Puhkus Lätis 2020

Endine tippsportlane Artis Žentinš avas pitsarestorani.

Lk 22

Riia moemuuseumis keskendutakse Itaaliale. Lk 4 Korvipunumisest sai elatus- ja rõõmuallikas. Lk 8 Skriveri asulas valmistatakse 30 sorti jäätist. Lk 12 Perekond Mežinieks ei kujuta elu tööta ette. Lk 14 Kuidas kanepikasvatus õnne õuele tõi. Lk 16

30. JUUNI 2020

FotoD: LIAA

PUHKUS LÄTIS

TEEMALEHT

Puhakem turvaliselt lõunanaabrite juures!

Liepaja rand kutsub. Loe lk 8!

Dagda järvesaarel saab telkida. Loe lk 16!

Skrunda mõis Venta jõe kaldal. Loe lk 10!

Puhkus metsavaikuses. Loe lk 20!

2 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

«Tahame, et eestlased meil veel rohkem külas käiksid!» nult ootavad, et te kiiresti nende aeda astuksite ning neid sügama ja paitama asuksite.

Eraldi võiks tähelepanu pöörata loodusmajadele, mille kohta Aluksne turismiinfokeskusest kindlasti lisateavet võiksite küsida. Jah, elektrivoolu neist majadest ei leia ja käimlagi on välitingimustes, kuid looduskaunitesse paikadesse erinevate järvede äärde ehitatud viis erinevat metsamaja on tõesti erilised.

Kujutage vaid ette suvist põlismetsa, päikese käes peegelduvat järvevett, linde ja liblikaid, paati, mis juba sõitjaid ootab, ja kalu, kellest varsti lõkke kohal pajas maitsev supp saab. Magamiskott, vesi, õng, pada ja toiduained kaasa – kõige muu peale on siin mõeldud.

Kohalikud turismitöötajad olid muidugi mures, kas eestlased, kellele praegu aktiivset kodumaal reisimise kampaaniat korraldatakse, ikka Lätimaa üles leiavad. Aga nad on juba leidnud.

Jah, viina järele sinna enam ei sõideta, küll aga eelistab mõni valmieralane nädalavahetustel oma linna kaubanduskeskustesse mitte minna, sest rahvast on nõnda palju. Jah, just eestlased on kodumaaga võrreldes palju soodsama hinnaga kaupade jahil, ja tegelikult on lätlastel selle üle vaid hea meel. Poodlemisest jääb ju aega ülegi – miks mitte kasutada seda kohalike toitlustusasutuste ja vaatamisväärsuste külastamiseks.

«Eestlased käivad meil küll, aga tahaksime, et neid oleks veel rohkem!» See sõnum jäi seekordsest Läti reisist eriti selgelt kõlama.

Verni Leivak

M toimetaja

a pole ilmselt esimene, kes suviseid reisisihte paika pannes on lähtunud talupojatarkusest, et naabrite juures oleks ehk mugavaim.

Venemaale minekuks viisat välja ajada ei viitsi. Soome tundub igavavõitu nagu ka Rootsi, pealegi on sinna saamiseks vaja ette võtta tüütu mere- või lennureis. Läti puhul piisab piiri ületamisest ja hoopis teist keelt, kultuuri ja elustiili tundma õppida on alati huvitav.

Pealegi said lõunanaabrid koroonakriisiga meist tunduvalt edukamalt hakkama ja see ei kajastu sugugi vaid ametlikes andmetes. Äsjasel Läti reisil, kui erilehe tarvis materjali kogumas käisin, tunnistasid kõik, kellega sel teemal juttu vestsin, et nende tutvusringkonnas küll ühtki haigusjuhtumit ei esinenud. Paljudele tundus lausa, et koroonaviirus on üldse midagi väga kauget ja hoomamatut, millest vaid palju räägitakse ja mis lihtsalt senise elukorralduse segi lõi.

Võibolla just sellepärast koroonat Lätis nii vähe oligi, et haiguse ennetamist võeti ja võetakse siiani väga tõsiselt. Riias näiteks oli huvitav vaadata, kuidas ühistranspordis maski mit-

Tere tulemast Lätti!

te kandnuid trahviti ja kui tõsiselt siiani igapäevaelus kontakti vältimise soovitust järgitakse. Paljud eelistavad endiselt terekäe ulatamise asemel mõnd teist tervitamismoodust ning käte desinfitseerimist peetakse normiks.

Muidugi jääb tänavu Lätiski mitu suurüritust nagu näiteks noorte laulu- ja tantsupidi

Sisukord number kaardil

1 Riia

lehekülje number

Selleski lehes kohtute huvitavate inimestega ja satute põnevatesse kohtadesse. Kõige rohkem vaimustasidki mind tänavu looduse rüpes asuvad võimalused suurepärase puhkuse veetmiseks. Olgu see siis tervise- ja rekreatsioonipark «Valguma maailm» või puhkus nende naabrite, pajuvitstest korvipunujate Peteris ja Lolita Tutansi-

ära, kuid seda enam on põhjust minna loodusesse. Vaadake lõunanaabrite juures sõites, kui vähe on seal – võrreldes Eestiga – tehtud lageraiet. Juba mitmendat aastat imestan sellegi üle, et teeäärtes ei kohta alla aetud metsloomi. Aga kilomeetreid, mida teemalehe tarvis igal aastal läbi sõidame, on ju tuhande viiesaja ringis.

te õuele ehitatud mõnusas minihotellis, kus lisaks punumise õpetusele saab kahe jaanalinnuga tutvust teha. Ent milline jaanalinnukasvatus on Šimaniste perel Kuldiga lähedal! Kui kahju, et kõndivatele uudishimulikele lindudele sekundeerivast suurest lihakitsekarjast ruumipuudusel ühtki pilti lehte panna ei saanud – sõbralikud sõralised ai-

Rohkem teavet, kuhu minna ja mida teha Lätis, vaata leheküljelt www.latvia.travel!

3–4

2 Valguma maailm

6

3 Restoran Bermudas

6

4 Korvipunujad

8

5 Liepaja

8

6 Jaanalinnufarm

9

7 Jelgava

10

8 Skrunda mõis

10

9 Astelpajuistandus

11

10 Skriveri jäätis

12

11 Jekabpilsi linn

12

12 Odziena mõis

13

13 Preili keraamika

13

14 Mežinieku majas

14–15

15 Obelisk Farm

16

16 Dagda laagrisaar

16

17 Priežvanagi loodusmaja

17

18 Kraslava šmakovka

17

19 Lendži kohv

17

20 Restoran Zala Sala

17

21 Aluksne

Foto: Linda Pastare

18–19

22 Veclaicene loodusmaja

20

23 Ligatne punker

20

24 Vienkoču park

21

25 Valmiera

22

26 Ziedlejase saunad

23

Vidzeme Kurzeme

25 22 21

26 4

2

3

23 24

1

6

8

7

10

9

12 15

11

17

20

19

5

zemgale

13 16

14

Väljaannet toetab Läti investeerimisja arenguagentuur LIAA.

18

latgale

Teemalehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@hotmail.com / Projektijuht: Svetlana Perijainen, svetlana.perijainen@postimeesgrupp.ee, tel 666 2173 / Keeletoimetaja: Piret Bristol / Küljendaja: Tiit Sermann / Väljaandja: AS Postimees Grupp, Tartu mnt 80, Tallinn

postimees, 30. juuni 2020

Puhkus lätis || 3

www.latvia.travel |

MUGAVUSE HINDAJATELE. Riias tegutseb Euroopa vanim luksushotellide kett.

Verni Leivak toimetaja

K

aks aastat tagasi Riia kesklinna kaunistama hakanud Grand Hotel Kempinski Riga üheks tunnuseks on Daam Punases ehk Lady in Red, kelle juuresolekut märkab iga hotellikülaline.

«Eeskätt peab ta olema karismaatiline kuju, ent nagu kõigil meie töötajatel, peab tal olema kirg oma tööd teha, kuid ka luksusliku elustiili tunnetus,» lausub hotelli turundusjuht Liva Laivina, kes Puhkusele Lätis viietärni majutusasutuses ringkäigu korraldas. Kempinski on Euroopa vanim luksushotellide kett.

Sõbralik Lady in Red seisab iga hotelli fuajees vastuvõtulaua lähedal ning tema funktsioon on kõiki külalisi abistada, sealhulgas peab tal olema ka võimekus lastega tegelda, nendega mängida. See multifunktsionaalsete oskustega tegelaskuju on keti tunnusosaks juba kümme aastat. Riia hotellis on neid tööl kaks ja nad töötavad vahetustega. Ainult Berliini hotellis Adlon Kempinski on punasesse pintsakusse rüütatud teenindajaks mees.

Berliinist alguse saanud Kempinski hotellikett ise on aga üsna vana, asutatud aastal 1897 ning kokku on neid üle ilma (31 riigis) 76. Aastaid on hotellide asukohaks olnud ooperiteatri lähedus, mistõttu pole Riia hotell erand – see asub täpselt teatri kõrval üle tee ning

Grand Hotel Kempinski Riga avatakse taas 1. juulist.

Daamid Punases peavad mõjuma karismaatiliselt ning nende palkamiseks korraldatakse keerulisi konkursse.

Fotod: Grand Hotel Kempinski Riga

siin on juba peatunud hulgaliselt maailmakuulsaid lauljaid ja muusikuid, kuid ka riigijuhte. Grand Hotel Kempinski Riga sai valmis Läti 100. sünnipäeva-aastal kaks aastat tagasi. Varem asusid samas hoones hotell Rome ja hotell Riga.

Suursuguselt mõjuva fuajee kõrval asub baar, kus üllatusena segati 1965. aastal Nõukogude Liidu esimesed alkohoolsed kokteilid. Kui Kempinski Riias uksed avas, oli hotelli Riga endine baarmen Jazeps Arbidans neid baarileti taha taas segama kutsutud ning mees võtnud ettepaneku liigutava tänulikkusega vastu. Juuresoleval pildil ongi vanahärrat jooke segamas näha. Ent millised need kaks jooki olid! Viina ja Riias toodetud šampanja kokteil, aga ka viina ja Riia musta palsami segujook. Viimase nimi oli «Must Peeter» ja see so-

Vt lähemalt https://www.kempinski.com/lv/riga/grand-hotel-kempinski-riga/luxury-spa!

Kaardil lk 2 nr 1 VEEL RIIA HOTELLE: Redstone Hotel (https://redstone-hotel.com), Grand Palace Hotel (https://grandpalaceriga.com), Relais le Chevalier Boutique Hotel (https://lechevalier.lv).

Teid tervitab Daam Punases

Pilk presidendisviiti.

Baarmen Jazeps Arbidans hotelli avamisel kuulsaid kokteile segamas.

bis eeskätt meestele, teise nimi aga «Läti tüdruku imeilusad silmad», mille nimi räägib soovitatava tarvitaja eest ise. Praegu on siin aga väga suure valikuga viskibaar.

Fuajeest, mida kaunistavad hotellist Riga sinna jäänud kandelaabrid ja kus serveeritakse kellaviieteed, ei pea kaugele jalutama ka see, kellele meeldib sigarit tõmmata. Sigarituba on kujundatud ja sisustatud eksklusiivselt just selle hotelli tarbeks Armeenias, sest sellest rii-

gist on pärit ka majutusettevõtte praegused omanikud.

Nii nagu uhke ballisaal või keldrikorrusel paiknev 1300-ruutmeetrine fitnessikeskus ja spaa, on tähelepanu vääriv paik ka hotelli 22. korrusel asuv baar ja restoran, milles juures asub ka vabaõhuosa. Tube on kokku 100 ja sviite 41. Kõigi nende uhkuseks peetakse Kempinski suurt «unistuste voodit», kus on kasutusel Egiptusest toodud puuvillased linad ning mis on sisustatud Lätis toodetud luksusliku mööbliga.

HÜVAD ROAD. Kalarestoran draamateatri lähedal.

D

Fish House´i interjöörgi on maitsekas.

raamateatri ja hotelli Teater lähedal asuv kalarestoran Fish House on selle hooaja

trendipaik.

Tšetšeen Mansur Abdulmuslimovile kuuluv restoran, mille täisnimi kõlab: Fish House – Brasserie de Luxe, on koha sisse seadnud vanasse halli puumajja.

«Meil on Prantsuse köök, rõhuga Vahemere maitsetel,» lausub sissejuhatuseks restorani esindaja Artur Žuravljov. «Meie peakokk Janis Virbulis on Parii-

Vt lähemalt https://fishhouse.lv/en!

Kaardil lk 2 nr 1 KUS RIIAS VEEL SÜÜA: Aqua Luna (http://aqualuna.lv), pererestoran Hercogs (http://www.hercogi.lv).

Fish House ehk Riia kalamaja

Fotod: Fish House

sis toiduvalmistamist õppinud ja töötanud varem Michelini tärne omavates restoranides.»

Eriti hästi minevat kaubaks tursast valmistatud hõrgutised, aga väga suupäraseks peetakse ka paltusest tehtud roogi.

Hommikusööki pakutakse laupäeviti kella 10 kuni kella 14. Just siis võib menüüst välja lugeda 14 erinevat munarooga.

Uhked ollakse ka oma veinivaliku üle. Ja muidugi leiab joogivalikust ka omanikule Abdulmuslimovile kuuluvaid Ricberry kaubamärgiga mahlajooke, mis valmistatud Lätis leiduvatest marjadest.

Tallinna tänava piirkond Uurisime Riia turismiarengu büroo LiveRiga esindajalt Anna Blaualt, mis sel suvel Läti pealinnas põnevat toimub.

Mõistagi on koroonaviiruse leviku tõttu mitmed suurüritused peatatud või edasi lükatud, mistõttu peaks olukorda uurima eeskätt LiveRiga koduleheküljelt www.liveriga.com.

Riia loomaaed on igatahes kindlasti avatud.

Kuid kindlasti huvitab eestlasi, mis toimub meie Telliskivi loomelinnakuga sarnaneval alalt, mis asub Tallinna ja Miera tänava kandis ja mis tuleb huvilistel endil üles otsida.

Mingeid kohaviitasid kusagilt ei leia.

Kõik sai alguse umbes neli aastat tagasi, kui sealseid endisi tehasehooneid tänavakunstiga kaunistama hakati ning esimene hipsterikohvik avati. Nüüd on Tallinna tänava piirkond nädalavahetustel suurte noortepidude, alternatiivkontsertide ja tänavatoidu festivalide pidamise koht.

Tšekka järele!

Ettevaatust, mereannid viivad keele alla.

4 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

OLE MOEKAS. Riia moemuuseumis näeb Itaalia moodi.

J toimetaja

uuli keskpaigast saab Riias Hiltoni hotelli vastas asuvas moemuuseumis ammendava ülevaate viimase saja aasta arengutest Itaalia moeilmas.

Moemuuseum, mis peaasjalikult koostab näitusi teletähest moeguru Alexandre Vassilievi kogudest, on asunud pärast koroonat kiiresti väljapanekut uuendama ning just selle mehe kogust pärineb ka Itaaliateemaline ekspositsioon.

Muuseumi projektijuhi Agrita Grinvalde sõnul kopeerisid itaallased Teise maailmasõja lõpuni mujalt saadud moeideid, mis pärinesid eeskätt Pariisist.

Taastudes sõjavapustustest, ha-

kati mõtlema, millega võiks riik lisaks uhkele ajaloole silma paista, ning leiti, et see võiks olla rõivatööstus. Villasele ja siidile lisandusid uued sünteetilised kangad viskoosist, samuti oli tasemel nahatöötlemine, mida esindasid nii jalatsid kui ka käekotid. Erinevalt Suurbritanniast oli Itaalias alati au sees hoitud käsitööd ning sellest ei soovitud loobuda.

«Lisaks on itaallased alati silma paistnud ilu- ja stiilitunnetusega. Usun, et seda kinnitavad kõik, kes kunagi Itaalias viibinud. Dolce vita!» õhkab Grinvalde.

Ei läinud kaua, kui itaallastest said prantslaste konkurendid. Kui prantsuse mood esindas tihtipeale veidravõitu kõrgmoodi, siis itaallased tegid rõivaid, mis olid mugavamad, praktilisemad, kuid ikkagi stiilsed.

Pealegi hakkasid ameeriklased Itaalia filmitööstusega koostööd

Fragmente juuli keskel avatavast näitusest, mis võtab luubi alla Itaalia Fotod: Riia moemuuseum moe sada aastat.

Moemuuseum on hakanud tasapisi ka oma museaale soetama.

See on osake meestemoe ajaloo püsiväljapanekust, mida esindavad üllatusena väikesed Saksamaal tehtud käsitöönukud.

Foto: Verni Leivak

arendama ning suurfilmide tegemine aitas rõivakunsti arengule tohutult kaasa.

Grinvalde sõnul paistab Itaalia moemaailm silma ka sellega, et palju on pereettevõtteid. Ta mainib Guccit ja Pradat, mille loomingut siiani perekond kontrollib.

Kui tavaliselt saavad külas-

tajad midagi näitusel eksponeeritavast ka selga passida, siis seekord jääb lõbu ära.

«Peame järgima Lätis vastu võetud sanitaarettekirjutusi,» vabandab Grinvalde. «Muuseumis viibijate arv on samuti limiteeritud, kuid see-eest saabki ekspositsiooni rahus vaada-

ta ja süveneda, kartmata, et kohe saabub mõni suur ja käratsev turismigrupp.»

Grinvalde sõnul on eestlased moemuuseumi kenasti üles leidnud ning sel suvel on nad sinna eriti oodatud.

Itaalia näitus on avatud arvatavasti aasta lõpuni.

Kajakisõit läbi pealinna

T

Foto: Andrejosta kajakilaenutus

tugevad ja osavad te kehalt olete. On ka 30-kilomeetrine veematkarada.»

Loomulikult tuleb vees täita

Foto: Wolftrike Drift Hall

Triivimine Riia kesklinnas eisel pool Daugavat, üsna poekeskuse Riga Plaza lähedal vanas tehasehoones saab kolmerattaliste sõidukitega driftida.

Eesti keeles öeldaks, et triivida.

Ulams Mazulis, Wolftrike Drift Halli juht, ütleb, et nõukogude ajal asus siin tsemenditehas, 90-ndatel ehitusmaterjalide pood, kuid nüüd vanade autokummidega ääristatud triivimisrada ehk driftikeskus.

Seiklustele ei paista kajakitades lõppu tulevat.

Mazulis kutsub seda tehaserajaks. Üle kümne-viieteistkümne driftija sinna korraga ei lubata. Sõidukid koguvad kiirust keskmiselt 15 kilomeetrit tunnis, kuid on kohti, kus võib ka 25-kilomeetrise tunnikiirusega kihutada ning sõitja peab olema vähemalt meeter ja 45 sentimeetrit pikk – muidu pole sõiduriista võimalik juhtida. Õues on grillimisala, väike lava esinejatele ja sees saab ka lauamänge mängida.

Miks mitte lubada endale pisut romantikat.

Foto: Vakars uz ezera

Õhtu järve ääres

R

iia loomaaiast väikese jalutuskäigu, poolteise kilomeetri k augusel olü mpia keskuse juures on kõigil võima-

lus lausa veepinnal õhtusööki nautida.

Noored eesotsas Kristaps Birzulisega alustasid spetsiaalselt veepinnale paigaldatud restoranis õhtusöökide ja kokteilide pakkumist kolm aastat ta-

ohutusnõudeid, mitte tarvitada alkoholi ega kajakis püsti tõusta – just see kindlustab, et leiate veest kohe ka ennast.

gasi. Kui tavaliselt alustati hooaega mai lõpul, siis tänavu tehti tänu koroonaviirusele hakatust juba mai alguses. Värskes õhus ja piisava distantsiga külastajate vahel haigus ei levi ning sööjad-joojad näisid vihmale vaatamata olukorda nautivat: katus ju pea kohal.

Rääkimata suvest, kui meeleoluks mängib vahetevahel ka elav muusika. «Oleme avatud meeltega. Kui klient soovib midagi, mida menüüst ei leia, oleme valmis soovitut ikkagi valmistama,» rõhutab Birzulis.

Kuni 50 külastajaga seltskonnad saavad õhtuid reserveerida. Mullu näiteks peeti veepinnal kõikuval põrandal maha isegi neli pulmapidu.

«Tere, jalalaba,» hiilgab juhataja ka oma eesti keele oskusega. Nimelt on Birzulise pruut taastusraviarst Haapsalust.

Vt lähemalt https://www.facebook.com/ vakarsuzezera vuze/!

Kaardil lk 2 nr 1.

KÜLASTA KA NEID KOHTI: Herbarjis (https://www.facebook.com/herbarijs), Pagalms (https://www.facebook.com/pagalms/).

Põnevust jagub kauaks – kümne minuti sõidu eest küsitakse 15 eurot, kuid mida kauem sõidad, seda odavamaks lõbu läheb.

Vt lähemalt https://drifthalle.lv/en!

Kaardil lk 2 nr 1.

SEIKLE VEEL SIIN: Via Jurmala Outlet Village (https://viajurmala.com), Quests and EscapeRooms in Riga (https://www.kvesti.lv/en/rooms).

S

õit läbi Riia on täiesti võimalik, sest linna läbival kanalil saab kajakiga vabalt sõita.

Ent on ka keerulisemaid marsruute.

Kui Google otsinguga alt veab, võiks meelde jätta, et kajakilaenutus Andrejosta sadamas asub täpselt Eksporta iela 1 vastas üle tee. Kajakilaenutuse juht Artis Lums, pikk spordimees, lausub, et lisaks ühekohalistele on huviliste käsutuses ka kahekohalised veesõidukid.

«Siit saab mööda kanalit täpselt kesklinna,» kinnitab ta.

«Tagasi saab mööda Daugavat või sama kanalit mööda ja seda kasutavad eelkõige tavaturistid. Neile aga, kes soovivad pikemaid sõite, on meil pakkuda mitu marsruuti, sõltub, kui

Vt lähemalt https://www.rigaslaivas.lv/?lang=en!

Kaardil lk 2 nr 1.

SEIKLE KA SIIN: Ekskursioon retrotrammiga (https://www.liveriga.com/en/7850-retro-tram-1), Tallinna tänava piirkond (https://freeriga.lv/tik/).

Verni Leivak

Vt lähemalt http://fashionmuseumriga.lv/eng/!

Kaardil lk 2 nr 1.

Stiil, mugavus, praktilisus ja ilu

6 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

SISEKAEMUS. Valguma maailm sunnib enda sisse vaatama.

Verni Leivak

V toimetaja

alguma maailm asub 15 kilomeetri kaugusel Tukumsi linnast ning on täpselt Kemeri rahvuspargi keskel.

See paik Kurzeme piirkonnas on erakordselt kaunis. Iidne mets, Slocene jõe suue Valguma järves. Ega muidu oleks isegi Nõukogude Liidu välisminister ja NLKP poliitbüroo liige Andrei Kossõgin lasknud naabrusesse oma suveresidentsi rajada. Praegu on siinse pererahva naaber ei keegi muu kui president Guntis Ulmanis.

Kunagi oli siin puhkekodu, kuid pärast seda, kui meie Maalehe Läti sõsar, ajaleht Lauku Azive selle toimetusele ära ostis, on siin tehtud sadu intervjuusid ning peetud arvukalt suvepäevi. Alates 2005. aastast, pärast aktsiate omandamist, juhivadki siinset elu endised ajakirjanikud Viesturs Serdans ja Vita Belavniece, endine spordiosakonna ülemus ja alluv, kes nüüdki kirjastamisest pole loobunud – mõni kalender

Üks Valguma atraktsioonidest on «Balti ring», mis koosneb Baltimaades esinevate nimede aastaringist vastavalt nimepäevale. Hetkel on Fotod: Valgumas pasaule, Verni Leivak ringides 1500 nime.

Vt lähemalt http://valgumapasalule.lv/en/!

Kaardil lk 2 nr 2.

Ulmeline teekond iseendani

Kass Vagners on külastajate suur lemmik, ta teeb trikke ja on teile vahel ka teejuhiks.

Da Vinci tuba asub keset metsa. Siin on hea sisekaemusega tegelda.

ja raamat saadetakse igal aastal poeletile.

Praegu koosneb Valguma maailm erineva kattega kolmekilomeetrisest matkarajast, mida läbitakse peaasjalikult paljajalu, välislätlase Adris Apse vabaõhu fotonäitusest Uus-Meremaa loodusest, erinevatest vabaõhu avastamismängudest, peeglitega da Vinci toast, labü-

rindist, suurepärasest 65-eurose toatasuga hotellist vaatega järvele, saunadest, restoranist ja veel paljust muust. 15 aastaga on Sardans ja Belavniece pannud fantaasia tööle nii, et see haarab kaasa ning vähem kui päevaga siin toime ei tule. Võibolla napib isegi ööst, sest öösiti on metsaalune koos näitusega valgustatud.

«Sel aastal olid meie esimesed külalised eestlased,» märgib peremees ja pakub tervituseks metsarohtudest valmistatud teed. «Nii kui uksed lahti tegime, oli kaks autotäit rahvast kohe ees.»

Perenaine seevastu räägib, et õppis paljajalu läbitava metsaraja tegemist pool aastat Saksamaal: «Kõik selleks, et inimesele rohkem energiat anda. Keda vaevab stress, sel võtab jalutuskäik selle vaevuse maha.»

Kes teab, võib-olla on Valguma tõeline peremees hoopis suur must kass Vagners, kes üheksa aasta eest viga saanuna tuli ja valis just selle paiga oma elukohaks. Nime sai ta helilooja Richard Wagneri järgi. Kass on erakordselt sõbralik, kõnnib meeleldi ja väga asjalikult jalutajate järel ning demonstreerib puu otsa ronimise oskusi. Omanikud rääkisid, et üks pere Tallinnast käib puhtalt kassi pärast neli korda aastas neil külas, sest sellist imelist looma mujalt ei leia.

«Soovitame meid külastada tööpäeviti, sest siis on vähem rahvast,» sõnab Vita Belavniece, kuid lisab, et suvel on oodata ka väikesi muusikute etteasteid. Muidugi vaid selliste, kelle muusika metsahäältega kokku sobib.

Mereannirestoran, mis kerkis koduõuele

Z

emgale Engure maakonnas Ragaciemsi asulas, seal, kus vanasti elasid ka liivlased, avas Murnieksite pere aastate eest kalarestorani, mis õitseb tänaseni. Mereandide seljanka kutsub sööjaid üha tagasi.

Praegu juhatab pererestorani, mis asub Jurmalast Kolkasse suunduva maantee ääres, perepea Gatis Murnieks, kes võttis teatepulga üle oma varalahkunud isalt, kogu elu Läti juhtivates restoranides leiba teeninud kelnerilt ja baarmenilt.

«Kasvasin isa baarileti juures üles,» muigab Murnieks. Oma restoran avada oli aga eluaeg isa suur unistus. Kui aastal 2002 koduõuelt vanad õunapuud maha võeti ning ruumi juurde tekkis, hakkas soovunelm täituma. Pere, mille liikmed on ema Ruta, abikaasa Airita ning pojad Marians ja Mariuss, elab eramus kohe restorani taga.

«Maja katuse alla saada pole keeruline, tunduvalt raskem on toitlustusasutuse käimatõmbamine,» tõdeb mees. Restoran avati kolm aastat hiljem detsembris, seega ootab tänavu 15.

Nõnda näeb restoran välja väljast...

tegevusaasta tähistamine.

Mereni on restoranist vaid pool kilomeetrit ning mõistagi on ka Airita välja mõeldud sisekujunduses, milles on kasutatud vanu kalavõrke ja muud kalurite atribuutikat, merel oluline koht. Bermuuda kolmnurk asub siit küll päris kaugel, kuid asutuse nimeks sobis see Murnieksi meelest

ideaalselt – sinna võib isegi ära kaduda.

«Muidugi kasutame maksimaalselt kohalikku kala, kuid seda on vähe. Kalureidki on siia vähe jäänud,» kahetseb ta. Ometi on menüüs valik piisavalt suur ning restorani peamist leemekulpi liigutab Gatise ema Ruta.

Mereandide seljanka, mida sööma siia aina uuesti tullakse.

Fotod: Bermuda, Verni Leivak

Vt lähemalt http://www.bermudas.lv/en/!

Kaardil lk 2 nr 3.

KÜLASTA KURZEMES VEEL: Jaanalinnufarmi Nornieki restoran (http://strausuferma.lv), restoran Goldingen Room. (http://tastekuldiga.lv/portfolio/goldingen-room/?lang=en).

MEGAMAITSED. Restoran Bermudas, kus külastajaid kunagi ei napi.

... ja seest.

Restoranil on kaks korrust, lisaks terrass, ning koroonaajal olid nad kõik tänu ruumikusele avatud. Et kõik kohad seaduse järgi vaid pooleldi täidetud olid, oli vaid õnn, vastasel juhul tekkinuks köögis hullumaja. Seepärast võetagugi teadmiseks, et Bermudasse suurema seltskonnaga tulla tahtjad peavad endast tingimata varem teada andma. Nädalavahetusel oleks kena, kui isegi laudkonna saabumisest ette teavitataks. Nädala keskel lauakese ehk leiab, ehkki Ra-

gaciemsi sööma sõidetakse isegi Riiast. Klientide tulvale pole häirivalt mõjunud ka paari aasta eest täpselt üle tee avatud pitsarestoran.

Pole siis ime, et väikeses asulas ei anna mõnele Murnieksite edu hingerahu. Ikka ja jälle leidus koroonaajal «heasoovlikke» naabreid, kes politseid restorani täituvust ja reeglitest kinnipidamist kontrollima utsitasid ning ranget arvet pidasid, mitu autot maja ees on. Asjata. Kõik oli nii, kuis peab.

8 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

NOBEDAD NÄPUD. Punumine andis sissetuleku kogu eluks.

Verni Leivak

K toimetaja

Lolita ja Peteris Tutans koduõuel. Fotod: Tukumsi turismiinfokeskus, Verni Leivak

nud. Juristidega koos sai kokku lepitud, et Imantsit toetavad ja hooldavad Tutansid ta elu lõpuni. Kirjas oli isegi koera ja kassi toitmise kohustus ning et peremees saab uutelt omanikelt 100 latti kuus. Tänaseks on Imants meie hulgast lahkunud.

Punumispisiku sai Peteris Tutans isalt – juba väikese poisina üritas ta värviliste traatidega midagi luua ning isa õpetas teda korvi punuma. «Ütles siis kord, et lähme lõikame pajuvitsasid. Korvide tegemine meeldis mulle ning telefoni teel õpetasid mind edasi sugulased, kes tööd isast veelgi paremini oskasid,» meenutab Peteris. Peagi leidis ta end punumiskursustelt, mille 20 alus-

tajast oli lõpetanuid vaid kolm.

Kuigi oli nõukogude aeg, käis Peteris laatadel tasapisi oma toodangut müümas. Kui paari tunniga kümme või viisteist korvi ära müüs, oli tuju hea.

Eriti kulus punumisoskus ära õudsetel 90-ndatel, kui ümberringi vaid viletsust võis näha. Lolita oli ühele sõbrannale Peterise punutud korvi kinkinud ning äkitselt tekkis soovijaid kiiresti juurde ja tellimine läkski lahti.

Samuti oli korvidest huvitatud mitu poodi.

Nõnda sai aktsiaselts loodud.

Nüüd on ettevõtteid lausa kaks. Õigemini on Peteris füüsilisest isikust ettevõtja ja Lolita firmajuht – Lolita ostab Peteriselt lihtsalt korvid ära.

A

Vaade Riveri interjööri. Kuum-külm mereannipitsa.

sudes poekeskuse Kurzeme esimesel korrusel, pole gastropubi River raske leida. Lihtne kujundus, maitsvad söögid, kiire teenindus – ette heita pole midagi.

Fotod: Verni Leivak

Ootamatult selgus, et isegi pitsavalik pakub üllatusi. Kindlasti proovige mereannipitsat, mis ahjust tulnuna alt kuum, aga mille pealne (kalafileelõigud, kalamari jne) on külmad. Väga huvitav kooslus, mida kõlbab kaasa pakituna jahtununagi hamba alla pista.

Vt lähemalt http://www.gastrobarsriver.lv!

Kaardil lk 2 nr 5.

Liepaja uusim restoran

Pajuvitsapõld asub kohe majapidamise juures.

Et tellimusega Prantsusmaalt tähtaegselt hakkama saada, on tööle palgatud lisatööjõudu.

Pärast seda, kui paar Inglismaa-reisil punumise turismitalu külastas, tekkis soov ka ise midagi taolist korda saata. Et oleks koos muuseum, kohvik, pood, hotell ning kõrval pajuvitsapõllud.

«Olin nähtust šokis,» tunnistab Lolita, kelle teada polnud Baltimaades midagi sellist nähtud.

«Nüüd sõidavad meile juba teist aastat ekskursioonid. Näitame, kuidas vitsu kasvatame, lõikame, töötleme, keedame, koorime ja asju punume.» Külastajate käsutuses on viie toaga minihotell ning vaadelda saab nii jaanalindude kui teiste kodulindude pesitsemist. Mõistagi võib ettetellimisel läbida ka korvipunumi-

se kursuse, mis kestab kaks päeva – teisiti lihtsalt pole võimalik.

Aeg on selgitanud, et kõige enam läheb kaubaks klassikaline marja- ja seenekorv, kuid ajaga on ka meisterpunujate tuntus üle Euroopa ulatunud. Ega muidu oleks Lõuna-Prantsusmaalt tehtud hiigeltellimust vabaõhupaviljoni katusepealse valmistamiseks. Kannatust nõuab selle täitmine rohkesti, sest käsitsi tuleb valmis teha suisa 270 ühesugust kolmnurkset punutud moodustist.

«Kui kogu südamest tööd vihtuda, võib päevas kuus tükki teha,» muigab Peteris ja näitab oma töömehekäsi, millele nende suuruse tõttu ükski töökinnas ei sobi.

Liepaja trendikaim paik

K

Just selline vaade avaneb baari katuselt.

uurortlinna külastajad suunduvad ilmtingimata kuldsete liivadega randa, kus tasub peatuda Red Sun Buffet Beach Baris.

Alustanud kümne aasta eest rahvale kokteilide valamist rannale paigutatud telgist, on tänaseks sinna kerkinud statsionaarne hoone, mille katusel saab

isegi päikest võtta. Vabameelses õhkkonnas on mõnus mõni drink teha või hommikuni kestval diskol tantsida, kui tänavu selleks vaid kohalik terviseamet loa annab.

Tänavune suund on muide alkoholivabad kokteilid, kuid kes ikka rihma lõdvaks ajada tahab, ei teda küll keegi keelama tule.

Imemaitsev alkoholivaba džinntooniku kokteil.

Fotod: Verni Leivak

Vt lähemalt https://liepaja.travel/en/catering/ beach-cafe-red-sun-buffet-beach-bar/!

Kaardil lk 2 nr 5.

akskümmend kuus aastat abielus olnud Peteris ja Lolita Tutansid peavad Valguma maailma (vt lk 6) naabruses Kalndaki turismitalu, kus muuhulgas saab ka pajuvitstest korvipunumise selgeks õppida.

Põlised riialased Tutansid olid ammu talukohast unistanud.

Ja kui 2006. aastal koht soetatud sai, oligi eesmärk ruumirohkuse kindlustamine – eks maal ole toorainetki lihtsam muretseda. Liiati hakkasid kolmetoalises korteris punutised elu segama ning Lolital oli köögis vitste keetmisest ammu siiber. Pealegi saatis köögis aurutamist naabrite lõputu rahulolematus. Kõige tipuks oli paaril kolm last, kes olid juba ammu vanematele peale käinud – ostke ometi maakoht!

Sugulase jutud lesestunud talumehest, kes talu ja 27-hektarilist maad mingi hinna eest isegi naabritele müüa ei taha, jõudsid lõpuks ka Tutansite kõrvu. Kuulnud, et tegu on punujatega, sulas muidu ka Riias elav Imants hoobilt, sest just selle alaga oli tema kadunud kaasa Zigrida tegel-

Vt lähemalt http://www.pinumupasaule.lv/en!

Kaardil lk 2 nr 4.

MINE SINNA KA: Läti veiniturnee (https://www.latvijasvinature.lv), taimetee mekkimine Jaunmoku kindluses (http://www.visittukums.lv/en/What-to-see/Gastronomic-tourism/Herbal-teatasting-at-Jaunmoku-castle).

Lugu kätest, millele ükski töökinnas ei sobi

postimees, 30. juuni 2020

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 9

Tunnid lindude ja loomade seltsis Verni Leivak

P toimetaja

ärast seda, kui raamatupoodide pidamine tõi möödunud majanduskriisi aegu kaasa pankrotistumise, otsustasid Anda ja Peteris Šimanis jaanalinnu- ja kitsefarmi rajada.

Algusest on saanud tänaseks üheksa aastat. Peterise vanaisa põllumaadele loodud jaanalinnufarm pankrotistumise märke ei ilmuta. Vastupidi, linde on rohkesti ehk saja kanti ja aina haudeaparaadist juurde tuleb, sest neid, kes sulgedest, lihast, munadest, pasteedist, kehakreemist, sulgedega kõrvarõngastest või muudest ehetest huvitatud on, jagub aina rohkem. Lisaks ekskursioonide ja muidu huviliste vastuvõtmisele on avatud isegi restoran.

«Aastas müüme maha umbes sada jaanalindu,» teatab Peteris, «ostjad on enamasti restoranid või erakliendid. Olgu siiski öeldud, et ühest sada kilo kaaluvast jaanalinnust saab vaid 30 kilo liha.»

Anda lisab, et ega neil kõndivate lindude kasvatamisest algul eriti aimu olnud. Teadmised on

Jaanalinnud on vägagi uudishimulikud.

Fotod: LIAA

tulnud peamiselt läbi praktika.

Näiteks meenub talle, et 60 tibu suri ainult sellepärast, et toidu sisse sai liiga palju vitamiine.

Kaks aastat tagasi otsustasid hoolealused lausa putku pis-

ta. Murdsid koos aia maha ja põgenesid metsa.

«Oli tõeline kaos,» nendib Anda. «Jaanalinde võib hirmutada mis iganes – üle kõige hindavad nad rutiini. Ilmselt põhjus-

taski paanika miski, millega nad polnud harjunud.»

Peteris ei taha lindude püüdmist pigem meenutada. Põhiline oli neid kuhugi põõsasse ajada, nägemisulatust piirav eriline

müts pähe visata ja kaelast kinni võtta. Meelitada või kutsuda neid koju polnud mingit mõtet.

Kui viisteist isendit ei läinud kodust kuigi kaugele, tormas üks lausa 20 kilomeetri kaugusele.

«Ega nad väga taibukad ole,» poetab Peteris. «Nende aju kaalub ju vaid 40 grammi, silm 60 grammi. Hoolimata sellest saavad nad oma eluga suurepäraselt hakkama. Ent kui Aafrikas elavad nad vaenlaste puudumise tõttu kuni 70-aastaseks, siis meil jääb nende eluiga tunduvalt lühemaks. Aastaseks.»

Peremehi linnud paraku ära ei tunne ning pole ime, kui musta kehaga isalind farmi külastajatelegi paaritumistantsu või -laulu esitab. Viimane meenutab pigem õõnsa pudeliga tehtavat tumedavõitu heli. Siiski on nad äärmiselt uudishimulikud – uusi asju uurivad nad hoolega.

«Külalised näevad meil kõike – kuidas nad elavad, kuidas munevad või kooruvad,» avaldab Peteris.

Kaks aastat tagasi lisandusid farmielanike hulka lihakitsed, kelle tarvis Euroopa fondide toel on valmimas hiigellaut 350 loomale. Kümnete ja kümnete kitsedega saavad külastajad silmast silma suhelda, neid paitada ja sügada. Kui sõbralikud nad on! Üsna kiiresti leidub selliseidki, kes teid vaikselt sarvedega tonksama tulevad, paludes vaid üht: süga ja räägi minuga!

Vt lähemalt http://visitkuldiga.com/strausu-ferma-nornieki/!

Kaardil lk 2 nr 6.

KÜLASTA VEEL: Lauma looduspark (https://www.latvia.travel/en/sight/laumas-nature-park), Suur Kemeri rabamatk (https://www.latvia.travel/en/sight/great-kemeri-bog-boardwalk).

HIIGELLINNUD JA LIHAKITSED. Suur farm, kus tore ringi vaadata.

10 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

ÕNNE! Zemgale pealinn tähistas tänavu 755. sünnipäeva.

Vt lähemalt www.jelgava.lv/en/!

Kaardil lk 2 nr 7.

Liivaskulptuure saab Jelgavas kindlasti vaadata Verni Leivak

L toimetaja

igi 61 000 elanikuga Jelgava, mida veel 1940. aastani Mitavana teati, on koroonaajastust toibunud. Turismiinfokeskus otse linna keskel Püha Kolmainu kiriku allesjäänud tornis on siginat-saginat täis. Juba mai lõpul tähistati suurejooneliselt linna sünnipäeva, ehkki suur linna läbiv rongkäik jäi seekord ära.

Madara Skrinda, infokeskuse turismispetsialist, loodabki, et just tänu eestlastele saab suvi olema põnev. Igasuvine suurim festival, mis on liivaskulptuuride oma, ära ei jää, ehkki väga suure ürituse mõõtu see kõigile teada põhjusel välja ei anna. Nii avati juba 20. juunil liivaskulptuuride park, mille kõik eksponaandid on valmistanud Leedu liivaskulptorid ning mis jäävad linna läbiva jõe kaldale kauaks püsima.

«Kõigi teiste suurürituste puhul järgime ettekirjutusi, mida neist on võimalik korraldada,» tähendab Skrinda. Eelkõige ei taheta loobuda iga-aastasest leiva-, piima- ja meefestivalist, mis toimub reeglina augusti lõpul.

Mõnusad laevareisid Isegi kui üritustele või vabaõhukontsertidele lubatakse vähem inimesi kui muidu, jagub Skrinda sõnul tegevust igal juhul.

«Võtame või puhkuse vee

Tere tulemast Egiptusesse! Fragment ühest varasemast liivaskulptuuride festivalist.

Fotod: Kristaps Hercs, Jelgava turismiinfokeskus, Verni Leivak

ääres. Linna läbivad Lielupe ja Driksa jõed ärkavad suvel lausa ellu – linnas on kaheksa väikest laeva, millest suurimale mahub 40 inimest,» toob ta näite. Laevad väljuvad linna keskelt Mitava silla kõrvalt ning samas lähedal võib ka supelda. Muidugi saab sõita ka katamaraaniga või laenutada SUP-laudasid, millega veepinnal liuelda.

Tänu jõgedele on linnas kaks saart, Pils (eesti keeles Lossi saar) ja Pasta (eesti keeles Posti saar). Neilgi on turistidele mõeldud. Pasta saarel saab puhata aktiivselt, sest seal on matkarada nii jalutajatele kui ka jalgratturitele. Seal on ka päris uus Mitava-nimeline vabaõhulava, kus suvel saab kuulata niinimetatud looduskontserte. Pilsi saarel elab aga metsikute hobuste kari, kel-

le suhtes, et kuumal suvepäeval tekib klaasi all kasvuhooneefekt, mis väljendub õhutemperatuuri märgatavas kasvus.

Kolmas torn, kuhu lubatakse mööda kitsaid treppe ronida, asub Gederta Eliase Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseumis. Muuseumihoonet kustutakse Academia Petrinaks ja seal saab 25 meetri kõrgusel asuval väikesel avatud rõdul linna uudistada. Ei mingit lifti! Ööbimiseks on linnal pakkuda neljatärnihotell Jelgava ja kolmetärnihotell Zemgale, on ka motellid ja hostelid noortele seljakotiränduritele.

Kuhu veel Jelgavas minna?

- Jelgavas asub Baltimaade suurim barokkstiilis loss, mis ehitatud kuulsa Venemaa õukonnaarhitekti Rastrelli projekti järgi.

Praegu tegutseb hoones Läti põllumajandusülikool. Muuhulgas pakutakse harivaid programme «Kuum šokolaad hertsogi residentsis» ja «Hertsoginna Dorothea kirjade töötuba».

See ongi Jelgava üks torne, mille tippu võib ronida – kolmainukiriku torn, kus asub ka turismiinfokeskus.

dangut degusteerida, millest ehk huvitavaim on küüslaugulutsukomm. Linnas käivad kõlakad, et poodi pidavad õed hakkavad edaspidi ka šokolaadimaiust valmistama.

Roni kolme torni

Jõelaevad väljuvad Mitava silla ja promenaadi juurest.

lest oleme Puhkuses Lätis varemgi kirjutanud. Nende vaatlemiseks püstitati saare ühte otsa koguni puust vaatlustorn. Endiselt võib kodustamata loomadele läheneda giidi saatel. Safarituuri kohta saab täpsemat teavet turismiinfokeskusest või kodulehelt.

Endist viisi tegutseb Jelgavas eriline karamellipood, kus saab iga päev kindlal kellaajal tasuta karamellide valmistamise õpetust ja kommimeistrite tööd jälgida. Madara Skrinda rõhutab, et igale külastajale avaneb võimalus ka ise endale lutsukomm valmistada, kuid muidugi too-

Kes otsustab suhkrut vähem tarbida, saab ronida linna kolme torni, mille tipust saab panoraamvaate üle kogu Jelgava. Üht, metsikute hobuste vaatlustorni juba mainisime.

Teine on turismiinfokeskuse ehk kolmainukiriku üheksas korrus ehk 37 meetri kõrgusel asuv tornitipp, mille klaasist seinte ja klaasist katusega platvormil on kerge linnast ülevaadet saada. Nende käsutuses, kes end trepist üles vinnata ei viitsi, on lift. Hoiatama peab vaid sel-

- Kiika Kuramaa hertsogite hauakambrisse, mis asub Jelgava lossiga samas hoones. Sinna on aastatel 1569 kuni 1791 maetud 24 Kettleri ja kuus Bironi dünastia esindajat – hertsogeid ja nende pereliikmeid.

- Adolf Alunani, «Läti teatri isa» memoriaalmuuseumis näeb 1920. aastate olmet, kuid võib ka kostüüme selga proovida ning tunda end näitlejana suurel laval.

- Vanemad inimesed mäletavad kindlasti lauljanna Nora Bumbieret, kelle estraadilaulud alatasa Vikerraadios kõlasid. Jelgavas, ta kodulinnas, on nüüd näha naise auks püstitatud mälestusmärki, skulptori Karlis Ile loodud kuju.

See asub kultuurimaja taga.

Sama skulptor on loonud keskkonnaobjekti «Laika rats 100» ehk «Ajaratas 100», mis pühendatud Läti sajandijuubelile ning on näha aadressil Liela iela 38.

Vt lähemalt https://www.skrundasmuiza.lv/en/spa-skrunda-manor!

Kaardil lk 2 nr 8.

KÜLASTA VEEL: Promenade Hotel Spa (https://www.promenadehotel.lv/ spa-centrs), Meža Spa (https://www.mezaspa.lv/en/).

Skrunda mõisal nüüd oma spaa

L

äti esinduslikumaid mõisaid, kus saab ööbida ning kus nädalavahetustel suurejooneliselt ja kallilt pulmi peetakse, on Skrunda mõis. Nüüd sai valmis eraldi asuv spaahoone.

Mõisahoone ehitati 1849. aastal, kuid 1930. aastatest oli see hoopis koolihoone. Siin asusid nii internaatkool kui ka õpetajate korterid. Kui 1989. aastal mõisa ühe osa katus sisse kukkus, lõpetas ka kool tegevuse.

Vaikus kestis 2006. aastani, mil uus omanik mõisakompleksi ostis ning aru pidas, mida sellega peale hakata. Otsustati, et kõige paremini sobiks hotell koos banketisaalide, konverentsisaali ja restoraniga.

Nüüd on valminud spaamaja, kust ei puudu mullivann, saun, puhketuba, kuid ka viis numbrituba. Sünnipäevade ja pulmade puhul oli ju ööbimiskohtadest ikka puudust tuntud.

Massöörid, kenad näitsikud kutsutakse spaasse aga ainult siis, kui nende teenuseid vajatakse.

Pulmade pidamisest ei tule muide tänavu koroonaviiruse tõttu midagi välja – kõik on edasi lükatud järgmisse aastasse.

Seda muidugi juhul, kui paarid nii kaua koos püsivad.

Skrunda mõis on kaunis ning väga hea mainega.

Foto: LIAA

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 11

VÄÄRT MARJAD. Astelpajumarjadest saab isegi näokreemi.

Kuidas artikkel võib elu muuta Verni Leivak

O toimetaja

stnud viis aastat tagasi nõukogude ajast saati söödis seisnud kümnehektarilise maalapi, otsustasid Eduards Vilks ja Elina Cesniece sellele astelpajuistanduse rajada.

Mõne aja pärast lisandus 14-hektariline põld ja tänavu sai veel ühele 12-hektarilisele maatükile põõsaid istutatud. Kõik taimed esindavad Läti sorti Tatjana, sest just selle sordi marjad sisaldavad kõige rohkem väärtuslikku õli. Just õli koostises leidub üle 180 kasuliku toimega aine, muuhulgas haruldast Oomega-7 õli.

Astelpajukasvanduse rajada otsustas Eduards tänu ühel ööl loetud astelpaljuteemalisele artiklile. Hommikuks oli otsus tehtud. Suhe Elinaga hakkaski susisema tänu astepajuistandusele.

Olgu lisatud, et peremees teeb ka muud tööd, mis seostub metallist konveieritega, Elina on elukutselt agronoom, kes tegutseb ühes Zemgale piirkonna põllumajandusettevõttes, lahendades teraviljakasvatamise probleeme.

Väike valik tooteid.

Eduards Vilks ja Elina Cesniece said kokku tänu astelpajukasvandusele.

Fotod: astelpajukasvandus ZELT

Kilo õli jaoks kulub 200 kilo marju «Astelpaju nõuab päris palju hooldust, eriti esimesed kolm kasvuaastat. Teda peab korralikult kastma ja väetama ning kuivanud oksad eemaldama. Marju kandma hakkab ta alles neljandast aastast,» konstateerib Eduards.

Kui toiduvalmistamisel saab õli kasutada kui värvi- ja maitseainet, siis kosmeetikatööstuses valmistatakse sellest nii näo-, käte- kui kehakreemi ning näiteks seepi. Kilo astelpajuõli saamiseks tuleb ümber töötada 200 kilo marju.

Eduardsi ja Elina kõige uuem toode on astelpajuõlu, mida nad lasksid esmakordselt pruulida

Toiduvalmistamise õpitubasid hakatakse peagi korraldama astelpajumajas.

mulluse astelpajufestivali jaoks.

Festivalil, mille päevakorda kuulusid erinevad lektooriumid, kus esinesid tuntud ansamblid ja mõistagi sai kõiki tooteid degusteerida või oma nahal järele proovida, olid jäätis ja õlu minevamaid kaupu. Üritus oli ootamatult huvilisterikas – kohale saabus üle poole tuhande astelpajufanaatiku.

Astelpajuistandus kui mediteerimine koht Kuigi taimed on okkalised, korjatakse saaki käsitsi. Koristus võtab iga ilmaga kolm nädalat.

Kui esimesel nädalal saab korjaja kilo marjade eest peo peale ühe euro, siis – kui ta terve nädala pole puhkepäeva võtnud – tõuseb järgmisel näda-

lal palk 1,5 euroni. Kui inimene on edasigi tubli olnud, on kolmanda nädala palk kaks eurot kilo eest ning iga päev on vaja korjata vähemalt 15 kilo marju.

«Oli neid, kes ei suutnud päevas kümmet kilogi korjata, aga ka neid, kes teenisid viimasel nädalal päevas 150 eurot,» toob Eduards näite ja lisab, et nad kasutasid saagi koristamiseks kohalikku tööjõudu. «Üks naine, kes muidu oli teenistuja riigiasutuses Riias, soovis aga töötada sootuks tasuta. Ütles, et käib siin mediteerimas.»

Eduardsil on jutustada ka paar paha lugu, kui korjajad marju mitte käsitsi, vaid masinaga ja puuoksi kahjustades kogusid. Politsei kutsumisest oli kasu – pärast seda ei julgenud keegi petuteele minna.

Kümne aasta plaan «Meil läheb päris hästi, ehkki

oleme alles kasvustaadiumis,» kinnitab peremees. «Plaane on palju ja üks hakkab juba valmima,» osutab ta otse põllu ääres valmivale 70-ruutmeetrisele niinimetatud astelpajumajale, kus juba augustis loenguid ja tooteesitlusi läbi viima hakatakse. Suur aed sobib endiselt paigaks, kus kontserte, näitusi, pidusid ja muid üritusi läbi viia.

Kui juba juulis saab seitsmeeurose (grupis peab olema viis kuni 15 inimest) pileti eest poolteist tundi kestva ekskursiooni ning söökide-jookide degusteerimise, siis astelpajumajas algavad üritused augustis. «Gastronoomiline kogemus» tähendab toiduvalmistamise töötuba, mille viib läbi kogenud kokk. See kestab kuni neli tundi ja osaleda saab kuni 15-liikmeline grupp. Igalt osalejalt küsitakse 42 eurot. «Loominguline kogemus» on looduskosmeetika õpituba, mis kestab kuni kolm tundi; osalemismaks on 21 eurot.

Kas on pererahvas mõelnud, kuhu nad jõuavad kümne aasta pärast? Küsimus toob neile naeru suule: «Eks hakkame ekspordiga tegelema,» kostavad Eduards ja Elina ühest suust.

«Kui praegu tunneb uurimuste kohaselt astelpaju ja tema väärtust umbes üks protsent elanikkonnast, siis meie eesmärk on, et neid kümne aasta pärast oleks kümme protsenti.»

Vt lähemalt https://www.zelt.bio!

Kaardil lk 2 nr 9.

MINE KA SINNA: Tervete võrk-seikluspark (https://www.facebook.com/Tervetestikluparks/), Jekabpilsi ajaloomuuseumi vabaõhunäitus (http://jekabpilsmuzejs.lv/en/page-849612), Koknese lossi varemed ja sõit viikingilaeval (http://visitkoknese.lv või http://mezmalasvikings.lv).

postimees, 30. juuni 2020

12 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

KÜLM AMPS. Skriveris asuv perefirma toodab 30 sorti jäätist.

Verni Leivak

M

toimetaja

eie vanemad mäletavad imelist õhulist jäätist, sest Vene jäätisemasinad lõid koore vahule. Nüüd ostsime meiegi endale Vene päritolu masina,» lausub 3000 elanikuga Skriveri asula jäätisekohviku perenaine Lelda Sotniece.

Lelda viib meid oma väite tõetuseks kohe taharuumi, et Itaalia masina kõrvale soetatud suurt ja ümmargust Vene imemasinat näidata. Lisaks sellele, et läänes toodetud masin ainult 20 protsenti koorest tõeliselt vahtu lööb, ei tule sellega koorejäätise maitse nii hästi välja.

«

Kolmepäevane jäätisetegu Jäätisetegu võtab aega kolm päeva. Naine on õppinud ülikoolis toiduainete tehnoloogiat ja teab, millest räägib. Piimatooteid keedetakse Vene masinas mitte 85 kraadi juures nagu Itaalia omas, vaid 100 kraadi juures. Pärast keetmist tuleb jäätisemass kaheksaks tunniks jahutada, sest just seistes ja jahtudes tekib jäätisele õige maitse. Siis pannakse mass otsekui mikserisse ja lisatakse muud vajalikud ained.

«See ongi jäätise maagia,» õhkab Lelda. «Kui ei mikserda, jäävad jäätisesse suured veekristallid.» Lõpuks ootab jäätist sügavkülmutamine umbes miinus 30 kraadi juures.

Pannkoogid jäätisega on kohviku üks müügihitte. Taustal Fotod: Verni Leivak rahulolev Valdemars.

Siin nad on, jäätisekohviku hinged – (vasakult) pereisa Valdemars, tütar Lelda ja Rihards, kes seisab leti taga ja on perele justkui poja eest.

Üks reegel on päris kindel – mida värskem jäätis, seda maitsvam see on. Ja ei mingeid emulgaatoreid ega stabilisaatoreid. Peakokk ja uute jäätiste peamine väljamõtleja on pereema Dzidra ning leti taga võtab külalisi vastu peresõber Rihards, kelle kohta öeldakse, et ta on kohvikus suisa suureks kasvanud.

Kui ei ole, tuleb ise teha Jäätisetegu tehakse siin juba 13 aastat. Pereisa Valdemars Sotnieks oli aasta varem mõtte välja käinud. Elektrikuharidusega Valdemars ja juuksuriks õppinud Dzidra on kogu elu ettevõtlikud inimesed olnud – Lelda mäletab, et kui oli väike tüdruk, käisid vanemad pidevalt laatadel aed- ja köögivilju müümas ja avasid isegi Riias talukaupade poe. Kui ema koolisööklat juhatas, avas ta samal ajal kõrvalmajas kondiitritsehhi, mille ekleerid ja tuuletaskud olid üle Skriveri kuulsad.

Vanemate järgmiseks väljakutseks sai viljapuuaia rajamine. Sealt tuleb praegu tooraine, mis kulub jäätisekohvikus marjaks ära. Just viljapuuaia rajamise aegu meenus Valdemarsile lapsepõlv ja see, et nüüd pole enam kuskilt nõnda head jäätist osta. Järelikult tuleb ise teha!

Viis esimest aastat polnud pereettevõttel ainsatki konkurenti ja Skriveri kodujäätis leidis hulgaliselt sõpru. Huvitav oli jälgida nullindate keskel kohvikut külastanud lapsi, kes väitsid, et maasikamaitse polegi maasikatest, vaid seda annab hoopis kunstlikest essentsidest toodetud maitseaine.

«Usun, et meie edu võti on töökus,» lausub Lelda. «Möödunud majanduskriisi meie küll ei tunnetanud. Jah, lihtne ei olnud, kuid seda enam rabasime tööd. Meie jumal on aga kvaliteet.»

Pereisa Valdemars võrdleb aga hea jäätise tegu kunst-

Mädarõikajäätise-vürtsikilu salat juustuga.

Jäätisevaliku lilla pall on sirelijäätisepall, mida vaid sirelite Foto: LIAA õitsemise aegu tehakse.

Jekabpilsi avastama!

Läti esimese vabariigi ajal lisandus tööstusettevõtteid, eriti arenesid toiduaine- ja ehitusmaterjalide tööstus. Suhk-

Vt lähemalt https://www.jekabpils.lv/en/tic/ where-stay/accomodation/center-apartments või helista tel +371 2915 6395.

Kaardil lk 2 nr 11.

K

aunis promenaad, hulk erinevaid kirikuid, lahke linnarahvas – sellisena jääb meelde Jekabpilsi linn. Muidugi on siin ka kunstisaale ja muud huvipakkuvat.

Kui Daugava paremale kaldale tekkis 1237. aastal Krustpilsi ehk Kreutzburgi loss ja selle ümber hakkas asumeid tekkima, siis Jakobstadt vasakule kaldale tekkis alles 17. sajandil. Sõdades on mõlemad linnad saanud kõvasti kannatada ning just suur jõgi ning kitsarööpmeline raudteeliin aitasid neil taastuda ja areneda – kaubavahetuseks olid need suurepärased.

Jekabpils on täna suuresti tööstuslinn, kuid juba 19. sajandil olid siin tellisetehas, villavabrik, mitu veskit. Sajandivahetusel võis linna neljas muusikainstrumentide tehases lugeda kokku 2000 töölist.

Suvehitt pirnišampanjajäätis Vt lähemalt https://majassaldejums.lv ja https://visit.skriveri.lv/en/places-list/skriveri-home-made-ice-cream/!

Kaardil lk 2 nr 10.

TUNNE HUVI LEHMAKOMMITEHASE VASTU: Skriveri piimakommide tööstus (https://visit.skriveri.lv/en/places-list/ skriveri-milk-candy-factory/ ja http://skriverugotina.lv).

«Palun mulle kartulijäätis pikantse tomatisupiga!»

nik Kazimir Malevitši maaliga «Must ruut», mida vaadates esialgu selle geniaalsust ei tajugi.

Endine juudi elamu. Tänav on teisel pool ja sealt saab sisse astuda ka samas majas olevasse suFotod: Verni Leivak veniiripoodi.

Hommikusöök kahele.

Külastaja toaga tutvumas.

Nüüd on ette näidata sireli-, õlle-, kartuli-, söe-, sefiiri-, šokolaadi-sinihallitusjuustu-, petivõi mädarõikajäätis. Nagu sireliõisi oma aiast, korjavad tegijad metsast ise mustikaid, aiast aiamarju, ebaküdooniaid, õunu ja ploome. Kõige enam müüdud jäätis on siiski kohupiimajäätis kirssidega. Sel suvel läheb ootamatult kaubaks pirni-šampanjajäätis. Huvitav on veel märkida, et õllejäätisest on vaimustuses just naised ja lapsed – mehed ütlevad, et nemad eelistavad õlut ikka joogina.

Valdemarsile meenub, kuidas nad Viljandi hansapäevadel käisid. Et rahvast oma leti lähedale meelitada, kirjutati selle kohale suur eestikeelne silt, et siit saab ka õllejäätist. Järjekord oli kiire tekkima. Isegi kui midagi ei ostetud, tunti nende toodangu vastu huvi. Valdemars teab, et reklaam peab mööduja tähelepanu kümneks sekundiks köitma, siis on sellest ka kasu.

Praegu leiab pere esinduse igal laupäeval Riiast Kalnciemi taluturult.

Mädarõikajäätisevürtsikilu salat Ent selles kohvikus ei saa pelgalt maiustada. Kartulijäätis sobib ideaalselt sooja pikantse tomatisupi sisse, kohviku firmaroog on aga salat, mille koostis on mädarõikajäätis tomatite, sidruniga marineeritud keedupeedi, maitserohelise, erinevate juustude ja vürtsikilusalatiga, mis viib lausa keele alla.

Võiga praetud ülepannipannkookidest soovitab pererahvas proovida soolast, millele lisatakse nelja sorti juustu, või magusat, mida pakutakse kohviku populaarseima kohupiimajäätise ning maasikakastmega.

«Et me ise jäätist süües tohutult juurde pole võtnud, tuleb sellest, et meie jäätised on toitvad, aga mitte ülemäära rasvased,» kinnitab Lelda uhkelt oma laitmatut figuuri demonstreerides.

ruvabrik üllatas kaasaegseid oma suursugususega.

Krustpilsi ja Jekabpilsi ühendas pikka aega, lausa sajandeid praam. Sild ehitati alles 1930. aastail, kuid sõja käigus see hävis ja uue silla said linnad alles 1962. aastal. Siis nad ühise nimetaja – Jekabpilsi – alla koondatigi. Mis ei tähenda, et kohalik rahvas parema kalda puhul vana nime ei kasutaks.

Linnas leiab ka öömaja. Kes tahab, läheb hotelli, kes seda ei soovi, leiab eraettevõtjaid, kellele oma tulekuga vaid heameelt valmistab.

Kesklinnas Pasta tänav 14 asub näiteks suurepärane majutusasutus, kus iga tuba on erineva disainiga. Ühiskemps või -pesemisruum on välistatud – need on igas toas olemas.

Perenaine, endine kooliõpetaja Inta Čamane räägib, et ülemöödunud sajandi algul ehitasid maja juutidest vennad, kes mõistagi tegelesid kaubandusega. Kõik, mida säilitada sai, on majas säilitatud. Kui lisada lausa kuninglik hommikusöök ning voodiriided, mis oma naturaalsusega hea une kindlustavad, pole muud vajagi. Õhtul saab aias istuda ja elu nautida.

postimees, 30. juuni 2020

Puhkus lätis || 13

www.latvia.travel |

ILU EI PANDA PADAJE. Sintija Logina naasis kodulinna, et seal kunstnikuna ilma teha.

Verni Leivak

P toimetaja

reili linnas Jauna tänaval ei arvakski, et selles majas keraamiku ateljee asub. Ei asugi, sest ateljee on täpselt maja taga!

Keraamik Sintija Logina võtab meid vastu oma uues ateljees, mis tänu Euroopa rahadele äsja katuse alla sai ning kus tema taiesed valmivad. Sintija töötab nii savi kui portselaniga.

Loomine kui meditatiivne protsess «Mulle meeldivad mõlemad materjalid. Portselan on justkui läbipaistev ja väga efektne, aga kui võtan käsile Läti teemad, siis vormin taieseid savist,» ütleb ta. Latgalele iseloomulikku musta keraamikat valdab ta samuti.

«Enim meeldib mulle keraamika juures see, et suudan teha justkui eimillestki midagi,» jätkab ta. «Loomine on mulle meditatiivne protsess. Mis peamine – eriti tore on, kui minu loodud asjad peale minu veel kellelegi meeldivad.»

Sintija on Preilist pärit. Elas siin 18-aastaseks saamiseni, õppis seitse aastat Riia kunstiakadeemias keraamikuks ja tuli kodukohta, õigemini päris koju tagasi. Neiu silmaringi avardas kahtlemata seegi, et erinevate õpikavade kaudu sai ta end välismaal arendamas käia.

Sintija Logina tööhoos. Kes tahab, võib end tema õpitoas keraamikuna proovile panna.

Fotod: Latgale turismiinfokeskus

Ega kooli ajal saanudki sotti, kas loodu ka teistele meeldib ning ostjaid leiab. Töö ateljees on Sintijale andnud palju eneseusku, sest tema tehtu kauaks riiulile tolmu koguma ei jää.

Esimest korda kauplemas «Mäletan, kui esimest korda laadal käisin,» ajab kogetu teda siiani muigama. «Olid Cesise linnapäevad. Olin väga kartlik ja isegi ehmunud, mõeldes, mis saab, kui keegi midagi ei osta.

Selgus siiski, et kartus on asjata – kui palju positiivset tagasisidet ma sain! Rahvas mitte ainult ei rääkinud, kui ilusad need asjad on, vaid ka ostis. Just siis mõistsingi, et võin oma tööd elatusvahendina kasutada.»

Kui mullu oli ateljee kohal vaid karkass, siis nüüd ollak-

se koos elukaaslasega ehitusega nii kaugel, et väike lihv veel ja ongi kõik valmis.

Kuidas rahvas Sintija üles leiab? Vastus on kiire: Instagrami ja Facebooki kaudu. Kunstihuvilised kohalikud teavad niigi, kus keraamikupreili elab, ja kui vaja kingitust teha, leiavad nad tee kiiresti. Isegi ekskursioonidele ja õpitubadesse on paljud ennast kirja pannud.

Ettevaatlikkus ennekõike «Savinõud pole kuigi kallid, hinnad algavad 13 eurost,» osutab kunstnik taieste riiulile. «Portselan on muidugi kallim – kõige pisemad taldrikud on saadaval seitsme euro eest ning kalleim ese maksab 52 eurot, sest olen kasutanud päris palju kulda, kusjuures ainuüksi

Vt lähemalt https://www.facebook.com/PieceofTouch!

Kaardil lk 2 nr 13.

VEEL TEGEVUSI SISERUUMIDES: Kohviröstimine ja degusteerimine ettevõttes KUUP (https://latgale.travel/listing/coffee-roastery-kuup/ ja http://www.kuup.lv) ja Latgale puskari šmakovka degusteerimine (https://latgale.travel/listing/masterclass-making-traditional-latgalian-strong-drink-museum-shmakovka/.

«Olin väga kartlik, mõeldes, mis juhtub, kui keegi midagi ei osta.»

Kullatud lauanõud jätavad tõepärase mulje, et tegija on aastaid seda kunsti õppinud.

kolme grammi kulla ostmiseks pean välja käima ligi 70 eurot.»

Portselani on Sintija hankinud Saksamaalt. Ta räägib kaasakiskuvalt, kuidas tema töö käib, rõhutades, et peab olema äärmiselt ettevaatlik – kui veidigi tugevamalt pooleliolevat eset vajutad, võid kõik ära rikkuda ning tuleb alustada otsast peale. Seepärast on raske öelda, kui kaua näiteks ühe kohvitassi valmistamine aega võtab, sest pooltühja põletusahju pole mõ-

tet 1260 kraadini kuumust koguma panna. 3000 eurot maksma läinud ahi peab täis olema ja põletamisstaadiume on mitu. Lisaks võtab ühe asja tegemine koos kuivamispäevade ja glasuurimisega vaat et nädala.

Vaatamata sellele, et Sintija on kunstnikutee suhtelises alguses, on ta juba välja mõelnud oma toodete brändinime, mis kõlab inglise keeles Piece of Touch.

«Puudutus» on sõnaühendi olulisim märksõna.

S

uur osa Läti kaunitest mõisatest on taastatud, kuid siiani leidub neid, millel see raske tee alles ees. Üks neist on Odziena loss Vietalvase maakonnas.

Lossi turundusjuht Rolands Gorškovs räägib, et kuigi Odziena mõisa alguseks peetakse aastat 1455, ehitas praeguse lossi 19. sajandi keskel Rudolf Friendrich Adrian von Brimmer. Seda peetakse täna Baltimaade üheks uhkemaks romantilise neogootika esindajaks arhitektuuris.

Taastamistööd algasid aastal 2012 ja juba kolm aastat hiljem sai kaunites siseruumides avalikke üritusi pidada, sest külalisi mahub majja 130. Muidugi kuulub mõisa juurde külalistemaja, kuhu kõik majutada. Gorškovs tegi meile lossis põgusa ringkäigu ning tegu on tõesti paigaga, kus oleks meeldiv mõnd olulist sündmust läbi viia, olgu siis juubelit või pulmi. Eriti meeldiv on, et paik ise asub suurtest teedest eemal ning isegi kui seal peatuda

Odziena mõis – kaunis, kas pole? Pildil enamjaolt veel restaureerimata osa. Fotod: Odziena loss

niisama paariks õhtuks, on vaikus või linnulaul kindlustatud.

Lossi lähedal asub nüüdse

omaniku erakogu – umbes 20 nõukogudeaegse sõiduauto kollektsioon, lisaks vanad raadiod

ja magnetofonid. Isegi vana Estonia võidusõiduauto on väljas! Nostalgialaks on tugev.

Vt lähemalt https://odzienasmuiza.lv/en/odzienas-manor/!

Kaardil lk 2 nr 12.

VAATA VEELGI RINGI: Mežotne Palace Hotel (https://mezotnepalace.com/viesnica), Kalnamuiža mõis (https://www.kalnmuizaspils.lv) ja järvekuurort Niedras (https://www.niedras.lv).

Tundmatu Odziena mõis

Vanatehnika näitusel on koht isegi Tšaikal.

Külalistemaja.

14 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

TÖÖ ÕILISTAB INIMEST. Perekond Mežinieks on suurperele ise tööandja.

Vt lähemalt https://latgale.travel/listing/ guest-house-mezinieku-majas-2/.

Kaardil lk 2 nr 14.

Õnnega koos Verni Leivak

T toimetaja

äpselt nii, nagu õpetas vanaema Marija Lilija tütar Maritet, on Marite ka oma lapsi kasvatanud – ainult töö annab elus rahulolutunde ja hoiab ära omavahelised arusaamatused.

Tööd on aga 20 aastat Latgale Aglona maakonnas Guteni külas tehtud hommikust õhtuni ja puhkepäevadeta. Kuidas muidu hoolitseda piima- ja lihaveisekarja eest, hooldada suuri põldusid, kasvuhooneid, võtta suurtes «Mežinieku maja» külalistemajades külalisi vastu ja hoolitseda hiigelterritooriumi eest? Teisiti pole mõeldavgi.

«Meie külalistemajade kompleksis saab tööd neli põlvkonda,» lausub Marite, «ja meie kõigi perenimi on Mežinieks.

Kõik me elame ja töötame siinsamas.»

Kõik tehakse oma kätega 20 aastat tagasi, kui kõigele alus pandi, arvasid Mežinieksid, et hakkavad kogu perega vaid külalisi vastu võtma.

Et pakuvad tulijaile majutust ja süüa. «Seda enam, et meie

Osa Mežiniekside maja sõbraliku töökollektiivi liikmetest: (vasakult) peretütre peig Armins, peretütar Beate, Fotod: Verni Leivak, Latgale turismiinfokeskus perenaine Marite ja ta vanim poeg Janis.

suguvõsas on viis põlvkonda kokkasid,» lisab Marite, ennast nende seast välja arvates.

Aasta hiljem saabus veendumus valitud tee õigsuses. Samuti arusaam, et positiivseid tulemusi võib saavutada vaid tööd kogu hingest ja armastusega tehes. Juristiharidusega Marite ise on boss, pooled pere liikmed on hõivatud köögitööga. Pereisa

Valerijs tegeleb piimaveisekarjaga, vend Jazeps lihaveistega, tema naine Skaidra ja nende kolm poega ei saa samuti käed rüpes päeva niisama õhtusse veeretada. Marite ja Valerijse vanem poeg Janis on kõrgesti diplomeeritud massöör, kõrgelt haritud saunamees ja kokk, keskmine poeg Normunds on läinud vanema venna eeskujul sa-

ma teed ning abituriendist tütar Beate unistab arstikutsest.

Küll aga on ta sel kevadel majja toonud peigmehe Arminsi, kes koos kaksikvennaga samuti talus rakendust leiab. Samuti nagu on leidnud Normundsi naine Ilona, Janise naine Aija ja nende kolm last. Tõsi, viimane on alles aastane, nii et töökäsi on tegelikult lisakski sirgumas.

Horoskoobipargi sissepääs.

Vaata järele, kellega sa sobid.

Kõrgharidusega talupidajad «Põllumajanduseta Lätis ellu ei jää,» on Marite kindel. «Turiste on ju pärast koroonat vähe.

Just sellepärast, et üks või teine tegutsemisala võib kaduda, ongi vaja mitmel rindel tegutseda. Võin uhkusega öelda, et kõik, mida ise kasvatame, läheb ka toidulauale. Samuti valmistame konserve. Lisaks tera-

vilja- ja kartulikasvatusele – viimast on meil kaheksal hektaril – on meil veel tervel hektaril õunapuid ja veel ühel mustsõstar. Me ei osta kusagilt midagi, kõike teeme ise! Isegi jahu on oma.»

Sügisel saagikoristuse ajal ei palgata ühtegi abikätt väljastpoolt peret. Juba kuu aja pärast läheb kogu pere, nii vanad

postimees, 30. juuni 2020

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 15

JUUSTUTEGU TÄIES HOOS Päeval, kui meie Mežinieksidel külas oleme, on vanaema Marija Lilija eestvõttel käsil juustutegu. Selleks on ta süüdanud lõkkeplatsil tule ning keetnud pajas tundide viisi kümmet liitrit rõõska piima, millest saab kilo juustu.

«Meie nimetame seda kiirjuustuks,» märgib ta. «Jaanipäevaks tehakse ka teistmoodi ehk keedujuustu, aga kiirjuustu tehakse tõesti kiiresti.»

Ta viskab kuuma keedetud piima sisse peotäie päevalilleseemneid, lisab mõne aja pärast juuretise, soola ning muudkui segab. Tütrepoeg Janis ja peretütre peiu Armins tulevad appi – nõrutavad marliga juustutükke ning suruvad saaduse leivapätsi sarnaseks tükiks.

«Kõik söövad seda, nii vanad kui noored,» kiidab vanaema.

Vanaema Marija Lilija gulbešnikute ja vastvalminud juustuga.

Kümnest kilost piimast saab kilo juustu.

Külmsupp on alles Latgale lõunasöögi algus.

Oma leiba küpsetatakse siin.

kui noored, kokku 16 inimest, mustsõstraid korjama. Mis seal salata – varsti ootab usinaid korjajaid seenemets.

Janis pistab vahele, et ebameeldivaid töid nende majas pole. Ainult see häirib, et paljud naabrid tegele sugugi ökomajapidamistega, vaid intensiivpõllundusega – mesilased ja liblikad on hakanud kaduma.

ja teineteist täiendada, üksteiselt õppida.

Puhkuseta asi siiski ei jää – kord aastas sõidetakse põhja või lõuna poole, aga mitte kunagi kõik koos, vaid eraldi, sest hiiglaslikku majapidamist, eriti loomi ei saa järelvalveta jätta.

«Minu meelest oleme õnnega koos. Sest kõigile pole seda antud – töötada kodus ja veel

«Jah, ebameeldivaid töid pole, sest algusest peale oleme tööd jaganud nii, et igaüks teeb seda, mis meeldib,» jätkab Marite töö temaatikaga. On isegi neid, kes jumaldavad koristamist või lehmakarjas käimist. Kõigil täiskasvanutel on kõrgharidus, mistõttu on väljaspool tööaegagi huvitav teineteisega suhelda

oma perega. See on ülim õnn,» leiab Marite.

Sügav ja iidne hingus Külalised saavad ööbida erinevates külalismajades, tube on palju ja mitmesuguseid. Üht hoonet alles ehitatakse, üks maja sobib ainult ühele perele üürimiseks. On kolm sauna ja kaks parki, viimas-

te sisu on perenaine ise välja mõelnud. Üks neist on enam kui kümne aasta eest rajatud astroloogiline park, Marite koolipõlveunistuse elluärkamine.

«Huvitusin väga astroloogiast ja õppisin seda sügavuti tundma. Osalesin lausa erinevatel kursustel, et pargi ideed teostada,» avaldab naine, kalade tähtkuju esindaja.

Astroloogilisse parki on istutatud kaksteist puuliiki, mis päikesemärke tähistavad, ning lisaks igasugu eksootilisi puid.

Iga tähendusega puu juures on tahvlike, kuhu oluline kirja pandud. Võib vaid ette kujutada, kui palju on Marite pidanud vaeva nägema, et puud leida ja omavahel sobivalt istutada!

Pargis giidiga jalutamiseks võib läti-, inglise- või venekeelse giidi tellida.

Teine park on ruunipark.

Pilku köidavad vanad Läti ruunikirjad, mis asetatud vastavalt aastaringile. Kõigil on tähendus. Taas võib igaüks omale sobiva leida, tähendusi tund-

ma õppida ja vaadata, kuidas ta teistega kokku sobib. Siingi võib Marite ekskursiooni läbi viia: selle kestus on kuni kaks tundi.

«Selles pargis tunnetab igaüks iidset ja sügavat hingust,» lubab perenaine. «Võrreldes olnut ja olevat, tekib vaade elu hetkeseisust, mida saab tunnetada vaid läbi südame.»

Lauake, kata end Paaritunnise ringkäigu lõpetab tõeline Latgale lõunasöök.

Mida kõike meile Mežiniekside erinevate põlvkondade esindajad lauale ei kanna!

Söömaaja avab külmsupp, siis tulevad kartulikroketite sarnased kuumad gulbešnikud, äsja õuel valmistatud juust, sink, toorsalat, magusad kljotskid, mis meenutavad sooje ja väga rammusaid kohupiimapirukaid, kolme sorti küpsised. Pluss taimetee.

Kuigi üsna raske on end pärast säärast söömaaega püsti vedada, lohutab teadmine – kes ei söö, see ei tööta.

16 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

SAATUSE KEERDKÄIGUD. Lätlane ja portugallanna hakkasid koos talu pidama.

Ääremaale kanepit kasvatama.

Otse Londonist! ja tõmmata, seemned eraldada, kuid ikka lõppes ettevõtmine totaalse hävinguga.

«Aga meile ikkagi meeldis,» naerab Andris. Suitsetamiskanepit nende põld ei anna, küll aga kõike muud. Tänaseks ehivad ülesvuntsitud taluhoovi ka endine laut, kus külalised erinevaid kanepitooteid degusteerida ja kanepikasvatusest loengut kuulata saavad, ait, kus asub kanepimuuseum, ja abihoone, kus on avatud poekene. Äri õitseb!

Verni Leivak

Et

selle Latgale vanausuliste küla nimi on Obeliškas, kutsuvad lätlane Andris ja ta kaasa Debora oma kanepitalu Obelisk Farmiks.

Laheda rastapatsiga Andris, kes pärit Tukumsist ja on Riias pagariks õppinud, hiljem raha teenimiseks Londonis kive ladunud ja seal tulevase abikaasaga tutvunud, leidis kuulutuse mahajäetud talu müügi kohta ajalehest. Kui kunagi oli külas umbes 30 majapidamist, siis nüüd on talusid koos nendega vaid neli alles jäänud.

Andris ja Debora poja Fredise ja tütre Gabrielaga koduõuel.

Džungel keset põlde Õigupoolest käisid Andris ja Debora oma uut elupaika vaatamas talvel. Lumi oli maas ja džiibiga kinnisvaramaakler kinnitas, et kõigest 3500 euro eest soetatav uus kodu koos kolme hektari maaga on muu külaga kenasti ühendatud. Kui aga saabus kevad ja lumi sulas, oli paar üllatunud – keset põlde asuva talu juurde ei viinud tegelikult ükski tee… Ometi kolisid nad oma Londonis sündinud poja ja tütrega majja sisse ning alustasid esmalt tee rajamise korraldamise ning väga halvas korras olnud hoonete renoveerimisega.

Ega esimene aasta ääremaal kuigi tore olnud. Mõlemad vanemad käisid vahetustega tööl hoopis kaugel Riias ja selline külalisabielu ei rahuldanud kum-

Andris külalisi vastu võtmas.

bagi. Sama hästi võinuks Londoni ja Latgale vahet kärutada.

«Ja see kõik meenutas siin pigem džunglit. Tuul ulgus raamideta akendest sisse,» meenutab Andris. Et enesesse sulgunud vanausulistega paremini lõimuda, kasvatas ta endale habemegi ette.

Totaalne häving «Elame juba aastaid tsivilisat-

Fotod: LIAA, Latgale turismiinfokeskus

sioonist üsna kaugel,» muheleb mees, kelle sõnul asub lähim väikelinn, kus saab poes käia, 12 kilomeetri kaugusel.

Et nende talus edaspidi kanepit ja mitte kartulit kasvatama hakatakse, tuli üsna ootamatult.

«Kaks aastat pärast siiatulekut leidsime, et maa ei peaks niisama söötis olema, midagi peab kasvatama,» tõdeb Andris. Es-

Vt lähemalt http://www.obeliskfarm.lv!

Kaardil lk 2 nr 15.

toimetaja

Levist väljas

Muuseumis saab tarkust taga nõuda.

Valik kanepitooteid.

malt kaaluti küüslauku, maasikaid või sõstrapõõsaid. Kuid kui tuli jutuks kanep, taim, mida mees teadis varem ainult suitsetamise järgi, ja selgus, et seda kasvatades läheb kaubaks kõik peale juurte, oli valik tehtud.

Saab valmistada toiduaineid, õli, köit, kangast, maja soojustamise vahendeid – ja mida kõike veel!

Toiduainete tehnoloogiat õppinud Andris oli põllumajandu-

ses algul ümmargune null. Mõhkugi ei saanud aru ega teadnud.

Nii saigi esimesel aastal seemned külvatud ja alles siis mõtlema hakatud, mida taimedega pihta hakata. Teoreetiliselt küll, aga praktiliselt?

Esimesel aastal selgus, et taimed on nii tugevad, et kombainiga neid koristada ei saa – masina detailid murduvad. Mistõttu tuli kõik käsitsi maast väl-

Laudast konverentsi- ja degusteerimissaaliks muundunud hoones proovime esmalt suhkruta kanepiteed, mis maitseb erakordselt hea ja mida kaasagi ostame, kanepivõid ja kanepiõli Andrise enda küpsetatud leivaga, isegi maiusi nagu energiabatoonid suhkrusiirupiga. Kõik on väga maitsev.

Samas ei saa öelda, et kanepikasvatus Lätis midagi erandlikku oleks. Andrise teada kasvab viimase kahe aasta andmetel seda taime seal lausa 900 hektaril. «Teie, eestlased, olete veel tublimad, teil oli mullu kanepit ligi 5000 hektaril,» lisab ta. «Usun, et teid on aidanud Skandinaavia, sest nagu tean, turustatakse seal teie kanepiseemnete saagi põhiosa.»

Lätis läheb kanep eriti hästi kaubaks siis, kui see on loodussõbralikult kasvatatud.

Esialgu pole Obelisk Farmis bussitäite viisi ekskursante vastu võetud, ikka on siin käidud pigem perekonniti. On ka pereisasid, kes siia majasoojustamise loenguid kuulama tulevad. Kanepiplaatidega hoonete soojustamine olevat, muide, nii põhjalik, et isegi mobiiltelefoniga rääkimiseks tuleb soojustatud majast välja astuda, muidu levi ei ole.

Vt lähemalt https://uzsalas.com/en/!

Kaardil lk 2 nr 16.

OTSI MAJUTUST KA SIIT: Svilpaunieki (https://svilpaulnieki.lv/en/), Pazust Latgale (https://www.facebook.com/ lazustlatgalekraslava/).

Tule saarele sa!

Dagda järve saar linnulennult.

Fotod: Latgale turismiinfokeskus

D

Sellised on telgid seest.

agda linna järve keskel asuval saarel on noored avanud telklaagri.

Laagripaiga maailma mõne analoogi eeskujul püsti pannud Jurgis Dutkovsi sõnul on puhkus saarel ideaalne võimalus tutvuda Latgale loodusega. Ööbimiseks ja elamiseks pakutakse suuremõõtmelisi Lätis disainitud ja toodetud telke. Magamiseks on abieluvoodi, kütmiseks pisike ahi ning roogade kuumtöötlemiseks ühisköök laagri lõkkeplatsi lä-

heduses. Pesemiskoht on telkijail ühine.

Igaüks peab toidu ise kaasa võtma ning elekter on vaid mõnes ühiselt kasutatavas kohas, aga mitte telgis. Kui muidu saab voolu päikesepaneelidest, siis halva ilmaga huugab bensiinigeneraator.

«Enamus külastajatest on paarikesed,» märgib Jurgis, kes soovijad mootorpaadiga saarele ja sealt ära toimetab.

Saarel telgitakse juba kolmandat aastat ning öö eest küsitakse 80 eurot. Mullu oli enim külastajaid Riiast.

postimees, 30. juuni 2020

Puhkus lätis || 17

www.latvia.travel |

LÕÕGASTU LOODUSES. Priežvanagi loodusmaja ja -park asuvad Google’i haardest väljas.

Verni Leivak

A toimetaja

usalt öeldes pidime üsna sügaval metsas asuvasse Priežvanagi looduspargi ja sinna ehitatud suurepärase saunaga majutushoone leidmiseks vaeva nägema, aga kui minekuks läheb, küll pererahvas aitab.

Google’ile on märgukiri teele saadetud.

Rezekne jõe kaldale ehitatud lõõgastuskeskuse peremees Ivo Keišs ütleb, et esiotsa sai see ehitatud kui kajakilaenutuskeskus – on ta ju suur paadimees, kes sageli välismaal kärestikulistel mägijõgedel klassi näitab.

Et õhtuks Rezekne linnast Priežvanagi jõuda, läheb 30 kilomeetri läbimiseks täpselt päev,

Kajakid ootavad, et nendega keegi järve poole sõidaks.

Fotod: Latgale turismiinfokeskus

sest jõe vool on väga aeglane.

Mõnus on pärast rasket füüsilist treeningut leiba luusse lasta või saunaskäiku nautida ning järgmisel päeval edasi sõuda. Eesmärk on ju teada – Läti suurim järv Lubana.

Eestis valmistatud kajakke, mida siit või Rezeknest laenutada saab, on mitmesuguseid.

On isegi lastele mõelduid. Ka Ivo kinnitab vana tõde – kõige olulisem kajakisõidul on mitte üritada vees hakata püsti tõusma,

Vt lähemalt https://latgale.travel/listing/ recreation-park-priezvanagi/!

Kaardil lk 2 nr 17.

Neile, kes aerutada viitsivad

Selline on loodusmaja eksterjöör.

Kaminasaali uhkus on mõistagi kamin.

sest see võib õnnetult lõppeda.

Samas ei näe ta midagi laiduväärset, kui keegi soovib niisama, aerutamata end jõel kulgeda lasta ning mõõdukal hulgal kasvõi alkoholivaba kesvamärjukest mekkida.

Hoone keskset ruumi kaunistab kaunis kamin. Koos ehedalt lõhnava saunaga sai kõik

avatud möödunud aasta sügisel. Toad on maitsekad ja neisse mahub ööbima kuni 13 inimest. Mahuks ka rohkem, aga siis tuleks juba madratsid kasutusele võtta.

Kogu keskuse üürilevõtt maksab koos kuumaks köetud saunaga 290 eurot, niisama toa saab 65 või 45 euro eest.

külje all Lendži asulas, kus sündis Oskarski. Nüüd, pärast kaheksa aastat kestnud eneseotsinguid ja õpinguid Riias on ta koduasulas tagasi. «Ütlesin naisele, et nüüd hakkame kohvi röstima ja asi ants,» muigab mees, kelle kinnitusel ei maitsenud talle kunagi tökat, mida ta kaubandusvõrgust leidis.

Mõeldud, tehtud. Õppinud Londonis baristaameti selgeks, hakkas ta õpitut ellu viima. Kalli röstimismasina hankis ta pärast Euroopa projekti nõuete täitmist ja raha laekumist ning äri läkski käima. Algusest on möödas aasta.

Kui uurida Oskarsilt kahtlustavalt, kas nende kohv ka orgaaniline on, siis vastab ta, et tänapäeval on enamus kohvi-

sorte orgaanilised. «Pestitsiidid, mida kohvi kasvatamisel kasutatakse, on nii kallid, et odavam on kohvi ökoloogiliselt puhtas keskkonnas kasvatada,» kostab ta. «Seega on enamus saadavast kraamist piisavalt orgaaniline, lihtsalt sertifitseerimine on kallis. Samas on selge, et kui poes maksab oakilo kümme eurot, siis tõenäoliselt midagi head sealt ei leia.»

KUUP on muidugi kallim. Ja maitsvam.

Oskars on uhke, et olles väiksest kohast pärit, on ta juurte juurde tagasi pöördunud ning aastaga oma kohvibrändi Lätis tuntuks teinud. «Tore on seegi, et meie tsehh asub koolimajas, kus kunagi käisin ja kus kooli enam pole,» sõnab ta.

KUUP kutsub mekkima

K

Oskars Maculevičs, KUUPi looja, enda röstitud kohvi valmistamas.

Valik KUUPi tooteid. Fotod: Verni Leivak, Latgale turismiinfokeskus

Uus šmakovkavikat

Š

makovka on teadupärast Latgale tunnusjook – seda puskarit pruulitakse nii kodus kui joogitööstustes.

Väiketootja Janis Krivtežs tuli koroonaajal mõttele hakata viiruse tapmiseks koguni 70-kraadist šmakovkat tootma.

«Viimasel ajal ainult seda os-

Kaardil lk 2 nr 18.

Janis Krivtežs äärmiselt meeldiva maitsega puskarit välja valamas.

Fotod: Latgale turismiinfokeskus, Verni Leivak

Aitäh, tuleme jälle!

Valik šmakovkasid.

tetaksegi,» tõdeb ta musta sildi ja vikatiga pudelit esitledes.

«Just telliti jälle partii. See tähendab, et pean kohe hakkama küüslauku ja tšillipipart puhastama. Eriti hästi sobib see lihatoitudega või lõhe marineerimiseks.»

Endistviisi toodab mees vanu hitte, millest punane jõhvikašmakovka on mõeldud naistele mekutamiseks.

K

Punase katusega majas saab hästi süüa.

ui Latga les reisides kõht tühjaks läheb, on absoluutselt kindel, et maitsvalt süüa saab restoranis Zala Sala.

Zala Sala asub Rezekne maa-

konnas Litavniekis ning suurt restorani- ja hotellikompleksi, mille ees on avar parkimisplats, pole raske märgata. Pererahvas on aastaid pakutavate teenuste kvaliteeti panustanud: tulemus on näha ja keelel tunda. Ükskõik, mis rooga

Toit on lihtne ja toitev – nagu hea toit peab olema.

Fotod: Latgale turismiinfokeskus

ette ei tõsteta, kõik on viimase peal. Ja ma ei kirjuta sugugi turundusteksti.

Kui lisada pererahva külalislahkus, teeninduse sümpaatsus, ümbritseva õitseva aia kirevus ja rohelus, on elamus täiuslik. Soovitan soojalt.

Vt lähemalt https://www.hotelzalasala.lv!

Kaardil lk 2 nr 20.

ohv ibrändi KUUP looja Oskars Maculevičsi sõnul on tegemist pereettevõttega, kelle toodangut naabermaal Rimi kohalike toodete letist osta saab.

Nime väljamõtlemine oli Oskarsi sõnul päris raske – neli lehekülge sai nimesid kirjutatud, enne kui pilk KUUPil pidama jäi. Ta selgitab, et läti keeles tähendab see justkui kohvi hõrgu auru õhku tõusmist, mida võib ka lõõgastumise sünonüümina kasutada.

Maculevičsid elavad Rezekne

Vt lähemalt https://latgale.travel/ listing/coffee-roastery-kuup/!

Kaardil lk 2 nr 19.

KOHVIDÄNDI. Noor mees pani aluse menukohvi brändile.

18 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

Verni Leivak

I toimetaja

sikut tõendavat dokumenti peab Aluksnes kaasas kandma mitte sellepärast, et Eesti piir on lähedal, vaid ikka va idanaabri pärast.

Kuigi Eestini on siit 20 kilomeetri ringis, on kindlasti neid, kes pole varem jalga Aluksnesse tõstnud. Sellest hoolimata torkab silma, et teenindusasutustes ja üldse kogu linnas kohtab tihti silte ja viitasid, kus kasutatud nelja – läti, vene, inglise ja eesti – keelt. Järelikult on eestlased siin püsikülalised.

Nagu üks linnaelanik ütles, on Aluksnes kõik nagu peo peal – moodne linnaruum, linnusevaremed, vana raudtee, suur park, vaatetorn, järv keset linna ja saar keset järve. Lisaks saab järveäärses hõredas roostikus kalda lähedal binokli või looduskaamera abita järgida tuttpüttide pesitsemist ja eluringi, mis on vist päris haruldane.

Templimäe pargis, mis nime

Vt lähemalt www.visitaluksne.lv!

Kaardil lk 2 nr 21.

Aluksne: avasta ja armu!

Vaatetorni juures või tipus hakkab ilu hinge matma ning seda saab ravida vaid selfisid tehes.

Foto: Aluksne turismiinfokeskus

Sild üle laiuva vee, Aluksne järve.

saanud kunagise latgalite linnuse tippu 19. sajandi alguses ehitatud Kuulsuse templi järgi, asub ka jalakäijate sild, mida kutsutakse teadmata põhjusel Päikesesillaks. Kes tahab ja kelle kehaline seisund lubab, leiab pargist kindlasti üles Läti kõrgeima, 37,8-meetrise vaatetorni. Kõrval asuvast turismiinfokeskuse filiaalist, kus müüakse ka vahvaid suveniire, saab sel-

Foto: Alvits Grīvnieks

leks osta üheeurose pileti, astuda 153 astet ja tipus end kasvõi ogaraks selfitada.

Tegevust Aluksnes jagub. Vaata ringi ka Aluksne mõisa pargis, astu sisse luteri kirikusse, uuri Linnusesaart, kitsarööpmelise raudtee Banitise muuseumi ja sedagi, mida peidab Ernst Glücki piiblimuuseum. Glück oli nimelt see mees, kes 1689. aastal piibli esmakordselt läti keelde tõlkis.

Banitis on endiselt teel

K

es Aluksnes kunagi käinud, mäletab kindlasti, et seal sai kitsarööpmelise raudteerongi Banitisega sõita. Saab siiani.

Rong väljub kesklinnas asuvast peatusest Gulbene poole paar korda päevas ning teekonna pikkus on 33 kilomeetrit. Muidugi ei sobi sellise rongiga sõit neile, kes alailma kiirustavad, sest mainitud vahemaa läbimiseks kulub poolteist tundi. Nüüd tuleb mõttekoht: ühesuunapilet maksab viis eurot, aga viiekordse edasi-tagasi pileti eest küsitakse vaid üheksa eurot. Kuidas see aga ka pole, elamus on see-eest kindlustatud, eriti suvel. Eriürituste puhul pannakse rakkesse ka auruvedur. Suvised kuupäevad on juba paigas: 11. ja 25. juulil, 8. ja 22. augustil, 5. septembril (see on ka Banitise päev!) ja 19. septembril.

Tore, et hiljuti avati jaama juures Banitise näitusemaja, mis igati interaktiivne ja kaasaegne. Juhataja sõnul loodi see endisesse 1901. aastal ehitatud kaubalattu ja jutustab kitsarööpmelise raudtee ajaloost Lätis.

Lõpetuse õpime kõik välja ütlema «kitsarööpmeline raudtee» läti keeles: šaursliežu dzelzcels!

«Olen kui rong, mis alati teel,» laulis kunagi Marju Länik.

Samuti on endiselt teel Banitis.

Foto: Aluksne turismiinfokeskus

Vt lähemalt www.banitis.lv!

Kaardil lk 2 nr 21.

EESTI LÄHEDAL. Aluksnes peab ID-kaarti alati kaasas kandma.

Banitise näitusemaja on seest vägagi Foto: Maris Šlivka kaasaegne.

Vt lähemalt http://visitaluksne.lv/eng/?page_id=3459!

Kaardil lk 2 nr 21.

www.latvia.travel |

Astu laeva!

M

Intars Dambis tööpostil.

ööda Aluksne järve kurseerib väikelaev Marienburg, kuid

kes on selle kapten?

Tiir laevaga mööda Aluksne järve on ilmselt igal aastaajal vägagi nauditav, saateks mõnus tuuleke, katusealune ja vas-

Foto: Verni Leivak

tavalt reisijate soovile kõlaritest kostuv giidijutt. See võib mõistagi olla ka eestikeelne.

Muidugi ei saa jääda märkamata, et kapten on kuidagi üliheas füüsilises vormis. Laevajuhilt, kelle päevad istudes ja rooli keerates mööduvad, seda ju ei ootaks. Selgubki, et tegu on Lätis väga tuntud sportlase Intars Dambisega, Lake Placidis pee-

tud maailmameistrivõistlustel pronksi pälvinud bobikelgusõitjaga, kes nüüd Aluksnes rahvast laevareisidega lõbustab. Marienburgi ostis ta ise, muide, paar aastat tagasi ja see on oma hinna juba tagasi teeninud.

Dambist ja ta laeva saab tellida ka eraldi sõitudeks – olgu need siis pulmapidu, sünnipäev või lihtsalt lõbusõit.

Puhkus lätis || 19

Õdus Bahnhofi hotell

A

Hotell Bahnhof on linna ilusamaid hooneid ka seest. Foto: Aluksne turismiinfokeskus

luksne kesklinnas, mõnesaja meetri kaugusel Banitise peatusest ja näitusesaalist asub üks linna vaatamisväärsusi – hotell Bahnhof, mis pole mõeldud vaid vaatamiseks, vaid ka kasutamiseks.

«Mu isa tahtis maja renoveerimisega jälge ajalukku jätta,» sõnab hotelliomaniku, suure mööblitöösturi tütar. Uhke hotell avas uksed läinud aasta aprillis, kuid sellele eelnes kolm aastat kestnud remont. Kogu puust mööbel on toodetud omaniku firmas.

Bahnhofi hotell ehitatigi ku-

Heitkem pilk hotelli vestibüüli. Foto: Verni Leivak

nagi hotelliks, kuid kunagi on see tegutsenud ka ärimajana, mis on lihtsalt erinevate kontorite asukoht.

Toa hind on umbes 100 eurot. Selle sisse mahub muidugi ka kuninglik hommikusöök.

Vt lähemalt https://www.bahnhofshotel.lv/en!

Kaardil lk 2 nr 21.

postimees, 30. juuni 2020

20 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

LOODUSE KUTSE. Veclaicene loodusmajas tuleb õppida elektrita elama.

Tõmba juhe seinast välja Verni Leivak

V

aidava järve kaldale kerkinud loodusmaja asub lisaks muule nõnda looduskaunis ja vaikses kohas, et tahaks ahhetada.

Tegelikult on järvesidki viis ja vastavalt viis loodusmaja, Vaidava oma on üks neist. Ümbruskonnast leiab aga koguni 40 järve.

Selgub, et Lätis väga tuntud arhitektuuri- ja disainistuudio H2E projekteeritud majad polegi mõeldud pelgalt öömajadena, kuivõrd looduse tundmaõppimise kohtadena.

Ehkki just magamiskohti on rohkesti – majakeste teisel korrusel, kus madratsid reas. Alumine korrus on sisustatud toolide, söögilaua ning istekohtadega ja näha on dekoratiivseid patju. Nii tulebki ööbimiseks magamiskott või muud magamistarbed ja padi ise kaasa võtta ning kindlasti arvestada, et majas puudub elekter. Aga see on taotluslik, sest muidu linnainimesed puhata ei suuda. Iseasi muidugi, kas voolu siiski autost ei saa, sest neljarattaliseta on metsasügavuses paiknevate loodusmajadeni raske jõuda.

Maja ees on lõkkeplats ja vahetult lõkke kohal tulele kergesti liigutatav grillimisalus. Kes soovib suppi keeta, peab paja paraku ise kaasa võtma. Samuti tuleb kaasa võtta söök ning muidugi vesi.

Iga loodusmaja juures jär-

Stiilne ja lihtne loodusmaja on puhkajate unistuste koht.

Fotod: Verni Leivak, Aluksne turismiinfokeskus

Selline näeb välja maja esimene korrus.

vevees loksub sõitjaid oodates paat, välja on ehitatud kalapüüdmiskohad ning muidugi viib laudtee sügavamalegi järve, kust mõnus vette hüpata. Lisaks lindudele ja pidevalt metsast kostvale linnulaulule võivad teid isegi metsloomad tervitama tulla.

Meie kala püüdma ei hakanud, vaid valmistasime hõrgutava karpkalasupi, peale sõi-

me juustuvalikut ning magustoiduks ampsasime kohupiimavahukooresegu marjade ja maasika toormoosiga.

Majja pääseb kontaktivabalt – maksa öö eest netis ära, siis saadetakse sulle juba edasised juhised, kuidas majja sisse saada. Turismitöötajate sõnul on tegu lätlastegi seas äärmiselt populaarse vaba aja veetmise viisiga, nii et kes ees, see sees.

Vt lähemalt https://veclaicene.lv/en/categories/13/nature-house!

Kaardil lk 2 nr 22.

Lõõgastuda saab ka siin: Dikli Palace Hotel Nature Spa (https://diklupils.lv/en/spa), Liepupe loss (http://www.liepupesmuiza.lv/en), Marciena loss (https://marciena.eu/spa/).

toimetaja

Ööpimeduses tekkiv romantiline vaatepilt meenutab kangesti möödunud aegu.

Kalasupp saab kohe valmis.

Hüppa vette!

Magustoitu ei jätnud keegi järele.

Metsamajakesi, milles kasutusel vaateväljast eenduv välikäimla, on kokku viis.

VÄRISESID ELU PÄRAST. Ligatnes asub kommude maa-alune punker.

N

õnda laulis kunagi ansambel Propeller, kuid meestel, kellele see punker ehitati, polnud lau-

lutuju.

Saagem tuttavaks: miilitsa alampolkovnik Oskars Zigurdovitš Okonovs ongi meie tänane teejuht.

Viiemeetrine raudbetoonkatus Alampolkovnik nendib kahetsusega, et inimesed hakkavad unustama, mis asi see nõukogude aeg oli, millised olid inimsuhted. Võimalus kogeda, milline oli meelsus ja tegelikkus 1980. aastate Lätis, on saanud kaasaegsetele avatuks juba 2003. aastast. Ajast, mil oli selge, et Baltimaadest saavad NATO liikmed.

Kuni selle ajani ei teadnud salapärasest punkrist eriti keegi. Punkri kohal asus KGB Neljanda Peavalitsuse puhkekodu ja asub siiani rehabilitatsioonikeskus, tänu millele ongi maa-alune paik meieni säilinud, sest mitu kommunikat-

siooni oli ju ühendatud. Rahvale avamise järgsetel aastatel oli aga just punker ja selle piletitest laekuv tulu see, millest keskus elatus – turiste hakkas aina rohkem saabuma. Üheksa meetri sügavusel asuvasse asumisse, mille kohal on viiemeetrine raudbetoonikiht, leiab igal aastal tee 20 000 huvilist. Ruumi on siin 2000 ruutmeetrit, ehkki kõik nurgad ja nurgatagused pole külastajatele avatud. Ringkäigul vaadatakse üle vaid kolmandik.

Kommunistid isekeskis Punker ehitati Nõukogude Läti eliidile aastatel 1970–1982, et sinna tuumarünnaku või eriolukorra tõttu majutada 250 inimest. Jutt on muidugi kommunistliku partei ja ka ministrite nõukogu esifiguuridest, kes pidanuks oma pereliikmed ohu korral siiski saatuse hooleks jätma. Maksimaalne punkris oleku aeg – ilma välisabita – olnuks kolm kuud.

Toitu toodi 20 kilomeetri kauguselt Cesisest, õhku pumbati läbi filtrite. Kui punker hermeetiliselt suleti, valmistati

õhku keemilisel teel. Kõik on siiski teooria, sest praktiliselt punkrit vaja ei läinud. Kõige pikemat aega on siin elatud neli päeva, kui Lätis 1984. aastal tsiviilkaitseõppusi läbi viidi. Kontrolliti, kas teooria praktikas paika peab. Ju siis pidas.

Millele siin kõik mõeldud poldud! Mainigem näiteks komparteijuhti Augusts Vossi, kes nõudis eraldi duširuumi ja selle ka sai. Eraldi kabinet ja voodi erinevalt teistest tal ju olid. Kuigi ta neid ei kasutanud. Ometi ei leidu maa all juuskuritöökoda ega arstikabinetti – loodeti, et ehk 250-pealise eliidi hulgast mõni ikka kääre või stetoskoopi käsitseda oskab.

Muide, noortele pakutakse punkris interaktiivset mängu.

Nimelt on seal justkui toimunud plahvatus ning täielikus pimeduses ja tossu täis aetud lõpututes koridorides peavad võistkondadesse jagatud mängijad taskulampide valgel leidma salajase objekti «x». Noorte ülesanne on päästa kogu maailm.

Pilet punkrisse maksab 13 eurot, kuid reeglina seal üksi ringi jõlkuda ei lubata.

Vt lähemalt http://www.bunkurs.lv/en/!

Kaardil lk 2 nr 23.

See on meie punker!

Teie teejuht punkris võib olla ka alampolkovnik Oskars Zigurdovitš Okonovs. Giide on üldFoto: Verni Leivak se viis.

postimees, 30. juuni 2020

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 21

KULDSED KÄED. Tubli mees lõi oma puutöödest imedemaa.

Kõik ühest tükist. Õigemini peaaegu kõik Verni Leivak

K

Vanast mõisast sai kunagi alguse Ligatne paberivabrik, mille ümber koondus kogu hilisem elukorraldus.

ui Papa Carlo lõi ühest puutükist Pinocchio, siis lätlane Rihards Vidzickis kaunistas kogu Ligatne lähedal asuva pargi ühest puutükist loodud skulptuuridega ja muude esemetega.

Kui Rihards Riias keskkoolis käis, oli seal võimalik puutööd õppida ja see tegevus oli talle eriti meeltmööda. Samal ajal õnnestus tal endale töötuba soetada ja sisustada.

«Idee luua puutöötlemise muuseum tekkis juba siis,» tunnistab ta. Jätkates õpinguid tehnikaülikoolis, süvenes huvi, mis nüüd muutus spetsiifilisemaks. Rihardsi huviobjektiks said asjad, mida võis välja võluda ainsast puutükist. Pargi nimi «Vienkoči» tähendab läti keeles «üht tükki».

Tudengipõlves telliti kuldsete kätega noormehelt üha enam just selliseid ühest tükist loodud asju, kuid neile lisandusid

Vt lähemalt https://vienkoci.lv/en!

Kaardil lk 2 nr 24.

MINE KA SINNA: Disain-külalistemaja «Arpus laika» ja Saldor Dali tuba (https://www.arpuslaika.lv/en).

toimetaja

skulptuurid ning nõnda park alguse saigi.

«Varem polnud siin midagi peale metsa, lausa džungel ja põld,» räägib Rihards. «Olin vaene üliõpilane, raha oli niigi vähe, kuid tahtsin kangesti puutöömuuseumi avada. Tegin metsa alla jalutamisrajad, vihtusin skulptuure teha ja valmis sai ka kassaputka. Avasime pargi 2007. aastal, mulle tundus juba siis, et on, mida rahvale näidata.»

Muuseumi esimene osa valmis viis aastat hiljem, kui pargikülastajatelt oli laekunud

kena kopikas. Kolme aasta eest sai katuse alla teinegi osa ning uudistamist jagub küllaga. Muuseumis vaadeldakse puu töötlemist kiviajast peale. Näha on väga erilisi töövahendeid. Samas hoones on Rihardsi töötoad ning valmiskauba ladu, kus hetkel paistsid silma ühest tükist treitud puust lauanõud, mida elitaarsed restoranid tellivad, ning muidugi ühest puutükist meisterdatud kanuu.

Metsaalune on täis väikesi maju, mis siiski ühest tükist pole tehtud, kuid maastikul

↖ Pargi peremees Rihards Vidzickis oma puust taiese juures. ↑ Kanuu, millega võiks kasvõi kohe kanuutama minna. ↗ Elitaarsed toitlustuskohad tellivad Rihardsilt isegi puust lauanõusid.

Fotod: Verni Leivak

jätavad efektse mulje. Tegu on Ligatnes varem asunud hoonetega, mis juba hävinud, kuid on nüüd metsa all väiksemas mõõdus reinkarneerunud.

«Mulle meeldis lapsena väga väikesi majakesi teha ja et nii kesk- kui ülikoolis nõuti samuti majade makette, hakkasingi neid miniatuurseid ehitisi nii-öelda taastama,» räägib Rihards ning lisab, et muidugi mõista kulus paljude hoonete piltide nägemiseks ja hoonete ajaloo uurimiseks päevade viisi arhiivis tuhnimist. Muuhulgas on näha hävinud Balt-

mane mõisa, milles 1816. aastal pandi alus kunagisele kuulsale Ligatne paberivabrikule.

Pargis on kunstiskulptuuride, kuid ka etnograafiline ala, kus on mõnus piknikkugi pidada. On ka ökotsoon, mille ehteks on ökomaja.

Igal aastal oktoobri alguses peetakse Vienkoču pargis tõrvikupäeva, mis tähendab, et igal külastajal on käes põlev tõrvik. Niigi salapärane metsaalune muutub pimeduses siis lausa müstiliseks. Kord oli kohal lausa 5000 huvilist. Tänavu peetakse pidu 2. oktoobril.

postimees, 30. juuni 2020

| www.latvia.travel

SIIN SAAB SÖÖNUKS. «Me ei kasuta ühtki kohalikku toiduainet,» kinnitab omanik.

Endine tippsportlane avas Valmieras pitsarestorani Verni Leivak

7 toimetaja

Nüüd on ta avanud otse Valmiera kesklinnas Püha Siimoni kiriku lähedal pitsarestorani Vinkalni Palace House. Pitsapisikuga nakatus ta tänu vanematele, kes 1993. aastal Itaaliat folkansambliga külastasid ja sellesse maasse armusid. Artis oli siis kuueaastane ja jäi koju, kuid vanemate Itaalia-vaimustus ei lõppenud. Rattatreeningute tõttu sattus Artis sinna hiljem mit-

↗ Artis oma naise Eviaga.

Fotod: Verni Leivak, LIAA

mel korral ning temagi jäi vaimustusest sõnatuks. Vahemeri, mäed, kämpingud, iidvanad majad, mis siiani hotellidena tegutsevad, veiniaiad, kloostrid ja väga avatud inimesed. Artis käib seal nüüd igal aastal vähemalt kaks-kolm korda ning sõpru tekib aina juurde.

«Ema on alati hea kokk olnud, söötis mind kenasti ja seepärast olin jalgrattaspordis tubli, tugev ja õnnelik,» muigab mees. Õppinud Valmieras itaalia keele selgeks, sõitis ema aastate eest mõneks ajaks Kesk-Itaaliasse Umbria regiooni, ja kui kohalikus restoranis paluti tal pitsameistri haiguse tõttu pitsat küpsetada, ei

Kolemajja tehti luksuskorterid

M

VP apartementide toad on ülinägusad.

aja aadressil Leona Paegles iela 8 oli pikki aastaid olnud Valmiera häbiplekk. Nüüd pole piinlikkuseks põhjust.

Mitu korda oli mahajäetud majale isegi tuli otsa pandud, kuid varemetes hoone risustas ikka kesklin-

na ilmet. Et läheduses asuva Vecpuisu ehk Vanapoiste restorani ja kontserdisaali inglasest omaniku kirg on muuhulgas vanade hoonete restaureerimine, võttiski mees asja kätte, ehkki asi kujunes väga kalliks.

Tänaseks on kõik valmis ja apartemendid nimega VP huviliste käsutuses.

Suure armastuse ja suurepärase põhjamaise maitse-

Foto: VP apartemendid

ga sisustatud korterid võiksid olla ja ilmselt on meie kõigi unistus. Ja milline voodi! Tänu erilisele madratsikombinatsioonile ning mittesünteetilistele voodiriietele tuleb sõba kiiresti silmale. Kõik vajalik on olemas ja rohkemgi. Külmkappi pandud hommikueine on rikkalik ning arvestab külastaja maitse-eelistustega. Tase!

tahtnud ta ära öelda. Ühest korrast sai peagi kolm kuud.

Pitsa otse minibussist Nüüd oli selge, et võimekus tõelisi pitsasid teha on ka Valmieras olemas. Kohe hakati kohta otsima, kuid head käidavat paika polnud lihtne leida. Väärt paiga päris endale ostmiseks aga nappis raha. Õnneks on nüüdne rendikoht lausa suurepärane – seda enam, et kunagi 18. sajandil oli samas majas pagaritöökoda.

Ent kui isa 2009. aastal esimese pitsaahju meisterdas, hakkas neil millegipärast üha enam külalisi käima. See tähendas, et võis hakata kodumajutust ja

-toitlustust pakkuma ning kõik sujus igasuguse reklaamikampaaniata. «Hakkasime seda omakeskis gastronoomiliseks maaturismiks kutsuma,» muigab Artis.

Esimene toitlustusettevõte valmis 2017. aastal. Pitsaahju ei ostetud Itaaliast, vaid ehitati ise ning paigutati aasta varem soetatud vanasse Volkswageni minibussi, millega oli hea mööda maad ringi sõita ja pitsat müüa.

Bussil oli nimi: «Omatehtud pitsa buss». Et äri oli edukas, osteti veel üks sarnane neljarattaline.

Nüüd asub üks mobiilne ja puudega köetav bussiahi hoopis uues restoranis. Säärase ahju meisterdamine pole Artise sõ-

nul väga raske, tema sõnul saab pitsaahju ehitamisega hakkama ka iga kaminameister.

Pitsapere «Viimased aastad on andnud meile palju eneseusku. Kutsumegi end nüüd pitsapereks,» naeravad Artis ja ta naine Evia Žentina, ehkki menüüst leiab ka suppe, pastaroogi ja jäätist.

Kõik töötajad on kas pereliikmed või valitud väga lihtsal moel – sõltub vaid, kas te pererahvaga teineteisele meeldite. «Kui oled lahe inimene, oled meie perre teretulnud,» kostab ta, «ja eks meie juba õpeta, kuidas pitsasid teha.

Muidugi on ka väga oluline oskus suhelda, sest tihti teeme väljasõite üritustele ja erapidudele. Meil on alati avatud köök ja inimesed saavad suhtlema ja vaatama tulla, kuidas pitsat teeme.»

450-500-kraadises ahjus küpseb pitsa vaid kaks minutit.

«Oleme olnud seitse kuud avatud ja muidugi oleme märganud, et mõndagi saaks paremini korraldada,» on Artis avameelne. Näiteks võiks menüü olla ka eesti- ja inglisekeelne, aga pärast koroonat põhjalikult uuendatuna polnud nad meiega kohtumise päevaks veel neid tõlkida jõudnud. «Pidasime esialgu tähtsamaks tiimitöö korraldust ja keskendusime sellele, millised road võiksid päevakorral olla,» selgitab Artis ehtitaallasliku temperamendiga. «Üks on kindel – selles restoranis saavad olema ainult Itaalia toidud, ei mingit kohalikku kööki,» lisab Evia. Läti köögiga saab linnas mujal tutvuda ning nii Evia kui Artis juhatavad kõik lahkesti õiges suunas kohtadesse, kus kotlette või karbonaadi pakutakse.

«Ja veel – me ei taha kedagi kopeerida. Tahame olla just sellised, nagu oleme,» tähendab Artis.

Gauja jõetramm

V

Tere tulemast jõetrammireisile!

almiera linnas sõidab mööda Gaujat jõetramm, millel siiski vaid üks peatus.

Peatus on just selleks, et trammile, õigemini väikesele lõbusõidulaevale peale minna või sealt maha astuda. Huvitavaks teeb reisi asjaolu, et sõitu saatev jutt, mis käsitleb linna vaatamisväärsusi ja ajalugu, ei kosta varem salvestatuna kõlarist, vaid otse kapteni suust.

Kapten tunnistab, et võib-olla tõesti tekitab ühe ja sama teksti päevast päeva esitamine veidi tülpimust, kuid selle kompenseerib otsene suhtlus reisijatega, mis teeb iga

Foto: Verni Leivak

reisi eriliseks. Kui palju on rahval erinevaid küsimusi! «Öelge, miks teie arvates meil nii palju eestlasi laevaga sõitmas käib?» küsib ta siiralt. Pakun, et ehk on neljaeurone pilet päris taskukohane ning et laevareis jõel on tõesti väga mõnus ja lõõgastav ettevõtmine. Ta jääb öelduga täiesti nõusse.

Muide, Valmieras toimub suvel kindlasti vabaõhuüritusi, kuid koroonajärgsele ajale kohaselt tuleks nende toimumist uurida linna turismiinfokeskusest. Valmiera on kuulus oma Tunnete pargi poolest, mis on avatud iga ilmaga. Kindlasti tasub tõusta ka Püha Siimoni kiriku vastrenoveeritud torni, kust avaneb rabav vaade ümbruskonnale.

Vt lähemalt https://www.gaujastramvajs.lv!

Kaardil lk 2 nr 25. ÕUES SAAB MUUDKI TEHA: AB Park (https://abpark.lv/en/ab-park/attractions) ja spordikompleks 333 (https://333.lv/en/).

Itaalia-armastus tekkis juba lapsena

↑ Endine tipprattur Artis Žentinš küpsetab ja toob teile ise hüva roa lauda, kui ta juhtumisi tööl on.

Vt lähemalt https://www.db.lv/zinas/foto-vecpuisim-un-koncertzaleivalmiera-piepulcejas-vp-apartamenti-456369#10!

Kaardil lk 2 nr 25.

37-aastane Valmiera on linn, kuhu eestlased väga sageli satuvad. «Nad käituvad alati väga korralikult, kuid mis neid kohalikest eristab – tihti on neil restoranis koer kaasas,» avaldab endine tippsportlane Artis Žentinš, nüüdne restoraniomanik.

Endine profirattur, BMX-i tippsõitja Artis sõnab, et oli olümpiamängudelegi kindel mineja, kuid õnnetuse tõttu jäi see ära. Jalgrattasõit on tal siiani suur kirg ja hobi, aeg-ajalt käib ta Eestiski noori rattureid koolitamas.

Vt lähemalt http://visit.valmiera.lv/en/bćatering/bistro_and_pizzerias/6010_vinkalni_palace_house!

Kaardil lk 2 nr 25.

Soovitame külastada ka: restoran Vecpuisis (https://vecpuisis.lv), hotell ja restoran Jolanta (https://hoteljolanta.lv/en/page/4/restaurant).

22 || Puhkus lätis

postimees, 30. juuni 2020

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 23

KASI OMA KEHA. Saunarituaalid vabastavad stressist ja puhastavad hinge.

Sauna, mis siin enam mõelda veel!

Kuidas Vilnisest saunamees sai Verni Leivak

«Igaüks läheb hulluks omamoodi,» naerab Vilnis Leinieks.

Z

iedlejas on looduslikult imekaunis kohas paiknev saunakompleks, kus lisaks ihu harimisele ka põnevatest vaimu harivatest saunarituaalidest osa võtta saab.

Kes on käinud mõnes Eesti 18+ spaas, teab, et sealgi tehakse saunarituaale. Kuid see, mida pakutakse Sigulda lähedal Ziedlejas, jääb meelde kogu eluks.

Lase meeled vabaks Viis aastat tegutsenud kompleksis viljeldakse niinimetatud põllumajandusturismi, sest põllumaad on siin rohkesti, kuid ka saunakultuuri. Üks saunadest on ruumikas, sinna mahub üheskoos saunatama ja spaatama päris mitu inimest, teine märksa väiksem suitsusaun asetseb sügavas orus roheluses ning õhku täidab allikavulin.

Rituaalimeister Vilnis Leinieksi sõnul on saunaskäimise mõte kõikjal maailmas ühesugune: pesta ennast. «Kuid tunne, mis seda saadab, võib olla hoopis eriline,» kinnitab ta. «Pidage meeles, et lisaks kehale saab puhastuda ka hingeliselt. Ega asja-

Vt lähemalt http://ziedlejas.lv!

Kaardil lk 2 nr. 26.

toimetaja

Foto: Ziedlejas saunakeskus

Läti saunas kasutatakse rohkesti taimi Läti saunatraditsioon erineb Eesti, Vene ja Leedu omast selle poolest, et siin on mängus rohkem loodusest leitavaid taimi. Ta näitab just täna valmis-

tatud vihta, mis koosneb sõnajalast, jalakast, pihlakast, nõgesest, pärnast, pajust, tammest ja mingitest võsas kasvavatest tuvastamata taimedest, mis saunas eriti hästi mõjuvad.

Läti suitsusaunakülastus erinevat tavasaunast sellegi poolest, et just alguses on temperatuur eriti kõrge.

«Taimed teavad, mida inimestel vaja, ja inimesed võtavad vastu, mida neil vaja,» lausub Vilnis veidi filosoofiliseltki. «Protseduurid, mida läbi viime, on erilised.

See pole lihtsalt puhkus, vaid midagi sootuks sügavamat. Rituaalide läbiviimise ajal üritan saunatajat viia teisele tasemele, jõudmaks teda vaevavate probleemide tuuma ja põhjusteni. Miks on mul elus just nõnda läinud? Miks ei saa ma soovitut ellu viia? Mil-

Nõnda hakkaski ta tegelema tervendamisega (näiteks suudab ta kätega puudutamiseta, lihtsalt energia abil selgroogu sirgendada) ning lausa õppis saunatamiskunsti, olles lõpuks professionaalsete saunameistrite kooli direktor.

Algne ebakindlus asendus enesekindlusega. Õnneks suutis ta vahet teha sel, kas teha tööd raha või inimeste nimel. Pole vist vaja kahelda, millise tee ta valis.

Suitsusaun asub vuliseva allika ääres orus.

ta paljud saunalised ütle, et nad on justkui uuesti sündinud.»

Erilisele puhastumisprotsessile aitavad ta kinnitusel ühtviisi kaasa kuumus, maapind, erinevatest taimedest moodustatud vihad ja ürditaimedest lenduvad lõhnad. Mistõttu iga saunaskäik peaks olema nagu pidupäev.

«Vahel tööle sõites ei tea ma, kellele rituaali korraldama hakkan, on see mees või naine, kuid läbi viin selle siiski vastavalt kohapeal tekkivatele tunnetele,» sõnab ta.

Kümne aasta eest sai Vilnise oma äri pidamine otsa. Majanduskriisi aeg võttis oma ning meest hakkasid huvitama vaimsed asjad. Kiiresti mõistis ta, et eluenergia suundub sinnapoole, kuhu mõttelõng. Ehk et soovid täituvad.

les olen eksinud? Kust leida võti, et asja parandada?»

Praktikas näeb asi välja nii, et riieteta klient lamab ja soojendab ennast, saunamees aga mõjutab teda taimevihtadega ning viib läbi «erilise protseduuri», nagu Vilnis end väljendab.

Kõike aitab süvendada trummiga esitatav rütmimuusika.

Kõigel on mõte Kui tavaliselt kestab saunarituaali läbiviimine neli kuni viis tundi, siis ajakirjanikule sooritati see ajapuudusel pooletunnisena.

Tuleb tunnistada, et see on väga eriline kogemus, kui seisate suletud silmil püsti ning teie ees ja taga seisvad vihtadega mehed sünkroonselt aeglasi või kiiremaid liigutusi teevad, vahe-

peal kasutab üks trummi ning teilt küsitakse aeg-ajalt, kuhu tahaksite oma eluga viie, kümne või viiekümne aasta pärast jõuda, kus ja kellega koos olla. Vastama ei pea valjusti, ikka vaid mõttes. Saunamehe soovitusel tuleks püüda ka meeles pidada, millised mõtted teile rituaali ajal pähe tulevad. «Ärgem unustagem, et kõigel, mis teie elus on toimunud või toimub, on ka tähendus, mõte,» toonitab Vilnis. Pärast 180-eurose saunarituaali kogemist on mõnus allikavett sisaldavasse väikesesse välibasseini hüpata.

Armastus ligimese vastu Saunakeskuses töötab kuus saunameest. «Koormus on üsna suur,» kinnitab Vilnis, kes ühe tööpäevaga viib läbi ainult ühe

suitsusaunarituaali, teises, suuremas ehk valges saunas jõuab ta teostada kaks. Massaaži oskab ta kah teha, on ta ju lõpetanud põhjalikud ajurveeda ja punktmassaaži kursused.

«Kui saunamees hakkaks tööl käima nagu konveieril, ei tuleks sest head nahka,» ütleb ta. «Armastuseta oma töö, aga ka inimeste vastu seda tööd teha ei saa. Osa inimesi ei sõida ju sinna, kus on saun, vaid sinna, kus töötab nende lemmiksaunameister.»

Kuna rituaale on vaat et igaks elujuhtumiks, siis üsna levinud olla ka rituaal, kuhu üksikuks jäänud naised oma kauaks pessa jäänud poegi toovad.

Et nad lõpuks ometi seelikusabast lahti laseksid ja hakkaksid omaette elama.