogilised. Omadustelt oleme loonud unikaalse toote, millel on erakordselt kõrge helipidavus, toode on modulaarne ehk bokse saab üksteisega kokku panna ja laiendada ning all on rattad, mis muudab liigutamise mugavaks,» rääkis Arge. Silen on kaks aastat messidel käinud – ei ole kohatud tootjat, kes oleks need kolm oma-

dust hästi kokku pannud. «Nüüd on küll tulnud neid, kes on rattad alla pannud, aga modulaarsust ja sellist helipidavust pole ning rattad ei toimi nii hästi nagu Silenil,» ütles Arge. Ettevõtte ärimudel on täpsemalt selline, et Silen toodab vaikuseruume ning edasimüüjad müüvad. Arge on ettevõtte tegevjuht ning innovatsiooniliider. Sparry Kivilo on täielikult Silenile pühendunud, vastutades igapäevatehingute ja müügi eest. Henri Rüüsak toimetab küll peamiselt Walleniumis, kuid vastutab Silenis finantsplaneerimise eest. Ettevõtte peamine eesmärk on kasvatada müüki ning tootmise automatiseerimisega alandada hinda. Tootmises on kasutusel kvaliteedijuhendid – mitmekihilised kontrollsüsteemid joonistusest kuni tarnimiseni. Tootearendus on Silenis oluline ning lähitulevikus on plaanis tulla turule mitme uue tootega, jäädes siiski fookusega samasse segmenti. Ettevõtte jaoks on spetsiaalne veebipõhine äritarkvara, mis kliendi päringust automaatselt eelpakkumisi genereerib. Äritegevust saab jälgida telefonist või nutiseadmest, on vaja vaid internetiühendust.

KIIRE KASV Praeguses majandusolukorras läheb ettevõttel hästi, kasv on toimunud kiiresti. 2018. aasta Sileni müügitulu oli 500 000 eurot ning 2019. aasta käive 2,7 miljonit eurot. Selle aasta eesmärk on teenida müügitulu juba kaheksa miljonit eurot. Ettevõtte majandusedule aitab kaasa tootmisprotsessi kiirendamine ning osa-

line automatiseerimine. Näiteks tootmise alguses suudeti valmistada kümme vaikusruumi kuus, nüüd juba 200. Just automatiseerimine ja seadmete kasutamine on lahendanud tootmises tööjõuprobleemi, mis kummitab enamikku kiirelt kasvavaid ettevõtteid. «Meie jaoks ei ole tööjõupuudus probleem. Kui oleme kuulutuse välja pannud, siis on soovijaid palju ja raske on kandidaatide vahel valida,» ütles Arge. Tema sõnul ei vaadata kandideerijate puhul ilmtingimata ülikoolidiplomit, vaid muid omadusi. «Olen 20 aastat tööintervjuusid teinud. Punktisüsteemi meil ei ole. Me ei esita rangeid «kas» küsimusi, vaid toimub vaba loomulik vestlus, kus inimene saab rääkida, mida ta on teinud ja kes ta on,» rääkis Arge. Õhkkond on Silenis töine. Töötajaid motiveeritakse boonussüsteemi abil ning klientide juurde reisimise võimalusega. Lisaks pakutakse paindlikku tööaega, mis annab vabaduse oma aega juhtida – oluline on, et töö oleks tehtud. Neli korda aastas korraldatakse kollektiivselt suuremaid üritusi, mis pakuvad positiivseid emotsioone. Kollektiivi üle ollakse nii Silenis kui Walleniumis väga uhked – õhkkond ettevõtteis on hea ning inimesi vahetub vähe. Pikaajalise kogemusega ettevõtja tunnistab, et karjääri jooksul on ämbreidki ette tulnud. «Pigem on tehtud strateegiliselt valesid otsuseid, mis puudutasid näiteks laenudega ettevõtte laienemist. Sellega on mul väga valusad kogemused. Neist oleme õppinud. Alati peab mõtlema mustale stsenaariumile. Meie praegune ettevaatlikkus tuleb just 12 aasta tagustest kogemustest,» rääkis Arge.

ALUSTADA TULEB TAAGATA See-eest alustavatele ettevõtjatele Arge palju soovitusi ei jagaks, sest tihti on äri mugavam alustada, kui negatiivseid kogemusi pole. Vahel on riskida vaja, kuid see peaks olema kaalutletud. Enda näitel saab ta öelda, et Sileni agressiivne globaalne ja kulukas messikülastuste kava oli esialgu hirmutav, kuid tasus lühikese ajaga ära. «Vestlustest noorte ettevõtjatega järeldan, et vahel on parem mitte teada, mis sind ees ootab. Iga algatusega on nii, et sa tegelikult lõpuni ei tea, mida see kõik kaasa toob. On hullupööra vaja tööd teha, et sellest asja saaks. Teinekord on parem mitte teada. Tänapäeva noored teevad asju palju paremini, kui meie omal ajal – mõtlevad asju lihtsamaks ning areng on kiirem ja tulemuslikum,» ütles ta. ■

Aasta Ettevõtja

2020

Kultuurikatlas kogunesid

Mullu märtsis kuulutati Kultuurikatlas toimunud galal välja EY Eesti Aasta Ettevõtja 2019, ettevõtja ja rõivatööstusettevõtte Sangar asutaja Jüri Kraft.

Aasta Ettevõtja

2020

aasta parimad ettevõtjad

, kelleks valiti Ecometal AS omanik Tõnis Kaasik. Ettevõtja elutööpreemia tiitli pälvis Fotod: Sander Ilvest

Aasta Ettevõtja

2020

NOMINENT

Eesti jalgrattatööstuses hõõgub kogu aeg väike loominguline tulekahju Tänavuse aasta ettevõtja nominendi Ardo Kauriti (29) eestvedamisel on Eestis üle väga pika aja taas oma jalgrattatehas. Eesmärk pole lühiajaline edu ega suur raha, vaid see, et inimestel oleks Ampleri särtsuvelodega tore sõita. Lennart Ruuda

2014.

aastal otsustasid kolm lähedast sõpra – Ardo Kaurit, Hannes Laar ja Rait Udumäe –, et putitaks valmis ühe elektriratta. Need, mis turul toona saada olid, maksid liiga palju või nägid lihtsalt inetud välja. Noored ja enesekindlad kutid olid veendunud, et suudavad teha paremini. Kas Ampler Bikes vallutab maailma, seda näitab aeg, kuid kuus aastat hiljem on selge, et palju asju on õigesti tehtud. Firma kasvab aastas kaks korda, toodab nädalas üle 100 jalgratta ja annab tööd pea 60 inimesele. Neid saadab Kesk-Euroopa turgudel, eelkõige Saksamaal, suur menu. Ardo Kaurit on kogu kodumaise jalgrattatööstuse vedur. Endine professionaalne motokrossisõitja tunnistab, et aeg-ajalt igatseb ta algusaegu, kus sai garaažis omaette tehniliste detailide kallal mutrivõtmega nokitseda. Nüüd tuleb Ardol innustada aga mitmekümnepealist meeskonda, käia koosolekutel, seada kaugemaid sihte ja eristada olulist ebaolulisest. «Jah, see on vahel keeruline,» tunnistas ta. «Teen seda kõike ju esimest korda. Tuleb palju suhelda, inimesi kuulata ja silmad lahti ringi käia.» Ehkki Ardo on TTÜ magistriastmes tootmistehnikat ja juhtimist õppinud, on ta suur isetegemise ja iseõppimise pooldaja, juurutades seda igal sammul ka Ampleris. «Meile on oluline kuulata iseenda südant. Kui me teeme vigu ja eksime, pole midagi hullu, sest me proovime uuesti,» selgitas ta oma juhtimispõhimõtteid. «Kiiresti kasvavasse ettevõttesse nagu Ampler ongi väike mõistlik kaos sisse kirjutatud. Igalt poolt natuke põleb, aga hoiame seda kontrolli all, et tuli liiga suureks ei läheks,» muigas Ardo. «Ja päeva lõpuks on selline põlemine ju põnev ja viib edasi. Rahulik siin kindlasti

Ampler Bike asutaja Ardo Kauriti eestvedamisel sai Eesti jalgrattatehase.

pole! Ja ei tasu eeldada, et kõike joone järgi tehakse!»

IGALE MEHELE AMPLER EI SOBI Niimoodi struktuuri ja kaose vahel pendeldades aitab Ardot joone peal hoida Ampleri missioon: teha mugavaid, vastupidavaid, ilusaid ja keskkonnasõbralikke velosid, mis muudaksid inimeste elusid paremaks. «Me ei otsi lühiajalist edu ega raha. Me tahame, et inimene, kes meie jalgrattaga sõidab, tunneks iga päevaga aina enam, et see oli kõige õigem ost üldse,» selgitas Ardo. Ampler on algusest peale juhindunud põhimõttest, et kõik – välja arvatud toormaterjal nagu raamid, kodarad ja akud – tehakse ise. Disainimisel, tootearendusel, rataste kokkupanekul, aga ka müügil majavälist abi ei kasutata. Viimane tähendab seda, et tavalistest spordi- või elektroonikakauplustest Ampleri rattaid ei leia.

Foto Sander Ilvest

«See, et otsustasime algusest peale edasimüüjad välja lõigata, oli õige otsus,» kiidab Ardo, kelle sõnul oleks vastasel juhul nende rattad kuni kaks korda kallimad. Veelgi olulisem on vahest see, et tänu oma müügikanalitele – veebipood ja Berliinis asuv esinduspood – on Ampleril täielik kontroll selle üle, missugusena nad kliendile paistavad ja kuidas neist räägitakse. «Kindlasti on inimesi, kes pole meie ratast ostnud, kuna kohalik rattapood talle seda ei müü. Aga oma näo ja teo hoidmine on meie jaoks väga oluline,» rõhutas Ardo. Viimase all mõtles ettevõtja eelkõige seda, et edasimüüjate peamine huvi on kaup nui neljaks maha müüa. «Reeglina on ju nii, et kui inimene poes midagi küsib, siis talle see ka müüakse. Aga meie üritame kliendile anda pigem seda, mida ta vajab, mitte seda, mida ta küsib.» Ardo tõi öeldu illustreerimiseks lihtsa näite: tuleb nende juurde vanem härrasmees, ehk pisut ülekaaluline, ja ütleb, et

Aasta Ettevõtja

2020

NOMINENT

AMPLER BIKES OÜ 2018 2584

2017 1085

2016 315

2015 2

Kasum (EUR, tuh)

-59

-36

Töötajate arv

Müügitulu (EUR, tuh)

Allikas: Creditinfo

tahab osta Ampler Curti (kõrge raamiga Curt on Ampleri kolmest mudelist kõige sportlikum ja kiirem – toim). Aga Ampleri poisid ei müü talle Curti, kuna näevad, et vanahärral on ilmselt ebamugav, see pole talle loodud, ning soovitavad veidi kergemat mudelit. «Muidugi võiksime esimese ratta koos kõigi vidinatega maha müüa, käed puhtaks pühkida ja raha taskusse panna. Aga kui ta ostab ratta, millega ta pole rahul, läheb see meie väärtustega vastuollu. Me tahame, et inimene armastaks meie rattaga sõita,» rääkis Ardo. Ette on tulnud ka juhtumeid, kus Ardo on soovitanud kliendile Ampleri särtsuvelo sootuks ostmata jätta. Näiteks on soovitud nende velole esiamorti paigaldada, et sellega mäkkehüppeid teha. On tahetud ka ümbermaailmareisile minna ja tõuksidele sarnast rendiäri käima panna. Sel juhul ütleb Ardo kliendile viisakalt, et ilmselt pole Ampleri rattad kõige mõistlikum valik. «Tuleb aru saada, et üks asi ei sobi kõigeks. Kui sa teed asja, mis sobib kõige jaoks, ei kõlba ta lõpuks mitte millekski,» võttis Ardo kokku.

KES OSTAB PEA 3000 EUROSE RATTA? Kui Hannes, Rait ja Ardo 2014. aastal esimese elektriratta valmis ehitasid, olid sõbrad ja pereliikmed igati vaimustuses – ratas töötab ja sõidukogemus on hea. Samas küsisid nad veidi skeptiliselt, kas enam kui 2500 eurot maksvatele jalgratastele on ikka Eestis piisavalt turgu. Kas Eesti inimestel on piisavalt raha, et osta luksusratas? Täna ütleb Ardo selgelt, et Ampleri ratas pole mingi luksuskaup. Kõikvõimalikele kilinatele ja kulinatele, mida annaks velole külge riputada, eelistatakse diskreetsust ja lihtsust. Ka värvivalik on pigem tagasihoidlik. Veelgi enam, firma põhilisel turul Saksamaal, kuhu müüakse üle 80 protsendi toodangust, jäävad nad keskmisest hinnaklassist isegi veidi allapoole. Kes on Ampleri klient? Ideaalse kliendikujuna visandab Ardo keskealise sakslase või sakslanna, kes töötab linnas ja sõidab iga päev jalgrattaga tööle. «Kui osta meie ratas ainult nädalavahetusel kruiisimiseks, võib seda luksuskaubaks nimetada. Kui võtta seda igapäevase

transpordivahendina, on ta meeletult odav,» ütles Ardo. Saksamaa klienti peab Ardo tüübilt nõudlikuks, kuid hea kauba eest on ta valmis raha välja käima. «Kui neid alt vedada, on nad hästi pahased. Seda me ei taha.» Tehnoloogiliselt ei ole Ampleri rattad teistest turul saada olevatest elektrivelodest oluliselt erinevad. Ehk teisisõnu – mingit imevidinat või igiliikurit neil küljes pole. «Küll aga oli meie lähtepunkt luua terviklik ratas, kus kõik oleks koos, mitte jalgratas, kuhu hiljem hakkame mootorit ja akut külge nuputama.» Selline disainilahendus muudab Ampleri rattad välimuselt kergemaks, sujuvamaks ja ilusamaks, on Ardo veendunud. Seni on Ampler kasvanud tempoga 100 protsenti aastas. Esimene nii-öelda täisaasta tõi 300 000 eurose käibe. Läinud

aastal küündis müügitulu juba aga kuue miljoni ligi. «Kuigi kiire kasv on väljakutsuv, tunneme, et asjad on siiski kontrolli all,» märkis Ardo. Enam-vähem jõutakse omadega nulli või isegi natuke plussi. Kulud ning investeeringud kaetakse praegu pankadest ja ühisrahastusest saadava rahaga. «Tahame, et meie rahastusallikad oleksid mitmekesised, kuna see aitab riske hajutada.» Mõnele suurinvestorile ei plaanita end veel maha müüa. Sarnaselt kõigi ettevõtjatega tunnistab ka Ardo, et üks suurimaid kitsaskohti on töötajate leidmine. Mehaanikuid ja lukkseppe veel jagub, kuid rattadisainereid, tootearendajaid ja muid spetsialiste tuleb tikutulega taga ajada. Seda enam, et Eestis sisuliselt puudub moodsa jalgrattatööstuse jaoks tarvilik oskusteave (know-how). Alguses värvati palju enda sõpruskonnast. «Aga kui kõik sõbrad-tuttavad olid tööle võetud, läks inimeste leidmine palju keerulisemaks,» muigas ta. Kuigi Ampler müüb ligi ühe protsendi ratastest Eesti turule, on nende jaoks siin oluline siiski pildis olla, et tööandjana oleks hõlpsam töötajaid leida. ■

Eesti jalgrattakultuur on lapsekingades Ehkki Ampleri tehas ja enamus töötajad asuvad Eestis, moodustab siinne müük vaid mikroskoopilise tüki. Põhjus on Ardo Kauriti sõnul see, et meie jalgrattakultuur on alles lapsekingades. Kuigi alati on lihtne süü ajada selle peale, et meil pole piisavalt häid jalgrattateid või ilm on vilets, on oluline takistus ka inimeste peades. «Juurdunud on arusaam, et ega normaalne inimene ei sõida igapäevaselt jalgrattaga. Et pigem on ratas sportimiseks või lastele ringi kimamiseks,» rääkis Ardo. Paljudes Lääne-Euroopa riikides, muuhulgas Saksamaal, nähakse jalgratast aga igapäevase transpordivahendina, millega sõidetakse tööle ja igale poole mujale. «See on olematu ökoloogilise jalajäljega, ummi-

kutevaba, kiire, hoiab aega kokku ja lisaks kõigele on jalgrattaga sõitmine tervisele kasulik,» loetles Ardo eeliseid. Ampleri üks soov on Eesti jalgrattakultuuri edendada. Ardo sõnul on neil koos kohalike jalgrattaentusiastidega mitmeid põnevaid algatusi ja plaane soolas. Kusjuures tal pole vahet, kas velo töötab kondiauru või elektrimootori jõul. Arenenud jalgrattakultuuris on ruumi mõlemale. Kõik inimesed, kes Amplerisse tööle tulevad, saavad kasutada firma jalgrattaid. Ühelt poolt on see lihtne viis Amplerit linnapildis tutvustada. Teisalt loob see võimaluse jalgrattaid testida ja võimalikele puudustele oma ringis tähelepanu juhtida, et need hiljem kõrvaldada.

Kes on Ardo Kaurit? Ardo on üles kasvanud peres, kus ettevõtlikkus ja isetegemine on au sees. Tegelenud professionaalsel tasemel motokrossiga. Lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi reaalainete klassi. Lõpetanud TTÜ mehhatroonika eriala, magistrikraad tootmistehnikas ja juhtimises on pooleli, kuna oli vaja hakata Amplerit üles ehitama. Abielus, kaks väikest last. Ettevõtjatest peab ta oma eeskujuks näiteks Elon Muski, kes on samuti pidanud oma tegemistes kõvasti vastuvoolu ujuma.

Aasta Ettevõtja

2020

NOMINENT

Kaarel Kotkas lahendab globaalset probleemi Aasta ettevõtja nominent Kaarel Kotkas pole tavaline 25-aastane noormees, keda võib nädalavahetuseti klubi Hollywood tantsupõrandalt leida. Küll võib juba praegu Hollywoodi filmi vääriliseks pidada ta senist edu ettevõtluses. Kaarel Kotkas CV Sündinud 1994 Hiiumaal 2010–2015 Tallinna reaalkool 2012–2013 vahetusõpilane Saksamaal Schleswigis 2015 alustas õpinguid EBSis 2013–2015 õpilasfirma Sants Solutions asutaja ja tegevjuht. Sants (Hiiu murdes tööots) tegeles töövahendusega. 2015 asutas Bevoke Estonia (akupankade brändimine ja müük) 2015 asutas Veriffi 2017/2018 osales San Francisos Y Combinator kiirendis 2018 paigutas Nordic Business Report Kaarel Kotkase PõhjaEuroopa 25 kõige mõjukama noore ettevõtja hulka 2017 EBSi aasta tudeng Idufirma Veriff asutaja ja juht Kaarel Kotkas. Lennart Ruuda

a on lühikese ajaga üles ehitanud näotuvastusfirma Veriffi, mis lahendab globaalses mastaabis kõrvulukustavat probleemi – kas arvuti või telefoni taga on ikkagi see inimene, kes väidab end seal olevat. Kaarli eestvedamisel on Veriff palganud aastaga üle 200 inimese ja tõstnud investoritelt pea kümme miljonit eurot. Ehkki viimasel ajal tihti USAs San Franciscos pesitsev Kaarel võiks oma saavutuste peale ülbeks kätte minna, on ta inimesena pigem tagasihoidlik, vahetu ja soe. Ta meenutab, kuidas pidi Veriffi alustades guugeldama, kuidas inimesi viisakalt vallandada. Ta ei pelga tunnistada, kui palju on ta Hiiumaalt pärit maapoisina talutöid tehes õppinud. Kaarli ettevõtlikkusegeen võib pärineda isalt, kes kolis 1990. aastal mandrilt Hiiumaale ja asus kohalikku elu üles ehitama, töötades muuhulgas Emmaste vallavane-

mana. Emalt on mees enda väitel pärinud hella südame. Jääb selgusetuks, kust tuleneb ta tagasihoidlikkus, aga Kaarel ei pea ennast ise kõige andekamaks inimeseks. Oma tõeliseks tugevuseks peab ta töökust.

«OH SIND LOLLI!» ÜTLESID VANEMAD KOLLEEGID Kaarli esimesed lustlikud, aga leidlikud katsetused ettevõtluses pärinevad ajast, mil ta elas Hiiumaal. Nii on ta kümneaastasena koputanud suvehiidlaste majapidamiste ustele ja pakkunud muruniitmise teenust, et suvitajad ei peaks tervet nädalavahetust veetma muruniidukiga põristades. «Ütlesin, et mõelge, kui tore, tulete saarele ja muru on juba niidetud,» muigab Kaarel. Hiljem korjas ta lähedal asuvast saeveskist kokku puukoore, et hakata puukooremultši tootma. Pani need hoolikalt mustadesse kilekottidesse ja viis lauda taha. Pooleteise päeva pärast käis aga korralik pauk – kott lendas õhku. Ju seal hakkas midagi käärima. «Muru niitmine õpetas mulle, et ini-

Foto: Raul Mee

mesele tuleb pakkuda väärtust, minu näitel vaba aega. Puukoorega õppisin, et tunne oma toodet. Ei ole nii, et paned kilekotti ja äri õitseb,» võtab Kaarel varajases nooruses saadud esimesed triibulised kokku. Väärtuse pakkumine ja kliendi tundmine on olnud kesksel kohal ka Veriffi identiteedis. Kõige lihtsam on öelda, et Veriff pakub internetis isikusamasuse tuvastamise teenust, mis vaatab, kas Kaarel on ikka Kaarel. «Võtame näiteks konto avamise pangas. Kui varem tuli selle jaoks pangakontorisse minna, siis tänu meie teenusele saab seda teha kodust lahkumata. Teed lihtsalt arvutiga või telefoniga oma näost ja ID-kaardist pildi ja me ütleme, kas need klapivad,» selgitas noor ettevõtja äri olemust. Eriti suur võimalus on Veriffil just jagamismajanduse ajastul, mil kliendil on tarvis veenduda näiteks nii oma taksojuhi kui lühiajalise majutaja identiteedis. Veel olulisemaks muutub isiku identifitseerimine olukorras, kus kasutatakse interneti teel leitud lapsehoidja teenust.

Aasta Ettevõtja

2020

Kaarlil ja Veriffil on ka kaugeleulatuv, suisa ulmelisena paistev eesmärk. Nad tahavad luua universaalse globaalse dokumendistandardi, mis kehtiks ühtemoodi nii Kongos kui ka USAs. Kui praegu väljastab inimestele passi riik, siis aastal 2025 võiks seda teha Veriff. «Meie eesmärk on toetada piirideta maailma, kus ausad inimesed saavad teenustele ligipääsu asukohast sõltumatult,» räägib Kaarel õhinal. Kaarel on noorele inimesele omaselt väga idealistlik, mõni ütleks isegi, et naiivne. Ta on kaugel arvamusest, et ettevõtlusega peaks kõvasti raha kokku ajama. «Ettevõtluse põhiline tulemus peab olema hoopis lahendus suurele probleemile. Lahendus, mis loob inimestele väärtust ja teeb elu paremaks. Kõrvalsaadus on raha, aga see on vaid tööriist, et aineringlus saaks toimida.» Ta on oma ideaalidele kindlaks jäänud tegudes. Kuigi ta oleks võinud aastate eest Veriffi maha müüa ja elu lõpuni rantjee elu elada, lükkas ta suure Silicon Valley tehnoloogiafirma kuldse pakkumise tagasi. «Oh sind lolli!» ohkas nii mõnigi kogenum ettevõtja selle peale. «Jah, on olnud väga ahvatlevaid pakkumisi, mis näitavad eelkõige, et teeme head ja õiget asja,» kommenteeris Kaarel, kes ei kavatse siiski Veriffi müüa. «Kui peaks siiski nii juhtuma, tähendab see, et meie suur plaan ei õnnestunud ja meil oli vaja kellegi teise abi, et plaan ellu viia.»

POLE VEEL LIIGA SUUR, ET SURRA Ehkki Veriffis töötab üle 300 inimese, nad on kaasanud miljoneid eurosid nimekatelt investoritelt ja nende tulevikuplaanid on üliambitsioonikad, pole ettevõte veel liiga suur, et surra. Vähemalt nii on öelnud üks Veriffi investor ja ettevõtja Taavi Kotka. «Nad on vaid üks paljudest, kes seda teenust pakuvad. Kõik ei saa võita. Mida nad tegema peaksid? Suurendama kliendibaasi ja täiustama tehnoloogiat, et altminekuid tuvastamisel oleks võimalikult vähe, muud ei olegi,» on Kotka öelnud. Kotkas ise uusi konkurente ei karda. «Potentsiaalne turg on nii suur ja lõpuks loeb see, kas sa paned oma hinge sellesse asja, mida sa teed,» on ta veendunud. Samas tunnistab ettevõtja, et varem või hiljem peab turul mingisugune konsolideerumine toimuma. Veriffi eeliseks suuremate konkurentide ees peab ta jällegi usaldusväärsust. On ju teada, et tehnoloogiahiiud nagu Facebook või Google, on sattunud skandaalidesse ja kasutajate usaldust kuritarvitanud.

NOMINENT VERIFF OÜ Müügitulu (EUR, tuh)

2019 3200

2018 485

2017 149

2016 20

Kasum (EUR, tuh)

–9500

–1400

–114

–70

307

Töötajate arv Allikas: Creditinfo

Eelmisel aastal liitus Veriffi meeskonnaga peaaegu iga päev uus inimene. Kuidas suudab nii noor inimene globaalse haardega ettevõtet koos hoida? «Jah, isiklikult teen seda ka kõike esimest korda,» naeris Kaarel. Võti on selles, et ta usaldab oma kolleege, teamleadereid (osakonnajuhid – toim). Kaarli sõnul on autoritaarse ja range käsuahelaga aeg ettevõtluses läbi. Suureks juhiks olemise asemel peab ta oluliseks tiimijuhtidele mentoriks olemist. Lisaks rõhutab ta, et igal tiimil peab olema oma eesmärk, mida seatakse lausa nädala lõikes. Idufirmade juhid on 24/7 rakkes. Esineb palju läbipõlemist, eriti noorte seas. Ka Kaarel tunnistab, et kindlasti on esinenud keerulisemaid aegu. «Oli aegu, kui ma magasin ainult kaks tundi ööpäevas. Siis hakkas pilt ähmastuma küll. Sain asjad tehtud, aga samas tundsin, et see pole see Kaarel, kes ta võiks olla...» Nüüd on Kaarel kogemuse võrra rikkam ja teab, et aja mahavõtmine on oluline. «Olen proovinud ja vaeva

näinud, et olla kogu aeg tippvormis. See pole võimalik. Oluline on vormi ajastada, hoida end ajaks, kui on tõesti vaja täiega panna.» Ehkki Kaarel jagab end praegu Eesti ja San Francisco vahel ning tööpäevad on kaugelt pikemad kui kaheksa tundi, peab ta oluliseks ka ühiskonnale tagasi andmist. Alles septembris andis Veriff koos 33 teise Eesti tehnoloogiaettevõttega lubaduse jõuda aastaks 2030 süsinikuneutraalse toimetamiseni. Näiteks suvel leppisid nad firmas kokku, et kasutavad mõnda aega kilekottide asemel riidekotte. See aga muutus pärast testperioodi tavapäraseks praktikaks. Kaarel tahab midagi tagasi anda ka Eesti start-up-kommuunile, millest ta ise algusaastatel palju abi sai. Selleks on ta asunud toetama mitmeid uusi ettevõtmisi ja neile mentoriks olema, tegutsedes muuhulgas ka ingelinvestorina. Lisaks oli ta Eesti 2.0 korraldatavas suvekoolis Hüppelaud üheks inspiratsioonikõnelejaks. ■

Majanduskriis ei hirmuta põrmugi Rääkides ohtudest, on Kaarel Kotkas pankrotihaldurite ja finantsaudiitorite kõrval ilmselt üks väheseid, keda võimalik globaalne majanduskriis eriti ei hirmuta. Ehkki Kaarel tõdeb, et kollaseid hoiatustulukesi on majanduskeskkonnas juba küllaga, siis nende kui tehnoloogiaettevõtte vaatepunktist ei paista majandustsüklite langusfaasid nii valulised. Olukord on ehk isegi vastupidine, kuivõrd näiteks majutusteenuse pakkuja Airbnb ja eestlaste Skype on näidanud

märkimisväärseid kasvunumbreid just majanduslanguste ajal. Seega võib majanduskriis luua Veriffi jaoks uusi ärivõimalusi, sest enamik ettevõtteid üritavad majandussurutise ajal kulusid kokku hoida ja rakendada efektiivsemaid praktikaid, leiab Kaarel. Traditsioonilistele isikutuvastamise meetoditele tuginevatele ettevõtetele võib just Veriff pakkuda uut kuluefektiivset tehnoloogilist lahendust, mis raskustesse sattunud ettevõtetele vajaliku tõuke annab.

«Valjema õigus teeb haiget» Veriffi kontoris töötab 42 erineva rahvuse esindajat. Pea pooled töötajatest on välismaalt. Seega on Kaarel piirideta ja avatud maailma toetaja. Seda enam teeb talle tuska, et nende töötajad on sattunud olukordadesse, kus neile öeldakse tänaval halvasti või neile ei taheta isegi korterit üürida. «See on võõraviha, mida me ei saa endale lubada,» on Kaarel kindel. Veriffi lipukiri on «we build things based

on metrics, not on assumptions.» See tähendab, et nad tuginevad otsuste tegemisel andmetele ja faktidele, mida toetab teadus, mitte sellele, mida keegi arvab. «See, et maailm liigub üha enam kohta, kus valitseb kõige valjema õigus, teeb haiget. Selline suhtumine ei mahu minu maailmapilti. Tühja juttu on liiga palju. See käib nii kliimamuutuste kui ka muu kohta,» räägib Kaarel.

Aasta Ettevõtja

2020

Pika ajalooga rõivatootmine otsib Eestis uut ärimudelit Vaid mõni nädal pärast seda, kui nõukogudeaegset kergetööstusministrit ja nüüdset Sangari suuromanikku Jüri Krafti EY Eesti Aasta Ettevõtja tunnustamisel elutööpreemiaga autasustati, teatas Tartus 70 aastat tegutsenud tekstiiliettevõte Sangar, kus viimasel ajal oldi spetsialiseerutud triiksärkide valmistamisele, et lõpetab tootmise ning läheb täielikult üle tootmise sisseostmisele. Tõnis Oja

is seal rääkida, otsus oli tehtud väga raske südamega. Kuid asi on aastaid päevakorral olnud. Olen Sangaris tootmist hoidnud, aga ilustada ma ei taha, ei taha rääkida, kui palju olen seal raha kulutanud,» ütles Jüri Kraft toona Tartu Postimehele. «Rõõmu me selle otsuse üle ei tunne, Sangar on tootmist Eestis hoidnud ja leppinud pikalt kalli omahinna kinnimaksmisega. Enam pole võimalik nii edasi minna,» lisas ettevõtte tegevjuht Raul Saks. «Tootmise lõpetamine teeb rahutuks, võtab tuju ära. Palgakasv on meid tapnud. Oleme maailmaturu osa ja kui sa ei suuda maailmaturu hinnaga toota, on pankrot,» selgitas Jüri Kraft. «Inimestele on raske selgeks teha, et nad ostaksid kodumaist toodangut, sest nii panustaksid nad ka oma elu paremaks muutmisse – meie ettevõtete töötajad maksavad ju riigile makse.»

VALUSAD OTSUSED Sangari otsus puudutas umbes 60 inimest, kusjuures aasta varem, 2018. aasta aprillis oli koondatud veel 65 töökohta ja

Eelmisel aastal pälvis elutöö preemia Jüri Kraft, kelle ettevõte lõpetas ühtlasi Fotod: Eero Vabamägi ka Eestis tootmise. niikuinii tuli 70 protsenti ettevõtte toodangust väljaspoolt Eestit. Sangari otsus ei olnud üksikjuhtum. Nädal varem oli analoogilise otsuse teinud aastaid suuri kahjumeid saanud Baltika, ettevõte, mida varem oli tituleeritud Eesti kergetööstuse lipulaevaks, aga finantskriisi järel püsis see vaid tänu investorite regulaarsetele rahasüstidele. Eelmise aasta märtsi keskel teatas Baltika (veel allesoleva) tootmise lõpetamisest, mis tähendas umbes 340 töötaja koondamist. «Tootmise lõpetamise otsus ei tulnud kergekäeliselt, sest tootmine Eestis ja meie tublid töötajad on ettevõttele väga olulised,» ütles Baltika toonane juhatuse esimees Meelis Milder pressiteate vahendusel. Õmblustöökohtade kadumine ei olnud mingi ootamatus, sest trend oli kestnud juba aastaid, kui mitte öelda aastakümneid. Üle-eelmise aasta suvel valmis tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA uuring rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuse tööjõu- ja oskuste vajaduste tulevikuvaate kohta, mille kohaselt väheneb rõiva- ja tekstiilitööstuses ametikohtade arv kümnendiku võrra. Uuringu kohaselt oli töökohtade arv rõivatööstuses juba 2016. aastaks kahanenud 59 protsenti ehk 5716 töötajani, võrreldes pea 14 000 töötajaga 2002. aastal. Rõivatöötuse kogukäive oli selleks ajaks langenud kaheksa ja pool protsenti ehk 180 miljoni euroni. OSKA vanemanalüütik Rain Leoma

ütles eelmise aasta aprillis Äripäevas, et Baltika ja Sangari järjestikused teated tootmise Eestist väljaviimisest on kahele ettevõttele paratamatu samm ning arvatavasti võib analoogilisi samme lähiajal ette võtta veel mõni õmblusteenust pakkuv ettevõte, ehkki nende nimed ei pruugi olla nii kõlavad. Leoma sõnul jäävad suuremat lisandväärtust pakkuvad ametikohad nagu disainerid, konstruktorid ja tootearendustehnoloogid. See tähendab ka, et sellega asutakse tootedisaini valdkonnas järjest enam konkureerima teiste lääneriikidega. «Edukas olemiseks vajab Eesti senisest enam toodete disaini, konstrueerimise, arendamise ning turunduse teadmistega spetsialiste. Ilma nendeta on Eesti rõivatööstusel oht päriselt hääbuda,» selgitas Leoma.

TÖÖHÕIVE VÄHENEB Uuringu olulisem tulemus oligi järeldus, et järgmise kümne aasta jooksul rõivatööstuse tööhõive väheneb ning õmblejate arv kahaneb koguni 20 protsenti. Järeldus oli prohvetlik, sest number on tänaseks suurelt osalt juba saavutatud. Luminori peaökonomisti Tõnu Palmi sõnul tuleb senisest rohkem rääkida innovatsioonist, alustavate ettevõtete finantseerimisest, investeeringutest konkurentsivõimesse, sealhulgas haridusse ning tehnoloogiasse. «Võiduvõimaluste suurendamiseks on ettevõtluse väljakutse kiire palgakasvu

Aasta Ettevõtja

2020

ja vaoshoitud ekspordihindade puhul liikuda kõrgema lisandväärtusega toodete ja teenuste poole,» ütles Palm. «See saab olema keerulisem kui varem, sest arenduseelarved kasvavad, allhankeahelad lühenevad ja tootmine kolib globaalsele tarbijale lähemale. Lisaks kaubandustõrked ja poliitiline mõõduvõtt,» lisas ta. Keeruline pole üksnes Eesti rõivatööstusel. Eelnenud aastad on olnud rasked ka maailma suurimatele moerõivaste müüjatele nagu Hennes & Mauritz (H&M) ning Hispaania moerõivaste gigandile Inditex, kelle tuntuim kaubamärk on Zara. Mõlema ettevõtte aktsiahind kukkus kaks aastat tagasi, 2018. aastal viiendiku, kuid eelmisel aastal tegid nad oma kaotuse kuhjaga tagasi. Ka alanud aastat prognoositakse moetööstusele keerulisena. Ühest küljest arenevad müügikanalid, turud muutuvad ning uuringud annavad võimaluse uute tulude teenimiseks ning radikaalseks innovatsiooniks, kirjutab uuringufirma McKinsey. Teisalt on maailma majanduskasv aeglustumas ning konkurents tööstusharus on suurem kui kunagi varem. Erinevalt eelmisest aastast, kui globaalses moetööstuses oli mõni valdkond, kus sai olla optimistlik, nagu näiteks PõhjaAmeerika turg ning luksuskaupade segment, valitseb 2020. aastal pessimism nii kõigis geograafilistes kui ka hinnaklasside segmentides. McKinsey prognoosi kohaselt aeglustub moetööstuse kasv sel aastal kolme kuni nelja protsendini, mis on eelmise aasta kasvust mõnevõrra aeglasem. Analüüsifirma hinnangul on moetööstuse tegijad digitaliseerimise surve all (digital-first) ja kõik arvestatavad ettevõtted seisavad silmitsi täieliku toetumisega uutele tehnoloogiatele, et suurendada sortimendi mitmekesisust, muuta organisatsiooni ning seista silmitsi niinimetatud jätkusuutlikkuse agendaga. McKinsey hinnangul on moetööstusele järgmisel aastal otsustavad kümme tegurit, mis moetööstust sel aastal määravad. Kaks esimest tulevad väljastpoolt tööstusharu ning puudutavad globaalmajandust. Globaalmajanduses on riskid kõrged ning nende realiseerumine võib räsida nii arenenud kui ka arenevate riikide turge. Teine globaalmajanduse mõjur on Hiina, mis mängib moetööstuses juhtivat osa. Ühest küljest on Hiina turg kolossaalselt suur, teisalt on brändidel sellesse turgu sisse murda keerulisem, kui ettevõtted varem lootsid.

KLIENT ON KUNINGAS Kui Apple’i asutaja ja endine juht ütles kümme aastat tagasi, et pole kliendi asi teada,

mida ta soovib, siis moetööstuses muutub kliendi soov üha olulisemaks. Kõigepealt peavad moeloojad mõtestama ümber, kuidas läheneda uuele põlvkonnale, ning leidma võimalusi turunduskulude efektiivsuse maksimeerimiseks. Uue generatsioonini jõudmiseks on kõige olulisem tähelepanu köitmine. Lisaks sotsiaalmeediale eelistavad kliendid niinimetatud tavapoodides nende lähedust ning väiksema formaadiga kauplusi, mis tulevad vastu kliendi soovile, ükskõik, kus nad ka ei ole. Ilmselt kõige olulisem on alanud aastal põhimõte: niinimetatud jätkusuutlikkus esimesena. Raporti kohaselt on jätkusuutlikkus ühelt poolt moetööstuse üks kõige olulisemaid väljakutseid, samal ajal on see pakkumas ka kõige suuremaid võimalusi eriti praegu, mil teema on pidevalt ajakirjandusväljaannete pealkirjades. Niinimetatud generatsioon Z, see tähendab inimesed, kes on sündinud ajavahemikul 1996 ja hiljem, on kõige rohkem valmis maksma kõrgemat hinda toodete eest, millel on keskkonnale kõige väiksem mõju. Samas on levinud usaldamatus brändide suhtes, mida kliendid on süüdistanud «rohepesus», kuid mis kasutavad terminit jätkusuutlikkus oma turunduskampaaniates, ise midagi erilist keskkonda mõjutavat tegemata. Teine olulisem selle aasta trend on materjalitehnoloogia revolutsioon. McKinsey kohaselt on ettevõtted kogu maailmas esitamas 2020. aastal fiibertehnoloogia kohta kaheksa korda rohkem patenditaotlusi kui 2013. aastal. Innovatiivsed valdkonnad on näiteks mikrokiipe sisaldavad fiiberkangad ning alternatiivid lateksile, näiteks Piñatex. Ehkki McKinsey järjekorras juba neljas raport käsitleb globaalset moetööstust, seisavad samad probleemid ees ilmselt ka meie moerõivaste tööstusel. OSKA raport kirjutab, et jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ettevõtjatel tegeleda tootearenduse ja tootmise automatiseerimisega. Rõiva- ja nahatööstuses on võrreldes töötleva tööstusega madalad nii palk kui tööviljakus. Valdkonda tehakse vaid 2,8 protsenti kogu töötleva tööstuse investeeringutest. Lisandväärtuse suurendamine, tootlikkuse kasvatamine ning tootmise automatiseerimine aitavad leevendada tööjõupuudust. Muutuste saavutamiseks tuleb pingutada eelkõige rõivatööstusettevõtetel endal. Rain Reoma sõnul on rõivatööstus palju rohkem kui ainult tootmine. Tootmise Eestist väljaviimine ei tähenda veel Eesti rõivatööstuse lõppu. «Tegu on loomuliku arenguga, kus Eestisse jäävad suuremat lisandväärtust pakkuvad ametikohad nagu disainerid, konst-

Eelmisel aastal pälvis elutööpreemia Jüri Kraft. Sündinud 6. jaanuaril 1935 Kasepää vallas Tartumaal. Lõpetas 1954 Mustvee 1. keskkooli. Lõpetas 1959 Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna. 1963–1972 õmblusvabriku Sangar direktor. 1972–1974 V. Klementi nimelise õmblustootmiskoondise direktor. 1974–1977 Eesti NSV kergetööstuse ministri asetäitja. 1977–1988 Eesti NSV kergetööstuse minister. 1980–1990 Eesti NSV ülemnõukogu liige. 1989–1991 NSV Liide rahvasaadikute kongressi delegaat. 1989–1993 riikliku kergetööstus- ja kaubanduskontserni Estar president, seejärel nõukogu esimees. 1991 Eesti Koonderakonna asutajaid, selle liige aastani 2001. 1992. aastast ASi Sangar nõukogu liige (varem esimees). 1995. aastast ASi Mivar nõukogu esimees. 1985 Eesti NSV riiklik preemia Eesti kergetööstuse reformimise eest. Abikaasa Marje on elukutselt arst, pojad Gunnar ja Märt. ruktorid ja tootearendustehnoloogid. Nii asume tootedisaini valdkonnas ka järjest enam konkureerima teiste lääneriikidega,» kirjutas Reoma Äripäeva arvamusartiklis. «Edukas olemiseks vajab Eesti senisest rohkem toodete disaini, konstrueerimise, arendamise ning turunduse teadmistega spetsialiste. Nendeta on oht Eesti rõivatööstusel päriselt hääbuda,» lisas ta. ■

Aasta Ettevõtja

2020

Kuidas saada aasta ettevõtjaks? Mis ühendab selliseid ettevõtteid nagu Google, Amazon, Supercell – kõigi nende ettevõtete juhid on võitnud omal ajal EY Maailma Aasta Ettevõtja tiitli. Ka Sina võid olla see ettevõtja, kes esindab Eestit sellel konkursil.

Maailma Aasta Ettevõtja on üks prestiižsemaid ettevõtlust tunnustavaid konkursse maailmas, mis sai alguse aastal 1986 Milwaukees USA-s Entrepreneur Of The Year ehk Aasta Ettevõtja konkursi korraldamisega. Selle eesmärgiks oli tunnustada ettevõtjaid, kes tänu oma leidlikkusele ja sihikindlusele olid üles ehitanud edukaid ning kasvule orienteeritud ettevõtteid. Tänaseks osaleb sellel konkursil tuhandeid ettevõtjaid rohkem kui 60 erinevast riigist. Eestis on sõltumatu žürii Aasta Ettevõtja tiitlit andnud alates 2008. aastast. EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi eesmärk on tunnustada kirge ja tahtejõudu, mis peitub Eesti ettevõtjates, ning seda ükskõik mis erasektori osast, loomeettevõtetest kuni tööstusettevõteteni. Konkursi hindamisprotsess koosneb kahest osast. Esimese osa moodustab põhjalik intervjuu EY esindajaga, et saada ülevaade firmast, selle ajaloost, ärieetikast, sotsiaalsest vastutusest, uuendusmeelsusest, arengust ja tulevikuplaanidest. Teises osas hinnatakse ettevõtte kolme viimase aasta majandusnäitajaid. Intervjuu ja majandusnäitajate alusel koostatakse kokkuvõte, mille põhjal valib sõltumatu žürii viis finalisti, kes pääsevad lõppvooru.

EY Eesti Aasta Ettevõtja žürii 2020

Aavo Kokk Catella Corporate Finance Žüriis alates aastast 2008

Marika Priske Sotsiaalministeerium Žüriis alatest aastast 2011

Meelis Atonen Tavid AS Žüriis alatest aastast 2013

Reet Roos Inspired Universal McCann OÜ Žüriis alates aastast 2015

Viljar Arakas EFTEN Capital AS Žüriis alates aastast 2015

Kaidi Ruusalepp FUNDERBEAM OÜ Žüriis alates aastast 2017

Tõnis Kaasik EY Eesti Aasta Ettevõtja 2019 ECOMETAL OÜ Žüriis alates aastast 2019

Aasta ettevõtja 2019 nominendid Miks kandideerida? Osavõtt on pool võitu! • Kandidaadi intervjuu: võimalus peegeldada oma äritegevust ekspertidega • Konkurents/benchmarking: võrdlusmoment teiste ettevõtjatega • Intervjuu kokkuvõte žürii jaoks: põhjalik ettevõtte kirjeldus, mida saab jagada näiteks äripartneritele • Üritused: võimalus saada osa galast, kus on kohal Eesti ärieliit, ja luua suhteid • Meediakajastus Mida annab EY Eesti Aasta Ettevõtja tiitel? • Reis EY korraldatud ärikonverentsile Monte Carlos, kus saab Eestit esindada EY Maailma Aasta Ettevõtja konkursil • Võimalus suhelda ärimaailma tippudega • Maailma Aasta Ettevõtja akadeemia eluaegne liikmelisus: ligipääs ülemaailmsele suhtlusvõrgustikule • Koostöös EY-ga valmib ingliskeelne ülevaade ettevõtjast ja tema tegevusest • Enda äri tutvustamine rahvusvahelisele žüriile • Rahvusvaheline meediakajastus, näiteks Financial Times, CNBC ja teised kanalid • Kohalik meediakajastus Kes saab osaleda? Konkursil osalemiseks peab olema ettevõtte omanik või osanik, see tähendab inimene, kes juhib, otsustab ja vastutab ning on ettevõttes tegev. Millised on nõuded ettevõttele? • Ettevõte on tegutsenud vähemalt 3 aastat. • Ettevõttes töötab vähemalt 10 inimest. • Ettevõtte aasta käive oli vähemalt 2 miljonit eurot.

Monaco silmi pimestav sära Tehisintellekti tarkvara loova ettevõtte asutaja Brad Keywell nimetati Monacos toimunud ärifoorumil EY maailma aasta ettevõtjaks 2019, ta oli sellega kolmas Ameerika ettevõtja, kes selle tunnustuse konkursi 19-aastase ajaloo jooksul pälvinud on. Eestit esindas võistlusel pliiakude ümbertöötlemistehase Ecometal AS omanik Tõnis Kaasik.

«Tuleb oma tööd hästi teha. Ega mingeid mõõdetavaid kriteeriume ei ole: seal võistlevad inimesed, mitte ettevõtted. Käive ja kaua oled tegutsenud, ehk loeb ka, aga käibe ja kasumi pingerida ei ole oluline,» ütles Tõnis Kaasik, vastates küsimusele, mida tuleb teha, et saada aasta ettevõtjaks.