Jalgpall

PÕHITEEMAD:

Kas Hispaania klubide ülemvõim lõpeb? Lk 2 Madridi Reali ainulaadne võimalus Lk 4 Leicester City teenis hunniku miljoneid Lk 7 Cristiano Ronaldo kollektsioneerib triumfe Lk 8

K A N A L 12 JA P O S T I M E E S . E E- S

Gianluigi Buffon:

Meistrite liiga võitmine tähendaks mulle tohutult palju.

See oleks mu karjääri suurim rõõm. Lk 6

JALGPALL

ANETT KONTAVEIDI KÕIK

MÄNGUD

TEEMALEHT 31. MAI 2017

2 || jalgpall Euroopa klubide meistrid 1956–2016 Laupäeval selgub Cardiffis 62. klubide Euroopa meister. Aastani 1992 kandis võistlus Euroopa Meistrite karikasarja, seejärel juba meistrite liiga nime.

1956 Madridi Real 1957 Madridi Real 1958 Madridi Real 1959 Madridi Real 1960 Madridi Real 1961 Lissaboni Benfica 1962 Lissaboni Benfica 1963 AC Milan 1964 Milano Inter 1965 Milano Inter 1966 Madridi Real 1967 Glasgow Celtic 1968 Manchester United 1969 AC Milan 1970 Rotterdami Feyenoord 1971 Amsterdami Ajax 1972 Amsterdami Ajax 1973 Amsterdami Ajax 1974 Müncheni Bayern 1975 Müncheni Bayern 1976 Müncheni Bayern 1977 Liverpool 1978 Liverpool 1979 Nottingham Forest 1980 Nottingham Forest 1981 Liverpool 1982 Aston Villa 1983 Hamburg 1984 Liverpool 1985 Torino Juventus 1986 Bukaresti Steaua 1987 FC Porto 1988 PSV Eindhoven 1989 AC Milan 1990 AC Milan 1991 Belgradi Crvena Zvezda 1992 FC Barcelona 1993 Marseille Olympique 1994 AC Milan 1995 Amsterdami Ajax 1996 Torino Juventus 1997 Dortmundi Borussia 1998 Madridi Real 1999 Manchester United 2000 Madridi Real 2001 Müncheni Bayern 2002 Madridi Real 2003 AC Milan 2004 FC Porto 2005 Liverpool 2006 FC Barcelona 2007 AC Milan 2008 Manchester United 2009 FC Barcelona 2010 Milano Inter 2011 FC Barcelona 2012 Londoni Chelsea 2013 Müncheni Bayern 2014 Madridi Real 2015 FC Barcelona 2016 Madridi Real 2017 ???

Kokku on Euroopa meistriks tulnud 22 jalgpalliklubi, kellest 12 on võitnud rohkem kui ühe tiitli. Arvestust juhib Madridi Real 11 võiduga, järgnevad AC Milan 7, Liverpool, Müncheni Bayern ja FC Barcelona 5, Amsterdami Ajax nelja ning Manchester United ja Milano Inter kolme võiduga.

Esikohti riikide kaupa: Hispaania 16 Itaalia 12 Inglismaa 12 Saksamaa 7 Holland 6 Portugal 4 Šotimaa 1 Rumeenia 1 Jugoslaavia 1 Prantsusmaa 1

postimees, 31. mai 2017

Euroopa klubijalgpallis on alates eelmise kümnendi keskpaigast domineerinud Hispaania. Ja seda mitte ainult tänu Madridi Realile ja FC Barcelonale, vaid tõhusat abi on osutanud ka järgmine ešelon, kes sähvatanud meistriliigas ning hoidnud Hispaania lippu kõrgel Euroopa liigas.

Euroopa jalgpallis lokkab Hispaania klubide ülemvõim. Kaua veel? seid mängijaid ka 2020. aastal.

Aga keeruline on näha, et mitte kuigi rikas Hispaania jätkaks senisel moel meistrite liiga valitsemist. Ajaloolises plaanis näeme praegu anomaaliat. Vahemikus 1967–2008 tulid Hispaania klubid Euroopa meistriks ainult viis korda. Sarnased ajad võivad õige pea naasta,“ kirjutas Kuper.

Hispaania ülemvõimu eeldatava lõppemise peamiseks põhjuseks nimetas Kuper raha. „Vastupidi paljude fännide romantilisele ettekujutusele ei võideta tiitleid klubi ajaloo, vaimu või geniaalse treeneri, vaid rahaga.

Just raha abil saab osta parimaid mängijaid ja just raha on võimaldanud Hispaania kahel tippklubil domineerida,“ sõnas Kuper.

Reali ja Barcelona sissetulekud ei taha aga enam suureneda. Kuigi Manchester United langes 2015–2016 meistriliigast välja juba alagrupiturniiri järel, teenisid nad tol hooajal ikkagi rohkem tulu (689 miljonit eurot) kui Real ja Barcelona (mõlemad 620 miljonit).

Kuperi hinnangul on ainult aja küsimus, millal Inglismaa Premier League suudab finantsilise ülemvõimu sportlikuks eduks muundada. Praegu on Inglismaa kõrgliiga palgafond (3,2 miljardit eurot) peaaegu sama suur kui Hispaania, Saksamaa ja Itaalia meistriliigade omad kokku.

ott järvela toimetaja

jalgpall Alates aastast 2006 on Meistrite liiga lõppenud Hispaania klubi võiduga kuus korda (FC Barcelona 2006, 2009, 2011, 2015 ja Madridi Real 2014, 2016), Euroopa liiga trofee on sinna rännanud koguni seitsmel korral: Sevilla 2006, 2007, 2014, 2015 ja 2016 ning Madridi Atletico 2010 ja 2012.

Endine Manchester Unitedi peatreener, 2013. aasta kevadel erru läinud Alex Ferguson ennustas märtsis ESPNile antud intervjuus, et Hispaania ülemvõim lõpeb peagi. „Edu on tsükliline. 70ndatel domineerisid Amsterdami Ajax ja Müncheni Bayern, 80ndatel Liverpool, 90ndatel Itaalia klubid eesotsas AC Milaniga. Hiljuti oli ka Inglismaal hea periood, kui kolm klubi jõudis mitu aastat järjest poolfinaali ning meie (Man United – toim) mängisime nelja hooaja jooksul kolmes finaalis (2008 võideti, 2009 ja 2011 kaotati – toim).

Praegu kuulub ülemvõim Hispaaniale. Igasuguse kahtluseta. Nad on kõige tugevamad ja seepärast ka võidavad. Aga see võib muutuda ja muutubki. Teate, Cristiano Ronaldo jääb vanemaks, samuti Lionel Messi. Kas Hispaania klubid suudavad neid mängijaid asendada? Arvan, et peagi saab nende edutsükkel läbi,“ rääkis Ferguson.

Legendaarsele šotlasele sekundeeris peagi jalgpalli(aja)kirjanik Simon Kuper, kes märkis aprilli alguses, et Real ja Barcelona ei pea arvestama ainult Ronaldo ja Messi vananemisega. „Vahemikus 2008– 2012 oli Hispaania esimest korda oma ajaloos koduks maailma parimatele jalgpalluritele.

Enamik neist sirgus tippudeks Barcelonas või Realis või siirdus sinna üpris noortena tagasihoidlike üleminekusummade eest, ent nad võitsid seejärel rohkelt tiitleid.

Aga Sergio Ramos, Andres Iniesta, Gerard Pique ja Sergio Busquets ei püsi tipus enam kuigi kaua. Neile järgnev põlvkond pole aga sedavõrd briljantne. Unustage jutud Messi asendamisest. Juba Iniesta ja Ramose asendamine kujuneb Barcelona ja Reali jaoks erakordselt keeruliseks ja/või kulukaks ettevõtmiseks.

Kindlasti kuuluvad Barcelona ja Reali ridadesse suurepära-

23 puudujat, Juventuse šanss ja igihaljas Real

Eelmisest üheteistkümnest Meistrite liiga trofeest on Hispaania klubid võitnud kuus.

Foto: Franck Fife/AFP/Scanpix

Meistrite liiga ajastu Euroopa jalgpallis algas 1992-93 ehk laupäevase finaaliga jõuab lõpule selle formaadi 25. hooaeg.

Selle aja jooksul pole alagrupiturniirile kordagi jõudnud 23 riigi – Island, Fääri saared, Iirimaa, Põhja-Iirimaa, Wales, Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Luksemburg, Liechtenstein, San Marino, Malta, Andorra, Gibraltar, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Kosovo, Albaania, Makedoonia – klubid. Ülejäänud 32 Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) liikmesriiki on vähemalt ühe korra alagrupiturniiril esindatud olnud.

Meistrite liiga hooaja on suutnud kaotuseta läbida Manchester United (1998-99, 2007-08), Marseille Olympique (1992-93), AC Milan (1993-94), Amsterdami Ajax (1994-95) ja FC Barcelona (2005-06). Loetelu täieneb, kui laupäevase finaali võidab Torino Juventus.

Madridi Real osaleb tänavu Meistrite liigas 20. hooaega järjest, mis on võistluse rekord. Viimati puudusid nad hooajal 199697. Juba praegu on teada, et sügisel rekord uueneb.

Toimetaja: Ott Järvela, ott.jarvela@postimees.ee || Keelekorrektor: Anu Hallik, anu.hallik@postimees.ee || Küljendaja: Tiit Sermann, tiit.sermann@postimees.ee || Reklaami projektijuht: Kaja Çolpan, tel 5308 0250 kaja.colpan@postimees.ee || Väljaandja: AS Eesti Meedia, Maakri 23a, 10145 Tallinn || Trükk: AS Kroonpress

4 || jalgpall

postimees, 31. mai 2017

MADRIDI REAL: Mullu 11. korda võidetud Meistrite liiga tiitli kaitsmine oleks ainulaadne saavutus. Valitseva tšempioni Madridi Reali esimene täishooaeg peatreener Zinedine Zidane’i juhendamisel on olnud väga edukas, sest viieaastase pausi järel võideti Hispaania meistritiitel. Triumf Meistrite liigas keeraks vunki veelgi juurde!

Real poolkogemata finaalis ott järvela toimetaja

REAL Hooajal 1955–1956 esimest korda mängitud Euroopa meisterklubide karikasari reformiti hooaja 1992–1993 eel Meistrite liigaks. Seni rangelt karikasüsteemis mängitud võistluse formaati lisati alagrupiturniir ja peagi hakati suurendama tippriikide osaluslimiiti.

Hooajani 1997–1998 sai kaks klubi esindada ainult riiki, mis oli koduks tiitlikaitsjale, kes sai preemiaks vabapääsme sõltumata tulemusest kodustel meistrivõistlustel. Esmalt lubati marjamaale tippriikide hõbemedalivõitjad, praegu on jõutud olukorrani, kus üht riiki võib teatud asjaolude kokkulangemisel esindada koguni viis klubi.

Kuna Euroopa tugevuselt teise või kolmanda liiga neljanda koha omaniku sportlik tase on paratamatult oluliselt kõrgem näiteks tugevuselt 13. liiga meisterklubi omast, on konkurents Meistrite liigas tihedam kui kunagises meistrite karikasarjas.

Näiteks kui Real 1956. aastal esimese Euroopa klubide meist-

Madridi Reali kapten Sergio Ramos ja peatreener Zinedine Zidane sõjanõu pidamas. Senine hooaeg on olnud väga edukas.

ritiitli võitis, pidid nad teel seljatama Šveitsi, Jugoslaavia, Itaalia ja Prantsusmaa meistrid. Kõik. Kusjuures see oli isegi tugev kadalipp – hooajal 1959– 1960 oli Reali kaheksandikfinaali vastaseks Luksemburgi meister Jeunesse Esch …

Euroopa meistrite karikasarjas ei olnud tiitli kaitsmine midagi erakordset. Real suutis seda neli, Amsterdami Ajax ja Müncheni Bayern kaks ning Lissaboni Benfica, Milano Inter, Liverpool, Nottingham Forest ja AC Milan ühe korra. Meistrite liiga ajastul on see saavutus jäänud aga kõigile proovijatele püüdmatuks.

Finaali on jõudnud kaks tiitlikaitsjat (Juventus 1996 ja Manchester United 2009), kes mõlemad seal aga kaotasid.

Real on kolmas Meistrite liigas finaali rühkinud valitsev tšempion ja õnnestumine milleski, mida veerandsaja aasta jooksul tehtud pole, muudaks triumfi tavapärasest – 11 esikohta peavad ju mingi rutiini ikkagi tekitama! – hoopis magusamaks ja erilisemaks.

Ning olgem ausad, ainulaadsed saavutused käivad Realiga lahutamatult kokku. Vahemikus 1956–1960 võidetud viis järjestikust Euroopa klubide meistritiitlit andsid Hispaania esiklubile edumaa, mida pole kordagi käest lastud. Nemad seavad tähiseid, milleni teised proovivad jõuda.

Nad olid esimene võitja, esimene tiitlikaitsja, esimene viis tiitlit võitnu (teise klubina jõudis mainitud tähiseni AC Milan alles 1994. aastal), esimene kümme tiitlit võitnu. Maailma klubijalgpallis on Madridi Real olnud sportlikus plaanis etalon juba üle 60 aasta. Seega oleks igati

orgaaniline, et kui pärast pikka ja viljatut proovimist keegi lõpuks ometi Meistrite liiga tiitli kaitsmisega hakkama saab, on selleks klubiks Real.

Paradoksaalsel kombel võib see juhtuda hooajal, kui Meistrite liiga võit polnud üldse Reali peamine siht. Kui Inglismaa klubide prioriteediks on kodune meistritiitel, mis jätkuvalt eurosarjaedust olulisem argument, siis Hispaanias mitte. Kui Real 2014. aasta Meistrite liiga finaalis derbirivaalist Atleticost jagu sai, ei läinud samale meeskonnale koduliiga raames allajäämine neile mitte üks põrm korda.

Aga paar aastat muutsid olukorda. 2009 Realiga liitunud Cristiano Ronaldo oli veel üle-eelmisel nädalal ainult ühekordne Hispaania meister, sest eelmise kaheksa aasta La Liga esikohad jagunesid nii: Barcelona 6, Real 1, Atletico 1. Peatreener Zidane hindas olukorra väljakannatamatuks, nimetas hooaja eel meeskonna peamiseks

Ronaldo on käimasoleval klubihooajal mänginud 11 mängu vähem kui mullu, ent olnud seeläbi kevadistes otsustavates matšides värske. Meistrite liiga veerand- ja poolfinaalides lõi ta kokku kaheksa (!) väravat.

Foto: Daniel Ochoa de Olza/AP Photo/Scanpix

Foto: Marca/SIPA/Scanpix

Madridi Real • 33kordne Hispaania meister (viimati 2017) • 19kordne Hispaania karikavõitja (viimati 2014) • 11kordne klubide Euroopa meister (1956–1960, 1966, 1998, 2000, 2002, 2014, 2016) • 5kordne klubide maailmameister (1960, 1998, 2002, 2014, 2016)

eesmärgiks Hispaania meistritiitli ja koostas selle püüdmiseks plaani, mille võtmesõnaks rotatsioon.

Ronaldo on käimasoleval klubihooajal mänginud 11 mängu vähem kui mullu, ent olnud seeläbi kevadistes otsustavates matšides värske. Meistrite liiga veerand- ja poolfinaalides lõi ta kokku kaheksa (!) väravat. Reali tänavune põhijõud ei peitu aga Ronaldos, vaid ühtluses – esindusmeeskonna ridades on skoori teinud 19 jalgpallurit –, mis otsustaski viimase vooruni kestnud tiitlivõitluse Barcelonaga nende kasuks. „Võtan oma elus kõike kirglikult. Kümme kuud tööd ja võitsime viieaastase pausi järel Hispaania meistritiitli … olen sõnatu. Realis valitsevad alati kõr-

ged ootused ja see meeldib mulle. Mängijana (Reali poolkaitsja Zidane’i legendaarsest ülepuusalöögist Meistrite liiga 2002. aasta finaalis möödus tänavu 15 aastat – toim) kogesin seda kõike, aga nii õnnelik kui nüüd pole ma ühegi võidu üle veel varem olnud, sest treenerina paistab kõik hoopis teistmoodi,” sõnas Zidane võidu järel.

Laupäeval avaneb Realil ainulaadne võimalus kaitsta Meistrite liiga tiitlit. Kui see õnnestub, oleks tegu esimese korraga 59aastase pausi järel, kui samal hooajal lüüakse plats puhtaks nii kodus kui ka Euroopas. Ja seda kõike peatreeneriga, kes on ametit pidanud alles poolteist aastat. Ning hooajal, kus Meistrite liiga polnud üldse sihikul.

postimees, 31. mai 2017

REKLAAM || 5

6 || jalgpall

postimees, 31. mai 2017

TORINO JUVENTUS: 33kordne Itaalia meister soovib lõpetada 21aastase põua Meistrite liigas. Kaks aastat tagasi finaalis FC Barcelonale kaotanud Itaalia kõigi aegade edukaima jalgpalliklubi Torino Juventuse viisid tänavu finaali kindel väravavaht ja raudne kaitse. Ihaldatud trofee võitmiseks tuleb neil vaigistada Cristiano Ronaldo & Co.

Gianluigi Buffoni eelviimane võimalus ott järvela

Torino Juventus

toimetaja

JUVENTUS Kui Torino Juventus viimati klubide Euroopa meistriks krooniti, oli finaalmatšis meeskonna kapteniks Gianluca Vialli, võiduvärava lõi hallipäine Fabrizio Ravanelli ja tänavu Chelsea Inglismaa meistriks tüürinud Antonio Conte vahetati vigastuse tõttu 44. minutil välja. Penaltiseerias tõrjus Amsterdami Ajaxi meeste löögid Angelo Peruzzi ja edurivis toimetas 21aastane Alessandro del Piero.

Oleme ausad, kui 1990. aastatel tippjalgpalli põhjaliku(ma)lt jälginu Wikipediast nimetatud viisiku teenistuslehte silmitsedes sealt Meistrite liiga võitu ei leiaks, jääks kergelt imelik, võibolla suisa kohatu tunne. Ent kindlasti mitte nii absurdne kui variant, et 16. hooaega Juventuse väravat kaitsev Gianluigi Buffon peab karjääri lõpetama klubide Euroopa meistritiitlita.

Buffon koos Iker Casillase ja Edwin van der Sariga on oma põlvkonna parimad väravavahid. 1992. aastal keelati jalgpallireeglitega tagasisööt väravavahile ja just nimetatud kolmik kehtestas oma esitustega muutunud tingimustes tippväravavahtidelt nõutava oskuste paketi, mille viis uuele tasemele alles praegune maailma esinumber Manuel Neuer 2014. aasta MMfinaalturniiril.

Casillas ja van der Sar on mitmekordsed, Neuer (esialgu) ühekordne Meistrite liiga võitja. Buffonil aga nimetatud autasu puudub, sest Juventus on eelmise 16 hooaja jooksul küll jõudnud kahel puhul finaali, ent need mõlemad kaotanud. 2003 penaltitega AC Milanile, tunamullu 1 : 3 Lionel Messile … ptüi, see tähendab FC Barcelonale! „2003. aasta kaotus penaltiseerias oli väga valus, aga olin kõigest 25aastane ja seetõttu üpris veendunud, et küll ma jõuan veel Meistrite liiga võitjaks tulla. Selle asja nimi on nooruse joviaalsus,” märkis Buffon elutargalt maikuu alguses. „Käimasoleval hooajal olin veerandfinaali kordusmängu järel (Juventus tegi võõrsil FC Barcelonaga 0:0 viigi ja lülitas nad koguskooriga 3:0 konkurentsist välja – toim) muidugi väga õnnelik, aga hoidusin liigsest tähistamisest, sest minu karjääri praeguses faasis tähendab kõik peale tiitlivõidu pettumust. Ning kuna olen pidanud seda pettumust kogema niivõrd palju kordi, ei kipu ma tühja-tähja tähistama. Ainult võitu.

Meistrite liiga võitmine tähendaks mulle tohutult palju.

See oleks mu karjääri suurim rõõm koos 2006. aastal Itaalia koondisega võidetud maailma-

• 33kordne Itaalia meister (viimati 2017) • 12kordne Itaalia karikavõitja (viimati 2017) • 2kordne klubide Euroopa meister (1985, 1996) • 2kordne klubide maailmameister (1985, 1996)

Torino Juventuse keskkaitsja Giorgio Chiellini ja väravavahist kapten Gianluigi Buffon.

meistritiitliga, vääriline autasu vapruse, jäärapäisuse ja raske tööga sillutatud tee lõpus. Olen alati Meistrite liiga võitu ihaldanud. See oleks vägev.”

Tippsport ongi karm värk, kus autasusid ei jagata, vaid need tuleb ise vaeva, töö ja õnne abil võita. Aga ikkagi. Tunduks neetult ebaõiglane, kui Buffoni karjäär lõpeks Meistrite liiga võiduta. Juhtub Juventus laupäeval Realile alla jääma, avaneb jaanuaris 39. sünnipäeva tähistanud itaallasel ainult üks võimalus veel – järgmise hooaja järel kavatseb ta karjääri lõpetada.

Alates kaheksandikfinaalidest vaid ühe palli võrgust noppima pidanud Buffoni ilmasambalik karjäär poleks ainuke sümbol, mida Juventuse võit ülistaks.

Keskkaitsjad Giorgio Chiellini ja Andrea Bonucci on oma ameti parimad meistrimehed, kes on andnud pikalt (kergelt) põlastavat varjundit kandnud sõnapaa-

rile „Itaalia kaitse” hoopis üllama tähenduse.

Kunagi tähistas „Itaalia kaitse” räpast, machiavellilikust käitumisest tõukuvat mängumaneeri, mis hülgas valehäbita igasuguse mänguilu. Chiellini ja Bonucci pole pühakud ning teevad vajadusel igasuguste süümepiinadeta taktikalisi vigu, aga ometi õhkub nende kaitsemängust ohtralt elegantsi ja intelligentsi. Lõhkuminegi võib olla kunst, kui seda meisterlikult teha.

Eriti ajastul, kui sajad uudisteportaalid ja sotsiaalmeedia saavad sisuliselt igal nädalal raporteerida järjekordsest Messi või Cristiano Ronaldo püstitatud väravate löömisega seotud rekordist. Selles reaalsuses mõjub Juventuse distsiplineeritud ja raudne kaitse karge, suisa hipsterlikuna. Siinkohal tuleb kindlasti kiita ka klotsid õigesti kokku liiminud peatreener Massimiliano Allegrit.

Foto: Marco Alpozzi/LaPresse/Scanpix

Juventus tuli tänavu kuuendat hooaega järjest Itaalia meistriks Ei Hispaanias, Inglismaal ega Saksamaal ole kunagi midagi säärast nähtud. Erakordse edu üks põhjusi peitub infrastruktuuris – 2011. aastal ehitatud uue ja nüüdisaegse kodustaadioniga on majanduslikus plaanis saavutatud kõigi peamiste koduste rivaalide ees korralik edu.

Itaalia jalgpallitaristu seis on suures plaanis kehv. Inglismaa ja Saksamaa tippklubid mängivad mõne üksiku erandiga moodsatel staadioni-

del, kuhu publik soovib tulla, sest neil on seal mugav ja turvaline. Inimene staadionil on klubile aga automaatne tuluallikas, sest lisaks piletile saab talle maha müüa igasugust muud kraami (fänninänn, söökjook, mängukava).

Itaalia betoonkolossid, kus pahatihti lahutab tribüüni ja palliplatsi kergejõustikurada, rahvast aga ei ahvatle ja tulu jääb klubidel teenimata.

Kirjeldatud kitsaskoht kandub üle tulemustesse. Itaalia Se-

rie A oli vahemikus 1986–2000 eurosarjades näidatud tulemuste põhjal Euroopa edukaim jalgpalli kõrgliiga. Uuel aastatuhandel on Saapamaa klubid küll võitnud kolm Meistrite liiga esikohta (AC Milan 2003 ja 2007 ning Milano Inter 2010), ent kõrgliigade edetabelis jäädi esmalt alla Hispaaniale, siis Inglismaale ja viimastel aastatel ka Saksamaale.

Juventus on juba mõnda aega ainuke Itaalia klubi, kes suu-

dab nimetatud kolme tippriigi parimatele väärika lahingu anda.

Laupäeval selgub, kas neist kõigist ka jagu saada. Senise põhjal otsustades finaalid Juventuse eriala ei ole – kaheksast Meistrite liiga esikohamatšist on võidetud vaid kaks.

jalgpall || 7

postimees, 31. mai 2017

RAHA: Meistrite liiga alagrupiturniirile kvalifitseerumine on Euroopa tippklubidele elulise tähtsusega, sest kätkeb auhinnaraha, mis moodustab olulise osa eelarvest isegi maailma rikkaimate klubide jaoks.

Leicester City võidab rahaedetabelis vähemalt pronks-, võib-olla isegi hõbemedali! ott järvela toimetaja

raha Lõppeval hooajal jagab Euroopa jalgpalliliit (UEFA) Meistrite liigas alagrupiturniirile ehk 32 parema sekka jõudnute vahel laiali 1,2689 miljardit eurot, millest 761,9 miljonit auhindadena, kus kindel tulemus tähendab kindlat summat. Alagrupiturniirile jõudmine on väärt 12,7 miljonit eurot, iga võit alagrupiturniiril 1,5 ja viik 0,5, koht kaheksandikfinaalis 6, veerandfinaalis 6,5 ja poolfinaalis 7,5 miljonit eurot. Finaali kaotaja kontole kantakse lisaks eelnevalt teenitule 11, võitjale aga 15,5 miljonit eurot ehk võidu ja kaotuse vahe on kõigest 4,5 miljonit eurot.

Auhinnafondist 40 protsenti ehk 507 miljonit jaotatakse aga laiali sõltuvalt klubi koduse teleturu suurusest (mida kallimalt on Meistrite liiga teleõigused konkreetse klubi kodumaal maha müüdud, seda suurema noosi sealsed tiimid saavad). Just sel põhjusel teenib Torino Juventus, sõltumata laupäevase finaali tulemusest, sel hooajal

igal juhul oluliselt rohkem raha kui Madridi Real.

Juventust soosivad kaks faktorit. Esiteks: Itaalia telelepingud on maha müüdud kallima raha eest kui Hispaania omad. Teiseks: AS Roma ei pääsenud play-offist edasi alagrupiturniirile, mis tähendab, et Itaalia teleraha jagati ära vaid kahe klubi vahel (Juventus ja Napoli), ent Hispaania oma jaotati neljaks (lisaks Realile said oma osa FC Barcelona, Madridi Atletico ja Sevilla).

Real ei pruugi korjata ka suuruselt teist noosi – kui nad finaalmatši kaotavad, jääb Hispaania tippklubi teenistus alla veerandfinaali toppama jäänud Leicester City omale.

Põhjus: kuna kõik neli Hispaania klubi jõudsid alagrupist edasi ja kõik peale Sevilla ka veerandfinaali ning teleraha jaotamisel on üks oluline kriteerium hooaja jooksul peetud mängude arv, jaotus raha kohe eriti ühtlaselt.

Leicester oli veerandfinaalis aga ainus Inglismaa esindaja (Manchester City ja Arsenal langesid kaheksandikfinaalis, Tottenham ei pääsenud alagrupist edasi), mis mõjus nende teleboonusele võimendavalt.

Kasuks tuli ka fakt, et kõige

Mäletatavasti sain ma vutilegend Marko Kristalilt eelmise aasta oktoobris Paf-i heategevuslikus ennustusmängus korralikult sugeda. Meistrite liiga finaali eel viskas Marko mulle uue väljakutse – teeme mõlemad Juventuse ja Real Madridi vahelisele jalgpalli Meistrite liiga finaalile mõne ennustuse ja vaatame, kellel seekord parem vaist ja mänguõnn satub olema. Mõistagi võtsin ma magusat revanši ihates väljakutse hetkega vastu. Seekordsel Paf-i ennustusmängul on üks lihtne reegel. Meile mõlemale algsaldoks antav viiskümmend eurot tuleb kõik viimse pennini mängu panna, erinevate ennustuste peale. Võitja on loomulikult mees kelle kukrus on pärast finaali rohkem pappi.

Esimese asjana ennustan, kumb meeskond siis sel hooajal Euroopa parimaks klubiks kroonitakse. Mul on suur soov näha Juve legendaarset väravavahti Gianluigi Buffoni Meistrite liiga võidukarikat oma pea kohale tõstmas, seega oma esimesed kakskümmend viis eurot panustan Juventuse karikavõidule Paf-i koefitsiendiga 2,00. Kindlasti ei tule finaalis Reali mängijatele üllatusena, et Buffoni ja Juventuse kaitseliini üle mängida on ülimalt raske, seega peab Real ka oma tagalas äärmiselt hoolikas olema. Seega ennustan väga närvesöövat, samas võrdset võitlust, mille normaalaeg võiks lõppeda viigiga. Paf-i koefitsient, et mäng läheb lisaajale, on 3,20 ja sellele panustan järgmised kümmekond eurot.

Normaalaja lõppskoori peale tahaks ka “viieka” panna, näiteks 1:1 viigile Paf-i koefitsiendiga 6,40. Kõlab kuidagi loogiliselt. Oma esimesed kolm panust kokku liites jääb üle kirsina tordil veel üks kümneeurone panus panna.

Kes kui palju teenib?

Meistrite liiga suurimad auhinnaraha teenijad hooajal 2016-2017 (sulgudes toodud number saab tõeks, kui antud klubi finaali võidab).

Torino Juventus 110,1 (114,6) miljonit eurot Leicester City 78,1 Madridi Real 76,4 (80,9) Napoli 67 AS Monaco 64,3 Londoni Arsenal 62,4 FC Barcelona 61,3 Madridi Atletico 59,9 Pariis Saint-Germain 56,2 Müncheni Bayern 55,3 Dortmundi Borussia 53,2 Manchester City 48,2 Tottenham Hotspur 41,8 Leverkuseni Bayer 39,2 Lyoni Olympique 38,9 Aastal 2016 muinasjutulisel moel Inglismaa jalgpallimeistriks kroonitud Leicester City jõudis meistrite liigas foto: jorge Guerrero /AFP/Scanpix veerandfinaali ja teenis hooajaga 78,1 miljonit eurot.

kallimalt müüdi Meistrite liiga teleõigused maha just Inglismaal.

Laias laastus samal põhjusel, miks Juventus suveräänselt teenistustabeli tipus troonib, paikneb Napoli neljandal

kohal. Vähemalt 50 miljonit eurot teenivad sel hooajal meistrite liigas osalenud 32 klubist 11. *** Lisaks 32 alagrupiturniirile jõudnule pälvivad arvestatavad

Kaitseliinide osakaalu selles suures finaalis juba korra mainisin, aga ega kummagi kaitsed ilma suuremate või pisemate vigadeta vastaste ründajaid pidurdada saa.

Seega oma viimase kümneeurose panuse teen sellele, et kohtumises jagatakse kahe meeskonna peale vähemalt viis kollast või suisa punast kaarti. Paf-i koefitsient, et kaarte jagatakse mängus kokku üle 4,5, on 1,72. Suur tänu Sulle, Marko, vahva väljakutse eest ning edu ülipõneva finaali jälgimisel. Seekord võtab spordiennustuse spets Peep Paf-is võidu, ära palun pikka vimma pea! Häid vutielamusi ka kõikidele teistele Paf-i ennustajatele!

Mul on hea meel, et Peep võttis ennustusväljakutse vastu. Saab näha, kas ta on eelmisest korrast midagi ka õppinud ja saab nüüd natuke rohkem jalgpallimaailmas toimuvast aru. Juventuse ja Real Madridi mäng Cardiffis saab olema vääriliste vastaste võitlus ja olen Peebuga nõus, et mängust väljub võitjana Juventus, aga seda juba normaalajal. Panen selle peale ilusad 15 eurot koefitsiendiga 2,9. Erinevalt Peebust arvan ma, et seekordses finaalis lüüakse väravaid natuke rohkem kui tavaliselt, ja sel puhul pakun välja variandi, et Juventus võidab ja mängus lüüakse rohkem kui 2,5 väravat (koefitsiendiks 5,1) ja panen soliidse 10 eurot selle peale. Kuna väljakul on palju mehi, kes väravaid lüüa oskavad, siis pakun seda, et üks neist, kes palli võrku saadab, on Mario Mandžukić. 10 eurot koefitsiendiga 4,1 tundub olevat mõistlik panus. Ja viimased 15 eurot panen tulemuse peale. Seis jääb 2:1 Juventusele ja koefitsient on Peepu seljatav 10,5.

boonused ka kõik need, kes eelringide jooksul konkurentsist langesid. Näiteks 2015. aasta Eesti meister FC Flora, kes kaotas esimeses eelringis Gibraltari tšempionile FC Lincoln Red Impsile, teenis siiski

450 000 eurot. Uuel hooajal on vastavad summad suuremad ning Eestit esindaval FC Infonetil on juba enne platsile minekut garanteeritud 480 000 euro suurune auhinnaraha.

8 || jalgpall

postimees, 31. mai 2017

AUHINNASADU: Cristiano Ronaldo on möödunud aasta jooksul võitnud medaleid ja karikaid nii Madridi Reali kui ka Portugali ridades ja ka individuaalselt. Meistrite liiga võit, EM-tiitel koondisega, klubide MMi võit, maailma parima jalgpalluri auhind, Hispaania meistritiitel, lisaks hunnik erinevaid väravarekordeid. See on Cristiano Ronaldo viimase aasta saldo, kuhu võib peagi aga paras ports kulda ja karda lisanduda.

Cristiano Ronaldo triumfide seeria Esmalt avaneb Ronaldol laupäeval võimalus võita karjääri neljas Meistrite liiga tiitel (esimese pälvis ta 2008 Manchester Unitedi ridades, kaks järgmist on tulnud juba Madridi Reali mängijana).

Teiseks algab juuni teises pooles Venemaal maailmajagude karikaturniir, kus valitsev Euroopa meister Portugal on maailmameistri Saksamaa järel soosik number kaks. Portugal läheb turniirile parimas rivistuses, Saksamaa annab nii mõnelegi staarile puhkust ...

Kui Real laupäeval Torino Juventusest jagu saab, ootab neid ees esmalt Euroopa superkarikafinaal Manchester Unitediga ja detsembris ka klubide MM. Mõlemal võistlusel ollakse soosikud. Juhul kui Real Meistrite liiga võidab, saab 2017. aasta maailma parima jalgpalluri auhinna enamvähem kindlalt Ronaldo nimele kirjutada.

Valik Cristiano Ronaldo tiitleid ja rekordeid Inglismaa meister 2007, 2008, 2009.

Inglismaa karikavõitja 2004.

Inglismaa liigakarika võitja 2006, 2009.

Hispaania meister 2012, 2017.

Hispaania karikavõitja 2011, 2014.

Meistrite liiga võitja 2008, 2014, 2016.

Euroopa superkarika võitja 2014.

Klubide MMi võitja 2008, 2014, 2016.

Euroopa meister 2016.

Maailma parim jalgpallur 2008, 2013, 2014, 2016.

Euroopa Kuldse Jalgpallisaapa võitja 2008, 2011, 2014, 2015.

Maailma ilusaima värava autor (Puskase auhind) 2009.

Meistrite liiga parim väravakütt 2008, 2013, 2014, 2015, 2016.

EM-finaalturniiri sümboolse koosseisu liige 2004, 2012, 2016.

Inglismaa kõrgliiga parim väravakütt 2008.

Hispaania kõrgliiga parim väravakütt 2011, 2014, 2015.

Ainuke jalgpallur, kes löönud värava seitsmel järjestikusel suurturniiril (EMid 2004-2016, MMid 2006-2014).

Ainuke jalgpallur, kes löönud värava neljal EM-finaalturniiril (2004-2016).

Esimene ja ainus Meistrite liigas 100 väravat löönud jalgpallur.

Meistrite liiga ühe hooaja väravarekordi (17 tabamust 2013-14) omanik.

Cristiano Ronaldo tiitlite ja rekordite nimekiri võib lähemate kuude jooksul saada olulist täiendust. Foto. Sergio Camacho/AFP/Scanpix

Madridi Reali kõigi aegade parim väravakütt (404 väravat).

Finaal mängitakse esimest korda katuse all

Walesist saab laupäeval rahvaarvu poolest kõige väiksem Meistrite liiga finaalkohtumist võõrustanud Foto: Barry Batchelor/PA Wire/Scanpix Euroopa jalgpalliliidu liikmesmaa.

Meistrite liiga finaalkohtumist võõrustab Walesis Cardiffis paiknev 74 500 pealtvaatajat mahutav Principality-nimeline staadion. Esimest korda selgub Euroopa meisterklubi suletud katuse all.

Meistrite liiga finaal on kaks korda peetud areenil, millel suletav katus olemas, aga ei 1998 Amsterdamis ega 2004 Gelsenkirchenis seda kohtumise ajal ei kasutatud. Cardiffis tõmmatakse aga katus kinni, otsustati juba nädal enne mängu. Kusjuu-

res põhjuseks pole halb ilm, mis on reeglina sellise käigu peamine ajend, vaid terrorioht, mis Suurbritannias pärast eelmise nädala Manchesteri rünnakut eriti terava tähelepanu all.

Nimelt maandab suletud katusega staadionil mängimine ekspertide hinnangul ühe viimase aja tehnoloogilisest protsessist tuleneva turvariski – terroristid on omandanud uue võttena lõhkeseadeldiste õhkimispaika toimetamise drooniga. Katus tähendab üht muret vähem.

Aga katusel on teisigi eeliseid. „Kindlasti mõjuks suletud katus atmosfäärile turgutavalt,“ märkis Walesi jalgpalliliidu ametnik Alan Hamer juba maikuu alguses. Mis siis atmosfääriga lahti? Kuna kummagi finalisti fännidele eraldatakse üpriski piiratud kogus pileteid – lõviosa jagatakse ja müüakse Euroopa jalgpalliperele –, on finaalkohtumise õhkkond olnud küllaltki sageli niruvõitu. Suletud katus aitab seda vajakajäämist parandada.